Kiri

Vastuvõtmise kuupäev : 02/07/2024

Kokkuvõte C-338/24 - 1

Kohtuasi C-338/24

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

7. mai 2024

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Cour d’appel de Rouen (Roueni apellatsioonikohus, Prantsusmaa)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

25. aprill 2024

Apellant:

LF

Vastustaja:

SANOFI PASTEUR S.A.

1. Vaidluse ese ja andmed:

1 LF, sündinud 7. jaanuaril 1980, vaktsineeriti 20. märtsil 2003 vaktsiiniga Revaxis,

mis on Sanofi Pasteuri laboratooriumis toodetud vaktsiin difteeria, teetanuse ja

poliomüeliidi vastu.

2 LF väidab, et alates 2004. aastast on ta kogenud mitmesuguseid sümptome,

nakkusi ja valusid (mis esinesid seedetraktis, kurgus, õlgades, käsivartes, kätes,

kaelas ja põhjustasid kuseteede põletikke, alaseljavalu ja juuste väljalangemist),

mistõttu on ta alates 3. detsembrist 2005 olnud korduvalt haiguspuhusel.

3 Tehtud on mitmeid meditsiinilisi uuringuid, sealhulgas vasaku deltalihase biopsia

31. märtsil 2008, mis näitas makrofaagilist müofastsiidi, andes tunnistust mõnedes

vaktsiinides adjuvandina kasutatud alumiiniumhüdroksiidi püsivusest, ning

makrofaagilise müofastsiidi tõttu paigutati LF 2.–5. aprillini 2013 haiglasse.

4 LF pöördus 2. juunil 2015 Commission de Conciliation et d’Indemnisation des

Accidents Médicaux (ravivigade lepitamise ja hüvitamise komisjon) poole, kes

tellis ekspertiisi.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-338/24

2

5 Eksperdiaruandes jõuti järeldusele, et LFi seisund oli 20. septembril 2016

stabiliseerunud, samuti puudusid argumendid, mis oleksid kinnitanud, et LFi

patoloogia põhjustas Revaxis’e vaktsiiniga vaktsineerimine. Komisjon jättis tema

taotluse 11. novembril 2017 rahuldamata.

6 LF esitas 17. ja 23. juuni 2020 tribunal judiciaire d’Alençonile (Alençoni esimese

astme kohus, Prantsusmaa) kaebuse muu hulgas Sanofi Pasteuri vastu, et saada

hüvitist vaktsiinikahju eest. Tema nõue põhines nii tootevastutusel kui ka süülisel

vastutusel.

7 Tribunal judiciaire d’Alençoni ettevalmistav kohtunik leidis 10. juuni 2021. aasta

kohtumääruses, et LFi nõue Sanofi vastu on aegunud ja jättis selle rahuldamata.

8 LF esitas 30. juunil 2021 selle kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse. Cour

d’appel de Caen (Caeni apellatsioonikohus) jättis 31. mai 2022. aasta otsusega

vaidlustatud kohtumääruse sisuliselt jõusse ja tunnistas vastuvõetamatuks LFi

nõuded, mis põhinesid tootevastutusel ja süülisel vastutusel.

9 Kassatsioonikohus sisuliselt tühistas oma 5. juuli 2023. aasta otsusega cour

d’appel de Caeni (Caeni apellatsioonikohus) otsuse ja suunas pooled cour d’appel

de Roueni (Roueni apellatsioonikohus).

10 LF pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole 18. septembril 2023.

11 Käesolevas kohtuasjas tekib mitu õigusküsimust seoses nõukogu 25. juuli

1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus-

ja haldusnormide ühtlustamise kohta tõlgendamisega.

12 Esiteks tekib küsimus erandlikust tootevastutuse korrast. Teisisõnu, kas seda saab

kombineerida teise vastutuse, näiteks süülise vastutuse korraga, ning kas on

võimalik esitada nõue nende kahe korra alusel, nagu seda teeb LF? Teiseks tekib

tootevastutuse korraga seoses küsimus, kas direktiivi 85/374 artiklis 11 sätestatud

10 aasta pikkune nõude esitamise tähtaeg on vastuolus õigusega pöörduda

kohtusse. Lõpuks tõusetub küsimus sellest, kuidas tõlgendada direktiivi artiklis 10

ette nähtud kolmeaastast tootevastutuse nõude esitamise tähtaega, eelkõige

kuupäeva, millal see tähtaeg algab, eelkõige arvestades LFi keerulist

progresseeruvat patoloogiat.

