Kiri

EELNÕU

01.07.2024

Kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi

seaduse muutmise seadus

(kohtumenetluse otstarbekamaks muutmine)

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kohtumääruse peale, millega kohus jätab rahuldamata taotluse tõlgi kaasamiseks või

dokumentide tõlkimiseks, võib tõlgi kaasamist või tõlget taotlenud isik esitada määruskaebuse.

Ringkonnakohtu määrus määruskaebuse lahendamisel ei ole vaidlustatav.“;

2) paragrahvi 12 lõiget 2 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„ Määrus, millega kohus piirab kohtuistungi avalikkust, on vaidlustatav määruskaebuse korras.

Ringkonnakohtu määrus määruskaebuse lahendamisel ei ole vaidlustatav.“;

3) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „jälgida uurimisasutuse“ tekstiosaga „ja

prokuratuuri“;

4) paragrahvi 12 lõikest 41 jäetakse välja sõna „põhistatud“;

5) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Isik, keda kohustatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 41 saladust hoidma, võib

kohtumääruse peale esitada määruskaebuse.“;

6) seadustikku täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

㤠141. Kohtuistungite pidamine videosilla vahendusel

(1) Kohus võib kõikides kohtuastmetes kohtuistungeid pidada videosilla vahendusel, kui see ei ole

vastuolus avalike huvidega ning kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus on tagatud.

(2) Kohtuistungi pidamine videosilla vahendusel on käesoleva seadustiku tähenduses olukord, kus

kohtunik või kohtuistungil osaleja ei viibi füüsiliselt kohtusaalis, vaid suhtleb teiste istungil

osalejatega mõlemas suunas reaalajas pilti ja heli edastava tehnilise lahenduse abil.

(3) Kohus võib menetlusosalist või muud isikut kohustada kohtuistungil osalema videosilla

vahendusel, kui see võimaldaks vältida viivitust kohtumenetluses ja täidetud on käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused.

(4) Süüdistatavat võib kohus üldmenetluses kohtuistungil videosilla vahendusel osalema kohustada

üksnes juhul, kui selleta tekiks oht, et kriminaalasjas lõpplahendit mõistliku aja jooksul teha ei ole

võimalik, täidetud on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused ja süüdistataval on või

talle tagatakse vajaliku tehnilise lahenduse kasutamise võimalus.

2

(5) Kui kohus peab kohtuistungi videosilla vahendusel, tuleb kohtumajas menetlusosalistele tagada

võimalus kohtuistungil osalemiseks ja mõistlikule arvule pealtvaatajatele võimalus istungi

jälgimiseks. Kinnipidamisasutuses viibivale menetlusosalisele võib istungil osalemiseks vajaliku

tehnilise võimaluse luua kinnipidamisasutuses.

(6) Kohus võib kohtuistungil korra tagamiseks katkestada korrarikkuja seadmest heli või pildi

edastamise või katkestada videoühenduse korrarikkujaga. Kui kohus korrarikkumise tõttu isikuga

videoühenduse katkestab, loetakse see isik istungisaalist eemaldatuks käesoleva seadustiku § 267

lõike 1 punkti 1 tähenduses.“;

7) paragrahvi 15 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 15. Tõendite uurimise vahetus“;

8) paragrahvi 151 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kohtumenetluse pool esitab taotlused ja vastuväited kohtule esimesel võimalusel.

(3) Kui pool ei esita vastuväidet, ehkki tal vastuväite esitamiseks võimalus oli ja pool teadis või

pidi menetlusviga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ega sellele tugineda kohtulahendi

peale edasi kaevates.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei piira tuginemist käesoleva seadustiku § 339 lõike 1

punktides 1–10 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele ega sellele, et aset

leidnud rikkumised kogumis moodustavad käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 punktis 12 sätestatud

rikkumise.“;

9) paragrahvi 19 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ringkonnakohus arutab vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus:

1) kriminaalasja apellatsiooni korras;

2) määruskaebusi kriminaalmenetluse lõpetamise või sellest keeldumise määruste peale;

3) määruskaebusi käesoleva seadustiku § 12616 lõikes 1, § 189 lõikes 3, § 390 lõikes 4, §-s 402 ja

§ 4039 lõikes 1 nimetatud kohtulahendite peale;

4) süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 17 lõikes 3 ning § 19 lõigetes 1 ja 3

nimetatud kohtulahendite peale.

(2) Ringkonnakohtu esimees võib ringkonnakohtu kollegiaalsesse koosseisu kaasata sama

kohturingkonna maakohtu kohtuniku tema nõusolekul.

(3) Ringkonnakohtunik ainuisikuliselt:

1) toimetab eelmenetlust kõigis kriminaalasjades;

2) vaatab läbi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 nimetamata määruskaebusi ja käesoleva

seadustiku §-s 208 nimetatud kaebusi.

(4) Korraldava määruse, mille peale ei saa seaduse kohaselt edasi kaevata, võib kõigis

kriminaalasjades kogu menetluse vältel teha ringkonnakohtunik ainuisikuliselt.“;

10) paragrahvi 24 lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

11) seadustikku täiendatakse §-ga 272 järgmises sõnastuses:

3

㤠272. Eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvus

(1) Üldjuhul täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid selle maakohtu kohtunik, kelle tööpiirkonnas

on kuritegu toime pandud, arvestades käesoleva seadustiku §-des 25 ja 27 sätestatud erisusi. Kui

kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata, täidab eeluurimiskohtuniku

ülesandeid menetlustoimingu tegemise koha järgse maakohtu eeluurimiskohtunik.

(2) Käesoleva seadustiku §-des 89, 901–911, 992, 124, 126, 1264, 128, 138, 1381, 1414, 142, 214 ja

215 sätestatud juhtudel täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid:

1) Harju Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Pärnu Maakohtu kohtunik;

2) Pärnu Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Harju Maakohtu kohtunik;

3) Tartu Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Viru Maakohtu kohtunik;

4) Viru Maakohtu kohtunik, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 järgi peaks eeluurimiskohtuniku

ülesandeid täitma Tartu Maakohtu kohtunik.

(3) Ühes kriminaalasjas täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik. Kui

eeluurimiskohtuniku ülesanded jagunevad käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt kahe kohtu

vahel, täidab kummaski kohtus eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik.

(4) Kohtute töökoormuse otstarbekamaks jaotamiseks võib vastava tööpiirkonna ringkonnakohtu

esimees määrata, et mõnes konkreetses kriminaalasjas või teatud üldiste tunnuste alusel

kindlaksmääratavates kriminaalasjades täidab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesandeid

lõikes 1 nimetatud kohtu kohtunik.“;

12) paragrahvi 381 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 5 nimetatud riigilõivuvaba tsiviilhagi või avalik-

õiguslik nõudeavaldus jäeti kriminaalmenetluses läbi vaatamata, võib kannatanu sama hagi või

avalduse esitada riigilõivuvabalt tsiviil- või halduskohtumenetluses.“;

13) paragrahvi 41 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosa „võib kohus“ tekstiosaga

„prokuratuuri taotlusel või“;

14) paragrahvi 441 lõiked 2–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtumenetluses võib kohus otsustada asenduskaitsja määramise, kui valitud või määratud

kaitsja ei saa ilmuda kohtuistungile üldmenetluse asjas, milles ta on võtnud endale kaitsekohustuse,

või ei saa ebamõistlikult pika aja jooksul oma kohustusi efektiivselt täita ja ta ei ole nimetanud

endale asenduskaitsjat. Asenduskaitsja määramise peale saab süüdistatav või kaitsja esitada

määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.

(3) Kui kohus määrab kohtumenetluses asenduskaitsja, peab Eesti Advokatuur nimetama kaitsja

ühe kuu jooksul arvates kohtumääruse tegemisest ning tagama nimetatud kaitsja osalemise

kohtumenetluses hiljemalt kahe kuu möödumisel tema nimetamisest arvates. Kui kohtumääruse

koostamisest arvates ühe kuu jooksul selgub, et valitud või määratud kaitsja saab ise asuda

kaitsekohustust täitma, võib kohus asenduskaitsja määramise tühistada, teatades sellest

advokatuurile.

4

(4) Määratud asenduskaitsja osaleb kriminaalmenetluses seni, kuni kohus ta kaitsekohustusest

vabastab.

(5) Käesolevas paragrahvis nimetatud juhtudel ei lõpeta asenduskaitsja määramine kahtlustatava

või süüdistatava valitud või määratud kaitsja volitust ega vabasta kaitsjat kaitsekohustusest. Kohus

võib määratud kaitsja kaitsekohustusest vabastada, kui süüdistatavale määratakse asenduskaitsja.“;

15) paragrahvi 48 pealkirja täiendatakse pärast tekstiosa „Kaitsjast loobumine“ tekstiosaga „ja

kaitsja vahetamine“;

16) paragrahvi 48 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kui kahtlustatav või süüdistatav lõpetab kliendilepingu valitud kaitsjaga, tuleb kaitsjal

menetlejale sellest viivitamata teatada ning kahtlustataval või süüdistataval on kohustus menetleja

antud tähtajaks menetlejale teatada, kes on uus kaitsja. Kui kaitsja vahetamine toob kaasa viivituse

menetluses, võib menetleja määrata asenduskaitsja vastavalt käesoleva seadustiku §-s 441

sätestatule.“;

17) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) on samas kriminaalasjas eeluurimiskohtunikuna teinud käesoleva seadustiku §-s 1264, 132, 134,

135 või 137 nimetatud kohtumääruse, välja arvatud kriminaalasja arutamisel kokkuleppe- ja

käskmenetluses või tegutsemisel eeluurimiskohtunikuna;“;

18) paragrahvi 57 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Taandamismenetluse lahendab kohus määrusega.“;

19) paragrahvi 60 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 60. Tõendatus, üldtuntus ja omaksvõtt“;

20) paragrahvi 60 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „või üldtuntuks“ tekstiosaga „või omaks

võetuks“;

21) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Omaksvõtt on vastaspoole faktiväitega selgesõnaline ja tingimusteta nõustumine kohtule

adresseeritud kirjalikus avalduses või suuliselt kohtuistungil. Kohus võib tunnistada asjaolu omaks

võetuks, kui vabatahtlikku nõustumist sellega on kinnitanud kõik kohtumenetluse pooled, kelle

nõue või vastuväide asjaolust sõltub ja kohtul ei ole põhjust kahelda omaks võetud asjaolu

tõelevastavuses.“;

22) paragrahvi 69 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Menetleja võib vajaduse korral toimetada isiku kaugülekuulamise.“;

23) paragrahvi 72 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Tervishoiutöötajal ei ole õigust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel keelduda ütluste

andmisest selle isiku terviseseisundi kohta, kes väidab, et ei saa tervise tõttu kohtuistungil

osaleda.“;

24) paragrahvi 74 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

5

„(3) Tunnistaja taotlusel ei märgita ülekuulamisprotokollis tema elu- ja töökohta, õppeasutuse

nimetust ega sidevahendite andmeid.“;

25) paragrahvi 901 lõige 5 ja lõike 6 kolmas lause ning § 91 lõike 2 teine lause tunnistatakse

kehtetuks;

26) paragrahvi 91 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosa „, mis võib olla koostatud pealdisena

prokuratuuri määrusel“;

27) paragrahvi 911 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui muu menetlustoimingu kui läbiotsimise tegemiseks on vaja valdaja tahte vastaselt siseneda

hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale, lähtutakse käesoleva seadustiku §-s 91 sätestatud

korrast, välja arvatud:“;

28) paragrahvi 102 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses

„Määrus, millega otsustatakse kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse paigutamine, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

29) paragrahvi 124 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui asitõendina kasutatavat objekti ei ole uurimistoimingu protokollis tõendamiseks vajaliku

üksikasjalikkusega kirjeldatud, võib teha asitõendi tunnuste talletamiseks või esiletoomiseks selle

vaatluse.“;

30) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Eeluurimiskohtuniku või kohtu määrus, millega otsustatakse asitõendi suhtes võetavad

meetmed, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

31) paragrahvi 12612 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kriminaalasja lahendamiseks,“

tekstiosaga „samuti nende saamiseks tehtud jälitustoimingute kohta antud prokuratuuri või kohtu

lubasid“;

32) paragrahvi 12614 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Isikul, keda on käesoleva seadustiku § 12613 kohaselt teavitatud, võimaldatakse soovi korral

tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või

videosalvestise või muu teabetalletusega. Kahtlustatava kohta jälitustoiminguga kogutud andmeid

tutvustatakse hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos kriminaaltoimiku tutvumiseks

esitamisega.“;

33) paragrahvi 12614 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Prokuratuuri loal võib kuni vastava aluse äralangemiseni jätta tutvustamata andmed, mis

ilmselgelt ei ole seotud tõendamiseseme asjaoludega ega ole tarvilikud tõendi usaldusväärsuse

hindamiseks, ja:

1) mille tutvustamine võib ebaproportsionaalselt kahjustada teise isiku seadusega tagatud õigusi ja

vabadusi;

2) mis sisaldavad riigisaladust või salastatud välisteavet või teise isiku seadusega kaitstud saladusi;

3) mille tutvustamine võib seada ohtu jälitusasutuse töötaja, politseiagendi, variisiku, salajasele

koostööle kaasatud isiku või jälitustoimingus osalenud muu isiku või nende lähikondsete elu,

tervise, au, hea nime või vara;

6

4) mille tutvustamine võib seada ohtu politseiagendi, variisiku ja salajasele koostööle kaasatud

isiku õiguse hoida koostööd saladuses;

5) mida ei ole võimalik eraldada ja esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud

käesoleva lõike punktides 1–4.“;

34) paragrahvi 12616 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahvi 128 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Elukohast lahkumise keeld seisneb kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust

kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda menetleja loata Eesti Vabariigist

ega kauemaks kui kolmeks ööpäevaks oma elukohast.“;

36) paragrahvi 128 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumäärus elukohast lahkumise keelu kohaldamise kohta on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

37) paragrahvi 131 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks;

38) paragrahvi 132 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) vahistatava isiku nimi ja isikukood, selle puudumisel sünniaeg;“;

39) paragrahvi 132 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Vahistamise või vahistamisest keeldumise määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

40) paragrahvi 135 lõige 52 tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 135 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kohtumäärus, millega lahendatakse taotlus kautsjoni kohaldamiseks, on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

42) paragrahvi 137 lõiked 21 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

43) paragrahvi 1371 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kohtumäärus, millega lahendatakse taotlus elektroonilise valve kohaldamiseks, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

44) paragrahvi 1381 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Trahvimäärus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

45) paragrahvi 140 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(31) Kui tagaotsitava kohta on tehtud vahistamismäärus või temale mõistetud vangistus on

täitmisele pööratud, edastatakse tagaotsitavaks kuulutamise korral jälitusasutusele koos

tagaotsitavaks kuulutamise määrusega ka vahistamismäärus või täitmisele pööratud vangistuse

aluseks olev jõustunud kohtulahend.“;

46) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Määrus, millega otsustati taotlus kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamiseks, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

7

47) paragrahvi 1411 lõiked 13 ja 31 ning § 1412 lg 21 tunnistatakse kehtetuks;

48) paragrahvi 1414 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(12) Kohtumäärus, millega kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abinõud või

keeldutakse selle kohaldamisest, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

49) paragrahvi 1431 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumääruse peale, millega kohaldatakse kahtlustatava või süüdistatava suhtes käesoleva

paragrahvi kohaselt lisapiiranguid, võib kahtlustatav, süüdistatav ja kaitsja esitada

määruskaebuse.“;

50) paragrahvi 145 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määrus on menetleja otsustus, millega lahendatakse taotlus või korraldatakse menetluse

edasist käiku. Seaduses sätestatud juhul võib menetleja kriminaalasja lahendada määrusega.

Menetleja teeb määrused kirjalikult, kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti.

(2) Määrusest peab nähtuma:

1) kes on määruse teinud;

2) millal on määrus tehtud;

3) millises kriminaalasjas on määrus tehtud;

4) mille kohta määrus on tehtud;

5) määruse sisu ja menetlusõiguslik alus;

6) määruse vaidlustamise kord, kui määrust saab kriminaalasja lõpplahendist eraldi vaidlustada.

(3) Kohtuistungil võib kohus teha suulisi määruseid, mis protokollitakse.

(4) Kui määrus on kriminaalasja lõpplahendiks või määrust saab vaidlustada kriminaalasja

lõpplahendist eraldi, tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabele määruses esitada

ka määruse aluseks olevad asjaolud ja õiguslikud põhjendused.

(5) Kui käesolev seadustik ei nõua määruse vormistamist eraldi dokumendina, võib

eeluurimiskohtunik või kohus määruse teha pealdisena lahendataval taotlusel, kordamata taotluses

sisalduvaid andmeid ja põhjendusi. Käesolevat lõiget ei kohaldata määrustele, millega

lahendatakse määruskaebus või kaebus, mis on esitatud käesoleva seadustiku § 208 lg 1 alusel.

(6) Määrusele, millega kohustatakse menetlusosalist tasuma Eesti Vabariigile rahasumma sellise

nõude alusel, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena,

võib eraldi dokumendis lisada nõude tasumiseks vajalikud andmed.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud nõude täitmiseks vajalike andmete loetelu ja nende

vormistamise tehnilised nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(8) Menetleja määrust tema menetluses olevas kriminaalasjas on kohustatud täitma kõik isikud.“;

51) paragrahvi 153 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

52) paragrahvi 153 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalasja number;“;

8

53) paragrahvi 154 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

54) paragrahvi 154 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalasja number;“;

55) paragrahvi 154 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Süüdistusakti põhiosas esitatakse:

1) süüdistuse sisu;

2) kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi;

3) konfiskeerimise taotlus ja asjaolud, millel see taotlus põhineb.“;

56) paragrahvi 154 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Süüdistusakti lõpposas märgitakse:

1) karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud;

2) andmed selle kohta, kas kannatanu on esitanud käesoleva seadustiku § 38 lõike 5 punktis 2

või 4 nimetatud taotluse või avaldanud punktis 5 nimetatud arvamuse;

3) tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise

tõendiga tõendada soovitakse;

4) andmed süüdistatavale tõkendite kohaldamise ja muutmise ning kehtiva tõkendi kohta;

5) välisriigi kodanikust süüdistatava korral andmed karistusseadustiku §-s 54 sätestatud

lisakaristusena väljasaatmise kohaldamise võimalikkuse kohta;

6) andmed varalise karistuse arvutamise aluseks olevate asjaolude kohta;

7) andmed narkomaanide sõltuvusravi või seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldamise

eelduseks olevate asjaolude kohta;

8) andmed järelevalvet vajavate süüdistatava hoolduse või eestkoste all olevate inimeste ja

järelevalvet vajava süüdistatava vara kohta;

9) andmed asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objektide kohta;

10) andmed kriminaalmenetluse kulude kohta;

11) riiklikusse sõrmejälgede registrisse, andmekogusse ABIS ja riiklikusse DNA-registrisse

kantud andmete loetelu;

12) andmed kriminaalhooldusametniku määramise kohta.“;

57) paragrahvi 1603 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

58) paragrahvi 1604 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „motiveeritud“;

59) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui kohus on süüdistatavale määranud asenduskaitsja, kellel on kaitsekohustus samaaegselt

valitud kaitsjaga, võib kohus määrata, et menetluskulu hulka arvatakse ainult määratud

asenduskaitsja tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.“;

60) paragrahvi 185 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „lahend, kannab“ tekstiosaga „sellele osale

vastavas ulatuses, milles kohtuotsus muudeti või tühistati,“;

61) paragrahvi 186 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „lahend, kannab“ tekstiosaga „sellele osale

vastavas ulatuses, milles kohtuotsus muudeti või tühistati,“;

9

62) paragrahvi 195 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „mittealustamise teatises“ tekstiosaga

“alustamata jätmise teates“;

63) paragrahvi 202 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ta on heastanud või asunud heastama

kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda

kulud ning“;

64) paragrahvi 202 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „tekitatud kahju“ tekstiosaga

„menetleja määratud ulatuses“;

65) paragrahvi 202 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „punktides 4–5“ tekstiosaga „ ja 7“;

66) paragrahvi 206 lõike 11 esimene ja teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse võib teha põhjendusteta. Sellisel juhul märgitakse

määruses kannatanu õigus esitada määruse saamisest arvates kümne päeva jooksul menetlejale

taotlus põhjendustega määruse saamiseks.“;

67) paragrahvi 207 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebuse võib esitada kriminaalmenetluse

alustamata jätmise põhjendustega teate, prokuratuuri koostatud kaebuse lahendamise määruse või

põhjendustega kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest arvates kümne päeva

jooksul.“;

68) paragrahvi 213 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Prokurör võib oma menetluses olevas kriminaalasjas määrusega tühistada oma varasema

korralduse või nõude ning parandada vead varem tehtud määruses.“;

69) paragrahvi 216 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, samuti kriminaalasju

ühendada, kui see võimaldab menetlust otstarbekamalt toimetada.“;

70) paragrahvi 223 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui prokuratuur tunnistab kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, esitab ta kriminaaltoimiku ja

jälitustoimingutega kogutud andmed tutvumiseks käesoleva seadustiku § 224 järgi.

Jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamisel juhindutakse käesoleva seadustiku §-s 12614

sätestatust.“;

71) paragrahvi 224 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Prokuratuur võib jätta koopia andmata sellisest kriminaalasja juurde võetud materjalist, millest

koopia tegemine ei ole võimalik või on tehnoloogiliselt ebaproportsionaalselt keerukas, aga samuti

juhul, kui koopia andmisega kaasneks oht teise isiku tervisele või varale, ning käesoleva seadustiku

§ 12 lõikes 1 nimetatud põhjustel. Materjal, millest koopiat ei tehta, esitatakse kaitsja, kannatanu,

tsiviilkostja või käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul kahtlustatava taotlusel talle

tutvumiseks.“;

72) paragrahvi 226 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Soovides kohtusse ütlusi andma kutsuda isikut, keda ei ole kohtueelses menetluses üle

kuulatud, esitab prokuratuur koos süüdistusaktiga teistele kohtumenetluse pooltele kirjaliku

10

kokkuvõtte kohtusse kutsutava isiku ütluste eeldatavast sisust või selle võimatuse korral

põhjenduse, miks ütluste eeldatav sisu ei ole teada.“;

73) paragrahvi 227 lõike 3 punkti 4 täiendatakse pärast tekstiosa „muud taotlused“ tekstiosaga

„, sealhulgas taotlus tunnistada lubamatuks süüdistusaktis nimetatud tõend“;

74) paragrahvi 227 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui kaitsja soovib kohtus esitada tõendi, mis ei ole kriminaaltoimikus, tuleb kaitsjal samal ajal

kaitseaktiga või selle võimatuse korral kohtu määratud tähtajaks esitada teistele kohtumenetluse

pooltele tõendi koopia või võimaldada neil asitõendiga tutvuda.

(7) Soovides kohtusse ütlusi andma kutsuda isikut, keda ei ole kohtueelses menetluses üle kuulatud,

esitab kaitsja samal ajal kaitseaktiga teistele kohtumenetluse pooltele kirjaliku kokkuvõtte kohtusse

kutsutava isiku ütluste eeldatavast sisust või põhjenduse, miks ütluste eeldatav sisu ei ole teada.“;

75) paragrahvi 228 pealkirjas asendatakse sõna „prokuratuuri“ sõnaga „ringkonnaprokuratuuri“;

76) paragrahvi 228 lõiked 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne seda, kui prokuratuur süüdistusakti

kohtusse on saatnud, esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse tegevuse peale kohtueelses

menetluses ja nõuda oma õigusi rikkuva tegevuse lõpetamist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikul on õigus enne süüdistusakti kohtusse saatmist

esitada Riigiprokuratuurile kaebus ringkonnaprokuratuuri tegevuse peale.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kaebus esitatakse kümne päeva jooksul arvates

päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, kaebuse lahendajale

vahetult või isiku kaudu, kelle tegevuse peale kaevatakse.“;

77) paragrahvi 228 lõike 4 punktid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) tegevus, mille peale kaevatakse; määruse või menetlustoimingu tegemise kuupäev ja selle isiku

nimi, kelle osas menetlustoiming või määrus vaidlustatakse;

4) milles seisneb kaebaja õiguste rikkumine, mille lõpetamist nõutakse;“;

78) paragrahvi229 lõike 2 punktid 1-3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) jätta kaebuse rahuldamata või jätta kaebuse läbi vaatamata;

2) rahuldada kaebuse täielikult või osaliselt;

3) tühistada vaidlustatud määruse või peatada vaidlustatud tegevuse täielikult või osaliselt,

kõrvaldades õiguste rikkumise.“;

79) paragrahvi 230 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui menetlusosaline soovib kaevata Riigiprokuratuuri tegevuse peale või kui menetlusosaline

ei nõustu Riigiprokuratuuri määrusega, millega lahendati tema kaebus ringkonnaprokuratuuri või

uurimisasutuse tegevuse peale, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle

tööpiirkonnas toimub tegevus, mida menetlusosaline vaidlustab.“;

80) paragrahvi 230 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „vaidlustatavast määrusest“ tekstiosaga

„või oma õiguste rikkumisest“;

11

81) paragrahvi 231 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„ Kui kohus peab vajalikuks, võib ta kaebuse lahendamiseks pidada istungi, kuhu kutsutakse

kaebuse esitaja ja prokurör.“;

82) paragrahvi 231 lõike 3 punktid 1-3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) jätta kaebuse rahuldamata või jätta kaebuse läbi vaatamata;

2) rahuldada kaebuse täielikult või osaliselt;

3) tühistada vaidlustatud määruse või peatada vaidlustatud tegevuse täielikult või osaliselt,

kõrvaldades õiguste rikkumise.“;

83) paragrahvi 231 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Eeluurimiskohtuniku määruse peale jälitustoimingu käigu, sellest teavitamata jätmise või

sellega kogutud andmete tutvustamata jätmise küsimustes võib määrusest puudutatud

menetlusväline isik esitada määruskaebuse. Kohtumenetluse pool võib neile küsimustele tugineda

kohtumenetluses.“;

84) paragrahvi 234 lõike 5 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Süüdistatav ja prokuratuur võivad lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku

uurimise alustamist.“;

85) seadustikku täiendatakse §-ga 2341 järgmises sõnastuses:

„§ 2341. Tsiviilhagi ja avalik-õiguslik nõudeavaldus lühimenetluses

(1) Leides, et tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus on tervikuna või olulises osas lubamatu

või põhjendamatu või takistaks oluliselt kriminaalasja kiiret lahendamist, tagastab prokuratuur

selle määrusega kannatanule. Käesoleva lõike alusel tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

läbi vaatamata jätmise määrus ei ole vaidlustatav.

(2) Prokuratuuri määruses tuleb selgitada, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi

vaatamata jätmine ei välista sama nõude esitamist tsiviilkohtumenetluse või halduskohtumenetluse

korras või avalik-õigusliku nõudeavalduse aluseks olnud kohustuse sissenõudmist

haldusmenetluses.

(3) Kui pärast tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist käesoleva

paragrahvi alusel jätkub samas asjas menetlus muus menetlusliigis kui lühimenetluses, lisatakse

tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus süüdistusaktile käesoleva seadustiku § 226 lõikes 7

sätestatud korras, kui sama nõuet ei ole esitatud juba tsiviil- või halduskohtumenetluse korras ja

haldusorgan ei ole avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatud nõuet haldusaktiga lahendanud.“;

86) paragrahvi 2351 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmiseks käesoleva seadustiku

§ 2341 lõikes 1 sätestatud alustel.“;

87) paragrahvi 2351 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtuliku eelmenetluse läbiviimisel juhindutakse käesoleva seadustiku paragrahvidest 2572-

262.“;

12

88) paragrahvi 236 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

89) paragrahvi 237 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

90) paragrahvi 238 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus teeb nõupidamistoas ühe järgmistest lahenditest:

1) mõistab süüdistatava kohtuotsusega süüdi või õigeks;

2) lõpetab määrusega kriminaalmenetluse, kui ilmnevad käesoleva seadustiku § 199 lõike 1

punktides 2–6 loetletud alused;

3) tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile ja suunab määrusega süüdistusakti üldmenetluses

kohtu alla andmise otsustamiseks jagamisele, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused või

kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.“;

91) paragrahvi 238 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Suunates süüdistusakti üldmenetluses kohtu alla andmise otsustamiseks jagamisele, märgib

kohus määruses, kas süüdistatavale kohaldatud tõkend jääb kuni kohtu alla andmise otsustamiseni

kehtima või tühistatakse.

(4) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

92) paragrahvi 239 lõike 2 punkti 1 sõnastusest jäetakse välja tekstiosad „188, “ ja „§ 200 lõike 2

punktis 5,“;

93) paragrahvi 2441 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Leides, et tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus on tervikuna või olulises osas lubamatu

või põhjendamatu või takistaks oluliselt kriminaalasja kiiret lahendamist, tagastab prokuratuur

selle määrusega kannatanule. Käesoleva lõike alusel tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

läbi vaatamata jätmise määrus ei ole vaidlustatav.“;

94) paragrahvi 2441 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „tsiviilkohtumenetluse“;

95) paragrahvi 245 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

96) paragrahvi 2451 lg 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohtuliku eelmenetluse läbiviimisel juhindutakse käesoleva seadustiku paragrahvidest 2572 –

262.“;

97) paragrahvi 246 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

98) paragrahvi 248 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

99) paragrahvi 253 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

100) paragrahvi 254 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

101) paragrahvi 257 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

13

„(11) Kuni esimese kaitseakti kohtule esitamiseni võib prokuratuur süüdistusaktis teha parandusi,

saates kohtule, süüdistatavale ja kaitsjale parandatud süüdistusakti, või süüdistusakti tagasi võtta.

Kui kohus on süüdistatava kohtu alla andnud, kohaldatakse süüdistusakti muutmisele käesoleva

seadustiku §-i 268.“;

102) paragrahv 2571 tunnistatakse kehtetuks.

103) seadustikku täiendatakse paragrahviga 2572 järgmises sõnastuses:

„§ 2572. Kohtuliku eelmenetluse läbiviimine

(1) Kohtulikus eelmenetluses otsustab kohus süüdistatava kohtu alla andmise, tõkendi või muude

menetlust tagavate meetmete kohaldamise ja tsiviilhagi menetlusse võtmise, lahendab kohtuliku

arutamise korralduslikud küsimused ja poolte taotlused ning planeerib kohtuliku arutamise.

(2) Eelmenetluses võib kohus:

1) nõuda pooltelt eelmenetluses lahendatavates küsimustes kirjalikke seisukohti, andes nende

esitamiseks vajaduse korral tähtaja ja kehtestades vajaduse korral mahupiirangu;

2) määrata, mis ajaks ja mil viisil peab pool teistele kohtumenetluse pooltele tutvumiseks esitama

tõendid, mida neile varem tutvustatud ei ole;

3) pidada eelistungeid, küsitleda kohtumenetluse pooli ja vastu võtta tõendeid, sealhulgas

korraldada tunnistaja ristküsitlust, eelmenetluse küsimuste lahendamiseks.

(3) Kohus planeerib koostöös kohtumenetluse pooltega kohtuliku arutamise sellisel viisil, mis aitab

vältida tarbetut ajakulu, isikute korduvat kohtusse kutsumist ja kohtuistungi edasilükkamist.

(4) Kui kohtule on esitatud taotlus mõni tõend lubamatuks tunnistada või tunnistada mingid

asjaolud omaks võetuks, tuleb see taotlus lahendada eelmenetluses. Eelmenetluse küsimused tuleb

lahendada selliselt, et kohtule ei saaks teatavaks kriminaalasjas lubamatu tõendi sisu.

(5) Kui kohus eelistungit ei pea, tuleb pooltele tagada muu võimalus eelmenetluses lahendatava

küsimuse kohta seisukohta avaldada.“;

104) paragrahvi 258 lõike 1 punktid 2, 21 ja 4 ning lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

105) paragrahvi 259 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Vajaduse korral võib eelistungile kutsuda teisi isikuid. Kui eelistung korraldatakse tsiviilhagi

või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks või tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõudeavalduse läbivaatamise ettevalmistamiseks, kutsutakse eelistungile ka kannatanu

ja tsiviilkostja või nende esindajad.

(4) Eelistung protokollitakse.“;

106) paragrahvi 259 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

107) paragrahvi 261 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui eelmenetluses lahendatava küsimuse lahendamiseks on vajalik tõendite esitamine ja

uurimine, tehakse seda käesoleva seadustiku §-de 286–2962 kohaselt.“;

108) paragrahvi 261 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

14

109) paragrahvi 262 pealkirjas asendatakse sõna „eelistungil“ sõnaga „eelmenetluses“;

110) paragrahvi 262 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „Eelistungil“ sõnaga

„Eelmenetluses“;

111) paragrahvi 262 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kriminaalmenetluse osaliseks või täielikuks lõpetamiseks käesoleva seadustiku § 199 lõike 1

punktides 2–6 ja §-des 201–2031 loetletud juhtudel;“;

112) paragrahvi 262 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) asjaolude omaks võetuks tunnistamise kohta.“;

113) paragrahvi 262 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui kohus võtab vastu omaksvõtu, märgitakse määruses, millised asjaolud tunnistatakse

omaks võetuks. Omaksvõtu vastuvõtmist või tagasilükkamist ei pea põhjendama.

(4) Kui kohus tunnistab eelmenetluses tõendi lubamatuks, on tõendit esitada soovinud poolel õigus

esitada sama asjaolu kohta muid tõendeid. Pool teeb tõendi teistele kohtumenetluse pooltele

esimesel võimalusel kättesaadavaks.

(5) Kui kohus leiab eelmenetluses, et süüdistusaktis kirjeldatud teod ei vasta ühelegi

süüteokoosseisule, võib kohus eelmenetluses teha otsuse, millega mõistab süüdistatava õigeks.“;

114) paragrahvi 263 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) faktilised asjaolud, mille kohus on lugenud omaks võetuks;“;

115) paragrahvi 2631 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse võib kohus jätta läbi vaatamata lisaks

käesoleva seadustiku § 2962 lg-s 1 nimetatud alustele ka põhjusel, et see oma mahukuse või

keerukuse tõttu takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist.

(12) Määruse peale, millega kohus jätab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi

vaatamata, võib kannatanu esitada määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud

ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

116) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kohtumääruse, millega isikule kohaldatakse aresti või teda trahvitakse, võib isik vaidlustada

määruskaebuse korras. Määruskaebuse esitamine ei takista kohtuliku arutamise jätkamist.“;

117) paragrahvi 268 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui kohus pärast kõikide prokuratuuri tõendite uurimist leiab, et ei ole tuvastatud

kuriteosündmust ega kuritegu või ilmselgelt ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud

süüdistatav, võib kohus pärast poolte seisukoha ärakuulamist selle kuriteo osas kohtulikku

arutamist mitte jätkata ja süüdistatava õigeks mõista. Edasise arutamiseta õigeks mõistmise

taotluse rahuldamata jätmist ei pea põhjendama.

(8) Prokuratuur võib igal ajal süüdistusest osaliselt või täielikult loobuda. Süüdistuses, millest

prokuratuur loobub, kohtulikku arutamist ei jätkata ning süüdistatav mõistetakse õigeks.“;

15

118) paragrahvi 269 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kriminaalasja võib erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui kohtuistungil on

süüdistatava kaitsja ja kohus leiab, et asja arutamine süüdistatava kohalviibimiseta on võimalik ega

ole vastuolus avalike huvidega ning:

1) süüdistatav on eemaldatud istungisaalist käesoleva seadustiku § 267 lõikes 1 sätestatud alusel ja

korras;

2) on küllaldane alus arvata, et süüdistatav hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale ja tema leidmiseks

on tehtud mõistlikke pingutusi;

3) süüdistatav on end tahtlikult viinud seisundisse, mis välistab tema osavõtu kohtulikust

arutamisest;

4) süüdistatav on esitanud kohtule põhjendatud taotluse arutada asja tema osavõtuta;

5) süüdistatav on juriidiline isik, kelle pädev organ ei ole kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise

eesmärgil juhatuse liiget või liikmeid valinud või kelle juhatuse liikme asukohta Eesti Vabariigis

ei suudeta tuvastada, kui tema kohtusse kutsumiseks on tehtud mõistlikke pingutusi;

6) kohtuistungi ajast ja kohast teavitatud süüdistatav on jätnud istungile ilmumata ega ole esitanud

kohtule mõjuvat põhjust istungi edasilükkamiseks.“;

119) paragrahvi 274 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kohtumäärus, millega kriminaalmenetlus lõpetatakse, on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

120) paragrahvi 2741 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohtumenetluse kiirendamise taotluse läbivaatamisel tehtud määrus on vaidlustatav

määruskaebuse korras.“;

121) paragrahvi 2742 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Määrus, millega kriminaalmenetlus lõpetatakse menetluse mõistliku aja möödumise tõttu või

keeldutakse sellel alusel menetluse lõpetamisest, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

122) paragrahvi 275 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Tõkendi kohaldamise, muutmise, või tühistamise peale võib prokuratuur, süüdistatav või

kaitsja esitada määruskaebuse.“;

123) paragrahv 276 tunnistatakse kehtetuks;

124) paragrahvi 2861 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab sellise tõendi kogumise, mis on lubatav ja

millel on kriminaalasjas tähtsust.“;

125) paragrahvi 2861 lõiget 2 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„5) asjaolu, mille tõendamiseks tõendit esitada soovitakse, on omaks võetud või kohus on selle

tunnistanud üldtuntuks.“;

126) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Taotlus tõend lubamatuks tunnistada on lubatud esitada üksnes juhul, kui pool ei saanud

taotlust mõjuval põhjusel varem esitada.“;

16

127) paragrahvi 2861 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kohus lahendab tõendi lubatavuse küsimuse võimalikult kohe pärast sellekohase vaidluse

tekkimist selliselt, et lubamatu tõendi sisu ei saaks kohtule teatavaks. Kui kohus otsustab tõendi

lubamatuks tunnistada, seda kohtuistungil ei uurita ja kohtutoimikusse ei võeta ning tõendit esitada

soovinud poolel on õigus sama asjaolu tõendamiseks esitada muid tõendeid.“;

128) seadustikku täiendatakse §-ga 2863 järgmises sõnastuses:

„§ 2863. Omaks võetud asjaolude esitamine

(1) Pool, kes soovib tugineda asjaoludele, mis on kohtulikus eelmenetluses omaks võetuks

tunnistatud, avaldab kohtuistungil asjakohases osas ja otstarbekal viisil kohtumääruse, millega

asjaolud omaks võetuks tunnistati. Kui kohus leiab, et see ei riku kohtuistungi avalikkuse

põhimõtet, võib määruse jätta avaldamata.

(2) Kui pool taotleb asjaolu tuvastamist omaksvõtu alusel kohtuistungil, esitab ta kohtule käesoleva

seadustiku § 60 lõikes 4 nimetatud kirjaliku avalduse, milles omaksvõtt sisaldub. Suuliselt

kohtuistungil esitatud ja protokolli kantud omaksvõtu kohta ei ole eraldi avaldust vaja esitada.

(3) Kohus võib enne asjaolude omaks võetuks lugemise taotluse lahendamist küsitleda

omaksvõtuga seotud kohtumenetluse pooli, et teha kindlaks, kas nad saavad aru omaksvõtu

menetluslikust tähendusest ja kas omaksvõtt on vabatahtlik.

(4) Kui kohus kohtuliku uurimise käigus leiab, et asjaolu, mis oli varem tunnistatud omaks võetuks,

ilmselgelt ei saa esineda, lükkab kohus omaksvõtu tagasi ning annab pooltele võimaluse selle

asjaolu kohta tõendeid esitada.

(5) Omaksvõtust võib pool taganeda üksnes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtu nõusolekul või

juhul, kui taganev pool tõendab, et omaks võetud asjaolu ei esine ja pool ei saanud mõjuval

põhjusel tõendeid selle kohta varem esitada.“;

129) paragrahvi 288 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

130) paragrahvi 288 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui lisaks prokuratuurile on sama tunnistaja kutsumist taotlenud ka teine kohtumenetluse

pool, on tunnistaja esmasküsitlejaks teistsuguse kokkuleppe puudumisel prokurör. Muul juhul, kui

sama tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu kohtumenetluse poolt ja pooled esmasküsitlemise

õiguses kokkuleppele ei jõua, määrab esmasküsitleja kohus.

(12) Kui kohtumenetluse poolel on kohtumenetluses kaitsja või esindaja, viib ristküsitluse läbi

tema. Kannatanu, tsiviilkostja, kolmas isik ja süüdistatav võivad esitada tunnistajale küsimusi

pärast oma kaitsjat või esindajat kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt

kohtumenetluse poole huve.“;

131) paragrahvi 288 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Esmasküsitlusel ei või kohtu loata esitada suunavaid küsimusi. Esmasküsitlusele järgneb

teisesküsitlus ülejäänud kohtumenetluse pooltelt.“;

132) paragrahvi 288 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Poolte vahel teistsuguse kokkuleppe puudumise korral on teisesküsitlemise järjekord

järgmine:

17

1) prokuratuuri tunnistajaid küsitleb esimesena kannatanu, seejärel kaitsja, tsiviilkostja ja kolmas

isik;

2) kaitse tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kaitsjad, seejärel prokurör, kannatanu,

tsiviilkostja ja kolmas isik;

3) kannatanu tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kannatanud, seejärel prokurör, kaitsja,

tsiviilkostja ja kolmas isik;

4) tsiviilkostja tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud tsiviilkostjad, seejärel kaitsja, kolmas

isik, kannatanu ja prokurör;

5) kolmanda isiku tunnistajaid küsitlevad esimesena ülejäänud kolmandad isikud, seejärel

tsiviilkostja, kaitsja, prokurör ja kannatanu.“;

133) paragrahvi 288 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kohus võib lubada ristküsitlust läbi viia mitmes osas, kui see on otstarbekas, ja anda

kohtumenetluse poolele täiendava võimaluse tunnistajat ristküsitluse käigus küsitleda, kui selleta

saaksid oluliselt kahjustada kohtumenetluse poole huvid.“;

134) paragrahvi 288 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kohtul on õigus kriminaalmenetluse asjaolude kohta küsitleda tunnistajat pärast seda, kui

pooled on tunnistajat küsitlenud.“;

135) paragrahvi 288 lõike 9 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ning küsitleda tunnistajat nende

autentsuse, päritolu ja omavaheliste seoste kohta“;

136) paragrahvi 288 lõiget 9 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) näidata kohtu poolt vastu võetud asitõendeid ja dokumente ning esitada tunnistajale nende

kohta küsimusi;“;

137) paragrahvi 288 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;

138) paragrahv 2882 tunnistatakse kehtetuks;

139) paragrahvi 289 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib pool ristküsitluse käigus

küsitleda tunnistajat tema varasemate samu asjaolusid puudutavate väidete kohta ning avaldada

asjakohases ulatuses tunnistaja varasemaid väiteid sisaldavaid dokumente ja andmekandjaid.“;

140) paragrahvi 289 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

141) paragrahvi 289 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib üle kuulata isiku, kellele

tunnistaja on varem esitanud väite, mis puudutab asjaolusid, mille kohta tunnistaja ristküsitlusel

ütlusi andis.“;

142) paragrahvi 2891 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, välja

arvatud käesoleva seadustiku § 288 lõikes 5 ettenähtud juhul, võib kohus kohtumenetluse poole

taotlusel ristküsitluse käigus käesoleva seadustiku § 291 lõikes 3 sätestatud tingimusi silmas

pidades tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks vastu võtta tunnistaja varasemad ütlused selle

kohta, millele tunnistaja keeldus vastamast.“;

18

143) paragrahv 2901 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 2901. Alaealise, psüühikahäirega või puudega tunnistaja ütluste vastuvõtmise erisused

(1) Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta tunnistaja kohtusse kutsumata ja lubada

tõendina esitada tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud

ning kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi

tõendamiseseme asjaolude kohta, kui:

1) tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult tema

psüühikale;

2) tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või

seksuaalse väärkohtlemisega;

3) tunnistaja on kohtus ütluste andmist takistava kõne-, meele- või vaimupuudega või

psüühikahäiretega.

(2) Kui kohus leiab pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tõendi uurimist, et tunnistajat

on vaja täiendavate asjaolude kohta küsitleda, võib ta küsitleda tunnistajat omal algatusel või

kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel.“;

144) paragrahvi 293 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.“;

145) paragrahvi 293 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;

146) paragrahvi 296 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui kohus võtab lõikes 1 nimetatud tõendi vastu, avaldab tõendi esitanud kohtumenetluse pool

selle asjakohases ulatuses viisil, mis arvestab konkreetse tõendi olemust ning selle kasutamise

eesmärki.“;

147) paragrahvi 296 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui pool avaldab tõendeid viisil või mahus, mis on tõendi olemust ja selle avaldamise

eesmärki arvestades selgelt ebaotstarbekas ja üleliia ajamahukas, võib kohus määrata, kuidas tõend

avaldatakse.“;

148) paragrahvi 297 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel või pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite

uurimise lõpetamist omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise.“;

149) paragrahvi 297 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel dokumente, asitõendeid ja andmeid nõudes määrab kohus

tõendi esitamise selliselt, et tõend laekuks otse selle kogumist taotlenud poole kätte. Kohtu

algatusel kogutud tõendi teeb kohus viivitamata kohtumenetluse pooltele tutvumiseks

kättesaadavaks. Prokuratuuri taotlusel kogutud tõendi teeb prokuratuur viivitamata tutvumiseks

kättesaadavaks teistele kohtumenetluse pooltele olenemata sellest, kas prokuratuur tõendit kohtule

esitada kavatseb.“;

150) paragrahvi 298 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

19

„(4) Kohtuvaidluse korraldamiseks võib kohus kohtuvaidluse eel tõstatada kohtuvaidluses

käsitlemiseks küsimusi, määrata kohtukõnedele mõistliku ajapiirangu ning määrata, kas ja millises

mahus võivad kohtumenetluse pooled esitada kirjalikke seisukohti.

