Mustvee vallas asuva Mustvee linna aadressikohale uue kohanime määramine

MÄÄRUS

xx.02.2024 nr …..

Mustvee vallas asuva Mustvee linna aadressikohale uue

kohanime määramine

Määrus kehtestatakse kohanimeseaduse § 13 lõike 63 alusel.

§ 1. Uue kohanime määramine

(1) Jõgeva maakonnas Mustvee vallas Mustvee linnas asuva senise aadressikoha kohanime

„Benito Agirre tänav“ asemel määratakse uus kohanimi „Silla tänav“.

(2) Lõikes 1 nimetatud uue kohanime määramise tulemusena kohaliku omavalitsuse üksusele

tekkinud otsesed ja tegelikud tehtud kulud uue kohanimega siltide ja viitade soetamiseks ning

paigaldamiseks hüvitatakse kohanimeseaduse § 13 lõike 67 kohaselt riigieelarvest asjakohaste

kuludokumentide alusel.

(3) Lõikes 1 nimetatud uue kohanime määramise põhjendused on esitatud määruse

seletuskirjas1.

§ 2. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. aprillil 2024. aastal.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Kallas

Regionaalminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Kantsler

1 Seletuskirjaga saab tutvuda Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi veebilehel (dokumendiregistris) aadressil

https://www.agri.ee/ministeerium-uudised-ja-kontakt/ministeerium/oigusloome.

EELNÕU 19.02.2024

Suur-Ameerika tn 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Mustvee Vallavalitsus

21.02.2024 nr 1.4-3/242

Eelnõu arvamuse andmiseks ja kooskõlastamiseks esitamine

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitab Justiitsministeeriumile,

Kliimaministeeriumile, Riigikantseleile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule

kooskõlastamiseks ja Mustvee vallale, Maa-ametile ning Transpordiametile arvamuse

andmiseks regionaalministri määruse „Mustvee vallas asuva Mustvee linna aadressikohale uue

kohanime määramine“ eelnõu. Võrreldes 2023. aasta samalaadse eelnõuga on eelnõus

muutunud tänavale määratav nimi – „Jõesilla tänav“ asemel määratakse nimeks „Silla tänav“.

Palume kooskõlastusi ja arvamusi hiljemalt 15. märtsiks 2024. a alates selle avaldamisest

eelnõude infosüsteemis (https://eelnõud.valitsus.ee).

Eelnõu avalikustatakse teistkordselt kuni 15. märtsini 2024. a (kaasa arvatud) ka Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi veebilehel (https://www.agri.ee/ministeerium-uudised-ja-

kontakt/ministeerium/oigusloome) ning avaldatakse Vooremaa maakonnalehes.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Kallas

Regionaalminister

Lisad:

1. ministri määruse eelnõu 2. ministri määruse eelnõu seletuskiri 3. SK lisa 1, ministri 29.03.2023 ettepanek sobimatu kohanime muutmiseks koos lisadega 4. SK lisa 2, kohanimenõukogu 28.02.2023 protokoll nr 122 (Jõesilla tn) 5. SK lisa 3, ajaloolaste eksperdiarvamus 6. SK lisa 4, Lauri Mälksoo ettekanne TÜ Narva Kolledžis 13.03.2023 7. SK lisa 5, kohanimenõukogu 10.01.2024 protokoll nr 127 (Silla tn)

Sama: Justiitsministeerium, Kliimaministeerium, Riigikantselei, Siseministeerium, Eesti

Linnade ja Valdade Liit, Maa-amet ja Transpordiamet

2 (2)

Martin Kulp 5885 1442

[email protected]

1

SELETUSKIRI

regionaalministri määruse „Mustvee valla Mustvee linna aadressikohale uue kohanime

määramine” eelnõu juurde

1. Sissejuhatus

Kohanimeseaduse (edaspidi KNS) 15. märtsil 2023. aastal jõustunud muudatuste järgi (KNS § 13

lõige 61) võib valdkonna eest vastutav minister, kelleks alates 1. juulist 2023. a on

regionaalminister, teha seaduses nimetatud juhtudel kohaliku omavalitsuse üksusele

kohanimemäärajana ettepaneku KNSi nõuetega vastuolus oleva kohanime muutmiseks ja selle

asendamiseks seadusega kooskõlas oleva kohanimega.

Eelnõu eesmärk on muuta ja asendada Jõgeva maakonnas, Mustvee valla Mustvee linnas KNSiga

vastuolus olev nimi seaduse nõuetega kooskõlas oleva tänavanimega. Eelnõu kohaselt

asendatakse „Benito Agirre tänav“ nimega „Silla tänav“. Kohanimi Benito Agirre tänav on

registreeritud kohanimeregistris1 ametliku kohanimena.

Minister võib sellise ettepaneku teha juhul, kui pühendusnimeks on määratud KNS § 13 lõikes 42

nimetatud isikunimi või kui tegemist on sama paragrahvi lõike 6 punktis 3 nimetatud Eesti aja-

ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti

Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste

isikute, sümbolite või sündmustega. Selline ettepanek on KNS § 13 lõigetele 61 ja 62 tuginedes

tehtud Mustvee vallale riigihalduse ministri 29.03.2023 kirjaga nr 14-5/2335-1 (seletuskirja lisa

1), millega anti kahekuuline tähtaeg algatada aadressikoha kohanime „Benito Agirre tänav“ osas

vajalik menetlus seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime muutmiseks ja asendamiseks KNSi

nõuetega kooskõlas oleva nimega.

Kuivõrd riigihalduse ministri kirja esitamisest Mustvee vallale on möödunud nüüdseks kümme

kuud, Mustvee Vallavolikogu ei ole näidanud selget soovi ise läbi viia aadressikoha kohanime

muudatused, vaid on lisaks 30.08.2023. a volikogu otsuse ministri määruse eelnõus nimetatud

tänavanime muutmata jätmiseks, korranud sama seisukohta ka 17. novembril 2023. aastal

lõppenud kooskõlastusringi järgselt, muudab tänava nime KNS § 13 lõike 63 alusel

regionaalminister määrusega2.

Eelnõus on varasemaga võrreldes muutunud uus määratav nimi

Kui 1. novembrist 2023. a kuni 17. novembrini 2023. a kooskõlastusel olnud eelnõus lähtuti uue

nime määramisel kohanimenõukogu poolt 28.02.2023 istungil (protokoll nr 14-4/2-1, seletuskirja

lisa 2) välja pakutud nimest, siis 17.11.2023 lõppenud kooskõlastusringil tõid Mustvee vallas

asuva Benito Agirre tänava elanikud ning vald välja asjaolu, et sõna „Jõesilla“ võib olla keeruline

hääldada ja kõlada „õesillana“. Kohalike elanike pakutud Benito Agirre nime muutmata jätmise

või nime „Agirre“ jätmist kohanimenõukogu 10. jaanuaril 2024. a toimunud istungil (protokoll

nr 13-4/31, seletuskirja lisa 5) võimalikuks ei pidanud. Ka Hispaania saatkonna poolt välja

pakutud Hispaania lenduri tänavat ei peetud võimalikuks põhjusel, et need viitaksid jätkuvalt

samale sündmusele, mille esiletõstmist soovitakse vältida. Kohanimenõukogu leidis, et tuleks

minna selgelt kohaliku nime teed ja pakkus asendada „Jõesilla“ nimi nimega „Silla“ tänav.

1 Kohanimi, objekti liik, asukohainfo ja koordinaadid leitavad: https://kohanimeregister.ee/knravalik/. 2 Õigusakti liigi valiku analüüs on toodud KNSi muutmise seaduse eelnõu (768 SE) seletuskirjas (lk 9-11).

Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/019bcf9e-a7ec-4324-a5ec-

b743b5a61712/kohanimeseaduse-ja-ruumiandmete-seaduse-muutmise-seadus.

21.02.2024

2

Eelnõu ja seletuskirja koostas Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste

poliitika osakonna KOV õigusvaldkonna juht Martin Kulp (5885 1442; [email protected]) ja

sama osakonna piirkonnajuht Sulev Valner (tel 5307 9322; e-post [email protected]). Eelnõu

keelelist kvaliteeti kontrollis Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi õigusosakonna

peaspetsialist Heleri Piip (625 6165; [email protected]).

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist.

Eelnõu § 1 näeb ette uue kohanime määramise senise KNSi nõuetele mitte vastava kohanime

asemel Jõgeva maakonnas Mustvee vallas Mustvee linnas.

Eelnõu § 1 lõikega 1 määratakse tänavale uus KNSi nõuetega kooskõlas olev nimi, mis sobib

Eesti aja- ja kultuurilooga.

Muudetav KNSiga vastuolus olev nimi ja selle asemele määratav uus nimi on:

 „Benito Agirre tänav“, mille asemel määratakse nimeks „Silla tänav“.

Kohanime muutmise peab korraldama kohaliku omavalitsuse üksus. Vajadusel (kui kohaliku

omavalitsuse üksus ei korralda), korraldab kohanime asendamise aadressiandmete süsteemi

infosüsteemis (edaspidi ADS infosüsteem) vastavalt ruumiandmete seaduse § 57 lõikele 7 Maa-

amet. Ruumiandmete seaduse § 57 lõike 7 kohaselt kohanimeseaduse § 13 lõike 63 alusel tehtava

aadressikoha kohanime muudatuse korral määrab vastavat kohanime sisaldava koha-aadressiga

katastriüksusele, hoonele ja hooneosale uue koha-aadressi ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja.

Ministri algatatud kohanime määramise menetluses on oluline ka lõppresultaadi saavutamine –

et lisaks kohanimeregistris ja ADSi infosüsteemis muudatuste tegemisele saaks ka füüsiliselt

linnaruumis vana kohanimega seotud sildid ja viidad, sealhulgas mälestustahvlid, eemaldatud

ning paigaldatud uue kohanimega sildid ja viidad. Juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus seda ei

korralda, korraldab siltide ja viitade vahetuse ministeerium koostöös Transpordiametiga.

Eelnõu § 1 lõikega 2 lisatakse ministri määrusega uue kohanime määramisega kohaliku

omavalitsuse üksusele uue tänavanime siltide ja viitade soetamise ja paigaldamise kulude

riigieelarvest hüvitamise säte. Sätte järgi hüvitatakse uue kohanime määramise tulemusena

kohaliku omavalitsuse üksusele tekkinud otsesed ja tegelikud tehtud kulud uue kohanimega

siltide ja viitade soetamiseks ning paigaldamiseks KNS § 13 lõike 67 kohaselt riigieelarvest

asjakohaste kuludokumentide alusel. Seega esmalt peab kohalik omavalitsus olema teinud

vastavad kulud ja seejärel esitanud kuludokumendid koos väljamaksetaotlusega Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile.

Uue tänavanimega siltide ja viitade paigaldamine tähendab olemasolul ka endiste seadusega

vastuolus oleva kohanimega viitade, siltide ja mälestustahvlite eemaldamist või korrigeerimist.

Ministri algatatud kohanime määramise menetluses on oluline ka lõppresultaadi saavutamine –

et lisaks kohanimeregistris ja ADSi infosüsteemis muudatuste tegemisele Maa-ameti poolt saaks

ka füüsiliselt linnaruumis vana kohanimega seotud sildid ja viidad, sealhulgas mälestustahvlid,

eemaldatud ning paigaldatud uue kohanimega sildid ja viidad.

See, kui kohanimemäärajaks oli valdkonna eest vastutav minister, ei muuda kohaliku

omavalitsuse kohustust korraldada senise kohanimega seotud siltide ja viitade uutega

asendamine, mille käigus tuleb eemaldada ka vanad sildid, viidad ja mälestustahvlid. Määruse

jõustumisel tuleb Mustvee vallal seega korraldada uue kohanimega seotud siltide ja viitade

3

soetamine ja paigaldamine ning vana kohanimega seotud siltide ja viitade, sealhulgas endise

kohanimena kasutatud isikunime ja sündmusega seotud mälestustahvlite eemaldamine avalikust

ruumist.

KNS § 13 lõikes 67 on küll sätestatud kohaliku omavalitsuse poolne siltide ja viitade soetamise ja

paigaldamise kulude hüvitamine riigieelarvest, kuid seadus ei sätesta, kuidas täpsemalt nimetatud

kulude hüvitamine toimub. Siltide ja viitade soetamise ja paigaldamise kuludena tuleb käsitleda

ka vanade eemaldamise (demonteerimise, transportimise ja utiliseerimise) kulusid.

Kulude hüvitamiseks tuleb Mustvee vallal esitada asjakohane taotlus Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile, millele tuleb lisada põhjendatud kulude katmist tõendavad

kuludokumendid.

Eelnõu § 1 lõikega 3 lisatakse määrusesse viide, kust on leitavad määruse andmise põhjendused.

Ehk viidatakse, et uue kohanime määramise põhjendused on esitatud määruse seletuskirjas, mis

on leitav Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi veebilehelt (kättesaadav dokumendiregistri

kaudu): https://www.agri.ee/ministeerium-uudised-ja-kontakt/ministeerium/oigusloome.

Tavapäraselt avaldatakse Riigi Teatajas vaid määruse tekst, mitte aga selle seletuskiri. Õigusakti

andmise põhjendused peavad olema aga ka hiljem leitavad määruse õiguspärasuse kontrolliks,

mistõttu on sellele Riigi Teatajas viitamine hetkel asjakohane.

Kohanime muutmise põhjendused

2.1. Õiguslik alus

KNSi 15. märtsil 2023. aastal jõustunud muudatuste järgi (KNS § 13 lõige 61) võib valdkonna

eest vastutav minister teha kohaliku omavalitsuse üksusele kohanimemäärajana ettepaneku

kohanime muutmiseks ja seadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks, kui

pühendusnimeks on määratud KNS § 13 lõikes 42 nimetatud isikunimi või kui tegemist on sama

paragrahvi lõike 6 punktis 3 nimetatud Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanimega,

sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või

Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.

KNS § 13 lõike 62 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus kohanimemäärajana kahe kuu

jooksul pärast ministri ettepaneku saamist seaduse nõuetega vastuolus olevat kohanime muutma

ja selle asemel uue kohanime määrama. Kui kohalik omavalitsus seda teinud ei ole, võib minister

kohaliku omavalitsuse üksuse asemel määrata senise kohanime asemele uue kohanime. Ministri

algatusel kohanime muutmise menetluskord on sätestatud KNS § 13 lõigetes 63–67.

Nimetatud alus ministri sekkumiseks tekib juhul, kui kohanimi on määratud isiku (pühendusnimi

KNS § 13 lõigete 3 ja 42 tingimustel) või sündmuse auks, mis on selgelt suunatud Eesti Vabariigi

loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu. Nimetatud sätte

alusel saab anda hinnanguid ka nt kuupäeva või sündmusega seotud nimede kohta. On selge, et

selliseid sündmusi ja nimesid hinnates ei saa piirduda subjektiivse vaatega, vaid sündmuse

hinnang peab olema objektiivne ja ajaloolaste poolt kinnitust leidnud.

Ei ole kuidagi põhjendatud säilitada pühendusnimesid, kui isik on tegutsenud selgelt vastuolus

Eesti rahva riikliku enesemääramise õigusega, ega ole aidanud kaasa eesti rahvuse, keele ja

kultuuri säilimisele läbi aegade. Samamoodi ei saa säilida sellised Eesti aja- ja kultuurilooga

sobimatud kohanimed, mis ei ole vormiliselt pühendusnimed, kuid on seostatavad Eesti Vabariigi

loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute,

sümbolite ja sündmustega.

4

Praeguses olukorras, kus Venemaa alustas 24. veebruaril 2022. a täiemahulist sõjalist agressiooni

iseseisva Ukraina riigi vastu, on Eesti riigile ka sümboolse tähtsusega eemaldada Eestis

võimalikult kiireloomuliselt käibelt Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu repressioonide ja

kuritegevusega seotud olnud isikute pühendusnimed ja muud kohanimed, mis on selgelt

sobimatud Eesti aja- ja kultuurilooga. Tänavate ja teede nimedena Eesti iseseisvuse ning selle

taastamise vastu võidelnud isikute ja omariikluse vastaste sümbolite ning sündmuste

eksponeerimine ja heroiseerimine avalikus ruumis on lubamatu.

Seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks on minister küsinud

kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta. Selleks, et tuvastada kohanimede selge

sobimatus Eesti aja- ja kultuurilooga, tuleb ajaloolistele allikatele tuginedes objektiivselt

tõendada, et tegemist on seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanimega. Seetõttu tellis

kohanimenõukogu ajaloolastelt eksperdiarvamuse vastavas kohanimes osundatud isiku,

sündmuse või sümboli kohta (seletuskirja lisa 3).

Rahandusministeerium on mitmel korral juhtinud Mustvee valla tähelepanu eelpool mainitud

kohanime sobimatusele KNSi nõuetega. Seda Rahandusministeeriumi kirjadega 2.10.2022. a nr

14-5/7899-1 ning 29.11.2022. a nr 14-5/7899-3. Rahandusministeeriumi Mustvee vallale KNS §

13 lõigete 61 ja 62 alusel 29.03.2023 kirjaga nr 14-5/2335-1 antud kahekuuline periood

muudatuste tegemiseks möödus 1. juunil 2023. aastal. Pakutud kaks kuud oli piisav aeg, et

kohalik omavalitsus saaks oma kohanime määramise korras sätestatud menetlused läbi viia

(sealhulgas eelnõu avalikustamine kooskõlas KNS § 6 lõikega 8 vähemalt 15 päeva enne

kohanime määramise otsuse tegemist, elanike arvamuste ärakuulamine) ja kohanime määramise

otsuse langetada. Regionaalministri määruse eelnõu koostamise seisuga ei ole Mustvee

Vallavolikogu endiselt nime muutmist ise algatanud. Vastupidi, Mustvee Vallavolikogu

30.08.2023. a istungil (protokolli nr 7 punkti 10 järgi)3 otsustas volikogu jätta Benito Agirre

tänava nime muutmata.

Ehkki Mustvee vald tõi ka 30.08.2023 seisukohas välja asjaolud ja põhjendused, miks nime

muutmist ei toetanud vallavalitsuse komisjonid, kohalik elanikkond ega volikogu, ei anna need

siiski alust kohanimeseaduse nõuetest kõrvale kaldumiseks. Mustvee valla peamine argument, et

nimi ei ole klassikaline pühendusnimi, on iseenesest õige, kuid ei oma asjas sisulist tähendust.

Lisaks pühendusnimedele ei saa samamoodi säilida sellised Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatud

kohanimed, mis ei ole vormiliselt pühendusnimed, kuid on seostatavad Eesti Vabariigi loomise,

põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite ja

sündmustega. Täpsemalt on Mustvee valla argumendid ja Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi põhjendused esitatud seletuskirja punktides 2.2–2.6 (lk 5-13).

Kohanimeseaduse § 13 lõige 6 punkt 3 toob välja, et kohanime määramisel tuleb välistada

kohanime sobimatus aja- ja kultuurilooga ja § 7 lõige 1 punkt 1 märgib, et ametlikku kohanime

peab muutma, kui kohanimi on vastuolus kohanimeseaduse 3. peatüki nõuetega.

Kohanimeseaduse 3. peatüki alla kuulub ka seaduse § 13 lõige 6 punkt 3. Mustvee valla

seisukohtadest saab järeldada selge tahe puudumist, et ise seaduse nõuetega vastuolus olevaid

kohanimesid muuta.

Seega on täidetud õiguslikud eeldused, et minister saaks algatada KNS § 13 lõikest 62 lähtudes

Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanime muutmise menetluse ja määraks KNS § 13

lõike 63 alusel uue kohanime oma määrusega.

3 Kättesaadav:

https://dhsavalik.agri.ee/?page=pub_view_dynobj&pid=44053151&tid=11179690&u=20230822105148&desktop=

10016&r_url=%2F%3Fpage%3Dpub_list_dynobj%26pid%3D%26tid%3D11179690%26u%3D20230822105148.

5

Muudatustega seotud mõjude proportsionaalsust, sealhulgas kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigusesse sekkumise proportsionaalsust on hinnatud seletuskirja mõjude osas

(peatükk 4). Kokkuvõtvalt nähakse KNS § 13 lõigetes 62 ja 63 kooskõlas PS § 154 lõikega 1 ette

ministri õigus sekkuda kohanimede määramisse kui KOV kohanimemäärajana ei ole

õigusvastaselt oma KNSist tulenevaid kohustusi täitnud. Ehkki KNS § 5 lõike 4 järgi määrab ühe

omavalitsusüksuse territooriumile jäävale nimeobjektile kohanime kohaliku omavalitsuse üksus,

sisaldub KNS § 13 lõigetes 62 ja 63 erinorm, mis annab seaduses piiritletud juhtudel

kohanimemääramise õiguse kohaliku omavalitsuse asemel valdkonna eest vastutavale ministrile.

PS § 154 lõige 1 näeb ette kohalike omavalitsuste enesekorraldusõiguse, mille kohaselt

otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad

seaduste alusel iseseisvalt. Sättes viidatud „seaduste alusel“ tähendab lihtsat seaduse

reservatsiooni, mis võimaldab legitiimse eesmärgi täitmiseks seadusega kohalike omavalitsuste

enesekorraldusõigust piirata. Antud juhul on seadusandja KNS § 13 lõigetes 62 ja 63 sätestatud

ministri poolt kohanime määramise/muutmise legitiimse eesmärgina näinud vajadust tagada

kohanimede kooskõla Eesti aja- ja kultuurilooga ning keelata Eesti iseseisvuse ja omariikluse

vastu tegutsenud isikute ja sellega seotud sündmuste tänavanimedena esile tõstmise ning

säilimise.

2.2. Asjaolud ja muudatuste põhjendused

Mustvee linnas muudetav tänavanimi määrati toonases Mustvee linnalehes „Meie Kodu“

avaldatud üleskutse4 järgselt nõukogude okupatsiooniperioodi ajal 1960ndatel aastatel.

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aasta 20. augustil ja kohanimeseaduse jõustumist,

asusid omavalitsused kiiresti muutma Eesti ajalooga sobimatuid kohanimesid. Nimetatud

protsess on kulgenud aeglasemalt eeskätt Ida-Virumaal, kuid eranditega ka teistes piirkondades.

Mustvee vallas on tänaseks jäänud vaid üks kohanimeseadusega vastuolus olev tänavanimi, mida

käesolev eelnõu muutma asub.