2. Õiguslikud alused:

Liidu õigusnormid

Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374 liikmesriikide tootevastutust

käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta

SANOFI PASTEUR

3

13 Artiklis 10 on sätestatud:

„1. Liikmesriigid sätestavad oma õigusaktides, et käesolevas direktiivis ette

nähtud kahjuhüvitamismenetluse suhtes kohaldatakse kolmeaastast

aegumistähtaega. Viimane algab päevast, mil hageja sai teada või oleks

põhjendatult pidanud teada saama andmed kahju, puuduse ja tootja kohta.

[…]“.

14 Artiklis 11 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad oma õigusaktides, et kui kahjukannataja ei ole vahepeal

tootja vastu kohtuasja algatanud, kehtivad käesoleva direktiivi alusel

kahjukannatajale antud õigused 10 aastat alates päevast, mil tootja lasi käibele

kahju põhjustanud toote.“

15 Artiklis 13 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta ühtki õigust, mis kahjukannatajal võib olla vastavalt

lepingust tuleneva või lepinguvälist vastutust käsitlevatele õigusaktidele või

käesoleva direktiivi teatavakstegemise hetkel kehtivale vastutuse kohaldamise

erikorrale.“

Euroopa liidu põhiõiguste harta

16 Põhiõiguste harta artiklis 52 on sätestatud:

„1. Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult

seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust.

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui

need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi

pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

2. Hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade

sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires.

3. Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele,

on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista

liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.„

17 Harta artiklis 47 on ette nähtud:

„Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele:

Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles

artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile

kohtus.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-338/24

4

Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul

sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus.

[…]“.

Prantsuse õigus

Tsiviilseadustik

18 Tsiviilseadustiku artiklis 1245-16, millega võetakse üle direktiivi 85/374

artikkel 10, on sätestatud:

„Käesoleva jaotise sätetel põhineva kahjuhüvitamismenetluse suhtes kohaldatakse

kolmeaastast aegumistähtaega. Viimane algab päevast, mil hageja sai teada või

oleks põhjendatult pidanud teada saama andmed kahju, puuduse ja tootja kohta.“

19 Artiklis 1245–15, millega võetakse üle direktiivi 85/374 artikkel 11, on sätestatud:

„Välja arvatud juhul, kui tootja on süüdi, lõpeb tootja vastutus käesoleva peatüki

sätete alusel 10 aastat pärast kahju põhjustanud toote ringlusse laskmist, välja

arvatud juhul, kui kahjukannataja on selle ajavahemiku jooksul algatanud

kohtumenetluse.“

20 Artiklis 1245–17, millega võetakse üle direktiivi 85/374 artikkel 13, on sätestatud:

„Käesoleva peatüki sätted ei mõjuta ühtki õigust, mis kahjukannatajal võib olla

vastavalt lepingust tuleneva või lepinguvälist vastutust käsitlevatele õigusaktidele

või vastutuse kohaldamise erikorrale.

Tootja vastutab oma ja tema vastutusalasse kuuluvate isikute süül tekkinud kahju

eest.“

21 Tsiviilseadustiku artiklis 1240 on sätestatud:

„Isik, kes tekitab teisele isikule süüliselt kahju, on kohustatud selle hüvitama.“

3. Poolte seisukohad

Apellatsioonkaebuse esitaja

Tootevastutuse erandlik kord

22 LF väidab, et tal on nõudeõigus Sanofi Pasteuri vastu nii lähtuvalt tootevastutusest

tsiviilseadustiku artikli 1245 ja sellele järgnevate artiklite alusel kui ka süülisest

vastutusest sama seadustiku artiklite 1240 ja 1241 alusel. Hoolimata arvukatest

hoiatustest alumiiniumi sisaldava vaktsiini mõju kohta, ei järgnenud Sanofi

Pasteurilt mingit reaktsiooni, ei tehtud ühtegi uuringut ega viidud läbi ühtegi

SANOFI PASTEUR

5

kontrolli Revaxis’e turustamise järel, mis oleks võimaldanud IF-il teha

vaktsineerimise kohta teadliku otsuse, kuigi vaktsineerimine ei olnud kohustuslik.

