Siseministeeriumi arvamus inimsmugeldamise eest kohaldatavate karistuste direktiivi ettepaneku kohta, COM(2023) 755

Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Justiitsministeerium

Teie: 12.01.2024 nr 9.13.1/23-0495/-2T

Meie: 15.02.2024 nr 5-1/4-2

Siseministeeriumi arvamus inimsmugeldamise

eest kohaldatavate karistuste direktiivi ettepaneku

kohta, COM(2023) 755

Tulenevalt Riigikantselei resolutsioonist 2-5/24-00071 edastab Siseministeerium oma arvamuse Justiitsministeeriumile seoses inimsmugeldamise eest kohaldatavate karistuse direktiivi ettepanekuga, COM(2023) 755. Arvamuse koostasid Siseministeeriumi EL ja

välissuhete osakond ning sisejulgeolekupoliitika osakond, kaasatud oli ka Politsei- ja Piirivalveamet. Valdkonna eest vastutab sisejulgeoleku asekantsler Joosep Kaasik

([email protected]). Siseministeerium toetab eelnõu üldist eesmärki edendada migrantide smugeldamise

juhtumite uurimist ja teo toimepanijate karistamist. Siiski on meil eelnõu suhtes mõned olulised märkused:

1. Eelnõu eesmärk

Eelnõu eesmärgiks on laiendada võimekust menetleda nt rahvusvahelistes vetes aset leidva id

inimsmugeldamise juhtumeid, kuid eelnõu ei paku paraku lahendusi juhtumite puhul, kus

ebaseaduslikku rännet instrumentaliseeritakse kolmandate riikide ametivõimude poolt või

nende osalusel. Rände instrumentaliseerimise juhtumid on ohustamas nii ELi piiriturvalisust

kui ka liidu julgeolekut juba mitu aastat ning vajavad samuti regulatiivset lähenemist asjaomase

infovahetuse ja menetlemise ning julgeolekuohtude maandamise tõhustamiseks.

2. Eelnõu art 3 lg 1

Toetame lähenemist, kus ebaseadusliku rände abistamine on ELi-üleselt kriminaalkorras

karistatav. Siiski on meil mõned olulised tähelepanekud seoses eelnõu sõnastusega:

2.1 Eelnõu näeb lisanduva kuriteo koosseisulise tunnusena ette, et kolmanda riigi kodanikku,

kes ei täida liidu või asjaomase liikmesriigi õigusega kehtestatud territooriumile sisenemise,

sealt läbisõidu või seal viibimise tingimusi, abistatakse tahtlikult mis tahes liikmesriigi („of any

Member State“) territooriumile sisenemisel, sealt läbisõidul või viibimisel.

Eelnõu art 3 lg 1 sõnastusest ei ole selge, kas kuriteona saab määratleda juhtumit, kus

liikmesriigis A ebaseaduslikult viibivat kolmanda riigi kodanikku tahetakse tahtlikult toimetada

liikmesriiki B, kus tal on/ võib olla õigus viibida (nt pereliikme juurde) või juhtumit, kus

2 (5)

seaduslikult liikmesriigis A viibivat rahvusvahelise kaitse taotlejat abistatakse sisenemise l

liikmesriiki B ilma, et tal oleks seal seaduslik alus viibimiseks?

Direktiiv 2008/115/EÜ kohaselt on „ebaseaduslik riigis viibimine“ - kolmanda riigi kodaniku

viibimine liikmesriigi territooriumil, kui ta ei vasta või enam ei vasta sellesse liikmesr iik i

sisenemise, selles viibimise või elamise tingimustele. Seega, on igal liikmesriigil pädevus

iseseisvalt määratleda kolmanda riigi kodaniku riiki sisenemise ja/või riigis viibimise

seaduslikud alused.