Kohanimi Benito Agirre tänav on kohanimeregistris registreeritud Jõgeva maakonnas, Mustvee

vallas (tollel hetkel Mustvee linn ka haldusüksusena), Mustvee linnas ametliku kohanimena

Mustvee Linnavolikogu 29. jaanuari 2004. a määrusega 11.

Kohanimeregistri väljavõte5

4 "Sa ei ole unustatud, Benito Agirre!" Meie Kodu, 23. aprill 1965, lk 1. 5 Kohanimeregistri kohanime täiskirje, leitav: https://kohanimeregister.ee/knravalik/

6

KNS on alates selle vastuvõtmisest 2004. aastal6 sisaldanud sätet (§ 13 lõige 6 punkt 3), mille

kohaselt tuleb kohanime määramisel välistada kohanime sobimatus Eesti aja- ja kultuurilooga.

Säte ei ole suunatud vaid uute kohanimede määramisele, vaid hõlmab ka tagasiulatuvalt juba

nõukogude okupatsiooni perioodil määratud kohanimede hindamist ja seadusega vastuolu

tuvastamisel kohanimede muutmist. KNS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt peab ametlikku kohanime

muutma, kui see on vastuolus seaduse 3. peatüki nõuetega, sh KNS § 13 lõike 6 punktiga 3

(sobimatus Eesti aja- ja kultuurilooga). Seetõttu ei saa tõlgendada ka KNS § 13 pealkirja

„Kohanimevaliku nõuded“ ja sätteid grammatiliselt kitsendavalt, järeldades, et nime sobimatuse

üle saab otsustada vaid nende algsel kehtestamisel. KNS § 3 lõike 7 järgi on kohanime määramine

seaduse tähenduses kohanimemääraja poolt nii kohanime panek ametliku nimeta nimeobjektile,

ametliku kohanime või nimeobjekti ruumikuju muutmine kui ka ametliku kohanime kehtetuks

tunnistamine.

Nimetraditsioonide ühtlustatud kasutamist aitab tagada kohanimenõukogu, kelle pädevuses on

KNS § 21 punktide 4 ja 5 kohaselt kohanimede kasutamise jälgimine ning vajaduse korral

valdkonna eest vastutava ministri kaudu ettepanekute tegemine nende vastavusse viimiseks

õigusaktide nõuetega ning valdkonna eest vastutava ministri kaudu ettepanekute tegemine

kohanimede määramist ja kasutamist reguleerivate õigusaktide muutmiseks.

15. märtsil 2023. a jõustunud KNS § 13 muudatuste lisamise eesmärk oli muuta kohanimede

määramise materiaal- ja menetlusõigusi selliselt, et seadusevastased kohanimed ei jääks kehtima,

kui kohalik omavalitsus ei ole täitnud KNSi § 7 lõike 1 punkti 1 kohustust muuta ametlikku

kohanime, kui kohanimi on vastuolus KNS 3. peatüki nõuetega. Ehk seadusemuudatusega lisati

ministri sekkumiseks volitusnorm, mis võimaldab ministril ise seadusevastane nimi omavalitsuse

tegevusetuse korral ära muuta. Antud juhul on ülekaalukas avalik huvi, et Eesti Vabariigi

omariikluse põhimõtet riivavad tänavanimed saaks käibelt kõrvaldatud ja seaduserikkumine

lõppeks.

KNS § 1 lõike 2 kohaselt on seaduse eesmärk sealjuures tagada kultuuriliselt ja ajalooliselt

väärtuslike kohanimede kaitse. See, et mõni kohanimi on juba pikalt kehtinud, ei muuda

automaatselt nime ajalooliselt väärtuslikuks. KNS § 13 lõike 1 järgi tuleb kohanime määramisel

ja ka muutmisel eelistada nime, mis on paikkonnas tuntud ja levinud või mis on tähtis aja- või

kultuurilooliselt. Aja- ja kultuuriloo seisukohast olulisust või väärtuslikkust tuleb siiski hinnata

kooskõlas Eesti ajalootraditsioonide ja -käsitlustega. Näiteks võõrriigi vallutussõda on olnud küll

ajalooline fakt, kuid sellega seotud isikute, sümbolite ja sündmuste kasutamist kohanimena ei saa

Eesti omariikluse põhimõtet arvestades lugeda ajalooliselt väärtuslikuks. Neid ei peaks austama

ja heroiseerima läbi tänava nimetamise isikute, sümbolite ja sündmuste järgi.

Rahandusministeerium on juba varasemalt Mustvee Vallavalitsuse tähelepanu juhtinud eelpool

eelnõu §-s 1 nimetatud kohanime sobimatusele Eesti aja- ja kultuurilooga ehk vastuolule KNSiga.

Rahandusministeerium on teinud Mustvee valla poole korduvaid pöördumisi kirjadega

2.10.2022. a nr 14-5/7899-1 ning 29.11.2022. a nr 14-5/7899-3. Rahandusministeeriumi Mustvee

vallale KNS § 13 lõigete 61 ja 62 alusel antud kahekuuline tähtaeg algatati 29.03.2023 kirjaga nr

14-5/2335-1. Täiendav selgitus saadeti Mustvee vallale 10.10.2023 kirjaga nr 13-5/2235-1.

Ühtlasi kordas Mustvee vallavalitsuse 29.03.2023 seisukohas nr 14-5/2335-1 oma varem

(14.10.2022 kirjaga nr 14-5/7899-2) esitatud seisukohta ja leidis jätkuvalt, et Benito Agirre nime

ei saa lugeda kohanimeseaduse mõistes pühendusnimeks põhjusel, et avalikele allikatele

tuginedes Benito Agirre nimelist isikut ei ole ja isik, kellele minister viitab, oli Ignacio

Agirregoicoa Benito. Samuti puuduvad faktid selle kohta, et eelnimetatud isik osales Tallinna

pommitamises. Avalikest allikatest selgub, et ajaloolased on korduvalt juhtinud tähelepanu, et

pühendusnimena kasutatav kohanimi peaks olema isiku nimest lähtuvalt Ignacio Agirregoicoa

6 1. juulil 2004. a jõustunud KNS tekst: https://www.riigiteataja.ee/akt/672390.

7

ehk I. Agirregoicoa tänav. Arvestades eeltoodut, saatis Mustvee Vallavalitsus Benito Agirre

tänaval asuvate kinnistute omanikele 14.08.2023.a. kirja nr 5-5/23/1947-1, millega palus isikute

seisukohta tänavanime muutmise menetluses. Enamus tagasiside andjatest olid tänavanime

muutmise vastu põhjusel, et see tekitab asjatut segadust, see ei häiri kedagi, seda ei ole võimalik

käsitleda pühendusnimena ning seda ei seosta keegi punaarmeega. Samuti märgiti, et kõnealust

tänavanime küsimust ei saa võrrelda Narva linnas asuvate tänavatega, sest seal asuvad

konkreetselt isikunimedega tänavad.

Minister vastas juba 29.11.2022 kirjaga nr 14-5/7899-3, et ehkki Vabariigi Valitsuse 22.06.2004.

a. määruse nr 227 “Pühendusnimede määramise kord” kohaselt ei ole tõepoolest tegemist

klassikalises mõttes pühendusnimega, ei oma see hetkel õiguslikus mõttes tähendust. Ehkki

Benito Agirre nimelist isikut ei ole eksisteerinud, on tänav nimetatud siiski tegelikult

eksisteerinud isiku auks, kes osales II maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel Eesti territooriumil,

sõdides Eesti iseseisvuse vastu ja seega on tegemist Eesti aja- ja kultuuriloo vaatest sobimatu

nimega. Avalikult teada on ka fakt, et nimi – Benito Agirre on antud tänavale just nimelt

punalenduri (Inazio Agirregoikoa või Ignacio Agirregoicoa Benito) järgi, ehk nimi on selgelt

seostatav isikuga ja tema tegevusega. Ka Narva linnas oli enne ministri poolt tänavate nimede

muudatuse algatamist „26. juuli tänav“, mis pealtnäha rikkus seadust üksnes KNS § 13 lg 5 osas,

ehk kohanimi sisaldas numbrit. See rikkumine poleks olnud iseseisvaks aluseks, et minister saaks

nime omavalitsuse asemel ise muuta. Samas oli tegemist selgelt nõukogude võimu heroiseeriva

sümboliga – punaarmee poolt Narva vallutamise kuupäevaga ja see seos oli laiemalt teada. Ja

sama seos on ka Benito Agirre nimega. Nõustuda ei saa Mustvee valla väitega, et nimi ei ole

isikuga või sõjasündmustega seotud ja omab neutraalset tähendust. Juba nime määramislugu

viitab siiski selgele seosele Benito Agirre ja punaarmees lendurina teeninud isiku vahel. See on

näha ka avalikest allikatest ja mitmetest kirjandusväljaannetest (sh nõukogudeaegsest

kirjandusest) et nime seos punaarmee lendurina tegutsenud isikuga on vahetu, ehkki nimele on

antud teine nimekuju.7

Kohanimenõukogu arutas eelpool mainitud kohanimedega seonduvaid küsimusi 28. veebruaril

2023 (seletuskirja lisa 2) toimunud koosolekul.

Juba seonduvalt Narva tänavanimede muutmisega otsustas kohanimenõukogu tellida

vastuoluliste nimede osas eksperthinnangu Rahvusarhiivilt. Sealhulgas paluti lisaks Narva

tänavanimedele hinnangut ka Mustvees asuva Benito Agirre tänava nime osas ja Sillamäe linnas

asuva Mihhail Rumjantsevi tänava osas. Rahvusarhiiv saatis ekspertarvamuse s.h Benito Agirre

tänava osas 23. novembri 2022. a kirjaga nr 1 15/22/104 2 (seletuskirja lisa 3).

Rahvusarhiivi 23. novembri 2022. a väljastatud õiendi lk 2 järgi oli Benito Agirre (Tegelikult:

Inazio Agirregoikoa või Ignacio Agirregoicoa Benito) (1923, Eibar, Hispaania – 9. märts 1944,

Peipsi järv Mustvee lähedal), baski päritolu lendur, kes osales Teises maailmasõjas Nõukogude

poolel ja langes tulevahetuses Eesti pinnal. 9. märtsil 1944 oli Gdovi (Oudova) lennuväebaasist

startinud Agirre sunnitud saksa õhutõrjekahurite tule tabamuse tõttu vigastatud lennukiga

maanduma Mustvee lähedal Peipsi järvel. Pärast maandumist tekkis tal tulevahetus Omakaitse

liikmetega. Et vältida vangisattumist, lasi Agirre end maha. Kohalikud elanikud matsid ta

Mustvee linna kalmistule. Kui 1973. aastal rajati Mustveesse vennaskalmistu, maeti Agirre

säilmed sinna ümber. Ajaloolase Kaupo Deemanti arvates võis Agirre osaleda samal päeval

toimunud Tallinna pommitamises või luurata Mustvee sadamat, ehkki kindlalt see teada ei ole.

Deemant oletas, et just Agirre allatulistamise tõttu võis Mustvee jääda pommitamata.

Rahvusarhiivi eksperdiarvamuse, millele isiku tegevuste kirjeldus põhineb, on koostanud

Rahvusarhiivi peaspetsialist-teadurid Tiit Noormets ning Valdur Ohmann, tuginedes ajaloolistele

allikatele. Rahvusarhiivi peaspetsialist-teaduritel Tiit Noormetsal ning Valdur Ohmannil on

7 Leitav nt: https://et.wikipedia.org/wiki/Inazio_Agirregoikoa#

8

omandatud kõrgharidus ajaloo erialal, mis teeb neist pädevad isikud ajaloolistele allikatele

tuginedes hinnanguid andma.

Juba fakt, et isik osales II maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel Eesti territooriumi vallutamisel,

tähendab, et kohanimi on sobimatu Eesti aja- ja kultuurilooga (kohanimeseaduse § 13 lõige 6

punkt 3) ja seeläbi vastuolus kohanimeseaduse nõuetega. Seega ei ole Mustvee valla esitatud

argumendid kohanime neutraalsuse või nime vastuolu väheolulisuse osas veenvad ega kaalukad.

Ka Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo rõhutas oma 13.03.2023

Narvas peetud ettekandes, et välisriigi territooriumi puhastamisel teisest okupandist oleks

Punaarmeel tulnud ise lahkuda pärast teise okupandi üle saavutatud sõjalist võitu (seletuskirja

lisa 4).

See tähendab, et kui oleks toimunud tegelik Eesti Vabariigi territooriumi vabastamine, siis

oleksid pidanud siit lahkuma ka Nõukogude väed – seda aga paraku ei juhtunud, mistõttu ei ole

võimalik rääkida asjaolust, et Nõukogude väed vabastasid Eesti, vaid üks okupatsioonivõim

asendus teisega, mis tähendab omakorda, et eelpool mainitud isikud võitlesid Eesti Vabariigi

iseseisvuse vastu. Antud juhul ei ole ka asjakohane, milline oli nende isikute sõjaväeline

positsioon, st kas tegemist oli lihtsõdurite või kõrgema sõjaväelise auastmega isikutega.

Faktiliselt sõditi 1944. aastal iseseisva Eesti Vabariigi vastu, mistõttu tuleb punaarmeed käsitleda

Eesti okupeerijana.

Eeltoodust tulenevalt on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (enne 1. juulit 2023. a

Rahandusministeerium) kohanimenõukogu (seletuskirja lisad 3 ja 4) ning ajaloolaste

eksperdiarvamusele tuginedes tuvastanud, et Mustvee vallas Mustvee linnas asub tänav, mille

nimi on Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatu. See tähendab, et kohanimi on selgelt seostatav Eesti

Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste

isikute, sümbolite või sündmustega (KNS § 13 lg 61).

Antud juhul ei ole ka määravaks asjaolu, et Mustvee Vallavolikogu otsustas oma 30.08.2023. a

istungil jätta punaarmeelase auks nimetatud tänavanime muutmata. See fakt ei muuda valdkonna

eest vastutava ministri õigust määrata KNS § 13 lõike 63 alusel kohaliku omavalitsuse üksuse

asemel ise uued KNSiga kooskõlas oleva kohanime. KNS § 13 lõige 62 jätab ministrile

selgesõnalise õiguse määrata senise kohanime asemele uue kohanime juhul, kui kohaliku

omavalitsuse üksus kohanimemäärajana ei ole kahe kuu jooksul pärast valdkonna eest vastutava

ministri ettepaneku saamist seaduse nõuetega vastuolus olevat kohanime muutnud ja selle asemel

uut kohanime määranud. Seadusest tulenev alus ja pädevus antud küsimuse otsustamisel tingib

selle, et ministri määrus konkreetse tänava nime muutmiseks on kõrgema õigusjõuga kui volikogu

otsus jätta tänavanimi muutmata. Seetõttu tuleb Mustvee vallal ka ministri määrust selle

jõustumise järel täita, asendades senised viidad ja sildid uute tänavanimega siltide ja viitadega.

2.3. Kohanimede ajalooline sobivus

KNS § 1 lõike 2 järgi on seaduse eesmärk tagada Eesti kohanimede ühtlustatud kasutamine ning

kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslike kohanimede kaitse. KNS § 13 lõike 6 punkti 3 järgi tuleb

kohanime määramisel välistada kohanime sobimatus Eesti aja- ja kultuurilooga. Tegemist on

seaduses selgelt määratlemata õigusmõistega, mida tuleb igakordselt tõlgendada. Sealjuures tuleb

Eesti ajalooga sobivuse osas lähtuda nii tõendatud ajaloolistest faktidest ja sündmustest kui ka

põhiseadusest, kehtivatest riigisisestest seadustest ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest, samuti

eespool viidatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Parlamendi

seisukohtadest.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik,

kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning

võõrandamatu. Omariikluse põhimõttega tuleb arvestada nii riigivalitsemisel kui ka kohaliku

9

võimu teostamisel kohalikes omavalitsustes. Seejuures sunnivad Eesti riigi toimimise alussätted

põhiseaduses taunima võimalike riigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu tegutsenud ning

tegutsevate isikute, sündmuste ja sümbolite heroiseerimist. Erinevalt natsikurjategijate üle

toimunud Nürnbergi tribunali kohtupidamisest ei ole kahjuks toimunud siiani sarnast Nõukogude

Liidu poolt sooritatud kommunismikuritegude uurimist ja ühest hukkamõistu. Nii levitatakse

jätkuvalt agressiivselt meelestatud Venemaa Föderatsiooni poolt Eesti omariikluse vastast

ajaloonarratiivi ebaõiglaselt edasi.

Eesti valusat minevikupärandit, mille tingis Eestis kommunistlik totalitaarne režiim, tuleb üheselt

hukka mõista, et Eestis kunagi vastavad ajaloosündmused ei korduks. Eesti territooriumi

vallutamise ja okupeerimise käigus langenud punaarmeelaste mälestuse jäädvustamine Eesti

avalikus ruumis, seda ka tänavanimedena linnades, ei ole kuidagi kohane ei ajaloolise, moraalse

ega üldinimliku loogika kohaselt. Kuna langenute austamist ja säilmete kaitset reguleerib

sõjahaudade kaitse seadus, siis tuleks langenute mälestamine üldinimlikus vaates ja nende nimede

kasutamine tänavanimedes selgemalt eristada.

2.4. Eesti Vabariigi Nõukogude Liidu poolt okupeerimise ja annekteerimise ajalooline käsitlus

Nõukogude punaarmee okupeeris Eesti nii 1940. kui ka 1944. aastal. 1941–1944 oli Eesti

okupeeritud Saksamaa poolt. Eesti Vabariik taasiseseisvus 20. augustil 1991, mil Eesti

Ülemnõukogu võttis vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“. Taastati de iure ka Nõukogude

Liidu okupatsiooniperioodil edasi kestnud Eesti Vabariik, mis oli välja kuulutatud 24. veebruaril

1918. Lähemalt on Eesti riigi ajaloolist käekäiku Nõukogude võimu okupatsiooni perioodil

käsitletud alapeatükis 2.4.

Riigihalduse ministri poolt Mustvee vallale esitatud ettepanek sobimatu kohanime muutmiseks

lähtus KNSi grammatilisest, ajaloolisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest.

Ka varasem KNSi redaktsioon keelas isikunime pühendusnimeks määrata, kui isik on tegutsenud

Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu8.

Erinevalt seaduse varasemast redaktsioonist, mil ministri pädevuses oli üksnes teha kohalikule

omavalitsusele ettepanek viia seaduse nõuetega vastuolus olev kohanimi viivitamatult seadusega

kooskõlla9, nähti seaduse muudatustega ette ministri õigus võtta omavalitsuselt viimase

tegevusetuse korral kohanime muutmise pädevus üle10. Seaduse eesmärk oli eelnõu seletuskirja

järgi tagada kohanimede sobivus Eesti aja- ja kultuurilooga ning vältida sobimatute kohanimede

kasutamist. Samuti oli seletuskirjas selgitatud, et seadusemuudatus panustab KNSi § 1 lõikes 2

sätestatud seaduse eesmärgi täitmisse, mis on kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslike kohanimede

kaitse.11

Eesti kaotas Kommunismiohvrite Memoriaali andmetel Nõukogude kommunistliku

okupatsioonivõimu terrori tagajärjel iga viienda oma veidi üle miljonist elanikust. Kokku

mõrvati, vangistati või küüditati Nõukogude okupatsioonivõimu poolt rohkem kui 75 000 Eesti

inimest. 1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist Teise maailmasõja pöördelisel hetkel

sissetungiva punaarmee eest 75 000–80 000 inimest.12

Ka Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo on oma 2005. a uurimuses

„Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses

8 https://www.riigiteataja.ee/akt/114032023038. 9 Enne 15. märtsi 2023. a kehtinud KNS § 13 lõige 43. 10 Kehtiva KNS § 13 lõiked 61–-67. 11 Kohanimeseaduse ja ruumiandmete seaduse muutmise seaduse eelnõu (768 SE) seletuskiri lk 3. Kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/019bcf9e-a7ec-4324-a5ec-b743b5a61712/kohanimeseaduse-ja-

ruumiandmete-seaduse-muutmise-seadus. 12 Vt nt: https://www.vm.ee/uudised/75-aastat-suurest-pogenemisest-laande.

10

1940.a–1991.a ja pärast 1991.a“13 käsitlenud põhjalikult Eesti okupeerimist ja annekteerimist

Nõukogude Liidu poolt rahvusvahelise õiguse vaatest. Lauri Mälksoo tutvustas oma nimetatud

uurimistöö (doktoritöö) teese Tartu Ülikooli Narva Kolledžis 13. märtsil 2023. a. Alljärgnevalt

on esitatud kokkuvõte rahvusvahelise õiguse seisukohalt Eesti okupeerimist ja annekteerimist

käsitlenud olulisematest aspektidest (seletuskirja lisa 4).

2.5. Kommunismikuritegude rahvusvaheline hukkamõist

Ka rahvusvaheline üldsus on selgelt tauninud NSV Liidu kui totalitaarse kommunistliku režiimi

kuritegelikku olemust ja nentinud Ida-Euroopa riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.

25. jaanuaril 2006 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni 1481

(2006) totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude rahvusvahelise hukkamõistu

vajalikkuse kohta. Selle asjassepuutuvad osad on sõnastatud alljärgnevalt:

„2. Eranditult kõiki eelmisel sajandil Kesk- ja Ida-Euroopas valitsenud kommunistlikke

totalitaarseid režiime, mis nüüdki on võimul mitmetes maailma riikides, iseloomustavad

ulatuslikud inimõiguste rikkumised. Need rikkumised on olnud erinevad, sõltuvalt kultuurist,

riigist ja ajalooperioodist, ning nende hulka kuuluvad üksikisikute ja massimõrvad, hukkamised,

surmad koonduslaagrites, nälg, küüditamine, piinamine, orjatöö ja teised füüsilise massiterrori

vormid, samuti tagakiusamine rahvuslikul või usulisel pinnal, südametunnistuse-, mõtte-, sõna-

ja ajakirjandusvabaduse rikkumine ning poliitilise pluralismi puudumine.

3. Neid kuritegusid õigustati klassivõitluse teooria ja proletariaadi diktatuuri nimel. Nende kahe

printsiibi selline tõlgendamine legitimeeris inimeste „elimineerimist”, keda peeti uue ühiskonna

rajamisel kahjulikeks ning seega totalitaarsete kommunistlike režiimide vaenlasteks. Üüratu arv

ohvreid olid iga asjaomase riigi enda kodanikud. See käis eriti endise Nõukogude Liidu rahvaste

kohta, kelle seas ohvrite hulk ületas kaugelt teisi maid.