(5) Kui kohus on otsustanud kohtuvaidluse eel lubada pooltel esitada kirjalikke seisukohti, määrab

kohus seisukohtade esitamiseks mõistliku tähtaja, mis võimaldab vastaspoolel enne kohtuvaidlust

seisukohtadega tutvuda.“;

151) paragrahvi 299 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kannatanu, tsiviilkostja“ tekstiosaga „,

kolmas isik“;

152) paragrahvi 300 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohus võib kohtukõne katkestada, kui selles käsitletakse kriminaalasjaväliseid asjaolusid.“;

153) paragrahv 301 tunnistatakse kehtetuks;

154) paragrahvi 3051 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kohus võib vastu võetud süüstava tõendi kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistada, kui

tõend on saadud süüdistatava põhiõiguste raske rikkumise tulemusel ja tõendi lubamatuse aluseks

olev asjaolu ilmnes alles kohtuotsuse tegemisel. Kui kohus tunnistab juba vastu võetud tõendi

kohtuotsuse tegemisel lubamatuks, uuendab kohus kohtuliku uurimise ja annab poolele võimaluse

lubamatuks tunnistatud tõendi asemel muid tõendeid esitada.“;

155) paragrahvi 306 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõna „süüstatakse“ sõnaga „süüdistatakse“;

156) paragrahvi 306 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kohtuotsuses vigade parandamise määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

157) paragrahvi 311 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „ja koht“;

158) paragrahvi 311 lõike 1 punktid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) otsuse teinud kohtu nimetus ja kohtukoosseis ning prokuröri ja kaitsja nimed;

4) süüdistatava nimi ja isikukood või selle puudumisel sünniaeg;“;

159) paragrahvi 311 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) karistusseadustiku paragrahv, lõige ja punkt, kus on sätestatud kuritegu, milles süüdistatuna on

süüdistatav kohtu alla antud või milles teda süüdistatakse käesoleva seadustiku § 268 kohaselt

muudetud süüdistuses.“;

160) paragrahvi 312 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „on tunnistanud“ tekstiosaga

„omaks võetuks või “;

161) paragrahvi 312 lõike 1 punkti 6 täiendatakse pärast tekstiosa „süüdistuse“ tekstiosaga

„kvalifikatsiooni“;

162) paragrahvi 318 lõike 3 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „esitanud prokuratuur“

tekstiosaga „, või juhul, kui maakohus on kuriteo kvalifitseerinud või teo eest karistuse mõistnud

ilmselges vastuolus seadusega“;

20

163) paragrahvi 319 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale võib apellatsiooni esitaja esitada

määruskaebuse.“;

164) paragrahvi 321 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus aset leidnud menetlusõiguse rikkumisele

üksnes juhul, kui ta esitas maakohtule rikkumise kohta õigeaegselt vastuväite või kui ta ei saanud

vastuväidet esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Tuginemist käesoleva seadustiku § 339

lõike 1 punktides 1––10 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele ega sellele, et

aset leidnud rikkumised kogumis moodustavad sama lõike punktis 12 sätestatud rikkumise, ei

piirata.“;

165) paragrahvi 326 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Määruse peale, millega apellatsioon jäetakse läbi vaatamata, võib apellant esitada

määruskaebuse.“;

166) paragrahvi 328 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud määrus on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

167) paragrahvi 334 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

168) paragrahvi 336 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohus võib kohtukõnedele määrata mõistliku ajapiirangu, sekkuda kõnesse ja küsida

kõnelejalt küsimusi ning katkestada kohtukõne, kui väljutakse apellatsiooni piirest.“;

169) paragrahvi 337 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud määrused on vaidlustatavad

määruskaebuse korras.“;

170) paragrahvi 338 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „viga tõendite

hindamisel“;

171) paragrahvi 338 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

172) paragrahvi 341 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „või 11“;

173) paragrahvi 346 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „nimetatud juhul“ tekstiosaga „, pidades

silmas §-s 151 sätestatut“;

174) paragrahvi 383 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme

kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui selle määruse vaidlustamine

määruskaebuse korras on käesolevas seadustikus ette nähtud.“;

175) paragrahvi 384 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti, on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise

õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema

õigusi või seaduslikke huve.“;

21

176) paragrahv 385 tunnistatakse kehtetuks;

177) paragrahvi 387 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Määruskaebus esitatakse 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule, kui

käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 21 ei ole sätestatud teisiti.“;

178) paragrahvi 387 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „arestimise, ametist

kõrvaldamise ja jälitustoiminguks loa andmise“ tekstiosaga „arestimise ja ametist kõrvaldamise“;

179) paragrahvi 387 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui määruskaebuse esitamise õigusest on enne määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist

loobunud kõik määruskaebuse esitamise õigust omavad isikud, ei saa kohtumäärust enam

määruskaebuse korras vaidlustada.“;

180) paragrahvi 390 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul.“;

181) paragrahvi 390 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui ringkonnakohus ei pea kohtuistungi korraldamist vajalikuks, vaadatakse määruskaebus

läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalisel on õigus nõuda kohtuistungi pidamist vahistamise ja

vahistamisest keeldumise, vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise,

väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või

telegraafisaadetise arestimise ja ametist kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse

läbivaatamiseks.“;

182) paragrahvi 390 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui määruskaebust vaadatakse läbi kohtuistungil, kutsutakse ringkonnakohtusse

määruskaebuse esitaja, tema kaitsja või esindaja ja prokurör. Nimetatud isikute ilmumata jäämine

ei takista määruskaebuse läbivaatamist.“;

183) paragrahvi 3951 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Määrus, millega lahendatakse taotlus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele

allutatud isiku vahistamiseks, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

184) paragrahvi 402 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Määrus, millega kohus lõpetab kriminaalmenetluse, on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

185) paragrahvi 4021 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise muutmise määrus on vaidlustatav määruskaebuse

korras.“;

186) paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Määrus, millega otsustatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine, on

vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

187) paragrahvi 413 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

22

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

188) seadustiku 18. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 4212 järgmises sõnastuses:

„§ 4212. Määruskaebeõigus

Käesolevas jaos nimetatud määruste peale, millega täitmiskohtunik loobub karistuse täitmisele

pööramisest, võib prokuratuur esitada määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud

ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

189) paragrahvi 432 lõige 32 tunnistatakse kehtetuks;

190) paragrahvi 432 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Määruse peale, millega täitmiskohtunik lahendab süüdimõistva otsuse täitmisel tekkinud

küsimused, võib prokuratuur ja muu menetlusosaline, keda määrus puudutab, esitada

määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

191) paragrahvi 470 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Vara väljaandmise määruse võib vara omanik või valdaja esitada määruskaebuse.“;

192) paragrahvi 48911 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Isik, kelle huve tunnustatav otsus puudutab, võib kohtumääruse peale, millega otsustati

välisriigi kohtuotsuse või muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmisele pööramine, esitada

määruskaebuse.“;

193) paragrahvi 5083 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kohtumääruse peale, millega otsustati Euroopa lähenemiskeelu kohaldamine, võib

määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes lähenemiskeeldu kohaldati, ja prokuratuur.“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse paragrahviga 26 järgmises sõnastuses:

„§ 26. Kaebeõiguse sätete kohaldamine pärast 2025. aasta 1. jaanuari

(1) Enne 2025. aasta 1. jaanuari kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jao sätete alusel

prokuratuuri või uurimisasutuse tegevuse peale esitatud kaebused menetletakse lõpuni 8. peatüki

5. jao sõnastuse järgi, mis kehtis 2024. aasta 31. detsembril.

(2) Enne 2025. aasta 1. jaanuari esitatud määruskaebuse lahendamisel lähtutakse

määruskaebeõiguse tuvastamisel määruskaebuse esitamise ajal kehtinud kriminaalmenetluse

seadustiku sõnastusest.

(3) Kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lõige 3 ega § 321 lõige 7 ei piira enne 2025. aasta 1.

jaanuari kohtumenetluses aset leidnud menetlusrikkumistele tuginemist.“;

§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punktis 15 asendatakse tekstiosa „§ 2441“ tekstiosaga „§ 2341, §

2441 või § 2631 lõike 1“.

§ 4. Riigi õigusabi seaduse muutmine

23

Riigi õigusabi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõike 22 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „piiratud teovõimega“;

2) paragrahvi 6 lõike 22 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „eeldada, et“ tekstiosaga „piiratud

teovõimega“;

3) paragrahvi 6 lõiget 22 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) kannatanu olulised huvid ja õigused võivad advokaadi abita jääda kaitseta.“;

4) paragrahvi 10 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kriminaalmenetluse seadustiku § 41 lõikes 3 sätestatud juhul võib taotluse riigi õigusabi

määramiseks esitada prokuratuur.“.

§ 5. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

______________________________________________________

Tallinn 2024

Algatab Vabariigi Valitsus

01.07.2024

Kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi

seaduse muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku, riigilõivuseadust ja riigi

õigusabi seadust. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal, seda on korduvalt

muudetud (sh suuremad muudatused 2011. ja 2014. aastal), viimati 2023. aasta märtsis. Ehkki

Eesti kriminaalmenetlus on rahvusvahelises võrdluses kiireimate ja tõhusamate hulgas, ei

võimalda kehtiv menetlusseadustik alati piisavalt paindlikkust selleks, et tagada kriminaalasjade

kiire ja ratsionaalne lahendamine, eriti ülimahukate kriminaalasjade puhul, mis sageli on ka

avalikkuse suure tähelepanu all1.

Katseid kriminaalmenetlust terviklikult revideerida on tehtud alates 2016. aastast, ent need on

erinevatel põhjustel pooleli jäänud. 2023. aastal otsustas Justiitsministeerium kriminaalmenetluse

reformiga edasi liikuda etapiviisi. Eelnõu keskendub eeskätt kohtumenetluse muutmisele

otstarbekohasemaks, lihtsamaks ja paindlikumaks.

Justiitsministeeriumi analüüs2 ja Harju Maakohtus tehtud teenistuslik järelevalve3 osutasid

mitmele konkreetsele seadusest tulenevale kitsaskohale, mis muudavad eriti mahukate asjade

menetlemise põhjendamatult kohmakaks, tekitavad tarbetuid ja ajamahukaid vaidlusi ega lase

tõhusalt tõkestada pahatahtlikke menetluse venitamise katseid. Nende probleemide

lahendamiseks tehakse järgmised tähtsamad muudatused.

1. Sätestatakse omaksvõtt faktiliste asjaolude tuvastatuks lugemise alusena.

2. Täpsustatakse kaitsja vahetamist käsitlevaid sätteid ja kohtule antakse võimalus määrata

asenduskaitsja ka sellisele isikule, kel küll on kaitsja, kuid kes kaitsjaid vahetades või väga

hõivatud kaitsjat palgates menetlust venitaks.

3. Laiendatakse kohtuliku arutamise võimalusi olukorras, kus süüdistatav kohtust kõrvale

hoiab.

1 Vt nt https://www.postimees.ee/8049082/uheksa-aastat-tagasi-alanud-kriminaalasi-sai-esialgse-lahenduse,

https://www.err.ee/1609281897/kajar-lember-kusib-kohtuvintsutuste-eest-kahjutasu,

https://www.aripaev.ee/uudised/2014/06/30/maadevahetuse-saaga-labi-suudi või

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120175684/prokuror-tahab-altkaemaksu-votmises-suudistatavale-kohtunik-eveli-

vavrenjukile-sokivangistust. 2 Analüüs ja ettepanekud kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmiseks. Kriminaalpoliitika

lühianalüüs 1/2023 (https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-

04/Anal%C3%BC%C3%BCs%20ja%20ettepanekud%20kriminaalasjade%20menetlemise%20kiiremaks%20ja%20

%C3%B6konoomsemaks%20muutmiseks.pdf). 3 Harju Maakohtu esimehe kohustuste täitmise järelevalve aruanne (https://www.just.ee/media/2483/download).

2

4. Piiratakse määruskaebuste esitamise võimalust neis olukordades, kus määrust saab tõhusalt

vaidlustada ka kriminaalasja lõpplahendi peale kaevates, kui määruskaebemenetlus

kriminaalasja menetlemist põhjendamatult venitaks.

5. Täpsustatakse, kuidas peaks käima kohtumenetluse poolte vahel tõendite kättesaadavaks

tegemine, et vähendada üllatusi menetluses.

6. Vaidlused tõendi lubatavuse üle tuuakse kohtulikku eelmenetlusse, et vähendada igaks

juhuks liiaselt tõendite esitamist.

7. Täpsustatakse ristküsitluse reegleid, et vältida vaidlusi küsitlusjärjekorra üle ja muuta

ristküsitlus sujuvamaks.

8. Kohtule antakse võimalus sekkuda esemeliste tõendite avaldamise protsessi, kui pool on

tõendi avaldamiseks valinud ilmselgelt ebaotstarbeka viisi.

9. Pooltele antakse võimalus kohtuasjas enne kohtuvaidlusi esitada kohtule kirjalikke

seisukohti, mida ei ole vaja kohtus suuliselt ette lugeda.

10. Avardatakse võimalusi tsiviilhagi kriminaalasjas läbi vaatamata jätmiseks ja

tsiviilkohtumenetlusse suunamiseks, et vältida olukordi, kus süüküsimuse lahendamine

takerdub keeruliste ja mahukate või selgelt põhjendamatute tsiviilvaidluste taha.

11. Korrastatakse lühimenetluse reegleid, et vältida iseenesest lühimenetluseks sobivate asjade

sattumist üldmenetlusse.

Kõik nimetatud muudatused on kooskõlas võistleva kohtumenetluse loogikaga ning aitavad

menetlusressurssi jagada otstarbekamalt, et pooled saaks vaidluses keskenduda nendele

küsimustele, mis päriselt ongi vaidluse all, kulutamata põhjendamatult aega ja vahendeid nende

kriminaalasja aspektide käsitlemisele, milles kõik pooled on üksmeelel.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja koostas justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja

Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu töötas välja süüteomenetluse arendamise

juhtgrupp, kuhu kuulusid riigikohtunik Heili Sepp, Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikud Elina

Elkind ja Markus Kärner, Pärnu Maakohtu kohtunik Tambet Grauberg, riigiprokurör Laura

Aiaots, vandeadvokaat Oliver Nääs, siseministeeriumi nõunik Ott Aarma, TÜ õiguspsühholoogia

õppejõud Annegrete Palu ning emeriitriigikohtunik ja TÜ kriminaalmenetluse õppejõud Eerik

Kergandberg. Lisaks konsulteeriti eelnõu väljatöötamisel veel paljude Eesti õiguspraktikutega.

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus.

Kriminaalmenetluse revisjoni esialgse eelnõu väljatöötamiskavatsus avaldati 09.02.2017. Seejärel

läbis eelnõu 04.05.2018 kooskõlastamisringi ja pärast täisdigitaalsele kriminaalmenetlusele

üleminekuks vajalike sätete täiendusi saadeti kriminaalmenetluse seadustiku revisjoni eelnõu

3

uuesti kooskõlastamisele 18.07.2019, mille järel esitati KrMS revisjoni eelnõu4 Riigikogule, ent

eelnõu vastuvõtmiseks ei olnud poliitilist tahet ja eelnõu jäi esitatud kujul Riigikogus lõpuni

menetlemata. Üldmenetluse lihtsustamise ja kohtumenetluse aja lühendamise kohta avaldati

täiendav väljatöötamiskavatsus 25.09.20205, milles olid esitatud praeguse eelnõu olulisemad

aspektid, mida varem ei olnud arutamisele pandud (nt omaksvõtu instituudi lisamine,

kohustuslikust eelistungist loobumine, kaitsja tõendite prokuratuurile esitamine, kaitsja

vahetamise ja asendamise piirangud, menetlustoimingute topeltvaidlustamisest loobumine).

Esitatud tagasisidet on suurel määral võetud arvesse eelnõu koostamisel. Arvestades, et eelnõu

eesmärgiks on konkreetselt kohtumenetluse optimeerimine, kohtueelse menetluse temaatikaga

selles eelnõus tegeletakse üksnes niivord, kuivõrd see on kohtumenetluse optimeerimise

seisukohast hädavajalik. Eelnõu lahenduste aluseks on lisaks Justiitsministeeriumi

kriminaalpoliitika lühianalüüs 1/2023 „Analüüs ja ettepanekud kriminaalasjade menetlemise

kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmiseks“6 ning 2020. aasta märtsis avaldatud Harju Maakohtu

esimehe kohustuste täitmise järelevalve aruanne.7

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 p 11.4 näeb ette järgmise tegevuse: uuendame

kriminaal- ja kohtumenetlust eesmärgiga kiirendada menetlust, tagades kohtumenetluses

osapooltele võrdsed õigused ja nende kaitse.

Eelnõukohase seadusega muudetakse järgmisi seadusi:

1) kriminaalmenetluse seadustik (01.07.2024);

2) kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadus (01.07.2018)

3) riigilõivuseadus (01.01.2025);

4) riigi õigusabi seadus (01.01.2024).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest

kriminaalmenetluse seadustik on üheks PS § 104 lõike 2 punktis 14 märgitud kohtumenetluse

seaduseks.

2. Eelnõu eesmärk

2.1. Eesmärgid

Eelnõukohasel seadusel on kaks põhilist eesmärki:

4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e9a33b45-c8fd-4af5-b236-c65681a22479 -- kontrollitud

26JUN2024. 5 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e6c03a2-5535-4f42-a1da-fadc5583206a -- kontrollitud

26JUN2024. 6 https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-

04/Anal%C3%BC%C3%BCs%20ja%20ettepanekud%20kriminaalasjade%20menetlemise%20kiiremaks%20ja%20

%C3%B6konoomsemaks%20muutmiseks.pdf – kontrollitud 26JUN2024. 7 https://www.just.ee/media/2483/download – kontrollitud 26JUN2024.

4

1) muuta menetlusressursi kasutamine kriminaalkohtumenetluses otstarbekamaks, samas ohtu

seadmata inimeste põhiõigusi;

2) tõkestada menetluse pahatahtlikku venitamist.

2.2. Lahendatavad probleemid ja eelnõuga loodavad lahendused

2.2.1. Vaieldavate ja vaidluse all mitte olevate asjaolude eristamise võimatus üldmenetluses

Kriminaalasjade üldmenetluses ei ole kehtiva seaduse alusel võimalik erinevalt käsitleda vaidluse

all olevaid faktiküsimusi ning neid faktiküsimusi, mille üle vaidlust ei ole, mistõttu tuleb

üldmenetluses tõendeid uurida ja hinnata ka nende faktiväiteid, milles vaidlus puudub. Seetõttu

kulutatakse kohtu ja kohtumenetluse poolte aega seal, kus see lisaväärtust ei anna.

Lahendus: omaksvõtt faktiliste asjaolude tuvastamise alusena

Kriminaalmenetlusse luuakse faktiliste asjaolude tuvastamise alusena üldtuntuse ja tõendatuse

kõrvale kolmas võimalus – omaksvõtt. Selliselt on kohtumenetluse pooltel võimalik juba enne

kohtuistungit eelmenetluses, aga ka kohtuistungi käigus, tingimusteta ja vabatahtlikult üksteise

faktiväidetega nõustudes piirata nende faktiliste asjaolude ringi, mille kohta on vaja kohtus

tõendeid esitada ja uurida ning sellega menetluses kuluvat aega säästa. Seejuures jääb kohtule

piiramatu võimalus ka asjaolude omaks võetuks tunnistamisest keelduda ja sellisel juhul tuleb

pooltel asjaolu tõendada. Kui aga kohus on omaksvõtu vastu võtnud, on see üldjuhul siduv nii

pooltele kui ka kohtule, mis võimaldab edasises menetluses tugineda teadmisele, et mingi asjaolu

on juba tuvastatud ja seda enam tõendada ei ole vaja.

2.2.2. Kaitsjate vahetamisega põhjustatakse mahukates menetlustes suuri viivitusi

Süüdistataval on õigus kaitsja abile ja üldmenetluses on kaitsja osalemine kohustuslik.

Justiitsministeeriumi analüüs osutab, et mahukates kriminaalasjades on kaitsja vahetamine

osutunud üheks oluliseks menetlust venitavaks teguriks, kuna kaitsja vahetamine mahukas

kriminaalasjas toob alati kaasa uuele kaitsjale aja andmise vajaduse enda asjaga kurssi viimiseks.

Muidugi võib kaitsja vahetamine olla tingitud täiesti legitiimsetest põhjustest (nt kliendil saab

raha otsa), kuid osad süüdistatavad kasutavad kaitsja vahetamise võimalust ka pahatahtlikult

menetluse venitamiseks, menetlusseadustik selle tõkestamiseks aga võimalusi ei anna. Omaette

probleemi kujutab see, kui kaitsjaga lepingu lõpetamisest või uue kaitsja palkamisest menetlejale

ei teatata.

Lahendus: asenduskaitsja paralleelselt põhikaitsjaga

Kohtule antakse võimalus määrata riigi õigusabi korras asenduskaitsja paralleelselt põhikaitsjaga,

kui kaitsja ei ole suuteline ebamõistlikult pika aja jooksul oma kalendris leidma sobilikku aega

kohtuistungiteks või ei saa muul põhjusel oma kohustusi täita. Sellisel juhul on süüdistatava enda

valitud kaitsjal küll võimalus kohtuistungitel osaleda ja seal oma ülesandeid täita, kuid kui ta

mingil põhjusel kohale ei ilmu, võtab tema töö üle kohtu määratud kaitsja, kes on selleks ajaks

juba materjalidega tuttav.

Samuti saab menetleja võimaluse määrata asenduskaitsja juhul, kui süüdistatav on kaitsjat

vahetada otsustanud, aga kaitsja vahetamine põhjustaks menetluses viivituse. See küll ei välistaks

viivitust täielikult, kuivõrd ka asenduskaitsja vajab aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks,

kuid väldiks viivitusi edasiselt, kui süüdistatav veelkord peaks otsustama kaitsjat vahetada.

Selleks, et süüdistatava poolt pahatahtlikku venitamist tõhusamalt tõkestada, on ka kohtul

võimalus põhikaitsjaga paralleelselt asenduskaitsja määramise puhul arvata menetluskulude

5

hulka vaid määratud asenduskaitsja õigusabitasu ning jätta süüdistatava enda valitud kaitsjate

kulud lõpplahendist sõltumata süüdistatava enda kanda.

Lahendus 2: kaitsjale kohustus teavitada menetlejat lepingu lõppemisest

Seadusemuudatusega pannakse kaitsjale kohustus kliendisuhte lõppemisest viivitamata

menetlejat teavitada. See aitab vähendada üllatusi menetlustoimingutel, kus isik küll ilmub, kuid

alles saabudes teatab, et tal kaitsjat ei ole ning kaitsja määramiseks tuleb menetlustoiming edasi

lükata.

2.2.3. Süüdistatava puudumine kohtuistungilt põhjustab viivitusi kohtulikus arutamises

Süüdistataval on õigus olla kohtus oma asja arutamise juures. See on ülemaailmselt tunnustatud

ühe õiglase kohtumenetluse põhilise garantiina. Seetõttu on kohtupidamises vaja tagada

süüdistatavale võimalus asja arutamises osaleda. Süüdistatava osalemine kohtulikul arutamisel

täidab ka kohtumenetluse hariduslikku ja tseremoniaalset funktsiooni, st on avalikes huvides.

Justiitsministeeriumi analüüs osutab aga, et süüdistatavate põhjendamatu kõrvalehoidmine

kohtumenetlusest on ühine joon pea kõikides pikale veninud üldmenetlustes. Kehtiv õigus lubab

kohtulikku arutamist ilma süüdistatava osavõtuta küllaltki piiratud juhtumitel ning nõuab

süüdistatava isiklikku kohalolekut ka sellistes olukordades, kus Euroopa inimõiguste

konventsiooni standardid lubaksid kohtulikku arutamist süüdistatava osaluseta.8 Mitme

süüdistatavaga kriminaalasjas toob ühe süüdistatava kohtust puudumine kaasa

kriminaalmenetluse venimise ka kõikide teiste süüdistatavate jaoks. Kui aga süüdistatavad

sellises asjas kohtust puuduvad järjepanu, võib viivitus venida selliseks, et ohtu satub

kriminaalasja arutamine mõistliku aja jooksul.

Lahendus: seadustada senisest selgemalt võimalus kriminaalasja arutada video vahendusel

Kohus võib alati lubada süüdistataval osaleda kohtuistungil video vahendusel, kui kohtu

hinnangul on kaitstud nii avalikud huvid kui tagatud ka süüdistatava kaitseõigus. Seejuures tuleb

silmas pidada, et kaitseõiguse tagamiseks ei piisa üksnes kaitsja viibimisest kohtuistungil või

sellest, et kaitsja saab kohtuga suhelda samamoodi elektroonilise kanali kaudu – kaitseõiguse

efektiivseks tagamiseks on vajalik ka kaitsja turvaline ühendus süüdistatavaga ning võimalus

süüdistatavaga nõu pidada kohtuliku arutamise vältel. Kuidas seda konkreetsel juhul tagada või

kas see konkreetsel juhul tagatud on, seda peab kohus iga kord hindama. Enamasti peaks olema

aktsepteeritav süüdistatava osalemine video vahendusel lihtmenetluse kohtuistungil.

Video vahendusel peetava kohtuistungi jälgimiseks tuleb luua kohtumajas võimalus mõistlikule

hulgale pealtvaatajatele ning istungil osalemiseks neile isikutele, kellel endal vajalikku

videoseadet ei ole. Selle lahendusega üksiti lahendatakse ka probleem videoistungite avalikkuse

tagamisega: istungit on võimalik soovi korral jälgida kohtumajas või nn justiitspunktis.

Lahendus 2: laiendada võimalusi kriminaalasja arutamiseks süüdistatava osavõtuta

Üldreeglina peaks kohtulik arutamine toimuma süüdistatava osavõtul. Kui avalikud huvid ja

kaitseõiguse tagamise vajadus süüdistatava isiklikku osavõttu kohustuslikult ei tingi, peabki

kohtul olema ka võimalik asja arutamisega edasi minna, ilma et süüdistatav kohtusaalis viibiks.

Selleks võimaldatakse kriminaalasja arutada ilma süüdistatavata neis olukordades, kus

süüdistatav kas sõnaselgelt või konkludentselt on väljendanud, et ta kohtulikul arutamisel

osalemisest huvitatud ei ole. Kohus peab siiski igal juhul veenduma, et süüdistatavat

kergekäeliselt kohtuistungil osalemise võimalusest ilma ei jäta, kui süüdistataval on

8 Vt nt EIK käsitlust kohtuasjas Sejdovic v. Italy [GC], 56581/00 (2006).

6

eemalviibimiseks mõjuv põhjus. Muudatusega luuakse kohtule lisavõimalus üle saada

süüdistatava puudumise tõttu tekitatud menetlustakistusest ja tagada kriminaalasja lahendamine

mõistliku aja jooksul.

Lahendus 3: seadustada võimalus arstitõendi välja andnud arsti ülekuulamiseks

Omaette probleemiks on kujunenud süüdistatavate väited, justkui nad ei saaks kohtuistungil

osaleda terviseprobleemide tõttu, tervisetõendeid aga väljastatakse kohati küllalt kergekäeliselt ja

mõnikord patsienti nägematagi. Seadusemuudatusega sätestatakse sõnaselgelt, et

tervishoiutöötajal ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, kui ütlused puudutavad sellise isiku

tervist, kes väidab, et tema vilets tervislik seisund on mõjuvaks põhjuseks kohtusse mitte ilmuda.

Muudatusega tekib kohtul võimalus kontrollida ja täpsustada tervisetõendites sisalduvaid

andmeid ja tõendi väljastaja peab võtma isikliku vastutuse tõendi õigsuse eest.

2.2.4. Mahukad ja muidu probleemsed tsiviilhagid takistavad kriminaalasjade efektiivset

menetlemist

Selleks, et tagada kannatanute õiguste parem kaitse, näeb Eesti kriminaalmenetluse korraldus

kannatanutele ette võimaluse esitada kriminaalasjaga üheaegseks läbivaatamiseks ka tsiviilhagi,

mille alus süüdistusega suures määras kattub ja mille esemeks on kuriteoga kahjustada saanud

hüveolukorra taastamine. Ehkki tavapäraselt nõutakse sellistes hagides kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamist, võib tsiviilhagis ka kriminaalmenetluses põhimõtteliselt esitada kõiki nõudeid, mida

tsiviilhagis tsiviilkohtumenetluseski tohiks. Seetõttu on kriminaalasjades aeg-ajalt esitatud ka

selliseid tsiviilhagisid, mis mahukuselt ja keerukuselt oluliselt ületavad lahendatava kriminaalasja

ning muutuvad seetõttu takistuseks kriminaalasja kiirel ja efektiivsel lahendamisel. Selle

tulemusena lükkub süüküsimuse lahendamine kaugele tulevikku ning süüdimõistmise korral

mõistetud karistuse mõjukus väheneb.

Sama probleemi teiseks ilminguks võib pidada ebarealistlike haginõuete esitamist, mille

tulemusel ei ole kriminaalasja võimalik lahendada lühimenetluses, kuna hagi osalise rahuldamata

jätmise asemel tagastavad kohtud sageli kriminaalasja prokuratuurile üldmenetluses arutamiseks.

Eraldi probleem on kannatanud, kes küll oma varalise seisundi poolest riigi õigusabile võiksid

kvalifitseeruda (või ka siis mitte), kuid kes õigusabi ei otsi ja kelle õigused jäävad seetõttu

kriminaalmenetluses kaitseta. Kehtiv seadus ei võimalda menetlejal määrata ega taotleda riigi

õigusabi sellisele kannatanule, kellest on näha, et ilma kvalifitseeritud esindajata pole kannatanu

oma õigusi ja huvisid suuteline maksma panema.

Lahendus: luua lisavõimalused menetlejale tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata

jätmiseks

Töögrupi eelistatud lahendus probleemiga tegelemiseks praegu on avardada menetleja võimalusi

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Eelkõige peaks selline võimalus olema lühimenetluses, kuid

ka üldkorras lahendatava kriminaalasja puhul peaks kriminaalasja lahendamine olema esmase

tähtsusega ning kui tsiviilhagi hakkab kriminaalasja otstarbekat ja kiiret lahendamist takistama,

tuleks see jätta lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

Lahendus 2: laiendada kannatanutele riigi õigusabi andmise aluseid

Muudetakse riigi õigusabi seadust ja kriminaalmenetluse seadustikku selliselt, et riigi õigusabi

saaks määrata ka sellisele kannatanule, kes ise oma huvide eest seista ei suuda, ehkki talle

7

eestkostjat määratud ei ole. Lahendus võib tuua mõningat lisakulu riigile, kuid see-eest paraneks

kannatanute õiguste kaitse kriminaalmenetluses ja tsiviilhagiavalduste kvaliteet.

2.2.5. Kriminaalasjades esitatakse ebamõistlikult palju kumulatiivseid tõendeid

Justiitsministeeriumi analüüsis ja Harju Maakohtu järelevalvearuandes nenditakse, et

kriminaalasjade üldmenetluses toimub sageli ületõendamine: sama asjaolu tõendamiseks

esitatakse kohtule selge põhjuseta suur hulk erinevaid tõendeid, millega koormatakse menetlust

nii tõendite esitamise ajal kui tehakse ka kohtule lisatööd tõendite hindamise ajal. Selle peamine

põhjus on asjaolu, et pooled ei saa olla kindlad, et kohus juba vastuvõetud tõendit hiljem otsuse

tegemisel lubamatuks ei tunnista. Kahetsusväärselt on kehtiva seaduse § 3051 lõige 3 muutunud

nn ventiilsättest reeglipäraseks mugavuslahenduseks: kohtunikud hoiduvad tõendite lubatavust

hindamast enne kohtuotsuse tegemist, võtavad kõik tõendid vastu ja uurivad neid, kuid võivad

hiljem siiski ka lubamatuks tunnistada ja tõendite hulgast välja arvata. Lisaks ületõendamisele

toob selline praktika kaasa veel olukorra, kus kohtu siseveendumust hakkavad kujundama need

tõendid, mis on õiguslikult lubamatud ja millele kohus tegelikult üldse tugineda ei tohiks.

Lahendus: tõendite lubatavuse hindamise küsimuse toomine eelmenetluse faasi

Muudatusega kohustatakse pooli võimalikud vaidlused tõendi lubatavuses tõstatama võimalikult

eelmenetluses ning kohtule pannakse kohustus need vaidlused eelmenetluses ka lahendada. Vaid

juhul, kui tõendi lubatavuse küsimust ei olnud mingil põhjusel võimalik eelmenetluses tõstatada,

on põhjendatud selle küsimuse tõstatamine hiljem, kohtuliku arutamise ajal. Kui kohus otsustabki

tõendi lubamatuks tunnistada, tuleb tõendi kaotanud poolele anda võimalus esitada sama asjaolu

kohta muid tõendeid. Selline kord aitab tagada, et pooled ei hakkaks kohtumenetlust igaks juhuks

koormama kumulatiivsete tõenditega. Nii säästetakse menetlusressurssi ja kasutatakse

kohtumenetluse aega otstarbekamalt.

Lahendus 2: piirata oluliselt kohtu võimalust juba vastu võetud tõendeid hiljem siiski

lubamatuks tunnistada

Muudatusega piiratakse võimalust kohtuotsuse tegemisel tunnistada lubamatuks mõni tõend, mis

kohtulikul arutamisel on vastu võetud. Kuivõrd kõik lubatavuse vaidlused peaks ära pidama

eelmenetluses ja juhul, kui see mingil põhjusel ei ole võimalik, siis hiljemalt kohtuliku arutamise

ajal, saab olukord, kus kohus otsust tehes esimest korda põrkub tõendi võimaliku lubamatusega,

olla väga erandlik. Seetõttu nähakse ette, et kohus võib niimoodi otsuse tegemisel lubamatuks

tunnistada üksnes selliseid süüstavaid tõendeid, mis on saadud süüdistatava põhiõiguste raske

rikkumise tulemusel. See on kaitseventiiliks, mis aitab maandada ohtu, et kaitsja viletsa töö

tulemusena mõistetakse inimene süüdi ebaseaduslike tõendite alusel. Prokurörilt kui riigi

esindajalt eeldab seadusandja piisavat tähelepanelikkust, et kaitsja tõendi lubatavust puudutav

võimalik vaidlus saaks üles tõstetud juba varem.

Väärlahendi vältimiseks võib olla hädavajalik vastu võtta ka selline tõend, mis küll on kogutud

olulise menetlusrikkumisega, kuid näitab selgelt, et süüdistatav ei ole kuritegu toime pannud.

Tõendi kohtukõlbmatuks tunnistamine on eelkõige heidutusmeede, vältimaks raskeid ja tahtlikke

menetlusõiguse rikkumisi prokuratuuri ja uurimisasutuste poolt. Kohtunikele tähendab see

seadusemuudatus, et nad peavad tõendite lubatavust hindama enne, kui nad tõendi vastu võtavad.

Seda praegu sageli ei tehta ja kohus võtab vastu ka tõendeid, mis hiljem osutuvad lubamatuks ja

mille sisuga kohus poleks üldse tohtinud kokku puutuda.

2.2.6. Asjad, kus vaidlust tõendite üle ei ole, tulevad üldmenetlusse

8

Üldmenetlus on kõige keerulisem ja kulukam kriminaalmenetluse liik, mille põhiline ülesanne on

tagada süüdistatava põhiõigused ja minimeerida võimalus, et kriminaalasjas tehakse väärlahend.

Selliste kriminaalasjade jaoks, kus tõendite üle vaidlust pole, on menetluskorras ette nähtud

lühimenetlus. Lühimenetluste osakaal on aga pidevalt vähenenud. Üheks põhjuseks on tihti

menetlusega seotud ebakindlus prokuratuuri jaoks – süüdistatavad kasutavad lühimenetlusest

taganemise võimalust sageli ära selleks, et pääseda tähtaegade möödumise tõttu vahi alt. Lisaks

puudub prokuratuuril õigus süüdimõistva otsuse peale edasi kaevata. See tähendab, et

prokuratuur ei saa kaevata ka sellise lühimenetluses tehtud otsuse peale, kus kohus küll isiku

süüdi tunnistab, kuid süüdistuses märgitust väiksemas mahus, või mõistab talle ebaseaduslikult

kerge karistuse või kvalifitseerib tema teo ümber kergema sätte järgi. Seesuguseid

mugavuslahendeid on tehtud kõikides maakohtutes ning seetõttu on prokuratuur lühimenetluse

kohaldamisel väga ettevaatlik. See omakorda toob kaasa selliste asjade lahendamise

üldmenetluses, kus tegelikult tõendatuse üle vaidlust ei ole.

Lahendus: korrastada lühimenetluse kord ja anda prokuratuurile piiratud kaebeõigus ka

süüdimõistva otsuse peale

Lühimenetluse korrastamiseks tehakse seaduses järgmised põhilised muudatused. Kõigepealt

nähakse ette, et prokuratuur saab lühimenetluses asja lahendamise saavutamiseks jätta

analoogselt kokkuleppemenetlusega läbi vaatamata tsiviilhagi, mis on olulises ulatuses

põhjendamatu või lubamatu või takistaks asja kiiret lahendamist.

Seejärel tühistatakse süüdistatava õigus nõuda enda ristküsitlemist lühimenetluse istungil. Kui

süüdistatav leiab, et ta soovib kohtus ütlusi anda, saab asja lahendada üldmenetluses.

Süüdistatava viimase sõna õigust see ei piira.

Lühimenetlusest loobumise võimalus tuuakse ettepoole – edaspidi peab süüdistatav kohtuliku

uurimise alguseks olema lõplikult otsustanud, kas ta soovib asja läbivaatamist lühimenetluses või

mitte. Kui süüdistatav lühimenetlusest loobub, ei liigu menetlus enam prokuratuuri, vaid

prokuratuurile tagastatakse üksnes kriminaaltoimik. Kriminaalasi ise jääb kohtu menetlusse ja

süüdistusakt liigub lihtsalt uuele kohtunikule, kes hakkab asja lahendama üldmenetluses,

kusjuures kohus võib otsustada, et süüdistatavale määratud tõkendit menetlusliigi vahetuse ajaks

ei muudeta.

Lõpuks antakse prokuratuurile võimalus kaevata lühimenetluses tehtud süüdimõistvate

kohtuotsuste peale, kui need on vastuolus seadusega. Need muudatused parandavad lüngad

lühimenetluse korras ja muudavad lühimenetluse prokuratuuri jaoks atraktiivsemaks, mille

tulemusena väheneb eeldatavasti nende kriminaalasjade hulk, mida lahendatakse üldmenetluses.

2.2.7. Üldmenetluse kohtuistungi kord ja tõendite vastuvõtmise tingimused ei ole piisavalt

paindlikud ja põhjustavad menetlusressursi raiskamist

Kehtiv üldmenetluse kohtuistungi kord sisaldab detaile, mis põhjustavad menetlusressursi

ebaotstarbekat kasutamist. Nii näiteks põhjustab vaidlusi KrMSi § 288 sõnastus, mis küsitluse

järjekorda reguleerib nii, nagu kohtus oleks vaid üks prokurör ja üks süüdistatav; KrMSi § 288

lõige 9, kus vaieldakse kohati tõsimeeli selle üle, kas tunnistajale tohib ristküsitluse käigus

näidata ka mõnda juba vastuvõetud tõendit; KrMSi § 289, mis näeb ette, et kohus peab

otsustama, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi saab nende vastuolu tõttu avaldada, ehkki

kohtule need ütlused teada ei ole; KrMSi § 296, mida osad juristid tõlgendavad selliselt, et kui ka

tugineda soovitakse viiesajalehelise lepingu ainsale punktile, tuleb igaks juhuks siiski seinale

projitseerida kogu lepingu tekst. Ja lõpuks, kuna seadus ei näe ette võimalust esitada kohtule

kokkuvõtlikke kirjalikke seisukohti, aga kohtud ootavad pooltelt kriminaalasja täielikku faktilist

9

ja õiguslikku analüüsi, veedavad pooled päevi kohtusaalis, kuulates üksteist monotoonse häälega

ette lugemas mitmesajaleheküljelisi tekste, mida nad kohtukõnedeks nimetavad. Ehkki enamik

kirjeldatud probleemidest on tegelikult taandatavad seaduse tõlgendajate valikutele, tekitavad

seesugused väärtõlgendused piisavalt palju frustratsiooni ja lisakulu, et neid peaks seadusega

korrigeerima.

Lahendus: üldmenetluse korra täpsustamine ja täiendamine

Võistleva menetluse tunnusjooned on paindlikkus ja kokkuleppimise võimalused. Sellest

lähtuvad ka seadusemuudatused, mis enamasti annavad paindlikkust juurde ning võimaldavad

kohtumenetluse pooltel protsessikorra optimeerimise nimel kokkuleppeid teha. Kus aga praktikas

on ületamatuks takistuseks osutunud mingid kehtiva sõnastuse irdtõlgendused, tehakse

seadusesse täpsustused, mis peaksid õige suuna taas kätte näitama. Harju Maakohtu

järelevalvearuandes peeti oluliseks ka kohtule võimaluse andmist selleks, et konkreetsemalt

sekkuda kirjalike tõendite ja teabekandjate avaldamisse ja vältida seal poolte ebaotstarbekast

tegevusest tingitud aja- ja ressursikulu. Muudatus annab kohtule võimaluse nii teabekandjate

avaldamist kui ka kohtuvaidluste pidamist senisest otstarbekamalt korraldada.

2.2.8. Põhjendustega määruste koostamise peale kulutatakse tarbetult aega

Kehtiv menetlusseadustik näeb ette, et üldjuhul on määrus eraldi dokumendina vormistatud ja

sisaldab kohtu kirjalikke põhjendusi. Vaid üksikutel puhkudel teeb seadus erandi ja lubab

määruse vormistada pealdisena esitatud taotlusel. Tihti ei ole aga määrused määruskaebuse

korras vaidlustatavad; taotlused aga sisaldavad sageli kõiki põhjendusi, millele kohuski sooviks

tugineda, kohus tegeleb seega taotluse ümberjutustuse koostamisega. Selline tegevus kulutab

kohtu väärtusliku ressurssi, pakkumata menetlusele lisandväärtust.

Lahendus: laiendada kirjalike põhjendusteta määrusega menetluslike otsuste tegemise

võimalusi

Eelnõuga lubatakse pea kõikide kohtumääruste tegemist pealdisena taotlusel ning eraldi

dokumendina määruse vormistamise kohustus säilib üksnes seal, kus seadus sellise määruse

vormistamise ette näeb. Seesugune kord võimaldab tulevikus ka senisest avaramalt kasutada

infotehnoloogia võimalusi, kus nii taotlus kui ka selle põhjal koostatud määrus ei pruugi esineda

menetlusdokumendina, vaid esineb andmehulgana. Laiendatakse ka võimalusi koostada määrus

kirjalike põhjendusteta, kui selle määruse peale määruskaebust esitada ei ole võimalik. Selline

lahendus ei kohusta kohut pealdismäärusi tegema ega kirjalike põhjenduste koostamisest

loobuma, kuid annab kohtule võimaluse ressurssi säästa ja hoiduda tarbetute pikkade tekstide

tootmisest.

2.2.9. Vahekaebused viivitavad põhiasja lahendamist ning raiskavad kohtu ja prokuratuuri

ressurssi

Kehtiv seadustik näeb ette võimaluse vaidlustada menetlustoiminguks loa andmise kriminaalasja

lõpplahendist eraldi. Samuti on võimalus määruskaebuse korras vaidlustada jälitustoiminguga

kogutud tõendite tutvustamist või tutvustamata jätmist ning needki vaidlused kulgevad

paralleelselt ülejäänud kriminaalasjaga, takistades kohati põhiasja menetlust. Seadus näeb ka ette

küllaltki triviaalsete vaheküsimuste vaidlustamise võimaluse kolmes kohtuastmes, mis aga

selgesti nende küsimuste võrdlemisi vähest tähtsust arvestades ei ole põhjendatud. Lisaks röövib

ressurssi ka uurimiskaebuste lahendamine.

Lahendus: määruskaebeõiguse piiramine

10

Eelnõuga korraldatakse ümber kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebuste loogika: kui seni

olid otsesõnu loetletud need määrused, mille peale kaebust esitada ei saa ja eelduseks

kohtumääruste vaidlustamise võimalus, siis eelnõuga märgitakse konkreetselt need määrused, mis

on määruskaebuse korras vaidlustatavad, ning ülejäänud määrused jäävad kontrollimiseks koos

kriminaalasjas tehtud lõpplahendiga. Mitmel puhul sätestatakse samuti, et määruskaebuse saab

esitada vaid järgmisse kohtuastmesse, mitte aga kuni Riigikohtuni välja. Ringkonnakohtu

menetluses laiendatakse nende määruste ringi, mille peale esitatud kaebusi saab ringkonnakohtus

lahendada kohtunik ainuisikuliselt. Jälitustoiminguks või läbiotsimiseks loa andmise määruse

eraldi vaidlustamise võimalus kaob – väite, et luba anti ekslikult või tõendi kogumisel rikuti

seadust, saab esitada kriminaalasja kohtumenetluse käigus. Menetlusvälised isikud saavad aga

oma õigusi kaitsta süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud korras.

Muudatus aitab vältida määruskaebusega menetluse venitamist ja otstarbekamalt kasutada

kohtute ressurssi. Samuti välditakse menetluses ebasoovitavaid olukordi, kus sama sisuga

küsimust samas kriminaalasjas lahendab mitu eraldi kohtunikku, kes võivad jõuda vastukäivatele

järeldustele.

Lahendus 2: uurimiskaebuste piiramine

Uurimiskaebemenetlus toodi Eesti kriminaalmenetlusse siis, kui veel ei kehtinud

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus. Uurimiskaebuse esitamisega on võimalik

vaidlustada nii kohtueelse menetluse toiminguid kui ka kohtueelse menetluse toimetaja

määruseid ning seda isegi siis, kui tegelikult on määruse toime möödunud ja toiming tehtud.

Uurimiskaebemenetlust muudetakse selliselt, et uurimiskaebuse korras saab edaspidi nõuda vaid

kestva õiguste rikkumise lõpetamist, st esitada kiireloomuline nõue näiteks suhtluspiirangute

vaidlustamiseks või läbiotsimisel ära võetud asjade tagasi saamiseks, mitte aga lihtsalt nõuet

rikkumise tunnistamiseks. Sellised kaebused tuleb edaspidi esitada SKHSis sätestatud korras.

