Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

1

EELNÕU

Juuni 2024

Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadus

§ 1. Väärtpaberituru seaduse muutmine

Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolev seadus reguleerib väärtpaberite avalikku pakkumist ja nende reguleeritud

väärtpaberiturul kauplemisele võtmist, investeerimisühingute tegevust, investeerimisteenuste

osutamist, aruandlusteenuse osutamist, väärtpaberite kauplemiskoha toimimist,

kvalifitseeruvate finantstehingute tasaarvestust, järelevalve teostamist väärtpaberituru ja selle

osaliste üle ning nende vastutust.”;

2) seadust täiendatakse 51. osaga järgmises sõnastuses:

,,51. osa

KVALIFITSEERUVAST FINANTSTEHINGUST TULENEVATE MAKSE- VÕI

ÜLEKANDEÕIGUSTE VÕI -KOHUSTUSTE KIIRENDAMISEL VÕI

LÕPETAMISEL TOIMUV TASAARVESTUS

231. peatükk

TASAARVESTUSE KOHALDAMINE KVALIFITSEERUVAST

FINANTSTEHINGUST TULENEVATE ÕIGUSTE JA KOHUSTUSTE

LÕPETAMISEL

§ 2291. Käesoleva osa kohaldamine

(1) Käesolev osa reguleerib kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate makse- või

ülekandeõiguste või -kohustuste kiirendamisel või lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kohaldamist (edaspidi lõpetamisel toimuv tasaarvestus).

(2) Käesolevat osa ei kohaldata makse- ja arveldussüsteemides osalejate ja kaudsete osalejate

makse- ja arveldussüsteemide seaduses nimetatud makse- või arveldussüsteemis osalemisest

tulenevate õiguste ja kohustuste suhtes.

§ 2292. Lõpetamisel toimuv tasaarvestus

(1) Lõpetamisel toimuv tasaarvestus käesoleva seaduse tähenduses on poolte vahel eelnevalt

kokku lepitud tasaarvestuskokkuleppe tingimuste kohaldamine, mis võib olla tingitud ühe poole

tahteavaldusest teise poole kohustuse rikkumise või muu tasaarvestuskokkuleppe lõpetamise

aluse esinemise korral või mis rakendub tasaarvestuskokkuleppes toodud juhul automaatselt

ning mille tagajärjel:

1) lõpetatakse või kiirendatakse tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud ühest või mitmest

kvalifitseeruvast finantstehingust tulenevad mis tahes olemasolevad või tulevikus tekkida

võivad makse- või ülekandeõigused või -kohustused selliselt, et need muutuvad kohe

sissenõutavaks;

2) arvutatakse või hinnatakse iga käesoleva lõike punkti 1 alusel lõpetatud või kiirendatud

õiguse ja kohustuse või õiguste ja kohustuste rühma sulgemis-, turu-, likvideerimis- või

asendusväärtus vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele ning konverteeritakse iga

selliselt arvutatud väärtus ühte valuutasse;

2

3) määratakse kindlaks käesoleva lõike punkti 2 alusel arvutatud väärtuste põhjal ühe poole

netonõue teise poole vastu.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule on lõpetamisel toimuv tasaarvestus ka

täitmist tingiva juhtumi esinemise korral finantstagatise kokkuleppe või finantstagatise

kokkulepet sisaldava kokkuleppe tingimuste või vastava lepingutingimuse puudumise korral

asjakohase õigusnormi kohaldamine, millel on üks või mitu järgmistest tagajärgedest:

1) poolte kohustused muutuvad kohe sissenõutavaks ja väljendatakse kohustusena tasuda nende

hinnangulisele jooksvale väärtusele vastav summa või poolte kohustused lõpetatakse ja

asendatakse kohustusega tasuda selline summa;

2) tehakse kindlaks, kui palju kumbki pool seoses sellise kohustusega teisele poolele võlgneb

ja see pool, kelle võlgnetav summa on suurem, kohustub tasuma teisele poolele kohustuste

vahele vastava netonõude.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud täitmist tingiv juhtum on kohustuse rikkumine või

poolte vahel kokku lepitud mis tahes muu sarnane olukord, mille esinemisel tekib tagatise saajal

finantstagatise kokkuleppe kohaselt või õigusakti alusel õigus rahuldada oma nõue

finantstagatise arvel või rakendub lõpetamisel toimuv tasaarvestus.

§ 2293. Kvalifitseeruv finantstehing

(1) Kvalifitseeruv finantstehing käesoleva seaduse tähenduses on järgmine finantskokkulepe

või tehing, sealhulgas tingimuslik tehing, mille kohaselt tuleb makse- või ülekandekohustus

täita teatud ajal või teatud ajavahemiku jooksul:

1) tuletisväärtpaberi omandamine kauplemiskoha väliselt või kauplemiskoha vahendusel;

2) tuletisleping;

3) hetkeleping komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikli 7 lõike 2 või artikli 10

lõike 2 tähenduses;

4) repotehing Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/2365 artikli 3 lõike 9

tähenduses ja muu väärtpaberitega finantseerimise tehing sama määruse artikli lõike 11

tähenduses;

5) käesoleva paragrahvi punktides 1–4 nimetatud kvalifitseeruva finantstehingu tagamiseks

seatud finantstagatis või muu tagatis.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib oma määrusega kehtestada lisaks käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatule muud kvalifitseeruvad finantstehingud.

§ 2294. Tasaarvestuskokkulepe

(1) Tasaarvestuskokkulepe käesoleva seaduse tähenduses on kahepoolne kokkulepe, mille

üheks pooleks on kvalifitseeruv osapool ning milles nähakse lepingu lõpetamise korral ette

lõpetamisel toimuv tasaarvestus. Tasaarvestuskokkulepe on ka kokkulepe kahe või enama

tasaarvestuskokkuleppe lõpetamisel toimuvaks tasaarvestuseks ja tasaarvestuskokkuleppega

seotud või selles sisalduv tagatisleping.

(2) Tasaarvestuskokkulepet, mis hõlmab tehingut, mis ei ole kvalifitseeruv finantstehing,

käsitatakse tasaarvestuskokkuleppena üksnes kvalifitseeruva finantstehingu osas.

(3) Tasaarvestuskokkulepet ja sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut loetakse poolte

vahel üheks lepinguks.

§ 2295. Kvalifitseeruv osapool

Kvalifitseeruv osapool käesoleva seaduse tähenduses on asjaõigusseaduse § 314¹ lõikes 1 või

käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktides 3–5 nimetatud isik, asutus või organisatsioon.

§ 2296. Lõpetamisel toimuv tasaarvestus maksejõuetus-, likvideerimis- või täitemenetluse

korral

(1) Kui pooled on omavahel sõlminud tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe

ning ühe poole suhtes algatatakse või jätkub maksejõuetusmenetlus, likvideerimismenetlus või

3

täitemenetlus, kohaldatakse sellele lõpetamisel toimuvat tasaarvestust vastavalt eelnimetatud

kokkuleppe tingimustele. Nimetatud menetlused ei takista ega mõjuta muul viisil lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust, sealhulgas vastavas tasaarvestuskokkuleppes või finantstagatise

kokkuleppes sätestatud lõpetamis- või kiirendamisõigusi.

(2) Maksejõuetusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses on:

1) pankrotimenetlus pankrotiseaduse tähenduses;

2) saneerimismenetlus saneerimisseaduse tähenduses;

3) krediidiasutuse suhtes kehtestatud moratoorium krediidiasutuste seaduse tähenduses;

4) varajase sekkumise meetme rakendamine või kriisilahendusmenetlus finantskriisi

ennetamise ja lahendamise seaduse tähenduses;

5) kindlustusandja varaga seotud tehingute keelamine ja piiramine kindlustustegevuse seaduse

§ 95 tähenduses;

6) kindlustusandja erirežiim kindlustustegevuse seaduse tähenduses;

7) määratud väljamaksega tööandja pensionifondi varaga seotud tehingute või toimingute

keelamine või piiramine investeerimisfondide seaduse § 474 lõike 5 tähenduses.

(3) Pankrotimenetluse algatamise all käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse kohtu poolt

ajutise halduri nimetamist vastavalt pankrotiseaduse §-le 15.

(4) Moratooriumi algatamine käesoleva seaduse tähenduses on krediidiasutuste seaduse § 112

lõikes 31 nimetatud moratooriumi kehtestamise otsuse tegemine.

(5) Kriisilahendusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses on finantskriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetme või -õiguse rakendamine.

(6) Kindlustusandja varaga seotud tehingute keelamise ja piiramise algatamine käesoleva

seaduse tähenduses on inspektsiooni poolt ettekirjutuse tegemine vastavalt kindlustustegevuse

seaduse § 95 lõikele 2.

(7) Kindlustusandja erirežiimi algatamine käesoleva seaduse tähenduses on inspektsiooni poolt

erirežiimi kehtestamise otsuse tegemine vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 149 lõikele 1.

(8) Määratud väljamaksega tööandja pensionifondi varaga seotud tehingute või toimingute

keelamise või piiramise algatamine käesoleva seaduse tähenduses on inspektsiooni poolt

ettekirjutuse tegemine vastavalt investeerimisfondide seaduse § 474 lõikele 5.

(9) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetme kohaldamisel

või sellise meetme kohaldamisega vahetult seotud sündmuse korral ulatuses, mis ei ole

vastuolus finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse või Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määrusega (EL) 2021/23, 16. detsember 2020, kesksete vastaspoolte finantsseisundi taastamise

ja kriisilahenduse raamistiku kohta ning millega muudetakse määruseid (EL) nr 1095/2010,

(EL) nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2015/2365 ning direktiive

2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 (ELT L 22, 22.1.2021,

p 1–102).”;

3) paragrahvi 230 lõiget 1 täiendatakse punktiga 16 järgmises sõnastuses:

,,16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/2631 Euroopa rohevõlakirjade ning

teabe vabatahtliku avaldamise kohta seoses keskkonnakestlikuna turustatavate ja kestlikkusega

seotud võlakirjadega (ELT L, 30.11.2023, lk 1–68).“;

4) paragrahvi 230 lõike 41 esimeses lauses asendatakse tekstiosa ,,ja (EL) 2017/2402 ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/1011 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EL) 2019/2033“ tekstiosaga ,,(EL) 2017/2402, 2016/1011, (EL) 2019/2033 ja (EL)

2023/2631“;

5) seadust täiendatakse §-ga 23615 järgmises sõnastuses:

„§ 23615. Järelevalve Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 nõuete

täitmise üle

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2023/2631 sätestatud nõuete täitmise üle

järelevalve teostamisel on inspektsioonil õigus:

1) nõuda emitendilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 artiklis 10

nimetatud Euroopa rohevõlakirjade teabelehtede avaldamist või selle määruse I lisas nimetatud

teabe lisamist kõnealustesse teabelehtedesse;

2) nõuda emitendilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 artiklites 10–12

nõutud hindamiste ja hindamisaruannete avaldamist;

3) nõuda emitendilt iga-aastaste tulu jaotusaruannete avaldamist või iga-aastastesse tulu

jaotusaruannetesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 II lisas nimetatud

teabe lisamist;

4) nõuda emitendilt mõjuaruande avalikustamist või mõjuaruandesse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2023/2631 III lisas nimetatud teabe lisamist;

5) nõuda, et emitent teavitaks inspektsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2023/2631 artikli 15 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud iga dokumendi avaldamisest

põhjendamatu viivituseta pärast selle avaldamist;

6) juhul kui emitendid kasutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631

artiklis 21 sätestatud ühiseid malle, nõuda neilt emitentidelt, et nad esitaksid oma perioodilises

emiteerimisjärgses avalikustamises nimetatud artiklis nimetatud elemendid;

7) nõuda emitendi audiitoritelt ja juhtidelt teabe esitamist;

8) peatada korraga kuni kümneks järjestikuseks tööpäevaks või keelata Euroopa

rohevõlakirjade pakkumine või reguleeritud turul kauplemisele võtmine, kui on põhjendatult

alust kahtlustada, et emitent ei ole täitnud mõnda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2023/2631 II jaotise 2. peatükist või artiklist 18 või 19 tulenevat kohustust;

9) peatada korraga kuni kümneks järjestikuseks tööpäevaks reklaamimine või nõuda

asjaomaselt Euroopa rohevõlakirjade emitendilt või finantsvahendajalt reklaamimise peatamist

korraga kuni kümneks järjestikuseks tööpäevaks või keelata reklaamimine või nõuda

asjaomastelt Euroopa rohevõlakirjade emitentidelt või finantsvahendajatelt reklaamimise

lõpetamist, kui on põhjendatult alust kahtlustada, et emitent ei ole täitnud mõnda Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 II jaotise 2. peatükist või artiklist 18 või 19

tulenevat kohustust;

10) avalikustada asjaolu, et Euroopa rohevõlakirjade emitent ei täida Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruses (EL) 2023/2631 sätestatud nõudeid, ning nõuda emitendilt selle teabe

avaldamist oma veebilehel;

11) keelata emitendil emiteerida Euroopa rohevõlakirju ajavahemikus, mis ei ületa ühte aastat,

juhul kui emitent on korduvalt ja tõsiselt rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) 2023/2631 II jaotise 2. peatüki või artikli 18 või 19 sätteid;

12) avalikustada kolme kuu möödumisel käesoleva paragrahvi punktis 10 nimetatud nõude

esitamisest asjaolu, et Euroopa rohevõlakirjade emitent ei vasta nimetuse „Euroopa

rohevõlakiri“ või „EuGB“ kasutamisel enam Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2023/2631 artiklile 3, ning nõuda, et emitent avaldaks selle teabe oma veebilehel.“;

6) paragrahv 23789 tunnistatakse kehtetuks;

7) seadust täiendatakse §-ga 23790 järgmises sõnastuses:

„§ 23790. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2023/2631 nimetatud nõuete

rikkumine

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 II jaotise 2. peatükist või artiklist

18, 19 või 21 tulenevate kohustuste rikkumise eest emitentide poolt või artikli 45 lõike 1 kohase

nõude täitmata jätmise või koostööst keeldumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

5

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti selle juriidilise isiku

aastasest kogukäibest vastavalt kõige värskemale finantsaruandele, mille juhtorgan on

kinnitanud.“;

8) paragrahv 2622 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2622. Menetlus

(1) Käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on inspektsioon.

(2) Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.“;

9) paragrahvi 2725 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Kui finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud

Eestis asutatud isikute koguvara väärtus ei ületa 50 miljardit eurot, ei pea kohaldama käesoleva

seaduse § 877 punktis 1 sätestatud nõuet.“;

10) paragrahvi 2725 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(3) Vastava valdkonna eest vastutav minister võib määrusega täpsustada, mis tingimustel ja

mis ajaks kohustuvad allutatud kõlblike kohustuste müüjad viima oma tegevuse kooskõlla

käesoleva seaduse §-s 877 sätestatud nõuetega, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

finantsasutuse koguvara väärtus on suurem kui 50 miljardit eurot.“.

§ 2. Asjaõigusseaduse muutmine

Asjaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3141 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Finantstagatiseks loetakse kontol oleva raha nõudeõiguse, väärtpaberi või krediidinõude

koormamist pandiõigusega ka juhul, kui tagatise andjaks või võtjaks on juriidiline isik ja

tehingu teiseks pooleks on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik või organisatsioon.”;

2) paragrahvi 3143 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

,,(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud samaväärse eseme suhtes kohaldatakse sama

finantstagatise kokkulepet, mida kohaldati algse finantstagatise eseme suhtes, ja samaväärne

ese loetakse finantstagatise kokkuleppe alusel antuks samaaegselt algse finantstagatise

esemega.

(4) Finantstagatise eseme käsutamine pandipidaja poolt käesoleva paragrahvi kohaselt ei

muuda pandipidaja finantstagatise kokkuleppest tulenevaid õigusi seoses käesoleva paragrahvi

lõike 2 kohaselt asenduseks antud finantstagatise esemega ega mõjuta nende õiguste

kehtivust.”;

3) paragrahvi 3192 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Finantstagatise kokkuleppe alusel pandieseme müügist ei pea ette teatama, kui

finantstagatise kokkuleppes ei ole kokku lepitud teisiti.“.

§ 3. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

6

,,(1) Käesolevat seadust kohaldatakse:

1) Eestis asutatud krediidiasutustele;

2) Eestis asutatud investeerimisühingule, mille suhtes kohaldatakse väärtpaberituru seaduse §

93 lõike 1 punktis 1 sätestatud aktsia- või algkapitalinõuet;

3) Eestis asutatud finantsvaldusettevõtjale, segafinantsvaldusettevõtjale ja

segavaldusettevõtjale, kes kuuluvad käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud

krediidiasutusega või investeerimisühinguga samasse konsolideerimisgruppi;

4) käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud krediidiasutuse, investeerimisühingu,

finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja segavaldusettevõtja Eestis asutatud

finantseerimisasutusest tütarettevõtjale, kui ta kuulub konsolideeritud järelevalve alla vastavalt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse nr 575/2013 krediidiasutuste ja

investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr

648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artiklite 6–17 alusel;

5) kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt Eestis asutatud filiaalile;

6) Eestis asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste

tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201,

27.07.2012, lk 1–59) kohaselt tegevusloa saanud kesksele vastaspoolele käesolevas seaduses

sätestatud ulatuses.“;

2) paragrahvi 2 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 31 ja 3² järgmises sõnastuses:

,,(31) Käesoleva seaduse §-des 43, 44 ja 46–50 käsitatakse krediidiasutusena ka käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 3–5 nimetatud isikut või filiaali.

(32) Käesolevas seaduse § 11 lõikes 5, § 17 lõigetes 71, 72 ja 13, § 172 lõike 2 punktis 2, §-s 173,

§ 18 lõigetes 6 ja 61, § 22 lõigetes 21–23, §-s 221, § 34 lõigetes 1–33 ning lõigetes 41, 43, 5 ja 6,

§ 44 lõigetes 1 ja 2, § 52 lõikes 5, § 55 lõigetes 2 ja 7, § 56 lõikes 14, § 961 lõikes 2 ning

tagatisfondi seaduse §-s 7313 nimetatud krediidiasutusena käsitatakse ka käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 3 või 4 nimetatud finantseerimisasutust, finantsvaldusettevõtjat,

segafinantsvaldusettevõtjat ja segavaldusettevõtjat.“;

4) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,4) rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise

õigust.“;

5) paragrahvi 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Kriisilahendusmeede käesoleva seaduse tähenduses on Finantsinspektsiooni õigus määrata

erihaldur või rakendada muid käesoleva seaduse 4.–7. peatükis sätestatud õigusi.“;

6) paragrahvi 81 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠81. Kriisilahendussubjekt, kriisilahenduse konsolideerimisgrupp ja

likvideerimissubjekt“;

7) paragrahvi 81 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kriisilahenduse konsolideerimisgrupina

käsitatakse ka keskasutusega püsivalt seotud krediidiasutusi ja keskasutust ennast ning nende

tütarettevõtjat, kui vähemalt üks nendest krediidiasutustest on kriisilahendussubjekt.“;

8) paragrahvi 81 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses:

7

,,(4) Käesoleva seaduse § 172 lõigetes 4 ja 5 nimetatud kriisilahendussubjektidena käsitatakse

ka käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktis 3 või 4 nimetatud finantseerimisasutust,

finantsvaldusettevõtjat, segafinantsvaldusettevõtjat ja segavaldusettevõtjat.

(5) Käesolevas seaduses nimetatud Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja ja Euroopa Liidus

tegutseva emaettevõtja all mõistetakse ka lepinguriigis asutatud tütarettevõtjat ja lepinguriigis

tegutsevat emaettevõtjat.

(6) Likvideerimissubjekt on Euroopa Liidus asutatud juriidiline isik, kelle suhtes

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas või konsolideerimisgruppi mittekuuluva isiku puhul

on kriisilahenduskavas ette nähtud, et ta likvideeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses, või

isik, kes kuulub kriisilahenduse konsolideerimisgruppi, kuid kes ise ei ole kriisilahendussubjekt

ja kelle suhtes ei ole konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas ette nähtud allahindamise ja

teisendamise õiguse kasutamist.“;

9) paragrahvi 17 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(41) Teisendatavad kohustused on kohustused ja kapitaliinstrumendid, mis ei ole esimese

taseme põhiomavahendite instrumendid, täiendavate esimese taseme omavahendite

instrumendid või teise taseme omavahendite instrumendid ja mis ei ole käesoleva seaduse § 71

lõike 1 kohaselt kohustuste teisendamise meetme kohaldumisalast välja jäetud (edaspidi

teisendatavad kohustused).“;

10) paragrahvi 17 lõike 42 tekst loetakse teiseks lauseks ja lõiget täiendatakse esimese lausega

järgmises sõnastuses:

,,Kõlblikud kohustused on teisendatavad kohustused, mis vastavad käesoleva paragrahvi lõikes

4 või käesoleva seaduse § 19 lõike 8 punktis 1 sätestatud tingimustele, olenevalt sellest, kumb

säte on kohaldatav, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72a

lõike 1 punktis b sätestatud teise taseme omavahendite instrumentide tingimustele.“;

11) paragrahvi 17 lõike 43 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(43) Kui Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtjast krediidiasutus emiteerib kohustusi

olemasolevale aktsionärile, kes ei kuulu samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi, kuid

nimetatud tütarettevõtja ise kuulub kriisilahendussubjektiga samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi, arvatakse need kohustused kriisilahendussubjekti omavahendite ja

kõlblike kohustuste summa hulka, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:“;

12) paragrahvi 17 lõike 43 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,3) selliste kohustuste summa ei ületa määra, mis saadakse käesoleva seaduse § 19 lõigetes 2

ja 4–6 nõutava miinimumnõude tasemest sellise kohustuste summa lahutamisel, mis on saadud

kriisilahendussubjekti jaoks emiteeritud ja tema poolt kas otse või kaudselt teiste samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu ostetud kohustuste ning

kooskõlas käesoleva seaduse § 19 lõike 8 punkti 2 kohaselt emiteeritud omavahendite

liitmisel;“;

13) paragrahvi 17 lõike 43 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 17 lõikes 71 asendatakse sõnad ,,krediidiasutuse likvideerimise“ sõnadega

,,krediidiasutusest likvideerimissubjekti likvideerimise“;

15) paragrahvi 17 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

8

,,(9) Finantsinspektsioon teavitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust iga Eestis asuvale

ettevõtjale kehtestatud miinimumnõudest käesoleva seaduse 2. peatüki 2. jao kohaselt,

sealhulgas käesoleva seaduse § 19 lõike 6 rakendamisest asjaomaste ettevõtjate kohta.“;

16) paragrahvi 17 lõike 10 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Tasaarvestuskokkulepe hõlmab ka lõpetamisel toimuvat tasaarvestust väärtpaberituru seaduse

§ 2292 tähenduses ning makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud tasaarvestust.“;

17) paragrahvi 17 lõike 12 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(12) Omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude täitmata jätmise korral kasutab

Finantsinspektsioon vähemalt üht järgmist abinõu:“;

18) paragrahvi 17 lõike 12 punktis 1 asendatakse tekstiosa ,,§-ga 30 või 34“ tekstiosaga ,,§-ga

34 või 35“;

19) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 121 järgmises sõnastuses:

,,(121) Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja konsulteerib enne

käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatud õiguse kohaldamist Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalve funktsiooni täitjaga.“;

20) paragrahvi 171 lõike 6 punktis 1 asendatakse tekstiosa ,,§ 34 lõikes 42“ tekstiosaga ,,§ 34

lõikes 4, 41 või 42“;

21) paragrahvi 171 lõike 9 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 72a nimetatud kõigile

tingimustele vastavate kõlblike kohustuste instrumentide, mille järelejäänud tähtaeg on otsuse

vastuvõtmise kuupäeva seisuga alla ühe aasta, summat, võttes arvesse käesoleva paragrahvi

lõikes 1 ja käesoleva seaduse § 174 lõikes 7 nimetatud nõuete kvantitatiivset kohandamist;“;

22) paragrahvi 172 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa ,,käesoleva seaduse § 2 lõikes 1

nimetatud ettevõtja“ tekstiosaga ,,muu konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja“;

23) paragrahvi 172 lõike 4 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna

,,Kriisilahendussubjektide“ sõnadega ,,Krediidiasutusest kriisilahendussubjektide“;

24) paragrahvi 172 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

,,(41) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud individuaalsel alusel

nõude kehtestamisel arvesse käesoleva seaduse § 55 lõikes 8 ning § 78 lõigetes 3 ja 6

sätestatut.“;

25) paragrahvi 172 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Krediidiasutusest kriisilahendussubjekti rekapitaliseerimise summade määramisel kasutab

Finantsinspektsioon asjakohase koguriskipositsiooni või koguriskipositsiooni näitaja kohta

teatatud kõige hilisemaid väärtusi, mis on kohandatud kriisilahenduskavas ette nähtud

meetmetest tulenevate võimalike muutustega ning kohandab pärast finantsjärelevalve

funktsiooni täitjaga konsulteerimist krediidiasutuste seaduse § 1042 lõike 1 kohasele

täiendavate omavahendite nõudele vastavat summat alla- või ülespoole, et määrata kindlaks

kriisilahendusaluse ettevõtja suhtes pärast eelistatud kriisilahendusstrateegia rakendamist

kohalduv nõue.“;

26) paragrahvi 172 lõigetes 8 ja 9 asendatakse tekstiosa ,,§ 2 lõikes 1“ tekstiosaga ,,§ 2 lõike 1

punktides 3 ja 4“;

9

27) paragrahvi 173 lõike 4 punktis 2 asendatakse sõna ,,konsulteerimist“ sõnadega

,,konsulteerimist või pärast kriisilahenduse konsolideerimisgrupi kriisilahendust“;

28) paragrahvi 173 lõikes 6 asendatakse sõnad ,,kriisilahenduse konsolideerimisgrupi

turuusaldus“ sõnadega ,,kriisilahenduse konsolideerimisgrupi üldine turuusaldus“;

29) paragrahvi 174 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa ,,§-des 19 ja 81“ tekstiosaga ,,§-s 19

ja § 811 lõikes 4“;

30) paragrahvi 174 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa ,,miinimumnõudele sätestatud

tingimusi“ tekstiosaga ,,ega ulatuses, mis tagaks käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud

tingimuste täitmise.“;

31) paragrahvi 174 lõikes 9 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 nimetatud hindamise käigus“

tekstiosaga „lõikes 8 nimetatud seisukoha kujundamisel“;

32) seadust täiendatakse §-ga 175 järgmises sõnastuses:

,,§ 175. Miinimumnõude kohaldamine likvideerimissubjekti suhtes

(1) Finantsinspektsioon ei määra likvideerimissubjektile käesoleva seaduse § 17 lõikes 1

nimetatud miinimumnõuet, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

Finantsinspektsioon võib hinnata, kas on põhjendatud määrata likvideerimissubjektile

miinimumnõue vastavalt käesoleva seaduse § 17 lõikele 2 individuaalselt suuremas summas

kui see, mis on vajalik kahjumi katmiseks vastavalt käesoleva seaduse § 172 lõike 2 punktile 1.

Finantsinspektsioon võtab oma hinnangus arvesse eelkõige võimalikku mõju

finantsstabiilsusele ja finantssüsteemis ülekandumise riskile, sealhulgas seoses Tagatisfondi või

teiste lepinguriikide hoiuste tagamise skeemide piisava rahastamise tagamisega.

(2) Kui Finantsinspektsioon määrab likvideerimissubjektile miinimumnõude, täidab

likvideerimissubjekt selle vähemalt ühe järgmise abinõuga:

1) omavahendid;

2) kohustused, mis vastavad kõlblikkuskriteeriumidele, millele on osutatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 72a, välja arvatud nimetatud määruse

artikli 72b lõike 2 punktides b ja d nimetatud kriteeriumid;

3) käesoleva seaduse § 17 lõigetes 31–33 nimetatud kohustused.

(3) Kui Finantsinspektsioon ei ole määranud likvideerimissubjektile miinimumnõuet:

1) ei kohaldata talle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 77 lõiget

2 ega artiklit 78a;

2) ei arvata maha osalusi omavahenditesse kuuluvates instrumentides ja kõlblike kohustuste

instrumentides, mille on emiteerinud finantseerimisasutusest tütarettevõtja, kes on

likvideerimissubjekt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72e

lõike 5 kohaselt.

(4) Erandina käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatust võib krediidiasutus või

käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtja, kes ei ole ise

kriisilahendussubjekt, vaid kriisilahendussubjekti või sellise kolmanda riigi ettevõtja

tütarettevõtja, kes oleks kriisilahendussubjekt, kui ta oleks asutatud lepinguriigis, arvata maha

oma osalusi omavahenditesse kuuluvates instrumentides tütarettevõtjatest krediidiasutustes. (5)

Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud osalused on võimalik maha arvata tütarettevõtjast

krediidiasutusel, kes kuulub samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi ja on

likvideerimissubjekt, kelle puhul Finantsinspektsioon ei ole kindlaks määranud

miinimumnõuet, kui tema osaluste kogusumma on vähemalt seitse protsenti tema selliste

omavahendite ja kohustuste kogusummast, mis vastavad käesoleva seaduse § 19 lõigetes 8 ja

10

81 sätestatud tingimustele ja mis arvutatakse igal aastal 31. detsembri seisuga viimase 12 kuu

keskmisena.“;

33) paragrahvi 18 lõikes 2 asendatakse tekstiosa ,,§ 17 lõikes“ tekstiosaga ,,§-des 17, 171 ja

174“;

34) paragrahvi 18 lõikes 32 asendatakse läbivalt tekstiosa ,,§ 19 lõige 8“ tekstiosaga ,,§ 19

lõiked 8 ja 81“vastavas käändes;

35) paragrahvi 18 lõiget 6 asendatakse sõnad ,,Kui Finantsinspektsioon“ sõnadega ,,Kui

Finantsinspektsioon on kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutus ja“;

36) paragrahvi 18 lõikes 61 asendatakse tekstiosa ,,Kui Finantsinspektsioon“ tekstiosaga ,,Kui

Finantsinspektsioon, mis on Eestis asutatud tütarettevõtjast krediidiasutuse

kriisilahendusasutus,“;

37) paragrahvi 18 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(8) Finantsinspektsioonil on õigus esitada kaebus konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse

või individuaalsel alusel kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse, kelle

suhtes kohaldatakse miinimumnõuet vastavalt käesoleva seaduse § 19 lõikes 2 ja lõigetes 4–10

sätestatud tingimustele, kriisilahendusasutuse miinimumnõude kindlaksmääramise kohta

Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 61 nimetatud nelja

kuu jooksul või enne ühisotsusele jõudmist.“;

38) paragrahvi 181 lõikes 3 asendatakse tekstiosa ,,lõikes 1“ tekstiosaga ,,lõigetes 1 ja 2“;

39) paragrahvi 181 lõikes 7 asendatakse tekstiosa ,,lõigetes 1 ja 3“ tekstiosaga ,,lõikes 2 ja

käesoleva seaduse § 174 lõigetes 6 ja 7“;

40) paragrahvi 19 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(1) Finantsinspektsioon kehtestab miinimumnõude konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast

krediidiasutusele, kui see on asutatud Eestis. Miinimumnõude kehtestamisel võetakse arvesse

käesoleva seaduse § 17 lõikes 7 sätestatud kriteeriume, eelkõige krediidiasutuse suurust, äri- ja

rahastamismudelit ning riskiprofiili.“;

41) paragrahvi 19 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(3) Individuaalse miinimumnõude täitmisest vabastatud käesoleva seaduse § 17 lõikes 3

nimetatud hüpoteekkrediidiga tegelevat krediidiasutust ei arvestata konsolideeritud

konsolideerimisgrupi omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kehtestamisel

konsolideerimisgrupi koosseisu.“;

42) paragrahvi 19 lõikest 4 jäetakse välja sõnad ,,krediidiasutuse või muu“;

43) paragrahvi 19 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(7) Miinimumnõue, mida kohaldatakse käesolevas paragrahvis nimetatud krediidiasutuse

suhtes, määratakse kindlaks lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule ka kohaldatavuse korral

käesoleva seaduse §-le 811 ning vastavate sätestatud miinimumnõuete alusel.“;

44) paragrahvi 19 lõike 8 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 5 ja 6 nimetatud ettevõtja täidab miinimumnõude ühe või

mitme järgmise kohustusega:“;

11

45) paragrahvi 19 lõike 8 punktid 9 ja 10 tunnistatakse kehtetuks;

46) paragrahvi 19 täiendatakse lõigetega 81–83 järgmises sõnastuses:

,,(81) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 5 ja 6 nimetatud ettevõtja täidab miinimumnõude

lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud kohustusele ühe või mitme järgmise

omavahendiga:

1) esimese taseme põhiomavahend;

2) muu omavahend, mis on emiteeritud samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi

kuuluvate ettevõtjate jaoks ja mille need on ostnud;

3) muu omavahend, mis on emiteeritud samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi

mittekuuluvate ettevõtjate jaoks ning mille need on ostnud tingimusel, et allahindamise või

teisendamise õiguse kasutamine vastavalt käesoleva seaduse §-dele 56–58 ei mõjuta

kriisilahendussubjekti kontrolli tütarettevõtja üle.

(82) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 4, 6 ja 7 nimetatud ettevõtja täidab miinimumnõuet

konsolideeritud alusel, hõlmab selle ettevõtja omavahendite ja kõlblike kohustuste summa

järgmisi kohustusi, mille on käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaselt emiteerinud Euroopa Liidus

asutatud tütarettevõtja, kes kuulub vastava ettevõtja konsolideerimise ulatusse:

1) kohustused, mis on emiteeritud kriisilahendussubjekti jaoks ja mille ta on ostnud otse või

kaudselt teiste samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu, kes

ei ole hõlmatud selle ettevõtja konsolideerimisgrupi ulatusega, kes täidab käesoleva seaduse §

17 lõikes 1 sätestatud miinimumnõuet;

2) kohustused, mis on emiteeritud olemasoleva aktsionäri jaoks, kes ei kuulu samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi.

(83) Käesoleva paragrahvi lõike 82 punktides 1 ja 2 nimetatud kohustused ei või ületada

summat, mis määratakse kindlaks, lahutades konsolideerimise ulatusse kuuluva tütarettevõtja

suhtes kohaldatavast miinimumnõude summast, mis on määratud käesoleva seaduse § 17 lõike

1 alusel, kõigi järgmiste elementide summa:

1) kohustused, mis on emiteeritud käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud nõuet

konsolideeritud alusel täitva ettevõtja jaoks ja mille ta on ostnud kas otse või kaudselt teiste

samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu, kes kuuluvad

vastava ettevõtja konsolideerimise ulatusse;

2) käesoleva paragrahvi lõike 81 kohaselt emiteeritud omavahendite summa.“;

47) paragrahvi 19 lõike 9 punktis 3 asendatakse sõnad ,,Finantsinspektsiooni finantskriisi

lahendamise funktsiooni täitjale“ sõnaga ,,Finantsinspektsioonile“;

48) paragrahvi 19 lõike 11 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(11) Kui nii tütarettevõtja kui ka kriisilahendussubjekt on asutatud Eestis ning nad kuuluvad

samasse konsolideerimisgruppi ja käesoleva paragrahvi lõike 9 punktis 1 sätestatud tingimus

on täidetud, võib Finantsinspektsioon lubada tütarettevõtjal käesoleva seaduse miinimumnõude

täielikult või osaliselt täita kriisilahendussubjekti antava garantiiga, mis vastab järgmistele

tingimustele:“;

49) paragrahvi 19 lõike 11 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,3) garantii on tagatud finantstagatise kokkuleppe kaudu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiivi 2002/24/EÜ, 6. juuni 2002, finantstagatiskokkulepete kohta, artikli 2 lõike 1 punkti a

tähenduses vähemalt 50 protsendi ulatuses selle summast;”;

50) seadust täiendatakse §-ga 191 järgmises sõnastuses:

12

,,§ 191. Konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutuse miinimumnõude

kohaldamise erisused

(1) Erandina käesoleva seaduse § 19 lõigetes 2 ja 4 sätestatust võib Finantsinspektsioon määrata

tütarettevõtja jaoks kindlaks käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud nõude konsolideeritud alusel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud erandi kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik

järgmised tingimused:

1) kriisilahendussubjekt omab kontrolli tütarettevõtja üle või tema suhtes kohaldatakse

krediidiasutuste seaduse §-s 1042 nimetatud täiendavate omavahendite nõuet ainult

konsolideeritud alusel ning käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud miinimumnõude

kindlaksmääramine konsolideeritud alusel ei too kaasa asjaomasesse konsolideerimise ulatusse

kuuluvatest ettevõtjatest koosneva alagrupi rekapitaliseerimise vajaduste ülehindamist

käesoleva seaduse § 172 lõike 1 punkti 2 kohaldamisel, seda eelkõige juhul, kui samas

konsolideerimise ulatuses on likvideerimissubjektide osakaal suur;

2) käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud nõude konsolideeritud alusel täitmine asjaomase nõude

individuaalse täitmise asemel ei kahjusta oluliselt konsolideerimisgrupi

kriisilahendusstrateegia usaldusväärsust, teostatavust, tütarettevõtja võimet täita omavahendite

nõuet pärast allahindamise ja teisendamise õiguse kasutamist ning kahjumi sisemise

ülekandmise ja rekapitaliseerimise mehhanismi asjakohasus, sealhulgas asjaomase

tütarettevõtja või muude kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate

asjaomaste kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamine või teisendamine on

kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 56.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud tingimuse puhul peavad olema täidetud

kõik järgmised asjaolud:

1) kriisilahendussubjekt on Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või

Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja;

2) nii tütarettevõtja kui ka kriisilahendussubjekt on asutatud samas lepinguriigis ning nad

kuuluvad samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi;

3) kriisilahendussubjekt ei oma kontrolli ühegi tütarettevõtja krediidiasutuse või käesoleva

seaduse § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtja tütarettevõtja üle, kui selle tütarettevõtja

suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud nõudeid või §-s 172 nimetatud

miinimumnõuet;

4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72e lõike 5 kohaselt

nõutavad mahaarvamised mõjutaksid tütarettevõtjat ebaproportsionaalselt.“;

51) paragrahv 21 tunnistatakse kehtetuks;

52) paragrahvi 22 lõike 21 teises lauses asendatakse tekstiosa ,,kui need instrumendid on

tagamata kohustused“ tekstiosaga ,,kui need instrumendid on tagamata kohustused ja kui need

on kõrgema nõudeõiguse järguga kui krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1 punktis 51

nimetatud kohustused“;

53) paragrahvi 221 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(1) Krediidiasutus esitab Finantsinspektsioonile miinimumnõude täitmise kohta aruande, mis

sisaldab järgmist teavet:

1) omavahendite summa, mis vastab käesoleva seaduse § 19 lõike 81 tingimustele, kui see on

asjakohane, kõlblike kohustuste summa ning nende summade vähendamine vastavalt käesoleva

seaduse § 17 lõikele 2 pärast ükskõik milliste asjakohaste mahaarvamiste tegemist vastavalt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele 75e–72j;

2) teisendatavate kohustuste summa;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud summade struktuur, tähtajaprofiil, nendest

tulenevate nõuete rahuldamisjärk tavalises maksejõuetusmenetluses;

13

4) selgitus selle kohta, kas käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud summasid reguleeritakse

kolmanda riigi õigusega, esitades ka vastava riigi nime, ning kas summade reguleerimine

kolmanda riigi õigusega sisaldab lepingulisi tingimusi, millele on osutatud käesoleva seaduse

§ 22 lõigetes 1, 11 ja 3 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 52

lõike 1 punktides p ja q ning artikli 63 esimese lõigu punktides n ja o.“;

54) paragrahvi 221 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

,,(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teavet teisendatavate kohustuste

summade kohta ei pea esitama krediidiasutus, kes omab vastava teabe esitamise kuupäeval

kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 1 punktiga 1 arvutatud omavahendeid ja kõlblikke

kohustusi summas, mis moodustab vähemalt 150 protsenti käesoleva seaduse § 17 lõikes 1

nimetatud nõudest.“;

55) paragrahvi 221 lõike 2 tekst loetakse teiseks lauseks ja lõiget täiendatakse esimese lausega

järgmises sõnastuses:

,,(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud teave esitatakse Finantsinspektsioonile

vähemalt üks kord poolaasta jooksul ning punktides 2 ja 3 nimetatud teave vähemalt üks kord

aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsioon nõuab lõikes 1 nimetatud teabe

esitamist tihedamini kui kord poolaasta või aasta jooksul.“;

56) paragrahvi 221 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

57) paragrahvi 221 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

,,(4) Krediidiasutus peab avaldama vähemalt kord aastas järgmise teabe:

1) käesoleva seaduse § 19 lõikele 81 vastavate omavahendite, kui see on kohaldatav, ja kõlblike

kohustuste summa;

2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kirjete struktuur, nende tähtajaprofiil ja nendest

tulenevate nõuete rahuldamisjärk tavalises maksejõuetusmenetluses;

3) teave käesoleva seaduse § 18 lõigetes 1, 21 ja 22 või § 19 lõigetes 2 ja 4–10 nimetatud

miinimumnõude kohaldamise kohta, mis on väljendatud vastavalt käesoleva seaduse § 17

lõikele 2.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 11 ja 4 sätestatut ei kohaldata likvideerimissubjekti suhtes,

välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsioon on määranud sellise ettevõtja puhul kindlaks

käesoleva seaduse § 17 lõikes 2 nimetatud nõude kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 175. Sellisel

juhul määrab Finantsinspektsioon nimetatud ettevõtja jaoks kindlaks aruandlus- ja

avalikustamiskohustuse sisu ja sageduse vastavalt Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele (EL)

nr 2021/763, 23. aprill 2021, millega kehtestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2014/59/EL kohaldamiseks seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste

miinimumnõude täitmise järelevalvelise aruandluse ja avalikustamisega. Aruandlus- ja

avalikustamiskohustus piirdub käesoleva seaduse §-s 175 sätestatud miinimumnõude

täitmisega. Finantsinspektsioon annab asjaomasele likvideerimissubjektile juhiseid aruandlus-

ja avalikustamiskohustuse täitmiseks.“;

58) paragrahvi 222 lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa ,,või piirata õigusi,“

tekstiosaga ,,võttes arvesse käesoleva seaduse §-s 401 sätestatud teatud kohustuste peatamise

tingimusi,“;

59) paragrahvi 222 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Euroopa Liidus tegutseva krediidiasutuse emaettevõtja peab tagama, et tema kolmanda

riigi tütarettevõtja lisab finantslepingule käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimused,

14

välistamaks võimaluse nende lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks, peatamiseks,

muutmiseks, tasaarvestuseks, tasaarvelduse õiguse kasutamiseks või tagatisest tulenevate

õiguste jõustamiseks olukorras, kus Finantsinspektsioon kasutab kooskõlas käesoleva

paragrahvi lõikega 1 õigust peatada või piirata lepinguriigis tegutseva emaettevõtja õigusi ja

kohustusi.“;

60) paragrahvi 28 lõike 3 esimeses lauses asendatakse läbivalt sõnad ,,finantsjärelevalve

asutustega“ sõnaga ,,kriisilahendusasutustega“;

61) paragrahvi 28 lõike 4 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna ,,lepinguriigis“ sõnaga

,,liikmesriigis“;

62) paragrahvi 28 lõiget 6 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

,,Nimetatud kriisilahenduskava vaadatakse läbi pärast käesoleva seaduse §-s 56 nimetatud

kriisiennetusmeetme rakendamist või õiguste kasutamist.“;

63) paragrahvi 29 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(11) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 15 ja 16 nimetatud

tähtaegade määramisel lähtuvalt käesoleva seaduse § 28 lõike 6 teises lauses sätestatust arvesse

krediidiasutuste seaduse §-s 1043 sätestatud täiendavate omavahendite nõude täitmiseks ette

nähtud tähtaega.“;

64) paragrahvi 33 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(21) Kui kriisilahenduse konsolideerimisgrupp koosneb mitmest kriisilahenduse

konsolideerimisgrupist, tuleb lisaks kogu konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse

hindamisele hinnata käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kriisilahenduskõlblikkust iga

allkonsolideerimisgrupi kohta eraldi vastavalt käesoleva seaduse §-des 28–32 sätestatud

menetlustele.“;

65) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

,,(22) Konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine käesoleva seaduse tähenduses

hõlmab kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvate krediidiasutuste või käesoleva seaduse § 2 lõike

1 punktis 3 nimetatud isikute kriisilahenduskõlblikkuse hindamist.“;

66) paragrahvi 34 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(21) Kahe nädala jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamist

esitab krediidiasutus Finantsinspektsioonile võimalikud meetmed oluliste takistuste

eemaldamiseks kriisilahendusmenetlusest ja nende rakendamise ajakava, millega tagatakse

käesoleva seaduse §-s 18 või 19 ning krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud

kombineeritud puhvri nõude täitmine, juhul kui kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssiv

asjaolu on tingitud ühest järgmisest olukorrast:

1) krediidiasutus täidab krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud kombineeritud

puhvri nõuet, kui seda võetakse arvesse lisaks § 8650 lõigetes 1–31 nimetatud nõutele, kuid ei

täida nimetatud kombineeritud puhvri nõuet, kui seda võetakse arvesse lisaks

miinimumnõuetele, kui need arvutatakse kooskõlas käesoleva seaduse § 17 lõike 2 punktiga 1;

2) krediidiasutus ei täida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklites

92a ja 494 nimetatud nõudeid või käesoleva seaduse §-des 172 ja 173, § 174 lõigetes 1–5 ning §

181 lõigetes 1–5 nimetatud nõudeid.“;

67) paragrahvi 34 lõike 4 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

68) paragrahvi 34 lõike 4 punktist 9 jäetakse välja sõna ,,muude“;

15

69) paragrahvi 34 lõike 42 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa ,,§ 2 lõikes 1“

tekstiosaga ,,§ 2 lõike 1 punktides 3 ja 4“;

70) paragrahvi 35 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(21) Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt koostatud aruandes analüüsitakse mõju grupi

ärimudelile ning antakse soovitusi proportsionaalsete ja sihipäraste meetmete kasutamiseks

konsolideerimisgrupi tasandil ning vajaduse korral allkonsolideerimisgruppide suhtes, mida on

käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt otsustatud rakendada või mis on Finantsinspektsiooni

arvates vajalikud või asjakohased tuvastatud takistuste kõrvaldamiseks.“;

71) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 23 järgmises sõnastuses:

,,(23) Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja peab kahe nädala jooksul arvates käesoleva

paragrahvi lõikes 22 nimetatud teate saamisest esitama konsolideerimisgrupi tasandi

kriisilahendusasutusele võimalikud meetmed ja nende rakendamise ajakava.“;

72) paragrahvi 35 lõike 5 esimeses lauses asendatakse tekstiosa ,,emaettevõtja ettepanekus“

tekstiosaga ,,emaettevõtja ettepanekus, kriisilahenduskolleegiumis oluliselt pärssivate

asjaolude tuvastamise osas“;

73) paragrahvi 35 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

,,(51) Kui Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja ei ole käesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt

tähelepanekuid esitanud, teeb Finantsinspektsioon endast kõik oleneva, et ühisotsusele jõutaks

ühe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud neljakuulise tähtaja möödumist.

(52) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud ühisotsusele, mis käsitleb

kriisilahenduskõlbulikkust pärssivat asjaolu, mille on tinginud käesoleva seaduse § 34 lõikes 21

nimetatud olukord, peab Finantsinspektsioon jõudma kahe nädala jooksul pärast seda, kui

Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja on vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 esitanud oma

tähelepanekud.“;

74) paragrahvi 35 täiendatakse lõigetega 81 ja 82 järgmises sõnastuses:

,,(81) Kui Finantsinspektsioon ei ole konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus, kuid

konsolideerimisgrupi tütarettevõtja asub Eestis ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud

ajavahemiku jooksul ei jõuta ühisotsusele, teeb Finantsinspektsioon käesoleva seaduse § 34

lõike 4 kohaselt võetavate sobivate meetmete kohta oma otsuse. Finantsinspektsiooni otsus

peab olema igakülgselt põhjendatud ja selles tuleb arvesse võtta teiste asjaomaste

kriisilahendusasutuste seisukohti ja reservatsioone. Finantsinspektsioon esitab otsuse

kriisilahendussubjektile.

(82) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus on enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud

tähtaja lõppu teavitanud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ühisotsuse saavutamisega

seotud erimeelsustest vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010

artiklile 19, lükkab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 81 nimetatud otsuse

tegemise edasi ja ootab ära Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse otsuse ning teeb seejärel

kooskõlas saadud otsusega oma otsuse. Finantsinspektsioon ei pöördu Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud ajavahemiku

jooksul ega pärast ühisotsusele jõudmist.“;

75) paragrahvi 39 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(7) Kui segavaldusettevõtjal on otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast krediidiasutuses

finantsvaldusettevõtjast vahendaja kaudu, peab kriisilahenduskava järgi vahendajast

16

finantsvaldusettevõtjat käsitama kriisilahendussubjektina. Nimetatud juhul võib

konsolideerimisgrupi kriisilahenduse eesmärgil kriisilahendusmeetmeid või -õigusi rakendada

selle vahendajast finantsvaldusettevõtja, mitte segavaldusettevõtja suhtes.“;

76) paragrahvi 39 lõike 8 punktis 2 asendatakse tekstiosa ,,segavaldusettevõtja“ tekstiosaga

,,finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja“;

77) paragrahvi 401 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Finantsinspektsioon määrab peatamisõiguse kasutamise perioodi vastavalt iga

üksikjuhtumi asjaoludele, hinnates hoolikalt, kas peatamist on sobilik kohaldada ka kõlblike

hoiuste suhtes, mis ei ole tagatisfondi seaduse 3. peatüki 1. jao alusel jäetud tagamata, eriti

füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate hoitavate tagatud

hoiuste suhtes.“;

78) paragrahvi 401 lõikes 12 asendatakse tekstiosa ,,§-de 43 ja 44 kohast“ tekstiosaga ,,§ 43

lõikes 2 sätestatud õigust“;

79) paragrahvi 41 lõike 2 punktis 6 asendatakse tekstiosa ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvuse“

tekstiosaga ,,teenuste osutamise ja vahendite üleandmise“;

80) paragrahvi 43 lõike 3 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

81) paragrahvi 43 lõige 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(42) Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud õiguse kasutamise

ulatuse vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele, hinnates hoolikalt, kas peatamist on sobilik

kohaldada ka kõlblike hoiuste suhtes, mis ei ole tagatisfondi seaduse 3. peatüki 1. jao alusel

jäetud tagamata, eriti füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate

hoitavate tagatud hoiuste suhtes.“;

82) paragrahvi 43 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui Finantsinspektsioon kasutab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 või lõikes 4 ette

nähtud õigust peatada lepingu ülesütlemise õigus ning kui ei ole esitatud käesoleva paragrahvi

lõike 5 kohast teadet, võib peatatud õigust peatamisaja lõppedes kasutada, arvestades käesoleva

seaduse §-s 44 sätestatut, järgmiselt:

1) kui lepinguga hõlmatud õigused ja kohustused on üle antud teisele ettevõtjale, võib

vastaspool kasutada lepingu ülesütlemise õigust vastavalt asjaomase lepingu tingimustele

üksnes saajast ettevõtja mis tahes jätkuva või järgneva täitmist tingiva juhtumi korral;

2) kui lepinguga hõlmatud õigused ja kohustused jäävad kriisilahendusmenetluses olevale

krediidiasutusele ning Finantsinspektsioon ei ole sellise lepingu suhtes rakendanud kohustuste

ja nõudeõiguste teisendamist kooskõlas käesoleva seaduse § 70 lõike 1 punktiga 1, võib

vastaspool peatamisaja lõppedes kasutada lepingu lõpetamise õigust vastavalt lepingu

tingimustele.”;

83) paragrahvi 44 lõike 3 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,Kui krediidiasutus jätkab lepingust tulenevate kohustuste täitmist, sealhulgas makse- ja

ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetusmeetme rakendamise,

käesoleva seaduse §-s 401 sätestatud teatud kohustuste peatamise või kriisilahendusmeetme või

-õiguse rakendamise otsus ega selle kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmus aluseks,

et:“;

84) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

17

„3) mõjutada krediidiasutuse või krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva

isiku lepingulisi õigusi seoses lepinguga, mis sisaldab vastastikuse kohustuste täitmata jätmise

sätteid.”;

85) paragrahvi 46 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,§ 46. Teenuste osutamine ja vahendite üleandmine“;

86) paragrahvi 46 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvuse kord“

sõnadega ,,teenuste osutamise ja vahendite üleandmise kord“;

87) paragrahvi 46 lõikes 2 asendatakse sõnad ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamiseks“

sõnadega ,,teenuste osutamise või vahendite üleandmise tagamiseks“;

88) paragrahvi 48 lõikes 1 asendatakse sõnad ,,Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse“

sõnaga ,,Krediidiasutuse“;

89) paragrahvi 49 lõike 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,5) konsolideeritud järelevalvet tegevat asutust, kui krediidiasutuse või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL)

direktiivi 2013/36/EL 7. jaotise 3. peatüki kohaselt konsolideeritud järelevalvet;“;

90) paragrahvi 52 lõike 7 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu ,,otsusest kasutada

kapitaliinstrumentide“ sõnadega ,,ja kõlblike kohustuste“;

91) paragrahvi 55 lõike 8 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,1) krediidiasutuse aktsionärid ja võlausaldajad on kahjumi katmiseks või kapitali taastamiseks

panustanud kohustuste, sealhulgas teisendatavate kohustuste või kapitaliinstrumentide

allahindamiseks, teisendamiseks või muul viisil kaheksa protsendi ulatuses krediidiasutuse

kohustuste kogusummast, kaasa arvatud omavahenditest;

92) paragrahvi 56 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna ,,kapitaliinstrumentide“ sõnadega

,,ja kõlblike kohustuste“;

93) paragrahvi 56 lõike 1 punktist 4 jäetakse läbivalt välja sõnad ,,ja kõlblikud kohustused“

vastavas käändes;

94) paragrahvi 56 lõikes 14 asendatakse sõnad ,,kriisilahendussubjekti emaettevõtja tasandil“

sõnadega ,,selle ettevõtja emaettevõtja tasandil“;

95) paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:

,,(15) Kui Finantsinspektsioon rakendab kriisilahendusmeedet kriisilahendussubjekti suhtes või

erandlikel asjaoludel kriisilahenduskavast kõrvale kaldudes ettevõtja suhtes, kes ei ole

kriisilahendussubjekt, võtab Finantsinspektsioon kooskõlas käesoleva seaduse § 57 lõikega 4

sellise ettevõtja tasandil vähendatud, alla hinnatud või teisendatud summat arvesse käesoleva

seaduse § 55 lõikes 8 ja § 78 lõikes 3 või § 78 lõike 6 punktis 1 sätestatud künniste puhul, mida

kohaldatakse asjaomasele ettevõtjale.“;

96) paragrahvi 56 lõike 6 punkti 2 täiendatakse pärast sõna ,,kapitaliinstrumendid“ sõnadega

,,või kõlblikud kohustused“;

97) paragrahvi 57 lõike 5 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

18

,,Käesoleva seaduse § 56 lõikes 14 nimetatud kapitaliinstrumendi ja kõlblike kohustuste

põhisumma allahindamisel on põhisumma vähendamine püsiv, võttes arvesse käesoleva

seaduse § 73 lõikes 3 ette nähtud võimaliku üleshindamismehhanismi kohaldamist, ning selle

omanikul ei ole nõudeõigusi seoses allahinnatud instrumendi summaga, välja arvatud juhul, kui

instrumentide omanikud ei saa hüvitist kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 7 või tulenevalt

varem tekkinud kohustustest või allahindamisega tekitatud kahju eest.“;

98) paragrahvi 57 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(9) Finantsinspektsioon viib pärast kapitaliinstrumentide või kõlblike kohustuste

allahindamist või teisendamist läbi käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud täiendava hindamise

kooskõlas käesoleva seaduse § 53 lõike 6 punktiga 2 ja §-ga 80.“;

99) paragrahvi 58 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(1) Kui Finantsinspektsioon otsustab asjakohase kriisilahendussubjekti

kriisilahendusasutusega konsulteerides teha kindlaks käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 3

nimetatud asjaolud, teavitab ta sellest otsusest viivitamata pärast otsuse tegemist neid

kriisilahendusasutusi ja konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusi või nende puudumisel muid

pädevaid lepinguriikide ametiasutusi, kus asuvad konsolideerimisgruppi kuuluvad ettevõtjad,

keda vastav otsus mõjutab.

(2) Kui Finantsinspektsioon on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus, teeb ta kõik endast

oleneva, et leppida teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustega kokku käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud asjaoludes, et jõuda ühisotsuseni. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis nimetatud

asjaolusid kindlaks ei tehta.

(3) Kui Finantsinspektsioon otsustab teha kindlaks käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 2, 3

või 4 nimetatud asjaolud, teavitab ta sellest otsusest viivitamata, kuid hiljemalt 24 tundi pärast

asjaomase kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusega konsulteerimist:

1) konsolideeritud järelevalvet tegevat ametiasutust või selle puudumisel lepinguriigi asjaomast

konsolideeritud järelevalvet teostavat finantsjärelevalve asutust;

2) teisi samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kriisilahendusasutusi, kui

konsolideerimisgrupp on otseselt või kaudselt ostnud käesoleva seaduse § 19 lõigete 2, 4, 5 ja

6 kohaldamisalasse kuuluvalt ettevõtjalt käesoleva seaduse § 19 lõikes 8 nimetatud kohustusi.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teates peab Finantsinspektsioon põhjendama oma

otsust tuvastada käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 2, 3 või 4 nimetatud asjaolud.

(5) Kui Finantsinspektsioon on edastanud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud teate

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise kohta, hindab Finantsinspektsioon

pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud ametiasutustega konsulteerimist järgmisi

asjaolusid:

1) alternatiivse meetme olemasolu kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamisele

või teisendamisele ja kas selle olemasolul on seda võimalik rakendada;

2) kas võib eeldada, et alternatiivse meetme rakendamisel kaovad mõistliku aja jooksul

asjaolud, mis muidu eeldaksid käesoleva seaduse § 56 lõikes 1 sätestatud asjaolude

kindlakstegemist.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 1 nimetatud alternatiivse meetmena käsitatakse varase

sekkumise meetmeid, krediidiasutuste seaduse §-s 104 sätestatud meetmeid või

konsolideerimisgrupi emaettevõtjalt rahaliste vahendite või kapitali ülekandmist.

(7) Kui pärast teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega või muu pädeva ametiasutusega

konsulteerimist leiab Finantsinspektsioon, et on olemas vähemalt üks alternatiivne meede ja

seda on võimalik rakendada ning sellega saavutatakse käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2

nimetatud tulemus, peab Finantsinspektsioon tagama selle meetme rakendamise.

(8) Kui Finantsinspektsioon leiab, et ei ole alternatiivseid meetmeid, millega saavutada

käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 nimetatud tulemus, otsustab Finantsinspektsioon, kas

19

käesoleva seaduse § 56 lõikes 1 sätestatud asjaolude kindlakstegemine on konkreetsel juhul

asjakohane.

(9) Kui Finantsinspektsioon teeb krediidiasutuse või piiriüleselt tegutseva konsolideerimisgrupi

kriisilahendusmenetlusega seoses kindlaks käesoleva seaduse § 56 lõikes 2, 3 või 4 nimetatud

asjaolud, võtab Finantsinspektsioon arvesse kriisilahenduse võimalikku mõju kõigis

lepinguriikides, kus krediidiasutus või konsolideerimisgrupp tegutseb.

(10) Kui Finantsinspektsioon on tütarettevõtja kriisilahendusasutus, rakendab ta esimesel

võimalusel kooskõlas käesoleva paragrahviga tehtud kapitaliinstrumentide ja kõlblike

kohustuste allahindamise või teisendamise otsust.“;

100) paragrahvi 70 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõnad ,,kriisilahendusmenetluses olev“

sõnadega ,,kriisilahenduse eeltingimustele vastav“;

101) paragrahvi 71 lõike 1 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa ,,(edaspidi

teisendatavad kohustused)“;

102) paragrahvi 71 lõike 1 punkti 61 täiendatakse pärast sõna ,,samasse“ sõnaga

,,kriisilahenduse“;

103) paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

,,(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 61 sätestatu kohaldamisel peab tütarettevõtja

kriisilahendusasutus, kes ei ole kriisilahendussubjekt, hindama, kas käesoleva seaduse § 19

lõikes 8 sätestatud kirjete summa on kriisilahendusstrateegia rakendamise toetamiseks piisav.“;

104) paragrahvi 72 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,4) teisendamine põhjustaks kohustuste ja nõudeõiguste väärtuse vähenemise sellisel viisil, et

võlausaldajad peaksid katma kahjumit suuremas osas võrreldes olukorraga, kus vastavate

kohustuste teisendamine oleks välistatud.“;

105) paragrahvi 72 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(41) Finantsinspektsioon hindab põhjalikult, kas sellised kohustused krediidiasutuse või

temaga samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes, kes ise ei ole

kriisilahendussubjekt ja kelle suhtes ei kohaldu käesoleva seaduse § 71 lõike 1 punktis 61

sätestatud erandid, tuleks osaliselt või täielikult välistada kohustuste teisendamise

kohaldamisalast, eesmärgiga tagada kriisilahendusstrateegia asjakohane rakendamine.

Nimetatud hindamise ulatus ei laiene käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kohustustele.“;

106) paragrahvi 78 lõikes 3 asendatakse tekstiosa ,,krediidiasutuse varadest“ tekstiosaga

,,krediidiasutuse kohustuste kogusummast, kaasa arvatud omavahenditest“;

107) paragrahvi 811 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Kui Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja või Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja ja

selle tütarettevõtjast krediidiasutusest kriisilahendussubjekt ning Euroopa

kriisilahenduskolleegiumi liikmed on käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud

kriisilahendusstrateegiaga nõus, järgib Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja või

konsolideeritud alusel Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja käesoleva seaduse §-s 19

sätestatud miinimumnõuet, emiteerides § 19 lõigetes 8 ja 81 nimetatud instrumente oma

kolmandas riigis asutatud põhiemaettevõtjale või nimetatud põhiemaettevõtja tütarettevõtjale,

mis on asutatud samas kolmandas riigis, või muule ettevõtjale § 19 lõike 8 punktis 1 ning § 19

lõike 81 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimustel.“;

108) paragrahvi 811 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

20

,,(6) Finantsinspektsioon võib kõigi asjaomaste lepinguriikide kriisilahendusasutustega

vastastikusel kokkuleppel loobuda Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamise nõude

täitmisest, kui muu töörühm või kolleegium täidab samu funktsioone ja samu ülesandeid, nagu

on sätestatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5, ning järgib kõiki käesoleva seaduse §-s 83

sätestatud teabevahetuse tingimusi ja menetlusi, sealhulgas Euroopa

kriisilahenduskolleegiumide liikmesust ja neis osalemist puudutavaid tingimusi ja menetlusi.

Eelnimetatud juhul laienevad sellistele töörühmadele või kolleegiumidele kõik käesolevas

seaduses Euroopa kriisilahenduskolleegiume puudutavad sätted.“;

109) paragrahvi 94 lõikes 1 asendatakse sõna ,,Krediidiasutuse“ sõnadega ,,Käesolevas

seaduses sätestatud“;

110) paragrahvi 96 pealkirja täiendatakse pärast sõna ,,nõuetega“ sõnadega ,,ja seaduse

kohaldamine“;

111) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

,,(6) Käesoleva seaduse § 71 lõike 1 punktis 61 sätestatut ei kohaldata juhul, kui need

kohustused on 2014. aasta 31. detsembri seisuga tavapärase maksejõuetusmenetluse

kohustustest madalama rahuldamisjärguga kui muud tagamata kohustused.“;

112) seadust täiendatakse §-ga 962 järgmises sõnastuses:

,,§ 962. Krediidiasutuse avalikustamiskohustuse rakendamine

Krediidiasutus peab avaldama esimese aruande käesoleva seaduse § 221 lõikes 4 sätestatud

omavahendite kohta juhul, kui need omavahendid on emiteeritud hiljem kui 2024. aasta 1.

jaanuaril.“.

§ 4. Hasartmänguseaduse muutmine

Hasartmänguseaduse § 2 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Hasartmänguna ei käsitata tuletisinstrumente väärtpaberituru seaduse tähenduses.”.

§ 5. Investeerimisfondide seaduse muutmine

Investeerimisfondide seaduse § 474 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

,,(51) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettekirjutusega kehtestatud keeld või piirang ei

takista ega piira:

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele.”.