5. Totalitaarsete kommunistlike režiimide kokkuvarisemisele Kesk- ja Ida-Euroopas pole mitte

alati järgnenud nende režiimide poolt toime pandud kuritegude rahvusvahelist uurimist. Enamgi

veel, nende kuritegude toimepanijaid pole toodud rahvusvahelise kogukonna kohtu ette –

erinevalt sellest, kuidas toimiti natsionaalsotsialismi (natsismi) poolt toime pandud kohutavate

kuritegude puhul.

6. Seega on avalikkuse teadlikkus totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt toime pandud

kuritegudest väga madal. Kommunistlikud parteid on legaalsed ja aktiivsed mõningates riikides,

olgugi et mõnel puhul pole nad distantseerinud end totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt

minevikus toime pandud kuritegudest.

7. Assamblee on veendunud, et teadlikkus ajaloosündmustest on üks eeldusi, vältimaks

samasuguseid kuritegusid tulevikus. Lisaks mängib toimepandud kuritegudele moraalse

hinnangu andmine ja nende hukkamõistmine olulist rolli noorte põlvkondade hariduses.

Rahvusvahelise kogukonna selge seisukohavõtt mineviku suhtes võib osutada ka tema tulevastele

tegudele.

8. Samuti usub assamblee, et totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt toime pandud

kuritegude elusolevad ohvrid ning nende perekonnad väärivad toetust, mõistmist ja oma

kannatuste tunnustamist. [---]

12. Seega mõistab parlamentaarne assamblee tungivalt hukka totalitaarsete kommunistlike

režiimide poolt toime pandud ulatuslikud inimõiguste rikkumised ning väljendab nende ohvrite

suhtes toetust, mõistmist ja tunnustust.

13. Lisaks sellele kutsub Assamblee kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriikide kommunistlikke või

postkommunistlikke parteisid, kes seda seni veel teinud ei ole, kommunistlikku ajalugu ümber

hindama, end totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt toime pandud kuritegudest selgelt

distantseerima ning need ühemõtteliselt hukka mõistma.“.14

13 Eesti ja vene keeles ilmunud 2005. a. Kättesaadav eesti keeles: http://hdl.handle.net/10062/83582. Vene keeles:

https://dspace.ut.ee/handle/10062/83583. 14 https://pace.coe.int/en/files/17403/html.

11

Euroopa Parlament kuulutas oma 23. septembri 2008. aasta deklaratsiooniga 23. augusti

üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks.15 Resolutsioonis nõutakse

kahe kuritegeliku režiimi – Teise maailmasõja valla päästnud NSV Liidu ja Saksamaa vahelise

nn Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeva 23. augusti kuulutamist üleeuroopaliseks kõigi

totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestamise päevaks. Alates 2009. aastast

tähistatakse Eestis 23. augustil kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva riikliku

tähtpäevana.

Euroopa Parlament on ka selgelt tauninud kommunistlikku ja natsistlikku terrorit ning avaldanud

austust kõikidele totalitaarsete ja ebademokraatlike režiimide ohvritele Euroopas ning nendele,

kes võitlesid hirmuvalitsuse ja rõhumise vastu. Nõukogude kommunism oli ebainimlik

totalitaarne poliitiline režiim, mis rikkus demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste

aluspõhimõtteid.16

Euroopa Parlament kutsus liikmesriike üles mõistma ja uurima Ida- ja Kesk-Euroopa kahekordset

diktatuuripärandit, arvestades, et Lääne-Euroopa valitsev ajalooline kogemus oli natsism, samas

kui Ida- ja Kesk-Euroopa riigid kogesid nii kommunismi kui ka natsismi.

2.6. Uue nime määramine

Mustvee valla Mustvee linnas on Nõukogude Liidu nn sõjakangelase ja Eesti riigi omariikluse

vastu võidelnud isiku nimelise tänava kohanimi määratud ENSV ajal. Kohanimeregistrisse on

nimi kantud Mustvee Linnavolikogu 29.01.2004 määrusega nr. 11. Senise kohanime asemel tuleb

määrata uus kohanimi, mis kantakse kohanimeregistrisse ja liikluspinna puhul asendatakse

aadressiandmete süsteemis samuti automaatselt aadressides liikluspinna nimi.

Kuna Mustvee vald ei ole ise tänavale nime määranud ega ka välja pakkunud, peab minister

määrama olemasoleva kohanime asemele ise uue nime. Minister tugineb nime määramisel

kohanimenõukogu nimeettepanekutele. Uue kohanime võib seadusega mittekooskõlas oleva

Benito Agirre tänava asemele välja pakkuda või otsustada ise määrata ka Mustvee vald.

Ettepanekud on oodatud ka antud eelnõu avalikustamise ja kooskõlastamise etapis. Kui välja

pakutav nimi vastab kohanimeseaduse nõuetele, eelistab minister kohanimenõukogu poolt

pakutavale nimele kindlasti Mustvee valla poolt pakutud nime.

Oma 28.02.2023 koosolekul (seletuskirja lisa 2) arutas kohanimenõukogu ebasobiva nime asemel

uue võimaliku kohanime variante ja pakkus nimeks „Jõesilla“ tänav. Kohanimenõukogu liikmete

poolt pakutud näidetena olid arutlusel Kiriku tänav, Mustjõe tänav, Kalevipoja tänav ja Jõesilla

tänav. Kohanimenõukogu otsustas esimese eelistusena soovitada Jõesilla tänava nime, kuna

nimel on ümbritseva piirkonnaga loogiline seos ja tänav kulgeb silla kaudu üle Mustvee jõe.

Kohanimenõukogu toob oma protokollis esile, et nime Jõesilla tänav on algselt välja pakkunud

ka Mustveest pärit Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ott Kurs.

Jõesilla tänava nime sisaldanud eelnõu oli kooskõlastusringil ja avaldatud arvamuse

avaldamiseks kuni 17. novembrini 2023. a. Kooskõlastusringi järgselt jäid Mustvee Vallavalitsus

ja Mustvee Vallavolikogu, arvestades Benito Agirre tänaval asuvate kinnistute omanike

seisukohta, jätkuvalt arvamusele, et Benito Agirre tänavanimi tuleb jätta muutmata. Kohalikud

elanikud tõid välja, et nime „Jõesilla“ hääldamine on neile keeruline ja nimi võib kõlada

„Õesillana“. Kohalikud elanikud pakkusid välja alternatiivi jätta nimeks „Agirre tänav“.

15 Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0439. 16 Vt Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta resolutsioon Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta,

(2010/C 137 E/05).

12

Hispaania saatkonna palve on jäädvustada Benito Agirre nimi kohalikus muuseumis. Hispaania

saatkond pakkus uue nime valikuvariandina „Benito Agirre tänav“ asemel nimeks välja

„Hispaania lenduri tänav“.

Kohanimenõukogu asus 10. jaanuaril 2024. a toimunud istungil (protokoll nr 13-4/31, seletuskirja

lisa 5) seisukohale, et Hispaania lenduri ja Agirre tänavanimed tuleb kõrvale jätta, kuna need

nimed viitavad jätkuvalt lenduri isikule ja seeläbi seonduvad toimunud sündmusega ja tuleks

eelistada kohalikku nime. Kohanimenõukogu hinnangul, kui kohalikud ei soovi Jõesilla

tänavanime, siis tuleks kaaluda teisi variante ja pakkus nimeks ilma täiendita „Jõe“ nime „Silla“.

Mõlemad seonduvad jätkuvalt tänavat läbiva Mustvee jõe ja üle selle kulgeva sillaga.

Käesolevas sõnastuses näeb eelnõu ette, et kohanimi „Benito Agirre tänav“ asendatakse nimega

„Silla tänav“.

Kuid jätkuvalt, juhul, kui Mustvee vald pakub välja muu nõuetega kooskõlas oleva nime,

asendatakse eelnõus olev nimi eelnõu määrusena kehtestamisel valla poolt pakutava nimega.

Eelnõu §-ga 2 sätestatakse määruse jõustumisaeg. Määrus on kavandatud jõustuma 2024. aasta

1. aprillil. Tegemist on esimese võimaliku kuupäevaga, milleks peaks olema jõutud läbi viia

kohanime määramiseks nõutud menetlused.

Kindla jõustumise aja määratlemine on vajalik, et Maa-amet saaks arvestada ADSis

kohanimeandmete muutmisega koha-aadressides. Kohaliku omavalitsuse üksus või riik, kui

kohalik omavalitsus seda mõistliku aja jooksul ei tee, peaks jõustumise järel ära korraldama

siltide ja viitade vahetamise tänaval, hoonetel või hooneosadel.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei oma puutumust Euroopa Liidu õigusega.

4. Määruse mõjud

Eelnõu ei oma sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, mõju majandusele, elu- ja

looduskeskkonnale, ega regionaalarengule. Eelnõu võib mõnevõrra positiivselt mõjuda riigi

sisemisele julgeolekule.

1) Eelnõul on teatav mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele ja sekkumise proportsionaalsus

KNS § 5 lõike 4 järgi määrab ühe omavalitsusüksuse territooriumile jäävale nimeobjektile

kohanime kohaliku omavalitsuse üksus. Sätet ei kohaldata paragrahvi lõikes 6 käsitletud

nimeobjekti suhtes, mis käsitleb Vabariigi Valitsuse või ministri õigust kohanimesid muuta.

Kohanimede määramine kohaliku omavalitsuse territooriumil oleva nimeobjekti puhul on seega

kohaliku omavalitsuse pädevuses (KNS § 5 lõige 4), mis tähendab, et valdav osa kohanimedest

on kohaliku omavalitsuse otsustada. Tegemist on olemuselt kohaliku elu küsimusega, mille osas

kohaldub põhiseaduse § 154 lõikest 1 tulenev kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus, mille

järgi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kõiki kohaliku elu küsimusi seaduste

alusel iseseisvalt.

Koha-aadressi määrajaks on RASi kohaselt valla- või linnavalitsus. RASis on ka mõned erandid,

mille alusel saab koha-aadressi määrata aadressiandmete süsteemi infosüsteemi (ADS-i

infosüsteemi) vastutav töötleja (Maa-amet).

13

Kohanimede määramisel on kohalikul omavalitsusel lai valiku- ja otsustuspädevus, see kajastab

otseselt kohaliku omavalitsuse volikogu, valitsuse ja kohalike elanike tahet. Seadusega ette

nähtud ministri õigus määrata kohaliku omavalitsuse kui kohanimemääraja asemel

seadusevastase kohanime asemel ise KNSiga kooskõlas olev kohanimi riivab küll kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigust, kuid täidab legitiimset eesmärki tagada kohanimede vastavus

ja sobivus Eesti aja- ja kultuurilooga ning kooskõla omariikluse põhimõtetega. Riigi sekkumine

kohaliku omavalitsuse kohanimemääramisse ehk enesekorraldusõiguse oluline riive on

seadusevastaste kohanimede puhul õigustatud, kuna sellel on legitiimne eesmärk eemaldada

avalikust ruumist näiteks võimalike inimsusevastaste kuritegude toimepanijate ja

kommunismikurjategijate pühendusnimed või neid sündmusi või sümboleid heroiseerivad

kohanimed (näiteks Nõukogude sõjaväe poolt Eesti okupeerimise tähtpäeva auks nimetatud

tänavanimed). Teist sama tõhusat, kuid vähemintensiivset kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõiguse riivet selles olukorras ei ole.

Riive intensiivsust vähendab kohaliku omavalitsuse ja kohalike elanike õigus rääkida uue

kohanime määramise menetluses kaasa ja ministri kohustus juhtida rikkumisele eelnevalt

kohaliku omavalitsuse tähelepanu, andes aega selle kõrvaldamiseks. Samuti saab kohalik

omavalitsus menetluses avaldada oma arvamust ministri pakutava uue kohanime määramise

sobivuse üle või esitada põhjendusi senise nime säilitamiseks (toimub kohaliku omavalitsuse

ärakuulamine).

Eelnõuga sekkutakse omavalitsuse õigusesse ise otsustada enda territooriumil paiknevate koha-

aadresside kohanimede (tänava nimi) üle. Siiski näeb KNS ette selged ja piiritletud eeldused,

millede täitmisel on selline sekkumine lubatav ja ei riiva kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigust ebaproportsionaalselt. Nimetatud eeldused on nii formaalselt kui sisuliselt

täidetud. Kohalik omavalitsus peab kohanimede korraldamisel arvestama kehtiva KNSi nõudeid.

Eelnõus nimetatud ja muudetav kohanimi on KNS § 13 lõike 6 punktiga 3 (sobimatus Eesti aja-

ja kultuurilooga) olnud vastuolus juba pea 20 aastat. Ministeerium on ka mitmel korral Mustvee

valla tähelepanu sellele probleemile juhtinud. Seega ei ole Mustvee vald täitnud seadusega

sätestatud nõudeid pikema aja jooksul.

KNS § 13 lõiked 61 ja 62 sätestavad ministri õiguse sekkuda ja § 13 lõiked 63–67 sätestavad

sekkumise ja kohanime muutmise läbiviimise korralduse. Enne ministri sekkumist peab olema

tuvastatud kohanime õigusvastasus. Seda teeb minister, kuulates esmalt ära kohanimenõukogu,

kes omakorda kaasab või tellib ajaloolastelt ekspertarvamuse. Mustvee puhul on tuvastatud ja

selgitatud neid etappe seletuskirja peatükis 2. Seejärel peab minister tegema kohaliku

omavalitsuse üksusele ettepaneku kohanime muutmiseks, andes selleks ka kuni kahe kuulise

tähtaja. Minister tegi sellise ettepaneku 29. märtsi 2023 pöördumisega nr 14-5/2335-1.

Pöördumises antud tähtaja järgselt peab kujunema veendumus, et kohaliku omavalitsuse üksus ei

ole sisuliselt muudatusi algatamas. Kuna ministri ettepaneku esitamisest on möödunud pool aastat

ja Mustvee Vallavolikogul puudub soov tänava nime ise ära muuta, peab minister

kohanimemäärajana võtma selgelt Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatu tänavanime muutmise

õiguse Mustvee vallalt eelnõus nimetatud tänavanime osas üle.

KNS § 13 lõigete 65 ja 66 kohaselt esitab minister seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime

asemele uue kohanime määramise määruse eelnõu arvamuse andmiseks kohaliku omavalitsuse

üksusele ja avalikustab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi veebilehel vähemalt 15

päevaks enne kohanime määramise otsuse tegemist. Eelnõu avalikustamisest teatatakse ka

maakonnalehes. Uue sobiva kohanime määramisel arvestatakse kindlasti omavalitsuse esitatud

nimeettepanekutega ning kaalutakse ja arutatakse omavalitsusega läbi avalikustamise käigus

esitatud nimede ettepanekud.

14

Seeläbi on täidetud kõik eeldused, et minister saaks ise vastu võtta Mustvee valla Mustvee linna

seadusega vastuolus oleva tänava nime osas KNS § 13 lõike 63 uue nime määramise määruse.

Määruse vaidlustamine

Ministri määrust kui õigustloovat akti saab vaidlustada kohaliku omavalitsuse volikogu

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-s 7 sätestatud korras. Kohaliku

omavalitsuse volikogu saab esitada Riigikohtule taotluse tunnistada ministri määrus

põhiseadusega vastuolus olevaks või ministri määrus või selle säte kehtetuks, kui ta peab seda

vastuolus olevaks kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.

Samas KOV elanikel ega teistel isikutel ei teki kohanime muutmise suhtes subjektiivset

nõudeõigust nõuda näiteks vana, seadusele mittevastava nime säilitamist või nõuda just enda

eelistatud nime määramist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lõike 1 kohaselt võib

kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Valla- või linnaelanikud

kohanime määramise õigusakti kohtus subjektiivsete õiguste rikkumisele tuginedes vaidlustada

ei saa. Tartu Ringkonnakohus on 27. juuni 2017. a lahendis haldusasjas17 nr 3-16-875, kus

vaidlustati volikogu otsusega määratud kohanimi, mis oli kaebaja hinnangul solvava

tähendusega, punktis 23 leidnud, et KNS ei näe ette kaebaja õigust nõuda talle meelepärase nime

andmist tänavale või vastupidi, õigust nõuda hoidumist kaebajale vastumeelse nime panemisest

tänavale. Vaidlusaluse tänava ääres oleva kinnisasja, mille aadressandmed sõltuvad tänavale

antavast nimest, omaniku ja elanikuna on kaebajal kohtu hinnangul KNSist tulenevalt õigus

osaleda nimemenetluses ja esitada kohanimemäärajale oma seisukoht ja ettepanekud nime kohta.

Seega on kaebajal kohtu arvates vaid menetluslikud õigused.

Alates 15.03.2023 KNSi lisandunud sätete õiguspärasust on tänaseks hinnanud ka õiguskantsler.

Narva Linnavolikogu liige pöördus Narva Linnavolikogu ajutise ajalooliste pärandite komisjoni

nimel õiguskantsleri poole ja palus kontrollida, kas KNS § 13 lõige 62 ehk säte, mis näeb ette

ministri õiguse muuta selgelt Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatu kohanime KOV asemel ise, on

kooskõlas põhiseadusega (PS). Narva komisjoni hinnangul võib see seadusesäte ülemäära piirata

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust (PS § 154 lg 1).

Õiguskantsler vastas pöördujale18, et tema hinnangul on KNS § 13 lõige 62 mõõdukas ega piira

ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kohaliku omavalitsuse üksus

ja selle elanikud on kaasatud menetlusse, millega valdkonna eest vastutav minister määrab uue

kohanime. Enne seda tuleb ministril teha kohaliku omavalitsuse üksusele ettepanek kohanime

muutmiseks ja seadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks. Kohalikul omavalitsusel on

kuni kaks kuud aega seda teha, kusjuures uue kohanime valikul on tal kaalutlusõigus. Ministri

määruse kooskõla seadusega saab kohtus kontrollida. KNS § 13 lõikel 62 on ka piiratud ulatus:

see ei hõlma valdavat osa kehtivaid kohanimesid, vaid üksnes selgelt Eesti aja- ja kultuurilooga

sobimatuid kohanimesid ja seaduse nõuetega vastuolus olevaid pühendusnimesid.

Kuna määruse eelnõu osas kattub mõjude hinnang kohanimeseaduse ja ruumiandmete seaduse

muutmise seaduse eelnõu (768 SE) seletuskirjas käsitletuga, ning arvestades, et õiguskantsler on

ka hinnanud õiguslikult määruse andmise aluseid proportsionaalsuse testiga, ehk KNS § 13 lõike

62 põhiseaduspärasust, siis ei ole käesoleva eelnõu seletuskirjas neid uuesti korratud.

Kohanimeseaduse proportsionaalsuse hinnangu osas on asjakohased nimetatud õiguskantsleri

kirja punktid 12–20.19

17 https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=212022398. 18 Õiguskantsleri 16.06.2023 kiri nr 6-1/230760/2303275. Kättesaadav:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Kohanimeseaduse%20%C2%A7%2013%20l%C3

%B5ike%2062%20koosk%C3%B5la%20p%C3%B5hiseaduse%20%C2%A7%20154%20l%C3%B5ikega%201.p

df 19 Samas.

15

Õiguskantsler selgitas, et KOKS § 2 lõige 1 deklareerib20 juba PS § 154 lõikes 1 ette nähtud

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust, mida PS lubab Riigikogul põhiseadusega antud

piires kitsendada, reguleerides kohaliku elu küsimusi. Õiguskantsler viitas ka Riigikohtu

praktikale PS § 154 lõikes 1 ette nähtud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riivamise

lubatavuse osas (vt kirja punkt 7): „Kuna PS § 154 lõige 1 näeb kohaliku omavalitsuse pädevuse

piiranguna ette lihtsa seadusereservatsiooni, võib riik kohaliku omavalitsuse kohaliku elu

küsimuste otsustamise ja korraldamise õigust piirata iga vabalt seatud eesmärgi saavutamiseks,

mis ei ole põhiseadusega vastuolus“ (RKPJKo 08.06.2007, 3-4-1-4-07, p 20; 01.04.2010, 3-4-1-

7-09, p 31).

Õiguskantsler on ka selgitanud, et kuna nii KOKS kui ka KNS on lihtseadused (vastavalt üld- ja

eriseadus), saab ja tuleb hinnata KNSi kooskõla põhiseaduse § 154 lõikega 1, mitte aga KOKS §

2 lõikega 1. Selgituse mõte on selles, et olgugi, et üldjuhul on KOKS § 2 lõikest 1 ja KOKS § 3

punktist 1 tulenevalt kohalikul omavalitsusel õigus kohaliku elu küsimusi iseseisvalt ja lõplikult

otsustada ja korraldada, kuid erandjuhtudel, kui seadusandja on näinud ette erinormi küsimuste

otsustamiseks, võib seadusega antud volituse piires teha lõpliku otsuse ka muu organ. KNSi § 13

lõike 62 puhul on seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime muutmise puhul erinormina

lõplikuks kohanime määrajaks/nime muutjaks määratud kohaliku omavalitsuse asemel valdkonna

eest vastutav minister. Sellest tulenevalt ongi kohaliku elu küsimuste otsustamisel KOKS

üldseaduseks, kuid KNS vastava erinormi tõttu eriseaduseks. Üld- ja eriseaduse normide

kollisiooni korral tuleb kohaldada eriseaduse normi.

Õiguskantsleri on leidnud, et KNS § 13 lg 6² ei riku ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta

(edaspidi EKOH) põhimõtteid. Õiguskantsler on oma kirjas korduvalt osundanud EKOHi

sätetele. Sealhulgas on õiguskantsler selgitanud, et sarnaselt PS § 154 lõikele 1 sätestab EKOH

artikli 4 lõige 2, et kohalikel võimuorganitel on täielik vabadus seadusega lubatud piires

rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis ei jää väljapoole nende pädevust ega ole määratud

täitmiseks mõnele teisele võimuorganile (kirja punkt 5). Antud juhul on seadusandja kohaliku

omavalitsuse tegevusetuse korral, kui omavalitsusüksus ei ole seadusevastast kohanime muutnud,

andnud kohanime määramise pädevuse üle valdkonna eest vastutavale ministrile. Samuti on

õiguskantsler kirja punktis 19.4. selgitanud, et enne kui minister määrab KNS § 13 lõikes 62

nimetatud juhul uue kohanime, peab ta esitama selle kohta kohaliku omavalitsuse üksusele

määruse eelnõu, et see saaks eelnõu kohta oma arvamust avaldada (KNS § 13 lg 65). Teiste

sõnadega, riik kuulab valla või linna ära. Selline lahendus järgib EKOH artikli 4 lõiget 5, mille

kohaselt konsulteeritakse kohalike võimuorganitega õigeaegselt ja sobival viisil kõigi neid

otseselt puudutavate küsimuste planeerimise ja otsustamise üle niipalju kui võimalik. Seega on

KNS § 13 lõige 62 kooskõlas ka EKOHi nõuetega.

