Kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seadus (kohtumenetluse otstarbekamaks muutmine)

Dokumendiregister	Siseministeerium
Viit	1-7/153-1
Registreeritud	03.07.2024
Sünkroonitud	04.07.2024
Liik	Sissetulev kiri
Funktsioon	1 Ministeeriumi töö korraldamine. Juhtimine. Planeerimine. Aruandlus
Sari	1-7 Siseministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud siseriiklikute õigusaktide eelnõud
Toimik	1-7/2024
Juurdepääsupiirang	Avalik
Juurdepääsupiirang
Adressaat	Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis	Justiitsministeerium
Vastutaja	Henry Timberg (kantsleri juhtimisala, sisejulgeoleku asekantsleri valdkond, korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakond)
Originaal	Ava uues aknas

Dokument on kokkuvõtte tegemiseks liiga mahukas (330306 tm).

Failid

8-15240-1 03.07.2024 Õigusakti eelnõu.asice

Kohtumenetluse optimeerimine_EN.pdf

Kohtumenetluse optimeerimine_SK.pdf

Kriminaalmenetluse seadustiku ja riigi õigusabi seaduse muutmise seadus (kohtumenetluse ratsionaliseerimine).pdf

Kooskõlastatavad dokumendid.txt

Kohtumenetluse optimeerimine_EN.pdf

EELNÕU

01.07.2024

Kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi

seaduse muutmise seadus

(kohtumenetluse otstarbekamaks muutmine)

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kohtumääruse peale, millega kohus jätab rahuldamata taotluse tõlgi kaasamiseks või

dokumentide tõlkimiseks, võib tõlgi kaasamist või tõlget taotlenud isik esitada määruskaebuse.

Ringkonnakohtu määrus määruskaebuse lahendamisel ei ole vaidlustatav.“;

2) paragrahvi 12 lõiget 2 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„ Määrus, millega kohus piirab kohtuistungi avalikkust, on vaidlustatav määruskaebuse korras.

Ringkonnakohtu määrus määruskaebuse lahendamisel ei ole vaidlustatav.“;

3) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „jälgida uurimisasutuse“ tekstiosaga „ja

prokuratuuri“;

4) paragrahvi 12 lõikest 41 jäetakse välja sõna „põhistatud“;

5) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Isik, keda kohustatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 41 saladust hoidma, võib

kohtumääruse peale esitada määruskaebuse.“;

6) seadustikku täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

„§ 141. Kohtuistungite pidamine videosilla vahendusel

(1) Kohus võib kõikides kohtuastmetes kohtuistungeid pidada videosilla vahendusel, kui see ei ole

vastuolus avalike huvidega ning kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus on tagatud.

(2) Kohtuistungi pidamine videosilla vahendusel on käesoleva seadustiku tähenduses olukord, kus

kohtunik või kohtuistungil osaleja ei viibi füüsiliselt kohtusaalis, vaid suhtleb teiste istungil

osalejatega mõlemas suunas reaalajas pilti ja heli edastava tehnilise lahenduse abil.

(3) Kohus võib menetlusosalist või muud isikut kohustada kohtuistungil osalema videosilla

vahendusel, kui see võimaldaks vältida viivitust kohtumenetluses ja täidetud on käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused.

(4) Süüdistatavat võib kohus üldmenetluses kohtuistungil videosilla vahendusel osalema kohustada

üksnes juhul, kui selleta tekiks oht, et kriminaalasjas lõpplahendit mõistliku aja jooksul teha ei ole

võimalik, täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused ja süüdistataval on või

talle tagatakse vajaliku tehnilise lahenduse kasutamise võimalus.

(5) Kui kohus peab kohtuistungi videosilla vahendusel, tuleb kohtumajas menetlusosalistele tagada

võimalus kohtuistungil osalemiseks ja mõistlikule arvule pealtvaatajatele võimalus istungi

jälgimiseks. Kinnipidamisasutuses viibivale menetlusosalisele võib istungil osalemiseks vajaliku

tehnilise võimaluse luua kinnipidamisasutuses.

(6) Kohus võib kohtuistungil korra tagamiseks katkestada korrarikkuja seadmest heli või pildi

edastamise või katkestada videoühenduse korrarikkujaga. Kui kohus korrarikkumise tõttu isikuga

videoühenduse katkestab, loetakse see isik istungisaalist eemaldatuks käesoleva seadustiku § 267

lõike 1 punkti 1 tähenduses.“;

7) paragrahvi 15 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 15. Tõendite uurimise vahetus“;

8) paragrahvi 151 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kohtumenetluse pool esitab taotlused ja vastuväited kohtule esimesel võimalusel.

(3) Kui pool ei esita vastuväidet, ehkki tal vastuväite esitamiseks võimalus oli ja pool teadis või

pidi menetlusviga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ega sellele tugineda kohtulahendi

peale edasi kaevates.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei piira tuginemist käesoleva seadustiku § 339 lõike 1

punktides 1–10 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele ega sellele, et aset

leidnud rikkumised kogumis moodustavad käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 punktis 12 sätestatud

rikkumise.“;

9) paragrahvi 19 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ringkonnakohus arutab vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus:

1) kriminaalasja apellatsiooni korras;

2) määruskaebusi kriminaalmenetluse lõpetamise või sellest keeldumise määruste peale;

3) määruskaebusi käesoleva seadustiku § 12616 lõikes 1, § 189 lõikes 3, § 390 lõikes 4, §-s 402 ja

§ 4039 lõikes 1 nimetatud kohtulahendite peale;

4) süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 17 lõikes 3 ning § 19 lõigetes 1 ja 3

nimetatud kohtulahendite peale.

(2) Ringkonnakohtu esimees võib ringkonnakohtu kollegiaalsesse koosseisu kaasata sama

kohturingkonna maakohtu kohtuniku tema nõusolekul.

(3) Ringkonnakohtunik ainuisikuliselt:

1) toimetab eelmenetlust kõigis kriminaalasjades;

2) vaatab läbi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 nimetamata määruskaebusi ja käesoleva

seadustiku §-s 208 nimetatud kaebusi.

(4) Korraldava määruse, mille peale ei saa seaduse kohaselt edasi kaevata, võib kõigis

kriminaalasjades kogu menetluse vältel teha ringkonnakohtunik ainuisikuliselt.“;

10) paragrahvi 24 lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

11) seadustikku täiendatakse §-ga 272 järgmises sõnastuses:

„§ 272. Eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvus

(1) Üldjuhul täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid selle maakohtu kohtunik, kelle tööpiirkonnas

on kuritegu toime pandud, arvestades käesoleva seadustiku §-des 25 ja 27 sätestatud erisusi. Kui

kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata, täidab eeluurimiskohtuniku

ülesandeid menetlustoimingu tegemise koha järgse maakohtu eeluurimiskohtunik.

(2) Käesoleva seadustiku §-des 89, 901–911, 992, 124, 126, 1264, 128, 138, 1381, 1414, 142, 214 ja

215 sätestatud juhtudel täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid:

1) Harju Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Pärnu Maakohtu kohtunik;

2) Pärnu Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Harju Maakohtu kohtunik;

3) Tartu Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Viru Maakohtu kohtunik;

4) Viru Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Tartu Maakohtu kohtunik.

(3) Ühes kriminaalasjas täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik. Kui

eeluurimiskohtuniku ülesanded jagunevad käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt kahe kohtu

vahel, täidab kummaski kohtus eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik.

(4) Kohtute töökoormuse otstarbekamaks jaotamiseks võib vastava tööpiirkonna ringkonnakohtu

esimees määrata, et mõnes konkreetses kriminaalasjas või teatud üldiste tunnuste alusel

kindlaksmääratavates kriminaalasjades täidab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesandeid

lõikes 1 nimetatud kohtu kohtunik.“;

12) paragrahvi 381 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 5 nimetatud riigilõivuvaba tsiviilhagi või avalik-

õiguslik nõudeavaldus jäeti kriminaalmenetluses läbi vaatamata, võib kannatanu sama hagi või

avalduse esitada riigilõivuvabalt tsiviil- või halduskohtumenetluses.“;

13) paragrahvi 41 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosa „võib kohus“ tekstiosaga

„prokuratuuri taotlusel või“;

14) paragrahvi 441 lõiked 2–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtumenetluses võib kohus otsustada asenduskaitsja määramise, kui valitud või määratud

kaitsja ei saa ilmuda kohtuistungile üldmenetluse asjas, milles ta on võtnud endale kaitsekohustuse,

või ei saa ebamõistlikult pika aja jooksul oma kohustusi efektiivselt täita ja ta ei ole nimetanud

endale asenduskaitsjat. Asenduskaitsja määramise peale saab süüdistatav või kaitsja esitada

määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.

(3) Kui kohus määrab kohtumenetluses asenduskaitsja, peab Eesti Advokatuur nimetama kaitsja

ühe kuu jooksul arvates kohtumääruse tegemisest ning tagama nimetatud kaitsja osalemise

kohtumenetluses hiljemalt kahe kuu möödumisel tema nimetamisest arvates. Kui kohtumääruse

koostamisest arvates ühe kuu jooksul selgub, et valitud või määratud kaitsja saab ise asuda

kaitsekohustust täitma, võib kohus asenduskaitsja määramise tühistada, teatades sellest

advokatuurile.

(4) Määratud asenduskaitsja osaleb kriminaalmenetluses seni, kuni kohus ta kaitsekohustusest

vabastab.

(5) Käesolevas paragrahvis nimetatud juhtudel ei lõpeta asenduskaitsja määramine kahtlustatava

või süüdistatava valitud või määratud kaitsja volitust ega vabasta kaitsjat kaitsekohustusest. Kohus

võib määratud kaitsja kaitsekohustusest vabastada, kui süüdistatavale määratakse asenduskaitsja.“;

15) paragrahvi 48 pealkirja täiendatakse pärast tekstiosa „Kaitsjast loobumine“ tekstiosaga „ja

kaitsja vahetamine“;

16) paragrahvi 48 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kui kahtlustatav või süüdistatav lõpetab kliendilepingu valitud kaitsjaga, tuleb kaitsjal

menetlejale sellest viivitamata teatada ning kahtlustataval või süüdistataval on kohustus menetleja

antud tähtajaks menetlejale teatada, kes on uus kaitsja. Kui kaitsja vahetamine toob kaasa viivituse

menetluses, võib menetleja määrata asenduskaitsja vastavalt käesoleva seadustiku §-s 441

sätestatule.“;

17) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) on samas kriminaalasjas eeluurimiskohtunikuna teinud käesoleva seadustiku §-s 1264, 132, 134,

135 või 137 nimetatud kohtumääruse, välja arvatud kriminaalasja arutamisel kokkuleppe- ja

käskmenetluses või tegutsemisel eeluurimiskohtunikuna;“;

18) paragrahvi 57 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Taandamismenetluse lahendab kohus määrusega.“;

19) paragrahvi 60 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 60. Tõendatus, üldtuntus ja omaksvõtt“;

20) paragrahvi 60 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „või üldtuntuks“ tekstiosaga „või omaks

võetuks“;

21) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Omaksvõtt on vastaspoole faktiväitega selgesõnaline ja tingimusteta nõustumine kohtule

adresseeritud kirjalikus avalduses või suuliselt kohtuistungil. Kohus võib tunnistada asjaolu omaks

võetuks, kui vabatahtlikku nõustumist sellega on kinnitanud kõik kohtumenetluse pooled, kelle

nõue või vastuväide asjaolust sõltub ja kohtul ei ole põhjust kahelda omaks võetud asjaolu

tõelevastavuses.“;

22) paragrahvi 69 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Menetleja võib vajaduse korral toimetada isiku kaugülekuulamise.“;

23) paragrahvi 72 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Tervishoiutöötajal ei ole õigust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel keelduda ütluste

andmisest selle isiku terviseseisundi kohta, kes väidab, et ei saa tervise tõttu kohtuistungil

osaleda.“;

24) paragrahvi 74 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Tunnistaja taotlusel ei märgita ülekuulamisprotokollis tema elu- ja töökohta, õppeasutuse

nimetust ega sidevahendite andmeid.“;

25) paragrahvi 901 lõige 5 ja lõike 6 kolmas lause ning § 91 lõike 2 teine lause tunnistatakse

kehtetuks;

26) paragrahvi 91 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosa „, mis võib olla koostatud pealdisena

prokuratuuri määrusel“;

27) paragrahvi 911 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui muu menetlustoimingu kui läbiotsimise tegemiseks on vaja valdaja tahte vastaselt siseneda

hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale, lähtutakse käesoleva seadustiku §-s 91 sätestatud

korrast, välja arvatud:“;

28) paragrahvi 102 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses

„Määrus, millega otsustatakse kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse paigutamine, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

29) paragrahvi 124 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui asitõendina kasutatavat objekti ei ole uurimistoimingu protokollis tõendamiseks vajaliku

üksikasjalikkusega kirjeldatud, võib teha asitõendi tunnuste talletamiseks või esiletoomiseks selle

vaatluse.“;

30) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Eeluurimiskohtuniku või kohtu määrus, millega otsustatakse asitõendi suhtes võetavad

meetmed, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

31) paragrahvi 12612 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kriminaalasja lahendamiseks,“

tekstiosaga „samuti nende saamiseks tehtud jälitustoimingute kohta antud prokuratuuri või kohtu

lubasid“;

32) paragrahvi 12614 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Isikul, keda on käesoleva seadustiku § 12613 kohaselt teavitatud, võimaldatakse soovi korral

tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või

videosalvestise või muu teabetalletusega. Kahtlustatava kohta jälitustoiminguga kogutud andmeid

tutvustatakse hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos kriminaaltoimiku tutvumiseks

esitamisega.“;

33) paragrahvi 12614 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Prokuratuuri loal võib kuni vastava aluse äralangemiseni jätta tutvustamata andmed, mis

ilmselgelt ei ole seotud tõendamiseseme asjaoludega ega ole tarvilikud tõendi usaldusväärsuse

hindamiseks, ja:

1) mille tutvustamine võib ebaproportsionaalselt kahjustada teise isiku seadusega tagatud õigusi ja

vabadusi;

2) mis sisaldavad riigisaladust või salastatud välisteavet või teise isiku seadusega kaitstud saladusi;

3) mille tutvustamine võib seada ohtu jälitusasutuse töötaja, politseiagendi, variisiku, salajasele

koostööle kaasatud isiku või jälitustoimingus osalenud muu isiku või nende lähikondsete elu,

tervise, au, hea nime või vara;

4) mille tutvustamine võib seada ohtu politseiagendi, variisiku ja salajasele koostööle kaasatud

isiku õiguse hoida koostööd saladuses;

5) mida ei ole võimalik eraldada ja esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud

käesoleva lõike punktides 1–4.“;

34) paragrahvi 12616 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahvi 128 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Elukohast lahkumise keeld seisneb kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust

kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda menetleja loata Eesti Vabariigist

ega kauemaks kui kolmeks ööpäevaks oma elukohast.“;

36) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumäärus elukohast lahkumise keelu kohaldamise kohta on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

37) paragrahvi 131 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks;

38) paragrahvi 132 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) vahistatava isiku nimi ja isikukood, selle puudumisel sünniaeg;“;

39) paragrahvi 132 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Vahistamise või vahistamisest keeldumise määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

40) paragrahvi 135 lõige 52 tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kohtumäärus, millega lahendatakse taotlus kautsjoni kohaldamiseks, on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

42) paragrahvi 137 lõiked 21 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

43) paragrahvi 1371 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kohtumäärus, millega lahendatakse taotlus elektroonilise valve kohaldamiseks, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

44) paragrahvi 1381 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Trahvimäärus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

45) paragrahvi 140 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(31) Kui tagaotsitava kohta on tehtud vahistamismäärus või temale mõistetud vangistus on

täitmisele pööratud, edastatakse tagaotsitavaks kuulutamise korral jälitusasutusele koos

tagaotsitavaks kuulutamise määrusega ka vahistamismäärus või täitmisele pööratud vangistuse

aluseks olev jõustunud kohtulahend.“;

46) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Määrus, millega otsustati taotlus kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamiseks, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

47) paragrahvi 1411 lõiked 13 ja 31 ning § 1412 lg 21 tunnistatakse kehtetuks;

48) paragrahvi 1414 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(12) Kohtumäärus, millega kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abinõud või

keeldutakse selle kohaldamisest, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

49) paragrahvi 1431 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumääruse peale, millega kohaldatakse kahtlustatava või süüdistatava suhtes käesoleva

paragrahvi kohaselt lisapiiranguid, võib kahtlustatav, süüdistatav ja kaitsja esitada

määruskaebuse.“;

50) paragrahvi 145 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määrus on menetleja otsustus, millega lahendatakse taotlus või korraldatakse menetluse

edasist käiku. Seaduses sätestatud juhul võib menetleja kriminaalasja lahendada määrusega.

Menetleja teeb määrused kirjalikult, kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti.

(2) Määrusest peab nähtuma:

1) kes on määruse teinud;

2) millal on määrus tehtud;

3) millises kriminaalasjas on määrus tehtud;

4) mille kohta määrus on tehtud;

5) määruse sisu ja menetlusõiguslik alus;

6) määruse vaidlustamise kord, kui määrust saab kriminaalasja lõpplahendist eraldi vaidlustada.

(3) Kohtuistungil võib kohus teha suulisi määruseid, mis protokollitakse.

(4) Kui määrus on kriminaalasja lõpplahendiks või määrust saab vaidlustada kriminaalasja

lõpplahendist eraldi, tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabele määruses esitada

ka määruse aluseks olevad asjaolud ja õiguslikud põhjendused.

(5) Kui käesolev seadustik ei nõua määruse vormistamist eraldi dokumendina, võib

eeluurimiskohtunik või kohus määruse teha pealdisena lahendataval taotlusel, kordamata taotluses

sisalduvaid andmeid ja põhjendusi. Käesolevat lõiget ei kohaldata määrustele, millega

lahendatakse määruskaebus või kaebus, mis on esitatud käesoleva seadustiku § 208 lg 1 alusel.

(6) Määrusele, millega kohustatakse menetlusosalist tasuma Eesti Vabariigile rahasumma sellise

nõude alusel, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena,

võib eraldi dokumendis lisada nõude tasumiseks vajalikud andmed.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud nõude täitmiseks vajalike andmete loetelu ja nende

vormistamise tehnilised nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(8) Menetleja määrust tema menetluses olevas kriminaalasjas on kohustatud täitma kõik isikud.“;

51) paragrahvi 153 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

52) paragrahvi 153 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalasja number;“;

53) paragrahvi 154 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

54) paragrahvi 154 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalasja number;“;

55) paragrahvi 154 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Süüdistusakti põhiosas esitatakse:

1) süüdistuse sisu;

2) kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi;

3) konfiskeerimise taotlus ja asjaolud, millel see taotlus põhineb.“;

56) paragrahvi 154 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Süüdistusakti lõpposas märgitakse:

1) karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud;

2) andmed selle kohta, kas kannatanu on esitanud käesoleva seadustiku § 38 lõike 5 punktis 2

või 4 nimetatud taotluse või avaldanud punktis 5 nimetatud arvamuse;

3) tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise

tõendiga tõendada soovitakse;

4) andmed süüdistatavale tõkendite kohaldamise ja muutmise ning kehtiva tõkendi kohta;

5) välisriigi kodanikust süüdistatava korral andmed karistusseadustiku §-s 54 sätestatud

lisakaristusena väljasaatmise kohaldamise võimalikkuse kohta;

6) andmed varalise karistuse arvutamise aluseks olevate asjaolude kohta;

7) andmed narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldamise

eelduseks olevate asjaolude kohta;

8) andmed järelevalvet vajavate süüdistatava hoolduse või eestkoste all olevate inimeste ja

järelevalvet vajava süüdistatava vara kohta;

9) andmed asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objektide kohta;

10) andmed kriminaalmenetluse kulude kohta;

11) riiklikusse sõrmejälgede registrisse, andmekogusse ABIS ja riiklikusse DNA-registrisse

kantud andmete loetelu;

12) andmed kriminaalhooldusametniku määramise kohta.“;

57) paragrahvi 1603 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

58) paragrahvi 1604 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „motiveeritud“;

59) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui kohus on süüdistatavale määranud asenduskaitsja, kellel on kaitsekohustus samaaegselt

valitud kaitsjaga, võib kohus määrata, et menetluskulu hulka arvatakse ainult määratud

asenduskaitsja tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.“;

60) paragrahvi 185 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „lahend, kannab“ tekstiosaga „sellele osale

vastavas ulatuses, milles kohtuotsus muudeti või tühistati,“;

61) paragrahvi 186 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „lahend, kannab“ tekstiosaga „sellele osale

vastavas ulatuses, milles kohtuotsus muudeti või tühistati,“;

62) paragrahvi 195 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „mittealustamise teatises“ tekstiosaga

“alustamata jätmise teates“;

63) paragrahvi 202 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ta on heastanud või asunud heastama

kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda

kulud ning“;

64) paragrahvi 202 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „tekitatud kahju“ tekstiosaga

„menetleja määratud ulatuses“;

65) paragrahvi 202 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „punktides 4–5“ tekstiosaga „ ja 7“;

66) paragrahvi 206 lõike 11 esimene ja teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse võib teha põhjendusteta. Sellisel juhul märgitakse

määruses kannatanu õigus esitada määruse saamisest arvates kümne päeva jooksul menetlejale

taotlus põhjendustega määruse saamiseks.“;

67) paragrahvi 207 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada kriminaalmenetluse

alustamata jätmise põhjendustega teate, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määruse või

põhjendustega kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest arvates kümne päeva

jooksul.“;

68) paragrahvi 213 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Prokurör võib oma menetluses olevas kriminaalasjas määrusega tühistada oma varasema

korralduse või nõude ning parandada vead varem tehtud määruses.“;

69) paragrahvi 216 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, samuti kriminaalasju

ühendada, kui see võimaldab menetlust otstarbekamalt toimetada.“;

70) paragrahvi 223 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui prokuratuur tunnistab kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, esitab ta kriminaaltoimiku ja

jälitustoimingutega kogutud andmed tutvumiseks käesoleva seadustiku § 224 järgi.

Jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamisel juhindutakse käesoleva seadustiku §-s 12614

sätestatust.“;

71) paragrahvi 224 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Prokuratuur võib jätta koopia andmata sellisest kriminaalasja juurde võetud materjalist, millest

koopia tegemine ei ole võimalik või on tehnoloogiliselt ebaproportsionaalselt keerukas, aga samuti

juhul, kui koopia andmisega kaasneks oht teise isiku tervisele või varale, ning käesoleva seadustiku

§ 12 lõikes 1 nimetatud põhjustel. Materjal, millest koopiat ei tehta, esitatakse kaitsja, kannatanu,

tsiviilkostja või käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul kahtlustatava taotlusel talle

tutvumiseks.“;

72) paragrahvi 226 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Soovides kohtusse ütlusi andma kutsuda isikut, keda ei ole kohtueelses menetluses üle

kuulatud, esitab prokuratuur koos süüdistusaktiga teistele kohtumenetluse pooltele kirjaliku

kokkuvõtte kohtusse kutsutava isiku ütluste eeldatavast sisust või selle võimatuse korral

põhjenduse, miks ütluste eeldatav sisu ei ole teada.“;

73) paragrahvi 227 lõike 3 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „muud taotlused“ tekstiosaga

„, sealhulgas taotlus tunnistada lubamatuks süüdistusaktis nimetatud tõend“;

74) paragrahvi 227 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui kaitsja soovib kohtus esitada tõendi, mis ei ole kriminaaltoimikus, tuleb kaitsjal samal ajal

kaitseaktiga või selle võimatuse korral kohtu määratud tähtajaks esitada teistele kohtumenetluse

pooltele tõendi koopia või võimaldada neil asitõendiga tutvuda.

(7) Soovides kohtusse ütlusi andma kutsuda isikut, keda ei ole kohtueelses menetluses üle kuulatud,

esitab kaitsja samal ajal kaitseaktiga teistele kohtumenetluse pooltele kirjaliku kokkuvõtte kohtusse

kutsutava isiku ütluste eeldatavast sisust või põhjenduse, miks ütluste eeldatav sisu ei ole teada.“;

75) paragrahvi 228 pealkirjas asendatakse sõna „prokuratuuri“ sõnaga „ringkonnaprokuratuuri“;

76) paragrahvi 228 lõiked 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne seda, kui prokuratuur süüdistusakti

kohtusse on saatnud, esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse tegevuse peale kohtueelses

menetluses ja nõuda oma õigusi rikkuva tegevuse lõpetamist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikul on õigus enne süüdistusakti kohtusse saatmist

esitada Riigiprokuratuurile kaebus ringkonnaprokuratuuri tegevuse peale.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebus esitatakse kümne päeva jooksul arvates

päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, kaebuse lahendajale

vahetult või isiku kaudu, kelle tegevuse peale kaevatakse.“;

77) paragrahvi 228 lõike 4 punktid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) tegevus, mille peale kaevatakse; määruse või menetlustoimingu tegemise kuupäev ja selle isiku

nimi, kelle osas menetlustoiming või määrus vaidlustatakse;

4) milles seisneb kaebaja õiguste rikkumine, mille lõpetamist nõutakse;“;

78) paragrahvi 229 lõike 2 punktid 1-3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) jätta kaebuse rahuldamata või jätta kaebuse läbi vaatamata;

2) rahuldada kaebuse täielikult või osaliselt;

3) tühistada vaidlustatud määruse või peatada vaidlustatud tegevuse täielikult või osaliselt,

kõrvaldades õiguste rikkumise.“;

79) paragrahvi 230 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui menetlusosaline soovib kaevata Riigiprokuratuuri tegevuse peale või kui menetlusosaline

ei nõustu Riigiprokuratuuri määrusega, millega lahendati tema kaebus ringkonnaprokuratuuri või

uurimisasutuse tegevuse peale, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle

tööpiirkonnas toimub tegevus, mida menetlusosaline vaidlustab.“;

80) paragrahvi 230 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „vaidlustatavast määrusest“ tekstiosaga

„või oma õiguste rikkumisest“;

81) paragrahvi 231 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„ Kui kohus peab vajalikuks, võib ta kaebuse lahendamiseks pidada istungi, kuhu kutsutakse

kaebuse esitaja ja prokurör.“;

82) paragrahvi 231 lõike 3 punktid 1-3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) jätta kaebuse rahuldamata või jätta kaebuse läbi vaatamata;

2) rahuldada kaebuse täielikult või osaliselt;

3) tühistada vaidlustatud määruse või peatada vaidlustatud tegevuse täielikult või osaliselt,

kõrvaldades õiguste rikkumise.“;

83) paragrahvi 231 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Eeluurimiskohtuniku määruse peale jälitustoimingu käigu, sellest teavitamata jätmise või

sellega kogutud andmete tutvustamata jätmise küsimustes võib määrusest puudutatud

menetlusväline isik esitada määruskaebuse. Kohtumenetluse pool võib neile küsimustele tugineda

kohtumenetluses.“;

84) paragrahvi 234 lõike 5 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Süüdistatav ja prokuratuur võivad lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku

uurimise alustamist.“;

85) seadustikku täiendatakse §-ga 2341 järgmises sõnastuses:

„§ 2341. Tsiviilhagi ja avalik-õiguslik nõudeavaldus lühimenetluses

(1) Leides, et tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus on tervikuna või olulises osas lubamatu

või põhjendamatu või takistaks oluliselt kriminaalasja kiiret lahendamist, tagastab prokuratuur

selle määrusega kannatanule. Käesoleva lõike alusel tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

läbi vaatamata jätmise määrus ei ole vaidlustatav.

