Töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Justiitsministeerium

04.07.2024 nr 2-2/1016-9

Töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

Lugupeetud minister

Esitame kooskõlastamiseks töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiit Riisalo

majandus- ja infotehnoloogiaminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) seletuskiri;

3) kooskõlastustabel.

Ingrid Erm-Eks

[email protected]

1

Töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriu

mi seisukohad/vastused

Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa)

1. Baasmääras töötuskindlustushüvitise leebem

staažinõue ja pikem referentsperiood võrreldes

kehtiva töötutoetusega võib tuua kaasa süsteemi

ärakasutamise, tulemusena võib suureneda

registreeritud töötute arv ning võivad kasvada

töötukassa tegevuskulud, kulud hüvitistele,

teenustele ja ravikindlustusele. Baasmääras töötuskindlustushüvitise staažinõue ja

referentsperiood eelnõus on võrreldes töötutoetusega

märksa leebemad (vastavalt 6 kuud viimase 36 kuu

jooksul/180 päeva viimase 12 kuu jooksul). Kuna

töötuskindlustusstaaži arvestatakse sõltumata kuus

töötatud päevade arvust, sh ka 1-päevane töötamine

kuus annab ühe staažikuu, siis nt igas kuus ühe päeva

(8 tundi) töötav ja tunnitasu alammääras töötasu teeniv

inimene maksab töötuskindlustusmaksena 0,55 eurot

kuus (arvestatud 2023. aastal kehtinud tunnitasu

alammäära alusel (4,30 eurot)); staažinõude täitudes

hakkab inimene saama töötuskindlustushüvitist

baasmääras ehk nt 2024. aastal oleks see 374,48 eurot

kuus. Praeguse töötutoetuse staažinõue on 180 päeva

12 kuu jooksul ehk töötutoetuse saamiseks peab

viimase 12 kuu jooksul olema töötanud vähemalt 180

päeva. Muudatuse tulemusena võib suureneda

registreeritud töötute arv, kuna hüvitise saamise

eesmärgil võivad registreeruda töötuna ka inimesed,

kes seda praegu ei tee (nt hooajatöötajad, õpilased,

tudengid jne). Selle nö teist järku käitumusliku

mõjuga ei ole muutuse mõju hindamisel ja kulude

prognoosimisel arvestatud (vt ka punkt 1.5).

Töötukassa hinnangul tuleks leida võimalusi riski

realiseerumise ennetamiseks, nt piirata baasmääras

töötuskindlustushüvitise saamist (nt kord 2-3 aasta

jooksul); kehtestada staažile lävend (näiteks

töötuskindlustusstaaži vähemalt 6/12 kuud töötuna

arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul, sh vähemalt

90 päeva töötamist referentsperioodi jooksul); või

Mittearvestatud ja selgitatud.

Ei ole põhjendatud, et

väiksema koormusega ja

vähem panustanud inimesed

jäetakse ilma

kindlustuskaitseta, sh oleks see

vastuolus töötukassa poolt

punktis 3 viidatud Euroopa

Komisjoni soovitusega, mille

kohaselt sotsiaalkaitset võiks

aidata tugevdada

töötushüvitiste katvuse

laiendamine ja nende saamise

miinimumkriteeriumide

leevendamine, eelkõige

lühiajalist tööd tegevate

inimeste puhul.

Ka 2024. aastal anti Eestile

riigipõhine soovitus: „Strengthen

social protection, inter alia to

address old-age poverty and by

extending the coverage of

unemployment benefits, in

particular to those with short

work spells and in non-standard

forms of work.”1

Töötuskindlustus on üks

sotsiaalkindlustuse liik ning

kujutab endast avalik-õiguslikku

sundkindlustust. Kindlustuses

kehtib küll ekvivalentsi põhimõte

(süsteemi tehtavate maksete

suurus ja hiljem süsteemist

saadav kasu on omavahelises

seoses. Siiski ei toimi

1 2024 European Semester: Country Specific Recommendation / Commission Recommendation – Estonia, lk 10

p 3.

2

pikendada baasmääras töötuskindlustushüvitise

staažinõuet.

Lisaks tekib küsimus, kuivõrd õiglane on tasakaal

kindlustatu panuse ja saadava kindlustuskaitse vahel

(nt eeltoodud näite puhul on kindlustatu panus 3,30

eurot ja saadav kindlustuskaitse 2246,88 eurot kuue

kuu jooksul). Kuna töösuhete iseloom on võrreldes

2002. aastal toimunud töötuskindlustussüsteemi

rakendumisega muutunud, sh on kasvanud lühiajalise

töötamise võimalused, vajaks töötuskindlustusstaaži

arvutamise põhimõtted täiendavat analüüsi, et leida

optimaalne tasakaal kindlustatu panuse ja saadava

kindlustuskaitse vahel.

sotsiaalkindlustus üksnes

ekvivalentsipõhimõttest

lähtudes. Solidaarsuspõhimõte

piirab ekvivalentsi põhimõtet.

Sotsiaalkindlustuse eesmärgid ja

põhimõtted tulenevad

põhiseaduse § 10 sätestatud

sotsiaalriigi põhimõttest.

Sotsiaalkindlustuse eesmärgiks

on muuhulgas hajutada

sotsiaalseid riske kindlustatute

grupi siseselt, mitte ainult

pakkuda samaväärset vahetust

tasutud kindlustusmaksete

eest. Sellepärast toimib

sotsiaalkindlustuses ühtlasi

solidaarsuspõhimõte, st

laekunud rahalised vahendid

jaotatakse kindlustatute vahel

ringi. Suurema sissetulekuga

inimesed võtavad teatud

ulatuses üle vähem

kindlustatud inimeste

toimetuleku tagamise eest

nende töötuks jäämise riski

realiseerumise korral.2 Osad

inimesed panustavad

töötuskindlustusfondi rohkem (nt

ei kasuta üldse

töötuskindlustushüvitisi) ja

teised vähem (on pikaajaliselt,

pidevalt töötud).

Töötutoetuse puhul võetakse

aluseks töötamise registri

andmed, mis kajastavad töösuhte

kestust. Kui mitu päeva ja kas

üldse inimene selle perioodi

jooksul töötas, seda infot register

ei sisalda.

Töötuskindlustusstaaži

arvestusel kontrollitakse nii

töötamise perioodi, kui ka

kindlustusmaksete tasumist.

Baasmääras hüvitise hulka

lisanduvast 8800 inimesest 10

2 Õiguskantsler analüüsis töötuskindlustuse seadust. – MaksuMaksja, 2010, nr 10, lk 32-33.

3

inimesel, s.o 0,11%-l oli

kindlustusstaaži 6 või enam

kuud, aga töösuhte kestus 1-30

päeva.

Tänastest

töötuskindlustushüvitise

saajatest on vähemalt kuuel kuul

alla 100 eurost sissetulekut

teeninud 0,6%.

Seega nende inimeste osakaal,

kes töötavad väiksema

koormusega ning panustavad

süsteemi vähe, on alla 1%.

Ei ole põhjendatud, et inimesed

kes ausalt töötavad ning kelle

eesmärk ei ole süsteemi ära

kasutada ja keda on enamuses, et

nende olukord läheb võrreldes

praeguse olukorraga halvemaks.

Kuritarvituse võimaluse

tõenäosus on üsna vähene,

kuna selle korraldamiseks

peab tegema üpris suuri

kulutusi.

Tasuda tuleb nii töötaja kui ka

tööandja

töötuskindlustusmakset, kuid

ka muid tööjõumakse.

Sotsiaalmaksu minimaalne

kohustus tööandja jaoks on

239,25 eurot kuus ning ei sõltu

sellest, kas töötaja töötab täis-

või osalise tööajaga.

Võlaõiguslike lepingute puhul

minimaalset sotsiaalmaksu

maksmise kohustust ei ole,

kuid selleks, et inimesel tekiks

ravikindlustus, peab

sotsiaalmaksu

miinimumkohustuse ulatuses

olema siiski makstud.

Samuti vähendavad

kuritarvituste ohtu

töötuskindlustushüvitise saaja

seadusest tulenevad töötu

kohustused, mille täitmata

4

jätmisel hüvitise maksmine

lõpetatakse. Töötu on

kohustatud: täitma

individuaalset tegevuskava,

osalema vähemalt kord 30

päeva jooksul nõustamisel,

otsima tööd iseseisvalt ja

teavitama töötukassat enda

tööotsingutest, olema valmis

vastu võtma sobiv töö ja tööle

asuma. Töötute tööle aitamisel

on oluline roll täita ka

töötukassal.

Töötukassa pakutud

alternatiivsed lahendused:

1) 2-3 aasta piirangu

seadmine

tooks süsteemi kaasa tähtaegade

arvutamise, mis nii rakendaja kui

ka inimese vaatest tooks juurde

keerukust. Tähtaja puhul tuleb

reguleerida, millest arvates

hakatakse seda arvutama, näiteks

hüvitise määramisest, maksmise

lõpetamisest jne. Inimene

eeltoodud kuupäevasid üldjuhul

ei mäleta, see tooks töötukassale

kaasa täiendava töökoormuse.

Lisaks on

töötuskindlustushüvitisel

ooteperiood, tavapäraselt

makstakse

töötuskindlustushüvitist avalduse

esitamise 8. päevast, siin tekiks

olukord, kus hüvitise maksmise

alguse arvutamiseks tuleb veel

arvesse võtta ka ooteperioodi

aega.

Erinevaid tähtaegasid on juba

kehtivas süsteemis palju.

Inimesel muutub keeruliseks

ilma töötukassa abita aru

saada, et mis kuupäevast tal

tekib õigus hüvitist saada ning

selle selgitamiseks peaks iga

kord töötukassa poole

pöörduma. Eeltooduga kaasneks töötukassa

koormus vastata inimeste

5

kõnedele ja kirjadele, et millal

täpselt tähtaeg täis saab. Õiguslik

regulatsioon peab olema selline,

et inimesel on võimalik õigustest

aru saada ilma, et ta selleks peab

eraldi töötukassa poole

pöörduma.

Ainuüksi

töötuskindlustushüvitise puhul

saab olema kaks erinevat

staažinõuet, referentsperioodi

pikendamise reeglid, mis samuti

eeldavad tähtaegade arvutamist +

ooteaegade arvutamine, hüvitise

suuruse arvutamine, hüvitise

maksmise erinevad kestused,

hüvitise perioodi pikenemine

(kus on omakorda mitu erinevat

stsenaariumi), mis tingimustel

toimub hüvitisega jätkamine 12

kuu jooksul, mis samuti eeldab

tähtaegade arvutamist jne.

Erinevate tähtaegade

arvutamisega kaasneb eksimuste

ja vaidluste risk.

Seega süsteem on täna juba

nüansside rohke ning inimese

vaatest keeruline. Täiendava

keerukuse sissetoomine ei ole

kooskõlas kehtiva süsteemi

muutmise eesmärgiga.

Kui majanduses on

turbulentsed ajad, siis

töötushüvitised peaksid

majandusoludega kohanema. Selle piiranguga piiraksime

inimeste juurdepääsu hüvitisele,

kui tööturg on majandusolude

tõttu oluliselt muutunud ja

inimene on viimase 2-3 aasta

jooksul oma hüvitise saamise

õiguse ära kasutanud.

Töötushüvitise saajate osakaal

ajas langeks (aastaks 2028 ca

5%) võrreldes kehtiva

süsteemiga, mis jällegi oleks

vastuolus Euroopa Komisjoni

soovitusega.

6

2) Vähemalt 90 päeva

töötamist

referentsperioodil:

Seda lahendust tuleks rakendada

ka sissetulekupõhise hüvitise

puhul, sest muidu tekib olukord,

kus sissetulekupõhist hüvitist

inimene saab ka väikese panuse

korral. Hüvitise saamist piiravad

tingimused ja vastuhüve peavad

olema proportsionaalsed.

Lühiajaliselt töötavate ja väikest

töötasu saanud isikute osakaal on

aga alla 1%, seega kehtiva

süsteemi muutmine ei ole

põhjendatud.

Loob keerukust juurde, kui

lisaks kindlustusstaažile tuleb

lugeda töötamise päevi. Lisaks,

on eelnõus kui ka kehtivas

süsteemis referentsperioodi

pikendamise reeglid (selleks, et

tagada ema-, isa või vanema

puhkust kasutanutele

kindlustushüvitise saamise

võimalus), mis omakorda

koosmõjus 90 päevase töötamise

nõudega lisaks süsteemile

keerukust, et me mitte üksnes

kindlustusstaaži otsimisel ei lähe

ajas tagasi, vaid ka töötamise

päevade arvestuses.

Eraldi tuleb reguleerida, mis on

töötamine, kas arvesse lähevad

töölepingu peatamise olukorrad,

haiguslehed, VÕS lepingud jmt;

kas kindlustusstaaži mitte andvad

töötamised (nt FIE-ks olemine,

juhatuse liikmeks olemine)

lähevad arvesse või mitte.

Töötukassal puuduvad

andmed selle kohta, mitu päeva

kuus inimene reaalselt töötas,

see tähendaks, et tööandjad

peaksid vastavat infot

hakkama TöR-i edastama, mis

oleks nende jaoks täiendav

7

halduskoormus. Praktikas on

siin lihtsustatult võimalik

vaadata TÖR-ist töösuhte kestust

(ilma peatamisi arvestamata).

Kui inimesel on sõlmitud

tööleping, kus ta töötab

osakoormusega 1 päev kuus, siis

seda infot TÖR-ist täna ei

edastata. Seega töötukassal

puuduvad täna andmed selle

kohta, mitu päeva inimene

reaalselt töösuhte kestuse ajal

töötas.

See tooks kaasa

põhjendamatult ebavõrdse

kohtlemise. Inimene, kes

reaalselt töötabki päevade

arvestuses vähem, aga rahaliselt

panustab kindlustussüsteemi

samaväärselt või isegi rohkem

võrreldes inimesega, kes töötab

rohkem päevi, jääks ilma

kindlustuskaitseta.

Töötuskindlustusmakset peavad

kõik maksma ühtemoodi. Ei oma

tähtsust, mitu päeva inimene

töötas. Kui kindlustusstaaž ja

õigus hüvitisele tekib ainult

mingi miinimum töötamise

päevade arv puhul, siis kõik need,

kes töötavad sellise koormusega,

mille puhul neil õigust hüvitisele

kunagi ei teki, tuleks vabastada

ka sundkindlustuse puhul

kindlustusmakse maksmisest.

Riigikohus on lahendi nr 3-4-1-

17-16 punktis 56 märkinud:

„Kolleegiumi hinnangul ei saaks

põhiseaduspäraseks pidada

regulatsiooni, mis kohustab

isikut maksma kindlustusmakset,

kuid kindlustatudriski

realiseerumisel välistab õiguse

saada kindlustushüvitist ainuüksi

põhjusel, et töötuskindlustuse

sihtfondirahalised vahendid ei

väheneks. Kuna kindlustusmakse

8

tasumise kohustuse eesmärgiks

on pakkuda kaitset kindlustatud

riski vastu, oleks selline

regulatsioon selle eesmärgi

saavutamiseks ebasobiv.“

3) Staažinõude

karmistamine

vähendab hüvitise saajate

osakaalu võrreldes kehtiva

olukorraga.

Kui staažinõue tuua 6 kuult

näiteks 7-11 kuule, siis hüvitise

saajate osakaal võrreldes

kehtiva süsteemiga langeks 2,3-

10% võrra ning

toimetulekutoetuse vajajate

osakaal kasvaks.

Kui baasmääras hüvitise

staažinõue saaks olema

vahemikus 8-11 kuud, on

küsitav, kas selline nõue sunnitud

töötuse puhul on

proportsionaalne võrreldes

sissetulekupõhise hüvitisega, kus

12 kuulise staaži puhul on

inimesel võimalik saada juba

sissetulekupõhist hüvitist. Ehk et

vahe baasmääras hüvitise

staažinõude ja sissetulekupõhise

hüvitise staažinõude vahel oleks

liiga väike.

2. Baasmääras töötuskindlustushüvitise mõju nende

sihtrühmade toimetulekule, kes kaotavad õiguse

saada hüvitist, ei ole piisavalt analüüsitud ning

nende sihtrühmade kindlustuskaitsega

mittehõlmamise eesmärk on ebaselge. Töötushüvitistest jääks ilma 8668 inimest (sh tänased

töötutoetuse saajad, kes ei ole kaetud

töötuskindlustuskaitsega, sh füüsilisest isikust

ettevõtjad, juhtimis- ja kontrollorgani liikmed,

ettevõtluskonto omanikud, õppijad, aja- või

reservteenistuses olijad, lapse kasvatamise, haiglaravil

viibimise või hoolduskoormuse või puuduva

töövõime alusel töötutoetuse saajad), kes seletuskirja

Osaliselt arvestatud ja

seletuskirja täiendatud.

Inimestele, kes pole töötanud,

kindlustushüvitise maksmine ei

oleks kooskõlas kindlustuse

eesmärgiga (asendada töö

kaotusega ära jäänud

sissetulek). Samuti ei oleks see

kooskõlas põhiseadusega, kuna

riivaks töötuskindlustusmaksete

tasujate omandipõhiõigust.

Inimesed, kes ei ole

töötuskindlustusmakset tasunud

9

kohaselt saavad puuduse korral edaspidi taotleda

toimetulekutoetust.

Muutuse tulemusena suunatakse kõige haavatavam

osa tänastest töötutoetuse saajatest ühest riigi poolt

rahastatavast süsteemist teise, samas enamik nendest

ei kvalifitseeru toimetulekutoetusele, kuna selle

maksmisel lähtutakse leibkonna, mitte indiviidi

vajadusest. Seega puudub osadel tööotsijatel tulevikus

tööotsingu ajal asendussissetulek. Eelnõu

mõjuanalüüsist võib jääda eksitav mulje, et välja

jäävad võrdsustatud isikud hakkavad saama

toimetulekutoetust, mis tagaks neile sissetuleku

tööotsingu ajaks. Mõjuanalüüsis tuleks selgelt välja

tuua, kui paljud 8668-st inimesest kvalifitseeruksid

toimetulekutoetusele ja kui suur osa ei kvalifitseeruks.

Näiteks, kui lähtuda eelnõu seletuskirjas toodud

Sotsiaalministeeriumi arvutustest, mille kohaselt

kasvab muudatuste tõttu 2025. aastal

toimetulekutoetust vajavate leibkondade arv 385,

2026. aastal 578, 2027. aastal 502 ning 2028. aastal

482 võrra, ning eeldada, et igas leibkonnas on üks

töötuna registreeritud inimene, siis kvalifitseeruks

toimetulekutoetusele 8668-st töötutoetusest

ilmajääjast2025. aastal vaid 385, 2026. aastal 578,

2027. aastal 502 ja 2028. aastal 482 inimest.

Kuna riik on varasemalt aktsepteerinud nt õppimist,

lapse kasvatamist ja hoolduskoormust tööga

võrdsustatud tegevusena, siis on vaja selgeid

sõnumeid, kuidas toetab plaanitav muudatus hüvitisest

ilmajääjaid tööotsingutel ja toimetulekul ning miks ei

peeta otstarbekaks hõlmata neid sihtrühmi

töötuskindlustuskaitsega (nt töötuskindlustusmakse

tasumine neile makstavatelt tasudelt, hüvitistelt või

toetustelt).

nendel järelikult ei olnud ka enne

töötukassasse tulekut töist

sissetulekut, mille kaotust

tuleks kindlustussüsteemist

asendada. Seega tegemist ei ole

kindlustusjuhtumiga.

Töötuskindlustuskaitse on

olemas kõikidel inimestel, kes

maksavad

töötuskindlustusmakset.

Kui inimesel puudus 3 aasta

jooksul vajadus töise sissetuleku

järele, siis järelikult olid muud

vahendid, millest inimene oma

toimetuleku tagas ning edaspidi

tuleb hinnata, kas inimesel on

vajadus riigipoolse abi järele.

Kuigi töötusega kaasneb sageli

suurem vaesusrisk, ei pruugi

kõik töötud olla vaesed, kui neil

on isiklikke sääste või muid

tuluallikaid.

Kui inimene pole kokku

puutunud tööturuga või ei ole

piisavalt

töötuskindlustusmakseid tasunud

(puudub kuus kuud

töötuskindlustusstaaži), kuid

kellel praegu tekib õigus

töötutoetusele muu tegevuse (nt

õppimine, lapse kasvatamine)

alusel ja kellel tulevikus

puuduvad vahendid

igapäevaseks toimetulekuks,

nendele pakub riik abi

toimetulekutoetuse süsteemist.

Toimetulekutoetus on riigi

rahaline abi puuduses inimesele

või perele, mis tagab

minimaalsed vahendid

igapäevaseks eluks (toit, ravimid,

riided, eluasemekulud jms).

Toimetulekutoetuse puhul

võetakse arvesse inimese

eluaseme kulud (üür,

korterelamu haldamise kulu, sh

remondiga seotud kulu,

10

korterelamu renoveerimiseks

võetud laenu tagasimakse,

veevarustuse ja reovee

ärajuhtimise teenuste maksumus,

soojaveevarustuseks tarbitud

soojusenergia või kütuse

maksumus, kütteks tarbitud

soojusenergia või kütuse

maksumus, elektrienergia

tarbimisega seotud kulu,

majapidamisgaasi maksumus,

maamaksukulu, mille

arvestamise aluseks on

kolmekordne elamualune pind,

hoone kindlustuse kulu,

olmejäätmete veo tasu). Samuti

võetakse toimetulekutoetuse

määramisel arvesse ka eluaseme

soetamiseks võetud laenu kulusid

sarnaselt üürikuludega.

Toimetulekutoetust on õigust

saada inimesel või perel, kelle

kuu netosissetulek pärast

eluasemekulude mahaarvamist

on alla kehtestatud

toimetulekupiiri. 2024. aastal

on toimetulekupiir järgmine:

pere esimesele või ainsale

liikmele 200 eurot, igale

järgmisele täiskasvanud

pereliikmele 160 eurot ja igale

alaealisele lapsele 240 eurot.

Töötutoetuse puhul tegelikku

abivajadust ei hinnata, kõigile

makstakse toetust ühessuguses

suuruses (2024. aastal on

362,70 eurot 31 päeva eest).

Töötutoetuse saajate hulgas on

inimesed, kes saavad ka

toimetulekutoetust lisaks, kuna

töötutoetus ei kata nende

reaalselt abivajadust. Seega on

igati põhjendatud, et riik

suunab haavatavama

sihtrühma teise süsteemi, kus

nende tegelikku abivajadust

hinnatakse ja inimesed saavad

abi vastavalt nende vajadusele.

11

Näide: Töötu elab koos kahe

alaealise lapsega. Mõlema lapse

pealt laekub sissetulekuks

peretoetus 80 € kuus. Lisaks saab

pere elatisabi kummagi lapse eest

100 € kuus. Seega perekonna

sissetulek on kokku 320 € (80 +

80 + 100 + 100). Elamispinnaks

on 2-toaline korter üldpinnaga 51

m² ning eluruumi kulud koos

eluaseme soetamiseks võetud

laenu maksega kokku on kuus

430 €.

Arvestuslik toimetulekutoetuse

summa kujuneb järgmiselt: pere

toimetulekupiir 680 € (200 + 240

+ 240) + eluasemekulud 430 € -

sissetulek 360 € =

toimetulekutoetus 750 € (võrdle

töötutoetus 362 eurot).

Kui inimene

toimetulekutoetusele ei

kvalifitseeru, siis järelikult

leibkonnas on vahendid

igapäevaseks toimetulekuks

olemas ning puudub vajadus

riigipoolse abi järele.

Pereliikmetel on ka teiste

liikmete osas

ülalpidamiskohustus.

Põhiseaduse § 27 järgi on

perekond kohustatud hoolitsema

oma abivajavate liikmete eest.

Alla 21-aastane õppiv noor on

õigustatud vanematelt

ülalpidamist saama õpingute ajal.

Abikaasad on vastastikku

kohustatud perekonda ülal

pidama.

3. Baasmääras töötuskindlustushüvitisele ei teki

õigust ebatüüpilistes töösuhetes olevatel inimestel

(nt füüsilisest isikust ettevõtjad, juhatuse liikmed),

sealjuures füüsilisest isikust ettevõtjate olukord

läheb halvemaks (praegu saavad nad töö või tööga

võrdsustatud tegevuse alusel töötutoetust, kuid

baasmääras töötuskindlustushüvitisele neil õigust ei

teki).

See on vastuolus Euroopa Komisjoni soovitusega,

mille kohaselt „Sotsiaalkaitset võiks aidata tugevdada

töötushüvitiste katvuse laiendamine ja nende saamise

Selgitatud.

Füüsilisest isikust ettevõtjate,

juhatuse liikmete,

ettevõtluskonto kaudu kaupa

müüvate või teenust osutavate

inimeste töötamine erineb

oluliselt klassikalises töösuhtes

olevate inimeste töötamisest (nt

milliselt tasult arvestada

kindlustusmakset, millist

sündmust lugeda töötuse riski

12

miinimumkriteeriumide leevendamine, eelkõige

lühiajalist tööd tegevate ja ebatüüpilises töösuhtes

olevate inimeste puhul, ning pensionide piisavuse

suurendamine“. Samuti rõhutab Euroopa Komisjoni

Joint Employment Report1, et füüsilisest isikust

ettevõtjate vaesuse määr on Eestis üks kõrgemaid:

„Among the self-employed, the poverty rate was

higher than the EU average in eight Member States,

and as high as 30.9% and 55.8% in Estonia and

Romania respectively.“ (lk 130).

Ebatüüpiliste töövormide hõlmamine

töötuskindlustuskaitse alla on Vabariigi Valitsuse

tegevusplaanis, ettepanekut oodatakse 2025. aasta

maiks („Analüüs ja ettepanekud uutele töövormidele

(juhtimis- ja kontrollorgani liikmete, ettevõtluskonto

omanike, füüsilisest isikust ettevõtjate)

töötuskindlustuskaitse laiendamise võimaluste

kohta“). Seega võib tekkida olukord, kus baasmääras

töötuskindlustushüvitise käivitamisel kaotavad

füüsilisest isikust ettevõtjad õiguse töötutoetusele,

kuid 2025. aasta analüüsi tulemusena hõlmatakse nad

töötuskindlustussüsteemi. Selline ühe sihtrühma sisse-

välja lülitamine lühikese aja jooksul tekitab

usaldamatust töötushüvitiste süsteemi suhtes. Lisaks

võib ebatüüpiliste töövormide kindlustamisega seoses

tekkida vajadus muuta veelkord töötushüvitiste disaini

(nt staažinõudeid, referentsperioodi jm) ja teha

infosüsteemides arendusi.

Töötuskindlustussüsteemi terviklikkuse ja

infosüsteemide võimalikult tõhusa arendusprotsessi

huvides oleks mõistlik analüüsida ja rakendada

eelnimetatud muudatusi, punktis 1.1 viidatud

töötuskindlustusstaaži arvutamise põhimõtteid ning

punktis 1.2 viidatud kindlustuskaitse laiendamise

võimalusi samaaegselt (s.o. mitte varem kui 2026.

aastal).

realiseerumiseks, millistel

tingimustel pakkuda

töötuskindlustuskaitset), mistõttu

tehakse muudatused etapiti.

Kõikide muudatuste ühte

sidumine teeks puudutatud

isikute jaoks muudatuste sisust

arusaamise, selle menetlemise

kui ka rakendamise

ebamõistlikult keerukaks.

Valitsuse tegevusprogramm

2023–2027 (punkt 3.1.7) näeb

ette, et Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

analüüsib töötuskindlustuskaitse

laiendamise võimalusi uutele

töövormidele (juhtimis- ja

kontrollorgani liikmed,

ettevõtluskonto omanikud,

füüsilisest isikust ettevõtjad) ja

esitab asjakohased ettepanekud

2025. aasta maiks.

Optimaalseima lahenduse

leidmine eeldab põhjalikku

analüüsi ning läbirääkimisi teiste

sihtrühmadega ning

sotsiaalpartnerite ja ekspertide

kaasamist.

Töötuskindlustusstaaži

arvutamise põhimõtteid

käesoleva eelnõuga ei muudeta,

kuna pakutud staažiarvestuse

muudatused tooksid kaasa

ebavõrdse kohtlemise.

Töötuskindlustusstaaži

arvutamise põhimõtete

muutmist analüüsitakse

iseendale tööandjate

kindlustustingimuste

väljatöötamisel ning juhul, kui

uute sihtrühmade

kindlustusskeemi liitmisel on

põhjendatud ka klassikalistes

töösuhetes olevate inimeste

kindlustusstaaži muutmine, siis

tehakse vastavad muudatused.

4. Eelnõuga luuakse võimalus töövõimetoetuse ja

baasmääras töötuskindlustushüvitise samaaegseks

saamiseks, mis võimendab vastandlikke ootusi

Selgitatud.

Ka kehtivas süsteemis saavad

vähenenud (osalise ja

13

tööotsingu aktiivsuse osas puuduva töövõimega

toetuse ja hüvitise saajatele.

Muudatuse tulemusel tekib eelnõu kohaselt

vähenenud töövõimega inimestel õigus

töövõimetoetusega samal ajal baasmääras

töötuskindlustushüvitisele. Muudatuste järel oleks

kuine asendussissetulek (töövõimetoetus ja

baasmääras hüvitis) osalise töövõimega inimesel 738

eurot ning puuduva töövõimega inimesel 1012,2 eurot

ehk võrreldes praeguse süsteemiga oleks

asendussissetuleku kasv ligi kahekordne, mistõttu on

eelnõu seletuskirja alusel mõju sihtrühmale suur.

Samas ei ole analüüsitud vastuolulist olukorda, kus

töövõimetoetuse seadus ei eelda puuduva töövõimega

inimestel aktiivsust tööturul, kuna tulenevalt nende

tõsistest tervisepiirangutest on nende tõenäosus leida

sobiv töö väga väike. Töötuskindlustuse seadus aga

eeldab aktiivseid tööotsinguid hüvitise saamiseks.

Ebaselgeks jääb kumba lähenemist tuleb puuduva

töövõimega inimestelt eeldada, st kas nendelt tuleks

nõuda aktiivset tööotsingut sarnaselt teiste

töötuskindlustushüvitise saajatega või lubada neil

tulenevalt tervisepiirangutest olla mitteaktiivne. Kuna

baasmääras töötuskindlustushüvitisele juurdepääs on

eelnõu kohaselt lihtsam kui senisele

töötuskindlustushüvitisele, siis on tõenäoline, et

rohkem puuduva töövõimega inimesi tuleb töötuna

arvele ja see mõjutab lisaks hüvitistele ka

tööturuteenuste kulude kasvu.

puuduva) töövõimega inimesed

töötuskindlustushüvitist (kes

on 12 kuud tasunud

töötuskindlustusmakset ja

näiteks koondatud) ja peavad

seejuures hüvitise saamiseks

täitma töötu kohustusi.