§ 6. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

21

,,(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettekirjutusega kehtestatud keeld või piirang ei

takista ega piira:

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele.”;

2) paragrahvi 149 lõiked 5 ja 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Erirežiimi kehtestamise otsus ei takista ega piira:

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.

(6) Kui tagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe teine pool tõendab, et ta ei teadnud ega

pidanudki teadma erirežiimi kehtestamisest, siis ei mõjuta erirežiimi kehtestamise otsus samal

päeval, kuid pärast erirežiimi kehtestamist tehtud järgmiste tehingute või toimingute kehtivust:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimine ja finantstagatise seadmine, täiendamine või

asendamine;

2) tagatislepingu sõlmimine ja tagatise andmine, et tagada tasaarvestuskokkulepe

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing;

3) tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine või mistahes kvalifitseeruva finantstehingu hõlmamine

tasaarvestuskokkuleppesse.”.

§ 7. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 53 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamine

peab olema piisavalt sõltumatu krediidi andmise otsuse tegemise protsessist, et kinnisvara

väärtuse hinnang oleks objektiivne ja erapooletu. Kinnisvara võib hinnata krediidiandja või -

vahendaja töötaja või kolmas isik. Kui kinnisvara hindab töötaja või kolmas isik, peab ta olema

piisavate teadmiste, kogemuste ja oskustega.“.

§ 8. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8650 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Krediidiasutus, kes ei täida kombineeritud kapitalipuhvri nõuet, teavitab sellest esimesel

võimalusel Finantsinspektsiooni ja ei tohi enne maksimaalse väljamakstava summa esitamist:“;

2) paragrahvi 8650 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa ,,või finantsvõimenduse määra

puhvri nõuet“;

22

3) paragrahvi 8650 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

,,(21) Krediidiasutus, kes ei täida finantsvõimenduse määra puhvri nõuet, ei tohi enne

maksimaalse väljamakstava summa Finantsinspektsioonile esitamist:

1) teha väljamakseid esimese taseme põhiomavahendite arvel;

2) võtta kohustust maksta tulemustasu või teha täiendavaid sissemakseid vabatahtlikusse

pensioniskeemi ega maksta tulemustasu aja eest, kui krediidiasutus ei täitnud

finantsvõimenduse määra puhvri nõuet;

3) teha väljamakseid esimese taseme täiendavatesse omavahenditesse kuuluvatelt

instrumentidelt.“;

4) paragrahvi 8650 lõike 53 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(53) Kui Finantsinspektsioon leiab, et krediidiasutus on endiselt jätnud käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud nõuded täitmata, kasutab ta käesoleva paragrahvi lõikes 51 sätestatud õigust

ka üheksa kuu möödumisel käesoleva paragrahvi lõikes 52 nimetatud teavituse saamisest

arvates, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et on täidetud vähemalt kaks järgmistest tingimustest:“;

5) paragrahvi 8650 lõike 53 punktis 5 asendatakse tekstiosa ,,käesoleva lõike punktis 1“

tekstiosaga ,,käesoleva paragrahvi lõikes 51“;

6) paragrahvi 8650 lõike 54 punktis 2 asendatakse tekstiosa ,,võib muutuda tulevikus

maksejõuetuks“ tekstiosaga ,,täidab finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 39 lõike

1 punktis 1 sätestatud tingimuse;“;

7) paragrahvi 8650 lõikes 8 asendatakse tekstiosa ,,Eesti Pank“ tekstiosaga ,,valdkonna eest

vastutav minister määrusega“;

8) paragrahvi 114 lõike 4 punktid 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

,,2) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamine väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele või

tasaarvestamine arveldussüsteemi vahendusel;

3) finantstagatise kokkuleppest tulenevate õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks antud

maksekäsundite täitmine, kui finantstagatise kokkulepe on sõlmitud või finantstagatis seatud

enne moratooriumi kehtestamist või käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud ajal.”;

9) paragrahvi 114 lõiked 10 ja 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(10) Käesoleva paragrahvis sätestatu ei mõjuta:

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.

(11) Kui tagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe teine pool tõendab, et ta ei teadnud ega

pidanudki teadma moratooriumi kehtestamisest, siis ei mõjuta moratooriumi kehtestamise

otsus samal päeval, kuid pärast moratooriumi kehtestamist tehtud järgmiste tehingute või

toimingute kehtivust:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimine ja finantstagatise seadmine, täiendamine või

asendamine;

23

2) tagatislepingu sõlmimine ja tagatise andmine, et tagada tasaarvestuskokkulepe

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing;

3) tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine või mistahes kvalifitseeruva finantstehingu hõlmamine

tasaarvestuskokkuleppesse.”;

10) paragrahvi 1151 lõike 5 punktid 2–4 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 1151 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

,,(51) Vastavale lepingule või tehingule kohalduvat õigust kohaldatakse tervendamismeetmete

rakendamise tagajärgede suhtes:

1) tasaarvestuskokkuleppele väärtpaberituru seaduse § 2294 tähenduses, ilma et see piiraks

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-de 43 ja 44 kohaldamist;

2) repotehingule Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2015/2365, 25. november

2015, mis käsitleb väärtpaberitega finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust

ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 337, 23.12.2015, lk 1–34),

tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva paragrahvi lõike 8 või finantskriisi ennetamise ja

lahendamise seaduse §-de 43 ja 44 kohaldamist;

3) reguleeritud väärtpaberiturul tehtavale tehingule, kui käesoleva paragrahvi lõikest 8 ei tulene

teisiti.”;

12) paragrahvi 131 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

,,(3) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse lisaks Eestis asutatud krediidiasutustele ka

nende Eestis asutatud finantseerimisasutusest tütarettevõtjatele, Eestis asutatud

finantsvaldusettevõtjatele, segavaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjatele, kes

kuuluvad selle krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi.“.

§ 9. Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 18 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Pankrotiavalduse tagamise abinõude rakendamine ei mõjuta:

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.”;

2) paragrahvi 20 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „2–4“ tekstiosaga „2–41“;

3) paragrahvi 36 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Kui võlgnik käsutas eset pankroti väljakuulutamise päeval, siis eeldatakse, et käsutustehing

tehti pärast pankroti väljakuulutamist. Kui tagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe teine

pool tõendab, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma ajutise halduri nimetamisest, siis ei mõjuta

pankroti väljakuulutamine samal päeval, kuid pärast pankroti väljakuulutamist tehtud järgmiste

tehingute või toimingute kehtivust:

24

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimine, finantstagatise seadmine, täiendamine või

asendamine;

2) tagatislepingu sõlmimine ja tagatise andmine, et tagada tasaarvestuskokkulepe

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing;

3) tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine või mistahes kvalifitseeruva finantstehingu hõlmamine

tasaarvestuskokkuleppesse.”;

4) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

,,(41) Pankroti väljakuulutamine ei mõjuta finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru

seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat

finantstehingut tagavast tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste

täitmist vastavalt tagatiskokkuleppe tingimustele.”;

5) paragrahvi 48 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

,,§ 48. Tuletistehingute ja tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud kohustuste täitmine

(1) Kui tuletistehingu, mis ei ole hõlmatud tasaarvestuskokkuleppega väärtpaberituru seaduse

§ 2294 lõike 1 tähenduses, üheks pooleks on väärtpaberituru seaduse §-s 2295 nimetatud isik või

organisatsioon, kelle tavapärase majandustegevuse käigus on asjakohases lepingus kokku

lepitud täitmine kindlaks tähtpäevaks või teatud ajavahemiku jooksul, ning tähtpäev saabub või

ajavahemik möödub pärast pankroti väljakuulutamist, siis haldur ega lepingu teine pool ei või

nõuda kohustuse täitmist.”;

6) paragrahvi 48 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses.

,,(4) Halduril ei ole õigust nõuda teiselt poolelt väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1

nimetatud tasaarvestuskokkuleppe alusel lõpetamisel toimuva tasaarvestusega hõlmatud

kohustuse täitmist, loobudes samal ajal tasaarvestuskokkuleppe alusel lõpetamisel toimuva

tasaarvestusega hõlmatud kohustuse täitmisest teise poole ees. Käesoleva seaduse § 46 lõikest

1 tulenev halduri õigus ei takista ega piira väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud ühest või mitmest kvalifitseeruvast finantstehingust

tulenevate makse- või ülekandekohustuste või -õiguste lõpetamist või kiirendamist selliselt, et

need muutuvad kohe sissenõutavaks.”;

7) paragrahvi 99 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,§ 99. Nõuete tasaarvestus ja lõpetamisel toimuv tasaarvestus“;

8) paragrahvi 99 lõiked 5 ja 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(5) Pankroti väljakuulutamine ei mõjuta lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist

väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses vastavalt väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1

nimetatud tasaarvestuskokkuleppe tingimustele, sealhulgas netonõude rahuldamist

finantstagatise või muu tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat

finantstehingut tagava tagatise arvelt. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõigetes

1 ja 2 sätestatut.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut kohaldatakse ka lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele väärtpaberituru seaduse § 2292 lõike 2 tähenduses.”;

9) paragrahvi 109 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 109 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

,,(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata:

25

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimisele, finantstagatise seadmisele, täiendamisele või

asendamisele või finantstagatise eseme käsutamisele;

2) tagatislepingu sõlmimisele või tagatise andmisele, et tagada tasaarvestuskokkulepe

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing või sellise tagatislepingu eseme käsutamisele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavatele tasaarvestustele;

4) lõpetamisel toimuvale tasaarvestusele väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses;

5) nõude loovutamisele, mille eesmärk on pandikirjade tagatisvara moodustamine kooskõlas

pandikirjaseaduse §-des 311 ja 316 sätestatuga.”;

11) paragrahvi 110 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(4) Käesoleva seaduse § 48 lõikes 1 nimetatud tuletistehingut, tasaarvestuskokkulepet

väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses, väärtpaberituru seaduse §-s 2293 nimetatud

kvalifitseeruvate finantstehingute hõlmamist tasaarvestuskokkuleppesse ning lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses ei saa tagasi

võita, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et tehingu ainuke eesmärk oli teiste võlausaldajate

kahjustamine ja tehingu teine pool oli sellest teadlik ning tehing on tehtud ühe aasta jooksul

enne ajutise halduri nimetamist.”;

12) paragrahvi 114 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt;

,,(4) Finantstagatise kokkuleppest tulenevate õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks

tehtud tehingut, käesoleva seaduse § 48 lõikes 1 nimetatud tuletistehingu või väärtpaberituru

seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkuleppe või sellega hõlmatud kvalifitseeruva

finantstehingu tagamiseks seatud tagatist ei saa tagasi võita.”.

§ 10. Saneerimisseaduse muutmine

Saneerimisseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Kui lepingu täitmise kiirendamine, lepingu lõpetamine või muutmine saneerimismenetluse

algatamisel on lepingu sõlmimise ajal kokku lepitud, siis ei kohaldata käesoleva paragrahvi

lõiget 1:

1) pankrotiseaduse § 48 lõikes 2 nimetatud tuletistehingu, kui tuletistehingu üheks pooleks on

väärtpaberituru seaduse §-s 2295 nimetatud isik või organisatsioon, lõpetamisele või

muutmisele;

2) tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud väärtpaberituru seaduse §-s 2293 nimetatud

kvalifitseeruva finantstehingu kiirendamisele, lõpetamisele või muutmisele;

3) finantstagatise kokkuleppega tagatud nõuete kiirendamisele, lõpetamisele või muutmisele;

4) väärtpaberituru seaduse §-s 2292 nimetatud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamisele

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele.”;

2) paragrahv 112 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,§ 112. Finantstagatisele, makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemidele ning lõpetamisel

toimuvale tasaarvestusele kohalduvad erisused“;

(1) Käesoleva seaduse §-s 11 sätestatu ei mõjuta:

1) väärtpaberituru seaduse §-s 2292 nimetatud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

26

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.

(2) Kui kiirendamine selliselt, et nõue muutub kohe sissenõutavaks, lõpetamine või muutmine

saneerimismenetluse algatamisel on lepingu sõlmimise ajal kokku lepitud, ei kohaldata

käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut:

1) pankrotiseaduse § 48 lõikes 2 nimetatud tuletistehingu, kui tuletistehingu üheks pooleks on

väärtpaberituru seaduse §-s 2295 nimetatud isik või organisatsioon, lõpetamisele või

muutmisele;

2) tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud väärtpaberituru seaduse §-s 2293 nimetatud

kvalifitseeruva finantstehingu kiirendamisele, lõpetamisele või muutmisele;

3) finantstagatise kokkuleppega tagatud nõuete kiirendamisele, lõpetamisele või muutmisele;

4) väärtpaberituru seaduse §-s 2292 nimetatud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamisele

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele.”;

3) paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(2) Saneerimiskavas ei saa ümber kujundada:

1) töölepingu alusel tekkinud nõuet;

2) pankrotiseaduse § 48 lõikes 2 nimetatud tuletistehingust, kui tuletistehingu üheks pooleks on

väärtpaberituru seaduse §-s 2295 nimetatud isik või organisatsioon, tekkinud nõuet;

3) väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkuleppest ega sellega

hõlmatud kvalifitseeruvast finantstehingust tekkinud nõuet.”.

§ 11. Tulumaksuseaduse muutmine

Tulumaksuseaduse § 38 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

,,(7) Vara müügitehingul kohustusega või õigusega osta see vara tagasi kindlaksmääratud

tähtajal ja kindlaksmääratud hinnaga (repotehing) loetakse vara müügi- ja tagasiostuhinna vahe

repotehingus müüja jaoks intressikuluks, mida ei saa selle varaga edasise tehingu tegemisel

soetusmaksumuse hulka arvestada, ning repotehingus ostja jaoks intressituluks.”.

§ 12. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

,,(4) Vara arestimine või arestimisest tulenev käsutuskeeld ei takista ega piira:

1) väärtpaberituru seaduse §-s 2292 nimetatud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast

tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt

tagatiskokkuleppe tingimustele.”;

2) paragrahvi 188 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

,,(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimisele, finantstagatise seadmisele, täiendamisele või

asendamisele või finantstagatise eseme käsutamisele;

27

2) tagatislepingu sõlmimisele või tagatise andmisele, et tagada väärtpaberituru seaduse § 2294

lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepe või sellega hõlmatud kvalifitseeruv finantstehing või

sellise tagatislepingu eseme käsutamisele;

3) väärtpaberituru seaduse §-s 2292 nimetatud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kohaldamisele.“;

3) paragrahvi 188 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

,,(4) Tasaarvestuskokkulepet väärtpaberituru seaduse § 2294 lõike 1 tähenduses, väärtpaberituru

seaduse §-s 2293 nimetatud kvalifitseeruvate finantstehingute hõlmamist

tasaarvestuskokkuleppesse ning lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru

seaduse § 2292 tähenduses ei saa tagasi võita, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et tehingu

ainuke eesmärk oli teiste võlausaldajate kahjustamine ja tehingu teine pool oli sellest teadlik

ning tehing tehti kuue kuu jooksul enne täitemenetluse alustamist.”;

4) paragrahvi 191 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

,,(4) Finantstagatise kokkuleppest tulenevate õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks

tehtud tehingut ja väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkuleppe

või sellega hõlmatud kvalifitseeruva finantstehingu tagamiseks seatud tagatist ei saa tagasi

võita.”.

§ 13. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 685 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

,,(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pandiõigus ei laiene esemetele, mis on antud

kolmandale isikule tagatiseks, et tagada väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkulepe või sellega hõlmatud kvalifitseeruv finantstehing.”;

2) paragrahvi 888 lõike 1 teist lauset täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„, välja arvatud juhul, kui asi on antud kolmandale isikule tagatiseks, et tagada väärtpaberituru

seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepe või sellega hõlmatud kvalifitseeruv

finantstehing.”.

§ 14. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 3 punktid 8, 14, 15, 32, 46, 50 ja 56 jõustuvad 2024. aasta 13.

novembril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 3 – 8 jõustuvad 2024. aasta 21. detsembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn 2024

Algatab Vabariigi Valitsus 2024

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Juuni 2024

VÄÄRTPABERITURU SEADUSE JA SELLEGA SEONDUVALT

TEISTE SEADUSTE MUUTMISE SEADUSE EELNÕU SELETUSKIRI

Sisukord

1. Sissejuhatus……………………………………………………………………………...….4

1.1. Sisukokkuvõte…………………………………………………………………….. 4

1.2. Eelnõu ettevalmistajad……………………………………………………………..8

1.3. Märkused…………………………………………………………………………..8

2. Seaduse eesmärk…………………..………………………………………………………12

2.1. Üldine taust……………………………………………………………………….12

2.1.1. Tuletis- ja repotehingud…………………………………………………12

2.1.2. Finantskriisi ennetamine ja lahendamine……………………………….14

2.1.3. Rohevõlakirja emitentide teabe avalikustamise nõuded………………...15

2.1.4. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva

kinnisvara hindamise nõuded………………………………………………….15

2.2. Käesoleva eelnõuga tehtavad peamised muudatused…………………………..…16

2.2.1. Tuletis- ja repotehingute regulatsioonist tulenevad muudatused………..16

(i) Tuletistehingute regulatsiooni parandamise

väljatöötamiskavatsus…………………………………………………16

(ii) Ülevaade kehtivast regulatsioonist………………………………..17

(iii) Seadusemuudatuste eesmärk ja olulisemate lahenduste

tutvustus……………………………………………………………….18

2.2.2. Kriisilahendusdirektiivist tulenevad muudatused………………………20

2.2.3. Euroopa võlakirjade määrusest tulenevad muudatused…………………20

2.2.4. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva

kinnisvara hindamise tingimuste muudatused…………………………………21

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs…………………………………………………………...23

3.1. Eelnõu ülesehitus…………………………………………………………………23

3.2. Eelnõu § 1 – muudatused väärtpaberituru seaduses………………………………24

3.3. Eelnõu § 2 – muudatused asjaõigusseaduses……………………………………...39

3.4. Eelnõu § 3 – muudatused finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses……..41

3.5. Eelnõu § 4 – muudatused hasartmänguseaduses………………………………….88

3.6. Eelnõu § 5 – muudatused investeerimisfondide seaduses………………………...88

3.7. Eelnõu § 6 – muudatused kindlustustegevuse seaduses…………………………..89

3.8. Eelnõu § 7 – muudatused krediidiandjate ja -vahendajate seaduses………………90

3.9. Eelnõu § 8 – muudatused krediidiasutuste seaduses………………………………91

3.10. Eelnõu § 9 – muudatused pankrotiseaduses………………………………..…...96

3.11. Eelnõu § 10 – muudatused saneerimisseaduses………………………….…….100

3.12. Eelnõu § 11 – muudatused tulumaksuseaduses………………………………...101

3.13. Eelnõu § 12 – muudatused täitemenetluse seadustikus……………..…………102

3.14. Eelnõu § 13 – muudatused võlaõigusseaduses…………………………………103

3.15. Eelnõu § 14 – seaduse jõustamine……………………………………………..104

4. Terminoloogia………..…………………………………………………………………..104

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele……………………………………………….104

5.1. Tuletis- ja repotehingud…………………………………………………………104

5.2. Finantskriisi ennetamine ja lahendamine………………………………………..105

5.3. Rohevõlakirjad………………………………………………………………….106

2

5.4. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamine……………………………………………………………………………106

6. Eelnõu vastavus Eesti Vabariigi Põhiseadusele………………………………………..106

6.1. Põhiõiguse esemeline kaitseala…………………………………………………106

6.1.1. Õigus tegeleda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus………………….107

6.1.2. Omandipõhiõigus……………………………………………………...108

6.1.3. Võrdsuspõhiõigus……………………………………………………..108

6.2. Riive põhiseaduslik õigustamine………………………………………………..109

(i) Võrdsuspõhimõte…………………………………………………………………109

(ii) Ettevõtlusvabadus………………………………………………………..109

(iii) Omandipõhiõigus………………………………………………………..109

6.3. Riive formaalne põhiseaduspärasus……………………………………………..109

6.4. Riive materiaalne põhiseaduspärasus……………………………………………109

6.4.1. Legitiimne eesmärk………………………………………….………...110

6.4.2. Sobivus………………………………………………………………...111

6.4.3. Vajalikkus……………………………………………………………...111

6.4.4. Mõõdukus..............................................................................................112

(i) Ettevõtlusvabadus ja omandipõhiõigus………………………………112

(ii) Võrdsuspõhiõigus……………………………………………...…112

7. Seaduse mõjud…………..……………………………………………………………….113

7.1. Tasaarvestuse ühtse raamistiku loomise mõju…………………………………..113

7.1.1. Sihtrühm nr 1: Eestis tegutsevad pangad ja muud finantsasutused (nn

kvalifitseeruvad osapooled)………………………………………………….113

7.1.2. Sihtrühm nr 2: Eesti riik ja Eesti Pank (kvalifitseeruvate osapooltena ja

tasaarvestuskokkuleppe osapooltena)………………………………………..115

7.1.3. Sihtrühm nr 3: Eestis tegutsevad suurettevõtjad (nn kvalifitseeruvad

osapooled)……………………………………………………………………116

7.1.4. Sihtrühm nr 4: Eestis tegutsevad väikesed ja keskmised ettevõtjad (nn

osapooled, kes saavad tasaarvestuskokkuleppeid sõlmida kvalifitseeruvate

osapoolte vastaspooltena)……………………………………………………117

7.1.5. Sihtrühm nr 5: tuletis- ja repotehingute, tasaarvestuskokkulepete

vastaspooled………………………………………………………………….119

7.1.6. Sihtrühm nr 6: muud finantstagatise osapooled……………………….120

7.1.7. Sihtrühm nr 7: muud võlausaldajad……………………………………121

7.1.8. Sihtrühm nr 8: Finantsinspektsioon……………………………………123

7.1.9. Sihtrühm nr 9: pankrotihaldurid, kohtud, Maksu- ja Tolliamet………..124

7.2. Kriisilahenduse regulatsiooni muudatuste mõju………………………………...124

7.2.1. Sihtrühm nr 1: krediidi- ja

finantseerimisasutused…………………………………………..…………...124

7.2.2. Sihtrühm nr 2: Finantsinspektsioon……………………………………125

7.3. Rohevõlakirjade emitentide järelevalvega seonduvate nõuete mõju……………125

7.3.1. Sihtrühm nr 1: rohevõlakirjade emitendid……………………………..125

7.3.2. Sihtrühm nr 2: investorid………………………………………………127

7.3.3. Sihtrühm nr 3: Finantsinspektsioon……………………………………127

7.4. Tagatiskinnisvara hindamisega seonduvate muudatuste mõju…………………..128

7.4.1. Sihtrühm nr 1: eluasemelaenu refinantseerimist taotlevad tarbijad……128

7.4.2. Sihtrühm nr 2: krediidiandjad ja -vahendajad…………………………129

7.5. Andmekaitse mõjuhinnang muudatustele……………………………………….130

8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud……………………………………………………………………………….130

3

9. Rakendusaktid…………………………………………………………………………...130

10. Seaduse jõustumine…………………………………………………………………….132

11. Huvirühmade kaasamine ja eelnõu kooskõlastamine………………………………..132

4

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (edaspidi eelnõu) peamisteks eesmärkideks on:

- parandada kehtivat regulatsiooni tuletis- ja repotehingute läbiviimise osas, et tagada selliste

tehingute lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamine (edaspidi lõpetamisel toimuv

tasaarvestus) vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele olenemata osapoole suhtes

maksejõuetusmenetluse algatamisest või jätkumisest;

- parandada kehtivat finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust tulenevalt Euroopa

Komisjoni ettepanekutest ning võtta üle kriisilahenduse õigusraamistikust tulenevad

muudatused, millega sätestatakse miinimumnõude määramise tingimused

likvideerimissubjektidele ning krediidiasutuste omavahendeid puudutava teabe

avalikustamise erisused;

- anda Finantsinspektsioonile järelevalvevolitused rohevõlakirjade emiteerimisel Euroopa

rohevõlakirjade määruse (EL) 2023/2631 nõudeid järgivatele emitentidele ette nähtud teabe

avalikustamise nõuete täitmise üle järelevalve teostamiseks ning vajadusel sanktsioonide

määramiseks;

- lihtsustada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamise tingimusi, et soodustada kodulaenu üleviimist ühest krediidiasutusest teise,

suurendades seeläbi krediidiasutuste vahelist konkurentsi, mis toob kaasa

kodulaenumaksete alandamise ja soodsamad tarbijakrediidilepingu tingimused.

Tuletis- ja repotehingute tasaarvestuse režiimi õigusraamistiku parandamise ja ajakohastamise

eesmärgiks on:

1) toetada Eesti finantsasutuste ja muude ettevõtjate rahvusvahelist konkurentsivõimet

globaalsel tuletisinstrumentide ja repotehingute turul;

2) aidata kaasa kohalike ettevõtjate rahastamis- ja krediidikulude langemisele;

3) süstemaatiliste riskide vähendamine;

4) aidata kaasa finantssüsteemi toimimiseks oluliste riskimaandamismeetmete

töökindlusele vastavalt rahvusvahelistele standarditele;

5) kasvatada Eesti atraktiivsust globaalsete pangandusgruppide ja muude finantsasutuste

jaoks.1

Selge lõpetamisel toimuva tasaarvestuse režiimiga jurisdiktsioonides asuvatel turuosalistel on

parem juurdepääs rahvusvahelistele tuletisinstrumentide turgudele. Tasaarvestuse režiimi

õiguskindlus suurendaks Eesti osapoolte võimalust teha tehinguid nii rahvusvaheliste kui

siseriiklike turuosalistega. Lõpetamisel toimuvat tasaarvestust tunnustavas jurisdiktsioonis

asuvatel ettevõtjatel on madalamad rahastamis- või krediidikulud kui jurisdiktsioonides, kus

vastav selge regulatsioon puudub. Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguskindlus edendab

ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet ja võimaldab turuosalistel kaitsta end ebasoodsate

turumuutuste eest, sh seonduvalt vastaspoole maksejõuetusega.

Lõpetamisel toimuv tasaarvestus vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele olenemata

Eesti osapoole suhtes maksejõuetusmenetluse algatamisest või jätkumisest annab sellise

1 Eesmärke nagu krediidikulude langemine, süstemaatiliste riskide vähendamine ja riskimaandamismeetmed on

kajastanud ka Euroopa keskpank oma 2021. aasta 7. jaanuari arvamuses seoses Läti seaduseelnõuga

tasaarvestuse režiimi väljatöötamiseks, punktid 1.1, 2.1 ja 2.2. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52021AB0001&from=EN

5

tasaarvestuskokkuleppe vastaspoolele Eesti osapoole maksejõuetuse korral eelise.

Maksejõuetusmenetluses eelise andmine teatud võlausaldajatele tähendab positsiooni

nõrgenemist ülejäänud võlausaldajate jaoks. Seega on oluline märkida, et eelnõu riivab

maksejõuetusmenetlustes selliste võlausaldajate, kes ei ole eelnõus määratletud

tasaarvestuskokkuleppe osapooleks, omandipõhiõigust. Põhiõiguste riivet on täpsemalt

käsitletud seletuskirja punktis 6. On oluline, et lõpetamisel toimuva tasaarvestuse regulatsiooni

vajadus tuleneb tuletistehingutega seonduvast ajatundlikkusest, suurest mahust ning osapoolte

olulisusest finantssüsteemile. Näiteks Baseli Pangandusjärelevalve Komitee2 on selgitanud, et

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse näol on tegemist ühe riskimaandamismeetmega (lisaks

näiteks OTC tehingute3 standardiseerimisele), mille eesmärk on maandada süstemaatilisi riske,

mille avaldumine tõi viimati kaasa ülemaailmse majanduskriisi. Sellised riskimaandamise

mehhanismid vähendavad turuosaliste vastastikku sõltuvust, maandades riske, et ühe olulise

finantsturuosalise maksejõuetus tekitab domino-efekti ülepiiriliselt.4 Seega, kuigi eraldiseisvas

maksejõuetusmenetlustes on tasaarvestuskokkuleppe osapoole positsioon kaitstud paremini kui

ülejäänud võlausaldajate positsioonid, põhjendatakse eelise andmise vajadust suurema hüvangu

argumendiga, kuna finantsteenuste pakkujad mõjutavad kogu majanduse stabiilsust. Režiimi

tähendust ja vajalikkust on täiendavalt avatud seletuskirja punktis 2.

Kehtivas Eesti õigussüsteemis on tasaarvestuse režiim olulisel määral juba olemas, kuid selles

leidub puuduseid, mis teeb osapoolte jaoks tasaarvestuskokkulepete sõlmimise5 kallimaks

võrreldes tingimustega, mis kohalduvad nende konkurentidele mujal Euroopa Liidus.

Käesoleva eelnõu eesmärgiks ei ole soodustada tuletistehingute mahu kasvu, vaid võimaldada

asjatundlikel turuosalistel, kes juba kehtiva õiguse alusel selliseid tehinguid teostavad, sõlmida

lepinguid efektiivsemalt ja konkurentsivõimelisemalt, mis omakorda mõjutab

tasaarvestuskokkuleppe osapoolte teenuste hinda nende tarbijatele.

Eesmärkide saavutamiseks tuleb eelkõige:

1) täpsustada ja ühtlustada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse režiimi kontekstis

asjakohased mõisted, kvalifitseeruvad osapooled ning tehingud;

2) ühtlustada režiimi käsitlus erinevates maksejõuetusseadustes;

3) laiendada mõnevõrra lõpetamisel toimuva tasaarvestuse režiimi ning sellega seonduvalt

ka finantstagatise kaitseala, et tagada režiimi ühtlane kohalduvus ning kooskõla

rahvusvaheliste standarditega.

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise regulatsioon on suunatud krediidiasutuste,

investeerimisühingute ja kesksete vastaspoolte suhtes kriisiennetusmeetmete ning

kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamisele. Meetmete kasutamise tingimuseks on

tõenäosus, et esineb oht finantsolukorra kiireks halvenemiseks, ettevõtja on maksejõuetu või

võib muutuda tulevikus maksejõuetuks. Eesti kriisilahenduse regulatsiooniga on

Finantsinspektsioonile antud õigused teostada nii kriisilahendusasutuse kui ka

järelevalveasutuse ülesandeid. Põhjusel, et Finantsinspektsioon peab tegema endast kõik

võimaliku, et aidata kaasa finantskriiside preventsioonile, kui ka negatiivsete tagajärgede

2 Baseli Pangandusjärelevalve Komitee on rahvusvaheline organisatsioon, mis koosneb G-10 riikide

pangandusjärelevalvete esindajatest ning tegutseb Šveitsis Baselis alates 1974. aastast. Baseli

Pangandusjärelevalve Komitee eesmärgiks on aidata kaasa rahvusvaheliste standardite rakendamisele ja

pangajärelevalve paremale toimimisele maailma eri riikides. 3 OTC tehingud on kahepoolseid tehinguid, mis ei kuulu kauplemisele reguleeritud turul. 4 Baseli Pangandusjärelevalve Komitee Report and Recommendations of the Cross-border Bank Resolution

Group, märts 2010, p 105-108. Kättesaadav: https://www.bis.org/publ/bcbs169.pdf 5 Tasaarvestuskokkulepped sisalduvad globaalselt kasutusel olevates standardsetes raamlepingutes, nagu punktis

1.3. viidatud ISDA ja GMRA raamlepingud.

6

minimeerimisele, on oluline, et finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus, mis vastavaid

olukordi reguleerib, oleks kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning sätestaks selgelt nii

inspektsioonile kui ka kriisilahenduse subjektidele ja kriisilahendusega seotud isikutele nende

õigused ja kohustused.

Euroopa Komisjon on Eesti kriisilahenduse regulatsiooni analüüsides tuvastanud, et esineb

mõningaid puudujääke, mille lahendamisel tagataks kriisilahendusega seotud isikutele ja

asutustele parem selgus nende õiguste ja kohustuste osas.

Komisjoni poolt tehtud tähelepanekud saab liigitada järgnevatesse kategooriatesse:

1) kriisilahendusregulatsiooni kohaldamisala;

2) kriisilahendusasutuse koostöö teiste asutuste ja ettevõtjatega; ettevõtjate aruandlus- ja

avaldamiskohustus

3) miinimumnõude määramise tingimused ja erandid, miinimumnõude täitmine ning meetmed,

mida kriisilahendusasutus saab kasutada miinimumnõude täitmata jätmise korral;

4) kriisiennetus- ning kriisilahendusmeetmete ja -õiguste täpne määratlus ja rakendamine.

Lisaks komisjoni märkustele, täpsustati Euroopa Liidu tasandil finantskriisi regulatsioonis

miinimumnõude määramise tingimusi likvideerimissubjektidele ning krediidiasutuste

aruandluskohustust kriisilahendusasutuste ees seoses ettevõtja omavahendite ja selle

näitajatega.

Võttes arvesse nii Euroopa Komisjoni ettepanekuid regulatsiooni parandamiseks kui ka

Euroopa Liidu viimaseid muudatusi kriisilahenduse vallas, on käesoleva eelnõu eesmärk lisaks

tuletis- ja repotehingutele ka:

1) täpsustada subjektide ringi, kes on kohustatud järgima kriisilahendusega seotud õigusnorme

ning alluma Finantsinspektsiooni järelevalvele;

2) korrigeerida sätteid, mis puudutavad Finantsinspektsiooni poolset infovahetust selliste

kriisilahendusega seotud ettevõtjate ja asutustega, kes asuvad või on asutatud teises Euroopa

Liidu liikmesriigis;

3) sätestada krediidiasutustele selgemad nõuded teabe osas, mida nad peavad iga-aastaselt

avaldama nii Finantsinspektsioonile kui ka avalikkusele;

4) täpsustada miinimumnõude määramise tingimusi, erandeid ning vastava kohustuse

rikkumise tagajärgi;

5) ühtlustada kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmete ning õiguste loetelu, et tagada nende

sujuvam kasutamine ning lubatud ulatus.

Eelnõuga rakendatakse ühtlasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631,

Euroopa rohevõlakirjade ning teabe vabatahtliku avaldamise kohta seoses keskkonnakestlikuna

turustatavate ja kestlikkusega seotud võlakirjadega (ELT L, 30.11.2023, lk 1–68) (edaspidi ka

Euroopa rohevõlakirjade määrus) järelevalvega seonduvaid nõudeid.

Euroopa rohevõlakirjade määruses nähakse ette nõuded, millisel juhul võivad võlakirjade

emitendid kasutada nimetust „Euroopa rohevõlakiri“ või „EuGB“, ehk sisuliselt kehtestatakse

standard Euroopa rohevõlakirja märgise kasutamiseks. Euroopa rohevõlakirja märgise

kasutamisel peavad emitendid tagama, et võlakirjadest saadavast tulust vähemalt 85%

paigutatakse kestliku rahastamise taksonoomia6 nõuetele vastavatesse tegevustesse. Seda

hakkavad ühtlasi kontrollima Euroopa väärtpaberituru järelevalveasutuse (edaspidi ka ESMA)

6 Euroopa Komisjon. EU Taxonomy Navigator. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/sustainable-finance-taxonomy/

7

juures registreeritavad sõltumatud välised hindajad. Euroopa rohevõlakirja märgise

kasutamisega kaasneva vajaliku teabe avaldamise üle hakkab järelevalvet tegema kohalik

finantsjärelevalveasutus (Finantsinspektsioon). Ühtlasi nähakse Euroopa rohevõlakirjade

määrusega ette, et ka keskkonnakestlikena turustatavate ja kestlikkusega seotud võlakirjade

emitendid võivad ühiste mallide abil avaldada täiendavat teavet oma võlakirjade kestlikkuse

kohta. Nimetatud mallid kehtestab Euroopa komisjon hiljemalt 2024. aasta 21. detsembriks. Ka

antud teabe avaldamise üle hakkab järelevalvet tegema Finantsinspektsioon.

Finantsinspektsioonile antaksegi määrusest tulenevate nõuete üle järelevalve teostamiseks

vajalikud volitused käesolevas eelnõus tehtavate muudatustega.

Euroopa rohevõlakirjade märgis on kasutamiseks vabatahtlik ja Euroopa rohevõlakirjade

määruses sellele kehtestatud nõudeid peavad järgima vaid need emitendid, kes antud märgist

soovivad kasutada. Samas on see üheks oluliseks meetmeks, mis suurendab roheliste

võlakirjade turul pakutavate rohetoodete läbipaistvust, aitab vältida nn rohepesu ja panustab

kestlike rahavoogude potentsiaalse suurendamise kaudu ühtlasi Pariisi kliimakokkuleppe

eesmärkide täitmisse.

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamistingimuste ülevaatamise ajendiks on Eesti Panga 2024. aasta teemapaber

„Pankadevaheline konkurents Eesti laenuturul“, milles keskpank tuvastas, et eluasemelaenude

refinantseerimise näitaja on madal laenude kõrgete vahetuskulude tõttu. Seega võivad

laenusaajad jääda seotud laenu väljastanud krediidiandjaga isegi siis, kui teine krediidiandja

teeb paremaid pakkumisi. Eluasemelaenu refinantseerimist pärssivaid tegureid saab jaotada

kaheks: laenu endaga seotud kulud ja kinnisvara käsutamisega seotud kulud. Laenu endaga

hõlmatud kuludeks on laenu ennetähtaegse tagastamisega seotud hüvitis, tagatiskinnisvara

hindamise eest tasumine ja refinantseerimislepingu sõlmimisega seonduvad kulud. Kinnisvara

käsutamisega seotud kulud on notariaalne tehing hüpoteegi muutmiseks ja kinnistusraamatu

kande muutmine. Kõiki eelnimetatud kulusid iseloomustab asjaolu, et laenusaajal ei ole väga

võimalusi antud kulude suurusi otseselt mõjutada.

Eluasemelaenudele tehtavate pakkumiste suurendamiseks ja laenusaaja kulude vähendamiseks

on Eesti Pank leidnud, et üheks abinõuks oleks tagatiskinnisvara hindamisega seotud

protsesside ja kulude vähendamine. Pangaliidu hinnangul aitaks tagatise hindamisega

seonduvaid kulusid alandada statistikapõhilise mudeli kasutamisele võtmine, mida saavad

kasutada krediidiandja, -vahendaja ja kinnisvara hindaja. Mudeli rakendamisel alandatakse

tavapäraseid (tagatis)kinnisvara hindamisega seonduvaid kulusid, sest füüsilise isiku asemel

teostab samalaadset arvutused automatiseeritud süsteem, mis arvutab välja kinnisvara väärtuse

võimalikult suurel määral võrdlusaluseks võetud turul teostatud tehingute valimite põhjal,

võttes arvesse kinnisomandi liiki, seisundit ning asukohta piisava detailsusega. Statistikapõhise

mudeli kasutamise võimaldamiseks muudetakse nii krediidiandjate ja -vahendajate seadust kui

ka rahandusministri määrust ,,Nõuded elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu

tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele“.

Tagatiskinnisvara hindamisega seotud regulatsioonide muutmise eesmärkideks on:

1) suurendada pankadevahelist konkurentsi laenuturul ja eluasemelaenude refinantseerimist;

2) alandada laenusaaja eluasemelaenu refinantseerimise kulusid.

8

1.2 Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonnajuhataja

asetäitja Thomas Auväärt ([email protected], 611 3633) ja sama osakonna nõunikud

Valner Lille ([email protected], rohevõlakirjad), Anastasia Nõmmik

([email protected], finantskriisi ennetamine ja lahendamine ning tagatiskinnisvara

hindamine) ja Mirjam Rannula ([email protected], tuletisinstrumendid) koostöös

advokaadibüroo Sorainen (edaspidi Sorainen) advokaatidega Jane Eespõld, Kätlin Krisak ja

Krista Ševerev.

Lisaks tehti käesoleva eelnõu ettevalmistamisel koostööd Eesti Panga, Euroopa

Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (edaspidi EBRD) ja Finantsinspektsiooni esindajatega.

Tuletis- ja repotehinguid puudutavad muudatused koostati koostööprojekti

„Tuletisinstrumentide õigusliku ja reguleeriva raamistiku väljatöötamine Eestis“ (ingl. k.

„Development of Legal and Regulatory Framework for Derivatives in Estonia“, edaspidi

projekt) raames EBRD ning Rahandusministeeriumi vahel. Projekti rahastab Taiwan Business

- EBRD Technical Cooperation Fund.

Projekti esimeses etapis koostas Sorainen koostöös EBRD ja Rahandusministeeriumiga

sissejuhatava raporti (ingl. k. inception report), milles koondati järeldused analüüsist tuletis-

ning repotehingutele kohalduvast Eesti õigusraamistikust, keskendudes eelkõige lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse ning finantstagatise regulatsiooni toimimisele. Nimetatud raportis

tuvastati Eesti seadusandluses teatud puudusi, sh puuduvaid mõisteid ja sätteid, mis takistavad

tuletis- ja repotehingute lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimist või piiravad pooltel

sellistesse tehingutesse astumist.

Projekti teises etapis koostati sissejuhatava raporti põhjal ettepanekute raport (ingl. k. concept

paper), et tuvastatud probleemkohtadele lahendusi pakkuda. Ettepanekute raport kirjeldas

soovitusi tuletis- ja repotehingute regulatsiooni parendamiseks, soovituste põhjuseid ja eeliseid

ning ettepanekuid soovituste saavutamiseks koos väljapakutud reformi teostamiseks vajalike

suunistega. Ettepanekute raporti põhjal koostati eelnõu väljatöötamiskavatsus.

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje

Lilover ([email protected], 5885 1468). Eelnõu juriidilist kvaliteeti ja seletuskirja kontrollis

Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit

([email protected], 5885 1423).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõus esitatud tuletis- ja repotehinguid

puudutavad muudatused on seotud Rahandusministeeriumi finantspoliitika programmiga

aastateks 2023 – 20267, mille eesmärgiks on luua konkurentsivõimeline ning usaldusväärne

ettevõtlus- ja finantskeskkond. Finantspoliitika programmis on märksõnadeks eelduste

loomine, suurem eksport ja tugevam konkurents. Käesolev tuletistehingute regulatsiooni

parandamine aitab nende tingimuste täitmisele kaasa, kuivõrd finantsturuosaliste likviidsuse

tagamine ja riskide juhtimine on tänapäeva ühiskonna üks keskne ja oluline element.

7 Rahandusministeerium. Finantspoliitika programm (2023–2026). Kättesaadav:

https://www.fin.ee/media/8788/download.

9

Eestis reguleerivad tasaarvestuse režiimi kohaldamist vähesed normid, mis asuvad erinevates

seadustes. Tasaarvestuse režiim on ette nähtud erinevates direktiivides, mistõttu on

tuletistehingute tasaarvestust käsitlevad sätted lisatud eri seadustesse erinevatel ajahetkedel ja

seoses erinevate eesmärkidega, millest tulenevalt on tasaarvestuse kontseptsioon lünklik.

Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguslik raamistik sisaldub järgmistes Euroopa Liidu

õigusaktides:

- Määrus 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabe

hoidlate kohta;

- Direktiiv 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (edaspidi finantstagatise direktiiv);

- Direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute

finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik;

- Määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus

krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse

kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames;

- Direktiiv 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides;

- Määrus 2015/2365, mis käsitleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja uuesti

kasutamise läbipaistvust;

- Määrus (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid

usaldatavusnõudeid;

- Direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta;

- Määrus (EL) nr 600/2014 finantsinstrumentide turgude kohta;

- Direktiiv 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku

järelevalvet;

- Direktiiv 2001/24/EÜ krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta;

- Määrus (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta;

- Määrus (EL) 2021/523, millega luuakse programm „InvestEU“;

- Direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest

vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise

menetluste tõhususe suurendamise meetmeid.

Rahvusvahelised standardid, mis käsitlevad tuletis- ja repotehingute õiguslikku raamistikku,

ning mida võetakse lisaks ülalnimetatud Euroopa Liidu õigusaktidele arvesse eelnõu

koostamisel, on järgmised:

- Rahvusvahelise Vahetus- ja Tuletistehingute Ühingu ehk International Swaps and

Derivatives Association, Inc. (edaspidi ISDA)8 2018 Tasaarvestuse mudelakt (ingl. k. 2018

ISDA Model Netting Act; 2018 ISDA Model Netting Act and Guide), edaspidi 2018. aasta

ISDA MNA ja 2018. aasta ISDA MNA juhend9;

- Rahvusvahelise Eraõiguse Unifitseerimise Instituudi ehk International Institute for the

Unification of Private Law (edaspidi UNIDROIT) Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätete

8 ISDA. Kättesaadav: https://www.isda.org/ – ISDA on üks maailma suurimaid globaalseid finantsinstrumentidega

kauplemise ühendusi, mis esindab oma majandustegevuses tuletistehinguid sõlmivaid osapooli. ISDA liikmete

hulka kuulub enamik maailma suurimatest institutsioonidest, kes tegelevad tuletisinstrumentidega kauplemisega,

samuti paljud ettevõtted ja valitsusasutused. 9 ISDA. 2018 ISDA Model Netting Act and Guide. Kättesaadav:

https://service.betterregulation.com/sites/default/files/FINAL_2018-ISDA-Model-Netting-Act-and-

Guide_Oct15.pdf

10

toimimise põhimõtted (ingl. k. Principles on the Operation of Close-out Netting

Provisions), edaspidi UNIDROIT põhimõtted10;

- ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni ehk United Nations Commission on

International Trade Law (UNCITRAL) Maksejõuetusõiguse seadusandlik juhend (ingl. k.

Legislative Guide on Insolvency Law)11;

- UNIDROIT vahendatud väärtpaberite sisuliste reeglite konventsioon (Genfi väärtpaberite

konventsioon) (ingl. k. Convention on Substantive Rules for Intermediated Securities (the

Geneva Securities Convention))12; ja

- Finantsstabiilsuse Nõukogu (edaspidi ka FSB) ehk Financial Stability Board

Finantsasutuste tõhusate kriisilahendusrežiimide peamised atribuudid (ingl. k. Key

Attributes of Effective Resolution Regimes for Financial Institutions)13.

2013. aastal avaldatud UNIDROIT põhimõtete eesmärk on anda suuniseid seadusandjatele, kes

soovivad täiendada või kehtestada siseriiklikke õigusakte, mis on seotud lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse toimimisega. 2018. aasta ISDA MNA kajastab UNIDROIT põhimõtteid, kuid

läheb kaugemale, esitades konkreetse õigusakti koostamise mudeli, mille käsitlus on

üksikasjalikum kui UNIDROIT põhimõtetes. 2018. aasta ISDA MNA on näidisõigusakt, mille

eesmärk on sätestada näitlikult põhiprintsiibid, mis on vajalikud kahepoolse lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse ning sellega seotud finantstagatise või muu tagatiskokkuleppe

jõustatavuse tagamiseks.

Ülalnimetatud rahvusvaheliste standardite näol on tegemist parima praktikaga, mis on mitmetes

riikides võetud aluseks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse regulatsiooni koostamisel ning seega

lähtutakse neist ka käesoleva seaduseelnõu koostamisel. Puuduvad küll täpsemad andmed selle

kohta, millisel määral erinevates riikides ülaltoodud allikaid arvesse on võetud, kuid võib suure

tõenäosusega järeldada, et enamuste EL liikmesriikide õigus on eeltoodud rahvusvaheliste

standarditega kooskõlas (lähtuvalt mh ka sellest, et ISDA on avaldanud lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse osas riigiarvamuse valdava enamuse kohta Euroopa Liidu liikmesriikidest).

Eelnõu koostamiseks tutvuti ka 2021. aastal vastu võetud Läti kvalifitseeruvate finantstehingute

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse seadusega (ingl. k. Law on Close-out Netting Applicable to

Qualified Financial Transactions). Läti seaduse jõustumise järgselt avaldas ISDA ka Läti kohta

riigiarvamuse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse osas.

Eesti õigusaktid, mis puudutavad tasaarvestust, väärtpaberi- ja repotehinguid ning mida

käesoleva eelnõuga muudetakse, on järgmised:

- Asjaõigusseadust (edaspidi ka AÕS) redaktsioonis RT I, 17.03.2023, 58;

- Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (edaspidi ka FELS) redaktsioonis RT I,

17.03.2023, 7;

- Hasartmänguseadust redaktsioonis RT I, 21.11.2020, 5;

- Investeerimisfondide seadust redaktsioonis (edaspidi ka IFS) RT I, 06.07.2023, 34;

- Kindlustustegevuse seadust (edaspidi ka KindlTS) redaktsioonis RT I, 30.05.2024, 5;

- Krediidiasutuste seadust (edaspidi ka KAS) redaktsioonis RT I, RT I, 30.05.2024, 7;

- Pankrotiseadust (edaspidi ka PankrS) redaktsioonis RT I, RT I, 06.07.2023, 61;

- Saneerimisseadust (edaspidi ka SanS) redaktsioonis RT I, 01.03.2023, 53;

10 UNIDROIT. Kättesaadav: https://www.unidroit.org/english/principles/netting/netting-principles2013-e.pdf 11 UNCITRAL. Kättesaadav: https://uncitral.un.org/sites/uncitral.un.org/files/media-documents/uncitral/en/05-

80722_ebook.pdf 12 UNIDROIT. Kättesaadav: https://www.unidroit.org/instruments/capital-markets/geneva-convention/ 13 Finantsstabiilsuse Nõukogu. Kättesaadav: https://www.fsb.org/wp-content/uploads/r_141015.pdf

11

- Tulumaksuseadust (edaspidi ka TuMS) redaktsioonis RT I, 02.05.2024, 15;

- Täitemenetluse seadustikku (edaspidi ka TMS) redaktsioonis RT I, 22.03.2024, 9;

- Võlaõigusseadust (edaspidi ka VÕS) redaktsioonis RT I, RT I, 06.07.2023, 117;

- Väärtpaberituru seadust (edaspidi ka VPTS) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 128.

Finantskriisi ja rohevõlakirjadest tulenevate muudatuste osas ei ole tehtud

väljatöötamiskavatsust põhjusel, et hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE)

§ 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa

Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu

menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest.

Finantskriisi ennetamist ja lahendamist puudutavate muudatuste osas ei ole tehtud

väljatöötamiskavatsust, kuivõrd sätted, mis seonduvad finantskriisiga ning mida käesolevas

seaduses muudetakse või lisatakse, tulenevad Euroopa Komisjoni soovitustest

Rahandusministeeriumile finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tuvastatud puuduste

eemaldamiseks ning kehtivate sätete täiendamiseks.

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise õiguslik raamistik sisaldub peamiselt järgnevates

Euroopa Liidu õigusaktides:

- Direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute

finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu

direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ,

2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja

2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (edaspidi ka

kriisilahendusdirektiiv ja BRRD);

- Direktiiv 2019/879, millega muudetakse direktiivi 2014/59/EL seoses krediidiasutuste ja

investeerimisühingute kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõimega ning direktiivi

98/26/EÜ;

- Direktiiv 013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning

krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi

2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ;

- Direktiiv 98/26/EÜ, arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides;

- Määrus (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste

andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus);

- Määrus (EL) 575/2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate

usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta;

- Määrus (EL) 648/2012, börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja

kauplemisteabehoidlate kohta.

Eesti õigusaktid, mis puudutavad finantskriisi ennetamist ja lahendamist ning mida käesoleva

eelnõuga muudetakse, on järgmised:

- Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust redaktsioonis RT I, 17.03.2023, 7;

- Krediidiasutuste seadust redaktsioonis RT I, RT I, 30.05.2024, 7;

- Väärtpaberituru seadust redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 128.

Rohevõlakirjade emiteerimist ning sellega seonduvaid märgiseid ei ole EL ega Eesti õiguses

seni otseselt reguleeritud. Euroopa rohevõlakirjade määruses (EL) 2023/2631 kehtestatakse

esmakordselt vastavad nõuded. Kuna tegu on otsekohalduva määrusega, vajavad nendest

nõuetest rakendamiseks Eesti õigusaktides muudatusi vaid järelevalvega seonduvad sätted.

12

Rohevõlakirjade emitentidele ette nähtud teabe avalikustamise nõuete täitmise üle järelevalve

teostamiseks muudetakse väärtpaberituru seadust redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 128.

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamist

puudutavate muudatuste osas ei ole tehtud väljatöötamiskavatsust, kuivõrd muudatuste

eesmärgiks on peamiselt rahandusministri määruse muutmine. Kinnisvara hindamise õiguslik

raamistik põhineb direktiivil 2014/17/EL, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute

kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL määrust (EL) nr

1093/2010 (edaspidi hüpoteekkrediidi direktiiv).

Eesti õigusaktid, mis puudutavad tagatiskinnisvara hindamist ning mida käesoleva eelnõuga

muudetakse, on järgmised:

- Krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis RT I, 17.03.2023, 13;

- Rahandusministri määrus ,,Nõuded elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu

tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele“ redaktsioonis RT I, 17.06.2016, 8.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus, sest eelnõu

reguleerib mitut kohtumenetlusega, sh pankrotimenetlusega seotud küsimust.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Üldine taust

2.1.1. Tuletis- ja repotehingud

Tuletisinstrumendid (tuletisväärtpaberid ja tuletislepingud) on defineeritud väärtpaberituru

seaduse §-s 2. Tuletisinstrumentidega (optsioonid, futuurid jne) on võimalik maandada

erinevaid riske, mis seonduvad näiteks toorainete või intressimäärade muutustega turul.

Tuletisinstrumendid on seega oluline riskijuhtimise tööriist kohalikele, rahvusvahelistele ja

regionaalsetele pankadele, investeerimisühingutele, fondivalitsejatele, kindlustusseltsidele ning

erinevatele ettevõtjatele energia- ja tooraine- ning muudes sektorites nagu laevandus, lennundus

ja keemiatööstus.

Repotehingutele ei leidu Eesti õiguses ühest definitsiooni (defineeritud konkreetse konteksti

raames eriseadustes ja määrustes). Praktikas on aga tegemist lepinguga, mis kohustab aktsiate

või muude väärtpaberite müüjat märgitud aja pärast ja määratud hinnaga need tagasi ostma.14

Majandusliku sisu poolest on tegemist väärtpaberi pandiks andmisega, tagasiostu kallim hind

on sisuliselt kreeditorile intressi maksmine.15 Seetõttu on repotehingute oluliseks kasutusviisiks

likviidsusnõuete täitmine ilma strateegiliste pikaajaliste investeeringute likvideerimise

vajaduseta.16

Eesti seadusandluses puudub hetkel terviklik tuletis- ja repotehingute läbiviimise regulatsioon.

Täpsemalt puudub meie õiguses nende tehingute rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele

vastav terviklik tasaarvestuse režiim. See tähendab lihtsustatult seda, et selliseid tehinguid ei

14 LHV. Investeerimisõpik. Kättesaadav:

https://fp.lhv.ee/academy/investmentguide/terms?locale=et&firstLetter=true&key=R 15 Nasdaq. Väärtpaberite teejuht. Kättesaadav:

https://www.nasdaqbaltic.com/files/tallinn/bors/koolitus/Vaartpaberite_teejuht.pdf 16 International Capital Markets Association. Q&A: Frequently Asked Questions on Repo, lk 5. Kättesaadav:

https://www.icmagroup.org/assets/documents/Regulatory/Repo/Repo-FAQs-January-2019-050221.pdf

13

pruugi olla võimalik tasaarvestuskokkuleppes ette nähtud viisil tasaarvestada, eelkõige

maksejõuetuse juhtumite korral. Tasaarvestuskokkulepe (ingl. k. netting agreement) käesoleva

eelnõu tähenduses on kokkuvõtlikult kahepoolne leping, mille üheks pooleks on kvalifitseeruv

osapool, ning mis näeb ette lõpetamisel toimuva tasaarvestuse (ingl. k. close-out netting).

Lõpetamisel toimuv tasaarvestus omakorda kokkuvõtlikult on poolte vaheliste kõigi kohustuste

sissenõutavaks muutumine tahteavalduse alusel või automaatselt, misjärel hinnatakse

kohustuste väärtused ja arvutatakse ühe poole netonõue teise poole vastu. Lõpetamisel toimuv

tasaarvestus erineb võlaõigusseaduse §-s 197 sisalduvast tasaarvestuse kontseptsioonist (ingl.

k. set-off). Erinevusi on täpsemalt selgitatud seletuskirja punkti 2.1.1. alapunktis (ii).

Puudused Eesti kehtivas regulatiivses raamistikus raskendavad tuletis- ja repotehingute

lõpetamisel toimuvat tasaarvestamist ning seega selliste tehingute jaoks väljatöötatud

rahvusvaheliselt tunnustatud standardse turudokumentatsiooni kasutamist Eesti osapoolte

poolt.

Eelkõige on selliseks standardseks turudokumentatsiooniks:

- ISDA 1992 ja 2002 ISDA Master Agreement17;

- Rahvusvahelise Kapitalituru Ühingu globaalsed repotehingute raamlepingud ehk

International Capital Market Association (edaspidi GMRA) 2000 ja 2011 Global Master

Repurchase Agreement18.

Eesti õigusnormide ebapiisavuse tõttu puudub õiguskindlus tuletistehingute lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse jõustatavuse osas ning seetõttu ei ole ISDA avaldanud Eesti kohta

riigihinnangut (ingl. k. country opinion) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohta. Teadaolevalt

on Eesti hetkel üks kahest Euroopa Liidu liikmesriigist, kus selline riigihinnang puudub.

Riigihinnangu puudumine muudab Eesti enamiku rahvusvaheliste finantsasutuste jaoks

ebaatraktiivseks, kuna regulatiivsest ebakindlusest tulenevat lisariski ei olda valmis võtma.

Samuti illustreerib riigihinnangu puudumine lünkasid õiguskorras, mille tõttu on ka siseriiklike

tuletis- ja repotehingute riskid kõrgendatud.

Seetõttu võivad nii rahvusvahelised kui kohalikud turuosalised (finantsasutused) pidada

enamike Eesti turuosalistega19 selliste tehingute tegemist kulukaks ja riskantseks, mis omakorda

ahendab Eesti turuosaliste ligipääsu tuletis- ja repotehingutele ning seega vähendab Eesti

ettevõtjate ja ka laiemalt ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet.

Eestis on Finantsinspektsiooni andmetel üksnes krediidiasutustega seotud tuletisinstrumentide

tehinguid umbes 5,5 miljardi euro väärtuses aastas nimiväärtuse järgi mõõtes. Nendest tehingud

mitte-krediidiasutustega (mis on eelduslikult tehingud klientidega) on umbes 1,5 miljardi euro

väärtuses (vt tabel nr 1).

Tabel 1. Eesti krediidiasutuste ja investeerimisühingutega seotud tuletisinstrumentide

mahud

17 ISDA. Lepingute tekstid on tasu eest kättesaadavad: https://www.isda.org/book/1992-isda-master-

agreement-multi-currency/ ja https://www.isda.org/book/2002-isda-master-agreement-mylibrary/. 18 Lepingute tekstid on kättesaadavad: https://www.icmagroup.org/assets/documents/GMRA2000.pdf ja

https://www.icmagroup.org/assets/documents/Legal/GMRA-2011/GMRA-

2011/GMRA%202011_2011.04.20_formular.pdf. 19 Rahvusvaheliste turuosaliste jaoks on väiksema riskiga tuletistehingute sõlmimine riigiga, kuna riigile ei

kohaldu maksejõuetuse regulatsioon.

14

Oluline on märkida, et ülaltoodud andmed kajastavad vaid Eesti krediidiasutuste ja

investeerimisühingutega seotud tehingumahtusid. Tabelis toodud andmed ei kajasta näiteks

tehinguid, mida Eesti turuosalised teevad kasutades mõne välisriigi krediidiasutusi,

investeerimisühinguid või platvorme tehingute vahendajatena või tehinguid otse mõne keskse

vastaspoole kaudu. Ehkki kogu Eesti tuletistehingute turu ülevaade puudub, teevad

Finantsinspektsiooni andmetel tuletistehinguid ka isegi väiksemad osaühingud, nagu näiteks

erinevad kütuseettevõtjad. Ka repotehingute üle ei peeta Eestis arvestust ja seega puudub nende

tehingute mahu kohta ülevaade.

Tulenevalt eeltoodust on käesoleva eelnõu eesmärgiks töötada välja terviklik regulatiivne

raamistik, et tuletis- ja repotehingute lõpetamisel toimuv tasaarvestus toimiks Eesti õiguse

kohaselt vastavalt rahvusvahelistele standarditele.

2.1.2. Finantskriisi ennetamine ja lahendamine

2014. aastal võeti Euroopa Liidus vastu kriisilahendusdirektiiv, millega kehtestati kord

krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksejõuetuse ennetamiseks ning vajadusel

maksejõuetusest tulenevate negatiivsete tagajärgede minimeerimiseks. BRRD välja töötamise

tingis 2000. aastate lõpus alguse saanud ülemaailmne majanduskriis, mis mõjutas ka Euroopa

Liidu majandust tulenevalt liidu finantsturgude integreeritusest. Finantskriis tõestas, et

liikmesriigid ei ole suutelised iseseisvalt ennetama kriisi tekkimist ning ära hoidma ka selle

võimalikke tagajärgi, ilma mõjutamata teisi liikmesriike ning liidu majandust tervikuna.

Olukorras, kus ühes liikmesriigis asutatud emaettevõtjat tabab maksejõuetus, on vähe

tõenäoline, et emaettevõtja raskused ei mõjuta tema tütarettevõtjaid, aga ka filiaale, mis on

asutatud liiduvälistes riikides.

Direktiivi koostamisel vaadati läbi Euroopa Liidu senine õigusraamistik ning liikmesriikide

siseriiklikud õigusaktid. Läbivaatamise tulemusel selgus, et lisaks meetmetele, millega

ennetatakse finantskriisi tekkimist ja süvenemist, tuleks reguleerida ka juba tekkinud

maksejõuetusele reageerimist, sest olenemata sellest, kui aktiivselt kriisilahendusasutus

erinevate takistuste ennetamisele kaasa ka ei aita, pole alati võimalik kriisi tekkimist ära hoida.

BRRD-ga kehtestati liikmesriikidele kohustus määrata siseriiklikult kriisilahendusasutus,

kellele on antud seadusega õigus rakendada kriisilahendusmeetmeid ja -õigusi. Eestis on

vastavaks asutuseks Finantsinspektsioon.

Kriisilahendusdirektiiv on Eesti õiguses võetud üle peamiselt finantskriisi ennetamise ja

lahendamise seadusega, kuid mõned direktiivi artiklid on üle võetud ka väärtpaberituru ja

31.12.2019 31.12.2020 31.12.2021 31.12.2022

31.12.2023

Kauplemise kogumaht (eurodes)

Tuletisinstrumendid

5 582 317

115

5 351 948

324

5 500 997

426

6 188 985

288

5 493 007

105

OTC -

krediidiasutused

3 519 672

382

3 711 879

381

3 503 550

755

4 055

301 819

3 611 867

088

OTC – muud

finantsinstitutsioonid 89 940 169

156 053

262

185 594

105

221

124 893

232 004 370

OTC –

finantssektori

välised vastaspooled

1 296 164

145

1 134 589

844

1 507 207

349

1 528

038 601

1 348 530

232

15

krediidiasutuste seadustega. Direktiivi ehk BRRD-d on korduvalt Euroopa Liidu tasandil

muudetud ja täiendatud. 2014. aasta 31. detsembriks olid liikmesriigid kohustatud võtma

direktiivi esimese versiooni ning teise versiooni ehk BRRD2 2020. aasta 28. detsembriks.

Direktiivi kolmas versioon ehk BRRD320 on liikmesriikidele kohustuslik ülevõtmiseks

hiljemalt 2024. aasta 13. novembriks.

2.1.3. Rohevõlakirjade emitentide teabe avalikustamise nõuded

Euroopa rohevõlakirjade määrusega loodava rohemärgise väljatöötamine nähti ette 2018. aasta

Euroopa Komisjoni tegevuskavas jätkusuutliku majanduskasvu rahastamise kohta21 ning see

haakub ka 2021. aastal Euroopa Komisjoni vastu võetud Kestlikule majandusele ülemineku

rahastamise strateegiaga22. Samuti teavitati rohevõlakirjade märgise loomisest 2020. aasta 14.

jaanuari Euroopa rohelise kokkuleppe investeerimiskavas. Euroopa rohevõlakirjade määrusega

luuakse esimene EL kestlikkuse märgis finantsteenuste valdkonnas, millele hakkavad

tõenäoliselt tulevikus järgnema muud märgised, nagu näiteks EL ökomärgis

investeerimisfondidele, jmt.