(2) Prokuratuuri määruses tuleb selgitada, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi

vaatamata jätmine ei välista sama nõude esitamist tsiviilkohtumenetluse või halduskohtumenetluse

korras või avalik-õigusliku nõudeavalduse aluseks olnud kohustuse sissenõudmist

haldusmenetluses.

(3) Kui pärast tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist käesoleva

paragrahvi alusel jätkub samas asjas menetlus muus menetlusliigis kui lühimenetluses, lisatakse

tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus süüdistusaktile käesoleva seadustiku § 226 lõikes 7

sätestatud korras, kui sama nõuet ei ole esitatud juba tsiviil- või halduskohtumenetluse korras ja

haldusorgan ei ole avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatud nõuet haldusaktiga lahendanud.“;

86) paragrahvi 2351 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmiseks käesoleva seadustiku

§ 2341 lõikes 1 sätestatud alustel.“;

87) paragrahvi 2351 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtuliku eelmenetluse läbiviimisel juhindutakse käesoleva seadustiku paragrahvidest 2572-

262.“;

88) paragrahvi 236 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

89) paragrahvi 237 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

90) paragrahvi 238 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus teeb nõupidamistoas ühe järgmistest lahenditest:

1) mõistab süüdistatava kohtuotsusega süüdi või õigeks;

2) lõpetab määrusega kriminaalmenetluse, kui ilmnevad käesoleva seadustiku § 199 lõike 1

punktides 2–6 loetletud alused;

3) tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile ja suunab määrusega süüdistusakti üldmenetluses

kohtu alla andmise otsustamiseks jagamisele, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused või

kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.“;

91) paragrahvi 238 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Suunates süüdistusakti üldmenetluses kohtu alla andmise otsustamiseks jagamisele, märgib

kohus määruses, kas süüdistatavale kohaldatud tõkend jääb kuni kohtu alla andmise otsustamiseni

kehtima või tühistatakse.

(4) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

92) paragrahvi 239 lõike 2 punkti 1 sõnastusest jäetakse välja tekstiosad „188, “ ja „§ 200 lõike 2

punktis 5,“;

93) paragrahvi 2441 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Leides, et tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus on tervikuna või olulises osas lubamatu

või põhjendamatu või takistaks oluliselt kriminaalasja kiiret lahendamist, tagastab prokuratuur

selle määrusega kannatanule. Käesoleva lõike alusel tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

läbi vaatamata jätmise määrus ei ole vaidlustatav.“;

94) paragrahvi 2441 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „tsiviilkohtumenetluse“;

95) paragrahvi 245 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

96) paragrahvi 2451 lg 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtuliku eelmenetluse läbiviimisel juhindutakse käesoleva seadustiku paragrahvidest 2572 –

262.“;

97) paragrahvi 246 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

98) paragrahvi 248 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

99) paragrahvi 253 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

100) paragrahvi 254 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

101) paragrahvi 257 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kuni esimese kaitseakti kohtule esitamiseni võib prokuratuur süüdistusaktis teha parandusi,

saates kohtule, süüdistatavale ja kaitsjale parandatud süüdistusakti, või süüdistusakti tagasi võtta.

Kui kohus on süüdistatava kohtu alla andnud, kohaldatakse süüdistusakti muutmisele käesoleva

seadustiku §-i 268.“;

102) paragrahv 2571 tunnistatakse kehtetuks.

103) seadustikku täiendatakse paragrahviga 2572 järgmises sõnastuses:

„§ 2572. Kohtuliku eelmenetluse läbiviimine

(1) Kohtulikus eelmenetluses otsustab kohus süüdistatava kohtu alla andmise, tõkendi või muude

menetlust tagavate meetmete kohaldamise ja tsiviilhagi menetlusse võtmise, lahendab kohtuliku

arutamise korralduslikud küsimused ja poolte taotlused ning planeerib kohtuliku arutamise.

(2) Eelmenetluses võib kohus:

1) nõuda pooltelt eelmenetluses lahendatavates küsimustes kirjalikke seisukohti, andes nende

esitamiseks vajaduse korral tähtaja ja kehtestades vajaduse korral mahupiirangu;

2) määrata, mis ajaks ja mil viisil peab pool teistele kohtumenetluse pooltele tutvumiseks esitama

tõendid, mida neile varem tutvustatud ei ole;

3) pidada eelistungeid, küsitleda kohtumenetluse pooli ja vastu võtta tõendeid, sealhulgas

korraldada tunnistaja ristküsitlust, eelmenetluse küsimuste lahendamiseks.

(3) Kohus planeerib koostöös kohtumenetluse pooltega kohtuliku arutamise sellisel viisil, mis aitab

vältida tarbetut ajakulu, isikute korduvat kohtusse kutsumist ja kohtuistungi edasilükkamist.

(4) Kui kohtule on esitatud taotlus mõni tõend lubamatuks tunnistada või tunnistada mingid

asjaolud omaks võetuks, tuleb see taotlus lahendada eelmenetluses. Eelmenetluse küsimused tuleb

lahendada selliselt, et kohtule ei saaks teatavaks kriminaalasjas lubamatu tõendi sisu.

(5) Kui kohus eelistungit ei pea, tuleb pooltele tagada muu võimalus eelmenetluses lahendatava

küsimuse kohta seisukohta avaldada.“;

104) paragrahvi 258 lõike 1 punktid 2, 21 ja 4 ning lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

105) paragrahvi 259 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Vajaduse korral võib eelistungile kutsuda teisi isikuid. Kui eelistung korraldatakse tsiviilhagi

või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks või tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõudeavalduse läbivaatamise ettevalmistamiseks, kutsutakse eelistungile ka kannatanu

ja tsiviilkostja või nende esindajad.

(4) Eelistung protokollitakse.“;

106) paragrahvi 259 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

107) paragrahvi 261 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui eelmenetluses lahendatava küsimuse lahendamiseks on vajalik tõendite esitamine ja

uurimine, tehakse seda käesoleva seadustiku §-de 286–2962 kohaselt.“;

108) paragrahvi 261 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

109) paragrahvi 262 pealkirjas asendatakse sõna „eelistungil“ sõnaga „eelmenetluses“;

110) paragrahvi 262 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „Eelistungil“ sõnaga

„Eelmenetluses“;

111) paragrahvi 262 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalmenetluse osaliseks või täielikuks lõpetamiseks käesoleva seadustiku § 199 lõike 1

punktides 2–6 ja §-des 201–2031 loetletud juhtudel;“;

112) paragrahvi 262 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) asjaolude omaks võetuks tunnistamise kohta.“;

113) paragrahvi 262 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui kohus võtab vastu omaksvõtu, märgitakse määruses, millised asjaolud tunnistatakse

omaks võetuks. Omaksvõtu vastuvõtmist või tagasilükkamist ei pea põhjendama.

(4) Kui kohus tunnistab eelmenetluses tõendi lubamatuks, on tõendit esitada soovinud poolel õigus

esitada sama asjaolu kohta muid tõendeid. Pool teeb tõendi teistele kohtumenetluse pooltele

esimesel võimalusel kättesaadavaks.

(5) Kui kohus leiab eelmenetluses, et süüdistusaktis kirjeldatud teod ei vasta ühelegi

süüteokoosseisule, võib kohus eelmenetluses teha otsuse, millega mõistab süüdistatava õigeks.“;

114) paragrahvi 263 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) faktilised asjaolud, mille kohus on lugenud omaks võetuks;“;

115) paragrahvi 2631 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse võib kohus jätta läbi vaatamata lisaks

käesoleva seadustiku § 2962 lg-s 1 nimetatud alustele ka põhjusel, et see oma mahukuse või

keerukuse tõttu takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist.

(12) Määruse peale, millega kohus jätab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi

vaatamata, võib kannatanu esitada määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud

ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

116) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kohtumääruse, millega isikule kohaldatakse aresti või teda trahvitakse, võib isik vaidlustada

määruskaebuse korras. Määruskaebuse esitamine ei takista kohtuliku arutamise jätkamist.“;

117) paragrahvi 268 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui kohus pärast kõikide prokuratuuri tõendite uurimist leiab, et ei ole tuvastatud

kuriteosündmust ega kuritegu või ilmselgelt ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud

süüdistatav, võib kohus pärast poolte seisukoha ärakuulamist selle kuriteo osas kohtulikku

arutamist mitte jätkata ja süüdistatava õigeks mõista. Edasise arutamiseta õigeks mõistmise

taotluse rahuldamata jätmist ei pea põhjendama.

(8) Prokuratuur võib igal ajal süüdistusest osaliselt või täielikult loobuda. Süüdistuses, millest

prokuratuur loobub, kohtulikku arutamist ei jätkata ning süüdistatav mõistetakse õigeks.“;

118) paragrahvi 269 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kriminaalasja võib erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui kohtuistungil on

süüdistatava kaitsja ja kohus leiab, et asja arutamine süüdistatava kohalviibimiseta on võimalik ega

ole vastuolus avalike huvidega ning:

1) süüdistatav on eemaldatud istungisaalist käesoleva seadustiku § 267 lõikes 1 sätestatud alusel ja

korras;

2) on küllaldane alus arvata, et süüdistatav hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale ja tema leidmiseks

on tehtud mõistlikke pingutusi;

3) süüdistatav on end tahtlikult viinud seisundisse, mis välistab tema osavõtu kohtulikust

arutamisest;

4) süüdistatav on esitanud kohtule põhjendatud taotluse arutada asja tema osavõtuta;

5) süüdistatav on juriidiline isik, kelle pädev organ ei ole kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise

eesmärgil juhatuse liiget või liikmeid valinud või kelle juhatuse liikme asukohta Eesti Vabariigis

ei suudeta tuvastada, kui tema kohtusse kutsumiseks on tehtud mõistlikke pingutusi;

6) kohtuistungi ajast ja kohast teavitatud süüdistatav on jätnud istungile ilmumata ega ole esitanud

kohtule mõjuvat põhjust istungi edasilükkamiseks.“;

119) paragrahvi 274 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kohtumäärus, millega kriminaalmenetlus lõpetatakse, on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

120) paragrahvi 2741 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumenetluse kiirendamise taotluse läbivaatamisel tehtud määrus on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

121) paragrahvi 2742 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Määrus, millega kriminaalmenetlus lõpetatakse menetluse mõistliku aja möödumise tõttu või

keeldutakse sellel alusel menetluse lõpetamisest, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

122) paragrahvi 275 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Tõkendi kohaldamise, muutmise, või tühistamise peale võib prokuratuur, süüdistatav või

kaitsja esitada määruskaebuse.“;

123) paragrahv 276 tunnistatakse kehtetuks;

124) paragrahvi 2861 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab sellise tõendi kogumise, mis on lubatav ja

millel on kriminaalasjas tähtsust.“;

125) paragrahvi 2861 lõiget 2 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„5) asjaolu, mille tõendamiseks tõendit esitada soovitakse, on omaks võetud või kohus on selle

tunnistanud üldtuntuks.“;

126) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Taotlus tõend lubamatuks tunnistada on lubatud esitada üksnes juhul, kui pool ei saanud

taotlust mõjuval põhjusel varem esitada.“;

127) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase vaidluse

tekkimist selliselt, et lubamatu tõendi sisu ei saaks kohtule teatavaks. Kui kohus otsustab tõendi

lubamatuks tunnistada, seda kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta ning tõendit esitada

soovinud poolel on õigus sama asjaolu tõendamiseks esitada muid tõendeid.“;

128) seadustikku täiendatakse §-ga 2863 järgmises sõnastuses:

„§ 2863. Omaks võetud asjaolude esitamine

(1) Pool, kes soovib tugineda asjaoludele, mis on kohtulikus eelmenetluses omaks võetuks

tunnistatud, avaldab kohtuistungil asjakohases osas ja otstarbekal viisil kohtumääruse, millega

asjaolud omaks võetuks tunnistati. Kui kohus leiab, et see ei riku kohtuistungi avalikkuse

põhimõtet, võib määruse jätta avaldamata.

(2) Kui pool taotleb asjaolu tuvastamist omaksvõtu alusel kohtuistungil, esitab ta kohtule käesoleva

seadustiku § 60 lõikes 4 nimetatud kirjaliku avalduse, milles omaksvõtt sisaldub. Suuliselt

kohtuistungil esitatud ja protokolli kantud omaksvõtu kohta ei ole eraldi avaldust vaja esitada.

(3) Kohus võib enne asjaolude omaks võetuks lugemise taotluse lahendamist küsitleda

omaksvõtuga seotud kohtumenetluse pooli, et teha kindlaks, kas nad saavad aru omaksvõtu

menetluslikust tähendusest ja kas omaksvõtt on vabatahtlik.

(4) Kui kohus kohtuliku uurimise käigus leiab, et asjaolu, mis oli varem tunnistatud omaks võetuks,

ilmselgelt ei saa esineda, lükkab kohus omaksvõtu tagasi ning annab pooltele võimaluse selle

asjaolu kohta tõendeid esitada.

(5) Omaksvõtust võib pool taganeda üksnes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtu nõusolekul või

juhul, kui taganev pool tõendab, et omaks võetud asjaolu ei esine ja pool ei saanud mõjuval

põhjusel tõendeid selle kohta varem esitada.“;

129) paragrahvi 288 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

130) paragrahvi 288 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui lisaks prokuratuurile on sama tunnistaja kutsumist taotlenud ka teine kohtumenetluse

pool, on tunnistaja esmasküsitlejaks teistsuguse kokkuleppe puudumisel prokurör. Muul juhul, kui

sama tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu kohtumenetluse poolt ja pooled esmasküsitlemise

õiguses kokkuleppele ei jõua, määrab esmasküsitleja kohus.

(12) Kui kohtumenetluse poolel on kohtumenetluses kaitsja või esindaja, viib ristküsitluse läbi

tema. Kannatanu, tsiviilkostja, kolmas isik ja süüdistatav võivad esitada tunnistajale küsimusi

pärast oma kaitsjat või esindajat kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt

kohtumenetluse poole huve.“;

131) paragrahvi 288 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Esmasküsitlusel ei või kohtu loata esitada suunavaid küsimusi. Esmasküsitlusele järgneb

teisesküsitlus ülejäänud kohtumenetluse pooltelt.“;

132) paragrahvi 288 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Poolte vahel teistsuguse kokkuleppe puudumise korral on teisesküsitlemise järjekord

järgmine:

1) prokuratuuri tunnistajaid küsitleb esimesena kannatanu, seejärel kaitsja, tsiviilkostja ja kolmas

isik;

2) kaitse tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kaitsjad, seejärel prokurör, kannatanu,

tsiviilkostja ja kolmas isik;

3) kannatanu tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kannatanud, seejärel prokurör, kaitsja,

tsiviilkostja ja kolmas isik;

4) tsiviilkostja tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud tsiviilkostjad, seejärel kaitsja, kolmas

isik, kannatanu ja prokurör;

5) kolmanda isiku tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kolmandad isikud, seejärel

tsiviilkostja, kaitsja, prokurör ja kannatanu.“;

133) paragrahvi 288 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kohus võib lubada ristküsitlust läbi viia mitmes osas, kui see on otstarbekas, ja anda

kohtumenetluse poolele täiendava võimaluse tunnistajat ristküsitluse käigus küsitleda, kui selleta

saaksid oluliselt kahjustada kohtumenetluse poole huvid.“;

134) paragrahvi 288 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kohtul on õigus kriminaalmenetluse asjaolude kohta küsitleda tunnistajat pärast seda, kui

pooled on tunnistajat küsitlenud.“;

135) paragrahvi 288 lõike 9 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ning küsitleda tunnistajat nende

autentsuse, päritolu ja omavaheliste seoste kohta“;

136) paragrahvi 288 lõiget 9 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) näidata kohtu poolt vastu võetud asitõendeid ja dokumente ning esitada tunnistajale nende

kohta küsimusi;“;

137) paragrahvi 288 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;

138) paragrahv 2882 tunnistatakse kehtetuks;

139) paragrahvi 289 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib pool ristküsitluse käigus

küsitleda tunnistajat tema varasemate samu asjaolusid puudutavate väidete kohta ning avaldada

asjakohases ulatuses tunnistaja varasemaid väiteid sisaldavaid dokumente ja andmekandjaid.“;

140) paragrahvi 289 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

141) paragrahvi 289 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib üle kuulata isiku, kellele

tunnistaja on varem esitanud väite, mis puudutab asjaolusid, mille kohta tunnistaja ristküsitlusel

ütlusi andis.“;

142) paragrahvi 2891 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, välja

arvatud käesoleva seadustiku § 288 lõikes 5 ettenähtud juhul, võib kohus kohtumenetluse poole

taotlusel ristküsitluse käigus käesoleva seadustiku § 291 lõikes 3 sätestatud tingimusi silmas

pidades tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks vastu võtta tunnistaja varasemad ütlused selle

kohta, millele tunnistaja keeldus vastamast.“;

143) paragrahv 2901 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 2901. Alaealise, psüühikahäirega või puudega tunnistaja ütluste vastuvõtmise erisused

(1) Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta tunnistaja kohtusse kutsumata ja lubada

tõendina esitada tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud

ning kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi

tõendamiseseme asjaolude kohta, kui:

1) tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult tema

psüühikale;

2) tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või

seksuaalse väärkohtlemisega;

3) tunnistaja on kohtus ütluste andmist takistava kõne-, meele- või vaimupuudega või

psüühikahäiretega.

(2) Kui kohus leiab pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tõendi uurimist, et tunnistajat

on vaja täiendavate asjaolude kohta küsitleda, võib ta küsitleda tunnistajat omal algatusel või

kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel.“;

144) paragrahvi 293 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.“;

145) paragrahvi 293 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;

146) paragrahvi 296 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui kohus võtab lõikes 1 nimetatud tõendi vastu, avaldab tõendi esitanud kohtumenetluse pool

selle asjakohases ulatuses viisil, mis arvestab konkreetse tõendi olemust ning selle kasutamise

eesmärki.“;

147) paragrahvi 296 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui pool avaldab tõendeid viisil või mahus, mis on tõendi olemust ja selle avaldamise

eesmärki arvestades selgelt ebaotstarbekas ja üleliia ajamahukas, võib kohus määrata, kuidas tõend

avaldatakse.“;

148) paragrahvi 297 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel või pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite

uurimise lõpetamist omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise.“;

149) paragrahvi 297 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel dokumente, asitõendeid ja andmeid nõudes määrab kohus

tõendi esitamise selliselt, et tõend laekuks otse selle kogumist taotlenud poole kätte. Kohtu

algatusel kogutud tõendi teeb kohus viivitamata kohtumenetluse pooltele tutvumiseks

kättesaadavaks. Prokuratuuri taotlusel kogutud tõendi teeb prokuratuur viivitamata tutvumiseks

kättesaadavaks teistele kohtumenetluse pooltele olenemata sellest, kas prokuratuur tõendit kohtule

esitada kavatseb.“;

150) paragrahvi 298 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohtuvaidluse korraldamiseks võib kohus kohtuvaidluse eel tõstatada kohtuvaidluses

käsitlemiseks küsimusi, määrata kohtukõnedele mõistliku ajapiirangu ning määrata, kas ja millises

mahus võivad kohtumenetluse pooled esitada kirjalikke seisukohti.

(5) Kui kohus on otsustanud kohtuvaidluse eel lubada pooltel esitada kirjalikke seisukohti, määrab

kohus seisukohtade esitamiseks mõistliku tähtaja, mis võimaldab vastaspoolel enne kohtuvaidlust

seisukohtadega tutvuda.“;

151) paragrahvi 299 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kannatanu, tsiviilkostja“ tekstiosaga „,

kolmas isik“;

152) paragrahvi 300 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohus võib kohtukõne katkestada, kui selles käsitletakse kriminaalasjaväliseid asjaolusid.“;

153) paragrahv 301 tunnistatakse kehtetuks;

154) paragrahvi 3051 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kohus võib vastu võetud süüstava tõendi kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistada, kui

tõend on saadud süüdistatava põhiõiguste raske rikkumise tulemusel ja tõendi lubamatuse aluseks

olev asjaolu ilmnes alles kohtuotsuse tegemisel. Kui kohus tunnistab juba vastu võetud tõendi

kohtuotsuse tegemisel lubamatuks, uuendab kohus kohtuliku uurimise ja annab poolele võimaluse

lubamatuks tunnistatud tõendi asemel muid tõendeid esitada.“;

155) paragrahvi 306 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõna „süüstatakse“ sõnaga „süüdistatakse“;

156) paragrahvi 306 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kohtuotsuses vigade parandamise määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

157) paragrahvi 311 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

158) paragrahvi 311 lõike 1 punktid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) otsuse teinud kohtu nimetus ja kohtukoosseis ning prokuröri ja kaitsja nimed;

4) süüdistatava nimi ja isikukood või selle puudumisel sünniaeg;“;

159) paragrahvi 311 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) karistusseadustiku paragrahv, lõige ja punkt, kus on sätestatud kuritegu, milles süüdistatuna on

süüdistatav kohtu alla antud või milles teda süüdistatakse käesoleva seadustiku § 268 kohaselt

muudetud süüdistuses.“;

160) paragrahvi 312 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „on tunnistanud“ tekstiosaga

„omaks võetuks või “;

161) paragrahvi 312 lõike 1 punkti 6 täiendatakse pärast tekstiosa „süüdistuse“ tekstiosaga

„kvalifikatsiooni“;

162) paragrahvi 318 lõike 3 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „esitanud prokuratuur“

tekstiosaga „, või juhul, kui maakohus on kuriteo kvalifitseerinud või teo eest karistuse mõistnud

ilmselges vastuolus seadusega“;

163) paragrahvi 319 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale võib apellatsiooni esitaja esitada

määruskaebuse.“;

164) paragrahvi 321 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus aset leidnud menetlusõiguse rikkumisele

üksnes juhul, kui ta esitas maakohtule rikkumise kohta õigeaegselt vastuväite või kui ta ei saanud

vastuväidet esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Tuginemist käesoleva seadustiku § 339

lõike 1 punktides 1––10 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele ega sellele, et

aset leidnud rikkumised kogumis moodustavad sama lõike punktis 12 sätestatud rikkumise, ei

piirata.“;

165) paragrahvi 326 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Määruse peale, millega apellatsioon jäetakse läbi vaatamata, võib apellant esitada

määruskaebuse.“;

166) paragrahvi 328 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud määrus on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

167) paragrahvi 334 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

168) paragrahvi 336 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohus võib kohtukõnedele määrata mõistliku ajapiirangu, sekkuda kõnesse ja küsida

kõnelejalt küsimusi ning katkestada kohtukõne, kui väljutakse apellatsiooni piirest.“;

169) paragrahvi 337 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud määrused on vaidlustatavad

määruskaebuse korras.“;

170) paragrahvi 338 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „viga tõendite

hindamisel“;

171) paragrahvi 338 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

172) paragrahvi 341 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „või 11“;

173) paragrahvi 346 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „nimetatud juhul“ tekstiosaga „, pidades

silmas §-s 151 sätestatut“;

174) paragrahvi 383 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme

kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui selle määruse vaidlustamine

määruskaebuse korras on käesolevas seadustikus ette nähtud.“;

175) paragrahvi 384 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti, on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise

õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema

õigusi või seaduslikke huve.“;

176) paragrahv 385 tunnistatakse kehtetuks;

177) paragrahvi 387 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määruskaebus esitatakse 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule, kui

käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 21 ei ole sätestatud teisiti.“;

178) paragrahvi 387 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „arestimise, ametist

kõrvaldamise ja jälitustoiminguks loa andmise“ tekstiosaga „arestimise ja ametist kõrvaldamise“;

179) paragrahvi 387 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui määruskaebuse esitamise õigusest on enne määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist

loobunud kõik määruskaebuse esitamise õigust omavad isikud, ei saa kohtumäärust enam

määruskaebuse korras vaidlustada.“;

180) paragrahvi 390 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul.“;

181) paragrahvi 390 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui ringkonnakohus ei pea kohtuistungi korraldamist vajalikuks, vaadatakse määruskaebus

läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalisel on õigus nõuda kohtuistungi pidamist vahistamise ja

vahistamisest keeldumise, vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise,

väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või

telegraafisaadetise arestimise ja ametist kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse

läbivaatamiseks.“;

182) paragrahvi 390 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui määruskaebust vaadatakse läbi kohtuistungil, kutsutakse ringkonnakohtusse

määruskaebuse esitaja, tema kaitsja või esindaja ja prokurör. Nimetatud isikute ilmumata jäämine

ei takista määruskaebuse läbivaatamist.“;

183) paragrahvi 3951 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Määrus, millega lahendatakse taotlus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele

allutatud isiku vahistamiseks, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

184) paragrahvi 402 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

185) paragrahvi 4021 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise muutmise määrus on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

186) paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Määrus, millega otsustatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

187) paragrahvi 413 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

188) seadustiku 18. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 4212 järgmises sõnastuses:

„§ 4212. Määruskaebeõigus

Käesolevas jaos nimetatud määruste peale, millega täitmiskohtunik loobub karistuse täitmisele

pööramisest, võib prokuratuur esitada määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud

ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

189) paragrahvi 432 lõige 32 tunnistatakse kehtetuks;

190) paragrahvi 432 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Määruse peale, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel tekkinud

küsimused, võib prokuratuur ja muu menetlusosaline, keda määrus puudutab, esitada

määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

191) paragrahvi 470 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Vara väljaandmise määruse võib vara omanik või valdaja esitada määruskaebuse.“;

192) paragrahvi 48911 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Isik, kelle huve tunnustatav otsus puudutab, võib kohtumääruse peale, millega otsustati

välisriigi kohtuotsuse või muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmisele pööramine, esitada

määruskaebuse.“;

193) paragrahvi 5083 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kohtumääruse peale, millega otsustati Euroopa lähenemiskeelu kohaldamine, võib

määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes lähenemiskeeldu kohaldati, ja prokuratuur.“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse paragrahviga 26 järgmises sõnastuses:

„§ 26. Kaebeõiguse sätete kohaldamine pärast 2025. aasta 1. jaanuari

(1) Enne 2025. aasta 1. jaanuari kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jao sätete alusel

prokuratuuri või uurimisasutuse tegevuse peale esitatud kaebused menetletakse lõpuni 8. peatüki

5. jao sõnastuse järgi, mis kehtis 2024. aasta 31. detsembril.

