| Dokumendiregister | Sotsiaalkindlustusamet |
| Viit | 5.2-2/20072-1 |
| Registreeritud | 02.07.2024 |
| Sünkroonitud | 03.07.2024 |
| Liik | Kiri SISSE |
| Funktsioon | 5.2 Õigusteenus |
| Sari | 5.2-2 Õigusaktide ja eelnõude kooskõlastamised, sisendi andmised ja analüüsid |
| Toimik | 5.2-2/2024 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Sotsiaalministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Sotsiaalministeerium |
| Vastutaja | Andrus Jürgens (SKA, Õiguse ja järelevalve osakond, Õiguse talitus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
1
Korrakaitseseaduse
väljatöötamiskavatsuse
LISA 1
Elektrišokirelva kasutamine Euroopa riikides
Siseministeerium uuris 2022. aasta sügisel teiste Euroopa riikide praktikat elektrišokirelvade
kasutamise kohta, kasutades selleks Euroopa tulirelvaekspertide (ingl European Firearms
Experts (EFE)) võrgustiku ja riikide alaliste esinduste EL-i juures antud vastuseid. Küsiti, mis
tasemel elektrišokirelv võrreldes erivahendite ja teiste relvadega (nt teleskoopnuia, gaasirelva
ja tulirelvaga) asetseb, kas seda võib kasutada ka enne füüsilise jõu, gaasirelva või
teleskoopnuia kasutamist ning kas nende praktikas on esinenud surmajuhtumeid, mis oleks
otseses seoses elektrišokirelvast väljuva elektriimpulsiga. Vastas 21 riiki1, kellest
elektrišokirelva kasutab 20. Vastanud riikidest ainsana pole elektrišokirelv kasutusel Küprosel.
Šveitsis on see kasutusel osades kantonites, kuid plaan on võtta kasutusele kogu riigis.
Rumeenias on kasutusel teistsuguse tööpõhimõttega – vahetus läheduses, kontaktis kasutatav
elektrišokirelv (shock baton stick) – mistõttu seda edasistes võrdlusandmetes ei kajastatud.
Erisus on veel Iirimaal, kus elektrišokirelv on kasutusel ainult eriüksusel. Teistes riikides
kasutatavate elektrišokirelvade tööpõhimõtte ja kasutajate kohta ei tulnud vastuste põhjal
Eestiga võrreldes olulisi erisusi välja.
Kõikides riikides, kus on kasutusel samasuguse tööpõhimõttega elektrišokirelv, selle
kasutamisel astmelisus puudub ehk elektrišokirelv on kasutatav samal tasemel politseinuia ja
gaasiga ning seda võib kasutada ka enne füüsilise jõu kasutamist. Eestis praegu kasutusel olev
lähenemine, kus elektrišokirelv on võrdsustatud tulirelvaga, on kõikidest võrreldavatest
riikidest erinev ja kitsendab selle relva kasutamisvõimalusi. Siinkohal saab välja tuua Iirimaa
erisuse, kus elektrisokirelv on käsitatav tulirelvana, kõrgemal tasemel kui gaas või
teleskoopnui, kuid sellegipoolest on ka neil – lähtuvalt konkreetsest juhust ja ohust – võimalik
elektrišokirelva kasutada enne gaasi või teleskoopnuia.
Mitmed riigid tõid oma vastustes välja asjaolu, et elektrišokirelva kasutamine võib olla
kokkuvõttes vähem kahjustavam kui füüsilise jõu, gaasi või teleskoopnuia kasutamine.
Surmajuhtumite kohta vastasid riigid – 20-st riigist vastas sellele küsimusele 14 –, et
elektrišokirelvast põhjustatud surmjuhtumeid esinenud pole.
Tabel 1. Euroopa riikide praktikat elektrišokirelvade kasutamise osas
RIIK ELEKTRIŠOKIRELVA KASUTAMINE
Prantsusmaa National Police ja National Gendarmerie kasutavad vaid Electric Pulse Pistol
(EPP), toodetud USAs TASER model T7.
Kasutamine on rangelt reguleeritud politseil enesekaitseks, nt vägivaldse või
ohtliku isiku vastu, isiku vastu, kellel on nuga või muu relv. Ametnikud, kes
elektrišokirelva kasutavad, on saanud vajaliku väljaõppe. Otsus, millist
vahendit kasutatakse, tehakse lähtuvalt ohust ja olukorrast. Elektrišokirelva
kasutatakse esmatasandil, st samadel juhtudel nagu füüsilist jõudu, pipragaasi
või nuia.
1 Vastanud riigid: Prantsusmaa, Iirimaa, Läti, Leedu, Tšehhi, Hispaania, Küpros, Austria, Šveits, Horvaatia,
Portugal, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Rootsi, Poola, Ungari, Soome, Sloveenia, Holland ja Itaalia.
2
Ühtegi surmajuhtumit elektrišokirelva kasutamisega ei ole teadaolevalt olnud.
Iirimaa Kasutavad politsei eriüksused (Emergency Response Unit, Armed Support
Unit, Special Detective Unit). Elektrišokirelv on käsitletav tulirelvana.
Käsitatakse kõrgema tasemega relvana kui pipragaas või nui. Aga
elektrišokirelva on võimalik kasutada enne pipragaasi või nuia, selle üle
otsustatakse konkreetsest juhust ja ohust lähtuvalt.
Ei ole teada, et oleks ühtegi surmajuhtumit esinenud.
Läti Politsei kasutab elektrišokirelva, kui see on vajalik.
Tšehhi Politsei kasutab elektrišokirelva (Taser X2) samal tasemel pipragaasi ja
nuiaga. Lubatud kasutada ka enne füüsilise jõu rakendamist.
Hispaania Politsei kasutab TASER T7. Vajalik eelnev väljaõpe. Kasutada võib
elektrišokirelva, kui see on põhjendatud ja vajalik, eelnevalt on suuliselt
püütud läbi rääkida, mõjutada isikut, aga see pole tulemust andnud. Ennekõike
kasutatakse juhul, kui on vaja muuta liikumisvõimetuks või kinni pidada isik,
kes ohustab politseiametnikku või muid inimesi, samuti olukorras, kus isik
paneb ennast ohtlikku olukorda, ei saa oma tegevusest aru. Kasutatakse ka
siis, kui on kiiresti vaja ära hoida otsene oht avalikule korrale.
Enne kasutamist tuleb hoiatada. On reeglid selle kohta, millises
kehapiirkonnas seda kasutada ei tohi.
Küpros Pole lubatud kasutada.
Austria Taser X2 ja T7 on kasutusel. Need ei ole konkreetsele ametnikule väljastatud,
vaid kasutavad need, kellel vaja ja kellel on vajalik väljaõpe.
Oma tasemelt käsitatakse elektrošokirelva vähem ohtlikuna kui tulirelv, samal
tasemel gaasi ja nuiaga. Elektrišokirelva võib kasutada enne füüsilist jõudu ja
muid vahendeid, kui see vajalik on.
Märkimisväärne arv kasutamisjuhtumeid, kuid surmajuhtumeid ei ole
esinenud. Võrdlusena võib tuua, et alates 2006 on gaasi kasutamise puhul
esinenud 992 korral kergemaid vigastusi ning teleskoopnuia kasutamisel
(2148 korral) 6 raskemat ja 227 kergemat vigastust.
Portugal Elektrišokirelv on lubatud. Politseinik peab hindama ohu raskusastet ja millise
vahendiga saaks kõige efektiivsemalt olukorra lahendada. Elektrišokirelva
võib kasutada enne füüsilise jõu kasutamist või muude vahendite (gaas, nui,
tulirelv) kasutamist.
Ei ole teada ühtegi surmajuhtumit seoses elektrišokirelva kasutamisega.
Rumeenia Kasutada on lubatud vaid shock baton stick, model X10. Kasutatakse ainult
vägivaldse tegevuse jätkumisel ja proportsionaalselt agressiivsuse tasemega,
vältides pea- ja südamepiirkonda ning nägu. Keelatud on kasutamine laste,
nähtavate raseduse tunnustega naiste ja invaliidide vastu, välja arvatud juhul,
kui nad valmistavad ette relvastatud rünnakut.
Inimese surmaga lõppenud juhtumeid ei esinenud.
Šveits Lubatud on kasutada osades kantonites, aga suund on selle poole, et
kasutataks kogu riigis. Peetakse samaväärseks politseinuia ja pipragaasiga.
Kasutavad nö esimese astme politseinikud (korrakaitse, liiklus). Kasutatakse
isikute vastu, kes võivad ohustada ennast või teisi. Kasutamisel lähtutakse
3
tavapärastest põhimõtetest nagu minimaalsus, proportsionaalsus, sobivus.
Hinnatakse, et selle kasutamine on parem, kuna ei pea kasutama inimest
rohkem kahjustavaid vahendeid (tulirelv).
Horvaatia Elektrišokirelva on lubatud kasutada. See on erivahend, st mitte võrdne
tulirelvaga.
Bulgaaria Elektrišokirelv ei ole liigitatud tapva relva alla ja on samal tasemel
käeraudade, politseinuia, politseikoerte, kiivrite jm-ga.
Võib kasutada enne teiste erivahendite ja füüsilise jõu kasutamist.
Toovad ka välja, et elektrišokirelva võib olla vähem kahjustavam kui füüsilise
jõu kasutamine.
Elektrišokirelvast põhjustatud surmajuhtumeid teada pole.
Slovakkia Taser X2, samal tasemel nagu gaasipihusti ja politseinui.
Võib kasutada juba enne füüsilise jõu kasutamist.
Surmajuhtumeid esinenud pole.
Rootsi Elektrišokirelv on võrdne gaasi, nuia ja füüsilise jõuga. Võib kasutada
esimese vahendina peale suulist suhtlust (kus seda on võimalik teha).
Vajadusel võib kasutada kohe, ilma eelneva suhtluseta.
Toovad ka mh välja, miks elektrišokirelv on vähem kahjustav.
Surmasid elektrišokirelvaga otseselt ei seo. On olnud surmajuhtumeid, aga
need on põhjustatud olnud narkootikumide tarbimisest.
Märgivad, et paljude uuringute kokkuvõtete põhjal võib öelda, et
elektrišokirelv ise pole olnud elektrišokirelva kasutamisega kaasnenud
surmade põhjuseks. Lisavad, et loendamatu arv uuringuid näitab, et
elektrišokirelv on meditsiinilises vaates ohutu.
Poola Elektrišokirelvad on kasutusel. Hindavad neid tulirelvadest vähem ohtlikuks
ja kasutavad sunnivahendina. Kasutusel järgmistel juhtudel:
- kui on vaja tõrjuda otsest õigusvastast rünnet või selle katset,
politseiametniku või teise isiku elu, tervise või vabaduse vastu;
- kui on vaja kaitsta teatud ala, rajatist, vara vms otsese rünnaku vastu;
- konvoi või isiku toomise ohutuse tagamisel;
- isiku kinnipidamiseks, põgenemise takistamiseks;
- aktiivse vastupanu mahasurumiseks.
Elektrišokirelva kasutamise tagajärjel surmajuhtumeid esinenud ei ole.
Ungari Võib kasutada esimese ohjeldusvahendina, kui füüsilise jõu või gaasi
kasutamine ei ole andnud või ilmselt ei anna soovitud tulemust.
Ungaris ei ole surmajuhtumeid esinenud, samas, kasutatakse alles 2022.
aastast.
Leedu Kasutavad Taser X26, millelt liiguvad uuemale mudelile Taser X26P.
4
Elektrišokirelv on erivahend, kõrvuti telerskoopnuia, gaasi, käeraudade, kilbi
jms-ga. Elektrišokirelv ei kuulu tapvate (e tulirelva) hulka. See, millist
erivahendit võib kasutada, on politseiniku otsus, tulenevalt konkreetsest
situatsioonist. Elektrišokirelva kasutamise eelduseks on vastava koolituse
läbimine ja iga-aastane täiendkoolitus.
Surmaga lõppenud kasutamise juhtumeid ei ole Leedus esinenud.
Soome Ei kasutata astmetena, vaid vahendite seast valitakse sobivaim ja leebeim
(lenient) vahend, arvestades ohutaset, vahendite kasutamise vajadust ning
tasakaalu ohu ja vastumeetme vahel. (Näitena oli toodud, et: "Ära lase
poevarast".)
Erinevaid vahendeid ei pea kasutama kindlas järjekorras.
Mõnikord võib tulirelv olla esimene ja ainuke vahend.
Surma põhjuseks ei ole olnud elektrilöök, vaid mõni kehas olev (narkootiline)
aine (amfetamiin, kokaiin vms).
Sloveenia Elektrišokirelva on lubatud kasutada järgmistel juhtudel:
– relva või ohtliku esemega aktiivselt vastupanu osutava või politseinikule või
muule isikule kallale tunginud isiku kontrolli alla võtmine;
– isikul suhtes, kes võib end füüsiliselt vigastada (kui on vahetu oht, et isik
saab raske kehavigastuse või muu raske tagajärje).
Põhimõtteliselt on elektrišokirelva lubatud kasutada enne tulirelva. Näitena
toodi, et see on samaväärne suukorvita teenistuskoera kasutamisega.
Neil ei ole teada ühtegi surmajuhtumit, mis oleks järgnenud elektrišokirelva
kasutamisele.
Holland Hollandi politsei kasutab Taser X2. Kasutada võib seda iga vormiriietuses
politseinik (esimene reageerija) ja ka SWAT-meeskonnad. On samal tasemel
politseinuia ja pipragaasiga, st kasutamisel ei ole astmeid.
Siiani ühtegi surmajuhtumit registreeritud ei ole.
Itaalia On lubatud kasutada elektrišokirelva pärast vajaliku koolituse läbimist.
Lubatud kasutada enne tulirelva.
Ei ole teada ühtegi kasutamisega seonduvat surmajuhtumit.
1
Korrakaitseseaduse
väljatöötamiskavatsuse
LISA 2
Mittesurmava laskemoona ja veekahurite kasutamine Euroopa Liidu liikmesriikides
Väljatöötamiskavatsuse koostamisel tegi Siseministeerium päringud teistesse Euroopa Liidu
(edaspidi EL) liikmesriikidesse eesmärgiga saada teavet vähem kahjustava laskemoona ja
veekahuri kasutamise praktikast. Nii nagu Eestis, kasutab enamikus EL-i liikmesriikides
politsei teenistusülesannete täitmisel nii tulirelva kui muid erivahendeid, sh veekahurit.
Sloveenias1 on veekahuri, ratsapolitseiüksuste, erimootorsõidukite ning gaasi ja muude
ajutiseks peatamiseks mõeldud vahendite kasutamine lubatud, kuid selleks on vaja
politseipeadirektori, politseidirektoraadi direktori või politseipeadirektori või politseiameti
direktori volitatud politseiametniku korraldust. Enne meetme kasutamist annab politsei
rahvahulgale korralduse avaliku korra rikkumine lõpetada ja rahumeelselt lahkuda ning hoiatab
meetme kasutamise eest, kui politsei korraldust ei täideta. Ilma pädeva isiku korralduse ja
hoiatuseta võib neid vahendeid kasutada näiteks terroriakti ja inimröövi korral või aktiivset
vastupanu osutava isiku tabamiseks. Samuti võib politsei kasutada neid vahendeid, kui neil on
alust eeldada relvastatud vastupanu, mis võib kaasa tuua otsese ohu politseiniku või mõne muu
isiku elule. Gaasi ja muid seadusega ettenähtud ajutise teovõimetuse vahendeid (sh
mittesurmavat laskemoona kummikuulidena ja veekahurit) võivad politseiametnikud kasutada
ainult avaliku korra taastamiseks, kui seda rikutakse tõsiselt või massiliselt. Tulirelvast
madalama ohtlikkusastmega relvadest kasutab Sloveenia politsei gaasipüstolit või -püssi
gaasipadrunite või -ainete laskmiseks, gaasikäsigranaate või muid seadmeid gaasiliste ainete
pihustamiseks. Muudeks ajutiselt tegutsemisvõimetuks muutmise vahenditeks on: heli-, valgus-
või suitsuefektiga või eelnimetatud efektide kombinatsiooniga granaadid või mürsud ning
kummikuulid. Sloveenia politsei kasutab kummikuulide puhul eranditult vahtplastist kuule, mis
on loodud deformeeruma, piirates kehasse tungimise ohtu. Neid tulistatakse 40 mm kaliibriga
enesekaitse laskeseadeldisest (nagu B&T või muu sarnane). Gaasi ja muid ajutise teovõimetuse
vahendeid, sh veekahurit, kasutavad ainult eriüksuse ja märulipolitsei üksuse ametnikud.
Malta politsei kasutab samuti oma töös kummikuule. Kummikuule kasutatakse enesekaitseks,
kui muud vähem riivavad alternatiivid võivad olla ebatõhusad. Kummikuule lastakse
sileraudsetest püssidest Benelli M3 ja Fabarm STF 90. Kummikuule kasutavad vaid eriüksused.
Malta politseil puudub õigus veekahuri kasutamiseks.
Poola politsei kasutab mittesurmavat laskemoona sunnivahendina. Selle kasutamise juhud on
määratletud 24. mai 2013. aasta sunnimeetmete ja tulirelvade seaduses2. Sunnivahendeid
kasutatakse või rakendatakse viisil, mis on vajalik selle kasutamise või kasutamise eesmärkide
saavutamiseks, proportsionaalselt ohu astmega, valides vahendi, mis tekitab võimalikult vähe
kahju. Otseseid sunnivahendeid võib kasutada alles pärast seda, kui isikut on püütud suuliselt
korrale kutsuda, kuid see pole õnnestunud, ning seejärel on teda hoiatatud nende meetmete
kasutamise võimalusest3. Tulirelvast või selleks otstarbeks loodud seadmest lastud
1 Zakon o nalogah in pooblastilih policije (ZNPPol) § 91. 2 The Act of 24 May 2013 on measures of direct coercion and firearms (UŚrPBiBP), (Journal of Laws of 2013,
item 628, as amended). https://orka.sejm.gov.pl/proc7.nsf/ustawy/1140_u.htm 3 Sellest reeglist tehakse erand, mille põhjuseks on erilised asjaolud, mis on täpsustatud seaduse artikli 34 lõikes
2.
2
mittesurmavat laskemoona võib kasutada näiteks selleks, et hoida ära või tõrjuda isiku elu,
tervist või vabadust otseselt ohustavaid tegusid, pidada kinni isik või takistada isiku
põgenemine, samuti selleks, et hoida ära varakahju, avaliku korra rikkumisi, tõrjuda otsest
rünnakut turvatud aladele, rajatistele ja seadmetele, aga ka selleks, et tõkestada rünnet riigipiiri
terviklikkusele. Kummikuule kasutatakse inimese või looma teovõimetuks muutmiseks,
tekitades neile füüsilist valu, kuid need lasud ei tohi olla suunatud pähe ega kaela. Poola politsei
kasutab 12 mm kaliibriga vintpüsse, mis võimaldavad politseinikel vastavalt vajadustele
kasutada erinevat laskemoona, andes võimaluse valida leebeim sunnivahend. Haavlipüssid
kaliibriga 12/76 ja 12/70 on samuti kasutuses. Praegu tegeleb Poola politsei 40 mm kaliibrise
relva ja 40 mm kaliibriga mittesurmavate kuulide kasutuselevõtuga, mida saaksid kasutada kõik
politsei allüksused. Otsese sunni vahendeid, sh veekahurit, võivad kasutada kõik
politseiüksused ja neid kasutatakse viisil, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks,
proportsionaalselt ohu astmega, valides vahendi, mis põhjustab võimalikult vähe ebamugavust4
ja arvestades nende omadusi, mis võivad ohustada isiku elu või tervist5. Kui sündmuse asjaolud
seda nõuavad, võib volitatud politseiametnik kasutada korraga rohkem kui üht vahetu
sunnivahendit. Veekahuri kasutamine sõltub mitmest tegurist, näiteks on seaduses sätestatud
juhud, millal seda kasutada võib, arvestama peab ala, kus seda kasutatakse ja sekkumise
asjaolusid (ohu tase), veekahurite tehnilisi võimalusi (nt kõrgepingeliinid, kus enne veekahurite
kasutamist tuleb pinge välja lülitada) jne. Üldjuhul kasutatakse veekahurit ülema otsusel.
Bulgaarias6 võib politsei oma ametiülesannete täitmisel kasutada füüsilist jõudu ja
erivahendeid ainult järgmistel juhtudel: 1) see on hädavajalik õiguskorra täitmise tagamiseks
või kui isikud keelduvad politsei korraldust täitmast, 2) õigusrikkuja kinnipidamisel, kui ta ei
järgi politsei korraldust või osutab vastupanu, 3) isiku konvoeerimisel või põgenemiskatse,
enesetapukatse või teiste isikute elu ja tervise ohustamise ärahoidmiseks, 4) abi osutamisel
teistele riigiasutustele või ametnikele, sealhulgas Euroopa Komisjoni vastutavatele töötlejatele,
keda takistatakse ebaseaduslikult nende kohustuste täitmisel, 5) kodanike ja politseiorganite
vastu suunatud rünnakute peatamiseks, 6) pantvangide vabastamisel, 7) avaliku korra rikkumise
lõpetamiseks, 8) hoonete, ruumide, rajatiste ja transpordivahendite ründamise lõpetamiseks, 9)
ebaseaduslikult okupeeritud alade vabastamisel, kui pädev asutus on selleks korralduse andnud,
10) isikliku ohutuse tagamiseks. Politseijõud on varustatud muu hulgas kummi-, plastik- ja
uimastamispadruniga, mida kasutatakse vastava kaliibriga tulirelvast lastes. Lubatud on ka
veekahuri kasutamine.
Rumeenia7 sandarmeeria korraldust ja toimimist käsitlev seadus8 annab õigusraamistiku
sunnivahenditele, mille hulgas on loetletud ka kummikuulirelvad. Viimaseid saab kasutada
järgmistes olukordades: 1) ennetada ja neutraliseerida isikute avalikku korda tõsiselt häirivat
agressiivset tegevust või tegevust, mida ei saanud kõrvaldada või maha suruda muude
seaduslike vahenditega; 2) nende vastu, kes sisenevad õiguseta riigiasutuste või muude
avalikku või erahuvi pakkuvate institutsioonide ruumidesse ning keda hoiatati, kuid kes
keeldusid viivitamatult nendest ruumidest lahkumast; 3) selliste isikute või isikute rühmade
ohjeldamiseks, kes põhjustavad korrarikkumist ja võtavad meetmeid, mis ohustavad inimeste
elu, füüsilist puutumatust või tervist, avalikku või eraomandit, ründavad korrakaitsejõude või
muid avalikku võimu teostavaid isikuid või kes vägivallategudega häirivad tõsiselt avalikku
korda. Relvad, millest kummikuule lastakse, on 12 mm kaliibriga. Sandarmeeria sekkumisel
4 Seaduse artikli 6 lõige 1. 5 Seaduse artikli 7 lõige 3. 6 Bulgaaria kirjalik tagasiside 25.10.2023 Siseministeeriumi päringule. 7 Rumeenia kirjalik tagasiside 18.10.2023 Siseministeeriumi päringule. 8 Law no. 550 of 29 November 2004.
3
avaliku korra kaitsesse arvestatakse proportsionaalsuse põhimõtet, enesekaitsevahendite ja
protseduuride kasutamisel järgitakse rangelt kooskõla seadusega ja neid kasutatakse ainult siis,
kui olukord seda nõuab. Juhtudel, kui ebaseaduslikku tegevust ei olnud võimalik tõkestada või
peatada muu seadusliku vahendiga, võib rahvakogunemise korral kummikuuli kasutada
korrakaitseorgani juhi või tema ülema korraldusel alles pärast osalejate hoiatamist ja üleskutset
ära minna. Mittesurmavat laskemoona võivad kasutada nii avaliku korra tagajad konkreetsete
ülesannete täitmisel kui ka näiteks naftajuhtmetel valve- ja kaitseülesandeid täitvad isikud.
Veekahurit kasutab Rumeenia sandarmeeria samuti korra tagamisel, hinnates eelnevalt olukorra
lahendamisvõimalusi muul viisil. Mittesurmavat laskemoona ja veekahurit on lubatud kasutada
ohu olukorras, kus tulirelva kasutamine ei ole veel lubatud.
Leedus9 on mittesurmav laskemoon osa politsei erivarustusest ning lubatud kasutada vaid
politsei erivalmisoleku üksuse ja selle reservis olevatel liikmetel, kes on läbinud vastava
koolituse. Mittesurmavat laskemoona kasutatakse peamiselt rahutuste ajal avaliku korra
tagamiseks, kuid sõltuvalt olukorrast võib neid kasutada näiteks sekkumisoperatsioonidel ja
kahtlustatavate vahistamisel. Sellist laskemoona kasutatakse 12 mm kaliibriga haavlipüssides
ja 40 mm granaadiheitjates, mis on eriüksuste varustuses. Peamiselt on kasutuses kummi-, CS
ja liivakuulid. Muude politsei erioperatsioonide ja -ülesannete ajal, kasutades 12 kaliibriga
haavlipüssi, on neil õigus kasutada graanulitega täidetud padruneid. Veekahurit kasutab ainult
Leedu Vabariigi riiklik julgeolekuteenistus. Politseil on lubatud kasutada veekahurit, kuid
hetkel ei ole neil plaanis seda soetada.
Läti10 politsei kõigil üksustel on õigus kasutada mittesurmavat või vähemkahjustavat
laskemoona11 juhul, kui on ajutiselt vaja desorienteerida või märgistada inimest või isikute
rühma pürotehnilise või pneumaatilise laenguga, mis plahvatades kiirgab traumeerivaid kuule
(nt kummikuulid) või värvielemente. Seda laskemoona kasutatakse tavapärases 12 mm
kaliibriga sileraudses püssis või pneumorelvas. Läti seadusandluse kohaselt on vähem
kahjustavat laskemoona lubatud kasutada pärast seda, kui madalamal tasemel erivahendi (nt
gaasipihusti) kasutamine ei anna tulemust. Tulirelva sellise laskemoonaga võib kasutada enne
seda, kui ohu tõrjumine vajaks tulirelva kasutuselevõttu. Ka veekahur on politseis kasutuses.
Seda kasutatakse erinevat tüüpi isevalmistatud lõhkekehade kahjutuks tegemiseks. Spetsiaalselt
veekahuritega varustatud sõidukeid kasutatakse vajadusel kõrgsurveveejoaga grupiviisiliste
avaliku korra rikkumiste või massilise korratuse peatamiseks, tõkete lammutamiseks või
nendest läbi pääsemiseks. Ka veekahurit kasutatakse madalamal ohutasemel kui tulirelva.
Tšehhi12 politsei käsutuses on teenistusrelvana, millest võib muu hulgas mittesurmavat
laskemoona (kummikuule) tulistada, sileraudsed püssid Fabarm SDASS, Benelli M3T, Benelli
M4 S90, Hatsan Escort BM 12. Samuti on relvastuses granaadiheitjad Heckler&Koch 69 ja
Heckler&Koch 169, millest saab tulistada 40x46 kaliibriga kummimürsku ehk KorS-i § 78
lõike 4 tähenduses lahingumoona (sellist tüüpi relva kasutavad märulipolitsei ja eriüksused).
Kasutuses on ka paintball-relvadega sarnased relvad, mis töötavad suruõhuga. Neis relvades
kasutatakse vähem kahjustavat laskemoona, milles värvaine on kombineeritud ärritava ainega.
Muude sunnimeetmetena on politseiseaduses13 loetletud muu hulgas pisargaas, elektriline või
9 Leedu kirjalik tagasiside 18.10.2023 Siseministeeriumi päringule. 10 Läti kirjalik tagasiside 18.10.2023 Siseministeeriumi päringule. 11 Cabinet Regulation No.55 “Regulations Regarding the Types of Special Means and the Procedures for the Use
Thereof by Police Officers and Border Guards”: Noteikumi par speciālo līdzekļu veidiem un to lietošanas kārtību
(likumi.lv) 12 Tšehhi kirjalik tagasiside 19.10.2023 Siseministeeriumi päringule. 13 Act No. 273/2008 Coll., On the Police of the Czech Republic.
4
muu samalaadne ajutiselt tegutsemisvõimetuks muutev vahend (elektrišokirelv), muu
viskeseadeldis, millel on tulirelva iseloom. Seadus ei reguleeri kasutatava relva kaliibrit.
Sileraudsed püssid on politsei relvastuses kaliibriga 12 Gauge. Tšehhi politsei varustusse
kuulub ka veekahur, mida võib kasutada korrakaitses samamoodi nagu muid sunnivahendeid.
Kui tulirelva kasutamine toimub viimase meetmena, siis veekahuri kasutamine oleneb
konkreetsest situatsioonist ja vajadusest.
On ka riike, kus kummikuule ei kasutata. Näiteks Austria14 politsei neid ei kasuta. Nende
politseil on kasutuses muud vahendid – kummi- ja muud nuiad, pipragaas, elektrišokirelvad,
veekahurid ja tulirelvad. Massiohjes kasutavad eriüksused pisargaasi, mille kasutamise õigus
on ainult politseil. Gaasipadruneid lastakse 40 mm kaliibriga Heckler&Koch laskeseadeldisest.
Veekahurit kasutab Austria politsei näiteks vägivaldsete rünnete ennetamiseks ja peatamiseks,
samuti kui on vaja läbi murda suurematest tõketest või hajutada suuri agressiivseid rahvahulki,
kui vähem ohtlikud meetmed või teenistusrelvad tunduvad sobimatud või ei ole tõhusad. Siiski
on veekahuri kasutamine üsna äärmuslik meede. Statistika järgi on Austria politsei kasutanud
veekahurit neljal korral alates 2006. aastast.
14 Austria kirjalik tagasiside 18.10.2023 Siseministeeriumi päringule.
Korrakaitseseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus
Sisukord
Sissejuhatus .............................................................................................................................. 2
Ülevaade VTK-s käsitletavates probleemidest........................................................................... 3
Probleem 1. Viibimiskeeld ....................................................................................................... 8
Probleem 2. Asja sundkasutusse võtmine ja vajadusel sundvõõrandamine ........................... 14
Probleem 3. Kontrolltehing .................................................................................................... 18
Probleem 4. Joobeseisundi tuvastamine ................................................................................. 22
Probleem 5. Isikuandmete töötlemine pilti ja heli salvestava jälgimisseadmestiku
kasutamisega ............................................................................................................................ 26
Probleem 6. Isikuandmete töötlemine mehitamata õhusõidukitele paigaldatud
jälgimisseadmestiku kasutamisega ........................................................................................... 32
Probleem 7. Muude kui dokumentaalsete tõendite nõudmine riikliku järelevalve
menetluses ............................................................................................................................ 34
Probleem 8. Vähemohtlike teenistusrelvade ja erivahendite kasutamine ............................... 37
Probleem 9. Edasilükkamatute meetmete kohaldamise kohustus .......................................... 46
Probleem 10. Korrakaitsesse kaasamine................................................................................... 50
Probleem 11. Avalike ürituste regulatsioon ............................................................................. 56
Probleem 12. Alaealiste õigus koosolekuid korraldada ............................................................ 61
Probleem 13. Isiku koosolekult eemaldamine .......................................................................... 63
Probleem 14. Koosolekute keelamine ...................................................................................... 66
Probleem 15. Riigivastutuse erisused korrakaitses ................................................................... 69
Probleem 16. Korrarikkuja tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon ....................................... 70
Probleem 17. Küberruum kui avalik koht ................................................................................ 72
Edasine väljatöötamine ............................................................................................................ 77
2
Sissejuhatus
Korrakaitseseadus1 (KorS) jõustus 01.07.2014. Kuigi selle aja jooksul on KorS-i korduvalt
muudetud ja täiendatud, ei ole see toimunud süsteemselt ja terviklikult muutmisvajadusi
hinnates. Seetõttu on mitmed praktilised probleemid endiselt lahendamata ja võimalikud
korrakaitseõiguse muudatused avalikult kaalumata. Justiitsministeeriumis valmis 14.07.2023
korrakaitseseaduse analüüs, millega kaardistati teadaolevad probleemid ja tõusetunud
küsimused. Käesoleva korrakaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse
väljatöötamiskavatsusega (edaspidi VTK) sõnastatakse nii aktuaalsed ja konkreetseid lahendusi
vajavad probleemid kui ka üldist arutelu vajavad küsimused täpsemalt, et informeerida
avalikkust esinevatest probleemidest ja kaasata huvigruppe lahenduste väljatöötamisse.
Oluline osa kavandavatest muudatustest on seotud asjaoluga, et võrreldes KorS-i väljatöötamise
ajaga enam kui 10 aastat tagasi on toimunud ulatuslik areng tehnoloogias ja seetõttu ka nii
isikutele kui ka korrakaitseorganitele kättesaadavates vahendites. Nii on praegu oluliselt enam
levinud erinevate kaamerate kasutamine ning õhuruumis liigub üha rohkem erinevaid droone.
Samuti on korrakaitseorganite puhul enamlevinud erinevad tavapärastest tulirelvadest vähem
kahjustavad vahetu sunni vahendid, et võimalikult suures ulatuses säästa korrarikkujate elu ja
vältida olukordade ohtlikkuse eskaleerumist. Seetõttu on vaja ajakohastada kehtivat
regulatsiooni, et see võimaldaks ühest küljest korrakaitseorganitel kasutada tänapäevaseid
vahendeid ja tõhustada seeläbi korrakaitseorganite tegevust. Samal ajal peavad muudatused aga
arvestama ka nende vahendite kasutamisest isikutele tulenevaid riiveid ning tagama nende
riivete proportsionaalsuse.
Mitmed muudatusettepanekud on seotud ka praktikas erinevate riikliku järelevalve erimeetmete
kohaldamisel tõusetunud probleemidega. Mitmel juhul ei võimalda kehtiv regulatsioon
avalikku korda piisavalt mõistlikult tagada. Nii on viibimiskeelu kohaldamise võimalused
lähisuhtevägivalla juhtumite puhul ebapiisavad ning joobe seisundi tuvastamise regulatsioon
rakendab olemasolevaid ressursse ebamõistlikult. Ka on asja sundkasutamise, kontrolltehingu
ja korrakaitsesse kaasamise regulatsioonide puhul probleemiks mh ebaselgus ja laialivalguvus,
mis kokkuvõttes võivad põhjustada ebaefektiivset ohutõrjet
Lisaks käsitletakse avalike ürituste regulatsiooni, mis vajab üritustel osalejate ohutuse
suurendamiseks tervikuna ühtlustamist ja ajakohastamist. Samuti on kavas täpsustada
koosolekute korraldamise regulatsiooni, et parandada turvalisusega seotud küsimusi
koosolekute korraldamisel, aga ka laiendamaks nt alaealiste õigust koosolekuid korraldada.
VTK-ga soovime tõstatada arutelu nii korrarikkuja kui korrakaitseorgani poolt tekitatud kahju
hüvitamise kui ka avaliku koha mõiste laiendamise teemal.
Eelkõige peaksid VTK-ga kavandatavad muudatused tagama tõhusama avaliku korrakaitse ehk
suurendavad turvalisust ühiskonnas, võimaldades korrakaitseorganitel eesmärgipärasemalt
tegutseda. Piiratud ressursside tingimustes on oluline olemasolevaid vahendeid maksimaalselt
otstarbekalt kasutada. Samuti peaksid muudatused kaasa tooma suurema õigusselguse, et nii
korrakaitseorganitel kui nende tegevusega kokkupuutuvatel isikutel oleks võimalik oma
õigustes ja kohustustel lihtsam orienteeruda.
VTK on valminud koostöös Siseministeeriumiga.
1 RT I, 14.03.2023, 29
3
Ülevaade VTK-s käsitletavates probleemidest
Probleem 1
Viibimiskeeldu saab tavaline korrakaitseametnik kehtestada vaid 12 tunniks. Sellest pikema
viibimiskeelu kohaldamise õigus on prefektil või korrakaitseorgani juhil. Lähisuhtevägivalla
juhtumitel saab viibimiskeeldu kehtestada juhul, kui esineb kas vahetu oht isiku elule või
tervisele või esineb vähemalt kõrgendatud ohu kahtlus, kuid mitte siis, kui oht tervisele on
madalam.
Kavas on muuta KorS § 44 selliselt, et korrakaitseametnik saab ilma kõrgema ametniku loata
kohaldada viibimiskeeldu pikemaks kui 12 tunniks või vajadusel pikendada lühemaks
perioodiks seatud viibimiskeeldu. Alternatiivina kehtiks 12-tunnise piirangu asemel nt 72-
tunnine piirang. Viibimiskeelu kohaldamise aluseid laiendatakse nõnda, et hõlmatud oleks ka
madalam ohutase, nt oluline oht.
Probleem 2
KorS § 16 lõike 1 järgi saab korrakaitseorgan väga rangetel tingimustel kohustada isikut asja
enda sundkasutusse andma, kuid iseseisvalt korrakaitseorgan seda enda kasutusse võtta ei saa.
Eriseadustes on asja sundkasutusse võtmise regulatsioon leebem, kuid see on kohaldatav vaid
piiratud juhtumitel ega ole seotud ohu mõistega.
Kavas on sätestada KorS 3. peatükis erimeetmena asja sundkasutusse võtmine, vajadusel selle
sundvõõrandamine, samuti meetme kohaldamise kord. Meetme kasutuse eelduseks võib olla
näiteks vahetu olulise ohu esinemine. Kaaluda tuleb erisusi vallas- ja kinnisasjade
sundkasutusse võtmise eeldustes. Reguleerida tuleb sundkasutusse võtmisest tekkinud kulude
hüvitamine.
Probleem 3
KorS kontrolltehingut ei käsitle, see on reguleeritud paljudes eriseadustes eri moodi, sh on
erinev see, milliste ohukoosseisude suhtes (oht, oluline oht, kõrgendatud oht, vahetu oht) ning
millistel eesmärkidel (ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise
kõrvaldamiseks) kontrolltehingut kasutatakse. Regulatsioonide erinevuse tõttu erineb
valdkonniti ka kontrolltehingu rakenduspraktika.
Eelistatud lahendus on sätestada kontrolltehing KorS-i 3. peatükis erimeetmena, piiritledes, kas
kontrolltehingut võib läbi viia üksnes ametnik, kes seejuures võib või ei või oma ametit varjata,
kas seda võib teha ka fiktiivse identiteediga või vabatahtliku abil. Kontrolltehingu tegemise
vajaduse peaks otsustama korrakaitseorgani juht või tema volitatud isik.
Probleem 4
Joobeseisundi tuvastamine tervishoiuteenuse osutaja juures on ajamahukas, kuna selles peavad
osalema vähemalt kaks politseiametnikku ja arst. Seejuures terviseseisundi kirjelduse saab anda
üksnes arst.
Kavas on laiendada terviseseisundi kirjeldamise õigust omavate tervishoiutöötajate ringi,
kaasates sellesse õendustöötajad, ämmaemandad ja teised tervishoiualase väljaõppega töötajad.
Loobutakse terviseseisundi kirjeldamisest nt juhtudel, kus indikaatorvahendi tulemus on
positiivne, isik tunnistab narkootilise aine tarvitamist ning nõustub menetluse alustamisega.
Olukorras, kus isik sellega nõustub või isiku toimetamine tervishoiuteenuse osutaja juurde ei
ole võimalik, piisab politsei poolt joobeseisundi hindamisest ning loobutakse terviseseisundi
kirjeldamisest tervishoiuteenuse osutaja poolt.
4
Probleem 5
KorS § 34 võimaldab ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks
kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks pilti edastavat või salvestavat
jälgimisseadmestikku. Kaamerate laiemaks kasutuselevõtuks on kavas täpsemalt sätestada
KorS 3. peatüki 3. jaos erimeetmena nii heli kui pilti salvestava seadmestiku kasutamine.
Reguleerida tuleb tingimused, millisel juhul tohib pilti ja heli salvestavat seadet kasutada,
kuidas toimub isikute teavitamine, millisel eesmärgil ja milliste ülesannete täitmiseks tohib
saadud salvestisi kasutada ning kui kaua salvestisi säilitatakse.
Probleem 6
KorS § 34 näeb ette võimaluse kasutada ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või
korrarikkumise kõrvaldamiseks avalikus kohas statsionaarseid kaameraid, kuid puudub
regulatsioon mehitamata õhusõidukite kaamerate kasutamiseks.
Kavas on sätestada KorSi 3. peatükkis 3. jaos riikliku järelevalve erimeetmena isikuandmete
töötlemine mehitamata õhusõidukile paigaldatud jälgimisseadmestiku kasutamisega. Kuna
selline andmetöötlus võib isikute privaatsust riivata intensiivsemalt kui statsionaarsete
kaamerate kasutamine, peab see olema rangemalt reguleeritud. Reguleerida tuleb ka see, kuidas
isikuid mehitamata õhusõidukite kasutamisest teavitatakse.
Probleem 7
KorS § 30 sätestab erimeetmena küsitlemise ja dokumentide nõudmise, kuid praktikas on
probleeme sätte tõlgendamise ja muu kui dokumentaalse teabe väljaküsimisega. Tehnoloogia
ja ühiskonna arengust tingituna esineb teavet aina enam muus kui dokumentaalses vormis.
Selleks, et riiklikku järelevalvet tõhusalt läbi viia, sätestatakse KorS § 30 lõikes 3 sõnaselgelt
võimalus nõuda kõiki asjakohaseid andmeid, olenemata sellest, millises vormis need on.
Probleem 8
Elektrišokirelva võib kasutada üksnes kõrgendatud ohu tõrjumiseks, oluline oht on praegu
välistatud. PPA andmetele ja kasutuskogemusele tuginedes on tänaseks teada, et elektrišokirelv
pole sama ohtlik kui tulirelv.
Kavas on KorSi täiendada nii, et elektrišokirelva võib isiku vastu kasutada ka juhul, kui esineb
vahetu oht isiku tervisele. Kaalumisel on võimalus jätta välja nõue, et elektrišokirelva võib
kasutada alles siis, kui ohu tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga, välja arvatud tulirelvaga ei
ole võimalik. Selline lahendus toetaks seda, et elektrišokirelva kui isikut vähem kahjustavat
vahendit saaks kasutada madalama astme relvade ja tulirelva vahepeal, mis võimaldaks
ennetada olukordade eskaleerumist selleni, et tekiks alus tulirelva kasutamiseks. Kaalumisel on
ka KorS § 81 ülesehituse muutmine, nii et lõikes 1 nähakse ette üldine alus elektrišokirelva
kasutamiseks ning lõikes 2 täiendav alus isiku kinnipidamiseks.
KorS ei sätesta, millist laskemoona teenistusrelvas kasutada tohib, ega erista tavamoona ja
vähem kahjustavat moona. Vähem kahjustav moon on kummi-, plast-, vaha- ja muu
mittesurmava mõjuga kuulid, millel on isikut tabades madal tõsiste kehavigastuste või surma
põhjustamise tõenäosus. Olukordades, mis eluohtlikuks ründeks ei kvalifitseeru, ei ole
ametnikel üldjuhul võimalik vähem kahjustavat moona kasutada, kuid see oleks vajalik ja
õigustatud nt rahvahulga ründe puhul, massiohje sündmuse korral teisi isikuid ohustava isiku
selekteerimiseks ja peatamiseks või olukorras, kus korrarikkuja jääb elektrišokirelva
laskeulatusest välja, aga tulirelva kasutamiseks alust ei ole. Kavas on tulirelvas kasutatav vähem
5
kahjustav laskemoon lisada erivahendite loetellu ning lubada selle kasutamine nii ohu
tõrjumiseks kui sellist ohtu tekitava korrarikkumise lõpetamiseks.