Töötuskindlustushüvitise saaja

peab: täitma individuaalset

tegevuskava, osalema vähemalt

kord 30 päeva jooksul

nõustamisel, otsima tööd

iseseisvalt ja teavitama

töötukassat enda tööotsingutest,

olema valmis vastu võtma sobiv

töö ja tööle asuma.

Täpselt samasugused

kohustused kehtivad ka

baasmääras

töötuskindlustushüvitise

saamisel. Seega olukord uues

süsteemis võrreldes kehtiva

süsteemiga ei muutu.

Üldjuhul peaks tõesti olema

välistatud aktiivsusnõuete

rakendamine juhtudel, kui

inimene ei ole võimeline töötama

(puuduva töövõimega). Kui aga

puuduva töövõimega inimesel on

kindlustusstaažinõue täidetud,

siis järelikult on ta töötanud ja

kindlustusmakseid tasunud,

mistõttu on nendel samasugused

õigused ja kohustused nagu

ülejäänud kindlustushüvitise

saajatel. Kui inimene on tervise

takistusest tulenevalt siiski

suuteline töötama, siis on ta ka

suuteline täitma

aktiivsusnõudeid.

Ka kehtivas süsteemis, kui

puuduva töövõimega inimene on

suuteline töötama ja tal on soov

tööturule liikuda, siis peab ta

vastavat abi töötukassast saama.

5. Seletuskirjas toodud kulude prognoosis ei ole

arvestatud käitumusliku mõjuga, mida planeeritud

muudatused võivad kaasa tuua. Kuivõrd baasmääras

Osaliselt arvestatud ja

täiendatud seletuskirja.

14

töötuskindlustushüvitise tingimused on võrreldes

praeguse töötuskindlustushüvitise ja töötutoetusega

leebemad ning baasmääras töötuskindlustushüvitise

suurus võrreldes minimaalse nõutava sissemaksega

arvestatava suurusega, siis esineb oluline risk, et

baasmääras töötuskindlustushüvitisele

kvalifitseerumiseks leiavad inimesed võimaluse

lühiajaliselt töötada ning end hüvitise saamise

eesmärgil seejärel töötuna registreerida.

Potentsiaalselt lisanduvateks sihtrühmadeks võivad

olla näiteks juhatuse liikmed ja FIE-d,

õpilased/tudengid (isik, kes õpib õppeasutuses

statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes,

keskhariduse tasemel toimuvas statsionaarses õppes,

kutseõppe statsionaarses õppes või kõrghariduse

tasemel toimuvas täiskoormusega õppes) ja puuduva

töövõimega isikud, kes kvalifitseeruvad baasmääras

töötuskindlustushüvitisele muu hõive alusel. Seda, kui

palju inimesi seadusemuudatuse järgselt täiendavalt

töötuna arvele tuleks, ei ole võimalik täpselt

prognoosida, kuid arvestades baasmääras

töötuskindlustushüvitise leebeid tingimusi võib see

töötute arvu ja töötuskindlustuse kulusid oluliselt

suurendada. Näiteks, kui muudatuse tulemusena

lisandub 1000 registreeritud töötut, kes

kvalifitseeruvad baasmääras

töötuskindlustushüvitisele, suurenevad hüvitisega

seotud otsesed kulud ca 2,5 miljoni euro võrra (arvutus

teostatud 2023. aasta alampalga alusel leitud

baasmääras töötuskindlustushüvitise põhjal).

Registreeritud töötute arvu järsu suurenemise korral

võib lisaks rakenduda ka töötuskindlustushüvitise ja

baasmääras töötuskindlustushüvitise pikendamine,

mis suurendab kulusid veelgi.

Lisaks pole praeguses prognoosis arvestatud

töötuskindlustushüvitiste jätkamise tingimuste

muudatustega kaasnevaid kulusid (jätkamise

tingimused muutuvad senisega võrreldes leebemaks -

12 kuu jooksul uuesti töötuks jäädes saab jätkata sama

liiki töötuskindlustushüvitisega; hüvitise liik uuesti

töötuna arvele tulles ei sõltu enam töö- või

teenistussuhte lõpetamise alusest), millest tulenevad

võivad ka töötuskindlustushüvitiste kulud edaspidi

suureneda ca 1-2 miljoni euro võrra aastas.

12 kuu jooksul uuesti töötuks

jäädes saab jätkata sama liiki

töötuskindlustushüvitisega.

Hüvitise liik uuesti töötuna

arvele tulles ei sõltu enam töö-

või teenistussuhte lõpetamise

alusest, st et inimene, kes sai

varasemalt baasmääras

töötuskindlustushüvitist ja 12

kuu jooksul koondati või

lõppes tähtajaline tööleping, ei

saa uuesti arvele tulles jätkata

sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitisega

ning ka vastupidi. Inimene, kes

sai sissetulekupõhist

töötuskindlustushüvitist ja jääb

12 kuu jooksul uuesti töötuks,

saab sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitisega

jätkata. Viimane muudatus on

tehtud põhjusel, et

sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise saajad

oleksid motiveeritud kiiremini

tööturule tagasi liikuma, kui neil

on kindlus, et kui töö neile ei sobi

vmt, siis nad saavad hüvitisega

jätkata. Kui sissetulekupõhise

hüvitise saajad hakkavad

liikuma kiiremini tööle, siis

sellel on kulusid vähendav

mõju. Samuti kui baasmääras

hüvitise saaja uuesti arvele

tulles saab jätkata ainult

baasmääras hüvitisega (tähtajalise lepingu lõppemine ja

koondamine ei anna õigust edasi

saada sissetulekupõhist

töötuskindlustushüvitis nii nagu

kehtiva korra järgi on peale

töötutoetust võimalik saada

sissetulekupõhist

töötuskindlustushüvitist), siis ka

sellel on kulusid vähendav

mõju. Prognoosis on

arvestatud, et kulude

vähenemised tasakaalustavad

kulude suurenemise.

15

6. Baasmääras töötuskindlustushüvitisega seotud

kulude finantseerimine

töötuskindlustusvahenditest seab ohtu

töötuskindlustusvahendite jätkusuutlikkuse. Rahandusministeeriumi 2024. aasta kevadise

makroprognoosi alusel koostatud

töötuskindlustusvahendite prognoos näitab, et

baasmääras töötuskindlustushüvitisega seotud kulude

rahastamisel töötuskindlustuse vahenditest oleks

töötukassa tulem aastatel 2025-2028 negatiivne (-18

kuni -30 miljonit eurot aastas), sh

töötuskindlustushüvitiste sihtfondi, millest

rahastatakse sissetulekupõhist ja baasmääras

töötuskindlustushüvitist, tulem oleks veelgi suuremas

miinuses (-34 kuni -47 miljonit eurot aastas).

Töötukassa netovara väheneks 569 miljonilt eurolt

(2023. aasta lõpu seis) 2028. aasta lõpuks 470 miljoni

euroni, sh töötuskindlustushüvitiste sihtfondi

vahendid kahaneksid 230 miljonilt eurolt (2023. aasta

lõpu seis) 55 miljoni euroni ehk I sihtfondis oleks

2028. aasta lõpuks varuks vähem kui kolmandik

aastasest töötuskindlustushüvitiste (sissetulekupõhine

ja baasmääras töötuskindlustushüvitis) kulust. Kui

töötuskindlustushüvitiste kulud osutuvad

prognoositust suuremaks või keerulisemast

majandusolukorrast tulenevalt rakendub ka

töötuskindlustushüvitiste pikendamine, on surve

töötuskindlustushüvitiste sihtfondi vahenditele veelgi

suurem.

Seega eelnõus esitatud kujul hüvitise lisandumisel ja

eeldusel, et jätkatakse tänaste teenuste ja hüvitiste

korraldusega, ei piisa kehtiva määraga

töötuskindlustusmaksetest laekuvatest vahenditest.

Teadmiseks võetud ja

selgitatud.

Töötuskindlustusvahendite

jätkusuutlikus sõltub

töötuskindlustuse kuludest ja

tuludest. Töötuskindlustuse

kulud ei sõltu ainuüksi kuludest

hüvitistele vaid ka kuludest

teenustele ja töötukassa

tegevuskuludest.

Töötukassa tulud sõltuvad

töötuskindlustusmaksete

laekumisest ja netovarade

investeerimistulust..

Töötukassa tulud ja kulud

omakorda sõltuvad

majandusolukorrast.

Töötukassa nõukogu esitab

valdkonna eest vastutava ministri

kaudu Vabariigi Valitsusele

järgmise nelja aasta

töötuskindlustusmakse määrade

kohta ettepaneku hiljemalt

jooksva kalendriaasta 1.

septembriks, tehes põhjendatud

juhul ettepaneku muuta

kehtestatud tulevaste

kalendriaastate määrasid. Ettepanekuga koos esitatakse

analüüs, millest nähtub

töötuskindlustusmakse määrade

piisavus töötukassa eesmärkide

saavutamiseks järgmise nelja

aasta jooksul, arvestades

makromajanduslikku ja tööturu

arengu prognoosi. Töötukassa

võtab aluseks

Rahandusministeeriumi suvise

majandusprognoosi.

Töötukassa nõukogul on

võimalus

töötuskindlustusmakse

määrade tõstmise kõrval

kaaluda ka muid valikuid, nt

sihtkapitali ülekantavate

vahendite määra kehtestamisel

seda, millises mahus rahastada

tööturuteenuseid

töötuskindlustusvahenditest.

16

7. Eelnõu tuleks täiendada § 1 uue punktiga 10

töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 8 lg 2 p 2

muudatusega järgmises sõnastuses, muutes ühtlasi

järgnevate punktide numeratsiooni:

„10) paragrahvi 8 lõike 2 punktis 2 asendada tekstiosa

„aja, asendus- või reservteenistuses“ tekstiosaga

„ajateenistuses, korralises asendusteenistuses või

erakorralises reservasendusteenistuses“;“

Selgitus: Eelnõu § 7 punktiga 6 ja § 8 punktiga 1

muudetakse tööturumeetmete seaduse paragrahvi 8

lõike 4 punkti 11 ja töövõimetoetuse seaduse § 12

lõike 1 punkti 14 ning kehtiv „aja-, asendus- või

reservteenistus“ asendatakse „ajateenistuse, korralise

asendusteenistuse või erakorralise

reservasendusteenistusega“. Muudatused jõustuvad

üldises korras. Et eelnimetatud teenistused oleksid

kõikides töötukassa tegevust reguleerivates seadustes

käsitletud ühtmoodi, tuleb muuta ka töötuskindlustuse

seaduse § 8 lõike 2 punkti 2 ning muudatused jõustada

samal ajal. Kuna töötuna arvelolekut ei lõpetata

reservteenistuse ja

reservasendusteenistuse puhul, siis ei anna need

tegevused õigust hüvitise maksmise jätkamiseks.

Arvestatud.

8. Eelnõu § 1 punktis 27 tuleks muuta TKindlS § 527

lõiget 4 ja sõnastada järgmiselt:

„(4) Kindlustatul, kellele on jätkatud

töötuskindlustushüvitise maksmist enne 2025. aasta 1.

juulit käesoleva seaduse kuni 2025. aasta 30. juunini

kehtinud redaktsiooni § 8 lõike 2 alusel ning kelle

hüvitise periood lõpeb pärast 2025. aasta 29. juunit, on

õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele vahetult

pärast jätkatud hüvitise lõppemist käesoleva seaduse §

61 lõigetes 4 ja 5 sätestatud tingimustel.

Selgitus: sätte sõnastus peaks katma ka need juhtumid,

kus töötuskindlustushüvitise maksmist jätkatakse

2025. aasta 30. juunil ning pärast seda võib inimesel

tekkida õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele,

mistõttu on õige öelda, et töötuskindlustushüvitise

maksmist on jätkatud enne 2025. aasta 1. juulit.

Arvestatud. Muutus jõustumise

aeg (2025. aasta 1. juuli asemel

2026. aasta 1. jaanuar).

9. Eelnõu §-s 5 tuleks muuta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse § 118 ning asendada sõna „makstud“ sõnaga

„makstavate“.

Selgitus: täpsustus on vajalik, kuna enne 01.07.2025

määratud töötutoetust makstakse edasi ka pärast

01.07.2025 ja ka nende puhul kohaldatakse

täitemenetluse seadustiku kuni 2025. aasta 30. juunini

kehtinud redaktsiooni § 131 lõike 1 punktis 5

sätestatut.

Arvestatud. Muutus jõustumise

aeg (2025. aasta 1. juuli asemel

2026. aasta 1. jaanuar).

17

10. Eelnõu § 7 punktis 8 tuleks muuta tööturumeetmete

seaduse (TöMS) § 9 lõige 8 punkti 1 sõnastust ning

sättest tuleb välja jätta tekstiosa „Eestis või Eestist

lähetatud töötajana välisriigis“, kuna sobiva töö

määratlemisel võetakse arvesse kõik töötamised nii

Eestis kui ka välisriigis.

Arvestatud.

11. Eelnõu § 7 punkt 12 TöMS § 28 muudatus tuleb

selguse huvides eelnõust välja jätta, kuna töötutoetust

võidakse määrata (nt § 33 lg 5 ja 6 alusel) ja toetuse

maksmine lõpetada ka pärast 30.06.2025, mistõttu on

inimesel õigus esitada vaie töötutoetuse määramisele

ka pärast eelnõu muudatuste jõustumist. Inimesele

peaks seadusest selgelt nähtuma, kas ja kellele saab

esitada vaide.

Kui TöMS § 28 muudatus jääb eelnõusse, peaks

TöMS § 28 sõnastusse jääma sõna „või“ ja muudatus

tuleks sõnastada järgmiselt:

„Isik, kes leiab, et töötuna arvelevõtmisel,

tegevuskava koostamisel või tööturumeetmete

pakkumisel on rikutud tema õigusi või piiratud tema

vabadusi, võib esitada vaide töötukassale.“

Selgitus: vaide saab esitada, kui töötuna

arvelevõtmisel, tegevuskava koostamisel või

tööturumeetmete pakkumisel on rikutud isiku õigus

ning vaide esitamiseks ei pea olema rikutud kõiki

nimetatud asjaolusid.

Arvestatud.

12. Eelnõu § 7 punktis 15 tuleks TöMS § 33 lõige 6

sõnastada järgmiselt:

(6) Kui isik on enne 2025. aasta 1. juulit esitanud

töötukassale töötutoetuse saamise avalduse ja

töötutoetuse maksmise kohta ei ole tehtud otsust enne

2025. aasta 1. juulit, tehakse asjakohane otsus

käesoleva seaduse kuni 2025. aasta 30. juunini

kehtinud redaktsiooni alusel.

Selgitus: sõnastusettepanek on tehtud sarnaselt

töötuskindlustuse seaduse § 527 lõike 3 sõnastusele.

Mõlemal juhul on oluline, et asjakohane otsus tehakse

käesoleva seaduse kuni

2025. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni alusel,

kui otsust ei ole tehtud enne 2025. aasta 1. juulit.

Arvestatud. Muutus jõustumise

aeg (2025. aasta 1. juuli asemel

2026. aasta 1. jaanuar).

13. Eelnõu § 7 punktis 15 TöMS § 33 lõige 7 sõnastada

järgmiselt:

„(7) Isikule, kellele on määratud töötutoetus käesoleva

seaduse kuni 2025. aasta 30. juunini kehtinud

redaktsiooni alusel ning kelle töötutoetuse saamise

periood lõppeb pärast 2025. aasta 30. juunit,

kohaldatakse käesoleva seaduse kuni 2025. aasta 30.

juunini kehtinud redaktsiooni kuni toetuse maksmise

lõpetamiseni.“.

Arvestatud. Muutus jõustumise

aeg (2025. aasta 1. juuli asemel

2026. aasta 1. jaanuar).

18

Selgitus: sättes tuleks asendada lauseosa „makstakse

töötutoetust või kellele töötutoetuse maksmine on

peatatud“ lauseosaga „on määratud“, kuna nii

töötutoetuse maksmine kui ka maksmise peatamine on

asjakohased, kui töötutoetus on määratud. Selliselt on

sätte sõnastus lihtsam ja arusaadavam.

14. Eelnõu §-s 9 tuleks täpsustada viiteid samaaegselt

jõustuvatele sätetele. Juhul, kui eelnõus muutub sätete

numeratsioon, tuleks hiljem ka jõustumissättes viiteid

vastavalt muuta.

Eelnõu on kavandatud jõustuma 1. juulil 2025. aastal.

Juhul, kui Riigikogu menetleb eelnõud 2024. a

sügisel, jääb töötukassal valmiduse loomiseks ja

muudatuste rakendamiseks aega umbes pool aastat.

Teeme ettepaneku jõustada muudatused alates

2026. aasta 1. jaanuarist, et aeg eelnõus toodud

muudatuste kvaliteetseks ja tõrgeteta rakendamiseks

oleks piisav. Töötukassa soov on veenduda

infosüsteemide poolt toetatud hüvitiste määramise ja

maksmise protsesside õigsuses ja töökindluses.

Arvestades baasmääras töötuskindlustushüvitisega

seotud infosüsteemide arendusvajadust ja

menetlemise automatiseerimise suurt potentsiaali, on

muudatuse rakendamisel kandev roll just

infosüsteemide arendustel.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 9 järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 3−6, 8−16, 18−20,

22−27, §-d 2−6, § 7 punktid 1−5 ja 7−17 ning § 8

punktid 3 ja 8 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuaril.“.

Arvestatud. Jõustumisaeg

muudetud 2026. aasta

1. jaanuarile.

15. Eelnõu seletuskirjas punkti 2.3 seitsmes lõik tuleb

sõnastada järgmiselt:

“Ühe töötuskindlustussüsteemi rakendamise

eelduseks on leebem kindlustusstaaži nõue võrreldes

kehtiva olukorraga. 2023. aastal määrati

töötuskindlustushüvitis 28%, korraga said

töötuskindlustushüvitist ja töövõimetoetust 4,9% ning

töötutoetus määrati 28,3% uutest registreeritud

töötutest. Töötuskindlustushüvitiseta jäädakse

peamiselt seetõttu, et kindlustusstaaži nõue ei ole

täidetud, seega on ühe süsteemi rakendamise

eelduseks kindlustusstaažinõuete leevendamine.

Vastasel juhul langeks töötushüvitiste katvus

võrreldes tänasega.”

Selgitus: selgituses on täpsustatud, et 2023. aastal

määrati töötuskindlustushüvitis 28% uutest

registreeritud töötutest ning korraga said

töötuskindlustushüvitist ja töövõimetoetust 4,9%.

Töötutoetus määrati 28,3% uutest registreeritud

töötutest.

Arvestatud.

19

16. Eelnõu seletuskirjas § 1 punkti 6 selgituses tuleb

seitsmenda lõigu esimene lause sõnastada:

“Vahetult pärast hüvitisega jätkamist tähendab, et

hüvitis vahepeal ei katke ja kindlustatu ei pea esitama

baasmääras töötuskindlustushüvitise saamiseks

avaldust.”

Selgitus: täpsustus on vajalik selguse huvides, et

olukorras, kui kindlustatul tekib vahetult pärast

sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitisega

jätkamist õigus baasmääras

töötuskindlustushüvitisele, ei pea ta hüvitise

saamiseks esitama uut avaldust.

Arvestatud.

17. Eelnõu seletuskirjas § 1 punkti 11 TKindlS § 82 lg 4

selgituse lõigus tuleb läbivalt täpsustada, et eelmise

kalendriaasta töötasu alammäära alla mõeldakse

eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud töötasu

alammäära:

“Lõige 4 sätestab, et töötuskindlustushüvitise

maksmise jätkamisel arvutatakse hüvitise suurus

sõltuvalt hüvitise liigist §-s 9 või 91 sätestatu kohaselt.

Hüvitisega jätkamisel arvutatakse

töötuskindlustushüvitise suurus ümber.

Sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise puhul

lähevad arvesse viimasele kolmele töötamise kuule

eelnenud üheksal töötamise kuul makstud tasud,

millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse.

Arvestades, et baasmääras hüvitise suurus on seotud

eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud töötasu

alammääraga, võib hüvitise suurus muutuda, kui

kalendriaasta on hüvitise jätkamise hetkeks

vahetunud. Näiteks kui baasmääras hüvitise

maksmine jääb pooleli 2025. aastal (hüvitise suurus on

50% 2024. aasta töötasu alammäärast) ning

kindlustatu jääb 12 kuu jooksul uuesti töötuks ja

hüvitist jätkatakse 2026. aastal, siis hüvitise suuruse

arvutamisel võetakse aluseks 2025. aasta 1. juulil

kehtinud töötasu alammäär.“

Selgitus: selgitus tuleb viia vastavusse

töötuskindlustuse seaduse § 82 lõike 4 sõnastusega,

mille kohaselt arvutatakse töötuskindlustushüvitise

maksmise jätkamisel hüvitise suurus sõltuvalt hüvitise

liigist vastavalt §-s 9 või 91 toodule. Nii §-s 9 kui ka

§-s 91 on sätestatud, et töötuskindlustushüvitise

suurus ühe kalendripäeva eest arvutatakse töölepingu

seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud eelmise

kalendriaasta 1. juulil kehtinud kuu töötasu alammäära

alusel.

Arvestatud.

18. Eelnõu seletuskirjas § 7 punkti 8 selgituse viimast

lõiku tuleb täiendada tekstiosaga: Arvestatud.

20

“Punktis 6 on jäetud välja, et õppimise aja hulka ei

arvata akadeemilisel puhkusel viibimise aega, kuna

tööga võrdustatud tegevusena käsitletakse üksnes

õppimist, lisaks on oluline, et õpingud peavad olema

lõppenud. Akadeemilisel puhkusel olemine ei takista

õpingute lõpetamist.”

Selgitus: võrreldes kehtiva tööturumeetmete seaduse §

18 lg 3 on muudetud ka punkti 6.

19. Eelnõu seletuskirjas mõjude osas punkti 6.1.1 viimase

lõigu eelviimases lauses tuleb asendada sõna

“töötushüvitisele” sõnaga “töötutoetusele”. Ettepanek

on sõnastada lause järgmiselt:

“Muudatus mõjutab negatiivselt neid inimesi, kes küll

praeguse korra järgi kvalifitseeruksid töötutoetusele,

kuid kel uues süsteemis õigust baasmääras hüvitisele

ei teki.”

Selgitus: täpsustus on vajalik, kuna lauses mõeldakse,

et muudatus mõjutab negatiivselt neid inimesi, kes

praeguse korra järgi kvalifitseeruksid töötutoetusele,

kuid kel uues süsteemis õigust baasmääras hüvitisele

ei teki.

Arvestatud.

20. Eelnõu seletuskirjas mõjude osas punkti 6.1.2 viienda

lõigu viimases lauses tuleb välja jätta tekstiosa “(ei ole

enne uuesti töötuna arveletulekut vahepeal töötanud,

st uuesti vähemalt kuus kuud töötuskindlustusstaaži

kogunud)”.

Selgitus: Sulgudes olev märkus on segadust tekitav,

justkui õigus hüvitisele või toetusele tekiks ka ilma

töötamiseta.

Osaliselt arvestatud.

Täiendatud seletuskirja.

Kehtivas süsteemis

töötutoetuse määramine ei oma

mingit mõju kindlustusstaažile

ja seega kindlustatu õigusele

peale töötutoetust saada

töötuskindlustushüvitist. Ehk

siis kehtivas süsteemis on peale

töötutoetust kindlustatul õigus

saada sissetulekupõhist

töötuskindlustushüvitist juba

peale ühe päevast töötamist.

Kindlustussüsteemis iga

töötuskindlustushüvitise

määramine toob kaasa

kindlustusstaaži nullimise. Baasmääras

töötuskindlustushüvitise

määramisega nullitakse

referentsperioodil (töötuna arvele

võtmisele eelnenud 36 kuu)

kogunenud kindlustusstaaž.

Sissetulekupõhise hüvitise puhul

nullitakse kogu staaž. Selleks, et

saaks uuesti hüvitist määrata,

peab inimesel olema täidetud

21

vastava hüvitise kindlustusstaaži

nõue, mis tähendab seda, et

inimene peab olema baasmääras

hüvitise saamiseks vahepeal 6

kuud töötanud ja

töötuskindlustusmakseid

maksnud.

21. Eelnõu seletuskirjas mõjude osas punkti 6.1.2

kuuenda lõigu kolmandas lauses tuleb täpsustada, et

eelmise kalendriaasta kuu töötasu alammäära alla

mõeldakse eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud

kuu töötasu alammäära. Ettepanek on sõnastada lause

järgmiselt:

“Baasmääras hüvitise suurus ühe kalendripäeva eest

on 50% eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud kuu

töötasu alammäära alusel arvutatud kalendripäeva

töötasu alammäärast.“

Arvestatud.

22. Eelnõu seletuskirjas mõjude osas punkti 6.4.1 teise

lõigu lõppu tuleb lisada lause:

“Töötuna registreerimise tingimuse muutmine

statsionaarses õppes õppijatele võib riski suuruse ja

realiseerimise tõenäosuse muuta keskmiseks.”.

Selgitus: tänase kliendiprofiili juures on mõju väike,

kuid kuna statsionaarses õppes õppijatele lähevad

töötuna registreerimise tingimused leebemaks, võib

suureneda nii kogu klientide arv kui ka nende

baasmääras töötuskindlustushüvitise saajate arv, kes

saavad hüvitist väga lühikeste töökogemuste põhjal.

Mittearvestatud.

Statsionaaris õppija saab täna

töötuna arvele kui ta on viimase

12 kuu jooksul olnud vähemalt

180 päeva hõivatud

tööturumeetmete seaduse § 26

lõike 3 punktides 1–2 ( töötamine

töölepingu alusel või avalikus

teenistuses Eestis või Eestist

lähetatud töötajana välisriigis;

töötamine Eestis töövõtu-,

käsundus- või muu teenuse

osutamiseks sõlmitud

võlaõigusliku lepingu alusel ja

teenuse osutamine või kauba

müümine ettevõtlustulu

lihtsustatud maksustamise

seaduse tähenduses) nimetatud

tegevusega või viibib

akadeemilisel puhkusel. 180

päevase töötamise puhul lähevad

arvesse töösuhte kestused,

seejuures ei oma tähtsust

tegelikult töötatud päevade arv,

ega ka töötasu saamine.

Baasmääras

töötuskindlustushüvitise puhul

peab inimene 6 kuul igas kuus

olema töötanud ja tema töötasult

peab olema makstud

töötuskindlustusmakset selleks,

et vajalik kindlustusstaaž täis

teenida.. Seega võrreldes kehtiva

22

olukorraga ei saa nõustuda, et

töötuna registreerimise

tingimused lähevad leebemaks.

Vastupidiselt kehtivale

süsteemile, ei saa eelnõu kohaselt

töötuna arvele tulla statsionaaris

õppija, kui ta tegeles kauba

müümise või teenuse

osutamisega läbi ettevõtluskonto.

23. Eelnõu seletuskirjas punktis 8 tuleb teises lõigus

asendada tekstiosa “punkti 19” tekstiosaga “punkti

14”.

Selgitus: tegemist viitevea parandamisega.

Lisaks tuleks seletuskirja punkti 8 pärast teist lõiku

lisada lause järgmises sõnastusest:

“Eelnõuga seoses tuleb muuta ka majandus- ja

infotehnoloogiaministri 22.12.2023 määrust nr 69

„Töötukassa andmekogu põhimäärus“ andmekogus

töödeldavate andmete osas.”

Selgitus: eelnõu muudatustest tulenevalt tuleb muuta

ka töötukassa andmekogus töödeldavaid andmeid.

Arvestatud.

Eesti Tööandjate Keskliit

24. Oleme nõus, et süsteem on hetkel üsna keeruline ega

toeta hõives osalemist ja seda oleks kindlasti võimalik

muuta efektiivsemaks. Eelnõu üks tugevusi on see, et

pärast ühe hüvitise perioodi lõppu ei saa teist hüvitist

edasi. Samuti oleme nõus, et hüvitisele peaks olema

õigus vaid neil inimestel, kes on maksnud

kindlustusmakseid, kuigi peame küsitavaks, kas omal

soovil lahkunud töötajal peaks alati olema hüvitisele

õigus või võiks see olla õigustatud vaid mõjuvatel

põhjustel (terviseseisund, hoolduskohustus vms). Kui

baasmääras hüvitise saamine muutub majanduslikult

atraktiivseks ja taotlemine väga lihtsaks, võib sellega

kaasneda Töötukassale prognoositust oluliselt suurem

kulude kasv ja surve maksemäärade tõstmiseks.

Samuti soodustab see süsteemi kuritarvitusi ja

muudab inimesed tööotsingutel passiivsemaks.

Oleme seisukohal, et ka baasmääras hüvitise puhul

peavad säilima aktiivsusnõuded, et tagada

maksumaksja raha kasutuse efektiivsus. Võimalik, et

aktiivsusnõudeid peaks ajakohastama selleks, et

hüvitis ei toetaks liiga kergekäelist töölt lahkumist või

uutest tööpakkumistest loobumist. Samuti tuleb

kriitiliselt üle vaadata need kuritarvitamise riskiga

olukorrad, kus samaaegselt on võimalik saada mitut

erinevat hüvitist Tervisekassa ja Töötukassa

vahenditest.

Teadmiseks võetud ja

selgitatud.

Töötutoetust makstakse samuti

vabatahtlikult töölt

lahkunutele ning selles suurus

on samaväärne uue loodava

baasmääras

töötuskindlustushüvitise

suurusega. Kui baasmääras

töötuskindlustushüvitist

hakkaksid saama ainult sunnitult

töölt lahkunud (koondamine,

tähtajalise lepingu lõppemine),

siis jääks suur osa töötutest ilma

töötushüvitiseta, st uutest

registreeritud töötutest

kvalifitseeruks

töötuskindlustushüvitisele ca

55% ning 45% hüvitist ei saaks.

Seega töötavate inimeste olukord

läheks muudatustega halvemaks,

kuna kehtivas süsteemis

vabatahtlikult töölt lahkunu saab

töötutoetust.

23

Baasmääras hüvitise puhul

kindlasti säilivad

aktiivsusnõuded.