(2) Enne 2025. aasta 1. jaanuari esitatud määruskaebuse lahendamisel lähtutakse

määruskaebeõiguse tuvastamisel määruskaebuse esitamise ajal kehtinud kriminaalmenetluse

seadustiku sõnastusest.

(3) Kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lõige 3 ega § 321 lõige 7 ei piira enne 2025. aasta 1.

jaanuari kohtumenetluses aset leidnud menetlusrikkumistele tuginemist.“;

§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punktis 15 asendatakse tekstiosa „§ 2441“ tekstiosaga „§ 2341, §

2441 või § 2631 lõike 1“.

§ 4. Riigi õigusabi seaduse muutmine

Riigi õigusabi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõike 22 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „piiratud teovõimega“;

2) paragrahvi 6 lõike 22 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „eeldada, et“ tekstiosaga „piiratud

teovõimega“;

3) paragrahvi 6 lõiget 22 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) kannatanu olulised huvid ja õigused võivad advokaadi abita jääda kaitseta.“;

4) paragrahvi 10 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kriminaalmenetluse seadustiku § 41 lõikes 3 sätestatud juhul võib taotluse riigi õigusabi

määramiseks esitada prokuratuur.“.

§ 5. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

______________________________________________________

Tallinn 2024

Algatab Vabariigi Valitsus

Kohtumenetluse optimeerimine_SK.pdf

01.07.2024

Kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi

seaduse muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku, riigilõivuseadust ja riigi

õigusabi seadust. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal, seda on korduvalt

muudetud (sh suuremad muudatused 2011. ja 2014. aastal), viimati 2023. aasta märtsis. Ehkki

Eesti kriminaalmenetlus on rahvusvahelises võrdluses kiireimate ja tõhusamate hulgas, ei

võimalda kehtiv menetlusseadustik alati piisavalt paindlikkust selleks, et tagada kriminaalasjade

kiire ja ratsionaalne lahendamine, eriti ülimahukate kriminaalasjade puhul, mis sageli on ka

avalikkuse suure tähelepanu all1.

Katseid kriminaalmenetlust terviklikult revideerida on tehtud alates 2016. aastast, ent need on

erinevatel põhjustel pooleli jäänud. 2023. aastal otsustas Justiitsministeerium kriminaalmenetluse

reformiga edasi liikuda etapiviisi. Eelnõu keskendub eeskätt kohtumenetluse muutmisele

otstarbekohasemaks, lihtsamaks ja paindlikumaks.

Justiitsministeeriumi analüüs2 ja Harju Maakohtus tehtud teenistuslik järelevalve3 osutasid

mitmele konkreetsele seadusest tulenevale kitsaskohale, mis muudavad eriti mahukate asjade

menetlemise põhjendamatult kohmakaks, tekitavad tarbetuid ja ajamahukaid vaidlusi ega lase

tõhusalt tõkestada pahatahtlikke menetluse venitamise katseid. Nende probleemide

lahendamiseks tehakse järgmised tähtsamad muudatused.

1. Sätestatakse omaksvõtt faktiliste asjaolude tuvastatuks lugemise alusena.

2. Täpsustatakse kaitsja vahetamist käsitlevaid sätteid ja kohtule antakse võimalus määrata

asenduskaitsja ka sellisele isikule, kel küll on kaitsja, kuid kes kaitsjaid vahetades või väga

hõivatud kaitsjat palgates menetlust venitaks.

3. Laiendatakse kohtuliku arutamise võimalusi olukorras, kus süüdistatav kohtust kõrvale

hoiab.

1 Vt nt https://www.postimees.ee/8049082/uheksa-aastat-tagasi-alanud-kriminaalasi-sai-esialgse-lahenduse,

https://www.err.ee/1609281897/kajar-lember-kusib-kohtuvintsutuste-eest-kahjutasu,

https://www.aripaev.ee/uudised/2014/06/30/maadevahetuse-saaga-labi-suudi või

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120175684/prokuror-tahab-altkaemaksu-votmises-suudistatavale-kohtunik-eveli-

vavrenjukile-sokivangistust. 2 Analüüs ja ettepanekud kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmiseks. Kriminaalpoliitika

lühianalüüs 1/2023 (https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-

04/Anal%C3%BC%C3%BCs%20ja%20ettepanekud%20kriminaalasjade%20menetlemise%20kiiremaks%20ja%20

%C3%B6konoomsemaks%20muutmiseks.pdf). 3 Harju Maakohtu esimehe kohustuste täitmise järelevalve aruanne (https://www.just.ee/media/2483/download).

4. Piiratakse määruskaebuste esitamise võimalust neis olukordades, kus määrust saab tõhusalt

vaidlustada ka kriminaalasja lõpplahendi peale kaevates, kui määruskaebemenetlus

kriminaalasja menetlemist põhjendamatult venitaks.

5. Täpsustatakse, kuidas peaks käima kohtumenetluse poolte vahel tõendite kättesaadavaks

tegemine, et vähendada üllatusi menetluses.

6. Vaidlused tõendi lubatavuse üle tuuakse kohtulikku eelmenetlusse, et vähendada igaks

juhuks liiaselt tõendite esitamist.

7. Täpsustatakse ristküsitluse reegleid, et vältida vaidlusi küsitlusjärjekorra üle ja muuta

ristküsitlus sujuvamaks.

8. Kohtule antakse võimalus sekkuda esemeliste tõendite avaldamise protsessi, kui pool on

tõendi avaldamiseks valinud ilmselgelt ebaotstarbeka viisi.

9. Pooltele antakse võimalus kohtuasjas enne kohtuvaidlusi esitada kohtule kirjalikke

seisukohti, mida ei ole vaja kohtus suuliselt ette lugeda.

10. Avardatakse võimalusi tsiviilhagi kriminaalasjas läbi vaatamata jätmiseks ja

tsiviilkohtumenetlusse suunamiseks, et vältida olukordi, kus süüküsimuse lahendamine

takerdub keeruliste ja mahukate või selgelt põhjendamatute tsiviilvaidluste taha.

11. Korrastatakse lühimenetluse reegleid, et vältida iseenesest lühimenetluseks sobivate asjade

sattumist üldmenetlusse.

Kõik nimetatud muudatused on kooskõlas võistleva kohtumenetluse loogikaga ning aitavad

menetlusressurssi jagada otstarbekamalt, et pooled saaks vaidluses keskenduda nendele

küsimustele, mis päriselt ongi vaidluse all, kulutamata põhjendamatult aega ja vahendeid nende

kriminaalasja aspektide käsitlemisele, milles kõik pooled on üksmeelel.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja koostas justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja

Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu töötas välja süüteomenetluse arendamise

juhtgrupp, kuhu kuulusid riigikohtunik Heili Sepp, Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikud Elina

Elkind ja Markus Kärner, Pärnu Maakohtu kohtunik Tambet Grauberg, riigiprokurör Laura

Aiaots, vandeadvokaat Oliver Nääs, siseministeeriumi nõunik Ott Aarma, TÜ õiguspsühholoogia

õppejõud Annegrete Palu ning emeriitriigikohtunik ja TÜ kriminaalmenetluse õppejõud Eerik

Kergandberg. Lisaks konsulteeriti eelnõu väljatöötamisel veel paljude Eesti õiguspraktikutega.

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus.

Kriminaalmenetluse revisjoni esialgse eelnõu väljatöötamiskavatsus avaldati 09.02.2017. Seejärel

läbis eelnõu 04.05.2018 kooskõlastamisringi ja pärast täisdigitaalsele kriminaalmenetlusele

üleminekuks vajalike sätete täiendusi saadeti kriminaalmenetluse seadustiku revisjoni eelnõu

uuesti kooskõlastamisele 18.07.2019, mille järel esitati KrMS revisjoni eelnõu4 Riigikogule, ent

eelnõu vastuvõtmiseks ei olnud poliitilist tahet ja eelnõu jäi esitatud kujul Riigikogus lõpuni

menetlemata. Üldmenetluse lihtsustamise ja kohtumenetluse aja lühendamise kohta avaldati

täiendav väljatöötamiskavatsus 25.09.20205, milles olid esitatud praeguse eelnõu olulisemad

aspektid, mida varem ei olnud arutamisele pandud (nt omaksvõtu instituudi lisamine,

kohustuslikust eelistungist loobumine, kaitsja tõendite prokuratuurile esitamine, kaitsja

vahetamise ja asendamise piirangud, menetlustoimingute topeltvaidlustamisest loobumine).

Esitatud tagasisidet on suurel määral võetud arvesse eelnõu koostamisel. Arvestades, et eelnõu

eesmärgiks on konkreetselt kohtumenetluse optimeerimine, kohtueelse menetluse temaatikaga

selles eelnõus tegeletakse üksnes niivord, kuivõrd see on kohtumenetluse optimeerimise

seisukohast hädavajalik. Eelnõu lahenduste aluseks on lisaks Justiitsministeeriumi

kriminaalpoliitika lühianalüüs 1/2023 „Analüüs ja ettepanekud kriminaalasjade menetlemise

kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmiseks“6 ning 2020. aasta märtsis avaldatud Harju Maakohtu

esimehe kohustuste täitmise järelevalve aruanne.7

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 p 11.4 näeb ette järgmise tegevuse: uuendame

kriminaal- ja kohtumenetlust eesmärgiga kiirendada menetlust, tagades kohtumenetluses

osapooltele võrdsed õigused ja nende kaitse.

Eelnõukohase seadusega muudetakse järgmisi seadusi:

1) kriminaalmenetluse seadustik (01.07.2024);

2) kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadus (01.07.2018)

3) riigilõivuseadus (01.01.2025);

4) riigi õigusabi seadus (01.01.2024).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest

kriminaalmenetluse seadustik on üheks PS § 104 lõike 2 punktis 14 märgitud kohtumenetluse

seaduseks.

2. Eelnõu eesmärk

2.1. Eesmärgid

Eelnõukohasel seadusel on kaks põhilist eesmärki:

4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e9a33b45-c8fd-4af5-b236-c65681a22479 -- kontrollitud

26JUN2024. 5 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e6c03a2-5535-4f42-a1da-fadc5583206a -- kontrollitud

26JUN2024. 6 https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-

04/Anal%C3%BC%C3%BCs%20ja%20ettepanekud%20kriminaalasjade%20menetlemise%20kiiremaks%20ja%20

%C3%B6konoomsemaks%20muutmiseks.pdf – kontrollitud 26JUN2024. 7 https://www.just.ee/media/2483/download – kontrollitud 26JUN2024.

1) muuta menetlusressursi kasutamine kriminaalkohtumenetluses otstarbekamaks, samas ohtu

seadmata inimeste põhiõigusi;

2) tõkestada menetluse pahatahtlikku venitamist.

2.2. Lahendatavad probleemid ja eelnõuga loodavad lahendused

2.2.1. Vaieldavate ja vaidluse all mitte olevate asjaolude eristamise võimatus üldmenetluses

Kriminaalasjade üldmenetluses ei ole kehtiva seaduse alusel võimalik erinevalt käsitleda vaidluse

all olevaid faktiküsimusi ning neid faktiküsimusi, mille üle vaidlust ei ole, mistõttu tuleb

üldmenetluses tõendeid uurida ja hinnata ka nende faktiväiteid, milles vaidlus puudub. Seetõttu

kulutatakse kohtu ja kohtumenetluse poolte aega seal, kus see lisaväärtust ei anna.

Lahendus: omaksvõtt faktiliste asjaolude tuvastamise alusena

Kriminaalmenetlusse luuakse faktiliste asjaolude tuvastamise alusena üldtuntuse ja tõendatuse

kõrvale kolmas võimalus – omaksvõtt. Selliselt on kohtumenetluse pooltel võimalik juba enne

kohtuistungit eelmenetluses, aga ka kohtuistungi käigus, tingimusteta ja vabatahtlikult üksteise

faktiväidetega nõustudes piirata nende faktiliste asjaolude ringi, mille kohta on vaja kohtus

tõendeid esitada ja uurida ning sellega menetluses kuluvat aega säästa. Seejuures jääb kohtule

piiramatu võimalus ka asjaolude omaks võetuks tunnistamisest keelduda ja sellisel juhul tuleb

pooltel asjaolu tõendada. Kui aga kohus on omaksvõtu vastu võtnud, on see üldjuhul siduv nii

pooltele kui ka kohtule, mis võimaldab edasises menetluses tugineda teadmisele, et mingi asjaolu

on juba tuvastatud ja seda enam tõendada ei ole vaja.

2.2.2. Kaitsjate vahetamisega põhjustatakse mahukates menetlustes suuri viivitusi

Süüdistataval on õigus kaitsja abile ja üldmenetluses on kaitsja osalemine kohustuslik.

Justiitsministeeriumi analüüs osutab, et mahukates kriminaalasjades on kaitsja vahetamine

osutunud üheks oluliseks menetlust venitavaks teguriks, kuna kaitsja vahetamine mahukas

kriminaalasjas toob alati kaasa uuele kaitsjale aja andmise vajaduse enda asjaga kurssi viimiseks.

Muidugi võib kaitsja vahetamine olla tingitud täiesti legitiimsetest põhjustest (nt kliendil saab

raha otsa), kuid osad süüdistatavad kasutavad kaitsja vahetamise võimalust ka pahatahtlikult

menetluse venitamiseks, menetlusseadustik selle tõkestamiseks aga võimalusi ei anna. Omaette

probleemi kujutab see, kui kaitsjaga lepingu lõpetamisest või uue kaitsja palkamisest menetlejale

ei teatata.

Lahendus: asenduskaitsja paralleelselt põhikaitsjaga

Kohtule antakse võimalus määrata riigi õigusabi korras asenduskaitsja paralleelselt põhikaitsjaga,

kui kaitsja ei ole suuteline ebamõistlikult pika aja jooksul oma kalendris leidma sobilikku aega

kohtuistungiteks või ei saa muul põhjusel oma kohustusi täita. Sellisel juhul on süüdistatava enda

valitud kaitsjal küll võimalus kohtuistungitel osaleda ja seal oma ülesandeid täita, kuid kui ta

mingil põhjusel kohale ei ilmu, võtab tema töö üle kohtu määratud kaitsja, kes on selleks ajaks

juba materjalidega tuttav.

Samuti saab menetleja võimaluse määrata asenduskaitsja juhul, kui süüdistatav on kaitsjat

vahetada otsustanud, aga kaitsja vahetamine põhjustaks menetluses viivituse. See küll ei välistaks

viivitust täielikult, kuivõrd ka asenduskaitsja vajab aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks,

kuid väldiks viivitusi edasiselt, kui süüdistatav veelkord peaks otsustama kaitsjat vahetada.

Selleks, et süüdistatava poolt pahatahtlikku venitamist tõhusamalt tõkestada, on ka kohtul

võimalus põhikaitsjaga paralleelselt asenduskaitsja määramise puhul arvata menetluskulude

hulka vaid määratud asenduskaitsja õigusabitasu ning jätta süüdistatava enda valitud kaitsjate

kulud lõpplahendist sõltumata süüdistatava enda kanda.

Lahendus 2: kaitsjale kohustus teavitada menetlejat lepingu lõppemisest

Seadusemuudatusega pannakse kaitsjale kohustus kliendisuhte lõppemisest viivitamata

menetlejat teavitada. See aitab vähendada üllatusi menetlustoimingutel, kus isik küll ilmub, kuid

alles saabudes teatab, et tal kaitsjat ei ole ning kaitsja määramiseks tuleb menetlustoiming edasi

lükata.

2.2.3. Süüdistatava puudumine kohtuistungilt põhjustab viivitusi kohtulikus arutamises

Süüdistataval on õigus olla kohtus oma asja arutamise juures. See on ülemaailmselt tunnustatud

ühe õiglase kohtumenetluse põhilise garantiina. Seetõttu on kohtupidamises vaja tagada

süüdistatavale võimalus asja arutamises osaleda. Süüdistatava osalemine kohtulikul arutamisel

täidab ka kohtumenetluse hariduslikku ja tseremoniaalset funktsiooni, st on avalikes huvides.

Justiitsministeeriumi analüüs osutab aga, et süüdistatavate põhjendamatu kõrvalehoidmine

kohtumenetlusest on ühine joon pea kõikides pikale veninud üldmenetlustes. Kehtiv õigus lubab

kohtulikku arutamist ilma süüdistatava osavõtuta küllaltki piiratud juhtumitel ning nõuab

süüdistatava isiklikku kohalolekut ka sellistes olukordades, kus Euroopa inimõiguste

konventsiooni standardid lubaksid kohtulikku arutamist süüdistatava osaluseta.8 Mitme

süüdistatavaga kriminaalasjas toob ühe süüdistatava kohtust puudumine kaasa

kriminaalmenetluse venimise ka kõikide teiste süüdistatavate jaoks. Kui aga süüdistatavad

sellises asjas kohtust puuduvad järjepanu, võib viivitus venida selliseks, et ohtu satub

kriminaalasja arutamine mõistliku aja jooksul.

Lahendus: seadustada senisest selgemalt võimalus kriminaalasja arutada video vahendusel

Kohus võib alati lubada süüdistataval osaleda kohtuistungil video vahendusel, kui kohtu

hinnangul on kaitstud nii avalikud huvid kui tagatud ka süüdistatava kaitseõigus. Seejuures tuleb

silmas pidada, et kaitseõiguse tagamiseks ei piisa üksnes kaitsja viibimisest kohtuistungil või

sellest, et kaitsja saab kohtuga suhelda samamoodi elektroonilise kanali kaudu – kaitseõiguse

efektiivseks tagamiseks on vajalik ka kaitsja turvaline ühendus süüdistatavaga ning võimalus

süüdistatavaga nõu pidada kohtuliku arutamise vältel. Kuidas seda konkreetsel juhul tagada või

kas see konkreetsel juhul tagatud on, seda peab kohus iga kord hindama. Enamasti peaks olema

aktsepteeritav süüdistatava osalemine video vahendusel lihtmenetluse kohtuistungil.

Video vahendusel peetava kohtuistungi jälgimiseks tuleb luua kohtumajas võimalus mõistlikule

hulgale pealtvaatajatele ning istungil osalemiseks neile isikutele, kellel endal vajalikku

videoseadet ei ole. Selle lahendusega üksiti lahendatakse ka probleem videoistungite avalikkuse

tagamisega: istungit on võimalik soovi korral jälgida kohtumajas või nn justiitspunktis.

Lahendus 2: laiendada võimalusi kriminaalasja arutamiseks süüdistatava osavõtuta

Üldreeglina peaks kohtulik arutamine toimuma süüdistatava osavõtul. Kui avalikud huvid ja

kaitseõiguse tagamise vajadus süüdistatava isiklikku osavõttu kohustuslikult ei tingi, peabki

kohtul olema ka võimalik asja arutamisega edasi minna, ilma et süüdistatav kohtusaalis viibiks.

Selleks võimaldatakse kriminaalasja arutada ilma süüdistatavata neis olukordades, kus

süüdistatav kas sõnaselgelt või konkludentselt on väljendanud, et ta kohtulikul arutamisel

osalemisest huvitatud ei ole. Kohus peab siiski igal juhul veenduma, et süüdistatavat

kergekäeliselt kohtuistungil osalemise võimalusest ilma ei jäta, kui süüdistataval on

8 Vt nt EIK käsitlust kohtuasjas Sejdovic v. Italy [GC], 56581/00 (2006).

eemalviibimiseks mõjuv põhjus. Muudatusega luuakse kohtule lisavõimalus üle saada

süüdistatava puudumise tõttu tekitatud menetlustakistusest ja tagada kriminaalasja lahendamine

mõistliku aja jooksul.

Lahendus 3: seadustada võimalus arstitõendi välja andnud arsti ülekuulamiseks

Omaette probleemiks on kujunenud süüdistatavate väited, justkui nad ei saaks kohtuistungil

osaleda terviseprobleemide tõttu, tervisetõendeid aga väljastatakse kohati küllalt kergekäeliselt ja

mõnikord patsienti nägematagi. Seadusemuudatusega sätestatakse sõnaselgelt, et

tervishoiutöötajal ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, kui ütlused puudutavad sellise isiku

tervist, kes väidab, et tema vilets tervislik seisund on mõjuvaks põhjuseks kohtusse mitte ilmuda.

Muudatusega tekib kohtul võimalus kontrollida ja täpsustada tervisetõendites sisalduvaid

andmeid ja tõendi väljastaja peab võtma isikliku vastutuse tõendi õigsuse eest.

2.2.4. Mahukad ja muidu probleemsed tsiviilhagid takistavad kriminaalasjade efektiivset

menetlemist

Selleks, et tagada kannatanute õiguste parem kaitse, näeb Eesti kriminaalmenetluse korraldus

kannatanutele ette võimaluse esitada kriminaalasjaga üheaegseks läbivaatamiseks ka tsiviilhagi,

mille alus süüdistusega suures määras kattub ja mille esemeks on kuriteoga kahjustada saanud

hüveolukorra taastamine. Ehkki tavapäraselt nõutakse sellistes hagides kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamist, võib tsiviilhagis ka kriminaalmenetluses põhimõtteliselt esitada kõiki nõudeid, mida

tsiviilhagis tsiviilkohtumenetluseski tohiks. Seetõttu on kriminaalasjades aeg-ajalt esitatud ka

selliseid tsiviilhagisid, mis mahukuselt ja keerukuselt oluliselt ületavad lahendatava kriminaalasja

ning muutuvad seetõttu takistuseks kriminaalasja kiirel ja efektiivsel lahendamisel. Selle

tulemusena lükkub süüküsimuse lahendamine kaugele tulevikku ning süüdimõistmise korral

mõistetud karistuse mõjukus väheneb.

Sama probleemi teiseks ilminguks võib pidada ebarealistlike haginõuete esitamist, mille

tulemusel ei ole kriminaalasja võimalik lahendada lühimenetluses, kuna hagi osalise rahuldamata

jätmise asemel tagastavad kohtud sageli kriminaalasja prokuratuurile üldmenetluses arutamiseks.

Eraldi probleem on kannatanud, kes küll oma varalise seisundi poolest riigi õigusabile võiksid

kvalifitseeruda (või ka siis mitte), kuid kes õigusabi ei otsi ja kelle õigused jäävad seetõttu

kriminaalmenetluses kaitseta. Kehtiv seadus ei võimalda menetlejal määrata ega taotleda riigi

õigusabi sellisele kannatanule, kellest on näha, et ilma kvalifitseeritud esindajata pole kannatanu

oma õigusi ja huvisid suuteline maksma panema.

Lahendus: luua lisavõimalused menetlejale tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata

jätmiseks

Töögrupi eelistatud lahendus probleemiga tegelemiseks praegu on avardada menetleja võimalusi

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Eelkõige peaks selline võimalus olema lühimenetluses, kuid

ka üldkorras lahendatava kriminaalasja puhul peaks kriminaalasja lahendamine olema esmase

tähtsusega ning kui tsiviilhagi hakkab kriminaalasja otstarbekat ja kiiret lahendamist takistama,

tuleks see jätta lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

Lahendus 2: laiendada kannatanutele riigi õigusabi andmise aluseid

Muudetakse riigi õigusabi seadust ja kriminaalmenetluse seadustikku selliselt, et riigi õigusabi

saaks määrata ka sellisele kannatanule, kes ise oma huvide eest seista ei suuda, ehkki talle

eestkostjat määratud ei ole. Lahendus võib tuua mõningat lisakulu riigile, kuid see-eest paraneks

kannatanute õiguste kaitse kriminaalmenetluses ja tsiviilhagiavalduste kvaliteet.

2.2.5. Kriminaalasjades esitatakse ebamõistlikult palju kumulatiivseid tõendeid

Justiitsministeeriumi analüüsis ja Harju Maakohtu järelevalvearuandes nenditakse, et

kriminaalasjade üldmenetluses toimub sageli ületõendamine: sama asjaolu tõendamiseks

esitatakse kohtule selge põhjuseta suur hulk erinevaid tõendeid, millega koormatakse menetlust

nii tõendite esitamise ajal kui tehakse ka kohtule lisatööd tõendite hindamise ajal. Selle peamine

põhjus on asjaolu, et pooled ei saa olla kindlad, et kohus juba vastuvõetud tõendit hiljem otsuse

tegemisel lubamatuks ei tunnista. Kahetsusväärselt on kehtiva seaduse § 3051 lõige 3 muutunud

nn ventiilsättest reeglipäraseks mugavuslahenduseks: kohtunikud hoiduvad tõendite lubatavust

hindamast enne kohtuotsuse tegemist, võtavad kõik tõendid vastu ja uurivad neid, kuid võivad

hiljem siiski ka lubamatuks tunnistada ja tõendite hulgast välja arvata. Lisaks ületõendamisele

toob selline praktika kaasa veel olukorra, kus kohtu siseveendumust hakkavad kujundama need

tõendid, mis on õiguslikult lubamatud ja millele kohus tegelikult üldse tugineda ei tohiks.

