COM(2024) 232 Soovitus

EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 6.6.2024

COM(2024) 232 final

Recommendation for a

COUNCIL DECISION

authorising the opening of negotiations on the Design Law Treaty

EN 1 EN

EXPLANATORY MEMORANDUM

1. CONTEXT OF THE PROPOSAL

Reasons for and objectives of the proposal

The Standing Committee on the Law of Trademarks, Industrial Designs and Geographical

Indications (SCT) serves as the forum of the World Intellectual Property Organization

(WIPO) to discuss issues, facilitate coordination and provide guidance concerning the

progressive international development of the law of trademarks, industrial designs and

geographical indications, including the harmonisation of national laws and procedures.

The first proposals for the international harmonisation and simplification of design

registration procedures were presented to the SCT in 2005.

After mapping the possible areas of convergence by 2009, the Secretariat of the SCT

presented the first draft provisions on industrial design law and practice to the committee in

2010.

Historically, the European Union (EU or Union) has been strongly in favour of harmonisation

in the design sector and have been calling to convene a Diplomatic Conference to adopt a

Design Law Treaty (DLT or Treaty), which would have the potential to benefit all WIPO

member states, regardless of their level of development.

In 2022, the WIPO General Assembly decided to convene two diplomatic conferences to be

held no later than 2024. One conference to conclude an International Legal Instrument

Relating to Intellectual Property, Genetic Resources and Traditional Knowledge Associated

with Genetic Resources (GR instrument), and the other to conclude and adopt a Design Law

Treaty.

To prepare for the Diplomatic Conference and to establish the necessary modalities of that

Conference, the WIPO General Assembly decided to convene a Preparatory Committee in the

second half of 2023. The Preparatory Committee considered the draft Rules of Procedure to

be presented for adoption by the Diplomatic Conference, the list of invitees to participate in

the Conference and the draft invitation letters as well as other organisational questions

relating to the Conference. The Preparatory Committee also approved the Basic Proposal for

the administrative and final provisions of the Design Law Treaty.

The Preparatory Committee decided to invite the EU to the Diplomatic Conference as a

Special Delegation.

The WIPO General Assembly further directed the SCT to meet in a special session in the

second half of 2023, preceding the Preparatory Committee, to further close any existing gaps

in the draft Design Law Treaty to a sufficient level.

2. RESULTS OF CONSULTATIONS WITH THE INTERESTED PARTIES AND

IMPACT ASSESSMENTS

Not applicable.

EN 2 EN

3. LEGAL ELEMENTS OF THE RECOMMENDATION

The Basic Proposal on the Design Law Treaty

The objective of the Design Law Treaty is to harmonise certain procedural aspects and

formalities of industrial design applications. For example, it deals with the different steps for

filing an application, the publication of applications, the grace period, the representation of

the design in the application, the description, and the obligation to record licences in the

intellectual property registers. However, it does not concern questions of substantive law (the

definition of a design, the conditions of validity, or the scope of protection).

The Design Law Treaty contains primarily procedural provisions on definitions (Article 1),

general principles (Article 1bis), scope of application (Article 2), content of design

applications (Article 3), representation (Article 4), rules for the according of a filing date

(Article 5), rules for the grace period for filing design application in the event of earlier

disclosure (Article 6), requirement to file the application in the name of the creator (Article 7),

amendments and divisions (Article 8), publication of the design (Article 9), communications

(Article 10), content of requests for renewal (Article 11), relief measures in respect of time

limits (Articles 12-13), correction or addition of priority claims (Article 14), requests for

recording a licence and effects of non-recording of a license (Article 15-17), indication of the

licensee (Article 18), recording change of ownership (Article 19), changes in names or

addresses (Article 20), correction of mistakes (Article 21), technical assistance to contracting

parties (Article 22), and the Regulations annexed to the Treaty (Article 23).

Furthermore, Article 3 of the Design Law Treaty would allow the contracting parties to

require applicants to disclose the origin or source of traditional cultural expressions,

traditional knowledge, or biological/genetic resources utilised or incorporated in the industrial

design. Although this is different in nature from the mandatory disclosure requirement

proposed in the GR instrument, which contracting parties would be required to introduce into

their domestic laws, it could still have disruptive effects on obtaining design protection in the

jurisdictions that choose to implement it.

The administrative provisions and final clauses contain the institutional framework that will

govern the Design Law Treaty. This includes the Assembly, where contracting parties will be

represented and they will deal with all matters concerning the maintenance and development

of the Treaty, among other tasks (Article 24), and the International Bureau of WIPO, which

will be required to perform the administrative tasks concerning the Treaty (Article 25).

Rules are also set out on revision of the Design Law Treaty (Article 26), eligibility to become

a party (Article 27), entry into force (Article 28), denunciation (Article 30), languages,

signature and depositary (Articles 31-32).

The Design Law Treaty will benefit creative industries and industrial designers, in particular,

by making the international registration of designs easier and more predictable. The disclosure

requirement however could be considered to be incoherent with procedural rules on industrial

design procedures.

EU competence

A preliminary assessment of the EU's competence needs to be carried out before negotiations

start on the Design Law Treaty text at the Diplomatic Conference. The preliminary

assessment does not affect the final assessment of the EU's competence that should be carried

out once the negotiating parties have agreed on the text. In this regard, Articles 3(1) and 3(2)

of the Treaty on the Functioning of the European Union (TFEU) are of relevance when

deciding on EU’s competence as regards the Design Law Treaty.

EN 3 EN

Under Article 3(1) TFEU, the EU has exclusive competence for matters falling within the

scope of the common commercial policy. International commitments concerning intellectual

property can fall within the common commercial policy if they display a specific link with

international trade in that they are: (i) essentially intended to promote, facilitate or govern

such trade; and (ii) have direct and immediate effects on it. To assess whether these

conditions are met, it is necessary to consider the purpose and content of the international

commitments.