2.2.10. Kohtuistungite pidamisel eelmenetluses ja määruskaebemenetluses puudub kohtul

paindlikkus

Kehtiv seadus näeb ette kohustuslikus korras kohtu eelistungi pidamise kõikides üldkorras

kohtusse saadetud kriminaalasjades. Eelistungi korraldamine tähendab aga seda, et pooltega tuleb

leida kõikide jaoks sobiv aeg ning eriti nendes asjades, kus süüdistatavaid ja kannatanuid on

palju, võib eelistungiks sobiva aja leidmine olla tõsine katsumus. Sealjuures ei ole eelistungi

pidamine sageli eelmenetluse ülesannete täitmiseks tingimata vajalik ning maakohus saaks

eelmenetluse ülesanded hõlpsamini täita pooltega kirjalikult seisukohti vahetades. Teisalt jälle on

ringkonnakohtu määruskaebemenetluses kohtule ette kirjutatud, et teatud juhul tuleb asi

lahendada kirjalikus menetluses, st seadus istungi pidamise võimalust üldse ei jäta.

Lahendus: anda kohtule istungi korraldamisel võimalus konkreetse asja vajadusi arvestada

Eelnõuga muudetakse üldmenetluses kohtuliku eelmenetluse korda ning neis kohtuasjades, kus

kohus eelmenetluses ei lahenda tõkendi küsimust ega küsimust menetluse lõpetamisest, antakse

kohtule võimalus vajaduse põhjal otsustada, kas eelmenetluses pidada eelistung, mitu eelistungit

või kas üldse eelistungit pidada. Samuti antakse ringkonnakohtule võimalus vajaduse korral

kõikide määruskaebuste arutamiseks kohtuistung korraldada, kaotades samas kohustuse istung

pidada siis, kui ei kohus ega menetlusosalised istungi pidamist vajalikuks ei pea. Sellega

säästetakse kohtu aega ja lõpetatakse kohatine totter olukord, kus ringkonnakohus peab istungit

tühjas kohtusaalis. Menetlusressursi otstarbekama kasutamise tulemusel vabaneb nii kohtu kui ka

menetlusosaliste ressurss muudeks tegevusteks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

11

Paragrahviga 1 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku

Paragrahvi 1 punkt 1. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja

määruskaebuste loogika ümberkujundamisega. Määrus tõlgi kaasamiseks ja tõlke saamiseks on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt. Eelnõuga piiratakse vaidlustamist üksnes ühe

kohtuastmega, kuna tõlgi kaasamise küsimusele saab tugineda ka apellatsioonis. Samas, kuna

selle küsimuse lahendamine hakkab mõjutama kogu edasist protsessi, on otstarbekas vaidlus

lahendada menetluse võimalikult varases staadiumis. Muudatuse eesmärk on menetlusressursi

otstarbekam kasutamine.

Punkt 2. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja määruskaebuste loogika

ümberkujundamisega. Kohtuistungi avalikkust piirav määrus kehtiva seaduse kohaselt

vaidlustatav ei ole, kuid kuna kohtuistungi avalikkus on üks õiglase kohtumenetluse peamisi

garantiisid, on otstarbekas vaidlused kohtuistungi avalikkuse üle pidada enne, kui kohtuasja juba

pikemat aega on kinnisel istungil arutatud ja asjas tehtud lahend siis apellatsioonikohtus

menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada tuleb. Eelnõuga piiratakse vaidlustamist üksnes

ühe kohtuastmega, kuna kohtuistungi kinniseks kuulutamise küsimusele saab tugineda ka

apellatsioonis. Muudatuse eesmärk on menetlusressursi otstarbekam kasutamine ja samas

kohtupidamise avalikkuse ja läbipaistvuse parem kaitse. Lisaks jäetakse sätte tekstist välja sõna

„põhistatud“ seetõttu, et määruse vormistusnõuded tulenevad eelnõukohasest §-st 145.

Punkt 3. Kehtivas seaduses on mõistetamatult jäänud kinnisele kohtuistungile lubatud isikute

ringist välja prokuratuuri ametnikud, kelle juuresviibimine võib olla prokuratuuri efektiivseks

tööks möödapääsmatult vajalik. Küsimus on mõnel korral tekkinud ja kohtute reaktsioonid

prokuratuuri ametnike juuresviibimisele on olnud erinevad. Samas on seaduses kinnisele istungile

lubatud uurimisasutuse ametnikud, kelle viibimine kohtuistungil on pigem erandlik, kui nad ei

osale tõendiallikana. Seadust muudetakse, et ka prokuratuuri ametnikud (nt konsultandid või

tehnikud, kes prokuröri abistavad) saaksid legaalselt viibida kinnisel kohtuistungil.

Punkt 4. Sätte tekstist jäetakse välja sõna „põhistatud“ seetõttu, et määruse vormistusnõuded

tulenevad eelnõukohasest §-st 145.

Punkt 5. Muudatus on seotud KrMSi § 385 kehtetuks tunnistamise ja määruskaebuste loogika

ümberkujundamisega. Menetlusosalise väljendusvabadust piirav määrus on vaidlustatav ka

kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 6. Ehkki kohtuistungite pidamine või istungitel osalemise lubamine videosilla vahendusel

on viimasel paaril aastal muutunud tavapäraseks, oli see seni seaduses selgelt reguleerimata.

Lisatav § 141 on üldine kord kohtuistungi videosilla vahendusel pidamise kohta. Kohtuistungi

pidamine video vahendusel hõlmab kahte olukorda: esiteks sellist juhtumit, kus mõni

menetlusosaline osaleb muidu füüsiliselt kohtusaalis peetaval istungil videosilla vahendusel;

teiseks olukorda, kus kohtunik ise ei viibi füüsiliselt kohtusaalis. Tinglikult on võimalik ka

mõlema variandi täielik kombinatsioon, kus ei kohtunik, sekretär ega pooled ei viibi füüsiliselt

kohtusaalis ja peavad kohtuistungit virtuaalruumis. Sätte eesmärk on ühelt poolt võimaldada

menetlusressurssi otstarbekamalt kasutada, teisalt ka vältida menetluse pahatahtlikku venitamist

seal, kus videosilla kasutamine aitaks füüsilise kokkusaamise võimatuse probleemist üle saada.

Lõige 1 annab üldreegli, et kõikides kohtuastmetes võib kõiki kohtuistungeid pidada video

vahendusel, kuid täidetud peavad olema kaks tingimust. Esmalt peab selline video vahendusel

kohtupidamine olema avalikes huvides, teiseks aga on eriti vaja tähele panna, et tagatud oleks

süüdistatava kaitseõigus.

12

Avalike huvide puhul tuleb lisaks huvile menetluse toimumise ja säästliku ressursikasutuse vastu

meeles pidada ka kohtumenetluse tseremoniaalset ja kasvatuslikku aspekti, mis võib

videokohtuistungi puhul kannatada saada. Isikud, kes osalevad kohtuistungitel üle videosilla, ei

pruugi kohtumenetluse tõsidust piisavalt mõista. Samuti võib kohtul endal tekkida kahtlusi või

raskusi näiteks tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Lisaks võib video vahendusel

kohtumenetlust häirida videoülekande kehv kvaliteet. Need kõik on igati head põhjused, miks

kohtuistung siiski pidada füüsiliselt kohtusaali kogunedes. Kohtupidamine ei pea olema

süüdistatava jaoks mugav, kui see mugavus halvendaks kohtu hinnangul sisuliselt kohtupidamise

kvaliteeti.

Lisaks tuleb silmas pidada kaitseõiguse tagamise vajadust. Videokohtupidamise puhul võib olla

probleemiks näiteks see, et kaitsjal ja süüdistataval puudub turvaline kanal üksteisega istungi

jooksul suhtlemiseks. Samuti võib kannatada ristküsitluse kvaliteet, kui küsitletav isik ei viibi

küsitlejaga samas ruumis. Ka videoühenduse halb tehniline kvaliteet võib olla põhjuseks, miks

lugeda, et kaitseõigus ei ole piisavalt tagatud ja video vahendusel ei peaks kohtuistungit pidama.

Samas on süüdistataval õigus kaitseõiguse erinevate aspektide kasutamisest loobuda ning

olukorras, kus süüdistatav on teinud teadliku omakasulise valiku video vahendusel kohtuistungi

pidamise kasuks, võib ja peakski kohus tema valikut austama ning võimaldama tal iseäranis

lihtmenetluste või eeluurimisasjade kohtuistungitel osaleda video vahendusel.

Otsustades, kas kohtuistung peaks toimuma kohtusaalis füüsilise koosviibimise vormis või video

vahendusel, tuleb kohtul iga kord kaaluda nii olemasolevaid tehnilisi vahendeid ja nende

võimalusi kui ka seda, kas istungi pidamiseks video vahendusel oli avalikest huvidest lähtuv

põhjus.

Lõige 2 selgitab, mida video vahendusel kohtuistungi pidamise all silmas peetakse. Seadus ei

nõua, et videoühenduse loomiseks kasutataks mingit konkreetset (riigi hallatavat) platvormi, vaid

seab üldised tingimused kohtuistungi pidamisel vajalikule andmeedastusele. Samuti ei ole eraldi

reguleeritud, kus peaksid video vahendusel istungi pidamisel isikud viibima. Menetluse

seisukohast võib olla otstarbekas kuulata tunnistajat video vahendusel üle kõrvalasuvast

kohtusaalist, võib olla tehnilistel põhjustel vajalik kasutada tasuta videokonverentsitarkvara ja

üldotstarbelisi multimeediaseadmeid (nt süüdistatav osaleb kokkuleppemenetluse istungil oma

telefoni abil ja Google Meet rakendust kasutades).

Lõige 3 annab kohtule õiguse kohustada kohtuistungil osalevat isikut video vahendusel

kohtuistungil osalema. See on vajalik eelkõige juhtumitel, kus isiku eemalviibimise tõttu

tähendaks füüsiline kohtusse tulek suuri kulutusi või ajakadu. Kohtuistungil osalev isik tähendab

kõiki isikuid, keda kohus saab kohtuistungile kohale nõuda – kohtumenetluse pooli, nende

esindajaid ja ka tunnistajaid ning eksperte. Süüdistatava kohta on erisätteks sama paragrahvi lõige

4. Olukorras, kus üle riigi asuvad kohtumajad või riiklikud justiitspunktid, ei saa isikute video

vahendusel kohtumenetluses osalemise kohustust pidada ka ebaproportsionaalselt koormavaks.

Kohus isikut temal puuduvat tehnikavahendit omal kulul hankima ilmselt kohustada ei saa.

Selleks, et isikut kohtuistungil video vahendusel osalema kohustada, peavad olema täidetud

lõikes 1 sätestatud tingimused (avalikes huvides ja kaitseõigus on tagatud). Lisaks tuleb isikut

video vahendusel kohtuistungil osalema kohustades tuvastada, et isiku video vahendusel

osalemiseks kohustamine võimaldaks vältida viivitust kohtuistungil. Viivituse vältimise vajadus

on kahtlemata ka avalikes huvides, kuid olgu veelkord korratud, et üksnes viivituse vältimise

vajadus ei pruugi olla piisavalt ülekaalukas avalik huvi.

Lõige 4 asendab kehtiva KrMSi § 269 lõike 2 punkti 4, mis räägib justkui üldmenetluses

kohtulikust arutamisest ilma süüdistatava osavõtuta, kuid annab samas ka kohtule võimaluse

13

kohustada süüdistatavat kohtuistungil video vahendusel osalema. Kehtiva seaduse sõnastus on

eksitav - süüdistatava osalemine istungil videosilla vahendusel ei ole sama, kui süüdistatava

osavõtuta kohtulik arutamine, mistõttu KrMSi § 269 lõike 2 punkt 4 praeguses sõnastuses

tunnistatakse kehtetuks. Selleks et süüdistatavat üldmenetluse istungil osalema saaks kohustada,

tuleb kohtul hoolikalt hinnata, kas see on avalikes huvides vajalik ning kas kaitseõigus selle

tagajärjel ülemäära kannatada ei saa. Lisaks on lõike 4 kohaselt vaja tuvastada veel kaks

lisatingimust:

1) süüdistataval peab olema võimalus videoseadmeid kasutada (ja selle tingimuse täitmiseks võib

ka kohus omalt poolt kaasa aidata);

2) süüdistatava menetluslike õiguste piiramine peab olema põhjendatud sellega, et süüdistatava

isikliku kohaloleku nõudmine tooks suure tõenäosusega kaasa mõistliku menetlusaja möödumise.

Teisisõnu, süüdistatava video vahendusel kohtuistungil osalemise nõudmine ei saa olla kohtu

jaoks mugavusvalik, vaid pigem viimane abinõu.

Lõige 5 peab silmas eelkõige sellist olukorda, kus kohtunik või mõni kohtukoosseisu liige ei viibi

istungi ajal füüsiliselt kohtusaalis. Selline olukord ei tohi tingida kohtumenetluse avalikkuse

lõppemist ega tohi ka viia selleni, et isikud, kellel puudub võimalus kohtuga video vahendusel

suhelda, ei saagi kohtuga suhelda. Kohtumenetlus peab olema kättesaadav ka neile inimestele,

kellele ei ole internetiühendus ega videotehnika kättesaadav. Teisisõnu, üldjuhul peaks isegi siis,

kui kohus mingil põhjusel otsustab istungit pidada füüsiliselt kohtusaali tulemata, olema nii

menetlusosalistel kui ka muudel kohtusse kutsutud isikutel võimalik tavapäraselt ilmuda

kohtusaali ja istungist osa võtta nagu tavaliselt.

Lõike 5 kohaselt tuleb kohtumajas teha võimalikuks kohtupidamises osaleda nii neile, kes on

kohtusse kutsutud kui ka pealtvaatajatele. Justiitsministeerium on analüüsinud ka võimalusi

kohtuistungite voogedastamise teel kättesaadavaks tegemiseks, kuid paljuski seetõttu, et

voogedastuse puhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kes kohtuistungit jälgib või kas ja kuidas

seda talletatakse, ei ole voogedastus enamasti sobiv valik. Seetõttu ongi eelnõus ette nähtud, et ka

istungi pidamisel video vahendusel tuleb tagada avalikkuse juurdepääs kohtuistungile sarnaselt

selle olukorraga, mis oleks siis, kui istungit peaks kohtus kohtusaalis. See tähendab, et

kohtumajades peab olema koht, kus pealtvaatajad saaksid näiteks suure teleri abil

internetikeskkonnas toimuvat kohtuistungit jälgida. Kohtusaalides on videokonverentsiseadmed

ja suured telerid juba praegu olemas. Seadus ei keela kohtul kohtuistungi voogedastamist ja

kohus võib lubada ka otseülekandeid kohtuistungist.

Eraldi klausel on kinnipeetavate kohtumenetluse poolte kohta: kuna Eesti vanglates on

videokonverentsiseadmed olemas ja tehniliselt võimalik kohtuistungit jälgida, saab

kinnipeetavale kohtuistungi jälgimise ja sellel osalemise võimaluse tagada ka kinnipidamiskohas,

ilma et isikut tuleks tingimata kohtumajja toimetada. Siinjuures tuleb loomulikult silmas pidada

lõigete 1, 3 ja 4 lisatingimusi, mis võivad anda süüdistatavale aluse nõuda nii seda, et kohus oleks

kohtusaalis, kui ka seda, et süüdistatavat ennast istungi ajaks samasse kohtusaali toimetataks.

Lõige 6 reguleerib korra tagamise spetsiifilisi küsimusi video vahendusel kohtuistungi pidamisel.

Kohtuistungi korra rikkumine võib aset leida ka video vahendusel, näiteks võib keegi oma

kaamerast kohtule midagi sündsusetut näidata või lihtsalt müra tekitada ja sellega istungit häirida.

Niisamamoodi nagu video vahendusel on lihtne korda rikkuda, on aga ka korrarikkumise

tõkestamiseks võimalik vajalikud meetmed kergesti kasutusele võtta. Korrarikkuja

eemaldamiseks on võimalik lihtsalt ühendus katkestada – kas siis videopildi edastamine, heli

edastamine või mõlemad. Kuivõrd videoühenduse katkestamine on samasuguse toimega nagu

14

kohtuistungilt eemaldamine, siis on lõikes 6 ka sätestatud, et kohtu poolt sellise meetme

tarvitamisel on korrarikkuja saalist eemaldamisega võrdväärsed õiguslikud tagajärjed. Lõige 6 ei

piira kuidagi kohtu volitusi muid asjakohaseid meetmeid tarvitada, näiteks korrarikkujast tema

institutsiooni (advokatuur või prokuratuur) teavitada või korrarikkujat trahvida.

Punkt 7. Paragrahvi 15 pealkirja täpsustatakse, et viia see kooskõlla paragrahvi sisuga.

Paragrahvi tekst reguleerib konkreetselt tõendite uurimise ja tõenditele tuginemise küsimusi,

mitte aga kohtuliku arutamise vahetust üldiselt.

Punkt 8. Seadusemuudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus kohtumenetluse pooled oma

taotluste ja vastuväidete esitamisega hooletusest või tahtlikult viivitavad ja sellega põhjustavad

olukorra, kus kohtuotsus tuleb hiljem menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada.

Muudatuse eeskujuks on TsMSi § 333, mis analoogselt lisatavate sätetega sätestab, et kõik

vastuväited ja taotlused tuleb esitada kohtule esimesel võimalusel ning põhjendamatult oma

vastuväite või taotlusega viivitades pool kaotab õiguse seda esitada. See sunnib kohtumenetluse

pooli suuremale tähelepanelikkusele ja annab maakohtule võimaluse menetlusvead parandada

võimalikult kohe, kui need tekivad. Samuti välditakse muudatusega menetluse venitamist mitmes

kohtuastmes, kuna maakohtus rikkumistele tähelepanu pööramata jätmisega üksiti ka loobutakse

sellele rikkumisele tuginemisest. Vastuväite esitamise tähtsus tuleneb asjaolust, et võistlevas

menetluses on kohtumenetluse poolel õigus oma menetlusõiguste teostamise üle ise otsustada.

Jättes vastuväite esitamata, näitab pool oma nõustumist kohtu või vastaspoole tegevusega, mida

ta võib oma seisukohast kasulikuks pidada.

Lõige 1 on praegune KrMSi § 151 tekst. Seda ei muudeta.

Lõige 2 kohustab pooli oma taotlusi ja vastuväiteid kohtule esitama esimesel võimalusel. Kehtiv

KrMS vastuväite legaaldefinitsiooni ei anna ja vastuväide ongi selline kohtule suunatud avaldus,

mille sisuks on kohtuistungil toimuva suhtes rahulolematuse väljendus ja võib, aga ei pruugi olla

palve kohtule seda olukorda parandada. See on jätkuvalt üldkeeleline mõiste, mida seadustikus

eraldi ei defineerita ja taotluste kõrval vastuväidete eraldi äramärkimine on vajalik selleks, et

oleks ühemõtteliselt selge, et apellatsioonis probleemi püstitamise õiguse säilitamiseks piisab

sellest, kui pool kohtule oma seisukohta avaldades teatab, et on kohtu pakutava või vastaspoole

taotletava tegevuskäigu vastu. Vastuväite või taotluse esitamise esimeseks võimaluseks on

taotlusele või vastuväitele alust andnud asjaolude teadasaamise järel esimene võimalus kohtu

poole pöörduda. Tavaliselt on see samal kohtuistungil, kui aga kohus on menetlusotsustuse vastu

võtnud kirjalikus menetluses pooltega konsulteerimata (ja seda üldjuhul ei peaks juhtuma), tuleks

vastuväide või asjakohane taotlus kohtule lähetada kohe, kui selleks võimalus on. Kui taotlus või

vastuväide on esitatud põhjendamatu viivitusega, võimaldab KrMSi § 266 lõike 1 punkt 5 jätta

selle läbi vaatamata. Kui peaks vaidlus tekkima selle üle, kas kohus jättis taotluse või vastuväite

läbi vaatamata õigustatult või mitte, saab ka sellele küsimusele vastuse kaebemenetluse käigus.

Lõige 3 sätestab tagajärje puhuks, kui pool teadis või pidi menetlusviga teadma, aga sellele

vastuväidet ei esitanud. Selliseks juhtumiks oleks näiteks see, kui kohus võtab vastu mingi

vaieldava tõendi või lubab vastaspoolel esitada tunnistajale lubamatuid küsimusi. Sellisel juhul

peaks vastaspool kohe vastuväite esitama, et kohus saaks tõendi vastuvõtmise suhtes seisukoha

võtta ja lubamatute küsimuste esitamise keelata. Kui aga pool vastuväidet ei esita, ei saa ta sellele

tema juuresolekul ja vaikival heakskiidul aset leidnud menetluslikule minetusele üldjuhul ka

15

hiljem kohtulahendi peale kaevates tugineda. Vastuväidete esitamist on tähtsustanud ka

Riigikohus9.

Lõige 4 on ventiilsäte juhtumiks, kus kohtulikul arutamisel on toimunud oluline menetlusõiguse

rikkumine, näiteks on asja arutanud ebaseaduslik kohtukoosseis või pole üht poolt üldse kohtusse

kutsutudki. Õigeaegse vastuväite esitamata jätmine ei takista tugineda olulisele menetlusõiguse

rikkumisele hilisemas kaebemenetluses. Kuna KrMSi § 339 lõike 1 punktis 12 sätestatud ausa ja

õiglase kohtupidamise põhimõte hõlmab väga paljusid erinevaid menetlusõigusi ja nende

järgimist, ei oleks kõnealusel sättel toimet, kui kõikidele § 339 lõike 1 punktis 12 nimetatud

rikkumise alla liigituvate menetluslikele minetustele saaks endiselt piiranguteta tugineda. Pool

võib küll üksikuid menetluslikke rikkumisi pidada sekkumist mitteväärivaiks, kuid kohtuliku

arutamise lõppedes võib osutuda, et paljude üksikute ebaoluliste rikkumiste kogum on piisavalt

kaalukas selleks, et kogu protsessi tervikuna lugeda ebaausaks ja kallutatuks ning rikkumised

kogumis võiksid moodustada olulise menetlusõiguse rikkumise. Seetõttu on säilitatud võimalus

taolisele rikkumiste kogumile tugineda ka apellatsiooni esitades.

Punkt 9. Eelnõuga laiendatakse nende küsimuste loetelu, mida ringkonnakohtunik vaatab läbi

ainuisikuliselt – lisaks eelmenetlusele ka lõikes 1 nimetamata määruskaebused ning korraldava

mittevaidlustatava määruse tegemine. Muudatuste eesmärk on vähendada ringkonnakohtunike

töökoormust, mis võimaldaks omakorda vabanenud tööaja arvelt tõhustada kollektiivset

õigusemõistmist olulisemates asjades. Kehtiva seaduse kohaselt lahendab ringkonnakohus

enamiku süüteomenetlusasju kolmeliikmelises kohtukoosseisus ning seadus näeb ette vaid

üksikud erandid. Kuigi kollektiivsel õigusemõistmisel on omad eelised (kaebuste läbivaatamise

parem kvaliteet, otsuse suurem legitiimsus), nõuab asja sisuline arutamine kolmeliikmelises

koosseisus rohkem ressurssi kui otsuse tegemine ainuisikuliselt. Põhjendatud on kolmeliikmelise

kohtukoosseisu nõude piiramine lihtsamate asjade puhul, kus eelduslikult ei teki keerukaid

menetlus- või materiaalõiguslikke küsimusi. Eelnõu koostamisel kaaluti võimalust, mille kohaselt

lahendaks ringkonnakohus edaspidi kolmeliikmelises kohtukoosseisus ainult üldmenetluses

esitatud apellatsioone, kuid leiti, et see ei oleks siiski põhjendatud. Eelkõige lühi-, aga ka

kokkuleppemenetluses tekib materiaal- või menetlusõiguslikke probleeme, mis oma

raskusastmelt ei jää alla üldmenetluses kerkivatele probleemidele. Määruskaebuse läbivaatamist

võimaldatakse ringkonnakohtunikul ainuisikuliselt, välja arvatud teatud juhtudel.

Määruskaebusmenetluses saab eristada kohtumäärusi või määruskaebe korras vaidlustavaid

lahendeid, mis on sisuliselt põhimenetlust (teatud osas) lõpetavad. Siia kuulub

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise määrus,

konfiskeerimismenetluses tehtav määrus, määrus või otsus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

või süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohta.

Selliste lahendite toime ja tähendus on lähedane apelleeritava kohtuotsuse toimele ning

tähendusele. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega kaasnev põhiõiguste riive ei jää alla

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevale põhiõiguste riivele ning kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus on põhimenetlust lõpetav lahend, mis oma toimelt on võrreldav (õigeksmõistva)

kohtuotsusega. Menetluskulude või süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise või

konfiskeerimise küsimus võidakse lahendada ka kohtuotsusega ning ei oleks põhjendatud

tekitada olukorda, kus otsustuse peale esitatud kaebuse lahendamise kord erineb lahendi liigiti

(kohtuotsuse apellatsiooni vaatab läbi kolmeliikmeline kohtukoosseis). Lisaks on kollegiaalse

otsuse tegemine põhjendatud jälitusloa andmise määruse ning KrMSi § 390 lõikes 4 nimetatud

isiku põhiõigusi eriti riivavate määruste puhul. Seega tuleb nimetatud määruste peale esitatud

9 Vt RKKKo 1-17-11773, p 31.

16

määruskaebused ringkonnakohtus lahendada jätkuvalt vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.

Viide §-le 208 on lisatud KrMSi § 19 uude lõikesse 3 ammendavuse huvides (KrMS § 208 lg 4

järgi lahendab süüdistuskohustuskaebusi ka kehtiva seaduse kohaselt ringkonnakohtunik

ainuisikuliselt) ning vastavalt on muudetud KrMS § 208 lõiget 4. Lõike 2 muudatuse mõte on

välistada olukord, kus ringkonnakohtu koosseis koosnebki vaid maakohtunikust.

Lõige 4 on oma sisult kehtiva KrMSi § 19 lõige 3.

Punkt 10. Muudatuse tingib seadusesse eeluurimiskohtuniku asjade kohtualluvuse kohta eraldi §

272 lisamine.

Punkt 11. Kohtueelses kriminaalmenetluses on rea menetlustoimingute tegemiseks nõutav

eeluurimiskohtuniku (KrMS § 21 ja KS § 112) määrusega antav luba. Praegu kehtiva KrMS § 24

lõike 4 kohaselt täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid selle maakohtu eeluurimiskohtunik, kelle

tööpiirkonnas on kuritegu toime pandud. Kui kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik

üheselt kindlaks määrata, täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid menetlustoimingu tegemise

koha järgse maakohtu eeluurimiskohtunik. Selle reegli järgi otsustab kriminaalasjas

menetlustoimingu loa andmise üle tavaliselt seesama maakohus, kellele allub ka kriminaalasja

arutamine (KrMS § 24 lg 1).

Käsitletava muudatusega muudetakse osa – seaduses otsesõnu loetletud – eeluurimiskohtuniku

lahendatavate asjade kohtualluvust nii, et menetlustoimingu loa andmise üle ei otsusta enam see

maakohus, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi või kus menetlustoiming tehakse, vaid teine

maakohus, mis asub sama ringkonnakohtu tööpiirkonnas. See tähendab, et kui näiteks kuriteo

toimepanemise koht (või selle ebaselguse korral menetlustoimingu tegemise koht) asub Harju

Maakohtu tööpiirkonnas, otsustaks seaduses nimetatud menetlustoiminguks loa andmise Pärnu

Maakohtu kohtunik. Pärnu Maakohtu tööpiirkonnas toime pandud kuriteo või seal tehtava

menetlustoimingu puhul otsustaks loa andmise aga Harju Maakohtu kohtunik. Samamoodi

toimuks eeluurimiskohtuniku asjade vahetus Tartu ja Viru Maakohtu vahel.

Kõnesoleval muudatusel on kaks eesmärki: 1) ühtlustada kohtunike töökoormust ja 2) vältida

olukorda, et selles kohtus, kus hakatakse tulevikus kriminaalasja arutama (isiku süüküsimust

lahendama), on arvukalt kohtunikke, kes ei saa asja menetleda põhjusel, et nad on varem samas

kriminaalasjas eeluurimiskohtunikuna menetlustoiminguks loa andnud.

Kuna Harju ja Tartu Maakohtus on võrreldes Pärnu ja Viru Maakohtuga suurem

eeluurimiskohtunikele esitatavate taotluste hulk, ühtlustaks osa eeluurimisasjade n-ö peegelpildis

jagamine kohtunike töökoormust.

KrMS § 49 lõike 1 punkt 2 kohustab kohtunikku üldjuhul taanduma kriminaalasjas sisuliselt

lahendamiselt juhul, kui ta on samas asjas eeluurimiskohtunikuna lahendanud vahistamise ja

kautsjoniga seotud küsimusi. Sageli ei pea kohtunikud siiski ausa õiglase kohtumenetluse

põhimõttega kooskõlas olevaks kriminaalasja arutamist ka olukorras, kui nad on varem samas

asjas andnud eeluurimiskohtunikuna loa mõneks muuks menetlustoiminguks (nt

jälitustoiminguks või vara arestimiseks). Seetõttu võib eeskätt mahukamate kriminaalasjade

puhul, kus eeluurimiskohtunikuna on tegutsenud arvukalt kohtunikke, juhtuda, et vaid suhteliselt

vähesed kohtunikud saavad seda kriminaalasja sisuliselt arutada. Kui need kohtunikud peaksid

olema samal ajal hõivatud teiste kohtuasjade lahendamisega, võib kohtumenetlus venima jääda.

Kui aga vähemalt osa eeluurimiskohtuniku ülesannetest täidaks kohtunik(ud) maakohtust, kellele

kriminaalasja arutamine niikuinii ei allu, laieneks ka nende kohtunike ring, kellele saab

kriminaalasja tulevikus lahendamiseks jagada.

17

Ka kavandatava muudatuse kohaselt ei jagataks n-ö peegelpildis teisele maakohtule siiski mitte

kõiki eeluurimiskohtuniku asju. Ennekõike säiliks praegune alluvusreegel – s.o et loa andmise üle

otsustab kuriteo toimepanemise või menetlustoimingu tegemise koha järgne maakohus – selliste

menetlustoimingute lubade puhul, mille andmiseks tuleb korraldada kohtuistung (nt vahistamine,

ajutise lähenemiskeelu kohaldamine) või mis on sellise küsimusega tihedalt seotud (nt

vahistamise asendamine elektroonilise valve või kautsjoniga). Niisuguste asjade lahendamine

teise piirkonna kohtus oleks menetlusosalistele ja prokuratuurile koormav, kuna füüsiline teekond

kohtusse kujuneks pikaks. Lisaks ei puuduta kavandatav muudatus veel mõningaid

eeluurimiskohtuniku asju, mille alluvuse muutmine ei näi olevat otstarbekas või mille

üleandmisel võiks töökoormuse nihe kujuneda liiga suureks, tekitades ülekoormuse hoopis seni

väiksema koormusega kohtutes.

Kõik menetlustoimingud, mille lubamise otsustaks kavandatava KrMS § 272 lõike 2 kohaselt

teine maakohus, lahendatakse kirjalikus menetluses, s.o elektroonilise teabevahetuse abil.

Kõnesolevatest menetlustoimingutest, milleks loa andmise kohtualluvus muutub, on kõige

arvukamad ja olulisemad läbiotsimised, jälitustoimingud ja varalise nõude tagamised (sh vara

arestimine).

Lisaks kohtualluvuse muutmisele näeb kavandatav muudatus ette, et ühes kriminaalasjas täidab

eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik ja kui eeluurimiskohtuniku

ülesanded jagunevad kahe kohtu vahel, siis kaks kohtunikku (kummaski kohtus üks). See, kui

ühes kriminaalasjas tegeleb menetlustoimingu lubade andmisega võimalikult väike arv

kohtunikke, säästab tervikuna kohtu tööaega, sest nii on võimalik vältida seda, et kriminaalasjaga

peavad end kurssi viima mitu sama kohtu kohtunikku. Mida suurem on samas kriminaalasjas

esitatud menetlustoimingu loa taotlusi lahendavate kohtunike arv, seda suurem on summaarne

ajakulu, mis kohtul nende taotluste lahendamiseks kulub. Kui tegemist on eeluurimiskohtuniku

asjaga, mis allub kohtule, kes peaks seda kriminaalasja tulevikus ka arutama, aitab n-ö ühe

kohtuniku reegel vähendada nende kohtunike arvu, kes ei saa seda kriminaalasja arutada. N-ö ühe

kohtuniku reeglit ei saa siiski kehtestada absoluutsena, sest eeluurimiskohtuniku lahendatavad

küsimused on tavaliselt kiireloomulised ja nii võib ette tulla juhtumeid, kus asjas varem

eeluurimiskohtunikuna tegutsenud kohtunik ei saa seda uue taotluse saabudes teha näiteks

haigestumise, puhkuse, lähetuse, teiste pakiliste tööülesannete vmt põhjuse tõttu. Sel juhul tuleb

taotlus lahendada teisel kohtunikul. Samas peaks see olema pigem erand üldreeglist.

Kavandatava sätte mõtte kohaselt tuleks ka olukorras, kus samas kohtus on ühes kriminaalasjas

eeluurimiskohtuniku ülesandeid täitnud mitu kohtunikku, võimaluse korral vältida iga uue

kohtuniku kaasamist eeluurimiskohtunikuna. Näiteks kui konkreetses kriminaalasjas on esimene

menetlustoimingu loa taotlus jagatud lahendamiseks kohtunikule A, teine taotlus aga A

haigestumise tõttu kohtunikule B, siis kolmanda taotluse tohiks jagada kohtunikule C üksnes

juhul, kui on mõjuv põhjus, miks seda ei saa lahendada ei kohtunik A ega B.

Täpsemad reeglid selle kohta, millistel tingimustel võib ühes ja samas kriminaalasjas jagada

eeluurimiskohtuniku lahendatava taotluse teisele, kolmandale jne kohtunikule, tuleb otsustada

kohtu tööjaotusplaanis.

Ei saa välistada, et mingil perioodil või mingitel erilistel asjaoludel ei ole kavandatava KrMS §

272 lõikes 2 nimetatud maakohus suuteline kõiki talle esitatavaid menetlustoimingu loa taotlusi

piisavalt kiiresti ja tõhusalt menetlema või tekitab osa taotluste menetlemine teise piirkonna

kohtus tehnilisi raskusi. Selliseks puhuks võimaldab kavandatava KrMS § 272 lõige 4 vastava

piirkonna ringkonnakohtu esimehel anda lõikes 2 nimetatud taotluste lahendamine mingis osas

lõikes 1 nimetatud maakohtule. Oletame näiteks, et Harju Maakohtu tööpiirkonnas toime pandud

18

kuritegude menetlemise käigus Pärnu Maakohtule esitatavate menetlustoimingu loa taotluste hulk

kasvab nii suureks, et Pärnu Maakohus ei suuda neid kõiki enam mõistliku aja jooksul lahendada,

kuid samas oleks Harju Maakohtul endal võimalus seda teha. Niisuguses olukorras võib Tallinna

Ringkonnakohtu esimees otsustada, et näiteks läbiotsimisloa taotlusi, mille prokuratuur esitab

Harju Maakohtu tööpiirkonnas toime pandud kuritegude uurimise käigus, lahendab hoolimata

lõikes 2 sätestatust mingil perioodil Harju Maakohus. Ringkonnakohtu esimees võib suunata

lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmise lõikes 1 nimetatud kohtule ka mõnes konkreetses

kriminaalasjas või teatud tüüpi kriminaalasjades (nt kuriteoliikide kaupa). Kavandatav säte ei

piira otsesõnu nende subjektide ringi, kelle taotlusel ringkonnakohtu esimees saab kõnesoleva

otsustuse teha, ega välista ka ringkonnakohtu esimehe enda algatust. Siiski võib eeldada, et

üldjuhul esitab kohtualluvuse muutmise taotluse ringkonnakohtu esimehele kas maakohtu

esimees või riigi peaprokurör.

Olukorras, kus mõlemad ühe ringkonnakohtu tööpiirkonnas asuvad maakohtud on üle koormatud,

kuid samas on teise ringkonnakohtu tööpiirkonna maakohtu(te) koormus väiksem, saab

eeluurimiskohtuniku ülesannete täitmist ümber suunata ka üle ringkonnakohtute tööpiirkondade

piiride, kasutades selleks KS §-s 451 juba praegu ette nähtud mehhanismi.

Pidades silmas KrMS §-des 24–28 ette nähtud kohtualluvuse sätete süsteemi, on mõnevõrra

eksitav reguleerida eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvust §-s 24, nagu kehtiv

seadus seda teeb. KrMS § 24 pealkiri ja kolm esimest lõiget räägivad kriminaalasja arutamise ehk

süüküsimuse lahendamise kohtualluvusest. Ka KrMS §-le 24 järgnevad §-d 25–27 käsitlevad

kriminaalasja arutamise kohtualluvust. Eeluurimiskohtunik ei lahenda isiku süüküsimust ega

aruta kriminaalasja KrMSi § 24 mõttes. Eeluurimiskohtunik lahendab kohtule esitatud taotlusi n-

ö erimenetluses, mis on kriminaalasja arutamisest selgelt eristatav. Seetõttu viiakse

eeluurimiskohtuniku lahendatavate asjade kohtualluvuse reeglid praeguse muudatusega KrMSi §

24 lõikest 4 eraldi paragrahvi 272. Sarnaselt on kehtivas õiguses juba olemas erisäte

süüdistuskohustusmenetluse kohtualluvuse kohta (KrMS § 271).

Seadusest jäetakse välja ka KrMSi § 24 lõige 5, sest esiteks ei ole ka selles sättes viidatud

menetlused käsitatavad kriminaalasja arutamisena, ja teiseks puudub sättel regulatiivne toime.

Nimelt on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö käigus menetletavate kohtuasjade

alluvus reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükis ja selle tõdemuse kordamine

sama seadustiku 2. peatüki 1. jaos on tarbetu.

KrMSi § 24 lõikes 4 sätestatu (osalise) üleviimisega § 272 lõikesse 1 on sinna lisatud ka

täpsustus, mille kohaselt mõjutavad KrMSi §-des 25 ja 27 sätestatud asjaolud mitte ainult

kriminaalasja arutamise, vaid ka samas kriminaalasjas esitatavate menetlustoimingu loa taotluste

kohtualluvust.

Seaduse tekstist jäetakse välja praegu KrMSi § 24 lõike 4 viimases lauses sätestatud reegel, et

jälitustoiminguks annab eeluurimiskohtunikuna loa tööjaotusplaaniga määratud kohtunik, kes ei

ole kohtu esimees. See, et jälitustoimingu lube andvate kohtunike ring määratakse

tööjaotusplaaniga, tuleneb niigi KSi §-st 37. Praegu puudub ka vajadus välistada seadusega

võimalus, et jälitustoimingu lube annab kohtu esimees.

Punkt 12. Muudatuse eesmärk on kannatanute õiguste kaitse olukorras, kus esialgu

kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi jäetakse mingil põhjusel läbi vaatamata. Soovides

pakkuda kannatanute õigustele paremat kaitset, on seadusandja ette näinud, et

kriminaalmenetluses läbivaatamiseks esitatud tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise kahju

hüvitamise nõudes ning terviserikke või surma põhjustamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju

19

hüvitamise nõudes on riigilõivuvaba. Kuna kannatanu hagi võib jääda kriminaalmenetluses läbi

vaatamata mh kannatanust endast ja tema nõudest sõltumatul põhjusel, ei ole õiglane, kui

kannatanu jaoks tähendaks menetlusökonoomia kaalutlusel tehtud hagi läbi vaatamata jätmise

määrus üksiti ka seda, et tema peab oma õiguste kaitseks riigilõivu tasuma, samas kui teised

kannatanud, kelle samalaadne tsiviilhagi vaadatakse läbi kriminaalmenetluses, riigilõivu

tasumisest on vabastatud. Riigilõivuvabastuse rakendumiseks ei ole oluline, kas hagi jäi läbi

vaatamata kohtu määramisel või prokuratuuri määramisel.

Punkt 13. Muudatuse eesmärk on pakkuda senisest paremat kaitset sellistele kannatanutele, kelle

teovõimet ei ole kohtulikult piiratud ja kellele ei ole eestkostjat määratud, kuid kes siiski ei oleks

suutelised oma õigusi kriminaalmenetluses adekvaatselt maksma panema. Muudatusega on

seotud ka riigi õigusabi seadusesse tehtavad muudatused. Kehtiv kord näeb küll ette riigi õigusabi

andmise kohtu määramisel, kuid RÕSi kohaselt on selleks vajalik kannatanu enda taotlus ja

kohus saab riigi õigusabi määrata vaid juhul, kui kannatanu tõendab, et tal puuduvad õigusabi

eest tasumiseks vajalikud vahendid. Samas on oluline, et kannatanule saaks õigusabi määrata

juba kohtueelses menetluse etapis ja eriti juhul, kui kannatanu ise ei pruugigi aru saada, millised

on tema õigused või kuidas neid kaitsta. Eestkoste määramise ja teovõime piiramise menetlus

oleks siin selgelt liiga drakooniline lahendus – kuriteo ohvriks langemise järel tiritaks kannatanu

kohtusse selleks, et hakata tema teovõimet piirama ja talle eestkostjat määrama, ehkki ta ise saab

oma elu korraldamisega üldises plaanis igati hakkama. Samuti on eestkoste määramise menetlus

pikk ja tooks kaasa põhjendamatuid viivitusi kriminaalmenetluses. Seetõttu nähakse

seadusemuudatusega ette, et kannatanule riigi õigusabi võib määrata kohus ka prokuratuuri

taotlusel. See võimaldab kannatanule õigusabi määrata juba kohtueelses menetluses, kus

kannatanu peaks esitama tsiviilhagi – selleks tal eelduslikult õigusabi vaja olekski. Samuti saab

kannatanu esindaja kannatanut nõustada näiteks vahendusmenetluse või otstarbekusest

kriminaalmenetluse lõpetamise küsimuste otsustamisel.

Punkt 14. Muudatuste eesmärk on luua kohtule võimalus määrata asenduskaitsja tegutsema

paralleelselt isikule määratud või isiku valitud põhikaitsjaga, et vältida kaitsja vahetamisest või

kaitsja hõivatusest tingitud menetluse venimist. Süüdistataval on kahtlemata õigus endale ise

sobiv kaitsja valida, kuid kohtumenetluses on ette tulnud olukordi, kus kaitsjad võtavad endale

oluliselt rohkem tööd kui nad ära jõuavad teha, mistõttu kohtuistungid jäävad ära või tuleb lükata

kaugesse tulevikku. Kohtupraktikas on n-ö varukaitsja määramist juba ka praktiseeritud eriti

mahukates kriminaalasjades. Seadusemuudatuse kohaselt võib kohus määrata asenduskaitsja ka

olukorras, kus põhiline kaitsja ei ole kaitsekohustusest vabastatud ja (hetkel) täidab oma

kohustusi. Kehtiv õigus võimaldaks asenduskaitsja määrata pigem siis, kui põhikaitsja on juba

oma kohustusi rikkunud.

Kaaluti ka võimalust juba ennetavalt määrata asenduskaitsja paralleelselt valitud või määratud

kaitsjaga, kuid sellest mõttest siiski esialgu loobuti, kuna isikul on õigus endale ise kaitsja valida

ning asenduskaitsja ennetav määramine tähendaks vältimatult lisakulutusi, mida ei ole ka põhjust

süüdistatava kanda jätta.

Lõike 2 muudatuse järel on asenduskaitsja määramise aluseks kaks juhtumit: kas põhikaitsja on

juba jätnud mõnele üldmenetluse istungile ilmumata või on teatanud, et ei saa ilmuda, või ta ei

saa ebamõistlikult pika aja jooksul oma kohustusi efektiivselt täita. See viimane tingimus võib

olla ka tulevikku vaatav, st kui kaitsja näiteks eelistungil teatab, et tal lähima poole aasta jooksul

ei ole võimalik ühelegi kohtuistungile tulla, võib kohus juba kaaluda ka asenduskaitsja

määramist. Menetleja peab siin aga vältima liiga agressiivset lähenemist, kuivõrd kahtlustataval

ja süüdistataval on õigus kaitsjale, kellega tal on võimalik koostööd teha ning seega oleks n-ö

20

paralleelselt tegutseva asenduskaitsja määramine põhjendatud üksnes ülekaaluka vajadusega

tõkestada menetluse pahatahtlik venitamine. Samuti võib kohus asenduskaitsja määrata siis, kui

põhikaitsja ei ole pikemat aega saanud oma kohustusi täita näiteks tervise tõttu, kuid ise endale

asenduskaitsjat nimetanud ei ole. Et kaitseõiguse tagamise seisukohast on sobiva kaitsja valik

olulise tähtsusega, on nii süüdistataval kui (põhi)kaitsjal õigus ka määruskaebus esitada.

Menetluse ökonoomia kaalutlusel on ringkonnakohtu määrus selles küsimuses lõplik. Olukorras,

kus puuduvad igasugused märgid selle kohta, et kaitsjast tulenevalt võiks menetlus venima jääda,

ei ole ka põhjust paralleelselt toimiva kaitsjaga määrata asenduskaitsjat. See põhjustaks liigseid

kulutusi ja arvestades Eesti kriminaalasjadega tegelevate advokaatide küllaltki piiratud ringi,

võiks omakorda kaasa tuua mingite teiste kohtuasjade venimise.

Lõige 3 reguleerib asenduskaitsja määramise ja vabastamise protseduuri. Muudatuse kohaselt ei

saa asenduskaitsjat vabastada põhikaitsja ega advokatuur, vaid kui asenduskaitsja on määratud,

siis saab teda kohustustest vabastada kohus. Kui kohus leiab, et määratud asenduskaitsjat ei ole

enam vaja, saab kohus kaitsja kohustustest vabastada. Tähtajad advokatuurile ja asenduskaitsjale

jäävad võrreldes kehtiva seadusega samaks.

