C-253/24

Vastuvõtmise kuupäev : 03/07/2024

Kokkuvõte C-253/24 - 1

Kohtuasi C-253/24 [Pelavi]i

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

9. aprill 2024

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Corte di Appello di L’Aquila (Aquila apellatsioonikohus, Itaalia)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

4. aprill 2024

Vastustaja ja apellant:

Ministero della Giustizia

Kaebaja ja vastaspool:

NZ

Põhikohtuasja ese

Apellatsioonimenetlus, mille aluseks on edasikaebus kohtuotsuse peale, millega

rahuldati osaliselt nõue, mille esitas kaebaja, kes on esimese astme kohtu

aukohtunik (giudice onorario) ja kes palus muu hulgas tuvastada, et tal on töötaja

staatus liidu õiguse tähenduses ja sellest tulenev õigus

tavakohtunikega/-prokuröridega (magistrati ordinari) majanduslikult ja

õiguslikult samaväärsele kohtlemisele, mille hulka kuuluvad põhipuhkus,

eripuhkused, ravi- ja õnnetusjuhtumikindlustus, lahkumishüvitised, sotsiaal- ja

kindlustuskaitse, ning mõista Ministero della Giustizialt (justiitsministeerium,

Itaalia) välja hüvitis kahju eest, mis tekitati Euroopa Liidu selle valdkonna

direktiivides ette nähtud kohustuste täitmata jätmisega ja tähtajaliste töösuhete

kasutamise kuritarvitamisega.

i Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-253/24

2

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 31 ja 47, direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7

ja 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta, mis on lisatud

direktiivile 1999/70/EÜ, klausli 4 ja klausli 5 punkti 1 tõlgendamine.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas nende sätetega on kooskõlas

riigisisesed õigusnormid, mis näevad esiteks ette, et „töötaja“ ja „tähtajalise

töötaja“ staatusega aukohtunik (giudice onorario) jääb ilma õigusest juba

väljateenitud tasustatud põhipuhkusele juhul, kui ta kinnitatakse ametisse kuni

70. eluaastani, ja teiseks näevad karistusmeetmena tähtajaliste töösuhete

kasutamise kuritarvitamise eest ette aukohtuniku ametisse kinnitamise kuni

70. eluaastani või juhul, kui teda ametisse ei kinnitata, rahalise hüvitise koos tema

poolt mõlemal juhul kõikidest varasematest õigustest loobumisega.

Eelotsuse küsimused

1. Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 1 ja artikliga 47,

direktiivi 2003/88/EÜ artikliga 7 ja raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta

klausliga 4 on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et

„töötajaks“ ja „tähtajaliseks töötajaks“ kvalifitseeruv aukohtunik (giudice

onorario), kes kinnitatakse ametisse kuni 70. eluaastani, kaotab õiguse tasustatud

põhipuhkusele ajavahemiku eest, mis eelnes ametisse kinnitamisele?

2. Kas raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 5 punktiga 1 on vastuolus

niisugused riigisisesed õigusnormid, mis näevad karistusmeetmena tähtajaliste

töösuhete kasutamise kuritarvitamise eest ette, et aukohtunik (giudice onorario)

kinnitatakse ametisse kuni 70. eluaastani, eeldusel et ta on enne läbinud

konkursivälise hindamismenetluse, ja – juhul, kui ta ei ole hindamismenetlust

läbinud – näevad ette rahalise hüvitise, koos mõlemal juhul kõikidest varasematest

õigustest loobumisega?

Viidatud liidu õigus

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“), artiklid 31 ja 47.

18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkulepe tähtajalise töö kohta, mis on lisatud

nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse

Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate

Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP)

sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, klausel 2 ja eelkõige klausel 4 ning

klausli 5 punkt 1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ

tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (tööaja direktiiv), artikkel 7.

PELAVI

3

15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact, C-286/06, EU:C:2008:223 (edaspidi

„kohtuotsus Impact“).

9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Keolis Agen, C-271/22–C-275/22,

EU:C:2023:834.

16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia

rahukohtunike staatus), C-658/18, EU:C:2020:572 (edaspidi „kohtuotsus UX“)

7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike

staatus), C-236/20, EU:C:2022:263 (edaspidi „kohtuotsus PG“).

26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt, C-31/13–C-63/13 ja C-418/13,

EU:C:2014:2401 (edaspidi „kohtuotsus Mascolo“).

8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F.A. Bonporti,

C-494/17, EU:C:2019:3878 (edaspidi „kohtuotsus „Rossato“).

Viidatud riigisisene õigus

13. juuli 2017. aasta seadusandliku dekreedi nr 116 (decreto legislativo del

13 luglio 2017, n. 116; edaspidi ka „seadusandlik dekreet nr 116/2017“) artikli 29

lõiked 1–9, mis asendati 30. detsembri 2021. aasta seaduse nr 234 (legge del

30 dicembre 2021, n. 234) artikli 1 lõikega 629 jj:

„1. Käesoleva dekreedi jõustumiskuupäeval teenistuses oleva

aukohtuniku/-prokuröri (magistrato onorario) võib ema taotlusel uuest ametisse

kinnitada, kuni ta on saanud 70-aastaseks.