The purpose of the Design Law Treaty is to harmonise industrial design application

procedures, therefore providing common rules for the sector. There is however no specific

provision in the draft text of the Design Law Treaty detailing its objective. It contributes to

legal certainty and consistency, and therefore benefits the industrial design system.

Harmonising the formal requirements and the grace period, based on which applicants can

obtain design protection contributes to the participation on an equal footing of the economic

operators trading across the globe. From these elements, it can be assumed that the main

objective of the Design Law Treaty is to improve the efficacy, transparency, consistency and

legal certainty of the industrial design system, hence promoting, facilitating and governing

international trade.

The content of the Design Law Treaty deals primarily with the formalities applicable to

design applications and does not contain substantive provisions (eligibility of designs for

protection, scope of protection of designs, etc.), apart from the grace period. Harmonisation of

formalities could be considered as affecting international trade. For instance, in case C-

389/151, the Court of Justice of the European Union held that setting-up a single registration

mechanism would result in the revised Lisbon Agreement on Appellations of Origin and

Geographical Indications to have the direct and immediate effect of altering the relevant

conditions between the EU and non-EU countries (see para 70). In addition, the Design Law

Treaty includes a substantive provision (Article 6): the harmonisation of the grace period (to

either 6 or 12 months). The length of the grace period has a direct effect on the eligibility of

protection of a design that has been disclosed before filing an application for design

protection. This provision of the Design Law Treaty could have direct and immediate effects

on design disputes arising in the context of international trade in goods eligible for design

protection.

Under Article 3(2) TFEU, the EU has exclusive competence to conclude an international

agreement in so far as it may affect common EU rules or alter their scope when the

commitments fall within an area that is already covered to a large extent by such rules

(without a need for the areas to fully coincide). An analysis carried out under Article 3(2)

TFEU must take into account: (i) the areas covered by EU law and the provisions of the draft

international agreement; (ii) their foreseeable future development; and (iii) the nature and

content of those rules and those provisions in determining if the international agreement is

capable of undermining the uniform and consistent application of EU rules and the proper

functioning of the system which they establish.

There are two pieces of EU legislation (and two legislative proposals) for designs, the

relevance of which should be assessed in the context of the Design Law Treaty.

Directive 98/71/EC on the legal protection of designs

Proposal for a Directive on the legal protection of designs 2022/0392(COD)

The Design Law Treaty applies to all industrial designs that can be registered under the law of

a contracting party (Article 2). It includes provisions governing the procedure for the

1 Judgment of 25 October 2017, C-389/15, EU:C:2017:798

EN 4 EN

application for and registration of designs, including the permitted requirements that may be

included in applications (Article 3), rules on filing dates (Article 5), rules on the grace period

(Article 6), time limits and relief measures (Article 12). It also includes specific provisions on

the reinstatement of rights (Article 13) and the correction of mistakes (Article 21). Some of

these provisions leave a degree of discretion to the contracting parties. For example, Article 3

(on applications) provides that “[a]ny Contracting Party may require that an application

contain some or all of the following indications or elements…” However, that discretion is

not absolute as Article 3(2) provides that “[n]o indication or element, other than those

referred to in paragraph (1) and in Article 10, may be required in respect of the application”.

It therefore sets an outer limit to the scope of the Contracting Party’s freedom to determine

their own procedural requirements. Conversely, some provisions allow contracting parties to

derogate from substantive obligations where granting the request would not be authorised

under domestic law (see for example Article 21 on the correction of mistakes).

Directive 98/71/EC (the “Directive”) harmonises certain aspects of the substantive design

laws of EU Member States. Article 6 of the Directive provides for a grace period to obtain

protection for previously disclosed designs – the same subject matter that Article 6 of the

Design Law Treaty governs.

The foreseeable future development of EU law also needs to be taken into account for the

analysis of competence to conclude the Design Law Treaty. The proposal for a Directive on

the legal protection of designs 2022/0392(COD) (the “Proposed Directive”) has been adopted

by the Commission on 28 November 2022 and is now subject to adoption by the European

Parliament and the Council in the ordinary legislative procedure in late 2024.

The Proposed Directive aims to harmonise design law not just from a substantive point of

view, but also as regards certain aspects of procedure and registration. It includes new

provisions on application requirements (Article 25), the representation of the design (Article

26), the date of filing (Article 28) and the deferment of publication (Article 30), being all

matters which are also regulated by the Design Law Treaty.

As to its objectives, Recital (10) of the Proposed Directive provides that it is “necessary to

approximate procedural rules in order to facilitate acquiring, administering and protecting

design rights in the Union. Therefore, certain principal procedural rules in the area of design

registration in the Member States and in the EU design system should be aligned. As regards

procedures under national law, it is sufficient to lay down general principles, leaving the

Member States free to establish more specific rules.”

As to the relationship between national procedures and EU law, Recital (3) of the Proposed

Directive explicitly acknowledges that “coexistence and balance of design protection systems

at national and Union level constitutes a cornerstone of the Union’s approach to intellectual

property protection.” Recital (9) provides that “it is necessary to extend the approximation of

laws achieved by Directive 98/71/EC to other aspects of substantive design law governing

designs protected through registration pursuant to Regulation (EC) No 6/2002.”

As to the manner in which the provisions are formulated, there is some variance between the

different obligations. In some respects, the Proposed Directive establishes mandatory

minimum requirements but leaves it open to the Member States to adopt additional measures.

For instance, Article 25 sets out minimum application requirements. Other provisions are

entirely optional. For example, Article 28(2) allows Member States to impose a fee on the

accordance of the date of filing (but does not render it mandatory). A third category of

provision combine a fixed rule with the right to charge fees (see for instance Article 25(2) on

filing). Indeed, several time limits are fixed explicitly in the Directive. A greater degree of

EN 5 EN

margin is left to Member States to determine national invalidity procedures, but such

procedures must nonetheless comply with certain minimum requirements (Article 31).

