Kliimaministri määruse „Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 „Laevade ohutusnõuded“ muutmine“ eelnõu

1

EELNÕU

04.01.2024 KLIIMAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2024 nr

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 „Laevade

ohutusnõuded“ muutmine

Määrus kehtestatakse meresõiduohutuse seaduse § 19 lõike 5 alusel. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruses nr 233 „Laevade

ohutusnõuded“ tehakse järgmised muudatused :

1) määruses asendatakse sõnad „avariielektrienergia allikas“ sõnaga „avariielektrienergiaallikas“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 1 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kalalaevale pikkusega 24 m ja enam väljastatakse Euroopa Liidu nõukogu direktiivi

97/70/EÜ, millega kehtestatakse vähemalt 24 meetri pikkustele kalalaevadele ühtne ohutuskord (EÜT L 34, 09.02.1998, lk 1–29) lisa V kohased tunnistused.“;

3) paragrahvi 1 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „Kohalikus rannasõidus sõitvate reisilaevade klassid, sõidupiirkonnad, ohutusnõuded ja ohutuse tunnistuse vorm“ tekstiosaga „Kohalikku

rannasõitu tegeva reisilaeva ohutusnõuded, reisilaevade klassid, sõidupiirkonnad ja ohutuse tunnistusele kantavate andmete loetelu“;

4) paragrahvi 1 täiendatakse lõigetega 5–7 järgmises sõnastuses:

„(5) Transpordiamet võib laeva omaniku kirjaliku põhjendatud taotluse alusel teha erandi ja vabastada laeva käesoleva määruse mis tahes ohutusnõude täitmisest meresõiduohutuse seadusest tuleneval alusel, kui on tagatud laeva ohutus. Vabastust ei anta, kui sellega rikutakse

võetud rahvusvahelisi kohustusi. Transpordiameti antud vabastus kehtib laeva järgmise täisülevaatuseni.

(6) Teisaldatavale ujuvvahendile või -dokile, mis on meresõidul mehitamata ja pukseeritav ning millel puudub mehaaniline jõuseade, kohalduvad ainult §-s 31, § 35 lõikes 9 ja lõike 10 punktis

4, § 36 lõigetes 4 ja 7, § 37 lõigetes 2, 4 ja 5, § 38 lõikes 1 ning §-des 75–764 sätestatud nõuded.

(7) Kui lõikes 6 sätestatud teisaldataval ujuvvahendil või -dokil on eluruum, mis on mehitatud sadamas või ankrualal olles, või elektriseadmed valgustuseks või pumba käivitamiseks, kohalduvad lisaks lõikes 6 sätestatud nõuetele peatükkides 4 ja 5 ning ankrualas olles ka

peatükkides 2 ja 10 ning §-des 40–42 sätestatud nõuded.“;

2

5) paragrahvi 2 punkt 2 sõnastatakse järgmiselt:

„2) tanker – kaubalaev, mis on ehitatud või kohandatud kergesti süttiva vedellasti veoks

mahtlastina;“; 6) paragrahvi 2 punktid 8, 9 ja 12 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 2 punkt 15 sõnastatakse järgmiselt:

„15) polaarorbiitidel asuv satelliitsüsteem – satelliitide süsteem, mis võtab vastu ja kannab üle õnnetuskoha määramise raadiopoi signaali, millega saab edastada hädahäiret sagedusribas 406

MHz ning kindlustada selle asukoha määramise;“;

8) paragrahvi 2 punkt 17 sõnastatakse järgmiselt: „17) mereala A1 – mereala, kus raadiotelefoniside tagatakse vähemalt ühe ülikõrgsagedusega

(mereside sagedusribas 156–174 MHz) kaldaraadiojaamaga koos ööpäevaringse digitaal- selektiivse väljakutsetehnikaga, milles kasutatakse arvkoode, mis võimaldavad raadiojaamal

saada sidet ja edastada informatsiooni teisele jaamale või jaamade grupile, ning mis vastab Rahvusvahelise Raadio Konsultatiivkomitee (International Radio Consultative Committee, lühendatult CCIR) soovitustele (edaspidi CCIR-i soovitus) hädahäire edastamise

võimalusega;“;

9) paragrahvi 2 punkt 19 sõnastatakse järgmiselt: „19) mereala A3 – mereala, mis on väljaspool merealasid A1 ja A2 ja kus side tagatakse

tunnustatud liikuva satelliitsideteenusega koos pideva hädahäire edastamise võimalusega;“;

10) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: „21) BCH (Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Dangerous Chemicals

in Bulk) - ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks;“;

11) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses: „71) GC koodeks (Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Liquefied Gases

in Bulk) - veeldatud gaasi vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks;“;

12) paragrahvi 3 täiendatakse punktidega 101—103 järgmises sõnastuses: „101) IAMSAR (International Aeronautical and Maritime Search and Rescue Manual) –

rahvusvahelise lennu- ja mereotsingu ja -pääste käsiraamat;

102) IBC koodeks (International Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying Dangerous Chemicals in Bulk) - ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks;

103) IGC koodeks (International Code for the Construction and Equipment of Ships Carrying

Liquefied Gases in Bulk) - rahvusvaheline veeldatud gaasi vedellastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks;“;

3

13) määrust täiendatakse §-ga 3¹ järgmises sõnastuses:

„§ 31. Laeva projekteerimine, ehitamine, ümberehitamine, seadistamine ja

ümberseadistamine

(1) Täiendavalt käesoleva määrus nõuetele peab laev vastama laeva projekteerimisel, ehitamisel, ümberehitamisel, seadistamisel ja ümberseadistamisel kehtinud nõuetele.

(2) Transpordiametiga kooskõlastatakse viimase järelevalve all oleva laeva ümberehitamine ja ümberseadistamine enne nimetatud töödega alustamist.“;

14) paragrahvid 4, 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks;

15) määrust täiendatakse §-ga 61 järgmises sõnastuses:

„§ 61. Laeva töökeel

Laeva töökeele kohta tehakse sissekanne laeva logiraamatusse.“; 16) paragrahvi 7 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„§ 7. Raadioseadmete funktsionaalsed nõuded“;

17) paragrahvi 7 lõike 1 saatelauses asendatakse sõna „olevallaeval“ sõnadega „oleval laeval“ ja punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) välja arvatud § 10 tabeli punktides 1, 3, 4 ja 10 nimetatud juhtudel, hädahäire edastamine

suunal „laev–kallas“ vähemalt kahe erineva ja üksteisest sõltumatu seadmega, millest kumbki kasutab erinevat raadiosideviisi;“;

18) paragrahvi 7 lõike 1 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt:

„6) asukoha kindlaksmääramise signaalide edastamine ja vastuvõtt kooskõlas § 19 lõikega 6;“; 19) paragrahvi 9 lõike 1 punktid 6 ja 7 sõnastatakse järgmiselt:

„6) tunnustatud liikuva satelliitside teenuse pakkuja laiendatud grupi väljakutsesüsteemi

meresõiduohutuse informatsiooni vastuvõtjaga, kui laev sõidab selle süsteemi kattealas ja NAVTEX-i teenistus puudub; 7) EPIRB seadmega, mida üks inimene saab käsitsi maha võtta ja kanda päästepaati või -parve

ja mis on paigaldatud kergesti ligipääsetavasse kohta, mis laeva uppumise korral tõuseb vabalt veepinnale ja automaatselt aktiveerub ning mida saab käsitsi aktiveerida.“;

20) paragrahvi 9 lõige 11 sõnastatakse järgmiselt:

„(1¹)Reisilaeval peavad kohas, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine, asuma sidevahendid kahepoolseks sideks otsingute ja päästmise olukorras lennundussagedustel 121,5 MHz ja

123,1 MHz.“;

4

21) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 1² ja 13 järgmises sõnastuses:

„(1²) Lõike 1 punktis 6 sätestatud meresõiduohutuse informatsiooni vastuvõtja võib asendada

lühilaine automaatse telegraafitehnikaga, mis vastab CCIR-i soovitusele, kui sellega on võimalik vastu võtta meresõiduohutuse informatsiooni ja kui laev sõidab ainult antud teenuse piirkonnas.

(1³) Ainult Tallinna laevaliikluse korraldamise süsteemi tööpiirkonnas sõitev laev on § 9 lõike

1 punktis 7 ja lõikes 1¹ sätestatud nõuete täitmisest vabastatud.“; 22) paragrahvi 9 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Raadioseadmete juurde kuuluv dokumentatsioon peab vastama CCIR-i põhikirja ja

konventsiooni raadioeeskirja lisa 16 nõuetele, välja arvatud lähisõite sooritaval kalalaeval ja kohaliku rannasõidu laeval.“;

23) paragrahv 10 sõnastatakse järgmiselt:

㤠10. Raadioseadmed

Raadiovarustus peab vastama paragrahvis 2 määratletud merealadel A1–A4 esitatud nõuetele

järgmiselt:

Varustus

A1 A2 A3 Satelliitside

maapealse laevajaamaga

A3 HF-

iga

A4

1.VHF DSC x x x x x

1.1. DSC valvevastuvõtu seade x x x x x

1.2. DSC kodeerimisseade x x x x x

1.3. Raadiotelefon x x x x x

2. MF DSC x x

2.1. DSC valvevastuvõtu seade x x

2.2. DSC kodeerimisseade x x

2.3. Raadiotelefon x x

3. MH/HF ja NBDP x x

3.1. DSC valvevastuvõtu seade x x

3.2. DSC kodeerimisseade x x

3.3. Raadiotelefon x x

4. Satelliitside maapealne laevajaam EGC- vastuvõtjaga

x

5. Dubleeritud VHF DSC x x x

6. Dubleeritud MF/HF DSC ja NBDP x

7. Dubleeritud satelliitside maapealne laevajaam

x x

8. NAVTEX-i vastuvõtja x x x x x

9. EGC-vastuvõtja x¹ x¹ x x

10. EPIRB x x x x x

11. SART või AIS-SART x x x x x

5

12. Päästevahendites kasutatavad kantavad

kahepoolse ULL raadioside seadmed

x x x x x

13. Sidevahendid kahepoolseks sideks otsingute ja päästmise olukorras lennundussagedustel 121,5 MHz ja

123,1 MHz (reisilaevad)

x x x x x

¹) Väljaspool NAVTEX-i leviala“;

24) paragrahvid 11–13 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 14 lõike 1 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt:

„4) „kallas–laev“ suunalise satelliithädahäire vastuvõtuks, kui laev on varustatud satelliitside

maapealse laevajaama EGC-vastuvõtjaga.“;

26) paragrahvi 15 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Merel oleval laeval tagatakse küllaldane elektrienergia raadioseadmete toimimiseks ja

akupatareide toiteks, mida kasutatakse varuelektrienergiaallikana raadioseadmete ja nende

juures asuvate valgustite energiaallikana.

(2) Laev varustatakse varuelektrienergiaallikaga, mis varustab häda- ja ohutusesidet tagavaid

raadioseadmeid toitega juhul, kui ei tööta põhi- ning avariielektrienergiaallikad .

Varuelektrienergiaallikas peab tagama § 9 lõike 1 punktides 1 ja 2 nõutud VHF raadioseadme

töö.

(3) Lõikes 2 sätestatud varuelektrienergiaallikas peab tagama, sõltuvalt sellest, millise mereala

tarbeks on laev seadistatud, § 10 tabeli punktis 2 ettenähtud MF raadioseadme, punktis 3

ettenähtud MF/HF raadioseadme või punktis 4 ettenähtud satelliitside maapealse laevajaama ja

ühe lõikes 6, 7, 8 või 11 nimetatud seadme üheaegse töö järgmiselt:

1) uuel laeval vähemalt kolme tunni jooksul või vähemalt ühe tunni jooksul juhul, kui

avariielektrienergiaallikas on võimeline tagama toite raadioseadmele vähemalt kuueks tunniks;

2) olemasoleval laeval vähemalt kuue tunni jooksul, kui avariielektrienergiaallikat ei ole ette

nähtud või see ei vasta täielikult raadioseadmete elektrienergiaga varustamise nõuetele;

3) olemasoleval laeval vähemalt kolme tunni jooksul, kui avariielektrienergiaallikas vastab

täielikult raadioseadmete elektrienergiaga varustamise nõuetele, või vähemalt ühe tunni

jooksul, kui avariielektrienergiaallikas vastab täielikult raadioseadmete elektrienergiaga

varustamise nõuetele ning on võimeline tagama raadioseadmele toite vähemalt kuue tunni

jooksul.

(4) Varuelektrienergiaallikas ei pea varustama üheaegselt toitega eraldi paigaldatud MF/HF

raadioseadmeid.

(5) Varuelektrienergiaallikas on sõltumatu laeva jõuseadmetest ja elektrisüsteemist.

6

(6) Kui lisaks VHF raadioseadmele võivad varuelektrienergiaallikaga olla ühendatud kaks või

enam lõikes 3 nimetatud raadioseadet, tagatakse nende ning VHF raadioseadme üheaegne töö

samas lõikes sätestatud perioodi vältel.

(7) Lisaks lõikes 6 nimetatud raadioseadmete toitele tagatakse lõikes 3 sätestatud perioodi vältel

kõikide teiste selliste raadioseadmete toide, mis võivad olla ühendatud varuelektriallikaga, või

juhul kui ainult üks teistest raadioseadmetest võib olla ühendatud varuelektriallikaga

samaaegselt VHF raadioseadmega, selle raadioseadme toide, mis tarvitab kõige rohkem

energiat.

(8) Varuelektrienergiaallikat võib kasutada elektrivalgustuseks kooskõlas § 8 lõike 2

punktiga 4.

(9) Kui varuelektrienergiaallikas on laetav akupatarei, peavad selle kasutamisel olema täidetud

järgmised tingimused:

1) peavad olema olemas akupatarei automaatse laadimise seadmed, millega tagatakse laadimine

minimaalselt nõutud mahtuvuseni kümne tunni jooksul;

2) punktis 1 sätestatud meetodit kasutades kontrollitakse nende mahtuvust vähemalt üks kord

12 kuu jooksul ajal, kui laev ei ole merel.

(10) Varuelektrienergiaallikaks olevate akupatareide asukoht ja paigaldus peavad tagama:

1) nende hoolduse nõuetekohase taseme;

2) küllaldase kasutusaja;

3) küllaldase ohutuse;

4) valmistajatehase sertifikaadis märgitud temperatuuri patarei laadimisel või tühikäigul;

5) täislaetud patareide vähemalt minimaalselt nõutud tööaja sõltumata ilmastikutingimustest.

(11) Kui navigatsioonivahenditelt või muudelt seadmetelt saadava katkematu informatsiooni

edastamine käesolevas peatükis sätestatud raadioseadmete normaalseks tööks on vajalik,

nähakse ette vahendid katkematu informatsiooni edastamiseks pea- ja avariielektrienergiaallika

rikke korral.“;

27) paragrahvi 16 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Seadmed peavad olema sellised, et nende põhiosad on hõlpsasti vahetatavad ilma keeruka

kalibreerimise ja häälestuseta.

(2) Võimalusel paigaldatakse seadmed nii, et oleks tagatud vaba juurdepääs tehniliseks

hoolduseks ja remondiks laeval.

(3) Tagatakse küllaldane informatsioon seadmete nõuetekohaseks kasutamiseks ja tehniliseks

hoolduseks, arvestades IMO soovitusi.

(4) Hoolduseks tagatakse küllaldane tööriistade ja tagavaraosade varu.

7

(5) Reeder tagab, et raadioseadmete hooldamisel tagatakse §-s 7 kehtestatud funktsionaalsete

nõuete täitmine ning raadioseadmete vastavus IMO kehtestatud tehnilistele standarditele ja

meresõiduohutuse seadusega kehtestatud nõuetele.

(6) Merealadel A1 ja A2 sõitval laeval tagatakse raadioseadmete töö seadmete dubleerimisega,

tehnilise hooldusega kaldal või tehnilise hoolduse ja remondiga merel või nende

kombinatsiooniga. Raadioseadmete töö tagamise meetod kooskõlastatakse Transpordiametiga.

(7) Merealadel A3 ja A4 sõitval laeval tagatakse raadioseadmete töö vähemalt kahe järgmise

võimaluse kombinatsiooniga:

1) seadmete dubleerimine;

2) tehniline hooldus kaldal;

3) tehniline hooldus ja remont merel.

(8) Transpordiamet võib sõltuvalt laeva tüübist ja kasutusmoodusest lubada laeval kasutada üht

lõikes 7 sätestatud võimalust.

(9) Paragrahvi 7 lõike 1 punktis 8 sätestatud tavaraadiosidet tagavate seadmete rike ei ole

aluseks laeva merekõlbmatuks tunnistamiseks või laeva kinnipidamiseks sadamas, kus

remondivõimalus puudub, tingimusel et laeval on täidetud kõik häda- ja ohutuseside

funktsioonid.

(10) Seadet EPIRB kontrollitakse kord 12 kuu jooksul ja selle kohta koostatakse raport.

Kontrolli võib teostada tunnustatud kaldahooldusettevõtja.“;

28) määrust täiendatakse §-dega 16¹ ja 16² järgmises sõnastuses:

„§ 16¹. Päästevahendite sidevahendid

(1) Reisi-, kauba- ja kalalaevad kogumahutavusega 500 ja enam on varustatud vähemalt kolme

komplekti süsteemi GMDSS nõuetele vastavate kantavate VHF raadiojaamadega.

(2) Kauba- ja kalalaevad kogumahutavusega 300 ja enam ning reisilaevad pikkusega alla 24

meetri on varustatud vähemalt kahe komplekti merehäda ja -ohutuse ülemaailmse süsteemi

GMDSS nõuetele vastavate kantavate VHF raadiojaamadega.

(3) Kauba- ja kalalaevad kogumahutavusega vähem kui 300 on varustatud vähemalt ühe

komplekti süsteemi GMDSS nõuetele vastavate kantavate VHF raadiojaamadega.

§ 16². Õnnetuskoha määramise seade EPIRB

Laeval kogumahutavusega 500 ja enam peab mõlemal pardal olema vähemalt üks õnnetuskoha

määramise seade SART või AIS-SART, mis vastab IMO kehtestatud nõuetele. Seade

paigaldatakse kohta, kust seda on kerge viia päästepaati või -parve. Laeval kogumahutavusega

kuni 500 peab olema vähemalt üks nimetatud seade.“;

29) paragrahv 17 tunnistatakse kehtetuks;

8

30) paragrahv 19 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 19. Nõuded laevadele sõltumata kogumahutavusest

(1) Laeval peavad olema peamagnetkompass ja roolikompass, mis mõlemad on sõltumatud

kõikidest energiatoiteallikatest. Roolikompass ei ole nõutav, kui on tagatud

peamagnetkompassi näidu selge lugem roolimehele. Magnetkompassil peab olema pimedal ajal

sõitmiseks valgustus, mis tagab kompassi valgustuse vähemalt kuue tunni jooksul pärast laeva

põhielektrienergiaallika töö lakkamist. Kompassidel ei tohi olla õhumulli.

(2) Laeval peab olema peilimisseade, millega on tagatud peilingu võtmine

peamagnetkompassilt 360° horisontaalnurga ulatuses või nii palju kui võimalik.