2. Käesoleva dekreedi jõustumise kuupäeval teenistuses oleval

aukohtunikul/-prokuröril (magistrato onorario), keda ei saa uuesti ametisse

kinnitada kas sellepärast, et ta ei ole esitanud taotlust või et ta ei ole läbinud

lõike 3 kohast atesteerimismenetlust, on – ilma et see piiraks keeldumisvõimalust

– õigus hüvitisele, mille suurus on iga teenistusaasta eest, mille jooksul ta on

olnud istungitega hõivatud vähemalt 80 päeva, 2500 eurot enne maksude

kinnipidamist ja iga teenistusaasta eest, mille vältel ta on olnud istungitega

hõivatud alla 80 päeva, 1500 eurot enne maksude kinnipidamist; igal juhul ühe

inimese kohta kokku kuni 50 000 eurot enne maksude kinnipidamist. Varasema

perioodi eest tasumisele kuuluva hüvitise arvutamisel võrdsustatakse üle 6-kuune

teenistusperiood ühe aastaga. Hüvitise saamine toob kaasa loobumise igasugustest

edasistest nõuetest seoses varasemate auteenistussuhetega.

3. Lõikes 1 sätestatud ametisse kinnitamiseks korraldab Consiglio superiore

della magistratura (Itaalia kõrgem kohtute haldamise nõukoda) oma otsusega

kolm eraldi hindamismenetlust, mis toimuvad igal aastal kolmeaastasel

ajavahemikul 2022–2024. Need puudutavad teenistuses olevaid aukohtunikke/-

prokuröre (magistrati onorari), kellel on vastavalt käesoleva dekreedi jõustumise

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-253/24

4

kuupäeval täitunud: a) rohkem kui 16 teenistusaastat; b) 12–16 teenistusaastat;

c) vähem kui 12 teenistusaastat.

4. Lõikes 3 nimetatud hindamismenetlus hõlmab maksimaalselt 30-minutilist

suulist vestlust, milles käsitletakse praktilist kaasust tsiviil- ja karistusõiguse

materiaalõiguslike ja menetlusõiguslike normide kohta, valdkonna alusel, milles

kandidaadid täitsid eksklusiivselt või peamiselt aukohtuniku ülesandeid.

Hindamismenetlused viiakse läbi kohturingkondade alusel. Hindamiskomisjon

koosneb esimese astme kohtu presidendist või tema esindajast, kohtunõukogu

määratud kohtunikust (magistrato), kes on edukalt läbinud vähemalt teise

kutsealase atesteerimise, ja advokatuuri määratud advokaadist, kes on kantud

advokaatide eriregistrisse kõrgema astme kohtutes. […]

5. Lõikes 3 nimetatud hindamismenetlustes osalemise taotlus toob kaasa

loobumise igasugustest hilisematest mis tahes liiki nõuetest, mis on seotud

varasema auteenistussuhtega, välja arvatud õigusest lõikes 2 nimetatud hüvitisele

juhul, kui teda uuesti ametisse ei kinnitata.

6. Ametisse kinnitatud aukohtunikud/-prokurörid (magistrati onorari) võivad

30 päeva jooksul alates lõikes 3 sätestatud hindamismenetluse tulemuste teatavaks

tegemisest valida aukohtuniku ülesannete eksklusiivse korra. Sel juhul makstakse

ametisse kinnitatud aukohtunikele tasu, mis arvutatakse palga ja

kolmeteistkümnenda kuupalga alusel, mida makstakse kohtute haldustöötajatele

31. detsembril 2021 […]. Lisaks makstakse kohtute hüvitist summas, mis võrdub

kohtute haldustöötajatele eelmisel perioodil ette nähtud hüvitise kahekordse

suurusega […].

7. Ametisse kinnitatud aukohtunikele/-prokuröridele (magistrati onorari), kes

ei kasuta lõikes 6 sätestatud valikut, makstakse tasu, mis arvutatakse palga ja

kolmeteistkümnenda kuupalga alusel, mida makstakse kohtute haldustöötajatele

31. detsembril 2021 […]. Kohaldatavad on mutatis mutandis käesoleva dekreedi

artikli 1 lõike 3 sätted, seoses üksnes tööülesannete täitmisega nii, et sellega

kaasnevalt tagatakse täiendavate töö- või kutsealaste tegevuste sooritamine.

8. Aukohtunikel/-prokuröridel (magistrati onorari) on õigus toidutalongidele

osas, mis on ette nähtud kohtute haldustöötajatele, iga kohtuistungi eest, mille

kestus on rohkem kui kuus tundi, mis tuleneb kohtu presidendi konkreetsest

kinnitusest.

9. Käesoleva dekreedi jõustumise kuupäeval teenistuses olevate

aukohtunike/-prokuröride (magistrati onorari) teenistus lõpeb, kui nad ei esita

lõikes 3 sätestatud hindamismenetluses osalemise taotlust.

