(EIS) algatatud kooskõlastamine

EELNÕU

19.02.2023

Eesti Vabariigi haridusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

(õppimiskohustuse kehtestamine)

§ 1. Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmine

Eesti Vabariigi haridusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 lõikes 1 asendatakse sõna „koolikohustuse“ sõnaga „õppimiskohustuse“;

2) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 8 sõnastatakse järgmiselt:

„8) peavad õppimiskohustuslike laste arvestust ja tagavad õppimiskohustuse täitmise kontrolli,

annavad lastele õppimiskohustuse täitmiseks ainelist ja muud abi, korraldavad sõidu

haridusasutusse ja tagasi, tagavad meditsiiniabi ja toitlustamise õppetöö ajal;“;

3) seadust täiendatakse III1. osaga järgmises sõnastuses:

„III1. osa

ÕPPIMISKOHUSTUS

§ 101. Õppimiskohustus

(1) Õppimiskohustus on kohustus osaleda põhi-, kesk- või kutseharidusõppes, täita

õpiülesandeid ning omandada teadmisi, oskusi ja pädevusi, et tagada enda areng.

(2) Õppimiskohustus on Eestis elaval isikul, sealhulgas välisriigi kodakondsusega või

määratlemata kodakondsusega isikul, kes on saanud enne käimasoleva aasta 1. oktoobrit

seitsmeaastaseks. Isik on õppimiskohustuslik 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustus

loetakse täidetuks enne 18-aastaseks saamist juhul, kui isik on omandanud kesk- või

kutsehariduse.

(3) Eesti Vabariiki akrediteeritud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja lapsel

ei ole õppimiskohustust.

(4) Õppimiskohustuslik isik, kes oma terviseseisundi või individuaalse arengu tõttu ei ole

õppimiskohustuslikku ikka jõudes saavutanud vajalikku koolivalmidust, võib lapse

koolivalmidust hinnanud koolieelse lasteasutuse või põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 47

nimetatud koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel asuda õppimiskohustust täitma ühe

õppeaasta võrra hiljem.

(5) Koolieelne lasteasutus või kooliväline nõustamismeeskond soovitab õppimiskohustust

täitma asuda ühe õppeaasta võrra hiljem, kui:

1) lapse tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed ning enesekohased oskused ei ole õpingute

alustamiseks vajalikul määral välja kujunenud või

2) laps vajab haiguse, trauma või tervisehäire tõttu pikaajalist ravi ning lapse terviseseisund ei

võimalda tal igapäevases õppetöös osaleda.

§ 102. Lapsevanema kohustused õppimiskohustuse täitmisel

(1) Lapsevanem või eestkostja (edaspidi vanem) on kohustatud tagama õppimiskohustuse

täitmise, sealhulgas:

1) looma õppimiskohustuslikule õpilasele kodus õppimist võimaldavad tingimused ja õppes

osalemise eeldused;

2) kasutama igapäevaseks infovahetuseks kooli määratud infokanalit;

3) jälgima õppimise edenemist ja teavitama probleemide korral kooli;

4) esitama koolile oma kontaktandmed ja teavitama nende muutustest;

5) pöörduma kooli ettepanekul koolivälise nõustamismeeskonna poole;

6) taotlema vajaduse korral koolilt ja õpilase elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt

õigusaktides sätestatud õppimiskohustuse täitmise tagamiseks meetmete rakendamist ja neid

meetmeid kasutama;

7) osalema õpilase arengut toetaval vestlusel ja panustama õpitee valikute väljaselgitamisse;

8) esitama taotluse lapse kooli vastuvõtuks, sealhulgas edasiõppimiseks pärast põhihariduse

omandamist;

9) tutvuma koolielu reguleerivate aktidega ja täitma teda puudutavaid sätteid;

10) tegema koostööd kooli ja elukohajärgse valla- või linnavalitsusega õigusaktides sätestatud

tingimustel ja korras.

(2) Kui vanem ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustusi, peab valla või

linnavalitsus võtma kasutusele lapse õiguste kaitseks vajalikud meetmed.

§ 103. Valla või linna ülesanded ja rakendatavad meetmed õppimiskohustuse täitmise

tagamiseks

(1) Õppimiskohustuslike laste arvestuse pidamiseks ja õppimiskohustust mittetäitvate laste ja

peredega tegelemiseks seirab valla- või linnavalitsus vähemalt iga kuu 10. kuupäeval valla või

linna haldusterritooriumil elavate õppimiskohustuslike laste õppes osalemist riigi infosüsteemi

kuuluvate andmekogude toel.

(2) Käimasoleval õppeaastal põhihariduse omandanud õpilaste puhul tagab valla- või

linnavalitsus õppimiskohustuse täitmise hiljemalt 1. novembriks, rakendades lõikes 3 nimetatud

tegevusi.

(3) Õppimiskohustusliku isiku elukohajärgne vald või linn toetab vastavalt vajadusele

õppimiskohustuslikku isikut, vanemat ja kooli, luues tingimused õppimiskohustuse täitmiseks,

sealhulgas:

1) selgitab välja õppimiskohustuse täitmatajätmise põhjused ja kohased meetmed ning

korraldab meetmete rakendamist;

2) korraldab koolitusi ja nõustamist vanematele, kelle lapsed ei täida õppimiskohustust, et

toetada neid õppimiskohustuse täitmiseks tingimuste loomisel;

3) kehtestab õppimiskohustuse täitmise tagamiseks korra, milles määrab ametikoha või

struktuuriüksuse, mille ülesandeks on rakendada käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud

meetmeid ning meetmete läbiviimisega seonduvate tegevuste korralduse.

(4) Valla- või linnavalitsus avaldab käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 nimetatud korra ja

korras määratud ametikoha või struktuurüksuse kontaktandmed asutuse veebilehel.

(5) Kui õppimiskohustuse täitmist takistab isiku abivajadus lastekaitseseaduse või

sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses, tagab vald või linn isiku abistamise lastekaitseseaduses

või sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud korras. Õpilasele toe osutamisel teavitab õpilase

elukohajärgne valla- või linnavalitsus kooli.“;

4) paragrahvi 15 esimene lause tunnistatakse kehtetuks;

5) seadust täiendatakse V1. osaga järgmises sõnastuses:

„V1. osa

ÕPPE LIIGID EESMÄRGI ALUSEL

§ 181. Õppe liigid

(1) Formaalõpe on eesmärgistatud ja struktureeritud õpe, mis toimub õppekava alusel

alushariduses, põhihariduses, keskhariduses, kutsehariduses ja kõrghariduses ning mille

läbimist tunnustatakse üldjuhul haridusliku kvalifikatsiooniga.

(2) Mitteformaalõpe on eesmärgistatud ja struktureeritud vabatahtlik õpe, mis võib toimuda

õppekava alusel. Mitteformaalõppe võimalusi pakuvad eeskätt noorsootöö, huvihariduse ja

täiskasvanute täienduskoolituse asutused ja organisatsioonid.

(3) Informaalõpe võib õppija seisukohast olla nii eesmärgistatud kui eesmärgistamata

õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides.“;

6) paragrahvi 366 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) töödelda haridusvaldkonnaga seotud andmeid õppimiskohustusega isiku õpitee jätkamise

tagamiseks ning õpilaskandidaatide vastuvõtuprotsessi läbiviimiseks;“.

§ 2. Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine

Koolieelse lasteasutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõna „koolikohustuse“ sõnaga

„õppimiskohustuse“;

2) paragrahvi 10 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Valla- või linnavalitsus loob lapsele, kelle õppimiskohustuse täitmise alustamine on Eesti

Vabariigi haridusseaduse § 101 lõikes 4 nimetatud koolieelse lasteasutuse või koolivälise

nõustamismeeskonna soovitusel ühe õppeaasta võrra edasi lükatud, võimaluse käia

lasteasutuses rühmas, mis on sätestatud käesoleva seaduse § 6 lõike 3 punktis 2 või lõikes 4,

ning erivajadustega lapsele võimaluse käia lasteasutuses rühmas, mis on sätestatud käesoleva

seaduse § 6 lõikes 6.“;

3) paragrahvi 16 lõikes 5 asendatakse sõna „koolikohustust“ sõnaga „õppimiskohustust“.

§ 3. Kutseõppeasutuse seaduse muutmine

Kutseõppeasutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõikesse 1 lisatakse pärast sõna „õppekavarühmas“ sõnad „või ettevalmistavat

õpet“;

2) paragrahvi 8 lõikesse 2 lisatakse teine lause järgmises sõnastuses:

„Ettevalmistava õppe läbiviimise õigus antakse vastavalt käesoleva seaduse § 232 lõikele 2.“;

3) paragrahvi 10 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „,välja arvatud isikuarengu

õppekavarühmas,“;

4) paragrahv 101 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 17 lõike 5 punkti 111 ja paragrahvi 18 lõike 3 punkti 7 lisatakse pärast sõna

„õppekulusid“ sõnad „riigi poolt“;

6) paragrahvi 22 punktist 2 jäetakse välja sõnad „ja kutsevaliku õppekava erisused“;

7) paragrahvi 23 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

8) seadust täiendatakse paragrahvidega 231, 232 ja 233 järgmises sõnastuses:

„§ 231. Ettevalmistav õpe

(1) Ettevalmistav õpe on tasemeõpe isikuarengu õppekavarühmas, mille käigus omandatakse

keskharidustaseme õppes või kutseõppes õpingute jätkamiseks vajalikud kompetentsid teisel

kvalifikatsioonitasemel.

(2) Ettevalmistava õppe ülesanne on toetada õpilast enese tundmaõppimisel ja valikuvõimaluste

mõistmisel ning tagada õppija valmisolek õpingute ja tööeluga seotud karjääriotsuste

tegemiseks.

§ 232. Ettevalmistava õppe läbiviimine

(1) Ettevalmistava õppe kättesaadavuse tagab riik.

(2) Valdkonna eest vastutav minister annab käskkirjaga ettevalmistava õppe läbiviimise õiguse

riigikoolidele, arvestades õpperühma avamise vajalikkust piirkonnas. Valdkonna eest vastutav

minister võib anda ettevalmistava õppe läbiviimise ülesande halduslepinguga üle

munitsipaalkooli pidajale.

(3) Ettevalmistava õppe läbiviimiseks esitab kool õppekava registreerimise taotluse ja

asjaomase õppekava hariduse infosüsteemi vähemalt kolm kuud enne õppetöö algust.

(4) Valdkonna eest vastutava ministri moodustatud komisjon hindab õppekava vastavust õppe

sisule ja õppe läbiviimisele seatud nõuetele. Nõuetele vastavad õppekavad registreeritakse

hariduse infosüsteemis.

§ 233. Ettevalmistava õppe korraldus

(1) Õppimiskohustuslikule isikule, kes ei omanda keskharidust või kutseharidust, tagatakse

õppekoha olemasolu ettevalmistavas õppes aasta läbi. Vabade kohtade olemasolul võetakse

vastu isikuid vanuses kuni 26 eluaastat.

(2) Ettevalmistava õpe läbitakse üldjuhul ühe õppeaastaga, mis vastab 60 arvestuspunktile. Kui

õppimiskohustuslik õpilane ei ole ettevalmistava õppe tulemusena vastu võetud keskharidus-

või kutseõppesse, võib õpe olla pikem kui üks õppeaasta.

(3) Ettevalmistava õppe alustamise tingimus on põhiharidus või sellele vastav välisriigis

omandatud haridus.

(4) Ettevalmistava õppe korralduse ja õppekava nõuded ning ettevalmistava õppe rahastamise

alused sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määruses.

(5) Ettevalmistav õpe loetakse lõpetatuks pärast individuaalses õppekavas kirjeldatud

õpiväljundite saavutamist ja õppimiskohustuslike noorte puhul täiendavalt keskharidus- või

kutseõppesse vastuvõtmist. Ettevalmistava õppe lõpetajale väljastatakse lõputunnistus.

(6) Saavutatud õpiväljundeid võib õppeasutus, kuhu ettevalmistava õppe lõpetanud õppija

kandideerib, arvestada nii õpingute jätkamiseks vajalike vastuvõtutingimuste täitmisena kui ka

järgneva läbitava õppekava täitmise osana.“;

9) paragrahvi 25 lisatakse lõige 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Põhiharidusega õppimiskohustusliku isiku vastuvõtu korraldab kool hariduse

infosüsteemi elektroonilises keskkonnas. Vastuvõtt, sealhulgas jätkuvastuvõtt peab olema

lõpetatud hiljemalt 31. augustiks. Pärast vastuvõttu vabaks jäänud koolituskohtade info

avalikustab kool oma veebilehel.“;

10) paragrahvi 25 lõikesse 9 lisatakse pärast sõna „direktoril“ sõnad „või tema volitatud

isikul“;

11) paragrahvi 25 lõikest 9 jäetakse välja sõnad „tuge saavale“;

12) paragrahvi 32 lõige 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 32 lõiked 4 - 10 tunnistatakse kehtetuks;

14) seadust täiendatakse paragrahviga 321 järgmises sõnastuses:

„§ 321. Õpilase arengu ja õppimise toetamine

(1) Õpilase arengu ja õppimise toetamisel ning kvaliteetse kutsehariduse osutamisel järgib kool

kaasava hariduse põhimõtteid ning tagab nende võrdväärse kättesaadavuse kõigile õpilastele.

(2) Õpilase arengu ja õppimise toetamise, sealhulgas tugimeetmete rakendamise tingimused ja

korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Kool võib õpilase individuaalsuse arvestamiseks teha muudatusi või kohandusi õppeajas,

õppesisus, õppekorralduses ja õppekeskkonnas, koostades õpilasele kooli õppekava alusel

individuaalse õppekava. Seejuures peavad individuaalse õppekava õpiväljundid kattuma kooli

õppekavas kirjeldatutega. Individuaalse õppekava kinnitab kooli direktor.

(4) Õppimiskohustusliku õpilase õppetöös osalemise osas arvestuse pidamiseks ja

õppimiskohustuse täitmise tagamiseks rakendab kool põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35

lõikeid 2 ja 4 ning §-i 36.“;

15) paragrahvi 34 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Käesoleva seaduse § 51 lõikes 3 sätestatud juhul väljastab kool õpilasele kooli lõpetamisel

põhikooli või gümnaasiumi lõputunnistuse, millel on kutseõppe läbimist tõendav kanne, või

kutseõppeasutuse lõputunnistuse või mõlemad.“;

17) seadust täiendatakse paragrahviga 341 järgmises sõnastuses:

„§ 341. Õpilase koolist väljaarvamine

(1) Õpilane arvatakse koolist välja:

1) kui õpilane on täitnud kutseõppe tasemeõppe lõpetamise tingimused ja talle on väljastatud

lõputunnistus;

2) kui õpilane või piiratud teovõimega õpilase vanem on koolile esitatud sellekohase avalduse;

3) kui õpilane ei ole mõjuva põhjuseta asunud õppetööle kahe nädala jooksul pärast õppetöö

algust, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane;

4) õppekava sulgemisel, kui õpilane ei ole õppekava sulgemise hetkeks avaldanud soovi minna

üle teisele õppekavale, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane;

5) kui õpilane õppis vanglas korraldatud kutseõppes, kuid ei jätka pärast vabanemist õpinguid

koolis;

6) kui õpilane ei täida õppekava nominaalkestuse jooksul kutseõppe lõpetamise tingimusi ja

tema õppeaega ei ole individuaalse õppekava alusel muudetud või tehtud kohandusi õppeajas,

õppesisus ja õppekorralduses, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane;

7) kui õpilane ohustab oma käitumisega teiste turvalisust koolis või rikub korduvalt kooli

sisekorraeeskirjas kehtestatud käitumise üldnõudeid, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane;

8) kui õpilasel on õpinguid takistavad olulised õppevõlgnevused õppekavaga määratud

põhiõpingutes ja kool on eelnevalt õppija toetamiseks rakendanud kõiki tema käsutuses olevaid

toetusmeetmeid, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane;

9) kui õpilasel puuduvad Eesti elukoha andmed, välja arvatud juhul, kui koolile on teada, et

õpilane viibib Eestis ning õpilane või piiratud teovõimega õpilase vanem on koolile esitanud

kinnituse õpingute jätkamiseks selles koolis;

10) õpilase surma korral;

11) kui õpilane ei täida käesoleva seaduse § 471 lõike 1 alusel tekkinud kohustusi.

(2) Õpilase koolist väljaarvamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Põhikooli- ja gümnaasiumiõppe õpilane arvatakse koolist välja põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 28 alusel.“;

18) paragrahvi 35 lõiked 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Õpilasel on õigus jätkata ühes koolis alustatud õpinguid vabade kohtade olemasolul teises

koolis samal või uuel kutse- või eriala õppekaval alusel. Seni läbitud õpingute arvestamiseks

valitud õppekava osana kohaldatakse varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise

põhimõtteid.“;

19) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Õpilasel on õigus direktori otsusel jätkata alustatud õpinguid vabade kohtade olemasolul

samas koolis teisel õppekaval ilma koolist väljaarvamise ja vastuvõtmise toiminguid läbi

viimata. Õppekava vahetamisel on kohaldatakse varasemate õpingute ja töökogemuse

arvestamise põhimõtteid. Õppekava vahetamise tingimused ja korra kehtestab kooli nõukogu.“;

20) paragrahvi 43 lõike 2 punkti 6 lisatakse pärast sõna „korras“ sõnad „,välja arvatud

ettevalmistava õppe õpilane“;

21) paragrahvi 43 lõike 2 punkt 10 sõnastatakse järgmiselt:

„10) saada õppimise toetamiseks tugiteenuseid ja –meetmeid;“;

22) paragrahvi 47 lõike 10 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) riigieelarvest rahastatavate koolituskohtade arv, sealhulgas hariduslike erivajadustega

õpilaste ja kinnipidamisasutuses korraldatava kutseõppe koolituskohtade arv ning

õppekavarühmad või õppekavad, mille alusel õppivatelt õpilastelt ei ole koolil õigust tasu

nõuda.“;

23) paragrahvi 47 lõike 11 punkti 3 lisatakse pärast tekstiosa „kutseõppe koolituskohtade arv“

tekstiosa „ning õppekavarühmad või õppekavad, mille alusel õppivatelt õpilastelt ei ole koolil

õigust tasu nõuda“;

24) paragrahvi 47 lõige 13 tunnistatakse kehtetuks;

25) seadust täiendatakse paragrahviga 471 järgmises sõnastuses:

„§ 471. Tasuline kutseõppe tasemeõpe

(1) Riigi- ja munitsipaalkool nõuab õppekulude hüvitamist kogu õppekava ulatuses õpilaselt,

kes on:

1) koolituskohale kandideerides eelnevalt juba vastu võetud kutseõppe tasuta tasemeõppesse

või immatrikuleeritud kõrghariduse tasuta tasemeõppesse;

2) vastuvõtmisele eelneva kümne aasta jooksul lõpetanud kõrghariduse tasuta tasemeõppe;

3) vastuvõtmisele eelneva viie aasta jooksul lõpetanud tasuta sama või kõrgema taseme

kutseõppe, välja arvatud juhul, kui ta asub õppima lõpetatud taseme jätkuõppes;

4) vastuvõtuvõtmisele eelnevalt kahel korral kutseõppe tasemeõppesse vastu võetud ja mõlemal

korral õpingud katkestanud ning viimasest katkestamisest on möödas vähem kui viis aastat.

(2) Riigi- ja munitsipaalkool nõuab õppekulude hüvitamist kogu õppekava ulatuses õpilaselt,

kes asub õppima eesti keelest erinevas keeles läbiviidavas tasemeõppes.

(3) Keskharidusega isik võib samal ajal õppida ühel kõrghariduse või kutseõppe tasuta

koolituskohal.

(4) Riigi- ja munitsipaalkoolil on õigus pakkuda lisaks käesoleva seaduse § 47 lõike 8 alusel

moodustatud koolituskohtadele ka tasulisi koolituskohti, kus nõutakse õppekulude hüvitamist

kogu õppekava ulatuses ka õpilaselt, kes ei vasta lõikes 1 nimetatud tingimustele.

(5) Kutseõppeasutus ei nõua tasu õpilaselt, kes:

1) täidab õppimiskohustust;

2) õpib kutsekeskhariduse õppekaval ja ta ei ole vastuvõtmisele eelnevalt omandatud

keskharidust;

3) õpib käesoleva seaduse § 47 lõike 8 alusel moodustatud koolituskohal ja ei vasta käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tingimustele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud õpilaselt ei võeta tasu, kui ta asub esimest

korda õppima samale tasemele pärast ettevalmistava õppe lõpetamist.

(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud õpilaselt ei võeta tasu, kui ta asub õppima

õppekavarühmas või õppekaval, mille osas on riik käesoleva seaduse § 47 lõige 10 punkti 3 või

lõige 11 punkti 3 kohaselt keelanud tasu võtta.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õpilasel on võimalik liikuda tasuliselt

koolituskohalt tasuta koolituskohale ainult vaba koolituskoha olemasolul õppekavarühmas või

õppekaval, mille osas on riik käesoleva seaduse § 47 lõige 10 punkti 3 või lõige 11 punkti 3

kohaselt keelanud tasu võtta. Tasuta koolituskohale liikumise täpsema korra kehtestab kooli

nõukogu.

(9) Käesoleva seaduse § 47 lõike 8 alusel moodustatud koolituskoha vabanedes võib kool täita

sama õppekava tasulisel koolituskohal õppiva õpilasega, välja arvatud käesoleva paragrahvi

lõikes 1 nimetatud õpilasega.

(10) Kutseõppe õppekulude hüvitamise tasu suuruse määramise alused ja tasu ülemmäärad

riigi- ja munitsipaalkoolides kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(11) Kooli nõukogu kehtestab koolituskoha õppekulude hüvitamise tasu suuruse õppekava

koolituskoha kohta hiljemalt vastuvõtu alguseks. Juba õppima asunud õpilase õppekulude

hüvitamise tasu suurust võib kool suurendada eelmise õppeaastaga võrreldes kuni kümme

protsenti, aga mitte enam kui lõike 9 alusel kehtestatud maksimaalne tasu suurus.“;

26) paragrahvi 49 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kutseõppeasutuse ja gümnaasiumi liitmisel ning kooli, kus pakutakse nii kutseõpet kui ka

üldharidusõpet, ümberkorraldamisel, pidamise üleandmisel ja tegevuse lõpetamisel

kohaldatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatut.“;

27) paragrahv 51 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 51. Kutsehariduse ja üldhariduse pakkumine ühes asutuses

(1) Kooli pidaja otsusega võib kool pakkuda lisaks kutseharidusele ka üldkeskharidust, kui

koolis toimub õpe ka kutsekeskhariduse õppekava alusel.

(2) Kooli pidaja otsusega võib kool pakkuda põhiharidust mittestatsionaarses ja käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul ka statsionaarses õppevormis põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduses sätestatud tähenduses ja korras.

(3) Koolis, kus toimub kutseõpe muusika ja esituskunstide õppekavarühmas, võib pakkuda

üldharidusõpet moodustades õppegruppe muusika alal alates põhikooli esimesest klassist ning

koreograafia alal alates viiendast klassist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil tegutsevas koolis kohaldatakse

üldharidusõppe õppekoormuse, hindamise, õppekavade, toetuste, koolivaheaegade, kooli

lõpetamise tingimuste ning õpilase õiguste ja kohustuste puhul põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduses sätestatut, muus osas kohaldatakse käesolevat seadust.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil tegutseva kooli põhimäärus ja

arengukava peavad lisaks käesolevas seaduses sätestatud andmetele sisaldama üldhariduse

õppe kohta ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud kohustuslikke andmeid.

Põhimäärus ja arengukava kinnitatakse käesolevas seaduses sätestatud korras.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil tegutsevas koolis on hoolekogu, mille

moodustamise ja tegevuse suhtes kohaldatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, ning

nõunike kogu, mille moodustamise ja tegevuse suhtes kohaldatakse käesolevat seadust.

(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil tegutsevas koolis on õppenõukogu,

mis tegutseb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil tegutsevas koolis on nõukogu, mille

moodustamise ja pädevuse suhtes kohaldatakse käesolevat seadust.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil tegutseva kooli direktori vaba

ametikoha täitmisel lähtutakse käesolevas seaduses sätestatust. Käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud viisil tegutsevas kooli direktoril on käesolevast seadusest ning põhikooli- ja

gümnaasiumiseadusest tulenev pädevus.“;

28) seadust täiendatakse paragrahviga 631 järgmises sõnastuses:

„§ 631. Tasulise kutseõppe rakendumine

(1) Käesoleva seaduse §-i 471 kohaldatakse alates 1. septembrist 2025 algaval õppeaastal

õpinguid alustavatele õpilasele.

(2) Käesoleva seaduse § 471 lõige 1 punktis 4 nimetatud eelneva perioodina võetakse arvesse

koolituskohale kandideerimisele eelneva kümne aasta andmeid hariduse infosüsteemis.

(3) Käesoleva seaduse § 471 lõige 1 punktis 4 nimetatud katkestamiseks ei loeta õpilase koolist

väljaarvamist vastuvõtuaasta esimese 30 päeva jooksul.

(4) Käesoleva seaduse § 471 lõigetes 1–2 ja 4–6 nimetatud juhul tasulise või tasuta õppekoha

kindlaksmääramisel lähtutakse koolituskohale vastuvõtu ajal kättesaadavatest andmetest.“.

§ 4. Kõrgharidusseaduse muutmine

Kõrgharidusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõiget 6 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:

„12) on õppima asudes juba vastu võetud tasuta koolituskohale keskhariduse järgses kutseõppe

tasemeõppes;“;

2) paragrahv 16 lõikes 31 asendatakse sõna „esimesel“ sõnaga „teisel“;

3) paragrahvi 161 lõiget 3 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) on õppima asudes juba vastu võetud tasuta koolituskohale keskhariduse järgses kutseõppe

tasemeõppes.“.

§ 5. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse sõna „koolikohustuse“ sõnaga „õppimiskohustuse“;

2) paragrahvi 7 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Õppimiskohustuse täitmise ja põhikooli riiklikule õppekavale vastava põhihariduse

omandamise võimaluse valla või linna haldusterritooriumil elavatele õppimiskohustuslikele

lastele tagab vald või linn, kaasates vajaduse korral kaasates erakooli pidajat või riiki.“;

3) paragrahvi 7 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Igale õppimiskohustuslikule isikule ning käesoleva seaduse § 7 lõigetes 5 ja 6 nimetatud

isikutele põhihariduse omandamise võimaluse tagamiseks kehtestab valla- või linnavalitsus

elukohajärgse munitsipaalkooli (edaspidi elukohajärgne kool) määramise tingimused ja korra.

Valla- või linnavalitsus arvestab elukohajärgse kooli määramisel oluliste asjaoludena

esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis

ja võimaluse korral vanemate soove.

(22) Teise valla või linna munitsipaalkooli saab määrata õpilase elukohajärgseks kooliks kooli

pidava valla- või linnavalitsuse nõusolekul.“;

4) paragrahvi 7 lõikes 4 asendatakse sõna „koolikohustuslikust“ sõnaga

„õppimiskohustuslikust“;

5) paragrahvi 7 lõikes 5 asendatakse tekst „17-aastasele“ tekstiga „18-aastasele“;

6) paragrahvi 71 lõike 2 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:

„Õppimiskohustuse täitmise, kvaliteetse ja valikurohke ning gümnaasiumi riiklikule

õppekavale vastava üldkeskhariduse omandamise võimaluse tagavad riik ja kohalik

omavalitsus, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume.“;

7) paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Õppimiskohustuse täitmiseks tagab riik võimaluse ettevalmistavaks õppeks vastavalt

kutseõppeasutuse seaduse §-des 231–233 sätestatule.“;

8) seaduse 2. peatükk tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 17 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kool arvestab õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanema taotluse alusel õpilase

õppimist mitteformaalõppes või mõnes teises haridusasutuses, õpetatava osana, tingimusel, et

see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratletud

õpitulemusi.“;

10) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Õpilase mitteformaalõppes või mõnes teises haridusasutuses läbitud õpingute arvestamise

alused kirjeldatakse vastavalt riiklikes õppekavades sätestatule kooli õppekava üldosas.“;

11) paragrahvi 22 lõikes 2 asendatakse sõna „koolikohustuslikele“ sõnaga

„õppimiskohustuslikele“;

12) paragrahvi 22 lõikes 4 asendatakse tekst „17-aastased“ tekstiga „18-aastased“ ning sõna

„koolikohustuslikud“ sõnaga „õppimiskohustuslikud“;

13) paragrahvi 22 lõike 8 esimeses lauses asendatakse sõna „koolikohustusliku“ sõnaga

„õppimiskohustusliku“;

14) paragrahvi 24 lõike 5 teisest lausest jäetakse välja tekst „ning toimub õppekeskkonnas,

milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja“;

15) paragrahvi 25 lõike 3 kolmas lause sõnastatakse järgmiselt:

„Kursus vastab ühe õppeaine 35 õppetunnile, mis on arvestuslikult võrdne 1,5

arvestuspunktiga, mida kasutatakse õppemahu arvestamise alusena kutse- ja

kõrgharidusõppes.“;

16) paragrahvi 27 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõna „koolikohustuslikud“ sõnaga

„õppimiskohustuslikud“;

17) paragrahvi 27 lõike 1 teises lauses asendatakse sõna „koolikohustuslikule“ sõnaga

„õppimiskohustuslikule“;

18) paragrahvi 27 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Põhiharidusega õppimiskohustusliku isiku vastuvõtu korraldab kool hariduse

infosüsteemi elektroonilises keskkonnas. Vastuvõtt, sealhulgas jätkuvastuvõtt peab olema

lõpetatud hiljemalt 31. augustiks. Pärast vastuvõttu vabaks jäänud koolituskohtade info

avalikustab kool oma veebilehel.“;

19) paragrahvi 28 lõike 1 punkt 2 sõnastatakse järgmiselt:

„2) kui õpilane on asunud haridust omandama teises üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses või

välisriigi õppeasutuses ja talle ei rakendata välisriigis õppimise ajal käesoleva paragrahvi lõiget

3;“;

20) paragrahvi 28 lõike 1 punktid 4 ja 5 sõnastatakse järgmiselt:

„4) kui õpilane oma käitumisega ohustab teiste turvalisust koolis või rikub korduvalt

kodukorda, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane;

5) kui õpilane põhi- või keskharidust omandades puudub mõjuva põhjuseta õppetundidest ning

teda ei ole seetõttu võimalik järgmisse klassi üle viia, välja arvatud õppimiskohustuslik

õpilane;“;

21) paragrahvi 28 lõike 1 punktid 7 ja 8 sõnastatakse järgmiselt:

„7) kui õpilasele on gümnaasiumis õppides ühe õppeaasta jooksul pandud kolmes või enamas

õppeaines üle poolte kursusehinnetena välja „nõrgad“ või „puudulikud“, välja arvatud

õppimiskohustuslik õpilane;

8) kui õpilane mittestatsionaarses õppes õppides ei ole viie järjestikuse õppenädala jooksul

õppetööle ilmunud, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane;“;

22) paragrahvi 28 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Gümnaasiumi kodukorras võib sätestada täiendavaid aluseid 18-aastaste ja vanemate

õpilaste gümnaasiumist väljaarvamiseks.“;

23) paragrahvi 30 lõike 3 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 30 lõikest 4 jäetakse välja tekst „õppeained,“;

25) paragrahvi 31 lõike 2 esimene lause sõnastatakse järgmiselt:

„Gümnaasiumi lõpueksamid on riigieksamid.“;

26) paragrahvi 31 lõike 5 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

27) paragrahvi 31 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb rahuldavalt sooritada õpilasuurimus või praktiline töö,

välja arvatud kooli lõpetamisel eksternina.“;

28) seadust täiendatakse paragrahviga 321 järgmises sõnastuses:

„§ 321. Juurdepääs eksamitööga seotud teabele

(1) Haridus- ja Noorteamet tunnistab ühtse põhikooli lõpueksami eksamitöö ja gümnaasiumi

riigieksami eksamitöö (edaspidi eksamitöö) ja iga sooritatud eksamitöö hindamist puudutava

teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.

(2) Õpilasel on õigus tutvuda enda eksamitööga ja oma eksamitöö hindamist puudutava teabega

pärast eksamitulemuse avaldamist.

(3) Pärast eksamitulemuse avaldamist tagatakse eksami sooritanud isiku ligipääs eksamitööle

ja eksamitöö hindamist puudutavale teabele sellekohase taotluse esitamisel. Ligipääs teabele

võimaldatakse testide andmekogu vastutava töötleja esindaja juuresolekul, kes annab

avalikustatud teabe kohta selgitusi.“;

29) paragrahvi 34 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Tasemetööde ainevaldkonnad, õppeained, vormid ja aja, tasemetööde ettevalmistamise,

koostamise, läbiviimise ja hindamise tingimused ja korra ning tasemetööde, ühtsete põhikooli

lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja korra kehtestab valdkonna

eest vastutav minister.“;

30) paragrahvi 35 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Õpilasel on õigus ja kohustus täita õpiülesandeid ja osaleda temale kooli päevakavas või

individuaalses õppekavas ettenähtud õppes võttes vastutuse oma pädevuste arendamise, õpitee

kujundamise ja õpitulemuste saavutamise eest.“;

31) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Pädevuste arendamiseks, õpitee kujundamiseks ja õpitulemuste saavutamiseks on

õpilasel:

1) õigus turvalisele ja koostöisele õpikeskkonnale;

2) õigus küsida abi ja tuge ning kasutada talle määratud tugiteenuseid;

3) õigus kasutada kooli loodud huvihariduse ja -tegevuste võimalusi;

4) õigus taotleda mitteformaalõppes või teises haridusasutuses õpitu arvestamist õppekava

täitmisena;

5) õigus küsida koolilt õpitee valikute tegemiseks vajalikku teavet ning saada asjakohast tuge;

6) kohustus käituda teiste suhtes lugupidavalt ja järgida kooli kodukorras kokkulepitud

käitumisreegleid.“;

32) paragrahvi 35 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kool on kohustatud õppest puudumiste üle arvestust pidama.“;

33) paragrahv 36 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 36. Õppimiskohustusliku õpilase õppest puudumisest teavitamine ja rakendatavad

meetmed

(1) Vanem teavitab kooli õpilase õppest puudumisest ja selle põhjustest hiljemalt esimesel

õppest puudumise päeval. Kui vanem ei ole kooli õpilase puudumisest teavitanud, teavitab kool

sellest vanemat hiljemalt järgmisel õppepäeval.

(2) Kui on tekkinud põhjendatud kahtlus, et õpilase puudumise põhjenduseks on esitatud

ebaõigeid andmeid, on koolil õigus küsida vanemalt täiendavat selgitust.

(3) Õpilase puhul, kes rohkem kui kahe nädala jooksul puudub õppest korduvalt mõjuva

põhjuseta ja kellel on võlgnevusi õppetöös ning kelle puhul on õpetajad või tugispetsialistid

esitanud kirjalikke või suulisi tähelepanekud toe vajaduse kohta, on koolil kohustus hinnata:

1) osutatud toe piisavust ja täiendava toe rakendamise ning kohaliku omavalitsuse kaasamise

vajadust edaspidi toe pakkumiseks;

2) individuaalse õppekava koostamise vajadust, et vältida õpilünkade teket ja suurenemist;

3) individuaalse õppekava muutmise vajadust, kui õpe toimub individuaalse õppekava alusel;

4) individuaalse karjääriinfo ja -nõustamise vajadust;

5) edasise õppe ja arengu eesmärkide kavandamiseks vestluse läbiviimise vajadust.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel läbiviidud hindamise tulemusena tuvastatakse

täiendava toe rakendamise, kohaliku omavalitsuse kaasamise, individuaalse õppekava

koostamise või muutmise ja rakendamise, individuaalse karjääriinfo ja -nõustamise või

vanemaga vestlemise vajadus, siis rakendab kool vastavaid meetmeid.

(5) Kui koolipoolsed meetmed ei avalda mõju või neid ei ole võimalik rakendada põhjusel, et

kool ei saa viie õppepäeva jooksul õpilase või vanemaga kontakti, pöördub kool järgmiste

meetmete rakendamiseks valla- või linnavalitsuse poole.

(6) Direktor määrab isiku, kelle tööülesannete hulka kuulub õppimiskohustusega seotud

infovahetuse koordineerimine valla- või linnavalitsusega.“;

34) paragrahvi 37 lõige 5 sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Käesoleva seaduse § 36 lõikes 3 nimetatud asjaoludel korraldab kool õpilase arengu

toetamiseks vestluse, milles lepitakse kokku edasine õpe ja arengueesmärgid. Piiratud

teovõimega õpilase puhul kaasatakse vestlusse vanem.";

35) paragrahvi 37 lõiked 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks;

36) paragrahvi 39 lõike 8 punktis 2 asendatakse sõna „koolikohustuse“ sõnaga

„õppimiskohustuse“;

37) paragrahvi 46 lõikest 5 jäetakse välja tekst „takistusi koolikohustuse täitmisel või“;

38) paragrahvi 48 lõikes 1 asendatakse sõna „koolikohustuslikule“ sõnaga

„õppimiskohustuslikule“;

39) paragrahvi 50 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lisaõpet võimaldatakse põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lihtsustatud või

toimetulekuõppe alusel põhikooli lõpetanule ning põhikooli riikliku õppekava alusel põhikooli

lõpetanule, kes tulenevalt hariduslikust erivajadusest vajab täiendavat ettevalmistust ja tuge

õppe sujuvaks jätkamiseks ja sotsiaalse toimetulekuvõime tõstmiseks.

(2) Lisaõppesse võetakse õpilane, kes on saanud põhikooli lõputunnistuse samal aastal ja kes

ei ole õppekeskkonna muutuseks valmis. Lisaõppes osalevale õpilasele kohaldatakse

õigusaktides statsionaarses õppes põhiharidust omandavate õpilaste kohta sätestatut

käesolevast paragrahvist tulenevate erisustega.

(3) Põhikoolis toimuv lisaõpe kestab ühe õppeaasta. Lisaõppes osalevale õpilasele

võimaldatakse juhendatud õpet 1120 õppetunni ulatuses. Juhendatud õpe koosneb täiendavast

üldhariduslikust õppest, karjääriõppest, -infost ja -nõustamisest ning sotsiaalsete ja

enesekohaste oskuste arendamisest. Lisaõppe läbinuna saab õpilane jätkata tasemeõppes või

ettevalmistavas õppes.

(4) Igale õpilasele koostatakse üleminekuplaan, kus määratakse tema õppe sisu ja päevakava.

Üleminekuplaani koostamisel arvestatakse õpilase teadmisi ja oskusi, õpilase ja vanema soove

ja vajadusi ning kooli võimalusi.“;

40) paragrahvi 58 lõikes 3 asendatakse sõna „arenguvestluse“ sõnaga „vestluse“;

41) paragrahv 70 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 70. Kooli õppe- ja kasvatustegevust kajastavad andmed ning nende töötlemise kord

(1) Kool kogub ja töötleb andmeid:

1) õpilaste üle arvestuse pidamiseks;

2) õppe- ja kasvatustegevuse kavandamiseks ja läbiviimiseks;

3) õpilase õpitulemuste kajastamiseks;

4) õpilasele pakutavate tugi- ja mõjutusmeetmete kajastamiseks.

(2) Kool kogub ja töötleb andmeid hariduse infosüsteemis ja kooli elektroonilistes

õppeinfosüsteemides.

(3) Kooli õppe- ja kasvatustegevust kajastavad andmed ning nende töötlemise korra kehtestab

valdkonna eest vastutav minister.“;

42) paragrahvi 71 lõike 2 punktis 9 asendatakse sõna „arenguvestluste“ sõnadega „õpilase ja

vanemaga vestluste“;

43) paragrahvi 73 lõike 11 punktis 11 asendatakse sõna „arenguvestluse“ sõnadega „õpilase ja

vanemaga vestluste“.

§ 6. Töölepingu seaduse muutmine

Töölepingu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõigetes 1 ja 4 ning paragrahvi 8 lõikes 2 asendatakse sõna „koolikohustusliku“

sõnaga „õppimiskohustusliku“;

2) paragrahvi 8 lõikes 4 asendatakse sõna „koolikohustuslikkuse“ sõnaga

„õppimiskohustuslikkuse“;

3) paragrahvi 43 lõike 4 punktis 2 ja paragrahvi 69 lõike 7 punktis 5 asendatakse sõna

„koolikohustuslikul“ sõnaga „õppimiskohustuslikul“;

4) paragrahvi 43 lõikes 42, paragrahvi 49 lõike 1 punktides 1 ja 2, lõikes 3 ja paragrahvi 51

lõike 2 punktis 3 asendatakse sõna „koolikohustuslik“ sõnaga „õppimiskohustuslik“;

5) paragrahvi 51 lõike 2 punktis 2 asendatakse sõna „koolikohustuslikule“ sõnaga

„õppimiskohustuslikule“.

§ 7. Tööturumeetmete seaduse muutmine

Tööturumeetmete seaduse paragrahvi 8 lõike 4 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) kes on noorem kui 18 aastat, välja arvatud juhul, kui alla 18-aastane isik on täitnud

õppimiskohustuse;“.

§ 8. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmine

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõige 1 punkti 2 lisatakse pärast sõna „õppekaval,“ sõnad „välja arvatud

ettevalmistava õppe õppekaval,“;

2) paragrahvi 5 lõige 1 punkti 3 lisatakse pärast sõna „statsionaarses õppes“ sõnad „,välja

arvatud ettevalmistavas õppes“.

§ 9. Ühistranspordiseaduse muutmine

Ühistranspordiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 32 lõike 2 punktis 3 asendatakse tekst „põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel

on antud soovitus lapse koolikohustuse“ tekstiga „Eesti Vabariigi haridusseaduse alusel on

antud soovitus õppimiskohustuse“;

2) paragrahvi 34 ja paragrahvi 41 lõike 2 punktis 2 asendatakse sõna „koolikohustuse“ sõnaga

„õppimiskohustuse“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“....................2024. a

Algatab Vabariigi Valitsus

„.....“.......................2024. a

allkirjastatud digitaalselt

Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740

Kooskõlastamiseks:

Ministeeriumid

Eesti Linnade ja Valdade Liit

21.02.2024 nr 8-1/24/952

Eesti Vabariigi haridusseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine)

eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse

avaldamiseks

Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Eesti Vabariigi haridusseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude

infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee. Palume Teie kooskõlastust või

arvamust eelnõude infosüsteemis nimetatud tähtaja jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Kallas

minister

Lisa:

1. Eelnõu

2. Seletuskiri

Arvamuse avaldamiseks:

Eesti Koolijuhtide Ühendus, Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendus, Eesti

Eraüldhariduskoolide Ühendus, Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Kristlike Erakoolide Liit, Eesti

Lastevanemate Liit, Eesti Õpetajate Liit, Eesti Õpetajate Ühenduste Koostöökoda, Eesti

Haridustöötajate Liit, Eesti Alushariduse Ühendus, Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus, Eesti

Lasteaednike Liit, Eesti Lastekaitse Liit, Eesti Eralasteaedade Liit, Eesti Lapsehoidjate

Kutseliit, Eesti Lastehoidude Liit, Eesti Koolipsühholoogide Ühing, Eesti Eripedagoogide Liit,

Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus, Eesti Töötukassa, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing,

Eesti Kaubandus–Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, SA Kutsekoda, Haridus- ja

Noorteamet

Indrek Kilk 735 0144

[email protected]

Eesti Vabariigi haridusseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse

(Õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga asendatakse koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega, millega seotult muutub nii

kohustuse sisu kui ulatus. Muudatuse jõustumisel algab õppimiskohustus 7. eluaastaga ning

kestab kuni 18-aastaseks saamiseni. Kui enne 18. eluaastat täidetakse kutsehariduse või

keskhariduse lõpetamise nõuded, loetakse ka õppimiskohustus täidetuks. Eelnõu siht on

muuta tänast trendi, kus põhihariduse omandamise järel õpinguid mitte jätkavate noorte osakaal

on paari viimase aasta jooksul kasvanud kolmelt protsendilt viiele, keskhariduse esimesel aastal

langeb haridussüsteemist välja viiendik alustanutest, keskhariduse järel ei jätka õpinguid pea

40% lõpetajatest ning kasvab kvalifikatsioonita noorte osakaal. Samas eeldavad kiiresti muutuv

keskkond ja majandusmudel iga Eesti inimese valmidust elukestvaks õppeks. Edukaks

toimetulekuks on tarvis tugevaid üldpädevusi ning head eneseregulatsioonioskust, mille

kujunemiseks üksnes põhiharidusest ei piisa. Haridussüsteemi kaudu on olukorda sekkumine

kõige kuluefektiivsem.