(3) Peab olema tagatud laeva navigatsiooniks kasutatavate magnetkompasside deviatsiooni

hävitamise võimalus. Peamagnetkompassi deviatsioon viiakse miinimumini ja laeval peab

olema jääkdeviatsiooni tabel või graafik. Jääkdeviatsiooni erinevuse korral rohkem kui ± 3º

tabelis või graafikus näidatust tehakse uued deviatsioonitööd ning koostatakse uus

jääkdeviatsiooni tabel või graafik.

(4) Gürokompassi olemasolul laevas peetakse arvestust kompassi paranduste kohta vähemalt

üks kord navigatsioonivahi jooksul. Gürokompassi puudumisel peetakse arvestust üks kord

navigatsioonivahi jooksul, kui kaldamärgid võimaldavad seda. Kompassi paranduste arvestus

märgitakse kompassi paranduste raamatusse või laeva logiraamatusse. Kui paranduse

määramiseks kasutatakse gürokompassi, määratakse eelnevalt kaldamärkide abil kindlaks

gürokompassi viga.

(5) Laevas on ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi või maal asuvate

raadionavigatsioonisüsteemide vastuvõtja või muud vahendid, mis on suutelised kogu

kavandatava reisi vältel pidevalt tagama laeva asukoha automaatse määramise ja uuendamise.

Nimetatud nõue ei kehti sisevee-laeval.

(6) Laevas pikkusega 15 meetrit ja enam, mis osutab teenust väljaspool sadamaala, on 9 GHz

sagedusribas töötav radar või muu vahend, mis võimaldab avastada, kuvada, määrata kaugust

ja peilingut radar-transponderiteni SART ning teiste laevade, ehitiste, poide, kaldajoone ja

navigatsioonimärgistuseni, et abistada laevajuhti navigeerimisel ja kokkupõrke vältimisel.

(7) Radari juurde kuulub elektrooniline planšett (electronic plotting aid) või vahend, mis

võimaldab elektroonilisel kujul näidata kaugust ja peilingut sihtmärgini, et määrata

kokkupõrkeriski.

(8) Lõigetes 6 ja 7 nimetatud seadmetesse peab olema edastatud kursi näit.

(9) Laeval kogumahutavusega alla 150 peab olema radarpeegeldaja või vahend, mis võimaldab

teistel laevadel teda avastada sagedusribades 9 GHz ja 3 GHz töötava radariga.

9

(10) Kui laeval on avariiroolimine, peab laeval olema telefon või muu sidevahend kursi või

roolimisega seotud korralduste edastamiseks avariiroolimise korral. Avariiroolimise kohas ja

sillas peab olema kasutusjuhend ja distantsjuhtimise struktuurskeem, kus on kirjas

distantsjuhtimise ümberlülitamise protseduur.

(11) Laeval, mille sõidupiirkond on rohkem kui 200 meremiili rannast, peavad olema sekstant,

tähegloobus ja kronomeeter. Tähegloobust ei pea laevas olema, kui olemas on asjakohane

astronoomilise tähekaardiga raamat või kättesaadav elektrooniline informatsioon.

(12) Laeval peavad olema anemomeeter, aneroid-baromeeter, välisõhu termomeeter ja stopper,

välja arvatud kohaliku rannasõidu ja sisevee-laeval.“;

31) määruse 3. peatükki täiendatakse paragrahviga 191 järgmises sõnastuses:

„§ 191. Lisanõuded kalalaeva navigatsioonivahenditele ja -seadmetele

(1) Laeval pikkusega 45 meetrit ja enam peab lisaks §-s 19 nõutule olema:

1) vurrkompass, mille näit või mille repiiteri näit peavad olema roolimehele hästi nähtavad;

2) kajalood;

3) vahend kiiruse ja läbitud vahemaa mõõtmiseks;

4) aksiomeeter, sõukruvi pöörete näitur ning pööratavate labadega sõukruvi või põtkuri korral

ka kruvi sammunäitur ja nende seadmete töörežiimi näiturid .

(2) Laeval pikkusega 75 meetrit ja enam peab lisaks lõikes 1 ja §-s 19 nõutule olema:

1) üks või mitu vurrkompassi repiiterit, mis on paigaldatud nii, et on võimalik võtta peilingut

360° ulatuses;

2) kokkupõrke riski määramiseks vahend, mis on vähemalt sama tõhus kui peegelplanšett .“;

32) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Väljaspool kohaliku rannasõidu piirkonda peab laeval olema vähemalt kaks laevakella.“;

33) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Laeval, mille kiilupanek toimus enne 1. juulit 2002. a, peavad lõikes 1 sätestatud seadmed

vastama konventsiooni SOLAS nõuetele.“;

34) paragrahvi 22 lõike 1 saatelauset täiendatakse pärast sõna „enam“ tekstiosaga „ning

kalalaeval pikkusega 45 meetrit ja enam“;

35) paragrahv 23 tunnistatakse kehtetuks;

36) paragrahvi 231 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „alarmsüsteemiga“ tekstiosaga „BNWAS

(Bridge Navigational Watch Alarm System)“;

10

37) paragrahv 25 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 25. Merekaardid ja navigatsioonialased väljaanded

(1) Enne sadamast väljumist peavad laeval olema korrigeeritud merekaardid või

elektronkaartide kuvamis- ja infosüsteem ECDIS, mis on dubleeritud, kui ei kasutata

paberkaarte, ning korrigeeritud navigatsioonialased väljaanded, väljaanne „Teadaanded

meremeestele“ ja korrigeeritud tõusu-mõõna tabelid planeeritava reisi jaoks, mis peavad

hõlmama võimalikke varjumispaiku.

(2) Merekaardid peavad olema piisava mõõtkavaga, et oleksid selgesti nähtavad planeeritava

reisi võimalikud ohud, milleks on sügavused, madalikud ja takistused, ja navigatsiooniks

vajalikud andmed, milleks on tuled, poid, majakad, liitsihid, rannajoon ja muud asukoha

määramiseks vajalikud andmed. Läänemere sõidupiirkonnas ei pea laeval olema tõusu-mõõna

tabelit. Kohalikus rannasõidus võivad navigatsioonialased väljaanded asuda laevaarvutis ja

laevadel kogumahutavusega üle 500 kahes arvutis. Navigatsioonialaste väljaannete info peab

olema vahitüürimehele kohe kättesaadav.

(3) IAMSAR-i III osa peab olema järgmistel laevadel:

1) kohalikus rannasõidus sõitvad laevad kogumahutavusega 500 ja enam;

2) väljaspool kohalikku rannasõitu sõitvad laevad kogumahutavusega 150 ja enam, välja

arvatud kalalaevad;

3) kalalaevad kogumahutavusega 500 ja enam, mis sõidavad väljaspool mereala A1.

(4) Laevas kasutatavad merekaardid ja navigatsioonialased väljaanded on kaptenile ja

tüürimeestele arusaadavas keeles.

(5) Reisiks kasutatavate merekaartide ja navigatsioonialaste väljaannete korrektuur ei tohi olla

vanem kui kaks kuud.

(6) Laeval on laevakell, üks komplekt kaarditöö instrumente laeva asukoha määramiseks ja

kaarditöö tegemiseks, krenomeeter laeva sillas, sobilik binokkel merevaatluseks ja käsilood

sügavuse mõõtmiseks.“;

38) paragrahvi 26 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kõik päästevahendid peavad vastama LSA koodeksile, kui käesolevas määruses ei ole

sätestatud teisiti.

(2) Lähisõidus peab päästeparvede varustus vastama LSA koodeksi paketile B olemasolevatel

kalalaevadel pikkusega alla 45 meetri, uutel kalalaevadel pikkusega alla 24 meetri,

kaubalaevadel kogumahutavusega alla 500, riigihaldusülesandeid täitvatel laevadel ning

kohaliku rannasõidu reisilaevadel.

11

(3) Kui laeva tulekaitse- või ohutusplaanile on kantud tegelikkusega vastavuses olevad

päästevahendid, kasutatakse kooskõlas ajakohase IMO resolutsiooniga kehtestatud

leppemärke. Kõik päästevahendid, varustus ning evakuatsiooniteed tähistatakse

leppemärkidega. Tekil asuv avariiväljapääsuluuk märgistatakse mõlemalt poolt.

(4) Kui päästevahendil olev juhend ei ole laeva töökeeles, kajastatakse see laeva töökeeles laeva

treeningjuhendis vastavalt §-le 44.

(5) Enne laeva sadamast lahkumist ja kogu sõidu ajal peavad kõik päästevahendid olema

töökorras, asuma ettenähtud kohtadel ja olema valmis koheseks kasutamiseks.

Päästevahenditele ligipääs ei tohi olla takistatud. Avariiväljapääsuteed peavad olema vabad

takistustest ja ohutus seisukorras.

(6) Täispuhutavaid päästeparvi hooldatakse kaldahoolduses vähemalt 17 kuu jooksul vastavalt

tootja instruktsioonile. Hoolduse kohta peab laeval olema ülevaatuse tunnistus.

(7) Valvepaadi ja päästepaadi mootoreid kontrollitakse töötavana vähemalt kolme minuti

jooksul igal nädalal, sealhulgas kontrollitakse edasi- ja tagasikäiku. Kontrolli tulemus kantakse

logiraamatusse.

(8) Kord kuus kontrollitakse detailselt kõiki päästevahendeid. Kord kolme kuu jooksul

manööverdatakse kõikide päästepaatide ja valvepaadiga vees. Kontrolli tulemus kantakse

logiraamatusse.

(9) Täispuhutava päästeparve vangliin on püsivalt kinnitatud laeva külge selliselt, et see avab

laeva uppudes parve ja omab LSA koodeksi reegli 4.1.6 nõuetele vastavat vabastusseadet, mille

abil laeva uppudes päästeparv vabaneb ja avaneb automaatselt. Päästeparv on tekile paigaldatud

selliselt, et laeva konstruktsioonid ja seadmed ei takista päästeparvel laeva uppudes veepinnale

tõusta.

(10) Päästevahendisse mineku ala, kogunemiskoht ja ligipääsutee elu- ja tööruumidest on

valgustatud vastavalt LSA koodeksi peatükile 10.“;

39) paragrahvi 27 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohaliku rannasõidu olemasolev reisilaev pikkusega alla 24 meetri peab olema varustatud

päästeparvedega arvestusega 110 protsenti pardal olevate inimeste arvust. Päästeparved

paigaldatakse parraste vahel võrdselt, kui see on võimalik. Ühe parve kasutuskõlbmatuks

muutumise korral peab alles jäänud päästeparvede arv tagama 100 protsenti pardal olevate

inimeste mahutavuse.

(2) Sisevee-reisilaeval peavad päästeparved olema ainult Peipsi järvel sõites. Laev on

varustatud päästeparvedega arvestusega 110 protsenti pardal olevate inimeste arvust. Lubatud

on kasutada LSA koodeksile mittevastavaid ja jäiku päästeparvi.

12

(3) Kohaliku rannasõidu reisilaev peab olema varustatud vähemalt ühe valvepaadiga.

Valvepaati ei nõuta kohaliku rannasõidu ja sisevee-reisilaeval kogumahutavusega alla 150 ja

olemasoleval reisilaeval pikkusega alla 24 meetri. Valvepaadi puudumisel peavad olema merre

kukkunu päästmiseks teised abivahendid, mille hulgas on vähemalt pardale ronimise vahend ja

pootshaak. Abivahendid peavad võimaldama hoida kannatanut pardale tõstes võimalikult

horisontaalses asendis.

(4) Enne LSA koodeksi kehtima hakkamist ehitatud reisilaev peab olema varustatud

valvepaadiga.“;

40) paragrahv 28 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 28. Kaubalaeva ja kalalaeva kollektiivsed päästevahendid

(1) Rahvusvahelisi reise tegev kaubalaev kogumahutavusega alla 500 ja kalalaev sõltumata

kogumahutavusest peavad olema varustatud päästepaadiga mõlemas pardas. Kaubalaev võib

olla varustatud ainult ühe päästepaadiga, kui seda on võimalik vette lasta vaba langemise

meetodil ahtrist ja päästepaat mahutab kõik laeva pardale lubatud inimesed. Laeval pikkusega

alla 85 meetri võib päästepaadid asendada päästeparvedega mõlemas pardas, tagades kõigile

laeva pardale lubatud inimestele kohad ühe parda päästeparvedel. Olemasolev kalalaev

pikkusega alla 45 meetri ja uus kalalaev pikkusega alla 24 meetri võib olla varustatud ühe

päästeparvega, kui seda on võimalik teisaldada pardast pardasse kahe inimese poolt viie minuti

jooksul.

(2) Kohaliku rannasõidu laeval võib olla üks päästeparv, kui seda on võimalik teisaldada pardast

pardasse kahe inimese poolt viie minuti jooksul. Kasutada võib LSA koodeksile mittevastavaid

päästeparvi, välja arvatud tankeril. Kui kasutatakse kaasaskantava kohvriga parve, peab see

enne laeva sadamast lahkumist ja kogu sõidu ajal asuma navigatsioonisillas või peatekil

evakuatsioonitee vahetus läheduses ja olema valmis koheseks kasutamiseks.

(3) Sisevee-laeval peab päästeparv olema ainult Peipsi järvel sõites. Laeval võib kasutada LSA

koodeksile mittevastavat ja jäika päästeparve.

(4) Kohaliku rannasõidu kaubalaev sõltumata kogumahutavusest, rahvusvahelisi reise tegev

kaubalaev kogumahutavusega alla 500, mehitatud teisaldatav ujuvvahend kogumahutavusega

üle 300 ning kalalaev sõltumata kogumahutavusest ja sõidupiirkonnast peavad olema

varustatud vähemalt ühe valvepaadiga, mis ei pea vastama LSA koodeksi nõuetele. Valvepaati

ei nõuta kaubalaeval kogumahutavusega alla 300, olemasoleval kalalaeval pikkusega alla 45

meetri, uuel kalalaeval pikkusega alla 24 meetri, ujuvkraanal ja sadama akvatooriumil

teisaldataval ujuvvahendil. Laeval, millel valvepaadi olemasolu ei nõuta, peavad olema

abivahendid merre kukkunu päästmiseks, mille hulgas on vähemalt pardale ronimise vahend ja

pootshaak.

(5) Kaubalaeval, mis ei välju sadama akvatooriumist, võib päästeparved asendada

veeülikondadega, tagades igale laevas olevale inimesele veeülikonna, mis vastab päästevestile

esitatud nõuetele.

13

(6) Kohaliku rannasõidu ja sisevee-kalalaeval pikkusega alla 15 meetri ei ole päästeparv

kohustuslik järgmistel juhtudel:

1) kalastatakse üksikult ning ei liiguta varjumispaigast kaugemale kui viis miili, sisevetel

kaugemale kui üheksa kilomeetrit;

2) kalastatakse paarispüügil või grupis ning ei liiguta varjumispaigast kaugemale kui kümme

miili, sisevetel kaugemale kui 18 kilomeetrit.“;

41) paragrahvid 29–301 tunnistatakse kehtetuks;

42) paragrahvi 31 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Päästepaadi varustuse hulka kuuluvad esemed peavad olema võimalikult väikesed ja

kerged ning paigutatud kompaktsesse ja sobivasse pakendisse. Päästepaadi varustus

kinnitatakse päästepaadi külge või paigutatakse konstruktsioonilistesse paadimahutitesse.

Varustus kinnitatakse nii, et see ei segaks päästepaadi veeskamist, väljatõstmist ja inimeste

päästepaati minekut.

(2) Päästepaadi varustuse hulka kuulub:

1) küllaldane hulk uppumatuid aere koos tullidega, mis on kinnitatud paadi külge liinide või

kettidega;

2) kaks pootshaaki;

3) üks uppumatu veekühvel (hauskar) ja kaks ämbrit;

4) ellujäämisjuhend kooskõlas asjakohase IMO resolutsiooniga;

5) kompassikoda, mis sisaldab efektiivset kompassi, mis on valgusküllane või varustatud sobiva

valgustusvahendiga;

6) piisava suurusega ja erinevates meretingimustes küllaldase tugevusega ankrutross või

tormiankur, mis on ühendatud kolme paadi pikkuse trossi või liiniga, mida on võimalik kätega

kinni hoida, kui see on märg;

7) kaks tugevat vangliini pikkusega vähemalt kaks korda paadi pardaasukoha kaugus veeliinist

väikseima ekspluatatsioonilise süvise korral või 15 meetrit, olenevalt, kumb arv on suurem;

8) kaks kirvest, millest üks on vööris ja teine ahtris;

9) joogivesi veekindlas nõus, arvestusega kolm liitrit inimese kohta või kaks liitrit juhul, kui

paadis on veemagestaja võimsusega üks liiter vett inimese kohta;

10) üks liiniga varustatud roostevabast materjalist joogivee ammutamise nõu (plumps);

11) üks roostevabast materjalist mõõtühikutega märgistatud (gradueeritud) jooginõu;

12) õhukindlates pakendites toiduratsioon, mis on paigutatud veekindlasse pakendisse,

arvestusega vähemalt 10 000 kJ inimese kohta;

13) neli langevarjuga raketti, mis vastavad LSA koodeksi reegli III/3.1 nõuetele;

14) kuus säratuld, mis vastavad LSA koodeksi reegli III/3.2 nõuetele;

15) kaks ujuvat suitsupoid, mis vastavad LSA koodeksi reegli III/3.3 nõuetele;

16) üks veekindel elektrilamp, millega on võimalik anda morsetähestikus signaale ja millega

on kaasas komplekt veekindlas pakendis tagavarapatareisid ning tagavarapirn;

17) üks päevavalguses signaliseerimise peegel (päikesepeegel, heliograaf), millega

signaliseerida teistele laevadele ja õhusõidukitele, koos kasutusjuhendiga;

18) veekindlas pakendis (vutlaris) või veekindlal alusel trükitud tabel päästesignaalidega, mis

on välja toodud käsiraamatu IAMSAR III osas ja rahvusvahelises signaalkoodis;

19) vile või samaväärne helisignaali tekitaja;

14

20) veekindlas pakendis esmaabiapteek, mida pärast kasutamist on võimalik tihedalt sulgeda;

21) kuus merehaigusevastast tabletti ja üks hügieeni(okse)kott iga inimese kohta;

22) üks liigendnuga, mis on liiniga kinnitatud paadi külge;

23) kolm konserviavajat;

24) kaks ujuvat viskerõngast, mis on kinnitatud ujuva vähemalt 30 meetri pikkuse liini külge;

25) üks efektiivne käsikuivenduspump, välja arvatud juhul, kui päästepaat on automaatse

kuivendussüsteemiga;

26) üks komplekt kalapüügivahendeid;

27) piisav kogus tööriistu paadimootoris ja sellega ühendatud seadmetes lihtsama parandustöö

tegemiseks;

28) kantav tulekustuti põlevate naftasaaduste kustutamiseks mootorpaadis;

29) üks helgiheitja (prožektor), mis valgustab vähemalt 6º horisontaalses ja vertikaalses sektoris

valgustugevusega 2500 kandelat vähemalt kolme tunni jooksul;

30) LSA koodeksi reegli II/2.5 nõuetele vastavad termilised kaitsevahendid vähemalt kümnele

protsendile päästepaati lubatud inimestest, kuid vähemalt kaks kaitsevahendit;

31) efektiivne radarpeegeldaja, juhul kui paati ei ole paigaldatud seade SART.

(3) Kinnises päästepaadis ei pea kompassil olema kaitsekoda, kui kompass on alaliselt

kinnitatud juhtimiskohale.