Council Regulation (EC) No 6/2002 on Community designs (CDR)

Proposal for a Regulation amending Council Regulation (EC) No 6/2002 on Community

designs and repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002

The CDR establishes an EU-wide system to obtain a Community design covered by unitary

protection. It also sets out the procedure to register Community designs with the European

Union Intellectual Property Office. All provisions of the Design Law Treaty have their

counterparts in this Regulation. This means that the commitments the EU undertakes when

concluding the Design Law Treaty fall within an area already covered by EU law.

Taking into account the foreseeable future development of EU law, the Proposal for a

Regulation amending Council Regulation (EC) No 6/2002 on Community designs and

repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002 (the “Proposed Regulation”) has been

adopted by the Commission on 28 November 2022 and is now subject to adoption by the

European Parliament and the Council in the ordinary legislative procedure in late 2024.

The Proposed Regulation aims to modernise and improve existing provisions and improve the

accessibility, efficiency and affordability of EU design protection. Provisions of the Design

Law Treaty also have their counterparts in the Proposed Regulation.

Assessment

The matters falling within the scope of the Design Law Treaty should be regarded as falling

under the exclusive competence of the Union.

Firstly, the matters regulated by the Design Law Treaty fall within an area which is already

regulated by Union law, as illustrated by the substantive scope of the CDR and the

harmonisation of the grace period for obtaining protection for previously disclosed designs in

Article 6 of the Directive.

Secondly, the same area is affected by the foreseeable future development of Union law, as

apparent from the Proposed Regulation and the Proposed Directive. Indeed, the Proposed

Directive reflects an explicit choice on the part of the Union legislature to regulate and

harmonise procedural requirements in the field of designs which had been left to the

discretion of the Member States in Directive 98/71/EC. Such substantial further

harmonisation pursued by the Proposed Directive will leave only a certain residual discretion

to the Member States as regards procedural matters.

Based on the provisions above, it must therefore be considered that concluding the Design

Law Treaty falls within the EU’s exclusive competence based on Articles 3(1) and 3(2)

TFEU.

EN 6 EN

Recommendation for a

COUNCIL DECISION

authorising the opening of negotiations on the Design Law Treaty

THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION,

Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular

Article 218(3) and (4) thereof,

Having regard to the Recommendation from the European Commission,

Whereas:

(1) Efforts to harmonise at international level certain procedural aspects regarding

industrial design applications have been ongoing under the auspices of the World

Intellectual Property Organization (WIPO) since 2005.

(2) As a result of these efforts, a Diplomatic Conference to conclude and adopt a Design

Law Treaty was convened in 2022 by the WIPO General Assembly to take place by

2024.

(3) The Diplomatic Conference to negotiate future provisions of the Design Law Treaty is

scheduled to take place between 11 and 22 November 2024.

(4) The objective of the Design Law Treaty is to harmonise certain industrial design

application procedures and formalities for the benefit of creative industries, industrial

designers, by way of making the international registration of designs easier and more

predictable.

(5) The Union should participate in the negotiations on the Design Law Treaty,

HAS ADOPTED THIS DECISION:

Article 1

The Commission is hereby authorised to open the negotiation for the Design Law Treaty in

the context of the World Intellectual Property Organization on behalf of the Union, in

consultation with the Intellectual Property Working Party (Special Committee).

Article 2

The negotiating directives are set out in the Annex to this Decision.

EN 7 EN

Article 3

This Decision is addressed to the Commission.

Done at Brussels,

For the Council

Charles Michel

The President

EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 6.6.2024

COM(2024) 232 final

ANNEX

ANNEX

to the

Recommendation for a Council Decision

authorising the opening of negotiations on the Design Law Treaty

EN 1 EN

ANNEX

DIRECTIVES FOR THE NEGOTIATION OF THE DESIGN LAW TREATY

(1) The Commission should open and conduct the negotiations at the Diplomatic Conference

to conclude and adopt a Design Law Treaty in 2024 with the objectives of:

– making the Design Law Treaty compatible with relevant EU legislation in industrial

design law, in particular Directive 98/71/EC on the legal protection of designs, the

proposal for a Directive on the legal protection of designs [2022/0392(COD)],

Regulation (EC) No 6/2002 of 12 December 2001 on Community designs, and the

proposal for a Regulation amending Council Regulation (EC) No 6/2002 on

Community designs and repealing Commission Regulation (EC) No 2246/2002; and,

– endeavouring to ensure that the Design Law Treaty does not expressly include the

requirement to disclose the origin or source of traditional knowledge or biological /

genetic resources utilised or incorporated in the industrial design in the list of

permitted content requirements of industrial design applications;

– endeavouring to ensure that if the final text of the Design Law Treaty refers to the

EU’s exclusive competence, the EU will be able to exercise, in the Assembly of the

contracting parties, the votes corresponding to all its Member States, without such

arrangement being subject to any additional condition that would affect the exercise

of its exclusive competence.

(2) The Commission should report regularly to the Council and to the European Parliament on

the progress of the negotiations and on any problems that may arise during the negotiations.

(3) These negotiating directives may be adapted in line with progress made during the

negotiations.

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 6.6.2024

COM(2024) 232 final

Soovitus:

NÕUKOGU OTSUS,

millega antakse luba alustada läbirääkimisi disainilahenduste õiguse lepingu üle

ET 1 ET

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) juurde on loodud kaubamärkide,

tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste alase õiguse alaline komitee, mis tegutseb

foorumina, kus arutada kaubamärke, tööstusdisainilahendusi ja geograafilisi tähiseid

reguleeriva õiguse järkjärgulise rahvusvahelise arengu käigus esilekerkivaid küsimusi, ning

hõlbustab selles valdkonnas koordineerimist ja annab suuniseid, sealhulgas riigisiseste

õigusaktide ja menetluste ühtlustamisel.