Haridusvaldkonna arengukavas 2021–20351 oleme riigina kokku leppinud, et meie sihiks on

saavutada aastaks 2035 olukord, kus 90% 20–24-aastastel on vähemalt keskharidus. 2022. a oli

83% 20–24-aastastel keskharidus või kõrgem haridustase. Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammis 2023–20272 on seatud sihiks tõsta kohustuslik kooliiga 18. eluaastani,

põhikoolijärgse hariduse või kutse omandamiseni ning muuta kutseharidus atraktiivseks

põhihariduse järgseks valikuks. Seega toetab eelnõu riigi pikaajalist strateegilist vaadet ning

Vabariigi Valitsuse tegevuseesmärke.

Muudatuse rakendumiseks täiendatakse ja täpsustatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli

õppimiskohustuse täitmise tagamisel. Riik loob põhihariduse järgse vastuvõtuprotsessi jaoks

õppija ja lapsevanema vaates lihtsa, ühtse platvormi ning kohad ettevalmistavas õppes neile,

kes pole kohe valmis jätkama õppimist kesk- või kutsehariduses. Toe vajadusega noortele jääb

võimalus peale põhikooli jätkata lisaõppes. Kohalik omavalitsus jätkab senise kohustusega –

seirata ning tagada vajaduspõhiselt tugi õppimiskohustuse täitmiseks. Samuti täpsustatakse

kooli ja lapsevanema kohustusi ning rõhutatakse õpilase enda vastutust õppimiskohustuse

täitmisel.

Õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse selgem alus

mitteformaalõppe arvestamiseks. Samuti kirjeldatakse seos gümnaasiumi ainekursuse ning

kutse- ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Arvestuspunkt on tööriist, mis

võimaldab kombineerida nii kooli õppekavas kui ka individuaalses õppekavas õpinguid

erinevates haridusliikides või -tasemetel. Ühtlasi võib kutseõppeasutustes edaspidi lisaks

mittestatsionaarsele üldharidusõppele viia läbi ka statsionaarset üldharidusõpet.

Õpikeskkondade ristkasutuse kaudu avaneb seeläbi võimalus õppe praktilisemaks ja

oskuspõhisemaks muutmiseks, mis on ka strateegiline siht.

1 Haridusvaldkonna arengukava 2021 – 2035, https://www.hm.ee/ministeerium-uudised-ja- kontakt/ministeerium/strateegilised-alusdokumendid-ja-programmid#haridusvaldkonna-are 2 VV Tegevusprogramm 2023 – 2027, https://www.valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise- alused/ulevaade-tegevusprogrammi-taitmisest

2

Nii inim-, aja- kui materiaalsete ressursside sihipärasemaks kasutamiseks vähendatakse nii

kooli kui ka õppija koormust kohustusliku põhikooli valikeksami ja gümnaasiumi

koolieksami kaotamisega ning kohustuslikud arenguvestlused asenduvad vajaduspõhiste

arengut toetavate vestlustega. Bürokraatia vähendamiseks asendatakse kohustuslike

dokumentide loend põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses õppe läbiviimiseks vajalike andmete

määratlemisega. Ajakohastatud kutsekeskhariduse õppekavadele vastuvõtu suurendamiseks

piiratakse täiskasvanute tasuta korduvõpet kutseõppe tasemeõppes.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on ette valmistanud Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna

juhataja Ülle Matsin (tel 735 0149; [email protected]), üldhariduspoliitika osakonna

üldhariduse valdkonna keskhariduse arendusjuht Mari Tikerpuu (tel 735 0126;

[email protected]), kutsehariduse reformi juht Triin Laasi-Õige (tel 735 1850; triin.laasi-

[email protected]), üldhariduspoliitika osakonna üldharidusvaldkonna nõunik Valdek Rohtma (tel

735 1365; [email protected]), sama valdkonna peaeksperdid Marika Peekmann (tel 735

4051; [email protected]), Hele Liiv-Tellmann (tel 735 0674; hele.liiv-

[email protected]) ja Kristiina Paist (tel 735 0242; [email protected]), kõrg- ja

kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna kutsehariduspoliitika ja oskuste poliitika

valdkonna peaekspert Marit Kuusk (tel 735 0274; [email protected]), üldhariduse osakonna

kaasava hariduse valdkonna projektijuht Gerttu Aavik (735 0154; [email protected]),

õigusloome valdkonna õigusnõunik Armani Pogosjan (735 1115; [email protected]),

õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik Marili Lehtmets (tel 735 0289;

[email protected]) ja õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusloome valdkonna juht

Indrek Kilk (tel 735 0144; [email protected]).

Eelnõu koostamisse on panustanud riigikoolide pidamise valdkonna juht Raivo Trummal,

riigivara valitsemise valdkonna juht Indrek Riisaar, haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika

valdkonna nõunik Kadi Serbak, tootejuht-analüütik Tiina Talts, kaasava hariduse valdkonna

peaekspert Ave Szymanel, kaasava hariduse valdkonna nõunik Piret Liba, huvihariduse

valdkonna peaekspert Annika Viibus, huvihariduse valdkonna peaekspert Airi Park,

üldhariduse valdkonna peaekspert Helle Hallik, üldhariduse valdkonna nõunik Marge Varma,

üldhariduse valdkonna juht Annika Räim, kutsehariduse ja oskuste poliitika valdkonna

peaekspert Aulika Riisenberg, riigigümnaasiumide rajamise koordinaator Triin Käpp,

riigikoolide pidamise valdkonna peaekspert Anti Alasi, finantsala peaekspert Tiina Kõllamaa,

haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna peaekspert Salle Andresson, riigikoolide

pidamise valdkonna nõunik Tiiu Rahuoja, finantsala peaekspert Kristel Mägi,

täiskasvanuhariduse poliitika valdkonna peaekspert Annaliisa Toom, täiskasvanuhariduse

poliitika valdkonna peaekspert Ena Drenkhan, andmeteenuste tiimi peaekspert Marko Mölder,

andmeteenuste juht Margus Kärner, analüüsivaldkonna juhtivanalüütikud Sandra Fomotškin ja

Meeli Murasov ning analüüsivaldkonna nõunik Inga Kukk.

Eelnõule on juriidilise ekspertiisi teinud Haridus- ja Teadusministeeriumi õigus- ja

personalipoliitika osakonna juhataja Raina Loom (tel 735 0187; [email protected]). Eelnõu

on keeleliselt toimetatud Wiedemanni Tõlkebüroo poolt.

3

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse Eesti Vabariigi haridusseadust (RT I, 15.03.2022, 4), põhikooli- ja

gümnaasiumiseadust (RT I, 11.03.2023, 74), kutseõppeasutuse seadust (RT I, 28.12.2022, 8),

töölepingu seadust (RT I, 06.07.2023, 107), ühistranspordiseadust (RT I, 30.06.2023, 104),

koolieelse lasteasutuse seadust (RT I, 28.12.2022, 45), tööturumeetmete seadust (RT I,

06.07.2023, 110), õppetoetuste ja õppelaenuseadust (RT I, 06.07.2023), kõrgharidusseadust

(RT I, 11.03.2023, 54).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus

Üksnes põhihariduse omandamisest enam ei piisa tööturul ega ka eraelus edukaks

toimetulekuks. Tänased põhikooli lõpetajad jäävad hõivesse veel vähemalt 50–60 aastaks. Mida

paremad on üldpädevused, seda parem on suutlikkus nii muudatustega kohaneda kui neid ise

juhtida ja algatada. Tööturg on püsivas muutuses, vajatavate oskuste profiilid uuenevad ajas

kiiresti. Teadlik muutuste juhtimine eeldab ka väga head enesetundmist, oma tugevuste

rakendamist ning eneseusku. Tänane koolikohustus lõpeb orienteeruvalt 15-aastaselt. Oleme

seni riigina otsustanud, et põhiharidus on piisav haridussüsteemist väljumiseks ja tööturule

siirdumiseks. Samas on noor sel ajal oma arengus etapis, kus pikaajaliste otsuste tegemine on

kognitiivselt väga nõudlik. Nõudlik on ka keskkond, mis ei soosi edukat iseseisvalt

toimetulekut üksnes põhiharidusega. Suur keskharidusõppe katkestamise protsent ning selgelt

kahanev trend õpingute jätkamisel peale keskharidusõpinguid viitavad, et valikuid tuleb täna

teha liiga vara. Samuti on selge, et suur osa põhihariduse järel haridussüsteemi katkestajaid

jäävad elukestvast õppest püsivalt eemale. Väikese riigina peame tagama, et iga Eesti noor

saaks edasi õppimise võimaluse. Seda oma potentsiaali rakendamiseks täisväärtusliku inimese

ja kodanikuna, mis tagab omakorda riigi püsimise.

2022. aastal langes 7.–9. klassis koolist välja 0,3% kõigist vastava vanuseastme statsionaarse

õppe õpilastest. Põhikoolilõpetajatest 654 ei jätkanud oma haridusteed, mis moodustas 4,2%

kõigist lõpetajatest, sealhulgas umbes 100 põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava järgi

lõpetanut. Viimastel aastatel on põhikooli järgselt õpingute mittejätkajate osakaal hakanud

oluliselt suurenema. Samuti ei ole kahanenud kutsekeskhariduse katkestajate osakaal (ca 20%),

ega suurenenud gümnaasiumi lõpetajate osakaal (ca 80%). Seega Eestis on peaaegu iga viies

noor ilma keskhariduse või kutsekvalifikatsioonita ning keskhariduseta noorte osakaal on

hakanud tõusma.

Koolist väljalangemise peamisi põhjuseid on teaduskirjanduse põhjal võimalik liigitada

erinevalt, üks võimalik on järgmine: individuaalsed põhjused, perega seotud põhjused, kooliga

seotud põhjused ja kogukonna või sõprade ja eakaaslastega seotud põhjused3. Põhjused

esinevad sageli koosmõjus. Individuaalseteks põhjusteks võivad liigituda õpioskuste ja -

harjumuste puudumine (mis tuleneb enamasti varasemast hariduskogemusest), personaalsed

suhtumised ja väärtused, madal enesehinnang ning mittekohane käitumine koolis, huvi- ja

motivatsioonipuudus, kooliväsimus. Lisaks mõjutavad näiteks eriala sobimatus või

terviseprobleemid. Koduga seotud riskifaktoriteks on pereliikmete madal haridustase, pere 3 Madala haridustasemega noored, https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022- 10/haridusmin_madala_haridustasemega_noorte_osakaal.pdf

4

raske majanduslik olukord, kooli ja kodu vaheline puudulik kontakt, kodupoolne vähene huvi

kooli suhtes ja vähene seotus kooliga, lapse probleemsed suhted vanematega. Koduga

seonduvalt mõjutavad koolist väljalangemist ka õpilase varased täiskasvanu kohustused või

vanematest eraldi elamine, mis võib omakorda seostuda vanemate alkoholismi, välismaal

töötamise, varase lapsevanemaks saamise vm põhjustega. Riskifaktoriks on ka üksikvanemaga

pere. Kooliga seotud põhjusteks peetakse õpilase sagedat puudumist, akadeemilist ebaedu,

madalat õpimotivatsiooni, klassikursuse kordama jäämist, sagedast kooli vahetamist,

negatiivset koolikliimat, suhteid kaasõpilaste ja õpetajatega. Probleemiks võivad olla õpetajate

madalad ootused õpilaste suhtes ning õpilaste individuaalsete erinevuste ja arenguvajadustega

mittearvestamine. Kooliga seonduvad ka tugivõrgustiku ja -süsteemi puudumine,

karjäärinõustamise nõrkus, raskendatud ligipääs hariduse omandamisele (vajalik kool asub

kaugel, kaasnevad kulud jms). Sõprade ja eakaaslastega seotuna saab esile tuua kooli- ja

klassikaaslaste halba mõju koolist põhjuseta puudumistele ning kooliväliste sõprade ja

eakaaslaste mõju varastamisele ja uimastite tarvitamisele.4

Üksnes õppimiskohustuse ea tõstmine ei kõrvalda koolist väljalangemise põhjuseid, on selle

kõrval olulised ka muud meetmed, mis eelnevalt nimetatud põhjuseid adresseerivad. Seetõttu

sisaldab eelnõu ettepanekuid muudatusteks, mille tulemusena muutub õpe paindlikumaks,

praktilisemaks ja võimaldab senisest enam arvestada õppijate huvidega. Valik- ja koolieksamite

kaotamisega on võimalik mõnevõrra vähendada õppijate koormust ning leevendada seeläbi ka

kooliväsimus. Samuti toetab mitteformaalõppe arvestamine (ehk muul viisil õppimise

tunnustamine formaalõppe osana) õpihuvi säilimist ning õpitulemuste saavutamist. Samas ei

oleks need meetmed ilma õppimiskohustuse ea tõstmiseta piisavad, et koolist välja langemist

vähendada. Andmed näitavad selgelt, et haridustee katkestamine kasvab hüppeliselt just pärast

kehtiva koolikohustuse täitmist.

Andmed näitavad, et kriitiline on haridussüsteemis püsimiseks just põhihariduse järel

õpingutega jätkamine. Statistikaameti andmetel on põhiharidusega jäämine üks olulisimaid

riskitegureid NEET staatusesse sattumiseks kahekümnendates eluaastateks. Seetõttu on oluline,

et kohalik omavalitsus jõuaks iga tema territooriumil elava lapseni, kes kooli ei jõua ning

selgitaks välja õppimiskohustuse mittetäitmise põhjused, hindama kellele ja missuguseid

meetmeid on vajalik rakendada ning tagama lahenduseni jõudmise.

Selleks, et kõik põhikooli lõpetajad samas edasisse õppesse siirduksid, on vajalik luua ühtne

infotehnoloogiline keskkond. See hõlbustaks selgelt protsessi nii õppija (kui vanema) vaates,

kui ka kooli, kohaliku omavalitsuse ja riigi vaates. Soomes, kus õppimiskohustus jõustus paar

aastat tagasi, loob seireks eelduse just koguvalimit hõlmav sisseastumise infosüsteem.

Elektroonilistele eksamitele üleminek hõlbustab andmete ristkasutust ehk asjatu dubleeriva

hindamise vähendamist. Üleminek ühtse elektroonilise sisseastumiskeskkonna kasutamisele

toob kaasa vajaduse ümber korraldada põhikooli lõpuklasside ja laiemalt kolmanda kooliastme

õppekorraldust. Ümberkorralduste eesmärk on leevendada nii õpilaste, kui ka koolide koormust

ning vähendada võimalikke dubleerivaid tegevusi edasiõppimise sisendites. Seetõttu on

otstarbekas vähendada ka põhikooli lõpus sooritatavate lõpueksamite arvu kolmelt kahele,

jättes ära õpilase valitud aines sooritatava eksami.

Õppimiskohustuse ulatuse muutus toob kaasa ka vajaduse tagada kõigile põhikooli järgsetele

õppimiskohustusega noortele koht haridussüsteemis. Sellega seoses suureneb ka

kutseõppeasutuste roll põhikoolijärgse õppe pakkumisel. Eelnõuga luuakse ettevalmistava õppe 4 Valk, A. Madala haridustasemega noored - https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022- 10/haridusmin_madala_haridustasemega_noorte_osakaal.pdf , lk 3

5

regulatsioon, mis hakkab asendama senist kutsevaliku õpet, kuid on mõeldud laiemale

sihtrühmale. Ettevalmistava õppe pakkumisega tagab riik koha haridussüsteemis kõigile

õppimiskohustusega noortele, kes ei leia põhikoolijärgselt võimalust jätkata keskhariduses (sh

kutsekeskhariduses) või kes vajavad muul põhjusel ettevalmistavat aastat enne järgmise õpitee

valimist. Samuti laiendatakse kutseõppeasutuste võimalust pakkuda üldharidusõpet. Senise

regulatsiooni kohaselt võis kutseõppeasutus pakkuda lisaks kutseõppele mittestatsionaarset

üldharidusõpet. Erandiks oli muusika ja esituskunstide valdkond, kus oli lubatud ka

statsionaarse üldhariduse pakkumine. Muudatuste jõustumisel antakse kutseõppeasutustele

õigus koolipidaja otsusel pakkuda ka kutseõppeasutustes statsionaarset üldharidusõpet. Seoses

riigi kohustuse laienemisega tagada kõigile põhikoolijärgsetele noortele koolikohtade

kättesaadavus ning vajadusega korrastada täiskasvanud õppijatele õppe pakkumise reegleid,

kavandatakse eelnõuga kehtestada piirangud täiskasvanute tasuta korduvõppimisele.

Paralleelselt eelnõuga kavandatud muudatustele tegeletakse ka kutsekeskhariduse

arendamisega ja uute nelja-aastaste õppekavade loomisega, et muuta kutsekeskharidus

konkurentsivõimeliseks alternatiiviks üldkeskharidusele.

Õppimiskohustuse juurutamine on oluline ka riigi kulutõhususe vaates. Iga õpitud aasta

tähendab paremaid oskusi, paremat majanduslikku toimetulekut, paremat tervist ja suuremat

usaldust inimeste vahel ning ühiskonnas laiemalt. Haritumad inimesed on aktiivsemad

kodanikud, osalevad enam vabatahtlikus töös ja elukestvas õppes.5 Õpingute katkestamisega

kaasnevad kulud nii katkestajale endale kui ka ühiskonnale tervikuna. Õpingutega seotud

kulusid on mõtestatud kui saamata jäänud tulusid, mis avalduvad kahe erineva olukorra

võrdlusest – üks nendest on reaalne olukord, kus inimese õpingud katkesid enne keskhariduse

omandamist ning teine hüpoteetiline olukord, kus õpingud ei oleks katkenud. Kui täiendava

hariduse omandamisega kaasnevad selle mitteomandamisega võrreldes suuremad tulud (nt

kõrgem palk, parem tervis või väiksem surve riigieelarvele läbi madalama sotsiaaltoetuste

tarbimise), siis loetakse nende tulude saamata jäämist õpingute ebaõnnestumise kuluks. Kuigi

õpingute ebaõnnestumise kulusid ei saa mõõta päris reaalteadustele omase täpsusega, saab

siiski väga indikatiivselt väita, et kui keskmine põhiharidusega inimene õnnestuks viia

keskmise keskharidusega inimese tasemele, võidaks ühiskond selles 98 tuhat eurot inimese

kohta.6

Väljatöötatud eelnõu eel ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõu väljatöötamine

on oma sisu arvestades põhjendatult kiireloomuline. Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse

koostamine ei ole Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome

ja normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) paragrahvi 1 lõike 2 punkti 1 kohaselt nõutav juhul,

kui eelnõu menetlus peab olema põhjendatult kiireloomuline. Koostatud eelnõu on otseselt

seotud Vabariigi Valitsuse koalitsioonilepingu (aastateks 2023 – 2027) täitmisega. Nimelt on

viimases sätestatud – „Tõstame kohustusliku kooliea 18. eluaastani, põhikoolijärgse hariduse

või kutse omandamiseni. Muudatus hakkab kehtima 2024. aastal põhiharidust lõpetavatele

õpilastele.“. Sõnastuse teisest lausest tuleneb eelnõu väljatöötamise kiireloomulisus. Vabariigi

Valitsuse tööplaani on märgitud eelnõu koostamise ja Vabariigi Valitsusele esitamise tähtajaks

2023. aasta 31. august. Kuna eelnõu koostamine eeldas erinevate sihtrühmade kaasamist, ei

olnud võimalik eelnõu koostamine Vabariigi Valitsuse tööplaanis toodud tähtaja kohaselt.

2.2. Õppimiskohustusest kehtivas õiguses ja teiste riikide praktikas

5 Sama, lk 7 6 Anspal, S., Järve, J., Kallaste, E., Kraut, L., Räis, M.-L., Seppo, I. (2011) Õpingute ebaõnnestumise kulud Eestis. Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR. Muutus SKP aheldatud väärtuses 2015. a hindades Statistikaameti andmetel 2011-2020.

6

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõikes 1 sätestatakse ühelt poolt igaühe põhiõiguse haridusele.

Teiselt poolt paneb aga Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõige 1 kooliealistele lastele seadusega

määratud ulatuses õppimise kohustuse. Seega tuleneb viidatud sättest, et igal kooliealisel isikul

on õigus ja kohustus õppida. Seejuures on seadusandja määrata, millistesse vanusegruppidesse

kuuluvatel lastel ja millises ulatuses tuleb neil õppida. Selle määramisel on seadusandja

kohustatud arvestama Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõikega 3, mille järgi on laste hariduse

valikul otsustav sõna vanematel. Täpsemalt peab seadusandja arvestama sellega, et a) riik peab

austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega

kooskõlas olev haridus ja b) vanematel on õigus panna oma lapsed õppima nõuetele

vastavatesse erakoolidesse.

Kokkuvõtvalt võib eespool toodu põhjal järeldada, et seadusandjal on selleks, et isik saaks

realiseerida oma põhiõigust haridusele ja täita õppimiskohustust, eelkõige kohustus tagada igale

õppimiskohustuse eas olevale isikule juurdepääs haridusele seadusandja loodud

haridussüsteemi raames. Lisaks kohustusele võimaldada juurdepääs haridusasutustele peab

seadusandja võimaldama lapsevanematel valida lapse jaoks nende usuliste ja filosoofiliste

veendumustega kooskõlas oleva õppimisvõimalus.

Seadusandja peab eelnimetatud kohustuste täitmiseks looma õigusliku raamistiku, sealhulgas

tuleb isikutele tagada materiaalõiguse realiseerimiseks menetlus, mis oleks kooskõlas Eesti

Vabariigi põhiseaduse §-s 14 sätestatud õigusega menetlusele ja korraldusele. Võttes arvesse

ühiskondlike suhete keerukust ja muutuvust ajas ning vältimaks seaduste ülekoormamist

detailsete regulatsioonidega, võib seadusandja enda loodud õigusliku raamistiku sees volitada

täidesaatvat võimu piiratud ulatuses kehtestama seadusandja asemel seadust täpsustavaid

õigusnorme, kaasa arvatud töötama välja menetlusnorme. Selliste õigusnormide kehtestamisel

peab täidesaatev võim järgima Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse

põhimõtet.

Seega, õppimiskohustus (õigusaktides täna nimetatud koolikohustus) on põhiseadusest tulenev

kohustus. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõikest 1 tulenevalt on õppimine kooliealistel lastel

seadusega määratud ulatuses kohustuslik. Põhiseadusest tulenevalt on kohustuslik eeskätt

õppimine.

Kehtivas regulatsioonis on õppimiskohustus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjeldatud

järgnevalt: Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõikes 1 on senini täpsustatud, et

koolikohustus on kohustus osaleda kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud

õppes, täita õpiülesandeid ning omandada teadmisi ja oskusi oma võimete kohaselt.

Koolikohustust ei loeta täidetuks, kui koolikohustuslik isik ei ole kantud ühegi kooli nimekirja

või puudub õppest mõjuva põhjuseta.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõike 2 kohaselt on koolikohustuslik isik (sh välisriigi

kodakondsusega või määratlemata kodakondsusega isik, välja arvatud Eesti Vabariiki

akrediteeritud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja laps, kelle elukoht on

Eestis), kes on saanud enne käimasoleva aasta 1. oktoobrit seitsmeaastaseks. Isik on

koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni.

Vald või linn tagab koolikohustuslikule isikule munitsipaalkooli koha ja peab koolikohustuslike

isikuite üle arvestust (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 10). Koolil on õigus rakendada

koolikohustust mittetäitva lapse suhtes mõjutusmeetmeid.

7

Täna kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on koolikohustuslik laps, kes on

saanud enne käimasoleva aasta 1. oktoobrit seitsmeaastaseks. Isik on koolikohustuslik kuni

põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni.

Õppimiskohustust või koolikohustust või kohustuslikku haridust on erinevates riikides

määratletud erinevate kriteeriumite kaudu.7 Enamikus riikides on õppimiskohustuse aluseks kas

õppija vanusevahemik või kohustuslik periood haridussüsteemis. Lisaks on koolikohustust

sisustatud nõudega omandada regulaarselt haridust koolis. Kasutusel võib olla ka

kombinatsioon vanusevahemikust, ajavahemikust haridussüsteemis ja/või nõudest läbida mingi

õppekava/omandada kvalifikatsioon. Soomes on seatud pärast põhihariduse omandamist

sisseastumiskohustus ning õppimiskohustus kestab 18. eluaastani. Seejuures võimaldatakse

tasuta õpet kõigile kuni 20-aastastele. Prantsusmaal on õppimine kohustuslik kuni täisealiseks

saamiseni. 16−18- aastased noored võivad õppimiskohustust täita mitmel viisil: õpipoisiõppes,

koolitustel, asendusteenistuses või tugi-, sotsiaalse ja kutsealase rehabilitatsiooni meetmete

raames. Õppimiskohustuse täitmist kontrollivad tööseadustikus määratletud noorte tööalase ja

sotsiaalse integratsiooni üksused (kohalikul tasandil), kes saavad selleks vajaliku info riigi

infosüsteemist. Poolas on hariduse omandamine kohustuslik kuni 18. eluaastani, kuid

koolikohustus 7.−15. eluaastani. Ungaris peab iga alla 18-aastane õpilane, kes on lõpetanud

kohustusliku hariduse (16 aastat) jätkama õpinguid kuni täisealiseks saamiseni või kutsealase

osakvalifikatsioon omandamiseni. Hollandis tuleb jätkata õpinguid 18-aastaseks saamiseni või

keskhariduse (HAVO) omandamiseni, kutsehariduse omandamiseni või kõrgkooliks

ettevalmistava kursuse läbimiseni. Portugalis on kohustuslik haridus 6. eluaastast 18.

eluaastani või keskhariduse omandamiseni. Iirimaal on koolikohustus lastel vanuses 6–16a

või kuni õpilane on läbinud kolmeaastase põhihariduse vanema astme õppekava. Itaalias on

kõigil õigus ja kohustus saada haridust kas 12 aastat või kuni nad on 18. eluaastaks omandanud

vähemalt kolmeaastast ettevalmistust eeldava kutsekvalifikatsiooni. Belgias muutub täisajaga

koolikohustus osaajaga koolikohustuseks, kui õpilane saab 16-aastaseks. Osaajaga

koolikohustuse täitmist saab kombineerida töökohapõhise õppega.

Eurydice avaldab üle aasta raporti8, mis käsitleb soovitatavat minimaalset õppeaega

täiskoormusega kohustuslikus üldhariduses 39 Euroopa riigi haridussüsteemis. Tegu on EL

Eurydice'i ja OECD NESLI võrgustike ühise raportiga. Antud raporti kohaselt sõltub õppimise

tõhusus mitmest tegurist. Õpetamise kvaliteet ja õppimiseks kasutatav aeg võivad mõjuda

õpilaste edasijõudmisele positiivselt ja tasakaalustada puudujääke muudes valdkondades, nt

õpilaste võimekuses või õpimotivatsioonis, eriti kehvema taustaga õpilaste puhul. Erinevate

uuringute andmetel on tõestatud, et iga haridussüsteemis osaletud aasta suurendab tõenäosust

omandada parem sotsiaalmajanduslik staatus täiskasvanueas, ning ka tervis ehk lisanduvad

tervelt elatud aastad.

Eesti on pigem lühema kohustusliku õppeajaga riikide hulgas. Võrreldes 2020/2021.

õppeaastaga on kohustuslik õppeaeg rohkem kui pooltes riikides muutunud. Rumeenias ja

Soomes on kohustusliku õppeaja märgatav suurenemine seotud koolikohustuse ea tõusuga.

Kreekas on õppeaja tõusu taga õppekavamuudatused, Itaalias on suurenenud paindliku

ajakavaga kohustuslike ainete maht. Austrias lisandus põhikooli vanemas astmes IKT-tunde,

Prantsusmaal lisati 6. ja 9. klassi õppekavasse 10 tundi kiusamisvastast ja eluoskuste õpet.

Belgias (fl) vähenes koolide valitavate kohustuslike ainete maht, Portugalis paindliku ajakavaga

7 National Education Systems. Eurydice 8 Vt https://eurydice.eacea.ec.europa.eu/publications/recommended-annual-instruction-time-full-time- compulsory-education-europe-20222023

8

kohustuslike ainete maht ja Bulgaarias kogu õppekava maht. Maltal vähendati tugevalt 11.

klassi õppeaega. Eestis ei ole õppimiskohustuse juurutamisel tegemist õppekavast tingitud

õppeaja pikendamisega, vaid sooviga, et iga noor omandaks kas kutsekvalifikatsiooni või

keskhariduse.

Koolikohustuse täitmise järgimiseks on näiteks Hollandis väga detailne regulatsioon seaduses:

„koolikohustuse ametnik“ kontrollib kohustuse täitmist ja teavitab vanemaid tagajärgedest;

probleemide korral otsib koos vanemate ja kooliga lahendust; kool on kohustatud kohalikku

omavalitsust teavitama, kui õpilane puudub üle 16 tunni 4 nädala jooksul; register teavitab

ametnikku, viimane uurib juhtumit ja vajaduse korral koostab õiendi, mis saadetakse

õiguskaitseorganitele; kui probleem ei lahene, võib koolikohustuse ametnik teavitada

sotsiaalkindlustusametit, mis võib peatada lapsetoetuse maksmise (üksnes 16-17a

põhihariduseta õpilaste puhul). Üle 12a õpilaste põhjuseta puudumiste puhul saab kohus

karistada vanemat kogukonnateenistuse või rahatrahviga kuni 3900 eurot9.

2.3. Probleemi lahendamiseks sobivad lahendused

Õppimiskohustuse kehtestamisega sõnastame riigi ootuse, mille kohaselt Eesti haridussüsteem

peab toetama iga noore õpitee valikuid keskharidustaseme (sh kutsekeskhariduse) õppe

lõpetamise ja/või kutse omandamiseni. Noorte toetamiseks ning probleemi lahendamiseks

sobivaimad lahendused on:

1) vältida nii põhikoolist, kutseõppest kui keskharidustaseme õppest väljalangevust ning tagada

iga noore õpitee jätkumine peale põhiharidust. Selleks tuleb kirjeldada täpsemalt kooli

ülesanded väljalangemisohus õpilase toetamiseks. Samuti alused mitteformaalõppe

arvestamiseks, et võimestada ning tunnustada mitmekesistes keskkondades ja erineval viisil

õpitut, mis omakorda motiveerib noort. Täpsustada tuleb kohaliku omavalitsuse ülesandeid

õppimiskohustuse tagamiseks. Vajalikud on kokkulepped piisavalt kiireks andmete liikumiseks

erinevate osapoolte vahel, et tagada õigeaegne tugi. Täiendamist vajavad ka lapsevanema

ülesanded ning kirjeldamist õppija enda vastutus;

2) tagada riigi poolt ühtne sisseastumiskeskkond keskharidustaseme õppesse ja kutseõppesse

sisseastumiseks. Kui kõigil põhihariduse lõpetajatel on kohustus õpiteed jätkata, on vajalik

tagada ka ühtne inforuum ning läbipaistev protsess järgnevasse õppesse sisenemiseks. See

hõlbustab noore vaates hõlpsamalt õppimisvõimaluse leidmist, sest info valikute kui ka

kandideerimisprotsessi kohta on koondatud kujul. Põhivastuvõtule lisaks on tarvilik seada sisse

selge süsteem jätkuvastuvõtuks ning sellekohase info kättesaadavus. Nii inim-, raha- kui

ajaressursi kokkuhoiuks on otstarbekas vältida tulevikus dubleerivat hindamist põhikooli lõpus

(põhikooli lõpueksamid) ning keskharidusõppe alguses (sisseastumiseksamid järgmisele

haridustasemele sisenemiseks) ja juba täna tagada tulemuste ristkasutus nii suures ulatuses kui

võimalik (näiteks põhikooli lõpueksamite tulemuste kasutamine sisseastumise tingimuse

täitmisena);

3) ühtse ettevalmistava õppe võimaldamine sihtrühmale, kes keskharidustaseme õppest välja

jäävad või kes ei ole motiveeritud või valmis koheselt pärast põhikooli lõpetamist õpingute

alustamiseks. Ettevalmistava õppe eesmärk on võimaldada vajaduspõhist võtmepädevuste õpet,

karjäärituge ja praktilist õpikogemust, et noor jõuaks teadliku õpitee otsuseni. Täna toimib

peaasjalikult kutseõppeks ettevalmistava õppena 2019. a rakendunud kutsevalikuõpe. Õppe 9 Organisation of the Education System and of its Structure. Netherlands. Eurydice 10 Vt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kommentaare

9

fookus peab muutuma avaramaks ning keskenduma lisaks erinevate kutsealade tutvustamisele

ka võimalusele jätkata õpinguid gümnaasiumis. Ettevalmistava õppe kättesaadavus tuleb tagada

regionaalselt igas maakonnas;

4) tagada piisavalt põhihariduse järgseid õppimisvõimalusi nii üld- kui kutsehariduses.

Kutseharidusest peab kujunema konkurentsivõimeline alternatiiv üldkeskharidusele.

Kutsekeskhariduse õppekavad tuleb luua uutel alustel, mis võimaldavad (a) õppima asuda

eelistatud valdkonda, mitte tingimata kitsale erialale; (b) omandada lisaks erialaõppele väga

head üldpädevused ning (c) suuremat paindlikkust õppe läbimisel. Näiteks uute 4-aastaste

kutsekeskhariduse riiklike õppekavade koostamine ja rakendamine tehnika- ja tootmise

valdkondades (inseneriakadeemia) olemasoleva formaadi (IT-Akadeemia) alusel. Põhihariduse

järgse vastuvõtu suurendamiseks on vajalik piirata korduvalt tasuta kutseõppe läbimist

täiskasvanutel.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb üheksast paragrahvist. Esimene paragrahv sätestab Eesti Vabariigi

haridusseaduse muudatused; teine paragrahv sätestab koolieelse lasteasutuse seaduse

muudatused; kolmas paragrahv sätestab kutseõppeasutuse seaduse muudatused; neljas

paragrahv sätestab kõrgharidusseaduse muudatused; viies paragrahv sätestab põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse muudatused; kuues paragrahv sätestab töölepingu seaduse muudatused;

seitsmes paragrahv sätestab tööturumeetmete seaduse muudatused; kaheksas paragrahv

sätestab õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatused; üheksas paragrahv sätestab

ühistranspordiseaduse muudatused.

Paragrahv 1 – Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmine.

Punktiga 1 asendatakse seaduse § 4 lõikes 1 sõna „koolikohustuse“ sõnaga

„õppimiskohustuse“, vt selgitust seletuskirja lehekülgedel 4 ja 5.

Punktiga 2 muudetakse seaduse § 7 lõike 2 punkti 8 sõnastust seetõttu, et seadustes asendatakse

„koolikohustuse“ sõna sõnaga „õppimiskohustuse“ vastavas käändes.

Punktiga 3 täiendatakse seadust uue osaga – osa III1 (õppimiskohustus). Esimeseks

paragrahviks nimetatud seaduse osas on paragrahv 101, mis kannab pealkirja –

õppimiskohustus. Esimeses lõikes sätestatakse õppimiskohustuse mõiste - Õppimiskohustus on

kohustus osaleda põhi-, kesk- või kutseharidusõppes, täita õpiülesandeid ning omandada

teadmisi, oskusi ja pädevusi, et tagada enda areng. Esimene erisus võrreldes

„koolikohustusega“ on õppimise lahti sidumine konkreetsest institutsioonist (kool) ning

asendamine tegevuse sisu ehk õppimisega. Koolikohustus jätab õppija passiivseks, indikeerides

vaikimisi koolis kui hoones käimise kohustusele, õppimiskohustus aktiivseks, sest õppida saab

subjekt ise. Nii põhi-, kesk- kui kutseharidust saab omandada erinevates keskkondades ja

erineval viisil, oluline on tuua rõhuasetus õppimise õigusele ja võimalusele ka mõiste tasandil.

Lisaks avab tänane mõiste selgelt eelnõu muudatuse olulise eesmärgi: õppimiskohustus laieneb

kesk- ja kutseharidusõppesse lisaks põhihariduse omandamisele. Seega on sisuliselt tegemist

kohustuse või õigusega põhihariduse järel edasi õppida – õpingute jätkamise kohustusega.

Lause teine pool annab õppes osalemisele tähenduse: ei piisa üksnes osalemisest, vaid aktiivselt

oma õppeprotsessi juhtimisest läbi teadmiste, oskuste ja pädevuste omandamise. Täiendavalt

on mõistesse toodud õppimiskohustuse eesmärk, mis on oma arengupotentsiaali realiseerimine.

Õppimiskohustust täidab ka põhihariduse järel lisaõppesse siirdunud õpilane. Lisaõppe

10

õpilasele laieneb põhihariduse regulatsioon ning seega ka tasemeõppe(põhiharidust omandava)

õpilase staatus.

Lõikes 2 sätestatakse - Õppimiskohustus on Eestis elaval isikul, sealhulgas välisriigi

kodakondsusega või määratlemata kodakondsusega isikul, kes on saanud enne käimasoleva

aasta 1. oktoobrit seitsmeaastaseks. Isik on õppimiskohustuslik 18-aastaseks saamiseni.

Õppimiskohustus loetakse täidetuks enne 18-aastaseks saamist juhul, kui isik on omandanud

kesk- või kutsehariduse. Esimeses lauses toodud regulatsiooni ei ole sisuliselt kehtiva

regulatsiooniga võrreldes muudetud (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 2). Teises

lauses sätestatu näol on aga tegemist olulise muudatusega, mis on seotud ka teiste eelnõus

ettenähtud muudatustega. Kehtiv regulatsioon nägi ette koolikohustuse põhihariduse

omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Olulisi muutusi on siin kaks: vanusepiir, milleni

õppimiskohustus kestab, on täisealiseks saamine ning kohustus on lahti seotud põhihariduse

omandamisest. Sisuliselt tekib põhihariduse omandamise järel õpingute jätkamise kohustus.

Juhul, kui isik on enne 18-aastaseks saamist omandanud kutsehariduse või keskhariduse,

loetakse õppimiskohustus täidetuks. Keskhariduse omandatuse puhul on võimalusi kaks:

saadud on gümnaasiumi või kutsekeskhariduse lõputunnistus. Gümnaasiumi lõpetamise

nõuded on kirjeldatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-is 31. Kutsehariduse lõpetamise

nõuded on kirjeldatud kutseharidusstandardis, kus vastavalt § 3 lõikele 6 on seatud õpingute

lõpetamise tingimused järgnevad: õpingud lõpevad kas kutseeksami või erialase lõpueksamiga,

mille eesmärgiks on tagada, et kutseõppe lõpetanu on saavutnud kõik õppekavas seatud

õpiväljundid. Põhihariduse järgselt on võimalik õppimiskohustust täita teise, kolmanda ja

neljanda taseme kutseõppe õppekavadel ning õppe kestvus võib varieeruda (30 arvestuspunktist

240 arvestuspunktini, kusjuures arvestuslikult on ühe õppeaasta õpingute maht 60

arvestuspunkti). Haridusliku erivajadusega õpilasel on põhihariduse omandamise järel võimalik

jätkata õpingutega ka põhikooli juures lisaõppes.

Lõikes 3 sätestatakse - Eesti Vabariiki akrediteeritud välisriigi või rahvusvahelise

organisatsiooni esindaja lapsel ei ole õppimiskohustust. Tegemist ei ole kehtiva

regulatsiooniga võrreldes uue regulatsiooniga. Eelnõus sätestatud Eesti Vabariigi

haridusseaduse § 101 lõike 2 esimeses lauses ja lõikes 3 sätestatu paikneb kehtiva põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 9 lõikes 2. Seega endiselt ei laiene õppimiskohustus Eesti Vabariiki

akrediteeritud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja lapsele. Küll aga peab vald

või linn vanema taotlusel tagama võimalused põhihariduse omandamiseks elukohajärgses

koolis Eesti Vabariiki akrediteeritud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja

lapsele, kes elab selles vallas või linnas (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõige 6).

Lõikes 4 sätestatakse - Õppimiskohustuslik isik, kes oma terviseseisundi või individuaalse

arengu tõttu ei ole õppimiskohustuslikku ikka jõudes saavutanud vajalikku koolivalmidust, võib

lapse koolivalmidust hinnanud koolieelse lasteasutuse või põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse

§-s 47 nimetatud koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel asuda õppimiskohustust täitma

ühe õppeaasta võrra hiljem. Koolivalmidus on valmisolek minna üle mänguliselt

põhitegevuselt õpitegevusele. Koolivalmidus kujutab endast terviksüsteemi, kuhu kuulub nii

vaimne, kehaline kui sotsiaalne areng. Regulatsioon näeb ette aluse õppimiskohustuse täitmist

edasi lükata (ühe õppeaasta võrra). Lõikes 5 nähakse ette regulatsioon, mille koolieelne

lasteasutus või kooliväline nõustamismeeskond sellise soovituse (asuda õppimiskohustust

täitma ühe õppeaasta võrra hiljem) andmisel aluseks saab võtta – Koolieelne lasteasutus või

kooliväline nõustamismeeskond soovitab õppimiskohustust täitma asuda ühe õppeaasta võrra

hiljem, kui: 1) lapse tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed ning enesekohased oskused ei ole

õpingute alustamiseks vajalikul määral välja kujunenud või 2) laps vajab haiguse, trauma või

11

tervisehäire tõttu pikaajalist ravi ning lapse terviseseisund ei võimalda tal igapäevases

õppetöös osaleda.

Tegemist on kehtivas regulatsioonis ettenähtud alustega, mis muutub sellevõrra, et ka

lasteasutusel on edaspidi õigus hinnata, kas on asjakohane asuda õppimiskohustust täitma aasta

võrra hiljem. Täna on see nõustamismeeskonnale asjatu koormus, kui nii lasteasutus kui vanem

on koolivalmiduse hindamisel ühte meelt. Kui vanem pole lasteasutuse hindamistulemusega

nõus, on tal endiselt võimalik pöörduda koolivälise nõustamismeeskonna poole teisese

hinnangu saamiseks. Regulatsioon on vajalik, kuna õppimiskohustuslikku ikka jõudnud laste

koolivalmiduse tase on ebaühtlane. Kooli alustamise eelduseks loetakse valmisolekut õppida.

Valmisolekut on erialakirjanduses defineeritud kahes mõistes – valmisolek õppimiseks,

valmisolek kooliks. Peamised tegurid, miks laps ei saavuta koolivalmidust – funktsionaalne

ebaküpsus, sensomotoorne mahajäämus, tagasihoidlik vaimne arengutase, sotsiaalne

ebaküpsus.

Nii nagu koolikohustuslikust east varasema õppima asumise puhul on ka hilisema õppima

asumise puhul koolieelne lasteasutus pädev hindama lapse koolivalmidust. Lapse arengu

tulemused kirjeldatakse koolivalmiduskaardil (KELS § 16 lõige 5). Perel, kelle lapse

koolivalmidust on hinnatud või kelle kohta on lasteasutusel olemas lapse terviseandmed, mis

tõendavad õppimiskohustuse edasilükkamiseks nõutavate tingimuste täitmist, ei ole edaspidi

vajadust pöörduda täiendavalt koolivälise nõustamismeeskonna poole. Juhtudel, kus õpetaja ja

vanem jäävad eriarvamusele, säilib võimalus pöörduda teisese arvamuse saamiseks koolivälise

nõustamismeeskonna poole.

Paragrahvis 102 on sätestatud vanema kohustused õppimiskohustuse täitmise tagamisel. Täna

paikneb asjakohane kehtiv regulatsioon põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 11.

Olemasolevat regulatsiooni on osaliselt muudetud ja täiendatud. Eesti Vabariigi põhiseaduse §

37 lõike 3 kohaselt on lapse hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Vanemate õigused ei ole

siiski piiramatud, kuigi kasutatakse sõna „otsustav“. Vanematel on otsustusõigus teatud

raamides. Näiteks ei saa vanemad otsustada, et lapsele haridust üldse ei anta, sest Eesti Vabariigi

põhiseaduses sätestatakse koolikohustus10. Sellest tulenevalt nähakse juba kehtivas seaduses

(täpsemalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses) vanemale ette kohustused koolikohustuse

täitmise tagamisel. Kuna õppimiskohustuse regulatsioon nähakse edaspidi ette Eesti Vabariigi

haridusseaduses, siis nähakse ka vanema kohustused õppimiskohustuse täitmise tagamisel ette

nimetatud seaduses.

Lõike 1 saatelause tekstis on endiselt11 lapsevanema peamise kohustusena sätestatud kohustus

tagada õppimiskohustuse täitmine. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 1 esimene lause näeb

ette igaühe õiguse haridusele ning lastekaitseseaduse § 7 lõike 1 teise lause kohaselt on just

vanema esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest seista.

