Arvamus

RIIGIPROKURATUUR

Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee

Registrikood 70000906

Lp Madis Timpson

Justiitsministeerium

Suur-Ameerika 1

10122 Tallinn

Teie: 21.05.2024 nr 8-1/4357-1

Meie: 25.06.2024 nr RP-1-6/24/1041

Arvamus kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise

konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõule

Lugupeetud justiitsminister

Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest anda arvamus kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma

sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõule.

Konventsiooniga ühinemine võimaldab Eestil koostöös teiste osalisriikidega tõhusamalt

võidelda kadunuks jääma sundimise kui tõsise kuriteoga ning abistada selle kuriteo võimalikke

ohvreid, tagades neile õiguse heastamisele ja õiguskaitsele.

Prokuratuur tervitab eelnõud, mille eesmärk on konventsiooniga ühineda ja millega Eesti

avaldab valmisolekut kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva

rahvusvahelise konventsiooniga võetavate kohustuste täitmiseks.

Prokuratuur juhib tähelepanu järgmistele eelnõu seletuskirjast tõusetuvatele murekohtadele.

Esiteks viidatakse konventsiooni artikli 8 lõike 2 juures kuriteo ohvrile kuriteoga tekitatud

kahju heastamisega seonduvalt KrMS § 2031 lg-s 1 sätestatud alustele. Prokuratuur märgib, et

KrMS § 203¹ lg 1 on kõnealustest KarS-i koosseisudest1 kohaldatav ainult KarS § 136 lg 1 ja

lg 2 puhul, sest KarS §-des 89 ja 135 sätestatud kuriteod on esimese astme kuriteod. Lisaks

eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2031 lg 1 alusel avaliku menetlushuvi

puudumist, kuid taoliste kuritegude korral on avalik menetlushuvi tõenäoliselt olemas. Seega

ei pea prokuratuur tegelikkuses võimalikuks kirjeldatud olukorras KrMS § 203¹ kohaldada.

Teiseks on konventsiooni artikli 10 lõike 1 juures välja toodud, et prokuratuur võib määrusega

lõpetada kriminaalmenetluse, kui on tehtud otsus oletatava kurjategija välisriigile väljaandmise

kohta. Prokuratuur juhib tähelepanu asjaolule, et sellist kriminaalmenetlust välistavat asjaolu ei

1 Seletuskirja kohaselt on kadunuks jääma sundimist võimalik kvalifitseerida karistusseadustikus juba

olemasolevate sätete alla, s.o KarS § 89, § 135 või § 136 järgi.

RIIGIPROKURATUUR

Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee

Registrikood 70000906

ole KrMS § 199 lg-s 1 loetletud, seega jääb selgusetuks, kuidas on sellisele seisukohale jõutud.

Samuti peab prokuratuur vajalikuks lisada selgituse KrMS 19. peatüki 2. jao kohta, kus on

muuhulgas reguleeritud ka väljaandmisvahistamine (KrMS § 447).

Kolmandaks on konventsiooni artikli 13 lõike 1 juures mainitud, et 27.07.1997 Eesti suhtes

jõustunud väljaandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli 21 artikli 1 punkti a tähenduses

ei loeta poliitiliseks kuriteoks inimsusvastaseid kuritegusid, kuid eelmainitud erand kehtib vaid

siis, kui tegu on kvalifitseeritav KarS § 89 järgi ning KarS § 135 ja § 136 puhul nimetatud erand

ei kohaldu. Täiendavalt ei ole seletuskirjas analüüsitud, mida teha olukorras, kui teine pool ei

ole väljaandmise Euroopa konventsiooniga liitunud ja väljaandmine toimub vastastikuse

tunnustamise alusel, kus ei kehti inimsusevastaste kuritegude erand. Prokuratuuri hinnangul ei

saa teha järeldust, et Eesti õiguses ei ole kadunuks jääma sundimine käsitletav poliitilise

kuriteona.

Neljandaks on konventsiooni artikli 13 lõike 2 juures märgitud, et Eestil ei ole praegu

konventsiooni osalisriikidega sõlmitud väljaandmislepinguid. Prokuratuur peab oluliseks

mainida, et Ukraina on konventsiooni osalisriik alates 2015. aastast ning Eesti ja Ukraina vahel

on sõlmitud leping „Eesti Vabariigi ja Ukraina leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning

kriminaalasjades“, mis sisaldab ka väljaandmise sätteid. Ka on konventsiooni osalisriik alates

2013. aastast Leedu ning Eesti ja Leedu vahel on sõlmitud leping „Eesti Vabariigi, Leedu

Vabariigi ja Läti Vabariigi õigusabi ja õigussuhete leping“, mis sisaldab samuti väljaandmise

sätteid.2 Täiendavalt jääb selgusetuks, kas väljaandmise all mõeldakse ka Euroopa Liidu

riikidega kehtivat loovutamise regulatsiooni. Lisaks vajab täpsustamist, et Euroopa

vahistamismääruse puhul on kuritegude loetelus inimrööv, ebaseaduslik vabaduse võtmine ja

pantvangi võtmine.