Euroopa rohevõlakirjade määrusega loodav märgis tugineb turu parimatele praktikatele ning

kestliku rahanduse kõrgetasemelise eksperdirühma 2019. aasta 18. juunis avaldatud aruandes23

esitatud ettepanekutele. Euroopa rohevõlakirjade määruse kohta kinnitati Eesti seisukohad24

Vabariigi Valitsuse 2021. aasta 4. novembri istungil. Järelevalvet Euroopa rohevõlakirjade

määruses kehtestatud teabe avaldamise nõuete täitmise üle hakkab Eestis teostama

Finantsinspektsioon.

2.1.4. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva

kinnisvara hindamise nõuded

Hüpoteeklaenudega seonduvat hakati Euroopa Liidu tasandil reguleerima 2014. aastal.

Sarnaselt kriisilahendusregulatsiooniga, tulenes ajend elamukinnisvara puudutavate tingimuste

harmoniseerimiseks majanduskriisist. Tarbijate võlatase oli sel ajal märkimisväärselt kõrge

ning suure osa sellest moodustas elamukinnisvaraga seotud krediit. Põhjusel, et krediidiandjaid

ja -vahendajaid puudutavad nõuded olid puudulikud või ühtlustamata, leiti liidu tasandil, et

ebaühtlased regulatsioonid mõjutavad makromajandust ning tekitada tarbijatele kahju.

Negatiivsete tagajärgede ennetamiseks ning hüpoteeklaenude siseturu loomiseks võeti vastu

hüpoteekkrediidi direktiiv, mille artikli 19 kohaselt peavad liikmesriigid muu hulgas töötama

20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1174, 11. aprill 2024, millega muudetakse direktiivi

2014/59/EL ja määrust (EL) nr 806/2014 seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude teatavate

aspektidega, artikkel 3 lõige 1. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32024L1174. 21 Euroopa Komisjoni teatis. Tegevuskava: Jätkusuutliku majanduskasvu rahastamine. 08.03.2018. COM(2018)

97 final. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52018DC0097&from=EN 22 KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA

SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE. Kestlikule majandusele ülemineku rahastamise

strateegia. 06.07.2021. COM(2021) 390 final. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/?uri=CELEX:52021DC0390 23 EU Technical Expert Group on Sustainable Finance. Report on EU Green Bond Standard. 2019. Kättesaadav:

https://ec.europa.eu/info/files/190618-sustainable-finance-teg-report-green-bond-standard_et 24Vabariigi Valitsus. Eesti seisukohad kestliku rahastamise raamistiku kohta – COM(2021) 390; COM(2021) 391;

C(2021) 4987. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/56334b35-63bc-

4c49-b3bb-a634b45c5c03/Eesti%20seisukohad%20kestliku%20rahastamise%20raamistiku%20kohta%20-

%20COM(2021)%20390;%20COM(2021)%20391;%20C(2021)%204987

16

välja standardid hüpoteeklaenude võtmisel ning tagama, et krediidiandjad neid standardeid ka

järgivad ja rakendavad ning kinnisvara hindamisega seotud isikud oleksid pädevad, sõltumatud

ja erapooletud. Direktiivi artikkel 19 on üle võetud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-

ga 53, mis sätestab tingimused tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele ja selle kohta teabe

säilitamisele. Kuivõrd direktiiv jätab liikmesriikidele vabad käed artiklis 19 sätestatud

kohustuste täitmisel, on § 53 lõikes 2 esitatud tingimused kinnisvara hindajale ning lõikega 4

kehtestatud volitusnorm rahandusministri määrusele, millega reguleeritakse tagatiskinnisvara

hindamise tingimusi. Määruses sätestatud nõuete koostamisel on võetud aluseks Eesti

varahindamise standard EVS 875,25 mis omakorda tugineb hüpoteekkrediidi direktiivi

selgituspunktis 26 viidatud rahvusvahelistel standarditel IVS,26 RICS27 ja EVS.28

2.2. Käesoleva eelnõuga tehtavad peamised muudatused

2.2.1. Tuletis- ja repotehingute regulatsioonist tulenevad muudatused

(i) Tuletistehingute regulatsiooni parandamise väljatöötamiskavatsus

Eelnõu väljatöötamisele eelnevalt koostati seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus (edaspidi

VTK)29, mis esitati Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks ning turuosalistele tutvumiseks 2023.

aasta oktoobris. VTK-s avati kehtiva regulatsiooni puuduseid, käsitleti nende tekkepõhjuseid ja

tagajärgi, samuti peamisi lähtepunkte uue regulatsiooni väljatöötamisel ja hinnati võimalikke

mõjusid.

VTK-s pakuti välja kaks regulatiivset võimalust – täiendada olemasolevaid seadusi või reguleerida

lõpetamisel toimuva tasaarvestusega seonduv eraldi seadusega.

Enamik tagasiside andnutest eelistas esimest võimalust eelkõige põhjusel, et pankrotiseaduses ja

teistes maksejõuetusseadustes toodud tasaarvestamise režiimi on vajalik igal juhul muuta, et iga

vastava menetluse puhul oleks tuletis- ja repotehingutele kohalduv režiim selgelt määratletud.

Oluliste mõistete ühtlustamiseks otsustati väärtpaberituru seaduse kasuks, kuna tasaarvestuse režiimi

kontseptsioon seondub finantsinstrumentide kasutamisega, mille definitsioonid sisalduvad

väärtpaberituru seaduses.

Märkuseid ja ettepanekuid esitasid Finantsinspektsioon, Maksu- ja Tolliamet ning finantssektori

katusorganisatsioon FinanceEstonia. VTK kooskõlastati Justiitsministeeriumiga.

Finantsinspektsioon tervitas algatust viia Eesti seadusandlus kooskõlla rahvusvahelise õigusega,

tunnustades, et Eesti seadusandluses puudub terviklik tuletis- ja repotehingute läbiviimise

regulatsioon. Finantsinspektsioon eelistas olemasolevate seaduste täiendamist uue seaduse

kehtestamisele ning märkis, et muudatuste tegemisel on oluline silmas pidada, et ei muudetaks

sätteid ja erisusi, mis on kehtestatud seoses teiste regulatsioonide ülevõtmisega, viidates finantskriisi

ennetamise ja lahendamise seadusele.

25 Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing. Vara hindamise standardisari EVS 875. Kättesaadav:

https://ekhy.ee/tegevus/standardid/riiklikud-eesti-varahindamise-standardid/ 26 International Valuation Standards Council’i ehk Rahvusvahelise Hindamisstandardite Nõukogu standardid

International Valuation Standards. Kättesaadav: https://www.ivsc.org/. 27 Royal Institution of Chartered Surveyors’i standardid. Kättesaadav: https://www.rics.org/ee. 28 The European Group of Valuation Associations (TEGoVA) ehk Euroopa hindajate Organisatsioonide Grupi

standardid European Valuation Standards. Kättesaadav: https://tegova.org/european-valuation-standards-evs 29 Justiistministeerium. Tuletis- ja repotehingute regulatsiooni parandamise väljatöötamiskavatsus. Kättesaadav:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/dc2f780f-7684-493c-af77-3c621e9fa893

17

Maksu- ja Tolliamet tervitas valdkonnas õigusselguse loomist ja põhjalikuma, oluliselt laiema

regulatsiooni loomist ning esitas näiteid praktikas esinevatest probleemidest.

FinanceEstonia toetas samuti tervikliku lahenduse väljatöötamist ning eelistas olemasolevate

seaduste täiendamise lähenemist, viidates eelistusele hoida põhiregulatsioon pankrotiseaduses.

Eespool toodud põhjustel otsustati eelnõu põhiregulatsiooni sätestamisel siiski väärtpaberituru

seaduse kasuks. FinanceEstonia esitas täiendavaid sisulisi kommentaare, millega on eelnõu

koostamisel arvestatud.

Justiitsministeerium nimetas argumente kahe ülalmainitud regulatiivse võimaluse vahel valimiseks

ning möönis, et sobiva valiku langetamine sõltub VTK tagasisidest. Lisaks palus

Justiitsministeerium muu hulgas hinnata kavandatava eelnõu mõju riigisiseste ettevõtete30

omavahelistele suhetele, määratleda võimalusel täpsemalt sihtrühmade liikmed arvuliselt ning

sätestada mõjuanalüüsis konkreetselt muudatused iga sihtrühma jaoks.

(ii) Ülevaade kehtivast regulatsioonist

Eesti seadused puudutavad lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kontseptsiooni erinevate nurkade

alt, muu hulgas läbi asjaõigusseaduses käsitletud finantstagatist puudutavate sätete,

pankrotiseaduse tasaarvestamist reguleerivate sätete, muude maksejõuetust käsitlevate

eriseaduste sätete ning hiljuti ka läbi makse- ja arveldussüsteemide seaduse.

Esiteks, kehtiva Eesti õiguse puhul on oluline märkida, et võlaõigusseaduse §-s 197 sisalduv

tasaarvestuse mõiste (ingl. k. set-off) ning lõpetamisel toimuv tasaarvestus (ingl. k. close-out

netting) nii Eesti õiguse alusel kui ka rahvusvaheliste lepingute tähenduses on põhimõtteliselt

erinevad kontseptsioonid, kuna lõpetamisel toimuv tasaarvestus läheb võlaõigusseaduse

tasaarvestuse mõistest kaugemale.31 Tasaarvestuskokkuleppel on sarnaseid jooni jooksva arve

lepinguga (VÕS § 203), kuna sellel on tuntav ärisuhte püsivuse aspekt (kestvusleping). Siiski

on VÕS §-st 204 tulenevalt jooksva arve lepingus oluline kindel arveldusperiood, kuid

tasaarvestuskokkuleppe korral on või võivad olla tasaarvestuse teostamise aluseks muud

tingimused (mitte ainult ajaline kriteerium). Ka EL õiguses eristatakse selgelt tasaarvestust

(ingl. k. set-off arrangement) ja tasaarvestuskokkulepet (ingl. k. netting arrangement). Üks

kõige olulisem erinevus terminite set off ja close out netting vahel on see, et netting on

võimalik lepingus sätestatud juhul, s.h. võib olla sätestatud, et tehingud lõpetatakse või neid

kiirendatakse ja tasaarvestus toimub rikkumisjuhtumi või muu lõpetamise aluse esinemisel

automaatselt, mitte tahteavalduse alusel. Ka EL määruse nr 575/2013 artikli 295 punkti a

kohaselt peaks netting olema automaatne, mitte toimuma spetsiaalse tahteavalduse alusel nagu

seda nõuab VÕS § 198.

Teiseks, tasaarvestuskokkulepe on hetkel Eesti õiguses defineeritud finantskriisi ennetamise

ja lahendamise seaduses, kuid seal kasutatakse tasaarvestuskokkuleppe definitsiooni vaid

sama seaduse kontekstis. Samuti on tasaarvestamine reguleeritud (mõistet eraldi defineerimata)

makse- ja arveldussüsteemide seaduses sama seaduse enda tarbeks. Kuna tasaarvestuse

režiim puudutab veel mitmeid teisi seaduseid, nagu erinevad maksejõuetusseadused, on

30 Ilmselt peetakse silmas siiski ettevõtjaid, ettevõtete vahelisi suhteid oleks keeruline hinnata (kui neid üldse on).

Ettevõte on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66¹ kohaselt majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. 31 M. Agarmaa. Doktoritöö. Spannungsfeld zwischen Gläubigergleichbehandlung und

Gläubigerbefriedigung nach Rängen in rechtsvergleichender Betrachtung nach deutschen und

estnischen InsO (Berichte aus der Rechtswissenschaft). Berliin, 2021, lk 114.

18

õigusselguse tagamiseks tuletistehingute ja repotehingute tasaarvestuskokkulepete täidetavuse

osas vajalik sätestada laiemalt kohalduv definitsioon. Antud probleemi adresseeriti ka makse-

ja arveldussüsteemide seaduse 743 SE seletuskirjas ning esialgu nägi nimetatud eelnõu ette

võlaõigusseaduse täiendamist tasaarvestuskokkuleppe mõistega. Seletuskirjas märgiti, et kehtiv

võlaõigusseadus tasaarvestuskokkuleppe (või finantskriisi ennetamise ja lahendamise

seaduses kasutatavas sõnastuses “lõpetamisel toimuva tasaarvestuse” (netting, close out

netting)) mõistet ei sisusta ja see võib finantsvaldkonna ettevõtjatele ja teistele ettevõtjatele,

s.h. ettevõtjatele, kes oma riskide maandamiseks kasutavad äripraktikas tuletisinstrumente,

tekitada segadust. Õiguslik ebakindlus vähendab aga Eesti ettevõtjate ja ka laiemalt

ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet.32 743 SE II muudatusettepanekute loetelus makse- ja

arveldussüsteemide seaduse eelnõu teiseks lugemiseks jäeti nimetatud muudatus siiski eelnõu

tekstist välja põhjendusel, et sätte lisamine võlaõigusseadusesse nõuaks täiendavat analüüsi

ning, et antud teemat käsitletakse edaspidi põhjalikumalt ning muudetakse tõenäoliselt

tulevikus mõne muu õigusakti eelnõuga. Käesolev eelnõu ongi koostatud sellise põhjalikuma

regulatsiooni välja töötamiseks.

Kolmandaks, kuigi kehtivates Eesti õigusaktides, sh pankrotiseaduses, sisaldub juba

tuletistehingute osas teatud erirežiim, puudub Eesti õigusaktides rahvusvahelistele standarditele

vastav lõpetamisel toimuva tasaarvestuse režiimi terviklik käsitlus ning seadustes esinevad

puudused, mis vähendavad lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kui riskimaandamise

mehhanismi kasutamise efektiivsust või välistavad selle võimaluse. Puudused seadusandluses

seisnevad mitmetes asjaoludes. Näiteks puuduvad Eesti seadustes tasaarvestuskokkuleppe

ning lõpetamisel toimuva tasaarvestuse mõisted ning seetõttu puudub kindlus

rahvusvahelises praktikas kasutatavate mõistete tunnustamise osas Eesti õiguse alusel ja

tulenevalt sellest ka tasaarvestuse mehhanismi jõustatavuse osas. Samuti kohalduvad Eesti

seaduses paljud asjakohased maksejõuetusseaduste33 erandid vaid tuletistehingutele, kuigi

rahvusvahelised standardid näevad ette ka repotehingute, hetkelepingute (ingl. k. spot)34,

väärtpaberite laenutehingute ning nendega seotud tagatiskokkulepete kohtlemise sarnastel

alustel. Eesti seadustes puuduvad finantstehingute tasaarvestuse tarbeks ühesed viited

repotehingute ja hetkelepingute definitsioonidele. Lisaks leidub Eesti maksejõuetusseadustes

kitsaskohti lõpetamisel toimuva tasaarvestuse režiimile erandite rakendamisel.

(iii) Seadusemuudatuste eesmärk ja olulisemate lahenduste tutvustus

Lõpetamisel toimuv tasaarvestus tasaarvestuskokkuleppe alusel annab ettevõtjatele võimaluse:

a) lõpetada (vastavalt kokkuleppele, kas automaatselt või vastava tahteavalduse tegemisega)

kõik tehingud ennetähtaegselt; b) hinnata lõpetatud tehingute väärtust; ja c) määrata lõpetatud

tehingute väärtuste ning tasumata summade põhjal kindlaks ühe osapoole poolt teisele

võlgnetav netosumma. Sellist tasaarvestust kasutatakse riski maandamiseks vastaspoole

maksejõuetuse või mõne muu olulise sündmuse esinemisel, mille korral osapooled ei saa enam

oma lepingulist suhet jätkata.

Lisaks, tuletis- ja repotehingute lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguskindluse korral

aktsepteerivad finantsjärelevalveasutused tasaarvestust riski vähendavana järelevalvele alluva

panga või muu finantsasutuse riskipositsioonide kindlaksmääramisel kapitalinõuetes,

vähendades finantsasutuse jaoks regulatiivse kapitaliga seotud kulusid. See on täiendav aspekt,

32 Makse- ja arveldussüsteemide seaduse 743 SE Seletuskiri, lk 65. 33 Maksejõuetusseaduste all on silmas peetud pankrotiseadust ja saneerimisseadust ning ka erirežiime käsitlevaid

eriseaduseid nagu krediidiasutuste seadus ja kindlustustegevuse seadus. 34 Hetkeleping on üldjuhul valuuta konverteerimine spot-kursi ehk hetkel kehtiva kursi alusel teiseks valuutaks.

19

miks lõpetamisel toimuvat tasaarvestust peab olema võimalik teostada vastavalt

tasaarvestuskokkuleppe tingimustele, sealhulgas osapoole maksejõuetuse korral. Kui

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust ei saa teostada vastavalt tasaarvestuskokkuleppe

tingimustele, peavad osapooled arvestama vastaspoole riski brutopositsioonis, mitte

netopositsioonis. Ilma lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimiseta peaksid vastaspooled

oma krediidiriski brutopõhiselt juhtima, mistõttu süsteemi likviidsus- ja krediidivõime

väheneksid järsult. Tuletis- ja repotehingutega seotud turu- ja krediidiriski on samuti keerulisem

brutopõhiselt hinnata ja juhtida.

Kokkuvõtlikult on lõpetamisel toimuva tasaarvestuse tõrgeteta toimimise eelised (sealhulgas

ISDA raamlepingute või GMRA alusel) järgmised:

- kuna lõpetamisel toimuva tasaarvestusega teisendatakse osapoolte vahel tehtud tehingute

brutoriskid ühe osapoole poolt lepingu rikkumisjuhtumi korral teisele osapoolele

võlgnetavaks netosummaks, vähendab see vastaspoole krediidiriski;

- krediidiasutus või muu reguleeritud turuosaline, kellele kohalduvad regulatiivsed

kapitalinõuded, peab tuletis- või repotehingutega seoses hoidma vähem kapitali;

- riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime edendamine.

Arvestades lõpetamisel toimuvast tasaarvestusest saadavat olulist kasu, sh ettevõtluskeskkonna

konkurentsivõimele, on oluline tagada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse teostatavus Eesti

osapoole suhtes vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele, sealhulgas Eesti osapoole

maksejõuetuse korral.

Olulisemad muudatused, mida seaduseelnõu endas sisaldab on võimalik jaotada kahte

kategooriasse – väärtpaberituru seadusesse lisatavad sätted defineerivad tasaarvestuse režiimi

kohaldamise perspektiivist olulisemad mõisted nagu lõpetamisel toimuv tasaarvestus (ingl. k.

close-out netting) ja tasaarvestuskokkulepe (ingl. k. netting agreement) ning sätestavad

üldpõhimõtte lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätete kohaldumise kohta

maksejõuetusmenetlustes. Samuti nimetatakse väärtpaberituru seaduses kvalifitseeruvad

tehingud ning osapooled, kes tasaarvestuse režiimi alla kuuluvad. Nagu mainitud punktis ii,

puuduvad kehtivas seaduses nimetatud mõisted (välja arvatud konkreetsete eriseaduste

kontekstis) ning tasaarvestuse režiimi kohaldamine olemasolevate mõistete alusel tekitab

segadust ja õiguslikku ebakindlust. Seetõttu on käesolevas eelnõus lahendusena defineeritud

olulisemad mõisted väärtpaberituru seaduses ning nendele sätetele on viidatud kõigis teistes

seadustes, millel on puutumust tasaarvestuse režiimiga. Kvalifitseeruvate tehingute hulgas

nimetatakse võrreldes kehtiva seadusega täiendavalt hetke- ja repotehinguid, mille hõlmatus

tasaarvestuse režiimis on kehtiva seaduse alusel õiguslikult ebaselge. Tasaarvestuse režiimiga

hõlmatud osapooled võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei muutu, kuid osapoolte nimekirja

konsolideerimine asjakohaste mõistete all on vajalik režiimi lünkadeta rakendamiseks.

Teiseks kategooriaks võib nimetada maksejõuetusseaduste täpsustamise ning tasaarvestusele ja

finantstagatisele kehtestatud erandite mõningase laiendamise, mis hõlmab pankrotiseaduses,

saneerimisseaduses ja täitemenetluse seadustikus ning finantsjärelevalve alla kuuluvatele

ühingutele kohalduvaid erirežiime reguleerivates eriseadustes toodud viidete ühtlustamist

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse regulatsiooni kohaldamiseks. Nimetatud muudatustega

ühtlustatakse tasaarvestuse režiimi kohaldamiseks vajalikud erandid, kõrvaldatakse vastuolud

sõnastustes ning lisatakse viited ühtlustatud definitsioonidele, eesmärgiga tagada õiguskindlus.

Lisaks nimetatud kahele peamisele muudatuste kategooriale sisaldab eelnõu

finantstagatiskokkuleppe sõlmimiseks kvalifitseeruvate osapoolte ringi laiendamist, tehes selle

taas kättesaadavaks kõikidele juriidilistele isikutele, eeldusel, et finantstagatiskokkuleppe teine

20

osapool on asjaõigusseaduse § 3141 lõikes 1 nimetatud isik või organisatsioon. Nimetatud

lahenduse põhjendust on käsitletud detailsemalt seletuskirjas asjaõigusseaduse 3141 lõike 2

muudatuste juures. Asjaõigusseadust täpsustatakse lisaks vastavalt finantstagatise direktiivis

toodud finantstagatise režiimile kohalduvatele nõuetele.

2.2.2. Kriisilahendusdirektiivist tulenevad muudatused

2021. aastal, peale BRRD2 ülevõtmise tähtaja möödumist, alustas Euroopa Komisjon dialoogi

Eestiga, tuvastamaks võimalikke direktiivi ülevõtmisega seotud vigu ja puudujääke. Aastaid

kestnud suhtluse tulemusena on paar korda tehtud muudatusi Eesti kriisilahenduse

regulatsioonis, kuid nendest ei piisanud ning enamik vajalikke parandusi on hõlmatud

käesoleva eelnõuga. Kuigi tehtavad muudatused on eriliigilised, seonduvad peamised

komisjoni etteheited finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadusega. Püüdes kategoriseerida

Euroopa Komisjoni ettepanekuid nende sätete osas, mis vajavad parandamist, täpsustamist või

kehtetuks tunnistamist, selgub, et normid, mis vajavad muutmist, käsitlevad enamasti

miinimumnõude määramist, erisusi, täitmist, miinimumnõude täitmise kohta teabe avaldamist

nii Finantsinspektsioonile kui ka avalikkusele ning koostööd nii inspektsiooni kui ka

krediidiasutuse tasandil. Lisaks parandatakse eelnõuga sõnastuslikke vigu, mis on tingitud

mõne täiendava sõna või tekstiosa lisamata jätmisesse finantskriisi ennetamise ja lahendamise

seadusesse või mitmeti mõistetavast sõnastusest.

Lisaks komisjoni kontrollist tulenevatele muudatustele puudutab eelnõu ka 2024. aasta 22.

aprillil direktiiviga (EL) 2024/1174 kinnitatud kriisilahendusdirektiivi muudatuste ehk BRRD3

ülevõtmist. Võrreldes direktiivi varasemate versioonidega, täpsustab BRRD3

likvideerimissubjekti miinimumnõude määramise tingimusi ning krediidiasutuste

aruandluskohustust kõlblike ja teisendatavate kohustuste tasemete ning nende kohustuste

koosseisu kohta. Kriisilahendusdirektiivi viimase versiooni muudatused tuleb võtta üle Eesti

õigusesse hiljemalt 2024. aasta 13. novembriks.

2.2.3. Euroopa rohevõlakirjade määrusest tulenevad muudatused

Euroopa rohevõlakirjade määruses kehtestatakse nõuded, millisel juhul võivad võlakirjade

emitendid kasutada oma võlakirjade emiteerimisel nimetust „Euroopa rohevõlakiri“ või

„EuGB“. Seda võivad nad teha vaid juhul, kui võlakirjadest saadavast tulust vähemalt 85%

paigutatakse kestliku rahastamise taksonoomia nõuetele vastavatesse tegevustesse. Sõltumatute

osapooltena peavad seda ühtlasi jälgima ja kontrollima ESMA juures registreeritavad

sõltumatud välised hindajad. Emitendid peavad avaldama enne rohevõlakirjade emiteerimist

vastava Euroopa rohevõlakirjade teabelehe ja emiteerimise järel iga-aastaselt tulu

jaotusaruanded kuni Euroopa rohevõlakirjadest saadud tulu täieliku kasutuselevõtmiseni. Nii

teabelehele, kui tulu jaotusaruannetele peab olema ühtlasi väline hindaja andnud positiivse

arvamuse. Euroopa rohevõlakirjadest saadud tulu täieliku kasutuselevõtmise järel peab emitent

vähemalt korra nende rohevõlakirjade kehtivusaja jooksul avaldama Euroopa rohevõlakirjade

mõjuaruande võlakirjadest saadud tulu jaotamise keskkonnamõju kohta, millele võib samuti

tellida väliselt hindajalt hindamise. Ühtlasi peavad Euroopa rohevõlakirjade emitendid

kajastama EL prospektimääruse (EL) 2017/1129 kohaselt koostatud väärtpaberiprospektis, et

tegu on Euroopa rohevõlakirjadega, mis on emiteeritud kooskõlas Euroopa rohevõlakirjade

määruse nõuetega. Ette nähtud teave (teabeleht, nõutud aruanded ja nende kohta väliste

hindajate teostatud hindamise aruanded) peavad emitendid avaldama oma veebilehel ning 30

päeva jooksul teavitama ESMA-t selle teabe avaldamisest. Alates 10. jaanuarist 2030 hakkab

emitent avaldatavat teavet ühtlasi saatma ESMA-le ning selleks ajaks liikmesriigi eraldi

21

määratavale kogumisasutusele, et teha see Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2023/2859 alusel loodava Euroopa ühtse juurdepääsupunkti (ESAP) kaudu juurdepääsetavaks.

Eraldi käsitletakse väärtpaberistamisvõlakirjade korral Euroopa rohevõlakirja märgise

kasutamist. Näiteks ei ole seda lubatud kasutada sünteetilise väärtpaberistamise eesmärgil

emiteeritud võlakirjade puhul. Ühtlasi ei ole lubatud Euroopa rohevõlakirja märgist kasutada,

kui väärtpaberistatud riskipositsioonid hõlmavad riskipositsioone, millega rahastatakse

fossiilkütuste uurimist, kaevandamist, tootmist, töötlemist, ladustamist, rafineerimist või

turustamist, sealhulgas transporti, ja nendega kauplemist. Nimetatud nõude täitmist peab

väärtpaberistamise tehingu algataja selgitama ka Euroopa rohevõlakirjade teabelehel ning

Finantsinspektsiooni taotlusel peab väärtpaberistamise tehingu algataja tõendama sellele

nõudele vastavust. Samas võib lisada väärtpaberistatud riskipositsioonide kogumisse

riskipositsioonid, millega rahastatakse elektri tootmist fossiilkütustest, soojuse/jahutuse ja

elektri koostootmist fossiilkütustest või soojuse/jahutuse tootmist fossiilkütustest, kui see

tegevus vastab delegeeritud määruses (EL) 2021/2139 sätestatud põhimõtte „ei kahjusta

oluliselt“ kriteeriumidele.

Ühtlasi nähakse Euroopa rohevõlakirjade määrusega ette, et ka keskkonnakestlikena

turustatavate ja kestlikkusega seotud võlakirjade emitendid võivad ühiste mallide abil avaldada

täiendavat teavet oma võlakirjade kestlikkuse kohta. Nimetatud mallid kehtestab Euroopa

komisjon hiljemalt 2024. aasta 21. detsembriks.

Eelpooltoodud teabe avaldamise nõuete üle järelevalve teostamiseks antakse antud eelnõus

Finantsinspektsioonile vastavad volitused, mis tulenevad Euroopa rohevõlakirjade määruse

artiklitest 45 ning 49 (karistused). Sama määruse artikli 72 lõike 5 kohaselt peavad liikmesriigid

artiklite 45 ja 49 järgimiseks vajalikud meetmed vastu võtma hiljemalt 21. detsembriks 2024.

2.2.4. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva

kinnisvara hindamise tingimuste muudatused

2024. aastal avaldatud Eesti Panga teemapaberis ,,Pankadevaheline konkurents Eesti

laenuturul“ leiti, et Eestis toimub eluasemelaenude refinantseerimist väga vähe. Näiteks 2022.

aastal viisid tarbijad üle 361 eluasemelaenu, mis on vaid 1,4% laenude kogumahust. Tarbijate

liikuvus erinevate krediidiandjate vahel omab mõju pankadevahelisele konkurentsile ja seega

ka laenulepingu enda tingimustele. Keskpanga ülevaatest selgub, et madalat mobiilsust laenude

finantseerimisel põhjustavad laenuga seotud panga poolt pakutavad hüved ning kõrged

krediidiandja vahetuskulud. Seetõttu võivad tarbijad jääda seotuks tarbijakrediidilepinguga,

mille tingimused on võrreldes konkurentide poolt pakutavate tingimustega, ebasoodsamad.

Kulud, mis võivad mõjutada tarbijat mitte vahetama krediidiandjat, on mitmesuguseid. Esiteks,

laenu ennetähtaegse tagastamisega seotud kulud. Olukorras, kus tarbija liigub oma

eluasemelaenuga ühest pangast teise, leiab aset laenu refinantseerimine ehk uus pank annab

tarbijale laenu, et tasuda olemasolev kodulaenu jääk varasema panga juures. Seega tasub

laenusaaja eluasemelaenu ennetähtaegselt sellele krediidiandjale, kellega ta varem lepingulises

suhtes oli, et liikuda sama laenuga uue krediidiandja juurde. Kuigi panga vahetamine võib

tarbija jaoks olla kasumlik, põhjustab lepingu lõpetamine esialgsele pangale laenu

ennetähtaegse tasumisega seotud kulusid. Seetõttu on pankadel õigus nõuda lepingu

ennetähtaegsest tagastamisest tulenevat hüvitist.

22

Teiseks, eluasemelaenu refinantseerimisel peab pank hindama tagatiseks antud kinnisvara

väärtust. Hindamist võib teostada krediidiandja või -vahendaja oma töötajate kaudu või tellides

hinnangu välise kutseliselt hindajalt. Praktikas tellib ja tasub hindamise eest laenusaaja.

Hindamise maksumus sõltub kinnisvara omadustest ja asukohast.

Kolmandaks, lepingu refinantseerimisel tuleb uue krediidiandjaga sõlmida laenuleping.

Pankadel on õigus ja ka tavaks nõuda lepingu sõlmimisel lepingutasu, mille

miinimummaksumus jääb tavaliselt paarisaja euro juurde.35

Neljandaks, hüpoteegipidaja muutmisel ja hüpoteegi seadmisel tuleb sõlmida asjaõigusleping,

mis peab olema notariaalselt tõestatud. Notaritasu seaduse § 3 lõike 1 kohaselt on

tehinguväärtuse määramise aluseks notariaaltoimingu objektiks oleva asja või õiguse väärtus

toimingu tegemise ajal. Näiteks hüpoteegi loovutamisel olukorras, kus laenusumma on 100 000

eurot ning olemasoleva hüpoteegi summa 50 000 eurot, tuleb tasuda kokku notaritasusid

ligikaudu 400 eurot.

Viiendaks, hüpoteegi seadmisel tuleb muuta kannet kinnistusraamatus asjaõiguse olemasolu ja

kuuluvuse kohta. Kinnistusraamatu kande muutmise tasu suurus on määratud kindlaks

riigilõivu seaduse § 74 ja selle lisaga 2.36 Näiteks kinnisasja kohta, mille tehinguväärtus on kuni

102 260 eurot, tuleb tasuda riigilõivu 110 eurot.

Kokkuvõttes võivad kulud, mis kaasnevad eluasemelaenu refinantseerimisega, küündida

tuhandetesse eurodesse, mis on tavapärase Eesti majapidamise jaoks märkimisväärne ja

elukvaliteeti mõjutav väljaminek. Lisaks materiaalsetele kuludele, põhjustab kodulaenu

üleviimine teise panka tarbijate jaoks ka mittemateriaalseid kulusid, näiteks ajakulu,

pakkumiste küsimine, teabe otsimine jne. Seega võib eluasemelaenu refinantseerimisest saadav

kasu pikas perspektiivis olla kasulikum kui kodulaenu väljastanud krediidiandja juurde

jäämine, kuid soodsamate laenutingimuste saamiseks peab tarbija tegema hulgaliselt

ühekordseid ja suuri väljaminekuid.

Juhindudes Eesti Panga teemapaberist, saaks kõige kiiremas korras riik panustada konkurentsi

suurendamisele läbi tagatiskinnisvara hindamisnõuete ülevaatamise. Kuigi suurema osa

eluasemelaenu refinantseerimisega seotud kuludest on pankade poolt mõjutatavad ning

nõuavad nii pankade enda panust kui ka suuremahulisemat analüüsi, on võimalik õigusaktide

tasandil lihtsustada kinnisvara hindamise tingimusi, lubades krediidiandjatel, -vahendajatel ja

kolmandatel isikutel kasutada statistikapõhist mudelit. Mudeli kasutusele võtuks on vaja muuta

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 53 lõiget 2 ning rahandusministri määrust ,, Nõuded

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamisele“.

Seaduse muutmisega laiendatakse hüpoteekkrediidi direktiivi artiklist 19 tulenvaid nõudeid

hindamisele selliselt, et samasugused ootused kehtiksid nii hindamistele, mida teostavad

füüsilised isikud, kui ka tehnoloogial põhinevad süsteemid. Juhul, kui krediidiandja, -vahendaja

või hindaja kasutab kinnisvara väärtuse leidmiseks statistikapõhist mudelit, peab ta tagama

süsteemi korrashoiu, ajakohasuse ning objektiivsuse. Määruse muutmisega vaadatakse üle,

35 Näiteks 27.05.2024. aasta seisuga oli Swedbank AS 01.09.2023. aastal kehtima hakanud hinnakirja kohaselt

kodulaenu lepingutasu 1% laenusummast, kuid vähemalt 190 eurot; SEB Pank AS 16.05.2024. aastal kehtima

hakanud hinnakirja kohaselt kodulaenu lepingutasu 0,4% laenusummast, kuid vähemalt 190 eurot; AS LHV

Pank 01.05.2024. aastal kehtima hakanud hinnakirja kohaselt kodulaenu lepingutasu 1% laenusummast, kuid

vähemalt 300 eurot; Bigbank AS 30.05.2024. aastal kehtima hakkava hinnakirja kohaselt kodulaenu lepingutasu

0,4% laenusummast, kuid vähemalt 150 eurot. 36 Riigilõivuseaduse lisa 2. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1300/4202/4007/RLS_lisa2.pdf#

23

millistele tingimustele peab hindaja vastama, milliseid andmeid peab kinnisvara hinnangus

kajastama ning lisatakse võimalus kasutada hindamisel statistikapõhist mudelit.

Kuigi Eesti Pank on toonud välja mitmed aspektid, mis mõjutavad eluasemelaenude

refinantseerimise madalat näitajat, on pärast Eesti Panga teemapaberi avaldamist näha, et

pankadevaheline konkurents refinantseerimise valdkonnas on hakanud elavnema. Teiste

lahendustega, mis suurendaksid pankadevahelist konkurentsi veelgi, on Rahandusministeerium

kursis ning võtnud sihiks tegeleda tulevikus suuremas mahus, kuivõrd käesoleva eelnõuga

muudetakse eelkõige kinnisvara hindamise tingimusi. Eluasemelaenude turu ülevaatamine

eeldab suuremamahulist mõjude analüüsi ning mitmete seaduste muutmist, mis aga käesoleva

eelnõu raamidesse ei mahu.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Eelnõu ülesehitus

Eelnõu koosneb 14 paragrahvist, millest 13 sisaldab seaduste muudatusi ja viimane seaduse

jõustumist. Eelnõus on esikohal väärtpaberituru seaduse muudatused põhjusel, et eelnõu

põhituum asub tuletis- ja repotehingute regulatsioonist tulenevatel muudatustel. Seega on

väärtpaberituru seaduse muudatused eelnõu peaeesmärk, mistõttu on selle eelnõu muudatused

paigutatud esikohale ning alles seejärel on reastatud teised muudetavad seadused pealkirjade

tähestikulises järjekorras.

Tuletis- ja repotehinguid puudutav eelnõu osa jaguneb sisuliselt kaheks. Väärtpaberituru

seaduse muudatused sisaldavad seaduse eesmärgi ja selle kohaldamisala täpsustamist,

asjakohaseid mõisteid ja nende kasutamise tingimusi, režiimiga hõlmatud tehinguid ning

osapooli. Teiste seaduste muutmisega ühtlustatakse erinevate mõistete kasutus ning

ühtlustatakse tasaarvestuse režiimile kohalduvad erisused erinevates menetlustes.

Mitmed eelnõus sätestatud mõisted on kasutusel ka kehtivas õiguses, kuid nende definitsioonid

ei ole ühtlustatud ning neid kasutatakse erinevates kontekstides, nt on Eesti õiguses nn. netting

hetkel defineeritud vaid finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse (mis võtab kohalikku

õigusesse üle direktiivi 2014/59/EL) ning netting on reguleeritud ka makse- ja

arveldussüsteemide seaduses (mis võtab üle direktiivi 98/26/EÜ).37 Muudes seadustes ei ole

(lõpetamisel toimuvat) tasaarvestust Eesti õiguses käsitletud ega defineeritud. Samuti puudub

selge eristus tasaarvestuse mõistest võlaõigusseaduse § 197 tähenduses. Käesoleva eelnõuga

defineeritakse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse ja tasaarvestuskokkuleppe mõisted ning teiste

seaduste muutmisel ühtlustatakse viited nendele mõistetele.

Kriisilahendusega seotud muudatused leiavad peamiselt aset finantskriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses, kus täpsustatakse Finantsinspektsiooni rolli, kõlblike kohustuste skeemi,

kriisilahendusele alluvate subjektide ringi ja krediidiasutuste aruandlus- ja avaldamiskohustust.

Krediidiasutuste seaduse muutmisega täpsustatakse omakapitali jaotamise piiranguid ja nõuete

rahuldamisjärkude erisusi. Väärtpaberituru seaduse muudatustega täpsustatakse sama seaduse

§ 877 kohaldamise tingimusi.

Rohevõlakirjadega seonduvas eelnõu osas muudetakse väärtpaberituru seaduses

Finantsinspektsiooni järelevalve teostamisega ning karistuste määramisega seonduvaid sätteid,

37 Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 17 lõige 10 ning makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 8.

24

andes Finantsinspektsioonile vajalikud volitused ka Euroopa rohevõlakirjade määruses

sisalduvate nõuete täitmise üle järelevalve teostamiseks.

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamise nõuete

muutmiseks muudetakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 53 lõiget 2.

3.2. Eelnõu § 1 – muudatused väärtpaberituru seaduses

Paragrahv 1. Kehtiv § 1 sätestab seaduse reguleerimisala.

Lõike 1 muutmine. Kehtiv § 1 sätestab seaduse reguleerimisala. Seaduse reguleerimisala

laiendatakse tulenevalt regulatsiooni täiendamisest, millega sätestatakse lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse režiimi kohaldamine. Täiendavalt eemaldatakse viide

väärtpaberiarveldussüsteemi toimimise reguleerimisele, kuna vastav regulatsioon

väärtpaberituru seaduses on kehtetuks tunnistatud seoses makse- ja arveldussüsteemide seaduse

kehtestamisega.

Seaduse täiendamine osaga 51 ja peatükiga 231. Väärtpaberituru seadust täiendatakse uue osa

ja peatükiga, et määratleda tasaarvestuse režiimi kontekstis asjakohased mõisted ning neile

kohalduv regulatsioon. Eraldi osa seaduses tagab mõistete ühtlase kasutuse erinevates

maksejõuetusmenetlustes.

Seaduse täiendamine §-ga 2291. Uue paragrahviga sätestatakse uue osa 51 reguleerimisala, st

et osa reguleerib lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist. Lõpetamisel toimuv

tasaarvestus on lühivorm ning tähendab tasaarvestuse kohaldamist kvalifitseeruvatest

finantstehingutest tulevate makse- või ülekandeõiguste või -kohustuste kiirendamisel või

lõpetamisel.

Lõige 2 täpsustab selguse huvides, et arveldussüsteemis osalemisest tulenevate nõuete

tasaarvestamisele (ingl. k. netting) kohaldub makse- ja arveldussüsteemide seadus (sh selle

seaduse § 8). Kui makse- või arveldussüsteemis osalejate või kaudsete osalejate poolt sõlmitav

tasaarvestuskokkulepe ei sisaldu süsteemi reeglites, vaid sõlmitakse selliste osalejate vahel

makse- või arveldussüsteemi väliselt, siis kohaldub selliste nõuete lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele käesolev osa (st väärtpaberituru seadusesse eelnõuga lisatav osa 51).

Seaduse täiendamine §-ga 2292. Uue paragrahviga sätestatakse lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse tingimused.

Paragrahvi eesmärgiks on sätestada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse definitsioon, mis on

seotud tasaarvestuskokkuleppe ning kvalifitseeruvate finantstehingute mõistetega.

Tasaarvestusrežiimi õigusaktide esmane eesmärk on tagada rikkumise või muu lõpetamise aluse

esinemisel lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamine vastavalt tasaarvestuskokkuleppe

tingimustele nii enne kui ka pärast maksejõuetusmenetluse algatamist. Kuigi võlaõigusseaduse

§ 197 tasaarvestuse (ingl. k. set-off) ja lõpetamisel toimuva tasaarvestuse (ingl. k. close-out

netting) kontseptsioonid võivad näida teatud osas kattuvat, ei ole need õiguslikud

institutsioonid ei funktsionaalselt ega kontseptuaalselt identsed ning viimane mehhanism

hõlmab täiendavaid elemente, võimaldades näiteks kohustuste automaatset lõpetamist,

sissenõutavaks muutumist ja tasaarvestamist. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 575/2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete

kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta, artikli 295 punkti a kohaselt peaks netting

25

olema automaatne, mitte toimuma spetsiaalse tahteavalduse alusel nagu seda nõuab

võlaõigusseaduse § 198.

Direktiivi 2014/59/EL kohaselt lõpetamisel toimuva tasaarvestuse puhul (mis tahes viisil

määratletud) täitmist tingiva juhtumi toimumisel poolte kohustusi kiirendatakse, nii et need

kuuluvad kohesele täitmisele, või need lõpetatakse, ning kummalgi juhul konverteeritakse

kohustused üheks netonõudeks või asendatakse ühe netonõudega. Nimetatud definitsioon on

Eesti õigusesse üle võetud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 17 lõikega 10.

UNIDROIT põhimõtetes on lõpetamisel toimuvat tasaarvestust defineeritud kui lepingulist

sätet, mille alusel teatud poolte vahel eelnevalt kokkulepitud sündmuse toimumisel kas

uuendamise, lõpetamise või muul viisil, lepingupoolte omavahelised kohustused, mis on antud

sättega kaetud, olenemata sellest, kas need on selleks ajahetkeks sissenõutavaks muutunud, on

automaatselt või ühe lepingupoole valikul vähendatud või asendatud üheks netokohustuseks,

mis väljendab vastastikuste kohustuste kombineeritud koguväärtust, mille üks pool peab teisele

välja maksma.38

2018. aasta ISDA MNA kohaselt on „tasaarvestus“ (ingl. k. netting) lepingusätete kohaldamine

kahe isiku vahel, mille algatamine on võimalik ühe poole tahteavaldusega teisele

lepingurikkumise korral või muu lõpetamise aluseks oleva sündmuse korral ning mis võivad

teatud juhtudel toimuda automaatselt, kui lepingus on selliselt ette nähtud, ning mille

tulemuseks on (i) mis tahes praeguste või tulevikus tekkida võivate makse- või tarneõiguste või

-kohustuste lõpetamine, likvideerimine või kiirendamine, mis tulenevad ühest või mitmest

kvalifitseeruvast finantslepingust, millele tasaarvestusrežiim kohaldub; (ii) iga punkti i alusel

lõpetatud, likvideeritud ja/või kiirendatud õiguste ja kohustuste või õiguste ja kohustuste rühma

sulgemisväärtuse, turuväärtuse, likvideerimisväärtuse või asendusväärtuse arvutamine või

hindamine ning iga sellise väärtuse konverteerimine üheks valuutaks; ning (iii) punkti ii alusel

arvutatud väärtuste netojäägi kindlaksmääramine, kas tasaarvestuse teel või muul viisil, mis

toob kaasa ühe isiku kohustuse maksta teisele isikule netojäägiga võrdne summa.39

Lõikes 1 toodud lõpetamisel toimuva tasaarvestuse definitsioon tugineb eeltoodud 2018. aasta

ISDA MNA definitsioonile, olles seejuures ka kooskõlas direktiivis 2014/59/EL ja finantskriisi

ennetamise ja lahendamise seaduse § 17 lõikes 10 toodud sätetega. Lõikes 1 toodud mõiste on

ka sisuliselt samasugune nagu lõpetamisel toimuva tasaarvestuse mõiste Läti kvalifitseeruvate

finantstehingute lõpetamisel toimuva tasaarvestuse seaduses.

Lõike 1 kohaselt võib lõpetamisel toimuv tasaarvestus toimuda nii ühe poole tahteavaldusega

kui ka automaatselt kokku lepitud sündmuse aset leidmisel, kui selliselt on lepingus kokku

lepitud (näiteks ISDA raamlepingu sõlmimisel on pooltel võimalik valida, kas kohaldada

automaatset ennetähtaegset lõpetamist (ingl. k. automatic early termination) või mitte).

Lõikes 1 toodud regulatsioon kohaldub kvalifitseeruvatele finantstehingutele § 2293

tähenduses. Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse eelduseks on tasaarvestuskokkuleppe

olemasolu, mille eeldused on omakorda loetletud §-s 2294 ning mille tagajärjel toimuvad kõik

lõike 1 alapunktides nimetatud sündmused kumulatiivselt.

Esiteks toimub tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest

tulenevate makse- või ülekandeõiguste ja – kohustuste lõpetamine või kiirendamine nii, et need

38 UNIDROIT põhimõte nr 2. 39 2018. aasta ISDA MNA, p 1 (Definitsioonid).

26

muutuvad kohe sissenõutavaks. Mõistet „kiirendamine“ on varasemalt kasutatud nii

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse tasaarvestuskokkuleppe mõistes (§ 17 lõige 10

– kohustuste kiirendamine, nii et need tuleb kohe täita) kui ka saneerimisseaduses (§ 6 lõige 1

ja § 111 lõige 1 – lepingu täitmise kiirendamine), kuid kummaski seaduses ega vastavate

eelnõude seletuskirjades pole mõistet „kiirendamine“ sisustatud. Võlaõigusseadus lepingu,

kohustuse või õiguse kiirendamist õiguskaitsevahendina ei sisalda. Et tagada kooskõla

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses juba kasutusel olevate mõistetega, kasutatakse

ka eelnõus mõistet „kiirendamine“, et tähistada olukorda, kus kohustuse täitmise aeg loetakse

saabunuks, mistõttu nõue muutub sissenõutavaks.

Tasaarvestuskokkulepe on Eesti õiguse alusel tüüpiliselt kestvusleping võlaõigusseaduse

tähenduses, kuna üldjuhul on tegemist raamlepinguga, mille alusel kvalifitseeruvaid

finantstehinguid teostatakse. Kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub võlaõigusseaduse 10.

peatüki 3. jagu, mille kohaselt tuleb üldreeglina anda teisele poolele võimalus rikkumine

heastada. Samas on pooltel õigus võlaõigusseaduse §-s 196 sätestatust teisiti kokku leppida, st

kokku leppida muudes ülesütlemise alustes ja samuti selles, et heastamisperioodi ei kohaldata.

Seetõttu on pooltel õigus tasaarvestuskokkuleppes kokku leppida makse- või ülekandeõiguste

lõpetamises või kiirendamises nii, et need muutuvad kohe sissenõutavaks.

Teiseks arvutatakse või hinnatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppes kokku lepitule mõlema

lepingupoole lõpetatud või kiirendatud õiguste ja kohustuste väärtused ning konverteeritakse

need samasse valuutasse.

Kolmandaks määratakse eelmise sammuna arvutatud summade põhjal kindlaks netosumma,

mille lepingupool, kelle poolt tasumisele kuuluv summa on suurem, võlgneb teisele

lepingupoolele.

Lõike 2 eesmärgiks on üle võtta finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis n toodud

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlev säte. Direktiivi nimetatud punkti kohaselt tähendab

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlev säte finantstagatiskokkuleppe või

finantstagatiskokkulepet sisaldava kokkuleppe sätet või sellise sätte puudumise korral

õigusnormi, mille alusel täitmist tingiva juhtumi ilmnemise korral kas tasaarvelduse või

tasaarvestuse teel või muul viisil: (i) muudetakse osaliste kohustused kohe täitmisele kuuluvaks

ja väljendatakse need kohustusena maksta summa, mis esindab nende hinnangulist jooksvat

väärtust, või kustutatakse need ja asendatakse kohustusega maksta selline summa; ja/või (ii)

tehakse kindlaks, kui palju kumbki osaline teisele selliste kohustuste alusel võlgneb, kusjuures

osaline, kes võlgneb teisele osalisele suurema summa, peab maksma talle vahega võrdse

netosumma.40

Lõikes 1 toodud definitsioon ei ole piisav võtmaks üle finantstagatise direktiivi lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust käsitleva sätte definitsiooni, kuna lõige 1 käsitleb vaid

kvalifitseeruvatest finantstehingutest (defineeritud väärtpaberituru seaduse §-s 2293) tulenevate

nõuete tasaarvestamist. Finantstagatise direktiivi kohaselt võib lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse säte sisalduda mitte üksnes finantstagatiskokkuleppes, vaid ka

finantstagatiskokkulepet sisaldavas kokkuleppes. Selline finantstagatiskokkulepet sisaldav

kokkulepe (nt kokkulepe, mis on tagatud finantstagatisega) ei pruugi aga olla kvalifitseeruv

finantstehing väärtpaberituru seaduse §-i 2293 tähenduses. Seetõttu on finantstagatise direktiivi

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitleva sätte definitsioon üle võetud eraldi, lõikega 2.

40 Finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt n.

27

Lõikes 3 defineeritakse lõike 2 tarbeks täitmist tingiva juhtumi mõiste. Mõiste vastab

finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis l toodud definitsioonile.

Seaduse täiendamine §-ga 2293. Uue paragrahviga sätestatakse kvalifitseeruva finantstehingu

tunnused.

Paragrahviga 2293 nähakse ette kvalifitseeruva finantstehingu mõiste ehk tasaarvestusrežiimiga

§ 2292 lõike 1 kohaselt hõlmatud tehingute nimekiri. Pankrotiseaduse kehtiv tasaarvestuse

erirežiim kohaldub ainult väärtpaberituru seaduses määratletud tuletisinstrumentidele

(pankrotiseaduse § 48 lõige 2 ja § 99 lõige 5) ja muudele vastastikustele nõuetele, millele on

seatud finantstagatis (pankrotiseaduse § 99 lõige 6).

Paragrahvi punktid 1 ja 2 vastavad kehtiva pankrotiseaduse § 48 lõikele 2. Erinevalt

pankrotiseadusest kasutatakse punktis 1 mõistet „kauplemiskoht“, mis on defineeritud

väärtpaberituru seaduse § 3 lõikes 1 ning on täpsem seni kasutusel olnud mõistest „turg“.

Termini täpsustamine ei muuda teksti seni kehtinud sisu, mille kohaselt hõlmavad

kvalifitseeruvad finantstehingud nii kauplemiskoha vahendusel tehtavaid tehinguid kui ka OTC

tehinguid ehk kahepoolseid tehinguid, mis on mittestandardsed ning mis ei kuulu kauplemisele

reguleeritud turul. Nagu viidatud pankrotiseaduse § 48 lõike 2 viimasel muutmisel

krediidiasutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (559

SE) seletuskirja leheküljel 59, on sõnastuse põhjenduseks asjaolu, et praktiliselt kõik ISDA

raamlepingute alusel sõlmitud tehingud on OTC tehingud.

Nii UNIDROIT põhimõtete kui ka 2018. aasta ISDA MNA kohaselt on mõistete „kvalifitseeruv

kohustus” ja „kvalifitseeruv finantsleping” määratlused laiad ja hõlmavad lisaks erinevatele

tuletisinstrumentidele muu hulgas ka teatud repolepinguid, väärtpaberite laenulepinguid ja

muid väärtpaberite finantseerimistehinguid, hetkelepinguid, tagatiskokkuleppeid ja lepinguid

teatud varade müügiks, ostmiseks või tarnimiseks, kuivõrd need ei kuulu tuletisinstrumentide

määratluse alla.41 Seega ei hõlma kehtiv pankrotiõiguse tuletistehingute tasaarvestuse

regulatsioon paljusid finantstooteid, mis on UNIDROIT põhimõtete ja 2018. aasta ISDA MNA

alusel tasaarvestusrežiimiga hõlmatud, nagu hetkelepingud ja repolepingud.

Punkt 3 laiendab seega tasaarvestuse režiimi kohaldumisala hetkelepingule komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikli 7 lõike 2 ja artikli 10 lõike 2 tähenduses.

Väärtpaberituru seadus ei defineeri eraldi hetkelepingut ning otsekohalduvate Euroopa Liidu

õigusaktide valguses ei ole iga hetkelepingu puhul tegemist tuletisinstrumendiga.42 Seega ei

kohaldu tasaarvestuse erirežiim pankrotiseaduse alusel kõigile hetkelepingutele. Kuna ISDA

ning muude sarnaste raamlepingute alusel kaubeldakse ka hetkelepingutega, on eelnõus ette

nähtud tasaarvestusrežiimi kohaldumisalasse lisatud ka teatud hetkelepingud ning määratletud

hetkelepingu mõiste väärtpaberituru seaduse tähenduses.

41 2018. aasta ISDA MNA punkt 1, UNIDROIT põhimõte nr 4. 42 Väärtpaberituru seadus viitab ja seega võtab üle Komisjoni määruses nr 1287/2006 sätestatud

tuletisinstrumentide tunnused. Komisjoni määruse nr 1287/2006 artikli 38 lõikes 1 on sätestatud, et hetketehing

ei kuulu direktiivi 2004/39/EÜ (MiFID I, nüüdseks asendatud MiFID II-ga) I lisa C jao punkti 7 tähenduses

muude tuletisinstrumentide alla ja seda ei peeta tuletisinstrumendiks. Komisjoni 25. aprilli 2016. aasta

delegeeritud määruse 2017/565 preambula punkt 8 kinnitab, et valuutadega seotud hetkelepingud ei ole MiFID

II I lisa C jao punkti 4 tähenduses muud tuletisinstrumendid.

28

Hetkelepingud, mida ei käsitleta finantsinstrumentidena direktiivi 2014/65/EL tähenduses, ehk

hetkelepingud, mis ei kvalifitseeru tuletisinstrumentideks, on defineeritud otsekohalduvas EL

määruses ning seetõttu ei ole eelnõus hetkelepingu mõistet eraldi defineeritud. Oluline on

mainida, et eelnõus viidatud hetkelepingu mõiste on seotud konkreetsete direktiivis 2014/65/EL

loetletud finantsinstrumentidega.43 Samasugust lähenemist (hetkelepingu puhul viitamist

otsekohalduvale EL määrusele) on kasutatud ka Läti kvalifitseeruvate finantstehingute

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse seaduses.

Hetkeleping komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikkel 7 lõike 2 tähenduses on

kauba, vara või õiguse müügileping, mille tingimuste kohaselt toimub üleandmine sellise

tähtaja jooksul, mis vastab pikemale kahest järgmisest perioodist:

a) kaks kauplemispäeva;

b) turul asjaomase kauba, vara või õiguse tavapärase üleandmisperioodina üldiselt

tunnustatud periood.

Lepingut ei käsitata hetkelepinguna, olenemata selle selgesõnalistest tingimustest, kui lepingu

poolte vahel valitseb arusaamine, et alusvara üleandmine lükatakse edasi ja seda ei tehta

ülalnimetatud perioodi jooksul.

Hetkeleping komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikli 10 lõike 2 tähenduses on

leping ühe valuuta vahetamiseks teise valuuta vastu, mille tingimuste kohaselt toimub

üleandmine sellise tähtaja jooksul, mis vastab pikemale kahest järgmisest perioodist:

a) kaks kauplemispäeva mis tahes peamiste valuutade paari puhul: USA dollar, euro,

Jaapani jeen, Inglise nael, Austraalia dollar, Šveitsi frank, Kanada dollar, Hongkongi

dollar, Rootsi kroon, Uus-Meremaa dollar, Singapuri dollar, Norra kroon, Mehhiko

peeso, Horvaatia kuna, Bulgaaria leev, Tšehhi kroon, Taani kroon, Ungari forint, Poola

zlott ja Rumeenia leu;

b) selliste valuutade paari puhul, millest vähemalt üks ei ole peamine valuuta, kas kaks

kauplemispäeva või selle valuutapaari puhul turul tavapärase üleandmisperioodina

üldiselt tunnustatud periood, olenevalt selles, kumb ajavahemik on pikem;

c) kui nende valuutade vahetamise lepingut kasutatakse peamiselt vabalt võõrandatava

väärtpaberi või ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja osaku ostu või müügi

eesmärgil, siis kas selle vabalt võõrandatava väärtpaberi või ühisinvesteerimisettevõtja

osaku arveldusperiood, mida tunnustatakse turul üldiselt tavapärase

üleandmisperioodina, või viis kauplemispäeva, olenevalt sellest, kumb ajavahemik on

lühem.

Lepingut ei käsitata hetkelepinguna, kui selle selgesõnalistest tingimustest olenemata valitseb

lepingupoolte vahel arusaamine, et valuuta üleandmine lükatakse edasi ja seda ei teostata

esimeses ülal sätestatud perioodi jooksul.

Kvalifitseeruvate finantstehingute paragrahvi juures on asjakohane lisada, et teatud riikide

regulatsioonide alusel on ilmnenud risk, et tuletisinstrumendi spekulatiivsel eesmärgil

kasutamisel võib jõuda järeldusele, et tegu on hasartmänguga. Seetõttu on sellise tõlgenduse

vältimiseks tehtud nende riikide õigusaktidesse selge välistus, et tuletisinstrument ei

kvalifitseeru hasartmänguks. Ka 2018. aasta ISDA MNA soovitavad sellise riski välistada

seaduse tasandil. Õigusselguse tagamiseks ongi käesoleva (eelnõuga ette nähtud selgesõnaline

välistus, et tuletisinstrumentidele hasartmänguseadust ei kohaldata.

43 Artikkel 7 lõige 2 täpsustab hetkelepingu seoses sama artikli lõikega 1, mis täpsustab direktiivi 2014/65/EL I

lisa C jao punktis 7 viidatud „muu tuletisinstrumendi“ mõistet. Artikkel 10 lõige 2 seondub sarnaselt direktiivi

2014/65/EL I lisa C jao punktis 4 viidatud valuutaga seotud finantsinstrumentide mõiste täpsustamisega.

29

Punkt 4 laiendab režiimi kohaldumisala ka repotehingule ja muule väärtpaberitega

finantseerimise tehingule. Kuna ISDA, GMRA ning muude sarnaste raamlepingute alusel

kaubeldakse ka repotehingute ja muude väärtpaberitega finantseerimise tehingutega, on eelnõus

ette nähtud tasaarvestusrežiimi kohaldumisalasse lisatud ka repotehingute ja muude

väärtpaberitega finantseerimise tehingute mõiste väärtpaberituru seaduse tähenduses.

Ka repotehingu ja muu väärtpaberitega finantseerimise tehingu mõistet ei ole Eesti õiguses

kehtiva seaduse alusel üheselt defineeritud. Repotehingu mõiste on Eesti õiguses defineeritud

vaid eriseadustes ja määrustes kindla konteksti raames.44 Kuna repotehingute definitsioon on

toodud ka otsekohalduvates Euroopa Liidu määrustes (määrused (EL) nr 575/2013 (artikli 4

lõike 1 punktid 82 ja 83) ning 2015/2365), on harmoniseerituse vajadusest tingituna

repotehingu ja muu väärtpaberitega finantseerimise tehingu definitsioon lisatud samuti viitega

määruse 2015/2365 tekstile.

EL määruse 2015/2365 artikli 3 lõige 9 defineerib repotehingu tehinguna, mida reguleeritakse

lepinguga, mille alusel vastaspool võõrandab väärtpaberid, kaubad või tagatud õigused, mis

annavad omandiõiguse väärtpaberitele või kaubale, kui kõnealuse tagatise on andnud

tunnustatud börs, kellel on õigus nendele väärtpaberitele või kaubale, ja kõnealuse lepinguga ei

ole vastaspoolel lubatud võõrandada ega pantida väärtpabereid ega kaupu korraga rohkem kui

ühele vastaspoolele ja talle on pandud siduv kohustus need või samalaadsed

asendusväärtpaberid või -kaubad võõrandaja määratud või määrataval kuupäeval

kindlaksmääratud hinnaga tagasi osta; kusjuures väärtpabereid või kaupu müüvale

vastaspoolele on see repoleping ja neid ostvale vastaspoolele pöördrepoleping.

Sama määruse artikli 3 lõige 11 sätestab, et väärtpaberitega finantseerimise tehing on

repotehing, väärtpaberite või kauba laenuks andmine ja väärtpaberite või kauba laenuks

võtmine, ostu- ja tagasimüügi tehing või müügi- ja tagasiostu tehing ning võimenduslaenu

tehing. Viimase kolme tehingutüübi mõistete definitsioonid sisalduvad samuti nimetatud

otsekohalduvas määruses.

Punktiga 5 hõlmatakse kvalifitseeruvate finantstehingute alla ka kõigi nimetatud

finantstehingute tagamiseks seatud finantstagatised või muud tagatised kooskõlas UNIDROIT

põhimõtete ja 2018. aasta ISDA MNA soovitustega. Nagu ülal mainitud, hõlmab tasaarvestuse

režiim ka kehtiva seaduse alusel nõudeid, millele on seatud finantstagatis.

Paragrahvi lõikega 2 on valdkonna eest vastutavale ministrile jäetud võimalus määrusega

täiendada kvalifitseeruvate finantstehingute nimekirja, et turupraktika muutumise tõttu ei oleks

vajalik igakordselt seadust uuesti muuta. Nii UNIDROIT põhimõtted kui ka 2018. aasta ISDA

MNA rõhutavad, et iga jurisdiktsiooni asjakohane asutus peaks saama määrata täiendavaid

44 Repotehingu mõiste on defineeritud krediidiasutuste seaduse § 1151 lõike 5 punktis 3 krediidiasutuste

tervendamisemeetmete ülepiirilise kohaldamise kontekstis; Eesti Panga presidendi määruse „Krediidiasutuse

bilansi täiendava aruandluse kehtestamine“ § 10 lg-s 3, Rahandusministri 28. novembri 2008. a määruse nr 40

„Investeerimisühingu, investeerimisühingu emaettevõtja ja välisriigi investeerimisühingu filiaali aruannete sisu,

koostamise metoodika ja esitamise kord“ § 5 lõikes 1 ning tulumaksuseaduse § 38 lõikes 7; repotehingutele on

viidatud näiteks ka investeerimisfondide seaduse § 74 lõike 2 punktis 6 prospektis avalikustatavate andmete

kontekstis.

30

tooteid tasaarvestusrežiimi kohaldamisalasse, et tagada paindlikkus turumuudatustega

kooskõlas püsimiseks.45

Seaduse täiendamine §-ga 2294. Uue paragrahviga sätestatakse tasaarvestuskokkuleppe

mõiste.

Tasaarvestuskokkuleppe definitsiooni määratlemine väärtpaberituru seaduses on vajalik ühtse

käsitluse tagamiseks maksejõuetusseadustes, kuna lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

jõustatavus vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele peab olema lepingurikkumise või

lõpetamise sündmuse toimumisel tagatud nii enne kui ka pärast maksejõuetusmenetluse

algatamist. Tasaarvestuskokkuleppe mõiste sätestamine on olnud kaalumisel muu hulgas

makse- ja arveldussüsteemide seaduse eelnõu raames ning mitme finantsvaldkonna direktiivi

ülevõtmisel.

Direktiiv 2014/59/EL alusel on tasaarvestuskokkulepe (ingl. k. netting) kokkulepe, mille puhul

mitu nõuet või kohustust saab konverteerida üheks netonõudeks, sealhulgas lõpetamisel toimuv

tasaarvestus, mille puhul (mis tahes viisil määratletud) täitmist tingiva juhtumi toimumisel

poolte kohustusi kiirendatakse, nii et need kuuluvad kohesele täitmisele, või need lõpetatakse,

ning kummalgi juhul konverteeritakse kohustused üheks netonõudeks või asendatakse ühe

netonõudega; mõiste hõlmab lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlevaid sätteid, nagu on

määratletud finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti n alapunktis i, ja tasaarvestust, nagu

on määratletud direktiivi 98/26/EÜ artikli 2 punktis k.46 2018. aasta ISDA MNAs on

tasaarvestuskokkulepe defineeritud kui kahe isiku vaheline leping, mis näeb ette

tasaarvestamise, sealhulgas, kuid mitte ainult, leping, mis näeb ette kahe või enama

tasaarvestuskokkuleppe alusel võlgnetavate summade tasaarvestamise; ja tasaarvestusepinguga

seotud või selle osa moodustav tagatiskokkulepe. Seega on 2018. aasta ISDA MNA

definitsioonis kaetud ka nn raamlepingute raamlepingud.