(4) Lõike 1 punktis 7 nimetatud vabastava mehhanismi külge kinnitatud vangliinidest üks asub

paadi vööris, teine on kinnitatud kindlalt vöörtäävi külge või selle lähedale ja on kasutamiseks

valmis.“;

43) määrust täiendatakse §-ga 311 järgmises sõnastuses:

„§ 311. Nõuded päästepaadile

(1) Päästepaat on nõuetekohase ehituse, kuju ning mõõtmetega, et oleks tagatud vees olles

piisav püstuvus ja vabaparras, kui paat on koormatud täiskoosseisu inimeste ja varustusega.

Päästepaati peab olema võimalik ohutult veesata kõikides ilmastikuoludes 10° trimmi puhul ja

kuni 20° kreeni puhul ükskõik millisesse pardasse. Päästepaadil on jäik kere ja see peab suutma

säilitada positiivse püstuvuse vaikses vees ning püstiasendi täiskoosseisus inimeste ja

varustusega, kui paadikerel on läbiv vigastus ühes kohas allpool veeliini, tingimusel et ei ole

muid vigastusi ega ujuvmaterjali kadu.

(2) Päästepaat on varustatud püsivalt kinnitatud tüübikinnitusplaadiga, millele on märgitud

vähemalt järgmised päästepaadi andmed:

1) tootja nimi ja aadress;

2) mudel ja seerianumber;

3) valmistamise kuu ja aasta;

4) paati lubatud inimeste arv;

5) kere ehitusmaterjal;

6) täielikult varustatud ja mehitatud paadi kogumass.

(3) Päästepaadi kere ja jäigad katted on mittepõlevast materjalist või kaetud tule levikut

takistava värviga.

15

(4) Istekohad on pinkidel või kinnitatud toolidel. Iga istekoht on selgelt märgistatud.

(5) Päästepaadil on rippredel, mida saab kasutada paadi mis tahes sissepääsu juures, et

võimaldada vees olevatel inimestel pardale pääseda. Redeli alumine aste on päästepaadi

alumisest veeliinist vähemalt 0,4 meetrit allpool.

(6) Päästepaadi pinnad, millel inimesed võivad kõndida, on kaetud libisemisvastase kattega.

(7) Päästepaadil on loomupärane ujuvus või paat on varustatud loomupäraselt ujuva

materjaliga, mida merevesi, nafta ega naftasaadused ei ole võimelised kahjustama ja mis on

piisav, et hoida päästepaati pinnal koos kogu selle pardal oleva varustusega, kui paat on üle

ujutatud ja merele avatud. Ujuvat materjali ei tohi paigutada päästepaadi kerest väljapoole, välja

arvatud juhul, kui tegemist on varustusega, mis on paati paigutatud lisaks käesolevas

paragrahvis nõutule.

(8) Päästepaat töötab diiselmootoriga. Päästepaadil ei tohi kasutada mootorit, mille kütuse

leekpunkt on 43°C või väiksem ja mis määratakse suletud tiigli meetodil. Päästepaadi mootor

on käsi- või kahe sõltumatu taaslaetava elektrienergiaallikaga käivitussüsteemiga.

(9) Päästepaadis on vajalikud käivitusabivahendid. Käivitussüsteemid ja -abivahendid peavad

mootori käivitama ümbritseva õhu temperatuuril –15°C kahe minuti jooksul pärast

käivitusprotseduuri algust. Käivitussüsteemide tööd ei tohi takistada mootori korpus, istmed

ega muud takistused.

(10) Mootor peab suutma töötada vähemalt viis minutit pärast külmalt käivitamist, kui

päästepaat on veest väljas. Mootor peab suutma töötada, kui päästepaat on kuni väntvõlli

keskjooneni üle ujutatud. Väljalasketoru peab olema nii paigutatud, et välditud on vee sattumine

mootorisse normaalse töö korral.

(11) Päästepaadi propelleri võllistik peab võimaldama sõukruvi mootorist lahti ühendada ning

vända edasi- ja tagasikäiku.

(12) Päästepaadi puhul peab olema tagatud vees viibivate inimeste ohutus ja olukord, kus ujuv

praht ei kahjusta veojõusüsteemi.

(13) Päästepaadi mootor, käigukast ja lisaseadmed on suletud tulekindlasse korpusesse. Müra

vähendamiseks kasutatakse meetmeid tasemeni, kus hüütud korraldus on kuuldav. Stardiakudel

on põhja ja külgede ümber tiheda kattega veekindel korpus, mis tagab gaasi vajaliku

ventilatsiooni.

(14) Päästepaadi ja lisaseadmete töö ajal tekkiv elektromagnetiline kiirgus on piiratud selliselt ,

et see ei sega päästepaadis kasutatavate raadioseadmete kasutamist.

(15) Käivitus-, raadio- ja helgiheitja akudel on laadimise võimalus laeva toiteallikast, mille saab

lahti ühendada päästepaadile mineku kohas. Mootori käivitamiseks raadioakusid ei kasutata.

16

Mootorikäivituskoha lähedale nähtavasse kohta paigutatakse veekindel juhis mootori

käivitamiseks ja käitamiseks.

(16) Päästepaat, välja arvatud vabalangemisega päästepaat, on varustatud vähemalt ühe

kuivendusklapiga, mis on paadikorpuse madalaima punkti lähedal ja avaneb automaatselt, kui

paat on veest väljas, ja sulgub automaatselt, kui paat on vees. Iga kuivendusklapp on varustatud

sulgemiseks korgi või punniga, mis kinnitatakse paadi külge trossi või ketiga. Kuivendusklapid

on paadi seest hõlpsasti ligipääsetavad ja nende asukohad selgelt märgistatud.

(17) Päästepaat on varustatud rooli ja roolipinniga. Rooliratta või muu kaugjuhtimissüsteemi

rikke korral peab roolipinn olema võimeline rooli suunama. Rool on päästepaadi külge püsivalt

kinnitatud. Roolipinn on rooliballeril või sellega ühendatud, välja arvatud juhul, kui

päästepaadil on kaugjuhtimissüsteem. Kaugjuhtimissüsteemi olemasolul võib roolipinn olla

eemaldatav ja kindlalt paigutatud rooliballeri lähedusse. Rool ja roolipinn asetsevad nii, et neid

ei kahjustaks vabastusmehhanismi või sõukruvi töö.

(18) Päästepaadi välisküljele veepiiri kohale ja vees oleva inimese käeulatusse on paigaldatud

ujuv päästeliin või sobivad käepidemed. Neid ei tohi paigaldada rooli ja sõukruvi lähedusse.

(19) Päästepaadil, mis ei ole ümberminekul isepüstuv, on kere põhjal inimeste paadi külge

klammerdumiseks käepidemed. Käepidemed kinnitatakse paadi külge selliselt, et paadi küljest

lahti tulemisel ei kahjusta nad paati.

(20) Päästepaat on varustatud piisava hulga veekindlate panipaikadega, et tagada varustuse,

joogivee ning toiduratsioonide hoidmine. Päästepaat on varustatud vihmavee kogumiseks ja

hoiustamiseks vajalike vahenditega.

(21) Päästepaadile on selgelt märgitud inimeste arv, kellele paat on ette nähtud. Päästepaadi

vööri kummalegi pardale märgitakse ladina tähestiku suurtähtedega selle laeva nimi ja

kodusadam, mille varustusse päästepaat kuulub. Laeva ja kodusadama nimi ning päästepaadi

number peavad olema ülaltpoolt nähtavad.“;

44) paragrahvi 33 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Valvepaat peab vastama järgmistele nõuetele:

1) on kasutatav temperatuuril –30°C kuni +65°C;

2) on vastupidav korrosiooni, merevee, naftasaaduste ja päikesekiirte mõjule;

3) on hästi nähtavat värvi;

4) on märgistatud helkurribadega vastavalt IMO nõuetele;

5) on varustatud väljastpoolt piki pardaid, välja arvatud paadimootori ala, kinnitatud ujuva

haardeliiniga ülalpool veeliini, kusjuures haardeliin peab olema vees olijale haaratavas ulatuses;

6) käsivintsi või talide abil alla lastaval valvepaadil on veeskamishaaki vabastav mehhanism,

mis võimaldab haaki vabastada ka paadi täiskaalu 1,1 korda ületava raskuse puhul;

7) punktis 6 sätestatud mehhanismi asemel võib olla varustatud haagiga ja koos sobiva

vangliiniga selle kasutamiseks, kui haagi vabastamise võimalus tekib, kui paat on vette lastud;

17

8) valvepaadile on põhivärvile kontrastse veekindla värviga kantud laeva kutsung, mis on

ülevalt nähtav, vööriossa mõlemale pardale laeva nimi ja kodusadam ning paadil on selgesti

märgitud lubatud inimeste arv;

9) selle konstruktsioon võib olla jäik, täispuhutav või kombineeritud ehk jäik põhi ja

täispuhutavad pardad;

10) on vähemalt kolm meetrit pikk ja lühem kui kaheksa ja pool meetrit, välja arvatud kui

valvepaadina kasutatakse päästepaati, mille pikkus ei ole piiratud;

11) täiskoormatud valvepaadi vabaparras on vähemalt 100 millimeetrit pikk, kuid mitte lühem

kui 1,5 protsenti valvepaadi pikkusest pardalati kohas, kus paadi kreeni korral vesi esimesena

üle parda tuleb;

12) mahutab vähemalt kaks inimest istumisasendis ja ühe lamamisasendis;

13) valvepaat on varustatud mootoriga, mis võib olla rippmootor, ning mootori võimsus tagab

paadi kiiruse vähemalt kuus sõlme;

14) valvepaat talub katmata hoidmist lahtisel tekil ja selle ujuvus on tagatud kümne päeva

jooksul mis tahes meretingimustes;

15) täispuhutava ja kombineeritud konstruktsiooniga valvepaadi ujuvus on tagatud ühe või kahe

ümarujukiga, kusjuures ühe ujuki kasutamisel peab ujuk olema jagatud vähemalt neljaks

sektsiooniks ning kahe ujuki kasutamisel ei tohi suurema ujuki maht ületada 60 protsenti ujukite

kogumahust;

16) ümarujukid tagavad valvepaadi ujuvuse ja positiivse vabaparda paati maksimaalselt lubatud

inimeste (keskmise kaaluga 82,5 kilogrammi) arvuga ka juhul, kui üks veekindlatest

sektsioonidest on õhust tühi;

17) ümarujukite maht peab olema vähemalt 0,17 m³ iga valvepaati lubatud inimese kohta;

18) iga ümarujuki sektsioon on varustatud tagasilöögiklapiga, mis võimaldab ujuki õhuga täita

käsipumba või muu vahendi abil, ning vajadusel peab olema kaitseklapp;

19) täispuhutava paadi põhi ja teised kergesti vigastatavad kohad on tugevdatud

hõõrderibadega;

20) kui puudub võimalus täita valvepaadi ujukid 30 sekundi jooksul, on valvepaat laeval

täispuhutuna ning kaitstud otsese päikesekiirguse eest.

(2) Valvepaati ei arvestata laeva kollektiivsete päästevahendite hulka, välja arvatud juhul, kui

tegemist on päästepaadiga.

(3) Valvepaadi katsetamine enne laevale paigaldamist toimub kooskõlas IMO nõuetega.

(4) Täispuhutavat valvepaati võib parandada ainult selleks tunnustatud kaldahooldusettevõtja.

Laeva pardal võib valvepaati parandada avariiolukorras ja sel juhul peab paadi nõuetele

vastavust kinnitama tunnustatud kaldahooldusettevõtja. Täispuhutavat valvepaati hooldatakse

vastavalt tootja instruktsioonidele.“;

45) paragrahvi 34 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Veeskamisseadmed tagavad täielikult varustatud päästepaadi, päästeparve või valvepaadi

ohutu veeskamise 10° diferendi puhul ja kuni 20° kreeni puhul ükskõik millisesse pardasse koos

inimestega ja ilma.

18

(2) Veeskamine peab olema võimalik gravitatsioonijõu mõjul, laeva energiaallikatest

sõltumatult.

(3) Veeskamisseadmed võimaldavad ühel inimesel päästevahendit veesata tekilt või

päästevahendist.

(4) Veeskamisseadmed on varustatud piduriga, mis tagab inimeste ja varustusega täielikult

komplekteeritud päästevahendi veeskamisel selle peatamise ja kohal hoidmise.

(5) Pääste- ja valvepaadi veeskamisseadmed on varustatud mehaanilise jõuajamiga vintsiga.

Valvepaadi veeskamisseadmed tagavad inimeste ja varustusega täielikult komplekteeritud

valvepaadi tõstmise kiirusega vähemalt 0,3 meetrit sekundis.

(6) Päästepaadi ja valvepaadi vints on varustatud käsiajamiga, mille käitamisvahend ei tohi

paadi veeskamisel pöörelda, ja tõstmisel mehaanilise jõuajamiga. Päästeparve tõstetakse

käsiajamiga.

(7) Päästepaatide, päästeparvede ja valvepaatide veeskamisseadmete lööpreid vahetatakse

vähemalt iga viie aasta järel.

(8) Veeskamisseadmeid katsetatakse üks kord viie aasta jooksul. Katsetatakse 1,1-kordse

maksimaalselt lubatud koormusega.

(9) Päästeparve, mida veesatakse distantsaktiveerimise abil, või kui päästeparve

horisontaalkaugus veepinnast ei taga vabalangemise teel ohutut veeskamist, peab olema

võimalik veesata vastavalt lõikes 1, 2 või 3 sätestatule, inimesteta parvel.“;

46) paragrahvi 35 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Päästevestide asukohad on kergesti ligipääsetavad ja selgelt märgistatud. Päästevesti tule

aegumiskuupäev ei tohi olla möödunud ning tuli on kinnitatud päästevesti külge selliselt, et

tulevalgus oleks nähtav üles, kui inimene on teadvuseta vees ja päästevest on nõuetekohaselt

seljas. Tuli ei tohi tekitada vigastusi inimesele, kes hüppab päästevestiga kuni 4,5 meetri

kõrguselt vette.

(2) Igale laeval viibivale inimesele peab laevas olema päästevest.

(3) Kohaliku rannasõidu ning sisevee-reisilaeval peab olema päästeveste kolm protsenti rohkem

laeva pardale lubatud inimeste arvust.

(4) Reisilaeval peavad olema lastele ettenähtud päästevestid, mille kogus peab vastama

vähemalt kümnele protsendile reisijate arvust, kuid igal juhul peab olema päästevest igale laeval

viibivale lapsele.

(5) Vahiteenistuse tarbeks mõeldud päästevestid asuvad vahiteenistuse ruumides. Mehitamata

masinaruumis on üks päästevest juhuks, kui meeskonnaliige viibib seal tööülesannete

täitmiseks. Kui meeskonnaliikmete kõik päästevestid asuvad navigatsioonisillas või selle

19

vahetus läheduses avatud tekil, võib lõikes 2 nõutud päästevestide koguarv olla sillavahi võrra

väiksem.

(6) Sisevee-laeva päästevest ei pea vastama LSA koodeksi nõuetele.

(7) Valvepaatide meeskondadele, kuhu kuulub vähemalt kaks inimest, on laevas sobiva

suurusega vee- või ilmastikukindlad ülikonnad. Kui veeülikonnad vastavad LSA koodeksiga

päästevestidele kehtestatud nõuetele, võivad need laeva varustamisel asendada päästeveste.

(8) Mehitatud laev on varustatud päästerõngastega järgmiselt:

1) alla 15 meetri pikkune laev kahe päästerõngaga, millest üks on isesüttiva tulega ja teine

päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit;

2) laev pikkusega 15–45 meetrit nelja päästerõngaga, millest kaks on isesüttiva tulega ja kaks

päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit;

3) laev pikkusega 45 meetrit ja enam kaheksa päästerõngaga, millest kaks on isesüttiva tulega,

kaks päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit, ja kaks isesüttiva tule ja automaatselt tööle

hakkava suitsupoiga.

(9) Ühetekilisel laeval ja teisaldataval ujuvvahendil võib olla neli päästerõngast, millest kaks

on isesüttiva tulega ja kaks päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit.

(10) Mehitamata laeval on vähemalt kaks päästerõngast, millest üks on isesüttiva tulega ja teine

päästeliiniga, mille pikkus on 30 meetrit.

(11) Päästerõngad on laeval paigaldatud järgmiselt:

1) päästeliiniga päästerõngas asub mõlemas pardas, välja arvatud alla 15 meetri pikkusel laeval;

2) üks päästerõngas asub ahtris või selle vahetus läheduses;

3) automaatselt tööle hakkava suitsupoiga päästerõngad asuvad mõlemas pardas kiire

veeskamise võimalusega navigatsioonisilla tekil;

4) ülejäänud päästerõngad on ühtlaselt jagatud üle laeva võimalusega neid kasutada parimal

viisil.

(12) Päästerõngastele on märgitud suurte tähtedega laeva nimi ja kodusadam. Päästerõngad on

paigalduskohast kergesti kättesaadavad ja neid ei tohi laeva külge mingil viisil püsivalt

kinnitada. Päästerõngas ei tohi olla samaaegselt päästeliiniga ja isesüttiva tulega.

(13) Rahvusvahelisi reise sooritaval laeval, välja arvatud olemasoleval kalalaeval pikkusega

alla 45 meetri ja uuel kalalaeval pikkusega alla 24 meetri, on liiniheitja, mille komplekti kuulub

neli raketti ja neli liini. Kui liiniheitja komplekt koosneb ühest liinist ja ühest raketist, peab

laeval olema neli sellist komplekti. Laeval pikkusega alla 24 meetri ja laeval, mille

sõidupiirkond piirdub lähisõiduga, võib liiniheitja koosneda kahest raketist ja kahest liinist.

(14) Kohaliku rannasõidu laeval on liiniheitja komplektis vähemalt kaks raketti ja kaks liini.

Kui liiniheitja komplekti kuulub üks liin ja üks rakett, peab laeval olema kaks sellist komplekti.

Liiniheitjat ei pea olema alla 24 meetri pikkusega laeval, sisevee-laeval, kalalaeval ja laeval,

mille sõidupiirkonnaks on reid.“;

20

47) paragrahvi 36 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laevas on konventsiooni SOLAS reeglile II-2/15.2.4 (SOLAS 1999/2000 muudatus)

vastav laeva tulekaitseplaan, kus kasutatakse kehtestatud leppemärke vastavalt IMO nõuetele,

mis kehtisid enne 2004. aasta 1. jaanuari ehitatud laevadele, või vastavalt asjakohastele juhistele

laevadele, mis on ehitatud nimetatud kuupäevast hiljem. Laeva tulekaitseplaan on paigaldatud

laevameeskonnale püsivalt nähtavale kohale. Laeva tuletõrjeseadmed ja -varustus, mis on

raskesti märgatavad, on tähistatud vastavate leppemärkidega, et võimaldada neid kohe leida.

(2) Laeval kogumahutavusega 150 ja enam on vähemalt kaks tuletõrjepumpa, millest üks on

statsionaarne tuletõrjepump ja teine võib olla teisaldatav sõltumatu energiaallikaga

tuletõrjepump. Laeval kogumahutavusega alla 150 on vähemalt üks tuletõrjepump, mis võib

olla teisaldatav sõltumatu energiaallikaga tuletõrjepump. Teisaldatav sõltumatu energiaallikaga

tuletõrjepump peab olema võimeline töötama vähemalt kolm tundi, asuma väljaspool

masinaruumi, ilmastiku eest kaitstud ruumis sissepääsuga tekilt ning tagama veejoa rõhu ja

ulatuse vastavuses lõikega 14.