Lõige 4 sätestab sõnaselgelt, et määratud asenduskaitsja saab kohustustest vabastada kohus. See

tähendabki seda, et kui kohus on asenduskaitsja määranud, peab asenduskaitsja olema valmis

kaitsjana tegutsema asuma ka siis, kui põhikaitsja on olemas.

Lõike 5 täiendus käib selle olukorra kohta, kus kohus on asenduskaitsja määranud asendama

eelmist määratud kaitsjat. Kuna ka eelmine kaitsja oli kohtu määratud, siis võib kohus ta ka

vabastada, millisel juhul asenduskaitsjast saab sisuliselt määratud põhikaitsja.

Punkt 15. Paragrahvi 48 pealkiri viiakse kooskõlla paragrahvi uue sisuga, mis edaspidi sisaldab

ka kaitsja vahetamise korda.

Punkt 16. Lisatav lõige 2 reguleerib tegevust advokaadi ja kliendi vahelise õigusteenuse

osutamise lepingu (kliendilepingu) lõpetamise puhul ja selle eesmärk on vältida menetluse

venimist seoses kaitsjate vahetamisega. Süüdistataval on iseenesest õigus kaitsjat valida ja

vajaduse korral vahetada, kuid mõnikord on sagedane kaitsja vahetamine muutunud menetluse

venitamise tööriistaks. Iga kaitsja vahetus tähendab ju seda, et tuleb leida uus kaitsja ning too

peab end kriminaalasja materjalidega kurssi viima. Eriti mahukate kriminaalasjade puhul võib see

tähendada mitmekuist perioodi, kus kaitsja ei ole valmis efektiivselt oma tööd tegema. Samas

kaitsja vahetamist päriselt keelata ei saa: kaitsjal peab olema võimalus menetlusest väljuda, kui

tema teenuste eest ei tasuta või klient ja advokaat on lepitamatult eri meelt selles, kuidas tuleks

kujundada kaitsetaktika. Muudatusega pannakse kaitsjale edaspidi kohustus õigusabilepingu

lõpetamisest menetlejale viivitamata teada anda. Süüdistatavale endale teavitamiskohustuse

panemine oleks alternatiivseks lahenduseks, kuid olukorras, kus süüdistatavate hulgas on üldiselt

kõrge suhtarv vastutustundetuid isikuid, on selge, et vaid süüdistatavatele selle kohustuse

panekuga tegelikkuses menetluse sujuvat toimumist tagada ei õnnestuks. Eelnõus sisalduv kord

võimaldab menetlejal kahtlustatavale või süüdistatavale anda tähtaja, milleks tuleb kas uus kaitsja

valida või teada anda, et kaitsja tuleb määrata riigi õigusabi korras. Selliselt välditakse olukorda,

kus isik ilmub menetlustoimingule ja annab seal teada, et ta juba mitu kuud tagasi lõpetas eelmise

kaitsjaga lepingu, kuid uut kaitsjat tal ei ole. Samuti antakse menetlejale õigus määrata

asenduskaitsja, kui kaitsja vahetamine tooks kaasa viivituse menetluses. See alus asenduskaitsja

määramiseks käivitub juhul, kui mingi märk viivituse kohta on juba olemas. Menetlejal ei ole

õigust nn paralleelset asenduskaitsjat määrata, kui kaitsja vahetus on sujuv ja viivitusi ei tekita.

Näiteks eelmine kaitsja täidab oma kohustusi veel nii kaua, kuni uus kaitsja on valmis oma

kohustusi täitma asuma.

21

Punkt 17. Muudatusega tugevdatakse üldmenetluses kahe toimiku süsteemi ja välditakse

olukorda, kus kriminaalasja hakkab arutama kohtunik, kes on kriminaalasjaga varem

jälituslubade andmisel kokku puutunud. See on oluline, et vältida kohtuniku mõjutamist tõendiks

mitte oleva teabe või varasemate uurimisversioonidega. Samas ka täpsustatakse, et

eeluurimiskohtunikuna võib sama kohtunik kriminaalasjas tegutseda korduvalt. Muudatus on

seotud § 272 lisamisega seadusesse, millega suures osas välistatakse edaspidi olukord, kus sama

kohtu kohtunikud tegutsevad kriminaalasjas eeluurimiskohtunikena ja peavad hiljem asja

sisuliselt lahendama. Seetõttu ei teki ka ohtu, et asja alluvusjärgses kohtus peaksid kõik

kohtunikud asja arutamisest taanduma, kuna on asjas eeluurimiskohtunikuna tegutsenud.

Punkt 18. Muudatus on seotud KrMS § 145 muudatusega (nõuded määruse sisule ja

vormistusele) ja muudatuse eesmärk on loobuda kategoorilisest nõudest, et taandamismenetluse

lahend tuleks eraldi dokumendina vormistada.

Punkt 19. Pealkiri viiakse kooskõlla paragrahvi uue sisuga.

Punkt 20. Muudatus tähistab olulist nihet kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamise loogikas.

Seni kehtinud paradigma kohaselt ei omanud kriminaalmenetluses omaksvõtt, st poolte

ühemõtteline ja üksmeelne kinnitus mingite faktiliste asjaolude esinemise või puudumise kohta

kohtu jaoks siduvat tähendust ja kohus sellele tugineda ei saanud, st vähemasti formaalselt tuli

kõiki faktilisi asjaolusid kriminaalasjas tõendada või lugeda üldtuntuks. Muudatusega tuuakse

kriminaalmenetlusse omaksvõtu instituut, mis on võistlevale menetlusele iseenesest väga omane

ja tuntud ka Eesti tsiviilkohtumenetluses. Omaksvõtt kriminaalmenetluses on faktiliste asjaolude

tuvastamiseks kolmas võimalus tõendamise ja üldtuntuks lugemise kõrval.

Omaksvõtt on võimalik üksnes faktiliste asjaolude (sh menetluslike faktiliste asjaolude) puhul –

õiguslike järelduste tegemisel ei saa poolte hinnang olla kohtule siduv ning põhimõte iura novit

curia on Eesti kriminaalmenetluses jätkuvalt kehtiv. Seega saab omaks võtta näiteks asjaolu, et

Ants töötas 2021 kuni 2023 linnavalitsuse transpordiosakonna juhatajana ning ka seda, et

transpordiosakonna juhataja ülesanne oli muu hulgas moodustada komisjon ühistranspordihanke

hindamiseks, kuid mitte seda, et Ants oli ametiisik karistusseadustiku tähenduses, ega seda, et ta

pani oma abikaasat sinna komisjoni määrates toime toimingupiirangu rikkumise. Õigusliku

hinnangu annab faktilistele asjaoludele jätkuvalt kohus kohtuotsuses.

Vajadus omaksvõtu instituudi järele tuleneb tõdemusest, et kehtiva menetlusseadustiku järgi on

pooled ja kohus sageli sunnitud kohtulikus üldmenetluses uurima tõendeid asjaolude kohta,

milles tegelikult kahtlust ega vaidlust ei ole. Mahukates kriminaalasjades võib kuluda päevi

selliste kuriteoepisoodide tõendamisele, mille süüdistatav on varmalt kohe algul üles tunnistanud,

kuid kuna mõnes episoodis siiski vaidlus on, siis kohtud kriminaalasja eraldada ei söanda ning

tõendeid uuritakse kõikide, ka juba omaks võetud episoodide kohta. See kulutab nappi

menetlusressurssi ja sunnib pooli pikkadele protsessidele, ehkki keegi asjaosalistest protsessi

pidamisel mõtet ei näe. Võistleva menetlusega on omaksvõtt hästi kooskõlas ja võistleva

menetlusega riikides laialt kasutuses. See aitab kokku hoida ressursse ja kohtumenetlust paremini

fookustada.

Eesti kriminaalmenetlusse toodav omaksvõtt ei ole siiski kohtule tingimusteta siduv: kohus võib

omaksvõtu eraldi põhjendamata tagasi lükata ja nõuda, et tõendamiskoormusega pool tõendeid

esitaks. Samuti ei saa poolele ette heita seda, et ta mingeid asjaolusid omaks ei võta, kui

vastaspoolel on nende tõendamise kohustus. Omaksvõtt peab olema vabatahtlik ning poolele

peab olema arusaadav, mis on omaksvõtu õiguslik tähendus – kui kohus omaksvõtu vastu võtab,

22

loetakse asjaolu omaks võetuks ja kohus saab otsuses kirjutada, et poolte omaksvõtuga on

konkreetsed faktilised asjaolud tuvastatud.

Kui kohus on mingid asjaolud lugenud omaks võetuks, ei ole neid enam vaja tõendada ja kohus ei

pea nende asjaolude tõendamiseks tõendeid vastu võtma. Puhuks, kui algul kohus nõustub asjaolu

lugema omaks võetuks, ent hiljem muude asjas esitatud tõendite pinnalt jõuab veendumusele, et

omaksvõetud asjaolu ei saa esineda, on kohtul võimalus esialgselt vastu võetud omaksvõtt tagasi

lükata. Sellisel juhul tuleb kohtul sellest pooltele teada anda ja tõendamiskoormusega pool peab

saama võimaluse faktilisi asjaolusid tõendada. Omaksvõtt võib olla esitatud nii kohtuistungil kui

ka kohtulikus eelmenetluses ning selleks, et asjaolu omaks võetuks lugeda, peavad faktilise

asjaoluga nõustuma kõik kohtumenetluse pooled, kelle nõuded või vastuväited sellest asjaolust

sõltuvad.

Töögrupp kaalus ka n-ö pehmema omaksvõtu võimalust, kus pooled küll saaksid kohtule

avaldada oma nõustumist mingi vastaspoole faktiväitega, kuid see ei oleks kohtule siduv ega

vabastaks ka pooli tõendamise kohustusest. Selline omaksvõtt võimaldaks kohtul otsuses

faktiküsimuse järelduse põhjendamisel viidata poolte nõustumisele tõendite analüüsi kirjutamise

asemel. Lisaks võiks ka tõendid neid avalikul kohtuistungil uurimata ja avaldamata kohtule üle

anda, mis võimaldaks veelgi aega säästa. See lahendus jääks aga poolele teele pidama, kuna

pooltel puuduks hea põhjus kohtuliku arutamise eel faktiliste väidetega üksmeelele jõudmiseks

tööd teha: tõendeid tuleks niikuinii esitada, st kulude sääst oleks minimaalne ja kohus võiks ka

otsuses tulla üllatusliku lahendusega, kus poolte omaksvõttu eiratakse. Tõendite avalik esitamata

jätmine aga riivaks kohtumenetluse avalikkust.

Punkt 21. Säte defineerib omaksvõtu kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses kui

menetlusliku tahteavalduse, mille sisuks on nõustumine vastaspoole faktiväitega. See

tahteavaldus peab olema tingimusteta ja selgesõnaline ning adresseeritud kohtule, st omaksvõttu

ei saa välja lugeda mingitest muudest poole tehtud avaldustest, mis neile kriteeriumitele ei vasta.

Omaksvõtuavaldus ise endast tõendit ei kujuta – see ei ole ütlus, vaid tahteavaldus menetluse

kujundamiseks. Seetõttu, kui kohus mingil põhjusel omaksvõttu vastu ei võta, ei ole tegemist ka

seesuguse avaldusega, mida saaks poole vastu ära kasutada või millele kohtuotsuses tugineda.

Muidugi võib kohtunikul olla keeruline oma mõtteprotsessides eristada omaksvõtuavaldust sama

isiku hilisematest ütlustest ja ei saa välistada, et nende vastuolulisuse tõttu on isiku hilisemad

erineva sisuga ütlused väiksema kaalu ja usaldusväärsusega. Selleks, et asjaolu tunnistada omaks

võetuks, peavad faktiväitega nõustuma kõik kohtumenetluse pooled, kelle nõue või vastuväide

selle faktiväite tõelevastavusest sõltub. Teisisõnu, näiteks kui asjas on kannatanu, kelle positsioon

prokuratuuri positsioonist mingi faktiväite osas erineb, ei saa süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur

omaksvõtu teel kannatanu nõusolekuta kannatanule siduvalt mingeid faktiväiteid omaksvõtuga

tuvastada.

Enamasti on faktiväidete allikaks prokuratuur, kelle ülesanne on kriminaalmenetluses olla

proponent ja kellel on ka tõendamise kohustus. Kannatanu tsiviilhagi alusfaktid peavad olulises

osas süüdistuse alusfaktidega kokku langema. Seetõttu on ilmselt kõige tavalisem olukord, kus

omaksvõtt tähendab seda, et süüdistusaktis esitatud faktiväidetega nõustuvad süüdistatav ja tema

kaitsja. Samas ei saa välistada ka sellist olukorda, kus prokuratuuri ja kannatanu omaksvõtuga

tuvastatakse mõni faktiväide, mille on esitanud süüdistatav. Seadus ei sätesta piiranguid sellele,

kes faktiväite esitab ja kelle faktiväiteid saab omaks võtta.

23

Asjaolu omaks võetuks lugemine on kohtu kaalutlusotsus, mida ei saa vaidlustada: pooltel ei ole

õigust nõuda, et nende kokkulepitut tunnustataks tuvastatud faktidena ja kohtuotsuse peale

kaevates ei saa kohtule ette heita, et kohus mingit asjaolu omaks võetuks ei lugenud. Kohtul ei

tohi ka endal olla kahtlust faktiväite tõelevastavuses. See ei tähenda mõistetavalt samas seda, et

kohus peaks omaksvõtust sõltumatute tõendite varal olema veendunud faktiväite tõelevastavuses.

Sellisel juhul poleks omaksvõtul mingit optimeerivat toimet. Küll aga jääb kohtule võimalus

keelduda faktiväite tuvastatuks lugemisest, kui tal on olemasoleva teadmise pinnalt kahtlus, et

omaksvõetud asjaolud ei saa tõele vastata.

Kui kohus otsustab faktiväite tuvastada omaksvõtule tuginevalt, siis tuleb kohtul sellest pooltele

teada anda, et ka pooled saaksid omaksvõtule edaspidi tugineda. Vastasel juhul ei ole omaksvõtul

menetlusressurssi säästvat mõõdet, kuna pooled peaksid jätkuvalt tõendama kõike tavakorras.

Punkt 22. Muudatusega võimaldatakse kaugülekuulamist toimetada menetleja äranägemisel.

Sellega laiendatakse kaugülekuulamise võimalust ka sellisteks juhtudeks, kui iseenesest ei oleks

isiku ülekuulamine raskendatud või ebamõistlikult koormav, kuid on ebamugav või nõuab

rohkem aega või tekitab näitekstunnistajale lisakulutusi. Eelkõige rakendub säte kohtueelses

menetluses, kus menetlejal niikuinii on ka juba praegu võimalik näiteks isikult kirjalikke ütlusi

võtta. Tavapäraselt esitatav vastuväide kaugülekuulamisele on, et uurijal ei ole kaugülekuulamise

puhul võimalik jälgida ülekuulatava kehakeelt ega kindlustada, et ülekuulatavat ülekuulamise ajal

ei mõjutata. Mõlemad argumendid on iseenesest adekvaatsed, kuid konkreetsel juhul võivad olla

siiski üle tähtsustatud. Igas konkreetses kriminaalasjas on just uurija see, kes kõige paremini

oskab hinnata konkreetse isiku ülekuulamisega seotud riske ja muudetud sõnastusega sätte alusel

saabki vastavalt vajadusele ja riskihinnangule valida sobiva viisi isiku ülekuulamiseks.

Punkt 23. Muudatus seostub tihti menetluse venitamisel kasutust leidva võttega, kus menetluse

edasilükkamiseks saadakse arstitõend, mille kohaselt süüdistatav justkui on väga kehva tervise

juures ega saa istungil osaleda. Praktikast on teada, et sageli on need arstitõendid oma sisult

ebaõiged – istungipäeval on süüdistatavat näha mitmel pool head seltskonda ja sportlikke hobisid

nautimas, arst aga on tõendi välja kirjutanud patsienti nägemata. Kui nüüd kohus aga arsti välja

kutsub tema väljastatud tõendi ja süüdistatava tervise kohta selgitusi andma, et välja selgitada,

kas süüdistatav tõepoolest kohtus viibimiseks võimeline ei ole, siis tõendi väljastanud arst

keeldub ütluste andmisest ja vabaneb nii ka üksiti vastutusest enda väljastatud tõendi eest. See

põhjustab menetluste venimist ja annab süüdistatavale võimaluse õigusemõistmisest hoiduda.

Muudatusega sätestatakse, et arstil, keda on põhjust üle kuulata sellise isiku tervisliku seisundi

kohta, kes oma tervisele viidates kohtust eemale hoiab, ei ole õigust kutsesaladusele viidates

ütluste andmisest keelduda. See tuleneb kaudselt ka KrMS § 72 lõikes 4 sätestatud põhimõttest:

esitades arstitõendi, isik ise konkludentselt nõustub sellega, et tema terviseandmed ei ole enam

saladuseks. Ta on oma terviseandmed ise kohtule avaldanud ning selles olukorras, kus

süüdistatav ise n-ö on ukse lahti n teinud, on tema menetlusliku asjaolu (istungilt puudumise

mõjuv põhjus) tõendamiseks esitatud tõend ka avatud usaldusväärsuse kontrollimisele.

Muudatuse tulemusel peavad arstid enda väljastatud tõendite eest võtma vajaduse korral kohtus

vastutuse. Selgesti on arstide kohtus ülekuulamine ka edaspidi pigem erandlik juhtum, mida

kohus saab kasutada siis, kui kohtul on tekkinud tõsised kahtlused, et kohtule on esitatud

ebaõigeid andmeid.

Punkt 24. Sätte eesmärk on tagada tunnistajate ja kannatanute parem kaitse. Kehtiv kord nõuab,

et ülekuulamise protokollis oleks kohustuslikult märgitud ülekuulatava sidevahendite andmed.

See on tekitanud probleeme, sest kahtlustatavale kriminaaltoimiku tutvustamise järel on need

andmed kättesaadavad ka kahtlustatavale ja tema kaasosalistele, kes on mõningatel juhtudel neid

24

andmeid asunud kuritarvitama: kannatanuid terroriseeritakse telefoni teel ja meiliaadressid

avaldatakse rämpsposti saatjatele ja tutvumisportaalides või saadetakse meili peale pahavara

sisaldavaid kirju. Ehkki sidevahendite andmete säilitamine ülekuulamisprotokolli päises võib olla

menetlejale mugav, ei ole see piisavaks põhjuseks, et tunnistajate ja kannatanute heaolu ohtu

seada. Seetõttu peab ülekuulataval olema võimalus vältida oma sidevahendite andmete levikut.

Punkt 25. Muudatused on seotud KrMSi § 145 muudatusega ning kogumõjuna jääb kohtule

jätkuvalt võimalus need määrused vormistada pealdisena.

Punkt 26. Muudatus on seotud KrMSi § 145 muudatusega ning kogumõjuna jääb kohtule

jätkuvalt võimalus määrus vormistada pealdisena.

Punkt 27. Muudatuse eesmärk on lahendada praktikas tekkinud segadus seoses §-de 91 ja 911

koosmõjuga. Nimelt on osad kohtunikud, nähtavasti ka Riigikohtu lahendist nr 1-20-1208

ajendatuna, asunud seadust tõlgendama selliselt, et juhul, kui läbiotsimiseks on vaja ka

läbiotsitavasse kohta isiku tahte vastaselt siseneda, tuleb võtta selleks eraldi luba KrMSi § 911

alusel.

Seadusemuudatus lähtub tõsiasjast, et kui valdaja uurimisasutuse ametnikud vabatahtlikult oma

valdusesse otsima lubab, ei ole niikuinii tegu läbiotsimisega, milleks oleks eraldi luba tarvis, vaid

vaatlusega, milleks luba vaja ei ole. Kui kohus läbiotsimiseks loa annab, siis võimaldab sama

luba ka valdaja tahte vastaselt isiku valdusse siseneda ja seal menetlustoimingut teha. Sellele

viitab mh ka KrMS § 91 lõige 9, mille kohaselt, kui on alust arvata, et vabatahtlikult asju välja ei

antud, toimetatakse läbiotsitavas kohas otsinguid ning seda valdaja soovist ja eraldi loa

olemasolust sõltumatult.

Punkt 28. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 29. Muudatuse eesmärk on välistada väärtõlgendus, mille kohaselt kõikide asitõendite

kohta tuleb tingimata koostada vaatlusprotokoll ning selle puudumise korral ei ole asitõend

lubatav tõend. Asitõend on üheks klassikaliseks algseks tõendiks, mille lubatavuse eeltingimused

on küll seos kriminaalasjaga ja selle hankimise seaduslikkus, kuid asitõendi tõendiväärtus ei saa

kuidagi sõltuda sellest, kas uurija on selle kohta koostanud protokolli ja asitõendit seal

kirjeldanud. Asitõendi vaatlemine ja kirjeldamine võib olla otstarbekas. Näiteks asitõendina

käsitatava telefoni puhul võib tõenduslik väärtus olla selle telefoni mälus sisalduvatel andmetel,

mille kättesaamiseks on vaja kasutada eritehnikat, mitte aga telefoni välisilmel, mida saaks

igaüks tajuda ka ilma eritehnikata. Telefoni mälu andmete saamiseks on vaatlus kindlasti vajalik

nii asitõendi tõenduslike tunnuste talletamiseks kui ka esiletoomiseks. Samas näiteks päringule

vastuseks uurimisasutusele üle antud kaupluse turvakaamera lühikese salvestise kirjeldamine,

mida praktikas sageli tehakse ja nõutakse, on tihti pigem tõendi tajumist häiriv ja ebavajalik.

Seadusemuudatusele tuginedes peaks kohtueelse uurimise asutused loobuma vaatlusprotokollide

koostamisest seal, kus asitõendi seos kriminaalasjaga on fikseeritud muul viisil ning kohtueelses

menetluses tehtav vaatlus asitõendist lähtuva tõendusteabe tajumiseks vajalik ei ole. Asitõendi

vaatlus on vajaduspõhine menetlustoiming.

Punkt 30. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 31. Muudatuse eesmärk on vältida tarbetuid vaidlusi jälitustoiminguteks antud lubade

tutvustamise üle. Muudatusega kohustatakse uurimisasutust jälitustoimingute tegemiseks antud

kohtu ja prokuratuuri load panema kriminaaltoimikusse, et jälitustoimingute seaduslikkust oleks

25

toimikuga tutvumisel lihtsam hinnata. Praktikas on jälitusload sageli jäetud kriminaaltoimikusse

lisamata ning see põhjustab vaidlusi ja viivitusi jälitustõendite lubatavuse hindamisel.

Jälituslubade kriminaaltoimikusse lisamine on muu hulgas põhjendatud ka sellega, et

jälitustoimingutega kogutud teave ei ole enam automaatselt riigisaladusega kaetud. Tavapärane

vastuväide, et jälitusload võivad sisaldada andmeid jälitusasutuste metoodika, taktika ja

isikkoosseisu kohta, on ületatav sellega, et jälitusloas ei kajastataks jälitusasutuste isikkoosseisu,

metoodikat ja taktikat sellise detailsusega, et selle varjamine oleks põhjendatud. Tõdemus, et

kellegi magamistuppa paigutati pealtkuulamisseade pärast seda, kui mingit paikkonda oli

varjatult jälgitud, ei ole selline teave, mida tohiks riigisaladusena varjata.

Punkt 32. Muudatuse eesmärk on vältida menetluse venimist seoses vaidlustega

jälitustoiminguga kogutud tõendite tutvustamise üle. Jälitustoimingutega kogutud andmete

tutvustamine toimub jätkuvalt isiku soovi korral ning võib aset leida ka juba enne seda, kui

kahtlustatavale tutvustatakse kriminaaltoimikut. Hiljemalt kriminaaltoimiku tutvumiseks

esitamisega tuleb aga kahtlustatavale kättesaadavaks teha ka tema kohta jälitustegevusega

kogutud andmed. Vaikimisi on kahtlustatavale kättesaadavad kõik tema kohta jälitustoimingutega

kogutud andmed, et tal oleks võimalik ette valmistada efektiivset kaitset. Erandid üldisest reeglist

sätestab sama paragrahvi lõige 11.

Punkt 33. Lisatav säte asendab senises lõikes 1 sisaldunud loendi alustest, mille puhul võib

jälitustoimingutega kogutud andmed tutvustamata jätta. Selle kohaselt saab tutvustamata jätta

vaid selliseid andmeid, millel ilmselgelt ei ole puutumust tõendamiseseme asjaoludega ega ole

tarvilikud tõendi usaldusväärsuse hindamiseks, kuid mille puhul on arvestatav põhjus tõendi

tutvustamata jätmiseks siiski olemas. Võrreldes varasema loendiga on eelnõus tutvustamata

jätmise aluseid kitsendatud, kuna senise lõike 1 punktid 1 ja 6 on sageli tõlgendatud väga laialt

ning kaitseõigust alatähtsustavalt. Seetõttu on need punktid (p 1 – andmed teiste isikute

perekonna- või eraelu kohta ja p 6 – andmed, mille tutvustamise tulemusena võidakse edastada

teavet jälitusasutuse meetodite, taktika ja jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta)

loetelust välja jäetud. Esimese punkti alusel on võimalik praktiliselt kõik andmed tutvustamata

jätta, kuna kahtlustatavat jälitades on enamasti üksiti andmeid kogutud veel kellegi kohta, kelle

privaatsust on jälitamisega riivatud; punkti 6 puhul aga on tõeliselt kaitsmisväärilised andmed

jätkuvalt kaetud riigisaladusega, senine formuleering „võidakse edastada teavet“ on ka lubamatult

umbmäärane ja jätab prokuratuurile sisuliselt piiramatu diskretsiooni andmeid tutvustamata jätta.

Kaitseõiguse piiramise põhjenduseks ei saa olla asjaolu, et andmetega tutvudes võiks isik teha

järelduse, et ka teda on jälitatud samamoodi, nagu on näha lugematutes põnevusfilmides.

Punkt 34. Muudatuse eesmärk on vältida jälitustoimingute seaduslikkuse ja põhjendatuse üle

põhimenetlusega paralleelselt käivaid määruskaebemenetlusi. Kohtu poolt antud jälitusloa

ebaseaduslikkusel on kahte sorti järelmid: esiteks toob jälitusloa ebaseaduslikkus alati kaasa

jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. Tõendi lubatavuse üle otsustab kriminaalasja

lahendav kohtukoosseis. Kohtumenetluse pooled saavad ja peavadki tõendi lubatavuse üle

vaidlema kohtuliku arutamise käigus, menetlusvälisel isikul ei ole aga tõendi lubatavuse või

lubamatuse nõudmiseks kriminaalasjaga piisavat puutumust. Teiseks toimingu ebaseaduslikkuse

järelmiks on selle isiku võimalikud nõudeõigused, keda ebaseaduslikult jälitati ja kelle õigusi

seeläbi riivati. Selliseks isikuks võib muidugi olla menetlusosaline, kes hiljem muutub

kohtumenetluse pooleks, kuid ka nn menetlusväline isik, kes kohtumenetluse poole staatust ei

saagi (nt on tunnistajaks hoopis). Kõne alla tuleb nii rahaline kahju hüvitamise nõue kui ka nõue

rikkumise tunnistamiseks. Taoliste nõuete lahendamine peaks toimuma süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamiseks ette nähtud korras ja pigem eraldi kriminaalasja lahendamisest.

26

Uurimisasutuse tegevuse peale, mis kujutab endast kestvat õiguste rikkumist, on jätkuvalt

võimalik kaevata KrMS §-s228 sätestatud korras.

Punkt 35. Seadusemuudatuse eesmärk on lahendada praktikas tekkinud probleem, et isikud,

kellele kohaldatakse elukohast lahkumise keeldu, lahkuvad riigist ega ole seejärel menetlejale

kättesaadavad muidu kui rahvusvahelise õigusabi meetmeid kasutades. Kehtiv seadus nimelt ei

erista riigist lahkumist ja Eesti piires oma elukohast lahkumist. Muudatuse järel tähendab

elukohast lahkumise keeld seda, et isikul on sarnaselt kehtivale korrale keelatud menetleja loata

lahkuda oma elukohast kauemaks kui kolmeks ööpäevaks, kuid lisaks sellele on riigist lahkumine

menetleja loata keelatud olenemata reisi planeeritavast pikkusest. See võimaldab mõnedel

juhtudel vältida kahtlustatavate menetlusest kõrvalehoidumist.

Punkt 36. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus oli vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt, uurimisasutuse ja prokuratuuri kohaldatav

elukohast lahkumise keeld on vaidlustatav nn uurimiskaebemenetluses.

Punkt 37. Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli

kehtestamisega KrMS §-s 141. Eeluurimiskohtuniku menetlused on jätkuvalt võimalik toimetada

video vahendusel.

Punkt 38. Vahistamismääruses isiku elukoha märkimine ei ole otstarbekas ega vajalik ning

kujutab endast isikuandmete liigset töötlemist. Küll aga tuleb vahistatav identifitseerida ja selleks

on Eestis kasutusel isikukood. Seetõttu elukoha märkimise kohustus kaotatakse ja selle asemel on

vahistamismääruses nõutav isikukoodi märkimine, mida kohtud ka juba praegu enamasti teevad.

Punkt 39. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 40. Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli

kehtestamisega KrMSi §-s 141. Eeluurimiskohtuniku menetlused on jätkuvalt võimalik toimetada

video vahendusel.

Punkt 41. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 42. Muudatused on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli

kehtestamisega KrMS §-s 141. Istungit on jätkuvalt võimalik pidada video vahendusel.

Punkt 43. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 44. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 45. Muudatuse eesmärk on korrigeerida mõnel pool tekkinud väärpraktika, mille kohaselt

politsei keeldub taga otsimast isikuid, kelle kohta ei ole välja antud vahistamismäärust ega tehtud

vangistust mõistvat kohtuotsust. See tekitab probleeme olukorras, kus isiku vahistamiseks

iseenesest põhjust ei oleks, kuid sundtoomise alused on olemas. Sundtoomine aga ei ole

võimalik, kui isiku asukoht ei ole teada. Selliselt tekib surnud ring, mille tulemusel isikud saavad

menetlusest kõrvale hoiduda. Lisaks tuleb silmas pidada, et sundtoomine ja tagaotsimine on

võimalik ka tunnistajate ja kannatanute suhtes, kelle puhul seadus vahistamist üldse ette ei näe.

Täpsustatakse sõnastust, et oleks arusaadav, et vahistamismääruse või kohtuotsuse koopia tuleb

tagaotsimismäärusega koos saata jälitusasutusele vaid siis, kui isik on vahistatud või vangi

27

mõistetud, kuid tagaotsimine on võimalik ka kõikide muude isikute suhtes, kelle asukoht ei ole

teada ja keda on vaja üles otsida ja menetlustoimingutele allutada.

Punkt 46. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 47. Muudatused on tehnilised. § 1411 lõike 13 kehtetuks tunnistamine on seotud määruste

üldiste sisu- ja vorminõuete muutmisega. Kõnealuse määruse võib jätkuvalt koostada pealdisena.

§ 1411 lõike 31 ja § 1412 lõike 21 kehtetuks tunnistamine on seotud video vahendusel

kohtuistungite pidamise üldise korra kehtestamisega KrMS §-s 141. Kõnealuseid istungeid on

jätkuvalt võimalik pidada video vahendusel.

Punkt 48. Muudatus on on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt. Kuna § 1414 on üldsäte kõikide varaliste nõuete

tagamise vahendite kohta, kohaldub ka määruskaebuse esitamise õigus ühtviisi kõikide varaliste

nõuete tagamiseks rakendatavate abinõude vaidlustamisele.

Punkt 49. Muudatus on tehniline ja on seotud määruskaebuste loogika muutusega. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 50. Muudatusega reformitakse määruste sisu ja vormi nõudeid eesmärgiga vähendada

menetlejate kirjatööd seal, kus see sisulist lisaväärtust ei loo. Muudatusega jäetakse määruse

üldmõistest välja määruse põhjendamise nõue ning määrus määratletakse kui menetlusotsustus,

millega lahendatakse taotlus või korraldatakse menetluse edasist käiku. Ehkki reeglina määrusega

kriminaalasja ega tsiviilhagi sisuliselt ei lahendata, on sellest kaks erandit, kus määrus on sisuline

lõpplahend: esmalt lahendatakse määrusega psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjad, samuti

on eraldiseisva konfiskeerimismenetluse lahendiks määrus. Üldreeglina on määrus kirjalikus

vormis, mis tähendab, et määruse sisu talletatakse kirjamärkide abil mingil andmekandjal.

Lõige 2 sätestab, et määrus peab sisaldama määruse toimimiseks minimaalselt vajalikku teavet:

määruse koostaja, määruse koostamise aeg, kriminaalasi, määruse sisu ja menetlusõiguslik alus

ning määruse vaidlustamise kord, kui määrus on kriminaalasja lõpplahendist eraldi vaidlustatav.

Teisisõnu, kui seadus ei näe teisiti ette, ei pea määrus sisaldama faktiliste asjaolude või

varasemate menetlussündmuste kirjeldust ega ka õiguslikke põhjendusi. See ei tähenda, et

menetleja ei võiks määrusele põhjendusi kirjutada või määruses seni toimunut kirjeldada ka seal,

kus seadus seda ei nõua. Oluline on aga see, et määruse lugejale oleks määruse sisu arusaadav –

mida otsustati ja kes mida tegema peab.

Lõige 3 on erisäte kohtuistungil kohtu tehtavate suuliste määruste jaoks – kui need

protokollitakse, ei ole vaja lõike 2 vorminõudeid järgida.

Lõige 4 sätestab juhtumid, mil tuleb kohustuslikult koostada määrus, milles sisalduvad lisaks

lõikes 2 nimetatud andmetele ka asjaolude kirjeldus ja õiguslikud põhjendused. Nii tuleb määrus

vormistada siis, kui määrus on kriminaalasja lõpplahendiks või määrus on lõpplahendist eraldi

vaidlustatav (eelkõige määruskaebuse korras, aga ka uurimiskaebuse esitamisega).

Lõige 5 sätestab võimaluse vormistada määrus pealdisena. Seadus pealdise mõistet ei defineeri,

kuid silmas on peetud sellist määrust, mille tegija kas osaliselt või täielikult inkorporeerib

esitatud taotluse määruse sisse. Klassikaline näide pealdisena tehtud määrusest on esitatud

taotlusel kohtuniku digiallkirja resolutsioonis sõnapaar „Luba antud“. Sellises olukorras on

määruse põhjendusteks taotluse põhjendused. Senine käsitlus määruse põhjendamisest on olnud,

et kohus peab ka taotluse rahuldamisel ikka ise määrusesse põhjendused kirjutama ning taotlusest

28

põhjendusi otse kopeerida ei oleks korrektne. Samas ei ole selline asjakorraldus sugugi

ökonoomne: kui taotluses on esitatud põhjendused, millega kohus täielikult nõustub, oleks

taotlusest ümberjutustuse kirjutamine lihtsalt lisaväärtuseta tühi töö. Seetõttu annab lõige 5

kohtule võimaluse pealdisena vormistada kõiki määrusi, mille kohta seaduses ei ole otsesõnu

öeldud, et see tuleks eraldi dokumendina vormistada. Tehniliselt võib selle pealdise kirjutada

digiallkirja resolutsiooni, vastavas elektroonilises keskkonnas selleks ette nähtud andmeväljale

või käsitsi paberkandjal esitatud taotluse peale. Oluline on silmas pidada, et kohtu määrus oleks

vormistatud selliselt, et selle sisu ja põhjendused on selgelt tuvastatavad. Seetõttu seadus ka ei

kohusta määrusi pealdisena vormistama ja soovi või vajaduse korral võib kohus kõik määrused

eraldi dokumendina vormistada. Ehkki kõige loogilisem oleks pealdisena vormistada taotluse

täielik rahuldamine, ei ole iseenesest keelatud ka pealdisega taotlust osaliselt rahuldada või

rahuldamata jätta. Oluline on, et kohtu otsustus oleks selge ning taotluse esitaja saaks piisavalt

selge tagasiside, mis võimaldaks tal mõista, miks taotlus rahuldamata jäi või ainult osaliselt

rahuldati. Eraldi sätestatakse, et pealdismäärus ei ole lubatav määruskaebemenetluse lahendina,

samuti ei ole pealdismäärus lubatavaks lahendiks süüdistuskohustusmenetluses. Mõlemad

menetlused on oma sisult kaebemenetlused, kus kaebekohtu lahendi põhjendused peavad andma

tagasisidet esialgse määruse koostajale ning suunavad ka edasist kohtupraktikat, olles enamasti

konkreetses küsimuses ka lõplikuks lahendiks.

Lõige 6 on senine KrMS § 145 lõige 41, lõige 7 on senine KrMS § 145 lõige 42 ja lõige 8 on

senine KrMS § 145 lõige 7, sõnastuses tehtud minimaalsed muudatused on tehtud selleks, et tekst

oleks keeleliselt ladusam.

Punkt 51. Dokumendi koostamise koht ei ole oluline detail, mida oleks vaja märkida. Seetõttu

jäetakse see andmeväli välja.

Punkt 52. Kriminaalasja nimetus on keeruline viis kriminaalasja teistest sama isiku

kriminaalasjadest eristada. Seetõttu on otstarbekas kriminaalasi identifitseerida kriminaalasja

numbriga, nagu seda ka praktikas üldiselt tehakse.

Punkt 53. Süüdistusakti koostamise koht ei oma tähtsust ja tekitab asjatut infomüra. Seetõttu

jäetakse see andmeväli süüdistusaktist edaspidi välja.

Punkt 54. Kriminaalasja nimetus on keeruline viis kriminaalasja teistest sama isiku

kriminaalasjadest eristada. Seetõttu on otstarbekas kriminaalasi identifitseerida kriminaalasja

numbriga, nagu seda ka praktikas üldiselt tehakse.

Punkt 55. Süüdistusakti osade järjekord on kehtivas seaduses ebaloogiline: akti alguses on suur

hulk tehnilisi andmeid, süüdistus aga on hoopis akti lõpus. Samuti ei nõua seaduse kehtiv

sõnastus, et süüdistusaktis oleks märgitud, kui prokuratuur taotleb konfiskeerimise kohaldamist.

Muutmaks süüdistusakti ülesehitust loogilisemaks, tuuakse senine lõige 3 süüdistusakti põhiosaks

ja tehnilistest detailidest ettepoole lõikeks 2. Senisest lõikest 2 aga saab süüdistusakti lõpposa ja

lõige 3. Lisaks sätestatakse, et süüdistusakti põhiosas tuleb edaspidi märkida ka see, kui

prokuratuur taotleb kohtult konfiskeerimise kohaldamist, ning kirjeldada asjaolud, mis

konfiskeerimisele alust annavad, kuivõrd see on oluline tõendite asjakohasuse hindamisel.

Praktikas praegu seda tihti süüdistusaktis ei märgita ja konfiskeerimisnõue tuleb üllatusena nii

teistele kohtumenetluse pooltele kui ka kohtule.

Punkt 56. Süüdistusakti lõpposas hakkavad edaspidi olema need andmed, mis seni esitati

süüdistusakti põhiosas. Kuivõrd süüdistusakti peamine ülesanne on väljendada süüdistatavale

tehtavat karistusõiguslikku etteheidet, peabki just süüdistus ja selle kvalifikatsioon olema

süüdistusakti põhiosaks, samas kui ülejäänud tehnilist laadi andmed jäävad edaspidi lõppossa,

29

mis kujutab endast justkui tehnilist lisa. Muudatusega jäetakse välja mõned seni süüdistusaktis

sisaldunud andmeväljad. Esiteks loobutakse andmeväljast „kuriteo asjaolud“, mis on praktikas

omajagu segadust tekitanud: kuna süüdistatavale tehtav karistusõiguslik etteheide, st talle ette

heidetavad teod ning see, kuidas konkreetselt väljenduvad nendes tegudes kuriteokoosseisu

tunnused, tuleb niikuinii kajastada süüdistuse osas ja mitte mujal süüdistusakti peal laiali,10 ei ole

eraldi andmeplokil „kuriteo asjaolud“ selget funktsiooni ja seda enam süüdistusaktis ei

esitata.Teiseks jääb välja andmeväli „kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus“ – kui kahju on

koosseisuline asjaolu, tuleb see süüdistuse osas niikuinii kirjeldada. Kui aga tegu ei ole

koosseisulise asjaoluga, on tekitatud kahju laad ja suurus eelkõige tsiviilhagi seisukohast olulised

ning õige koht nende esitamiseks ongi tsiviilhagiavaldus. Praktikas on see andmeväli tekitanud ka

omajagu segadust, kui kannatanu tsiviilhagis esitatud summa erineb sellest, mida peab õigeks

prokuratuur. Kolmandaks loobutakse andmeväljast „andmed kuriteoga saadud vara kohta“.

Kuriteoga saadud vara omab tähtsust eelkõige siis, kui prokuratuur taotleb selle vara

konfiskeerimist. Kuivõrd konfiskeerimise taotluse ja selle aluseks olevate asjaolude

kirjeldamiseks on süüdistusakti põhiosas eraldi andmeväli, siis selle teabe kordamine lõpposas on

tarbetu. Muudetakse ka senise lõike 2 punkti 9 sõnastust: praeguse „andmed järelevalvet vajavate

süüdistatava laste ja vara kohta“ asemel tuleb edaspidi süüdistusakti lõpposas märkida andmed

kõikide süüdistatava hooldusel või eestkoste all olevate isikute (st mitte üksnes laste, vaid ka nt

hooldust vajavate vanemate või eestkostetavate) ja süüdistatava järelevalvet vajava vara kohta.

See peegeldab paremini kaasaja keerukamaks muutunud õigussuhteid perekonnaliikmete vahel ja

annab kohtule teavet, mis võib olla oluline karistuse mõistmisel.

Punkt 57. Muudatusega loobutakse edaspidi kohtueelse menetluse menetlusdokumentide

näidisvormide kehtestamisest, kuna nii prokuratuur kui kohtueelse uurimise asutused kasutavad

ühtset digitaalset infosüsteemi PRIS, kus menetlusdokumente koostatakse. Puhuks, kui mingil

põhjusel elektrooniliselt ei ole võimalik menetlusdokumente koostada, sätestab kohustuslikud

nõuded menetlusdokumentidele seadus. Praktikas on aeg-ajalt tekkinud ka vaidlusi seoses

sellega, kui mingil põhjusel on menetlejad kehtestatud näidisvormidest kõrvale kaldunud, ehkki

seaduse nõudeid on järgitud. Seadusemuudatus ei keela loomulikult ametkondlikult siiski

näidisvorme välja töötada ja kasutada.

Punkt 58. Muudatus on seotud määruste üldiste sisu- ja vorminõuete muutmisega. Sõna

„motiveeritud“ kasutamine selleks, et tähistada määrust, milles peavad sisalduma kirjalikud

põhjendused, on samuti keeleliselt eksitav.

Punkt 59. Muudatuse eesmärk on panna vastutus menetluse venimise vältimiseks tehtud

kulutuste eest süüdistatavale ja kaitsjale, kes oma käitumisega põhjustasid selle kulutuse.

Lisatava lõike kohaselt on kohtul võimalus määrata, et paralleelselt põhikaitsjaga asenduskaitsja

määramise puhul arvatakse menetluskuludeks vaid asenduskaitsjale makstav põhjendatud ja

vajalik tasu. Kui süüdistatav selles olukorras soovib jätkata oma valitud põhikaitsjaga, on tal see

võimalus, kuid valitud kaitsja tasu tuleb tal sellisel juhul endal maksta. See on küllalt radikaalne

võimalus menetluskulude jagamise kaudu mõjutada süüdistatavat ja tema kaitsjat vältima

olukorda, kus paralleelselt põhikaitsjaga asenduskaitsja määramine oleks vajalik. See lahendus

tähendab üksiti seda, et olukorras, kus ka kriminaalasi lõpeb õigeksmõistva otsusega, ei saa

pahatahtlikult kaitsjate vahetamisega või kaitsja abiga menetlust venitanud süüdistatav kaitsjale

makstud tasu riigilt tagasi. Seesuguse radikaalse lahenduse peab kohus mõistetavalt hoolega läbi

kaaluma ning seda kasutama üksnes juhul, kui süüdistatava põhikaitsja tasu menetluskulude

hulka arvamine oleks selgelt ebaõiglane, arvestades kaitsja ja süüdistatava käitumist menetluses.

10 RKKKo 3-1-1-59-16.

30

Punkt 60. Muudatusega viiakse menetluskulude hüvitamine apellatsioonimenetluses vastavusse

menetluskulude hüvitamise üldise loogikaga, mille kohaselt üldjuhul maksab menetluskulud

kaotaja. Olukorras, kus kohtuotsus tühistatakse vaid osaliselt, ei ole põhjust menetluskulusid täies

ulatuses riigi kanda jätta, kuna jõusse jäänud osas osutus kaebemenetlus ja selleks kulutatud aeg

ju põhjendamatuks.

Punkt 61. Muudatusega viiakse menetluskulude hüvitamine kassatsioonimenetluses vastavusse

menetluskulude hüvitamise üldise loogikaga, mille kohaselt üldjuhul maksab menetluskulud

kaotaja. Olukorras, kus kohtuotsus tühistatakse vaid osaliselt, ei ole põhjust menetluskulusid täies

ulatuses riigi kanda jätta, kuna jõusse jäänud osas osutus kaebemenetlus ja selleks kulutatud aeg

ju põhjendamatuks.

Punkt 62. Muudatusega parandatakse § 195 lõikes 4 kasutatav eksitav sõnastus „mittealustamise

teatis“, mis asendatakse ülejäänud seadustikus kasutusel oleva väljendiga „kriminaalmenetluse

alustamata jätmise teade“. Praktikas on kahe erineva väljendi kasutamine seadustikus tekitanud

segadust kannatanutes, kui neile saadetakse „mittealustamise teatis“, ent seadusetekstist

tulenevalt saab vaidlustada ainult „kriminaalmenetluse alustamata jätmise teadet“.

Punkt 63. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada sättest loogikaviga. Nimelt on tingimused „on

heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud

või võtnud endale kohustuse tasuda kulud“ sellised, mis alles menetluse lõpetamise määruses

kindlaks määratakse. Teisisõnu, menetluse lõpetamise eelduseks on avaliku menetlushuvi

puudumine ja süü, mis ei ole suur. Ülejäänud tingimused on aga kohustused, mis kahtlustatavale

menetluse lõpetamise määrusega pannakse. Seda loogikat kajastab ka KrMS § 202 lõike 2

punktide loetelu. Seetõttu muudatusega tegelikult kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid ei

laiendata ega kitsendata.