Selgitame, et KNS § 13 lõike 62 puhul on tegemist kehtiva õigusega. Riigikohus ei ole õigusnormi

tunnistanud põhiseadusvastaseks, seetõttu tuleb seda ka täita.

Kohaliku omavalitsuse tegevused

Määruse jõustumisel tuleb nimelt Mustvee vallal korraldada eelnõu §-s 1 nimetatud uue

kohanime määramisest tulenevate kohanimega seotud siltide ja viitade soetamine ja paigaldamine

ning vana kohanimega seotud siltide ja viitade, sealhulgas vajadusel endiste kohanimena

kasutatud isikunime ja sündmustega seotud mälestustahvlite eemaldamine avalikust ruumist.

Teede ja tänavate liiklusmärkide tellimine ja paigaldamine on tee omaniku ehk kohaliku

omavalitsuse üksuse ülesanne. Kõik märgid tuleb paigaldada ning kujundada vastavalt

liiklusseadusele ja selle alusel kehtestatud määrustele, standardile EVS 613 „Liiklusmärgid ja

20 Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult

moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu,

lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.

16

nende kasutamine“. Tulenevalt majandus- ja taristuministri 9. juuli 2015. a määrusest nr 89

„Tähistatavate teede liigid, juhatus- ja teeninduskohamärkide paigaldamise kord ning

sihtpunktidele viitamise süsteem“ tuleb vastavad märgid paigaldada sellises ulatuses, et oleks

tagatud ristmikel kasutatavate viitade süsteemi toimivus ehk teekonnal sihtpunkti oleks viitamine

järjepidev.

Pärast vastavate kulude tegemist tuleb Mustvee vallal esitada Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile uue kohanime määramisega seotud siltide ja viitade tellimise,

paigaldamise ja vanade teisaldamisega seotud kulude hüvitamiseks põhjendatud taotlus, millele

tuleb lisada asjakohased kuludokumendid.

Mõju riigiasutuste korraldusele

KNS § 13 lõike 67 kohane uue kohanimega seotud siltide ja viitade soetamise ja paigaldamise

kulude hüvitamise taotlus tuleb esitada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, kes vaatab

kulutaotlused läbi ja korraldab kulude hüvitamiseks väljamaksed kohalikule omavalitsusele.

Tegemist on vähese mõjuga ministeeriumi töökorraldusele.

Eelnõul on vähene mõju Maa-ameti töökorraldusele, kes peab määruse jõustumisel kandma

muudatused kohanimeregistrisse ja ADS-i. RAS § 57 lõike 7 kohaselt määrab KNS § 13 lõike 62

alusel tehtava kohanime muudatuse korral vastavat kohanime sisaldava koha-aadressiga

katastriüksusele, hoonele ja hooneosale uue koha-aadressi ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja

(Maa-amet). Samas on muudatuste tegemine kohanimeregistris ja ADSis Maa-ameti tavapärase

töö osa ja seega ei kaasne ühe tänava nime muutmisega Maa-ametile tavapärasest suuremat

töökoormust ega teki lisakulusid.

Üldjuhul peaks RASi kohaselt määrama kohalik omavalitsus uute kohanimede alusel vastavad

koha-aadressid. Siiski, olukorras, kus valdkonna eest vastutav minister otsustab selgelt Eesti aja-

ja kultuurilooga sobimatut kohanime (eeskätt kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise,

põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite ja

sündmustega) muuta, ei pruugi muudatused ise tegemata jätnud kohaliku omavalitsuse üksus olla

koostööaldis ka koha-aadresside muutmisel. Kui kohalik omavalitsus on passiivne ega määra uut

kohanime, ei saa lasta tekkida olukorda, kus koha-aadressid ei ole enam vastavuses ametliku

kohanimega. Seega olukorras, kus minister on määranud seadusevastase kohanime asemel uue

nime, peab Maa-amet olema valmis tegema ka vastavad kanded nii kohanimeregistris olevas

kohanimes kui ka aadressiandmete süsteemis olevas koha-aadressis.

Kui kohalik omavalitsus määrab seadusevastase kohanime asemel ise uue kohanime (nt KNS §

13 lõike 61 ettepaneku järgselt), siis määrab kohanimemuudatuse alusel vastavad koha-aadressid

sarnaselt kehtivale RAS regulatsioonile jätkuvalt kohalik omavalitsus.

Teoreetiliselt võib eelnõu mõjutada Transpordiameti töökorraldust. Seda juhul kui kohaliku

omavalitsuse üksus (Mustvee vald) keeldub jõustunud määruse täitmisest ja ei asu ise korraldama

siltide ja viitade vahetust. Sellisel juhul tuleb vahetus korraldada riigil endal asendustäitmise

menetluses läbi Transpordiameti piirkondlike üksuste, koostöös Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumiga. Ka selle stsenaariumi realiseerumisel ei kaasne siiski

Transpordiametile märkimisväärset töökoormust, kuigi ootamatult lisandunud tööde tõttu võib

tekkida vajadus mõningate tööde ümberkorraldamiseks. Võimalikud kaasnevad lisakulud

hüvitatakse sellisel juhul Transpordiametile riigieelarvest.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse

rakendamise eeldatavad tulud

Mustvee valla Mustvee linnas muudetaval tänaval asuvate vahetamist vajavate siltide ja viitade

hulk on järgmine:

17

 Liiklusmärgid (tn viit valgel taustal): 4–6 tk;

 Majasildid koos numbriga: 2–4 tk;

 Majanumbrid (hetkel u 20 cm läbimõõduga numbrisildile kantud ka tn nimi): 16 tk.

Eeldatav maksumus kokku on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi hinnangul kuni 2000

eurot (km-ga). Kulud kaetakse tegelike kulude alusel.

KNS § 13 lõike 67 kohaselt valdkonna eest vastutava ministri poolt sama paragrahvi lõikes 62

nimetatud kohanime asemele uue kohanime määramise tulemusena kohaliku omavalitsuse

üksusele tekkinud otsesed ja tegelikud tehtud kulud uue kohanimega siltide ja viitade soetamiseks

ning paigaldamiseks hüvitatakse riigieelarvest asjakohaste kuludokumentide alusel.

Seega ministri määruse jõustumise järgselt tellib ja paigaldab viidad ja sildid kohaliku

omavalitsuse üksus või viimase keeldumisel Transpordiamet, kes esitab kuludokumendid

taotlusega kulude hüvitamiseks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile.

Vastavad vahendid on ette nähtud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi 2024. a eelarves.

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi andmetel ei mõjuta kavandatav muudatus

rahvusvahelisi autoveo-ettevõtjaid, kuivõrd ühtegi vastavas valdkonnas tegutsevat ettevõtet antud

Mustvee valla, Mustvee linna juriidilistel aadressidel ei asu.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2024. aasta 1. aprillil.

7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Kliimaministeeriumile,

Riigikantseleile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule, samuti arvamuse avaldamiseks Mustvee

vallale, Maa-ametile ja Transpordiametile.

KNS § 13 lõike 66 kohaselt avalikustatakse eelnõu ühtlasi Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi veebilehel (https://www.agri.ee/ministeerium-uudised-ja-

kontakt/ministeerium/oigusloome) vähemalt 15 päevaks enne kohanime määramise otsuse

tegemist. Lisaks teavitatakse eelnõu avalikustamisest ka maakonnalehes Vooremaa.

Eelnõu varasem kooskõlastuskäik on nähtav eelnõude infosüsteemist: https://eelnoud.valitsus.ee/

Kokkuvõte varasemale (1.11.2023–17.11.2023 kooskõlastamisel olnud) eelnõule saabunud

märkustest

1. Mustvee vald otsustas jääda juba varem (5.09.2023) esitatud seisukoha juurde.

Mustvee vald on seisukohal, et Benito Agirre nime ei saa lugeda kohanimeseaduse mõistes

pühendusnimeks põhjusel, et avalikele allikatele tuginedes Benito Agirre nimelist isikut ei ole ja

isik, kellele eelnõus viidatakse oli Ignacio Agirregoicoa Benito. Samuti puuduvad faktid selle

kohta, et eelnimetatud isik osales Tallinna pommitamises.

Lisaks leiab vald, et antud tänavanimi kedagi ei häiri. Mustvee valla arengu- ja eelarvekomisjon

tegi ettepaneku jätta see kohalike elanike otsustada ning toetada nende seisukohta. Enamus

tagasiside andjatest olid tänavanime muutmise vastu põhjusel, et see tekitab asjatut segadust, see

ei häiri kedagi, seda ei ole võimalik käsitleda pühendusnimena ning seda ei seosta keegi

18

punaarmeega. Samuti märgiti, et kõnealust tänavanime küsimust ei saa võrrelda Narva linnas

asuvate tänavatega, sest seal asuvad konkreetselt isikunimedega tänavad.

Mustvee valla 5.09.2023 esitatud ja varasemad seisukohad on leidnud käsitlemist juba siinses

seletuskirjas (lk 6-8).

2. Kohalikud elanikud (pöördumised 17.11.2023 ja 07.01.2024)

Kohalikud elanikud tõid välja, et Benito Agirre tänavanimi on väga omapärane, huvitav ning

ainulaadne ja seotud erinevate lugudega, kuidas tänav endale nime sai. Keegi ei ülista nimele

mõeldes punaarmeed ja punalendurit, pigem mõeldakse seostest Hispaaniaga. Samuti toodi välja,

et tegemist ei ole tegeliku pühendusnimega, vaid väljamõeldud nimega, nimi, mis ei viita otseselt

isikule.

Mõlemas kirjas rõhutati, et tänavanime muutmine tekitab segadust, probleeme isikutele, kes seal

elavad. Muuta tuleb dokumente, segadus tekib päästeteenistuse abi vajamisel. Näiteks on

lähipiirkonnas muudetud vaid aadressi numbreid ning juba see on tekitanud väga suuri

probleeme, sest infosüsteemides aadressid ei muutu koheselt, seega võib kiirabi või päästeameti

kohalejõudmine, viieminutilise aadressi otsimise tõttu, jääda hiljaks. Leitakse, et nimi ei ole

selline tänavanimi, mis vääriks eelkirjeldatud probleemi tekkimist.

Jõesilla tänavanimi tekitab probleeme isikutele, kes reisivad tihti välismaal, „õ“- tähega tekib

probleeme rohkem kui praeguse tänavanimega. Samuti ei ole arvestatud meie piirkonna eripära

– mitmekultuurilisust, kus isikutel on raske hääldada praegu juba praegu tänavanime „Jõe“, ka

see on tihti tekitanud probleeme ning võõrast piirkonnast appi tulnud nt kiirabi ei leia „Õie“

tänavat. Ministri pakutud nime puhul tekiks järgmine probleem, kus inimesed võivad jääda abita,

sest tänavanime hääldatakse sellisel juhul „Õiesilla“.

Kui tõesti minister otsustab tänavanime muuta, paluti jätta tänavanimeks vaid Agirre. Juba praegu

leitakse aadress kiiremini üles kui otsida seda vaid Agirre järgi.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on vastanud 02.02.2024 kirjaga nr 1.8-5/3480-3.

Benito Agirre tänava nime seadusega vastuolu on tuvastatud Rahvusarhiivi andmete pinnalt.

Samas ei saa selle juhtumi pinnalt järeldada, et kohanimeseaduse nõuetega on vastuolus kõik või

paljud võõrnimed. Iga nimega seotud juhtumit vaadatakse eraldi.

Oleme lenduri eluloo osas konsulteerinud Hispaania saatkonnaga ja teadlikud isiku eluloost ning

soovime koostöös Mustvee vallaga temaga seotud ajaloofakte säilitada kohalikus muuseumis,

mis on ajalooliste sündmuste ja isikute jäädvustamiseks sobiv koht. Nagu varasemalt välja tõime,

siis Benito Agirre nimi ei sobi pühendusnimena tänavale, sest on suunatud sõjasündmuse, mille

käigus taaskehtestati nõukogude võim, tähistamiseks.

Kohanimenõukogu arutas veelkord nimega seotud küsimust ja otsustas teha ministrile ettepaneku

muuta eelnõus Jõesilla tänava nimi „Silla tänavaks“, võttes arvesse asjaolu, et sõna „Jõesilla“

hääldamine võib olla keeruline.

Tänava nimega seotud siltide, viitade, majanumbrite vahetamisega seotud kulud kannab

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Siltide ja viitade vahetuse tänaval ning majadel peab

kohanimeseaduse § 13 lg 61 ja 67 järgi korraldama Mustvee vald. Kui omavalitsus seda ei tee,

korraldab siltide vahetuse ministeerium koostöös Transpordiametiga

3. Hispaania suursaatkond Tallinnas

19

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga võttis ühendust ka Hispaania suursaatkond

Tallinnas, kes soovis saada infot eelnõu osas ja tegi ettepaneku kaaluda nime muutes Hispaaniaga

seotud seoste hoidmist (nt nimetades tänava Hispaania tänavaks), ühtlasi säilitada nimega seotud

isiku elulugu kohalikus muuseumis. Kuigi Hispaania tänava nime kohanimenõukogu 10.

jaanuaril 2024. a toimunud istungil ei toetanud, siis kohalikus muuseumis säilitamist pooldab

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, mis on ka ajalooliste sündmuste ja isikute

jäädvustamiseks sobiv koht.

Kohanimenõukogu koosolek

PROTOKOLL nr 122

Tallinn

Algus kell 15:00 lõpp kell: 16:20

Juhatas: Mart Uusjärv

Protokollis: Timo Torm

Võtsid osa: Martin Kulp, Peeter Päll, Mall Leht, Taavi Pae, Kristel Reiss, Liisi Lumiste,

Uudo Timm, Olev Veskimäe, Pikne Kama

Puudusid: Ilmar Tomusk, Raivo Aunap, Marja Kallasmaa, Evar Saar, Tiina Laansalu

Kutsutud: Olivia Taluste

PÄEVAKORD:

1. Uued liikmed kohanimenõukogus

2. Ülevaade kohanimeseaduse muudatustest

3. Arvamuse andmine riigihalduse ministrile sobimatute kohanimede osas

4. Ülevaade aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) ärianalüüsist

5. Muud küsimused

1) Uued liikmed kohanimenõukogus

Mart Uusjärv annab teada, et 01.02.2023 jõustus riigihalduse ministri käskkiri, millega

kehtestati uus kohanimenõukogu koosseis. Kohanimenõukogu liikmete hulgast arvati välja

Hendrick Rang ning kohanimenõukogu liikmete hulka arvati Kristel Reiss

Transpordiametist ja Tiina Laansalu Eesti Keele Instituudist.

OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.

2) Ülevaade kohanimeseaduse muudatustest

Olivia Taluste annab ülevaate 22.02.2023 Riigikogus vastu võetud kohanimeseaduse

muudatustest.

Ta selgitab, et kui kohalik omavalitsus (edaspidi KOV) ei ole seaduse nõuetele mitte

vastavat pühendusnime või Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatut kohanime omal

algatusel varasemalt muutnud (nt kommunismikurjategijate nimeliste tänavate nimed), siis

seaduse muudatusega on sobimatu kohanime menetlus võimalik kas nii, et:

28.02.2023

nr 14-4/2-1

 KOV muudab ministri ettepaneku saamise järel nime ise või;

 minister muudab nime, kui KOV ei ole kahe kuu jooksul ise uut kohanime määranud.

Ta lisab, et seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks küsib minister

kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta ning vajadusel küsib kohanimenõukogu

ajaloolastelt eksperdiarvamust, et ajaloolised faktid oleks tuvastatavad ja hilisemate

võimalike KOV algatatud kohtuvaidluste korral saaks nime sobimatust objektiivselt

tõendada.

Olivia Taluste selgitab, et kohanimenõukogu teeb ettepaneku riigihalduse ministrile

kohanime muutmiseks, kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku

korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.

Kohanimenõukogu sisend on vajalik ministrile ka KOVile ettepaneku esitamiseks, milliseid

uusi kohanimesid kaaluda, milline nimi on eelistatud, et menetlus KOVis oleks sujuvam.

Olivia Taluste lisab, et KOVil kohanimemäärajana on aega muuta sobimatu

kohanimi/määrata uus kohanimi kahe kuu jooksul ministri ettepaneku esitamisest. Kui KOV

ei ole kahe kuu jooksul sobimatut kohanime muutnud ja selle asemel uut kohanime

määranud, võib minister KOV asemel määrata senise sobimatu ja seadusevastase kohanime

asemel uue kohanime. Kohanime määramise ministri määruse eelnõu saadetakse arvamuse

andmiseks KOVile ning KOV võib pakkuda uue nime. Ta lisab, et eelnõu avalik väljapanek

toimub Rahandusministeeriumi veebilehel ning lisaks ka maakonnalehes. Avalik väljapanek

kestab 15 päeva. Siltide ja viitade soetamise ja paigaldamise kulud ministri algatatud uue

kohanime määramisel kaetakse riigieelarvest. Koha-aadressid muudab Maa-amet. Ehk

kohanimeseaduse muudatuse alusel tehtava aadressikoha kohanime muudatuse korral

määrab vastavat kohanime sisaldava koha-aadressiga katastriüksusele, hoonele ja

hooneosale uue koha-aadressi ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja.

OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.

3) Arvamuse andmine riigihalduse ministrile sobimatute kohanimede osas

Peeter Päll teatab, et taandab end Benito Agirre nime puudutavast arutelust.

Timo Torm selgitab, et 22.02.2023 Riigikogus vastu võetud kohanimeseaduse muudatuste

järgi võib riigihalduse minister kohanimenõukogult paluda seaduse nõuetega vastuolus oleva

kohanime tuvastamiseks kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta. Kohanimi on

sobimatu, kui pühendusnimeks on määratud seadusevastane pühendusnimi või kui tegemist

on Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on

seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse

taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.

Ta lisab, et avalikele andmetele ning ajaloolaste ekspertarvamusele tuginedes on

kohanimenõukogu hinnangul kohanimeseadusega vastuolus järgmised kohanimed:

1. Aleksei Juhhanovi tänav

2. Arsenti Bastrakovi tänav

3. Benito Agirre tänav

4. Igor Grafovi tänav

5. Mihhail Gorbatši tänav

6. Mihhail Rumjantsevi tänav

7. 26. juuli tänav

Timo Torm selgitab, et tulenevalt 22.02.2023 Riigikogus vastuvõetud kohanimeseaduse

muudatusest teeb kohanimenõukogu riigihalduse ministrile ettepaneku viia sobimatud

pühendusnimed ja muud Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatud kohanimed seadusega

kooskõlla.

Kohanimenõukogu pakub KOV-ile kaalumiseks välja võimalikud sobivad uued kohanimed.

Riigihalduse minister pöördub KOV-i poole ettepanekuga muuta sobimatud pühendusnimed

ja muud sobimatud kohanimed ning määrata 2 kuu jooksul seadusega kooskõlas olevad uued

kohanimed.

Narva tänavanimede osas kujundas kohanimenõukogu oma seisukoha 13.10.2022 toimunud

koosolekul, kus toodi välja, et Narva nimekomisjoni 23.09.2022 koosoleku ettepanekud

sobimatute nimede asendamiseks on sobilikud. Kohanimenõukogu on jätkuvalt samal

seisukohal.

Timo Torm selgitab, et kohanimenõukogul tuleb välja pakkuda võimalikud variandid Benito

Agirre ning Mihhail Rumjantsevi tänavanimede asendamiseks.

Ta küsib kohanimenõukogu liikmete arvamusi Benito Agirre tänavanime asendamiseks.

Taavi Pae toob välja, et üks variant oleks Kiriku tänav, kuid nendib, et see on liiga tavaline

nimi ning Mustvees on palju kirikuid. Ta lisab, et teine variant võiks olla Mustveest pärit

Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ott Kursi poolt välja pakutud Jõesilla tänav. Taavi Pae

lisab, et ühe variandina võiks kaaluda ka Mustjõe tänavat.

Mall Leht pakub välja, et kuna Mustvees korraldatakse Kalevipoja matka, siis ühe

variandina võiks kaaluda ka Kalevipoja tänava nimetust.

Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Taavi Pae ja Mall Lehe ettepanekutega, et Benito

Agirre nimelise tänava võiks asendada, kas Jõesilla, Mustjõe või Kalevipoja tänavaga.

Mart Uusjärv uurib, milline on kohanimenõukogu esimene eelistus tänavanime osas.

Kohanimenõukogu liikmed toovad välja, et esimene eelistus võiks olla Jõesilla tänav.

Timo Torm küsib kohanimenõukogu liikmete arvamust Mihhail Rumjantsevi tänavanime

asendamiseks.

Ta selgitab, et kuna tänav viib Sillamäe linnapargini, siis võiks kaaluda Pargi tänava või

Linnapargi tänava nimesid.

Taavi Pae toob välja, et kuna tänav ei vii pargi südamesse, siis ei ole need variandid kõige

sobivamad.

Timo Torm toob välja, et sellisel juhul võiks kaaluda Raekoja või Rae tänava nimesid, ta

toob välja, et kuna tänav möödub Sillamäe linnavalitsuse hoonest, siis oleksid need

asjakohased.

Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Timo Tormi ettepanekuga.

Mart Uusjärv uurib, milline on kohanimenõukogu esimene eelistus tänavanime osas.

Kohanimenõukogu liikmed toovad välja, et esimene eelistus võiks olla Raekoja tänav, kuid

sobiv on ka Rae tänav.

Arvestades tuvastatud asjaolusid, soovitab kohanimenõukogu riigihalduse ministril teha

kohanimeseaduse § 13 lõike 61 alusel mainitud tänavanimedega kohaliku omavalitsuse

üksustele ettepanek sobimatute kohanimede muutmiseks ja kohanimeseadusega kooskõlas

oleva kohanime määramiseks seaduses ette nähtud aja jooksul.