23 Seega tegi Sanofi Pasteur vea, mis erineb toodet mõjutavast ohutusveast.

LFi tootevastutuse nõude esitamise aegumine

24 LF väidab, et tsiviilseadustiku artiklis 1245-15 sätestatud 10-aastane

aegumistähtaeg on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 6 lõike 1 sätetega, kuna see jätab ta ilma kohtusse

pöördumise õigusest, hoolimata tema keerulisest ja progresseeruvast patoloogiast.

25 Prantsuse õigusse tsiviilseadustiku artikliga 1245 ja sellele järgnevate artiklitega

üle võetud direktiivi 85/374 ei ole kohandatud tervishoiu ja tervisekahjustuste

hüvitamise valdkonnas. See 10-aastane periood võib hakata kulgema alles

päevast, mil LF sai objektiivselt teada oma õigustest, käesoleval juhul

17. oktoobrist 2016, mil esitati eksperdiaruanne.

LFi nõude aegumine

26 LF väidab, et tsiviilseadustiku artiklis 1245-16 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg algas alles kahju teadasaamise kuupäevast ning kuna LF kannatas

progresseeruvast patoloogiast tingitud isikukahju, on see seisundi stabiliseerumise

kuupäev.

Vastustaja

Tootevastutuse erandlik kord

27 Sanofi Pasteur väidab, et müofastsiit on vaktsiini süstekohas paikneva lihaskoe

põletikuline reaktsioon ning eksperdid ei ole leidnud seost väidetavate LFi

tervisehäirete ja Revaxis’ega vaktsineerimise vahel. Vastupidised arvamused,

millele LFi väide tugineb, tulenevad vähemlevinud teooriast.

28 LFi osutatud süü, mis seisneb hooletuses või kontrolli puudumises seoses

turustatud tootega pärast turulelaskmist, ei erine toote väidetavast ohtlikkusest,

mille puhul nõutakse tootevastutust, mida ainsana käesoleval juhul kohaldatakse,

nii et LFi esitatud süülise vastutuse nõue on vastuvõetamatu.

29 Sanofi Pasteur väida, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale kohaldatakse

tootevastutuse korda ainult toote ohtlikkuse puhul, ja see põhineb avaliku huvi

kaalutlustel.

30 Kassatsioonikohtu sellekohane kohtupraktika, mis tuleneb eelkõige erinevatest

15. novembri 2023. aasta kohtuotsustest, nõuab, et selle kohta esitataks eelotsuste

küsimus.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-338/24

6

LFi tootevastutuse nõude aegumine

31 Kuna LF vaktsineeriti 20. märtsil 2003 ja sellest tingitud tervisehäired ilmnesid

10 aasta jooksul, lõpeb Sanofi Pasteuri vastutus, kui vaktsiini turuleviimisest on

möödunud rohkem kui 10 aastat. See säte tuleneb direktiivi 85/374/EÜ

artiklist 11, mis on kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga, ning on üle võetud tsiviilseadustiku artiklisse 1245-15 ning seda

kohaldatakse vaktsiinide ja tervishoiutoodete suhtes.

LFi nõude aegumine

32 Sanofi Pasteuri väitel aegub LFi nõue vastavalt tsiviilseadustiku artiklile 1245-16,

mis ei puuduta seisundi stabiliseerumist, vaid kuupäeva, mil kannatanud sai

kahjust teadlikuks, kuna LFi uurinud ekspertide sõnul tal progresseeruvat

patoloogiat ei ole, määrasid nad seisundi stabiliseerumise kuupäevaks

20. september 2016, ja et LF seda kuupäeva ei vaidlusta.

