Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

EELNÕU
10.06.2024

Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja
sellega seonduvalttõttu teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine

Isikut tõendavate dokumentide seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 31 pealkirjas, lõigetes 1–3 ning lõike 5 esimeses ja teises lauses, § 41 tekstis, § 95 lõigetes 1 ja 2, § 114 lõikes 6, § 116 lõikes 10, § 121 lõikes 9, § 152 lõigetes 2 ja 6 ning § 2015 lõikes 2 asendatakse sõnad „isikut tõendav dokument“ sõnaga „dokument“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 31 lõikest 3, § 206 pealkirjast ning § 207 pealkirjast, lõike 3 sissejuhatavast lauseosast ning lõigetest 4 ja 5 jäetakse välja sõnad „, kehtivuse peatamise“;

3) paragrahvi 5 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Eestis elaval Eesti kodanikul peab olema kehtiv isikutunnistus või Eesti kodaniku pass.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumenti ei pea olema Eestis elaval alla 15‑aastasel Eesti kodanikul.“;

4) seaduse 3. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõnad „sertifikaadi kehtivuse peatamine ja taastamine ning“;

5) paragrahvi 91 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui isiku ees- või perekonnanimi ületab 30 tähemärki, kantakse see dokumenti nii, et nime lõpust jäetakse kirjutamata tähed, mis andmeväljale ei mahu.“;

6) paragrahvi 91 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „ning kanne kinnitatakse pitsatiga“;

7) paragrahvi 92 täiendatakse lõigetega 61–63 järgmises sõnastuses:

„(61) Kui isik taotleb esimest korda Eesti kodaniku dokumenti ning Politsei- ja Piirivalveametil tekib põhjendatud kahtlus, kas välisriigis väljaantud Eesti kodakondsust tõendav dokument on ehtne või kas selle alusandmed on õiged, võib Politsei- ja Piirivalveamet:
1) nõuda isikult Eesti kodakondsuse tõendamiseks tasulist DNA-ekspertiisi kohtuekspertiisi seaduse § 11 lõike 5 alusel kehtestatud korras;
2) töödelda käesoleva lõike punktis 1 nimetatud DNA-ekspertiisi andmeid.

(62) Käesoleva paragrahvi lõike 61 punktis 1 nimetatud DNA-ekspertiisi tellib ja kulud kannab isik.

(63) Politsei- ja Piirivalveametil on õigus:
1) edastada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile käesoleva paragrahvi lõike 61 punktis 1 nimetatud DNA-ekspertiisiga seotud isiku ees- ja perekonnanime ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaja;
2) saada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt käesoleva paragrahvi lõike 61 punktis 1 nimetatud DNA-ekspertiisi andmeid.“;

8) paragrahvi 92 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Haldusorgan võib kasutada dokumendi taotluses esitatud kontaktandmeid, et saata isikule käesolevas seaduses sätestatud menetluse või selles väljaantud dokumendi kohta teavituse.“;

9) paragrahvi 92 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Haldusorgan võib edastada käesoleva seaduse alusel kogutud isikuandmeid kolmandale isikule selleks, et selgitada välja ja kontrollida dokumendi väljaandmise või kehtetuks tunnistamise menetluses, sertifikaadi kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise menetluses või e-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamise üle järelevalve menetluses tähtsust omavaid asjaolusid. Kolmas isik võib töödelda talle edastatud isikuandmeid üksnes selleks, et selgitada välja menetluses tähtsust omavaid asjaolusid.“;

10) paragrahvi 92 lõike 8 esimesest lausest ja lõike 9 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „, kehtivuse peatamise või“;

11) paragrahvi 92 täiendatakse lõigetega 81–83 järgmises sõnastuses:

„(81) Politsei- ja Piirivalveamet võib edastada Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse päringu peale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise menetluses kogutud ning e‑residendi digitaalse isikutunnistuse kohta järgmisi andmeid:
1) e-residendi ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, sugu, kodakondsus ning kontaktandmed;
2) e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamise koht, väljaandmise aeg ja kehtivusaeg;
3) e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotlemise eesmärk ja plaanitava tegevuse kirjeldus ning taotlemise põhjendus.

(82) Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus võib töödelda käesoleva paragrahvi lõikes 81 nimetatud andmeid selleks, et:
1) seirata riske, mis takistavad või mõjutavad muul viisil negatiivselt käesoleva seaduse § 205 lõikes 2 nimetatud eesmärgi saavutamist;
2) pakkuda vajaduse korral e-residendile käesoleva seaduse § 205 lõikes 2 nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikke personaliseeritud teenuseid.

(83) Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 81 nimetatud andmeid kuni viis aastat e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest arvates või kuni e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamiseni.“;

12) paragrahvi 92 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Haldusorgan võib koguda dokumendi väljaandmise või kehtetuks tunnistamise menetluses, sertifikaadi kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise menetluses või e‑residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamise üle järelevalve menetluses tähtsust omada võivate asjaolude kohta andmeid andmekogust, teiselt avalik-õiguslikke ülesandeid täitvalt asutuselt ja isikult ning eraõiguslikult isikult. Nimetatud asutused ja isikud peavad need andmed haldusorganile edastama ja haldusorgan võib neid andmeid töödelda.“;

13) paragrahv 95 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 112 lõiked 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 113 lõikes 3 ja § 122 lõikes 2 asendatakse sõnad „vangla direktori volitatud vanglatöötaja“ sõnadega „kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja“ vastavas käändes;

16) paragrahvi 115 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 115 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõigetes 1 ja 2“ tekstiosaga „lõikes 1“;

18) paragrahvi 115 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja edastab Eesti vanglas kinni peetava isiku dokumendi väljaandmise taotluse Politsei- ja Piirivalveametile, kontrollib tema isikusamasust ning võib võtta temalt biomeetrilised andmed, kui:
1) taotlus on põhjendatud;
2) isik vajab vanglas viibimise ajal dokumenti;
3) isiklik pöördumine Politsei- ja Piirivalveametisse on nõutav, kuid isikul ei ole võimalik seda teha.“;

19) paragrahvi 115 täiendatakse lõigetega 41–43 järgmises sõnastuses:

„(41) Kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja võtab Eesti vanglas kinni peetavalt isikult käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel biomeetrilised andmed käesoleva seaduse § 15 lõike 6 alusel kehtestatud korras.

(42) Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel võetud biomeetrilised andmed kantakse andmekogusse ABIS.

(43) Kui kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja ei saa tehnilisel põhjusel võtta Eesti vanglas kinni peetavalt isikult käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel biomeetrilisi andmeid, võtab need Politsei- ja Piirivalveamet vanglas.“;

20) paragrahvi 115 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 115 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Politsei- ja Piirivalveamet võtab Eesti vanglas kinni peetava isiku dokumendi väljaandmise taotluse vastu juhul, kui kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja lisab sellele kinnituse, mis tõendab isiku põhjendatud vajadust dokumenti taotleda.“;

22) paragrahvi 117 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Dokumendi taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui isik ei läbi Politsei- ja Piirivalveameti nõudmisel käesoleva seaduse § 92 lõike 61 punktis 1 nimetatud DNA-ekspertiisi 90 päeva jooksul.“;

23) paragrahvi 121 lõikest 21 jäetakse välja sõnad „dokumendi taotlemisel“;

24) paragrahvi 121 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(22) Dokumendi taotleja soovil võib selle väljaandja toimetada dokumendi kätte turvalise teenuse osutaja vahendusel. Turvalise teenuse osutaja määrab kindlaks dokumendi väljaandja. Turvalise teenuse kulud kannab dokumendi taotleja.“;

25) paragrahvi 121 lõikes 24 asendatakse sõnad „posti teel“ sõnadega „turvalise teenuse osutaja vahendusel“;

26) paragrahvi 121 täiendatakse lõikega 26 järgmises sõnastuses:

„(26) Kui dokumendi väljaandja ei nõua, et selle taotleja ilmuks dokumendi väljastamiseks isiklikult selle väljaandja asukohta või Eesti välisesindusse, kontrollitakse dokumendi taotleja isikusamasust dokumenti kantud digitaalset tuvastamist või digitaalset allkirjastamist võimaldava sertifikaadi kaudu.“;

27) paragrahvi 121 lõigetes 3 ja 4 asendatakse läbivalt arv „15“ arvuga „18“;

28) paragrahvi 13 lõikest 12 jäetakse välja sõnad „peatamine või“;

29) paragrahvi 13 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Dokumendi väljastaja muudab kehtetuks tunnistatud dokumendi kasutamiskõlbmatuks, kui dokumendi taotleja selle uue dokumendi väljastamisel esitab.“;

30) paragrahvi 131 tekstis, § 14 lõikes 4 ja § 17 lõike 3 punktis 3 asendatakse sõnad „väljaandnud asutus“ sõnaga „väljaandja“ vastavas käändes;

31) paragrahvi 14 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui dokumenti kantud andmed on muutunud, peab dokumendi kasutaja taotlema uue dokumendi ühe kuu jooksul andmete muutumisest arvates.“;

32) paragrahvi 14 lõikes 2 ja § 25 lõikes 2 asendatakse sõnad „väljaandnud valitsusasutus“ sõnaga „väljaandja“ vastavas käändes;

33) paragrahvi 14 lõiked 3 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

34) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) E-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutaja teavitab selle väljaandjat oma kontaktandmete muutumisest.“;

35) paragrahvi 152 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „edaspidi“ sõnadega „käesolevas paragrahvis“;

36) paragrahvi 152 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Andmekogu pidamise eesmärgi täitmiseks töödeldakse Euroopa Liidu õigusaktis, välislepingus, seaduses või määruses sätestatud ülesande täitmisel isiku tuvastamise kohta, käesoleva seaduse § 15 lõikes 4 sätestatud dokumendi väljaandmise või kehtetuks tunnistamise ning selle dokumendi taotleja või kasutaja kohta ning sellises menetluses antud haldusakti ja sooritatud toimingu kohta järgmisi andmeid:
1) taotleja ja kasutaja üldandmed;
2) taotleja ja kasutaja sünnikoht, rahvus ja dokumendi andmed;
3) kasutaja sünnitunnistuse ja Eesti kodakondsust tõendava dokumendi andmed;
4) taotleja ja kasutaja biomeetrilised andmed või andmed biomeetriliste andmete võtmise võimatuse kohta;
5) taotleja ja kasutaja hariduse andmed;
6) taotleja ja kasutaja terviseseisundi andmed;
7) taotleja ja kasutaja vanema üldandmed ja sünnikoht;
8) taotleja ja kasutaja esindaja üldandmed ja esindusõiguse andmed;
9) välismaalasest taotleja elamisloa, elamisõiguse või muu Eestis viibimise loa või staatuse andmed;
10) välismaalasest taotleja elulookirjeldus;
11) ajutise reisidokumendi taotlemise korral riik, kuhu taotleja lahkub, ja lahkumise põhjus;
12) välismaalasest taotleja ettevõtluse andmed;
13) välismaalasest taotleja karistatuse ja süüteomenetluse andmed;
14) välismaalasest taotlejaga seotud ettevõtja andmed;
15) taotlemise eesmärk ja plaanitava tegevuse kirjeldus ning taotlemise põhjendus;
16) välismaalasest taotleja isikliku ja temaga seotud ettevõtja pangakonto ja makseasutuse konto andmed ning andmed virtuaalvääringu kasutamise kohta;
17) välismaalasest taotleja terrorismi-, rahapesu- või majandus- või küberkuriteo kahtluse ja selle eest rakendatud sanktsiooni andmed;
18) taotlejale viisa andmisest keeldumise ja sissesõidukeelu kohaldamise andmed;
19) välismaalasest taotleja ajateenistuses, relvajõududes, kaadrisõjaväelasena või luure- või julgeolekuteenistuses teenimise ja töötamise andmed, väljaspool Eestit sõjaväelises operatsioonis osalemise andmed ning riiklikus või mitteriiklikus relvastatud organisatsioonis või üksuses teenimise andmed;
20) välismaalasest taotleja ühiskondlikusse organisatsiooni kuulumise andmed;
21) välismaalasest taotleja terroriorganisatsiooni kuulumise andmed;
22) taotluse esitamise põhjus ja viis ning taotlusele lisatud dokumendi ja riigilõivu andmed;
23) Eesti välisesinduse andmed, kui taotlus esitati Eesti välisesinduses;
24) väljaantud dokumendi andmed;
25) taotleja kirjalik kinnitus dokumendi väljastamise kohta;
26) menetlustoimingu ja otsuse andmed ning otsuse vaidlustamise andmed.“;

37) paragrahvi 152 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Andmekogu põhimääruses sätestatakse andmekogu pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

38) paragrahvi 152 täiendatakse lõikega 52 järgmises sõnastuses:

„(52) Käesoleva seaduse alusel andmekogusse kantud andmeid säilitatakse kuni 75 aastat. Andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja andmekogu põhimääruses. Eesti kodaniku dokumendi väljaandmise esmakordse taotlemise andmeid säilitatakse alaliselt.“;

39) paragrahvi 154 lõike 5 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

40) paragrahvi 154 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

41) paragrahvi 154 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Käesoleva seaduse alusel andmekogusse ABIS kantud andmeid säilitatakse kuni 75 aastat andmekogusse ABIS kandmisest arvates. Andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja andmekogu ABIS põhimääruses.“;

42) paragrahvi 16 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Kui dokument ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud nõuetele dokumendi väljaandja tõttu, antakse dokumendi kasutajale välja sama kehtivusajaga uus dokument. Politsei- ja Piirivalveamet võib võtta uue dokumendi väljaandmiseks selle kasutajalt biomeetrilised andmed, kui:
1) nõuetele mittevastava dokumendi taotlemisel võetud biomeetrilisi andmeid ei ole võimalik töödelda või
2) dokumendi kasutaja soovib anda biomeetrilised andmed uuesti.“;

43) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses:

„(32) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud tõendit ei anta, kui dokumendi kasutaja esitab dokumendi selle kehtivuse kontrollimiseks dokumendi väljaandjale.“;

44) paragrahvi 181 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui teenuseosutaja kontrollib dokumendi kasutaja isikusamasust tema isiklikul ilmumisel teenuseosutaja asukohta, võrreldes dokumendi kasutajat dokumendiandmetega, mis on saadud riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga, on see samaväärne käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase isikusamasuse kontrollimisega.

(12) Käesoleva paragrahvi lõiget 11 ei kohaldata dokumendi taotlemise ja väljastamise korral.“;

45) paragrahvi 20 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Isikutunnistuse ja sellele kantud digitaalsete andmete kehtivusaeg on samad. Kui isikutunnistusele kantud digitaalsete andmete kehtivus lõpetatakse, ei ole see isikutunnistuse kehtivuse lõppemise alus.“;

46) paragrahvi 201 lõige 2 ning § 204 lõiked 6 ja 8 tunnistatakse kehtetuks;

47) paragrahvi 205 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) E-residendi digitaalne isikutunnistus käesoleva seaduse tähenduses on digitaalne dokument, mis antakse välja välisriigi kodanikule, kellel ei ole ja kes ei taotle e-residendi digitaalse isikutunnistusega samal ajal käesoleva seaduse § 2 lõike 2 punktis 1 või 12 nimetatud kehtivat dokumenti.“;

48) paragrahvi 206 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) E-residendi digitaalse isikutunnistuse taotlus tagastatakse läbi vaatamata, kui taotleja on kõrgema suurema rahapesu- või terrorismi rahastamise riskiga riigi või sellise riigi kodanik, millega Eestil puudub Eestil justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealane koostöösuhe, välja arvatud juhul, kui taotlejale kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 12 alusel kehtestatud erisusi.

(12) Kõrgema Suurema rahapesu- või terrorismi rahastamise riskiga riikide ja Eestiga justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealase koostöösuhteta riikide loetelu ning nende riikide kodanikele e‑residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise erisused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

49) paragrahvi 206 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

50) paragrahvi 207 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) E-residendi digitaalse isikutunnistuse taotlus esitatakse isiklikult Politsei- ja Piirivalveameti iseteeninduses.“;

51) paragrahvi 208 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) E-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamise üle teostavad riiklikku järelevalvet oma pädevuse piires:
1) Politsei- ja Piirivalveamet;
2) Kaitsepolitseiamet;
3) Rahapesu Andmebüroo;
4) Maksu- ja Tolliamet.“;

52) paragrahvi 208 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Rahapesu Andmebüroo võib riiklikus järelevalves teostamisel töödelda e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise menetluses kogutud andmeid ja e-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamise andmeid, et täita rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 54 lõike 1 punktis 1 sätestatud ülesannet.“;

53) paragrahvi 208 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „või kehtivuse peatamise“;

54) paragrahvi 2012 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

㤠2012. E-residendi digitaalse isikutunnistuse taotleja isiku tuvastamise ja isikusamasuse kontrollimise erisused

(1) E-residendi digitaalse isikutunnistuse taotleja ilmub isiklikult oma isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks isikutunnistuse väljaandja asukohta või Eesti välisesindusse isikutunnistuse väljaandmise menetluses või isikutunnistuse väljastamisel.“;

55) paragrahvi 2012 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotleja on alla 15-aastane, ilmub ta isiklikult koos seadusliku esindajaga oma isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks isikutunnistuse väljaandja asukohta või Eesti välisesindusse isikutunnistuse väljaandmise menetluses või isikutunnistuse väljastamisel.“;

56) paragrahvi 2012 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Et hoida ära e-residendi digitaalse isikutunnistuse väärkasutust ning kaitsta e-residendi õigusi ja huve, võib isikutunnistuse väljaandja nõuda, et e-resident ilmuks isiklikult väljaandja asukohta või Eesti välisesindusse.“;

57) paragrahvi 2012 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

58) paragrahvi 2015 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Diplomaatilise isikutunnistuse taotleja ilmub selle väljastamiseks isiklikult selle väljaandja asukohta. Alla 15-aastase või piiratud teovõimega täisealise isiku diplomaatiline isikutunnistus väljastatakse tema seaduslikule esindajale. 15–17-aastase isiku diplomaatilise isikutunnistuse võib väljastada tema seaduslikule esindajale.“;

59) paragrahvi 27 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „või tõendama, et nimetatud nõusolekut ei ole võimalik saada“;

60) paragrahvi 27 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kodakondsusriigi pädeva ametiasutuse nõusolekut ei pea esitama välisriigi kodanik, kes on täiendava kaitse saaja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 4 lõike 3 tähenduses.“;

61) paragrahvi 343 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Elamisloakaardi ja sellele kantud digitaalsete andmete kehtivusaeg on samad. Kui elamisloakaardile kantud digitaalsete andmete kehtivusaeg lõpetatakse, ei ole see elamisloakaardi kehtivuse lõppemise alus.“;

62) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Tagasipöördumistunnistuse taotlejat ei daktüloskopeerita.“;

63) paragrahvi 361 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Tagasipöördumise loa taotlejat ei daktüloskopeerita.“;

64) paragrahvi 364 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse taotlejat ei daktüloskopeerita.“.

§ 2. Kodakondsuse seaduse muutmine

Kodakondsuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 21 pealkirjas asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“;

2) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „edaspidi“ sõnadega „käesolevas paragrahvis“;

3) paragrahvi 21 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Andmekogu pidamise eesmärgi täitmiseks töödeldakse Euroopa Liidu õigusaktis, välislepingus, seaduses või määruses sätestatud ülesande täitmisel Eesti kodakondsuse taotlemise, taastamise või kaotamise menetluses kogutud ning sellises menetluses antud haldusakti ja sooritatud toimingu kohta järgmisi andmeid:
1) isiku üldandmed;
2) isiku sünnikoht;
3) isiku foto või näokujutis;
4) isiku perekonnaseisuandmed;
5) isiku hariduse andmed;
6) isiku töötamise andmed;
7) isiku terviseseisundi andmed;
8) isiku karistatuse andmed;
9) isiku maksuvõla andmed;
10) isiku välisriigi kodakondsus, mille ta on omandanud või mida ta taotleb, Eesti kodakondsusest loobumise või vabastamise põhjus ning senisest kodakondsusest vabastamise ja välisriigi kodakondsuse saamise andmed;
11) Eestis sündinud isiku vanema Eestisse elama asumise aeg ja asjaolud;
12) isiku Eestisse elama asumise aeg ja asjaolud ning koos temaga Eestisse saabunud isiku üldandmed;
13) isiku lähedase sugulase üldandmed, sünnikoht ja seos isikuga;
14) andmed isiku seose kohta välisriigi sõjaväe-, luure- või julgeolekuorganisatsiooniga;
15) rahvusvahelise kaitse saaja rahvusvahelise kaitse saamist tõendava dokumendi andmed ja andmed selle kohta, et olukord rahvusvahelise kaitse saaja päritoluriigis ei ole muutunud;
16) isiku seadusliku esindaja üldandmed ja sünnikoht;
17) menetlustoimingu ja otsuse andmed.“;

4) paragrahvi 21 lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 21 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Andmekogu põhimääruses sätestatakse andmekogu pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

6) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 52 järgmises sõnastuses:

„(52) Andmekogu andmeid võib säilitada alaliselt. Andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja andmekogu põhimääruses.“;

7) paragrahvi 24 lõike 6 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 24 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

9) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Käesoleva seaduse alusel andmekogusse ABIS kantud andmeid säilitatakse alaliselt.“.

§ 3. Konsulaarseaduse muutmine

Konsulaarseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 12 lõikeid 1, 31, 4 ja 5 ning § 751 teksti täiendatakse pärast sõna „ametitoimingute“ sõnadega „ja diplomaatiliste passide“;

2) paragrahvi 121 lõike 6 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 121 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

4) paragrahvi 121 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Käesoleva seaduse alusel andmekogusse ABIS kantud andmeid säilitatakse neli kuud isikut tõendava dokumendi taotluse Politsei- ja Piirivalveametile edastamisest arvates.“;

5) paragrahvi 32 lõikest 1 ja § 37 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „või aukonsul“;

6) paragrahvi 32 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 46 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Eesti Vabariigi välisesindus võib välislepingu või Euroopa Liidu õigusakti kohaselt esindada teist Schengeni konventsiooni liikmesriiki tema nimel viisataotluse läbivaatamisel ja selle kohta otsuse tegemisel. Schengeni konventsiooni liikmesriigi välisesindus võib välislepingu või Euroopa Liidu õigusakti kohaselt esindada Eestit tema nimel viisataotluse läbivaatamisel ja selle kohta otsuse tegemisel.“;

8) paragrahvi 48 pealkirjast jäetakse välja sõnad „taotluse edastamine ning digitaalse isikutunnistuse“;

9) paragrahvi 48 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 48 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ja välismaalasele“;

11) paragrahvi 70 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Konsulaarametnik edastab isiku või ametiasutuse kirjalikul taotlusel dokumendi Eesti või välisriigi ametiasutusele, kui:
1) selleks on põhjendatud vajadus;
2) välislepingu või seadusega ei ole ette nähtud ette teistsugust dokumendi edastamise korda.“.

§ 4. Kriminaalmenetluse seadustiku § 1092 muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 1092 tehakse järgmised muudatused:

1) lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

2) lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

3) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Andmekogu ABIS andmeid säilitatakse kuni 75 aastat andmekogusse ABIS kandmisest arvates. Andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja andmekogu ABIS põhimääruses.“.

§ 5. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine

Politsei ja piirivalve seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduse 3. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 192 järgmises sõnastuses:

„§ 192. Piirikontrolli andmekogu biomeetriliste andmete töötlemine

(1) Piirikontrolli andmekogus töödeldakse isiku daktüloskopeerimisel või näokujutise võtmisel saadud biomeetrilisi andmeid.

(2) Isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks võrreldakse automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu (edaspidi andmekogu ABIS) kaudu piirikontrolli andmekogu biomeetrilisi andmeid.

(3) Piirikontrolli andmekogu biomeetrilisi andmeid võib isikut tõendavate dokumentide seaduse § 155 tähenduses isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks isikut tõendavate dokumentide seaduse § 155 lõigete 2 ja 3 tähenduses võrrelda andmekogu ABIS biomeetriliste andmetega.

(4) Piirikontrolli andmekogu biomeetrilised andmed kustutatakse piirikontrolli andmekogust ja andmekogust ABIS pärast isiku piiriületuse kohta otsuse tegemist.“;

2) seaduse 3. peatüki 6. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6. jagu
Andmekogu ABIS“;

3) paragrahvi 257 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 257. Andmekogu ABIS“;

4) paragrahvi 257 lõikes 1 asendatakse sõnad „Automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu (edaspidi andmekogu ABIS)“ sõnadega „Andmekogu ABIS“;

5) paragrahvi 257 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“.

§ 6. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduse 2. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 151 järgmises sõnastuses:

„§ 151. Riigilõivu tagastamata jätmine

Riigilõivu ei tagastata, kui järgmistel juhtudel:
1) e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise taotlus jäetakse läbi vaatamata;
2) riigilõiv on tasutud käesoleva seaduse § 271 lõike 4, § 272 lõike 20 või § 273 lõike 8 alusel ja taotleja soovib muuta isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluses märgitud väljastuskohta pärast väljaantud dokumendi sinna saatmist.“;

2) paragrahvi 271 lõike 4 teine lause ja § 272 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 272 lõikest 6 jäetakse välja sõnad „ja välisesinduses 130 eurot“;

4) paragrahvi 272 lõige 20 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(20) Käesoleva paragrahvi lõikes lõigetes 1, 2, 3, 6, 7, 8, 10, 11 või 13 nimetatud dokumendi välisesinduses või aukonsuli kaudu väljastamise eest tasutakse dokumendi taotlemisel riigilõivu 20 eurot.“;

5) paragrahvi 272 lõikest 20 jäetakse välja arv „6,“;

6) paragrahvi 273 lõike 8 teine lause tunnistatakse kehtetuks.

§ 7. Vangistusseaduse § 55 muutmine

Vangistusseaduse §-s 55 tehakse järgmised muudatused:

1) lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

2) lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

3) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Andmekogu ABIS andmeid säilitatakse kuni 75 aastat andmekogusse ABIS kandmisest arvates. Andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja andmekogu ABIS põhimääruses.“.

§ 8. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 137 muutmine

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse §-s 137 tehakse järgmised muudatused:

1) lõike 6 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

2) lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“.

§ 9. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Lahkumisettekirjutus tehakse lahkumiseks käesoleva seaduse §-s 17 nimetatud vastuvõtvasse riiki.“;

2) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui lahkumisettekirjutus tehakse lahkumiseks kolmandasse riiki, peab välismaalane lahkuma lisaks Eestile teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist.“;

3) paragrahvi 15 pealkirja täiendatakse pärast sõna „kindlakstegemiseks“ sõnadega „ ja väljasõidukohustusega välismaalase kinnipidamine“;

4) paragrahvi 15 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „ning selgitada välja tema kinnipidamise vajalikkus käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 sätestatud alusel“;

5) paragrahvi 15 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „langenud“ sõnadega „ ja ei ole tekkinud muud kinnipidamise alust“;

6) paragrahvi 15 lõikes 4 asendatakse sõnad „mille põhjal saaks kohus hinnata välismaalase kinnipidamise põhjendatust käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 sätestatud alusel“ sõnadega „et kontrollida tema Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikke aluseid“;

7) paragrahvi 15 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Kui on kindlaks tehtud kindlaks, et välismaalane viibib Eestis viibimisaluseta, võib Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet pidada ta kuni 48 tunniks kinni pidada, kui esineb käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 sätestatud alus ja on täidetud lõike 11 tingimused.

(42) Kui viibimisaluseta välismaalast on vaja käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 sätestatud alustel ja lõike 11 tingimusi arvestades kinni pidada kinni kauem kui 48 tundi, taotleb Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa pidada välismaalast kinni kuni kaks kuud §-s 23 sätestatud korras.“;

8) paragrahvi 154 lõikes 3 asendatakse sõnad „kohus saaks hinnata välismaalase kinnipidamise põhjendatust käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 sätestatud alusel“ sõnadega „kontrollida tema Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikke aluseid“;

9) paragrahvi 154 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kui on kindlaks tehtud kindlaks, et välismaalane viibib Eestis viibimisaluseta, kohaldatakse tema kinnipidamisele käesoleva seaduse § 15 lõikeid 41 ja 42.“;

10) paragrahvi 154 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 33 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „riikliku registri“ sõnadega „(edaspidi käesolevas paragrahvis register)“;

12) paragrahvi 33 lõikes 2 asendatakse sõnad „Sissesõidukeeldude riikliku registri“ sõnadega „Registri pidamise“;

13) paragrahvi 33 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Registri pidamise eesmärgi täitmiseks töödeldakse Euroopa Liidu õigusaktis, välislepingus, seaduses või määruses sätestatud ülesande täitmisel sissesõidukeelu kohaldamise, kehtivusaja muutmise või peatamise menetluses kogutud ning sellises menetluses antud haldusakti ja sooritatud toimingu kohta järgmisi andmeid:
1) välismaalase üldandmed;
2) välismaalase sünniaeg ja -koht ning isikut tõendava dokumendi andmed;
3) välismaalase eriline ja objektiivne muutumatu füüsiline tundemärk;
4) teave, kas välismaalane on relvastatud, on vägivaldne, hoiab õigusemõistmisest kõrvale või on põgenenud, on suitsiidne, kujutab endast ohtu rahvatervisele või on seotud tegevusega, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT L 88, 31.03.2017, lk 6–21), artiklites 3–14;
5) andmed sissesõidukeeldu käsitleva hoiatusteate kohta, mis kantakse Schengeni infosüsteemi;
6) teave, kas välismaalane on Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliige või muu isik, kellel on vaba liikumise õigus, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1861, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist piirikontrolli valdkonnas ning millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 1987/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006 (ELT L 312, 07.12.2018, lk 14–55), artiklis 26;
7) teave, kas riiki sisenemise ja riigis viibimise keelu otsus põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1861 artikli 24 lõike 1 punktis b osutatud sissesõidukeelul või lõike 2 punktis a osutatud varasemal süüdimõistmisel, punktis b osutatud tõsisel julgeolekuohul või punktis c osutatud riiki sisenemist ja seal viibimist käsitleva Euroopa Liidu või riikliku õiguse täitmisest kõrvalehoidmisel või artiklis 25 osutatud piiraval meetmel;
8) välismaalase süüteo andmed;
9) välismaalase foto ja näokujutis;
10) välismaalase daktüloskoopilised andmed;
11) sissesõidukeelu kohaldamise ja rakendamise andmed;
12) menetlustoimingu ja otsuse andmed ning otsuse vaidlustamise andmed.“;

14) paragrahvi 33 lõikest 7 jäetakse välja sõnad „ning volitatud töötleja määratakse registri põhimääruses“;

15) paragrahvi 33 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Registri põhimääruses sätestatakse registri pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

16) paragrahvi 33 täiendatakse lõigetega 81 ja 82 järgmises sõnastuses:

„(81) Registri andmeid säilitatakse järgmiselt:
1) alalise sissesõidukeelu andmed – 75 aastat välismaalase sünnist arvates;
2) tähtajalise sissesõidukeelu andmed – aktiivselt kuni kümme aastat tähtajalise sissesõidukeelu lõppemisest arvates ja arhiiviosas kuni 40 aastat.

(82) Tähtajalise sissesõidukeelu andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja registri põhimääruses.“;

17) paragrahvi 331 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist piirikontrolli valdkonnas ning millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 1987/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006 (ELT L 312, 07.12.2018, lk 14–55)“;

18) paragrahvi 3314 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „andmekogu“ sõnadega „(edaspidi käesolevas paragrahvis andmekogu)“;

19) paragrahvi 3314 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Andmekogu pidamise eesmärgi täitmiseks töödeldakse ja Euroopa Liidu õigusaktis, välislepingus, seaduses või määruses sätestatud ülesande täitmiseksl töödeldakse Eestis seadusliku aluseta viibiva või viibinud välismaalase Eestis viibimise kohta kogutud, või Eestist lahkumise kohustuse täitmisega seotud menetluses kogutud ning sellises menetluses antud haldusakti ja sooritatud toimingu kohta kogutud järgmisi andmeid välismaalase kohta:
1) välismaalase üldandmed;
2) välismaalase isanimi, sünniaeg ja -koht, rahvus ning usulise kuuluvuse andmed;
3) välismaalase isikut tõendava dokumendi andmed;
4) välismaalase keeleoskuse ja hariduse andmed;
5) välismaalase perekonnaseisuandmed;
6) välismaalase päritolu- ja transiidiriigis viibimise ning nendest riikidest lahkumise andmed;
7) välismaalase Eestisse saabumise andmed;
8) välismaalase süüteo andmed;
9) välismaalase foto ja näokujutis;
10) välismaalase daktüloskoopilised andmed;
11) välismaalase erivajaduse andmed;
12) välismaalase eriline ja objektiivne muutumatu füüsiline tundemärk;
13) välismaalase tema isiku, sealhulgas tema vanuse tuvastamise viisi andmed;
14) välismaalase tema seadusliku esindaja üldandmed;
15) välismaalase tema perekonnaliikme ja lähedase sugulase üldandmed, sünnikoht, perekonnaseisuandmed ja seos välismaalasega;
16) välismaalase ajateenistuses, relvajõududes, kaadrisõjaväelasena või luure- või julgeolekuteenistuses teenimise ja töötamise andmed, väljaspool Eestit sõjaväelises operatsioonis osalemise andmed ning riiklikus või mitteriiklikus relvastatud organisatsioonis või üksuses teenimise andmed;
17) välismaalasele temale tehtud lahkumisettekirjutuse ning sellega koos kohaldatud sissesõidukeelu ja järelevalvemeetme andmed;
18) välismaalasele temale tehtud seadustamisettekirjutuse ja sellega koos kohaldatud järelevalvemeetme andmed;
19) välismaalasega temaga sõlmitud Eestist lahkumise kokkuleppe andmed;
20) välismaalase kinnipidamise ja kinnipidamisest vabastamise andmed;
21) välismaalase tervisekontrolli ja riskihindamise andmed;
22) teave, kas välismaalane on relvastatud, on vägivaldne, hoiab õigusemõistmisest kõrvale või on põgenenud, on suitsiidne, kujutab endast ohtu rahva tervisele või on seotud tegevusega, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/541 artiklites 3–14;
23) andmed välismaalasetema tagasisaatmist käsitleva hoiatusteate kohta, mis kantakse Schengeni infosüsteemi;
24) välismaalase tema suhtes riikliku järelevalve meetme, turvaabinõu või vahetu sunni vahendi kohaldamise andmed;
25) välismaalase distsiplinaarkaristuse andmed;
26) välismaalase väljasaatmise ja üleandmise andmed;
27) välismaalase väljasõidukohustuse sundtäitmise ja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kulude andmed;
28) menetlustoimingu ja otsuse andmed ning otsuse vaidlustamise andmed.“;

20) paragrahvi 3314 lõikest 6 jäetakse välja sõnad „ning volitatud töötleja määratakse andmekogu põhimääruses“;

21) paragrahvi 3314 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Andmekogu põhimääruses sätestatakse andmekogu pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

22) paragrahvi 3314 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Andmekogu andmeid säilitatakse aktiivselt kuni kümme aastat välismaalase lahkumiskohustuse täitmisest arvates ja arhiiviosas kuni 40 aastat. Andmetele võib sätestada lühema säilitustähtaja andmekogu põhimääruses.“;

23) paragrahvi 3315 lõike 6 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 3315 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

25) paragrahvi 3315 lõige 71 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(71) Käesoleva seaduse alusel andmekogusse ABIS kantud andmeid säilitatakse järgmiselt:
1) alalise sissesõidukeelu andmed – 75 aastat välismaalase sünnist arvates;
2) tähtajalise sissesõidukeelu andmed – aktiivselt kuni kümme aastat tähtajalise sissesõidukeelu lõppemisest arvates ja arhiiviosas kuni 40 aastat;
3) Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kohustuse täitmisega seotud andmed – aktiivselt kuni kümme aastat välismaalase lahkumiskohustuse täitmisest arvates ja arhiiviosas kuni 40 aastat.“;

26) paragrahvi 3315 täiendatakse lõikega 72 järgmises sõnastuses:

„(72) Käesoleva paragrahvi lõike 71 punktides 2 ja 3 nimetatud andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja andmekogu ABIS põhimääruses.“.