Esimesed ettepanekud disainilahenduste registreerimise rahvusvahelise ühtlustamise ja

lihtsustamise kohta esitati kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste

alase õiguse alalisele komiteele 2005. aastal.

Pärast 2009. aastal selliste teemade kindlakstegemist, milles osalejatel peaks olema sarnane

seisukoht, esitas kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste alase õiguse

alalise komitee sekretariaat komiteele 2010. aastal tööstusdisainilahendusi reguleerivaid

õigusnorme ja menetlusi käsitleva lepingu esimese eelnõu.

Ajalooliselt on Euroopa Liit (edaspidi „EL“ või „liit“) innukalt pooldanud disainilahenduste

reguleerimise ühtlustamist ja teinud üleskutseid kutsuda kokku diplomaatiline konverents, kus

võtta vastu disainilahenduste kaitset reguleerivate õigusnormide ühtlustamise leping (edaspidi

„disainilahenduste õiguse leping“), mis väljendaks kõigi WIPO liikmesriikide huve,

olenemata nende arengutasemest.

2022. aastal otsustas WIPO peaassamblee kutsuda kokku kaks diplomaatilist konverentsi, mis

peaksid toimuma enne 2024. aasta lõppu. Üks konverents intellektuaalomandit, geneetilisi

ressursse ja geneetiliste ressurssidega seotud põlisteadmisi käsitleva rahvusvahelise õigusakti

(edaspidi „geneetiliste ressursside õigusakt“) sõlmimiseks ning teine disainilahenduste õiguse

lepingu sõlmimiseks ja vastuvõtmiseks.

Diplomaatilise konverentsi ettevalmistamiseks ja selle korralduse kindlaksmääramiseks

otsustas WIPO peaassamblee kutsuda 2023. aasta teisel poolel kokku ettevalmistuskomitee.

Ettevalmistuskomitee arutas töökorra kavandit, mis esitatakse diplomaatilisele konverentsile

vastuvõtmiseks, konverentsil osalema kutsutud isikute nimekirja ja kutsete kavandeid ning

muid konverentsiga seotud korralduslikke küsimusi. Ettevalmistuskomitee on ühtlasi kiitnud

heaks disainilahenduste õiguse lepingu haldus- ja lõppsätete esialgse ettepaneku.

Ettevalmistuskomitee otsustas kutsuda ELi diplomaatilisele konverentsile eridelegatsioonina.

Lisaks andis WIPO peaassamblee kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste

tähiste alase õiguse alalisele komiteele korralduse kohtuda enne ettevalmistuskomitee

kokkukutsumist 2023. aasta teisel poolel erakorralisel istungil, et kõrvaldada

disainilahenduste õiguse lepingu eelnõus esinevad suuremad lüngad.

2. HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE

TULEMUSED

Ei kohaldata.

ET 2 ET

3. SOOVITUSE ÕIGUSLIK KÜLG

disainilahenduste õiguse lepingu esialgne ettepanek

disainilahenduste õiguse lepingu eesmärk on ühtlustada tööstusdisainilahenduste kaitse

taotluste esitamise menetluslikke aspekte ja vorminõudeid. Näiteks käsitletakse selles taotluse

esitamise eri etappe, taotluste avaldamist, uudsussoodustuse perioodi (the grace period),

tööstusdisainilahenduse kujutise esitamist, kirjeldust ja kohustust registreerida litsentsid

intellektuaalomandi registris. See ei puuduta aga materiaalõiguslikke küsimusi

(disainilahenduse määratlus, kaitse kehtivuse tingimused ja ulatus).

disainilahenduste õiguse leping sisaldab peamiselt menetlussätteid, mis puudutavad järgmisi

küsimusi: mõisted (artikkel 1), üldpõhimõtted (artikkel 1a), lepingu kohaldamisala (artikkel

2), disainilahenduse kaitse taotluse sisu (artikkel 3), esindajaid (artikkel 4), taotluse esitamise

kuupäeva määramine (artikkel 5), uudsussoodustuse periood taotluse esitamiseks

disainilahenduse varasema avalikustamise korral (artikkel 6), nõue esitada taotlus autori nimel

(artikkel 7), muudatused ja osadeks jagamine (artikkel 8), disainilahenduse avaldamine

(artikkel 9), teatised (artikkel 10), pikendamistaotluste sisu (artikkel 11), tähtaegadega seotud

leevendusmeetmed (artiklid 12–13), prioriteedinõuete parandamine ja täiendamine (artikkel

14), litsentsi registreerimise taotlused ja litsentsi registreerimata jätmise tagajärjed (artiklid

15–17), litsentsi äramärkimine (artikkel 18), omanikuvahetuse registreerimine (artikkel 19),

nimede ja aadresside muutmine (artikkel 20), vigade parandamine (artikkel 21), tehniline abi

lepinguosalistele (artikkel 22) ja lepingule lisatud eeskirjad (artikkel 23).

Lisaks võimaldaks disainilahenduste õiguse lepingu artikkel 3 lepinguosalistel nõuda, et

taotlejad avalikustaksid tööstusdisainilahenduses kasutatud või neisse lisatud traditsiooniliste

kultuuriliste väljendusvormide, põlisteadmiste ning bioloogiliste ja geneetiliste ressursside

päritolu või allika. Kuigi see erineb oma olemuselt geneetiliste ressursside õigusaktiga ette

nähtud kohustusliku avalikustamise nõudest, mille lepinguosalised peaksid oma riigisisestesse

õigusaktidesse üle võtma, võib see siiski häirida disainilahenduste kaitse saamist

jurisdiktsioonides, kus otsustatakse seda rakendada.