Lõikes 1 toodud tasaarvestuskokkuleppe definitsioon tugineb eeltoodud 2018. aasta ISDA

MNA definitsioonile olles seejuures ka kooskõlas direktiivis 2014/59/EL toodud

definitsiooniga, mis on Eesti õigusesse üle võetud finantskriisi ennetamise ja lahendamise

seaduse § 17 lõikega 10.

Lõige 2 sätestab õiguskindluse tagamiseks, et olukord, kus tasaarvestuskokkulepe hõlmab

tehinguid, mis Eesti seaduse tähenduses ei ole kvalifitseeruvad finantstehingud, ei muuda

tasaarvestuskokkuleppe kehtivust kvalifitseeruvate finantstehingute osas. UNIDROIT

põhimõtete kohaselt tuleb tagada, et olukorras, kus kohustus, mis on tasaarvestuskokkuleppes

lõpetamisel toimuva tasaarvestusega hõlmatud, on kehtetu, jõustamatu või sobimatu, ei mõjuta

see lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätte toimimist selliste tehingute suhtes mis on kehtivad,

jõustatavad ja sobivad.47 Lisaks, 2018. aasta ISDA MNA alusel loetakse kokkulepe

tasaarvestuskokkuleppeks olenemata asjaolust, et selline tasaarvestuskokkulepe võib sisaldada

sätteid, mis on seotud kokkulepete, lepingute või tehingutega, mis ei ole kvalifitseeruvad

finantslepingud, tingimusel, et selline kokkulepe loetakse tasaarvestuskokkuleppeks ainult

nende lepingute või tehingute puhul, mis kuuluvad kvalifitseeruva finantslepingu määratluse

47 2018. aasta ISDA MNA juhendi punktid 3.3-3.9, UNIDROIT põhimõte nr 4. Näiteks Läti kvalifitseeruvate

finantstehingute lõpetamisel toimuva tasaarvestuse seadus sisaldab sarnast delegeerimisnormi Rahandus- ja

kapitaliturgude komisjonile. 48 BRRD2 artikli 2 lõike 1 punkt 98.

47 UNIDROIT põhimõte nr 6.

31

alla.48 Seega peab olema tagatud õiguskindlus, et mittekvalifitseeruvate tehingute hõlmamine

tasaarvestuskokkuleppes ei mõjuta lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kehtivust teiste,

kvalifitseeruvate tehingute osas.

Lõige 3 täpsustab „ühe lepingu“ (ingl. k. single agreement) kontseptsiooni, et tagada

õiguskindlus mõiste tunnustamise ja kohaldamise osas Eesti kohtutes. “Ühe lepingu”

kontseptsioon on tuletis-, repo- ja nendega seotud tehingute jaoks välja töötatud

rahvusvaheliselt tunnustatud standardse turudokumentatsiooni nurgakivi.49 Tavapäraselt

peavad kaks finantsturu osalist olukorda, kus omavahelisi avatud tuletisinstrumentide

positsioone on palju, üheks suhteks. Osapooled teostavad tavaliselt riskide jälgimist ja

hindamist koondpõhimõttel.50 Kuigi repotehingute puhul võib iga eraldi tehingut pidada

õiguslikult sõltumatuks, ei tohiks ühegi repotehingu puhul tekkida oht, et

maksejõuetusmenetluses toimub vastavate positsioonide eraldamine.51 Samuti moodustavad

2018. aasta ISDA MNA kohaselt tasaarvestuskokkulepe ja kõik kvalifitseeritud

finantslepingud, mille suhtes tasaarvestuskokkulepet kohaldatakse, ühe lepingu.52

Pankrotiseaduse § 48 kehtiv redaktsioon küll tunnustab raamlepingut ning § 99 tasaarvestuse

tulemusel ühe netonõude tekkimist, kuid siiski toetub kehtivas õiguses „ühe lepingu“

kontseptsioon pigem lepinguvabaduse põhimõttele ja õiguse tõlgendamisele. Ülaltoodu tõttu

on oluline, et “ühe lepingu” kontseptsioon oleks seaduses selgelt väljendatud olukorras, kus

osapoolte vahel toimub suur hulk eri tüüpi tehinguid ühe raamlepingu alusel. Seetõttu

reguleeritakse „ühe lepingu“ põhimõte õigusakti tasandil.

Seaduse täiendamine §-ga 2295. Uue paragrahviga sätestatakse kvalifitseeruva osapoole

mõiste.

UNIDROIT põhimõtete kohaselt on „kvalifitseeruv osapool“ tasaarvestuse režiimi tähenduses

mis tahes isik või üksus, välja arvatud füüsiline isik, kes tegutseb peamiselt isiklikel,

perekondlikel või majapidamislikel eesmärkidel, ja hõlmab seltsingut, juriidilise isiku õigusteta

ühendust või muud isikute kogu. UNIDROIT põhimõtetes on määratletud ka „kvalifitseeruv

finantsturuosaline“ (peamiselt finantsasutused, kuid definitsioon hõlmab ka korporatsiooni või

muud üksust, mis on liikmesriigi määratud kriteeriumide kohaselt volitatud või kuulub

järelevalve alla kui oluline osaline finantsturu lepingutes, millest tulenevad kvalifitseeruvad

kohustused), ehk osapooled, kelle puhul lõpetamisel toimuva tasaarvestuse jõustatavus või

mittejõustatavus võib põhjustada süsteemset riski. Lisaks on defineeritud ka „avaliku sektori

üksus” (ingl. k. public authority), ehk osapool, kelle puhul lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

jõustatavus või mittejõustatavus võib mõjutada avaliku huvi küsimusi, süsteemseid või muid

riske.

UNIDROIT põhimõtetes soovitatud minimaalse ühtlustamise lähenemisviisi kohaselt ei piisa

sellest, et mõlemad pooled on eespool määratletud „kvalifitseeruvad osapooled”. Selle asemel

peab vähemalt üks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse osapooltest olema kvalifitseeruv

finantsturu osaline või avaliku sektori üksus. Teisest küljest võimaldab UNIDROIT põhimõtete

4. põhimõtte lõige 2 riikidel laiendada oma kaitse ulatust tasaarvestusrežiimi sätete toimimise

osas kaugemale UNIDROIT põhimõtetes soovitatud minimaalse ühtlustamise ulatusest,

48 2018. aasta ISDA MNA punkt 4(i)(i). 49 Näiteks ISDA raamleping selgitab punktis 1(c), et ISDA raamleping ja kõik selle alusel tehtavad tehingud

moodustavad osapoolte vahel ühe lepingu. 50 UNIDROIT põhimõte nr 4, punkt 60. 51 UNIDROIT põhimõte nr 4, punkt 68. 52 2018. aasta ISDA MNA punkt 4(i)(iii).

32

laiendades lõpetamisel toimuva tasaarvestuste sätete kaitset osapooltele, kellest kumbki ei ole

avaliku sektori üksus ega kvalifitseeruv finantsturuosaline.53

Hetkel kehtiv pankrotiseaduse § 48 tuletistehingu täitmise regulatsioon nõuab tuletistehingu

üheks pooleks teatud kvalifitseeruvat finantsturu osalist, riigiasutust või Euroopa väike- ja

keskmise suurusega ettevõtja (edaspidi VKE) kategooriasse mittekuuluvat äriühingut.

Tuletistehingu teisele poolele aga nõudeid ei esitata. Seega saab Eesti kehtiva õiguse alusel

tuletistehingute osapooleks, mille suhtes kehtivad tuletistehingu tasaarvestuse erisätted, olla ka

füüsiline isik, sh tarbija. Tulenevalt asjaolust, et tasaarvestuskokkuleppe teiseks pooleks peab

olema kvalifitseeruv osapool, jääb viimase otsustada, kas füüsilise isikuga (nt tarbijaga)

tasaarvestuskokkulepet sõlmida. Kuna tasaarvestuskokkulepe on sageli praktikas tagatud

finantstagatisega ja finantstagatiskokkuleppe osapooleks füüsiline isik olla ei saa, siis praktikas

füüsilise isiku (sh tarbija) poolt tasaarvestuskokkuleppe sõlmimise tõenäosus on väike.

Täiendavalt väärib märkimist, et tuletistehingute osapoolte nimekirjades kehtiva

pankrotiseaduse ja saneerimisseaduse alusel on erisusi. Paragrahvi 2295 eesmärk on sätestada

tasaarvestusrežiimi kvalifitseeruvad osapooled ühes kohas, et maksejõuetusseadustes oleks

võimalik viidata ühele sättele, mis koondab asjakohaste osapoolte nimekirja. Võrreldes kehtiva

seadusega on kvalifitseeruvate osapoolte nimekirjas kaks erinevust. Esiteks ühtlustatakse

viited, mis pankrotiseaduse § 48 lõike 1 ning saneerimisseaduse § 6 lõike 2 ja § 112 lõike 1

vahel erinevad. Nimelt puudub esimeses viide väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 punktis 4

nimetatud isikule või organisatsioonile (finantseerimisasutus, kelle ainsaks äritegevuseks on

väärtpaberitesse investeerimine, turul kauba ja kaubatuletisinstrumendiga kaupleja). Kuna

eelnõuga kehtestatavas sättes viidatakse ka eeltoodud punktile 4, siis selles osas laiendatakse

kvalifitseeruvate osapoolte ringi pankrotimenetluses võrreldes hetkel kehtiva pankrotiseaduse

§ 48 lõikega 1.

Teine erisus kvalifitseeruvate osapoolte ringis on seotud asjaõigusseaduse § 3141 lõike 2

muutmisega. Kuna asjaõigusseaduse § 3141 lõike 2 muudatusega tehakse finantstagatise

sõlmimise võimalus kättesaadavaks kõigile juriidilistele isikutele (tingimusel, et finantstagatise

teine osapool on sama paragrahvi lõikes 1 loetletud isik või organisatsioon), siis ei ole enam

kvalifitseeruvate osapoolte ühe osapoole osas asjakohane viidata asjaõigusseaduse § 3141

lõikele 2, mis varasemalt kattis VKE-ks mittekvalifitseeruvaid äriühinguid. Selle asemel

viidatakse väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 punktile 5 (suurettevõtja, mis on defineeritud

sama paragrahvi lõikes 21). See suurettevõtja definitsioon ei kattu küll täielikult varasema

asjaõigusseaduse § 3141 lõike 2 definitsiooniga – näiteks ei hinnata suurettevõtja definitsiooni

puhul töötajate arvu ühena võimalikest kriteeriumitest ja erisusi on ka teistes näitajates

(väärtpaberituru seaduse suurettevõtja definitsiooni kriteeriumid põhinevad Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL lisas II toodud suurettevõtja definitsioonil), kuid

samas on suurettevõtja kriteeriumid sobivad viitamaks finantsturul potentsiaalselt olulist rolli

omavatele finantsregulatsiooni alla mittekuuluvatele äriühingutele varem asjaõigusseaduses

sisaldunud definitsiooni asemel.

Seega, sarnaselt kehtivatele seadustele, arvestades ülaltoodud erisustega, peab

tasaarvestuskokkuleppe üheks osapooleks olema järgmine isik või organisatsioon:

a) krediidiasutus, investeerimisühing, fondivalitseja, investeerimisfond, kindlustusandja ja

muu finantsjärelevalve alla kuuluv finantseerimisasutus;

53 UNIDROIT põhimõte nr 4, punkt 47.

33

b) Eesti Vabariik, välisriik, Eesti või välisriigi regionaalse omavalitsuse üksus või

keskpank;

c) finantstagatise direktiivi artikli 1 lõike 2 punktis b või d nimetatud isik või

organisatsioon;

d) makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 3 lõikes 6 nimetatud süsteemiühenduse

korraldaja;

e) makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud süsteemi korraldaja;

f) muu punktides a–e nimetatud isikuga sarnane välisriigi isik või organisatsioon, kellele

on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi või Euroopa Liidu õigusakti kohaselt antud

õigus olla finantstagatise andjaks või võtjaks;

g) Rahvusvaheline asutus või organisatsioon, sealhulgas Rahvusvaheline Valuutafond,

Euroopa Keskpank ja Euroopa Investeerimispank;

h) finantseerimisasutus, kelle ainsaks äritegevuseks on väärtpaberitesse investeerimine,

turul kauba ja kaubatuletisinstrumendiga kaupleja;

i) suurettevõtja.

Ei ole põhjendatud kitsendada tasaarvestusrežiimiga hõlmatud isikute ringi võrreldes kehtiva

regulatsiooniga. Seetõttu ei nähta endiselt ette nõudeid kvalifitseeruva finantstehingu teisele

poolele, st selliseks teiseks pooleks võib teoreetiliselt olla ka füüsiline isik, sh tarbija.

Seaduse täiendamine §-ga 2296. Uue paragrahviga sätestatakse tingimused lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse kohaldamiseks maksejõuetus-, likvideerimis- või täitemenetluse korral.

Lõike 1 puhul on tegemist üldise sättega, mille alusel kehtestatakse maksejõuetusmenetluste,

likvideerimismenetluse ja täitemenetluse algatamise või jätkumise korral üldreegel, et

nimetatud menetlused ei takista ega mõjuta lõpetamisel toimuvat tasaarvestust ning lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust kohaldatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise

kokkuleppe tingimustele (sh tehingud saab lõpetada või kiirendada ja lõpetamisel toimuvat

tasaarvestust teostada lepingus kokkulepitud tingimustel) neist menetlustest sõltumata. Kui

enne eeltoodud menetluste algatamist reguleerib poolte õigusi ja kohustusi poolte vaheline

leping, siis ilma seda üldreeglit kehtestamata võivad menetlusõiguse reeglid sekkuda poolte

vahel sõlmitud lepingu kohaldamisse. Lõike 1 eesmärgiks on välistada selline sekkumine.

Kiirendamise mõiste on avatud väärtpaberituru seaduse § 2292 lõike 1 selgitustes.

Lõige 1 võtab ka üle finantstagatise direktiivi artikli 7, mille kohaselt peavad liikmesriigid

tagama, et tasaarvestust käsitlev säte saab jõustuda selles esitatud tingimustel olenemata

likvideerimismenetluse või saneerimismeetmete algatamisest või jätkamisest tagatiseandja

ja/või -saaja suhtes; ja/või olenemata võimalikust loovutamisest, kohtulikust või muul viisil

arestimisest või muust asjakohaste õiguste või nendega seotud võõrandamisest.

UNIDROIT põhimõtted ning 2018. aasta ISDA MNA näevad ette, et lõpetamisel toimuv

tasaarvestus toimub poolte kokku lepitud tingimuste alusel, nii enne kui pärast

maksejõuetusmenetluse algust.54 Vastavalt rahvusvahelistele standarditele peavad riigi

tasaarvestuse režiimi reguleerivad õigusaktid katma kõiki maksejõuetusmenetluse vorme, mis

osapoole suhtes võivad asjakohases jurisdiktsioonis kehtida ning tasaarvestuse eriregulatsiooni

tuleb kohaldada olenemata kohaldatava maksejõuetusmenetluse vormist.55 2018. aasta ISDA

54 UNIDROIT põhimõtted 6 ja 7, 2018. aasta ISDA MNA juhendi punkt 4.3. 55 2018. aasta ISDA MNA punkt 4(a), 2018.aasta ISDA MNA juhendi punkt 4.16 ning UNIDROIT põhimõtete

punkt 116.

34

MNA alusel tähendab maksejõuetusmenetlus mis tahes kollektiivset menetlust, välja arvatud

kriisilahendusmenetlus, mis toimub selle jurisdiktsiooni seaduste alusel ning mõjutab

maksejõuetu poole võlausaldajate nõudeid, sealhulgas likvideerimine, lõpetamine,

saneerimine, tervendamine, vara valitsemine või muu sarnane kollektiivmenetlus.56

Eestis on mitmeid erinevaid maksejõuetusmenetlusi: (i) pankrotimenetlus, (ii)

saneerimismenetlus, (iii) krediidiasutuste moratoorium, (iv) kriisilahendusmenetlus

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse alusel (tulenevalt menetluse eesmärgist ei

kvalifitseeru otseselt maksejõuetusmenetluseks, vaata lõike 9 selgitused) (v) kindlustusandja

finantsseisundi taastamise menetlus, (vi) kindlustusandja erirežiim, (vii) määratud

väljamaksega tööandja pensionifondi tervendamiskava menetlus. Mitmed Eesti

maksejõuetusseadused sisaldavad ka praegu erandeid tuletistehingute tasaarvestamisele teatud

osapoolte vahel, kuid nimetatud erandid ei moodusta terviklikku tasaarvestuse režiimi. Lisaks

maksejõuetusmenetlustele on Eestis reguleeritud ka likvideerimismenetlus ja täitemenetlus, mis

võivad avaldada mõju lõpetamisel toimuvale tasaarvestusele.

Rahvusvaheliste standardite kohaselt, arvestades veidi erinevat kohtlemist

kriisilahendusmenetluse puhul, tuleb tagada, et maksejõuetusmenetluse algatamine

tasaarvestuskokkuleppe poole suhtes ei peata lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätete

toimimist.57

Näited kitsaskohtadest eeltoodud menetlusi reguleerivates kehtivates seadustes:

- Pankrotiseaduse alusel võib kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmisel ja ajutise halduri

määramisel keelata võlgnikul vara käsutada ilma ajutise halduri nõusolekuta. Kuna

lõpetamisel toimuv tasaarvestus ei ole käsutuskeelu kohaldamisalast välistatud, siis võib

lõpetamisel toimuv tasaarvestus olla takistatud ajutise halduri määramisest kuni pankroti

väljakuulutamiseni.

- Kui kindlustusandja või määratud väljamaksetega tööandja pensionifond ei täida neile

seaduses ette nähtud usaldatavusnõudeid ning finantsseisundi taastamise kava

kindlustusandja puhul või tervendamiskava nimetatud fondi puhul ei ole olukorra

parandamiseks piisav, võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega keelata kindlustusandja või

fondi varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu.58 Seega

võib lõpetamisel toimuv tasaarvestus kindlustusandja või määratud väljamaksetega

tööandja pensionifondi vastu olla takistatud juhul, kui Finantsinspektsioon ülalnimetatud

keeldu rakendab.

- Võlgniku vara käsutamise piiramine on võimalik ka täitemenetluse seadustiku alusel.

Käsutuskeelu kohaldamisel on võlgnikul keelatud vara käsutada. Lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele ei ole käsutuskeelu rakendamisel erandit ette nähtud ning seega võib

käsutuskeeld takistada lõpetamisel toimuvat tasaarvestust.

- Pankroti väljakuulutamise järgse tasaarvestuse erisätted kehtivad hetkel ainult

tuletistehingutele ja muudele vastastikustele nõuetele, mille suhtes on asjaõigusseaduse

kohaselt seatud finantstagatis. Lisaks ei ole päris selge, kas nõuded peavad tasaarvestuse

erirežiimi kohaldamiseks olema enne pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks

muutunud.59

- Saneerimisseaduse kohaselt ei kehti tuletistehingutele teatud õiguskaitsevahendite (nt

lepingu täitmisest keeldumine, lepingu täitmise kiirendamine, lepingu lõpetamine)

56 2018. aasta ISDA MNA punkt 1. 57 UNIDROIT põhimõte nr 7, 2018. aasta ISDA MNA punkt 4. 58 Kindlustustegevuse seaduse § 95 lõiked 1 ja 2, investeerimisfondide seaduse § 474 lõige 5. 59 Pankrotiseaduse § 99 lõige 5 ja 6.

35

kohaldamise üldised piirangud.60 Seda erandit kohaldatakse kehtiva seaduse alusel ainult

tuletistehingute suhtes, mitte muude finantstehingute suhtes, millele peaks tasaarvestuse

režiim rahvusvaheliste standardite kohaselt samuti kohalduma.

Koostoimes teiste muudatustega eelnõus saavutatakse vajalik õiguskindlus, et ülalnimetatud

probleemkohad oleksid Eesti seadusandluses adresseeritud ning lõpetamisel toimuvat

tasaarvestust koheldakse maksejõuetus-, täite- ja likvideerimismenetlustes ühetaoliselt.

Direktiiv 2019/1023 (saneerimismenetluse kohta), mis 2022. aastal ka Eesti

saneerimisseadusesse üle võeti sätestab, et finantstagatise direktiivi, direktiivi 98/26/EÜ ning

määrust (EL) nr 648/2012 kohaldatakse sõltumata direktiivis 2019/1023 sätestatust. Lisaks

viitab nimetatud direktiivi preambula punkt 94, et liikmesriikidel peaks olema lubatud jätta

tasaarvestus, sealhulgas lõpetamisel toimuv tasaarvestus, konkreetsete täitemeetmete peatamise

mõju alt välja isegi siis, kui see ei ole hõlmatud direktiividega 98/26/EÜ, 2002/47/EÜ ega

määrusega (EL) nr 648/2012, kui tasaarvestust saab asjaomase liikmesriigi õigusnormide

kohaselt teha ka siis, kui alustatud on maksejõuetusmenetlust.

Lõikes 2 nimetatakse asjakohased maksejõuetusmenetlused ning lõiked 3–8 täpsustavad

õiguskindluse tagamiseks iga menetluse algatamise aja väärtpaberituru seaduse tähenduses.

Sarnaselt lähenemisega makse- ja arveldussüsteemide seaduses, on tegemist täpsustusega,

millised menetlused loetakse maksejõuetusmenetluseks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kontekstis, sest näiteks kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmete lugemine

maksejõuetusmenetluseks on küsitav. Samuti on vajalik määratleda menetluse algatamise aeg

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kontekstis, sest näiteks pankrotiseaduse alusel on esimesed

tasaarvestust mõjutada võivad õigused juba ajutisel halduril, kuid pankrotiseaduse tähenduses

algab pankrotimenetlus alles pankroti väljakuulutamisega.

Lõikega 9 täpsustatakse, et kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmete puhul kohalduvad

tasaarvestuse režiimile teatud erisused. Nagu kirjeldatud seletuskirja punktis 6.4.1., on üks

tasaarvestuse režiimi kohaldamise eesmärke finantsstabiilsuse tagamine. Kriisiennetus- ja

kriisilahendusmeetmete eesmärk on samasugune ning ei pruugi hõlmata vaid siseriiklikku

finantsstabiilsust.

Kriisilahendusmeetmete rakendamise korral tuleb tasakaalustada vajadust anda tasaarvestust

käsitlevate õigusaktidega eriline kaitse tasaarvestuskokkuleppe kohase lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse ja sellega seotud tagatiskokkuleppe kohase finantstagatise täitmisele

pööratavusele ning vajadust tagada kriisilahendusmeetmete tõhusus. Sellise tasakaalustamise

eesmärk on anda kriisilahendusasutusele piisavalt aega, et otsustada, kas ja kuidas

finantseerimisasutuse olukord nõuetekohaselt lahendada, et vähendada finantsstabiilsust

ohustavaid riske.61

Ülalnimetatud tasakaalustamise vajadust on rõhutatud ka finantsstabiilsuse nõukogu standardis,

mis käsitleb kriisilahendusmeetmete ja asjakohaste kaitsemeetmete vastastikust mõju FSB

peamistes atribuutides (4. osa ja asjakohane IV lisa), milles selgitatakse, et teatud asjaoludel on

õigustatud ja oluline, et osapoole ennetähtaegset lõpetamisõigust tasaarvestuskokkuleppe alusel

piiratakse kriisilahendust käsitlevate õigusaktide sätetega, mille kohaselt: a) osapool ei tohi

lõpetada tehinguid üksnes teise osapoole kriisilahenduse algatamise tõttu ja b) osapoole õigus

lõpetada tehinguid muudel asjaoludel võib olla ajutiselt peatatud kuni 48 tunni jooksul

60 Saneerimisseaduse § 6. 61 2018. aasta ISDA MNA juhendi punkt 4.32.

36

kooskõlas FSB põhitunnustega. Eespool nimetatud põhimõtted sätestati ka direktiivis

2014/59/EL (sealhulgas artiklites 33a ja 68-71) ja direktiivis 98/24/EÜ (artikli 1 lõige 6).62

Nimetatud artiklid on üle võetud ka finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses, mis võtab

üle direktiivi 2014/59/EL ning millega reguleeritakse krediidiasutuste, investeerimisühingute

ja kesksete vastaspoolte suhtes kriisiennetusmeetmete ning kriisilahendusmeetmete ja -õiguste

rakendamist, kui on oht, et nende finantsolukord võib kiiresti halveneda, või on tõenäoline, et

nad on maksejõuetud või võivad muutuda tulevikus maksejõuetuks. Keskse vastaspoole

kriisiennetus- ning kriisilahendusmeetmete suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EL) 2021/23 kesksete vastaspoolte finantsseisundi taastamise ja

kriisilahenduse raamistiku kohta ning millega muudetakse määruseid (EL) nr 1095/2010, (EL)

nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2015/2365 ning direktiive

2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 (ELT L 22, 22.01.2021,

lk 1–102), arvestades finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse 91. peatükis sätestatud

erisusi. Ka finantstagatise direktiivi kohaselt ei kohaldata selle teatud sätteid piirangute suhtes,

mis puudutavad finantstagatiskokkulepete täitmisele pööramist, piirangute suhtes, mis

puudutavad pandiõigusel põhineva finantstagatiskokkuleppe mõju, ega lõpetamisel toimuvat

tasaarvestust käsitlevate sätete suhtes, mida kohaldatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2014/59/EL IV jaotise V või VI peatükiga või Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2021/23 V jaotise III peatüki 3. jao või IV peatükiga, ega piirangute

suhtes, mis kehtestatakse liikmesriigi õiguse kohaselt antud sarnaste õigustega, et hõlbustada

mis tahes sellise ettevõtja korrapärast kriisilahendust, kelle suhtes kohaldatakse

kaitsemeetmeid, mis on vähemalt samaväärsed direktiivi 2014/59/EL IV jaotise VII peatükis

või määruse (EL) 2021/23 V jaotise V peatükis sätestatud kaitsemeetmetega.63 Seega kehtivad

§ 2296 sätestatud põhimõtted kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmete suhtes ainult ulatuses,

mis ei ole vastuolus finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ja määrusega (EL) 2021/23

kesksete vastaspoolte finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku kohta.

Paragrahv 230. Kehtiv § 230 sätestab Finantsinspektsiooni õigused ja ülesanded järelevalve

teostamisel.

Lõike 1 täiendamine punktiga 16. §-s 230 on loetletud Euroopa Liidu õigusaktid ja nende

alusel kehtestatud õigusaktid, milles sätestatu kohase täitmise üle on Finantsinspektsioonil

õigus teostada järelevalvet. Lõiget 1 täiendatakse punktiga 16, millega antakse

Finantsinspektsioonile õigused järelevalve teostamiseks Euroopa rohevõlakirjade määruse

tulenevalt määruse artiklist 44. Käesolev lisatud volitus annab Finantsinspektsioonile

võimaluse ja õiguse rakendada kõiki väärtpaberituru seaduse 6. osas sätestatud järelevalvelisi

meetmeid eelnimetatud Euroopa Liidu määrustes sätestatud subjektide suhtes.

Lõike 41 muutmine. Lõige 41 sätestab, et inspektsioon avalikustab oma veebilehel käesoleva

seaduse 3., 31. ja 4. osas, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 600/2014, (EL) nr

596/2014, (EL) nr 1286/2014, (EL) 2017/1129ja (EL) 2017/2402 ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruses (EL) 2016/1011 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL)

2019/2033 sätestatud kohustuse rikkumisega seoses tehtud väärteoasja lahendi või haldusakti

viivitamata pärast selle teatavaks tegemist. Antud loetelu EL määrustest täiendatakse nüüd ka

viitega Euroopa rohevõlakirjade määrusele. Sellega kohaldatakse ühtlasi Euroopa

rohevõlakirjade määruse artikli 52 lõikes l esitatud nõudeid pädevatele asutustele otsuste

avaldamiseks.

62 2018. aasta ISDA MNA juhendi punkt 4.32. 63 Finantstagatise direktiivi artikli 1 lõige 6.

37

Seaduse täiendamine §-ga 23615. Uue paragrahviga kehtestatakse järelevalve volitused

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2631 nõuete täitmise üle.

Paragrahviga 23615 antakse Finantsinspektsioonile järelevalvevolitused, mis on loetletud

Euroopa rohevõlakirjade määruse artikli 45 lõikes 1. Finantsinspektsioonile antakse muu hulgas

õigus nõuda emitentidelt erineva ette nähtud teabe (teabeleht, mõjuaruanne, hindamisaruanne,

tulu jaotusaruanne ning nendega seonduv täiendav teave, jmt) avaldamist ning aruannete

avaldamisest Finantsinspektsiooni teavitamist. Samuti saab Finantsinspektsiooni õiguse nõuda

rohevõlakirja emitendi audiitoritelt ning juhtidelt vajaliku teabe esitamist ja

keskkonnakestlikena turustatavate ja kestlikkusega seotud võlakirjade emitentide poolt nende

võlakirjade kestlikkuse kohta vabatahtlikult avaldatava teabe puhul ette nähtud mallide

järgimist. Ühtlasi antakse Finantsinspektsioonile õigus peatada või keelata Euroopa

rohevõlakirjade reklaamimine, pakkumine või reguleeritud turul kauplemisele võtmine ja

keelata Euroopa rohevõlakirjade emiteerimine kuni ühe aasta jooksul. Lisaks võib

Finantsinspektsioon avalikustada, et Euroopa rohevõlakirjade emitent ei täida Euroopa

rohevõlakirjade määruses nimetuse „Euroopa rohevõlakiri“ või „EuGB“ kasutamiseks ette

nähtud nõudeid ning nõuda emitendilt selle teabe avaldamist oma veebilehel.

Paragrahvi 23789 kehtetuks tunnistamine. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on

tingitud uue väärteokoosseisu lisamisest § 23790. Kehtivas §-s 23789 sätestatakse, et antud

peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. See menetluse

säte sobib oma sisult peatüki lõppu, mistõttu on uue väärteokoosseisu lisamisega vajalik ka

vastavat menetluse paragrahvi asukohta tahapoole nihutada. Nimetatud nõue kehtestatakse

nüüd §-s 2622.

Eelnõu koostajad juhivad ühtlasi tähelepanu asjaolule, et paralleelselt käesoleva eelnõu

kooskõlastusega on Riigikogus menetluses seaduseelnõu 422 SE,64 millega tõstetakse

samuti VPTS-s nimetatud menetluse sätet ümber. Jälgime aktiivselt selle eelnõu

menetluse edenemist ning korrigeerime vajadusel vastavalt ka käesolevat eelnõu.

Seaduse täiendamine §-ga 23790. Uue paragrahviga sätestatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2023/2631 nimetatud nõuete rikkumise karistused.

Paragrahviga 23790 sätestatakse rahatrahvid lähtuvalt Euroopa rohevõlakirjade määruse artiklis

49 sätestatust, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama nimetatud määruse II jaotise 2.

peatükist või artiklitest 18, 19 või 21 tulenevate kohustuste rikkumise eest emitentide poolt ja

artikli 45 lõike 1 kohase uurimise, kontrolli või nõude täitmata jätmise või koostööst keeldumise

eest kohaldatavad meetmed ja karistusnormid.

Viidatud sätetes on kehtestatud:

- määruse II jaotise 2. peatükis nõuded Euroopa rohevõlakirjade teabelehele ja tulu

jaotusaruannetele ning nende hindamisele väliste hindajate poolt, mõjuaruandele ja selle

hindamisele väliste hindajate poolt, Euroopa rohevõlakirjade kajastamisele

väärtpaberiprospektis, teabe avaldamisele emitendi veebilehel ja ESMA ning pädevate asutuste

teavitamisele teabe avaldamisest ning teabe edastamisele sellele Euroopa ühtse

juurdepääsupunkti kaudu ligipääsemiseks. II jaotise 2. peatüki alla kuulub ka artikkel 13, mis

käsitleb teabe avalikustamise nõudeid avaliku sektori emitendile, kuid lähtuvalt artikli 44

lõikest 3 ei tee Finantsinspektsioon järelevalvet avalkiku sektori emitentide üle;

64https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/018bb6e6-7561-4875-bdf1-

68bce7d87b8a/finantsinspektsiooni-seaduse-ja-teiste-seaduste-muutmise-seadus/

38

- artiklites 18 ja 19 nõuded seoses väärtpaberistamisvõlakirjade puhul väärtpaberistatud

riskipositsioonides teatud riskipositsioonide kasutamise piirangutega (millega rahastatakse

fossiilkütuste uurimist, kaevandamist, tootmist, töötlemist, ladustamist, rafineerimist või

turustamist, sealhulgas transporti, ja nendega kauplemist, jmt) ning väärtpaberistamisega

seonduva täiendava teabe avalikustamisega;

- artiklis 21 nõuded seoses keskkonnakestlikena turustatavate ja kestlikkusega seotud

võlakirjade emitentide vabatahtlikult avalikustatava teabega, mille tarvis Euroopa komisjon

peaks hiljemalt 21. detsembriks 2024 kehtestama ühised mallid;

- artikli 45 lõikes 1 järelevalve- ja uurimisvolitused pädevatele asutustele.

Karistus peaks olema artikli 49 lõike 1 kohaselt mõjus, proportsionaalne ja hoiatav. Lähtuvalt

sellest ning ühtluse tagamisest muude analoogsete valdkondadega kehtestatakse karistuste

suurused samal tasemel prospektimääruse (EL) 2017/1129 nõuete rikkumise korral § 2371 ette

nähtavate rahatrahvidega. Need on kõrgemad kui on Euroopa rohevõlakirjade määruses ette

nähtavad maksimummäärad (ei ole vastuolus Euroopa rohevõlakirjade määrusega, kuna selle

art 49 lõige 5 võimaldab liikmesriikidel kehtestada määruses sätestatust suuremaid

haldustrahve), kuid samas tagavad ühtluse väärtpaberite avaliku pakkumise korral avaldatava

väärtpaberiprospekti nõuete rikkumise korral maksimaalselt määratavate karistustega.

Finantsinspektsioonil on võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, nt vastavalt

väärtpaberituru seaduse § 234 lõikele 1 teha ettekirjutus nii õigusaktide nõuete rikkumise eest

(rikkumise lõpetamiseks) kui ka rikkumise ärahoidmiseks, mille mittetäitmisel on õigus

rakendada sunniraha väärtpaberituru seaduse §-s 2341 sätestatud määras nii füüsilisele kui

juriidilisele isikule. Võttes arvesse konkreetset reguleeritavat valdkonda, ei pruugi

mittekaristuslikest meetmetest piisata, et tagada määruse eesmärkide täitmine. Nende kahe

meetme koostoime toetab ka EL õigusest tulenevat põhimõtet, et menetlejal peab olema alati

võimalik valida meetmetest see, mis just konkreetsel juhul on tõhus, proportsionaalne ja

hoiatav. Lisaks võimaldab see arvestada finantssektori eripäraga, kus ka olemuslikult

kõrvaldatav rikkumine võib olla niivõrd oluline, et vajab näiteks sunniraha kõrvale ka

väärteokoosseisu heidutavat toimet. Järelevalvel tuleb seega alati lähtuda ka ultima ratio

põhimõttest.

Paragrahvi 2622 muutmine. Kehtiv § 2622 sätestab väärtegude aegumistähtaja kolm aastat.

Seda nõuet ei muudeta. Küll aga lisatakse antud menetluse paragrahvi lõikeks 1 seni §-s 23789

sätestatud menetluse nõue (vt § 23789 selgitusi). Antud muudatus aitab edaspidi vältida selle

menetluse sätte VPTS-is järjest tahapoole nihutamist ehk iga uue väärteokoosseisu lisandumisel

menetluse paragrahvi kehtetuks tunnistamist ja uuesti kehtestamist lisandunud

väärteokoosseisu paragrahvi järel.

Paragrahv 2725. Kehtiv § 2725 sätestab tingimused käesoleva seaduse § 877 kohaldamiseks.

Lõike 2 esimese lause muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et kuni Eestis asutatud

krediidiasutuste koguvara väärtus ei ületa 50 miljardit eurot, ei pea kohaldama käesoleva

seaduse § 877 punktis 1 sätestatud nõuet. Sel juhul peab ühte või mitmesse allutatud kõlblikku

kohustusse investeeritav esialgne miinimumsumma olema vähemalt 10 000 eurot. Esialgne

miinimumsumma piirmäär loetakse muu hulgas täidetuks, kui vastava kohustuse nominaalne

väärtus on 10 000 eurot. Lõikega 2 on üle võetud BRRD2 artikli 44a lõige 6. Euroopa Komisjon

on juhtinud tähelepanu sellele, et lõige 2 käsitleb 50 miljardi koguvara väärtust sõltuvalt

krediidiasutustest, hõlmamata ülejäänud direktiivi artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjaid. Seega

on koguvara väärtuse hindamisel lähenetud käesoleva seaduse § 2725 lõikes 2 liiga kitsalt,

39

arvestamata teiste turuosaliste koguvarade väärtusega ja piirates seeläbi § 877 punkti 1

kohaldamist. Käesoleva seaduse § 877 punkt 1 sätestab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 72a nimetatud tingimustele, välja arvatud nimetatud määruse

artikli lõike 1 punkti b ja artikli 72b lõigetele 3–5, vastavaid kõlblikke kohustusi võib müüa

kliendile, kes ei ole kutseline investor, üksnes juhul, kui allutatud kõlbliku kohustuse

nominaalne väärtus on vähemalt 50 000 eurot. BRRD2 artikli 1 lõikes 1 käsitletud ettevõtjate

loetelu on üle võetud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktidega 1-

5 (vt § 2 lõike 1 muutmise selgitusi). Komisjoni märkusest tulenevalt muudetakse lõike 2

esimest lausest ja sätestatakse, et kui finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike

1 punktides 1 –5 nimetatud Eestis asutatud isikute koguvara väärtus ei ületa 50 miljardit eurot,

ei pea kohaldama käesoleva seaduse § 877 punktis 1 sätestatud nõuet.

Lõike 3 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et vastava valdkonna eest vastutav minister

võib määrusega täpsustada, mis tingimustel ja mis ajaks kohustuvad allutatud kõlblike

kohustuste müüjad viima oma tegevuse kooskõlla käesoleva seaduse §-s 877 sätestatud

nõuetega, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud finantsasutuse koguvara väärtus on

suurem kui 50 miljardit eurot. Seega on tegu volitusnormiga, mis annab rahandusministrile

võimaluse ette näha täpsem aeg ja tingimused finantsturu osalistele oma tegevuse kooskõlla

viimiseks § 877 nõuetega. Tulenevalt § 2725 lõike 2 muutmisest (vt § 2725 lõike 2 muutmise

selgitusi), on vaja teha muudatusi ka käesoleva paragrahvi lõikes 3, täpsemalt asendada

tekstiosa ,,Eestis asutatud krediidiasutuste“ tekstiosaga ,,käesoleva paragrahvi lõikes 2

nimetatud finantsasutuste“. Kuigi valdkonna eest vastutav minister ei ole volitusnormis

viidatud määrust välja andnud, muudetakse sätte sõnastust põhjusel, et juhul, kui vastav määrus

kehtestatakse, oleks kindlalt määratletud, milliseid allutatud kõlblike kohustuste müüjatele

sätestatud nõudeid peavad nad järgima olukorras, kus finantskriisi ennetamise ja lahendamise

seaduse § 2 lõike 1 punktides 1 –5 nimetatud ettevõtjate koguvara väärtus ületab 50 miljardit

eurot.

3.3. Eelnõu § 2 – muudatused asjaõigusseaduses

Paragrahv 3141. Kehtiv § 3141 sätestab finantstagatise tingimused.

Lõige 2 muudetakse, et laiendada finantstagatise osapoolte ringi. Kehtiva seaduse alusel võib

finantstagatist seada vaid konkreetsete osapoolte vahel. Finantstagatise direktiiv jättis

liikmesriikidele võimaluse jätta reguleerimata ühingud direktiivi ülevõtva siseriikliku õigusakti

kohaldamisalast välja ja Eesti on seda võimalust kasutanud selliselt, et lubab finantstagatise

teiseks osapooleks (eeldusel, et üheks osapooleks on seaduses nimetatud reguleeritud ühing või

organisatsioon) olla üksnes äriühingul, kes oma viimase majandusaasta või konsolideeritud

aruande kohaselt vastab vähemalt kahele alljärgnevatest tingimustest: (i) äriühingul on

majandusaasta jooksul keskmiselt rohkem kui 250 töötajat; (ii) äriühingu aasta bilansimaht

ületab 43 miljonit eurot; (iii) äriühingu aastakäive ületab 50 miljonit eurot (st äriühingud, kes

ei kvalifitseeru VKE-deks). Juhul, kui üks finantstagatise osapool on finantstagatise direktiivi

artikli 1 lõike 2 punktides a kuni d nimetatud isik, kuid teine osapool ei täida ülalnimetatud

kriteeriumeid, ei saa Eesti õiguse alusel finantstagatist seada.

Finantstagatise direktiivi rakendamisel otsustas enamik Euroopa Liidu liikmesriike võimaldada

finantstagatise kokkuleppeid sõlmida nii reguleeritud kui ka reguleerimata isikutel, kusjuures

direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti e kohaselt võib finantstagatise osapooleks olla muu kui

füüsiline isik, sealhulgas juriidilise isiku õigusteta üksused ja ühendused, tingimusel et teine

osaline on punktides a–d määratletud organisatsioon. Osad riigid jätsid alguses reguleerimata

40

ühingud finantstagatise võimalike osapoolte hulgast välja, kuid hiljem laiendasid

finantstagatise kohaldamisala ka neile. Eesti lähenemine oli teistsugune – algselt direktiivi

Eesti õigusesse üle võttes võimaldati kõikidel juriidilistel isikutel sõlmida

finantstagatiskokkuleppeid (eeldusel, et teiseks osapooleks on seaduses nimetatud reguleeritud

ühing või organisatsioon). Seda regulatsiooni muudeti 2011. aastal, st alates 2011. aastast on

Eesti seaduste alusel vaid VKE-deks mittekvalifitseeruvatel äriühingutel õigus sõlmida

finantstagatiskokkuleppeid direktiivi artikli 1 lõike 2 punktides a kuni d nimetatud isikute ja

organisatsioonidega.

Eesti naaberriikides (Läti, Leedu, Soome) ja Saksamaal (Saksamaa näide on asjakohane, kuna

ajalooliselt on Saksa seadusi mitmel korral kasutatud eeskujuna teatud Eesti seaduste

koostamisel)65 Eesti seadusandluses sätestatuga sarnaseid piiranguid reguleerimata isikutele

sätestatud ei ole. Saksamaa seaduste kohaselt peavad kvalifitseeruvad osapooled kuuluma ühte

finantstagatise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktides a–e loetletud kategooriasse (tingimusel, et

kui üks osapool kvalifitseerub punktis e toodud isikuks, siis peab teine osapool olema punktides

a kuni d loetletud isik). Soome finantstagatise regulatsioon kohaldub tagatiseks antud

väärtpaberitele, kontol olevale rahale ja krediidinõuetele, kui tagatise andjaks on seaduses

määratletud asutus (selline asutus on avalik-õiguslik ühing, sõltumatu avalik institutsioon,

riigiettevõte, Soome Pank, Euroopa Keskpank, Rahvusvaheliste Arvelduste Pank,

Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Investeerimispank, Põhjamaade Investeerimispank ja

teised mitmepoolsed arengupangad, krediidiasutused, investeerimisteenuste ettevõte,

fondivalitseja, depositoorium, kindlustusselts, pensionikindlustusselts, kindlustusühing,

väärtpaberite keskdepositooriumid ja muud kohalikud või välismaised juriidilised isikud, mis

tegelevad samaväärsete tegevustega kui eespool nimetatud asutused). Lisaks, olukorras kus

tagatise võtjaks on ülalnimetatud asutus ja tagatise andjaks äriühing, seltsing või usaldusühing

või muu juriidiline isik, saab finantstagatist seada ainult juhul, kui tagatis koosneb kontol

olevast rahast või avalikult kaubeldavatest väärtpaberitest (st osapoolte ulatus ei ole

finantstagatise direktiiviga võrreldes piiratum, kuid võimalike finantstagatise esemete ring on

mõnevõrra piiratud juhul, kui finantstagatiskokkuleppe üks osapooltest ei ole direktiivi artikli

1 lõike 2 punktides a–d loetletud isik). Leedu seaduste kohaselt võib finantstagatise pooleks

olla isik, kes ei ole füüsiline isik, tingimusel et teine pool on finantstagatise direktiivi artikli 1

lõike 2 punktides a–d loetletud asutus. Lisaks ei ole ka Läti seaduste kohaselt finantstagatise

osapooleks kvalifitseeruvate reguleerimata ühingute osas kohaldatud täiendavaid bilansi- või

suurusenõudeid, kui teine pool kuulub mõnda direktiivi artikli 1 lõike 2 punktides a–d loetletud

kategooriasse.

Eesmärgiga saavutada kooskõla rahvusvahelise, sh naaberriikide praktikaga ja parandada Eesti

ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet soovitakse eelnõuga taas finantstagatise seadmine

võimalikuks muuta kõikidele juriidilistele isikutele (sh äriühingule, sihtasutusele,

mittetulundusühingule) eeldusel, et finantstagatiskokkuleppe teine osapool on finantstagatise

direktiivi artikli 1 lõike 2 punktides a–d loetletud isik või organisatsioon. Eelnõu teksti sõnastus

vastab enne 2011. aastal muudetud seaduse teksti kehtinud sõnastusele. Tasaarvestusrežiim on

tihedalt seotud finantstagatise režiimiga ning sellest tulenevalt on oluline, et finantstagatise

seadmiseks oleksid õigustatud ka juriidilisest isikust osapooled, kes ei kuulu finantsjärelevalve

alla ega vasta nt bilansimahu või käibekriteeriumitele (näiteks kütuseettevõtjad).

2011. aasta seadusemuudatust põhjendati muu hulgas asjaoluga, et finantstagatise regulatsioon

võimaldab ulatuslikku eemaldumist lepingulise suhte tasakaalustatuse põhimõttest ja annab

65 ISDA riigiarvamused Saksamaa ja Soome tagatisrežiimi kohta on ISDA liikmetele on kättesaadavad:

www.isda.org

41

tagatise võtjale põhjendamatult suure eelise tagatise andja maksejõuetusmenetluses. Taustaks

kirjeldati, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning muud juriidilised isikud on

valdavalt mittekutselised turuosalised, kes on tulenevalt oma majanduslikust võimekusest

finantstagatissuhte nõrgem pool, kes tavapäraselt on finantseerimist vajava isiku rollis ning

seetõttu suuresti sõltuv kutselisest turuosalisest, kes on finantseerijaks ja seega majanduslikult

võimekam pool.66

Siiski ei adresseeritud 2011. aasta muudatuste seletuskirjas finantstagatise puutumust

tasaarvestuse režiimiga ning asjaoluga, et finantstagatise seadmise piiramisega piiratakse ka

VKE-de ning muude juriidiliste isikute võimalusi rahvusvahelistel turgudel läbi tasaarvestuse

raamlepingute oma riske maandada. Seega piiratakse nn nõrgema poole kaitsmisega oluliselt

lepinguvabaduse põhimõtet ning nagu ülal kirjeldatud, piirab see ka konkurentsi, kuna

enamikes teistes Euroopa Liidu riikides taolist piirangut ei eksisteeri. Kuigi finantstagatis annab

tõepoolest finantstagatise saajale maksejõuetusmenetluses võrreldes muude võlausaldajatega

eelise, on selline lähenemine põhjendatud finantsturgude stabiilsuse tagamisega. Kuna

finantstagatise saaja on 2011. aasta seletuskirjas adresseeritud probleemis tihti näiteks

globaalselt tegutsev pank, mõjutab sellise turuosalise positsiooni kaitsmine eri riikide

maksejõuetusmenetlustes omakorda nimetatud panga võlausaldajaid ning omab seetõttu mõju

finantsstabiilsusele laiemalt. Lisaks, ka tasaarvestuse režiimi väliselt piirab finantstagatise

sõlmimise piirang VKE-de ja muude juriidiliste isikute võimalusi finantseerimist saada. Seega

on huvide tasakaalustamise perspektiivist siiski õigustatud ka kõigi juriidiliste isikute võimalus

olla finantstagatise osapooleks, eeldusel, et teiseks pooleks on asjaõigusseaduse § 3141 lõikes 1

nimetatud isik või organisatsioon.

Paragrahv 3143. Kehtiv § 3143 sätestab finantstagatise käsutamise tingimused.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 3 ja 4, et tagada kooskõla finantstagatise direktiivi artikli

5 lõigetega 3 ja 4. Lõikega 3 sätestatakse, et Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

samaväärse eseme suhtes kohaldatakse sama finantstagatise kokkulepet, mida kohaldati algse

finantstagatise eseme suhtes, ja samaväärne ese loetakse finantstagatise kokkuleppe alusel

antuks samaaegselt algse finantstagatise esemega. Lõikega 4 sätestatakse, et finantstagatise

eseme käsutamine pandipidaja poolt käesoleva paragrahvi kohaselt ei muuda pandipidaja

finantstagatise kokkuleppest tulenevaid õigusi seoses käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt

asenduseks antud finantstagatise esemega ega mõjuta nende õiguste kehtivust.

Paragrahv 3192. Kehtiv § 3192 sätestab kõrvalekalduva kokkuleppe lubatavuse tingimused.

Lõiget 4 muudetakse, et saavutada kooskõla finantstagatise direktiivi artikli 4 lõike 4 punktiga

a. Finantstagatise direktiivi alusel ei kohaldata finantstagatiskokkuleppele nõudeid

realiseerimiskavatsusest ette teatamiseks. Kuigi kehtiva seaduse alusel on

finantstagatiskokkulepetele ette nähtud erand (st et tähtaeg võib olla lühem kui

asjaõigusseaduses sätestatud etteteatamistähtaja üldreegel), ei võimalda see

etteteatamistähtaega täielikult välistada.

3.4. Eelnõu § 3 – muudatused finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses

Paragrahv 2. Kehtiv § 2 sätestab seaduse kohaldamisala.

66 Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus 8 SE seletuskiri, lk 20.

42

Lõike 1 muutmine. Euroopa Komisjon on teinud direktiivi ülevõtmise järelkontrolli käigus

soovituse ühtlustada § 2 sõnastus BRRD2 artikli 1 sõnastusega. Komisjon on täheldanud, et §

2 kohaldamisalasse jäävad vaid finantseerimisasutused kes on krediidiasutuste või

investeerimisühingute tütarettevõtjad, kuigi artikli 1 lõike 1 punkt b kaasab direktiivi

kohaldamisalasse finantseerimisasutused, kes on asutatud Euroopa Liidus, kui

finantseerimisasutus on krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja või artikli 1 lõike

1 punktides c ja d nimetatud ettevõtja tütarettevõtja ning kuulub emaettevõtja konsolideeritud

järelevalve alla vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele

6–17. Seega jäid § 2 kohaldamisalast välja valdusettevõtjate (finantsvaldusettevõtja,

segafinantsvaldusettevõtja, segavaldusettevõtja) tütarettevõtjad. Taoline erinevus seaduse ja

direktiivi vahel mõjutab võimalust laiendada seaduse rakendamist olukordades, kus

finantseerimisasutus on vahendaja rollis, vahendaja kuulub valdusettevõtjale ning

valdusettevõtja ise on krediidiasutus või investeerimisühing, kuna sellisel juhul ei ole

finantseerimisasutus krediidiasutuse tütarettevõtja.

Võttes arvesse komisjoni ettepanekuid, tehakse lõikes 1 järgnevad muudatused. Esiteks,

punktist 1 eemaldatakse tekstiosa ,,tema Eestis asutatud finantseerimisasutusest

tütarettevõtjale ja kolmandas riigis asutatud filiaalile“. Punkti 1 muudatuse tulemusel

kohaldatakse seadust Eestis asutatud krediidiasutustele ja tagatakse kooskõla BRRD2 artikli 1

lõike 1 punktiga a.

Teiseks, punktist 2 eemaldatakse tekstiosa ,,tema Eestis asutatud finantseerimisasutusest

tütarettevõtjale ja kolmandas riigis asutatud filiaalile“, et tagada kooskõla BRRD2 artikli 2 lõike

1 punktiga 3. Punkti 2 muudatuse tulemusel kohaldatakse seadust Eestis asutatud

investeerimisühingule, mille suhtes kohaldatakse väärtpaberituru seaduse § 93 lõike 1 punktis

1 sätestatud aktsia- või algkapitalinõuet. Eelviidatud sätte kohaselt peab investeerimisühingu

asutamisel uue äriühinguna tema aktsiakapital või tegutseva äriühingu puhul algkapital olema

vähemalt 750 000 eurot, kui ta osutab väärtpaberituru seaduse § 43 lõike 1 punktis 3 või 6

nimetatud investeerimisteenuseid. Taolised teenused on väärtpaberitega kauplemine oma arvel

ja väärtpaberi garanteerimine või väärtpaberi pakkumise, emiteerimise või müümise

garanteerimine.

Punktis 3 muudatusi ei tehta, kuivõrd komisjon ei ole selle sätte osas märkusi teinud. Punkt

3, mis võtab BRRD2 artikli 1 lõike 1 punktid c ja d, sätestab, et seadust kohaldatakse Eestis

asutatud finantsvaldusettevõtjale, segafinantsvaldusettevõtjale ja segavaldusettevõtjale, kes

kuuluvad käesoleva lõike punktis 1 nimetatud krediidiasutusega või punktis 2 nimetatud

investeerimisühinguga samasse konsolideerimisgruppi.

Punktiga 4 nähakse seaduse kohaldamine ette käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud

krediidiasutuse, investeerimisühingu, finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja

segavaldusettevõtja Eestis asutatud finantseerimisasutusest tütarettevõtjale, kui ta kuulub

konsolideeritud järelevalve alla vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse nr

575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete

kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artiklite

6–17 alusel. Punktiga 4 võetakse üle BRRD2 artikli 1 lõike 1 punkt b, mis oli seaduse varasemas

redaktsioonis üle võetud § 2 lõikega 2. Kuivõrd käesolevas paragrahvis tehakse tavapärasest

suuremaid muudatusi, on seaduse struktuuri ja mõistmise huvides mõistlik lisada lõikes 2

sätestatu lõike 1 loetelusse. Taoline vormistus sarnaneb ka direktiivi artikli 1 lõike 1 loetelu

vormistusele. Uue sätte lisamisest tulenevalt tunnistatakse § 2 lõige 2 kehtetuks ning viiakse

lõike 2 sisu üle lõike 1 punkti 4.

43

Punkt 5, mis võtab üle BRRD2 artikli 1 lõike 1 punkti e, sätestab, et seadust kohaldatakse

kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt Eestis asutatud filiaalile. Vastav

direktiivi punkt oli üle võetud seaduse seni kehtinud sõnastuses § 2 lõike 1 punktidega 1 ja 2.

Komisjoni hinnangul oli punkti e sellisel kujul ülevõtmine ebakorrektne, kuna § 2 lõike 1

punktides 1 ja 2 seadis tingimuseks, et filiaal peab olema asutatud kolmandas riigis. Taoline

sõnastus läheb vastuollu aga punkti e eesmärgiga, millega soovitakse direktiivi kohaldada

liikmesriigis asutatud filiaalile. Seetõttu otsustati käesoleva lõike punktidest 1 ja 2 vastav

tekstiosa välja jätta ning võtta punkt e üle korrektselt üle uue punktiga 5. Punkt 5 võtab üle

BRRD2 artikli 1 lõike 3 ja sätestab, et seadust kohaldatakse Eestis asutatud Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte

ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59) kohaselt tegevusloa saanud

kesksele vastaspoolele käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

Seni kehtinud punkt 4 loetakse punktiks 6 ning selle sisus muudatusi ei tehta, kuivõrd

komisjon ei ole selle osas märkusi teinud. Punkt 6, mis võtab üle BRRD2 artikli 1 lõike 3,

sätestab, et seadust kohaldatakse Eestis asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate

kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59) kohaselt tegevusloa saanud kesksele vastaspoolele

käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.

Lõike 2 kehtetuks tunnistamine. Lõikes 2 olnud tingimus, mis varasemalt ei olnud hõlmatud

lõike 1 loeteluga, viiakse üle vastavasse loetelusse (vt selgitusi § 2 lõike 1 muutmise selgitusi).

Paragrahvi täiendatakse lõikega 31. Uue lõikega sätestatakse, et käesoleva seaduse §-des 43,

44 ja 46–50 käsitatakse krediidiasutusena ka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3–5

nimetatud isikut või filiaali. Lõike lisamine on ajendatud Euroopa Komisjoni tähelepanekust,

et viidatud sätetes on kasutatud mõistet ,,kriisimenetluses olev krediidiasutus“ mõiste

,,kriisilahendusmenetluses olev finantsinstitutsioon“ asemel, mille legaaldefinitsiooni leiab

BRRD2 artikli 2 lõike 1 punktist 83. Komisjoni hinnangul võib sõna ,,krediidiasutus“

kasutamine mõjuda liiga kitsendavalt, kaasamata käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 3–5

nimetamata isikuid, kes võivad direktiivi kohaselt tegelikult samuti osaleda

kriisilahendusmenetluses seetõttu, et nad kuuluvad krediidiasutusega samasse

konsolideerimisgruppi. Lõike 31 lisamisega ennetatakse vastavates paragrahvides

kriisilahendussubjektide liiga kitsast tõlgendamise võimalust.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 32. Uue lõikega sätestatakse, et käesoleva seaduse § 11

lõikes 5, § 17 lõigetes 71, 72 ja 13, § 172 lõike 2 punktis 2, § 173, § 18 lõigetes 6 ja 61, § 22

lõigetes 21–23, §-s 221, § 34 lõigetes 1–33 ja 41, 43, 5 ja 6, § 44 lõigetes 1 ja 2, § 52 lõikes 5, §

55 lõigetes 2 ja 7, § 56 lõikes 14, § 961 lõikes 2 ja tagatisfondi seaduse §-s 7313 nimetatud

krediidiasutusena käsitatakse ka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 või 4 nimetatud

finantseerimisasutust, finantsvaldusettevõtjat, segafinantsvaldusettevõtjat ja

segavaldusettevõtjat. Lõike lisamine on ajendatud Euroopa Komisjoni tähelepanekust, et

viidatud sätetes on kasutatus sõna ,,krediidiasutus“, mis peaks käesoleva seaduse § 2 lõike 3

kohaselt hõlmama ka investeerimisühinguid, kuid mitte ülejäänud käesoleva seaduse § 2 lõike

1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtjaid, kes osalevad kriisilahendusmenetluses seetõttu, et nad

kuuluvad krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi. Seega jäeti seaduse varasemas

sõnastuses võimalus vastavate sätete liiga kitsaks tõlgendamiseks, mis ei ole kooskõlas

direktiivis sätestatuga. Lõike 32 lisamisega tagatakse, et vastavates sätetes nimetatud õigused,

kohustused ja tingimused laieneksid ka § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud isikutele.

44

Paragrahv 6. Kehtiv § 6 sätestab kriisiennetus- ja kriisilahendusmeetmed.

Lõike 1 punkti 4 muutmine. Paragrahvi 6 lõige 1 sätestab loetelu kriisiennetusmeetmetest,

mida Finantsinspektsioonil on õigus kasutada kriisi ennetamiseks. Lõike 1 punkt 4 sätestab

õiguse rakendada muid krediidiasutuste seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid. Lõikega 1 on

võetud üle BRRD2 artikli 2 lõike 1 punkt 101. Euroopa Komisjon on teinud käesoleva lõike

osas kaks tähelepanekut. Esiteks, erinevalt direktiivis sätestatust, ei sisalda lõige 1

Finantsinspektsiooni õigust rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamise või teisendamise õigust. Teiseks, lõike 1 punktis 4 sätestatud õigus on vastuolus

direktiiviga, kuivõrd artikli 2 lõike 1 punkt 101 sätestab kinnise loetelu õigustest, mida

kriisilahendusasutus võib rakendada finantskriisi ennetamiseks. Seetõttu laiendab punkt 4

põhjendamatult laialt Finantsinspektsiooni õigust rakendada lisaks § 6 lõikes 1 nimetatud

meetmetele ka muid meetmeid, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduses, kuid mille täpset

loetelu ei ole käesoleva seadusega sätestatud. Võttes arvesse komisjoni märkusi, muudetakse

lõike 4 sõnastust ning sätestatakse Finantsinspektsioonile õigus rakendada

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamist või teisendamist.

Lõike 2 muutmine. Lõige 2 sätestab, et kriisilahendusmeede on käesoleva seaduse tähenduses

Finantsinspektsiooni õigus määrata erihaldur või nõuda aktsiate ja varade võõrandamist, luua

sildasutus, nõuda vara eraldamist, rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist või

rakendada muid käesoleva seaduse 4.–7. peatükis sätestatud õigusi. Käesolevat lõiget on vaja

tehniliselt muuta, kuivõrd kriisilahendusmeetmete loetelu ei ole ammendav. Seni kehtinud

sõnastuses tekib vastuolu, sest lõike esimene pool sätestab erinevaid meetmeid, kuid lõike teine

pool jätab Finantsinspektsioonile õiguse kasutada lisaks eelnevalt mainitud meetmetele ka

seaduse 4.–7. peatükis sätestatud õigusi. Seega tekib sätte enda sõnastuses konflikt ning ei ole

arusaadav, kas kriisilahendusmeetmete loetelu on lahtine või kinnine. Kuivõrd lõike esimeses

pooles nimetatud meetmed on samuti reguleeritud peatükkidega 4.–7., ei ole lõikes 2 nimetatud

meetmed ammendavad. Seetõttu on põhjendatud muuta lõike 2 sõnastust ja sätestada, et

kriisilahendusmeede on FELS-i tähenduses Finantsinspektsiooni õigus määrata erihaldur või

rakendada muid käesoleva seaduse 4.–7. peatükis sätestatud õigusi.

Paragrahv 81. Kehtiv § 81 sätestab kriisilahendussubjekti ja kriisilahenduse

konsolideerimisgrupi tunnused.

Paragrahvi pealkirja muudetakse tulenevalt likvideerimissubjekti legaaldefinitsiooni

lisamisest § 81 lõikesse 6. Sätte uueks pealkirjaks on ,,Kriisilahendussubjekt, kriisilahenduse

konsolideerimisgrupp ja likvideerimissubjekt“.

Lõike 3 muutmine. Paragrahvis 81 sätestatakse tingimused, millele peavad

kriisilahendussubjekt (lõige 1) ja kriisilahenduse konsolideerimisgrupp (lõige 2) vastama. Seni

kehtinud lõige 3 täpsustas, et konsolideerimisgrupina ei käsitata keskasutusega püsivalt seotud

krediidiasutust ja keskasutust ennast ega nende vastavat tütarettevõtjat, kui vähemalt üks

nendest krediidiasutustest või keskasutus on kriisilahendussubjekt. Euroopa Komisjon on

juhtinud tähelepanu, et vastupidiselt BRRD2 artikli 2 lõike 1 punktile 83b, ei täpsusta lõige 3,

et isegi, kui need isikud ei moodusta hetkel kriisilahendamise konsolideerimisgruppi, siis pole

välistatud võimalus, et nad ei võiks tulevikus moodustada vastavad gruppi. Kooskõla

tagamiseks direktiiviga asendatakse tekstiosa ,,ei käsitata“ tekstiosaga ,,käsitatakse ka“, sõna

,,krediidiasutust“ sõnaga ,,krediidiasutusi ja tekstiosa ,,ega nende vastavat tütarettevõtjat“

tekstiosaga ,,ning nende tütarettevõtjaid“.

45

Uue lõikega 4 täpsustatakse, et käesoleva seaduse § 172 lõigetes 4 ja 5 nimetatud

kriisilahendussubjektidena käsitatakse ka käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktis 3 või 4

nimetatud finantseerimisasutust, finantsvaldusettevõtjat, segafinantsvaldusettevõtjat ja

segavaldusettevõtjat. Paragrahvi täiendamine lõikega 4 tuleneb Euroopa Komisjoni märkusest,

mille kohaselt ei selgu § 172 lõigete 4 ja 5 sõnastusest, et kriisilahendussubjekt ei ole vaid

krediidiasutus, vaid ka teised ettevõtjad, keda käsitletakse kriisilahendusmenetluses

kriisilahendussubjektina.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 5. Uue sätte eesmärk on tagada kooskõla BRRD2-ga, mis

kohaldub lisaks Euroopa Liidu liikmesriikidele ka Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikidele

(Norra, Island, Lichtenstein). Seni on seaduses kasutatud läbivalt mõisteid ,,Euroopa Liidus

asutatud tütarettevõtja“ ja ,,Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja“, millega võib jääda ekslikult

mulje, et seadust on võimalik kohaldada vaid Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjatele.

