Justiitsministeerium
Teie: 21.05.2024 nr 10-4/4356-1
Vastused arvamuse küsimisele uue tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise valikute kohta
Esitame omapoolsed ettepanekud uue tarbijakrediididirektiivi (edaspidi direktiivi) ülevõtmisega seonduvate küsimuste kohta.
I osa (direktiivis jäetud valikukohad)
Kohaldamisala (art 2)
Me ei näe vajadust piirata neid juhtumeid, kus kehtiva direktiivi ülevõtmisel võlaõigusseadusesse on direktiivi kohaldamisala laiendatud.
Leiame siiski, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon ei peaks kohalduma tasuta tasumise edasilükkamise juhtudele direktiivi artiklis 2(2)(h) toodud eeldustel. Piiratud tasud maksetega hilinemise korral peaksid sellistel juhtudel piirduma VÕS § 1132 ette nähtud võla sissenõudmiskuludega, seadusjärgse viivisega ning välistatud peaks olema leppetrahvi kokkuleppimise võimalus (vrd. VÕS § 415 lg 1).
Direktiivi artikli 2 lõikes 7 ette nähtud võimalust mõningate lepingute puhul tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisala piirata tuleks kasutada kohaldamaks piiratud arvu sätteid krediidilepingute suhtes, mis käsitlevad tasumise edasilükkamist või tagasimaksmise meetodeid juhul, kui tarbijal on esialgse krediidilepingu puhul tekkinud või tõenäoliselt tekib makseviivitus, mh võimaldada mitte kohaldada krediidivõimelisuse hindamist, kui: a) selline kokkulepe aitaks tõenäoliselt vältida tarbija makseviivitusega seotud kohtumenetlust; b) tarbijale ei kohaldata sellise kokkuleppe sõlmimisel esialgse krediidilepinguga võrreldes halvemaid tingimusi. Vastava erandi kehtestamine tõstaks meie hinnangul tarbijate kaitstuse taset, kuna võimaldaks tarbijatel vältida kohtumenetlust, samas nende makseviivitusega seonduvat olukorda mitte halvemaks muutes.
Direktiivi artiklis 2 lõikes 8 nimetatud võimalust tuleks kasutada ainult punktides b) nimetatud krediidilepingutele, st krediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja muude tasudeta.
Reklaam (art 7, 8)
Reklaamiga seonduvat regulatsiooni võiks täpsustada selliselt, et ühtsed reeglid kehtiksid nii tele- ja raadioprogrammis esitatavale reklaamile kui ka sellisele reklaamile, mida esitatakse muudes kanalites. Meie hinnangul ei ole põhjendatud erineva regulatsiooni kehtestamine lähtuvalt reklaami edastamise kanalist. Reklaami piirangute leevendamist vajalikuks pidada ei saa.
Piisavad selgitused (art 12)
Leiame, et selgituste andmise viisi ja ulatuse täpsustamine on vajalik. Ennekõike tuleks seaduses ette näha, et tarbijal on õigus nõustamisele inimese poolt (st et selgituste saamise õigus ei saa piirduda nt ainult krediidiandja pakutava juturobotiga „vestlemise“ võimalusega). Samuti peaks krediidiandja olema kohustatud informeerima tarbijaid, et neil on õigus pakutava krediidi kohta selgitusi küsida. Viimaks tuleks täpsustada, et tõendmiskoormis selgituste andmise osas lasub krediidiandjal, nagu on leidnud ka Euroopa Kohus kohtuasjas C-449/13 CA Consumer Finance SA v Ingrid Bakkaus.
Krediidivõimelisuse hindamine (art 18)
Me ei näe vajadust VÕS-s sätestatud krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ulatust oluliselt täpsustada. Riigikohus on mh seda kohustust oma otsuses 2-21-13098 piisavalt selgitanud ja sisustanud. Krediidiandjal peaks tarbija krediidivõimelisuse hindamisel olema kohustus kontrollida asjakohaseid andmebaase, kuid me ei pea vajalikuks konkreetsete andmebaaside nimetamist seaduse tasandil, sest asjakohased andmebaasid võivad krediiditoodete puhul erineda ning samuti diskussioonid positiivse krediidiregistri loomise ja tähenduse kohta alles kestavad.