Haldus- ja lõppsätetega nähakse ette institutsiooniline raamistik disainilahenduste õiguse

lepingu haldamiseks. Muu hulgas on kavas luua assamblee, kus on esindatud lepinguosalised

ja kus tegeletakse muude ülesannete hulgas kõigi lepingu alalhoidmise ja arendamise

küsimustega (artikkel 24), ning WIPO rahvusvaheline büroo, kes hakkab täitma lepinguga

seotud haldusülesandeid (artikkel 25).

Samuti sisaldab eelnõu sätteid disainilahenduste õiguse lepingu läbivaatamise (artikkel 26),

lepinguosaliseks saamise õiguse (artikkel 27), jõustumise (artikkel 28), denonsseerimise

(artikkel 30) ning keelte, allkirjastamise ja hoiulevõtja (artiklid 31–32) kohta.

disainilahenduste õiguse lepinguga muudetakse disainilahenduste rahvusvaheline

registreerimine lihtsamaks ja prognoositavamaks, mis aitab edendada loomemajanduse ja

tööstusdisainerite huve. Avalikustamise nõuet võib aga siiski pidada tööstusdisainilahendusi

käsitlevate menetlusnormide sekka sobimatuks.

ELi pädevus

Enne, kui diplomaatilisel konverentsil algavad läbirääkimised disainilahenduste õiguse

lepingu teksti üle, tuleb teha ELi pädevuse esialgne hindamine. Esialgne hindamine ei mõjuta

ELi pädevusele antavat lõplikku hinnangut, mis tuleks anda pärast seda, kui läbirääkimiste

osapooled on teksti suhtes kokkuleppele jõudnud. disainilahenduste õiguse lepingu vallas ELi

pädevuse üle otsustamisel on asjakohane tugineda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3

lõigetele 1 ja 2.

ET 3 ET

ELi toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 kohaselt on ELil ainupädevus küsimustes, mis

kuuluvad ühise kaubanduspoliitika valdkonda. Intellektuaalomandit puudutavad

rahvusvahelised kohustused peaksid kuuluma ühise kaubanduspoliitika valda, kui neil on

konkreetne seos rahvusvahelise kaubandusega, mis peaks seisnema selles, et i) need on

peamiselt ette nähtud rahvusvahelise kaubanduse edendamiseks, hõlbustamiseks või

reguleerimiseks; ii) neil on rahvusvahelisele kaubandusele otsene ja vahetu mõju. Et hinnata,

kas need tingimused on täidetud, tuleb arvesse võtta rahvusvaheliste kohustuste eesmärki ja

sisu.

disainilahenduste õiguse lepingu eesmärk on näha ette asjaomase sektori jaoks ühtsed normid,

millega ühtlustada tööstusdisainilahenduste kaitse taotlemise menetlusi. disainilahenduste

õiguse lepingu eelnõu tekstis ei ole siiski konkreetset sätet, milles täpsustataks lepingu

eesmärki. Disainilahenduste õiguse leping aitab parandada tööstusdisainilahenduste süsteemi,

muutes seda õiguskindlamaks ja järjepidevamaks. Ühtlustatud vorminõuded ja

uudsussoodustuse tingimused, mille kohaselt saab taotleda disainilahenduste kaitset, aitavad

kaasa sellele, et ettevõtjad kõikjal maailmas saavad osaleda majandustegevuses võrdsetel

alustel. Nende elementide põhjal võib eeldada, et disainilahenduste õiguse lepingu peamine

eesmärk on parandada tööstusdisainilahenduste süsteemi tõhusust, läbipaistvust, järjepidevust

ja õiguskindlust, et edendada, hõlbustada ja reguleerida rahvusvahelist kaubandust.

disainilahenduste õiguse leping käsitleb peamiselt disainilahenduse kaitse taotluste suhtes

kohaldatavaid vorminõudeid ega sisalda peale uudsussoodustuse muid materiaalõiguslikke

sätteid (disainilahenduste kaitsekõlblikkus, kaitse ulatus vms). Vorminõuete ühtlustamist võib

pidada rahvusvahelist kaubandust mõjutavaks. Näiteks kohtuasjas C-389/151 võttis Euroopa

Liidu Kohus seisukoha, et ühtse registreerimismehhanismi loomise tagajärjel oleks

päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleval muudetud Lissaboni kokkuleppel otsene ja

vahetu mõju rahvusvahelisele kaubandusele, kuna see muudaks ELi ja kolmandate riikide

vahelise kaubavahetuse tingimusi (vt punkt 70). Lisaks sisaldab disainilahenduste õiguse

leping ühte materiaalõiguse sätet (artikkel 6): uudsussoodustuse perioodi ühtlustamine (6 või

12 kuud). Uudsussoodustus mõjutab vahetult enne disainilahenduse kaitse taotluse esitamist

avalikustatud disainilahenduse kaitsekõlblikkust. disainilahenduste õiguse lepingu sellel sättel

võib olla otsene ja vahetu mõju disainilahendusi käsitlevatele vaidlustele, mis tekivad

rahvusvahelise kaubavahetuse käigus, kui tegemist on disainilahenduste kaitse alla kuuluvate

kaupadega.

ELi toimimise lepingu artikli 3 lõike 2 kohaselt on liidul ainupädevus sõlmida rahvusvaheline

leping juhul, kui sõlmitav leping võib mõjutada liidu ühiseeskirju või muuta nende

reguleerimisala, eeldades et võetavad kohustused kuuluvad valdkonda, mis on liidu

ühiseeskirjadega juba suures osas kaetud (ilma et valdkonnad peaksid täielikult kattuma). ELi

toimimise lepingu artikli 3 lõike 2 alusel tehtavas analüüsis tuleb arvesse võtta järgmist: i)

ELi õigusega ja kõnealuse rahvusvahelise lepingu eelnõu sätetega hõlmatud valdkondi; ii)

nende prognoositavat edasist arengut; iii) nende õigusnormide ning sätete laadi ja sisu, et teha

kindlaks, kas rahvusvaheline leping võib kahjustada liidu õigusnormide ühetaolist ja

järjepidevat kohaldamist ning nendega kehtestatud süsteemi nõuetekohast toimimist.