§ 10. Väärteomenetluse seadustiku § 316 muutmine

Väärteomenetluse seadustiku §-s 316 tehakse järgmised muudatused:

1) lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

2) lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:
1) andmeandjad;
2) täpne andmekoosseis;
3) andmekogudevaheline andmevahetus;
4) vastutava töötleja ülesanded;
5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;
6) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
7) muud korralduslikud küsimused.“;

3) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Andmekogu ABIS andmeid säilitatakse kuni 75 aastat andmekogusse ABIS kandmisest arvates. Andmetele võib kehtestada lühema säilitustähtaja andmekogu ABIS põhimääruses.“.

§ 11. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 6 punkt 5 jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2, 4, 5, 10, 13, 28, 49 ja 53 jõustuvad 2025. aasta 15. novembril.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punkt 26 jõustub 2026. aasta 1. juunil.

(4) Käesoleva seaduse § 1 punkt 3 jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, ……………… 2024
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ……………… 2024

Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja
sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu on töötatud välja, et suurendada identiteedihalduse turvalisust, maandada julge­olekuriske ja ajakohastada tööprotsesse, viies need vastavusse tänapäevaste vajaduste ja võimalustega ning vähendades seeläbi inimeste halduskoormust ja ametiasutuste töökoormust. Selleks on kavandatud teha järgmised olulisemad muudatused.

1) Luuakse õiguslik alus tagastada läbi vaatamata e-residendi digitaalse isikutunnistuse (edaspidi e‑residendi digi-ID) taotlus juhul, kui e-residendi digi-ID taotleja on kõrgema rahapesu- või terrorismi rahastamise riskiga riigi või sellise riigi kodanik, millega puudub Eestil justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealane koostöösuhe (edaspidi e-residentsuse riski­riik).

2) Antakse Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusele (edaspidi EIS) õigus töödelda e‑residendi digi-ID väljaandmise menetluses kogutud isikuandmeid ja e‑residendi digi-ID andmeid.

3) Antakse Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) õigus nõuda DNA-ekspertiisi juhul, kui isik taotleb esimest korda Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti (edaspidi dokument) ja tekib põhjendatud kahtlus, et välisriigis väljaantud Eesti kodakondsust tõendav dokument ei ole ehtne või selle alusandmed ei ole õiged. Praktikas on sagenenud olukorrad, kus Venemaa või Valgevene kodanik soovib tõendada, et ta põlvneb Eesti kodanikust, kuid esitatud tõendites või andmetes on põhjust kahelda.

4) Ajakohastatakse dokumendi väljaandmist: luuakse dokumendi taotlejale erinevaid võimalusi, tõhustatakse menetlust ja vähendatakse bürokraatiat. Näiteks võimaldatakse Eesti kodanikul valida kohustusliku dokumendina isikutunnistuse asemel passi ja luuakse võimalus volitada esindajat dokumenti kätte saama ka pärast dokumendi väljaandmise taotluse (edaspidi dokumendi taotlus) esitamist.

5) Luuakse võimalus kontrollida isikusamasust riikliku mobiilirakenduse vahendusel.

6) Lõpetatakse:
• turvalisuse kaalutlustel 15. novembrist 2025 võimalus dokumendi sertifikaadi (edaspidi sertifikaat) kehtivust peatada ja taastada, kuna sellest kuupäevast hakatakse rakendama uusi ID-1 formaadis dokumentide1 tootmise ja usaldusteenuse osutamise lepinguid2, ning
• vähese vajaduse ja kulude optimeerimise tõttu võimalus anda välja ID-1 formaadis teiseseid digitaalseid isikutunnistusi.

7) Tuuakse põhimäärusest seaduse tasandile automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu (edaspidi ABIS), Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogu, Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andme­kogu, isikut tõendavate dokumentide andmekogu (edaspidi ITDAK) ning sissesõidu­keeldude riikliku registri andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg ja andmekoosseis. Et tuua ABIS-e andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg seaduse tasandile, muudetakse lisaks isikut tõendavate dokumentide seadusele (edaspidi ITDS) seitset seadust.

Eelnõu rakendamisega kaasneb oluline positiivne mõju riigi julgeolekule, siseturvalisusele, välissuhetele ja majandusele. Mõju riigiasutuste korraldusele, e-riigile ja infoühiskonnale ning sotsiaalne mõju on väheolulised.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi:
• nõunik Elen Kraavik ([email protected]);
• nõunik Ele Russak ([email protected]) – väljasõidukohustuse ja sissesõidu­keelu seaduse (edaspidi VSS) muudatused;
• õigusnõunik Maret Saanküll ([email protected]);
• õigusnõunik Kaspar Lepper ([email protected]) – politsei ja piirivalve seaduse (edaspidi PPVS) ja VSS-i muudatused.

Eelnõu väljatöötamisse olid kaasatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi MKM), EIS, Kaitsepolitseiamet (edaspidi KAPO), PPA ja Rahapesu Andmebüroo (edaspidi RAB).

Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi õigusosakonna õigusnõunikud Gerly Herm (teenistussuhe lõppenud) ja Kertu Nurmsalu (tel 612 5084, [email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi õigusosakonna keele­toimetaja Heike Olmre (tel 612 5241, [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu § 9 punktidega 1 ja 2 täpsustatakse õigusselguse huvides vaid juba Eesti õigusesse üle võetud tagasisaatmisdirektiivi3 rakendamise regulatsiooni VSS-is.

Eelnõu § 1 punkt 44, millega võimaldatakse kontrollida isikusamasust riikliku mobiilirakendu­se vahendusel, on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–20274 eesmärgi­ga 3.2.4 „Loome e-riigi mobiilirakenduse, mille kaudu riik jõuab informatsiooni ja teenustega personaalselt iga eestimaalaseni“.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:
1) ITDS – RT I, 26.04.2024, 13;
2) kodakondsuse seadus (edaspidi KodS) – RT I, 06.07.2023, 44;
3) konsulaarseadus (edaspidi KonS) – RT I, 20.06.2022, 58;
4) kriminaalmenetluse seadustik (edaspidi KrMS) – RT I, 22.03.2024, 5;
5) PPVS – RT I, 06.07.2023, 64;
6) riigilõivuseadus (edaspidi RLS) – RT I, 30.04.2024, 10;
7) vangistusseadus (edaspidi VangS) – RT I, 22.03.2024, 14;
8) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (edaspidi VRKS) – RT I, 06.07.2023, 119;
9) VSS – RT I, 06.07.2023, 126;
10) väärteomenetluse seadustik (edaspidi VTMS) – RT I, 22.03.2024, 11.

Eelnõu on seotud:
• siseturvalisuse arengukava 2020–20305 alaeesmärgiga 4.4 „Eesti arengut toetav koda­kondsus-, rände- ja identiteedihalduspoliitika“, mille kohaselt on vaja arendada ja viia ellu usaldusväärset ja turvalist identiteedihalduspoliitikat ning tagada tõsikindel isikutuvastus;
• eID valge raamatu6 eesmärkide ja põhimõtetega, sealhulgas sellega, et Eesti on inno­vaatiline ja uuenduslik tugeva e-riigi mainega riik, kus katsetatakse uusi lahendusi ja tehnoloogiat;
• e-residentsuse jätkustrateegiaga 2022–20257, milles on toodud ühe riskimaandusviisina välja, et e-residentsust ei pakuta üldjuhul nende riikide kodanikele, millest tuleneb ulatuslik julgeoleku- või e-residendi digi-ID väärkasutuse oht, ja et e-residentidena on eriti eelistatud taotlejad riikidest, millega on Eestil justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealane koostöö.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 lõike 2 punktide 1 ja 14 kohaselt Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest muudetakse KodS-i ja KrMS-i.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu vajalikkus ja hetkeolukord

Siseturvalisuse arengukava 2020–2030 alaeesmärgi 4.4 „Eesti arengut toetav kodakondsus-, rände- ja identiteedihalduspoliitika“ kohaselt on muu hulgas vaja arendada ja viia ellu usaldus­väärset ja turvalist identiteedihalduspoliitikat ning tagada tõsikindel isikutuvastus.

Eesti on turvaliste digidokumentide väljaandmises ja kasutamises maailmas esikohal. Kuigi ka praegune süsteem toimib hästi, on valdkondlik areng ja muudatused vältimatult vajalikud, et seda positsiooni säilitada. Tuleb käia kaasas ühiskonna ootuste ning valdkondliku ja info­tehnoloogilise arenguga, ajakohastades õigusruumi ja tööprotsesse. Tugev identiteedihaldus on oluline alustala riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamisel. Selleks on riigil riikliku identiteedi loomisel kohustus tõsikindlalt veenduda isiku isikusamasuses ja õiguses sellele identiteedile.

2.2. Eelnõu eesmärk ja lahendusettepanekud

Ühiskonna ootus saada mugavamaid teenuseid ja tehnoloogia kiire areng koosmõjus rangete rahvusvaheliste standardite ja keerulise julgeolekuolukorraga seavad riigile väljakutse, kuidas leida tasakaal rangete turvanõuete ja ühiskonna ootuste vahel. Sellest lähtudes on eelnõul kolm peamist eesmärki:
1) suurendada identiteedihalduse turvalisust;
2) maandada julgeolekuriske ning
3) ajakohastada identiteedihalduspoliitika valdkonna tööprotsesse, et viia need vastavusse tänapäevaste vajaduste ja võimalustega.

Ühelt poolt tuuakse identiteedihalduspoliitika valdkonda innovaatilisust ja paindlikkust. Näiteks ootab ühiskond vajaduspõhiseid muudatusi, mis võimaldaksid kontrollida isiku­samasust mobiiltelefoniga. Teiselt poolt edendatakse märgatavalt identiteedihalduspoliitika valdkonna riskihaldust, võimaldades riigil rakendada julgeolekukaalutlustel tugevamaid meetmeid, tagamaks, et riiklik identiteet antakse vaid õiguskuulekale isikule, kellel on sellele õigus.

Lisaks täpsustatakse eelnõuga õigusselguse huvides tagasisaatmisdirektiivist tulenevat lahku­misettekirjutuse regulatsiooni ning korrastatakse ABIS-e ja teiste andmekogude regulatsiooni, et tagada ühetaoline lähenemine ja vastavus isikuandmete kaitse üldmäärusele8. Eelnõuga ei muudeta andmete töötlemise põhimõtteid.

2.3. Eelnõu põhiseaduspärasus

Isikuandmete töötlemine

Õigus eraelu puutumatusele on inimõigusena sätestatud erinevates rahvusvahelistes konvent­sioonides, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja PS-is. Inimõigusena sisaldab see erinevaid huve ja põhiõigusi: kodu puutumatus, isikuandmete kaitse, sõnumisaladus jne. Põhiõigus kontrollida enda kohta käivat teavet ehk informatsioonilise enesemääramise õigus on isikuandmete kaitse põhimõtete alus nii Euroopa Liidu kui ka Eesti õigusaktides.

PS-i § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse üksused ning nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

• Esemeline kaitseala. Riigikohtu hinnangul kaitseb PS-i § 26 kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega9, ja tagab seega tugevama kaitse. Eraelu kaitse üks oluline vald­kond on isikuandmete kaitse, sest informatsioonilise enesemääramise õigus tagab igaühele õiguse ise otsustada, kas ja kui palju tema kohta andmeid kogutakse ja salvestatakse. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud: „Eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist.“10 Andmete, sealhulgas isikuandmete hulk ja teabe ulatus üha suurenevad ning sekkumine isikuandmete sfääri üha laieneb. Isikuandmete kaitse üldmäärus lubab isiku­andmeid töödelda muu hulgas andmesubjekti nõusolekul (art 6 lg 1 p a). Avalik-õiguslikus suhtes andmete töötlemiseks peab siiski olema ka seadusest tulenev alus, kuna andmesubjekti nõusolek ei muuda olematuks formaalseid nõudeid põhiõiguse riiveks.

• Isikuline kaitseala. Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele on igaühe õigus. See tähendab, et PS-i § 26 kaitseb nii Eesti kodanikku kui ka Eestis viibivat välisriigi kodanikku ja kodakondsuseta isikut (PS-i § 9 lg 1).

• Piiriklausel. PS-i § 26 teise lause kohaselt võib sekkuda perekonna- ja eraellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkesta­miseks või kurjategija tabamiseks. See on kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab perekonna- ja eraelu riivata üksnes seadusega või seaduse alusel PS-i § 26 teises lauses kindlaks määratud eesmärgil.

Kvalifitseeritud seadusereservatsiooni korral on põhiõiguse piirang legitiimne üksnes PS-is loetletud eesmärgil. Riigikohus on korduvalt kontrollinud, kas perekonna- või eraellu sekkumise eesmärk on hõlmatud PS-i § 26 teise lausega.11 Õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS-i §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib seadusandja PS-i § 26 teises lauses nimetatud eesmärgil piirata isiku õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid piirang peab olema proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Sobivus

Meede on sobiv ehk kohane, kui see aitab kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele. Eelnõu eesmärk on muu hulgas suurendada identiteedihalduse turvalisust ning tagada avalikku korda ja julgeolekut. Eesmärgi saavutamiseks võetakse eelnõuga järgmisi meetmeid, millega piira­takse õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

1) PPA-le antakse õigus nõuda DNA-ekspertiisi juhul, kui isik taotleb esimest korda Eesti kodaniku dokumenti ja tekib põhjendatud kahtlus, et välisriigis väljaantud Eesti koda­kondsust tõendav dokument ei ole ehtne või selle alusandmed ei ole õiged. Praktikas on sagenenud olukorrad, kus Venemaa või Valgevene kodanik soovib tõendada, et ta põlvneb Eesti kodanikust, kuid esitatud tõendites või andmetes on põhjust kahelda.

PPA nõuab DNA-ekspertiisi vaid üksikutel juhtudel, kui isadus on omaks võetud aastaid pärast isiku sünni registreerimist või vahetult enne dokumendi taotlemist ja PPA-l on alust kahelda esitatud tõendite ehtsuses või andmete õigsuses. Kui PPA-l on võimalik tuvastada põlvnemine muu meetodiga, siis DNA-ekspertiisi kui kõige riivavamat meetodit ei kasutata ja Eesti kodakondsus tuvastatakse näiteks lisatõendite või -andmete alusel või Eesti koda­kondsust tõendava dokumendi ekspertiisiga.

Praktikas on esinenud juhtumeid, kui Eesti kodanikku on mõjutatud end isaks tunnistama, kuid on olnud ka kohtuasi, kus oli esitatud Venemaa kohtule võltsitud volikiri ja tehtud kohtuotsus Eesti kodaniku teadmata. Kõikide selliste juhtumite korral on seni õnnestunud tõendada tõendi võltsimine või valeandmete esitamine ja isikud, kellel ei ole Eesti koda­kondsusele õigust, ei ole seda ka saanud.

Eesti kodaniku õigused on sätestatud PS-is. Need on eeskätt õigus riigi kaitsele, sealhulgas välismaal viibides, isikupuutumatusele ja eneseväljendusele, aga ka poliitilised õigused. Kodanikustaatus annab peale õiguse riigi ja seaduse kaitsele ka õiguse riiki ise kaitsta, valida ja olla valitud ning moodustada erakondi. Samuti ei tohi Eesti kodanikku Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast. Teisalt kaasneb kodanikule kohustus alluda Eesti põhi­seaduslikule korrale, näiteks on meestel vanuses 16–60 aastat kohustus võtta osa riigi­kaitsest.

Arvestades Eesti kodaniku staatusega kaasnevaid õigusi, julgeolekuolukorda ning Riigi­kogus 20.03.2024 vastu võetud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades denonsseerimise seadust12, mille tõttu muutub ametlik dokumendivahetus Venemaaga praegusest veelgi keerukamaks, on otstarbekas lahendada Eesti kodakondsuse tõendamine kahtluse korral vähem aeganõudvas menetluses kui kohtumenetlus. Seetõttu antakse eelnõuga PPA-le õigus saada Eesti Kohtu­ekspertiisi Instituudilt DNA-ekspertiisi andmeid ja neid töödelda ning edastada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile DNA-ekspertiisiga seotud isiku ees- ja perekonnanime ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaja. DNA-ekspertiisi andmeid ei või kasutada muudes menetlustes. DNA-ekspertiisi eksperdiarvamus salvestatakse ITDAK-i, kus töödeldakse ja säilitatakse Eesti kodaniku dokumendi väljaandmise esmataotlemise andmeid alaliselt.

2) EIS-ile antakse õigus töödelda e‑residendi digi-ID väljaandmise menetluses kogutud isikuandmeid ja e‑residendi digi-ID andmeid.

E-resident on välismaalane, kellele on Eesti hüvena loonud tema kodakondsusjärgse riigi identiteedi alusel digitaalse identiteedi ja andnud välja digitaalse isikutunnistuse: e‑residen­di digi-ID. E-residendi digi-ID on digitaalne dokument, mida saab kasutada üksnes e-kesk­konnas isiku tuvastamiseks ja digiallkirja andmiseks. E-residendi digi-ID võimaldab välis­maalasel osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, olenemata tema füüsilisest viibimiskohast, kuid ei anna õigust Eestisse saabuda ega Eestis viibida.

Eesti e-residendiks saamine on välismaalasele privileeg, mitte õigus. ITDS-i § 206 kohaselt on e-residendi digi-ID väljaandmise eeldus olemasolev seos Eestiga või põhjendatud huvi Eesti e‑teenuseid kasutada. Eesti kasutab kaalutlusõigust ja taustakontrolli, et anda e‑residendi digi-ID välja ainult usaldusväärsetele ja õiguskuulekatele välismaalastele. Eestil on õigus jätta e‑residendi digi-ID välja andmata, selle kehtivus peatada või see kehtetuks tunnistada.

E-residendi digi-ID antakse välja kindlal eesmärgil ja taotleja plaanitavast tegevusest lähtudes. E-residendi digi-ID taotleja on kohustatud taotluse esitamisel tõendama või põhistama e‑residendi digi-ID väljaandmise aluseks olevaid asjaolusid. Seega antakse e‑residendi digi-ID igal juhul välja konkreetseks tegevuseks ja e-resident on sellega edaspidi seotud. EIS seirab riske, mis takistavad või mõjutavad muul viisil negatiivselt e‑residendi digi-ID väljaandmise eesmärgi saavutamist, ja vajaduse korral pakub e-residen­dile eesmärgi saavutamiseks vajalikke personaliseeritud teenuseid. Kui personaliseeritud teenuse osutamisel saab EIS-ile teatavaks asjaolu, mis võib olla e-residendi digi-ID kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise alus, peab EIS teavitama sellest PPA-d.13 Kui PPA menetluses selgub, et e-residendi digi-ID-d ei kasutata eesmärgipäraselt, on see e-residendi digi-ID kehtetuks tunnistamise alus, sest välismaalane ohustab seeläbi avalikku korda ja riigi julgeolekut.

3) PPA-le antakse õigus kasutada isiku viimase dokumendi taotluses esitatud kontakt­andmeid, et saata talle teavitusi taotluse alusel väljaantud dokumendi ja ITDS-is sätestatud menetluste kohta. Näiteks võib PPA saata dokumendi kasutajale teavituse, et dokumendi kehtivusaeg hakkab lõppema ja vaja on taotleda uut dokumenti. Teavituse saatmise õigus võimaldab inimesele meelde tuletada, et ta taotleks õigel ajal uut dokumenti. Praktikas tuleb tihti ette, et inimene ei jälgi pidevalt dokumendi kehtivusaega ja avastab, et dokument on kehtivuse kaotanud, vahetult enne, kui ta läheb reisile või tal on vaja seda näiteks e-teenuste kasutamiseks või valimistel osalemiseks.

Teavitusi on oluline saata selleks, et välistada olukord, kus paljudel inimestel puudub kehtiv dokument. Eesti kodanikel ja elanikel on kohustus omada kehtivat isikutunnistust või elamisloakaarti. Kehtiva dokumendi omamine on oluline riigi julgeoleku tagamiseks, sest seeläbi on võimalik kontrollida riigis viibijate isikusamasust. Teavituse saatmine aitab ennetada ka seda, et inimesed enda teadmata seadust ei täida. Sanktsiooni sellise rikkumise eest ei ole ette nähtud ja inimesi ei karistata, kui dokument on kaotanud kehtivuse, kuid kohustust tuleb sellegipoolest täita.

Lisaks võib olla vaja saata dokumendi kasutajale teavitus turvaintsidendi korral, mille tõttu peab dokumendi väljaandja tunnistama sertifikaadid kehtetuks. Näiteks tekkis selline olu­kord 2017. aasta septembris, kui avastati ajavahemikul 16.10.2014–26.10.2017 väljastatud isikutunnistuste kiipide tarkvaras turvaviga. Seetõttu tuli isikutunnistuse kasutajal sertifi­kaate uuendada, ja kui ta seda ettenähtud kuupäevaks ei teinud, tunnistati need kehtetuks.

Järeldus. Arvestades eelnõu eesmärki suurendada identiteedihalduse turvalisust ning tagada avalikku korda ja riigi julgeolekut, on loetletud meetmed sobilikud ja aitavad eesmärgi saavuta­misele kaasa.

Vajalikkus

Meede on vajalik, kui eelnõu eesmärki ei ole võimalik muul leebemal viisil vähemalt sama hästi saavutada.

1) PPA õigus nõuda DNA-ekspertiisi ning EIS-i õigus töödelda e-residendi digi-ID välja­andmise menetluses kogutud isikuandmeid ja e residendi digi-ID andmeid. Mõlemal juhul on sihtrühmas isikud, kellel ei ole seni Eestiga erilist seost olnud.
• Avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks on hädavajalik teha selgeks, mis on Eesti kodaniku dokumendi taotlemise tegelik põhjus ning kas isikul on õigus Eesti koda­kondsusele ja dokumendile, kui tal ei ole selle vastu seni huvi olnud. Sellisel juhul on kõige kindlam ja kiirem viis teha tema õigus Eesti kodakondsusele kindlaks DNA-ekspertiisiga, kui seda ei õnnestu teha muu meetodiga. Kui isikul on õigus Eesti koda­kondsusele, on selle kindlaks tegemine ka tema huvides, sest DNA-ekspertiisi eksperdi­arvamust säilitatakse alaliselt ja see võib tõendada ka tema järglase õigust Eesti koda­kondsusele.
• E-resident seevastu on välismaalane, kellel ei ole e‑residendi digi-ID alusel õigust Eestisse siseneda ega Eestis viibida. Küll aga saab e-resident kasutada Eesti e-teenuseid, e-keskkonnas enda isikut tuvastada ja anda digiallkirja.

Mõlemal juhul on sihtrühmas isikud, kelle kohta ei ole Eestil üldjuhul palju infot ja seda on keeruline ka välisriigist saada. Samuti soovivad mõlemal juhul isikud saada või kasutada Eestis hüvesid. See on nende vaba valik, st kui nad ei soovi Eestis hüvesid kasutada, ei pea nad seda tegema ja sel juhul puudub ka vajadus töödelda nende isikuandmeid.

2) PPA õigus kasutada isiku viimase dokumendi taotluses esitatud kontaktandmeid. Isikuandmete töötlemine teavituse saatmiseks on kõige lihtsam meede, mis koormab isikuid kõige vähem. Teavituse saab isik, keda see puudutab. Näiteks oleks dokumendi kehtivusaja lõppemisest avalikult teavitamine veelgi riivavam, sest sellest oleksid teadlikud ka need, keda teavitus ei puuduta. Ka turvaintsidendi korral saadetakse teavitus vaid isikule, kelle dokumenti see puudutab ja kellele kaasneb vajadus tegutseda. Teavitus saadetakse e-posti aadressil ja SMS-iga mobiiltelefonile. Rohkem dokumendi taotluses esitatud kontakt­andmeid ei kasutata. Kui dokumendi taotluses on märgitud nii e-posti aadress kui ka mobiil­telefoni number, saadetakse teavitus mõlemale, sest nii on paremini tagatud, et isik saab teavituse õigel ajal kätte isegi juhul, kui üks neist on muutunud.

Järeldus. Loetletud meetmetele ei ole alternatiive, mis oleksid identiteedihalduse turvalisuse suurendamiseks ning avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks sama tõhusad, kuid vähem koormavad. Olukorras, kus ei ole võrreldavaid ja eelnõu eesmärgi saavutamiseks sama tulemus­likke alternatiive, tuleb meetmeid pidada vältimatult vajalikuks.

Mõõdukus

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Seega tuleb kaaluda, kas eelnõu eesmärk suurendada identiteedihalduse turvalisust ning vältida ebasoovitavat mõju avalikule korrale ja riigi julgeolekule kaalub üles perekonna- ja eraelu puutumatuse riive.

1) PPA õigus nõuda DNA-ekspertiisi ning EIS-i õigus töödelda e-residendi digi-ID välja­andmise menetluses kogutud isikuandmeid ja e-residendi digi-ID andmeid. Arvesta­des, et sihtrühmas on isikud, kes soovivad saada või kasutada Eestis hüvesid, ja et hüvede kasutamine on nende vaba valik, saavad nad ise otsustada ka selle üle, kas nende isiku­andmeid Eestis töödeldakse. Kuna isikuandmeid töödeldakse identiteedihalduse turvalisuse suurendamiseks ning avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks, on eelnõu meetmed sihtrühmale proportsionaalsed.
• Kui isik ei soovi, et tema isikuandmeid eelnõus kavandatud viisil töödeldakse, ei ole tal kohustust taotleda Eesti kodaniku dokumenti. Sel juhul ei ole tal vaja ka Eesti koda­kondsust tõendada ja ta võib jätkata oma senist elu. Kui Eesti kodaniku dokumendi menetluses tehakse kindlaks isiku õigus Eesti kodakondsusele, säilitatakse andmeid selle kohta alaliselt ja neid saab kasutada ka tema järglase puhul, sest PS-i § 8 lõike 1 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti koda­kondsusele sünnilt.
• Samuti ei ole välismaalasel kohustust tarbida Eesti e-teenuseid. Kui välismaalane siiski otsustab taotleda e-residendi digi-ID-d, peab ta arvestama selle kehtivusajal isiku­andmete töötlemisega, et vältida e-residendi digi-ID väärkasutust.

2) PPA õigus kasutada isiku viimase dokumendi taotluses esitatud kontaktandmeid. Teavitusi saadetakse isikule eelkõige tema enda huvides, sealhulgas teavitatakse turva­intsidentidest, et vältida dokumendi väärkasutust, ja tuletatakse meelde dokumendi kehtivusaja lõppemist, et aidata täita seadusjärgset dokumendikohustust. Dokumendi kehtivusaja lõppemise kohta saadetakse teavitus 60 ja 30 päeva enne dokumendi kehtivuse kaotamist. Rohkem teavitusi PPA ei saada ja isik saab ise otsustada uue dokumendi taotluse esitamise üle. Teavituste saatmisega ei kaasne isikule kahjulikke tagajärgi.

Järeldus. Loetletud meetmed on proportsionaalsed, sest aitavad kaasa eelnõu eesmärgi saavutamisele ning kaaluvad üles perekonna- ja eraelu puutumatuse riive.

2.4. Eelnõu väljatöötamise kavatsus

2.4.1. Siseministeeriumi väljatöötamiskavatsus

ITDS-i muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus14 e-residentsuse riskiriigi kodaniku e-residendi digi-ID taotluse vastuvõtmisest keeldumise kohta oli eelnõude infosüsteemis koos­kõlastamisel 24.05.–07.06.2023. Selle kooskõlastasid Justiitsministeerium (edaspidi JUM), Rahandusministeerium (edaspidi RAM) ja Välisministeerium (edaspidi VÄM) märkustega. Teised ministeeriumid kooskõlastuskirja ei esitanud. Arvamust avaldasid Andmekaitse Inspektsioon, KAPO, Maksu- ja Tolliamet, PPA, RAB ning Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus (edaspidi SMIT).

Seletuskirja koostamisel on arvestatud JUM-i ja RAM-i märkustega ning esitatud arvamustega. Lisatud on selgitusi e-residentsuse riskiriigi kodanikele kehtestatavate piirangute kohta ja aja­kohastatud statistikat.

VÄM-i ettepanek jätta e-residentsuse riskiriikide loetelust välja Saudi Araabia

VÄM tegi ITDS-i muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kooskõlastamisel ette­paneku jätta e-residentsuse riskiriikide seast välja Saudi Araabia põhjusel, et Saudi Araabia on Eesti äridiplomaatia prioriteetne sihtriik, selle turul on suur potentsiaal ja riik on muutunud viimastel aastatel oluliselt avatumaks. Samuti ei ole VÄM‑i sõnul otstarbekas tõmmata piire Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogu liikmete15 vahele.

Ettepanekut kaaludes on Siseministeerium koos allasutuste ja RAB-iga jõudnud seisukohale, et julgeolekukaalutlustel ei ole praegu võimalik teha Saudi Araabiale erandit. See muudaks Eesti majanduskeskkonna terrorismi rahastamise suhtes haavatavaks. Saudi Araabia on jätkuvalt üks islamifundamentalismi keskmeid. See maailmavaade on omakorda alus julge­olekuohtlikule islamistlikule äärmusideoloogiale. Saudi Araabias valitsevad arusaamad inim­õigustest ja isikuvabadustest ei ole kooskõlas demokraatlike lääneriikide arusaamadega. Saudi Araabia toimib endiselt usuäärmusluse koolituskeskusena, mille mõju Eestis võib erand soodustada. Saudi Araabia on riik, kes toetab mittedemokraatlikku ideoloogiat ja vaigistab kriitikat monarhia vastu muu hulgas terrorismivastase seadustiku alusel.16

Seega ei saa inimõiguste kaitse puudulikkuse tõttu usaldada ka Saudi Araabia nende sõnul „üha edukamat“ tööd terrorismivastase võitluse nimel. Selle julmimaks näiteks võib pidada aja­kirjaniku Jamal Khashoggi tapmist 2017. aastal17. Samuti kuulub Saudi Araabia kõrgema terrorismi rahastamise riskiga riikide hulka. Saudi Araabia kodanike kohta kehtivad samad erisused nagu teiste e-residentsuse riskiriikide kodanike kohta. Neil võimaldatakse taotleda e‑residendi digi-ID-d juhul, kui nad tegelevad Eestis tõestatavalt majandustegevusega, elavad püsivalt Euroopa Liidus või Ühendkuningriigis või on Eesti välisesinduse töötajad või au­konsulid, või juhul, kui nad esitavad korduvtaotluse.

Türgi ja Araabia Ühendemiraatide kodanikele erandi võimaldamise oluline argument oli Eesti välisesinduse olemasolu nendes riikides. See on hea näitaja riikidevahelise toimiva koostöö kohta.

2.4.2. MKM-i väljatöötamiskavatsus

MKM-i ITDS-i muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus18, milles kavandati anda EIS‑ile õigus töödelda e-residendiga seotud andmeid, oli eelnõude infosüsteemis koos­kõlastamisel 12.12.2022–10.01.2023. Selle kooskõlastasid märkustega JUM ning märkusteta RAM, Siseministeerium ja VÄM. Teised ministeeriumid kooskõlastuskirja ei esitanud. Arvamust avaldas Statistikaamet. Seletuskirja koostamisel on arvestatud JUM‑i märkustega.

Nii Siseministeeriumi kui ka MKM-i väljatöötamiskavatsus esitati arvamuse avaldamiseks ka Riigikogule.

2.4.3. Andmekogude regulatsiooni korrastamine

Andmekogude regulatsiooni korrastamise kohta ei koostatud eelnõu väljatöötamise kavatsust. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt ei pea eelnõu väljatöötamise kavatsust koostama, kui eelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju.

Eelnõuga korrastatakse ABIS-e, Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogu, Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu, ITDAK‑i ning sissesõidukeeldude riikliku registri regulatsiooni, et see vastaks isikuandmete kaitse üldmäärusele, ning tagatakse regulatsiooni ühetaolisus. Eelnõuga ei muudeta andmete töötlemise põhimõtteid. Andmekogude andmekoosseis ja andmete säilitamise tähtajad on praegu sätestatud andmekogude põhimäärustes. Eelnõuga tuuakse regulatsioon põhimääruse tasandilt seaduse tasandile. Sisulisi muudatusi andmekogude regulatsioonis eelnõuga ei tehta, mistõttu ei kaasne selle rakendamisega olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju.

2.4.4. Lahkumisettekirjutuse ja välismaalase kinnipidamise regulatsiooni korrastamine

Lahkumisettekirjutuse ja välismaalase kinnipidamise regulatsiooni korrastamise kohta ei koostatud eelnõu väljatöötamise kavatsust. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt ei pea eelnõu väljatöötamise kavatsust koostama, kui eelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju.

1) Lahkumisettekirjutuse regulatsiooni korrastatakse selleks, et oleks üheselt arusaadav, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus lahkumiseks VSS‑i §-s 17 nimetatud vastuvõtvasse riiki, ning kui see on kolmas riik, peab välismaalane lahkuma lisaks Eestile ka teistest Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmes­riikidest. Eelnõuga ei muudeta lahkumisettekirjutuse regulatsiooni põhimõtteid. Lahkumis­ettekirjutuses märgitakse ka praegu ära, millisesse riiki viibimisaluseta Eestis viibiv välis­maalane peab lahkuma. Samuti on lahkumisettekirjutuses märgitud, et kui vastuvõttev riik on kolmas riik, peab välismaalane lahkuma lisaks Eestile ka teistest Schengeni konvent­siooni ja Euroopa Liidu liikmesriikidest. Muudatusega viiakse regulatsioon kooskõlla praktika ja tagasisaatmisdirektiivi täpse sõnastusega.