Seotud krediidilepingud (art 27)
Teeme ettepaneku kehtivat VÕS § 414 lg-t 3 mõnevõrra modifitseerida. Praegu saab müügilepingu rikkumise korral tarbija kasutada krediidiandja vastu üksnes kaht õiguskaitsevahendit: kohustuse täitmisest keeldumist ja lepingust taganemist. Teeme ettepaneku laiendada õiguskaitsevahendite kasutamise võimalust ja hõlmata sättesse kõik õiguskaitsevahendid. Nii saaks tarbija nt kasutada laenuandja suhtes ka tal müüja suhtes eksisteerivat kahju hüvitamise nõuet: ta saaks vastava nõude võlgnetava krediidi tagasimaksmise nõudega vastavas ulatuses tasaarvestada.
Tähtajatud krediidilepingud (art 28)
Toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist VÕS §-des 4141 ja 4142.
Äritegevusele esitatavad nõuded (art 32)
Peame sobivaks KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist lähtumist ka muude tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud.
Võlgnevused ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed (art 35)
Restruktureerimismeetmete regulatsiooni osas esitame järgmised tähelepanekud. Ennekõike peab esinema asjakohane restruktureerimise juhtum ning restruktureerimine peab art 35 lg 1 kohaselt aset leidma mõistlikul viisil. Seega on enne restruktureerimise meetmete kasutamise küsimust oluline hinnata, millisel juhul on tegemist direktiivi sõnastuse kohase „asjakohase juhtumiga“. Direktiiv seda ei defineeri. Vastavalt direktiivi põhjenduspunktile 79 tuleb otsustamaks, kas on asjakohane rakendada makseraskute tõttu restruktureerimise meetmeid või kas nende korduv pakkumine on põhjendatud, arvestada tarbija konkreetseid asjaolusid, nagu tarbija huvid ja õigused, tema suutlikkus krediiti tagasi maksta ning tema mõistlikud vajadused elamiskulude katmiseks. Neid asjaolusid peab hindama krediidiandja ning samuti on tema kohustuseks piirata tarbijale makseviivitusest tulenevaid kulusid.
Asjakohaste meetmete kasutamise küsimus kerkib alles seejärel, kui krediidiandja on hinnanud konkreetse makseviivituse juhtumi asjakohaseks. Selle hindamise käigus peavad krediidiandjale teatavaks saama tarbija võlgnevusega seonduvad asjaolud. Nende pinnalt on krediidiandjal võimalik kujundada otsus konkreetsete meetmete kasutamise osas. Seega ei ole meie hinnangul võimalik seaduse tasandil üheselt otsustada, milliseid meetmeid krediidiandjad peaksid kohaldama ja milliseid mitte. Kõik direktiivi art 35 lg-s 1 nimetatud meetmed võivad konkreetsetel juhtudel olla asjakohased ning seega ei peaks meie hinnangul välistama neist ühtegi. Kõige väiksema mõjuga Eesti tarbijatele on väärtuse konverteerimine, kuna valdavalt antakse tarbijakrediiti Eesti tarbijatele eurodes ning samas vääringus liiguvad ka tarbijate rahavood.
Restruktureerimismeetmete kasutuselevõtu eesmärk peaks olema alati krediidi tagasimaksmiseks jätkusuutliku olukorra tekitamine. Paraku ei pruugi ühe või teise meetme kasutamine ilma konkreetse krediidisaaja olukorda hindamata seda eesmärki teenida. Näiteks, kui krediidiandja pikendab (korduvalt) lepingu kehtivust, ent ei hinda maksetega hilinemise tekkepõhjusi. Ka ei ole reeglina kasu ühe meetme kasutamisest, vaid kombineerida tuleks lühiajalise ja pikaajalise mõjuga meetmeid, mida on direktiivi artiklis 35 lg-s 1 loetletud.
Meie hinnangul ei tuleks kasutada direktiiviga pakutud võimalust elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute puhul jätta regulatsioon paindlikumaks, lähtudes direktiivis 2012/2167 sätestatud regulatsioonist.
Läbirääkimiste võimaluse pakkumise kohustuse rikkumise korral ei näe me sisulist vajadust vastava kohustuse täitmata jätmise korral ette näha ülesütlemise tühisust. Selle põhjuseks on asjaolu, et krediidiandja sisulist valmidust läbirääkimisteks ei ole võimalik kontrollida ning avalduse tühisuse vältimiseks piisab krediidiandjal vaid lisada ülesütlemise avaldusse lause läbirääkimiste võimaluse pakkumise kohta.