Lahendus: tõendite lubatavuse hindamise küsimuse toomine eelmenetluse faasi

Muudatusega kohustatakse pooli võimalikud vaidlused tõendi lubatavuses tõstatama võimalikult

eelmenetluses ning kohtule pannakse kohustus need vaidlused eelmenetluses ka lahendada. Vaid

juhul, kui tõendi lubatavuse küsimust ei olnud mingil põhjusel võimalik eelmenetluses tõstatada,

on põhjendatud selle küsimuse tõstatamine hiljem, kohtuliku arutamise ajal. Kui kohus otsustabki

tõendi lubamatuks tunnistada, tuleb tõendi kaotanud poolele anda võimalus esitada sama asjaolu

kohta muid tõendeid. Selline kord aitab tagada, et pooled ei hakkaks kohtumenetlust igaks juhuks

koormama kumulatiivsete tõenditega. Nii säästetakse menetlusressurssi ja kasutatakse

kohtumenetluse aega otstarbekamalt.

Lahendus 2: piirata oluliselt kohtu võimalust juba vastu võetud tõendeid hiljem siiski

lubamatuks tunnistada

Muudatusega piiratakse võimalust kohtuotsuse tegemisel tunnistada lubamatuks mõni tõend, mis

kohtulikul arutamisel on vastu võetud. Kuivõrd kõik lubatavuse vaidlused peaks ära pidama

eelmenetluses ja juhul, kui see mingil põhjusel ei ole võimalik, siis hiljemalt kohtuliku arutamise

ajal, saab olukord, kus kohus otsust tehes esimest korda põrkub tõendi võimaliku lubamatusega,

olla väga erandlik. Seetõttu nähakse ette, et kohus võib niimoodi otsuse tegemisel lubamatuks

tunnistada üksnes selliseid süüstavaid tõendeid, mis on saadud süüdistatava põhiõiguste raske

rikkumise tulemusel. See on kaitseventiiliks, mis aitab maandada ohtu, et kaitsja viletsa töö

tulemusena mõistetakse inimene süüdi ebaseaduslike tõendite alusel. Prokurörilt kui riigi

esindajalt eeldab seadusandja piisavat tähelepanelikkust, et kaitsja tõendi lubatavust puudutav

võimalik vaidlus saaks üles tõstetud juba varem.

Väärlahendi vältimiseks võib olla hädavajalik vastu võtta ka selline tõend, mis küll on kogutud

olulise menetlusrikkumisega, kuid näitab selgelt, et süüdistatav ei ole kuritegu toime pannud.

Tõendi kohtukõlbmatuks tunnistamine on eelkõige heidutusmeede, vältimaks raskeid ja tahtlikke

menetlusõiguse rikkumisi prokuratuuri ja uurimisasutuste poolt. Kohtunikele tähendab see

seadusemuudatus, et nad peavad tõendite lubatavust hindama enne, kui nad tõendi vastu võtavad.

Seda praegu sageli ei tehta ja kohus võtab vastu ka tõendeid, mis hiljem osutuvad lubamatuks ja

mille sisuga kohus poleks üldse tohtinud kokku puutuda.

2.2.6. Asjad, kus vaidlust tõendite üle ei ole, tulevad üldmenetlusse

Üldmenetlus on kõige keerulisem ja kulukam kriminaalmenetluse liik, mille põhiline ülesanne on

tagada süüdistatava põhiõigused ja minimeerida võimalus, et kriminaalasjas tehakse väärlahend.

Selliste kriminaalasjade jaoks, kus tõendite üle vaidlust pole, on menetluskorras ette nähtud

lühimenetlus. Lühimenetluste osakaal on aga pidevalt vähenenud. Üheks põhjuseks on tihti

menetlusega seotud ebakindlus prokuratuuri jaoks – süüdistatavad kasutavad lühimenetlusest

taganemise võimalust sageli ära selleks, et pääseda tähtaegade möödumise tõttu vahi alt. Lisaks

puudub prokuratuuril õigus süüdimõistva otsuse peale edasi kaevata. See tähendab, et

prokuratuur ei saa kaevata ka sellise lühimenetluses tehtud otsuse peale, kus kohus küll isiku

süüdi tunnistab, kuid süüdistuses märgitust väiksemas mahus, või mõistab talle ebaseaduslikult

kerge karistuse või kvalifitseerib tema teo ümber kergema sätte järgi. Seesuguseid

mugavuslahendeid on tehtud kõikides maakohtutes ning seetõttu on prokuratuur lühimenetluse

kohaldamisel väga ettevaatlik. See omakorda toob kaasa selliste asjade lahendamise

üldmenetluses, kus tegelikult tõendatuse üle vaidlust ei ole.

Lahendus: korrastada lühimenetluse kord ja anda prokuratuurile piiratud kaebeõigus ka

süüdimõistva otsuse peale

Lühimenetluse korrastamiseks tehakse seaduses järgmised põhilised muudatused. Kõigepealt

nähakse ette, et prokuratuur saab lühimenetluses asja lahendamise saavutamiseks jätta

analoogselt kokkuleppemenetlusega läbi vaatamata tsiviilhagi, mis on olulises ulatuses

põhjendamatu või lubamatu või takistaks asja kiiret lahendamist.

Seejärel tühistatakse süüdistatava õigus nõuda enda ristküsitlemist lühimenetluse istungil. Kui

süüdistatav leiab, et ta soovib kohtus ütlusi anda, saab asja lahendada üldmenetluses.

Süüdistatava viimase sõna õigust see ei piira.

Lühimenetlusest loobumise võimalus tuuakse ettepoole – edaspidi peab süüdistatav kohtuliku

uurimise alguseks olema lõplikult otsustanud, kas ta soovib asja läbivaatamist lühimenetluses või

mitte. Kui süüdistatav lühimenetlusest loobub, ei liigu menetlus enam prokuratuuri, vaid

prokuratuurile tagastatakse üksnes kriminaaltoimik. Kriminaalasi ise jääb kohtu menetlusse ja

süüdistusakt liigub lihtsalt uuele kohtunikule, kes hakkab asja lahendama üldmenetluses,

kusjuures kohus võib otsustada, et süüdistatavale määratud tõkendit menetlusliigi vahetuse ajaks

ei muudeta.

Lõpuks antakse prokuratuurile võimalus kaevata lühimenetluses tehtud süüdimõistvate

kohtuotsuste peale, kui need on vastuolus seadusega. Need muudatused parandavad lüngad

lühimenetluse korras ja muudavad lühimenetluse prokuratuuri jaoks atraktiivsemaks, mille

tulemusena väheneb eeldatavasti nende kriminaalasjade hulk, mida lahendatakse üldmenetluses.

2.2.7. Üldmenetluse kohtuistungi kord ja tõendite vastuvõtmise tingimused ei ole piisavalt

paindlikud ja põhjustavad menetlusressursi raiskamist

Kehtiv üldmenetluse kohtuistungi kord sisaldab detaile, mis põhjustavad menetlusressursi

ebaotstarbekat kasutamist. Nii näiteks põhjustab vaidlusi KrMSi § 288 sõnastus, mis küsitluse

järjekorda reguleerib nii, nagu kohtus oleks vaid üks prokurör ja üks süüdistatav; KrMSi § 288

lõige 9, kus vaieldakse kohati tõsimeeli selle üle, kas tunnistajale tohib ristküsitluse käigus

näidata ka mõnda juba vastuvõetud tõendit; KrMSi § 289, mis näeb ette, et kohus peab

otsustama, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi saab nende vastuolu tõttu avaldada, ehkki

kohtule need ütlused teada ei ole; KrMSi § 296, mida osad juristid tõlgendavad selliselt, et kui ka

tugineda soovitakse viiesajalehelise lepingu ainsale punktile, tuleb igaks juhuks siiski seinale

projitseerida kogu lepingu tekst. Ja lõpuks, kuna seadus ei näe ette võimalust esitada kohtule

kokkuvõtlikke kirjalikke seisukohti, aga kohtud ootavad pooltelt kriminaalasja täielikku faktilist

ja õiguslikku analüüsi, veedavad pooled päevi kohtusaalis, kuulates üksteist monotoonse häälega

ette lugemas mitmesajaleheküljelisi tekste, mida nad kohtukõnedeks nimetavad. Ehkki enamik

kirjeldatud probleemidest on tegelikult taandatavad seaduse tõlgendajate valikutele, tekitavad

seesugused väärtõlgendused piisavalt palju frustratsiooni ja lisakulu, et neid peaks seadusega

korrigeerima.

Lahendus: üldmenetluse korra täpsustamine ja täiendamine

Võistleva menetluse tunnusjooned on paindlikkus ja kokkuleppimise võimalused. Sellest

lähtuvad ka seadusemuudatused, mis enamasti annavad paindlikkust juurde ning võimaldavad

kohtumenetluse pooltel protsessikorra optimeerimise nimel kokkuleppeid teha. Kus aga praktikas

on ületamatuks takistuseks osutunud mingid kehtiva sõnastuse irdtõlgendused, tehakse

seadusesse täpsustused, mis peaksid õige suuna taas kätte näitama. Harju Maakohtu

järelevalvearuandes peeti oluliseks ka kohtule võimaluse andmist selleks, et konkreetsemalt

sekkuda kirjalike tõendite ja teabekandjate avaldamisse ja vältida seal poolte ebaotstarbekast

tegevusest tingitud aja- ja ressursikulu. Muudatus annab kohtule võimaluse nii teabekandjate

avaldamist kui ka kohtuvaidluste pidamist senisest otstarbekamalt korraldada.

2.2.8. Põhjendustega määruste koostamise peale kulutatakse tarbetult aega

Kehtiv menetlusseadustik näeb ette, et üldjuhul on määrus eraldi dokumendina vormistatud ja

sisaldab kohtu kirjalikke põhjendusi. Vaid üksikutel puhkudel teeb seadus erandi ja lubab

määruse vormistada pealdisena esitatud taotlusel. Tihti ei ole aga määrused määruskaebuse

korras vaidlustatavad; taotlused aga sisaldavad sageli kõiki põhjendusi, millele kohuski sooviks

tugineda, kohus tegeleb seega taotluse ümberjutustuse koostamisega. Selline tegevus kulutab

kohtu väärtusliku ressurssi, pakkumata menetlusele lisandväärtust.

Lahendus: laiendada kirjalike põhjendusteta määrusega menetluslike otsuste tegemise

võimalusi

Eelnõuga lubatakse pea kõikide kohtumääruste tegemist pealdisena taotlusel ning eraldi

dokumendina määruse vormistamise kohustus säilib üksnes seal, kus seadus sellise määruse

vormistamise ette näeb. Seesugune kord võimaldab tulevikus ka senisest avaramalt kasutada

infotehnoloogia võimalusi, kus nii taotlus kui ka selle põhjal koostatud määrus ei pruugi esineda

menetlusdokumendina, vaid esineb andmehulgana. Laiendatakse ka võimalusi koostada määrus

kirjalike põhjendusteta, kui selle määruse peale määruskaebust esitada ei ole võimalik. Selline

lahendus ei kohusta kohut pealdismäärusi tegema ega kirjalike põhjenduste koostamisest

loobuma, kuid annab kohtule võimaluse ressurssi säästa ja hoiduda tarbetute pikkade tekstide

tootmisest.

2.2.9. Vahekaebused viivitavad põhiasja lahendamist ning raiskavad kohtu ja prokuratuuri

ressurssi

Kehtiv seadustik näeb ette võimaluse vaidlustada menetlustoiminguks loa andmise kriminaalasja

lõpplahendist eraldi. Samuti on võimalus määruskaebuse korras vaidlustada jälitustoiminguga

kogutud tõendite tutvustamist või tutvustamata jätmist ning needki vaidlused kulgevad

paralleelselt ülejäänud kriminaalasjaga, takistades kohati põhiasja menetlust. Seadus näeb ka ette

küllaltki triviaalsete vaheküsimuste vaidlustamise võimaluse kolmes kohtuastmes, mis aga

selgesti nende küsimuste võrdlemisi vähest tähtsust arvestades ei ole põhjendatud. Lisaks röövib

ressurssi ka uurimiskaebuste lahendamine.

Lahendus: määruskaebeõiguse piiramine

Eelnõuga korraldatakse ümber kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebuste loogika: kui seni

olid otsesõnu loetletud need määrused, mille peale kaebust esitada ei saa ja eelduseks

kohtumääruste vaidlustamise võimalus, siis eelnõuga märgitakse konkreetselt need määrused, mis

on määruskaebuse korras vaidlustatavad, ning ülejäänud määrused jäävad kontrollimiseks koos

kriminaalasjas tehtud lõpplahendiga. Mitmel puhul sätestatakse samuti, et määruskaebuse saab

esitada vaid järgmisse kohtuastmesse, mitte aga kuni Riigikohtuni välja. Ringkonnakohtu

menetluses laiendatakse nende määruste ringi, mille peale esitatud kaebusi saab ringkonnakohtus

lahendada kohtunik ainuisikuliselt. Jälitustoiminguks või läbiotsimiseks loa andmise määruse

eraldi vaidlustamise võimalus kaob – väite, et luba anti ekslikult või tõendi kogumisel rikuti

seadust, saab esitada kriminaalasja kohtumenetluse käigus. Menetlusvälised isikud saavad aga

oma õigusi kaitsta süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud korras.

Muudatus aitab vältida määruskaebusega menetluse venitamist ja otstarbekamalt kasutada

kohtute ressurssi. Samuti välditakse menetluses ebasoovitavaid olukordi, kus sama sisuga

küsimust samas kriminaalasjas lahendab mitu eraldi kohtunikku, kes võivad jõuda vastukäivatele

järeldustele.

Lahendus 2: uurimiskaebuste piiramine

Uurimiskaebemenetlus toodi Eesti kriminaalmenetlusse siis, kui veel ei kehtinud

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus. Uurimiskaebuse esitamisega on võimalik

vaidlustada nii kohtueelse menetluse toiminguid kui ka kohtueelse menetluse toimetaja

määruseid ning seda isegi siis, kui tegelikult on määruse toime möödunud ja toiming tehtud.

Uurimiskaebemenetlust muudetakse selliselt, et uurimiskaebuse korras saab edaspidi nõuda vaid

kestva õiguste rikkumise lõpetamist, st esitada kiireloomuline nõue näiteks suhtluspiirangute

vaidlustamiseks või läbiotsimisel ära võetud asjade tagasi saamiseks, mitte aga lihtsalt nõuet

rikkumise tunnistamiseks. Sellised kaebused tuleb edaspidi esitada SKHSis sätestatud korras.

2.2.10. Kohtuistungite pidamisel eelmenetluses ja määruskaebemenetluses puudub kohtul

paindlikkus

Kehtiv seadus näeb ette kohustuslikus korras kohtu eelistungi pidamise kõikides üldkorras

kohtusse saadetud kriminaalasjades. Eelistungi korraldamine tähendab aga seda, et pooltega tuleb

leida kõikide jaoks sobiv aeg ning eriti nendes asjades, kus süüdistatavaid ja kannatanuid on

palju, võib eelistungiks sobiva aja leidmine olla tõsine katsumus. Sealjuures ei ole eelistungi

pidamine sageli eelmenetluse ülesannete täitmiseks tingimata vajalik ning maakohus saaks

eelmenetluse ülesanded hõlpsamini täita pooltega kirjalikult seisukohti vahetades. Teisalt jälle on

ringkonnakohtu määruskaebemenetluses kohtule ette kirjutatud, et teatud juhul tuleb asi

lahendada kirjalikus menetluses, st seadus istungi pidamise võimalust üldse ei jäta.

Lahendus: anda kohtule istungi korraldamisel võimalus konkreetse asja vajadusi arvestada

Eelnõuga muudetakse üldmenetluses kohtuliku eelmenetluse korda ning neis kohtuasjades, kus

kohus eelmenetluses ei lahenda tõkendi küsimust ega küsimust menetluse lõpetamisest, antakse

kohtule võimalus vajaduse põhjal otsustada, kas eelmenetluses pidada eelistung, mitu eelistungit

või kas üldse eelistungit pidada. Samuti antakse ringkonnakohtule võimalus vajaduse korral

kõikide määruskaebuste arutamiseks kohtuistung korraldada, kaotades samas kohustuse istung

pidada siis, kui ei kohus ega menetlusosalised istungi pidamist vajalikuks ei pea. Sellega

säästetakse kohtu aega ja lõpetatakse kohatine totter olukord, kus ringkonnakohus peab istungit

tühjas kohtusaalis. Menetlusressursi otstarbekama kasutamise tulemusel vabaneb nii kohtu kui ka

menetlusosaliste ressurss muudeks tegevusteks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Paragrahviga 1 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku

Paragrahvi 1 punkt 1. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja

määruskaebuste loogika ümberkujundamisega. Määrus tõlgi kaasamiseks ja tõlke saamiseks on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt. Eelnõuga piiratakse vaidlustamist üksnes ühe

kohtuastmega, kuna tõlgi kaasamise küsimusele saab tugineda ka apellatsioonis. Samas, kuna

selle küsimuse lahendamine hakkab mõjutama kogu edasist protsessi, on otstarbekas vaidlus

lahendada menetluse võimalikult varases staadiumis. Muudatuse eesmärk on menetlusressursi

otstarbekam kasutamine.

Punkt 2. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja määruskaebuste loogika

ümberkujundamisega. Kohtuistungi avalikkust piirav määrus kehtiva seaduse kohaselt

vaidlustatav ei ole, kuid kuna kohtuistungi avalikkus on üks õiglase kohtumenetluse peamisi

garantiisid, on otstarbekas vaidlused kohtuistungi avalikkuse üle pidada enne, kui kohtuasja juba

pikemat aega on kinnisel istungil arutatud ja asjas tehtud lahend siis apellatsioonikohtus

menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada tuleb. Eelnõuga piiratakse vaidlustamist üksnes

ühe kohtuastmega, kuna kohtuistungi kinniseks kuulutamise küsimusele saab tugineda ka

apellatsioonis. Muudatuse eesmärk on menetlusressursi otstarbekam kasutamine ja samas

kohtupidamise avalikkuse ja läbipaistvuse parem kaitse. Lisaks jäetakse sätte tekstist välja sõna

„põhistatud“ seetõttu, et määruse vormistusnõuded tulenevad eelnõukohasest §-st 145.

Punkt 3. Kehtivas seaduses on mõistetamatult jäänud kinnisele kohtuistungile lubatud isikute

ringist välja prokuratuuri ametnikud, kelle juuresviibimine võib olla prokuratuuri efektiivseks

tööks möödapääsmatult vajalik. Küsimus on mõnel korral tekkinud ja kohtute reaktsioonid

prokuratuuri ametnike juuresviibimisele on olnud erinevad. Samas on seaduses kinnisele istungile

lubatud uurimisasutuse ametnikud, kelle viibimine kohtuistungil on pigem erandlik, kui nad ei

osale tõendiallikana. Seadust muudetakse, et ka prokuratuuri ametnikud (nt konsultandid või

tehnikud, kes prokuröri abistavad) saaksid legaalselt viibida kinnisel kohtuistungil.

Punkt 4. Sätte tekstist jäetakse välja sõna „põhistatud“ seetõttu, et määruse vormistusnõuded

tulenevad eelnõukohasest §-st 145.

Punkt 5. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja määruskaebuste loogika

ümberkujundamisega. Menetlusosalise väljendusvabadust piirav määrus on vaidlustatav ka

kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 6. Ehkki kohtuistungite pidamine või istungitel osalemise lubamine videosilla vahendusel

on viimasel paaril aastal muutunud tavapäraseks, oli see seni seaduses selgelt reguleerimata.

Lisatav § 141 on üldine kord kohtuistungi videosilla vahendusel pidamise kohta. Kohtuistungi

pidamine video vahendusel hõlmab kahte olukorda: esiteks sellist juhtumit, kus mõni

menetlusosaline osaleb muidu füüsiliselt kohtusaalis peetaval istungil videosilla vahendusel;

teiseks olukorda, kus kohtunik ise ei viibi füüsiliselt kohtusaalis. Tinglikult on võimalik ka

mõlema variandi täielik kombinatsioon, kus ei kohtunik, sekretär ega pooled ei viibi füüsiliselt

kohtusaalis ja peavad kohtuistungit virtuaalruumis. Sätte eesmärk on ühelt poolt võimaldada

menetlusressurssi otstarbekamalt kasutada, teisalt ka vältida menetluse pahatahtlikku venitamist

seal, kus videosilla kasutamine aitaks füüsilise kokkusaamise võimatuse probleemist üle saada.

Lõige 1 annab üldreegli, et kõikides kohtuastmetes võib kõiki kohtuistungeid pidada video

vahendusel, kuid täidetud peavad olema kaks tingimust. Esmalt peab selline video vahendusel

kohtupidamine olema avalikes huvides, teiseks aga on eriti vaja tähele panna, et tagatud oleks

süüdistatava kaitseõigus.

Avalike huvide puhul tuleb lisaks huvile menetluse toimumise ja säästliku ressursikasutuse vastu

meeles pidada ka kohtumenetluse tseremoniaalset ja kasvatuslikku aspekti, mis võib

videokohtuistungi puhul kannatada saada. Isikud, kes osalevad kohtuistungitel üle videosilla, ei

pruugi kohtumenetluse tõsidust piisavalt mõista. Samuti võib kohtul endal tekkida kahtlusi või

raskusi näiteks tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Lisaks võib video vahendusel

kohtumenetlust häirida videoülekande kehv kvaliteet. Need kõik on igati head põhjused, miks

kohtuistung siiski pidada füüsiliselt kohtusaali kogunedes. Kohtupidamine ei pea olema

süüdistatava jaoks mugav, kui see mugavus halvendaks kohtu hinnangul sisuliselt kohtupidamise

kvaliteeti.

Lisaks tuleb silmas pidada kaitseõiguse tagamise vajadust. Videokohtupidamise puhul võib olla

probleemiks näiteks see, et kaitsjal ja süüdistataval puudub turvaline kanal üksteisega istungi

jooksul suhtlemiseks. Samuti võib kannatada ristküsitluse kvaliteet, kui küsitletav isik ei viibi

küsitlejaga samas ruumis. Ka videoühenduse halb tehniline kvaliteet võib olla põhjuseks, miks

lugeda, et kaitseõigus ei ole piisavalt tagatud ja video vahendusel ei peaks kohtuistungit pidama.

Samas on süüdistataval õigus kaitseõiguse erinevate aspektide kasutamisest loobuda ning

olukorras, kus süüdistatav on teinud teadliku omakasulise valiku video vahendusel kohtuistungi

pidamise kasuks, võib ja peakski kohus tema valikut austama ning võimaldama tal iseäranis

lihtmenetluste või eeluurimisasjade kohtuistungitel osaleda video vahendusel.

Otsustades, kas kohtuistung peaks toimuma kohtusaalis füüsilise koosviibimise vormis või video

vahendusel, tuleb kohtul iga kord kaaluda nii olemasolevaid tehnilisi vahendeid ja nende

võimalusi kui ka seda, kas istungi pidamiseks video vahendusel oli avalikest huvidest lähtuv

põhjus.

Lõige 2 selgitab, mida video vahendusel kohtuistungi pidamise all silmas peetakse. Seadus ei

nõua, et videoühenduse loomiseks kasutataks mingit konkreetset (riigi hallatavat) platvormi, vaid

seab üldised tingimused kohtuistungi pidamisel vajalikule andmeedastusele. Samuti ei ole eraldi

reguleeritud, kus peaksid video vahendusel istungi pidamisel isikud viibima. Menetluse

seisukohast võib olla otstarbekas kuulata tunnistajat video vahendusel üle kõrvalasuvast

kohtusaalist, võib olla tehnilistel põhjustel vajalik kasutada tasuta videokonverentsitarkvara ja

üldotstarbelisi multimeediaseadmeid (nt süüdistatav osaleb kokkuleppemenetluse istungil oma

telefoni abil ja Google Meet rakendust kasutades).

Lõige 3 annab kohtule õiguse kohustada kohtuistungil osalevat isikut video vahendusel

kohtuistungil osalema. See on vajalik eelkõige juhtumitel, kus isiku eemalviibimise tõttu

tähendaks füüsiline kohtusse tulek suuri kulutusi või ajakadu. Kohtuistungil osalev isik tähendab

kõiki isikuid, keda kohus saab kohtuistungile kohale nõuda – kohtumenetluse pooli, nende

esindajaid ja ka tunnistajaid ning eksperte. Süüdistatava kohta on erisätteks sama paragrahvi lõige

4. Olukorras, kus üle riigi asuvad kohtumajad või riiklikud justiitspunktid, ei saa isikute video

vahendusel kohtumenetluses osalemise kohustust pidada ka ebaproportsionaalselt koormavaks.

Kohus isikut temal puuduvat tehnikavahendit omal kulul hankima ilmselt kohustada ei saa.

Selleks, et isikut kohtuistungil video vahendusel osalema kohustada, peavad olema täidetud

lõikes 1 sätestatud tingimused (avalikes huvides ja kaitseõigus on tagatud). Lisaks tuleb isikut

video vahendusel kohtuistungil osalema kohustades tuvastada, et isiku video vahendusel

osalemiseks kohustamine võimaldaks vältida viivitust kohtuistungil. Viivituse vältimise vajadus

on kahtlemata ka avalikes huvides, kuid olgu veelkord korratud, et üksnes viivituse vältimise

vajadus ei pruugi olla piisavalt ülekaalukas avalik huvi.

Lõige 4 asendab kehtiva KrMSi § 269 lõike 2 punkti 4, mis räägib justkui üldmenetluses

kohtulikust arutamisest ilma süüdistatava osavõtuta, kuid annab samas ka kohtule võimaluse

kohustada süüdistatavat kohtuistungil video vahendusel osalema. Kehtiva seaduse sõnastus on

eksitav - süüdistatava osalemine istungil videosilla vahendusel ei ole sama, kui süüdistatava

osavõtuta kohtulik arutamine, mistõttu KrMSi § 269 lõike 2 punkt 4 praeguses sõnastuses

tunnistatakse kehtetuks. Selleks et süüdistatavat üldmenetluse istungil osalema saaks kohustada,

tuleb kohtul hoolikalt hinnata, kas see on avalikes huvides vajalik ning kas kaitseõigus selle

tagajärjel ülemäära kannatada ei saa. Lisaks on lõike 4 kohaselt vaja tuvastada veel kaks

lisatingimust:

1) süüdistataval peab olema võimalus videoseadmeid kasutada (ja selle tingimuse täitmiseks võib

ka kohus omalt poolt kaasa aidata);

2) süüdistatava menetluslike õiguste piiramine peab olema põhjendatud sellega, et süüdistatava

isikliku kohaloleku nõudmine tooks suure tõenäosusega kaasa mõistliku menetlusaja möödumise.

