Dokumendiregister | Justiitsministeerium |
Viit | 13-2/5141 |
Registreeritud | 28.06.2024 |
Sünkroonitud | 01.07.2024 |
Liik | Sissetulev kiri |
Funktsioon | 13 Kohtute tegevus. Riigi esindamine kohtus |
Sari | 13-2 Kirjavahetus kohtute tööst |
Toimik | 13-2/2024 |
Juurdepääsupiirang | Avalik |
Juurdepääsupiirang | |
Adressaat | Siseministeerium |
Saabumis/saatmisviis | Siseministeerium |
Vastutaja | Eneli Kivi (Justiitsministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Justiitshalduspoliitika valdkond, Justiitshalduspoliitika osakond, Kohtute talitus) |
Originaal | Ava uues aknas |
Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee
Registrikood 70000562
Mari-Liis Mikli
Justiitsministeerium [email protected]
28.06.2024 nr 10-11/24-1
Kohtu rollist abielu sõlmimise takistuste
puudumise hindamisel
Lugupeetud asekantsler Mari-Liis Mikli
1. Kohtu tegevus abielu sõlmimiseks loa andmisel ilma abieluvõimetõendita
Siseministeerium nõustab perekonnaseisuametnikke perekonnaseisutoimingute seaduse
(edaspidi PKTS) alusel abielu sõlmimise menetluses. Menetluse üks osa on abielu sõlmimise
takistuste puudumise kontroll.
Isikul, kellel lasub kohustus tõendada, et tal puuduvad takistused abielu sõlmimiseks, on kaks
võimalust. Üks võimalus on isiku kodakondsus- või elukohariigi pädeva asutuse väljastatud
dokument - abieluvõimetõend, mis kinnitab, et isikul puuduvad takistused abielu sõlmimiseks
tema elukoha- või kodakondsusriigi õiguse järgi (PKTS § 39 lõige 1). Teine võimalus on juhul,
kui asjaomane välisriik vajaliku sisuga tõendit ei väljasta või kui isik ei saa mõjuval põhjusel
sellist tõendit esitada, taotleda Eesti kohtult luba abielu sõlmimiseks ilma abieluvõimetõend ita
(PKTS § 39 lõige 5).
Abielu sõlmimise avaldust menetlev perekonnaseisuametnik (ka notar ja vaimulik) selgitab
välja, kas abiellujal on esitada nõuetekohane tõend (PKTS § 38 lõige 1 punkt 4). Kui sellis t
tõendit esitada ei ole, selgitab perekonnaseisuametnik abiellujale kohtusse pöördumise
võimalust. Seega otsustusõigus selle üle, kas abielluja vajab kohtu luba, on
perekonnaseisuametnikul. Perekonnaseisuametnik otsustab nn faktipõhiselt, seadus annab kaks
võimalust ning ühte neist tuleb kasutada.
Siseministeerium on leidnud perekonnaseisuametnike nõustamisel, et kohtu tõlgendus on sageli
erinev seaduse sättest ja eesmärgist. Toome järgnevalt välja mõned asjaolud, millest kohus on
lähtunud, kui on jätnud avalduse menetlusse võtmata või otsustanud, et luba ei ole vajalik.
Kohus on asunud kontrollima, kas abielluja vajab kohtu luba abielu sõlmimiseks ilma
abieluvõimetõendita. Nagu eespool märgitud, otsustab perekonnaseisuametnik menetluses
kogutud andmete põhjal, kas abielu sõlmimise takistuste puudumine on dokumendiga
tõendatud. Kui perekonnaseisuametnik tuvastab, et tõendust ei ole, vajab abielluja kohtu luba.
Kohus, asudes kontrollima perekonnaseisuametniku pädevuses olevat asjaolu, jätab kõrvale
2 (4)
PKTS-i tegeliku eesmärgi ning leides, et luba ei ole vajalik, jäetakse avaldus menetlusse
võtmata. Sellised lahendid panevad abiellujad ja perekonnaseisuametnikud väga keerulisse
olukorda, sest seaduse mõttest ja sättest tulenevalt peab abielluja tõendama abielu sõlmimise
takistuste puudumist. Olukordades, kus kohus on keeldunud avalduse menetlemisest või
tuvastanud, et kohtu luba ei ole vajalik, ei ole võimalik abielu sõlmida. PKTS ütleb expessis
verbis: „välisriigi kodanikule, kelle elukoht on välisriigis või kes on elanud Eestis alla kuue kuu
vahetult enne abiellumisavalduse esitamist ja kes mõjuval põhjusel ei saa abieluvõimetõend it
esitada, võib kohus, kelle tööpiirkonnas kavatsetakse abielu sõlmida, anda loa abielu
sõlmimiseks ilma tõendita“. Perekonnaseisuametnikul puudub pädevus abielu sõlmimise
takistuste puudumist hinnata, kuna see õigus on antud kohtule. Leiame, et kohus jätab siin
tähelepanuta PKTSi mõtte ja eesmärgi ning täitmata talle pandud kohustuse.