Kehtiva KorSi järgi tohib veekahurit kasutada alles siis, kui tegemist on kõrgendatud ohuga ehk
ohutase on nii kõrge, et sellele reageerimiseks on õigus kasutada tulirelva surmava
laskemoonaga. See ei ole otstarbekaks, sest veekahuriga reageerimine on olemuselt vähem
riivav meede. Kavas on muuta KorS § 791 lõiget 1 selliselt, et veekahurit saaks kasutada ka
olulise ohu tõrjumiseks.
MÕS-ide tehnoloogia areng ja nende laialdane kättesaadavus on tekitanud vajaduse kasutada
riikliku järelevalve läbiviimisel nn droonitõrje vahendeid. Selleks, et korrakaitseorganil oleks
avalikku korda ähvardava ohu korral tõhus võimalus sundida drooni maanduma, on kavas
täiendada KorS § 781 sätestatud loetelu mehitamata õhusõidukite maanduma sundimise
vahenditega. Kaalumisel on KorS § 781 sätestatud erivahendite loetelu avamine selliselt, et
ohutõrjes oleks võimalik kasutada loetelus nimetamata, kuid vähem kahjustavat vahendit.
Probleem 9
PPA-l on üldkorrakaitseorganina kohustus alati reageerida olukorras, kus esineb vahetu oht
isiku elule või kehalisele puutumatusele. Samas teistel korrakaitseorganitel, kellel on vahetu
sunni õigus ja ka teenistusrelvade kasutamise õigus (nt Keskkonnaamet ning Maksu- ja
Tolliamet), puudub sellises olukorras seadusest tulenev kohustus sekkuda. Sellise
korrakaitseorgani ametnik võib olukorrale reageerida igaüheõiguse raames. Seejuures võib
ametniku tegevus karistusõiguse järgi olla õiguspärane, kuid põhimõtteliselt on võimalik, et ta
saab selle eest distsiplinaarkorras karistada. Kavas on täiendada KorS §-i 6 selliselt, et lisaks
politseile oleks ka teistel riigiasutustel kohustus ohtu tõrjuda, kui tegemist on vahetu ohuga
isiku elule või kehalisele puutumatusele ning ametnik on võimeline seda tõrjuma talle volitatud
vahetu sunni kasutamisega, seda eeldusel, et ametnikele on tagatud vajalik vahetu sunni
väljaõppe ja antud tulirelva kasutamise õigus.
Probleem 10
Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise regulatsioon on killustatud paljude seaduste vahel. KorS §
161 lõige 1 punkti 1 järgi on Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine seotud konkreetsete
kuriteokoosseisudega. Kavas on koondada kogu kaasamise regulatsioon KorS 6. peatükki.
Kehtestada loetelu ülesannetest, mille täitmiseks Kaitseväge ja Kaitseliitu saab korrakaitsesse
kaasata. Üle tuleb vaadata ohukoosseisud, mille puhul on lubatud Kaitseväge ja Kaitseliitu
kaasata. Täpsustatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamise
ning kaasamise lõpetamise kord.
Muud isikut kui avaliku korra eest vastutavat isikut on kehtiva KorS § 16 lõike 1 alusel lubatud
korrakaitsesse kaasata nii kaua, kui see on ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks
vältimatult vajalik. Kavas on kehtestada täpsemad tingimused, mille korral isikut korrakaitses
osalema kohustatakse, ning vastutuse jaotus. Kehtestatakse üldised piirid, millal ja mis viisil
võib korrakaitseorgan vabatahtlikke oma tegevuses kasutada. Reguleeritakse nii korrakaitses
osalema kohustatud kui ka vabatahtlikult korrakaitseorgani tegevuses osaleva isiku hüvitised ja
sotsiaalsed tagatised.
Probleem 11
Avalike ürituste regulatsioon on lakooniline, jättes kohalikele omavalitsustele avalike ürituste
suhtes nõuete seadmisel väga laia kaalutlusruumi. Selle tõttu on avalike ürituste korraldamine
erinevates kohalikes omavalitsustes väga erinev. Praktikas on kerkinud probleeme avalikest
üritustest õigeaegse teavitamise ja kooskõlastamise protsessiga. Selleks, et tagada üle riigi
6
avalike ürituste korraldajate ühetaoline kohtlemine, on kavas kehtestada detailsem regulatsioon,
millal, kes ja kus võib avalikke üritusi korraldada ning millal võib või peab kohalik omavalitsus
keelduma avaliku ürituse lubamisest. Täpsustatakse, millal peab kohalik omavalitsus teistele
haldusorganitele avaliku ürituse toimumisest teada andma ning millal peab neilt avalikule
üritusele siduvat kooskõlastust küsima. Sätestatakse avaliku ürituse korraldamise taotlemise,
sellest teiste haldusorganite teavitamise ja kooskõlastuste andmise tähtajad, ürituse korraldaja
kohustused ja vastutus ning riiklik järelevalve nõuete täitmise üle.
Probleem 12
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel saavad osaleda vähemalt 16-aastased Eesti ja
Euroopa Liidu kodanikud. Ühiskonnas toimub debatt selle üle, et võimaldada vähemalt 16-
aastastel noortel osaleda ka Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Alaealistel on küll
õigus osaleda avalikel koosolekutel, kuid seadus ei anna neile õigust koosolekuid korraldada.
Muuta KorS § 64 lõike 1 punkti 1, sidudes avalike koosolekute korraldamise õiguse kas
kohalike omavalitsuste volikogude valimiste valimiseaga (alates 16. eluaastast) või KorS § 15
lõike 2 (avaliku korra eest iseseisvalt vastutav isik) ja/või KarS § 33 (süüvõimelisus) järgi 14.
eluaastaga.
Probleem 13
KorS § 71 lõige 1 punkti 1 kohaselt võib isiku koosolekult eemaldada mh siis, kui isikust lähtub
vahetu kõrgendatud oht. Seega on isiku koosolekult eemaldamise lävendiks sisuliselt temast
lähtuv oht elule või raske tervisekahjustuse tekitamiseks. Samas lasub koosoleku korraldajal
kohustus reageerida ka siis, kui isikust tuleneb vahetu oht kergemate ja vähempüsivate
tervisekahjustuste tekkimiseks. Riik selles olukorras kehtiva õiguse järgi sekkuda ei saa. Kavas
on alandada KorS § 71 lõige 1 punkti 1 ohutase kõrgendatud ohult olulise ohu astmele.
Probleem 14
KorS § 62 sätestab koosoleku keelamise alused ning KorS § 72 loetleb juhud, mil prefektil on
õigus koosoleku pidamine keelata. KorS § 72 loetelu ei hõlma § 62 mõttes keelatud
koosolekuid. Kui esinevad KorS § 62 sätestatud alused, siis tuleb koosoleku keelamist
põhjendada kõrgendatud vahetu ohu kaudu. Kui kõrgendatud vahetut ohtu ei ole, siis ei saa
politsei sellise sisuga koosoleku korraldamist eelnevalt keelata, vaid saab üksnes juba toimuva
koosoleku lõpetada ja laiali saata. See on aga politsei ressursi ebamõistlik kasutus. Kavas on
täiendada KorS § 72 selliselt, et prefekt saab keelata ka sellise avaliku koosoleku korraldamise,
mille puhul on eelinfo põhjal alust arvata, et tegemist on KorS § 62 mõttes keelatud
koosolekuga. Kavas on täiendada KorS § 63 ja lisada koosolekute pidamiseks keelatud kohtade
loetellu riigikaitseobjektide lähiümbrus, et keelatud oleks koosolekute pidamine
riigikaitseobjektile lähemal kui 50 meetrit.
Kaalutakse KorS § 62 täiendamist selliselt, et keelatud on avalikud koosolekud, mille pidamise
eesmärk on ilmselgelt ajendatud mõne agressorriigi tähtpäevadest, või koosolekud, mille
läbiviimisel on kavas eksponeerida avalikult agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase
kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboleid.
Probleem 15
Kehtiv õigus võimaldab õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitada üksnes väga piiratud juhtudel.
Kaalumisel on võimalus luua eriregulatsioon isikutele riikliku järelevalve meetmete
kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, et korrakaitseorgani õiguspärase tegevuse käigus
tekitatud kahju kuuluks õiglases ulatuses hüvitamisele.
7
Probleem 16
Korrakaitseorganitel tekivad isikute tahtliku avaliku korda rikkuva käitumise tõttu kulutused,
mille hüvitamise kohustust nendel isikutel seejuures alati ei ole. Kehtiv KorS võimaldab sisse
nõuda asendustäitmise kulud, samuti vallasasja ja valduse läbivaatamisel tekkinud teatud kulud,
kui need kulud on tekkinud selle isiku teadliku tegevuse tulemusel.
Kaalumisel on võimalus luua selge reeglistik, millistes olukordades ja millises ulatuses on
korrakaitseorganil võimalik isikult kahju hüvitamist nõuda. Seejuures peab korrakaitseorganil
säilima kaalutlusõigus nõude esitamiseks. Samuti tuleb luua hüvitise sissenõudmise täpsem
kord, sh nõuete esitamise tähtajad, nõue mitme isiku poolt ühiselt tekitatud kulude eest, nõude
esitamise ja sissenõudmise kord. Kaalumisel on välja töötada konkreetsed tasumäärad, et
lihtsustada kaalutlusõiguse kasutamist.
Probleem 17
KorS § 54 sätestab avaliku koha mõiste, kuid küberruum kehtiva tõlgenduse kohaselt avaliku
koha alla ei kuulu. Seetõttu KorS §-s 55 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõuded
küberruumi ei laiene ning korrakaitseorgan ei saa seal toimuvasse sekkuda. Tehnoloogia ja
ühiskonna arengu tulemusel toimub küberruumis aina suurem osa inimeste igapäevaelust.
Kahjuks on sellega seonduvalt ka elektroonilises keskkonnas järjest tavapärasem isikute
solvamine, hirmutamine ja ähvardamine, aga mh ka inimeste korrarikkumiste toime panemisele
õhutamine. Kuivõrd selline internetis tegutsemine ei ole reguleeritud, puuduvad politseil
tõhusad meetmed sellise käitumisega tegelemiseks.
Kaalumisel on täiendada KorS § 54 selliselt, et avaliku koha mõiste hõlmaks ka küberruumi.
Tuleb hinnata, kas kehtivas õiguses on lünk, mis ei võimalda isikute õigusi küberruumis
piisavalt kaitsta, ning kas on põhjendatud ka sellele valdkonnale avalikus kohas käitumise
üldnõuete laiendamine. Sarnaselt füüsilise ruumiga peaks avaliku küberruumi mõiste hõlmama
vaid seda osa, kuhu on ligipääs määratlemata isikute ringil.
8
Probleem 1. Viibimiskeeld
1.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS-i §-s 44 on reguleeritud viibimiskeelu kohaldamine. Selle järgi võib politsei või seaduses
sätestatud juhul muu korrakaitseorgan ajutiselt keelata isiku viibimise teatud isiku läheduses
või teatud kohas, kohustada teda selle isiku lähedusest või sellest kohast lahkuma või isikule
või kohale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma. Viibimiskeelu kehtestamiseks on KorS §
44 lõikes 1 kuus alust: 1) isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral isiku enda või teise
isiku elu ja tervise kaitseks; 2) ülekaaluka avaliku huvi kaitseks; 3) kõrgendatud ohu
väljaselgitamiseks või tõrjumiseks; 4) kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks;
5) süüteomenetluse läbiviimise tagamiseks ja 6) riikliku järelevalve meetme kohaldamise
tagamiseks.
Viibimiskeelu rakendamine on ajutise iseloomuga meede. Keeld tuleb viivitamatult lõpetada
selle kehtestamise aluse äralangemisel. Viibimiskeelu kehtestamise üle otsustamisel
arvestatakse varasemaid väljakutseid, laste ja teiste pereliikmete huve, korrarikkuja või ohu
tekitaja isikut ja tema suhtumist toimepandusse, kannatanu suhtumist korrarikkuja või ohu
tekitaja isikusse ja tema käitumisse ja muid konkreetse lähisuhtevägivalla2 juhtumi faktilisi
asjaolusid, mis võivad mõjutada juhtumi edasist kulgu. KorS § 44 lõike 3 teine lause ütleb, et
võimaluse korral tuleb säilitada isiku juurdepääs tema elu- või tööruumile. Seega lisaks aluse
olemasolule tuleb keelu kohaldamisel alati hinnata ka seda, kas inimesel on võimalik kuhugi
mujale minna.
17. novembril 2022. aastal avaldatud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja
perevägivallaga võitlemise ekspertrühma raportis3 (GREVIO raport) on Eestile ette heidetud,
et kehtiv õigus ei ole kooskõlas Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla
ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga4 (Istanbuli konventsioon), kuna ei taga ohvrile
piisavat kaitset. Regulatsiooni probleemiks on see, et tavaline korrakaitseametnik võib KorS §
44 lõike 5 alusel viibimiskeeldu kohaldada üksnes kuni 12 tunniks, mis ei ole piisav, et tagada
igakülgselt vägivallaohvrite kaitset. Pikemat viibimiskeeldu võib praegu kohaldada ainult
prefekt või muu korrakaitseorgani juht. GREVIO raporti koostajad rõhutavad, et 12-tunnine
viibimiskeeld on liiga lühike, et võimaldada ohvril leida piisavat abi, sh et saada kohtult
vägivallatseja suhtes lähenemiskeeldu. GREVIO raport soovitab tungivalt viibimiskeelu
perioodi pikendamist, keeldudest kinnipidamise seiramist ning sanktsioonide rakendamist
keeldude eiramisel.
Aastatel 2022-2023 kehtestati viibimiskeeldu keskmiselt 450 korral, sh enamikel juhtudel
suuliselt (95%), aga üksikutel juhtudel ka kirjalikult (5%). Viibimiskeeldu kohaldatakse KorS
alusel ja enamasti juhtudel, kui ei alustata kriminaalmenetlust (84%). Need on peamiselt juhud,
2 Lähisuhtevägivald on üldistatult igasugune vägivald, mis toimub inimeste vahel, kes on praegu või on kunagi
olnud lähedases suhtes (sugulus, paarisuhe). Lähisuhtevägivalda jagatakse teguviisi alusel füüsiliseks, vaimseks,
seksuaalseks, majanduslikuks ja kübervägivallaks; suhtedünaamika alusel situatsiooniliseks (ekpressiivseks) ja
kontrollivaks (instrumentaalseks) vägivallaks. https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/perevagivald/vagivalla-liigid-
paarisuhtes 3 GREVIO’s (Baseline) Evaluation Report on legislative and other measures giving effect to the provisions of the
Council of Europe Convention on Preventing and Combating Violence against Women and Domestic Violence
(Istanbul Convention): ESTONIA. (17.11.2022). https://rm.coe.int/grevio-inf-2022-32-eng-final-report-on-
estonia-
publication/1680a8fcc2?fbclid=IwAR2ndBULCwEjrBYy3X9Ob3iADoYSZVZdXHZoVTLG8pJAhbcQNWAC
xfE3-fc 4 RT II, 26.09.2017, 2
9
kus kuriteo koosseisu ei ole võimlik kohapeal tuvastada ning Politsei- ja Piirivalveamet
(edaspidi PPA) vajab aega tõendite kogumiseks. Samuti on see aeg, kus kannatanu (sh
vägivalda pealt näinud kannatajad, kelleks enamasti on lapsed5) saab alustada vajaliku abi
saamisega ehk nõustajatega esmaste kontaktide loomisega. Kuivõrd sageli toimuvad
lähisuhtevägivalla juhtumid töövälisel ajal ja on seotud alkoholi tarvitamisega (eriti
nädalavahetuseti ja öösel), siis praktikas piirdutakse pigem korrakaitseametniku, mitte prefekti
määratud kuni 12tunnise viibimiskeeluga. Kehtiv õigus ei anna võimalust korrakaitseametnikul
KorS-i § 44 alusel kohaldatud viibimiskeeldu pikendada, vaid seda saab teha temast kõrgem
ametnik. Asjaolu, et pikema viibimiskeelu kohaldamise õigus on üksnes prefektil või muu
korrakaitseorgani juhil, ei ole põhjendatud, sest nad ei ole 24/7 kättesaadavad.
Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul peaks korrakaitseametnikul kui sündmusega vahetult
kokkupuutuval ja seda lahendaval isikul olema võimalik kehtestada vajaliku pikkusega
viibimiskeeld või vähemalt aja möödudes vajadusel seda pikendada.
Näiteks Lätis on politseil võimalik eemaldada vägivallatseja kodust kuni kaheksaks päevaks,
paralleelselt on võimalus pöörduda samal ajal kohtusse lähenemiskeelu saamiseks. Kui
vägivallatseja ei soovi minna varjupaika, peab ta ise selleks ajaks leidma sobiva majutuse.
Islandil on välja töötatud erineva raskusastmega meetmed: esialgu hoiatus, seejärel ajutine
lähenemiskeeld ning politsei võib isiku kodust eemaldada kuni neljaks nädalaks (seda just
kooselavate ja ühist eluruumi jagavate isikute korral). Selline lähenemisviis annab selge sõnumi
ka vägivallatsejale, et ta peab võtma vastutuse oma tegude eest. Saksamaal on kasutusel
10-päevane viibimiskeeld, mille saab politseipatrull politseiseaduse alusel toimepanijale
kehtestada. Saksamaa Rheinland-Pfalz liidumaa politseiseaduses6 (POG) on viibimiskeeld ka
tõlgendatud üldisena, kuid POG § 13 lõige 4 viitab konkreetselt lähisuhtevägivallale ja vahetule
ohule.
Lisaks on praktikas tõusetunud probleem, et KorS-i § 44 lõike 1 punktide 1 ja 3 lävend
viibimiskeelu kohaldamiseks on liiga kõrge. Sätte kohaselt võib viibimiskeeldu kohaldada isiku
elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral (punkt 1) või kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks
või tõrjumiseks (punkt 3). KorS § 5 lõige 4 sätestab, et kõrgendatud oht on oht isiku elule,
kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure
keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku7 (KarS) 15. peatükis sätestatud I astme
kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Kehalise puutumatuse riive KorS
tähenduses on seksuaalse enesemääramise õiguse raske rikkumine või raske tervisekahjustuse
tekitamine. Raskeks tervisekahjustuseks on KarS § 118 kohaselt tervisekahjustus, millega on
põhjustatud 1) oht elule; 2) tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb
osaline või puuduv töövõime; 3) raske psüühikahäire; 4) raseduse katkemine; 5) nägu oluliselt
moonutav ravimatu vigastus; 6) elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine või 7) surm.
Nimetatud tunnuseid täpsustab Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr 266
„Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“8 3. peatükk. Vahetu oht on KorS § 5 lõike
5 kohaselt olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab.
Korrarikkumine on KorS § 5 lõike 1 mõttes aga avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või
isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine.
Seega saab viibimiskeeldu lähisuhtevägivalla puhul kohaldada, kui on selge, et isiku tervise
kahjustamine juba leiab aset, või on suur tõenäosus, et see kohe algab, või kui ei ole välistatud,
5 Justiitsministeerium. Kuritegevus Eestis 2023, https://www.just.ee/kuritegevus2023/perevagivald-ja-ahistamine/ 6 Polizei- und Ordnungsbehördengesetz in der Fassung vom 10. November 1993 (GVBl. 1993, 595).
https://www.landesrecht.rlp.de/bsrp/document/jlr-PolGRPrahmen 7 RT I, 22.03.2024, 2 8 RT I, 29.12.2014, 12
10
et isiku elu või kehaline puutumatus on ohus. Samas olukorras, kus isiku tervis on ohus (või see
pole välistatud), aga oht pole vahetu ning pole põhjust arvata, et ohu realiseerumise tagajärjeks
oleks isiku surm või raske tervisekahjustuse tekkimine, ei saa viibimiskeeldu kehtestada.
Selleks, et viibimiskeelu meede oleks lähisuhtevägivalla vältimiseks tõhus ning annaks ohvrile
reaalse võimaluse abi otsida, peaks seda saama kohaldada enam kui 12 tundi ka olukordades,
kus esineb oht ohvri tervisele. Vägivalla liike on erinevaid ning neist kõige kergemini on
tuvastatav just füüsiline vägivald. Teiste vägivalla liikide tuvastamiseks on korrakaitseorganil
vaja aega ning ohver vajab samuti aega ja tuge, et läbi mõtestada oma turvalisuse plaan, et
ennetada edasisi võimalikke ohte. Viibimiskeelu kehtestamine peab tagama ohvri turvalisuse
ka eelnimetatud tegevuste ajal.
Muudatuse üheks eesmärgiks on lähisuhtevägivallas kannatanut, sealhulgas lapsi, aidata
vägivallaringist väljuda ning tagada kannatanule parim kaitse ja turvatunne. KorS-i § 44
muutmisel on eesmärgiks toetada politseinike tööd ning lihtsustada viibimiskeelu kehtestamise,
aga ka selle pikendamise protsessi. Kuna suur osa perevägivalla juhtumitest leiab aset
nädalavahetustel, siis on viibimiskeelu pikendamise tulemusena võimalik tagada ohvrile parem
sotsiaalteenuste kättesaadavus (sh psühholoogiline ja sotsiaalne nõustamine), sest enamik
nendest teenustest on kättesaadavad tööpäevadel. Nädalavahetusel on kättesaadavad väga
vähesed selliste juhtumite puhul tähtsust omavad teenused.
1.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
1.2.1. Senise regulatsiooni parem rakendamine
Kaalutud on probleemi lahendamist senise regulatsiooni parema rakendamisega. Viibimiskeelu
kohaldamine ja sellest kinnipidamise kontrollimine on aga ressursimahukas ülesanne, kuivõrd
vajab vastava väljaõppega ametnike ja see hõlmab olulises mahus nende tööaega. Ametnikud
peaksid olema operatiivselt pidevalt valmis viibimiskeeldu kohaldama, kui sündmuse asjaolud
muutuvad selliselt, et esineb õiguslik alus viibimiskeelu kohaldamiseks. Kuigi üldjoontes on
PPA võimeline kiiresti reageerima, siis tulenevalt sellest, et PPA-s on hetkel vähem ametnike
kui kunagi varem, on paratamatult tegemist piiratud ressursiga, mis teatud juhtudel võib
suurema prioriteediga sündmuste lahendamisega liiga hõivatud olla, et viibimiskeelu kontekstis
piisavalt kiirelt reageerida.
Hetkel ei ole muul korrakaitseametnikul peale prefekti või korrakaitseorgani juhi võimalik
kehtestada piisava pikkusega viibimiskeeldu ja seda probleemi ei saa lahendada ka prefekti
tööaega muutes, kuna paratamatult ei saa ka prefekt olla 24/7 kättesaadav selliste lubade
andmiseks.
1.2.2. Täiendkoolitused ja Sisekaitseakadeemia õppekavade täiendamine
lähisuhtevägivalla teemal
Tänane politsei väljaõpe vajab kindlasti ajakohastamist, seda on näidanud ka Siseministeeriumi
tellitud hiljutine uuring politsei hoiakutest lähisuhtevägivalla juhtumite korral9. Võimalik on
eraldada PPA-le ja Sisekaitseakadeemiale rahalised vahendid selleks, et luua täiendkoolitused
juba töötavatele politseiametnikele, aga ka rahalised vahendid õppekava täiendamiseks
kadettidele, et lähisuhtevägivalla juhtumitega tegelevad ametnikud suudaksid tõhusamalt
lähisuhtevägivalla juhtumeid tuvastada ja vajadusel ohvri kaitseks viibimiskeelde kohaldada.
Seda on Siseministeerium ka kavandanud, kuid see aitab probleemi lahendamisel ainult
osaliselt kaasa, kuna ei lahenda kehtivast regulatsioonist tulenevaid takistusi meetme
9 Siseministeerium (2023); Lähisuhtevägivallaga seotud teadmised ja hoiakud päästekorraldajate ja politseinike
seas. https://www.antropoloogia.ee/wp-content/uploads/2023/10/LOPPRAPORT-LSV-RAK-1.pdf
11
kohaldamisel. Ka on tegemist aeganõudva protsessiga, mistõttu ei aita see kiirelt probleemi
lahendamisele kaasa.
1.2.3. Ööpäevaringselt kättesaadavad kontaktnõustamised
Viibimiskeelu rakendamise puhul on oluline, et lisaks vägivallatseja eemaldamisele oleks
ohvrile, aga ka vägivalla toimepanijale igal ajal olemas ja kättesaadav sotsiaalne ja
psühholoogiline kontaktnõustamine. Et seda võimaldada, on vaja tööle võtta selle valdkonna
spetsialiste, mis eeldab täiendavaid rahalisi vahendeid, mida hetkel selleks ette nähtud ei ole.
Lisaks ei lahenda ka see meede probleemi tervikuna.
1.2.4. Vägivalla toimepanijatele kinnipidamisasutuse välised sotsiaalmajutuse võimalused
Justiitsministeeriumi 2022. aasta statistika10 näitab, et perevägivalla toimepanijatest 86% olid
mehed. Praktikas on kujunenud probleemiks, et vägivalla toimepanija suhtes tema kodus
viibimiskeelu kohaldamisel ei ole sel isikul mõnikord kuskile minna, mistõttu paigutatakse ta
arestimajja. Selline isiku õiguste riive on aga eriti intensiivne, mistõttu proportsionaalsuse
põhimõttest tulenevalt on sellistes olukordades viibimiskeelu pikaajaline kohaldamine
problemaatiline. Seetõttu tuleks hinnata öömajade ja sotsiaalmajutuse võimekust ning nendesse
paigutamise süsteemi riigiüleselt. See on aga aja- ja ressursimahukas ülesanne ning võib
eeldada, et lähiaastatel ei leita võimalust sotsiaalmajutuse suurendamiseks kõnesolevatele
isikutele.
1.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Kavas on muuta KorS § 44 regulatsiooni selliselt, et ka korrakaitseametnikul endal ilma prefekti
või korrakaitseorgani juhi loata oleks võimalik kohaldada viibimiskeeldu üle 12 tunni või
vajadusel pikendada lühemaks perioodiks seatud viibimiskeeldu. Kuigi probleemina on välja
toodud lähisuhtevägivallaga seonduv, siis viibimiskeelu kohaldamise pikendamine oleks
asjakohane ka teistele korrakaitseorganitele. Näiteks Päästeamet (edaspidi PäA) saaks
pikendada keeldu ohtliku hoonesse sisenemisel. Seejuures palume ministeeriumidel VTK
tagasiside raames anda infot ka enda valitsemisala korrakaitseorganite kohta, kes kohaldavad
viibimiskeeldu, kui tihti nad viibimiskeeldu rakendavad ning kas nad vajavad kohaldamise aja
pikendamist.
Kuigi eelnev lahendus on eelistatud, siis alternatiivse võimalusena on võimalik ka KorS §-s 44
sätestatud 12-tunnise piiraja muutmine näiteks 72 tunnile, mis võimaldaks ohvril paremini
toime tulla olukorras, kus korrarikkumine leiab aset öisel ajal või nädalavahetusel. Näiteks kui
nõustamine kohalikus omavalitsuses on avatud ainult tööpäevadel, siis olukorras, kus juhtum
leiab aset reedel, on ohvril võimalik veel viibimiskeelu kehtivuse ajal saada esmaspäeval
esmane kontakt sotsiaalnõustamisele oma kohalikus omavalitsuses, mis lõpuks peab aitama
kogu teenuste korraldusega. Ka võimaldaks sellise pikkusega viibimiskeeld saada kohtult
ajutise lähenemiskeelu. Samas oleks sel juhul siiski piiratud see, kui pikalt pädeva
korrakaitseorgani korrakaitseametnik ilma prefekti või korrakaitseorgani juhi loata
viibimiskeeldu kohaldada saab. Alati võimalikult pikaajalise viibimiskeelu kehtestamine ei saa
aga siinkohal muutuda iseenesestmõistetavaks korrakaitseorgani valikuks, vaid selle
kohaldamisele peab eelnema kaalumine meetme adressaadiks oleva isiku ja teiste, olukorrast
mõjutatud isikute põhiõiguste vahel.
Samuti kavandatakse KorS § 44 kohaldamise tingimuste muutmist selliselt, et viibimiskeeldu
oleks võimalik kohaldada enamatel juhtudel. Viibimiskeelu kohaldamise aluse laiendamisel
10 Justiitsministeerium (2022), Kuritegevuse statistika,
https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2022/perevagivald-ja-ahistamine/
12
tuleb samas arvestada, et see on universaalne, mitte lähisuhtevägivallaspetsiifiline ja peab
olema sobilik igasuguste ohuallikate puhul. Kui kehtiva KorS-i järgi tohib viibimiskeelu
kehtestada isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral või kõrgendatud ohu
väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, siis muudatusega soovitakse sätestada võimalus
viibimiskeelu kohaldamiseks ka olulise ohu väljaselgitamiseks. KorS § 5 lõige 3 sätestab, et
oluline oht on oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või KorS §
5 lõikes 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht. Seega oleks muudatuse tulemusel võimalik
viibimiskeeldu kohaldada ka isiku tervist, sh vaimset tervist, ähvardava ohu väljaselgitamiseks
ehk juba olukorras, kus ametnikule teadaoleva teabe põhjal ei ole välistatud, et viibimiskeelu
adressaat võib ohvri elu või tervist kahjustada.
1.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Eesti Vabariigi põhiseaduse11 (PS) § 34 annab igaühele, kes viibib seaduslikult Eestis, õiguse
vabalt liikuda. Nimetatud õigust võib piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras teiste
inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral,
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige
järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalmenetluse tagamiseks. Seega on viibimiskeelu
kehtestamisel põhiline õiguslik riive liikumisvabaduse piiramises. Lisaks võib viibimiskeelu
kehtestamisel olla riivatud ka isikupuutumatus (PS § 20), kui viibimiskeelu tagamiseks
rakendatakse isiku suhtes sundi; perekonna- ja eraelu puutumatus (PS § 26); omandipuutumatus
(PS § 32), kui viibimiskeeluga kaasneb omandi kasutamise piiramine; kodu puutumatus (PS §
33); kogunemisvabadus ja sellega seonduvalt ka sõnavabadus (PS § 47) ning
eneseteostusvabadus (PS § 19), kui isikul ei võimaldata viibimiskeelu kohas koosolekut pidada.
Õigus vabalt liikuda ja elukohta valida on tagatud ka mitmete rahvusvaheliste
inimõigusaktidega. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis12 (EIÕK) on see õigus
sätestatud 4. lisaprotokolli artiklis 2, mille lõige 1 käsitleb õigust vabalt liikuda ja elukohta
valida. Samasugune õigus sisaldub ka ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise
pakti13 (ICCPR) artikli 12 punktis 1 ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni14 artikli 13
punktis 1. Euroopa Liidu põhiõiguste harta15 (ELPH) artikli 45 lõike 1 kohaselt on Euroopa
Liidu kodanikul õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.
1.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
1.5.1. Sotsiaalne mõju
Sihtrühm I: isikud, kelle suhtes viibimiskeeldu kohaldatakse
Viibimiskeeldu kohaldati 2022 aastal kokku 392 korral ning 2023 aastal 508 korral. Aastatel
2019–2021 kohaldati 5% vägivallatsejate ehk 41 isiku suhtes viibimiskeeldu korduvalt16. Kuna
muudatuse tulemusel saab tulevikus enamatel juhtudel viibimiskeeldu kohaldada, siis võib
sihtrühm I jääda umbes 1000 isiku ringi. Sihtrühmale I kaasneb oluline negatiivne mõju,
kuivõrd nende õiguste riive muutub intensiivsemaks (viibimiskeeldu saab kohaldada pikemalt
ja madalamal ohutasemel). Lisaks võib negatiivse mõjuna käsitleda võimalust, et viibimiskeelu
kohaldajate kaalutlusõiguse suurenemisest tingituna esineb kokkuvõttes rohkem ka
11 RT I, 15.05.2015, 2 12 RT II 2010, 14, 54 13 RT II 1993, 10, 11 14 ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. 15 Euroopa Liidu põhiõiguste harta, 2012/C 326/02. 16 PPA statistika (2023).
13
kaalutlusvigu. Samas on kahtlemata tegemist harvaesineva mõjuga, mis seetõttu sihtrühmale
tervikuna olulist mõju ei oma. Kuivõrd viibimiskeelu kohaldamise puhul tuleb sihtrühmal leida
peatumiseks muu koht, siis viibimiskeelu kestuse pikenemisel ja nende sagedasemal
kohaldamisel võivad suureneda sihtrühma kohanemisraskused. Seejuures on sihtrühmal I
võimalik oma käitumist muutes muudatusega kaasnevat negatiivset mõju vältida.
Sihtrühm II: isikud, kes kannatavad lähisuhtevägivalla all
2023. aastal registreeriti 3186 perevägivallakuritegu, võrreldes 2022. aastaga 2% vähem.
Perevägivallakuritegudest moodustas suurima osa paarisuhtevägivald, kokku 66%.
Perevägivallaga seotud tapmiste ja mõrvade ning nende katsete arv 2023. aastal oli kuus.
Kõigist perevägivalla ohvritest olid naised 79% ning hinnanguliselt 34%
perevägivallakuritegudest olid lapsohvri või pealtnägijaga.17 Sihtrühma täpset suurust on
keeruline hinnata, kuna ühe registreeritud juhtumiga võib olla seotud mitmeid inimesi.
Kavandataval muudatusel on oluline positiivne mõju, kuna muudatuse tulemusel tagatakse
lähisuhtevägivalla all kannatanutele pikemaaegne kaitse ning rohkem aega, et otsustada, kuidas
edasi tegutseda, saada asjakohast abi ja taotleda lähenemiskeelu seadmist. Seda eriti silmas
pidades, et suur enamus perevägivalla juhtumitest leiab aset nädalavahetustel, kus on piiratud
ligipääs vajalikele sotsiaal- ja psühholoogiteenustele. Kohalikud omavalitsused tagavad oma
elanikele töönädala jooksul teatud ajal vastuvõtupäevad, mille raames on võimalik saada
kontaktsotsiaalnõustamist.
1.5.2. Mõju siseturvalisusele
Sihtrühm: kogu Eesti elanikkond
Sihtrühmale tervikuna on kavandataval muudatusel kaudne positiivne mõju. Samas oluline
positiivne otsene mõju on kavandataval muudatusel inimestele, kes vahetult
lähisuhtevägivallaga kokku puutuvad, kuna suurendab otseselt nende turvalisust. Üldisest
kuritegevuse statistkast moodustavad lähisuhtevägivalla kuriteod 12%18. Viibimiskeelu
kohaldamine aitab luua lootuse ja turvatunde ka vägivallast mõjutatud lähedaste seas, kes
teavad, et on olemas regulatsioonid, mis aitavad nende lähedasi kaitsta. Sihtrühmale tervikuna
ei saa mõju siiski suureks pidada.
1.5.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: korrakaitseorganid, kellele on viibimiskeelu kehtestamise õigus
Peamine sihtrühm on PPA. Siseministri 27.06.2014. a määruse nr 28 „Politsei- ja
Piirivalveameti teenistuskohtade koosseis“19 kohaselt on PPA teenistuskohtade piirarvuks
5570, mille hulgas 4283 politseiametniku ametikohta. Siiski on reaalselt täidetud ametikohti
sellest vähem. Riigikontrolli 2020. aasta andmete kohaselt töötas PPA-s täistööajale taandatult
3875 politseiametnikku20. Muudatused mõjutavad politseiametnike (täpsemalt
patrullpolitseinike (637), uurijate (250) ning piirkonnapolitseinike (250)) töökorraldust.
Sellised KorS-i muudatused vajavad uue praktika kujunemiseks aega ning sellega kaasnevate
võimaluste mõistmist rakendajate poolt. Osaliselt eeldab see ka seda, et ametnike teadlikkus
lähisuhtevägivalla teemas tõuseks ning seega võib rakendamise periood sõltuda vastava
17 Justiitsministeerium (2023), Kuritegevus Eestis 2023, https://www.just.ee/kuritegevus2023/vagivallakuriteod/ 18 Justiitsministeerium (2023), Kuritegevus Eestis 2023, https://www.just.ee/kuritegevus2023/perevagivald-ja-
ahistamine/ 19 RT I, 10.10.2017, 13 20 https://www.riigikontroll.ee/Portals/0/Upload/RVKS2020/RVKS_06.11.2020_TRYKKI_LOPP.pdf (lk 27)
14
väljaõppe loomisest ja läbimisest. Ühelt poolt suureneb ametnike kaalutlusõigus, kui pikka
viibimiskeeldu igal konkreetsel juhul rakendada (sh uurida vastavate suhete ajalugu jms) ja
teiselt poolt on pikem keeld ka suurem riive, millega kaasneb vastutus teha õige ja põhjendatud
otsus. On oluline, et politsei oskaks piisavalt hästi kaalutleda ja analüüsida, kui pikaks ajaks
konkreetsel juhul viibimiskeeld kehtestada.
Pikema viibimiskeelu kehtestamisega võib seoses viibimiskeelu pikema kohaldamise
põhjendamisega kasvada kaebuste ja päringute hulk, millele peab politsei vastama ehk teatud
määral võib suureneda PPA töökoormus. Arvestades aga PPA muude tööülesannete mahtu, ei
saa selle muudatuse negatiivset mõju oluliseks pidada. Täiendavate kaebuste esitamise tõttu
võib vähesel määral kasvada ka halduskohtute töökoormus, kuid ka nende puhul ei saa mõju
pidada sageli esinevaks ega oluliseks.
Sihtrühm II: kohalik omavalitsus
Eestis on kokku 79 kohalikku omavalitsust, kes kõik peavad viibimiskeelu rakendamisel
sõltumata keelu ajast ja korduvusest tagama nii ohvrile kui vägivallatsejale vajaliku abi,
sealhulgas sotsiaalse ja psühholoogilise kontaktnõustamise ning sobiliku sotsiaalmajutuse.
Teatud määral võib eeldada ka sellele sihtrühmale töökoormuse kasvu, kuna rohkem tuleb leida
viibimiskohti vägivallatsejatele ning spetsialiste, kes lähisuhtevägivallaga seotud isikutele
nõustamist pakuvad. Samuti võib mõnevõrra suureneda nõustamiste arv. Kuigi mõju
avaldumine võib sihtrühma sees varieeruda, ei ole alust arvata, et kokkuvõttes sihtrühmale
tervikuna oleks mõju avaldumise sagedus suur. Kuivõrd see kohtustus on kohalike
omavalitsustel ka praegu ning suurem koormus jaotuks tõenäoliselt kohalike omavalituste vahel
proportsionaalselt, siis võib eeldada, et mõju ei ole oluline ning suuri kohanemisraskusi
muudatusega ei kaasne.
Probleem 2. Asja sundkasutusse võtmine ja vajadusel
sundvõõrandamine
2.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS ei sätesta korrakaitseorganitele võimalust võtta ohu tõrjumiseks või korrarikkumise
kõrvaldamiseks vajalikku asja korrakaitseorgani kasutusse. KorS § 16 lõige 1 kohaselt võib
korrakaitseorgan kohustada ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikku eset
korrakaitseorgani kasutusse andma isiku, kes ei ole avaliku korra eest vastutav ning kelle
kohustus ohtu tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada ei tulene muust seadusest või
halduslepingust, kui tema valduses on ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks
vajalik ese ja kui on täidetud kõik järgnevad tingimused: 1) tegemist on vahetu kõrgendatud
ohuga; 2) avaliku korra eest vastutavat isikut ei ole või vastutaval isikul ei ole võimalik ohtu
õigel ajal tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada või see ei anna piisavat tulemust; 3)
korrakaitseorgan ei saa ise või vabatahtlikult kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt
tulemuslikult ohtu tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada ja 4) kaasamine ei tekita
ebaproportsionaalselt suurt ohtu kaasatavale isikule või tema varale ega ole vastuolus kaasatava
isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. See tähendab, et sättes nimetatud üsna rangetel
tingimustel on korrakaitseorganil õigus kohustada isikut asja enda sundkasutusse andma, kuid
iseseisvalt nad seda kasutusse võtta ei või.
15
Asja sundkasutusse võtmise eriregulatsioon on erimeetmena sätestatud nii liiklusseaduse21 (LS)
§ 33 lõikes 9, päästeseaduse22 (PäästeS) §-s 20 kui ka politsei ja piirivalve seaduse23 (PPVS) §
77. LS § 33 lõige 9 sätestab, et juht peab võimaldama politseiametnikul kasutada
mootorsõidukit, välja arvatud eriotstarbelist mootorsõidukit, sõiduks sündmuskohale,
loodusõnnetuse piirkonda või vältimatu arstiabi vajaja toimetamiseks raviasutusse. PäästeS §
20 lõike 1 kohaselt võib päästetöö juht või demineerimistöö juht võtta vett, liiva, kruusa ning
muid päästetööks või demineerimistööks vajalikke aineid, materjale, seadmeid ja abivahendeid,
kui see on vältimatult vajalik päästetööks või demineerimistööks ning muud võimalused asja
sundkasutamiseks puuduvad või oleksid ebamõistlikult koormavad. PPVS § 77 lõike 3 kohaselt
võib politseiametnik sundkasutusse võtta seadmeid ja abivahendeid, kui see on vältimatult
vajalik otsingu- või päästetööks sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja
Pihkva järvel või muus piiriveekogus ning muud võimalused asja sundkasutamiseks puuduvad
või oleksid ebamõistlikult koormavad. Niisiis on eriregulatsioonides asja sundkasutusse
võtmise tingimused leebemad ja praktilistele vajadustele enam vastavad kui KorS-i
regulatsioon. Küll aga on need eriregulatsioonid kohaldatavad vaid konkreetsetes olukordades,
st sõiduks sündmuskohale, loodusõnnetuse piirkonda või vältimatu arstiabi vajaja
toimetamiseks raviasutusse, pääste- ja demineerimistöö käigus või otsingu- või päästetööks
sise- ja territoriaalmeres. Muudes olukordades peab korrakaitseorgan ikkagi lähtuma KorS §-st
16. Samas tuleb märkida, et nimetatud regulatsioonides ei ole asja sundkasutusse võtmise õigus
seotud ohu mõistega nagu üldiselt korrakaitseõigus, vaid vältimatu vajadusega ehk pole muu
riikliku järelevalve loogikaga kooskõlas.
Tsiviilseadusliku üldosa seaduse24 (TsÜS) § 48 kohaselt on esemeks asjad, õigused ja muud
hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. TsÜS §-dest 49 ja 50 tulenevalt on asjadeks kinnisasjad
ja vallasasjad. Niisiis võimaldab KorS § 16 lõige 1 korrakaitseorganil kohustada isikut nii
vallas- kui ka kinnisasju korrakaitseorgani kasutusse andma ehk tegemist on sisult asja
sundkasutusse andma kohustamise regulatsiooniga. See peaks aga olema sätestatud riikliku
järelevalve erimeetmena, mitte kaasamise erijuhuna. See, et asja sundkasutusse võtmine ei ole
kehtestatud riikliku järelevalve erimeetmena, tähendab ka seda, et sellele ei laiene samad KorS-
ist tulenevad reeglid nagu muude erimeetmete puhul (nt protokollimise kohustus või
selgitamiskohustus). Lisaks on kehtiva regulatsiooni puhul kõikidel korrakaitseorganitel õigus
KorS § 16 tingimustel kohustada isikut asja korrakaitseorgani kasutusse andma. Seejuures KorS
erimeetmete puhul tuleb iga eriseaduse puhul eraldi hinnata, kas vastava erimeetme
kohaldamise õigus on korrakaitseorganile tema pädevuses olevate ülesannete täitmiseks vajalik
või mitte. Arvestades meetme olemust, ei ole põhjust seda pidada selliseks meetmeks, mille
kohaldamise volitus peaks olema kõikidel korrakaitseorganitel ehk mis tuleks kehtestada
üldvolitusena. Niisiis ei ole kehtiva regulatsiooni puhul tagatud see, et riigi volitused isikute
õigustesse sekkumiseks oleks antud minimaalses vajalikus ulatuses.