Teisisõnu, süüdistatava video vahendusel kohtuistungil osalemise nõudmine ei saa olla kohtu

jaoks mugavusvalik, vaid pigem viimane abinõu.

Lõige 5 peab silmas eelkõige sellist olukorda, kus kohtunik või mõni kohtukoosseisu liige ei viibi

istungi ajal füüsiliselt kohtusaalis. Selline olukord ei tohi tingida kohtumenetluse avalikkuse

lõppemist ega tohi ka viia selleni, et isikud, kellel puudub võimalus kohtuga video vahendusel

suhelda, ei saagi kohtuga suhelda. Kohtumenetlus peab olema kättesaadav ka neile inimestele,

kellele ei ole internetiühendus ega videotehnika kättesaadav. Teisisõnu, üldjuhul peaks isegi siis,

kui kohus mingil põhjusel otsustab istungit pidada füüsiliselt kohtusaali tulemata, olema nii

menetlusosalistel kui ka muudel kohtusse kutsutud isikutel võimalik tavapäraselt ilmuda

kohtusaali ja istungist osa võtta nagu tavaliselt.

Lõike 5 kohaselt tuleb kohtumajas teha võimalikuks kohtupidamises osaleda nii neile, kes on

kohtusse kutsutud kui ka pealtvaatajatele. Justiitsministeerium on analüüsinud ka võimalusi

kohtuistungite voogedastamise teel kättesaadavaks tegemiseks, kuid paljuski seetõttu, et

voogedastuse puhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kes kohtuistungit jälgib või kas ja kuidas

seda talletatakse, ei ole voogedastus enamasti sobiv valik. Seetõttu ongi eelnõus ette nähtud, et ka

istungi pidamisel video vahendusel tuleb tagada avalikkuse juurdepääs kohtuistungile sarnaselt

selle olukorraga, mis oleks siis, kui istungit peaks kohtus kohtusaalis. See tähendab, et

kohtumajades peab olema koht, kus pealtvaatajad saaksid näiteks suure teleri abil

internetikeskkonnas toimuvat kohtuistungit jälgida. Kohtusaalides on videokonverentsiseadmed

ja suured telerid juba praegu olemas. Seadus ei keela kohtul kohtuistungi voogedastamist ja

kohus võib lubada ka otseülekandeid kohtuistungist.

Eraldi klausel on kinnipeetavate kohtumenetluse poolte kohta: kuna Eesti vanglates on

videokonverentsiseadmed olemas ja tehniliselt võimalik kohtuistungit jälgida, saab

kinnipeetavale kohtuistungi jälgimise ja sellel osalemise võimaluse tagada ka kinnipidamiskohas,

ilma et isikut tuleks tingimata kohtumajja toimetada. Siinjuures tuleb loomulikult silmas pidada

lõigete 1, 3 ja 4 lisatingimusi, mis võivad anda süüdistatavale aluse nõuda nii seda, et kohus oleks

kohtusaalis, kui ka seda, et süüdistatavat ennast istungi ajaks samasse kohtusaali toimetataks.

Lõige 6 reguleerib korra tagamise spetsiifilisi küsimusi video vahendusel kohtuistungi pidamisel.

Kohtuistungi korra rikkumine võib aset leida ka video vahendusel, näiteks võib keegi oma

kaamerast kohtule midagi sündsusetut näidata või lihtsalt müra tekitada ja sellega istungit häirida.

Niisamamoodi nagu video vahendusel on lihtne korda rikkuda, on aga ka korrarikkumise

tõkestamiseks võimalik vajalikud meetmed kergesti kasutusele võtta. Korrarikkuja

eemaldamiseks on võimalik lihtsalt ühendus katkestada – kas siis videopildi edastamine, heli

edastamine või mõlemad. Kuivõrd videoühenduse katkestamine on samasuguse toimega nagu

kohtuistungilt eemaldamine, siis on lõikes 6 ka sätestatud, et kohtu poolt sellise meetme

tarvitamisel on korrarikkuja saalist eemaldamisega võrdväärsed õiguslikud tagajärjed. Lõige 6 ei

piira kuidagi kohtu volitusi muid asjakohaseid meetmeid tarvitada, näiteks korrarikkujast tema

institutsiooni (advokatuur või prokuratuur) teavitada või korrarikkujat trahvida.

Punkt 7. Paragrahvi 15 pealkirja täpsustatakse, et viia see kooskõlla paragrahvi sisuga.

Paragrahvi tekst reguleerib konkreetselt tõendite uurimise ja tõenditele tuginemise küsimusi,

mitte aga kohtuliku arutamise vahetust üldiselt.

Punkt 8. Seadusemuudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus kohtumenetluse pooled oma

taotluste ja vastuväidete esitamisega hooletusest või tahtlikult viivitavad ja sellega põhjustavad

olukorra, kus kohtuotsus tuleb hiljem menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada.

Muudatuse eeskujuks on TsMSi § 333, mis analoogselt lisatavate sätetega sätestab, et kõik

vastuväited ja taotlused tuleb esitada kohtule esimesel võimalusel ning põhjendamatult oma

vastuväite või taotlusega viivitades pool kaotab õiguse seda esitada. See sunnib kohtumenetluse

pooli suuremale tähelepanelikkusele ja annab maakohtule võimaluse menetlusvead parandada

võimalikult kohe, kui need tekivad. Samuti välditakse muudatusega menetluse venitamist mitmes

kohtuastmes, kuna maakohtus rikkumistele tähelepanu pööramata jätmisega üksiti ka loobutakse

sellele rikkumisele tuginemisest. Vastuväite esitamise tähtsus tuleneb asjaolust, et võistlevas

menetluses on kohtumenetluse poolel õigus oma menetlusõiguste teostamise üle ise otsustada.

Jättes vastuväite esitamata, näitab pool oma nõustumist kohtu või vastaspoole tegevusega, mida

ta võib oma seisukohast kasulikuks pidada.

Lõige 1 on praegune KrMSi § 151 tekst. Seda ei muudeta.

Lõige 2 kohustab pooli oma taotlusi ja vastuväiteid kohtule esitama esimesel võimalusel. Kehtiv

KrMS vastuväite legaaldefinitsiooni ei anna ja vastuväide ongi selline kohtule suunatud avaldus,

mille sisuks on kohtuistungil toimuva suhtes rahulolematuse väljendus ja võib, aga ei pruugi olla

palve kohtule seda olukorda parandada. See on jätkuvalt üldkeeleline mõiste, mida seadustikus

eraldi ei defineerita ja taotluste kõrval vastuväidete eraldi äramärkimine on vajalik selleks, et

oleks ühemõtteliselt selge, et apellatsioonis probleemi püstitamise õiguse säilitamiseks piisab

sellest, kui pool kohtule oma seisukohta avaldades teatab, et on kohtu pakutava või vastaspoole

taotletava tegevuskäigu vastu. Vastuväite või taotluse esitamise esimeseks võimaluseks on

taotlusele või vastuväitele alust andnud asjaolude teadasaamise järel esimene võimalus kohtu

poole pöörduda. Tavaliselt on see samal kohtuistungil, kui aga kohus on menetlusotsustuse vastu

võtnud kirjalikus menetluses pooltega konsulteerimata (ja seda üldjuhul ei peaks juhtuma), tuleks

vastuväide või asjakohane taotlus kohtule lähetada kohe, kui selleks võimalus on. Kui taotlus või

vastuväide on esitatud põhjendamatu viivitusega, võimaldab KrMSi § 266 lõike 1 punkt 5 jätta

selle läbi vaatamata. Kui peaks vaidlus tekkima selle üle, kas kohus jättis taotluse või vastuväite

läbi vaatamata õigustatult või mitte, saab ka sellele küsimusele vastuse kaebemenetluse käigus.

Lõige 3 sätestab tagajärje puhuks, kui pool teadis või pidi menetlusviga teadma, aga sellele

vastuväidet ei esitanud. Selliseks juhtumiks oleks näiteks see, kui kohus võtab vastu mingi

vaieldava tõendi või lubab vastaspoolel esitada tunnistajale lubamatuid küsimusi. Sellisel juhul

peaks vastaspool kohe vastuväite esitama, et kohus saaks tõendi vastuvõtmise suhtes seisukoha

võtta ja lubamatute küsimuste esitamise keelata. Kui aga pool vastuväidet ei esita, ei saa ta sellele

tema juuresolekul ja vaikival heakskiidul aset leidnud menetluslikule minetusele üldjuhul ka

hiljem kohtulahendi peale kaevates tugineda. Vastuväidete esitamist on tähtsustanud ka

Riigikohus9.

Lõige 4 on ventiilsäte juhtumiks, kus kohtulikul arutamisel on toimunud oluline menetlusõiguse

rikkumine, näiteks on asja arutanud ebaseaduslik kohtukoosseis või pole üht poolt üldse kohtusse

kutsutudki. Õigeaegse vastuväite esitamata jätmine ei takista tugineda olulisele menetlusõiguse

rikkumisele hilisemas kaebemenetluses. Kuna KrMSi § 339 lõike 1 punktis 12 sätestatud ausa ja

õiglase kohtupidamise põhimõte hõlmab väga paljusid erinevaid menetlusõigusi ja nende

järgimist, ei oleks kõnealusel sättel toimet, kui kõikidele § 339 lõike 1 punktis 12 nimetatud

rikkumise alla liigituvate menetluslikele minetustele saaks endiselt piiranguteta tugineda. Pool

võib küll üksikuid menetluslikke rikkumisi pidada sekkumist mitteväärivaiks, kuid kohtuliku

arutamise lõppedes võib osutuda, et paljude üksikute ebaoluliste rikkumiste kogum on piisavalt

kaalukas selleks, et kogu protsessi tervikuna lugeda ebaausaks ja kallutatuks ning rikkumised

kogumis võiksid moodustada olulise menetlusõiguse rikkumise. Seetõttu on säilitatud võimalus

taolisele rikkumiste kogumile tugineda ka apellatsiooni esitades.

Punkt 9. Eelnõuga laiendatakse nende küsimuste loetelu, mida ringkonnakohtunik vaatab läbi

ainuisikuliselt – lisaks eelmenetlusele ka lõikes 1 nimetamata määruskaebused ning korraldava

mittevaidlustatava määruse tegemine. Muudatuste eesmärk on vähendada ringkonnakohtunike

töökoormust, mis võimaldaks omakorda vabanenud tööaja arvelt tõhustada kollektiivset

õigusemõistmist olulisemates asjades. Kehtiva seaduse kohaselt lahendab ringkonnakohus

enamiku süüteomenetlusasju kolmeliikmelises kohtukoosseisus ning seadus näeb ette vaid

üksikud erandid. Kuigi kollektiivsel õigusemõistmisel on omad eelised (kaebuste läbivaatamise

parem kvaliteet, otsuse suurem legitiimsus), nõuab asja sisuline arutamine kolmeliikmelises

koosseisus rohkem ressurssi kui otsuse tegemine ainuisikuliselt. Põhjendatud on kolmeliikmelise

kohtukoosseisu nõude piiramine lihtsamate asjade puhul, kus eelduslikult ei teki keerukaid

menetlus- või materiaalõiguslikke küsimusi. Eelnõu koostamisel kaaluti võimalust, mille kohaselt

lahendaks ringkonnakohus edaspidi kolmeliikmelises kohtukoosseisus ainult üldmenetluses

esitatud apellatsioone, kuid leiti, et see ei oleks siiski põhjendatud. Eelkõige lühi-, aga ka

kokkuleppemenetluses tekib materiaal- või menetlusõiguslikke probleeme, mis oma

raskusastmelt ei jää alla üldmenetluses kerkivatele probleemidele. Määruskaebuse läbivaatamist

võimaldatakse ringkonnakohtunikul ainuisikuliselt, välja arvatud teatud juhtudel.

Määruskaebusmenetluses saab eristada kohtumäärusi või määruskaebe korras vaidlustavaid

lahendeid, mis on sisuliselt põhimenetlust (teatud osas) lõpetavad. Siia kuulub

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise määrus,

konfiskeerimismenetluses tehtav määrus, määrus või otsus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

või süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohta.

Selliste lahendite toime ja tähendus on lähedane apelleeritava kohtuotsuse toimele ning

tähendusele. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega kaasnev põhiõiguste riive ei jää alla

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevale põhiõiguste riivele ning kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus on põhimenetlust lõpetav lahend, mis oma toimelt on võrreldav (õigeksmõistva)

kohtuotsusega. Menetluskulude või süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise või

konfiskeerimise küsimus võidakse lahendada ka kohtuotsusega ning ei oleks põhjendatud

tekitada olukorda, kus otsustuse peale esitatud kaebuse lahendamise kord erineb lahendi liigiti

(kohtuotsuse apellatsiooni vaatab läbi kolmeliikmeline kohtukoosseis). Lisaks on kollegiaalse

otsuse tegemine põhjendatud jälitusloa andmise määruse ning KrMSi § 390 lõikes 4 nimetatud

isiku põhiõigusi eriti riivavate määruste puhul. Seega tuleb nimetatud määruste peale esitatud

9 Vt RKKKo 1-17-11773, p 31.

määruskaebused ringkonnakohtus lahendada jätkuvalt vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.

Viide §-le 208 on lisatud KrMSi § 19 uude lõikesse 3 ammendavuse huvides (KrMS § 208 lg 4

järgi lahendab süüdistuskohustuskaebusi ka kehtiva seaduse kohaselt ringkonnakohtunik

ainuisikuliselt) ning vastavalt on muudetud KrMS § 208 lõiget 4. Lõike 2 muudatuse mõte on

välistada olukord, kus ringkonnakohtu koosseis koosnebki vaid maakohtunikust.

Lõige 4 on oma sisult kehtiva KrMSi § 19 lõige 3.

Punkt 10. Muudatuse tingib seadusesse eeluurimiskohtuniku asjade kohtualluvuse kohta eraldi §

272 lisamine.

Punkt 11. Kohtueelses kriminaalmenetluses on rea menetlustoimingute tegemiseks nõutav

eeluurimiskohtuniku (KrMS § 21 ja KS § 112) määrusega antav luba. Praegu kehtiva KrMS § 24

lõike 4 kohaselt täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid selle maakohtu eeluurimiskohtunik, kelle

tööpiirkonnas on kuritegu toime pandud. Kui kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik

üheselt kindlaks määrata, täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid menetlustoimingu tegemise

koha järgse maakohtu eeluurimiskohtunik. Selle reegli järgi otsustab kriminaalasjas

menetlustoimingu loa andmise üle tavaliselt seesama maakohus, kellele allub ka kriminaalasja

arutamine (KrMS § 24 lg 1).

Käsitletava muudatusega muudetakse osa – seaduses otsesõnu loetletud – eeluurimiskohtuniku

lahendatavate asjade kohtualluvust nii, et menetlustoimingu loa andmise üle ei otsusta enam see

maakohus, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi või kus menetlustoiming tehakse, vaid teine

maakohus, mis asub sama ringkonnakohtu tööpiirkonnas. See tähendab, et kui näiteks kuriteo

toimepanemise koht (või selle ebaselguse korral menetlustoimingu tegemise koht) asub Harju

Maakohtu tööpiirkonnas, otsustaks seaduses nimetatud menetlustoiminguks loa andmise Pärnu

Maakohtu kohtunik. Pärnu Maakohtu tööpiirkonnas toime pandud kuriteo või seal tehtava

menetlustoimingu puhul otsustaks loa andmise aga Harju Maakohtu kohtunik. Samamoodi

toimuks eeluurimiskohtuniku asjade vahetus Tartu ja Viru Maakohtu vahel.

Kõnesoleval muudatusel on kaks eesmärki: 1) ühtlustada kohtunike töökoormust ja 2) vältida

olukorda, et selles kohtus, kus hakatakse tulevikus kriminaalasja arutama (isiku süüküsimust

lahendama), on arvukalt kohtunikke, kes ei saa asja menetleda põhjusel, et nad on varem samas

kriminaalasjas eeluurimiskohtunikuna menetlustoiminguks loa andnud.

Kuna Harju ja Tartu Maakohtus on võrreldes Pärnu ja Viru Maakohtuga suurem

eeluurimiskohtunikele esitatavate taotluste hulk, ühtlustaks osa eeluurimisasjade n-ö peegelpildis

jagamine kohtunike töökoormust.

KrMS § 49 lõike 1 punkt 2 kohustab kohtunikku üldjuhul taanduma kriminaalasjas sisuliselt

lahendamiselt juhul, kui ta on samas asjas eeluurimiskohtunikuna lahendanud vahistamise ja

kautsjoniga seotud küsimusi. Sageli ei pea kohtunikud siiski ausa õiglase kohtumenetluse

põhimõttega kooskõlas olevaks kriminaalasja arutamist ka olukorras, kui nad on varem samas

asjas andnud eeluurimiskohtunikuna loa mõneks muuks menetlustoiminguks (nt

jälitustoiminguks või vara arestimiseks). Seetõttu võib eeskätt mahukamate kriminaalasjade

puhul, kus eeluurimiskohtunikuna on tegutsenud arvukalt kohtunikke, juhtuda, et vaid suhteliselt

vähesed kohtunikud saavad seda kriminaalasja sisuliselt arutada. Kui need kohtunikud peaksid

olema samal ajal hõivatud teiste kohtuasjade lahendamisega, võib kohtumenetlus venima jääda.

Kui aga vähemalt osa eeluurimiskohtuniku ülesannetest täidaks kohtunik(ud) maakohtust, kellele

kriminaalasja arutamine niikuinii ei allu, laieneks ka nende kohtunike ring, kellele saab

kriminaalasja tulevikus lahendamiseks jagada.

Ka kavandatava muudatuse kohaselt ei jagataks n-ö peegelpildis teisele maakohtule siiski mitte

kõiki eeluurimiskohtuniku asju. Ennekõike säiliks praegune alluvusreegel – s.o et loa andmise üle

otsustab kuriteo toimepanemise või menetlustoimingu tegemise koha järgne maakohus – selliste

menetlustoimingute lubade puhul, mille andmiseks tuleb korraldada kohtuistung (nt vahistamine,

ajutise lähenemiskeelu kohaldamine) või mis on sellise küsimusega tihedalt seotud (nt

vahistamise asendamine elektroonilise valve või kautsjoniga). Niisuguste asjade lahendamine

teise piirkonna kohtus oleks menetlusosalistele ja prokuratuurile koormav, kuna füüsiline teekond

kohtusse kujuneks pikaks. Lisaks ei puuduta kavandatav muudatus veel mõningaid

eeluurimiskohtuniku asju, mille alluvuse muutmine ei näi olevat otstarbekas või mille

üleandmisel võiks töökoormuse nihe kujuneda liiga suureks, tekitades ülekoormuse hoopis seni

väiksema koormusega kohtutes.

Kõik menetlustoimingud, mille lubamise otsustaks kavandatava KrMS § 272 lõike 2 kohaselt

teine maakohus, lahendatakse kirjalikus menetluses, s.o elektroonilise teabevahetuse abil.

Kõnesolevatest menetlustoimingutest, milleks loa andmise kohtualluvus muutub, on kõige

arvukamad ja olulisemad läbiotsimised, jälitustoimingud ja varalise nõude tagamised (sh vara

arestimine).

Lisaks kohtualluvuse muutmisele näeb kavandatav muudatus ette, et ühes kriminaalasjas täidab

eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik ja kui eeluurimiskohtuniku

ülesanded jagunevad kahe kohtu vahel, siis kaks kohtunikku (kummaski kohtus üks). See, kui

ühes kriminaalasjas tegeleb menetlustoimingu lubade andmisega võimalikult väike arv

kohtunikke, säästab tervikuna kohtu tööaega, sest nii on võimalik vältida seda, et kriminaalasjaga

peavad end kurssi viima mitu sama kohtu kohtunikku. Mida suurem on samas kriminaalasjas

esitatud menetlustoimingu loa taotlusi lahendavate kohtunike arv, seda suurem on summaarne

ajakulu, mis kohtul nende taotluste lahendamiseks kulub. Kui tegemist on eeluurimiskohtuniku

asjaga, mis allub kohtule, kes peaks seda kriminaalasja tulevikus ka arutama, aitab n-ö ühe

kohtuniku reegel vähendada nende kohtunike arvu, kes ei saa seda kriminaalasja arutada. N-ö ühe

kohtuniku reeglit ei saa siiski kehtestada absoluutsena, sest eeluurimiskohtuniku lahendatavad

küsimused on tavaliselt kiireloomulised ja nii võib ette tulla juhtumeid, kus asjas varem

eeluurimiskohtunikuna tegutsenud kohtunik ei saa seda uue taotluse saabudes teha näiteks

haigestumise, puhkuse, lähetuse, teiste pakiliste tööülesannete vmt põhjuse tõttu. Sel juhul tuleb

taotlus lahendada teisel kohtunikul. Samas peaks see olema pigem erand üldreeglist.

Kavandatava sätte mõtte kohaselt tuleks ka olukorras, kus samas kohtus on ühes kriminaalasjas

eeluurimiskohtuniku ülesandeid täitnud mitu kohtunikku, võimaluse korral vältida iga uue

kohtuniku kaasamist eeluurimiskohtunikuna. Näiteks kui konkreetses kriminaalasjas on esimene

menetlustoimingu loa taotlus jagatud lahendamiseks kohtunikule A, teine taotlus aga A

haigestumise tõttu kohtunikule B, siis kolmanda taotluse tohiks jagada kohtunikule C üksnes

juhul, kui on mõjuv põhjus, miks seda ei saa lahendada ei kohtunik A ega B.

Täpsemad reeglid selle kohta, millistel tingimustel võib ühes ja samas kriminaalasjas jagada

eeluurimiskohtuniku lahendatava taotluse teisele, kolmandale jne kohtunikule, tuleb otsustada

kohtu tööjaotusplaanis.

Ei saa välistada, et mingil perioodil või mingitel erilistel asjaoludel ei ole kavandatava KrMS §

272 lõikes 2 nimetatud maakohus suuteline kõiki talle esitatavaid menetlustoimingu loa taotlusi

piisavalt kiiresti ja tõhusalt menetlema või tekitab osa taotluste menetlemine teise piirkonna

kohtus tehnilisi raskusi. Selliseks puhuks võimaldab kavandatava KrMS § 272 lõige 4 vastava

piirkonna ringkonnakohtu esimehel anda lõikes 2 nimetatud taotluste lahendamine mingis osas

lõikes 1 nimetatud maakohtule. Oletame näiteks, et Harju Maakohtu tööpiirkonnas toime pandud

kuritegude menetlemise käigus Pärnu Maakohtule esitatavate menetlustoimingu loa taotluste hulk

kasvab nii suureks, et Pärnu Maakohus ei suuda neid kõiki enam mõistliku aja jooksul lahendada,

kuid samas oleks Harju Maakohtul endal võimalus seda teha. Niisuguses olukorras võib Tallinna

Ringkonnakohtu esimees otsustada, et näiteks läbiotsimisloa taotlusi, mille prokuratuur esitab

Harju Maakohtu tööpiirkonnas toime pandud kuritegude uurimise käigus, lahendab hoolimata

lõikes 2 sätestatust mingil perioodil Harju Maakohus. Ringkonnakohtu esimees võib suunata

lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmise lõikes 1 nimetatud kohtule ka mõnes konkreetses

kriminaalasjas või teatud tüüpi kriminaalasjades (nt kuriteoliikide kaupa). Kavandatav säte ei

piira otsesõnu nende subjektide ringi, kelle taotlusel ringkonnakohtu esimees saab kõnesoleva

otsustuse teha, ega välista ka ringkonnakohtu esimehe enda algatust. Siiski võib eeldada, et

üldjuhul esitab kohtualluvuse muutmise taotluse ringkonnakohtu esimehele kas maakohtu

esimees või riigi peaprokurör.

Olukorras, kus mõlemad ühe ringkonnakohtu tööpiirkonnas asuvad maakohtud on üle koormatud,

kuid samas on teise ringkonnakohtu tööpiirkonna maakohtu(te) koormus väiksem, saab

eeluurimiskohtuniku ülesannete täitmist ümber suunata ka üle ringkonnakohtute tööpiirkondade

piiride, kasutades selleks KS §-s 451 juba praegu ette nähtud mehhanismi.

Pidades silmas KrMS §-des 24–28 ette nähtud kohtualluvuse sätete süsteemi, on mõnevõrra

eksitav reguleerida eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvust §-s 24, nagu kehtiv

seadus seda teeb. KrMS § 24 pealkiri ja kolm esimest lõiget räägivad kriminaalasja arutamise ehk

süüküsimuse lahendamise kohtualluvusest. Ka KrMS §-le 24 järgnevad §-d 25–27 käsitlevad

kriminaalasja arutamise kohtualluvust. Eeluurimiskohtunik ei lahenda isiku süüküsimust ega

aruta kriminaalasja KrMSi § 24 mõttes. Eeluurimiskohtunik lahendab kohtule esitatud taotlusi n-

ö erimenetluses, mis on kriminaalasja arutamisest selgelt eristatav. Seetõttu viiakse

eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvuse reeglid praeguse muudatusega KrMSi §

24 lõikest 4 eraldi paragrahvi 272. Sarnaselt on kehtivas õiguses juba olemas erisäte

süüdistuskohustusmenetluse kohtualluvuse kohta (KrMS § 271).

Seadusest jäetakse välja ka KrMSi § 24 lõige 5, sest esiteks ei ole ka selles sättes viidatud

menetlused käsitatavad kriminaalasja arutamisena, ja teiseks puudub sättel regulatiivne toime.

Nimelt on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö käigus menetletavate kohtuasjade

alluvus reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükis ja selle tõdemuse kordamine

sama seadustiku 2. peatüki 1. jaos on tarbetu.

KrMSi § 24 lõikes 4 sätestatu (osalise) üleviimisega § 272 lõikesse 1 on sinna lisatud ka

täpsustus, mille kohaselt mõjutavad KrMSi §-des 25 ja 27 sätestatud asjaolud mitte ainult

kriminaalasja arutamise, vaid ka samas kriminaalasjas esitatavate menetlustoimingu loa taotluste

kohtualluvust.

Seaduse tekstist jäetakse välja praegu KrMSi § 24 lõike 4 viimases lauses sätestatud reegel, et

jälitustoiminguks annab eeluurimiskohtunikuna loa tööjaotusplaaniga määratud kohtunik, kes ei

ole kohtu esimees. See, et jälitustoimingu lube andvate kohtunike ring määratakse

tööjaotusplaaniga, tuleneb niigi KSi §-st 37. Praegu puudub ka vajadus välistada seadusega

võimalus, et jälitustoimingu lube annab kohtu esimees.