2) Välismaalase kinnipidamise regulatsiooni korrastatakse Riigikohtu halduskolleegiumi otsuste19 põhjal selleks, et tagada VSS-i §-s 15 sätestatud välismaalase kinnipidamise aluste õigusselgus. Riigikohtu hinnangul peab kinnipidamine ajast, millal asutus on enda hinnangul tuvastanud välismaalase ebaseadusliku Eestis viibimise, vastama tagasisaatmis­direktiivi artikli 15 nõuetele. Seejuures on Euroopa Liidu liikmesriikidel jätkuvalt võimalik reguleerida riigisiseses õiguses kolmandate riikide kodanike kinnipidamist, et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb üheteistkümnest paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse ITDS-i, §-ga 2 KodS-i, §‑ga 3 KonS-i, §-ga 4 KrMS-i, §-ga 5 PPVS-i, §-ga 6 RLS-i, §-ga 7 VangS-i, §-ga 8 VRKS-i, §-ga 9 VSS-i ja §-ga 10 VTMS-i. Eelnõu §-s 11 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.

Võrdlev analüüs on jagatud teema järgi kaheksaks alapeatükiks.

Võrdleva analüüsi sisukord
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 11
3.1. E-residendi digi-ID väljaandmine 12
3.1.1. Haldusorgani õigus edastada ja koguda isikuandmeid järelevalvemenetluses (§ 1 p‑d 9 ja 12) 12
3.1.2. PPA õigus edastada andmeid EIS-ile ja EIS-i õigus neid töödelda (§ 1 p 11) 12
3.1.3. E-residendi kohustus hoida oma kontaktandmed ajakohasena (§ 1 p 34) 16
3.1.4. RAB-i õigus töödelda e-residendi andmeid (§ 1 p-d 51 ja 52) 16
3.1.5. E-residentsuse riskiriigi kodanikule e-residendi digi-ID väljaandmise piiramine (§ 1 p 48) 17
3.1.6. E-residendi digi-ID taotlemine ainult PPA iseteeninduses ja isikliku ilmumise kohustus (§ 1 p-d 50 ja 54–57) 21
3.1.7. E-residendi digi-ID riigilõiv (§ 6) 22
3.1.8. Viitemuudatus e‑residendi digi-ID väljaandmise aluses (§ 1 p 47) 23
3.2. Dokumendiliigid, dokumendikohustus ja isikusamasuse kontrollimine 23
3.2.1. Pass kohustusliku dokumendina (§ 1 p 3) ja koduteeninduse piirangu kaotamine (§ 1 p-d 16 ja 17) 23
3.2.2. Sertifikaadi kehtivuse peatamise ja taastamise lõpetamine (§ 1 p-d 2, 4, 10, 13, 28, 49 ja 53) 25
3.2.3. Digitaalse isikutunnistuse väljaandmise lõpetamine (§ 1 p-d 14 ja 46, § 3 p-d 8–10 ning § 6 p-d 2 ja 4) 25
3.2.4. Mobiil-ID väljaandmise volitusnormide kehtetuks tunnistamine (§ 1 p 46) 26
3.2.5. Uue dokumendi taotlemine andmete muutumise korral (§ 1 p 31) 27
3.2.6. Lühendikasutuse ühtlustamine (§ 1 p 1) ning samaliigilise dokumendi esitamise ja surma korral dokumendi tagastamise nõude kaotamine (§ 1 p-d 29 ja 33) 27
3.2.7. Dokumendi kontrollimine (§ 1 p-d 42 ja 43) 28
3.2.8. Isikusamasuse kontrollimine riikliku mobiilirakenduse vahendusel (§ 1 p 44) 29
3.2.9. Digitaalsete andmete kehtivusaeg (§ 1 p-d 45 ja 61) 31
3.3. Dokumendi väljaandmise menetlus ja andmetöötlus 31
3.3.1. Isikunime dokumenti kandmine (§ 1 p-d 5 ja 6) 31
3.3.2. Dokumendi taotleja DNA-ekspertiis (§ 1 p-d 7 ja 22) 31
3.3.3. Isikuandmete töötlemine teavituse saatmiseks (§ 1 p 8) 33
3.3.4. Dokumendi taotlemine vanglas (§ 1 p-d 15 ja 18–21) 33
3.3.5. Volitatud esindaja määramine dokumendi taotluse menetlemise ajal (§ 1 p 23) 35
3.3.6. Dokumendi väljastamine (§ 1 p-d 24–27 ja 58) ja väljaandja termin (§ 1 p-d 30 ja 32) 35
3.3.7. Välismaalase passi väljaandmise alus (§ 1 p-d 59 ja 60) 36
3.3.8. Isiku daktüloskopeerimine tagasipöördumisdokumendi taotlemise korral (§ 1 p‑d 62–64) 36
3.4. Andmete töötlemine riiklikes andmekogudes 37
3.4.1. ITDAK-i andmekoosseis ja ITDAK-i andmete säilitamise tähtajad (§ 1 p-d 36 ja 38) 37
3.4.2. ABIS-e andmete säilitamise tähtajad (§ 1 p 41, § 2 p 9, § 3 p 4, § 4 p 3, § 7 p 3, § 9 p‑d 16, 25 ja 26 ning § 10 p 3) 38
3.4.3. Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogu andmekoosseis ja andmete säilitamise tähtajad (§ 2 p-d 3 ja 6) 39
3.4.4. Sissesõidukeeldude riikliku registri ning Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu andmekoosseis ja andmete säilitamise tähtajad (§ 9 p‑d 13, 15, 19, 21 ja 22) 40
3.4.5. Piirikontrolli andmekogu biomeetriliste andmete võrdlemine (§ 5 p 1) 41
3.4.6. Andmekogude põhimääruste volitusnormide täpsustamine (§ 1 p-d 37, 39 ja 40, § 2 p‑d 4, 5, 7 ja 8, § 3 p-d 2 ja 3, § 4 p-d 1 ja 2, § 5 p 5, § 7 p-d 1 ja 2, § 8, § 9 p-d 14, 15, 20, 21, 23 ja 24 ning § 10 p-d 1 ja 2) 43
3.4.7. Andmekogude regulatsiooni tehnilised muudatused (§ 1 p 35, § 2 p-d 1 ja 2, § 3 p 1, § 5 p‑d 2–4 ning § 9 p-d 11, 12, 17 ja 18) 44
3.5. KonS-i tehnilised muudatused (§ 3 p-d 5–7 ja 11) 44
3.6. Lahkumisettekirjutus (§ 9 p-d 1 ja 2) 45
3.7. Välismaalase kinnipidamine (§ 9 p-d 3–10) 45
3.8. Seaduse jõustumine (§ 11) 47

3.1. E-residendi digi-ID väljaandmine

3.1.1. Haldusorgani õigus edastada ja koguda isikuandmeid järelevalvemenetluses (§ 1 p‑d 9 ja 12)

Eelnõu § 1 punktidega 9 ja 12 muudetakse ITDS-i § 92 lõikeid 8 ja 9, et lubada PPA-l e‑residendi digi-ID kasutamise üle järelevalve menetluses:
• edastada isikuandmeid kolmandatele isikutele (lg 8) ja
• koguda andmeid menetluses tähtsust omada võivate asjaolude kohta andmekogudest, teistelt avalik-õiguslikke ülesandeid täitvatelt asutustelt ja isikutelt ning eraõiguslikelt isikutelt (lg 9).

PPA-l on kohustus e‑residendi digi-ID taotlejat selle kasutamise üle järelevalve menetluses põhjalikult eel- ja järelkontrollida ning teha vajadusel päringuid e-residendi digi-ID taotleja kodakondsusjärgse riigi pädevatesse asutustesse, et veenduda tema õiguskuulekuses ja esitatud andmete õigsuses. Näiteks on PPA‑l Soomega karistusregistri andmete vahetamise kokkulepe, mille alusel tagatakse PPA-le juurdepääs statistikale, mis näitab mitmel isikul oli mingil perioodil Soomes kehtiv kriminaalkaristus e-residendi digi-ID taotluse menetlemise või järelkontrolli ajal.

Lisaks muudetakse ITDS-i § 92 lõigete 8 ja 9 sõnastus kompaktsemaks. Kehtivas sõnastuses on eristatud e-residendi digi-ID-d ja muid dokumente, kuid õigus andmeid edastada on mõlemal juhul sama, välja arvatud järelevalvemenetluses. Kuna e-residendi digi-ID on ITDS-i tähendu­ses digitaalne isikutunnistus ehk dokument ning õigus edastada isikuandmeid kolmandatele isikutele dokumendi väljaandmise ja kehtetuks tunnistamise ning sertifikaadi kehtetuks tunnis­tamise menetluses laieneb ka e-residendi digi-ID-le, on vaja eristada e-residendi digi-ID-d vaid selle kasutamise üle järelevalve menetluses. Muude dokumentide kasutamise üle ITDS-i alusel järelevalvet ei teostata.

3.1.2. PPA õigus edastada andmeid EIS-ile ja EIS-i õigus neid töödelda (§ 1 p 11)

Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse ITDS-i § 92 lõigetega 81–83.

Lõikega 81 antakse PPA-le õigus edastada EIS-ile – täpsemalt e-residentsuse programmi mees­konnale – tema päringu peale e‑residendi digi-ID väljaandmise menetluses kogutud andmeid ja e-residendi digi-ID andmeid:
• e-residendi digi-ID taotleja ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, sugu, kodakondsus ja kontaktandmed;
• e-residendi digi-ID väljastamise koht, väljaandmise aeg ja kehtivusaeg;
• e-residendi digi-ID taotlemise eesmärk ja plaanitava tegevuse kirjeldus ning taotlemise põhjendus.

Et võimaldada põhjalikumat taustakontrolli ja e-residendi digi-ID taotluse eesmärgipärasuse paremat hindamist, täiendati 1. aprillil 2021 siseministri määrust20 loeteluga lisaandmetest, mille peab e-residendi digi-ID taotleja esitama. E-residendi digi-ID taotlejale avaneb PPA iseteeninduses mahukas taotlusankeet valikvastustega, kus ta peab oskama teha selge valiku oma taotlemise eesmärgi kohta, lähtudes e-residentsuse programmi eesmärgist soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse ja kultuuri arengut. Lisaks peab e-residendi digi-ID taotleja selgitama oma taotlemise eesmärgi valikut, põhjendama taotlemist ja kirjeldama planeeritavat tegevust, milleks ta e‑residendi digi-ID-d vajab. Nii on PPA-l rohkem võimalusi teha põhjalikku taustakontrolli ja hinnata e-residendi digi-ID taotluse eesmärgipärasust. See omakorda aitab vähendada ja ennetada e-residendi digi-ID võimalikku väärkasutust.

Lõikega 82 antakse EIS-ile õigus töödelda lõikes 81 nimetatud andmeid selleks, et seirata riske, mis takistavad või mõjutavad muul viisil negatiivselt ITDS‑i § 205 lõikes 2 nimetatud eesmärgi saavutamist, ja vajadusel pakkuda e-residendile eesmärgi saavutamiseks vajalikke persona­liseeritud teenuseid. Et tagada e-residentsuse jätkusuutlik usaldusväärsus, analüüsitakse äri­protsesside ja infosüsteemide riske ning pakutakse personaliseeritud teenuseid. Seejuures ei ole personaliseeritud teenus turundustegevus – turundustegevuseks ja tavapäraste infokirjade saatmiseks ei tohi EIS e-residendi isikuandmeid lõike 82 alusel töödelda. Samuti vaadatakse üle ja hinnatakse pidevalt e-residendi programmi riske, et koordineerida nende maandamist.

Isikuandmete töötlemise põhimõtted on kättesaadavad EIS-i veebilehel21. Andmete säilitamise tähtaja kohta on öeldud, et juhul, kui see on määratud õigusaktiga, lähtutakse sellest.

Lõikega 83 kehtestatakse, kui kaua võib EIS lõikes 81 nimetatud andmeid säilitada. E-residendi digi-ID kehtib viis aastat, seega võib EIS lõikes 81 nimetatud andmeid säilitada kuni viis aastat e-residendi digi-ID väljaandmisest arvates või kuni e-residendi digi-ID kehtetuks tunnistamise­ni.

E-residentsuse programmi eesmärgi saavutamiseks ja tegevusteks on EIS-il teatud määral vaja töödelda e-residendi isikuandmeid ja e‑residendi digi-ID andmeid. Isikuandmete töötlemine peab vastama isikuandmete kaitse üldmääruse nõuetele. Isikuandmete töötlemise põhimõtted on sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 5, mille lõike 1 punkti b kohaselt peab isikuandmeid koguma täpselt ja selgelt kindlaksmääratud õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei tohi töödelda hiljem viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus. Samuti võib punkti c kohaselt töödelda üksnes isikuandmeid, mis on asjakohased, olulised ja vajalikud töötlemise eesmärgi saavutamiseks.

EIS-i õiguslik alus isikuandmeid töödelda on isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punkt e: avalikes huvides oleva ülesande täitmine. EIS-i üks ülesanne on EIS-i põhikirja punkti 2.1.1 kohaselt „aidata kaasa Eesti kui parima ning kestliku elu- ja ettevõtluskeskkonnaga riigi kujunemisele“. See on avalikes huvides olev ülesanne. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 punkti b kohaselt peab avalikes huvides oleva ülesande täitmise korral olema isikuandmete töötlemise alus kehtestatud liikmesriigi õiguses. Seejuures võib see alus sisaldada erisätteid, näiteks:
• töötlemise seaduslikkust;
• töödeldavate andmete liiki;
• andmesubjekte;
• üksuseid, kellele võib isikuandmeid avaldada, ja avaldamise põhjuseid ning
• töötlemise eesmärgi piirangut.

Praegu töötleb EIS e-residendi andmeid e-residendi nõusolekul. Samas täidab EIS seejuures avalikes huvides olevat ülesannet, mis ei saa sõltuda e-residendi nõusolekust. Nõusolekupõhine andmetöötlus ei anna riigile vajalikku kogupilti. Samuti võib see mõjutada EIS-i analüüside ja uuringute täpsust, mistõttu ei pruugi nende põhjal tehtud otsused viia õige tulemuseni. PPA andmetel ei anna umbes 20% e-residentidest nõusolekut oma andmete töötlemiseks. Lisaks võib e-resident võtta alati oma nõusoleku tagasi, mis võib samuti statistikat moonutada. 1. jaanuari 2024. aasta seisuga on 60 629 inimesel kehtiv e-residendi digi-ID. Ehkki EIS-i põhikirja kohaselt on EIS-il andmete töötlemise õigus22, vajab ta õigusselguse põhimõtte23 ja isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 punkti b kohaselt e‑residendi andmete töötlemiseks selget õiguslikku alust.

Andmetöötlus võimaldab EIS-il paremini e-residente toetada

E-residendi isikuandmete töötlemine annab EIS-ile võimaluse e-residenti paremini toetada, lähtudes tema profiilist ning e-residendi digi-ID taotlemise eesmärgist ja plaanitavast tegevusest, näiteks toetada teda Eestis ettevõtlusega alustamisel sõltuvalt tema tegevusvald­konnast. EIS-i e-residentsuse programmi meeskonnal on e-residendiga Eestis kõige vahetum kontakt terve e-residentsuse jooksul. Seetõttu on EIS loogiline kontaktpunkt riigi ja e‑residendi vahel, et selgitada välja, mis näiteks takistab e-residendil liikuda selle eesmärgi poole, mille saavutamiseks ta e‑residendiks hakkas. Näiteks, kui e-resident on e‑residendi digi-ID taotluses märkinud, et ta on Saksamaal iduettevõtja ja tema eesmärk on luua Eestisse finantstehnoloogia ettevõte, saab EIS teda toetada vajaliku infoga, millist tegevusluba on selleks vaja, ja viia ta kokku erialaekspertidega, kes oskavad teda abistada. Samuti loob EIS rakendust „My e‑Residency Portal“, mis toob asutuste info ühte personaalsesse keskkonda kokku. Kõik see kannab eesmärki, et e-residendi huvi luua Eestis ettevõte ja panustada Eesti majandusse ei raugeks.

E-residendi digi-ID taotlemise eesmärgi ja plaanitava tegevuse andmete töötlemine aitab EIS‑il ka täiustada e-residentidele teenuse osutajate võrgustikku „e-Residency Marketplace“, võimaldades aru saada, kas ja milliseid teenuseid on vaja võrgustikku juurde. Näiteks, kui selgub, et suur hulk Hispaania e-residente on loovsektori taustaga ja huvitatud looma Eestis ettevõtte oma intellektuaalomandi haldamiseks, on väga tähtis, et EIS tagaks ennetavalt piisava hulga õigusbüroosid, kes spetsialiseeruvad intellektuaalomandiõigusele ja suudavad neid e‑residente teenindada.

EIS saab pakkuda PPA-le isikuandmete edastamiseks ka tehnilist tuge. Näiteks on EIS valmis aitama PPA-d e-residendi digi-ID tehnilise toega ja digi-ID kehtivuse lõppemisest teavitamisel, et e-resident esitaks õigel ajal uue e-residendi digi-ID taotluse. Praegu saadab PPA e-residendile teavitusi ainult e‑kirja teel, kuid kui see ülesanne liiguks EIS-ile, saaks kasutada ka muid teavituskanaleid, näiteks SMS-e, mille võimekust PPA-l ei ole.

Andmetöötlus võimaldab maandada riske kooskõlas andmekaitsepõhimõtetega

EIS-ile e-residendi andmete töötlemise õiguse andmine on riskihalduse tõhustamiseks praegu­ses julgeolekuolukorras väga vajalik meede. EIS-i e-residentsuse programmi meeskonnal on vahetu kontakt e-residentidega ja meeskonnas on eraldi riskijuht, kes vastutab keskse riski­juhtimise eest. E‑residentide andmete töötlemine annab võimaluse tuvastada võimalikke e‑residendi digi-ID väärkasutuse mustreid ja e-residendi profiilist tulenevaid riske ning luua riskiaruandeid, mis võimaldavad anda järelevalveasutustele regulaarset infot ja tõhustada koostööd laiemalt. Näiteks, kui personaliseeritud teenuse osutamisel saab EIS-ile teatavaks asjaolu, mis võib olla e-residendi digi-ID kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise alus, peab EIS teavitama sellest PPA-d.24 Kui PPA menetluses selgub, et e-residendi digi-ID-d ei kasutata eesmärgipäraselt, on see e-residendi digi-ID kehtetuks tunnistamise alus, sest välis­maalane ohustab seeläbi avalikku korda ja riigi julgeolekut.

Tõenäoliselt on just ebaausate kavatsustega e-residendid selle umbes 20% hulgas, kes ei anna EIS-ile oma andmete töötlemiseks vabatahtlikku nõusolekut ning soovivad tegutseda võimali­kult varjatult ja tagaplaanil. Riskide maandamise lisavõimekus on toodud vajadusena välja nii rahapesu ja terrorismi rahastamise riiklikus riskihinnangus25 kui ka Euroopa Nõukogu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid hindava eksperdikomitee (edaspidi Moneyval) hindamisaruandes26.

EIS-i tegevus ei ole järelevalve. EIS toetab e-residenti, lähtudes tema profiilist ning e-residendi digi-ID taotlemise eesmärgist ja plaanitavast tegevusest, näiteks aitab tal alustada Eestis ette­võtlusega sõltuvalt e-residendi tegevusvaldkonnast. Kuna EIS-i e-residentsuse programmi meeskonnal on e-residendiga Eestis kõige vahetum kontakt terve e-residentsuse jooksul, on EIS loogiline kontaktpunkt riigi ja e-residendi vahel, et vajadusel selgitada välja, mis takistab e‑residendil liikuda soovitud eesmärgi poole, mille saavutamiseks ta e‑residendiks hakkas. Kui EIS avastab oma tavapärases tegevuses võimalikke e-residendi digi-ID väärkasutuse mustreid ja e-residendi profiilist tulenevaid riske, teavitab ta sellest järelevalveasutust. EIS ise järele­valveasutus ei ole ja järelevalvet ei teosta.

EIS-i tegevus ja e-residendi andmete töötlemise eesmärgid on kooskõlas andmete kogumise algse eesmärgiga ega ole seega vastuolus isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktiga b. EIS-ile e-residendi andmete edastamiseks luuakse automatiseeritud andmevahetus üle infosüsteemide andmevahetuskihi (edaspidi X-tee). Andmed liiguvad ITDAK-ist kord ööpäevas e‑residentsuse andmebaasi, kus neid säilitatakse kuni viis aastat e-residendi digi-ID väljaandmisest arvates või kuni e-residendi digi-ID kehtetuks tunnistamiseni. Seetõttu edastatakse EIS-ile ka andmed e-residendi digi-ID kehtetuks tunnistamise kohta. E-residentsuse andmebaas on majutatud riigipilve, mida haldab EIS-i IT-haldus. E‑residentsuse andmebaasi andmetele on juurdepääs kolmel e‑residentsuse programmi meeskonna liikmel, kelle töö­ülesanded on seotud e-residentide andmete töötlemisega. E-residentsuse andmebaasi kasutajad autendivad ennast sisselogimisel ja juurdepääs on piiratud EIS-i seesmiseks kasutamiseks mõeldud IP-aadressidega. Andmetöötlus logitakse kasutaja kaupa kronoloogilise jadana, mida on võimalik võtta kahtluse korral välja.

Andmekaitsealane mõjuhinnang

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 35 lõike 3 kohaselt peab andmekaitsealase mõju­hinnangu tegema järgmistel juhtudel:
a) füüsiliste isiklike aspektide süstemaatiline ja ulatuslik hindamine, mis põhineb automaatsel isikuandmete töötlemisel, sealhulgas profiilianalüüsil, ja millel põhinevad otsused, millel on füüsilise isiku jaoks õiguslikud tagajärjed või mis samaväärselt mõjutavad oluliselt füüsilist isikut;
b) artikli 9 lõikes 1 osutatud andmete eriliikide või artiklis 10 osutatud süüteoasjades süüdi­mõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud andmete ulatuslik töötlemine;
c) avalike alade ulatuslik süstemaatiline jälgimine.

EIS-ile e-residendi andmete edastamisel ja nende andmete töötlemisel ei esine ühtegi nendest olukordadest. Seega ei ole andmekaitsealane mõjuhinnang kohustuslik.

3.1.3. E-residendi kohustus hoida oma kontaktandmed ajakohasena (§ 1 p 34)

Eelnõu § 1 punktiga 34 täiendatakse ITDS-i § 14 lõikega 6. Muudatusega kohustatakse e‑residendi digi-ID kasutajat hoidma oma kontaktandmed, eelkõige e-posti aadressi, ajakoha­sena, et PPA saaks vajadusel saata talle tema dokumendi kohta teavitusi. Kohustus pannakse e‑residentidele, kuna praktikas on just nendega kõige keerulisem saada vajadusel kontakti.

Eesti e-residendiks saamine on välismaalase privileeg, mitte õigus. ITDS-i § 206 kohaselt on e‑residendi digi-ID väljaandmise eeldus välismaalase olemasolev seos Eesti riigiga või põhjen­datud huvi Eesti e-teenuseid kasutada. Kuna e-residendi digi-ID ei anna välismaalasele Eestisse saabumise ega Eestis viibimise õigust, ei ole üldjuhul e-residendi elukoht Eestis. Samas annab e-residendi digi-ID juurdepääsu Eesti e-teenustele ning riik võiks teada, kes, kus ja milleks neid teenuseid kasutab. Avaliku huvi eesmärk seisneb ka avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise kaalutlustel e-residendi digi-ID kehtetuks tunnistamises. Järelevalvemenetluses soovitakse e‑residendile tagada ärakuulamisõigus, kuid sageli on e-residendi e-posti aadress selleks ajaks muutunud ja teda ei ole võimalik enne e-residendi digi-ID kehtetuks tunnistamist ära kuulata. Aktuaalseks võivad kontaktandmed muutuda ka siis, kui e-residendi digi-ID tunnistatakse kehtetuks ja välismaalasele on vaja toimetada kätte sellekohane otsus.

3.1.4. RAB-i õigus töödelda e-residendi andmeid (§ 1 p-d 51 ja 52)

Eelnõu § 1 punktidega 51 ja 52 muudetakse ITDS-i § 208 lõiget 1 ja täiendatakse paragrahvi lõikega 21.

Lõikes 1 loetletud e-residendi digi-ID kasutamise üle riikliku järelevalve teostajate hulka lisa­takse RAB. Samuti täpsustatakse, et lõikes 1 nimetatud asutused teostavad riiklikku järelevalvet oma pädevuse piires.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) § 53 lõike 1 kohaselt kuulub RAB RAM-i valitsemisalasse ning teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi RahaPTS-is ette nähtud alustel ja ulatuses autonoomselt. RAB-i täpsed ülesanded on sätestatud RahaPTS-i §-s 54. RAB-i järelevalvepädevus tuleneb RahaPTS-i § 60 lõikest 51, mille kohaselt on RAB-il õigus edastada sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud teavet27 PPA-le, et PPA saaks otsustada e-residendi digi-ID väljaandmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise üle ning suurinvestorile ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise või pikendamise, andmisest või pikendamisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise üle.

Eelnõuga lisatakse RAB ITDS-i § 208 lõikes 1 loetletud riikliku järelevalve teostajate hulka, et oleks üheselt selge, et tal on pädevus teostada järelevalvet e-residendi digi-ID kasutamise üle. Praegu edastab PPA RAB-ile e-residendi digi-ID kasutamise üle järelevalveks andmeid ITDS‑i § 92 lõike 8 alusel.

Lõikega 21 sätestatakse RAB-i kui järelevalveasutuse pädevuse piirid. RAB-ile ei anta eelnõuga lisaülesandeid, vaid õigus töödelda riiklikus järelevalves e-residendi digi-ID välja­andmise menetluses kogutud andmeid ja e‑residendi digi-ID kasutamise andmeid, et RAB saaks täita oma RahaPTS-i § 54 lõike 1 punktis 1 sätestatud ülesannet tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist ning võtta vastu, koguda, nõuda välja, registreerida, töödelda, analüüsida ja edastada sellele viitavat teavet.

RahaPTS-i § 58 lõike 1 kohaselt on RAB‑il õigus oma seadusjärgsete ülesannete täitmiseks saada enda määratud tähtajaks teavet teistelt riigiasutustelt. E‑residendi digi-ID kasutamise andmetest, sealhulgas logiandmetest, on RAB‑il võimalik kontrollida oma seadusjärgsete ülesannete täitmisel näiteks seda, kas e-residendi digi-ID‑d on kasutatud e-residentsuse riskiriigis. E-residendi digi-ID kasutamise andmed, sealhulgas logiandmed, aitavad tõendada rahapesu tõkestamise ja terrorismi rahastamise kahtlustusi. Neid andmeid on RAB-il võimalik küsida vajaduse järgi ametliku päringuga PPA lepinguliselt partnerilt, kes osutab e-identimiseks ja e‑tehinguteks vajalikku sertifitseerimisteenust ja kvalifitseeritud usaldusteenust. Vastus päringule edastatakse krüpteeritult.

3.1.5. E-residentsuse riskiriigi kodanikule e-residendi digi-ID väljaandmise piiramine (§ 1 p 48)

Eelnõu § 1 punktiga 48 täiendatakse ITDS-i § 206 lõigetega 11 ja 12, millega luuakse õiguslik alus tagastada e-residentsuse riskiriigi kodaniku e-residendi digi-ID taotlus läbi vaatamata ning volitatakse siseministrit kehtestama määrusega e-residentsuse riskiriikide nimekirja (edaspidi e-residentsuse riskiriikide nimekiri) ja e-residentsuse riskiriigi kodanikule e‑residendi digi-ID väljaandmise erisused. Muudatus ei mõjuta kehtiva e-residendi digi-ID-ga e-residentsuse riskiriigi kodanikke. Kehtiv e-residendi digi-ID kehtib kuni kehtivusaja lõpuni või järelevalve­menetluse tulemusena kehtetuks tunnistamiseni. E-residendi digi-ID kehtib üldjuhul viis aastat.

2014. aastal loodud e-residentsuse programmi eesmärk on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse ja kultuuri arengut, et võimaldada välismaalastele turvalist ligipääsu Eesti e‑teenustele ning Eesti ja Euroopa Liidu majandusruumile. E-residendil on võimalik oma digi‑ID-d kasutada e-keskkonnas isiku tõendamiseks ja digiallkirjastamiseks. Nii saab luua ettevõtte ja kasutada finantsteenuseid.

E-residendi digi-ID väljaandmise riske on hallatud e-residentsuse programmi loomisest alates. See on pidev protsess, mis peab lähtuma muutuvast julgeolekuolukorrast. E-residentsuse programmi riskide maandamise üks peamine eeldus on, et riik teab, kes on Eesti e-residendid, ja et nendeks saaksid ainult õiguskuulekad välismaalased. E-residendi digi-ID taotluse esitamisel peab välismaalane põhjendama oma taotlust, täitma mahuka taotlusankeedi ja esitama lisaandmeid oma tausta kohta. Samuti tehakse talle taustakontroll. PPA kontrollib e‑residendi digi-ID taotleja isikusamasust, tema seost Eestiga ning seda, kas ta on pannud toime süüteo Eestis või teises riigis ja kas teda kahtlustatakse rahapesus. Samuti teeb PPA muid menetlustoiminguid, lähtudes e-residendi digi-ID taotleja profiilist.

Riskide maandamiseks on juba kohaldatud meetmeid, näiteks:
• täiendatud e-residendi digi-ID taotlemise iseteenindust, et saada lisainfot ja tõhustada taustakontrolli;
• suurendatud e-residentsuse ohuhinnangute ja menetlustaktika analüüsivõimet PPA-s;
• rakendatud spetsiifilisemat riskipõhist lähenemist, sealhulgas pööratud tõendamis­kohustust ehk nõuet esitada karistuse või ärikeelu puudumist tõendavaid dokumente.

Meetmete kohaldamise tulemusena on suurenenud e-residendi digi-ID esmataotluse kohta negatiivse otsuse tegemise ja digi-ID kehtetuks tunnistamise arv. Kui 2018. aastal oli negatiiv­sete otsuste osakaal 2%, siis 2023. aastal 8%. Järelkontrolli tulemusena tunnistati 2023. aastal kehtetuks 267 e-residendi digi-ID-d, 2020. aastal 29, 2021. aastal 89 ja 2022. aastal 224. Alates 2022. aasta juunist kasutab PPA ka järelkontrolli automaatlahendust, mis võimaldab kontrollida e-residendiga seotud riskiinfot regulaarselt ja automaatselt.

Sellele vaatamata on osa e-residentsuse programmi riske realiseerunud. Tuvastatud on äärmusluse ja terrorismiga seotud e-residente ning e-residentsuse programmi on püütud kasutada immigratsioonipettustes. Samuti on tuvastatud juhtumeid, kus e-residentide ettevõtted on seotud investeerimis- ja laenupõhise ühisrahastuse kelmustega. Ka virtuaalvääringu vald­konnas võidakse e-residentsust kuritarvitada, näiteks anda e-residendi digi-ID kasutada teisele isikule. Selline käitumine ei ole õiguspärane, kuna teisel isikul on keelatud e-residendi digi-ID‑d kasutada. Nii rahapesu ja terrorismi rahastamise riiklikus riskihinnangus kui ka Moneyvali hindamisaruandes on toodud välja, et e-residentsuse programm võimaldab välismaalasel kasutada Eesti e-residentsust ebasoovitavaks ettevõtluseks ning varjata ettevõtluse tegelikku sisu ja eesmärki ning sellest kasu saajaid.

Eriti probleemne on see selliste kolmandate riikide puhul, kellega puudub Eestil justiits-, julge­oleku- või õiguskaitsealane koostöö, st koostöö ei ole reguleeritud näiteks rahvusvahelise konventsiooni, kahepoolse lepingu ega vastastikuse mõistmise memorandumiga. Koostöö puudumine tähendab, et Eestil ei ole võimalik kontrollida e-residendi digi-ID taotleja tausta tema kodakondsusjärgse riigi pädevast asutusest, et kontrollida tema esitatud andmete usaldus­väärsust. Sageli on just e-residentsuse riskiriigid seotud suurema rahapesu ning terrorismi ja selle rahastamise ohuga ning pelgalt tugevam taustakontroll pole piisav, et maandada kuri­tegevus- ja julgeolekuriske määral, mis võimaldaks Eestil vältida olulist kahju.

Sellise jääkriski võtmine riigina toob kuritegevus- ja julgeolekuohtude kõrval mainekahju nii Eesti riigile, majandusruumile kui ka e-residentsuse programmile ning ei ole kooskõlas programmi eesmärgiga. Seetõttu on võetud suund võimaldada e-residentsust eelkõige nende riikide kodanikele, kellega on Eestil viisavabadus või justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealane koostöö. Eelnõuga kehtestatakse õiguslik alus, mis võimaldab PPA-l tagastada e-residentsuse riskiriigi kodaniku e-residendi digi-ID taotluse läbi vaatamata. Ka Moneyvali hindamine kinnitas, et selline muudatus on äärmiselt oluline muu hulgas selleks, et Eesti ei satuks ise Moneyvali riskiriikide nimekirja, kuna e-residentsuse programmis nägid eksperdid haavatavusi nii terrorismi rahastamise kui ka rahapesu tõkestamises.

E-residentsuse riskiriikide määramisel lähtutakse RAB-i avaldatud nimekirjast „Kõrgema terrorismi rahastamise riskiga riigid ehk nn riskiriigid“28. Lisaks kohaldatakse erisusi, mis võtavad arvesse julgeolekukaalutlusi, Eesti majanduslikke ja välispoliitilisi huve ning e‑resi­dentsuse programmi eesmärke. E-residentsuse riskiriikide nimekiri on tabelis 1. E‑residentsuse riskiriikide kodanikel on 1. jaanuari 2024. aasta seisuga 6886 kehtivat e‑residendi digi-ID-d, mis on umbes 11% kõikidest kehtivatest e-residendi digi-ID‑dest.