22. juuni 2023. aasta dekreetseadus nr 75, mis võeti muudatustega seadusena

vastu 10. augusti 2023. aasta seadusega nr 112 (decreto-legge del 22 giugno 2023,

n. 75, convertito con modificazioni dalla legge del 10 agosto 2023, n. 112),

artikli 15-bis lõiked 2 ja 3:

PELAVI

5

„2. Ammendunud kvoodi aukohtunikud/-prokurörid (magistrati onorari), kes on

13. juuli 2017. aasta seadusandliku dekreedi nr 116 artikli 29 tähenduses ametisse

kinnitatud ning kes on valinud eksklusiivse korra, kantakse INPSi (riiklik

sotsiaalkindlustusamet, Itaalia) üldise kohustusliku kindlustuse nimekirja.

3. Ilma et see piiraks lõike 5 sätete kohaldamist, säilitavad ammendunud

kvoodi aukohtunikud/-prokurörid (magistrati onorari), kes on 13. juuli

2017. aasta seadusandliku dekreedi nr 116 artikli 29 tähenduses ametisse

kinnitatud ning kes täidavad oma ülesandeid mitte-eksklusiivselt ja kellel on õigus

olla kantud Cassa nazionale di previdenza e assistenza forense (advokatuuri

sotsiaalkaitse ja -kindlustuskassa, Itaalia) nimekirja, oma registreeringu selles

kassas“.

Asjaolude lühiülevaade ja põhikohtuasja poolte peamised argumendid

1 Vastaspool (edaspidi „g.o. (giudice onoraria)“), kaebaja esimese astme kohtus, on

aukohtunik (giudice onoraria), kes on olnud sama esimese astme kohtu

teenistuses pidevalt alates 14. veebruarist 2001.

2 Sellest kuupäevast alate on ta pidanud keskmiselt kolm kohtuistungit nädalas ja

kirjutanud keskmiselt rohkem kui 200 kohtuotsust aastas, peamiselt

kriminaalõiguse valdkonnas. Ta ei viinud kohtuistungeid läbi mitte ühegi aasta

puhkuseperioodi ajal (mis on seaduse kohaselt kindlaks määratud 1. kuni

31. augustini).

3 Algselt sai ta kolmeaastase kestusega ametikoha, mida uuendati iga nelja aasta

järel kuni 13.12.2022, mil ta kinnitati lõplikult ametisse kuni seitsmekümnenda

eluaasta täitumiseni.

4 Kuni kõnealuse kinnitamiseni kuulus g.o. (giudice onoraria) advokatuuri ja võis

vabalt tegutseda advokaadi kutsealal erineva esimese astme kohtu tööpiirkonnas

kui see, milles ta teenistuses oli, tasudes kohustuslikke sotsiaalkindlustusmakseid

Cassa Nazionale Forensele (advokatuuri riiklik kassa, Itaalia), asutusele, mis

pakub advokaatidele sotsiaalkaitset ja -kindlustust vastavalt nende sissetulekule.

Tulenevalt tema advokatuuri ja Cassa Nazionale Forensesse kuulumisest pidi ta ka

aukohtuniku/-prokuröri (magistrato onorario) ülesannete täitmisest saadavalt

hüvitiselt tasuma kõnealusesse kassasse sotsiaalkindlustusmakseid.

5 Ajavahemikus 14. veebruar 2001–13. detsember 2022 sai ta hüvitist, mis määrati

kindlaks peetud kohtuistungite arvu alusel ning mis võrdub 98 euroga iga

kohtuistungi kohta, millele lisandub 98 eurot juhul, kui tööpäeva pikkus ületab

5 tundi. Puhkuseperioodil hüvitist ei makstud.

6 Aukohtuniku/-prokuröri (magistrato onorario) ülesannete täitmise eest makstud

hüvitiselt tasus justiitsministeerium kuni 13. detsembrini 2022 Cassa Forensesse

(advokatuuri riiklik kassa, Itaalia) 4% ulatuses sotsiaalkindlustusmakseid (nn

täiendav makse), samas kui g.o. (giudice onoraria) tegi nn isikulisi makseid, mis

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-253/24

6

võrdusid 14,5–15% tema täielikust kutsealasest netosissetulekust (hüvitis ja

advokaadi kutsetegevusega teenitud tulu).

7 Esimese astme kohtu menetluses nõudis g.o. (giudice onoraria), et ta

kvalifitseeritaks „töötajaks“ liidu õiguse tähenduses (mitte palgatöötajaks

riigisisese õiguse tähenduses), mida talle võimaldati, ning et tuvastataks tema

õigus saada sama töötasu, mida teenib „tavakohtunik/-prokurör“ (magistrato

ordinario), st kutseline kohtunik (magistrato professionale), ja et

justiitsministeeriumilt mõistetaks välja kahjuhüvitis tähtajalise töösuhte

kuritarvitusliku korduva sõlmimise eest, mille suuruseks hindab esimese astme

kohus eespool viidatud töötasu korrutatuna üheksa kuuga. Kõnealune kohus

tunnustas aga õigust varasematele töötasudele üksnes viieaastase aegumistähtaja

piires, mis on kohaldatav töösuhtest tulenevatele nõuetele.