Punkt 12. Muudatuse eesmärk on kannatanute õiguste kaitse olukorras, kus esialgu

kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi jäetakse mingil põhjusel läbi vaatamata. Soovides

pakkuda kannatanute õigustele paremat kaitset, on seadusandja ette näinud, et

kriminaalmenetluses läbivaatamiseks esitatud tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise kahju

hüvitamise nõudes ning terviserikke või surma põhjustamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes on riigilõivuvaba. Kuna kannatanu hagi võib jääda kriminaalmenetluses läbi

vaatamata mh kannatanust endast ja tema nõudest sõltumatul põhjusel, ei ole õiglane, kui

kannatanu jaoks tähendaks menetlusökonoomia kaalutlusel tehtud hagi läbi vaatamata jätmise

määrus üksiti ka seda, et tema peab oma õiguste kaitseks riigilõivu tasuma, samas kui teised

kannatanud, kelle samalaadne tsiviilhagi vaadatakse läbi kriminaalmenetluses, riigilõivu

tasumisest on vabastatud. Riigilõivuvabastuse rakendumiseks ei ole oluline, kas hagi jäi läbi

vaatamata kohtu määramisel või prokuratuuri määramisel.

Punkt 13. Muudatuse eesmärk on pakkuda senisest paremat kaitset sellistele kannatanutele, kelle

teovõimet ei ole kohtulikult piiratud ja kellele ei ole eestkostjat määratud, kuid kes siiski ei oleks

suutelised oma õigusi kriminaalmenetluses adekvaatselt maksma panema. Muudatusega on

seotud ka riigi õigusabi seadusesse tehtavad muudatused. Kehtiv kord näeb küll ette riigi õigusabi

andmise kohtu määramisel, kuid RÕSi kohaselt on selleks vajalik kannatanu enda taotlus ja

kohus saab riigi õigusabi määrata vaid juhul, kui kannatanu tõendab, et tal puuduvad õigusabi

eest tasumiseks vajalikud vahendid. Samas on oluline, et kannatanule saaks õigusabi määrata

juba kohtueelses menetluse etapis ja eriti juhul, kui kannatanu ise ei pruugigi aru saada, millised

on tema õigused või kuidas neid kaitsta. Eestkoste määramise ja teovõime piiramise menetlus

oleks siin selgelt liiga drakooniline lahendus – kuriteo ohvriks langemise järel tiritaks kannatanu

kohtusse selleks, et hakata tema teovõimet piirama ja talle eestkostjat määrama, ehkki ta ise saab

oma elu korraldamisega üldises plaanis igati hakkama. Samuti on eestkoste määramise menetlus

pikk ja tooks kaasa põhjendamatuid viivitusi kriminaalmenetluses. Seetõttu nähakse

seadusemuudatusega ette, et kannatanule riigi õigusabi võib määrata kohus ka prokuratuuri

taotlusel. See võimaldab kannatanule õigusabi määrata juba kohtueelses menetluses, kus

kannatanu peaks esitama tsiviilhagi – selleks tal eelduslikult õigusabi vaja olekski. Samuti saab

kannatanu esindaja kannatanut nõustada näiteks vahendusmenetluse või otstarbekusest

kriminaalmenetluse lõpetamise küsimuste otsustamisel.

Punkt 14. Muudatuste eesmärk on luua kohtule võimalus määrata asenduskaitsja tegutsema

paralleelselt isikule määratud või isiku valitud põhikaitsjaga, et vältida kaitsja vahetamisest või

kaitsja hõivatusest tingitud menetluse venimist. Süüdistataval on kahtlemata õigus endale ise

sobiv kaitsja valida, kuid kohtumenetluses on ette tulnud olukordi, kus kaitsjad võtavad endale

oluliselt rohkem tööd kui nad ära jõuavad teha, mistõttu kohtuistungid jäävad ära või tuleb lükata

kaugesse tulevikku. Kohtupraktikas on n-ö varukaitsja määramist juba ka praktiseeritud eriti

mahukates kriminaalasjades. Seadusemuudatuse kohaselt võib kohus määrata asenduskaitsja ka

olukorras, kus põhiline kaitsja ei ole kaitsekohustusest vabastatud ja (hetkel) täidab oma

kohustusi. Kehtiv õigus võimaldaks asenduskaitsja määrata pigem siis, kui põhikaitsja on juba

oma kohustusi rikkunud.

Kaaluti ka võimalust juba ennetavalt määrata asenduskaitsja paralleelselt valitud või määratud

kaitsjaga, kuid sellest mõttest siiski esialgu loobuti, kuna isikul on õigus endale ise kaitsja valida

ning asenduskaitsja ennetav määramine tähendaks vältimatult lisakulutusi, mida ei ole ka põhjust

süüdistatava kanda jätta.

Lõike 2 muudatuse järel on asenduskaitsja määramise aluseks kaks juhtumit: kas põhikaitsja on

juba jätnud mõnele üldmenetluse istungile ilmumata või on teatanud, et ei saa ilmuda, või ta ei

saa ebamõistlikult pika aja jooksul oma kohustusi efektiivselt täita. See viimane tingimus võib

olla ka tulevikku vaatav, st kui kaitsja näiteks eelistungil teatab, et tal lähima poole aasta jooksul

ei ole võimalik ühelegi kohtuistungile tulla, võib kohus juba kaaluda ka asenduskaitsja

määramist. Menetleja peab siin aga vältima liiga agressiivset lähenemist, kuivõrd kahtlustataval

ja süüdistataval on õigus kaitsjale, kellega tal on võimalik koostööd teha ning seega oleks n-ö

paralleelselt tegutseva asenduskaitsja määramine põhjendatud üksnes ülekaaluka vajadusega

tõkestada menetluse pahatahtlik venitamine. Samuti võib kohus asenduskaitsja määrata siis, kui

põhikaitsja ei ole pikemat aega saanud oma kohustusi täita näiteks tervise tõttu, kuid ise endale

asenduskaitsjat nimetanud ei ole. Et kaitseõiguse tagamise seisukohast on sobiva kaitsja valik

olulise tähtsusega, on nii süüdistataval kui (põhi)kaitsjal õigus ka määruskaebus esitada.

Menetluse ökonoomia kaalutlusel on ringkonnakohtu määrus selles küsimuses lõplik. Olukorras,

kus puuduvad igasugused märgid selle kohta, et kaitsjast tulenevalt võiks menetlus venima jääda,

ei ole ka põhjust paralleelselt toimiva kaitsjaga määrata asenduskaitsjat. See põhjustaks liigseid

kulutusi ja arvestades Eesti kriminaalasjadega tegelevate advokaatide küllaltki piiratud ringi,

võiks omakorda kaasa tuua mingite teiste kohtuasjade venimise.

Lõige 3 reguleerib asenduskaitsja määramise ja vabastamise protseduuri. Muudatuse kohaselt ei

saa asenduskaitsjat vabastada põhikaitsja ega advokatuur, vaid kui asenduskaitsja on määratud,

siis saab teda kohustustest vabastada kohus. Kui kohus leiab, et määratud asenduskaitsjat ei ole

enam vaja, saab kohus kaitsja kohustustest vabastada. Tähtajad advokatuurile ja asenduskaitsjale

jäävad võrreldes kehtiva seadusega samaks.

Lõige 4 sätestab sõnaselgelt, et määratud asenduskaitsja saab kohustustest vabastada kohus. See

tähendabki seda, et kui kohus on asenduskaitsja määranud, peab asenduskaitsja olema valmis

kaitsjana tegutsema asuma ka siis, kui põhikaitsja on olemas.

Lõike 5 täiendus käib selle olukorra kohta, kus kohus on asenduskaitsja määranud asendama

eelmist määratud kaitsjat. Kuna ka eelmine kaitsja oli kohtu määratud, siis võib kohus ta ka

vabastada, millisel juhul asenduskaitsjast saab sisuliselt määratud põhikaitsja.

Punkt 15. Paragrahvi 48 pealkiri viiakse kooskõlla paragrahvi uue sisuga, mis edaspidi sisaldab

ka kaitsja vahetamise korda.

Punkt 16. Lisatav lõige 2 reguleerib tegevust advokaadi ja kliendi vahelise õigusteenuse

osutamise lepingu (kliendilepingu) lõpetamise puhul ja selle eesmärk on vältida menetluse

venimist seoses kaitsjate vahetamisega. Süüdistataval on iseenesest õigus kaitsjat valida ja

vajaduse korral vahetada, kuid mõnikord on sagedane kaitsja vahetamine muutunud menetluse

venitamise tööriistaks. Iga kaitsja vahetus tähendab ju seda, et tuleb leida uus kaitsja ning too

peab end kriminaalasja materjalidega kurssi viima. Eriti mahukate kriminaalasjade puhul võib see

tähendada mitmekuist perioodi, kus kaitsja ei ole valmis efektiivselt oma tööd tegema. Samas

kaitsja vahetamist päriselt keelata ei saa: kaitsjal peab olema võimalus menetlusest väljuda, kui

tema teenuste eest ei tasuta või klient ja advokaat on lepitamatult eri meelt selles, kuidas tuleks

kujundada kaitsetaktika. Muudatusega pannakse kaitsjale edaspidi kohustus õigusabilepingu

lõpetamisest menetlejale viivitamata teada anda. Süüdistatavale endale teavitamiskohustuse

panemine oleks alternatiivseks lahenduseks, kuid olukorras, kus süüdistatavate hulgas on üldiselt

kõrge suhtarv vastutustundetuid isikuid, on selge, et vaid süüdistatavatele selle kohustuse

panekuga tegelikkuses menetluse sujuvat toimumist tagada ei õnnestuks. Eelnõus sisalduv kord

võimaldab menetlejal kahtlustatavale või süüdistatavale anda tähtaja, milleks tuleb kas uus kaitsja

valida või teada anda, et kaitsja tuleb määrata riigi õigusabi korras. Selliselt välditakse olukorda,

kus isik ilmub menetlustoimingule ja annab seal teada, et ta juba mitu kuud tagasi lõpetas eelmise

kaitsjaga lepingu, kuid uut kaitsjat tal ei ole. Samuti antakse menetlejale õigus määrata

asenduskaitsja, kui kaitsja vahetamine tooks kaasa viivituse menetluses. See alus asenduskaitsja

määramiseks käivitub juhul, kui mingi märk viivituse kohta on juba olemas. Menetlejal ei ole

õigust nn paralleelset asenduskaitsjat määrata, kui kaitsja vahetus on sujuv ja viivitusi ei tekita.

Näiteks eelmine kaitsja täidab oma kohustusi veel nii kaua, kuni uus kaitsja on valmis oma

kohustusi täitma asuma.

Punkt 17. Muudatusega tugevdatakse üldmenetluses kahe toimiku süsteemi ja välditakse

olukorda, kus kriminaalasja hakkab arutama kohtunik, kes on kriminaalasjaga varem

jälituslubade andmisel kokku puutunud. See on oluline, et vältida kohtuniku mõjutamist tõendiks

mitte oleva teabe või varasemate uurimisversioonidega. Samas ka täpsustatakse, et

eeluurimiskohtunikuna võib sama kohtunik kriminaalasjas tegutseda korduvalt. Muudatus on

seotud § 272 lisamisega seadusesse, millega suures osas välistatakse edaspidi olukord, kus sama

kohtu kohtunikud tegutsevad kriminaalasjas eeluurimiskohtunikena ja peavad hiljem asja

sisuliselt lahendama. Seetõttu ei teki ka ohtu, et asja alluvusjärgses kohtus peaksid kõik

kohtunikud asja arutamisest taanduma, kuna on asjas eeluurimiskohtunikuna tegutsenud.

Punkt 18. Muudatus on seotud KrMS § 145 muudatusega (nõuded määruse sisule ja

vormistusele) ja muudatuse eesmärk on loobuda kategoorilisest nõudest, et taandamismenetluse

lahend tuleks eraldi dokumendina vormistada.

Punkt 19. Pealkiri viiakse kooskõlla paragrahvi uue sisuga.

Punkt 20. Muudatus tähistab olulist nihet kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamise loogikas.

Seni kehtinud paradigma kohaselt ei omanud kriminaalmenetluses omaksvõtt, st poolte

ühemõtteline ja üksmeelne kinnitus mingite faktiliste asjaolude esinemise või puudumise kohta

kohtu jaoks siduvat tähendust ja kohus sellele tugineda ei saanud, st vähemasti formaalselt tuli

kõiki faktilisi asjaolusid kriminaalasjas tõendada või lugeda üldtuntuks. Muudatusega tuuakse

kriminaalmenetlusse omaksvõtu instituut, mis on võistlevale menetlusele iseenesest väga omane

ja tuntud ka Eesti tsiviilkohtumenetluses. Omaksvõtt kriminaalmenetluses on faktiliste asjaolude

tuvastamiseks kolmas võimalus tõendamise ja üldtuntuks lugemise kõrval.

Omaksvõtt on võimalik üksnes faktiliste asjaolude (sh menetluslike faktiliste asjaolude) puhul –

õiguslike järelduste tegemisel ei saa poolte hinnang olla kohtule siduv ning põhimõte iura novit

curia on Eesti kriminaalmenetluses jätkuvalt kehtiv. Seega saab omaks võtta näiteks asjaolu, et

Ants töötas 2021 kuni 2023 linnavalitsuse transpordiosakonna juhatajana ning ka seda, et

transpordiosakonna juhataja ülesanne oli muu hulgas moodustada komisjon ühistranspordihanke

hindamiseks, kuid mitte seda, et Ants oli ametiisik karistusseadustiku tähenduses, ega seda, et ta

pani oma abikaasat sinna komisjoni määrates toime toimingupiirangu rikkumise. Õigusliku

hinnangu annab faktilistele asjaoludele jätkuvalt kohus kohtuotsuses.

Vajadus omaksvõtu instituudi järele tuleneb tõdemusest, et kehtiva menetlusseadustiku järgi on

pooled ja kohus sageli sunnitud kohtulikus üldmenetluses uurima tõendeid asjaolude kohta,

milles tegelikult kahtlust ega vaidlust ei ole. Mahukates kriminaalasjades võib kuluda päevi

selliste kuriteoepisoodide tõendamisele, mille süüdistatav on varmalt kohe algul üles tunnistanud,

kuid kuna mõnes episoodis siiski vaidlus on, siis kohtud kriminaalasja eraldada ei söanda ning

tõendeid uuritakse kõikide, ka juba omaks võetud episoodide kohta. See kulutab nappi

menetlusressurssi ja sunnib pooli pikkadele protsessidele, ehkki keegi asjaosalistest protsessi

pidamisel mõtet ei näe. Võistleva menetlusega on omaksvõtt hästi kooskõlas ja võistleva

menetlusega riikides laialt kasutuses. See aitab kokku hoida ressursse ja kohtumenetlust paremini

fookustada.

Eesti kriminaalmenetlusse toodav omaksvõtt ei ole siiski kohtule tingimusteta siduv: kohus võib

omaksvõtu eraldi põhjendamata tagasi lükata ja nõuda, et tõendamiskoormusega pool tõendeid

esitaks. Samuti ei saa poolele ette heita seda, et ta mingeid asjaolusid omaks ei võta, kui

vastaspoolel on nende tõendamise kohustus. Omaksvõtt peab olema vabatahtlik ning poolele

peab olema arusaadav, mis on omaksvõtu õiguslik tähendus – kui kohus omaksvõtu vastu võtab,

loetakse asjaolu omaks võetuks ja kohus saab otsuses kirjutada, et poolte omaksvõtuga on

konkreetsed faktilised asjaolud tuvastatud.

Kui kohus on mingid asjaolud lugenud omaks võetuks, ei ole neid enam vaja tõendada ja kohus ei

pea nende asjaolude tõendamiseks tõendeid vastu võtma. Puhuks, kui algul kohus nõustub asjaolu

lugema omaks võetuks, ent hiljem muude asjas esitatud tõendite pinnalt jõuab veendumusele, et

omaksvõetud asjaolu ei saa esineda, on kohtul võimalus esialgselt vastu võetud omaksvõtt tagasi

lükata. Sellisel juhul tuleb kohtul sellest pooltele teada anda ja tõendamiskoormusega pool peab

saama võimaluse faktilisi asjaolusid tõendada. Omaksvõtt võib olla esitatud nii kohtuistungil kui

ka kohtulikus eelmenetluses ning selleks, et asjaolu omaks võetuks lugeda, peavad faktilise

asjaoluga nõustuma kõik kohtumenetluse pooled, kelle nõuded või vastuväited sellest asjaolust

sõltuvad.

Töögrupp kaalus ka n-ö pehmema omaksvõtu võimalust, kus pooled küll saaksid kohtule

avaldada oma nõustumist mingi vastaspoole faktiväitega, kuid see ei oleks kohtule siduv ega

vabastaks ka pooli tõendamise kohustusest. Selline omaksvõtt võimaldaks kohtul otsuses

faktiküsimuse järelduse põhjendamisel viidata poolte nõustumisele tõendite analüüsi kirjutamise

asemel. Lisaks võiks ka tõendid neid avalikul kohtuistungil uurimata ja avaldamata kohtule üle

anda, mis võimaldaks veelgi aega säästa. See lahendus jääks aga poolele teele pidama, kuna

pooltel puuduks hea põhjus kohtuliku arutamise eel faktiliste väidetega üksmeelele jõudmiseks

tööd teha: tõendeid tuleks niikuinii esitada, st kulude sääst oleks minimaalne ja kohus võiks ka

otsuses tulla üllatusliku lahendusega, kus poolte omaksvõttu eiratakse. Tõendite avalik esitamata

jätmine aga riivaks kohtumenetluse avalikkust.

Punkt 21. Säte defineerib omaksvõtu kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses kui

menetlusliku tahteavalduse, mille sisuks on nõustumine vastaspoole faktiväitega. See

tahteavaldus peab olema tingimusteta ja selgesõnaline ning adresseeritud kohtule, st omaksvõttu

ei saa välja lugeda mingitest muudest poole tehtud avaldustest, mis neile kriteeriumitele ei vasta.

Omaksvõtuavaldus ise endast tõendit ei kujuta – see ei ole ütlus, vaid tahteavaldus menetluse

kujundamiseks. Seetõttu, kui kohus mingil põhjusel omaksvõttu vastu ei võta, ei ole tegemist ka

seesuguse avaldusega, mida saaks poole vastu ära kasutada või millele kohtuotsuses tugineda.

Muidugi võib kohtunikul olla keeruline oma mõtteprotsessides eristada omaksvõtuavaldust sama

isiku hilisematest ütlustest ja ei saa välistada, et nende vastuolulisuse tõttu on isiku hilisemad

erineva sisuga ütlused väiksema kaalu ja usaldusväärsusega. Selleks, et asjaolu tunnistada omaks

võetuks, peavad faktiväitega nõustuma kõik kohtumenetluse pooled, kelle nõue või vastuväide

selle faktiväite tõelevastavusest sõltub. Teisisõnu, näiteks kui asjas on kannatanu, kelle positsioon

prokuratuuri positsioonist mingi faktiväite osas erineb, ei saa süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur

omaksvõtu teel kannatanu nõusolekuta kannatanule siduvalt mingeid faktiväiteid omaksvõtuga

tuvastada.

Enamasti on faktiväidete allikaks prokuratuur, kelle ülesanne on kriminaalmenetluses olla

proponent ja kellel on ka tõendamise kohustus. Kannatanu tsiviilhagi alusfaktid peavad olulises

osas süüdistuse alusfaktidega kokku langema. Seetõttu on ilmselt kõige tavalisem olukord, kus

omaksvõtt tähendab seda, et süüdistusaktis esitatud faktiväidetega nõustuvad süüdistatav ja tema

kaitsja. Samas ei saa välistada ka sellist olukorda, kus prokuratuuri ja kannatanu omaksvõtuga

tuvastatakse mõni faktiväide, mille on esitanud süüdistatav. Seadus ei sätesta piiranguid sellele,

kes faktiväite esitab ja kelle faktiväiteid saab omaks võtta.

Asjaolu omaks võetuks lugemine on kohtu kaalutlusotsus, mida ei saa vaidlustada: pooltel ei ole

õigust nõuda, et nende kokkulepitut tunnustataks tuvastatud faktidena ja kohtuotsuse peale

kaevates ei saa kohtule ette heita, et kohus mingit asjaolu omaks võetuks ei lugenud. Kohtul ei

tohi ka endal olla kahtlust faktiväite tõelevastavuses. See ei tähenda mõistetavalt samas seda, et

kohus peaks omaksvõtust sõltumatute tõendite varal olema veendunud faktiväite tõelevastavuses.

Sellisel juhul poleks omaksvõtul mingit optimeerivat toimet. Küll aga jääb kohtule võimalus

keelduda faktiväite tuvastatuks lugemisest, kui tal on olemasoleva teadmise pinnalt kahtlus, et

omaksvõetud asjaolud ei saa tõele vastata.

Kui kohus otsustab faktiväite tuvastada omaksvõtule tuginevalt, siis tuleb kohtul sellest pooltele

teada anda, et ka pooled saaksid omaksvõtule edaspidi tugineda. Vastasel juhul ei ole omaksvõtul

menetlusressurssi säästvat mõõdet, kuna pooled peaksid jätkuvalt tõendama kõike tavakorras.

Punkt 22. Muudatusega võimaldatakse kaugülekuulamist toimetada menetleja äranägemisel.

Sellega laiendatakse kaugülekuulamise võimalust ka sellisteks juhtudeks, kui iseenesest ei oleks

isiku ülekuulamine raskendatud või ebamõistlikult koormav, kuid on ebamugav või nõuab

rohkem aega või tekitab näitekstunnistajale lisakulutusi. Eelkõige rakendub säte kohtueelses

menetluses, kus menetlejal niikuinii on ka juba praegu võimalik näiteks isikult kirjalikke ütlusi

võtta. Tavapäraselt esitatav vastuväide kaugülekuulamisele on, et uurijal ei ole kaugülekuulamise

puhul võimalik jälgida ülekuulatava kehakeelt ega kindlustada, et ülekuulatavat ülekuulamise ajal

ei mõjutata. Mõlemad argumendid on iseenesest adekvaatsed, kuid konkreetsel juhul võivad olla

siiski üle tähtsustatud. Igas konkreetses kriminaalasjas on just uurija see, kes kõige paremini

oskab hinnata konkreetse isiku ülekuulamisega seotud riske ja muudetud sõnastusega sätte alusel

saabki vastavalt vajadusele ja riskihinnangule valida sobiva viisi isiku ülekuulamiseks.

Punkt 23. Muudatus seostub tihti menetluse venitamisel kasutust leidva võttega, kus menetluse

edasilükkamiseks saadakse arstitõend, mille kohaselt süüdistatav justkui on väga kehva tervise

juures ega saa istungil osaleda. Praktikast on teada, et sageli on need arstitõendid oma sisult

ebaõiged – istungipäeval on süüdistatavat näha mitmel pool head seltskonda ja sportlikke hobisid

nautimas, arst aga on tõendi välja kirjutanud patsienti nägemata. Kui nüüd kohus aga arsti välja

kutsub tema väljastatud tõendi ja süüdistatava tervise kohta selgitusi andma, et välja selgitada,

kas süüdistatav tõepoolest kohtus viibimiseks võimeline ei ole, siis tõendi väljastanud arst

keeldub ütluste andmisest ja vabaneb nii ka üksiti vastutusest enda väljastatud tõendi eest. See

põhjustab menetluste venimist ja annab süüdistatavale võimaluse õigusemõistmisest hoiduda.

Muudatusega sätestatakse, et arstil, keda on põhjust üle kuulata sellise isiku tervisliku seisundi

kohta, kes oma tervisele viidates kohtust eemale hoiab, ei ole õigust kutsesaladusele viidates

ütluste andmisest keelduda. See tuleneb kaudselt ka KrMS § 72 lõikes 4 sätestatud põhimõttest:

esitades arstitõendi, isik ise konkludentselt nõustub sellega, et tema terviseandmed ei ole enam

saladuseks. Ta on oma terviseandmed ise kohtule avaldanud ning selles olukorras, kus

süüdistatav ise n-ö on ukse lahti n teinud, on tema menetlusliku asjaolu (istungilt puudumise

mõjuv põhjus) tõendamiseks esitatud tõend ka avatud usaldusväärsuse kontrollimisele.

Muudatuse tulemusel peavad arstid enda väljastatud tõendite eest võtma vajaduse korral kohtus

vastutuse. Selgesti on arstide kohtus ülekuulamine ka edaspidi pigem erandlik juhtum, mida

kohus saab kasutada siis, kui kohtul on tekkinud tõsised kahtlused, et kohtule on esitatud

ebaõigeid andmeid.

Punkt 24. Sätte eesmärk on tagada tunnistajate ja kannatanute parem kaitse. Kehtiv kord nõuab,

et ülekuulamise protokollis oleks kohustuslikult märgitud ülekuulatava sidevahendite andmed.

See on tekitanud probleeme, sest kahtlustatavale kriminaaltoimiku tutvustamise järel on need

andmed kättesaadavad ka kahtlustatavale ja tema kaasosalistele, kes on mõningatel juhtudel neid

andmeid asunud kuritarvitama: kannatanuid terroriseeritakse telefoni teel ja meiliaadressid

avaldatakse rämpsposti saatjatele ja tutvumisportaalides või saadetakse meili peale pahavara

sisaldavaid kirju. Ehkki sidevahendite andmete säilitamine ülekuulamisprotokolli päises võib olla

menetlejale mugav, ei ole see piisavaks põhjuseks, et tunnistajate ja kannatanute heaolu ohtu

seada. Seetõttu peab ülekuulataval olema võimalus vältida oma sidevahendite andmete levikut.

Punkt 25. Muudatused on seotud KrMSi § 145 muudatusega ning kogumõjuna jääb kohtule

jätkuvalt võimalus need määrused vormistada pealdisena.

Punkt 26. Muudatus on seotud KrMSi § 145 muudatusega ning kogumõjuna jääb kohtule

jätkuvalt võimalus määrus vormistada pealdisena.