Kohaliku omavalitsuse üksus ei pea sobimatute tänavanimede uue nimega asendamisel

tingimata lähtuma kohanimenõukogu poolt välja pakutavatest nimedest, kuid asendatav nimi

peab olema kooskõlas kohanimeseadusega.

OTSUSTATI:

1. Narva nimekomisjoni 23.09.2022 ettepanekud uute tänavanimede osas on

sobivad.

2. Kohanimenõukogu eelistus on asendada Benito Agirre nimeline tänav Jõesilla

tänavaga, kuid alternatiivina võiks kaaluda ka Kalevipoja ja Mustjõe tänavate

nimesid.

3. Kohanimenõukogu eelistus on asendada Mihhail Rumjantsevi nimeline tänav

Raekoja tänavaga, kuid alternatiivina võiks kaaluda ka Rae tänava nime.

4. 26. juuli tänav on kohanimenõukogu ning ajaloolaste seisukohalt sobimatu ning

tuleb ära muuta. Narva nimekomisjoni pakutud Juuli tänav on

kohanimenõukogu seisukohalt sobiv.

4) Ülevaade aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) ärianalüüsist

Mall Leht annab ülevaate aadresside ja kohanimede süsteemi ärianalüüsist. Ta selgitab, et

hankepartnerid on valmis saanud AS-IS olukorra analüüsi, kus on analüüsitud tänaseid

äriprotsesse ning tehnilisi lahendusi. Mall Leht selgitab, et AS-IS olukorra kaardistamisel

tehti mitmeid intervjuusid nii avaliku sektori kui ka erasektori organisatsioonidega, kes

kohanimesid tarbivad.

Mart Uusjärv uurib, kuidas edasi minnakse.

Mall Leht selgitab, et aprillis valmib ka TO-BE analüüs, pärast selle valmimist on seda

võimalik kohanimenõukogule tutvustada. Ta selgitab, et kõige esimesena peab hakkama

arendama kohanimeregistrit.

Peeter Päll uurib, kas kohanimeregister asendub jupp-jupi haaval või ühel hetkel minnakse

täielikult üle uuele registrile.

Mall Leht selgitab, et AKS tervikuna valmib osade kaupa, sõltuvalt sellest, kuidas

rahastusvõimalused tekivad, kuid kohanimeregister asendub ühel hetkel täielikult uue

süsteemiga.

OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.

5) Muud küsimused

Timo Torm selgitab, et 2023. aasta märtsis toimub ÜRO kohanimeekspertide Balti jaotise

kohtumine Varssavis, kus Eestist on osalemas Peeter Päll, Tiina Laansalu ning Kadri

Konsap.

Ta lisab, et lisaks on 2023. aasta mai alguses toimumas ka ÜRO kohanimeekspertide

kohtumine New Yorgis, kus praeguste andmete kohaselt on osalemas Peeter Päll ja Tiina

Laansalu.

OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mart Uusjärv

Koosoleku juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Timo Torm

Protokollija

1

Ettekanne TÜ Narva kolledžis 13.03.2023

Lauri Mälksoo,

TÜ rahvusvahelise õiguse professor

Taustaks: ettekanne põhineb minu varasemal teadustööl, eriti raamatul „Nõukogude anneksioon ja riigi

järjepidevus“, mille eestikeelne fail on siin: http://hdl.handle.net/10062/83582

venekeelne fail siin: http://hdl.handle.net/10062/83583

ja ingliskeelne fail siin: https://brill.com/display/title/60311?language=en .

Tees: Narva hõivamisel 1944.a langenud Nõukogude sõjaväelasi meenutavad tänavanimed on vastuolus

Eesti riigiõiguslike alustega, mis omakorda tuginevad rahvusvahelisele õigusele.

Põhjendus:

Eesti Vabariigi kehtivas, 1992.a vastu võetud põhiseaduse peambulis on sätestatud, et Eesti Vabariik

kuulutati välja 24.02.1918. Samas peambulis on täpsustatud, et 1992.a põhiseadus võeti vastu 1938.a

põhiseaduse alusel. Need ei ole suvalised sõnakõlksud, vaid kannavad endas olulist juriidilist,

riigiõiguslikku mõtet. Tegemist on riikliku järjepidevuse doktriiniga (vene k государстенный

континуитет), mis omakorda Eesti puhul tugineb rahvusvahelisele õigusele. Riiklikku järjepidevust on

läbi aja rõhutanud nii Eesti riigivõimuorganid (Riigikogu, Riigikohus, muidugi ka valitsused) ja selle

doktriiniga on nõustunud ka näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus erinevates ajalugu puudutavates

kohtuasjades – Eesti puhul näiteks Kolk, Kislyi ja Penart kohtuasjades. Tuleb rõhutada, et riikliku

järjepidevuse doktriin pole konstitutsiooniliselt maksvusel üksnes Eestis, vaid kõigis kolmes Balti riigis –

Eestis, Lätis ja Leedus.

Tahaksin peatuda küsimusel miks. Kui Eesti iseseisvus taastati 1991.a, miks lähtuti riikluse taastamisel

just riikliku järjepidevuse doktriinist? Sellisena eristusid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude liiduvabariikidest,

kes ei saanud enda kohta juriidiliselt öelda, et nad taastavad varasemaid riike. Erinevalt Balti riikidest on

näiteks Kasahstan, Valgevene ja Armeenia alles 1991.a tekkinud riigid; nad kuulusid enne seda

Nõukogude Liitu õiguslikult korrektselt.

Põhiline vastus küsimusele ’miks?’ on see, et igal riigil ja rahval on võõrandamatu õigus mitte

aktsepteerida seda, kui rahvusvahelist õigust tema suhtes jämedalt rikutakse. Rikkumisega ei kao ära

õigused; ükskõik kuidas rikkuv riik omalt poolt asju ka näidata ei püüaks. Ja Nõukogude Liit rikkus 1940.a

kõikvõimalikke rahvusvahelise õiguse norme, kui ta okupeeris (оккупация) ja annekteeris (st liitis enda

külge; аннексия) Eesti Vabariigi territooriumi.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel kehtis terve rida tähtsaid riikidevahelisi lepinguid –

1920.a Tartu rahuleping, 1928.a nn Litvinovi protokoll, 1932.a mittekallaletungileping, 1933.a agressiooni

2

defineerimise konventsioon. Lisaks sellele kuulus Nõukogude Liit aastatel 1934-1939 Rahvasteliitu,

tänapäeva ÜRO eelkäijasse; Rahvasteliidu liikmeks oli alates 1921-1940.a ka Eesti Vabariik. 1919.a vastu

võetud Rahvasteliidu statuudi artiklis 10 võtsid Rahvasteliidu liikmed kohustusi teiste liikmesriikide

kaitsmisel agressiooni vastu. 1928.a vastu võetud Briand-Kelloogi paktis (mida peagi kopeeris Litvinovi

protokoll) mõistsid riigid hukka sõja kasutamise rahvusvaheliste probleemide lahendamisel ja kuulutasid,

et nad loobuvad sõjast kui riikliku poliitika teostamise vahendist.

Ometi sõlmisid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit 23. augustil 1939.a mittekallaletungipakti, mille juurde

kuulusid salajased lisaprotokollid. Toona maailma üldsus neid salaprotokolle veel ei näinud, neist liikusid

vaid kuulujutud. Salaprotokollide originaaltekst avalikustati Lääne ajakirjanduses alles pärast Teise

maailmasõja lõppu, 1946.a. Nõukogude Liit eitas salaprotokollide sõlmimist kuni 1989.a detsembrini, mil

Rahvasaadikute kongress 1939.a MRP salaprotokollid õigustühiseks kuulutas.

Venemaal on traditsiooniks rääkida Suurest Isamaasõjast, mis Nõukogude Liidu jaoks algas 22. juunist

1941.a, natsi-Saksamaa kallaletungiga. Kuid Teine maailmasõda meie regioonis ei alanud siiski natsi-

Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule 1941.a juunis. Peaaegu kaks aastat, 1939-1941 tegid natsi-

Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel koostööd nende vahel asunud väiksemate riikide suveräänsuse

ründamisel ja sellega rahvusvahelise õiguse rikkumisel. Salaprotokollides jagasid natsi-Saksamaa ja

Nõukogude Liit nende vahel asunud 1920.a suveräänsete riikide tunnustuse leidnud riigid omavahel ära

mõjusfääridesse. Poola territoorium pidi tehtama omavahel pooleks, Soome, ja enamus Balti riike, aga ka

Rumeenia osa Bessaraabia pidid jääma Nõukogude Liidu huvisfäääri. Hiljem, septembris 1939.a teid

Berliin ja Moskva veel järelprotokolli, millega varasemalt Saksa mõjusfääri kuulunud Leedu läks üle

Nõukogude Liidu mõjusfääri ja Moskva maksis selle eest Saksamaale raha.

Oli põhjus, miks need salaprotokollid pidid jääma salajaseks – nad rikkusid rahvusvahelise õiguse kõige

põhilisemaid aluspõhimõtteid. Teiste suveräänsete riikide territoorimide üle niiviisi kaubelda ju ei saa ja

seda mitte ainult moraalses, vaid ka juriidilises mõttes. Õigupoolest varasematel sajanditel sai, aga pärast

kõigi nende vallutust piiravate ja keelavate lepingute vastuvõtmist alates 1919, 1928 jne juriidiliselt enam

ei saanud. Tänapäeval me ütleksime, et selline teguviisi rikub rahvusvahelise õiguse imperatiivset normi

ehk jus cogens’it. Seejuures oli Nõukogude Liidu rahvusvahelise õiguse rikkumine selles mõttes natsi-

Saksamaast suuremgi, et salaprotokollid sõlmis Nõukogude Liit ju Rahvasteliidu liikmena, rikkudes sellega

selle organisatsiooni aluspõhimõtteid. (Kui Hitler Saksamaal võimule tuli, siis natsi-Saksamaa lahkus

Rahvasteliidust.)

Kuidas siis kumbki suurriik MRP salaprotokolle kasutas? 1. septembril 1939.a ründas Saksamaa Poolat,

ent 17. septembril tungisid Nõukogude väed Poolasse sisse ida poolt. Nõukogude ajalookäsitluses kutsuti

seda muidugi ’vennasrahvaste vabastamiseks’, ent mõlemad riigid – natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit

panid rahvusvahelise õiguse mõttes tegelikult toime agressiooni Poola kui suveräänse riigi suhtes. Valus

tõde, aga Teist maailmasõda poleks vähemalt sellisel kujul puhkenud, kui natsi-Saksamaa ja Nõukogude

Liit poleks omavahel sõda valla päästa aidanud kokkulepet sõlminud.

Septembris 1939 kutsus Nõukogude Liidu juhtkond Balti riikide esindajad Moskvasse ja nõudis nn

baaside lepingu sõlmimist (st et Nõukogude sõjaväebaasid viidaks Balti riikide territooriumile) ,

ähvardades keeldumise korral sõja ja vallutusega. Poolaga äsja juhtunud traagika oli kõigil nagunii silme

ees. Baaside lepingu läbirääkimistel Moskvas mängis oma rolli ka see, et Stalin ise tõotas: baasid on

üksnes ajutised ja Nõukogude Liit ei hakka puutuma Balti riikide suveräänsust. Riiklusega jääb kõik nii,

nagu 1920.a Tartu rahulepingus sai kokku lepitud; nii lubas Stalin 1939.a.

3

Soome muide keeldus 1939.a sügisel analoogset baaside lepingut sõlmimast ja selle tulemusena tungis

Nõukogude Liit novembris 1939 kallale; algas Talvesõda. Nõukogude ajal koolis käinutele ei õpetatud

ajalootunnis, et Soome vastu toimepandud agressiooni eest visati Nõukogude Liit 1939.a lõpus

Rahvasteliidust välja. Juba Soome Talvesõja ajal hakkas Nõukogude Liit Eestiga sõlmitud baaside lepingut

rikkuma, sest kasutas oma Eestis asunud sõjaväebaase Soome pommitamiseks vaatamata sellele, et Eesti

oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks.

Kui me räägime sellest, missuguse iseloomu ja suunitlusega riik oli Nõukogude Liit tol ajal, siis ei saa

unustada, et 1940.a aprillis ja mais hukati Nõukogude Liidus (Katõnis ja mujal) kokku peaaegu 22 000

Poola ohvitseri, kes olid langenud Nõukogude sõjavangi 1939.a sügisel. Tegu oli räige rahvusvahelise

õiguse rikkumisega ja kuni 1980.aastate lõpuni Moskva valetas nagu oleks kuriteo toime pannud

Saksamaa.

Muidugi Stalin valetas ka siis, kui ta lubas Eesti esindajatele, et baaside lepinguga Eesti territooriumile

sisse toodud vägesid ei kasutata Eesti iseseisvuse vastu ära. 1940.a esitas Nõukogude Liit Eesti valitsusele

ultimaatumi, millega nõudis ’piiramatu väekontingendi’ Eestisse sisselaskmist; sisuliselt kuulutas Eesti

okupeerimist. Sellega kaasnes õhu- ja mereblokaad, mis muide oli defineeritav agressioonina 1933.a

agressiooni defineerimise konventsioonis, mille Nõukogude Liit oli kusjuures ise agatanud. 17. juunil

1940.a Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi ja 1940.a augustis liideti (annekteeriti) Eesti ka

formaalselt Nõukogude Liidu külge. Muide, veel üks huvitav nüanss 1940.a juuni ultimaatumite kohta:

Nõukogude välisminister Molotov põhjendas Balti riikide okupatsiooni vajadust näiteks Leedu esindajale

Vene ajalooliste imperiaalsete püüdlustega Balti ruumis (Peeter I jne).

1940.a juuni oli aeg, mil natsi-Saksamaa oli parasjagu vallutamas Pariisi, mistõttu Eesti jt Balti riikidega

juhtunu polnud tolles ajahetkes maailmas uudis nr 1. Siiski väljastas näiteks USA riigidepartemang

(välisministeerium) 23.07.1940 deklaratsiooni (nn Wellesi deklaratsioon, Sumner Welles’i järgi), millega

loeti Nõukogude Liidu poolne Balti riikide hõivamine rahvusvahelise õiguse vastaseks okupatsiooniks ja

keelduti seda tunnustamast. Sellega sai alguse USA ja hiljem ka mitmete teiste lääneriikide

mittetunnustamispoliitika Balti riikide Nõukogude Liitu kuulumise suhtes. Nagu Te teate, lasi USA

iseseisvate Balti riikide diplomaatidel tegutseda kuni nende riikide isesisvuse taastamiseni 1991.a, st

kogu Nõukogude perioodi jooksul. Muide, ekslik on öelda, nagu oleks USA olnud kogu aeg Venemaa

geopoliitiline vastane. Näiteks Esimese maailmasõja võitnud riikidest tunnustas Eestit jt Balti riike de jure

kõige viimasena just USA, sest ameeriklased tahtsid olla ausad just ajaloolise Venemaa suhtes ja oodata

kõigepealt ära, kas vabariiki ei õnnestu Venemaal taastada.

Võib küsida, kas on mingi juriidiline tähtsus sellel, et Eesti valitsus 1940.a juunis Nõukogude Liidule

sõjaliselt vastu ei hakanud. Siin on sobilik analoogiana vaadata 1946.a Nürnbergi tribunali praktikat.

Nürnbergi tribunali kohtuotsuses loeti kuriteoks rahu vastu (agressiooniks) nii need juhud, kui Saksamaa

kasutas relvajõudu (puhkes sõda) nagu näiteks Poola vastu, aga ka need juhud, kus pelgalt ähvardati

relvajõu kasutamisega ja alistumine toimus sõja puhkemiseta (näiteks Tšehhoslovakkia). Kui me räägime

rahvusvahelisest õigusest sel ajal, siis Balti riikide suhtes kehtinud juriidiline standard oli veelgi kõrgem –

oli ju Nõukogude Liit sõlminud nendega ülal viidatud regionaalsed ja kahepoolsed lepingud, lisaks

rahvusvahelise õiguse üldisele standardile. Eestil jt Balti riikidel on õigus samale õiguslikule standardile,

mida kasutati Nürnbergis, st sõja puhkemine või sõjaline vastupanu polnud vajalik vallutussõjaks

kvalifitseerimisel, kui oli ähvardatud sõjalise jõu kasutamisega.

4

Mõnikord öeldakse, et Eesti polnud ju ainult okupeeritud, vaid oli ka annekteeritud, st Nõukogude Liidu

külge liidetud. See on tehniliselt võttes õige, kuid ei muuda Eesti toonases õiguslikus staatuses midagi,

sest kui anneksioon (teise riigi külge liitmine) viiakse läbi õigusvastase okupatsiooni tulemusena, siis jääb

ka anneksioon õigusvastaseks.

Suvest 1940.a kuni suveni 1941.a Nõukogude Liit ühtlasi ka käitus Eestis vaenuliku võõrvõimuna. Selle

väljenduseks oli märkimisväärse osa Eesti Vabariigi eliidist arreteerimine, mahalaskmine või Venemaale

vangilaagritesse saatmine ja muidugi ka 1941.a 14. juunil 10 000 Eesti kodaniku maasiküüditamine

Venemaale; taas kord rahvusvahelise õiguse rikkumine. Teiste hulgas küüditati 14. juunil 1941.a

Venemaale Narva pikaaegne sõjaeelne linnapea Jaan Luts, kes oli juhtumisi minu vanavanaisa (vaarisa)

Hendrik Lutsu vend. Jaan Luts suri 1943.a Vosturallagis.

1941.a sügisest kuni 1944.a sügiseni oli Eesti territoorium Saksa okupatsiooni all. Erinevalt Nõukogude

Liidust 1940.-1941.a natsi-Saksamaa vähemalt tunnustas Eestis, et tegemist oli rahvusvahelise õiguse

mõttes okupatsioonivõimuga. Kui 1941.a said Nõukogude Liidust, USAst ja Suurbritanniast Teises

maailmasõjas liitlased, siis üritas Nõukogude Liit sõja ajal korduvalt kätte saada lääneriikide tunnustust

sellele, et Balti riigid on nüüd Nõukogude Liidu osad. Sellest on lähemalt kirjutanud ajaloolane Kaarel

Piirimäe oma raamatus „Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas“. Siiski

Moskva ei saanud mitte kunagi kätte seda tunnustust Washingtonilt ja Londonilt, eriti mitte de jure.

14.08.1941 võtsid Roosevelt ja Chruchill vastu Atlandi harta, millega kinnitasid, et need kaks riiki ei soovi

maailmas näha territoriaalseid muutusi, mis ei vasta asjassepuutuvate rahvaste vabale tahtele. Teherani

ja Jalta konverentsidel Teise maailmasõja ajal tuli see Stalinil, Rooseveldil ja Churchillil omavahel teemaks

ja viimased rõhutasid, et ka Saksa armeed Baltikumist välja ajades peab Nõukogude Liit seal korraldama

vabad valimised. Kuna USA ja Suurbritannia jätkasid pärast Teist maailmasõda mittetunnustamispoliitikat

Balti riikide hõivamise suhtes, siis võib järeldada, et ka nende riikide arvates Stalin vabade valimisteni

Balti riikides kunagi ei jõudnud.

Seega kuidas siis ikkagi mõista rahvusvahelise õiguse mõttes 1944.a lahinguid Eestis? Sellele küsimusele

vastates ei peaks me kasutama Eestis mitte Venemaa või mõne teise riigi perspektiivi, vaid ikkagi Eesti

Vabariigi enda perspektiivi ja ajalugu. Ning see on järgmine: üks riik, kes oli Eestit õigusvastaselt

okupeerinud ja annekteerinud 1940-1941 (Nõukogude Liit) oli 1944.a tagasi haaramas Eesti Vabariigi

territooriumit teiselt Eestit okupeerinud (1941-1944) riigilt, natsi-Saksamaalt. Seejuures tuleb silmas

pidada, et 1944.a septembris tegid Eesti Vabariigi viimase okupatsioonieelse peaministri Jüri Uluots’aga

seotud poliitilised jõud tõsise katse Eesti iseseisvus taastada. Kui Nõukogude väed 1944.a septembris

Tallinnasse jõudsid, siis ei võtnud nad Toompeal Pika Hermanni tornist maha mitte haakristilippu, vaid

sini-must-valget. Viimane Nõukogude okupatsioonieelne Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots oli 1944.a

septembris ametisse nimetanud Otto Tiefi valitsuse, mis sai aga tegutseda vaid mõned päevad.

Euroopa riigid on oma mälupoliitikas käinud erinevalt ümber Nõukogude armee panusega Teises

maailmasõjas. Näiteks Pariisis on Avenue de Stalingrad Stalingradi lahingu mälestuseks. Berliinis on alles

mälestusmärgid Nõukogude sõduritele, näiteks Treptow’ pargis. Kuid nende riikide ajalugu erineb sellel

perioodil Eesti ajaloost. Saksamaa ründas 1941.a juunis vallutussõjas Nõukogude Liitu ega ole seda

hiljem kunagi eitanud, nii nagu ka Saksamaa poolt Nõukogude Liidus Teise maailmasõja ajal

toimepandud massivseid kuritegusid. Kuidas Nõukogude armeed Saksamaal mälestada on Saksamaa asi.

Prantsusmaa jaoks oli Nõukogude Liit alates 1941.a suvest liitlane ja Nõukogude armee edasitung Ida- ja

5

Kesk-Euroopas aitas lõppastmes vabastada natsidest ka Prantsumaad. Prantsusmaad Nõukohgude Liit ei

okupeerinud.

Eesti Vabariik aga sattus Teises maailmasõjas kahekordse välisokupatsiooni ohvriks; üks okupatsioon

lihtsalt asendus teisega ja siis tuli esimene okupatsioo tagasi. Nõukogude armee ajas küll 1944.a

sakslased Eestist välja, kuid nad ei lahkunud Eestist ega taastanud olukorda, mida Eesti rahva väga suur

enamus toona soovis, st iseseisvat Eesti Vabariiki. Ka edaspidi käitus Nõukogude võim sisuliselt

okupatsioonivõimuna, mille tunnistuseks oli nii laialdane partisaniliikumine (metsavennad) Balti riikides

kui ka 1949.a märtsiküüditamine.

Kahjuks on Putini Venemaa asunud imperiaalsetes huvides Nõukogude Liidu poolt toimepandud

rahvusvahelise õiguse rikkumisi ja kuritegusid taas eitama, Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolle

õigustama jne. Seejuures vaikitakse taas maha ka kommunistide poolt vene rahva vastu toime pandud

kuriteod; viimane näide on stalinismi ohvrite kohta tõe väljaselgitamisega tegelenud ühenduse Memorial

välisagendiks kuulutamine ja sulgemine.