Õppimiskohustuse eelnõude välja töötamise töörühm tõi välja järgmised aspektid, mida vanema

ülesannete ja vastutuse puhul rõhutada: kooli teavitamise kohustus, seda nii probleemide

ilmnemisel, kuid ka positiivse märkamisel. Kooliga tihe, vajaduspõhine suhtlus ning koostöö,

seejuures last toetav ja abistav hoiak ning konstruktiivsus kooliga suhtluses. Rõhutati, et oluline

on õppimiskohustuse kontekstis rääkida vanema kui põhihariduse järgse õpitee valiku toetaja

rollist. Vanemal peaks töörühma hinnangul olema ka õigus saada koolilt tuge lapse arengu

toetamiseks. Rõhutati ka seda, et juhul, kui kool või kooliväline nõustamismeeskond on

määranud õppijale toe, on vanemal kohustus selle rakendamine tagada. Eraldi märgiti töörühma

10 Vt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kommentaare 11 Vt täna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 11 lõige 1

12

poolt, et vanema ülesanne on tagada olukord, kus põhjuseta puudumisi tekkida ei saaks -

koheselt teavitada kooli, kui tekkinud on vanema hinnangul õpiraskused. Kooliga kontakti

hoidmiseks on töörühm näinud eeldusena igapäevase õppeinfosüsteemi jälgimise ning pideva

infovahetuse kasutades kooliga kokkulepitud kanaleid.

Vanemate roll laste arengu toetamisel on märgiline ka PISA tulemuste analüüsile toetudes. Nii

näiteks on 30 - 37 punkti võrra tulemused paremad noortel, kes väidavad, et nende vanemad

või pereliikmed tunnevad huvi selle vastu, mida koolis õpiti; küsivad igapäevaselt, mida koolis

tehti; veedavad lapsega juttu ajades lihtsalt aega või arutavad, kui hästi koolis läheb. Eelneva

olulisust kinnitab ka Eesti Inimarengu aruandes 2023 toodud fakt, et peresuhted mõjutavad

olulisel määral ka laste eluga rahulolu ja vaimset tervist. Samas on toodud välja tõik, et

võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti täiskasvanutel vähem inimesi, kellelt ise vajadusel

tuge saadakse. Ka Tervise Arengu Instituudi läbi viidud uuringu kokkuvõttes12 tuuakse välja, et

lastevanemad vajavad rohkem abi ka teismelistega toimetulekuks nii ennetaval tasandil kui ka

tekkinud probleemide korral. Seega vajalik on ka kooli valmisolek vanemat igakülgselt toetada

ja aidata lapse õppimiskohustuse täitmise edukal tagamisel.

Ning eelkõige peab vanem selleks, et õppimiskohustuse täitmise tagamiseks tegema järgmisi

tegevusi (vt loetelus olevat teksti).

Vanema ülesanne on luua õppimiskohustuslikule õpilasele kodus õppimist võimaldavad

tingimused ja õppes osalemise eeldused (vt punkt 1). Kodus õppimist võimaldavad tingimused

seonduvad nii füüsilise, vaimse kui sotsiaalse keskkonna loomise ja tagamisega. Füüsiline

keskkond algab kodus õppimiseks sobiva ruumi tagamisest, kus on võimalik keskenduda,

piisava valguse olemasolust jne. Sotsiaalne ja vaimne keskkond hõlmab sedasama eelmainitud

huvi tundmist õppimise protsessi, sisu ja edenemise vastu, sealhulgas vajaduspõhist nõu ja tuge

kodutööde puhul. Kodutööd, mis ühest küljest on õpitu kinnistamiseks ning teisest küljest

õpiharjumuste kujundamiseks, toimivad ka tööriistana, mis indikeerib vanemale, kuidas

õppimine koolis edeneb. Vanema ülesanne on tagada kodus ka turvaline vaimne keskkond ning

usaldussuhe lapsega murede või väljakutsete võimalikult varajaseks märkamiseks.

Õppes osalemise eeldused väljenduvad ka selles, et laps oleks vajadusel ka kodus toetatud ja/või

juhendatud; vanema(te) abil tekitatud rutiin, et laps ärkab hommikul ja jõuab igapäevaselt

õigeaegselt kooli jne.

Vanem peab kasutama igapäevaseks infovahetuseks kooli määratud infokanalit (vt punkt 2).

Siin on kaks olulist aspekti: lähtuma peab kooliga kokkulepitud infokanalist, sest on tõenäoline,

et õpetaja(d) või kool ei suuda tagada igale vanemale temale sobiva infovahetuskeskkonna

kaudu teabe edastamist. Üldjuhul on koolidel suhtluseks üks keskkond, milleks valdavalt on

kujunenud õppeinfosüsteem (peamiselt kasutavad koolid eKooli või Stuudiumi). Info

võimalikult operatiivne liikumine kooli ja vanema(te) vahel tagab suurema võimaluse tekkinud

probleemide (puudumised, negatiivsed hinded jne) võimalikult varajaseks märkamiseks ja

vajadusel lahendamiseks. Tegemist on uue lisandunud punktiga vanemate kohustuste reas

seonduvalt õppimiskohustuse täitmise tagamisega.

Vanem peab jälgima õppimise edenemist ja teavitama probleemide korral kooli (vt punkt 3).

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 55 lõikes 1 sätestatakse kooli kohustusena võimaldada

statsionaarses õppes õppiva õpilase vanemale juurdepääsu kooli valduses olevale teabele selle 12 Trummal, A. Avaliku sektori esindajate hinnangud vanemluse valdkonnale. Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2022.

13

õpilase kohta. Informatsioon õppimise edenemise kohta (tagasiside õpitulemustele, õpetaja

poolt saadetud info, tähelepanekud jne) on kahtlemata samuti vaadeldav teabena konkreetse

õpilase kohta. Küll aga rõhutab loodav säte, et ka vanem ise peab olema aktiivne nii koolipoolse

info tarbija kui ka jälgima lapse õppimist ning arengut kodus. Juhul, kui vanema hinnangul

vajab olukord sekkumist (on tekkinud probleem), tuleb koheselt teavitada kooli, et asuda

koostöös lahendusi otsima.

Punktis 4 sätestatu näol - esitama koolile oma kontaktandmed ja teavitama nende muutustest –

on tegu juba täna kehtiva sättega (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 11 lõike 1 punkti 2).

Kontaktandmete esitamine on vajalik, et lisaks koolis kasutatavale elektroonilisele

õppeinfosüsteemile oleks vajadusel võimalik vanemaga ka alternatiivsel viisil kontakti saada.

Vanem peab pöörduma kooli ettepanekul koolivälise nõustamismeeskonna poole (vt punkt 5).

Selle kohustuse näol on samuti tegemist juba kehtivas regulatsioonis sätestatud kohustusega (vt

põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 11 lõike 1 punkt 6). Koolivälise nõustamismeeskonna

moodustavad Rajaleidja keskuste tugispetsialistid (sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid,

psühholoogid ja logopeedid). Kooliväline nõustamismeeskond tugineb soovituse andmisel

lapse kohta eelnevalt läbi viidud pedagoogilis-psühholoogilise hindamise ja spetsialistide

uuringute tulemustele ning muule lapse kohta teada olevale asjakohasele informatsioonile.

Kooliväline nõustamismeeskond annab järgmisi soovitusi: tõhustatud toe ja eritoe

rakendamiseks; riiklikus õppekavas ettenähtud õpitulemuste vähendamiseks ja asendamiseks;

kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamiseks; lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppe

rakendamiseks; terviseseisundist tuleneva koduõppe rakendamiseks jne.

Vanem peab taotlema vajaduse korral koolilt ja õpilase elukohajärgselt valla- või

linnavalitsuselt õigusaktides sätestatud õppimiskohustuse täitmise tagamiseks meetmete

rakendamist ja neid meetmeid kasutama (vt punkt 6). Kehtiv regulatsioon näeb ette kohustuse

vanemal kasutada meetmeid, mida talle pakub kool või elukohajärgne valla- või linnavalitsus

(vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 11 lõike 1 punkt 5). Sätte kohendamise eesmärk on

tagada, et määratud meetmeid ka rakendatakse. Ülesanne on kirjeldada vanema õigus ise

aktiivselt abi otsida, ning abivajadusest teada anda. Abi saamine ei sõltu loomulikult ka edaspidi

üksnes vanema aktiivsusest, kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 46 lõike 5 kohaselt

toetab kool (üldise toe) pakkumise läbi õpilast, kellel on tekkinud takistusi õppimiskohustuse

täitmisel või mahajäämus õpitulemuste saavutamisel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 36

on üksikasjalik regulatsioon selle kohta, kuidas kool reageerib õppimiskohustusliku isiku

puudumisele õppetööst. Küll aga võib vanema aktiivsus tagada, et koolipoolne tugi jõuab

õpilaseni kiiremini.

Vanem peab osalema õpilase arengut toetaval vestlusel ja panustama õpitee valikute

väljaselgitamisse (vt punkt 7). Vanema kohustus oma lapsega seonduvatest vestlusest osa võtta

tuleneb juba kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 37 lõikes 6. Nimetatud paragrahvi

lõikes 5 sätestatakse, et õpilase arengu toetamiseks korraldatakse temaga koolis vajadusel

vestlus, mille põhjal lepitakse kokku edasises õppes ja arengu eesmärkides. Õppimiskohustuse

eelnõude välja töötamise töörühmas rõhutati iseäranis vanema ülesannet osaleda aktiivselt

põhihariduse järgsete õpivalikute tegemisel, sest just selles kajastub lapsevanema rolli muutus

võrreldes tänasega. Sisuliselt on tegemist iga noore õigusega edasi õppida, mille realiseerimisse

ühe osana panustab ka täna vanem. 2018. aastal läbi viidud uuringus „Kutsehariduse maine

üldhariduskoolide õpilaste, õpetajate ning lapsevanemate seas“ uuriti muuhulgas, millist

edasiõppimisvalikut lapsevanemad oma lapsele peale põhikooli soovitavad. Küsitlusele

vastanud lapsevanematest 91% olid emad, seega peegeldavad tulemused eelkõige emade

14

seisukohti. 77% vanematest soovitas jätkata õpinguid gümnaasiumis ja vaid 14%

kutsehariduses. Uuringust selgus, et mida enam ollakse kutseharidusega kursis, seda

tõenäolisemalt soovitatakse oma lapsel jätkata õpinguid kutsekoolis. Seega on siin oluline

ülesanne ka lapsevanemetele – viia end paremini kurssi põhikoolijärgsete

õppimisvõimalustega.

Vanem peab esitama taotluse lapse kooli vastuvõtuks, sealhulgas edasiõppimiseks pärast

põhihariduse omandamist (vt punkt 8). Seni on vanemal koolikohustuse täitmisel olnud

ülesanne esitada avaldus lapse esimesse klassi astumiseks. Õppimiskohustuse juurutamisega

lisandub kohustus esitada avaldus ka lapse põhihariduse järgsesse õppesse siirdumiseks. Isiku

teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Alla 18-aastane isik on piiratud

teovõimega isik, keda esindab alaealise seaduslik esindaja (vanem). Seetõttu on ka kehtivas

õiguses (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel haridus- ja teadusministri poolt 19.

augustil 2010. a kehtestatud määruse nr 43 „Õpilase kooli vastuvõtmise üldised tingimused ja

kord ning koolist väljaarvamise kord § 3) piiratud teovõimega sisseastuja puhul avalduse

(taotluse) esitajaks vanem.

Vanem peab tutvuma koolielu reguleerivate aktidega ja täitma teda puudutavaid sätteid

(vt punkt 9). Selle kohustuse esimese poole näol on samuti tegemist juba kehtivas regulatsiooni

sätestatud kohustusega (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 11 lõike 1 punkt 3). Koolielu

reguleerivaks peamiseks koolisiseseks aktiks on kooli kodukord. Muud koolielu reguleerivad

(üleriigilised aktid) on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus ning Eesti

Vabariigi haridusseadus ning nende alusel kehtestatud õigusaktid. Õigusaktide täitmine on

kohustuslik, siis on ka üsna loogiline, et seaduses sätestatakse, et vanem peab täitma teda

puudutavaid sätteid.

Vanem peab tegema koostööd kooli ja elukohajärgse valla- või linnavalitsusega õigusaktides

sätestatud tingimustel ja korras (vt punkt 10). Küllaltki sarnase kohustuse näeb ette ka kehtiva

põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 11 lõike 1 punkt 4 (tegema koostööd kooliga käesolevas

seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras), mis käesoleva

eelnõu jõustumisel tunnistatakse kehtetuks. Näiteks on vanema ülesanne teavitada ettenähtud

ajal puudumise põhjustest, jagada õigeaegselt infot probleemide ilmnemisel või kasutada talle

määratud meetmeid valla- või linnavalitsuse poolt (koolitusel või nõustamisel osalemine vm).

Lõikes 2 kehtestatakse sarnaselt kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 11 lõikega 2, et

kui vanem ei täida temale pandud kohustusi, on valla või linnavalitsus kohustatud kasutusele

võtma vajalikud meetmed lapse õiguste kaitsmiseks. Vastavalt lastekaitse- ja

perekonnaõigusele on lapse heaolu ohusoleku korral pädevatel ametivõimudel kohustus

rakendada lapse kaitseks vajalikke abinõusid. Nii on kohalikul omavalitsusel olukorras, kus

vanemad ei taga lapse heaolu haridusküsimustes, kohustus aktiivselt sekkuda. Kui kohaliku

omavalitsuse poolt rakendatavad toetavad meetmed ei ole vanemate ja pere puhul tulemusi

andnud ja lapse vaimne heaolu muuhulgas haridusküsimustes on jätkuvalt ohus, on võimalik

kohalikul omavalitsusel pöörduda ka kohtu poole. Kohus saab lapse heaolu huvides rakendada

erinevaid abinõusid vastavalt perekonnaseaduse § 134 lõikele 3 (Kohus võib lapse heaolu

ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha

hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu

määratud asutuse hooldusjuhiseid.). Vaid siis, kui kergemad meetmed ei anna tulemusi ja lapse

heaolu on tõsiselt ohus, rakendatakse kohtu poolt äärmuslikuima abinõuna vanema õiguste

piiramist või äravõtmist.

15

Paragrahvis 103 on sätestatud valla või linna ülesanded ja rakendatavad meetmed

õppimiskohustuse täitmise tagamiseks.

Lõikes 1 on sätestatud, et õppimiskohustuslike laste arvestuse pidamiseks ja õppimiskohustust

mittetäitvate laste ja peredega tegelemiseks seirab valla- või linnavalitsus vähemalt iga kuu 10.

kuupäeval valla või linna haldusterritooriumil elavate õppimiskohustuslike laste õppes

osalemist riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude toel.

Nii kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 10 lõige 2, kui ka Eesti Vabariigi

haridusseaduse § 7 lõike 2 punkt 8 sätestavad valla- või linnavalitsuse kohustuse korraldada

koolikohustuslike isikute üle arvestuse pidamist. Viidatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse

sättes täpsustatakse, et selle kohustuse täitmiseks ehk arvestuse pidamiseks võrreldakse

vähemalt üks kord õppeaastas, hiljemalt 10. septembril, Eesti rahvastikuregistri andmeid

koolikohustuslike isikute kohta, kelle elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil,

Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi hariduse infosüsteem) andmetega. Seega näeb kehtiv

regulatsioon vähemalt üks kord aastas infosüsteemides olevate andmete võrdluse ette. Eelnõu

kohaselt on vastav seire (andmete kontroll) igakuine ehk, et iga kuu 10. kuupäeva seisuga

teostab valla- või linnavalitsus andmete kontrolli õppimiskohustuslike laste osalemise kohta

õppes, kasutades selleks riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude tuge. Sinna kuuluvad ka

Eesti hariduse infosüsteem ja Eesti rahvastikuregister. Igakuine seire on ühel eesmärgil:

tuvastada võimalikult kiiresti õppimiskohustuse mittetäitjad ning alustada põhjuste

väljaselgitamist ning kohaste lahenduste pakkumist.

Lõikes 2 on sätestatud, et käimasoleval õppeaastal põhihariduse omandanud õpilaste puhul

tagab valla- või linnavalitsus õppimiskohustuse täitmise hiljemalt 1. novembriks, rakendades

lõikes 3 nimetatud tegevusi. Seega sätestatakse hilisem võimalik tähtaeg, mis ajaks tuleb

õppimiskohustust omav isik õppesse juhtida. Sättega on eritähelepanu üheksanda klassi

lõpetajate (põhihariduse omandanud isikute) edasiõppimise puhul reageerimine. On selge, et

üheksanda klassi lõpetajad on õppimiskohustuse mittetäitjad vähemalt kaks suvekuud (juuli,

august) seoses sellega, et lõputunnistus üldjuhul saadakse juunis ning õppijate nimekirja

järgmisesse kooli kantakse vastuvõetud õpilased üldjuhul septembri alguses. Et

õppimiskohustus eeldab edasi õppimist ning selle tagamist, on siin toodud kindel kuupäev,

milleks kohalik omavalitsus peab omalt poolt tagama kõigi põhikooli lõpetajate

õppimiskohustuse täitmise. Hariduse infosüsteemi andmetele tuginedes jõuavad nendest

põhikooli lõpetajatest, kes õpiteed peale põhihariduse omandamist ei jätkanud, nelja aasta

jooksul keskhariduseni vaid 10%. Samuti on Statistikaameti analüüsi andmetel NEET13 (ei

õppes ega tööturul) noore staatusesse jõudmise üks olulisi riskitegureid vaid põhihariduse

omandatus. Siin on eesmärk antud sättega toetada eranditult kõiki põhikooli lõpetajaid kohase

õppimisvõimaluse leidmisel. Juhul, kui koheselt ei õnnestu jätkata tasemeõppes, on võimalik

aastaringselt liituda ettevalmistava õppega (vt täpsemalt § 3 punktis 8).

13 NEET (lühend inglisekeelsest terminist not in education, employment or training)-noore mõiste tähistab kokkuleppeliselt 15–29-aastast noort, kes ei õpi, tööta ega osale ka koolitusel. NEET-staatuse puhul on enamasti tegemist ajutise olukorraga, millest noor võib sobiva toe olemasolul väljuda. Eurostati (2022) andmetel oli 2021. aastal NEET-staatuses noori 15–29-aastaste vanuserühmas Euroopa Liidus 13,1% ja Eestis 11,1%. Euroopa Komisjon (2021) toob oma teatises välja eesmärgi vähendada NEET-staatuses noorte osatähtsust 9%-le. Statistikaameti andmetel oli 2020. aasta lõpus Eestis 24 300 NEET-staatuses noort vanuses 15–29-aastat, mida on 17% rohkem kui 2019. aasta lõpus.

16

Lõikes 3 sätestatakse - Õppimiskohustusliku isiku elukohajärgne vald või linn toetab vastavalt

vajadusele õppimiskohustuslikku isikut, vanemat ja kooli, luues tingimused õppimiskohustuse

täitmiseks, sealhulgas:

1) selgitab välja õppimiskohustuse täitmatajätmise põhjused ja kohased meetmed ning

korraldab meetmete rakendamist;

2) korraldab koolitusi ja nõustamist vanematele, kelle lapsed ei täida õppimiskohustust, et

toetada neid õppimiskohustuse täitmiseks tingimuste loomisel;

3) kehtestab õppimiskohustuse täitmise tagamiseks korra, milles määrab ametikoha või

struktuuriüksuse, mille ülesandeks on rakendada käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud

meetmeid ning meetmete läbiviimisega seonduvate tegevuste korralduse.

Seega lõikes 2 sätestatakse erinevad meetmed, mida vald või linn vastavalt vajadusele

õppimiskohustusliku isiku või vanema suhtes rakendab ja kuidas kooli toetab. Kehtiva

regulatsiooniga võrreldes on sisse toodud täpsustavaid muudatusi. Ka kehtivas regulatsioonis

(vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 13 lõike 1 punkti 1) nähakse samasisuline kohustus

ette, kuid käesolevas regulatsioonis on kirjeldatud kõigepealt vajadus selgitada välja

õppimiskohustuse täitmata jätmise põhjused ning sellest tulenevalt rakendada kohaseid

meetmeid. Vajalik on rõhutada, et meetmete rakendamise subjekt võib olla õpetaja (nt vajalikud

on täiendavad oskused, nõustamine, mentor, abiõpetaja vm), lapsevanem (vanemlikud oskused,

nõustamisvajadus vm teenus) või siis õppimiskohustuslik laps ise. Tuginedes Eesti Linnade ja

Valdade Liidu tagasisidele seni rakendatud praktikast, on juhtumite variatiivsus suur ning seega

pole seaduse tasandil võimalik ega põhjendatud meetmete loetelu kirjeldamine, mida kohalik

omavalitsus rakendama peaks. Lahendused on juhtumipõhised ning tulenevad omavalitsuse

võimalustest ning piirkonnas olemasolevatest ressurssidest. Punkti 2 on võrreldes kehtiva

regulatsiooniga (vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 13 lõike 1 punkti 2) täiendatud

nõustamise ülesandega. Punktis 3 sätestatu on ka osaliselt juba kehtiva regulatsiooni läbi

valdade ja linnade poolt seni täidetud ülesanne. Nimelt peab juba täna olema määratud isik või

struktuurüksus, kes õppimiskohustuse täitmise tagamise ülesannetega tegeleb. Otstarbekas oli

siiski nimetatud ülesanne paigutada senisest punktist 1 (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §

13 lõike 1 punkt 1) eraldi punkti ning rõhutada, et vald või linn peab kehtestama

õppimiskohustuse täitmise tagamise korra, mille üheks elemendiks on ametikoha või

struktuurüksuse määramine (korras nimetamine), kelle ülesandeks on käesoleva lõike punktis

1 nimetatud meetmeid rakendada. Eraldiseisva korra kehtestamise ülesandeks on näha ette ka

meetme läbiviimisega seonduvate tegevuste korraldus. Eelnõu rakendamiseks koostab Haridus-

ja Teadusministeerium ka eraldiseisva tugimaterjali, mis kohaliku omavalitsuse seniseid

praktikaid koondab ning pakub välja võimalikud meetmete rakendusmudelid.

Lõikes 4 sätestatakse – Valla- või linnavalitsus avaldab käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3

nimetatud korra ja korras määratud ametikoha või struktuurüksuse kontaktandmed asutuse

veebilehel. Tegemist on uue regulatsiooniga, mis kohustab valla- või linnavalitsust avaldama

asutuse veebilehel eelmises lõikes nimetatud õppimiskohustuse täitmise tagamisega tegeleva

ametikoha või struktuurüksuse kontaktandmed. See on vajalik selleks, et praktikas ei peaks

asjaosaliselt otsima vajalikke kontakte valla või linna vastavast õigusaktist.

Lõikes 5 sätestatakse, et kui õppimiskohustuse täitmist takistab isiku abivajadus

lastekaitseseaduse või sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses, tagab vald või linn isiku

abistamise lastekaitseseaduses või sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud korras. Õpilasele

toe osutamisel teavitab õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus kooli. Õppimiskohustuse

mittetäitmisel on iga juhtumi puhul erinev(ad) põhjus(ed) ning meetmeid tuleb rakendada

vastavalt ilmnenud põhjusele. Antud muudatuse eesmärk on näidata ära seos – kui

õppimiskohustuse mittetäitmise taga on lapse abivajadus lastekaitseseaduse või

17

sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses, siis tuleb rakendada ka meetmeid vastavalt nendele

õigusaktidele. Nii näiteks on lastekaitseseaduse § 17 kohaselt kohaliku omavalitsuse ülesanne

lapse õigusi ja heaolu tagavate programmide ja projektide väljatöötamine ning nende

rakendamine oma haldusterritooriumil last ohustavate riskide ennetamiseks ja vähendamiseks.

Samuti on oluline igast abivajavast lapsest teada saamisel viivitamata lapse abivajaduse

hindamine ja lapse abistamiseks meetmete pakkumine. 2024. aasta veebruaris Haridus- ja

Teadusministeeriumile kooskõlastamiseks edastatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu14 näeb ette, et lastekaitseseadust täiendatakse viisil, et lastega

töötavatelt isikutelt (LasteKS § 18 lg 2), kellel oma kutse või erialast ja tööülesannetest

tulenevalt on võimalus ning ka professionaalsed oskused märgata lapse võimalikku abivajadust,

võib oodata tavapärasest suuremat tähelepanelikkust abivajava lapse märkamisel ja talle

vajaliku abi kindlustamisel. Erilise hoolsuskohustusega spetsialistid on: alus-, põhi-, kesk-,

kutse- ja huvihariduse ning lastehoiu õpetajad ja tugispetsialistid, lastehoius töötavad

lapsehoidjad, laste hoolekandeasutuse töötajad, noorsootöötajad, treenerid, huviringi

juhendajad, tervishoiutöötajad, politseiametnikud ja ohvriabitöötajad, kes puutuvad töös või

kutsetegevuses vahetult lapsega kokku. Kui haridus- ja noorsootöö valdkonna spetsialistide

igapäevatöö ongi seotud laste ja noortega (neil on ka vastav erialane ettevalmistus), siis

treenerite, huviringi juhendajate, tervishoiutöötajate, politseiametnike ja ohvriabitöötajate

puhul laieneb eriline hoolsuskohustus neile isikutele, kes vahetult just lapsega (lastega)

töötavad. Seejuures võivad kokkupuuted olla igapäevased (nt lastearst, noorsoopolitsei) või

harvemad (nt perearst, patrullpolitseinik, ohvriabitöötaja), kuid nende spetsialistide eriline

hoolsuskohustus on seotud nende töö iseloomuga, milleks on inimeste abistamine, nende

tervise, heaolu või turvalisuse eest hoolitsemine. Lõikes 1 loetletud spetsialistid on nn

võtmespetsialistid, kellel on oluline roll lapsele abi osutavas lastekaitsevõrgustikus (LasteKS §

29 lõige 2). Võrgustikutöö algab juba abivajaduse märkamisest ja sellele asjakohasest

reageerimisest. Lastekaitse juhtumikorralduse uuringus toodi välja, et lastekaitsetöö

võrgustikku kuuluvad vastavalt juhtumile kooli/lasteaia õpetaja või sotsiaalpedagoog, politsei,

perearst, prokuratuur, kohus, peretöötaja, psühholoog, noorsootöötaja. Olenevalt piirkonnast on

lastekaitse koostöövõrgustik mõnevõrra erinev, samuti võib võrgustik ühe juhtumi puhul

juhtumi edenedes vastavalt lapse abivajaduse ja probleemide lahenemisele muutuda.15

Lastekaitsetöötajate hinnangul peaksid eelkõige tervishoiutöötajad ja haridustöötajad rohkem

abivajavatest lastest teavitama, aga nimetati ka teisi koostööpartnereid nagu noortekeskused,

haiglate erakorralise meditsiini osakonnad, muud tervishoiuasutused ja

terapeudid/psühholoogid.16 Lõike 1 esimeses lauses nimetatud spetsialistidel tuleb teatada

abivajavast lapsest LasteKS § 27 kohaselt KOV-ile või lasteabitelefonil ning edastada koos

teatega kohe ka vajalikus ulatuses neile teadaolevad andmed (s.o vajalikud andmed lapse ning

lapsevanema ja last kasvatava isiku kohta). Lastekaitsetöötajateni jõuab praegu väga erineva

sisuga teateid abivajavatest lastest. Kehtiv LasteKS § 27 kohustab isikuid lapse abivajadusest

teatama, kuid ei täpsusta teate sisu ega isikuandmete, eriti tundlike eriliiki isikuandmete

avaldamise ulatust. See tekitab praktikas segadust nii lastekaitsetöötajate kui ka

lastekaitsevõrgustikku kuuluvate spetsialistide jaoks. Pärast teate saamist on lastekaitsetöötajal

tavaliselt vaja koguda täiendavat infot lapse olukorra kohta, et planeerida edasisi tegevusi.

Sageli peab lastekaitsetöötaja pöörduma lisainfo saamiseks ka lapsest teatanud asutuse või

spetsialisti poole. Kuivõrd abivajavast lapsest teate saamisel on vaja kiiresti otsustada, kuidas

juhtumiga edasi tegeleda (sh kas laps vajab kohest abi), peaks lastekaitsetöötajani jõudev info

olema kohe piisavalt põhjalik ja võimaldama otsuse tegemise ilma täiendava päringuta. Päringu

14 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b9026d3e-d801-45b9-b614-bf18533b05ab#9PFynseq 15 Civitta. Tänapäevase lastekaitse juhtumikorralduse, andmevahetuse ja e-teenuste analüüs, 2022, lk 21. 16 Civitta. Tänapäevase lastekaitse juhtumikorralduse, andmevahetuse ja e-teenuste analüüs, 2022, lk 11

18

tegemine ja sellele vastuse ootamine võtab aega, mis võib edasi lükata lapsele vajaliku abi

osutamist. Seega on mõistlik, et kui abivajavast lapsest annab teada seaduses nimetatud

spetsialist, edastab ta kohe koos teatega ka talle teadaolevad asjaolud ja andmed, mis viitavad

lapse abivajadusele ja ajendasid lastekaitset kaasama. Selleks töötatakse eelnõu jõustumise

ajaks välja ja võetakse kasutusele vorm (või valdkonnapõhised vormid), mis lihtsustab

spetsialisti teatamiskohustuse täitmist ja tagab selle, et lastekaitsetöötajani jõuab lapse kohta

võimalikult sisukas info, mille põhjal hinnata olukorra tõsidust ja kavandada edasisi tegevusi.

Paragrahvi 27 lõikes 2 sätestatakse lastekaitsetöötaja õigus avaldada abivajavast lapsest

teatanud spetsialistile teavet juhtumimenetluse alustamise ja menetlustoimingute kohta, kui see

on vajalik lapse heaolu toetamiseks. Sätte eesmärk on luua õiguslik alus haldusmenetluse

mõistes kolmandale isikule teabe väljastamiseks haldusmenetluse käigu kohta, juhul kui

lastekaitsetöötaja peab seda vajalikuks lapse heaolu toetamiseks. Teavet väljastatakse eelkõige

siis, kui spetsialist seda küsib, kuid vajalikul juhul võib lastekaitsetöötaja ka ise spetsialistiga

ühendust võtta. Sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud spetsialistid võivad lapsega kokku puutuda

regulaarselt või ka iga päev. Lapse parimaks toetamiseks võib spetsialistil olla oluline teada,

mis sai tema edastatud teatest edasi ja millise hinnangu on sellele andnud lastekaitsetöötaja,

sealhulgas kas lapse suhtes on alustatud juhtumimenetlust või mitte. Selline vajalikus mahus ja

ulatuses teabe andmine saab toimuda praegugi lapse abistamisel tehtava võrgustikutöö raames,

millesse spetsialist on kaasatud LasteKS § 28 lõike 1 või § 29 lõike 2 alusel, kuid ebaselgust on

selles, kas ja millist infot võib lastekaitsetöötaja väljastada enne juhtumimenetluse alustamist.

Paragrahvi 27 lõiked 1 ja 2 annavad selles osas selgust. Samuti annab säte spetsialistile aluse

saada teavet selle kohta, kui lapse suhtes juhtumimenetlust ei alustatud (st spetsialisti kahtlus

lapse abivajaduse kohta ei leidnud kinnitust), mis annab südamerahu ja teadmise, et lapse

heaolu on tagatud. Vajadusele saada lastekaitsele edastatud teadete käigu kohta tagasisidet on

aruteludes juhtinud tähelepanu ka lastega töötavad spetsialistid ja nende

esindusorganisatsioonid. Arutelu all on olnud ka võimalus anda ja saada tagasisidet kõigi

lastekaitsele tehtud teavituste kohta, aga see ei ole mõeldav ilma automaatlahendusteta, vastasel

juhul koormaks see ülemääraselt nii lastekaitsetöötajaid kui spetsialiste. Eelnõus valitud

lahendus hoiab ära lastekaitsetöötajate koormuse olulise kasvu ja väldib ka spetsialistide

koormamist teabega juhul, kui nad seda ei soovi ega vaja.

Punktiga 4 muudetakse paragrahvi 15 sõnastust. Nimetatud paragrahvi esimene lause

- Põhiharidus on riigi haridusstandardiga ettenähtud kohustuslik üldharidusmiinimum –

tunnistatakse kehtetuks. Arvestades, et uue õppimiskohustuse regulatsioon näeb ette õpingute

jätkamise ka pärast põhihariduse omandamist, siis oleks viidatud regulatsioon segadust tekitav,

kuna kohustuslik on ka kuni 18-aastaseks saamiseni õppimine gümnaasiumis või

kutseõppeasutuses (kui isik on eelnevalt põhihariduse enne 18-aastaseks saamist omandanud).

Punktiga 5 täiendatakse muudetavat seadust uue osaga (osa V1), mis kannab nimetust – õppe

liigid eesmärgi alusel. Nimetatud osas on uue paragrahvina ette nähtud paragrahv 181, milles

antakse nii formaalõppe, mitteformaalõppe kui ka informaalõppe definitsioon. Nimetatud

mõistete defineerimise vajadus tuleneb laste, noorte ja täiskasvanute õppekeskkondade ja -

viiside mitmekesisemaks muutumisest. Nii õppimiskohustuslike kui ka täiskasvanud õppijate

võimalused õppimiseks väljaspool formaalõppeasutusi (st üldharidus-, kutse- ja kõrgkoole) on

viimaste aastate jooksul oluliselt laienenud. Et nüüdisaegne õpikäsitus lähtub eelkõige

õpitulemuste ja õpiväljundite saavutamisest, on tarvis laiendada ka õppe mõistet, et luua

vajalikud tingimused elukestva õppe põhimõtete rakendamiseks. Vajadus on tõstatatud ka

19

temaatilistes teadusartiklites17 ja uuringutes18. Definitsioonid korrastavad antud mõistete

kasutamist haridusasutustes ning loovad ühtsed alused erinevatele formaalõppe asutustele

õppija mitteformaalõppes või informaalõppes omandatud õpitulemuste arvestamiseks. Kõigi

kolme õppe liigi puhul toimub õppimine, kuid õppimise eesmärk on erinev: formaalõppega

taotletakse enamasti kvalifikatsiooni, mitteformaalõppega rahuldatakse huvi ning

informaalõppega õpitakse tihti eraldi õpieesmärke seadmata. Jaotusest formaal-, mitteformaal-

ja informaalõpe lähtutakse ka Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2021 – 2035, samuti

kasutatakse sama terminoloogiat (formal, non-formal ja informal learning) ka ingliskeelses

diskursuses. Eestikeelsed terminid „vabaõpe“ ja „juhuõpe“ asendamaks mitteformaal- ja

informaalõpet ei ole eesti keeles piisavalt juurdunud, et laiemat kasutust leida. Lisaks võib

mõiste „vabaõpe“ tekitada ekslikke seoseid vabahariduse ja -kasvatusega19.

Definitsioonis eristatakse formaal-, mitteformaal- ja informaalõpet järgmiste küsimuste alusel:

1) kas õpe on eesmärgistatud? – õpet eesmärgistavad nii õpet reguleerivad õigusaktid (nende

olemasolul), õpet läbiviivad asutused ja isikud, kui ka õppija ise. 2) kas õpe on struktureeritud?

– õppe struktureerimiseks on erinevaid viise: õppekava, õppeprogramm, õpitulemused,

õpiväljundid jne. 3) kas õpe on vabatahtlik? – kas õpilane osaleb õppes vabatahtlikult ja

huvipõhiselt või on õppes osalemine (teatud määral) õpilase jaoks kohustuslik. 4) kus õpe

peamiselt toimub? – kui formaalhariduse puhul toimub õpe Eesti Vabariigi haridusseaduses

kindlaksmääratud õppeasutuses, siis mitteformaalõpet pakkuvate asutuste maastik on oluliselt

laiem. Informaalõppe puhul toimub õpe igapäevategevuste käigus ning ei ole seega

õppeasutusega piiratud.

Punktiga 6 täiendatakse paragrahvi 366 lõiget 1 punktiga 21, milles nähakse ette, et Eesti

hariduse infosüsteemi kui andmekogu üheks täiendavaks eesmärgiks on edaspidi töödelda

haridusvaldkonnaga seotud andmeid õppimiskohustusega isiku õpitee jätkamise tagamiseks

ning õpilaskandidaatide vastuvõtuprotsessi läbiviimiseks. Eelnõus sätestatud ülesande

täitmiseks on kavandatud luua Eesti hariduse infosüsteemi juurde täiendav alamregister ja selle

infotehnoloogiline kasutajaliides. Tehnilise lahenduse abil tagatakse põhikoolilõpetajatele

ühtne vastuvõtt. Õpilased ja vanemad saavad kasutada kooli sisseastumiseks ühtset keskkonda,

kus on olemas kogu info erinevate koolide vastuvõttude kohta, väljendades oma tahet ja esitades

vajalikke dokumente. Samuti on tehnoloogiline lahendus abiks koolidele vastuvõtuprotsesside

läbiviimiseks. Riigi jaoks on oluline, et kõik vastuvõtu avaldused ja seal olev info (andmed)

kogutakse ühte keskkonda, mis annab ajakohase ülevaate õppimiskohustustega noorte

edasiliikumisest järgmisele haridustasemele. Riik teeb andmed kättesaadavaks kohalikule

omavalitsusele, kel tuleb viivitamata asuda tegelema noortega, kes õppekohta ei taotlenud või

jäid õppekohast ilma (taotlus jäi rahuldamata). Andmete töötlemise õigus kohalikul

omavalitsusel saab tulenema Eesti Vabariigi haridusseadusest, mis näeb ette, et

õppimiskohustust mitte täitvate noortega tegelemine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Ka

isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 6 lõik 1 punkt e alusel on isikuandmete töötlemine

seaduslik juhul, kui töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks.

17 1 Karu, K., Jõgi, L., Rannala, I.-E., Roosalu, T., Teder, L., Põlda, H. (2019). Mitteformaalõppe tähenduse konstrueerimine poliitikadokumentides. Eesti Haridusteaduste Ajakiri / Estonian Journal of Education, 7(1), 50– 75. 18 ICF, Praxis, Tallinna Ülikooli ja Civitta Eesti. (2022) Mitteformaal- ja formaalõppe lõimimise praktikad Eestis. Noorte edu toetuseks – võimekuse arendamine mitteformaalõppe lõimimiseks formaalõppega (REFORM/SC2021/066). Veebilink: https://www.hm.ee/et/mitteformaalse-oppimise-loimimine- formaalharidusse 19 Vrdl 3 Põlda, H., Reinsalu, R., Karu, K. (2021). Mitteformaalõpe praktikute keelekasutuses. Emakeele Seltsi aastaraamat. 238-260. http://dx.doi.org/10.3176/esa66.10

20

Paragrahv 2 – koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine.

Muudatustega asendatakse läbivalt koolieelse lasteasutuse seaduses seni erinevates käänetes

kasutatud sõna „koolikohustus“ sõnaga „õppimiskohustus“ vastavas käändes.

Lisaks sellele on tehtud muudatus paragrahvi 10 lõikes 2. Muudatust on põhjendatud käesoleva

eelnõu § 1 punktis 3.

Paragrahv 3 – kutseõppeasutuse seaduse muutmine.

Punktidega 1 ja 2 muudetakse seaduse paragrahvi 8 lõikeid 1 ja 2. Kutseõppeasutuse seaduse

(KutÕS) § 8 lõike 1 kohaselt mõistetakse täna õppe läbiviimise õigusena ministri antud õigust

viia õpet läbi mingis õppekavarühmas. Seoses ettevalmistava õppe pakkumisega

õppimiskohustusega noortele, on kavandatud, et ettevalmistava õppe läbiviimiseks annab

minister koolile õiguse omal initsiatiivil ja olenemata, kas selles koolis on isikuarengu

õppekavarühmale õppe läbiviimise õigus antud või mitte. Riigi kohustuse tagamiseks peab

olema protsess lihtsam, mistõttu sätestatakse ettevalmistava õppe tarbeks erand üldisest õppe

läbiviimise õiguse andmisest. See tagab, ka selle, et kui vajadus on pakkuda ettevalmistavat

õpet üldharidust pakkuvas riigigümnaasiumis, ei teki vastuolu, sest riigigümnaasiumides õppe

pakkumine ei toimu läbi õppe läbiviimise õiguse andmise õppekavarühmale.

Regulatsioon, kuidas ettevalmistava õppe läbiviimise õigus antakse on kavandatud KutÕS §-i

232. Valdkonna eest vastutavale ministrile, kes on ka riigikoolide pidaja ja saab seetõttu riigile

kuuluva koolivõrgu kaudu ettevalmistava õppe tagada, antakse õigus arvestades piirkonna

vajadust, selline õppe läbiviimise õigus koolile anda. Vajadusel on õigus sõlmida ka

haldusleping, et seda ülesannet saaks täita ka munitsipaalkool. Kuivõrd tegu on

halduslepinguga, siis selle ülesande andmine kohaliku omavalitsuse koolile saab olla vaid

poolte kokkuleppel. Riigil ei ole võimalik ühepoolselt seda ülesannet kohalikule omavalitsusele

anda.

Punktides 3, 4, 6, 7 ja 8 muudatused on seotud kutsevaliku õppekava asendumisega

ettevalmistava õppega. Kuivõrd kutsevaliku õppekaval toimuv õpe asendatakse ettevalmistava

õppega ei ole tarvilik enam isikuarengu õppekavarühmas toimuva kutsevaliku õppe läbiviimise

õiguse andmise erandit. Edaspidi toimub isikuarengu õppekavarühmale õppe läbiviimine

üldistel alustel. Eeltoodud põhjustel jäetakse KutÕS § 10 lõike 1 esimesest lausest välja viide

erandi koha isikuarengu õppekavarühmas õppe avamisele ning tunnistatakse kehtetuks erandit

sisaldav § 101.

Punktiga 5 täpsustatakse KutÕS § 17 lõige 5 punkti 111 ja § 18 lõige 3 punkti 7, et selgelt välja

tuua, et nõukogu kinnitab ja nõunike kogu kooskõlastab kalendriaasta koolituskohtade arvu,

mille õppekulusid riigi poolt ei hüvitata. Teisisõnu on ülesanne kinnitada ja kooskõlastada

võimalike tasuta ja tasuliselt pakutavate koolituskohtade arv.

Punktiga 8 kehtestatakse ettevalmistava õppe regulatsioon.

Ettevalmistav õpe on õpe neile noortele, kes ei ole valmis põhihariduse omandamise järel

õpinguid jätkama. Üldjuhul pole tegemist ühe konkreetse põhjusega, vaid tegurite kompleksiga.

Õppimiskohustuse üks olulisim muutus on just sellele sihtrühmale, kes edasiliikumiseks tuge

vajavad, seda ka tagada. Ehk võimalikult individuaalne tugi ja aeg jõukohaste ja huvipakkuvate

21

õpivalikutega tutvumiseks, valmisoleku hindamiseks soovitud õppesse astumiseks ning

vajaduspõhine ettevalmistus. Seega ettevalmistus peaks sisaldama nii vajaduspõhist (a)

tasandusõpet, (b) karjääriõppe, -info ja -nõustamisvõimalust kui (c) erinevate

valdkondade/erialadega praktilist tutvumist.

Ettevalmistava õppe edukust on võimalik hinnata tasemeõppes jätkajate osakaalu kaudu.

Tulemuslikult on seesugune õpe kasutusel ka Põhjamaades – Soomes, Rootsis, Taanis. Soomes

on seoses koolikohustusea tõusuga rakendunud kaks vaheaasta mudelit (eraldi nii tööturule kui

õppesse siirdumiseks), Rootsis on vaheaasta-programme neli (sh eraldi keeleõppele) ning

Taanis jätkavad vaheaastal ligi pooled põhikooli lõpetanud.

Eestis on 2019. aastast analoogne võimalus loodud kutseõppeasutuste juurde kutsevalikuõppe

näol. Alustati neljas koolis kokku 31 õppijaga, kuid 2022. aastal õppis kutsevalikuõppes juba

626 õppijat 16 kutseõppeasutuses. Õppe vajadus kumuleerus ka UA kriisi tõttu (2022. a 338

õppijat). Õpet on kaasfinantseeritud 1,7 miljoni euro ulatuses ka Euroopa majanduspiirkonna

ja Norra finantsmehhanismi programmist „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“. Õpet võib

lugeda tulemuslikuks, sest ligi 2/3 lõpetanutest on õpinguid jätkanud - üldjuhul loetakse

analoogseid sekkumisi majanduslikult põhjendatuks 30% - 50% jätkajate osakaalu puhul.

2022. aasta Eesti Rakendusuuringute Keskus Centari uuringu „Lisaõppe ja kutsevalikuõppe

analüüs“ raportis leitakse, et seesuguse õppe jätkumine on asjakohane ja vajalik – sihtrühm

ettevalmistavaks õppeks on olemas ning kasvab. Riskina tuuakse välja jätkusuutlikku

rahastamist. Samuti rõhutatakse vajadust tööturu ja hariduse meetmete integreerimiseks

ettevalmistava õppe läbiviimisel, sealhulgas selget koostöövajadust Töötukassaga.

Koolikohustusliku ea tõstmisega 18. eluaastani tekib nii vajadus kui riigi jaoks kohustus

laiendada senise kutsevalikuõppe võimaluse pakkumist, et vältida haridussüsteemist varajast

väljalangemist (NEET-staatusesse langemist). Riigi ülesanne on tagada ettevalmistava õppe

kättesaadavus kõigile neile, kes kutseõppesse või keskharidustasemeõppesse peale põhikooli

valmis siirduma ei ole. Vastavalt kehtivale kutseõppeasutuse seadusele on kutsevalikuõppe

eesmärk defineeritud kui tasemeõpe, mille käigus omandatakse erialaõppe alustamiseks

vajalikud kompetentsid teisel kvalifikatsioonitasemel. Samas peaks õpe tagama ettevalmistuse

ka gümnaasiumis õpingute jätkamiseks, mistõttu vajab muutmist nii õppe eesmärk, sisu,

korraldusmudel kui ka rahastusmudel.