Lõikega 5 täpsustatakse, et eelmainitud mõisted viitavad ka ettevõtjatele, kes on asutatud või

tegutsevad Euroopa Liidu lepinguriigis.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 6, millega võetakse üle BRRD3 artikli 2 lõike 1 punkt 83aa

ning sätestatakse likvideerimissubjekti legaaldefinitsioon. Likvideerimissubjekt on Euroopa

Liidus asutatud juriidiline isik, kelle suhtes konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas või

konsolideerimisgruppi mittekuuluva isiku puhul on kriisilahenduskavas ette nähtud, et ta

likvideeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses, või isik, kes kuulub kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi, kuid kes ise ei ole kriisilahendussubjekt ja kelle suhtes ei ole

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas ette nähtud allahindamise ja teisendamise õiguse

kasutamist.

Paragrahv 17. Kehtiv § 17 sätestab omavahendite ja kõlblike kohustuste minimaalse taseme

nõude.

Lõike 41 muutmine. Seni kehtinud lõike 41 sõnastus sätestas, et kõlblikud kohustused on

käesoleva seaduse § 71 lõikes 1 nimetatud teisendatavad kohustused, mis vastavad käesoleva

paragrahvi lõikes 4 või käesoleva seaduse § 19 lõike 8 punktis 1 sätestatud tingimustele,

olenevalt sellest, kumb säte on kohaldatav, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 575/2013 artikli 72a lõike 1 punktis b sätestatud teise taseme omavahendite instrumentide

tingimustele.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi seadus sisaldab kõlblike kohustuste

definitsiooni, mis vastab BRRD2 artikli 2 lõike 1 punktile 71a, ei ole seaduses konkreetselt

defineeritud artikli sama lõike punkti 71 eeskujul teisendatavaid kohustusi. Kuigi § 17 lõige 41

selgitab kõlblike kohustuste olemust, tehes seda läbi teisendatavate kohustuse, ning § 71 lõige

1 sätestab, et teisendatavad kohustused on kohustused, mille suhtes võib kasutada kohustuste

teisendamise meedet kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kohustuste suhtes, puudub seaduses teisendatava

kohustuste legaaldefinitsioon. Selleks, et eristada kõlblike ja teisendatavaid kohustusi

selgemalt, muudetakse lõiget 41 selliselt, et selles käsitletakse ainult teisendatavaid kohustusi.

Lõiget 42 muudetakse tulenevalt lõike 41 muutmisest. Põhjusel, et § 17 lõike 41 sõnastust

muudeti viisil, et selles sisaldub ainult teisendatavate kohustuste mõiste, muudetakse lõiget 42

(vt § 17 lõike 41 muutmise selgitusi). Uue sõnastuse kohaselt loetakse lõike 42 tekst teiseks

lauseks ning lõiget täiendatakse esimese lausega. Uus lause sätestab, et kõlblikud kohustused

46

on teisendatavad kohustused, mis vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 4 või käesoleva seaduse

§ 19 lõike 8 punktis 1 sätestatud tingimustele, olenevalt sellest, kumb säte on kohaldatav, ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72a lõike 1 punktis b

sätestatud teise taseme omavahendite instrumentide tingimustele. Varasemast kõlblike

kohustuste definitsioonist jäetakse välja tekstiosa ,,käesoleva seaduse § 71 lõikes 1 nimetatud“

põhjusel, et teisendatavate kohustuste definitsiooni lisamisega ei ole teisendatavate

kohustustele enam viitada. Lõike 42 muutmise tagajärjel koondatakse kõlblikke kohustuste ja

allutatud kõlblike instrumentide definitsioonid ühte sättesse, tagades seaduse parema seotuse ja

loetavuse.

Lõike 43 sissejuhatava lauseosa muudetakse. Käesolev lõige sätestab, et kui Euroopa Liidus

asutatud tütarettevõtjast krediidiasutus emiteerib kohustusi olemasolevale aktsionärile, kes ei

kuulu samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi, arvatakse need kohustused

kriisilahendussubjekti omavahendite ja kõlblike kohustuste summa hulka, kui on täidetud kõik

sissejuhatavale lauseosale järgnevas loetelus nimetatud tingimused. Lõikega 43 on üle võetud

BRRD2 artikli 45b lõige 3.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõike sissejuhatav lause ei sisalda endas

täiendit, mille kohaselt peab Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtjast krediidiasutus, kes

emiteerib kohustusi, kuuluma kriisilahendussubjektiga ka samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi. Sarnaselt täpsustusega selle kohta, et emiteerimine peab toimuma

aktsionäri suhtes, kes ei kuulu krediidiasutusega samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi, tuleks komisjoni hinnangul lõike 43 sissejuhatavasse lauseosasse lisada

täiend tütarettevõtja kuuluvuse kohta. Komisjoni märkustest tulenevalt täiendatakse

täpsustatakse sissejuhatavas lauseosas, et nimetatud tütarettevõtjast krediidiasutus peab

kuuluma kriisilahendussubjektiga samasse konsolideerimisgruppi.

Lõike 43 punkti 3 muutmine. Lisaks sissejuhatava lause muutmisele tuleb teha muudatusi

lõike 43 tingimuste loetelu punktides 3 ja 4, kuivõrd neid kahte punkti tuleb direktiivi mõistes

lugeda ühe, mitte kahe eraldiseisva tingimusena. Seni kehtinud sätte sõnastusest ei selgu, et

lõike 43 punktid 3 ja 4 ei ole eraldiseisvad ja teineteisest sõltumatud tingimused, mille põhjal

hinnatakse, kas emiteeritud kohustused arvatakse kriisilahendussubjekti omavahendite ja

kõlblike kohustuste summa hulka või mitte. Punkte 3 ja 4 lugedes võib ekslikult jääda mulje, et

tegemist on kumulatiivsete tingimustega, mis mõlemad peavad lisaks punktidele 1 ja 2 olema

täidetud, et jaatada tingimuste täitmist. Selline käsitlus erineb artikli 45b lõikest 3, kuivõrd

artikli lõike 3 punkt(c jaotub omakorda veel kaheks alapunktiks i ja ii, ning sätestab, et punkti

c kohustuste leidmiseks tuleb alapunktist ii lahutada alapunkt i. Seega sisaldab punkt c endas

arvutamistehet, mida ei ole § 17 lõike 43 punktides 3 ja 4 piisavalt hästi väljendatud.

Muudatusega tuuakse punktis 4 sätestatu üle punkti 3 algusesse ning sõnastatakse see ümber

viisil, mis annab selgelt üle mõtet, et kohustuste summa leidmiseks, tuleb käesoleva seaduse §

19 lõigetes 2 ja 4–6 nõutava miinimumnõude tasemest lahutada selliste kohustuste summa, mis

on saadud kriisilahendussubjekti jaoks emiteeritud ja tema poolt kas otse või kaudselt teiste

samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu ostetud kohustuste

ning kooskõlas käesoleva seaduse § 19 lõike 8 punkti 2 kohaselt emiteeritud omavahendite

summast.

Lõike 43 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks. Punktide 3 ja 4 koondamise tulemusega

tunnistatakse kehtetuks punkt 4 (vt § 17 lõike 43 punkti 3 muutmise selgitusi).

47

Lõike 71 muutmine. Käesolev lõige sätestab, et kui kriisilahenduskava näeb ette

krediidiasutuse likvideerimise tavapärases maksejõuetusmenetluses, hindab

Finantsinspektsioon, kas on asjakohane piirata miinimumnõuet summani, mis on piisav

kahjumi katmiseks vastavalt käesoleva seaduse § 172 lõike 2 punktile 1. Finantsinspektsioon

hindab piirangut eelkõige seoses võimaliku mõjuga finantsstabiilsusele ja ülekandumise riskile

finantssüsteemis. Lõikega 71 on üle võetud BRRD2 artikli 45c lõike 2 teine alalõige.

Käesolevas lõikes tuleks teha normitehniline muudatus ning asendada tekstiosa

,,krediidiasutuse likvideerimise“ tekstiosaga ,,krediidiasutusest likvideerimissubjekti

likvideerimise“. Muudatuse põhjuseks on asjaolu, et seaduse §-i 81 täiendatakse lõikega 6,

milles esitatakse likvideerimissubjekti legaaldefinitsioon (vt § 81 lõike 6 selgitusi), ning seadust

täiendatakse §-ga 175, millega reguleeritakse miinimumnõude kohaldamist

likvideerimissubjekti suhtes (vt § 175 selgitusi). Kuivõrd likvideerida saab ainult

likvideerimissubjekti, on põhjendatud lisada sellekohane täpsustus lõikesse 71 ning

harmoniseerida niivõrd mõistet ,,likvideerimissubjekt“ terves seaduses.

Lõike 9 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et Finantsinspektsioon teavitab Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutust (edaspidi EBA) miinimumnõude kehtestamisest ja selle

võimalikust asendamisest kohustuste ja nõudeõiguse teisendamise lepinguga. Lõikega 9

võetakse üle BRRD2 artikli 45j lõige 1, mis sätestab, et kriisilahendusasutused teavitavad EBA-

t omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõudest, mis on artikli 45e või 45f kohaselt

kehtestatud igale nende jurisdiktsioonis asuvale ettevõtjale. BRRD3 muutmisega täiendati

artikli 45j lõiget 1 selliselt, et kriisilahendusasutused peavad teavitama järelevalveasutust ka

artikli 45f lõike 1 neljanda alalõike kohaselt tehtud otsustest asjaomaste ettevõtjate kohta.

Tulenevalt direktiivi muudatustest, tehakse kaks muudatust § 17 lõikes 9. Esimese muudatusega

lisatakse viide käesoleva seaduse 2. peatüki 2. jaole täpsustamaks paragrahve, mis käsitlevad

neid miinimumnõudeid, mille kehtestamisel peab Finantsinspektsioon EBA-t teavitama. Kuigi

artikli 45j lõige 1 viitab artiklitele 45e ja 45f, on need artiklid võetud üle rohkem kui kahe

paragrahviga, mistõttu on täpsuse huvides viidata tervele jaole tagamaks, et ükski säte, mis

omab puutumust miinimumnõuete kehtestamisega, ei jääks välja teavitamise kohustusest. Teise

muudatusega võetakse üle artikli muudatus. Käesolevas seaduses vastab artikli 45f lõike 1

neljandale alalõikele § 19 lõige 6, millega sätestatakse, et käesoleva seaduse § 81 lõike 3

kohaselt tuvastatud kriisilahenduse konsolideerimisgrupi puhul järgivad krediidiasutus, kes on

keskasutusega püsivalt seotud, kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt, keskasutus, kes ei ole ise

kriisilahendussubjekt, ja kriisilahendussubjekt, kelle suhtes ei kohaldata § 18 lõikes 22

nimetatud nõuet, § 173 lõigetes 1 ja 2 nimetatud nõuet individuaalsel alusel. Lõike 9 muutmise

tulemusel peab Finantsinspektsioon teavitama EBA-t käesoleva seaduse 2. peatüki 2. jao

kohaselt iga Eestis asuvale ettevõtjale kehtestatud miinimumnõudest, sealhulgas käesoleva

seaduse § 19 lõike 6 rakendamisest asjaomaste ettevõtjate kohta.

Lõike 10 teise lause muutmise eesmärk on asendada viide lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele finantstagatise direktiivi tähenduses viitega lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele väärtpaberituru seaduse tähenduses, kuna kehtivas seaduses viidatud

finantstagatise direktiivi säte võetakse üle väärtpaberituru seadusesse lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse mõiste lisamisega ja seega saab finantstagatise direktiivi asemel viidata

siseriiklikule õigusele. Muudatus ei ole sisuline.

Lõike 12 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõikes 12 sätestatakse loetelu õigustest ja

meetmetest, mida Finantsinspektsioon võib rakendada isiku suhtes, kes ei täida käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud miinimumnõude kohustust. Lõikega 12 on üle võetud BRRD2

48

artikli 45k lõige 1. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et § 17 lõike 12 ja artikli

45k lõike 1 sõnastused erinevad osas, mis puudutab loetelu suletust. Nimelt sätestab direktiiv,

et kriisilahendusasutus peab miinimumnõude rikkumisele reageerides rakendama vähemalt üht

loetelus nimetatud meedet. Erinevalt direktiivi tekstist, jätab lõike 12 sissejuhatava lauseosa

sõnastus Finantsinspektsioonile justkui vabaduse valida, milliseid meetmeid rakendada. Seega

on seaduse sõnastus liiga lai ning ei sätesta konkreetselt, et miinimumnõude rikkumisele

reageeritakse vähemalt ühe meetme või õigusega, mis on nimetatud lõike 12 loetelus. Siinkohal

aga ei lisata loetelusse viiteid käesoleva seaduse §-dele 91 ja 94, millele vastavad direktiivi

artiklid 110 ja 111 ning mis on nimetatud artikli 45k lõike 1 punktis e. Viiteid ei lisata põhjusel,

et Eesti seadusloomes ei ole tavaks viidata seaduse keskel seaduse lõpus asuvatele vastutuse

sätetele. Vastutuse sätted on kohaldatavad automaatselt ehk nende rakendamise ei eelda, et neile

oleks seaduse sees vastava nõude või kohustuse täitmata jätmisel viidatud. Uue sõnastuse

kohaselt kasutab Finantsinspektsioon omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude

täitmata jätmise korral vähemalt üht järgmist abinõu, mis on nimetatud sissejuhatavale

lauseosale nimetatud loetelus.

Lõike 12 punkti 1 muudatusega asendatakse viide §-le 30 viitega §-le 35. Punktiga 1 on

reguleeritud üks võimalikest õigustest, mida Finantsinspektsioon võib rakendada

krediidiasutuse suhtes, kes on jätnud täitmata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

miinimumnõude kohustuse. Täpsemalt, punkti 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon võtta

kriisilahenduskõlbulikkust pärssivate asjaolude suhtes meetmeid või kõrvaldada need pärssivad

asjaolud kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 30 või 34. Euroopa Komisjon on juhtinud

tähelepanu sellele, et § 30 reguleerib konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava koostamise

menetlust, mitte kriisilahenduskõlbulikkust pärssivate takistustega tegelemist, nagu seda teeb §

35. Seega ei oma viitelises mõttes § 30 seost § 17 lõikes 12 nimetatud õiguste kasutamisega,

kuivõrd § 17 reguleerib miinimumnõude täitmist, mitte kriisilahenduskava koostamist.

Kooskõla tagamiseks BRRD2 artikli 45k lõike 1 punktiga a ja viite parandamiseks asendatakse

punktis 1 tekstiosa ,,§-ga 30 või 34“ tekstiosaga ,,§-ga 34 või 35“.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 121. Uue lõikega võetakse üle BRRD2 artikli 45k lõige 2,

mille kohaselt peavad kriisilahendusasutused ja pädevad asutused konsulteerima omavahel

artikli 45k lõikes 1 osutatud vastavate õiguste kasutamisel. Artikli 45k lõikele 1 vastab

käesoleva paragrahvi lõige 12, milles sätestatakse meetmed ja õigused, mida

Finantsinspektsioon võib rakendada omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude

täitmata jätmise korral. Lõige 12 annab lahtise loetelu karistuslikest meetmetest, sest käesoleva

seaduse § 94 näeb ette väärteokaristuse ja rahatrahvi määrad miinimumnõude rikkumise eest.

Eesti õigusloome praktikale omaselt ei viidata seaduse sees seaduse lõpus olevatele vastutuse

sätetele. Seetõttu on loetelu jäetud lahtiseks, et Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise

funktsiooni täitjal oleks võimalik vajadusel rakendada ka seaduse 11. peatükis sätestatud

vastutuse sätteid.

Lõikega 121 kohustatakse Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitjat

konsulteerima enne käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatud õiguse kohaldamist

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalve funktsiooni täitjaga. Finantskriisi funktsioonide täitjate

erisus tuleneb sellest, et direktiiviga eristatakse kriisilahendusastutust ja pädevat asutust.

Kriisilahendusasutus on direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti 18 ja artikli 3 lõike 2 kohaselt riiklik

haldusasutus või asutused, millele on antud avaliku halduse pädevus. Artikli 3 lõige 8 täpsustab,

et kriisilahendusasutusel peab olemas olema kriisilahenduse meetmete võtmiseks vajalikud

teadmised, ressursid ja tegevussuutlikkus ning olema võimeline kasutama oma õigusi

kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks. Pädevad asutused on direktiivi artikli 2 lõike 1

49

punkti 21 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti

40 kohaselt siseriikliku õiguse kohaselt ametlikult tunnustatud ametiasutused või organid,

kellele on siseriikliku õigusega antud volitused teostada kõnealuses liikmesriigis toimiva

järelevalvesüsteemi osana järelevalvet finantsinstitutsioonide üle. Seega võivad nii

kriisilahendusasutus kui ka pädevad asutused olla nii avalik-õiguslikud juriidilised isikud või

eraõiguslikud juriidilised isikud, kellele on antud pädevus järelevalve teostamiseks. Kuigi

direktiiv eristab rollide ja ülesannete jaotamisel kriisilahendusasutusi ja pädevaid asutusi, on

Eestis finantskriisi ennetamise ja lahendamisega seotud kompetents koondunud peamiselt

Finantsinspektsiooni, kes teostab üleüldist turujärelevalvet finantsasutuste suhtes. Direktiivis

loetletud funktsioonide täitja määramine on jäetud iga liikmesriigi enda otsustada sõltuvalt

liikmesriigi õigussüsteemist. Seetõttu otsustati käesoleva seaduse algsel koostamisel mitte luua

uut eraldiseisevat pädevat asutust, vaid eristada inspektsiooni siseselt finantsjärelevalve

funktsiooni täitja ja finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja rolle. Tegemist on

Finantsinspektsiooni enda sees eraldiseisvate divisjonide/töögruppidega, kelle on lähtuvalt

enda funktsioonist erinevad ülesanded ja kohustused.

Paragrahv 171. Kehtiv § 171 sätestab kõlblike kohustuste erisused.

Lõike 6 punkti 1 täiendamine. Lõikega 6 nähakse Finantsinspektsioonile kolm asjaolu,

millega arvestada miinimumnõude määramisel kriisilahendussubjekti suhtes. Punktis 1

reguleeritud olukorra kohaselt on eelneva kriisilahenduskõlblikkuse hindamise käigus tehtud

kindlaks kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssivad takistused ning pärast käesoleva seaduse

§ 34 lõikes 42 nimetatud meetmete võtmist ei ole krediidiasutus Finantsinspektsiooni nõutud

aja jooksul teavitanud võetud abimeetmetest või kindlakstehtud oluliselt pärssivatest

takistustest, mida ei saa kõrvaldada ühegi nimetatud meetme võtmisega ning § 174 lõikes 7

nimetatud õiguse kasutamine kompenseeriks osaliselt või täielikult kriisilahenduskõlblikkust

oluliselt pärssiva asjaolu negatiivse mõju. Punktid 2 ja 3 reguleerivad lihtsustatult öeldes

olukordi, mille kohaselt on kriisilahendussubjekti eelistatud kriisilahendusstrateegia

teostatavus ja usaldusväärsus piiratud, arvestades kriisilahendussubjekti iseloomu (suurus,

tegevuse laad, ulatus jne), ning täiendavate omavahendite nõue kajastab asjaolu, et

kriisilahendussubjekt kuulub 20 protsendi kõige suurema riskitasemega krediidiasutuste hulka,

kelle puhul määrab Finantsinspektsioon miinimumnõude. Lõikega 6 võetakse üle BRRD2

artikli 45b lõike 6 teine alalõige ning punktidega 1-3 vastavalt punktid a–c.

Euroopa Komisjon on punkti 1 kohta märkinud, et lisaks § 34 lõike 42 viitele oleks asjakohane

viidata ka sama paragrahvi lõigetele 4 ja 41, milles on samuti sätestatud meetmed, mille

rakendamist võib Finantsinspektsioon krediidiasutuselt, konsolideerimisgrupi mõnelt üksuselt

või segavaldusettevõtja tütarettevõtjast krediidiasutuselt nõuda. Viidete lisamisega tagatakse nii

Finantsinspektsioonile kui ka kriisilahendussubjektile loetelu meetmetest, mille täitmata

jätmise korral on Finantsinspektsioonil õigus kaaluda miinimumnõude määramist.

Lõike 9 punkti 2 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse nimekiri kuuest asjaolust, mida

Finantsinspektsioon peab võtma arvesse kõlblike kohustuste kohta otsuse tegemisel. Lõikega 9

võetakse üle BRRD2 artikli 45b lõige 9. Euroopa Komisjon on teinud märkuse lõike 9 punkti

2 osas, millele vastab artikli 9 punkt b. Seni kehtinud sõnastuse kohaselt sätestas punkt 2, et

Finantsinspektsioon peab otsuse tegemisel arvesse võtma selliste kõlblike kohustuste

instrumentide, mis vastavad kõigile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013

artiklis 72a nimetatud tingimustele ning mille järelejäänud tähtaeg on lühem kui üks aasta alates

kuupäevast, kui tehti otsus käesoleva paragrahvi lõikes 1 või käesoleva seaduse § 174 lõikes 7

nimetatud nõuete kvantitatiivseks kohandamiseks, summat.

50

Euroopa Komisjoni märkuse kohaselt on punktide 2 ja b vahel vastuolu. Punkti 2 senine

sõnastus nägi ette, et kõlblike kohustuste otsus tehti § 171 lõikes 1 või § 174 lõikes 7 nimetatud

nõuete kvantitatiivseks kohandamiseks. Seega võis sätte sõnastusest välja lugeda, et otsuse

tegemise tingis nõuete kvantitatiivne kohandamine. Taoline tõlgendusviis ei ühti aga direktiivi

sõnastusega, mille kohaselt ei ole kvantitatiivne kohandamine alternatiiv, nagu on punktis 2

sõnaga ,,või“ sätestatud, vaid iseseisev eesmärk. Artikli 45b lõike 9 punktiga b taotleb direktiiv,

et kõrgendatud allutamisnõude kehtestamisel tuleb arvesse võtta ettevõtte poolt hoitavate

lühiajaliste võlakohustuste summat ning allutamisnõuet võib suurendada, kui ettevõttel on

märkimisväärne summa lühiajalisi kohustusi, sest need kohustused võivad minna kasutusse

ning mitte olla kättesaadavad kriisilahenduse ajal. Direktiivi väär mõistmine on tingitud

direktiivi eestikeelse tõlke veast. Nimelt, direktiivi punkti b tekstiosa ,,with a view to making

quantitative adjustments to the requirements referred to in paragraphs 5 and 7 of this Article“

on tõlgitud eestikeelses versioonis ,,käesoleva artikli lõigetes 5 ja 7 osutatud nõuete

kvantitatiivseks kohandamiseks“. Artikli 45b lõike 9 ülevõtmise ajal käesolevasse seadusesse

juhinduti lõike 9 eestikeelsest versioonist, märkamata tõlkeviga punktis b. Võrreldes tõlkeid

nüüd, on selge, et direktiiv näeb ette kohustuse arvestada otsuse tegemisel nõude kvantitatiivset

kohandamist, mitte alternatiivi. Punkti 2 uue sõnastusega parandatakse ebaühtlus ja

korrigeeritakse sätte üleüldist loetavust. Uue sõnastuse kohaselt peab Finantsinspektsioon

arvestama otsuse tegemisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis

72a nimetatud kõigile tingimustele vastavate kõlblike kohustuste instrumentide, mille

järelejäänud tähtaeg on otsuse vastuvõtmise kuupäeva seisuga alla ühe aasta, summat, võttes

arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja käesoleva seaduse § 174 lõikes 7 nimetatud nõuete

kvantitatiivset kohandamist.

Paragrahv 172. Kehtiv § 172 sätestab miinimumnõude määramise korra ja tingimused.

Lõike 2 punkti 2 muutmine. Lõige 2 sätestab, et kui kriisilahenduskavas on ette nähtud

kriisilahendusmeetme rakendamine või vastavalt käesoleva seaduse §-le 56

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamine

§ 29 lõikes 5 nimetatud asjakohasele stsenaariumile tuginedes, peab miinimumnõue võrduma

summaga, mis piisav järgmiseks potentsiaalse kahjumi täielikuks katmiseks (punkt 1) ja

kriisilahendussubjekti ja selle tütarettevõtja, kes on krediidiasutus või käesoleva seaduse § 2

lõikes 1 nimetatud ettevõtja, kuid ei ole kriislahendussubjekt, rekapitaliseerimiseks tasemini,

mis võimaldab neil jätkuvalt vastata tegevusloa tingimustele ja jätkata vähemalt aasta tegevust,

mille jaoks on neile tegevusluba antud (punkt 2). Lõike 2 punktiga 2 võetakse üle BRRD2

artikkel 45c lõike 2 punkt b.

Euroopa Komisjoni hinnangul ei vasta lõike 2 punkti 2 kohaldamisala direktiivi artikli

kohaldamisalale, kuivõrd punktis 2 tehakse üldine viide käesoleva seaduse § 2 lõikele 1, kuid

artikli 45c lõike 2 punkt b sätestab, et rekapitaliseeritakse kriisilahendussubjekt ja selle

tütarettevõtjad, kes on krediidiasutused, investeerimisühingud või artikli 1 lõike 1 punktides b,

c, ja d osutatud ettevõtjad. Seega on direktiivis viidatud rekapitaliseerimisele kuuluvate

ettevõtjate ring kitsam ning ei hõlma Eestis asutatud krediidiasutusi, kolmanda riigi

krediidiasutuste või investeerimisühingu poolt Eestis asutatud filiaale ja Eestis asutatud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide,

kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59)

kohaselt tegevusloa saanud keskseid vastaspooli, mis on kõik § 2 lõike 1 kohaldamisega

hõlmatud, kuid § 172 lõike 2 punktiga 2 välistamata. Viite kitsendamise asemel asendatakse

tekstiosa ,,§ 2 lõikes 1 nimetatud ettevõtja“ tekstiosaga ,,muu konsolideerimisgruppi kuuluv

51

ettevõtja“ põhjusel, et §-i 2 täiendatakse lõikega 32, milles esitatakse loetelu sätetest, kus sõna

,,krediidiasutust“ tuleb tõlgendada viisil, et see hõlmab ka § 2 lõike 1 punktides 3 või 4

nimetatud finantseerimisasutust, finantsvaldusettevõtjat, segafinantsvaldusettevõtjat ja

segavaldusettevõtjat. Põhjusel, et § 2 lõige 32 viitab juba § 172 lõike 2 punktile 2, piisab

komisjoni ettepanekust lähtuvalt vaid tekstiosa asendamisest, sest § 2 lõike 1 viite kitsendamisel

tekiks seaduses viitamise konflikt, mis ei ole normitehniliselt lubatud.

Lõike 4 sissejuhatava lauseosa muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse miinimumnõude

arvutamise kord kriisilahendussubjektide puhul. Lõikega 4 võetakse üle BRRD2 artikli 45c

lõike 3 esimene alalõige. Euroopa Komisjon on teinud märkuse, et § 172 lõiked 4 ja 5 käsitlevad

kriisilahendussubjekte, täpsustamata, kas vastavates lõigetes sätestatu kohaldub ka

finantseerimisasutustele, finantsvaldusettevõtjatele, segafinantsvaldusettevõtjatele ja

segavaldusettevõtjatele, nagu on direktiiviga taotletud. Õigusselguse loomiseks on käesoleva

seaduse §-i 81 täiendatud lõikega 4, milles laiendatakse § 172 lõigete 4 ja 5 kohaldamist

asjaomastele ettevõtjatele (vt § 81 lõike 4 selgitusi). Täpsustamaks, et lõikes 4 käsitletav

kriisilahendussubjekt on krediidiasutus, asendatakse lõike sissejuhatavas lauseosas sõna

,,Kriisilahendussubjektide“ tekstiosaga ,,Krediidiasutusest kriisilahendussubjektide“.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 41. Paragrahvi esimeses lõikes nähakse Finantsinspektsiooni

finantskriisi lahendamise funktsiooni täitjale ette kriteeriumid, mida tuleb arvestada

miinimumnõude määramisel. Lõikes 2 sätestatakse tingimused, millele peab miinimumnõue

vastama juhul, kui kriisilahenduskavas on ette nähtud kriisilahendusmeetme rakendamine või

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamine

juhuks, kui maksejõuetus võib mõjutada kas konkreetset krediidiasutust/konsolideerimisgruppi

või põhjustada laiaulatuslikumat kahju finantssektoris. Lõikele 2 teevad täpsustuse lõiked 3 ja

4 mis käsitlevad miinimumnõude summa arvutamist kriisilahendussubjektide puhul. Lõiked 3

ja 4 on üle võetud vastavalt BRRD2 artikli 45c lõike 3 esimese alalõike punktidest a ja b.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõige 4 ei sisalda BRRD2 artikli 45c lõike

3 neljandas alalõikes sätestatud selgitust selle kohta, esimeses alalõike punktis b sätestatud

individuaalse nõude kehtestamisel tuleb võtta arvesse direktiivi artikli 37 lõikes 10 ning artikli

44 lõigetes 5 ja 8 osutatud nõudeid. Kuivõrd ülevõtmata alalõige sisaldab kohustust

Finantsinspektsiooni jaoks, täiendatakse käesolevat paragrahvi lõikega 41, milles vastav

kohustus ka sätestatakse. Viidatud artiklitele vastavad käesoleva seaduse § 172 lõige 3, § 55

lõige 8 ning § 78 lõiked 3 ja 6, mis käsitlevad miinimumnõude summa arvutamist, erakorralise

avaliku finantstoetuse taotlemise tingimusi, kriisilahendusfondi vahendite kasutamist ja

vahendite kasutamise erandolukordi.

Lõike 5 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse nõuded, millest lähtuvalt peab

Finantsinspektsioon määrama rekapitaliseerimise summasid, mida on käsitletud § 172 lõike 4

punktis 2 miinimumnõude arvutamise korras. Lõikega 5 võetakse üle BRRD2 artikli 45c lõike

3 viies alalõige. Euroopa Komisjon on teinud märkuse, et § 172 lõiked 4 ja 5 käsitlevad

kriisilahendussubjekte, täpsustamata, kas vastavates lõigetes sätestatu kohaldub ka

finantseerimisasutustele, finantsvaldusettevõtjatele, segafinantsvaldusettevõtjatele ja

segavaldusettevõtjatele, nagu on direktiiviga taotletud. Õigusselguse loomiseks on käesoleva

seaduse §-i 81 täiendatud lõikega 4, milles laiendatakse § 172 lõigete 4 ja 5 kohaldamist

asjaomastele ettevõtjatele (vt § 81 lõike 4 selgitusi). Täpsustamaks, et lõikes 5 käsitletav

kriisilahendussubjekt on krediidiasutus, loetakse lõike 5 sissejuhatav lauseosa ning punktid 1

ja 2 üheks lauseks, ning täpsustatakse, et Finantsinspektsioon teostab rekapitaliseerimise

summade määramist krediidiasutusest kriisilahendussubjekti suhtes.

52

Lõigetes 8 ja 9 asendatakse tekstiosa ,,§ 2 lõikes 1“ tekstiosaga ,,§ 2 lõike 1 punktides 3 ja 4“.

Viite muutmine on ajendatud § 2 lõike 1 muutmisest (vt § 2 lõike 1 muutmise selgitusi).

Paragrahv 173. Kehtiv § 173 sätestab miinimumnõude määramist isikule, kes ei ole

kriisilahendussubjekt.

Lõike 4 punkti 2 muutmine. Lõige 4 sätestab Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise

funktsiooni täitjale kaks kohustust seoses käesoleva seaduse §-s 172 nimetatud

rekapitaliseerimise summade määramisega. Nendeks kohustusteks on lõike 4 punkti 1 kohaselt

kõige hilisemate väärtuste kasutamine koguriskipositsiooni või koguriskipositsiooni näitaja

kohta ning punkti 2 kohaselt krediidiasutuste seaduse § 1042 lõikes 1 nimetatud täiendavate

omavahendite nõudele vastava summa alla- või ülespoole kohandamine selleks, et määrata

pärast asjaomaste kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise

õiguse kasutamist kindlaks asjaomase krediidiasutuse või kriisilahenduse konsolideerimisgrupi

suhtes kohaldatav nõue. Lõikega 4 võetakse üle BRRD2 artikli 45c lõike 7 viies alalõige.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõike 4 punkti 2 sõnastus ei sisalda

alternatiivi selle osas, et kohandamine peab toimuma peale finantsjärelevalve funktsiooni

täitjaga konsulteerimist või pärast kriisilahenduse konsolideerimisgrupi kriisilahendust. Seni

kehtinud sõnastus piiritles liiga kitsalt, et kohandamine toimub ainult peale konsulteerimist, mis

aga ei haakunud viienda alalõike punktiga b. Kooskõla tagamiseks lisatakse punkti 2 peale sõna

,,konsulteerimist“ tekstiosa ,,või pärast kriisilahenduse konsolideerimisgrupi kriisilahendust“.

Lõike 6 muutmine. Käesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt võib Finantsinspektsioon pärast

FELS § 56 kohaselt kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või

teisendamise õigust kasutamist suurendada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud

nõuet summa võrra, mis on vajalik, et tagada ettevõtja võime säilitada asjakohasel

ajavahemikul, mis ei ole pikem kui üks aasta, piisav turuusaldus. Nimetatud summa peab

võrduma pärast FELS §-s 56 nimetatud õiguse kasutamist või pärast kriisilahenduse

konsolideerimisgrupi suhtes kriisilahendusmeetme kasutamist krediidiasutuste seaduse § 8644

lõikes 2 nimetatud kombineeritud puhvri nõudega, millest on maha arvatud § 8646 lõikes 1

nimetatud nõue. Lõige 6 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud summat

kohandatakse allapoole, kui Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja

teeb pärast finantsjärelevalve funktsiooni täitjaga konsulteerimist kindlaks, et väiksem summa

on piisav, et tagada kriisilahenduse konsolideerimisgrupi turuusaldus ning gruppi kuuluva

ettevõtja kriitiliste funktsioonide jätkuvus ning juurdepääs rahastamisele, ilma et kasutataks

erakorralist avaliku sektori finantstoetust, välja arvatud kooskõlas FELS § 78 lõigetega 3 ja 6

ning Tagatisfondi seaduse § 7313 lõikega 3 kriisilahenduse osafondist tehtavad maksed. Lõikega

6 võetakse üle BRRD2 artikli 45c lõike 7 kaheksas alalõige.

Seni kehtinud sõnastus oli võrreldes BRRD2 artikli 45c lõikega 7 kitsam osas, mis puudutas

kriisilahenduse konsolideerimisgrupi usaldust finantsturul. Vastupidiselt lõikele 6, seab artikli

45c lõige 7 tingimuseks, et summat kohandatakse allapoole, kui on tehtud kindlaks, et väiksem

summa on piisav kriisilahenduse konsolideerimisgrupi kriisilahenduse turuusalduse

tagamiseks. Seega sätestab artikli 45c lõige 7, et hindamine peab toimuma suhtelisel laialt, ning

aluseks tuleb võtta grupi kui terviku saavutused finantsprobleemide lahendamisel. Kuivõrd

lõige 6 jätab tekstiosaga ,,kriisilahenduse konsolideerimisgrupi turuusaldus“ mulje, et

hindamise aluseks on vaid grupi turuusaldus, aga mitte grupi tegevuse turuusaldus, asendatakse

see tekstiosaga ,,kriisilahenduse konsolideerimisgrupi üldine turuusaldus“ täpsustamaks, et

53

turuusalduse tagamine kehtib grupi kui terviku tegevuse suhtes kriisi lahendamisel, mitte grupi

kui koosseisu maine turuusalduse suhtes.

Paragrahv 174. Kehtiv § 174 sätestab miinimumnõude määramise tingimused globaalse

süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse süsteemselt olulise

ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks

Lõike 2 punkti 2 muutmine. Lõike 2 kohaselt peab Finantsinspektsioon kui kolmanda riigi

globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse Euroopa Liidus tegutseva olulise tütarettevõtja

kriisilahendusasutus kehtestama tütarettevõtjale käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud

miinimumnõude, mis peab koosnema omakorda koosnema käesoleva lõike punktides 1 ja 2

nimetatud nõuetest. Punktis 1 viidatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr

575/2013 artiklites 92b ja 494 nimetatud nõuetele ning punktis 2 viidatakse täiendavale

omavahendite ja kõlblike kohustuste nõudele, mille Finantsinspektsioon on määranud vastavalt

käesoleva paragrahvi lõikele 3 ning mida täidetakse omavahendite ja kohustustega, mis

vastavad käesoleva seaduse §-des 19 ja 81 sätestatud tingimustele.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et § 81 viite asemel peaks punkt 2 viitama

hoopis käesoleva seaduse § 811 lõikele 4, millega on üle võetud BRRD2 artikli 89 lõike 2 neljas

alalõige ning mis käsitleb Euroopa kriisilahenduskolleegiumi osalust kriisilahendusstrateegiaga

nõustumisel ning nõusoleku mõju Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja või konsolideeritud

alusel Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja tegevusele §-s 19 sätestatud miinimumnõuete

järgimisel. Viide §-le 81 oli ebarelevantne põhjusel, et selles on sätestatud Finantsinspektsiooni

initsiatiivist lähtuvalt moodustatud kriisilahenduskolleegiumi liikmetele esitatavad nõuded,

funktsioonid, ülesanded ja muud tingimused kolleegiumi korrektseks toimimiseks. Paragrahv

81 ei käsitle Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamise tingimusi, nagu on tehtud §-s

811. Kuivõrd § 174 koondab paragrahve, milles reguleeritakse miinimumnõude määramist

globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse süsteemselt

olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks, on käesoleva paragrahvi

lõike 2 punktis 2 asjakohane viitada § 811 lõikele 4.

Lõike 3 täiendamine. Lõikega 3 sätestatakse, et Finantsinspektsioon kehtestab käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõike 2 punktis 2 nimetatud omavahendite ja kõlblike kohustuste

täiendava nõude, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 või lõike 2 punktis 1 nimetatud

nõue ei ole piisav, et täita käesoleva seaduse miinimumnõudele sätestatud tingimusi. Lõikega 3

võetakse üle BRRD2 artikli 45d lõike 3 punkt a. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu

sellele, et lisaks punktile a peaks lõige 3 sisaldama ka punkti b, kuivõrd mõlemates punktides

sätestatud tingimused on kumulatiivsed ning punkt b täiendab punktis a nimetatud nõude

ulatust. Kooskõla tagamiseks direktiiviga täiendatakse lõiget 3 pärast tekstiosa

,,miinimumnõudele sätestatud tingimusi“ tekstiosaga ,,ega ulatuses, mis tagaks käesoleva

seaduse §-s 172 sätestatud tingimuste täitmise“.

Lõike 9 muutmine. Muudatusega asendatakse viide käesoleva paragrahvi lõikele 2 viitega

lõikele 8. Lõike 9 eesmärk on kohustada Finantsinspektsiooni arvestama hindamise käigus

asjaomase kriisilahendussubjekti ärimudelile ebaproportsionaalse mõju avaldamise ohtu. Seni

kehtinud sätte sõnastuses viidati hindamise elemendi juures ekslikult lõikele 2, mis ei oma

relevantsust ebaproportsionaalse mõju avaldamise ohu hindamise seisukohalt, kuivõrd lõige 2

reguleerib miinimumnõude kehtestamise tingimusi Finantsinspektsiooni poolt kolmanda riigi

globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse Euroopa Liidus tegutseva olulise tütarettevõtjale.

Õigem on lõikes 9 viidata lõikele 8, mis reguleerib Finantsinspektsiooni õigust piirata käesoleva

54

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendussubjekti (globaalne süsteemselt oluline

kriisilahendussubjekt), kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 181 lõikeid 1–2, seda osa

käesoleva seaduse §-s 18 (miinimumnõude kohaldamine konsolideerimisgrupi suhtes)

nimetatud nõuetest, mis täidetakse omavahenditega, allutatud kõlblike kohustuste või käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustustega, summani, mis moodustab 27 protsenti

koguriskipositsioonist. Viite parandamisega tagatakse kooskõla BRRD2 artikli 45d lõike 4

kolmanda alalõikega ning õige kriisilahendussubjekti suhtes võetavate piirangute korrektsus.

Seaduse täiendamine §-ga 175. Uue paragrahviga sätestatakse miinimumnõude kohaldamise

tingimused likvideerimissubjekti suhtes.

Uue paragrahviga võetakse üle BRRD3 muudatused BRRD2 artiklile 45c. Nimelt jäetakse

muudatustega artiklist 45c välja teine ja kolmas lõik ning lisatakse lõige 2a. Muudatuste

ajendiks on Euroopa Komisjoni poolt teostatud direktiivi läbivaatamine, mille käigus leiti, et

direktiivis tuleks miinimumnõudeid käsitlevate normide eesmärkidega proportsionaalselt

lubada kriisilahendusasutustel kehtestada sisemised miinimumnõudeid

finantsinstitutsioonidele ja ettevõtjatele, kes ei ole ise kriisilahendussubjektid, kuid kes on

kriisilahendussubjektide tütarettevõtjad ja kontrollivad samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi kuuluvaid teisi tütarettevõtjaid ehk on vaheüksusteks. Kuigi artikkel 45c

on üle võetud käesoleva seaduse §-ga 17, tuleks seadust täiendada §-ga 175 põhjusel, et artikli

uus lõige 2a sätestab erandi § 17 lõikes 1 nimetatud miinimumnõude kindlaksmääramise

üldpõhimõtetele spetsiifiliselt likvideerimissubjekti suhtes. Seetõttu võib §-i 17 täiendamine

uute lõigetega raskendada erandite tuvastamist seaduse lugeja jaoks ilma liigsete raskusteta

ning minna vastuollu hea õigusloome põhimõtetega.

Lõikega 1 võetakse üle artikli 45c lõike 2a esimene alalõige ja teise alalõike esimesed kaks

lauset ning sätestatakse, et Finantsinspektsioon ei määra likvideerimissubjektile käesoleva

seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud miinimumnõuet kindlaks kui käesolevas paragrahvis ei ole

sätestatud teisiti. Finantsinspektsioon võib hinnata, kas on põhjendatud määrata

likvideerimissubjektile miinimumnõue vastavalt käesoleva seaduse § 17 lõikele 2

individuaalselt suuremas summas kui see, mis on vajalik kahjumi katmiseks vastavalt käesoleva

seaduse § 172 lõike 2 punktile 1. Finantsinspektsioon võtab oma hinnangus arvesse eelkõige

võimalikku mõju finantsstabiilsusele ja finantssüsteemis ülekandumise riskile, sealhulgas

seoses Tagatisfondi või teiste lepinguriikide hoiuste tagamise skeemide piisava rahastamise

tagamist.

Lõikega 2 võetakse üle artikli 45c lõike 2a teise alalõike kolmas lause ja sellele järgnev loetelu.

Käesoleva lõikega sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon määrab likvideerimissubjektile

miinimumnõude, täidab likvideerimissubjekt selle vähemalt ühe sissejuhatavale lauseosale

järgnevas loetelus nimetatud abinõuga, milleks on omavahendid (punkt 1), kohustused, mis

vastavad kõlblikkuskriteeriumidele, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 72a, välja arvatud nimetatud määruse artikli 72b lõike 2

punktides b ja d nimetatud kriteeriumid (punkt 2), või käesoleva seaduse § 17 lõigetes 31–33

nimetatud kohustusted (punkt 3).

Lõikega 3 võetakse üle artikli 45c lõike 2a kolmas ja neljas alalõige ning sätestatakse, et kui

Finantsinspektsioon ei ole määranud likvideerimissubjektile miinimumnõuet, ei kohaldata talle

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 77 lõiget 2 ja artikli 78a

(punkt 1) ning ei arvata maha osalusi omavahenditesse kuuluvates instrumentides, mille on

55

emiteerinud finantseerimisasutusest tütarettevõtjad, kes on likvideerimissubjekt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 72e lõike 5 kohaselt (punkt 2).

Lõigetega 4 ja 5 võetakse üle artikli 45c lõike 2a viies alalõige. Lõikega 4 sätestatakse, et

erandina käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatust võib krediidiasutus või käesoleva

seaduse § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtja, kes ei ole ise kriisilahendussubjekt,

vaid kriisilahendussubjekti või sellise kolmanda riigi ettevõtja tütarettevõtja, kes oleks

kriisilahendussubjekt, kui ta oleks asutatud lepinguriigis, arvata maha oma osalused

omavahenditesse kuuluvates instrumentides tütarettevõtjatest krediidiasutustes. Lõikega 5

sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud osalused on võimalik maha arvata

tütarettevõtjatest krediidiasutustel, kes kuulub samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi

ja on likvideerimissubjekt, kelle puhul Finantsinspektsioon ei ole kindlaks määranud

miinimumnõuet, kui tema osaluste kogusumma on vähemalt seitse protsenti tema selliste

omavahendite ja kohustuste kogusummast, mis vastavad käesoleva seaduse § 19 lõigetes 8 ja

81 sätestatud tingimustele ja mida arvutatakse igal aastal 31. detsembri seisuga viimase 12 kuu

keskmisena.

Paragrahv 18. Kehtiv § 18 sätestab miinimumnõude kohaldamise tingimused

konsolideerimisgrupi suhtes.

Lõikes 2 asendatakse viide §-le 17 viidetega §-dele 17, 171 ja 174. Lõikes sätestatakse

Finantsinspektsioonile kohustus kehtestada miinimumnõue kriisilahendussubjektile või kogu

konsolideerimisgrupile, kui Finantsinspektsioon on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus.

Miinimumnõude kehtestamisel peab kriisilahendusasutus hindama paragrahvis sätestatud 17

miinimumnõude määramise tingimusi ning seda, kas vastavalt kriisilahenduskavale toimub

kolmandas riigis asutatud konsolideerimisgruppi kuuluva tütarettevõtja kriisilahendus eraldi.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et seni kehtinud sõnastuses olnud viide on

võrreldes BRRD2 artikli 45e lõikega 2 liiga kitsas. Täpsemalt, artikli lõikes 2 viidatakse

artiklitele 45b–45d, millele vastavad käesoleva seaduse §-d 17, 171 ja 174. Uue sõnastusega

laiendatakse asjaolusid, millega Finantsinspektsioon peab arvestama miinimumnõude

kehtestamisel, täpsemalt võtma arvesse kõlblike kohustuste erisusi (§ 171) ja miinimumnõude

määramise tingimusi globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi

globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks (§ 174).

Lõiget 32 muudetakse tulenevalt selles esinevates viidete pärast. Täpsemalt, lõige 32 viitas seni

kehtinud sõnastuses kaks korda käesoleva seaduse § 19 lõikele 8. Käesoleva eelnõuga

tunnistatakse lõike 8 punktid 9 ja 10 kehtetuks ning viiakse üle § 19 uude lõikesse 81, et eristada

BRRD2 artikli 45f lõike 2 kohaselt omavahendeid ja instrumente, mida § 19 lõigetes 1, 2, 5 ja

6 nimetatud ettevõtjad peavad kasutama miinimumnõude täitmiseks (vt § 19 lõigete 8 ja 81

selgitusi). Põhjusel, et BRRD2 artikli 45h lõike 1 kolmas alalõige viitab direktiivi artikli 45

lõikele 2, tuleb käesolevas lõikes 32 muuta viiteid selliselt, et § 19 lõikele 8 asemel viidatakse

§ 19 lõigetele 8 ja 81.

Lõike 6 täiendamine. Paragrahvi 18 sisuks on lihtsustatult öeldes reguleerida miinimumnõude

määramise otsusele jõudmist konsolideerimisgrupi suhtes ning koostööd teiste lepinguriikide

kriisilahendusasutustega, kuivõrd konsolideerimisgrupp ise või selle krediidiasutused või

tütarettevõtjad ei pruugi olla konsolideerimisgrupiga samas riigis asutatud või tegutsevad.

Seega iseloomustab konsolideerimisgruppe piiriülesus, mis nõuab koostööd selle liikmesriigi

kriisilahendusasutusega, kelle haldusalas menetlust parajasti läbi viiakse, ning teise riigi

kriisilahendusasutusega. Käesolevas lõikes sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus otsustada

56

kriisilahendussubjekti miinimumnõude määramise üle, kui kriisilahendusasutus ei jõua nelja

kuu jooksul teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega ühisotsusele konsolideerimisgrupi

miinimumnõude määramises. Lõike 6 muutmise eesmärk on BRRD2 artikli 45h lõike 4 esimese

alalõike eeskujul täpsustada, et lõikes kirjeldatud otsuse tegemise õigust saab

Finantsinspektsioon rakendada vaid juhul, kui ta on kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutus.

Seni kehtinud sõnastuses polnud täpsustatud, millist rolli peab Finantsinspektsioon

kriisilahendussubjekti osas omama, et tal tekiks õigus teha iseseisvalt otsus miinimumnõude

määramise kohta. Varasema sõnastuse põhjal võis tekkida ekslik arusaam, et ainukeseks

iseseisva otsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et Finantsinspektsioon ei ole nelja kuu jooksul

jõudnud ühisotsusele teiste lepinguriigi kriisilahendusasutustega konsolideerimisgrupi

miinimumnõude määramise osas. Kuivõrd miinimumnõude määramine on

kriisilahendussubjekti suhtes kohustus, mille täitmist peab ta igal ajal tagama, peab lõike 6

sõnastus olema piisavalt selge nii Finantsinspektsioonile kui ka kriisilahendussubjektile, et

ennetada Finantsinspektsiooni poolset pädevuste ületamist.

Lõike 61 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõige 61 reguleerib olukorda, kui

Finantsinspektsioon ja teise lepinguriigi kriisilahendusasutus ei jõua nelja kuu jooksul

miinimumnõude määramises ühisotsusele seetõttu, et puudub kokkulepe käesoleva seaduse §-

s 19 (miinimumnõude kohaldamine konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutuse

suhtes) nimetatud nõude suuruses, mida kohaldatakse kriisilahenduse konsolideerimisgrupi

krediidiasutuse suhtes individuaalsel alusel, ning millised tingimused peavad olema täidetud

selleks, et Finantsinspektsioon saaks vastava otsuse teha tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes

iseseisvalt.. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et seni kehtinud sätte sõnastusest

ei selgu, kas Finantsinspektsioon peab otsuse tegemiseks olema Eestis asutatud tütarettevõtja

krediidiasutuse kriisilahendusasutus. Vastava selguse puudumine mõjutab otseselt aga

käesoleva paragrahvi lõike 63 punkti 1 rakendamist. Kooskõla tagamiseks BRRD2 artikli 45h

lõike 5 esimese alalõikega ning selguse loomiseks § 18 enda siseselt lisatakse lõike 61

sissejuhatava lauseosa algusesse lisatakse täiendav tekstiosa, mille kohaselt peab

Finantsinspektsioon olema Eestis asutatud tütarettevõtja krediidiasutuse kriisilahendusasutus.

Lõike 8 muutmine. Seni kehtinud lõike 8 sõnastuse kohaselt oli Finantsinspektsioonil õigus

esitada kaebus konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuste miinimumnõude

kindlaksmääramise kohta Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele § 18 lõikes 6 nimetatud

nelja kuu jooksul või enne ühisotsusele jõudmist. Lõikega 8 on üle võetud BRRD2 artikli 45h

lõike 4 neljas ja viies alalõige. Euroopa Komisjon on tuvastanud kõnealuses sättes kaks

puudust. Esiteks, erinevalt direktiivis sätestatust, ei erista lõige 8, et miinimumnõude

kindlaksmääramise kohta on võimalik esitada kaebust kahel eraldiseisval alusel:

kriisilahenduse konsolideerimisgrupi konsolideeritud tasandil iga kriisilahendussubjekti suhtes

ja individuaalsel alusel iga kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes. Just

viimane alus kaebuse esitamiseks on lõikest 8 puudu. Teiseks, sättes viidatakse vaid lõikes 6

sätestatud neljakuulisele tähtajale. Samasisuline tähtaja tingimus sisaldub ka § 18 lõikes 61.

Võttes arvesse komisjoni ettepanekuid, lisatakse lõikesse 8 tingimus, et kaebust on võimalik

esitada ka individuaalsel alusel ning viide lõikele 61.

Paragrahv 181. Kehtiv § 181 sätestab konsolideerimisgruppi kuuluva kriisilahendussubjekti

erisused.

Lõike 3 muutmine. Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatakse kriisilahenduse käigus

kaetava kahjumi ja rekapitaliseerimise summast tuleneva miinimumnõude tasemed ja nende

arvutamise viisid, kui kriisilahendussubjekt on globaalne süsteemselt oluline ettevõtja ning ta

57

kuulub konsolideerimisgruppi, mille koguvarade maht ületab 100 miljonit eurot. Lõikega 3

antakse Finantsinspektsioonile õigus rakendada lõikes 1 reguleeritud nõuet

kriisilahendussubjekti suhtes, kes ei ole globaalne süsteemselt oluline ettevõtja ning kelle

koguvarade maht ei üle 100 miljonit eurot, kuid kes võib Finantsinspektsiooni hinnangul

mõistliku tõenäosusega põhjustada maksejõuetuse korral süsteemse riski. Seni kehtinud lõike

3 sõnastuses viidatakse erisuse tegemisel vaid lõikele 1. Euroopa Komisjon on juhtinud

tähelepanu sellele, et kuivõrd lõiked 1 ja 2 on omavahel olemuslikult seotud sätted, tuleb

lõikesse 3 lisada ka viide lõikele 2. Taoline viitamine on kooskõlas ka BRRD2 artikli 45c lõike

5 esimese kahe alalõikega. Uue sõnastusega lisatakse viide käesoleva paragrahvi lõikele 2.

Lõikega 7 sätestatakse üleminekuaeg miinimumnõuete kohaldamisele kolme aasta jooksul

pärast kuupäeva, kui kriisilahendussubjekt või konsolideerimisgrupp, kuhu

kriisilahendussubjekt kuulub, on hinnatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 tingimustele

vastavaks. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et BRRD2 artikli 45m lõige 4 teeb

viite artikli 45c lõigetele 5 ja 6, millele peaksid vastama käesoleva paragrahvi lõige 2 ning

seaduse § 174 lõiked 6 ja 7. Seega pole viited lõigetele 1 ja 3 asjakohased üleminekuaja

kontekstis. Muudatusega asendatakse tekstiosa ,,lõigetes 1 ja 3“ tekstiosaga ,,lõikes 2 ja

käesoleva seaduse § 174 lõigetes 6 ja 7“.

Paragrahv 19. Kehtiv § 19 sätestab miinimumnõude kohaldamise tingimused

konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes.

Lõike 1 muutmine. Lõikes 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks ning kehtima jääv punkt 1

ühendatakse lõike sissejuhatava lauseosaga üheks tervikuks. Lõige 1 võttis üle BRRD esimese

verisooni artikli 45 lõike 10 esimese alalõigu ning selle punktid a ja b. Sättega reguleeritakse

Finantsinspektsiooni kohustust kehtestada miinimumnõue konsolideerimisgrupi

tütarettevõtjast krediidiasutusele, kui see on asutatud Eestis, ning tingimusi, mida

Finantsinspektsioon peab nõude määramisel arvesse võtma. Direktiivi esimestes versioonides

sisaldas artikkel 45 kõiki miinimumnõude kohaldamise tingimusi. Nüüdseks on

miinimumnõude regulatsiooni täiendatud 13 uue artikliga, mistõttu on kaotanud relevantsuse

kõnealune punkt b. Sellele vastab käesoleva seaduse § 19 lg 1 punkt 2, mille kohaselt võetakse

miinimumnõude kehtestamisel Finantsinspektsiooni poolt konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast

krediidiasutusele, mis on asutatud Eestis, arvesse käesoleva seaduse § 18 lõikes 2 nimetatud

miinimumnõuet konsolideerimisgrupi tasandil. Taoline käsitlus läheb vastuollu direktiivi

viimase versiooniga. Seetõttu on punkt 2 kaotanud oma relevantsuse nii seaduse kui ka

direktiivi kontekstis ja tunnistatakse kehtetuks. Kehtima jääb lõike 1 punkt 1, mille kohaselt

tuleb miinimumnõude kehtestamisel võtta arvesse käesoleva seaduse § 17 lõikes 7 sätestatud

kriteeriume, eelkõige krediidiasutuse suurust, äri- ja rahastamismudelit ning riskiprofiili.

Punktile 1 vastab oma mugandatud kujul artikkel 45c lõike 1 punkt d.

Lõike 3 muutmine. Seni kehtinud sätte sõnastuse kohaselt ei arvestata individuaalse

miinimumnõude täitmisest vabastatud krediidiasutust konsolideerimisgrupi omavahendite ja

kõlblike kohustuste miinimumnõude kehtestamisel konsolideerimisgrupi koosseisu. Lõikega

võetakse üle BRRD2 artikli 45a lõige 2. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

direktiivi alusel ei pea miinimumnõuet täitma 1) hüpoteekpangad (§ 17 lõige 3), 2)

tütarettevõtja, kes ei ole kriisilahendussubjekt, kui täidetud on BRRD2 artikli 45f lõikes 3

sätestatud tingimused ning 3) tütarettevõtja, kes ei ole kriisilahendussubjekt, kui täidetud on

BRRD2 artikli 45f lõikes 4 sätestatud tingimused. Lisaks miinimumnõude vabastusele kehtib

üksnes hüpoteekpankade puhul ka mitte-konsolideerimise erand, mis on reguleeritud käesoleva

seaduse § 18 lõikes 21. Seni kehtinud sätte sõnastus on võrreldes artikli 45a lõike 2 sõnastusega

58

liiga lai, jättes ekslikult mulje, et konsolideeritud konsolideerimisgrupi omavahendite ja

kõlblike kohustuste miinimumnõude vabastus kehtib ka tütarettevõtjate, kes täidavad artikli 45f

lõigete 3 või 4 tingimusi. Sättes selguse loomiseks ning kooskõla tagamiseks direktiiviga

sõnastatakse lõige 3 ümber nii, et individuaalse miinimumnõude täitmisest vabastatud ja

käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud hüpoteekkrediidiiga tegelevat krediidiasutust ei

arvestata konsolideeritud konsolideerimisgrupi omavahendite ja kõlblike kohustuste

miinimumnõude kehtestamisel konsolideerimisgrupi koosseisu.

Lõikest 4 eemaldatakse Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja õigus

kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud nõuet krediidiasutuse suhtes, kuna käesolev

paragrahv käsitleb ainult miinimumnõude kohaldamist konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast

krediidiasutuste suhtes ning lõikes 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioon kehtestab

miinimumnõude konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutusele, kui see on asutatud

Eestis. Seega tekib kahe sätte vahel ebaselgus, milliste isikute suhtes antud paragrahv kohaldub.

Ebaselguse lahendamiseks eemaldatakse lõikest 4 sõnad ,,krediidiasutuse või muu“, tagamaks,

et lõige reguleerib vaid nõuete seadmist konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes, kes on

kriisilahendussubjekti tütarettevõtja, kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt. Muudatusega

tagatakse ka kooskõla BRRD2 artikli 45f lõike 1 teise alalõikega.

Lõikega 7 kohustatakse käesolevas paragrahvis nimetatud krediidiasutustele miinimumnõuete

määramisel arvestama käesoleva seaduse §-ga 18 ning kui see on kohaldatav, siis § 81 lõikega

6. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu, et viide § 81 lõikele 6 ei oma miinimumnõude

määramise kontekstis relevantsust põhjusel, et too säte reguleerib kriisilahenduskolleegiumi

loomist Finantsinspektsiooni ja asjaomase lepinguriigiga, kui kolmandas riigis asutatud

krediidiasutusel või konsolideerimisgrupi emaettevõtjal on Eestis ja lisaks vähemalt veel ühes

lepinguriigis tütarettevõtja või olulise tähtsusega filiaal. Lõige 7 võtab üle BRRD2 artikli 45f

lõike 1 viienda alalõike ning selles tehakse viited direktiivi artiklitele 45h ja 89. Artikkel 89

vastab käesoleva seaduse §-le 811, millega reguleeritakse Euroopa kriisilahenduskolleegiumi

moodustamist. Põhjusel, et viide § 81 lõikele 6 oli liiga kitsas ning asjakohatu direktiivi artikkel

45f lõike 1 viienda alalõike kontekstis, asendatakse viide § 81 lõikele 6 viitega §-le 811. Lisaks

tõstetakse loetavuse huvides tekstiosa ,,kui see on kohaldatav“ uues sõnastuses § 811 viite ette,

kuivõrd see täpsustab viite kohaldamist.

Lõike 8 muutmine. Lõike muutmise aluseks on BRRD2 artikli 45f lõike 2 ebakorrektne

ülevõtmine. Sättes esitatakse loetelu meetmetest ja instrumentidest, millega peab käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud ettevõtja täitma miinimumnõude. Euroopa Komisjon on

lõike 8 osas esitanud mitu märkust. Esiteks, viited lõigetes 1 ja 2 nimetatud ettevõtjatele

(vastavalt konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutus, mis on asutatud Eestis, ja

krediidiasutus, kes on kriisilahendussubjekti või kolmanda riigi ettevõtja tütarettevõtja, kuid ei

ole ise kriisilahendussubjekt) ei ole ammendavad, kuivõrd need ei hõlma ettevõtjaid, kes on

nimetatud käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 (vastavalt Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja,

kes ole ise kriislahendussubjekt, kuid on kolmanda riigi ettevõtja tütarettevõtja, ja

krediidiasutus, kes on keskasutusega püsivalt seotud, kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt,

keskasutus, kes ei ole ise kriisilahendussubjekt, ja kriisilahendussubjekt kelle suhtes ei

kohaldata § 18 lõikes 22 nimetatud nõuet). Põhjusel, et lõigetes 5 ja 6 nimetatud ettevõtjatele ei

ole direktiivis või käesolevas seaduses ette nähtud eraldiseisvaid meetmeid, millega täita

miinimumnõuet, peab lõige 8 hõlmama ka need kõnealused ettevõtjad. Lõike 8 subjektide ringi

laiendamiseks täiendatakse lõike sissejuhatavat lauseosa viidetega lõigetele 5 ja 6.

59

Teiseks, Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et erinevalt lõikest 8, on artikli 45f

lõige 2 kahetasandiline, sätestades nii kohustused kui omavahendid, mida tuleb kasutada

miinimumnõude täitmiseks. Seega on tegemist kumulatiivsete vahenditega ehk ettevõtja peab

valima vähemalt ühe meetme ja ühe omavahendi. Lõikes 8 esitatakse kohustused ja

omavahendid üksteise jaoks alternatiivsete vahenditena, jättes ekslikult ettevõtjale võimaluse

täita nõue ainult kohustuste või omavahenditega. Taoline käsitlus läheb vastuollu artikli 45f

lõikega 2. Direktiivi ülevõtmisest tingitud vea parandamiseks tunnistatakse lõike 8 punktid 9

ja 10, mis sätestavad sobilikud omavahendid, kehtetuks ning viiakse üle käesoleva paragrahvi

uude lõikesse 81. Vastavate muudatustega tagatakse kõige ökonoomsemalt ja efektiivsemalt

lõike 8 kahetasandilisus ning sobilike vahendite kumulatiivsus üksteise suhtes.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 81–83. Uue lõikega 81 sätestatakse, et lisaks käesoleva

paragrahvi lõikes 8 loetletud kohustustele peab käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 5 ja 6

nimetatud ettevõtja täitma miinimumnõude kohustuse ühe või mitme omavahendiga. Lõikes 81

sätestatakse loetelu omavahenditest, mille vahel on ettevõtjal võimalik valida. Omavahendite

variandid leidsid seni lõike 8 sõnastuses kajastust punktidena 9 ja 10 ning võtsid üle BRRD2

artikli 45f lõike 2 punkti b. Uue sõnastusega väljendatakse neid punkte lõike 81 punktides 1–3.

Kehtetuks tunnistatud punkti 9 sõnastus võetakse üle lõike 81 punktiga 1. Kehtetuks tunnistatud

punkt 10 koondas ühe omavahendi võimalusena artikli 45f lõike 2 punkti b alapunkti ii kaks

alternatiivi. Kuigi punktis 10 olid need omavahendite liigid eraldatud sõnaga ,,või“, ei

võimaldanud punkti 10 sõnastus nendel piisavalt adekvaatselt vahet teha. Eristamise ja

loetavuse huvides alternatiivid eraldatakse ja paigutatakse lõike 81 punktidesse 2 ja 3.