Kuigi teisese rände ennetamise ja piiramise meetmed on olulised, suurendaks nn teisese rände

juhtumite hõlmamine oluliselt EL välispiiri liikmesriikide koormust, sest üldjuhul on

ebaseaduslike sisserändajate/rahvusvahelise kaitse taotlejate eesmärgiks liikuda välispiiridest

kaugemale (Saksamaale, Prantsusmaale, Belgiasse), kasutades selleks

toimetajate/smugeldajate abi. Leiame, et smugeldamise kuritegu peaks olema jätkuvalt seotud

kitsalt üksnes selle liikmesriigi territooriumiga, kuhu kolmanda riigi kodanikul puudub

seaduslik alus siseneda või seal viibida.

Teeme ettepaneku eelnõu art 3 lg 1 lause esimene pool sõnastada järgmiselt: Member

States shall ensure that intentionally assisting a third-country national to enter, or transit

across, or stay within the territory of any Member State in the territory of a Member State in

breach of relevant Union law or the laws of the Member State concerned on the entry, transit

and stay of third-country nationals constitutes a criminal offence.

2.2. Eelnõu art 3 lg 1 punkti a ja b kohaselt on kuriteona karistatav tegu kui isik, kes teo toime

paneb, küsib või saab kas otse või kaudselt rahalist või materiaalset kasu või võtab selle vastu

või küsib, saab või võtab vastu asjaomase lubaduse, või paneb teo toime kõnealune kasu

saamiseks, või on suur tõenäosus, et isikule tekitatakse raske tervisekahjustus.

Juhime tähelepanu, et kehtiva direktiivi 2002/90/EC ja Eesti KarS § 259 kohaselt on karistatav

juba tegu, millega kolmanda riigi kodanikku abistatakse tahtlikult liikmesriigi territooriumile

sisenemisel (ei ole vaja tõendada kasu saamist), siis pakutud direktiivi sõnastus suurendab

oluliselt tõenduskoormust kriminaalmenetluses. Olukorras, kus hinnanguliselt ca 90%

ebaseaduslikult EL välispiiri ületajatest kasutab inimsmugeldajate abi, on mõistmatu, miks

soovitakse eelnõus (art 3 lg 1 punkt a) ebaseaduslikult üle välispiiri toimetamise

kuriteokoosseisu lisada kasu saamise eesmärk. Meie hinnangul pikendab see

kriminaalmenetluse kestust ega arvesta seeläbi piisaval määral EL piirijulgeo leku

tulevikuväljakutsetega. Rände instrumentaliseerimise puhul ei pruugi kuriteo toimepanija (nt

kolmanda riigi piirivalvur) saada (olla saanud) rahalist või materiaalset kasu. Sel juhul

kasutatakse sisserändajaid poliitilistel põhjustel ära, et Euroopa Liitu destabiliseer ida.

Kavandatav muudatus võib meie hinnangul lisaks tuua kaasa selle, et inimsmugeldaja te

tegutsemisviis (modus operandi) muutub ja neil avaneb edaspidi võimalus pääseda

kriminaalvastutusest ebaseaduslike sisserändajate toimetamise eest üle EL välispiiri. Normi

sõnastus peab võimaldama inimsmugeldajate kriminaalkorras karistamist ka juhul, kui

nende tegutsemisviis muutub.

Olemasolevas sõnastuses kitsendatakse meie arvates kuritegude skoopi, kuna võib tõlgendada, et artikkel ei puuduta juhtumeid, kus ebaseadusliku piiriületuse korraldamise taga on

kolmandate riikide ametivõimud või nende käsilased. Nimetatud aspektides vajab eelnõu

3 (5)

analüüsipõhist ja praktikast lähtuvat täiendamist. Üheks võimalikuks lahenduseks võiks

olla teksti lisatud selgem viide ORKT raamotsusele (art 1 p1).