Disainilahenduste kohta on kaks ELi õigusakti (ja kaks seadusandlikku ettepanekut), mille

asjakohasust tuleks disainilahenduste õiguse lepingu kontekstis hinnata.

1 Kohtuotsus, 25. oktoober 2017, C-389/15, EU:C:2017:798.

ET 4 ET

Direktiiv 98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta

Ettepanek: direktiiv disainilahenduste õiguskaitse kohta 2022/0392(COD)

disainilahenduste õiguse lepingut kohaldatakse kõigi tööstusdisainilahenduste suhtes, mida

saab lepinguosalise õiguse alusel registreerida (artikkel 2). See sisaldab sätteid, millega

reguleeritakse disainilahendusele kaitse taotlemise ja registreerimise korda, sealhulgas lubatud

nõudeid, mida võib kaitsetaotluse heakskiitmise suhtes esitada (artikkel 3), taotluse esitamise

kuupäeva määramise reegleid (artikkel 5), uudsussoodustuse reegleid (artikkel 6), tähtaegu ja

leevendusmeetmeid (artikkel 12). Samuti sisaldab see erisätteid õiguste taastamise (artikkel

13) ja vigade parandamise kohta (artikkel 21). Mõned neist sätetest jätavad lepinguosalistele

teatava kaalutlusõiguse. Näiteks artiklis 3 (kaitsetaotluste kohta) on sätestatud, et „[i]ga

lepinguosaline võib nõuda, et taotlus sisaldaks mõningaid või kõiki järgmisi märkeid või

elemente...“. See kaalutlusõigus ei ole siiski absoluutne, kuna artikli 3 lõikes 2 on sätestatud,

et „[t]aotluse juures ei või nõuda peale lõikes 1 ja artiklis 10 nimetatute muid märkeid ega

elemente“. Seega piirab see lepinguosalise vabadust kehtestada ise oma menetlusnõuded.

Mõned sätted võimaldavad seevastu lepinguosalistel teha erandeid materiaalõiguslikest

kohustustest, kui taotluse rahuldamine ei ole riigisisese õiguse alusel lubatud (vt näiteks

artikkel 21 vigade parandamise kohta).

Direktiiviga 98/71/EÜ (edaspidi „direktiiv“) on ühtlustatud ELi liikmesriikide

disainilahenduste kaitset käsitleva materiaalõiguse teatavaid aspekte. Direktiivi artiklis 6 on

ette nähtud uudsussoodustuse periood varem avalikustatud disainilahendustele kaitse

saamiseks – sedasama küsimust reguleerib ka disainilahenduste õiguse lepingu artikkel 6.

Disainilahenduste õiguse lepingu sõlmimise pädevuse analüüsimisel tuleb arvesse võtta ka

ELi õiguse prognoositavat tulevast arengut. Komisjon võttis disainilahenduste õiguskaitse

direktiivi ettepaneku 2022/0392(COD) (edaspidi „kavandatav direktiiv“) vastu 28. novembril

2022 ning nüüd tuleb Euroopa Parlamendil ja nõukogul see seadusandliku tavamenetluse teel

2024. aasta lõpuks vastu võtta.

Kavandatava direktiivi eesmärk on ühtlustada disainilahendusi reguleerivaid õigusnorme

mitte ainult materiaalõiguslikust seisukohast, vaid ka menetluste ja registreerimisprotsessi

teatavate aspektide suhtes. See sisaldab uusi sätteid, mis käsitlevad taotlusele esitatavaid

nõudeid (artikkel 25), disainilahenduse kujutist (artikkel 26), taotluse esitamise kuupäeva

(artikkel 28) ja avaldamise edasilükkamist (artikkel 30), mis on kõik küsimused, mida

reguleeritakse ka disainilahenduste õiguse lepingus.

Kavandatud direktiivi eesmärkide suhtes on põhjenduses 10 selgitatud, et vaja on „ühtlustada

menetluseeskirju, et hõlbustada liidus disainilahenduste õiguste omandamist, haldamist ja

kaitset. Seepärast tuleks teatavad peamised menetlusõiguse sätted, mis käsitlevad

disainilahenduse registreerimist liikmesriikides, ja ELi disainilahenduste süsteemi omavahel

vastavusse viia. Liikmesriikide õiguse alusel toimuvate menetluste puhul on piisav, kui

kehtestatakse üldpõhimõtted ja jäetakse liikmesriikidele võimalus kehtestada

üksikasjalikumad normid.“

Liikmesriikide ja ELi õiguses sätestatud menetluste omavaheliste suhete kohta on kavandatud

direktiivi põhjenduses 3 lausutud otsesõnu, et „disainilahenduste süsteemide paralleelne

olemasolu ja tasakaal liikmesriikide ja liidu tasandil on liidus intellektuaalomandi kaitse

nurgakivi“. Põhjenduses 9 on märgitud, et „õigusnormide ühtlustamist, mis on saavutatud

direktiiviga 98/71/EÜ“, on vaja „laiendada ka muudele disainilahendusi käsitlevate

materiaalõiguslike normide aspektidele, millega reguleeritakse registreerimise kaudu kaitstud

disainilahendusi vastavalt määrusele (EÜ) nr 6/2002“

ET 5 ET

Sõnastuse poolest on sätestatud kohustused mõnevõrra erinevad. Mõnel puhul kehtestatakse

kavandatava direktiiviga kohustuslikud miinimumnõuded, kuid jäetakse liikmesriikidele

võimalus võtta täiendavaid meetmeid. Näiteks on artiklis 25 sätestatud taotlusele esitatavad

miinimumnõuded. Teised sätted on täiesti vabatahtlikud. Näiteks võimaldab artikli 28 lõige 2

liikmesriikidel nõuda taotluse esitamise kuupäeva määramise eest lõivu (kuid ei muuda seda

kohustuslikuks). Kolmandat liiki sätete puhul käib kindla reegliga kaasas tasu võtmise õigus

(vt näiteks artikli 25 lõige 2 taotluse esitamise kohta). Nii on direktiivis selgelt sätestatud mitu

tähtaega. Suurem kaalutlusruum jäetakse liikmesriikidele riigisiseste disainilahenduse õiguse

kehtetuks tunnistamise menetluste kehtestamisel, kuid sellised menetlused peavad siiski

vastama teatavatele miinimumnõuetele (artikkel 31).

Nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta

Ettepanek: määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse

disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr

2246/2002

Disainilahenduste määrusega loodi kogu ELi hõlmav süsteem, mis võimaldab saada ühenduse

disainilahendusele ühtse kaitse. Samuti on selles sätestatud menetlus ühenduse

disainilahenduse registreerimiseks Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis.

disainilahenduste õiguse lepingu kõik sätted vastavad disainilahenduste määruse asjaomastele

sätetele. See tähendab, et kohustused, mille EL võtab disainilahenduste õiguse lepingu

sõlmimisel, kuuluvad valdkonda, mis on juba ELi õigusega hõlmatud.

Võttes arvesse ELi õiguse ettenähtavat arengut, võttis komisjon 28. novembril 2022 vastu

määruse ettepaneku, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse

disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002

(edaspidi „kavandatav määrus“), mille Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid seadusandliku

tavamenetluse käigus 2024. aasta lõpus vastu võtma.

Kavandatava määruse eesmärk on ajakohastada ja parandada kehtivaid sätteid ning parandada

ELi disainilahenduste kaitse kättesaadavust, tõhusust ja taskukohasust. disainilahenduste

õiguse lepingu kõik sätted vastavad ka kavandatud määruse asjaomastele sätetele.

Hinnang

disainilahenduste õiguse lepingu reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi tuleks pidada liidu

ainupädevusse kuuluvaks.

Esiteks kuuluvad disainilahenduste õiguse lepinguga reguleeritud küsimused valdkonda, mis

on juba reguleeritud liidu õigusega, nagu näitab disainilahenduste määruse materiaalõiguslik

kohaldamisala ja varem avalikustatud disainilahendustele kaitse saamiseks ette nähtud

uudsussoodustuse perioodi ühtlustamine, mis on sätestatud direktiivi artiklis 6.

Teiseks mõjutab sama valdkonda liidu õiguse ettenähtav areng edaspidi, nagu nähtub

kavandatava määruse ja kavandatava direktiivi ettepanekust. Direktiivi ettepanek kajastab

tõepoolest liidu seadusandja sõnaselget valikut reguleerida ja ühtlustada disainilahenduste

valdkonna menetlusnõudeid, mis on jäetud direktiiviga 98/71/EÜ liikmesriikide otsustada.

Direktiivi ettepanekuga taotletav nõuete oluline täiendav ühtlustamine jätab liikmesriikidele

menetluslikes küsimustes vaid piiratud kaalutlusruumi.

Eespool esitatud sätetele tuginedes tuleb seega asuda seisukohale, et disainilahenduste õiguse

lepingu sõlmimine kuulub Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõigete 1 ja 2 alusel liidu

ainupädevusse.

ET 6 ET

Soovitus:

NÕUKOGU OTSUS,

millega antakse luba alustada läbirääkimisi disainilahenduste õiguse lepingu üle

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 218 lõikeid 3 ja 4,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni soovitust,

ning arvestades järgmist:

(1) Alates 2005. aastast on Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO)

egiidi all tehtud jõupingutusi tööstusdisainilahenduste kaitse taotluste teatavate

menetluslike aspektide ühtlustamiseks rahvusvahelisel tasandil.

(2) Nende jõupingutuste tulemusena kutsus WIPO peaassamblee 2022. aastal kokku 2024.

aastaks diplomaatilise konverentsi, et sõlmida ja võtta vastu disainilahenduste kaitset

reguleerivate õigusnormide ühtlustamist käsitlev leping (edaspidi „disainilahenduste

õiguse leping“).

(3) Diplomaatiline konverents, millel pidada läbirääkimisi disainilahenduste õiguse

lepingu tulevaste sätete üle, on kavas korraldada 11.–22. novembril 2024.

(4) disainilahenduste õiguse lepingu eesmärk on ühtlustada tööstusdisainilahenduste

kaitse taotlemise teatavaid menetlusi ja vorminõudeid, muutes disainilahenduste

rahvusvahelise registreerimise lihtsamaks ja prognoositavamaks, mis aitab edendada

loomemajanduse ja tööstusdisainerite huve.

(5) Liit peaks osalema disainilahenduste õiguse lepingu üle peetavatel läbirääkimistel,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Komisjonile antakse luba alustada Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni raames

liidu nimel läbirääkimisi disainilahenduste kaitset reguleerivate õigusnormide ühtlustamist

käsitleva lepingu üle, konsulteerides intellektuaalomandi töörühmaga (erikomitee).

Artikkel 2

Läbirääkimisjuhised on esitatud käesoleva otsuse lisas.

ET 7 ET

Artikkel 3

Käesolev otsus on adresseeritud komisjonile.