Punkt 64. Muudatuse eesmärk on välistada irdtõlgendus, justkui kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamise kohustuse panemise eelduseks oleks tsiviilhagi esitamine kannatanu poolt ja

kannatanule kahju hüvitiseks määratud summa peaks olema seesama, mis tsiviilhagis esitatud.

Seesugune tõlgendus kitsendab KrMS § 202 kohaldamisala põhjendamatult ja olukorras, kus

kannatanu on näiteks esitanud ilmselgelt ülepaisutatud haginõude asjas, milles avalik

menetlushuvi puudub ja kahtlustatava süü ei ole suur, ei saaks kriminaalmenetlust tsiviilhagi tõttu

lõpetada. Samuti jääksid kaitseta need kannatanud, kes tsiviilhagi ei olegi esitanud, kuid on

ilmselgelt kuriteo tulemusel kahju kandnud: neile ei saaks kriminaalmenetluse lõpetamisel mingit

hüvitist pakkuda. Kuna tegu on kriminaalmenetluse lõpetamisel isikule pandava kohustusega, ei

ole sel tegelikult otsest seost tsiviilhagiga ega kannatanu nõudega kahtlustatava vastu, vaid tegu

on riigipoolse mõjutusmeetmega, mis järgib taastava õiguse põhimõtteid. Seetõttu on kohane jätta

hüvitise suuruse määramine menetleja otsustada. Kui kannatanule määratav hüvitis oleks

kahtlustatava arvates liiga suur, ei pea kahtlustatav kriminaalmenetluse lõpetamisega sellistel

tingimustel nõustuma. Kannatanul on samuti kaebeõigus menetluse lõpetamise peale ja menetluse

lõpetamine ei too kaasa ka tsiviilhaginõude lõppemist. Talle menetluse lõpetamisega makstud

kahjutasust suurema haginõude saab kannatanu maakohtusse tsiviilkohtumenetluse korras hagi

esitades maksma panna.

Punkt 65. Muudatuse eesmärk on täita kehtivas õiguses olev lünk, mis seisneb selles, et muu

asjakohase kohustuse panemisel ei ole seaduses määratud kindlaks maksimaalset tähtaega, kui

kauaks kohustuse panna saab. Muudatusega sätestatakse, et analoogiliselt kohustusega

sotsiaalprogrammis osalemiseks või alkoholist ja narkootilistest ainetest hoidumiseks võib ka

muu asjakohase kohustuse panna tähtajaga mitte kauem kui 18 kuud.

31

Punkt 66. Muudatus on seotud KrMS §-s 145 määruste üldiste sisu- ja vorminõuete

kehtestamisega ja on eelkõige sõnastuslik. Jätkuvalt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

teha põhjendusi esitamata ning põhjendused tuleb koostada juhul, kui kannatanu põhjendustega

määrust nõuab.

Punkt 67. Muudatuse eesmärk on vältida irdtõlgendust, justkui võiks ka kriminaalmenetluse

alustamata jätmise ilma põhjendusteta tehtud teate otse vaidlustada. Muudatusega täpsustatakse,

et vaidlustada saab vaid sellist kriminaalmenetluse alustamata jätmise teadet, mis sisaldab ka

alustamata jätmise põhjendusi. Kui esialgne teade on tehtud põhjendusi esitamata, saab

kannatanu KrMSi § 198 kohaselt esitada taotluse põhjendustega teate saamiseks ning selle siis

vaidlustada.

Punkt 68. Muudatuse eesmärk on vähendada bürokraatiat ja võimaldada prokuröril oma vigu

parandada, ilma et selleks oleks vaja esitada kaebust või kaasata KrMS § 213 lõike 6 kohaselt

kõrgemalseisvat prokuröri. Muudatuse kohaselt saab prokurör oma menetluses olevates

kriminaalasjades ka ise parandada vead oma määrustes (nt on menetluse lõpetamise määruses

jäänud märkimata asitõendite kohta võetavad meetmed või läbiotsimismääruses on aadressis

kirjaviga) ja tühistada oma varasema korralduse, näiteks kui esialgu nõutud menetlustoiming on

osutunud tarbetuks. Prokuratuuri praktikas on selliseid vigu parandatud KrMSi § 213 lõike 1

punkti 12 alusel, kuid selge õiguslik alus on seni puudunud.

Punkt 69. Muudatuse eesmärk on lihtsustada kriminaalasjade eraldamist ja ühendamist

menetluse ökonoomiat silmas pidades. Kehtiva sõnastuse kohaselt on eraldamine lubatud kuriteo

aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks, kuid sageli esineb olukordi, kus

muidu samas menetluses olevate kuritegude eraldamine eraldi menetlusse võimaldaks menetlust

märgatavalt otstarbekamalt toimetada veel enne, kui viivitused menetluses muutuksid selliseks, et

võiksid tähendada kuriteo aegumist või mõistliku menetlusaja möödumist. Muudetud sõnastus

hõlmab ka kehtivas seadusetekstis sätestatud alused, kuna aegumise vältimine ja mõistliku

menetlusaja tagamine on olulised eesmärgid, mida kriminaalmenetluse otstarbekal toimetamisel

tuleb silmas pidada.

Sarnaselt on kehtiva seaduse kohaselt piiratud need olukorrad, kus kriminaalasja saaks teise

kriminaalasjaga ühendada. Näiteks võib olla sama kannatanu suhtes üksteisest sõltumatult

vägivalda tarvitanud kaks isikut, ent kehtiva seaduse järgi neid kriminaalasju koos menetleda ei

saa ja kannatanul tuleks kaks korda kohtus ütlusi anda.

Kriminaalasjade eraldamise ja ühendamise otstarbekust tuleb kindlasti hinnata pikas

perspektiivis: kui näiteks eraldatakse kriminaalasi ühe toimepanija suhtes, kelle suhtes

lahendatakse asi kokkuleppemenetluses, on võimalik, et hilisem üldmenetluse õigeksmõistev

lahend tekitab teistmisaluse, mis lõppkokkuvõttes võib menetluse pikemaks venitada. Samuti on

kriminaalasjade eraldamise puhul vaja silmas pidada karistuse mõistmise sätteid, mistõttu taas

võib esmapilgul otstarbekana tundunud eraldamine lõppastmes tekitada kohtutele lisatööd

täitmiskohtuniku tegevusega.

Punkt 70. Muudatuse eesmärk on kaitseõiguse parem tagamine ja selle kaudu ka menetluse

sujuvam toimetamine. Muudatuse kohaselt tuleb jälitustoimingutega kogutud andmed esitada

tutvumiseks koos kriminaaltoimiku tutvustamisega. Silmas on peetud just neid andmeid, mida

kriminaaltoimikusse lisada ei peetud vajalikuks, kuid mille hulgas võib olla kaitsjale vajalikke

materjale. Säte on seotud KrMS §-ga 12614, mis reguleerib jälitustoiminguga kogutud andmete

tutvustamist, mida samuti muudetakse.

32

Punkt 71. Muudatuse eesmärk on kaitseõiguse parem ja ühetaoline tagamine kõikides

kriminaalasjades. Üheks kriminaalasjade menetluse viibimise sagedaseks põhjuseks on viivitused

ja vaidlused seoses kriminaaltoimiku juurde võetud materjalide tutvustamisega. Üldreeglina

tutvustatakse kriminaaltoimikut elektroonilise koopia kättesaadavaks tegemise teel kaitsjale ja

eelduslikult tuleb kaitsjale teha koopiad ka kriminaaltoimiku juurde võetud andmekandjatest.

Lõike 3 muudetud tekst lähtubki sellest eeldusest, et kõikidest toimiku juurde võetud

materjalidest tehakse kaitsjale koopiad. Muudetud säte annab seetõttu loetelu materjalidest,

millest prokuratuur võib kaitsjale koopia tegemata jätta. See loend lähtub ühelt poolt tehnilistest

võimalustest (nt asitõendiks olevat füüsilist eset on põhimõtteliselt võimalik kopeerida, kuid selle

koopia valmistamine on tehnoloogiliselt ebaproportsionaalselt kulukas ja keeruline), teisalt aga

vajadusest kaitsta kolmandate isikute õigusi (nt arvuti kõvaketas sisaldab sageli suuremas osas

kriminaalasja seisukohast ebaolulisi eraelulisi andmeid, võ aib aga ka sisaldada asjasse mitte

puutuvat ärisaladust või näiteks lapspornot), mille puhul on ette nähtud võimalus kohtuistung

kinniseks kuulutada. Sellisest materjalist koopiate andmine menetlusosalistele tekitab liigse riski,

et materjal saab avalikuks. Tutvumaks materjaliga, millest koopiaid ei anta, saavad

menetlusosalised esitada taotluse ning sellisel juhul neile tuleb materjal tutvumiseks esitada.

Tehnilisi üksikasju, kuidas materjalid tutvumiseks esitatakse, seaduses ei reguleerita. Seda

seetõttu, et tutvumiseks esitamise määrab suuresti ära nii menetlusosalise kui ka prokuratuuri

tehnilised võimalused. Muuhulgas peab tutvumiseks esitamise viis võimaldama kaitset

materjalide lubamatu kopeerimise vastu.

Punkt 72. Muudatusega tagatakse paremini kaitseõigust ning välditakse menetluslikku

üllatamist. Samasisuline kohustus pannakse ka kaitsjale KrMS § 227 lõikega 7. Kehtiv seadus ei

keela prokuratuuril kohtusse ütlusi andma kutsuda tunnistajat, keda kohtueelses menetluses ei ole

üle kuulatud. Selliste tunnistajate kutsumine võib aga kaitseõiguse seisukohast olla

problemaatiline, kuna kaitsjal ei ole teada, mille kohta tunnistaja eelduslikult kohtus ütlusi annab.

See omakorda muudab keeruliseks eelmenetluse sihipärase läbiviimise, kuna teadmata tunnistaja

ütluste sisu, ei ole võimalik hinnata, kas tunnistaja ütlused on asjakohaseks tõendiks või mitte.

Samuti võib üllatustunnistaja ilmumine tuua kaasa vajaduse teha vaheaeg, et kaitsja saaks

tunnistaja ristküsitlemiseks ette valmistuda.

Muudatus kohustab prokuratuuri lisaks tunnistaja nimele ja üldisele põhjendusele, milliste

asjaolude kohta tunnistaja ütlusi andma kutsutakse, avaldama teistele kohtumenetluse pooltele ka

kokkuvõtliku narratiivi tunnistaja ütluste eeldatavast sisust. Kohtuistung üldmenetluses on

tõendite kohtule esitlemine, mitte ekspeditsioon tundmatutesse paikadesse. Seetõttu kui

prokuratuur tunnistaja kutsumist taotleb, peab tal olema vähemalt üldjoontes teada, millise sisuga

tunnistaja ütlused on. Vastasel juhul ei saaks prokuratuur põhjendada tunnistaja kutsumise

vajalikkust. Teistele kohtumenetluse pooltele esitatava narratiivi võib koostada prokurör ja

sellisel juhul ei saa narratiiv olla kuidagi siduv tunnistajale endale, samuti ei saa tunnistaja ütluste

usaldusväärsust kahtluse alla seada selle põhjendusega, et ütlused erinevad prokuratuuri esitatud

„eeldatava ütluste sisu“ dokumendist. Samas võib tunnistaja narratiivi koostada ka ise ning

sellisel juhul on juba tegemist tunnistaja enda kohtuvälise avaldusega, mida saab tema ütluste

usaldusväärsuse kontrollimisel kasutada. Tunnistajaütluste eeldatava sisu kokkuvõtet kohtule ei

saadeta, see saadetakse vaid teistele kohtumenetluse pooltele. Seda seetõttu, et kohus peab otsust

tehes tuginema üksnes kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele, kokkuvõte tunnistaja ütluste

eeldatava sisu kohta aga tõendiks ei ole, küll võib kohut kallutada tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse hindamisel.

Punkt 73. Muudatuse eesmärk on rõhutada, et kaitsja taotlused prokuratuuri tõendite lubamatuks

tunnistamiseks tuleb esitada võimalikult varakult juba eelmenetluses, et eelmenetlust saaks

33

otstarbekalt läbi viia ning juba eelmenetluses saaks kindlaks määratud lubatavate tõendite ring.

See võimaldab kohtumenetlust läbi viia otstarbekamalt ja vältida üllatusi ja viivitusi menetluses

seoses sellega, et vaidlused tõendite lubatavuse üle tekivad ootamatult ning toovad kaasa

vajaduse täiendavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks.

Punkt 74. Muudatuse eesmärk on paremini tagada poolte võrdsust kohtumenetluses ning sellega

välditakse menetluslikku üllatamist. Prokuratuuril on kohustus kogu kriminaaltoimiku materjal

kaitsjale kättesaadavaks teha ning see annab kaitsjale võimaluse kaitset ette valmistada ja võtta

vastu informeeritud menetluslikke otsuseid. Kehtiv seadus aga ei kohusta kaitsjat omapoolsete

tunnistajate ning muude kriminaaltoimikus mitte sisalduvate tõendite sisu kohtuistungi eel

prokuratuurile avama. See omakorda muudab keeruliseks eelmenetluse sihipärase läbiviimise,

kuna teadmata tunnistaja ütluste või tõendi sisu, ei ole võimalik hinnata, kas tegu on asjakohase

tõendiga või mitte. Samuti võib üllatustunnistaja ilmumine tuua kaasa vajaduse teha vaheaeg, et

teised pooled saaksid tunnistaja ristküsitlemiseks valmistuda. Mõnikord on avaldatud arvamust,

et menetluslik üllatamine on võistleva menetluse tavapärane ja olemuslik komponent. See väide

võib küll õigesti kirjeldada poolte soove, ent ignoreerib asjaolu, et võistleva kriminaalmenetluse

eesmärk ei ole pakkuda kohtumenetluse pooltele võimalust menetluse viivitamise ja kohtus

segaduse tekitamise abil saavutada ebaõige lahend.

Lõige 6 teeb kaitsjale kohustuseks kriminaaltoimikuvälised tõendid teistele kohtumenetluse

pooltele tutvumiseks esitada hiljemalt kaitseaktiga või kohtu määratud hilisemaks tähtajaks. Selle

lõike kohaselt tulebki sellised tõendid esitada vaid teistele pooltele – kahe toimiku süsteemist

lähtuvalt oleks tõendite samaaegne esitamine ka kohtule lubamatu, kuna tõendi lubatavuse üle on

vaidlus selles menetluse etapis veel pidamata. Eelkõige puudutab lõikes 6 sätestatud kohustus

erinevaid dokumente ja andmekandjaid, kuid ka asitõendeid, millega tutvumiseks tuleb teistele

kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus tekitada. Vaidluse korral on kohtul võimalik tõendiga

tutvumist reguleerida eelmenetluses ja ka hiljem kohtulikul arutamisel.

Lõige 7 kohustab kaitsjat analoogiliselt prokuratuuriga lisaks tunnistaja nimele ja üldisele

põhjendusele, milliste asjaolude kohta tunnistaja ütlusi andma kutsutakse, avaldama teistele

kohtumenetluse pooltele ka kokkuvõtliku narratiivi tunnistajaütluste eeldatavast sisust.

Kohtuistung üldmenetluses on tõendite kohtule esitlemine, mitte ekspeditsioon tundmatutesse

paikadesse. Seetõttu kui kaitsja tunnistaja kutsumist taotleb, peab tal olema vähemalt üldjoontes

teada, millise sisuga tunnistaja ütlused on. Vastasel juhul ei saaks kaitsja põhjendada tunnistaja

kutsumise vajalikkust. Teistele kohtumenetluse pooltele esitatava narratiivi võib koostada kaitsja

ja sellisel juhul ei saa narratiiv olla kuidagi siduv tunnistajale endale, samuti ei saa tunnistaja

ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada selle põhjendusega, et ütlused erinevad kaitsja esitatud

nn eeldatava ütluste sisu kokkuvõttest. Samas võib tunnistaja narratiivi koostada ka ise ning

sellisel juhul on juba tegemist tunnistaja enda kohtuväliste väidetega, mida saab tema ütluste

usaldusväärsuse kontrollimisel kasutada.

Punkt 75. Paragrahvi 228 pealkiri viiakse kooskõlla sätte muudetud sisuga.

Punkt 76. Uurimiskaebemenetluse toomine Eesti kriminaalmenetlusse langeb aega, mil

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadust ei olnud, nagu puudusid ka muud korralised

kaebeteed, vaidlustamaks kohtueelses menetluses toimunud võimalikke õiguste riiveid.

Praeguseks on uurimiskaebemenetluse tähtsus oluliselt vähenenud: kohtumenetluse pooled

saavad menetlustoimingute seaduslikkuse üle vaielda kohtumenetluses ja saavutada oluliste

menetlusrikkumiste puhul nendega saadud tõendite lubamatuks tunnistamise, ebaseaduslike

määruste ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks on aga süüteomenetluses tekitatud kahju

34

hüvitamise alused ja korra näeb aga ette SKHS. Selles olukorras on võimalus kohtueelse

menetluse käigus menetleja tehtud määruste ja toimingute peale kaevata praktilise tähtsusega

vaid juhul, kui need määrused või menetleja tegevus jätkuvalt rikub kellegi õiguseid. Näiteks on

kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, vahistatule suhtluspiirangud pandud või läbiotsimisel ära

võetud asju ei anta tagasi. Sellistel juhtumitel on oluline, et isik saaks tema õiguste riivet

vaidlustada, et tema õigusi rikkuv olukord saaks kõrvaldatud. Muudel juhtudel, kui kaebusega

kestva õiguste rikkumise kõrvaldamist ei taotleta, on uurimiskaebuste esitamise võimalus

põhjendamatu menetlusressursi raiskamine: tõendi lubatavuse üle vaieldakse põhimenetluses,

kahju hüvitamise küsimus tuleks aga lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduses ette nähtud korras. Seetõttu muudatusega piirataksegi uurimiskaebuse esitamise

võimalusi üksnes nendele juhtumitele, kus päriselt on vaja kohtueelse menetluse käiku sekkuda,

et kaitsta isikute õigusi uurimisasutuse või prokuratuuri kuritarvituste vastu. Seadusemuudatus ei

piira kuidagi menetlusosaliste õigust esitada menetlejale tõendeid või taotlusi, näiteks taotlust

täiendavate tõendite kogumiseks, mis praegu sageli uurimiskaebuse sildi all esinevad.

Lõige 1 sätestab, et kaebuse prokuratuurile saab esitada vaid selleks, et nõuda kaebaja õigusi

rikkuva tegevuse lõpetamist. Teisisõnu, uurimiskaebus menetluse sees n-ö vahepealse ja

erakorralise vaidlusena ei ole sobiv õiguskaitsevahend selleks, et taotleda kahju hüvitamist või

mingi tegevuse või toimingu tagantjärele õigusvastaseks tunnistamist, kui see määrus jätkuvat

mõju ei oma või tegevus on juba lõppenud. Sellised uurimiskaebused tuleb edaspidi jätta läbi

vaatamata. Kaebuse esitamise õigus uurimiskaebemenetluses kestab edaspidi kuni süüdistusakti

kohtusse saatmiseni, mitte kuni süüdistusakti koostamiseni. Süüdistusakti koostamine on raskesti

kontrollitav ajahetk ja süüdistusakti teksti valmimine ega isegi allkirjastamine ei tähenda veel

menetlejarolli üleminekut kohtule, mistõttu kehtiva seaduse kohaselt tekib kummaline olukord,

kus kohtule tuleks edastada esitatud kaebused juba enne seda, kui süüdistusakt on kohtusse

jõudnud või isegi prokuratuurist välja saadetud. Sestap on põhjendatud, et kaebuse lahendamise

pädevus liigub kohtule koos süüdistusakti kohtusse saatmisega, mitte süüdistusakti koostamisega,

mis võib olla päevi varem.

Lõike 2 sõnastuse kohaselt saab ringkonnaprokuratuuri tegevuse peale kaebuse esitada

Riigiprokuratuurile. See asjakorraldus järgib prokuratuuri hierarhilist ülesehitust ja on kooskõlas

ka KrMS § 213 lõikega 6, mis sätestab mh kõrgemalseisva prokuröri õiguse alamastme prokuröri

toimingute ja määruste üle järelevalve tegemiseks ja määruste tühistamiseks.

Lõige 3 sätestab tähtaja kaebuse esitamiseks, mis seni on seadusest puudu olnud ja tekitanud

probleeme, kuna võimaldab sisuliselt piiramatu aja vältel esitada kaebusi prokuratuuri ja

uurimisasutuste kohtueelses menetluses tehtud määruste ja toimingute peale.

Uurimiskaebemenetluse kiireloomulisust silmas pidades ei ole selline kord mõistlik. Seetõttu

sätestataksegi, et kaebus tuleb esitada kümne päeva jooksul arvates sellest, kui kaebaja oma

õiguste rikkumisest teada sai või pidi asjaolusid arvestades teada saama. Senises sõnastuses on

kaebuse esitamist piiratud üksnes kaebustega määruste ja menetlustoimingute peale, kuid eelnõu

kohaselt saab vaidlustada tegevust üldisemalt. Enamasti ongi see tegevus piiritletav mingi

määruse või menetlustoiminguga, ent näiteks olukorras, kus isikult on asitõendina ära võetud

asjad, mida põhjendamatult tagasi ei anta, ei pruugi olla ei määrust ega ka menetlustoimingut,

mida vaidlustada. See muidugi ei muuda olukorda kuidagi õiguspärasemaks.

Punkt 77. Punkti 3 lisatakse viide üldisemale tegevusele, mida saab vaidlustada, et saaks

vaidlustada ka sellised tegevused, mis ei kujuta endast määrust ega menetlustoimingut.

35

Punkt 4 muudetakse, kuna uurimiskaebuse rahuldamise eelduseks on edaspidi kaebaja õiguste

jätkuv rikkumine, mistõttu tuleb kaebuses konkreetselt näidata, milles see kaebaja arvates

seisneb.

Punkt 78. Muudatus lähtub sellest, et kaebuse saab esitada ja uurimiskaebe korras saab

lahendada vaid selliseid kaebusi, mis on suunatud kestva õiguste rikkumise lõpetamisele, mitte

aga mingite määruste või menetlustoimingute tagantjärele õigusvastaseks tunnistamisele.

Seetõttu, kui õigusrikkumist ei saa kõrvaldada, sest see on juba toimunud (nt menetlustoiming on

juba tehtud), siis tuleb uurimiskaebus jätta läbi vaatamata ja sõltuvalt kaebuse esitajast ja tema

eesmärgist on võimalik määruse või toimingu tulemusel saadud tõendite lubamatuks

tunnistamine kriminaalasja kohtumenetluses või süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluse esitamine. Sellest lähtuvalt lisatakse võimalike lahendite loetellu läbi vaatamata jätmine

ja kustutatakse võimalus tagasipööramatu menetlustoimingu või määruse õigusvastaseks

tunnistamiseks. Läbi vaatamata jätmine tähendab seda, et kaebust sisuliselt ei lahendata. Kuivõrd

uurimiskaebemenetlus on eelnõu kohaselt üksnes jätkuvate rikkumiste lõpetamise menetlus, ei

saa enam uurimiskaebemenetluses sisuliselt lahendada neid kaebusi, mis jätkuvate rikkumiste

lõpetamist ei taotle ja mida tuleb lahendada muus menetluses. Sellised kaebused tuleb edaspidi

jätta läbi vaatamata. Lisaks võimaldatakse muudatusega uurimiskaebuse lahendajal peatada ka

muu tegevus peale menetlustoimingute, kui see on vajalik õiguserikkumise kõrvaldamiseks.

Õiguste rikkumise kõrvaldamiseks võib kaebuse lahendaja teha ka korralduse mingi konkreetse

teo tegemiseks – näiteks võib prokuratuur anda korralduse uurimisasutusele, et läbiotsimise

käigus ära võetud asjad omanikule tagastataks.

Punkt 79. Muudatus seisneb selles, et Riigiprokuratuuri tegevuse peale saab edaspidi kaevata

otse maakohtu eeluurimiskohtunikule. See aitab uurimiskaebemenetluse muuta sirgjoonelisemaks

ja kiiremaks, hoides samas kokku ka prokuratuuri ressursse, kus Riigiprokuratuur peaks muidu

sisuliselt sama asja kaks korda lahendama.

Punkt 80. Kuna vaidlustatav tegevus võib seisneda ka muus kui mingis konkreetses määruses,

tuleb vastavalt korrigeerida ka tähtaja alguspunkti määratlust.

Punkt 81. Muudatusega antakse kohtule võimalus otsustada kohtuistungi pidamise vajalikkuse

üle konkreetse asja asjaoludest lähtudes. Seni kehtinud sõnastus kohtuistungi pidamist ei

võimaldanud, nähes ette kohustuslikult kirjaliku menetluse. Selline jäik reegel ei ole põhjendatud,

kuivõrd konkreetse vaidluse asjaolude kiireks väljaselgitamiseks ja lahendamiseks võib istungi

pidamine olla märgatavalt ökonoomsem ja kiirem. Kui kohus istungi peab, kutsutakse sinna

kaebaja kõrval ka prokurör, kes vastutab selle tegevuse eest, mida uurimiskaebe korras

vaidlustatakse.

Punkt 82. Muudatus lähtub sellest, et kaebuse saab esitada ja uurimiskaebe korras saab

lahendada vaid selliseid kaebusi, mis on suunatud kestva õiguste rikkumise lõpetamisele, mitte

aga mingite määruste või menetlustoimingute tagantjärele õigusvastaseks tunnistamisele.

Seetõttu, kui õigusrikkumist ei saa kõrvaldada, sest see on juba toimunud (nt menetlustoiming on

juba tehtud), siis tuleb uurimiskaebus jätta läbi vaatamata ja sõltuvalt kaebuse esitajast ja tema

eesmärgist on võimalik määruse või toimingu tulemusel saadud tõendite lubamatuks

tunnistamine kriminaalasja kohtumenetluses või süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluse esitamine. Sellest lähtuvalt lisatakse võimalike lahendite loetellu läbi vaatamata jätmine

ja kustutatakse võimalus tagasipööramatu menetlustoimingu või määruse õigusvastaseks

tunnistamiseks. Läbi vaatamata jätmine tähendab seda, et kaebust sisuliselt ei lahendata. Kuivõrd

uurimiskaebemenetlus on eelnõu kohaselt üksnes jätkuvate rikkumiste lõpetamise menetlus, ei

saa enam uurimiskaebemenetluses sisuliselt lahendada neid kaebusi, mis jätkuvate rikkumiste

36

lõpetamist ei taotle ja mida tuleb lahendada muus menetluses. Sellised kaebused tuleb edaspidi

jätta läbi vaatamata. Lisaks võimaldatakse muudatusega uurimiskaebuse lahendajal peatada ka

muu tegevus peale menetlustoimingute, kui see on vajalik õiguserikkumise kõrvaldamiseks.

Õiguste rikkumise kõrvaldamiseks võib kaebuse lahendaja teha ka korralduse mingi konkreetse

teo tegemiseks – näiteks võib prokuratuur anda korralduse uurimisasutusele, et läbiotsimise

käigus ära võetud asjad omanikule tagastataks.

Punkt 83. Muudatuse eesmärk on võimaldada isikutel, kes ei ole kohtumenetluse pooled, saada

lahendus oma kaebusele jälitustoimingu tegemise, sellest teavitamise ja sellega kogutud

materjalide tutvustamise küsimuses selle kriminaalasja raames, kus jälitustegevus toimus.

Jälitustoimingu käigu üle kaebamise puhul peab samuti olema kaebuse esemeks ikka veel käimas

olev õiguste rikkumine – näiteks jätkuv jälitustoiming (ja kaebaja nõudmine jälitamine lõpetada).

Kui nn menetlusväline isik leiab, et ta on jälitustoimingu tõttu kahju kandnud, on tal võimalus

pöörduda kohtu poole SKHSis sätestatud korras. Kohtumenetluse pooled eeluurimiskohtuniku

määrust määruskaebuse korras vaidlustada ei saa – senine topelt-menetlus jälitustoimingute

seaduslikkuse, jälitustoimingust teavitamise ja kogutud materjalide tutvustamise üle vaidlemiseks

kaotatakse, kuna see tekitas viivitusi ja mõneti kummalise olukorra, kus jälitustoimingu

seaduslikkuse, toimingust teavitamise ja jälitusmaterjalide tutvustamise üle sai vaielda nii

protsessi juhtiva kohtuniku ees kui ka paralleelselt määruskaebemenetluses potentsiaalselt kuni

Riigikohtuni välja. Olemuslikult on need kohtuliku eelmenetluse küsimused ning eelmenetlust

saab kõige otstarbekamalt toimetada kohtunik, kelle arutada kriminaalasi on.

Punkt 84. Muudatuse eesmärk on tuua lühimenetluse kohaldamiseks lõpliku nõusoleku andmine

kohtuliku arutamise varasemasse etappi, et vältida tõendite uurimiseks aja raiskamist olukorras,

kus kohus siiski asjas lühimenetluses otsust teha ei saa. Kuna lühimenetluses on tõendite sisu

fikseeritud kriminaaltoimikusse kogutud materjalidega, ei ole kohtuliku uurimise käigus

tõendikogumis muudatusi oodata. Seetõttu puudub ka sisuline põhjus, miks süüdistataval peaks

olema võimalus lasta kohtus tõendeid uurida ja alles seejärel otsustada, kas jätkata lühimenetluses

või mitte. Muudatus võimaldab menetlusressurssi otstarbekamalt kasutada.

Punkt 85. Muudatus on analoogiline KrMS §-ga 2441, mis näeb ette võimaluse

kokkuleppemenetluses jätta läbi vaatamata tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavaldus.

Muudatusega antakse prokuratuurile ka lühimenetluses võimalus ilmselt põhjendamatu või

lubamatu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Samuti võib läbi vaatamata jätta tsiviilhagi, mis oluliselt

takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist. Praktikas on lühimenetluses sageli probleemiks see, et

kannatanu esitatud tsiviilhaginõue on ebamõistlikult suur või tõendamata, kusjuures prokuratuuri

katsed saavutada kannatanu koostööd tsiviilhagi tõendamisel või haginõude korrigeerimisel

jäävad viljatuks. Kehtiv seadus küll annab kohtule võimaluse ka lühimenetluses jätta hagi

rahuldamata või see osaliselt rahuldada, ent praktikas on kohtunikud sageli leidnud, et haginõude

puudulik tõendatus ei võimalda kriminaalasja üldse lühimenetluses arutada, ning seetõttu

kriminaalasja prokuratuurile tagastanud muus menetlusliigis lahendamiseks.

Kokkuleppemenetlus, kus küll hagi on võimalik läbi vaatamata jätta, ei pruugi aga olla

vastuvõetav seetõttu, et üksmeelt ei saavutata karistuse osas. Nii satub üldmenetlusse

kriminaalasi, kus tegelikult ainuke probleem on tsiviilhagi ja selliselt on hagi muutunud

kriminaalmenetlust takistavaks faktoriks.

Üheks lahenduseks, mida töögrupi enamus siiski praegu ei toetanud, on loobuda

tsiviilkohtumenetluse ja kriminaalmenetluse ühitamise katsetest üldse ning tsiviilhagi instituut

kriminaalmenetlusest kaotada. Selle asemel võiks selgesõnaliselt sätestada võimaluse kohtul

kannatanule välja mõista valuraha vms nimetusega kompensatsioon, mille suuruse otsustaks

37

kohus kriminaalasjas tuvastatud asjaolude põhjal. Selle summa väljamõistmiseks ei oleks

kannatanul vaja esitada tsiviilhagi ega ka kohtul lahendada tsiviilvaidlust – tegu oleks

karistusõigusliku mõjutusvahendiga. Kui see summa peaks jääma alla kuriteoga tekitatud kahju

tegeliku ulatuse, oleks kannatanul loomulikult võimalus kahju hüvitamise hagi esitada

tsiviilkohtumenetluse korras. Selline lahendus on kasutusel näiteks Inglismaal. Süüteomenetluse

arendamise juhtgrupp seda lahendust praegu ei toetanud, kuna eelnõu kiireloomulisuse tõttu ei

ole piisavalt aega seda põhjalikult läbi töötada.

Lõige 1 sätestab, et olulises osas lubamatu või põhjendamatu või sellise tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõudeavalduse, mis takistaks oluliselt kriminaalasja kiiret lahendamist, võib

prokuratuur jätta läbi vaatamata. Prokuratuuri määrus ei ole vaidlustatav, kuivõrd ei piira

kannatanu õigust oma nõue maksma panna tsiviilkohtumenetluses või haldusmenetluses

kriminaalasjast eraldi.

Lõige 2 sätestab prokuratuuri kohustuse kannatanule selgitada tema võimalusi oma nõude

edasiseks maksmapanekuks. Läbi vaatamata jätmine ei kujuta endast hagi või nõudeavalduse

sisulist lahendamist, mistõttu ei tekita ka menetlustakistust. Seadusesse lisatava § 381 lõike 51

kohaselt kehtib sellisel juhul ka riigilõivuvabastus.

Lõige 3 sätestab, et juhul, kui lühimenetlus siiski mingil põhjusel peaks ebaõnnestuma ja

kriminaalasja menetlus jätkub muus menetlusliigis, lisatakse enne läbi vaatamata jäetud

tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudevaldus uuesti kriminaalasjale, kui sama nõuet ei ole juba

muus menetluses lahendamiseks esitatud. Teisisõnu, tsiviilhagi või nõudeavalduse läbi vaatamata

jätmine on tingimuslik ja sõltub sellest, kas lihtmenetlus õnnestub.

Punkt 86. Muudatusega võimaldatakse ka kohtul lühimenetluses jätta tsiviilhagi või avalik-

õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata samadel alustel nagu prokuratuuril. Muudatuse eesmärk on

vältida olukorda, kus kriminaalasja lahendamine lühimenetluses takerduks tsiviilhagi

lahendamisel ilmnenud probleemide tõttu. Andes prokuratuurile võimaluse kriminaalasjas

esitatud tsiviilhagi jätta läbi vaatamata, ei ole mõistlikku põhjendust, miks seda menetluse

ökonoomia eesmärgist kantud võimalust ei ole kohtul. Ehkki kohus peaks põhimõtteliselt

lahendama tema ette toodud vaidlusi ja vaidluse lahendamisest keelduda ei tohi, on siin kohtu ees

olev põhiline vaidlus siiski kriminaalasi, mitte tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus.

Muudatusega võimaldatakse kohtul muidu kriminaalasja lahendamist takistanud tsiviilnõue või

avalik-õiguslik nõue jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise või haldus(kohtu)menetluse korras.

Punkt 87. Muudatus on tehtud seoses eelmenetlust käsitlevate sätete muutmisega ja kohustusliku

eelistungi nõudest loobumisega.

Punkt 88. Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldise korra

kehtestamisega KrMS §-s 141. Istungit on jätkuvalt võimalik pidada video vahendusel.

Punkt 89. Muudatuste eesmärk on lühimenetluse muutmine ratsionaalsemaks ja kohtumenetluse

pooli võrdselt kohtlevaks. Kehtiv kord on ebajärjekindel selles, et ühest küljest küll sätestab, et

kohus teeb otsuse lühimenetluses kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, teisalt aga annab

süüdistatavale võimaluse taotleda enda ristküsitlemist, st sisuliselt uue tõendi toomist lisaks

kriminaaltoimikule. Selline asjakorraldus seab nii kannatanu kui ka prokuratuuri võrreldes

süüdistatavaga ebaausasse olukorda: süüdistataval on võimalus esitada lisatõend, mille sisu pole

ette teada ja mida ei saa samas menetluses ümber lükata. Praktikas on selline põhjendamatu

ebavõrdsus üks tegureist, mis on viinud lühimenetluse osakaalu pideva vähenemiseni

kokkuleppemenetluse ja üldmenetluse kasuks. Muudatusega süüdistatava ristküsitlus

lühimenetlusest kaotatakse. Süüdistatav, kes soovib kohtus ütlusi anda, peaks valima

38

üldmenetluse, kus tal see võimalus on. Soovides siiski enamikku isikulisi tõendeid

kriminaaltoimikust otse kohtumenetluses kasutada, annab selleks võimaluse KrMSi § 2911 ning

üldmenetlust on samuti võimalik kujundada omaksvõtu kaudu.

Punkt 90. Muudatuse põhiline sisu on see, et kui kohus otsustab kriminaalasja lühimenetluses

mitte lahendada, ei tagasta ta kriminaalasja prokuratuurile ja asi ei lähe kohtumenetlusest välja,

vaid prokuratuurile tagastatakse üksnes kriminaaltoimik, süüdistusakt aga jagatakse

üldmenetluses lahendamiseks alates kohtu alla andmisest, st alates kohtulikust eelmenetlusest.

Üksiti tuleb asi lahendamiseks jagada ka kohtunikule, kes ei ole selles asjas kriminaaltoimiku

materjalidega tuttav ja saab asja arutamist alustada n-ö puhtalt lehelt. See tähendab, et

üldmenetluses asja oma menetlusse saav kohtunik ei ole seotud lühimenetluse istungil toimunuga

ega saa ka asja lahendamisel lähtuda seal avaldatud poolte seisukohtadest, kuivõrd üldmenetluses

tuleb asja arutada lähtudes süüdistusaktist ja lahendada kohtus vahetult uuritud tõendite põhjal.

Olukorras, kus kohus on lühimenetluseks valmistudes eelmenetluses teinud mingeid korraldusi,

tuleb üldmenetlusse liikudes eelmenetlus uuesti teha, kuivõrd see kohtulik arutamine, milleks

valmistutakse, on esialgsest märgatavalt erinev.

Muudatus on vajalik menetlusliikide vahetamise kaudu kriminaalmenetluse venitamise

tõkestamiseks ning aitab vältida olukorda, kus prokuratuur asja lühimenetlusse saadab justkui

eelotsuse saamiseks. Koosmõjus lisatava lõikega 3 annab muudatus ka võimaluse vältida

praktikas tihti ette tulevat olukorda, kus vahi all viibiv süüdistatav esialgu nõustub

lühimenetlusega, seejärel antakse kohtu alla lühimenetluses, süüdistatav lühimenetlusest aga

loobub ning kuna asi tagastatakse kohtueelsesse menetlusse, kus vahi all pidamise

maksimumtähtaeg on juba möödunud, tuleb süüdistatav vahi alt vabastada. Seesuguse

menetlusliikidega žongleerimise võimalus on ka üheks oluliseks põhjuseks, miks prokuratuur

lühimenetlust vahi all viibivate süüdistatavate suhtes väldib. Muus osas jääb lühimenetluses

tehtavate võimalike kohtulahendite ring samaks.

Punkt 91. Lõike 3 eesmärk on vältida olukorda, kus vahi all viibiv süüdistatav vabaneks vahi alt

pelgalt seetõttu, et ta kas lühimenetluse taotlusest kohtuistungil loobus või kohus leidis, et mingil

põhjusel asja lühimenetluses lahendada ei saa. Kehtiv seadus ei võimalda kohtul kriminaalasja

lühimenetlusest prokuratuurile tagastades üksiti lahendada ka süüdistatava tõkendi küsimust.

Muudatusega kohtule see õigus antakse ja kuna süüdistusakti prokuratuurile ei tagastata, vaid see

jääb kohtu menetlusse menetlusliigi vahetamiseks, ei rakendu tõkendile ka kohtueelse menetluse

piirangud.

Lõige 4 on seotud määruskaebemenetluse üldise loogika muutmisega ning tõkendiküsimuste

vaidlustamine määruskaebuse korras on ka muudel juhtudel kriminaalmenetluse seadustikus ette

nähtud.

Punkt 92. Seadusemuudatuse eesmärk on laiendada võimalust kokkuleppemenetluse

kohaldamiseks asjades, kus puudub põhjus seda keelata. Praktikas on KarS § 118 (raske

tervisekahjustuse tekitamine ja ka sellise tervisekahjustuse tekitamise katse) ning § 200 lõike 2

punkt 5 (röövimine, kui sellega tekitati raske tervisekahjustus) sageli sisuliselt väga sarnased

näiteks KarS§ 121 lõikes 2 (kehalise väärkohtlemise raskem koosseis), §-s 115 (provotseeritud

tapmine) ja §-s117 (surma põhjustamine ettevaatamatusest) sätestatud kuritegudele, mis kõik on

kokkuleppemenetluses lahendatavad. Ka karistusraami poolest ei ole märgitud kaks koosseisu

raskemad kui näiteks KarSi § 184 lõige 21, milles karistuse maksimaalmäär on eluaegne

vangistus ja mida on võimalik seaduses sätestatud piires kohaldada ka kokkuleppemenetluses.

Samas on eriti KarSi § 118 järgi kvalifitseeritavad teod sageli üheselt tõendatud ja vaidlusi ei

põhjusta. Kuna aga kokkuleppemenetluse kohaldamine kehtiva seaduse järgi võimalik ei ole ja

39

lühimenetluses vähendatakse karistust kohustuslikult kolmandiku võrra, jääb prokuratuuril üle

vaid neid kriminaalasju üldmenetluses kohtusse saata. Selle tulemusena on üldmenetluses tihti

kriminaalasjad, milles vaidlust ei ole ei teo kvalifikatsiooni ega karistuse osas ning

menetlusressurssi kulutatakse põhjendamatult. Muudatuse tulemusena selliste kriminaalasjade

arv väheneb ning sellised vaidluseta asjad lahendatakse kokkuleppemenetluses menetlusressurssi

raiskamata.

Punkt 93. Muudatuse eesmärk on kriminaalmenetlusressursi otstarbekam kasutamine.

Muudatusega võimaldatakse prokuratuuril kokkuleppemenetluses jätta läbi vaatamata ka

kriminaalasja kiiret lahendamist oluliselt takistavad tsiviilhagid. Kuna hagi läbi vaatamata

jätmine ei tekita menetlustakistust edaspidiseks menetlemiseks tsiviilkohtumenetluse korras ning

hagejale säilib ka riigilõivuvabastus, ei ole kriminaalasja läbivaatamist takistava tsiviilhagi

kokkuleppemenetluses lahendatava kriminaalasja küljest n-ö lahti haakimine kannatanu õiguste ja

võimaluste ebaproportsionaalselt tõsine piiramine. Praktikas on aga korduvalt

kokkuleppemenetluses jäänud lahendamata kriminaalasjad, kus kannatanu on esitanud tsiviilhagi,

mis võib küll iseenesest olla põhjendatud ja lubatav, kuid on mingis osas tõendamata või siis

lihtsalt nõutakse sedavõrd suurt summat, et kokkulepe on küll saavutatud karistuse ja

kvalifikatsiooni osas, kuid tsiviilhagi tõttu jääb kriminaalasi kokkuleppemenetluses lahendamata.

Ehkki kannatanute huvide kaitsmine kriminaalmenetluses on vaieldamatult oluline, muutuks

sellises olukorras tsiviilhagi kriminaalsüüdistuse lahendamisel märkimisväärseks takistuseks ja

tooks kriminaalasja üldmenetlusse üksnes seetõttu, et vaja on lahendada tsiviilhagi. Tsiviilhagide

lahendamine kriminaalmenetluses on menetluse ökonoomiat taotlev lahendus, mis ei tohi kaasa

tuua kriminaalsüüdistuse lahendamise takerdumist.

Punkt 94. Kehtivas seadusetekstis on sinna nähtavasti eksituse tõttu sattunud liigne sõna, mis

jäetakse seadusest välja. Normi sisu ei muutu.

Punkt 95. Muudatusega jäetakse kokkuleppes kajastatavatest andmetest välja kokkuleppe

sõlmimise koht, kuna sellel ei ole sisulist tähtsust. Sageli sõlmitakse kokkulepe elektrooniliselt ja

selliselt juhul on ka koha märkimine pigem segadust tekitav.

Punkt 96. Muudatus on tehtud seoses eelmenetlust käsitlevate sätete muutmisega ja kohustusliku

eelistungi nõudest loobumisega.

Punkt 97. Muudatus on seotud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 141 video teel kohtuistungite

pidamise üldise korra kehtestamisega. Kokkuleppemenetluse kohtuistungeid võib jätkuvalt

pidada video vahendusel.

Punkt 98. Muudatus on seotud määruskaebuste üldise loogika muutumisega. Kõnealune määrus

on vaidlustatav määruskaebuse korras ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 99. Muudatus on seotud määruskaebuste üldise loogika muutumisega. Kõnealune määrus

on vaidlustatav määruskaebuse korras ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 100. Kohtuotsuse koostamise kohal ei ole sisulist tähendust ja seetõttu jäetakse see

andmeväli edaspidi käskotsuse kohustuslike andmeväljade hulgast välja.

Punkt 101. Muudatuse eesmärk on luua õigusselgus prokuratuuri pädevuses, kui kohtule on

esitatud süüdistusakt, kuid selle alusel kedagi veel kohtu alla antud ei ole. Kehtivas õiguses

esineb segadus selles, kas prokuratuur saab kohtule esitatud süüdistusakti tagasi võtta või

parandada, näiteks lisades tõendite loendisse sealt eksituse tõttu välja jäänud tõendeid või

korrigeerides süüdistuse sõnastust. Kuivõrd kriminaalasja jõudmist kohtueelsest menetlusest

40

kohtumenetlusse ja menetlejapädevuse üleminekut märgib kohtu alla andmine, siis võiks siit

justkui välja lugeda, et prokuratuuril on kuni kohtu alla andmiseni võimalik süüdistusakti nii

parandada kui ka tagasi võtta. Samas tekitab selline tõlgendus ebasoovitava olukorra, kus

prokuratuur saab süüdistusakti parandada ja täiendada vastusena kaitseaktile, mis omakorda viib

selleni, et süüdistus- ja kaitseakt enam ei vasta üksteisele ega võimalda kohtul menetlust

planeerida – uue kaitseakti esitamist seadus samuti ette ei näe. Kummatigi oleks liigne jäikus ja

süüdistusakti muutmise ja parandamise täielik keelamine samuti menetluse ökonoomiaga

vastuolus: menetluse õige tulemuse saavutamisele ei aitaks kaasa olukord, kui prokuratuur on

näiteks eksituse tõttu esitanud kohtule pooliku süüdistusakti teksti, märkab seda kohe, kuid ei saa

enam korrektset dokumenti kohtule esitada, sest süüdistusakt on justkui juba esitatud.