Punkt 27. Muudatuse eesmärk on lahendada praktikas tekkinud segadus seoses §-de 91 ja 911

koosmõjuga. Nimelt on osad kohtunikud, nähtavasti ka Riigikohtu lahendist nr 1-20-1208

ajendatuna, asunud seadust tõlgendama selliselt, et juhul, kui läbiotsimiseks on vaja ka

läbiotsitavasse kohta isiku tahte vastaselt siseneda, tuleb võtta selleks eraldi luba KrMSi § 911

alusel.

Seadusemuudatus lähtub tõsiasjast, et kui valdaja uurimisasutuse ametnikud vabatahtlikult oma

valdusesse otsima lubab, ei ole niikuinii tegu läbiotsimisega, milleks oleks eraldi luba tarvis, vaid

vaatlusega, milleks luba vaja ei ole. Kui kohus läbiotsimiseks loa annab, siis võimaldab sama

luba ka valdaja tahte vastaselt isiku valdusse siseneda ja seal menetlustoimingut teha. Sellele

viitab mh ka KrMS § 91 lõige 9, mille kohaselt, kui on alust arvata, et vabatahtlikult asju välja ei

antud, toimetatakse läbiotsitavas kohas otsinguid ning seda valdaja soovist ja eraldi loa

olemasolust sõltumatult.

Punkt 28. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 29. Muudatuse eesmärk on välistada väärtõlgendus, mille kohaselt kõikide asitõendite

kohta tuleb tingimata koostada vaatlusprotokoll ning selle puudumise korral ei ole asitõend

lubatav tõend. Asitõend on üheks klassikaliseks algseks tõendiks, mille lubatavuse eeltingimused

on küll seos kriminaalasjaga ja selle hankimise seaduslikkus, kuid asitõendi tõendiväärtus ei saa

kuidagi sõltuda sellest, kas uurija on selle kohta koostanud protokolli ja asitõendit seal

kirjeldanud. Asitõendi vaatlemine ja kirjeldamine võib olla otstarbekas. Näiteks asitõendina

käsitatava telefoni puhul võib tõenduslik väärtus olla selle telefoni mälus sisalduvatel andmetel,

mille kättesaamiseks on vaja kasutada eritehnikat, mitte aga telefoni välisilmel, mida saaks

igaüks tajuda ka ilma eritehnikata. Telefoni mälu andmete saamiseks on vaatlus kindlasti vajalik

nii asitõendi tõenduslike tunnuste talletamiseks kui ka esiletoomiseks. Samas näiteks päringule

vastuseks uurimisasutusele üle antud kaupluse turvakaamera lühikese salvestise kirjeldamine,

mida praktikas sageli tehakse ja nõutakse, on tihti pigem tõendi tajumist häiriv ja ebavajalik.

Seadusemuudatusele tuginedes peaks kohtueelse uurimise asutused loobuma vaatlusprotokollide

koostamisest seal, kus asitõendi seos kriminaalasjaga on fikseeritud muul viisil ning kohtueelses

menetluses tehtav vaatlus asitõendist lähtuva tõendusteabe tajumiseks vajalik ei ole. Asitõendi

vaatlus on vajaduspõhine menetlustoiming.

Punkt 30. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 31. Muudatuse eesmärk on vältida tarbetuid vaidlusi jälitustoiminguteks antud lubade

tutvustamise üle. Muudatusega kohustatakse uurimisasutust jälitustoimingute tegemiseks antud

kohtu ja prokuratuuri load panema kriminaaltoimikusse, et jälitustoimingute seaduslikkust oleks

toimikuga tutvumisel lihtsam hinnata. Praktikas on jälitusload sageli jäetud kriminaaltoimikusse

lisamata ning see põhjustab vaidlusi ja viivitusi jälitustõendite lubatavuse hindamisel.

Jälituslubade kriminaaltoimikusse lisamine on muu hulgas põhjendatud ka sellega, et

jälitustoimingutega kogutud teave ei ole enam automaatselt riigisaladusega kaetud. Tavapärane

vastuväide, et jälitusload võivad sisaldada andmeid jälitusasutuste metoodika, taktika ja

isikkoosseisu kohta, on ületatav sellega, et jälitusloas ei kajastataks jälitusasutuste isikkoosseisu,

metoodikat ja taktikat sellise detailsusega, et selle varjamine oleks põhjendatud. Tõdemus, et

kellegi magamistuppa paigutati pealtkuulamisseade pärast seda, kui mingit paikkonda oli

varjatult jälgitud, ei ole selline teave, mida tohiks riigisaladusena varjata.

Punkt 32. Muudatuse eesmärk on vältida menetluse venimist seoses vaidlustega

jälitustoiminguga kogutud tõendite tutvustamise üle. Jälitustoimingutega kogutud andmete

tutvustamine toimub jätkuvalt isiku soovi korral ning võib aset leida ka juba enne seda, kui

kahtlustatavale tutvustatakse kriminaaltoimikut. Hiljemalt kriminaaltoimiku tutvumiseks

esitamisega tuleb aga kahtlustatavale kättesaadavaks teha ka tema kohta jälitustegevusega

kogutud andmed. Vaikimisi on kahtlustatavale kättesaadavad kõik tema kohta jälitustoimingutega

kogutud andmed, et tal oleks võimalik ette valmistada efektiivset kaitset. Erandid üldisest reeglist

sätestab sama paragrahvi lõige 11.

Punkt 33. Lisatav säte asendab senises lõikes 1 sisaldunud loendi alustest, mille puhul võib

jälitustoimingutega kogutud andmed tutvustamata jätta. Selle kohaselt saab tutvustamata jätta

vaid selliseid andmeid, millel ilmselgelt ei ole puutumust tõendamiseseme asjaoludega ega ole

tarvilikud tõendi usaldusväärsuse hindamiseks, kuid mille puhul on arvestatav põhjus tõendi

tutvustamata jätmiseks siiski olemas. Võrreldes varasema loendiga on eelnõus tutvustamata

jätmise aluseid kitsendatud, kuna senise lõike 1 punktid 1 ja 6 on sageli tõlgendatud väga laialt

ning kaitseõigust alatähtsustavalt. Seetõttu on need punktid (p 1 – andmed teiste isikute

perekonna- või eraelu kohta ja p 6 – andmed, mille tutvustamise tulemusena võidakse edastada

teavet jälitusasutuse meetodite, taktika ja jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta)

loetelust välja jäetud. Esimese punkti alusel on võimalik praktiliselt kõik andmed tutvustamata

jätta, kuna kahtlustatavat jälitades on enamasti üksiti andmeid kogutud veel kellegi kohta, kelle

privaatsust on jälitamisega riivatud; punkti 6 puhul aga on tõeliselt kaitsmisväärilised andmed

jätkuvalt kaetud riigisaladusega, senine formuleering „võidakse edastada teavet“ on ka lubamatult

umbmäärane ja jätab prokuratuurile sisuliselt piiramatu diskretsiooni andmeid tutvustamata jätta.

Kaitseõiguse piiramise põhjenduseks ei saa olla asjaolu, et andmetega tutvudes võiks isik teha

järelduse, et ka teda on jälitatud samamoodi, nagu on näha lugematutes põnevusfilmides.

Punkt 34. Muudatuse eesmärk on vältida jälitustoimingute seaduslikkuse ja põhjendatuse üle

põhimenetlusega paralleelselt käivaid määruskaebemenetlusi. Kohtu poolt antud jälitusloa

ebaseaduslikkusel on kahte sorti järelmid: esiteks toob jälitusloa ebaseaduslikkus alati kaasa

jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. Tõendi lubatavuse üle otsustab kriminaalasja

lahendav kohtukoosseis. Kohtumenetluse pooled saavad ja peavadki tõendi lubatavuse üle

vaidlema kohtuliku arutamise käigus, menetlusvälisel isikul ei ole aga tõendi lubatavuse või

lubamatuse nõudmiseks kriminaalasjaga piisavat puutumust. Teiseks toimingu ebaseaduslikkuse

järelmiks on selle isiku võimalikud nõudeõigused, keda ebaseaduslikult jälitati ja kelle õigusi

seeläbi riivati. Selliseks isikuks võib muidugi olla menetlusosaline, kes hiljem muutub

kohtumenetluse pooleks, kuid ka nn menetlusväline isik, kes kohtumenetluse poole staatust ei

saagi (nt on tunnistajaks hoopis). Kõne alla tuleb nii rahaline kahju hüvitamise nõue kui ka nõue

rikkumise tunnistamiseks. Taoliste nõuete lahendamine peaks toimuma süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamiseks ette nähtud korras ja pigem eraldi kriminaalasja lahendamisest.

Uurimisasutuse tegevuse peale, mis kujutab endast kestvat õiguste rikkumist, on jätkuvalt

võimalik kaevata KrMS §-s 228 sätestatud korras.

Punkt 35. Seadusemuudatuse eesmärk on lahendada praktikas tekkinud probleem, et isikud,

kellele kohaldatakse elukohast lahkumise keeldu, lahkuvad riigist ega ole seejärel menetlejale

kättesaadavad muidu kui rahvusvahelise õigusabi meetmeid kasutades. Kehtiv seadus nimelt ei

erista riigist lahkumist ja Eesti piires oma elukohast lahkumist. Muudatuse järel tähendab

elukohast lahkumise keeld seda, et isikul on sarnaselt kehtivale korrale keelatud menetleja loata

lahkuda oma elukohast kauemaks kui kolmeks ööpäevaks, kuid lisaks sellele on riigist lahkumine

menetleja loata keelatud olenemata reisi planeeritavast pikkusest. See võimaldab mõnedel

juhtudel vältida kahtlustatavate menetlusest kõrvalehoidumist.

Punkt 36. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus oli vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt, uurimisasutuse ja prokuratuuri kohaldatav

elukohast lahkumise keeld on vaidlustatav nn uurimiskaebemenetluses.

Punkt 37. Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli

kehtestamisega KrMS §-s 141. Eeluurimiskohtuniku menetlused on jätkuvalt võimalik toimetada

video vahendusel.

Punkt 38. Vahistamismääruses isiku elukoha märkimine ei ole otstarbekas ega vajalik ning

kujutab endast isikuandmete liigset töötlemist. Küll aga tuleb vahistatav identifitseerida ja selleks

on Eestis kasutusel isikukood. Seetõttu elukoha märkimise kohustus kaotatakse ja selle asemel on

vahistamismääruses nõutav isikukoodi märkimine, mida kohtud ka juba praegu enamasti teevad.

Punkt 39. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 40. Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli

kehtestamisega KrMSi §-s 141. Eeluurimiskohtuniku menetlused on jätkuvalt võimalik toimetada

video vahendusel.

Punkt 41. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 42. Muudatused on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli

kehtestamisega KrMS §-s 141. Istungit on jätkuvalt võimalik pidada video vahendusel.

Punkt 43. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 44. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 45. Muudatuse eesmärk on korrigeerida mõnel pool tekkinud väärpraktika, mille kohaselt

politsei keeldub taga otsimast isikuid, kelle kohta ei ole välja antud vahistamismäärust ega tehtud

vangistust mõistvat kohtuotsust. See tekitab probleeme olukorras, kus isiku vahistamiseks

iseenesest põhjust ei oleks, kuid sundtoomise alused on olemas. Sundtoomine aga ei ole

võimalik, kui isiku asukoht ei ole teada. Selliselt tekib surnud ring, mille tulemusel isikud saavad

menetlusest kõrvale hoiduda. Lisaks tuleb silmas pidada, et sundtoomine ja tagaotsimine on

võimalik ka tunnistajate ja kannatanute suhtes, kelle puhul seadus vahistamist üldse ette ei näe.

Täpsustatakse sõnastust, et oleks arusaadav, et vahistamismääruse või kohtuotsuse koopia tuleb

tagaotsimismäärusega koos saata jälitusasutusele vaid siis, kui isik on vahistatud või vangi

mõistetud, kuid tagaotsimine on võimalik ka kõikide muude isikute suhtes, kelle asukoht ei ole

teada ja keda on vaja üles otsida ja menetlustoimingutele allutada.

Punkt 46. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 47. Muudatused on tehnilised. § 1411 lõike 13 kehtetuks tunnistamine on seotud määruste

üldiste sisu- ja vorminõuete muutmisega. Kõnealuse määruse võib jätkuvalt koostada pealdisena.

§ 1411 lõike 31 ja § 1412 lõike 21 kehtetuks tunnistamine on seotud video vahendusel

kohtuistungite pidamise üldise korra kehtestamisega KrMS §-s 141. Kõnealuseid istungeid on

jätkuvalt võimalik pidada video vahendusel.

Punkt 48. Muudatus on on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt. Kuna § 1414 on üldsäte kõikide varaliste nõuete

tagamise vahendite kohta, kohaldub ka määruskaebuse esitamise õigus ühtviisi kõikide varaliste

nõuete tagamiseks rakendatavate abinõude vaidlustamisele.

Punkt 49. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 50. Muudatusega reformitakse määruste sisu ja vormi nõudeid eesmärgiga vähendada

menetlejate kirjatööd seal, kus see sisulist lisaväärtust ei loo. Muudatusega jäetakse määruse

üldmõistest välja määruse põhjendamise nõue ning määrus määratletakse kui menetlusotsustus,

millega lahendatakse taotlus või korraldatakse menetluse edasist käiku. Ehkki reeglina määrusega

kriminaalasja ega tsiviilhagi sisuliselt ei lahendata, on sellest kaks erandit, kus määrus on sisuline

lõpplahend: esmalt lahendatakse määrusega psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjad, samuti

on eraldiseisva konfiskeerimismenetluse lahendiks määrus. Üldreeglina on määrus kirjalikus

vormis, mis tähendab, et määruse sisu talletatakse kirjamärkide abil mingil andmekandjal.

Lõige 2 sätestab, et määrus peab sisaldama määruse toimimiseks minimaalselt vajalikku teavet:

määruse koostaja, määruse koostamise aeg, kriminaalasi, määruse sisu ja menetlusõiguslik alus

ning määruse vaidlustamise kord, kui määrus on kriminaalasja lõpplahendist eraldi vaidlustatav.

Teisisõnu, kui seadus ei näe teisiti ette, ei pea määrus sisaldama faktiliste asjaolude või

varasemate menetlussündmuste kirjeldust ega ka õiguslikke põhjendusi. See ei tähenda, et

menetleja ei võiks määrusele põhjendusi kirjutada või määruses seni toimunut kirjeldada ka seal,

kus seadus seda ei nõua. Oluline on aga see, et määruse lugejale oleks määruse sisu arusaadav –

mida otsustati ja kes mida tegema peab.

Lõige 3 on erisäte kohtuistungil kohtu tehtavate suuliste määruste jaoks – kui need

protokollitakse, ei ole vaja lõike 2 vorminõudeid järgida.

Lõige 4 sätestab juhtumid, mil tuleb kohustuslikult koostada määrus, milles sisalduvad lisaks

lõikes 2 nimetatud andmetele ka asjaolude kirjeldus ja õiguslikud põhjendused. Nii tuleb määrus

vormistada siis, kui määrus on kriminaalasja lõpplahendiks või määrus on lõpplahendist eraldi

vaidlustatav (eelkõige määruskaebuse korras, aga ka uurimiskaebuse esitamisega).

Lõige 5 sätestab võimaluse vormistada määrus pealdisena. Seadus pealdise mõistet ei defineeri,

kuid silmas on peetud sellist määrust, mille tegija kas osaliselt või täielikult inkorporeerib

esitatud taotluse määruse sisse. Klassikaline näide pealdisena tehtud määrusest on esitatud

taotlusel kohtuniku digiallkirja resolutsioonis sõnapaar „Luba antud“. Sellises olukorras on

määruse põhjendusteks taotluse põhjendused. Senine käsitlus määruse põhjendamisest on olnud,

et kohus peab ka taotluse rahuldamisel ikka ise määrusesse põhjendused kirjutama ning taotlusest

põhjendusi otse kopeerida ei oleks korrektne. Samas ei ole selline asjakorraldus sugugi

ökonoomne: kui taotluses on esitatud põhjendused, millega kohus täielikult nõustub, oleks

taotlusest ümberjutustuse kirjutamine lihtsalt lisaväärtuseta tühi töö. Seetõttu annab lõige 5

kohtule võimaluse pealdisena vormistada kõiki määrusi, mille kohta seaduses ei ole otsesõnu

öeldud, et see tuleks eraldi dokumendina vormistada. Tehniliselt võib selle pealdise kirjutada

digiallkirja resolutsiooni, vastavas elektroonilises keskkonnas selleks ette nähtud andmeväljale

või käsitsi paberkandjal esitatud taotluse peale. Oluline on silmas pidada, et kohtu määrus oleks

vormistatud selliselt, et selle sisu ja põhjendused on selgelt tuvastatavad. Seetõttu seadus ka ei

kohusta määrusi pealdisena vormistama ja soovi või vajaduse korral võib kohus kõik määrused

eraldi dokumendina vormistada. Ehkki kõige loogilisem oleks pealdisena vormistada taotluse

täielik rahuldamine, ei ole iseenesest keelatud ka pealdisega taotlust osaliselt rahuldada või

rahuldamata jätta. Oluline on, et kohtu otsustus oleks selge ning taotluse esitaja saaks piisavalt

selge tagasiside, mis võimaldaks tal mõista, miks taotlus rahuldamata jäi või ainult osaliselt

rahuldati. Eraldi sätestatakse, et pealdismäärus ei ole lubatav määruskaebemenetluse lahendina,

samuti ei ole pealdismäärus lubatavaks lahendiks süüdistuskohustusmenetluses. Mõlemad

menetlused on oma sisult kaebemenetlused, kus kaebekohtu lahendi põhjendused peavad andma

tagasisidet esialgse määruse koostajale ning suunavad ka edasist kohtupraktikat, olles enamasti

konkreetses küsimuses ka lõplikuks lahendiks.

Lõige 6 on senine KrMS § 145 lõige 41, lõige 7 on senine KrMS § 145 lõige 42 ja lõige 8 on

senine KrMS § 145 lõige 7, sõnastuses tehtud minimaalsed muudatused on tehtud selleks, et tekst

oleks keeleliselt ladusam.

Punkt 51. Dokumendi koostamise koht ei ole oluline detail, mida oleks vaja märkida. Seetõttu

jäetakse see andmeväli välja.

Punkt 52. Kriminaalasja nimetus on keeruline viis kriminaalasja teistest sama isiku

kriminaalasjadest eristada. Seetõttu on otstarbekas kriminaalasi identifitseerida kriminaalasja

numbriga, nagu seda ka praktikas üldiselt tehakse.

Punkt 53. Süüdistusakti koostamise koht ei oma tähtsust ja tekitab asjatut infomüra. Seetõttu

jäetakse see andmeväli süüdistusaktist edaspidi välja.

Punkt 54. Kriminaalasja nimetus on keeruline viis kriminaalasja teistest sama isiku

kriminaalasjadest eristada. Seetõttu on otstarbekas kriminaalasi identifitseerida kriminaalasja

numbriga, nagu seda ka praktikas üldiselt tehakse.

Punkt 55. Süüdistusakti osade järjekord on kehtivas seaduses ebaloogiline: akti alguses on suur

hulk tehnilisi andmeid, süüdistus aga on hoopis akti lõpus. Samuti ei nõua seaduse kehtiv

sõnastus, et süüdistusaktis oleks märgitud, kui prokuratuur taotleb konfiskeerimise kohaldamist.

Muutmaks süüdistusakti ülesehitust loogilisemaks, tuuakse senine lõige 3 süüdistusakti põhiosaks

ja tehnilistest detailidest ettepoole lõikeks 2. Senisest lõikest 2 aga saab süüdistusakti lõpposa ja

lõige 3. Lisaks sätestatakse, et süüdistusakti põhiosas tuleb edaspidi märkida ka see, kui

prokuratuur taotleb kohtult konfiskeerimise kohaldamist, ning kirjeldada asjaolud, mis

konfiskeerimisele alust annavad, kuivõrd see on oluline tõendite asjakohasuse hindamisel.

Praktikas praegu seda tihti süüdistusaktis ei märgita ja konfiskeerimisnõue tuleb üllatusena nii

teistele kohtumenetluse pooltele kui ka kohtule.

Punkt 56. Süüdistusakti lõpposas hakkavad edaspidi olema need andmed, mis seni esitati

süüdistusakti põhiosas. Kuivõrd süüdistusakti peamine ülesanne on väljendada süüdistatavale

tehtavat karistusõiguslikku etteheidet, peabki just süüdistus ja selle kvalifikatsioon olema

süüdistusakti põhiosaks, samas kui ülejäänud tehnilist laadi andmed jäävad edaspidi lõppossa,

mis kujutab endast justkui tehnilist lisa. Muudatusega jäetakse välja mõned seni süüdistusaktis

sisaldunud andmeväljad. Esiteks loobutakse andmeväljast „kuriteo asjaolud“, mis on praktikas

omajagu segadust tekitanud: kuna süüdistatavale tehtav karistusõiguslik etteheide, st talle ette

heidetavad teod ning see, kuidas konkreetselt väljenduvad nendes tegudes kuriteokoosseisu

tunnused, tuleb niikuinii kajastada süüdistuse osas ja mitte mujal süüdistusakti peal laiali,10 ei ole

eraldi andmeplokil „kuriteo asjaolud“ selget funktsiooni ja seda enam süüdistusaktis ei

esitata.Teiseks jääb välja andmeväli „kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus“ – kui kahju on

koosseisuline asjaolu, tuleb see süüdistuse osas niikuinii kirjeldada. Kui aga tegu ei ole

koosseisulise asjaoluga, on tekitatud kahju laad ja suurus eelkõige tsiviilhagi seisukohast olulised

ning õige koht nende esitamiseks ongi tsiviilhagiavaldus. Praktikas on see andmeväli tekitanud ka

omajagu segadust, kui kannatanu tsiviilhagis esitatud summa erineb sellest, mida peab õigeks

prokuratuur. Kolmandaks loobutakse andmeväljast „andmed kuriteoga saadud vara kohta“.

Kuriteoga saadud vara omab tähtsust eelkõige siis, kui prokuratuur taotleb selle vara

konfiskeerimist. Kuivõrd konfiskeerimise taotluse ja selle aluseks olevate asjaolude

kirjeldamiseks on süüdistusakti põhiosas eraldi andmeväli, siis selle teabe kordamine lõpposas on

tarbetu. Muudetakse ka senise lõike 2 punkti 9 sõnastust: praeguse „andmed järelevalvet vajavate

süüdistatava laste ja vara kohta“ asemel tuleb edaspidi süüdistusakti lõpposas märkida andmed

kõikide süüdistatava hooldusel või eestkoste all olevate isikute (st mitte üksnes laste, vaid ka nt

hooldust vajavate vanemate või eestkostetavate) ja süüdistatava järelevalvet vajava vara kohta.

See peegeldab paremini kaasaja keerukamaks muutunud õigussuhteid perekonnaliikmete vahel ja

annab kohtule teavet, mis võib olla oluline karistuse mõistmisel.

Punkt 57. Muudatusega loobutakse edaspidi kohtueelse menetluse menetlusdokumentide

näidisvormide kehtestamisest, kuna nii prokuratuur kui kohtueelse uurimise asutused kasutavad

ühtset digitaalset infosüsteemi PRIS, kus menetlusdokumente koostatakse. Puhuks, kui mingil

põhjusel elektrooniliselt ei ole võimalik menetlusdokumente koostada, sätestab kohustuslikud

nõuded menetlusdokumentidele seadus. Praktikas on aeg-ajalt tekkinud ka vaidlusi seoses

sellega, kui mingil põhjusel on menetlejad kehtestatud näidisvormidest kõrvale kaldunud, ehkki

seaduse nõudeid on järgitud. Seadusemuudatus ei keela loomulikult ametkondlikult siiski

näidisvorme välja töötada ja kasutada.

Punkt 58. Muudatus on seotud määruste üldiste sisu- ja vorminõuete muutmisega. Sõna

„motiveeritud“ kasutamine selleks, et tähistada määrust, milles peavad sisalduma kirjalikud

põhjendused, on samuti keeleliselt eksitav.

Punkt 59. Muudatuse eesmärk on panna vastutus menetluse venimise vältimiseks tehtud

kulutuste eest süüdistatavale ja kaitsjale, kes oma käitumisega põhjustasid selle kulutuse.

Lisatava lõike kohaselt on kohtul võimalus määrata, et paralleelselt põhikaitsjaga asenduskaitsja

määramise puhul arvatakse menetluskuludeks vaid asenduskaitsjale makstav põhjendatud ja

vajalik tasu. Kui süüdistatav selles olukorras soovib jätkata oma valitud põhikaitsjaga, on tal see

võimalus, kuid valitud kaitsja tasu tuleb tal sellisel juhul endal maksta. See on küllalt radikaalne

võimalus menetluskulude jagamise kaudu mõjutada süüdistatavat ja tema kaitsjat vältima

olukorda, kus paralleelselt põhikaitsjaga asenduskaitsja määramine oleks vajalik. See lahendus

tähendab üksiti seda, et olukorras, kus ka kriminaalasi lõpeb õigeksmõistva otsusega, ei saa

pahatahtlikult kaitsjate vahetamisega või kaitsja abiga menetlust venitanud süüdistatav kaitsjale

makstud tasu riigilt tagasi. Seesuguse radikaalse lahenduse peab kohus mõistetavalt hoolega läbi

kaaluma ning seda kasutama üksnes juhul, kui süüdistatava põhikaitsja tasu menetluskulude

hulka arvamine oleks selgelt ebaõiglane, arvestades kaitsja ja süüdistatava käitumist menetluses.

10 RKKKo 3-1-1-59-16.

Punkt 60. Muudatusega viiakse menetluskulude hüvitamine apellatsioonimenetluses vastavusse

menetluskulude hüvitamise üldise loogikaga, mille kohaselt üldjuhul maksab menetluskulud

kaotaja. Olukorras, kus kohtuotsus tühistatakse vaid osaliselt, ei ole põhjust menetluskulusid täies

ulatuses riigi kanda jätta, kuna jõusse jäänud osas osutus kaebemenetlus ja selleks kulutatud aeg

ju põhjendamatuks.

Punkt 61. Muudatusega viiakse menetluskulude hüvitamine kassatsioonimenetluses vastavusse

menetluskulude hüvitamise üldise loogikaga, mille kohaselt üldjuhul maksab menetluskulud

kaotaja. Olukorras, kus kohtuotsus tühistatakse vaid osaliselt, ei ole põhjust menetluskulusid täies

ulatuses riigi kanda jätta, kuna jõusse jäänud osas osutus kaebemenetlus ja selleks kulutatud aeg

ju põhjendamatuks.