Lõigetega 82 ja 83 võetakse üle BRRD2 artikli 45f uued lõiked 2a ja 2b, mis on lisatud BRRD3

muudatuste tulemusel. Lõike 82 sissejuhatava lauseosaga sätestatakse, et kui käesoleva

paragrahvi lõigetes 2, 4, 6 ja 7 nimetatud ettevõtja täidab käesoleva seaduse § 17 lõikes 1

sätestatud nõuet konsolideeritud alusel, hõlmab selle ettevõtja omavahendite ja kõlblike

kohustuste summa kohustusi, mille on käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaselt emiteerinud

Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja, kes kuulub vastava ettevõtja konsolideerimise ulatusse.

Nendeks kohustusteks on sissejuhatava lauseosale järgneva loetelu kohaselt kohustused, mis on

emiteeritud kriisilahendussubjekti jaoks ja mille ta on ostnud otse või kaudselt teiste samasse

kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu, kes ei ole hõlmatud selle

ettevõtja konsolideerimisgrupi ulatusega, kes täidab käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud

miinimumnõuet (punkt 1), ja kohustused, mis on emiteeritud olemasoleva aktsionäri jaoks, kes

ei kuulu samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi (punkt 2). Lõige 83 täpsustab lõike 82

punktides 1 ja 2 nimetatud kohustused ei või ületada summat, mis määratakse kindlaks,

lahutades konsolideerimise ulatusse kuuluva tütarettevõtja suhtes kohaldatavast

miinimumnõude summast, mis on määratud käesoleva seaduse § 17 lõike 1 alusel, kõigi lõike

83 sissejuhatavale lauseosale järgneva loetelu elementide summa. Nendeks elementideks on

kohustused, mis on emiteeritud käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud nõuet

konsolideeritud alusel täitva ettevõtja jaoks ja mille ta on ostnud kas otse või kaudselt teiste

samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kaudu, kes kuuluvad

vastava ettevõtja konsolideerimise ulatusse (punkt 1), ja käesoleva paragrahvi lõike 81 kohaselt

emiteeritud omavahendite summa (punkt 2).

Lõike 9 punkti 3 muutmine. Lõikega 9 sätestatakse kumulatiivsed tingimused, mille kõigi

täitmisel võib Finantsinspektsioon loobuda miinimumnõude kohaldamisest sellise

tütarettevõtja suhtes, kes ei ole kriisilahendussubjekt, kui nii tütarettevõtja kui ka

kriisilahendussubjekt on asutatud Eestis ning nad kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi.

Muudatusega jäetakse punkti 3 lause esimesest poolest ära tekstiosa ,,Finantsinspektsiooni

60

finantskriisi lahendamise funktsiooni täitjale“. Tegemist on BRRD2 artikli 45f lõike 3 punkti d

ülevõtmisel tekkinud veaga, kuna punkt d sätestab, et kriisilahendussubjekt peab tõendama

pädevale asutusele, et tütarettevõtja juhtimine vastab usaldusnõuetele. Vastavaks pädevaks

asutuseks on krediidiasutuste seaduse § 96 lg 1 kohaselt vaid Finantsinspektsioon, mitte

Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja. Uue sõnastusega viiakse

punkt 3 vastavusse artikli punktiga d ning tagatakse, et kriisilahendussubjekti

tõendamiskohustus kehtib vaid Finantsinspektsiooni suhtes.

Lõike 11 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõikega 11 antakse Finantsinspektsioonile õigus

teha erand lõikes 9 nimetatud kõigi tingimuste täitmiseks tütarettevõtja suhtes, kui tütarettevõtja

on täitnud lõike 9 punktides 1 ja 2 nimetatud tingimused ning suudab käesolevas seaduses

sätestatud miinimumnõude täielikult või osaliselt täita kriisilahendussubjekti antava garantiiga.

Sättes kehtestatakse seitse nõuet, millele garantii peab eelnevalt vastama. Sissejuhatavas

lauseosas tehakse kaks muudatust Euroopa Komisjoni ettepanekul. Esiteks, BRRD2 artikli 45f

lõike 3 ja punki a eeskujul lisatakse lauseosasse tingimus, et nii tütarettevõtja kui ka

kriisilahendussubjekt peavad olema asutatud Eestis ning nad peavad kuuluma samasse

konsolideerimisgruppi. Seni kehtinud sõnastus seadis garantii kasutamise tingimuseks vaid

käesoleva paragrahvi lõike 9 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimuste täitmist, jättes tähelepanuta,

et lõige 11, mis võtab üle direktiivi artiklis 45f lõikes 5 sätestatu, teeb viite sama artikli lõike 3

punktides a ja b sätestatud tingimustele. Punkt b on üle võetud juba käesoleva paragrahvi lõike

9 punktiga 1. Selleks, et tagada ka punkti a korrektne ülevõtmine ning hõlmatus lõikega 11,

tuleb sissejuhatavat lauseosa täiendada eespool kirjeldatud tingimuse võrra. Teiseks, lauseosa

muudatusega eemaldatakse viide lõike 9 punktile 2, põhjusel, et lõike 11 punkt 7 juba sisaldab

vastavat tingimust ning tegu oleks sama mõtte dubleerimisega ühes lõigus. Uue sõnastusega

nähakse edaspidi ette vaid üks tingimus, mille täitmisel on Finantsinspektsioonil õigus

rakendada lõike 9 erisust miinimumnõude täitmise kohustuse osas.

Lõike 11 punkti 3 muudatusega asendatakse viide asjaõigusseaduses määratletud

finantstagatiskokkuleppele viitega finantstagatise direktiivile, et hõlmata ka teiste riikide

õigusele vastavad finantstagatiskokkulepped.

Seaduse täiendamine §-ga 191. Uue paragrahviga sätestatakse konsolideerimisgrupi

tütarettevõtjast krediidiasutuse miinimumnõude kohaldamise erisused.

Paragrahviga § 191 võetakse üle BRRD3 tulenevad muudatused BRRD2 artiklis 45f.

Muudatustega lisatakse lõike 1 kolmanda alalõigu järele uus ehk neljas alalõige ning artiklit

täiendatakse lõigetega 2a ja 2b (vt § 19 lõigete 82 ja 83 selgitusi). Kuigi artikkel 45f on üle

võetud käesoleva seaduse §-ga 19, tuleks seadust täiendada §-ga 191 põhjusel, et artikli

muudatused sätestavad erandi §-s 19 sisustatud miinimumnõude kohaldamise kohta

konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes. Seetõttu võib §-i 19 täiendamine

uute lõigetega raskendada erandite tuvastamist seaduse lugeja jaoks ilma liigsete raskusteta

ning minna vastuollu hea õigusloome põhimõtetega.

Lõikega 1 võetakse üle artikli 45f lõike 1 neljanda alalõike sissejuhatav lauseosa ja sätestatakse,

et erandina käesoleva seaduse § 19 lõigetes 2 ja 4 sätestatust võib Finantsinspektsioon määrata

tütarettevõtja jaoks kindlaks käesoleva seaduse §-s 172 sätestatud nõude konsolideeritud alusel.

Vastavateks eranditeks § 19 lõigete 2 ja 4 kohaselt on miinimumnõude täitmine individuaalsel

alusel krediidiasutuse puhul, kes on kriisilahendussubjekti või kolmanda riigi ettevõtja

tütarettevõtja, kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt (lõige 2), ja Finantsinspektsiooni

finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja õigus otsustada pärast finantsjärelevalve funktsiooni

61

täitjaga konsulteerimist kohaldada §-s 19 sätestatud nõuet krediidiasutuse või muu

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes, kes on kriisilahendussubjekti tütarettevõtja,

kuid ei ole ise kriisilahendussubjekt (lõige 4). §-ga 172 sätestatakse miinimumnõude määramise

tingimused Finantsinspektsioonile.

Lõikega 2 võetakse üle artikli 45f lõike 1 neljanda alalõike sissejuhatavale lauseosale järgneva

loetelu punkti a alapunktid i ja ii ning punkt b. Lõike 2 sissejuhatava lausega sätestatakse, et

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud erandi kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik

lõikele järgnevas loetelus nimetatud tingimused. Punkti 1 kohaselt peab kriisilahendussubjekt

omama osalust tütarettevõtja üle või tema suhtes kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 1042

nimetatud täiendavate omavahendite nõuet ainult konsolideeritud alusel ning käesoleva seaduse

§-s 172 sätestatud miinimumnõude kindlaksmääramine konsolideeritud alusel ei too kaasa

asjaomasesse konsolideerimise ulatusse kuuluvatest ettevõtjatest koosneva alagrupi

rekapitaliseerimise vajaduste ülehindamist käesoleva seaduse § 172 lõike 1 punkti 2

kohaldamisel, seda eelkõige juhul, kui samas konsolideerimise ulatuses on

likvideerimissubjektide osakaal suur. Punkti 2 kohaselt ei kahjusta käesoleva seaduse §-s 172

sätestatud nõude konsolideeritud alusel täitmine asjaomase nõude individuaalse täitmise asemel

konsolideerimisgrupi kriisilahendusstrateegia usaldusväärsust, teostatavust, tütarettevõtja

võimet täita omavahendite nõuet pärast allahindamise ja teisendamise õiguse kasutamist ning

kahjumi sisemise ülekandmise ja rekapitaliseerimise mehhanismi asjakohasus, sealhulgas

asjaomase tütarettevõtja või muude kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluvate

ettevõtjate asjaomaste kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamine või

teisendamine on kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 56.

Lõikega 3 võetakse üle artikli 45f lõike 1 neljanda alalõike punkti a alapunktis i sätestatud

tingimused kriisilahendussubjekti osaluse omamise kohta tütarettevõtjas. Lõike 3 sissejuhatava

lauseosaga sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud osaluse puhul

peavad olema täidetud kõik lõikele järgnevas loetelus nimetatud tingimused. Punkti 1 kohaselt

peab kriisilahendussubjekt olema Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev

finantsvaldusettevõtja või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja.

Punkti 2 kohaselt on nii tütarettevõtja kui ka kriisilahendussubjekt asutatud samas lepinguriigis

ning nad kuuluvad samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi. Punkti 3 kohaselt ei oma

kriisilahendussubjekt osalust ühegi tütarettevõtja krediidiasutuse või käesoleva seaduse § 2

lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtja tütarettevõtjas, kui selle tütarettevõtja suhtes

kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud nõudeid või §-s 172 nimetatud

miinimumnõuet. Punkti 4 kohaselt mõjutaksid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 575/2013 artikli 72e lõike 5 kohaselt nõutavad mahaarvamised tütarettevõtjat

ebaproportsionaalselt.

Paragrahv 21. Seni kehtinud § 21 sätestas miinimumnõude täitmise asendamise kohustuste ja

nõudeõiguste teisendamise lepinguga.

Paragrahv 21 tunnistatakse kehtetuks. Seni kehtinud § 21 võttis üle BRRD artikli 45 lõiked

13–15. Paragrahviga anti krediidiasutusele võimalus täita miinimumnõude kohustus osaliselt

individuaalsel või konsolideeritud alusel kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise lepingu

sõlmimise teel, kui selle olid Finantsinspektsioon ja teine asjaomase lepinguriigi

kriisilahendusasutus heaks kiitnud. Nagu on eelpool § 19 lõike 1 punkti 2 kehtetuks

tunnistamise selgituste juures kommenteeritud, on direktiivi muutmisega oluliselt laiendatud

artiklit 45 ning seda on täiendatud 13 uue artikliga. Hetkel kehtiv direktiivi versioon ei näe ette

võimalust asendada miinimumnõude täitmist lepinguga. Samuti puudub käesoleva seaduse

62

kontekstis ning Eesti kriisiennetus ja -lahenduspraktikat vaadeldes vajadus miinimumnõude

täitmise asendamise funktsiooniks. Paragrahv 21 annab nii krediidiasutusele kui ka

Finantsinspektsioonile laiemad õigused kui näeb ette direktiiv miinimumnõude täitmise

regulatsiooni osas. Kuivõrd § 21 ei ole seni leidnud Eesti praktikas kasutus, puuduvad ka muud

õiguslikud argumendid ja huvid sätte kehtima jätmiseks. Seetõttu tunnistatakse § 21 kehtetuks.

Paragrahv 22. Kehtiv § 22 sätestab kohustuste teisendamise õiguse sätestamise lepingutes.

Lõike 21 muutmine. Lõikega 1 kohustatakse krediidiasutust või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluvat isikut leppima sõlmitavas lepingus, millest tulenevale

kohustusele kohaldatakse kolmanda riigi õigust, et võlausaldaja, kohustuse aluseks olev lepingu

teine pool või võlainstrumendi omandaja tunnistab, et lepingust tuleneva kohustuse suhtes võib

kohaldada allahindamise või teisendamise õigust ning ta nõustus kohustuse põhiosa või

maksmisele kuuluva jäägi mis tahes vähendamise, teisendamise või tühistamisega

kriisilahendusmenetluses. Lõikega 21 kohustatakse krediidiasutust teavitama

Finantsinspektsiooni olukorrast, kus krediidiasutus on arvamusel, et lõikes 1 sätestatud nõudeid

ei ole võimalik täita. Euroopa Komisjon on § 22 osas juhtinud tähelepanu kahele puudusele.

Esiteks, direktiivist on üle võtmata artikli 55 lõike 2 neljanda alalõike teine lause, mis reguleerib

kohustuste rahuldamisjärku. Direktiivi sõnastuse kohaselt on artikli 55 lõike 2 esimeses

alalõikes nimetatud kohustused kõrgema rahuldamisjärguga kui direktiivi artikli 108 lõike 2

punktides a, b, c ja artikli 108 lõikes 3 nimetatud kohustused. FELS-is vastavad direktiivi

sätetele käesoleva paragrahvi lõike 21 teine lause ning krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1

punkt 51. Lõikes 21 sätestatud kohustused, mis on kõrgema rahuldamisjärguga, leiab viite kaudu

tegelikult käesoleva paragrahvi lõikest 1. Kõnealused kohustused on määratud lepingus, mille

on sõlminud omavahel krediidiasutus või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv isik

teise osapoolega ning lepingust tulenevatele kohustustele kohaldatakse kolmanda riigi õigust.

Madalama rahuldamisjärguga kohustused on krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1 punkti 51

kohaselt muud tagamata nõuded, mis tulenevad võlainstrumentidest, mille lepinguline

lõpptähtaeg on vähemalt üks aasta arvates nende emiteerimisest, ja mis ei sisalda

tuletisinstrumentide tunnuseid ega ole ise tuletisinstrumendid ning mille emiteerimisega seotud

lepingulises dokumentatsioonis ja asjakohasel juhul prospektis on selgelt osutatud nõude

madalamale rahuldamisjärgule. Seega antakse lepingulistele kohustustele, millest tulenevatele

kohustustele kohaldatakse kolmanda riigi õigust, kõrgem rahuldamisjärk võlainstrumentidest

tulenevatele kohustustele. Põhjusel, et nõuete rahuldamisjärkude selgus teeb erandi

traditsioonilisele pankrotimenetluses sätestatud rahuldamisjärgule, on oluline, nii käesolev

seadus, krediidiasutuste seadus kui ka pankrotiseadus oleksid omavahel balansis ning nõuete

rahuldamisjärgud oleksid ettenähtavad võlausaldajatele. Selleks lisatakse lõikesse 21 kolmas

lause, milles sätestatakse, et lõike 21 teises lauses nimetatud kohustused on kõrgema

rahuldamisjärguga, kui kohustused, mis on nimetatud krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1

punktis 51.

Teiseks, § 22 on jäänud üle võtmata BRRD2 artikli 55 lõike 2 esimese alalõigu teine lause,

kuigi käesoleva paragrahvi lõige 21 võtab üle artikli kaks esimest alalõiku. Nagu eelpool

selgitatud, pannakse krediidiasutusele lõikega 21 kohustus teavitada Finantsinspektsiooni

hinnangust, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusi ei ole võimalik täita. Lõikest

21 on välja jäänud täpsustus selle kohta, et krediidiasutus või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluv isik peab esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel ja mõistliku

aja jooksul peale teate saamist kogu käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud teabe, et

kriisilahendusasutusel oleks võimalik hinnata teate mõju puudutatud krediidiasutuse või temaga

63

samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kriisilahenduskõlblikkusele. Selleks, et tagada

kooskõla direktiiviga ning selgelt sätestada Finantsinspektsiooni õigused ning krediidiasutuse

või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kohustused, täiendatakse lõiget 21

neljanda lausega.

Paragrahv 221. Kehtiv § 221 sätestab miinimumnõudega seotud aruannete esitamise

tingimused.

Lõige 1 muudetakse. Käesoleva lõikega sätestatakse, et krediidiasutus esitab

Finantsinspektsioonile miinimumnõude täitmisega seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 15 alusel kehtestatud aruanded. Lõikega 1 on võetud üle

BRRD2 artikli 45i lõike 5 viies alalõige. Euroopa Komisjon on selgitanud, et vastav direktiivi

säte annab EBA-le õiguse kehtestada tehnilisi standardeid, mille põhjal peavad lepinguriikide

ettevõtjad koostama aruandeid, mistõttu ei ole viies alalõige lepinguriikidele kohustuslik

ülevõtmiseks ning käesolevat seadust arvestades ka asjakohane. Komisjoni hinnangul on

paragrahvi üle võtmata direktiivi artikli 45i lõike 1 esimene alalõige, millega kehtestatakse

ettevõtjatele kohustus esitada oma pädevatele asutustele ja kriisilahendusasutustele aruanne

miinimumnõude täitmise kohta.

Võttes arvesse komisjoni märkusi, muudetakse käesoleva paragrahvi lõiget 1 selliselt, et sellega

võetakse üle direktiivi artikli 45i lõike 1 esimene alalõige. Lõike 1 uue sõnastusega sätestatakse,

et krediidiasutus esitab Finantsinspektsioonile miinimumnõude täitmise kohta sissejuhatavale

lauseosale järgnevas loetelus nimetatud teabe. Vastavaks teabeks on omavahendite summa, mis

vastab käesoleva seaduse § 19 lõike 81 tingimustele, kui see on asjakohane, kõlblike kohustuste

summa ning nende summade vähendamine vastavalt käesoleva seaduse § 17 lõikele 2 pärast

ükskõik milliste asjakohaste mahaarvamiste tegemist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele 75e–72j (punkt 1), muude teisendatavate kohustuste

summa (punkt 2), käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud summade struktuuri,

tähtajaprofiili, nendest tulenevate nõuete rahuldamisjärgu tavalises maksejõuetusmenetluses

(punkt 3), ja selgituse selle kohta, kas punktides 1 ja 2 nimetatud summasid reguleeritakse

kolmanda riigi õigusega, esitades ka vastava riigi nime, ning kas summade reguleerimine

kolmanda riigi õigusega sisaldab lepingulisi tingimusi, millele on osutatud käesoleva seaduse

§ 22 lõigetes 1, 11 ja 3 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 52

lõike 1 punktides p ja q ning artikli 63 esimese lõigu punktides n ja o (punkt 4). Kõik lõike 1

loetelus nimetatud teave kuulub esitamisele kumulatiivselt.

Paragrahvi täiendamine lõikega 11. Tulenevalt § 221 lõike 1 muutmisest täiendatakse

paragrahvi lõikega 11 ning sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud

teavet teisendatavate kohustuste summade kohta ei pea esitama krediidiasutus, kes omab

vastava teabe esitamise kuupäeval kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 1 punktiga 1 arvutatud

omavahendeid ja kõlblikke kohustusi summas, mis moodustab vähemalt 150 protsenti

käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud nõudest. Uue lõikega võetakse üle BRRD2 artikli

45i lõike 1 teine alalõige ning täpsustatakse teisendatavate kohustuste summade kohta teabe

avaldamise tingimusi.

Lõike 2 tekst loetakse teiseks lauseks ning lõiget täiendatakse esimese lausega. Käesoleva

lõikega sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud aruandeid lühemate perioodide kohta, kui on Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 alusel kehtestatud aktis sätestatud. Tulenevalt § 221 lõike

1 muutmisest on käesolevat lõiget sobilik täiendada uue lausega, millega võetakse üle direktiivi

64

artikli 45i lõike 2 esimene alalõige ning täpsustatakse lõikes 1 sätestatud aruannete esitamise

sagedust. Seetõttu loetakse lõike 2 tekst teiseks lauseks ning esimese lausega sätestatakse, et

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud teave esitatakse Finantsinspektsioonile

vähemalt üks kord poolaasta jooksul ning punktides 2 ja 3 nimetatud teave vähemalt üks kord

aasta jooksul, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsioon nõuab lõikes 1 nimetatud teabe

esitamist tihedamini kui kord poolaasta või aasta jooksul.

Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Lõikega 3 sätestati, et krediidiasutus, kelle

kriisilahenduskavas on ette nähtud likvideerimine tavapärase maksejõuetusmenetluse alusel,

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aruandeid ei esita. Käesoleva lõikega võeti üle BRRD2

artikli 45i lõige 4. BRRD3 muudatustega loeti lõike 4 tekst esimeseks lauseks ning lõiget

täiendati teise lausega. Uues lauses viidatakse artikli 45i lõikele 3, mis võetakse käesolevas

eelnõus § 221 lõikega 5. Seega tekib seaduse ja direktiivi vahel normitehniline konflikt, kuivõrd

Eesti seadusloomes ei ole tavaks teha ühe paragrahvi siseselt viidet järgnevas lõikes sätestatule.

Eeltoodust tulenevalt tunnistatakse lõige 3 kehtetuks ning direktiivi artikli 45i lõike 4

muudatused võetakse üle § 221 lõikega 5.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 4 ja 5. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele,

et käesoleva paragrahviga ei ole üle võetud BRRD2 artikli 45i lõige 3, millega sätestatakse

seaduses käsitletud ettevõtjatele avalikustamise kohustus. Erinevalt § 221 lõikes 1 sätestatud

kohustusest, peab avaldamine toimuma avalikkuse, mitte Finantsinspektsiooni suunas, ning

avalikustamisele kuuluv teabe loetelu on lühem. Komisjoni märkusest tulenevalt täiendatakse

paragrahvi lõikega 4 ning sätestatakse, et krediidiasutus peab avaldama vähemalt kord aastas

teabe käesoleva seaduse § 19 lõikele 81 vastavate omavahendite, kui see on kohaldatav, ja

kõlblike kohustuste summa (punkt 1), käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kirjete struktuur,

nende tähtajaprofiil ja nendest tulenevate nõuete rahuldamisjärk tavalises

maksejõuetusmenetluses (punkt 2) ning teave käesoleva seaduse § 18 lõigetes 1, 21 ja 22 või §

19 lõigetes 2 ja 4–10 nimetatud miinimumnõude kohaldamise kohta, mis on väljendatud

vastavalt käesoleva seaduse § 17 lõikele 2.

Lõikega 5 võetakse üle BRRD2 artikli 45i lõige 4 (vt § 221 lõike 3 selgitusi) ja sätestatakse, et

käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 11 ja 4 sätestatut ei kohaldata likvideerimissubjekti suhtes,

välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsioon on määranud sellise ettevõtja puhul kindlaks

käesoleva seaduse § 17 lõikes 2 nimetatud nõude kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 175. Sellisel

juhul määrab Finantsinspektsioon käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud ettevõtja jaoks

kindlaks aruandlus- ja avalikustamiskohustuse sisu ja sageduse vastavalt Euroopa Komisjoni

rakendusmäärusele (EL) nr 2021/763, 23. aprill 2021, millega kehtestatakse rakenduslikud

tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL kohaldamiseks seoses omavahendite ja kõlblike

kohustuste miinimumnõude täitmise järelevalvelise aruandluse ja avalikustamisega. Aruandlus-

ja avalikustamiskohustus piirdub käesoleva seaduse §-s 175 sätestatud miinimumnõude

täitmisega. Finantsinspektsioon annab asjaomasele likvideerimissubjektile juhiseid aruandlus-

ja avalikustamiskohustuse täitmiseks.

Paragrahv 222. Kehtiv § 222 sätestab peatamisõiguse lepingulise tunnustamise tingimused

kriisilahenduses.

Lõike 1 esimest lauset täiendatakse osas, mis puudutab käesoleva seaduse §-s 401 sätestatud

teatud kohustuste peatamise õiguse tingimustega arvestamist juhul, kui krediidiasutus või

temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv isik sõlmivad finantslepingu, mille suhtes

65

kohaldatakse kolmanda riigi õigust, ning milles lepitakse kokku, et võlausaldaja või lepingu

teine pool nõustub, et Finantsinspektsioon võib kasutada finantslepingu suhtes käesoleva

seaduse § 43 lõikes 2 tulenevat õigust peatada kohustuste täitmine või piirata õigusi. Euroopa

Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et erinevalt BRRD2 artikli 71a lõike 1 sõnastusest,

puudub viide artiklile 33a, mis on käesolevas seaduses võetud üle paragrahviga 401 ning milles

sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus peatada krediidiasutuse või muu konsolideerimisgruppi

kuuluva ettevõtja lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused. Seni kehtinud lõike 1

sõnastuses viidatakse kooskõlas direktiiviga käesoleva seaduse § 43 lõikele 2, mis sisaldab

endas direktiivi artiklites 69, 70 ja 71 sätestatud krediidiasutuse sõlmitud lepingutest tulenevad

õigused, mille peatamise õigus on Finantsinspektsioonil. Põhjusel, et artiklite loetelu sisaldab

artiklit 33a, mille ülevõtmine on kaetud §-s 401, tuleb lõike esimese lause sõnastust täiendada

selliselt, et § 222 lõige sisaldaks viidet §-le 401.

Lõige 2 annab Finantsinspektsioonile kui konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusele õiguse

nõuda, et krediidiasutuse emaettevõtja tagaks, et tema kolmanda riigi tütarettevõtja lisab

finantslepingule käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimused. Euroopa Komisjon on

esitanud lõike 2 kohta kaks märkust.

Esiteks, lõike 2 sõnastusest on puudu BRRD2 artikli 71a lõike 2 täpsustuse selle kohta, et lõikes

1 nimetatud tingimuste lepingusse lisamine on vajalik vältimaks võimalust, et kui

kriisilahendusasutus kasutab õigust peatada kohustuste täitmine või piirata lepinguriigis

tegutseva emaettevõtja õigusi ja kohustusi, on see asjakohane põhjendus nende lepingute

ennetähtaegseks lõpetamiseks, peatamiseks või muutmiseks või tasaarvelduseks või

tasaarvelduse õiguse kasutamiseks või tagatisest tulenevate õiguste jõustamiseks. Täpsustuse

eesmärk on ennetada olukordi, kus Finantsinspektsiooni õigus n-ö sekkuda krediidiasutuse või

temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku sõlmitav leping, mille suhtes

kohaldatakse kolmanda riigi õigust, annaks lepingu pooltele võimalust lepingust lihtsustatult

öeldes välja astuda või mitte täita lepinguga võetud kohustusi. Kooskõla tagamiseks

direktiiviga ning lepingulistest kohustustest loobumise ennetamiseks lisatakse kõnealune täiend

lõikesse 2.

Teiseks, lõike 2 senine sõnastus on jätnud Finantsinspektsioonile justkui otsustusõiguse, kas

nõuda krediidiasutuse emaettevõtjalt lõikes 1 nimetatud tingimuste tagamist või mitte. Taoline

sõnastus läheb vastuollu artikli 71a lõike 2 sõnastusega, kus otsustuskoht on liikmesriigil, mitte

liikmesriigis asuval konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusel. Kuivõrd otsustamisõigus on

siinkohal Eestil ning valdkonna eest vastutaval ministeeriumil ehk Rahandusministeeriumil,

sõnastatakse lõige 2 ümber selliselt, et Euroopa Liidus tegutsev krediidiasutuse emaettevõtja

peab tagama lõikes 1 nimetatud tingimuste tagamise. Uue sõnastusega on väljendatud riigi otsus

Euroopa Liidus tegutsevate krediidiasutuste emaettevõtjate suhtes, et lõikes 1 nimetatud

tingimused tuleb alati emaettevõtja poolt tagada ning Finantsinspektsioon peab kontrollima

vastava kohustuse täitmist.

Paragrahv 28. Kehtiv § 28 sätestab kriisilahenduskava koostamise tingimused.

Lõikega 3 kohustatakse Finantsinspektsiooni, kui ta on konsolideerimisgrupi

kriisilahendusasutus ja konsolideerimisgrupi emaettevõtja on asutatud Eestis, koostama

koostöös konsolideerimisgruppi kuuluvate tütarettevõtjate finantsjärelevalve asutustega ja

konsulteerides konsolideerimisgruppi kuuluvate süsteemselt oluliste filiaalide

finantsjärelevalve asutustega koostama konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava ja seda ka

haldama. Lõikega 3 võetakse üle BRRD2 artikli 12 lõike 1 esimese alalõigu esimene lause.

66

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et mõiste ,,kriisilahendusasutus“ asemel on

lõikes 3 korduvalt kasutatud mõistet ,,finantsjärelevalve asutus“. Tegemist on ebakorrektse

mõistega põhjusel, et see ei hõlma endas tütarettevõtjate kriisilahendusasutusi ning

kriisilahenduskava koostamine peab toimuma koostöös tütarettevõtjate

kriisilahendusasutustega. Seetõttu asendatakse lõikes 3 tekstiosad ,,finantsjärelevalve

asutustega“ sõnaga ,,kriisilahendusasutustega“.

Lõike 4 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna ,,lepinguriigis“ sõnaga ,,liikmesriigis“.

Käesoleva lõikega sätestatakse, et kui Eestis asutatud krediidiasutus on konsolideerimisgrupi

tütarettevõtja ja konsolideerimisgrupi emaettevõtja on asutatud teises lepinguriigis, ei pea eraldi

kriisilahenduskava tütarettevõtja kohta koostama, kui on täidetud mõni lõike loetelus sätestatud

tingimus. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et sõna ,,lepinguriik“ kasutamisega

tekib väärarusaam, et konsolideerimisgrupi emaettevõtja võib olla asutatud Euroopa Liiduga

liitunud liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna riigis (Norra, Island, Lichtenstein), kuna

BRRD2 artikli 13 lõike 1 teine alalõige ei näe ette sellisel võimalusel tütarettevõtja suhtes

kriisilahenduskava koostamise erandi kohaldamist. Kõnealune emaettevõtja ei saa olla asutatud

Euroopa Liiduga mitte liitunud ehk n-ö kolmanda riigis. Uue sõnastusega tagatakse sätte

ühemõtteline tõlgendamine ja kooskõla direktiiviga.

Lõiget 6 täiendatakse teise lausega ning täpsustatakse, et lõike esimeses lauses nimetatud

kriisilahenduskava või konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava läbivaatamine tehakse pärast

käesoleva seaduse §-s 56 nimetatud kriisiennetusmeetme rakendamist või õiguste kasutamist.

Paragrahv 56 sätestab kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise ja

teisendamise tingimused, mis on käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punkti 4 kohaselt

kriisiennetusmeede. Uus lause võtab üle BRRD2 artikli 10 lõike 6 kolmanda alalõike.

Paragrahv 29. Kehtiv § 29 sätestab kriisilahenduskavale esitatavad nõuded.

Lõike 11 muutmine. Seni kehtinud lõige 11 sätestas, et § 29 lõike 1 punktides 15 ja 16

nimetatud miinimumnõude täitmise tähtaegade määramisel arvestatakse krediidiasutuste

seaduse §-s 1043 nimetatud täiendavate omavahendite suunise täitmiseks ette nähtud tähtajaga.

Punkti 15 kohaselt peab kriisilahenduskava sisaldama kvantifitseeritud teavet käesoleva

seaduse 2. peatüki 2. jao kohaselt nõutavate omavahendite ja kõlblike kohustuste

miinimumnõude ning selle rakendamise korral miinimumnõude täitmise tähtaja kohta. Punkt

16 sätestab, et juhul, kui see on rakendatav, peab kava sisaldama informatsiooni käesoleva

seaduse 2. peatüki 2. jao kohase omavahendite ja kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise

lepingute sõlmimise teel täidetava miinimumnõude ning vajaduse korral selle nõude täitmise

tähtaja kohta. Lõikega 11 võetakse üle BRRD2 artikli 10 lõike 6 neljas alalõige.

Euroopa Komisjon on märkinud, et vastav alalõige on üle võetud käesolevasse seadusesse

poolikult, tegemata direktiivi eeskujul viidet artikli 10 lõike 6 kolmandas alalõikes sätestatud

asjaolule. Kolmas alalõige viitab omakorda lõike 6 esimesele alalõikele ja artiklile 59, kuid

kokkuvõtvalt öeldes näeb ette kohustuse viia läbi kriisilahenduskava läbivaatamine peale

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamist ja teisendamist. Vastava täpsustuse

puudumine lõikest 11 mõjutab aga § 29 lõike 1 punktides 15 ja 16 sätestatud tähtaegade

kehtestamist. Komisjoni tähelepanekutest tulenevalt muudetakse lõiget 11 ja tehakse artikli 10

lõike 6 neljanda alalõike eeskujul viide käesoleva seaduse § 28 lõike 6 teisele lausele, millega

on võetud üle direktiivi artikli 10 lõike 6 kolmas alalõige. Uue sõnastuse kohaselt peab § 29

67

lõike 1 punktides 15 ja 16 nimetatud tähtaegade määramisel arvestama käesoleva seaduse § 28

lõike 6 teises lauses nimetatud asjaoludega.

Paragrahv 33. Kehtiv § 33 sätestab krediidiasutuse ja konsolideerimisgrupi

kriisilahenduskõlblikkuse hindamise alused.

Lõike 21 muutmine. Olukorras, kus krediidiasutus ei kuulu konsolideerimisgruppi, peab

Finantsinspektsioon hindama vajaduse korral pärast konsulteerimist nende lepinguriikide

kriisilahendusasutustega, kus asuvad olulised filiaalid, millisel määral on krediidiasutus

kriisilahenduskõlblik, ilma et kriisilahendusmenetluses oleks vajalik eeldada Eesti Panga

erakorralise likviidsusabi saamist või sellise likviidsusabi saamist, mida antakse

mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga, või erakorralise avaliku toetuse

saamist, välja arvatud kriisilahendusfondi vahendite saamist (lõige 1). Lõikega 2 kohustatakse

Finantsinspektsiooni kui konsolideerimisgrupi kriisilahendust hindama konsolideerimisgrupi

kriisilahenduskõlblikkust vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule koos nende

lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus asuvad konsolideerimisgrupi tütarettevõtjad.

Lisaks hindamisele peab Finantsinspektsioon konsulteerima teiste lepinguriikide

kriisilahendusasutustega, kus asub oluline filiaal, kui vastav konsultatsioon on asjaomase

filiaali puhul vajalik, ning nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega. Lõiget 2

täpsustab lõige 21, mis sätestab, et kui kriisilahenduse konsolideerimisgrupp koosneb mitmest

kriisilahenduse konsolideerimisgrupist, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

kriisilahenduskõlblikkust hinnata iga allkonsolideerimisgrupi kohta eraldi.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi lõige 21 võtab üle BRRD2 artikli 16

lõike 4 esimese alalõike, on §-i 33 jäänud üle võtmata lõike 4 teine alalõige, mis kohustab

kriisilahenduskõlblikkust hinnata ka kogu konsolideerimisgrupi suhtes, lähtudes

kriisilahenduskava nõuetest ja menetlusest. Põhjusel, et § 33 käsitleb nii krediidiasutuse kui ka

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamist, on vaja teine alalõige tuua

paragrahvi üle. Seetõttu muudetakse lõiget 21 ja sätestatakse, et kui kriisilahenduse

konsolideerimisgrupp koosneb mitmest kriisilahenduse konsolideerimisgrupist, tuleb lisaks

kogu konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkusele hindamisele hinnata käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud kriisilahenduskõlblikkust iga allkonsolideerimisgrupi kohta

eraldi vastavalt käesoleva seaduse §-des 28–82 sätestatud menetlustele.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 22. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

kuigi BRRD2 lisa C esimene lause ja lisas sisalduv loetelu asjaolude kohta, mida

Finantsinspektsioon peab arvesse võtma krediidiasutuse või konsolideerimisgrupi

kriisilahenduskõlblikkuse hinnangu koostamisel, on üle võetud § 33 lõikega 4, on §-st 33 puudu

lisa C teine lause, mis käsitleb konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel

kasutatavate viidete mõistmist. Võttes arvesse asjaolusid, et lisa C teine lause on kirjeldava

iseloomuga säte ning lõige 4 on võrreldes teiste käesolevas seaduses sätestatud lõigetega

mahukam, võetakse direktiivi lisa C teine lause üle uue lõikena 22 ja sätestatakse, et kui

käesolevas seaduses viidatakse konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisele,

siis peetakse selle all silmas kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvatele krediidiasutustele või

käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktis 3 nimetatud isikute kriisilahenduskõlblikkuse hindamist.

Paragrahv 34. Kehtiv § 34 sätestab kriisilahenduskõlbulikkust pärssivate takistustega

tegelemise ja nende kõrvaldamise alused.

68

Lõike 21 muutmine. Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt peab Finantsinspektsioon

teavitama krediidiasutusi ja nende lepinguriikide kriisilahendusasutusi, kus asuvad

krediidiasutuse olulised filiaalid, kui kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel tuvastatakse

krediidiasutuse kriisilahendusmenetluses olulisi takistusi. Lõikega 21 kohustatakse

krediidiasutust, kes on saanud Finantsinspektsioonilt lõikes 1 nimetatud teate, esitama kahe

nädala jooksul Finantsinspektsioonile võimalikud meetmed oluliste takistuste eemaldamiseks

ja nende rakendamise ajakava. Lõikega 21 võetakse üle BRRD2 artikli 17 lõike 3 teine alalõige.

Euroopa Komisjon on teinud lõike 21 osas kaks tähelepanekut.

Esiteks, lõike 21 sissejuhatava lauseosa sõnastus ei väljenda piisavalt selgelt seda, et järgnevas

loetelus nimetatud olukorrad võivad tingida kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssiva asjaolu

(ingl. k. impediment to resolvability). Seni kehtinud sõnastus jätab ekslikult mulje, et lõike 21

punktides 1 ja 2 nimetatud situatsioonid ongi pärssivad asjaolud. Tegelikult saavad punktides 1

ja 2 sätestatud olukorrad olla ajendid pärssivate asjaolude tekkeks. Pärssivate asjaolude

nimekirja ega legaaldefinitsiooni ei ole direktiivi67 ega käesoleva seadusega sätestatud, kuivõrd

tegu on kriisilahendusasutuse poolt antavate hinnangutega selle kohta, et mingi asjaolu,

sündmus vms element mõjutab negatiivselt finantsasutuse kriisilahenduskõlblikkust.68

Vaatamata sellele, et pärssivate asjaolude loetelu on lahtine ja sõltub finantsasutuse tegevusest,

saab pärssivad asjaolud jagada tinglikult viide kategooriasse: 1) struktuur ja tegevus, 2)

rahalised vahendid, 3) teave, 4) piiriülesed küsimused, 5) õigusküsimused.69

Eeltoodust tulenevalt muudetakse lõike 21 sissejuhatava lauseosa sõnastust, sest senine sõnastus

jätab ekslikult ja liigagi piiratult mulje, et punktides 1 ja 2 nimetatud olukorrad on pärssivad

asjaolud. Seetõttu täpsustatakse sissejuhatavas lauseosas, et kahe nädala jooksul pärast

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamist esitab krediidiasutus

Finantsinspektsioonile võimalikud meetmed oluliste takistuste eemaldamiseks

kriisilahendusmenetlusest ja nende rakendamise ajakava, millega tagatakse FELS §-s 18 või 19

ning krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud kombineeritud puhvri nõude täitmine

juhul, kui kriisilahenduskõlblikkust oluliselt pärssiv asjaolu on tingitud ühest punktis 1 või 2

nimetatud olukorrast.

Teise märkusega on Euroopa Komisjon juhtinud tähelepanu viidetega seonduvatele

probleemidele punktides 1 ja 2. Täpsemalt, punktis 1 tuleks lisaks krediidiasutuste seaduse §

8650 lõikele 3 viidata ka lõigetele 1, 2 ja 31, milledega on üle võetud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi (EL) nr 2013/36 artikli 141a lõike 1 punktid a, b ja c. Vastavatele punktidele

teeb viite ka BRRD2 artikli 17 lõike 3 teise alalõike punkt a, mida käesoleva lõike punkt 1 Eesti

õigusesse üle võtab. Uue sõnastusega parandatakse viiteviga ning sätestatakse, et krediidiasutus

täidab krediidiasutuste seaduse § 8644 lõikes 2 nimetatud kombineeritud puhvri nõuet, kui seda

võetakse arvesse lisaks § 8650 lõigetes 1, 2, 3 ja 31 nimetatud nõudele, kuid ei täida nimetatud

67 Marco Bodellini, Willem Pieter De Groen. Impediments to resolvability- what is the status quo? In-depth

analysis. Requested by the ECON commitee. 1.1 Impediment to resolvability, lk 9. Kättesaadav:

https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/IDAN/2021/689468/IPOL_IDA(2021)689468_EN.pdf 68 Ibid. lk 10. 69 Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2016/1450, 23. märts 2016, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks

finantsseisundi taastamise kavade, kriisilahenduse kavade ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade sisu,

miinimumkriteeriumid, mille alusel peab pädev asutus finantsseisundi taastamise kavu ja konsolideerimisgrupi

finantsseisundi taastamise kavu hindama, konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused, sõltumatute

hindajate suhtes kohaldatavad nõuded, allahindamise ja konverteerimise õiguse lepingukohane tunnustamine,

teavitamisnõuete ja peatamisteate menetlused ja sisu ning kriisilahenduse kolleegiumide tegevus, C/2016/1691,

artikkel 26. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016R1075.

69

kombineeritud puhvri nõuet, kui seda võetakse arvesse lisaks miinimumnõuetele, kui need

arvutatakse kooskõlas käesoleva seaduse § 17 lõike 2 punktiga 1.

Punkti 2 kohta märkis komisjon, et BRRD2 artikli 17 lõike 3 teise alalõike punkt b viitab

direktiivi artiklites 45c ja 45d osutatud nõuetele. Seni kehtinud punkti 2 sõnastus viitas kitsalt

vaid §-dele 173 ja § 174. Uue sõnastusega lisatakse punktile 2 viited §-le 172, § 181 lõigetele 1–

5 ja § 174 lõigetele 1–5, mis samuti võtavad üle artiklites 45c ja 45d sätestatud nõuded, mis

puudutavad miinimumnõude määramist, miinimumnõude määramist globaalse süsteemselt

olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa

Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks ning konsolideerimisgruppi kuuluva

kriisilahendussubjekti erisust.

Lõike 4 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. Seni kehtinud punkt 8 sätestas, et

Finantsinspektsioon võib § 34 lõikes 3 sätestatu kohaselt nõuda krediidiasutuselt või

konsolideerimisgrupi mõnelt üksuselt kõlblike kohustuste emiteerimist, et täita käesoleva

seaduse 2. peatüki 2. jaos sätestatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõudeid.

Lõike 3 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiasutuselt alternatiivsete

meetmete rakendamist kriisilahenduskõlblikkuse saavutamiseks, kui krediidiasutuse pakutud

meetmed ei vähenda ega kõrvalda tuvastatud kriisilahenduskõlblikkust pärssivaid takistusi

tulemuslikult. § 34 lõikega 4 on üle võetud BRRD2 artikli 17 lõikes 5 sätestatud alternatiivsete

meetmete loetelu.

Euroopa Komisjon on täheldanud, et artikli 17 lõike 5 ülevõtmisel on ekslikult laiendatud

Finantsinspektsiooni õigust nõuda lisaks muudele tegevustele ka punktis 8 kirjeldatud kõlblike

kohustuste emiteerimist. Artikli 17 lõige 5 sisaldab kinnist loetelu meetmetest, mida

kriisilahendusasutus võib rakendada direktiivi subjektide suhtes. Kuivõrd punktis 8 sisaldatud

meede ei ole hõlmatud artikli 17 lõikega 5, on tegemist õiguslikult põhjendamatu

Finantsinspektsiooni õiguste laiendamisega. Eeltoodust tulenevalt tunnistatakse punkt 8

kehtetuks.

Punktist 9 jäetakse välja sõna ,,muude“. Punkti muutmine on seotud § 34 lõike 4 punkti 8

kehtetuks tunnistamisega (vt eelnev selgitus), kuivõrd punkti 9 sõnastus oli sõna ,,muude“

kaudu sõltuvuses punktis 8 sätestatuga. Tegemist on normitehnilise muudatusega, mis ei mõjuta

punkti 9 kehtivust.

Lõike 42 sissejuhatavas lauseosas muudetakse viidet käesoleva seaduse § 2 lõikele 1 ning

täpsustatakse, et Finantsinspektsioon võib kriisilahendusasutusena nõuda lõikes 42 sätestatud

kohustuste täitmist § 2 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ettevõtjatelt. Viite muutmine on

ajendatud § 2 lõike 1 muutmisest (vt § 2 lõike 1 muutmise selgitusi).

Paragrahv 35. Kehtiv § 35 sätestab kriisilahenduskõlblikkust pärssivate takistustega

tegelemise ja takistuste kõrvaldamise tingimused konsolideerimisgrupi puhul.

Lõike 21 muutmine. § 35 lõikega 1 kohustatakse Finantsinspektsiooni kui

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutust tegema endast kõik oleneva, et leppida kokku koos

nende lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus asuvad konsolideerimisgrupi

tütarettevõtjad, alternatiivsetes meetmetes, millega saavutada kõikide konsolideerimisgruppi

kuuluvate krediidiasutuste kriisilahenduskõlblikus. Lõike 2 kohaselt peab Finantsinspektsioon

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusena koostama aruande, milles on analüüsitud olulisi

kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamist pärssivaid takistusi. Lõike 21 seni kehtinud

70

sõnastus sätestas, et lõikes 2 nimetatud aruandes tuleb analüüsida mõju krediidiasutuse

konsolideerimisgrupi ärimudelile, andma soovitusi proportsionaalsete ning sihipäraste

kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamiseks kriisilahenduse konsolideerimisgrupi ja

vajaduse korral allkonsolideerimisgruppide suhtes, mida on käesoleva paragrahvi lõike 1

kohaselt otsustatud rakendada või mis on Finantsinspektsiooni arvates vajalikud või

asjakohased tuvastatud takistuste kõrvaldamiseks. Lõikega 21 on võetud üle BRRD2 artikli 18

lõike 2 esimese alalõike kolmas lause.

Euroopa Komisjoni arvates on väär kasutada lõikes 21 sõnu ,,krediidiasutus“,

,,kriisilahendusmeede“, ,,kriisilahendusõigus“ ning mõistet ,,kriisilahenduse

konsolideerimisgrupp“ järgnevatel põhjustel. Esiteks, artikkel 18 ei ole suunatud

krediidiasutuse, vaid konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkust pärssivate asjaoludega

tegelemisele või kõrvaldamisele. Samuti ei näe direktiiv ette, et grupile lähenemine peaks

toimuma kriisilahenduse konsolideerimisgrupi perspektiivist, vaid kriisilahenduskõlblikkust

pärssivate takistustele tuleb läheneda kogu grupi vaatest. Teiseks, lõike 2 esimese alalõike

kolmas alalõige ei ole piiritletud kriisilahenduses kasutavate õiguste ja meetmetega. Taoline

sõnastus kitsendab põhjendamatult nende meetmete loetelu, mida Finantsinspektsiooni kui

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse vajab kriisilahenduskõlblikkust pärssivate

takistuste eemaldamiseks. Sõna ,,kriisilahendusmeede“ viitab käesoleva seaduse § 6 lõike 1

kinnises loetelus sätestatud meetmetele, kuid konsolideerimisgrupi tasandil võivad tulla kõne

alla ka muud meetmed ja õigused, millega saavutada artiklis taotletud eesmärk. Komisjoni

märkustest johtuvalt muudetakse lõike 21 sõnastust ja sätestatakse, et aruandes analüüsitakse

mõju grupi ärimudelile ning antakse soovitusi proportsionaalsete ja sihipäraste meetmete

kasutamiseks konsolideerimisgrupi tasandil ning vajaduse korral allkonsolideerimisgruppide

suhtes.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 23, millega täpsustatakse lõiget 2 ja võetakse BRRD2 artikli

18 lõike 3 teisest alalõikest üle see lauseosa, mis puudutab Euroopa Liidus tegutseva

emaettevõtja kohustust esitada kahe nädala jooksul alates käesoleva paragrahvi lõikes 2 teate

saamist konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusele võimalikud meetmed ja nende

rakendamise ajakava. Kehtiva lõikega 22 on võetud üle artikli 18 lõike 3 teise alalõike esimene

ja teine lausepool, mis puudutab Finantsinspektsiooni kohustust teavitada pärast

kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusega ja tema tütarettevõtjatest krediidiasutuste

kriisilahendusasutustega konsulteerimist antud pärssiva asjaolu hinnangust Euroopa Liidus

tegutsevat emaettevõtjat. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et §-st 35 on puudu

täiend spetsiifiliselt Euroopa liidus tegutseva emaettevõtja kohustuste osas. Kuigi direktiivi

teises alalõikes on kriisilahendusasutuse ja Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja kohustused

sõnastatud üksteist kaasavalt, täiendatakse käesolevat §-i 35 loetavuse huvides lõikega 23,

milles reguleeritakse selgelt ja eraldiseisvalt Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja

kohustused.

Lõike 5 esimest lauset täiendatakse peale tekstiosa ,,emaettevõtja ettepanekus“ tekstiosaga

,,kriisilahenduskolleegiumis oluliselt pärssivate asjaolude tuvastamise osas“. Euroopa

Komisjon on juhtinu tähelepanu sellele, et erinevalt BRRD2 artikli 18 lõike 4 teisest lausest, ei

sisalda lõige 5 täpsustust selles osas, et kriisilahenduskolleegiumis tehtav ühisotsus peab

käsitlema ka kriisilahenduskolleegiumis oluliselt pärssivate asjaolude tuvastamist. Seni

kehtinud lõike 5 sõnastus, mis võtab üle artikli 18 lõike 4, keskendub ühisotsuse tegemist vaid

emaettevõtja ettepaneku ja kriisilahendusasutuste poolt takistuste tegelemise või nende

kõrvaldamise meetmete suhtes, käsitlemata pärssivate asjaolude tuvastamist. Kooskõla

tagamiseks direktiiviga ning § 35 eesmärgiga (kriisilahenduskõlblikkust pärssivate takistustega

71

tegelemine ja nende kõrvaldamine konsolideerimisgrupi puhul) lisatakse lõike 5 esimesse

lausesse vastav täiend.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 51 ja 52. Uue lõike 51 eesmärk on reguleerida ühisotsuse

tegemist olukorras, kus emaettevõtja ei ole käesoleva paragrahvi lõike 5 esimese lause kohaselt

oma tähelepanekuid esitanud. Lõige 5 kirjeldab Finantsinspektsiooni kohustusi jõuda ühisele

otsusele juhul, kui emaettevõtja on tähelepanekud esitanud või kui lõikes 4 sätestatud

neljakuuline tähtaeg on möödunud. Emaettevõtja esitab oma tähelepanekud

Finantsinspektsiooni poolt koostatud aruandele, milles analüüsitakse olulisi takistusi, mis

võivad pärssiva tõhusat kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamist konsolideerimisgrupi

suhtes. Tähelepanekus võib emaettevõtja teha ettepanekuid alternatiivsete meetmete kohta,

millega oleks võimalik aruandes nimetatud takistusi kõrvaldada. Erinevalt BRRD2 artikli 18

lõike 5 esimese alalõike teisest lausest ei sätesta käesoleva § 35 lõige 5 ühisele otsusele jõudmist

ilma emaettevõtja tähelepanekuta. Uue lõikega lahendatakse vastav olukord ning sätestatakse

direktiivi eeskujul, et kui juhul, kui emaettevõtja ei ole oma tähelepanekuid esitanud, teeb

Finantsinspektsioon endast kõik oleneva, et ühisotsusele jõutaks ühe kuu jooksul pärast lõikes

4 nimetatud neljakuulise tähtaja möödumist. Tingimus lisatakse paragrahvi uue eraldiseisva

lõikena seetõttu, et lõikes 5 sätestatud olukorda (emaettevõtja on oma tähelepanekud esitanud)

oleks võimalik selgelt ja arusaadavalt eristada emaettevõtja poolt tähelepanekute poolt

esitamata jätmisest ning sellest tulenevast tähtaja lühenemisest.

Lõikega 52 võetakse üle BRRD2 artikli 18 lõike 5 teine alalõige ning täpsustatakse käesoleva

paragrahvis 5 sätestatud ühisotsuse tegemise tingimusi, eelkõige otsuse tegemise tähtaega. Uus

lõige sätestab, et otsusele, mis käsitleb kriisilahenduskõlbulikkust pärssivat asjaolu tuleb jõuda

kahe nädala jooksul peale liidus tegutseva emaettevõtja tähelepanekute esitamist.

Kriisilahenduskõlbulikkust pärssivate asjaolude loetelu on sätestatud FELS paragrahvi 34

lõikes 21 ning emaettevõtja tähelepanekute esitamine käesoleva paragrahvi lõikes 4. Mõlemale

sättele tehakse uue lõike sõnastuses ka viited.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 81 ja 82. Paragrahvi täiendamine uute lõigetega 81 ja 82

tuleneb BRRD2 artikli 18 lõike 6a ülevõtmisest. Lõige 6a koosneb kolmest alalõigust, millest

kaks esimest hakkavad sisustama uut lõiget 81 ning kolmas alalõige uut lõiget 82. Lõikega 81

antakse Finantsinspektsioonile õigus teha iseseisvalt otsus käesoleva seaduse § 34 lõike 4

kohaselt võetavate sobivate meetmete kohta juhul, kui Finantsinspektsioon ei ole

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus ning kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud

ajavahemiku jooksul ei jõuta ühisotsusele. Kõnealused meetmed on alternatiivsed meetmed,

mille rakendamist saab Finantsinspektsioon nõuda krediidiasutuselt, kui Finantsinspektsiooni

finantskriisi lahendamise funktsiooni täitja hinnangul ei vähenda või kõrvalda krediidiasutuse

pakutud meetmed tuvastatud takistusi tulemuslikult. Meetmed hõlmavad endas näiteks

lisateabe andmist, teatava vara võõrandamist või emaettevõtjana tegutseva

finantsvaldusettevõtja asutamist Eestis või mujal Euroopas. Uue lõikega 51 kohustatakse

Finantsinspektsiooni oma otsust igakülgselt põhjendama, arvestama teiste

kriisilahendusasutuste seisukohtade ja reservatsioonidega ning edastama otsuse

kriisilahendussubjektile.

Lõikega 82 reguleeritakse olukorda, kus teise lepinguriigi kriisilahendusasutus on enne

käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud 4-kuulise tähtaja lõppu teavitanud EBA ühisotsuse

saavutamisega seotud erimeelsustest. Teavitus suunatakse EBA-le otsustamiseks ainult siis, kui

4-kuuline tähtaeg ei ole möödunud ning kui vastavale ühisotsusele ei ole jõutud. Peale teavituse

suunamist on Finantsinspektsioonil kohustus ära oodata EBA otsus, mille tegemiseks on EBA-

72

l üks kuu, ning panna selleks ajaks enda otsuse tegemine pausile. Alles peale EBA tähtajaliselt

tehtud otsuse saamist on Finantsinspektsioonil õigus liikuda otsuse tegemise protsessiga edasi.

Finantsinspektsiooni otsus peab olema kooskõlas EBA otsusega välja arvatud juhul, kui EBA

ei ole vastavat otsust tähtajaks teinud. Sellisel juhul võib Finantsinspektsioon teha otsuse

iseseisvalt.

Paragrahv 39. Kehtiv § 39 sätestab kriisilahendusmenetluse algatamise tingimused.

Lõike 7 muutmine. Seni kehtinud lõike 7 sõnastus sätestas, et kui segavaldusettevõtjal on

otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast krediidiasutuses finantsvaldusettevõtja kui vahendaja

kaudu ja kriisilahenduskava järgi on finantsvaldusettevõtja kriisilahendussubjekt, peab

Finantsinspektsioon konsolideerimisgrupi kriisilahenduse eesmärgil kriisilahendusmeetmeid

või -õigusi rakendama selle finantsvaldusettevõtja, mitte segavaldusettevõtja suhtes. Lõikega 7

on üle võetud BRRD2 artikli 33 lõige 3.

Euroopa Komisjon on kõnealuse lõike puhul esitanud kaks märkust. Esiteks, lõige 7 ei erista

piisavalt selgelt, et säte reguleerib olukorda, kus vahendajast finantsvaldusettevõtja on

kriisilaheduskava järgi kriisilahendussubjekt. Seni kehtinud sätte sõnastus viitas

ümberpööratult ja liialdatult olukorrale, kus hoopis segavaldusettevõtjal on otsene või kaudne

osalus tütarettevõtjast krediidiasutuses vahendajast finantsvaldusettevõtja kaudu, mis on artikli

33 lõike 3 väär tõlgendus.

Teiseks, artikli lõige 3 ei kasuta sõna ,,finantsinstitutsioon“, mis on ekslikult jõudnud direktiivi

eestikeelsesse tõlkesse ning sõna ,,krediidiasutus“ kaudu ka siseriiklikusse õigusesse.

Komisjoni märkustest tulenevalt muudetakse lõiget 7 ning seni kehtinud lõike tekst eraldatakse

kaheks lauseks. Esimesega lausega sätestatakse, et kui segavaldusettevõtjal on otsene või

kaudne osalus tütarettevõtjast krediidiasutuses finantsvaldusettevõtjast vahendaja kaudu, peab

kriisilahenduskava järgi vahendajast finantsvaldusettevõtjat käsitama kriisilahendussubjektina.

Teise lausega sätestatakse, et käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud juhul võib

konsolideerimisgrupi kriisilahenduse eesmärgil kriisilahendusmeetmeid või -õigusi rakendada

selle vahendajast finantsvaldusettevõtja, mitte segavaldusettevõtja suhtes. Uue sõnastusega

viiakse lõige 7 kooskõlla direktiiviga ning tagatakse sätte sisu ühetaoline ning korrektne

mõistmine. Täiendavalt täpsustatakse vahendajast finantsvaldusettevõtja käsitlemist

kriisilahenduskavas kriisilahendussubjektina ning viiakse lõike teine lauseosa üle uude

lausesse. Kahe lausega taotletakse situatsioonide eraldamist ning erandite ja kohustuste

rakendamise selgust. Selleks, et esimene ja teine lause oleks objektiivselt omavahel seotud ning

selge, et teine lause reguleerib esimeses lauses sätestatut olukorda, tehakse teises lauses ka viide

esimesele lausele.

Lõike 8 punkti 2 muutmine. Lõige 8 sätestab tingimused, mil Finantsinspektsioon võib

finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja suhtes rakendada

kriisilahendusmeetmeid. Lõikes 8 esinevad tingimused peavad esinema BRRD2 artikli 33 lõike

4 kohaselt kumulatiivselt. Üheks tingimuseks on punktis 2 sõnastatud eeldus, et üks või mitu

segavaldusettevõtja tütarettevõtjat, kes on krediidiasutused, kuid ei ole kriisilahendussubjektid,

vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele. Punkt 2 võtab üle artikli 33

lõike 4 punkti b, mis näeb ette laiema subjektide ringi kui on punktis 2 nimetatud, ning sätestab,

et subjektide ring laieneb lisaks segavaldusettevõtja tütarettevõtjale ka finantsvaldusettevõtja ja

segafinantsvaldusettevõtja tütarteevõtetele. Kitsamale subjektide ringile on tähelepanu juhtinud

ka Euroopa Komisjon. Punkti 2 uue sõnastusega sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib

rakendada kriisilahendusmeetmeid või -õigusi, kui üks või mitu finantsvaldusettevõtja,

73

segafinantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja tütarettevõtjat, kes on krediidiasutused, kuid

ei ole kriisilahendussubjektid, vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele.

Paragrahv 401. Kehtiv § 401 sätestab teatud kohustuste peatamise õiguse.

Lõige 4 muudetakse. Lõike 4 kohaselt võib Finantsinspektsioon määrata krediidiasutuse või

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja lepingujärgsete makse- või ülekandekohustuste

peatamise kasutamise perioodi vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele, hinnates hoolikalt, kas

peatamist on sobilik kohaldada ka krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1 punktis 3 nimetatud

hoiuste suhtes. Lõikega 4 on üle võetud BRRD2 artikli 33a lõike 2 teine alalõige.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõikes 4 esinev viide krediidiasutuste

seaduse § 131 lõike 1 punktile 3 ei ole asjakohane. Nimelt näeb direktiiv ette, et peatamisõiguse

perioodi määramisel tuleb hinnata ka peatamise sobilikkust kõlblike hoiuste suhtes, mis on

määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktis 4,

eriti füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate hoitavate tagatud

hoiused, ning mis on üle võetud tagatisfondi seaduse 3. peatüki 1. jaoga. Põhjusel, et

krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1 punkt 3 võtab üle BRRD2 artikli 108 lõike 1 punkti a

alapunkti i, mille kohaselt rahuldatakse füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise

suurusega ettevõtjate kõlblikud kohustused, mis ületavad direktiivi 2014/49/EL artiklis 6

sätestatud tagatud hoiuste suurust, samas järgus ning selliste nõuete rahuldamisjärk eelneb

tavaliste võlausaldajate tagamata nõuetele. Tagatisfondi- ja krediidiasutuste seaduses

käsitletavate hoiuste erinevus seisneb seega selles, et krediidiasutuste seaduse § 131 lõike 1

punktis 3 nimetatud hoiused on n-ö eelistatud hoiused, kuivõrd need rahuldatakse samas järgus,

aga enne tagamata võlausaldajate nõudeid. Komisjoni märkusest johtuvalt muudetakse § 401

lõiget 4 ning sätestatakse, et Finantsinspektsioon peab peatamisõiguse kasutamisel hindama,

kas peatamist on sobilik kohaldada ka kõlblike hoiuste suhtes, mis ei ole tagatisfondi seaduse

3. peatüki 1. jao alusel jäetud tagamata, eriti füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise

suurusega ettevõtjate hoitavate tagatud hoiuste suhtes.

Lõige 12 muudetakse. Paragrahv 401 sätestab kriisilahendusmenetluses teatud kohustuste

peatamise õiguse tingimused. Kohustuste peatamise õigus on Finantsinspektsioonil. Lõikega

12 välistatakse selliste krediidiasutuste õiguste peatamine või tagatistest tulenevate õiguste

piiramine, kelle maksejõuetus või tõenäoline tulevikus tekkiv maksejõuetus tuvastatud, kuid

kes on juba peatanud makse- või ülekandekohustused ning kelle suhtes on võetud

kriisilahendusmeetmeid. Õiguste peatamise ja tagatistest tulenevate õiguste piiramise osas

viidetakse sätte siseselt käesoleva seaduse §-dele 43 ja 44. Paragrahvi 401 lõike 12 koostamise

aluseks on olnud BRRD2 artikli 33a lõige 11. Direktiivi lõikes 11 viidatakse artiklites 69 lõikes

1, 70 lõikes 1 ja 71 lõikes 1 sätestatud õigustele, mis on kõik koondatud käesoleva seaduse §

43 lõikesse 2. Paragrahvi 44 vaste leiab direktiivi artiklist 68, millele ei ole viidatud artikli 33a

lõikes 11. Kuigi § 44 reguleerib lepinguliste kohustuste täitmist ning teatud õiguste piiramist,

ei kohaldata teatud lepingutingimusi kriisilahenduse puhul isegi juhul, kui kriisilahendusasutus

on eelnevalt kasutanud väljamaksete peatamise õigust pärast maksejõuetuse või tõenäolise

maksejõuetuse tuvastamist ja enne kriisilahenduse algatamist. Seetõttu puudub §-le 44

viitamisel õiguslik relevantsus ning side § 401 lõikes 12 sätestatud välistusega. Muudatusega

eemaldatakse lõikest 12 tekstiosa ,,§-de 43 ja 44 kohast“ ning asendatakse see tekstiosaga ,,§

43 lõikes 2 sätestatud õigust“.

Paragrahv 41. Kehtiva §-ga 41 sätestatakse kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse

tingimused.

74

Lõike 2 punkti 6 muutmine. Lõikega 2 sätestatakse lahtine loetelu asjaoludest, mida

Finantsinspektsioon peab käsitlema otsuses kriisilahendusmenetluse algatamise kohta. Loetelus

sisalduva punkti 6 kohaselt peavad vastavas otsuses sisalduma selgitused kriitiliste

funktsioonide jätkuvuse korra kohta kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 46. Lõike 2 punktis 6

asendatakse tekstiosa ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvuse“ tekstiosaga ,,teenuste osutamise ja

vahendite üleandmise“ tulenevalt § 46 muudatustest ning normitehnilisest vajadusest kasutada

samadele asjaoludele viidates sarnast sõnastust (vt § 46 muutmise selgitusi).