Samuti on probleemiks, et KorS ei reguleeri asja sundkasutusse võtmise korda ehk puudub
selgus selles, kuidas asja sundkasutusse võtmist tuleb läbi viia. Puudub ka isikule tema asja
sundkasutusse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon ja asja sundvõõrandamise
regulatsioon juhuks, kui sundkasutusse võetud asja ei ole võimalik omanikule tagastada.
Lisaks eelnevale on KorS § 16 lõike 1 probleemiks ka see, et see käsitleb ühetaoliselt avaliku
korra eest mittevastutava isiku riiklikku järelevalvesse kaasamist ja temalt asja sundkasutusse
võtmist. Kuigi asja sundkasutusse võtmisega (ja selle piisava kahjustumise või hävinemise
21 RT I, 22.12.2023, 4 22 RT I, 06.07.2023, 68 23 RT I, 06.07.2023, 64 24 RT I, 06.07.2023, 98
16
korral ka asja sundvõõrandamisega) riivatakse intensiivselt isiku omandiõigust, on selgelt
suurem riive isiku põhiõigustesse olukorras, kus teda kohustatakse korrakaitses osalema. KorS
§ 16 lõikes 1 sätestatud eeldused asja sundkasutusse võtmiseks on üleliia ranged ning need
peaksid olema mõnevõrra leebemad kui muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku
kohustuslikul kaasamisel korrakaitsesse. Nii ranged tingimused asja sundkasutusse andmiseks
kohustamiseks raskendavad praktikas korrakaitseorgani poolt selle õiguse kasutamist ja see
võib teatud juhtudel tõhusat ohu tõrjumist takistada. Kui see nii poleks, ei oleks PäästeS ja
PPVS-is olnud vajadust leebemate eriregulatsioonide kehtestamiseks.
2.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
PPA ja PäA puutuvad kõige sagedamini kokku vajadusega asju sundkasutusse võtta. Kuivõrd
neil on PäästeS-s ja PPVS-s oma eriregulatsioon, millele tugineda, siis intensiivset probleemi
pole praktikas hetkel tõusetunud. Küll aga ei taga kehtiv õigus regulatsiooni killustatuse tõttu
piisavalt õigusselgust. Ka korrakaitseorganitele on probleemiks, et asja sundkasutusse võtmisel
tuleb erinevates olukordades lähtuda erinevatest regulatsioonidest. Vaatamata asjaolule, et
kehtiv õigus võimaldab korrakaitseorganil äärmisel vajadusel asja sundkasutusse võtta, peab
riik avaliku korra tagamisel mh looma toimiva ja erinevate ohtude tõrjumiseks sobiliku, aga
seejuures ka õigusselge normistiku.
2.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Sätestada KorS 3. peatükis erimeetmena asja sundasutusse võtmine ja vajadusel
sundvõõrandamine ning selle meetme kohaldamise kord. Muudatuse tegemisel võib olla vajalik
ajakohastada ka LS § 33 lõiget 9, PäästS § 20 ja PPVS § 77. Loodavas regulatsioonis on
võimalik siduda asja sundkasutusse võtmise õigus näiteks vahetu olulise ohu esinemisega.
Kaaluda tasub ka erisusi vallas- ja kinnisasjade sundkasutusse võtmise eeldustes, mh nt isiku
kodu kui kinnisasja puhul. Kuigi KorS §-st 7 tulenevalt tuleb erimeetme kohaldamisel alati
järgida proportsionaalsuse põhimõtet, mistõttu on selge, et erinevaid vallas- ja kinnisasju ei saa
samaväärselt sundkasutusse võtta, võib olla põhjendatud seadusesse ka teatavad erisused
sätestada. Oluline on kehtestada ka sätted, mille alusel sundkasutusse võetud vara kasutamisega
tekkinud kulud isikule tervikuna hüvitatakse.
2.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid
Eelkõige riivab kavandatav muudatus PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna
regulatsioon võimaldab sundkasutusse võtta ka kinnisasju, võib riivatud olla ka PS §-st 26
tulenev perekonna- ja eraelu puutumatus ning PS §-st 19 tulenev õigus vabale eneseteostusele.
2.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
2.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm: korrakaitseorganid, kes saavad muudatuse tulemusel õiguse asja sundkasutusse
võtmiseks
Kui seni on KorS 16 alusel kõikidel korrakaitseorganitel võimalik olnud kohustada isikuid asju
sundkasutusse andma, siis muudatuse tulemusel tuleb otsustada, millistele
korrakaitseorganitele ning milliste ülesannete raames selle erimeetme kasutamise õigus vajalik
on. Järelikult piirab muudatus mõne korrakaitseorgani õigust asja sundkasutusse võtta.
Seejuures võib aga eeldada, et korrakaitseorganid, kellele eriseadusega kavandatava meetme
kasutamise õigust ei anta, seda praktikas oma ülesannete tõhusaks täitmiseks ei vaja ega ole
seda võimalust seni ka kasutanud, mistõttu muudatusel neile tegelikku mõju pole. Seejuures
17
palume ministeeriumidel VTK tagasiside raames anda infot, kes nende valitsemisala
korrakaitseorganitest vajavad õigust asja sundkasutusse võtmise erimeetme kohaldamiseks
ning miks neil seda vaja on.
Võib eeldada, et eelkõige vajavad asja sundkasutusse võtmise meedet korrakaitseorganid, kes
puutuvad sagedamini kokku eriilmeliste ohtudega, mistõttu nende enda käsutuses olevad
vahendid ei pruugi iga kord ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks piisavad olla.
Nendeks on eelkõige PPA ja PäA, kellele on juba kehtiva õigusega eriseadustes nende
vajadustele vastav riikliku järelevalve erimeede loodud. Niisiis ei ole muudatus nende jaoks
olulise mõjuga. Siiski laieneb muudatuse tegemisel PPA võimalus asja sundkasutusse
võtmiseks valdkondades, mis hetkel kehtiva LS § 33 lõikega 9 või PPVS § 77 lõikega 3
hõlmatud ei ole. Ka teised korrakaitseorganid, kes saavad muudatuse tulemusel õiguse kasutada
asja sundkasutusse võtmist erimeetmena, saavad seda muudatuse tulemusel teha kehtiva KorS
§-s 16 sätestatust mõnevõrra leebematel tingimustel.
Kokkuvõttes peaks kavandatav muudatus tooma kaasa positiivse mõju ja võimaldama senisest
paindlikumalt ohte tõrjuda ja korrarikkumisi lõpetada. Seeläbi muutub avaliku korra tagamine
tõhusamaks ehk samaväärse tulemuse saamisele kulutatakse vähem ressursse. Siiski võib seda
mõju pidada harva esinevaks ja väheoluliseks, kuna üldjuhul suudavad korrakaitseorganid oma
vahenditega avaliku korda tagada. Võimalust asju sundkasutusse võtta kasutavad PPA ja PäA
vaid mõnel üksikul korral aastas. Sihtrühm kohaneb muudatusega ilmselt kergelt, kuivõrd see
vajab ühekordset selgitust regulatsiooni muutumise kohta ning muudatused ei ole ulatuslikud,
sest laieneb eelkõige asja sundkasutuse rakendusala ning tegemist ei ole olemuslikult uue
mõistega.
Kuigi ka kehtiva õiguse kohaselt saavad isikud KorS § 16 alusel korrakaitseorgani kasutusse
antud eseme kahjustumise või hävimise hüvitamist nõuda riigivastutuse seaduse25 (RVastS) §
16 alusel, siis ei hüvitata sellel alusel mitte kogu tekkinud kahju. Muudatuse tulemusel oleks
isikul võimalik saada hüvitist suuremas ulatuses. Niisiis on sihtrühmale I negatiivseks mõjuks
ka täiendavad kulud asja sundkasutusse võtmisel tekkinud kulude hüvitamiseks. Kuigi pole
võimalik täpselt ette hinnata, kas ja millised ohud tulevikus tekkida võivad ning milliseid asju
sundkasutusse võidakse võtta ja millised kulutused sellega seoses hüvitamisele kuuluvad, võib
arvata, et seda meedet ei kasutata oluliselt sagedamini kui hetkel KorS §-s 16 või eriseadustes
sätestatud võimalusi. Seega ei tohiks ka täiendavad kulutused ja nendega kaasnev negatiivne
mõju suured olla.
2.5.2. Sotsiaalne mõju. Mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: isikud, keda kohustatakse asju sundkasutusse andma
Sihtrühma kuuluvad nii füüsilised kui juriidilised isikud. Tõenäoliselt on muudatusel
sihtrühmale mõningane negatiivne mõju, sest on võimalik, et asja sundkasutusse võtmise juhud
selle tulemusel sagenevad, kuivõrd muudatusega muutub asja sundkasutuse võtmine
korrakaitseorganile veidi lihtsamaks ja see õigus oleks rohkemates olukordades. Muudatus
riivab negatiivselt sihtrühma õigust oma vara vastavalt oma soovile käsutada. Mõju saab pidada
aga harva esinevaks, kuna eelduslikult suudavad korrakaitseorganid üldjuhul oma vahenditega
riiklikku järelevalvet teostada ja pole alust arvata, et senisest oluliselt enam esineks muudatuse
tulemusel vajadust asja sundkasutusse võtmiseks. Kuivõrd asja kahjustumisel ja hävimisel
nähakse kavandatud muudatusega ette ka senisest ulatuslikum hüvitis, siis leevendab see
sihtrühmale kaasuvat negatiivset mõju.
25 RT I, 11.03.2023, 86
18
Probleem 3. Kontrolltehing
3.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Kontrolltehing on tsiviilõigusliku müügilepingu või muu võlaõigusliku tehingu tunnustega
toiming, mille tegemise eesmärk on kontrollida õigusaktiga kehtestatud nõuetest kinnipidamist.
Haldusmenetluse seaduse26 (HMS) § 7 lõike 1 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi avalikult
ning HMS § 35 lõigete 1 ja 2 kohaselt teavitatakse kontrollitavat isikut tema suhtes järelevalve
teostamisest. Üldjuhul on ametnik kohustatud kontrollitavale isikule ennast tutvustama ning
andma isiku soovil selgitusi meetme õigusliku aluse, sisu ja rakendamise viisi kohta (KorS §
11 lõige 1). Kui see on aga vältimatult vajalik ohu tõrjumiseks, siis võib ametiisik enda
tutvustamise ja menetluse selgitamise kohustuse täitmist edasi lükata nii kaua, kui see on
vältimatult vajalik (KorS § 11 lõige 2). Kui ametiisiku tutvustamine ja menetluse selgitamise
kohustuse täitmine ei ole kohaldatava meetme olemuse või eesmärgi tõttu võimalik, siis
ametiisikul neid kohustusi ei ole (KorS § 11 lõige 3). Seega peab riiklik järelevalve reeglina
olema avalik ning kontrolltehing kui konspiratiivse iseloomuga meede võib olla lubatud üksnes
väga piiratud juhtudel.
KorS-i 3. peatüki 3. jagu, mis sisaldab riikliku järelevalve erimeetmete regulatsiooni, ei sisalda
kontrolltehingu tegemise õigust kui erimeedet, vaid hetkel on selline õigus erimeetmena
sätestatud mitmes eriseaduses (alkoholiseaduse27 (AS) § 521, atmosfääriõhu kaitse seaduse28
(AÕKS) § 2231, jäätmeseaduse29 (JäätS) § 1192, lõhkematerjaliseaduse30 (LMS) § 43 lõige 2,
ravimiseaduse31 (RavS) § 1011 lõige 2, tarbijakaitseseaduse32 (TKS) § 63, toote nõuetele
vastavuse seaduse33 (TNVS) § 561, tubakaseaduse34 (TubS) § 332). Seejuures on regulatsioonid
erisugused. Nii on näiteks JäätS-s lubatud kontrolltehing ka ohu ennetamiseks, AS-s ja TubS-s
alates ohu väljaselgitamise astmest, kuid AÕKS-s alles olulise või kõrgendatud vahetu ohu või
rikkumise väljaselgitamiseks. TNVS ei sea meetme kasutamise lubatavuse tingimuseks ohu
koosseise. LMS ja TKS lubavad kontrolltehingut kasutada korrarikkumise väljaselgitamiseks.
Seega puudub ühtsus selles, milliste ohu koosseisude suhtes meedet kasutada võib.
Lisaks erinevad regulatsioonid mh selles, kas kontrolltehingut võib läbi viia üksnes ametiisik
või võib selle teostamisse kaasata ka vabatahtlikke. RavS-i regulatsioon on äärmiselt
lakooniline ega sätesta mingeid täiendavaid tingimusi peale selle, et kontrollostu järele on
vajadus. Seejuures näiteks LMS § 43 lõikess 2 viidatakse ebatäpselt TNVS-i §-le 54. Seetõttu
puudub ühtne kontrolltehingu kui erimeetme rakenduspraktika ning igas valdkonnas
toimetatakse erisuguselt. Ka on selliselt reguleeritud erimeetme puhul keeruline
kohtupraktikaga meetme kasutamise praktikat ühtlustada. Erisused regulatsioonides ja seetõttu
praktikas toovad kaasa ka erinevate valdkondade järelevalvesubjektide erisuguse kohtlemise,
mis ei pruugi alati põhjendatud olla.
Eraldi tasub märkida, et kontrolltehingute regulatsioonid erinevad ka selle poolest, kas
kontrolltehingu läbiviimisel on sõnaselgelt keelatud teostada jälitustoimingut või regulatsioon
26 RT I, 06.07.2023, 31 27 RT I, 28.09.2023, 1 28 RT I, 22.09.2023, 1 29 RT I, 17.03.2023, 37 30 RT I, 04.01.2021, 9 31 RT I, 15.12.2023, 8 32 RT I, 06.07.2023, 95 33 RT I, 03.02.2023, 11 34 RT I, 07.03.2023, 19
19
seda ei puuduta. Kriminaalmenetluseseadustiku35 (KrMS) § 1261 lõike 1 kohaselt on
jälitustoiming isikuandmete töötlemine seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga
varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. See siiski ei tähenda, et kui keeld
ei ole sätestatud sõnaselgelt, on korrakaitseorganil lubatud jälitustoiminguid läbi viia. Küll aga
võib praktikas tekkida probleem, kuidas kontrolltehingut ja jälitustoimingut eristada.
Kuivõrd tegemist on meetmega, mida kasutavad mitmed korrakaitseorganid, peaks
kontrolltehingu regulatsioon meetme ühetaolisuse tagamiseks olema sätestatud KorS-is.
Muudatuse eesmärgiks ei ole korrakaitseorganitelt kontrolltehingu tegemise õigust ära võtta,
vaid riiklikku järelevalvet reguleerivas üldseaduses piiritleda, millistel tingimustel selle
meetme kasutamine on lubatud ning seeläbi paremini tagada selle sihipärane kohaldamine,
meetme põhjendamatult laialdase kasutamise vältimine ja selgus meetme kohaldamise
tingimustes. See tagaks kontrolltehingu kui erimeetme praktika teatava ühetaolisuse ning
muudaks selle kasutamise nii korrakaitseorgani kui ka järelevalve subjekti jaoks selgemaks. Nt
on õiguskirjanduses leitud: „Kõige suurem ja probleemsem erisus on see, milliste
ohukoosseisude suhtes (oht, oluline oht, kõrgendatud oht, vahetu oht) ning millistel eesmärkidel
(ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks)
kontrolltehingut kasutatakse. Lubades kontrolltehingut sooritada kõigi ohukoosseisude suhtes,
paneb seadusandja haldusorganile ulatusliku kaalutlusõiguse ja kohustuse tagada
kontrolltehingu sooritamise proportsionaalsus üksikjuhtudel. Selgemate õiguslike raamide
kehtestamine kontrolltehingu kui põhiõigusi intensiivselt piirava meetme kohaldamisele tagaks
suurema õigusselguse ja -kindluse ning lihtsustaks haldusorganite töökoormust.“36
Kontrolltehingu kui erimeetme sätestamisel KorS-is peab arvestama, et isikule peab üldjuhul
olema arusaadav, et ta osaleb riikliku järelevalve menetluses. Kontrolltehingu puhul isikul
meetme olemusest tulenevalt sellist arusaama aga ei ole, mistõttu saab erandina sellise meetme
lubamist õigustada mõne eriti olulise õigushüve kaitsega. Niisiis saab kontrolltehingu tegemise
õiguse anda korrakaitseorganile üksnes juhul, kui korrakaitseorganil ei ole võimalik muu
meetmega piisavalt tõhusalt riiklikku järelevalvet teostada ning ilma meetme kasutamiseta
esineb näiteks oht olulisele hüvele või on tegemist olulise või kõrgendatud ohuga. Lisaks tuleb
arvestada, et korrakaitses on eelduseks, et isikud käituvad õiguskuulekalt. Tegemist ei saa
niisiis olla väga laialdast kasutamist võimaldava meetmega, vaid selle kohaldamine peab olema
erandlik. Samuti peaks kontrolltehingu kui riikliku järelevalve erimeetme kohaldamiseks
korrakaitseorganil olema sisend ohu esinemise kohta (nt korrakaitseorganile laekunud kaebused
või muu menetluse raames saadud teave võimalike korrarikkumiste kohta). Pelgalt
ohuprognoosi alusel pisteliseks kontrolliks ehk ohu ennetamisel kontrolltehingut kasutada
saama ei peaks. Mh tuleb sätestada selged reeglid selle kohta, kas ja millal võib ametnik
kontrolltehingu tegemisel vabatahtlikke (sh mõnel erijuhul ka alaealisi) kaasata või kasutada
fiktiivset identiteeti või dokumente. Viimased on eriti aktuaalsed sidevahendite vahendusel
teostavate kontrolltehingute tegemisel, kus tehingu iseloomust tulenevalt on ametniku andmete
kasutamine suureks takistuseks tõhusa järelevalve teostamisel.
3.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Kuivõrd valdkondi, kus kontrolltehing erimeetmena lubatud on, ei ole väga palju, ei ole reeglite
paljusus praktikas ka mitme eriseaduse alusel erineva regulatsiooni järgi tegutsevatele
korrakaitseorganitele seni suurt segadust põhjustanud. Samas, kui kontrolltehing on sätestatud
erimeetmena üksnes eriseadustes ning on erinevalt reguleeritud, siis ei teki ühtset
35 RT I, 22.03.2024, 4 36 S. Põllumäe. Kontrolltehingu mõiste ja regulatsioon. Kehtivast õigusest ja vajadusest seda täiendada.
Õiguskeel 2018/I, lk-d 1-21, https://www.just.ee/media/190/download
20
rakenduspraktikat ega riigi poolt ühetaolist lähenemist sarnaste probleemide puhul. On raske
selgitada, miks on erisused vajalikud. Ka jääb lahendamata sidevahendite vahendusel
kontrolltehingute tegemisel regulatsiooni piiratuse probleem.
Samas on teataval määral võimalik regulatsiooni paremini rakendada, luues korrakaitseorganite
sees võimaluse piires ühtse praktika. Kuna nii PPA, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
(edaspidi TTJA) kui Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) tegutsevad mitme eriseaduse alusel,
oleks neil võimalik kas enda asutuse sees või asutuste ülese koostöö käigus kujundada ühtne
praktika. Õigusloome protsessis tuleks edaspidi jälgida, et kontrolltehingu tegemise õigust liiga
kergelt ja laialdaselt edasi ei volitataks ning meetme tingimuste ja kohaldamise korra
sätestamisel lähtutakse minimaalsuse põhimõttest.
3.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Probleemi lahendamiseks on võimalik sätestada kontrolltehing erimeetmena KorS-i 3. peatüki
3. jaos. Kontrolltehingu tegemise õigus saab korrakaitseorganil olla üksnes siis, kui muude
meetmetega ei ole võimalik piisavalt tõhusalt kaalukat õigushüve ähvardavat ohtu välja
selgitada ega tõrjuda, st ohu ennetamiseks nimetatud meedet kasutada ei või ning
korrarikkumise lõpetamiseks ei ole see sobiv meede, näiteks kui see aitab üksnes
korrarikkumise fikseerida, aga ei takista selle jätkumist. Seejuures tuleb regulatsiooni
kujundamisel piiritleda, kes kontrolltehingut võib teha, st kas kontrolltehingut võib läbi viia
üksnes ametiisik, kes seejuures võib või ei või oma ametit varjata, kas seda võib lisaks teha ka
fiktiivse identiteediga või hoopiski vabatahtliku abil. Selleks, et VTK järel oleks eelnõu
ettevalmistamisel võimalik praktiliste vajadustega arvestada, palume VTK tagasisides anda
teada, millised on korrakaitseorganite praktilised vajadused kontrolltehingute tegemisel. Hetkel
ei ole kavas KorS-is sätestada üleüldist õigust kasutada kontrolltehingu tegemisel väljamõeldud
identiteeti või vabatahtliku (sh alaealise) abi, vaid konkreetse vajaduse olemasolul sätestada see
erisusena eriseadustes. Siiski, kui selgub, et tegemist on üleüldise vajadusega, saab eelnõu
ettevalmistamisel sellega arvestada.
Ühtlasi peab regulatsioonist nähtuma, et kontrolltehingu tegemise vajaduse otsustab
korrakaitseorgani juht või tema volitatud isik. Selline otsustusaste aitab tagada, et sellist
erandlikku meedet ka üksnes erandlikes olukordades kasutatakse. Ka tuleb sätestada, et
kontrolltehingu tegemisel tuleb selle läbiviijal käituda nagu tavapärane tehinguosaline, mitte
suunata teist isikut tehingu tegemisega õigusrikkumist toime panema. Kui esineb selleks
mõjuvaid põhjuseid, siis saab erisused KorS-i üldregulatsioonist jätkuvalt sätestada vastavates
valdkonna eriseadustes.
Alternatiiv on parandada, täpsustada ja ühtlustada vastavalt vajadusele eriseaduste
regulatsioone. St luua eelpool käsitletuga sarnased regulatsioonid kõikides kontrolltehingut
erimeetmena kajastavates eriseadustes. Küll aga oleks selle alternatiivi valikul tegemist suures
ulatuses üksteist kordavate regulatsioonidega.
3.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Muudatuse tegemisel tuleb arvestada, et kontrolltehing võib riivata PS §-st 26 (perekonna- ja
eraelu puutumatus), §-st 32 (lepinguvabadus) ning PS §-st 33 (töökoha ja kodu puutumatus)
tulenevaid põhiõiguseid. Samas kasutatakse kontrolltehingut kaalukate õigushüvede, eelkõige
inimese elu (PS § 16), tervise (PS § 28) ja keskkonna (PS § 53) kaitseks.
21
3.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
3.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele ning kuludele ja tuludele
Sihtrühm: korrakaitseorganid, kes kontrolltehinguid teevad (TTJA, PPA, Terviseamet,
Keskkonnaamet, MTA, valla- ja linnavalitsused, Põllumajandus- ja Toiduamet (edaspidi PTA),
Transpordiamet (edaspidi TRAM), Ravimiamet)
Sihtrühma kuuluvad kehtiva õiguse alusel kontrolltehingute tegemise õigust omavad
korrakaitseorganid. Ei ole ette näha, et muudatuse tulemusel tuleks seda õigust omavate
korrakaitseorganite ringi laiendada. Sihtrühmas tegeleb kontrolltehingute tegemisega ilmselt
siiski vaid väike osa ametnikest, mistõttu ei puuduta muudatused ametiasutuste üldist
töökorraldust.
Kuivõrd kehtiv õigus annab korrakaitseorganitele erinevad volitused kontrolltehingute
tegemiseks, siis on ka muudatuse mõju erisugune. Teatud juhtudel kitsendaks muudatus riikliku
järelevalve meetme kohaldamise õigust, mida võib pidada negatiivseks mõjuks, kuna vähendab
korrakaitseorgani käsutuses olevate riikliku järelevalve meetmete kohaldamisala. Seda kõige
ulatuslikumalt Ravimiameti puhul, kuna seni ei ole üldse ravimiseaduses kontrolltehingu
tegemiseks lisatingimusi olnud. Ka kitsendaks see Keskkonnaameti poolt jäätmeseaduse
reguleerimisalas kontrolltehingute tegemist, kuivõrd välistaks nende tegemise ohu ennetamise
eesmärgil.
Seevastu TTJA ja PPA poolt LMS-i alusel ning TTJA ja Terviseameti poolt TKS-i alusel
kontrolltehingute läbiviimise õigus laieneks muudatuse tulemusel, kuivõrd kontrolltehingut
saaks teha ka ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, mitte üksnes korrarikkumise
väljaselgitamiseks. Tasub märkida, et ei ole näha, et muudatus mõjutaks MTA, TTJA, valla-
või linnavalitsuse ja PPA poolt AS alusel ja MTA ja PPA poolt TubS alusel kontrolltehingute
läbiviimist.
Kuivõrd kõik korrakaitseorganid, kes seni ei ole kontrolltehingu tegemisel pidanud
eriregulatsioonist tulenevalt ohukoosseisudest lähtuma (TTJA, Terviseamet, PTA, TRAM,
Keskkonnaamet, PPA, Ravimiamet), seda enda ülejäänud riikliku järelevalve ülesannete
täitmisel teevad, ei tohiks muudatusega kohanemine keerukas olla. Muudatuse mõju ei ole
oluline, kuna ei ole ette näha, et muudatuse tulemusel kontrolltehingute hulk märkimisväärselt
muutuks, sest kontrolltehing on ka kehtiva õiguse kohaselt ultima ratio meede, mida saab
kasutada üksnes erandlikes olukordades.
3.5.2. Sotsiaalne mõju. Mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: isikud, kelle suhtes meedet kohaldatakse
Sihtrühma kuuluvad nii füüsilised kui juriidilised isikud. Tervikuna muutub sihtrühma jaoks
selgemaks, kes ja millisel viisil meedet kasutada võib. Märkimisväärset muutust selles, kui
palju meedet kasutatakse, ei ole ette näha. Siiski on tõenäoline teatav muutus selles, millistes
olukordades meedet kasutatakse. Kui seni on meedet lubatud kasutada nt ohu ennetamiseks
(JäätS) või üldse piiranguteta (RavS), siis nendes valdkondades ei olnud välistatud, et meetme
kasutamine oli isiku jaoks ebaproportsionaalselt riivav. Muudatus vähendaks seda tõenäosust,
kuid samas suurendaks meetme kasutamise võimalikkust ohu tõrjumiseks valdkondades, kus
meetme kasutamine seni ohukoosseisudega seotud ei olnud (TKS, TNVS ja LMS).
Kokkuvõttes tähendaks see kontrolltehingut tulenevate õiguslike riivete paremat põhjendatust,
liigsete riivete vältimist, kuid teatud olukordades siiski selle meetme suuremat kasutust.
22
Siiski ei saa ka selle sihtrühma suhtes muudatust oluliseks pidada. Arvestades kontrolltehingu
erandlikku iseloomu ning isikute hulka, kelle suhtes võidakse meedet rakendada, on üldjuhul
tegemist sihtrühma jaoks harva esineva mõjuga. Muudatusega kohanemine ei tohiks samuti
sihtrühmale raskusi valmistada, kuna meetme kasutamine saab edaspidi olema nii seaduse
tasandil kui selgituste andmisel põhjendatum, mis peaks välistama ebaproportsionaalse
riigipoolse sekkumise olukordades, kus muud meetmed on tõhusamad ja rakendamiseks
mõistlikumad.
Probleem 4. Joobeseisundi tuvastamine
4.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS § 37 annab politseile või seaduses sätestatud juhul muule korrakaitseorganile õiguse
kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava
aine esinemist juhul, kui isikul täheldatakse joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Joobeseisundi
kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada: 1) sõidukijuhi või muu isiku, kui on
alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on
joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu
joovastava aine tarvitamine; 2) isiku, kellel esinevad ilmsed joobeseisundile viitavad tunnused,
kui ta võib olla ohtlik endale või teistele; 3) alaealise, kellel esinevad joobeseisundile viitavad
tunnused.
Pädeval korrakaitseorganil on õigus joobeseisundit tuvastada indikaatorvahendiga, samuti
tõendusliku alkomeetriga. Joobeseisundi tuvastamisele allutatud isik toimetatakse teatud
juhtudel tervishoiuteenuse osutaja juurde (haiglasse või arsti juurde) vereproovi võtmiseks ning
juhul kui isiku alkoholijoove on kahe joobeastme piiri peal37, siis ka terviseseisundi
kirjeldamiseks. Seda tehakse eelkõige juhtudel, kui isik seda nõuab, samuti juhul, kui ta ei ole
võimeline puhuma indikaatorvahendisse või ei ole võimeline puhuma tõenduslikku
alkomeetrisse nõutavat kogust õhku, st indikaatorvahendi või tõendusliku alkomeetri
kasutamisel ei ole võimalik saada positiivset ega negatiivset näitu.
Narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise korral kontrollitakse isikut
indikaatorvahendiga (nn kiirtestiga) ja fikseeritakse isiku joobeseisundile viitavad tunnused.
Narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine on tuvastatud, kui indikaatorvahendi tulemus
on positiivne, korrakaitseorgan on kirjeldanud isikul esinevad joobeseisundile viitavad
tunnused ning isik nõustub indikaatorvahendiga kontrollimise tulemusega. Sel juhul puudub
vajadus isikult bioloogilise vedeliku proovi võtta ja proovi uuringule saata, välja arvatud juhul,
kui korrakaitseorgan peab lisaks vajalikuks ka bioloogilise vedeliku proovi uuringut. Selline
vajadus võib tekkida näiteks, kui on kahtlus, et isik on tarvitanud narkootilist või
psühhotroopset ainet, mida indikaatorvahendi abil ei ole võimalik tuvastada. Kui isik keeldub
indikaatorvahendiga kontrollimisest või ei nõustu indikaatorvahendi tulemusega, tuvastatakse
narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine bioloogilise vedeliku proovi uuringuga.
KorS-i § 41 lõike 2 kohaselt on bioloogilise proovi võtmiseks kohustatud tervishoiuteenuse
osutajaks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse38 (TTKS) § 55 lõike 1 alusel kehtestatud
määruses nimetatud tervishoiuteenuse osutaja. Täiendavalt on KorS-i § 41 lõigetes 9, 12 ja 14
täpsustatud, et arst peab narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis
esinemise tuvastamisel isiku terviseseisundit kirjeldama.
37 Väärteomenetlust alustatakse, kui alkoholi sisaldus autojuhi ühes grammis veres on 0,20 milligrammi ja rohkem
või ühes liitris tema poolt väljahingatavas õhus on alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. Alkoholisisaldus alates
0,75 mg/l väljahingatavas õhus ehk alates 1,5 promillist on kriminaalkorras karistatav tegu. 38 RT I, 20.03.2024, 4
23
Eelnimetatud teenuse pakkumiseks on PPA-l sõlmitud tervishoiuteenuse osutajatega lepingud.
Ühe teenuseosutaja puudumisel või vähema teenusevajadusega piirkonnas kasutab PPA
seadusest tulenevat õigust toimetada isikuid joobe tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja
juurde, peamiselt haiglate erakorralise meditsiini üksustesse. Probleem seisneb selles, et joobe
tuvastamisele kulub väga palju tervishoiuteenuse osutaja ja politsei aega, mis teatud juhtudel
võib isegi viia selleni, et narkootilist ainet ei ole võimalik enam tuvastada. Politsei ja
tervishoiutöötajate aeg on piiratud, kuid teenus on reguleeritud liiga kitsalt, et teenust osutada
efektiivsemalt. Joobe tuvastamiseks peab isiku toimetama tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus
tuleb lisaks bioloogilise proovi võtmisele kirjeldada terviseseisundit, kuid see õigus on praegu
ainult arstil. Ühe joobekahtlusega isikuga on hõivatud korraga kaks politseiametnikku ning
kuna arstide koormus on väga suur, siis paratamatult tuleb nende vähesuse tõttu PPA ametnikel
kauem oodata. Teleoloogilisest tõlgendamisest nähtuvalt on seadusandja tahe aga olnud
joobeseisundi võimalikult kiire tuvastamine, kuna joobeseisund on asjaolu, mis esineb
suhteliselt lühikest aega ning selle tagantjärele tuvastamine ei ole võimalik.39 Seega on eesmärk
luua paindlikumad võimalused joobe tuvastamiseks ja võimaldada ka teistel tervishoiutöötajatel
terviseseisundit kirjeldada, et arvestada kaasaegse tervishoiukorraldusega ja muuta teenuse
pakkumine osapooltele vähem koormavamaks ja seejuures tõhusamaks.
4.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Probleemi on täheldatud juba pikemat aega, eriti teravalt on see viimastel aastatel esile kerkinud
seoses kasvanud võimekusega narkojoovet tuvastada. Aktiivselt on otsitud mitteregulatiivseid
lahendusi ja ka neid rakendatud. Näiteks on PPA Lõuna prefektuuris tagatud teenuse osutamine
Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) poolt. Põhja prefektuuris on sõlmitud lepinguid
eratervishoiuteenuse osutajatega. See on probleemi mõnevõrra leevendanud, võimaldades
politseil senisest kiiremini teenust saada ning mitte koormata haiglaid ja erakorralise meditsiini
üksuseid. Sellele vaatamata on kõik osapooled tunnistanud vajadust õigusruumi muutmiseks,
mis vabastaks nende ressurssi. Sõlmitud lepingud on PPA jaoks liiga kallid, aga samas ei kata
ka see hind teenuseosutaja poolseid kulusid ning vaja on olnud kompromisse teha, näiteks
kellaaegades, millal teenus on PPA jaoks kättesaadav.
Osaliselt võiks probleemi lahendada täiendava rahastuse suunamine antud valdkonda. Paraku
on selgunud, et see lahendus ei ole jätkusuutlik, sest teenuse hinnad tõusevad pidevalt. Niisiis
arvestades just asjaolu, et süsteem on jäik ega võimalda ära kasutada kõiki mõistlikke
võimalusi, siis pakuks rahastuse suurendamine vaid ajutist lahendust.
4.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Probleemi lahendamiseks on järgnevalt loetletud muudatused, mis kombinatsioonis saavutavad
parima tulemuse, st võimaldavad vabastada teenusega seotud poolte ressurssi, kaasajastavad
teenuse protsessi ning vähendavad inimeste jaoks ebavajalike protseduuride mahtu.
4.3.1. Terviseseisundi kirjeldamise õiguse andmine kõigile tervishoiutöötajatele
Probleemi lahendamiseks plaanitakse muuta KorS § 41 lõike 9 punkti 1 ning laiendada
terviseseisundi kirjeldamise õigust omavate tervishoiutöötajate ringi. Lisaks arstidele
plaanitakse võimaldada tervishoiuteenuse osutajatel kaasata terviseseisundi kirjeldamisse ka
õendustöötajad, ämmaemandad jt tervishoiualase väljaõppega töötajad. Vajadus piirang
eemaldada tõusetus eriti teravalt COVID-kriisi ajal, mil arstide ja PPA ametnike töökoormus
oli märkimisväärselt suurenenud ja teenuste optimeerimine oli kriitilise tähtsusega.
39 Korrakaitseseaduse eelnõu 49 SE seletuskiri, lk 70.
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8a9c2286-06fc-65d2-957b-bd9e11a940c4/korrakaitseseadus/
24
Kui laiendada terviseseisundi kirjeldamise õigust kõigile tervishoiutöötajatele, siis muutub
teenuse pakkumine tõhusamaks ja odavamaks. Edaspidi võiksid protseduuri läbi viia ka vastava
pädevusega õed ja ämmaemandad, keda on arvuliselt rohkem, ning kes on seetõttu
kättesaadavamad ja kelle tööaeg on odavam kui arstidel. Lisaks rahalistele kulude vähenemisele
vabaneb ka PPA ametnike tööaeg. Teiste tervishoiutöötajate kaasamine terviseseisundi
kirjeldamisse tähendaks, et teenust saaks pakkuda kahe inimese (nt arst ja õde) asemel üks (nt
õde). Muudatust toetab ka teiste riikide kogemus, näiteks Soomes viivad teenust täielikult läbi
õendustöötajad.
4.3.2. Terviseseisundi kirjeldamisest teatud juhtudel loobumine
Kehtiva KorS-i § 41 lõige 13 näeb ette, et EKEI annab hinnangu isiku joobeseisundi
olemasolule bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemuste ning isiku terviseseisundi
kirjeldamise protokolli põhjal. Erinevate ametkondade aruteludel on aga tõusetunud küsimus,
et kas iga narkojoobe kahtluse korral peab läbi viima terviseseisundi kirjelduse.
Teenuseosutajani jõudmine ning vastuvõtu ootamine võib teatud juhtudel võtta aega, mistõttu
isiku seisund võib selle aja jooksul enne tema terviseseisundi kirjeldamist oluliselt muutuda.
Arvestades osade narkootiliste ainete (nt GHB) organismist väljumise kiirust, siis adekvaatse
kirjelduse andmine võib olla oluliselt raskendatud.
Probleemi lahendamisele aitaks kaasa, kui teatud juhtudel terviseseisundi kirjeldamisest
loobuda. Näiteks olukorras, kus indikaatorvahendi tulemus on positiivne, isik tunnistab
narkootilise aine tarvitamist ning nõustub menetluse alustamisega, võiks piisata bioloogilise
proovi võtmisest tõendusmaterjalina. Kaaluda saab ka bioloogilise proovi võtmisest loobumist.
4.3.3. Terviseseisundi kirjeldamise asendamine teatud juhtudel korrakaitseorgani poolt
tehtava kirjeldusega koos kaamera salvestisega
KorS näeb kohustuslikuna ette, et korrakaitseorgan kirjeldab joobe tunnuseid läbi kognitiivse
võimekuse ja motoorika hindamise, kuid ei võimalda seda võtta aluseks joobe hindamisel.
Teatud juhtudel võiks loobuda tervishoiuteenuse osutaja poolt tervisesisundi kirjeldamisest
ning piirduda politsei poolt joobeseisundi hindamisega, mida toetaks tõendina kaamera
salvestis. Näiteks olukorras, kus isik sellega nõustub või ei ole tervishoiuteenuse osutaja poole
toimetamine mingil põhjusel võimalik. Koos indikaatorvahendi tulemusega ja uriiniprooviga
(võtaks samuti politseiametnik) esitatakse see EKEI-le joobeseisundi tõenditena menetluse
dokumentatsiooni juurde. Ka siinkohal saab kaaluda bioloogilise proovi võtmisest loobumist.
4.3.4. Terviseseisundi kirjeldamise asukoha piirangu eemaldamine
Sotsiaalministri 26.06.2014 määruse nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise
nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“40 § 2 lõikes 2 on seatud nõue, et
terviseseisundi kirjeldamine toimub tervishoiuteenust osutava isiku juures. Isegi kui TTKS § 4
kohaselt on tervishoiuteenuse osutaja tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutav
juriidiline isik, siis määruse sõnastus viitab tervishoiuasutusele, kus peaks terviseseisundi
kirjeldamine aset leidma. See, et kirjeldamine peab kindlasti toimuma tervishoiuasutuses, on
liialt piirav. Nii pole võimalik täna lahendada probleemi ka selliselt, et saaks vajalikku teenust
osutada väljaspool tervishoiuasutust, nt politseijaoskonnas, kainestusmajas või sündmuskohal.
Lahenduseks oleks terviseseisundi kirjeldamise asukoha piirangu eemaldamine. Selleks ei ole
aga vaja muuta seadust, vaid piisab sotsiaalministri määruse muutmisest.
40 RT I, 27.06.2014, 5
25
4.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid
Kavandatavad muudatused puudutavad eelkõige PS-i § 20, mis sätestab, et igaühel on õigus
vabadusele ja isikupuutumatusele. Kuivõrd olukorras, kus isik toimetatakse joobetuvastamiseks
tervishoiuteenuse osutaja juurde piiratakse ka tema õigust vabalt liikuda, siis puudutab
muudatus ka PS § 34, mis annab igaühele, kes viibib seaduslikult Eestis, õiguse vabalt liikuda.
Õigus vabalt liikuda on tagatud ka nt EIÕK 4. lisaprotokolli artiklis 2, mille lõige 1 käsitleb
õigust vabalt liikuda ja elukohta valida. Samasugune õigus sisaldub ICCPR artikli 12 punktis 1
ning inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 13 punktis 1. ELPH artikli 45 lõike 1 kohaselt on
Euroopa Liidu kodanikul õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.
4.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
4.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm: PPA
Kõige suuremat mõju avaldavad kavandatud muudatused tervikuna politseile. Aastal 2021 oli
PPA ametnike (kokku üle 3500) tööaja kulu teenusele kokku umbes 4 140 töötundi ehk veidi
rohkem kui 2 täiskohaga ametniku aastane tööaeg. Kavandatud muudatuse tulemusel muutub
joobe tuvastamise protsess kiiremaks. Kui terviseseisundi kirjeldamisest teatud juhtudel
loobutakse, terviseseisundi kirjeldamine asendatakse teatud juhtudel korrakaitseorgani poolt
tehtava kirjeldusega ning eemaldatakse terviseseisundi kirjeldamise asukoha piirang, siis
väheneb PPA ametnike sõitude arv isikute transportimiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde.
Lisaks vähendab terviseseisundi kirjeldamise õiguse andmine kõigile tervishoiutöötajatele
ametnike tervishoiuteenuse osutaja juures viibimise aega.
Kuigi mõju sihtrühmale seoses tööjõu ressursi vabanemise ja muudele õigusrikkumistele
reageerimise võimekuse suurenemisega on positiivne, siis üldjuhul ei saa seda siiski
organisatsiooni suurust arvestades oluliseks pidada. Samas võib see seda olla mõnes piirkonnas,
kus on vähe ametnikke, kelle tööajast oluline osa kulub seni justnimelt joobe tuvastamisele. Ka
võib positiivseks mõjuks pidada teenuse tellimisest eelarvele tuleneva surve vähenemist,
kuivõrd võib eeldada, et ilma muudatuseta tuleks leida olulises mahus täiendavaid ressursse, et
teenust tellida.
Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Üheks riskiks on, et suureneb PPA-le esitatud
vaidlustuste arv, sest teenuse korraldus muutub ja sellega väheneb ka eri poolte (PPA, EKEI,
tervishoiuteenuse osutaja) asjatundjate dokumenteeritud hinnangute arv. Seda riski maandab
selge teenuse kirjelduse koostamine ning isikute õigus valida põhjalikum protsess joobe
tuvastamiseks ehk õigus nõuda tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumist.
Muudatusega võib kaasneda mõningaid kohanemisraskusi, kuna võib esineda ebaselgusi
protseduurides, mis on tingitud üleminekust uuendatud korrale. Muudatusega kohanemise
lihtsustamiseks on PPA-l plaanis koostada juhised ning uuendada joobe tuvastamisega kokku
puutuvate ametnike väljaõpet ja vajadusel viia läbi ka täiendkoolitusi.