(3) Alla 24 meetri pikkuses laevas, kus puudub elektrigeneraator ja tuletõrjepumba käitamine

peamasinalt on ebaefektiivne, võib tuletõrjepumba asendada mahttulekustutussüsteemiga

masinaruumis, kus paiknevad sisepõlemismootor ja katel.

(4) Uuel laeval masinaruumis või uuel laeval kogumahutavusega üle 50, millel on elu- ja

magamisruumid, on tulekahju avastamise alarmsüsteem, mille indikaatorpaneel asub

navigatsioonisillas. Tulekahju alarmsüsteem on kavandatud ja andurid paigaldatud nii, et

tulekahju masinaruumis ja eluruumides avastatakse võimalikult kiiresti. Mehitamata

masinaruumis on tulekahju avastamise alarmsüsteem.

(5) Laeval, mille pea- ja abimasinate koguvõimsus ületab 375 kW või millel asub katel

võimsusega üle 175 kW, on peale surveveepihustusega kustutussüsteemi statsionaarne

gaaskustutussüsteem, mis vastab konventsiooni SOLAS reegli II-2/5 nõuetele.

Hoiatussignalisatsioon peab käivituma vähemalt üks minut enne kustutamisel kasutatava gaasi

laskmist ruumi.

(6) Gaaskustutussüsteemi ei pea olema laeval kogumahutavusega alla 80 ja sama

kogumahutavusega olemasoleval laeval, mille ehitusajal selle olemasolu vastavalt

konventsioonile SOLAS ei nõutud. Gaaskustutussüsteemi puudumise korral peab olemasoleval

laeval olema lõikes 7 nimetatud 45-liitrine vahtkustuti või samaväärses kogumahus mitu

vahtkustutit või vahumoodustajat.

(7) Laeval kogumahutavusega 150 ja enam on peale statsionaarse gaaskustutussüsteemi igas

masina- ja katlaruumis 45-liitrine vahtkustuti või samas mahus mitu vahtkustutit või

vahumoodustajat. Gaaskustutussüsteem ja vahtkustutid peavad laevas olema lisaks

tulekustutitele.

21

(8) Olemasoleval reisilaeval pikkusega 40 meetrit ja rohkem ning kogumahutavusega 350 ja

enam rahvusvahelisi reise sooritaval laeval, millel on igapäevaselt kasutatavad kinnised

ruumid, on vähemalt kaks komplekti tuletõrjuja varustust ning vähemalt kaks komplekti

hingamisaparaate ja avarii-hingamisaparaadid.

(9) Tuletõrjuja varustuse komplekt sisaldab järgmist:

1) kogu keha kattev kaitseriietus, mille väline pind on veekindel;

2) hingamisaparaat, mille mahtuvus peab tagama hapnikuvaru vähemalt 30 minutiks ja maht on

vähemalt 1200 liitrit;

3) avarii-hingamisaparaat, mis sisaldab hapnikuvaru vähemalt kümneks minutiks ning kaitseb

silmi, nina ja suud avariikoldest põgenemise ajal; aparaadil on selge kasutus- ja hooldusjuhis

ning sellele on märgitud säilivusaeg, tootmiskuupäev ning antud tootja heakskiit;

4) kummist või muust elektrit mittejuhtivast materjalist saapad;

5) jäik kaitsekiiver;

6) elektrilamp, mis tagab valgustuse vähemalt kolmeks järjestikuseks tunniks;

7) tuletõrjekirves, mille käepide on kõrgepingeisolatsiooniga;

8) 30-meetrine tulekindel signaalliin, mida on võimalik kinnitada tuletõrjuja hingamisaparaad i

või eraldi vöö külge.

(10) Lõike 12 punktis 1 nimetatud reisilaeval on vähemalt kaks suruõhu hingamisaparaati ja

tuletõrjuja riietuse komplekti igas vertikaaltsoonis.

(11) Lõike 12 punktis 1 nimetatud reisilaeval reisijate arvuga üle 36 on iga hingamisaparaatide

paari kohta veeudu aplikaator, mis asub hingamisaparaadi paiknemise kohas.

(12) Laeval on evakueerimiseks vajalikke avarii-hingamisaparaate järgmiselt:

1) reisilaeval on igas vertikaaltsoonis vähemalt kaks aparaati ja masinaruumis vastavalt seal

tavaliselt viibivate inimeste arvule;

2) laeval kogumahutavusega 500 ja rohkem on eluruumide juures vähemalt kaks aparaati ja

masinaruumis vastavalt seal tavaliselt viibivate inimeste arvule ning avarii-hingamisaparaad id

on paigaldatud selliselt, et kõige efektiivsemalt aidata inimesel välja pääseda ruumidest,

magamiskohast või lõksu jäämise kohast.

(13) Laeva käsitulekustutile, 45-liitrisele vahtkustutile, hingamisaparaadile ja masinaruumi

gaaskustutussüsteemile tehakse igal aastal kaldahooldus ja neil on seda kinnitavad tunnistused.

(14) Surveveepihustusega kustutussüsteem tagab sellise rõhu ja ulatuse, et kui

tuletõrjemagistraali on ühendatud kaks voolikut, ulatub üks veejuga igasse punkti laevas. Kui

väiksemal laeval on ainult üks tuletõrjekraan ja -voolik, on veejoa tugevus ühendatud voolikus

selline, et see ulatub igasse laeva punkti ja on kustutamiseks tõhus.

(15) Juhul kui tuletõrjevarustusel olev juhend ei ole laeva töökeeles ja tõlget pole otstarbekas

tuletõrjevahendile märkida, on laeva töökeelde tõlgitud juhend laeva treeningjuhendis.

(16) Kõik tuletõrjevahendid on töökorras, asuvad ettenähtud kohtadel ja on koheseks

kasutamiseks valmis. Tuletõrjevahenditele ligipääs ei tohi olla takistatud.“;

22

48) paragrahv 37 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 37. Tuletõrjevarustuse ja -vahendite kogus

(1) Tuletõrjevoolikute arv on võrdne tuletõrjekraanide arvuga ja iga tuletõrjevoolik on ühendatud kombineeritud joatoruga. Reisilaevadel on tuletõrjevoolikud siseruumides

ühendatud tuletõrjekraaniga. Tuletõrjevoolik ei tohi olla pikem kui 20 meetrit tekil ja 15 meetrit masinaruumis. Laeval kogumahutavusega alla 150 ei tohi tuletõrjevoolik olla pikem kui

15 meetrit tekil ja kümme meetrit masinaruumis. (2) Käsitulekustuti kaal ei ületa 23 kilogrammi. Käsipulberkustutis on vähemalt viis

kilogrammi pulbrit. Käsisüsihappegaasi kustutis on vähemalt viis kilogrammi süsihappegaasi. Käsivahtkustuti maht on vähemalt üheksa liitrit. Kui käsitulekustuti asub laevaruumis, peab see

asuma sissepääsu juures. Vahtkustutite asemel võib kasutada pulberkustuteid. (3) Käsitulekustutil on indikaator või plomm, mis kinnitab, et kustuti on töökorras ja

kasutamata. Kui käsitulekustutit on kasutatud ning selle indikaatorilt või plommilt ei nähtu, et kustuti on töökorras, asendatakse käsitulekustuti esimesel võimalusel.

(4) Laeval on tule kustutamiseks raudkang, kirves ja pootshaak. Kui laeval puudub kaks teineteisest sõltumatu toitega tuletõrjepumpa, peab laeval olema parda tagant veevõtuks sobilik

ämber koos piisava pikkusega ühendatud liiniga. Kui laeval puudub surveveepihustusega kustutussüsteem, peavad olema vähemalt kaks sobilikku ämbrit koos piisava pikkuse ühendatud

liiniga. (5) Nõutav käsitulekustutite kogus laevas:

Nr Käsitulekustuti nimetus

1. Vahtkustuti 1 1.1 Alla 400 kogumahutavusega laeval igal tekil vähemalt (ei ole nõutud tekil, kus on

juba käsitulekustuti) Laeval kogumahutavusega üle 400 igal tekil vähemalt (ei ole nõutud tekil, kus on

juba kaks käsitulekustutit)

2

1.2 navigatsioonisillas 1

1.3 masinaruumis:

a) laeval kogumahutavusega kuni 150 1

b) laeval kogumahutavusega üle 150 2

1.4 kambüüsis 1

1.5 kergesti süttivate ainetega laoruumis (nõutud ainult juhul, kui see on eraldi ruum ja 5 m läheduses pole käsitulekustutit)

1

1.6 katlaruumis (nõutud ainult juhul, kui see on eraldi ruum ja 5 m läheduses pole käsitulekustuteid)

2

1.7 jõuseadme keskjuhtimispuldis, nõutud ainult juhul, kui see on eraldatud uksega ruum

1

1.8 Igal kaubatekil, kus veetakse sõidukeid, peab olema vähemalt iga 20 m kohta üks

käsitulekustuti (käsitulekustutid peavad asuma nii, et ükski kaubaruumi punkt ei ole tulekustutist kaugemal kui 20 m, ja olema võrdselt jagatud parraste vahel,

niivõrd kui see on mõistlik), millest üks peab asuma kaubateki sissepääsu juures.

23

1.9 Elu- ja teenindusruumides peavad käsitulekustutid asuma nii, et ükski ruumi punkt

ei ole tulekustutist kaugemal kui 10 m kõndides. Vajadusel on nõutud lisa- käsitulekustutid.

2 Süsihappegaasikustuti:

2.1 navigatsioonisillas 1

2.2 avariielektrigeneraatori ruumis 1

2.3 masinaruumis

a) kus peamasina koguvõimsus on väiksem kui 750 kW 1

b) kus peamasinate koguvõimsus on 750 kW või suurem 2

2.5 ruumis, kus asuvad elektrikilbid (nõutud ainult juhul, kui ruum on uksega eraldatud

ülejäänud masinaruumist) ja mille pindala on:

a) väiksem kui 15 m2 1

b) 15 m2 ja suurem 2

“;

49) paragrahvi 38 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Merelaeva tulede, märkide ja helisignaalseadmete koosseis, omadused ja paigutus vastab konventsioonile COLREG. Kui olemasoleval laeval kasutatakse teisaldatavaid juhtimisvõimetu laeva tulesid (NUC – Not Under Command), peavad need olema valmisolekus koheseks

kasutamiseks ning nende paigaldus tagama parima nähtavuse 360° ulatuses teistele laevadele.

(2) Sisevee-laeva signaaltulede ja -märkide ning helisignaalseadmete koosseis, omadused ja paigutus vastavad sisevetel liiklemise korra nõuetele.

(3) Laeval kogumahutavusega 150 ja enam ning reisilaeval sõltumata suurusest on signaallamp signaliseerimiseks valgel ajal. Signaallambi jaoks tagatakse laeva peaelektrienergiaallikast

sõltumatu toide. Signaallambi juurde peavad kuuluma kaks tagavarapirni. (4) Laeval pikkusega 45 meetrit ja enam, mis sõidab jääpiirkonnas, on helgiheitja-prožektor.

Kalalaeva helgiheitja valgusjõud peab olema vähemalt 1 luks mõõdetuna 750 meetri kauguselt, kui kalastatakse jääpiirkonnas. Laeval pikkusega alla 45 meetri, mis sõidab jääpiirkonnas, on

valgusti, millega on võimalik jääolusid jälgida. (5) Laeval kogumahutavusega 300 ja enam ning rahvusvahelisi reise sooritaval laeval, samuti

kalalaeval pikkusega 45 meetrit ja enam sõltumata kogumahutavusest, on täiskomplekt rahvusvahelise signaalkoodi (International Code of Signals) lippe ja vimpleid. Käesolevas

lõikes nimetamata tekklaeval on signaalkoodi lipud A, B, C, L, N ja O koos nende tähenduse kirjeldusega.

(6) Laeval, mis sõidab väljaspool kohaliku rannasõidu piirkonda, on rahvusvaheline signaalkood ja korrigeeritud rahvusvahelise lennu- ja mereotsingu ja -pääste käsiraamatu

IAMSAR III osa. Nimetatud käsiraamatut ei pea olema kalalaeval, mille sõidupiirkond piirdub Läänemerega.

(7) Laeval kogumahutavusega 300 ja enam ja igal reisilaeval on avalike teadete süsteem. Avalike teadete süsteemi ei nõuta alla 24 meetri pikkuselt olemasolevalt reisilaevalt.

(8) Illustreeritud päästesignaalide tabel asub laeva navigatsioonisillas.“;

24

50) paragrahvi 39 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laev on sõltuvalt sõidupiirkonnast varustatud pürotehnikaga järgmiselt:

1) laevatatavad siseveed – kolm säratuld; 2) kohalik rannasõit – kuus säratuld; 3) lähisõit – kuus langevarjuraketti;

4) piiramatu sõidupiirkond – 12 langevarjuraketti.

(2) Säratulede asemel võib kasutada langevarjurakette. Pürotehnika asub navigatsioonisillas või selle vahetus läheduses. Pürotehnika peab vastama LSA koodeksi nõuetele. Naftasaadusi vedava tankeri varustamine säratuledega on keelatud ning säratulede asemel kasutatakse

langevarjurakette.“;

51) paragrahv 40 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 40 Nõuded nafta- ja muudest kahjulikest vedelainetest põhjustatava reostuse

vältimiseks

(1) Laev, mis on ehitatud ja varustatud seadmetega nafta ja naftasaaduste veoks mahtlastina, või kemikaalitanker, mis võib vedada naftat või naftasaadust mahtlastina (naftatanker), peab

oma ehituse ja seadmetega varustatuse osas vastama MARPOL konventsiooni I lisa nõuetele. (2) Lõikes 1 nimetatud laev peab lisaks juhinduma järgmistest nõuetest:

1) õliseguste vete üleparda pumpamine on keelatud; 2) õliseguste vete äraandmine peab toimuma laeva vahendite või sadamas olevate vahendite

abil; 3) kui laeval on masinaruumi pilsi kuivenduspump, siis peab torustikul olema rahvusvahelisele standardile vastav otsik pilsivee äraandmiseks kaldale või pilsivett vastuvõtvale laevale ning

pilsivee pumba distantslüliti; 4) kviitungid pilsivee äraandmise kohta tuleb säilitada laevas eraldi kaustas vähemalt kahe aasta

jooksul. (3) Laev, mis on ehitatud ja varustatud seadmetega veeldatud gaasi veoks mahtlastina

(gaasitanker), kemikaali veoks mahtlastina, või naftatanker, mis veab muud kemikaali kui nafta või naftasaadus (kemikaalitanker), peab oma ehituse ja seadmetega varustatuse osas vastama

MARPOL konventsiooni II lisa nõuetele. (4) Lõikes 3 nimetatud laev võib vedada kemikaali mahtlastina, kui tunnistuse laeva

kõlblikkusest kemikaali veoks mahtlastina väljaandmise aluseks on: 1) rahvusvaheline ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks

(IBC koodeks) või 2) ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks (BCH koodeks), kui laev on ehitatud enne 1. juulit 1986. a.

(5) Lõikes 3 nimetatud gaasitanker võib vedada gaasi mahtlastina, kui tunnistuse laeva

kõlblikkusest veeldatud gaasi veoks mahtlastina väljaandmise aluseks on: 1) rahvusvaheline veeldatud gaasi vedellastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks (IGC koodeks) või

2) veeldatud gaasi vedava laeva ehituse ja seadmete koodeks (GC koodeks), kui laev on ehitatud enne 1. juulit 1986. a.“;

25

52) paragrahvi 41 pealkiri, lõige 1 ja punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 41. Nõuded reoveega reostuse vältimiseks

„(1) Laev, mille laevapere ja reisijate koguarv on enam kui 15 inimest või mille kogumahtuvus

on 400 või enam, olenemata inimeste arvust pardal, peab vastama MARPOL konventsiooni IV lisa nõuetele ning laev, mille laevapere ja reisijate koguarv on enam s kui kümme inimest või

laeva kogumahutavus on 200 või enam, olenemata inimeste arvust pardal, peab lisaks juhinduma reoveega reostuse vältimiseks 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonist järgmiselt:

1) reoveetank laevas on arvestusega 25 liitrit reovett inimese kohta ööpäevas ja tagab laevale kolmeööpäevase mahtuvusvaru;“;

53) paragrahvi 42 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laev, olenemata kogumahutavusest ja inimeste arvust pardal, peab täitma MARPOL

konventsiooni V lisa nõudeid. (2) Prügireostuse vältimist käsitlevad plakatid on üles pandud silda, kambüüsi, laevapere

majutusruumidesse, peatekile ja reisilaevadel jalutustekile. Plakatid on laeva töökeeles ja laeval, mille sõidupiirkond võimaldab külastada välisriikide sadamaid, lisaks inglise keeles.

(3) Laeval kogumahutavusega 100 ja enam ning laeval, mille pardale on lubatud võtta vähemalt 15 inimest sõltumata kogumahutavusest, ning ujuvplatvormil on meeskonnale kohustuslik

prügi käitlemise plaan. Prügi käitlemise plaan on laeva töökeeles ja selles on määratud plaani elluviimise eest vastutav isik. Prügi käitlemise plaanis kirjeldatakse järgmisi toiminguid laeval:

1) prügi minimeerimine; 2) prügi kogumine, ladustamine, paigutamine, äraandmine ja kõrvaldamine; 3) pardal olevate prügiseadmete ja -vahendite kasutamine.

(4) Laeval kogumahutavusega 100 ja enam ning laeval, mille pardal olevate inimeste arv on

vähemalt 15 sõltumata kogumahutavusest, ning ujuvplatvormil peab olema prügiraamat. Kõik operatsioonid prügiga sõltumata sõidupiirkonnast fikseeritakse prügiraamatus. Kviitungeid prügi äraandmise kohta säilitatakse laevas eraldi kaustas vähemalt kaks aastat. Prügiraamatu

vorm peab vastama MARPOL konventsiooni V lisa II liite nõuetele.

(5) Prügiraamatut võib pidada elektrooniliselt, kui sissekande tegija on identifitseeritav, tagatud on sissekannete terviklikkus ning sissekanded peavad olema kaitstud kustutamise või hävitamise eest. Elektroonilise sissekande muutmisel peab algne tekst jääma nähtavaks.

(6) Laeval on vähemalt nelja liiki kaanega suletavad ning tähistatud prügikonteinerid ohtlikele

jäätmetele, plastijäätmetele, toidujäätmetele ja ülejäänud olmeprügile. Laevadel kogumahutavusega alla 150, välja arvatud reisilaevadel, on nõutud üks kaanega suletav prügikonteiner ning eraldi mahuti ohtlike jäätmete kogumiseks.

(7) Masinaruumis on suletav metallkast õliste kaltsude kogumiseks.“;

26

54) peatüki 8 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„8. peatükk

ÜLDHÄIRE ALARMSÜSTEEM, TREENINGJUHEND, ÕPPEHÄIRED JA

ÕPPUSED“;

55) paragrahvi 43 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laeval on üldhäire alarmsüsteem üldhäiresignaali andmiseks, mis koosneb seitsmest või enamast lühikesest helist ja neile järgnevast ühest pikast helist.