Lõpetuseks tahangi rõhutada, et hinnang 1944.a sõjasündmustele Eestis sõltub paljuski ka sellest, millise

riigi perspektiivi me võtame. Enam kui 30 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991.a peaks aga

siiski olema loomulik ja tegelikult ainumõeldav, et Eestis kehtib selles küsimuses Eesti Vabariigi

perspektiiv, mitte mõne välisriigi perspektiiv. Eesti perspektiiv tugineb omakorda aga rahvusvahelisele

õigusele ja rõhutab, et õigusvastane vallutus ei saanud muutuda ’vabastamiseks’ isegi siis, kui selle

käigus teist okupanti, natsi-Saksamaad, Eestist sõjaliselt välja suruti. Sõda ei käinud Eestis antud juhul

natsi-Saksamaa territooriml, vaid okupeeritud Eesti Vabariigi territooriumil. See ei olnud muutunud

rahvusvahelise õiguse mõttes ka Nõukogude Liidu enda territooriumiks, mida oleks saanud enda maana

vabastada. Välisriigi territooriumi puhastamisel teisest okupandist oleks aga tulnud ise lahkuda pärast

teise okupandi üle saavutatud sõjalist võitu – mida aga ei juhtunud.

Tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama Teie küsimustele!

1

ÕIEND

23. november 2022

Mihhail Rumjantsev (14. august 1957 Sillamäe – 14. veebruar 1983 Hodžadkoh, Afganistan) oli

Nõukogude sõjaväelane. Nõukogude armeesse kutsuti ta 12. juulil 1974. Ta lõpetas Rjazanis

Sõjaväe õhudessantkooli. Alates veebruarist 1982 teenis ta Afganistanis. Vanemleitnant,

motolaskuripataljoni staabiülema asetäitja. Mihhail Rumjantsev osales võitluses Hodžadkohi

kišlakis, kus hukkus 14. veebruaril 1983. Teda autasustati postuumselt Punalipu ordeniga. On

maetud Sinimäele. Mihhail Rumjantsevi auks sai nime Rumjantsevi tänav Sillamäel. Aastani

1989 kandis tänav Andrei Ždanovi nime. Siis leiti, et see tuleks ümber nimetada Rumjantsevi

tänavaks. Rumjantsevi tänav nimetati ümber Sillamäe Linnavolikogu määrusega nr. 130 24. 09.

2009. a. Mihhail Rumjantsevi tänavaks.

Afganistani sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest. Neist kellegi auks ei ole nimelist tänavat, välja

arvatud Mihhail Rumjantsev. Nõukogude Liidu sõda Afganistanis polnud Eesti Vabariigi sõda,

ehkki seal hukkus Eesti inimesi.

(Allikad: Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/13222005 ; Küllo Arjakas. Afganistani

sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest. Eesti Päevaleht, 11. 02. 2006. a.; Кюлло Арьякас.

Уроженцы Эстонии, погибшие в Афганской войне . "Молодежь Эстонии", 17. 02. 2006;

Евгений Капов. Ветераны и одноклассники почтили память Михаила Румянцева. Delfi, 14.

08. 2009. a.)

Aleksei Juhhanov (14. märts 1913 Rjazani kubermangu Troitsa küla — 20. september 1944

Narva-Jõesuu). Nõukogude armee leitnant. Osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. 25.

juulil 1944 ületas ta oma rühmaga Narva jõe Tõrvala juures ja sai jõe ületamise käigus haavata.

Jõe ületamise järel sai teist korda haavata. Aleksei Juhhanov suri 20. septembril 1944 hospitalis

haavadesse ja maeti Narva-Jõesuu kalmistule. 24. märtsil 1945 anti talle postuumselt NSV Liidu

kangelase aunimetus. Narvas on Juhhovi nimeline tänav.

(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=13580 )

2

Arsenti Bastrakov (13. märts 1919 Kirovi oblast, Mironovtsõ küla – 17. veebruar 1944 Narva)

oli Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude kaardiväe vanem. 1944. aasta veebruaris osales 64.

laskurdiviisi koosseisus Narva pealetungis. Ta hukkus väidetavalt 17. veebruaril 1944 Auvere

raudteejaama pärast toimunud lahingus. 5. oktoobril 1944 anti talle postuumselt NSV Liidu

kangelase aunimetus. Arsenti Bastrakov maeti Vaivara vallas Sinimäe kalmistule. Narvas on

Bastrakovi nimeline tänav.

(Allikad: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=7000 )

Benito Agirre (Tegelikult: Inazio Agirregoikoa või Ignacio Agirregoicoa Benito) (1923,

Eibar, Hispaania – 9. märts 1944, Peipsi järv Mustvee lähedal). baski päritolu lendur, kes osales

Teises maailmasõjas Nõukogude poolel ja langes tulevahetuses Eesti pinnal. 9. märtsil 1944 oli

Gdovi (Oudova) lennuväebaasist startinud Aguirre sunnitud saksa õhutõrjekahurite tule tabamuse

tõttu vigastatud lennukiga maanduma Mustvee lähedal Peipsi järvel. Pärast maandumist tekkis tal

tulevahetus Omakaitse liikmetega. Et vältida vangisattumist, lasi Aguirre end maha. Kohalikud

elanikud matsid ta Mustvee linna kalmistule. Kui 1973. aastal rajati Mustveesse vennaskalmistu,

maeti Agirre säilmed sinna ümber. Ajaloolase Kaupo Deemanti arvates võis Aguirre osaleda

samal päeval toimunud Tallinna pommitamises või luurata Mustvee sadamat, ehkki kindlalt see

teada ei ole. Deemant oletas, et just Aguirre allatulistamise tõttu võis Mustvee jääda

pommitamata. Seepärast pidas Deemant ka tänava nimetamist Aguirre järgi kohatuks. Eesti Keele

Instituudi grammatikasektori juhataja Peeter Päll märkas tänavanime Benito Agirre ühes

Postimehe artiklis. Ta kirjutas sellest oma sõbrale, baski ajakirjanikule Luistxo

Fernandezile.«Eestisse pole kunagi sattunud Benito Agirret. Mehe nimi, kes on maetud

Mustveesse, on Inazio Agirregoikoa,» vastas Fernandez. Benito Agirre.

Tänavat Mustvees on varem soovitud ümber nimetada Kiriku (kirikutorn paistab), Jõe (tänav

läheb üle oja) ja Silla (üle oja viib sild) tänavaks.

(Allikad: Püttsepp, Juhani "Eestit ühendab Hispaaniaga väike Benito Agirre tänav". Postimees,

22. november 1999 Postimees, 22. 11. 1999; Kaupo Deemant "Kohatu ülistuslaul" Postimees,

29.11.1999 (vastukaja Juhani Püttsepa artiklile 1999. aastast).

3

Igor Grafov (14. november 1923 Petrograd – 22. veebruar 1944) oli Nõukogude Liidu

sõjaväelane. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203. õhutõrjepolgu kuulipilduja rühma komandör,

kui 1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee Narva jõe äärde, õnnestus allüksusel jõgi ületada ja

rajada Vaasa küla juures Vaasa sillapea, mille vastase üksused likvideerisid 6. märtsiks. Igor

Grafov langes lahinguis 22. veebruaril. Grafov on maetud ühishauda Kingissepas. 1. juulil 1944

nimetati ta postuumselt NSV Liidu kangelaseks. Tema hukkumiskohale oli talle Narvas

püstitatud mälestusmärk. Eemaldati 2022 a. Narvas on Grafovi nimeline tänav.

(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=1105 )

Mihhail Gorbatš (2. oktoober 1916 Tšenigovi oblast, Sergejevka külla, Ukraina – 11. veebruar

1944 Narva). Osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. Langes lahingus Narva pärast 11.

veebruaril 1944. a. Postuumselt NSV Liidu kangelane. Maetud Narva-Jõesuu kalmistule. Narvas

on Gorbatši nimeline tänav.

(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=6871 )

Valeri Tškalov (2. veebruar 1904 Nižni Novgorodi kubermang – 15. detsember 1938 Moskva).

Nõukogude katselendur. Sooritas 1937. aastal esmakordselt Moskvast vahemaandumisteta lennu

põhjapooluse kaudu USA-sse Washingtoni osariiki Vancouverisse. Hukkus hävituslennuki I- 180

katsetusel 15. detsembril 1938. Maetud Moskvasse Kremli müüri äärde. NSV Liidu kangelane

(1936). Sillamäel on Tškalovi nimeline tänav.

Venemaal oli 2017. aasta seisuga 1334 Valeri Tškalovi-nimelist tänavat.

(Allikad: Urmas Vahe. Müstiline linn: Sillamäe kiivalt varjatud saladused. Õhtuleht, 20. 04.

2014. a. https://elu.ohtuleht.ee/576554/mustiline-linn-sillamae-kiivalt-varjatud-saladused ;

Улицы России - https://yandex.ru/company/researches/2017/streets).

NB! Eestis eksisteerinud analoogsed tänavanimetused, mis kaotatud mitukümmend aastat

tagasi:

Tallinna linna Tondi tänava nimi oli aastatel 1950–1990 Aleksandr Matrossovi tänav.

Matrossovi tänav oli ka Tamsalus. Aleksandr Matrossov (1924-1943). NSV Liidu kangelane.

Jevgeni Nikonov (18. detsember 1920 Vassiljevka, Stavropoli maakond, Samara kubermang –

väidetavalt 19. august 1941 Harku, Harju maakond) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane,

Punalipulise Balti laevastiku madrus, Nõukogude Liidu kangelane (1957). Soo tänav Tallinnas

4

Kalamaja asumis nimetati 1951. aastal ümber Jevgeni Nikonovi tänavaks. Nikonovi tänav

kaotati 1991. aastal. 1992. aastal viidi mälestusmärgi juures maetud kangelase säilmed

sõjaväelennukiga Venemaale Nižni Novgorodi ning maeti pärast omanimelise õppelaevaga

Togliattisse transportimist 2. märtsil 1992 kodukohta Vassiljevkasse.

Joosep Laar (6. juuni 1905, Allmäe küla, Aleksandrovski maakond, Stavropoli kubermang,

Venemaa – 7. august 1943 Leninski küla, Krasnodari krai, Vene NFSV, NSV Liit) oli eestlasest

Nõukogude armee sõdur, kes pälvis postuumselt Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe. 27.

juunist 1950 kuni 18. oktoobrini 1991 kandis Joosep Laari tänava nime ka Villardi tänav

Tallinnas.

KOKKUVÕTTEKS

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik,

kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja

võõrandamatu.

1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu

järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas – 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel

ei toimunud Eesti vabastamine, vaid territooriumi (taas)vallutamine.

Selle käigus langenud punaarmeelaste mälestuse jäädvustamine Eesti avalikus ruumis, nagu

siinkohal tänavanimedena linnades, ei ole seega kohane nii poliitilise kui üldinimliku loogika

kohaselt.

Tiit Noormets

Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo

Peaspetsialist-teadur

Valdur Ohmann

Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo

Peaspetsialist-teadur

Nooruse 3 / 50411 Tartu / tel 738 7505 / faks 738 7514 / [email protected] / www.ra.ee / registrikood 70001946

Timo Torm

Rahandusministeerium

[email protected]

Teabe küsimine

Teie [Saatja kuupäev] nr [Saatja kirja number] Meie 23.11.2022 nr 1-15/22/104-2

Austatud Timo Torm,

Saadan kokkulepitult Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisosakonna peaspetsialist-teadurite

Valdur Ohmanni ja Tiit Noormetsa koostatud õiendi küsitud seitsme pühendusnime kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tõnu-Andrus Tannberg

teadusdirektor

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Mustvee Vallavalitsus

[email protected]

Ministri ettepanek sobimatu

kohanime muutmiseks

Austatud härra Kullam

1. Kohanimeseaduse muudatustest

Kohanimeseaduse 15. märtsil 2023. aastal jõustunud muudatuste järgi (kohanimeseaduse § 13

lõige 61) võib riigihalduse minister teha kohaliku omavalitsuse üksusele kohanimemäärajana

ettepaneku kohanime muutmiseks ja seadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks, kui

pühendusnimeks on määratud kohanimeseaduse § 13 lõikes 42 nimetatud isikunimi1 või kui

tegemist on sama paragrahvi lõike 6 punktis 3 nimetatud Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt

sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise,

põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või

sündmustega.

Seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks küsib minister kohanimenõukogu

arvamust nime sobimatuse kohta. Selleks, et tuvastada kohanimede selge sobimatus Eesti aja-

ja kultuurilooga, tuleb ajaloolistele allikatele tuginedes objektiivselt tõendada, et tegemist on

seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanimega. Seetõttu tellib kohanimenõukogu igakordselt

ajaloolastelt eksperdiarvamuse vastavas kohanimes osundatud isiku, sündmuse või sümboli

kohta.

Kohanimeseaduse § 13 lõike 62 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus

kohanimemäärajana kahe kuu jooksul pärast ministri ettepaneku saamist seaduse nõuetega

vastuolus olevat kohanime muutma ja selle asemel uue kohanime määrama. Kui kohalik

omavalitsus seda teinud ei ole, võib minister kohaliku omavalitsuse üksuse asemel määrata

senise kohanime asemele uue kohanime.

2. Arvestades eeltoodut, teeb riigihalduse minister Mustvee vallale, kui

kohanimemäärajale, ettepaneku algatada ise vajalik menetlus seaduse nõuetega

vastuolus oleva kohanime muutmiseks ja asendamiseks kohanimeseaduse nõuetega

kooskõlas oleva nimega.

Ajaloolaste eksperdiarvamustele tuginedes on Mustvee vallas muutmist vajav kohanimi, mis

on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse

taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega järgmine:

1. Benito Agirre tänav

3. Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kahe kuu jooksul alates käesoleva kirja 1 Isikunime ei või pühendusnimeks määrata, kui isik on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra

püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu.

Meie 29.03.2023 nr 14-5/2335-1

2

kättesaamisest kohanimemäärajana punktis 2 viidatud seaduse nõuetega vastuolus

olevat kohanime muutnud ja selle asemel uut kohanime määranud, on riigihalduse

ministril tulenevalt kohanimeseaduse § 13 lõikest 62 õigus kaaluda, kas määrata ise

kohaliku omavalitsuse üksuse asemel seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime

asemele uus kohanimi.

4. Asjaolud ja põhjendused

4.1 Kohanimeseaduse nõuded

Kohanimeseaduse § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt peab ametlikku kohanime muutma, kui

kohanimi on vastuolus kohanimeseaduse 3. peatüki nõuetega. Sealhulgas tuleb ametlikku

kohanime muuta, kui kohanimi on sobimatu Eesti aja- ja kultuurilooga (§ 13 lõike 6 punkt 3)

või kui kohanimeks on määratud pühendusnimi, mis on nimetatud isiku järgi, kes on

tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse

taastamise vastu (kohanimeseaduse § 13 lõige 42).

Kehtiv kohanimeseadus kohustab kohanimemäärajat (kohalikku omavalitsust) algatama

seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime muutmise menetluse 30 päeva jooksul nimetatud

asjaolude (seadusevastasuse) teada saamisest arvates2.

Käesoleva aasta 15. märtsil jõustunud kohanimeseaduse muudatustega täpsustatakse

menetluskorda, kuidas kohalikku omavalitsust teavitatakse seaduse nõuetega vastuolus

olevatest kohanimedest ja tehakse ettepanek viia sobimatud kohanimed seadusega kooskõlla.

Nagu punktis 1 viidatud, teeb valdkonna eest vastutav minister (riigihalduse minister)

kohanimeseaduse § 13 lõike 61 järgi kohanimemäärajale ettepaneku kohanime muutmiseks ja

seadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks, kui pühendusnimeks on määratud samas

lõikes 42 nimetatud isikunimi või kui tegemist on Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu

kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku

korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.

Kohanimede seaduse nõuetega vastuolu tuvastamise pädevuse on seadusandja andnud

kohanimenõukogule, kellelt minister küsib enne kohalikule omavalitsusele ettepaneku

saatmist arvamust nime sobimatuse kohta.

Kohaliku omavalitsuse üksusel kohanimemäärajana tuleb kahe kuu jooksul ministri

ettepaneku saamisest arvates seaduse nõuetega vastuolus olevat kohanime muuta ja määrata

selle asemel uus kohanimi. Kui omavalitsus kahe kuuga uut kohanime ei ole määranud, võib

minister võtta kohalikult omavalitsuselt kohanime määramise õiguse üle ehk määrata

kohaliku omavalitsuse üksuse asemel senise kohanime asemele ise uue kohanime

(kohanimeseaduse § 13 lõige 62). Ministri algatusel kohanime muutmise menetluskord on

sätestatud kohanimeseaduse § 13 lõigetes 63–67.

Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatute kohanimede asendamine seadusega kooskõlas olevate

nimedega tagab kohanimeseaduse § 1 lõikes 2 sätestatud seaduse eesmärgi täitmise, milleks

on kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslike kohanimede kaitse.

Selliste seaduse nõuetega vastuolus olevate kohanimede, mis on nimetatud isikute järgi, kes

on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse

taastamise vastu, samuti kui kohanimeks on määratud muu Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt 2 Kohanimeseaduse § 7 lõige 4.

3

sobimatu nimi, nö käibelt kõrvaldamine on vajalik ka Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas

nimetatud Eesti omariikluse aluste tagamiseks. Ei ole kuidagi põhjendatud säilitada

pühendusnimesid, kui isik on tegutsenud selgelt vastuolus Eesti rahva riikliku

enesemääramise õigusega, ega ole aidanud kaasa eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele

läbi aegade. Samamoodi ei saa säilida sellised Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatud

kohanimed, mis ei ole vormiliselt pühendusnimed, kuid on seostatavad Eesti Vabariigi

loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute,

sümbolite ja sündmustega.

Praeguses olukorras, kus Venemaa alustas 24. veebruaril 2022. a täiemahulist sõjalist

agressiooni iseseisva Ukraina riigi vastu, on Eesti riigile ka sümboolse tähtsusega eemaldada

Eestis võimalikult kiireloomuliselt käibelt Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu

repressioonide ja kuritegevusega seotud olnud isikute pühendusnimed ja muud kohanimed,

mis on selgelt sobimatud Eesti aja- ja kultuurilooga. Tänavate ja teede nimedena

kommunistlike kurjategijate ja Eesti iseseisvuse ning selle taastamise vastu võidelnud isikute

ja omariikluse vastaste sümbolite ning sündmuste eksponeerimine ja heroiseerimine avalikus

ruumis on lubamatu.3

4.2 Eksperdiarvamus nimede osas

Rahandusministeerium on kohanimenõukogu ning ajaloolaste eksperdiarvamusele tuginedes

tuvastanud (lisad 1–3), et Mustvee valla territooriumil asub tänav, mis on Eesti aja- ja

kultuurilooga selgelt sobimatu, see tähendab, et kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi

loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute,

sümbolite või sündmustega (KNS § 13 lg 61).

Eksperdiarvamuse (lisa 1), millele alljärgnev selgitus tugineb, on koostanud Rahvusarhiivi

peaspetsialist-teadurid Tiit Noormets ja Valdur Ohman, tuginedes olemasolevatele

ajaloolistele allikatele. Rahvusarhiivi peaspetsialist-teaduritel Tiit Noormetsal ning Valdur

Ohmanil on omandatud kõrgharidus ajaloo erialal, mis teeb neist pädevad isikud ajaloolistele

allikatele tuginedes hinnanguid andma.

Alljärgnevalt selgitame ajaloolaste eksperdiarvamusele tuginedes lühidalt, miks mainitud

kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti

iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.

Ajaloolaste eksperdiarvamus on koostatud järgmise tänavanime osas (lisa 1):

1. Benito Agirre tänav

Benito Agirre (tegelikult: Inazio Agirregoikoa või Ignacio Agirregoicoa Benito) oli baski

päritolu lendur, kes osales Teises maailmasõjas Nõukogude poolel ja langes tulevahetuses

Eesti pinnal. 9. märtsil 1944 oli Gdovi (Oudova) lennuväebaasist startinud Aguirre sunnitud

saksa õhutõrjekahurite tule tabamuse tõttu vigastatud lennukiga maanduma Mustvee lähedal

Peipsi järvel. Pärast maandumist tekkis tal tulevahetus Omakaitse liikmetega. Et vältida

vangisattumist, lasi Aguirre end maha.

3 Täpsemalt saab seaduse muudatuste selgitustega tutvuda kohanimeseaduse ja ruumiandmete seaduse muutmise

seaduse eelnõu (768 SE) seletuskirja kaudu. Kättesaadav Riigikogu veebilehel:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/019bcf9e-a7ec-4324-a5ec-b743b5a61712/kohanimeseaduse-

ja-ruumiandmete-seaduse-muutmise-seadus.

4

Rõhutame veelkord ajaloolaste seisukohta, et 1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV

Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas,

et 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel ei toimunud Eesti

vabastamine, vaid Eesti Vabariigi territooriumi (taas)vallutamine ja okupeerimine

Nõukogude Liidu poolt.

Peame vajalikuks tuua välja ka asjaolu, mida rõhutas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse

professor Lauri Mälksoo oma 13.03.2023 Narvas peetud ettekandes, et välisriigi territooriumi

puhastamisel teisest okupandist oleks Punaarmeel tulnud ise lahkuda pärast teise okupandi üle

saavutatud sõjalist võitu (lisa 3).

See tähendab, et kui oleks toimunud Eesti Vabariigi territooriumi vabastamine, siis

oleksid pidanud siit lahkuma ka Nõukogude väed – seda aga paraku ei juhtunud, mistõttu

ei ole võimalik rääkida asjaolust, et Nõukogude väed vabastasid Eesti, vaid üks

okupatsioonivõim asendus teisega, mis tähendab omakorda, et eelpool mainitud isik võitles

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise vastu.

Eesti territooriumi okupeerimise jäädvustamine Eesti avalikus ruumis eelpool mainitud

tänavanimena on vastuolus kohanimeseaduse nõuetega. Eestlastele on

okupatsioonisümbolite, nimede ja sündmuste avalik eksponeerimine ja heroiseerimine ka

valus haav, seeläbi ei austata Eesti riiki ja eestlasi, keda tabasid jõhkrad kannatused NSV

Liidu okupatsioonivõimu repressioonide all.