4.5.2. Sotsiaalne mõju
Sihtrühm I: tervishoiuteenuse osutaja
2022. a novembri seisuga oli Eestis kokku 26 302 tervishoiutöötajat, nendest arste 4683 ja
õdesid 8882. Teenusega kokkupuude enamikul tõenäoliselt puudub, kuid kuna teenust
osutatakse üle Eesti, siis on võimalus kokkupuuteks siiski olemas. Terviseseisundi kirjeldamise
26
õiguse andmine kõigile tervishoiutöötajatele ei ole tervishoiuteenuse osutajatele erakordne või
liigselt koormav. Muudatuse tulemusel väheneks arstide koormus. Samas suurusjärgus
suureneb aga teiste tervishoiutöötajate (eelkõige õdede) töökoormus ning nende puhul võib olla
vajadus täiendavaks väljaõppeks või neile joobe tuvastamisel terviseseisundi kirjeldamiseks
juhiste koostamiseks. Samas koondina väheneks tervishoiuteenuse osutaja ajakulu, kuna
väheneb ka juhtumite arv, kus on üldse terviseseisundi kirjeldamiseks vaja tervishoiuteenuse
osutaja poole pöörduda. Mõju sihtrühmale ei saa küll oluliseks pidada, kuid mõju on
kokkuvõttes positiivne, sest vabaneb arstide kui kõrgema kvalifikatsiooniga tervishoiutöötajate
tööaeg ning väheneb teenuse osutamisest tingitud koormus tervishoiuteenuse osutajatele
tervikuna.
Sihtrühm II: joobekahtlusega isikud
2021. aastal kasutas PPA üle Eesti haiglate teenust joobeseisundi tuvastamiseks 2070 korda
(mitte unikaalsed isikud). Kavandatava muudatusega muutub joobekahtlusega isikute jaoks
protsess kiiremaks. Täna peab läbima pika protsessi ka see, kes indikaatorvahendi tulemusega
nõustub ja joovet tunnistab. Muudatuse tulemusel menetlusaeg kiireneb. Isikutele, kes siiski
soovivad bioloogilise proovi võtmist ja terviseseisundi kirjeldamist tervishoiuteenuse osutaja
poolt, jääb see võimalus alles, kuid see protsess muutub samuti kiiremaks.
Mõju sihtrühmale on positiivne, aga siiski ei saa seda oluliseks pidada. Joovet tuvastatakse
pigem harva ja juhuslikult, mistõttu lühemal protsessil ei ole neile tervikuna suurt mõju.
Muudatuse tulemusel võib teatud määral suureneda võimalus, et isiku terviseseisundi kirjeldus
ja selle põhjal tehtav järeldus tema joobe kohta on ebatäpne. Arstide väljaõpe on teiste
tervishoiutöötajatega võrreldes ulatuslikum, mistõttu võib eeldada, et nende puhul on
eksimused harvemad. Siiski on selle mõju avaldumise tõenäosus äärmiselt väike, kuivõrd ka
teiste tervishoiutöötajate kvalifikatsioon on joobes isiku terviseseisundi kirjeldamiseks
igakülgselt piisav ning enne uue ülesande saamist tagatakse neile ka vastav väljaõpe ja juhised.
Lisaks on protsessi alati võimalik vajadusel kaasata ka arst, kui tekib kahtlus, et tema
eriteadmised on terviseseisundi kirjeldamiseks vajalikud.
Sihtrühmale võib ebasoovitavaks mõjuks olla ka senisest mõnevõrra sagedasem
süüteomenetluse kaasnemine. Seda seetõttu, et kui seni on teatud juhtudel pika ooteaja tõttu
süüteomenetluse läbiviimiseks vajalik joove tuvastamata jäänud, siis muudatus peaks seda
võimalust oluliselt vähendama.
Sihtrühm III: Eesti elanikud
Muudatustel on kaudne positiivne mõju ka kogu Eesti elanike turvalisusele, kuna vabaneb
politseiametnike tööaja ressurss, mida saab kasutada teiste õigusrikkumistega tegelemiseks.
Samuti on kaudseks positiivseks mõjuks arstide kättesaadavuse mõningane suurenemine.
Probleem 5. Isikuandmete töötlemine pilti ja heli salvestava
jälgimisseadmestiku kasutamisega
5.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Mitmele korrakaitseorganile on antud õigus vahetu sunni kasutamiseks, kui see on riikliku
järelevalve teostamiseks vajalik. See õigus on seotud ülesannetega, kus ametnikud võivad
kokku puutuda agressiivsete või korraldustele mittealluvate isikutega, kellega otsene
tegelemine on avaliku korra kaitseks siiski vajalik. Selleks, et vahetu sunni kasutamise vajadust
vähendada ning vähendada ka ametnike vastu suunatud agressiooni, on üks võimalus lubada
riiklikus järelevalves fikseerida olustikku, sh pildi ja heli salvestamist videosalvestusseadmega.
27
Seda mh näiteks vormi-, parda- ja kiivrikaameratega, mille kasutamisel luuakse seadmes fail
ehk salvestis. Pilti ja heli salvestavate seadmete kasutamisel tuleb aga alati arvestada, et need
riivavad intensiivselt isikute privaatsusõigust, mistõttu ei saa neid kasutada piiramatult. Samas
oleks nende laiemal kasutamisel mitmeid kasutegureid. See tõhustaks mõnevõrra nii
korrakaitseametnike tegevuse üle järelevalve teostamist kui ka füüsiliste isikute
distsiplineerimist. Sündmusest tehtud salvestised aitavad hiljem paremini hinnata, kas
ametnikud on erivahendeid ja relvi kasutatud proportsionaalselt ja eesmärgipäraselt ning kas
taktikaliselt on olukorra lahendamiseks valitud sobivaim vahend. Kui isikud teavad, et nende
käitumist fikseeritakse ja korrarikkumise puhul on nende tegevusest konkreetsed süüstavad
tõendid, panevad nad väiksema tõenäosusega korrarikkumise toime. Samuti väheneb isikute
poolt korrakaitseametnike provotseerimine.41 Sündmusel pildi ja heli salvestamine loob
rahulikuma fooni konfliktide lahendamiseks, kuna distsiplineerib ka ametnikku rikkujaga
suhtlemisel.42 Nii on mõlemal osapoolel teadmine objektiivse tõendi olemasolust. Sellega võib
ühtlasi väheneda risk valeväidete esitamiseks.
Ühtlasi on korrakaitses probleemiks, et käesolevalt kulub olulises mahus tööaega ühelt poolt
riikliku järelevalve meetmete kohaldamise protokollimisele ning teiselt poolt nende
protokollide põhjal vaidluste lahendamisele nii sisekontrolli, haldusmenetluse kui ka
kohtumenetluse käigus. Niisiis aitaks heli või video salvestised objektiivse tõendina vähendada
vaidlusi korrakaitseorganite ja isikute vahel, kuna vähendaks ühelt poolt põhjendamatute
kaebuste esitamist ning teiselt poolt lihtsustaks ja kiirendaks ka erinevate vaidluste lahendamist.
Kuivõrd pole haruldased juhud, mil riiklikust järelevalvest kasvab välja süüteomenetlus, siis
tõhustaks riikliku järelevalve käigus tehtud salvestis süütegude avastamisel nende hilisemat
tõendamist süüteomenetluses. Kui riikliku järelevalve kohaldamisel ei ole selgelt reguleeritud
pildi ja heli salvestamine, on koheselt sellele järgneva õigusrikkumise fikseerimiseks või
süüteomenetluse läbiviimiseks keeruline või võimatu alustada pildi ja heli salvestamist.
Tõendina tagab salvestis mitmekülgsema ja seetõttu ka objektiivsema arusaama sündmusest kui
kirjalik protokoll. Seejuures väheneb videosalvestiste kasutamisel protokolli osana
protokollimisele kuluv aeg ehk vabaneb tööjõu ressurss. Salvestiste analüüsimisel saab hinnata
kasutusel olevate töövõtete tõhusust ja otstarbekust ning vajadusel sisemist töökorraldust
parendada.
Eelnevast tulenevalt on heli ja video salvestamisel mitmeid kasutegureid ning need aitavad laias
plaanis avaliku korra tagamisele kaasa. Praegu on võimalik kasutada kaameraid
süüteomenetluses menetlustoimingute filmimiseks või protokollimiseks (KrMS § 150,
väärteomenetluse seadustiku43 § 47 lõige 11). Korrakaitses puudub sama selge üldine õiguslik
alus vormikaamerate kasutamiseks. KorS § 12 lõike 1 kohaselt protokollitakse riikliku
järelevalve meetme kohaldamine HMS §-s 18 sätestatud alustel ja korras KorS-is sätestatud
erisustega. KorS § 12 lõige 3 sätestab erireeglid protokollimiseks olukorras, kus riikliku
järelevalve meetme kohaldamisel kasutatakse vahetut sundi, mh sätestab nimetatud norm, et
võimaluse korral rahvahulga suhtes vahetu sunni kasutamine videosalvestatakse ning salvestis
säilitatakse samadel alustel meetme kohaldamise protokolliga. Rohkem KorS aga ei täpsusta,
millises vormis protokolli koostada võib, mistõttu tuleb lähtuda HMS-i reeglitest. Seejuures aga
võimaldavad KorS § 49 lõige 51 ja § 50 lõige 61 vallasasja ja valduse läbivaatusel jäädvustada
olukorda pilti või heli salvestava seadmega, milleks võib mh olla ka nt vormikaamera.
41 Brett Chapman, “Body-Worn Cameras: What the Evidence Tells Us,” NIJ Journal 280, January 2019,
https://www.nij.gov/journals/280/Pages/body-worn-cameras-what-evidence-tells-us.aspx. 42 White, Michael D. 2014. Police Officer Body-Worn Cameras: Assessing the Evidence. Washington, DC:
Office of Community Oriented Policing Services. 43 RT I, 22.03.2024, 11
28
HMS § 5 kohaselt kehtib haldusmenetluse läbiviimisel vormivabaduse põhimõte ning HMS §
38 lõike 2 kohaselt võib haldusmenetluse dokumentaalseks tõendiks olla ka video-, heli- või
elektroonilise salvestus. Seejuures tuleb aga arvestada, et kui läbiviidav haldusmenetlus riivab
isikute põhiõigusi, saab seda teha üksnes põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse alusel (PS §
3 lõige 1 ja PS § 11). Olulisuse põhimõtte kohaselt on seadusandja kohustatud sätestama kõik
põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused ning mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda
üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda
täpsemad ka menetlusnormid. Sellest lähtuvalt ei ole kehtivas õiguses pilti ja heli salvestavate
seadmete kasutamine riiklikus järelevalves piisavalt reguleeritud. Sellele on tähelepanu
juhtinud ka õiguskantsler.44
Kaamerate laiemal kasutuselevõtul võib eeldada, et olukorrad korrakaitseorganite ja füüsiliste
isikute vahel kulmineeruvad harvemini vahetu sunni kasutamist tingivate konfliktidega ehk
isikute (sh ametnike) elu ja tervis oleksid paremini kaitstud. Seetõttu väheneb ka konfliktsete
olukordade lahendamisele kuluv aeg ja hilisemate süüteo- ja haldus- ja distsiplinaarmenetluste
arv. Salvestised aitavad erinevates menetlustes kiiremini lõpplahenditeni jõuda, kuna need on
tõendina kirjalikest protokollidest objektiivsemad. See toob koosmõjus kaasa võimaluse
kasutada korrakaitseorganite tööjõu ressurssi teisteks avaliku korra kaitseks vajalikeks
toiminguteks, mis suurendab ühiskonna turvatunnet. Seejuures kasutatakse salvestavaid
seadmeid minimaalses vajalikus ulatuses, et vältida nii muude isikute kui ka ametnike
privaatsusõiguse liigset riivet. Salvestised suurendavad ühtlasi korrakaitseorganite tegevuse
läbipaistvust, kuna võimaldavad kontrollida tegevuse õiguspärasust ning suurendavad seetõttu
üldsuse usaldust korrakaitseorganite vastu.
Kahtlemata on heli ja pilti salvestava seadmestiku laialdasema kasutamisega seotud ka
erinevaid probleeme. Kõige ilmsem on nende kasutamisega kaasnev isikute privaatsusõiguse
riive. Seejuures ei ole mõjutatud üksnes isikud, kes riikliku järelevalvemenetluses osalevad,
vaid ka kolmandad isikud, nt möödujad, kes seadme fikseerimisalasse jäävad. Seega peab nende
kasutamisel olema isikute õigusi arvestav reeglistik, sh salvestiste säilitamiseks ja edasiseks
kasutamiseks. Samuti võib probleemiks kujuneda see, kui inimesed ei pöördu abi vajades
korrakaitseorgani poole või väldivad korrakaitseorganitega suhtlemist, sest nad ei soovi, et neid
filmitaks. Ka tuleb meeles pidada, et kaamera salvestisi ei saa alati täiesti objektiivsetena
käsitleda, kuna need ei pruugi kajastada sündmust ajaliselt tervikuna või jäävad olulised
asjaolud kaamera salvestusväljast välja45. Seda näiteks põhjusel, et kaamera fikseerimisala on
piiratud ja see ala on lisaks ka videol ning helil erinev, mistõttu ei pruugi kõik asjaolud
sündmusest saada fikseeritud. Samuti võib asjaolude tõttu puududa võimalus fikseerida ajaliselt
kogu sündmus ning salvestisel saavad fikseeritud üksnes fragmendid sellest. Niisiis tuleb
salvestise hilisemal kasutamisel nende piirangutega arvestada.
5.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Korrakaitseorganite tööjõu rahastuse suurendamine võimaldaks tegeleda selle osaga
probleemist, mis on seotud tööjõuressursiga. Küll aga ei saa seda mõistlikuks rahakasutuseks
pidada, kui sama eesmärk on võimalik saavutada olemasolevate vahenditega.
Avalikkuse teavitamine erinevate salvestusseadmete kasutamisest (ning nende kasutusala
suurendavatest seadusemuudatustest) võib samuti mõjuda isikutele mõningal määral
distsiplineerivalt ning suurendaks teadlikkust korrakaitseorganite tegevuse kontrollimise
võimalustest ehk aitaks soovitud eesmärgi saavutamisele kaasa. Siiski ei ole põhjust arvata, et
44 Õiguskantsleri 03.05.2024 märgukiri nr 7-7/212350/2402585. 45 Morgan A. Birck, Do You See What I See? Problems with Juror Bias in Viewing Body-Camera Video
Evidence, 24 MICH. J. RACE & L. 153 (2018).
29
see oleks nende probleemide kõrvaldamiseks regulatiivsete võimalustega samaväärne ning
samuti ei kõrvalda tõendamise ja töövõtete tõhususe analüüsimisega seonduvaid probleeme.
PPA kogemusel on ajas kasvanud kogukonna ootus, et korrakaitseorgan saab taasesitada sunni
kasutamise või meetmete kohaldamise asjaolusid. Vastavate failide puudumisel eeldatakse
pigem väära käitumise varjamist.
5.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Esimene ja eelistatud võimalus on sätestada KorS 3. peatüki 3. jao 1. jaotises erimeetmena
isikuandmete töötlemine pilti ja heli salvestava seadmestiku kasutamisega. Tasub märkida, et
see õigus laieneks üksnes korrakaitseorgani poolt väljastatud seadmele, mille puhul on tagatud
salvestiste ja seeläbi nendel olevate isikuandmete turvaline säilitamine. Sarnane meede on
sätestatud KorS §-s 34, mis võimaldab ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või
korrarikkumise kõrvaldamiseks kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks pilti edastavat või
salvestavat jälgimisseadmestikku. Oluline erinevus on, et KorS § 34 kohaselt ei ole lubatud
salvestada heli. Seejuures aga on KorS §-s 34 sätestatud meetme puhul silmas peetud
statsionaarseid jälgimisseadmestikke, mille puhul on korrakaitseorgan kohustatud avalikkust
isikuandmete töötlemisest jälgimisseadmestiku abil eelnevalt teavitama avalikku kohta (või
sõiduki salongis nähtavale kohale) paigutatud teabetahvliga. Selle eesmärgiks on võimaldada
isikul kaamera mõjualasse sattumist vältida. Mobiilseid salvestusseadmeid kasutatakse aga
ametniku küljes või juures ning sageli liikumise ajal. Seega ei ole samaväärne
teavitamiskohustus nende kasutamisel võimalik ning isik ei saa ise teadlikult vältida meetme
mõjualasse sattumist. Tegemist on isiku õigusi niisiis KorS §-s 34 sätestatud meetmest
intensiivsemalt riivava meetmega. Regulatsiooni loomisel tuleb otsustada, millisel viisil peab
korrakaitseorgan isikuid seadme kasutamisest teavitama. On selge, et iga pilti ja heli salvestava
seadme mõjualasse sattuva isiku eraldi teavitamine ei pruugi alati võimalik olla. Näiteks kui
riiklikku järelevalvet viiakse läbi rahvarohkes kohas, siis selline ulatuslik teavitamine takistaks
avaliku korra kaitse kui põhiülesande teostamist. Isikute eelnev teavitamine selliste seadmete
kasutamisest võib olla võimatu ka olukorras, kus salvestamise vajadus tekib ootamatult. Siiski
peaks korrakaitseorganil olema üldjoontes kohustus salvestamisest teavitada isikut juba
fikseerimise alustamisel või kui see tegevuse kiireloomulisuse tõttu kohe võimalik ei ole, siis
peaks ta seda tegema esimesel võimalusel. Niisiis on oluline on sätestada tingimused, millisel
juhul tohib pilti ja heli salvestavat seadet kasutada ning samuti kuidas toimub isikute
teavitamine. Samuti on oluline sätestada ka eesmärgid ja ülesanded, milleks selle meetme
tulemusel saadud salvestisi kasutada võib ning tingimused, mida seejuures järgida tuleb.
Eelkõige tuleb võimaldada salvestiste kasutamist tõendina erinevates menetlustes (nii
distsiplinaarmenetluste kui ka haldus- ja kohtumenetlustes), et aidata kaasa vaidluste kiiremale
lahendamisele. Teatud juhtudel tuleks lubada salvestist kasutada ka protokolli osana.
Muudatuse ettevalmistamisel tuleb täiendavalt analüüsida, millistel tingimustel võiks saada
salvestisi kasuta anonüümitud kujul ka uurimis- või õppetööks. Küsitav on see, kas salvestisi
saaks mingitel tingimustel ka avalikustada.
Ühtlasi tuleb aga tuleb luua selge regulatsioon salvestiste säilitamise kohta. St mil viisil ja kui
kaua salvestisi minimaalselt säilitama peab ning kui kaua neid maksimaalselt säilitada võib ning
milliste kriteeriumite alusel säilitamise aeg otsustatakse.
Alternatiivselt või lisaks eelnevale on võimalik sätestada KorS-is võimalus heli ja pilti
salvestava seadme abil riikliku järelevalve meetmeid protokollida või lubada salvestiste
kasutamist teatud juhtudel protokolli osana. Protokollimine ei ole KorS § 12 kohaselt
korrakaitseorganile alati kohustuslik. Niisiis selle alternatiivi puhul teeb ametnik seadme sisse
lülitamisega otsuse meedet protokollida. Ei ole mõeldav, et seade ametnikul pidevalt salvestaks,
30
kuna see on intensiivne riive ametniku privaatsusesse ja toob kaasa kaamera salvestusvälja
jäävate nii sündmusega seotud kui lihtsalt läheduses viibivate isikute isikuandmete töötlemise.
Sellises ulatuses isikuandmete töötlemine ei oleks eesmärgipärane. Samuti puuduks
salvestatavate failide hilisemaks arhiveerimiseks piisavad andmemahud. Seega tuleb selle
alternatiivi puhul täpselt reguleerida, millistel juhtudel võib salvestist protokollina või
protokolli osana kasutada ehk millistel tingimustel on ametnikul õigus seade protokollimise
eesmärgil sisse lülitada. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt võiks see õigus ühelt poolt
olla seotud isikute õigusi intensiivsemalt riivavamate meetmete kasutamisega, et tagada
tegevuse õiguspärasuse hilisem kontrollitavus, teisalt aga ka juhtudega, kus salvestisele
isikuandmeid olulises mahus ei jäädvustata, vaid sealt nähtuvad üksnes protokollimiseks
minimaalselt vajalikud andmed. Selline protokollimine võiks olla lubatav ka muul viisil
keeruliselt tõendavate asjaolude talletamiseks, nt joobe tuvastamisel.
Eelkõige võiks olla põhjendatud sellise võimaluse andmine korrakaitseorganitele, kellel on
õigus kasutada vahetut sundi või kes peavad sageli sisenema valdusesse (KorS § 50) ja seda
läbi vaatama (KorS § 51).
Ühtlasi tuleb selle alternatiivi puhul sätestada, milline teave tuleb seadme abil protokollides
ametnikul salvestisel kajastada, et salvestisel oleks ka tõenduslik väärtus. HMS § 18 lõike 2
kohaselt peab protokoll sisaldama: 1) menetlustoimingu teostamise aega ja kohta; 2)
menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani nime ning kohalviibivate menetlusosaliste, tõlkide,
ekspertide ja tunnistajate nimesid; 3) menetlustoimingu eesmärki; 4) menetlustoimingu käigus
esitatud taotlusi; 5) menetlusosalise seletuste, eksperdi või tunnistaja ütluste sisu või
paikvaatluse tulemust. Osaliselt katab need tingimused ära see, kui seade ja selle salvestis on
varustatud ajatempli ja GPS-iga ning seotud konkreetse ametnikuga. Samuti peaks üldjuhul
videosalvestiselt olema võimalik tuvastada, millised ametnikud sündmusel viibisid, milliseid
taotlusi esitati ning ka seletuste ja ütluste sisu või paikvaatluse tulemus. Probleemkohaks võib
olla teiste kohalviibivate menetlusosaliste piisav tuvastamine ning menetlustoimingu eesmärgi
kajastamine (seda eriti dünaamiliste ja kiirelt arenevate juhtumite puhul). Ka vajab lahendamist
küsimus, kas ja kuidas peaks ametnik seadme salvestusväljas olevaid isikuid protokollimisest
teavitama.
Protokollimise kitsaskoht võrreldes salvestamise kui meetmega võib olla isikute
privaatsusõiguse suurem riive. Lisaks on nii protokollimisel kui salvestamise kui meetme
kasutamisel probleemne isikute teavitamine, kui salvestisel on lisaks ka kolmandaid isikuid.
Problemaatiline on ka salvestiste säilitamiseks kuluv ressurss.
5.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Muudatus puudutab eelkõige PS §-st 26 tulenevat õigust perekonna-ja eraelu puutumatusele.
Siiski võib nimetatud põhiõigust riivata nii avaliku korra kui ka teiste isikute õiguste ja
vabaduste kaitseks. Lisaks sätestavad isikuandmete kaitse üldmääruse46 (IKÜM) artiklid 5, 12–
19, 21 ja 34 mitmesugused andmesubjekti õigused, mida heli ja pilti salvestava seadme
kasutamine ning salvestise edasine kasutamine võivad riivata. IKÜM artikkel 23 võimaldab
nimetatud õigusi aga piirata mh avaliku julgeoleku tagamiseks.
46 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta
isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta.
31
5.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
5.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm: korrakaitseorganid, kes saavad heli ja pilti salvestavaid jälgimisseadmeid laiemalt
kasutada
Eelkõige kuuluvad sihtrühma PPA patrullpolitseinikud (673), aga eelnõu välja töötamise käigus
täpsustub, millistel korrakaitseorganitel selline õigus veel vajalik on. Selle kohta ootame
käesolevale VTK-le ka tagasisidet. Niisiis ei ole käesolevalt võimalik täpselt piiritleda
sihtrühma kuulvaid korrakaitseorganeid ja nende ametnikke ega seetõttu ka sihtrühma suurust.
Positiivne mõju on väiksem tööjõuressursi kulu, kuna riikliku järelevalve menetlused lahenevad
sagedamini ohutumalt ja lihtsamalt, sest sellise tehnoloogia kasutamine muudab ametnike ja
isikute vahelise suhtluse mõnevõrra rahulikumaks. Ka on positiivseks mõjuks see, et töö
tegemine on jälgimisseadmestikke kasutavatele ametnikele mõnevõrra ohutum. Ühtlasi tekib
seetõttu vähem erinevaid menetlusi, milles ametnikud osalema peavad. Kuivõrd ametnikud, kes
muudatuse tulemusel täiendavalt seadmestikke kasutaksid, ei moodusta kõikidest
korrakaitseametnikest väga suurt osa, võib mõju selle sagedust arvestades keskmiseks pidada.
Negatiivne mõju on selliste seadmestike ostmise kulu. Seejuures tuleb arvestada, et mitmel
korrakaitseorganil juba on need olemas, et kasutada seadmeid seni seaduses võimaldatud
viisidel (nt PPA, Keskkonnaamet ja PäA). Niisiis ei kaasneks nende laiema kasutamisega olulist
kulu seadmete soetamisele. Küll aga võib vajadus suurema hulga andmete pikemaajaliseks
turvaliseks säilitamiseks tuua kaasa täiendavad kulud.
Teataval määral tuleb negatiivseks mõjuks pidada ka ametnike privaatsusõiguse riivet, mis võib
kahandada isikute soovi neil ametikohtadel töötada, kuigi selle mõju peaks üldjuhul üles
kaaluma ametnike endi suurem ohutus.
5.5.2. Sotsiaalne mõju. Mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: füüsilised isikud
Sihtrühmale avalduvaks positiivseks mõjuks saab pidada suuremat tõenäosust, et vajadusel on
sihtrühmale kättesaadavad vajalikud tõendid ja suurem võimalus oma õigusi lihtsamini kaitsta.
Samuti distsiplineerib see ametnikke minimaalselt sekkuma, olema viisakam ja üleüldiselt
meetmeid otstarbekalt ja proportsionaalselt kohaldama ehk isiku põhiõiguste riive (va eraelu-
ja perekonnaelu puutumatuse riive) on kokkuvõttes väiksem. Seda mõju ei saa aga väga suureks
pidada, kuna üldjuhul käituvad ametnikud ka praegu selle põhimõttega kooskõlas.
Sihtrühmale avalduv negatiivne mõju on täiendav privaatsusõiguse riive. Mõju avaldub rohkem
isikutele, kes on korrakaitseorganitega otseses suhtluses, aga paratamatult jäävad ka teised
isikud aeg-ajalt kaamera salvestusvälja. Seejuures ei pruugi isikud sellest alati ka teadlikud olla.
Mõju suurus sõltub konkreetse isiku puhul sellest, kui kaua ja millise tegevusega ta salvestisele
jäädvustatakse. Siiski ei ole üldjuhul isikute kokkupuude korrakaitseorganitega sage, mistõttu
enamasti avaldub mõju sihtrühmale tervikuna harva ning juhuslikult. Ka ei ole enamasti mõjuga
kokku puutunud isikutel suuremat halduskoormust, vaid pigem see isegi väheneb. Kaudne mõju
avaldub ka laiemale avalikkusele, kuna muudatus loob üldiselt suuremat turvalisust. Samas ei
ole mõjuna välistatud ka see, et privaatsusõiguse riive võib suunata inimesi mitte
korrakaitseorganite poole pöörduma. Kokkuvõttes ei ole mõju sihtrühmale oluline.
32
Probleem 6. Isikuandmete töötlemine mehitamata õhusõidukitele
paigaldatud jälgimisseadmestiku kasutamisega
6.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS § 34 näeb riikliku järelevalve erimeetmena ette õiguse ohu väljaselgitamiseks ja
tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks
pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. Samas näeb regulatsioon ette, et
isikuandmete töötlemisest tehnilise abivahendi abil on korrakaitseorgan kohustatud avalikkust
eelnevalt teavitama, kasutades selleks avalikku kohta paigutatud teabetahvlit, millel on
videokaamera kujutis ja sõna „VIDEOVALVE”. Korrakaitseorgani sõidukis
jälgimisseadmestiku kasutamisel peab olema salongis nähtaval kohal kleebis videokaamera
kujutise ja sõnaga „VIDEOVALVE”.
Korrakaitseseaduse väljatöötamise ajal ei olnud mehitamata õhusõidukid (edaspidi MÕS)
laialdases kasutuses, sh riikliku järelevalve teostamisel. Kümnendi jooksul on toimunud
märkimisväärne muutus ning tehnika areng ja kättesaadavus on võimaldanud ka
korrakaitseorganitel juba mitu aastat MÕS-e erinevate ülesannete täitmisel kasutada. Praktikas
kasutatakse MÕS-e eelkõige päästetöödel, keskkonnaseires, kadunud isikute otsingutel,
riigipiiri valvamisel, kuid kasutusala laieneb pidevalt. Võib eeldada, et lähiaastatel hakkavad
laiemat kasutust leidma ka mehitamata vee- ja maismaasõidukid. Viimased on juba kasutusel
nt demineerimistöödel.
MÕS-de sisseehitatud kaamerad võivad oma tehniliste omaduste poolest olla niivõrd hea
eraldus- ja suurendusvõimega, et ka kaugematelt distantsidelt jäädvustades on võimalik
salvestistelt isikuid tuvastada. Arvestades MÕS-de tehnilist ehitust ja käitamise ohutust –
inimesest kaugemal kasutades kujutavad nad isikutele vähem ohtu – ei ole MÕS-dega
jälgimisseadmestiku kasutamisel võimalik järgida KorS § 34 lõikes 3 sätestatud nõudeid ja
varustada neid nähtaval kohal asuva teabega jälgimisseadmestiku kasutamise kohta. Seega
hetkel KorS MÕS-de kaamerate kasutamist isikuandmete töötlemiseks otseselt ei reguleeri.
Samas on korrakaitseorganitel ka MÕS-de kasutamisel ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks
või korrarikkumise kõrvaldamiseks vaja õigust kasutada avalikus kohas toimuva jälgimiseks
pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. Mh on MÕS-e lisaks eespool nimetatule
võimalik kasutada nt rahvarohketel avalikel üritustel turvalisuse tagamisel, vigastatuteta
liiklusõnnetuste asjaolude fikseerimisel, liiklusjärelevalves rikkumiste väljaselgitamisel jne.
Nende kasutusala on väga mitmekülgne ning võimaldaks korrakaitseorganite tööjõu ressurssi
säästa, tegemata seejuures avaliku korra kaitse tõhususes järeleandmisi. Hetkel on MÕS-ide
kasutamine eelkirjeldatu vaates ebaselge ning problemaatiline, kuna puudub konkreetne
regulatsioon MÕS-i kasutamise õiguslike aluste ning isikuandmete säilitamise kohta ja
puudulik on kodaniku teavitamine, et tema tegevusi võidakse jäädvustada. Sellest tulenevalt on
MÕS-ide kasutamine riiklikus järelevalves piiratum, kui vajadus oleks.
6.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Mitteregulatiivsete lahendustena on kaalutud käesoleva probleemi puhul kahte võimalust.
Esiteks on kaalutud avalikkuse paremat teavitamist. Kui seadus nõuab, et salvestavate seadmete
korral oleks välja pandud sildid ja isikule oleks selgelt arusaadav, kes seadet valdab, siis
teoreetiliselt on võimalik, et teatud asulate piires seatakse ka asula piirile vastav teavitussilt, et
selles asulas kasutab konkreetne korrakaitseorgan enda MÕS seadmeid. Antud lahenduse
oluliseks puuduseks on asjaolu, et see välistaks väljaspool konkreetseid asulaid või tähistatud
piirkondi MÕS kasutamise ning samuti ei pruugi see luua isiku jaoks piisavat selgust, kes
konkreetselt vastavat seadet kasutab. Samuti tekiks korrakaitseorganite jaoks probleem, et kas
33
asula lähistele paigutatavatel siltidel peaks olema märgitud kõik selles piirkonnas MÕS-e
kasutavad korrakaitseorganid. MÕS-e kasutatakse vajaduspõhiselt mitte 24/7, mistõttu ei oleks
ka siltidele kasutamise kellaaegade märkimine otstarbekas ning teisalt ei tohiks inimesi eksitada
arusaamaga, et neid jälgitakse pidevalt. Läbipaistvuse huvides oleks seega mõistlikum antud
valdkond detailselt seaduse tasandil reguleerida ning sätestada ka korrakaitseorganitele
võimalikud teavitamise kohustused, nt avalikus veebis.
Teiseks kaaluti ka rahastuse suurendamise võimalust. Rahastuse suurendamine võimaldaks
korrakaitseorganil teha avaliku korra tagamisel rohkem toiminguid ja seega ka tõhusamat
riikliku järelevalvet. See võib tuua endaga kaasa sama tulemuse kui uute tehnoloogiate
kasutamine. Eelnev ei ole aga mõistlik, sest eeldaks, et tehnoloogiliste arendustega
kaasaminemise asemel suunatakse rohkem maksumaksja raha vana süsteemi hoidmisele.
6.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Sätestada KorS-i 3. peatüki 3. jaos riikliku järelevalve erimeetmena isikuandmete töötlemine
mehitamata õhusõidukitele paigaldatud jälgimisseadmestiku kasutamisega.
Selline isikuandmete töötlemise lubamine peaks olema ilmselt rangemate eeldustega kui KorS
§ 34 alusel isikuandmete töötlemine jälgimisseadmestiku kasutamisega, kuivõrd isiku
õigustesse sekkutakse intensiivsemalt. Nimelt ei ole isikul MÕS-de puhul võimalik ennetada
ega vältida jälgimisseadmestiku mõjualasse sattumist samaväärselt kui linnatänavatele või
muusse avalikku kohta paigaldatud statsionaarsete valvekaamerate puhul. Samuti võib nende
kasutamise mõju suuremas ulatuses kanduda ka mitteavalikesse kohtadesse, nt koduhoovidesse.
Samas ei peaks regulatsiooniga piirama MÕS-de eesmärgipärast kasutust. Seega tuleb MÕS-
de kasutamise regulatsiooni väljatöötamisel leida tasakaal isiku õiguste kaitse ja korrakaitse
vajaduste vahel.
6.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Kavandatav muudatus puudutab juba käesoleva VTK p-s 5.4 käsitletud õigusi.
6.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
6.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm: korrakaitseorganid, kes saavad MÕS-e laiemalt kasutada
Väljatöötamiskavatsuse valmimise ajal ei ole veel päris selge, millistel korrakaitseorganitel ja
millistel eesmärkidel on soov ja vajadus kasutada riikliku järelevalve teostamisel MÕS-e. Selle
kohta ootame käesolevale VTK-le ka tagasisidet. Niisiis ei ole käesolevalt täpselt võimalik
piiritleda sihtrühma kuulvaid korrakaitseorganeid ja nende ametnikke ning seetõttu ka
sihtrühma suurust. Nendeks on aga kindlasti nt PPA, PäA, Keskkonnaamet ja PTA.
Muudatuse positiivne mõju on väiksem tööjõuressursi kulu, kuivõrd MÕS-id võimaldavad
mitmesugustes olukordades asendada mitmete ametnike tööd, nt avalikel üritustel ohu
kaardistamisel, kadunud isikute otsingutel vms.
Negatiivne mõju on MÕS-ide ostmise ja nende operaatorite koolitamise kulu. Seejuures on
seadmed ja väljaõppinud ametnikud juba praegu mitmes korrakaitseorganis juba olemas, mis
tähendab, et mõju ei ole selles osas nii suur. Samas kasutusvõimaluste laiendamine võib tuua
kaasa soovi neid suuremas ulatuses kasutada, mis omakorda toob kaasa vajaduse uue
regulatsiooni teemal ametnikke koolitada. Sellisel juhul kaasnevad sihtrühmale paratamatult
34
täiendavad kulud. Kuna aga uute tööks vajalike vahendite soetamine on tavapärane, siis ei saa
seda negatiivset mõju oluliseks pidada.
6.5.2. Sotsiaalne mõju. Mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: füüsilised isikud
Sihtrühmale avalduv negatiivne mõju on privaatsusõiguse riive. Mõju intensiivsust suurendab
asjaolu, et isikutel ei pruugi olla teadmist sellest, et neid MÕS-iga salvestatakse. Kuivõrd MÕS-
ide potentsiaalne kasutusala on väga lai, kuulub sihtrühma kogu Eesti elanikkond. Mõju suurus
sõltub konkreetse isiku puhul sellest, kui kaua ja millise tegevusega ta salvestisele
jäädvustatakse. Seega pole välistatud, et mõnel juhul võib isiku privaatsusõiguse riive osutuda
ka väga intensiivseks. Kuivõrd MÕS-i kasutamise eesmärk pole aga üldjuhul ühe isiku tegemisi
pikema aja jooksul jälgida, võib mõju sihtrühmale tervikuna väheseks pidada. Lisaks avaldub
mõju sihtrühmale enamasti harva ning juhuslikult. Ka võib positiivse kaudse mõjuna välja tuua,
et korrakaitseorganite töövõtete tõhustamine suurendab üldist turvalisust.
Probleem 7. Muude kui dokumentaalsete tõendite nõudmine riikliku
järelevalve menetluses
7.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS § 30 sätestab erimeetmena küsitlemise ja dokumentide nõudmise. Seejuures võib KorS §
30 lõike 3 kohaselt politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan nõuda isikult
dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks
või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks või kaitstava isiku või valvatava objekti
ohutuse tagamiseks vajalikke andmeid, ning selle ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine
või korrarikkumise kõrvaldamine või isiku kaitsmine või objekti valvamine on dokumente
nõudva korrakaitseorgani pädevuses. Sätte eesmärk on võimaldada korrakaitseorganil saada
ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise lõpetamiseks
vajalikku teavet. Samas ei pruugi selline teave alati olla dokumentaalsel kujul, vaid näiteks ka
videosalvestisena. Niisiis ei täida KorS § 30 lõike 3 sõnastus piisavalt sätte eesmärki.
Justiitsministeeriumile on laekunud ka tagasisidet, et KorS § 30 lõike 3 tõlgendamise ja muu
kui dokumentaalse teabe välja küsimisega on probleeme.
Kuigi käesolevalt puudub teave, kui ulatuslik teabe küsimisega seonduv probleem erinevate
korrakaitseorganite seas on, siis tehnoloogia ja ühiskonna arengust tingituna on aina enam
teavet muus kui dokumentaalses vormis (eelkõige heli-, pildi-, videofailid). Küll aga on selge,
et käesolevalt ei ole korrakaitseorganitel piisavalt selget võimalust riikliku järelevalve
menetluses muu kui dokumentaalse teabe välja küsimiseks. Kuigi HMS § 38 lõike 1 kohaselt
on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt
nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks
asja lahendamiseks olulised asjaolud, ei ole tegemist riikliku järelevalve meetmega, mille
tagamiseks on võimalik kohaldada haldussunnivahendeid (KorS § 23 lõige 4). Seega tegutsevad
korrakaitseorganid juba praegu, aga tulevikus ilmselt aina enam piiratud info tingimustes.
Puudulik teave on nii ohu ennetamise, väljaselgitamise kui ka tõrjumise seisukohast suur
probleem, kuna mõjutab kõiki avaliku korra kaitseks tehtavaid otsuseid ja võib viia erinevate
ohtude realiseerumiseni. Selleks, et riiklikku järelevalvet tõhusalt läbi viia, peab
korrakaitseorgan saama välja nõuda kõiki asjakohaseid andmeid, olenemata sellest, millises
vormis need on. Seetõttu esineb praktikas vajadus, et erimeetmega oleks kaetud ka muude
tõendite kui dokumentide välja nõudmine. Selline õigus peaks sõnaselgelt seadusest nähtuma,
et see oleks nii korrakaitseorganile kui meetme adressaadile üheselt selge.
35
7.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Ühelt poolt on võimalik mitte midagi tegemine. Probleem teabe kättesaamisel jääks alles ning
ajas probleem ilmselt süveneks, kuna aina enam teavet on muudes vormides kui
dokumentaalses vormis. Selle probleemi süvenemine tulevikus praeguse regulatsiooni
säilitamisel tekitab olukorra, kus riik ei ole avaliku korra tagamiseks ja laiemas plaanis inimeste
ohutuse tagamiseks loonud toimivat ja tõhusat regulatsiooni ja avaliku korra kaitse on
raskendatud.
Regulatsiooni saab selle eesmärgist tulenevalt tõlgendada küll ka laiendavalt ehk muid kui
dokumentaalseid tõendeid hõlmavana. See tagaks vajalikus ulatuses tõendite nõudmise
võimaluse ning praktikas seda täna ka tehakse. Siinkohal tuleb aga arvestada, et tegemist on
isikute õigusi riivava meetmega, mistõttu tuleks õigusselguse seisukohast lähtudes
regulatsiooni siiski muuta.
7.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
KorS § 30 lõike 3 sõnastust tuleb muuta, et võimaldada ka muu teabe kui üksnes dokumentide
välja küsimist. Seejuures ei muutuks aga põhimõte, et isikuandmete välja küsimisel tuleb alati
lähtuda sellest, et isikuandmeid töödeldaks minimaalses vajalikus ulatuses ning teavet saab
nõuda üksnes piiritletud eesmärgi täitmiseks ehk üksnes vajalikus hulgas. Järelikult ei või
küsida andmeid, mis riikliku järelevalve eesmärkide täitmiseks vajalikud ei ole.
7.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid
Kui andmed, mida korrakaitseorgan välja küsib, on isikuandmed, riivab see puudutatud
füüsilise isiku PS § 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Tegemist on aga
kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega ning riigiasutustel on õigus isiku
perekonna- ja eraellu sekkuda mh avaliku korra kaitseks.
ELPH-is käsitleb isikuandmete kaitset artikkel 8 ning EIÕK-is on see hõlmatud perekonna ja
eraelu puutumatuse õigusega artiklis 8. Nimetatud õigusaktid ei sea õiguse piiramisele
rangemaid tingimusi kui PS § 26.
7.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
7.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm: korrakaitseorganid
KorS §-s 30 sätestatud küsitlemine ja dokumentide nõudmine on erimeetmena kindlasti üks
enim kasutatud riikliku järelevalve meetmeid. Tõenäoliselt kasutavad seda kõik
korrakaitseorganid. Niisiis on sihtrühm väga eriilmeline. Korrakaitseorganid saavad
muudatuste tulemusel vajadusel rohkem teavet välja küsida, mis positiivse mõjuna peaks
korrakaitse tõhusamaks muutma.
Kuigi korrakaitseorganid saavad riikliku järelevalve menetluse käigus ka HMS § 38 lõike 1
alusel tõendeid küsida, ei ole korrakaitseorganil tõhusaid viise sellele õigusele vastava
kohustuse täitmise tagamiseks. Hetkel ei ole võimalik hinnata, kui sageli võib erinevatel
korrakaitseorganitel vaja minna muus kui dokumentaalses vormis tõendeid välja küsida, kuid
võib eeldada, et seoses tehnoloogia arenguga vajadus selleks ajas aina suureneb. Seega võib ka
kavandatava muudatuse mõju sageli avalduda. Ka ei ole hetkel võimalik täpselt hinnata mõju
olulisust, kuna see varieerub sihtrühmas suuresti. Mõne korrakaitseorgani puhul võib see
oluliselt laiendada nende võimalusi vajaliku teabe küsimiseks ning seeläbi muuta riikliku
36
järelevalve teostamist tõhusamaks. Seejuures mõnel teisel korrakaitseorganil puudub üldjuhul
vajadus muude kui dokumentaalsete tõendite välja küsimiseks, mistõttu muudatus neid suuresti
ei mõjuta. Samamoodi varieerub kindlasti ka mõju avaldumise sagedus, mistõttu ei saa seda
üheselt hinnata.