4. Roueni apellatsioonikohtu hinnang

Tootevastutuse erandlik kord

33 Euroopa Kohus leidis 25. aprilli 2002. aasta kohtuotsuses (C-183/00,

ELT:C:2002:255:

„25. Seega on liikmesriikidele tootevastutuse reguleerimiseks jäetud

kaalutlusruum täielikult kindlaks määratud direktiiviga 85/374 ning on tuletatav

selle sõnastusest, eesmärgist ja ülesehitusest.

26 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et nagu nähtub direktiivi

esimesest põhjendusest, siis kehtestades ühtlustatud korra, mis käsitleb tootja

vastutust kahju eest, mida põhjustavad tema toodete puudused, vastab direktiiv

eesmärgile tagada moonutamata konkurents ettevõtjate vahel, hõlbustada

kaupade vaba liikumist ja vältida erinevusi tarbijakaitse tasemes.

27 Teiseks, erinevalt näiteks nõukogu 5. aprilli 1993. aasta

direktiivist 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993,

L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 05/02, lk 288), ei sisalda direktiiv sätteid, mis

sõnaselgelt lubaksid liikmesriikidel vastu võtta või säilitada rangemaid sätteid

seda käsitletavates küsimustes, et tagada tarbijakaitse kõrgem tase.

28 Kolmandaks tuleb märkida, et asjaolu, et direktiiv näeb ette teatud erandid

või viitab riikliku õiguse teatud punktidele, ei tähenda seda, et ühtlustamine

direktiivis reguleeritavates valdkondades täielikult puuduks.

29 Kui direktiivi artikli 15 lõike 1 punktides a ja b ning artiklis 16 lubatakse

liikmesriikidel kõrvale kalduda direktiivis sätestatud eeskirjadest, puudutavad

need erandid üksnes konkreetselt loetletud punkte, ja on kitsalt määratletud.

SANOFI PASTEUR

7

Lisaks sellele kohaldatakse nende suhtes, eelkõige edasise ühtlustamise eesmärgil,

hindamistingimusi, millele direktiivi eelviimases põhjenduses sõnaselgelt

viidatakse. Sellega seoses on näide sellest arenevast ühtlustamissüsteemist

Euroopa parlamendi ja nõukogu 10. mai 1999. aasta direktiiv 1999/34/EÜ,

millega muudetakse direktiivi 85/374 (EÜT 1999, L 141, lk 20;

ELT eriväljaanne 05/04, lk 147), mis põllumajandustoodete direktiivi

kohaldamisalasse lisamisega kaotas selle direktiivi artikli 15 lõike 1 punktis a ette

nähtud võimaluse.

30 Neil asjaoludel ei saa direktiivi artiklit 13 tõlgendada nii, et see jätab

liikmesriikidele võimaluse säilitada direktiivis sätestatust erinevat üldise

tootevastutuse korda.

Direktiivi artiklis 13 olevat viidet õigusele, mis kahjukannatajal võib olla

lepingulise või lepinguvälise vastutuse alusel, tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse

direktiiviga kehtestatud kord, mis vastavalt direktiivi artiklile 4 võimaldab

kahjukannatajal nõuda hüvitist, kui ta tõendab kahju olemasolu, toote puuduse

ning põhjusliku seose puuduse ja kahju vahel, ei välista muul lepingulisel või

lepinguvälisel alusel, näiteks varjatud puudusel või õigusvastasel kahju

tekitamisel rajaneva vastutuse korra kohaldamist.

32 Samamoodi tuleb mõista artiklis 13 sisalduvat viidet õigustele, millele

kahjukannataja võib tugineda direktiivi teatavakstegemise ajal kehtinud vastutuse

erikorra alusel, nagu nähtub põhjendusest 13 kolmandast lausest: kus seda

määratletakse eraldi korrana, mis piirdub konkreetse tootmissektoriga (vt tänase

kuupäevaga kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, C-52/00, veel avaldamata,

punktid 13–23, ja komisjon vs. Kreeka, C-154/00, veel avaldamata, punktid 9–19).