Ravikindlustuse seadus

välistab ajutise

töövõimetushüvitise maksmise

isikutele, kes saavad kas

töötutoetust või

töötuskindlustushüvitist. Ravikindlustuse seaduse § 50.

lõike 2 kohaselt ei maksta

ajutise töövõimetuse hüvitist

ravikindlustuse seaduse § 5 lõike

2 punktides 3 ja 6 ja lõikes 4

nimetatud alustel

kindlustuskaitset omavale isikule

ega kindlustatud isikuga lepingu

alusel võrdsustatud isikule.

§ 5. Kindlustatud isik

(2) Kindlustatud isik, kelle eest

sotsiaalmaksu maksja on

kohustatud maksma

sotsiaalmaksu, on:

3) isik, kelle eest on

sotsiaalmaksuseaduse § 6

alusel kohustatud

sotsiaalmaksu maksma riik,

kohalik omavalitsus või

loovisikute ja loomeliitude

seaduse alusel tunnustatud

loomeliit (edaspidi loomeliit);

6) töötuskindlustuse seaduse

alusel töötuskindlustushüvitist

saav isik, kelle eest on

kohustatud sotsiaalmaksu

maksma Eesti Töötukassa

sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1

punkti 8 alusel.

Sotsiaalmaksuseaduse

§ 6. Sotsiaalmaksu maksmise

erijuhud

(1) Riik või avalik-õiguslik

juriidiline isik maksab

sotsiaalmaksu järgmiste isikute

eest:

6) töötutoetust saav isik, kui

riik ei maksa tema eest

sotsiaalmaksu käesoleva lõike

punkti 7 alusel.

24

25. Kõige suurem probleem eelnõu juures on asjaolu, et

kohustus hüvitist maksta läheks Töötukassale üle ilma

vastava riigipoolse rahastuseta. Praeguse olukorraga

võrreldes Töötukassa kulud kasvaksid ja perspektiivis

ei piisa nende katmiseks ka reservidest. Nagu oleme

ka varem öelnud, me ei toeta reformi kujul, millega

otseselt või kaudselt kaasneks surve

töötuskindlustushüvitise maksemäära tõstmiseks.

Antud juhul on tööandjad ja mitmed Töötukassa

nõukogu liikmed arvamusel, et eelnõuga see surve

tekiks. Oleme nõus kaaluma selliseid ettepanekuid,

mispuhul uue baasmääras hüvitise

kuludeks tuleb kate riigieelarvest või osaliselt

Töötukassa pakutavate muude teenuste arvelt.

Maksemäära tõstmine on välistatud ajal, kui majandus

on kolmandat aasta languses ja nii tööandjad kui

töövõtjad peavad juba kohanema mitme täiendava

maksutõusuga.

Teadmiseks võetud, täname

seisukoha eest.

26. Teine muudatus, millega me eelnõus ei nõustu, on

baasmääras töötuskindlushüvitise määra sidumine

alampalgaga. Kui praegune töötutoetuse suurus on

seotud elatusmiinimumiga, ehk elamiseks vajalike

toodete ja teenuste hindadega, siis alampalk on juba

seotud keskmise palgaga, mis lähiajaloos on tõusnud

oluliselt kiiremas tempos kui hinnad ja tootlikkus.

Seega on üsna tõenäoline, et baasmääras

töötuskindlustushüvitise kulud tõuseksid võrreldes

praeguse süsteemiga edaspidi veelgi kiiremas tempos.

Nii tööandjad kui ametiühingud on olnud ühisel

seisukohal, et riik ei peaks meelevaldselt alampalgaga

siduma muid hüvitisi ja tasusid. Ka praegune

riigieelarve defitsiidi suurenemine on suuresti tingitud

automaatselt indekseeritud kulude kontrollimatust

kasvust. Neid vigu ei tohiks korrata.

Kokkuvõttes teeme ettepaneku baasmääras hüvitise

määra alampalgaga mitte siduda ja Töötukassa kulude

katmiseks vähemalt osaliselt anda kaasa

riigieelarveline rahastus või leida muu lahendus

selleks, et ei tekiks survet töötuskindlustuse makse

määra tõstmiseks. Oleme valmis koos riigiga otsima

täiendavaid kokkuhoiu kohti.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Töötutoetuse arvutamise aluseks

olev päevamäär kehtestatakse

eelarveaastaks riigieelarvega,

kusjuures päevamäära 31-kordne

korrutis ei või olla väiksem kui

50 protsenti kuu töötasu

alammäärast, mis on kehtestatud

eelarveaastale eelnenud aasta

1. juulil kehtinud töölepingu

seaduse § 29 lõike 5 alusel

(TöMS § 23 lõige 1), seega

töötutoetuse suurus ei ole

seotud elatusmiinimumiga.

Töötuskindlustushüvitise näol on

tegemist sundkindlustusega.

Kindlustatutel on kohustus

kindlustusmakset maksta ja selle

alusel tekib õigus riigipoolsele

vastusooritusele. Kindlustatud

on kohustatud tasuma

kindlustusmakset neile töö eest

tehtud väljamaksetelt (TKindlS

§ 40 lõike 1 punkt 1).

TKindlS § 4 lõike 1 punktist 1

tulenev kohustus maksta

sundkindlustusmakset riivab

kindlustatu PS §-s 32 tagatud

omandipõhiõigust. PS § 32 lõike

2 esimese lause järgi on igaühel

25

õigus oma omandit vabalt vallata,

kasutada ja käsutada.

Omandipõhiõigus kaitseb muude

omandisuhete kõrval ka isiku

vara kui tervikut, mida seadusest

tulenev raha maksmise kohustus

riivab. Ka õigus saada

sundkindlustushüvitist on

rahaliselt hinnatav õigus ja

kuulub seetõttu

omandipõhiõiguse kaitse alla. Riigikohus on lahendi nr 3- 4-1-

17-16 punktis 55 märkinud,

töötuskindlustushüvitise

maksmisel tuleb arvestada

kindlustatud riskiga.

Kindlustatud riskiks on töise

sissetuleku kaotus.

Arvestades, et tegemist on

sundkindlustusega, inimene

maksab

töötuskindlustusmakset töö

eest makstud tasudelt ja

kindlustatud on töine

sissetulek, siis vastusooritus

peab olema seotud töö eest

makstava tasuga, seega, kas

inimese varasemalt saadud

töötasuga, töötasu alammäära

või keskmise palgaga.

Kui töötasud suurenevad, sh

alammäär tõuseb, siis

kindlustatud maksavad

suurematelt tasudelt ka

suuremat kindlustusmakset,

millega tulud

töötuskindlustusvahendites

kasvavad.

Ka kehtiva

töötuskindlustushüvitise

miinimumsuurus on samuti

seotud töötasu alammääraga (

50 protsenti eelmise

kalendriaasta ühe kalendripäeva

töötasu alammäärast).

Eesti on ratifitseerinud Euroopa

sotsiaalkindlustuskoodeksi, mis

paneb meile kohustuse kinni

pidada koodeksi artiklist 12§1.

Töötutoetuse kui ka

26

töötuskindlustushüvitise

miinimumsuurused ei ole seni

vastanud Euroopa

sotsiaalkindlustuskoodeksi art

12§1 nõuetele: töötutoetuse ja

töötuskindlustushüvitise

miinimumtasemed (tulenevalt

töötasu alammäära suurusest) on

seni olnud ebapiisavad.

Eesti Ametiühingute Keskliit

27. Uuendatud toimetulekutoetuse taotlemise kord peaks

jõustuma üheaegselt muudatustega töötus-

kindlustuses.

Sotsiaalministeeriumis on valminud

toimetulekutoetuse seaduse uuendamise

väljatöötamiskavatsus, mis muudaks

toimetulekutoetuse taotlemise lihtsamaks.

Töötutoetuse taotlemine ja saamine on hetkel inimeste

jaoks palju lihtsam kui toimetulekutoetuse taotlemine

ja saamine. Kuna eelnõu seletuskirja järgi ca 8668

inimesel kaob õigus töötushüvitisele, siis kasvab

toimetulekutoetust vajavate leibkondade arv.

Toimetulekutoetuse taotlemisel peab inimene

tunnistama, et kõik vaesuse ja puuduse leevendamise

abinõud on osutunud ebapiisavaks ja viimase

võimalusena peab ta toime tulemiseks taotlema toime-

tulekutoetust, esitades dokumendid selle kohta, et ei

saa hakkama. Toimetulekutoetuse taotlemine riivab

inimese väärikust, sest ta peab tunnistama end vaeseks

ja abivajajaks. Seetõttu on vajalik lihtsam

toimetulekutoetuse taotlemise kord, mis jõustuks koos

muudatustega töötuskindlustuses.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Sotsiaalministeeriumi koostatud

väljatöötamiskavatsuses

(„Toimetulekutoetuse

regulatsiooni kaasajastamine“ on

kavandatud toimetulekutoetuse

taotlemise osas muudatusi, mis

mõnevõrra lihtsustavad

menetlust, kuid põhiolemuselt

see ei muutu ning ka tulevikus

jätkuvalt selgitatakse menetluse

käigus välja inimese tegelik

abivajadus, mistõttu

toimetulekutoetuse menetlus

ongi mahukam ja veidi

keerulisem kui töötutoetuse

puhul. Selleks, et inimese tegelik

abivajadus välja selgitada, see

eeldab teatavaid toiminguid ning

info avaldamist KOV-ile.

Sotsiaalministeerium on

planeerinud SHS muudatustega

jõuda VV-sse 2025 sügis.

Käesolevaks hetkeks ei ole selge,

millal jõustuvad SHS

muudatused, kuna need on seotud

STAR-i arendustega. Vastavalt

Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammi 2023–2027

punktile 3.1.7 tuleb MKM-il

esitada eelnõu valitsusele 2024.

augustis.

28. Rohkem süsteemi panustanud võiksid ka rohkem abi

saada.

Oluline on, et töötuskindlustusmakseid regulaarselt

makstakse. Baasmääras töötuskindlustust hakkaks uue

süsteemi järgi saama kõik töötud, kes on olnud

kindlustatud vähemalt 6 kuud töötusele eelneva 36

kuu jooksul. Seejuures ei ole oluline kui mitu päeva

Selgitatud.

Baasmääras kindlustushüvitis on

miinimumhüvitis, mida

makstakse nendele, kellel on

väiksem kindlustusstaaž, samuti

makstakse hüvitist, kui inimene

on töölt vabatahtlikult lahkunud.

27

inimene on kalendrikuus töötanud. Leiame, et

baasmääras kindlustushüvitise maksmiseks tuleks

arvestada inimese panust süsteemi.

Kindlustusstaaži nõue peab

olema täidetud ning rohkem

inimese panust baasmääras

hüvitise puhul ei hinnata.

Panusest sõltuv hüvitis on

sissetulekupõhine

töötuskindlustushüvitis, seal

hüvitise suurus kui ka maksmise

kestus sõltuvad sellest, kui kaua

ja kui palju inimene on

panustanud.

29. Töötuskindlustusse peaks panustama ka uued

töövormid.

MKM peab tulenevalt Valitsuse tegevusprogrammist

analüüsima, kuidas saaks laiendada töötus-kindlustust

ka uutele töövormidele ja esitama vastavad

ettepanekud 2025. aasta maiks. Peame oluliseks, et

FIE, juhtimis- ja kontrollorgani liikmed,

ettevõtluskonto omanikud samuti panustaksid

töötuskindlustuse süsteemi. Leiame, et mõistlik on

lükata töötuskindlustuse süsteemi muutmine ja

jõustamine edasi ajani, kui ka muude töövormide

alusel tööd tegevad inimesed on süsteemi kaasatud.

Mittearvestatud ja selgitatud

punktis 3.

30. Töötuskindlustuse süsteemi muutmiseks puudub raha.

Kõige olulisem kitsaskoht eelnõus on see, et eelnõu ei

näe ette lahendusi, mis tagaksid eelnõus ette nähtud

muudatuste finantsilise elluviimise. Planeeritud

muudatuste tulemusel riigi panus Töötukassas

väheneks ja riigi vaates saavutatakse märkimisväärne

kokkuhoid. Samas Töötukassa kulud tõuseks 2025.

aastal ca 23,2 miljonit eurot ja 2026-2028 aastal ca

41,5-47,5 miljoni võrra aastas. Eelnõu seletuskirja

järgi töötutoetuse maksmise lõpetamine ning ühtsele

töötuskindlustusstaažist sõltuvale töötushüvitise

süsteemile üleminek eeldab uue, baasmääras

töötuskindlustushüvitise rahastamises kokku

leppimist. Sisuliselt tähendab see

töötuskindlustusmakse pidevat (mitte ühekordset)

tõusu tööandjatele ja töötajatele.

Inimesed, kes maksavad töötuskindlustusmakseid,

ootavad abi töötuse korral riigilt. Kui riigil on

otsustusõigus, kuidas kasutada töötutoetuseks seni

kulunud raha, siis riigil ei tohiks olla otsustusõigust

suurendada töötuskindlustuse saajate ringi ilma

selleks katteallikaid leidmata ja pannes tööandjad ja

töötajad fakti ette, et tuleb hakata rohkem

töötuskindlustusmaksu maksma.

Töötukassa vahendeid tuleks kasutada otstarbekalt ja

perspektiiviga ning ei ole õige panna Töötukassa

nõukogule raha leidmise kohustust, et riik saaks

Selgitatud.

Baasmääras

töötuskindlustushüvitise kulude

finantseerimise seisukohast on

tegemist samasuguse

kindlustushüvitisega nagu kehtiv

töötuskindlustushüvitis.

Töötuskindlustushüvitist

finantseeritakse

töötuskindlustuse seaduse

kohaselt

töötuskindlustusvahenditest.

Baasmääras töötuskindlustuse

eesmärk on samuti kindlustada

töötaja töötuks jäämise riski ja

sellega kaasnevat sissetuleku

kaotamist, nii nagu see on tänase

sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise puhul.

Selleks töötuskindlustussüsteem

ongi loodud.

Töötuskindlustusvahendeid saab

kasutada nende inimeste

hüvanguks, kes on

töötuskindlustusmakseid

tasunud.

28

leevendust pingelisele eelarvele. Arvestades kõikide

muude maksutõusudega ja elu kallinemisega, ei saa

EAKL töötajate töötuskindlustusmakse

suurenemisega nõustuda.

Töötuskindlustusvahendite

jätkusuutlikkust on selgitatud

punktis 6.

31. Uuenduste rakendamiseks on vajalik riigi jätkuv

panustamine

Selleks, et uus töötuskindlustuse süsteem saaks

rakenduda ilma töötuskindlustusmakse tõstmata,

näeme lahendust, mille kohaselt edaspidi tuleks

riigieelarvest teha töötuskindlustushüvitiste sihtfondi

eraldisi summades, mida riik maksab töötutoetusteks.

Seega Töötukassa tööturuteenuste ja -toetuste

sihtkapital moodustuks ainult riigi poolt eraldatud

vahendistest.

Selleks tuleks muuta TKindlS § 36 lõike 21 sõnastust

ja korrigeerida § 37 lõiget 2 ja § 38 lõiget 2.

TKindlS § 36 lõige 21 kehtiv tekst:

Töötuskindlustushüvitiste sihtfondi ning koondamise

ja tööandja maksejõuetuse puhul makstavate hüvitiste

sihtfondi vahenditest ning riigieelarvest

sihtotstarbeliselt eraldatud vahenditest

moodustatakse tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapital

(edaspidi sihtkapital).

TKindlS § 36 lõige 21 tuleks ümber sõnastada:

"Riigieelarvest sihtotstarbeliselt eraldatud

vahenditest moodustatakse tööturuteenuste ja -

toetuste sihtkapital (edaspidi sihtkapital)."

TKindlS § 37 lõikest 2 tuleks välja jätta punkt 6:

„sihtkapitali osaliseks finantseerimiseks“. Muudatus

tähendaks, et Töötuskindlustushüvitiste sihtfondi

vahendeid ei kasutataks enam sihtkapitali osaliseks

finantseerimiseks.

TKindlS § 38 lõikest 2 tuleks välja jätta punkti 6:

„sihtkapitali osaliseks finantseerimiseks“. Muudatuse

tulemusel koondamise ja tööandja maksejõuetuse

puhul makstavate hüvitiste sihtfondi vahendeid ei

kasutataks enam sihtkapitali finantseerimiseks.

Alternatiivse lahendusega pakume välja muudatused

sihtkapitali moodustamises. Selleks tuleks muuta

TKindlS § 381 lõiget 1, mille kehtiv sõnastus on:

„Sihtkapitali moodustavad kuni 30 protsenti

töötuskindlustushüvitiste sihtfondi laekuvatest

kindlustatu töötuskindlustusmaksetest, kuni 30

protsenti koondamise ja tööandja maksejõuetuse

puhul makstavate hüvitiste sihtfondi laekuvatest

tööandja töötuskindlustusmaksetest, riigieelarvest

sihtotstarbeliselt eraldatud vahendid ning nende

hoiule andmisest saadud intressitulu.“

TKindlS § 381 lõige 1 tuleks muuta järgmiselt:

„Sihtkapitali moodustavad kuni 10 protsenti

Täname seisukoha eest. Riigikogu saab otsustada

suurendada riigi eraldist

tööturuteenuste ja -toetuste

sihtkapitali. Vastava ettepaneku

tegemise Riigikogule otsustab

Vabariigi Valitsus.

29

töötuskindlustushüvitiste sihtfondi laekuvatest

kindlustatu töötuskindlustusmaksetest, kuni 10

protsenti

koondamise ja tööandja maksejõuetuse puhul

makstavate hüvitiste sihtfondi laekuvatest tööandja

töötuskindlustusmaksetest, riigieelarvest

sihtotstarbeliselt eraldatud vahendid ning nende

hoiule andmisest saadud intressitulu.“

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

32. Töötuskindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu § 1 punkt 3

kohaselt on edaspidi töötuskindlustushüvitise liigid

sissetulekupõhine ja baasmääras

töötuskindlustushüvitis. Eelnõu seletuskirjas lk 57 on

kirjas, et baasmääras töötuskindlustushüvitise

kehtestamise tõttu kasvavad töötukassa kulud 2025.

aastal ca 23,2 miljoni euro võrra ning aastatel 2026–

2028 ca 41,5–47,5 miljoni euro võrra. Baasmääras

hüvitise saajate eest makstava sotsiaalmaksu tõttu

kasvavad töötukassa kulud 2025. aastal ca 3 miljoni

euro võrra ning aastatel 2026–2028 ca 5,4–6,2 miljoni

euro võrra. Kulude prognoosis ei ole arvestatud

käitumusliku mõjuga, mida planeeritud muudatused

võivad kaasa tuua. Muudatusega kaasnev

töötuskindlustusvahendite kulude kasv eeldab

töötuskindlustusvahendite jätkusuutlikkuse

tagamiseks ja seadusest tulenevate ülesannete

täitmiseks valikute tegemist töötukassa nõukogu

poolt, sh võimalikku otsust tõsta

töötuskindlustusmakse määra.

Töötukassat rahastatakse töötuskindlustusmaksetest ja

ilma lisarahastuseta riigieelarvest tuleks

töötuskindlustusmakse määra tõsta. Seega on olemas

reaalne oht järgmiseks maksutõusuks ettevõtetele, kes

tänases majandusolukorras on niigi väga suure surve

all. Kaubanduskoda on seisukohal, et muudatuste

tulemusel ei tohi suureneda töötuskindlustusmakse

määr. Töötuskindlustussüsteem tuleks Kaubanduskoja

hinnangul vaadata üle nii, et kulud ei suureneks ning

et ettevõtted oleksid võimalikult kaitstud lisakulude

eest.

Selgitatud ja seletuskirja

täiendatud.

Töötuskindlustusvahendite

jätkusuutlikust ning maksemäära

tõstmise vajadust on selgitatud

punktis 6.

33. Juhime tähelepanu, et uus baasmääras

töötuskindlustushüvitise süsteem peab motiveerima

töötamist, mitte töötuna arvel olekut ja hüvitise

saamist. Näiteks võivad tööampsud tuua inimestele

päris mõistliku sissetuleku kombineerituna

töötukindlustushüvitisega ning sellest tulenevalt ei

pruugi inimesed olla motiveeritud ka tööle kiirustama.

Tuleks kaaluda ning täiendavalt analüüsida, kas

võimalikku riski ennetaks näiteks baasmääras

Arvestatud ja selgitatud.

Oleme nõus, et süsteem peab

motiveerima töötamist, see on ka

üks kehtiva süsteemi muutmise

põhjuseid, et osad

töötuskindlustusmakseid tasunud

inimesed töötushüvitist ei saa,

aga samas makstakse hüvitist

nendele, kes ei ole töötanud.

30

töötuskindlustushüvitise süsteemi nõuete rangemaks

tegemine. Näiteks võiks hinnata ja analüüsida, kas

baasmääras töötuskindlustushüvitise saamise

piiramine või baasmääras töötuskindlustushüvitise

staažinõude pikendamine aitaks vähendada

käitumusliku mõju negatiivset riski. Kaubanduskoja

hinnangul on oluline leida lahendus ning vähendada

riski, et inimesed ei ole motiveeritud taas tööle

minema ning baasmääras töötuskindlustushüvitise

süsteem peab motiveerima töötamist.

Väärtustame töötamist ja

maksame töötushüvitist nendele,

kes on töötanud ja

töötuskindlustussüsteemi seeläbi

panustanud.

Eelnevast töötamisest või palgalt

arvestatud sissemaksest

sõltuvatel hüvitistel on täiendav

positiivne mõju töötamise

stiimulitele läbi

kvalifitseerumisefekti.3

Käitumuslike riske on

analüüsitud ja selgitatud punktis

1.

MKM on tellinud uuringu ajutise

töötamise (nn tööampsud) mõju

töötuna arvelolijate

tööturukäitumisele ja

majanduslikule toimetulekule,

mille raames muuhulgas

selgitatakse välja tööampsu tasu

ja töötuskindlustushüvitise

samaaegse saamise mõju

töötamise motivatsioonile.

Analüüs valmib 2024.

detsembris. Otsused tööampsude

regulatsiooni muutmise osas

tehakse peale analüüsi valmimist.

34. Töötuskindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjas lk 51

on selgitatud, et Töötuskindlustusstaaži ei ole ka uues

süsteemis võimalik koguda uutel töövormidel:

ettevõtluskonto omanikel, juhatuse liikmetel ja FIE-

del. Kaubanduskoda soovib teada, kas inimesele, kes

töötab, kuid omab ka ettevõtluskontot, makstakse töölt

koondamisel töötukindlustushüvitist? Sellisel juhul on

isik reaalselt tööd teinud ja seeläbi ka

kindlustusmakseid tasunud.

Selgitatud.

Kui inimene on 12 kuud

töötuskindlustusmakseid tasunud

ja ta koondatakse, siis on tal

õigus töötuskindlustushüvitisele.

Küll aga ei saa töötuna arvele

võtta inimest, kes omab

ettevõtluskontot, kuna sellisel

juhul kehtib eeldus, et inimesel

on töine tegevus olemas läbi

ettevõtluskonto tegevuse. Kui

reaalset tegevust läbi

ettevõtluskonto ei toimu, siis

tuleb konto sulgeda ning sellisel

juhul on võimalik ka töötuna

arvele tulla ning saada

töötuskindlustushüvitist. Konto

sulgemine ja avamine on lihtne

3 Leetmaa, R., Masso, M., Võrk, A., Karu, M., Veldre, V., Paulus, A., Turk, P. (2011). Sotsiaalkaitsehüvitiste ja -

toetuste mõju töömotivatsioonile. Tallinn. Poliitikauuringute Keskus Praxis.

31

protseduur ning inimesele

täiendavaid kulusid kaasa ei too.

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon

35. Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni

(EVEA) hinnangul on töötutoetuse asendamine

baasmääras töötuskindlustushüvitisega samm õiges

suunas, lähtudes töötuskindlustuse loogikast. Aga

kavatsus juba muuta alles käesoleva aasta alguses

jõustunud sätteid, sh töötutoetust puudutavaid, ei ole

kooskõlas hea õigusloome tavaga ega suurenda

ettevõtjate usaldust riigi vastu.

Selgitatud.

2024. aastal jõustus

tööturumeetmete seadus

(TöMS), mis muuhulgas

reguleerib ka töötutoetuse

maksmise tingimusi, korda ja

selle rahastamist. TöMS-iga

asendati seni kehtinud

tööturuteenuste ja -toetuste

seadus (TTTS). Tööturuteenuste

osutamise õiguslik korraldus oli

aja jooksul muutunud väga

keerukaks ning osapoolte jaoks

koormavaks ja sihtrühmade jaoks

raskesti hoomatavaks. Mistõttu

seda õigusruumi korrastati.

Töötutoetuse taotlemise,

määramise ja maksmise

tingimustes ja

korras suuri muudatusi TöMS-

iga ei tehtud. Muudatused, mis

TöMS-iga tehti, olid pigem

täpsustavad, et tagada kehtivas

korras õigusselgus.

Eelnõuga on ette nähtud ka piisav

üleminekuaeg, et puudutatud

isikud saaksid olukorraga

kohaneda ja oma tegevust selle

järgi korraldada. Seega ei ole

kavandatav muudatus hea

õigusloome tavaga vastuolus.

36. Eelnõuga lahendatav probleem taandub kogutud

töötuskindlustuse vahendite piisavusele, et maksta

töötutele baasmääras töötuskindlustushüvitist, mida

seni tasutakse töötutoetuse nime all riigieelarve

vahendite arvelt. Vastutustundetu oleks praeguses

majandusolukorras suurendada

töötuskindlustusmakse määrasid. Seega on VKE-de

jaoks ainus vastuvõetav võimalus leida vajalikud

rahalised vahendid töötukassa vahenditest sh

sihtfondidest ja sihtkapitalist. Selleks on vaja

kõigepealt põhjalikult üle vaadata töötukassa

kulud ja ülesanded ning analüüsida, milliseid

tööturumeetmeid ja nendega seotud teenuseid

tööturu efektiivseks toimimiseks tegelikult vaja on.

Teadmiseks võetud.

Töötukassa nõukogul on

võimalus töötuskindlustusmakse

määrade tõstmise kõrval kaaluda

ka muid valikuid, nt sihtkapitali

ülekantavate vahendite määra

kehtestamisel seda, millises

mahus rahastada

tööturuteenuseid

töötuskindlustusvahenditest.

37. Oluline töötukassa kuludega seotud probleem on

suhteliselt kõrge tööpuudus. Eelmise aasta neljandas Teadmiseks võetud.

32

kvartalis oli töötuse määr 6,3 %. Eestil oleks

majanduse konkurentsivõime tagamiseks vaja jõuda

Ameerika Ühendriikide 3-4 % suuruse töötuse määra

tasemeni. On vaja oluliselt suurendada täistööajaga

töötajate hulka. Töötute hulgas on palju madala

kvalifikatsiooniga töötajaid (kassapidajad,

koristajad, turvatöötajad jne). Just selle grupi

tööhõivet on vaja suurendada. Seda aga takistab

liiga kõrgele kerkinud alampalga tase. Seega on

töötukassa nõukogus esindatud sotsiaalpartneritel vaja

tõsiselt analüüsida tekkinud olukorda enne järgmise

üleriigilise alampalga kokkuleppe sõlmimist. Torkab

teravalt silma, et töötukassa nõukogus on hädasti vaja

ka väikeettevõtjate häält.

Alampalga kokkulepe ja

täistööajaga töötavate inimeste

arvu suurendamine ei ole seotud

käesoleva eelnõuga.

38. Tööturumeetmete osas hakkab juba pealiskaudsel

hinnangul silma, et teabe vahetamine töö või töötaja

leidmiseks ei peaks olema meede, millega

töötukassal on vaja kogutud vahendite arvel

tegeleda. Vastav info on tööturul olemas ja seda

pakuvad eraõiguslikud isikud. Ei ole vaja sekkuda turu

toimimisse ja pealegi ei suuda töötukassa siin mingit

lisaväärtust pakkuda.

Selgitatud.

TöMS § 13 lg 2 p 2 sätestatud

tööturumeetme „töövahendus“

eesmärk on toetada isikule sobiva

töö ja tööandjale sobiva töötaja

leidmist, sealhulgas vahendada

töö ja töötaja leidmiseks

vajalikku teavet. Seega teabe

vahendamine on vaid osa

meetmest millele lisanduvad

muud tegevused. Muuhulgas teeb

töötukassa tööandjatega

koostööd, nõustades neid, kuidas

leida töötajaid, milliste

töötukassa võimaluste abil

arendada töötajate oskusi või

toetada tervisepiiranguga

inimeste

töötamist.

39. Samuti on selgelt näha, et töötu kohustus osaleda

nõustamisel temaga kokkulepitud ajal ja viisil

vähemalt üks kord 30 päeva jooksul on aja

ebamõistlik kasutamine. Selle kohustuse

ümbervaatamine võimaldaks vähendada vastava

ülesande täitmiseks kasutatavat töötukassa

tööjõuressursi. Ka on teatud määral küsitav, et

sobivaks tööks töötule alates 21. nädalast töötuna

arvele võtmisest arvates loetakse tööd, mis ei pea

vastama töötu haridusele, erialale ega varasemale

töökogemusele. Kas juba nii lühike tööotsimise aeg

õigustab omandatud hariduse ja töökogemuse kõrvale

heitmist? Tööturul tuleks liikuda lisaks

täistööajaga töökohtade arvu suurendamisele ka

kõrgema kvalifikatsiooniga töökohtade loomise

suunas. Töötuskindlustushüvitise maksmise

optimaalne periood aitab leida kvalifikatsioonile

Selgitatud.

Riik toetab inimest tema

tööotsingute ajal ning sellega

seoses on töötul nii õigused kui

kohustused, sh nö

aktiivsusnõuded. Vajadus

osaleda regulaarselt nõustamisel

tagab kontakti töötukassaga, et

inimene saaks töötukassalt

vajalikku tuge ning töötukassa

saaks tagasisidet kokkulepitud

tegevuskava täitmisest ning oleks

võimalik koostöös kavandada

järgnevaid samme. Seejuures

nõustamise viis on paindlik ja see

võib toimuda töötukassas

kohapeal, töötukassa

33

vastava töö. Seda vähemalt nendel erialadel, kus turul

nõudlus põhimõtteliselt ei ole kadunud ja tegemist on

ajutise madalseisuga. Olukord on muidugi teistsugune

erialade puhul, kus nõudlus on kadunud tulenevalt

tehnoloogilistest või turu struktuuri muutustest.

infosüsteemi kaudu, telefoni teel

või muul viisil.