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja Charles Michel

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 6.6.2024

COM(2024) 232 final

ANNEX

LISA

järgmise dokumendi juurde:

Soovitus: NÕUKOGU OTSUS,

millega antakse luba alustada läbirääkimisi disainilahenduste õiguse lepingu üle

ET 1 ET

LISA

JUHISED LÄBIRÄÄKIMISTE PIDAMISEKS DISAINILAHENDUSTE ÕIGUSE

LEPINGU ÜLE

(1) Komisjon peaks alustama ja pidama diplomaatilisel konverentsil läbirääkimisi, et sõlmida

ja võtta 2024. aastal vastu disainilahenduste kaitset reguleerivate õigusnormide ühtlustamise

leping (edaspidi „disainilahenduste õiguste leping“). Läbirääkimistel tuleb silmas pidada

järgmisi eesmärke:

– disainilahenduste õiguse leping tuleb viia kooskõlla ELi asjakohaste

tööstusdisainilahendusi käsitlevate õigusaktidega, eelkõige direktiiviga 98/71/EÜ

disainilahenduste õiguskaitse kohta, ettepanekuga võtta vastu direktiiv

disainilahenduste õiguskaitse kohta [2022/0392(COD)], 12. detsembri 2001. aasta

määrusega (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ning ettepanekuga võtta

vastu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse

disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr

2246/2002;

– tuleb püüda tagada, et disainilahenduste õiguse lepingus ei sätestataks

tööstusdisainilahenduste registreerimise taotluse puhul lubatud nõuete loendis

sõnaselgelt nõuet avalikustada tööstusdisainilahenduses kasutatud või neisse lisatud

põlisteadmiste või bioloogiliste ja geneetiliste ressursside päritolu või allikas;

– tuleb püüda tagada, et kui disainilahenduste õiguse lepingu lõplik tekst viitab ELi

ainupädevusse kuuluvale valdkonnale, saaks Euroopa Liit osaliste assambleel

kasutada kõigi tema liikmesriikide hääli, ilma et sellise korra suhtes kohaldataks

selliseid lisatingimusi, mis mõjutaksid liidu ainupädevuse teostamist.

(2) Komisjon peaks andma nõukogule ja Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru

läbirääkimiste edenemisest ja ka läbirääkimiste käigus ette tulevatest probleemidest.

(3) Käesolevaid läbirääkimisjuhiseid võidakse kohandada vastavalt läbirääkimiste käigus

tehtud edusammudele.

    Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Justiitsministeerium /  / ; Riigikantselei /  / 2-5/24-01058

Resolutsiooni teema: Disainilahenduste õiguse lepingu läbirääkimised

Adressaat: Justiitsministeerium Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli: - Soovitus: NÕUKOGU OTSUS, millega antakse luba alustada läbirääkimisi disainilahenduste õiguse lepingu üle, COM(2024) 232.

EISi toimiku nr: 24-0250

Tähtaeg: 09.09.2024

Adressaat: Kultuuriministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Välisministeerium Ülesanne: Palun esitada oma sisend Justiitsministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).

Tähtaeg: 26.08.2024

Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 19.09.2024 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (11.09.2024) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 09.09.2024.

Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Kinnitamise kuupäev: 27.06.2024 Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme [email protected], 693 5201      

.

25.06.2024

Soovitus: NÕUKOGU OTSUS, millega antakse luba alustada läbirääkimisi disainilahenduste õiguse

lepingu üle, COM(2024) 232

Otsuse ettepanek koordinatsioonikogule

Kujundada seisukoht

Kaasvastutaja sisendi tähtpäev 26.08.2024

KOKi esitamise tähtpäev 11.09.2024

VV esitamise tähtpäev 19.09.2024

Peavastutav ministeerium: JM

Kaasvastutavad ministeeriumid: MKM, KUM, VM

Seisukoha valitsusse toomise alus ja põhjendus

Algatuse vastuvõtmisega kaasneks oluline majanduslik või sotsiaalne mõju (RKKTS § 152¹ lg 1 p 2);

Sisukokkuvõte

Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) peaassamblee otsustas 2022. a kokku kutsuda diplomaatilise konverentsi enne 2024. aasta lõppu (hetkeseisuga plaanis 11.-22. novembril) disainilahenduste õiguse lepingu sõlmimiseks ja vastuvõtmiseks.

Disainilahenduste õiguse lepingu eesmärk on ühtlustada tööstusdisainilahenduste kaitse taotluste esitamise menetluslikke aspekte ja vorminõudeid. Näiteks käsitletakse selles taotluse esitamise eri etappe, taotluste avaldamist, uudsussoodustuse perioodi (the grace period), tööstusdisainilahenduse kujutise esitamist, kirjeldust ja kohustust registreerida litsentsid intellektuaalomandi registris. See ei puuduta materiaalõiguslikke küsimusi nagu disainilahenduse mõiste, kaitse kehtivuse tingimused ja ulatus.

Euroopa Komisjoni esialgse analüüsi põhjal tuleks disainilahenduste õiguse lepingu reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi pidada liidu ainupädevusse kuuluvaks. Seda põhjusel, et tulevase lepinguga reguleeritud küsimused kuuluvad valdkonda, mis on juba reguleeritud liidu õigusega: direktiiv

98/71/EÜ disainilahenduste õiguskaitse kohta ja direktiivi eelnõu disainilahenduste õiguskaitse kohta 2022/0392(COD) ning nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja määruse eelnõu, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002.

Kas EL algatus reguleerib karistusi või haldustrahve? Ei

Kas nähakse ette uue asutuse loomine (järelevalvelised või muud asutused)? Ei

Kas lahenduse rakendamine vajab IT-arendusi? Ei

Eesmärgid

Tööstusdisainilahenduste registreerimise korralduse ühtlustamine rahvusvahelisel tasandil läbi Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO), et saavutada tööstusdisainilahenduste süsteemi suurem tõhusus, läbipaistvus, järjepidevus ja õiguskindluja seeläbi edendada ning hõlbustada rahvusvahelist kaubandust.

Mõju ja sihtrühm

Mõju valdkonnad

Kultuur: loovisikud (disainerid)

Ettevõtlus: ettevõtted sh VKEd ja mikroettevõtted, kelle tegevuses on oluline ligipääs disainilahenduste registreerimisele ja sellega saavutatav õiguskaitse

Kaasamine

Kaasata kõik asjasse puutuvad partnerid ja huvigrupid sh Eesti Disainerite Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.

2