8 Justiitsministeerium esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, vaieldes vastu

aukohtuniku/-prokuröri (magistrato onorario) ametikoha võrdsustamisele

kutselise kohtunikuga (magistrato professionale), tuginedes seejuures erinevatele

asjaoludele, sealhulgas avaliku konkursi puudumine teenistusse juurdepääsul,

aukohtuniku/-prokuröri tehtava töö madalam kvaliteet ja väiksem maht,

aukohtuniku/-prokuröri ametikoha kokkusobivus muude kutsealaste tegevustega,

erinevalt ametiisikust. Lisaks vaidles ta vastu sellele, et tähtajalisi töölepinguid on

korduvalt kuritarvituslikult kasutatud, väites, et aukohtuniku/-prokuröri iga

ametikohta tuleb pidada uueks ametikohaks, mille saamisele ei ole huvitatud

isikul mitte mingit õigust, vaid mille puhul teda üksnes koheldakse soodsamalt.

9 G.o. (giudice onoraria) vaidles nendele väidetele vastu ja esitas omakorda

vastustaja vastuse, milles ta vaidlustas esimese astme kohtu poolt läbiviidud

nõuete kvalifitseerimise töösuhtest tulenevateks nõueteks, mitte

kahjuhüvitisnõueteks, millest tulenevalt kohaldatakse viieaastast aegumistähtaega

kümneaastase aegumistähtaja asemel.

10 Apellatsioonimenetluse ajal läbis g.o. (giudice onoraria) edukalt „ametisse

kinnitamise menetluse“, mis viidi sisse seadusega nr 234/2021 (artikli 1 lõige 629

ja järgmised lõiked), mis nägi 1. jaanuaril 2022 teenistuses olevatele

aukohtunikele/-prokuröridele (magistrati onorari) ette võimaluse saada kuni

70. eluaasta täitumiseni hindamismenetluse läbimise tulemusel ametisse

kinnitatud, ilma vahepealsete uuenduste või kinnitamiste vajaduseta. Sel viisil

ametisse kinnitatud aukohtunikel/-prokuröridel on õigus kindlaksmääratud

töötasule – mis määratakse ministeeriumi alluvuses töötava ametiisiku palga

alusel –, kohtunike hüvitisele ja toidutalongidele. Töötasu makstakse ka puhkuste

perioodil, mil kohtutegevus on peatatud. Kui ametisse kinnitatud

aukohtunikud/-prokurörid valivad aukohtuniku ülesannete eksklusiivse korra, siis

kustutavad nad end advokatuuri liikmete nimekirjast ja Cassa Forensest

(advokatuuri riiklik kassa, Itaalia) ning neile kehtib palgatöötajate

sotsiaalkindlustussüsteem INPSis (riiklik sotsiaalkindlustusamet, Itaalia)

registreerumise kaudu (dekreetseaduse 75/2023 artikkel 15-bis, mis võeti

seadusena vastu seadusega nr 112/2023). Kui nad valivad Cassa Forense

PELAVI

7

registreeringu säilitamise (ja seega võimaluse jätkata advokaadi kutsetegevusega),

jätkavad nad Cassa Forensele advokaadi tegevusest saadavalt tulult maksete

tegemist.

11 Ametisse kinnitamiseks pidi g.o. (giudice onoraria) laskma end suuliselt küsitleda

ühe praktilise kaasuse kohta, valdkonnas, milles ta aukohtunikuna peamiselt oma

ülesandeid täitis. G.o. (giudice onoraria) kinnitati ametisse justiitsministri

13. detsembri 2022. aasta määrusega ja ta valis aukohtuniku ülesannete

eksklusiivse korra. Selles olukorras ei kohaldata aukohtunikule/-prokurörile

(magistato onorario) sätteid, mis välistavad 1) avaliku teenistuse suhte sõlmimise,

2) töötamise piiramise kahe päevaga nädalas, 3) ametikoha ajutisuse

(seadusandliku dekreedi nr 116/2017 artikli 1 lõige 3).

12 Seadus näeb ette, et ametisse kinnitamise hindamismenetluses osalemise taotlus

toob sõltumata selle tulemusest kaasa kõikidest varem omandatud täiendavatest

õigustest loobumise. Lisaks näeb see ette, et taotluse esitamata jätmine toob kaasa

aukohtuniku (giudice onorario) teenistuse lõpetamise nende aukohtunike puhul,

kes on teenistuses olnud kauem kui neli aastat, koos õigusega hüvitisele, mis

vastab teenistusaastate arvule.

13 Pärast g.o. (giudice onoraria) ametisse kinnitamist palus ministeerium, et

õigusliku vaidluse ese tunnistataks äralangenuks. G.o. (giudice onoraria) vaidles

sellele vastu, paludes eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõstatada põhiseadusele

vastavuse küsimuse seoses nn ex lege varem omandatud õigustest loobumisega,

tulenevalt Itaalia põhiseaduse erinevate sätete rikkumisest seoses 18. märtsil 1999

sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta, mis on lisatud nõukogu 28. juuni

1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, klausli 5 punktiga 1.