(2) Üldhäiresignaali antakse laevavile või -sireeniga ja lisaks elektrikella või -pasunaga või muu samaväärse seadmega, mida varustatakse elektrienergiaga laeva põhielektrienergiavõrgust ja

avariielektrienergiavõrgust. Üldhäire alarmsüsteem peab olema selgesti kuulda kõikides laevapere elu- ja tööruumides.

(3) Elektrikellad või -pasunad ei ole nõutud väiksemal laeval, kus laevavile või -sireeniga antud signaal või laeva navigatsioonisillast verbaalselt hüütud korraldus on selgesti kuulda igasse

laevapere elu- ja tööruumi. (4) Igal laevapereliikmel peab olema täpne juhis tegutsemiseks erinevates hädaolukordades.

(5) Laeval, mille laevapereliikmete arv on ohutu mehitamise tunnistuse järgi kuus või enam, ja

reisilaeval on häireplaan. Häireplaan on laeva töökeeles ja asub nähtaval kohal navigatsioonisillal, masinaruumis ja laevapereliikmete majutusruumides.

(6) Häireplaanis on lõikes 1 nimetatud üldhäiresignaali kirjeldus ja laevapereliikmete kohustused seoses üldhäirega. Häireplaanis on näidatud, millisel viisil antakse korraldus laev

maha jätta. (7) Häireplaanis on kõikide laevapereliikmete kohustused erinevates hädaolukordades ning

käsitletakse järgmisi valdkondi: 1) vee- ja tulekindlate uste sulgemine, klapid, illuminaatorid, valgusluugid (keilutid) ja muud

avad; 2) varustuse kandmine päästeparve ja -paati; varustusse kuuluvad soojad tekid, toiduained, lisajoogivesi, pürotehnilised signaalvahendid, ravimid ja muu vajalik, näiteks logiraamat,

meeskonnaliikmete dokumendid, hetkel kasutusel olevad navigatsioonikaardid ja binokkel; 3) päästeparve ja -paadi ettevalmistamine ja veeskamine;

4) teiste laeval olevate päästevahendite ettevalmistamine, laeva ohutusplaani järgimine; 5) avariiraadioside ja hädaolukorra sõnumi saatmine; 6) EPIRB-i, SART-i ja GMDSS-i aktiveerimine ja kaasavõtmine;

7) vajadusel langevarjuraketi või säratule aktiveerimine; 8) tuletõrjerühma koosseisu määramine, ülesanded ja varustus;

9) masinaruumi mahtkustutussüsteemi aktiveerimine; 10) tuletõrjepumba ettevalmistamine ja käivitamine; 11) reisijate eest vastutav isik.

(8) Häireplaanis on kajastatud laeva juhtkonda kuuluvate isikute vastutusala ja isikute

asendajad nende tegutsemisvõimetuse korral.“;

27

56) paragrahvi 44 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laeval on treeningjuhend, mis asub igas messis, puhkeruumis või kajutis. Treeningjuhend

võib koosneda mitmest voldikust ja sisaldab juhendeid ja informatsiooni laeva päästevahendite ja ellujäämismeetodite kohta kergesti arusaadavas vormis ja võimalusel koos illustratsioonidega.

(2) Treeningjuhendi mis tahes osa võib koosneda informatsioonist, mis edastatakse

audiovisuaalsete vahenditega. Treeningjuhend on laeva töökeeles. Treeningjuhend on laevapõhine, kajastades laeva pardal olevate päästevahendite kasutamise põhimõtteid.

(3) Treeningjuhendis kajastatakse järgmist: 1) päästevesti ja veekostüümi selgapanek sõltuvalt olukorrast;

2) kogunemine kogunemispaikadesse; 3) päästepaati, päästeparve ja valvepaati asumine, nende veeskamine ja laeva parda juurest lahkumine;

4) päästepaadist ja päästeparvest toimuv veeskamine; 5) vabastamine veeskamisseadmest;

6) kaitsemeetodid ja vajaduse korral kaitseseadmete kasutamine veeskamisel; 7) veeskamisala valgustus; 8) päästevarustuse kasutamine;

9) otsimisseadmete kasutamine; 10) illustratsioonide abil päästevahendite raadioseadmete kasutamine;

11) ujuvankrute kasutamine; 12) mootori ja selle juurde kuuluvate seadmete kasutamine; 13) päästepaadi, päästeparve ja valvepaadi ülestõstmine, paigaldamine ja kinnitamine;

14) alajahtumise oht ja soojade riiete vajadus; 15) päästepaadi ja päästeparve ning varustuse kasutamine;

16) päästmismeetodid, kaasa arvatud helikopteri selliste päästeseadmete nagu kandetraksid, korv, kanderaam ja pükspoi ning kalda päästeseadmete ja liiniheitja kasutamine; 17) muud häireplaanis ettenähtud tegevused ja kohustused;

18) päästevahendite avariiremondi juhendid.“;

57) peatükki 8 täiendatakse paragrahvidega 441 – 443 järgmises sõnastuses: „§ 441. Laeva õppused ja treeningud

(1) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab iga laevapere liige igal kuul osa võtma vähemalt ühest

laeva mahajätmise ja ühest tuletõrjeõppusest. Laeval pikkusega alla 45 m peab iga laevapere liige iga kolme kuu jooksul osa võtma vähemalt ühest laeva mahajätmise ja vähemalt ühest tuletõrjeõppusest. Juhul kui viimasest õppusest võttis osa vähem kui 75% laevapere liikmetest,

tuleb 24 tunni jooksul laeva sadamast väljumisest korraldada tuletõrje- ja laeva mahajätmise õppus.

(2) Tuletõrjeõppus peab hõlmama: 1) saabumist kogunemispaikadesse ja ettevalmistust häireplaanis nimetatud kohustuste

täitmiseks tulehäire korral; 2) tuletõrjepumba käivitamist, kus kasutatakse vähemalt kaht veejuga, et kontrollida

tuletõrjesüsteemi korrasolekut; 3) tuletõrjuja ja muu isikliku päästevarustuse korrasoleku kontrolli;

28

4) vastavate sidevahendite kontrolli;

5) veekindlate ja tulekaitseuste, tulekaitsesiibrite ja evakuatsioonivahendite korrasoleku kontrolli;

6) laeva mahajätmiseks vajalike seadmete kontrolli. (3) Laeva mahajätmise õppus peab hõlmama:

1) laevapere kutsumist alarmsüsteemiga kogunemispaikadesse, selgitust laeva mahajätmise vajadusest ja korraldust laeva mahajätmiseks kooskõlas häireplaaniga;

2) saabumist kogunemispaikadesse ja ettevalmistust häireplaanis nimetatud kohustuste täitmiseks; 3) kontrolli, et laevapere liikmed on sobivalt riietatud;

4) kontrolli, et päästevestid on õigesti selga pandud; 5) pärast vajalikku ettevalmistust vähemalt ühe päästepaadi parda taha rippu laskmist;

6) päästepaadi mootori käivitamist ja töötamist; 7) päästeparvede taavetite käitamist.

(4) Igal järgneval lõikes 3 nimetatud õppusel tuleb võimaluse korral parda taha rippu lasta eelnevast õppusest erinev päästepaat.

(5) Õppused tuleb võimalusel korraldada nii, nagu oleks tegelik hädaolukord.

(6) Laeva mahajätmise õppusel tuleb häireplaanis ettenähtud meeskonnaga veesatud päästepaadiga manööverdada vähemalt üks kord kolme kuu jooksul.

(7) Valvepaadid, mis ei ole samaaegselt päästepaadid, tuleb üks kord kolme kuu jooksul koos häireplaanis ettenähtud meeskonnaga veesata ja nendega manööverdada.

(8) Kui pääste- või valvepaadi veeskamise õppused toimuvad laeva edasikäigul, tuleb sellised

õppused nende ohtlikkuse tõttu läbi viia kaitstud vetel, kogemustega laevaohvitseri järelevalve all ja juhindudes seejuures vastavatest Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (edaspidi IMO) soovitustest.

(9) Laeva mahajätmise õppuse käigustuleb kontrollida laevapere kogunemiseks ja laeva

mahajätmiseks vajalikku avariivalgustuse korrasolekut. (10) Õppused viiakse läbi ettenähtud varustusega. Juhul kui laeval on täiendav varustus, tuleb

ka seda kasutada õppuste käigus ja õppused vastavalt korraldada.

§ 442. Väljaõpe ja juhendamine laeval

(1) Mitte hiljem kui kahe nädala jooksul pärast laevapere liikme saabumist laevale, tuleb ta

välja õpetada päästevahendite ja nende varustuse kasutamiseks.

(2) Lisaks lõikes 1 sätestatule tuleb läbi viia täiendavad päästevahendite kasutamise ja päästmise juhendamised samade ajavahemike jooksul kui õppused. Iga üksik juhendamine võib käsitleda laeva päästevahendite erinevaid elemente, kuid kahe kuu jooksul tuleb hõlmata kõik

laeva päästevahendid ja selle varustus. Iga laevapere liikme juhendamine peab sisaldama vähemalt:

1) laeva täispuhutavate parvede kasutamist koos hoiatusega naeltega jalanõude ja teravate esemete kasutamise osas;

29

2) esmaabi andmist, kaasa arvatud esmaabi alajahtumisel ning teistel juhtudel;

3) päästevahendite kasutamist karmides ilmastikutingimustes tormisel merel.

(3) Kui laeval(e) on monteeritud taavetiga veesatavad päästeparved, peab nende kasutamise väljaõpe toimuma vähemalt iga nelja kuu möödumisel. Võimalusel tuleb õppuse käigus parv täis puhuda ja veesata. Selleks otstarbeks võib kasutada õppeotstarbelist päästeparve, mis ei

kuulu laeva päästevarustuse hulka. Õppeotstarbeline päästeparv peab olema selgelt õppeotstarbelisena märgistatud.

§ 443. Kanded logiraamatusse

Õppuste läbiviimise kuupäevade, laeva mahajätmise ja tuletõrjeõppuse kirjelduse ning päästevahendite kasutamise õppuste kohta tuleb teha kanne laeva logiraamatusse. Kui õppusi

ja treeninguid ei viidud läbi täismahus ning tähtaegselt, tuleb logiraamatusse teha kanne, mis selgitab läbiviidud õppuste mahu ja tähtaegade eiramise põhjuseid.“;

58) paragrahvi 45 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

59) paragrahvi 45 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Kütuse varu-, sette- ja kulutankid, mis asetsevad kõrgemal topeltpõhja tankidest, on

varustatud kiirelt suletavate klappidega, mida saab sulgeda ohutust kohast väljaspool masinaruumi, et vältida kütuse väljavoolu nende tankide kütusetorudest vigastuse korral või

tulekahju ajal nendes ruumides. (8) Kütuse ja õlitanki mõõteklaas on tagantpoolt kaitstud klaasiga või sertifitseeritud voolikuga

ning varustatud isesulguvate klappidega.“;

60) paragrahvi 47 lõikes 2 asendatakse sõna „Sanitaarvete“ sõnaga „Reovee“; 61) paragrahvi 47 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Juhul kui parvlaeva vabaparda kõrgus vaheseinte tekini on selline, et tekiserv sukeldub

kreeninurgal üle 5°, tagatakse vee äravool otse parda taha küllaldase arvu vastava suurusega piigatitega.“;

62) paragrahvi 47 lõiked 11–18 sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Kuivenduspumbad, välja arvatud lisapumbad, mis on ette nähtud ainult piigiruumide kuivendamiseks, on monteeritud nii, et tagatakse vee väljapumpamine igast vaheruumist.

(12) Iga jõuajamiga pilsipump on võimeline pumpama vett läbi nõutud kuivendustorustiku kiirusega vähemalt kaks meetrit sekundis. Iseseisvatel jõuajamiga pilsipumpadel, mis on

masinaruumis, asuvad imitorud masinaruumis, välja arvatud juhul, kui ei nõuta rohkem kui kahe imitoru monteerimist mis tahes ühte vaheruumi. Kui on ette nähtud kaks või enam imitoru, asub üks neist kummagi parda ääres. Imitorud on sobivalt paigaldatud ja masinaruumis asuva

imitoru diameeter ei tohi olla väiksem kui põhikuivendustorustikul.

30

(13) Lisaks lõikes 9 sätestatud imitorudele on kõige võimsama jõuajamiga pumbaga ühendatud

üks avariipilsi imitoru, mis on varustatud tagasilöögiklapiga ja asub masinaruumi pilsi tasapinnal. Avariipilsi imitoru diameeter on sama kui põhikuivenduspumbal.

(14) Kingstonite ja imitorude klappide spindlid ulatuvad üle masinaruumi pilsikatete.

(15) Kuivendustorustik kogu pikkuses kuni pumbani on teistest torustikest autonoomne.

(16) Rakendatakse meetmeid, et vältida vaheruumi uputust kuivendussüsteemi imitoru purunemise või vigastamise tagajärjel mis tahes teises vaheruumis pärast laeva kokkupõrget või madalikule sõitu. Selleks paigaldatakse tagasilöögiklapid torudele, mille mõni osa asetseb

pardale lähemal kui ühe viiendiku kaugusel laeva laiusest.

(17) Kuivendussüsteemiga seotud jaotuskarbid, klapid ja kraanid asetsevad nii, et uputuse puhul saab ühe pilsipumbaga pumbata igast vaheruumist. Juhul kui kõikidel pumpadel on ühine torustik, nähakse ette võimalus kohapeal vaheseinte tekist kõrgemal kasutada imitorusid

teenindavaid klappe. Juhul kui lisaks põhikuivendussüsteemile on ette nähtud avariikuivendussüsteem, peab see olema põhikuivendussüsteemist sõltumatu.

(18) Kõik lõikes 17 nimetatud klappide ja kraanide käitamise seadmed, mida kasutatakse ülalpool vaheseinte tekki, on selgelt märgistatud ja varustatud vahendiga, mis näitab, kas klapp

või kraan on avatud või suletud.“;

63) paragrahvi 48 tekst sõnastatakse järgmiselt: „(1) Reisilaeval, millel on:

1) kuni 200 reisijat, on peamasinalt käitatav pump ja üks autonoomse jõuajamiga pump, mis ise asub ja mille energiaallikas asub väljaspool masinaruumi;

2) üle 200 reisija, on üks peamasinalt käitatav pump ja kaks autonoomse jõuajamiga pumpa, millest üks peab asuma ja saama oma tööks vajaliku energia väljastpoolt masinaruumi.

(2) Laeval, mis ei ole reisilaev, on kaks pumpa, millest üks võib olla peamasinalt käitatav pump ja vähemalt üks peab olema autonoomne jõuajamiga pump.“;

64) paragrahvi 50 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kalalaeval pikkusega 45 meetrit ja enam peab olema võimalik avariiroolimise kohalt visuaalselt näha kursinäitu.“;

65) paragrahv 54 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 54. Mehaaniku väljakutse signalisatsioon ja alarmsüsteem mehitamata masinaruumis

(1) Mehitamata masinaruumis on alarmsüsteem, mis on võimalusel konstrueeritud nii, et üksikute elementide rikke korral tagatakse kontrollitava seadme ohutus, ning millel on järgmised funktsioonid:

1) tagab helisignaali andmise keskjuhtimispuldis või peamasina juhtimiskohas ja iga signaali visuaalse näitamise vastavas asukohas;

2) on seotud mehaaniku kajuti ja messiga läbi selektorlüliti, et tagada side vähemalt ühega neist;

31

3) mis tahes olukorra tekkimisel, mis nõuab vahitüürimehe tegutsemist või tähelepanu, annab

sillas heli- ja visuaalalarmi; 4) annab mehaaniku väljakutsesignaali, kui heli- ja visuaalsele alarmile ei pöörata ettenähtud

aja jooksul tähelepanu. (2) Alarmsüsteem on pidevalt varustatud elektrienergiaga ja peab normaalse elektrivarustuse

katkemise korral automaatselt ümber lülituma varuelektrienergiaallikale. Elektrivarustuse katkemine alarmsüsteemis peab esile kutsuma vastava alarmi.

(3) Alarmsüsteem tagab enam kui ühe rikke üheaegse näitamise, kusjuures üks signaal ei tohi segada teise vastuvõttu. Alarm peab kestma seni, kuni see on vastu võetud, visuaalne näitamine

kuni rikke parandamiseni.“;

66) paragrahvi 60 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; 67) paragrahvi 62 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laev on varustatud autonoomse avariielektrienergiaallikaga koos avariijaotuskilbiga, mis

asub kergesti ligipääsetavas ruumis ülalpool vaheseinte tekki, ja see ruum ei tohi olla A kategooria masinaruumi jätk või ruum, kus asuvad peaelektrienergiaallikas või peajaotuskilp.

(2) Avariielektrienergiaallikaks võib olla akupatarei, mis töötab ilma lisalaadimiseta või ülemäärase pingelanguseta, või generaator, mida käivitab sisepõlemismootor ja millel on

sõltumatu kütusevarustus, ning kütuse leekpunkt ei tohi olla väiksem kui 43°C. Uue laeva ja ümber ehitatud laeva generaatoril peavad olema automaatsed käivitusseadmed, olemasoleva laeva generaatoril heakskiidetud käivitusseadmed. Kui avariielektrienergiaallikaks on

generaator, nähakse ette sellega seotud muundurseade.

(3) Avariielektrienergiaallikat peab saama efektiivselt käitada, kui laeva kreen on kuni 22,5° ja laeva diferent tasakiiluga võrreldes 10°. Generaatorit saab käivitada mis tahes välistemperatuuri juures. Reisilaeval peab generaator käivituma automaatselt pärast peaelektrienergiaallika

äralangemist.

(4) Avariijaotuskilp asub võimalikult lähedal avariielektrienergiaallikale. (5) Avariielektrienergiaallikas on võimeline töötama vähemalt kuue tunni jooksul ja tagama

samaaegselt elektrienergia: 1) laeva avariikuivenduspumbale ja ühele tuletõrjepumbale;

2) avariivalgustusele; 3) navigatsioonituledele; 4) kõikidele sidevahenditele;

5) hädaolukorra alarmsüsteemile; 6) tulekahju avastamise süsteemile;

7) kõikidele seadmetele, mida kasutatakse signaalide andmiseks hädaolukorras, kui need on elektrilised ja saavad voolu peaelektrienergiaallikast; 8) elektriajamiga sprinklerpumbale, kui see on olemas;

9) laeva signaallambile, kui selle toide on laeva peaelektrienergiaallikast.

32

(6) Avariivalgustus reisilaevas on tagatud päästevahendite tekil ja poordi taga, kõikides

koridorides, trepikodades ja väljapääsukohtades, masinaruumides ja kontrolljaamades, sprinklerpumba ruumis, navigatsioonisillas ja kaardiruumis.

(7) Avariivalgustus kaubalaevas on tagatud päästevahendite tekil ja poordi taga, kõikides koridorides, trepikodades ja väljapääsukohtades, peamasinaruumis ja peageneraatorite ruumis,

navigatsioonisillas ja kaardiruumis, tankeritel ka lastipumba ruumis.

