5(14)
Kehtiva KVTS § 1563 lg 1 kohaselt asuvad vabatahtlikult sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma isikud,
sh välisriigi kodanikud, tegevteenistusse. PS § 30 lg 1 sätestatakse: „Ametikohad riigiasutustes ja
kohalikes omavalitsustes täidetakse seaduse alusel ja korras Eesti kodanikega. Kooskõlas seadusega
võib neid ametikohti erandkorras täita ka välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikutega.“ Seega ei
välista põhiseaduse säte välisriigi kodanike riigiteenistusse võtmist. Vastupidiselt on ATS
§ 14 lg 1 ja 2 asutud jäigemale seisukohale, et avalikku teenistusse võib võtta üksnes Eesti kodaniku
ning erandina ka Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku ametikohale, mille ülesandeks ei ole
ametiasutuse juhtimine, riiklik järelevalve, riigikaitse ja kohtuvõimu teostamine, riigisaladuse või
salastatud välisteabe töötlemine, riikliku süüdistuse esindamine ega Eesti Vabariigi diplomaatiline
esindamine, samuti avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks isiku põhiõiguste ja vabatuste piiramine.
KVTS § 83 lg 1 p 1 kohaselt võetakse tegevteenistusse üksnes Eesti kodanik ning välisriigi kodaniku
tegevteenistusse võtmise ei ole õiguslikult võimalik. Tegevteenistuse mõiste ega tegevteenistusse
võtmise tingimuste (KVTS § 83) ei ole nähtud ette erisust KVTS § 1563 lg 1 alusel vabatahtlikult
tegevteenistusse võetud välisriigi kodaniku suhtes. Eeltoodud põhjustel ei ole üheselt selge, kas
KVTS § 1563 lg 1 alusel võib, vaatamata seaduseelnõu koostajate subjektiivsele kavatsusele (vt
eespool väljavõtet seletuskirjast), vabatahtlikuna tegevteenistusse võtta ka välisriigi kodaniku või
kohaldub see üksnes Eesti kodanikele, kes ei ole kaitseväekohustuslased ega soovi vabatahtlikult
kaitseväekohustust võtta. Arvestades, et põhiseadus ei välista välisriigi kodanike avalikus teenistuses
osalemist ning KVTS § 1563 lg 1 on KVTS § 83 lg 1 suhtes erinorm, siis on mobilisatsiooni ja
sõjaseisukorra ajal välismaalasi võimalik võtta tegevteenistusse.
Võimalikke õiguslikke probleeme välisriigi kodaniku ametniku (tegevväelase) sõjaaja ametikohale
nimetamise võimaldab vältida, kui välisriigi kodanikuga sõlmitakse leping sõjaaja ametikoha
ülesannete täitmiseks. See leping võib olla osa välismaalase teenistuse lepingust või eraldi leping
üksnes sõjaaja ametikoha ülesannete täitmiseks. Erinevalt tegevteenistusse võtmisest ei tekita
lepinguline suhe püsivat lojaalsussuhet riigiga, mis on üldjuhul omane kodaniku ja riigi vahelisele
suhtele, vaid üksnes lepingulise vastastikuse lojaalsussuhte lepingust tulenevate kohustuste täitmisel.
Lepinguline suhe välisriigi kodanikuga, kes täidab sõjaaja ametikohale vastavaid ülesandeid,
võimaldab vältida ka kodakondsusel põhinevaid avalik-õiguslikke lojaalsuskonflikte, mis võivad
esineda topelt-kodakondsusega isikute puhul. Samas tuleb arvestada riskiga, et teise riigi kehtestatud
õigusaktidest tulenevalt võib lepingu täitmine välisriigi kodaniku jaoks muutuda objektiivselt
võimatuks, kuid see risk ei ole välistatud ka välisriigi kodaniku tegevteenistusse võtmisel. Seetõttu
tuleks välisriigi kodanikuga, kes soovib riigikaitselise kriisiolukorra või selle ohu ajal täita
sõjaaja ametikoha ülesandeid, sõlmida leping, milles määratakse kindlaks tema õigused,
kohustused ja volitused. Eelnev ei tähenda, et erandina ei võiks olemasoleva regulatsiooni alusel
võtta välisriigi kodanikku mobilisatsiooni või sõjaseisukorra ajal tegevteenistusse, kui see on vajalik
käsuõiguse ja kaitseväelise juhtimise korralduse tagamiseks, vaid lepingulise teenistuse võimalus
võib olla alternatiiv spetsiifilisemate ja lühiajalisemate ülesannete, mille eelduseks ei ole
teenistussuhe riigiga, täitmiseks.
Probleem 3. Välisriigi kodanik ei saa osaleda sõjaväelises väljaõppes.
Sõjaväeline väljaõpe on Kaitseväe nõuetele vastav teadmiste, oskuste, vilumuste ja hoiakute kogum,
mis on vajalik teenistusülesannete edukaks täitmiseks rahu- ja sõjaajal (KVTS § 6 lg 1). Sõjaväelist
väljaõpet antakse Kaitseväes. Sõjaväelist väljaõpet võib anda Kaitseliidus, kui see vastab KVTS § 6
lg 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud nõuetele ja korrale (KVTS § 6 lg 2). Seadusest ei tulene
selgelt keeldu võimaldada sõjaväelisel väljaõppel osaleda ka välisriigi kodanikel. Kuna sõjaväeline
väljaõpe on eelkõige eelduseks KVTS § 12 kohaselt sõjaväelise auastmega ametikohale
nimetamiseks ning selle eelduseks on Eesti kodakondsus, siis puudub hetkel objektiivne vajadus anda
sõjaväelist väljaõpet välisriigi kodanikele. Kui sõjaväelise auastmega ametikohale võib tulevikus
nimetada ka välisriigi kodaniku või välisriigi kodanik saab täita sõjaaja ametikohale vastavaid
ülesandeid lepingu alusel, siis tekib ka objektiivne vajadus väljaõppe korraldamiseks ning on ka
sõjavälise väljaõppe tingimused ja kord vaja sellega vastavusse viia.