Paragrahvi 231 lõikes 1 kirjeldatakse, et ettevalmistav õpe on tasemeõpe isikuarengu

õppekavarühmas, mille käigus omandatakse keskharidustaseme õppes või kutseõppes õpingute

jätkamiseks vajalikud kompetentsid teisel kvalifikatsioonitasemel. Seega, ettevalmistav õpe on

tasemeõpe, mis toimub isikuarengu õppekavarühmas ning õppe eesmärgiks on õpingute

jätkamise toetamine. Õppes omandatakse kompetentsid teisel kvalifikatsioonitasemel.

Võrreldes tänase kutsevalikuõppe regulatsiooniga siin sisulist muudatust pole. Isikuarengu

õppekavarühmas (vastavalt ISCEDile) võib õpet läbi viia 2019. aastast ning õpe keskendub

võtmepädevuste ja ülekantavate oskuste omandamisele. Analoogselt tänase kutsevalikuõppega,

sobitub ettevalmistav õpe kvalifikatsiooniraamistiku teisele tasemele, sest peamise sihtrühmana

näeme põhikooli lõpetanuid, kes vajavad eneses ja õpivalikutes selgusele jõudmiseks täiendavat

tuge ning kompetentside kasvu. Ettevalmistava õppe läbimisel ei tõuse hariduslik ega ka

erialane kvalifikatsioon. Ühtlasi toimub teisel tasemel õpe juhendamisel, mis antud sihtrühma

puhul on eesmärgist tulenev vajadus. Õppe eesmärk on heas kooskõlas ka kutseõppeasutuse

seaduses sätestatud kutseõppe korraldamise eesmärgiga (vt § 3 lõige 1), milleks on võimaluste

loomine isiksuse kujunemiseks, kellel on teadmised, oskused ja hoiakud ehk kompetentsid ning

22

vilumused ja sotsiaalne valmidus töötamiseks, ühiskonnaelus osalemiseks ja elukestvaks

õppeks.

Paragrahvi 231 lõikes 2 kirjeldatakse ettevalmistava õppe ülesanne. Vastavalt eesmärgile on

selleks õppija enese tundma õppimise ja valikuvõimaluste mõistmine. Samuti on oluline tagada

valmisolek õpingute ja tööeluga seonduvate karjääriotsuste tegemiseks, mis hõlmab

vajaduspõhiselt erinevate pädevuste või kompetentside arendamist, näiteks

matemaatikapädevus, probleemilahendusoskus, ajajuhtimise oskus, finantskirjaoskus või muu.

On selge, et õppekava eesmärk erineb erialaõppe eesmärgist suuresti just seetõttu, et fookuses

on enesemääratluspädevuse kujunemise toetamine. Vastavalt karjääripädevusmudelile20 on

olulised muutustega toimetuleku oskused ja probleemide lahendamise oskused, sealhulgas

hariduse ja tööturu seostamise oskus, planeerimise ja eesmärgistamise oskus, enda

motiveerimise ja eneseanalüüsi oskus.

Paragrahvis 232 sätestatakse, et ettevalmistava õppe kättesaadavuse tagab riik. Kui Eesti

Vabariigi haridusseadus näeb § 4 lõikes 1 ette, et riik ja kohalik omavalitsus tagavad Eestis

igaühe võimalused õppimiskohustuse täitmiseks ja pidevõppeks õigusaktides ettenähtud

tingimustel ja korras, siis kutseõppeasutuse seaduses täpsustataks, et ettevalmistava õppe

tagamine saab olema riigi ülesanne. See tähendab, et riik tagab nii õppekohad kui rahastuse

õppe pakkumiseks. Selleks nähakse lisatava paragrahvi lõikes kaks ette, et valdkonna eest

vastutav minister saab riigikoolide koolivõrku kasutades leida sobivad koolid, kellele annab

käskkirjaga õiguse ja kohustuse ettevalmistavat õpet läbi viia. Ettevalmistava õppe läbiviimise

õigust koolid ei taotle, selle annab minister omal initsiatiivil alustatud haldusmenetluses, võttes

otsuse tegemisel arvesse ettevalmistava õppe õpperühma avamise vajalikkust piirkonnas.

Samas jäetakse riigile ka võimalus ülesanne õppekohtade pakkumiseks üle anda

munitsipaalkooli pidajale, kes saab oma otsusega anda õppe läbiviimise konkreetsele

munitsipaalkoolile.

Kui kool on saanud õiguse ettevalmistavat õpet pakkuda, tuleb koolil koostada õppekava, mis

esitatakse registreerimiseks Eesti hariduse infosüsteemi hiljemalt kolm kuud enne õppetöö

algust. Õppekavakomisjon hindab õppekava vastavust õppe sisule ja õppe läbiviimisele seatud

nõuetele. Nõuetele vastavad õppekavad registreeritakse Eesti hariduse infosüsteemis.

Paragrahvis 233 sätestatakse nõuded ettevalmistava õppe korraldusele. Lõikes 1 kirjeldatakse

õppe prioriteetne sihtrühm, kelleks on õppimiskohustuslik isik, kel on põhiharidus ning kes ei

omanda keskharidust või kutseharidust. Vabade kohtade olemasolul toimub vastuvõtt ka kõigile

teistele kuni 26-aastastele noortele. Aluseks on võetud noorsootööseaduse § 3 lõikes 1 seatud

definitsioon, mille kohaselt noor on seitsme kuni kahekümne kuue aastane füüsiline isik.

Sihtrühma iseloomustab üheselt ka see, et noore vaates on edasiõppimiseks vaja täiendavat

tuge, sealhulgas näiteks keeleõpet, et jätkata eestikeelses haridussüsteemis. Viimane puudutab

ka välisriigis põhihariduse omandanud noori, kelle puhul sisenemine Eesti haridussüsteemi

eeldab lisaks keeleoskusele ka arusaamist oma valikutest ning võimalustest.

Lõikes 2 on kirjeldatud õppe aeg, mis üldjuhul on üks õppeaasta ning vastab 60

arvestuspunktile. Õppimiskohustuslike noorte puhul võib õpe osutuda pikemaks kui üks

õppeaasta, kui ei täideta õppe lõpetamise nõudeid. Ettevalmistava õppe ülesanne on toetada

igakülgset noort järgnevasse õppesse sisenemiseks, seega on üheks tingimuseks kuni 18-

aastaste noorte puhul vastuvõtt kutse- või keskharidustaseme õppesse.

20 Karjääri kujundamise pädevused (2016). SA Innove Rajaleidja karjääriteenuste keskus

23

Lõikes 3 on õppe alustamiseks seatud põhihariduse omandatuse nõue, sõltumata riigist, kus see

omandati. Õppimiskohustuse regulatsiooni jõustumisega ei kao ka täna kehtiv põhihariduse

omandamise nõue. Juhul, kui ettevalmistavasse õppesse saaks siseneda põhihariduseta

sihtrühm, võib tekkida olukord, kus omandamata jääb nii põhiharidus kui ka erialane

kvalifikatsioon. Põhihariduseta noortel on võimalik põhiharidus omandada endiselt põhikoolis

statsionaarses õppes, täiskasvanute gümnaasiumis või kutseõppeasutustes ja

riigigümnaasiumides loodud mittestatsionaarses üldharidusõppes. Statsionaarses õppes toetab

õppe individualiseeritust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning põhikooli riiklikus

õppekavas seatud võimalused õppe paindlikuks läbimiseks, sh individuaalse õppekava

koostamiseks ning igakülgse toe vajaduse hindamiseks, selle saamiseks ja vastavalt õppe

kavandamiseks. Ettevalmistav õpe oma sisult ega eesmärgilt ei ole põhihariduse omandamine

ning seetõttu pole asjakohane võimaldada põhihariduseta õppijail õppesse siseneda.

Lõikes 4 on viide ministri määrusele, millega reguleeritakse täpsemad nõuded nii õppe

korraldusele kui õppekavale. Samuti avatakse määruses õppe rahastamise alused. Rahastamisel

tuginetakse 2019-2024 rakendunud kutsevalikuõppe läbiviimisel vajalikele

kulukomponentidele. Nendeks on rühmajuhendaja, õpetajate ja tugispetsialistide tööjõukulu,

õppekirjanduse, õpisündmuste (nt õppekäikude, ürituste), infotehnoloogiliste vahendite kulu

ning koolitoidu toetuse arvestuslikku kulu.

Lõikes 5 kirjeldatakse ettevalmistava õppe lõpetamise nõuded ehk õpe loetakse lõpetatuks kui

on saavutatud individuaalses õppekavas kirjeldatud õpiväljundid ning õppimiskohustuslike

noorte puhul on lõpetamise eelduseks ka vastuvõtt keskharidus- või kutseõppesse. Lõpetaja saab

ka lõputunnistuse. Ettevalmistav õpe on olemuselt individuaalsetest vajadustest lähtuv, seega

pole antud õppe eesmärk standardideerida õpiväljundeid. Kool koostab ettevalmistava õppe

läbiviimiseks õppekava vastavalt määruse nõuetele, kuid kooli õppekava alusel koostatakse

igale õppijale individuaalne õppekava ning vastavalt sellele, mis toetab kõige paremini tema

õpitee jätkumist. Riiklikul tasandil nõuded kirjeldatakse ministri määruses, sealhulgas ka

õpiväljundid.

Lõikes 6 tuuakse välja võimalus arvestada ettevalmistavas õppes saavutatud õpiväljundeid nii

tasemeõppesse vastuvõtu tingimuste täitmisena, kui ka järgneva läbitava õppekava osana. Sätte

vajadus tugineb kutseõppeasutuste sisendil, kes on täna rakendanud kutsevalikuõpet ning

toovad välja, et antud juhul oleks õpe enam motiveeriv ka õppijale. Mitmel puhul saab

ettevalmistava õppe käigus osaleda näiteks erialade sissejuhatavates moodulites, mida pole

põhjust tasemeõppes jätkates teistkordselt läbida. Vastuvõtutingimuste seadmisel on nii

gümnaasiumid kui kutseõppeasutused täna autonoomsed. Antud sättega tekib vastuvõtval

koolil võimalus luua eelis ettevalmistava õppe lõpetanutele ka õppesse sisenemise protsessis.

Punkti 9 on tehtud muudatus, millega lisatakse KutÕS paragrahvi 25 lõige 41 - Põhiharidusega

õppimiskohustusliku isiku vastuvõtu korraldab kool hariduse infosüsteemi elektroonilises

keskkonnas. Vastuvõtt, sealhulgas jätkuvastuvõtt peab olema lõpetatud hiljemalt 31. augustiks.

Pärast vastuvõttu vabaks jäänud koolituskohtade info avalikustab kool oma veebilehel.

Muudatus on tingitud vajadusest tagada kõigile põhihariduse lõpetanutele ühtne õppesse

vastuvõtukorraldus. Selleks loob riik Eesti hariduse infosüsteemi juurde ühtse

vastuvõtuandmete alamregistri koos infotehnoloogilise lahendusega, mille kaudu toimub kõigi

põhihariduse järgsete õppimiskohustusega isikute liikumine õppesse. Selleks kehtestatakse

kutseõppeasutuse seaduses sarnaselt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega, et vastuvõtu

korraldab kool Eesti hariduse infosüsteemi elektroonilises keskkonnas. Vastuvõtt, sealhulgas

24

jätkuvastuvõtt peab olema läbi viidud hiljemalt 31. augustiks. Viimane on vajalik selleks, et

oleks võimalik põhikoolijärgseid õppimiskohustusega isikuid seirata. Õppimiskohustuse

täitmise tagamiseks vajab riik andmeid, mida töödeldes koos teiste riiklike registrite andmetega,

tagatakse võimalus üles leida kõik noored, kes ei leidnud õppekohta või olid õppekoha otsimisel

liiga passiivsed. Info liigub edasi noore elukohajärgse kohalike omavalitsuste töölauale, kelle

ülesanne on edaspidi Eesti Vabariigi haridusseaduse kohaselt tegeleda õppimiskohustusega

isikuga, sh rakendada erinevaid meetmeid ja nõustada noort, et ta suunduks õppesse. Kohustus

tegeleda õppimiskohustusega noortega on kohalikel omavalitsustel juba täna.

Punktides 10 ja 11 tehakse muudatused praktilisel põhjusel. Seadusandja nägi 2013. aastal

seadust luues ette, et kuivõrd toevajaduse väljaselgitamiseks vajalike andmete näol on tegemist

delikaatsete andmetega, siis tohib neid töödelda väga piiratult vaid direktor. Kavandatud

muudatus on vajalik, et direktoril oleks õigus volitada andmete töötlemise õigus tuge pakkuvale

spetsialistile nt sotsiaalpedagoogile. Direktor ise vastuvõtuprotsessis enamasti ei osale ja õigus

peab olema spetsialistil, kes tegelikult vastuvõtuprotsessis toe vajaduse välja selgitab.

Punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 32 lõike 2 teine lause.

Punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks kutseõppeasutuse seaduse § 32 lõiked 4-10 ja seda seetõttu,

et nendes olev regulatsioon paigutatakse seaduse struktuuris ringi. Koondatult hakkab KutÕS

§ 51 sisaldama kooli pidamise erisusi seoses erinevat liiki hariduse pakkumisega

kutseõppeasutuses. Nii paigutatakse senine § 32 regulatsioon, mis võimaldab pakkuda muusika

ja esitluskunstide vallas üldharidust kui ka mittestatsionaarset põhikooliõpet §-i 51. Senine §

32 lõige 6 paigutatakse aga § 34 lõikeks 12.

Punkt 14 - KutÕS §-s 32 oli varem sätestatud õppekorralduste erisusena ka õpilaste

individuaalse arengu toetamise regulatsioon individuaalse õppekava loomise kohta ja

volitusnorm haridusliku erivajadusega õpilase koolis õppimise tingimuste ja korra

kehtestamiseks. Arvestades, et õppimiskohustusega noortega tegelemine saab olema

kutseõppeasutuste jaoks uus ülesanne, on selgem ja arusaadavam täiendada seadust eraldi

paragrahviga 321, mis kehtestab eraldiseisvalt õpilase arengu ja õppimise toetamise

regulatsiooni.

KutÕS § 321 lõikes 1 sätestatakse, et kool lähtub õpilase arengu ja õppimise toetamisel ning

kvaliteetse hariduse osutamisel kaasava hariduse põhimõttest.

Õpilase arengu ja toetamise regulatsiooni uuendamisel on oluline, et koolis arvestataks õpilaste

individuaalsete akadeemiliste kui ka sotsiaalsete võimete ja vajadustega ning tagataks vajalike

tugisüsteemide kättesaadavus. Põhikooli lõpetanud õpilasele, kes on vajanud õpingute ajal

lisatuge, on oluline tagada, et tema üleminekud haridustasemete ja -liikide vahel oleks toetatud

ning järgmisel haridustasemel oleks tagatud võimetekohane õpe. Selleks on vaja ühtlustada toe

pakkumise süsteemi haridustasemete ja -liikide üleselt.

Eriti oluline on toetada õpilast tema õpikeskkonnas ja tagada kõikidele tuge vajavatele

õpilastele võrdne ligipääs tugiteenustele ja -meetmetele. Õpilastele, sõltumata nende ajutistest

või püsivatest toe vajadustest (erivajadusest), on oluline õppida tavapärase õppekorraldusega

võimalikult sarnases vormis valitud koolis. Selleks on vaja koolis pakkuda õpilastele

õigeaegselt tuge, mis aitab ennetada koolist väljalangemist ja toetab ka õpilase üleminekuid

erinevate haridustasemete vahel või ka siirdumist tööturule. Kaasava hariduse põhimõtte

sätestamisel on positiivne mõju kõigile õpilastele. Erinevate sihtrühmadega koos õppimine ei

25

kahjusta teadmiste ja oskuste omandamist, vastupidi, õpitakse üksteisega arvestama ning

leitakse rakendus iga õpilase potentsiaalile, mis omakorda arendab õpetamismetoodikat.

Õpilaste üleminekute toetamisel on oluline ühtlustada õpilaste arengu toetamise põhimõtteid

üldharidusega, kus on õppeasutusel seadusest tulenevalt kohustus jälgida õpilase arengut ja

toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandada õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja

võimete järgi. Sellest tingitult laiendame senist seaduses sisalduvat volitusnormi, mis andis

ministrile õiguse kehtestada vaid haridusliku erivajadusega õpilase koolis õppimise tingimused

ja kord. Kavandatava muudatuse kohaselt antakse ministrile volitus kehtestada määrusega kõigi

õpilaste arengu ja õppimise toetamisega seonduv, sealhulgas tugimeetmete rakendamise

tingimused ja kord.

Pärast põhikooli kutsehariduses jätkamine on praegu peamine valik just kesisema

õppeedukusega õpilastele või haridusliku erivajadusega õpilastele. Lisaks on oluline arvesse

võtta, et põhikoolist kutseõppeasutusse õppima asumisega kaasneb õpilasele ka kooli vahetus,

mis sageli eeldab mujale elama asumist ja nõuab õpilastelt suuremat iseseisvust. Toimetulek

üleminekuga põhikoolist kutseõppeasutusse ja sealt edasi tööturule või edasi õppima seab eriti

haavatavasse olukorda just hariduslike erivajadustega õpilased.21

Kooli eesmärk tugiteenuste ja -meetmete pakkumisel peab tagama õpilasele võimalused

õpingute läbimist parimal võimalikul viisil, arvestades tema individuaalsust ja võimeid, et

ennetada väljalangevust. Õpilase arengu ja toe vajaduse märkamise ja tema õpingutes osalemise

toetamine on tulemuslik vaid siis, kui kogu kooli pedagoogiline kollektiiv teeb omavahel

koostööd.

KutÕS § 321 lõikes 3 sätestatakse seni kehtiva § 32 lõike 8 sätestatud regulatsioon. Normi sisu

ei muutu. Ka täna tuleb koolil õpilase individuaalsuse arvestamiseks teha muudatusi või

kohandusi õppeajas, õppesisus, õppekorralduses või õppekeskkonnas, koostades õpilasele kooli

õppekava alusel individuaalse õppekava (edaspidi IÕK).

KutÕS § 321 lõige 4 kehtestab, et õppimiskohustusliku õpilase toetamisel tuleb koolil õppetöös

osalemise korral arvestust pidada ja õppimiskohustuse täitmise tagamiseks rakendada

põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35 lõigetes 2 ja 4 ning §-is 36 kehtestatud nõudeid.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35 lõige 2 kehtestab, et õppest puudumine on lubatud

üksnes mõjuvatel põhjustel. Ka kutseõppeasutustel tuleb edaspidi õppimiskohustusega noorte

puhul lähtuda samast regulatsioonist ja kohustusest pidada arvestust õppest puudumise üle.

Kutseõppeasutused lähtuvad mõjuva põhjuse määratlemisel samadest alustest mis

üldhariduskoolid. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 36 kohaselt tuleb vanemal teavitada

puudumistest ja koolil tegutseda, kui õppimiskohustusega noore puudumised, võlgnevused

õppetöös ning õpetajate või tugispetsialistide esitanud tähelepanekud annavad aluse hinnata toe

pakkumise vajalikkust. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 36 täpsemad selgitused on antud

käesoleva eelnõu seletuskirja § 5 punkti 31 selgitusena.

Punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks kutseõppeasutuse seaduse § 34 lõige 11, sest kutsevaliku

õppekaval toimuvat õpet hakkab edaspidi asendama ettevalmistav õpe, mille regulatsioon

kehtestatakse eelnõu §-des 231, 232 ja 233.

21 Centar, Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse uuring (2016)

26

Punktiga 16 lisatakse kutseõppeasutuse seaduse § 34 lõige 12. Tegemist ei ole uue

regulatsiooniga, vaid varasema § 32 lõikes 6 toodud regulatsiooniga muusika ja esitluskunstide

valdkonnas toimuva õppe lõpetamisel saadava dokumendi kohta. Regulatsioon ei muutu, kuid

muutub selle asukoht seaduses, kuivõrd olemasolev regulatsioon koolide kohta, kus pakutakse

nii kutse- kui üldharidusõpet koondatakse paragrahvi 51.

Punktiga 17 lisatakse kutseõppeasutuse seadusesse § 341, mis kehtestab koolist väljaarvamise

alused. Kehtiv kutseõppeasutuse seadus näeb ette vaid selle, et õpilane arvatakse koolist välja

pärast seda, kui ta on õpingud lõpetanud. Muid väljaarvamise aluseid seadus ette ei näe. Selleks,

et lisada seadusesse vajalik alus õpilase koolist väljaarvamiseks, juhul kui isik on lahkunud

välisriiki, millega on kaasnenud ühtlasi senises koolis õpingute mittejätkamine, keeld teatud

juhtudel välja arvata õppimiskohustuslik õpilane või anda alus väljaarvamiseks juhul, kui tasu

eest õppiv õpilane ei maksa õppemaksu, on vaja näha ette koolist väljaarvamise alused n-ö

tervikloeteluna, sarnaselt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele. Loetelus on nähtud ette

järgmised alused:

1) õpilane on täitnud kutseõppe tasemeõppe lõpetamise tingimused ja talle on väljastatud

lõputunnistus. Tegemist on punktiga, mida sai tuletada juba praegu kehtivast regulatsioonist (vt

§ 34 lõikeid 1 ja 11). Nimetatud lõigetes on sätestatud, et õpingud kutseõppes loetakse

lõpetatuks pärast õppekavas kirjeldatud kvalifikatsioonile või osakutsele vastavate

õpiväljundite saavutamist ja lõpetajale väljastatakse lõputunnistus. Ettevalmistava õppe

õppekava loetakse lõpetatuks pärast individuaalses õppekavas kirjeldatud õpiväljundite

saavutamist ja õppimiskohustuslike noorte puhul täiendavalt keskharidus- või kutseõppesse

vastuvõtmist. Ka ettevalmistava õppe lõpetajale väljastatakse lõputunnistus.

2) õpilase enda või piiratud teovõimega õpilase vanema koolile esitatud avalduse alusel.

(Täieliku teovõimega) õpilane ise ja piiratud teovõimega õpilase vanem võivad igal ajahetkel

esitada avalduse (taotluse) õpilase koolist väljaarvamiseks. Analoogne regulatsioon on ka

põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 28 lõike 1 punktis 1. Juba Eesti Vabariigi põhiseaduse §-

s 37 sätestatakse, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel, mis ühtlasi hõlmab ka

õigust otsustada selle üle, millises koolis laps õpib.

3) kui õpilane ei ole mõjuva põhjuseta asunud õppetööle kahe nädala jooksul pärast õppetöö

algust, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane. Sätestatud on alus, mille realiseerumine

kutseõppeasutustes on pidev. Isik on kutseõppeasutuse õpilaseks vastu võetud, kuid

millegipärast õppetööle ikkagi ei ilmu. Tihti on isikud asunud õppima mujale, lahkunud

välisriiki tööle vm. Koolis on küll olemas isiku kontaktandmed, kuid tihti ei ole nende abil

võimalik isikuga kontakti saada (nt isiku välisriiki siirdumisel).

4) õppekava sulgemisel, kui õpilane sulgemise hetkeks ei ole avaldanud soovi minna üle teisele

õppekavale. Akadeemilise puhkuse ajal viibib õpilane pikemat aega õppetööst eemal, olles

samal ajal kooli õpilaste nimekirjas ning Eesti hariduse infosüsteemis seotud õppekavaga,

millele ta õppima asus. Võib juhtuda, et sellel ajal muudetakse oluliselt õppekava aluseks olevat

kutsestandardit ja sellest tulenevalt kehtestatakse uute õpiväljunditega uus õppekava. Vanale

õppekavale vastuvõtt lõpetatakse ja õppekava suletakse, kuna tööturul pole selle õppekava

lõpetajate järgi nõudlust. Akadeemilisel puhkusel olev õppija võib õpingute jätkamiseks

taotleda enda üleviimist uuele või mõnele teisele õppekavale. Õppekavade õpiväljundite

sobivuse korral saab kutseharidusstandardis sätestatu kohaselt rakendada varasemate õpingute

arvestamist uue õppekava täitmisel, kui õpilane seda taotleb. Kui õpilane ei esita teisele

õppekavale üleviimise avaldust, on koolil õigus ta kooli õpilaste nimekirjast välja arvata.

27

5) kui õpilane õppis vanglas korraldatud kutseõppes, kuid ei soovi pärast vabanemist jätkata

õpinguid koolis. Isiku õpingutest osavõtt võis olla seotud ja motiveeritud nt vabanemisega

(näidata end soodsas valguses) või veeta mõistlikul viisil aega kasuliku tegevusega, mida ei

soovita jätkata vabaduses olles. Kui isikul motivatsioon puudub nii õpingute jätkamiseks kui

ka avalduse esitamiseks, siis on koolil võimalik isik kutseõppeasutusest välja arvata (ootamata

isiku tahteavalduse väljendamist), nt kui isik ei ole käimasoleva õppeperioodi jooksul

õpingutega liitunud.

6) kui õpilane ei täida õppekava nominaalkestuse jooksul kutseõppe lõpetamise tingimusi ja

tema õppeaega ei ole individuaalse õppekava alusel pikendatud. Kutsekeskharidusõppe

nominaalkestus on üldjuhul 3 või 4 (õppe)aastat. Kool võib õpilase individuaalsuse

arvestamiseks teha muudatusi või kohandusi muu hulgas õppeajas, koostades õpilasele kooli

õppekava alusel individuaalse õppekava. Sarnane alus on ka põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduses. See tähendab seda, et kui õpilane ei täida ettenähtud aja jooksul

lõpetamise tingimusi, siis arvatakse ta koolist välja.

7) kui õpilane ohustab oma käitumisega teiste turvalisust koolis või rikub korduvalt kooli

sisekorraeeskirjas kehtestatud käitumise üldnõudeid, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane.

Analoogne säte on ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (vt § 28 lõike 1 punkti 4: kui õpilane

oma käitumisega ohustab teiste turvalisust koolis või rikub korduvalt kodukorda, välja arvatud

koolikohustuslik õpilane). Kutseõppeasutuse ülesanne on vastavalt kutseõppeasutuse seaduse

§ 3 lõike 2 punktile 7 tagada õppijate koolis viibimise ajal nende vaimne ja füüsiline turvalisus

ning tervise kaitse. Koolile pandud kohustuse täitmine on keeruline olukorras, kus koolis õpivad

õpilased, kelle käitumine on ohtlik teistele õppijatele.

8) kui õpilasel on õpinguid takistavad olulised õppevõlgnevused õppekavaga määratud

põhiõpingutes ja kool on eelnevalt õppija toetamiseks rakendanud kõiki tema käsutuses olevaid

toetusmeetmeid.

Põhiõpingute läbimine on eelduseks kutse saamisele, õppekavade moodulite rakenduskavades

on määratud nõuded moodulil õppe alustamiseks, st eeldusmoodul(id) või nendest ühe või teise

põhiõpingute mooduli alustamiseks. Kooli õppekava on aluseks ka õppetöö planeerimisel

õppeaastati, st määratletakse moodulite jaotus õppeaastati. Ka praktikale mineku eelduseks on

konkreetsete põhiõpingute moodulite õpiväljundite omandamine, mis peab olema moodulite

rakenduskavas ja muudes õppetöö korralduslikes dokumentides kirjas. Erialaste oskuste

omandamisel on oluline omandada teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi kindlas järjekorras.

Vastava ettevalmistuseta õppijat ei saa saata ettevõttesse praktikale või jätkata tal uute oskuste

omandamist koolis. Seetõttu, kui õppija ei ole mõistliku aja jooksul omandanud teadmisi ja

oskusi, mis on vajalikud õpingute jätkamiseks, on koolil õigus õppija koolist välja arvata.

Oluline on, et õpilasi ei arvataks koolist välja kergekäeliselt ning kool kasutaks kõiki võimalusi

õppija toetamiseks ja õpingutel edenemiseks, nt individuaalset õppekava, õppenõustamist jms.

9) kui õpilase elukoha andmete kehtivus rahvastikuregistris on lõppenud, välja arvatud juhul,

kui koolile on teada, et õpilane viibib Eestis ning õpilane või piiratud teovõimega õpilase vanem

on koolile esitanud kinnituse õpingute jätkamiseks selles koolis.

Praktiline vajadus on kehtestada alus, kooli õpilaste nimekirjast välja arvata õpilane, kes on

lahkunud riigist ja ei osale enam õppe- ja kasvatustegevuses. Kui üldjuhul võetakse kooli vastu

ja arvatakse sealt välja õpilase vanema esitatava vastavasisulise taotluse alusel kooli direktori

otsusega, siis on paljudel juhtudel praktikas ilmnenud, et Ukrainast Eestisse saabunud isikud

28

lahkuvad Eesti riigist ilma kooli või kooli pidajat teavitamata ning õpilane jääb seetõttu

nimekirja, kuid tegelikult enam Eestis ei viibi.

10) õpilase surma korral. Surma korral eraldi avalduse (taotluse) esitamist vanema poolt ei saa

pidada kuidagi vajalikuks. See ei välista spetsiaalselt avalduse esitamist, aga eraldi alusena

peaks see olema ikkagi seaduses ette nähtud. Nt olukorra tarbeks, kus vanem avaldust esitada

ei saa (vanem puudub – on ka ise surnud vm) või nt olukorraks, kus õpilane on täisealine ning

vanem ei saa temaga seonduvaid tahteavaldusi enam esitada.

11) kui tasulisele õppekohale õppima asunud õpilane ei maksa õppemaksu, on koolil õigus

samuti õpilane välja arvata.

Lõikes 2 sätestatakse, et õpilaste koolist väljaarvamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav

minister. Haridus- ja teadusminister on kehtestanud oma 16. aprilli 2018. a määrusega nr 14

„Õpilase kutseõppeasutusse vastuvõtu korra“. Nimetatud määrus kehtestatakse uue

volitusnormi vastuvõtmisel tervikuna uuesti ning see sisaldab edaspidi nii õpilase kooli

vastuvõtmise kui ka sealt väljaarvamise korda.

Lõikes 3 sätestatakse, et kutseõppeasutuse üldharidusõppe õpilastele kohaldub koolist

väljaarvamisel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 28 sätestatu.

Punktiga 18 muudetakse kutseõppeasutuse seaduse § 43 lõike 2 punkti 6, milles täpsustatakse,

et ettevalmistava õppe õpilasel ei ole õigust õppetoetusele ega õppelaenule. Õppetoetuste ja

õppelaenu seadus sätestab toetuste ja laenu saamise alused, et tagada ligipääs kutseharidusele

(erialaõppele) ning motiveerida kutseharidust omandavat õpilast täiskoormusega ja edukalt

õppekava nominaalkestusega läbima. Seega seaduse tasandil on ette nähtud eeskätt erialase

kvalifikatsioonini jõudmise toetamine ning selle edukas omandamine, mis tähendab

õpiväljundite saavutamist ettenähtud või ettenähtust kõrgemal tasemel ning seda kooli

õppekavas määratud aja jooksul. Ettevalmistav õpe ei ole erialaõpe, vaid kuulub isikuarengu

õppekavarühma ning on sihitatud iseenda tugevuste, valikute ja võimaluste tundmaõppimisele.

Eesmärk on tagada võimalikult individuaalne tugi õppe vältel, et oleks võimalik otsustada

järgneva sammu üle õppes ning tagada selleks ka valmisolek (näiteks õpilünkade

likvideerimine, et kandideerida erialaõppesse või keeleoskuse omandamine eestikeelses õppes

õpingute alustamiseks). Õpiväljundid võivad indiviidide puhul erineda ning ka õppe läbimise

pikkus pole sugugi kõigil ühesugune. Just individualiseeritus välistab vajaduse ja võimaluse

seada õppijaid pingeritta. Samuti pole eesmärk kooskõlas õppetoetuste ja õppelaenu seaduses

sätestatuga, sest tegemist ei ole erialaõppega. Ettevalmistava õppe õppijad ei ole seega

erialaõppe läbimist toetava õppetoetuste süsteemi sihtrühm.

Punktiga 19 muudetakse kutseõppeasutuse seaduse § 43 lõike 2 punkti 10. Muudatus ei ole

sisuline, aga tagab parema selguse. Kõigil õpilastel on õigus koolis olla toetatud, sealhulgas

saada osa tugiteenustest kui -meetmetest. Arvestades, et õigusakti tasandil luuakse alused ka

tasulise õppe pakkumiseks, võib tekitada küsimusi, kellele on teenus tasuta ja kellele mitte.

Arvestades, et avalikus õiguses kehtib põhimõte, et kui õigusaktis ei ole otsesõnu toodud, et

miski on tasuline, siis tasu võtta ei tohigi. Eeltoodud põhjusel on mõistlik punkti sõnastusest

välja jätta ülemäärane sõna „tasuta“. Õpilane ja tema areng peab olema toetatud olenemata, kas

ta õpib ja maksab õppe eest ise või maksab tema koolituskoha kinni riik.

Punktidega 20-23 kehtestatakse õppekulude hüvitamise ühetaolised põhimõtted avalikes

kutseõppeasutustes (riigi- ja munitsipaalharidusasutused). Kutseharidus on olnud avalikes

29

haridusasutustes õppijatele, sealhulgas täiskasvanutele, enamjaolt tasuta. Tasemeõpet on

rahastanud valdavalt riik. Eesti hariduse infosüsteemi andmetel õppis 2023/2024. õppeaastal

riigi rahastatavatel kutseõppe esma- ja jätkuõppe õppekavadel 26 311 õpilast. Riigil ei ole

võimalik pakkuda piiramatult kõigile tasuta haridust. Vajalik on suunata seni riigi poolt

vabatahtliku täiskasvanu korduva hariduse omandamisele kuluv ressurss õppimiskohustuse

ulatuse suurenemisega pakutava õppe rahastamiseks. Sellega seoses on kavandatud muuta

täiskasvanud korduva õppija korduv õpe tasuliseks.

Eesti Vabariigi põhiseadus § 37 lõige 1 sätestab muuhulgas, et õppimine on kooliealistel lastel

seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste

üldhariduskoolides õppemaksuta. Kohustuslik haridus peab olema õppijale tasuta. Eesti

Vabariigi haridusseadus § 4 lõige 7 kehtestab, et keskhariduse omandamine avalikes

haridusasutustes on õppemaksuta. Eesti Vabariigi haridusseaduse § 16 lõike 1 teise lause järgi

jaguneb keskharidus üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks. Nii on selge, et nii

üldkeskharidus kui kutsekeskharidus peab olema tasuta. Teiste õppeliikide puhul põhiseadus

otseselt piiranguid tasu kehtestamisele ette ei näe. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 lõike 3

kohaselt on riigi korraldada kutseõppe tagamine ja abistada tööotsijaid töö leidmisel. See

tähendab, et riigi kohustus on pakkuda õiguslik raam ja võimalused kutseõpet läbi viia. Viidatud

põhiseaduse regulatsioon ei tähenda, et riik on kohustatud kutseõpet täielikult rahastama.

Kokkuvõtvalt, põhiseadus ei sätesta, et igal õpilasel on õigus saada tasuta haridust. Samas

otsustus, kes ja mis tingimustel peab hariduse eest maksma võib mõjutada hariduse

kättesaadavust, õppe jätkamist ja eriala valikut. Seega võib õppemaksu kehtestamine olla

piirang põhiõigustele - õigus haridusele ja õigus võrdsele kohtlemisele. Põhiõiguste piiramise

üle peab põhiseadus kohaselt otsustama seadusandja, mistõttu peavad olema üldised alused,

millistel juhtudel tasu võetakse kehtestatud seaduse tasandil. Kehtiva kutseõppeasutuse

seadusega on seadusandja vaid öelnud, et tasu võib võtta ja andnud kooli juhtorganile (kooli

nõukogu) igasuguse õiguse otsustada, millistel juhtudel ja mis ulatuses tasu võetakse.

Käesolevate muudatustega nähakse ette õiguslik raam tasulise õppe pakkumiseks.

Kutseõppeasutuse seaduse § 47 lõigete 10 ja 11 punktides 3 tehakse muudatused, et anda

valdkonna eest vastutavale ministrile selge volitus kehtestada/kokku leppida tegevustoetuse

käskkirjaga (riigikoolidele) või halduslepinguga (kohalikele omavalitsustele ja eraõiguslikele

juriidilistele isikutele) riigieelarvest rahastatavate koolituskohtade arv ning õppekavarühmad

või õppekavad, mille alusel õppivatelt õpilastelt ei ole koolil õigust tasu nõuda.

Eesmärk on, et riik saaks enam suunata eelarvevahendite kasutamist, tuginedes nii OSKA

uuringute ja analüüside käigus kindlaks tehtud tööjõu vajadusele erinevatel põhikutsealadel

õppe pakkumiseks kui muudele strateegilistele alustele. Riik saab raha kasutamisega anda

edaspidi kaasa väga selgelt ülesande luua teatud arv koolituskohti riigi rahastusega ja öelda ette

õppekavarühmad või õppekavad, mille alusel õppivatelt õpilastelt ei ole koolil õigust tasu

nõuda. Seejuures ei ole eesmärgiks välistada õppe pakkumist erinevates väheneva või teiseneva

tööjõu vajadusega valdkondades, vaid anda selge suunis koolidele leida rahastus muudest

allikatest.

Paragrahvi 47 lõige 13 kehtetuks tunnistamine. Kehtivas seaduses anti selle normiga kooli

nõukogule õigus kehtestada õppekulude hüvitamise tingimused ja kord õppijatele, kes ei õppi

riigieelarvest rahastavatel koolituskohtadel. Õppekulude hüvitamise regulatsioon peab olema

läbipaistev ja selge nii õppijatele kui avalikkusele laiemalt. Eesti Vabariigi haridusseadus § 5

lõige 1 punkt 2 näeb ette, et õppemaksu kehtestamine avalikes õppe- ja kasvatusasutustes on

30

seadusandja, mitte kooli pädevuses. Käesoleva eelnõuga on kavandatud täiendada seadust

vastava regulatsiooniga §-s 471.

Paragrahv 471 lõikes 1 sätestatakse alused, millega piiratakse täiskasvanud õppija tasuta õpet

kutseõppeasutuses. Eelnõuga kavandatakse, et tasu tuleb küsida õpilaselt, kes juba õpib tasuta

ehk on vastu võetud kutseõppesse või immatrikuleeritud kõrgharidustaseme õppesse. See

tähendab, et ka samal sisseastumisaastal ei saa astuda paralleelselt samal ajal tasuta õppima ehk

isikul tuleb valida millises õppes ta soovib õppida tasuta (lisatav lõige 3). Piiratud ei ole

õppimine vaid isikut suunatakse tegema teadlikum ja selgem valik oma haridusteel. Riigil ei

ole kohustus rahastada isiku mitut keskhariduse järgset õpivalikut. Samuti kehtestatakse alus

tasu võtta õppijalt, kes on eelneva kümne aasta jooksul omandanud tasuta kõrghariduse. Ka

kõrgharidusseaduses endas antakse võimalus tasuta õppida alles kümne aasta möödumisel

eelnevast lõpetamisest. Sama või kõrgema taseme kutsehariduse lõpetajate puhul piiratakse

järjestikust tasuta korduvõppimist samal tasemel viie aasta jooksul lõpetamisest. On oluline

märkida, et neljandal tasemel õppinud isikul on võimalus liikuda tasuta sama taseme

jätkuõppesse või kõrgemale tasemele, kuid samal tasemel teise eriala omandamine viie aasta

jooksul eelmise hariduse omandamisest, saab olema õppija jaoks tasuline. Tasu tuleb koolil

võtta ka õppurilt, kes on varem kahel korral sama taseme kutseõppes tasuta õppesse vastu

võetud, kuid on juba kahel korral alustatud õpingud lõpetamata jätnud ning kelle viimasest

katkestamisest ei ole möödas viit aastat.

Paragrahv 471 lõikes 2 nähakse ette, et koolil tuleb küsida õppemaksu ka kõigilt võõrkeelses

õpperümades õppivatelt õpilastelt. Kooli pidaja otsustab, millistel õppekavadel pakutakse

võõrkeelset õpet. Üldreegli kohaselt peaks koolid koostöös pidajatega arvestama, et võõrkeelse

hariduse pakkumine on õppuritele tasuline teenus.

Paragrahvi 471 lõikega 4 antakse koolile õigus pakkuda atraktiivseid õppekavasid tasu eest

kõigile soovijatele, mitte vaid nendele, õpilastele, kes vastavad lõikes 1 nimetatud tingimustele.

Näiteks võib tuua raamatupidamise õppe pakkumise, mida riik ei rahasta, aga mille osas on

huvi õppima tulla suur. Siis võib kool avada tasulise õpperühma kõigile soovijatele, olenemata,

kas õpilane on nö korduvõppija või mitte.

Lõikes 5 sedastatakse, kellelt ei tohi kool tasu võtta. Lõike 5 punkti 1 kohaselt on õpe igal juhul

tasuta kõigile õppimiskohustusega isikutele. See põhimõte tuleb nii põhiseadusest kui ka Eesti

Vabariigi haridusseadust. Punktis 2 tuuakse eraldi välja, et tasu ei võeta kutsekeskhariduses

õppijalt, kes ei ole vastuvõtule eelnevalt omandanud keskharidust. See on oluline välja tuua,

sest vahel lähevad täiskasvanud, juba keskhariduse omandanud isikud kutseõppe asemel

kutsekeskharidusõppesse. Välistamaks võimalust, et edaspidi hakatakse tasulise õppe

vältimiseks eelistama kutsekeskharidus õppesse siirdumist olukorras, kus täiskasvanud isik

võiks liikuda kutseõppesse, on vajalik see täpsustus seaduse tasandil välja tuua.

Lõikes 6 tuuakse välja erand tasu mittevõtmise kohta samal tasemel õpingute puhul juhul, kui

esimene õppimine toimub ettevalmistavas õppes ja sellele järgneb samal

kvalifikatsioonitasemel kutseõpe. See on vajalik eelkõige hariduslike erivajadusega noortele

erialaoskuste arendamiseks.

Paragrahvi 471 lõikes 7 nähakse ette erand, et tasu ei võeta lõigetes 1 ja 2 nimetatud õpilaselt,

kui ta asub õppima õppekavarühmas või õppekaval, mille osas on valdkonna eest vastutava

minister käskkirjaga või halduslepinguga keelanud tasu võtmise.

31

Lõikes 8 ja 9 on toodud erandid, mis juhul on võimalik liikuda tasuliselt õppekohalt tasuta

õppekohale. Kui tasuta koolituskoht vabaneb õppekaval, kus riik on keelanud tasu võtmise

(erialad, kus on suur tööjõuvajadus nt hooldustöötajad), võib sellele kohale liikuda ka õppija,

kelle käest lõike 1 kohaselt tuleks tasu võtta. Vabaks jäänud tasuta koolituskohale liikumise

täpsema korra kehtestab kooli nõukogu. Lõike 9 kohaselt on tasulisse õppesse tulnud õpilasel,

kes ei vasta lõikes 1 toodud tingimustele võimalik õppekoha vabanedes liikuda ka sama

õppekava tasuta õppekohale.

Paragrahv 471 lõige 10 näeb ette, et koolituskoha õppekulude hüvitamise tasu suuruse

määramise ühtsed alused ja tasumäärad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Vastava

õigust loova akti kehtestamise näeb ette ka haridusseadus § 5 lõige 2 punkt 3, mis kehtestab,

et Vabariigi Valitsuse pädevusse kuulub avalike õppe- ja kasvatusasutuste õppemaksu ja

tasumäärade ning tasustamise korra kehtestamine.

Jätkuvalt jääb lõike 11 kohaselt koolile õigus kehtestada Vabariigi Valitsuse määruses toodut

arvestades täpne koolituskoha õppemaksu suurus, ning õigus seda aastas korra üle vaadata ja

võrreldes varasemaga tõsta maksimaalselt 10 %.

Punktiga 24 täiendatakse paragrahvi 49 lõikega 7. Tegemist on senise paragrahvi 51 lõike 8

regulatsiooni kehtestamisega paragrahvis 49. Regulatsiooni sisu ei muudeta. Kuivõrd sisuliselt

on tegemist kooli ümberkorraldamist ja tegevuse lõpetamist sisaldava normiga, on normi õige

asukoht paragrahvis 49.

Punktiga 25 muudetakse paragrahvi 51 ja antakse uus sõnastus. Senine paragrahv 51 käsitles

kahe asutuse ühe asutusena tegutsemist. Sõnastus oli ekslik, sest kaks erinevat asutust ei saa

tegutseda ühe asutusena. Muudatusega sõnastatakse selgemalt, et kutseõppeasutus (kool) võib

tegutseda nö hariduskeskusena ehk pakkuda mitut liiki haridust ühes koolis.