(8) Avariielektrienergiaallikas on võimeline elektrienergiaga varustama poole tunni jooksul jõuajamiga käitatavaid veekindlaid uksi ja nende juurde kuuluvaid juhtimisseadmeid, näitureid ja hoiatussignaali elektrivõrke ning lõikes 5 nõutud valgustust.“;

68) paragrahvi 761 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Alla 24 m pikkusega tekiga kalalaeva püstuvus peab lisaks lõikes 5 toodud nõuetele vastama järgmistele kriteeriumitele:

1) tekil asuva pakkimata kala kaalust või liikuvusest mõjutatud algmetatsentriline kõrgus peab olema vähemalt 500 mm;

2) laeva püstuvus, kui lastiruumi luuk on avatud ja püügivahendid on tekil, peab olema selline, et laeva kaldenurk kalakoti tõstmisel ei ületaks 10° või nurka, mille puhul tekk läheb parda juures vette. Nimetatud tingimuse täitmise korral võib algmetatsentriline kõrgus olla vähemalt

350 mm.“;

69) paragrahvi 763 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „Laeval“ tekstiosaga „kogumahutavusega 20 ja enam“;

70) peatükki 18 täiendatakse paragrahvidega 765 ja 766 järgmises sõnastuses:

„§ 765. Püstuvuse lisakriteeriumid kalalaevadele pikkusega 24 meetrit ja enam

(1) Põhja Atlandi piirkonnas kalastava laeva püstuvuse informatsioonis tuleb ette näha järgmist

jäätumist: 1) 30 kg/m 2 jääd avatud tekil ja ülekäigusildadel;

2) 7,5 kg/m2 jääd projekteeritud vertikaalpindadel mõlemal pardal ülalpool veepinda. (2) Pindade arvel, mille moodustavad reelingud, peelestik (välja arvatud mastid) ja taglas,

suurendatakse jäätuvate projekteeritud vertikaalpindade suurust 5% võrra ja staatilisi momente 10% võrra.

(3) Seineritel tuleb püstuvuse arvutamisel arvesse võtta ülalnimetatud jäätumist ka siis, kui seiner lahkub kalastuspiirkonnast püügivahenditega, ilma saagita ja 30% kütuse, vee jms

varudega.

(4) Laeval, mis kalastab väga tiheda triivjää piirkonnas põhja pool paralleelist 63° N ja meridiaanide 28° W ja 11° W vahel, tuleb püstuvuse informatsioonis ette näha järgmist jäätumist:

1) 40 kg/m2 avatud tekil ja ülekäigusildadel; 2) 10 kg/m2 projekteeritud vertikaalpindadel mõlemal pardal ülalpool veepinda.

33

(5) Läänemerel kalastava laeva püstuvuse informatsioonis tuleb ette näha järgmist jäätumist:

1) 15 kg/m2 jääd avatud tekil ja ülekäigusildadel; 2) 7,5 kg/m 2 jääd projekteeritud vertikaalpindadel mõlemal pardal ülalpool veepinda.

(6) Laeval, mis kalastab jäätumise piirkonnas, peab olema võimalik eemaldada jääd laeva konstruktsioonidelt kõigi võimalike vahenditega, kas sulatades jääd kuuma vee, auru või

kemikaalidega või jääd lahti raiudes. Laev peab olema varustatud vastavate voolikutega ja kemikaalidega. Jää raiumiseks tuleb laev varustada puuhaamrite, kangide, kirveste,

metallkühvlite, lumelabidatega jne, arvestusega vähemalt igale laevapere liikmele üks tööriist, kuid laeval ei pea olema üle 12 tööriista jää raiumiseks.

§ 766. Lisaohutusnõuded kalalaevadele pikkusega 24 meetrit ja enam eriliste püügiviiside

korral

(1) Kalalaevadel pikkusega 24 meetrit ja enam, mis tegelevad eriliste püügiviisidega nagu traalimine pardast väljaulatuvate poomidega, mille puhul laevale mõjuvad lisajõud, tuleb

suurendada § 761 lõigetes 1–4 esitatud nõudeid järgmiselt: 1) staatilise püstuvuse diagrammi pindala suurendatakse 20% võrra;

2) metatsentriline kõrgus peab olema vähemalt 500 mm. (2) Lõike 1 punkti 1 kohaldatakse ainult nendele laevadele, mille peamasina võimsus

kilovattides ei ületa järgnevates valemites toodud suurust: N = 0,6 L2 laevadele pikkusega 35 m või vähem ning

N = 0,7 L2 laevadele pikkusega 37 m või enam, kus L on laeva kogupikkus (vahepealse pikkusega laevade koefitsient L jaoks määratakse interpoleerimisega 0,6 ja 0,7 vahel).

(3) Kui peamasina võimsus ületab lõikes 2 toodud valemi kohaselt väljaarvestatud võimsust,

suurendatakse lõike 1 punktis 1 toodud protsenti proportsionaalselt võimsuse suurenemisega. (4) Poomide kaldenurk stabiilsuse arvutamisel horisontaalpinna suhtes võib olla kuni 45°.“;

71) määrust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:

„1Euroopa Liidu nõukogu 11. detsembri 1997. a direktiivi 97/70/EÜ (EÜT L 034, 09.02.1998, lk 1–29) ja seda muutvate komisjoni 18. märtsi 1999. a direktiivi 1999/19/EÜ (EÜT L 083,

27.03.1999, lk 48–49), komisjoni 25. aprilli 2002. a direktiivi 2002/35/EÜ (EÜT L 112, 27.04.2002, lk 21–33), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. a direktiivi

2002/84/EÜ (EÜT L 324, 29.11.2002, lk 53–58) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. a määruse (EÜ) nr 219/2009 (ELT L 87, 31.03.2009, lk 109–154).“.

Kristen Michal kliimaminister Keit Kasemets /allkirjastatud digitaalselt/ kantsler

/allkirjastatud digitaalselt/

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Kaitseministeerium Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium

09.02.2024 nr 1-4/24/766 Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 "Laevade ohutusnõuded" muutmise eelnõu

Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks kliimaministri määruse „Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määruse nr 233 „Laevade ohutusnõuded“ muutmine“ eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Kristen Michal kliimaminister

Lisa: 1. Määruse eelnõu

2. Seletuskiri

Sama: Põllumajandus- ja Toiduamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Laevajuhtide Liit, Eesti Kaugpüüdjate Liit, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing.

Aleks Martin Rebane, 625 6307

[email protected]

Kliimaministri määruse „Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a

määruse nr 233 „Laevade ohutusnõuded“ muutmine“ eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Määruse eelnõu on välja töötatud meresõiduohutuse seaduse (edaspidi MSOS) § 19 lõike 5 alusel.

Määruses struktuurseid muudatusi tehtud ei ole, see on viidud vastavusse MSOS-i kehtiva

redaktsiooniga. Kõnesolevale määrusele on aluseks olnud majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. septembri 2003. a määrus nr 233 „Klassifitseerimata laevade seadistamise ja varustamise nõuded ning ohutusnõuded“, mille peatükkides olevaid sätteid on

redigeeritud, vajadusel lisatud või kehtetuks tunnistatud. Lahendati mitmeid redaktsioonilisi, sisulisi ja terminoloogilisi küsimusi.

MSOS-i 01. juuni 2021. a jõustunud MSOS-i muudatustega tunnistati klassifitseeritud ja klassifitseerimata laeva terminid kehtetuks. Seega tegelikkuses ei eksisteeri enam olukorda, kus

laev kuuluks selgelt ainult klassifikatsiooniühingu või Transpordiameti tehnilise järelevalve alla. Sellest tulenevalt jäeti MSOS-ist välja klassifitseeritud laeva ja klassifitseerimata laeva

terminid ja seaduse tekstis nimetatud alusel laevu enam ei eristata. Eelnõuga integreeritakse antud määrusesse ka hetkel kehtetu majandus- ja

kommunikatsiooniministri 29. detsembri 2004. a määrusest nr 222 „Kalalaevade ohutusnõuded, sõidupiirkonnad ning vastavuse tunnistuse, vabastuse tunnistuse ja varustuse nimekirja vormid“

(edaspidi kalalaevade ohutusmäärus) tulenevad nõuded, mis pole veel eelnõuga muudetavas määruses reguleeritud. Kalalaevade ohutusmääruse lisadeks olevaid tunnistuse vorme ei pea eelnõuga muudetavasse määrusesse ümber tõstma, vastavad vormid on toodud

Euroopa Nõukogu direktiivis 97/70/EÜ. Kuna viidatakse tehnilistele normidele ning tunnistuse vorme pole direktiivi õigusselguse huvides mõtet määruses dubleerida, võib sellises

erandkorras vastavalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 28 lõikele 6 viidata otse Euroopa Liidu direktiivile, vt eelnõu punkti 2 seletust.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Määruse eelnõu ja seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meremajandusosakonna õigusnõunik Heiki Lindpere (teenistussuhe lõppenud) ning Kliimaministeeriumi merendusosakonna õigusnõunik Aleks Martin Rebane

([email protected]) koostöös Transpordiameti merendusteenistuse direktori Kristjan Truuga (5302 4258; [email protected]) ja Transpordiameti

laevandusosakonna laevade üksuse juhtivspetsialisti Agnes Pilvega (5594 3380; [email protected]). Eelnõu kohta esitas õiguslikke ettepanekuid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Gerly Lootus

([email protected]). Keeletoimetuse tegi Justiitsministeeriumi keeletoimetaja Mari Koik. Eelnõu õiguslikku korrektsust kontrollis Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kaili Kuusk

(tel 626 2905, [email protected]). Eelnõuga muudetakse määruse 27. mail 2022 jõustunud redaktsiooni (RT I, 24.05.2022, 4).

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 71 punktist.

Eelnõu punktiga 1 tehakse keeleline muudatus ja asendatakse määruses läbivalt sõnapaar „avariielektrienergia allikas“ sõnaga „avariielektrienergiaallikas“.

Eelnõu punktiga 2 muudetakse määruse § 1 lõiget 3. Kalalaevade ohutusmäärus on kehtetu,

suurem osa sätteid on juba kõnesolevas määruses reguleeritud ning reguleerimata sätted integreeritakse antud eelnõuga määrusesse. Kalalaevade ohutusmääruses olid lisadena kehtestatud Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 97/70/EÜ, 11. detsember 1997, millega

kehtestatakse vähemalt 24 meetri pikkustele kalalaevadele ühtne ohutuskord, lisas V olevad tunnistuse vormid. Käesoleval juhul tehakse viide direktiivi lisale ning vorme määruse lisadena

ei kehtestata. Eelnõu punktiga 3 parandatakse määruse § 1 lõikes 4 viidatud määruse pealkirja, sest vastavalt

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 9. märtsi 2005. a määruse nr 30 „Kohalikus rannasõidus sõitvate reisilaevade klassid, sõidupiirkonnad, ohutusnõuded ja ohutuse tunnistuse

vorm” muutmisega muudeti ka antud määruse pealkirja. Eelnõu punktiga 4 täiendatakse määruse § 1 „Kohaldamisala“ lõigetega 5–7.

Lõige 5 sisaldab endas üldist volitust Transpordiametile vabastada laevaomaniku või omaniku volitatud esindaja kirjalikult põhjendatud taotluse alusel laeva kõnesoleva määruse mis tahes

nõude täitmisest, kusjuures ametil on diskretsioon taolise vabastuse ajalise kehtivuse määramisel. Taoline määruse nõuetest vabastamise volitus üldnormina võib olla muudetud samas määruses mingi valdkonna erinormiga ning see annab võimaluse lihtsustada kõnesoleva

määruse teksti koostamist ja loobuda Riigi Teatajas (edaspidi RT) avaldatud viimases määruse versioonis järgmistest erinormidest: § 17, § 19 lg 8, § 26 lg 2, § 33 lg 1, § 35 lg 1, § 36 lg 3,

§ 44 lg 2, § 45 lg 1 ja § 60 lg 1. Sealjuures § 33 lg 1 ja § 35 lg 1 on üleliigsed konkreetsetele päästevahenditele, sest § 26 lg 1 annab Transpordiametile üldise volituse määruse 4. peatükis „Päästevahendid“ ja viimane ei osutu liigseks § 1 lg 5 kõige üldisemast volitusest seetõttu, et

see on sisult erinev ja hõlmab ainult kõiki päästevahendeid järgmiselt: „Kõik päästevahendid vastavad konventsiooni SOLAS „Päästevahendite koodeksile“ (LSA), kui käesolevas määruses

ei ole märgitud teisiti.“ Eelnõu analüüs näitab, et mõningatel juhtudel on määruses ette nähtud teatud möönduseks

Transpordiameti kooskõlastus (vt § 16 lg-d 6 ja 7, § 761 lg-d 8 ja 9 ning § 762 lg 2). Igatahes ei ole kooskõlastuse korral nõutud mingi põhjendatud kirjaliku taotluse esitamist

Transpordiametile laevaomaniku või tema esindaja poolt. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et määruse eelnõu § 1 lg 5 ei anna Transpordiametile

piiramatuid volitusi vabastuste andmiseks, sest määruse § 1 lg-s 2 on sätestatud järgmist: „Juhul kui laevale rakenduvad rahvusvahelised konventsioonid, rakendatakse nende konventsioonide

nõudeid.“ Sealjuures konventsiooni SOLAS lisa, mis on ametlikult tõlgitud ja RT-s avaldatud konsolideeritud tekstina 01.01.2017. a, annab I peatüki üldsätete A-osas reeglis 4 „Vabastused“1 järgmised volitused lipuriigi pädevale administratsioonile (loe:

Transpordiametile):

1 Vt dokumente „Vabastustunnistuste väljastamine 1974. aasta SOLASi konventsiooni ja selle muudatuste alusel

(koos muudatustega)“ (SLS.14/Circ.115), ja „Sadamariigi poolne SOLASi eranditega nõustumine“

MSC/Circ.606).

„a) Administratsioon võib käesoleva reegli nõuetest vabastada laeva, mis ei tee tavaliselt

rahvusvahelisi merereise, kuid millelt erandjuhul nõutakse ühe rahvusvahelise merereisi tegemist, tingimusel, et laev vastab ohutusnõuetele, mis on administratsiooni arvates

ettevõetavaks merereisiks piisavad. b) Administratsioon võib anda uute tehniliste parameetritega laevale vabastuse käesoleva reegli II-1, II-2, III ja IV peatüki nõuetest, mille kohaldamine võiks tõsiselt takistada selliste

parameetrite väljatöötamisega seotud uuringuid ja nende kasutamist rahvusvahelisi merereise tegevates laevades. Selline laev peab siiski vastama ohutusnõuetele, mis on selle

administratsiooni arvates piisavad kavandatavaks tegevuseks ning mis tagavad laeva üldise ohutuse ja mida tunnustavad laeva poolt külastatavate riikide valitsused. Vabastuse andnud administratsioon edastab Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile (edaspidi: IMO) selle

andmed ja põhjused ning IMO edastab need osalisriikide valitsustele teadmiseks.“ Lõige 6 loetleb need paragrahvid ja lõiked määruses, mis on kohaldatavad ainult teisaldatavale

ujuvvahendile või -dokile, mis on meresõidul mehitamata ja pukseeritav, ning kui laeval puudub mehaaniline jõuseade.

Lõige 7 täiendab lõiget 6 selles, et kui teisaldataval laeval või -dokil on eluruum (mehitatud sadamas või ankrualal olles) ja/või elektriseadmed, siis rakenduvad lisaks ülalmainitule

tuleohutusnõuded, elektriohutusnõuded, käesoleva määruse peatükis 7 sätestatud keskkonnakaitsealased nõuded ning nõuded päästevahendite ja raadioseadmete kohta. Arvestades eriti määruse § 1 lõiget 2, mis viitab asjakohastele rahvusvahelistele

konventsioonidele, on õigusselguse mõttes vaja kõnesoleva määruse objekti kohta regulatsiooni andes ja järelevalvet teostades pidada silmas kaht 1982. a ÜRO mereõiguse konventsiooni

(edaspidi UNCLOS) põhiprintsiipi, mis on kehtestatud riikidele olenevalt sellest, kas nad osalevad kaubanduslikus meresõidus lipuriigina, rannikuriigina või kontrolli teostava sadamariigina. Esiteks, artikli 94 lõige 5 „Lipuriigi kohustused“ näeb ette ka kohustuse, et

kehtestades meetmeid, mida lipuriigid võtavad meresõiduohutuse ja merekeskkonna kaitsmiseks, „ .. peavad riigid järgima üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid

ning rakendama nendest kinnipidamise tagamise abinõusid“. Lipuriigi jaoks on need meetmed minimaalsed, mille kohta ka art 211 lg-s 2 on sätestatud järgmist: „Riigid võtavad vastu õigusaktid oma lipu all sõitvatelt või registrisse kantud laevadelt pärineva merereostuse

vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks. Sellised õigusaktid on sama tõhusad kui pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud

üldtunnustatud rahvusvahelised reeglid ja standardid.“ UNCLOS ei keela lipuriigil võtta oma laeva meresõidukõlbulikkuse tagamiseks rangemaid meetmeid, kui seda on rahvusvahelised konventsionaalsed meetmed.

Teiseks, mis puudutab rannikuriike ja sadamariike, siis selleks, et need riigid ei sekkuks liialt

rahvusvahelisse meresõiduvabadusse oma õigusloomega või järelevalvega, kehtestab UNCLOS art 21 lg 2 järgmist: „Nimetatud õigusakte ei kohaldata välisriikide laevade konstruktsiooni, ehituse, meeskonna ega varustuse suhtes, välja arvatud juhul, kui nendega

jõustatakse üldtunnustatud rahvusvahelisi standardeid.“ Taolised rahvusvahelised normid ja standardid on oma ranguselt aga maksimaalsed, mille täitmist saab üks rannikuriik või

sadamariik välismaa laevalt nõuda.

Eelnõu punktiga 5 muudetakse määruse antud paragrahvi punktis 2 termin „tanker“

rahvusvahelise konventsiooni SOLAS eestikeelse tõlke 2017. a konsolideeritud teksti I peatüki üldsätete A-osa reegli 2 „Mõisted“ punktile h vastavaks, mis ei ühti ei MSOS-is ega muudetavas

määruses ega ka „Mereleksikoni“ lk-l 427 toodud definitsiooniga. Viimane nimetab tankeriks „veolaeva, milles laevakeresse ehitatud mahuteis veetakse vedelat lasti“. „Mereleksikoni“

kohaselt „tuntakse nafta-, gaasi-, keemia- (msg. kemikaalide veoks), veini-, vee- jm tankereid“.

Mitte kõik vedellastid, mida tankerid veavad, pole aga kergesti süttivad.

Eelnõu punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks määruse § 2 punktid 8, 9 ja 12, sest terminid „rahvusvaheline meresõit“ ja „varjumispaik“ on MSOS § 2 lõike 1 punktides 21 ja 27 aktsepteeritavana määratletud ning neid määruse punktides 8 ja 9 teises sõnastuses dubleerida

pole vaja. Terminit „tähttrükkimise telegraaf“ kasutatakse antud eelnõu jõustumise järel määruses vaid üks kord ning seetõttu tuleb mõiste avada teksti sees.

Erandina sellest põhimõttest on määruse muutmise eelnõus jäetud kehtiva määruse § 2 punktis 3 termin „kalalaev“ samaks, nagu see on peaaegu identsena MSOS § 2 punktis 41, sest

pelgalt täpsustusena sõna „mere“ lisamine definitsioonis sõnade „muu“ ja „elusvaru“ vahele ei tekita vastuväiteid. Termini „kalalaev“ esiletoomine nii MSOS-is kui ka määruses on vajalik

seetõttu, et seda kasutatakse ka määruses laialdaselt. Eelnõu punktiga 7 muudetakse § 2 punkti 15 termini nimetus „polaarorbiitidel asuva

satelliitsüsteemiks“. Lisaks täpsustatakse ka termini definitsiooni.

