2 (5)
Praeguseks segastiilis park oli algselt selgepiirilise barokse regulaarse kujundusega ja asus
Kõrgessaare mõisa peahoone taga. Peahoone ei ole säilinud, ainsad säilinud ehitised pargis on
kelder pargi idaservas ja kivimüür pargi loodeservas, mis oli ehitatud kaitseks külma põhjatuule
eest. Endise triiphoone asemele vastu kivimüüri on 2008. aastal ehitatud avar (u 12 m x 20 m)
paviljon rahvaürituste korraldamiseks. Pargis oli kunagi korrapärane teedevõrk ja pargi puistu
moodustasid algselt teedevõrku ääristavad pügatavad pärnad, mõned väljakud alleede vahel
olid samuti ääristatud puudega (saared). Pargi loodeserva on barokkpargi ajal ehitatud u 3 m
kõrgune kaarjas kivimüür. Selle taga on hobukastanite ja vahtrate allee, mis jälgib kaarjalt
müüri kuju. Pärast pikka hooldamatuse perioodi kujundati park ilmselt vabakujuliseks ümber
ja pargi algne planeering ei ole enamasti säilinud. Seetõttu on pargipuistu ühtlane, looduslikust
uuendusest kujundatud puudemass, kus suuremad lagendikud ja põõsad puuduvad. Pargi
peamised puuliigid on harilikud vahtrad ja pärnad, juurdeistutatud saared ning hobukastanid,
lisaks tammed, lehised jm levinumad liigid. Park on väikese pindalaga ja sellel ei ole
looduskaitseliselt riiklikku tähtsust. Pigem on park oluline piirkondliku haljasalana ja ürituste
korraldamise kohana. Looduskaitseliselt olulised on vaid pargi kirdeosas kaks kõrvuti kasvavat
suurt jugapuud (Taxus baccata), mis on II kaitsekategooria liigina looduskaitse all, sõltumata
pargi kaitsestaatusest. Puudub looduskaitseline vajadus riiklikult sekkuda pargi kasutamisse,
erandiks vaid jugapuude lähedal toimuv. Keskkonnaregistris on Kõrgessaare park pindalaline
objekt pindalaga 1,52 ha. Park asub munitsipaalmaal Kõrgessaare aleviku südames.
Kõrgessaare park on kultuurimälestisena (kui Kõrgessaare mõisa park) muinsuskaitse all.
Pargi hoolduskavas anti 2012. aastal pargi olukorrale järgmine hinnang:
„Kõrgessaare pargi peamisteks väärtusteks on vanad põispuud, kaks eakat jugapuud, vana
pargimüür ning kohati heas seisus looduslik murukamar. Kunagisest regulaarpargist on mingil
määral säilinud kagu-loodesuunalised teed – puudevaheliste sihtidena. Samas on park
liigivaene ja põõsarinne praktiliselt puudub, mis on halb ka elurikkuse seisukohast. Ruumiline
struktuur on väga üheülbaline, kuna puuduvad nii suuremad pargiaasad kui ka pargiruumide
„seinu” moodustavad põõsastikud, noored puud ja vanemate puude madalale ulatuvad
võraoksad (erandiks jugapuud ja üks kaharam pärn). Inimese silmakõrgusel on ainult puutüved
ning peaaegu kogu park paistab läbi ehk on ühe pilguga haaratav. Lasteaia vahetus naabruses
olev pargipuistu on eriti tihe, varjuline ja sünge. Ehitusmälestisena kaitse all olevale
pargimüürile ei tule kasuks selle kõrval kasvavad puud (looduslik uuendus). Üks pargi vanadest
tammedest on ahistatud nooremate puude poolt – selle alumised oksad on juba seetõttu
kuivanud. Ninametsa tee äärne isetekkeline puuderida on väga ebaühtlase kvaliteediga, enamus
perspektiivitud. Lasteaiatagune võsastunud kolmnurk on probleemne ja kohati prahistatud ala.
Ka looduslikult ei ole see eriti mitmekesine – puude all lokkab saare- ja vahtravõsa ning naat.
Pargimuru on ebaühtlane ja kohati olematu. Samas kasvab seal mitmesuguseid õistaimi, mille
baasil saaks vähemkäidavates kohtades kujundada kevadel-varasuvel õitseva niidu.”
Looduskaitseseaduse § 7 järgi peab kaitstav loodusobjekt vastama kaitse alla võtmise
eeldustele, milleks on objekti ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline
või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Lisaks võetakse objekt
looduskaitse alla juhul, kui see on vajalik loodusdirektiivi või linnudirektiivi rakendamiseks.
Kõrgessaare park ei ole looduskaitseliselt väärtusetu, kuid selle loodusväärtused (üksikud
vanemad puud) ei oma üleriiklikku ega olulist piirkondlikku tähtsust, rahvusvahelisest
tähtsusest rääkimata. Park ei vasta riikliku looduskaitse alla võtmise eeldustele, sest pargis ei