Punkt 62. Muudatusega parandatakse § 195 lõikes 4 kasutatav eksitav sõnastus „mittealustamise

teatis“, mis asendatakse ülejäänud seadustikus kasutusel oleva väljendiga „kriminaalmenetluse

alustamata jätmise teade“. Praktikas on kahe erineva väljendi kasutamine seadustikus tekitanud

segadust kannatanutes, kui neile saadetakse „mittealustamise teatis“, ent seadusetekstist

tulenevalt saab vaidlustada ainult „kriminaalmenetluse alustamata jätmise teadet“.

Punkt 63. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada sättest loogikaviga. Nimelt on tingimused „on

heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud

või võtnud endale kohustuse tasuda kulud“ sellised, mis alles menetluse lõpetamise määruses

kindlaks määratakse. Teisisõnu, menetluse lõpetamise eelduseks on avaliku menetlushuvi

puudumine ja süü, mis ei ole suur. Ülejäänud tingimused on aga kohustused, mis kahtlustatavale

menetluse lõpetamise määrusega pannakse. Seda loogikat kajastab ka KrMS § 202 lõike 2

punktide loetelu. Seetõttu muudatusega tegelikult kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid ei

laiendata ega kitsendata.

Punkt 64. Muudatuse eesmärk on välistada irdtõlgendus, justkui kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamise kohustuse panemise eelduseks oleks tsiviilhagi esitamine kannatanu poolt ja

kannatanule kahju hüvitiseks määratud summa peaks olema seesama, mis tsiviilhagis esitatud.

Seesugune tõlgendus kitsendab KrMS § 202 kohaldamisala põhjendamatult ja olukorras, kus

kannatanu on näiteks esitanud ilmselgelt ülepaisutatud haginõude asjas, milles avalik

menetlushuvi puudub ja kahtlustatava süü ei ole suur, ei saaks kriminaalmenetlust tsiviilhagi tõttu

lõpetada. Samuti jääksid kaitseta need kannatanud, kes tsiviilhagi ei olegi esitanud, kuid on

ilmselgelt kuriteo tulemusel kahju kandnud: neile ei saaks kriminaalmenetluse lõpetamisel mingit

hüvitist pakkuda. Kuna tegu on kriminaalmenetluse lõpetamisel isikule pandava kohustusega, ei

ole sel tegelikult otsest seost tsiviilhagiga ega kannatanu nõudega kahtlustatava vastu, vaid tegu

on riigipoolse mõjutusmeetmega, mis järgib taastava õiguse põhimõtteid. Seetõttu on kohane jätta

hüvitise suuruse määramine menetleja otsustada. Kui kannatanule määratav hüvitis oleks

kahtlustatava arvates liiga suur, ei pea kahtlustatav kriminaalmenetluse lõpetamisega sellistel

tingimustel nõustuma. Kannatanul on samuti kaebeõigus menetluse lõpetamise peale ja menetluse

lõpetamine ei too kaasa ka tsiviilhaginõude lõppemist. Talle menetluse lõpetamisega makstud

kahjutasust suurema haginõude saab kannatanu maakohtusse tsiviilkohtumenetluse korras hagi

esitades maksma panna.

Punkt 65. Muudatuse eesmärk on täita kehtivas õiguses olev lünk, mis seisneb selles, et muu

asjakohase kohustuse panemisel ei ole seaduses määratud kindlaks maksimaalset tähtaega, kui

kauaks kohustuse panna saab. Muudatusega sätestatakse, et analoogiliselt kohustusega

sotsiaalprogrammis osalemiseks või alkoholist ja narkootilistest ainetest hoidumiseks võib ka

muu asjakohase kohustuse panna tähtajaga mitte kauem kui 18 kuud.

Punkt 66. Muudatus on seotud KrMS §-s 145 määruste üldiste sisu- ja vorminõuete

kehtestamisega ja on eelkõige sõnastuslik. Jätkuvalt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

teha põhjendusi esitamata ning põhjendused tuleb koostada juhul, kui kannatanu põhjendustega

määrust nõuab.

Punkt 67. Muudatuse eesmärk on vältida irdtõlgendust, justkui võiks ka kriminaalmenetluse

alustamata jätmise ilma põhjendusteta tehtud teate otse vaidlustada. Muudatusega täpsustatakse,

et vaidlustada saab vaid sellist kriminaalmenetluse alustamata jätmise teadet, mis sisaldab ka

alustamata jätmise põhjendusi. Kui esialgne teade on tehtud põhjendusi esitamata, saab

kannatanu KrMSi § 198 kohaselt esitada taotluse põhjendustega teate saamiseks ning selle siis

vaidlustada.

Punkt 68. Muudatuse eesmärk on vähendada bürokraatiat ja võimaldada prokuröril oma vigu

parandada, ilma et selleks oleks vaja esitada kaebust või kaasata KrMS § 213 lõike 6 kohaselt

kõrgemalseisvat prokuröri. Muudatuse kohaselt saab prokurör oma menetluses olevates

kriminaalasjades ka ise parandada vead oma määrustes (nt on menetluse lõpetamise määruses

jäänud märkimata asitõendite kohta võetavad meetmed või läbiotsimismääruses on aadressis

kirjaviga) ja tühistada oma varasema korralduse, näiteks kui esialgu nõutud menetlustoiming on

osutunud tarbetuks. Prokuratuuri praktikas on selliseid vigu parandatud KrMSi § 213 lõike 1

punkti 12 alusel, kuid selge õiguslik alus on seni puudunud.

Punkt 69. Muudatuse eesmärk on lihtsustada kriminaalasjade eraldamist ja ühendamist

menetluse ökonoomiat silmas pidades. Kehtiva sõnastuse kohaselt on eraldamine lubatud kuriteo

aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks, kuid sageli esineb olukordi, kus

muidu samas menetluses olevate kuritegude eraldamine eraldi menetlusse võimaldaks menetlust

märgatavalt otstarbekamalt toimetada veel enne, kui viivitused menetluses muutuksid selliseks, et

võiksid tähendada kuriteo aegumist või mõistliku menetlusaja möödumist. Muudetud sõnastus

hõlmab ka kehtivas seadusetekstis sätestatud alused, kuna aegumise vältimine ja mõistliku

menetlusaja tagamine on olulised eesmärgid, mida kriminaalmenetluse otstarbekal toimetamisel

tuleb silmas pidada.

Sarnaselt on kehtiva seaduse kohaselt piiratud need olukorrad, kus kriminaalasja saaks teise

kriminaalasjaga ühendada. Näiteks võib olla sama kannatanu suhtes üksteisest sõltumatult

vägivalda tarvitanud kaks isikut, ent kehtiva seaduse järgi neid kriminaalasju koos menetleda ei

saa ja kannatanul tuleks kaks korda kohtus ütlusi anda.

Kriminaalasjade eraldamise ja ühendamise otstarbekust tuleb kindlasti hinnata pikas

perspektiivis: kui näiteks eraldatakse kriminaalasi ühe toimepanija suhtes, kelle suhtes

lahendatakse asi kokkuleppemenetluses, on võimalik, et hilisem üldmenetluse õigeksmõistev

lahend tekitab teistmisaluse, mis lõppkokkuvõttes võib menetluse pikemaks venitada. Samuti on

kriminaalasjade eraldamise puhul vaja silmas pidada karistuse mõistmise sätteid, mistõttu taas

võib esmapilgul otstarbekana tundunud eraldamine lõppastmes tekitada kohtutele lisatööd

täitmiskohtuniku tegevusega.

Punkt 70. Muudatuse eesmärk on kaitseõiguse parem tagamine ja selle kaudu ka menetluse

sujuvam toimetamine. Muudatuse kohaselt tuleb jälitustoimingutega kogutud andmed esitada

tutvumiseks koos kriminaaltoimiku tutvustamisega. Silmas on peetud just neid andmeid, mida

kriminaaltoimikusse lisada ei peetud vajalikuks, kuid mille hulgas võib olla kaitsjale vajalikke

materjale. Säte on seotud KrMS §-ga 12614, mis reguleerib jälitustoiminguga kogutud andmete

tutvustamist, mida samuti muudetakse.

Punkt 71. Muudatuse eesmärk on kaitseõiguse parem ja ühetaoline tagamine kõikides

kriminaalasjades. Üheks kriminaalasjade menetluse viibimise sagedaseks põhjuseks on viivitused

ja vaidlused seoses kriminaaltoimiku juurde võetud materjalide tutvustamisega. Üldreeglina

tutvustatakse kriminaaltoimikut elektroonilise koopia kättesaadavaks tegemise teel kaitsjale ja

eelduslikult tuleb kaitsjale teha koopiad ka kriminaaltoimiku juurde võetud andmekandjatest.

Lõike 3 muudetud tekst lähtubki sellest eeldusest, et kõikidest toimiku juurde võetud

materjalidest tehakse kaitsjale koopiad. Muudetud säte annab seetõttu loetelu materjalidest,

millest prokuratuur võib kaitsjale koopia tegemata jätta. See loend lähtub ühelt poolt tehnilistest

võimalustest (nt asitõendiks olevat füüsilist eset on põhimõtteliselt võimalik kopeerida, kuid selle

koopia valmistamine on tehnoloogiliselt ebaproportsionaalselt kulukas ja keeruline), teisalt aga

vajadusest kaitsta kolmandate isikute õigusi (nt arvuti kõvaketas sisaldab sageli suuremas osas

kriminaalasja seisukohast ebaolulisi eraelulisi andmeid, võ aib aga ka sisaldada asjasse mitte

puutuvat ärisaladust või näiteks lapspornot), mille puhul on ette nähtud võimalus kohtuistung

kinniseks kuulutada. Sellisest materjalist koopiate andmine menetlusosalistele tekitab liigse riski,

et materjal saab avalikuks. Tutvumaks materjaliga, millest koopiaid ei anta, saavad

menetlusosalised esitada taotluse ning sellisel juhul neile tuleb materjal tutvumiseks esitada.

Tehnilisi üksikasju, kuidas materjalid tutvumiseks esitatakse, seaduses ei reguleerita. Seda

seetõttu, et tutvumiseks esitamise määrab suuresti ära nii menetlusosalise kui ka prokuratuuri

tehnilised võimalused. Muuhulgas peab tutvumiseks esitamise viis võimaldama kaitset

materjalide lubamatu kopeerimise vastu.

Punkt 72. Muudatusega tagatakse paremini kaitseõigust ning välditakse menetluslikku

üllatamist. Samasisuline kohustus pannakse ka kaitsjale KrMS § 227 lõikega 7. Kehtiv seadus ei

keela prokuratuuril kohtusse ütlusi andma kutsuda tunnistajat, keda kohtueelses menetluses ei ole

üle kuulatud. Selliste tunnistajate kutsumine võib aga kaitseõiguse seisukohast olla

problemaatiline, kuna kaitsjal ei ole teada, mille kohta tunnistaja eelduslikult kohtus ütlusi annab.

See omakorda muudab keeruliseks eelmenetluse sihipärase läbiviimise, kuna teadmata tunnistaja

ütluste sisu, ei ole võimalik hinnata, kas tunnistaja ütlused on asjakohaseks tõendiks või mitte.

Samuti võib üllatustunnistaja ilmumine tuua kaasa vajaduse teha vaheaeg, et kaitsja saaks

tunnistaja ristküsitlemiseks ette valmistuda.

Muudatus kohustab prokuratuuri lisaks tunnistaja nimele ja üldisele põhjendusele, milliste

asjaolude kohta tunnistaja ütlusi andma kutsutakse, avaldama teistele kohtumenetluse pooltele ka

kokkuvõtliku narratiivi tunnistaja ütluste eeldatavast sisust. Kohtuistung üldmenetluses on

tõendite kohtule esitlemine, mitte ekspeditsioon tundmatutesse paikadesse. Seetõttu kui

prokuratuur tunnistaja kutsumist taotleb, peab tal olema vähemalt üldjoontes teada, millise sisuga

tunnistaja ütlused on. Vastasel juhul ei saaks prokuratuur põhjendada tunnistaja kutsumise

vajalikkust. Teistele kohtumenetluse pooltele esitatava narratiivi võib koostada prokurör ja

sellisel juhul ei saa narratiiv olla kuidagi siduv tunnistajale endale, samuti ei saa tunnistaja ütluste

usaldusväärsust kahtluse alla seada selle põhjendusega, et ütlused erinevad prokuratuuri esitatud

„eeldatava ütluste sisu“ dokumendist. Samas võib tunnistaja narratiivi koostada ka ise ning

sellisel juhul on juba tegemist tunnistaja enda kohtuvälise avaldusega, mida saab tema ütluste

usaldusväärsuse kontrollimisel kasutada. Tunnistajaütluste eeldatava sisu kokkuvõtet kohtule ei

saadeta, see saadetakse vaid teistele kohtumenetluse pooltele. Seda seetõttu, et kohus peab otsust

tehes tuginema üksnes kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele, kokkuvõte tunnistaja ütluste

eeldatava sisu kohta aga tõendiks ei ole, küll võib kohut kallutada tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse hindamisel.

Punkt 73. Muudatuse eesmärk on rõhutada, et kaitsja taotlused prokuratuuri tõendite lubamatuks

tunnistamiseks tuleb esitada võimalikult varakult juba eelmenetluses, et eelmenetlust saaks

otstarbekalt läbi viia ning juba eelmenetluses saaks kindlaks määratud lubatavate tõendite ring.

See võimaldab kohtumenetlust läbi viia otstarbekamalt ja vältida üllatusi ja viivitusi menetluses

seoses sellega, et vaidlused tõendite lubatavuse üle tekivad ootamatult ning toovad kaasa

vajaduse täiendavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks.

Punkt 74. Muudatuse eesmärk on paremini tagada poolte võrdsust kohtumenetluses ning sellega

välditakse menetluslikku üllatamist. Prokuratuuril on kohustus kogu kriminaaltoimiku materjal

kaitsjale kättesaadavaks teha ning see annab kaitsjale võimaluse kaitset ette valmistada ja võtta

vastu informeeritud menetluslikke otsuseid. Kehtiv seadus aga ei kohusta kaitsjat omapoolsete

tunnistajate ning muude kriminaaltoimikus mitte sisalduvate tõendite sisu kohtuistungi eel

prokuratuurile avama. See omakorda muudab keeruliseks eelmenetluse sihipärase läbiviimise,

kuna teadmata tunnistaja ütluste või tõendi sisu, ei ole võimalik hinnata, kas tegu on asjakohase

tõendiga või mitte. Samuti võib üllatustunnistaja ilmumine tuua kaasa vajaduse teha vaheaeg, et

teised pooled saaksid tunnistaja ristküsitlemiseks valmistuda. Mõnikord on avaldatud arvamust,

et menetluslik üllatamine on võistleva menetluse tavapärane ja olemuslik komponent. See väide

võib küll õigesti kirjeldada poolte soove, ent ignoreerib asjaolu, et võistleva kriminaalmenetluse

eesmärk ei ole pakkuda kohtumenetluse pooltele võimalust menetluse viivitamise ja kohtus

segaduse tekitamise abil saavutada ebaõige lahend.

Lõige 6 teeb kaitsjale kohustuseks kriminaaltoimikuvälised tõendid teistele kohtumenetluse

pooltele tutvumiseks esitada hiljemalt kaitseaktiga või kohtu määratud hilisemaks tähtajaks. Selle

lõike kohaselt tulebki sellised tõendid esitada vaid teistele pooltele – kahe toimiku süsteemist

lähtuvalt oleks tõendite samaaegne esitamine ka kohtule lubamatu, kuna tõendi lubatavuse üle on

vaidlus selles menetluse etapis veel pidamata. Eelkõige puudutab lõikes 6 sätestatud kohustus

erinevaid dokumente ja andmekandjaid, kuid ka asitõendeid, millega tutvumiseks tuleb teistele

kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus tekitada. Vaidluse korral on kohtul võimalik tõendiga

tutvumist reguleerida eelmenetluses ja ka hiljem kohtulikul arutamisel.

Lõige 7 kohustab kaitsjat analoogiliselt prokuratuuriga lisaks tunnistaja nimele ja üldisele

põhjendusele, milliste asjaolude kohta tunnistaja ütlusi andma kutsutakse, avaldama teistele

kohtumenetluse pooltele ka kokkuvõtliku narratiivi tunnistajaütluste eeldatavast sisust.

Kohtuistung üldmenetluses on tõendite kohtule esitlemine, mitte ekspeditsioon tundmatutesse

paikadesse. Seetõttu kui kaitsja tunnistaja kutsumist taotleb, peab tal olema vähemalt üldjoontes

teada, millise sisuga tunnistaja ütlused on. Vastasel juhul ei saaks kaitsja põhjendada tunnistaja

kutsumise vajalikkust. Teistele kohtumenetluse pooltele esitatava narratiivi võib koostada kaitsja

ja sellisel juhul ei saa narratiiv olla kuidagi siduv tunnistajale endale, samuti ei saa tunnistaja

ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada selle põhjendusega, et ütlused erinevad kaitsja esitatud

nn eeldatava ütluste sisu kokkuvõttest. Samas võib tunnistaja narratiivi koostada ka ise ning

sellisel juhul on juba tegemist tunnistaja enda kohtuväliste väidetega, mida saab tema ütluste

usaldusväärsuse kontrollimisel kasutada.

Punkt 75. Paragrahvi 228 pealkiri viiakse kooskõlla sätte muudetud sisuga.

Punkt 76. Uurimiskaebemenetluse toomine Eesti kriminaalmenetlusse langeb aega, mil

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadust ei olnud, nagu puudusid ka muud korralised

kaebeteed, vaidlustamaks kohtueelses menetluses toimunud võimalikke õiguste riiveid.

Praeguseks on uurimiskaebemenetluse tähtsus oluliselt vähenenud: kohtumenetluse pooled

saavad menetlustoimingute seaduslikkuse üle vaielda kohtumenetluses ja saavutada oluliste

menetlusrikkumiste puhul nendega saadud tõendite lubamatuks tunnistamise, ebaseaduslike

määruste ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks on aga süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise alused ja korra näeb aga ette SKHS. Selles olukorras on võimalus kohtueelse

menetluse käigus menetleja tehtud määruste ja toimingute peale kaevata praktilise tähtsusega

vaid juhul, kui need määrused või menetleja tegevus jätkuvalt rikub kellegi õiguseid. Näiteks on

kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, vahistatule suhtluspiirangud pandud või läbiotsimisel ära

võetud asju ei anta tagasi. Sellistel juhtumitel on oluline, et isik saaks tema õiguste riivet

vaidlustada, et tema õigusi rikkuv olukord saaks kõrvaldatud. Muudel juhtudel, kui kaebusega

kestva õiguste rikkumise kõrvaldamist ei taotleta, on uurimiskaebuste esitamise võimalus

põhjendamatu menetlusressursi raiskamine: tõendi lubatavuse üle vaieldakse põhimenetluses,

kahju hüvitamise küsimus tuleks aga lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduses ette nähtud korras. Seetõttu muudatusega piirataksegi uurimiskaebuse esitamise

võimalusi üksnes nendele juhtumitele, kus päriselt on vaja kohtueelse menetluse käiku sekkuda,

et kaitsta isikute õigusi uurimisasutuse või prokuratuuri kuritarvituste vastu. Seadusemuudatus ei

piira kuidagi menetlusosaliste õigust esitada menetlejale tõendeid või taotlusi, näiteks taotlust

täiendavate tõendite kogumiseks, mis praegu sageli uurimiskaebuse sildi all esinevad.

Lõige 1 sätestab, et kaebuse prokuratuurile saab esitada vaid selleks, et nõuda kaebaja õigusi

rikkuva tegevuse lõpetamist. Teisisõnu, uurimiskaebus menetluse sees n-ö vahepealse ja

erakorralise vaidlusena ei ole sobiv õiguskaitsevahend selleks, et taotleda kahju hüvitamist või

mingi tegevuse või toimingu tagantjärele õigusvastaseks tunnistamist, kui see määrus jätkuvat

mõju ei oma või tegevus on juba lõppenud. Sellised uurimiskaebused tuleb edaspidi jätta läbi

vaatamata. Kaebuse esitamise õigus uurimiskaebemenetluses kestab edaspidi kuni süüdistusakti

kohtusse saatmiseni, mitte kuni süüdistusakti koostamiseni. Süüdistusakti koostamine on raskesti

kontrollitav ajahetk ja süüdistusakti teksti valmimine ega isegi allkirjastamine ei tähenda veel

menetlejarolli üleminekut kohtule, mistõttu kehtiva seaduse kohaselt tekib kummaline olukord,

kus kohtule tuleks edastada esitatud kaebused juba enne seda, kui süüdistusakt on kohtusse

jõudnud või isegi prokuratuurist välja saadetud. Sestap on põhjendatud, et kaebuse lahendamise

pädevus liigub kohtule koos süüdistusakti kohtusse saatmisega, mitte süüdistusakti koostamisega,

mis võib olla päevi varem.

Lõike 2 sõnastuse kohaselt saab ringkonnaprokuratuuri tegevuse peale kaebuse esitada

Riigiprokuratuurile. See asjakorraldus järgib prokuratuuri hierarhilist ülesehitust ja on kooskõlas

ka KrMS § 213 lõikega 6, mis sätestab mh kõrgemalseisva prokuröri õiguse alamastme prokuröri

toimingute ja määruste üle järelevalve tegemiseks ja määruste tühistamiseks.

Lõige 3 sätestab tähtaja kaebuse esitamiseks, mis seni on seadusest puudu olnud ja tekitanud

probleeme, kuna võimaldab sisuliselt piiramatu aja vältel esitada kaebusi prokuratuuri ja

uurimisasutuste kohtueelses menetluses tehtud määruste ja toimingute peale.

Uurimiskaebemenetluse kiireloomulisust silmas pidades ei ole selline kord mõistlik. Seetõttu

sätestataksegi, et kaebus tuleb esitada kümne päeva jooksul arvates sellest, kui kaebaja oma

õiguste rikkumisest teada sai või pidi asjaolusid arvestades teada saama. Senises sõnastuses on

kaebuse esitamist piiratud üksnes kaebustega määruste ja menetlustoimingute peale, kuid eelnõu

kohaselt saab vaidlustada tegevust üldisemalt. Enamasti ongi see tegevus piiritletav mingi

määruse või menetlustoiminguga, ent näiteks olukorras, kus isikult on asitõendina ära võetud

asjad, mida põhjendamatult tagasi ei anta, ei pruugi olla ei määrust ega ka menetlustoimingut,

mida vaidlustada. See muidugi ei muuda olukorda kuidagi õiguspärasemaks.

Punkt 77. Punkti 3 lisatakse viide üldisemale tegevusele, mida saab vaidlustada, et saaks

vaidlustada ka sellised tegevused, mis ei kujuta endast määrust ega menetlustoimingut.

Punkt 4 muudetakse, kuna uurimiskaebuse rahuldamise eelduseks on edaspidi kaebaja õiguste

jätkuv rikkumine, mistõttu tuleb kaebuses konkreetselt näidata, milles see kaebaja arvates

seisneb.

Punkt 78. Muudatus lähtub sellest, et kaebuse saab esitada ja uurimiskaebe korras saab

lahendada vaid selliseid kaebusi, mis on suunatud kestva õiguste rikkumise lõpetamisele, mitte

aga mingite määruste või menetlustoimingute tagantjärele õigusvastaseks tunnistamisele.

Seetõttu, kui õigusrikkumist ei saa kõrvaldada, sest see on juba toimunud (nt menetlustoiming on

juba tehtud), siis tuleb uurimiskaebus jätta läbi vaatamata ja sõltuvalt kaebuse esitajast ja tema

eesmärgist on võimalik määruse või toimingu tulemusel saadud tõendite lubamatuks

tunnistamine kriminaalasja kohtumenetluses või süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluse esitamine. Sellest lähtuvalt lisatakse võimalike lahendite loetellu läbi vaatamata jätmine

ja kustutatakse võimalus tagasipööramatu menetlustoimingu või määruse õigusvastaseks

tunnistamiseks. Läbi vaatamata jätmine tähendab seda, et kaebust sisuliselt ei lahendata. Kuivõrd

uurimiskaebemenetlus on eelnõu kohaselt üksnes jätkuvate rikkumiste lõpetamise menetlus, ei

saa enam uurimiskaebemenetluses sisuliselt lahendada neid kaebusi, mis jätkuvate rikkumiste

lõpetamist ei taotle ja mida tuleb lahendada muus menetluses. Sellised kaebused tuleb edaspidi

jätta läbi vaatamata. Lisaks võimaldatakse muudatusega uurimiskaebuse lahendajal peatada ka

muu tegevus peale menetlustoimingute, kui see on vajalik õiguserikkumise kõrvaldamiseks.

Õiguste rikkumise kõrvaldamiseks võib kaebuse lahendaja teha ka korralduse mingi konkreetse

teo tegemiseks – näiteks võib prokuratuur anda korralduse uurimisasutusele, et läbiotsimise

käigus ära võetud asjad omanikule tagastataks.

Punkt 79. Muudatus seisneb selles, et Riigiprokuratuuri tegevuse peale saab edaspidi kaevata

otse maakohtu eeluurimiskohtunikule. See aitab uurimiskaebemenetluse muuta sirgjoonelisemaks

ja kiiremaks, hoides samas kokku ka prokuratuuri ressursse, kus Riigiprokuratuur peaks muidu

sisuliselt sama asja kaks korda lahendama.

Punkt 80. Kuna vaidlustatav tegevus võib seisneda ka muus kui mingis konkreetses määruses,

tuleb vastavalt korrigeerida ka tähtaja alguspunkti määratlust.

Punkt 81. Muudatusega antakse kohtule võimalus otsustada kohtuistungi pidamise vajalikkuse

üle konkreetse asja asjaoludest lähtudes. Seni kehtinud sõnastus kohtuistungi pidamist ei

võimaldanud, nähes ette kohustuslikult kirjaliku menetluse. Selline jäik reegel ei ole põhjendatud,

kuivõrd konkreetse vaidluse asjaolude kiireks väljaselgitamiseks ja lahendamiseks võib istungi

pidamine olla märgatavalt ökonoomsem ja kiirem. Kui kohus istungi peab, kutsutakse sinna

kaebaja kõrval ka prokurör, kes vastutab selle tegevuse eest, mida uurimiskaebe korras

vaidlustatakse.

Punkt 82. Muudatus lähtub sellest, et kaebuse saab esitada ja uurimiskaebe korras saab