Selleks, et süüdistusakti ja kaitseakti põhjal saaks kohtulikku eelmenetlust toimetada, on oluline

fikseerida konkreetne hetk, mil süüdistusakti muutmisele ja täiendamisele kohaldub KrMS § 268

ning tõendite loendi täiendamist reguleerib KrMS § 2861. Lisatava sätte kohaselt on selleks

hetkeks moment, mil kohtule on esitatud esimene kaitseakt – kaitsja on selle koostamisel

tuginenud süüdistusaktile selles redaktsioonis, milles see on kohtule ja kaitsjale esitatud. Nüüd

tooks süüdistusakti muutmine juba süüdistatavale kaasa täiendavaid kulusid seoses uuele

süüdistusakti redaktsioonile reageerimisega, mida asjade normaalse kulgemise korral ei peaks

juhtuma. Samuti on prokuratuur kriminaalmenetluses proponendi osas, mistõttu oleks lubamatu

olukord, kus prokuratuur esitab teadvalt vigase süüdistusakti, mida kaitsja reaktsioonist lähtudes

parandama ja kohendama asub.

Kui esialgne süüdistusakt saadeti kohtule lühimenetluses lahendamiseks, aga kohus asja

lühimenetluses lahendama ei nõustunud, võib tekkida küsimus, kas süüdistusakti võib parandada

või tagasi võtta. Kuivõrd selles olukorras on kaitseakt juba esitatud, tuleneb siit üksiti, et

süüdistusakti enam tagasi võtta ega muuta ei saa.

Punkt 102. Paragrahv 2571 tunnistatakse kehtetuks, kuna edaspidi ei ole eelmenetluses eelistungi

pidamine enam kohustuslik ja kohtulik eelmenetlus võib toimuda mh ka üldse eelistungit

pidamata. Kohtuliku eelmenetluse läbiviimist reguleerib uus § 2572, mis jätkuvalt sätestab

võimaluse eelistungeid pidada; eelistungi pidamine jääb kohustuslikuks üksnes § 258 sätestatud

juhtudel ja muul juhul peetakse istung kohtu äranägemisel.

Punkt 103. Paragrahvi 2572 lisamine tähistab senise kohustusliku eelistungiga kohtulikust

eelmenetlusest loobumist ja annab kohtule eelmenetluseks laiemad võimalused.

Lõige 1 sätestab kohtuliku eelmenetluse sisu ja nende küsimuste ringi, mida kohtulikus

eelmenetluses lahendatakse. See säte ei too endaga kaasa muutust eelmenetluse sisus, küll aga

ütleb selgelt välja, millised on need küsimused, mida kohus eelmenetluses lahendab.

Kriminaalasja kohtulik eelmenetlus ei saa olla samasugune nagu tsiviilasja kohtulik eelmenetlus:

kohus peab eelmenetlust läbi viies arvestama sellega, et tõendeid uuritakse alles kohtuistungi

käigus ning eelmenetluses ei saa kohus pooltele ette öelda, milliseid asjaolusid nad peavad

tõendama või milliseid tõendeid peaks kohtule esitama. Kohus peab ka eelmenetluses olema

rõhutatult erapooletu, et vältida hilisema kohtuliku arutamise kallutatust.

Lõige 2 sätestab kohtuliku eelmenetluse nn tööriistad, mida kohus saab eelmenetluse ülesannete

täitmisel kasutada. Kui seaduses ei ole sätestatud eelistungi pidamise kohustust, ei pea kohtulikus

eelmenetluses enam eelistungit korraldama, vaid kohus võib pooltelt ka kirjalikke seisukohti

küsida. See võimaldab kohtul eelmenetlust paindlikumalt toimetada ja vabastab kohtu istungi

korraldamise kohustusest seal, kus istungi pidamine midagi juurde ei annaks, kuid nõuaks

koordineerimist pooltega ja võiks põhjustada arvestatava viivituse juba enne eelistungi pidamist.

41

Kui aga eelmenetluse küsimuse lahendamiseks eelistungi pidamine on siiski tarvilik või nõutav,

saab kohus eelistungi pidada ja eelistungil eelmenetluse küsimuste lahendamiseks vajaduse korral

ka tõendeid vastu võtta ja uurida, sealhulgas tunnistajaid kuulata. Need on eriti olulised

võimalused juhul, kui kohtule on eelmenetluses esitatud taotlus mõni tõend lubamatuks

tunnistada: sel juhul võib olla vajalik üle kuulata isikuid, kes teavad selle tõendi saamisloo kohta

ütlusi anda. Samuti võib olla vajalik lahendada küsimus sellest, kas süüdistatav hoidub

menetlusest kõrvale ja seega on võimalik asja arutada ilma süüdistatavata. Sellegi küsimuse

lahendamiseks võib olla vajalik tõendeid uurida, kui pooled neid soovivad kohtule esitada.

Lõige 3 rõhutab kohtumenetluse planeerimise eesmärke: kohtumenetlus tuleb planeerida

koostöös pooltega ning selliselt, et võimalikult arvestataks menetluse ökonoomiat: välditaks

tarbetut ajakulu istungil, isikute korduvat kohtusse kutsumist ning kohtuistungite edasilükkamist.

Samasisuline säte oli varem KrMS § 261 lõige 3 ja eelnõuga tõstetakse see säte eelmenetluse

üldise reeglina paragrahvi 2571, kuhu see sisu poolest paremini sobib.

Lõige 4 nõuab, et kohus lahendaks eelmenetluses esitatud taotlused tõendite lubamatuks

tunnistamiseks või asjaolude omaks võetuks lugemiseks eelmenetluses. Tõendi lubatavus on

juriidiline kategooria, mis ei sõltu tõendi sisust. Teisisõnu, kohus ei saa muidu õiguslikult

lubamatut tõendit lubatavaks lugeda lihtsalt seetõttu, et tõendi sisu on huvitav või aitab toetada

kohtuniku versiooni toimunust. Kui tõendi sisu saaks lubatavust mõjutada, siis kaotaks lubatavus

tõendit iseloomustava parameetrina oma tähenduse. Seetõttu on igati kohane, et vaidlused tõendi

lubatavuse üle tuleb pidada lahus tõendi sisu uurimisest ja lahus ka ülejäänud kriminaalasjas

leiduvate tõendite hindamisest. Selleks, et kohtulikul uurimisel vältida kumulatiivsete tõenditega

kohtutoimiku ülekoormamist, tuleb pooltelt võtta põhjus karta, et nende esitatud tõendid mingil

põhjusel tagaselja tõendikogumist välja arvatakse.

Loogiliselt seega tuleks pidada vaidlused tõendite lubatavuse üle ära enne tõendite kohtule

esitamist ning enne seda, kui pooled peavad otsustama, milliseid tõendeid kohtule esitama hakata

– ning enne seda, kui kohus peaks võtma vastu otsuse, kas piirata poole esitatavaid tõendeid selle

põhjendusega, et konkreetse asjaolu kohta on juba piisavalt tõendeid esitatud11. Selleks etapiks on

kohtulik eelmenetlus. Seadusemuudatuse eesmärk on vältida üllatusi kohtumenetluse kestel ning

kohtuotsuses. Praktikas on tõendite lubatavuse küsimuse lahendamisel sageli probleemiks see, et

pool küll esitab oma taotluse mõni tõend lubamatuks tunnistada juba eelmenetluses, kuid kohus

seda taotlust eelmenetluses ei lahenda ja lükkab tõendi lubatavuse üle otsustamise kohtuotsuse

tegemise faasi. See tekitab pooltes ebakindlust ning vältimaks olukorda, kus kohus võib nii poole

taotlusel kui ka omal algatusel kohtuotsuses mingid tõendid lubamatuks tunnistada, esitavad

pooled kohtule sageli sama asjaolu kohta tõendeid liiaga. Seesugune ületõendamine koormab

kohtumenetlust kumulatiivsete tõenditega ja toob kaasa menetlusressursi raiskamise. Samas ei

saa ületõendamist ka pooltele ette heita: kui just kohus ei ole selgelt öelnud, et faktiline asjaolu

on tõendatud ja rohkem tõendeid ei ole vaja esitada, on poolel raske kindlalt hinnata, kas juba

esitatud tõendid täidavad kohtuniku hinnangul tõendamise standardi või mitte. Ületõendamise

probleemi on tunnistanud ka Riigikohus oma otsuses 1-23-1762, ent selles lahendis vaatab

Riigikohus mööda asjaolust, et tõendite sisulist tõendiväärtust hindab kohus alles tõendit uurides.

Seetõttu ei ole ka kohtul võimalik pelgalt mingi asjaolu kohta esitatavate tõendite arvu järgi

otsustada, et konkreetse faktilise asjaolu kohta on tõendeid piisavalt. Liiatigi on poolel keeruline

ennustada, kas tõend hiljem lubamatuks tunnistatakse, kui kohus võib tõendi lubamatuse

11 Selline võimalus on kohtul Riigikohtu arvates olemas (vt RKKKo 1-23-1763), ehkki loogiliselt peaks kohtul

olema võimalik mingi faktilise asjaolu piisava tõendatusse kohta seisukohta võtta alles siis, kui ta on tõendeid

sisuliselt hinnanud, mitte aga eelmenetluses, kus kohus konkreetse tõendi sisu ega tõenduslikku väärtust veel ei tea.

42

küsimuse lahendada alles kohtuotsuses. Samal põhjusel on oluline omaksvõtuga faktiliste

asjaolude tuvastamine lahendada võimalikult kohe, kui sellekohane taotlus on esitatud. See

võimaldab kohtulikku arutamist ja tõendite uurimist kontsentreerida vaidlusalustele küsimustele

ning oluliselt säästa menetlusaega, kui pooled on valmis mingid faktid omaks võtma. Lõike 4

eesmärk on saavutada olukord, kus edaspidises menetluses ressurssi säästvad otsustused tehakse

eelmenetluses kohe ära.

Seejuures tuleb silmas pidada, et tõendi lubatavuse otsustamisel ei asuks kohus tõendit sisuliselt

uurima. Tõendi lubatavuse kriteeriumid on Riigikohtu praktikas välja kujunenud ning nende

hindamine ei nõua tõendi sisu hindamist. Tõendi lubatavus sõltub sellest, kas tõendi saamisel on

oluliselt rikutud menetlusõigust ning lubamatud tõendid hindamisele üldse ei kuulu. Näiteks ilma

kohtu loata toimetatud läbiotsimisega saadud tõendite lubatavus ei saa sõltuda sellest, mida

konkreetselt leiti. Seetõttu tulebki tõendi lubatavuse hindamisel keskenduda just tõendi lubatavust

mõjutavate faktiliste asjaolude tuvastamisele (ja lõike 2 kohaselt saab kohus eelmenetluses ka

nende kohta tõendeid uurida), kuid sealjuures peab kohus teadlikult vältima seda, et talle saaks

teatavaks lubamatu tõendi sisu, mis paratamatult hakkaks mõjutama seda, kuidas kohus hiljem

kohtus kogutud tõendikogumit hindab.

Lõike 5 eesmärk on tagada pooltele võimalus olla ära kuulatud ka juhul, kui kohus eelistungit

kohtumenetluse planeerimiseks ei pea. See tähendab, et kohus peab pooltele teada andma,

milliseid küsimusi ta eelmenetluses lahendada kavatseb ning samas üksiti ka teada andma, mil

viisil pooled oma seisukohti saavad avaldada. Selleks võimaluseks võib olla näiteks kohtu poolt

kirjalike seisukohtade nõudmine. Seejuures tuleb kohtul alati tagada, et pooltel oleksid oma

seisukohtade esitamiseks võrdsed võimalused.

Punkt 104. Muudatuse eesmärk on anda kohtule suurem paindlikkus kohtulikku eelmenetlust

läbi viia võimalikult otstarbekal ja ratsionaalselt viisil. Seetõttu jääb eelistung kohustuslikuks

vaid tõkendiküsimuse lahendamisel ja kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamisel eelmenetluses

– esimesel juhul dikteerib eelistungi kohustuslikkuse süüdistatava õigus olla ära kuulatud, teisel

juhul aga on tegemist sellise küsimusega, mis oma tähendusrikkuselt on võrreldav kriminaalasja

kohtuliku arutamisega.

Kehtiva õiguse järgi on kohtul eelmenetluses piiramatu volitus kriminaaltoimikuga tutvuda, ehkki

kahe toimiku süsteemi puhul ei peaks asja arutav kohtunik tutvuma materjaliga, mis

kriminaalasja lahendamisel tõendina oleks kõlbmatu. Kuna eelmenetluse küsimuste lahendamisel

on kohtul muudetud KrMSi § 2571 alusel võimalik vastu võtta ja uurida poolte esitatavaid

tõendeid konkreetselt asjakohases ulatuses, puudub ka põhjus kriminaaltoimikuga tutvumise

võimaluse säilitamiseks, mistõttu § 258 lg 3 tunnistatakse kehtetuks.

Punkt 105. Lõike 3 muudatus on tingitud sellest, et kohtu eelistungil võib olla vajalik näiteks

kuulata tunnistajat mõne menetlusliku asjaolu kohta. Seetõttu võib olla vaja ka see tunnistaja

kohtu eelistungile kutsuda. Kehtiv seaduse sõnastus tunnistajate kutsumist ette ei näe.

Lõike 4 muudatuse eesmärk on pakkuda kohtule suuremat paindlikkust kohtu eelistungi

protokollimisel. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka see, et protokolli koostab kohtunik ise.

Punkt 106. Muudatus on seotud kohtuistungite video vahendusel pidamise üldise korra

kehtestamisega seadustiku §-s 141. Eelistungeid võib jätkuvalt pidada video vahendusel.

Punkt 107. Lisatav lõige sätestab, et eelmenetluses tõendite esitamisele ja uurimisele

kohaldatakse üldmenetluses seda liiki tõendite uurimiseks ja esitamiseks sätestatud korda. See

43

tagab mh ka eelmenetluse käigus kogutud ja uuritud tõendite kasutatavuse süüküsimuse

lahendamisel, kui need tõendid peaksid üksiti ka süüküsimuse lahendamisel asjakohased olema.

Punkt 108. Säte on tõstetud eelmenetluse üldist korda sätestava KrMS § 2572 lõikeks 3.

Punkt 109. Paragrahvi pealkiri muudetakse, et see oleks paremini kooskõlas paragrahvi

muutunud sisuga.

Punkt 110. Muudatus on tingitud sellest, et eelistungi pidamine ei ole enam kohustuslik ning

eelmenetluse määrusi võib kohus teha ka eelistungit pidamata, kui eelistungi pidamist eraldi ei

ole ette nähtud.

Punkt 111. Muudatuse eesmärk on võimaldada ka eelmenetluses kriminaalmenetluse lõpetamist

oportuniteedi või leppimise tõttu. Kehtiv seadus seda ei võimalda, ehkki selline paindlikkus võib

aidata kaasa kriminaalasja kiiremale lahendamisele. Muudatuse kohaselt on kohtul prokuratuuri

taotlusel nt võimalik kriminaalmenetlus lõpetada mõne süüdistusaktis nimetatud teo suhtes, kui

prokuratuur eelmenetluse käigus leiab, et nende vastu puudub avalik menetlushuvi, või kui

selgub, et kannatanu ja süüdistatav on valmis leppima.

Punkt 112. Kui kohus eelmenetluses tunnistab mingi asjaolu omaks võetuks, tuleb selle kohta

koostada määrus lõike 3 kohaselt. See ei tähenda, et omaksvõtu kohta oleks tingimata vaja

koostada eraldi määrus, kuid kohus võib eelmenetluses omaksvõtu ka eraldi määruses fikseerida.

Kui kohus omaksvõtu kohta eraldi määrust ei koosta, saab omaks võetud asjaolud kajastada

kohtu alla andmise määruses.

Punkt 113. Lõige 3 sätestab, kuidas tuleks vormistada see, kui kohus lahendab poolte taotluse

mingi faktilise asjaolu tuvastamiseks omaksvõtu alusel. Kui kohus nõustub asjaolu tuvastama

omaksvõtule tuginevalt, peab kohus koostama määruse, milles esitab need asjaolud, mille ta

omaksvõtule tuginevalt tõendatuks loeb. Selle narratiivi kirjutavad kohtule ette pooled. Kohtul on

võimalik poolte esitatud narratiivi aktsepteerida nii täielikult kui ka osaliselt, kuid kohus ei saa

ise omaksvõttu endale suupärasemaks modifitseerida, kuna omaksvõtuavaldus ei ole tõendusliku

iseloomuga, vaid on menetluslik tahteavaldus. Omaksvõtu aktsepteerimine on kohtu

kaalutlusotsus ja kohus ei pea seda põhjendama ei siis, kui ta omaksvõtu vastu võtab, ega siis, kui

ta otsustab omaksvõttu mingis osas mitte aktsepteerida. Kohtumääruses omaksvõtuga tuvastatud

asjaoludele saab kohus viidata otsuses kui tuvastatud faktilistele asjaoludele.

Lõige 4 sätestab tegevuse puhuks, kui kohus mõne tõendi lubamatuks tunnistab. Tõendi

lubamatuks tunnistamisel tuleb kohtul määrata, kuidas see pool, kes soovis lubamatuks

tunnistatud tõendit kohtule esitada, saab esialgse tõendi asemel sama faktilise asjaolu

tõendamiseks muu tõendi esitada. Selleks saab kohus anda KrMS § 2571 lõike 2 punkti 2 alusel

poolele tähtaja tõendist kohtule teatamiseks ja tõendi teistele kohtumenetluse pooltele

tutvustamiseks. Poolel ei ole muidugi kohustust lubamatuks tunnistatud tõendi asemele muid

tõendeid esitada ja sageli pole neid ka kusagilt võtta.

Lõige 5 annab kohtule uue võimaluse teha kohe õigeksmõistev kohtuotsus, kui esitatud on selline

süüdistus, milles esitatud teokirjeldus ühtegi süüteokoosseisu ei täida. Sellise lahendi tegemiseks

tuleb kohtul esmalt tuvastada, et süüdistuses kirjeldatud tegu tõepoolest ühtegi süüteokoosseisu

(st ka väärteokoosseisu) ei täida. Kui kirjeldatud tegu vastab väärteokoosseisule, kohus

õigeksmõistvat otsust ei tee. Kohtule kohese õigeksmõistva otsuse tegemise pädevuse andmine

võimaldab menetlusressurssi oluliselt kokku hoida neis (küllalt harvades) kriminaalasjades, kus

süüdistuses esitatud teokirjelduse järgi ei saaks süüdistatavat süüdi tunnistada isegi siis, kui kõik

süüdistuses esitatud faktiväited leiaksid tõendamist. Kohus on seotud süüdistuse piiridega ning

44

seetõttu tuleb prokuratuuril süüdistus sõnastada selliselt, et seal kajastuks konkreetselt see, kuidas

süüdistatav oma tegudega kuriteokoosseisu täitis. Kui prokuratuuri esitatud süüdistus sellele

nõudele ei vasta, on selle süüdistuse alusel isiku süüditunnistamine õiguslikult võimatu ning

selliste faktide kohta tõendite uurimine oleks põhjendamatu ajaraiskamine. Seetõttu saabki

sellises olukorras vaidlus käia vaid küsimuse ümber, kas esitatud süüdistus kirjeldab mingi

kuriteokoosseisu täitmist ning selle üle saab prokuratuur soovi korral vaielda kohtuotsuse peale

apellatsiooni esitades.

Punkt 114. Täiendus aktualiseerub olukorras, kus eraldi määrust omaksvõetud asjaolude kohta ei

tehta. Sellisel juhul saab kohus omaksvõtu alusel tuvastatud faktilised asjaolud fikseerida kohtu

alla andmise määruses ühes muude eelmenetluse küsimuste lahendustega.

Punkt 115. Muudatuse eesmärk on lihtsustada kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi ja avalik-

õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist, et vältida olukorda, kus kriminaalasja

lahendamine takerdub keeruka või mahuka hagi või nõudeavalduse tõttu.

Lõige 11 võimaldab kohtul tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse jäta läbi vaatamata

lisaks muudele alustele, mis seadusest tulenevad, ka seetõttu, et see avaldus või hagi oma

mahukuse või keerukuse tõttu takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist. See olukord võib olla

aktuaalne näiteks juhul, kui kuriteo toimepaneku fakt on omaks võetud, aga vaidlus käib

tsiviilnõude täpse suuruse üle, mis kuriteokoosseisu aspektist midagi ei mõjutaks. Iseenesest ei

ole kriminaalmenetluses tsiviilhagide lahendamine ainuke võimalus, kuidas kannatanu saaks oma

nõude maksma panna, mistõttu kriminaalasja raames tsiviilhagi lahendamine teenibki eelkõige

ökonoomia ja mugavuse eesmärke. Samas on kriminaalmenetluse eesmärk siiski just materiaalse

karistusõiguse eesmärgipärane rakendamine ning juhul, kui tsiviilhagi seda takistama hakkab,

peab kohtul olema võimalus takistav hagi või nõudeavaldus kriminaalasjast eraldada

menetlemiseks kohasemas menetluses. Üheks lahenduseks, mida töögrupi enamus siiski praegu

ei toetanud, on loobuda tsiviilkohtumenetluse ja kriminaalmenetluse ühitamise katsetest üldse

ning tsiviilhagi instituut kriminaalmenetlusest kaotada. Selle asemel võiks selgesõnaliselt

sätestada võimaluse kohtul kannatanule välja mõista valuraha vms nimetusega kompensatsioon,

mille suuruse otsustaks kohus kriminaalasjas tuvastatud asjaolude põhjal. Selle summa

väljamõistmiseks ei oleks kannatanul vaja esitada tsiviilhagi ega ka kohtul lahendada

tsiviilvaidlust – tegu oleks karistusõigusliku mõjutusvahendiga. Kui summa peaks jääma alla

kuriteoga tekitatud kahju tegeliku ulatuse, oleks kannatanul loomulikult võimalus kahju

hüvitamise hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Selline lahendus on kasutusel nt Inglismaal.

Süüteomenetluse arendamise juhtgrupp seda lahendust ei toetanud, kuna eelnõu kiireloomulisuse

tõttu ei ole piisavalt aega seda põhjalikult läbi töötada.

Lõige 12 on kaitseventiil kannatanule juhuks, kui maakohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse eelmise lõike alusel jättis läbi vaatamata. Kohus ei tohiks tsiviilhagi ega

nõudeavaldust läbi vaatamata jätta üleliia kergekäeliselt, vaid üksnes juhul, kui see tõesti

kriminaalasja lahendamist segama hakkab. Vältimaks maakohtunike mugavusest hagide läbi

vaatamata jätmist, nähakse ette kannatanu võimalus hagi läbi vaatamata jätmine määruskaebuse

korras vaidlustada ringkonnakohtus.

Punkt 116. Muudatus on tingitud määruskaebuste reeglite üldise loogika muutumisest.

Kõnealune määrus on määruskaebuse korras vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 117. Lõikes 7 sätestatu tuleneb sellest, et kriminaalasjades on tõendamise koormus

prokuratuuril ning kui prokuratuur oma tõendamiskoormust täitnud ei ole, tuleb in dubio pro reo

põhimõtte järgi teha õigeksmõistev kohtuotsus. Sellest omakorda tuleneb, et kui prokuratuur on

45

kõik oma tõendid kohtule esitanud ning need kohut süüdimõistmiseks piisavalt ei veena, ei ole

põhjust kohtulikku arutamist jätkata. Juba sel hetkel saab tõdeda, et prokuratuur on oma

tõendamise koormuse täitmata jätnud ning kui just kaitsja ise mingil põhjusel süüdistust toetavaid

tõendeid esitama ei asu, on sel hetkel juba selge ka kohtu otsus. Selles olukorras ikka jätkata

kohtulikku arutamist tähendaks menetlusressursi raiskamist, mistõttu muudatusega antaksegi

kohtule võimalus paratamatu õiguslik järeldus kohe teha. Selle sätte eesmärk on eelkõige

menetlusressursi säästmine, mistõttu kaitsjal ega süüdistataval ei ole õigust nõuda, et kohus asja

arutamise katki jätaks ja süüdistatava õigeks mõstaks ning samamoodi ei ole kohtul kohustust

teha õigeksmõistev otsus enne kõikide tõendite lõpuni uurimist. Sellekohase taotluse võib kaitsja

muidugi esitada, kuid kohus selle rahuldamata jätmist põhjendama ei pea. Asjade normaalne käik

on pigem kohtuliku arutamise jätkumine kõikide asjasse puutuvate tõendite uurimiseni, mitte

kohtuliku arutamise lõpetamine enne veel, kui kõik tõendid on uuritud.

Kohtul tekib õigeksmõistmise võimalus alles siis, kui prokurör on teatanud, et ta kohtule omalt

poolt rohkem tõendeid esitada ei soovi. Kui kohus otsustab teha õigeksmõistva otsuse enne

kõikide tõendite uurimist, tuleb kohtul otsust põhjendada olemasolevate tõendite ja muul viisil

tuvastatud asjaolude põhjal. Säte on sõnastatud selliselt, et kohtul on õigus kaitsja tõendeid

uurimata teha otsus ka vaid mõne süüdistuse kohta, samal ajal teistes süüdistustes asja arutamist

jätkates. Kui kohtul on endal tekkinud mõte mõne kuriteo kohta teha õigeksmõistev otsus, tuleb

kohtul sellest pooltele teada anda ja nende seisukohad ära kuulata. Selline ärakuulamine

konkreetse kuriteo osas uuritud tõendite pinnalt tähendab kohtuvaidluse pidamise võimaluse

pakkumist pooltele.

Lõige 8 sätestab kogu kohtuliku arutamise jaoks üldise reegli, mis kajastub ka § 14 lõikes 2 ja

tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest. Sätte varasem asukoht oli KrMS §-s 301, kuid

kuna tegu on kogu kohtuliku üldmenetluse kohta käiva reegliga, on see toodud ettepoole

üldsätetesse. Selle sätte rakendamisel tuleb silmas pidada kahte detaili: esiteks on Riigikohus

juhtinud tähelepanu, et õigeks saab mõista ja KrMSi § 301 (või eelnõu kohaselt § 268 lg 8)

tähenduses üksnes teo puhul karistusõigusliku teoühtsuse tähenduses.12 Teisisõnu, isegi kui

prokuratuur mitmeepisoodilises, kuid karistusõiguslikus mõttes jätkuva kuriteo mõne osateo n-ö

süüdistusest loobub, ei saa selle järelmiks olla osaline õigeksmõistmine, vaid süüdistuse mahu

vähenemine. Teiseks ei tähenda see, et loobutud süüdistuses kohtulikku arutamist ei jätkata, et

kohe tuleb ära teha ka kohtuotsus, vaid pigem seda, et kohus lihtsalt enam nende tegude kohta

tõendeid ei uuri (ja nende tegude kohta esitatavad tõendid oleksid asjakohatud), argumente ei

kuula ka kohtuvaidluses ja jätkab allesjäänud süüdistuste kohtuliku arutamisega. Prokuratuur

võib süüdistusest loobuda igas kohtuliku arutamise etapis, sealhulgas kohtuvaidlustes.

Punkt 118. Muudatuse eesmärk on laiendada võimalusi kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks

ilma süüdistatavata, et vähendada võimalusi kohtumenetluse venitamiseks. Igal süüdistataval on

õigus osaleda oma kriminaalasja arutamisel, samuti on süüdistatava osalemine kohtulikul

arutamisel oluline kohtumenetluse avalikkuse ja hariduslikust aspektist. Olukord, kus

süüdistatava eemalviibimine tooks kaasa selle, et kohtulikku arutamist ei saagi ette võtta ja

kohtupidamine jääks üldse toimumata, on õiguskorra seisukohast väga ebasoovitav, kuna saadab

valesid sõnumeid nii kannatanutele, potentsiaalsetele õigusrikkujatele kui ka kogukonnale.

Seetõttu ei nõuta ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas süüdistatava kohalviibimist kohtulikul

arutamisel igasuguste mööndusteta: süüdistataval peab küll kindlasti olema võimalus efektiivselt

oma õigusi kaitsta ja kohtumenetluses adekvaatse faktituvastamise tagamiseks on ülioluline, et

12 Vt nt RKKKo 1-21-1421.

46

lisaks süüdistusele oleks kohtus esindatud ka kaitse. Kui võimalused süüdistatavale oma õiguste

kaitseks on igakülgselt tagatud ja süüdistatav ise seda võimalust kasutada ei soovi, ei tohi

süüdistatava vähene huvi menetluse vastu menetlust seisata. Liiatigi on lõppastmes menetluse

läbiviimine mõistliku aja jooksul just riigi kohustus. Seetõttu tehakse muudatused KrMS § 269

lõikes 2 sätestatud nende olukordade loendisse, mil on võimalik kriminaalasja kohtulikult arutada

ilma süüdistatavata, ning laiendatakse kohtu kaalutlusõigust kriminaalasja süüdistatavata

arutamise lubamisel. Kohtule jääb igal juhul kohustus kindlustada, et süüdistatava kaitseõigus

oleks tagatud ja asja arutamine süüdistatavata ei oleks vastuolus avalike huvidega. Avalike

huvide all tuleb siinjuures mõista nii üldist kohtumenetluse avalikkust kui ka näiteks seda, et

süüdistatav oleks silmitsi seatud tema vastu tõstetud riikliku süüdistusega ja kannatanutele

tekitatud kahjuga. Ehkki kohtumenetlus ei ole osa karistusest, on protsess muu hulgas oluline

selleks, et näidata kogu ühiskonnale, et õigusemõistmine toimub ausalt ja erapooletult.

Kaitseõiguse igakülgse tagatuse ja avalike huvidega kooskõla tingimused on seetõttu nimetatud

lõike 2 sissejuhatavas tekstiosas ja kohalduvad kõikide järgnevate aluste kohta.

Punkti 1 muudatus on tehniline ja tuleneb lõike 2 sissejuhatava tekstiosa muudatusest.

Punkti 2 kohaselt piisab edaspidi asja arutamiseks süüdistatavata ka sellest, kui kohus on

asjaolusid arvesse võttes jõudnud järeldusele, et süüdistatav hoidub menetlusest kõrvale ja tema

leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi. Senine sõnastus oli liialt piirav, kuna nõudis, et

süüdistatavale oleks ka kohtukutse õnnestunud kätte toimetada. Praktikas on sage, et isik küll

teab, et tema suhtes hakkab toimuma kohtulik arutamine, kuid lahkub riigist teadmata suunas

ning kohtukutse vastuvõtmisest hoidub teadlikult kõrvale. Sellises olukorras ei peaks vastutus

menetluses osalemise eest lasuma üksnes riigil, vaid ka süüdistatav ise peaks näitama üles soovi

oma osalemisõigust teostada ja menetluses osaleda. Kohtul tuleb selle punkti rakendamiseks

tuvastada, et süüdistatava leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi, mis peaks tähendama

vähemalt mõnda aega süüdistatava tagaotsimist, samuti tuleb prokuratuuril näidata täpselt,

milliseid pingutusi on süüdistatava leidmiseks ja tema teavitamiseks tehtud. Mida konkreetsemalt

on süüdistatavale teatatud toimuvast kohtumenetlusest, seda rohkem saab rääkida süüdistatava

enda vastutusest kohale ilmuda või esitada soovi korral taotlus menetluse edasi lükkamiseks –

ning seda lihtsam on kohtul tuvastada menetlusest kõrvalehoidumine. Kohus peab igas

kriminaalasjas hindama, kas pingutused süüdistatava leidmiseks ja kohtusse kutsumiseks või

toimetamiseks on olnud piisavad selleks, et õigustada kriminaalasja arutamist süüdistatava

osavõtuta.

Punkti 3 sõnastust korrigeeritakse lõike 2 sissejuhatava tekstiosa uue sõnastuse ning tõdemuse

põhjal, et süüdistatava ülekuulamine kohtuistungil on süüdistatava õigus ja valik, mitte aga

kohustuslik osa kohtuistungist. Aeg-ajalt on meeleheitel süüdistatavate venitamistaktikaks

muutunud see, et süüdistatav tarbib kohtuistungi eel psühhoaktiivseid aineid (nt alkoholi) või

kroonilist haigust põdev süüdistatav jätab võtmata tema kroonilist seisundit kontrolli all hoidvad

ravimid, põhjustades sellega haigushoo, mis ei lase tal kohtuistungil osaleda. Kui süüdistatav teeb

seda kohe kohtuistungi alguses, ei saa kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt asja üldse arutada, sest

süüdistatava ülekuulamine pole veel toimunud. Kuna süüdistatava ülekuulamine leiab enamasti

aset kohtuliku arutamise lõppfaasis, jääb süüdistatavale võimalus kogu kohtuliku arutamise vältel

menetlust torpedeerida sellega, et joob end purju või jätab ravimid võtmata. Kehtiv seadus sellise

menetlust takistava tegevuse vastu efektiivset abinõu ei sisalda. Nähtavasti oleks

ebaproportsionaalne ka süüdistatava vahistamine ja/või sundkorras ravimine. Lähtudes

tõdemusest, et avalik kohtupidamine ja võimalus esitatud süüdistuse vastu vaielda on eelkõige

süüdistatava enda huvides, ongi kohane abinõu see, et süüdistatav loetakse oma õigustest

47

loobunuks osas, milles ta oma õigust teostama võimeline ei ole. Ka siin peab süüdistataval olema

kaitsja ja asja arutamine süüdistatavata ei tohi olla vastuolus avalike huvidega.

Punkt 4 on senine sama lõike punkt 5. Kehtiv punkt 4 tunnistatakse kehtetuks video vahendusel

kohtuistungite pidamise üldise korra sätestamisega KrMS §-s 141.

Punkt 5 on sisuliselt senine punkt 7, mida on keeleliselt korrigeeritud, tagamaks ühilduvus lõike

sissejuhatava tekstiosaga.

Punkt 6 paneb vastutuse kohtuistungil osalemise eest süüdistatavale, kui süüdistatavale on istungi

toimumise aeg ja koht teada, kuid ta ei teavita kohut mõjuvast põhjusest istungi

edasilükkamiseks. See olukord tuleb praktikas ette küllaltki sageli ja põhjustab menetluse

venimist. Kehtiv õigus võimaldab istungi edasilükkamisest tulenevad kulud erikuludena panna

istungi edasilükkamise põhjustanud isikule, kuid see ei aita üle saada menetlustakistusest.

Seetõttu kehtib edaspidi eeldus, et kui süüdistatavale on kutse kätte toimetatud ja ta ei ole

istungile ilmunud ega teatanud ilmumata jäämise mõjuvast põhjusest, siis istungi

edasilükkamiseks mõjuvat põhjust ei ole. Praktikas on punktis 6 esitatud lahendus siiski küllaltki

äärmuslike olukordade puhuks. Enamasti on võimalike mõjuvate põhjuste väljaselgitamiseks

kohtul võimalik süüdistatavaga ühendust võtta kas vahetult või kaitsja kaudu ja sellega ka vältida

istungi pidamist olukorras, kus süüdistataval on küll mõjuv põhjus, kuid ta pole võimeline sellest

teada andma näiteks seetõttu, et on sattunud autoavariisse või raske terviserikke tõttu haiglasse.

Samuti ei ole kohtul ebaselges olukorras kohustust istungit süüdistatavata pidada, vaid kohus

peab igal juhul püüdma tagada, et süüdistataval oleks võimalus soovi korral istungil osaleda.

Punkt 119. Säte lisatakse määruskaebuste üldise loogika muutmise tõttu. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 120. Säte lisatakse määruskaebuste üldise loogika muutmise tõttu. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 121. Säte lisatakse määruskaebuste üldise loogika muutmise tõttu. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 122. Säte lisatakse määruskaebuste üldise loogika muutmise tõttu. Kõnealune määrus on

vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 123. Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna määruste vormistamise ja sisu nõuded on

sätestatud KrMS §-s 145.

Punkt 124. Muudatuse eesmärk on selgelt ja ühemõtteliselt eristada tõendite lubatavus tõendite

vastuvõtmise eeldusena. Teisisõnu, kohus peab tõendi lubatavust kontrollima enne seda, kui

otsustab, kas tõend vastu võtta. Tõendi lubatavuse kontrollimine peab toimuma selliselt, et

lubamatu tõendi sisu ei saaks kohtule teatavaks, nagu on sätestatud sama paragrahvi lõikes 4.

Kohtule lubamatute tõendite teatavaks saamise vältimiseks oleks alternatiivne võimalus see, et

tõendite lubatavuse otsustamine antaks eraldi kohtuniku otsustada, kuid see lahendus oleks

kohmakas ja kulutaks ebaproportsionaalselt palju ressurssi, kaasates kriminaalasja menetlusse

veel ühe kohtuniku.

Punkt 125. Lisatava punkti 31 sisu on tuletatav asjakohasuse nõudest, mis sisaldub lõikes 1

(„...millel on kriminaalasjas tähtsust“). Säte annab kohtule selgesõnalise aluse keelduda selliste

tõendite vastuvõtmisest, mida esitatakse vaid selliste asjaolude tõendamiseks, mis on juba

tuvastatud kas omaksvõtuga või asjaolude lugemisega üldtuntuks. Selleks, et kohus saaks punkti

48

5 alusel tõendite vastuvõtmisest keelduda, tuleb kohtul pooltele teada anda, et mingid asjaolud on

loetud üldtuntuks või omaks võetuks.

Punkt 126. Sätte eesmärk on suunata pooli tõendi lubatavuse vaidlust tõstatama võimalikult

kohtuliku eelmenetluse faasis. Lubatavuse vaidluste toomine kohtuliku eelmenetluse etappi aitab

menetlust paremini kontsentreerida ja võimaldab vältida liigsete tõendite esitamist kohtus, samuti

väldib kohtuasjas tõendite esitamist häirivaid vaidlusi tõendi lubatavuse üle keset kohtulikku

arutamist. Mõjuv põhjus tõendi lubatavuse küsimuse tõstatamiseks pärast eelmenetlust võib olla

näiteks see, kui tõendi lubamatuse põhjuseks olev asjaolu ei saanud poolele olla varem teada, aga

samuti see, kui mingil põhjusel polnud tõendit eelmenetluses üles antudki.

Punkt 127. Muudatuse eesmärk on suunata kohut tõendi lubatavuse üle tekkinud vaidluse

lahendamist mitte edasi lükkama ning vaidluse lahendamisel vältima lubamatu tõendi sisu

kohtule teatavaks saamist. Kuna praktikas on ka tekkinud segadusi selles, mida tuleks teha

konkreetse lubamatuks osutunud tõendiga, sätestatakse nüüd selgelt, et lubamatuid tõendeid

kohtutoimikusse ei võeta. Vastasel juhul ei saa tõendi lubamatuks tunnistamist tõsiselt võtta:

kohtule saab tõendi sisu ikkagi teatavaks ning ka ringkonnakohus saab kriminaalasja kätte koos

lubamatute tõenditega. Kohtule teatavaks saanud teave hakkab kohtu otsust mõjutama olenemata

sellest, kas formaalses mõttes on tegu lubatava või lubamatu tõendiga. Kui kohus otsustab tõendi

lubamatuks tunnistada, tuleb tõendit esitada soovinud poolele anda võimalus sama asjaolu kohta

muid tõendeid esitada. See on analoogne eelmenetluse kohta käiva korraga.

Punkt 128. Säte reguleerib seda, kuidas kohtuistungil üldmenetluses esitatakse omaksvõtuga

tuvastatud asjaolusid.

Lõige 1 reguleerib olukorda, kus kohus on juba eelmenetluses teinud määruse, millega on mingid

asjaolud loetud omaks võetuks. Sel juhul tuleb omaksvõetud asjaoludele tuginemiseks

kohtumenetluse poolel, kes asjaoludele soovib tugineda, kohtuistungil avaldada asjakohane osa

määrusest. Avaldamise eesmärk on siin eelkõige kohtumenetluse avalikkus ja kohtuliku uurimise

terviklikkuse tagamine. Seetõttu on ka sätestatud, et kui kohtu hinnangul sellega kohtuistungi

avalikkuse põhimõtet ei riivata, võib jätta määruse kohtuistungil avaldamata. Selline oleks

olukord eelkõige siis, kui kohtusaalis ei ole istungi ajal pealtvaatajaid. Sellest, kas asjaolud

kohtuistungil avaldati või mitte, asjaolude lugemine tuvastatuks ei sõltu, kuivõrd asjaolude

lugemise omaks võetuks ning sellega tuvastatuks, on kohus juba otsustanud. Sättest tuleneb

samuti, et omaks võetuks tunnistatud asjaolusid tuleb esitada kohtumääruse tekstist lähtudes. See

on oluline, et ei tekitataks segadust, millised asjaolud täpselt omaks võeti. Teisisõnu, kui

kohtumääruses on tuvastatuks loetud, et süüdistataval oli peas taevasinine müts, siis kohtuistungil

tulebki selle juurde jääda ja mitte hakata selle asemel rääkima, nagu oleks omaksvõtuga

tuvastatud, et müts oli lihtsalt sinine või helesinine.

Lõige 2 sätestab, kuidas peaks toimuma asjaolu omaks võetuks lugemine kohtuistungil. Sätte

kohaselt võib olla omaksvõtt esitatud nii kirjalikult kui ka suuliselt. Igal juhul peab see täitma

eelnõuga KrMSi § 60 lisatava lõike 4 tingimused: olema adresseeritud kohtule ning sisaldama

asjaoludega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist, kusjuures nõustuma peavad kõik

kohtumenetluse pooled, kelle nõue või vastuväide sellest faktilisest asjaolust sõltub. Näiteks võib

süüdistatav kohtule istungil suuliselt teatada, et võtab omaks, et tema viis naabri krundilt

küttepuukoorma ära. Samamoodi võib süüdistatav sellesisulise avalduse kohtule esitada ka

kirjalikult. Kannatanu eraldi avaldust omaksvõtu vastuvõtmiseks vaja ei ole, sest kannatanu ei ole

selle prokuratuuri väite osas vastaspoolel, vaid väite esitajaga, st prokuratuuriga juba algusest

peale ühte meelt.

49

Lõige 3 näeb ette kohtu võimaluse kohtumenetluse pooli küsitleda, et veenduda omaksvõtu

informeerituses ja vabatahtlikkuses. Selle küsitlemise mõte ei ole pooli omaksvõtule suunata ega

omaksvõetavaid faktilisi asjaolusid kuidagi mugavamaks vormida, vaid kindlaks teha, et

kohtumenetluse pool, kes omaksvõttu deklareerib, saab aru, et kui kohus faktilise asjaolu loeb

omaks võetuks, on see asjaolu tuvastatud ning selle kohta tõendeid rohkem esitada ega vaielda ei

saa. Vabatahtlikkus tähendab eelkõige seda, et pool ei ole tegutsenud vastaspoole ähvarduste

(olgu siis realistlike või ebarealistlike) mõju all, vaid on ise leidnud põhjuse, miks omaksvõtt on

talle sobilik ja kasulik lahendus. Näiteks süüdistatav mõistab, et omaks võetavad faktilised

asjaolud leiaksid lõpuks niikuinii tõendamist ja soovib asjaolude tõendamiseks kuluvat aega

kokku hoides menetluskulusid säästa.. Omaksvõtu vabatahtlikkuse kohta isiku küsitlemine ei

anna tõendiväärtuslikke ütlusi, vaid kujutab endast menetlusliku asjaolu (tahteavalduse

vabatahtlikkus ja informeeritus) kontrollimist.

Lõige 4 on n-ö kaitseventiilsäte kohtule selleks puhuks, kui kohtuliku arutamise käigus ilmneb, et

esialgu omaks võetuks loetud asjaolu ei saa esineda. See võib olla näiteks juhtum, kus süüdistatav

on küll omaks võtnud, et viibis kuriteo toimepaneku ajal Pärnus, ent kohtus esitatud tõendid

osutavad ülekaalukalt, et süüdistatav kuriteo toimepaneku ajal Pärnus viibida ei saanud – näiteks

on kindlad tõendid selle kohta, et ta oli kõnesoleval ajal hoopis Viru vanglas. Sellisel juhtumil

saab kohus ka kohtumenetluse poolte taotluseta varem vastu võetud omaksvõtu tagasi lükata.

Protseduuriliselt tähendab see, et kohus annab kohtuistungil pooltele teada, et ta on jõudnud

veendumusele, et esialgu omaks võetuks loetud asjaolu ei saa esineda ning seetõttu kohus

tühistab oma varasema korraldava määruse selle asjaolu tuvastatuks lugemise kohta. Kohus peaks

oma sellist plaani kohtumenetluse pooltega jagama ning andma pooltele võimaluse esitada

omapoolseid argumente, ent niisamamoodi, nagu ei ole vaidlustatav kohtu määrus asjaolude

omaks võetuks lugemise kohta, pole vaidlustatav ka kohtu määrus, millega ta oma varasema

määruse tühistab. Kui kohus otsustab esialgu tunnustatud omaksvõtu tagasi lükata, tuleb kohtul

ka selle asjaolu tõendamise koormust kandvale poolele anda võimalus asjaolu tõendamiseks. See

tähendab muu hulgas, et kohus ei saa sel juhtumil keelduda uute süüdistus- või kaitseaktis või

tsiviilhagis nimetamata tõendite vastuvõtmisest pelgalt seetõttu, et tõend ei olnud esialgses

menetlusdokumendis nimetatud: kuna poolel oli teadmine, et asjaolu on tuvastatud omaksvõtuga,

ei olnudki tal põhjust asjaolude tõendamiseks vajalikke tõendeid üles anda. Andes poolele

võimaluse täiendavaid tõendeid esitada, tuleb kohtul ka määrata tähtaeg nende tõendite

ülesandmiseks ja teistele pooltele tutvustamiseks, kui seda pole veel tehtud.