Eelnõu punktidega 8 ja 9 on tehtud sisulisi muudatusi merealade definitsioonides. Määruse punktides 17–20 on toodud nelja mereala A1–A4 määratlused, millest selgub, missuguste raadiotelefoniside vahenditega side tagatakse ja missugusel sagedusel side toimub, ning

eesmärk, milleks üks või teine sideviis eksisteerib. Nendest mereala A1 ja A3 määratlused vajasid sisulisi muudatusi.

Eelnõu punktidega 10–12 lisatakse määruse §-i 3 punktid 21, 71 ning 101—103. Punktidega 21, 71, 102 ja 103 tuuakse välja ohtlike kemikaale mahtlastina või veeldatud gaasi vedavate laevade

ehitust ja seadmeid kirjeldavad eeskirjad (koodeksid). Nimetatud eeskirjadele viidatakse eelnõu punktis 51. Eeskirjad on IMO poolt vastu võetud standardid ning nende alusel väljastatakse

laevadele vastavad tunnistused, mis tõendavad laeva nõuetele vastavust ohtlike kemikaalide või veeldatud gaasi vedamiseks.

Punktiga 101 lisatakse §-i 3 ingliskeelne lühend IAMSAR – rahvusvahelise lennu- ja mereotsingu ja -pääste käsiraamat. Eelnõu punktides 10, 11 ja 12 toodud lühendid olid määruses

olemas, kuid selgituseta (§ 23 lg 1) või eestikeelse nimetusega. Samuti olid lühendid kasutusel merekõlblikkuse tunnistuse vormidel. Konventsiooni SOLAS rakendamise selguse seisukohast on oluline neid lühendeid koos teiste samasugustega selgitada õigusakti alguses.

Eelnõu punktiga 13 lisatakse määrusesse § 31 „Laeva projekteerimine, ehitamine,

ümberehitamine, seadistamine ja ümberseadistamine“, mis koosneb kahest lõikest. Esiteks on nõutud, et lisaks määruse nõuetele peab laev vastama mitte ainult nendele nõuetele, mis on või olid aluseks laeva projekteerimisel, ehitamisel ja seadistamisel, vaid olema ka vastavuses

MSOS §-ga 191, mis on aluseks laeva ümberehitamisel või ümberseadistamisel, juhul kui need nõuded ei ole vastuolus määrusega. Teine lõige sätestab, et Transpordiameti järelevalve all

oleva laeva ümberehitamine ja ümberseadistamine kuulub kooskõlastamisele Transpordiametiga enne selle tegemist.

Eelnõu punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks määruse §-d 4, 5 ja 6. Nendest § 4 enam ei ole kasutusel, sest ei toimu laevade jaotamist klassideks sõidupiirkonna järgi, § 5 on üle võetud

eelnõu § 31 lõikega 1 ja § 6 lõike 3 redigeeritud sõnastusega arvestusega, et MSOS § 191 lõige 1 ei vaja dubleerimist.

Eelnõu punktiga 15 lisatakse määrusesse täiendav üldnorm § 61 „Laeva töökeel“ vastavalt konventsiooni SOLAS V peatüki reegli 14 lõike 3 nõudele, mis loetleb üldise regulatsioonina,

nagu ka MSOS § 241, et nt tuleohutusplaan, häireplaan, treeningjuhendid, tulekustutussüsteemi kasutusjuhend, prügi käitlemise plaan jm oleksid laeva töökeeles. Määrus õigusaktina kinnitab Veeteede Ameti 22.03.2018. a ringkirjaga nr 5-1-7/724 kehtestatud nõuet, et laeva töökeele

kohta tehakse logiraamatusse sissekanne.

Eelnõu punktiga 16 täpsustatakse määruse 2. peatüki § 7 pealkirja järgmiselt : „Raadioseadmete funktsionaalsed nõuded“.

Eelnõu punktiga 17 asendatakse seoses määruse § 7 lõike 1 muutmisega § 10 tabelis nimetatud punktinumbrid õigete numbritega, mis määravad ära, millal kõnesolevas sättes esitatud nõue ei

kehti. Eelnõu punktiga 18 sõnastatakse ümber määruse § 7 lõike 1 punkt 6, sest eelnõuga muudetakse

vastavaid viiteid.

Eelnõu punktiga 19 muudetakse määruse § 9 lõike 1 punktide 6 ja 7 sõnastust. Nõuet täiendati lihtsustamise suunas: Tallinna laevaliikluse korraldamise süsteemi tööpiirkonna alal sõitvad laevad on antud nõudest vabastatud, mida tõendab ka kõnesoleva eelnõu punkt 19. Need laevad

sõidavad VTS tööalas ja see on laevadele tiheda liiklusega ala, seepärast ei ole neil vaja täita EPIRB-i ja NAVTEX-i nõuet.

Eelnõu punktidega 20 ja 21 muudetakse § 9 lõiget 11, et redigeerida selle stiili, ning

täiendatakse lõigetega 1² ja 13.

Muudatuse eesmärk on nõuete lihtsustamine. Laev vabastatakse eelnõu § 9 lõike 1 punktis 7 ja

lõikes 1¹ toodud nõuetest, kui laev sõidab ainult Tallinna laevaliikluse korraldamise süsteemi tööpiirkonnas. Antud piirkonnas on küll tihe laevaliiklus, kuid seal toimub pidev laevaliikluse kontroll (VTS).

Eelnõu punktiga 22 muudetakse § 9 lõike 4 sõnastust. Reservatsiooniga „välja arvatud

lähisõite sooritaval kalalaeval ja kohaliku rannasõidu laeval“ välistatakse need laevad praegu kehtiva nõude kohaldamisalast, kuna see oli nende suhtes ebaproportsionaalne. Samuti täiendatakse sõnastust lühendiga CCIR, mis on mujal määruses kasutusel (parandatakse

terminikasutust). Kalalaevades me ei nõua rahvusvahelise raadioside teatmikke (ITU). Transpordiamet töötas välja kaardi kaldajaamadega, mille kaudu saavad need laevad

Läänemerel hädaolukorras ühendust võtta. Eelnõu punktiga 23 muudetakse § 10 nii, et selle pealkirjast jäetakse välja viide merealale A1

ning kogu tekst esitatakse kolmes lõikes. Sätte tekst asendatakse sissejuhatava lauseosaga ja asjakohase tabeliga laevade kohustusliku raadioseadmetega varustamise kohta olenevalt laeva

sõidupiirkonnast merealadel A1–A4. Regulatsioon oli liiga keeruline, et üheselt aru saada, tabeli kujul on nõuded selgemalt esitatud ja kooskõlas COMSAR Circular 32-ga (IMO), mille nõudeid peab riik järgima.

Eelnõu punktiga 24 tunnistatakse §-d 11–13 kehtetuks, sest eelnõu punktis 20 tehtud muudatus

katab nimetatud paragrahvides sätestatu.

Eelnõu punktiga 25 muudetakse § 14 lõike 1 punkti 4 seoses määruse § 12 kehtetuks

tunnistamisega, selliselt, et viide laeva varustatusele „§ 12 lõike 1 punktis 1 nimetatud INMARSAT maapealse laevajaamaga“ asendatakse viitega eelnõuga määrusesse lisatava § 10

punktis 4 nimetatud satelliitside maapealse laevajaamaga. Eelnõu punktiga 26 muudetakse § 15 „Energiaallikad“ nii, et varasema kaheksa lõike asemel

on 11 lõiget. Muudatuse eesmärk on lihtsustada tekstist arusaamist, jagada pikkades lõigetes olevad mõtted uute lõigete vahel, korrastada viited (eelkõige §-dele 10 ja 12, mida eelnõuga

muudetakse) ning asendada kasutusel olev termin „reservelektrienergiaallikas“ terminiga „varuelektrienergiaallikas“ vastavas käändes.

Eelnõu punktiga 27 muudetakse § 16 nii, et esiteks redigeeritakse lause stiili lõigete 2–5 alguses ja teiseks asendatakse lõike 5 lõpus viide meresõiduohutuse seaduse § 19 lõikele 4

sõnadega „meresõiduohutuse seadusega“. Lõige 9 lisatakse, sest lõikest 7 tehakse kaks lõiget, kuna kehtivas määruses on lõikes 7 kaks erinevat mõtet. Lõige 10 tuleb otse konventsiooni SOLAS lisa 4. peatüki reeglist 15.9.1.

Eelnõu punktiga 28 muudetakse määruse 3. peatüki „Navigatsioonivahendid ja -seadmed“,

lisades peatükki §-id 161 ja 162. Varem 2. peatükis „Raadioseadmed ja energiaallikad“ taoline regulatsioon puudus, kuigi oli määruse 4. peatüki „Päästevahendid“ §-s 301 (allpool nähtub, et see paragrahv tunnistatakse eelnõuga kehtetuks) lakooniliselt esindatud. IMO navigatsiooni,

side ning otsingute ja pääste alakomitee (NCSR) seisukoht selles küsimuses on, et nende kahe paragrahvi regulatsioon viiakse konventsiooni SOLAS raadioside peatükki – nii järgime

rahvusvahelises regulatsioonis kavandatud muudatust. Varem olid raadioseadmete nõuded esitatud päästevahendite kontekstis (kehtivas määruses § 301). Ka IMO tahab konventsiooni SOLAS 3. peatükist (päästevahendid) raadioseadmed tuua ära 4. peatükki, mis tegeleb

raadioseadmetega. Eelnõuga ühtlustame riigisisest ja rahvusvahelist praktikat.

Eelnõu punktiga 29 tunnistatakse § 17 kehtetuks seoses eelnõu punktiga 4. Eelnõu punktiga 30 täpsustatakse 3. peatüki „Navigatsioonivahendid ja -seadmed“ § 19

pealkirja kõigepealt nii, et tegemist oleks üldnõuetega kõikidele laevadele olenemata kogumahtuvusest, ning seejärel asendatakse paragrahvi 17 lõiget 12 lõikega. Sõltumata laeva

kogumahutavusest on riigil kohustus rakendada nõudeid oma jurisdiktsiooni all olevate laevade suhtes, tulenevalt konventsiooni SOLAS (V ptk reegli 19.2.1) regulatsioonist. Riigile on jäetud konventsiooniga teatud kaalutlusõigus normide rakendamisel, kuid see peab olema reguleeritud

ka riigisiseses õiguses. Loobutud on ka üleliigsetest regulatsioonidest, mida praktikas ei rakendatud.

Eelnõu punktiga 31 tuuakse määrusesse üle kalalaevade ohutusmääruse § 23 lõiked 4 ja 5. Üle ei tooda kalalaevade ohutusmääruse § 23 lõike 4 punkti 5, sest vastav punkt sätestatakse antud

eelnõuga § 19 lõikes 5.

Eelnõu punktiga 32 muudetakse § 20 nii, et lisatakse uus lõige 3, mis näeb ette vähemalt kahe laevakella olemasolu laeval, kui see väljub kohaliku rannasõidu piirkonnast.

Eelnõu punktiga 33 muudetakse § 21 nii, et seda täiendatakse lõikega 3, mille kohaselt määruse § 21 lõikes 1 nimetatud seadmed peavad vastama konventsiooni SOLAS nõuetele

laeval puhul, mille kiilupanek toimus varem kui 1. juulil 2002. Täpsustuseks tuleb mainida, et §-d 19–21 kohalduvad kumulatiivselt vastavalt reguleerimise objektile.

Eelnõu punktiga 34 muudetakse määruse § 22 lõike 1 saatelauset, et vastavad nõuded kehtiksid ka kalalaevadele pikkusega 45 meetrit ja enam. Muudatus on vajalik, sest antud eelnõuga

viiakse üle kalalaevade ohutusmääruses olevad nõuded, mis pole veel eelnõuga muudetavas määruses reguleeritud.

Eelnõu punktiga 35 tunnistatakse kehtetuks määruse § 23 sest laevadele kogumahutavusega 3000 ja enam kehtib konventsioon SOLAS eranditult. Paragrahv on sisutühi ning praktikas seda

ei kasutata. Eelnõu punktiga 36 muudetakse § 231 nii, et lõikes 1 lisatakse selguse mõttes sõna

„alarmsüsteem“ järele lühend BNWAS. Sellega täpsustatakse, missugune on nõutud silla navigatsioonivahi alarmsüsteem laevadel kogumahutavusega 500 ja enam.

Eelnõu punktiga 37 muudetakse § 25 nii, et selle kolm lõiget asendatakse kuue lõikega, mille eesmärgiks on täpsustada, kas laeval on nõutud korrigeeritud merekaardid või elektroonkaartide

kuvamis- ja infosüsteem ECDIS, kas need on dubleerituna või mitte, ning kas on nõutud rahvusvahelise lennu- ja mereotsingu ja -pääste käsiraamatu IAMSAR III osa jm

navigatsioonialased väljaanded. IAMSAR III nõue tuleneb SOLAS-e lisa V peatüki reeglist 21. Lõikes 4 nimetatud dokumendid ei pea tingimata olema laeva töökeeles, vaid kaptenile ja

tüürimeestele arusaadavas keeles. Reeglina on laeva töökeel ka eelnimetatud isikutele arusaadav keel, kuid siiski võib esineda erandeid. Lõikes 5 kasutatakse terminit „reisiks

kasutatavad merekaardid“ põhjusel, et see kitsendab lõikes 4 nimetatud merekaartide valikut. Laevas võib olla palju merekaarte, kuid just reisiks kasutatavate korrektuur ei tohi olla vanem kui kaks kuud. Lõikes 6 täpsustatakse, et laeval peab navigatsioonisillas olema üks komplekt

kaarditöö instrumente laeva asukoha määramiseks ja kaarditöö tegemiseks, krenomeeter, sobilik binokkel merevaatluseks ning käsilood sügavuse mõõtmiseks.

Eelnõu punktiga 38 muudetakse § 26 nii, et selle neli lõiget asendatakse kümne lõikega, mille eesmärgiks on täpsustada üldnõudeid päästevahenditele, sealhulgas nõuet, et täispuhutavaid

päästeparvi hooldatakse kaldahoolduses vähemalt kord 12 kuu jooksul, nagu ka kaasaskantavaid kohvri tüüpi päästeparvi. Lõige 6 sätestab tingimused päästeparvede

hoolduseks kaldal, mille kohta peab laeval olema vastav tunnistus, lõige 7 ja 8 näevad ette päästepaatide ja valvepaadi, mis ei pruugi kuuluda päästevahendite hulka, mootori kontrolli iga nädal ning nende varustuse kontrolli iga kuu koos kõikide teiste päästevahenditega. Kord kolme

kuu jooksul kontrollitakse kõikide paatide manööverdamist vees. Mõlemad lõiked nõuavad kontrolli tulemuste kirjapanekut logiraamatus.

Eelnõu punktiga 39 muudetakse § 27 nii, et selle kaheksa lõiget asendatakse nelja lõikega, mille eesmärgiks on täpsustada nõudeid kollektiivsetele päästevahenditele siseveekogu ja

kohaliku rannasõidu reisilaevadele pikkusega alla 24 m. Sealjuures nii kohaliku rannasõidu kui ka siseveekogu reisilaeval Peipsi järvel peab olema päästeparvi arvestusega 110% pardal

olevate inimeste arvust. Siseveekogu reisilaeval on lubatud kasutada LSA koodeksile mittevastavaid ja jäiku päästeparvi. Lõige 3 näeb ette nõuded valvepaadi olemasolu kohta nendel laevadel ning missugused teised abivahendid peavad olema merre kukkunu päästmiseks

valvepaadi puudumisel.

Eelnõu punktiga 40 muudetakse § 28 nii, et esiteks asendatakse paragrahvi pealkiri pealkirjaga „Kaubalaeva ja kalalaeva kollektiivsed päästevahendid“, millega sisuliselt ühendatakse kehtiva

määruse §-d 28, 29 ja 30 ühte paragrahvi, § 28. Selle paragrahvi kaheksa lõiget asendatakse

kuue lõikega. Toimus nõuete ühtlustamine ja päästevahendid peavad olema nii väikesel kaubalaeval, kalalaeval kui ka lootsikaatril.

Eelnõu punktiga 41 tunnistatakse kehtetuks §-d 29–301, sest §-de 29 ja 30 nõuded sätestatakse §-s 28 ja § 301 nõuded §-s 161.

Eelnõu punktiga 42 muudetakse § 31 „Päästepaadi varustus“, täpsustades lõikes 1 üldnõuete

sõnastust ja lõikes 2 varustuse loetelu. Selles lõikes on päästepaadi kohustusliku varustuse 31-punktiline loetelu asendatud selguse mõttes täielikult, kuigi varustuse detailsem kirjeldus kõikides punktides pole osutunud vajalikuks.

Eelnõu punktiga 43 lisatakse määrusesse uus paragrahv, § 311, mis täpsustab päästepaatidele

esitatavaid nõudeid 21-s lõikes. Sõnastust parandati normitehnika nõuetele vastavaks, nõudeid analüüsiti ja ajakohastati.

Eelnõu punktiga 44 muudetakse § 33 „Nõuded valvepaadile“ selliselt, et kõigepealt jäetakse välja lõige 1, sest seal korratakse määruse § 26 lõikes 1 sätestatud kõikidele päästevahenditele

kehtivat üldnõuet. Sellega seoses muudetakse lõigete numeratsiooni ja asendatakse uue lõike 1 sissejuhatav lauseosa sõnastusega „(1) Valvepaat peab vastama järgmistele nõuetele:“.

Uue lõike 1 punkt 17 tunnistatakse kehtetuks ja täpsustavalt redigeeritakse uue lõike 1 punkte 4, 5, 7, 9 ja 13.

Uues lõikes 3 jäetakse ära viide IMO konkreetsele resolutsioonile, sest neid muudetakse tihti, ja asendatakse sõnastus järgmiselt: „Valvepaadi katsetamine enne laevale paigaldamist toimub

kooskõlas IMO nõuetega.“

Uuena lisatakse lõige 4, mis sätestab täispuhutava valvepaadi hooldusele kehtivad nõuded. Eelnõu punktiga 45 muudetakse § 34 nii, et päästepaatide, päästeparvede ja valvepaatide

veeskamisseadmetele ette nähtud nõuded, kasutamise praktika ja katsetuste tingimused määruse kaheksas lõikes asendatakse redaktsiooniliste parandustega. Paragrahvile lisatakse

lõige 9, mis esitab päästeparve veeskamise meetodi või seadme tulemuslikkuse kohta nõuded, kui see toimub kas distantsaktiveerimise abil või päästeparve horisontaalkaugus veepinnast ei taga vabalangemise teel ohutut veeskamist.

Eelnõu punktiga 46 muudetakse § 35 nii, et individuaalsetele päästevahenditele 13-s lõikes

sätestatud nõuded asendatakse ja sõnastatakse täpsemalt koos mõnede sisuliste muudatustega. Sealhulgas muudetakse oluliselt § 35 lõiget 1, mis nõuab, et individuaalsed päästevahendid vastaksid konventsiooni SOLAS „Päästevahendite koodeksile“ (LSA) – see pole antud juhul

vajalik, kuna määruse 4. peatükk „Päästevahendid“ üldnormina juba sisaldab § 26 lõikes 1 seda nõuet. Seda pole vaja dubleerida peatüki sees, kui see ei too kaasa muudatust regulatsioonis.