Kuna tegemist on ühekordselt muudatuse teatavaks võtmisega ning muudatus annab
sihtrühmale õigusi juurde, mitte ei piira neid, siis sihtrühmale see märgatavaid
kohanemisraskusi ei tekita. Küll aga peavad korrakaitseorganid senisest enam tähelepanu
suunama sellele, millise teabe välja küsimine on riikliku järelevalve raames vajalik ja
põhjendatud, et mitte isikute andmekaitsealaseid õigusi põhjendamatult riivata. Kuna aga
samamoodi peavad nad andmekaitse reeglitega arvestama ka muudel juhtudel, nt HMS § 38
alusel teabe küsimisel, siis ei saa seda muudatusega kohanemise vaates tervikuna koormavaks
pidada.
7.5.2. Sotsiaalne mõju. Mõju isiku põhiõigustele
Sihtrühm I: isikud, kellelt riikliku järelevalve menetluses teavet nõutakse
Sihtrühma kuuluvad kõik nii füüsilised kui ja juriidilised isikud, kellelt riikliku järelevalve
raames KorS § 30 lõike 3 alusel teavet küsitakse. Sihtrühm I peab kavandatava muudatuse
tulemusel korrakaitseorganitele nende nõudmisel lisaks dokumentaalsetele tõenditele ka muus
vormis teavet välja andma. Kuigi sarnane kohustus tuleneb seni ka HMS § 38 lõikest 1, siis
võimaldab muudatus sihtrühma I teabe esitamata jätmisel haldussunnivahenditega mõjutada.
Seega võib teabe esitamata jätmisel muudatuse negatiivne mõju sihtrühmale I väljenduda
sunniraha tasumise kohustuses. Seda mõju saab sihtrühm I aga ise oma käitumisega mõjutada,
st nõutud teabe esitamisel negatiivset tagajärge ei järgne.
Muudatuse tulemusel võib sihtrühmal I senisest sagedamini tekkida vajadus korrakaitseorganile
muus kui dokumentaalses vormis tõendeid esitada, kuna võib eeldada, et sellist teavet küsitakse
sagedamini. Sellel on sihtrühmale I negatiivne mõju, kuna mittedokumentaalsete tõendite
esitamisele võib kuluda täiendav ressurss (nt failide üleslaadmisele ja saatmisele või vajadusel
videote transkribeerimisele kuluv aeg). Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt ei saa need
täiendavad korrakaitseorganile esitatavad teabe hulgad ja nendega seonduvate toimingute maht
olla nii suured, et mõju saaks sihtrühmale I tervikuna oluliseks pidada. Lisaks võib üldjuhul
eeldada, et sellist teavet küsitakse harva ja juhuslikult, mis vähendab negatiivset mõju
sihtrühma I jaoks tervikuna. Muudatusega kohanemine peaks sihtrühmale I kerge olema, kuna
ei pane neile täiesti uut kohustust, vaid muudab kohustuse täitmise tagamise tõhusamaks.
Sihtrühm II: isikud, kelle kohta riikliku järelevalve menetluses teavet nõutakse
Sihtrühm II võib osaliselt kattuda sihtrühmaga I, kui teavet edastatakse enda kohta, kuid on
kahtlemata laiem, kuna korrakaitseorganile edastatav teave võib hõlmata (ja ilmselt sageli
hõlmabki) ka teisi isikuid. Kui seni puudutas KorS §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve meetme
kohaldamisel andmesubjektide õigusi peamiselt dokumentaalse teabe töötlemine, siis
muudatuse tulemusel saavad korrakaitseorganid riikliku järelevalve erimeetmena välja nõuda
isikute kohta teavet ka vormis, mis võib nende õigusi intensiivsemalt riivata, nt heli- või
videosalvestis. Seega on tegemist negatiivse mõjuga, mis eri andmesubjektide puhul võib
varieeruda mitteolulisest kuni olulise mõjuni, olenevalt sellest, millist teavet andmekandjatel
nende kohta nähtub (nt videosalvestise puhul millised tegevused salvestisel näha on, milline on
salvestise kestus ja kvaliteet, sh kas sellel on ka heli). Seda õigustab ja tasakaalustab avaliku
korra kaitse vajadus ja korrakaitseorgani kohustus lähtuda teabe küsimisel proportsionaalsuse
põhimõttest.
37
Täiendavad tõendid võivad viia sagedamini tulemusele, et riikliku järelevalve käigus
kohustatakse isikut avaliku korra tagamiseks mingeid tegevusi tegema või tuvastatakse
hoopiski asjaolud, mis annavad aluse süüteomenetluse algatamiseks. Seega võib kavandatav
muudatus sihtrühma jaoks negatiivse mõjuna kaasa tuua suurema vastutuse oma tegude eest.
Selle mõju avaldumist ei ole aga põhjust sagedaseks pidada, kuivõrd ka praegu tegutsevad
korrakaitseorganid tõhusalt.
Sihtrühm III: kõik Eesti elanikud
Kuivõrd muudatus tõhustab korrakaitseorganite tööd, st olemasoleva ressursiga suudetakse
tõrjuda rohkem ohte, siis suureneb tervikuna sihtrühma turvalisus. Samas on tegemist
ebaolulise kaude mõjuga.
Probleem 8. Vähemohtlike teenistusrelvade ja erivahendite kasutamine
8.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
8.1.1. Elektrišokirelvad
KorS § 80 sätestab, millises olukorras on korrakaitseorganil õigus elektrišokirelva kasutada.
Nimetatud sätte lõige 1 kehtestab tingimused elektrišokirelva kasutamiseks ja lõige 2 sätestab
täiendavad eeldused, millal võib seda kasutada isiku vastu.
Kehtiv õigus lubab elektrišokirelva isiku vastu kasutada kui:
1) esineb kõrgendatud vahetu oht,
2) ohu tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga, välja arvatud tulirelvaga, ei ole võimalik või ei
ole õigel ajal võimalik,
3) elektrišokirelva kasutamisel tehakse kõik võimalik, et sellega ei seataks ohtu muud kaalukat
hüvet,
4) eesmärgiks on isiku ründamis-, vastupanu- või põgenemisvõimetuks muutmine,
5) eesmärki ei ole võimalik saavutada looma ega asja vastu elektrišokirelva kasutamisega ega
muu vahetu sunni vahendiga, välja arvatud tulirelvaga,
6) relva kasutamine on ühtlasi vajalik, et: 1) tõrjuda vahetu oht elule või kehalisele
puutumatusele; 2) tõkestada vahetult eelseisva või juba asetleidva esimese astme kuriteo
toimepanemist; 3) pidada kinni esimese astme kuriteos kahtlustatav või süüdistatav või
takistada tema põgenemist, kui temalt võib seaduse alusel võtta vabaduse või on see temalt
seaduse alusel võetud, või 4) pidada kinni isik või takistada tema põgenemist, kui temalt võib
kohtulahendi alusel võtta vabaduse või on see temalt kohtulahendi alusel võetud.
2011. aastal vastu võetud KorS-is47 oli sätestatud, et elektrišokirelva võib kasutada kõrgendatud
või olulise ohu tõrjumiseks. 2014. aastal vastu võetud korrakaitseseaduse muutmise ja
rakendamise seadusega jäeti algsest sõnastusest välja „või olulise“. See tähendab, et jõustunud
regulatsiooni jäi õigus kasutada elektrišokirelva ainult kõrgendatud ohu korral ja sisuliselt on
järgitavate nõuete osas elektrišokirelva kasutamine võrdsustatud tulirelva kasutamisega.
Korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse seletuskirja48 kohaselt oli lävendi
tõstmise põhjuseks potentsiaalne oht isiku tervisele: „Kuna tegemist on isiku tervist
potentsiaalselt ohustava relvaga, siis on selle kasutamise lävendi tõstmine võimalikule
kõrgeimale tasemele isiku põhiõiguste ja –vabaduste kaitse seisukohast vajalik ja
põhjendatud.“. Seletuskirjas puuduvad andmed, millele vastava seisukoha puhul on tuginetud.
47 RT I, 22.03.2011, 4 48 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2445bcfe-b04d-40c8-932e-db51253abea3
38
Lisaks sätestab KorS-i regulatsioon vahetu sunni kohaldamisel relvade kasutamisel astmelisuse
– madalamal astmel on gaasirelv, pneumorelv ja külmrelv, kõrgemal astmel on elektrišokirelv
ja tulirelv. Sisuliselt ei toeta kehtiv regulatsioon seda, et elektrišokirelva kui isikut vähem
kahjustavat vahendit saaks kasutada madalama astme relvade ja tulirelva vahepeal, mis
võimaldaks ennetada olukordade eskaleerumist selleni, et tekiks alus tulirelva kasutamiseks.
Elektrišokirelva kasutusele võtmisel puudus Eestis praktika ja kogemus, mida
elektrišokirelvade kasutamine võiks kaasa tuua – kuivõrd intensiivselt neid kasutama hakatakse
ja millised võivad olla negatiivsed tagajärjed –, mistõttu võis olla mõistlik seada need esialgu
tulirelvaga sarnasele tasemele. Tuginedes PPA andmetele ja kasutuskogemusele on tänaseks
teada, et elektrišokirelv pole sama ohtlik kui tulirelv. Enamasti asetavad teiste riikide
õiguskaitseasutused elektrišokirelvad sunni astmestikul samale tasemele pipragaasiga.49
Elektrišokirelv on tavaliselt paigutatud madalamale tasemele kui külmrelvad. 50
Pea poole sajandi pikkune elektrišokirelva kasutamise ajalugu mujal maailmas on andnud
võimaluse analüüsida sellega kaasnevaid ohte ning võrrelda kasutamist teiste politsei
relvastuses olevate sunnivahendite kasutamisega. Uuringud näitavad, et elektrišokirelva
kasutamine võib tekitada vähem kahjustusi kui näiteks teleskoopnuia kasutamine. Nt isegi
teleskoopnuia õnnestunud kasutamisel on kõige väiksem kahju verevalum, mis on selgelt
tõsisem kui elektrišokirelva puhul.51Elektrišokirelva kasutamine tekitab valu. Inimesed, keda
on elektrišokirelvast distantsilt lastud, kirjeldavad seda kui kohutavalt ebameeldivat tunnet,
mida on raske sõnadesse panna. Elektrišokirelva nõelast põhjustatud valu kestus52 on ajaliselt
oluliselt lühem kui teenistuskoera hammustamisega või teleskoopnuia löögist tekkiva valu
kestus ning nende, aga ka gaasipihusti kasutamise tagajärjed võivad olla tuntavad mitu päeva.
Elektrišokirelva kasutamisega kaasnevad raskemad vigastused ja surmajuhtumid võivad olla
põhjustatud kukkumistest, narkootikumide tarvitamisest või südamehaigustest.
Elektrišokirelvast tulenev laeng ei ole surmav. Uuringute kohaselt ei ole registreeritud
teaduslikult ega meditsiiniliselt tõestatud surmajuhtumeid, mis oleksid põhjustatud
elektrišokirelvast saadud elektriimpulsside tagajärjel.53 Isegi südamestimulaatoriga isikute
puhul on leitud, et viie sekundi pikkune ehk ühekordse maksimumkestusega elektrišokirelva
laeng ei avaldanud südamestimulaatori tööle sellist mõju, mille tagajärjel oleks
südamestimulaator tuvastanud südame korrapäratud kokkutõmbed ning omalt poolt südamele
elektrilöögi andnud.54 Elektrišokirelvast tulev vool häirib isiku koordinatsiooni või muudab ta
liikumisvõimetuks, mistõttu võib põhjustada teisejärgulisi vigastusi, eelkõige kukkumine ja
49 Estey, J. Rosenblatt, D. Cromartie, E. Firman, J. 2005. Electro-muscular disruption technology A Nine-Step
Strategy for Effective Deployment. The International Association of Chiefs of Police. The International
Association of Chiefs of Police, lk 9. https://www.theiacp.org/sites/default/files/2018-07/EMDT9Steps.pdf
Vaadatud: 10.05.2024 50 Holder Jr, E. H., Robinson, L. O., Laub, J.H. 2011. Police Use of Force, Tasers and Other Less-Lethal
Weapons. U.S. Department of Justice. Washington, lk 6. https://ncjrs.gov/pdffiles1/nij/232215.pdf Vaadatud
10.05.2024. 51 Haav, H., 2014. Elektrišokirelva kasutamise õiguslikud regulatsioonid ja kasutamine politseitöös. Lõputöö,
Muraste: Sisekaitseakadeemia, lk 29. 52 Elektrišokirelva laeng kestab niikaua kui päästik all on, kuid mitte kauem kui 5 sekundit. 53 Haav, H., 2014. Elektrišokirelva kasutamise õiguslikud regulatsioonid ja kasutamine politseitöös. Lõputöö,
Muraste: Sisekaitseakadeemia, lk 37. 54 Haegeli, L. M., Sterns, L. D., Adam, D. C. and Leather, R. A., 2006. Effect of a Taser shot to the chest of a
patient with an implantable defibrillator. Heart Rhythm, 3(3), lk 340.
39
sellest tingitud marrastused või põrutused. Kukkumisega võib halvemal juhul kaasneda isegi
isiku surm.5556
Eestis on elektrišokirelv politseiametnike kasutuses 2018. aastast. PPA andmetel kasutati
aastatel 2018-2022 elektrišokirelva 50 korral. Enim on elektrišokirelva kasutatud külm- või
elektrišokirelvaga ründe tõrjumiseks (19 korral, peamiselt ründed külmrelvaga) ning endale ja
teistele ohtliku suitsiidse isiku suhtes tema tegevuse peatamiseks 14 korral. Elektrišokirelva
kasutamise perioodi jooksul ei ole tuvastatud ühtegi üksnes elektrišokirelva kasutamisest
tingitud eluohtliku vigastuse või surma põhjustamist. Eelnimetatud perioodil toimus politsei
vastu 180 rünnet. PPA hinnangul oli 61 juhtumit, kus politseiametnikke rünnati ja nad said
vigastada, kuid ründe tõrjumiseks ei olnud võimalik elektrišokirelva kasutada, sest puudus
kõrgendatud ohu olukord. 17 juhtumi puhul kasutasid politseiametnikud ründe tõrjumiseks
gaasipihustit või teleskoopnuia, kuid objektiivsetel põhjustel ei olnud nende kasutamine
edukas. Seega esineb märkimisväärne arv juhtumeid, kus rünnet oleks võimalik efektiivsemalt
peatada ja vähendada vigastusi, sh politseinikele, kui selliste rünnete tõrjumisel saaks kasutada
elektrišokirelva.
Senine kogemus näitab, et elektrišokirelvi on kasutatud kaalutletult, negatiivsed tagajärjed (nt
kukkumisest tingitud vigastused) puuduvad või on vähesed ning neid kasutatakse olukordades,
kus see võib olla tõhusam või kujutada vähem ohtu tervisele kui muu teenistusrelva või mõne
erivahendi kasutamine. Selleks, et maandada ohte, õpetatakse politseiametnikke
elektrišokirelva nooltega tabama alakeha, vöökohta või selga, hõivamaks võimalikult suurt osa
skeletilihastest. Vältima peab sihtimist pea piirkonda ja kubeme piirkonda. Elektrišokirelva
kasutamisel luuakse logifail ning kogu tegevus jäädvustatakse helis ja pildis. See tagab väga
hea järelevalve elektrišokirelva kasutamise üle, mis aitab välistada, et elektrišokirelva
kasutataks liiga kergekäeliselt või ilma seadusliku aluseta. Senise praktika kohaselt on PPA
kõiki elektrišokirelva kasutamise juhtusid sellest vaatest hiljem ka analüüsinud. Lisaks on
elektrišokirelva kasutamiseks vajalik spetsiaalne laskemoon, mida väljastavad relvurid, ning
seetõttu on elektrišokirelvade kasutamisjuhud fikseeritud, minimeerides kontrollimatu
kasutamise võimalused.
Siseministeerium uuris 2022. aasta sügisel teiste Euroopa riikide praktikat elektrišokirelvade
kasutamise kohta, kasutades selleks Euroopa tulirelvaekspertide (ingl European Firearms
Experts (EFE)) võrgustiku ja riikide alaliste esinduste EL-i juures antud vastuseid.57 Võrrelduna
teiste riikidega on ainult Eestis elektrišokirelv võrdsustatud tulirelvaga.
8.1.2. Vähem kahjustav laskemoon
Politseil ja muul korrakaitseorganil on seaduses sätestatud juhul vahetu sunni kohaldamiseks
õigus kasutada füüsilist jõudu, erivahendit või relva. KorS-i § 782 kohaselt on nendeks
teenistusrelvadeks tuli-, gaasi-, pneumo-, külm- ja elektrišokirelv. KorS-i § 79–811 sätestavad,
millistel juhtudel ja millist jõudu, erivahendit või relva (edaspidi vahetu sunni vahend) on
lubatud kasutada isiku vastu. KorS-i § 81 näeb ette, et kõrgendatud ohu tõrjumiseks võib
kasutada tulirelva, kui ohu tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga ei ole võimalik või ei ole
õigel ajal võimalik, ning arvestusega, et tulirelva kasutamisel tehakse kõik võimalik, et sellega
ei seataks ohtu muud kaalukat hüve. Kehtiva seaduse kohaselt peab tulirelva kui üldjuhul
55 Ordog, G.J., Wasserberger, J., Schlater, T. and Balasubramanium, S., 1987. Electronic gun (Taser®) injuries.
Annals of emergency medicine, 16(1), lk 75. 56 Kroll, M. W., 2011. TASER® conducted electrical weapons. Rmt: M. M. Start, toim-d. Clinical Forensic
Medicine. London: United Kingdom, lk 254. 57 LISA 1
40
kõigist muudest vahetu sunni vahenditest kõige riivavama vahendi kasutamine olema kõige
viimane võimalik kasutatav vahetu sunni vahend. Iga muu vahendi kasutamine peab olema kas
võimatu või õigel ajal võimatu.
Teenistuses kasutatakse tulirelvades relvaseaduse58 § 17 lõike 2 punktis 2 nimetatud
laskemoona ehk laskemoona, mille lendkehaks on kuul või haavel. Üldjuhul on kasutatava
laskemoona lendkehaks metallkuul või metallhaavel, mis on surmava toimega. KorS ei sätesta,
millist laskemoona teenistusrelvas kasutada tohib59, ega erista tavamoona ja vähem kahjustavat
moona. Seega võib neid kasutada ühesugustel alustel, mis ei soodusta vähem kahjustava moona
kasutamist selleks sobilikel juhtudel.
Mõiste „vähem kahjustav laskemoon“ viitab tulirelvast lastavale laskemoonale, millel on isikut
tabades madal tõsiste kehavigastuste või surma põhjustamise tõenäosus, sh pisaravoolust,
suitsu-, heli-, valgus- või muud efekti või valuaistingut esile kutsuv laskemoon. Vähem
kahjustava laskemoona nagu kummi-, plast-, vaha- ja muu mittesurmava mõjuga kuulide
lennukiirus on tavapärastest metallkuulidest oluliselt väiksem ning nende kasutamisel
tuginetakse sihtmärgi peatamisel vähem kahjustava kuuli kineetilisele energiale ja selle
ülekandumisel kehale tekkivale tömbi eseme traumale. Seega on teatud situatsioonides neid
otstarbekam kasutada, et võimalikult palju vähendada isikule tavalise moona kasutamisest
tingitud raske või püsiva tervisekahju või isegi surma põhjustamist. Sellise moona kasutamine
on tänapäeva õiguskaitseorganite tegevuses seetõttu levinud.60
Senine kasutamiskogemus annab alust arvata, et vähem kahjustavat laskemoona kasutataks
kaalutletult ja minimaalsete negatiivsete tagajärgedega.61 KorS § 81 võimaldab neid aga
kasutada ainult olukordades, kus muu sunnivahendi kui tulirelva kasutamine ei ole võimalik
või piisavalt efektiivne ning tulirelvas kummikuulide kasutamine on olukorra lahendamiseks
tõhusam ja proportsionaalsem kui tulirelva kasutamine surmava laskemoonaga. Nende eelduste
üheaegne esinemine on aga harv. Olukordades, mis eluohtlikuks ründeks ei kvalifitseeru, ei ole
üldjuhul ametnikel võimalik kummikuule kasutada, kuigi nt allumatu rahvahulga ründe puhul
oleks kummikuulide kasutamine nii taktikaliselt tõhus kui proportsionaalne vahend
eskalatsiooni vältimiseks.
Tulirelva on sobiv kasutada kummikuuli lastes massiohje sündmuste korral, kus on vaja
rahvahulgast selekteerida ja peatada korrarikkuja, kes ohustab teisi isikuid ja kasutab vägivalda,
näiteks loobib politseinikke kividega ning politseinikel puudub võimalus muul viisil isikut
mõjutada korrarikkumist lõpetama. Tulirelv on täpne ja seda on võimalik kummikuuliga
kasutada ainult ühe isiku peal suhteliselt pikalt distantsilt – kuni 30 meetrit, mõjutamata teisi
tema ümber. Lisaks tekitab tulirelvas kummikuuli kasutamine psühholoogilise efekti (vali pauk
ja valuaisting), mis sunnib inimest alalhoiu instinktile ja põgenema ning korrarikkumise
lõpetama.
Kummikuuliga laetud tulirelva on sobiv kasutada ka taktikalistes olukordades, kus on lubatud
kasutada nuia, gaasi või elektrišokirelva, aga see pole piisavalt turvaline ametnikule endale või
58 RT I, 06.07.2023, 12 59 Teenistusrelvas kasutatava laskemoona liigid on nimetatud siseministri 11. septembri 2018. aasta määruse nr 19
„Teenistusrelvade ja nende laskemoona ning lahingumoona liigid ja teenistusrelvade, nende laskemoona ja
lahingumoona, tulirelva osade käitlemise ning üleandmise kord“ §-s 3, mille kohaselt loetakse teenistusrelva
laskemoonaks sama määruse § 2 punktides 1–2 ja 4–6 loetletud teenistusrelvades kasutatavat laskemoona. Ka
selles määruses ei eristata laskemoonas kasutatavat lendkeha tüüpi ja iseloomu. 60 LISA 2 61 2007. rahutuste ajal oli kummikuulide kasutamine üks tõhusamaid ja vähem kahju põhjustanud vahendeid
massirahutuste laiali ajamiseks
41
jääb isik näiteks elektrišokirelva laskeulatusest (umbes 7 meetrit) välja. Seega oleks tulirelva
kasutamine vähem kahjustava laskemoonaga vajalik ja õigustatud juba olulise ohu tõrjumiseks.
8.1.3. Veekahur
KorS § 781 punkti 8 kohaselt on üheks PPA või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgani
erivahendiks ka veekahur. KorS § 791 kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu
korrakaitseorgan kasutada kõrgendatud ohu tõrjumiseks veekahurit rahvahulga vastu, kui ohu
tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga, välja arvatud tulirelvaga, ei ole võimalik või ei ole õigel
ajal võimalik, ning arvestusega, et veekahuri kasutamisel tehakse kõik võimalik, et sellega ei
seataks ohtu muud kaalukat hüve. Seega on veekahuri näol kehtivas õiguses tegemist n-ö
tulirelva alternatiiviga, mida saab kasutada rahvahulga vastu väga kaaluka ohu tõrjumisel.
Veekahuri kasutamise järgmine aste oleks kehtiva õiguse järgi kummikuulide ja tulirelva
kasutamine, kui esinevad KorS § 81 tunnused. Veekahuri kasutamine võib aga olla vajalik ja
proportsionaalne ka olulise ohu tõrjumisel ning seda ohtu tekitava korrarikkumise
kõrvaldamiseks, et hoida ära kõrgendatud ohu olukorra tekkimine võimalikult varajases faasis.
Siseministri 8. juuli 2014. aasta määruse nr 31 „Veekahuri kasutamise kord“62 § 2 lõige 1
sätestab, et veekahur on politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgani
eriotstarbeline sõiduk, mis on kohandatud erinevatel režiimidel kõrgsurvega veejoa
kasutamiseks isikute vastu. Kuigi nii vangistusseaduse63 § 701 lõige 1 punkt 1 kui ka Kaitseväe
korralduse seaduse64 (KKS) § 31 lõige 2 näevad ette õiguse veekahuri kasutamiseks, siis
käesolevalt on see võimekus olemas üksnes PPA-l. Olenevalt veekahuri võimsusest on
veejoaga võimalik tabada konkreetset isikut või rahvahulka umbes 40 meetri kauguselt.
Veekahuri kasutamise võimalus on ka paljude teiste riikide korrakaitseorganitel.65 Eestis on
politsei kasutanud veekahurit vaid 2007. aastal aprillirahutuste ajal, kuna hetkel on võimalik
veekahuri kasutamine alles siis, kui tegemist on kõrgendatud ohuga ehk ohutase on nii kõrge,
et sellele reageerimiseks on õigus kasutada tulirelva surmava laskemoonaga. Seda ei saa pidada
otstarbekaks, sest veekahuriga reageerimine on oma olemuselt vähem riivavam ja sobivam
meede, mida peaks saama kasutada enne surmava laskemoonaga tulirelva kasutamist. Kui
tegemist on näiteks rahvakogunemisel aset leidva olulist ohtu tekitava korrarikkumise
kõrvaldamisega ja sündmusele reageerijal on võimalik valida, kas kasutada tulirelvast
laskmiseks metallist laskemoona või hoopis veekahurit, siis nii teiste riikide kogemustest kui
uuringutest võib välja tuua, et veekahuri kasutamine on märksa ohutum nii korrarikkuja kui ka
teiste isikute suhtes, tagades samas korrakaitseametnike turvalisuse. Veekahuri kasutamise
hoiatamisel juhul, kui see on juba nähtaval, võib olla ka ennetav mõju. See tähendab, et
inimesed võivad tajuda enne meetme rakendamist soovi laiali minna ja korrarikkumine lõpetada
ilma, et korrakaitseametnikud veekahurit tegelikult kasutaks.
Kui õiguslik regulatsioon ei võimalda ametnikel kasutada tõhusaid meetmeid olukordades, kus
need tegelikult oleksid proportsionaalsed, vaid suunab ootama, kuni olukord eskaleerub juba
tulirelva kasutamise lävendini, siis kasutataksegi selle lävendi saabudes tõhususe ja ametnike
enda ohutuse tõttu pigem tulirelva. See toob aga kaasa isikutele, kelle suhtes seda kasutatakse,
suurema kahju.
62 RT I, 12.07.2014, 181 63 RT I, 22.03.2024, 12 64 RT I, 27.01.2023, 3 65 LISA 2
42
8.1.4. Erivahendid
Viimastel aastatel on toimunud väga kiire areng MÕS-ide valmistamise ja kasutusele võtmise
vallas. MÕS-de lihtsa kättesaadavuse ja nende väga laialdase kasutuspotentsiaali tõttu on need
muutunud muu hulgas kuritegevuse ja terrorismi üheks töövahendiks. Seetõttu on tekkinud
vajadus ka riikliku järelevalve käigus MÕS-de suhtes kohaldada lubatavate erivahendite (nn
droonitõrje vahendid) lisamine korrakaitseseadusesse. KorS § 781 sätestab kinnise loetelu
erivahenditest, mida korrakaitseorganil on riikliku järelevalve raames õigus kasutada.
Arvestades tehnoloogia kiiret arengut ning vajadust erinevatele ohtudele proportsionaalselt ja
tõhusalt reageerida, võib praegune regulatsioon liiga piirav olla. Ei ole mõistlik, et
korrakaitseorgan ei saa kasutada mõnda mõjusat, kuid lubatud erivahenditest leebema mõjuga
erivahendit põhjusel, et seadusandja ei ole osanud või jõudnud seda veel erivahendite loetellu
lisada. Ühegi KorS § 781 toodud erivahendiga ei ole võimalik MÕS-i mõistlikult tõrjuda.
Teoorias võiks see võimalik olla veekahuriga, kuid selle kasutamine ja otstarbekus kõikide
võimalike juhtumite korral on piiratud ning see on kasutusel ainult PPA-l. Kõrgendatud ohu
korral võib MÕS-i suhtes kasutada tulirelva, kuid sellelgi on piirangud, sest tulirelva ei sobi
kasutada rahvarohketes kohtades või linnalistes tingimustes, kuna sellega võib kaasneda oht
kõrvaliste isikutele. Üksnes kõige intensiivsema vahendi kasutamise võimaldamine MÕS-ide
tõrjumiseks ei ole ka mõistlik.
2022. aastal jõustunud lennundusseaduse66 (LennS) muudatused näevad ette meetmed MÕS-
ide maanduma sundimiseks. LennS § 602 lõike 7 kohaselt võib korrakaitseorgan, kelle
pädevuses on riiklik järelevalve lennupiirangutega alas, geograafilises alas või ajutises
geograafilises alas, vahetu ohu tõrjumiseks sundida nendes alades lendavat MÕS-i maanduma.
Lõike 8 kohaselt võib maanduma sundimisel kasutada füüsilist jõudu, tulirelva, erivahendit või
võtta MÕS-i juhtimise arvutiseadmega üle. Vahetu sunni rakendamisel võib kasutada järgmisi
erivahendeid (§ 602 lõige 9):
1) raadioside segajat ;
2) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata õhusõiduki edasist
lendamist;
3) võrku;
4) mehitamata õhusõidukit, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata õhusõidukiga
kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist lendamist;
5) muud LennS § 602 lõige 1 punktides 1‒4 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega
seadet või vahendit.
Eelnimetatud meetmete kasutamise õigus on piiritletud riikliku järelevalve pädevusega, mis on
sätestatud LennS § 601 ja seotud eelkõige lennukeelualadega. Selleks, et korrakaitseorganil
oleks õigus sundida MÕS-e maanduma ka avalikku korda ähvardava ohu korral, kasutades
selleks erinevaid tehnilisi võimalusi, on vaja KorS-i erivahendite loetelu täiendada. MÕS-i
lendu sekkumiseks ja selle takistamiseks on mitmeid erinevaid erivahendeid, (nt püüdurvõrgud,
linnud, muu spetsiifiline tõrjetehnika) ja elektroonilisi tõrjemeetmeid (jamming, spoofing,
suunatud energiaga laser- ja mikrolainerelvad).
8.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Probleemi lahendamisele aitab kaasa ka ametnike täiendav koolitamine nii ohuolukordade
eskaleerumise vältimiseks kui nende erinevate teenistusrelvade ja erivahenditega tõhusalt
lahendamiseks. Siiski ei piisa ainult sellest meetmest, kuna selliseid koolitusi tehakse
ametnikele juba praegu regulaarselt. Ka praegu tuleb politseiametnikel nt elektrišokirelva
66 RT I, 20.03.2024, 2
43
kasutusõiguse saamiseks läbida 16-tunnine täiendkoolitus, mis kätkeb endas nii loenguid kui
ka praktilisi harjutusi.
Üheks võimaluseks on ka mitte midagi tegemine. Ametnikud on üldjuhul suutnud ka kõrgema
ohutasemeni eskaleerunud olukorrad ühel või teisel viisil lõpetada. Aga kuigi senini ei ole
probleemid sagedased, siis ei ole mõistlik uuemate teadmiste ja tehnika arengu valguses kõigile
osapooltele kokkuvõttes ohutumate võimaluste kasutamist mitte võimaldada. Igasugune
liikumine ohutuma korrakaitse suunas on tervitatav, kuna riigil on avaliku korra tagamisel
kohustus isikuid tõhusalt kaitsta. Lisaks räägib selle lahenduse vastu ka see, et probleemi
süvenemine võib tekitada olukorra, kus riik ei ole avaliku korra tagamiseks ja laiemas plaanis
inimeste ohutuse tagamiseks loonud toimivat ja ajakohast (tehnika arengust lähtuvat)
regulatsiooni ning avaliku korra kaitse on raskendatud.
8.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
8.3.1. Elektrišokirelva kasutamine vahetu olulise ohu tõrjumiseks
Kehtiva KorS-i järgi on elektrišokirelva kasutamine sisuliselt võrdsustatud tulirelva
kasutamisega, mistõttu soovitakse elektrišokirelva kasutamise lävendit alandada. Regulatiivse
lahendusena oleks võimalik KorS § 80 lõige 2 punkti 1 täiendada selliselt, et elektrišokirelva
võib isiku vastu kasutada ka juhul, kui esineb vahetu oht isiku tervisele. See võimaldaks
elektrišokirelva juba enne tulirelva kasutamise aluste esinemist ehk ametnikel oleks võimalik
ohuolukordades tõhusalt reageerida ja valida selleks vähemohtlik relv.
Lisaks on kaalumisel võimalus jätta kehtivast regulatsioonist välja nõue, et elektrišokirelva võib
kasutada alles siis, kui ohu tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga, välja arvatud tulirelvaga, ei
ole võimalik. See kaotaks elektrišokirelva ja külm-, gaasi ja pneumorelvade vahelise
astmelisuse, mis annaks ametnikele suurema kaalutlusruumi olukorra lahendamiseks vajalike
vahendite valimisel. Samas tähendab suurem kaalutlusruum seda, et kohtutel on nende
vahendite kasutamisel tekkinud vaidluste lahendamisel väiksem kontrolliulatus, mis omakorda
kitsendab isikute kohtulikku õiguskaitset.
Kaalumisel on ka elektrišokirelva kasutamist reguleeriva sätte ülesehituse põhimõtteline
muutmine. Kui hetkel kehtiv sõnastus näeb sarnaselt tulirelva kasutamisele (KorS § 81) lõikes
1 ette üldpõhimõtted ja lõikes 2 on toodud kitsendused, millal võib elektrišokirelva kasutada
isiku puhul, siis muudatuse tulemusel oleks lõikes 1 ette nähtud üldine alus elektrišokirelva
kasutamiseks ning lõikes 2 täiendav alus isiku kinnipidamiseks. Praktikas saab elektrišokirelva
kasutada eelkõige isiku või looma vastu. Kuigi TsÜS § 49 lõike 3 järgi kohaldatakse loomadele
asjade suhtes kehtivaid sätteid, on loom siiski elusolend. Seetõttu ei ole põhjendatud eraldi
reguleerida elektrišokirelva asja vastu kasutamist.
Lõikes 2 toodud täiendavad alused oleksid vajalikud, et katta ära elektrišokirelva kasutamise
õigus isiku kinnipidamiseks, kuna isiku kinnipidamine ei pruugi igakordselt mahtuda olulise
või kõrgendatud ohu alla. Samas on ka isiku kinnipidamisel elektrišokirelva kasutamine
piiritletud ja seda võib kasutada juhul, kui isikult võib seaduse või kohtulahendi alusel võtta
vabaduse või see on temalt seaduse või kohtulahendi alusel võetud ning olukorras, kus isik
püüab põgeneda või osutab kinnipidamisel vastupanu (nt psühhiaatrilise abi seaduse67 alusel
kohaldatav tahtest olenematu psühhiaatriline abi või väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu
seaduse68 alusel toimuv kinnipidamine väljasaatmiskeskuses).
67 RT I, 11.03.2023, 73 68 RT I, 06.07.2023, 125
44
8.3.2. Vähem kahjustava laskemoonaga tulirelva kasutamine olulise ohu tõrjumiseks või
korrarikkumise kõrvaldamiseks
Kehtiva KorS-i regulatsiooni järgi ei saa vähem kahjustavat pisaravoolust, suitsu-, heli-, valgus-
või muud efekti või valuaistingut esile kutsuvat laskemoona kasutada tulirelvast (nt kummi- ja
gaasikuulid sileraudsest püssist) laskmiseks ohu tõrjumiseks või sellist ohtu tekitava
korrarikkumise kõrvaldamiseks. Probleemi lahendamiseks tuleb selline võimalus luua, et
soodustada vähemohtliku laskemoona kasutamist metallkuulide asemel olukordades, kus see
on proportsionaalne. Selline regulatsioon looks senisest paindlikumad võimalused erinevates
ohuolukordades reageerimiseks.
KorS-i muutmine on planeeritud selliselt, et tulirelvas kasutatav vähem kahjustav laskemoon
lisatakse erivahendite loetellu ning nende kasutamine tulirelvas sätestatakse eraldi paragrahvina
selliselt, et see on lubatud nii ohu tõrjumiseks kui ka sellist ohtu tekitava korrarikkumise
lõpetamiseks.
8.3.3. Veekahuri kasutamine olulise ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks
KorS § 791 lõiget 1 tuleks muuta selliselt, et pädeval korrakaitseorganil oleks võimalik
veekahurit kasutada ka olulise ohu tõrjumiseks. Muudatus annab laiema võimaluse ja
paindlikkuse kasutada veekahurit sündmuse võimalikult varajases faasis, et vältida olulise ohu
eskaleerumist kõrgendatud ohuks.
8.3.4. Erivahendite loetelu täiendamine
Probleemi lahendamiseks tuleb KorS § 781 loetelu täiendada mehitamata õhusõidukite
maanduma sundimise vahenditega. Kuna MÕS-ide ja nende tõrjumiseks kasutatavate tehniliste
vahendite areng on kiire ja pidev, tasub regulatsiooni muutmisel kaaluda MÕS-ide maanduma
sundimiseks kasutatavate erivahendite loetelu avatuna sätestamist. Vältimaks olukorda, kus
norm on määratlemata, võib MÕS-ide tõrjumiseks kasutatavad vahendid reguleerida
toimemehhanismipõhiselt, mitte seadmepõhiselt. Sellisel juhul ei teki olukorda, kus uue, kuid
eelnevatega sarnase toimemehhanismiga seadme lisandudes jääks see regulatsiooni mõttes nn
halli tsooni.
Lisaks tasub kaaluda võimalust KorS § 781 sätestatud erivahendite loetelu avamiseks selliselt,
et korrakaitseorganil oleks võimalik kasutada kõiki vahendeid, mis on vähem kahjustavad kui
need, mille kasutamiseks on tal õigus. Eesmärk on tagada, et muud KorS § 781 loetelus
mitteloetletud, kuid olemuselt ohutumat vahendit oleks võimalik ohutõrjes kasutada.
8.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid
Kuivõrd kavandatavate muudatuste tulemusel laieneb korrakaitseorganite õigus erinevate
teenistusrelvade ja erivahendite kasutamiseks, siis riivab muudatus eelkõige isiku õigust elule
(PS § 16), tervisele (PS § 28), väärikale kohtlemisele (PS § 18), isikupuutumatusele (PS § 20)
ja vabale eneseteostusele, aga ka omandiõigust (PS § 32). Need õigused on tagatud ka EIÕK
artiklitega 2 ja 3 ning ELPH artiklitega 2, 3 ja 4.
8.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
8.5.1. Sotsiaalne mõju
Sihtrühm: kõik Eestis elavad või viibivad isikud
Kaudselt võivad kavandatavad muudatused puudutada positiivselt kõiki Eestis elavaid ja
viibivaid inimesi, kuna kõik isikud võivad teatud juhtudel sattuda korrakaitseorgani poolt
45
vahetu sunniga sekkumist vajavasse olukorda või selle vahetusse lähedusse. Seega edendavad
muudatused koosmõjus sihtrühma õigusi, luues korrakaitseorganite suurema proportsionaalselt
tegutsemise võimekuse tõttu väiksema tõenäosuse isikute õiguste ulatuslikumaks riiveks.
Üksikutel juhtudel võib see tähendada ka seda, et isiku suhtes kasutatakse vahetu sunni vahendit
olukordades, kus varasemalt seda teha poleks saanud. Nende isikute vaatest on tegemist
negatiivse mõjuga. Siiski võib eeldada, et otsene mõju sihtrühmale on äärmiselt harv, kuna vaid
väike osa isikutest satub päriselt sellistesse olukordadesse, kus nende õigused saavad
korrakaitseorgani tegutsemisest riivatud olla. Mõju ulatust ei saa oluliseks pidada. Võivad
kaasneda mõningad muutused otseselt mõjutatud sihtrühma käitumises, kui loobutakse
kiiremini ohtu tekitavast käitumisest.
8.5.2. Mõju riigi siseturvalisusele
Sihtrühm I: kogu elanikkond
Kavandatavatel muudatustel on kaudne positiivne mõju riigi julgeolekule ja avalikule korrale,
kuivõrd võimaldab erinevatele ohtudele reageerida tõhusamalt ja proportsionaalsemalt, säästes
seejuures ka korrakaitseorganite tööjõu ressursse, mis omakorda võimaldab teiste ülesannetega
enam tegeleda. Eelnev suurendab teataval määral ühiskonna turvatunnet.
Sihtrühm II: politsei või muu korrakaitseorgan, kellel on seadusest tulenev õigus tulirelva,
elektrišokirelva, veekahuri või MÕS-ide tõrjevahendite kasutamiseks
Kavandatavad muudatused võimaldavad sihtrühmal II madalamal tasemel ohule reageerida
otstarbekama vahendiga, mis võib omakorda vähendada riski korrarikkumise eskaleerumisele.
Ehk muudatustega antakse sihtrühmale õigus ja võimalus hoida ära raskem tagajärg vähem
kahjustava meetmega. Kuivõrd muudatusega puudutatud teenistusrelvade ja erivahendite
kasutamine sihtrühma poolt on pigem harv ning ei ole alust arvata, et nende kasutamine ka
märgatavalt suureneks, ei saa mõju avaldumist sagedaseks pidada.
Sihtrühm III: isikud, kes käitavad mehitamata õhusõidukeid, mis ei täida seadusega sätestatud
nõudeid
Sihtrühm on väike, sest isikud, kelle poolt käitatavat mehitamata õhusõidukit tuleb maanduma
sundida, moodustavad väga väikese osa nii avalikus ruumis viibivatest isikutest kui ka
rikkumisi toimepanevatest isikutest. Muudatusega kaasneb sihtrühmale negatiivne mõju,
kuivõrd nende tegutsemisvabaduse piiramiseks kehtestatakse tõhusamad meetmed. Seejuures
võib muudatuse tulemusel ka sihtrüma kuuluvate isikute MÕS kahjustada saada või hävida.
Mõju avaldub sihtrühmale pigem harva ja ebaregulaarselt ning isik saab enda käitumisega mõju
avaldumist vältida. Kokkuvõttes ei saa pidada mõju oluliseks, kuivõrd kahju tekkimine on kõige
äärmuslikum tagajärg, millest on võimalik lihtsasti hoiduda, alludes korrakaitseorgani
korraldustele MÕS maandada.
8.5.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: politsei või muu korrakaitseorgan, kellel on seadusest tulenev õigus tulirelva,
elektrišokirelva, veekahuri või MÕS-ide tõrjevahendite kasutamiseks
Kavandatavatest muudatustest mõjutatud peamine sihtrühm on PPA, kelle politseiametnike
(umbes 4000) töökorraldust muudatused enim mõjutavad. Neist on mõjutatud umbes
kolmandik. Muudatused võivad mõjutada ka julgeolekuasutusi, Keskkonnaametit, Kaitseväge
ja vanglaid, kes kasutavad muudatusest puudutatud teenistusrelvi ja erivahendeid.
Muudatused ei vaja ametites teenistusrelvade vallas täiesti uue praktika loomist, sest neid
kasutatakse ka praegu. Küll aga on vaja üle vaadata teenistusrelvade käitlemist puudutavad
46
koolitusmaterjalid ning tagada, et ametnikud oleksid teadlikud muutunud reeglitest ja oskaksid
neid ohu tõrjumisel või korrarikkumise kõrvaldamisel õigesti kohaldada. Samas võivad
muudatustega kaasneda teatavad kohanemisraskused uute erivahendite kasutusele võtmisel.
Vajalikud on täiendavad koolitused, et ametnikud oskaksid neid vahendeid kasutada ja
vastavalt olukorrale proportsionaalset vahendit valida. Täiendavad koolitused ja kulutused
vahenditele on muudatusega kaasnevaks negatiivseks mõjuks.