Meie hinnangul võiks võimaldada tarbijale krediidiandja poolt tarbijakrediidilepingu ülesütlemist tagasi pöörata kahe nädala jooksul pärast ülesütlemisteate saamist, tasudes tekkinud võlgnevuse. Selline võimalus võiks olla tarbijal vaid üks kord kogu laenulepingu kestvuse jooksul.
Tarbija makseviivituse korral tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise eeldusena võiks seadus ette näha, et võlgnetav summa ei tohi olla laenusumma ja laenulepingu kestvusega võrreldes ebaproportsionaalselt väike/vähetähtis. Vastavat põhimõtet on rõhutanud ka Euroopa Kohus otsuses C-415/11 Aziz, leides, et „eelkõige peab kõigepealt pikaajalistes lepingutes sisalduva ennetähtaegse ülesütlemise tingimuse osas võlgniku rikkumise korral konkreetsel piiratud ajavahemikul eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas kaupleja võimalus nõuda kogu laenu tagasimaksmist sõltub tarbija poolt mingi sellise kohustuse täitmata jätmisest, mis on oluline lepinguline kohustus; kas selline võimalus on ette nähtud juhtudel, mil täitmata jätmine on piisavalt tõsine võrreldes laenulepingu kestuse ja summaga /.../.“
Viivis ja muud tasud
Me ei pea vajalikuks kehtiva regulatsiooni muutmist seoses tarbijalt nõutavate tasudega.
Samuti ei pea me vajalikuks kehtiva viivise regulatsiooni muutmist. Küll aga võiks kaaluda, kas seaduses selgelt sätestada Riigikohtu praktikas juurdunud seisukoht, mille kohaselt saab kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni nõuda intressi, pärast seda aga ainult viivist (vt RKTKo 3-2-1-141-12). Täna on vastav regulatsioon võlaõigusseaduse § 416 lg-s 3 (vt ka lg 1 sõnastust) selles küsimuses mõnevõrra ebaselge ning kohaldub üksnes juhtudel, kui krediidileping on üles öeldud.
Meie hinnangul piisab tarbijakrediidilepingute puhul viivitamisest tingitud kahju hüvitamise osas VÕS 1132 ja 416 lg 3 sisalduvatest piirangutest ning täiendavate piirangute kehtestamiseks vajadus puudub.
Toetame krediidituru uuringus tehtud ettepanekut laiendada ka täitemenetlusele (TMS § 56 lg 2) põhimõtet, et tarbija tasutud või temalt sisse nõutud summad lähevad esmalt krediidi põhiosa ja alles siis intressinõuete (sh viivisenõuete) katteks (VÕS § 415 lg 2).
Mittekrediidiasutustele ja mittemakseasutustele tegevusloa andmine, nende registreerimine ja järelevalve (art 37)
Meie hinnangul peaks KAVS regulatsioon laienema ka sellistele füüsilistele isikutele, kes vastavad krediidiandja definitsioonile ning me ei soovitaks siduda krediidiandja mõistet kanaliga, mille vahendusel laenu pakutakse.
Pädevad asutused (art 41)
Seadusega võiks ette näha Finantsinspektsioonile volitused krediiditoodete turult kõrvaldamiseks, kui tegemist on krediiditootega, mis kahjustab või võib kahjustada tarbijate huve olulisel määral. Selline ex ante sekkumise võimalus lubaks probleeme ennetada, mitte üksnes kahjulikele mõjudele reageerida. Ühtlasi vähendaks see hiljem kohtute ja täiturite tööd, sest sellise sekkumise tulemusel jäävad probleemsed laenud välja andmata, mistõttu ei ole vaja neid hiljem riigi sunnimehhanismide kaudu ka sisse nõuda.
II osa (täiendavad ettepanekud)
Krediidituru uuringus toodud ettepanekud
Pooldame ettepanekut kehtestada tarbija rasket majanduslikku olukorda ära kasutades liigkõrge krediidikulukuse määraga krediitide väljastamise eest kriminaalvastutus.
Meie hinnangul tuleks keelata viivisenõuete kapitaliseerimine selliselt, et neid omakorda intressitakse.
Soovitame sätestada, et elamukinnisvaraga tagatud laenude puhul kaotab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral pärast tagatise realiseerimist alles jääva n-ö jääkvõlanõude (st kannab ise tagatisvara vale hindamise või väärtuse vähenemise riski).