4.3 Kohanimenõukogu seisukohad

Kohanimenõukogu arutas sobimatute kohanimedega seonduvaid küsimusi 28.02.2023

toimunud koosolekul ning leidis, et kohanimenõukogu eelistus on asendada Benito Agirre

nimeline tänav Jõesilla tänavaga, kuid alternatiivina võiks ka kaaluda Kalevipoja või Mustjõe

tänavanimesid (lisa 2).

Arvestades tuvastatud asjaolusid, pidas kohanimenõukogu põhjendatuks riigihalduse ministri

poolt kohaliku omavalitsuse üksusele ettepaneku tegemist kooskõlas kohanimeseaduse § 13

lõikega 61 sobimatu kohanime muutmiseks ja kohanimeseadusega kooskõlas oleva kohanime

määramiseks kahe kuu jooksul alates käesoleva kirja kättesaamisest.

4.4 Ettepanek kohanimemäärajale

Rahandusministeerium on Mustvee Vallavalitsusele Benito Agirre tänavanime vastuolu osas

kohanimeseadusega tähelepanu juhtinud ka oma 02.10.2022 nr 14-5/7899-1 ning 29.11.2022

nr 14-5/7899-3 kirjades.

Eeltoodust tulenevalt palume Mustvee vallal kohanimemäärajana viia läbi kohanimeseaduses

sätestatud menetlus seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime muutmiseks, mis on

nimetatud kirja punktides 2 ja 4.2, ning hiljemalt kahe kuu jooksul käesoleva kirja saamisest

määrata uus kohanimeseaduse nõuetega kooskõlas olev kohanimi.

Palun, et teavitaksite Rahandusministeeriumi kohanimeseaduses ette nähtud nõuete täitmiseks

võetud sammudest.

5

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Riina Solman

riigihalduse minister

Lisad:

Lisa 1: Ajaloolaste ekspertarvamus tänavanimede osas

Lisa 2: Kohanimenõukogu 28.02.2022 protokoll nr 122

Lisa 3: Lauri Mälksoo ettekanne TÜ Narva Kolledžis 13.03.2023

Sama: Siseministeerium

Timo Torm [email protected]

Olivia Taluste [email protected]

Martin Kulp [email protected]

Kohanimenõukogu koosolek

PROTOKOLL nr 122

Tallinn

Algus kell 15:00 lõpp kell: 16:20

Juhatas: Mart Uusjärv

Protokollis: Timo Torm

Võtsid osa: Martin Kulp, Peeter Päll, Mall Leht, Taavi Pae, Kristel Reiss, Liisi Lumiste,

Uudo Timm, Olev Veskimäe, Pikne Kama

Puudusid: Ilmar Tomusk, Raivo Aunap, Marja Kallasmaa, Evar Saar, Tiina Laansalu

Kutsutud: Olivia Taluste

PÄEVAKORD:

1. Uued liikmed kohanimenõukogus

2. Ülevaade kohanimeseaduse muudatustest

3. Arvamuse andmine riigihalduse ministrile sobimatute kohanimede osas

4. Ülevaade aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) ärianalüüsist

5. Muud küsimused

1) Uued liikmed kohanimenõukogus

Mart Uusjärv annab teada, et 01.02.2023 jõustus riigihalduse ministri käskkiri, millega

kehtestati uus kohanimenõukogu koosseis. Kohanimenõukogu liikmete hulgast arvati välja

Hendrick Rang ning kohanimenõukogu liikmete hulka arvati Kristel Reiss

Transpordiametist ja Tiina Laansalu Eesti Keele Instituudist.

OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.

2) Ülevaade kohanimeseaduse muudatustest

Olivia Taluste annab ülevaate 22.02.2023 Riigikogus vastu võetud kohanimeseaduse

muudatustest.

Ta selgitab, et kui kohalik omavalitsus (edaspidi KOV) ei ole seaduse nõuetele mitte

vastavat pühendusnime või Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatut kohanime omal

algatusel varasemalt muutnud (nt kommunismikurjategijate nimeliste tänavate nimed), siis

seaduse muudatusega on sobimatu kohanime menetlus võimalik kas nii, et:

28.02.2023

nr 14-4/2-1

 KOV muudab ministri ettepaneku saamise järel nime ise või;

 minister muudab nime, kui KOV ei ole kahe kuu jooksul ise uut kohanime määranud.

Ta lisab, et seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks küsib minister

kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta ning vajadusel küsib kohanimenõukogu

ajaloolastelt eksperdiarvamust, et ajaloolised faktid oleks tuvastatavad ja hilisemate

võimalike KOV algatatud kohtuvaidluste korral saaks nime sobimatust objektiivselt

tõendada.

Olivia Taluste selgitab, et kohanimenõukogu teeb ettepaneku riigihalduse ministrile

kohanime muutmiseks, kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku

korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.

Kohanimenõukogu sisend on vajalik ministrile ka KOVile ettepaneku esitamiseks, milliseid

uusi kohanimesid kaaluda, milline nimi on eelistatud, et menetlus KOVis oleks sujuvam.

Olivia Taluste lisab, et KOVil kohanimemäärajana on aega muuta sobimatu

kohanimi/määrata uus kohanimi kahe kuu jooksul ministri ettepaneku esitamisest. Kui KOV

ei ole kahe kuu jooksul sobimatut kohanime muutnud ja selle asemel uut kohanime

määranud, võib minister KOV asemel määrata senise sobimatu ja seadusevastase kohanime

asemel uue kohanime. Kohanime määramise ministri määruse eelnõu saadetakse arvamuse

andmiseks KOVile ning KOV võib pakkuda uue nime. Ta lisab, et eelnõu avalik väljapanek

toimub Rahandusministeeriumi veebilehel ning lisaks ka maakonnalehes. Avalik väljapanek

kestab 15 päeva. Siltide ja viitade soetamise ja paigaldamise kulud ministri algatatud uue

kohanime määramisel kaetakse riigieelarvest. Koha-aadressid muudab Maa-amet. Ehk

kohanimeseaduse muudatuse alusel tehtava aadressikoha kohanime muudatuse korral

määrab vastavat kohanime sisaldava koha-aadressiga katastriüksusele, hoonele ja

hooneosale uue koha-aadressi ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja.

OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.

3) Arvamuse andmine riigihalduse ministrile sobimatute kohanimede osas

Peeter Päll teatab, et taandab end Benito Agirre nime puudutavast arutelust.

Timo Torm selgitab, et 22.02.2023 Riigikogus vastu võetud kohanimeseaduse muudatuste

järgi võib riigihalduse minister kohanimenõukogult paluda seaduse nõuetega vastuolus oleva

kohanime tuvastamiseks kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta. Kohanimi on

sobimatu, kui pühendusnimeks on määratud seadusevastane pühendusnimi või kui tegemist

on Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on

seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse

taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.

Ta lisab, et avalikele andmetele ning ajaloolaste ekspertarvamusele tuginedes on

kohanimenõukogu hinnangul kohanimeseadusega vastuolus järgmised kohanimed:

1. Aleksei Juhhanovi tänav

2. Arsenti Bastrakovi tänav

3. Benito Agirre tänav

4. Igor Grafovi tänav

5. Mihhail Gorbatši tänav

6. Mihhail Rumjantsevi tänav

7. 26. juuli tänav

Timo Torm selgitab, et tulenevalt 22.02.2023 Riigikogus vastuvõetud kohanimeseaduse

muudatusest teeb kohanimenõukogu riigihalduse ministrile ettepaneku viia sobimatud

pühendusnimed ja muud Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatud kohanimed seadusega

kooskõlla.

Kohanimenõukogu pakub KOV-ile kaalumiseks välja võimalikud sobivad uued kohanimed.

Riigihalduse minister pöördub KOV-i poole ettepanekuga muuta sobimatud pühendusnimed

ja muud sobimatud kohanimed ning määrata 2 kuu jooksul seadusega kooskõlas olevad uued

kohanimed.

Narva tänavanimede osas kujundas kohanimenõukogu oma seisukoha 13.10.2022 toimunud

koosolekul, kus toodi välja, et Narva nimekomisjoni 23.09.2022 koosoleku ettepanekud

sobimatute nimede asendamiseks on sobilikud. Kohanimenõukogu on jätkuvalt samal

seisukohal.

Timo Torm selgitab, et kohanimenõukogul tuleb välja pakkuda võimalikud variandid Benito

Agirre ning Mihhail Rumjantsevi tänavanimede asendamiseks.

Ta küsib kohanimenõukogu liikmete arvamusi Benito Agirre tänavanime asendamiseks.

Taavi Pae toob välja, et üks variant oleks Kiriku tänav, kuid nendib, et see on liiga tavaline

nimi ning Mustvees on palju kirikuid. Ta lisab, et teine variant võiks olla Mustveest pärit

Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ott Kursi poolt välja pakutud Jõesilla tänav. Taavi Pae

lisab, et ühe variandina võiks kaaluda ka Mustjõe tänavat.

Mall Leht pakub välja, et kuna Mustvees korraldatakse Kalevipoja matka, siis ühe

variandina võiks kaaluda ka Kalevipoja tänava nimetust.

Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Taavi Pae ja Mall Lehe ettepanekutega, et Benito

Agirre nimelise tänava võiks asendada, kas Jõesilla, Mustjõe või Kalevipoja tänavaga.

Mart Uusjärv uurib, milline on kohanimenõukogu esimene eelistus tänavanime osas.

Kohanimenõukogu liikmed toovad välja, et esimene eelistus võiks olla Jõesilla tänav.

Timo Torm küsib kohanimenõukogu liikmete arvamust Mihhail Rumjantsevi tänavanime

asendamiseks.

Ta selgitab, et kuna tänav viib Sillamäe linnapargini, siis võiks kaaluda Pargi tänava või

Linnapargi tänava nimesid.

Taavi Pae toob välja, et kuna tänav ei vii pargi südamesse, siis ei ole need variandid kõige

sobivamad.

Timo Torm toob välja, et sellisel juhul võiks kaaluda Raekoja või Rae tänava nimesid, ta

toob välja, et kuna tänav möödub Sillamäe linnavalitsuse hoonest, siis oleksid need

asjakohased.

Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Timo Tormi ettepanekuga.

Mart Uusjärv uurib, milline on kohanimenõukogu esimene eelistus tänavanime osas.

Kohanimenõukogu liikmed toovad välja, et esimene eelistus võiks olla Raekoja tänav, kuid

sobiv on ka Rae tänav.

Arvestades tuvastatud asjaolusid, soovitab kohanimenõukogu riigihalduse ministril teha

kohanimeseaduse § 13 lõike 61 alusel mainitud tänavanimedega kohaliku omavalitsuse

üksustele ettepanek sobimatute kohanimede muutmiseks ja kohanimeseadusega kooskõlas

oleva kohanime määramiseks seaduses ette nähtud aja jooksul.

Kohaliku omavalitsuse üksus ei pea sobimatute tänavanimede uue nimega asendamisel

tingimata lähtuma kohanimenõukogu poolt välja pakutavatest nimedest, kuid asendatav nimi

peab olema kooskõlas kohanimeseadusega.

OTSUSTATI:

1. Narva nimekomisjoni 23.09.2022 ettepanekud uute tänavanimede osas on

sobivad.

2. Kohanimenõukogu eelistus on asendada Benito Agirre nimeline tänav Jõesilla

tänavaga, kuid alternatiivina võiks kaaluda ka Kalevipoja ja Mustjõe tänavate

nimesid.

3. Kohanimenõukogu eelistus on asendada Mihhail Rumjantsevi nimeline tänav

Raekoja tänavaga, kuid alternatiivina võiks kaaluda ka Rae tänava nime.

4. 26. juuli tänav on kohanimenõukogu ning ajaloolaste seisukohalt sobimatu ning

tuleb ära muuta. Narva nimekomisjoni pakutud Juuli tänav on

kohanimenõukogu seisukohalt sobiv.

4) Ülevaade aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) ärianalüüsist

Mall Leht annab ülevaate aadresside ja kohanimede süsteemi ärianalüüsist. Ta selgitab, et

hankepartnerid on valmis saanud AS-IS olukorra analüüsi, kus on analüüsitud tänaseid

äriprotsesse ning tehnilisi lahendusi. Mall Leht selgitab, et AS-IS olukorra kaardistamisel

tehti mitmeid intervjuusid nii avaliku sektori kui ka erasektori organisatsioonidega, kes

kohanimesid tarbivad.

Mart Uusjärv uurib, kuidas edasi minnakse.

Mall Leht selgitab, et aprillis valmib ka TO-BE analüüs, pärast selle valmimist on seda

võimalik kohanimenõukogule tutvustada. Ta selgitab, et kõige esimesena peab hakkama

arendama kohanimeregistrit.

Peeter Päll uurib, kas kohanimeregister asendub jupp-jupi haaval või ühel hetkel minnakse

täielikult üle uuele registrile.

Mall Leht selgitab, et AKS tervikuna valmib osade kaupa, sõltuvalt sellest, kuidas

rahastusvõimalused tekivad, kuid kohanimeregister asendub ühel hetkel täielikult uue

süsteemiga.

OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.

5) Muud küsimused

Timo Torm selgitab, et 2023. aasta märtsis toimub ÜRO kohanimeekspertide Balti jaotise

kohtumine Varssavis, kus Eestist on osalemas Peeter Päll, Tiina Laansalu ning Kadri

Konsap.

Ta lisab, et lisaks on 2023. aasta mai alguses toimumas ka ÜRO kohanimeekspertide

kohtumine New Yorgis, kus praeguste andmete kohaselt on osalemas Peeter Päll ja Tiina

Laansalu.

OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mart Uusjärv

Koosoleku juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Timo Torm

Protokollija

1

ÕIEND

23. november 2022

Mihhail Rumjantsev (14. august 1957 Sillamäe – 14. veebruar 1983 Hodžadkoh, Afganistan) oli

Nõukogude sõjaväelane. Nõukogude armeesse kutsuti ta 12. juulil 1974. Ta lõpetas Rjazanis

Sõjaväe õhudessantkooli. Alates veebruarist 1982 teenis ta Afganistanis. Vanemleitnant,

motolaskuripataljoni staabiülema asetäitja. Mihhail Rumjantsev osales võitluses Hodžadkohi

kišlakis, kus hukkus 14. veebruaril 1983. Teda autasustati postuumselt Punalipu ordeniga. On

maetud Sinimäele. Mihhail Rumjantsevi auks sai nime Rumjantsevi tänav Sillamäel. Aastani

1989 kandis tänav Andrei Ždanovi nime. Siis leiti, et see tuleks ümber nimetada Rumjantsevi

tänavaks. Rumjantsevi tänav nimetati ümber Sillamäe Linnavolikogu määrusega nr. 130 24. 09.

2009. a. Mihhail Rumjantsevi tänavaks.

Afganistani sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest. Neist kellegi auks ei ole nimelist tänavat, välja

arvatud Mihhail Rumjantsev. Nõukogude Liidu sõda Afganistanis polnud Eesti Vabariigi sõda,

ehkki seal hukkus Eesti inimesi.

(Allikad: Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/13222005 ; Küllo Arjakas. Afganistani

sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest. Eesti Päevaleht, 11. 02. 2006. a.; Кюлло Арьякас.

Уроженцы Эстонии, погибшие в Афганской войне . "Молодежь Эстонии", 17. 02. 2006;

Евгений Капов. Ветераны и одноклассники почтили память Михаила Румянцева. Delfi, 14.

08. 2009. a.)

Aleksei Juhhanov (14. märts 1913 Rjazani kubermangu Troitsa küla — 20. september 1944

Narva-Jõesuu). Nõukogude armee leitnant. Osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. 25.

juulil 1944 ületas ta oma rühmaga Narva jõe Tõrvala juures ja sai jõe ületamise käigus haavata.

Jõe ületamise järel sai teist korda haavata. Aleksei Juhhanov suri 20. septembril 1944 hospitalis

haavadesse ja maeti Narva-Jõesuu kalmistule. 24. märtsil 1945 anti talle postuumselt NSV Liidu

kangelase aunimetus. Narvas on Juhhovi nimeline tänav.

(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=13580 )

2

Arsenti Bastrakov (13. märts 1919 Kirovi oblast, Mironovtsõ küla – 17. veebruar 1944 Narva)

oli Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude kaardiväe vanem. 1944. aasta veebruaris osales 64.

laskurdiviisi koosseisus Narva pealetungis. Ta hukkus väidetavalt 17. veebruaril 1944 Auvere

raudteejaama pärast toimunud lahingus. 5. oktoobril 1944 anti talle postuumselt NSV Liidu

kangelase aunimetus. Arsenti Bastrakov maeti Vaivara vallas Sinimäe kalmistule. Narvas on

Bastrakovi nimeline tänav.

(Allikad: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=7000 )

Benito Agirre (Tegelikult: Inazio Agirregoikoa või Ignacio Agirregoicoa Benito) (1923,

Eibar, Hispaania – 9. märts 1944, Peipsi järv Mustvee lähedal). baski päritolu lendur, kes osales

Teises maailmasõjas Nõukogude poolel ja langes tulevahetuses Eesti pinnal. 9. märtsil 1944 oli

Gdovi (Oudova) lennuväebaasist startinud Aguirre sunnitud saksa õhutõrjekahurite tule tabamuse

tõttu vigastatud lennukiga maanduma Mustvee lähedal Peipsi järvel. Pärast maandumist tekkis tal

tulevahetus Omakaitse liikmetega. Et vältida vangisattumist, lasi Aguirre end maha. Kohalikud

elanikud matsid ta Mustvee linna kalmistule. Kui 1973. aastal rajati Mustveesse vennaskalmistu,

maeti Agirre säilmed sinna ümber. Ajaloolase Kaupo Deemanti arvates võis Aguirre osaleda

samal päeval toimunud Tallinna pommitamises või luurata Mustvee sadamat, ehkki kindlalt see

teada ei ole. Deemant oletas, et just Aguirre allatulistamise tõttu võis Mustvee jääda

pommitamata. Seepärast pidas Deemant ka tänava nimetamist Aguirre järgi kohatuks. Eesti Keele

Instituudi grammatikasektori juhataja Peeter Päll märkas tänavanime Benito Agirre ühes

Postimehe artiklis. Ta kirjutas sellest oma sõbrale, baski ajakirjanikule Luistxo

Fernandezile.«Eestisse pole kunagi sattunud Benito Agirret. Mehe nimi, kes on maetud

Mustveesse, on Inazio Agirregoikoa,» vastas Fernandez. Benito Agirre.

Tänavat Mustvees on varem soovitud ümber nimetada Kiriku (kirikutorn paistab), Jõe (tänav

läheb üle oja) ja Silla (üle oja viib sild) tänavaks.

(Allikad: Püttsepp, Juhani "Eestit ühendab Hispaaniaga väike Benito Agirre tänav". Postimees,

22. november 1999 Postimees, 22. 11. 1999; Kaupo Deemant "Kohatu ülistuslaul" Postimees,

29.11.1999 (vastukaja Juhani Püttsepa artiklile 1999. aastast).

3

Igor Grafov (14. november 1923 Petrograd – 22. veebruar 1944) oli Nõukogude Liidu

sõjaväelane. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203. õhutõrjepolgu kuulipilduja rühma komandör,

kui 1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee Narva jõe äärde, õnnestus allüksusel jõgi ületada ja

rajada Vaasa küla juures Vaasa sillapea, mille vastase üksused likvideerisid 6. märtsiks. Igor

Grafov langes lahinguis 22. veebruaril. Grafov on maetud ühishauda Kingissepas. 1. juulil 1944

nimetati ta postuumselt NSV Liidu kangelaseks. Tema hukkumiskohale oli talle Narvas

püstitatud mälestusmärk. Eemaldati 2022 a. Narvas on Grafovi nimeline tänav.

(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=1105 )

Mihhail Gorbatš (2. oktoober 1916 Tšenigovi oblast, Sergejevka külla, Ukraina – 11. veebruar

1944 Narva). Osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. Langes lahingus Narva pärast 11.

veebruaril 1944. a. Postuumselt NSV Liidu kangelane. Maetud Narva-Jõesuu kalmistule. Narvas

on Gorbatši nimeline tänav.

(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=6871 )

Valeri Tškalov (2. veebruar 1904 Nižni Novgorodi kubermang – 15. detsember 1938 Moskva).

Nõukogude katselendur. Sooritas 1937. aastal esmakordselt Moskvast vahemaandumisteta lennu

põhjapooluse kaudu USA-sse Washingtoni osariiki Vancouverisse. Hukkus hävituslennuki I- 180

katsetusel 15. detsembril 1938. Maetud Moskvasse Kremli müüri äärde. NSV Liidu kangelane

(1936). Sillamäel on Tškalovi nimeline tänav.

Venemaal oli 2017. aasta seisuga 1334 Valeri Tškalovi-nimelist tänavat.

(Allikad: Urmas Vahe. Müstiline linn: Sillamäe kiivalt varjatud saladused. Õhtuleht, 20. 04.

2014. a. https://elu.ohtuleht.ee/576554/mustiline-linn-sillamae-kiivalt-varjatud-saladused ;

Улицы России - https://yandex.ru/company/researches/2017/streets).

NB! Eestis eksisteerinud analoogsed tänavanimetused, mis kaotatud mitukümmend aastat

tagasi:

Tallinna linna Tondi tänava nimi oli aastatel 1950–1990 Aleksandr Matrossovi tänav.

Matrossovi tänav oli ka Tamsalus. Aleksandr Matrossov (1924-1943). NSV Liidu kangelane.

Jevgeni Nikonov (18. detsember 1920 Vassiljevka, Stavropoli maakond, Samara kubermang –

väidetavalt 19. august 1941 Harku, Harju maakond) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane,

Punalipulise Balti laevastiku madrus, Nõukogude Liidu kangelane (1957). Soo tänav Tallinnas

4

Kalamaja asumis nimetati 1951. aastal ümber Jevgeni Nikonovi tänavaks. Nikonovi tänav

kaotati 1991. aastal. 1992. aastal viidi mälestusmärgi juures maetud kangelase säilmed

sõjaväelennukiga Venemaale Nižni Novgorodi ning maeti pärast omanimelise õppelaevaga

Togliattisse transportimist 2. märtsil 1992 kodukohta Vassiljevkasse.