Eelotsusetaotluse põhjenduste lühiülevaade

14 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab vajalikuks esitada Euroopa Kohtule esiteks

esimese küsimuse esemeks oleva küsimuse, võttes arvesse harta artikli 31 lõike 2

ja direktiivi 2003/88 artikli 7 vahetut õigusmõju (vt 9. novembri 2023. aasta

kohtuotsus Keolis Agen, C-271/22–C-275/22, EU:C:2023:834), harta artikli 47

lõike 1 ja raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 vahetut õigusmõju (vt

15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact, C-286/06, EU:C:2008:223; edaspidi

„kohtuotsus Impact“), millest tuleneb riigisisese kohtu pädevus/kohustus jätta

sellega vastuolus olev riigisisene õigusnorm kohaldamata. Teiseks peab kõnealune

kohus teise küsimusega menetluse mõistliku kestuse seisukohast vajalikuks

eelotsuse taotlemist seoses raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 5

punktiga 1 – kuigi sellel ei ole vahetut õigusmõju (vt kohtuotsus Impact) – kuna

selle küsimuse vastus lihtsustaks hinnangut vajaduse kohta küsida Corte

costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) arvamust riigisisese õigusnormi

põhiseaduslikkuse kohta, mida ei või kohaldamata jätta.

15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et ta on teadlik hetkel pooleliolevast

rikkumismenetlusest, mille komisjon algatas, saates Itaaliale 15. juulil 2021

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-253/24

8

märgukirja, millele järgnes 15. juuli 2022. aasta täiendav märgukiri (pärast

käesoleva eelotsusetaotluse esemeks olevate sätete jõustumist) ja põhjendatud

arvamuse väljastamine 14. juulil 2023, ning mille esemeks on

aukohtunikele/-prokuröridele (magistrati onorari) kohaldatavad Itaalia

õigusnormid.

16 Seejärel leiab ta, et käesoleva menetluse ese on osaliselt erinev menetluse

C-548/22 esemest, mis on Euroopa Kohtus pooleli, ning ta peab vajalikuks

pakkuda Euroopa Kohtule täiendavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid

aukohtunike (giudici onorari) juriidilise staatuse kohta Itaalias.

G.o. (giudice onoraria) kvalifitseerimine „töötajaks“ liidu õiguse tähenduses

17 Arvestades Euroopa Kohtu väljatöötatud põhimõtteid, eelkõige kohtuotsustes UX

ja PG, on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et g.o. (giudice onoraria)

osutas esimese astme kohtus aukohtuniku (giudice onorario) ülesandeid täites

tegelikke, mitte pelgalt marginaalseid teenuseid, võttes arvesse tootlikkust, mida

tõendavad tehtud otsused ja kohtuistungite arv, ja aukohtunikele ette nähtud

hüvitiste laadi ja ülesehitust, mida ei saa mitte mingil juhul pidada pelgaks

kuluhüvitiseks, vaid mis on tihedalt seotud osutatud teenustega, ka selle laadi ja

suuruse tähenduses.

18 Lisaks oli suhe, mis sidus g.o.-d (giudice onoraria) justiitsministeeriumiga kuni

13. detsembrini 2022, tähtajatu: ametikoha kestus oli algselt kolm aastat ning see

jätkus hiljem nelja-aastase kestusega uuendamistega, kuni seadusandliku dekreedi

nr 116/2017 artiklis 29 ette nähtud ametisse kinnitamise menetluse tulemuseni.

Järelikult on ka käesoleval juhul töösuhte lõpp tulemus, mis on „määratud

objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine,

konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine“ (kohtuotsus

UX, punkt 131).

19 Kirjeldatud asjaolude alusel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus õigeks g.o.

(giudice onoraria) kvalifitseerimist „töötajaks“ tööaja direktiivi artikli 7

kohaldamise seisukohast ja „tähtajatuks töötajaks“ raamkokkuleppe kohaldamise

seisukohast.

20 Tööaja direktiivi artiklist 7, millega rakendatakse harta artikli 31 lõikes 2

sätestatud õigust, tuleneb õigus tasustatud põhipuhkusele – vähemalt

neljanädalase miinimumperioodi jooksul aastas – millele g.o. (giudice onoraria)

saab tugineda otse (vt 9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Keolis Agen, C-271/22

kuni C-275/22, punkt 28).

21 Raamkokkuleppe klauslist 4.4. tuleneb keeld kohelda töötingimuste osas g.o.-d

(giudice onoraria) vähem soodsalt kui võrreldavas olukorras alatisi töötajaid,

välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.

PELAVI

9

22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus välistab samamoodi nagu esimese astme kohus

selle, et olemas on riigisisese õiguse tähenduses „alluvussuhe“, mis annab

juurdepääsu laiemaulatuslikule ja üldisemale kaitsele, võrreldes sellega, mida

tunnustatakse liidu õiguses (näiteks seoses töösuhte lõppemisega), mille suhtes

kohaldatakse jätkuvalt riigisiseseid õigusnorme.

Töötasuga seotud aspektid

23 Teatud asjaolude alusel, mida Euroopa Kohus analüüsis otsuses PG (punktid 42

ja 53) seoses rahukohtunike ja tavakohtunike/-prokuröride (magistrati ordinari)

võrreldavusega ning eristamise objektiivsete põhjenduste olemasoluga, mis on

seotud eelkõige erinevate kvalifikatsioonide ja tööülesannete ning kutselisele

ametikohale saamise tingimustega, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et g.o.

(giudice ordinaria) ei ole töötasu osas võrreldav tavakohtuniku/-prokuröriga

(magistrato ordinario).

Põhipuhkus

24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et g.o.