Aktiivsusnõuete osana sobiva töö

konkreetsete määratluste aja- ja

asjakohasuse diskussioon on

kindlasti vajalik, see on

käsitletud ka 2021. aastal

tööturuteenuste ja -toetuste

seaduseelnõu

väljatöötamise kavatsuses ning

seda diskussiooni on kavas

tulevikus jätkata.

Ühtlasi oleme pööranud olulist

tähelepanu töötukassa kaudu

oskuste arendamise meetmetele,

et tõsta inimeste kvalifikatsiooni,

sh aastast 2017 pakume täiend- ja

ümberõppemeetmeid ka

töötavatele inimestele.

40. Oskuste arendamise meetme puhul tuleb põhjalikult

analüüsida, milliseid pakutavaid koolitusi, milles

töötud hea meelega osalevad, ei oleks vaja pakkuda,

kuna seal omandatavad oskused ei jõua tööturule.

Enne töötute koolitusse suunamist oleks vaja

tuvastada, millistel juhtudel vajatakse neid oskusi

uue ameti jaoks. Paljusid oskusi soovitakse

omandada lihtsalt enda arendamiseks või koduses

majapidamises kasutamiseks.

Selgitatud.

Oskuste arendamise meetmetes

oleme pidevalt analüüsimas

täiend- ja ümberõppevajadusi

lähtuvalt tööturu olukorrast ja

prognoosidest ning alates sellest

aastast pakub töötukassa

tööturukoolitusi uuenenud

valikumetoodika alusel, kus

veelgi enam võetakse arvesse

OSKA prognoose ja tööturu

väljundeid.

Enne koolitusele või

tasemeõppesse suunamist peab

vastav vajadus saama inimesel

töötukassa kaudu hinnatud ning

tegevuskavas kokku lepitud.

Karjäärinõustamine on

töötukassa kaudu kättesaadav

tasuta kõigile.

41. Oleme sunnitud järjekordselt meelde tuletama EVEA

poolt juba alates 2019. aastast korratavat probleemi,

mis aitaks tuua töötukassa eelarvesse ka lisavahendeid

– nimelt puudub jätkuvalt töötuskindlustussüsteemile

ligipääs äriühingu juhtorgani liikmetel (juhatuse,

nõukogu liikmetel) ja FIE-del. Seega jääb igal aastal

töötukassasse laekumata hulk raha mille arvel saab

katta vajalikke kulutusi. Ei hakka end kordama ja lisan

käesolevale kirjale meie varasemad selleteemalised

pöördumised. Loodan, et käesoleva reformi käigus

Selgitatud punktis 3.

34

pääseb see kännu tagant ning saame lähiajal silmast

silma arutada parimaid võimalikke lahendusi.

Eesti Linnade ja Valdade Liit

42. Eelnõu seletuskirja kohaselt kavandatakse alates 1.

juulist 2025. a kaotada töötutoetus, kuivõrd

töötutoetus ja toimetulekutoetus on omavahel

dubleerivad toetused. Leiame, et see väide on eksitav.

Töötutoetus on isikupõhine toetus inimesele, kes ei

ole tööhõives. Toimetulekutoetus on

leibkonnapõhine toetus leibkonnale, kellele ei ole

tagatud toimetulekupiir.

Seletuskirjas on välja toodud, et isikud, kes ei

kvalifitseeru uue seaduse järgi

töötuskindlustushüvitisele, võivad pöörduda

kohalikku omavalitsusse ja hakata taotlema

toimetulekutoetust. Samas ei ole arvestatud asjaoluga,

et need isikud ei pruugi kvalifitseeruda

toimetulekutoetuse saajateks, kuna neile on leibkonna

koosseisus tagatud toimetulekupiir.

Toome probleemi ilmestamiseks näite:

Nelja liikmeline pere, eluasemekulud kokku 550 eurot,

pereisa saab töötasu 1310 eurot neto, pereema jäi

töötuks, ei saa töötuskindlustushüvitist, sest sunniti

lahkuma poolte kokkuleppel, peres on kaks last,

esimene täisealine, kes ei saanud vahetult peale kooli

lõpetamist tööle, on töötuna arvel, teine laps

alaealine.

Pere toimetulekupiir on 760 eurot (pere esimene

täisealine liige 200, teine ja kolmas täisealine

mõlemad 160, alaealine 240 eurot).

Kui ema ja täisealine poeg saavad töötutoetust, on

pere sissetulek 2035,4 eurot. Kui töötutoetus

asendatakse „toimetulekutoetuse võimalusega“, siis

on pere sissetulek 1310 eurot ning toimetulekutoetust

ei maksta, kui eluasemekulud on nt 550 eurot.

(550+760)-1310=0 eurot toetust

Seega võib juhtuda, et need inimesed (ja nende

leibkonnad) ei hakka toimetulekutoetust saama ja

jäävad võrreldes praegusega majanduslikult

kehvemasse olukorda. Ka seletuskirjas märgitakse:

"Töötushüvitiseta jääks uues süsteemis hinnanguliselt

11,5% uutest registreeritud töötutest (8 668 inimest),

kellel tänase korra jätkudes oleks õigus töötutoetusele,

kuid uues süsteemis õigust baasmääras

töötuskindlustushüvitisele ei tekiks. Uues süsteemis

töötushüvitisest ilmajäävatele inimestele on

muudatustel negatiivne mõju, kuivõrd töötuse

perioodil väheneb nende sissetulek ja seega

majanduslik ja sotsiaalne heaolu." (6.1.1.)

Seisukoht võetud teadmiseks ja

selgitatud.

Seletuskirjas on selgitatud, et

kehtivast süsteemist makstud

töötutoetus on oma tingimustelt

osalisest sotsiaalabi kui ka

osaliselt töötushüvitis (lk 9-10).

Suurema abivajadusega

inimestest saavad rahalist toetust

nii töötukassast (töötutoetust) kui

ka kohalikust omavalitsusest

(toimetulekutoetust).

Töötutoetus võetakse

toimetulekutoetuse taotlemisel

arvesse kui sissetulek (vt SHS §

133). Seega nende inimeste

summaarne toimetulek sellest ei

muutu. Järelikult töötutoetus ja

toimetulekutoetus on osaliselt

dubleerivad ning riik maksab

nendele inimestele toetust kahest

asutusest.

Eelnõu seletuskirjas on märgitud:

„Inimestele, kellel puudub

kokkupuude tööturuga või kes ei

ole vähemalt kuus kuud

töötuskindlustusmakseid tasunud

ning kellel tulevikus puuduvad

vahendid igapäevaseks

toimetulekuks, pakub riik abi

toimetulekutoetuse süsteemist.“

Pereliikmetel on teiste liikmete

osas ülalpidamiskohustus.

Põhiseaduse § 27 järgi on

perekond kohustatud hoolitsema

oma abivajavate liikmete eest.

Alla 21-aastane õppiv noor on

õigustatud vanematelt

ülalpidamist saama õpingute ajal.

Abikaasad on vastastikku

kohustatud perekonda ülal

pidama. Kui inimene

toimetulekutoetusele ei

35

Ehk leibkondade toimetulek väheneb, sest nii öelda

piiripealsed pered ei saa abi ei kohalikult

omavalitsuselt ega riigilt.

kvalifitseeru, siis järelikult

leibkonnas on vahendid

igapäevaseks toimetulekuks

olemas ning puudub vajadus

riigipoolse abi järele.

43. Seoses töötutoetuse kaotamisega võib tõdeda, et

kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöö spetsialisti

vaatevälja satub senisest enam töötuid, kes varem olid

töötukassa kliendid, et taotleda toimetulekutoetust.

Kuid ei saa eeldada, et kohaliku omavalitsuse

ülesannete

hulka lisandub kohustus hakata nõustama tööturgu

puudutavatel teemadel. Omavalitsuse sotsiaaltöö

spetsialistil puudub vastav pädevus, mis on olemas

töötukassa juhtumikorraldajal.

Leiame, et töötu isik peaks olema pigem töötukassa

vaateväljas, mitte sõltuma veel rohkem

sotsiaalhoolekande süsteemist. Töötute

aktiivsuskohustuse täitmise ja iseseisva toimetuleku

saavutamise motivatsioon on suurel osal

toimetulekutoetuse taotlejatel üsna madal.

Töötutoetuse kaotamine vähendab veelgi nende

motiveeritust ennast töötukassas arvele võtta ja tööd

otsida.

Ohumärgina on punktis 6.1.4.2. kirjas, et muudatusest

saavad mõjutatud umbes 3601 noort, kes jäävad ilma

töötutoetuse taotlemise võimalusest. Praeguse

süsteemi järgi taotlevad noored sageli töötutoetust

õppimise ajal. Positiivne oli see, et need noored

sattusid töötutoetuse taotlemisega töötukassa

vaatevälja ja noortegarantii tugisüsteemi. Uus süsteem

võib soodustada rohkemate NEET-noorte tekkimist,

sest noorel pole enam rahalist motivaatorit

töötukassasse pöördumiseks.

Töötukassa senine roll inimesi motiveerida aktiivselt

tööd otsima, jääb kavandatud muudatuse

realiseerumisel täielikult täitmata, mis soodustab

pikaajalist töötust. Inimestel kaovad sotsiaalsed

garantiid, kohaliku omavalitsuse kulu

ravikindlustamata isikute raviarvete tasumisel

suureneb, süvenevad vaimse tervise probleemid jne.

Teeme ettepaneku mitte kaotada töötukassa kaudu

makstavat töötutoetust, kuna see vähendab töötute

motivatsiooni töötukassasse pöördumiseks.

Selgitatud.

KOV-i ülesannete hulka ei

lisandu kohustust nõustada

tööturgu puudutavatel teemadel.

Töötutoetuse kaotamine ei

mõjuta inimeste töötuna

arvelevõtmise, tööturuteenuste

ja tööturutoetuste saamise

õigusi. Neid õigusi eelnõuga ei

muudeta. Ka peale

töötutoetuse kaotamist saab

noor jätkuvalt pöörduda

töötukassasse ja võtta ennast

töötuna arvele, saab

ravikindlustuse ning

tööturuteenuseid ja

tööturutoetusi.

Töötutoetuse ega ka

töötuskindlustushüvitise eesmärk

ei ole toetada noorte õpinguid.

Igal toetusel/hüvitisel on oma

eesmärk. Õpingute toetamiseks

on õppetoetused ja õppelaen.

Töötushüvitis on asendamaks

töise sissetuleku kaotust.

Noored, kes õpivad statsionaaris

või täiskoormusega, nende puhul

kehtib eeldus, et nende põhitöö

on õppimine ning kehtivas

süsteemis saavad nad ka töötuna

arvele tulla ja töötutoetust üksnes

juhul, kui nad on varasemalt

vähemalt 180 päeva töötanud.

See noor, kes on varasemalt

töötanud kvalifitseerub tulevikus

ka baasmääras

töötuskindlustushüvitisele.

Uues süsteemis töötushüvitisele

mittekvalifitseeruvatest noortest

hinnanguliselt ca 46% on töötuna

arvel vähem kui kolm kuud ehk

ka praegu kehtiva korra järgi

lõpeks neist töötuna arvelolek

enne töötutoetuse saamise

36

tegelikku algust. Muudatustest

on otseselt mõjutatud ca 2300

noort, kes on arvel kauem kui

kolm kuud. Neist asus tööle 64%

ning õppima 10% . Võrdluseks,

et 16–24-aastastest noortest, kes

enne töötuna arveletulekut

õppisid ning said ka töötutoetuse

väljamakseid, asus tööle 68%

ning õppima 11%. Sellest võib

järeldada, et uues süsteemis

baasmääras hüvitisele

mittekvalifitseeruvate noorte

seas on võrreldes vanas

süsteemis enne arveletulekut

õppinud ja töötutoetust saanud

noortega tööle ja õppima asumise

tõenäosus sarnane.

Noored, kes ei ole töötanud ja

enam ei õpi või kes õpivad

osakoormusega või

mittestatsionaaris, ning kelle

leibkonnas puuduvad vahendid

igapäevaseks toimetulekuks,

nemad peaksid abi saama

kohalikust omavalitsusest.

Ka täna on töötukassa ja KOV-

ide vahel tihe koostöö ning seda

koostööd tuleb tõhustada, et noor

jõuaks kiiremini ja õigetele

teenustele.

Töötute sotsiaalsed garantiid ei

kao, ravikindlustus kui ka kõik

muud TöMS-iga ette nähtud

õigused (v.a töötutoetus) jäävad

inimestele alles.

44. Juhime tähelepanu sellele, et seletuskirjas toodud

analüüsist ei selgu, kuidas mõjutab seaduse muutmine

kohalike omavalitsuste töökoormust. Puudub

sügavam prognoos, kui suure osakaalu moodustavad

isikud, kes enam töötutoetust ei saa ja pöörduvad abi

saamiseks kohalikku omavalitsusse, sh

toimetulekutoetust taotlema. Analüüsis on toodud

üldised andmed, mis puudutavad kogu Eestit. Arvud

on prognoositud 2021. aasta keskmiste töötutoetuste

avalduste pealt. Ei ole selge, kas omavalitsustel on

piisav võimekus lisanduvate avalduste

menetlemiseks. Koormuse kasv võib tähendada

Osaliselt arvestatud ja

seletuskirja täiendatud.

Mõjuanalüüsi on täiendatud

võimaluste piires

toimetulekutoetuse taotluste

kasvust tuleneva töökoormuse

kasvuga kohalikele

omavalitsustele. Samas ei ole

võimalik välja tuua konkreetset

lisanduvate taotluste arvu

kohaliku omavalitsuse kohta, sest

see kui palju ja millistes

37

kohalikes omavalitsustes täiendava tööjõu värbamise

vajadust. Puudub selge mehhanism, kuidas riik

omavalitsustele toimetulekutoetuse. taotluste arvu

kasvuga tekkivat täiendavat kulu kompenseerib nii, et

see ka. tegelikud kulud katab (praegu ei kata riigi poolt

makstav tasu toimetulekutoetuse menetlemise eest

omavalitsuste tegelikke kulutusi).

Eelnõu seletuskirjas tuuakse välja, et prognoosi

kohaselt kasvab töötutoetuse kaotamisega

toimetulekutoetuse saajate arv ca 570 võrra. Kahjuks

ei selgu, kuidas sellisele järeldusele tuldi.

Registreeritud töötuse määr oli 2024 a. veebruaris juba

8,1 % ja registreeritud töötuid oli siis 55 570 inimest.

Töötutoetuste määramiste arv veebruaris 2024 oli

2763 inimest (Töötukassa kodulehe andmetel).

Eeltoodust lähtudes jääb arusaamatuks, millele

tuginedes on leitud, et toimetulekutoetuse saajate arv

suureneb töötutoetuse kaotamisega ainult 570 inimese

võrra.

Enne muudatuse rakendamist tuleks selgitada,

kuidas jaguneb toimetulekutoetust vajavate

leibkondade arv kohalike omavalitsuste vahel?

Milline mõju täpsemalt kaasneb kohalikele

omavalitustele? Kuivõrd seletuskirjas esitatud

mõjude analüüs sellele vastust ei anna, on

ettepanek vastavate andmetega mõjude analüüsi

täiendada.

kohalikes omavalitsustes täpselt

taotluste arv kasvab, oleneb

leibkonna koosseisust,

leibkonnas olevate ülalpeetavate

arvust ja leibkonnaliikmete

sissetulekutest.

Juhime tähelepanu, et

toimetulekutoetust vajavate

leibkondade arvu kasvu

arvutused põhinevad

Statistikaameti Eesti

Sotsiaaluuringu

longituudandmete alusel

modelleeritud töötutoetuse

kvalifikatsiooni tingimuste

muudatuste mõju hinnangutel

(toimetulekutoetuse saajate arvu

suurenemine).

45. Seletuskirjas on mitmes kohas (lk 9, 16) viidatud, et

toimetulekutoetus katab sarnaselt üüriga ka

kodulaenuga seotud kulud. Sotsiaalhoolekande

seaduses ega selle seletuskirjas ei kasutata mõistet

„kodulaen“, vaid tegemist on eluaseme soetamiseks

võetud laenu tagasimaksetega (sotsiaalhoolekande

seaduse § 133 lg 5 p 11). Kodulaenuga seotud kulusid

kaetakse piiratud ajaraamis, s.o kuus kuud

kalendriaastas (sotsiaalhoolekande seaduse § 133 lg

92). Üürikulusid saab katta igakuiselt. Lisaks on

seletuskirjas (lk 16) eksitav selgitus, mille kohaselt

võetakse toimetulekutoetuse korral arvesse

kindlustust. Oluline on, et arvesse võetakse vaid

kortermaja hoonekindlustus ja kohustusliku

eluasemekindlustuse makset (sotsiaalhoolekande

seaduse § 133 lg 5 p-d 11 ja 10). Ettepanek on

õigusselguse tagamiseks ja vääriti mõistmise

ennetamiseks muuta seletuskirjas viiteid, mille

kohaselt kaetakse toimetulekutoetusega

kodulaenuga seotud kulud ja võetakse arvesse

kindlustusmakseid. Kui jätta nimetatud viited

Arvesse võetud. Seletuskirja

täiendatud.

38

seletuskirjas täiendamata, võib jääda seletuskirja

lugejale mulje, et eluaseme soetamiseks võetud laenu

tagasimakseid saab kohalik omavalitsus igakuiselt

piiramatu perioodi jooksul kompenseerida.

46. Eelnõus jääb selgusetuks, mis saab ravikindlustusest,

kui isik sai töötutoetust, kuid baasmääras

töötuskindlustushüvitist ei saa, aga saab

toimetulekutoetust. Seletuskirjas (lk 51) on märgitud

üksnes järgmist: „On võimalik, et osa

hoolduskoormusega pikaajalistest töötutest on

töötuna arvele võtnud end eeskätt ravikindlustuskaitse

saamise eesmärgil. Töötushüvitistest ilmajäämine ei

kitsenda nende sihtrühmade tööotsingute võimalusi

töötukassa kaudu, ravikindlustuskaitset ega

tööturuteenuste kättesaadavust.“ Palume eelnõu

koostajal selgitada ravikindlustusega seonduvat

olukorras, kus töötutoetust saanud isik ei saa

baasmääras töötuskindlustushüvitist, vaid

toimetulekutoetust.

Selgitatud.

Sotsiaalmaksu seaduse § 6 lg 1

punkti 61 alusel maksab Eesti

Töötukassa sotsiaalmaksu

töötuna arvele võetud isikute

eest. Seega, kui inimene on

töötukassas töötuna arvele

võetud, on Eesti Töötukassa

kohustatud tema eest

sotsiaalmaksu maksma ja

sellega on inimesele

ravikindlustus tagatud ning

seda käesoleva eelnõuga ei

muudeta. Ka kehtivas süsteemis

kõik Eesti Töötukassas töötuna

arvele võetud isikud ei saa

töötutoetust, kuid ravikindlustus

on neile tagatud.

47. Riigikontroll viitas hiljuti (Riigi tegevus

erivajadustega inimeste toetamisel

https://aruanded.riigikontroll.ee/80111/) puudustele

erivajadusega inimeste abistamisel. Ühe puudusena

toodi välja, et abi jagunemine kahe süsteemi vahel

(„kahe ukse poliitika“) ei ole sobilik. Ka töötu kuulub

riskigruppi ja kavandatava töötutoetuse kaotamisega

luuakse kohustus olla arvel töötukassas ja

majandusliku toimetuleku peab tagama kohalik

omavalitsus toimetulekutoetuse määramise ja

maksmisega. Sellega luuakse töötule kahes

süsteemis osalemise kohustus. Paljud töötud

soovivad tööle minna, aga eriti maal puuduvad vabad

töökohad. Tegelikult ei vaja töötud

sotsiaalhoolekannet, vaid riigi poolset abi vajab

ettevõtluse toetamine maapiirkondades. Kui isik otsib

tööd ja sooviks tööle asuda, siis ei peaks ta olema

sotsiaalsüsteemi klient.

Selgitatud.

Üksnes juhul, kui inimene ei ole

varasemalt töötanud vähemalt 6

kuud ning tal puuduvad

leibkonnas vahendid

igapäevaseks toimetulekuks,

tuleb pöörduda KOV-i poole.

Ka kehtivas süsteemis, kui

inimene ei tööta ja taotleb

toimetulekutoetust, on tal

kohustus ennast Eesti

Töötukassas töötuna arvele võtta,

vastasel juhul võidakse talle

toimetulekutoetus jätta

määramata (SHS § 134 lõige 4

punkt 2).

2023. aastal toimetulekutoetust

saanud leibkonnaliikmetest 35%

olid registreeritud töötud.

Toimetulekutoetust saanud

leibkondadest 59% oli

leibkonnas vähemalt üks liige,

kes oli registreeritud töötu. Seega

ka täna need inimesed on kahes

süsteemis, lisaks makstakse

nendele sisuliselt sotsiaalabi

kahest asutusest. Töötutoetust

39

töötukassast ja

toimetulekutoetust KOV-ist.

Toimetulekutoetust makstakse

inimesele töötutoetuse võrra

vähem, seega nende summaarne

toimetulek sellest ei muutu.

Töötukassa ülesanne ei ole

sotsiaalabi andmine. SHS-i

kohaselt peab isikule korraldama

sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste,

vältimatu sotsiaalabi ja muu abi

andmist tema

rahvastikuregistrisse kantud

elukoha järgne kohaliku

omavalitsuse üksus. Kui inimene

soovib tööle asuda ning vajab

selleks töötukassa abi

tööturumeetmete näol, siis seda

abi saab ta jätkuvalt töötukassast.

48. Täiendavalt juhime tähelepanu võimalikule

sotsiaalhoolekande seaduse § 134 lg 4 punkti 2

muutmise vajadusele, tulenevalt tööturumeetmete

seaduse § 32 lõikest 4.

Tööturumeetmete seaduse § 32 lõige 4: kui isik on

enne käesoleva seaduse jõustumist esitanud

töötukassale avalduse tööotsijana arvelevõtmiseks ja

tema kohta ei ole tehtud tööotsijana arvelevõtmise

otsust, käsitatakse isikut alates 2024. aasta 1.

jaanuarist käesoleva seaduse § 3 lõigete 4 ja 5

tähenduses töötajana või muu isikuna ja tema suhtes

kohaldatakse tööturumeetmete seaduses sätestatut,

ning tööotsijana arvelevõtmise otsust ei tehta.

Sotsiaalhoolekande seaduse § 134 lg 4 punkt 2:

toetuse taotleja või toetust taotleva perekonna liige on

töövõimeline tööealine isik, kes ei tööta ega ole Eesti

Töötukassas töötu või tööotsijana registreeritud.

Selgitatud.

Muudatus on lastekaitseseaduse

ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõus (§ 5 p 5), mis on

hetkel Riigikogus (427 SE).

Eesti Puuetega Inimeste Koda

49. 1. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

(MKM) on välja toonud, et plaanitavate

seaduse muudatuste abil: 1) tagatakse sobivam

tasakaal kindlustatu panuse ja saadava

kindlustuskaitse vahel; 2) luuakse selgem ja

eesmärgipärasem töötushüvitiste süsteem, mis

soosib töötamist; 3) tagatakse terviklik töötushüvitise

süsteem, mis võtab arvesse

majandusolude muutumise mõju registreeritud

töötusele.

Eelnõust: Seadust täiendatakse järgnevalt: § 61 .

Õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele

(1)

Mittearvestatud ja selgitatud.

Töötutoetus on riigi poolt

makstav toetus.

Töötuskindlustushüvitis on

sundkindlustus. Kindlustatutel

on kohustus kindlustusmakset

maksta ja selle alusel tekib õigus

riigipoolsele vastusooritusele.

TKindlS § 4 lõike 1 punktist 1

tulenev kohustus maksta

sundkindlustusmakset riivab

kindlustatu PS §-

40

Õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele on

kindlustatul:

1) kes on töötuna arvele võetud tööturumeetmete

seaduse § 8 kohaselt ja

2) kellel on töötuskindlustusstaaži vähemalt kuus kuud

töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36

kuu jooksul.

EPIKoda peab vajalikuks märkida, et

töötuskindlustuse üheks eesmärgiks on osaliselt

kompenseerida kaotatud sissetulek, kuid hüvitise

saamise eelduseks seatav eelneva töötamise ja

kindlustusmaksete maksmise nõue ei täida võrdse

kohtlemise sätteid. Suure

hoolduskoormusega hõivatud inimeste panus

ühiskonna hüvanguks vajab seaduses eraldi

käsitlemist ja neile tuleb tagada väärikas ja võrdne

võimalus töötuskindlustusele.

EPIKoda toob välja, et plaanitava muudatusega kaob

õigus baasmääras

töötuskindlustushüvitusele tööga võrdsustatud

tegevusega hõivatud inimestel, sh neil, kes on

kasvatanud ühe vanema või eestkostjana kuni 18-

aastast keskmise, raske või sügava puudega

last, alla 8-aastast last või 8-aastast last kuni 1. klassi

lõpetamiseni, olnud haiglaravil,

hooldanud KOV üksusega sõlmitud kirjaliku lepingu

alusel haiget, püsivalt töövõimetut,

osalise või puuduva töövõimega isikut või vanurit, kes

ei kuulu perekonnaliikmete hulka;

hooldanud puudega inimest ja saanud KOV-lt

hooldamise eest toetust.

EPIKoja hinnangul on oluline tagada õigus

töötuskindlustushüvitisele ka neile inimestele, kes

suure hoolduskoormuse tõttu on tööturult eemale

jäänud ning kellel seetõttu ei ole võimalik

täita töötuskindlustusstaaži nõuet, kuid soovivad

siseneda tööturule.

Teeme ettepaneku täiendada seaduses §61. Õigus

baasmääras töötuskindlustushüvitisele on

kindlustatul järgneva punktiga:

3) tööga võrdsustatud tegevusega hõivatud inimestel,

sh neil, kes on kasvatanud ühe vanema

või eestkostjana kuni 18-aastast keskmise, raske või

sügava puudega last, alla 8-aastast last või

8-aastast last kuni 1. klassi lõpetamiseni, olnud

haiglaravil, hooldanud KOV üksusega sõlmitud

kirjaliku lepingu alusel haiget, püsivalt töövõimetut,

osalise või puuduva töövõimega isikut või

vanemaealist, kes ei kuulu perekonnaliikmete hulka;

hooldanud puudega inimest ja saanud

s 32 tagatud omandipõhiõigust.

PS § 32 lõike 2 esimese lause

järgi on igaühel õigus oma

omandit vabalt vallata, kasutada

ja käsutada. Omandipõhiõigus

kaitseb muude omandisuhete

kõrval ka isiku vara kui tervikut,

mida seadusest tulenev raha

maksmise kohustus riivab. Ka

õigus saada

sundkindlustushüvitist on

rahaliselt hinnatav õigus ja

kuulub seetõttu

omandipõhiõiguse kaitse alla.

Sundkindlustusmakseid

kogutakse sihtotstarbeliselt.

Sundkindlustuse olemusest

tulenevalt saab olla eesmärgiks

vaid kindlustatutele hüvitiste

maksmine. Kindlustus kaitseb

vaid varem makseid teinud

inimesi, samas kui

sotsiaalkaitset pakutakse

kõigile abivajajatele.

Ka Riigikohus on selgitanud, et

töötuskindlustushüvitist

makstakse vaid kindlustatutele,

samas kui teisi töötuid aitab riik

üldise sotsiaalkaitse raames.

Töötuskindlustusvahendite

kasutamine kindlustusmakseid

mitte tasunud inimeste

hüvanguks ei ole kooskõlas

töötuskindlustuse eesmärgiga

ja riivaks

töötuskindlustusmaksete

tasujate omandipõhiõigust.

Inimestele, kes on töötud ja ei

kvalifitseeru baasmääras

töötuskindlustushüvitisele ning

kellel puuduvad vahendid

igapäevaseks toimetulekuks,

nendele pakub riik abi

toimetulekutoetusega.

Ka kõik isikud, kes ei ole

hooldamise tõttu saanud tööl

käia, ei saa täna töötutoetust.

41

KOV-lt hooldamise eest toetust.

Lisaks juhime tähelepanu, et sõna “vanur” ei ole sobiv

termin vanemaealistest inimestest

rääkimiseks.

Nende töötutoetuse saamine

sõltub sellest, kas kohalik

omavalitsus on nendega lepingu

sõlminud ning see praktika on

omavalitsuseti väga erinev.

Hooldamisel tuleb sõlmida

lepingud, millelt makstakse

tööjõumaksud, sellisel juhul

tekib neil ka kindlustuskaitse.

Nende probleemide

lahendamisega tegeleb

Sotsiaalministeerium.

Kuna baasmääras

töötuskindlustushüvitise puhul

otsitakse kindlustusstaaži

viimase 3 aastase perioodi sees,

ehk et see periood on pikem, kui

näiteks töötutoetuse puhul, siis

paljudel hooldajatel on siiski

varasemas perioodis töötamine

olnud ning nad kvalifitseeruvad

ka baasmääras

töötuskindlustushüvitisele.

Kindlustatul, kes kasutas 36 kuu

jooksul emapuhkust, isapuhkust,

lapsendajapuhkust või

vanemapuhkust, pikendatakse

36-kuulist perioodi puhkusel

oldud aja võrra, kui sama aja

kohta puuduvad andmed

töötuskindlustusstaaži kohta.

Seega kui neil varasemas

perioodis on olnud vähemalt 6

kuud töötamist, siis nendel tekib

samuti võimalus saada

baasmääras

töötuskindlustushüvitist.

Eelnõus ei ole kasutatud sõna

„vanur“. „Vanur“ on kasutusel

kehtiva tööturumeetmete seaduse

sõnastuses ning eelnõu

seletuskirjas kehtiva

tööturumeetmete seaduse

sõnastusest erineva sõna

kasutamine tekitaks segadust.

Töötutoetuse regulatsiooni

kehtetuks tunnistamisega kaotab

42

kehtivuse ka säte, mille

sõnastuses on sõna „vanurit“

kasutatud.

50. MKM poolt 06.05.2024 läbiviidud seaduse muudatusi

tutvustavas infotunnis jagatud

slaididel 6 ja 8 on välja toodud, et

töötutoetus/toimetulekutoetus kannavad sama

eesmärki ehk

eesmärk on ennetada puudust ja vaesust. TöMS § 2

kohaselt on seaduse eesmärk vähendada

töötust ja lühendada selle kestust, ennetada töötust

ning toetada tööhõives püsimist ja

kvaliteetset tööhõivet, suurendada tööjõu pakkumist

ning toetada kaasavat ja

kohanemisvõimelist tööturgu ja majanduse

struktuurimuutusi tööturumeetmete abil.