Raske tervisekahjustuse ohu puhul peab eelnõu kohaselt esinema suur tõenäosus selle

toimumiseks. Tegemist oleks ohu subjektiivse hindamisega, mille kohtus tõendamine võib

osutuda keeruliseks. Küll näeme olulist lisandväärtust, kui kuriteona karistatavate süütegude

skoopi lisandub „tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine“ (mis on ka instrumentaliseer itud

rände puhul iseloomulik). Samuti võiks olla sama koosseisu puhul ähvardusena käsitletav ka

„olulises ulatuses vara rikkumise“ ähvardus. Teeme ettepaneku lisada kuriteokoosse isu

ähvardamise tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega,

kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Seda on tõenditega võimalik menetluse käigus

tõendada (telefoni sõnumid, e-mailid jne).

3. Eelnõu art 3 lg 2

Lähtudes kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibist, on kavandatav muudatus, millega

kuriteona määratletakse ka kolmandate riikide kodanike avalik kihutamine ebaseaduslikule EL

liikmesriikide territooriumile sisenemisele, sealt läbisõidule või seal viibimisele on üldjoontes

tervitatav, kuid olemasolevas sõnastuses toob kaasa suure menetluskoormuse

uurimisasutustele ja kohtutele, võib pikendada oluliselt juhtumite menetlusaega ning

lahendamata juhtumite arvu suurenemist. Ühtlasi, ei ole normi sõnastusest selge, kuidas

on määratletud/kindlustatud järelevalve sõnavabaduse, eraelu puutumatuse ja kuriteole

õhutamise eristamiseks.

4. Eelnõu art 4 p d

Eelnõu art 4 punkti d kohaselt tuleb raskendava asjaoluna käsitleda kolmanda riigi kodaniku

haavatavust. Palume täpsustada, mida antud eelnõus haavatavuse all mõistetakse .

Direktiivis 2008/115/EÜ loetakse haavatavaks isikuks alaealised, saatjata alaealised, puuetega

inimesed, eakad, rasedad, alaealiste lastega üksikvanemad ning piinamise, vägistamise või muu

raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikud.

Direktiivis 2013/33/EL on haavatavad isikud sisustatud lahtise loeteluna, hõlmates alaealised,

saatjata alaealised, puudega inimesed, eakad inimesed, rasedad, alaealiste lastega

üksikvanemad, inimkaubanduse ohvrid, raske haigusega isikud, vaimse tervise probleemidega

isikud ning piinamise või vägistamise ohvrid või isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud jõhkrat

psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, nagu naiste suguelundite moonutamine,

eriolukorda.

Juhime tähelepanu, et Komisjoni soovituses 2013/C 378/02 on haavatavate isikutena

käsitletavad ka need, kellel puudub tegelik või vastuvõetav võimalus mitte täita (nt

inimkaubandusega kaasnevat) vastumeelset kohustust.

5. Eelnõu art 6 lg 5 punktid b ja c

Eelnõu art 6 lg 5 punkti b ja c kohaselt tuleb füüsilisele isikule, kes on tahtlikult abistanud

kolmanda riigi kodanikku ebaseaduslikul liikmesriiki sisenemisel, liikmesriigist läbisõidul või

liikmesriigis viibimisel, kehtestada lisaks kriminaalkaristusele täiendavaid meetmeid, sh

4 (5)

väljasaatmise või sissesõidukeelu. Üldiselt saame toetada kavandatava muudatuse

eesmärki.

Punkti b puhul juhime tähelepanu eestikeelse tõlke olulisele erinevusele inglisekeelsest

tekstist (tagasisaatmise sihtriik vrs third country of return). Punktis b sätestatud mõiste

„return“ vajab selgitust. Direktiivi 2008/115/EÜ kohaselt tähendab „tagasisaatmine“

(„return“) kolmanda riigi kodaniku kohustust lahkuda EL/Schengeni liikmesriik ide

territooriumilt oma päritoluriiki, transiidiriiki või muusse kolmandasse riiki, kuhu ta

vabatahtlikult soovib minna ja kus ta vastu võetakse. Selgusetuks jääb, kas soodsama sättena

saab liikmesriik kohustada kolmanda riigi kodanikku lahkuma ka teise liikmesriiki (nt

olukorras, kus isikul on teise liikmesriigi elamisluba)?