(giudice onoraria) ei pidanud ühelgi aastal puhkuste perioodil kohtutegevuse

peatamise ajal (1. kuni 31. augustini) ühtegi kohtuistungit ega oleks saanud seda

teha, kuna sel perioodil on esimese astme kohtu tavategevus seaduse kohaselt

peatatud. Samuti ei vaielda selle üle, et kuni tema ametisse kinnitamiseni

13. detsembril 2022 ei makstud g.o.-le (giudice onoraria) kõnealusel perioodil

töötasu. See asjaolu on iseenesest vastuolus puhkuseõigusega, mis kuulub g.o-le

(giudice onoraria) kui „töötajale“.

25 Kuna viidatud kaht õigust (õigus põhipuhkusele ja õigus puhkusetasule) tuleb

teineteisest lahutamatuna käsitada, ei või puhkuseperioodil tasu saamise õigusest

liidu õiguse riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel erandit teha. Tööaja direktiivi

artikkel 7 ei kuulu nimelt sätete hulka, millest direktiiv lubab sõnaselgelt erandeid

teha. Seega on puhkuseperioodi kestel tasu saamise õigusel, mis on ette nähtud

liidu õiguses, kohustuslik laad. Sellel kui liidu sotsiaalõiguse põhimõttel on

oluline tähtsus ning seda ei tohi kitsalt tõlgendada (nt 22. aprilli 2010. aasta

kohtuotsus Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, C-486/08,

EU:C:2010:215, ja 20. juuli 2016. aasta kohtuotsus Maschek, C-341/15,

EU:C:2016:576).

26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab Euroopa Kohtu praktikale, eelkõige

kohtuotsusele PG (punktid 53 ja 54), milles Euroopa Kohus analüüsis

rahukohtunike õigust puhkusele ka „töötingimuste“ raames seoses

tavakohtunikest/-prokuröridest (magistrati ordinari) erineva kohtlemisega, leides

sisuliselt, et erinevad ametikohale saamise tingimused, nõutud kvalifikatsioonid ja

tööülesanded ei ole asjaolud, mis põhjendaksid erinevat kohtlemist ka tasustatud

põhipuhkuse tasandil.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-253/24

10

27 Kõnealune kohus on seisukohal, et ei ole tegelikku vajadust

tavakohtunike/-prokuröride (magistrati ordinari) ja aukohtunike/-prokuröride

(magistrati onorari) puhkuse kestuse määramise eristamiseks, vaid selle asemel

on kummagi puhul mõistlik, et viidatud ulatus kattub nende päevade arvuga, mil

kohtute tavategevus on peatatud. Ta märgib lisaks, et selles osas on

seadusandlikus dekreedis nr 116/2017 ette nähtud, et aukohtunikud/-prokurörid

(magistrati onorari) ei täida puhkuseperioodil tööülesandeid, välja arvatud juhul,

kui esinevad konkreetsed ametikohustused (artikkel 24), saades nn ametisse

kinnitamise hetkest (artikkel 29) ka kõnealusel perioodil ette nähtud tasu.

28 Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et enne seadusandliku dekreedi

nr 116/2017 artikli 29 kehtima hakkamist ja enne kuni 70. eluaastani ametisse

kinnitamise taotluse esitamist, millega kaasneb igast varem tekkinud õigusest

loobumine, oleks g.o.-l (giudice onoraria) kui „töötajal“ ja „tähtajalisel töötajal“

olnud õigus nõude osalisele rahuldamisele. Kõnealune õigus oleks olemas olnud

eelkõige osas, mis puudutab töötasu maksmist perioodil, mil ta sai tegelikult

põhipuhkust iga aasta 1. kuni 31. augustini. Ta rõhutab Euroopa Kohtu hinnangu

eesmärgil, et nõue, mis võidaks rahuldada, ei käsitle „hüvitist saamata puhkuse

eest“, mis ei ole kuni töösuhte lõpetamiseni rahalises väärtuses väljendatav, vaid

tasu selle puhkuse eest, mida töö puhkuseperioodiks peatamise ajal vaieldamatult

saadi (aegumistähtaja piires).

Sotsiaalkindlustus ja -kaitse

29 Vaidlustatud kohtuotsuses lükati tagasi g.o. (giudice onoraria) nõue teha kindlaks

õigus sotsiaalkindlustusele ning kohustada ministeeriumit maksma sotsiaalkaitse-

ja sotsiaalkindlustusmakseid pädevates asutustest ja hüvitama kahju, mis tulenes

maksete tegemata jätmisest, kuna viidatud õigus eeldab ministeeriumiga avaliku

teenistuse suhte sõlmimise tuvastamist, mida käesolevas kohtuasjas ei nõutud.

30 Seoses kohtuotsusega PG tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et

raamkokkuleppe klausli 4 kohaselt 1) on lubamatu, „et rahukohtunike jaoks

välistatakse täielikult õigus puhkusele ning mis tahes kujul sotsiaalkaitse ja

-kindlustus“ (punkt 53), 2) sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles ei

ole rahukohtunikule, kes on kvalifitseeritav osalise tööajaga töötajaks, ette nähtud

mingit õigust töösuhtest sõltuvale sotsiaalkaitsele ja -kindlustusele, nagu on ette

nähtud tavakohtunikele/-prokuröridele (magistrati ordinari), kui ta on nendega

võrreldavas olukorras (punkt 54).