Haridusvaldkonna arengukava 2021‒2035 üheks strateegiliseks eesmärgiks on kvaliteetset

haridust pakkuva, kaasava ja kestliku õppeasutuste võrgu ja taristu kujundamine selleks, et

haridus oleks kättesaadav eri sihtrühmadele ja õppekeskkond toetaks nüüdisaegset õpikäsitust.

Et haridus oleks kättesaadav ja kvaliteetne, tuleb haridusvõrgu korrastamisel ajaga kaasas käia

ja arvestada demograafiliste muudatustega. Haridusvõrk vajab korrastamist nii omavalitsustes,

kus õppekohti on oluliselt enam kui õpilasi, kui ka seal, kus õppekohti tuleb juurde luua.

Riigikontroll analüüsis gümnaasiumivõrgu korrastamise senist kulgu 2022. aastal. Kümne aasta

jooksul oli auditi koostamise hetkeks lisandunud 11 riigigümnaasiumit ja gümnaasiumide

üldarv on vähenenud 202-lt 158-le. 2022. aastaks seatud eesmärk oli 100. Riigikontrolli

hinnangul tuli otsustada, milline valitsemistasand üldkeskhariduse omandamise võimaluse

pakkumise eest vastutab ja panna paika detailne gümnaasiumivõrgu korrastamise kava.

Haridus- ja Teadusministeerium nõustub ettepanekuga kuid peab vajalikuks korrastada kogu

keskharidust andvate õppeasutuste võrgustikku.

Riigigümnaasiumide loomisega maakonnakeskustesse toetab Haridus- ja Teadusministeerium

gümnaasiumide võrgu korrastamist, millega luuakse eeldused kõigile õppijatele Eesti eri

piirkondades võrdselt kvaliteetse ja valikuterohke gümnaasiumihariduse omandamiseks.

Riigigümnaasiumides on loodud võimalused, et õpilastele pakkuda rohkem valikuid erinevate

õppesuundade näol, kindlustada tugev ainealane õpe ja tagada õpetajatele täiskoormusega

töökohad.

32

Süvenevaks probleemiks on kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate puudus.

Kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal on viimasel kuuel õppeaastal olnud

langustendentsis ja piirkonniti ebaühtlane. Kolmandik õpetajatest jõuab kümne aasta pärast

pensioniikka või on juba praegu pensionieas. Uute kvalifitseeritud õpetajate nappus on eriti

terav hajaasustatud piirkondades, mis võib edaspidi süvendada maa- ja linnakoolide vahelisi

kvaliteedilõhesid. Olukorras, kus õpetajaid on puudu ja noorte õpetajate järelkasv tagasihoidlik,

töötab 42% õpetajaid osakoormusega.

Riigi vaatest põhjustab korrastamata koolivõrk mitut liiki probleeme, millest olulisem on

(aine)õpetajate puudus ning sellest tingitud riskid õppe kvaliteedi tagamiseks Eesti erinevates

piirkondades. Koolivõrgu ebaefektiivsus süvendab õpetajate nappust: paljud tänased koolid

asuvad nn tühjal korjealal ja pooltühjad klassid „seovad“ vajalikust rohkem õpetajaid .

Õpetajate pensionile jäämisest tulenev asendusvajadus on väikestes maakoolides, kus sageli

kolmandik õpetajatest on juba 60+ vanuses, üks suuremaid. Suurimad kulud järelkasvu

tagamisel on seotud progümnaasiumi- ja gümnaasiumiastmega, kuna vaja läheb aineõpetajaid.

Õpetajate palgaanalüüs näitab piirkonniti suurt erinevust õpetajate keskmises palgas , iga

omavalitsuse puhul on oluline vaadata nii rahastust (koefitsiendid toetusfondis) kui ka

koolivõrgu korrastamise võimalusi.

Riigikontrolli auditi tulemusena sedastati 2024.a, et kvalifikatsiooninõuetele vastavate

üldhariduskoolide õpetajate puudus on tegelikkuses veel suurem, kui Eesti hariduse

infosüsteem seda näitab. Lisaks on probleemiks puuduliku ainepädevusega õpetajate hulk:

auditi valimisse sattunud ligi 500 õpetajast, kes annavad põhikoolide loodus- ja täppisteaduste

aineid, enam kui veerandil polnud nende ainete õpetamiseks vajalikku ettevalmistust.

Koolivõrgu korrastamise fookus on haridusvaldkonna arengukavaga paika pandud suunad -

gümnaasiumiastme õppekohtade koondamine suurematesse keskharidust pakkuvatesse

koolidesse, sh gümnaasiumidesse ja kutseõppeasutustesse ning põhikooli III astme koondamine

valla keskustes olevatesse suurematesse põhikoolidesse. Reformi tulemusena aitame mh kaasa

omavalitsuste võimekuse tõstmisele õpetajate palkade maksmisel.

Paragrahvi 51 lõikes 1 näeme ette, et hariduskeskusena toimetavas koolis on võimalik pakkuda

kutsehariduse kõrval gümnaasiumiharidust. Otsuse statsionaarse gümnaasiumihariduse

pakkumiseks koolis teeb koolipidaja (nt riigikoolide puhul tuleb vastav otsus teha haridus- ja

teadusministril, kehtestades kooli põhimääruses koolile sellise ülesande). Lisaks statsionaarsele

ja mittestatsionaarsele gümnaasiumiharidusele, on jätkuvalt koolipidajal võimalik otsustada

avada ka mittestatsionaarne põhikooliõpe (varem sätestati selline võimalus KutÕS § 32 lõikes

9). Siinkohal peetakse silmas eelkõige võimaldada pakkuda õpikohustuslikule õpilasele

koolivälise nõustamismeeskonna poolt soovitatud mittestatsionaarset õpet ja põhihariduse

tasemel õpet täiskasvanud õpilasele. Samuti säilib koolil võimalus statsionaarse

põhikoolihariduse pakkumiseks, kui koolis toimub ka kutseõpe muusika ja esituskunstide

õppekavarühmas (kehtiva KutÕS § 32 lõige 4 - kool võib moodustada õppegruppe muusika alal

alates põhikooli esimesest klassist ning koreograafia alal alates viiendast klassist).

Paragrahvi 51 lõikes 4 kehtestatakse, millisel juhul tuleb koolil üldhariduse (nii gümnaasiumi-

kui põhikoolihariduse) pakkumisel lähtuda põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ja mis osas

kutseõppeasutuse seadusest.

Paragrahvi 51 lõigetes 5-9 on välja toodud, kuidas toimub mitut erinevat haridusliiki pakkuva

kooli juhtimine, sh millised on juhtimisorganid ja neile kohalduv regulatsioon. Praegusel juhul

33

ei ole välja pakutud ühtset haridusliikide ülest juhtimis- ja õppe korraldamise viisi. Suuresti

jäävad mõlemale haridusliigile kehtima senised toimimispõhimõtted. Suurem ühtlustamine

kavandatakse järgmise sammuna ühtse keskhariduse regulatsiooni loomisel. Kavandatud

muudatustega on aga võimalik liikuda esimene samm hariduskeskuste ja valikuterohkete

õpiteede suunas. Samuti võimaldavad muudatused paremad alused koolivõrgu korrastamiseks.

Kohalikes omavalitsustes, kus on olemas toimiv kutseõppeasutus koos täiskasvanutele

suunatud mittestatsionaarse õppega on võimalik edaspidi statsionaarne gümnaasiumiõpe luua

ka kutseõppeasutustesse. Nii on võimalik väiksematel kohaliku omavalitsuse koolidel

keskenduda põhihariduse pakkumisele ja gümnaasiumihariduse pakkumine koondub enam riigi

hallatavatesse koolidesse. Eesmärk on muuta koolivõrku efektiivsemaks ja toetada

õpikohustusega noorte valikuid. Muudatused toetavad haridusvaldkonna arengukava 2021-

2035 eesmärgi "Õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning haridussüsteem

võimaldab sujuvat liikumist haridustasemete ja -liikide vahel" saavutamist.

Punktiga 26 lisatakse tasulise kutseõppe rakendussätted. Oluline on kehtestada, et paragrahvis

471 ette nähtud regulatsioon hakkab kehtima alates 1. septembrist 2025. a algaval õppeaastal

õpinguid alustavatele õpilasele. Eelnev periood, mille jooksul katkestamisi arvestatakse § 471

lõike 1 punkti 4 aluse puhul on kandideerimisele eelnev kümme aastat. Andmed millele

tuginedes otsus tehakse, kas kandidaat on sel jooksul kaks korda katkestanud, on hariduse

infosüsteemi andmed. Katkestamiseks loetakse, kui õpilane on nimekirjast välja arvatud hiljem

kui 30 päeva pärast õppeperioodi algust.

Oluline on kehtestada, et tasulise või tasuta õppekoha kindlaks määramisel lähtutakse

koolituskohale vastuvõtmise protsessis kättesaadavatest andmetest. Koolil puudub kohustus

järgnevatel aastatel kontrollida, aluste esinemist. Tasulisse õppesse vastuvõtmisel eeldatakse,

et õpe on tasuline kogu õppekava ulatuses. Vaid seaduses toodud erandjuhtudel on võimalik

liikuda tasuliselt õppekohalt tasuta õppekohale.

Paragrahv 4 – kõrgharidusseaduse muutmine.

Punktiga 1 nähakse kõrgharidusseaduse redaktsioonis RT I, 11.03.2023, 54 ette muudatus,

millega nähakse ette, et üliõpilaselt on õigus nõuda õppekulude hüvitamist, kui kandideerides

kõrghariduse esimesele või teisele õppeastmele on kandidaat juba vastu võetud tasuta

keskhariduse järgses kutseõppe tasemeõppe koolituskohale.

Punkti 2 muudatus tuleneb kokkuleppest kõrgkoolidega ja ühetaolisest tõlgendusest, et

integreeritud õpe loetakse nii õppe alustamise kui lõpetamise mõttes võrdseks teise astme ehk

magistriõppega.

Punktis 3 nähakse sama õppekulude hüvitamise ehk tasu võtmise alus kogu õppekava ulatuses

sarnaselt punktis 1 ette nähtud muudatusega ka kõrghariduse kolmanda astme (doktoriõppe)

üliõpilaselt.

Paragrahv 5 – põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine.

Punktiga 1 muudetakse seaduse § 2 lõike 1 sõnastust. Sõna „koolikohustuse“ asendatakse

sõnaga „õppimiskohustuse“.

34

Punktiga 2 muudetakse seaduse § 7 lõike 2 sõnastust. Senises sõnastuses asendatakse sõna

„koolikohustuse“ sõnaga „õppimiskohustuse“ ning sõna „koolikohustuslikele“ sõnaga

„õppimiskohustuslikele“.

Punktiga 3 täiendatakse paragrahvi 7 lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses ning sätestatakse -

igale õppimiskohustuslikule isikule ning käesoleva seaduse § 7 lõigetes 5 ja 6 nimetatud

isikutele põhihariduse omandamise võimaluse tagamiseks kehtestab valla- või linnavalitsus

elukohajärgse munitsipaalkooli (edaspidi elukohajärgne kool) määramise tingimused ja korra.

Valla- või linnavalitsus arvestab elukohajärgse kooli määramisel oluliste asjaoludena

esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis

ja võimaluse korral vanemate soove. Teise valla või linna munitsipaalkooli saab määrata

õpilase elukohajärgseks kooliks kooli pidava valla- või linnavalitsuse nõusolekul.

Tegemist ei ole sisuliselt uue regulatsiooniga. Kehtivast põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest

nähtud sama regulatsioon § 10 lõigetest 1 ja 3.

Põhiharidust omandavale õpilasele peab kohalik omavalitsus endiselt määrama elukohajärgse

kooli, kus koolikohustust omandav isik saab põhiharidust omandada. Aga õpilane ei pea

tingimata selles koolis põhiharidust omandama, kuna kooli valik on õpilasele/vanemale vaba

(vt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 27). Selle ülesande täitmiseks kehtestab valla- või

linnavalitsus elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja korra, mis on aluseks

igakordselt otsuste tegemisel. Otsuste tegemisel, milline kool on õpilase elukohajärgne kool,

on aluseks ka lõike 21 viimases lauses öeldu – valla- või linnavalitsus arvestab elukohajärgse

kooli määramisel oluliste asjaoludena esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama

pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral vanemate soove.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14 näol on tegu põhiõigusega, mille eesmärk on avada tee isiku

materiaalsete õiguspositsioonide teostamiseks. Täpsemalt tuleneb sellest sättest, et seadusandja

on kohustatud tagama põhiõiguste realiseerimiseks asjakohased menetlusreeglistikud. Vastav

menetlusreeglistik peab olema suunatud isiku õiguste kaitsele, olema eesmärgipärane, teenima

õige ja õiglase otsuse langetamist ning võimaldama konkreetset menetlust teostada ausalt,

tõhusalt, inimväärikust austavalt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja

ebameeldivusi isikutele. Nii ei või loodud menetlusreeglistik olla selline, mis võimaldab

langetada isikuid üllatavaid otsuseid, samuti selline, mis pole materiaalõiguse teenistuses või

mis on üleliia keerukas-läbipaistmatu. Seaduslikkuse põhimõtte järgi peab madalama

õigusjõuga norm olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga normiga. Nii on Riigikohus leidnud, et

volituse alusel antud määrus peab üldiselt arvestama seaduses reguleerituga ning vastama

volitavale seadusele. Seejuures peab määrus selleks, et olla kooskõlas seadusega, vastama

seaduses sisalduva volitusnormi eesmärgile, sisule ja ulatusele. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse

§ 154 lõige 1, mis sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud

omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt, näeb ette seaduslikkuse põhimõtte.

Seega näevad Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lõige 1 ja § 154 lõige 1 ette, et kohaliku

omavalitsuse õigusaktid peavad vastama seadustele. Sama nõude sätestab haldusmenetluse

seadus. Täpsemalt sätestab viimati nimetatud seaduse § 89 lõige 1, et määrus on õiguspärane,

kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud

korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. Haldusmenetluse

seaduse § 90 lõike 1 järgi võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul

ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Seega, kui seadusandja on loonud

seadusliku raamistiku igaühele hariduse kui põhiõiguse realiseerimise tagamiseks ja volitanud

kohalikku omavalitsust täpsustama seda raamistikku, peab kohalik omavalitsus seaduse

normide täpsustamisel seadusandja loodud raamistikust lähtuma. Seadusandja on

35

hariduspõhiõiguse realiseerimiseks loonud vastava seadusliku raamistiku põhikooli- ja

gümnaasiumiseadusega. Muu hulgas on kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 10 lõike

1 teise lausega sarnaselt eelnõus tooduga volitatud valla- või linnavalitsust kehtestama

elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja korra, mis hõlmab kohustust

kehtestada normid eesmärgipärase, ausa, õiglase ja lihtsa haldusmenetluse läbiviimiseks. Lisaks

on seadusandja volitanud haridus- ja teadusministrit, haridus- ja teadusministri määrusega

volitatud ulatuses kooli pidajat või kooli pidaja volitusel direktorit kehtestama kooli vastuvõtu

tingimusi ja korda. Seadusandjalt volituse saanud isikud peavad volitusnormi täitmisel

arvestama seadusandja kehtestatud raamistikku: seaduse eesmärki, sisu, mõtet ja süsteemi.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 kolmanda lause järgi määrab valla- või

linnavalitsus igale õppimiskohustuslikule isikule kindlaks munitsipaalkooli, kus ta võib igal

juhul põhihariduse omandamise ja õppimiskohustuse täitmise eesmärgil õppida. Sellise kooli

määramise eesmärk on anda igale õppimiskohustuslikule isikule kindlustunne, et talle on

põhihariduse omandamiseks tagatud õppekoht kindlas koolis. Põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 kolmanda lause järgi arvestab valla- või linnavalitsus

elukohajärgse kooli määramisel oluliste asjaoludena esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust

koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral vanemate soove. Kuna

põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 kolmandas lauses nimetatud asjaolud on iga

lapse puhul erinevad, tuleb elukohajärgne kool määrata igale lapsele eraldi. Seejuures tuleb

asjaomase otsuse langetamisel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 kolmandas lauses

nimetatud olulisi asjaolusid vaadata nende kogumis, eelistamata ühtegi neist. Viimasest ei saa

aga teha järeldust, et valla- või linnavalitsusel tuleb vanema sooviga arvestada igal juhul, st

lapsele peaks määrama vaid kooli, mis vastab vanema soovile. Nimelt tuleb kõnealuse sätte

sõnastusest selgelt välja, et vanema sooviga saab arvestada vaid võimalusel. See on muu hulgas

selgitatav tõsiasjaga, et kooli võimalus lapsi vastu võtta on piiratud: kui soovijaid on rohkem,

kui koolis on kohti, ei saa osa laste puhul paratamatult vanema sooviga arvestada. Nagu öeldud,

tuleb valla- või linnavalitsusel elukohajärgne kool määrata igale lapsele eraldi. Kuna asjaomase

otsuse näol on haldusmenetluse seaduse § 51 lõike 1 tähenduses tegemist haldusaktiga, tuleb

see otsus langetada haldusmenetluse tulemusel. Vastav menetluskord, mis tagaks seaduses

sätestatud elukohajärgse kooli määramise mõtte ja eesmärgi realiseerumise ning arvestaks

seadusandja loodud raamidega, tuleb nähtuvalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21

teisest lausest kehtestada valla- või linnavalitsusel. Seega on soovitud põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 teise ja kolmanda lausega tagada igale õppimiskohustuslikule

isikule võimalus omandada põhiharidust elukohajärgses koolis,

- mis määratakse igale valla- või linna haldusterritooriumil elavale õppimiskohustuslikule

isikule,

- mille määramisel arvestab valla- või linnavalitsus oluliste asjaoludena esmajärjekorras isiku

elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimalusel vanema

soovi;

- mille määramine toimub valla- või linnavalitsuse kehtestatud menetluskorra alusel.

Kui lapsele on elukohajärgne kool määratud, tekib tal nähtuvalt põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 27 lõike 1 lausest 1 õigus sellesse kooli õppima asuda. Õpilase kindlasse

kooli vastuvõtt toimub nähtuvalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 27 lõigete 4 ja 5 haridus-

ja teadusministri kehtestatud õpilase kooli vastuvõtmise üldiste tingimuste ja korra ning

haridus- ja teadusministri määrusega volitatud ulatuses kooli pidaja või kooli pidaja volitusel

direktori kehtestatud kooli vastuvõtu tingimuste ja korra alusel. Haridus- ja teadusminister on

oma 19. augusti 2010. a määrusega nr 43 „Õpilase kooli vastuvõtmise üldised tingimused ja

kord ning koolist väljaarvamise kord“ kõnealuse õigusakti kehtestanud. Kõnealune õigusakt

36

reguleerib peaasjalikult kooli vastuvõtmise menetlust, eelkõige millised dokumendid tuleb

koolile esitada selleks, et laps saaks sellesse kooli õppima asuda. Tulenevalt põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 27 lõike 1 esimesest lausest tekib lapsel õigus asuda õppima

elukohajärgsesse kooli. Seetõttu ei saa temalt nõuda ühegi muu lisatingimuse täitmist peale

vajalike dokumentide esitamise. Sellest tuleneb omakorda, et kool ei saa õppekohti täita kooli

vastuvõtu tingimustest lähtuvalt enne, kui on selgunud, kes nendest lastest, kelle jaoks see kool

on määratud elukohajärgseks kooliks, soovivad sinna õppima tulla. Määrusega reguleerimata

osas võib kõnelause määruse § 2 lõike 1 järgi kooli pidaja või pidaja volitusel kooli direktor

kehtestada kooli vastuvõtu tingimused ja korra, arvestades põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse

§-s 27 sätestatut. Kõike eespool toodut arvesse võttes saab kooli pidaja või tema volitusel kooli

direktor kehtestada konkreetse kooli vastuvõtutingimused vaid nende laste suhtes, kellele see

kool ei ole elukohajärgne kool.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 kolmandas lauses toodud oluliste asjaolude

loetelu, millega valla- või linnavalitsus peab arvestama, ei ole ammendav loetelu (arvestades,

et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 kolmanda lause sõnastustes on kasutatud

terminit „esmajärjekorras“ ning asjaolu, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 teise

lausega on volitanud valla- või linnavalitsust kehtestama elukohajärgse munitsipaalkooli

määramise tingimused). Seega võib valla- või linnavalitsus elukohajärgse kooli määramise

tingimuste ja korra kehtestamisel otsustada, et elukohajärgse kooli väljaselgitamisel tuleb peale

seaduses nimetatud kolme asjaolu kaaluda muid asjaolusid, kuid seda alles pärast kohustuslike

asjaoludega arvestamist. Nii võib lisakriteeriumi olemasolu osutuda vajalikuks juhtudel, kui

seadusest tulenevatele esmajärjekorras kohalduvatele kriteeriumitele vastavaid lapsi on

rohkem, kui koolis kohti. Kõnealuse volitusnormi eesmärgiks on anda lapsevanemale kindlus,

et ta teab, kus tema kooliminevale lapsele on koht esimeses klassis tagatud. Seejuures on selgelt

eristanud lapsele elukohajärgse kooli määramist ning õpilase konkreetsesse kooli vastuvõtmist.

On ette nähtud, et kõigepealt tuleb lapsele määrata kindlaks elukohajärgne kool ning alles

seejärel otsustatakse lapse kooli vastuvõtmise üle. Seega tuleb põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 teise lause volitusnormi alusel õigusakti andmisel sellest

seadusandja antud suunisest ka lähtuda. Peale selle tuleb kõnealuste volitusnormide täitmisel

arvestada, et elukohajärgse kooli määramine ja kooli vastuvõtmine on reguleerinud

haldusmenetlustena. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 teises lauses sätestatud

volitusnormi puhul tähendab see, et valla- või linnavalitsus peab elukohajärgse kooli määramise

tingimuste ja korra kehtestamisel arvestama, et selle õigusakti pinnalt oleks võimalik seadusele

vastavat haldusmenetlust läbi viia. Lisaks tuleb nende volitusnormide alusel õigusaktide

andjatel silmas pidada sedagi, et seaduses on olulises osas otsustanud, millistest kriteeriumidest

lähtuvalt tuleb igale lapsele elukohajärgne kool ja elukohajärgsesse kooli vastuvõtmine

otsustada. See tähendab muu hulgas, et elukohajärgse kooli määramise puhul ei saa põhikooli-

ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõike 21 kolmandas lauses loetletud asjaolusid otsuse tegemisel

kõrvale jätta ning lähtuda nende asemel muudest kriteeriumidest, näiteks kooli vastuvõtu

tingimustest ja korrast.

Õppimiskohustuse tagamine pärast põhihariduse omandamist erineb olulisel määral eelnevast

ning sellest tulenevalt on ka paragrahvi pealkirja lisatud viide riigi kohustustele seonduvalt

õppimiskohustuse tagamisega.

Lõikes 22 sätestatu näol ei ole tegemist uue regulatsiooniga ning seda ei ole eelnõuga

otstarbekas ka muuta.

37

Punktiga 4 muudetakse seaduse § 7 lõike 4 sõnastust. Sõna „koolikohustuslikust“ asendatakse

sõnaga „õppimiskohustuslikust“.

Punktiga 5 muudetakse seaduse § 7 lõikes 5 asendatakse tekst „17-aastasele“ tekstiga „18-

aastasele“. Muudatus on seotud Eesti Vabariigi haridusseaduse muudatusega, mille kohaselt

tõstetakse õppimiskohustuse iga ning selle täitmise kriteeriumeid (üksnes põhihariduse

omandamine ei ole enam piisav ja õpinguid tuleb jätkata ka peale põhiharidust).

Punktiga 6 muudetakse paragrahvi 71 lõike 2 esimest lauset, mis sõnastatakse järgmiselt -

Õppimiskohustuse täitmise, kvaliteetse ja valikurohke ning gümnaasiumi riiklikule õppekavale

vastava üldkeskhariduse omandamise võimaluse tagavad riik ja kohalik omavalitsus, pidades

igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume.

Ehk, et olemasolevat regulatsiooni on täiendatud sõnadega „õppimiskohustuse täitmise“

regulatsiooni alguses, kuna eelnõu vastuvõtmisel on ka õppimiskohustus ning keskhariduse

kättesaadavus omavahel seotud. Riigi ja kohalike omavalitsuste roll üldkeskhariduse

omandamiseks võimaluste tagamisel on seotud ka õppimiskohustuse täitmisega.

Punktiga 7 täiendatakse paragrahvi 71 lõikega 21 järgmises sõnastuses - Õppimiskohustuse

täitmiseks tagab riik võimaluse ettevalmistavaks õppeks vastavalt kutseõppeasutuse seaduse §-

des 231- 233 sätestatule. Lõikes 21 on täiendatud riigi rolli ning on rõhutatud, et riik tagab

peaasjalikult riigikoolide võrgu toel vastavalt vajadusele ettevalmistava õppe kättesaadavuse.

Ettevalmistav õpe on kutseõppeasutuse seaduse alusel põhihariduse omandatud õpilastele

pakutav õpe, mille ülesanne on toetada õpilast edasi õppimiseks valikuvõimaluste mõistmisel

ning tagada õpilase valmisolek õpingute ja tööeluga seonduvate karjääriotsuste tegemiseks.

Punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse teine peatükk, mis

kannab nimetust „Koolikohustuse täitmise tagamine“. Põhjuseks asjaolu, et kuna

õppimiskohustust laiendatakse ka põhihariduse omandamise järgsele õppele, siis puudutab see

lisaks üldhariduskoolis õppimisele ka kuni 18-aastaste isikute kutseõppeasutuses õppimist. Mis

omakorda tähendab seda, et õppimiskohustuse regulatsioon puudutab edaspidi nii põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse kui ka kutseõppeasutuse seaduse alusel tegutsevaid õppeasutusi ning neis

õppivaid õpilasi. Seetõttu on otstarbekas õppimiskohustuse regulatsioon näha ette Eesti

Vabariigi haridusseaduses, et regulatsiooni mitte erinevates seadustes dubleerida. Enne 2010. a

1. septembrit (kui jõustus kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus) nägigi Eesti Vabariigi

haridusseadus ette regulatsiooni koolikohustuse täitmisega seonduva kohta.

Punktiga 9 muudetakse paragrahvi 17 lõike 4 sõnastust. Sätestatakse, et – Kool arvestab õpilase

või piiratud teovõimega õpilase puhul vanema taotluse alusel õpilase õppimist

mitteformaalõppes või mõnes teises haridusasutuses, õpetatava osana, tingimusel, et see

võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratletud õpitulemusi.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses regulatsiooni muutmise eesmärk on pakkuda kõigile

õpilastele soovi korral võimalust asendada kooli või individuaalse õppekava õpitulemused

mitteformaalõppes või teistes haridusasutustes (sealhulgas üldharidus-, kutse- või

täiendusõppeasutuses) omandatud õpitulemustega, et tagada igale õpilasele võrdsed

võimalused väljaspool kooli omandatu arvestamiseks õppekava läbimisel ning lihtsustada seega

õpilaste liikumist erinevate haridusasutuste ja -liikide vahel. Lõikes 4 asendatakse sõnastus

„võib arvestada“ sõnaga „arvestab“. Kuna antud õpitulemusi arvestatakse õpilase kooli või

individuaalse õppekava osana, kaotatakse sõnastusest „õppekava välist õppimist või tegevust“

ning asendatakse õppimisega mitteformaalõppes või mõnes teises haridusasutuses Eesti

Vabariigi haridusseaduse järgi. Muutub ka otsustustasand – kui eelnevalt oli vaja kokkulepet

38

vanema ja direktori (või tema volitatud isiku) vahel, siis õpitulemuste arvestamise otsustus

peaks jääma õpetaja autonoomia tasandile. Eelnevalt kehtinud sõnastuse alusel on koolidel

olnud võimalik pakkuda õpilastele väljaspool kooli omandatud õpitulemuste arvestamist kooli

õppekava osana, kuid selle võimaluse rakendamine on olnud kooliti väga erinev, tingituna

muuhulgas mitteformaalhariduse lõimimise selge definitsiooni puudumisest riigi tasandil22. Nii

on õpilased olnud ebavõrdses olukorras vastavalt sellele, kas kool rakendas võimalust või mitte.

Punktiga 10 täiendatakse paragrahvi 17 lõikega 5 järgmiselt – Õpilase mitteformaalõppes või

mõnes teises haridusasutuses läbitud õpingute arvestamise alused kirjeldatakse vastavalt

riiklikes õppekavades sätestatule kooli õppekava üldosas. Tehtud muudatusest tulenevalt

peavad koolid kirjeldama õppekavas õpilase mitteformaalõppes ja teistes haridusasutustes

omandatud õpitulemuste arvestamise alused, sealhulgas õpitulemuste hindamise korralduse.

Täna selgeid aluseid põhikooli- ega gümnaasiumi riiklikes õppekavades pole, mis ühtlasi tingib

ka ebavõrdse rakendamise. Analoogselt kutse- ja kõrgharidusstandardites reguleeritud

varasema õpi- ja töökogemusega, saavad ka üldharidusstandardid antud seaduse muudatuse

alusel täpsustatud täienduse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 17 tehtud muudatuste ja täienduste tõttu defineeritakse

Eesti Vabariigi haridusseaduses ära nii formaalõpe, mitteformaalõpe, kui ka informaalõpe.

Mõistete defineerimise vajadus on tõstatatud temaatilistes teadusartiklites ja uuringutes.

Definitsioonid korrastavad antud mõistete kasutamist haridusasutustes ning loovad ühtsed

alused erinevatele formaalõppe asutustele õpilase mitteformaalõppes või informaalõppes

omandatud õpitulemuste arvestamiseks.

Punktiga 11 asendatakse paragrahvi 22 lõikes 2 sõna „koolikohustuslikele“ sõnaga

„õppimiskohustuslikele“.

Punktiga 12 asendatakse paragrahvi 22 lõikes 4 tekst „17-aastased“ tekstiga „18-aastased“ ning

sõna „koolikohustuslikud“ sõnaga „õppimiskohustuslikud“.

Punktiga 13 asendatakse paragrahvi 22 lõikes 8 sõna „koolikohustusliku“ sõnaga

„õppimiskohustusliku“.

Punktiga 14 jäetakse paragrahvi 24 lõikest 5 välja tekst „ning toimub õppekeskkonnas, milles

osalevad nii õpilane kui ka õpetaja“. Juhendatud õppe mõiste hõlmab endas kõiki lõikes 5

sõnastatud õppe läbiviimise võimalusi (loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja

õppekäik), seejuures ei ole seaduses toodud loetelu lõplik. Sellise ühese järelduse võimaldab

teha seaduses toodud loetelu ees olev sõna „näiteks“. See, et seni on sõnastatud säte õpilase ja

õpetaja samaaegse õppekeskkonnas osalemise kohta, on liigne täpsustus, mis piirab eeltoodud

loetelu rakendamist ja ei ole nüüdisaegse õpikäsituse rakendamisega kooskõlas. Õpetaja ja

õpilaste ühes ruumis viibimine ei ole eeltingimus juhendatud õppeks, mida eraldiseisvana välja

tuua. Igasugune õpe peab olema juhendatud, mis tähendab, et õppija õpiülesanne on

eesmärgistatud, õppimine toetatud ning tagasisidestatud.

Ka Covidi kriisi ajal tuli selgelt välja, et antud sätte olemasolu seaduses oli võimalik tõlgendada

viisil justkui peaksid kõik tunnid toimuma videotundidena (olukorras kus viiruse suure leviku

tõttu ei olnud õpilastel ja õpetajal võimalik ühes füüsilises ruumis viibida), sest vaid nii oli

22 ICF, Praxis, Tallinna Ülikooli ja Civitta Eesti. (2023) Lõimimise piloteerimise tulemused ja Koosloome töögrupis koostatud juhised lõimiseks vajalike poliitikasoovituste elluviimiseks. Noorte edu toetuseks – võimekuse arendamine mitteformaalõppe lõimimiseks formaalõppega (REFORM/SC2021/066).

39

võimalik täita tingimust, et õpetaja ja õpilane viibivad samas õppekeskkonnas. Sätte

eemaldamisega saab kool õigusliku aluse diferentseerida õppetööd näiteks iseseisva õppe

rakendamisega, praktilise õppe jm vahel. Ühtlasi lisab ta paindlikkust õpetajale oma töö

korraldamiseks.

Punktiga 15 muudetakse paragrahvi 25 lõike 3 kolmanda lause sõnastust. Nimetatud säte

sõnastatakse järgmiselt - Kursus vastab ühe õppeaine 35 õppetunnile, mis on arvestuslikult

võrdne 1,5 arvestuspunktiga, mida kasutatakse õppemahu arvestamise alusena kutse- ja

kõrgharidusõppes. Lõikes 3 sätestatud lisanduse eesmärgiks on luua gümnaasiumis täiendav

alus õpilase õppekoormuse kirjeldamiseks arvestuspunktide süsteemis, mida kasutatakse nii

kutse- kui ka kõrghariduses, et tagada eri haridusliikide vahel paindlikum koostöö ja lihtsustada

õpilase õpitee individualiseerimist. Kehtivas regulatsioonis sätestatakse üksnes ühe kursuse

maht, mis vastab 35 ühe õppeaine raames toimuvale õppetunnile. Arvestuspunktide

rakendamine toetab haridusliikide ja tasemete ülest paindlikkust õppe korraldamisel. Seda nii

kooli õppekavade loomisel kui individuaalsete õpiteede kavandamisel individuaalsete

õppekavadega. Nii gümnaasiumidel kui kutseõppeasutustel tekib selge alus, kuidas arvestada

õppe mahtu juhul, kui osa kooli- või individuaalsest õppekavast läbitakse teises õppeliigis

(näiteks koostöös kutseõppeasutusega mõne õppesuuna võimaldamisega gümnaasiumis või

vastupidi, valikmooduli võimaldamine gümnaasiumi õppekava baasil kutseõppijale) või

haridustasemel (nt kõrghariduse mõni sissejuhatav kursus). Eeskätt on soov toetada

kutseõppeasutuste ja gümnaasiumide koostööd.

Koolidel on olemasolevas õigusruumis võimalik kirjeldada õppekorraldust, sealhulgas õpilase

õppekoormust oma kooli eripärast lähtuvalt. Samuti on antud võimalus õpilase tavapärase

õppetöö väliselt omandatud teadmisi ja oskusi arvestada õppekoormuse osana, kui seeläbi on

saavutatud kooli õppekavaga seatud õpitulemused. Võimalusi kasutatakse aga vähe, kuna

puudub üheselt mõistetav alus õppemahu ümberarvestamiseks. Eelnõuga tehtava muudatuse

läbi antakse koolidele arvestuslik õppija õppimise mahu ülekandmise alus ja luuakse senisest

paindlikum ja üheselt mõistetavam võimalus liikumiseks erinevate haridusliikide vahel või

erinevate haridusasutuste koostööks. Seejuures võimaldab nö Euroopa arvestuspunktide

rakendamine õpilase õppekoormuse arvestamisel ka õpilasel endal orienteeruda huvi- ja

vajaduspõhiselt erinevates haridusasutustes pakutavas, et oma edasise karjääri kujundamisel

teha tõhusamaid valikuid.

Euroopa ainepunktisüsteem on Euroopa kõrgharidusruumi vahend, mille eesmärk on muuta

õpingud ja kursused läbipaistvamaks. See aitab üliõpilastel riikide vahel liikuda ja lasta oma

akadeemilisi kvalifikatsioone ja õppeperioode teises riigis tunnustada. ECTSi ainepunktid

väljendavad õppimist, mis põhineb kindlaksmääratud õpitulemustel ja sellega seotud

õpikoormusel. Kogu aasta õpingud või töö võrdub 60 ECTSi ainepunktiga. Need

standardõppeaasta ainepunktid jaotatakse tavaliselt mitmeks väiksemaks osaks. Tüüpiline

„lühikese õppetsükli kvalifikatsioon“ sisaldab 90–120 ECTSi ainepunkti. Esimese õppetsükli

(või bakalaureuseõppe) kraad koosneb 180 või 240 ECTSi ainepunktist. Teise õppetsükli (või

magistriõppe) kraad võrdub tavaliselt aga 90 või 120 ECTSi ainepunktiga. Euroopa

ainepunktisüsteemi rakendamine kolmandas õppetsüklis (ehk doktoriõppes) on riigiti erinev.

Kui õpilane läbib täielikult õppekava, mis vastab neljandale kvalifikatsioonitasemele, mille

nominaalkestus on vähemalt kolm aastat ja õppemaht 180 Eesti kutsehariduse arvestuspunkti

ning mis sisaldab võtmepädevuste õpet kutseharidusstandardis sätestatud mahus, omandab ta

koos kutse- ja erialase pädevusega keskhariduse ehk kutsekeskhariduse. Eesti kutsehariduse

arvestuspunkt (edaspidi arvestuspunkt) on õppemahu arvestusühik, mis näitab õppekavas

kirjeldatud õpiväljundite saavutamiseks kuluvat hinnangulist õpilase töö mahtu. Üks

40

arvestuspunkt vastab 26 tunnile õpilase tööle teadmiste ja oskuste omandamisel.

Arvestuspunkti rakendamisel arvestatakse ja kasutatakse Euroopa kutsehariduse arvestuspunkti

süsteemi (inglise keeles European Credit System for Vocational Education and Training,

ECVET) rakendamise aluseid.

Ainepunktide arvestusalused: 1 AP = 26 tundi õppija tööd (26 x 60 minutit = 1560 minutit).

Gümnaasiumis 1 kursus = 35 x 45 min = 1575 minutit õppetunde = u 1 AP õppetundidena, kuid

puudub õppija iseseisva õppetegevuse arvestus. Lähtudes õpilase õppetegevuse mahust

gümnaasiumi õpitulemuste saavutamisel, sh iseseisev õppimine, on võetud teisendamise

arvestuslikuks aluseks, et 1 kursus võrdub 1,5 AP-d. Samas mahus õpilase õppekoormuse

arvestus on aluseks võetud hetkel Tabasalu Riigigümnaasiumis.

Punktidega 16 ja 17 tehakse sõnastuslikud muudatused paragrahvi 27 lõike 1 esimeses ja teises

lauses, kus asendatakse sõna "koolikohustus" sõnaga "õppimiskohustus" vastavas käändes.

Punktiga 18 täiendatakse paragrahvi 27 lõikega 31 järgmises sõnastuses – Põhiharidusega

õppimiskohustusliku isiku vastuvõtu korraldab kool hariduse infosüsteemi elektroonilises

keskkonnas. Vastuvõtt, sealhulgas jätkuvastuvõtt peab olema lõpetatud hiljemalt 31. augustiks.

Pärast vastuvõttu vabaks jäänud koolituskohtade info avalikustab kool oma veebilehel. Seega,

sättega nähakse ette keeld, mitte alustada gümnaasiumi vastuvõtu tegevustega, sealhulgas

isikute teadmiste ja oskuste hindamisega (vastuvõtukatsed) enne 20. maid. Lisaks sellele

sätestatakse üheselt, et vastuvõtt korraldatakse hariduse infosüsteemi elektroonilise keskkonna

kaudu. See on muudatuse jõustumisel kõikide koolide (sealhulgas erakoolid) kohustus.

Vastuvõtutegevused (sealhulgas jätkuvastuvõtt, kui seda korraldatakse) peavad olema lõppenud

31. augustiks ehk enne järgmise õppeaasta algust, mil vastuvõtutoimingutes osalenud õpilased

oma õpinguid uuel haridustasemel alustavad. Samuti on koolil kohustus vastuvõtu järgselt

täitmata jäänud õppekohtade info avalikustada oma veebilehel.

Punktiga 19 muudetakse paragrahvi 28 lõike 1 punkti 2 sõnastust. Paragrahvi 28 lõikes 1

nähakse ette koolist väljaarvamise alused. Esitatud loetelu õppimiskohustuslike isikute osas on

ammendav ehk, et muudel alustel isikute koolist väljaarvamine ei ole lubatav. Punkt 2 on

sõnastatud järgmiselt - kui õpilane on asunud haridust omandama teises üldhariduskoolis,

kutseõppeasutuses või välisriigi õppeasutuses ja talle ei rakendata välisriigis õppimise ajal

käesoleva paragrahvi lõiget 3. Teksti muus osas muudetud ei ole, kui, et teksti on lisatud sõna

„kutseõppeasutuses“. Põhjus teksti muutmiseks seisneb selles, et õppimiskohustust saab

edaspidi täita ka kutseõppeasutuses õppides ning seega võib nt varem gümnaasiumis õppinud

õpilane lahkuda koolist ning asuda õppima kutseõppeasutusse ning see on tema gümnaasiumist

väljaarvamise aluseks.

Punktiga 20 on samuti muudetud seaduse paragrahvis 28 ette nähtud koolist väljaarvamise

aluseid (täpsemalt lõigete 4 ja 5 regulatsiooni) – õpilane arvatakse koolist välja kui õpilane oma

käitumisega ohustab teiste turvalisust koolis või rikub korduvalt kodukorda, välja arvatud

õppimiskohustuslik õpilane. Regulatsiooni ainus muutus võrreldes kehtiva regulatsiooniga

seisneb selles, et sõna „koolikohustuslik“ on asendatud sõnaga „õppimiskohustuslik“.

Samasisuline muudatus on tehtud ka lõikes 5 ning lisaks on asendatud tekst „põhiharidust“

tekstiga „põhi- või keskharidust“. Eelnõus väljapakutud muudetud tekst sõnastatakse järgmiselt

- kui õpilane põhi- või keskharidust omandades puudub mõjuva põhjuseta õppetundidest ning

teda ei ole seetõttu võimalik järgmisse klassi üle viia, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane.

Õppimiskohustusliku õpilase puhul on koolil vaja järgida paragrahvis 36 kirjeldatud meetmeid.

41

Punktiga 21 on samuti muudetud seaduse paragrahvis 28 ette nähtud koolist väljaarvamise

aluseid (täpsemalt lõigete 7 ja 8 regulatsiooni) – õpilane arvatakse koolist välja kui õpilasele on

gümnaasiumis õppides ühe õppeaasta jooksul pandud kolmes või enamas õppeaines üle poolte

kursusehinnetena välja „nõrgad“ või „puudulikud“, välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane.

Kehtivale regulatsioonile on lisatud täiendus „välja arvatud õppimiskohustuslik õpilane“.

Muutmise vajadus tuleneb sellest, et varem ei olnud gümnaasiumis õppiva õpilase näol tegemist

koolikohustusliku (õppimiskohustusliku) õpilasega ning seetõttu ei olnud lisatava täienduse

järele vajadust. Pärast eelnõu vastuvõtmist selline vajadus tekib gümnaasiumis õppivate 16- ja

17-aastaste õpilaste jaoks. Juhul, kui õppija on õppeedukuse tõttu väljalangemisohus, tuleb

koolil rakendada paragrahvis 36 nimetatud meetmeid ning tagada vajaduspõhine tugi õppes

püsimiseks ja õppimiskohustuse täitmiseks.

Punkiga 22 muudetakse paragrahvi 28 lõike 2 regulatsiooni, mis sõnastatakse järgmiselt -

Gümnaasiumi kodukorras võib sätestada täiendavaid aluseid 18-aastaste ja vanemate õpilaste

gümnaasiumist väljaarvamiseks. See tähendab, et olemasolevale regulatsioonile on lisatud tekst

„18-aastaste ja vanemate õpilaste“ ehk, et gümnaasiumidele jääb endiselt võimalus täiendavaid

aluseid õpilaste koolist väljaarvamisele kehtestada. Küll aga ei saa need kooli poolt lisatavad

alused puudutada õppimiskohustuslikke ehk kuni 18-aastaseid isikuid.

Punktiga 23 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 30 lõike 3 punkt 3. Kehtiva seaduse § 30 lõikes

3 sätestatakse, et põhikooli lõpetamiseks põhikooli riikliku õppekava järgi sooritatakse ühtsed

põhikooli lõpueksamid või põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud juhtudel põhikooli

koolieksam järgmistes ainetes: 1) eesti keeles või põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud juhul

eesti keeles teise keelena; 2) matemaatikas; 3) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud

õppeainete hulgast õpilase valitud aines. Ehk, et paragrahvi 30 lõikes 3 nimetatakse ära

põhikooli lõpetamiseks põhikooli riikliku õppekava järgi sooritatavad ühtsed põhikooli

lõpueksamid (või põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud juhtudel põhikooli koolieksam).

Käesoleva eelnõuga tunnistatakse punkt 3 kehtetuks ehk, et õpilase valikul sooritatavat eksamit

edaspidi ei sooritata.

Punktiga 24 muudetakse paragrahvi 30 lõike 4 sõnastust ning jäetakse olemasolevast tekstist

välja sõna „õppeained“. Nimetatud lõikes nähakse ette volitusnorm järgmises sõnastuses

(kehtiv tekst) - Ühtsete põhikooli lõpueksamite õppeained, vormid ja ajad kehtestab valdkonna

eest vastutav minister hiljemalt põhikooli lõpueksamitele eelneva õppeaasta 25. maiks.