Tabel 1. E-residentsuse riskiriigid, kelle kodanike e-residendi digi-ID taotlus tagastatakse pärast muudatuse jõustumist läbi vaatamata, ja nende kodanikele väljaantud kehtivate e‑residendi digi-ID-de arv 2024. aasta 1. jaanuari seisuga

E-residentsuse riskiriik
Kehtivate e-residendi digi-ID-de arv
1
Afganistani Islamivabariik
28
2
Alžeeria Demokraatlik Rahvavabariik
152
3
Burkina Faso
9
4
Egiptuse Araabia Vabariik
480
5
Iraagi Vabariik
55
6
Iraani Islamivabariik
582
7
Jeemeni Vabariik
39
8
Jordaania Hašimiidi Kuningriik
93
9
Kongo Demokraatlik Vabariik
20
10
Liibanoni Vabariik
136
11
Liibüa Riik
44
12
Lõuna-Sudaani Vabariik
0
13
Mali Vabariik
13
14
Maroko Kuningriik
237
15
Mosambiigi Vabariik
1
16
Nigeeria Liitvabariik
158
17
Nigeri Vabariik
1
18
Pakistani Islamivabariik
670
19
Palestiina Omavalitsus
33
20
Korea Rahvademokraatlik Vabariik
0
21
Saudi Araabia Kuningriik
21
22
Somaalia Liitvabariik
1
23
Sudaan
35
24
Süüria Araabia Vabariik
109
25
Tuneesia Vabariik
327
26
Usbekistan
80
27
Valgene Vabariik
621
28
Venemaa Föderatsioon
2941

KOKKU
6886
Allikas: PPA

Võrreldes RAB-i avaldatud nimekirjaga „Kõrgema terrorismi rahastamise riskiga riigid ehk nn riskiriigid“ jäetakse e-residentsuse riskiriikide nimekirjast välja Türgi ja Araabia Ühend­emiraadid ning lisatakse Venemaa ja Valgevene. Türgi ja Araabia Ühendemiraatide kodanike e‑residendi digi-ID taotlust ei jäeta läbi vaatamata nii julgeoleku-, majandus- kui ka välis­poliitilistel põhjustel.
• Türgi on NATO liikmesriigina Eestile oluline julgeolekupartner ja RAB-i avaldatud nimekirja riskiriikidest on Türgil kõige suurem e-residentide kogukond. 1. jaanuari 2024. aasta seisuga on 2824 Türgi kodanikku, kellel on kehtiv e-residendi digi-ID. See on umbes 4,7% kõikidest kehtivatest e-residendi digi-ID-dest. Võrreldes teiste RAB-i avaldatud nimekirja riskiriikidega on Türgi e-residentide ettevõtted enim alustanud reaalset majandus­tegevust Eestis. Kõikide RAB-i avaldatud nimekirja riskiriikide e‑residentide ettevõtete tasutud maksudest on Türgi e‑residentide ettevõtete riiklikud maksud umbes 86% ja tööjõumaksud 89%.
• Araabia Ühendemiraadid on Eestile oluline piirkond riiklike ja ärisuhete loomisel ja edendamisel ning Eesti ekspordi arendamisel. Araabia Ühendemiraadid olid 2020. aastal Eesti jaoks suuruselt 36. eksporditurg, kus Eesti, sealhulgas e-residentide ettevõtetel on suurepärased ärivõimalused, näiteks IT-sektoris. Araabia Ühendemiraatide e-residente on vähe: 1. jaanuari 2024. aasta seisuga on neil üheksa kehtivat e-residendi digi-ID-d.

E-residentsuse riskiriigiks määramine ei tähenda selle kodanikele, et nad ei saa üldse e-residen­di digi-ID‑d taotleda. Eelnõuga volitatakse siseministrit kehtestama määrust, millega luuakse erisused e-residentsuse riskiriigi kodanikele, kes vastavad vähemalt ühele järgmistest tingimustest29.
1) Välismaalane on elanud vahetult enne e-residendi digi-ID taotluse esitamist vähemalt kolm järjestikust aastat Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis ja tal on selle riigi kehtiv elamisluba. Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide vahel on toimivad koostöösuhted ja andmevahetusmudel, misläbi on Eestil võimalik saada nendest riikidest välismaalase kohta usaldusväärset lisainfot. Neis riikides on kehtestatud ühtsed elamisloakaartide standardid, mis võimaldavad menetlejal veenduda välismaalase esitatud andmete ja dokumendi õigsuses. Kolmandates riikides on aga kasutusel erinevad elamisõigust tõendavad alus­dokumendid, mille õigsuse tuvastamine ei pruugi olla võimalik.
2) Välismaalasel on Eestis püsiv majandustegevus. E-residendi digi-ID-d võimaldatakse taotleda e‑residentsuse riskiriigi kodanikul, kes tegeleb tõestatavalt Eestis majandus­tegevusega, st ta on loonud enne e-residendiks saamist Eestis ettevõtte või tal on ettevõtlus­seos Eesti ettevõtjaga, näiteks juhatuse liikmena. Erisust kohaldatakse juhul, kui ettevõte tegutseb aktiivselt ning selle kohustused Eesti ees on täidetud ja puuduvad võlad. Eestil on selle sihtrühma majandustegevuse kohta lisainfot, mida on võimalik kontrollida. Kui ette­võttel on nullkäive ja ettevõtja ei maksa makse, siis erisust ei kohaldata.
3) Välismaalane esitab e-residendi digi-ID korduvtaotluse. Korduvtaotluse menetlemisel on võimalik hinnata e-residendi senist tegevust ja seda, kas ta täidab e-residentsuse programmi eesmärki, panustades Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengusse. Erisust kohaldatakse juhul, kui e-resident tegeleb tõestatavalt Eestis majandustegevusega ja sellega kaasneb Eestile maksutulu, st nullkäibega ettevõttele erisust ei kohaldata.
4) Välismaalane on Eesti välisesinduse töötaja või aukonsul. Eestil on ka e-residentsuse riskiriikides, näiteks Egiptuses, välisesindusi ja ei ole välistatud, et välisesinduse töötaja, kes vajab oma tööülesannete täitmiseks e-residendi digi-ID-d, on sellise riigi kodanik. Kõik sellised välismaalased läbivad põhjaliku taustakontrolli ja riskide ilmnemise korral saab PPA e-residendi digi-ID taotluse tagastada seda läbi vaatamata.

79% e-residentidest, kes on e-residentsuse riskiriigi kodanikud, ei ela Euroopa Liidus ega Ühendkuningriigis, sealhulgas ei ole neist 56%-l Eestis kehtivaid ärisuhteid. Seega puudutab eelnõu tõenäoliselt umbes 56% sellistest e-residentidest. Kõikidest kehtiva e-residendi digi-ID‑ga e-residentidest on see ca 11%.

Tõhustatud eel- ja järelkontrolli ning muid juba juurutatud riskide maandamise meetmeid rakendatakse eriti rangelt e-residentsuse riskiriigi kodanike suhtes, kellele kohaldatakse erisusi, ja nende suhtes, kes ei ole küll e-residentsuse riskiriigi kodanikud, kuid märgivad selle, Türgi või Araabia Ühendemiraadid oma elukohariigiks. Julgeolekuolukorra muutumisest ja ilmnenud riskidest lähtuvalt on võimalik laiendada e-residentsuse riskiriigi kodanike erisusi ka e-residen­tidele, kes ei ole riskiriigi kodanikud, aga elavad seal. E-residentsuse nõukojas lepitakse kokku riskihaldusmeetmed ja seiratakse riskihaldust. E-residentsuse nõukoja liige on ka RAM.

E-residentsuse riskiriikide nimekiri, erisused e-residentsuse riskiriigi kodanikele ja jääkriskid on otsustatud e‑residentsuse nõukotta kuuluvate ministeeriumide ja asutuste30 ühisel kokku­leppel, et muudatus arvestaks laiapinnaliselt Eesti huve ja seisukohti. On äärmiselt tundlik ja keeruline väljakutse leida Eesti huvide tagamiseks tasakaal, mis lähtub riigi julgeoleku ja siseturvalisuse tagamise vajadusest, arvestades samas riigi maine ning välispoliitiliste, majanduslike ja e-residentsuse programmi eesmärkidega. Kavandatud erisustega see tasakaal saavutatakse.

3.1.6. E-residendi digi-ID taotlemine ainult PPA iseteeninduses ja isikliku ilmumise kohustus (§ 1 p-d 50 ja 54–57)

Eelnõu § 1 punktidega 50 ja 54–57 muudetakse ITDS-i § 207 lõiget 11 ning § 2012 pealkirja ning lõikeid 1 ja 2, täiendatakse § 2012 lõikega 11 ja tunnistatakse kehtetuks § 2012 lõige 3. Muudatustega viiakse kehtiv õigus kooskõlla väljakujunenud praktikaga, et e-residendi digi-ID taotluse saab esitada vaid PPA iseteeninduses.

1) ITDS-i § 207 lõiget 11 muudetakse nii, et edaspidi esitatakse e-residendi digi-ID taotlus isiklikult PPA iseteeninduses. Kehtiva lõike kohaselt võib esitada e-residendi digi-ID taotluse Eesti konsulaarametnikule, kes edastab selle pärast taotleja isikusamasuse kont­rollimist ja biomeetriliste andmete võtmist PPA-le läbivaatamiseks. Praktikas kasutatakse aga e-residendi digi-ID taotluse esitamiseks PPA iseteenindust. E-residendi digi-ID taotlejad elavad üldjuhul välisriigis ja seetõttu on taotluse esitamine PPA iseteeninduses neile oluliselt mugavam. Seega viiakse ITDS kooskõlla IT-lahenduste ja praktikaga.

2) ITDS-i § 2012 pealkirja täiendatakse sõnadega „isikusamasuse kontrollimise“. Isik tuvasta­takse, kui ta taotleb dokumenti esimest korda ja riigil puuduvad tema kohta andmed. Kui isik taotleb hiljem uut dokumenti, kontrollitakse isikusamasust. Seetõttu on korrektne tuua pealkirjas esile isikutuvastuse kõrval ka isikusamasuse kontroll.

3) ITDS-i § 2012 lõigetest 1 ja 2 jäetakse välja osa, mille kohaselt ei pea ilmuma e‑residendi digi-ID taotluse esitamiseks isiklikult dokumendi väljaandja asukohta või Eesti välis­esindusse. Eelnõu § 1 punktiga 50 sätestatakse, et e-residendi digi-ID taotlus esitatakse isiklikult PPA iseteeninduses. Seega ei ole enam asjakohane viidata ITDS-i § 2012 lõikes 1 nõudele ilmuda e-residendi digi-ID taotluse esitamiseks isiklikult dokumendi väljaandja asukohta või Eesti välisesindusse. Nii praktikas kui ka ITDS-i § 2012 lõigete 1 ja 2 muudatuse kohaselt peab e-residendi digi-ID taotleja isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ilmuma isiklikult väljaandja asukohta või Eesti välisesindusse üksnes e‑residendi digi-ID väljaandmise menetluses või e-residendi digi-ID väljastamisel. Selline lahendus on paindlik ja võimaldab e-residendi digi-ID taotlejal otsustada, millal tal on mugavam minna enda isikut tuvastama või isikusamasust kontrollima. Lõige 2 on laiem ja võimaldab nõuda e-residendi digi-ID kasutaja ilmumist PPA-sse või Eesti välisesindusse ka pärast e-residendi digi-ID väljastamist. Selline vajadus võib tekkida näiteks juhul, kui on kahtlus, et on pandud toime identiteedivargus.

4) ITDS-i § 2012 lõikega 11 kehtestatakse nõue, et alla 15-aastane e-residendi digi-ID taotleja peab isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ilmuma e-residendi digi-ID väljaandja asukohta või Eesti välisesindusse isiklikult koos seadusliku esindajaga. ITDS‑i § 121 lõigete 3 ja 4 kohaselt ei pea alla 15-aastane dokumendi kättesaamiseks isiklikult dokumendi väljastaja asukohta ilmuma ning dokumendi võib väljastada tema seaduslikule esindajale. ITDS-i § 2012 lõikega 11 kehtestatakse erisus alla 15-aastasele e-residendi digi‑ID taotlejale. Muudatus on vajalik alaealise õiguste ja huvide kaitseks. Sellega antakse dokumendi väljaandjale võimalus veenduda, et e-residendi digi-ID taotluses esitatud isiku­andmete taga on tegelik isik ja ei ole esitatud valeandmeid ehk laps ei ole fiktiivne.

5) ITDS-i § 2012 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna e-residendi digi-ID taotluse saab esitada vaid PPA iseteeninduses, mitte e-posti teel, nagu on kehtivas lõikes.

3.1.7. E-residendi digi-ID riigilõiv (§ 6)

Eelnõu § 6 punktiga 1 täiendatakse RLS-i 2. peatüki 3. jagu §-ga 151 ning punktidega 2 ja 6 tunnistatakse kehtetuks § 271 lõike 4 teine lause ja § 273 lõike 8 teine lause.

RLS-i §-s 151 reguleeritakse riigilõivu tagastamata jätmist. Riigilõivu tagastamist on reguleeri­tud RLS-i 2. peatüki 3. jaos, seega on mõistlik koondada ka tagastamata jätmise regulatsioon samasse jaosse.

1) Punktis 1 sätestatakse riigilõivu tagastamata jätmine, kui e-residendi digi-ID taotlus jäetakse läbi vaatamata. Riigilõivu tagastamine on põhjendatud juhul, kui e‑residendi digi-ID taotleja on näiteks kogemata esitanud korraga kaks e-residendi digi-ID taotlust ja tasunud riigilõivu topelt või loobub taotlemisest enne, kui tema e-residendi digi-ID taotlus on võetud menetlusse. Kui e-residendi digi-ID taotlust on hakatud juba sisuliselt menetlema ja e-residendi digi-ID taotleja ei kõrvalda menetleja tuvastatud puuduseid või ei täida tõendamiskohustust, näiteks ei esita pärast korduvaid meeldetuletusi passi nõuetekohast koopiat, ei suuda põhjendada e-residendiks saamise motiive või ei esita oma kodakondsus­järgse riigi karistusregistri väljavõtet, on põhjust kahelda tema motiivides ja huvis saada e‑residendiks.

E-residentsus on ajutine hüve, mille andmisel lähtutakse ühelt poolt riigi julgeoleku­olukorrast ja e-residentsuse programmi eesmärgist ning teiselt poolt e-residendi digi-ID taotleja motiividest ja tema panusest e-residentsuse programmi eesmärki. Eestil on kohustus tagada, et riiklik dokument antakse välja vaid selleks õigustatud isikule. Riigil on pädevus otsustada, kellele ja mis tingimustel e-residendi digi-ID välja antakse, ning mitte kellelgi ei ole subjektiivset õigust seda saada. E-residendi digi-ID väljaandmise menetlus on oluliselt ressursimahukam kui Eesti kodaniku dokumendi väljaandmise menetlus. E‑residendi digi-ID väljaandmise menetluses tehakse e-residendi digi-ID taotlejale taustakontroll, mis sisaldab päringuid ja lisaandmete küsimist, et veenduda isiku isikusamasuses ja tema motiivides ning selles, et ta ei kujuta ohtu riigi julgeolekule. Kui e‑residendi digi-ID taotleja ei ole korduvate meeldetuletuste peale esitanud e-residendi staatuse saamiseks ja digi-ID väljaandmiseks korrektseid andmeid ega selgeid põhjendusi, on riigilõivu tagastamata jätmine põhjendatud, sest e-residendi digi-ID taotluse menetlemisel on tehtud tööd, mis on toonud riigile kaasa kulu.

2) Punktis 2 sätestatakse riigilõivu tagastamata jätmine, kui riigilõiv on tasutud RLS-i § 271 lõike 4 või § 273 lõike 8 alusel, kuid dokumendi taotleja soovib muuta dokumendi taotluses märgitud väljastuskohta pärast väljaantud dokumendi sinna saatmist. Seda on praegu reguleeritud RLS-i § 271 lõike 4 teises lauses ja § 273 lõike 8 teises lauses. Seega tunnistatakse regulatsiooni ümberpaigutamise tõttu ühtlasi kehtetuks RLS-i § 271 lõike 4 teine lause ja § 273 lõike 8 teine lause.

Eelnõu § 6 punktidega 3–5 muudetakse RLS-i § 272 lõikeid 6 ja 20.

Lõikest 6 jäetakse välja Eesti välisesinduses e-residendi digi-ID taotlemise riigilõiv, kuna e‑residendi digi-ID-d on võimalik taotleda vaid PPA iseteeninduses.

Lõikest 20 jäetakse välja viide RLS-i § 272 lõikele 6, sest eelnõu kohaselt arvestatakse e‑residendi digi-ID väljastamise riigilõiv selle taotlemise riigilõivu sisse. Üldjuhul elavad e‑residendid välisriigis, mistõttu saavad nad oma e-residendi digi-ID kätte Eesti välisesindusest. Muudatus, millega jäetakse lõikest 20 välja viide lõikele 6, jõustub samal ajal nagu riigilõivu­seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu31, mis on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2025.

Ühtlasi jäetakse lõikest 20 välja teine lause, milles on reguleeritud riigilõivu tagastamata jätmist, kui riigilõiv on tasutud, kuid dokumendi taotleja soovib muuta dokumendi taotluses märgitud väljastuskohta pärast väljaantud dokumendi sinna saatmist. Seda reguleeritakse edaspidi RLS‑i §-s 151 (eelnõu § 6 p 1).

3.1.8. Viitemuudatus e‑residendi digi-ID väljaandmise aluses (§ 1 p 47)

Eelnõu § 1 punktiga 47 muudetakse ITDS-i § 205 lõiget 1, milles on määratletud e‑residendi digi-ID. Kehtiva lõike järgi antakse e-residendi digi-ID välja ITDS-i § 201 lõikes 2 nimetamata isikule. Kuna see lõige tunnistatakse eelnõu § 1 punktiga 46 kehtetuks, tuleb muuta ka viidet dokumendile, mille omamise või taotlemise korral ei anta isikule e‑residendi digi-ID-d. Muudatuse kohaselt ei anta edaspidi e-residendi digi-ID-d isikule, kellel on kehtiv Eesti isikutunnistus või elamisloakaart või kes taotleb seda e-residendi digi-ID-ga samal ajal. Muudatus on tehniline.

3.2. Dokumendiliigid, dokumendikohustus ja isikusamasuse kontrollimine

3.2.1. Pass kohustusliku dokumendina (§ 1 p 3) ja koduteeninduse piirangu kaotamine (§ 1 p-d 16 ja 17)

Eelnõu § 1 punktidega 3, 16 ja 17 muudetakse ITDS-i § 5 lõikeid 1 ja 2 ning § 115 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks § 115 lõige 2.

Kehtiva ITDS-i § 5 lõike 1 kohaselt peab Eestis elaval Eesti kodanikul olema isikutunnistus. Pass on vabatahtlik. Muudatusega võimaldatakse inimesel valida, kas ta taotleb kohustusliku dokumendina isikutunnistust või passi. Isikutunnistuse kohustuslikkus oli oluline Eesti e-riigi ja e-teenuste laialdase kasutuselevõtu toetamiseks, olles alguses ainus eID vahend32. Praegu on aga infoühiskond ja e‑teenused pigem mobiilipõhised ning inimesed eelistavad e-keskkonnas kasutada mobiil-ID vormis digitaalset isikutunnistust (edaspidi mobiil-ID) või muid mobiili­põhiseid autentimis- ja allkirjastamisvahendeid. Alates 2017. aasta 1. jaanuarist on passi kehtivusaeg üldjuhul kümme aastat33. Seevastu isikutunnistus kehtib viis aastat. Isikutunnistuse viieaastane kehtivusaeg tuleneb vajadusest tagada eID-tehnoloogia – kiibi, sertifikaatide, võtmete ja algoritmide – turvalisus ja kasutatavus kogu füüsilise dokumendi kehtivusajal.

Muudatus annab inimesele võimaluse taotleda kohustusliku dokumendina pikema kehtivus­ajaga pass, säästes selliselt nii riigilõivukulu kui ka aega, mis kulub dokumendi taotlemisele ja kättesaamisele. Kui inimene kasutab e-keskkonnas mobiilipõhist autentimis- ja allkirjastamis­vahendit ehk mobiil-ID-d ja füüsilise dokumendina passi, on tal tarvis taotleda PPA-st dokumenti iga kümne aasta tagant. Pass kohustusliku dokumendina sobib ka sellele siht­rühmale, kes mingil põhjusel e-teenuseid ei tarbi, näiteks osa vanemaealisi. Kui haavatav sihtrühm, näiteks puudega inimesed ning osa vanemaealistest ja voodihaigetest, kes isiku­tunnistuse kui eID vahendi funktsionaalsust ei vaja ja kes ei pruugi täielikult mõista PIN-koodide jagamise tagajärgi, saab võimaluse omada isikutunnistuse asemel kohustusliku dokumendina passi, aitab see vähendada ka eID väärkasutuse võimalikke riske.

Mobiil-ID-d on võimalik taotleda kehtiva dokumendi olemasolu korral ja selleks sobib nii isikutunnistus kui ka pass.
• Isikutunnistuse alusel saab mobiil-ID-d taotleda nii mobiilioperaatori esinduses kui ka iseteeninduses. Mobiil-ID kehtib viis aastat. Samuti saab isikutunnistuse alusel registreeri­da Smart-ID konto. Smart-ID konto kehtib kolm aastat.
• Passi alusel mobiil-ID taotlemiseks ja lepingu sõlmimiseks tuleb minna sobiva mobiili­operaatori34 esindusse, mis asuvad suuremates ostukeskustes. Mobiilioperaator kontrollib kohapeal mobiil-ID taotleja isikusamasust ja pärast lepingu sõlmimist on mobiil-ID kohe kasutusvalmis.
• Passi alusel Smart-ID konto registreerimine sõltub sellest, kas Smart-ID-d taotletakse esimest korda või korduvalt. Esimest korda on võimalik Smart-ID-d taotleda panga­kontoris. Eestis pakuvad seda teenust Luminor, SEB ja Swedbank. Pärast esimest korda on võimalik täisealisel isikustada Smart-ID konto passiga biomeetrilise isikutuvastuse35 abil.

Tabel 2. Kehtivate dokumentide ja Smart-ID kordumatute kasutajate arv seisuga 17.08.2023
Eesti kodaniku pass
Isikutunnistus
Mobiil-ID
Smart-ID
840 667
1 095 955
244 000
694 000
Allikas: PPA ja SK ID Solutions AS

Võrreldes passiga on isikutunnistuse eelis selle kompaktsus kaasas kandmisel, arvestades, et isikutunnistusega on võimalik reisida ka Euroopa Liidus ja Schengeni alal. Kehtiva dokumendi kaasas kandmine on piiriületusel kohustuslik, isegi kui seda piiril ei kontrollita. Eestis ei pea üldjuhul dokumenti kaasas kandma. Dokumendi kaasas kandmise kohustus kehtib vaid juhtudel, kui on tarvis tõendada teatud eriõigusi, näiteks mootorsõiduki juhtimisel juhul, kui juhiluba ei ole kaasas, relva kandmisel või vanuse tõendamisel.

Isikutunnistusel on veel teisi funktsioone, näiteks kasutatakse seda sageli kliendikaardina, et ei peaks rahakotis kandma mitmeid plastkaarte. Ka see funktsioon on muutumas isikutunnistus­põhisest mobiilipõhiseks, sest infoühiskond ja inimeste käitumisharjumused on muutunud ning kõiki toiminguid eelistatakse teha mobiiltelefoniga. Püsikliendistaatus on enamasti seotud isikukoodiga ja oma õigust saada soodustusi saab sellega tõendada. Isikukoodi esitamiseks ja püsikliendistaatusega sidumiseks ei ole tänapäeval tingimata vaja kanda isikutunnistust füüsiliselt kaasas. Lisaks töötatakse välja riiklikku mobiilirakendust, mis võimaldab kontrollida isikusamasust ja esitada andmeid, sealhulgas isikukoodi. Samuti on võetud vastu eIDAS-e määrus 2.036, millega on pandud Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustus võtta kasutusele digi­identiteedikukkur, mis on kõrge taseme eID vahend.

Kokkuvõtvalt ei teki muudatusega inimestele lisakohustust, vaid antakse valikuvõimalus, arvestades tegelikke vajadusi.

ITDS-i § 5 lõikes 2 sätestatakse, et kehtivat isikutunnistust ega Eesti kodaniku passi ei pea olema Eestis elaval alla 15-aastasel Eesti kodanikul. Kehtivas lõikes on viidatud konkreetselt isikutunnistusele, aga lõike 1 muudatuse tõttu tuleb lõikes 2 hõlmata ka Eesti kodaniku pass.

ITDS-i § 115 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks ja lõiget 3 muudetakse, et kaotada piirang PPA koduteenindusele reisidokumendi taotlemisel. Praegu võib PPA minna reisidokumendi taotluse vastuvõtmiseks ja biomeetriliste andmete võtmiseks reisidokumendi taotleja Eesti elamis- või viibimiskohta vaid kahel juhul:
1) kui taotleja esitab reisidokumendi taotluse koos isikutunnistuse või elamisloakaardi taotlusega, mis on praegu kohustuslikud dokumendid, või
2) kui reisidokumenti on vaja ravi saamise eesmärgil välisriiki reisimiseks.

Edaspidi ei ole vaja eeltoodut põhjendada, sest ka reisidokument on võimalik valida kohustus­likuks dokumendiks. Kohustusliku dokumendi taotlemisel võib PPA pakkuda taotlejale kodu­teenindust, kui taotleja terviseseisund ei võimalda tal minna isiklikult PPA-sse kohale. Sellisel juhul peab taotleja koduteeninduse taotlusele lisama enda terviseseisundit tõendava dokumendi.

3.2.2. Sertifikaadi kehtivuse peatamise ja taastamise lõpetamine (§ 1 p-d 2, 4, 10, 13, 28, 49 ja 53)

Eelnõu § 1 punktidega 13 ja 49 tunnistatakse kehtetuks ITDS-i § 95 ja § 206 lõige 5. Eelnõu § 1 punktidega 2, 4, 10, 28 ja 53 muudetakse ITDS-i § 31 lõiget 3, 3. peatüki pealkirja, § 92 lõikeid 8 ja 9, § 13 lõiget 12, § 206 pealkirja, § 207 pealkirja, lõike 3 sissejuhatavat lauseosa ning lõikeid 4 ja 5 ning § 208 lõiget 3. Muudatustega jäetakse ITDS-ist välja viited sertifikaadi kehtivuse peatamisele ja taastamisele.

ITDS-i § 95 kohaselt on dokumendi väljaandjal õigus peatada sertifikaadi kehtivus ning taastada peatatud kehtivusega sertifikaadi kehtivus e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse §-des 17 ja 18 sätestatud tingimustel. Peatatud kehtivusega sertifikaadiga on aga teoreetiliselt võimalik luua krüptograafiline allkiri ja sertifikaadi kehtivuse taastamisel ei ole võimalik tuvastada, et allkiri on antud ajal, kui sertifikaadi kehtivus oli peatatud. See on vastuolus eIDAS-e määruse artikli 32 nõudega kvalifitseeritud e-allkirja valideerimise kohta, sest puudub võimalus kontrollida, kas sertifikaat oli allkirja andmise ajal kehtiv. Seega lõpetatakse võimalus sertifikaadi kehtivust peatada ja taastada nii uue lepingu alusel välja antava dokumendi kui ka varasema lepingu alusel välja antud kehtiva dokumendi puhul.

3.2.3. Digitaalse isikutunnistuse väljaandmise lõpetamine (§ 1 p-d 14 ja 46, § 3 p-d 8–10 ning § 6 p-d 2 ja 4)

1) Eelnõu § 1 punktidega 14 ja 46 tunnistatakse kehtetuks ITDS-i § 112 lõiked 5 ja 6 ning § 201 lõige 2, milles on reguleeritud digitaalse isikutunnistuse taotluse esitamist ja isiku­tunnistuse väljaandmist.
2) Eelnõu § 3 punktidega 8–10 muudetakse KonS-i § 48 pealkirja ja lõiget 2 ning tunnistatakse kehtetuks lõige 1, milles on reguleeritud digitaalse isikutunnistuse taotluse edastamist ja isikutunnistuse väljastamist.
3) Eelnõu § 6 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks RLS-i § 272 lõige 5, milles on reguleeritud digitaalse isikutunnistuse taotluse läbivaatamise riigilõivu, ja punktiga 4 muudetakse lõiget 20, milles on reguleeritud digitaalse isikutunnistuse väljastamise riigilõivu.

Muudatused puudutavad ainult seda digitaalset isikutunnistust, mis antakse välja ITDS-i § 201 lõike 2 alusel37. Lisaks sellele on digitaalsed isikutunnistused ITDS-i § 204 lõike 1 kohaselt mobiil-ID ja § 205 lõike 1 kohaselt e-residendi digi-ID, kuid neid muudatused ei puuduta. Seetõttu:
1) jääb kehtima osa sätteid, milles on reguleeritud digitaalseid isikutunnistusi, ja
2) muudetakse osa sätteid selliselt, et neid kohaldatakse edaspidi vaid e-residendi digi-ID-le, näiteks jääb KonS-i § 48 edaspidi reguleerima vaid e-residendi digi-ID väljastamist, sest erinevalt muust digitaalsest isikutunnistusest saab e-residendi digi-ID taotluse esitada vaid iseteeninduses, kuid e-residendi digi-ID-d on võimalik kätte saada ka Eesti välisesinduses.

Digitaalne isikutunnistus, mis antakse välja ITDS-i § 201 lõike 2 alusel, on teisene dokument, mida on võimalik kasutada vaid e-keskkonnas. Sellel ei ole fotot ja seda ei saa kasutada oma isiku füüsiliseks tõendamiseks. Inimeste vajadus digitaalse isikutunnistuse järele on olnud viimastel aastatel langustrendis ning infoühiskonda ja kaasaegseid e-teenuseid eelistatakse pigem kasutada mobiil-ID-ga. Seda näitab selgelt ka tabel 3.

Tabel 3. Digitaalse isikutunnistuse ja mobiil-ID taotluste arv aastatel 2019–2023

2019
2020
2021
2022
01.01.–31.08.2023
Digitaalne isikutunnistus
5103
4762
5019
4136
2746
Mobiil-ID
59 466
62 649
80 751
76 886
42 953
Allikas: PPA

PPA prognoosi kohaselt väheneb lähiaastatel vajadus digitaalse isikutunnistuse järele veelgi. Tavapäraselt taotlevad digitaalset isikutunnistust korduvalt umbes 50% taotlejatest.

Seega lõpetatakse digitaalse isikutunnistuse väljaandmine, mistõttu:
• tunnistatakse kehtetuks ITDS-i § 112 lõiked 5 ja 6 ning § 201 lõige 2, KonS-i § 48 lõige 1 ja RLS-i § 272 lõige 5 ning
• muudetakse KonS-i § 48 pealkirja ja lõiget 2, et välistada digitaalne isikutunnistus, mis antakse välja ITDS-i § 201 lõike 2 alusel, ning RLS-i § 272 lõiget 20, et jätta välja viide lõikele 5.

3.2.4. Mobiil-ID väljaandmise volitusnormide kehtetuks tunnistamine (§ 1 p 46)

Eelnõu § punktiga 46 tunnistatakse kehtetuks ITDS-i § 204 lõiked 6 ja 8. Lõike 6 kohaselt ei pea valdkonna eest vastutav minister kehtestama mobiil-ID taotluse vormi. Mobiil-ID taotluse vormi ei ole vaja kehtestada, kuna mobiil-ID taotlus esitatakse mobiilioperaatorile, kelle sisemisse töökorraldusse ei ole vaja määruse tasandil sekkuda. ITDS-i § 204 lõikes 8 sätestatud volitusnormi, mis võimaldab valdkonna eest vastutaval ministril kehtestada määrusega mobiil-ID väljaandmise üksikasjad ja mis kehtib 2014. aasta 1. maist, ei ole läinud praktikas seni vaja. Seetõttu on otstarbekas tunnistada need sisutühjad lõiked kehtetuks. Muudatused on tehnilised.

3.2.5. Uue dokumendi taotlemine andmete muutumise korral (§ 1 p 31)

Eelnõu § 1 punktiga 31 muudetakse õigusselguse huvides ITDS-i § 14 lõiget 1, sätestades, et kui dokumendi andmed on muutunud, peab dokumendi kasutaja taotlema uue dokumendi ühe kuu jooksul andmete muutumisest arvates.

ITDS-i § 13 lõike 1 punktis 3 on sätestatud, et dokument tunnistatakse kehtetuks, kui see või selle kanne või andmed on võltsitud või ebaõiged. Samas ei kohaldata ebaõigete andmetega dokumendi jätkuva kasutamise korral karistusmeetmeid. Praktikas on ette tulnud olukordi, kus inimene ei taotle uut dokumenti enne eelmise dokumendi kehtivusaja lõppemist ja kasutab aktiivselt ebaõigete andmetega dokumenti. Näiteks on inimene muutnud nime abiellumisel või muul põhjusel38, kuid ei taotle uue nimega dokumenti. Selliselt võib näiteks isikutunnistusega digiallkirjastamise korral tekkida olukord, kus rahvastikuregistri andmetel on isikul üks pere­konnanimi, kuid digiallkirjal teine. Muudatusega pannakse inimesele selge kohustus taotleda andmete muutumise korral ühe kuu jooksul uus dokument. Andmete muutumise korral teavita­takse inimest sellest kohustusest ja antakse ühtlasi teada, et kui ta ei taotle uut dokumenti ühe kuu jooksul, tunnistatakse tema dokument kehtetuks. Kui dokumendi taotlus on esitatud selle tähtaja jooksul, ei tunnistata dokumenti kehtetuks enne, kui uus dokument on väljastatud.

3.2.6. Lühendikasutuse ühtlustamine (§ 1 p 1) ning samaliigilise dokumendi esitamise ja surma korral dokumendi tagastamise nõude kaotamine (§ 1 p-d 29 ja 33)

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse ITDS-i § 31 pealkirja ning lõikeid 1–3 ja 5, § 41, § 95 lõikeid 1 ja 2, § 114 lõiget 6, § 116 lõiget 10, § 121 lõiget 9, § 152 lõikeid 2 ja 6 ning § 2015 lõiget 2, et ühtlustada ITDS-is lühendi „dokument“ kasutamist. See on vajalik, sest ITDS-i § 2 lõikes 1 on sätestatud, et ITDS-is kasutatakse termini „isikut tõendav dokument“ asemel edas­pidi terminit „dokument“. Muudatus on tehniline.

Eelnõu § 1 punktidega 29 ja 33 muudetakse ITDS-i § 13 lõiget 5 ning tunnistatakse kehtetuks § 14 lõiked 3 ja 5, mis on kaotanud oma ajakohasuse ja ei täida tänapäevases infoühiskonnas enam oma eesmärki.

ITDS-i § 13 lõike 5 kohaselt teeb dokumendi väljastaja kehtetuks tunnistatud dokumenti praegu kehtetuks tunnistamise kohta märke või muudab selle muul viisil kasutamiskõlbmatuks, välja arvatud juhul, kui dokument on kadunud või hävinud. Praktikas tagatakse dokumendi kasutamiskõlbmatus selle nurga äralõikamisega ja märget dokumenti ei tehta. Lõiget 5 muudetakse seega selliselt, et edaspidi muudab dokumendi väljastaja kehtetuks tunnistatud dokumendi kasutamiskõlbmatuks siis, kui dokumendi taotleja selle uue dokumendi väljasta­misel esitab. Muudatus on tehniline ja seotud ITDS-i § 14 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega.