Kohus tõlgendab abielluja elukohanõuet tsiviilseadustiku üldosa seadusest lähtudes. Isiku
elukoht PKTS tähenduses on isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoht (PKTS § 9 lõige 51).
Abieluvõimetõendi peab esitama isik, kelle elukoht on välisriigis või kes on elanud Eestis alla
kuue kuu vahetult enne abiellumisavalduse esitamist (PKTS § 39 lõige 5). PKTS sätestab
elukoha tsiviilseadustiku üldosa seadusest (edaspidi TSüS) erinevalt ja täpsemalt kindla l
eesmärgil, pannes Eesti elanikule kohustuse esitada Eesti perekonnaseisuasutusele välisriigis
kinnitatud või tuvastatud perekonnaseisuandmete muudatuste dokumendid andmete kandmiseks
rahvastikuregistrisse. Välisriigi kodanikul, kelle elukoht ei ole Eestis, sellist kohustust ei ole.
Kohtud on asunud PKTS elukohanõuet sisustama TSüSi põhimõtete järgi. Nii loetakse isik
Eestis elavateks ka siis, kui tal ei ole rahvastikuregistrisse kantud elukohta. Näiteks loetakse
Eesti elanikuks esmase saabumise kuupäevast Ukraina kodanik, kes on mõned aastad tagasi
olnud Eestis ajutise töötamise viisaga, mis ei anna õigust elukohta registreerida ja on nüüd siin
sõjapõgenikuna, kellel on õigus ja kohustus elukoht registreerida, kuid ei ole seda teinud. Kohus
juhindub TSüS-i alusel elukohast lähtumisel Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2023. a
lahendist nr 2-23-12516. See lahend aga puudutab isikut, kellel on varasemalt olnud
rahvastikuregistrisse kantud elukoht, kuid kes viibib kinnipidamisasutuses ja tal on
rahvastikuregistris viibimiskoht, aga elukoht puudub. Kohus on viidatud lahendis juhindudes
hakanud keelduma menetlusse võtmast ka nende isikute avaldusi, kellel on Eestis võimalik
elukoht rahvastikuregistrisse kanda. Leiame, et selline praktika ei ole õige, analoogiat kasutades
on võrreldud võrreldamatuid.
Kohus tõlgendab abielluja perekonnaseisuandmeid üldistavalt. Perekonnaseadus (edaspidi
PKS) sätestab abielu sõlmimise eeldused: abielluda saavad täisealised teovõimelised isikud, kes
ei ole lähisugulased ja keda ei seo lapsendamissuhe ning kellel ei ole kehtivat abielu või
kooselulepingut (PKS §-d 1-4). Seega näeb seadus ette hoopis rohkem eeldusi kui lihtsalt nn
vaba perekonnaseis (vallaline, lahutatud, lesk, kooselu lõppenud või lõpetatud). Abielluja
perekonnaseisu selgitab välja abielu sõlmimise avaldust vastu võttev perekonnaseisuametnik
ning abiellujal on kohustus perekonnaseisu tõendada. PKTS ei eelda, et abielluja perekonnaseisu
peab välja selgitama kohus. Sageli aga piirdub kohus just sellega, et tuvastab abielluja
perekonnaseisu ning loeb sellega abielu sõlmimise takistuste puudumise tõendatuks. Harva on
kohtulahendeid, kus kohus tõesti on välja selgitanud välisriigi õiguse ning abiellujal selle õiguse
järgi abielu sõlmimise takistuste puudumise. Seega kui kohus hindab abielluja abieluvõ imet
üksnes perekonnaseisuandmete alusel, on näiliselt kõik korras, sest kohus annab loa abielu
sõlmimiseks ilma abieluvõimetõendita, kuid sisuliselt ei ole kontrollitud, kas abiellujal oleks
3 (4)
võimalik sõlmida abielu ka asjaomases välisriigis. Märgime siinkohal, et kohtulahend is t
perekonnaseisuandeid rahvastikuregistrisse ei kanta. Leiame, et ainult perekonnaseisuandmete
alusel loa andmine ei täida PKTSi eesmärki – selgitada välja abielu sõlmimise takistuste
puudumine välisriigi õiguse järgi.