Paragrahv 43. Kehtiv § 43 sätestab kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse tagajärjed.

Lõike 3 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks. Käesoleva paragrahvi lõikega 2 sätestatakse

nimekiri kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse õigustest ja kohustustest, mille

peatamise õigus on Finantsinspektsioonil kriisilahendusmenetluse algatamise otsusega.

Lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste peatamise eelduseks on teate avaldamine Eestis ning

peatamist saab rakendada teate avaldamisest kuni avaldamispäevale järgneva tööpäeva

keskööni. Peatamist saab nimekirja kohaselt rakendada makse- või ülekandekohustustele,

tagatud võlakohustuste omanike tagatistest tulenevatele õigustele ja üleütlemisõigustele kõigi

lepingupoolte suhtes juhul, kui makse-, üleandmis- ja ülekandekohustusi ning tagatiste andmise

kohustust. Lõikele 2 teeb erandi lõige 3, milles sätestatakse õigused ja kohustused, millele ei

saa kohaldada Finantsinspektsiooni poolset peatamise õigust.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et BRRD2 artikli 70 lõike 2 muutmisega

eemaldati erisuste nimekirjast hüvitatavad ja tagatud hoiused ning krediidiasutuse või

investeeringutest tulenevate nõuete suhtes. Kõnealune artikkel on üle võetud käesoleva seaduse

§ 43 lõikega 3 ning selle punktid 2 ja 3 väljendavad vaatamata direktiivi muutmisele jätkuvalt

õigusi ja kohustusi, mille peatamisõiguse peatamise välistus ei ole direktiivi mõistes enam

relevantne. Punkti 2 kohaselt ei saa lõikes 2 nimetatud peatamist rakendada hüvitatavate ja

tagatud hoiuste suhtes ning punkti 3 kohaselt ei kohaldu peatamine Tagatisfondi seaduse 4.

peatüki alusel tagatud investeeringutest tulenevate nõuete suhtes. Direktiivi muutmise tõttu on

tekkinud vastuolu artikli 70 lõike 2 ja käesoleva seaduse § 43 lõike 3 punktide 2 ja 3 vahel, sest

direktiiv lubab kõnealustes punktides nimetatud õigustele ja kohustustele peatamisõiguse

rakendamist, kuid käesolevas seaduses ei ole vastavaid punkte kehtetuks tunnistatud. Kooskõla

tagamiseks direktiiviga tunnistatakse § 43 lõike 3 punktid 2 ja 3 kehtetuks.

Lõige 42 muudetakse. Lõikega sätestatakse, et Finantsinspektsioon määrab käesoleva

paragrahvi lõikes 4 nimetatud õiguse kasutamise ulatuse vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele,

hinnates hoolikalt, kas peatamist on sobilik kohaldada ka krediidiasutuste seaduse § 131 lõike

1 punktis 3 nimetatud hoiuste suhtes. Lõikega 42 võetakse üle BRRD2 artikli 69 lõike 5 teine

alalõige. Sarnaselt märkustega, mida Euroopa Komisjon tegi § 401 lõike 4 suhtes, tuleb § 43

lõikes 42 asendada viide krediidiasutuste seaduse 131 lõike 1 punktile 3 viitega tagatisfondi 3.

peatüki 1. jaole (vt § 401 lõike 4 selgitusi), sest krediidiasutuste seaduses käsitletud hoiused on

n-ö eelistatud hoiused, mis rahuldatakse samas järgus, aga enne tagamata võlausaldajate

nõudeid, kuid tagatisfondiseaduses käsitletud hoiused on tagamata hoiused (vt § 401 lõike 4

selgitusi). Uue sõnastuse kohaselt peab Finantsinspektsioon hindama hoolikalt, kas peatamist

on sobilik kohaldada ka kõlblike hoiuste suhtes, mis ei ole Tagatisfondi seaduse 3. peatüki 1.

jao alusel jäetud tagamata, eriti füüsiliste isikute ning mikro- väikeste ja keskmise suurusega

ettevõtjate hoitavate tagatud hoiuste suhtes.

75

Paragrahvi täiendatakse lõikega 51, et tagada direktiiv 2014/59/EL artikli 71 lõike 5 selge ja

ühemõtteline ülevõtmine Eesti seaduses.

Paragrahv 44. Kehtiv § 44 sätestab lepinguliste kohustuste täitmise tingimused.

Lõike 3 sissejuhatava lauseosa muutmine. Käesoleva lõike sissejuhatava lauseosaga

sätestatakse, et kui kriisilahendusmenetlusest olev krediidiasutus jätkab lepingust tulenevate

kohustuste täitmist, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei

ole kriisiennetusmeetme rakendamise, teatud kohustuste peatamise või kriisilahendusmenetluse

algatamise otsus ega selle kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmus aluseks, et

rakendada lõikele järgnevas loetelus nimetatud meetmeid. Nendeks meetmeteks võivad olla

konsolideerimisgrupi ettevõtja ja krediidiasutuse vaheliste vastastikuste kohustuste täitmata

jätmine (punkt 1) ja krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku

vara kuuluvuse või kontrolli mõjutamist (punkt 2). Lõikega 3 võetakse üle BRRD2 artikkel 68

lõige 3.

Euroopa Komisjon on tuvastanud lõike 3 sissejuhatavas lauseosas järgnevad puudused. Esiteks,

käesolev lõige keskendub kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse reguleerimisele, mis

on komisjoni hinnangul liiga kitsas lähenemine, sest artikli 68 lõige 3 käsitleb lihtsalt

krediidiasutusi, kes jätkavad lepingust tulenevate kohustuste täitmist.

Teiseks, erinevalt direktiivis sätestatust, mis viitab artiklile 33a, puudub sissejuhatavas

lauseosas vastav viide. Artikkel 33a on võetud üle käesoleva seaduse §-ga 401, mis reguleerib

teatud kohustuste peatamise õigust. Kolmandaks sätestab sissejuhatav lauseosa kolm eeldust,

mille esinemine ei tekita kellelegi õigust rakendada sissejuhatavale lauseosale järgnevas

loetelus nimetatud meetmeid. Üheks vastavaks eelduseks on kriisilahendusmenetluse

algatamise otsus ja selle kohaldamine. Komisjoni hinnangul on kriisilahendusmenetluse

algatamise otsus kui meetmete välistamise eeldus liiga kitsas võrreldes artikli 68 lõikega 3, sest

spetsiifiliselt kriisilahendusmenetluse algatamise otsus ei hõlma endas näiteks halduri

nimetamist § 6 lõike 1 punkti 3 kohaselt. Direktiivis on kriisilahendusmenetluse algatamise

otsuse asemel kasutatud sõna ,,kriisiohjemeede“, mis on artikli 2 lõike 1 punkti 102 kohaselt

kriisilahenduse meede või erihalduri nimetamine. Kriisilahendusmeede on § 6 lõike 2 kohaselt

Finantsinspektsiooni õigus nõuda aktsiate ja varade võõrandamist, luua sildasutus, nõuda vara

eraldamist jms meetmed, sealhulgas ka õigus määrata erihaldur. Seega ei erista käesolev seadus

kriisilahendusmeetmeid ja õigust määrata erihaldur, nagu teeb mõiste ,,kriisiohjemeede“, vaid

käsitleb halduri nimetamist kui üht meedet, mida Finantsinspektsioon võib kasutada

finantskriisi lahendamiseks.

Komisjoni kommentaaridest tulenevalt muudetakse lõike 3 sissejuhatava lause sõnastust ja

sätestatakse, et kui krediidiasutus jätkab lepingust tulenevate kohustuste täitmist, sealhulgas

makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetusmeetme

rakendamise, käesoleva seaduse §-s 401 sätestatud teatud kohustuste peatamise või

kriisilahendusmeetme või -õiguse rakendamise otsus ega selle kohaldamisega vahetult seotud

mis tahes sündmus aluseks, et rakendada lõikele järgnevas loetelus nimetatud meetmeid.

Lõiget 3 täiendatakse punktiga 3, et tagada direktiiv 2014/59/EL artikkel 68 lõike 3 punkti c

ülevõtmise Eesti seaduses.

Paragrahv 46. Kehtiv § 46 sätestab kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamise korra.

76

Paragrahv 46 võtab üle BRRD2 artikli 65. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

§-s 46 ei ole kohane kasutada mõistet ,,kriitiliste funktsioonide jätkuvus“. Komisjoni sõnul on

artikli 65 eesmärgiks anda kriisilahendusasutustele õigus nõude kriisilahendusmenetluses

olevalt krediidiasutuselt või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvalt ettevõtjalt

selliste teenuste osutamist ja vahendite andmist, mis on vajalikud krediidiasutuse sõlmitud

lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste täitmiseks. Seega on artikli 65 tuumaks

krediidiasutuse business as usual ehk tavapärase majandustegevuse jätkamine, millest sõltub

muude kohustuste täitmine. Kriitilised funktsioonid on direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis 35

defineeritud kui tegevus, teenused või tegevused, mille seiskumine toob ühes või enamas

liikmesriigis tõenäoliselt kaasa reaalmajanduse jaoks oluliste teenuste katkemise või häirib

tõenäoliselt finantsstabiilsust finantsinstitutsiooni või konsolideerimisgrupi suuruse, turuosa,

välise ja sisemise seotuse, keerukuse või piiriülese tegevuse tõttu, pidades eelkõige silmas

kõnealuste tegevuste, teenuste või tegevuste asendatavust. Seega jäetakse mõiste ,,kriitiliste

funktsioonide jätkuvus“ kasutamisega jäetakse komisjoni hinnangul väär mulje olukorrast, mil

Finantsinspektsioon võib sekkuda krediidiasutuse tegevusse ning näha ette korra teenuste

osutamise ja vahendite andmise jätkamiseks, sest kriitilised funktsioonid omavad direktiivi

kontekstis tunduvalt suuremat kaalu, olulisust ning tagajärgi, kui krediidiasutuse tavapärane

majandustegevus. Komisjoni märkusi arvesse võttes muudetakse §-i 46 pealkirja. Paragrahvi

uueks pealkirjaks on ,,Teenuste osutamine ja vahendite üleandmine“. Lõigetes 1 ja 2

asendatakse kriitiliste funktsioonide jätkuvust käsitlevad tekstiosad teenuste osutamise ja

vahendite üleandmist käsitlevate tekstiosadega.

Paragrahv 48. Kehtiv § 48 sätestab krediidiasutuse tegevuse reorganiseerimise kava

tingimused.

Lõike 1 muutmine. Käesolev säte kohustab krediidiasutust või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatust või erihaldurit koostama ühe kuu jooksul

kohustuste teisendamise meetme rakendamise otsuse tegemisest tegevuse

reorganiseerimiskava, mis on kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi reeglitega, ja edastama selle

Finantsinspektsioonile. Lõikega 1 võetakse üle BRRD2 artikli 52 lõige 1, kuid erinevalt

direktiivi sõnastusest, kohustab käesolev lõige 1 kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse

või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja juhatust või erihaldurit koostama

ja esitama reorganiseerimiskava. Direktiivi ja seaduse sõnastuse erisusele on juhtinud

tähelepanu ka Euroopa Komisjon, kes on selgitanud, et artikli 52 lõige 1 ei näe ette, et

krediidiasutus peab reorganiseerimiskava koostamiseks olema kriisilahendusmenetluses, kuna

kava koostamine leiab aset peale kriisilahendust. Võttes arvesse komisjoni tähelepanekut ja

ebatäpsust lõikes 1, asendatakse tekstiosa ,,Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse“

tekstiosaga ,,Krediidiasutuse“.

Paragrahv 49. Kehtiv § 49 sätestab võimalikust maksejõuetust teavitamise korra.

Lõike 2 punkti 5 muutmine. Lõige 2 sätestab, et kui Finantsinspektsiooni hinnangul on

kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamise tingimused vastavalt FELS § 39 lõike 1

punktidele 1 ja 2 täidetud, teavitab Finantsinspektsioon viivitamata sellest lõikele 2 järgnevas

loetelus nimetatud asutusi. Teavitamise eelduseks olevad tingimused on § 39 lõike 1 punkti 1

kohaselt Finantsinspektsiooni hinnang, mille kohaselt on tõenäoline, et krediidiasutus on

maksejõuetu või tõenäoliselt muutub maksejõuetuks, ning punkti 2 kohaselt hinnang, mille

kohaselt ei aita ükski muu meede või õigus hoida ära krediidiasutuse maksejõuetust mõistliku

aja jooksul. Lõikega 2 on võetud üle BRRD2 artikli 81 lõige 3.

77

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõike 2 punkt 1 käsitleb vaid

finantsjärelevalve asutusi, võttes üle artikli lõike 3 punktid b ja c. Punkti 1 kohaselt peab

Finantsinspektsioon teavitama finantsjärelevalve asutusi, kes teostavad järelevalvet

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi

kuuluva isiku üle, sealhulgas nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus asub

krediidiasutuse filiaal. Vastavast loetelust on välja jäänud artikli lõike 3 punktides a ja d

käsitletud kriisilahendusasutused. Komisjoni märkusest tulenevalt muudetakse lõike 2 punkti

5, mis seni kehtinud sõnastuses sätestas, et teavitada tuleb asjakohasel juhul

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutust. Punktiga 5 on üle võetud artikli 81 lõike 3 punkt h.

Põhjusel, et punkt 5 käsitleb juba konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutust, täiendatakse lõike

5 sõnastust viisil, et sellega on üle võetud artikli lõike 3 punktid a, d ja h. Punkti 5 uue sõnastuse

kohaselt peab Finantsinspektsioon teavitama konsolideeritud järelevalvet tegevat asutust, kui

krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes kohaldatakse

Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) direktiivi 2013/36/EL 7. jaotise 3. peatüki kohaselt

konsolideeritud järelevalvet.

Paragrahv 52. Kehtiv § 52 sätestab varalise seisundi hindamise eesmärgi ja tingimused.

Lõike 7 täiendamine. Käesoleva paragrahvi kohaselt tuleb enne kriisilahendusmeetme või

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse rakendamist

viia läbi krediidiasutuse, tema tütarettevõtjast finantseerimisasutuse või samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või

segavaldusettevõtja varalise seisundi hindamine (lõige 1). Hindamise tulemused aitavad näiteks

otsustada, millist kriisilahendusmeedet või -õigust rakendada ja millises ulatuses tühistada või

alandada aktsiate väärtust (lõige 3). Lõikega 7 sätestatakse, et hindamine on lahutamatu osa

Finantsinspektsiooni otsusest rakendada kriisilahendusmeetmeid või -õigusi, sealhulgas

otsusest kasutada kapitaliinstrumentide allahindamise või teisendamise õigust, ning et

hindamine ise ei anna iseseisvat kaebeõigust. Käesolev säte võtab üle BRRD2 artikli 36 lõike

13.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi direktiivi esimeses versioonis piirdus

õiguste ulatus vaid kapitaliinstrumentidega, siis viimases versioonis on õiguste ulatust

laiendatud ka kõlblike kohustusteni. Erinevalt artikli 36 lõike 13 muudatusest on vastav

muudatus jäänud lõikesse 7 sisse viimata. Kuivõrd hindamine on kohustuslik

Finantsinspektsioonile kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamiseks, mis hõlmab endas ka

õigust allahinnata või teisendada kapitaliinstrumente ja kõlblike kohustusi, täiendatakse lõiget

7 peale sõna ,,kapitaliinstrumentide“ tekstiosaga ,,ja kõlblike kohustuste“. Uue sõnastusega

kohustatakse Finantsinspektsiooni viima läbi hindamist ka enne kõlblike kohustuste

allahindamist või teisendamist, sest kõlblikud kohustused on lihtsustatult öeldes kohustused,

mis lähevad esimesena kasutusse, kui kriisilahendusmenetlus algab ning tekib vajadus

krediidiasutuse rahalise olukorra parandamiseks, et vältida asjaomase krediidiasutuse täielikku

maksejõuetust või laiaulatuslikuma finantskriisi tekkimist. Kuigi kõlblikud kohustused on n-ö

esimene päästerõngas, ei tohi nende allahindamine või teisendamine toimuda ilma eelneva

analüüsita, milleks ongi käesoleva seaduse §-s 52 sätestatud hindamine.

Paragrahv 55. Kehtiv § 55 sätestab kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamise

üldpõhimõtted.

Lõike 8 punkti 1 muutmine. Lõige 8 sätestab kaks kumulatiivset tingimust erakorralise

avaliku finantstoetuse taotlemiseks süsteemse finantskriisi ilmingute esinemise korral. Punkt 1

78

sätestab, et krediidiasutuse aktsionärid või võlausaldajad on kahjumi katmiseks või kapitali

taastamiseks panustanud summa kohustuste või kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamiseks, teisendamiseks või muul viisil vähemalt kaheksa protsendi ulatuses

teisendatavatest kohustustes ja omavahenditest. Punkti 2 kohaselt on toetuse taotlemine

tingimuslik ning sõltub heakskiidu saamisest vastavalt Euroopa Liidu riigiabi reeglitele. Punkti

1 muudetakse kahest asjaolust ajendatavalt. Esiteks, lõige 8 võtab üle BRRD2 artikli 37 lõike

10, mille punkti a kohaselt peab avaliku finantstoetuse taotlemiseks olema täidetud vähemalt 8

protsendi teisendatavate kohustuste kogusumma nõue. Kogusummat arvutades tuleb kaasata ka

omavahendid. Muudetav punkt 1 ei haaku direktiivi punktiga a, kuna mõiste ,,teisendatavad

kohustused“ asemel kasutab punkt 1 mõistet ,,kõlblikud kohustused“ ning ei hõlma

omavahendite kasutamist. Uue sõnastusega parandatakse tekkinud viga ning lisatakse

omavahendite kasutamise tingimus. Teiseks, punkt 1 sätestab valiku osapooltest

(krediidiasutuse aktsionärid või võlausaldajad), kes peavad finantstoetuse taotlemise saamiseks

kahjumit katma ja kapitali taastama, eristades neid sõnaga ,,või“. Sõna ,,või“ kasutamisega

tekitab punkt 1 ekslikult mulje, et tegemist on alternatiivsete isikutega ning kahjumi katmises

osaleb üks või teine isik. Taoline tõlgendus läheb vastuollu direktiivi mõttega, mille sõnastus

kaasab kahjumi katmisesse nii aktsionärid kui ka võlausaldajad. Kuivõrd tegu on isikutega, kes

peavad kumulatiivselt panustama kahjumi katmisesse, asendatakse sõna ,,või“ sõnaga ,,ja“, et

tagada kooskõla direktiiviga ning sätte tegeliku eesmärgi selgus.

Paragrahv 56. Kehtiv § 56 sätestab kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise

ja teisendamise tingimused.

Lõike 1 punktide 2 ja 4 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse tingimused, mille

esinemisel võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiasutuse või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamist

või teisendamist aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks. Õiguse rakendamiseks

peab esinema vähemalt üks lõikes 1 loetletud tingimustest. Lõige 1 võtab üle BRRD2 artikli 59

lõike 3 ja selles sisalduva loetelu.

Punktiga 2, millele vastab artikli 59 lõike 3 punkt b, seatakse tingimuseks, et

Finantsinspektsioon on teinud kindlaks, et kapitaliinstrumentide allahindamiseta või

teisendamisete ei ole krediidiasutus või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv isik

jätkusuutlik. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et allahindamise või

teisendamise meedet tuleb rakendada lisaks kapitaliinstrumentidele ka kõlblikele kohustustele.

Kuivõrd punkti 2 seni kehtinud sõnastuses vastav tingimus puudus, täiendatakse punkti 2 peale

sõna ,,kapitaliinstrumentide“ tekstiosaga ,,ja kõlblike kohustuste“. Uue sõnastusega

kohustatakse Finantsinspektsiooni hindama kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamise või teisendamise vajadust tervikuna.

Punktiga 4, millele vastab artikli 59 lõike 3 punkt d, seatakse tingimuseks, et

kapitaliinstrumendid ja kõlblikud kohustused on emiteerinud konsolideerimisgrupi

emaettevõtja ja neid arvestatakse emaettevõtja omavahendite nõude täitmisel nii individuaalsel

kui ka konsolideeritud alusel ning konsolideeritud finantsjärelevalvet teostava lepinguriigi

pädev asutus on kindlaks teinud, et nende kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamiseta või teisendamiseta ei ole konsolideerimisgrupp jätkusuutlik. Euroopa

Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, punktis 4 sätestatud kõlblike kohustuste emiteerimine

on ebakorrektne, kuivõrd artikli punkt d käsitleb vaid kapitaliinstrumentide emiteerimist ning

kõlblike kohustuste emiteerimist reguleerib direktiivi artikli 61 lõike 3 teine alalõige. Uue

79

sõnastusega jäetakse punkti 4 sõnastusest läbivalt välja sõnad ,,ja kõlblikud kohustused“

vastavas käändes.

Lõike 14 muutmine. Käesolevas lõikes sätestatakse, et kui kriisilahendussubjekt on

kapitaliinstrumendid ja kõlblikud kohustused ostnud kaudselt sama kriisilahenduse

konsolideerimisgrupi teiste ettevõtjate kaudu, kasutatakse kapitaliinstrumentide ja kõlblike

kohustuste allahindamise või teisendamise õigust koos sama õiguse kasutamisega

kriisilahendussubjekti emaettevõtja tasandil või muude emaettevõtjate tasandil, kes ei ole

kriisilahendussubjektid, nii et kahjum kantakse üle kriisilahendussubjektile ja

kriisilahendussubjekt rekapitaliseerib vastava krediidiasutuse. Lõikega 14 on üle võetud

BRRD2 artikli 59 lõike 1 teine alalõige. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu erisusele

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamise

tasandil. Nimelt sätestab direktiiv, et vastavate õiguste kasutamine peab toimuma asjaomase

ettevõtja emaettevõtja tasandil. Seega ei täpsusta lõige 14, et allahindamise ja teisendamise

meetme kasutamist kohaldatakse selle ettevõtjate emaettevõtjate tasandil, kellelt on

kriisilahendussubjekt ostnud kaudselt kapitaliinstrumente ja kõlblike kohustusi. Komisjoni

märkusest tulenevalt asendatakse lõikes 14 tekstiosa ,,eelnimetatud teise ettevõtja emaettevõtja

tasandil“ tekstiosaga ,,selle ettevõtja emaettevõtja tasandil“.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 15. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et

kuigi § 56 võtab üle BRRD2 artiklit 59, on üle võtmata jäänud artikli 59 lõige 1b, milles

täpsustatakse artikli 59 lõikes 1 sätestatud asjaomaste kapitaliinstrumentide ja kõlblike

kohustuste allahindamise või konverteerimise õiguste rakendamise tingimusi. Artikli 59 lõikega

1b laiendatakse lõike 1 mõjuala, ning täpsustatakse, et juhul, kui kriisilahenduse meedet

kohaldatakse kriisilahendussubjekti suhtes või erandkorras kriisilahenduse kavast kõrvale

kaldudes ettevõtja suhtes, kes ei ole kriisilahendussubjekt, siis tuleb ettevõtja tasandil

vähendatud, alla hinnatud või teisendatud summaga arvestada artikli 37 lõikes 10 ja artikli 44

lõike 5 punktis a või artikli 44 lõike 8 punktis a sätestatud künniste puhul, mida kohaldatakse

kõnealuse ettevõtja suhtes. Põhjusel, et artikli lõige 1a on paragrahvi üle toodud lõikena 13, ei

ole võimalik artikli lõiget 1b vormistada lõike 13 järel lõikena 14, kuivõrd lõikega 14 võetakse

üle artikli 59 lõike 1 esimene alalõige. Kuigi paragrahvi lõiget 13 on võimalik täiendada lõikes

1b sätestatuga, on paragrahvi loetavuse huvides otsustatud vormistada artikli 59 lõige 1b

paragrahvi uue lõikena 15. Uue sättega nähakse ette, et kui Finantsinspektsioon rakendab

kriisilahendusmeedet kriisilahendussubjekti suhtes või erandlikel asjaoludel

kriisilahenduskavast kõrvale kaldudes ettevõtja suhtes, kes ei ole kriisilahendussubjekt, võtab

Finantsinspektsioon kooskõlas käesoleva seaduse § 57 lõikega 4 sellise ettevõtja tasandil

vähendatud, alla hinnatud või teisendatud summat arvesse käesoleva seaduse § 55 lõikes 8 ja §

78 lõikes 3 või § 78 lõike 6 punktis 1 sätestatud künniste puhul, mida kohaldatakse asjaomasele

ettevõtjale.

Lõike 6 punkti 2 täiendatakse pärast sõna ,,kapitaliinstrumendid“ tekstiosaga ,,või kõlblikud

kohustused“. Lõike 6 loeteluga sätestatakse kaks tingimust, mil Finantsinspektsioon saab

rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õigust.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi lõike 6 sissejuhatav lauseosa mainib

kõlblike kohustuste allahindamist või teisendamist, on punktis 2 jäänud reguleerimata kõlblike

kohustuste emiteerimine. Lõige 6 võtab üle BRRD2 artikli 61 lõike 3 teise alalõike. Erinevalt

direktiivi sõnastusest, on lõige 6 vormistatud loeteluna. Loetelu punkt 1 keskendub

kapitaliinstrumentidele, mille on emiteerinud Eestis tegevusloa saanud või Eestis asutatud

krediidiasutus või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluv isik. Punkt 2 reguleeris seni

kehtinud sõnastuses vaid kapitaliinstrumentide emiteerimist krediidiasutuse poolt, kelle üle

80

Finantsinspektsioon teostab konsolideeritud finantsjärelevalvet. Põhjusel, et artikli 61 lõike 3

teine alalõige viitab selgelt direktiivi artikli 59 lõikes 1a osutatud kõlblikele kohustustele,

lisatakse punkti 2 vastav täiend kõlblike kohustuste emiteerimise kohta. Uue sõnastusega

parandatakse ebatäpsus ning tagatakse Finantsinspektsioonile võimalus rakendada

allahindamise või teisendamise õigust ka emiteeritud kõlblike kohustuste suhtes olukorras, kus

Finantsinspektsiooni konsolideeritud järelevalve alla kuuluv krediidiasutus on emiteerinud

kõlblikke kohustusi.

Paragrahv 57. Kehtiv § 57 sätestab kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise

või teisendamise õiguse rakendamise.

Lõike 5 esimese lause muutmine. Lõige 5 sätestab, et käesoleva seaduse § 56 lõikes 14

nimetatud kapitaliinstrumendi ja kõlblike kohustuste põhisumma allahindamisel on põhisumma

vähendamine lõplik ning selle omanikul ei ole nõudeõigusi seoses allahinnatud instrumendi

summaga, välja arvatud juhul, kui instrumentide omanikud ei saa hüvitist kooskõlas käesoleva

paragrahvi lõikega 7 või tulenevalt varem tekkinud kohustustest või allahindamisega tekitatud

kahju eest. Lõike teise lausega täpsustatakse, et käesolevat nõuet ei kohaldata olemasolevate

kohustuste ning kahjude eest tekkinud vastutuse suhtes, mis võib tekkida allahindamise õiguse

kasutamise õiguspärasuse kontrollimiseks esitatud kaebuse tagajärjel. Lõikega 5 võetakse üle

BRRD2 artikli 60 lõike 2 punkt a.

Euroopa Komisjon on teinud lõikele 5 kaks tähelepanekut. Esiteks, artikli punkti a kohaselt

peab kapitaliinstrumendi või kõlbliku kohustuse põhisumma allahindamisel olema kõnealuse

põhisumma vähendamine püsiv. Direktiivi inglisekeelses versioonis kasutatakse püsivuse

tähistamiseks sõna „permanent“. Kehtivas redaktsioonis on ekslikult kasutatud sõna

,,permanent“ tähistamiseks eestikeelset sõna ,,lõplik“, mis iseloomustab midagi, mis on

kehtima jääv, mitte muudetav või parandatav, mitte vaieldav või kahtluse alla pandav. Põhjusel,

et sõna ,,permanent“ iseloomustab midagi, mis on püsiv, pidevalt toimuv või katkestusteta

kestev, siis tekib keeleline ja ka tõlgenduslik vastuolu sätte tähenduse ja sisu osas. Seetõttu

asendatakse lõike 5 esimeses lauses sõna ,,lõplik“ sõnaga ,,püsiv“. Teiseks, artikli punkti a

kohaselt tuleb üleshindamisel arvestada artikli 46 lõikes 3 sätestatud hüvitise maksmise korda.

Lõige 5 ei sisalda vastavat viidet artikli 46 lõikele 3, millele vastab käesoleva seaduse § 73 lõige

3 ning mis sätestab, et juhul, kui käesoleva seaduse 5. peatüki kohaselt teostatud varalise

seisundi hindamise tulemusel kohustuste teisendamise summad ületavad lõpliku hindamise

summasid, võidakse kohaldada üleshindamismehhanismi võlausaldajatele ja seejärel

aktsionäridele hüvitise maksmiseks. Seetõttu täiendatakse lõiget 5 selliselt, et põhisumma

vähendamine on püsiv, võttes arvesse käesoleva seaduse § 73 lõikes 3 ettenähtud võimaliku

üleshindamismehhanismi kohaldamist.

Lõikega 9 sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus viia pärast kapitaliinstrumentide või

kõlblike kohustuste allahindamise või teisendamise õiguse kasutamist läbi käesoleva seaduse §

73 lõikes 1 nimetatud varalise seisundi hindamine kooskõlas § 73 lõikega 3. Sättega võetakse

üle BRRD2 artikli 59 lõike 1 kolmas alalõige.

Euroopa Komisjon on teinud paar märkust lõikes esinevatele viidetele. Esiteks, artikli

kolmandas alalõikes tehakse hindamise juures viide direktiivi artiklile 74. Komisjoni hinnangul

on § 73 lõike 1 asemel korrektsem viidata käesoleva seaduse §-le 54, mis võtab üle direktiivi

artikli 74. §-ga 54 sätestatakse täiendava hindamise tingimused. Teiseks, § 73 lõike 3 asemel

on korrektsem viidata käesoleva seaduse § 53 lõike 6 punktile 2 ja §-le 80, mis võtavad üle

kolmandas alalõikes viidatud artikli 75. Eelmainitud sätetega sätestatakse kahju hüvitamise

81

alused, mis on tehtud kindlaks varalise seisundi hindamise käigus. Kahju hüvitamise õigus on

krediidiasutuse aktsionäril või võlausaldajal, kes on kriisilahenduse käigus kandnud suuremat

kahju võrreldes olukorraga, kui krediidiasutus oleks lõpetatud või likvideeritud

pankrotimenetluses. Tekkinud kahju vahe hüvitamist võivad kahjustatud pooled nõuda

Tagatisfondist, kuid kui lõpliku järelhindamise tulemuse kohaselt on krediidiasutuse või mõne

muu isiku vara netoväärtus suurem, kui esialgse hindamise käigus leitud väärtus, võib

Finantsinspektsioon anda sildasutusele või vara valitsemise ettevõtjale korralduse suurendada

aktsionäridele või aktsionäridele seoses kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse vara,

õiguste ja kohustuste või aktsiatega makstavat hüvitist. Kuivõrd FELS § 53 lõike 6 punkt 2

viitab juba kooskõlale §-ga 80, tehakse lõike 9 uues sõnastuses viited ainult §-le 54 ja § 53 lõike

6 punktile 2.

Paragrahv 58. Kehtiv § 58 sätestab kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise

või teisendamise õiguse kohaldamise konsolideeritud alusel.

Paragrahviga 58 on üle võetud BRRD2 artikkel 62. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu

sellele, et käesoleva paragrahvi lõige 1 ei võta korrektselt üle direktiivi artikli 62 lõiget 4. Lõige

1 sätestab, et kui Finantsinspektsioon on saanud teise lepinguriigi kriisilahendusasutuselt või

muult pädevalt ametiasutuselt teate kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise

või teisendamise kohta, mis puudutab konsolideerimisgruppi või sinna kuuluvaid isikuid,

hindab Finantsinspektsioon pärast konsulteerimist nimetatud asutustega alternatiivse meetme

olemasolu kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamisele või teisendamisele ja

kas selle olemasolul on seda võimalik rakendada lõikele järgnevas loetelus nimetatud meetmete

rakendamist.

Komisjoni hinnangul on lõikes 1 võetud lähenemine ebakorrektne võrreldes artikli 62 lõikega

4, sest direktiiv seab hindamise eelduseks, et kriisilahendusasutus on vastava teate edastaja,

mitte saaja, sest ainult kriisilahendusasutus saab nõuda krediidiasutuselt või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamist

või teisendamist käesoleva seaduse § 56 kohaselt. Seega peab teate edastamisele ja

konsulteerimisele järgnema Finantsinspektsiooni poolne hinnangu andmise protsess, milles

kriisilahendusasutus hindab, kas alternatiivsete meetmete rakendamine on võimalik ning

efektiivsed. Komisjoni märkusest tulenevalt analüüsiti §-i 58 ka tervikuna ja tuvastasid, et lisaks

lõikes 1 esinevale mittevastavusele ei ole paragrahviga üle võetud BRRD2 artikli 62 lõike 1

punkti a ning lõikeid 2 ja 3. Hinnates, kuidas oleks puuduolevaid direktiivi lõikeid võimalik §-

i 58 üle võtta, tuvastati ebaühtsus artikli ja paragrahvi struktuuride vahel, kuna § 58 alustab

artikli 62 üle võtmist alates artikli lõikest 4, mis väljendub käesoleva paragrahvi lõikes 1. Seega

ei ole puuduolevaid sätteid võimalik lisada loogilises järjekorras §-le 58, kuivõrd lõike 1 ette ei

saa normitehniliselt lisada uusi lõikeid ning teha viiteid etteruttavalt sätetele, mida ei ole samas

paragrahvis veel käsitletud. Eeltoodust tulenevalt muudetakse käesoleva paragrahvi järjestust

täielikult, eesmärgiga tagada kooskõla BRRD2 artikliga 62 ning sätte loogiline ja

struktureeritud loetavus.

Lõige 1 vastab endise lõike 5 esimesele lausele ning võtab üle direktiivi artikli 62 lõike 1 punkti

b esimese lausepoole ja lõike 8 esimese poole. Lõikega 1 sätestatakse, et kui

Finantsinspektsioon otsustab asjakohase kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusega

konsulteerides teha kindlaks käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 3 nimetatud asjaolud,

teavitab ta sellest otsusest viivitamata pärast otsuse tegemist neid kriisilahendusasutusi ja

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutusi või nende puudumisel muid pädevaid

lepinguriikide ametiasutusi, kus asuvad konsolideerimisgruppi kuuluvad ettevõtjad, keda

82

vastav otsus mõjutab. Paragrahvi 56 lõike 1 punkti 3 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus

nõuda krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku

kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamist või teisendamist aktsiateks või

muudeks omandiõiguse instrumentideks juhul, kui need kapitaliinstrumendid on emiteerinud

konsolideerimisgrupi tütarettevõtja ja neid arvestatakse omavahendite nõude täitmisel nii

individuaalsel kui ka konsolideeritud alusel ning Finantsinspektsioon koos konsolideeritud

finantsjärelevalvet teostava lepinguriigi pädeva asutusega on käesoleva seaduse 9. peatüki

kohaselt kindlaks teinud, et nende kapitaliinstrumentide allahindamiseta või teisendamiseta ei

ole konsolideerimisgrupp jätkusuutlik.

Lõige 2 vastab endise lõike 5 teisele ja kolmandale lausele, millega on üle võetud BRRD2

artikli 62 lõike 8 teine pool. Lõikega 2 sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon on

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus, teeb ta kõik endast oleneva, et leppida teiste

lepinguriikide kriisilahendusasutustega kokku käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatud

asjaoludes, et jõuda ühisotsuseni. Kui ühisotsusele ei jõuta, siis nimetatud asjaolusid kindlaks

ei tehta.

Lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 62 lõike 1 punkt a ning sätestatakse, et kui

Finantsinspektsioon otsustab teha kindlaks käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 2, 3 või 4

nimetatud asjaolud, teavitab ta sellest otsusest viivitamata, kuid hiljemalt 24 tundi pärast

asjaomase kriisilahendussubjekti kriisilahendusasutusega konsulteerimist konsolideeritud

järelevalvet tegevat ametiasutust või selle puudumisel lepinguriigi asjaomast konsolideeritud

järelevalvet teostavat finantsjärelevalve asutust (punkt 1) ja teisi samasse

konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kriisilahendusasutusi, kui konsolideerimisgrupp

on otseselt või kaudselt ostnud käesoleva seaduse § 19 lõigete 2, 4, 5 ja 6 kohaldamisalasse

kuuluvalt ettevõtjalt käesoleva seaduse § 19 lõikes 8 nimetatud kohustusi (punkt 2).

Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikli 62 lõige 3 ja sätestatakse, et käesoleva paragrahvi

lõikes 3 nimetatud teates peab Finantsinspektsioon põhjendama oma veendumust tuvastada

käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktis 2, 3 või 4 nimetatud asjaolud.

Lõige 5 vastab endisele lõikele 1 ning võtab üle BRRD2 artikli 62 lõike 4. Lõikega 5

sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon on edastanud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3

nimetatud teate kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste allahindamise kohta, hindab

Finantsinspektsioon pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud ametiasutustega

konsulteerimist alternatiivse meetme olemasolu kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustuste

allahindamisele või teisendamisele ja kas selle olemasolul on seda võimalik rakendada (punkt

1) ja kas võib eeldada, et alternatiivse meetme rakendamisel kaovad mõistliku aja jooksul

asjaolud, mis muidu eeldaksid käesoleva seaduse § 56 lõikes 1 sätestatud asjaolude

kindlakstegemist (punkt 2). Lõike koostamisel on võetud arvesse komisjoni märkuseid seoses

Finantsinspektsiooni rolliga teate edastamisel.

Lõige 6 vastab endisele lõikele 2 ning võtab üle direktiivi artikli 62 lõike 5. Lõige 6 sätestab,

et käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud alternatiivse meetmena käsitatakse varase

sekkumise meetmeid, krediidiasutuste seaduse §-s 104 sätestatud meetmeid või

konsolideerimisgrupi emaettevõtjalt rahaliste vahendite või kapitali ülekandmist.

Lõige 7 vastab endisele lõikele 3 ning võtab üle BRRD2 artikli 62 lõike 6. Lõige 7 sätestab, et

kui pärast teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega või muu pädeva ametiasutusega

konsulteerimist leiab Finantsinspektsioon, et on olemas vähemalt üks alternatiivne meede, seda

83

on võimalik rakendada ja sellega saavutatakse käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 nimetatud

tulemus, peab Finantsinspektsioon tagama selle meetme rakendamise.

Lõige 8 vastab endisele lõikele 4 ning võtab üle direktiivi artikli 62 lõike 7. Lõige 8 sätestab,

et kui Finantsinspektsioon leiab, et ei ole alternatiivseid meetmeid, millega saavutada käesoleva

paragrahvi lõike 5 punktis 2 nimetatud tulemus, otsustab Finantsinspektsioon, kas käesoleva

seaduse § 56 lõikes 1 sätestatud asjaolude kindlakstegemine on konkreetsel juhul asjakohane.

Lõikega 9 võetakse üle BRRD2 artikli 62 lõige 2 ja sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon

teeb krediidiasutuse või piiriüleselt tegutseva konsolideerimisgrupi kriisilahendusmenetlusega

seoses kindlaks käesoleva seaduse § 56 lõikes 2, 3 või 4 nimetatud asjaolud, võtab

Finantsinspektsioon arvesse kriisilahenduse võimalikku mõju kõigis lepinguriikides, kus

krediidiasutus või konsolideerimisgrupp tegutseb.

Lõige 10 vastab endisele lõikele 6 ning võtab üle direktiivi artikli 62 lõike 9. Lõige 10 sätestab,

et kui Finantsinspektsioon on tütarettevõtja kriisilahendusasutus, rakendab ta esimesel

võimalusel kooskõlas käesoleva paragrahviga tehtud kapitaliinstrumentide ja kõlblike

kohustuste allahindamise või teisendamise otsust.

Paragrahv 70. Kehtiv § 70 sätestab kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise alused.

Lõike 1 punkti 1 muutmine. Lõikega 1 esitatakse loetelu kahest olukorrast, mille

saavutamiseks võib Finantsinspektsioon rakendada kohustuste ja nõudeõiguse teisendamise

meedet kooskõlas kriisilahendusmenetluse põhimõtetega ja kriisilahenduse eesmärkidega.

Punktiga 1 sätestatakse, et meedet võib kasutada kriisilahendusmenetluses oleva

krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku rekapitaliseerimiseks

vastavalt krediidiasutuste seaduses või väärtpaberituru seaduses sätestatud tegevusloa saamise

tingimustele, ja üldise usalduse säilitamiseks selle krediidiasutuse või nimetatud isiku vastu.

Punktiga 2 sätestatakse, et meedet võib kasutada kohustuste teisendamiseks omakapitaliks või

nõudeõiguste või kohustuste põhisumma vähendamiseks, kui need antakse sildasutusele üle

tema kapitali suurendamiseks või aktsiate või varade võõrandamise või vara eraldamise meetme

rakendamiseks. Lõikega 1 võetakse üle BRRD2 artikli 43 lõige 2.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et erinevalt artikli 43 lõike 2 punkti a

sõnastusest, mille kohaselt toimub rekapitaliseerimine kriisilahenduse eeltingimustele vastav

krediidiasutuse suhtes, on käesoleva lõike 1 punktis 1 sätestatud, et rekapitaliseerimine toimub

kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse suhtes. Seega tekib vastuolu seaduse ja

direktiivi subjektide ringi vahel, kelle suhtes võib rekapitaliseerimist teostada. Punkti 1 uue

sõnastusega asendatakse tekstiosa ,,kriisilahendusmenetluses olev“ tekstiosaga

,,kriisilahenduse eeltingimustele vastav“.

Paragrahv 71. Kehtiv § 71 sätestab kohustuste teisendamise meetme kohaldamisala.

Lõike 1 sissejuhatavast lauseosa muudetakse. Lõike 1 sissejuhatav lauseosa sätestab, et

kohustuste teisendamise meedet võib kohaldata kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse

või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kohustuste suhtes (edaspidi

teisendatavad kohustused), välja arvatud kohustused, mis on loetletud sissejuhatavale

lauseosale järgnevas nimekirjas. Lõikega 1 on üle võetud BRRD2 artikli 44 lõike 2 esimene

alalõige. Lõike 1 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa ,,(edaspidi teisendatavad

kohustused)“ põhjusel, et käesoleva eelnõuga muudetavas § 17 lõikes 41 sätestatakse

84

teisendatavate kohustuste legaaldefinitsioon. Varasemas redaktsioonis sisustati teisendatavate

kohustuste mõistet läbi kohustuste teisendamise meetme rakendamisala, sätestades et

kohustuste teisendamise meedet võib kohaldada kriisilahendusmenetluses oleva

krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku kohustuste suhtes,

välja arvatud nende kohustuste suhtes, mis on käesoleva lõike loetelus nimetatud. Seega tuli

teisendatavate kohustuste mõistet tuletada läbi teise mõiste ja eituse. Paragrahvi 17 lõige 41

muudatusega tagatakse, et oleks selgem, mida teisendatavad kohustused endast kujutavad.

Seejuures tehakse viide ka § 71 lõikes 1 nimetatud kohustustele, mis ei ole kohustuste

teisendamise meetme kohaldamisalast välja jäetud. Seetõttu tekib seaduses oht, et ühte ja sama

mõistet on selgitatud kahes kohas. Topelt kordamise vältimiseks jäetakse ühise nimetaja täiend

käesolevast lõikest välja.

Lõike 1 punkti 61 muutmine. Punkt 61 sätestab, et kohustuste teisendamise meetme

kohaldamisalasse ei kuulu kohustused krediidiasutuse või temaga samasse

konsolideerimisgruppi kuuluva isiku ees, kes ise ei ole kriisilahendussubjekt, olenemata

kohustuste lõpptähtajast. Punktiga 61 on üle võetud BRRD2 artikli 44 lõike 2 esimese alalõike

punkt h. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et direktiivi punktis h on

konsolideerimisgruppi kuulumine limiteeritud kriisilahendusega, kuid § 71 lõike 1 punkt 61

käsitleb tavalist konsolideerimisgruppi. Seetõttu võib vale grupi määratlus mõjutada

teisendamise meetme rakendusala, hõlmates sellesse suuremal hulgal kohustusi, kui on

direktiiviga ette nähtud. Vea parandamiseks täiendatakse punkti 61 pärast sõna ,,samasse“

sõnaga ,,kriisilahenduse“.

Paragrahvi täiendamine lõikega 11. Euroopa Komisjon on teinud juhtinud tähelepanu sellele,

et BRRD2 artikli 44 lõike 2 esimese alalõike punkt h on üle võetud § 71 lõike 1 punktis 61

poolikult. Komisjoni hinnangul ei sisalda punkt 61 selgitust selle kohta, et punktis sätestatud

erand ei kohaldu nende kohustuste suhtes, mis on direktiivi ülevõtmise kuupäeval kohaldatava

tavapärase maksejõuetusmenetluse kohustustest madalamad kui tavalised tagamata kohustused.

Täiendavalt sätestab direktiivi punkt h, et samas punktis reguleeritud erandi kohaldamisel peab

tütarettevõtja kriisilahendusasutus, kes ei ole kriisilahendussubjekt, hindama, kas artiklis 45f

lõikes 2 sätestatud kirjete summa on kriisilahendusstrateegia rakendamise toetamiseks piisav.

Kuivõrd punkti 61 muutub uue sõnastusega piisavalt sisutihedaks ja nüansirikkaks, on

otsustatud artikli teine lausepool üle tuua §-i 71 uue eraldiseisva lõiguna 11. Lõikega pannakse

tütarettevõtja kriisilahendusasutusele, kes ei ole kriisilahendussubjekt, kohustus hinnata, kas

käesoleva seaduse § 19 lõikes 8 sätestatud kirjete summa on kriisilahendusstrateegia

rakendamise toetamiseks piisav. Paragrahvi 19 lõige 8 vastab artikli 44 lõike 2 esimese alalõike

punkti h teises lausepooles mainitud direktiivi artiklile 45f lõikele 2, millega reguleeritakse

miinimumnõude kohaldamist konsolideerimisgrupi tütarettevõtjast krediidiasutuse suhtes. Uue

lõikega lahendatakse direktiivi ülevõtmisest tingitud puudus ning täpsustatakse § 71 lõike 1

punktis 61 sätestatud kohustuste teisendamise kohaldamise erandit.

Paragrahv 72. Kehtiv § 72 sätestab kohustuste teisendamise meetme kohaldamisala erandid.

Lõike 1 punkti 4 muutmine. Lõikega 1 sätestatakse loetelu olukordadest, mille esinemisel

võib Finantsinspektsioon erandkorras välistada kohustuste teisendamise meetme rakendamise

täielikult või osaliselt. Lõikega 1 võetakse üle BRRD2 artikli 44 lõike 3 esimene alalõige.

Euroopa Komisjon on selgitanud, et § 72 lõike 1 punktis 4 on eksitud võlausaldajate kaitsele

lähenemisel. Nimelt ei ole artikli 44 lõike 3 esimese alalõike punkt d suunatud võlausaldajate

võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisele, mis on sätestatud käesoleva seaduse § 40 lõike 1

punktis 6, vaid ennetamaks olukorda, kus võlausaldajate kaetava kahjumi summa suureneks

85

kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise tõttu. Seega seisneb punkti d fookus võlausaldajate

kui grupi enda kaitsmises olukorra halvenemise eest, mitte võlausaldajate kui eraldiseisvate

isikute kaitses omavahelistes jõu ja õiguste vahekordades. Eelnevat põhimõtet oma toonitatud

ka komisjoni 4. veebruari 2016 delegeeritud määruse (EL) 2016/860 artikli 9 lõikes 1, mille

kohaselt ei tohi välistamata kohustuste omanikud olla paremas positsioonis, kui nad oleksid

kohustuste teisendamise korral. Komisjoni märkusest tulenevalt muudetakse punkti 4 ja

sätestatakse, et kohustuste teisendamise meetme rakendamist on võimalik täielikult või osaliselt

välistada, kui see teisendamine põhjustaks kohustuste ja nõudeõiguste väärtuse vähenemise

sellisel viisil, et võlausaldajad peaksid katma kahjumit suuremas osas võrreldes olukorraga, kus

vastavate kohustuste teisendamine oleks välistatud.

Lõike 41 muutmine. Lõikega 41 sätestatakse, et Finantsinspektsioon hindab põhjalikult, kas

sellised kohustused krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku

suhtes, kes kuulub samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi ja ei ole ise

kriisilahendussubjekt, mis on välistatud käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel, tuleks osaliselt või

täielikult välistada kohustuste teisendamise kohaldamisalast, eesmärgiga tagada

kriisilahendusstrateegia asjakohane rakendamine. Lõikega 41 üle võetud BRRD2 artikli 44

lõike 3 teine alalõige.

Euroopa Komisjon on käesoleva sätte osas teinud kaks märkust. Esiteks, lõike 41 esimeses

lausepooles on ekslikult sätestatud, et Finantsinspektsiooni hindamine peab toimuma

krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes. Direktiivis on

siinkohal võetud kriisilahenduse konsolideerimisgrupi põhine lähenemine, mis on kitsam

seaduses sätestatust konsolideerimisgrupi lähenemisest. Teiseks, lõikest 41 on puudu täiend

selle kohta, et kõnealused kohustused ei ole välistatud käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel.

Seega tekib seaduse ja direktiivi vahel vastuolu, kuna seadusega luuakse tingimus, et kohustuste

teisendamise kohaldamisalast jäetakse välja kohustused, mis on välistatud, kuid direktiivi

kohaselt jäetakse kohaldamisalast välja kohustused, mis ei ole välistatud.

Lisaks komisjoni poolt tehtud ettepanekutele, on lõikes 41 veel kaks asjaolu, mis vajavad

muutmist. Esiteks, seni kehtinud sätte sõnastuses viidati § 72 lõikele 4, mille kohaselt võib

Finantsinspektsioon suurendada § 72 lõike 1 kohaldamisel muude teisendatavate kohustuste

suhtes kohaldatava allahindamise või teisendamise määra, arvestades, et ükski võlausaldaja ei

kata kahjumit suuremas osas, kui ta oleks katnud krediidiasutuse lõpetamisel ja likvideerimisel

tavapärases pankrotimenetluses. Lõikega 4 on üle võetud BRRD2 artikli 44 lõike 3 kolmas

alalõige. Viide lõikele 4 on ebakorrektne, sest direktiivi artikli 44 lõike 3 teine alalõige viitab

sama artikli lõike 2 esimese alalõike punktile h, mis on käesoleva seadusega võetud üle § 71

lõike 1 punktis 61. Teiseks, sätet lugedes ei ole aru saada, kas alalause, mis algab sõnadega „mis

on välistatud…“, kehtib isiku suhtes, kes kuulub samasse kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi ja ei ole ise kriisilahendussubjekt, või kohustuste enda suhtes. Lõike

loetavuse huvides on mõistlik eraldada lõike 41 senine tekst kaheks eraldi lauseks ning viia

välistust puudutav tingimus lõike teise lausesse. Teksti eraldamine kaheks lauseks vähendab

alalausete mahtu esimeses lauses, muudab teksti lihtsamini loetavaks, sätte sisu

arusaadavamaks ning parandab ülevõtmisel tekkinud sõnastusliku vea. Võttes arvesse nii

komisjoni kui ka muid tähelepanekuid, muudetakse lõiget 41. Esimese lausega sätestatakse, et

Finantsinspektsioon hindab põhjalikult, kas sellised kohustused krediidiasutuse või temaga

samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku suhtes, kes ise ei ole

kriisilahendussubjekt ja kelle suhtes ei kohaldu käesoleva seaduse § 71 lõike 1 punktis 61

sätestatud erandid, tuleks osaliselt või täielikult välistada kohustuste teisendamise

kohaldamisalast, eesmärgiga tagada kriisilahendusstrateegia asjakohane rakendamine. Teise

86

lausega sätestatakse, et nimetatud hindamise ulatus ei laiene käesoleva paragrahvi lõikes 4

sätestatud kohustustele.

Paragrahv 78. Kehtiv § 78 sätestab kriisilahenduse osafondi vahendite kasutamise tingimused.

Lõike 3 muutmine. Lõikega 3 sätestatakse, et kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud

teisiti, võib kriisilahendusfondi vahendeid kasutada üksnes juhul, kui kriisilahendusmenetluses

oleva krediidiasutuse aktsionärid või kapitaliinstrumentide või muude teisendatavate

kohustuste omanikud on eelnevalt kandnud kahjusid allahindamise või teisendamise tõttu või

muul juhul vähemalt 8 protsendi ulatuses krediidiasutuse varadest, mis on hinnatud vastavalt

käesoleva seaduse 5. peatükis sätestatule. Lõikega 3 võetakse üle BRRD2 artikli 44 lõike 5

punkt a. Euroopa Komisjon on täpsustanud, et kahjude arvestamist tuleks teostada

krediidiasutuse kohustuste kogusummalt, kaasa arvatud omavahenditest, mitte varadest. Seega

on krediidiasutuse varade aluseks võtmine laiem kui taotleb direktiiv, mis võib kaasa tuua

kriisilahendusfondi vahendite kasutamist ebakorrektsete arvutuste põhjal. Uue lõike 3

sõnastusega täpsustatakse, et arvestust teostatakse krediidiasutuse kohustuste kogusummast,

kaasa arvatud omavahenditest, mitte krediidiasutuse varadest.

Paragrahv 811. Kehtiv § 811 sätestab Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamise ja

juhtimise tingimused.

Lõike 4 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et kui Euroopa Liidus asutatud

tütarettevõtja või Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja ja selle tütarettevõtjast

krediidiasutusest kriisilahendussubjekt ning Euroopa kriisilahenduskolleegiumi liikmed ei ole

käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kriisilahendusstrateegiaga nõus, järgib Euroopa Liidus

asutatud tütarettevõtja või konsolideeritud alusel Euroopa Liidus tegutsev emaettevõtja

käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud miinimumnõuet, emiteerides § 19 lõikes 8 nimetatud

instrumente oma kolmandas riigis asutatud põhiemaettevõtjale või nimetatud põhiemaettevõtja

tütarettevõtjale, mis on asutatud samas kolmandas riigis, või muule ettevõtjale § 19 lõike 8

punktides 1 ja 10 sätestatud tingimustel. Lõikega 4 võetakse üle BRRD2 artikli 89 lõike 2 neljas

alalõige. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et lõike 4 ülevõtmisel on tekkinud

sõnastuslik viga, kuna emiteerimine eeldab kõikide asjassepuutuvate isikute nõusolekut

kriisilahendusstrateegiale, kuid lõikes 4 kasutatud tekstiosa ,,ei ole“, mis loob väära eelduse, et

emiteerimise teostamiseks ei pea otsuse tegemiseks pädevad isikud strateegiaga nõustuma.

Komisjoni märkusest tulenevalt sõnastatakse lõige 4 ümber viisil, mis seab emiteerimise

eelduseks Euroopa Liidus asutatud tütarettevõtja või Euroopa Liidus tegutseva emaettevõtja

selle tütarettevõtjast krediidiasutusest kriisilahendussubjekti ning Euroopa

kriisilahenduskolleegiumi liikmete nõusolekut käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud

kriisilahendusstrateegiale. Lisaks komisjoni märkusest tulenevale muudatusele, asendatakse

lõikes 4 viited käesoleva seaduse § 19 lõikele 8 viitega § 19 lõigetele 8 ja 81 (vt § 19 lõigete 8

ja 81 selgitusi).

Lõike 6 muutmine. Käesolev lõige sätestab, et Finantsinspektsioon võib kõigi asjaomaste

lepinguriikide kriisilahendusasutustega vastastikusel kokkuleppel loobuda Euroopa

kriisilahenduskolleegiumi moodustamise nõude täitmisest, kui muu töörühm või kolleegium

täidab samu funktsioone ja samu ülesandeid. Lõikega 6 on üle võetud BRRD2 artikli 89 lõige

4.

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku parandada lõiget 6, kuivõrd see on direktiivist võetud

üle poolikult, hõlmamata artikli 89 lõike 4 teist lausepoolt. Komisjoni märkust arvestades

87

eraldatakse lõike 6 tekst kaheks lauseks. Senine lõike 6 tekst loetakse esimeseks lauseks ning

sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib kõigi asjaomaste lepinguriikide

kriisilahendusasutustega vastastikusel kokkuleppel loobuda Euroopa kriisilahenduskolleegiumi

moodustamise nõude täitmisest, kui muu töörühm või kolleegium täidab samu funktsioone ja

samu ülesandeid, nagu on sätestatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5, ning järgib kõiki

käesoleva seaduse §-s 83 sätestatud teabevahetuse tingimusi ja menetlusi, sealhulgas Euroopa

kriisilahenduskolleegiumide liikmesust ja neis osalemist puudutavaid tingimusi ja menetlusi.

Teise lausega sätestatakse, et käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud juhul käsitatakse kõiki

käesoleva seaduse viiteid Euroopa kriisilahenduskolleegiumidele viidetena teistele

töörühmadele või kolleegiumidele. Seni kehtinud sätte sõnastus ei katnud vastavaid tingimusi

ning ei reguleerinud, millistele tingimustele peavad töörühm või kolleegium täpselt vastama

ning milliseid kohustusi täitma. Muudatustega viiakse lõige kooskõlla artikli 89 lõikega 4 ning

tagatakse õigusselgus, millistel juhtudel võib loobuda Euroopa kriisilahenduskolleegiumi

moodustamisest, eesmärgiga anda kriisilahenduskolleegiumi poolt teostavad ülesanded üle juba

eksisteerivale töörühmale või kolleegiumile.

Paragrahv 94. Kehtiv § 94 sätestab rahatrahvi määrad omavahendite ja kõlblike kohustuste

miinimumnõude rikkumise eest.

Lõike 1 muutmine. Käesoleva lõikega sätestatakse, et krediidiasutuste omavahendite ja

kõlblike kohustuste miinimumnõude rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000

eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas

summas. Karistusmäära kehtestamisel on juhinetud BRRD2 artiklitest 110 ja 111. Euroopa

Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et § 94 lõikes 1 kasutatud sõna ,,krediidiasutuste“

tõttu tekib sätte tõlgendamisel oht liigseks kitsenduseks, et miinimumnõude rikkumise eest on

võimalik karistada ainult neid füüsilisi isikuid, kes rikuvad krediidiasutuse miinimumnõude

kohustust, kuid mitte ülejäänud füüsilisi isikuid, kes on vastutavad miinimumnõude kohustuse

täitmise eest teistes käesolevas seaduses käsitletud ettevõtjates (näiteks isikule, kes ei ole

kriisilahendussubjekt, globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekt, kolmanda riigi

globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva oluline tütarettevõtja jne).

Komisjoni märkusest tulenevalt asendatakse lõikes 1 sõna ,,Krediidiasutuse“ tekstiosaga

,,Käesolevas seaduses sätestatud“, muutes sätet niiviisi umbisikulisemaks ning avatud

rakendamiseks iga füüsilise isiku suhtes, kes rikub mistahes seadusega hõlmatud ettevõtja

miinimumnõude kohustust.

Paragrahv 96. Kehtiv § 96 sätestab rakendussätted kooskõla tagamiseks seadusest tulenevate

nõuetega.

Paragrahvi pealkirja muudetakse tulenevalt paragrahvi täiendamisest lõikega 6, milles

nähakse ette käesoleva seaduse § 71 lõike 1 punkti 61 kohaldamistingimused (vt § 96 lõike 6

selgitusi). Seni kehtinud pealkirja ,,Kooskõlla viimine seadusest tulenevate nõuetega“

täiendatakse pärast sõna ,,nõuetega“ tekstiosaga ,,ja seaduse kohaldamine“. Uue pealkirjaga

kaetakse ära §-s 96 lõigetes 1–5 sätestatud nõuded ning lõikes 6 sätestatud kuupäev, millest

sõltub § 71 lõike 1 punktis 61 nimetatud kohustuse liigitamine teisendatavaks kohustuseks.

Paragrahvi täiendamine lõikega 6. Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi

käesoleva seaduse § 71 lõike 1 punkt 61 võtab üle BRRD2 artikli 44 lõike 2 esimese alalõike

punkti h, puudub punktis 61 täpsustus selle kohta, et kohustusi krediidiasutuse või temaga

samasse kriisilahenduse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku ees, kes ise ei ole

kriisilahendussubjekt, olenemata kohustuste lõpptähtajast, ei arvata teisendatavate kohustuste

88

liigitusest välja juhul, kui need kohustused on direktiivi ülevõtmise kuupäeva seisuga

tavapärase maksejõuetusmenetluse kohustustest madalama rahuldusjärguga, kui muud

tagamata kohustused. Komisjoni märkusest tulenevalt on vastav täpsustus seaduse struktuuri

arvestades kõige mõistlikum lisada seaduse 12. peatükki, milles on reguleeritud seaduse

rakendamise tingimused. Seetõttu täiendatakse § 96 lõikega 6 ning sätestatakse, et käesoleva

seaduse § 71 lõike 1 punktis 61 sätestatut ei kohaldata juhul, kui need kohustused on 2014. aasta

31. detsembri seisuga tavapärase maksejõuetusmenetluse kohustustest madalama

rahuldamisjärguga kui muud tagamata kohustused.

Seaduse täiendamine §-ga 962. Uue paragrahviga sätestatakse krediidiasutuse

avalikustamiskohustuse rakendamise tingimused.

Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et käesolev seadus ei sisalda rakenduslikku

sätet BRRD2 artikli 45i lõikes 3 kehtestatud aruannete avaldamise kohta. Vastav direktiivi säte

on FELS-i üle võetud § 221 lõikega 4, milles sätestatakse krediidiasutustele nimekiri teabest,

mida nad peavad iga-aastaselt avaldama omavahendite kohta avalikkusele (vt § 221 lõike 4

selgitusi). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/879, 20. mai 2019, millega

muudetakse direktiivi 2014/59/EL seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute

kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõimega ning direktiivi 98/26/EÜ, artikli 3 lõige 1

sätestab, et liikmesriigid kohaldavad BRRD2 artikli 45i lõiget 3 alates 1. jaanuarist 2024. Seega

määratletakse direktiiviga 2019/879 täpne kuupäev, alates millest on krediidiasutused

kohustatud avaldama omavahenditega seotud teavet. Võttes arvesse komisjoni märkust,

täiendatakse seadust §-ga 962 ning sätestatakse, et krediidiasutus peab avaldama esimese

aruande käesoleva seaduse § 221 lõikes 4 sätestatud omavahendite kohta juhul, kui need

omavahendid on emiteeritud hiljem kui 2024. aasta 1. jaanuaril.

3.5. Eelnõu § 4 – muudatused hasartmänguseaduses

Paragrahv 2. Kehtiv § 2 sätestab hasartmängu tunnused.

Paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 9. Muudatusega välistatakse tuletisinstrumentidele

hasartmänguseaduse regulatsiooni kohaldumine. Tuletisinstrumendid, mis võimaldavad

spekuleerida sündmuste tulemuste, hindade või intressimäärade liikumisega finantsturgudel,

võivad omada sarnaseid jooni hasartmänguga. Hetkel ei ole hasartmänguseaduse

kohaldumisalast tuletisinstrumente selgelt välistatud ning kuigi tuletisinstrumente

tunnustatakse selgelt investeerimisteenuste kontekstis väärtpaberitena ja need alluvad

väärtpaberituru seaduse regulatsioonile, on muudatuse eesmärk luua selles küsimuses

õigusselgus.