33 Siiski tuleb arvestada, et tootjavastutuse kord, mis põhineb samadel alustel

kui direktiivis sätestatud kord, mis ei piirdu konkreetse tootmissektoriga, ei kuulu

ühegi direktiivi artiklis 13 nimetatud vastutuse korra alla. Seega ei saa niisugusel

juhul sellele sättele tugineda, et õigustada riiklike õigusnormide säilitamist, mis

on direktiivi sätetest kaitsvamad.

34 Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata järgmiselt: „Direktiivi

artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et õigusi, mis on liikmesriigi õigusnormidega

antud puudusega tootest põhjustatud kahju kannatajatele sellise üldise vastutuse

korra kohaselt, millel on direktiiviga sätestatud korraga sama alus, võivad

osutuda piiratuks pärast direktiivi ülevõtmist kõnealuse riigi õiguskorda.“

34 Kuni 15. novembrini 2023 täpsustas kassatsioonikohus, et kuigi tootja vastutuse

kord puudusega toodete puhul, mis ei ole ette nähtud kutsealaseks kasutamiseks

või mida sel eesmärgil ei kasutata, ei välista muu lepingulise või lepinguvälise

vastutuse korra kohaldamist, niivõrd kuivõrd see põhineb muudel alustel kui

vaidlusaluse toote ohtlikkus, nagu vastutus varjatud puuduste eest või süü.

35 Mitmes 15. novembri 2023. aasta otsuses (22–21.174, 178, 179, 180) otsustas

kassatsioonikohus, et „Kannatanu võib omistada puudusega toote põhjustatud

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-338/24

8

kahju eest tootjale vastutuse, tuginedes neist tekstidest teisele [tsiviilseadustiku

artikkel 1240], kui ta teeb kindlaks, et kahju on tingitud tootja süüst, näiteks

toode, mille puudusest ta teab, on jätkuvalt ringluses, või sellest, et ei ole täidetud

oma hoolsuskohustust seoses tootega kaasnevate riskide osas.“

36 Seega tekib küsimus, kuidas tõlgendada direktiivi 85/374/EÜ artiklis 13 sätestatud

eeskirja. Apellatsioonikohus esitab selle kohta esimese eelotsuse küsimuse.

LFi tootevastutusega seotud kaebuse esitamise aegumistähtaeg

37 LFi esitatud väitega seatakse kahtluse alla tsiviilseadustiku artikli 1245-15,

millega võetakse üle Euroopa direktiiv, vastavus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsioonile. Seega on liikmesriigi kohus hinnata

ELTL artikli 288 alusel riigiülese õigusliku väärtusega Euroopa direktiivi

vastavust põhiõiguste harta artiklile 47.

38 Kuna ELTL, põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste ega põhivabaduste kaitse

konventsioon, ei näe ette kahe õigussüsteemi vaheliste vastuolude lahendamiseks

kollisiooninorme, tuleks küsimus suunata Euroopa Kohtusse. Apellatsioonikohus

tõstatab selles küsimuses teise eelotsuse küsimuse.

LFi nõude aegumine

39 Sellega seoses viitab apellatsioonikohus direktiivi 85/374 artiklile 10

ja tsiviilseadustiku artiklile 1245-16, millega võetakse üle direktiivi artikkel 10.

40 Ta tuletab meelde, et kassatsioonikohus otsustas eelotsusetaotluses, et

tsiviilseadustiku artikli 1245-16 kohaselt on selle artikli ja järgnevate artiklite

sätete alusel kahju hüvitamise nõudel kolmeaastane aegumistähtaeg, mis algab

päevast, mil kannatanu sai teada või oleks põhjendatult pidanud teada saama

andmed kahju, puuduse ja tootja kohta. Kassatsioonikohus leidis sellega seoses, et

tervisekahjustuse korral tuleb kahjust teada saamise kuupäevaks pidada seisundi

stabiliseerumise kuupäeva, mis on ainus aeg, mille jooksul kaebaja saab hinnata

oma kahju suurust. Progresseeruva patoloogia korral, mis muudab seisundi

stabiliseerumise kuupäeva määramise võimatuks, ei tohtinud eespool nimetatud

tekstis kindlaksmääratud aegumistähtaeg veel alata.