31 Kuna raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 on järelikult tingimusteta ja piisavalt

täpne, et isikud saaksid sellele riigisiseses kohtus tugineda (kohtuotsus Impact,

resolutsiooni punkt 2), on riigisisesel kohtul kohustus diskrimineeriv kohtlemine

kõrvaldada, juhul kui seda nõutakse, seejuures ka riigisiseseid õigusnorme

eelnevalt kohaldamata jättes.

32 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga, et g.o. (giudice onoraria) sai Cassa

Forenselt (advokatuuri riiklik kassa, Itaalia) sotsiaalkaitse ja -kindlustuse ka

PELAVI

11

seoses aukohtunikuna tehtud tööga: selline sotsiaalkaitsevorm on kohustuslik ja

tuleneb g.o. (giudice onoraria) kuulumisest advokatuuri.

33 Advokatuuri liikmelisus ja seega Cassa Forense poolt pakutava sotsiaalkaitse alla

kuulumine sõltuvad g.o. (giudice onoraria) valikust, mille eesmärk oli saada

paralleelselt aukohtuniku tegevusega advokaadina edasi tegutseda. Selline

võimalus on tavakohtunike/-prokuröride (magistrati ordinari) puhul täielikult

välistatud.

34 Järelikult arvestades, et g.o.-l (giudice onoraria) oli ning on seoses aukohtuniku/-

prokuröri (magistrata onoraria) tegevusega sotsiaalkaitsevorm, leiab

eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle kaitse tingimuste ja tavakohtunikele/-

prokuröridele (magistrati ordinari) ette nähtud kaitse tingimuste vaheline erinevus

on põhjendatud, võttes arvesse asjaolu, et aukohtunikud (giudici onorari), kes

teevad valiku jääda advokatuuri ja seega Cassa Forense liikmeks, võivad

advokaadi kutsealal edasi tegutseda, erinevalt tavakohtunikest/-prokuröridest

(magistrati ordinari).

Esimene küsimus: kahtlused selle kohta, kas liidu õigusega ja eelkõige

raamkokkuleppe tähtajatu töö kohta klausliga 4 on kooskõlas ametisse

kinnitamisele eelnenud perioodil puhkusetasust ilmajätmine

35 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tõi seadusandliku dekreedi nr 116/2017

artikli 29 lõige 5 sisuliselt kaasa g.o.-le (giudice onoraria) kuuluvatest õigustest

ex lege ilmajätmise pärast taotlust jätkata aukohtuniku/-prokuröri (magistrata

onoraria) ülesannetega, mida ta täitis alates 2001. aastast. Juhul kui g.o. (giudice

onoraria) ei oleks esitanud ametisse kinnitamise taotlust, ei oleks tema tähtajaline

ametikoht olnud täiendatavalt pikendatav, ning ta ei oleks ka järelejäänud

lühendatud tähtajalise perioodi kestel saanud kaitset, mis on ette nähtud alatise

töötajaga võrdsustamise korral. Järelikult pidi g.o. (giudice onoraria) edasiulatuva

kaitse saamiseks loobuma varasemast kaitsest. Seetõttu palutakse Euroopa Kohtul

võtta seisukoht kõnealustest kohustuslikest õigustest ilmajätmise kooskõla kohta

nende õiguste tunnustamisega tulevikus.

36 On tõsi, et kõnealuse seadusandliku sekkumise kaudu saavutas töötaja lisaks

üksnes edasiulatuvale kaitsele ka ametisse töösuhte alatiseks muutmise. Siiski, ja

erinevalt kohtuotsustes Mascolo ja Rossato analüüsitud asjaoludest, välistavad

vaidlusalused õigusnormid täielikult iga tähtajalise lepingu kestel tekkinud

õigused, eelkõige tähtajalise töötaja õiguse saada tähtajatult töölevõtmise hetkel

tasu puhkuse eest, mille ta võttis välja tähtajaliselt töötamise ajal.

37 Viimasena tõstatab õigusest esitada hagi, et saada raamlepingu klausliga 4 ja

tööaja direktiivi artikliga 7 tagatud kaitse, ex lege ilmajätmine tähtajatult

töölevõtmise hetkel kahtlusi ka seoses õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile

liidu õigusega tagatud õiguste kaitseks, mis on ette nähtud harta artiklis 47. Lisaks

märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seadusandliku dekreedi nr 116/2017

artikkel 29 jõustus kohtuasja menetlemise ajal, pärast seda, kui Euroopa Kohus

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-253/24

12

tegi kohtuotsuse PG, mille alusel oleks g.o.-l (giudice onoraria) olnud konkreetne

võimalus, et tema apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse.