Töötutoetuse eesmärki TöMS eraldi ei määratle,

mistõttu on toetusele kohaldatav TöMS üldine

eesmärk. SHS § 131 lg 1 kohaselt on

toimetulekutoetuse eesmärk isikute iseseisvat

toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena

leevendada abi vajavate isikute ja perekondade

materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid

esmavajaduste rahuldamiseks.

Eelneva tõttu jääb arusaamatuks, millele tuginedes

leitakse eelnõus, et töötutoetus ja

toimetulekutoetus kannavad sama eesmärki. Lisaks

selgitatakse, et töötutoetus ei aita

vähendada pikaajalist töötust ja ennetada sotsiaalset

tõrjutust (slaid 8), kuid ebaselgeks jääb,

millele tuginedes on vastava arvamuseni jõutud, st kas

arvamus tugineb eraldi teostatud

uuringutel/analüüsidel vms.

Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava

inimese või perekonna kõigi liikmete

netosissetulek, tasumisele kuuluvad eluasemekulud ja

toimetulekupiir. Toimetulekutoetust

makstakse siis, kui kõik muud vaesuse ja puuduse

leevendamise abinõud on osutunud

ebapiisavaks. (https://www.sm.ee/toimetulekutoetus)

Juhime tähelepanu, et toimetulekutoetus on nö

leibkonnatoetus, mille suurus sõltub mh nt

võetud laenukohustustest jms. Leibkonna liikmena

arvestatakse ka kuni 24-aastast õppivat

noort. Töötutoetus on isikupõhine toetus ja seda saab

taotleda ka kõrgkoolis õppija.

Selgitatud.

Kõnealuseid küsimusi on

käsitletud seletuskirja teise

peatüki punktis 2.2.2

„Töötutoetuse kitsaskohad“, kus

on muuhulgas viidatud ka

Poliitikauuringute Keskus Praxis

uuringule

„Sotsiaalkaitsehüvitiste ja -

toetuste mõju

töömotivatsioonile“.4

Töötutoetuse ega ka

töötuskindlustushüvitise eesmärk

ei ole toetada noorte õpinguid.

Igal toetusel/hüvitisel on oma

eesmärk. Õpingute toetamiseks

on õppetoetused ja õppelaen.

Töötushüvitis on asendamaks

töise sissetuleku kaotust.

Noored, kes õpivad statsionaaris

või täiskoormusega, nende puhul

kehtib eeldus, et nende põhitöö

on õppimine ning kehtivas

süsteemis saavad nad ka töötuna

arvele tulla ja töötutoetust üksnes

juhul, kui nad on varasemalt

vähemalt 180 päeva töötanud.

See noor, kes on varasemalt

töötanud kvalifitseerub tulevikus

ka baasmääras

töötuskindlustushüvitisele.

Õppivate noorte osas on jõutud

kokkuleppele, et SHS-i

muudatuste eelnõusse lisatakse

kaalutlusotsuse tegemise

võimalus õppurite osas, kelle

vanemad neid ei toeta.

Kui inimene

toimetulekutoetusele ei

kvalifitseeru, siis järelikult

leibkonnas on vahendid

igapäevaseks toimetulekuks

4 Leetmaa, R., Masso, M., Võrk, A., Karu, M., Veldre, V., Paulus, A., Turk, P. (2011). Sotsiaalkaitsehüvitiste ja -

toetuste mõju töömotivatsioonile. Tallinn. Poliitikauuringute Keskus Praxis.

43

Plaanitavate muudatuste raames kaob õigus

töötutoetusele kõigil, kellel ei ole nõutavat 6 kuu

pikkust töötukindlustusstaaži. Samas ei pruugi nad

kvalifitseeruda toimetulekutoetuse saajaks

ning seeläbi inimeste rahaline olukord ei parane, vaid

halveneb.

olemas ning puudub vajadus

riigipoolse abi järele.

51. Planeeritava muudatuse üks eesmärke on ka

sotsiaalabi andmise ühtlustamine (slaid 20).

EPIKoja hinnangul on ebaselge, kuidas plaanitakse

eelnõuga reguleerida sotsiaalabi andmise

aluseid ja korda, sh ühtlustada sotsiaalabi andmist.

Asjaolu, et teatud sihtgrupp (töötutoetuse

saajad) suunatakse toimetuleku saamiseks kohaliku

omavalitsuse poole, ei ole võrdsustatav

sotsiaalabi andmise süsteemi ühtlustamisega. Ka on

toimetulekutoetuse saamise tingimused

liigselt kitsendavad ning toetuse määrad ei kata

tegelikke elukallidusega seonduvaid kulutusi,

mistõttu ei ole tegemist võrreldavate toetustega ja

toimetulekutoetus ei ole üks-ühele

kohalduv/efektiivne alternatiiv töötutoetusele.

Lisame täiendavalt, et toimetulekutoetuse kui meetme

efektiivsust on 2023. aastal hinnanud ka

Riigikontroll, kes leidis, et ühtlustamist ja selgitamist

vajab toetuse maksmise piirmääradega

seonduv, toimetulekutoetuse kui riikliku ülesande

juhtimine SOMi poolt ei ole olnud piisav

ning KOVide praktika on läinud liialt isevooluteed,

mille tagajärjeks on abivajajate liigne

koormamine andmete esitamisel ja ebaühtlane

abiefekt inimeste majandusliku olukorra

parandamisel (16215_RKTR_3559_2-1.4_2299_002-

2.pdf). EPIKoja hinnangul kinnitab

Riigikontrolli analüüs, et inimeste suunamine

toimetulekutoetuse saamiseks omavalitsusse ei

pruugi olla kiire ega tõhus lahendus.

Selgitatud.

Sotsiaalabi ühtlustamise all on

silmas peetud, et töötushüvitiste

süsteemist ei maksta edaspidi

sotsiaaltoetusele omast

töötutoetust. Töötukassa

ülesanne ei ole sotsiaalabi

andmine. SHS-i kohaselt peab

isikule korraldama

sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste,

vältimatu sotsiaalabi ja muu abi

andmist tema

rahvastikuregistrisse kantud

elukoha järgne kohaliku

omavalitsuse üksus.

Inimesed, kes on töötanud ja

kindlustusmakseid tasunud ning

töise sissetuleku kaotanud,

nendele makstakse

töötuskindlustushüvitist.

Inimesed, kes on saanud

töötutoetust, kuid kes baasmääras

hüvitisele ei kvalifitseeru, st et

nad ei ole viimase 3 aasta jooksul

6 kuud töötanud, ehk et neil ei

olnud ka enne töötukassasse

tulekut regulaarset töist

sissetulekut, mille kaotust tuleks

kindlustussüsteemist asendada.

Kui inimesel puudus 3 aasta

jooksul vajadus töise sissetuleku

järele, siis järelikult olid muud

vahendid, millest inimene oma

toimetuleku tagas ning edaspidi

tuleb hinnata, kas inimesel on

vajadus riigipoolse abi järele või

mitte. Ja seda abivajadust

hinnatakse toimetulekutoetuse

süsteemis.

52. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et: Eelnõukohase

seadusega lahendada kavandatud

probleeme on analüüsitud Sotsiaalministeeriumi

koostatud töötuskindlustuse seaduse ning

Täname info eest.

44

tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse

eelnõu väljatöötamiskavatsuses9 (VTK),

mis esitati 24. jaanuaril 2020. aastal

kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

ministeeriumidele ja teistele huvigruppidele.

Peame vajalikuks märkida, et kahjuks ei kaasatud

sellesse protsessi EPIKoda ega küsitud

puuetega inimesi esindavate organisatsioonide

arvamust plaanitavatele seaduse muudatustele.

53. EPIKoja sihtgrupi vaatest jääb jätkuvalt ebaselgeks

planeeritavate muudatuste mõjudega

seonduv (slaidid 15-16), mistõttu soovime selles osas

täiendevat kirjalikku selgitust.

Leiame kokkuvõtvalt, et igati tervitatav on uute

lahenduste otsimine, süsteemide korrastamine

jms, kuid muudatuste alused ja eeldused peavad olema

selged ning läbimõeldud, võimalikud

kitsaskohad kaardistatud ning muudatused

sihtgruppidele üheselt arusaadavalt ja mõistetavalt

kommunikeeritud. EPIKoda on valmis tehtud

ettepanekuid ja välja toodud murekohti lähemalt

selgitama.

Selgitatud.

Muudatuste mõjusid on pikemalt

selgitatud seletuskirja 6.

peatükis. Palume tutvuda

seletuskirjaga.

Haridus- ja Teadusministeerium

54. Esitasite kooskõlastamiseks töötuskindlustuse

seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu. Kooskõlastame eelnõu, kuid peame

oluliseks, et töötutoetuse kaotamisel ei halveneks

mittetöötava ja mitteõppiva noore olukord. Palume

eelnõus tööturumeetmete seaduse § 9 lõike 8 punkti 6

sõnastust täpsustada, kuna selgusetuks jääb, kas

mõeldud on edasiõppimist tasemeõppe lõpetamise

järel või midagi muud.

Ühtlasi markeerime etteulatuvalt, et Haridus- ja

Teadusministeeriumis ette valmistatava

õppimiskohustuse eelnõus oleme liikumas

lahenduseni, mille järgi alla 18-aastastele noortele, kes

ei ole täitnud õppimiskohustust, ei laieneks õigus

töötuskindlustushüvitisele. Peamiseks põhjuseks on

töötuna arvelevõtmisel tekkiv aktiivsusnõue, mida on

täiskoormusega õppides keeruline täita. Praegu oleme

kavandanud eelnõu jõustumise 1. septembril 2025.

Arvestatud ja täiendatud

seletuskirja. Tööturumeetmete seaduse § 9

lõike 8 punkti 6 mõistes läheb

arvesse igasugune õppimine,

mille inimene lõpetas kahe

töötuna arveloleku vahelisel ajal.

Tähtsust ei oma, kas inimene

omandas gümnaasiumi, kutse-

või kõrghariduse. Oluline, et

õppis ja lõpetas statsionaarse või

täiskoormusega õppe. Sobiva töö

kontekstis tähendab see seda, et

on omandanud kvalifikatsiooni,

mis võimaldab eeldatavalt ka

varasemast erinevat tööd otsida.

Kui alla 18-aastane noor on

töötanud ja kindlustusmakseid

tasunud, siis

kindlustushüvitisest ilma

jätmine riivab nende

töötuskindlustusmaksete

tasujate omandipõhiõigust. Haridus- ja

Teadusministeeriumil tuleb

analüüsida, kas selline muudatus

45

on põhiseadusega kooskõlas.

Eelkõige hinnata, kas kaalutav

muudatus või meede on sobiv

ehk aitab saavutada piirangu

eesmärki. Seejärel tuleb hinnata

meetme vajalikkust ehk kas sama

eesmärki on võimalik saavutada

mõne teise ja vähem koormava

abinõuga. Viimasena tuleb

hinnata mõõdukust ehk kas

põhiõiguse sekkumise ulatus on

tasakaalus taotletava eesmärgiga.

Rahandusministeerium

55. Eelnõu § 4 punktis 4 toodud muudatus on ebatäpne ja

arv „6“ tuleks asendada arvuga „61“ mitte arvuga „7“.

Samasisuline täpsustus tuleks teha ka eelnõu §-s 3

toodud ravikindlustuse seaduse muutmise sättes

Arvestatud.

56. Juhime tähelepanu asjaolule, et töötutoetuse

asendamisel baasmääras töötuskindlustushüvitisega

muutuvad muuhulgas ka hüvitise maksustamisreeglid.

Kui hetkel on töötutoetus TuMS § 19 lõike 3 punkti 3

alusel seaduse alusel makstava toetusena

tulumaksuvaba, siis edaspidi on see sarnaselt

töötuskindlustushüvitisega tulumaksuga maksustatav

tulu. Kuigi võimalik, et maksuvaba tulu arvestamise

korral tulumaksu sellelt maksta ei tule, suurendab see

kindlasti nii hüvitise saaja kui ka Töötukassa

halduskoormust. Hüvitise saaja peab maksuvabastuse

rakendamiseks esitama maksuvaba tulu arvestamise

avalduse. Töötukassal tuleb seda arvestades arvutada

hüvitiselt maksmisele kuuluv tulumaks ning

deklareerida tulu ja maksmisele kuuluv(ad) maks(ud)

vormil TSD. Palume eelkirjeldatud muutus kajastada

ka eelnõu seletuskirjas ja kirjeldada selle mõju nii

hüvitise maksjale kui ka saajale.

Arvestatud.

57. Eelnõu kulude prognoosis on tõenäoliselt jäetud

arvestamata asjaoluga, et töötutoetuse asendamisel

baasmääras töötuskindlustushüvitisega väheneb töötu

eest makstava sotsiaalmaksu summa. Hetkel

makstakse töötutoetuse saaja eest sotsiaalmaksu SMS

§ 6 alusel, kus sotsiaalmaks arvutatakse kuumääralt

(ehk eelmise aasta töötasu alammääralt). Baasmääras

töötuskindlustushüvitise maksmisel on SMS § 2 lõike

1 punkti 8 kohaselt sotsiaalmaksu baasiks töötule

makstud hüvitise suurus ehk 50% eelmise aasta

töötasu alammäärast. Selle tulemusel väheneb

oluliselt Tervisekassale töötute eest laekuva

sotsiaalmaksu summa. Palume veelkord üle vaadata

kulude prognoos ja täpsustada selles osas eelnõu

seletuskirja.

Selgitatud.

Kulude prognoosis on arvestatud,

et baasmääras

töötuskindlustushüvitise

maksmisel on SMS § 2 lõike 1

punkti 8 kohaselt sotsiaalmaksu

baasiks töötule makstud hüvitise

suurus ehk 50% eelmise aasta

töötasu alammäärast.

46

58. Seletuskirjas muudetavate rakendusaktide loetellu

palume lisada täpsustus, et muutmist vajab ka

rahandusministri 29.11.2010 määrusega nr 60

„Tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest,

kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse

seadusest tulenevate deklaratsioonide ja tõendite

vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise

korrad“ kinnitatud vorm ESD. Vormil ESD tuleb

kehtetuks töötutoetuse saaja eest sotsiaalmaksu

tasumisel kasutatav tunnuskood.

Arvestatud.

59. Nagu ka väljatöötamiskavatsuse puhul sai välja

toodud, sooviks näha seaduses võetavat kohustust

reformi mõjude vahehindamiseks. Eelnõu seletuskirja

mõjuhinnangud on koostatud eeldusel, et

muudatustega ei kaasne käitumuslikku mõju, mis nii

suurte muudatuste puhul on ebatõenäoline. Samuti

rakendus 2023. aasta keskpaigast paindlikum

töötuskindlustushüvitiste süsteem, mille puhul sõltub

töötuskindlustushüvitise maksmise periood

majanduse ja tööturu olukorrast. Seega on

töötushüvitiste süsteemis toimunud või toimumas

olulised muudatused, mille puhul ei ole võimalik

piisava usaldusväärsusega prognoosida inimeste

käitumist, mistõttu on kindlasti vaja läbi viia reformi

mõjude vahehindamine, millega võib välja tulla

vajadus ühe või teise elemendi muutmiseks. Sellised

olukorra hindamised võiks olla regulaarsed, 3-5.

aastase sammuga (nt pensionikindlustuse seaduses on

kirjas analüüsikohustus viieaastase sammuga).

Arvestatud.

60. Eelnõus planeeritavate muudatustega kaasneb

riigieelarvelise finantseeringu vähenemine

Töötukassale ehk suurenevad

töötuskindlustusmaksest finantseeritavad kohustused.

Eelnõu seletuskirjas küll viidatakse vajadusele makse

määra tõsta, kuid ei ole selgelt välja toodud, kui suures

ulatuses peaks töötuskindlustusmakset tõstma, et

täiendavad kohustused katta.

Selgitatud.

Töötukassa nõukogu esitab

valdkonna eest vastutava ministri

kaudu Vabariigi Valitsusele

järgmise nelja aasta

töötuskindlustusmakse määrade

kohta ettepaneku hiljemalt

jooksva kalendriaasta 1.

septembriks, tehes põhjendatud

juhul ettepaneku muuta

kehtestatud tulevaste

kalendriaastate määrasid.

Ettepanekuga koos esitatakse

analüüs, millest nähtub

töötuskindlustusmakse määrade

piisavus töötukassa eesmärkide

saavutamiseks järgmise nelja

aasta jooksul, arvestades

makromajanduslikku ja tööturu

arengu prognoosi. Töötukassa

võtab aluseks

47

Rahandusministeeriumi suvise

majandusprognoosi. Töötukassa

nõukogul on võimalus

töötuskindlustusmakse määrade

tõstmise kõrval kaaluda ka muid

valikuid, nt sihtkapitali

ülekantavate vahendite määra

kehtestamisel seda, millises

mahus rahastada

tööturuteenuseid

töötuskindlustusvahenditest.

Seega töötuskindlustusmakse

määrade tõstmine vajadus selgub

1. septembriks 2024.

Sotsiaalministeerium

61. Palume täiendada eelnõu seletuskirja 5. peatükki

täiendava selgitusega Euroopa parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 883/2004,

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta,

osas: Praegune töötutoetus on nimetatud määruse

mõistes liigitatav sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi

tunnustega segatoetuseks. Kuivõrd sotsiaalabi

tervikuna on määruse kohaldamisalast väljas, mis

tähendab, et liikmesriigid on vabad otsustama kuidas

nad seda maksavad piiriüleselt liikuvatele inimestele,

kohaldatakse ka segatüüpi hüvitistele EL reegleid

väiksemas mahus. Seetõttu ei ole Eesti kohustatud

töötutoetusele kohaldama kõiki koordineerimise

erireegleid, näiteks ei tule seda eksportida ehk maksta

teises riigis elavatele või teise riiki tööd otsima

suunduvatele töötutele (toetuse eksport). Töötutoetus

on kantud sellel otstarbel määruse 883/2004 X lisasse,

kus on loetletud liikmesriikide mitteosamakselised

rahalised hüvitised, millele erisused kohalduvad.

Eelnõu vastuvõtmisel peab Eesti esitama taotluse

toetuse kustutamiseks nimetatud lisast. Tegemist on

standardse protseduuriga. Asemele loodav

baasmääras töötukindlustushüvitis ei vasta enam

määruse 883/2004 lisasse X kantavate toetuste

tingimustele ja seetõttu tuleb seda koordineerida

samade reeglite järgi nagu praegust

töötuskindlustushüvitist.

Arvestatud.

62. Samuti märgime, et eelnõu jõustumise järgselt võib

21–24-aastate õpilaste sotsiaalkaitse väheneda.

Eelnõu seletuskirjas peatükis 6.1.4.2. „Mõjutatud

alasihtrühm: noored registreeritud töötud vanuses 16–

24“ on välja toodud, et muudatustest on otseselt

mõjutatud ca 1900 noort ning et töötushüvitisest

ilmajäämine mõjutab negatiivselt üle kolme kuu

töötuna arvel olevaid noori. Seletuskirjas on üldiselt

Teadmiseks võetud ja

selgitatud.

Noored, kes õpivad statsionaaris

või täiskoormusega, nende puhul

kehtib eeldus, et nende põhitöö

on õppimine ning kehtivas

süsteemis saavad nad ka töötuna

arvele tulla ja töötutoetust üksnes

48

välja toodud, et uue süsteemi alusel

mittekvalifitseeruvad isikud saavad vajadusel taotleda

toimetulekutoetust. Juhime tähelepanu asjaolule, et

perekonnaseaduse § 97 punkti 2 kohaselt on

ülalpidamist õigustatud saama kuni 21-aastased

õppivad lapsed ja toimetulekutoetuse saamisel on kuni

24-aastaste õppivate noorte osas eritingimused (SHS

§ 131 lg 8 ja 9). Mõjutatud sihtgrupi sees võib

töötutoetuse kaotamisel tekkida olukord, kus selles

vanuses noorte sotsiaalne kaitse väheneb. Palume

viidatud sihtgrupi osas teha täiendav mõjuanalüüs.

juhul, kui nad on varasemalt

vähemalt 180 päeva töötanud.

See noor, kes on varasemalt

töötanud kvalifitseerub tulevikus

ka baasmääras

töötuskindlustushüvitisele.

Noored, kes ei ole töötanud ja

enam ei õpi või kes õpivad

osakoormusega või

mittestatsionaaris, ning kelle

leibkonnas puuduvad vahendid

igapäevaseks toimetulekuks,

nemad peaksid abi saama

kohalikust omavalitsusest.

Õppivate noorte osas on jõutud

kokkuleppele, et SHS-i

muudatuste eelnõusse lisatakse

kaalutlusotsuse tegemise

võimalus õppurite osas, kelle

vanemad neid ei toeta. Lisaks

vajab muutmist õppetoetuste ja -

laenu süsteem, mis toetab

õppureid õpingute ajal.

Justiitsministeerium

63. Eelnõu § 1 p 14 – kõnesoleva punktiga muudetakse

TKindlS § 10 lõiget 1. Uue sõnastuse kohaselt esitab

kindlustatu töötuskindlustushüvitise taotlemiseks

nõuetekohase avalduse ja vajalikud dokumendid

töötukassale. Isikuandmete kaitse üldmääruse

(IKÜM) artikli 5 lõikes 1 sätestatud põhimõtete

kohaselt peab isikuandmete töötlemisel lähtuma muu

hulgas läbipaistvuse, eesmärgipärasuse ja

minimaalsuse põhimõtetest. Antud sätte puhul jääb

ebaselgeks, milliseid andmeid ja dokumente võib

taotlejalt nõuda. Palume sätte sõnastust täpsustada,

määratledes konkreetselt andmeliigid või andmed,

mida eesmärgi täitmiseks vajatakse ning kust need

saadakse.

Lisaks eelnevale teeme ettepaneku jätta kavandatavast

TKindlS § 10 lõike 1 esimesest lausest välja sõna

„nõuetekohane“. Tegemist on ebavajaliku

täpsustusega, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) §

15 lõikest 1 tuleneb haldusorganile kohustus võtta

vastu ka puudustega taotlus ning teavitada taotlejat

taotluses esinevatest puudustest, määrates puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja (samas lõige 2).

Osaliselt arvestatud ja

selgitatud.

Asjaolud, mille kohta andmeid

küsitakse on TKindlS § 10 lõikes

1 viidatud (§-des 6, 61, 62 ja 82)

ning täpne andmekoosseis, mida

töötuskindlustushüvitise puhul

töödeldakse, on loetletud

töötukassa

andmekogupõhimääruse

(Töötukassa andmekogu

põhimäärus–Riigi Teataja) §-s

25.

64. Eelnõu § 1 p 15 − teeme ettepaneku muuta eelnõu § 1

punktiga 15 kavandatavat muudatust selliselt, et

TKindlS §-s 11 säilib alus töötuskindlustushüvitise

Osaliselt arvestatud.

Muudatus eelnõust välja jäetud.

TKindlS §11 lõige 2, jääb

tervikuna kehtima, kuna siis on

49

määramise otsusel TKindlS § 11 lõike 2 punktis 31

nimetatud kõrvaltingimuse sätestamiseks.

HMS § 53 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib haldusaktile

kehtestada kõrvaltingimuse seaduses või määruses

sätestatud juhul. HMS § 53 lõige 2 punkt 1 ise sellist

volitust ei anna, vaid volitus kõrvaltingimuse

kehtestamiseks peab olema sätestatud vastavas

eriseaduses.

Kehtiva TKindlS § 11 lõike 2 punkti 31 kohaselt on

Töötukassal õigus sätestada töötuskindlustushüvitise

määramise otsuses kõrvaltingimus, mille kohaselt

pikeneb kindlustatu töötuskindlustushüvitise saamise

periood TKindlS § 8 lõigetes 11–14 nimetatud

tingimuste täitumisel. Töötuskindlustushüvitise

saamise perioodi pikenemise võimalus on seatud

sõltuvusse tööturu näitajatest, mis selguvad alles

pärast töötuskindlustusehüvitise määramise otsuse

andmist − vastavalt TKindlS § 8 lõigetes 11–14

sätestatule kindlustatu töötuskindlustushüvitise

saamise perioodi lõpus. Seega on TKindlS § 11 lõike

2 punktis 31 nimetatud kõrvaltingimuse puhul

tegemist töötuskindlustushüvitise määramise otsust

(selles märgitud hüvitise saamise nn baasperioodi)

muutva tingimusega (HMS § 53 lõige 1 punkt 4). Kui

vastavat kõrvaltingimust otsuses sätestatud ei oleks,

tuleks otsuses määratud kindlustushüvitise

baasperioodi pikenemisel TKindlS § 8 lõigetes 11–14

nimetatud tingimuste täitumisel muuta otsust järgides

HMS §-des 64−70 sätestatud korda. See tooks

Töötukassale kaasa tarbetu töökoormuse, mida saaks

kõrvaltingimuse kehtestamise kaudu aga vältida.

töötuskindlustushüvitise

määramise otsusel märgitavad

andmed tervikuna TKindlS-s

märgitud, muidu tekib olukord,

kus osa on reguleeritud

haldusmenetluse seaduses ja osa

TKindlS-s.

65. Eelnõu § 1 punkt 17 – kõnealune punkt sätestab

töötuskindlustushüvitise maksmise peatamise

andmete puudumisel ning hüvitise maksmise

tagantjärele andmete saamisel. Sättest ei selgu, kes ja

milliseid andmeid ning millisel õiguslikul alusel

töötleb. Kui töötukindlustuse maksmise määramise

otsus on taotlemise aja andmete põhjal tehtud, siis

millisel juhul ja sagedusega kontrollitakse hüvitise

saamise tingimusi. Kordame, et IKÜM artiklis 5

sätestatud eesmärgipärasuse, läbipaistvuse ja

minimaalsuse nõudest tuleneb, et andmesubjektile

peab olema seaduse põhjal selge, arusaadav ja

ettenähtav, kes, kui kaua ja millisel eesmärgil

missuguseid andmeid tema kohta töötleb. Kõnesoleval

juhul puudub informatsioon selle kohta, mida

kavandatud norm andmesubjektile kaasa toob. Palume

regulatsiooni täiendada.

Arvestatud ja selgitatud. Täpsustame, milliseid andmeid

on mõeldud:

„Kui töötukassal puuduvad

töötuskindlustushüvitise

maksmise perioodi kestel

andmed selle kohta, kas

kindlustatu vastab käesoleva

seaduse §-des 6, 61, 62 ja 82

sätestatud tingimustele,

peatatakse hüvitise maksmine

alates esimesest kuust, mille

kohta hüvitise väljamaksmiseks

vajalikud andmed puuduvad.

Täpsemad andmekoosseisud ja

kõik andmete töötlemisega

seonduv on reguleeritud

Töötukassa andmekogu

põhimääruses (Töötukassa

50

andmekogu põhimäärus–Riigi

Teataja).

66. Eelnõu § 1 p 27 (§ 527 lg 4) – kavandatud sättega

nähakse ette rakendussäte, mille kohaselt on

kindlustatul, kellele on jätkatud

töötuskindlustushüvitise maksmist enne 2025. aasta

30. juunit käesoleva seaduse kuni 2025. aasta 30.

juunini kehtinud redaktsiooni § 8 lõike 2 alusel ning

kelle hüvitise periood lõpeb pärast 2025. aasta 29.

juunit, õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele

vahetult pärast jätkatud hüvitise lõppemist käesoleva

seaduse § 61 lõigetes 4 ja 5 sätestatud tingimustel.

Eelnõu ega seletuskirja põhjal ei ole selge, miks on

hüvitise perioodi lõpuks valitud 29. juuni. Palume

seletuskirja lisada põhjendus, et viidatud sätte eesmärk

on tagada õigusselgus nende inimeste osas, kelle

jätkatud töötuskindlustushüvitis lõpeb 30. juunil, s.o

vana redaktsiooni kehtivuse viimasel päeval. Nendele

saab määrata baasmääras töötuskindlustushüvitise

alates 1. juulist. Nendele inimestele aga, kelle jätkatud

töötuskindlustushüvitis lõpeb hiljemalt 29. juunil ja

hüvitise maksmise kestus oli lühem kui 270 päeva,

saab veel määrata hüvitise lõppemisele järgnevast

päevast töötutoetuse (TöMS § 22 lg 3 ja § 21 lg 4).

Inimestele, kelle hüvitise maksmine lõpeb 30. juunil,

enam töötutoetust määrata ei saa, sest hüvitise

lõppemisele järgneval päeval kehtib juba seaduse uus

redaktsioon.

Arvestatud. Seletuskirja

täiendatud.

67. Eelnõu § 6 – kõnealuse paragrahviga muudetakse

täitemenetluse seadustikku (TMS). TMS § 131 lõikes

1 on loetletud võlgniku sissetulekud, mis ei kuulu

täitemenetluses arestimisele. Seejuures asub TMS §

131 lg 1 punkt 5 absoluutse arestimise keelu

kohaldamisalas. Selle tõttu on töötutoetuse puhul

tegemist sissetulekuga, mis peab võlgnikule igal juhul

kätte jääma, võimaldades äraelamist tööotsingute ajal.

Eelnõu §-ga 6 jäetakse § 131 lõike 1 punktist 5 välja

viide töötutoetusele. Samas selgub seletuskirjast (lk

18), et nendele, kelle töötasult, palgalt ja muudelt

tasudelt on makstud töötuskindlustusmakset, asendab

alates 01.07.2025 baasmääras töötuskindlustushüvitis

praeguse riigieelarvest makstava töötutoetuse. Selle

tõttu võib järeldada, et ka baasmääras

töötuskindlustushüvitis peaks kuuluma

täitemenetluses mittearestitavate sissetulekute hulka.

Siiski ei ole eelnõu seletuskirjas selle kohta selgitusi

antud. Tulevikus täitemenetluses võlgniku

sissetulekute arestimisel vaidluste ärahoidmiseks

tuleks seega kaaluda järgmiste muudatuste tegemist.

Kui baasmääras töötuskindlustushüvitis peaks

Arvestatud. Seletuskirja

täiendatud. Baasmääras

töötuskindlustushüvitis saab

olema täitemenetluses

tavapäraselt arestitav sissetulek,

sarnaselt olemasoleva

töötuskindlustushüvitisega.

51

tulevikus kuuluma mittearestitavate sissetulekute

hulka, tuleks kaaluda eelnõu § 6 sõnastamist selliselt,

et töötutoetus asendub regulatsioonis baasmääras

töötuskindlustushüvitisega. Kui seadusandja tahte

järgi peaks ka baasmääras töötuskindlustushüvitis

olema igal juhul täitemenetluses tavakorras arestitav

(TMS § 132 regulatsiooni järgi), peaks see olema

selgelt välja öeldud eelnõu § 6 kohta käivas

seletuskirja osas.