41 Kassatsioonikohus kritiseeris cour d’appel de Caeni (Caeni apellatsioonikohus)

selle eest, et too tunnistas vastuvõetamatuks tootevastutusel põhinevad nõuded,

viidates asjaolule, et LF oli 2013. aastal lasknud teha uuringud ja analüüsid

erinevate patoloogiste seisundite kohta; enamik neist ilmnesid aastatel 2004–2007

ja et 15. oktoobriks 2013, viimase arstliku läbivaatuse päevaks, oli ta oma kahjust

täielikult teadlik.

42 Kassatsioonikohus tegi seega otsuse, kontrollimata, kas LFi tervisekahju oli

stabiliseerunud, ja selle puudumisel, kas tal on seisundi stabiliseerumist takistav

progresseeruv patoloogia, mis tähendab, et cour d’appel de Caen (Caeni

apellatsioonikohus) ei olnud oma otsust õiguslikult põhjendanud.

SANOFI PASTEUR

9

43 Roueni apellatsioonikohus märgib, et tsiviilseadustiku artiklile 1245-16, millega

võetakse üle direktiivi 85/374 artikkel 10, antud tõlgenduses samastatakse

„kuupäev, mil hageja kahjust teada sai või oleks pidanud teada saama”, seisundi

stabiliseerumise kuupäevaga. Kuna seisundi stabiliseerumist määratletakse kui

hetke, millest alates kahjukannataja seisund enam ei muutu, järeldub sellest, et

puudulikust tootest tuleneva progresseeruva patoloogia olemasolu tõttu ei saa

nendes kahes tekstis sätestatud aegumistähtaeg alata.

44 Seega tekib küsimus, kuidas tõlgendada direktiivi 85/374/EÜ artiklis 10 sätestatud

eeskirja, mille kohaselt tuleb selles küsimuses pöörduda Euroopa Kohtusse.

Sellega seoses esitab apellatsioonikohus kolmanda eelotsuse küsimuse.

5. Eelotsuse küsimused

45 Apellatsioonikohus taotleb Euroopa Kohtu eelotsust alljärgnevates küsimustes:

„1. Kas 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ artiklit 3 tuleb – vastavalt

25. aprilli 2002. aasta kohtuotsusest (Maria Victoria Gonzalez Sanchez vs.

Medicina Asturiana SA, C-183/00) tulenevale tõlgendusele, mille kohaselt võib

kahjukannataja kasutada muud lepingulise või lepinguvälise vastutuse korda, mis

põhinevad direktiivis sätestatust erinevatel alustel – tõlgendada nii, et puudusega

tootest põhjustatud kahju kannataja võib nõuda tootjalt kahju hüvitamist üldise

süülise vastutuse korra alusel, eelkõige selle tõttu, et toode on jätkuvalt ringluses,

et ei ole täidetud tootega seotud hoolsuskohustust, või üldisemalt seoses toote

ohutusveaga?

2. Kas 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ artikkel 11, mille kohaselt

aeguvad kahjukannatanule vastavalt direktiivile antud õigused kümne aasta

möödumisel kuupäevast, mil kahju põhjustanud toode ringlusse lasti, on vastuolus

Euroopa liidu põhiõiguste harta artikli 47 sätetega, kuna jätab puudusega tootest

põhjustatud progresseeruva kahju kannataja ilma õigusest pöörduda kohtusse?

3. Kas nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide

tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta artiklit 10,

mis määrab kolmeaastase aegumistähtaja alguspunktiks „kuupäeva, mil nõude

esitaja sai teada või oleks pidanud teadma kahjust“, tuleb tõlgendada nii, et see

algab päevast, mil kogu kahju on teada, eelkõige fikseerides seisundi

stabiliseerumise kuupäeva, mida määratletakse kui hetke, millest alates

tervisekahju kannataja seisund enam ei muutu, nii et puudulikust tootest tuleneva

progresseeruva patoloogia olemasolu tõttu ei saa aegumistähtaeg alata, ning mitte

päeva, mil kahju kindlalt puudusega tootest ilmnes, olenemata patoloogia

hilisemast arengust?“