ITDS-i § 14 lõike 3 kohaselt tuleb praegu dokumendi väljastamisel esitada samaliigiline dokument, et PPA menetleja saaks teha selle nurga äralõikamisega kasutamiskõlbmatuks. Nõue on aegunud, sest varasem samaliigiline dokument tunnistatakse ITDAK-is kehtetuks ja teave kehtetuks tunnistatud dokumendi kohta saadetakse ka rahvusvahelistesse andmebaasidesse: Schengeni infosüsteemi ning INTERPOL-i varastatud, kaotatud ja kehtetuks tunnistatud isikut tõendavate dokumentide andmebaasi.

Lõike 3 kehtetuks tunnistamisega lihtsustatakse inimese jaoks protsessi, sest ta ei pea edaspidi uue dokumendi kätte saamiseks tingimata esitama samaliigilist dokumenti. Näiteks ei teki passi ja isikutunnistuse koos taotlemisel edaspidi olukorda, kus inimesele, kes on võtnud kaasa vaid ühe kehtiva dokumendi, ei väljastata teist dokumenti. Sama kehtib olukorras, kus inimene on taotlenud passi ja sellele järele minnes ei ole talle võimalik seda kätte anda, kuna tal on kaasas vaid isikutunnistus ja kehtiv pass on ununenud koju. Kui aga inimene siiski esitab uue dokumendi väljastamisel kehtiva samaliigilise dokumendi, muudab menetleja selle endiselt kasutamiskõlbmatuks.

ITDS-i § 14 lõike 5 kohaselt tuleb praegu dokumendi kasutaja surma või surnuks tunnistamise korral tagastada dokument selle väljaandjale. See on samuti ajale jalgu jäänud nõue, sest dokumendi kasutaja surma või surnuks tunnistamise korral tunnistatakse tema dokument automaatselt kehtetuks. Oht, et kehtetuks tunnistatud füüsilist dokumenti kuritarvitatakse või kasutatakse võltsimiseks, on tänapäevase dokumendi turvaelementide ja kehtivuse digitaalse kontrollimise võimekuse tõttu minimaalne. Seetõttu tunnistatakse lõige 5 kehtetuks.

3.2.7. Dokumendi kontrollimine (§ 1 p-d 42 ja 43)

Eelnõu § 1 punktiga 42 loetakse ITDS-i § 16 tekst lõikeks 1 ja täiendatakse paragrahvi lõikega 2.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui garantii- ja veamenetluses kontrollitakse dokumendi terviklikkust ning selgub, et dokument tuleb välja vahetada vea tõttu, mis ei ole tingitud dokumendi kasutajast, vaid näiteks dokumendi tootmisel tekkinud vea või praagi tõttu, antakse dokumendi kasutajale välja sama kehtivusajaga uus dokument. Sellega viiakse ITDS kooskõlla praktikaga.

Lisaks sätestatakse, et PPA võib garantii- ja veamenetluses uue dokumendi väljaandmise korral võtta selle kasutajalt uued biomeetrilised andmed, kui:
• nõuetele mittevastava dokumendi taotlemisel võetud biomeetrilisi andmeid ei ole võimalik töödelda või
• dokumendi kasutaja soovib anda biomeetrilised andmed uuesti.

Dokumendi kasutaja ei pea tingimata esitama uut fotot ega andma uusi sõrmejälgi, vaid uus dokument antakse üldjuhul välja samade andmetega nagu eelmine. Vajadusel võib aga PPA võtta dokumendi kasutajalt ka uued biomeetrilised andmed, näiteks kui varem esitatud foto või antud sõrmejäljed ei ole koostalitlusvõimelises formaadis ja neid ei ole seetõttu võimalik enam töödelda. Lisaks võib inimene anda näiteks uued sõrmejäljed omal soovil, st dokument vahetatakse küll välja, kuid juhul, kui see peatselt aegub, annab sõrmejälgede ajakohastamine inimesele võimaluse taotleda uus dokument PPA iseteeninduses ilma isiklikult kohale mine­mata, sest sõrmejäljed on kehtivad.

Garantii- ja veamenetlusi registreeriti 2021. aastal 1406, 2022. aastal 1498 ja 2023. aastal 31. oktoobri seisuga 842.

Eelnõu § 1 punktiga 43 täiendatakse ITDS-i § 17 lõikega 32. ITDS-i § 17 lõike 1 kohaselt võib PPA või KAPO põhjendatud kahtluse korral võtta dokumendi selle kehtivuse kontrolli­miseks ja § 17 lõike 3 punkti 1 kohaselt anda selle kohta kasutajale allkirjastatud tõendi. PPA kohaldab seda ka garantii- ja veamenetluses dokumendi terviklikkuse kontrollimisel, kui dokument on vaja saata füüsilisse ekspertiisi. PPA menetleja koostab garantiitaotluse, mis sisaldab samuti dokumendi kasutaja isikuandmeid, ning selle allkirjastab nii dokumendi kasutaja kui ka PPA menetleja. Samas menetluses ei ole vaja küsida andmeid kaks korda ega allkirjastada kahte tõendit. Garantiitaotlus arhiveeritakse PPA-s ja vajadusel vormistatakse dokumendi kasutajale kirjalik kinnitus, mis tõendab, et dokument on PPA-s. Seega täpsustatakse lõikega 32, et ITDS‑i § 17 lõike 3 punktis 1 nimetatud tõendit ei anta, kui dokumendi kasutaja esitab ise dokumendi selle kehtivuse kontrollimiseks dokumendi välja­andjale.
3.2.8. Isikusamasuse kontrollimine riikliku mobiilirakenduse vahendusel (§ 1 p 44)

Eelnõu § 1 punktiga 44 täiendatakse ITDS-i § 181 lõigetega 11 ja 12, et luua võimalus kontrollida isikusamasust, võrreldes isikut ja tema dokumendi andmeid, mis on saadud riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga.

Riiklik mobiilirakendus hakkab sarnaselt Eesti teabeväravaga39 koondama riiklikke e-teenu­seid. Lisafunktsioonina luuakse riiklikusse mobiilirakendusse turvaline isikusamasuse kont­rollimise võimalus ja ITDS-i § 18 lõikega 11 antakse riikliku mobiilirakenduse vahendusel isikusamasuse kontrollimisele samaväärne õiguslik tähendus, nagu on füüsilisse dokumenti kantud andmete alusel isikusamasuse kontrollimisel. Turvaliseks isikusamasuse kontrolli­miseks peab kasutaja ennast esmalt autentima mobiil-ID või Smart-ID-ga, mille tulemusena genereeritakse riiklikus mobiilirakenduses ajutine ruutkood. Ruutkood on unikaalne võti, mille genereerimisel tehakse automaatpäring ITDAK-i. Teenuseosutaja, kes soovib riikliku mobiili­rakenduse vahendatud kontrollpäringuga kliendi isikusamasust kontrollida, avab samuti oma seadmes riikliku mobiilirakenduse ja saab seda kasutades lugeda kliendi seadmest ajutist ruut­koodi. Selle tulemusena kuvatakse talle kliendi dokumendi andmed. Teenuseosutaja kontrollib kliendi isikusamasust, võrreldes füüsilises keskkonnas klienti ning ajutisest ruutkoodist avanevat dokumendifotot ja teisi isikuandmeid.

Klient saab valida, kas ta jagab teenuseosutajaga kõiki dokumendiandmeid või osa neist, näiteks ainult sünniaega ja fotot vanuse kontrolliks. Oluline on, et isikusamasuse tõendamiseks on vaja kindlasti valida ka foto jagamine teenuseosutajaga. Teenuseosutajale kuvatakse ajutisest ruutkoodist andmeid 30 sekundit.

Isikusamasuse kontrollimiseks riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga on vaja, et oleksid täidetud kõik järgmised eeldused:
1) kliendil on PPA väljaantud kehtiv dokument;
2) teenuseosutaja on võtnud riikliku mobiilirakenduse kasutusele;
3) klient ja teenuseosutaja on riiklikusse mobiilirakendusse sisse loginud;
4) klient on loonud ajutise ruutkoodi;
5) teenuseosutaja loeb ajutist ruutkoodi riikliku mobiilirakendusega oma seadmes;
6) teenuseosutaja kontrollib kliendi isikusamasust, võrreldes ajutisest ruutkoodist avanevaid andmeid kliendiga.

Riiklik mobiilirakendus peab vastama rangetele turvanõuetele. Selles peab olema tagatud isiku­andmete kaitstus ja selle kasutamisel seos kasutajaga. Välistatud peab olema nii valeandmete kuvamine kui ka võltsitud mobiilirakenduse kasutamine. Isikusamasuse kontrollimine logitak­se, et riikliku mobiilirakenduse haldajal oleks võimalik tagada selle kasutamise seaduslikkus. Näiteks sisaldavad logiandmed teavet ajutise ruutkoodi genereerimise algatamise, X-tee päringu tegemise ja vastuse saamise ning ruutkoodi lugemise kohta.

Andmed, mis on saadud riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga, ei ole eraldi digitaalne dokument ega uus dokumendiliik. Need on varem inimesele väljaantud kehtiva dokumendi andmed ja riiklik mobiilirakendus on üksnes turvaline kanal nende kuvamiseks.

Uued lahendused, nagu riiklik mobiilirakendus, peavad arvestama rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu suundadega, toetama olemasolevat Eesti eID ökosüsteemi ja olema võimalusel omavahel koosmõjus. Seetõttu arvestatakse riikliku mobiilirakenduse arendamisel Euroopa Liidu eIDAS‑e 2.0 määrusest tuleneva kohustusega võtta kasutusele digiidentiteedikukkur: rakenduse isikusamasuse kontrollimise funktsioon põhineb eIDAS-e 2.0 digiidentiteedikukru standard­lahendusel. Samas ei rakendata eelnõuga otseselt eIDAS-e 2.0 määrust ega kohustust luua digiidentiteedikukkur. Euroopa Liidu määrused on liikmesriikidele otsekohalduvad ja MKM-i eestvedamisel analüüsitakse, kas ja millisel määral tuleb riigisisest õigust muuta. Riiklik mobiilirakendus võetakse kasutusele vaid Eesti piires.

Riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga isikusamasuse kontrollimine ei ole teenuseosutajatele ega inimestele kohustuslik. Inimesed saavad seda lahendust teenuseosutaja juures kasutada juhul, kui teenuseosutaja seda võimaldab. Teenuseosutajad hindavad lahenduse kasutuselevõtmise vajadust ja võimalikkust, lähtudes nõuetest oma äriprotsessidele.

Muudatus on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–202740 eesmärgiga 3.2.4 „Loome e-riigi mobiilirakenduse, mille kaudu riik jõuab informatsiooni ja teenustega personaalselt iga eestimaalaseni“.

ITDS-i § 18 lõikega 12 sätestatakse piirang, et riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontroll­päringuga ei tohi isikusamasust kontrollida ITDS-i alusel dokumendi taotlemise ja väljastamise korral.

Dokumendi väljaandmisele, sealhulgas isiku tuvastamisele ja isikusamasuse kontrollimisele, kohalduvad väga ranged piirangud ning rahvusvahelised standardid ja nõuded. Eesti kodaniku dokumendi esmaväljaandmisel määrab PPA dokumendi taotleja alusidentiteedi, mis on seotud väljaantava dokumendiga ja mida kasutatakse edaspidi isikusamasuse kontrollimisel nii füüsilises kui ka e-keskkonnas. Kui reisidokumendi väljaandmisele kohalduvad Rahvusvahe­lise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) nõuded, siis digitaalset tuvastamist ja digitaalset all­kirjastamist võimaldavatele dokumentidele, nagu isikutunnistus, elamisloakaart ja digitaalne isikutunnistus, sealhulgas mobiil-ID, kohaldub eIDAS-e määrus, milles on seatud ranged piirangud dokumendi väljaandmisele ja identiteedi kontrollimisele41. Dokumendi väljaandmise protsessi muudatustest tuleb teavitada Euroopa Komisjoni ja läbida Euroopa Liidu liikmes­riikide vastavushindamine.

Põhimõtet, et isikusamasust ei tohi dokumendi taotlemise ja väljastamise korral kontrollida riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga, on võimalik tuletada ka, kui tõlgenda­da ITDS-i erinorme dokumendi taotlemisel ja väljastamisel isiku tuvastamise ja isikusamasuse kontrollimise kohta. Dokumendi väljaandmisel peab PPA, järgides menetlusreegleid, tõsi­kindlalt veenduma isiku isikusamasuses, mille alusel luuakse alusindentiteet ja millest lähtutakse edaspidi alati isikusamasuse kontrollimisel. Seetõttu on õigusselguse huvides oluline selline keeld sõnaselgelt ITDS-is sätestada.

Andmekaitsealane mõjuhinnang

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 35 lõike 3 kohaselt peab andmekaitsealase mõju­hinnangu tegema järgmistel juhtudel:
a) füüsiliste isiklike aspektide süstemaatiline ja ulatuslik hindamine, mis põhineb automaatsel isikuandmete töötlemisel, sealhulgas profiilianalüüsil, ja millel põhinevad otsused, millel on füüsilise isiku jaoks õiguslikud tagajärjed või mis samaväärselt mõjutavad oluliselt füüsilist isikut;
b) artikli 9 lõikes 1 osutatud andmete eriliikide või artiklis 10 osutatud süüteoasjades süüdi­mõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud andmete ulatuslik töötlemine;
c) avalike alade ulatuslik süstemaatiline jälgimine.

Riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga isikusamasuse kontrollimisel ei esine ühtegi nendest olukordadest. Seega ei ole andmekaitsealane mõjuhinnang kohustuslik. Isiku­samasuse kontrollija ei salvesta andmeid, mis on saadud riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga, ja päringu kehtivusaeg on piiratud.

3.2.9. Digitaalsete andmete kehtivusaeg (§ 1 p-d 45 ja 61)

Eelnõu § 1 punktidega 45 ja 61 muudetakse ITDS-i § 20 lõiget 3 ja § 343 lõiget 3. Mõlema lõike esimeses lauses on volitusnorm, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada määrusega isikutunnistusele või elamisloakaardile kantavate digitaalsete andmete kehtivusaja. Dokumenti kantud digitaalsete andmete kehtivusaeg on sätestatud seaduse tasandil, mistõttu ei ole volitusnorme vaja. Lisaks ei tohi digitaalsete andmete kehtivusaeg kehtivate lõigete kohaselt ületada dokumendi kehtivusaega. See ei ole päris korrektne, sest seda on võimalik tõlgendada nii, et digitaalsete andmete kehtivusaeg võib olla lühem kui dokumendi kehtivusaeg. Seega täpsustatakse ka, et digitaalsete andmete kehtivusaeg on sama nagu dokumendi oma.

3.3. Dokumendi väljaandmise menetlus ja andmetöötlus

3.3.1. Isikunime dokumenti kandmine (§ 1 p-d 5 ja 6)

Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse ITDS-i § 91 lõiget 2. Praegu saab selle kohaselt dokumenti kirjutada perekonnanimeks kuni 28 tähemärki. Kui perekonnanimi on pikem, kantakse see dokumenti nii, et nime lõpust jäetakse kirjutamata tähed, mis andmeväljale ei mahu. Muudatuse tulemusel on edaspidi võimalik nii ees- kui ka perekonnanime puhul kanda dokumenti 30 tähemärki.

Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse ITDS-i § 91 lõiget 3. ITDS-i § 91 lõikes 1 on sätestatud, et kui isikunimes on võõrtähti, kantakse see dokumenti Rahvusvahelise Tsiviillennundusorgani­satsiooni (ICAO) ümberkirjutusreeglite kohaselt, ja lõikes 2, et kui isikunimi ei mahu andme­väljale, jäetakse selle lõpust tähed kirjutamata. Nendel juhtudel kantakse ITDS-i § 91 lõike 3 kohaselt isikunimi algupärasel kujul reisidokumendi märkustelehele ja kanne kinnitatakse pitsatiga. Praktikas kantakse algupärane isikunimi küll endiselt reisidokumendi märkustelehele, kuid kannet ei kinnitata pitsatiga. Seetõttu jäetakse muudatusega lõikest 3 välja sõnad „ning kanne kinnitatakse pitsatiga“.

3.3.2. Dokumendi taotleja DNA-ekspertiis (§ 1 p-d 7 ja 22)

Eelnõu § 1 punktidega 7 ja 22 täiendatakse ITDS-i § 92 lõigetega 61–63 ja § 117 lõikega 3.

Kehtiva õiguse42 kohaselt peab dokumendi taotleja, kellele ei ole antud varem välja Eesti koda­niku passi ega isikutunnistust, lisama taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi ning oma mõlema vanema nime, kodakondsuse, isikukoodi või sünni­aja ja -koha.

ITDS-i § 92 lõikega 61 antakse PPA-le õigus nõuda kindlatel juhtudel lisaks eelnimetatud andmetele DNA-ekspertiisi. DNA-ekspertiisi võib nõuda juhul, kui isik taotleb esimest korda Eesti kodaniku dokumenti ja PPA-l tekib põhjendatud kahtlus, et välisriigis väljaantud Eesti kodakondsust tõendav dokument ei ole ehtne või selle alusandmed ei ole õiged. PPA nõuab DNA-ekspertiisi vaid üksikutel juhtudel, kui isadus on omaks võetud aastaid pärast välis­maalase sünni registreerimist või vahetult enne dokumendi taotlemist ja PPA-l on alust kahelda esitatud tõendite ehtsuses või andmete õigsuses. Kui PPA-l on võimalik tuvastada dokumendi taotleja põlvnemine muul meetodil, siis DNA-ekspertiisi kui kõige riivavamat meetodit ei kasutata ja Eesti kodakondsus tuvastatakse näiteks lisatõendite või -andmete alusel või dokumendi ekspertiisiga.

Praktikas on sagenenud olukorrad, kus Venemaa või Valgevene kodanik soovib tõendada, et ta põlvneb Eesti kodanikust, kuid esitatud tõendites või andmetes on põhjust kahelda. Muudatus puudutab väga väikest rühma välismaalasi, kes esitavad PPA-le dokumendi esmataotluse, tõendades Eesti kodakondsust põlvnemise tuvastamise kaudu, ja kelle suhtes tekib PPA‑l põhjendatud kahtlus, kas Eesti kodakondsust tõendav dokument või selle alusandmed on õiged. Selliseid juhtumeid on seni olnud kümmekond, kuid need on viimastel aastatel sagenenud. Kõik sellised juhtumid on seotud Venemaa või Valgevene kodanikega. Esitatud on nii Venemaa kohtuotsuseid kui ka isaduse omaksvõtu tunnistusi. Kohtumenetluses on seni suudetud vale­tõendite ja -andmete esitamist tõendada.

Kõikides senistes kohtuasjades on Eesti kodanikku mõjutatud end isaks tunnistama, kuid oli ka kohtuasi, kus oli esitatud Venemaa kohtule võltsitud volikiri ja tehtud kohtuotsus Eesti kodaniku teadmata. Kahtluse korral küsib PPA menetluses lisaandmeid ja tõendeid ning saab praegu üksnes soovitada dokumendi taotlejal esitada põlvnemise kohta DNA-ekspertiisi tulemus. Kui dokumendi taotleja sellest keeldub, suurendab see selgelt kahtlust, kas tal on õigus Eesti kodakondsusele ja dokumendile. Kui dokumendi taotleja ei esita lisaandmeid ega tõendeid, jätab PPA dokumendi taotluse läbi vaatamata. Dokumendi taotluse läbi vaatamata jätmise korral pöörduvad dokumendi taotlejad sageli kohtusse. Kohtumenetlus on aga riigile ressursi- ja ajamahukas. Muudatusega on võimalik säästa nii PPA kui ka kohtute ressurssi. Kui aga dokumendi taotleja keeldub DNA-ekspertiisist, mille tulemusena jätab PPA dokumendi taotluse läbi vaatamata, on tal endiselt võimalik pöörduda kohtusse.

DNA-ekspertiisi tehakse nagu tavalist tasulist ekspertiisi. PPA DNA-ekspertiisi tellimist ei vahenda, vaid dokumendi taotleja läheb ise Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti ja tellib DNA-ekspertiisi. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut sõlmib DNA-ekspertiisi tellinud dokumendi taotlejaga lepingu ja väljastab eksperdiarvamuse, mille dokumendi taotleja esitab PPA-le.

DNA-ekspertiisi tellinud dokumendi taotleja isikuandmeid töödeldakse isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 2 punkti a alusel, mille kohaselt annab andmesubjekt selleks selgesõnalise nõusoleku. Tema selgesõnaline nõusolek väljendub tasulise DNA-ekspertiisi tellimiseks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudiga sõlmitud lepingus. Kohtuekspertiisiseaduse § 12 lõike 1 punkti 2 kohaselt ei tehta tasulist ekspertiisi anonüümselt, vaid tellija tagab, et selle tegemisse või tulemusse puutuv isik või tema seaduslik esindaja on ekspertiisi tegemiseks andnud ekspertiisiasutusele nõusoleku.

DNA-ekspertiisi tulemusel saadud eksperdiarvamus salvestatakse ITDAK-i ning selle andmeid töödeldakse ja säilitatakse sama korra kohaselt, mis kehtib muude Eesti kodaniku dokumendi esmataotlemisel esitatud ja ITDAK-i kantud tõendite kohta. Eesti kodaniku dokumendi esma­taotlemisel kogutud andmeid säilitatakse alaliselt.

ITDS-i § 92 lõike 62 kohaselt tellib DNA-ekspertiisi ja katab selle kulud dokumendi taotleja. Kohtuekspertiisiseaduse § 11 lõike 5 alusel kehtestatava korra43 kohaselt maksab DNA-ekspertiis ühe isiku DNA analüüsimise eest 70 eurot.

ITDS-i § 92 lõikega 63 antakse PPA-le õigus edastada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile DNA-ekspertiisiga seotud isiku ees- ja perekonnanime ning isikukoodi või selle puudumise korral sünniaja. Samuti antakse PPA-le õigus saada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt DNA-ekspertiisi andmeid. DNA-ekspertiisi andmeid ei või kasutada muudes menetlustes.

ITDS-i § 117 lõike 3 kohaselt jäetakse dokumendi taotlus läbi vaatamata, kui dokumendi taotleja ei läbi PPA nõudmisel DNA-ekspertiisi 90 päeva jooksul. Muudatus puudutab väikest hulka välismaalasi, kes esitavad PPA-le Eesti kodaniku dokumendi esmataotluse ja soovivad tõendada Eesti kodakondsust hilisema isaduse omaksvõtu kaudu. Kui PPA-l tekib põhjendatud kahtlus Eesti kodakondsust tõendava dokumendi või selle alusandmete õigsuses, annab PPA taotluse kohta puuduste kõrvaldamise määruse, milles nõuab, et isik läbiks 90 päeva jooksul DNA-ekspertiisi. Kui selle aja jooksul ei ole isik DNA-ekspertiisi läbinud, jätab PPA dokumendi taotluse ITDS-i § 117 lõike 2 alusel läbi vaatamata. 90 päeva arvestatakse alates dokumendi taotlejale puuduste kõrvaldamise määruse kättetoimetamisest.

3.3.3. Isikuandmete töötlemine teavituse saatmiseks (§ 1 p 8)

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse ITDS-i § 92 lõikega 71. ITDS-i § 92 lõike 7 kohaselt on haldusorganil õigus töödelda ITDS-i menetlustes isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isiku­andmeid. Lõikega 71 antakse PPA-le selge õigus töödelda isikuandmeid ka selleks, et saata ITDS‑is sätestatud menetluse või selles väljaantud dokumendi kohta teavitusi, näiteks dokumendi väljaandmise menetluse oleku või dokumendi kehtivusaja lõppemise kohta, kasutades selleks varasema dokumendi väljaandmise menetluse andmeid.

3.3.4. Dokumendi taotlemine vanglas (§ 1 p-d 15 ja 18–21)

Eelnõu § 1 punktiga 15 muudetakse ITDS-i § 113 lõiget 3 ja § 122 lõiget 2, et asendada ITDS‑is termin „vanglatöötaja“ JUM-i ettepanekul terminiga „kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja“. Muudatus on tehniline. Terminit ei muudeta ITDS-i § 402 lõikes 3, sest see on rakendussäte, milles on reguleeritud biomeetriliste andmetega dokumentide kasutusele­võtu erisusi. Biomeetriliste andmetega dokumendid võeti kasutusele 2007. aastal ja dokumendi kasutaja sõrmejäljega passe hakati väljastama 2009. aastal. Seega on see lõige kaotanud aktuaalsuse.

Eelnõu § 1 punktidega 18–21 muudetakse ITDS-i § 115 lõikeid 4 ja 6, täiendatakse paragrahvi lõigetega 41–43 ning tunnistatakse kehtetuks lõige 5.

ITDS-i § 115 lõigetes 4–6 on reguleeritud dokumendi taotluse vastuvõtmist vanglas. Kinni­peetavale kohaldatakse ITDS-i §-s 71 sätestatud dokumendikohustuse erisust, mille kohaselt ei pea tal olema isikutunnistust, elamisloakaarti ega Eesti reisidokumenti. PPA võib aga võtta kinnipeetava dokumendi taotluse vastu vanglas juhul, kui taotlus on põhjendatud, kinnipeetav vajab vanglas viibimise ajal dokumenti piiriületuseks ja vangla direktor tõendab piiriületuse vajadust. Põhjendatud vajaduseks loetakse ka kinnipeetava vanglast vabanemist, sealhulgas ennetähtaegset vabastamist. Kui kinnipeetaval ei ole kehtivat dokumenti, võimaldatakse tal paremaks taasühiskonnastumiseks taotleda kohustuslikku dokumenti ja toimetatakse see talle tema vabanemise ajaks kätte.

1) Lõiget 4 muudetakse nii, et edaspidi ei pea PPA minema kinnipeetava taotluse vastu­võtmiseks, isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ja biomeetriliste andmete võtmiseks vanglasse kohapeale, vaid kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja edastab kinnipeetava dokumendi taotluse PPA-le. Samuti kontrollib kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja edaspidi kinnipeetava isikusamasust ja võib võtta tema biomeetrilised andmed.

Ka praegu edastab vangla kinnipeetava allkirjastatud dokumenditaotluse PPA-le posti või e‑posti teel ja kontrollib isikusamasust. PPA peab minema vanglasse vaid kinnipeetava sõrmejälgede võtmiseks. Muudatusega võimaldatakse kinnipidamisasutuse volitatud amet­nikul või töötajal võtta dokumendi väljaandmise menetluses ise kinnipeetava sõrmejäljed. Kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja on läbinud daktüloskopeerimiskoolituse ning tal on vajalik pädevus, tehnilised oskused ja hõiveseadmed. Vanglas kasutatakse biomeetriliste andmete võtmiseks hõiveseadmeid, mille kaudu saab andmed edastada ABIS-esse.

2) Lõigetega 41 ja 42 täpsustatakse, et:
• dokumendi väljaandmise menetluses biomeetriliste andmete võtmisel kohaldab kinni­pidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja ITDS-i § 15 lõike 6 alusel kehtestatud sõrmejälgede võtmise korda44;
• võetud biomeetrilised andmed kantakse ABIS-esse.

3) Sõrmejälgede võtmine dokumendi väljaandmise menetluses saab võimalikuks tänu ABIS‑e valdkonnaülesele rakendamisele, kuid eeldab infotehnoloogilisi arendustöid. Seega luuakse lõike 4 muudatusega õiguslik võimalus, mida saab hakata kohaldama pärast arendustöid. Arendustööd peaksid valmima hiljemalt 2025. aasta lõpuks. Seetõttu jäetakse lõikega 43 PPA-le alles võimalus võtta kinnipeetava biomeetrilised andmed vanglas, kui kinnipidamis­asutuse volitatud ametnik või töötaja ei saa tehnilistel põhjustel neid andmeid võtta või PPA-le edastada.

Kinnipeetava dokumendi taotlusi ei ole palju: 2023. aastal oli neid augusti lõpu seisuga 89.

4) Lõige 5 tunnistatakse kehtetuks, kuna see kordab sisult lõiget 4. ITDS-i § 115 lõigete 4–6 algeesmärk oli reguleerida eraldi kohustusliku isikutunnistuse ja elamisloakaardi (lg 4) ning piiriületuseks reisidokumendi (lg-d 5 ja 6) taotlemist. Kehtiv lõige 5 jõustus 1. jaanuaril 2011, kui Euroopa Liidus võeti kasutusele elamisloakaart. Siis asendati sõna „reisidoku­ment“ sõnaga „dokument“, nagu on lõikes 4. Kuivõrd praegu on võimalik reisida Euroopa Liidu ja Schengeni konventsiooni liikmesriikides ka isikutunnistusega ning arvestades, et eelnõuga soovitakse anda dokumendi taotlejale võimalus valida kohustuslikuks dokumen­diks ka pass, ei ole vaja säilitada nii lõiget 4 kui ka 5. Seega tunnistatakse lõige 5 kehtetuks.

5) Lõiget 6 muudetakse nii, et edaspidi võtab PPA kinnipeetava dokumendi taotluse vastu juhul, kui kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja lisab taotlusele kinnituse kinnipeetava põhjendatud vajaduse kohta dokumenti taotleda. Kehtivas lõikes on, et juhul, kui kinnipeetav taotleb dokumenti piiriületuseks, annab põhjendatud kinnituse dokumendi vajaduse kohta vangla direktor. Arvestades, et kinnipeetaval on võimalik taotleda dokumenti ka vabanemise korral, ei ole põhjendatud siduda kinnitus vajadusega ületada riigipiiri. Kuna kinnipeetava vajadust dokumenti taotleda tuleb edaspidi põhjendada igal juhul ja kinnipeetavaga suhtleb otse kinnipidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja, oskab dokumendi taotlemise vajadust ja selle põhjendatust hinnata kõige paremini just tema. Seega ei ole otstarbekas koormata dokumendi taotlemise vajaduse kinnitamisega vangla direktorit.

3.3.5. Volitatud esindaja määramine dokumendi taotluse menetlemise ajal (§ 1 p 23)

Eelnõu § 1 punktiga 23 muudetakse ITDS-i § 121 lõiget 21. Kehtiva lõike kohaselt on dokumendi taotlejal võimalik määrata dokumendi kättesaamiseks volitatud esindaja vaid dokumendi taotlemisel. Muudatusega võimaldatakse edaspidi määrata volitatud esindaja ka dokumendi taotluse menetluse ajal. Praktikas on väga sagedased olukorrad, kui volitamis­vajadus selgub hiljem ja dokumendi taotlejal võib erinevatel põhjustel olla keeruline minna ise dokumendile järele, kuid seda on reisimiseks, e-teenuste kasutamiseks või digiallkirjastamiseks viivitamata vaja. Ka vanematel või maal elavatel inimestel on sageli keeruline minna ise dokumendile järele ja hilisem volitamine loob paindliku võimaluse lubada enda esindajal tuua dokument koju kätte. Dokumendi taotleja edastab dokumendi väljaandjale lihtkirjaliku volituse, milles volitab oma esindajat dokumenti vastu võtma. Dokumendi taotleja esindaja peab dokumendile järele minnes esitama dokumendi väljastajale enda kehtiva dokumendi.

3.3.6. Dokumendi väljastamine (§ 1 p-d 24–27 ja 58) ja väljaandja termin (§ 1 p-d 30 ja 32)

Eelnõu § 1 punktidega 24 ja 25 muudetakse ITDS-i § 121 lõikeid 22 ja 24. Lõigetest jäetakse välja sõnad „posti teel“ ja „postiteenuse pakkuja“ ning asendatakse need terminiga „turvalise teenuse osutaja“.

Dokumendi väljastamisel peab olema tagatud, et see antakse vahetult üle vaid selle vastu­võtmise õigusega isikule ega jäeta järelevalveta postkasti. Sõnad „posti teel“ ja „postiteenuse pakkuja“ võivad jätta vale mulje võimalikust kättetoimetamise viisist. PPA toimetab välismaal elavatele Eesti kodanikele reisidokumente kätte kullerteenuse osutaja vahendusel. Turvalise teenuse osutaja valib PPA riigihankega. Uue ID-1 formaadis dokumentide tootmise lepingu rakendamisega saab võimalikuks ka ID-1 formaadis dokumentide kulleriga kättetoimetamine nii välismaal kui ka Eestis. Seetõttu on regulatsiooni täpsustamine vältimatult vajalik.

Eelnõu § 1 punktiga 26 täiendatakse ITDS-i § 121 lõikega 26. Uue ID-1 formaadis doku­mentide tootmise lepingu rakendamine 15. novembrist 2025 toob dokumendi väljaandmise menetluses kaasa mitmeid uuendusi. Lõikega 26 võetakse uue lepingu rakendamise järel45 kasutusele mugav lahendus, mille abil saab dokumendi taotleja, autentides end e-keskkonnas kehtiva eID vahendiga46, aktiveerida ise oma dokumendi ja sertifikaadid. Seega, kui näiteks välismaal elaval Eesti elanikul on kehtiv eID vahend, ei pea ta enam minema dokumendi kättesaamiseks isiklikult Eesti välisesindusse kohale, vaid dokumendi toimetab talle kätte näiteks kuller ning dokument ja sertifikaadid aktiveeritakse ning sertifikaatide turvakoodid toimetatakse kätte elektrooniliselt.

Eelnõu § 1 punktidega 27 ja 58 muudetakse ITDS-i § 121 lõikeid 3 ja 4 ning § 2015 lõiget 4, mille kohaselt tuleb praegu 15–17-aastase dokument väljastada talle isiklikult, mitte tema seadusliku esindaja kaudu, välja arvatud juhul, kui ta on taotlemise ajal andnud selleks volituse. ITDS-i § 10 lõikes 3 on sätestatud, et vähemalt 15-aastane võib teha ITDS-is sätestatud menet­lustoiminguid iseseisvalt. ITDS-i § 121 lõiked 3 ja 4 ning § 205 lõige 4 on aga imperatiivsed. Kuigi 15-aastasel on Eesti õiguse kohaselt piiratud teovõime, ei ole dokumendi väljastamiseks isiklikult kohale ilmumise nõue selles vanuserühmas põhjendatud ja on tekitanud praktikas segadust. Muudatusega ühtlustatakse regulatsiooni nii, et edaspidi kohaldatakse ka 15–17-aastase dokumendi väljastamisel ITDS-i § 10 lõiget 3 ning dokumendi võib väljastada 15–17-aastasele isiklikult või tema seaduslikule esindajale.

Eelnõu § 1 punktidega 30 ja 32 muudetakse ITDS-i § 131, § 14 lõikeid 2 ja 4, § 17 lõike 3 punkti 3 ning § 25 lõiget 2, et võtta ITDS-is kasutusele termin „dokumendi väljaandja“ seniste erinevate terminite asemel. Muudatus on tehniline.

3.3.7. Välismaalase passi väljaandmise alus (§ 1 p-d 59 ja 60)

Eelnõu § 1 punktidega 59 ja 60 muudetakse ITDS-i § 27 lõiget 3 ja täiendatakse paragrahvi lõikega 4.