Kuivõrd muudatuse tulemusel suureneb vähem kahjustava moona kasutamine, tuleb ametnikel
senisest enam otsustada, millist moona kasutada, ja seetõttu olla ka tähelepanelikum selle
suhtes, millise moonaga tema tulirelv on laetud ja millises olukorras vastavat moona kasutada
võib. Paratamatult kaasneb erinevate moonade kasutamisega teatav eksimuse risk, nt kui
ametnik tegutseb teadmises, et tema tulirelv on laetud kummikuulidega, kuid tegelikkuses on
seal tavaline metallmoon. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on aga väike, kuivõrd ametnikke
tuleb sel teemal koolitada. Riskina võib välja tuua ka võimaluse, et nende sunnivahendite
kasutamiskordade sagenemisel võib suureneda ka korrakaitseorgani juhile esitatavate vaiete või
halduskohtule esitatavate kaebuste arv seoses vahendi ebaõige kasutamisega. Arvestades senist
sarnaste kaebuste hulka, võib eeldada, et neid juhtumeid ei tule siiski palju.
Mõju ulatus on keskmine, sest on vaja koolitada korrakaitseametnikke otsustama, millistel
juhtudel on võimalik ja proportsionaalne võtta kasutusele senisest erineva ohutaseme korral
vähem kahjustavat laskemoona tulirelva kasutamisel, elektrišokirelva või veekahurit. Kuivõrd
see on aga osa tavapärasest koolitustegevusest ega vaja põhimõttelisi muutusi, siis ei saa mõju
liigselt koormavaks pidada. Muudatuse tulemusel võib nende sunnivahendite kasutamine
erinevates olukordades suureneda, tagades senisest efektiivsema ohuolukorra tõrjumise või
korrarikkumise lõpetamise. Ühtlasi suurendab see ametnike endi ohutust, sest võimaldab neil
vältida olukordade eskaleerumist ja ohu suurenemist ning ühtlasi ka ennast otsese ründe korral
paremini kaitsta.
Kuigi muudatuse tulemusel kasutatakse muudatusest puudutatud teenistusrelvi ja erivahendeid
senisest sagedamini, ei ole põhjust arvata, et mõju avalduks kokkuvõttes sageli, sest
ohuolukorrad, kus korrakaitseorganitel võib olla vaja kummikuule, elektrišokirelva või
veekahurit kasutada või mehitamata õhusõidukit maanduma sundida, esinevad pigem harva. Nt
on PPA 2018–2022. aasta andmetel kasutanud elektrišokirelva keskmiselt kümme korda aastas.
Lisades siia juhtumid, kus politseinikke rünnati ja oleks olnud otstarbekas kasutada
elektrišokirelva, kuid puudus alus kasutamiseks, oleks kasutamiskordade arv ühes aastas olnud
kokku keskmiselt 26 korda.
Probleem 9. Edasilükkamatute meetmete kohaldamise kohustus
9.1. Probleem 9 – kokkuvõte
PPA-l on üldkorrakaitseorganina kohustus alati reageerida olukorras, kus esineb vahetu oht
isiku elule või kehalisele puutumatusele. Samas teistel korrakaitseorganitel, kellel on vahetu
sunni õigus ja ka teenistusrelvade kasutamise õigus (nt Keskkonnaamet ning Maksu- ja
Tolliamet), puudub sellises olukorras seadusest tulenev kohustus sekkuda. Sellise
korrakaitseorgani ametnik võib olukorrale reageerida igaüheõiguse raames. Seejuures võib
ametniku tegevus karistusõiguse järgi olla õiguspärane, kuid põhimõtteliselt on võimalik, et ta
saab selle eest distsiplinaarkorras karistada. Kavas on täiendada KorS §-i 6 selliselt, et lisaks
politseile oleks ka teistel riigiasutustel kohustus ohtu tõrjuda, kui tegemist on vahetu ohuga
isiku elule või kehalisele puutumatusele ning ametnik on võimeline seda tõrjuma talle volitatud
vahetu sunni kasutamisega, seda eeldusel, et ametnikele on tagatud vajalik vahetu sunni
väljaõppe ja antud tulirelva kasutamise õigus.
47
9.2. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS § 6 lõige 3 sätestab, et kui pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal tõrjuda olulist
või kõrgendatud vahetut ohtu või kõrvaldada korrarikkumist, on politseil kohustus kohaldada
edasilükkamatuid meetmeid KorS alusel (edasilükkamatu pädevus) ning teavitada viivitamata
pädevat korrakaitseorganit. Nimetatud lõige annab seega politseile pädevuse
edasilükkamatuteks meetmeteks, kuid sellisel juhul on alati olemas pädev korrakaitseorgan ja
politsei rakendab meetmeid vaid seni, kuni seda tinginud asjaolud on ära langenud. Esimesel
võimalusel antakse menetlus üle vastutavale korrakaitseorganile. Kuigi korrakaitseõigus
sätestab paindliku võimaluse politseil üldkorrakaitseorganina reageerida, et vältida olukordi,
kus kohustatud korrakaitseorgan ei saa operatiivselt reageerida, siis hetkel ei kohusta KorS teisi
korrakaitseorganeid peale PPA reageerima olukorras, kus esineb vahetu oht isiku elule või
kehalisele puutumatusele kõrgendatud ohu mõttes. Isiku elu ja kehalise puutumatuse kaitse on
tagatud eelkõige karistusõiguses vastavate karistusnormidega. Politsei vastutab isiku elu ja
tervise kaitse eest üldkorrakaitseorganina KorS § 6 lõike 2 alusel. Politseile on antud PPVS § 3
lõike 1 punkti 1 alusel ülesanne tegeleda KarS 9. peatükis sätestatud süütegude (isikuvastased
süüteod) ennetamisega. Õiguslikult ja sisuliselt on korrektne, et antud valdkonna eest vastutab
politsei, mida ka kehtiv õigus kohustab. Samas ühelgi teisel korrakaitseorganil ei tulene
seadusest kohustust ega õigust reageerida olukorras, kus ohus võib olla isiku elu või kehaline
puutumatus, kuigi isiku elu ja kehalise puutumatuse puhul on tegemist kõrgeimat kaitset
nõudvate õigushüvedega.
Eestis on teisi korrakaitseorganeid, kellel on vahetu sunni ja sealhulgas ka teenistusrelvade
kasutamise õigus ning vastav väljaõppe (nt Keskkonnaamet ja MTA). Seega on põhimõttelist
laadi küsimus, kas on aktsepteeritav, et muudel sisuliselt pädevatel, vastavate volitustega ja
väljaõppinud ametnikega riigiasutustel puudub seadusest tulenev kohustus reageerida, kui nad
näevad pealt olukorda, kus on vahetus ohus isiku elu või kehaline puutumatus, isegi kui nad on
võimelised seda ohtu tõrjuma. Riigi kohustus on tagada avalik kord, sh eelkõige kaitsta inimeste
elu ja seega peaks selliseid äärmuslikke jõuvolitusi omavaid ametnikke saama vajadusel
rakendada ka isikute elu ja kehalise puutumatuse kaitseks. Võib muidugi eeldada, et üldjuhul
ametnik sellises olukorras siiski reageerib ja kasutab igaüheõigusi olukorra lahendamiseks, kuid
seadusest tulenevat kohustust neil selleks ei ole. Kui eelkirjeldatud korrakaitseorgani ametnik
märkab isiku elu või kehalist puutumatust ohustavat olukorda ja otsustaks rakendada nende
kaitseks vahetut sundi või kasutada relva, siis sõltumata tema süüst vabastamisest
karistusõiguslikus tähenduses võib ta jääda vastutavaks distsiplinaarkorras. Õigus ennast ja teist
isikut ründe vastu kaitsta on igal inimesel, ka võimuesindajal, ning tema võimalik
kriminaalvastutus lahendatakse karistusõiguse üldises korras. Samas on põhimõtteliselt
võimalik, et ametniku tegevus on karistusõiguse kohaselt õiguspärane, kuid ta saab selle eest
distsiplinaarkorras karistada.69
Arusaadavalt on harvaesinevad juhused, mil sellist reageerimist võib vaja minna. Siiski peaks
olema ka sellistel teenistusrelvade kasutamise õigust omavatel korrakaitseorganitel kohustus
sekkuda, kui vahetus ohus on isiku elu või kehaline puutumatus ning nende võimuses on seda
vahetut ohtu ära hoida. Kirjeldatud õigused võivad muutuda akuutsemaks ka kriiside korral,
kus on hädavajalik, et pädevatel asutustel ja ametnikel on kohustus ning õigus võimalikult
kiiresti reageerida elanikkonna kaitseks. See tähendab eelkõige viivitamatut reageerimist ilma
täiendavat korraldust ehk kaasamist ära ootamata. Igal juhul on riigi eesmärk tagada igas
olukorras võimalikult kiire ja tõhus põhiõiguste kaitse ning seda eelkõige kõrgeimat kaitset
nõudvate õigushüvede puhul.
69 Õiguskantsleri märgukiri „Politseiametnike hädakaitseõigus ja vahetu sunni rakendamine“; LISA punkt 76
48
9.3. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
VTK koostamisel kaaluti probleemide lahendamist olemasoleva olukorra säilitamisega, senise
regulatsiooni parema rakendamisega ja rahastuse suurendamisega. Eelduseks on võetud, et
eesmärk on tagada eraisikute oluliste põhiõiguste parem kaitse. Olukorra säilitamisel ei ole
võimalik kirjeldatud probleemi likvideerida. See jätaks endiselt alles võimaluse, et muud
ametkonnad peale politsei ei oleks kohustatud elu ja kehalise puutumatuse kaitseks reageerima.
Samuti ei oleks neil selleks ka õigust. Probleemi ei aitaks lahendada ka regulatsiooni parem
rakendamine. Käesolevalt on Eesti õiguskorras selgelt valitud politsei kui ainsa
üldkorrakaitseorgani kontseptsioon, mida on põhjendatud nii õiguslik traditsiooniga kui ka
politsei võimekusega kiirelt ja paindlikult tegutseda.70 Kuigi hädakaitses tegutsevale
ametnikule eelduslikult ei heidetaks moraalselt ette ametirelva väärkasutamist, siis otsest
kohustust ega õigust reageerida ei saa seadust muutmata luua.
Eraldi kaaluti ka rahastuse suurendamist. Isikute põhiõiguste kaitstus võiks suurema arvu
politseiametnike rakendamisel paraneda, sest seeläbi väheneks ka tõenäosus, et abi ei jõuaks
üldse või õigeaegselt kohale. Samas ei ole kirjeldatud probleem suunitletud olukordadele, kus
PPA ei jõua õigeaegselt reageerida hädaabi teatele. Eelkõige on silmas peetud olukordi, kus
kõrgendatud oht tekib vahetult muu ametkonna korrakaitseametniku silme ees või ametnik
avastab selle. Sellistel juhtudel ei tagaks suurem politseiametnike arv kiiremat reageerimist.
Samuti on silmas peetud kriisiolukordi, kus võib olla hädavajalik, et ametkonnad, kellel on
vahetu sunni ja relva kasutamise õigus, saaksid viivitamata asuda isikute elu kaitsele sõltumata
sellest, kas neid on juba jõutud kaasata politsei tegevusse või mitte. Seega mitteregulatiivsete
lahendustega ei ole võimalik probleeme lahendada.
9.4. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Kavas on täiendada KorS §-i 6 selliselt, et lisaks politseile oleks ka riigiasutustel, kelle
ametnikele on tagatud vajalik vahetu sunni väljaõppe ja antud tulirelva kasutamise õigus,
kohustus ohtu tõrjuda, kui tegemist on vahetu ohuga isiku elule või kehalisele puutumatusele
ning ametnik on võimeline seda tõrjuma talle volitatud vahetu sunni kasutamisega.
Olemuselt analoogne lahendus on olemas KKS §-s 31, mis sätestab, et kui PPA ei saa või ei saa
õigel ajal Eesti merealal või väikesaarel tõrjuda vahetut ohtu isiku tervisele või elule, siis võib
Kaitsevägi edasilükkamatu pädevuse alusel kohaldada riikliku järelevalve üld- ja erimeetmeid.
Üldpõhimõttelt peaks võimalik lahendus olema sarnane ehk looma täiendava aluse, mis
võimaldaks kindlaksmääratud korrakaitseorganitel reageerida vahetule kõrgendatud ohule.
9.5. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega
määratud raamid
Kavandatava muudatuse tulemusel on kõik vahetu sunni ja tulirelva kasutamise volitusega
korrakaitseorganid kohustatud isiku elu ja kehalise puutumatust ähvardava vahetu ohu
tõrjumiseks. Niisiis võivad tulevikus erinevad korrakaitseorganid selle kohustuse raames riivata
senisest enam nt teist isikut ründavate isikute põhiõigusi. Seejuures puudutab muudatus
eelkõige isiku õigust elule (PS § 16) ja tervisele (PS § 28) Need õigused on tagatud ka EIÕK
artiklitega 2 ning ELPH artiklitega 2 ja 3.
70 Eelnõu 49 SE (Riigikogu XI koosseis) seletuskiri, lk 26. Kättesaadav:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8a9c2286-06fc-65d2-957b-bd9e11a940c4/Korrakaitseseadus
49
9.6. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
9.6.1. Sotsiaalne mõju: mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: Eesti elanikkond
Kavandatav muudatus mõjutab eelkõige negatiivselt isikuid, kes on toime panemas rünnet või
kellest loetakse tulenevat vahetut ohtu isiku elule või kehalisele puutumatusele. Kaudsemalt
omab muudatus mõju seega kogu elanikkonnale, kuid arvestades soovitud muudatuste
spetsiifilisust, siis on sellel eelkõige mõju isikutele, kes olulisel määral ohustavad teise isiku
õiguseid. Eelnimetatud sihtrühmale on mõju negatiivne, sest muudatuse tulemusena luuakse
võimalused täiendavatel korrakaitseorganitel sekkuda nende isikute tegevusse ja oluliselt
piirata nende põhiõiguseid. Samas arvestades eeltoodud sihtrühmast tulenevat ohtu ning riigi
kohustust sisemise rahu tagamisel reageerida võimalikult kiiresti sellist tüüpi rünnakutele, siis
on tegu igati põhjendatud mõjuga. Muudatuse eesmärk on tagada, et lisaks PPA-le oleks riigis
tagatud ka teistele vastava väljaõppe ja pädevusega asutustele kohustus sekkuda. Selliste
juhtumite sagedus, kus aga muu korrakaitseorgan peaks sekkuma elu ja kehalise puutumatuse
tagamiseks PPA asemel, on väike ning eelkõige nähakse antud kohustuse vajalikkust täiendava
tagatisena harva esinevates olukordades või kriisides.
Laiema elanikkonna vaates mõjutab kavandatav muudatus isikute põhiõiguseid positiivselt, sest
tagab seaduse tasemel laiemalt riigi kohustuse kaitsta isiku kõige olulisemaid põhiõiguseid.
9.6.2. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm: riigiasutused (PPA, MTA ning Keskkonnaamet)
Kavandataval muudatusel ei ole märgatavat mõju riigiasutustele. Muudatusel saab olema
positiivne mõju PPA tegevusele, sest sellega laiendatakse kõige olulisemate põhiõiguste kaitse
täitmise kohustust kandvate asutuste loetelu. Sellega võib just teatud erandlikel juhtudel
kaasneda positiivne mõju PPA tegevusele, sest see võimaldab lahendada isiku elu või kehalist
puutumatust ohustava olukorra ka teistel korrakaitseorganitel, kes juhtuvad olema juba
sündmuskohal. Muudatusest tuleneb eeldatavalt mõju eelkõige kahele riigiasutusele: MTA ning
Keskkonnaamet, sest tegemist on asutustega, kelle on vahetu sunni rakendamise pädevus ning
õigus kasutada ka tulirelva ning sellest lähtuvalt on antud asutuste ametnikel olemas ka vajalik
väljaõpe ning vahendid. Samas ei nähta, et mõju nimetatud asutustele oleks suur. Pigem on
esinev mõju nii tava- kui kriisiolukorras väike. Muudatuse tulemusena tekib asutustele kohustus
reageerida vahetult toimepandavale sündmusele, kui sellega on ohus isiku elu või kehaline
puutumatus, kuid samas ei muudeta sellega nimetatud asutusi PPA sarnasteks
operatiivasutusteks. See tähendab, et lisatavaid asutusi ei ole kavandatud hakata suunama
väljakutsetele. Muudatuse tulemusena tekib lisatud asutustele vaid kohustus reageerida juhul
kui nad juba asuvad paigas, kus vastav rünne toimub. Ohu korral isiku elule ja kehalisele
puutumatusele on oluline võimalikult kiire sekkumine. Sellisel juhul ei pruugi olla mõistlik
oodata PPA üksuste kohalejõudmist, kui sündmuspaigal asuvad juba pädevad, vajalike oskuste
ja vahenditega riigiametnikud. Sarnaselt tavaolukorrale rakendub kavandatav muudatus ka
kriisiolukorras, kus võib olla vajalik asutuste vahetu ja kiire reageerimine suuremale
sündmusele. Alati on võimalik kriisi lahendamiseks teisi asutusi kaasata, kuid isiku elule ja
kehalisele puutumatusele vahetult tekkinud ohu kõrvaldamine peab olema tagatud võimalikult
kiiresti.
Kavandatava muudatuse esinemissagedus, mõju riigiasutustele tervikuna ning mõju
konkreetsetele asutustele on väike.
50
9.6.3. Mõju riigi siseturvalisusele
Sihtrühm: riigiasutused, eelkõige PPA
Kavandataval muudatusel on positiivne mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele. Muudatuse
tulemusena laiendatakse asutuste loetelu, kellel on kohustus reageerida, kui esineb oht isiku
elule või kehalisele puutumatusele. Samuti tagatakse muudatusega, et kriisiolukordades ei ole
nimetatud õiguste kaitsel vaja täiendavalt kaasamist vormistada ning asutused saavad esmase
kõrgendatud ohu likvideerida koostöös. Mõju hinnatakse seega mitteoluliseks.
Probleem 10. Korrakaitsesse kaasamine
10.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
10.1.1. Regulatsioon vajab tervikuna koondamist, korrastamist ja ajakohastamist
KorS-i kaasamise regulatsioon vajab korrastamist ja ajakohastamist, et tagada suurem
õigusselgus ning seeläbi normide operatiivne kohaldamine. Hetkel käsitleb KorS-is
korrakaitsesse kaasamist KorS-i 6. peatükk, mis koosneb §-st 82 pealkirjaga „Muu isiku kui
avaliku korra eest vastutava isiku kaasamine riigi korrakaitseülesande täitmisele
korrakaitselepingu alusel“. Lisaks reguleerivad KorS-is korrakaitsesse kaasamist ka KorS-i
üldsätteid koondavas 1. peatükis asuvad KorS §-d 16 (muu isiku kui avaliku korra eest
vastutava isiku kohustuslik kaasamine korrakaitsesse), 161 (Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine
avaliku korra kaitsesse) ja 162 (Kaitseväe ja Kaitseliidu avaliku korra kaitsesse kaasamise kord).
Esmalt on selge, et KorS §-d 161 ja 162 ei sobitu sisult enda asukohta, vaid need sätted peaksid
asuma KorS-i 6. peatükis. Seejuures aga suuremaks probleemiks on muu isiku kui avaliku korra
eest vastutava isiku kohustamise riiklikkus järelevalvest osa võtmiseks ning Kaitseväe ja
Kaitseliidu korrakaitsesse kaasamise ühetaoline käsitlemine „kaasamisena“. Esimesel juhul on
tegemist haldusvälise isiku korrakaitsekohustusega. Teisel puhul on tegemist siiski
haldusesisese ülesannete ümberjaotamisega. Niisiis ei ole võimalik neid ühetaoliselt käsitleda.
Kaitseväe ja Kaitseliidu puhul on võimalik rääkida korrakaitsesse kaasamisest, kuid muu isiku
kui avaliku korra eest vastutava isiku puhul saab rääkida riiklikus järelevalves osalema
kohustamisest.
Korrastatud korrakaitses osalemise regulatsioon aitab korrakaitseorganil kiirelt ja tõhusalt
tagada avalikku korda ka olukordades, kus ta iseseisvalt selle ülesandega hakkama ei saa.
Selleks, et korrakaitseorganil oleks piisavad võimalused vajadusel ohu tõrjumiseks või
korrarikkumise lõpetamiseks vajalikke ressursse kaasata, peavad olema sätestatud selged
õiguslikud alused.
10.1.2. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine
Kaasamise sätete korrastamisel on oluline korrastada ja koondada Kaitseväe ja Kaitseliidu
kaasamist puudutav regulatsioon. Ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõuga71 (TsiRKS)
plaanitakse Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise regulatsiooni ühtlustada.
Kuivõrd tegemist on aga eelkõige tavaolukorras, mitte üksnes kriisiolukorras rakendatava
regulatsiooniga, ei peaks seda nimetatud niigi äärmiselt mahuka eelnõu raames tegema.
Seejuures on aga paljud nimetatud eelnõus kavandatud muudatused asjakohased. Samuti saab
nõustuda TsiRKS seletuskirjas väljatooduga, et kehtiv regulatsioon on killustatud, kuna
Kaitseväe ja Kaitseliidu korrakaitsesse kaasamist puudutavaid sätteid leiab lisaks KorS-ile ka
71 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/375b55a6-eaf1-4904-b3b7-
fd0965df5106?activity=2
51
erakorralise seisukorra seaduses72, hädaolukorra seaduses73, Kaitseliidu seaduses74, KKS-is,
PäästeS-is, PPVS-is ning riigikaitseseaduses75 (RiKS), mistõttu TsiRKS muudatuste eesmärk
on koondada võimalikult suur osa sätteid KorSi kui üldseadusesse, et regulatsiooni ühtlustada
ja et tagada suurem õigusselgus.
Korrakaitseorgani peamine võimalus teiselt haldusorganilt abi saamiseks peaks olema teiselt
haldusorganilt ametiabi taotlemine, mis on üldreeglina sätestatud halduskoostöö seaduses76.
Alles juhul, kui korrakaitseorgan on asjakohaseid haldusorganeid kaalunud ning on selge, et
muude haldusorganite ametiabi kasutamine ei ole võimalik või piisavalt tõhus, kuna teistel
haldusorganitel ei ole vajalikku võimekust või nende piisavalt paindlik kaasamine ei ole muul
põhjusel võimalik, peaks korrakaitseorgan kasutama võimalust relvajõudude (Kaitseväe ja
Kaitseliidu) kaasamiseks. Ka praegu sätestab KorS § 161 lõige 5, et Kaitseväge või Kaitseliitu
võib KorS § 161 lõikes 1 nimetatud ülesande täitmisse kaasata üksnes juhul, kui asjaomane
asutus ei saa õigel ajal või üldse mitte seda ülesannet täita ja puuduvad muud vahendid ülesande
täitmiseks ning kaasamine ei takista oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist.
Seega on ka kehtivas õiguses sätestatud põhimõte, et võimalusel tuleks sõjaväeliste
organisatsioonide kaasamisele eelistada halduskoostööd teise haldusorganiga. Tegemist on
ultima ratio meetmega ning see põhimõte tuleb säilitada. Seejuures peab olema tagatud, et
kaasamine oleks mõistlikult kiire ja paindlik, et seda praktikas kiireloomuliste probleemide
puhul ka kasutada saaks.
Kuna sõjaväelisi organisatsioone ei peaks üldjuhul rahuajal avaliku korra tagamisse kaasama,
peavad juhud, mil Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine riikliku järelevalvesse on lubatud, olema
selgelt piiritletud ja piisavalt kaalukad. Hetkel kehtivast regulatsioonist erinevalt võiks kaaluda
kaasamise eelduste muutmist mitte KarS-i sätetest lähtuvaks (KorS § 161 lõige 1 punkt 1), kuna
isegi konkreetsetele KarS-i kuriteokoosseisudele viitamine ei võimalda siiski mõistlikult
hinnata kaasamise vajadust ning võib piirata osaleva Kaitseväe ja Kaitseliidu sooritust,
suurendades riski, et neile antud võimuvolitusi korrakaitses osaledes tahtmatult ületatakse. Seda
näiteks põhjusel, et avaliku korra vastane tegu, mida püüti ennetada ja tõkestada,
kvalifitseeritakse selliseks väärteoks, mis on sätestatud mõnes muus KarS-i paragrahvis või
muus seaduses.77 Eesmärk on võimaldada korrakaitseorganil kaasata endiselt samade
õigushüvede kaitseks nagu KorS § 161 lõige 1 punkti 1 aluselgi, aga seda igakülgsemalt, mitte
kitsalt süüteokooseisude põhiselt. TsiRKS eelnõus on sätestatud, et Kaitseväge ja Kaitseliitu
võib kaasata järgmiste riikliku järelevalve ülesannete täitmisse: 1) otsingu- ja päästetöö ning
demineerimistöö; 2) kriisiolukorra lahendamine; 3) liikluse korraldamine ja reguleerimine
kriisiolukorras; 4) maismaapiiri valvamine; 5) politsei ja piirivalve seaduses ja selle alusel
määratud isikute kaitsmine ja objektide valvamine; 6) tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses ja selle
alusel määratud alaliselt või ajutiselt kaitstava olulise tähtsusega objekti kaitsmine; 7)
ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmine; 8) riigivastaste,
avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude toimepanemise ohu ennetamine,
väljaselgitamine, tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine; 9) ulatusliku evakuatsiooni
läbiviimine ja varjumise korraldamine. Punktis 8 on laiendatud kehtivat KorS § 161 lõige 1
punkti 1. Selline lähenemine on mõnevõrra selgem ning kindlasti paindlikum kui kehtiv
regulatsioon.
72 RT I, 14.03.2023, 24 73 RT I, 06.07.2023, 33 74 RT I, 06.07.2023, 36 75 RT I, 14.03.2023, 31 76 RT I, 07.03.2023, 34 77 P. Papstel „Kaitseväe ja Kaitseliidu osalemine avaliku korra kaitses“, lk 21.
52
Üle tasub vaadata ka ohukoosseisud, mille puhul Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata on lubatud.
Kehtiva õiguse kohaselt võib nii Kaitseväge kui ka Kaitseliitu korrakaitsesse kaasata juba ohu
ennetamise faasis ning samuti KorS § 161 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud korrarikkumiste
tõkestamiseks. Seega ei võimalda kehtiv õigus Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist ohukahtluse
korral ohu väljaselgitamiseks78, samas kui ajaliselt sellele eelnevaks ohu ennetamiseks on see
võimalik. Lisaks tasub selleks, et ohu ennetamisse kaasamine ei muutuks liiga ulatuslikuks,
täpsemalt hinnata, millistel juhtudel on vajalik võimalus relvajõudude kaasamiseks ohu
ennetamiseks ja millistel juhtudel tuleks seda piirata, arvestades, et ohu ennetamise faasis
konkreetset ohtu veel ei eksisteerigi. Ohu ennetamise faasis teostatakse kõige vähem isiku
põhiõigusi riivavaid riikliku järelevalve meetmeid, mis on eelkõige suunatud teabe kogumisele
ja analüüsimisele. Selliste ülesannete täitmiseks relvajõudude kaasamise võimaldamine ei
pruugi alati põhjendatud olla.
Regulatsiooni KorS-i koondamise tõttu tuleb täpsustada ka Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku
järelevalvesse kaasamise otsustamise ja kaasamise lõpetamise korda. Seejuures tuleb säilitada
võimalus Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata nii erimeetmete ja vahetu sunniga kui ka ilma, aga
samas täpsustada, et nii riikliku järelevalve meetme kui vahetu sunni õigus vajavad sellekohast
volitust. KorS-is peaks säilima ka kehtivas õiguses Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrusest
nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse
ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“79 tulenev põhimõte, et ilma nende volitusteta
kaasamine peaks toimuma lihtsustatud korras, st kes ja milliste kontrollimehhanismidega selle
otsuse teeb. Ka tuleb luua selge alus kaasamise ennetähtaegseks lõpetamiseks.
10.1.3. Muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku korrakaitsekohustus
Füüsilise isiku, kes ei ole seejuures avaliku korra eest vastutav isik KorS § 15 mõttes,
kohustuslik riiklikku järelevalvesse kaasamine peab olema äärmine abinõu, mida saab kasutada
siis, kui teised võimalused on ammendunud ja ohtu pole muul viisil võimalik tõhusalt tõrjuda,
kuna tegemist pole riigiga lojaalsussuhtest ehk ametikohustuste täitmisest tuleneva
kaasamisega. Sisuliselt on sellise kohustamise puhul tegemist isiku tööle sundimisega. Kehtivas
õiguses on korrakaitsekohustuse eeldused sätestatud KorS §-s 16. Üldjoontes puudub vajadus
nende eelduste muutmiseks.
Probleemiks on aga see, et hetkel ei ole KorS-is kajastatud kaasatud isikute õigusi ehk puudub
KorS-is kaasatud isikute sotsiaalseid tagatisi (puhkeaeg, töötasu, hüvitised) puudutav
regulatsioon. Kuigi kehtiv õigus sätestab piirangu, et KorS § 16 lõike 1 alusel on isikut lubatud
kaasata ainult nii kaua, kui see on ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks
vältimatult vajalik, ei ole KorS-is hetkel seatud täpsemaid piirangud isiku korrakaitses osalema
kohustamisele. Üksnes ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisest lähtumine jätab
korrakaitseorganile liiga avara kaalutlusruumi ega taga isikute teadmist oma õigustest riikliku
järelevalvesse kohustusliku kaasamise puhul ega kaitse seetõttu kokkuvõttes isiku õigusi
piisavalt. Samas on selge, et kui riik kohustab avaliku korra eest mitte vastutavat isikut riiklikus
järelevalves osalema, siis see isik ei mineta kõiki õigusi ning riigil tekivad selle isiku ees ka
teatavad kohustused. Korrakaitsekohustusega kaasnevad õigused ja kohustused peaksid aga
selgelt seadusest tulenema. Sellist regulatsiooni kavandatakse ka TsiRKS eelnõuga.
10.1.4. Muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku korrakaitses osaleda lubamine
KorS § 16 lõige 1 punkt 3 sätestab muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku
korrakaitsesse kaasamise tingimusena selle, et korrakaitseorgan ei saa ise või vabatahtlikult
78 P. Papstel, lk 25 79 RT I, 21.07.2022, 2
53
kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ohtu tõrjuda või korrarikkumist
kõrvaldada. Seadusandja on näinud kaasamise esimese eelistusena niisiis ette vabatahtlike
kaasamise. Samas rohkem KorS korrakaitseorgani poolt vabatahtlike kaasamist ega neile
laienevaid õigusi ei reguleeri. Kõne all on isikuid, kes ei ole avaliku korra eest vastutavaks
isikuks ega tegutse näiteks väljaõppe saanud abipolitseinikuna või vabatahtliku päästja või -
demineerijana korrakaitseorgani tegevuses, vaid soovivad osaleda piiratult konkreetse juhtumi
raames nagu näiteks kadunud isiku otsing, merereostuse kõrvaldamine või kontrolltehingute
tegemine. Praktikas sellistel puhkudel ka eraldi väljaõppeta isikuid kasutatakse80, mistõttu
KorS-is tuleks sätestada üldised piirid, millal ja mis viisil võib korrakaitseorgan seda teha ja
millised õigused isikul seejuures tekivad. Tegemist ei ole olukordadega, mil isikule
delegeeritakse avaliku võimu volitusi, vaid isikud on korrakaitseorganile täiendavaks
ressursiks.
Selleks, et korrakaitseorganil oleks enda tegevuse üle piisav kontroll, siis olenemata sellest, kas
isikud pöörduvad korrakaitseorgani poole korrakaitseorgani üleskutsel (nt tehakse avalik
teavitus, et vajatakse inimesi mingi ülesande täitmiseks) või inimesed pöörduvad ise sooviga
korrakaitseorgani poole ja neil võimaldatakse mingis ülesandes osaleda, peab korrakaitseorgan
sisuliselt andma neile inimestele loa enda tegevuses osaleda. Siinkohal ei ole mõeldud, et
korrakaitseorgan peaks seda tegema kirjaliku haldusaktiga. Tegemist peab olema
korrakaitseorgani tahteavaldusega, st kui korrakaitseorgan ei soovi, ei pea ta kedagi enda
planeeritud tegevusse kaasama ning isikul puudub subjektiivne õigus nõuda, et tal lastaks
sellisel viisil korrakaitses osaleda. See kindlasti ei takista isikul igaüheõiguse alusel
korrakaitses osalemast, nt hädakaitse korras tegutsemast.
Korrakaitseorganid peaksid vabatahtlikke abistajaid enda tegevuses kasutama vaid siis, kui see
aitab muuta korrakaitseorgani läbi viidava riikliku järelevalve tõhusamaks. Kui
korrakaitseorgan on oma ressurssidega võimeline riiklikku järelevalvet sama tõhusalt läbi
viima, siis puudub vajadus vabatahtlike osalemise lubamiseks. Samuti tuleb jälgida, et
ülesannetes osalemine oleks kooskõlas isikute oskustega ega seaks neid ohtu, kuivõrd riik
vastutab sellisel juhul isikule korrakaitses osalemise käigus tekkinud kahju eest.
10.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Kuivõrd käesolevalt ei ole selge, kas valdkonnas tehakse TsiRKS eelnõuga muudatused ära või
mitte ning seetõttu ei ole päris selge, millises ulatuses täiendavalt on vaja muudatusi teha, siis
on võimalik oodata, kas TsiRKS eelnõu jõustub ning seejärel muudatuste vajadust uuesti
hinnata.
Probleeme võib teatud ulatuses aidata lahendada ka rahastuse suurendamine, et
korrakaitseorganitel oleks võimalik teenistusse võtta rohkem ametnikke, kes saavad vajadusel
riikliku järelevalvet läbi viia. Siiski ei pruugi see näiteks kõrvaldada vajadust teatud
kiireloomulistel juhtudel isikuid kohustada riiklikus järelevalves osalema.
10.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Esmalt tuleb Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamist puudutav regulatsioon
ümber tõsta KorS 6. peatükki „Riigi korrakaitseülesande täitmisele kaasamine“ ning seda tuleks
korrastada, ajakohastades kaasamise koosseise (vältides konkreetsetele KarS-i normidele
viitamist), muutes kaasamise ohukoosseisude vajadustele vastavaks ning täpsustades Kaitseväe
ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamise ja kaasamise lõpetamise korda.
80 https://www.err.ee/1608613246/suurte-reostuste-koristamisel-jaab-vabatahtlike-roll-alati-tahtsaks
54
Teiseks tuleb muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku korrakaitsekohustust puudutavat
regulatsiooni täiendada, sh hüvitisi ja sotsiaalseid tagatisi puudutavate normidega. Selleks, et
piisavalt oleks reguleeritud ka vabatahtlikult korrakaitseorgani avaliku korra tagamise
ülesandes osaleva isiku õigused, tuleb luua KorS-i vastav regulatsioon. Tegemist võiks olla
korrakaitsekohustuse erandiga, mille puhul võib isikule anda korrakaitseülesande nii ohu
ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks kui ka korrarikkumise lõpetamiseks ehk
sõltumata sellest, milline ohuolukord hetkel on. Samas laieneksid vabatahtlikult osalevale
isikule samalaadsed hüvitisi ja sotsiaalseid tagatisi puudutavad õigused nagu
korrakaitsekohustusega isikule.
Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist ning avaliku korra eest mittevastutava isiku
korrakaitsekohustust ning sellega seonduvaid hüvitisi ja sotsiaalseid tagatisi puudutava
regulatsiooni kujundamisel saab seejuures suures ulatuses eeskujuks võtta TsiRKS eelnõu §
191 p-d 1, 12 ja 14.
10.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Muudatused riivavad füüsiliste isikute eneseteostusvabadust (PS § 19), luues küll isikutele, kes
vabatahtlikult soovivad korrakaitseorganit mingi konkreetse ülesande raames abistada, selleks
õigusliku aluse, aga teisest küljest seades sellele võimalusele ka piirid.
Ka tuleb regulatsiooni loomisel arvestada, et loodav sotsiaalsete tagatiste ja hüvitiste süsteem
tasakaalustaks õiglases ulatuses isiku, kelle suhtes kohaldatakse korrakaitsekohustust,
omandiõigusele (PS § 32), terviseõigusele (PS § 28) ning enesetoestusvabadusele (PS § 19), et
korrakaitsekohustusega tekitatud riiveid.
10.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
10.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm I: korrakaitseorganid
Kuigi KorS sätted ei piira, millised korrakaitseorganid võivad isikuid kohustada korrakaitses
osalema, lubada vabatahtlikel korrakaitses osaleda või Kaitseväge ja Kaitseliitu riiklikku
järelevalvesse kaasata, on alust eeldada, et eelkõige on selline vajadus PPA-l,
Kaitsepolitseiametil, PäA-l ja ehk ka Keskkonnaametil.
Positiivne mõju seisneb selles, et korrakaitseorganite jaoks muutub selgemaks, millistel
tingimustel nad Kaitseväge ja Kaitseliitu riiklikku järelevalvesse kaasata ning füüsilisi isikuid
korrakaitses osalema lubada või selles osalema kohustada saavad. See muudab avaliku korra
kaitse tõhusamaks ning säästab korrakaitseorganite tööjõu ressursse. Mõju ei saa siiski suureks
pidada. Eeldatavalt ei ole mõjuga kohanemine sihtrühma jaoks keeruline, kuivõrd tegemist on
pigem harva kasutatavate võimalustega, sest üldjuhul on korrakaitseorganid võimelised
riiklikku järelevalvet enda ressurssidega läbi viima ega vaja selleks füüsiliste isikute, Kaitseväe
või Kaitseliidu abi. Niisiis ei ole mõju esinemine sage. Samas on muudatuste tulemusel
regulatsioon senisest täpsem ja lihtsamini kohaldatav, mis aitab sihtrühmal avaliku korra kaitset
tõhusamalt teostada.
Sihtrühm II: Kaitsevägi ja Kaitseliit
Sihtrühm koosneb umbes 4200 tegevväelasest, kes on Kaitseväe alalises koosseisus, ning
umbes 18 000 Kaitseliidu liikmest. Kuigi riiklikku järelevalvesse kaasamisega kaasneb
sihtrühmale täiendav ressursikulu, mis on negatiivne mõju, ei ole ette näha, et muudatuse mõju
sihtrühmale oleks suur. Ühest küljest laiendataks muudatusega sihtrühma kaasamise võimalusi,
55
võimaldades neid paindlikumalt kaasata. Teisest küljest aga ei ole välistatud ka see, et
kitsendatakse nende kaasamise võimalusi, kui muudatuse tegemisel leitakse, et mõnes
valdkonnas ei ole vaja neid kaasata juba ohu ennetamise faasis. Lisaks on sellise riiklikku
järelevalvesse kaasamise näol tervikuna tegemist ultima ratio meetmega, mis tähendab, et
selline kaasamine on äärmiselt erandlik.
10.5.2. Mõju riigieelarvele
Kuna hüvitise ulatus muudatuse kohaselt edaspidi kasvab ja riigil tuleb hüvitada kogu
füüsilistele isikutele põhjustatud kahju, on sellel teatav mõju riigieelarvele. Täpsemaid
prognoose eelarvepositsioonile pole siiski praeguses etapis võimalik esitada, kuid eeldada võib,
et eelarve kogumahtu arvestades on tegemist siiski marginaalse kuluga, kuna hüvitamise
juhtumeid tuleb ette ilmselt juhuslikult ja pigem harva.
10.5.3. Mõju siseturvalisusele
Sihtrühm I: vabatahtlikuna osalevad füüsilised isikud
Sihtrühma suurust on raske prognoosida, kuivõrd see sõltub suuresti korrakaitseorganite ees
seisvatest olukordadest ja sellest, kas ja kui palju isikuid on võimalik ja vajalik vabatahtlikult
korrakaitses osalema lubada. Ülesandeid, mille puhul selline osalemine oleks mõeldav, ei ole
ilmselt ülemäära palju (nt merereostus, maastikuotsingud ja muud ülesanded, mis nõuavad küll
suurt hulka tööjõudu, kuid samas ei vaja spetsiaalset väljaõpet). Seetõttu ei ole põhjust
sihtrühma ka suureks pidada.
Kavandataval muudatusel on sihtrühmale positiivne mõju, kuna nad saavad muudatuse
tulemusel selge aluse korrakaitseorgani tegevuses osaleda, kui korrakaitseorgan neile selleks
võimaluse annab. Lisaks vastutab korrakaitseorgan muudatuse tulemusel sihtrühmale ja nende
poolt selle tegevuse käigus põhjustatud kahju eest. Tegevused, milles vabatahtlikel muudatuse
tulemusel osaleda lubada saab, ei ole üldjuhul sellised, mille käigus võiks neile tekkida suur
kahju, sest neile antavad ülesanded peavad vastama nende oskustele ja võimetele. Niisiis ei saa
mõju sihtrühmale pidada suureks. Ka ei ole ette näha, et korrakaitseorganid saaksid sellel alusel
isikuid sageli oma tegevustes osalema lubada, kuigi isikutel võib muudatuste järel selleks
tekkida rohkem soovi, mistõttu on mõju esinemissagedus väike ja mõju kokkuvõttes
väheoluline.
Sihtrühm II: füüsilised isikud, kellele pannakse korrakaitsekohustus
Oluline positiivne mõju sihtrühmale seisneb eelkõige selles, et neile korrakaitsekohustuse
täitmisel tekitatud kahju hüvitamine ei toimu enam RVastS § 16 alusel, mis piirab oluliselt
hüvitise ulatust. Korrakaitseorganil tuleb muudatuse tulemusel isikule hüvitada kogu talle
korrakaitsekohustuse täitmisega tekkinud kahju. Et isiku õigused oleksid paremini tagatud,
täpsustatakse muudatuse tulemusel muid korrakaitsekohustusega seonduvaid sotsiaalseid
tagatisi nagu korrakaitsekohustuse ajal isikule kohustusliku puhkeaja võimaldamine või
töölepingu ülesütlemise või teenistussuhte lõpetamise keeld. Kuivõrd tegemist on ultima ratio
meetmega, siis mõju isikute tööandjatele on niivõrd kaudne ja juhuslik, et selle eraldi
analüüsimiseks puudub vajadus.
Sihtrühm III: Eesti elanikkond
Muudatustel on sihtrühmale positiivne mõju, kuna kui muudatuse tulemusel saab
korrakaitseorgan kiiremini ja seeläbi ka tõhusamalt riiklikku järelevalvet läbi viia, on avalik
kord paremini tagatud ehk laiemal avalikkusel on kokkuvõttes mõnevõrra turvalisem.
56
Probleem 11. Avalike ürituste regulatsioon
11.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Avalikke üritusi puudutav regulatsioon asub KorS-i 4. peatüki 2. jao 1. jaotises, mis koosneb
§-dest 58-60. KorS § 58 lõige 3 sätestab, et avalik üritus on avalikus kohas toimuv ja
avalikkusele avatud lõbustusüritus, võistlus, etendus, kaubandusüritus või muu sellesarnane
inimeste koos olemine, mis ei ole koosolek. KorS § 59 lõike 1 kohaselt kehtestab kohaliku
omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil ürituse korraldamise ja pidamise nõuded kohaliku
omavalitsuse volikogu määrusega. KorS § 59 lõige 2 seab erandi, mille kohaselt spordiürituse
korraldamise ja pidamise nõuded sätestab spordiseadus (SpS)81. KorS § 60 sätestab kohaliku
omavalitsuse üksuse kohustuse anda asukohajärgsele prefektuurile enda haldusterritooriumil
peetava ürituse kohta teavet (lõige 1), kui omavalitsuse üksust on ürituse pidamise soovist
teavitatud ning omavalitsuse üksus on ürituse korraldamisega nõustunud. TTJA-d tuleb
omavalitsusel teavitada siis, kui üritusel kasutatakse ka auditi kohustusega seadet seadme
ohutuse seaduse82 tähenduses (lõige 2). Tegemist on niisiis ilmselgelt väga lakoonilise ja
vähepiirava regulatsiooniga, mis jätab avalikele üritustele nõuete seadmisel kohalikele
omavalitsustele suure kaalutlusruumi. Lisaks käsitleb avalike ürituste korraldamist tuleohutuse
seisukohast tuleohutuse seaduse83 (TuOS) 2. peatüki 2. jao 7. jaotis.