Viiendaks on konventsiooni artikli 13 lõike 3 juures jõutud ebaloogilise järelduseni, et

väljaandmine on reguleeritud KrMS-is ja puudub vastuolu kohustusega lisada kadunuks jääma

sundimise kuritegu tulevikus sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse. Prokuratuur on

seisukohal, et nimetatud järeldust ei saa KrMS-i põhjal teha. KrMS § 433 lg-st 2 tulenevalt

lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös 19. peatüki sätetest, kui Eesti

Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti. Sellest tingitult võiks kahepoolse lepinguga alati erinevalt

kokku leppida ja lähtuda tuleks vastavast kokkuleppest.

Kuuendaks on konventsiooni artikli 14 lõike 1 juures analüüsitud ainult abistamistaotlusi, kuid

kuna tihedam rahvusvaheline koostöö toimub Euroopa uurimismääruste alusel, tuleks välja tuua

ka Euroopa uurimismäärusi puudutavaid sätteid, s.o KrMS § 489³⁷ jj. Lisaks on seletuskirjas

mainitud, et Riigiprokuratuur kontrollib omakorda taotluse täitmise lubatavust ja võimalikkust

ning edastab selle täitmiseks pädevale õigusasutusele (KrMS § 462 lg 2). Prokuratuur märgib,

et KrMS § 462 lg-s 2 on kirjas, et Riigiprokuratuur kontrollib lubatavust ja võimalikkust ning

2 Vt https://indicators.ohchr.org/.

RIIGIPROKURATUUR

Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee

Registrikood 70000906

täidab abistamistaotluse või edastab selle täitmiseks pädevale õigusasutusele, mis tähendab, et

Riigiprokuratuur valib kahe alternatiivi vahel, mitte ei saada alati taotlust täitmiseks pädevale

õigusasutusele. Samuti tuleks prokuratuuri hinnangul artikli 14 lõiget 1 analüüsida laiemalt kui

ainult KrMS-i sätete valguses, sest KrMS § 433 lg 2 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises

kriminaalmenetlusalases koostöös KrMS-i sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa

Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud

teisiti.

Seitsmendaks on konventsiooni artikli 17 lõike 1 juures märgitud, et vabaduse võtmisel on kolm

erinevat vormi, kuid tegelikult on teemat võimalik käsitleda tunduvalt põhjalikumalt ja välja

tuleks tuua kõik PS §-s 20 nimetatud alused (näiteks puudub sundtoomise ja sundravi analüüs).

Täiendavalt on vahistamist nimetatud ka arreteerimiseks, kuid kuna KrMS-is puudub mõiste

„arreteerimine“, ei ole prokuratuuri hinnangul mõistlik sellist mõistet kasutada. Samuti tuleks

eraldi välja tuua loovutamisvahistamine ja väljaandmisvahistamine, sest nende õiguslikud

alused on tavalisest vahistamisest erinevad. Seletuskirjas on mainitud ka vangistust ehk

vabadusekaotuslikku karistust, mille põhjal jääb mulje, et arestiga ei ole arvestatud.

Kaheksandaks on konventsiooni artikli 18 lõike 1 juures valesti kajastatud KrMS §-i 408¹,

kuivõrd nimetatud paragrahv sätestab, et avaldatakse jõustunud kohtuotsus ja jõustunud

kohtumäärus, millega menetlus lõpetatakse. Ka ei ole laiemalt analüüsitud, kuidas on lähedastel

võimalik saada infot vabaduse kaotanud isikute osas. Prokuratuur on seisukohal, et analüüsida

tuleks kõiki PS §-st 20 tulenevaid vabaduse kaotamise võimalusi ja mitte ainult süüdimõistvat

kohtuotsust.

Üheksandaks on konventsiooni artiklite 31 ja 32 sisuks avalduste tegemine vastavale

komisjonile pädevuse andmiseks. Seletuskirja kohaselt ei peaks Eesti kohe konventsiooniga

liitumisel avaldusi tegema, sest avaldusi võib teha hiljem igal ajal. Prokuratuur ei pea taolist

põhjendust piisavaks, et avaldused tegemata jätta.

Prokuratuur toetab kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva

rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõud ja sellega kaitse tagamist kõigi

isikute kadunuks jääma sundimise eest.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Andres Parmas

riigi peaprokurör