ITDS-i §-s 27 on reguleeritud välismaalase passi väljaandmise alust. Selle lõike 1 kohaselt on õigus anda välismaalase pass välja välismaalasele, kellel on kehtiv Eesti elamisluba või -õigus, kui on tõendatud, et välismaalasel puudub välisriigi reisidokument ja tal ei ole võimalik seda saada. Lisaks saab kehtiva lõike 3 alusel anda välismaalase passi välja välisriigi kodanikule, kes esitab oma kodakondsusjärgse riigi pädeva ametiasutuse nõusoleku talle välismaalase passi välja­andmise kohta või tõendab, et nõusolekut ei ole võimalik saada.

Lõiget 3 muudetakse ja paragrahvi täiendatakse lõikega 4 nii, et edaspidi ei nõuta kodakondsus­järgse riigi pädeva ametiasutuse nõusolekut vaid välisriigi kodanikult, kes on täiendava kaitse saaja VRKS-i § 4 lõike 3 tähenduses. Eesmärk on täpsustada välismaalase passi saajate sihtrühma. Eestis viibivale välismaalasele, kes vajab reisimiseks dokumenti, kuid kellele ei kohaldata välismaalase passi regulatsiooni ja kes ei saa oma kodakondsusjärgse riigi reisi­dokumenti, on võimalik anda välja ajutine reisidokument.

2024. aasta mai seisuga oli kehtivaid välismaalase passe 52 423. Ajutisi reisidokumente antakse aastas välja umbes 150.

3.3.8. Isiku daktüloskopeerimine tagasipöördumisdokumendi taotlemise korral (§ 1 p‑d 62–64)

Eelnõu § 1 punktidega 62–64 täiendatakse ITDS-i § 35 lõikega 5, § 361 lõikega 3 ja § 364 lõikega 3.

ITDS-i § 116 lõike 3 kohaselt daktüloskopeeritakse dokumendi taotleja taotluse esitamisel. Seega tuleks kõik dokumendi taotlejad daktüloskopeerida. Erand on diplomaatilise isiku­tunnistuse taotleja (ITDS-i § 2015 lg 3) ja sõrmejäljekujutisteta Eesti kodaniku passi taotleja juhul, kui on täidetud ITDS-i § 211 lõikes 1 sätestatud tingimused (ITDS-i § 211 lg 3).

Uute lõigetega sätestatakse, et dokumendi taotleja daktüloskopeerimise nõue ei kehti ka juhul, kui taotleja taotleb tagasipöördumistunnistust, tagasipöördumise luba või Euroopa Liidu tagasi­pöördumistunnistust, sest praktikas ei daktüloskopeerita nende taotlejaid ka praegu. Sellised dokumendid antakse välja paberil ja neile ei kanta andmeid digitaalselt. Neile kleebitakse foto. Need on dokumendid, mis antakse välja erandolukorras, näiteks kui inimene on reisil olles oma dokumendi ära kaotanud või dokument on rikutud. Nende dokumentide väljaandmise menetlus kestab üldjuhul kolm tööpäeva ja nende taotlemiseks ei pea inimene minema tingimata Eesti välisesindusse isiklikult kohale. Sageli antakse tagasipöördumistunnistus, tagasipöördumise luba ja Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus välja ka ootetööna. Eesti välisesindusse on sellise dokumendi taotlejal vaja minna üksnes selle kättesaamiseks.

3.4. Andmete töötlemine riiklikes andmekogudes

Eelnõu § 1 punktidega 35–41, §-ga 2, § 3 punktidega 3 ja 4, §-dega 4, 5, 7 ja 8, § 9 punktidega 11–26 ning §-ga 10 korrastatakse andmekogude regulatsiooni, tuues muu hulgas põhimäärusest seaduse tasandile andmekogudes andmete säilitamise maksimaalse tähtaja ning nende andmete koosseisu, mida töödeldakse ABIS-es, Eesti koda­kondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andme­kogus, Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogus, ITDAK-is ning sisse­sõidukeeldude riiklikus registris.

3.4.1. ITDAK-i andmekoosseis ja ITDAK-i andmete säilitamise tähtajad (§ 1 p-d 36 ja 38)

Eelnõu § 1 punktiga 36 täpsustatakse ITDS-i § 152 lõikes 3 ITDAK-i andmekoosseisu ja punktiga 38 täiendatakse paragrahvi lõikega 52 andmete säilitamise tähtaja kohta. Praegu on ITDAK-i täpne andmekoosseis sätestatud ITDAK-i põhimääruses47. Samuti on ITDAK-i andmete säilitamise tähtajad sätestatud ITDAK-i ja ABIS-e põhimääruses48. Dokumendi väljaandmise menetluses võetud biomeetrilised andmed kantakse ITDAK-i kaudu ABIS-esse, kus neid ka säilitatakse (vt seletuskirja p 3.4.2).

Andmete säilitamise maksimaalse tähtaja määramisel tuleb lähtuda sellest, kui kaua on neid vaja selle eesmärgi täitmiseks, milleks need koguti. ITDAK-i pidamise eesmärk ei ole vaid menetleda dokumendi taotlusi, vaid tagada ka avalik kord ja riigi julgeolek, võimaldades tuvastada riikliku identiteedi saanuid. ITDAK on üks riigi peamine andmekogu, mille andmetele tuginevad nii riigiasutused, notarid ja muud vabade kutsete esindajad kui ka erasektor.

Kuna ITDAK-i andmeid on vaja kasutada läbi kogu inimese elu ning teatud juhtudel ka pärast tema surma, näiteks põlvnemis- ja kodakondsusküsimustes või identiteedikonflikti lahenda­misel, säilitatakse ITDAK-i andmeid kõige kauem alaliselt ITDAK-i kandmisest arvates. Alaliselt säilitatakse vaid Eesti kodaniku dokumendi esmataotlemisel kogutud andmeid, kuna isiku sünnijärgne Eesti kodakondsus määratletakse Eesti kodaniku passi ja/või isikutunnistuse väljaandmise menetluses, mille andmeid töödeldakse ITDAK-is. Selleks, et tagada õigus Eesti kodakondsusele ka mitmenda põlve järeltulijale, on vaja neid andmeid säilitada alaliselt. Kui neid andmeid säilitada lühemalt, ei ole võimalik ITDAK-i pidajal täita selle pidamise põhieesmärki tagada avalik kord ja riigi julgeolek. Teisi ITDS-i alusel ITDAK‑i kantud andmeid säilitatakse kuni 75 aastat ja nendele võib kehtestada lühema säilitustähtaja ITDAK‑i põhimääruses.

Isikuandmete säilitamist käsitatakse eraelu puutumatuse riivena. Konkreetse säilitustähtaja sätestamine seaduse tasandil aitab kaasa läbipaistvale andmetöötlusele. Eelnõuga sätestatakse ITDS-is ka ITDAK-i andmekoosseis, mis on praegu ITDAK-i põhimääruses. Seega ei ole andmekoosseisu ITDS-is sätestamisel andmesubjekti õigustele vahetut mõju. Edaspidi on andmesubjektil võimalik saada ITDS-i lugedes aru, et andmeid, mille ta on dokumendi taotluses esitanud, töödeldakse ITDAK-is. Andmekoosseisu seaduse tasandil kehtestamisega ei muutu asjaolu, et isikuandmeid töödeldakse jätkuvalt seaduses sätestatud alusel ehk isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks isikuandmete kaitse üld­määruse artikli 6 lõike 1 punkti e tähenduses. Samuti ei muutu andmete töötlemise laad, ulatus, kontekst ega eesmärk isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 35 lõike 1 tähenduses.

3.4.2. ABIS-e andmete säilitamise tähtajad (§ 1 p 41, § 2 p 9, § 3 p 4, § 4 p 3, § 7 p 3, § 9 p‑d 16, 25 ja 26 ning § 10 p 3)

1) ITDS-i § 154 lõikes 61 sätestatakse, et ITDS-i alusel ITDAK-i kaudu ABIS-esse kantud andmeid säilitatakse kuni 75 aastat (eelnõu § 1 p 41). ABIS-e andmete säilitamise tähtajad võivad olla ka lühemad ja need kehtestatakse ABIS-e põhimääruses. ABIS‑e põhimääruse § 38 lõikes 1 on täpsustatud, et fotot või näokujutist ja sõrmejälgi säilitatakse aktiivselt 15 aastat, pärast mida kantakse need ABIS-e arhiivi, kus neid säilitatakse 50 aastat. ITDAK-i andmeid on vaja kasutada läbi kogu inimese elu. Teatud juhtudel on vaja inimese andmeid ka pärast tema surma, näiteks põlvnemis- ja kodakondsusküsimustes või identiteedi­konflikti lahendamisel. Kuna inimeste keskmine eluiga aja jooksul pikeneb, ei ole ABIS-e põhimääruses sätestatud kuni 65-aastane säilitustähtaeg enam piisav ja ABIS-e arhiivi­andmete säilitamist on vaja pikendada 50 aastalt 60‑le, s.o dokumendimenetlusega seotud ja ABIS-esse kantud andmete säilitamise kogutähtaeg on 75 aastat. ABIS-e põhi­määrust on kavas pärast eelnõu jõustumist muuta.

2) KodS-i § 24 lõikes 71 sätestatakse, et KodS-i alusel ABIS-esse kantud andmeid võib säilitada alaliselt. ABIS-e põhimääruse § 40 lõikes 1 on täpsustatud, et neid andmeid säilitatakse aktiivselt 20 aastat, pärast mida kantakse need ABIS-e arhiivi, kus neid säilitatakse alaliselt. KodS-i alusel ABIS-esse kantud andmeid peab säilitama alaliselt, kuna need võivad olla asjakohased ka pärast inimese surma. ABIS-es hoitakse biomeetrilisi andmeid kõigi inimeste kohta, kes on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kelle Eesti kodakondsus on taastatud või kes on Eesti kodakondsuse kaotanud.

Eesti peab teadma, kes on tema kodanikud, sest PS-i §-s 8 on sätestatud kodakondsuse alusena põhimõte, et igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Et kellegi kodakondsuse üle otsustada, on oluline teada, kas tema vanemad olid tema sünni ajal Eesti kodanikud. Andmed Eesti kodakondsuse saamise, taastamise või kaotamise kohta on olulised ka pärast inimese surma, et hiljem määrata tema järeltulijate staatus. Eesti kodaniku laps saab samuti Eesti kodakondsuse. Kuna Eesti kuulub Euroopa Liitu, omandab Eesti kodanik ka Euroopa Liidu kodaniku õigused. Seega on kodakondsuse andmete säilitamine ühtlasi kodanikkonna kujunemise ajaloo säilitamine praegusest põlvkondi edasi. Kõiki KodS-i alusel ABIS-esse kantud andmeid ei edastata rahvastikuregistrile, mistõttu on samuti oluline säilitada andmeid alaliselt. Lisaks on Rahvusarhiiv kuulutanud Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogu toimikud arhiiviväärtuslikuks ning neid säilita­takse riigiarhiivis.

3) KonS-i § 121 lõikes 71 sätestatakse, et KonS-i alusel ABIS-esse kantud andmeid säilitatakse neli kuud pärast dokumendi taotluse edastamist PPA-le. Enne ABIS-e kasutusele võtmist kanti need andmed konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andme­kogusse, kus neid säilitati samuti neli kuud pärast dokumendi taotluse edastamist PPA-le.

4) KrMS-i § 1092 lõikes 51, VangS-i § 55 lõikes 51 ja VTMS-i § 316 lõikes 51 sätestatakse, et KrMS-i, VangS-i ja VTMS-i alusel ABIS-esse kantud andmeid säilitatakse kuni 75 aastat ABIS-esse kandmisest arvates. Lühema säilitustähtaja võib kehtestada ABIS-e põhimääruses. Kõnealuseid andmeid töödeldi varem riiklikus sõrmejälgede registris. Riiklik sõrmejälgede register ja riiklik DNA-register ühendati riiklikuks süüteomenetluse biomeetriaregistriks (edaspidi RSBR). ABIS-e biomeetrilisi andmeid peab olema võimalik viia kokku RSBR-i biograafiliste andmetega kogu nende töötlemise jooksul. See on vajalik, et täita andmete kogumise eesmärki. RSBR-i biograafilised andmed ja ABIS-e andmed võetakse samas menetluses ning ka nende säilitamise tähtajad on samad. KrMS-i, VangS-i ja VTMS‑i alusel ABIS-esse kantud andmete säilitamise regulatsioon ühtib kohtu­ekspertiisiseaduses ja RSBR-i põhimääruse49 §-s 16 sätestatud andmete säilitamise regulatsiooniga.

5) VSS-i § 33 lõigetes 81 ja 82 ning § 3315 lõigetes 71 ja 72 sätestatakse, et VSS-i alusel alalise sissesõidukeelu kohaldamise menetluses sissesõidukeeldude riikliku registri kaudu ABIS-esse kantud andmeid säilitatakse järgmiselt:
• alalise sissesõidukeelu andmed – 75 aastat välismaalase sünnist arvates;
• tähtajalise sissesõidukeelu andmed – aktiivselt kümme aastat tähtajalise sissesõidu­keelu tähtaja lõppemisest arvates ja arhiveerituna 40 aastat.
Alalise sissesõidukeelu andmete säilitamise tähtaega lühendatakse alalisest 75 aastani, sest sissesõidukeeld kehtestatakse välismaalasele ja üle 75 aasta ei ole vaja selle andmeid säilitada, arvestades, et välismaalasele kehtestatud sissesõidukeeld ei mõjuta tema järeltulija võimalusi Eestisse saabuda. Võttes arvesse inimese keskmist eluiga ja asjaolu, et VSS-i § 30 punkti 1 kohaselt ei saa kohaldada sissesõidukeeldu alla 13‑aastasele, oleks alalise sisse­sõidukeelu andmete alaliselt säilitamine põhjendamatu ja koormaks digivõrku.

VSS-i alusel Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu kaudu ABIS‑esse kantud Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kohustuse täitmisega seotud andmeid säilitatakse aktiivselt kümme aastat välismaalase lahkumiskohustuse täitmisest arvates, pärast mida need arhiveeritakse. Arhiveeritud andmeid säilitatakse 40 aastat. Andmetele võib näha ette lühema säilitustähtaja ABIS-e põhimääruses (eelnõu § 9 p 26).

3.4.3. Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogu andme­koosseis ja andmete säilitamise tähtajad (§ 2 p-d 3 ja 6)

Praegu on Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogu täpne andme­koosseis ja andmete säilitamise tähtajad sätestatud andmekogu põhimääruses50. Isikuandmete säilitamist käsitatakse eraelu puutumatuse riivena. Konkreetse säilitustähtaja sätestamine seaduse tasandil aitab kaasa läbipaistvale andmetöötlusele. Eelnõuga sätestatakse Eesti koda­kondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogu täpne andmekoosseis ja andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg KodS-is. Andmekoosseisu ja andmete säilitamise tähtaja KodS-is sätestamisel ei ole andmesubjekti õigustele vahetut mõju. Sellega ei muutu asjaolu, et isikuandmeid töödeldakse jätkuvalt seaduses sätestatud alusel ehk isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punkti e tähenduses. Samuti ei muutu andmete töötlemise laad, ulatus, kontekst ega eesmärk isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 35 lõike 1 tähenduses.

3.4.4. Sissesõidukeeldude riikliku registri ning Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu andmekoosseis ja andmete säilitamise tähtajad (§ 9 p‑d 13, 15, 19, 21 ja 22)

Eelnõu § 9 punktidega 13 ja 15 muudetakse VSS-i § 33 lõikeid 3 ja 8. Punktidega 19, 21 ja 22 muudetakse VSS-i § 3314 lõikeid 3, 6 ja 7 ning täiendatakse paragrahvi lõikega 71. Muudatustega sätestatakse VSS-is nende andmete koosseis ja säilitamise tähtajad, mida töödeldakse sissesõidukeeldude riiklikus registris (VSS-i § 33) ning Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogus (VSS-i § 3314).

Välismaalasele võib kohaldada sissesõidukeeldu erinevatel eesmärkidel.
• Rahvusvahelise sanktsioonina võib sissesõidukeeld olla välispoliitiline meede, et toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välis- ja julge­olekupoliitika eesmärkide saavutamist.
• Sissesõidukeeldu võib kohaldada välismaalasele karistusseadustiku alusel lisakaristu­sena juhul, kui välismaalane on mõistetud süüdi tahtlikult toime pandud kuriteo eest ja teda on karistatud vangistusega.
• Sissesõidukeeldu võib kohaldada välismaalasele ka tõkendina, et vältida tema Eestisse saabumist või siin viibimist avaliku korra või riigi julgeoleku kaalutlustel.
• Lisaks tuleb sissesõidukeeldu kohaldada Eestis ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule, keda on ettekirjutusega kohustatud Eestist lahkuma.

Sissesõidukeeldude riiklik register

Sõltumata sissesõidukeelu kohaldamise eesmärgist kantakse kõik sissesõidukeelu kohaldamise andmed sissesõidukeeldude riiklikusse registrisse. Kui välismaalasele kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu, luuakse Schengeni infosüsteemis sissesõidukeeldude riikliku registri andmete alusel automaatselt sissesõidukeeldu käsitlev hoiatusteade vastavalt määrusele (EL) 2018/1861. Schengeni infosüsteemist saavad liikmesriikide pädevad piiri- ja immi­gratsiooniasutused kontrollida, kas kolmanda riigi kodanik, kes Schengeni alale siseneb või siin viibib, täidab Schengeni piirieeskirjades51 sätestatud sisenemis- ja viibimisnõudeid. Kui kolmanda riigi kodanikule on kohaldatud Schengeni sissesõidukeeldu, on see alus keelduda teda riiki lubamast või tunnistada tema viibimisõigus või elamisluba kehtetuks ja saata ta riigist välja.

Seetõttu töödeldakse sissesõidukeeldude riiklikus registris andmeid, mis on vajalikud, et tuvastada, kas välismaalasel, kes soovib Eestisse siseneda või siin viibida, on kehtiv sissesõidu­keeld. Lisaks töödeldakse sissesõidukeeldude riiklikus registris andmeid, mis on vajalikud, et luua määruse (EL) 2018/1861 alusel sissesõidukeeldu käsitlev hoiatusteade ja seda ajakohasta­da. VSS-i § 271 lõike 1 kohaselt võib sissesõidukeeld olla alaline või tähtajaline. Andmeid, mis kantakse sissesõidukeeldude riiklikusse registrisse alalise sissesõidukeelu kohaldamise menetluses, säilitatakse 75 aastat välismaalase sünnist arvates. Tähtajalise sissesõidukeelu andmeid säilitatakse aktiivselt kümme aastat tähtajalise sissesõidukeelu tähtaja lõppemisest arvates, pärast mida need arhiveeritakse. Arhiveeritud andmeid säilitatakse 40 aastat. Andmete säilitamise tähtaegade täpsem selgitus on seletuskirja punkti 3.4.2 alapunktis 5.

Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu

Andmed, mida töödeldakse Eestis seadusliku aluseta viibiva ja viibinud välismaalase Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kohustuse täitmisega seotud menetluses, toetavad samuti Schengeni infosüsteemi pidamise eesmärkide täitmist. Määruse (EL) 2018/1860 kohaselt tuleb sarnaselt Schengeni sissesõidukeelu kohaldamisele luua Schengeni infosüsteemis tagasi­saatmist käsitlev hoiatusteade, kui ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele on tehtud lahkumisettekirjutus, millega kohustatakse teda Euroopa Liidust lahkuma. Määruse (EL) 2018/1860 artiklis 4 on sätestatud, mis andmete põhjal tagasisaatmist käsitlev hoiatus­teade luuakse. Kuigi tagasisaatmist käsitleva hoiatusteate andmehulk on üsna piiratud, peab Euroopa Liidu liikmesriik vajadusel olema valmis teise liikmesriigi palvel edastama ka muid andmeid, mis on kogutud välismaalase Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kohustuse täitmisega seotud menetluses.

Seadusliku aluseta Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu andmeid säilitatakse aktiivselt kümme aastat välismaalase lahkumiskohustuse täitmisest arvates, pärast mida need arhiveeritakse. Arhiveeritud andmeid säilitatakse 40 aastat. Andmete säilitamise tähtaja täpsem selgitus on seletuskirja punkti 3.4.2 alapunktis 5.

3.4.5. Piirikontrolli andmekogu biomeetriliste andmete võrdlemine (§ 5 p 1)

Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliste sisepiiride ja Euroopa Liidu välispiiride ületamisele kohaldatakse Schengeni piirieeskirju. Pärast seda, kui Eesti ühines Schengeni alaga 2007. aasta lõpus maismaa- ja merepiiril ning 2008. aasta algul õhupiiril, avanes isikutel võimalus ületada riigipiiri ilma piirikontrollita liikmesriikidevahelistel riigipiiridel ehk sisepiiridel. Usaldust sisepiirideta ala toimimisse peab tagama tõhus piirikontroll välispiiridel ja välispiiride valve. Schengeni piirieeskirjade järgi peab piirikontroll aitama võidelda ebaseadusliku sisserände ja inimkaubandusega ning vältida ohtu liikmesriikide sisejulgeolekule, avalikule korrale, rahva­tervishoiule ja rahvusvahelistele suhetele.

Kuna rändevoog Euroopa Liidu välispiiridel on üha suurenenud ja suureneb ka edaspidi, on üha olulisem tagada välispiiride tõhus valve ja piirikontrolli kvaliteet. Rändevoo suurenemist arvestades tuleb piiripunktides piiriületajate paremaks kontrollimiseks ja tuvastamiseks võtta kasutusele kaasaegne ajasäästlik tehnoloogia, mis toetab piirikontrolli. Üha enam kasutatakse piiriületaja biomeetrilisi andmeid: sõrmejälgi ja näokujutist. Selleks on muudetud Schengeni piirieeskirju ja võetud vastu uusi õigusakte või muudetud kehtivaid õigusakte, milles on reguleeritud muu hulgas piirikontrolli toetavaid IT-süsteeme: riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi, viisainfosüsteemi ja Schengeni infosüsteemi.

Piirivalve kasutab Eesti välispiiril piirikontrolliks piirikontrolli andmekogu (edaspidi PIKO). PIKO toetub biomeetriliste andmete võrdlemiseks teistele andmekogudele, sest PIKO-l ei ole tehnilist võimekust biomeetrilisi andmeid võrrelda.

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse PPVS-i §-ga 192, mille lõikes 2 sätestatakse, et PIKO kasutab ABIS-e tehnilist lahendust, et võrrelda piirikontrollis PIKO‑sse kantud biomeetrilisi andmeid. Samuti sätestatakse lõikes 3, et piirivalvur võib PIKO kaudu kasutada isiku tuvasta­miseks või isikusamasuse kontrollimiseks ka ABIS-e andmeid. Lõike 4 kohaselt kustutatakse need andmed PIKO-st ja ABIS-est pärast isiku piiriületuse kohta otsuse tegemist.

Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti f kohaselt annab välispiiri ületaja biomeetrili­sed andmed, kui see on nõutud selleks, et:
1) koostada isiklik toimik riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemis;
2) teha piiril isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks päringuid asja­omastesse andmekogudesse, eelkõige Schengeni infosüsteemi ja viisainfosüsteemi;
3) võrrelda reisidokumendi näokujutist või sõrmejäljekujutisi piiriületaja tegeliku näo või sõrmejälgedega.

Eelnõuga ei reguleerita PPVS-is riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemis isikliku toimiku loomist, kuna selleks on PPVS-is õiguslik alus juba olemas. Küll aga tuleb õigusselguseks reguleerida biomeetrilist võrdlusuuringut selliste Euroopa Liidu andmekogudega, millesse tehtud päringu tulemus ei ole lõplik, vaid võimalik tabamus.

Schengeni infosüsteemi kasutamist piirikontrolli valdkonnas on reguleeritud määruses (EL) 2018/1861. Selle artikli 33 lõike 2 kohaselt tuleb teha isiku tuvastamiseks daktüloskoo­piliste andmete ehk sõrmejälgede päring, kui isikusamasust ei saa kindlaks teha muul viisil. Artikli 3 punkti 8 järgi käsitatakse päringutabamusena biomeetriliste andmete võrdlemise tulemust, kui selle on kinnitanud kooskõlas riigisiseste menetlustega pädev asutus ehk PPA.

Näide. Eestisse soovib siseneda välismaalane, kes esitab välispiiril reisidokumendi, mille foto ei ühti tema välimusega. Välismaalane ütleb oma nime, kuid tähtnumbriline päring andmekogudes on tulemusteta. PPA võtab välismaalase tuvastamiseks sõrmejäljekujutised, kannab need PIKO-sse ja võrdleb ABIS-e võrdlusmootorit kasutades neid sõrmejälje­kujutistega reisidokumendi kiibil. Reisidokumendi kiibi sõrmejäljekujutised ei ühti välis­maalaselt võetutega. PPA teeb päringu andmekogudesse ja saab Schengeni infosüsteemist võimaliku tabamuse. Tabamuse kontrollimiseks tuleb välismaalaselt võetud sõrmejälje­kujutisi ja Schengeni infosüsteemi võimalikku tabamust võrrelda ABIS-e võrdlusmootori abil. Alles siis võib väita, et välismaalane on või ei ole tõsikindlalt tuvastatud.

Põhjalik kontroll riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel tuleb läbida ainult kolmanda riigi kodanikel. Muudatus ei puuduta Eesti ja muude Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke. Oluline on ka, et ABIS-e andmeid PPVS-i § 192 lõike 2 kohases võrdlusuuringus ei töödelda.

Samuti on Schengeni piireeskirjade kohaselt kohustuslik teha päringud Schengeni info­süsteemi, viisainfosüsteemi ning INTERPOL-i varastatud, kaotatud ja kehtetuks tunnistatud isikut tõendavate dokumentide andmebaasi.

Schengeni piirieeskirjade kohaselt ei ole piiratud liikmesriigi õigus teha päringuid riigisisestes andmekogudes. Seega sätestatakse PPVS-i § 192 lõikes 3, et piirikontrollis võetud biomeetrilisi andmeid võib isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks võrrelda ABIS‑e bio­meetriliste andmetega. See täiendus on samuti õigusselguseks. Praegu ei päri PIKO andmeid ABIS-est, kuid seda vajadust ei saa välistada.

ITDS-i § 155 lõigetes 6 ja 7 on reguleeritud, millal võib ABIS-e andmeid töödelda isiku tuvasta­miseks ja isikusamasuse kontrollimiseks. Piirikontrollis tehtav päring vastab üldjuhul ITDS-is sätestatud tingimustele. Küll aga rakendatakse piirikontrollis korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ja ABIS-e loomisel on antud hinnang, et isiku tuvastamiseks võib teha korrakaitseseaduses sätestatud riikliku järelevalve erimeetme rakendamisel päringu juhul, kui see on vältimatult vajalik ohu tõrjumiseks.

Võimalike vaidluste ennetamiseks sätestatakse seega lõikes 3, et juhul kui piiriületajat ei ole võimalik tuvastada või tema isikusamasust kontrollida, võib kasutada ABIS-e andmeid. Ei saa välistada elulisi olukordi, kus piiriületaja isikut ei ole võimalik tuvastada muude andmekogude kui ABIS-e andmete põhjal. Kvaliteetse piirikontrolli tagamiseks on mõistlik kasutada ka ABIS-t, mille loomise üks eesmärk oli isiku tuvastamine ja isikusamasuse kontrollimine. See puudutab vaid neid piiriületajaid, kelle isikut ei ole võimalik tuvastada või kelle isikusamasuses on kahtlusi, näiteks kui isik üritab Eestisse siseneda võõra või võltsitud reisidokumendiga või ilma dokumendita. Biomeetrilised andmed kustutatakse pärast isiku riiki lubamist või sisene­miskeelu otsust.

PPVS-i uue § 192 eesmärk on isikuandmete kaitset silmas pidades ja õigusselguse huvides sätestada, et piiriületusel võetud biomeetrilisi andmeid võrreldakse ABIS-e võrdlusmootorit kasutades. Seega ei ole muudatusel olulist mõju, kuna PPA peab rakendama Schengeni piiri­eeskirju ja kontrollib ka praegu välispiiri ületajaid. Samuti võib piirikontrollis võetud sõrme­jälgi võrrelda ABIS-e andmetega, kui piiriületajat ei ole võimalik tuvastada või tema isiku­samasuses on kahtlusi. Muudatus ei ole põhimõtteline, sest sellised juhtumid läbivad praegu teise astme kontrolli52 ja Eestisse ei lubata kolmanda riigi kodanikku, keda ei ole võimalik tuvastada või kelle isikusamasuses on kahtlusi. ABIS-e andmete kasutamine on lisavõimalus teise astme kontrollis isiku tuvastamiseks või tema isikusamasuse kontrollimiseks.

3.4.6. Andmekogude põhimääruste volitusnormide täpsustamine (§ 1 p-d 37, 39 ja 40, § 2 p‑d 4, 5, 7 ja 8, § 3 p-d 2 ja 3, § 4 p-d 1 ja 2, § 5 p 5, § 7 p-d 1 ja 2, § 8, § 9 p-d 14, 15, 20, 21, 23 ja 24 ning § 10 p-d 1 ja 2)

Eelnõu § 1 punktides 37 ja 40, § 2 punktides 5 ja 8, § 3 punktis 3, § 4 punktis 2, § 5 punktis 5, § 7 punktis 2, § 8 punktis 2, § 9 punktides 15, 21 ja 24 ning § 10 punktis 2 täpsustatakse järgmiste andmekogude põhimääruste volitusnorme:
• ITDAK (ITDS-i § 152 lg 5);
• Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogu (KodS-i § 21 lg 5);
• sissesõidukeeldude riiklik register (VSS-i § 33 lg 8);
• Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu (VSS-i § 3314 lg 7);
• ABIS (KodS-i § 24 lg 7, KonS-i § 121 lg 7, KrMS-i § 1092 lg 5, PPVS-i § 257 lg 31, VangS‑i § 55 lg 5, VRKS-i § 137 lg 7, VSS-i § 3315 lg 7 ja VTMS-i § 316 lg 5).

Andmekogu põhimääruses võib muu hulgas kehtestada:
• andmeandjad;
• täpse andmekoosseisu;
• andmekogudevahelise andmevahetuse;
• vastutava töötleja ülesanded;
• volitatud töötleja ja tema ülesanded;
• andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise korra ning
• muud korralduslikud küsimused.

Täpsustus on vajalik, et oleks seaduse tasandil selge, mida võib andmekogu põhimääruses sätestada.

Kuna kohustus määrata andmekogu volitatud töötleja põhimääruses on edaspidi volitusnormis, jäetakse eelnõu § 1 punktiga 39, § 2 punktidega 4 ja 7, § 3 punktiga 2, § 4 punktiga 1, § 7 punktiga 1, § 8 punktiga 1, § 9 punktidega 14, 20 ja 23 ning § 10 punktiga 1 välja sama­sisuline regulatsioon teistes sätetes.

3.4.7. Andmekogude regulatsiooni tehnilised muudatused (§ 1 p 35, § 2 p-d 1 ja 2, § 3 p 1, § 5 p‑d 2–4 ning § 9 p-d 11, 12, 17 ja 18)

Eelnõu § 1 punktiga 35 täpsustatakse ITDS-i § 152 lõikes 1, et lühendit „andmekogu“ kasutatakse ITDAK-i tähenduses vaid selles paragrahvis.

Eelnõu § 2 punktidega 1 ja 2 muudetakse KodS-i § 21 pealkirja ja lõiget 1.
1) Punktiga 1 asendatakse paragrahvi pealkirjas sõna „ja“ sõnaga „või“, et ühtlustada Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogule viitamist.
2) Punktiga 2 täpsustatakse, et andmekogu lühendit kasutatakse vaid KodS-i §-s 21.

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse KonS-i § 12 lõigetes 1, 31, 4 ja 5 ning §-s 751 konsulaar­ametniku ametitoimingute andmekogu nimetus „konsulaarametniku ametitoimingute ja diplo­maatiliste passide andmekoguks“, sest andmekogusse on lisandunud diplomaatiliste passide menetlemise moodul. Sama muudatus53 tehti 2019. aastal ka välisministri 7. augusti 2017. aasta määruses nr 6 „Konsulaarametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekogu pidamise kord“.

Eelnõu § 5 punktidega 2–4 asendatakse PPVS-i 3. peatüki 6. jao pealkirjas ning § 257 peal­kirjas ja lõikes 1 ABIS-e täisnimetus lühendiga. Muudatus on vajalik, sest eelnõu § 5 punktiga 1 võetakse ABIS-e lühend kasutusele PPVS‑i § 192 lõikes 2.

Eelnõu § 9 punktidega 11, 12, 17 ja 18 ühtlustatakse lühendikasutust.
1) Punktiga 11 muudetakse VSS-i § 33 lõiget 1 ja antakse sissesõidukeeldude riikliku registri lühend, mida edaspidi paragrahvis kasutatakse.
2) Punktiga 12 muudetakse VSS-i § 33 lõiget 2 ja kasutatakse selles sissesõidukeeldude riikliku registri täisnimetuse asemel lühendit.
3) Punktiga 18 muudetakse VSS-i § 3314 lõiget 1 ning antakse Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu lühend, mis on paragrahvis juba kasutusel.

Eelnõu § 9 punktiga 17 jäetakse VSS-i § 331 lõikest 2 välja täisviide määrusele (EL) 2018/1861, sest kuna sissesõidukeeldude riikliku registri andmekoosseis tuuakse seaduse tasandile, antakse see edaspidi VSS-i § 33 lõike 3 punktis 6.

3.5. KonS-i tehnilised muudatused (§ 3 p-d 5–7 ja 11)

Eelnõu § 3 punktidega 5–7 ja 11 muudetakse KonS-i § 32 lõiget 1, § 37 lõiget 1, §-e 46 ja 70 ning tunnistatakse kehtetuks § 32 lõige 2. Muudatused on tehnilised.

1) KonS-i § 32 lõike 1 ja § 37 lõike 1 muutmise ning § 32 lõike 2 kehtetuks tunnistamisega vabastatakse aukonsul tõlketeenuse osutamise ja elu- või viibimiskoha registreerimise ülesandest. Aukonsul ei ole konsulaarametnik. Seetõttu tuleks aukonsulile anda seadusega konsulaarülesandeid võimalikult vähe, suunates inimesi kasutama teisi võimalusi. Eesti asutuste väljaantud dokumendid, mida kasutatakse välisriigis, väljastatakse valdavalt asu­kohariigi või inglise keeles, millest saab enamikus riikides teha vajadusel tõlke asukohariigi keelde. Samuti puudub võimalus kontrollida aukonsuli tõlketeenuse osutamise pädevust. Praktikas ei ole aukonsulid tõlketeenust ka pikema aja jooksul osutanud. Samuti ei registreeri aukonsulid elu- või viibimiskohta. Vajadusel võivad aukonsulid võtta vastu välisriigis püsiva elukoha registreerimise taotlusi, kuid sel juhul edastavad nad selle elukoha registreerimiseks konsulaarametnikule.