õppeaasta 25. maiks. Eelnõu vastuvõtmisel nimetatakse lõikes 3 edaspidi ammendavalt ära,

millistes õppeainetes ühtsed põhikooli lõpueksamid sooritatakse, mistõttu puudub seadusandjal

vajadus anda haridus- ja teadusministrile volitust põhikooli lõpueksami õppeainete

kehtestamiseks.

Punktiga 25 muudetakse paragrahvi 31 lõike 2 esimese lause sõnastust ning sõnastatakse see

järgmiselt – Gümnaasiumi lõpueksamid on riigieksamid. Seega jäetakse seadusest välja

tekstiosa – ja gümnaasiumi koolieksam. Teksti kohendamise põhjus peitub selles, et käesoleva

eelnõuga muudetakse gümnaasiumi lõpetamise tingimusi ning gümnaasiumi koolieksam

jäetakse nende tingimuste hulgast välja. Seega edaspidi peab õpilane gümnaasiumi

lõpetamiseks saama vähemalt rahuldavad kooliastmehinded (valikkursuste puhul rahuldavad

või arvestatud); sooritama eesti keele, matemaatika ja võõrkeele riigieksami; sooritama

gümnaasiumi jooksul õpilasuurimuse või praktilise töö (välja arvatud kooli lõpetamisel

eksternina).

42

Punktiga 26 tunnistatakse paragrahvi 31 lõike 5 kolmas lause kehtetuks. 2013. aastal, kui

Riigikogu läbi hääletuse ebaõnnestunult toetas samaaegselt kahte muudatusettepanekut, tekkis

selline ebaloogiline olukord põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, kus paragrahvi 31 lõike 5

teises lauses sätestatakse, et riigieksam on sooritatud, kui saavutatud on vähemalt üks protsent

maksimaalsest tulemusest ning kolmandas lauses sätestatakse, et riigieksam on sooritatud

rahuldavalt, kui saavutatud on vähemalt 20 protsenti maksimaalsest tulemusest. Mis tõi kaasa

olukorra, kus eksamil ka 1-19 protsenti maksimaalsest tulemusest saanud õpilased on eksami

sooritanud, kuid justkui pole seda sooritanud rahuldavale tulemusele. Kuna lõpetamise

tingimusena on arvestatud ühe protsendi maksimaalsest tulemusest saavutamist, siis on

ilmselgelt ekslik paragrahvi 31 lõike 5 kolmas lause, mis tuleb seadusest välja jätta.

Punktiga 27 muudetakse paragrahvi 31 lõike 6 sõnastust ning sõnastatakse see järgmiselt –

gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb rahuldavalt sooritada õpilasuurimus või praktiline töö, välja

arvatud kooli lõpetamisel eksternina. Muudatus on tehtud samal põhjusel nagu punktis 23

tehtud muudatus – gümnaasiumi lõpetamise tingimusi on käesoleva eelnõu muudetud ning

seetõttu on ka paragrahvi 31 lõikest 6 jäetud välja viide gümnaasiumi koolieksamile, kui

gümnaasiumi lõpetamise tingimusele.

Punktiga 28 täiendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust uue paragrahviga (paragrahv 321),

mis kannab nimetust – Juurdepääs eksamitöödega seotud teabele. Nimetatud paragrahvi tekst

on sõnastatud järgmiselt - Haridus- ja Noorteamet tunnistab ühtse põhikooli lõpueksami

eksamitöö ja gümnaasiumi riigieksami eksamitöö (edaspidi eksamitöö) ja iga sooritatud

eksamitöö hindamist puudutava teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Õpilasel

on õigus tutvuda enda eksamitööga ja oma eksamitöö hindamist puudutava teabega pärast

eksamitulemuse avaldamist. Pärast eksamitulemuse avaldamist tagatakse eksami sooritanud

isiku ligipääs eksamitööle ja eksamitöö hindamist puudutavale teabele sellekohase taotluse

esitamisel. Ligipääs teabele võimaldatakse testide andmekogu vastutava töötleja esindaja

juuresolekul, kes annab avalikustatud teabe kohta selgitusi.

Nimetatud regulatsioonist vajab selgitamist, et mida tähendab „iga sooritatud eksamitöö

hindamist puudutav teave“. Selle all ei peeta silmas mitte hindamisjuhendeid,

läbiviimisjuhendeid, vastavustabeleid jne, mis puudutavad kõiki eksamitöid üldisemalt ning

mis peavad igal juhul olema avalikustatud. Antud juhul peetakse silmas eksamitööd,

elektroonse eksami infosüsteemi materjale ning iga eksamitöö hindamisega seotud teavet.

Eksami sooritajale luuakse võimalus tutvuda tema enda eksamitöö hindamise infoga ning seda

peale tulemuste avaldamist. Eksamitööde tunnistamisega asutusesiseseks kasutamiseks

piirangu juures luuakse eksamiteks ettevalmistujatele harjutustestid, mis tagavad eksami

situatsioonis tuttava soorituskeskkonna. Lõikes 3 kirjeldatakse protseduur, mis on tarvilik

ligipääsu saamiseks oma eksamitööle.

Punktiga 29 täiendatakse paragrahvi 34 lõike 3 sõnastust tekstiga „ainevaldkonnad,“, misjärel

on tekst tervikuna sõnastatud järgmiselt - Tasemetööde ainevaldkonnad või õppeained, vormid

ja aja, tasemetööde ettevalmistamise, koostamise, läbiviimise ja hindamise tingimused ja korra

ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise

tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Lisandusega luuakse võimalus

kujundada ja kasutusele võtta valdkondlikud tasemetööd kõikides kooliastmetes sarnaselt

seniste ainepõhiste tasemetöödega. Muudatus on kooskõlas ajakohastatud riiklike

õppekavadega, kus on samuti oluline rõhuasetus ainevaldkondlikul lähenemisel.

43

Punktiga 30 muudetakse paragrahvi 35 lõike 1 sõnastust. Olemasolevat teksti täiendatakse

järgmise tekstiga „võttes vastutuse oma pädevuste arendamise, õpitee kujundamise ja

õpitulemuste saavutamise eest“, mille järel on vastava lõike terviktekst sõnastatud järgmiselt -

Õpilasel on õigus ja kohustus täita õpiülesandeid ja osaleda temale kooli päevakavas või

individuaalses õppekavas ettenähtud õppes võttes vastutuse oma pädevuste arendamise, õpitee

kujundamise ja õpitulemuste saavutamise eest. Lisandusega on soovitud rõhutada ka õpilase

vastutust õppimiskohustuse täitmisel. Võrreldes tänase sõnastusega lisandub kohustusele täita

õpiülesandeid ja osaleda kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes

vastutus oma pädevuste arendamise ja õpitee

Punktiga 31 täiendatakse paragrahvi 35 lõikega 11, kus nähakse ette erinevad õpilase õigused

ja kohustused. Oma pädevuste arendamiseks, õpitee kujundamiseks ja õpitulemuste

saavutamiseks on õpilasel õigus koostöisele õpikeskkonnale, küsida abi ja tuge ning kasutada

talle määratud tugiteenuseid, kasutada kooli poolt loodud võimalusi huvihariduseks ja -

tegevuseks, taotleda väljaspool kooli õpitu arvestamist õppekava täitmisena, küsida koolilt

õpitee valikute tegemiseks vajalikku infot ning saada sellekohast tuge. Õpilasel on kohustus

käituda teiste suhtes lugupidavalt ja järgida kooli kodukorras kokkulepitud käitumisreegleid.

Punktiga 32 muudetakse paragrahvi 35 lõike 4 sõnastust. Kehtivast regulatsioonist jäetakse

välja tekst „ning tegema kokkuvõtte vähemalt üks kord õppeveerandi jooksul ja teavitama

sellest vanemat.“. Erinevate perioodide järel kokkuvõtete tegemist ei ole põhjendatud

seadusega ette kirjutada, seda enam, et paljudes koolides ei kasutata enam õppeveerandeid

(kasutusel on ka trimestrid jne). Uus tervikregulatsioon sätestatakse järgmiselt - Kool on

kohustatud õppest puudumiste üle arvestust pidama. Oluline on, et puudumiste üle arvestust

kooli poolt peetakse. Üldjuhul peetakse arvestust õppest puudumiste üle jooksvalt

õppeinfosüsteemi (Stuudium, eKool) vastavate märgete lisamisel nii õpetaja kui lapsevanema

poolt ning seetõttu on ülevaade olemas mõlemal osapoolel. Iga kuu lõpus (lisaks igapäevasele

ülevaatele) lapsevanemale eraldiseisva ülevaate tegemine on põhjendamatu halduskoormus.

Punktiga 33 muudetakse tervikuna paragrahvi 36. Nimetatud paragrahvis on sätestatud

regulatsioon õppimiskohustusliku õpilase õppest puudumisest teavitamise kohta.

Õppimiskohustuse täitmise üheks suurimaks garantiiks on õpilase põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 35 lõikes 1 sätestatud õigusest ja kohustusest lähtumine. Nimelt

sätestatakse, et õpilasel on õigus ja kohustus täita õpiülesandeid ja osaleda temale kooli

päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes. Õpilase õppetööst puudumine on

lubatav, kui selleks esineb mõjuv põhjus. Õppetööst puudumise mõjuvate põhjuste loetelu on

avatud eelnevalt nimetatud paragrahvi lõikes 2. Esitatud loetelu ei ole seejuures ammendav,

kuna seadus lubab (vt lõike 2 punkti 4) koolil hinnata õppetööst puudumise põhjust mõjuvaks.

Muudel põhjustel puudumine ei ole lubatav. Selleks, et kool saaks seda teha ja vanemal oleks

selge kohustus õppimiskohustusliku lapse õppetööst puudumise põhjust välja tuua, on ette

nähtud regulatsioon seaduse §-s 36. Regulatsiooni on võrreldes kehtiva regulatsiooni

mõnevõrra kohendatud. Lõikes 1 sätestatut ei ole sisuliselt muudetud - Vanem teavitab kooli

õpilase õppest puudumisest ja selle põhjustest hiljemalt esimesel õppest puudumise päeval. Kui

vanem ei ole kooli õpilase puudumisest teavitanud, teavitab kool sellest vanemat hiljemalt

järgmisel õppepäeval. Esimene lause paneb vanemale kohustuse kooli lapse puudumisest

teavitada, sh anda teada puudumise põhjusest (haigestumine, olulised perekondlikud põhjused,

läbimatu koolitee ilmastikutingimuste tõttu vm põhjus). Samuti nähakse ette teavitamise aeg –

vanem peaks seda tegema puudumise esimesel (õppe)päeval. Arvestades tänapäevaseid

võimalusi (vanemate suhtlemine kooliga kasutades elektroonilisi õppeinfosüsteeme, e-maili

teel suhtlemine jne) ei ole selline kohustus kindlasti mitte ülemäärane, seda enam, et

44

samasisuline regulatsioon on kehtinud viimased 14 aastat. Kui vanem on vaatamata

seadusandja poolt talle pandud kohustusele jätnud selle täitmata, pöördub kool ise vanema

poole ning teeb seda hiljemalt järgmisel õppepäeval. Selline regulatsioon, mis samuti täna

kehtiv regulatsioon, ei välista kooli poolt vanema teavitamist ka samal õppepäeval. Kuid

kohustus peab hiljemalt järgmise õppepäeva lõpuks olema täidetud.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui on tekkinud põhjendatud kahtlus, et õpilase puudumise

põhjenduseks on esitatud ebaõigeid andmeid, on koolil õigus küsida vanemalt täiendavat

selgitust. Põhjendatud kahtlus on määratlemata õigusmõiste. Võiks öelda, et tegemist on

veendumusega, et esitatud on ebaõiged andmed, tõenäosus on väga suur. Veendumus kujuneb

enamasti asjaolude, kaudsete tõendite ja konkreetse õpilase varasema käitumise hindamisel

kogumis. Põhjendatud kahtlus on arvamus, mida ollakse valmis põhjendama ja mis on eluliselt

usutav. Vanem peab sellisel juhul, kui kool taotleb täiendavaid selgitusi, täiendavad selgitused

andma. Sealhulgas on võimalik esitada enda selgitusi kinnitavaid dokumente (nt

tervishoiuteenuse osutamisega seonduval põhjusel koolist puudumise korral tervishoiuteenuste

osutamisega seotud dokumendi esitamine – perearsti või -õe tõend selle kohta, et laps on

perearsti ja/või -õe poole pöördunud23).

Lõikes 3 on sätestatud, et õpilase puhul, kes rohkem kui kahe nädala jooksul puudub õppest

korduvalt mõjuva põhjuseta ja kellel on võlgnevusi õppetöös ning kelle puhul on õpetajad või

tugispetsialistid esitanud kirjalikke või suulisi tähelepanekud toe vajaduse kohta, on koolil

kohustus hinnata:

1) osutatud toe piisavust ja täiendava toe rakendamise ning kohaliku omavalitsuse kaasamise

vajadust edaspidi toe pakkumiseks;

2) individuaalse õppekava koostamise vajadust, et vältida õpilünkade teket ja suurenemist;

3) individuaalse õppekava muutmise vajadust, kui õpe toimub individuaalse õppekava alusel;

4) individuaalse karjääriinfo ja -nõustamise vajadust;

5) edasise õppe ja arengu eesmärkide kavandamiseks vestluse läbiviimise vajadust.

Seega on eelnõus, erinevalt kehtivast seadusest, ette nähtud regulatsioon, mis kohustab kooli

hindama teatud alused täitnud õpilase puhul toe rakendamise, individuaalse õppekava

koostamise või muutmise või individuaalse karjääriinfo/-nõustamise vajadust või õpilase õpitee

kavandamiseks vestluse läbiviimise vajadust. Seaduses toodud alused peavad samaaegselt

esinema ehk, et õpilane puudub korduvalt õppest (enam kui 2 nädala pikkuse perioodi jooksul),

tema õpitulemusi on korduvalt hinnatud hinnetega „puudulik“(2) või „nõrk“ (1) ning tema

puhul on õpetajad või tugispetsialistid esitanud kirjalike või suulisi tähelepanekuid toe vajaduse

kohta. Tähelepanekuid esitatakse tavapäraselt koolides kasutatavate õppeinfosüsteemide abil,

aga seda on võimalik teha ka suuliselt õppealajuhatajale, direktorile ja/või haridusliku

erivajadusega õpilase õppe koordineerijale (HEVKO-le). Kutseõppeasutustes saab ettepaneku

tegijaks olla täiendavalt ka koolis moodustatud tugirühm.

Lõikes 4 on sätestatud – Kui käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel läbiviidud hindamise

tulemusena tuvastatakse täiendava toe rakendamise, kohaliku omavalitsuse kaasamise,

individuaalse õppekava koostamise või muutmise ja rakendamise, individuaalse karjääriinfo ja

-nõustamise või vanemaga vestlemise vajadus, siis rakendab kool vastavaid meetmeid. Lõikes

4 sätestatu on loogiline jätk lõike 3 alusel läbiviidud hindamisele. Kui hindamise käigus

tuvastatakse, et vastava meetme järele vajadus konkreetse õpilase puhul eksisteerib, siis meedet

ka praktikas rakendatakse.

23 Vt sotsiaalministri 6. jaanuari 2010. a määruse nr 2 „Perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate

tööjuhend“ § 3 lõike 3 punkt 8

45

Lõikes 5 on sätestatud - Kui koolipoolsed meetmed ei avalda mõju või neid ei ole võimalik

rakendada põhjusel, et kool ei saa viie õppepäeva jooksul õpilase või vanemaga kontakti,

pöördub kool järgmiste meetmete rakendamiseks valla- või linnavalitsuse poole. Kehtiva

regulatsiooni kohaselt pöördus kool õpilase elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole

koheselt, kui koolitöötajal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et õpilase puudumise

põhjendamisel on esitatud ebaõigeid andmeid või kui vanem ei ole kooli õpilase puudumisest

teavitanud ning koolil ei õnnestu puudumise põhjust välja selgitada. Sellisel juhul oli valla- või

linnavalitsus kohustatud korraldama meetmete rakendamise puudumise põhjuste

väljaselgitamiseks ja koolikohustuse täitmise tagamiseks. Eelnõu koostajate arvates ei ole

otstarbekas kohaliku omavalitsuse poole enne pöörduda, kui koolipoolsed

tegutsemisvõimalused on ammendunud.

Lõikes 6 on sätestatud - Direktor määrab isiku, kelle tööülesannete hulka kuulub

õppimiskohustusega seotud infovahetuse koordineerimine valla- või linnavalitsusega. Seda nii

kooli kui kohaliku omavalitsuse töö hõlbustamiseks, kus mõlemale osapoolele oleks teada, kes

on infovahetuse eest vastutav isik.

Punktis 34 on sätestatud õpilase õpet ja arengut puudutava vestluse korraldamisega seonduvad

muudatused. Paragrahvi 37 lõikest 5 on jäetud välja kooli (täpsemalt klassijuhataja) kohustus

iga-aastaselt kõigi õpilastega vestlusi läbi viia. Eelnõu kohaselt tehakse seda vajadusepõhiselt.

Vajadust hindab klassijuhataja. Arvestada tuleb, et kooli õpetajatele põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 37 lõikega 1 pandud kohustus - jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut

koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi

– jääb endiselt kehtima. Seega seiravad õpetajad igapäevaselt nende õpilaste arengut, kelle

õpetamisega nad tegelevad. Seega on vastav säte (paragrahvi 37 lõige 5 sõnastatud järgmiselt -

Käesoleva seaduse § 36 lõikes 3 nimetatud asjaoludel korraldab kool õpilase arengu

toetamiseks vestluse, mille põhjal lepitakse kokku edasises õppes ja arengu eesmärkides.

Piiratud teovõimega õpilase puhul kaasatakse vestlusele vanem.

Punktiga 35 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 37 lõiked 6 ja 7.

Punktiga 36 asendatakse paragrahvi 39 lõike 8 punktis 2 sõna „koolikohustuse“ sõnaga

„õppimiskohustuse“.

Punktiga 37 jäetakse paragrahvi 46 lõikest 5 välja tekst „takistusi koolikohustuse täitmisel või“.

Nimetatud lõikes on sätestatud, et õpilasele, kellel tekib takistusi koolikohustuse täitmisel või

mahajäämus õpitulemuste saavutamisel, annab kool üldist tuge, mis kujutab endast õpetaja

pakutavat individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenuse kättesaadavust ning

vajaduse korral õpiabitundide korraldamist individuaalselt või rühmas. Seda eeskätt põhjusel,

et õppimiskohustuse täitmise takistuste puhul tuleks kõigepealt juhinduda paragrahvist 36.

Punktiga 38 asendatakse paragrahvi 48 lõikes 1 sõna „koolikohustuslikule“ sõnaga

„õppimiskohustuslikule“.

Punktiga 39 muudetakse paragrahvi 50 teksti ja sõnastatakse see tervikuna uuesti. Lõikes 1 on

sätestatud - Lisaõpet võimaldatakse põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lihtsustatud või

toimetulekuõppe alusel põhikooli lõpetanule ning põhikooli riikliku õppekava alusel põhikooli

lõpetanule, kes tulenevalt hariduslikust erivajadusest vajab täiendavat ettevalmistust ja tuge

õppe sujuvaks jätkamiseks ja sotsiaalse toimetulekuvõime tõstmiseks. Tekstist on välja jäetud

sõnastus „kooli pidaja otsusel võib põhikoolis pakkuda lisaõpet“. See on asendatud sõnastusega

46

„lisaõpet võimaldatakse“. Muudatuse eesmärgiks on rõhuasetus, mille tulemusel lisaõppes

jätkamine põhihariduse omandamise järgselt ei ole erand, vaid loomulik jätk ja osa

üldharidussüsteemis (ja oma kooli juures) õpingute jätkamiseks neile õpilastele, kes seda oma

hariduslikest erivajadustest tingitult vajavad. Lause osa „lihtsustatud õppe ja toimetulekuõppe

alusel“ asemel on korrektse sõnastamise eesmärgil sõnastatud „põhikooli lihtsustatud riikliku

õppekava lihtsustatud või toimetulekuõppe alusel“. Sõnastusest on välja jäetud hooldusõpe,

kuna hooldusõppe tasemel õppijate nominaalset õppeaega põhihariduses pikendatakse 12

aastani.

2022. aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt läbiviidud uuringu „Hariduslike

erivajadusega õpilaste üleminekute toetamine sujuvaks liikumiseks haridustasemete ja -liikide

vahel ning tööturule“ (edaspidi uuringu) kohaselt ei ole hooldusõppe õpilastel reeglina

väljavaateid õpingute jätkamiseks ega ka tööturule siirdumiseks ning üldjuhul liiguvad õpilased

peale põhihariduse omandamist otse sotsiaalteenustele. Hooldusõppe õpilaste puhul jätkatakse

pikendatud, 12. aastases nominaalses õppes seni õpitud oskuste lihvimisega või säilitamisega.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 15 lõige 5 sätestab võimaluse õpilastele, kellel on

hariduslikud erivajadused, riiklikes õppekavades sätestatud tingimustel kehtestada erinev

nominaalne õppeaeg ja õppekoormus võrreldes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatuga.

Muudatus on kooskõlas ka uuringu soovitustega luua hooldusõppe õpilastele kolmeaastane

õppe pikendamise võimalus. See tähendab, et kahe lisa-aasta ja lisaõppe kombinatsiooni asemel

pikendatakse nominaalset õppeaega kolme aasta võrra.

Sõnastusest on välja jäetud „või tööturule minekuks“. Lisaõppe eesmärk on sujuva ülemineku

toetamine liikumiseks järgmisele haridustasemele (tasemeõpe või ettevalmistav õpe) ja mitte

eelkõige otse tööturule sisenemise toetamine. Lisatud on sõnastus „sotsiaalse toimetulekuvõime

toetamiseks“. Uuringu kohaselt ei ole lisaõpe pelgalt haridustee jätkamise tugi, vaid täidab ka

sotsiaalse küpsemise eesmärki. Sestap laiendatakse lisaõppe eesmärki, täiendades põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 50 lõikes 1 sätestatud asjaolusid, mis juhtudel on lisaõpe põhjendatud,

lisades ettevalmistuse ja toe sotsiaalse toimetulekuvõime suurendamiseks.

Lõige 2 on sõnastatud järgmiselt - Lisaõppesse võetakse õpilasi, kes on saanud põhikooli

lõputunnistuse samal aastal ja kes ei ole valmis õppekeskkonna muutuseks. Lisaõppes

osalevatele õpilastele kohaldatakse õigusaktides statsionaarses õppes põhiharidust

omandavate õpilaste kohta sätestatut käesolevast paragrahvist tulenevate erisustega. Varem

seaduses olnud tekst „kes ei ole valmis õpinguid jätkama või tööturule suunduma või kes ei

pääsenud soovitud õppeasutusse“ on asendatud tekstiga „kes ei ole valmis õppekeskkonna

muutuseks“. Muudatuse eesmärgiks on rõhutada hariduslike erivajadustega õpilase madalat

sotsiaalse (toimetuleku)võimekust siirduda kohe peale põhihariduse omandamist järgmisesse

(uude) haridusasutusse. Hariduslike erivajadustega õpilaste sihtrühmas on õpilasi, kes peavad

saama võimaluse sotsiaalse küpsuse saavutamiseks tuttavas keskkonnas. Seega on hariduslike

erivajadustega õpilastel õigus jätkata lisaõpet oma kooli juures. Ka uuringu soovituste kohaselt

peaks olema õpilastel võimalus vajadusel lisaõpet läbida kodu lähedal, st võimalikult tuttavas

keskkonnas. Seega peab kohalik omavalitsus koostöös koolidega tagama lisaõppe võimaluse

oma piirkonna lisaõpet vajavatele õpilastele.

Kuivõrd lisaõppe eesmärk on õpilase üldhariduslike ja sotsiaalsete toimetulekuoskuste tõstmine

tasemele, kus peale lisaõppe läbimist on õpilane valmis jätkama õpinguid näiteks kutseõppes,

ei ole tööturu komponendi rõhutamine seaduse selles paragrahvis asjakohane. Ka ei ole vajadust

hariduslike erivajadustega õpilase puhul seaduse tasandil rõhutada planeeritud õpingute

jätkamise ebaõnnestumist.

47

Lõikes 3 on sätestatud - Põhikoolis toimuv lisaõpe kestab ühe õppeaasta. Lisaõppes osalevale

õpilasele võimaldatakse juhendatud õpet 1120 õppetunni ulatuses. Juhendatud õpe koosneb

täiendavast üldhariduslikust õppest, karjääriõppest, -infost ja -nõustamisest ning sotsiaalsete

ja enesekohaste oskuste arendamisest. Lisaõppe läbinuna saab õpilane jätkata tasemeõppes või

ettevalmistavas õppes. Sõnastus „lisaõppes osalejale“ on muudetud „lisaõppes osalevale

õpilasele“. Muudetud on lisaõppe mahtu 1120 tunnile. Lisatud on sõna „täiendavast“

üldhariduslikust õppest. Sõnastusest on välja võetud „kutsealasest ettevalmistusest“. Selle

asemel on lisatud „karjääriõppest, -infost ja -nõustamisest“. Lisatud on täiendav lause „Peale

lisaõppe läbimist saab õpilane jätkata tasemeõppes või ettevalmistavas õppes“.

Kehtiva § 50 lõikes 3 sätestatud lisaõppe mahuks on madalam (nädala) koormus (kokku

õppeaastas 1050 tundi), kui see on sihtrühma viimasel kahel põhihariduse aastal (kokku

õppeaastas 1120 tundi). See ei ole kuidagi põhjendatud arvestades, et lisaõppe eesmärk on

muuhulgas haridustee jätkamise ettevalmistus ja tugi ning eeldatavalt ei muutu koormus

järgmisel haridustasemel väiksemaks, vaid pigem kasvab. Seni § 50 lõikes 3 sätestatud

kutsealane ettevalmistus, mida viidi läbi koostöös kohase kutseõppeasutuse või tööandjaga, on

asendatud karjääriõppe, -info ja -nõustamise komponendiga. Sugugi pole ka tänase sõnastusega

välistatud koostöö kutseõppeasutuste või tööandjatega. Senise kogemuse põhjal toimiski

koostöö kutseõppeasutustega valdavalt karjääriõppena, kus õpilastel avaneb võimalus tutvuda

erinevate erialadega endale sobiva valiku tegemiseks. Praktilise õppe või töökogemuse

omandamise komponent on edaspidi ettevalmistava õppe sisuks. Karjääriõpe, -info ja -

nõustamine on vajalik enese tundma õppimiseks, oma valikuvõimaluste mõistmiseks, samuti

valmisoleku tõstmiseks õpingutega jätkamiseks. Tööeluga seonduvate karjääriotsuste

langetamise tuge pakub juba ettevalmistav õpe. Seetõttu on haridusliku erivajadusega õpilasel

võimalus liikuda lisaõppest ettevalmistavasse õppesse ehk ühest institutsioonist teise, aga soovi

korral asuda õppima ka tasemeõppes.

Lõikes 4 sätestatakse, et igale õpilasele koostatakse üleminekuplaan, kus määratakse tema

konkreetse õppe sisu ja päevakava. Üleminekuplaani koostamisel arvestatakse õpilase teadmisi

ja oskusi, õpilase ning vanema soove ja vajadusi ning kooli võimalusi. Seega olemasolevat

regulatsiooni muudetud ei ole.

Punktiga 40 asendatakse paragrahvi 58 lõikes 3 sõna „arenguvestluse“ sõnaga „vestluse“.

Punktiga 41 muudetakse paragrahvi 70 ehk kooli õppe- ja kasvatustegevuse alaste kohustuslike

dokumentide paragrahvi tervikuna.

Muudatuse tulemusena nimetatakse § 70 ümber “Kooli õppe- ja kasvatustegevust kajastavad

andmed ning nende töötlemise kord”. Muudatus tuleneb vajadusest viia regulatsioon kooskõlla

juba kehtiva olukorraga, mil valdav enamus koolidest kogub ja töötleb õppe- ja

kasvatustegevust kajastavaid andmeid elektrooniliselt oma infosüsteemides ning mitmed seni

kohustuslikes dokumentides kirjeldatud andmed Eesti Hariduse Infosüsteemis.

Muudatus vähendab koolide halduskoormust, kaotades vajaduse, näiteks, täita alatise

säilitamise tähtajaga õpilasraamatuid paberil. Hetkel kehtiv regulatsioon nimetab kooli õppe-

ja kasvatustegevuse alased kohustuslikud dokumendid, mida kool võib pidada kas paberil või

elektroonselt. Haridus- ja teadusminister on oma määrusega “Kooli õppe- ja kasvatusalastes

kohustuslikes dokumentides esitatavad andmed ning dokumentide täitmise ja pidamise kord”

sätestanud, milliseid andmeid ja kuidas on kool kohustatud koguma ja salvestama. Valdav osa

48

Eesti koolidest on aga viimaste aastate jooksul üle läinud elektroonilistele e-

õppeinfosüsteemidele (nagu näiteks eKool, Stuudium, Tahvel), mis võimaldavad kohustuslikke

andmeid salvestada ka elektrooniliselt. Paljud koolid peavad siiski paralleelselt ka paberkandjal

õpilasraamatut. Selleks aga pole seaduse järgi vajadust, kui samad andmed on salvestatud

elektrooniliselt.

Kohustuslike dokumentide loetelus oleva õpilasraamatu eesmärk on muuhulgas koguda ja

säilitada andmeid õpilaste õppimise kohta ning vahetada infot koolide vahel juhul, kui õpilane

vahetab kooli. Koolidel on kohustus kõik õpilasraamatus olevad andmed (ning lisaks veel

andmed tulenevalt Eesti Hariduse Infosüsteemi põhimäärusest) sisestada jooksvalt ka Eesti

Hariduse Infosüsteemi. Seega talletab kool andmed kõigepealt koolis peetavasse

õpilasraamatusse ning seejärel kannab samad andmed Eesti Hariduse Infosüsteemi.

Muudatusega kaob vajadus säilitada andmeid paberil, kuna samad andmed saab koguda ka

elektrooniliselt.

Lisaks on muudatuse eesmärk korrastada koolides andmete töötlemist, sh kogumist, edastamist

ja säilitamist.

Lõikes 1 sätestatakse, et kool kogub ja töötleb andmeid õpilaste üle arvestuse pidamiseks, õppe-

ja kasvatustegevuse kavandamiseks ja läbiviimiseks, õpilase õpitulemuste kajastamiseks ning

õpilasele pakutavate tugi- ja mõjutusmeetmete kajastamiseks. Muudatusega tuuakse välja

andmete töötlemise üldised kategooriad, mille täpsemat andmete koosseisu täpsustatakse kooli

õppe- ja kasvatustegevust kajastavate andmete ning nende töötlemise korras.

Lõikes 2 sätestatakse, et kool kogub ja töötleb andmeid Eesti Hariduse Infosüsteemis ja kooli

elektroonilises infosüsteemis. Eesti Hariduse Infosüsteem on Eesti Vabariigi haridusseaduse §

366 lõike 4 alusel asutatud riiklik register, mille eesmärk on koguda informatsiooni

haridussüsteemi korraldamiseks ning sihipärasemaks juhtimiseks. Selle asutamine, sh andmete

koosseis ning säilitamise tähtajad on reguleeritud Eesti Hariduse Infosüsteemi põhimääruses.

Lisaks töötlevad koolid andmeid oma elektroonilistes infosüsteemides, nagu näiteks eKool,

Stuudium, Tahvel.

Lõikega 3 volitatakse valdkonna eest vastutavale ministrile kooli õppe- ja kasvatustegevust

kajastavate andmete ning nende töötlemise korra kehtestamise kohustus.

Punktiga 42 asendatakse paragrahvi 71 lõike 2 punktis 9 sõna „arenguvestluste“ sõnaga „õpilase

ja vanemaga vestluste“.

Punktiga 43 asendatakse paragrahvi 73 lõike 11 punktis 11 sõna „arenguvestluse“ sõnaga

„õpilase ja vanemaga vestluste“.

Paragrahv 6 - töölepingu seaduse muutmine

Punktiga 1 tehakse muudatus paragrahvi 7 lõigetes 1 ja 4 ning paragrahvi 8 lõikes 2, kus

asendatakse sõna „koolikohustusliku“ sõnaga „õppimiskohustusliku“.

Punktiga 2 tehakse muudatus paragrahvi 8 lõikes 4, kus asendatakse sõna

„koolikohustuslikkuse“ sõnaga „õppimiskohustuslikkuse“.

49

Punktiga 3 tehakse muudatus paragrahvi 43 lõike 4 punktis 2 ja paragrahvi 69 lõike 7 punktis

5, kus asendatakse sõna „koolikohustuslikul“ sõnaga „õppimiskohustuslikul“.

Punktiga 4 tehakse muudatus paragrahvi 43 lõike 42, paragrahvi 49 lõike 1 punktides 1 ja 2,

lõikes 3 ja paragrahvi 51 lõike 2 punktis 3, kus asendatakse sõna „koolikohustuslik“ sõnaga

„õppimiskohustuslik“.

Punktiga 5 tehakse muudatus paragrahvi 51 lõike 2 punktis 2, kus asendatakse sõna

„koolikohustuslikule“ sõnaga „õppimiskohustuslikule“.

Paragrahv 7 - tööturumeetmete seaduse muutmine

Nimetatud seaduse § 8 lõike 4 punkti 1 on muudetud ning see on sõnastatud järgmiselt - kes on

noorem kui 18 aastat, välja arvatud juhul, kui alla 18-aastane isik on täitnud õppimiskohustuse.

Muudatus on vajalik selleks, et tagada riigi terviklik vaade noorte õppimiskohustusele. Töötuna

arvele võttes peab inimene olema vastavalt tööturumeetmete seaduse § 9 lõike 1 punktile 3

valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma. Kuni 18-aastane noor, kes on

õppimiskohustuslik, peab esmajoones täitma õppimiskohustust ega saa samal ajal olla töötuna

arvele võetud ja olla kohustatud täitma aktiivsusnõuet võtta vastu sobiv töö ja kohe tööle asuda.

Paragrahv 8 - õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmine

Õppetoetuste ja õppelaenu seaduses tehakse muudatused, kuivõrd kutseõppeasutuse seaduses

nähakse ette, et ettevalmistavas õppes õppival õpilasel ei ole õigust õppetoetusele ega ka

õpelaenule.

Paragrahv 9 - ühistranspordiseaduse muutmine

Punktiga 1 tehakse muudatus paragrahvi 32 lõike 2 punktis 3, kus asendatakse tekst „põhikooli-

ja gümnaasiumiseaduse alusel on antud soovitus lapse koolikohustuse“ tekstiga „Eesti

Vabariigi haridusseaduse alusel on antud soovitus õppimiskohustuse“, kuna muudetud on nii

regulatsiooni asukoht seadustes, kui ka lapsel lasuva kohustuse täpne nimetus.

Punktiga 2 tehakse muudatus paragrahvi 34 ja paragrahvi 41 lõike 2 punktis 2, kus asendatakse

sõna „koolikohustuse“ sõnaga „õppimiskohustuse“.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus defineeritakse järgmised uued terminid: õppimiskohustus, formaalõpe,

mitteformaalõpe ja informaalõpe haridusseaduses ning ettevalmistav õpe kutseõppeasutuse

seaduses.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

50

6.1. Õppimiskohustuse laiendamine (õppimiskohustuse ea tõstmine ning kohustus jätkata

õpinguid pärast põhihariduse omandamist)

Mõju sihtrühm: õpilased

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 2 näeb ette, et koolikohustuslik on isik (sealhulgas

välisriigi kodakondsusega või määratlemata kodakondsusega isik, välja arvatud Eesti Vabariiki

akrediteeritud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja laps, kelle elukoht on

Eestis), kes on saanud enne käimasoleva aasta 1. oktoobrit seitsmeaastaseks. Isik on

koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni.

Seega näeb kehtiv seadus ette põhihariduse omandamise kohustuse või kohustuse osaleda õppe-

ja kasvatustegevuses kuni 17-aastaseks saamiseni (kui isik ei ole enne seda põhihariduse

omandamiseni jõudnud).

Eelnõu kohaselt on õppimiskohustus 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustus loetakse

täidetuks, kui enne 18-aastaseks saamist on omandatud kesk- või kutseharidus. Seega puudutab

muudatus kõiki õpilasi, kes ei ole eelnõu jõustumise hetkeks koolikohustust täitnud ja lapsi, kes

ei ole veel koolikohustust täitma asunud. Edasiõppimise kohustus kohaldub esimest korda

2025. aastal põhikooli lõpetajate koguvalimile. Tänase seisuga õpib Haridussilma andmetel 8.

klassis 16 102 õpilast.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Mõju kirjeldus

Muudatus toob õpilastele kaasa senisest pikema õppes osalemise kohustuse, kuna õpilased

peavad igal juhul vähemalt 18-aastaseks saamiseni edasi õppima, sõltumata sellest, kas õpingud

on pooleli põhikoolis, gümnaasiumi või kutseõppeasutuses.

Põhihariduse järel jätkab õpinguid kesk- või kutseharidusõppes ca 96% tänastest põhikooli

lõpetajatest. Muudatus adresseerib eeskätt neid orienteeruvalt 4 – 5 % õppijaist (2025. aastal

suurusjärk 644 – 805 noort), kes prognoosi kohaselt oma õpinguid jätkanud ei oleks. Eelnõuga

ei vähendata õpilase õigust õppida, küll aga avardatakse võimalusi õppimiskohustuse täitmiseks

(võimalus jätkata õpinguid ka ettevalmistavas õppes). Seega on muudatusel mõju sotsiaalse

tõrjutuse ja vaesusriskis noorte arvu vähendamisele.

On tõenäoline, et õpilased, kes jõuavad õpingutes keskmisest paremini edasi, ei teadvustagi

neile seadusega pandud kohustust pannud või käesoleval juhul koolikohustuse asendumist

õppimiskohustusega. Nende soov õppida, omandada põhiharidus, jätkata pärast põhikooli

lõpetamist gümnaasiumis/kutseõppeasutus ja pärast selle lõpetamist ka kõrgkoolis püsib

seadusega seatud kohustusest sõltumata. Kui keskhariduse omandamisel järel võtavad õpilased

üha sagedamini õpingutes vaheaasta24 ning siirduvad tööle või välismaale, siis põhikooli

lõpetades (senise koolikohustuse täitmise lõpus) üldjuhul õpinguid jätkatakse, kuigi seni

kohustus edasiõppimiseks puudus.

Muudatuse mõju õpilastele, kellel vähe nii õpimotivatsiooni kui kodust tuge õppimiseks ja

õpingute jätkamiseks, on oluline. Õpilane peab senisega võrreldes vähemalt ühe aasta enam 24 Kümme aastat tagasi jätkas kohe pärast lõpetamist kõrgkoolis 64% gümnaasiumilõpetajatest, 2022. aastal vaid 54%. 2022. õppeaastal põhikooli lõpetanutest ei jätkanud õpinguid keskhariduses 4,2%. Allikas: EHIS

51

õppes osalema. Samas võib õppimiskohustuse täitmise võimaluste laiendamine (ettevalmistav

õpe, lisaõpe, avaramad valikud kutsekeskharidusõppes) suurendada ka õppija motivatsiooni

õppida. Lisaks tagab riik ettevalmistava õppe pakkumise näol kindluse, et keegi ei jää

õppimisvõimaluseta. Ettevalmistava õppe väljundiks on endale sobiva ja jõukohase

õpiteevaliku tegemine kutse- või keskharidusõppes jätkamiseks.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju ei ole kogu sihtrühma silmas pidades ulatuslik. Olulisele osale sihtrühmast ei ole mõju

tuntav. Mõju võib olla ulatuslik isikute jaoks, kes on otsustanud, et nemad põhikooli lõpetamise

järgselt õpingutega ei jätka.

Mõju avaldumise sagedus kogu sihtrühmale on pidev (kuni 18-aastaseks saamiseni). Võib siiski

järeldada, et valdavale osale õpilastest ei ole seatav õppimiskohustus vaadeldav kohustusena,

vaid loomuliku protsessina, mille puhul õpitakse, et end arendada ja täiskasvanuelus

meelepärases valdkonnas teostada.

Noored, kelle õpimotivatsioon on madal ja kes õpikohustuse laiendamise tõttu peavad ühe

õppeaasta võrra enam üldhariduskoolis või mujal edasi õppima, võivad tajuda muutuse mõju

negatiivsena. Arvestades, et õppimiskohustuse kehtestamise eesmärk on haridustaseme

tõstmise ja oskuste arendamise abil parandada noorte toimetulekut, on tegelik mõju neile siiski

positiivne. Seadusega õpilasele ette nähtud õpikohustuse täitmist toetavad meetmed avaldavad

vähemalt osaliselt positiivset mõju ka õpilase motivatsioonile.

Mõju sihtrühm: lapsevanemad

Lapsevanem on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 1 lõike 1 kohaselt õpilase vanem või

eestkostja. Seaduse § 11 näeb ette vanema kohustused koolikohustuse täitmise tagamisel.

Muudatus mõjutab lapsevanemaid. Vanema peamine ülesanne võimaldada ja soodustada

koolikohustuse täitmist ei muutu, kuid seaduses esitatud lapsevanema kohustuste loetelu on

täpsustatud ja täiendatud ning regulatsioon on üle viidud Eesti Vabariigi haridusseadusesse.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Mõju kirjeldus

Lapsevanema vaates üks olulisemaid muudatusi on kohustus esitada alaealise lapse puhul

ühtses infosüsteemis avaldus õppima asumiseks. Sisulist muutust võrreldes varasemaga ei ole,

küll aga muutub keskkond ning kohustuslikkuse aspekt. Kui kutseõppeasutuste puhul on

infotehnoloogiliste vahendite toel sisseastumine juba pea kümneaastane praktika, siis

gümnaasiumide puhul veel mitte. Kasutusel on koolide endi valikul näiteks sisseastumine.ee

keskkond, kuid paljudel juhtudel toimub sisseastumiseks vajalike dokumentide vastuvõtt veel

ka paberkandjal. Seega – vanemal tekib kohustus ja vastutus oma lapse edasiõppimise eest peale

põhikooli.

Eelnev tingib, et vanem panustab ka teadlikumalt alaealise lapse õpivalikute ja võimaluste

otsimisse toetades last ning konsulteerides vajadusel kooliga. Vanema vaates on positiivne

teadmine, et põhihariduse järel edasiõppimise kohustuslikuks muutmine tagab lapse õpitee

jätkumise. Ühtlasi on vanemal kindlus, et õppekohti keskharidustasemeõppes on seega

52

piisavalt. Kui noor vajab tasemeõppega jätkamiseks veel täiendavat tuge, on võimalus asuda

õppima ettevalmistavas õppes või lisaõppes.

Ka on vanema vaates positiivne muudatus, mille kohaselt ei või õppimiskohustuslikku õpilast

õppest välja arvata peaasjalikult muul juhul kui koolivahetuse või välismaale õppima asumisega

seonduvalt. Koolivahetus on loomulik juhul, kui näiteks erialaõppe asemel on soov liikuda

gümnaasiumisse ja vastupidi.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju ulatus on mõõdukas, ka selgesõnalise regulatsioonita seaduses on suur osa vanematest

oma lapsi seni õppimises ja edasiõppimisvalikute tegemises toetanud ehk seaduses nimetatud

kohustust täitnud. Muudatused aitavad kaasa sellele, et vanem teaks senisest selgemini, milline

on ootus vanemale lapse õppimiskohustuse täitmise tagamisel. Võimaldab kohalikul

omavalitsusel ka asjakohaselt toetada vanemat, kes selles ülesandes abi vajab.

Mõju avaldamise sagedus on pidev, kuna tegemist on õppimiskohustuse lõpuni alaliselt

(igapäevaselt) täidetavate ülesannetega.

Ebasoovitava mõju risk on väike. Vanema ülesannete konkretiseerimine ja täpsustamine aitab

vanema ülesannetest paremini aru saada, võimaldab neile täpsemalt tähelepanu juhtida ning

seeläbi suurendab nende ülesannete täitmise tõenäosust.

Mõju sihtrühm: põhikoolid, gümnaasiumid ja kutseõppeasutused

Muudatus mõjutab nii põhikoole, kui ka gümnaasiume ja kutseõppeasutusi.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kirjeldus

Muudatus toob koolile kaasa vajaduse toe süsteemi korralduse üle vaatamiseks koolis, et tagada

(a) võimalikult kiire väljalangemisohu märkamine, (b) selgitada välja põhjus (nt põhjuseta

puudumiste, õpivõlgnevuste puhul) ning (c) rakendada kohaseid meetmeid ning seirata ühtlasi

nende tõhusust. Vastavalt eelnõule on kirjeldatud ära nö väljalangemisohu kriteeriumid, mille

pinnalt koolil tekib alus väljalangemisohus õppijatele meetmete määramiseks. Sisuliselt on

tegemist kooli põhiprotsessiga – õppija arengu jälgimine ja toetamine. Muudatusega on

täpsustatud kuidas reageerida õppest mõjuva põhjuseta puudumistele ning millal kaasata

elukohajärgset omavalitsust lapse või pere toetamisel.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju koolile ei ole ulatuslik. On selge, et nii põhikoolid, gümnaasiumid kui ka

kutseõppeasutused on ka seni tegelenud õppetööst puudunud ja õppetöös „puudulike“ ja

„nõrku“ õpitulemusi saanud õpilastega ning selgitanud välja, millised on puudumiste põhjused.