Kohus taandab loa andmise asjaolule, kas välisriik väljastab abieluvõimetõendit. On
juhtumeid, kus kohus asub kontrollima, kas asjaomane välisriik annab välja nõuetekohast
abieluvõimetõendit ning kui leitakse, et sellest riigis vajalikku tõendit ei saa, loeb kohus ilma
tõendita abielu sõlmimiseks loa andmise põhjendatuks. Seega luba antakse põhjusel, et tõendit
ei ole võimalik saada, mitte põhjusel, et asjaomase riigi õiguse kohaselt oleks abielu sõlmimine
lubatud.
Kohus jätab tähelepanuta konkreetse abielu sõlmimise eeldused. Abieluvõimetõendil kui
dokumendil peaks olema märgitud ka teine abielluja ehk abielu sõlmimise takistuste puudumis t
tõendatakse konkreetse isikuga abielu sõlmimiseks, mitte abieluvõimeks üldiselt. On olnud
juhtumeid, kus välisriigi kodanikule abielu sõlmimiseks loa andmisel on kohus lähtunud ainult
avalduse esitajat puudutavatest asjaoludes, jättes kõrvale konkreetse abielu ja teise abielluja.
Sellised lahendid võimaldavad sõlmida Eestis samasooliste abielu, mida isikute elukohariik ei
tunnusta. On ka lahend, kus kohus tuvastas, et abiellujate elukohariik ei tunnusta samasoolis te
abielu, kuid andis loa abielu sõlmimiseks märkides, et perekonnaseisuametnik võib keelduda
selle abielu sõlmimisest. Leiame, et teise abielluja kaasamata jätmine loa andmise menetluses
ei täida PKTSi eesmärki – selgitada välja konkreetse abielu sõlmimise takistuste puudumine
asjaomase välisriigi õiguse järgi.
Palume Teil juhtida kohtu tähelepanu ülaltoodud probleemidele. Kui kohus jätab loa andmise
avalduse menetlemata, välistab see Eestis abielu sõlmimise võimaluse. Eesti riigis on võimalik
abielu sõlmida igal välisriigi kodanikul, kel puuduvad takistused abielu sõlmimiseks oma
kodakondsus- või elukohariigi õiguse kohaselt. On kahetsusväärne, kui neil isikutel ei ole
võimalik siin abielu sõlmida põhjusel, et riik (ka kohalik omavalitsus riigi ülesannet täites) ei
suuda kontrollida abielu sõlmimise takistuste puudumist. Seega peame vajalikuks kohtule
märku anda, et seaduse formaalne täitmise ei taga selle eesmärke. Mööname, et PKTSi sõnastus
abielu sõlmimise takistuste puudumise kontrollimise osas ei ole selge. Siiski ei saa olla vaidlus t
selle üle, mis on perekonnaseisuametniku ja mis kohtu pädevuses. Samuti on üheselt mõistetav,
et kohus peab abielu sõlmimise takistuste puudumist kontrollima abielluja kodakondsus- või
elukohariigi õiguse alusel.
2. Uue perekonnaseisutoimingute seaduse eelnõu koostamisest
Siseministeerium on koostamas perekonnaseisutoimingute seaduse uut eelnõu. Meie hinnangul
on jätkuvalt vajalik kohtu roll abieluvõime hindamisel ning me ei soovi regulatsiooni olulise lt
muuta. Siseministeeriumi jaoks on oluline, et välisriigi elanik peab siin abielu sõlmimiseks
teatud asjaolusid usaldusväärselt tõendama.
PKTS-i kohaselt peab välisriigi kodanik, kes on elanud Eestis vähem kui kuus kuud, tõendama
abielu sõlmimise takistuste puudumist kas siis abieluvõimetõendiga või seda asendava
kohtuloaga. Eelnõu puhul kaalume loobuda nõudest tõendada abieluvõime t nendel välisr iigi
kodanikel, kes on elanud Eestis vähem kui kuus kuud. Kuna rahvusvahelise eraõiguse seaduse
alusel kohaldatakse abielu sõlmimise eeldustele ja sõlmimise takistustele ning sellest
4 (4)
tulenevatele tagajärgedele abielluja elukohariigi õigust, siis puudub sisuline põhjendus piirata
seda õigust elukoha ajalise kehtivusega. Selline muudatus vähendaks tulevikus oluliselt kohtu
koormust.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Krista Aas varade asekantsler
Ulvi Klaar 6125168 [email protected]