2 (4)
PKTS-i tegeliku eesmärgi ning leides, et luba ei ole vajalik, jäetakse avaldus menetlusse
võtmata. Sellised lahendid panevad abiellujad ja perekonnaseisuametnikud väga keerulisse
olukorda, sest seaduse mõttest ja sättest tulenevalt peab abielluja tõendama abielu sõlmimise
takistuste puudumist. Olukordades, kus kohus on keeldunud avalduse menetlemisest või
tuvastanud, et kohtu luba ei ole vajalik, ei ole võimalik abielu sõlmida. PKTS ütleb expessis
verbis: „välisriigi kodanikule, kelle elukoht on välisriigis või kes on elanud Eestis alla kuue kuu
vahetult enne abiellumisavalduse esitamist ja kes mõjuval põhjusel ei saa abieluvõimetõend it
esitada, võib kohus, kelle tööpiirkonnas kavatsetakse abielu sõlmida, anda loa abielu
sõlmimiseks ilma tõendita“. Perekonnaseisuametnikul puudub pädevus abielu sõlmimise
takistuste puudumist hinnata, kuna see õigus on antud kohtule. Leiame, et kohus jätab siin
tähelepanuta PKTSi mõtte ja eesmärgi ning täitmata talle pandud kohustuse.
Kohus tõlgendab abielluja elukohanõuet tsiviilseadustiku üldosa seadusest lähtudes. Isiku
elukoht PKTS tähenduses on isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoht (PKTS § 9 lõige 51).
Abieluvõimetõendi peab esitama isik, kelle elukoht on välisriigis või kes on elanud Eestis alla
kuue kuu vahetult enne abiellumisavalduse esitamist (PKTS § 39 lõige 5). PKTS sätestab
elukoha tsiviilseadustiku üldosa seadusest (edaspidi TSüS) erinevalt ja täpsemalt kindla l
eesmärgil, pannes Eesti elanikule kohustuse esitada Eesti perekonnaseisuasutusele välisriigis
kinnitatud või tuvastatud perekonnaseisuandmete muudatuste dokumendid andmete kandmiseks
rahvastikuregistrisse. Välisriigi kodanikul, kelle elukoht ei ole Eestis, sellist kohustust ei ole.
Kohtud on asunud PKTS elukohanõuet sisustama TSüSi põhimõtete järgi. Nii loetakse isik
Eestis elavateks ka siis, kui tal ei ole rahvastikuregistrisse kantud elukohta. Näiteks loetakse
Eesti elanikuks esmase saabumise kuupäevast Ukraina kodanik, kes on mõned aastad tagasi
olnud Eestis ajutise töötamise viisaga, mis ei anna õigust elukohta registreerida ja on nüüd siin
sõjapõgenikuna, kellel on õigus ja kohustus elukoht registreerida, kuid ei ole seda teinud. Kohus
juhindub TSüS-i alusel elukohast lähtumisel Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2023. a
lahendist nr 2-23-12516. See lahend aga puudutab isikut, kellel on varasemalt olnud
rahvastikuregistrisse kantud elukoht, kuid kes viibib kinnipidamisasutuses ja tal on
rahvastikuregistris viibimiskoht, aga elukoht puudub. Kohus on viidatud lahendis juhindudes
hakanud keelduma menetlusse võtmast ka nende isikute avaldusi, kellel on Eestis võimalik
elukoht rahvastikuregistrisse kanda. Leiame, et selline praktika ei ole õige, analoogiat kasutades
on võrreldud võrreldamatuid.
Kohus tõlgendab abielluja perekonnaseisuandmeid üldistavalt. Perekonnaseadus (edaspidi
PKS) sätestab abielu sõlmimise eeldused: abielluda saavad täisealised teovõimelised isikud, kes
ei ole lähisugulased ja keda ei seo lapsendamissuhe ning kellel ei ole kehtivat abielu või
kooselulepingut (PKS §-d 1-4). Seega näeb seadus ette hoopis rohkem eeldusi kui lihtsalt nn
vaba perekonnaseis (vallaline, lahutatud, lesk, kooselu lõppenud või lõpetatud). Abielluja
perekonnaseisu selgitab välja abielu sõlmimise avaldust vastu võttev perekonnaseisuametnik
ning abiellujal on kohustus perekonnaseisu tõendada. PKTS ei eelda, et abielluja perekonnaseisu
peab välja selgitama kohus. Sageli aga piirdub kohus just sellega, et tuvastab abielluja
perekonnaseisu ning loeb sellega abielu sõlmimise takistuste puudumise tõendatuks. Harva on
kohtulahendeid, kus kohus tõesti on välja selgitanud välisriigi õiguse ning abiellujal selle õiguse
järgi abielu sõlmimise takistuste puudumise. Seega kui kohus hindab abielluja abieluvõ imet
üksnes perekonnaseisuandmete alusel, on näiliselt kõik korras, sest kohus annab loa abielu
sõlmimiseks ilma abieluvõimetõendita, kuid sisuliselt ei ole kontrollitud, kas abiellujal oleks