Täiendav regulatsioon on loodud selleks, et see tegevus oleks süsteemsem ning lisandunud on

aeg, millal reageerimine on vajalik. Kutseõppeasutuste puhul lisandub täiendavalt ülesanne teha

õppimiskohustuslike väljalangemisohus noorte puhul ka vajaduspõhist koostööd kohaliku

omavalitsusega.

53

Mõju avaldumise sagedus on pidev. Koolidel lasub muudatusest tulenevalt alaliselt kohustust

seaduses nimetatud tingimused täitnud õpilaste meetmete rakendamise vajadust hinnata ja

meetmeid rakendada, kui sellisele hinnangule jõutakse.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. On selge, et olukorras, kus õpilane õppetöölt

puudub ning tekivad võlgnevused õppetöös, vajab ta suure tõenäosega senisega võrreldes enam

toetust ja abi. Eelnõus väljapakutud viisil lähenemine toe vajaduse väljaselgitamisele ja

toetamisele tagab piisavalt kiire abi õpilase jaoks. Samuti on koolile selge mida ja millises

olukorras ette võtma peab.

Mõju sihtrühm: kohalikud omavalitsused

Kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette kohustuse õppida kuni põhihariduse

omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni (vt § 9 lõige 2). Koolikohustuse täitmise ja põhikooli

riiklikule õppekavale vastava põhihariduse omandamise võimaluse valla või linna

haldusterritooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele tagab vald või linn, vajaduse korral

kaasates erakooli pidajat või riiki (vt § 7 lõige 2). Seega on koolikohustuse (õppimiskohustuse)

võimaldamine täna kohaliku omavalitsuse poolt seaduse alusel täidetav ülesanne. Põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 10 lõike 2 kohaselt korraldab valla- või linnavalitsus koolikohustuslike

isikute üle arvestuse pidamist.

Eestis on 79 kohalikku omavalitsust. Kõik kohalikud omavalitsused tegutsevad ka

üldhariduskooli või -koolide pidajatena.

Muudatus puudutab kohalikke omavalitsusi. Endiselt jääb kohalike omavalitsuste kanda

kohustus võimaldada põhihariduse omandamist ja pidada arvestust õppimiskohustuslike isikute

üle. Õppimiskohustuse ea kasvuga tuleb seirata ka edasiõppimist ning osutada vajaduspõhist

tuge ka põhihariduse omandanud noortele, kes õppimiskohustust ei täida.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse korraldusele

Mõju kirjeldus

Muudatus mõjutab kohalikke omavalitsusi, kuna mõnevõrra muutub täidetava kohustuse sisu

ja sõnastus seaduses. Seaduse muudatusega suureneb ka õppimiskohustusest puudutatud isikute

arv, mis võib tähendada, et kohalike omavalitsuste jaoks suureneb mõnevõrra isikute arv, kelle

üle nad arvestust peavad pidama.

Samas tuleb arvestada kahe asjaoluga – esiteks, tegemist on endiselt iga konkreetse kohaliku

omavalitsuse haldusterritooriumil elava isikuga (kohalik omavalitsus täidab kohustust üksnes

oma territooriumil elavate isikute suhtes) ning teiseks, isikute arv on ajas muutuv: muudatuse

tegemise ajal see arv suureneb, kuna lisanduvad põhikooli järgsed õppijad kuni 18-aastaseks

saamiseni, aga õpilaste arv üldiselt siiski väheneb kooskõlas sündimuse vähenemisega.

Kuigi muudatuse tegemise ajal suureneb mõnevõrra seiratavate isikute hulk ning varem

sätestatud kohustuse sisu mõnevõrra muutub (seiramise toimingu detail), ei ole kohalike

omavalitsuste jaoks tegemist uue kohustusega.

Lisaks on mõnevõrra täiendatud valla või linna rakendatavate meetmete loetelu. Lisatud on

kohustus kehtestada õppimiskohustuse täitmise tagamiseks kord, st määrata ametikoht või

54

struktuurüksus, kelle ülesanne on rakendada seaduses nimetatud meetmeid, ja näha ette

meetmete rakendamisega seotud tegevuste korraldus).

Lisaks seirekohustuse muutusele avaldab õppimiskohustuse laiendamine kohalikele

omavalitsustele mõju oma koolivõrgus õppekohtade pakkumise kaudu. Järgneva viie aasta

jooksul oleme sündivuskõvera kasvu tõttu olukorras, kus põhihariduse lõpetab tavapärasest

2000 noort enam ning täiendavate klassikomplektide avamine võib olla asjakohane meede.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk

Mõju ulatus on keskmine. Seiratavate isikute arv küll tõuseb, aga samal ajal saavad koolid

seiramiseks kasutada senisega võrreldes oluliselt paremat tööriista: hariduse infosüsteemi, mille

kaudu on lihtsam tuvastada õpilaste õppima kandideerimine, õppima asumine jne.

Mõju avaldumise sagedus on pidev. Õppimiskohustuslikke isikuid tuleb seirata pidevalt terve

õppeaasta jooksul ja aastast aastasse.

Ebasoovitavate mõjude risk on madal. Ühtegi uut kohustust kohalikele omavalitsustele eelnõust

ei tulene. Senise kohustuse maht mõnevõrra suureneb. Arvestades, et senise kohustuse täitmisel

on kohalikud omavalitsusel olnud enamasti edukad, on neil eeldused tulla edukalt toime ka

muudetud kohustuse täitmisega.

Täiendavate õppekohtade loomise vajaduse mõju kohalikele omavalitsustele on väike,

arvestades järgmisi asjaolusid:

1) Gümnaasiumiastet omavate koolide pidamine on eelduslikult kohalike omavalitsuste otsus.

Seaduse eelnõu ei kohusta kohalikke omavalitsusi gümnaasiume ja kutseõppeasutusi looma.

Vastupidi, riik on juba algatanud tegevused, millega pakkuda väga väikeste maagümnaasiumide

asemel õpilastele keskhariduse tasemel õppekohti riigigümnaasiumidest ja kutseõppeasutustes.

2) Riik eraldab koolide pidajatele (sealhulgas kohalikud omavalitsused) haridustoetust õppe- ja

kasvatustegevuse korraldamiseks nende poolt peetavates koolides. Toetust eraldatakse nii

õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude ja täienduskoolituse kulude ning

õppekirjanduse kulude katmiseks. Lisaks eraldatakse õpilaste eest, kes saavad tõhustatud- või

erituge, iga-aastase riigieelarve seadusega toetust kooli tegevuskulude katmiseks ja toetatakse

ka õpilaste koolilõunat.

3) Riik on loonud igas maakonnas gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste võrgustiku (kokku 26

gümnaasiumi ja 25 kutseõppeasutust) ning lisaks sellele hakkab (eelnõu vastuvõtmisel) tagama

ettevalmistava õppe kättesaadavust. Õppimiskohustuse täitmise tagamine jääb seega suures

osas riigi kanda.

Seega on mõju ulatus nimetatud aspektist sihtrühmale väike. Gümnaasiumi pidavatele

kohalikele omavalitsustele on suurema tõenäosusega tagatud õpilased ning nendele kohalikele

omavalitsustele, kes gümnaasiume ei pea, muudatusega mõju ei kaasne.

Mõju avaldumise sagedus gümnaasiumi pidavatele kohalikele omavalitsustele on pidev.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike, kuna seaduse eelnõu ei kohusta kohalikke

omavalitsusi uusi gümnaasiume või kutseõppeasutusi looma, samuti ei piira kehtiv seadus

tegutsevaid gümnaasiume ja kutseõppeasutusi sulgemast.

55

Mõju sihtrühm: riik

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 71 lõikes 2 sätestatakse, et kvaliteetse ja valikuterohke

ning gümnaasiumi riiklikule õppekavale vastava üldkeskhariduse omandamise võimaluse

tagavad riik ja kohalik omavalitsus, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul

arvul gümnaasiume. Riik kohustub pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi. Seega

on riigi kohustus koostöös kohalike omavalitsustega tagada üldkeskhariduse kättesaadavus

(gümnaasiumide olemasolu). Riik on loonud igas Eesti maakonnas vähemalt ühe gümnaasiumi

(Läänemaal ja Tartumaal 2, Ida-Virumaal 4 ja Harjumaal (koos Tallinnaga) 7 gümnaasiumi).

Eelnõuga täiendatakse olemasoleva andmekogu – Eesti hariduse infosüsteem eesmärke

järgmise eesmärgiga - töödelda haridusvaldkonnaga seotud andmeid õppimiskohustusega isiku

õpitee jätkamise tagamiseks ning õpilaskandidaatide vastuvõtuprotsessi läbiviimiseks. Eelnõust

tulenevalt peavad keskharidustasemel õpet läbiviivad õppeasutused edaspidi korraldama

põhihariduse järgse õppimiskohustusliku isiku vastuvõtu hariduse infosüsteemi elektroonilises

keskkonnas.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse korraldusele

Mõju kirjeldus

Eelnõu jõustumisel suureneb Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt peetavates

riigigümnaasiumides ja riigikutseõppeasutuses õppivate õpilaste arv. Muudatuse tõttu ühegi

uue kooli loomist riik ei planeeri.

Eelnõu jõustumisel peab Haridus- ja Teadusministeerium hiljemalt 2025. aasta kevadeks ette

valmistama vastava elektroonilise keskkonna.

Mõju ulatus, avaldamise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju ulatus täiendavate õppekohtade tagamisega seonduvalt on keskmine. Paljudes

piirkondades asuvates riigigümnaasiumites ja kutseõppeasutustes on vabu õppekohti. Kindlasti

toob muudatus kaasa vajaduse täiendavate ressursside järele (õpetajad jne).

Mõju avaldumise sagedus õppekohtade tagamisega seonduvalt on pidev, iga-aastane.

Ebasoovitava mõju risk on keskmine - füüsiline õppekeskkond on olemas: kindlasti on osaliselt

tagatud ka õpetajaressurss, kuna paljud õpetajad töötavad osalise koormusega ning paljud

õpperühmad ei ole aastate jooksul täitunud maksimaalsel määral.

Mõju ulatus elektroonilise keskkonna loomisega seonduvalt on väike, kuna vastava keskkonna

loomine on ühekordne tegevus, mis viiakse läbi 2024. aasta jooksul. Edaspidi jääb küll riigile

kohustus vastavat keskkonda ülal hoida ja hallata.

Mõju avaldumise sagedus elektroonilise keskkonna loomisega seonduvalt on ühekordne.

Süsteemi haldamine regulaarne tegevus ning lisanduv kulu.

Ebasoovitavate mõjude risk on väike. Haridus- ja Teadusministeerium on vastava keskkonna

loomise töödega juba alustanud. Ebasoovitavad mõjud võivad kaasneda vastava keskkonna

56

töökindlusega (arvestades kasutajate suurt arvu kindlal ajahetkel), kuid need riskid on Haridus-

ja Teadusministeerium kaardistanud ja lahendused ka leidnud.

6.2. Ettevalmistava õppe juurutamine ja lisaõpe toe vajadusega noortele

Mõju sihtrühm: põhikooli lõpetanud isikud

Muudatus puudutab (alates 2024. aastast) kõiki põhikooli lõpetanud kuni 18-aastaseid isikuid,

kes ei ole valmis jätkama õpinguid kohe peale põhihariduse omandamist või, kellel ei õnnestu

õppima pääsemine gümnaasiumisse või kutseõppeasutusse (vastuvõtutingimuste täitmine

ebaõnnestus) või kes ei olegi leidnud võimalike valikute seast sobivat väljundit enda

arendamiseks. Ettevalmistava õppe sihtrühmaks on ka kõik teised kuni 26-aastased noored, kes

vajavad õpitee valikuks tuge. Iga-aastaselt on põhihariduse järel mittejätkanuid orienteeruvalt

450 – 550.

Lisaõpe on võimalus lihtsustatud õppe ja toimetulekuõppe õppijaile ning haridusliku

erivajadusega õppijale, kes on õppinud põhikooli riikliku õppekava alusel. Võimalus

lisaõppesse siirduda on põhihariduse lõpetamise aastal ning orienteeruv sihtrühma suurus tänast

praktikat aluseks võttes sada noort.

Joonis 1 Põhikooli lõpetajate arv, kes jätkasid pikendatud ja lisaõppes. Uuringu „Lisaõppe ja

kutsevalikuõppe analüüs“ autorite arvutuste põhjal.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Mõju kirjeldus

Peamine positiivne mõju on selles, et kui kehtiva regulatsiooniga on põhihariduse omandanu

väljaspool seiret, sest koolikohustus on täidetud, siis edaspidi tagame nii seire, sekkumise kui

järgneva õpitee leidmise toetamise. Ettevalmistavas õppes osalemine ei ole kohustuslik, kui isik

nt omandab keskharidust või kutset, läbib erialast tasemeõpet. Kui isik seda ei tee (ei ole ühegi

kooli õpilaste nimekirjas), siis on isikul võimalus õppimiskohustuse täitmiseks ettevalmistavast

õppest osa võtta. Õpe toimub individuaalse õppekava alusel, mis tähendab, et tuge pakutakse

vajaduspõhiselt just nende pädevuste arendamiseks, mida igal üksikul juhul vaja, et jõuda

edasiõppimise otsuseni. Ettevalmistava õppe oluline väljund on toetada kvalifikatsiooni või

keskhariduse omandamiseni jõudmist.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

57

Mõjutatud sihtrühma (ettevalmistavast õppest osasaavad isikud) suurus sõltub mitmete

erinevate asjaolude kogumist – kuivõrd palju on õppekohti gümnaasiumides ja

kutseõppeasutustes, kus isikud saavad õppida tasemeõppes või omandada kutset. Huvi

erinevates Eesti piirkondades tasemeõppesse siseneda või kutset omandada võib olla erinev (nt

on mõnes piirkonnas küll vabu õppekohti, aga need ei täitu), ning isikud selle tulemusel liiguvad

ettevalmistavasse õppesse sõltumata sellest, et vabu õppekohti tasemeõppes on.

Lisaõppe puhul jätkatakse üldjuhul õpinguid põhikoolis, milles omandati põhiharidus.

Lisaõppes osalemine pole kohustus, vaid täiendav võimalus üldpädevuste omandamiseks ja

kinnistamiseks ning sotsiaalse toimetulekuvõime toetamiseks. Eelnevat eesmärgiga tugevdada

valmisolekut peaasjalikult järgnevasse õppesse siirdumiseks.

Mõju avaldub iga konkreetse isiku suhtes, kes ettevalmistava õppe sihtrühm on, üldjuhul

ühekordselt (üldjuhul kestab õpe ühe õppeaasta), va juhul, kui isikul ei õnnestu ka järgmisel

aastal liikuda edasi keskharidust või kutseharidust omandama. Ka lisaõppes ajaline kestvus on

fikseeritud ehk vältab ühe õppeaasta.

Ebasoovitavate mõjude risk sihtrühmale on väike. Isikud saavad läbi ettevalmistava õppe eluks

vajalikke teadmisi ja oskusi, mis kuluvad ära nii edasises õppes osalemisel, kui ka tööturule

siirdumisel (pärast 18-aastaseks saamist), kuna ettevalmistav õpe koosneb eneseteadlikkuse

kasvu toetamises, vajaduspõhises võtmepädevuste(üldpädevuste) omandamises kui ka

praktilises erinevate erialadega tutvumises oma valikute ja võimaluste mõistmiseks, puuduvad

ebasoovitavad mõjud. Sama saab öelda lisaõppe kohta.

Mõju sihtrühm: riik koos (riigi)gümnaasiumide ja (riigi)kutseõppeasutustega

Riik peab 2023/2024. õppeaastal 26 gümnaasiumit. Seejuures peab riik gümnaasiumit igas

maakonnas – Harjumaal koos Tallinnaga asub 7 riigigümnaasiumi, Ida-Virumaal 4

riigigümnaasiumi, Tartumaal ja Läänemaal 2 riigigümnaasiumi. Ülejäänud maakondades asub

üks riigigümnaasium. Riigi poolt peetavaid kutseõppeasutusi on kokku 25. Ka

kutseõppeasutused asetsevad üle Eestis, igas maakonnas. Ettevalmistava õppe õppekohad tagab

eelnõu kohaselt riik riigikoolide võrgu toel. Erandjuhul (tulenevalt õppe ligipääsetavuse

vajadusest) võib ülesande kohaliku omavalitsuse nõusolekul anda täitmiseks ka kohalikule

omavalitsusele.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kirjeldus

Muudatusel on gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele mõju, kuna tõenäoliselt tuleb igas

maakonnas leida võimalused ettevalmistava õppe pakkumiseks, kuna üheski maakonnas

tõenäoliselt ei eksisteeri olukorda, kus kõik põhikooli lõpetajad jätkavad järgmisel õppeaastal

õpinguid gümnaasiumi või kutseõppeasutuse poolt läbiviidavas tasemeõppes või siis alustavad

kutse omandamist. Seega on Haridus- ja Teadusministeeriumil vajalik välja selgitada iga

piirkonna vajadus ettevalmistava õppe õppekohtade pakkumisel ning leida selleks sobivad

koolid oma koolivõrgus ning kooliga koostöös leida juba sobivad õpperuumid koolis ja õpilasi

õpetavad õpetajad.

Ettevalmistava õppe läbiviimiseks õpperühmade loomise vajaduse üle otsustab riik. Muudatuse

mõju erinevatele koolidele, kes hakkavad pakkuma ettevalmistavat õpet, on erinev (kuni

58

keskmine). Analoogne õpe on 2019. aastast kutseõppeasutustes rakendunud kutsevalikuõpe,

mille peamine eesmärk sarnane, kuid enam kutseõppe valikute ja võimaluste tutvustamise poole

kaldu. Senist kogemust arvestades võib öelda, kutseõppeasutuste valmisolek õpet läbi viia on

sobiv. Eelnõu koostamisel kohtusime ka riigigümnaasiumide tugispetsialistidega ning nende

sõnul on seesugune õpe vajalik ja võiks rakenduda ka riigigümnaasiumides. Senise kogemuse

puudumise tõttu on mõju suurem tõenäoliselt gümnaasiumidele, kelle jaoks on tegemist uue

õppe formaadiga. Koolide toetamiseks on kavandatud keskselt koordineeritud võrgustikutöö,

juhendmaterjalide loomine ning koolitused. Samuti on kavandatud esimesi mudeleid rakendada

sekkumisuuringu formaadis, mille kaudu koguda tõenduspõhist tagasisidet ja parimaid

praktikaid.

Kuna muudatused on planeeritud jõustada üldises korras 2025. aasta alguses, siis on koolidel

aega ka täiendava pedagoogilise personali leidmisel. Kuna ettevalmistavas õppes toimub tihe

üldhariduse ja kutsealase ettevalmistuse integreerimine, siis on riigi poolt peetavate koolide

võimekus selles osas väga kõrge. Kutseõppeasutuste puhul on võimekus igati tagatud ka ühe

kooli sees. Lisaks tuleks teha koostööd ka tööandjatega, mis nt kutseõppeasutuste puhul on juba

täna tavapärane praktika.

6.3. Põhikooli valikeksami ja gümnaasiumi koolieksami ära kaotamine kooli lõpetamise

tingimusena

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 30 lõikes 3 sätestatakse, et põhikooli lõpetamiseks

põhikooli riikliku õppekava järgi sooritatakse ühtsed põhikooli lõpueksamid või põhikooli

riiklikus õppekavas sätestatud juhtudel põhikooli koolieksam järgmistes ainetes: 1) eesti keeles

või põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud juhul eesti keeles teise keelena; 2) matemaatikas;

3) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud õppeainete hulgast õpilase valitud aines.

Lõike 4 alusel kehtestatud õppeained on25 vene keel, bioloogia, keemia, füüsika, geograafia,

ajalugu, ühiskonnaõpetus, inglise keel, prantsuse keel, saksa keel või vene keel (võõrkeelena).

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 31 lõikes 2 sätestatakse, et gümnaasiumi lõpueksamid on

riigieksamid ja gümnaasiumi koolieksam. Riigieksamid sooritatakse eesti keeles gümnaasiumi

riiklikus õppekavas sätestatud juhtudel eesti keeles teise keelena, matemaatikas ja võõrkeeles.

Sama paragrahvi lõikest 6 tulenevalt tuleb gümnaasiumi koolieksam gümnaasiumi

lõpetamiseks sooritada vähemalt rahuldavale (3) tulemusele.

Mõju sihtrühm: põhikooli õpilased ja nende vanemad

Valikeksami saab teha õppeaines, mida õpilane on kooli õppekava järgi õppinud. Õpilase soovil

ja kooli nõusolekul võib valikeksami sooritada ka õppeaines, mida õpilane ei ole koolis

õppinud.26 Valikeksami õppeaine ja vormi määrab kooli direktor ning teeb selle

põhikoolilõpetajale ja tema seaduslikule esindajale teatavaks hiljemalt jooksva õppeaasta

1. veebruariks.27 Olulisemateks argumentideks eksamitest loobumisel on (a) õpilaste koormuse

25 2023/2024. õppeaasta kohta on haridus- ja teadusminister kehtestanud 25. mail 2023. a määruse nr 15

„Riigieksamite vormid ja ajad, ühtsete põhikooli lõpueksamite ning tasemetööde õppeained, vormid ja ajad

2023/2024. õppeaastal“ 26 Vt haridus- ja teadusministri 15. detsembri 2015. a määruse nr 54 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi

lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused

ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja

kord“ § 10 lõige 2 27 Vt sama määruse § 10 lõige 5

59

vähendamine kui ka (b) koolikorraldusliku koormuse vähendamine eksamite ettevalmistuseks

ja läbiviimiseks.

Põhikooli lõpetavate õpilaste arv on 13 353 (Haridussilm; 2021/22 õppeaasta)

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Mõju kirjeldus

Muudatus toob põhikooli lõpetavatele õpilastele ja nende vanematele kaasa selle, et põhikooli

lõpetamiseks tuleb sooritada senise kolme lõpueksami asemel kaks lõpueksamit. Seega väheneb

õpilase jaoks põhikooli lõpetamise tingimuste kogum ning ühtlasi eksamiperioodil koormus.

Samuti väheneb vaimne pinge ühe eksami kui kõrge panusega hindamise võrra.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju ulatus sihtrühmale on keskmine. Õpilaste koormus eksamiperioodil väheneb, mis ühtlasi

tähendab, et õpilased saavad senisest paremini keskenduda eesti keele ja matemaatika

lõpueksamite sooritamisele. Samas said õpilased teha valiku enda jaoks kõige sobilikuma

õppeaine kasuks. See asjaolu ei ole paraku taganud alati positiivse hinde saamist eksami

sooritamisel. Olulisel määral ei mõjuta muudatus küll põhikooli lõpetanute arvu, kuna

olukorras, kus ühtse põhikooli lõpueksami tulemus on alla 50 protsendi eksami maksimaalsest

tulemusest, sooritab õpilane korduseksami koolieksamina. Korduseksami sooritamisel on

õpilased praktikas üldjuhul olnud edukad ning on sellest tingituna täitnud ka põhikooli

lõpetamise tingimused.

Mõju avaldumise sagedus sihtrühmale on ühekordne, kuna üldjuhul lõpetab õpilane põhikooli

ühe korra elus.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, kuna gümnaasiumid ja kutseõppeasutused ei

ole praktikas seni arvestanud kooli sisseastumisel isikute poolt põhikooli lõpetamisel sooritatud

valikeksamite tulemustega. Seetõttu ei mõjuta muudatus õpilaste koormust gümnaasiumisse või

kutseõppeasutusse sisseastumisel. Sisseastumisel hinnatavate teadmiste ja oskuste valikul on

keskharidustasemel koolidel suur vabadus. Reeglina sisaldavad testid lisaks põhiainetele

õppesuuna või kooli eripära arvesse võtvaid valdkondlikke teadmisi.

Mõju sihtrühm: põhiharidust pakkuvad koolid

Mõjutatud koolide arv – 300 (Haridussilm; 2023/24. õppeaastal)

Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Põhikooli lõpueksami korraldamise eest vastutab vastava õppeaine põhikooli lõpueksami

komisjon. Põhikooli lõpueksami komisjonid moodustab kooli direktor käskkirjaga.28 Ühtsete

28 Vt haridus- ja teadusministri 15. detsembri 2015. a määruse nr 54 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 13 lõige 1

60

põhikooli lõpueksamite eksamitöid hindab lõpueksamikomisjon, lähtudes vastava õppeaine

eksamitöö hindamisjuhendist.29

Mõju kirjeldus

Seega toimub ühtsete põhikooli lõpueksamite korraldamine ja hindamine koolis (koolitöötajate

poolt). Õpilase valitud aines sooritatavate eksamite (valikeksamite) ajaaken on väike ja seetõttu

on vaja korraga kaasata eksamikomisjonidesse suur hulk õpetajaid, korraldada ümber õppetöö,

et lõpueksamid saaksid toimuda sobilikus keskkonnas.

Lisaks sellele hindab eksamitöid reeglina aineõpetaja ning tulemuste kandmisel

õppeinfosüsteemi toimub töödega tutvumise korraldamine samuti aineõpetaja/eksamikomisjoni

liikme poolt.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju ei ole ulatuslik, kuid ühtsete põhikooli lõpueksamite vähendamine kolmelt eksamilt

kahele vähendab koolitöötajate (direktor, õppealajuhataja ja õpetajate) tööd, kuna kooli direktor

peab iga lõpueksami läbiviimise tarbeks eksamikomisjoni moodustama, kuhu ta võib komisjoni

esimeheks määrata õppealajuhataja või õpetaja (põhikooli lõpueksami komisjoni esimeheks ei

või olla eksamineeritava klassi lõpueksami õppeaine õpetaja).

Mõju avaldumise sagedus on iga-aastane – üks kord aastas, mais/juunis, kui sooritatakse ühtseid

põhikooli lõpueksameid.

Ebasoovitavate mõjude risk on väga väike, kuna sisseastumistegevustes (järgmisel

haridustasemel õpingute jätkamisel) ei ole seni arvestatud valikeksamite tulemusi ning

gümnaasiumid ja kutseõppeasutused on oma testides ainevaldkondlikku hindamist dubleerinud.

Samuti ei pruugi kokku langeda soovitud edasiõppimissuund põhikooli lõpetamiseks

sooritatava valikeksamiga. Sisseastumisel on oluline võtta arvesse kooli õppesuuna/eripära,

lisaks õpilase loovtöö tulemust. Valikeksamite näiteks varasemaks tõstmine ei pruugi

sisseastumistegevustes dubleerimist seetõttu vähendada, kui see on kitsam võrreldes

edasiõppimise valdkonnas teadmiste hindamisega.

Mõju sihtrühm: riik (Haridus- ja Noorteamet)

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 30 lõike 21 kohaselt korraldab ühtsete põhikooli

lõpueksamite ettevalmistamist ja läbiviimist ning eksamitööde koostamist, hindamist ja

säilitamist Haridus- ja Noorteamet.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Ühtse põhikooli lõpueksami eksamitöö valmistatakse ette eksameid korraldava asutuse

(Haridus- ja Noorteameti) koostatud eristuskirja põhjal. Haridus- ja Noorteamet koostab ühtsete

põhikooli lõpueksamite läbiviimisjuhendid ning vajaduse korral koostab ühtsete põhikooli

lõpueksamite eksamitöö juurde kuuluva küsimustiku kooli direktorile ja õpetajale.30

29 Sama § 18 lõige 1 30 Vt haridus- ja teadusministri 15. detsembri 2015. a määruse nr 54 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja

61

Varem korduvalt viidatud haridus- ja teadusministri 15. detsembri 2015. a määruse nr 54 § 12

lõikes 6 tuuakse välja ka ühtsete põhikooli lõpueksamite eksamitööde ettevalmistamise ja

koostamise kohustuslikud etapid, mis iga õppeaine lõpueksamiga kaasnevad. Nendeks on

eksamiülesannete koostamine ja ülesannete toimetamine, ülesannete valimine ja eeltesti

koostamine, eeltestimine koolides, eeltesti tulemuste analüüsimine, testi koostamine,

ekspertanalüüsi ja -hinnangu koostamine, testi korrigeerimine ja eksamitöö lõppversiooni

koostamine.

Mõju kirjeldus

Ühtsete põhikooli lõpueksamite valikeksamite (11 eksamit) eksamitööde koostamise ja

korraldamise iga-aastane kogumaksumus eksamit korraldava asutuse vaates on 82 614 eurot.

Õpilase valitud aines eksami (valikeksami) ärajätmisega kaasneb Haridus- ja Noorteameti jaoks

nii tööressursi, kui ka eelarvevahendite kokkuhoid. 2021 – 2023. aastal sooritati näiteks ajaloo

eksamit 318/253/329 õpilase poolt; bioloogia eksamit 1053/801/797 õpilase poolt; füüsika

eksamit 372/403/457 õpilase poolt; geograafia eksamit 289/237/248 õpilase poolt; inglise keele

eksamit 6453/7643/8376 õpilase poolt; keemia eksamit 612/577/649 õpilase poolt; prantsuse

keele eksamit 3/8/5 õpilase poolt; saksa keele eksamit 39/38/35 õpilase poolt; vene keele

eksamit 943/977/887 õpilase poolt; vene keel võõrkeelena eksamit 410/395/440 õpilase poolt;

ühiskonnaõpetuse eksamit 2328/2141/2011 õpilase poolt.

Seega, kuigi eksami sooritajate arv eksamite vahel erinev, näitab olemasolev statistika seda, et

kõikides valikus olevates õppeainetes lõpueksameid sooritati ning Haridus- ja Noorteamet kui

eksameid korraldav asutus pidi neis kõigis eksamitööd ning eksami sooritamisega kaasnevad

muud materjalid ette valmistama.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju ulatus Haridus- ja Noorteametile on suur. Kuna õpilase poolt valitavaid võimalikke

lõpueksami aineid on täna küllaltki palju, siis tähendab see seda, et valikeksami ärajätmisega

kaasneb oluline mõju Haridus- ja Noorteameti töökoormusele ja ka eelarvevahenditele.

Mõju avaldamise sagedus on iga-aastane ehk, et muudatus võimaldab iga-aastaselt Haridus- ja

Noorteameti töökoormust vähendada ja riigil eelarvevahendeid kokku hoida.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väga väike. Kuigi põhikooli lõpueksamite

läbiviimise eesmärgiks on hinnata riiklike õppekavade või õpilase õppe aluseks oleva õppekava

üldpädevuste, valdkonnapädevuste, läbivate teemade ja III kooliastme õpitulemuste

omandatust, siis ei vähene valikeksami ärajätmise tulemusel selle eesmärgi saavutamine.

Riikliku seire vahenditeks on lisaks eksamitele ka tasemetööd, mida on nii õppeaineti kui ka

ainevaldkondlikena loodud nii III kui IV kooliastmele.

Mõju sihtrühm: gümnaasiumi õpilased

Gümnaasiumi koolieksami õppeained, vormi ja toimumise aja määrab kooli direktor. Eksam

võib olla kirjalik, suuline või kirjalik ja suuline.

säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 12 lõiked 2, 4 ja 8

62

Gümnaasiumi lõpetavate õpilaste arv on 7414 (Haridussilm; 2022/2023. õppeaasta)

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Mõju kirjeldus

Muudatus toob gümnaasiumi lõpetavatele õpilastele kaasa selle, et gümnaasiumi lõpetamiseks

tuleb sooritada senise kolme riigieksami ja gümnaasiumi koolieksami asemel vaid kolm

riigieksamit. Ehk, et väheneb õpilase jaoks gümnaasiumi lõpetamise tingimuste kogum ning

ühtlasi eksamiperioodi koormus.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju ulatus sihtrühmale on keskmine. Õpilaste koormus eksamiperioodil väheneb, mis ühtlasi

tähendab, et õpilased saavad senisest paremini keskenduda eesti keele, matemaatika ja

võõrkeele riigieksamite sooritamisele. Olulisel määral ei mõjuta muudatus küll gümnaasiumi

lõpetanute arvu, kuna üldjuhul gümnaasiumit lõpetavad õpilased sooritavad gümnaasiumi

koolieksami. Eksami mittesooritamisel on õpilasel võimalus sooritada koheselt ka

korduseksam.

Mõju avaldumise sagedus sihtrühmale on ühekordne, kuna üldjuhul lõpetab õpilane

gümnaasiumi ühe korra elus.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, kuna kõrgkoolid ei ole praktikas seni üldjuhul

arvestanud kooli sisseastumisel isikute poolt gümnaasiumi lõpetamisel sooritatud koolieksami

tulemusega. Seetõttu ei mõjuta muudatus õpilaste koormust kõrgkooli sisseastumisel.

Mõju sihtrühm: keskharidust pakkuvad koolid

Mõjutatud koolide arv – 165 (sh mittestatsionaarne üldharidus)

Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Gümnaasiumi koolieksami korraldamise eest vastutab koolieksamikomisjoni esimees koos

teiste komisjoni liikmetega. Gümnaasiumi koolieksamikomisjonid kooli direktor käskkirjaga,

vähemalt kaks nädalat enne koolieksami algust. Gümnaasiumi koolieksamitöid hindab

koolieksamikomisjon hindamisjuhendist lähtudes.

Mõju kirjeldus

Seega toimub gümnaasiumi koolieksami korraldamine ja hindamine koolis (koolitöötajate

poolt). Gümnaasiumi koolieksamite tegemise ajaaken on väike ja seetõttu on vajalik korraga

kaasata koolieksamikomisjonidesse suur hulk õpetajaid, korraldada ümber õppetöö, et

koolieksamid saaksid toimuda sobilikus keskkonnas.

Lisaks sellele hindab eksamitöid reeglina aineõpetaja ning tulemuste kandmisel

õppeinfosüsteemi toimub töödega tutvumise korraldamine samuti aineõpetaja/

eksamikomisjoni liikme poolt.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

63

Mõju ei ole ulatuslik, kuid gümnaasiumi lõpus sooritatavate eksamite vähendamine neljalt

kolmele vähendab koolitöötajate (direktori, õppealajuhataja ja õpetajate) tööd, kuna kooli

direktor peab moodustama koolieksamikomisjonid ja kaks nädalat enne koolieksami algust

kinnitama koolieksamikomisjoni poolt koostatud koolieksamitöö, hindamisjuhendi,

koolieksami läbiviimise juhendi. Koolieksamikomisjonid (kuhu kuuluvad lisaks direktorile

peamiselt aineõpetajad) peavad ka eelneva töö ära tegema.

Mõju avaldumise sagedus on iga-aastane - üks kord aastas, mais-juunis, kui sooritatakse

riigieksamite kõrval ka gümnaasiumi koolieksamit.

Ebasoovitavate mõjude risk on väga väike, kuna sisseastumistegevustes (järgmisel

haridustasemel õpingute jätkamisel) ei ole kõrgkoolid seni pigem arvestanud koolieksamite

tulemusi. Samuti ei pruugi kokku langeda soovitud edasiõppimissuund gümnaasiumi

lõpetamiseks sooritatava koolieksamiga. Sisseastumisel on pigem oluline võtta arvesse

riigieksamite tulemusi.

6.4. Mitteformaalõppes ja muus haridusasutuses omandatud õpitulemuste arvestamine

Mitteformaalse ja muus haridusasutuses läbitud õppe arvestamine kooli või individuaalse

õppekava osana aitab kujundada õpilaste individuaalseid õpiradu ning tunnustada noorte

erinevaid kogemusi ja oskuseid. Kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning selle alusel

kehtestatud põhikooli riiklik, põhikooli lihtsustatud riiklik ja gümnaasiumi riiklik õppekava küll

lubavad koolil arvestada õpilase väljaspool kooli omandatut õpingute osana, kuid kõik koolid

seda võimalust ei rakenda. Seega on ebavõrdses olukorras need õpilased, kellele kool sellist

võimalust ei paku.

Siiski ei saa eeldada, et muudatusega kaasneks mitteformaalõppes ja teistes haridusasutustes

omandatu arvestamise plahvatuslik kasv üldhariduskoolis, kuna õpilane ei pruugi soovida

mitteformaalses õppes saavutatud tulemusi üle kanda. Pigem annab võimaluse täpsustamine nii

õpilastele kui ka koolidele selge sõnumi, et õpilase erinevaid õppimisprotsesse on võimalik

ühitada, vähendades seeläbi õppekoormust ja dubleerimist.

Mõju sihtrühm: õpilased

Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud

Mõju kirjeldus, mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Muudatus ei oma negatiivset mõju võrdsele kohtlemisele. Formaalharidus (üld- ja

kutsehariduses) on õpilastele tasuta ja kättesaadav. Huvitegevus ja noorsootöö on õpilastele

üldjuhul tasuta. Küll aga on huvitegevuse ja täiendusõppe kättesaadavus erinevates

piirkondades, eriti hajaasustuses ebaühtlane ning sõltub ka pere sotsiaalmajanduslikust taustast

ja õpilase sotsiaalsest kuuluvusest. Seega saavad võimalust kasutada eelkõige need õpilased,

kelle piirkonnas on huvitegevus, -haridus ja/või noorsootöö kättesaadavad ning kelle

sotsiaalmajanduslik taust seda võimaldab. Samuti on nimetatud valdkonnad pigem raskesti

kättesaadavad muukeelsetele ja puudega noortele, kuid planeeritav muudatus ei oma negatiivset

mõju kättesaadavuse osas. Võib eeldada, et juhul, kui võimalused koolivälise õppimise

arvestamiseks formaalõppes suurenevad, suureneb ka õpilaste huvi mitteformaalõppe vastu.

Seega võib paraneda ka teenuse kättesaadavus nii erineva sotsiaalmajandusliku kui ka

64

keeletaustaga õpilastele, samuti puudega õpilastele. Muukeelse taustaga õpilastele pakub

mitteformaalõpe võimaluse omandada eesti keelt väljaspool koolikeskkonda31. Seega toetab

muudatus ka eestikeelsele õppele üleminekut. Lisaks võib anda planeeritav seadusemuudatus

tõuke omavalitsustele tegeleda enam noorsoovaldkonna teenuste kättesaadavusega haridusliku

erivajadusega õpilastele, mis toetab omakorda kaasava hariduse põhimõtete rakendumist

haridusvaldkonnas laiemalt.

Erinevate õppevormide ja õpikeskkondade tunnustamine üldhariduses loob aluse elukestvale

õppele täiskasvanueas. Paranevad õpilaste eneseteostusvõimalused, kuna väljaspool kooli

omandatud õpitulemusi arvestatakse ka kooli õppekava osana. Seega tõuseb õpilaste

motivatsioon osaleda huvihariduses ja noorsootöös, samuti muudes formaal- ja

mitteformaalõppe tegevustes. Õpilased puutuvad kokku erinevate eluvaldkondadega juba

üldharidusõpingute ajal, mis võimaldab rikastada noorte kogemuste ja oskuste pagasit, ning

liikumine tööturule muutub teadlikumaks ja sujuvamaks.

Mõju valdkond: Mõju inimeste õigustele

Mõju kirjeldus

Mitteformaalõppe ja noorsootöö arvestamine kohustuslike õpitulemuste omandamisel

võimaldab ka riskirühmadesse kuuluvate noorte paremat kaasamist ühiskonnaellu, kuna

noorsootöö ja huvihariduse käigus omandatu arvestamisega formaalõppes on tõenäolisem

säilitada nende huvi noortevaldkonna vastu ning motiveerida riskirühma kuuluvaid noori

püsima ka formaalhariduses.

Noorsootöös ja huvihariduses saavad noored teistsuguses keskkonnas ja rühmas avastada enda

tugevusi ning leida kaasamõtlejaid. Kui formaalhariduses ei saa valida, kellega ühes ruumis

koos ollakse, siis noorsootöös ja huvihariduses saavad kokku ühiste huvidega noored, mis

toetab ka sotsiaalset kaasatust.

Noorsootöö kaudu on võimalik jõuda ka nende noorteni, kes ei ole endale formaal- või

huvihariduses väljundit või kohta leidnud. On olemas mitmeid tegevussuundi ja meetmeid, mis

toetavad selliste noorteni jõudmist ning nende kaasamist erinevatesse tegevustesse, nt mobiilne

noorsootöö. Noor saab ennast teostada läbi noorsootöö ning selle arvestamine formaalhariduses

toetab enesemääratlus- ja ettevõtlikkuspädevuse kujunemist, sh noore enesekindluse tõusu.

Mitteformaalõppe süstemaatilisem arvestamine kooli või õpilase individuaalse õppekava

õpitulemuste saavutamisel annab eri taustaga õpilastele juurde motivatsiooni koolivälistes

tegevustes, sh vabatahtlikus tegevuses osalemiseks. Mitteformaalõppes ja vabatahtlikus

tegevuses osalemine annab noortele võimaluse puutuda kokku teistsuguse (kooli)taustaga

õpilastega ning suurendab seega ühiskonna lõimumist.

Mõju rahvusvähemustele on pigem positiivne. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 5

võimaldab õppekeelest erineva emakeelega õpilastel õppida oma kodukeelt ja kultuuri, kui

koolis on soovi avaldanud vähemalt 10 sama keelt kõneleva lapse vanemat. Tihti on koolil

keeruline leida konkreetse keele õpetajat, seetõttu pakutakse võimalust õppida oma emakeelt ja

31 Vrdl : ICF, Praxis, Tallinna Ülikooli ja Civitta Eesti. (2022) Mitteformaal- ja formaalõppe lõimimise praktikad Eestis. Noorte edu toetuseks – võimekuse arendamine mitteformaalõppe lõimimiseks formaalõppega (REFORM/SC2021/066). Veebilink: https://www.hm.ee/et/mitteformaalse-oppimise-loimimine- formaalharidusse, lk 26.

65

kultuuri näiteks rahvuskultuuriseltside huvikoolis. Võimalus arvestada õpitut formaalõppe

osana annab ühtlasi võimaluse, et see õpe arvestatakse konkreetse õpilase nädalakoormusesse,

mitte täiendava õppena.

Mõju sihtrühm: üldhariduskoolid

Mõjuvaldkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kirjeldus

Võimalus koolivälise õppimise arvestamiseks õppekava osana on olemas ka hetkel kehtivates

määrustes, kuid täpsustamine annab nii õpilastele kui ka koolidele selge sõnumi, et õpilase

erinevaid õppimisprotsesse on võimalik ühitada, luues esmased eeldused õpilase

individuaalsema õpitee poole liikumiseks. Üldhariduse kvaliteet paraneb:

1) võimaldades kõigile õpilastele olenemata koolist, kus nad parajasti õpivad, mitteformaal- ja

muu koolivälise õppe arvestamist õppekava osana. Hetkel sõltub arvestamise võimalus sellest,

kas kool on võimalust oma õppekavas reguleerinud või mitte, kuna kohustust selleks ei ole.

Hetkel kehtiv sõnastus kirjeldab kooliväliseid tegevusi kui õppekavaväliseid tegevusi, mis on

vastuolus taotlusega, et õpilase väljaspool kooli õpitut arvestataks õppekava osana (vrdl PGS §

17 lõige 4: „[…] võib kool arvestada kooli õppekava välist õppimist või tegevust“);

2) haridusteenused muutuvad mitmekülgsemaks ning paraneb õppijakeskse lähenemise

kvaliteet üldhariduses;

3) mitteformaalõppes (või mõnes muus haridusasutuses) õppivate õpilaste arvelt võib osaliselt

väheneda õpetaja töökoormus, kuna väheneda võib õpilaste arv rühmas 32. See annab õpetajale

rohkem aega õppetöö ettevalmistamiseks ja õpilaste õppimise tagasisidestamiseks. Ühekordne

töökoormus lisandub õpetajale mitteformaalõppes või muus haridusasutuses õpitulemusi

omandavate õpilaste puhul õpitulemuste hindamisel. Samas on õpitulemuste hindamise

korraldamine kooli reguleerida ning oleneb suuresti sellest, mil viisil õpitulemusi arvestatakse;

4) lisaks õpetaja ajaressursile vabaneb süsteemse formaal- ja mitteformaalõppe lõimingu puhul

ka ruumi- ja finantsressurssi haridussüsteemis, kuna formaalõppe õpitulemusi on võimalik

omandada mitteformaalõppe keskkonnas (ja vastupidi)33.

Üldine mõju haridussüsteemile on positiivne, kuna liikumine erinevate haridusasutuste ja

õppeliikide vahel muutub sujuvamaks.

Potentsiaalne mõjub kaasneda ka huvikoolidele, kutseõppeasutustele ja

täienduskoolitusasutustele.