Lõige 5 on kaitseventiilsäte puhuks, mil kohtumenetluse pool on omaks võtnud asjaolu, mille

kohta ta hiljem teada saab, et omaks võetud asjaolu tegelikult oli vale. Selleks, et omaksvõtule

saaks oma menetluslikes otsustustes tugineda nii kohus kui ka teised kohtumenetluse pooled, ei

ole omaksvõtu tagasivõtmine üldjuhul lubatud. Praktikas on aga võimalik, et kohtumenetluse

pool, olles juba asjaolu omaks võtnud, saab hiljem teada, et tal olid valed andmed, näiteks

ilmnevad hiljem uued tõendid, mis talle ei olnud varem kättesaadavad. Menetluse ökonoomia ei

saa oma jäikusega tuua kaasa situatsiooni, kus pool, olles varem asjaolu omaks võtnud, on seotud

faktilise asjaoluga, mille ta tõendite varal saaks hõlpsasti ümber lükata. Seetõttu jäetaksegi

pooltele kaks võimalust omaksvõtust taganeda: esiteks siis, kui omaksvõtust taganemisega

nõustuvad ka teised kohtumenetluse pooled ja kohus, teiseks aga juhul, kui poolele on hiljem

kättesaadavaks muutunud omaks võetud asjaolusid ümber lükkavad tõendid. Seejuures on siingi

tingimuseks, et omaksvõttu ümber lükkavaid tõendeid ei saanud varem esitada mõjuval põhjusel

(näiteks ekspertiis valmis alles hiljem või hoolimata poole hoolikast tegevusest sai pool alles

hiljem teada tunnistaja olemasolust). Poole lohakus või taktikaline valik ei kujuta endast mõjuvat

põhjust.

50

Punkt 129. Täpsustatud regulatsioon esmasküsitlemise õiguse määramise kohta on üle viidud

lõikesse 11.

Punkt 130. Lõige 11 määrab esmasküsitluse järjekorra juhul, kui sama tunnistaja (KrMS § 292 lg

3 järgi ka eksperdi ja § 37 lg 3 järgi ka kannatanu) on oma tõendiallikana määratlenud rohkem

kui üks kohtumenetluse pool. Sarnaselt seni kehtinud korraga on neil puhkudel esimeseks teeks

esmasküsitlusõiguses selguse saamisel poolte omavaheline kokkulepe. Kui kokkulepet ei

saavutata, on jätkuvalt esmasküsitleja kohtu määrata. Erandina sätestatakse prokuratuuri

eelisõigus esmasküsitlemiseks. Selle põhjus on asjaolu, et praktikas on aeg-ajalt kohtunikud

võtnud prokurörilt esmasküsitlemise võimaluse ja sellega põhjendamatult kitsendanud

prokuratuuri võimalusi oma tõendamise koormust kanda. Kuna prokuratuuril on tõendamise

koormus, tuleb talle ka seaduses garanteerida võimalus tõendeid võimalikult efektiivselt esitada,

sealhulgas valida, millal tunnistaja kohtus üle kuulatakse.

Lõige 12 sätestab ristküsitlemisel n-ö mitteprofessionaalsete kohtumenetluse poolte osalemise.

Kehtiv seaduse sõnastus tekitab segadust, kuna KrMS § 2882 lõike 2 kohaselt saavad

mitteprofessionaalsed pooled kohtu loal tunnistajat küsitleda „pärast ristküsitlust“. Kuna

tunnistaja ülekuulamisel kohtus juhindutakse KrMS § 287 lõike 1 kohaselt § 288 sätetest

(ristküsitlus), siis on kohtutes aeg-ajalt tekkinud küsimus, milline on nende n-ö pärast ristküsitlust

küsitlemiste tõendiväärtus ja kas neile küsimustele antud vastused ülepea ongi tõendiks.

Muudatusega see segadus lahendatakse. Jätkuvalt on ristküsitlemisel küsitlejaks eelkõige

professionaalid: prokurör, kaitsja(d) ja esindaja(d). Ka mitteprofessionaalsete poolte

küsitlemisõigus jääb sisuliselt samaks, mis kehtivas seaduses: nad saavad küsitleda pärast seda,

kui nende professionaalne esindaja on küsitlemise lõpetanud, ning üksnes kohtu eelneval loal ja

tingimusel, et nende küsimused käivad mingi olulise asjaolu kohta, mille järele pärimata jätmine

kujutaks endast tõsist kohtumenetluse poole huvide kahjustamist. Üldjuhul ei peakski

mitteprofessionaalsed pooled ise tunnistajaid küsitlema, kuivõrd nende huvide kaitseks on

menetluses professionaalne jurist. Loomulik asjade käik oleks seetõttu, et nad oma kaitsja või

esindajaga lepivad kokku, mille kohta jurist tunnistajat küsitleb. Seetõttu saab olulist huvide

kahjustamist jaatada üksnes juhul, kui pool mitte ainult ei seleta kohtule, mille kohta ta küsida

soovib, vaid ka põhjendab, miks ta just ise neid küsimusi peab küsima. Ristküsitluse korrakohase

läbiviimise huvides peaks mitteprofessionaalide isiklikku sekkumist ristküsitlusse pigem vältima,

kuna praktikas ei suuda need inimesed reeglina eristada küsimust tunnistajaga vaidlemisest ega

ka korrektseid küsimusi formuleerida.

Punkt 131. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et kogu tunnistaja kohtus küsitlemise protsess

ongi ristküsitlus. Kehtiva seaduse loogika ristküsitluse reguleerimisel lähtub traditsioonilise ja

lihtsa kriminaalkohtuasja arutamise vajadustest: ühel pool on küsitleja prokurör, teisel pool (üks)

kaitsja. Sellises protsessis on lihtne näha, kes on kelle „vastaspool“, millest räägib kehtiv § 288 lg

2 sõnastus. Praktikas on süüdistatavaid samas kriminaalasjas sagedasti korraga mitu ning lisaks

süüdistatavatele on protsessi kaasatud ka kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kellel on samuti

õigus kohtus tõendeid esitada. Kehtiv regulatsioon ei sätesta, milliste reeglite järgi peaks

küsitlema need n-ö lisapooled, ega isegi seda, kas nende esitatud küsimustele antavad vastused

käivad tunnistaja ütluste hulka, millele kohus saab otsust tehes tugineda. Ainus loogiline

lahendus siin on, et loomulikult on tunnistaja küsitlemisel antud vastused osaks tunnistaja

ütlustest, millest aga omakorda tuleneb, et kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku

küsitlusvoorud peavad olema osa ristküsitlusest. Ristküsitluses on esmasküsitluse funktsiooniks

tunnistajast lähtuva tõendi esitamine, teisesküsitlus aga täpsustab, täiendab ja kontrollib

esmasküsitlusel antud ütlusi. Seetõttu on esmasküsitlus kui presentatsioon kohtule, mis eeldab

koostööd tunnistaja ja küsitleja vahel. Efektiivse esmasküsitluse eeldus on, et nii tunnistaja kui ka

51

küsitleja teavad, mille kohta küsima hakatakse, ja suures plaanis, millised on vastused, mida

tunnistaja annab. Sestap sätestataksegi, et „ülejäänud kohtumenetluse pooled“ ehk need

kohtumenetluse pooled, kes ei kutsunud tunnistajat kohtusse oma tunnistajana, on kõik

teisesküsitlejad. Just teisesküsitluse kord on mõeldud selle jaoks, et potentsiaalselt põiklevalt või

vaenulikult tunnistajalt saada kätte tõendusteave, mida tunnistaja ise vabatahtlikult ei paku, ning

esile tuua võimalikud ebakohad ja vastuolud ütlustes või tunnistaja ütluste ja muude tõendite

vahel.

Punkt 132. Lisatava lõike 21 eesmärk on vältida vaidlusi teisesküsitluse järjekorra üle, kui

kohtumenetluses on palju pooli ning nad küsitlemisjärjekorras kokku ei ole leppinud.

Teisesküsitlejate järjekorra kehtestamisel on lähtutud põhimõttest, et esmalt peaksid

teisesküsitluses küsimuste esitamise järjekorra saama need kohtumenetluse pooled, kelle huvid

eeldatavasti esmasküsitlejaga kõige rohkem ühtivad; seejärel need, kelle huvid eelduslikult on

diametraalselt vastupidised, ja lõpuks need, kellel suure tõenäosusega küsimusi ei ole. Nii on

näiteks tsiviilkostjaga suures plaanis sarnased huvid ka süüdistataval ja kolmandal isikul,

diametraalselt vastupidine positsioon kannatanul, ning prokuratuuri huve tsiviilhagiga seonduv ei

puuduta. Samas menetlusseisundis olevate isikute puhul tuleb konkreetne järjekord määrata

kohtul ning selle korraldusliku küsimuse peaks kohus lahendama eelmenetluses.

Punkt 133. Kehtiv seadus ei käsitle seda, kas ristküsitlust saab osadeks jaotada ( näiteks

tunnistajat küsitleda ühe kuriteo kohta esmaspäeval ja sama tunnistajat küsitleda teise kuriteo

kohta neljapäeval), samuti ei ole selge, kuidas tuleks toimida juhul, kui kohtumenetluse poolel

tekib protsessi käigus ootamatult vajadus juba üle kuulatud tunnistajat küsitleda mingite

asjaolude kohta, mis esialgu ei tundunud asjakohased. Lisatav lõige 41 sätestab tegutsemisjuhise

kahe juhtumi puhuks: esmalt selleks juhtumiks, kui tunnistaja oskab ütlusi anda erinevate

asjaolude kohta, kuid selleks, et kohtumenetluse poole positsiooni paremini mõista, on

otstarbekas tunnistajat küsitleda mitmes osas. Kohus peaks eelmenetluses endiselt võimalikult

vältima isikute korduvat kohtusse kutsumist, kuid asjaosaliste mugavusest olulisem on siiski see,

et tõendite esitamine toimuks kohtule kõige paremini mõistetaval ja hoomataval viisil. Sestap, kui

pool kohtule põhjendab, miks on tunnistaja küsitlemine mitmes jaos otstarbekas, ei peaks kohus

jäigalt kinni hoidma tunnistaja ühekordse väljakutsumise põhimõttest.

Teine olukord, mida lisatav lõige 41 reguleerib, on see, kus pool on oma ristküsitlusvooru

ammendanud, kuid edasise teiste küsitlejate poolt läbi viidud ristküsitluse käigus tuleb ilmsiks

uus teave, mis oluliselt mõjutab ka seda poolt, kelle küsitlemiskord juba möödas on. Näiteks võib

kriminaalasjas olla mitu süüdistatavat ning kui esimene kaitsja on oma küsimused esitanud, võib

teise kaitsja küsimusele antud vastustest ilmneda mingit sellist uut teavet, mille kohta esimesel

kaitsjal ei olnud põhjust küsimusi esitada. Eelnõu kohaselt saab kohus sellises olukorras anda

poolele võimaluse väljaspool oma järjekorda hädavajalike küsimuste esitamiseks analoogiliselt

sama paragrahvi lõikega 11. Soovides väljaspool oma järjekorda tunnistaja täiendavaks

ristküsitlemiseks võimalust saada, tuleb poolel kohtule põhjendada, millised olulised

kohtumenetluse poole huvid ilma täiendava küsitlusvõimaluseta kahjustada saaksid ning miks ei

olnud kohtumenetluse poolel võimalik kõiki küsimusi õigeaegselt esitada.

Punkt 134. Muudatuse eesmärk on piirata kohtu liigset aktiivsust kriminaalasja üldmenetluses

ning samas sätestada, et ka küsimused kohtu poolt on osaks ristküsitluse protseduurist, st kohtu

küsimustele antud vastused moodustavad osa tõendikõlbulikest tunnistaja ütlustest. Võistleva

kohtumenetluse lähtekohaks on see, et kohus lahendab asja poole poolt tõstatatud ulatuses ja

tuginevalt poolte esitatud tõenditele ning kohtul endal ei ole kohustust omalt poolt tõendeid

juurde koguda. Kohtu uurimisvõimaluste selline piiratus on põhjendatud sellega, et kohus ei ole

52

uurija, vaid on otsustaja ning tema tegevus ei pea üksnes sisuliselt olema erapooletu, vaid peab ka

erapooletu välja nägema. Praktikas on osad kohtunikud selle rolli hästi omaks võtnud, kuid teisalt

on ka neid kohtunikke, kes on protsessis märgatavalt aktiivsemad, kui nende roll KrMS § 14

lõike 1 järgi ette näeb. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et tõendite esitamise kohustus on

võistlevas menetluses pooltel, kohus iseseisvalt tõendeid ei kogu, peab aga asja õiglaselt ja

erapooletult lahendama.13 Seetõttu on Riigikohus ka kirjutanud, et kohtule ei saa ette heita, kui ta

oma tõendite kogumise õigust võistlevas menetluses ei kasuta14, pigem on probleemne see

olukord, kus kohus asub süüdistuse tõendite puudulikkust omalt poolt korvama.15 Kummatigi on

siiski küsimusi, mille esitamine kohtu poolt võib olla kohane ka võistleva menetluse loogikat

arvestades. Eelkõige puudutavad need küsimused kriminaalmenetluse asjaolusid. Küsimusi, mille

eesmärk on muuta süüdistuse alusfaktide esinemine või puudumine rohkem või vähem

tõenäoliseks, ei peaks kohus esitama, kuivõrd võiks muidu kergesti minetada oma erapooletu

õigusemõistja rolli.

Punkt 135. Muudatus tehakse, kuna vastu võetud asitõendite ja dokumentide näitamise ja

tunnistaja küsitlemise kohta lisatakse eraldi täiendav lõige.. Nimelt on praktikas tekkinud vaidlusi

kehtiva lõike 2 sõnastuse pinnalt, mis osade advokaatide ja prokuröride meelest justkui näeks

ette, et muude tõendite kohta tohib küsitleda vaid seda tunnistajat, kelle ristküsitluse käigus

tõendit kohtule esitatakse. See tõlgendus ei vasta KrMS § 288 lõike 9 eesmärgile, milleks on

üldiselt ristküsitluse käigus teiste tõendite esitamise ja muude tõendite kohta küsimuste esitamise

lubamine ja seeläbi tõendite omavahel konteksti asetamine. Seetõttu ongi senine lõike 9 punkt 2

ümber sõnastatud selliselt, et ristküsitluse käigus saab pool esitada kohtule asitõendeid ja

dokumente ja selles sisulist muutust võrreldes kehtiva sõnastusega ei ole.

Punkt 136. Muudatuse eesmärk on välistada senise KrMS § 288 lõike 9 punkti 2 väärtõlgendus

ning sõnaselgelt väljendada, et lisaks punktis 1 sätestatud võimalusele tunnistaja küsitlemisel

tõendiks mitte olevaid näitlikke abivahendeid kasutada, on võimalik ristküsitluse käigus näidata

tunnistajale ja kohtule ka juba kohtule esitatud ja vastu võetud asitõendeid ja dokumente ning

tunnistajat nende kohta küsitleda. Praktikas on sage see, et kohtule esitatakse esmalt kirjalikud

tõendid, seejärel aga seotakse kirjalikud tõendid tunnistajaütluste abil arusaadavaks

tõendikogumiks, kus kirjalike tõenditega tuttavad tunnistajad saavad kohtule selgitada nende

tõendite tähendust ja omavahelisi seoseid, aga samuti kinnitada tõendi päritolu või käitlusahelat.

Uue punkti lisamine muudab reegli selgemaks ja väljendab koostoimes punkti 2 muudetud

sõnastusega seadusandja eesmärki paremini.

Punkt 137. Kehtivas õiguses sisalduv reegel on ristküsitluse käigus tunnistaja ütluste andmisest

keeldumise korral põhjendamatult drakooniline. Nimelt nähakse ette, et kui tunnistaja

ristküsitlusel küsimusele vastamisest keeldub, tuleb ristküsitlus kohustuslikult katkestada ning

senise ristküsitluse käigus antud ütlused saavad tõendiks olla vaid poolte nõusolekul. See reegel

ei ole ratsionaalne. Esmalt võib tunnistajal olla mõnele küsimusele vastamiseks seadusest tulenev

alus. Teiseks on aga kehtiva § 288 lõikes 10 silmas peetud olukord, kus tunnistaja keeldub

vastamast vaid näiteks kaitsja küsimustele, olenemata vastamisest keeldumise alusest, eelkõige

tunnistaja usaldusväärsuse, mitte aga ristküsitlusel antud ütluste lubatavuse küsimus.

Põhjendamatu ja praktikas teostamatu on kohtus juba kõlanud ja kohtu teadvusesse sööbinud

tõendi tagantjärele n-ö tühistamine või kustutamine näiteks üksnes seetõttu, et tunnistaja keeldus

ristküsitlusel mõnele vastaspoole küsimusele vastamast. Seetõttu tunnistatakse KrMS § 288

13 Vt nt RKKKo 3-1-1-91-07. 14 Vt nt RKKKo 3-1-1-89-06 või 1-18-437. 15 RKKKo 3-1-1-7-14.

53

lõige 10 kehtetuks ning uus reegel osalise küsimustele vastamisest keeldumise puhuks

kehtestatakse KrMS § 2891 lõikes 3.

Punkt 138. Senise § 2882 sisu on üle viidud § 288 lõigetesse 11 ja 12.

Punkt 139. Muudatuse eesmärk on muuta ristküsitlus sujuvamaks ja anda küsitlejale paremad

võimalused tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Probleeme KrMS § 289 kehtiva

sõnastusega on mitu.

Esiteks nõuab kehtiv sõnastus kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise eeltingimusena

kohtu hinnangut, kas tunnistaja ristküsitlusel antud ütluste ja varem antud ütluste vahel esineb

vastuolu. Seda hinnangut kohus aga ei saa enne anda, kui talle on avaldatud, mida tunnistaja

kohtueelses menetluses rääkis. Nii tekib surnud ring, mida praktikas on lahendatud kolmel viisil.

Harilikult kohus lihtsalt usub usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamise ettepaneku teinud poole väiteid vastuolu esinemise kohta ja lubab väidetavalt

vastuolu sisaldavad ütlused avaldada, jättes seaduses sätestatud eelkontrolli tegemata. Teine

variant, mis viimasel ajal on õnneks praktikas harvemaks muutunud, on see, et kahe toimiku

süsteemi eirates nõuab kohus KrMS § 289 eelduste kontrollimiseks endale kogu kohtueelses

menetluses läbi viidud ülekuulamise protokolli. Kolmas variant on see, et ütluste avaldamist

taotlev pool jutustab taotlust esitades kohtule (ja tunnistajale) oma sõnadega tunnistaja varasemad

ütlused ümber ning kohus seejärel annab avaldamiseks loa (või ei anna luba, kui leiab, et vastuolu

ei eksisteeri). Kõigi kolme variandi ühine joon on muu hulgas ka enne ametlikku avaldamist

mõnikord kümnete minutite pikkune vaidlus vastuolu olemasolu või puudumise üle, mille vältel

tunnistaja seisab tunnistajapuldis ning mõtleb, kuidas end võimalikust vastuolust välja keerutada.

Kehtiva reegli teine probleem on see, et usaldusväärsuse kontrollimiseks lubatakse avaldada vaid

vastuolulisi väiteid sisaldavaid dokumente ja andmekandjaid. Kui tunnistaja ütluste

usaldusväärsus on näiteks vastaspoole poolt küsitluse käigus kahtluse alla seatud väitega, et tema

kohtus antud ütlused on hiljutine väljamõeldis, võib usaldusväärsuse kontrollimiseks olla hoopis

olulisem avaldada neid tõendeid, mis näitavad tunnistaja ütluste järjekindlust, st pole mitte

vastuolus, vaid hoopis kooskõlas ristküsitlusel antud ütlustega. Samuti on praktikas ette tulnud

olukordi, kus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks oleks vaja näidata, et varem, kui

tunnistaja oleks loogiliselt pidanud asjaolu mainima, jättis ta selle mainimata. Sellisel juhtumil ei

ole asjaolu puudumist võimalik mingi konkreetse lõigu avaldamisega näidata, vaid kohtule tuleks

avaldada terve dokument, mis oleks mitte üksnes põhjendamatult ajakulukas, vaid ka avaks ukse

tõendikõlbmatule materjalile.

Kolmas probleem on sõnastuslik, kuid reedab tegelikult kontseptuaalset läbimõtlematust: kehtiv

seadus räägib „tunnistaja usaldusväärsusest“, ent tunnistaja üldine usaldusväärsus ei ole

psühholoogiateaduse seisukohtade kohaselt mõisteliselt korrektne. Õige oleks rääkida tunnistaja

ütluste kui tõendi usaldusväärsusest, kuivõrd samast tunnistajast võib lähtuda erineva

usaldusväärsusega ütlusi (nt seoses sellega, et ühel juhul tunnistaja nägi toimuvat selgesti ja

lähedalt, teisel juhul aga kaugelt, pimedas ja vilksamisi).

Lõike 1 uus sõnastus tähendab esiteks, et kohtumenetluse pool ei pea tunnistajat ristküsitledes

enam tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja varasemate väidete

avaldamiseks kohtu eelnevat luba küsima, vaid võib küsitluse käigus ise tsiteerida tunnistaja

varasemaid väiteid sisaldavaid dokumente (sh menetlusdokumente, kus tunnistaja varasemad

väited on dokumenteeritud) ja andmekandjaid. Teiseks annab lõike 1 uus redaktsioon võimaluse

tunnistajat küsitleda tema kõikide varasemate väidete kohta olenemata sellest, kus need väited

sisalduvad. Lisaks kohtueelses menetluses antud ütlustele võib tunnistaja olla näiteks kirjutanud

54

mõne kohtuvälise seletuskirja või on hoopiski päevikut või blogi pidanud või tuttavale sõnumi

saatnud, mis võimaldaks hinnata tema ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust. Seaduse

senises sõnastuses oli mitte-menetlusdokumentides sisalduvate väidete kasutamise kohta lõige 3.

Kohtule ja vastaspoolele jääb jätkuvalt kontroll selle üle, et pooled ei esitaks asjakohatut

materjali ega ajaks tunnistajat segadusse. Küsitleja vastaspool saab asjakohatute tsitaatide vastu

esitada vastuväite. Samuti on sätestatud, et avaldada ja küsitleda võib ainult nende varasemate

väidete kohta, mille sisuks olevate asjaolude kohta tunnistaja on juba ristküsitlusel ütlusi andnud.

Seda seetõttu, et vastasel juhul ei oleks enam tegemist tunnistajate varasemate väidete

avaldamisega tema ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Seadus ei nõua, et tunnistajale antaks

võimalus selgitada vastuolusid või erinevusi tema kohtus antud ütluste ja varasemate muu sisuga

väidete vahel. Kordusküsitlusel on aga vastuolude kohta selgitusi nõudvad küsimused kahtlemata

asjakohased. Samuti on vastaspoolel võimalik esitada vastuväide küsimustele, mis justkui

tsiteerivad tunnistaja varasemat väidet, kuid teevad seda valesti või ei ole piisavalt spetsiifilised

selles, kust tunnistaja varasem kohtuväline väide pärineb.

KrMS § 289 alusel usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud tunnistaja varasemate väidete

tõenduslik tähendus jääb samaks: need on kohtule küll aluseks tunnistaja usaldusväärsuse

hindamisel, kuid ei oma iseseisvat tõenduslikku tähendust tõendamiseseme asjaolude

tuvastamisel. Sellele viitab jätkuvalt seaduse sõnastuses olev fraas „usaldusväärsuse

kontrollimiseks“. Teisisõnu, võrreldes kehtiva õigusega ei laiendata ega kitsendata selle

muudatusega võimalust kohtuväliseid avaldusi kasutada tõendamiseseme asjaolude

tõendamiseks.

Punkt 140. Kehtetuks tunnistatavate lõigete sisu on üle kantud lõigetesse 1 ja 4.

Punkt 141. Muudatusega parandatakse senine vigane sõnastus, mis viitab justkui tunnistaja kui

inimese usaldusväärsuse kontrollimisele, ning viiakse see kooskõlla Riigikohtu praktika16 ja

teadusliku arusaamisega ütluste usaldusväärsusest. Samuti võimaldatakse muudatusega ütluste

usaldusväärsuse rehabiliteerimiseks teise tunnistaja ülekuulamist varasemate kooskõlaliste

väidete kohta, mida seadustiku kehtiv sõnastus ette ei näe.

Punkt 142. Muudatus reguleerib juhtumit, mida seni on reguleerinud KrMS § 288 lõige 10, mis

tunnistatakse kehtetuks. Kui senine regulatsioon nõudis ristküsitlusel antud ütluste tervikuna

kõrvalejätmist ja andis rohelise tee kohtuväliste ütluste avaldamisele ka üksnes juhul, kui

tunnistaja ristküsitlusel keeldus vastamast üksikule küsimusele, siis eelnõu kohaselt on reaktsioon

tunnistaja keeldumisele paremini vastavuses menetluses toimunuga ja ülejäänud KrMSi

loogikaga. Nimelt, kui tunnistaja ristküsitlusel keeldub mõnele küsimusele vastamast, tekib

küsitlejal õigus avaldada just need kohtueelses menetluses antud ütlused, mis sisaldavad vastust

sellele konkreetsele küsimusele. Muus osas puudub põhjus tunnistaja kohtueelsel menetlusel

antud ütlusi avaldada. Tunnistaja keeldumine ristküsitlusel mõnele küsimusele vastamisest võib

küll tekitada kahtlusi tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, kuid seda kahtlust kohus saabki hinnata.

Tunnistaja keeldumise korral küsimustele vastamast on tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste

avaldamise protseduur sarnane kehtiva seaduse alusel tunnistaja ütluste usaldusväärsuse

kontrolliks ütluste avaldamisega: pool peab avaldamiseks saama kohtu loa, kohus aga kuulab ära

ka vastaspoole seisukoha ja avaldatavate ütluste ulatus piiritletakse enne avaldamist. Seejärel

saab pool, kes avaldamist taotles, need ütlused ette lugeda või anda kohtule üle

ülekuulamiseprotokolli, milles avaldamisele mitte kuuluvad osad on kinni kaetud. Ütluste

avaldamise otsustamisel kontrollib kohus KrMS § 291 lõike 3 tingimuste täidetust. Kui tunnistaja

16 RKKKo 3-1-1-131-13.

55

aga üldse keeldub ütluste andmisest ristküsitlusel, tuleb kohaldamisele KrMS § 291 lõike 1 punkt

3.

Punkt 143. Muudatuse eesmärk on seadustada võimalus ka täisealise, kuid oma vaimse tervise

häire või puude tõttu haavatava tunnistaja korduva ülekuulamise vältimiseks. Riigikohus oma

lahendis asjas 1-12-1247 on tähelepanu juhtinud, et kehtiv seadus ei sisalda selgesõnalist

võimalust puudega või psüühikahäirega täisealise tunnistaja kohtueelses menetluses

ülekuulamiseks ja ülekuulamise videosalvestise kasutamiseks ristküsitlemise asemel, ehkki

väljakutsed selliste tunnistajate kohtus ristküsitlemisel on samasugused, nagu kehtivas seaduses

märgitud alaealiste tunnistajate puhulgi.

Lõikes 1 on peamine muudatus punktis 3. Eelnõu kohaselt laieneb lõikes 1 sätestatu edaspidi ka

täisealistele tunnistajatele, kellel on kohtus ütluste andmist takistav psüühikahäire, kõne-, meele-

või vaimupuue. Mitte kõik puuded ja häired ei ole aluseks tunnistaja kohtusse kutsumata

jätmiseks – see, et kohtus ütluste andmine ei oleks häire tõttu võimalik või ohustaks oluliselt

tunnistaja enda tervist, tuleb iga kord eraldi tuvastada. Näiteks depressioon või kerge vaimne

alaareng on küll normist hälbivad terviseseisundid, kuid ei takista kohtus ütlusi anda. Vaidluse

korral tunnistaja kohtukõlblikkuse üle peaks kohus alati kaaluma kolme aspekti. Esiteks tuleb

kindlaks teha, kas tunnistaja puue üldse võimaldab tal tunnistajaks olla, st asjaolusid tajuda,

mäletada, taasesitada ja eristada tegelikkust väljamõeldistest. Teiseks tuleb küsida selle järele,

kas tunnistaja küsitlemine kohtus oleks põhimõtteliselt võimalik mingite spetsialistide või

abivahendite abil, näiteks kaasates viipekeele tõlgi või kasutades arvutiklaviatuuri, mille abil

tumm tunnistaja saab ennast väljendada. Kolmandaks tuleb kaaluda kohtus ütluste andmise

kahjulikku mõju tunnistaja tervisele. KrMS § 2901 kohaldamine poolte nõusolekut ei eelda ning

selle rakendamine tähendab konfrontatsiooniõiguse riivet ja eeldab muu hulgas KrMS § 15 lõike

3 kohast analüüsi. Poolte nõusolekul on tunnistaja kohtus küsitlemine võimalik asendada

tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega ka kehtiva KrMS § 2911 alusel.

Lõikes 2 tehtud muudatus on seotud paragrahvi kohaldamisala laiendamisega täisealistele

isikutele.

Punkt 144. Lisatud lause on üle toodud sama paragrahvi lõikest 3, mis tunnistatakse kehtetuks.

Sisu jääb samaks.

Punkt 145. Lõigete 3 ja 4 kehtetuks tunnistamine on seotud KrMS § 288 muutmisega.

Süüdistatavat käsitletakse kaitse tunnistajana ning seega eelnõukohase KrMS § 288 lõike 21

punkti 2 kohaselt on süüdistatava teisesküsitlejateks kõigepealt teiste süüdistatavate kaitsjad,

seejärel prokurör ja viimaks kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kohtu küsitlusõigust

reguleerib KrMS § 288 lõige 6.

Punkt 146. Muudatuse eesmärk on täpsustada tõendi avaldamise kohustuslikku ulatust ja sellega

vältida asjakohatu materjali esitamisega aja raiskamist kohtuistungil. Praktikas on tekkinud

probleeme seoses sellega, et kohtumenetluse pooled avaldavad kohtuistungil ettelugemise või

seinale kuvamise teel mahukaid kirjalikke tõendeid, millest tõendiväärtuslik on vaid murdosa,

sealjuures täpsustamata, milline osa. Samuti on probleemiks tõendi avaldamise meetodi halb

valik: lehekülgede viisi mõnd pikka dokumenti seinale kuvades või tabeleid ette lugedes ei

õnnestu tõendi sisu tõenäoliselt kohtuni efektiivselt viia ning kohtuistungi aega kulutatakse

ebaratsionaalselt. Ehkki mõnigi kord on väidetud, et tõendite avaldamise võiks üldse ära jätta

ning kõik kirjalikud tõendid ja andmekandjad kohtule kohe pakina üle anda, et kohus siis saaks

neid oma parima äranägemise järgi uurida, tuleb siin siiski silmas pidada ka kohtumenetluse

avalikkuse põhimõtet: kohtusaalis viibival pealtvaatajal peab samuti olema mõistetav, millise

56

sisuga tõendeid kohtule esitatakse. Seda on oluliseks pidanud ka Riigikohus.17 Muudatusega

jäetakse seadusest välja viide tõendi ettelugemisele, mida seni on sageli käsitatud nö vaikimisi

eelistatud viisina tõendi avaldamiseks. Pool peab hindama, kuidas oleks tõendist lähtuv teave

kõige paremini kohtu ja pealtvaatajate jaoks hoomatav – sageli võib olla põhjendatud hoopis

tõendi refereerimine või seinale kuvamine. Seejuures tuleb tõendi avaldamisel lähtuda sellest,

millist tõendusteavet kohtuni soovitakse viia ning tõend avaldada üksnes asjakohases ulatuses.

Argumendid stiilis, et kohtule esitati tõendina leping, aga avaldati üksnes kolm lepingupunkti,

mis on asjas olulised, mistõttu lepingu viimasel lehel olevad allkirjad ja lepingu sõlmimise

kuupäev justkui ei olekski teave, millele kohus tohib tugineda (ehkki kohtumenetluse kestel pole

keegi väitnud, et leping pole sõlmitudki), on pigem otsitud ja pahatahtlikud, mis toovad kaasa

menetluse venimise. Sellist kaanest kaaneni avaldamist ei nõua ka Riigikohtu praktika (siin on

põhiliseks teednäitavaks lahendiks RKKKo 3-1-1-90-11). Teisalt tuleneb muidugi Riigikohtu

praktikast ka nõue, et tõendit esitades tuleb poolel nii kohtule kui ka teistele pooltele arusaadavalt

viidata, miks tõendit esitatakse (ja seega ka seda, milline osa avaldatavast tõendist oluline on).

Kui tõendi esitaja vastaspool leiab, et tõendit avaldatakse liiga kitsas mahus või kontekstist

väljas, on Riigikohus märkinud, et vastaspoolel on võimalus tõendit uuesti avaldada või eksitava

avaldamise vastu protestida (RKKKo 3-1-1-90-11). See ei tähenda, nagu mõnel pool näha on, et

vastaspool peaks saama dikteerida tõendit esitava ja avaldava poole jaoks seda, millises mahus ja

millisel viisil pool oma tõendeid avaldama peaks (see on olnud nähtavasti mõne kaitsja võimalus

prokuröre kiusata), kuid juba esitatud ja vastaspoole avaldatud tõendit on poolel endal võimalus

veelkord avaldada kindlasti hiljemalt oma tõendite esitamise voorus. Muudatus hakkab tööle

koos lõike 31 lisamisega, mis annab kohtule võimaluse sekkuda tõendite ebaotstarbekasse

avaldamisse.

Punkt 147. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-1-1-47-15 ja 3-1-1-90-11 märkinud, et tõendi

avaldamise ulatuse ja viisi valib pool, kes tõendi kohtule esitab, ning tõend tuleb avaldada

ulatuses, milles pool tõendile soovib tugineda. Seega on eelkõige just poole otsustada, millises

mahus ja millisel viisil tõendit avaldada, kuivõrd selle tõendi kohtule presenteerimise tulemus

määrab ära, kas poole presentatsioon on kohtule arusaadav ja veenev. Üldpõhimõte jääb sellisena

ka edaspidi paika.

Muudatuse eesmärk on anda kohtule võimalus ilmselgelt ebaotstarbeka ajakasutuse puhul tõendi

avaldamise protsessi suunata ja juhul, kui pool tõendit avaldab viisil, mis ei aita kaasa selle

tajumisele või tõendi tähenduse mõistmisele, saab kohus ise määrata, kuidas konkreetne tõend

avaldatakse selliselt, et tagatud oleks nii kohtupidamise avalikkus kui ka menetlusressursi

ratsionaalne kasutamine. Kohtu sekkumine on siin siiski pigem äärmuslik abinõu ajakasutuse

normaliseerimiseks. Kuna pooltel on võistlevas menetluses tõendite esitamise ja kohtu veenmise

ülesanne ja nende valikute tagajärgedega peavad samuti pooled edasi elama, tuleb pooltele anda

ka vabadus valida parim viis oma ülesande täitmiseks ning kohtu sekkumine on õigustatud vaid

siis, kui pool on selgelt saamatu või pahatahtlik.

Punkt 148. Muudatuse eesmärk on lahendada sageli tekkiv küsimus sellest, millises menetluse

etapis saab pool esitada tõendeid, mida ta süüdistus- või kaitseaktis üles andnud ei ole.

Konkureerivaid võimalusi on kaks: KrMS § 2861 sätestab selliste tõendite vastuvõtmise üldised

tingimused kogu kohtumenetluse kohta. KrMS § 297 lõige 1 aga sätestab, et täiendavate tõendite

esitamine peaks toimuma pärast seda, kui kõik muud tõendid on kohtus juba esitatud ja uuritud.

2021. aasta maikuus Riigikohtu juures võistleva menetluse küsimuste arutamiseks kokku

kutsutud ümarlauast osavõtjad jõudsid järeldusele, et KrMS § 2861 reguleerib tõendite esitamist

17 Vt RKKKo 3-1-1-47-15 või 3-1-1-90-11.

57

olukorras, kus vajadus selle järele tekib ajal, mil poole enda tõendite esitamise voor on veel

käimas. KrMS § 297 alusel aga saab pärast seda, kui poole oma voor on juba läbi, pool

täiendavaid tõendeid esitada alles siis, kui kõik muud tõendid on esitatud.

Sellele vaatamata on praktikas kahe täiendavate tõendite kogumise ja esitamise korra osas

jätkuvalt segadus ning kohtunikud keelduvad isegi täiendavate tõendite kogumise taotlust

kuulamast enne kõikide asjas üles antud tõendite esitamist. See toob kaasa viivitusi protsessis

eriti siis, kui täiendava tõendi kogumise vajadus on selge juba poole enda tõendite esitamise

etapis ja tõendi saamiseks kulub aega (nt on vaja teha EIO või määrata ekspertiis). Puudub

põhjus, miks pool ei peaks neid taotlusi esitama ja kohus ei peaks neid taotlusi lahendama

esimesel võimalusel. Seetõttu muudetakse KrMS § 297 sõnastust ja sätestatakse, et

kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus täiendava tõendi kogumise või uurimise määrata igal

ajal kohtumenetluse käigus, sellega kaotades seni kehtinud sõnastuses eksisteerinud näiliku

erisuse KrMS §-de 297 ja 2861 vahel. Muudatuse kohaselt saab pool taotluse täiendava tõendi

kogumiseks ja uurimiseks esitada igal ajal kohtuliku arutamise kestel ning kohus peaks taotluse

lahendama esimesel võimalusel, soovitavalt nii, et ei lõhutaks ära poole tõendite esitamise vooru.

Kohtu õigus ise omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda on võistleva menetluse üldise

loogikaga ühitatav väga piiratud juhtumitel, nagu ka Riigikohus on märkinud, ning muudatusega

kohtu õigust omal algatusel tõendite kogumist ette võtta ei laiendata.

Punkt 149. Muudatuse eesmärk on täpsustada KrMSi § 297 alusel kohtu poolt välja nõutud

täiendavate tõenditega toimimise viis. Praktikas on tekkinud segadus, kelle kätte peaksid laekuma

tõendid, mille kogumise kohus määrab KrMS § 297 lõike 1 alusel (eelkõige dokumentaalsed

tõendid ja andmekandjad). Ühelt poolt on tõendite kogumine määratud kohtumenetluse käigus ja

seega peaksid ka tõendid justkui kuuluma juba kohtule. Teisalt ei muuda tõendite hilisema

kogumise määramine ei tõendamiskoormuse jaotust ega ka seda, milline on poolte ja milline

kohtu roll menetluses. Seetõttu sätestataksegi, et tõendid, mille kogumise kohus määrab poole

taotlusel, tuleb tõendite valdajal edastada otse sellele kohtumenetluse poolele, kelle taotlusel

tõendi kogumine määrati. Poolel on seejärel võimalus ise otsustada, kas tõend kohtule esitada või

mitte. Selleks peaks kohus juba tõendite kogumiseks tehtavas määruses ette kirjutama, kuidas

tõend tuleb edastada, et see ei tuleks kohtu kätte, vaid liiguks otse poole kätte. Kohtu enda

algatusel kogutud tõendid peab kohus kohe kättesaadavaks tegema ka pooltele, prokuratuuri

taotlusel kogutud tõendid tuleb prokuratuuril viivitamata teha tutvumiseks kättesaadavaks ka

teistele kohtumenetluse pooltele. See järgib prokuratuuri kohustust jagada kõikide

kohtumenetluse pooltega ka kogu kriminaaltoimiku materjali olenemata sellest, kas prokuratuur

ise konkreetset tõendit kohtule esitada kavatseb.

Punkt 150. Muudatuse eesmärk on muuta kohtuvaidluste pidamise kord ratsionaalsemaks ja anda

kohtule võimalus kohe vältida ajaraiskamist. Seni Eesti kohtumenetlustes kohtuvaidlustele

ajaliste piirangute seadmist ei ole kasutatud, ehkki mujal maailmas on ajapiirangute seadmine osa

kohtu isekorraldusõigusest ning mõnel pool ka menetlusreeglites otsesõnu kirjas18. Praktikas on

eriti mahukate kohtuasjade puhul tekkinud probleem, et kohtukõnede pikkus ületab kaugelt

inimeste tähelepanu- ja mäluvõime ning kujutab endast päevade kaupa eelnevalt kirja pandud

teksti ettelugemist, mille eesmärk on peaasjalikult kirjapandud tekst protokolli saada ning KrMS

§ 300 lõike 3 kohaselt saada võimalus kõne tekst kohtule esitada, et kohtul oleks võimalik kõnest

18 Vt nt North Carolina Gen. Stat. 7A-97, mille kohaselt võib kohus poole lõpukõne piirata mitte lühemaks kui kahe

tunni pikkuseks, Mass. R. of Crim. P. 24(a)(2), mille kohaselt lõpukõne pikkus on pool tundi, kuid kohus võib seda

asja iseloomu silmas pidades pikendada või lühendada (https://www.mass.gov/rules-of-criminal-procedure/criminal-

procedure-rule-24-opening-statements-arguments-instructions-to-jury).

58

soovi korral sobivaid tekstijuppe kohtuotsuses kasutada. See poolte soov kohut enda kasuks

otsuse tegemisel maksimaalselt aidata on mõistetav ja ka menetlusökonoomia seisukohast igati

tervitatav, kuid kohtukõne on seeläbi muutunud päevi kestvaks katsumuseks või lihtsalt

mõttetuks ajaraiskamiseks. Muudatustega antakse kohtule ja pooltele võimalus muuta

kohtuvaidluste pidamine ratsionaalsemaks

Lõige 4 annab kohtule võimaluse pooltele ette öelda, millele peaks kohtukõnedes keskenduma.

See praegu vaid kõrgema astme kohtutes kasutatav praktika peaks andma kohtumenetluse

pooltele mõningast tagasisidet, mis aitab kohtuvaidluseks paremini valmistuda ja väldib

olukorda, kus pooled kohtukõnes räägivad asjadest, mis kohtu jaoks üldse probleeme ei valmista

ja rääkimist ei vääri. Kohtuasja mahust ja keerukusest lähtudes saab kohus pooltega

konsulteerides ka määrata kohtukõnede jaoks ajapiirangu, mis peaks aga kindlasti olema

mõistliku pikkusega, et see ei kujutaks endast poole menetluslike õiguste põhjendamatut riivet.

Kohtu kohustus, ükskõik kui tüütu see ei tunduks, on pooled ära kuulata. Ajapiirang tuleb

pooltele teada anda piisavalt varakult, et pooled saaksid seda arvestada kohtukõnede

ettevalmistamisel. Kohtuvaidluse eel on kohtul samuti võimalus teha korraldused selles, kas ja

millises mahus kohus võtab pooltelt lisaks kohtukõnedele vastu kirjalikke seisukohti. Kui

kohtuasi on lihtsamat laadi või väikese mahuga, võib kirjalike seisukohtade läbitöötamine olla

kohtu jaoks tarbetult koormav ja põhjustab tarbetuid lisakulusid, mis tulenevad advokaatide

tööajast, mis seisukohtade koostamisele kulub. Sestap võivad pooled küll taotleda võimalust

kirjalike seisukohtade esitamiseks, kuid kohtul on võimalus kirjalikest seisukohtadest keelduda.

Lõige 5 sätestab, et kirjalike seisukohtade esitamise võimaldamisel tuleb kohtul anda kirjalike

seisukohtade esitamiseks selline tähtaeg, mis võimaldab pooltel vastaspoole kirjalike

seisukohtadega tutvuda. See on vajalik selleks, et kohtukõned saaksid koostatud juba kirjalikult

esitatut arvestades ja kohtuvaidluses saaksid pooled tõesti ka üksteise seisukohtadele vastu

vaielda. Nii saaks kohtusaalis toimuda sisuline kontsentreeritud dispuut poolte vahel, mis aitaks

kohtul otsusele jõuda.

Punkt 151. Muudatusega parandatakse kehtivas seadusetekstis olev lünk: kehtiv sõnastus

kolmandale isikule kohtuvaidluses sõnajärge ette ei näe, kuid kohtumenetluse poolena peaks

kolmas isik kindlasti sõna saama. Kuna nii tsiviilkostja kui ka kolmanda isiku huvid võivad olla

suunatud süüdistatava süüstamisele, on otstarbekas anda kolmandale isikule sõna enne seda, kui

kõneleb kaitsja.

Punkt 152. Muudatus tehakse seetõttu, et eelnõu kohaselt saab kohus õiguse seada kohtukõnele

ajalise piirangu.

Punkt 153. Säte on üle viidud § 268 lõikeks 8. Prokuratuuri loobumine süüdistusest on jätkuvalt

õigeksmõistmise alus.

Punkt 154. Muudatuse eesmärk on suunata pooli ja kohut lahendama tõendi lubatavuse

küsimused kohtulikus eelmenetluses või hiljemalt kohtuliku arutamise käigus. Selle tulemusel

väheneb ületõendamine ja lühenevad kohtuistungid, samuti vähenevad olukorrad, kus kohtu

siseveendumust pääseb mõjutama materjal, mis tegelikult on lubamatu ja ei oleks üldse tohtinud

kohtu ette sattudagi. Muudatusega piiratakse kohtu võimalust tõendi lubamatuks tunnistamiseks

pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud. Edaspidi saab kohus otsuse tegemisel lubamatuks

tunnistada üksnes sellise süüstava tõendi, mis on saadud süüdistatava põhiõiguste raske

rikkumise tulemusel ja mille lubamatuse aluseks olev asjaolu ei olnud enne kohtuotsuse tegemist

teada. Kui kohus otsuse tegemisel tõendi lubamatuks tunnistab, tuleb tõendi esitanud poolele

anda võimalus sama asjaolu kohta muid tõendeid esitada. Sama reegel kehtib kogu

59

kohtumenetluse jooksul. Pool ei pea sellisel juhul kartma, et kohus üllatuslikult tema tõendi

lubamatuks tunnistab ja ta siis asjaolu tõendamise võimalusest üldse ilma jääb. See omakorda on

eelduseks sellele, et pooled ei peaks tõendeid kohtu ette kokku kuhjama võimaliku väljaarvamise

hirmus ning kohtule liiaga tõendite esitamine väheneb.