2) KonS-i § 46 sõnastus viiakse vastavusse viisaeeskirjaga54, mida on muudetud 1. veebruaril 2020 jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/115555. Muudetud artikli 8 kohaselt vastutab esindav Euroopa Liidu liikmesriik viisamenetluse eest algusest lõpuni, ilma et esindatav liikmesriik oleks kaasatud. Kahepoolseid viisaküsimustes vastasti­kuse esindamise kokkuleppeid on VÄM vajaduse järgi juba muutnud.

3) KonS-i § 70 täiendatakse sõnadega „põhjendatud vajadus“. Kehtiva paragrahvi kohaselt edastab konsulaarametnik isiku või ametiasutuse kirjalikul taotlusel ametliku dokumendi, näiteks sünnitunnistuse, Eesti või välisriigi ametiasutusele, kui välislepinguga või seaduse alusel ei ole ette nähtud teistsugust korda. Põhjendatud vajaduse tingimus on oluline, et vältida diplomaatilise posti tasuta kasutamist juhul, kui on ka muid turvalisi postiteenuseid. Põhjendatud vajaduseks saab lugeda olukorda, kus isikul või ametiasutusel on vältimatu vajadus esitada selliseid dokumente teisele riigile, kuid puudub näiteks turvalise posti­teenuse võimalus. Vajaduse põhjendatuse üle otsustab VÄM kui teenuseosutaja.

3.6. Lahkumisettekirjutus (§ 9 p-d 1 ja 2)

Eelnõu § 9 punktidega 1 ja 2 muudetakse VSS-i § 7, et täpsustada VSS-is välismaalase lahkumiskohustuse territoriaalset ulatust. Euroopa Komisjon on Schengeni hindamistel juhti­nud Euroopa Liidu liikmesriikide tähelepanu sellele, et tagasisaatmisdirektiivi reguleerimisalas on nii Schengeni konventsiooni kui ka Euroopa Liidu liikmesriikide territoorium. See tähendab, et välismaalane, kelle vastuvõttev riik on kolmas riik, peab lahkuma mitte üksnes lahkumis­ettekirjutuse tegija territooriumilt, vaid ka teiste Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumilt.

3.7. Välismaalase kinnipidamine (§ 9 p-d 3–10)

Eelnõu § 9 punktidega 3–10 muudetakse VSS-i § 15 pealkirja, lõikeid 1, 3 ja 4 ning § 154 lõiget 3, täiendatakse VSS-i § 15 lõigetega 41 ja 42 ja § 154 lõikega 41 ning tunnistatakse kehtetuks VSS-i § 154 lõige 5.

Muudatused on ajendatud Riigikohtu halduskolleegiumi 12. aprilli 2024. aasta otsustest nr 3-23-2232 ja 3-23-220456, milles on kohus leidnud, et välismaalase kinnipidamine peab hetkest, kui asutus on enda hinnangul teinud kindlaks välismaalase ebaseadusliku Eestis viibimise, vastama tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 nõuetele. Artikli lõike 1 kohaselt võib ebaseaduslikult riigis viibivat välismaalast pidada tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise täide­viimiseks kinni juhul, kui esineb tema põgenemise oht või ta ei tee koostööd, sealhulgas takistab oma tagasisaatmist või tema reisidokumendi hankimine kolmandast riigist viibib. Ebaseadus­likult riigis viibiva välismaalase põgenemise oht esineb, kui on täidetud vähemalt üks VSS-i §‑s 68 sätestatud tingimus:
1) välismaalane ei ole Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmes­riigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega;
2) välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või dokumendi taotlemisel;
3) on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses;
4) välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus;
5) välismaalane ei ole järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohal­datud järelevalvemeetmeid;
6) välismaalane on PPA-le või KAPO-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiaku­test ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita;
7) välismaalane on sisenenud Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul;
8) välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida;
9) välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist;
10) välismaalase lahkumiskohustus on kohtulahendiga pööratud sundtäitmisele.

Euroopa Kohus on selgitanud, et tagasisaatmisdirektiivis on käsitletud üksnes ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase tagasisaatmist. Selle eesmärk ei ole ühtlustada kogu välismaalase viibimise riigisisest õigust. Euroopa Liidu liikmesriikidel on jätkuvalt võimalik riigisiseses õiguses reguleerida kolmanda riigi kodaniku kinnipidamist selleks, et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte. Kui selline kinnipidamise võimalus riigisiseses õiguses puuduks, võiks ebaseaduslikult riigis viibimises kahtlustatav välismaalane põgeneda enne, kui tema õiguslik seisund on kindlaks tehtud.57

Sellest lähtudes muudetakse VSS-i §-des 15 ja 154 välismaalase kinnipidamise alused õigus­selgemaks. Kehtiv VSS-i § 15 lõige 1 lubab PPA-l või KAPO-l pidada välismaalast kuni 48 tundi kinni, et kontrollida tema Eestisse saabumise ja Eestis viibimise asjaolusid ning selgitada välja tema kinnipidamise vajalikkus tagasisaatmisdirektiivi alusel. Kuivõrd Riigi­kohtu hinnangul tuleb tagasisaatmisdirektiivi nõudeid järgida hetkest, kui välismaalase riigis viibimise ebaseaduslikkus on kindlaks tehtud, sätestatakse välismaalase kinnipidamise alused välismaalase õigusliku seisundi järgi edaspidi eri sätetes.

VSS-i § 15 lõikest 1 jäetakse välja kinnipidamise vajalikkuse väljaselgitamise osa. Ka edaspidi võib PPA või KAPO pidada ebaseaduslikus viibimises kahtlustatavat välismaalast kuni 48 tundi kinni, et kontrollida tema Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikke aluseid, kuid kinni­pidamise vajalikkust reguleeritakse eraldi. Kui kontrollist selgub, et välismaalase suhtes tuleb läbi viia muu menetlus, näiteks ta on tagaotsitav või ta on teises Euroopa Liidu liikmes­riigis taotlenud rahvusvahelist kaitset, algatatakse menetlustoimingud ja välismaalane peetakse vajadusel kinni näiteks KrMS-i või VRKS-i alusel. Seetõttu täiendatakse VSS-i § 15 lõiget 3 ning nähakse PPA-le ja KAPO-le ette kohustus vabastada välismaalane kinnipidamisaluse äralangemise korral vaid juhul, kui ei esine muud seadusjärgset alust tema kinnipidamiseks.

Eelnõukohase VSS-i § 15 lõike 4 kohaselt võib PPA või KAPO taotleda halduskohtult luba pidada ebaseaduslikult riigis viibimises kahtlustatavat välismaalast kinni kauem kuni kolm päeva, kui vajalikud menetlustoimingud nõuavad rohkem aega. See võib osutuda vajalikuks eeskätt olukordades, kus välismaalasel puudub tagasipöördumiseks vajalik dokument, kuid ta väidab, et teine Euroopa Liidu liikmesriik on talle väljastanud kehtiva elamisloa, või menetlus­toiminguks tuleb kaasata tõlk.

Välismaalase suhtes, kelle riigis viibimise ebaseaduslikkus on juba kindlaks tehtud, tuleb kohaldada tagasisaatmisdirektiivi kinnipidamisaluseid ja -põhimõtteid. Seetõttu täiendatakse VSS-i § 15 lõikega 41, mis võimaldab PPA-l või KAPO-l pidada ebaseaduslikult riigis viibivat välismaalast kuni 48 tundi kinni, et viia läbi Eestist lahkuma kohustamise menetlus või pöörata tagasisaatmine sunniviisiliselt täitmisele, kui:
• esineb välismaalase põgenemise oht;
• välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või
• välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

Selline kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne ning arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid, nagu terviseseisund ja haavatavus. Kui ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase tagasisaatmine ei ole 48 tunni jooksul võimalik, tuleb PPA-l või KAPO-l VSS-i § 15 lõike 42 kohaselt taotleda halduskohtult luba pidada välismaalast kinni kuni kaks kuud.

Samasisulised muudatused tehakse VSS-i § 15 pealkirjas ja §-s 154, milles on reguleeritud välismaalase kinni­pidamist massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras.

3.8. Seaduse jõustumine (§ 11)

Eelnõu §-ga 11 sätestatakse seaduse jõustumine. Enamik seadusest jõustub üldises korras, sest selle rakendamiseks ei ole vaja valmistuda ega tööd ümber korraldada.
• Eelnõu § 6 punkt 5 on seotud riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 417 SE kavandatava uue riigilõivumääraga ja jõustub selle seadusega samal ajal: 2025. aasta 1. jaanuaril.
• Eelnõu § 1 punkt 3, millega võimaldatakse kohustusliku dokumendina omada isiku­tunnistuse asemel passi, jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril, et anda piisav üleminekuaeg.
• Muudatused, mille rakendamiseks on vaja teha infotehnoloogilisi arendustöid, jõustuvad pärast nende valmimist.
• Eelnõu § 1 punktid 2, 4, 5, 10, 13, 28, 49 ja 53, millega lõpetatakse sertifikaadi kehtivuse peatamine ja taastamine ning suurendatakse perekonnanime tähemärkide arvu dokumendil, jõustuvad 2025. aasta 15. novembril.
• Eelnõu § 1 punkt 26, millega võimaldatakse dokumendi taotlejal aktiveerida ID-1 formaadis dokument ja sertifikaadid elektrooniliselt, jõustub 2026. aasta 1. juunil.

4. Eelnõu terminoloogia

1) Eelnõuga võetakse kasutusele termin „turvalise teenuse osutaja“. See on teenuseosutaja, kelle on PPA riigihankega valinud ja kelle vahendusel toimetatakse dokument selle taotlejale kätte. Termini kasutusele võtmine on oluline, sest dokumendi kättetoimetamisel peab olema tagatud, et see antakse vahetult üle vaid selle vastuvõtmise õigusega isikule ja seda ei jäeta järelevalveta postkasti. Seega on oluline tagada, et dokument, mis toimetatakse kätte teenuseosutaja vahendusel, jõuab kindlasti selle õige kasutajani.

2) Lisaks asendatakse ITDS-is termin „vanglatöötaja“ JUM-i ettepanekul terminiga „kinni­pidamisasutuse volitatud ametnik või töötaja“ ja ühtlustatakse lühendikasutust.

3) Andmekogude andmekoosseisu sätetes kasutatakse terminit „isiku üldandmed“. Isiku üldandmed on nimi, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, sugu, kodakondsus, kontaktandmed, sealhulgas aadress, ja emakeel.

4) KonS-is nimetatakse konsulaarametniku ametitoimingute andmekogu ümber konsulaar­ametniku ametitoimingute ja diplomaatiliste passide andmekoguks, sest andmekogusse on lisandunud diplomaatiliste passide menetlemise moodul.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega. Eelnõu koostamisel on arvestatud isikuandmete kaitse üldmääruse põhimõtteid.

Eelnõu § 3 punktiga 7 viiakse KonS vastavusse viisaeeskirjaga, mille muudetud artikli 8 kohaselt vastutab esindav Euroopa Liidu liikmesriik viisamenetluse eest algusest lõpuni, ilma et esindatav liikmesriik oleks kaasatud. Kahepoolseid viisaküsimustes vastastikuse esindamise kokkuleppeid on VÄM vajaduse järgi juba muutnud.

Eelnõu § 9 punktidega 1 ja 2 täpsustatakse juba Eesti õigusesse üle võetud tagasisaatmis­direktiivist tulenevat regulatsiooni selliselt, et oleks üheselt arusaadav, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus lahkumiseks VSS-i §-s 17 nimetatud vastuvõtvasse riiki, ning kui see on kolmas riik, peab välismaalane lahkuma lisaks Eestile ka teistest Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriikidest.

6. Seaduse mõjud

6.1. E-residendi digi-ID väljaandmine

6.1.1. E-residendi andmete töötlemine

1) Eelnõuga antakse PPA-le õigus e-residendi digi-ID kasutamise üle järelevalve menetluses:
• edastada isikuandmeid kolmandatele isikutele;
• koguda andmeid tähtsust omada võivate asjaolude kohta andmekogudest, teistelt avalik-õiguslikke ülesandeid täitvatelt asutustelt ja isikutelt ning eraõiguslikelt isikutelt.

2) Lisatakse RAB tema pädevuse piires e-residendi digi-ID kasutamise üle riikliku järelevalve teostajate loetellu.

3) Antakse PPA-le õigus edastada EIS-i e-residentsuse programmi meeskonnale e-residendi digi-ID väljaandmise menetluses kogutud andmeid: e-residendi digi-ID taotleja ees- ja perekonnanimi, isikukood, sünniaeg, sugu, kodakondsus ja kontaktandmed, taotlemise eesmärk ja põhjendus, plaanitava tegevuse kirjeldus ning e-residendi digi-ID väljastamise koht, väljaandmise aeg, kehtivusaeg ja kehtetuks tunnistamise aeg. E-residendi andmeid võib EIS töödelda vaid selleks, et analüüsida ITDS‑i § 205 lõikes 2 nimetatud eesmärgi täitmise tulemuslikkust ja mõju ning osutada selle eesmärgi täitmiseks vajalikke personali­seeritud teenuseid ning tuvastada ja maandada e‑residendiga seotud riske.

4) Kehtiv õigus viiakse kooskõlla praktikaga, et e-residendi digi-ID taotluse saab esitada vaid PPA iseteeninduses.

6.1.1.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Sihtrühm: e-residendi digi-ID taotlejad. 1. jaanuari 2024. aasta seisuga on kehtiv e-residendi digi-ID 60 629 inimesel.

Tabel 4. E-residendi digi-ID taotlejate prognoositud arv aastatel 2024–2028
 
2024
2025
2026
2027
2028
E-residendi digi-ID taotlejate prognoositud arv
16 600
15 200
16 300
17 000
18 700
Allikas: PPA

Võrreldes teiste PPA väljaantavate dokumentide58 taotlejatega, st Eesti elanikega, keda on 2023. aasta seisuga 1 365 88459, on sihtrühm väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed, kuna muudatustega ei kaasne e-residendile lisategevusi ega kohanemisraskusi. Andmeid töödeldakse e-residenti vahetult kaasamata ja lisaandmeid küsimata. Seega, e-residendi koormus andmeid esitada ei suurene. Muudatustel on e-residendile positiivne mõju, sest tänu sellele, et EIS-il on põhjalikum teave e-residentide ja nende eesmärkide kohta, on e-residendile mõeldud tegevused ja teenused paremini analüüsitud ja sihistatud.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. E-residendi andmeid võivad töödelda seaduses toodud eesmärkidel selleks volitatud isikud ja andmeid töödeldakse andmekaitsereeglite järgi.

Seega on muudatustel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.1.1.2. Mõju riigiasutuste ja EIS-i töökorraldusele

Sihtrühm
1) PPA ametnikud, kes edastavad EIS-ile e-residendi digi-ID väljaandmise menetluses kogutud andmeid. Neid on üks-kaks.
2) EIS-i töötajad, kellel on õigus PPA edastatud andmeid töödelda. Neid on kolm.
3) RAB-i teenistujad, kes teostavad järelevalvet e-residendi digi-ID kasutamise üle60.
PPA-s töötab umbes 5000 ja EIS-is 550 inimest. Seega on sihtrühm väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed, sest muudatused ei too sihtrühmale kaasa vajadust korraldada ümber oma tööd ega ümber õppida. Edaspidi vahetab PPA EIS-iga andmeid automaatselt, mistõttu on võimalik rakendada seni käsitsi andmeid edastanud PPA ametnikke ja EIS-i töötajaid otstarbekamalt. Muudatus, mille kohaselt esitatakse e-residendi digi-ID taotlus PPA iseteeninduses, PPA töökorraldust ei mõjuta, kuna praktikas see selliselt juba toimibki. Samuti ei mõjuta järelevalvemuudatus märgatavalt RAB-i töökorraldust, kuna RAB teostab riiklikku järelevalvet endiselt oma pädevuse piires.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on samuti väike. Muudatustega ei kaasne negatiivset mõju. PPA ametnike ja EIS-i töötajate töömaht väheneb ning tänu automatiseeritud andmevahetusele kasvab andmetöötluse turvalisus.

Seega on muudatustel sihtrühmale positiivne, kuid väheoluline mõju.

6.1.2. E-residentsuse riskiriigi kodaniku e-residendi digi-ID taotluse tagastamine läbi vaatamata

Eelnõuga luuakse õiguslik alus tagastada seletuskirja tabelis 1 nimetatud e-residentsuse riskiriigi kodaniku e‑residendi digi-ID taotlus läbi vaatamata juhul, kui talle ei kohaldata ITDS‑i § 206 lisatava lõike 12 alusel kehtestatud erisusi. Seeläbi kaotab e-residentsuse riskiriigi kodanik võimaluse kasutada Eesti e‑teenuseid, sealhulgas kasutada e-residendi digi-ID-d äritegevuseks Eestis ja Euroopa Liidus. Eestil ei ole kohustust anda e-residendi digi-ID-d välja. E-residendi digi-ID väljaandmisega annab Eesti välismaalasele õiguse siseneda Eesti infoühiskonda ja kasutada Eesti e-teenuseid. See on ajutine hüve, mille andmise tingimused võivad olenevalt Eesti ja rahvusvahelisest julgeolekuolukorrast ning välispoliitilistest eesmärkidest muutuda. Seega on Eestil pädevus otsustada, kellele ja mis tingimustel e-residendi digi-ID välja antakse, ning mitte kellelgi ei ole subjektiivset õigust seda saada.

Muudatuse mõju hindamisel tuleb võtta arvesse nii otsest mõju sihtrühmale kui ka laiemat, sealhulgas kaudset, ehk teisest mõju Eesti mainele. Samuti tuleb arvestada võimalike taga­järgedega, mis võivad järgneda muudatuse kohaldamata jätmise korral, näiteks võimalus sattuda Moneyvali hindamisel riskiriikide nimekirja ning selle mõju Eesti majandusele ja elanikele. E-residentsuse programmi eesmärk on tagada võimalikult ulatuslik positiivne mõju Eestile. Seega on muudatusel oluline positiivne mõju Eesti julgeolekule ja siseturvalisusele, majandusele ning mainele, vaatamata sellele, et sotsiaalse ja demograafilise mõju ulatus on väike, kuna e-residendi digi-ID-ga ei kaasne sihtrühmale olulisi eeliseid.

6.1.2.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Sihtrühm: e-residentsuse riskiriigi kodanikud, kes soovivad taotleda e-residendi digi-ID-d. 1. jaanuari 2024. aasta seisuga on e-residentsuse riskiriigi kodanikest e-residente 6886. Arvestades kavandatavaid erisusi, puudutab muudatus 28 e-residentsuse riskiriigi kodanikke. 1. jaanuari 2024. aasta seisuga oli kehtiv e-residendi digi-ID 60 629 inimesel. Kuna enamikul e‑resi­dentsuse riskiriigi kodanikel ei ole huvi Eestis ettevõtlusega tegeleda ega Eesti e-teenuseid kasutada, ei ole neil ka huvi e-residendi digi-ID-d taotleda. Seega on sihtrühm võrreldes e‑residentide koguarvuga väike.

Mõju ulatus on väike, kuna e-residendi digi-ID-ga ei kaasne sihtrühmale olulisi eeliseid: see ei anna kodakondsust, ei ole reisidokument ega viisa ega anna õigust Eestis viibida. E-residendi digi-ID-d saab kasutada vaid Eesti e-teenuste tarbimiseks. Välisriigi kodanikul, kellel puudub Eestiga seos, ei ole e-residendi digi-ID-d vaja. Seega puudub sihtrühmal kohanemisvajadus ja kohanemisraskusi ei teki.

Mõju esinemise sagedus on väike, sest sihtrühma kokkupuude muudatusega on ebaregulaarne ja juhuslik. E-residentsuse riskiriigi kodanikel, kellel puudub Eestiga seos, ei ole e-residendi digi-ID-d igapäevaelus vaja.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatuse tulemusel ei ole e-residentsuse riskiriigi kodanikul edaspidi võimalik saada e-residendi digi-ID-d, välja arvatud juhul, kui talle kohalduvad kavandatavad erisused, ega seeläbi kasutada Eesti e‑teenuseid. Enamasti kasutatakse e‑residendi digi-ID-d äritegevuseks. Ühe erisusena kavandatakse anda e‑resident­suse riskiriigi kodanikule võimalus taotleda e-residendi digi-ID-d, kui tal on Eestis tõestatav majandustegevus. Lisaks saab praegu e-residentsuse riskiriigi kodanik luua ettevõtte notari vahendusel. Sellega kaasneb talle suurem halduskoormus, kuna tal puudub võimalus kasutada ettevõtte loomiseks, asjaajamiseks ja aruandluseks e‑residendi digi-ID-d ja Eesti e-teenuseid.

Seega on muudatusel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.1.2.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: PPA ametnikud, kes menetlevad e-residendi digi-ID taotlusi. Neid on kaheksa. PPA‑s töötab umbes 5000 inimest. Seega on sihtrühm väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed, kuna muudatus ei too PPA ametnikele kaasa vajadust korraldada ümber oma tööd ega ümber õppida.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on samuti väike. PPA ametnike töömaht ei muutu. Kuigi PPA töömaht võib väheneda nende e-residendi digi-ID taotlejate võrra, kes on e-residentsuse riskiriigi kodanikud ja kellele ei kohaldu kavandatavad erisused, tuleb erisuste väljaselgita­miseks PPA ametnikel teha varasemaga võrreldes lisatööd.

Seega on muudatusel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.1.2.3. Mõju riigi julgeolekule, siseturvalisusele ja välissuhetele

Sihtrühm: Eesti elanikud. 2023. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 365 884 inimest.61 Sihtrühm on seega suur.

Muudatus avaldab olulist positiivset mõju Eesti julgeolekule ja siseturvalisusele, arvestades majanduslikke ja välispoliitilisi huve. Positiivse mõju saavutamiseks peab riik võtma tõhusaid meetmeid oma elanike turvatunde tagamiseks ja riskide maandamiseks. Riikide puhul, kellega Eestil puudub justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealane koostöö, ei ole e‑residentsuse riskide maandamist võimalik tagada muul moel, kui piirata nende riikide kodanikele e-residendi digi-ID väljaandmist. E-residentsuse riskiriigi kodanikele e-residentsuse võimaldamine on vastuolus e‑residentsuse eesmärgiga ning kahjustab Eesti julgeolekut ja mainet, sealhulgas välissuhteid.

E-residentsuse riskiriigi kodanikud võivad kasutada e-residendi digi-ID-d erinevate küber- ja majanduskuritegude toimepanemiseks või hüppelaua ja abivahendina viisa või elamisloa taotlemisel. E‑residentsust on kasutatud immigratsioonipettustes. Seeläbi on varjatud ees­märkidega isikul lihtsam siseneda rändemenetlusse, mille tulemusena suurenevad julgeoleku- ja ränderiskid. Näiteks taotlevad Iraani kodanikest e-residendid tihti ka luba Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Iraani avalike allikate põhjal62 annab Eesti e-residentsus võimaluse siseneda Euroopa Liitu ja teha rahvusvahelist äri, kuna lihtsustab viibimisaluse saamist Eestis ja Euroopa Liidus. PPA statistika kohaselt oli 9,3%-l Iraani kodanikest e‑residentidel elamisluba.

Tabel 5. Iraani kodanike e-residendi digi-ID taotluste arv aastatel 2014–2023
2014
2015
2016
2017
2018
2019
2020
2021
2022



2023
Kokku
1
24
59
82
213
189
129
161
130



170
1158
Allikas: PPA

Muudatus aitab maandada ja ennetada riigi julgeolekut ja siseturvalisust ohustavaid riske ning nendega kaasnevaid ühiskondlikke tagajärgi, mis tulenevad e-residentsuse riskiriigi kodanike kogukondade suurenemisest. Need riskid on vaenulik mõjutustegevus, terrorism, radikaliseeru­mine, raske ja organiseeritud kuritegevus, eriti majanduskuritegevus, korruptsioon, rahapesu, terrorismi rahastamine ja küberkuritegevus. Muudatus mõjub positiivselt elanike turvatundele ja elukeskkonna turvalisusele.

Muudatus avaldab olulist positiivset mõju Eesti julgeolekule ja siseturvalisusele, kuigi mõju ulatus, esinemise sagedus ja ebasoovitava mõju kaasnemise risk on sihtrühmale väikesed. Muudatus ei mõjuta Eesti elanike igapäevast elukorraldust ega senist tegevust ega eelda neilt sihiteadlikku ümberkohanemist. Samuti on Eesti elanike kokkupuude muudatusega eba­regulaarne ja juhuslik. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk Eesti elanike elukorraldusele ja turvalisusele suureneksid, kui jätta muudatus tegemata.

Seega on muudatusel sihtrühmale positiivne oluline mõju.

6.1.2.4. Mõju majandusele

Sihtrühm: Eesti elanikud. 2024. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 366 491 inimest.63 Sihtrühm on seega suur.

E-residentsuse riskiriigi kodanikest e-residentide ettevõtted ning nende käive ja tööjõumaksud

01.01.2024 oli kehtiva e-residendi digi-ID-ga e-residentsuse riskiriigi kodanikel seos 2869 ette­võttega. See on 12,8% kõikidest e-residendi ettevõtetest, millest omakorda oli maksumaksjaid umbes 27%.

Tabel 6. E-residentsuse riskiriigi kodanike ettevõtete arv

Riik
Ettevõtete arv
1
Afganistani Islamivabariik
10
2
Alžeeria Demokraatlik Rahvavabariik
54
3
Burkina Faso
3
4
Egiptuse Araabia Vabariik
154
5
Iraagi Vabariik
6
6
Iraani Islamivabariik
166
7
Jeemeni Vabariik
12
8
Jordaania Hašimiidi Kuningriik
27
9
Kongo Demokraatlik Vabariik
7
10
Liibanoni Vabariik
62
11
Liibüa Riik
15
12
Lõuna-Sudaani Vabariik
0
13
Mali Vabariik
3
14
Maroko Kuningriik
92
15
Mosambiigi Vabariik
1
16
Nigeeria Liitvabariik
71
17
Nigeri Vabariik
0
18
Pakistani Islamivabariik
134
19
Palestiina Omavalitsus
11
20
Korea Rahvademokraatlik Vabariik
0
21
Saudi Araabia Kuningriik
3
22
Somaalia Liitvabariik
0
23
Sudaan
11
24
Süüria Araabia Vabariik
32
25
Tuneesia Vabariik
120
26
Usbekistan
46
27
Valgene Vabariik
350
28
Venemaa Föderatsioon
1479

KOKKU
2869
Allikas: PPA

2022. aasta III kvartalist kuni 2023. aasta I kvartalini deklareeris käivet või maksis tööjõumakse 870 e-residentsuse riskiriigi kodaniku ettevõtet. Neist 781 tasus riiklikke makse ja 463 maksis tööjõumakse.

Mõju kirjeldus ja järeldus mõju olulisuse kohta

Muudatuse tulemusena võib väheneda e-residentsuse programmi võimalik tulu riigile, kuid arvestades, et e-residentsuse riskiriigi kodanikke on vähe, on võimalik saamata jääv tulu marginaalne ega kaalu üles muudatuse rakendamata jätmise võimalikku kahju Eesti julge­olekule. E-⁠residentsuse programmi otsene majanduslik kogumõju Eestile tööjõu- ja dividendi­maksudes ning riigilõivudes on 1. jaanuari 2024. aasta seisuga 213 miljonit eurot.

Hoolimata võimalikust saamata jäävast tulust avaldab muudatus Eesti majandusele olulist positiivset mõju. Ühe suurima e-residentsuse programmi riskina toodi Moneyvali hindamise aruandes välja, et e-residentsuse programm võimaldab välismaalasel kasutada e-residentsust ebasoovitavaks ettevõtluseks ning varjata ettevõtluse tegelikku sisu ja eesmärki ning sellest kasu saajaid. See on eriti probleemne e-residentsuse riskiriikide kodanike puhul. Moneyvali hindamise tulemusena võib hinnatav riik sattuda riskiriikide halli või musta nimekirja64. See tooks kaasa ulatusliku mõju Eesti kodanikele ja ettevõtjatele, sest sellise nimekirja riigi ettevõtete ja eraisikute suhtes tuleb kõikidel välispankadel ja teistel asutustel rakendada täiendavaid ettevaatusabinõusid.

Eesti tegi Moneyvali hindamisel tõsiseid pingutusi, et selgitada rahvusvahelistele ekspertidele e-residentsuse programmi olemust ja põhjendada, miks Eesti ei ole juba kehtestanud e‑resident­suse riskiriigi kodanikele piiranguid. Moneyvali hindamise ekspertide tõsiste kahtluste korral on Eesti riskiriikide nimekirja sattumise tõenäosus suur. Selle tulemusena viiksid Eestis tegutsevad rahvusvahelised ettevõtjad suure tõenäosusega oma ettevõtted mujale ning Eesti ettevõtjatel ja eraisikutel oleks pangakonto avamine keerulisem ning tõuseks laenuintress. Ka üldine asjaajamine ja arveldamine oleks Eesti ettevõtjatega raskem, kuna maksed peaksid läbima tihedama sõela. Ettevõtjad peaksid täpsemalt tõestama raha päritolu ja kinnitama, et tehing pole teeseldud. Seega on muudatuse mõju ulatus ja esinemise sagedus suured.

Ebasoovitava mõjuna võib väheneda e-residentsuse riskiriigi kodanike ettevõtetest Eestile laekuv tulu. Kui e-residentsuse riskiriigi kodanik soovib end Eestiga siduda ja siin ettevõtte luua, jääb talle nagu kõikidele mitteresidentidele võimalus luua ettevõte notari vahendusel. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on seega väike.

Kokkuvõtvalt on muudatusel sihtrühmale positiivne oluline mõju.

6.2. Isikusamasuse kontrollimine riikliku mobiilirakenduse vahendusel

Eelnõuga luuakse võimalus kontrollida füüsilises keskkonnas isikusamasust riikliku mobiili­rakenduse vahendatud kontrollpäringuga.

6.2.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Sihtrühm: Eesti elanikud. Eestis elab 2024. aasta alguse seisuga 1 366 491 inimest.65 Kuna muudatus võib mõjutada kõiki Eesti elanikke, on sihtrühm suur.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Inimesed on harjunud igapäevaelus kasutama erinevaid mobiilirakendusi ja seega ei valmista oma isikusamasuse tõendamine mobiili­rakenduse vahendusel neile raskusi. Muudatusega ei kehtestata kohustust: riikliku mobiili­rakenduse kasutamine on inimese vaba valik. Endiselt jäävad alles võimalused esitada oma isikusamasuse tõendamiseks isikutunnistus või muu dokument. Seeläbi ei too muudatus sihtrühmale kaasa uusi kohustusi ega kohanemisraskusi.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatus on positiivne, luues alternatiivse ja mugava isikusamasuse tõendamise võimaluse. Selle kasutusele võtmisega kaasnevad võimali­kud riskid ja turvalisusküsimused on maandatud kaasaegsete infotehnoloogiliste lahendustega.

Seega on muudatusel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.2.2. Mõju majandusele

Sihtrühm: ettevõtjad, kes kasutavad võimalust kontrollida isikusamasust riikliku mobiili­rakenduse vahendatud kontrollpäringuga. Majanduslikult aktiivseid ettevõtteid on 2023. aasta seisuga 153 883.66 Ilmselt ei osuta kõik majanduslikult aktiivsed ettevõtted teenuseid ja muudatus ei puuduta kogu Eesti ettevõtluskeskkonda. Lisaks on isikusamasuse kontrollimine riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga ettevõtjale vabatahtlik ja ilmselt kõik ettevõtjad seda võimalust ei kasuta. Seetõttu võib pidada sihtrühma keskmiseks.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus võivad olla suured. Ettevõtjad, kes võtavad riikliku mobiili­rakenduse kasutusele, kasutavad seda ilmselt aktiivselt. Olulisi kohanemisraskusi ei teki, sest Eestis on harjutud erinevaid e-teenuseid ja mobiilirakendusi kasutama. Samas on riikliku mobiilirakenduse kasutusele võtmine ettevõtjatele vabatahtlik ja ei saa prognoosida, kui paljud neist seda teevad.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Riikliku mobiilirakenduse kasutusele võtmine võib tuua ettevõtjatele kaasa muudatusi tööprotsessides, lisaseadmete hankimist või olemas­olevate lahenduste arendamist. Samas on need muudatuse rakendamiseks ühekordsed ning edaspidi ei kaasne igapäevaseid suuri muudatusi ja kulusid.

Seega on muudatusel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.3. Dokumendiliigid ja dokumendikohustus

Eelnõuga ajakohastatakse dokumendiliikide ja dokumendi omamise kohustuslikkuse regulatsiooni:
1) antakse Eesti kodanikule valikuvabadus, kas omada kohustusliku dokumendina isiku­tunnistust või passi;
2) kaotatakse kohustus esitada dokumendi kättesaamisel samaliigiline kehtiv dokument;
3) kaotatakse nõue tagastada isiku surma või surnuks tunnistamise korral dokument selle väljaandjale;
4) karmistatakse nõuet taotleda andmete, näiteks nime muutumise korral uus kohustuslik dokument: edaspidi peab seda tegema ühe kuu jooksul, pärast mida tunnistatakse valede andmetega dokument kehtetuks;
5) lõpetatakse Eesti kodanikule ja elanikule digitaalse isikutunnistuse väljaandmine;
6) lõpetatakse sertifikaadi kehtivuse peatamise ja taastamise võimalus.

6.3.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Sihtrühm: dokumendi taotlejad. Need võivad olla kõik Eesti elanikud. Eestis elab 2024. aasta alguse seisuga 1 366 491 inimest.67 Osa muudatusi puudutab vaid Eestis elavaid Eesti kodanikke, näiteks muudatus, millega võimaldatakse omada kohustusliku dokumendina passi. 1. aprilli 2024. aasta seisuga on rahvastikuregistri kohaselt Eesti kodanikke, kelle elukoht on registreeritud Eestis või registreerimata, 1 145 157. Kuna sihtrühm võib olla kogu Eesti elanikkond, on see suur.

PPA prognoos aastatel 2024–2028 dokumendi taotlejate arvu kohta on toodud tabelis 8.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Muudatused ei too sihtrühmale kaasa erilisi uusi kohustusi ja puudub tarvidus nendega kohaneda. Inimestel, kes otsustavad taotleda kohustus­liku dokumendina passi, väheneb halduskoormus, kuna taotlus tuleb esitada üksnes iga kümne aasta tagant, mitte iga viie aasta tagant nagu isikutunnistuse puhul. Lisaks on pikemalt kehtiva dokumendi riigilõiv pikas plaanis soodsam. Kohustus teavitada PPA-d oma andmete muutu­misest on ITDS-i § 14 lõikes 1 ka praegu, kuid kui inimene ei taotle uute andmetega dokumenti, kehtib valede andmetega dokument kuni kehtivusaja lõpuni. Muudatuse tulemusel teavitab PPA edaspidi inimest kohustusest taotleda uus dokument ja kui inimene seda kohustust tähtajal ei täida, tunnistab valede andmetega dokumendi automaatselt kehtetuks. PPA teavitab inimest korduvalt, enne kui tunnistab dokumendi kehtetuks. Surma või surnuks tunnistamise korral dokumendi tagastamise nõude kaotamine vähendab mõnevõrra inimeste halduskoormust.