Potentsiaalne mõju võib olla õppijate kõrgem osalus huvihariduses, sh spordis ja noorsootöös

ning kõrgem rahulolu pakutava teenusega, kui saavutatut on võimalik ka formaalhariduses

väärtustada ja arvestada. Mõju võib olla ka suurem valdkonna väärtustamine ühiskonnas ning

32 Vrdl ICF, Praxis, Tallinna Ülikooli ja Civitta Eesti. (2022) Poliitikavalikute mõju eelhindamine. Noorte edu toetuseks – võimekuse arendamine mitteformaalõppe lõimimiseks formaalõppega (REFORM/SC2021/066), lk 24. 33 Vrdl ICF, Praxis, Tallinna Ülikooli ja Civitta Eesti. (2022) Mitteformaal- ja formaalõppe lõimimise praktikad Eestis. Noorte edu toetuseks – võimekuse arendamine mitteformaalõppe lõimimiseks formaalõppega (REFORM/SC2021/066). Veebilink: https://www.hm.ee/et/mitteformaalse-oppimise-loimimine- formaalharidusse, lk 26.

66

sujuvam üleminek noortevaldkonna töötajate kvalifikatsiooninõuetele, kuna nähakse selleks

suuremat vajadust (ühtlane kvaliteet valdkonnas).

Antud muudatuse tulemusel muutub õpilastele lihtsamaks liikumine kutseõppe ja üldhariduse

vahel. Õpilased saavad tutvuda erinevate valdkondade ja erialadega ning saavad seega parema

ettevalmistuse teadlikeks karjäärivalikuteks, sh kutsehariduses. Mõju kutsekoolidele on

eelkõige ainepunktide süsteemi sisseviimisel gümnaasiumi õppekorraldusse, kuna võimaldab

õpilastele lihtsamat liikumist kutseõppe ja üldkeskhariduse vahel.

Õpilaste osalemine täienduskoolitustel võib antud muudatusega suureneda. Ka praegu osalevad

õpilased täienduskoolituses, nt omandades põhikooli B-võõrkeelt või gümnaasiumiastme B1-

sihttasemega võõrkeelt väljaspool kooli keeltekoolis. Antud seadusemuudatus loob kindluse nii

õpilastele, lapsevanematele kui ka koolile, et täienduskoolituses omandatud õpitulemusi on

võimalik õppekava kohustuslike õpitulemustena arvestada.

Mõju valdkond: mõju kultuurivaldkondade arengule

Mõju kultuurivaldkondade arengule on pigem positiivne, kuna paraneb eelprofessionaalse õppe

arvestamine ja tunnustamine formaalhariduses. Nii tunnustatakse ka formaalõppe osana nende

õpilaste tööd, kes on süvitsi tundma õppinud mõnd kultuurivaldkonda (nt muusika- või

kunstikoolis) ning oma oskuseid selles valdkonnas arendanud. Sellega väheneb õpitulemuste

dubleerimine ja õpilase õppekoormus ning suureneb tõenäosus, et õpilane jätkab valitud

kultuurivaldkonna õpinguid professionaalses õppes.

Muudatus võib mõjutada muuseumide ja raamatukogude haridusalast tööd, kuna õpilastele

luuakse ühtsed võimalused väljaspool kooli omandatu, sealhulgas muuseumide ja

raamatukogude haridusprogrammides omandatu arvestamiseks õppekava osana.

Positiivne mõju võib olla ka rahvakultuurile, kuna tekivad ühtsed võimalused

rahvakultuuriringides omandatu asendamiseks õppekava õpitulemustega. Nt on võimalik

õpilasel asendada kehalise kasvatuse õpitulemusi rahvatantsuringis omandatud võrdsete

õpitulemustega.

Mõju sihtrühm: kohalikud omavalitsused

Mõju valdkond: mõju riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohalikele omavalitsustele on suurem süsteemi juurutamise algetapis, kui koolid võivad

vajada lisatuge ja -ressurssi õpitulemuste arvestamise süsteemi välja töötamiseks. Vastavalt

koolis kehtestatud korrale võib väljaspool kooli omandatu arvestamine tuua vähesel määral

lisaülesandeid kooli õppejuhile, õppealajuhatajale, huvijuhile, klassijuhatajale või

aineõpetajale. Muudatus ei mõjuta kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigust, kuna

õpitulemuste arvestamine on kooli tasandi otsus.

Vähene mõju võib olla kohaliku omavalitsuse teenuste pakkumisele, kuna muudatusega võib

kaasneda laiem huvi mitteformaalõppe vastu. Sellest tulenevalt võib olla kohalikul

omavalitsusel tarvis üle vaadata erinevate noortevaldkonna teenuste kättesaadavus ja

mitmekülgsus piirkonnas. Noortevaldkonna puhul muudatus ei mõjuta eriliselt kohaliku

omavalitsuse ülesandeid või korraldust.

67

6.5. Kutsehariduse tasuta korduvõppe piiramine täiskasvanutele

Mõju sihtrühm: täisealised õppijad

Mõju valdkonnad: haridus (kättesaadavus ja kvaliteet) ning samuti võib teatavat mõju esineda

sotsiaal-, majandus-, riigivalitsemise ja regionaalse arengu valdkonnas

Mõju kirjeldus

Kutseõppeasutuse seaduse muudatusega täpsustatakse õppekulude hüvitamise aluseid selliselt,

et seni kõigile valdavalt tasuta olnud kutseõpe muutub teatud õppijate jaoks tasuliseks.

Kutseõppeasutuse seaduse kohaselt on kutseõppe pakkumine hetkel valdavalt tasuta ja

kutseõpet rahastatakse riigieelarvest eraldatud tegevustoetuse vahenditest. Muudatuste

jõustumisel suunatakse riigieelarve vahendid eelkõige kohustusliku õppe pakkumisse ning

täisealiste puhul esimese kvalifikatsiooni omandamisse.

Esimese kvalifikatsiooni omandamine peab täiskasvanule olema üldjuhul tasuta. Kui aga isikul

on soov haridus- või kutsekvalifikatsiooni omandamise järel koheselt asuda omandama uut

sama taseme kutsekvalifikatsiooni, siis see muutub edaspidi tasuliseks. Tasuliseks muutub õpe

ka neile, kes on varem kahel korral õpingud katkestanud. Muudatus suurendab õpilaste

vastutust oma õpitee kujundamisel ja sobiva õppekava valimisel. Täiskasvanud õppijatel tuleb

teha teadlikum ja läbimõeldum valik, sest mitmel õppekaval paralleelselt tasuta õppimine ei ole

edaspidi enam võimalik.

Tasu kehtestamine teatud õpilaste grupile toob kaasa mõju kogu haridussüsteemile. Tasulise

õppe aluste kehtestamine on seotud õppimiskohustuse ulatuse laiendamisega.

Kutseõppeasutustel tuleb tegeleda õppimiskohustuslike noortega ja pakkuda laiemate

valdkonnapõhiste õppekavade arendamisega noortele atraktiivseid alternatiive

üldkeskharidusele. Kutseõppe fookus liigub enam õppimiskohustuslike noorte ja esimest eriala

omandavate täiskasvanute poole. Õppe rahastamise ja tasuta õppimise võimaluste

muudatustega võib kaasneda negatiivne mõju hariduse kättesaadavusele osade täiskasvanud

õppijate jaoks. Tasulise õppe sihtrühmaks olevate täiskasvanute jaoks võib muutuda juurdepääs

haridusele ja elukestvale õppele keerulisemaks. Samas on piirangute kehtestamisel arvesse

võetud, et teatud aja tagant (kutseõppes iga viie aasta tagant) on siiski võimalik ka korduvalt

riigi rahastatud õppimiskohtadel õppida. Seega ei ole õppimisvõimaluste piiramise mõju

pikaajaline.

Tasuta üksteisele järgneva korduvõppimise piiramisel võib üksikutel juhtudel olla ka sotsiaalne

mõju, kuna õppimisvõimaluste piiramine võib vähemkindlustatud täiskasvanutele kaasa tuua

sotsiaalset tõrjutust või vaesust. Kuna esimese eriala omandamine on jätkuvalt tasuta, siis

saavad ka vähemkindlustatud täiskasvanud eriala omandada ja õpitud erialal tööturul

rakenduda. Kui soovitakse eriala vahetada, siis viie aasta möödudes tekib uuesti õigus tasuta

kutseõppes õppida.

Võõrkeelse kutseõppe tasemeõppe tasuliseks muutmine piirab eesti keelt mitteoskavate

inimeste juurdepääsu haridusele ja elukestvale õppele. See toob kaasa suure muutuse eelkõige

nende sihtrühmade jaoks, kellel oli siiani võimalik õppida tasuta venekeelses õppes. Neil

õppijatel on vaja edaspidi õppida eesti keeles või maksta vene keeles õppimise eest. Mõju

sellele sihtrühmale võib olla nii positiivne kui negatiivne. Riigi vaatest on positiivne, kui

muudatuse tulemusel omandavad inimesed lisaks erialale ka eesti keele. Kui riik ise läbi

68

erinevate tegevuste ei nügi vajadust eesti keel selgeks õppida, vaid toetab jätkuvalt ka rahaliselt

võõrkeelse töötajaskonna koolitamist, siis ei tekigi täiskasvanud inimesel vajadust ega sisemist

motivatsiooni riigikeeles toimetamiseks.

Samas ei saa välistada, et õppimisvõimaluste ahendamine võib kaasa tuua ka negatiivseid

sotsiaalseid mõjusid (nt suurenev tööpuudus, võõrandumine Eesti riigist jms). Võimalike

negatiivsete mõjude leevendamiseks on oluline, et kõigile soovijatele oleksid kättesaadavad

eesti keele õppimise võimalused ja nt töökaotuse korral oleksid neile tagatud

õppimisvõimalused läbi Töötukassa.

Majanduslik mõju võib olla täiskasvanud õppijatele, kel on eriala olemas, kuid kes soovivad

õppida juurde midagi uut olukorras, kus pole veel möödunud piisav aeg eelmistest õpingutest.

Arvestades seda, et kutseharidusega isikute töötasud on Eesti keskmisega võrreldes

madalamad34, siis võib tasulisse õppesse astumine mõjutada isiku leibkonna toimetulekut.

Tasulise õppe ühtsete aluste kehtestamise eesmärk ei ole piirata elukestvat õpet ega juurdepääsu

haridusele, vaid eesmärk on vabastada ressurssi, et soodustada ebasoodsamas olukorras olevate

noorte õppimisvõimalusi.

Põhiseadusega on tagatud kõigile õigus haridusele, kuid põhiseadus ei näe ette, et see peaks

olema piiramatult tasuta kogu inimese elukaare ulatuses. Olles kaalunud erinevaid võimalusi,

kuidas tagada laieneva kohustusliku hariduse pakkumine ja et kõik Eestis elavad inimesed

jõuaksid kaugemale kui põhiharidus, on selliste piirangute kehtestamine proportsionaalne

meede eesmärgi toetamisel. Oluline on rõhutada, et see piirang korduvalt riigi kulul õppida ei

ole alatine, selle puhul on hinnatud meetme mõõdukust ja leitud, et oskuste värskendamine riigi

ressurssi arvelt on võimalik kutseõppes iga viie aasta tagant, ning tasuta kõrgharidusest liikuda

tasuta kutseõppesse on optimaalne iga kümne aasta tagant.

Kõiki kehtestatud tasuta õppe piiranguid arvesse võttes tuleb välja tuua, et üldises vaates on

positiivne see, et riik näeb ette kõigis avaliku raha eest ülalpeetavates koolides ühtemoodi

läbipaistvad alused tasu võtmiseks. Kehtiv regulatsioon on kohati ebavõrdne õppijate osas,

kuivõrd iga kool võib justkui ise otsustada, mis tingimustel tasu võetakse või tasulist õpet

pakutakse.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Eesti hariduse infosüsteemi (edaspidi EHIS) andmetel õppis 2023/2024. õppeaastal kutseõppe

esma- ja jätkuõppe õppekavadel 26 311 õpilast. 2023/2024. õppeaastal võeti õppesse vastu 13

920 õpilast, kellest 9073 (ca 65%) on täisealised õppijad. Kõigist 2023 õppeaastal õpinguid

alustanud täiskasvanutest maksab oma õppe eest 256 õppurit.

Kutsekeskharidusõppes alustas 2023/2024 õppeaastal 550 täisealist õppurit, kellest 56-l oli

varem juba omandatud keskharidus. Need 56 õpilast peavad tulevikus hakkama õppemaksu

maksma, kuna kavandatud seadusemuudatuse järgi muutub kutsekeskharidus tasuliseks neile

õppijatele, kellel on vastuvõtmise hetkel keskharidus juba olemas. See muudatus mõjutaks

vähem kui 1% täiskasvanud õppijatest. Oluline on aga selline erand välja tuua, sest vastasel

juhul võiksid edaspidi kõik täisealised õppijad tasuta õppe eesmärgil eelistada kutseõppe

asemel kutsekeskharidusõpet.

34 Murasov, M. (2024). Edukus tööturul 2022. Üldkesk-, kutse- ja kõrghariduse lõpetanute hõive ja

palgad. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

69

Teistele kutseõppeliikidele (2.-5. taseme õpe, välja arvatud kutsekeskharidus) astus 2023/24.

õppeaastal sisse 8523 õpilast. Neist 256 maksab täna oma õppekoha eest ise. Riigi eelarvest

eraldatud vahendistest moodustatud 2.-5. taseme õpe (va kutsekeskharidus) koolituskohtadel

õpib 8267 õpilast.

2023/2024. õppeaastal vastu võetud õpilaste arvu põhjal on võimalik prognoosida, kui suur saab

olema sihtrühm, keda kavandatavad tasu võtmise alused mõjutavad:

1) õpilane on koolituskohale kandideerides eelnevalt juba vastu võetud tasuta kutseõppe

tasemeõppesse või immatrikuleeritud tasuta kõrghariduse tasemeõppesse. 175 õpilast olid

koolituskohale kandideerides eelnevalt juba vastu võetud tasuta kutseõppe tasemeõppesse (ca

2 % kõigist täisealistest vastuvõetud õpilastest). 127 õpilast olid juba immatrikuleeritud tasuta

kõrghariduse tasemeõppesse (ca 1,4% täisealistest vastuvõetud õpilastest).

2) õpilane on vastuvõtmisele eelneva kümne aasta jooksul lõpetanud tasuta kõrghariduse

tasemeõppe;526 õpilast olid vastuvõtmisele eelneva kümne aasta jooksul lõpetanud tasuta

kõrghariduse tasemeõppe (ca 6% täisealistest vastuvõetud õpilastest).

3) 1093 täiskasvanud õpilast olid vastuvõtmisele eelneva viie aasta jooksul juba lõpetanud

tasuta sama või kõrgema taseme kutseõppe (ca 12% täisealistest vastuvõetud õpilastest).

4) 281 õpilast olid vastuvõtuvõtmisele eelnevalt kahel korral kutseõppe tasemeõppesse vastu

võetud ja mõlemal korral õpingud katkestanud ning viimasest katkestamisest on möödas lühem

aeg kui viis aastat (ca 3% täisealistest vastuvõetud õpilastest).

Lisaks neile õpib 1064 täisealist õpilast eesti keelest erinevas keeles. Muudatuse eesmärk on

suunata koole pakkuma enam eestikeelseid õppekavasid. Nt Ida-Viru Kutsehariduskeskuses on

2023/24 õppeaastal vastu võetud 688 täiskasvanud õpilast, kes läbib erialaõpet vene keeleses

õpperühmas. Lisaks pakuvad venekeelset õpet Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool (54 õpilast),

Tallinna Tööstushariduskeskus (114 õpilast), Tallinna Polütehnikum (84 õpilast), Tallinna

Ehituskool (10 õpilast), Kopli Ametikool (27 õpilast), Tallinna Teeninduskool (46 õpilast),

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool (30 õpilast), Valgamaa Kutseõppekeskus (11 õpilast).

Arvestades kõiki piiranguid, mis on kavas tasuta õppimisele seada, tulnuks 2023/24. õa sügisese

vastuvõtu andmete kohaselt tasu hakata maksma 2863 õpilasel 9073-st täisealisest õpilasest

(see on ca 32%). 2863st täisealisest õppijast omakorda ca 29% peaksid maksma hakkama

võõrkeelse õppe tõttu. Kõigist täisealistest õppijatest oleks see 2023/24 õppeaastal olnud ca 9%.

Võõrkeelse õppe piiramise mõju on suurim Ida-Virumaa täiskasvanud õppijatele. Venekeelsele

täiskasvanud õppijate sihtrühmale võib mõju ulatust pidada suureks, kuna tasuta õppe võimalus

kaob. Sihtrühm saab tasuta õppida eesti keeles või tasuliselt vene keeles. Teiste täiskasvanute

jaoks (p 1–4), keda muudatus puudutab, on sihtrühma suurust arvestades mõju väike või

keskmine. Mõju ulatus on keskmine või suur, sest sihtrühm peab teadlikult oma õpiteed

kujundama ja ei ole võimalik lõputult riigi raha eest katsetada ja järgemööda õppida. Mõju

sagedus on plaanitavaid piiranguid arvestades pigem väike, sest kutseõppe tasemeõpe valitakse

enamasti vaid üks–kaks korda oma elu jooksul.

Kokkuvõttes võib pidada mõju sihtrühmale võõrkeelse õppe tasuliseks muutmisel oluliseks

ning teistel juhtudel mõõdukalt oluliseks.

70

Mõju sihtrühm: töömaailm/tööandjad

Mõju valdkond: majanduslik, sotsiaalsed mõjud

Mõju kirjeldus

Riigieelarvest tagatakse täna ja kavandatava regulatsiooniga ka edaspidi kutseõppe pakkumine

ja rahastus vastavalt kõigi majandussektorite vajadustele. Erilise tähelepanu all on täiendava

tööjõuvajadusega valdkonnad. Riigi ülesanne on toetada kutseõppe rahastamise kaudu just neid

erialasid, mis on majanduse arenguks kõige vajalikumad. Tasulises õppes on võimalik

omandada ja arendada pädevusi, mis on inimesele olulised eelkõige enesearenguks. Tasu

võtmine nö hobihariduse eest on kooskõlas tööandjate sooviga.35 Kavandatud muudatused

mõjutavad tööandjaid positiivselt, kuivõrd olemasolev riigi ressurss suunatakse enam

töömaailma vajadustele mõeldes. Regulatsioon toob kaasa koostöö edendamise ettevõtjate ja

riigi vahel, sest riigil tuleb koolituskohtade rahastus põhjalikult läbi mõelda ja ressurss

suunatakse eelkõige tööturu vajadustele vastava tööjõu koolitamiseks.

Venekeelse õppe tasuliseks muutmine võib seada aga ohtu mõnes piirkonnas (eelkõige Ida-

Virumaal) kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse, sest täiskasvanud ei pruugi enam senisel

määral õppesse jõuda, mistõttu võib tekkida täiendava tööjõupuudus nendel erialadel, mida seni

pakuti eelkõige vene keeles ja pigem venekeelsesse töökeskkonda siirdumiseks pakuti, nt ehitus

ja töötlev tööstus. Samas on võimalik tööandjatel ka ise panustada kvaliteetse tööjõu koolitusse,

kui nende jaoks riigikeele valdamine töötajalt ei ole vajalik, hüvitades töötajate uute oskuste

omandamise võõrkeelses tasemeõppes.

Positiivse mõjuna töömaailmale/töökeskkonnale võib veel välja tuua, et piirangud tasuta

haridusele suunavad õpilasi tegema läbimõeldumaid valikud õpiteel ja karjääriplaneerimisel,

mis kaudselt toob kaasa motiveerituma tööjõu. Võib eeldada, et kui inimesed teevad oma

valikud mitmeks aastaks ette mõeldes, ei loobu nad ka kergekäeliselt valitud erialal töötamisest

ja arenemisest. Muudatustega anname selge indikatsiooni, et 5 aastat on see aeg, mil inimene

võiks proovida õpitut ellu rakendada ja kui tõesti valitud karjääritee ei ole sobilik, siis on

võimalik tasemeõppes omandada uus eriala.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Tasuta õppe piiramine ja teatud juhtudel isikutelt tasu võtmine kutseõppe tasemeõppes

õppimise eest ei too tööandjate käitumisele/tegutsemisele kaasa suuri muutusi ning seega on

mõju ulatus väike. Mõju on samas sage, sest Eesti haridussüsteem sh kutseõppeasutused

valmistavad kvaliteetset õpet pakkudes järjepidevalt ette tööjõudu. Kuna õppe tasuliseks

muutmine puudutab üksnes täiskasvanud õppijaid, siis kokkuvõttes mõjutab see suhteliselt

väikest osa kõigist kutseõppe õpilastest, mistõttu saab mõju ettevõtjatele ja töökeskkonnale

pidada väheoluliseks.

Mõju sihtrühm: õppeasutused

Eestis tegutseb 2023/24. õppeaastal kokku 31 kutseõppeasutust, neist 25 peab riik, neli on

eraomandis ja kahe pidajaks on kohalik omavalitsus (Tallinna linn ja Tartu linn). Lisaks saab

kutseõppes õppida ka viies rakenduskõrgkoolis. Oluline on märkida, et Kaitseväe Akadeemia

35 Tööandjate Keskliit (2022). Tööandjate manifest 2022.

71

ja Sisekaitseakadeemia kutseõppe finantseerimise alused, tingimused ja korra kehtestab

sisekaitse valdkonna ees vastutav minister ja kavandatavat regulatsioon neile ei kohaldu. Teistel

juhtudel kehtivad alused riigieelarvest rahastatavatele õppeasutustele sõltumata sellest, kas

kooli pidajaks on riik või kohalik omavalitsus.

Mõju valdkond: haridus, majandus

Mõju kirjeldus

Õpilaste vanuseline struktuur on kutseõppeasutustes erinev. Neis koolides, kus

kutsekeskharidusõpet ei ole (nt rakenduskõrgkoolid, aga ka Tallinna Majanduskool, Hiiumaa

Ametikool), on õppijateks üksnes täisealised. Paljudes kutseõppeasutustes (nt Kehtna

Kutsehariduskeskus, Luua Metsanduskool, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool,

Valgamaa Kutseõppekeskus, Räpina Aianduskool jt) moodustavad täisealised õppijad enam kui

poole õpilaskonnast. Peamiselt või täielikult täiskasvanud õppijatele suunatud koolide

jätkusuutlikkus võib väheneda, sest tasulise õppe osakaalu suurenemisel võib õppijate arv

väheneda, mistõttu kool ei suuda ennast senises mahus majandada. Tegemist on

maapiirkondades asuvate kutseõppeasutustega, mistõttu on nende koolide käekäigul ka oluline

regionaalpoliitiline mõju.

Kui kool ei suuda edaspidi õppe pakkumist senises mahus jätkata, võib õppe järjepidevus

mitmetes valdkondades väheneda või katkeda, mis pikemas perspektiivis toob kaasa oskustega

töötajate defitsiidi või näiteks käsitöö valdkonnas ka rahvuskultuuri seisukohast oluliste oskuste

hääbumise. Seetõttu on oluline leida tasakaal riikliku tasuta tellimuse ja tasuliselt pakutava

kutseõppe tasemeõppe pakkumisel.

Venekeelse õppe tasuliseks muutmine puudutab eelkõige Ida-Virumaa Kutsehariduskeskust ja

Tallinnas asuvaid kutseõppeasutusi, kus õppijate arv võib seetõttu väheneda, sest potentsiaalsed

õpilased ei suuda või ei soovi eesti keeles õppida. Eestikeelses tasemeõppes õppimiseks vajavad

muu emakeelega inimesed täiendavat keeleõpet ja tuge.

Senine koolide rahastusmudel tuleb üle vaadata ning koolid peavad õppekavasid koostades

hakkama läbi mõtlema, mida pakkuda tasemeõppena ja mida täienduskoolitusena.

Kaudne mõju on muudatustel ka riigivalitsemisele. Ühtsed alused avalikele (munitsipaal ja riigi

raha eest peetavate koolide) haridusasutustele tõstavad usaldust ja läbipaistvust

haridussüsteemi, sh koolide rahastamise ja tegutsemise osas.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõjutab kõiki avalikku kutseõppeasutusi ning ka rakenduskõrgkoole, kes kutseõpet pakuvad

ning seega on mõju ulatus kutseõppeasutuste koolivõrku silmas pidades suur. Muudatused

eeldavad koolidelt vastuvõtuprotsesside ja teiste vajalike administratiivsete tegevuste

ümberkorraldamist. Seni on koolid tasulist tasemeõpet pakkunud väga vähesel määral. Läbi

tuleb mõelda nii õppe sisu kui korraldus (nt hakata tasemeõppe asemel pakkuma

täiendkoolitust). Kooli jaoks on muudatuse avaldumise sagedus suur, sest tasu võtmine

õppesse tulijatelt saab olema pidev- iga-aastane õpilaste vastuvõtmise protsessiga kaasnev

tegevus. Kokkuvõttes on koolide jaoks muudatustega kaasnev mõju väga oluline.

6.6. Statsionaarne üldharidus kutseõppeasutustes

72

Mõju sihtrühm: Koolivõrk

Eestis tegutseb 2023/2024. õppeaastal kokku 31 kutseõppeasutust, neist 25 peab riik, 4

eraõiguslik juriidiline isik ja 2 kohalik omavalitsus (Tallinna linn ja Tartu linn). Muudatuse

tulemusena on omavalitsustel võimalik lähiaastatel teha gümnaasiumiastmes õppe lõpetamise

otsus eelkõige alla 100 gümnasistiga koolides. Käesoleval õppeaastal on selliseid koole 44.

Mõju valdkond: regionaalne mõju, mõju haridusele (kättesaadavus)

Mõju kirjeldus

Selleks, et tagada kõigile põhikoolilõpetajatele kvaliteetne ja valikurohke haridus järgmisel

haridustasemel, tuleb korrastada üld- ja kutsekeskharidust pakkuvate õppeasutuste võrk.

Muudatuste tulemusel tagatakse õpilastele suuremad võimalused kvaliteetse ja valikurohke

gümnaasiumihariduse omandamiseks, nt on kutseõppeasutustes võimalik lisaks üldharidusele

võtta kursuseid kutseõppe valikute hulgast. Selleks tuleb anda võimalus lõpetada alla 100

gümnaasiumiastme õpilasega koolides gümnaasiumihariduse andmine. Muudatuse tulemusena

koondub keskharidus suurematesse õppekohtadesse, kuid võimalused keskhariduse saamiseks

säilivad üle Eesti.

Üldhariduse õppekohtade tagamiseks kutseõppeasutustes võimaldatakse kujundada

kutseõppeasutused ümber nn hariduskeskusteks (mitut liiki haridust pakkuv kool). Riigi

kutseõppeasutuste põhimäärustesse viiakse sisse õigus pakkuda üldkeskharidust. Enamikul

kutseõppeasutustest on juba praegu õigus pakkuda üldkeskharidust mitte-statsionaarses

õppevormis, seda laiendatakse edaspidi statsionaarsele õppevormile. Oluline on, et õigusaktid

loovad kõigest võimaluse, mitte kohustuse. Kui aga sellised otsused tulevad, on võimalik on

muuta koolivõrk efektiivsemaks.

Koolivõrgu koondumisega võivad kaasneda teatud regionaalsed mõjud, sest ka väikekoolid on

üks kogukonna ja kohaliku elu kese. Samas võimaldab vastutuse liikumine põhikoolijärgse

hariduse eest riigile pakkuda kvaliteetsemat õpet põhihariduse tasemel. Mittestatsionaarse

üldharidusõppe pakkumise õigus laienes kutseõppeasutustele 2019. aasta seadusemuudatusega

ning tänaseks on õpe kaheksas koolis juba käivitunud. Toetudes uuringule „Täiskasvanute

gümnaasiumide kutseõppeasutustega liitmise mõjuanalüüs“36 on liitmise tulemusel

kutseõppeasutustes küll tekkinud võimalus üldhariduse õpetajaid kutse- ja mittestatsionaarse

üldharidusõppe vahel jagada ning nii tagada paremini õpetajate olemasolu vajalike ainete

õpetamiseks, kuid osa aineõpetajate värbamisega on paiguti endiselt raskusi. Analüüsist selgub,

et uute õppijate värbamine ei ole katkenud ning õpilaste arv püsib stabiilsena, kuid pole

kasvanud. Mittestatsionaarse üldharidusõppe õppijatele täiendavate valikuvõimaluste (nt kutse

omandamine, valikainete raames erialaainete õppimine) pakkumine ei ole seni praktiliste

takistuste (nt tunniplaanide kattumine), aga ka huvi puudumise tõttu teostunud. Olgugi et

tegevused kahe õppeliigi võimaluste lõimimiseks on osas koolides arendamisel, võtab toimiva

süsteemi väljatöötamine ja rakendamine aega. Samas on loodud soodne pinnas, millele

toetudes statsionaarset üldharidusõpet kutseõppeasutustesse laiendada. Hea näitena saab välja

tuua ka 2022.a tegevust alustanud Tallinna Muusika- ja Balletikooli, mis hariduskeskuse

pilootprojektina pakub juba üldharidust ja kutseharidust samas asutuses.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk 36 Allemann, M., Lehari, M., Melesk, K., Mägi, E. (2023). Täiskasvanute gümnaasiumide kutseõppeasutustega liitmise mõjuanalüüs. Lõpparuanne. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

73

Muudatusega hõlmatud koolidele on mõju oluline/mõõdukas. Mõju ulatus on keskmine,

valdavas enamikus kutseõppeasutustes pakutakse täna juba kutsekeskharidusõpet ning pea

kolmandikus viiakse läbi ka mittestatsionaarset üldharidusõpet. Muudatuse rakendamiseks on

vaja välja töötada kooli õppekava ning muuta õppekorraldust nii, et erinevate sihtrühmade

õpetamine oleks võimalikult efektiivne.

Mõju sagedust võib pidada üldhariduskoolidele väikeseks, sest kooliaste suletakse vaid korra.

Samas kutsekoolidele on muudatuse mõju sagedus suur, sest nende puhul eeldab üldhariduse

võimaldamine koolis muudatusi nii juhtimises kui õppe sisulises võimaldamises. Kokku

puudutavad muudatused eelduslikult kuni 27 kutseõppeasutust ja ca 44 üldharidust pakkuvat

kooli.

Muudatuse rakendamisel, kui omavalitsused loobuvad väikese laste arvuga

gümnaasiumiastmete pidamisest, on oluline mõju õpetajate (järelkasvu) probleemi

lahendamisse. Keskharidusõppe koondamisel suurematesse õppekohtadesse on võimalik

tagada neis õppeasutustes täiskohaga töö kõikide ainete õpetajatele ja seeläbi suurendada

pakutavate töökohtade atraktiivsust. Samuti on riigigümnaasiumide ja -kutseõppeasustuste

asukohtades tõenäolisemalt võimalik pakkuda õpetajatele sobivat elukeskkonda.

Mõju sihtrühm: õpilased ja nende pered

Eesti koolivõrk on kujunenud ajal, mil sündimus oli üle 25 000 lapse aastas. Nüüdseks on

õpilaste arv 20 aasta taguse ajaga vähenenud umbes 40%. Statistikaameti demograafiline

prognoos näitab Eesti rahvastiku vananemist ning noorte osakaalu jätkuvat vähenemist.

Viimase kümne aasta jooksul on üldhariduskoolide õpilaste arv vähenenud kolmandikes

omavalitsustes. 5.−19. aastaste laste ja noorte arv on aastaks 2035 pooltes maakondades 20-

30% väiksem, suurim kahanemine, ca 37% toimub Ida-Virumaa laste ja noorte arvus.

Mõju valdkond: sotsiaalmajanduslik mõju

Mõju kirjeldus

Mõju võib avalduda seoses hariduse kättesaadavusega võimalikult kodu lähedal. Kodust

kaugemal kooliskäimine võib mõjutada pere toimetulekut ka majanduslikult. Hariduse sisu

vaatest on võimalik noorel aga saada kvaliteetsemat ja valikuterohkemat haridust, mis tagab

parema toimetuleku edaspidises elus.

Muudatuste rakendumisel tuleb parandada ka ühistranspordi kättesaadavust. Kaugemale kooli

sõitmine ja koolis käimine on ressursikulukam kui kodulähedane valik, kuid samas on riigil

välja töötatud mitmed mehhanismid õpingute toetamiseks riigikoolides, sh on

kutseõppeasutuste õpilaskodud, sõidu- ja majutustoetused.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Mõju ulatust, avaldamise sagedust ei ole võimalik täpselt hinnata, kuivõrd ei ole teada paljud

sihtrühmast valiksid üldharidusõppe kutseõppeasutuses, ning ei ole teada ka nende perede

geograafiline paiknemine suhtes koolikohaga. Indikatiivselt võib mõju pere

sotsiaalmajanduslikule olukorrale pidada siiski väheoluliseks, sest ka olemasolevad

mehhanismid on juba olemas ja rakendatavad.

74

Mõju sihtrühm: kohalikud omavalitsused

Mõju valdkond: haridus (kättesaadavus)

Mõju kirjeldus

Muudatuste rakendamisel on kohalikel omavalitsustel võimalik analüüsida väikese

gümnaasiumiastmega koolides gümnaasiumiastme sulgemist. St muudatusega ei kohustata

omavalitsusi gümnaasiumiastet sulgema. Luuakse täiendavad võimalused põhikoolides

õppivatele lastele, mille alusel on ka omavalitsusel kergem hinnata kvaliteetse keskhariduse

kättesaadavust ning seeläbi vajadust loobuda enda peetavates koolides keskhariduse tasemel

õppe pakkumisest.

Väikegümnaasiumide sulgemisel on võimalik tagada kohad üldhariduses kõigile soovijatele

kutseõppeasutustes. Tekib ka selgem vastutuse jaotus riigiga. Väikeste riigigümnaasiumite

võimalik sulgemine vabastab kohalike omavalitsuste ressurssi, et suunata seda põhihariduse

pakkumisse. Efektiivsem hariduskorraldus aitab omavalitsusel kulusid üle vaadata ning

pakkuda kvaliteetsemat haridust kõigile.

Mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitava mõju risk

Muudatuse tulemusena on omavalitsustel võimalik lähiaastatel teha gümnaasiumiastmes õppe

lõpetamise otsus eelkõige alla 100 gümnasistiga koolides. Neid koole on tänaste andmete

kohaselt 44 ja need asuvad järgnevates kohalikes omavalitsustes: Alutaguse vald, Mustvee vald,

Pärnu linn, Loksa linn, Kanepi vald, Maardu linn, Kastre vald, Võru vald, Häädemeeste vald,

Saaremaa vald, Setomaa vald, Viru-Nigula vald, Viljandi vald, Tartu linn, Elva vald, Lääne-

Nigula vald, Mulgi vald, Põhja-Pärnumaa vald, Saarde vald, Tapa vald, Väike-Maarja vald,

Toila vald, Järva vald, Lääneranna vald, Põhja-Sakala vald, Tori vald, Tõrva vald, Lääne-Harju

vald, Vinni vald, Antsla vald, Luunja vald, Otepää vald, Räpina vald, Tallinna linn, Anija vald,

Märjamaa vald, Kuusalu vald, Türi vald, Jõelähtme vald. Muudatustega kaasnev mõju avaldub

kohalikule omavalitsusele ühekordselt- kaalutletud otsus gümnaasiumiosa sulgemise kohta

tehakse üks kord. Muudatuste riskina võib välja tuua kogukonna vastuseisu ja sellega

kaasnevate õigusvaidluste tekkimise ohu.

7. Eelnõu rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Õppimiskohustuse rakendamiseks kavandatakse vahendid järgmistest allikatest (2029. aastani):

ESF+ meetme „Õpetajate järelkasv ja areng, õpikäsitus ja – keskkonnad“ programmi

„Teaduspõhine õppekavade ja õppevara arendamine ning rakendamine ja õppekvaliteedi

hindamine, personaalsed õpiteed ja õpianalüütika“ tegevuste (ühtse sisseastumissüsteemi

analüüs ja piloteerimine, ettevalmistava õppe piloteerimine, karjääriteenuste rakendustugi,

mitteformaalõppe lõimingu toetamine formaalõppes, kutsehariduse õppekavade arendus- ja

rakendustugi) raames kokku 5 662 316 euroga.

Haridus- ja Teadusministri kinnitatud ning Haridus- ja Noorteameti poolt elluviidava ESF

programmi „Noorsootöö meetmed noorte tööturule sisenemise toetamiseks ja NEET-staatuses

noortele tugimeetmete pakkumiseks“ tegevussuuna mitteõppivate või -töötavate noorte

toetamine raames 4 972 082 euroga.

75

Täiendavad vahendid uueneva kutsekeskharidusmudeli rakendamiseks on vajalik leida 2028.

aastast ning ettevalmistava õppe läbiviimiseks 2025. aastal 1 mln ning igal järgneval aastal 3

mln eurot. Eelnõu rakendamiseks on vajalik riigigümnaasiumide ja kutseõppeasutuste juurde

luua ettevalmistava õppe läbiviimiseks eraldi õppekohad (tegemist on uute õppekohtadega).

See tähendab vajadust leida täiendavad ruumid õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimiseks, mis

vastavad ka riiklikult kehtestatud tervisekaitsenõuetele. Lisaks sellele on vajalik leida

ettevalmistava õppe läbiviijad (õpetajad ja muud koolitöötajad). Osaliselt on võimalik kasutada

olemasolevate õpetajate pakutavat ressurssi (seni osalise tööajaga töötavad õpetajad jätkavad

töötamisest senisest suurema koormusega – nt täistööajaga).

Samuti võib olla vajalik luua täiendavaid tasemeõppe õppekohti (gümnaasiumides ja

kutseõppeasutustes). See jääb kooli pidaja otsuseks, seaduse eelnõus väljapakutud sõnastus

tingimata ei eelda, et tasemeõppe õppekohti olulisel määral lisanduks. Täna on erinevates

gümnaasiumides ja kutseõppeasutustes õppekohti piisavalt, kuid pakkumise ja nõudluse joatus

üle Eesti siiski ebaühtlane.

8. Rakendusaktid

Eelnõu esitatud kujul vastuvõtmine eeldab, et haridus- ja teadusminister kehtestab uue

määrusena „Nõuded ettevalmistava õppe korraldusele ja õppekavale ning rahastamise alused“.

Eelnõu esitatud kujul vastuvõtmine eeldab haridus- ja teadusministri 16. aprilli 2018. a määruse

nr 14 „Õpilase kutseõppeasutusse vastuvõtu kord“ tervikuna uuesti kehtestamist (uue

määrusena) nii, et määruses oleks edaspidi reguleeritud ka kutseõppeasutusest väljaarvamise

korda.

Eelnõu esitatud kujul vastuvõtmine eeldab ka, et Vabariigi Valitsus kehtestab uue määrusena

kutseõppe tasemeõppe õppekulude hüvitamise tasu suuruse määramise alused ja tasu

ülemmäärad riigi- ja munitsipaalkoolides.

Kavandatud muudatused eeldavad haridus- ja teadusministri 28. detsembri 2018 määruse nr

35 „Haridusliku erivajadusega õpilase kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord“

tervikuna uuesti kehtestamist, kuivõrd edaspidi käsitletakse kutseõppeasutustes õpilase arengu

ja õppimise toetamist senisest laiemas tähenduses.

Eelnõu vastuvõtmine eeldab, et Vabariigi Valitsus muudab 6. jaanuari 2011. a määrust nr 1

„Põhikooli riiklik õppekava“ ja 6. jaanuari 2011. a määrust nr 2 „Gümnaasiumi riiklik

õppekava“ (õpilase poolt mitteformaalõppes või mõnes teises haridusasutuses õppimise

arvestamiseks; põhikooli lõpetamise tingimuste muutmises (seonduvalt valikeksami

ärajätmisega). Samuti eeldavad tehtavad muudatused, et Vabariigi Valitsus muudab 16.

detsembri 2010. a määrust nr 182 „Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava“ (toimetulekuõppe

nominaalse õppeajaga seonduva regulatsiooni kohendamiseks).

Eelnõu esitatud kujul vastuvõtmine eeldab Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a määruse nr

265 „Eesti hariduse infosüsteemi asutamine ning põhimäärus“ muutmist, kuna luuakse uus

andmekogu alamregister, kuhu sisseastujad/vanemad saavad kanda kooli sisseastumiseks

vajalikke tahteavaldusi ning vajadusel muid dokumente ning kool saab vastavas keskkonnas

viia läbi haldusmenetluse ning teha seejärel otsuse isiku kooli sisseastumise kohta (võtta isik

kooli õpilaseks vastu või keelduda vastuvõtmisest).

76

Eelnõu esitatud kujul vastuvõtmine eeldab haridus- ja teadusministri 28. augusti 2013. a

määruse nr 23 „Kutseõppeasutuse arendustegevust ja õppekasvatustööd käsitlevate

kohustuslike dokumentide nõuded ja dokumentide pidamise kord“ muutmist. Täpsemalt tuleb

nimetatud määruse § 7 lõike 2 punkt 15 kehtetuks tunnistada, kuna kutseõppeasutuste

õppekorralduseeskirjad ei reguleeri edaspidi enam kutseõppeasutusest väljaarvamise tingimusi.

Eelnõu esitatud kujul vastuvõtmine eeldab haridus- ja teadusministri 19. augusti 2010. a

määruse nr 43 „Õpilase kooli vastuvõtmise üldised tingimused ja kord ning koolist

väljaarvamise kord“ muutmist. Määruses nähakse ette regulatsioon taotluste esitamiseks läbi

hariduse infosüsteemi vastava alamregistri (seni on taotluse esitamise vorm olnud kooli enda

määrata) ning taotluse menetlemisega seonduv.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Seaduse jõustumine üldises korras on vajalik, et rakendada

muudatust 2025. aastal põhihariduse omandanud isikute suhtes, nagu on Vabariigi Valitsuse

koalitsioonilepingus väljendatud ootus.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik arutelu

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule

ning arvamuse avaldamiseks Eesti Koolijuhtide Ühendusele, Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -

lasteaedade Ühendusele, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendusele, Eesti Õpilasesinduste

Liidule, Eesti Kristlike Erakoolide Liidule, Eesti Lastevanemate Liidule, Eesti Õpetajate

Liidule, Eesti Õpetajate Ühenduste Koostöökojale, Eesti Haridustöötajate Liidule, Eesti

Alushariduse Ühendusele, Eesti Alushariduse Juhtide Ühendusele, Eesti Lasteaednike Liidule,

Eesti Lastekaitse Liidule, Eesti Eralasteaedade Liidule, Eesti Lapsehoidjate Kutseliidule ja

Eesti Lastehoidude Liidule, Eesti Koolipsühholoogide Ühingule, Eesti Eripedagoogide Liidule,

Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendusele, Eesti Töötukassale, Eesti Kutseõppe Edendamise

Ühingule, Eesti Kaubandus–Tööstuskojale, Eesti Tööandjate Keskliidule, Kutsekojale,

Haridus- ja Noorteametile.

Eelnõu koostamise eelselt on toimunud mitmesugused kohtumised erinevate partneritega:

Juunis 2023. a on toimunud kohtumine Soome Haridusministeeriumi esindajatega.

Juunis 2023. a on toimunud kohtumised Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindajatega.

Juunis 2023. a on toimunud korduvad kohtumised Sotsiaalministeeriumi, Töötukassa ja

Sotsiaalkindlustusametiga.

Juunis ja augustis 2023. a on toimunud korduvad kohtumised kohalike omavalitsuste

esindajatega (sh Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajatega), samuti eraldiseisvalt Eesti

Linnade ja Valdade Liidu eelarve läbirääkimiste töörühmaga detsembris 2023 ning jaanuaris

2024.

Õppimiskohustuse eelnõude väljatöötamiseks moodustas minister ka eraldiseisva töörühma,

koosseisus Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Koolijuhtide Ühendus, Eesti Haridustöötajate

Liit, Eesti Õpetajate Ühenduste Koostöökoda, Eesti Õpetajate Liit, Eesti Koolipsühholoogide

77

Ühing, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus, Eesti Õpilasesinduste

Liit, Eesti Lapsevanemate Liit, Eesti Töötukassa, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing, Eesti

Kaubandus – Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, Kutsekoda, Sotsiaalministeerium ning

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Töörühm on 15. oktoobrist 2023 kuni 9. veebruarini jõudnud aruteluks kohtuda seitsmel korral:

13. oktoobril, 27. oktoobril, 10. novembril, 1. detsembril, 15. detsembril, 2. ja 9. veebruaril

2024. aastal. Järgmine kohtumine on kavandatud 1. märtsiks 2024 ning eelnõude

rakendusaktide väljatöötamiseks töörühma töö jätkub.

Detsembris toimusid eraldiseisvad kohtumised Eesti Kutseõppe Edendamise Ühinguga,

infotund kutseõppeasutuste nõunike kogude liikmetele ning eraldi infotund ka

kutseõppeasutuste üldharidusainete õpetajatele.

Töö on käivitunud ka Karjäärinõustajate Ühingu karjääriõppe töörühmaga sisendi

ettevalmistamiseks rakendusaktidesse.

Kristina Kallas

minister