Seaduses puuduvad keelud ja piirangud, millal, kes ja kus võib avalikke üritusi korraldada. Ka
pole KorS-is sätestatud, millal võib ja millal peab kohalik omavalitsus keelduma avaliku ürituse
lubamisest või kellega ja mis juhul peab avaliku ürituse lubamise enne selle aset leidmist
kooskõlastama. Lisaks puudub riikliku järelevalve regulatsioon avalike ürituste kohta. Kuivõrd
valdkonna reguleerimine on niivõrd suures ulatuses jäetud kohalike omavalitsuste pädevusse,
on praktikas avalike ürituste korraldamine erinevates kohalikes omavalitsustes ka erinev.
Avalike üritustega seonduv langeb lisaks kohalikele omavalitsustele sageli veel mitmete muude
asutuste vastutusalasse. Eelkõige on nendeks PPA ja PäA, aga mõnikord ka TTJA, TRAM ja
PTA. Seejuures puudub üleriigiliselt ühtsus nende asutuste kaasamisel avalike ürituste
korraldamiseks nõusoleku andmisel.
KorS ei näe hetkel ette avaliku ürituse korraldamise taotluse menetluses siduvate
kooskõlastuste andmise võimalust, mistõttu on üritustega seonduvate riskide märkamise ja
piisava maandamise jaoks vajalik olnud kohalike omavalitsuste ja asjakohaste asutuste hea
mitteformaalne koostöö. Kahjuks see aga igal pool ja alati piisavalt hea ei ole olnud ning
seetõttu on praktikas tõusetunud mitmesugused probleemid õigeaegse teavitamise ja
kooskõlastamise protsessiga.84
Ürituse ohutuse tagamist raskendab esmalt see, et asjaomased asutused ei saa selle toimumisest
aegsasti teada ega ole seetõttu võimelised oma ressursijaotuses ürituse ja sellest tulenevate
ohtudega arvestama. Kuigi KorS sätestab kohalikule omavalitsusele üritusest prefektuuri
teavitamise kohustuse, seda alati siiski ei tehta või ei tehta seda piisavalt aegsasti. Selle
probleemi lahendamiseks peaksid seaduses olema sätestatud ühtsed tähtajad ürituse
korraldamise taotlusele ja selle kooskõlastamisele esitamiseks.
Samuti on probleemiks, et isegi kui korrakaitseorgan jõuab ürituse ohutumaks korraldamiseks
ettepanekuid teha, ei saa ta ise otsustada, kas tegemist on siduva kooskõlastusega ning kohalik
omavalitsus võib lubada üritust korraldada ka siis, kui ürituse korraldaja neid ettepanekuid ei
81 RT I, 28.02.2020, 3 82 RT I, 30.04.2024, 11 83 RT I, 16.12.2022, 20 84 https://adr.politsei.ee/ppa/dokument/6820803
57
järgi või jäävad näiteks kohaliku omavalitsuse enda või tema hallatava asutuse poolt
korraldatavad üritused sellest menetlusest välja. See toob aga kaasa selle, et ürituste
korraldamisel ei pruugi olla piisavalt erinevate ohtudega arvestatud. Teisest küljest on
probleemiks ka see, kui kohalik omavalitsus suunab ürituse korraldajaid kõiki üritusi teiste
haldusorganitega (eelkõige PPA ja PäA) kooskõlastama ning seda mõnikord juba enne seda,
kui võtab ürituse korraldajalt avaliku ürituse korraldamise taotluse vastu. See võib tuua kaasa
asjatu ressursikulu, kuna mitte kõik üritused ei kätke endas selliseid ohte, mille puhul oleks
vajalik teise haldusorgani kooskõlastus. Teisalt võib niisugune protsessi ülesehitus tingida
olukorra, kus enne taotluse esitamist antud PPA või PäA kooskõlastused ei pruugi olla
asjakohased, sest taotluses võib ürituse sisu olla teiselt asutuselt saadud soovituste või muude
asjaolude põhjal muudetud ning vajaks tegelikult ikkagi uuesti hindamist. On selge, et esimene
kontakt ning nõusoleku andmise koordineerija peaks olema kohalik omavalitsus, kes seejärel
otsustab, kas mõnelt teiselt haldusorganilt on vaja kooskõlastust või piisab nende teavitamisest.
Sellist protsessi toetav seadusandlus aga hetkel puudub.
Kokkuvõttes on tegemist on valdkonnaga, mis vajab paremaks toimimiseks ühtset lähenemist.
Seetõttu on vajalik seaduse tasandil täpsemalt kirja panna, kuidas toimub teiste haldusorganite
kaasamine avaliku ürituse korraldamiseks nõusoleku andmisesse, millal saab teine haldusorgan
loa andmist siduvalt kooskõlastada, aga ka millal võib või peab kohalik omavalitsus loa
andmisest keelduma. See lihtsustaks haldusorganite, sh ka kohaliku omavalitsuse tööd ja
säästaks ressursse ning ühtlasi muudaks avaliku ürituse loa taotlemise protsessi ka ürituse
korraldajale arusaadavamaks. Muudatus seaks üle Eesti ühtlustatumad raamid kohalikele
omavalitsustele volitusnormi alusel otsustada, milliste avalike ürituste korraldamiseks tuleb
luba taotleda tingimata ja milliste puhul määrab selle kohalikke võimalusi või eripärasid
arvestavalt kohalik omavalitsus.
Problemaatiline on ka avalike ürituste järelevalve. Esiteks ei ole KorS-is avalike ürituste puhul
sätestatud avalike koosolekutega analoogset korraldaja vastutust. Kohalikud omavalitsused on
oma määrustes küll üldjuhul ürituse korraldaja ja tema kohustused sätestanud, kuid ka nendes
regulatsioonides puudub ühtlus nii korraldaja isikus kui tema kohustustes. Teiseks probleemiks
on asjaolu, et kohalikud omavalitsused peaksid teostama riiklikku järelevalvet avalike ürituste
korraldamise ja pidamise nõudeid sätestava määruse tingimustele vastavuse üle , kuid seda
sageli võimekuse puudumise tõttu ei tehta.
Eelnevast tulenevalt on avalike ürituste korraldamine oluliselt vähem reguleeritud kui avalike
koosolekute pidamine. Sellega kaasneb aga risk, et avaliku ürituse korraldamise nimetuse all
korraldatakse üritusi, mille eesmärk ja sisu vastab tegelikkuses avaliku koosoleku
definitsioonile - inimeste koos olemine avalikus kohas ühise eesmärgiga kujundada või
väljendada oma meelsust. Pahatahtliku korraldaja arvestus võibki siinjuures olla asjaolu, et
avaliku ürituse korraldamise taotlemine ja järelevalve on oluliselt nõrgemini reguleeritud kui
avaliku koosoleku oma. Näiteks kontserdi või võistluse korraldamine NSVL ja Vene
Föderatsiooni relvajõudude endistele või praegustele liikmetele või venekeelsetele noortele
suunatud kontsert või võistlus, mis toetab kaudselt terroristlikuks režiimiks kuulutatud Vene
Föderatsiooni propagandat või desinformatsiooni. Näidete puhul saavad pädevad
korrakaitseorganid avaliku ürituse tegelikust sisust teadlikuks alles selle toimumise ajal või veel
hiljem. KorS-i detailsem regulatsioon peaks tagama, et ka avalike ürituste taotluse protsess ja
järelevalve ennetaksid sellist avalike ürituste formaadi pahatahtlikku ärakasutamist.
Niisiis on kogu riigis vajalik tagada avalike ürituste piisav turvalisus ja valdkonnas kehtivate
reeglite ühtlustamine, seda mh selleks, et ürituste korraldajaid ei koheldaks erinevates kohalikes
omavalitsustes põhjendamatult erisuguselt. Seejuures peaks kohalikel omavalitsustel säilima
58
õigus avalike ürituste kohta teatavaid täpsustavaid regulatsioone kehtestada, lähtudes piirkonna
eripäradest (nt peamistest ürituse korraldamise kohtadest).
11.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
11.2.1. Ühine avalike ürituste ja avalike koosolekute infosüsteem
Tasub kaaluda avalike ürituste ja avalike koosolekute ühtse infosüsteemi loomist, et lihtsustada
taotlemise, kaasamise ja kooskõlastamise protsessi, aga ka selleks, et anda nt PPA-le, PäA-le ja
Häirekeskusele parem terviklik ülevaade piirkonnas ühel ajal toimuvatest avalikest
kogunemistest. See vähendaks avalikest üritustest teavitamise ja nende kooskõlastamisega
kaasnevat töömahtu ning võimaldaks korrakaitseorganitel oma ressursse piirkonnas
toimuvatest üritustest ja koosolekutest sõltuvalt jaotada, et seeläbi suurendada piirkonna
turvalisust tervikuna. Siinkohal saab välja tuua Tallinna linna taolise menetluskeskkonna
(akis.tallinn.ee) ja mõne kohaliku omavalitsuse poolt kasutusele võetud spoku keskkonna
(spoku.ee), mis mõlemad võimaldavad erinevat funktsionaalsust, kuid on suunatud menetluste
ühtlustamisele ja kiirendamisele. Selliste süsteemide üleriigiliselt kasutusele võtmine vajaks
seejuures täiendavat rahastust. Tegemist on meetmega, mille rakendamist tuleb kaaluda ka
lisaks välja pakutud regulatiivsetele meetmetele. Kuigi ühine infosüsteem ei lahenda
tõusetunud probleeme tervikuna, aitaks see kindlasti valdkonna paremale toimimisele kaasa.
Seejuures võib selline infosüsteem, juhul kui seal töödeldakse isikuandmeid, vajada
isikuandmete töötlemise eesmärgi, andmekategooriate ja andmete säilitamise tähtaja seaduses
sätestamist ehk vajada ka regulatiivset lahendust.
11.2.2. Koolitused
Kahtlemata aitaks erinevaid avalike üritustega seonduvaid probleeme vähendada ka kohalike
omavalitsuste ametnikele ja ürituste korraldajatele suunatud koolitused. Need aitaksid
parendada arusaama kohaliku omavalitsuse rollist avalike ürituste korraldamiseks nõusolekute
andmisel ning järelevalve läbiviimisel, aga ka seda, millal ja millisel viisil tuleks avalike
ürituste taotluste menetlemisel erinevate haldusorganitega suhelda. Samuti saaks koolitustel
käsitleda kohalike omavalitsuste avalike ürituste korraldamise ja pidamise nõudeid sisaldavates
regulatsioonides esinevaid probleeme ning määrusi seeläbi mõnevõrra ühtlustada. Nii
kohalikele omavalitsustele kui ürituste korraldajatele saaks koolituste abil tutvustada erinevate
avalike üritustega kaasnevaid riske, et suurendada teadlikkust ning et osataks astuda samme
riskide maandamiseks. See lahendus vajab tõenäoliselt samuti täiendavat rahastust, et jõuda
kõikide kohaliku omavalistuse üksusteni. Samas tasub kaaluda lahenduse rakendamist ka koos
regulatiivsete muudatustega, kuna see lihtsustaks muudatustega kohanemist ja tõhustaks nende
mõju. Kindlasti on omal kohal ka juhiste koostamine, mida saab pidevalt veebis kättesaadavaks
teha ja vajadusel uuendada. PPA ja PäA on enda veebilehekülgedel juba avalikustanud avaliku
ürituse korraldajale juhised taotluse esitamiseks.85
11.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
KorS-is tuleb luua avalike ürituste kohta senisest detailsem regulatsioon, mis sätestab
tingimused, millal, kes ja kus võib avalikke üritusi korraldada ning millal võib või peab kohalik
omavalitsus keelduma avaliku ürituse lubamisest. Eeskujuks võiks mh võtta KorS-is juba
olemasoleva avalike koosolekute regulatsiooni ning SpS spordiürituse korraldamise nõuete
regulatsiooni. Ühtlasi peab loodav regulatsioon täpsustama, millal peab kohalik omavalitsus
teistele haldusorganitele (eelkõige PPA ja PäA, aga teatud juhtudel nt ka TTJA, PTA ja TRAM)
85 https://www.politsei.ee/et/avaliku-uerituse-korraldamine ja https://www.rescue.ee/et/avaliku-uerituse-
kooskolastamine
59
avaliku ürituse toimumisest teada andma ning millal peab neilt avalikule üritusele siduvat
kooskõlastust küsima. Siin saab tugineda avalike ürituste riskipõhisele koostöömudeli
kriteeriumitele.86 Seejuures tuleb täpsustada ka avaliku ürituse korraldamise taotlemise ning
sellest teiste haldusorganite teavitamise ning kooskõlastuste andmise tähtaegu ning sätestada
ürituse korraldaja kohustused ja vastutus koos riikliku järelevalve ülesannetega.
11.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Muudatused riivavad ürituste korraldajate PS §-s 19 (eneseteostusvabadus) ja PS §-s 32
(ettevõtlusvabadus) sätestatud põhiõigusi. Muudatust õigustab avaliku korra kaitse, täpsemalt
aga vajadus kaitsta nii üritustel osalevate kui seal läheduses viibivate isikute elu ja tervist (PS
§-d 16 ja 28) ning vara (PS § 32).
11.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
11.5.1. Mõju riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste töökorraldusele
Sihtrühm I: kohaliku omavalitsuse üksused
Eestis on kokku 79 kohalikku omavalitsuse üksust. Kindlasti tegeleb avalike ürituste
valdkonnaga igas kohaliku omavalitsuseüksuses vähemalt üks ametnik, aga suuremates ka
rohkem. Seega on sihtrühma suuruseks vähemalt mõnisada isikut.
Negatiivne mõju sihtrühmale on ajutiselt suurenev töökoormus, kuna tekib vajadus muuta
ürituste pidamisega seonduvaid määruseid. Suur osa senini seal olnud regulatsioonist liigub
muudatuse tulemusel KorS-i. Ühtlasi tuleb sihtrühmal tõenäoliselt luua uusi ja ümber
korraldada seni avalike ürituste korraldamisele nõusoleku andmisel kasutusel olnud
tööprotsesse, et nõusoleku andmine oleks uue regulatsiooniga kooskõlas ning kaasataks õigel
ajal ja õigel viisil asjakohaseid ametkondi. Erinevad kohalikud omavalitsused puutuvad avalike
ürituste korraldamiseks nõusolekute andmisega erinevas mahus kokku, mistõttu nende
protsesside kujundamiseks kuluv periood samuti varieerub. Näiteks korraldati Tallinnas
01.10.2022-30.09.2023 Tallinna avalike kogunemiste infosüsteemi87 kohaselt kokku 893
avalikku üritust ehk keskmiselt umbes 74 üritust kuus (kuigi ilmselgelt on perioode, mil üritusi
oli märgatavalt rohkem või vähem). Tallinn on kohalik omavalitsus, kus toimub kõige enam
avalikke üritusi ning teised kohalikud omavalitsused peavad avalike ürituste korraldamiseks
nõusolekuid andma vähem. Kauem võib kohanemine aega võtta kohalikes omavalitsustes, kus
erinevaid avalikke üritusi korraldatakse harvem, mistõttu erinevate uute kriteeriumitega
kokkupuude toimub paratamatult pikema aja jooksul.
Ühtlasi on kohalikel omavalitsustel tõenäoliselt muudatustega seoses vaja teha selgitustööd
ürituste korraldajatele. Pikaajaliselt täiendavat tööjõukulu muudatus siiski ei vaja, kuna ka
praegu annavad kohalikud omavalitsused avalike ürituste korraldamiseks nõusolekuid ning
suhtlevad selle käigus nii ürituste korraldajate kui ka erinevate haldusorganitega. Lühiajaliselt
peaks saama täiendava koormusega hakkama vajadusel asutuse siseselt prioriteetide või
koormuste ümberkorraldamisega, kuna tegemist on vaid ühega väga paljudest kohaliku
omavalitsuse pädevusse kuuluvatest valdkondadest, kus teatud perioodilised erinevused
töökoormuses on paratamatud. Niisiis kokkuvõttes ei saa seda negatiivset mõju oluliseks
pidada.
86 https://adr.politsei.ee/ppa/dokument/6657217 87 https://akis.tallinn.ee/
60
Sihtrühm II: PPA, PäA, TTJA, PTA, TRAM
Sihtrühma kuuluvad haldusorganid, keda kohalik omavalitsus avaliku ürituse korraldamise
nõusoleku andmisesse kaasata võib. Kuigi tegemist on suurte asutustega, siis otseselt puutuvad
ürituste korraldamise lubade ja järelevalvega kokku üksnes osa nimetatud ametite töötajatest.
Positiivne mõju sihtrühmale on see, et nad saavad paremat teavet enda vastutusalas ja
tööpiirkonnas toimuvatest sündmustest ja nendega kaasnevatest ohtudest. Selle tulemusel
saavad nad oma ressursikasutust ja tööprotsesse paremini suunata ja optimeerida. Positiivne
mõju on ka see, et eelduslikult väheneb ametite töökoormus, kui nende lauale jõuavad
kooskõlastamiseks üksnes potentsiaalselt suuremaid ohte kätkevad üritused, ning kõigi avalike
ürituste kooskõlastamist enam teostada vaja ei ole. Paranev ohtudega arvestamise oskus ürituse
korralduse faasis ning ohtude eelnev maandamine toob kaasa selle, et korrakaitseorganid ei pea
nii sageli üritustel ohtude tõrjumiseks sekkuma.
11.5.2. Majanduslik mõju – mõju ettevõtlusele ja halduskoormusele
Sihtrühm: ürituste korraldajad
Sihtrühma täpset suurust on keeruline hinnata. Avalikke üritusi korraldavad nii ettevõtjad,
MTÜ-d kui ka erinevad haldusorganid, sh eelkõige kohaliku omavalituse üksused ise. Näiteks
2020 toimunud Pro Koosolekul osales 260 avalike ürituste korraldajat88, mistõttu on sihtrühma
suurus ilmselt kuni 1000 isikut.
Mõnes kohalikus omavalituses võib ürituse korraldamiseks loa saamine muudatuse tulemusel
ettevõtjate koormust tõsta, kuna korraldamine tuleb kooskõlastada suurema arvu asutustega ja
korraldajad peavad võtma kasutusele meetmeid, et nendes kooskõlastustes sisalduvaid
tingimusi täita. Sellega kaasneb sihtrühmale täiendav aja- ja raharessursi kulu. Samas ei ole
muudatusega kavandatav regulatsioon ülemäära keeruline või piirav, kuna see on suuresti
suunatud kehtiva regulatsiooni ühtlustamisele ning ametkondade omavahelise tõhusa
suhtlemise suurendamisele. Lisaks tulenevalt avalike ürituste riskipõhise koostöömudeli
pilootprojekti tulemusel praktikas tehtud muudatustest mõnes kohalikus omavalitsuses juba
toimib ürituste korraldamiseks nõusoleku saamine sisuliselt kavandatavate muudatustega
sarnasel viisil, mis muudab muudatuse mõju tervikuna väiksemaks ja sihtrühma kohanemise
kergemaks. Siiski võib sihtrühma muudatustega kohanemiseks teatud juhtudel olla vaja teha
selgitustööd kohalike omavalitsuste poolt.
11.5.3. Mõju siseturvalisusele
Sihtrühm: üritustel osalejad ja laiem avalikkus
Sihtrühma kuuluvad nii otseselt avalikel üritustel osalejad kui ka ürituste mõjusfääri jääv laiem
avalikkus. Seega on sihtrühmaga hõlmatud suurem osa Eestis viibivatest inimestest.
Muudatusel on neile kaudne positiivne mõju, kuna üritustel osalejate turvalisus ühtsete nõuete
kehtestamise tõttu peaks suurenema ilma, et sihtrühm ise otseselt midagi selleks ette võtma
peaks, sest üritusega kaasnevad ohud on paremini kaardistatud ja maandatud ning reaalseid
ohuolukordi tekib ilmselt harvemini. Mõju avaldumise sagedus sõltub sihtrühma osalemisest
erinevatel avalikel üritustel, kuid eeldatavasti osaleb suurem osa Eesti inimestest ühel või ka
mitmel avalikul üritusel aasta jooksul ning võib olla kaudselt neist mõjutatud, kui elatakse või
viibitakse ürituste toimumiskohtade läheduses.
88 https://www.liit.ee/liidust-ja-kontaktid
61
Probleem 12. Alaealiste õigus koosolekuid korraldada
12.1. Probleem 12 – kokkuvõte
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel saavad osaleda vähemalt 16-aastased Eesti ja
Euroopa Liidu kodanikud. Ühiskonnas toimub debatt selle üle, et võimaldada vähemalt 16-
aastastel noortel osaleda ka Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Alaealistel on küll
õigus osaleda avalikel koosolekutel, kuid seadus ei anna neile õigust koosolekuid korraldada.
Muuta KorS § 64 lõike 1 punkti 1, sidudes avalike koosolekute korraldamise õiguse kas
kohalike omavalitsuste volikogude valimiste valimiseaga (alates 16. eluaastast) või KorS § 15
lõike 2 (avaliku korra eest iseseisvalt vastutav isik) ja/või KarS § 33 (süüvõimelisus) järgi 14.
eluaastaga.
12.2. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS-i 4. peatüki 2. jao 2. jaotis sätestab koosoleku korraldamise ja pidamise nõuded. KorS §
64 lõikest 1 tulenevalt võib koosolekut korraldada: 1) täisealine ja teovõimeline füüsiline isik,
kes on Euroopa Liidu kodanik või pikaajalise elaniku elamisloaga või alalise elamisõiguse
alusel Eestis viibiv välismaalane või 2) juriidiline isik. Niisiis ei võimalda KorS § 64 lõige 1
punkt 1 alaealistel avalikke koosolekuid korraldada.
Samas juba praegu võivad kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse89 (KOVVS) § 5
lõike 1 alusel vähemalt 16-aastased Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud osaleda kohalike
omavalitsuste valimistel. Lisaks sõnastab koalitsioonilepingu90 p 10.1.12.: „Otsime Riigikogu
ülest poliitilist konsensust, et 16- ja 17-aastased noored saaksid osaleda Riigikogu valimistel.“
Lisaks on algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse91 muutmine, et võimaldada
valimistel osaleda ka vähemalt 16-aastastel isikutel.92 Seega peetakse ka vähemalt 16-aastaseid
alaealisi piisavalt küpseteks, et ühiskonnaelus kohalike omavalitsuste volikogu valimise kaudu
hääleõigusega osaleda ning on võimalik, et tulevikus laiendatakse nende valimisõigust ka
Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisele. Selliste muudatustega peaks aga kaasnema ka
nende noorte õigus enda meelsust avalike koosolekute korraldamise läbi näidata ja kujundada.
Õigus koosolekuid korraldada on kogunemisvabadusega hõlmatud. Kuigi alaealistel on ka
praegu võimalik avalikel koosolekutel osaleda, ei ole see samaväärne õigusega neid korraldada,
kuna selliselt pole tagatud, et nende jaoks tegelikult aktuaalsete ja oluliste eesmärkidega
koosolekud üldse toimuksid. Näiteks kliimameeleavaldused, mis toimusid 2020-2023
iganädalaselt, on indikaatoriks, et noortel on huvi avalike koosolekute vastu, kuid nende
korraldamiseks oli vaja täisealiste isikute aktiivsust.93 Niisiis on küsitav, kas alaealiste täielik
piirang koosolekute korraldamiseks on tänapäeva ühiskonnas põhiseaduspärane.94
Minimaalselt võib sellist täielikku piirangut pidada problemaatiliseks.95
89 RT I, 03.01.2020, 11 90 Kättesaadav: https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe 91 RT I, 25.06.2021, 9 92 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b9fab890-fa21-4a69-9039-
171a0015bc84/euroopa-parlamendi-valimise-seaduse-muutmise-seadus-valimis--ja-kandideerimisea-
langetamine 93 Neid korraldati läbi MTÜ organisatsiooni Fridays for Future Eesti poolt. Liikumise põhiosa moodustavad
põhikooli- ja gümnaasiumiealised õpilased, aga on ka üliõpilasi ja vanemaid aktiviste. 94 O. Kask. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2020, § 47 kommentaarid, p 9. 95 Näiteks on Lapse Õiguste Komitee 20.07.2012 lõppjäreldustes Türgi kohta leidnud, et õiguslikud piirangud alla
19-aastaste isikutele koosolekute korraldamiseks tuleks kõrvaldada.
62
Seejuures ei ole aga põhjendatud vanuseline piir avalike koosolekute korraldamiseks täielikult
kaotada, kuna koosolekute korraldamisel peab olema tagatud, et koosoleku korraldaja oleks
võimeline täitma talle KorS § 64 lõikest 3 tulenevaid kohustusi, mh tagama koosoleku
rahumeelse pidamise ja koosolekust osavõtjate ohutuse.96 On selge, et väga noored isikud
iseseisvalt selliseks vastutuseks paratamatult võimelised ei ole. Samas ei ole põhjust arvata, et
koosoleku korraldaja kohustuste kohase täitmisega saaks hakkama üksnes täisealised isikud.
Niisiis tuleb jõuda olukorrani, kus noored, kellele on usaldatud õigus osaleda valimistel, saaksid
ka õiguse korraldada nende jaoks olulistel teemadel avalikke koosolekuid. Näiteks on Soomes
üldjuhul lubatud koosolekute korraldamine vähemalt 15-aastaste isikute poolt.
12.3. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Jätkata praeguse olukorraga, kus alaealised saavad koosolekutel osaleda, kui keegi korraldab
sellise koosoleku, millel nad osaleda soovivad. Võib eeldada, et sageli leitakse selline isik, kes
on valmis võtma koosoleku korraldaja vastutuse, kui noortel on soov avalikku koosolekut
pidada. Samas on see täiendav takistus koosolekute pidamise põhiõiguse kasutamiseks ning
võib mõnel juhul ka välistada õiguse täiemahulist kasutamist. Lisaks ei ole mitte kõigi
koosolekute registreerimine kohustuslik, vaid seda tuleb KorS § 67 lõike 1 kohaselt teha üksnes
siis, kui koosoleku pidamine nõuab liikluse ümberkorraldamist või see on kavas pidada
väljaspool hoonet või kogunemiseks ette nähtud rajatist ja selle pidamiseks on kavas püstitada
telk, lava, tribüün või muu suuremõõtmeline konstruktsioon või kasutada heli- või
valgustusseadmeid või see võib muul moel häirida või takistada hoone või rajatise valduse
tavapärast teostamist. Niisiis olukordades, kus koosoleku pidamisest teatamine kohustuslik ei
ole, saavad ka alaealised neid tegelikkuses korraldada, kuigi see on õigusvastane.
12.4. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Muuta KorS § 64 lõike 1 punkti 1 selliselt, et avalike koosolekute korraldamise õigus oleks
seotud 1) kohalike omavalitsuste volikogude valimiste valimiseaga (KOVVS § 5 lõike 1 järgi
alates 16. eluaastast) või, 2) KorS § 15 lõike 2 (avaliku korra eest iseseisvalt vastutav isik) ja/või
KarS § 33 (süüvõimelisus) järgi 14. eluaastaga.
12.5. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
PS § 47 kohaselt on kõigil õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid
pidada. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku
korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning
nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga
põhiõigusega. Lisaks sätestab ÜRO lapse õiguste konventsiooni97 artikkel 15 mh lapse
vabaduse rahumeelseteks kogunemisteks, mille kasutamisel võib teha ainult selliseid seaduses
ettenähtud kitsendusi, mis on vajalikud demokraatlikus ühiskonnas riikliku julgeoleku või
rahva turvalisuse, avaliku korra ja rahva tervise või kõlbluse kaitseks või teiste inimeste õiguste
ja vabaduste kaitseks.
96 Veneetsia komisjoni ja Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja
inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) juhend rahumeelse kogunemisvabaduse kohta, p 58. 97 RT II 1996, 16, 56
63
12.6. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
12.6.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele
Sihtrühm: PPA
Sihtrühma kuuluvad eelkõige patrullpolitseinikud (673) ning avalike koosolekute
registreerimisega tegelevad ametnikud. Muudatuse tulemusel võib teataval määral suureneda
(registreeritud) avalike koosolekute hulk, mistõttu tuleb sagedamini hinnata koosolekute
lubatavust. Kuigi töökoormuse suurenemine on ebasoovitav mõju, ei ole ette näha, et
muudatuse mõju oleks suur, kuna ilmselt on alaealised, kes muudatuse tulemusel tulevikus ise
koosolekuid saavad korraldada, on seni üldjuhul saanud neid korraldada täiskasvanute abil.
Lisanduvate avalike koosolekute tõttu võib mõningal määral suureneda vajadus PPA poolt
avalikel koosolekutel korda tagada, kuid kuna ilmselt suurendab muudatus avalike koololekute
hulka marginaalselt, ei ole mõju ka selles osas suur. Mõjuga kohanemine ei ole PPA-le
keeruline, kuna sisuliselt nende igapäeva töö ei muutu.
12.6.2. Sotsiaalne mõju. Mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: Alaealised, kes saavad muudatuse tulemusel õiguse koosolekuid korraldada
Sihtrühmaks on kõik 14 või 16 kuni 18 aastased isikud (umbes 30000 kuni 60000 isikut)98, kes
seni iseseisvalt koosolekuid korraldada ei saa, aga muudatuse tulemusel selle õiguse saavad.
Muudatuse tulemusel saavad nad edaspidi lihtsamini väljendada ja kujundada oma meelsust,
tekitades suurema harjumuse iseseisvalt ühiskonnaelus kaasa rääkida ja lõppastmes ka oma
valimisõigust realiseerida. Muudatusel on väheoluline positiivne mõju, sest ka varem said
noored oma meelsust kujundada koosolekutel osaledes või paludes oma koosoleku
korraldajateks täiskasvanuid. Ei ole alust eeldada, et koosolekute arv muudatuse tulemusena
märkimisväärselt kasvaks, vaid tõenäoliselt moodustaks selliste koosolekute osakaal edaspidi
kõigist korraldatavatest koosolekutest vaid väikese osa. Kõikehõlmavat ülevaadet avalike
koosolekute kohta ei ole. Siiski saab selliste koosolekute toimumise sageduse kohta aimu
politseis registreeritud avalike koosolekute korraldamise taotlustest. Nii nt registreeriti politseis
2022. aastal 632 avalikku koosolekut99, mis tähendab, et tegemist võib olla igapäevaste
olukordadega. Ebasoovitav mõju on vähetõenäoline, kuna ametlikult korraldatud koosolekul on
vähem võimalusi, et olukord väljuks kontrolli alt.
Probleem 13. Isiku koosolekult eemaldamine
13.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS § 71 lõige 1 punkti 1 kohaselt võib isiku koosolekult eemaldada mh siis, kui isikust lähtub
vahetu kõrgendatud oht. Seega on isiku koosolekult eemaldamise lävendiks sisuliselt temast
lähtuv oht elule või raske tervisekahjustuse tekitamiseks.
Niisiis ei ole hetkel võimalik koosolekult eemaldada isikut, kellest tuleneb vahetu oht
eelkäsitletutest kergemate ja vähempüsivate tervisekahjustuste tekkimiseks. KorS § 58 lõike 2
kohaselt on koosolek inimeste koos olemine avalikus kohas ühise eesmärgiga kujundada või
väljendada oma meelsust. Samal ajal paneb seadus koosoleku korraldajale kohustuse tagada
koosoleku rahumeelne pidamine ja koosolekust osavõtjate ohutus (KorS § 64 lõige 3 punkt 1).
Lisaks tuleb koosolek viivitamatult lõpetada, kui koosolekuga tekitatakse oluline või
kõrgendatud vahetu oht või ilmnevad koosoleku keelamiseks muud asjaolud (KorS § 62).
98 https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikunaitajad-ja-koosseis__rahvaarv-ja-rahvastiku-koosseis 99 https://www.politsei.ee/et/koosolekud?startDate=2022-01-01&endDate=2022-12-31&q
64
Eelnevast saab järeldada, et ka kehtiv seadus kohustab koosolekuid läbi viima rahumeelselt ja
ohutult ning koosoleku korraldajal tuleb reageerida ka vahetu olulise ohu tekkimise olukorras.
Seega oleks asjakohane eeldada, et ka politseil peaks korra tagamiseks sekkumise korral olema
koosoleku korraldajaga sarnased õigused. Niisiis ei saa pidada aktsepteeritavaks vahetu olulise
ohu korral riigi poolt tegutsemata jätmist. Seetõttu on kehtivas õiguses sätestatud lävend
sekkumiseks ja isiku koosolekult eemaldamiseks ebamõistlikult kõrge ega taga piisavat
turvalisust koosolekutel või selle vahetus läheduses viibijatele. Olgugi, et koosolekutel
osalemine on isiku põhiõigus, tuleks lubada isik koosolekult eemaldada ka teiste isikute tervise
kaitseks. Koosolekutel osalemine ja seeläbi oma meelsuse kujundamine ja näitamine on
igakülgselt teostatav ka teiste tervist ohustamata.
13.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Jätkata nii nagu on ja tolereerida avalikel koosolekutel teatavat ohtu isikute tervisele seeläbi, et
PPA-l ei ole võimalik isikut vahetu olulise ohu korral koosolekult eemaldada. Valdavalt ilmselt
suudavad koosoleku korraldaja ja korrapidajad (kui neid on) koosolekutel ohutuse tagada.
Probleemne on olukord, kui seda ei suudeta. Riigil on avaliku korra tagamisel mh kohustus
isikud tõhusalt kaitsta, mistõttu ei saa pidada piisavaks, et politseil puudub võimalus isiku
koosolekult eemaldamiseks, enne kui tegemist pole vahetu kõrgendatud ohu olukorraga.
13.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Tuua KorS § 71 lõige 1 punkti 1 ohutase kõrgendatud ohult olulise ohu astmele. Selline
muudatus võimaldaks isiku koosolekult eemaldada kergema tervisekahjustuse ohu korral kui
hetkel kehtiv regulatsioon.
13.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
PS § 47 esimene lause sätestab kõigi õiguse ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja
koosolekuid pidada. Rahvusvahelistest inimõiguslepingutest käsitlevad nimetatud õigust EIÕK
artikkel 11, ELPH artikkel 12 kui ka ICCPR artikkel 21.
PS § 20 lõikes 1 sätestatud õigus vabadusele ja isikupuutumatusele annab isikul õiguse vabalt
liikuda soovitud kohta ja vältida soovimatutes kohtades viibimist, ilma et avaliku võimu
organid kohustaksid isikut viibima nimetamisväärse aja vältel kindlas kohas, keelates mujale
liikumise. EIÕK artikkel 5 lõige 1 ja ELPH artikkel 3 käsitlevad samuti isikuvabadust ja -
puutumatust.
Väljendusvabaduse põhiõigus tuleneb PS §-st 45. Sõnavabaduse kaitse on ette nähtud ka EIÕK
artiklis 10, ICCPR artiklis 19 ning ELPH artiklis 11.
Kavandatav muudatus võib riivata eelnimetatud põhiõigusi ja vabadusi. Riivet on siiski
võimalik õigustada avaliku korra kaitse ja teiste isikute PS §-st 28 tuleneva tervisekaitse
põhiõiguse kaitse vajadusega. Viimane on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud õigusega
inimväärikusele, PS §-s 16 sätestatud õigusega elule ja PS §-st 26 tuleneva eraelu
puutumatusega (mh kehaline puutumatus). Kehalist puutumatust kui tervise osa käsitleb ka
ELPH § 3 lõige 1.
65
13.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
13.5.1. Mõju riigivalitsemisele: mõju keskvalitsuse korraldusele
Sihtrühm: PPA
PPA on ainus korrakaitseorgan, kellel on õigus isikuid koosolekutelt eemaldada. Otseselt on
korrakaitsega PPA-s seotud siiski vaid osa ametnikest, mistõttu on mõjutatud sihtrühm kogu
isikkoosseisuga võrreldes väiksem. Muudatus võib vähemal määral omada mõju ka politseid
abistavatele vabatahtlikele, sh kuni umbes tuhandele abipolitseinikule.
Kuigi kõikehõlmavat ülevaadet avalike koosolekute kohta ei ole, registreeriti politseis 2022. a
632 avalikku koosolekut, mis tähendab, et tegemist on igapäevaste sündmustega. Samas tuleb
lisaks tähele panna, et koosolek tuleb registreerida PPA-s juhul, kui selle pidamine nõuab
liikluse ümberkorraldamist või see on kavas pidada väljaspool hoonet või kogunemiseks ette
nähtud rajatist ja selle pidamiseks on kavas püstitada telk, lava, tribüün või muu
suuremõõtmeline konstruktsioon või kasutada heli- või valgustusseadmeid (KorS § 67 lõige 1
punktid 1-2). Võib eeldada, et koosolekuid, kus avalik kord ja osalejate ohutus tuleb tagada, on
märkimisväärselt rohkemgi.
Kehtiva seaduse alusel on PPA-l õigus isik koosolekult eemaldada, kui temast lähtub vahetu
kõrgendatud oht või kui on vaja tõrjuda vahetu oht eemaldatava isiku elule või kehalisele
puutumatusele. Muudatuse tulemusel oleks see võimalik ka vahetu olulise ohu olukorras ehk
senisest sagedamini. PPA-l ei teki muudatusega kohanemisel raskusi, kuna avalikku korra
kaitse ja erinevates ohuolukordades reageerimine kuulub politsei igapäevatöö hulka.
Muudatusega kaasneva selgitamine vajab ühekordset selgitust või koolitust. Kuigi avalike
koosolekute arv on suur ja need toimuvad igapäevaselt, võib siiski eeldada, et nii praegu kui ka
tulevikus tekkivatele ohuolukordadele tuleb politseil reageerida siiski vaid üksikjuhtudel.
Ebasoovitav mõju PPA-le või neid abistavatele vabatahtlikele seega puudub.
13.5.2. Sotsiaalne mõju: mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: Koosolekutel osalejad või kaudsemalt ka koosoleku toimumiskoha läheduses viibivad
isikud
Avalikel koosolekutel võib osaleda kümmekond inimest või sadu või rohkemgi inimesi. Mida
suurem on koosolek, seda tõenäolisem on ka pealtvaatajate või koosoleku toimumiskoha
läheduses viibivate isikute suurem arv. Avalikke koosolekuid korraldatakse igapäevaselt,
mistõttu on koosolekute korraldajatel või ka politseil sage roll tagada osalevate isikute ohutus.
Kuna seadus lubab korraldada rahumeelseid koosolekuid, siis sellest lähtuvalt on esmatähtis
tagada kõigi koosoleku osaliste turvalisus ja ohutus, kuna seda koosolekul osalejad ilmselt ka
eeldavad. Võimalus sekkuda olulise vahetu ohu tekkimisel annab politseile praegusega
võrreldes rohkem aega kõrvaldada sellist ohtu kujutavad isikud koosolekult, tagades mh ka
selliste isikute endi julgeoleku. Kuigi koosolekult eemaldamine on eemaldatava isiku vabaduste
tugev piiramine, siis samavõrd on rahumeelsel koosolekul osalejatel õigus enda tervise kaitsele
ja turvalisusele ning ühest või mõnest isikust lähtuva vahetu olulise ohu kõrvaldamine omab
pigem positiivset mõju nii koosoleku turvalisele läbiviimisele kui oma meelsuse rahumeelsele
avaldamisele. Ka kehtiva seaduse alusel on politseil õigus sarnastes olukordades sekkuda, kuid
sekkumise piir on praegu seatud kõrgemale, kui on koosoleku korraldaja vastutus koosolekul
osalejate turvalisuse eest. Siiski on üksikutest isikutest lähtuvate ohuolukordade teke
eelduslikult harv, mistõttu võib ohtu kujutavate isikute isikuvabaduste piiramist samuti ette
tulla harva. Kuigi eksisteerib mõningane risk üksikute koosolekul osalejate isikuvabaduste
liigseks piiramiseks juhul, kui politseinikud hindavad ohuolukorda valesti, siis aitab seda riski
aitab ühelt poolt maandada pidev politseiline väljaõpe ning isikute õigus esitada oma
66
isikuvabaduste piiramise korral selle kohta kaebus. Sellest lähtuvalt on ebasoovitava mõju risk
väike.
Probleem 14. Koosolekute keelamine
14.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS § 62 sätestab, et keelatud on korraldada või pidada koosolekut, mis: 1) on suunatud Eesti
Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele;
2) õhutab vägivaldselt rikkuma Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust; 3) õhutab vihkamist,
vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse,
seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel või 4)
mille eesmärgiks on kuritegude toimepanemine või nendele õhutamine.
KorS § 72 loetleb juhud, mil prefektil on õigus koosoleku pidamine keelata. Nendeks on: 1)
koosoleku korraldaja ei nõustu KorS § 69 alusel talle pandud piiranguga või ei järgi seda
piirangut või 2) on alust arvata, et koosoleku pidamine tekitab kõrgendatud vahetu ohu ning
ohtu ei ole võimalik tõrjuda vähem riivavat meedet kasutades. Säte ei hõlma aga õigust keelata
koosolekut, mis on keelatud koosolek KorS § 62 mõttes. Seega olukorras, kus PPA-l on küll
olemas informatsioon, et isikud kavatsevad pidada koosolekut, mis on KorS § 62 mõttes
keelatud, siis otsene võimalus sellise koosoleku keelamiseks puudub, vaid koosoleku keelamist
tuleb põhjendada KorS § 72 lõige 1 punkti 2 alusel läbi kõrgendatud vahetu ohu. Samas ei ole
ka selline keelamine alati võimalik, kuna mitte iga keelatud koosolek KorS § 62 mõttes ei
pruugi põhjustada vahetut kõrgendatud ohtu. Sellisel juhul tuleb niigi piiratud PPA tööjõu
ressursse kasutada nende koosolekute laiali ajamiseks.
Näitena võib tuua 9. mai koosolekud 2022. aastal, kus koosolekute keelamise alusena kasutati
kõrgendatud vahetu ohu tekkimist – meeleavaldustel kasutatava NSVL ja Vene Föderatsiooni
(sõja)sümbolite kasutamisest tekkivatel verbaalsetel konfliktidel oli suur tõenäosus eskaleeruda
vägivaldseks, kuna võisid viia erineva meelsusega isikute ja gruppide vahel füüsiliste
konfliktideni, millega võisid kaasneda rasked tervisekahjustused või suur varaline kahju (nt
sõidukite, hoonete vm vara ulatuslik kahjustamine). Samas on 9. mai koosolekute, kus
ilmselgelt kavatsetakse kasutada NSVL ja Vene Föderatsiooni sümboleid, korraldamine ja
pidamine ka tulenevalt koosoleku eesmärgist keelatud, kuid nende korraldamist kehtiva KorS
§ 72 alusel alati keelata ei saa. Saades avaliku koosoleku korraldamise teate koosoleku kohta,
millel ilmnevad KorS § 62 sätestatud keelatud koosoleku tunnused, pole politseil alust sellise
sisuga koosoleku korraldamist eelnevalt keelata, vaid saab valmistuda reageerimiseks KorS §
73 alusel ehk koosoleku lõpetamiseks ja laiali saatmiseks. Politsei ressursside otstarbeka
kasutamise ning kogunenud inimeste keelamisest tuleneva võimaliku eskalatsiooni vältimiseks
on vastava eelinfo olemasolul mõistlik sellised koosolekud juba eelnevalt keelata selmet asuda
kogunenud rahvamassi laiali ajama. See, kui KorS § 62 mõttes keelatud koosolek
registreeritakse, annab ka koosoleku korraldajale vale signaali, nagu koosolek oleks lubatud.