Joosep Laar (6. juuni 1905, Allmäe küla, Aleksandrovski maakond, Stavropoli kubermang,

Venemaa – 7. august 1943 Leninski küla, Krasnodari krai, Vene NFSV, NSV Liit) oli eestlasest

Nõukogude armee sõdur, kes pälvis postuumselt Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe. 27.

juunist 1950 kuni 18. oktoobrini 1991 kandis Joosep Laari tänava nime ka Villardi tänav

Tallinnas.

KOKKUVÕTTEKS

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik,

kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja

võõrandamatu.

1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu

järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas – 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel

ei toimunud Eesti vabastamine, vaid territooriumi (taas)vallutamine.

Selle käigus langenud punaarmeelaste mälestuse jäädvustamine Eesti avalikus ruumis, nagu

siinkohal tänavanimedena linnades, ei ole seega kohane nii poliitilise kui üldinimliku loogika

kohaselt.

Tiit Noormets

Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo

Peaspetsialist-teadur

Valdur Ohmann

Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo

Peaspetsialist-teadur

Nooruse 3 / 50411 Tartu / tel 738 7505 / faks 738 7514 / [email protected] / www.ra.ee / registrikood 70001946

Timo Torm

Rahandusministeerium

[email protected]

Teabe küsimine

Teie [Saatja kuupäev] nr [Saatja kirja number] Meie 23.11.2022 nr 1-15/22/104-2

Austatud Timo Torm,

Saadan kokkulepitult Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisosakonna peaspetsialist-teadurite

Valdur Ohmanni ja Tiit Noormetsa koostatud õiendi küsitud seitsme pühendusnime kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tõnu-Andrus Tannberg

teadusdirektor

1

Ettekanne TÜ Narva kolledžis 13.03.2023

Lauri Mälksoo,

TÜ rahvusvahelise õiguse professor

Taustaks: ettekanne põhineb minu varasemal teadustööl, eriti raamatul „Nõukogude anneksioon ja riigi

järjepidevus“, mille eestikeelne fail on siin: http://hdl.handle.net/10062/83582

venekeelne fail siin: http://hdl.handle.net/10062/83583

ja ingliskeelne fail siin: https://brill.com/display/title/60311?language=en .

Tees: Narva hõivamisel 1944.a langenud Nõukogude sõjaväelasi meenutavad tänavanimed on vastuolus

Eesti riigiõiguslike alustega, mis omakorda tuginevad rahvusvahelisele õigusele.

Põhjendus:

Eesti Vabariigi kehtivas, 1992.a vastu võetud põhiseaduse peambulis on sätestatud, et Eesti Vabariik

kuulutati välja 24.02.1918. Samas peambulis on täpsustatud, et 1992.a põhiseadus võeti vastu 1938.a

põhiseaduse alusel. Need ei ole suvalised sõnakõlksud, vaid kannavad endas olulist juriidilist,

riigiõiguslikku mõtet. Tegemist on riikliku järjepidevuse doktriiniga (vene k государстенный

континуитет), mis omakorda Eesti puhul tugineb rahvusvahelisele õigusele. Riiklikku järjepidevust on

läbi aja rõhutanud nii Eesti riigivõimuorganid (Riigikogu, Riigikohus, muidugi ka valitsused) ja selle

doktriiniga on nõustunud ka näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus erinevates ajalugu puudutavates

kohtuasjades – Eesti puhul näiteks Kolk, Kislyi ja Penart kohtuasjades. Tuleb rõhutada, et riikliku

järjepidevuse doktriin pole konstitutsiooniliselt maksvusel üksnes Eestis, vaid kõigis kolmes Balti riigis –

Eestis, Lätis ja Leedus.

Tahaksin peatuda küsimusel miks. Kui Eesti iseseisvus taastati 1991.a, miks lähtuti riikluse taastamisel

just riikliku järjepidevuse doktriinist? Sellisena eristusid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude liiduvabariikidest,

kes ei saanud enda kohta juriidiliselt öelda, et nad taastavad varasemaid riike. Erinevalt Balti riikidest on

näiteks Kasahstan, Valgevene ja Armeenia alles 1991.a tekkinud riigid; nad kuulusid enne seda

Nõukogude Liitu õiguslikult korrektselt.

Põhiline vastus küsimusele ’miks?’ on see, et igal riigil ja rahval on võõrandamatu õigus mitte

aktsepteerida seda, kui rahvusvahelist õigust tema suhtes jämedalt rikutakse. Rikkumisega ei kao ära

õigused; ükskõik kuidas rikkuv riik omalt poolt asju ka näidata ei püüaks. Ja Nõukogude Liit rikkus 1940.a

kõikvõimalikke rahvusvahelise õiguse norme, kui ta okupeeris (оккупация) ja annekteeris (st liitis enda

külge; аннексия) Eesti Vabariigi territooriumi.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel kehtis terve rida tähtsaid riikidevahelisi lepinguid –

1920.a Tartu rahuleping, 1928.a nn Litvinovi protokoll, 1932.a mittekallaletungileping, 1933.a agressiooni

2

defineerimise konventsioon. Lisaks sellele kuulus Nõukogude Liit aastatel 1934-1939 Rahvasteliitu,

tänapäeva ÜRO eelkäijasse; Rahvasteliidu liikmeks oli alates 1921-1940.a ka Eesti Vabariik. 1919.a vastu

võetud Rahvasteliidu statuudi artiklis 10 võtsid Rahvasteliidu liikmed kohustusi teiste liikmesriikide

kaitsmisel agressiooni vastu. 1928.a vastu võetud Briand-Kelloogi paktis (mida peagi kopeeris Litvinovi

protokoll) mõistsid riigid hukka sõja kasutamise rahvusvaheliste probleemide lahendamisel ja kuulutasid,

et nad loobuvad sõjast kui riikliku poliitika teostamise vahendist.

Ometi sõlmisid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit 23. augustil 1939.a mittekallaletungipakti, mille juurde

kuulusid salajased lisaprotokollid. Toona maailma üldsus neid salaprotokolle veel ei näinud, neist liikusid

vaid kuulujutud. Salaprotokollide originaaltekst avalikustati Lääne ajakirjanduses alles pärast Teise

maailmasõja lõppu, 1946.a. Nõukogude Liit eitas salaprotokollide sõlmimist kuni 1989.a detsembrini, mil

Rahvasaadikute kongress 1939.a MRP salaprotokollid õigustühiseks kuulutas.

Venemaal on traditsiooniks rääkida Suurest Isamaasõjast, mis Nõukogude Liidu jaoks algas 22. juunist

1941.a, natsi-Saksamaa kallaletungiga. Kuid Teine maailmasõda meie regioonis ei alanud siiski natsi-

Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule 1941.a juunis. Peaaegu kaks aastat, 1939-1941 tegid natsi-

Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel koostööd nende vahel asunud väiksemate riikide suveräänsuse

ründamisel ja sellega rahvusvahelise õiguse rikkumisel. Salaprotokollides jagasid natsi-Saksamaa ja

Nõukogude Liit nende vahel asunud 1920.a suveräänsete riikide tunnustuse leidnud riigid omavahel ära

mõjusfääridesse. Poola territoorium pidi tehtama omavahel pooleks, Soome, ja enamus Balti riike, aga ka

Rumeenia osa Bessaraabia pidid jääma Nõukogude Liidu huvisfäääri. Hiljem, septembris 1939.a teid

Berliin ja Moskva veel järelprotokolli, millega varasemalt Saksa mõjusfääri kuulunud Leedu läks üle

Nõukogude Liidu mõjusfääri ja Moskva maksis selle eest Saksamaale raha.

Oli põhjus, miks need salaprotokollid pidid jääma salajaseks – nad rikkusid rahvusvahelise õiguse kõige

põhilisemaid aluspõhimõtteid. Teiste suveräänsete riikide territoorimide üle niiviisi kaubelda ju ei saa ja

seda mitte ainult moraalses, vaid ka juriidilises mõttes. Õigupoolest varasematel sajanditel sai, aga pärast

kõigi nende vallutust piiravate ja keelavate lepingute vastuvõtmist alates 1919, 1928 jne juriidiliselt enam

ei saanud. Tänapäeval me ütleksime, et selline teguviisi rikub rahvusvahelise õiguse imperatiivset normi

ehk jus cogens’it. Seejuures oli Nõukogude Liidu rahvusvahelise õiguse rikkumine selles mõttes natsi-

Saksamaast suuremgi, et salaprotokollid sõlmis Nõukogude Liit ju Rahvasteliidu liikmena, rikkudes sellega

selle organisatsiooni aluspõhimõtteid. (Kui Hitler Saksamaal võimule tuli, siis natsi-Saksamaa lahkus

Rahvasteliidust.)

Kuidas siis kumbki suurriik MRP salaprotokolle kasutas? 1. septembril 1939.a ründas Saksamaa Poolat,

ent 17. septembril tungisid Nõukogude väed Poolasse sisse ida poolt. Nõukogude ajalookäsitluses kutsuti

seda muidugi ’vennasrahvaste vabastamiseks’, ent mõlemad riigid – natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit

panid rahvusvahelise õiguse mõttes tegelikult toime agressiooni Poola kui suveräänse riigi suhtes. Valus

tõde, aga Teist maailmasõda poleks vähemalt sellisel kujul puhkenud, kui natsi-Saksamaa ja Nõukogude

Liit poleks omavahel sõda valla päästa aidanud kokkulepet sõlminud.

Septembris 1939 kutsus Nõukogude Liidu juhtkond Balti riikide esindajad Moskvasse ja nõudis nn

baaside lepingu sõlmimist (st et Nõukogude sõjaväebaasid viidaks Balti riikide territooriumile) ,

ähvardades keeldumise korral sõja ja vallutusega. Poolaga äsja juhtunud traagika oli kõigil nagunii silme

ees. Baaside lepingu läbirääkimistel Moskvas mängis oma rolli ka see, et Stalin ise tõotas: baasid on

üksnes ajutised ja Nõukogude Liit ei hakka puutuma Balti riikide suveräänsust. Riiklusega jääb kõik nii,

nagu 1920.a Tartu rahulepingus sai kokku lepitud; nii lubas Stalin 1939.a.

3

Soome muide keeldus 1939.a sügisel analoogset baaside lepingut sõlmimast ja selle tulemusena tungis

Nõukogude Liit novembris 1939 kallale; algas Talvesõda. Nõukogude ajal koolis käinutele ei õpetatud

ajalootunnis, et Soome vastu toimepandud agressiooni eest visati Nõukogude Liit 1939.a lõpus

Rahvasteliidust välja. Juba Soome Talvesõja ajal hakkas Nõukogude Liit Eestiga sõlmitud baaside lepingut

rikkuma, sest kasutas oma Eestis asunud sõjaväebaase Soome pommitamiseks vaatamata sellele, et Eesti

oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks.

Kui me räägime sellest, missuguse iseloomu ja suunitlusega riik oli Nõukogude Liit tol ajal, siis ei saa

unustada, et 1940.a aprillis ja mais hukati Nõukogude Liidus (Katõnis ja mujal) kokku peaaegu 22 000

Poola ohvitseri, kes olid langenud Nõukogude sõjavangi 1939.a sügisel. Tegu oli räige rahvusvahelise

õiguse rikkumisega ja kuni 1980.aastate lõpuni Moskva valetas nagu oleks kuriteo toime pannud

Saksamaa.

Muidugi Stalin valetas ka siis, kui ta lubas Eesti esindajatele, et baaside lepinguga Eesti territooriumile

sisse toodud vägesid ei kasutata Eesti iseseisvuse vastu ära. 1940.a esitas Nõukogude Liit Eesti valitsusele

ultimaatumi, millega nõudis ’piiramatu väekontingendi’ Eestisse sisselaskmist; sisuliselt kuulutas Eesti

okupeerimist. Sellega kaasnes õhu- ja mereblokaad, mis muide oli defineeritav agressioonina 1933.a

agressiooni defineerimise konventsioonis, mille Nõukogude Liit oli kusjuures ise agatanud. 17. juunil

1940.a Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi ja 1940.a augustis liideti (annekteeriti) Eesti ka

formaalselt Nõukogude Liidu külge. Muide, veel üks huvitav nüanss 1940.a juuni ultimaatumite kohta:

Nõukogude välisminister Molotov põhjendas Balti riikide okupatsiooni vajadust näiteks Leedu esindajale

Vene ajalooliste imperiaalsete püüdlustega Balti ruumis (Peeter I jne).

1940.a juuni oli aeg, mil natsi-Saksamaa oli parasjagu vallutamas Pariisi, mistõttu Eesti jt Balti riikidega

juhtunu polnud tolles ajahetkes maailmas uudis nr 1. Siiski väljastas näiteks USA riigidepartemang

(välisministeerium) 23.07.1940 deklaratsiooni (nn Wellesi deklaratsioon, Sumner Welles’i järgi), millega

loeti Nõukogude Liidu poolne Balti riikide hõivamine rahvusvahelise õiguse vastaseks okupatsiooniks ja

keelduti seda tunnustamast. Sellega sai alguse USA ja hiljem ka mitmete teiste lääneriikide

mittetunnustamispoliitika Balti riikide Nõukogude Liitu kuulumise suhtes. Nagu Te teate, lasi USA

iseseisvate Balti riikide diplomaatidel tegutseda kuni nende riikide isesisvuse taastamiseni 1991.a, st

kogu Nõukogude perioodi jooksul. Muide, ekslik on öelda, nagu oleks USA olnud kogu aeg Venemaa

geopoliitiline vastane. Näiteks Esimese maailmasõja võitnud riikidest tunnustas Eestit jt Balti riike de jure

kõige viimasena just USA, sest ameeriklased tahtsid olla ausad just ajaloolise Venemaa suhtes ja oodata

kõigepealt ära, kas vabariiki ei õnnestu Venemaal taastada.

Võib küsida, kas on mingi juriidiline tähtsus sellel, et Eesti valitsus 1940.a juunis Nõukogude Liidule

sõjaliselt vastu ei hakanud. Siin on sobilik analoogiana vaadata 1946.a Nürnbergi tribunali praktikat.

Nürnbergi tribunali kohtuotsuses loeti kuriteoks rahu vastu (agressiooniks) nii need juhud, kui Saksamaa

kasutas relvajõudu (puhkes sõda) nagu näiteks Poola vastu, aga ka need juhud, kus pelgalt ähvardati

relvajõu kasutamisega ja alistumine toimus sõja puhkemiseta (näiteks Tšehhoslovakkia). Kui me räägime

rahvusvahelisest õigusest sel ajal, siis Balti riikide suhtes kehtinud juriidiline standard oli veelgi kõrgem –

oli ju Nõukogude Liit sõlminud nendega ülal viidatud regionaalsed ja kahepoolsed lepingud, lisaks

rahvusvahelise õiguse üldisele standardile. Eestil jt Balti riikidel on õigus samale õiguslikule standardile,

mida kasutati Nürnbergis, st sõja puhkemine või sõjaline vastupanu polnud vajalik vallutussõjaks

kvalifitseerimisel, kui oli ähvardatud sõjalise jõu kasutamisega.

4

Mõnikord öeldakse, et Eesti polnud ju ainult okupeeritud, vaid oli ka annekteeritud, st Nõukogude Liidu

külge liidetud. See on tehniliselt võttes õige, kuid ei muuda Eesti toonases õiguslikus staatuses midagi,

sest kui anneksioon (teise riigi külge liitmine) viiakse läbi õigusvastase okupatsiooni tulemusena, siis jääb

ka anneksioon õigusvastaseks.

Suvest 1940.a kuni suveni 1941.a Nõukogude Liit ühtlasi ka käitus Eestis vaenuliku võõrvõimuna. Selle

väljenduseks oli märkimisväärse osa Eesti Vabariigi eliidist arreteerimine, mahalaskmine või Venemaale

vangilaagritesse saatmine ja muidugi ka 1941.a 14. juunil 10 000 Eesti kodaniku maasiküüditamine

Venemaale; taas kord rahvusvahelise õiguse rikkumine. Teiste hulgas küüditati 14. juunil 1941.a

Venemaale Narva pikaaegne sõjaeelne linnapea Jaan Luts, kes oli juhtumisi minu vanavanaisa (vaarisa)

Hendrik Lutsu vend. Jaan Luts suri 1943.a Vosturallagis.

1941.a sügisest kuni 1944.a sügiseni oli Eesti territoorium Saksa okupatsiooni all. Erinevalt Nõukogude

Liidust 1940.-1941.a natsi-Saksamaa vähemalt tunnustas Eestis, et tegemist oli rahvusvahelise õiguse

mõttes okupatsioonivõimuga. Kui 1941.a said Nõukogude Liidust, USAst ja Suurbritanniast Teises

maailmasõjas liitlased, siis üritas Nõukogude Liit sõja ajal korduvalt kätte saada lääneriikide tunnustust

sellele, et Balti riigid on nüüd Nõukogude Liidu osad. Sellest on lähemalt kirjutanud ajaloolane Kaarel

Piirimäe oma raamatus „Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas“. Siiski

Moskva ei saanud mitte kunagi kätte seda tunnustust Washingtonilt ja Londonilt, eriti mitte de jure.

14.08.1941 võtsid Roosevelt ja Chruchill vastu Atlandi harta, millega kinnitasid, et need kaks riiki ei soovi

maailmas näha territoriaalseid muutusi, mis ei vasta asjassepuutuvate rahvaste vabale tahtele. Teherani

ja Jalta konverentsidel Teise maailmasõja ajal tuli see Stalinil, Rooseveldil ja Churchillil omavahel teemaks

ja viimased rõhutasid, et ka Saksa armeed Baltikumist välja ajades peab Nõukogude Liit seal korraldama

vabad valimised. Kuna USA ja Suurbritannia jätkasid pärast Teist maailmasõda mittetunnustamispoliitikat

Balti riikide hõivamise suhtes, siis võib järeldada, et ka nende riikide arvates Stalin vabade valimisteni

Balti riikides kunagi ei jõudnud.

Seega kuidas siis ikkagi mõista rahvusvahelise õiguse mõttes 1944.a lahinguid Eestis? Sellele küsimusele

vastates ei peaks me kasutama Eestis mitte Venemaa või mõne teise riigi perspektiivi, vaid ikkagi Eesti

Vabariigi enda perspektiivi ja ajalugu. Ning see on järgmine: üks riik, kes oli Eestit õigusvastaselt

okupeerinud ja annekteerinud 1940-1941 (Nõukogude Liit) oli 1944.a tagasi haaramas Eesti Vabariigi

territooriumit teiselt Eestit okupeerinud (1941-1944) riigilt, natsi-Saksamaalt. Seejuures tuleb silmas

pidada, et 1944.a septembris tegid Eesti Vabariigi viimase okupatsioonieelse peaministri Jüri Uluots’aga

seotud poliitilised jõud tõsise katse Eesti iseseisvus taastada. Kui Nõukogude väed 1944.a septembris

Tallinnasse jõudsid, siis ei võtnud nad Toompeal Pika Hermanni tornist maha mitte haakristilippu, vaid

sini-must-valget. Viimane Nõukogude okupatsioonieelne Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots oli 1944.a

septembris ametisse nimetanud Otto Tiefi valitsuse, mis sai aga tegutseda vaid mõned päevad.

Euroopa riigid on oma mälupoliitikas käinud erinevalt ümber Nõukogude armee panusega Teises

maailmasõjas. Näiteks Pariisis on Avenue de Stalingrad Stalingradi lahingu mälestuseks. Berliinis on alles

mälestusmärgid Nõukogude sõduritele, näiteks Treptow’ pargis. Kuid nende riikide ajalugu erineb sellel

perioodil Eesti ajaloost. Saksamaa ründas 1941.a juunis vallutussõjas Nõukogude Liitu ega ole seda

hiljem kunagi eitanud, nii nagu ka Saksamaa poolt Nõukogude Liidus Teise maailmasõja ajal

toimepandud massivseid kuritegusid. Kuidas Nõukogude armeed Saksamaal mälestada on Saksamaa asi.

Prantsusmaa jaoks oli Nõukogude Liit alates 1941.a suvest liitlane ja Nõukogude armee edasitung Ida- ja

5

Kesk-Euroopas aitas lõppastmes vabastada natsidest ka Prantsumaad. Prantsusmaad Nõukohgude Liit ei

okupeerinud.

Eesti Vabariik aga sattus Teises maailmasõjas kahekordse välisokupatsiooni ohvriks; üks okupatsioon

lihtsalt asendus teisega ja siis tuli esimene okupatsioo tagasi. Nõukogude armee ajas küll 1944.a

sakslased Eestist välja, kuid nad ei lahkunud Eestist ega taastanud olukorda, mida Eesti rahva väga suur

enamus toona soovis, st iseseisvat Eesti Vabariiki. Ka edaspidi käitus Nõukogude võim sisuliselt

okupatsioonivõimuna, mille tunnistuseks oli nii laialdane partisaniliikumine (metsavennad) Balti riikides

kui ka 1949.a märtsiküüditamine.

Kahjuks on Putini Venemaa asunud imperiaalsetes huvides Nõukogude Liidu poolt toimepandud

rahvusvahelise õiguse rikkumisi ja kuritegusid taas eitama, Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolle

õigustama jne. Seejuures vaikitakse taas maha ka kommunistide poolt vene rahva vastu toime pandud

kuriteod; viimane näide on stalinismi ohvrite kohta tõe väljaselgitamisega tegelenud ühenduse Memorial

välisagendiks kuulutamine ja sulgemine.

Lõpetuseks tahangi rõhutada, et hinnang 1944.a sõjasündmustele Eestis sõltub paljuski ka sellest, millise

riigi perspektiivi me võtame. Enam kui 30 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991.a peaks aga

siiski olema loomulik ja tegelikult ainumõeldav, et Eestis kehtib selles küsimuses Eesti Vabariigi

perspektiiv, mitte mõne välisriigi perspektiiv. Eesti perspektiiv tugineb omakorda aga rahvusvahelisele

õigusele ja rõhutab, et õigusvastane vallutus ei saanud muutuda ’vabastamiseks’ isegi siis, kui selle

käigus teist okupanti, natsi-Saksamaad, Eestist sõjaliselt välja suruti. Sõda ei käinud Eestis antud juhul

natsi-Saksamaa territooriml, vaid okupeeritud Eesti Vabariigi territooriumil. See ei olnud muutunud

rahvusvahelise õiguse mõttes ka Nõukogude Liidu enda territooriumiks, mida oleks saanud enda maana

vabastada. Välisriigi territooriumi puhastamisel teisest okupandist oleks aga tulnud ise lahkuda pärast

teise okupandi üle saavutatud sõjalist võitu – mida aga ei juhtunud.

Tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama Teie küsimustele!