Kuna eelnõuga muudetakse TMS § 131 regulatsiooni,

peame vajalikuks pöörata tähelepanu ka sellele, et

kuni 31.03.2023 kehtinud ohvriabi seaduse (OAS) §

28 sätestas, et OAS-is käsitletud hüvitisele ja

hüvitisnõudele ei või pöörata sissenõuet, nõuet ei või

ka loovutada ega tasaarvestada. OAS eelnõu (702 SE)

seadusena vastuvõtmisega täiendati TMS § 131 lg 1 p-

ga 62, mille kohaselt ei saa täitemenetluses pöörata

sissenõuet kuriteoohvri hüvitisele. Muudatuse kohta

käiva seletuskirja osa kohaselt „eelnõu §-ga 66

muudetakse täitemenetluse seadustikku, mille § 131

lõiget 1 täiendatakse punktiga 62. Lisatava punkti

kohaselt ei saa sissenõuet pöörata kuriteoohvri

hüvitisele. Kehtiva OAS § 28 kohaselt ei saa

kuriteoohvri hüvitisele sissenõuet pöörata. Uue OAS-

iga seda põhimõtet ei muudeta, kuid erisuse

tegemiseks on õige koht TMS-is, mitte OAS-is.“.

Siinkohal soovime pöörata tähelepanu, et käesoleval

ajal kehtiva TMS § 131 regulatsiooni kohaselt langeb

TMS § 131 lg 1 p-s 62 sätestatu ka TMS § 132 lg 2

kohaldamisalasse. Viidatud säte näeb ette, et kui

sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole

viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude

täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude

liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib

käesoleva paragrahvi lõike 1

punktides 6–7 nimetatud sissetulekutele pöörata

sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur

kuulab enne otsuse tegemist võimaluse korral

võlgniku ära. Seega saab hetkel TMS regulatsiooni

erireegli järgi erandjuhul pöörata sissenõuet ka

kuriteoohvri hüvitisele. Kui varem kehtinud OAS

regulatsiooni ning nüüd kehtiva TMS § 131 lg 1 p 62

regulatsiooni mõtteks on kuriteoohvri hüvitise

absoluutne arestimise keeld, tuleb muuta selle asetust

TMS § 131 lg 1 regulatsioonis, et see ei langeks enam

TMS § 131 lg 2 kohaldamisalasse.

68. Märkused eelnõus. Arvestatud

69. Märkused seletuskirjas. Arvestatud

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

52

70. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

kooskõlastas töötuskindlustuse seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

märkusteta.

Teadmiseks võetud.

Kultuuriministeerium

71. Kultuuriministeerium kooskõlastas töötuskindlustuse

seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu märkusteta.

Teadmiseks võetud.

Siseministeerium

72. Siseministeerium kooskõlastas töötuskindlustuse

seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu märkusteta.

Teadmiseks võetud.

1

EELNÕU

04.07.2024

Töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadus

§ 1. Töötuskindlustuse seaduse muutmine

Töötuskindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõikest 1 ja §-st 2 jäetakse välja tekstiosa „, välja arvatud töötutoetuse“;

2) paragrahvi 3 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „liige,“ tekstiosaga „vallavanem või

linnapea,“;

3) seaduse 2. peatükki täiendatakse §-ga 51 järgmises sõnastuses:

„§ 51. Töötuskindlustushüvitise liigid

Töötuskindlustushüvitise liigid on sissetulekupõhine ja baasmääras töötuskindlustushüvitis.“;

4) paragrahvi 6 pealkirjas ning lõigetes 1–21 ja 4, § 7 lõikes 3, § 8 lõigetes 1–14 ja § 9 pealkirjas

ning lõigetes 1, 11, 4 ja 7 asendatakse sõna „töötuskindlustushüvitis“ sõnadega

„sissetulekupõhine töötuskindlustushüvitis“ vastavas käändes;

5) paragrahvi 6 lõiked 3 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

6) seadust täiendatakse §-dega 61 ja 62 järgmises sõnastuses:

„§ 61. Õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele

(1) Õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele on kindlustatul:

1) kes on töötuna arvele võetud tööturumeetmete seaduse § 8 kohaselt ja

2) kellel on töötuskindlustusstaaži vähemalt kuus kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36

kuu jooksul.

(2) Baasmääras töötuskindlustushüvitisele ei ole õigust kindlustatul, kellel on õigus

sissetulekupõhisele töötuskindlustushüvitisele, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4

sätestatud juhul.

(3) Kindlustatul ei teki õigust baasmääras töötuskindlustushüvitisele tööturumeetmete seaduse

§-s 11 sätestatud ajutise töötamise alusel.

(4) Kindlustatul, kellele jätkati käesoleva seaduse § 82 alusel sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise maksmist, on õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele vahetult

pärast jätkatud sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise perioodi lõppemist, kui täidetud on

kõik alljärgnevad tingimused:

1) kindlustatu on jätkatud sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise perioodi lõppemise

päevale järgneval päeval jätkuvalt töötuna arvel;

2) sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise jätkamisele eelnenud 12 kuu jooksul on

kindlustatul kogunenud töötuskindlustusstaaži vähemalt kuus kuud;

3) jätkatud sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise, sealhulgas käesoleva seaduse § 8 lõigete

11–14 alusel pikenenud sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise kestus on alla 180

kalendripäeva.

2

(5) Jätkatud sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise ja baasmääras töötuskindlustushüvitise

kestus kokku ei ületa käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul 180 kalendripäeva, välja

arvatud käesoleva seaduse § 81 lõikes 2 nimetatud perioodi pikenemisel.

(6) Käesoleva seaduse § 6 lõikes 4 sätestatud tingimusi kohaldatakse ka baasmääras

töötuskindlustushüvitisele.

§ 62. Töötuskindlustusstaaži referentsperioodi pikendamine

(1) Kindlustatul, kes kasutas käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 2 või § 61 lõike 1 punktis 2

nimetatud 36-kuulise referentsperioodi jooksul emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust või

vanemapuhkust, pikendatakse 36-kuulist perioodi puhkusel oldud aja võrra, kui sama aja kohta

puuduvad töötukassa andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta.

(2) Kindlustatul, kellele maksti käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 2 nimetatud 36-kuulise

referentsperioodi jooksul baasmääras töötuskindlustushüvitist ning viimase baasmääras

töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetati enne hüvitise perioodi lõppemist, pikendatakse 36-

kuulist perioodi 18 kuu võrra, kui täidetud on kõik alljärgnevad tingimused:

1) pärast baasmääras töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamist 12 kuu jooksul uuesti

töötuna arvele võetud;

2) pärast töötuna arveloleku lõpetamist töötanud töölepingu alusel, olnud avalikus teenistuses,

osutanud teenust võlaõigusliku lepingu alusel, olnud ametis riikliku lepitajana, valla- või

linnavalitsuse liikmena, vallavanema või linnapeana, osavalla või linnaosa vanemana või olnud

pikaajalisse välislähetusse saadetud ametnikuga kaasasolev mittetöötav abikaasa või

registreeritud elukaaslane või Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga kaasasolev

mittetöötav abikaasa või registreeritud elukaaslane.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud 12-kuulist perioodi arvestatakse sellest

baasmääras töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisest arvates, mil kindlustatu käesoleva

seaduse § 7 lõikes 31 sätestatud baasmääras töötuskindlustushüvitisele õiguse andnud

töötuskindlustusstaaž loeti nulliks, arvestamata käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2

sätestatud perioode.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud referentsperioodi pikendamine rakendub üksnes

juhul, kui pikendamise tulemusena tekib kindlustatul õigus sissetulekupõhisele

töötuskindlustushüvitisele.“;

7) paragrahvi 7 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „liikmena,“ tekstiosaga

„vallavanema või linnapeana,“;

8) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva seaduse § 61 lõike 1 punktis 2 nimetatud 36 kuu jooksul kogunenud

kindlustusstaaž loetakse nulliks päevast, mil kindlustatule määratakse baasmääras

töötuskindlustushüvitis käesoleva seaduse alusel. Kui eelnimetatud kindlustusstaaži

referentsperioodi on pikendatud § 62 lõike 1 alusel, loetakse nulliks kogu pikendatud

referentsperioodil kogunenud kindlustusstaaž. Kindlustatu tööle asumisel, välja arvatud ajutine

töötamine tööturumeetmete seaduse § 11 tähenduses, jätkub kindlustusstaaži arvestus.“;

9) paragrahvi 8 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 8. Sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise saamise periood“;

3

10) paragrahvi 8 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „aja-, asendus- või reservteenistuses“

tekstiosaga „ajateenistuses, korralises asendusteenistuses või erakorralises

reservasendusteenistuses“;

11) paragrahvi 8 lõiked 2−3 tunnistatakse kehtetuks;

12) seadust täiendatakse §-dega 81 ja 82 järgmises sõnastuses:

„§ 81. Baasmääras töötuskindlustushüvitise saamise periood

(1) Kindlustatul on õigus saada baasmääras töötuskindlustushüvitist 180 kalendripäeva.

(2) Käesoleva seaduse § 8 lõikes 13 sätestatud sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise

saamise perioodi pikenemist kohaldatakse ka baasmääras töötuskindlustushüvitisele.

§ 82. Töötuskindlustushüvitise maksmise jätkamine

(1) Kui kindlustatule määratud töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetati enne käesoleva

seaduse § 8 lõigetes 1–14 või §-s 81 nimetatud perioodi lõppemist, on tal õigus sama liiki

töötuskindlustushüvitise kasutamata osale juhul, kui ta on täitnud kõik alljärgnevad tingimused:

1) pärast töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamist 12 kuu jooksul uuesti töötuna arvele

võetud;

2) pärast töötuna arveloleku lõpetamist töötanud töölepingu alusel, olnud avalikus teenistuses,

ajateenistuses või korralises asendusteenistuses või erakorralises reservasendusteenistuses,

osutanud teenust võlaõigusliku lepingu alusel, olnud ametis riikliku lepitajana, valla- või

linnavalitsuse liikmena, vallavanema või linnapeana, osavalla või linnaosa vanemana või olnud

pikaajalisse välislähetusse saadetud ametnikuga kaasasolev mittetöötav abikaasa või

registreeritud elukaaslane või Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga kaasasolev

mittetöötav abikaasa või registreeritud elukaaslane;

3) vastab muudele käesolevas seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise

tingimustele, välja arvatud käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 2 ja § 61 lõike 1 punktis 2

nimetatud kindlustusstaaži nõue ning § 6 lõikes 2 nimetatud töö- või teenistussuhte lõpetamise

alus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud 12-kuulist perioodi arvestatakse sellest

töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisest arvates, mil kindlustatu käesoleva seaduse § 7

lõikes 3 või 31 sätestatud töötuskindlustushüvitisele õiguse andnud kindlustusstaaž loeti nulliks,

arvestamata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud perioode.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud perioodil kogunenud kindlustusstaaž

loetakse nulliks päevast, mil kindlustatule määratakse töötuskindlustushüvitis käesoleva

paragrahvi alusel.

(4) Töötuskindlustushüvitise maksmise jätkamisel arvutatakse hüvitise suurus sõltuvalt hüvitise

liigist vastavalt käesoleva seaduse §-s 9 või 91 toodule.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei ületa töötuskindlustushüvitise maksmine

kahe või enama töötuna arveloleku ajavahemiku jooksul sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise puhul kokku käesoleva seaduse § 8 lõigetes 1–14 sätestatud päevade

arvu ja baasmääras töötuskindlustushüvitise puhul kokku §-s 81 sätestatud päevade arvu.“;

13) paragrahvi 9 lõike 5 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

4

„Kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud kindlustatu sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva eest on väiksem kui 50 protsenti töölepingu

seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud kuu töötasu

alammäära alusel arvutatud kalendripäeva töötasu alammäärast, võrdub ühe kalendripäeva

sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise suurus 50 protsendiga viimati nimetatud

alammäärast.“;

14) seadust täiendatakse §-ga 91 järgmises sõnastuses:

„§ 91. Baasmääras töötuskindlustushüvitise suurus

(1) Kindlustatu ühe kalendripäeva baasmääras töötuskindlustushüvitise suurus on 50 protsenti

töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud kuu

töötasu alammäära alusel arvutatud kalendripäeva töötasu alammäärast. Kalendripäeva töötasu

alammäära arvutamisel jagatakse kuu töötasu alammäär arvuga 30.

(2) Baasmääras töötuskindlustushüvitise suurust kalendriaasta vahetumisel ümber ei arvutata.“;

15) paragrahvi 10 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Töötuskindlustushüvitise taotlemiseks esitab kindlustatu avalduse ja vajalikud

dokumendid töötukassale. Avaldusele kantakse isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle

puudumise korral sünniaeg, elukoha aadress, pangakonto number ja kontaktandmed, andmed

hüvitiselt tulumaksu kinnipidamisel maksuvaba tulu arvesse võtmise kohta ning lisatakse

andmed käesoleva seaduse §-des 6, 61, 62 ja 82 nimetatud asjaolude kohta, kui andmed ei ole

kättesaadavad andmekogudest. Töötukassal on vajadusel õigus nõuda dokumente nimetatud

asjaolude tõendamiseks.“;

16) paragrahvi 11 lõikes 5 ja § 12 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „8 lõike 2“ tekstiosaga „82

lõike 1“;

17) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui töötukassal puuduvad töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi kestel andmed

selle kohta, kas kindlustatu vastab käesoleva seaduse §-des 6, 61, 62 ja 82 sätestatud

töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele, peatatakse hüvitise maksmine alates esimesest

kuust, mille kohta hüvitise väljamaksmiseks vajalikud andmed puuduvad. Pärast puuduolevate

andmete saamist makstakse hüvitis tagantjärele välja, kui kindlustatu vastas hüvitise saamise

tingimustele.“;

18) paragrahvi 13 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast tekstiosa „1–14“

tekstiosaga „või §-s 81“;

19) paragrahvi 23 lõike 2 punktidest 3 ja 5 jäetakse välja sõnad „ja töötutoetus“ vastavas

käändes;

20) paragrahvi 23 lõike 2 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) osaleb töötuskindlustuse, tööturumeetmete, töövõime hindamise ja töövõimetoetuse

planeerimisel ning avaldab arvamust töötuskindlustusega, tööturuteenuste ja -toetustega ning

töövõime hindamise ja töövõimetoetusega seotud õigusaktide eelnõude kohta;“;

21) paragrahvi 33 lõike 3 punktis 1 ja lõikes 4 asendatakse sõna „töötuskindlustushüvitise“

sõnaga „töötuskindlustushüvitiste“;

22) paragrahvi 35 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

5

23) paragrahvi 35 lõike 4 punktidest 6 ja 7 jäetakse välja tekstiosa „, töötutoetuse“;

24) paragrahvi 35 lõike 6 punktist 1 jäetakse välja sõnad „töötutoetuse ja“;

25) paragrahvi 381 lõike 4 punktist 2 ja § 39 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, välja arvatud

töötutoetuse“;

26) paragrahvi 46 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui isik alusetult makstud hüvitist töötukassa antud tähtajaks korraga tagasi ei maksa või

käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tagasimaksegraafikut ei täida, on töötukassal õigus

alusetult makstu korraga või osade kaupa järgmistest töötuskindlustushüvitise väljamaksetest

kinni pidada. Töötuskindlustushüvitise kinnipidamisel säilitatakse isikule vähemalt 50 protsenti

maksmisele kuuluvast hüvitisest. Isiku kirjalikul nõusolekul võib kinni pidada rohkem kui 50

protsenti maksmisele kuuluvast hüvitisest.“;

27) seadust täiendatakse §-dega 527, 528 ja 529 järgmises sõnastuses:

„§ 527. Üleminekusätted töötuskindlustushüvitise määramisel ja maksmisel

(1) Kindlustatul, kellele on makstud töötutoetust tööturuteenuste ja -toetuste seaduse või

tööturumeetmete seaduse alusel, on õigus töötuskindlustushüvitisele, kui ta on pärast

töötutoetuse maksmise lõpetamist töötanud, olnud avalikus teenistuses, osutanud teenust

võlaõigusliku lepingu alusel, välja arvatud tööturumeetmete seaduse §-s 11 nimetatud ajutine

töötamine, olnud ametis riikliku lepitajana, valla- või linnavalitsuse liikmena, vallavanema või

linnapeana, osavalla või linnaosa vanemana või olnud pikaajalisse välislähetusse saadetud

ametnikuga kaasasolev mittetöötav abikaasa või registreeritud elukaaslane või Eesti Vabariigi

välisesinduses töötava teenistujaga kaasasolev mittetöötav abikaasa või registreeritud

elukaaslane ja ta vastab muudele käesolevas seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitise

saamise tingimustele.

(2) Käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni § 6 alusel määratud

töötuskindlustushüvitist käsitatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist käesoleva seaduse § 6

tähenduses sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitisena.

(3) Kui isik on esitanud töötukassale enne 2026. aasta 1. jaanuari avalduse

töötuskindlustushüvitise saamiseks ja töötuskindlustushüvitise otsust ei ole tehtud enne 2026.

aasta 1. jaanuari, tehakse asjakohane otsus käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari

kehtinud redaktsiooni alusel.

(4) Kindlustatul, kellele on jätkatud töötuskindlustushüvitise maksmist enne 2026. aasta

1. jaanuari käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni § 8 lõike 2

alusel ning kelle hüvitise periood lõpeb pärast 2025. aasta 30. detsembrit, on õigus baasmääras

töötuskindlustushüvitisele vahetult pärast jätkatud hüvitise lõppemist käesoleva seaduse § 61

lõigetes 4 ja 5 sätestatud tingimustel.

§ 528. Töötukassa andmekogus andmete töötlemise erisused

Tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni alusel isikule

töötutoetuse määramise alusandmeid ja töötutoetuse maksmise andmeid töödeldakse

andmekogus käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsioonis sätestatud

tingimustel.

6

§ 529. Järelhindamine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium analüüsib koostöös Eesti Töötukassaga

töötutoetuse kaotamise ja baasmääras töötuskindlustushüvitise maksmise mõju ja

tulemuslikkust eeldatavalt 2031. aastal. “.

§ 2. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 251 lõike 2 kolmandast lausest jäetakse välja sõnad „või tööturumeetmete seaduse

alusel määratavale töötutoetusele“;

2) paragrahvi 29 punktist 151 jäetakse välja tekstiosa „töötutoetuse,“;

3) seadust täiendatakse §-dega 16820 ja 16821 järgmises sõnastuses:

„§ 16820. Töötamise registris töötutoetuse õiguse aluseks olevad kanded

Kui isik on esitanud Eesti Töötukassale tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari

kehtinud redaktsiooni alusel avalduse töötutoetuse saamiseks, kohaldatakse töötamise

registrisse kannete tegemisel käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud

redaktsiooni § 251 lõikes 2 sätestatut.

§ 16821. Eesti Töötukassale maksusaladust sisaldava teabe avaldamise erisus

Maksuhaldur võib avaldada Eesti Töötukassale maksusaladust sisaldavat teavet

tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni alusel määratud

töötutoetuse maksmiseks.“.

§ 3. Ravikindlustuse seaduse muutmine

Ravikindlustuse seaduse § 55 lõike 1 teises lauses asendatakse tekstiosa „6–“ tekstiosaga „61–

“.

§ 4. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine

Sotsiaalmaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 lõike 1 punktist 61 jäetakse välja tekstiosa „6 või“;

3) paragrahvi 6 lõike 1 punktist 11 ja § 7 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „6,“;

4) paragrahvi 6 lõikes 32 asendatakse arv „6“ arvuga „61“;

5) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 23 järgmises sõnastuses:

„(23) Kui isikule on määratud töötutoetus tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari

kehtinud redaktsiooni alusel, kohaldatakse isiku eest sotsiaalmaksu maksmisel käesoleva

seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni kuni töötutoetuse maksmise

lõpetamiseni.“.

7

§ 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse 1. peatükki

täiendatakse §-ga 118 järgmises sõnastuses:

„§ 118. Täitemenetluses töötutoetusele sissenõude pööramise välistamine

Täitemenetluse seadustiku enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni § 131 lõike 1

punktis 5 sätestatut kohaldatakse tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari

kehtinud redaktsiooni alusel makstud töötutoetuste osas.“.

§ 6. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Täitemenetluse seadustiku § 131 lõike 1 punktist 5 jäetakse välja tekstiosa „töötutoetus,“.

§ 7. Tööturumeetmete seaduse muutmine

Tööturumeetmete seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 5 lõike 7 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja sõnad „ning töötutoetuse

maksmiseks“;

3) paragrahvi 5 lõike 7 punktist 11 jäetakse välja sõnad „ning töötutoetuse määramisel“;

4) paragrahvi 8 lõike 4 punktides 6, 8 ja 9 asendatakse tekstiosa „8 lõikes 2“ tekstiosaga „61

lõike 1 punktis 2 või § 82 lõikes 1“;

5) paragrahvi 8 lõike 4 punktis 10 asendatakse tekstiosa „on viimase 12 kuu jooksul olnud

vähemalt 180 päeva hõivatud käesoleva seaduse § 18 lõike 3 punktides 1–4 nimetatud

tegevusega“ tekstiosaga „vastab töötuskindlustuse seaduse § 6 lõike 1 punktis 2 ja lõikes 2 või

§ 61 lõike 1 punktis 2 või § 82 lõikes 1 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise

tingimustele“;

6) paragrahvi 8 lõike 4 punkt 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„11) on ajateenistuses, korralises asendusteenistuses või erakorralises

reservasendusteenistuses;“;

7) paragrahvi 9 lõike 7 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „seaduse § 18 lõikes 3 nimetatud

töö või tööga võrdsustatud“ tekstiosaga „paragrahvi lõikes 8 nimetatud“;

8) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud tegevuseks loetakse:

1) töötamine töölepingu alusel või avalikus teenistuses ;

2) ametis olemine Riigikogu liikmena, Euroopa Parlamendi liikmena, Vabariigi Presidendina,

Vabariigi Valitsuse liikmena, kohtunikuna, õiguskantslerina, riigikontrolörina, riikliku

lepitajana, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu palgalise esimehena või palgalise

aseesimehena, valla- või linnavalitsuse palgalise liikmena, sealhulgas vallavanemana või

linnapeana, osavalla- või linnaosavanemana;

3) avalik-õigusliku ameti pidamine sõltumatu isikuna;

8

4) Eestis teenuse osutamine töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud

võlaõigusliku lepingu alusel ja teenuse osutamine või kauba müümine ettevõtlustulu

lihtsustatud maksustamise seaduse tähenduses;

5) tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana Eestis või osalemine abikaasa või registreeritud

elukaaslasena füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses, kui abikaasa või registreeritud

elukaaslane oli kantud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osaleva abikaasa või

registreeritud elukaaslasena maksukohustuslaste registrisse, arvestamata seejuures

ajavahemikku, millal ettevõtte tegevus oli peatatud või hooajaline tegevus lõppenud;

6) õppimine õppeasutuse statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes, juhul kui isik on oma

õpingud lõpetanud;

7) viibimine ajateenistuses, korralises asendusteenistuses või erakorralises

reservasendusteenistuses;

8) Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga või pikaajalisse välislähetusse saadetud

ametnikuga abikaasa või registreeritud elukaaslasena kaasasolek, kui talle makstakse

välisteenistuse seaduse §-s 67 nimetatud abikaasa- ja registreeritud elukaaslase tasu.“;

9) paragrahvi 10 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

10) seaduse 5. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõnad „ja töötutoetuse“;

11) paragrahv 17 ja seaduse 6. peatükk tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahv 28 muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt:

„Isik, kes leiab, et töötuna arvelevõtmisel, tegevuskava koostamisel või tööturumeetmete

pakkumisel on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide

töötukassale.“;

13) paragrahvi 29 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „ning töötutoetusele“;

14) paragrahvi 29 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 33 täiendatakse lõigetega 5–8 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui isik on enne 2026. aasta 1. jaanuari esitanud töötukassale töötuskindlustuse seaduse

alusel avalduse töötuskindlustushüvitise taotlemiseks ja hüvitise määramata jätmise otsus tehakse

pärast 2025. aasta 30. novembrit, on tal õigus esitada töötutoetuse saamise avaldus ka pärast 2025.

aasta 31. detsembrit. Nimetatud juhul tehakse asjakohane otsus käesoleva seaduse enne 2026.

aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni alusel.

(6)  Kui isik on enne 2026. aasta 1. jaanuari esitanud töötukassale töötutoetuse saamise avalduse

ja töötutoetuse maksmise kohta ei ole tehtud otsust enne 2026. aasta 1. jaanuari, tehakse

asjakohane otsus käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni alusel.

(7) Isikule, kellele makstakse töötutoetust või kellele töötutoetuse maksmine on peatatud

käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni alusel ning kelle

töötutoetuse saamise periood lõppeb pärast 2025. aasta 31. detsembrit, kohaldatakse käesoleva

seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni kuni toetuse maksmise lõpetamiseni.

(8) Käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni alusel määratud

töötutoetuse maksmist rahastatakse riigieelarvest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

eelarve kaudu sihtotstarbelise eraldisena töötukassa eelarvesse eraldatud vahenditest.“;

9

16) paragrahvi 34 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõikes 3“ tekstiosaga „lõike 3 enne 2026. aasta

1. jaanuari kehtinud redaktsioonis“;

17) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui isikule on makstud töötutoetust tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari

kehtinud redaktsiooni alusel ning tagasinõudmise menetlust alustatakse pärast 2025. aasta 31.

detsembrit, toimub alusetult makstu tagasinõudmise menetlus tööturumeetmete seaduse enne

2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni alusel.

(5) Kui töötukassa on alustanud alusetult makstu tagasinõudmist enne 2026. aasta 1. jaanuari,

kohaldatakse alusetult makstu tagasinõudmisel tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1.

jaanuari kehtinud redaktsiooni.“.

§ 8. Töövõimetoetuse seaduse muutmine

Töövõimetoetuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 12 lõike 1 punkt 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„14) viibib ajateenistuses, korralises asendusteenistuses või erakorralises

reservasendusteenistuses;“;

2) paragrahvi 13 lõike 5 teist lauset täiendatakse pärast sõna „haigushüvitis“ tekstiosaga

„, sealhulgas välisriigist samal eesmärgil makstavad hüvitised“;

3) paragrahvi 13 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 17 lõike 2 punkti 3 täiendatakse sõna „kojukandenaˮ järel sõnaga „Eestisˮ;

5) paragrahvi 17 lõiget 3 täiendatakse sõna „kojukandegaˮ järel sõnaga „Eestisˮ;

6) paragrahvi 20 lõikes 2 asendatakse sõnad „järgmiste kalendrikuude eest makstavast

toetusest“ sõnadega „töövõimetoetuse järgmistest väljamaksetest“;

7) paragrahvi 211 punktis 2 asendatakse sõnad „töövõime hindamise ja töövõimetoetuse

andmekogu asutamise ja pidamise“ sõnadega „töötukassa andmekogu“;

8) paragrahvi 27 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„10) Kui osalise või puuduva töövõimega isikule määratakse töövõimetoetus perioodi eest,

mille eest talle maksti töötutoetust tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari

kehtinud redaktsiooni alusel, vähendatakse sama perioodi eest makstavat töövõimetoetust

töötutoetuse summa võrra.“.

§ 9. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 1, 3−6, 8, 9, punktid 11−20, 22−27, §-d 2−6, § 7 punktid 1−5 ja

7−17 ning § 8 punktid 3 ja 8 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

10

Tallinn, 2024

Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

1

01.07.2024

Töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Kehtivas töötushüvitiste süsteemis pakub inimesele töötuse korral kaitset tema eelnevast

sissetulekust sõltuv töötuskindlustushüvitis, mida reguleerib töötuskindlustuse seadus

(TKindlS), ja töötutoetus, mida reguleerib tööturumeetmete seadus (TöMS).

Töötuskindlustushüvitise eesmärk on töötuse korral kompenseerida kindlustatule tööotsingute

ajaks osaliselt tema kaotatud sissetulek. Töötuskindlustushüvitise saamise eeldus on eelnev

töötamine ja kindlustusmaksete maksmine. Töötuskindlustusmakseid kogutakse kindlal

otstarbel, mistõttu inimestele on selge, mida neile selle eest vastu pakutakse.

Töötutoetuse eesmärgid ja maksmise kriteeriumid on vastuolulised. Töötutoetuse saamine ei

eelda inimeselt töötuskindlustussüsteemi ega riigi maksusüsteemi panustamist. Töötutoetus on

töötushüvitiste süsteemist makstav sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi segatoetus, mille eesmärk

on töötuse ajal ennetada puudust ja vaesust. Sama eesmärki täidab ka sotsiaalhoolekande

seaduse (SHS) alusel makstav toimetulekutoetus. Töötutoetuse puhul ei hinnata inimese

tegelikku abivajadust nii, nagu hinnatakse toimetulekutoetuse puhul. Suurema abivajadusega

inimesed saavad rahalist toetust nii Eesti Töötukassast (edaspidi töötukassa) kui ka kohalikust

omavalitsusest. Inimese vaatest on kahe toetuse taotlemine ebamugav ning ka riigi vaatest ei

ole kahe sarnase iseloomuga toetuse administreerimine mõistlik.

Kehtivad töötushüvitiste tingimused on kaasa toonud olukorra, kus töötute hulgas on inimesed,

kes on panustanud töötuskindlustussüsteemi kindlustusmaksete tasumisega, kuid ei saa praegu

töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust. Vähenenud töövõimega inimesel on õigus

töötushüvitist saada vaid juhul, kui tema töösuhe on lõppenud n-ö sunnitult, st töötutoetust ja

töövõimetoetust korraga ei maksta, küll aga makstakse korraga töövõimetoetust ja

töötuskindlustushüvitist.

Muudatusega korrastatakse töötushüvitiste süsteem. Ühtlustatakse töötushüvitiste

tingimusi ja see parandab töötushüvitiste eesmärgipärasust, mõjusust ja kättesaadavust.