Niisiis ei ole mõistlik, et avaliku koosoleku registreerimise menetluses ei ole võimalik keelata
KorS § 62 kohaselt keelatud koosolekuid. Seega tuleks selline imperatiivne keelamise alus
KorS §-s 72 luua.
Viimaste aastatega muutunud ohupildi, (riigi) hoiakute ja regulatsioonide vaates tuleb hinnata
ka seda, kas KorS § 62 sätestatud alused on jätkuvalt piisavad või vajavad need täiendamist. Nt
kas NSVL või Vene Föderatsiooni (sõja)sümbolite kasutamisega seotud koosolekuid saab alati
käsitleda koosolekutena, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu.
Kuna eelnimetatud sümbolite avalik eksponeerimine on 2022. aasta aprillis jõustunud KarS
muudatusega karistatav, siis ei peaks eelduslikult olema lubatud ka koosolekud, kus neid
sümboleid kasutatakse. Selliste sümbolite kasutamise näol ei ole tegemist kuriteoga, mistõttu
67
ei saa olla keeldumise aluseks KorS § 62 punkt 4. Samas, kui tegemist on koosolekuga, kus
eksponeeritakse agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo
toimepanemisega seotud sümbolit, millel puudub ajalooline ja ka hetkeline seos Eesti riikluse
ohustamisega, puudub ka KorS § 62 punkt 1 toodud keelamise alus. Võrdlusena saab tuua, et
KarS § 151 sätestatud väärtegu (vaenu õhutamine) on sisuliselt KorS § 62 punkti 3 üle toodud.
Sarnane küsimus on koosolekutega, mille pidamise eesmärk on ilmselgelt ajendatud mõne
agressorriigi tähtpäevadest, nt 23. veebruaril tähistatav Nõukogude armee aastapäev, 9. mail
tähistatav võidupüha, 22. septembril tähistatav Tallinna „vabastamise“ aastapäev jne. Tasub
kaalumist, kas selliste tähtpäevade tähistamisele suunatud koosolekute korraldamine ja
pidamine peaks olema keelatud.
Koosoleku pidamise koha suhtes on tõusetunud küsimus, kas KorS § 63 sätestatud koosoleku
pidamiseks keelatud kohtade loetelu on vajadustele vastav. RiKS alusel on Vabariigi Valitsuse
poolt määratud riigikaitseobjektid. RiKS § 83 kohaselt võib riigikaitseobjekt olla maa-ala, ehitis
või seade, mille ründamise, hõivamise, kahjustamise või hävitamisega kaasneb oht riigi
julgeolekule või kõrgendatud oht avalikule korrale ning ohu realiseerimine võib takistada riigi
tavapärast toimimist, häirida riigi sõjalise kaitse korraldamist, sisejulgeoleku tagamist või
elutähtsa teenuse toimepidevust või põhjustada rahvusliku kultuuripärandi hävimist. Sõltuvalt
objekti tüübist on need jaotatud kuude erinevasse kategooriasse. Regulatsioonidega on
riigikaitseobjekti valdajale ettenähtud erinevad nõuded, mida ta objekti turvalisuse tagamiseks
peab täitma. Samas puuduvad piirangud, mis aitaksid selliseid objekte väljastpoolt tuleneva ohu
eest ennetavalt kaitsta. Eriti kriitiline on see objektide puhul, kus hoone ümber puudub ka
piiratud ala ja sisuliselt võib koosolekuid pidada hoone sissepääsu juures. See toob kaasa
olukorra, kus vägivaldseks muutuva meeleavalduse korral nende objektide ümber ohutuse
tagamise vajalik perimeeter puudub ning pole võimalik takistada nt süütepudelite loopimist
vastu hoonet või hoonesse. Eeltoodu vältimiseks tasub kaaluda, et vähemalt osade kategooriate
riigikaitseobjektide puhul on teatud vahemaast lähemal avalike koosolekute pidamine keelatud.
14.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Probleemi leevendaks ka suurema hulga PPA ametnike suunamine keelatud koosolekute
laialisaatmiseks. Siiski tähendab see seda, et koosoleku meelsus mõjutab juba seda ümbritsevat
keskkonda. Ka on koosoleku toimumiskohas laialisaatmine paratamatult negatiivsema
alatooniga, kui selle kirjalik keelamine. Lisaks on PPA-l palju muid ülesandeid, mille täitmiselt
ei ole võimalik ressursse ära võtta. Samas täiendava rahastuse saamine tööjõu juurde
palkamiseks ei ole hetkel võimalik.
14.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Täiendada KorS § 72 selliselt, et prefekt saab keelata ka sellise avaliku koosoleku korraldamise,
mille puhul on eelinfo põhjal alust arvata, et tegemist on KorS § 62 mõttes keelatud
koosolekuga.
Kaaluda KorS § 62 täiendamist selliselt, et keelatud on avalikud koosolekud, mille pidamise
eesmärk on ilmselgelt ajendatud mõne agressorriigi tähtpäevadest, või koosolekud, mille
läbiviimisel on kavas eksponeerida avalikult agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase
kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboleid.
Kaaluda KorS § 63 täiendamist lisades koosolekute pidamiseks keelatud kohtade loetellu
riigikaitseobjektide lähiümbrus, et koosolekute pidamine riigikaitseobjektile lähemal kui 50
meetrit oleks keelatud.
68
14.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
PS § 47 esimene lause sätestab kõigi õiguse ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja
koosolekuid pidada. Sellega on seotud ka PS §-s 45 sätestatud sõnavabaduse õigus.
Rahvusvahelistest inimõiguslepingutest käsitlevad nimetatud õigust EIÕK art 11, ELPH art 12
kui ka ICCPR art-s 21.
14.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
14.5.1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele
Sihtrühm I: PPA
Muudatusest otseselt mõjutatud sihtrühm on väike, kuna koosoleku keelamisega seotud PPA
ametnike arv on hinnanguliselt vaid paarkümmend ametnikku. Koosoleku keelamise õigus on
KorS § 72 kohaselt ainult prefektidel ja mitme prefektuuri tööpiirkonna puhul peadirektoril –
neid ametnikke on kokku viis. Tõenäoliselt on ka igas territoriaalses struktuuriüksuses ametnik,
kelle ülesandeks on koosolekuteadete vastuvõtmine ja registreerimine ning koosolekute
keelamise korralduste ettevalmistamine. Muudatus võib vähesemal määral omada mõju ka
abipolitseinikele, keda on kaasatud politseitegevusse, kuid nende arv on väga väike.
PPA-l ei tohiks tekkida kohanemisel raskusi, kuna koosolekuteadete vastuvõtmine,
kavandatavate koosolekute nõuetele vastavuse hindamine ja vajadusel koosolekute keelamine
on ka kehtivas õiguses nende ülesanne. Samuti on PPA ülesanne kontrollida koosolekute
pidamist.
Kuigi koosolekute registreerimine ja pidamine on igapäevased toimingud, avaldub muudatuse
mõju siiski harva, sest keelatud koosolekud moodustavad kõikidest koosolekutest väga väikese
osa. Seetõttu ei kaasne muudatustega PPA-le ka märkimisväärset töökoormuse kasvu.
Muudatused aitavad muuta keelamise aluseid selgemaks, mis lihtsustab ja kiirendab
koosolekute keelamist, ja eelduslikult võiks väheneda töömaht nende koosolekute pidamise
kontrollimisel, kus on juba eelnevalt infot, et see võib muutuda keelatuks ning PPA peab
seetõttu täiendavat ressurssi kasutama (nt 9. mai tähistamisega seotud koosolekud). Niisiis võib
muudatusega pigem kaasneda vähene positiivne mõju PPA töökoormusele. Ebasoovitav mõju
PPA-le või neid abistavatele abipolitseinikele puudub.
Sihtrühm II: kaudselt kogu Eesti elanikkond, eelkõige koosolekute korraldajad ja koosolekutel
osalejad
Kuigi kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond, siis otseselt mõjutatud sihtrühm on väiksem.
Kuivõrd kõiki koosolekuid ja nendel osalenud isikute arvu ei pea registreerima, siis täpsed
andmed selle kohta puuduvad.
Mõju ulatus on väike, kuna sihtrühma kui terviku käitumises erilisi muutusi ei toimu ning
puudub tarvidus muutustega kohanemiseks. Ka mõju sagedus on väike, kuna võrreldes
koosolekute üldarvuga on keelatud koosolekuid vaid mõni üksik. Otsused koosoleku keelamise
kohta võetakse vastu üldjuhul enne koosoleku pidamist ja juba alanud koosoleku lõpetamisi
tuleb ette väga harva.
Muudatused toovad kaasa negatiivse mõju korraldajate jaoks, kuna nende õigust koosolekuid
korraldada piiratakse. Arvestades, et selliseid koosolekuid on üksikuid, on mõjutatud isikute
ring väike ning muudatustel ei ole olulist mõju. Samas on muudatustel laiemalt positiivne mõju
kõigi elanike jaoks, kuna riigi suveräänsust õõnestavad koosolekud keelatakse enne, kui
provotseerivad kogunemised toimuma hakkavad.
69
14.5.2. Mõju siseturvalisusele
Sihtrühm: kogu elanikkond
Eelkõige on kavandatavatel muudatustel mõju riigi julgeolekule. Muudatusega sätestatakse
selgemini nende koosolekute keelamise õigus, mille puhul koosolekuteate saamisel on juba
koosolekuteatest näha või PPA poolsel ohtude hindamisel selgub, et koosoleku pidamisel
võivad ilmneda KorS § 62 toodud keelatud koosoleku tunnused. Seega tekib suurem
õigusselgus selliste koosolekute keelamisel, mis võiksid muutuda mh riigi julgeolekut
õõnestavateks koosolekuteks. Muudatus omab positiivset mõju riigi julgeoleku tagamisele,
aidates takistada selliste koosolekute pidamist, millega soovitakse õõnestada Eesti riiklust.
Kavandatud muudatused aitavad luua ka eeldused, et riigikaitseobjekti oleks võimalik paremini
kaitsta ka rahumeelselt alanud koosoleku eskaleerumise korral RiKS § 80 lõikes 1 nimetatud
ohtude eest (nt hakatakse loopima süütepudelitega vms).
Probleem 15. Riigivastutuse erisused korrakaitses
15.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Korrakaitseorganid sekkuvad riikliku järelevalve käigus mitmel viisil isikute õigustesse,
tekitades neile mõnikord kahju. Olukorras, kus see kahju on tekitatud õiguspäraselt, on isiku
võimalused hüvitise saamiseks üsna piiratud. Nimelt on seadusandja otsustanud, et riigi poolt
õiguspärase tegevuse käigus tekitatud kahju kuulub õiglases ulatuses hüvitamisele vaid juhul,
kui korrakaitseorgan tekitas isikule varalise kahju tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt
piirava haldusakti või halduse toiminguga (RVastS § 16 lõige 1). Seejuures sätestavad RVastS
§ 16 lõiked 2 ja 3 kahju hüvitamisele veel täiendavaid piiranguid. On ilmselge, et mitte kõik
korrakaitseorgani tegevused, mis isikule kahju tekitavad, ei pruugi seejuures olla tema
põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piiravad. Näiteks võib viibimiskeelu seadmine kaasa tuua
osa viibimiskeelu alas olevate kaupade riknemise. Või politseiametniku poolt vahetu sunni
kasutamisel võib kolmanda isiku varale kahju tekkida.
Käesoleva VTK-ga juba kavandatakse ka mõningad täiendavad kahjuhüvitamise võimalused
KorSi nagu asja sundkasutamise ja sundvõõrandamise puhul või isikule kohustusliku
korrakaitsesse kaasamise käigus tekkinud kahju hüvitamiseks. Ka need meetmed vähendavad
üksikisiku vastutust riikliku järelevalve käigus tekitatud kahju puhul. Siiski on kohane kaaluda,
kas selline mudel on tänapäeva ühiskonnas piisav ja õigusriigi vajadustele vastav või peaks
leidma täiendavaid mooduseid, et hüvitada üksikisikule ka muudel juhtudel avaliku korra
kaitsmise tõttu tekkinud kahju ehk suurendada ühiskondlikku ühisvastutust.
15.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Kuivõrd käesoleva VTK raames juba tegeletakse probleemi lahendamisega, võib enne muude
lahenduste proovimist oodata, kas need muudatused toovad jõustumise järel endaga kaasa
piisava muudatuse. Samas on need muudatused seotud konkreetsete valdkondadega (asja
sundkasutamisel ja sundvõõrandamisel või isikule kohustusliku korrakaitsesse kaasamise
käigus tekkinud kahju hüvitamine), mistõttu on tõenäoline, et ka need muudatused toovad
kokkuvõttes üksnes osalise lahenduse. Samas ei ole välistatud, et siis on võimalik jõuda ka
järeldusele, et on saavutatud õiglane tasakaalupunkt õiguspärase riikliku järelevalve käigus
isikule tekkinud kahju hüvitamisel riigi ja üksikisiku vastutuse vahel.
70
15.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Luua eriregulatsioon isikutele riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega tekitatud kahju
hüvitamiseks, et korrakaitseorgani õiguspärase tegevuse käigus tekitatud kahju kuuluks
õiglases ulatuses hüvitamisele.
15.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Muudatus mõjuks soodustavalt PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse kaitsele.
15.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
15.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele ning kuludele ja tuludele
Sihtrühm: korrakaitseorganid
Muudatus võib suurendada teatud korrakaitseorganite kulusid, kuid hetkel on raske hinnata nii
võimalike kulude suurust kui ka seda, millised korrakaitseorganid oleksid mõjutatud, mistõttu
eksisteerib riigile väike ebasoovitava mõju risk. Teatud määral suureneb nende
korrakaitseorganite tööjõukulu, kes peavad täiendavaid kahjunõudeid lahendama hakkama.
Siiski ei ole põhjust arvata, et tegemist oleks sageli avalduva mõjuga või et korrakaitseorganite
poolt hüvitatavad summad oleksid üldjuhul suured. Niisiis ei saa mõju riigiasutuste vaatest
siiski oluliseks pidada.
15.5.2. Mõju isikute majanduslikule olukorrale ning sotsiaalne mõju isikute põhiõigustele
(omandiõigus)
Sihtrühm: isikud, kellele riik oma õiguspärase tegevusega kahju tekitab, samuti laiem avalikkus
Sihtrühma kuuluvad nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Muudatus vähendab teatud
olukordades üksikisikute majanduslikku koormust seoses avaliku korra kaitsega neile tekitatud
kahjude kandmisel. Isiku jaoks võib üksikjuhtudel tegemist olla küll ka olulise mõjuga, kuid
mõju avaldumise juhuslikkust, samuti sihtrühma muudatusega kohanemisvajadust arvesse
võttes on kokkuvõttes tegemist pigem ebaolulise majandusliku mõjuga. Kaudne sotsiaalne
mõju võib avalduda aga ühiskonna üldise rahulolu kasvus, kui lisaks muudatusele suudavad
riigiasutused seda avalikkusele õiges kontekstis kommunikeerida. Hüvitamise aluste
laienemine võiks mõjuda soodsalt ühiskondlikule hoiakule avaliku korra kaitsmise vajaduste
suhtes.
Probleem 16. Korrarikkuja tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon
16.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
Korrakaitseorganitel tekivad isikute tahtliku avaliku korda rikkuva käitumise tõttu kulutused,
mille hüvitamise kohustust nendel isikutel seejuures alati ei ole. Kuigi riigil on kohustus
avalikku korda tagada, ei ole olukorras, kus isik oma tahtliku käitumisega põhjustab
korrakaitseorganile riikliku järelevalve meetme kohaldamise vajaduse tõttu kulusid, alati
õiglane nende kulude riigi kanda jätmine. See ei tekita üksnes riigile otseseid kulusid, vaid
tekitatud kahju eest mittevastutamine taastoodab ohuolukordi ja korrarikkumisi. Teadmine, et
oma tegevusega tekitatud kulud tuleb korrakaitseorganile hüvitada, mõjub seevastu teataval
määral heidutavalt ning suunab isikuid tahtlikult kahju tekitavast tegevusest hoiduma.
71
KorS-i üks aluspõhimõtteid on, et ohu või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus lasub avaliku
korra eest vastutaval isikul. Seletuskirja100 kohaselt tähendab see, et esmasel tasandil on isiku
kohustus tõrjuda tema tekitatud oht, teisel tasandil – kui isik ei tõrjunud õigel ajal tekkinud ohtu
ning tema asemel pidi sekkuma korrakaitseorgan või korrakaitsesse kaasati muu isik – peab
järgnema ohu tekitaja vastutus korrakaitseorgani või kolmanda isiku poolt korra taastamisel
kantud kulude eest. Korrakaitseseaduse eelnõu väljatöötajate hinnangul jälgib selline
kontseptsioon õiglast kulude jaotust ning loob aluse riikliku järelevalve täiendava
finantseerimismehhanismi loomiseks.
Hetkel sätestab KorS § 83 lõige 1, et riikliku järelevalve meetme kohaldamisel toimunud
asendustäitmise kulud nõuab asendustäitmist kohaldanud korrakaitseorgan avaliku korra eest
vastutavalt isikult sisse asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud alustel ja korras.
Lisaks näevad KorS § 83 lõiked 2 ja 3 ette võimaluse nõuda KorS §-des 49 ja 51 kohaldatud
meetmete raames teostatud proovi võtmise, mõõtmise ja ekspertiisi tegemise põhjendatud ja
dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitamist, kui vallasasi või valdus või nende kasutamine ei
vasta seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele ja valdaja oli sellest teadlik või
pidi sellest teadlik olema. Sellega on seadusandja loonud võimaluse vallasasja ja valduse
läbivaatamisel teatud kulude hüvitamise nõudmiseks. Täpsemalt on peetud kulutuste isiku
kanda jätmist põhjendatuks olukorras, kus isik teadlikult pani toime korrarikkumise ehk ta oli
teadlik (või pidi olema teadlik), et tema vallasasi, valdus või nende kasutamine ei ole kehtiva
õigusega kooskõlas. Seega on seadusandja juba läinud seda teed, et peab põhjendatuks isikult
kulude hüvitamist nõuda, kui kulud on tekkinud selle isiku teadliku tegevuse tulemusel.
Niisiis võiks korrakaitseorganil selline kulude hüvitamise nõudmise õigus olla ka muudel
juhtudel, kui kulude korrakaitseorgani kanda jätmine ei ole nende tekkimise subjektiivse
koosseisu tõttu õiglane. Mh võivad sellisteks juhtudeks olla olukorrad, kui oma joobest teadlik
isik nõuab joobe tuvastamist tervishoiuteenuse osutaja juures bioloogilise vedeliku proovi
võtmisega, vajab agressiivsuse tõttu kainenema toimetamist või tema sõiduk sundpeatamist.
Samuti tasub kaaluda hüvitise küsimise võimaldamist kutse peale teadlikult ilmumata jäänud
isiku sundtoomisel, isikusamasuse tuvastamisel erilise tuvastusmeetmega, isiku läbivaatusel
meditsiiniasutuses, kui selle vajaduse põhjustab isiku tahtlik koostöö vältimine, või ka
valeväljakutsete tegemisel. Korrakaitseorgan peaks kulude hüvitamist nõudma vaid juhul, kui
isik tegutses pahatahtlikult.
16.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Probleemi võib mõningal määral aidata vähendada avalikkuse teavitamine isikute pahatahtliku
tegevuse tõttu tekkinud kulude suurusest ja nendega seotud korrarikkumiste liikidest. See võib
senisest enam kinnistada sotsiaalse normina õiguskuulekat käitumist ja vähendada seeläbi ka
korrakitseorgani kulusid. Siiski ei muuda see kindlasti kõikide pahatahtlikult korrarikkumisi
toime panevate inimeste käitumist.
16.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Luua kindel reeglistik, millistes olukordades ja millises ulatuses on korrakaitseorganil võimalik
isikult kahju hüvitamist nõuda. Seejuures peab korrakaitseorganil säilima diskretsioon nõude
esitamiseks, sest mh tuleb arvestada sellega, et alati ei pruugi korrarikkujatelt kahju
sissenõudmine olla võimalik või mõistlik (nt asotsiaalsete elukommetega isikud) või ei soovi
korrakaitseorgan seda näiteks alaealiste puhul esmajuhtumil teha. Oluline on seejuures, et
hüvitise nõudmine ei tohi korrakaitseorganile liigselt koormav olla, vaid peaks olema teostatav
100 Korrakaitseseaduse 49 SE seletuskiri. Kättesaadav:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8a9c2286-06fc-65d2-957b-bd9e11a940c4/Korrakaitseseadus
72
minimaalse ressursikuluga. Variant on selleks välja töötada standardsed summad, et
kahjuhüvitise määramisel kaalutlusõiguse teostamisele mitte nii palju ressurssi kulutada. Lisaks
tuleb luua nende tasude sissenõudmise täpsem kord (nõuete esitamise tähtajad, nõue mitme
isiku poolt ühiselt tekitatud kulude eest, nõude esitamise ja sissenõudmise kord jne).
16.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Kavandatav muudatus riivab isikute omandiõigust (PS § 32), kuid seda õigustab avaliku korra
kaitse eesmärk.
16.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
16.5.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele ning kuludele ja tuludele
Sihtrühm: korrakaitseorganid
Potentsiaalselt kõige enam hakkavad isikutelt kulude hüvitamise nõude võimalust ilmselt
kasutama PäA ja PPA. Muudatuse positiivne mõju on see, et osa riikliku järelevalve kulutustest
katavad kahjutekitajad, st korrakaitseorganid peavad oma eelarvest vähem sellistesse
kulutustesse panustama. Mõju ulatust on keeruline prognoosida enne, kui kasutuspraktikat ei
ole tekkinud. Praktikas tekivad tõenäoliselt tüüpolukorrad, mille puhul on mõistlik hüvitamist
nõuda, ja mingid olukorrad, mille puhul hüvitise nõudmine on ressursimahukam kui saadav
hüvitise väärtus. Olulist mõju muudatus ilmselt korrakaitseorganite eelarvele ei oma, kuna
oletatavalt ei ole enamasti tegemist pahatahtlike isikute tekitatud kahjuga, vaid tavapärase
korrakaitselise tegevuse käigus tekkinud kuludega.
Muudatuse negatiivne mõju on see, et korrakaitseorganitel kulub täiendav ressurss kahjunõuete
menetlemisele. Sellega seondub väike risk, et korrakaitseorganite kulutatav ressurss
kahjunõuete menetlemisele on samas suurusjärgus saadavate hüvitiste väärtusega. Seda
maandab korrakaitseorgani kaalutlusruum hüvitise nõudmisel ning mõistlike hüvitise määrade
kehtestamine, et menetlus oleks võimalikult kiire. Kui luua konkreetsed tasumäärad, siis ei
tohiks sihtrühma I kohanemine muudatusega suuri raskusi valmistada ning kohanemine peaks
kulgema kiirelt.
16.5.2. Majanduslik mõju: mõju isikute majanduslikule olukorrale
Sihtrühm: isikud, kes peavad kahju hüvitama
Otsene negatiivne mõju avaldub sihtrühmale, kuna enda tekitatud varaline kahju tuleb teatud
olukordades hüvitada. Ühtlasi võib muudatus sihtrühmas kaasa tuua teatava hirmu ja
soovimatuse korrakaitseorganilt abi paluda, kui vajadus selleks on isiku enda põhjustatud. Mõju
sagedus on üldjuhul väike, kuna valdav enamik inimesi ei käitu viisil, mille tulemusel nad
peaksid korrakaitseorganile kahju hüvitama, mistõttu on mõju harv. Mõju olulisus varieerub
sihtrühmas, kuna hüvitamisele kuuluvad summad sõltuvad konkreetsetest asjaoludest. Kuivõrd
võib eeldada, et isikud ei pea sageli kahju hüvitama, vaid see on pigem ühekordne juhus, siis
tervikuna ei saa mõju oluliseks pidada. Kaudne ennetav mõju võib avalduda ka laiemale
avalikkusele, kuna teadlikkuse kasv enda kohustustest teatud olukordades kahju hüvitada
suunab veelgi enam käituma kehtivatele reeglitele vastavalt.
Probleem 17. Küberruum kui avalik koht
17.1. Lahendatava probleemi kirjeldus, selle põhjused ja oodatav eesmärk
KorS § 54 sätestab avaliku koha mõiste. Avalik koht on määratlemata isikute ringile
kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle
73
osa, samuti ühissõiduk. Küberruum kehtiva tõlgenduse kohaselt avaliku koha alla ei kuulu.
Küberruum on iga virtuaalne võrgustik ehk mõtteline keskkond, milles tegevus toimub
omavahel ühenduses olevate arvutite jm seadmete ning seda võimaldava infrastruktuuri abil.
Mh on küberruumi mõiste alla hõlmatud ka internet. Riiklik järelevalve hõlmab teatud juhtudel
ka isikute tegevusi internetis, kuid kuna avalikku kohta tõlgendatakse füüsilise kohana, siis
KorS §-s 55 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõuded küberruumi ei laiene.
Küberruumis toimuval on aga aina suurem osa inimeste igapäevaelus ning kahjuks on sellega
seonduvalt ka elektroonilises keskkonnas järjest tavapärasem isikute solvamine, hirmutamine
ja ähvardamine, aga mh ka inimeste korrarikkumiste toime panemisele õhutamine. Selline
käitumine on avalikus kohas keelatud ja nt kui tänaval selliselt käitutakse, siis oleks
korrakaitseorganil võimalik sekkuda – kasutada riikliku järelevalve meetmeid või isegi võtta
isik KarS § 262 (avaliku korra rikkumine) alusel vastutusele. Siiski ei ole kõik küberruumis või
interneti vahendusel toimuvad tegevused avalikud. Niisiis peaks avaliku koha mõiste
küberruumi puhul nagu ka füüsiliste kohtade puhul hõlmama vaid seda osa, kuhu on ligipääs
määratlemata isikute ringil.
PPA on välja toonud, et internetis on probleemiks nii teise isiku solvamine, ähvardamine ja
hirmutamine (KorS § 55 lõige 1 punkt 2) kui ka otse-eetris alasti olek (KorS § 55 lõige 1 punkt
3) ning alkoholi tarbimine (KorS § 55 lõige 2). Kuivõrd selline internetis tegutsemine ei ole
reguleeritud, puuduvad politseil tõhusad meetmed sellise käitumisega tegelemiseks. Isikuid on
võimalik küll selgitustööga suunata teisiti käituma, kuid see pole igal üksikjuhul ilmselgelt
piisavalt tõhus. Lisaks on isikutel endil võimalik tema au ja hea nime teotamise korral kohtusse
pöörduda, kuid tegemist ei ole ülemäära tõhusa õiguskaitsevahendiga, kuna see on kallis,
aeganõudev ja inimesele keerukas protsess, mida kasutatakse pigem äärmuslikel juhtudel.
Suur osa inimestest viibib igapäevaselt ühel või teisel viisil avalikes interneti keskkondades.
Seejuures tunnevad inimesed aga internetis teatavat anonüümsust ning seetõttu ka
karistamatust, mis võib füüsilisest keskkonnast sagedamini viia tegevusteni, mis tänaval oleksid
käsitletavad avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisena. Seega tuleb hinnata, kas kehtivas
õiguses on lünk, mis ei võimalda isikute õigusi küberruumis piisavalt kaitsta, ning kas on
põhjendatud ka sellele valdkonnale avalikus kohas käitumise üldnõuete laiendamine.
17.2. Probleemi võimalikud mitteregulatiivsed lahendused
Probleemi leevendamisele võiks kaasa aidata nii avalikkuse informeerimine sellest, kuidas on
kohane ühises internetiruumis käituda kui ka PPA rahastuse suurendamine, et rohkem
veebipolitseinikke teeks internetis selgitustööd, milline käitumine ei ole sobiv. Samas on
paratamatu, et sellised pehmed vahendid ei ole piisavalt tõhusad, kui on käitumine
reguleerimata. Üksnes selgitustöö ei ole alati piisav motivaator käitumise muutmiseks.
Alternatiivselt võib KorS § 54 tõlgendust praktikas muuta selliselt, et see hõlmaks ka
määratlemata isikute ringile ligipääsetava küberruumi. Nimelt ei täpsusta KorS § 54, et avalik
koht oleks ainult füüsiline ruum. Ka seletuskiri ei sea avaliku koha tõlgendamisele selliseid
piiranguid, mis rangelt välistaksid küberruumi avaliku kohana tõlgendamise. Siiski ei ole
praktikas seni soovitud seda teed minna. Seaduses avaliku küberruumi selgesõnaliselt avaliku
kohana määratlemine muudaks olukorra praktikutele lihtsamaks ning nad ei peaks katsetama,
kuidas kohtud tõlgenduse muutmisesse suhtuvad.
17.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused
Selleks, et ka avalikus küberruumis ehk eelkõige erinevates internetikeskkondades käitumise
üldnormid oleksid piisavalt ja selgelt reguleeritud, on võimalik KorS § 54 täiendada selliselt, et
74
avaliku koha mõiste hõlmaks ka sellised küberruumi osad, kuhu määratlemata isikute ringil on
juurdepääs.
17.4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ja Euroopa Liidu ja rahvusvahelise
õigusega määratud raamid
Kuivõrd küberruumis käib tegutsemine eelkõige kirjalikult või heli- või videopildis suuliselt,
siis riivab küberruumi avaliku ruumina käsitlemine ja seal avalikus kohas käitumise üldnõuete
kehtestamine eelkõige isikute PS §-st 45 tulenevat õigust vabalt levitada ideid, arvamusi,
veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Samuti võib muudatus
piirata isikute PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Need põhiõigused ei ole aga
absoluutsed, vaid neid tuleb rakendada tasakaalus teiste isikute õiguste ja vabadustega, mh PS
§-dest 17, 26 ja 19 tulenevate põhiõigustega. Mh õigustab muudatust ka avaliku korra tõhusa
kaitse vajadus.
17.5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
17.5.1. Mõju riigi- ja omavalitsusasutuste töökorraldusele
Sihtrühm I: PPA ja valla- ja linnavalitsused
KorS § 571 kohaselt on politsei ja valla- ja linnavalitsustel pädevus teostada riiklikku
järelevalvet avalikus kohas käitumise üldnõuete järgimise üle. Seejuures tegeleb muudatuse
järel ilmselt just politsei avalikus küberruumis toimuvaga, kuna valla- ja linnavalitsuste
pädevus on seotud kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumiga, aga avalik küberruum
sinna alla ei kuulu.
Sihtrühmale lisandub uus tööülesanne küberruumis avalikus kohas käitumise üldnõuetest
kinnipidamise üle järelevalve teostamise näol. Muudatuse tulemusel saab laiendada KarS § 262
kohaldamisala, st küberruumis avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise korral võib
järgneda väärteomenetlus. Samas ei ole ette näha, et need ülesanded vajaks uusi ressursse, kuna
ka praegu puutuvad eelkõige veebikonstaablid kokku küberruumis toimuva kohta esitatud
kaebustega ning annavad nendega seoses isikutele nõu ja teevad selgitustööd. Seega on selle
valdkonnaga tegelemisel juba praegu aja- ja tööjõukulu, mis ei tohiks oluliselt erineda
muudatuse tulemusel kuluvatest ressurssidest. Ka on riikliku järelevalve läbiviimise viis
korrakaitseorgani kaalutlusotsus, mistõttu ei tähenda järelevalve pädevus pidevat vajadust
kõikjalt internetis toimuvat monitoorida. Seejuures aga oleks veebipolitseinikel muudatuse
tulemusel tõhusamad meetmed valdkonna probleemide lahendamiseks.
Kuigi muudatuse tulemusel kulub ilmselt teatav aeg, et kujuneks lõplikult välja (sh
kohtupraktika abil), milliseid kohti saab pidada avalikuks küberruumiks ja milline seal toimuv
tegevus on vastuolus avalikus kohas käitumise üldnõuetega ja millisel juhul ei ole reageerimine
vajalik, ei ole muudatuse järel veebipolitseinikel oma tegevuse ümberkorraldamine ilmselt
keeruline, kuna nad puutuvad ka käesolevalt avalikus küberruumis teisi isikuid häiriva
tegevusega kokku. Praktika muutumine kohtupraktika või sisemise töökorralduse
ümberkujundamise tõttu on pigem tavapärane.
Sihtrühm II: halduskohtud
Kavandatavast muudatusest on mõjutatud halduskohtunikud (umbes 40)101 ja nendega koos
töötavad kohtujuristid ning Riigikohtu nõunikud, keda kokku on umbes sama palju kui
kohtunikke. Avaliku koha mõiste laiendamine ka avalikule küberruumile ja seeläbi avalikus
101 Justiitsministri 27. oktoobri 2005. a määrus nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja
jagunemine kohtumajade vahel“, www.kohus.ee, www.riigikohus.ee
75
kohas käitumise üldnõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet tegevate korrakaitseorganite
pädevuse laiendamine toob ilmselt mõnel juhul kaasa korrakaitseorganite poolt avalikus
küberuumis kohaldatud riikliku järelevalve meetmete vaidlustamise kohtus. Kuigi uudse
riikliku järelevalve halduspraktika ja avalikus kohas käitumise üldnõuete tõlgendamist
puudutava kohtupraktika välja kujunemine nõuab kahtlemata teatavat halduskohtute ressurssi,
tuleb arvestada selle võimalikku mahtu kõikidest kaebustest.102 Riiklik järelevalve on väga lai
valdkond ning kavandatava muudatuse tõttu lisanduv haldusasjade hulk ei tohiks märgatavalt
erineda teiste valdkondade kaebuste sagedusest. Seega ei ole põhjust oodata halduskohtutes
olulist kaebuste arvu kasvu. Teatav kaebuste arvu kõikumine erinevatel põhjustel on
halduskohtutes ka tavapärane. Siiski võib oodata, et muudatus toob kaasa sihtrühma töömahu
mõninga suurenemise, mis kohtupraktika väljakujunemisel omakorda veidi taandub.
Sihtrühm III: maakohtud
Kavandatavast muudatusest on mõjutatud maakohtu kohtunikud (umbes 205)103 ja nendega
koos töötavad kohtujuristid ning Riigikohtu nõunikud, keda kokku on umbes sama palju kui
kohtunikke. Tsiviilasjades võib ühelt poolt kaasneda isiku au teotamist puudutavate vaidluste
väike langus, kuna isikud saavad riikliku järelevalve abil tõhusamalt oma õigustele piisava
kaitse, mistõttu võivad nad loobuda keerulise ja kalli kohtumenetluse kaudu täiendava
õiguskaitse otsimisest. Arvestades nende menetluste osakaalu üleüldiselt tsiviilasjadest, on
muudatuse mõju tervikuna siiski sihtrühmale ebaoluline.104
Süüteoasjades kaasneb muudatustega tõenäoliselt väärteoasjade arvu vähene tõus, kuna laieneb
KarS § 262 kohaldamisala. Arvestades aga üldiselt selle menetluse arvu kõikidest menetlustest,
ei ole ka seda põhjust pidada oluliseks mõjuks.105
17.5.2. Sotsiaalne mõju – mõju isikute põhiõigustele
Sihtrühm: küberruumis tegutsevad isikud
Sihtrühm on väga suur, sisuliselt kõik isikud kasutavad avalikku küberruumi moel või teisel ja
nende hulk, kes seda palju kasutavad, on ilmselt pidevalt kasvamas. Seetõttu on tegemist väga
suure ja olulise sihtrühmaga. Muudatusel on sihtrühmale negatiivne mõju, kuna see seab
küberruumis tegutsemisele teatavad uued reeglid, mis piiravad seal toimetavate isikute
võimalusi. Muudatuse tulemusel teostab PPA riikliku järelevalvet ka küberruumis ja võib selle
raames kohustada seal tegutsevaid isikuid mingil viisil käituma, sh teha ettekirjutusi, määrata
sunniraha jne. Teatud juhtudel võib isik saada ka väärteokaristuse. Enamus inimesi tegutseb
aga juba praegu avalikus kohas käitumise üldnõuetega kooskõlas, seega ei saa muudatuse mõju
sihtrühmale sagedaseks pidada. Sihtrühm saab negatiivset mõju kontrollida, käitudes avalikus
kohas käitumise üldnõuetega kooskõlas. Samas suurendab negatiivset mõju asjaolu, et erinevalt
füüsilisest ruumist, kus korrarikkumine üldjuhul püsivaid jälgi ei jäta, jäävad avalikus
küberuumis tegutsemisest reeglina püsivad ja rikkumise hilisemat tuvastamist võimaldavad
jäljed. Muudatuse tulemusel peab sihtrühm arvestama, et osa küberruumist on käsitletav KorS
102 Aastal 2021 esitati halduskohtutesse kokku 3124 ning aastal 2022 kokku 2770 kaebust. Riiklikku järelevalvega
olid neist seotud vastavalt umbes 100 ja umbes 200. Avalikus kohas käitumise üldnõuetega on neist seotud aga
vaid mõni üksik aastas. 103 Justiitsministri 27. oktoobri 2005. a määrus nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike arv ja
jagunemine kohtumajade vahel“, www.kohus.ee, www.riigikohus.ee 104 Aastal 2021 esitati selliseid hagisid kokku umbes 40 ja aastal 2022 umbes 60, samas kui tsiviilasju esitati
maakohtutesse aastal 2021 kokku 34064 ja aastal 2022 kokku 35089. 105 Aastal 2021 jõudis maakohtutesse kokku 5503 väärteomenetlusega seonduvat asja ning 13876
kriminaalmenetluseasja. Aastal 2022 aga vastavalt 5118 ning 12389 asja. Samas KarS §-ga 262 seonduvaid
väärteoasju oli nii aastal 2021 kui 2022 umbes 20.
76
§ 55 mõttes avaliku kohana. Kuigi avaliku ja mitteavaliku küberruumi täpse piiri kujunemine
haldus- ja kohtupraktikas ning seetõttu ka sihtrühma teadlikkuse kujunemine sellest võib aega
võtta, siis isikute tavapärane tegutsemine (nt sotsiaalmeedias kommenteerimine ja postitamine)
on sellest ilmselgelt hõlmatud ja segadust tekitada ei tohiks. Oma käitumise kohandamisel ei
tohiks samuti suuri raskusi esineda, kuna ka praegu peab igaüks avalikus kohas KorS § 55
nõuetega kooskõlas käituma.
Lisaks on muudatusel sihtrühmale positiivne mõju. Isikutel, kelle suhtes käitutakse häirivalt või
kelle õigusi rikutakse, väheneb vajadus tsiviilkohtumenetluse abil õiguskaitset otsida, kuna
korrakaitseorgan saab neid senisest tõhusamalt aidata. Kuivõrd sageli inimesed ei soovi
kohtumenetluses osaleda, jäid nende õigused seni piisavalt tagamata. Muudatuse tulemusel
saavad korrakaitseorganid avalikus küberruumis isikute õigusi tõhusamalt kaitsta, mis
suurendab ühiskonna turvalisust tervikuna.
77
Edasine väljatöötamine
VTK saadetakse teadmiseks Riigikogu Kantseleile, kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning
arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule,
Tallinna Halduskohtule, Tartu Halduskohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile,
Eesti Juristide Liidule, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Linnade ja Valdade Liidule,
Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti
Õdede Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, MTÜ-le Vägivallavaba Elu
Kaitseks, Eesti Naiste Varjupaikade Liidule ja MTÜ-le Oma Tuba.
Tõenäoliselt töötatakse käesoleva väljatöötamiskavatsuse põhjal välja mitu eelnõu, millega
muudetakse KorS-i ja teisi seaduseid vastavalt käesolevas väljatöötamiskavatsuses
väljapakutud regulatiivsetele lahendustele, mis kooskõlastamise järel valituks osutuvad.
Arvestades väljatöötamiskavatsuse mahukust ja probleemide eriilmelisust, ei ole kõikide
probleemide lahendamine ühe eelnõuga otstarbekas. Millised konkreetsed teemad erinevatesse
eelnõudesse grupeeritakse, sõltub nende lahendamise kiireloomulisusest ja regulatiivsete
lahenduste kohta kokkuleppele jõudmise protsessi kestusest.
Konkreetsed küsimused, millele eelkõige tagasisidet ootame:
1) Millised korrakaitseorganid kohaldavad riikliku järelevalve läbiviimise käigus
viibimiskeeldu? Kui tihti nad viibimiskeeldu kohaldavad ning kas nad tajuvad samuti vajadust
viibimiskeelu kohaldamise aega pikendada?
2) Millised korrakaitseorganid vajavad õigust asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise
erimeetme kohaldamiseks ning miks neil seda vaja on?
3) Millised on korrakaitseorganite praktilised vajadused kontrolltehingute tegemisel ?
4) Millistel korrakaitseorganitel on riikliku järelevalve teostamisel vaja õigust heli ja pilti
salvestava jälgimisseadmestiku kasutamiseks? Millistes olukordades ja millisel eesmärgil see
vajalik on?
5) Millistel korrakaitseorganitel on riikliku järelevalve teostamisel vaja mehitamata
õhusõidukitele paigaldatud jälgimisseadmestikku kasutada? Millistes olukordades ja millisel
eesmärgil see vajalik on?
6) Kui sageli on isikud taotlenud korrakaitseorgani poolt õiguspärase tegevusega tekitatud
kahju hüvitamist ja kui sageli need taotlused rahuldatakse?
7) Millistel juhtudel oleks mõistlik korrarikkujalt kahju hüvitamist nõuda?
8) Kas avaliku koha mõiste laiendamine küberruumile on vajalik?
Siseministeeriumist osalesid väljatöötamiskavatsuse koostamises korrakaitse- ja
kriminaalpoliitika osakonna juhataja Henry Timberg ([email protected]),
sama osakonna õigusnõunikud Kristi Käsper ([email protected]) ja Marju
Aibast ([email protected]) ning nõunikud Indrek Link
([email protected]), Barbara Haage ([email protected]),
Riita Proosa ([email protected]) ja Ain Peil ([email protected]).
Vastutav ametnik: Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse
nõunik Kristi Kool ([email protected]).
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898
Ministeeriumid Korrakaitseseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, MTÜ-le Vägivallavaba Elu Kaitseks, Eesti Naiste Varjupaikade Liidule ja MTÜ-le Oma Tuba. Väljatöötamiskavatsus esitatakse teadmiseks Riigikogule. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 9. septembril 2024. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Timpson Minister Lisaadressaadid: Riigikogu Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Õiguskantsleri Kantselei Eesti Advokatuur Eesti Juristide Liit Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Linnade ja Valdade Liit Eesti Kaupmeeste Liit Eesti Arstide Liit Eesti Õdede Liit Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit Eesti Haiglate Liit Eesti Kiirabi Liit MTÜ Vägivallavaba Elu Kaitseks Eesti Naiste Varjupaikade Liit MTÜ Oma Tuba Kristi Kool [email protected]
Meie 24.06.2024 nr 8-3/5025-1
EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JUM/24-0682 - Korrakaitseseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Kliimaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 09.09.2024 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/699319ce-7c2a-4bf4-8c6e-86f5002f4f43 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/699319ce-7c2a-4bf4-8c6e-86f5002f4f43?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main