Nõustume, et kolmanda riigi kodaniku puhul peaks liikmesriigil olema üldjuhul kohustus

kehtestada lisakaristusena Schengeni sissesõidukeeldu. Samas, peaks liikmesriigil olema

õigus piirata sissesõidukeelu kehtivust vaid oma territooriumiga, kui süüdimõiste tu

saadetakse välja teise liikmesriiki (nt teise liikmesriigi kodanik või tal on selle liikmesr iigi

elamisluba).

Toetame art 6 punktis f toodud eesmärki tõhustada inimsmugeldamise käigus saadud tulu ja vara konfiskeerimist.

6. Eelnõu art 9 - Raskendatavatel asjaoludel toimepandud kuriteod

Soovitame kaaluda käsitleda raskendava asjaoluna sundi (nt sundkorras viiakse migrandid

piirile ning ähvardustega nõutakse välispiiri ületamist). Märgime, et sunni kohaldamise l

võib tegu kvalifitseeruda juba inimkaubanduseks. Samuti on oluline raskendav asjolu

migrantide massiline/grupiviisiline smugeldamine (2 ja enam isikut), keda toimetetatakse

välispiirile organiseeritult ja sunnitakse piiri ületama.

7. Eelnõu art 12 lg 1 punkt e

Eelnõu art 12 lg 1 punkti e sisu jääb hetkel ebaselgeks. Sisuliselt öeldakse, et LR peab tagama

kohtualluvuse olukorraks, kus smugeldamise abistamine, seda teostav organiseer itud

kuritegelik grupp või tegevuse kihutaja ja kaasaaitaja ei ole LR-ga seotud, ent kahjulik tagajärg

ehk kolmandate riikide kodanike saabumine tema territooriumile leiab aset. Kas analoogiks

võib pidada KarS § 9 lg1 p 2 või § 11 lg 1 p 3?

8. Eelnõu art 13 ja 14

Nõustume inimeste teadlikkuse ja liikmesriigi ametiasutuste võimekuse tõstmise vajalikkusega

inimsmugeldamise vastu võitlemisel. Samas tuleb kohustuse kehtestamisel silmas pidada

liikmesriigi rändeolukorda (seni on inimsmugeldamise juhtumite arv olnud Eestis marginaa lne)

ja liikmesriigi suutlikkust täita täiendavaid kohustusi, mis ei pruugi olla hädavajalikud. Eelnõu

ei tohi kahjustada liikmesriikide võimet panustada ka muude kuritegude ennetamisesse,

avastamisesse, uurimisse ning vastutusele võtmisesse. Toetame vajaduspõhist lähenemist

täiendavate ressursside planeerimisel ning nn Europoli määrusest tulenevate

lisakohutuste arvesse võtmist.

9. Eelnõu art 19

5 (5)

Eelnõu kohaselt peavad liikmesriigid direktiivi oma riigisisesesse õigusesse üle võtma aasta

jooksul direktiivi jõustumisest alates. Arvestades, et samaaegselt on liikmesriigid kohustatud

rakendama mitmeid EL alagtusi (rände- ja varjupaigapakett, inimkaubanduse direktiiv jne)

soovime direktiivi ülevõtmise tähtaega pikendada (nt 3 aastat).

10. Muu märkus

PPA on mitmel korral tõstatanud juriidilise isiku vastutusele võtmise võimatuse. Kui juriidilise

isiku (nt vedaja) esindaja asub kolmandas riigis (nt Venemaal), millega rahvusvahe line

kriminaalkoostöö puudub, on praktiliselt võimatu juriidilist isikut vastutusele võtta. Näeksime,

et direktiivi menetluse käigus luuakse paremad võimalused juriidiliste isikute vastutuse le

võtmiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Joosep Kaasik

sisejulgeoleku asekantsler

Katarina Budrik 6125144 [email protected]