Lõige 1 saab uue sisu, sätestades konkreetsed nõuded päästevestide asukohale, märgistusele, tulele ja ohutusele vettehüppamisel. Oluline on tähele panna, et lõikes 8 toodud nõuetes mehitatud laeva varustamise kohta päästerõngastega on varasem tabel asendatud kolme

punktiga ning termin „sõidurajoon“ on lõikes 13 asendatud sõnaga „sõidupiirkond“.

Eelnõu punktiga 47 muudetakse § 36, mis kehtestab määruse 5. peatükis „Tuletõrjevahendid“ esimese paragrahvina üldnõuded. 17 lakoonilist lõiget asendatakse 16 sisuliselt ja detailsuse

astmelt redigeeritud lõikega. Suurt tähelepanu on pööratud tulekustutussüsteemide

terminoloogiale vastavalt konventsiooni SOLAS kaasaegsele tõlkele. Nt termin „veekustutussüsteem“ on asendatud terminiga „surveveepihustusega kustutussüsteem“, termin

„gaasitulekustutussüsteem“ terminiga „gaaskustutussüsteem“, lõikes 3 on kasutusele võetud uus termin „mahttulekustutussüsteem masinaruumis“. Ajakohastatakse nõudeid seoses konventsiooni SOLAS muudatustega (SOLAS 1999/2000 muudatus) ja uue konsolideeritud

teksti terminoloogiaga. Üldised nõuded viiakse määruse alguse regulatsiooni ja need laienevad ka muudele nõuetele. Laevade klassifikatsiooni alusel eristamine jäetakse ära, sest see ei olnud

enam asjakohane (vähe praktikat rakendmaisel ja ei teeninud eesmärki). Eelnõu punktiga 48 muudetakse paragrahvi 37 nii, et esiteks sõnastatakse selle pealkiri

järgmiselt: „Tuletõrjevarustuse ja -vahendite kogus“ ning teiseks asendatakse nõutava koguse sätted seitsmes lõikes sisuliselt vajalike detailidega täiendatud viie lakoonilise lõikega, sh

tuletõrjevarustuse asukoha määramise kohta ja võimaluste kohta, mida on millega võimalik selles varustuses asendada. Oluline muudatus on tabelis, mis varem sisaldas (lõikes 7) nõutavat tuletõrjevarustuse kogust, uues tabelis (lõikes 5) aga määratakse detailselt käsitulekustutite

kogus laevas. Ajakohastamise selgitused, mis on esitatud seletuskirja eelmises punktis, käivad ka § 37 kohta. Eesmärk on tuua selgust nii regulatsiooni kui ka tõlgendamisse.

Eelnõu punktiga 49 muudetakse § 38, mis on esimene üldnõudeid sätestav norm määruse 6. peatükis „Signaalseadmed ja -vahendid“, selliselt, et kehtivad seitse lõiget asendatakse

kaheksa lõikega. Neist lõige 1 sisaldab täiendust pärast 1972. aasta rahvusvahelise laevakokkupõrgete vältimise eeskirja konventsioonile (COLREG) vastavuse nõuet järgmiselt :

„Kui olemasoleval laeval kasutatakse teisaldatavaid juhtimisvõimetu laeva tulesid (NUC – Not Under Command), peavad need olema valmisolekus koheseks kasutamiseks ning nende paigaldus tagama parima nähtavuse 360° ulatuses teistele laevadele.“ Teiseks jäetakse lõikes 2

välja viide MSOS § 45 lõikele 2, kuna see pole määruses tavapärane. Kolmandaks on lihtsam lõikes 6 määratleda mitte laevad, kus käsiraamatu IAMSAR III osa on nõutav, vaid

Läänemerega piirduvad kalalaevad, mis vabastatakse selle käsiraamatu omamise nõudest. Eelnõu punktiga 50 muudetakse § 39 kaks lõiget järgmiselt: lõike 1 puhul toimub pürotehnika

nõutava koguse määramine mitte enam tabelis laevade klassidesse jaotamise järgi, vaid jaotuse aluseks saavad laeva sõidupiirkonnad (laevatatavad siseveed, kohalik rannasõit, lähisõit ja

piiramatu sõidupiirkond) ning lõike 2 puhul on tegu pelgalt redaktsioonilise muudatusega, millele on lisatud pürotehnika, mis peab vastama LSA koodeksi nõuetele, õigeks asukohaks navigatsioonisild või selle lähedus.

Eelnõu punktiga 51 muudetakse § 40 nii, et keskkonnakaitsealased nõuded viiakse kooskõlla

MARPOL I lisa nõuetega ning lisatakse kohustus järgida ka MARPOL II lisa nõudeid. MARPOL on rahvusvaheline laevadelt pärineva merereostuse vältimise konventsioon , inglise

keeles International Convention for the Prevention of Pollution from Ships ning mida järgivad kõik merendusega tegelevad maailma riigid. Konventsiooni üldine eesmärk on vähendada ja

vältida laevade põhjustatud merereostust. Konventsioon sisaldab standardeid ja juhiseid, mis aitavad vältida nafta, kemikaalide, ohtlike ja kahjulike ainete, reovee, prügi ja muude laevadelt pärinevate saasteainete levikut merekeskkonnas. Konventsioon jõustus 1983. aastal ja alates

sellest ajast on konventsioon olnud kõige tähtsam rahvusvaheline regulatsioon merekeskkonna kaitseks laevadelt pärineva saastuse eest. Konventsioonil on kokku kuus lisa, millest I lisa –

naftareostuse vältimise eeskirjad, mis sisaldab naftareostuse vältimise meetmeid nii laevade normaalsel käitamisel kui ka õnnetusjuhtumite vältimiseks ning II lisa – mahtlastina veetavate

kahjulike vedelainete põhjustatava reostuse kontrolli reegli, mis sisaldab ohtlike ja kahjulike

ainete reostuse vältimise kriteeriume.

Olemasolev määrus kohustab tankereid, mille kogumahtuvus on 150 ja enam või muu laev, mille kogumahtuvus on 400 ja enam, juhinduma MARPOL I lisas toodud nõuetest, kuid kuna MARPOL I lisa reegli 2 kohaselt kohaldatakse MARPOL I lisas toodud nõudeid kõikidele

laevadele, täiendatakse määruse § 40 lõiget 1 selliselt, et laevad, mis on ehitatud ja varustatud seadmetega nafta ja naftasaaduste veoks mahtlastina, peavad täitma MARPOL I lisa toodud

nõudeid. Lisaks täiendatakse määruse § 40 lõigetega 3—5, millega sätestatakse laevadele, millega

veetakse ohtlike kemikaale mahtlastina või veeldatud gaasi, kohustus täita MARPOL II lisa nõudeid. Ohtlike kemikaale või veeldatud gaasi vedavad laevad peavad vastama IMO

standarditele. Kuna olemasolev määrus ei sätesta keskkonnakaitselaseid nõudeid laevadele, mis veavad ohtlike kemikaale või veeldatud gaasi, lisatakse vastav kohustus ka kemikaali- ja gaasitankeritele.

Eelnõu punktiga 52 muudetakse § 41 nii, et esiteks asendatakse sätte pealkiri pealkirjaga

„Nõuded reoveega reostuse vältimiseks“, sarnane asendus tehakse lõikes 1, et asendada ebaõige sõnastus korrektsega, sest vältida tuleb merevee, mitte reovee reostumist reoveega laevalt, ning teiseks asendatakse lõike 1 punktis 1 sõnapaar „peab tagama“ sõnaga „tagab“.

Kolmandaks täiendatakse lõiget 1 laevade kohutusega täita lisaks Läänemere piirkonna

merekeskkonna kaitse konventsioonile (HELCOM) ka MARPOL IV lisas toodud nõudeid. MARPOL IV lisa sisaldab reoveereostuse vältimise nõudeid sh keelab puhastamata reovee merre laskmise.

Eelnõu punktiga 53 muudetakse § 42 nii, et olemasolevast seitsmest kehtivast lõikest säilivad

lõiked 1 ja 10, kehtetud lõiked 7–9 jäetakse välja ning lõiked 2–6 asendatakse uute detailsemate nõuetega lõigetega arvestusega, et lõige 10 muudetakse lõikeks 7 sisu muutmata. Need nõuded prügireostuse vältimiseks käsitlevad prügi minimeerimist, vastava plaani koostamist ja

plakatite väljapanekut laevas nii laeva töökeeles kui ka inglise keeles, prügi kogumist, hoiustamist, käitlemist ja äraandmist ning selleks vajalikke vahendeid. Tulenevalt MARPOL V

lisa reegel 10 lõikest 3, peavad vähemalt laevad kogumahutavusega100 ja enam ning laevad, millega on lubatud vedada vähemalt 15 isikut, omama prügiraamatut. Kõik prügi käsitlevad tegevused kajastatakse prügiraamatus, mille vorm peab vastama konventsiooni MARPOL V

lisa II liite nõuetele, ja kviitungeid prügi äraandmise kohta säilitatakse eraldi kaustas vähemalt kahe aasta jooksul. Eraldi sätestatakse võimalus pidada prügiraamatut elektroonilises

keskkonnas. Eelnõu punktiga 54 muudetakse 8. peatüki pealkirja, et peatüki pealkiri läheks kokku peatükis

olevate regulatsioonidega. Uueks pealkirjaks saab: „ÜLDHÄIRE ALARMSÜSTEEM, TREENINGJUHEND, ÕPPEHÄIRED JA ÕPPUSED“.

Eelnõu punktiga 55 muudetakse 8. peatüki esimest paragrahvi, § 43 „Üldhäire alarmsüsteem, häireplaan ja juhendid tegutsemiseks hädaolukorras“ nii, et üheksa võrdlemisi lakoonilist lõiget

asendatakse kaheksa detailsema lõikega. Näiteks kui lõikes 2 on nõutud, et „igale laevapereliikmele peab olema antud täpsed juhendid tegutsemiseks hädaolukorras“ ja lõikes 5

on varasema reegli järgi häireplaanis kirjeldatud laevapereliikmete kuut liiki kohustusi, siis nüüd on need asendatud selliselt, et lõikes 4 on nõutud, et „igal laevapereliikmel peab olema

täpne juhis tegutsemiseks erinevates hädaolukordades“ ja lõikes 7 on sätestatud kõikidele

laevapereliikmetele kohustused erinevates hädaolukordades ning käsitlemist vajavad 11 eri valdkonda. Kõnesolevasse paragrahvi integreeriti konventsiooni SOLAS üldised nõuded, mis

häireplaanis peavad olema. Siin on tegemist mitte ainult redaktsiooniliste muudatustega, vaid regulatsiooni sisulise parandamisega. Just konkreetsete juhiste olemasolu igasuguste võimalike hädaolukordade puhuks, olgu häireplaanis või kui seda laevapereliikmete väikese arvu tõttu

pole eraldi nõutud, edastatud kõigile laevas muul moel, tundub olevat vajalik, sest igal laevapereliikmel peab olema pärast laevale munsterdamist võimalus läbi mõelda oma

tegevused erinevates hädaolukordades. Eelnõu punktiga 56 muudetakse § 44 „Laeva treeningjuhend“ selliselt, et lõige 2 jäetakse

välja, kuna see volitusnorm Transpordiametile kõnesolevas sättes sätestatud nõuete vähendamiseks on kaetud juba määruse üldnormiga § 1 lõikes 5 ning kõnesolevas paragrahvis

neid lõikeid enam ei sätestata. Alles jääb sama arv (18) punkte ja nende teksti vaid redigeeritakse ilma sisuliste muudatusteta.

Eelnõu punktiga 57 täiendatakse määruse 8. peatükki paragrahvidega 441 – 443. Muudatusega viiakse üle kalalaevade määruse §-d 8—10, mis sisaldavad õppustest osavõtmise nõudeid,

muudatusega kehtestatakse õppustest osavõtmise nõudeid kõigile laevadele (mitte ainult kalalaevadele), millele antud määrus ja vastav säte kohaldub. Muudatus on kooskõlastatud Transpordiametiga. Kehtestav nõue ei ole liiga koormav, sest laevaomanik saab vastavalt

eelnõuga lisatava § 1 lõike 5 alusel taotleda Transpordiametilt vabastust.

Eelnõu punktiga 58 muudetakse 9. peatüki „Mehaanilised seadmed“ üldsätteid, § 45 selliselt , et esiteks tunnistatakse kehtetuks lõige 1, kuna eelnõu § 1 lõikega 5 on see lõige kaetud.

Eelnõu punktiga 59 lisatakse vastavalt LSA koodeksile kütuse varu-, sette- ja kulutankide nõuete ossa kaks uut lõiget, lõiked 7 ja 8.

Eelnõu punktiga 60 asendatakse §-s 47 lõikes 2 termin „sanitaarvesi“ täpsema terminiga „reovesi“.

Eelnõu punktiga 61 sõnastatakse arusaadavuse huvides ümber lõige 6.

Eelnõu punktiga 62 tehakse lõigetes 11–18 stiilimuudatusi, asendades kohustuslikkust rõhutav sõnastus kirjeldava sõnastusega, nagu õigusaktile kohane.

Eelnõu punktiga 63 muudetakse § 48 nii, et lõike 1 punktid 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks.

Väikse laeva suhtes seni kehtinud nõuded olid ülepingutatud ja ebaproportsionaalsed. Täiendused tehakse vastavalt konventsiooni SOLAS eesmärgile.

Eelnõu punktiga 64 luuakse määruse § 50 uus lõige. Muudatus on tingitud kalalaevade ohutusmääruse § 23 lg 6 integreerimisega antud määrusesse. Vastav regulatsioon kehtestatakse

ainult kalalaevadele pikkusega 45 meetrit ja enam. Eelnõu punktiga 65 muudetakse § 54. Paragrahvi pealkirja lõppu lisatakse järgmised sõnad:

„ja alarmsüsteem mehitamata masinaruumis“ ning ühest lausest koosnev paragrahv asendatakse kolme detailse lõikega. Selle paragrahvi muutmise tingisid mitmed asjaolud: kehtivas määruses

oli vaid üks üldine lause täpsustuseta, kuidas see alarmsüsteem peab olema konstrueeritud ja

energiaga varustatud ning mis eesmärke täidab. Lisanduvad ka nõuded alarmsüsteemile

mehitamata masinaruumis.

Eelnõu punktiga 66 tunnistatakse § 60 lõige 1 kehtetuks, sest antud erinorm kui volitus teatud vabastuste andmiseks Transpordiametile on kaetakse eelnõuga lisatava § 1 lõikega 5 ega vaja dubleerimist.

Eelnõu punktiga 67 muudetakse § 62 nii, et varasema seitsme lõike asemel on selles kaheksa

ajakohastatud lõiget, millest mitmes on tehtud keelelisi ja redaktsioonilisi parandusi, kuid mis selguse mõttes on asjakohane sõnastada terviktekstina uues sõnastuses. Suurim sisuline muudatus on sätestatud lõikes 2, mis kehtestab, et avariienergiaallikaks võib laeval olla kas

akupatarei või generaator. Kui laeval on avariielektrienergiaallikaks akupatarei, siis puudub vajadus vahepealse, kuni teise allika toimima hakkamiseni, toimiva muundurseadme järele

laeval. Kehtiva määruse § 62 lõike 2 viimases lauses nimetatakse taolist muundurseadet aga ebakorrektselt „siirde avariielektrienergiaallikaks“. Termini „siirde-“ asemel võib kasutusel olla ka termin „autonoomne“. Juriidiliselt korrektne on piirduda antud juhul konventsiooni

SOLAS lisa 1 konsolideeritud teksti reeglis 42 (avariielektrienergiaallikas reisilaevades) ja reeglis 43 (avariielektrienergiaallikad kaubalaevades) kasutatud terminiga „muundurseade“ –

mõlemal juhul on reeglites kõigepealt punkt 1.1, mis sätestab järgmist: „Laevas peab olema autonoomne avariielektrienergiaallikas.“

Analüüsist järeldame, et omadussõna „autonoomne“ tähendabki antud kontekstis seda, et akupatareid loetakse autonoomseks, generaatorit aga mitte, seega on vaja muundurseadet, mis

vastab sellele mõistele. Teisisõnu: taoline muundurseade ei ole ise avariielektrienergiaallikas, vaid selleks on generaator, millega muundurseade on seotud, kui laeval on selleks generaator. Nimelt konventsiooni SOLAS lisa 1 reeglite 42 ja 43 punktid 1.2 ja 1.3 algavad järgmiselt:

„Avariielektrienergiaallika, sellega seotud muundurseadme, kui see on olemas…“ Nimetatud lõikes 2 on teises lauses sõnade „uue laeva“ järel sõnad „ja ümber ehitatud laeva“, mis laiendab

selle nõude rakendusala. Eelnõu punktiga 68 täiendatakse §-i 761 lõikega 51. Muudatusega viiakse eelnõuga

muudetavasse määrusesse üle kalalaevade ohutusmääruse § 32 lõike 5 punktid 3 ja 4 ning kehtestatakse vaid kalalaevadele pikkusega alla 24 meetri.

Eelnõu punktiga 69 täiendatakse § 763 lõiget 1. Muudatuse mõte on regulatsiooni lihtsustamine, sest praegune regulatsioon tekitab liigset kulu laevaomanikele, kuna väiksematel

laevadel (kogumahutavusega 20 ja vähem) ei ole põhjendatud teostada kaalukontrolli regulaarselt. Rahvusvahelisest konventsioonidest ja Euroopa Liidu õigusest tulenevate

nõuetega vastuolu siinkohal puudub. Eelnõu punktiga 70 täiendatakse määruse 18. peatükki paragrahvidega 765 ja 766.

Muudatusega viiakse määrusesse üle kalalaevade ohutusmääruse § 32 lõigetest 10-15 ning §-st 34 tulenevad kalalaevade püstuvuse ja ohutuse lisanõuded.

Eelnõu punktiga 71 täiendatakse määrust normitehnilise märkusega.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu nõukogu 11. detsembri 1997. a direktiiviga 97/70/EÜ, millega kehtestatakse vähemalt 24 meetri

pikkustele kalalaevadele ühtne ohutuskord ja seda muutvate komisjoni 18. märtsi 1999. a

direktiiviga 1999/19/EÜ, komisjoni 25. aprilli 2002. a direktiiviga 2002/35/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. a direktiiviga 2002/84/EÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. a määrusega (EÜ) nr 219/2009. 4. Määruse mõjud

Määruse muudatused on peamiselt tehnilised, suunatud lihtsustamisele. Eksisteerib positiivne

mõju, sest eelnõuga parandatakse ära kehtetu kalalaevade ohutusmäärusega tekkinud õiguslik puudujääk.

Määrusel ei ole sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju ega mõju elu- ja looduskeskkonnale. Samuti ei mõjuta määrus majandust, riigi julgeolekut, välissuhteid, regionaalarengut ega

riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldust. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Määruse rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulusid ega tulusid või need on vabastuse uuendamise korral mitteolulised. Samuti ei too määruse rakendamine kaasa täiendavaid tegevusi.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ja ettepanekute tegemiseks Kaitseministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Põllumajandus- ja Toiduametile,

Eesti Laevaomanike Liidule, Eesti Laevajuhtide Liidule, Eesti Kaugpüüdjate Liidule ning Eesti Meremeeste Sõltumatule Ametiühingule.