Muudatuse tulemusel:

1) tagatakse sobivam tasakaal kindlustatu panuse ja saadava kindlustuskaitse vahel;

2) luuakse selgem ja eesmärgipärasem töötushüvitiste süsteem, mis soosib töötamist;

3) tagatakse terviklik töötushüvitise süsteem, mis võtab arvesse majandusolude muutumise

mõju registreeritud töötusele;

4) ühtlustatakse sotsiaalabi andmist sel viisil, et sotsiaalabi vajavad inimesed suunatakse

töötushüvitiste süsteemist sotsiaalhoolekande süsteemi, mis võimaldab sotsiaalabi andmise

vajadust hinnata terviklikult ja vajaduse põhjal ning pakkuda abi.

Arvestades, et riigil on olemas nii toimiv töötuskindlustussüsteem kui ka sotsiaalabi

toimetulekutoetusena, ei ole mõistlik säilitada töötutoetuse süsteemi. Ühe töötushüvitiste

süsteemi juurutamine vähendab pikas vaates halduskoormust ning aitab lahendada eespool

käsitletud kitsaskohti inimese jaoks.

2

Kavandatava seadusemuudatusega luuakse töötuskindlustussüsteemi lisaks

töötuskindlustushüvitisele uus hüvitise liik – baasmääras töötuskindlustushüvitis. Senine

töötutoetus kaob.

Muudatuse tulemusel makstakse töö kaotuse korral kas tänast sissetulekupõhist

töötuskindlustushüvitist või baasmääras töötuskindlustushüvitist (ühtse määra ja kestusega

miinimumhüvitist). Kehtiv töötuskindlustushüvitis nimetatakse ümber sissetulekupõhiseks

töötuskindlustushüvitiseks ning hüvitisele kvalifitseerumise tingimusi võrreldes kehtiva

olukorraga ei muudeta. Õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele tekib inimestel, kelle

sissetulekult on kinni peetud töötuskindlustusmakse, nii nagu see on ka sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise puhul. Baasmääras hüvitise eesmärk on tagada töötule aktiivse töö

otsimise ajal sissetuleku osaline kompensatsioon minimaalses määras, samas motiveerida

töötut võimalikult kiiresti tööle asuma. Selle suurus ei sõltu varasemast sissetulekust, st see

tagab panusest vähem sõltuva minimaalse kaitse.

Baasmääras töötuskindlustushüvitise loomisega hakkavad uut baasmääras hüvitist saama ka

kindlustatud, kes on töötuskindlustussüsteemi panustanud töötuskindlustusmaksete tasumisega,

kuid töötuse korral töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust ei saa, kuna neil ei ole täidetud

staažinõue või töösuhte lõpetamise alus ei võimalda töötuskindlustushüvitist saada. Samuti

suureneb vähenenud töövõimega inimeste seas töötuskindlustushüvitise saajate osakaal, kes

hakkavad töötutoetuse asemel saama baasmääras töötuskindlustushüvitist ning kes ei pea enam

valima töötutoetuse ja töövõimetoetuse vahel.

Inimestele, kellel puudub kokkupuude tööturuga või kes ei ole vähemalt kuus kuud

töötuskindlustusmakseid tasunud ning kellel tulevikus puuduvad vahendid igapäevaseks

toimetulekuks, pakub riik abi toimetulekutoetuse süsteemist.

Eelnimetatud muudatused ei mõjuta inimeste töötuna arvelevõtmise, tööturuteenuste ja

tööturutoetuste saamise õigusi.

Lisaks tehakse TKindlS-is, TöMS-is ja töövõimetoetuse seadusesse (TVTS) tehnilist laadi,

täpsustava iseloomu ning vähese mõjuga muudatused.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööhõive

osakonna töötushüvitiste ja tööturutoetuste juht Ingrid Erm-Eks (5913 7380; ingrid.erm-

[email protected]), nõunik Siirika Paulman (5887 8297; [email protected]), sama

osakonna õigusnõunik Ilona Säde (5667 4014; [email protected]) ja töötukassa juhatuse liige

Brit Rammul (614 8500, [email protected]), juriidilise osakonna juhataja Ira

Songisepp (614 8520, [email protected]), hüvitiste osakonna juhataja Marika

Kaldre (614 8553, marika.kaldre@tootukassa), sama osakonna juhataja asetäitja Ardo Rosin

(614 8572, [email protected]), töötuskindlustushüvitise juht Vadim Djomin (614 8557,

[email protected]), töötutoetuse juht Kristiina Kuusmaa-Lepisto (614 8563,

[email protected]), analüüsiosakonna vanemanalüütik Indrek Polding

(614 7990, [email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna

õigusnõunik Ragnar Kass (mailto:[email protected]). Seletuskirja mõjude osa on

koostanud strateegiaosakonna töövaldkonna analüüsijuht Deisi Pohlak (5912 7349;

mailto:[email protected]).

3

Eelnõu keeletoimetaja oli Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja

Aili Sandre (5322 9013; [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 punktis 3.1.7 nimetatud

ülesandega analüüsida ja teha ettepanekud töötushüvitiste tõhustamise võimaluste kohta.

Eelnõu väljatöötamisele eelnes töötuskindlustuse seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste

seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus1 (VTK), mis esitati 24. jaanuaril 2020

kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks ministeeriumidele ja teistele huvigruppidele.

Eelnõu väljatöötamiseks toimusid arutelud töötukassa, Sotsiaalministeeriumi, Eesti Tööandjate

Keskliidu, Eesti Ametiühingute Keskliidu ning Eesti Linnade ja Valdade Liiduga.

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõukohase seadusega muudetakse järgmiste õigusaktide järgmisi redaktsioone:

1) töötuskindlustuse seadus, RT I, 06.07.2023, 111;

2) tööturumeetmete seadus, RT I, 06.07.2023, 110;

3) maksukorralduse seadus, RT I, 20.02.2024, 9;

4) ravikindlustuse seadus, RT I, 15.12.2023, 6;

5) sotsiaalmaksuseadus, RT I, 21.11.2023, 4;

6) tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus, RT I,

10.02.2023, 6;

7) täitemenetluse seadustik, RT I, 22.03.2024, 9;

8) töövõimetoetuse seadus, RT I, 06.07.2023, 112.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM)

tähenduses ning selle kohta on koostatud mõjuanalüüs seletuskirja 6. peatükis.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Eelnõuga

muudetakse ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seadust, kuid muudatus ei puuduta otseselt kohtumenetlust, mistõttu ei ole seaduse muutmiseks

Riigikogu koosseisu häälteenamus vajalik. Kohtuotsuse täitmist puudutavate normide puhul

tuleb nõutav häälteenamus tuvastada konkreetse normi sisu ja mõju hindamise kaudu.2

TMS §-s 131 ja seonduvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seaduses tehtav muudatus on kantud vajadusest viia TMS kooskõlla eelnõuga

kavandatud muudatustega (töötutoetuse kaotamine). Seega on tegemist pigem tehnilist laadi

1 Sotsiaalministri 24. jaanuari 2020. a kiri nr nr 1.2-1/214-1. Töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja -

toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta.

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f580df2f-4096-4828-9849-bbc859af99a6. 2 Vt Madise, Ü jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 104 komm 27.

https://pohiseadus.ee/sisu/3581

4

muudatusega, millel puudub otsene mõju kohtumenetlusele. Seetõttu ei ole kavandatud

muudatuse tegemiseks Riigikogu koosseisu poolthäälte enamus vajalik.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Muudatustega korrastatakse töötushüvitiste süsteem. Töötushüvitiste korrastamisega

ühtlustatakse töötushüvitiste tingimusi, mis tagab töötushüvitiste suurema eesmärgipärasuse,

mõjususe ja kättesaadavuse piisavas mahus.

Muudatuste rakendamise tulemusel:

1) tagatakse sobivam tasakaal kindlustatu panuse ja saadava kindlustuskaitse vahel;

2) luuakse selgem ja eesmärgipärasem töötushüvitiste süsteem, mis soosib töötamist;

3) tagatakse terviklik töötushüvitise süsteem, mis võtab arvesse majandusolude muutumise

mõju registreeritud töötusele;

4) ühtlustatakse sotsiaalabi andmist – sotsiaalabi vajavad inimesed suunatakse töötushüvitiste

süsteemist sotsiaalhoolekande süsteemi, mis võimaldab hinnata sotsiaalabi andmise vajadust

terviklikult ja vajaduse põhjal ning abi pakkuda.

2.2. Senine õiguslik regulatsioon ja eelnõu algatamise vajadus

2.2.1. Senine õiguslik regulatsioon

Kehtivas töötushüvitiste süsteemis pakub asendussissetuleku kaitset töötuse korral:

1) inimese eelnevast sissetulekust sõltuv töötuskindlustushüvitis, mida reguleerib TKindlS, ja

2) töötutoetus (edaspidi koos töötushüvitised), mida reguleerib TöMS.

Eelnevast sissetulekust sõltuv töötuskindlustushüvitis

Töötuskindlustus on sotsiaalkindlustuse põhimõttel toimiv töötushüvitise süsteem, mille

eesmärk on tagada töötuse ajal varasemast sissetulekust sõltuv asendussissetulek ning millele

kvalifitseerumine sõltub eelnevast töötamisest, st kindlustusmaksete tasumisest.

Töötuskindlustusmaksetega kindlustatakse töise sissetuleku kaotuse riski, mille realiseerumisel

tekib kindlustatud isikul õigus saada töötuskindlustushüvitist. Töötuskindlustushüvitisel on nii

maksimum- kui ka miinimumsuurus.

Töötuskindlustushüvitist makstakse inimesele, kellel on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12

kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul ja kes ei ole töölt lahkunud oma

algatusel, kokkuleppel tööandjaga või enda süülise käitumise tõttu. Seega tekib õigus

töötuskindlustushüvitisele n-ö sunnitud töötuse korral.

Töötuskindlustushüvitise suurus esimesel sajal päeval on 60% inimese keskmisest töötasust

(maksimum on 60% Eesti kolmekordsest keskmisest töötasust) ning seejärel 40% inimese

keskmisest töötasust (maksimum on 40% Eesti kolmekordsest keskmisest töötasust). 2024.

aastal on hüvitist võimalik saada esimesel sajal päeval maksimaalselt 88,22 eurot

kalendripäevas ehk 2734,82 eurot 31 päeva eest, alates 101. päevast 58,81 eurot kalendripäevas

ehk 1823,11 eurot 31 päeva eest (brutosummad).

Kindlustatule on alati tagatud hüvitis miinimumsuuruses ehk 50 protsenti eelmise kalendriaasta

ühe kalendripäeva töötasu alammäärast. Seda ka juhul, kui kindlustatu enda saadud tasu põhjal

arvutatud hüvitise summa on väiksem. 2024. aastal on töötuskindlustushüvitise

miinimumsuurus 12,08 eurot ühes kalendripäevas ehk 374,48 eurot 31 päeva eest.

5

Töötuskindlustushüvitist makstakse vastavalt kindlustatu töötuskindlustusstaažile 180–300

kalendripäeva, mis sõltuvalt tööturuolukorrast võib automaatselt pikeneda 60–120

kalendripäeva võrra. Kui tööturuolukord on halb, on hüvitise maksmise kestus 240–420

kalendripäeva.

Töötuskindlustushüvitist makstakse tagantjärele: hüvitis eelmise kuu eest jõuab inimese

pangakontole jooksva kuu 10. kuupäevaks. Töötuskindlustushüvitise puhul puudub vajadus

kontrollida kindlustatu muid sissetulekuid, nagu see on töötutoetuse puhul.

Töötuskindlustushüvitisele tekib õigus, kui on realiseerunud kindlustatud risk, st kindlustatu on

kaotanud töise sissetuleku. Muude sissetulekute olemasolu ei välista kindlustatu õigust

töötuskindlustushüvitisele, mistõttu on kindlustatul õigus töötuskindlustushüvitisele ka juhul,

kui talle laekuvad muud sissetulekud, mis ei ole töised. Näiteks, vähenenud töövõimega isikul,

kellele makstakse töövõimetoetust, on töise sissetuleku (millelt on makstud

töötuskindlustusmakseid) kaotuse korral õigus samal ajal saada ka töötuskindlustushüvitist.

Töötuskindlustushüvitist rahastatakse töötuskindlustusmaksetest.

Töötutoetus

Töötutoetus on töötushüvitiste süsteemist makstav toetus, mille eesmärk on töötuse ajal

puuduse ja vaesuse ennetamine sõltumata isiku panusest. Töötutoetusele on õigus töötul, kes

on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga,

tööga võrdsustatud tegevusega või muu tegevusega, mille puhul ei saa eeldada töötamist, ning

kelle ühe kuu sissetulek on väiksem töötutoetuse 31-kordsest päevamäärast (2024. aastal 362,70

eurot). Töötutoetust makstakse ka juhul, kui inimene on lõpetanud töö- või teenistussuhte omal

soovil või poolte kokkuleppel ehk n-ö vabatahtliku töötuse korral.

Töö ja tööga võrdsustatud tegevus on näiteks töötamine töölepingu alusel või avalikus

teenistuses, töötamine võlaõigusliku lepingu alusel, ettevõtluskonto omamine, tegutsemine

füüsilisest isikust ettevõtjana või osalemine abikaasana või registreeritud elukaaslasena

füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses, õppimine õppeasutuse statsionaarses õppes või

täiskoormusega õppes, viibimine aja-, asendus- või reservteenistuses, abikaasatasu saamine.

Töö või tööga võrdsustatud tegevusega hõivatust ei nõuta töötutelt, kes on töötuna

arvelevõtmisele eelneva 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva kasvatanud ühe vanema või

eestkostjana kuni 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last, alla 8-aastast last või 8-

aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni; olnud haiglaravil, hooldanud kohaliku

omavalitsuse üksusega sõlmitud kirjaliku lepingu alusel haiget, püsivalt töövõimetut, osalise

või puuduva töövõimega isikut või vanurit, kes ei kuulu perekonnaliikmete hulka; hooldanud

puudega inimest ja saanud kohalikult omavalitsuselt hooldamise eest toetust; olnud tööta

püsivalt töövõimetuks tunnistamise või tuvastatud puuduva töövõime tõttu; olnud vahi all või

kandnud karistust vanglas või arestimajas. Eespool nimetatud alustel on õigus töötutoetust

saada üks kord viie aasta jooksul.

Töötutoetuse saamise välistab töötu sissetulek, mis on suurem või võrdne töötutoetuse 31-

kordse päevamääraga (362,70 eurot). Seepärast kontrollitakse töötutoetuse puhul ka teiste

sissetulekute olemasolu. Sissetulekuks ei loeta peretoetusi, elatisabi, elatist, toimetulekutoetust,

puuetega inimeste sotsiaaltoetusi, kulu kompenseerimiseks makstud toetusi ja hüvitisi (TöMS,

§ 18 lõige 2). Kõik ülejäänud lähevad sissetulekuna arvesse. Näiteks loetakse

tulumaksutagastus sissetuleku hulka ning kui summa ületab 31-kordset päevamäära, siis

töötutoetuse maksmine peatatakse 30 päevaks.

6

Töötutoetuse suurus fikseeritakse igal aastal riigieelarve seadusega ja see ei või 31 päeva eest

olla väiksem kui 50% eelmise aasta töötasu alammäärast. 2024. aastal on töötutoetuse

päevamäär 11,70 eurot ehk 362,70 eurot 31 päeva eest.

Töötutoetus määratakse kuni 270 päevaks. Kui viimane töösuhe on lõppenud töölepingu

seaduse § 88 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud alusel või inimene on teenistusest vabastatud

distsiplinaarsüüteo tõttu, määratakse töötutoetus kuni 210 päevaks.

Töötutoetust arvestatakse tagasiulatuvalt nõustamisel käimise, telefoni teel või e-töötukassa

kaudu nõustamisel osalemise vaheliste päevade eest ning seda makstakse vähemalt üks kord 30

päeva jooksul.

Töötutoetust finantseerib riik maksudest kogutud rahast. Töötutoetust rahastatakse

riigieelarvest sihtotstarbelise eraldisena töötukassa eelarvesse eraldatud vahenditest.

Töötushüvitisi (töötuskindlustushüvitist ja töötutoetust) maksab ja administreerib töötukassa.

Töötushüvitiste üldine eesmärk on osaliselt kompenseerida kaotatud sissetulek tööotsingute

ajaks. Samas peab töötushüvitis motiveerima inimesi uuesti tööle minema, et aidata vähendada

pikaajalist töötust ja ennetada tööturult tõrjutust. Töötushüvitistel on eriline tähendus just

majanduse langusfaasis, mil sobiva töö leidmise tõenäosus on oluliselt väiksem.

Töötushüvitised aitavad suurendada töötute ostujõudu majanduslanguse ajal, mis omakorda on

tõhus automaatne stabilisaator kogu majanduse jaoks.3 Seega peavad töötushüvitised kohanema

majandusoludega. Nii säilib inimestel motivatsioon töötamiseks ja tööotsinguteks, samas pakub

riik paremat kaitset majanduslanguse ajal. Kehtivas töötushüvitiste süsteemis täidab

eelnimetatud eesmärki töötuskindlustushüvitis.

2.2.2. Töötutoetuse kitsaskohad:

1) töötutoetuse tingimused ei ole enam ajakohased ega motiveeri

töötuskindlustussüsteemi panustamist. Töötutoetuse saamine ei eelda inimeselt

töötuskindlustussüsteemi panustamist. Sama töötamise perioodi eest on inimesel võimalik

saada töötushüvitisi kahel korral, kuna töötutoetuse saamise aluseks oleva perioodi eest on

võimalik hiljem saada ka töötuskindlustushüvitist;

2) vähenenud töövõimega inimesel on õigus töötushüvitist saada vaid juhul, kui tema

töösuhe on lõppenud n-ö sunnitult, st töötutoetust ja töövõimetoetust korraga ei maksta, küll

aga makstakse korraga töövõimetoetust ja töötuskindlustushüvitist;

3) töötutoetuse tingimused ei ole seotud majandusoludega erinevalt

töötuskindlustushüvitisest, st töötutoetusega pakutav kaitse on ühetaoline ega võimalda

pakkuda inimesele suuremat kaitset keerulistel aegadel;

4) töötutoetuse eesmärgid ja maksmise kriteeriumid on vastuolulised.

Töötutoetuse tingimused ei ole enam ajakohased ega motiveeri töötuskindlustussüsteemi

panustamist

Töötuskindlustushüvitise saamise eeldus on eelnev töötamine ja kindlustusmaksete tasumine.

Töötuskindlustusmakseid kogutakse kindlal otstarbel, mistõttu inimestele on selge, mida neile

selle eest vastu pakutakse. Töötutoetuse saamiseks ei pea inimene olema töötanud ning riigi

maksusüsteemi panustamist ei eeldata. Töötutoetust makstakse ka muude tegevuste alusel kui

töötamine. Kehtivad tingimused on kaasa toonud olukorra, kus töötute hulgas on inimesed, kes

on panustanud töötuskindlustussüsteemi kindlustusmaksete tasumisega, kuid ei saa praegu

kumbagi töötushüvitist. Samas on töötutoetust õigustatud saama ka inimesed, kes ei ole varem

3 Carter, J., Bédard, M., & Bista, C. P. 2013. Comparative review of unemployment and employment insurance

experiences in Asia and worldwide. Promoting and Building Unemployment Insurance and Employment Services

in ASEAN. ILO Regional Office for Asia and the Pacific. ILO: Bangkok.

https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---asia/---ro-bangkok/documents/publication/wcms_229985.pdf.

7

töötanud ega süsteemi panustanud. Töötuskindlustushüvitise miinimumsuurus on praegu 12,08

eurot ühes kalendripäevas, töötutoetuse päevamäär 11,70 eurot. Seega kindlustatute

miinimumhüvitis ja süsteemi mitte panustanud töötutoetuse saajate hüvitised on peaaegu

ühesuurused.

Sama töötamise perioodi alusel on võimalik saada töötushüvitist kahel korral

Pärast töötutoetuse lõppemist on töötul võimalik saada ka töötuskindlustushüvitist, kuid sama

töötamise perioodi alusel, mis andis õiguse töötutoetusele. Näiteks: inimene töötas 12 kuud

ning lahkus töölt omal soovil. Töötutoetusele on õigus töötul, kes on töötuna arvelevõtmisele

eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga või tööga võrdsustatud

tegevusega. Inimene töötas 12 kuud enne töötuna arvelevõtmist, järelikult on tal õigus

töötutoetusele. Töötule makstakse 270 kalendripäeva töötutoetust. Pärast töötutoetuse

lõppemist asub ta tähtajalise töölepinguga kaheks nädalaks tööle. Töölepingu lõppedes tuleb

uuesti töötuna arvele ning töötamise periood, mille alusel määrati töötutoetus, annab nüüd

õiguse ka töötuskindlustushüvitisele. Nimelt ei nullita töötutoetuse saamisega

töötuskindlustusstaaži ja töötutoetuse saamine ei avalda mõju kindlustatu õigusele saada

edaspidi töötuskindlustushüvitist. Seetõttu on inimesel võimalik saada sama töötamise perioodi

eest nii töötutoetust kui hiljem ka töötuskindlustushüvitist.

Töötuskindlustushüvitise saamisele ei saa seada piiranguid tulenevalt omandipõhiõigusest.

Õigus töötuskindlustushüvitisele on avalik-õiguslik varaline õigus, mis on tekkinud seaduse

alusel ja mida kaitseb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seaduse

alusel tekkinud õigus töötuskindlustushüvitisele seisneb töötuskindlustusmakset tasunud isiku

õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahalise soorituse töötuskindlustushüvitist

makstes. Kindlustusjuhtumi saabumisel ehk töö kaotuse korral tekib kindlustatul õigus

riigipoolsele vastusooritusele ning seda õigust ei saa piirata riigi poolt varem makstud muu

toetuse tõttu. Töötuskindlustusmakse tasumise kohustus kindlustatud riski realiseerumisel

vastusooritust saamata riivaks väga tugevalt põhiseaduse §-s 32 tagatud omandipõhiõigust.

Vähenenud töövõimega isikul on õigus töötushüvitist saada vaid juhul, kui tema töösuhe

on lõppenud n-ö sunnitult

Töötul ei ole õigust saada töötutoetust ajavahemikul, mille eest talle makstakse töövõimetoetust

TVTS-i alusel (TöMS § 18 lõige 11). Töötuskindlustushüvitist ja töövõimetoetust makstakse

samaaegselt. Vähenenud töövõimega inimene peab valima töötutoetuse või töövõimetoetuse

vahel. Kui vähenenud töövõimega inimene näiteks koondatakse (n-ö sunnitud töösuhte

lõppemine) ning tal on täidetud ülejäänud töötuskindlustushüvitise saamise tingimused, on tal

õigus saada töötuskindlustushüvitist koos töövõimetoetusega. Kui ta aga lahkub töölt omal

soovil või poolte kokkuleppel (n-ö vabatahtlik töötus), siis töötutoetust makstakse üksnes juhul,

kui vähenenud töövõimega isik loobub töövõimetoetusest. Kokkuvõttes sõltub praegu

vähenenud töövõimega inimese töötushüvitise ja töövõimetoetuse samaaegne saamine töösuhte

lõppemise põhjusest. Samas on vähenenud töövõimega inimesel realiseerunud lisaks tervise

halvenemise riskile ka töötuse risk, kuid inimese riigipoolne asendussissetuleku tagamine kahe

riski korral on seatud sõltuvaks töösuhte lõppemise põhjusest.

Töötutoetuse päevamäär kehtestatakse eelarveaastaks riigieelarvega ning see muutub iga aasta

1. jaanuaril. Töövõimetoetuse päevamäära suurust indekseeritakse iga aasta 1. aprillil riikliku

pensioni indeksiga. See toob kaasa olukorra, kus töötutoetuse päevamäär on aasta esimesed

kolm kuud suurem, kui osalise töövõime korral töövõimetoetuse päevamäär. Näiteks:

2024. aasta 1. jaanuari seisuga on osalise töövõimega isiku töövõimetoetus 31 päeva eest

328,66 eurot, mis on 34 euro võrra väiksem, kui töötutoetus sama perioodi eest (362,70 eurot).

8

1. aprilliks 2024. aastal, millal töövõimetoetuse päevamäära indekseeriti, kasvas erinevus 102

euroni töövõimetoetuse kahjuks. 1. aprillist alates on töövõimetoetus 363,50 eurot 31 päeva

eest. Seetõttu liigub osa osalise töövõimega töötutest, kes töötuskindlustushüvitisele ei

kvalifitseeru, kolmeks kuuks töövõimetoetuselt töötutoetusele, kuna see on suurem.

Töötutoetuse maksmise kestus ei sõltu tööturu olukorrast

Töötushüvitiste süsteemis on oluline leida tasakaal hüvitiste suuruse ja maksmise kestuse vahel,

et tagada inimestele piisav majanduslik toimetulek töötuse perioodil, kuid samas soodustada

töö otsimist ning töötamist.4 Töötutoetus pakub ühesugust kaitset nii majanduslanguse kui ka

majanduskasvu ajal. Vastutsüklilise majanduspoliitika kohaselt tuleb keerulises

majandusolukorras tööturgu stimuleerida ja maksta töötushüvitisi pikema aja jooksul.

Arvestades, et töö otsimiseks kulub majanduslanguse ajal rohkem aega, on tööturu

stimuleerimiseks mõistlik muuta töötushüvitiste maksmise perioodi kestust.

30. juunist 2023 on töötuskindlustushüvitise süsteem paindlikum ehk vastab majandus- ja

tööturuolukorrale. Töötuskindlustushüvitise maksmise periood sõltub eelnevast töötamise

kestusest (180–300 kalendripäeva) ja tööturu olukorrast, st töötuskindlustushüvitise maksmise

kestus võib pikeneda 60–120 päeva võrra sõltuvalt tööturu olukorrast. Töötutoetuse maksmisel

kumbagi eeldust ei arvestata, töötutoetust makstakse kõigile 270 kalendripäeva tööpuuduse

olukorrast sõltumata.

Töötutele, kellele on makstud töötuskindlustushüvitist lühema ajavahemiku eest kui 270

kalendripäeva, makstakse töötuskindlustushüvitise lõppemisel lisaks töötutoetust kuni 270

päeva täitumiseni. Sellega muutub olematuks mõju, mida sooviti saavutada majandusoludest

sõltuva töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi muudatustega.

Töötutoetuse eesmärgid ja maksmise kriteeriumid on vastuolulised

Töötuskindlustushüvitise eesmärk on kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud

sissetuleku osaline kompenseerimine. Töötuskindlustushüvitise tingimused on kooskõlas

hüvitise eesmärgiga: hüvitise saamise eeldus on eelnev töötamine ja kindlustusmaksete

maksmine, hüvitise suurus sõltub eelnevast sissetulekust. Töötutoetus eesmärk on töötuse ajal

puuduse ja vaesuse ennetamine. Töötutoetuse eesmärki seaduses otseselt ei sõnastata ning

tõlgendus on erinev. Töötutoetust tõlgendatakse ka kui toetust, mis on mõeldud tööotsinguga

seotud kulude katteks, mitte asendussissetulekuna. Erinevalt töötuskindlustushüvitisest on

töötutoetuse eesmärgid ja maksmise kriteeriumid vastuolulised. Samale järeldusele on jõudnud

ka Poliitikauuringute Keskus Praxis uuringus „Sotsiaalkaitsehüvitiste ja -toetuste mõju

töömotivatsioonile“.5 Töötutoetus on tingimustelt sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi segatoetus.

Töötutoetust makstakse töötuse korral ja selle saamise eelduseks on kindlustuspõhimõtetele

rajanev eelneva töötamise nõue. Teisalt makstakse töötutoetust ka neile, kes ei ole enne töötuks

jäämist töötanud, toetust makstakse kõigile võrdses suuruses ning vaid juhul, kui inimese

sissetulek on väiksem töötutoetuse 31-kordsest päevamäärast. Kirjeldatu on omane eelkõige

sotsiaalabile. Samas ei hinnata töötutoetuse puhul tegelikku abivajadust, nagu seda tehakse

sotsiaalabi puhul. Nagu eespool mainitud, on töötutoetus töötushüvitiste süsteemist makstav

4 Töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus,

lk 8. Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f580df2f-4096-4828-9849-bbc859af99a6. 5 Leetmaa, R., Masso, M., Võrk, A., Karu, M., Veldre, V., Paulus, A., Turk, P. (2011). Sotsiaalkaitsehüvitiste ja -

toetuste mõju töömotivatsioonile. Tallinn. Poliitikauuringute Keskus Praxis.

https://mkm.ee/sites/default/files/documents/2023-

07/sotsiaalkaitse_huvitiste_ja_toetuste_moju_toomotivatsioonile_final_v.pdf.

9

sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi segatoetus, mille eesmärk on töötuse ajal puuduse ja vaesuse

ennetamine. Sama eesmärki täidab ka SHS-i alusel makstav toimetulekutoetus.

Toimetulekutoetus on riigi rahaline abi puuduses inimesele või perele, mis tagab minimaalsed

vahendid igapäevaseks eluks (toit, ravimid, riided, eluasemekulud jms) ning mida taotletakse

kohalikust omavalitsusest. Toimetulekutoetuse puhul võetakse arvesse inimese eluaseme kulud

(üür, korterelamu haldamise kulu, sh remondiga seotud kulu, korterelamu renoveerimiseks

võetud laenu tagasimakse, veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste maksumus,

soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus, kütteks tarbitud

soojusenergia või kütuse maksumus, elektrienergia tarbimisega seotud kulu, majapidamisgaasi

maksumus, maamaksukulu, mille arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind,

kortermaja hoonekindlustuse kulu, olmejäätmete veo tasu). Alates 1. juulist 2022. aastal

võetakse toimetulekutoetuse määramisel arvesse ka eluaseme soetamiseks võetud laenu

tagasimakseid 6 sarnaselt üürikuludega. Eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid

võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse kuni kuus kuud kalendriaasta jooksul.

Toimetulekutoetust on õigust saada inimesel või perel, kelle kuu netosissetulek pärast

eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. 2024. aastal on

toimetulekupiir järgmine: pere esimesele või ainsale liikmele 200 eurot, igale järgmisele

täiskasvanud pereliikmele 160 eurot ja igale alaealisele lapsele 240 eurot. Üldine valem

toimetulekutoetuse arvestamiseks on järgmine: toimetulekutoetus = toimetulekupiir +

eluasemekulud – sissetulekud. Töötutoetus läheb toimetulekutoetuse puhul sissetulekuna

arvesse, st toimetulekutoetust makstakse töötutoetuse võrra vähem. Kokkuvõttes võib osa

suurema abivajadusega inimestest saada rahalist toetust nii töötukassast (töötutoetust) kui ka

kohalikust omavalitsusest (toimetulekutoetust), ilma et inimese summaarne toimetulek sellest

muutuks.