Samas ei oleks aktsepteeritav lahendus, kus kohus on sunnitud inimese süüdi mõistma ilmselgelt

ebaseaduslikult saadud tõendite põhjal, mille lubamatusele pooled mingil põhjusel tähelepanu ei

pööranud, kuid mis sai kohtule selgeks kohtuvaidluste või otsuse kirjutamise ajal. Sestap on raske

põhiõiguste rikkumisega saadud süüstavate tõendite väljaarvamine kohtule jätkuvalt lubatud, ent

kohus peab prokuratuurile andma võimaluse oma tõendamiskohustust täita muude tõenditega,

näiteks esitada muid kaudseid tõendeid, mis esialgu jäid esitamata, kuna oli olemas otsene tõend,

mille kohus otsustas välja arvata. Kui kohus näeb juba kohtuliku uurimise ajal, et prokuratuuri

tõend on lubamatu, ei keela miski kohtul sellele kohtumenetluse poolte tähelepanu pöörata

kohtuliku uurimise ajal ning seejärel tõend lubamatuks tunnistada ja jätta vastu võtmata. Sellega

saab kerge vaevaga vältida olukorda, kus hiljem tuleb kohtulik uurimine uuendada.

Õigustavaid tõendeid, ehkki lubamatuid, kohus otsuse tegemise faasis omal algatusel välja arvata

ei saa. Ehkki tõendi saamisel võib olla rikutud kellegi õigusi, on süütu inimese süüdimõistmine

sedavõrd oluline kahju, et selle ärahoidmise vajadus õigustab ka iseenesest usaldusväärsete, kuid

seaduserikkumisega hangitud tõendi kasutamist olukorras, kus sellise tõendi väljaarvamist pooled

ei ole taotlenud.

Punkt 155. Muudatus parandab segadust tekitava keelekasutuse. „Süüstama“ tähendab

õiguekeelsussõnaraamatu järgi süü tõendamist või paljastamist. Seega võib rääkida süüstavatest

asjaoludest või tõenditest, mis sisuliselt tähendab, et need asjaolud või tõendid kinnitavad

süüdistust. Karistusõiguslik etteheide aga, mida on silmas peetud § 306 lõike 1 punktis 1, on

süüdistus – ja prokuratuur mitte ei süüsta süüdistatavat, vaid süüdistab, st esitab etteheite.

Kohtuotsuses tulebki lahendada küsimus sellest, kas on aset leidnud süüdistuses kirjeldatud tegu

– ja kohtu otsustus väljendab seda, kas süüstavaid asjaolusid ja tõendeid on kohtuliku arutamise

käigus kogunenud piisavalt selleks, et süüdistatav süüdi tunnistada.

Punkt 156. Muudatus on tingitud määruskaebuste üldise loogika muutmisest. Kuna kohtuotsuses

vigade parandamise määrusega muudetakse kohtuotsust, peab selle määruse vaidlustamine olema

määruskaebuse korras võimalik. Muu hulgas on see oluline juhul, kui vigade parandamise

määrusega kohus ebaseaduslikult muudab juba tehtud kohtuotsust sisuliselt.

Punkt 157. Kohtuotsuse tegemise koht on ebaoluline teave, mistõttu sellest andmeväljast

loobutakse.

Punkt 158. Kohtuliku arutamise käigus võib asjaga olla seotud palju sekretäre ja tõlke, nende

puhul on aga tegu tehnilise personaliga, kelle nimed kajastuvad kohtuistungite protokollides.

Kuna need inimesed kohtuotsuse sisu eest vastutust ei kanna, puudub ka põhjus nende nimesid

kajastada kohtuotsuse päises. Punkti 4 muutmise eesmärk on viia kohtuotsuse päises kuvatavad

andmed kooskõlla isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõttega. Kohtuotsused on Eestis

avalikud, kuid puudub vajadus kohtuotsuses kajastada ja avalikustada süüdistatava elukohta,

töökohta või õppeasutust. Nii nagu nende andmete avaldamine võib tarbetult lihtsaks muuta

süüdistatava vastu eraviisiliste kättemaksuaktsioonide või vaenukampaaniate korraldamist, võib

kurjategija seostamine õppeasutuse või ettevõttega mõjuda teenimatult halvasti õppeasutuse või

ettevõtte mainele

60

Punkt 159. Muudatus on keeleline ja korrigeerib seaduses seni esinenud eksliku sõnakastuse –

„süüstama“ tähendab õigekeelsussõnaraamatu järgi „süüd tõendama“, ent sätte mõtte kohaselt on

silmas peetud hoopiski süüdistamist, st kellelegi mingi teo ette heitmist.

Punkt 160. Kohus peab otsuses selgelt märkima, millistele omaks võetuks tunnistatud

asjaoludele kohus otsust tehes tugineb. Punktide järjekord paragrahvis ei tähenda, et samas

järjekorras peaks olema asjaolud esitatud ka kohtuotsuses, ega osuta ka mingile prioriteetsuse

järjekorrale. Sageli on mõistlik faktiliste asjaolude tuvastamise osa kohtuotsuses alustada hoopis

omaksvõetud asjaoludest, et siis ülejäänud, tõendite varal tuvastatud asjaolude käsitlemisega

jätkata. Omaks võetud asjaolude kajastamisel tuleb kohtul lähtuda sellest, millises sõnastuses

omaks võetud asjaolud on fikseeritud kohtulikus eelmenetluses või kohtulikul uurimisel.

Punkt 161. Sõnastuslik täpsustus. Kohus otsust tehes süüdistust ei muuda, vaid võib kuriteo

ümber kvalifitseerida, mistõttu on korrektne rääkida süüdistuse kvalifikatsiooni muutmisest, mitte

süüdistuse muutmisest.

Punkt 162. Muudatuse eesmärk on anda prokuratuurile piiratud kaebeõigus lühimenetluses, et

soodustada menetlusliigina lühimenetluse kasutamist. Praktikas on maakohtud lühimenetluses

teinud lahendeid, millega küll tunnistatakse süüdistatav süüdi (ja sellega elimineeritakse

prokuratuuri kaebeõigus), ent kvalifitseeritakse kuritegu materiaalõiguslikult valesti või

mõistetakse karistus, mis ilmselgelt ei vasta toimepandud teo raskusele. Kuna prokuratuur

süüdimõistvat otsust vaidlustada ei saa ja kaitsja ei ole teenimatult kerge kvalifikatsiooni ja

karistuse vaidlustamisest huvitatud, on kohtunikel mugav taoliste lahendite tegemisega oma

töökoormust kergendada, prokuratuur aga väldib lühimenetluse kohaldamist neis asjades, kus

karistusmäär on oluline. Muudatusega saab prokuratuur kaevata ka süüdimõistva otsuse peale

lühimenetluses, kui maakohus on otsust tehes materiaalõigust ilmselgelt väärkohaldanud. See

standard jätab maakohtule siiski suurema kaalutlusruumi kui üldmenetluses ning võimaldab

ringkonnakohtul jätta ilmselgelt põhjendamatuna läbi vaatamata apellatsioonid, kus

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei ole kohe selge. Muudatus tõenäoliselt süüdistatava jaoks

lühimenetluse atraktiivsust märgatavalt ei vähenda, kuna lühimenetluses mõistetavat karistust

peab kohus jätkuvalt vähendama kolmandiku võrra ning ka kehtiva seaduse kohaselt on

lühimenetluses mõistetav karistus kohtuniku otsustada.

Punkt 163. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 164. Lisatav lõige 7 toimib koosmõjus eelnõu kohaselt seadustikku lisatava § 151 lõikega

4. Muudatuste eesmärk on vältida olukordi, kus maakohtus toimunud menetlusrikkumise oleks

saanud maakohtus parandada, kuid pool oma tähelepanematusest või pahatahtlikkusest jättis

rikkumisele reageerimata, et saavutada põhjus kohtulahendi tühistamiseks

apellatsioonimenetluses. Sätte kohaselt on apellatsioonis menetlusrikkumisele tuginemise

eelduseks, et menetlusrikkumisele juhiti vastuväitega tähelepanu juba maakohtus või polnud

maakohtus menetlusrikkumisele võimalik tähelepanu juhtida, näiteks toimus menetlusrikkumine

kohtuotsuse tegemisel. Jätkuvalt on võimalik kohtulahend vaidlustada KrMS § 339 lõike 1

menetlusrikkumistele tuginevalt ka juhul, kui neile mingil põhjusel maakohtus vastuväidet ei

esitatud. Samuti jääb alles võimalus tugineda KrMSi § 339 lõike 1 punktis 12 sätestatud

rikkumisele, kui aset leidnud rikkumised eraldi võttes jäeti maakohtus vastustamata (näiteks

seetõttu, et ei tundunud olulised), kuid kogumis moodustasid olulise menetlusrikkumise.

Seesugune kord kehtib ka näiteks Eesti tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 333).

61

Punkt 165. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 166. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealune

määrus on vaidlustatav ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 167. Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna kohtuistungite pidamist video vahendusel

reguleeritakse edaspidi eraldi üldsättega (§ 141). Kohtuistungit võib ka edaspidi pidada videosilla

vahendusel.

Punkt 168. Muudatuse eesmärk on sarnaselt maakohtule anda ka ringkonnakohtule võimalus

kohtukõnede pikkuse mõistlikuks piiramiseks ja kohtuvaidluse kontsentreerimiseks.

Apellatsioonimenetluses on ajaliste piirangute seadmine kohtukõnedele küllaltki levinud praktika

ka mujal maailmas (vt nt US Fed. R. App. R 34(b) või The European Court of Human Rights.

Questions and Answers for Lawyers (2023), lk 29). Nagu maakohtus tuleb ka ringkonnakohtul

kohtukõnede kestuse piiramisel silmas pidada apellatsioonis tõstatatud küsimuste hulka ja

keerukust, et mitte võtta pooltelt võimalust kohtu poole pöörduda ja oma seisukohti esitada.

Lisaks antakse sõnaselgelt apellatsioonikohtule võimalus ka kohtukõne ajal kõnelejalt küsimusi

küsida, et kohtulik arutamine oleks tõhusam. Selline praktika on tavaline paljude riikide

kaebekohtutes, KrMS § 360 lõike 3 kohaselt on küsimuste esitamine pooltele lubatud ka asja

arutamisel Riigikohtus. Kohtupoolsete küsimuste esitamine aitab kõnelejal keskenduda kohtuasja

nendele detailidele, mis kohtu hinnangul on kohtuasja lahendamiseks olulised, vältides olukorda,

kus kohtumenetluse pooled ei kõnele kohtu jaoks olulistest õiguslikest küsimustest, kohus aga on

sunnitud tõdema, et kohtuistung lisandväärtust asja lahendamise seisukohast ei andnud.

Punkt 169. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 170. Kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus on kohtule ette heidetav siis, kui see

kujutab üksiti olulist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis on apellatsioonimenetluses

kohtuotsuse tühistamise alusena märgitud punktis 3. Seetõttu tunnistatakse segaduse vältimiseks

see alus eraldiseisvana kehtetuks.

Punkt 171. Kui isikule mõistetakse karistus või kohaldatakse mõjutusvahendit, mis ei vasta

süüdimõistetu isikule ja toimepandud kuriteole, siis on kohus rikkunud KarSi 4. peatüki 1. jao

(karistuse kohaldamise alused) sätteid, st kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine on juba kohtuotsuse tühistamise alusena märgitud punktis 2. Seetõttu

tunnistatakse segaduse vältimiseks punkt 4 kehtetuks.

Punkt 172. KrMS § 339 lõike 1 punkt 11 on juba varem kehtetuks tunnistatud, kuid viide sellele

punktile on jäänud eemaldamata. Seetõttu tuleb viide sellele sättele välja jätta.

Punkt 173. Viide KrMS §-le 151 on vajalik, rõhutamaks, et ka kassatsioonis saab tugineda vaid

eelkõige sellistele menetlusrikkumistele, millele varasemas menetluses õigeaegselt tähelepanu

juhiti. Erandina on õigeaegsest vastuväite esitamisest hoolimata võimalik ka kassatsioonis

tugineda KrMS § 339 lõike 1 nimetatud olulistele menetlusõiguse rikkumistele ning spetsiifiliselt

ka sellistele menetlusrikkumistele, mis küll eraldi võttes ei ole olulised, kuid annavad kogumis

välja KrMS § 339 lõike 1 punktis 12 märgitud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte

rikkumise.

Punkt 174. Muudatusega pööratakse ümber senine määruskaebeõiguse põhimõte. Kui senine

seadusetekst tekitas eelduse, et kõik kohtumäärused on määruskaebuse korras vaidlustatavad, siis

62

edaspidi on eeldus vastupidine: kui seaduses ei ole määruskaebuse esitamise võimalust ette

nähtud, siis järelikult määruskaebust esitada ei saa ja menetluslikule rikkumisele saab tähelepanu

juhtida kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Muudatuse eesmärk on piirata

määruskaebevõimalusi vaid nende määrustega, mille tõttu kellegi õigusi jätkuvalt piiratakse, ning

selliste määrustega, mida ei ole võimalik koos kohtuasja lõpplahendiga vaidlustada (nt seetõttu,

et isik, kelle õigusi rikuti, ei ole kohtumenetluse pooleks kriminaalasjas). Muudatus teeb ka

seaduse teksti kergemini loetavaks: konkreetse määruse tegemise õigusliku aluse juures on

märgitud ka see, kas määrust saab lõpplahendist eraldi vaidlustada või mitte. See loob suurema

õigusselguse määruste vaidlustatavuses, kuna kehtiv määruskaebuste vaidlustamine on küllaltki

abstraktselt reguleeritud ja seetõttu pole alati üheselt selge, kas konkreetne määrus on

vaidlustatav või mitte.

Punkt 175. Muudatus viitab sellele, et eelnõukohase § 387 lg 2 uue sõnastuse järgi ei saa

kohtumenetluse pooled enam määruskaebust esitada kohtu väljastatud jälituslubade peale, kuna

nad saavad jälituslubade seaduslikkuse üle vaielda kriminaalasja kohtumenetluses. Üldreegel

määruskaebeõiguse kohta ei muutu.

Punkt 176. Muudatus on tingitud määruskaebemenetluse üldise loogika muutumisest. Edaspidi

on määruskaebuse korras vaidlustatavad vaid need määrused, mille eraldi vaidlustamine on

seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Kus seadus määruskaebeõiguse kohta eraldi sätet ei sisalda,

kohtumäärus vaidlustatav ei ole.

Punkt 177. Muudatus on seotud samale paragrahvile lõike 21 lisamisega.

Punkt 178. Muudatus on seotud sellega, et jälitustoiminguks loa andmist enam määruskaebuse

korras vaidlustada ei saa.

Punkt 179. Muudatuse eesmärk on sõnaselgelt reguleerida olukord, kus määruskaebeõigusest on

kõik kaebeõigust omavad isikud loobunud. Analoogiliselt apellatsiooniõigusest loobumisega

sätestatakse, et ka määruskaebeõigusest loobumise järelmiks on, et määrust enam vaidlustada ei

saa ja seega määrus jõustub. Selle muudatuse tulemusel saab määrusi, mida keegi vaidlustada ei

soovi, kohe täitma asuda, ilma et peaks kogu määruskaebuse esitamise tähtaega lõpuni ootama.

Loobumine tuleb fikseerida kas kohtuistungi protokollis või peab olema väljendatud kirjalikus

tahteavalduses kohtule. Võimalus kaebeõigusest loobumisega määrus kiiremini jõustada

kiirendab neis asjades menetlust.

Punkt 180. Muudetud sõnastuses sätestab lõige 3 määruskaebuse läbivaatamiseks kümnepäevase

tähtaja. See tähtaeg on sama ka kehtivas seaduses. Muudatusega viiakse istungi korraldamise

nõuded eraldi lõikesse 31.

Punkt 181. Sätte eesmärk on anda ringkonnakohtule paindlikkus määruskaebuse läbivaatamise

viisi valikul, lähtudes kohtu äranägemisest ja menetlusosaliste soovist istungil kohtule esineda.

Seaduse kehtiv sõnastus nõuab mõningatel juhtudel istungite pidamist ka siis, kui keegi

menetlusosalistest istungile tulla ei soovi. Nii on ringkonnakohtud olnud sunnitud

määruskaebuste läbivaatamiseks mõnikord pidama istungeid tühjas kohtusaalis. Teisalt aga

kirjutab kehtiv seadus ringkonnakohtutele ette kirjaliku menetluse ka puhkudeks, mil

ringkonnakohus ise võib olla huvitatud istungi korraldamisest. Kohtu poolt istungi korraldamine

neis olukordades ei kujutaks endast ilmselt kellegi menetlusõiguste olulist rikkumist, kuid

sellegipoolest peaks istungi pidamise võimalus olema seaduses selgelt sätestatud ka juhtumiteks,

mil ringkonnakohus ise peab istungi pidamist vajalikuks.

63

Lõige 31 sätestab, millisel juhul on menetlusosalisel õigus nõuda kohtuistungi pidamist. Neil

juhtumitel tuleb menetlusosalisel oma soovist määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil

ringkonnakohtule teada anda ning ringkonnakohtul on siis kohustus istung pidada. Muudel,

seaduses nimetamata juhtumitel ringkonnakohtul istungi pidamise kohustust ei ole, kuid kohtul

on alati võimalus määrata, et määruskaebuse lahendamiseks siiski istung korraldatakse. See

tähendab, et ka muude, otse nimetamata määruste vaidlustamisel on menetlusosalisel võimalik

istungi pidamist taotleda, kuid istungi pidamise või kirjaliku menetluse vahel valib

ringkonnakohus oma äranägemisel.

Punkt 182. Lõige 4 muudetakse seoses lõike 3 muutmisega ja lõike 31 lisamisega ning ka

seetõttu, et kohtuistungite video vahendusel pidamiseks kehtestatakse eelnõuga üldine kord

KrMS §-s 141. Määruskaebuse läbivaatamiseks peetava kohtuistungi võib ka edaspidi korraldada

video vahendusel.

Punkt 183. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 184. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 185. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 186. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 187. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 188. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 189. Säte tunnistatakse kehtetuks, sest kohtuistungite video vahendusel pidamiseks

kehtestatakse eelnõuga üldine kord KrMS §-s 141. Määruskaebuse läbivaatamiseks võib

kohtuistungi ka edaspidi pidada video vahendusel.

Punkt 190. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 191 – Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 192. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Punkt 193. Säte lisatakse seetõttu, et muudetakse määruskaebuste üldist loogikat. Kõnealused

määrused on vaidlustatavad ka kehtiva seaduse kohaselt.

Paragrahv 2 käsitleb kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muudatust.

Muudatusega lisatakse KrMSRS-ile paragrahv 26, mis reguleerib kaebeõigusega seonduvat pärast

eelnõu jõustumist. Eraldi rakendussäte on vajalik, sest eelnõuga kujundatakse ümber nii

uurimiskaebuste kui määruskaebuste üldine loogika ning sätestatakse täiendav tingimus

kohtulahendi peale kaevates menetlusrikkumistele tuginemiseks.

64

Lõige 1 sätestab lähtuvalt õiguspärase ootuse põhimõttest, et enne kriminaalmenetluse seadustiku

muudatuste jõustumist 1. jaanuaril 2025 esitatud kaebused prokuratuuri ja uurimisasutuse

tegevuse peale menetletakse lõpuni seni kehtinud uurimiskaebemenetluse regulatsiooni järgi.

Sätte eesmärgiks on vältida õiguskaitselünga tekkimist nende inimeste jaoks, kes edaspidi

uurimiskaebemenetluses enam kaevata ei saaks, kuid kes oma senised menetlusotsustused on

teinud arvestusega, et neil on võimalik uurimiskaebemenetluses prokuratuuri või uurimisasutuse

tegevuse peale kaevata ja oma kaebusele lahend saada.

Lõike 2 eesmärk on sarnane lõikega 1, kuid käib määruskaebeõiguse kohta. Kriminaalmenetluse

seadustiku muudatustega mõningates aspektides määruskaebeõigust piiratakse. Õiguspärase

ootuse põhimõttest lähtuvalt aga sätestatakse lõikes 2, et kui määruskaebus on

seadusemuudatuste jõustumise ajaks juba esitatud, lähtub kohus määruskaebeõiguse tuvastamisel

sellest menetlusseadustiku sõnastusest, mis kehtis määruskaebuse esitamise ajal. See tähendab, et

isegi kui muudatuste järel mingi määruse peale määruskaebuse esitamine ei ole enam lubatud,

tuleb enne seadusemuudatusi esitatud ja sel ajal kehtinud reeglite järgi lubatud määruskaebus

ikkagi ära lahendada.

Lõike 3 eesmärgiks on vältida õiguskaitselünga tekkimist seoses kriminaalmenetluse seadustikku

§ 151 ja § 321 lõike 7 lisandumisega. Nende sätete kohaselt ei saa kohtumenetluse pool

kohtulahendit vaidlustades enam tugineda osadele menetlusõiguse rikkumistele, millele nad õigel

ajal vastuväidet ei esitanud. Arvestades, et see võib mõnel juhul oluliselt mõjutada

kohtumenetluse poole taktikalisi otsuseid, ei oleks aus poole protsessi pealt menetlusreegleid

muuta ja poolelt ära võtta võimalus, mis tal seni olemas oli ja millega ta sai arvestada. Seetõttu

sätestataksegi, et kohtumenetluses aset leidnud menetlusrikkumistele, mis leidsid aset enne

kaebeõiguse piirangute jõustumist, võib kohtulahendit vaidlustades tugineda vaatamata sellele, et

kohtule menetlusrikkumise kohta õigel ajal vastuväidet ei esitatud.

Paragrahv 3 käsitleb riigilõivuseaduse muudatust.

Muudetakse RLSi seda sätet, mis viitab tagasi kriminaalmenetluse seadustiku

kokkuleppemenetluses tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise sättele. Kuivõrd kriminaalmenetluse

seadustiku muudatustega tekib võimalus jätta tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi

vaatamata ka lühimenetluses ja üldmenetluses, tuleb asjakohased uued alused märkida ka

riigilõivuseaduses, et saavutada aktide omavaheline kooskõla ja õigusselgus selles, et

kannatanutel on võimalus riigilõivuvabalt tsiviilkohtumenetluses esitada tsiviilhagi, mis

kriminaalmenetluses jäi menetlusökonoomia kaalutlusest lähtudes läbi vaatamata.

Paragrahv 4 käsitleb riigi õigusabi seaduse muudatusi.

Paragrahvi 4 punkt 1. Muudatuse eesmärk on pakkuda senisest paremat kaitset sellistele

kannatanutele, kelle teovõimet ei ole kohtulikult piiratud ja kellele ei ole eestkostjat määratud,

kuid kes siiski ei oleks suutelised oma õigusi kriminaalmenetluses adekvaatselt maksma panema

(mh nt kannatanud, kes oma terviseseisundi või puude tõttu menetluses osalemisega hakkama ei

saaks). Selleks jäetakse sissejuhatavast tekstiosast välja viide piiratud teovõimele.

Punkt 2. Sõnastuslik muudatus tehakse seetõttu, et muudetakse lõike 22 sissejuhatavat lauseosa.

Esindaja on endiselt vajalik neile piiratud teovõimega kannatanutele, kelle huvid on seadusliku

esindaja omadega vastuolus.

Punkt 3. Muudatusega luuakse kohtule võimalus anda riigi õigusabi isiku varanduslikust

seisundist sõltumata ka sellisele kannatanule, kelle teovõimet ei ole küll piiratud, kuid kelle

olulised õigused ja huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta. Kehtiv kord näeb küll ette riigi

65

õigusabi andmise kohtu määramisel piiratud teovõimega kannatanule juhul, kui kannatanu

seadusliku esindaja huvid on kannatanu huvidega vastuolus, kuid praktikas esineb olukordi, kus

kannatanuks on isik, kellele eestkostet määratud ei ole, aga kes ise ilmselgelt oma huvide eest

seista ei suuda. Eestkoste määramise menetluse algatamine sellisel puhul oleks kohmakas ja

aeganõudev lisandus kriminaalmenetlusele, kus mõnel juhul on võimalik kriminaalasjas

lõpplahend saada vaid loetud päevadega (nt kiirmenetlusena tehtud kokkuleppemenetluses).

Seetõttu antakse kohtule võimalus määrata riigi õigusabi tema varanduslikust seisundist

sõltumata ka sellisele kannatanule, kes küll ei ole piiratud teovõimega, kuid kelle olulised

õigused ja huvid võivad advokaadi abita jääda menetluses kaitseta.Seda, kas kannatanul on

selliseid õigusi ja huve, mille kaitseks on õigusabi määramine vajalik, otsustab kohus, nagu saab

kohus otsustada ka selle üle, kas kannatanule konkreetsel juhul on vaja riigi õigusabi määrata või

ta saab oma õiguste kaitsmisega ise hakkama. Iseenesest ei tohi riik võtta endale lapsehoidja rolli

seal, kus täiskasvanud ja adekvaatne inimene on teinud ebaharilikke eluvalikuid, näiteks keeldub

süüdistatava vastu tsiviilhagi esitamast. Siin tulebki kohtul hinnata, kas tõepoolest on tegemist

kannatanu suutmatusega oma õigusi mõista ja nende eest seista või on pigem kannatanu teinud

teadliku valiku, millesse riigil ei ole õigust sekkuda.

Punkt 4. Muudatusega antakse prokuratuurile kui kohtueelse menetluse juhile võimalus esitada

kohtule taotlus kannatanule riigi õigusabi määramiseks juba kohtueelses menetluses, et kannatanu

õigused saaksid adekvaatselt kaitstud. Prokuratuuril tuleb taotluses põhjendada, miks ta leiab, et

kannatanu olulised õigused ja huvid võiksid ilma advokaadi õigusabita kaitseta jääda.

Paragrahv 5 käsitleb seaduse jõustumist-

Seadus on plaanitud jõustuma 2025. aasta 1. jaanuaril. Seaduse rakendamisel juhindutakse

üldisest põhimõttest, et menetlustoimingu kohta kohaldatakse menetlustoimingu tegemise ajal

kehtivat seadust. Kui kriminaalasjas on juba kohtuistungid alanud, aga eelmenetluses

lahendamisele kuuluvad küsimused (nt tõendi lubatavuse küsimus) on senini lahendamata, saab

kohus need küsimused ära lahendada kohtuliku arutamise ajal juba kehtiva seaduse kohaselt.

Samuti on võimalik kohtulikus eelmenetluses teha vajalikud korraldused selleks, et kohtueelse

menetluse lõpuleviimisel esitamata jäänud kokkuvõtted tunnistajate ütlustest saaksid esimesel

võimalusel vastaspoolele esitatud ja jälitustoimingutega kogutud materjalid tutvustatud.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohase seadusega võetakse kriminaalmenetluses kasutusele termin omaksvõtt, mis on seni

olnud kasutusel tsiviilkohtumenetluses ning halduskohtumenetluses, ehkki asjaolude omaks

võtmisest räägib ka kehtiv KrMS § 227 lõike 3 punkt 1. Eelnõukohase § 60 lõike 4 järgi on

omaksvõtt vastaspoole faktiväitega selgesõnaline ja tingimusteta nõustumine kohtule

adresseeritud kirjalikus avalduses või suuliselt kohtuistungil.

Kohus võib tunnistada asjaolu omaks võetuks või omaksvõtu tagasi lükata. Kui kohus omaksvõtu

vastu võtab, st tunnistab faktilise asjaolu omaks võetuks, loetakse see omaksvõetud faktiline

asjaolu omaksvõtule tuginedes tuvastatuks. Sellisena on eelnõukohane omaksvõtt

kriminaalmenetluses toimelt sarnane eelkõige hagimenetlusega, mis on ka loogiline, kuivõrd nii

hagiline tsiviilkohtumenetlus kui ka kriminaalkohtumenetlus on põhiolemuselt võistlevad

menetlused.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas ELi õigusega.

66

6. Seaduse mõjud

6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

6.1.1. Mõju kannatanute õigustele

Tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata jätmise võimaluste avardamine tähendab seda, et

osad kannatanud peavad oma tsiviilnõude lahendamiseks edaspidi pöörduma

tsiviilkohtumenetluse korras maakohtusse. Kuivõrd enamik tsiviilhagisid aga ei takista

kriminaalasja kiiret läbivaatamist ei mahukuse ega keerukuse tõttu, puudub alus jätta neid läbi

vaatamata ka eelnõukohase seaduse alusel. Isegi kui hagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi

vaatamata, saab selle ikkagi lahendada tsiviilkohtumenetluse korras. Kannatanute õiguste kaitse

taseme säilitamiseks on eelnõus sätestatud, et riigilõivuvaba hagi, mis kriminaalmenetluses on

esitatud ja jäetud läbi vaatamata, saab riigilõivuvabalt esitada ka tsiviilkohtumenetluses. Samuti

on tsiviilkohtumenetluses kui tsiviilhagi läbivaatamisele spetsialiseerunud menetluses tõenäoliselt

keeruliste tsiviilvaidluste lahendamine sujuvam ja otstarbekam. Seetõttu on ebasoodne mõju

kannatanute õigustele pigem vähene.

Lisaks luuakse seaduslik võimalus kannatanutele kohtueelses menetluses esindaja määramiseks

riigi õigusabi korras kannatanu varanduslikust seisundist sõltumata, kui prokuratuuri hinnangul

kannatanu õigused ja huvid jääksid ilma advokaadi abita piisavalt tagamata. See muudatus

mõjutab küllalt väikest gruppi kannatanuid, kellest mõned võivad olla faktiliselt piiratud

teovõimega. Muudatuse tulemusel paraneb selliste kannatanute õiguskaitse.

6.1.2. Mõju kriminaalmenetluses osalejate õigustele üldiselt

6.1.2.1. Kaebeõigused

Seadusega piiratakse kriminaalmenetluses õigust kriminaalasja menetlemise ajal kaevata

uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale ning esitada määruskaebusi mõnede kohtumääruste

peale, kuna need kaebeteed dubleerivad teisi kaebevõimalusi ja põhjustavad menetlusressursi

raiskamist. Dubleerivate kaebeteede kaotamine ei ole aga õiguste tagamise seisukohast olulise

tähendusega. Jätkuvalt on kriminaalmenetluse raames võimalik esitada kaebus sellise

prokuratuuri ja uurimisasutuse tegevuse peale, mis kaebaja õigusi kestvalt mõjutab, et

õigusvastane tegevus lõpetada. Kui aga isiku õigusi on rikutud menetluse käigus ja sellega isikule

kahju tekitatud, saab selle kahju hüvitamiseks esitada taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse kohaselt. Menetleja tegevusega tõendite kogumisel aset leidnud

menetluslikele minetustele on kohtumenetluse pooltel võimalik tugineda kriminaalasja kohtulikul

arutamisel. Seetõttu seadusega ette nähtud dubleerivate kaebeteede sulgemine oluliselt isikute

õiguskaitse taset kriminaalmenetluses ei mõjuta.

6.1.2.2. Mõistlik menetlusaeg

Kohtumenetluste keskmine pikkus on Eestis alates 2018. aastast pidevalt tõusuteel olnud (2018.

aastal keskmiselt 32 päeva, 2023. aastal keskmiselt 55 päeva), kusjuures asjade üldarv on

pidevalt vähenenud (2018. aastal lahendasid maakohtud 5655 kriminaalasja, 2023. aastal ainult

3503 asja), eeskätt on pikenenud üldmenetluses lahendatavate asjade kohtumenetlusele kuluv

aeg19.Tõsi, üldmenetluste väikese absoluutarvu tõttu on üldmenetluste keskmine menetlusaeg iga

19 Justiitsministeeriumi kohtustatistika andmetel oli 2018.aastal üldmenetluses lahendatud kriminaalasja

kohtumenetluse keskmine pikkus 148 päeva ja 2023.aastal 316 päeva, samas üldmenetluses saabunud asjade

absoluutarvud olid vastavalt 453 ja 111.

67

üksiku väga pikalt menetluses olnud asja kohtus lahendamisele kuluvast ajast küllaltki tugevalt

sõltuv. Sellele vaatamata on trend pikemate menetluste suunas olnud pidev (ja mitte üksnes

üldmenetluste puhul), ehkki Euroopa ja ka laiemalt lääneriikide arvestuses on Eesti

kriminaalkohtumenetlus CEPEJ andmetel20 jätkuvalt üks kiiremaid, kui mitte kõige kiirem.

Seadusemuudatuste põhiline mõju avaldubki kohtulikus üldmenetluses, mida 2023. aastal oli ca

8% kõikidest maakohtutes lahendatud kriminaalasjadest21. Muudatustega luuakse võimalused

nendes asjades vältida menetluses viivitusi ja tõkestada pahatahtlikku menetluse venitamist.

Samuti luuakse võimalus kohtumenetlust üldkorras lahendatavais kriminaalasjades

kontsentreerida omaksvõtu abil, mis omakorda laseb poolte ja kohtu menetlusressurssi kokku

hoida. Muudatused süüdistatavate ja muude kohtumenetluse poolte õiguskaitset ei vähenda, kuna

on suunatud menetlusliku üllatamise ja pahatahtlike manipulatsioonide vastu (need, ehkki võiksid

viia süüdistatava jaoks soodsamale lõpplahendusele, ei ole õiglase kohtumenetluse osad), andes

samas kohtule ja pooltele suurema paindlikkuse kohtumenetluses ratsionaalseid ja õiglaseid

valikuid teha. Miski seaduses ei ahenda kohtumenetluse poolte menetluslikke õigusi ega

võimalusi heas usus oma menetlusõigusi teostada.

Lühimenetluse ja kokkuleppemenetluse sätete korrigeerimise tulemusel saab eeldatavasti ka

rohkem kriminaalasju oma lahenduse lihtmenetlustes. Lühemad ja ratsionaalsemad

kriminaalmenetlused tähendavad menetluses osalejatele aga üksiti väiksemaid menetluskulusid ja

vähem frustratsiooni ülemäära kaua kestvate protsesside pärast.

Kohtumenetluse pooltel, sealhulgas süüdistataval, on õigus õiglasele kohtumenetlusele ja osaks

sellest on ka õigus menetlusele mõistliku aja jooksul. Seadusega tagatakse senisest paremini ka

mahukate kriminaalasjade lahendamist mõistliku aja jooksul.

6.1.2.3. Mõju isikuandmete kaitsele

Seadusega piiratakse mõningate isikuandmete töötlemist kriminaalmenetluses, mille tulemusel

suurendatakse inimeste eraelu puutumatuse kaitset. See muudatus lähtub isikuandmete töötlemise

minimaalsuse põhimõttest ja puudutab isikuid, kelle isikuandmeid (sidevahendite ja

kontaktandmed, töökoht, õppimiskoht) kajastatakse praegu veel kehtiva seaduse kohaselt

erinevate menetlustoimingute protokollides. Muudatuse tulemusel väheneb oht, et need

isikuandmed sattuvad isikute kätte, kes neid kuritarvitama asuksid.

6.1.3. Mõju kohtutele ja kohtusüsteemile

Muudatustega antakse kohtutele rohkem paindlikkust: tingimusel, et kohtumenetluse poolte

õigusi ja avalikke huve ei rikuta, saavad kohtud senisest laiemad võimalused arutada

kriminaalasja ilma süüdistatava kohalviibimiseta ja videosilla vahendusel. Kaitsjate vahetamisega

menetluse venitamise korral saab kohus võimaluse määrata paralleelselt lepingulise kaitsjaga

süüdistatavale asenduskaitsja riigi õigusabi korras. Eelmenetluses ja määruskaebuste

lahendamisel saab kohus asja iseloomust lähtudes otsustada, kas pidada kohtuistung või mitte.

Üldmenetluses saab kohus sekkuda kohtumenetluse poolte tegevusse esemeliste tõendite

avaldamisel, kui pool teeb seda ebaotstarbekal viisil, nõuda või lubada kohtuvaidluse eel poolte

kirjalikke seisukohti ning kehtestada mõistlikud ajalised piirangud kohtukõnedele. Ristküsitluse

reeglid muudetakse selgemaks ja see vähendab vaidlusi protsessuaalsete küsimuste üle.

Tsiviilhagi saab kohus kriminaalasjas jätta läbi vaatamata ka põhjusel, et tsiviilhagi oma

20 https://rm.coe.int/cepej-report-2020-22-e-web/1680a86279 21 Lühimenetluses lahendati 2023.aastal 15% kõikidest kriminaalasjadest, kokkuleppemenetluses 78% ja

käskmenetluses alla 1%.

68

keerukuse või mahukuse tõttu takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist. Kohtul ei ole kohustust

uurida tõendeid ega argumenteerida faktiliste asjaolude tõendatusse üle olukorras, kus

kohtumenetluse pooled on mingid faktilised asjaolud omaks võtnud. Kohtule antakse senisest

avaramad võimalused teha määrused pealdisena taotlusel, selle asemel et koostada eraldi

põhjendustega menetlusdokumente. Eeluurimiskohtuniku asjade kohtualluvuse muutmise

tulemusena ühtlustub kohtute töökoormus. Need muudatused kogumis annavad kohtule

võimaluse enamiku kohtumenetluse venimise põhjuste maandamiseks ning eeldusel, et

kohtunikud seaduses antud võimalusi oma menetlustes kasutavad, vähendavad kohtute

töökoormust ja tõstavad lahendamisjõudlust.Suurem paindlikkus oma töö korraldamisel,

sealhulgas kirjaliku menetluse rakendamisel, võib tähendada, et kohtupidamine muutub senisest

vähem avalikuks ja kohtupidamise tseremoniaalne ja pedagoogiline aspekt jääb tagaplaanile.

Selle riski maandamine on kohtunike ülesanne ja igal juhul tuleb kohtul oma tegevuse

korraldamisel kohtumenetluse avalikkuse põhimõttega arvestada. Eeluurimiskohtuniku asjade

„risti jagamine“ toob tõenäoliselt kaasa mõningaid tõrkeid seoses sellega, et eeluurimiskohtunik

ei pruugi olla kursis teise maakohtu tööpiirkonna eripäradega. Pikemas vaates tähendab see aga

ilmselt kohtupraktika ühtlustumist vähemasti sama ringkonnakohtu piires. Viru ja Pärnu

maakohtute jaoks tähendab vastavalt Tartu ja Harju maakohtute eeluurimiskohtuniku asjade

lahendamine töökoormuse tõusu ja võimalik, et ka vajadust kohtusisest tööjaotust ümber

korraldada.

6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Olulist mõju riigikaitsele ja välissuhtlusele seadusel ei ole.

Siseturvalisuse vaates tähendavad kiiremad ja ratsionaalsemad kohtumenetlused siseturvalisuse

suurenemist, kuna kriminaalasjad saavad kiirema lahenduse. See tähendab, et kurjategijad saavad

kiiremini karistatud ja isikud, keda alusetult süüdistatakse kuriteo toimepanekus, saavad kiiremini

vabastatud süüdistuste alt. Mõningad muudatused kohtueelse menetluse andmete avaldamises

võivad esmapilgul uurimisasutustele meelehärmi valmistada, kuivõrd sageli kaldutakse neid

andmeid kinni hoidma isegi siis, kui nende avaldamine on kaitseõiguse tagamiseks vajalik ja

andmete varjamiseks tegelikult põhjust ei ole. Nende muudatuste tegelik mõju on siiski vähene,

kuivõrd juurdepääsu andmetele, mida on põhjust varjata, saab jätkuvalt piirata.

6.3. Mõju majandusele

Seadusega kiirendatakse kriminaalkohtumenetlusi ja sel teel parandatakse kaudselt

ettevõtluskeskkonda. Otsest majanduslikku mõju muudatustel ei ole.

6.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Seadusega tehtavad muudatused elu- ja looduskeskkonda otseselt ei mõjuta. Kaudselt toob

muudatustest tulemusel mõningane kirjatöö ja reisimisvajaduse vähenemine kaasa väiksema

energiatarbimise.

6.5. Mõju regionaalarengule

Regionaalarengule eelnõu otseselt mõju ei avalda. Kuna eeluurimiskohtuniku asju hakatakse

ümber jagama, ühtlustab see mõningal määral kohtute töökoormust, suurendades Viru ja Pärnu

maakohtute koormust ja vähendades Tartu ja Harju maakohtutekoormust.

6.6. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

6.6.1. Mõju riigieelarvele

69

Seadusega otseselt uusi kuluartikleid ei tekitata ja tulu ei teenita. Kaudselt on kohtusüsteemi

toimimise tõhustamise tulemuseks see, et teenuste senise taseme säilitamiseks ei ole vaja teha

lisakulutusi ning olemasolevate vahenditega saavutatakse kiirem tulemus. Võimalik ka, et tekib

mõningane eelarvevahendite kokkuhoid näiteks selle arvelt, et lühema kohtuliku arutamise ja

senisest enam lihtmenetluste rakendamise tulemusel vähenevad riigi kulutused süüdistatavatele

määratavale riigi õigusabile. Seadusega laiendatakse kohtu võimalust määrata riigi õigusabi

eelkõige süüdistatavatele asenduskaitsja määramisega ja mõnedele kannatanutele. Kuivõrd aga

need olukorrad, kus seadus riigi õigusabi määramise lisavõimalused ette näeb, esinevad harva, ei

tekita see eelarves olulist lisakulu.

6.6.2. Mõju riigiasutuste mainele

Keeruliste ja mahukate kriminaalkohtumenetluste kestuse üle on viimasel ajal palju kurdetud ja

see on kohtu, prokuratuuri ja kriminaaljustiitssüsteemi mainele tervikuna mõjunud kahjulikult.

Muudatusega antakse nii kohtule kui ka prokuratuurile lisavõimalused selleks, et kriminaalasju

efektiivselt menetleda. Olukord, kus kriminaalasjad menetletakse lõpuni kiiresti ja korrektselt,

aitab riigi institutsioonide mainet parandada ning suurendab usku, et õiguslikud mehhanismid

Eestis toimivad ja kurjategijad võetakse vastutusele. See suurendab üldiselt usaldust Eesti riigi

vastu.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

tulud ja kulud

Seaduse rakendamisega kohalikule omavalitsusele mingeid tulusid ega kulusid ei kaasne.

Riigieelarvest on eelkõige ette nähtavad järgmised kulutused:

a. riigi õigusabi täiendavad kulud mõnedele kannatanutele kohtueelses menetluses riigi

õigusabi määramisest;

b. riigi õigusabi täiendavad kulud mõnedele süüdistatavatele asenduskaitsja määramisest

paralleelselt põhikaitsjaga.

Mõlemad juhtumid on menetluses erandlikud ning eelnõu näeb ette võimaluse asenduskaitsja

määramise korral paralleelselt põhikaitsjaga menetluskuludesse arvata vaid riigi õigusabi korras

määratud asenduskaitsjale makstud tasu.

Lisaks on võimalikud kulutused IT-arendustele, mis on tingitud määrustele ja süüdistusaktile

esitatavate nõuete muutmisest ja eeluurimiskohtuniku asjade kohtualluvuse muutmisest. Tegemist

ei ole siiski tektooniliste muudatustega, mis tingiksid kogu süsteemiarhitektuuri ümberehitamise

vajaduse, vaid pigem pidevate arenduste ja muudatustega, mis tõenäoliselt märkimisväärseid

lisakulusid ei tekita.

Riigieelarve tulusid seadusemuudatused ei suurenda, kuid aitavad eeldatavasti riigieelarve

kulusid kokku hoida selle kaudu, et kohtumenetluses väheneb bürokraatia, kohtumenetlused

muutuvad lühemaks ja kontsentreeritumaks ning sama menetlusressursiga on võimalik lahendada

rohkem kriminaalasju. Lühemad protsessid tähendavad ka väiksemaid menetluskulusid.

8. Rakendusaktid

Justiitsministri 19.06.2014 määrus nr 21 (kohtulahendi alusel Eesti Vabariigile tasumisele

kuuluva nõude täitmiseks vajalike andmete loetelu ja nende vormistamisele esitatavad tehnilised

70

nõuded - https://www.riigiteataja.ee/akt/128062014046) muutub volitusnormi asukoha (uus

volitusnorm on KrMS § 145 lg 7) tõttu kehtetuks ning tuleb uuesti kehtestada. Sisulisi muudatusi

ei ole vaja teha, vaja on muuta vaid preambulit, Rakendusakti kavandit ei ole seletuskirjale

lisatud, sest olemasolevas määruses sisulisi muudatusi teha ei ole vaja, vaja on muuta preambulit

(volitusnormi asukoha muutumise tõttu) ning seetõttu ei teki küsimust rakendusakti

põhiseadusele vastavusega. Puudub vajadus rakendusakti kavandi formaalseks lisamiseks.

KrMS § 1603 lõike 11 kehtetuks tunnistamisega kaotab senise tähenduse ka peaprokuröri juhis,

millega on kehtestatud kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormid.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse jõustumine ei vaja pikemaid ettevalmistusi. Rakendusaktides tehtavad muutused on

pigem formaalset laadi. Võimaldamaks sujuvat üleminekut, on KrMSRS-ile lisatud

rakendussätted juba käimas olevate kohtuistungite ja juba esitatud kaebuste menetlemise kohta.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse EIS kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks

kohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri kantseleile, Politsei- ja

Piirivalveametile, Maksu- ja Tolliametile, Keskkonnaametile, Tartu Ülikoolile,

Kaitsepolitseiametile, Sõjaväepolitseile, Konkurentsiametile, Andmekaitseinspektsioonile ja

Eesti Arstide Liidule.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Kriminaalmenetluse seadustiku ja riigi õigusabi seaduse muutmise seadus (kohtumenetluse ratsionaliseerimine) Esitame kriminaalmenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. Eelnõu esitatakse EIS kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks kohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri kantseleile, Politsei- ja Piirivalveametile, Maksu- ja Tolliametile, Keskkonnaametile, Tartu Ülikoolile, Kaitsepolitseiametile, Sõjaväepolitseile, Konkurentsiametile, Andmekaitseinspektsioonile ja Eesti Arstide Liidule. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame 22. augustiks 2024. a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Madis Timpson Minister Lisad: Eelnõu Seletuskiri Mõjusõnumid /*Lisaadressaadid: Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Riigikohus

Meie 03.07.2024 nr 8-1/5240-1

Eesti Advokatuur Riigiprokuratuur Õiguskantsleri Kantselei Politsei- ja Piirivalveamet Maksu- ja Tolliamet Keskkonnaamet Tartu Ülikool Kaitsepolitseiamet Sõjaväepolitsei Konkurentsiamet Andmekaitse Inspektsioon Eesti Arstide Liit Andreas Kangur 54800354 [email protected]