3.6. Eelnõu § 5 – muudatused investeerimisfondide seaduses

Paragrahv 474. Kehtiv § 474 sätestab määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi

tervendamiskava tingimused.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 51, et kohaldada tasaarvestusrežiimi ka olukorras, kus

määratud väljamaksega tööandja pensionifondi osas on koostatud usaldatavusnõuete

tagamiseks tervendamiskava ning Finantsinspektsioon keelab ettekirjutusega fondi varaga

seotud tehingute ja toimingute tegemise või piirab nende mahtu. Sätte täiendamise eesmärk on

tagada režiimi lünkadeta kohaldamine ning tagada, et ka sellise menetluse korral ei oleks

lõpetamisel toimuv tasaarvestus piiratud. Määratud väljamaksega tööandja pensionifondi

89

tervendamiskava menetlus loetakse maksejõuetusmenetluseks väärtpaberituru seaduse § 2296

tähenduses ning investeerimisfondide seaduses tehtava täiendusega tagatakse põhimõtte, et

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust kohaldatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või

finantstagatise kokkuleppe tingimustele sõltumata maksejõuetusmenetluse algatamisest või

jätkumisest lepingupoole (antud juhul määratud väljamaksega tööandja pensionifondi) suhtes,

kohaldamine. Täiendavalt täpsustatakse, et sellise ettekirjutuse tegemine ei mõjuta

finantstagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe tagamiseks seatud muu

tagatiskokkuleppe täitmist vastavalt tagatiskokkuleppe tingimustele. Finantstagatise puhul

tuleneb see põhimõte finantstagatise direktiivi artikkel 4 lõikest 5 ning see põhimõte on juba

sätestatud kehtivas pankrotiseaduses, saneerimisseaduses, kindlustustegevuse seaduses ja

krediidiasutuste seaduses.70

3.7. Eelnõu § 6 – muudatused kindlustustegevuse seaduses

Paragrahv 95. Kehtiv § 95 sätestab kindlustusandja varaga seotud tehingute keelamise ja

piiramise alused.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 21, et tagada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse lünkadeta

kohaldumine. Muudatuse põhjendused kattuvad investeerimisfondide seaduse § 474 lõike 51

selgitusega.

Paragrahv 149. Kehtiv § 149 sätestab erirežiimi kehtestamise otsuse tingimused ja selle

tagajärjed.

Lõige 5 muudetakse samuti eesmärgil tagada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse lünkadeta

kohaldumine. Muudatused kattuvad § 95 lõikega 21 erirežiimi kohaldamise puhul erisusega, et

finantstagatisele kohaldus erand juba varasemalt.

Lõige 6 muudetakse, et tagada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse lünkadeta kohaldumine,

laiendades finantstagatisele juba kehtivas seaduses sätestatud kaitset ka tasaarvestuskokkulepe

raames sõlmitud tagatistele ja tasaarvestuskokkuleppe sõlmimisele.

Punktis 1 kaotatakse finantstagatise puhul viide AÕS §-le 3141, et tagada õiguskindlus režiimi

kohalduvuse osas juhul, kui ei ole seatud Eesti õigusele vastav finantstagatis. Finantstagatis

tähistab seega igasugust finantstagatist, mis on seatud finantstagatise direktiivi artikkel 2 lõike

1 tähenduses.

Finantstagatise direktiivi artikli 8 alusel jäetakse kohaldamata teatud maksejõuetuse sätted

(eelkõige need, mis takistaksid finantstagatiste tõhusat realiseerimist, lisatagatise andmist ja

tagatise asendamist).

Finantstagatise direktiivi artikkel 8 on üldiselt kehtivas Eesti õiguses üle võetud. Siiski, enamik

sätteid Eesti maksejõuetusseadustes (k.a. pankrotiseadus, saneerimisseadus, krediidiasutuste

seadus ja kindlustustegevuse seadus), mis sätestavad erirežiimi finantstagatisele (kuid mitte

teistele tagatise liikidele), viitavad selgelt asjaõigusseadusele, mis sätestab finantstagatise

definitsiooni. Seega, tagatisleping (mis kvalifitseeruks muul juhul kohalduva õiguse alusel

finantstagatiseks), ei ole Eesti vastaspoole maksejõuetuse olukorras finantstagatise erirežiimiga

kaitstud, kui tagatis ei vasta asjaõigusseaduses sätestatud nõuetele (sh Eesti seaduses sätestatud

70 Pankrotiseaduse § 18 lõige 5, § 36 lõige 4, saneerimisseaduse § 112 lõige 1, kindlustustegevuse seaduse § 149

lõige 5 ja krediidiasutuste seaduse § 114 lõige 10.

90

nõuetele finantstagatise osapoolte kohta). Seega on kaotatud viide asjaõigusseadusele ning

täpsustatud, et erand kohaldub ka finantstagatise täiendamisele ja asendamisele.

Punkt 2 laiendab § 149 lõikes 6 toodud erandi ka tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud

kvalifitseeruvat finantstehingut tagavale muule tagatisele. 2018. aasta ISDA MNA alusel ei ole

„tagatise“ mõiste piiratud finantstagatisega, vaid hõlmab ka garantiid, akreditiivi ning

tagasimaksekohustust, samuti kõiki varasid mida konkreetses riigis tagatisena kasutatakse.71

Kuigi pankrotiseaduse § 114 lõikes 4 käsitletakse muid tuletistehingu tagamiseks seatud tagatisi

finantstagatisega võrdselt, siis muudel pankrotiseaduses ja teistes maksejõuetusseadustes

reguleeritud juhtudel ei ole kehtiva seaduse alusel muud tuletistehingu tagamiseks seatud

tagatised finantstagatisega võrdväärselt kaitstud.

Punkt 3 laiendab erandi kohaldumisala lisaks tagatiste seadmisele ka tasaarvestuskokkuleppe

sõlmimisele ning kvalifitseeruva finantstehingu hõlmamisele tasaarvestuskokkuleppesse.

UNIDROIT põhimõtete kohaselt ei tohi lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimist ja mis

tahes kohustuse hõlmamist netokohustuse arvutamisse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätte

alusel piirata pelgalt seetõttu, et lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kokkulepe sõlmiti,

kokkuleppega hõlmatud kohustus tekkis või netokohustus muutus sissenõutavaks menetluse

alguse päeval, kuid enne menetluse algust.72 Lisaks ei tohiks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kokkuleppe jõustatavust kahjustada niinimetatud nulltunni reegli kohaldamine, st reeglid, mis

õigusliku fiktsiooniga määravad maksejõuetusmenetluse alguse varasemaks ehk kell 0:00

asjakohase otsuse tegemise kuupäeval.73

3.8. Eelnõu § 7 – muudatused krediidiandjate ja -vahendajate seaduses

Paragrahv 53. Kehtiv § 53 sätestab tagatiseks oleva kinnisvara hindamise ja selle kohta teabe

säilitamise tingimused.

Lõike 2 muutmine. Seni kehtinud lõike 2 sõnastus sätestas, et elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindaja peab olema piisavate teadmiste,

kogemuste ja oskustega ning piisavalt sõltumatu krediidi andmise otsuse tegemise protsessist,

et anda objektiivne ja erapooletu hinnang kinnisvara väärtusele. Kinnisvara võib hinnata

krediidiandja või -vahendaja või kolmas isik. Lõikega 2 on üle võetud hüpoteekkrediidi

direktiivi artikkel 19.

Pankadevahelist madalat konkurentsi eluasemelaenude refinantseerimisel aitaks tõsta laenu

üleviimisega seotud toimingute lihtsustamine, näiteks tagatiseks oleva kinnisvara

hindamisnõuete ülevaatamine. Vastavad nõuded on sätestatud rahandusministri määruses

,,Nõuded elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara

hindamisele“, mille aluseks oleva volitusnormi leiab § 53 lõikest 4. Põhjusel, et käesoleva

eelnõuga muudetakse kõnealust määrust, tuleks lisaks määrusele muuta ka lõiget 2 seetõttu, et

määrusega luuakse võimalus kasutada kinnisvara hindamisel statistikapõhist mudelit, mis

tugineb tagatiseks oleva kinnisvara väärtuse hindamisel teistele võrdlusaluseks olevate turul

teostatud tehingute valimile. Seega kalkuleerib tagatiseks oleva kinnisvara väärtuse

automatiseeritud süsteem, millelt ei saa samadel tingimustel nõuda mudeli tehniliste omaduste

tõttu piisavaid teadmisi, kogemusi ja oskusi, nagu on lõikes 2 sätestatud ootused füüsilisest

isikust kinnisvara hindajale. Seetõttu muudetakse lõike 2 sõnastust selliselt, et seda oleks

71 2018. aasta ISDA MNA punkt 1. 72 UNIDROIT põhimõte nr 7. 73 UNIDROIT põhimõtete punkt 142.

91

võimalik kohaldada nii krediidiandja või -vahendaja töötajale ja kolmandale isikule ehk

hindajale, kes on füüsilised isikud, ning statistikapõhisele mudelile ehk elutule olendile, kelle

toimimine ja kinnisvara väärtuste hindamine on sõltuvuses krediidiandja, -vahendaja või

kolmanda isiku kontrollist, hooldamisest jms tegevustest, mis tagavad mudeli korrashoiu,

ajakohasuse ja erapooletuse. Eeltoodust tulenevalt muudetakse lõike 2 sõnastust ja sätestatakse,

et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindamine peab

olema piisavalt sõltumatu krediidi andmise otsuse tegemise protsessist, et kinnisvara väärtuse

hinnang oleks objektiivne ja erapooletu. Kinnisvara võib hinnata krediidiandja või -vahendaja

töötaja või kolmas isik. Kui kinnisvara hindab töötaja või kolmas isik, peab ta olema piisavate

teadmiste, kogemuste ja oskustega.

3.9 Eelnõu § 8 – muudatused krediidiasutuste seaduses

Paragrahv 83. Kehtiv § 83 sätestab nõuded laenudele.

Lõike 2 muutmine. Käesolev lõige sätestab, et nõuded laenude andmisele ja jälgimisele

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kuigi tegemist on volitusnormiga, mis

näeb ette ministrile kohustuse kehtestada vastavasisuline määrus, ei ole määrust ministri poolt

välja antud. Enne sätte muutmist 2019. aastal oli samasisulise volitusnormi kehtestamiseks

pädev isik Eesti Panga president, kes oli kehtestanud määruse ,,Krediidiasutuste laenude

teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“.74 Eelneval kümnendil

tegi Eesti Pank ettepaneku muuta kõik Eesti Panga presidendi volitusnormid, mis ei oma otsest

seost keskpanga ülesannetega, rahandusministri omadeks. Seetõttu muudeti kõnealuses sättes

ka määruse andmiseks õigustatus isikut ning tunnistati varasem määrus kehtetuks. Uue ja sama

valdkonda reguleeriva määruse kehtestamiseni ei jõutud põhjusel, et EBA ei olnud selleks

hetkeks koostanud uusi laenude andmise ja jälgimise suuniseid,75 mis oli ka Eesti Panga

presidendi määruse eeskujuks, ning turult ei tulnud signaali vastavate nõuete sätestamiseks

määruses. Määruse kehtestamisele vaatamata, on EBA nõuded laenude andmisele ja jälgimisele

olnud alati kehtivad ning kättesaadavad Finantsinspektsiooni kodulehelt.76 Allahindluste

moodustamist ja laenude klassifitseerimine on reguleeritud raamatupidamisstandardiga IFRS9.

Põhjusel, et laenude andmist ja jälgimist reguleerivad suunised ja juhised on nende

adressaatidele kättesaadavad, ei ole nende sisu otstarbekas dubleerida ministri määrusesse.

Seetõttu muudetakse lõike 2 volitusnormi sõnastust selliselt, et see jätab ministrile õiguse

kehtestada vastavasisuline määrus juhul, kui selleks peaks vajadus tulevikus tekkima.

Paragrahv 8650. Kehtiv § 8650 sätestab omakapitali jaotamise piirangud.

Lõike 2 sissejuhatava lauseosa muutmine. Käesolev lõike sissejuhatav lauseosa sätestab, et

krediidiasutus, kes ei täida kombineeritud kapitalipuhvri nõuet või finantsvõimenduse määra

puhvri nõuet, ei tohi enne maksimaalse väljamakstava summa Finantsinspektsioonile esitamist

teha lauseosale järgnevas loetelus nimetatud toiminguid. Lõikega 2 on keelatud teha

väljamakseid esimese taseme põhiomavahendite arvel (punkt 1), võtta kohustust maksta

tulemustasu või teha täiendavaid sissemakseid vabatahtlikusse pensioniskeemi ega maksta

74 Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine. Kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/akt/905900 75 Euroopa Pangandusjärelevalve. Guidelines on loan origination and monitoring. Kättesaadav: Guidelines on loan

origination and monitoring | European Banking Authority (europa.eu) 76 Finantsinspektsioon. Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta. Kättesaadav: Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutuse suuniste „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ välja andmine

Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendina | Finantsinspektsioon

92

tulemustasu aja eest, kui krediidiasutus ei täitnud kombineeritud kapitalipuhvri nõuet või

finantsvõimenduse määra puhvri nõuet (punkt 2), ja teha väljamakseid esimese taseme

täiendavatesse omavahenditesse kuuluvatelt instrumentidelt (punkt 3). Lõikega 2 on üle võetud

BRRD2 artikli 16a lõige 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL artikli 141b

lõige 2. Seega on käesoleva paragrahvi lõikes 2 reguleeritud tegevused, millest krediidiasutus

peab hoiduma, kui ta ei täida kapitalipuhvri nõuet või finantsvõimenduse määra puhvri nõuet.

Euroopa Komisjoni hinnangul ei ole ühes sättes kapitalipuhvri nõude ja finantsvõimenduse

määra puhvri nõude rikkumise tagajärgi sobilik ühendada, sest kuigi vastavate kohustuste

rikkumisele järgnevad meetmed on samad, tuleks mõlemad nõuded eraldada, kuivõrd nende

ühendamine ühte lõikesse ning eraldamine sõnaga ,,või“ tekitab olukorra, kus kohustust täitev

krediidiasutus tõlgendab erinevaid nõudeid alternatiivsetena, täites vaid ühe kõnealustest

nõuetest. Täiendavalt on komisjon märkinud, et §-ga 8650 ei ole üle võetud BRRD2 artikli 16a

lõike 1 teine alalõige, mille kohaselt peab ettevõtja teavitama viivitamata kriisilahendusasutust

kombineeritud puhvri nõude mitte täitmisest. Komisjoni märkustest tulenevalt muudetakse

lõiget 2 selliselt, et see jääb reguleerima ainult kapitalipuhvri nõude mitte täitmisega seotud

tingimusi, nagu on direktiivi artikli 16a lõikes 1 sätestatud. Finantsvõimenduse määra puhvri

nõuete eraldamiseks täiendatakse paragrahvi lõikega 21. Seetõttu muudetakse lõike 2

sissejuhatavat lauseosa ja sätestatakse, et krediidiasutus, kes ei täida kombineeritud

kapitalipuhvri nõuet, teavitab sellest esimesel võimalusel Finantsinspektsiooni ja ei tohi enne

maksimaalse väljamakstava summa esitamist teostada lõikele 2 järgnevas loetelus nimetatud

tegevusi.

Lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa, mis puudutab finantsvõimenduse määra puhvri

nõude täitmist. Punkti 2 muutmine on põhjustatud kapitalipuhvri nõuete ja finantsvõimenduse

määra puhvri nõuete eraldamisest lõikes 2 (vt lõike 2 sissejuhatava lauseosa muutmise

selgitusi).

Paragrahvi täiendamine lõikega 21. Tulenevalt Euroopa Komisjoni kommentaaridest § 8650

lõike 2 osas (vt lõike 2 sissejuhatava lauseosa muutmise selgitusi), täiendatakse käesolevat

paragrahvi lõikega 21, millega võetakse üle direktiivi 2013/36/EL artikli 141b lõige 2 ja

sätestatakse väljamaksete piirangud finantsvõimenduse määra puhvri nõude täitmata jätmise

korral. Uue lõikega sätestatakse, et krediidiasutus, kes ei täida finantsvõimenduse määra puhvri

nõuet, ei tohi enne maksimaalse väljamakstava summa Finantsinspektsioonile esitamist teha

väljamakseid esimese taseme põhiomavahendite arvel (punkt 1), võtta kohustust maksta

tulemustasu või teha täiendavaid sissemakseid vabatahtlikusse pensioniskeemi ega maksta

tulemustasu aja eest, kui krediidiasutus ei täitnud finantsvõimenduse määra puhvri nõuet (punkt

2), ning teha väljamakseid esimese taseme täiendavatesse omavahenditesse kuuluvatelt

instrumentidelt (punkt 3). Lõikes 21 nimetatud piirangud on kumulatiivsed.

Lõike 53 sissejuhatava lauseosa muutmine. Seni kehtinud lõike 53 sõnastuse kohaselt oli

Finantsinspektsioonil õigus nõuda lõikes 2 sätestatud piirangute kohaldamist peale

krediidiasutuselt lõike 52 kohase teate saamist üheksa kuu möödumisel. Piirangute kohaldamine

oli välistatud juhul, kui Finantsinspektsioon tuvastas vähemalt kaks asjaolu lõike 53 loetelust,

mille esinemisel oleks väljamaksete tegemise või kohustuste võtmise piiramine kahjuliku

iseloomuga ettevõtja enda kui terve finantsturu suhtes. Euroopa Komisjon on juhtinud

tähelepanu sellele, et tulenevalt BRRD2 artikli 16a lõike 3 sissejuhatavast lausest, võib

kriisilahendusasutus kohaldada lõikes 2 nimetatud piiranguid ka siis, kui krediidiasutus on

endiselt jätnud täitmata kapitalipuhvri nõuded. Seni kehtinud sätte sõnastus lubas piirangute

rakendamist ainult üheksa kuu möödumisel peale krediidiasutuselt vastava teavituse saamisest.

93

Seega oli lõige 53 võrreldes direktiiviga palju kitsam ning ei sisaldanud Finantsinspektsiooni

reageerimisõigust olukorras, kus kapitalipuhvri nõude rikkumine jätkub. Uue sõnastusega

viiakse lõige 53 kooskõlla direktiiviga ning tagatakse Finantsinspektsioonile õigus piirata lõikes

2 nimetatud väljamaksete tegemist ja kohustuste võtmist ka siis, kui rikkumine jääb kestma

tulevikus peale üheksa kuu möödumist.

Lõike 53 punktis 5 asendatakse viide käesoleva lõike punktile 1 viitega käesoleva paragrahvi

lõikele 51 põhjusel, et punkt 1 ei sätesta Finantsinspektsioonile õigusi, ainult tingimuse, et

kapitalipuhvri nõude täitmata jätmine on tingitud finantsturgude toimimise tõsisest häirest, mis

toob kaasa finantsturu laiapõhjalise pingeseisundi mitmes turusegmendis. Kuivõrd lõige 53

täpsustab Finantsinspektsiooni õigusi rakendada lõikes 51 nimetatud kapitalipuhvri nõude

täitmata jätmisest tulenevaid piiranguid ka siis, kui puhvri täitmise nõude rikkumine on kestev

peale üheksa kuu möödumist, on õigem viidata käesoleva paragrahvi lõike 53 punktis 5 lõikele

51.

Lõike 54 punkti 2 muutmine. Lõige 54 sätestab loetelu tingimustest, mida Finantsinspektsioon

peab hindama lõikes 51 nimetatud õiguste kohaldamisel. Punktiga 2 sätestatakse, et

kriisilahendusasutus peab hindama krediidiasutuse finantsseisundi arengut ja tõenäosust, et

krediidiasutus võib muutuda tulevikus maksejõuetuks. Punktiga 2 on üle võetud BRRD2 artikli

16a lõike 2 esimese alalõike punkt b. Euroopa Komisjoni hinnangul ei väljenda punkti 2

sõnastus piisavalt selgelt seost väljamaksete peatamise tingimuste ja krediidiasutuse

maksevõimelisuse vahel, milledest viimast on reguleeritud finantskriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses. Direktiivis on seose loomiseks viidatud artikli 32 lõike 1 punktile a, mis

on üle võetud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 39 lõike 1 punktiga 1. § 39

sätestab tingimused, mille esinemisel võib Finantsinspektsioon algatada krediidiasutuse suhtes

kriisilahendusmeetmeid või -õigusi. Põhjusel, et krediidiasutuse maksejõuetus on üks

kriisilahendusmenetluse algatamise tingimustest, on komisjoni märkusest tulenevalt vaja lõike

54 punkti 2 täpsustada. Selleks asendatakse tekstiosa ,,võib muutuda tulevikus maksejõuetuks“

tekstiosaga ,,täidab finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 39 lõikes 1 punktis 1

sätestatud tingimuse“. Muudatuse tulemusel kohustatakse Finantsinspektsiooni arvestama

lõikes 51 nimetatud õiguse kohaldamisel sellega, kas järelevalve käigus saadud informatsiooni

põhjal on Finantsinspektsiooni hinnangul tõenäoline, et krediidiasutus on maksejõuetu või

tõenäoliselt muutub maksejõuetuks.

Lõikes 8 asendatakse tekstiosa ,,Eesti Pank“ tekstiosaga ,,valdkonna eest vastutav minister

määrusega“ põhjusel, et Eesti Panga määruse ,,Maksimaalselt jaotatava omakapitali summa

arvutamise kord“ tunnistatakse kehtetuks ning selle asemel kehtestatakse rahandusministri

määrus (vt selgitust lõikes 8 viidatud määruse muutmise kohta seletuskirja peatükist 9).

Paragrahv 114. Kehtiv § 114 sätestab kohustuste täitmise tingimused moratooriumi ajal.

Lõike 4 punktid 2 ja 3 muudetakse. Punkti 2 muudetakse, et kohaldada erandit ka lõpetamisel

toimuva tasaarvestuse puhul. Sättesse lisatavad muudatused on vajalikud põhjustel, mida on

kirjeldatud väärtpaberituru seaduse § 2296 selgitustes. Kokkuvõtvalt on oluline, et

maksejõuetusmenetlused ei takista ega mõjuta lõpetamisel toimuvat tasaarvestust ning

lõpetamisel toimuvat tasaarvestust kohaldatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või

finantstagatise kokkuleppe tingimustele.

Muudatus seondub ka finantstagatise direktiivi artikli 7 ülevõtmisega, mille kohaselt peavad

liikmesriigid tagama, et finantstagatise andja või saaja maksejõuetuse korral peab lõpetamisel

94

toimuv tasaarvestus olema jõustatav olenemata likvideerimismenetluse77 või

saneerimismeetmete algatamisest või jätkamisest.

Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kaitse üldisemalt on ette nähtud rahvusvahelistes

standardites78 (täpsemad põhjendused on välja toodud seletuskirjas väärtpaberituru seaduse §

2296 selgituste juures).

Punkti 3 muudatusel on mitu eesmärki. Esiteks muudetakse sõnastust kooskõlas

finantstagatise direktiivi artikli 8 lõikega 1, täpsustades, et erand kohaldub finantstagatise

kokkuleppe sõlmimisele või finantstagatise seadmisele, mitte nendega seotud maksekäsundi

andmisele (maksekäsundit peab saama anda, st finantstagatise kokkuleppest tulenevaid õigusi

teostada vastavalt sama paragrahvi lõikele 10 ka moratooriumi ajal), enne moratooriumi

kehtestamist või sama paragrahvi lõikes 11 nimetatud ajal.

Teiseks kustutatakse viide asjaõigusseaduse §-le 3141, et tagada õiguskindlus režiimi

kohalduvuse osas juhul, kui finantstagatis ei ole seatud vastavuses Eesti õigusega. Muudatuse

kohaselt tähistab finantstagatis seega igasugust finantstagatist, mis on seatud finantstagatise

direktiivi artikkel 2 lõike 1 tähenduses. Täiendav põhjendus kattub kindlustustegevuse seaduse

§ 149 lõike 6 muudatuse põhjendustega.

Lõige 10 muudetakse, et kohaldada erandit ka lõpetamisel toimuva tasaarvestuse puhul.

Muudatuse põhjendused kattuvad investeerimisfondide seaduse § 474 lõike 51 selgitusega.

Samuti kustutatakse viide asjaõigusseaduse §-le 3141, et tagada õiguskindlus režiimi

kohalduvuse osas juhul, kui finantstagatis ei ole seatud vastavuses Eesti õigusega.

Lõige 11 muudetakse, et tagada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse lünkadeta kohaldumine,

laiendades finantstagatisele juba kehtivas seaduses sätestatud kaitset ka tasaarvestuskokkulepe

raames sõlmitud tagatistele ja tasaarvestuskokkuleppe sõlmimisele. Muudatuse põhjendused

kattuvad kindlustustegevuse seaduse § 149 lõike 6 täienduste selgitusega.

UNIDROIT põhimõtete kohaselt ei tohi lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimist ja mis

tahes kohustuse hõlmamist netokohustuse arvutamisse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätte

alusel piirata pelgalt seetõttu, et lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kokkulepe sõlmiti,

kokkuleppega hõlmatud kohustus tekkis või netokohustus muutus sissenõutavaks menetluse

alguse päeval, kuid enne menetluse algust.79 Lisaks ei tohiks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kokkuleppe jõustatavust kahjustada niinimetatud nulltunni reegli kohaldamine, st reeglid, mis

õigusliku fiktsiooniga määravad maksejõuetusmenetluse alguse varasemaks ehk kell 0:00

asjakohase otsuse tegemise kuupäeval.80

Paragrahv 1151. Kehtiv § 1151 sätestab tervendamismeetmete suhtes kohaldatava õiguse

tingimused.

77 Likvideerimismenetlus (ingl. k. winding-up proceedings) hõlmab finantstagatise direktiivi tähenduses kõiki

võlausaldajaid puudutavaid menetlusi, mis hõlmavad asjakohast varade realiseerimist ja tulude jaotamist

võlausaldajate, aktsionäride või osanike vahel ja millega kaasneb haldus- või kohtuorganite sekkumine,

sealhulgas juhud, kui kõiki võlausaldajaid puudutav menetlus lõpetatakse kompromissi tegemise või muu

samalaadse meetmega, olenemata sellest, kas menetlus põhineb maksejõuetusel või mitte või on vabatahtlik või

kohustuslik. 78 UNIDROIT põhimõtted 6 ja 7, 2018. aasta ISDA MNA juhendi punkt 4.3. 79 UNIDROIT põhimõte nr 7. 80 UNIDROIT põhimõtete punkt 142.

95

Lõike 5 punktid 2–4 tunnistatakse kehtetuks, et eemaldada kehtivas seaduses sisalduv

piirang vaid lepinguriigi õiguse kohaldumiseks sättes nimetatud kokkuleppe ja tehingu puhul.

Sellega seoses sätestatakse uus lõige 51. Kehtiv lõige 5 põhineb direktiivi 2001/24/EÜ artiklitel

20, 25, 26 ja 27. Artikkel 20 käsitleb töölepinguid ning sisaldab viidet kohalduvale liikmesriigi

õigusele, kuid ülejäänud nimetatud artiklid viitavad lepinguõigusele, mis vastavat kokkulepet

reguleerib. Sellest tulenevalt on eelnõus ette nähtud muudatus kajastada kohalduva õiguse

küsimust kooskõlas direktiivis sätestatuga.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 51, et sätestada kohaldatava õigusena vastavale lepingule või

tehingule kohalduv õigus ning eemaldada kehtivas seaduses sisalduv piirang, mille puhul saab

kohalduvaks õiguseks olla vaid lepinguriigi õigus, nagu eelnevalt selgitatud.

Uue lõike punkt 1 sätestab seega, et tasaarvestuskokkuleppele (netting) kohalduvat õigust

kohaldatakse tervendamismeetmete rakendamise tagajärgede suhtes sellisele

tasaarvestuskokkuleppele. Eelnõuga nähakse ette ka võrreldes kehtivas seaduses eksisteerinud

punktiga täiendus tulenevalt direktiiv 2001/24/EÜ artiklist 25, mille kohaselt on vajalik

arvestada direktiivist 2014/59/EL tulenevate erisustega.

Uue lõike punkt 2 sisaldab viidet repotehingu definitsioonile, mis tuleneb otsekohalduvast

määrusest ning on kooskõlas väärtpaberituru seaduse §-s 2293 sisalduva viitega repotehingule.

Kohaldatav õiguse regulatsioon (st, et repotehingule kohalduvat õigust kohaldatakse

tervendamismeetmete rakendamise tagajärgede suhtes sellisele repotehingule) ning vajadus

arvestada direktiivist 2014/59/EL tulenevaid erisusi tuleneb direktiiv 2001/24/EÜ artiklist 26.

Punktis 3 sätestatakse tulenevalt direktiiv 2001/24/EÜ artiklist 27, et reguleeritud

väärtpaberiturul tehtavale tehingule kohalduvat õigust kohaldatakse tervendamismeetmete

rakendamise tagajärgede suhtes sellisele tehingule.

Arvestades, et tasaarvestuskokkulepetele nagu ISDA ja GMRA raamlepingud kohaldub sageli

lepinguriigi õiguseks mittekvalifitseeruv Inglise või New Yorki õigus, on ka praktilistel

kaalutlustel vajalik viia säte kooskõlla selle aluseks olevas direktiivis sätestatuga.

Paragrahv 131. Kehtiv § 131 sätestab nõuete rahuldamisjärkude erisused.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 3. Euroopa Komisjon on palunud valdkonna eest vastutaval

ministeeriumil täpsustada, kas § 131 kehtib ka finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse

§-s 2 nimetatud ettevõtjatele või ainult krediidiasutustele. Komisjon selgitas, et BRRD2 artiklite

48 lõike 7 ja 108 lõike 2, mis on üle võetud käesoleva §-ga 131, eesmärgiks on nõuete

rahuldamisjärkude erisuste kohaldamine lisaks krediidiasutustele ka teistele ettevõtjatele, kelle

tegevust direktiiv reguleerib. Paragrahv 131 kohaldub lisaks Eestis asutatud krediidiasutustele

ka tema Eestis asutatud finantseerimisasutusest tütarettevõtjale, Eestis asutatud

finantsvaldusettevõtjale, segavaldusettevõtjale ja segafinantsvaldusettevõtjale, kes kuuluvad

selle krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi. Selleks, et tagada seaduse vastavus

direktiiviga ning võlausaldajate ringi selgus krediidiasutuse pankrotimenetluses ning selle

nõuete rahuldamisjärkudes, täiendatakse paragrahvi lõikega 3 ning täpsustatakse § 131

subjektide ringi.

96

3.10. Eelnõu § 9 – muudatused pankrotiseaduses

Sarnaselt muudatustega kindlustustegevuse seaduses, krediidiasutuste seaduses,

saneerimisseaduses ja täitemenetluse seadustikus ühtlustatakse pankrotiseaduses kasutatavad

terminid, et arvestada tasaarvestusrežiimile iseloomulikke definitsioone nagu lõpetamisel

toimuv tasaarvestus ja tasaarvestuskokkulepe, mis erinevad võlaõigusseaduse §-s 197

defineeritud tasaarvestusest.

Samuti muudetakse pankrotiseadust osas, mille võrra hetkel kehtiv erirežiim ei kata

rahvusvaheliste standarditega ette nähtud määral lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kohaldamisala või jääb ebaselgeks.

Paragrahv § 18. Kehtiv § 18 sätestab pankrotivalduse tagamise abinõud.

Lõige 5 muudetakse eesmärgiga ühtlustada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse lünkadeta

kohaldumine. Kehtiva seaduse alusel on ette nähtud erandid finantstagatise kokkuleppest

tulenevale käsutustehingule ning tasaarvestustele arveldussüsteemi või süsteemiühenduse

vahendusel. Lõike 5 punktiga 1 laiendatakse sama režiimi ka lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele.

Punktis 2 muudetakse viidet finantstagatise kokkuleppele ehk kaotatakse viide

asjaõigusseaduse §-le 3141, et tagada õiguskindlus režiimi kohalduvuse osas juhul, kui

finantstagatis ei ole seatud vastavuses Eesti õigusega. Finantstagatis tähistab seega igasugust

finantstagatist, mis on seatud finantstagatise direktiivi artikkel 2 lõike 1 tähenduses. Detailsem

selgitus nimetatud muudatuse vajaduse kohta on toodud seletuskirja kindlustustegevuse

seaduse § 149 lõike 6 muudatuste selgituste juures.

Täiendavalt kehtivas seaduses sisalduvatele eranditele nähakse ette erandi kohalduvus muudele

tagatiskokkulepetele, mis tagavad tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat

finantstehingut. 2018. aasta ISDA MNA alusel ei ole „tagatise“ mõiste piiratud

finantstagatisega, vaid hõlmab ka garantiid, akreditiivi ning tagasimaksekohustust, samuti kõiki

varasid mida konkreetses riigis tagatisena kasutatakse.81 Kuigi pankrotiseaduse § 114 lõikes 4

käsitletakse muid tuletistehingu tagamiseks seatud tagatisi finantstagatisega võrdselt, siis

muudel pankrotiseaduses ja teistes maksejõuetusseadustes reguleeritud juhtudel ei ole kehtiva

seaduse alusel muud tuletistehingu tagamiseks seatud tagatised finantstagatisega võrdväärselt

kaitstud.

Paragrahv 20. Kehtiv § 20 sätestab käsutuskeelu kehtestamise tingimused.

Lõige 2 muudetakse, et hõlmata antud lõikes viide eelnõuga §-i 36 lisatud lõikele 41, kuna

kehtiva seaduse § 36 lõikes 4 toodud regulatsioon jagati selguse huvides kahte eraldi lõikesse

(olemasolevasse lõikesse 4 ja lisatavasse lõikesse 41).

Paragrahv 36. Kehtiv § 36 sätestab valitsemis- ja käsutusõiguse ülemineku tingimused.

Lõige 4 muudetakse, et tagada lõpetamisel toimuva tasaarvestuse lünkadeta kohaldumine,

laiendades finantstagatisele juba kehtivas seaduses sätestatud kaitset ka tasaarvestuskokkulepe

raames sõlmitud tagatistele ja tasaarvestuskokkuleppe sõlmimisele.

81 2018. aasta ISDA MNA punkt 1.

97

Punktis 1 kaotatakse finantstagatise puhul viide asjaõigusseaduse §-le 3141, et tagada

õiguskindlus režiimi kohalduvuse osas juhul, kui ei ole seatud Eesti õigusele vastav

finantstagatis. Finantstagatis tähistab seega igasugust finantstagatist, mis on seatud

finantstagatise direktiivi artikkel 2 lõike 1 tähenduses. Detailsem selgitus nimetatud muudatuse

vajaduse kohta on toodud seletuskirja kindlustustegevuse seaduse § 149 lõike 6 muudatuste

selgituste juures käesolevas seletuskirjas.

Punktis 2 laiendatakse erandi kohaldumisala ka tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud

kvalifitseeruvat finantstehingut tagavale muule tagatisele. 2018. aasta ISDA MNA alusel ei ole

„tagatise“ mõiste piiratud finantstagatisega, vaid hõlmab ka garantiid, akreditiivi ning

tagasimaksekohustust, samuti kõiki varasid mida konkreetses riigis tagatisena kasutatakse.82

Kuigi pankrotiseaduse § 114 lõikes 4 käsitletakse muid tuletistehingu tagamiseks seatud tagatisi

finantstagatisega võrdselt, siis muudel pankrotiseaduses ja teistes maksejõuetusseadustes

reguleeritud juhtudel ei ole kehtiva seaduse alusel muud tuletistehingu tagamiseks seatud

tagatised finantstagatisega võrdväärselt kaitstud.

Punkt 3 laiendab erandi kohaldumisala lisaks tagatiste seadmisele ka tasaarvestuskokkuleppe

sõlmimisele ning kvalifitseeruva finantstehingu hõlmamisele tasaarvestuskokkuleppesse.

UNIDROIT põhimõtete kohaselt ei tohi lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimist ja mis

tahes kohustuse hõlmamist netokohustuse arvutamisse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätte

alusel piirata pelgalt seetõttu, et lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kokkulepe sõlmiti,

kokkuleppega hõlmatud kohustus tekkis või netokohustus muutus sissenõutavaks menetluse

alguse päeval, kuid enne menetluse algust.83 Lisaks ei tohiks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

kokkuleppe jõustatavust kahjustada niinimetatud nulltunni reegli kohaldamine, st reeglid, mis

õigusliku fiktsiooniga määravad maksejõuetusmenetluse alguse varasemaks ehk kell 0:00

asjakohase otsuse tegemise kuupäeval.84

Paragrahvi täiendatakse lõikega 41, sätestades selguse huvides eraldi, et pankroti

väljakuulutamine ei mõjuta finantstagatise kokkuleppest ega tasaarvestuskokkulepet või

viimasega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast tagatiskokkuleppest tulenevate

õiguste kasutamist ja kohustuste täitmist, st pankroti väljakuulutamine ei mõjuta nende

tagatislepingute toimimist vastavalt tagatiskokkuleppe tingimustele. Finantstagatise osas

sisaldub õigus pankroti väljakuulutamisel finantstagatise eset käsutada või finantstagatisega

tagatud nõue finantstagatise arvel rahuldada finantstagatise seadmise kokkuleppes

kokkulepitud viisil juba sama paragrahvi lõike 4 kehtivas versioonis (lõike kolmas lause), nüüd

viiakse selliste tagatislepingute täitmise regulatsioon eraldi lõikesse 41. Sarnaselt lõikele 4

kaotatakse ka siin finantstagatise puhul viide asjaõigusseaduse §-le 3141.

Paragrahv 48. Kehtiv § 48 sätestab tuletistehingute täitmise tingimused.

Paragrahvi pealkirja muudetakse, et võtta arvesse eelnõuga lisatavat lõiget 4. Paragrahvi uus

pealkiri on ,,Tuletistehingute ja tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud kohustuste täitmine“.

Lõige 1 muudetakse selliselt, et edaspidi jääb see reguleerima tuletistehinguid, mis ei ole

hõlmatud tasaarvestuskokkuleppega ning tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud tuletistehingute

teostamise regulatsioon viiakse lõikesse 4. Lisaks asendatakse viide asjaõigusseadusele ja

82 Ibid. 83 UNIDROIT põhimõte nr 7. 84 UNIDROIT põhimõtete punkt 142.

98

väärtpaberituru seaduse §-le 6 ühele osapoolele kehtestatud nõuete osas viitega väärtpaberituru

seaduse paragrahvile 2295, kus tuuakse viiteliselt loetelu asjakohastest isikutest ja

organisatsioonidest.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 4. UNIDROIT põhimõtete ja 2018. aasta ISDA MNA

kohaselt ei tohiks pankrotihalduril, kohtul või kriisilahendusasutusel olla lubatud nõuda teiselt

poolelt lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sättega hõlmatud mis tahes kohustuste täitmist, samal

ajal keeldudes tasaarvestuse sättega hõlmatud mis tahes muu võlgnetava kohustuse täitmisest

(menetleja ei tohi kasutada kaalutlusõigust viisil, mis sekkub lõpetamisel toimuvasse

tasaarvestusse (ingl. k. „cherry-picking“)).85

Ka kehtiva pankrotiseaduse paragrahvi 48 lõigetega 1 ja 3 on tuletistehingute osas kehtestatud

teatud erand §-s 46 sätestatud üldisest pankrotihalduri valikuõigusest lepingust tulenevate

võlgniku kohustuste täitmisel ja teiselt poolelt kohustuse täitmise nõudmisel. Paragrahvi 48

lõikes 1 toodud erand sätestab ühese reegli, et kohustuse täitmist ei tohi nõuda. Rahvusvahelised

standardid lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohta sellist ühest reeglit ette ei näe ning see oleks

tasaarvestuskokkulepete puhul seega liialt piirav.

Paragrahvi 48 lõikega 3 on kehtestatud nõude suuruse arvestamise põhimõte, mis ei võimalda

nõuet arvutada pooltevahelise teistsuguse kokkuleppe (s.o. lepingu osa, mis näeb ette nõude

suuruse arvutamise) kohaselt. See oleks tasaarvestuskokkuleppe puhul aga vastuolus

rahvusvahelistest standarditest tuleneva põhimõttega, et lõpetamisel toimuvat tasaarvestust

(mis hõlmab nõude suuruse arvestamist) kohaldatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppe

tingimustele sõltumata maksejõuetusmenetluse algatamisest või jätkumisest (eelnõuga

kehtestatavast väärtpaberituru seaduse §-st 2296 tulenev üldpõhimõte). Seetõttu kehtestatakse

tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud kohustuste osas lõikega 4 pankrotihalduri üldisest

valikuõigusest rahvusvahelistele standarditele vastav erand, milles ei kehtestata

tasaarvestuskokkuleppe tingimustest kõrvale kalduvat nõude suuruse arvestamise põhimõtet.

Paragrahvi 99 lõike 5 uues sõnastuses on rõhutatud, et lõpetamisel toimuv tasaarvestus (mis

hõlmab nõude suuruse arvutamist) toimub vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele.

Lõikes 4 kasutatud mõiste „kiirendamine“ on avatud seletuskirja väärtpaberituru seaduse § 2292

lõike 1 selgitustes.

Paragrahv 99. Kehtiv § 99 sätestab nõuete tasaarvestamise tingimused.

Paragrahvi pealkirja muudetakse, kuna edaspidi reguleeritakse selle paragrahviga nii

tasaarvestust võlaõigusseaduse § 197 tähenduses kui ka lõpetamisel toimuvat tasaarvestust

väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses. Paragrahvi uus pealkiri on ,,Nõuete tasaarvestus ja

lõpetamisel toimuv tasaarvestus“.

Lõige 5 muudetakse, et viia säte kooskõlla eelnõuga väärtpaberituru seadusesse lisatud

mõistetega ning eristada tasaarvestust võlaõigusseaduse § 197 tähenduses ning lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust väärtpaberituru seaduse § 2292 tähenduses. Sisulises osas on sätte

kohaldamisala laiendatud lisaks tuletistehingutele ka muudele kvalifitseeruvatele

finantstehingutele väärtpaberituru seaduse § 2293 tähenduses ning netonõuet võib lisaks

finantstagatisele rahuldada ka muu seatud tagatise arvelt.

85 2018. aasta ISDA MNA punkt 4, 2018. aasta ISDA MNA juhendi punktid 4.26 ja 7.22.

99

Maksejõuetuse järgselt võlgneb maksejõuetu pool lõpetamisel toimuva tasaarvestuse tulemusel

teisele poolele netonõude ning ulatuses, mis seda ei saa rahuldada tagatise arvelt, kohaldatakse

netonõude suhtes sama regulatsiooni, mis kehtib maksejõuetu poole võlausaldajate muudele

nõuetele. Muu hulgas tähendab see, et tagatise arvelt rahuldamata osas tuleb netonõue esitada

ja kaitsta ning see rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud korras. See on ka kooskõlas

rahvusvaheliste standarditega86.

Lõige 6 muudetakse, kuna finantstagatise direktiivile vastav lõpetamisel toimuva

tasaarvestuse mõiste on nüüd defineeritud väärtpaberituru seaduse § 2292 lõikes 2 ning seega

on asjakohane asjaõigusseaduse § 3142 asemel viidata lõpetamisel toimuva tasaarvestuse

mõistele väärtpaberituru seaduse § 2292 lõike 2 tähenduses.

Paragrahv 109. Kehtiv § 109 sätestab tagasivõitmise mõiste.

Lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks, kuna seal sisalduv regulatsioon viiakse uude

lõikesse 21.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 21, et kehtestada erandid § 109 lõikes 2 sätestatud

üldreeglist. Esmalt viiakse uude lõikesse seni lõike 2 teises lauses toodud erandid, kuna

nimetatud lause lõikes 2 tunnistatakse kehtetuks. Lisaks laiendatakse erandi kohaldumisala ka

tasaarvestusrežiimile, korrastatakse viited definitsioonidele ning viide finantstagatise

kokkuleppele.

Tasaarvestusrežiimi õigusaktid peavad tagama, et tasaarvestuskokkuleppe alusel osapoole

netovõlgnevusega seoses sooritatud makseid või tagatise andmist mis tahes maksejõuetusele

eelneva perioodi jooksul ei käsitleta teiste võlausaldajate huve kahjustavana, mis tooks kaasa

nende tühisuse või tühistatavuse tingimusel, et makse sooritatakse või tagatis antakse tehingu

või tagatiskokkuleppe tavapäraste tingimuste kohaselt ja mitte kavatsusega teisi võlausaldajaid

kahjustada.87

UNIDROIT põhimõtete kohaselt:

- Üksnes lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimine ja kohaldamine kui

selline ei tohiks olla aluseks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kokkuleppe tühiseks

tunnistamiseks vastuolu tõttu võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttega.

- Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimist ja mis tahes kohustuse hõlmamist

netokohustuse arvutamisse lõpetamisel toimuva tasaarvestuse sätte alusel ei tohiks piirata

pelgalt seetõttu, et lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kokkulepe sõlmiti, kokkuleppega

hõlmatud kohustus tekkis või netokohustus muutus sissenõutavaks mingi aja jooksul enne

menetluse algust.88

Tulenevalt eeltoodud põhimõtetest ja eelnõu muude sätetega tehtavatest muudatustest uue

lõikega 21 järgmised muudatused:

- Finantstagatise osas kustutatakse viide asjaõigusseadusele (seda on põhjendatud

samasuguste muudatuste selgitustes eespool) ja lisatud selguse huvides finantstagatise

täiendamine ning asendamine (täiendamine ja asendamine on finantstagatise kokkulepetes

tavapärane ning kooskõlas finantstagatise direktiivi ja asjaõigusseadusega).

- Juba varasemalt lõike 2 teises lauses sisaldunud erandite loetellu lisatakse lõpetamisel

toimuv tasaarvestus ning tasaarvestuskokkuleppele või sellega hõlmatud kvalifitseeruvale

86 Vaata näiteks 2018. aasta ISDA MNA juhendi punkt 7.19. 87 2018. aasta ISDA MNA punkt 4, 2018. aasta ISDA MNA juhendi punktid 4.26 ja 7.22. 88 UNIDROIT põhimõte nr 7.

100

finantstehingule tagatise seadmine. Tagatise osas tehakse täiendus põhjusel, et 2018. aasta

ISDA MNA alusel ei ole tasaarvestuskokkuleppe „tagatise“ mõiste piiratud

finantstagatisega, vaid hõlmab ka garantiid, akreditiivi ning tagasimaksekohustust, samuti

kõiki varasid mida konkreetses riigis tagatisena kasutatakse.89 Kuigi pankrotiseaduse § 114

lõikes 4 käsitletakse muid tuletistehingu tagamiseks seatud tagatisi finantstagatisega

võrdselt, siis muudel pankrotiseaduses ja teistes maksejõuetusseadustes reguleeritud

juhtudel ei ole kehtiva seaduse alusel muud tuletistehingu tagamiseks seatud tagatised

finantstagatisega võrdväärselt kaitstud.

Paragrahv 110. Kehtiv § 110 sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused.

Lõige 4 muudetakse, et laiendada erandi kohaldumisala ka tasaarvestusrežiimile. Erandi

kohaldamisala laiendamise põhjused tulenevalt rahvusvahelistest standarditest kattuvad

pankrotiseaduse § 109 lõike 21 põhjendustega.

Paragrahv 114. Kehtiv § 114 sätestab tagatise andmise tagasivõitmise tingimused.

Lõige 4 muudetakse, et laiendada erandi, mis siiani kehtis finantstagatisele ja tuletistehingu

tagatisele, kohaldumisala ka väärtpaberituru seaduse § 2294 lõikes 1 nimetatud

tasaarvestuskokkuleppe või sellega hõlmatud kvalifitseeruva finantstehingu (kvalifitseeruvad

finantstehingud väärtpaberituru seaduse § 2293 kohaselt hõlmavad lisaks tuletistehingutele ka

teatud muid finantstehinguid) muudele tagatistele, kuna rahvusvaheliste standardite kohaselt

kehtivad tasaarvestusrežiimi erandid lisaks finantstagatistele ka muudele tagatistele. Lisaks on

sarnaselt eespool tehtud muudatustele kaotatud viide asjaõigusseaduse §-le 3141. Finantstagatis

tähistab seega igasugust finantstagatist, mis on seatud finantstagatise direktiivi artikkel 2 lõike

1 tähenduses.

Tasaarvestusrežiimi õigusaktid peavad tagama, et tasaarvestuskokkuleppe alusel tagatise

andmist mis tahes maksejõuetusele eelneva perioodi jooksul ei käsitleta teiste võlausaldajate

huve kahjustavana, mis tooks kaasa nende tühisuse või tühistatavuse tingimusel, et tagatis

antakse tehingu või tagatiskokkuleppe tavapäraste tingimuste kohaselt ja mitte kavatsusega teisi

võlausaldajaid kahjustada.90

3.11. Eelnõu § 10 – muudatused saneerimisseaduses

Paragrahv 6. Kehtiv § 6 sätestab lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe tühisuse alused.

Lõige 2 muudetakse, et tagada tasaarvestuse režiimi lünkadeta kohaldumine, sättesse tehakse

tehniline muudatus seoses asjakohaste viidete ühtlustamisega sarnaselt teistele eelnõuga

tehtavatele maksejõuetusseaduste muudatustele ning samas laiendatakse sätet mõnevõrra, et

lisaks tuletistehingutele laieneks lõike 2 regulatsioon ka väärtpaberituru seaduses toodud

tasaarvestuskokkuleppega hõlmatud kvalifitseeruvatele finantstehingutele, finantstagatisega

tagatud nõuetele ja lõpetamisel toimuvale tasaarvestusele.

Muudatus on vajalik, kuna väärtpaberituru seaduse § 2296 kohaselt ei tohi saneerimismenetlus

takistada ega mõjutada tasaarvestuskokkuleppes või finantstagatise kokkuleppes sätestatud

lõpetamis- või kiirendamisõigusi (vaata põhjendusi seletuskirjas väärtpaberituru seaduse § 2296

ja mõiste „kiirendamine“ selgitust väärtpaberituru seaduse § 2292 lõike 1 juures). Käeolev säte

89 2018. aasta ISDA MNA punkt 1. 90 2018. aasta ISDA MNA punkt 4, 2018. aasta ISDA MNA juhendi punktid 4.26 ja 7.22.

101

reguleerib saneerimisega seotud alusel lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe lubatavust,

mitte saneerimismenetlust ennast. Seega tekitaks lepingu muutmise või lõpetamise tühisusest

tasaarvestuskokkuleppele ja finantstagatise kokkuleppele erandi loomata jätmine olulise lünga

lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamisel saneerimismenetluse korral.

Paragrahv 112. Kehtiv § 112 sätestab finantstagatisele ning makse- ja

väärtpaberiarveldussüsteemidele kohalduvad erisused.

Paragrahvi muudetakse, et tagada tasaarvestuse režiimi lünkadeta kohaldumine vastavuses

väärtpaberituru seaduse §-s 2296 toodud põhimõttega, et lõpetamisel toimuvat tasaarvestust

kohaldatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele

olenemata saneerimismenetluse algatamisest, st et saneerimismenetlus ei takista ega mõjuta

muul viisil lõpetamisel toimuvat tasaarvestust.

Paragrahvi pealkirja muudetakse, kuna paragrahvi reguleerimisala laiendatakse ka

lõpetamisel toimuvale tasaarvestusele. Paragrahvi uus pealkiri on ,,Finantstagatisele, makse- ja

väärtpaberiarveldussüsteemidele ning lõpetamisel toimuvale tasaarvestusele kohalduvad

erisused”.

Lõike 1 muudatusega laiendatakse erandi kohaldamisala ka lõpetamisel toimuvale

tasaarvestusele. Samuti muudetakse seaduses viidet finantstagatise kokkuleppele ehk

kaotatakse viide asjaõigusseaduse §-le 3141, et tagada õiguskindlus režiimi kohalduvuse osas

juhul, kui finantstagatis ei ole seatud vastavuses Eesti õigusega. Finantstagatis tähistab seega

igasugust finantstagatist, mis on seatud finantstagatise direktiivi artikkel 2 lõike 1 tähenduses.

Lisaks finantstagatisele laiendatakse erisuse kohaldamisala ka tasaarvestuskokkuleppe

tagatisele, mis ei kvalifitseeru finantstagatiseks. Seda põhjusel, et rahvusvaheliste standardite

kohaselt on tasaarvestusrežiimiga hõlmatud kõik asjakohased tagatised (vaata täpsemalt

põhjendust seletuskirjas kindlustustegevuse seaduse § 149 lõike 6 muudatuste juures).

Lõike 2 kohaldamisala laiendatakse sarnaselt § 6 lõike 2 kohaldamisala laiendamisega, nende

sätete kohaldamisala on suuresti kattuv (vaata kohaldamisala laiendamise põhjendusi

seletuskirjas saneerimisseaduse § 6 lõike 2 muutmise juures).

Paragrahv 22. Kehtiv § 22 sätestab nõude ümberkujundamise tingimused.

Lõike 2 muutmine. Tuletistehingute osas tehtav muudatus ei ole sisuline, viide

asjaõigusseaduse ja väärtpaberituru seaduse sätetele asendatakse viitega väärtpaberituru

seaduse §-le 2295, mis koondab sisuliselt sama isikute ringi, mis oli kaetud varasemate

viidetega. Sätte kohaldamisala laiendatakse tasaarvestuskokkuleppest ja sellega hõlmatud

kvalifitseeruvast finantstehingust tekkinud nõudele, st saneerimiskavas ei saa ka sellist nõuet

ümber kujundada. Sätte kohaldamisala laiendamise eesmärk on tagada tasaarvestusrežiimi

(lõpetamisel toimuva tasaarvestuse) lünkadeta kohaldumine vastavalt tasaarvestuskokkuleppe

tingimustele olenemata saneerimismenetluse algatamisest või jätkumisest.

3.12. Eelnõu § 11 – muudatused tulumaksuseaduses

Paragrahv 38. Kehtiv § 38 sätestab saneerimismenetluse lõppemise alused.

Lõige 7 muudetakse, et tagada õigusselgus § 38 lõike 7 tõlgendamisel. Paragrahvi 38 lõike 7

praegune redaktsioon on ebaselge ja mitmeti tõlgendatav selle osas, kelle soetusmaksumust

102

lõikes reguleeritakse ja kas see on seega kooskõlas üldise arusaamaga, kuidas vara

soetusmaksumust tuleks kindlaks määrata. Paragrahvi 38 lõike 7 praegust sõnastust võib mõista

kahel erineval viisil: repotehingu müügihinda võib pidada ostuhinnaks kas müüja või ostja jaoks

sõltuvalt sellest, kuidas keegi antud sätet grammatiliselt tõlgendab. Kumbki neist tõlgendustest

ei arvesta aga Maksu- ja Tolliameti ametliku halduspraktikaga, mis tugineb asjaolule, et

repotehing on sisuliselt laen, mis tähendab, et müügihinna ja tagasiostuhinna vahe on tulumaksu

kontekstis intress. Järelikult võib § 38 lõiget 7 mõista mitmeti. See võib viia järeldusele, et

reegel ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega või kui on kooskõlas, siis saaks selle

selgemalt sõnastada. Maksuõiguse sätete sõnastus peab olema seda selgem ja lihtsam, mida

ebaprofessionaalsem on selle sätte adressaat. Kuna see puudutab ka Eesti maksuresidendist

füüsiliste isikute maksustamist, siis kehtib antud sättele kõige kõrgem õigusselguse taseme

nõue. Seetõttu on mõistlik sätte ebaselgus kõrvaldada.

Kavandatav muudatuse kohaselt loetakse hinnavahe intressituluks, mitte kasuks vara

võõrandamisest. Sellise küsimuse reguleerimine §-s 38 „Soetamismaksumus" on mõistlik, sest

sellega kaasneb ebaselgus, kas repotehingust saadav tulu on kasu vara võõrandamisest või

intressitulu.

Kavandatava muudatuse tulemusena ei saa müüja ja tagasiostja intressikulu arvesse võtta

repotehingu täitmisele järgnevas tehingus vara soetusmaksumuse arvutamisel ning ostja ja

edasimüüja peab oma tulu arvestama intressituluna, sealhulgas deklareerima selle sellisena oma

isiklikus tuludeklaratsioonis, kui ta on füüsiline isik. Muudatus võib mõjutada ka tulu

rahvusvahelist maksustamist, sest mitteresidendi Eestis vara võõrandamisest saadud kasu ja

Eestist saadud intressitulu maksustamine on erinev. Kuigi Eestist tulenev intressitulu ei ole

mitteresidendi jaoks Eestis maksustatav, siis kasu vara võõrandamisest on mõnel juhul Eestis

maksustatav (näiteks kinnisvaraettevõtte osaluse müük, kui teatud kriteeriumid on täidetud).

Kuna muudatus kajastab kehtivat halduspraktikat, ei tohiks sellel olla negatiivset mõju

riigieelarvele.

3.13. Eelnõu § 12 – muudatused täitemenetluse seadustikus

Täitemenetluse seadustikku muudetakse, et tagada tasaarvestuse režiimi lünkadeta

kohaldamine vastavuses väärtpaberituru seaduse §-s 2296 toodud põhimõttega, et lõpetamisel

toimuvat tasaarvestust kohaldatakse vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise

kokkuleppe tingimustele olenemata täitemenetluse algatamisest või jätkumisest, st et

täitemenetlus ei takista ega mõjuta muul viisil lõpetamisel toimuvat tasaarvestust. Seega

sätestatakse seadusemuudatusega rahvusvahelistele standarditele ja finantstagatise direktiivile

vastavad erandid tasaarvestuse režiimile, finantstagatisele ja tasaarvestuskokkuleppe tagatisele,

mis osaliselt sisalduvad juba kehtiva seaduse alusel pankrotimenetluses.

Finantstagatiskokkulepped ja muud tuletistehingute tagamiseks seatud tagatised on välistatud

teatud pankrotimenetluse tagasivõitmise sätetest, st neid ei saa Eesti pankrotimenetluse

tagasivõitmise sätete alusel kehtetuks tunnistada. Tagasivõitmise režiim on ette nähtud ka

täitemenetluse seadustikus, kuid kehtivas seaduses ei ole tehtud erandeid finantstagatise või

tuletistehingu tagamiseks seatud tagatise kohta, mis oleksid sarnased pankrotiseaduse

asjakohaste eranditega.

Finantstagatise direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et

lisaks maksejõuetusmenetlustele on lõpetamisel toimuvat tasaarvestust käsitlev säte jõustatav

selles esitatud tingimustel olenemata võimalikust loovutamisest, kohtulikust või muul viisil

103

arestimisest või muust asjakohaste õiguste või nendega seotud võõrandamisest. Seega peab

tasaarvestusrežiimi ja finantstagatise kohaldamine olema täitemenetluses kaitstud samaväärselt

maksejõuetusmenetlustega.

Paragrahv 54. Kehtiv § 54 sätestab käsutuskeelu vara arestimise tagajärjena.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 4. Eesmärgiks on tagada, et vara arest või arestimisest

tulenev käsutuskeeld täitemenetluses ei takistaks lõpetamisel toimuva tasaarvestuse toimimist

vastavalt tasaarvestuskokkuleppe tingimustele või finantstagatise kokkuleppe või

tasaarvestuskokkulepet tagava kokkuleppe täitmist vastavat tagatiskokkuleppe tingimustele.

Lõike lisamisega viiakse Eesti õigus kooskõlla finantstagatise direktiivi artikli 7 lõike 1

punktiga b ning sätestatakse täitemenetluse seadustikus sarnane erand nagu erand

pankrotimenetluse tagamise abinõude rakendamisest pankrotiseaduse §-s 18.

Paragrahv 188. Kehtiv § 188 sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 21, et sarnaselt pankrotiseaduse § 109 lõikega 2 välistada §

188 lõikes 2 sätestatud eelduse kohaldamine ka täitemenetluses. Erand on vajalik, et

tagasivõitmise regulatsiooni mõju tasaarvestusrežiimile ja finantstagatisele oleks

pankrotimenetluses ja täitemenetluses ühetaoline. Erandite põhjendusi tulenevalt

rahvusvahelistest standarditest on kirjeldatud pankrotiseaduse § 109 lõike 21 selgitustes.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 4, et tagada tagasivõitmise regulatsiooni ühetaoline

kohaldumine tasaarvestusrežiimile pankrotimenetluses ja täitemenetluses. Seega viiakse

täiendava lõikega täitemenetluse seadustikku sisse pankrotiseaduse § 110 lõikele 4 vastav

erand. Põhjused erandi sätestamiseks tulenevalt rahvusvahelistest standarditest kattuvad

pankrotiseaduse § 109 lõike 21 põhjendustega. Seega saavutatakse täiendusega

rahvusvahelistele standarditele ja finantstagatise direktiivile (sh selle artikli 7 lõike 1 punktile

b) vastavad erandid tasaarvestuse režiimile.

Paragrahv 191. Kehtiv § 191 sätestab tagatise andmise tagasivõitmise tingimused.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 4, et tagada tagasivõitmise regulatsiooni ühetaoline

kohaldumine finantstagatisele ja tasaarvestuskokkuleppe tagatisele pankrotimenetluses ja

täitemenetluses. Seega viiakse täiendava lõikega täitemenetluse seadustikku sisse

pankrotiseaduse § 114 lõikele 4 vastav erand. Põhjused erandi sätestamiseks tulenevalt

rahvusvahelistest standarditest kattuvad seletuskirjas toodud pankrotiseaduse § 114 lõike 4

muutmise põhjendustega.

3.14. Eelnõu § 13 – muudatused võlaõigusseaduses

Paragrahv 685. Kehtiv § 685 sätestab pandiõiguse rakendamise tingimused.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 3, et välistada seadusjärgne pandiõigus

tasaarvestuskokkuleppe või kvalifitseeruva finantstehingu tagamiseks antud esemetele.

Kehtiva õiguse kohaselt, kui asi on agendilepingu alusel agendi valduses, tekib agendil asjale

seadusjärgne pandiõigus agendilepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Tasaarvestusrežiimi

terviklikuks kohaldamiseks luuakse lõikega 3 tasaarvestuskokkuleppe või kvalifitseeruva

finantstehingu tagamiseks antud esemetele erand seadusjärgsest pandiõigusest.

--------

104

Paragrahv 888. Kehtiv § 888 sätestab hoidjale põhjustatud kulude ja kahju hüvitamise aluse.

Lõike 1 teist lauset täiendatakse, et välistada seadusjärgne pandiõigus

tasaarvestuskokkuleppe või kvalifitseeruva finantstehingu tagamiseks antud esemetele. Kehtiva

õiguse kohaselt, kui asi on hoiulepingu alusel hoidja valduses, tekib hoidjal asjale seadusjärgne

pandiõigus hoiulepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Tasaarvestusrežiimi terviklikuks

kohaldamiseks luuakse lõike 1 täiendamisega tasaarvestuskokkuleppe või kvalifitseeruva

finantstehingu tagamiseks antud esemetele erand seadusjärgsest pandiõigusest.

3.15. Eelnõu § 14 – seaduse jõustumine

BRRD3 nõuete rakendamiseks vajalikud seadusemuudatused jõustuvad 2024. aasta 13.

novembril. Euroopa rohevõlakirjade määruse muudatused jõustuvad 2024. aasta 21. detsembril.

Ülejäänud muudatused jõustuvad tavakorras.

4. Terminoloogia

Eesti õigusesse lisatakse järgmised terminid:

- ,,likvideerimissubjekt“ – likvideerimissubjekt (ingl. k. liquidation entity) on Euroopa Liidus

asutatud juriidiline isik, kelle suhtes konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas või

konsolideerimisgruppi mittekuuluva isiku puhul on kriisilahenduskavas ette nähtud, et ta

likvideeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses, või isik, kes kuulub kriisilahenduse

konsolideerimisgruppi, kuid kes ise ei ole kriisilahendussubjekt ja kelle suhtes ei ole

konsolideerimisgrupi kriisilahenduskavas ette nähtud allahindamise ja teisendamise õiguse

kasutamist.

- „Kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate makse- või ülekandeõiguste või -

kohustuste kitsendamisel või lõpetamisel toimuv tasaarvestus“, lühend: ,,lõpetamisel

toimuv tasaarvestus“ – lõpetamisel toimuv tasaarvestus (ingl. k. close-out netting) on

tasaarvestuskokkuleppe tingimuste kohaldamine, mille võib kaasa tuua ühe poole

tahteavaldus teisele poolele rikkumise või muu tasaarvestuskokkuleppe lõpetamise aluse

esinemise korral või mis võivad tasaarvestuskokkuleppes toodud juhul toimida

automaatselt. Lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kokkuleppe tagajärjed on nimetatud

väärtpaberituru seaduse § 2292 lõike 1 selgituste juures.

- ,,kvalifitseeruv finantstehing“ – finantskokkulepe, -leping või -tehing, sealhulgas

tingimuslik tehing, mille kohaselt tuleb makse- või ülekandekohustust täita teatud ajal või

teatud ajavahemiku jooksul. Kvalifitseeruva finantstehingu liigid on nimetatud

väärtpaberituru seaduse §-i 2293 selgituste juures.

- ,,tasaarvestuskokkulepe“ – tasaarvestuskokkulepe (ingl. k. netting) on kahepoolne tehing,

mille üheks pooleks on käesoleva seaduse §-s 2295 nimetatud kvalifitseeruv osapool, ning

mis näeb ette lõpetamisel toimuva tasaarvestuse, sealhulgas kokkulepe kahe või enama

tasaarvestuskokkuleppe lõpetamisel toimuvaks tasaarvestuseks, ning

tasaarvestuskokkuleppega seotud või selles sisalduv tagatisleping.

- ,,kvalifitseeruvad osapooled“ – asjaõigusseaduse § 314¹ lõikes 1 või käesoleva seaduse § 6

lõike 2 punktides 3˗5 nimetatud isik või organisatsioon.

- ,,hetkeleping“ – Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artikli 7 lõike 2