Digitaalsed isikutunnistused, mis on antud välja enne muudatuse jõustumist, kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni. Endiselt jääb alles võimalus kasutada e-keskkondadesse sisselogi­misel isikutunnistust. Dokumenti, sealhulgas kohustuslikku dokumenti, taotleb sihtrühm regulaarselt: üldjuhul iga 5–10 aasta tagant.

Turvalisuse kaalutlustel lõpetatakse sertifikaadi kehtivuse peatamise ja taastamise võimalus, kuid endiselt jääb alles võimalus tunnistada sertifikaat kehtetuks näiteks juhul, kui isiku­tunnistus või elamisloakaart on läinud kaduma. Dokumendi kadumisest või varastamisest teavitamine, et tunnistada sertifikaat kehtetuks, peab olema kasutaja jaoks kiire ja mugav. Kui dokument leitakse üles, ei taastata selle ega sertifikaadi kehtivust. See tähendab, et sellisel juhul peab edaspidi dokumendi kasutaja taotlema uue dokumendi ja maksma riigilõivu. Aja­vahemikul 01.01.–31.10.2023 peatati sertifikaadi kehtivus 6368 ja taastati 1704 korral.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Enamik muudatusi on positiivsed. Võimalikud riskid või turvalisusküsimused on maandatud kaasaegsete infotehnoloogiliste lahenduste ja tänapäevaste füüsiliste dokumentide tugeva turvalisusega. Digitaalse isikutunnistuse välja­andmise lõpetamine võib tuua sihtrühma üksikutele inimestele kaasa ebamugavusi, kui nad on harjunud kasutama digitaalset isikutunnistust, näiteks tööülesannete täitmisel. See puudutab ennekõike inimesi, kelle tööülesanded eeldavad sagedasti e-teenustesse sisselogimist ja digi­allkirjastamist. Praegu saavad nad selleks kasutada digitaalset isikutunnistust, mida nad ei võta tihti tööpäeva lõpus arvutist välja. Edaspidi selleks näiteks isikutunnistust kasutades peavad nad selle kaasa võtma, sest isikutunnistust võib minna vaja ka väljaspool tööruume, ja kui see unustada tööle arvutisse, ei ole alternatiivi. Samas on digitaalse isikutunnistuse töökoha arvutisse unustamine või jätmine turvarisk, mis võimaldab dokumenti ära kasutada ja inimese nimel tehinguid teha. Seega toob digitaalse isikutunnistuse väljaandmise lõpetamine ühelt poolt selle kasutajale kaasa mõningal määral ebamugavusi, kuid teiselt poolt suurendab ühe dokumendi kasutamine inimese jaoks turvalisust. Edaspidi saavad inimesed digitaalse isiku­tunnistuse asemel kasutada isikutunnistust või mobiil-ID-d.

Seega on muudatusel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.3.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: PPA ametnikud, kes menetlevad dokumendi taotlusi. Neid on umbes 160. PPA-s töötab umbes 5000 inimest. Seega on sihtrühm väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Muudatused ei too PPA ametnikele kaasa vajadust korraldada ümber oma tööd ega ümber õppida. Muudatused võivad osaliselt vähendada töökoormust, näiteks seetõttu, et PPA ei anna enam välja digitaalseid isikutunnistusi või menetleb vähem isikutunnistuse taotlusi tänu sellele, et edaspidi on võimalik taotleda kohustusliku dokumendina ka passi. Kuna digitaalse isikutunnistuse väljaandmine lõpetatakse, ei ole PPA-l edaspidi vaja hankida selle isikustamiseks spetsiifilist riistvara.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. PPA ametnike töökorraldus ei muutu oluliselt ja töömaht pigem väheneb. Vähenevad dokumendiliikide arv ning sertifikaadi kehtivuse peata­mise ja uuendamisega seotud ülesanded. Samas tuleb menetleda rohkem uute dokumentide taotlusi.

Seega on muudatusel sihtrühmale väheoluline mõju.

Tabel 7. Väljastatud dokumentide arv aastatel 2019–2023

2019
2020
2021
2022
2023
Eesti kodaniku pass
188 121
103 347
119 870
106 036
86 552
Välismaalase pass
15 811
15 814
7955
3235
2430
Digitaalne isikutunnistus
5103
4762
5019
4136
4184
Eesti kodaniku isikutunnistus
281 495
185 284
204 120
263 397
277 774
Euroopa Liidu kodaniku isikutunnistus
6616
6001
6253
5728
5665
Elamisloakaart
52 627
48 213
44 351
78 363
89 880
Allikas: PPA

Tabel 8. Dokumendi taotluste prognoositud arv aastatel 2024–202868

2024
2025
2026
2027
2028
Eesti kodaniku pass
87 000
56 000
82 000
191 000
191 000
Välismaalase pass
2000
2000
1900
8600
9600
Eesti kodaniku isikutunnistus
270 000
210 000
227 000
267 000
284 000
Euroopa Liidu kodaniku isikutunnistus
7000
7000
7100
7000
7000
Elamisloakaart
71 000
67 000
61 000
57 000
58 000
Allikas: PPA

6.3.3. Mõju majandusele

Sihtrühm: ettevõtjad ja muud teenuseosutajad, nagu raamatukogud, kes kasutavad isiku­tunnistust kliendikaardina. Majanduslikult aktiivsete ettevõtete arv oli 2023. aasta seisuga 153 88369. Ilmselt ei osuta kõik majanduslikult aktiivsed ettevõtted teenuseid ja muudatus ei puuduta kogu Eesti ettevõtluskeskkonda. Siiski võib pidada sihtrühma suureks.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Ettevõtjad ja muud teenuseosutajad on harjunud isikutunnistust kasutama kliendikaardina, kliendistaatuse tuvastamisel telekommunikatsiooni­ettevõtete esindustes jne. Lisaks kasutatakse isikutunnistust isikusamasuse kontrollimiseks näiteks retseptiravimite ja lotopiletite ostmisel. Ettevõtjad ja muud teenuseosutajad peavad arvestama, et kõikidel inimestel ei pruugi pärast muudatust olla isikutunnistust, mille tõttu võib olla vaja pakkuda kliendistaatuse tuvastamiseks teisi meetodeid. Seetõttu võib olla ka vaja teha muudatusi infosüsteemides, millega on seni loetud isikutunnistuse kiipi või triipkoodi. Samas liiguvad suuremad ettevõtjad juba veebipõhiste kliendiprogrammide poole, mida saab mugavalt mobiiltelefonis kasutada ja mis ei eelda isikutunnistuse olemasolu, näiteks Sportland. Samuti ei ole vältimatult vajalik esitada isikutunnistust retseptiravimite ostmisel, sest ravimi saab väljastada ka isikukoodi ja muu dokumendi alusel. Isikusamasuse kontrollimine ja kliendi­staatuse tuvastamine on ennekõike seotud isikuandmetega ning eelnõuga luuakse ka lisa­võimalus tõendada oma isikusamasust riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga, mis tugineb kehtiva dokumendi andmetele.

Enamikul juhtudel on olemas alternatiivsed meetodid, kuidas ettevõtja või muu teenuseosutaja saab kliendistaatust tuvastada ja vajadusel isikusamasust kontrollida. Seega ei too muudatuse rakendamine kaasa kohanemisraskusi. Mõju võib esineda ainult muudatuse jõustumise järel lühikese aja jooksul. Edaspidi tuvastatakse kliendistaatust ja kontrollitakse isikusamasust tavapärasel viisil.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Muudatuse rakendamine võib tuua ettevõtjatele ja muudele teenuseosutajatele kaasa vajaduse pakkuda kliendistaatuse tuvastamiseks alterna­tiivseid meetodeid, ja kui sellega õigel ajal ei tegeleta, võib tekkida üksikutel juhtudel kliendi­staatuse tuvastamisel raskusi. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on aga siiski väike, kuna muudatuse rakendamiseks antakse kaheaastane üleminekuaeg, mis on piisav selleks, et ette­võtjad ja muud teenuseosutajad saaksid vajalikud lahendused luua.

Seega on muudatusel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.3.4. Mõju e-riigile ja infoühiskonnale

Sihtrühm: Eesti kodanikud. 1. aprilli 2024. aasta seisuga on rahvastikuregistri kohaselt Eesti kodanikke, kelle elukoht on registreeritud Eestis või registreerimata, 1 145 157. Sihtrühm on seega suur.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Muudatus ei too sihtrühmale kaasa erilisi muutusi ega kohanemisvajadust. Isikutunnistuse väljaandmist ei lõpetata ja endiselt on võimalik seda kohustusliku dokumendina omada. Inimesel jääb alati võimalus isikutunnistust taotleda ja riigil on võimekus, sealhulgas kriisi korral, tagada, et inimesed saaksid omada e‑teenuste kasutamiseks paralleelselt mitut eID vahendit, näiteks mobiil-ID-d ja Smart-ID-d. Inimesed, kes on harjunud kasutama e-teenuseid, ei ole ka edaspidi valmis riigiga suhtlema muid kanaleid pidi ega loobuma mugavate e-teenuste kasutamisest. Tõenäoliselt ei vähene isikutunnistuse taotlemine märgatavalt, sest lisaks eID funktsioonile kasutatakse isikutunnistust reisimiseks ja sellel on tänu kaasas kandmise mugavusele passi ees oluline eelis.

Samas on dokumendi eID funktsiooni kasutamine viimastel aastatel vähenenud (2021 – 90%, 2022 – 79% ja 2023 – 72%70), sest tänapäeval ei vasta füüsilise kaardi kujul eID vahend enam inimeste ootustele ja eelistatakse mobiilirakenduspõhiseid vahendeid. Dokumendi omamise kohustus ei võrdu kohustusega kasutada e-teenuseid. Kõikidele inimestele peab olema tagatud riigiga suhtlemise võimalus ja teenuste saamine erinevate kanalite kaudu. Kui inimene ei soovi või ei ole võimeline kasutama e-teenuseid, peab riik tagama alternatiivi ja ei tohi diskrimineeri­da erinevaid ühiskonna gruppe, näiteks puudega inimesed, väheste IT-oskustega inimesed või inimesed, kes ei soovi e-teenuseid kasutada muul põhjusel.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on samuti väike. Muudatus annab inimesele võimaluse valida kohustusliku dokumendina passi, millel ei ole igapäevaseks kasutamiseks vajalikku eID funktsiooni. Samas võib inimene hiljem tajuda, et ta on harjunud kasutama e-teenuseid ja ei ole valmis sellest loobuma. Sellisel juhul tekib inimesel vajadus taotleda eraldi eID vahendit, mis võib talle kaasa tuua lisakulu. Arvestades, et riik tagab vähemalt kahe eID vahendi – isiku­tunnistuse ja mobiil-ID – pakkumise, laialdaselt on kasutusel Smart-ID ning inimesed on e‑teenuste kasutamisega harjunud, on ebasoovitava mõju kaasnemise risk ebatõenäoline.

Seega on muudatusel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.4. Dokumendi väljaandmise menetlus ja andmetöötlus

Eelnõuga muudetakse dokumendi väljaandmise menetlust, et suurendada identiteedihalduse menetlustõhusust ja turvalisust ning kohandada õigusruumi ühiskonna arenguga. Riiklike dokumentide väljaandmise üks põhimõte on, et iga riik dokumenteerib oma kodanikud ise. Selle põhimõtte ja Eesti identiteedihalduspoliitika turvalisuse tagamiseks:
1) antakse PPA-le piiratud õigus nõuda DNA-ekspertiisi välismaalaselt, kes taotleb esimest korda Eesti kodaniku dokumenti;
2) täpsustatakse välismaalase passi saajate sihtrühma;
3) võimaldatakse volitada esindajat dokumenti kätte saama ka pärast dokumendi taotluse esitamist;
4) võimaldatakse 15–17-aastase isiku dokumendi väljastamist tema seaduslikule esindajale;
5) antakse kinnipidamisasutuse volitatud ametnikule või töötajale õigus võtta sõrmejäljed dokumendi väljaandmise menetluses;
6) luuakse dokumendi taotlejale võimalus aktiveerida oma dokument ja sertifikaadid ise.

6.4.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Sihtrühm: dokumendi taotlejad. Need võivad olla kõik Eesti elanikud. Eestis elab 2023. aasta alguse seisuga 1 365 884 inimest.71 Kuna muudatused võivad mõjutada kõiki Eesti elanikke, on sihtrühm suur.

Mõju ulatus on väike ja esinemise sagedus keskmine. Enamik muudatustest on positiivsed ja ei too sihtrühmale kaasa uusi kohustusi ega vajadust kohaneda, vaid avardavad või lihtsustavad isikusamasuse kontrollimist ja võivad vähendada inimeste halduskoormust.

Näiteks võimaldatakse uue ID-1 formaadis dokumentide tootmise lepingu rakendamisega dokumendi taotlejal aktiveerida oma dokument ja sertifikaadid ise. Seega, kui näiteks välismaal elaval Eesti kodanikul on kehtiv eID vahend, ei pea ta enam minema isiklikult Eesti välis­esindusse kohale – dokumendi toimetab talle kätte kuller, dokumendi ja sertifikaadid aktiveerib ta ise, autentides end kehtiva eID vahendiga, ning sertifikaatide turvakoodid saab ta kätte elektrooniliselt.

Muudatus, millega antakse PPA-le õigus nõuda DNA-ekspertiisi isikult, kes taotleb esimest korda Eesti kodaniku dokumenti, toob väikesele osale sihtrühmast kaasa DNA-ekspertiisi kohustuse. Muudatuse sihtrühm ning neile avalduva mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed, sest seni on selliseid isikuid olnud umbes kümmekond ja DNA-ekspertiis on ühekordne. Muudatus puudutab valdavalt Venemaa ja Valgevene kodanikke, kes soovivad omandada Eesti dokumendi taotlemise kaudu Eesti kodakondsuse. Eestil on kohustus tõsi­kindlalt veenduda, et isikul on Eesti kodakondsus ja välistada selle omandamine pettuse teel. Muudatus ei puuduta dokumendi taotlejaid, kelle esitatud tõendites või andmetes ei ole alust kahelda.

Üldiselt puutub sihtrühm muudatustega kokku regulaarselt, kuna Eesti elanikud taotlevad dokumenti iga 5–10 aasta tagant.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike, sest muudatused on tänu menetluse tõhustamisele ja turvalisuse suurendamisele Eesti elanikele positiivsed, arvestades, et nende halduskoormus dokumendi taotlemisel väheneb.

Seega on muudatustel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.4.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm
1) PPA ametnikud, kes menetlevad dokumendi taotlusi. Neid on umbes 160. PPA-s töötab umbes 5000 inimest.
2) Eesti välisesinduste töötajad, kes väljastavad dokumente. Neid on 73. Eesti välisesindustes töötab kokku 358 inimest.
3) Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi DNA-eksperdid. Neid on 13. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis töötab 138 inimest.
4) Kinnipidamisasutuse volitatud ametnikud ja töötajad, kes võtavad kinnipeetavate sõrme­jälgi. Neid on umbes 12. Vanglateenistuses töötab 1176 inimest.
Seega on sihtrühm väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väikesed. Muudatused ei too sihtrühmale kaasa vajadust korraldada ümber oma tööd ega ümber õppida. Muudatused on positiivsed ning vähendavad Eesti välisesinduste, PPA ja vanglate töökoormust. Eesti välisesinduste töökoormus väheneb, sest välismaal elavad Eesti elanikud, kellel on kehtiv eID vahend, saavad oma dokumendi edaspidi kätte kulleriga ning saavad selle ja sertifikaadid ise aktiveerida. PPA töökoormus väheneb, sest PPA ametnik ei pea edaspidi minema sõrmejälgede võtmiseks vanglasse koha­peale, ja vangla töökoormus väheneb, sest vangla ei pea korraldama PPA ametniku sisenemist pääslas. 2023. aastal on kinnipeetavatele taotletud 89 dokumenti. Samuti võib PPA töökoormus väheneda tänu võimalike kohtumenetluste äralangemisele. Kui inimese tõsikindel õigus Eesti kodakondsusele ja dokumendi omamisele selgitatakse välja objektiivsete tõendite alusel väljas­pool kohtumenetlust, ei pea PPA ametnikud tegelema vaidlustatud otsustega. Eesti Kohtu­ekspertiisi Instituudi töökorraldust muudatused ei mõjuta, sest juhtumeid, kus on vaja kontrollida dokumendi taotleja õigust Eesti kodakondsusele, on alates Eesti taasiseseisvumisest 20. augustil 1991 olnud kümmekond.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike, sest muudatused on tänu menetluse tõhustamisele ja turvalisuse suurendamisele sihtrühmale positiivsed.

Seega on muudatustel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.5. Lahkumisettekirjutus

Eelnõu § 9 punktidega 1 ja 2 täpsustatakse juba Eesti õigusesse üle võetud tagasisaatmis­direktiivist tulenevat regulatsiooni selliselt, et oleks üheselt arusaadav, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus lahkumiseks VSS-i §-s 17 nimetatud vastuvõtvasse riiki, ning kui see on kolmas riik, peab välismaalane lahkuma lisaks Eestile ka teistest Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriikidest.

Tagasisaatmisdirektiiv võeti Eesti õigusesse üle 24. detsembril 2010 jõustunud väljasõidu­kohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seadusega72, mille rakendamise mõju on hinnatud selle eelnõu seletuskirjas73.

Eelnõuga kavandatud täpsustus ei too kaasa lisamõju. Lahkumisettekirjutuses märgitakse ka praegu ära, millisesse riiki peab viibimisaluseta Eestis viibiv välismaalane lahkuma. Samuti on lahkumisettekirjutuses märgitud, et kui vastuvõttev riik on kolmas riik, peab välismaalane lahkuma lisaks Eestile ka teistest Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriikidest. Eelnõuga viiakse regulatsioon kooskõlla praktika ja tagasisaatmisdirektiivi täpse sõnastusega.

6.6. Välismaalase kinnipidamine

Õigusselguse eesmärgil muudetakse eelnõu § 9 punktidega 3–10 välismaalase kinnipidamise aluseid.

6.6.1. Mõju riigi julgeolekule

Sihtrühm: kinnipeetud välismaalased, keda kahtlustatakse ebaseaduslikus Eestis viibimises või kelle väljasõidukohustus on kindlaks tehtud. Aastas kohustatakse lahkumisettekirjutusega lahkuma ca 1200 Eestis viibimise aluseta välismaalast. Üldjuhul täidavad need välismaalased lahkumiskohustuse vabatahtlikult. Väljasaadetavaid, kelle lahkumiskohustus tuleb pöörata täitmisele kinnipidamise teel, on aastas ca 100. Seega on sihtrühm väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus. Eristades VSS-i §-s 15 selgelt välismaalase kinnipidamise aluseid, luuakse parem õigusselgus olukorras, kui välismaalast on vaja pidada kinni selleks, et teha kindlaks tema väljasõidukohustus ja/või viia läbi Eestist lahkuma kohustamise menetlus. Seetõttu võib muudatuste mõju pidada riigi julgeolekule väikeseks: kohanemisvajadust ei ole. Küll aga võimaldavad muudatused selgemini piiritleda, millised riigisisesed õigusnormid on seotud Euroopa Liidu õigusega. Mõju on väheoluline ja see esineb harva, kuna muudatused puudutavad vaid neid välismaalasi, kelle kinnipidamine on vajalik, et teha kindlaks väljasõidu­kohustus või viia läbi Eestist lahkuma kohustamise menetlus. Enamasti välismaalane väga tihti sellisesse olukorda ei satu.

Ebasoovitava mõju kaasnemise riski ei ole. Eelnõuga ei muudeta välismaalase kinnipidamise põhimõtteid, vaid eristatakse selgelt selle eesmärke. Tänu sellele paraneb õigusselgus.

Seega on muudatustel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.6.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: PPA ja KAPO ametnikud. Eelnõu puudutab alla 5% ehk umbes 150 PPA teenistujat. PPA-s töötab kokku umbes 5000 teenistujat. Sihtrühma võib pidada väikeseks.

Mõju ulatus. Enamik välismaalasi, kes ei vasta Eestisse saabumise või Eestis viibimise tingimustele, saadetakse juba piiripunktist tagasi riiki, kust nad on Eestisse saabunud. 2023. aastal ei lubatud Eestisse siseneda 260 välismaalasel. Ebaseaduslikult välispiiri ületajate arv on aastate jooksul olnud väike: eelmisel aastal peeti kinni 46 ebaseaduslikult välispiiri ületanut. Tihti esitavad ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalased kinnipidamisel rahvusvahelise kaitse taotluse või selgub väljasõidukohustuse väljaselgitamisel vajadus pidada välismaalane kinni muul alusel, näiteks Dublini määruse74 alusel vastutavale riigile üle­andmiseks. Seetõttu on muudatustel positiivne mõju, sest pärast välismaalase Eestis viibimise aluse kindlakstegemist saab suunata ta kohe õigesse menetlusse: rahvusvahelise kaitse, tagasi­saatmis- või kriminaalmenetlusse. Olukorras, kus välismaalane ei vasta Eestisse saabumise või Eestis viibimise tingimustele ja ta pole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust, tuleb tema kinnipidamisel kohaldada tagasisaatmisdirektiivi. Kuivõrd ka praegu on lubatud välismaalase kinnipidamine nii tema väljasõidukohustuse kindlakstegemiseks kui ka lahkumiskohustuse ettevalmistamiseks ja täitmiseks, on mõju väike.

Mõju esinemise sagedus on väike, kuna PPA ja KAPO põhiülesanded ei muutu ja töökorralduse võimalike muudatuste mõju on ühekordne.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk. Kui välismaalase kinnipidamise alus muutub, tuleb PPA‑l või KAPO-l vormistada ümber ka välismaalase kinnipidamise protokoll. Seetõttu võib kinni­pidamisaluste täpsustamine veidi suurendada PPA ja KAPO töökoormust. Kuivõrd praktikas peetakse kinni vähe välismaalasi, võib ebasoovitava mõju kaasnemise riski pidada väikeseks.

Mõju on positiivne, sest muudatused tagavad kinnipidamisaluste kohaldamisel parema õigus­selguse ja ‑kindluse, arvestades menetluse eesmärki.

Seega on muudatustel sihtrühmale väheoluline mõju.

6.7. Koondmõju haldus- ja töökoormusele

Koondmõju inimeste halduskoormusele on positiivne, kuid väheoluline. Võimalus omada kohustusliku dokumendina passi vähendab nende inimeste halduskoormust, kes otsustavad edaspidi vaid passi taotleda. Sellisel juhul muutub dokumendi kehtivusaeg nende jaoks poole pikemaks: uut dokumenti peab taotlema iga kümne, mitte viie aasta tagant.

E-residentsuse riskiriigi kodanikele muutub e-residendi digi-ID taotlemine keerukamaks, kuid see pole täiesti välistatud. Kui e-residentsuse riskiriigi kodanik soovib Eestis luua ettevõtte, saab ta seda teha notari juures. Sellega kaasneb talle suurem halduskoormus, kuna tal puudub võimalus kasutada ettevõtte loomiseks, asjaajamiseks ja aruandluseks e‑residendi digi-ID-d ja Eesti e-teenuseid. Edaspidi aga, kui ettevõte on loodud ja seos Eestiga olemas, on tal võimalik taotleda Eesti e-teenuste kasutamiseks ka e-residendi digi-ID-d.

Ametiasutuste töökoormusele on mõju samuti positiivne, kuid väheoluline. PPA ametnike töökorraldus ei muutu oluliselt ja töökoormus võib pigem väheneda. Muudatused võivad osaliselt vähendada töökoormust näiteks seetõttu, et PPA ei anna enam välja digitaalseid isikutunnistusi või menetleb vähem isikutunnistuse taotlusi tänu sellele, et edaspidi on võimalik taotleda kohustusliku dokumendina ka passi. Kuna digitaalse isikutunnistuse väljaandmine lõpetatakse, ei ole PPA-l edaspidi vaja hankida selle isikustamiseks spetsiifilist riistvara.

Lisaks väheneb PPA töökoormus, sest pärast IT-arendustööde valmimist ei pea PPA ametnik edaspidi minema sõrmejälgede võtmiseks vanglasse kohapeale, ja vangla töökoormus väheneb, sest vangla ei pea korraldama PPA ametniku sisenemist pääslas. Samuti võib PPA töökoormus väheneda tänu võimalike kohtumenetluste äralangemisele, kui inimese tõsikindel õigus Eesti kodakondsusele ja dokumendile selgitatakse välja objektiivsete tõendite alusel väljaspool kohtumenetlust.

Eesti välisesinduste töökoormus väheneb, sest välismaal elavad Eesti elanikud, kellel on kehtiv eID vahend, saavad oma dokumendi edaspidi kätte kulleriga.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamine toob kaasa riigieelarve kulude kokkuhoiu tänu sellele, et lõpetatakse ITDS-i § 201 lõike 2 alusel digitaalse isikutunnistuse väljaandmine. Kaasnevad kulud on seotud peamiselt vajadusega arendada infosüsteeme. SMIT hindab arendusmahtu PPA esitatavate arendusvajaduste alusel ja kulud kaetakse SMIT-i eelarvest.

1) Muudatus, millega antakse kinnipidamisasutuse volitatud ametnikule või töötajale õigus võtta kinnipeetava sõrmejälgi, eeldab väiksemaid arendustöid nii PPA (ABIS) kui ka vangla (kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu) infosüsteemides. Arenduskulud on veel väljaselgitamisel. Need kaetakse vanglate ja ABIS‑e projekti eelarvest.

2) Muudatus, millega piiratakse e-residendi digi-ID väljaandmist e-residentsuse riskiriigi kodanikele, võib mõjutada riigi maksulaekumist, kuna e-residentsuse riskiriigi kodanikud, kellele erisused ei kohaldu, ei saa edaspidi e-residendi digi-ID-d taotleda ega seeläbi Eestis lihtsamalt ettevõtlusega alustada. Muudatuse rakendamine toob kaasa ka PPA iseteeninduse arendamise kulud, mis kaetakse SMIT-i eelarvest. Arenduskulud on välja­selgitamisel.

3) Muudatus, millega antakse EIS-ile e-residendi isikuandmete töötlemise õigus, eeldab arendustöid, et võimaldada teha päringuid ITDAK-is ja e-residentsuse andmebaasis ning liidestada e-residentsuse andmebaas X-teega. Arendustööde hinnanguline maksumus on 60 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kulud kaetakse e‑residentsuse programmi tegevuskuludest ja SMIT-i eelarvest.

4) Muudatusega, millega luuakse võimalus kontrollida isikusamasust riikliku mobiili­rakenduse vahendusel, kaasnevad Siseministeeriumi valitsemisalale täiendav analüüsi­vajadus ja infotehnoloogilised kulud, sealhulgas andmekogude toimeloogika ja baastaristu arendamise kulud, mis on vajalikud eriti ABIS-e ja ITDAK-i tehniliste rakenduste, seal­hulgas serverite ja andmesidevõrgu võimsuse ja mahu suurendamiseks.

Juhul kui riikliku mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringute tippkoormus langeb töö­välisele ajale, võivad kasvada ka personalikulud, eriti rakenduse kasutamise algfaasis. Samuti kaasnevad turvatestimise kulud. Kõigi selliste kulude katmiseks on vaja planeerida raha SMIT-i eelarvesse. Kulude suurusjärgu hindamiseks on vajalik sisuline lähteülesanne, milles on muu hulgas planeeritud päringu andmekoosseis, maksimaalne samaaegsete päringute arv ning eeldatav tippkoormuse aeg nädalapäeva ja kellaaja täpsusega. Kulude katmine lepitakse kokku eraldi.

Riikliku mobiilirakenduse loomisega kaasnevad kulud MKM-i valitsemisalale. Riiklik mobiilirakendus koondab erinevaid riiklikke e-teenuseid ja selle kogumaksumus on 799 990 eurot. Eelnõuga võimaldatakse rakendada esmalahendust, mis võimaldab ruut­koodi abil Eesti piires isikusamasust kontrollida. MKM-i valitsemisala 2024. aasta eelarves on lisaks 400 000 eurot jätkuanalüüsiks ja -arenduseks ning järgnevateks aastateks on planeeritud hinnanguliselt 600 000 eurot iga-aastasteks arenduskuludeks. Riigi Info­süsteemi Ametis on ka majasisene alaline arendusmeeskond.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks on vaja muuta järgmisi määrusi:
1) Vabariigi Valitsuse 23. detsembri 2021. aasta määrus nr 125 „Automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu põhimäärus“;
2) siseministri 1. juuli 2020. aasta määrus nr 25 „Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu põhimäärus“;
3) siseministri 30. novembri 2015. aasta määrus nr 56 „Elamisloa ja elamisõiguse menetluses ning isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses sõrmejälgede võtmise kord“;
4) siseministri 18. detsembri 2015. aasta määrus nr 78 „Isikut tõendavate dokumentide andmekogu pidamise põhimäärus“;
5) siseministri 18. detsembri 2015. aasta määrus nr 77 „Isikutunnistuse, elamisloakaardi, digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse välja­andmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu, väljastamise kord ning väljaandmise tähtajad“;
6) siseministri 7. detsembri 2022. aasta määrus nr 40 „Sissesõidukeeldude riikliku registri põhimäärus“.

Siseministri 10. juuli 2009. aasta määruses nr 25 „Dokumendi taotleja isiku tuvastamise ja isikusamasuse kontrollimise kord“ tuleb eelnõu jõustumisel teha nii palju muudatusi, et otstarbekas on kehtestada uus terviktekst.

Samuti tuleb kehtestada ITDS-i § 206 lõike 12 alusel uus siseministri määrus „Kõrgema rahapesu või terrorismi rahastamise riskiga riikide ja Eestiga justiits-, julgeoleku- või õigus­kaitsealase koostöösuhteta riikide loetelu ning nende riikide kodanikele e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise erisused“. Volitusnormi vajalikkust, selle eesmärki, sisu ja ulatust ning selle alusel kavandatava rakendusakti vastavust PS-ile on põhjendatud seletuskirja punktides 2.3 ja 3.1.5. Volitusnorm jõustub 2024. aasta 1. augustil, kuna selle rakendamiseks on vajalikud infotehnoloogilised arendustööd.

Rakendusaktide kavandid on seletuskirja lisas 1. Need on esialgsed ja võivad muutuda.

Volitusnormide (ITDS-i § 20 lg 3, § 204 lg 8 ja § 343 lg 3) kehtetuks tunnistamine

1) Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ITDS-i § 204 lõige 8, mille kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega mobiil-ID väljaandmise üksikasjad, sealhulgas mobiil-ID:
• lühema kehtivusaja kui viis aastat, kui mobiil-ID andmekandja tehniline lahendus ei vasta tingimustele, mis on vajalikud mobiil-ID turvaliseks kasutamiseks viie aasta jooksul;
• kehtivusaja, kui hinnang mobiil-ID tehnilise lahenduse turvalisusele muutub ja mobiil-ID andmekandja tehniline lahendus võimaldab uue hinnangu kohaselt mobiil-ID turvalist kasutamist pikema aja vältel kui esialgne hinnang;
• tehnilise lahenduse sama paragrahvi lõikes 7 sätestatud kooskõlastuse sisu ja ulatuse, kooskõlastuse andmise korra ja tähtaja ning tähtpäeva, alates millest on kooskõlastuse olemasolu kohustuslik.

See volitusnorm jõustus 1. mail 2014, kuid selle alusel ei ole määrust antud. Seetõttu ei ole seda otstarbekas säilitada.

2) Eelnõuga muudetakse ITDS-i § 20 lõiget 3. Selle tulemusena muutub kehtetuks volitus­norm, mille kohaselt määrab isikutunnistusele kantud digitaalsete andmete kehtivusaja valdkonna eest vastutav minister määrusega. Volitusnorm on ebavajalik, kuna eelnõuga sätestatakse ITDS-i § 20 lõikes 3, et isikutunnistuse ja sellele kantud digitaalsete andmete kehtivusaeg on samad. Volitusnormi alusel ei ole määrust antud.

3) Eelnõuga muudetakse ITDS-i § 343 lõiget 3. Selle tulemusena muutub kehtetuks volitus­norm, mille kohaselt määrab elamisloakaardile kantud digitaalsete andmete kehtivusaja valdkonna eest vastutav minister määrusega. Volitusnorm on ebavajalik, kuna eelnõuga sätestatakse ITDS-i § 343 lõikes 3, et elamisloakaardi ja sellele kantud digitaalsete andmete kehtivusaeg on samad. Volitusnormi alusel ei ole määrust antud.

9. Seaduse jõustumine

Enamik seadusest jõustub üldises korras, sest selle rakendamiseks ei ole vaja teha ette­valmistusi, arendada infosüsteeme ega korraldada ümber tööd.
• Eelnõu § 6 punkt 5 on seotud riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 417 SE kavandatava uue riigilõivumääraga ja jõustub selle seadusega samal ajal: 2025. aasta 1. jaanuaril.
• Eelnõu § 1 punkt 3, millega võimaldatakse kohustusliku dokumendina omada isiku­tunnistuse asemel passi, jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril, et anda piisav üleminekuaeg.
• Muudatused, mille rakendamiseks on vaja teha infotehnoloogilisi arendustöid, jõustuvad pärast nende valmimist.
• Eelnõu § 1 punktid 2, 4, 5, 10, 13, 28, 49 ja 53, millega lõpetatakse sertifikaadi kehtivuse peatamine ja taastamine ning suurendatakse perekonnanime tähemärkide arvu dokumendil, jõustuvad 2025. aasta 15. novembril.
• Eelnõu § 1 punkt 26, millega võimaldatakse dokumendi taotlejal aktiveerida ID-1 formaadis dokument ja sertifikaadid elektrooniliselt, jõustub 2026. aasta 1. juunil.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, EIS-ile, KAPO-le, PPA-le, RAB‑ile ja SMIT-ile.

Eelnõu oli kooskõlastamisel 23.01.–16.02.2024. Kultuuriministeerium kooskõlastas eelnõu märkusteta. Haridus- ja Teadusministeerium, Kliimaministeerium, Regionaal- ja Põllu­majandusministeerium ning Sotsiaalministeerium kooskõlastuskirja ei esitanud. EIS ja KAPO eelnõu kohta arvamust ei avaldanud.

JUM-i, Kaitseministeeriumi, MKM-i, RAM-i, VÄM-i, Andmekaitse Inspektsiooni, Eesti Info­tehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu, PPA, RAB-i ning SMIT‑i esitatud ettepanekuid on võimaluse piires arvestatud (vt seletuskirja lisa 2).


Algatab Vabariigi Valitsus …………………… 2024