38 Kõnealust seadusandlikku sekkumist võiks käsitada tagasiulatuva toimega

seadusemuudatusena, mis võib määrata sellise poolelioleva menetluse tulemuse,

milles riik on üks pool (justiitsministeeriumi kaudu), riigile soodsas tähenduses

(g.o. (giudice onoraria) nõue ametisse kinnitamisele eelneva perioodi kohta ei

oleks enam rahuldatav). Sellisel juhul tõusetuksid kahtlused viidatud meetme (st

varasematest õigustest ilmajätmine), mida ei põhjenda avaliku sektori kulude

piiramisest erinevad eesmärgid, kokkusobivusest õiglase kohtuliku arutamise

põhimõtetega. See kehtib ka, võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat

EIÕK artikli 6 kohta ja tagasiulatuva toimega õigusnormide vastuolu kohta

viidatud artikliga, mis mõjutab niisuguse kohtuvaidluse tulemust, kus üks pool on

riik, juhul kui puudub riigirahanduse vajadustest erinev ülekaalukas üldine huvi

(vt EIK, Azienda Agricola Silverfunghi S.a.s. jt vs. Itaalia, kaebused

nr 48357/07 jt, 24. juuni 2014. aasta kohtuotsus). Harta artikkel 47, nagu EIÕK

artikkel 6, kaitseb õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja võrdsetele

õiguskaitsevahenditele, ning seda saab tõlgendada ka EIÕK artikli 6 alusel,

arvestades, et harta artikli 52 kohaselt on juhul, kui harta sisaldab EIÕKiga

tagatud õigustele vastavaid õigusi, nende tähendus ja ulatus (vähemalt) võrdne

õigustega, mis antakse eespool viidatud konventsiooniga.

Teine küsimus: ametisse kinnitamise menetlus kui meede, millega karistatakse

tähtajaliste töösuhete korduvat kuritarvituslikku kasutamist

39 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb ka selles, kas ametisse kinnitamise

menetlus võimaldab täita kohustusi, mis on liikmesriigile ette nähtud

raamkokkuleppe klausliga 5. Ta märgib, et g.o. (giudice onoraria) oli korduvalt

sõlmitud tähtajaliste töösuhete alusel teenistuses rohkem kui kakskümmend üks

aastat. Kohtuotsuses PG (mille raames ei analüüsitud seadusandliku dekreedi

nr 116/2017 artiklis 29 sätestatud ametisse kinnitamise menetlust) kinnitati, et

„direktiivile 1999/70 lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise

töö kohta klausli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus

liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib tähtajalist töösuhet järjestikku

uuendada kõige rohkem kolm korda, iga kord neljaks aastaks, nii et töösuhte

kogukestus ei ületaks 16 aastat, ja mis ei näe ette tõhusaid ja hoiatavaid

sanktsioone töösuhete kuritarvitusliku uuendamise eest“.

40 Vaidlusaluse ametisse kinnitamise menetluse eesmärk on olla taastav meede

lahenduseks Euroopa Komisjoni murele, ka pärast kohtuotsust UX. Juhul, kui see

on kooskõlas Euroopa Kohtu poolt viidatud kriteeriumidega raamkokkuleppega

kooskõla seisukohast, kujutab viidatud menetlus seega „tõhusat meedet, et vältida

ning vajaduse korral karistada järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise

kuritarvitamise eest“ (7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro, C-494/16,

EU:C:2018:166, millele on viidatud kohtuotsuses PG).

PELAVI

13

41 Ametisse kinnitamata jätmise korral on ette nähtud hüvitise (kogusummas

2500 eurot või vastavalt olukorrale 1500 eurot iga teenistuses oldud aasta eest)

maksmine. Järelikult võib asuda seisukohale, et tähtajaliste lepingute korduva

kuritarvitusliku kasutamise eest karistatakse kas kuni seitsmekümnenda eluaastani

ametisse kinnitamisega või hüvitise tasumisega.

42 Hindamismenetluse läbimata jätmise ja hüvitise saamisega, nii nagu selle läbimise

ja ametisse kinnitamisega kaasneb aga loobumine kõikidest auteenistussuhtest

tulenevatest varasematest õigustest, kaasa arvatud õigus tasustatud põhipuhkusele,

mida käsitleti esimeses küsimuses.

43 Seega tekib seoses seadusandliku dekreedi nr 116/2017 artikli 29 lõikes 4 ette

nähtud hindamismenetlusega kaks kahtlust:

1. Kas hindamismenetlus, mis võib lõppeda ametisse kinnitamisega või

ametisse kinnitamata jätmisega, on töölepingu muutmise eesmärgil piisavalt

kindlat, mitte juhuslikku või ettenägematut laadi, nii, et see kehtib karistusena

tähtajaliste lepingute kasutamise korduva kuritarvitamise eest;

2. Juhul kui hindamismenetlust peetakse piisavalt kindlaks, kuna ametisse

kinnitamata jätmise puhul on igal juhul ette nähtud hüvitise maksmine, siis kas

meedet kui tervikut võib pidada piisavalt tulemuslikuks ja heidutavaks

karistuseks, võrreldes tähtajaliste töösuhete kasutamise kuritarvitamisega,

arvestades, et sellega kaasneb kõikidest varasematest õigustest loobumine?

44 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on teadlik sellest, et tema ülesanne on hinnata,

kas riigisisese õiguse viidatud sätted kujutavad endast asjakohast meedet, et hoida

ära järjestikuste tähtajaliste töölepingute ja -suhete kasutamise kuritarvitamist ja

vajadusel selle eest karistada; ta märgib aga, et Euroopa Kohus võib eelotsust

tehes anda suuniseid, mis peavad liikmesriigi kohut tema hinnangus juhtima

(kohtuotsus Mascolo, punktid 82 ja 83).