Samuti tuleks ette näha krediidiandjale kohustus teavitada tarbijakrediidi puhul tarbija kohustusi tagavaid käendajaid ja kolmandast isikust pantijaid tarbija makseviivitustest ning tarbijakrediidilepingu lõpetamise ja täitemenetluse alustamise kavatsusest.
Selgelt võiks olla seaduses sõnastatud ka globaalsete tagatiskokkulepete keeld. Tarbijalepingute kontekstis on küll globaalset tagatiskokkulepet ette nägevad tüüptingimused eelduslikult ebamõistlikud VÕS § 42 lg 1 lause 2 tähenduses (vt ka RKTKo 3-2-1-64-12), kuid üldise keelu kehtestamine oleks meie hinnangul põhjendatud.
Leiame, et maksekäsu kiirmenetluse raames on põhjendatud lubada realiseerida vaid põhivõla- ja maksmata intressi- ning viivisenõudeid.
Seadusesse tuleks sisse kirjutada Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-5-10 (p 13) toodud seisukoht, mille kohaselt ei tohi lepingus näha ette võimalust öelda üks krediidileping üles põhjusel, et tarbija rikub krediidiandja või temaga seotud ettevõtetega sõlmitud muud lepingut.
Toetame ettepanekut pöörata suuremat tähelepanu laenuvõtja isikusamasuse tuvastamisega seonduvatele küsimustele. Juhtumid, mille puhul kolmas isik kasutab ära tarbija eID-d võtmaks tema nimel krediiti tarbija teadmata on tänasel päeval väga levinud. Kohtupraktika kohaselt lasub tõendamiskoormis tarbijal näitamaks, et sõlmitud krediidilepingu pooleks ei ole tarbija (vt RKTKo 2-16-124450/77 ja RKTKm 2-23-11584/18). Seejuures peab tarbija tõendama, et temalt on eID kasutamiseks vajalikud koodid välja petetud ja lepingu sõlmis neid kasutades keegi teine. Vastavalt tsiviilkohtumenetuse seadustiku § 277 lg-le 1 eeldatakse nii omakäelise kui elektroonilise allkirja ehtsust. Mõlemat liiki allkirja ehtsuse vaidlustamine on võimalik. Omakäelise allkirja puhul piisab selle vaidlustamiseks väitest, et allkirja pole andnud konkreetne isik (vt RKTKo 3-2-1-79-15, 3-2-1-63-16). Seevastu TsMS § 277 lg 3 kohaselt digitaalallkirjaga varustatud elektroonilise dokumendi ehtsust saab vaidlustada üksnes asjaolude põhistamisega, mille põhjal võib eeldada, et dokumenti ei ole koostanud digitaalallkirja omaja. Kirjeldatud regulatsioon ja selle pinnalt tekkinud praktika asetab tarbijad, kelle eID-d on nende teadmata krediidilepingu sõlmimiseks kasutatud, keerulisse olukorda, kus nende kanda jääb ulatuslik tõendamiskoormis. Oleme seisukohal, et tarbija tõendamiskoormise ulatus dokumendi ehtsuse vaidlustamisel ei tohiks sõltuda sellest, kas dokument on allkirjastatud omakäeliselt või digitaalselt. Sama seisukohta on väljendanud ka Euroopa Kohus oma otsuses C-466/22 V.B. Trade OOD.
Eesti Panga ettepanekud
Toetame Eesti Panga ettepanekut kaotada VÕS § 411 lõikes 4 sätestatud krediidiandja õigus nõuda elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul fikseerimata intressimääraga ennetähtaegse tagasimakse korral tarbijalt saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.
Seevastu leiame, et hüpoteegi tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist ei tuleks loobuda. Tarbijate jaoks on olulise tähtsusega notarilt selgituste saamine.
Toetame ka ettepanekut kohustada laenuandjaid esitama laenusaajatele laenupakkumisi selliselt, et laenusaaja saab valida erinevate lühema perioodi viiteintressimäärade ja pikemaks perioodiks fikseeritud intressimäära vahel. Vastava kohustuse panemine laenuandjale on ka kooskõlas tarbijale selgituste andmise kohustuse olemusega (vt direktiivi art. 12).
Gaabriel Tavits
TÜ õigusteaduskonna direktor
Arvamuse koostajad:
Piia Kalamees
Karin Sein