Töötutoetust makstakse kõigile ühes suuruses (2024. aastal on 362,70 eurot 31 päeva eest) ja

seda sõltumata laste arvust peres ning eluasemekulude suurusest. Seega töötutoetuse

tingimused ei vasta ka sotsiaalabitoetuse eesmärkidele, kuna töötutoetuse tingimused ei võta

arvesse inimese tegelikku abivajadust. 2023. aastal toimetulekutoetust saanud

leibkonnaliikmetest 35% olid registreeritud töötud. Toimetulekutoetust saanud leibkondadest

59% oli leibkonnas vähemalt üks liige, kes oli registreeritud töötu.7 Toimetulekutoetuse saajate

hulgas on ka töötutoetuse saajad, st riik maksab nendele inimestele toetust n-ö kahest uksest,

samas inimese summaarne toimetulek sellest ei muutu. Inimese vaates on kahe toetuse

taotlemine koormav ning riigi vaatest ei ole mõistlik kahe sarnase iseloomuga toetuse

administreerimine kahes asutuses. Töötukassa ülesanne ei ole sotsiaalabi andmine. SHS-i

kohaselt peab isikule korraldama sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu

abi andmist tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus.

2.3. Eelnõuga kavandatud muudatused

Arvestades, et riigil on nii toimiv töötuskindlustussüsteem kui ka sotsiaalabi

toimetulekutoetusena, ei ole töötutoetuse süsteemi säilitamine vajalik. Ühe töötushüvitiste

süsteemi juurutamine vähendab edaspidi inimese halduskoormust ja parandab abi andmisel

selgust ning aitab lahendada eespool käsitletud kitsaskohti.

6 Eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakse, mis sisaldab ka laenu intressi ja kohustusliku

eluasemekindlustuse makset (SHS § 133 lg 5 p 11). 7 https://www.sm.ee/media/3575/download.

10

Eelnõukohase seadusega luuakse töötuskindlustussüsteemi lisaks töötuskindlustushüvitisele

uus töötushüvitise liik – baasmääras töötuskindlustushüvitis.

Töö kaotusel makstakse muudatuse tulemusel:

1) kas tänast sissetulekupõhist töötuskindlustushüvitist või

2) baasmääras töötuskindlustushüvitist (ühtse määra ja kestusega miinimumhüvitist).

Kehtiv töötuskindlustushüvitis nimetatakse ümber sissetulekupõhiseks

töötuskindlustushüvitiseks ning hüvitisele kvalifitseerumistingimusi võrreldes kehtiva

olukorraga ei muudeta.

Õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele tekib inimestel, kelle sissetulekult on kinni peetud

töötuskindlustusmakse, täpselt nii, nagu see on ka sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise

puhul. Baasmääras hüvitise eesmärk on tagada töötule aktiivse töö otsimise ajal minimaalne

sissetulek, samas motiveerida töötut võimalikult kiiresti tööle asuma. Selle suurus ei sõltu

varasemast sissetulekust, st see tagab panusest vähem sõltuva minimaalse kaitse.

Baasmääras hüvitisele kvalifitseerumiseks peab nagu kehtivagi töötuskindlustushüvitise puhul

olema täidetud staažinõue.

Ühe töötuskindlustussüsteemi rakendamise eelduseks on leebem kindlustusstaaži nõue

võrreldes kehtiva olukorraga.8 2023. aastal määrati töötuskindlustushüvitis 28%, korraga said

töötuskindlustushüvitist ja töövõimetoetust 4,9% ning töötutoetus määrati 28,3% uutest

registreeritud töötutest. Töötuskindlustushüvitiseta jäädakse peamiselt seetõttu, et

kindlustusstaaži nõue ei ole täidetud, seega on ühe süsteemi rakendamise eelduseks

kindlustusstaažinõuete leevendamine. Vastasel juhul langeks töötushüvitiste katvus võrreldes

tänasega.

Baasmääras töötuskindlustushüvitisele tekib õigus kindlustatul, kellel on töötuskindlustusstaaži

vähemalt kuus kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul.9 Eelnõu koostamise

käigus kaaluti erinevaid staažiperioode vahemikus 6-12 kuud. Valiku tegemise aluseks oli

tingimus, et töötushüvitistega katvus võrreldes tänase olukorraga ei tohi langeda, seetõttu

välistati kuuest kuust kõrgem staaž.

Uut baasmääras töötuskindlustushüvitist makstakse ka vabatahtliku töötuse korral sarnaselt kehtivale töötutoetusele. See tähendab, et kaetud on kõik töö- või teenistussuhte

lõpetamise alused. Sellega tagatakse minimaalse asendussissetuleku kaitse uue töö otsimise

ajaks ka olukorras, kus inimene on töölt lahkunud omal soovil või kokkuleppel tööandjaga.

Baasmääras töötuskindlustushüvitise loomisega hakkavad uut baasmääras hüvitist saama ka

kindlustatud, kes praegu on töötuskindlustussüsteemi panustanud töötuskindlustusmaksete

tasumisega, kuid ei saa töötuse korral töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust, kuna neil ei ole

täidetud staažinõue või töösuhte lõpetamise alus ei võimalda töötuskindlustushüvitist saada.

Samuti suureneb vähenenud töövõimega inimeste seas töötuskindlustushüvitise saajate osakaal,

kes hakkavad töötutoetuse asemel saama baasmääras hüvitist ning kes ei pea enam valima

töötutoetuse ja töövõimetoetuse vahel. Vähenenud töövõimega inimesed hakkavad

töövõimetoetusega koos saama baasmääras töötuskindlustushüvitist.

8 Töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus,

lk 27. https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f580df2f-4096-4828-9849-bbc859af99a6. 9 Töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus,

lk 26. https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f580df2f-4096-4828-9849-bbc859af99a6.

11

Uue baasmääras töötuskindlustushüvitise maksmise kestus on 180 kalendripäeva. Baasmääras töötuskindlustushüvitise maksmise kestus hakkab sõltuma tööturu olukorrast

sarnaselt praegusele töötuskindlustushüvitisele. Kõrge tööpuuduse olukorras pikeneb

baasmääras töötuskindlustushüvitise maksmine automaatselt 60 päeva võrra, s.o 240

kalendripäevani. Majandusoludest sõltuv terviklik töötushüvitiste süsteem aitab kaasa

suurema tööhõive saavutamisele, ennetab pikaajalist töötust ning pakub inimestele suuremat

kaitset keerulisemates majandusoludes.

Eelnõukohase seadusega lõpetatakse sotsiaalabitoetuse (töötutoetus) maksmine

töötushüvitiste süsteemist. Sotsiaalabi vajadust hindavad ja sotsiaalabi annavad kohalikud

omavalitsused ühtse teenusena, hinnates terviklikult ja vajaduse põhjal sotsiaalabi vajadust.

Inimestele, kes pole puutunud kokku tööturuga või kes ei ole piisavalt töötuskindlustusmakseid

tasunud (puudub kuus kuud töötuskindlustusstaaži), kuid kellel praegu tekib õigus

töötutoetusele muu tegevuse (nt õppimine, lapse kasvatamine) alusel ja kellel tulevikus

puuduvad vahendid igapäevaseks toimetulekuks, pakub riik abi toimetulekutoetuse süsteemist.

Eelnimetatud muudatused ei mõjuta inimeste töötuna arvelevõtmise, tööturuteenuste ja

tööturutoetuste saamise õigusi.

Eelnõukohase seadusega ei laiendata kindlustuskaitset uutele töövormidele.

Eesti arengustrateegias „Eesti 2035“ on kirjeldatud strateegiliste sihtide saavutamiseks ja

arenguvajadustele vastamiseks vajalikud muudatused. Üks sihte on uuendada sotsiaalkaitse

korraldust, arvestades ühiskondlikke muutusi. „Eesti 2035“ tegevuskavas on eesmärk laiendada

töötuskindlustuskaitsega isikute ringi ka iseendale tööandjatele. Valitsuse tegevusprogramm

2023–2027 (punkt 3.1.7) näeb ette, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium analüüsib

töötuskindlustuskaitse laiendamise võimalusi uutele töövormidele (juhtimis- ja kontrollorgani

liikmed, ettevõtluskonto omanikud, füüsilisest isikust ettevõtjad) ja esitab asjakohased

ettepanekud 2025. aasta maiks.

Uutele töövormidele sobivate lahendusvariantide leidmine nõuab aega ja sotsiaalpartnerite ja

ekspertide kaasamist, kuna erineb oluliselt klassikalises töösuhtes olevate inimeste

kindlustustingimustest (nt milliselt tasult arvestada kindlustusmakset, millist sündmust lugeda

töötuse riski realiseerumiseks, millistel tingimustel pakkuda töötuskindlustuskaitset).

Optimaalseima lahenduse leidmine eeldab põhjalikku analüüsi ning läbirääkimisi

sihtrühmadega. Seetõttu on eelnõust jäänud välja iseendale tööandjate kindlustamine.

2.4. Väljatöötamiskavatsus

Eelnõukohase seadusega lahendada kavandatud probleeme on analüüsitud

Sotsiaalministeeriumi koostatud töötuskindlustuse seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste

seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses10 (VTK), mis esitati 24. jaanuaril

2020. aastal kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks ministeeriumidele ja teistele

huvigruppidele. VTK koostamise järel tehti huvirühmadega koostööd ning arvestati nende

tagasisidega.

Eelnõu on kooskõlas väljatöötamiskavatsusega. VTK-s kavandati ühe võimaliku

lahendusvariandina, et töötuse korral makstakse kahte kindlustushüvitist: „Sarnaselt kehtivale

süsteemile pakub esmast kaitset inimese eelnevast sissetulekust sõltuv töötuskindlustushüvitis.

10 Sotsiaalministri 24. jaanuari 2020. a kiri nr nr 1.2-1/214-1 Töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja -

toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta.

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f580df2f-4096-4828-9849-bbc859af99a6.

12

Kui isikul ei teki õigust sissetulekust sõltuvale töötuskindlustushüvitisele, makstakse kõigile

võrdses baasmääras töötuskindlustushüvitist. Mõlemale hüvitisele kehtivad kindlustusstaaži

nõuded. Baasmääras hüvitist makstakse edaspidi töötuskindlustushüvitisena ning see asendab

täna riigieelvest makstavat töötutoetust. 11 Kui rakendatakse kahte kindlustushüvitist, siis

sissetulekust sõltuvale hüvitisele kehtib kindlustusstaažinõue 12 kuud 36 kuu jooksul ning

baasmääras hüvitisele kindlustusstaažinõue 6 kuud 36 kuu jooksul. Muudatus aitab kaasa

sellele, et töötushüvitisega kaetus suureneks ja eeldatavalt väheneb sel juhul ka töötute vaesuse

määr, kuid endiselt võib jääda inimesi, kes ei kogu piisavalt staaži ning nende vaesusriski jääb

leevendama vajadusel toimetulekutoetus.“12

Eelnõus on muudetud võrreldes VTK-s kavandatuga baasmääras hüvitise suuruse arvutamise

aluseid. VTK-s kavandati, et baasmääras hüvitise suuruse aluseks oleks arvestuslik

elatusmiinimum. Elatusmiinimumi arvutab ja avaldab Statistikaamet. 2023. aasta arvestuslik

elatusmiinimum on 338,20 eurot.13 Eelnõu koostamisel leiti, et baasmääras hüvitise suurus

arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära alusel ning hüvitise suurus peab

olema vähemalt 50% eelmise aasta 1. juulil kehtinud töötasu alammäärast. Ka kehtiva

töötuskindlustushüvitise miinimumsuurus ühe kalendripäeva eest on 50% eelmise kalendriaasta

töötasu alammäärast. 2024. aastal oleks baasmääras töötuskindlustushüvitise suurus 12,08 eurot

ühes kalendripäevas ehk 374,48 eurot 31 päeva eest. Arvestades, et arvestusliku

elatusmiinimumi alusel arvutatud hüvitis ei oleks suurem kui alampalga alusel arvutatud

hüvitis, otsustati süsteemi lihtsuse huvides viimase kasuks.

Eelnõukohase seadusega muudetakse ka TKindS-i, TöMS-i ja TVTS-i, mida VTK-s ei

kavandatud. Tegemist on tehniliste, täpsustava iseloomu ja vähese mõjuga muudatusetega.

TKindlS-is täpsustatakse, et seaduse tähenduses on kindlustatu ka vallavanem ja linnapea.

Kehtiva õiguse järgi makstakse vallavanema ja linnapea palgalt töötuskindlustusmakset ning

praktikas käsitatakse neid kindlustatud isikutena. Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus.

2023. aasta 1. aprillist muutus asendusteenistuse korraldus. Tekkisid juurde asendusteenistuse

liigid, nagu korraline, reservasendusteenistus ja erakorraline reservasendusteenistus.

Reservteenistus ja reservasendusteenistus on lühiajalised teenistused, mis ei avalda olulist mõju

isiku töötuna arveloleku ajal töötu kohustuste täitmisele pikema perioodi jooksul ning reserv-

või reservasendusteenistuse ajaks pole seetõttu edaspidi põhjendatud töötuna arvelolekut

lõpetada. Seetõttu tehakse asjakohased muudatused TKindlS-is, TöMS-is ja TVTS-is.

2.5. Põhiseaduslikkuse analüüs

Kavandatud muudatused on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi ka PS),

Euroopa Liidu ja muude rahvusvahelise õiguse aktidega.

Töötutoetuse kaotamise kooskõla põhiseadusega

Kehtiva süsteemi lühitutvustus

PS-i § 28 lõikes 2 on sätestatud riigi kohustus anda abi sotsiaalsete riskide, sh töötuse korral.

Selle kohustuse järgi peab riik looma sellise sotsiaalkaitsesüsteemi, mis hoiab inimest töö

11 Töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus,

lk 24. https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f580df2f-4096-4828-9849-bbc859af99a6. 12 Samas, lk 26. 13 https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/arvestuslik-

elatusmiinimum.

13

kaotamisel vaesusesse langemast. Euroopa Liidu riikidel, sh Eestil, on kohustus kaitsta isikuid

töötuks jäämise riski realiseerumisega kaasnevate tagajärgede eest.

Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis pakuvad esmast kaitset töötusriski korral töötuskindlustushüvitis

ja töötutoetus, mille saamise tingimused on reguleeritud vastavalt TKindlS-s ja TöMS-is.

Samuti tagab riik puuduse korral minimaalse sissetulekukaitse toimetulekutoetusega, mida

reguleeritakse SHS-is.

Töötuskindlustusega on kaitstud kõik palgatöötajad (töötaja, ametnik, võlaõigusliku lepingu

alusel teenust osutav kindlustatu), kelle töötasult peetakse kinni töötuskindlustusmakset. Lisaks

on töötuskindlustusega kaetud riiklik lepitaja, valla- või linnavalitsuse liige, osavalla- või

linnaosavanem, pikaajalisse välislähetusse saadetud ametnikuga kaasasolev mittetöötav

abikaasa või registreeritud elukaaslane ja Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga

kaasasolev mittetöötav abikaasa või registreeritud elukaaslane.

Töötuskindlustusega ei ole kaetud: ise endale töö andjad (füüsilisest isikust ettevõtjad,

juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmed, teenuse osutajad või kauba müüjad

ettevõtluskonto kaudu), notarid, kohtutäiturid või muud avalik-õiguslikku ametit pidavad

sõltumatud isikud, samuti osa põhiseaduslike institutsioonide ameteid (nt Vabariigi President,

Riigikogu liikmed, Vabariigi Valitsuse liikmed, kohtunikud, õiguskantsler, riigikontrolör) ning

kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liikmed.

Erinevalt töötuskindlustushüvitisest makstakse töötutoetust töötamise, töötamisega

võrdsustatud, kuid ka muu tegevuse alusel. Töötutoetust saavad inimesed, kes on olnud

hõivatud töö ja tööga võrdsustatud tegevusega (õppimine, ettevõtlusega tegelemine, avalik-

õigusliku ameti pidamine sõltumatu isikuna, põhiseaduslike institutsioonide osade ametite

pidamine) või muu tegevusega, mille puhul hõivatust ei nõuta (nt lapse kasvatamine,

hooldamine, karistuse kandmine vanglas jt).

Toimetulekutoetus on riigi abi puuduses inimestele, mida maksab kohalik omavalitsus.

Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval inimesel või perekonnal, kelle kuu netosissetulek

pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud

kulude piirmäärade ulatuses on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekupiiri

kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest kuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning

muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. 1. juunist 2022. aastal on

toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 200 eurot kuus ning

160 eurot pere teisele ja igale järgmisele liikmele ning igale alaealisele liikmele 240 eurot kuus.

PS-i § 28 lõige 2 sätestab õiguse saada riigipoolset abi sotsiaalsete riskide realiseerumise korral.

Sättes on välja toodud õigus abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.

Kuigi töötust sotsiaalse riskina sõnaselgelt nimetatud ei ole, on Riigikohus mitmes otsuses

leidnud, et põhiõiguste esemelist kaitseala tuleb tõlgendada võimalikult laialt ning seetõttu

kuulub ka õigus töötuse korral hüvitist saada PS-i § 28 lõike 2 esemelisse kaitsealasse. Nimelt

seetõttu, et ka töö kaotamine võib kaasa tuua inimese puudusesse sattumise.14

Põhiseadusest ei tulene, et Riigikogul oleks kohustus eelistada üht sotsiaalkindlustussüsteemi

ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval teist. Sotsiaalkindlustussüsteemi

ülesehitamisel peab otsused tegema Riigikogu.15 Abi liigid, ulatus ning saamise tingimused on

14 Malvet, M. Põhiõigus sotsiaalkindlustusele. Riigikohtu praktika põhiseaduse § 28 lõike 2 sisustamisel. Juridica

3/2023, lk 209–216. Vt ka RKHKo 21.11.2011, 3-3-1-27-11, p 11; RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 51. 15 RKÜKo 20.10.2020, 5-20-3, p 62.

14

tulenevalt PS § 28 lõike 2 teisest lausest jäetud seadusandja otsustada. Seega on riigil avar

diskretsiooniõigus selles, kuidas täpselt inimestele vajalik abi tagada. Riigikohus on leidnud, et

PS-i § 28 lõige 2 ei näe ette, kas töötuks jäämise puhul peab abi olema tagatud

töötuskindlustushüvitisega või mõnes teises vormis.16

Töötuskindlustus on üks Eestis kehtivatest sundkindlustustest, mille abil kindlustatakse töötaja

töötuks jäämise riski ning tööandja erakorralisi palgakulusid, mis võivad tekkida koondamisel

või tööandja pankrotistumisel. Kindlustatutelt kinnipeetud töötuskindlustusmaksetest

finantseeritakse töötuskindlustushüvitisi. Töötutoetust rahastatakse riigieelarvest

sihtotstarbelise eraldisena töötukassa eelarvesse eraldatud vahenditest. Õigus

töötuskindlustushüvitisele on avalik-õiguslik varaline õigus, mis on tekkinud seaduse alusel ja

mida kaitseb PS-i §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seaduse alusel tekkinud õigus

töötuskindlustushüvitisele seisneb töötuskindlustusmakset tasunud isiku õiguses oodata, et riik

teeks õigusaktis lubatud rahalise soorituse, makstes töötuskindlustushüvitist. Kui õigusakt seab

riigi soorituse eeltingimuseks isiku enda varasema soorituse (töötamine ja kohustus maksta

töötuskindlustusmakset), tekib isikul varaline õigus juba siis, kui ta asub õigusaktis sätestatud

tingimusi täitma. PS-i § 113 eristab riiklikke makse ja sundkindlustuse makseid. Riigikohus on

selgitanud, et maksuna kogutud raha kasutamisel on seadusandjal suurem otsustusvabadus, kui

on sundkindlustuse maksetest saadud raha puhul, sest erinevalt sundkindlustuse maksest

puudub maksu puhul otsene vastutasu maksja jaoks.17

Eeltoodust järeldub, et põhiseadusest ei tulene riigile kohustust tagada töötuks jäänud

inimestele vajalik abi just töötutoetuse maksmise teel. Kuna töötutoetust rahastatakse

riigieelarvest, on riigil selle ümberkujundamisel suurem otsustusõigus kui

töötuskindlustushüvitise puhul, sest erinevalt sundkindlustuse süsteemist puudub töötutoetuse

puhul riigil vastusoorituse kohustus.

Abi andmisel tuleb jälgida, et oleks tagatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted, mille

eelduseks on puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamine. 18 Põhiseadus ei

täpsusta, millal inimene puudust kannatab ehk millal ei ole tagatud tema esmavajaduste

rahuldamine. Seega tuleb põhiseaduse tõlgendamisel arvestada ka rahvusvaheliste lepingutega,

millega Eesti Vabariik on ühinenud.

Kooskõla Euroopa sotsiaalhartaga

Euroopa sotsiaalharta19 (edaspidi ka harta) on Euroopa Nõukogu inimõigusi kaitsev leping,

mille Eesti Vabariik ratifitseeris 2000. aastal20. Muu hulgas on Eesti ennast sidunud harta

artikliga 12, mis sätestab õiguse sotsiaalkindlustusele. Artikli 12 lõigete 1 ja 3 kohaselt

kohustuvad lepingupooled looma või säilitama sotsiaalkindlustussüsteemi ning püüdma järk-

järgult tõsta selle taset.

Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee (edaspidi komitee) on oma viimatises praktikakokkuvõttes21

selgitanud, et sotsiaalkindlustussüsteem peab muu hulgas hõlmama ka hüvitist töötuks jäänud

inimestele (unemployment benefit) ning et sotsiaalkindlustussüsteemi tuleb rahastada

16 RKHKo 21.11.2011, 3-3-1-27-11, p 13. 17 RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 54. 18 RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16. 19 Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta – RT II 2000, 15, 93. 20 Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise seadus – RT II, 29.05.2012, 2. 21 Digest of the case law of the European Committee of Social Rights. Council of Europe, 2022. (praktika seisuga

kuni 31. detsember 2021). https://rm.coe.int/digestecsr-prems-106522-web-en/1680a95dbd

15

kollektiivselt, kas sissemaksetest tööandjate ja töötajate vahenditest või ka riigieelarvest.

Komitee suuniste kohaselt peab sissetulekut asendavate hüvitiste kindlustussüsteem katma

märkimisväärse protsendi majanduslikult aktiivsest rahvastikust 22 ehk tööealisest tööjõust.

Eestil on toimiv töötuskindlustussüsteem 2002. aastast. 2022. aastal oli Eestis tööjõudu (15–

74-aastased) 717 600, nendest hõivatuid 677 400 ning töötuid 40 200. Maksu- ja Tolliameti

andmetel deklareeriti 2022. aastal 654 639 tööealise inimese eest töötuskindlustusmakset, seega

oli tööealisest tööjõust töötuskindlustusmaksega kaetud 91,2%. Seega on Eestil artikli 12

kohane töötuskindlustussüsteem, mis hõlmab märkimisväärse protsendi Eesti majanduslikult

aktiivsest rahvastikust.

Komisjon tõi muu hulgas välja, et töötutele makstav sissetulekut asendav hüvitis peab olema

suuruselt mõistlikus proportsioonis võrreldes inimese varasema sissetulekuga ega tohi jätta

inimesi allapoole vaesuspiiri. Lisaks peab hüvitise andmise periood olema harta artikli 12

lõikega 1 kooskõlas olemiseks mõistlik ning kehtestatud peab olema mõistliku pikkusega

periood, mille vältel võib töötu talle määratud töötushüvitist kaotamata keelduda pakutavast

tööst või väljaõppest, kui see ei ole vastavuses tema varem omandatud oskuste ja kogemustega.

Seega seab harta töötuks jäänud inimeste abistamisele küll teatavad nõuded (sh toimiva

sotsiaalkindlustussüsteemi loomine), kuid jätab siiski riikide otsustada töötutele antava hüvitise

täpse vormi ja selle rahastamise allika. Oluline on siiski jälgida, et töötuks jäämise tõttu ei

satuks inimesed allapoole vaesuspiiri.

Harta kõrval tuleb aga järgida ka Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksit23 (edaspidi ka koodeks),

kuivõrd koodeks on hartaga õiguslikus seoses. Nimelt näeb harta artikli 12 lõige 2 ette, et

hartaga ühinenud riigid peavad tagama sotsiaalkindlustussüsteemi toimimise vähemalt sellisel

tasemel, mis on vajalik Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks.

Kooskõla Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga

Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks on Euroopa Nõukogu tähtsaimaid konventsioone sotsiaalse

kaitse valdkonnas, sätestades Euroopa sotsiaalkindlustuse miinimumstandardi. Koodeksis

käsitletakse teiste sotsiaalkindlustuse liikide seas ka töötushüvitisi.

Töötushüvitisi käsitletakse koodeksi 4. osas. Artikli 19 kohaselt kohustub koodeksi selle osaga

ühinenud lepingupool tagama kaitstavatele isikutele töötushüvitise maksmise kooskõlas

koodeksi artiklitega 20–24. Artikli 20 järgi on hüvitisega kaetud juhuks olukord, kus

töövõimelisel inimesel on katkenud töise tulu saamine ning ta ei ole suuteline leidma sobivat

tööd. Töise tulu katkemise tähendus tuleb sealjuures täpsemalt sisustada riigisiseses õiguses.

Artiklis 20 viidatakse töise tulu katkemisele ehk töötuse riski definitsioon sellisel kujul

puudutab vaid isikuid, kes on varem töötanud. Riigid võivad maksta töötushüvitisi ka muudel

juhtudel. Näiteks isikutele, kes varem pole töötanud, sh on riigid vabad otsustama, milliseid

tegevusi loetakse töötamisega võrdsustatud tegevuseks.

Töötutoetuse saamise eeldus on varasem töötamine või tööga võrdsustatud tegevused ning

tegevused, mille puhul hõivatust ei nõuta. Tööga võrdsustatud tegevused ja tegevused, mille

puhul hõivatust ei nõuta, seati töötu abiraha saamise eelduseks 2000. aastal, kui võeti vastu

tööturuteenuste seadus ja töötu sotsiaalse kaitse seadus. Enne seda olid nimetatud tegevused

töötuna arvele saamise eelduseks. Aegade jooksul on seaduses tööga võrdsustatud tegevuste

22 Digest of the case law of the European Committee of Social Rights. Council of Europe, 2022, lk 120. 23 Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks – RT II 2004, 6, 17.

16

loetelu muutunud, kas õigusaktide muudatuste tõttu või seetõttu, et tagada isikute võrdne

kohtlemine.

ELi vastastikuse sotsiaalkaitse infosüsteemi MISSOC (Mutual Information System on Social

Protection) andmetel on Eesti kõrval Euroopas üksnes seitse riiki veel, kellel on lisaks

töötuskindlustusele ka töötutoetuse skeem. Riikides, kus töötuskindlustussüsteemi kõrval

töötutoetuse skeem puudub, on kindlustushüvitisele mittekvalifitseerumise korral inimesel

õigus nn miinimumsissetulekule. Sotsiaalkaitse minimaalse toimetuleku tagamiseks on riikides

tüüpiliselt kasutusel miinimumsissetuleku süsteem. Eestis kannab seda rolli toimetulekutoetus.

Töötutoetuse asendamisel baasmääras töötuskindlustushüvitisega hakkab rohkem töötuid, kes

on varem töötanud, hüvitist saama töötuskindlustussüsteemist. Hüvitise saajate hulka

lisanduvad töötud, kes on vähemalt kuus kuud viimase 36 kuu jooksul töötanud (töö- või

võlaõigusliku lepingu alusel, avalikus teenistuses), millelt on tasutud töötuskindlustusmakset.

Seega sotsiaalkindlustussüsteemi tase tõuseb, sest kindlustatud, kes on töötanud ja makseid

tasunud ja praegu hüvitisi ei saa, hakkavad saama baasmääras töötuskindlustushüvitist.

Inimestele, kes ei ole varem vähemalt kuus kuud töötanud ning kellel puuduvad vahendid

igapäevaseks toimetulekuks, pakub riik kaitset toimetulekutoetusega. Toimetulekutoetuse

korral hinnatakse leibkonna tegelikku abivajadust, võttes arvesse nii ülalpeetavate arvu,

kodulaenu, kindlustust, elektrikulu jt eluasemega seotud muid kulusid. Töötutoetuse puhul

tegelikku abivajadust ei hinnata, mistõttu toimetulekutoetus katab paremini inimese tegeliku

abivajaduse.

Töötushüvitisega kaitstavate isikute ring on sätestatud artiklis 21 ning siin annab koodeks kaks

valikuvõimalust. Koodeksi artikli 21 punkti a kohaselt peab juhul, kui kaitstavateks isikuteks

on kindlad (riigisisese õigusega kehtestatud) töötajate kategooriad, olema töötuskindlustusega

hõlmatud vähemalt 50% kõigist töötajatest. Eespool on märgitud, et Eestis oli 2022. aastal

tööealisest tööjõust töötuskindlustusega kaetud 91,2%. Teise variandina võimaldab koodeks

kaitsta elanikke nende elatusvahendite suuruse alusel, st tagada hüvitis kõigile, kelle

sissetulekud ei ületa koodeksiga kooskõlas (riigisiseses õiguses) sätestatud piirsummat. Sellisel

juhul tuleb aga artikli 21 punkti a alusel määratud töötajate kategooriatele tagada hüvitis

elatusvahendeid arvesse võtmata. Tegemist on alternatiivsete võimalusega, st koodeks ei

kohusta tagama töötutele kaitset mõlema kategooria alusel, vaid piisab, kui üks nimetatud

nõuetest on täidetud. Eestis ei ole praegu eraldiseisvalt töötutele suunatud hüvitist, mis oleks

seotud üksnes elatusvahendite suurusega, muid kriteeriume arvestamata. Elatusvahendite

puudumisel on kõigil elanikel võimalik taotleda toimetulekutoetust.

Koodeks sätestab lisaks nõuded töötushüvitise suurusele ja selle maksmise kestusele (vt

koodeksi artiklid 22 ja 24) ning võimaldab piirata hüvitise maksmist tingimusega, et hüvitise

saaja oleks enne täitnud kvalifikatsiooniperioodi, et vältida võimalikke kuritarvitusi. Sealjuures

tuleb kvalifikatsiooniperioodi all koodeksi artikli 1 lõike 1 punkti i kohaselt mõista osamaksete

tegemise, töötamise või elamise perioodi või nende mis tahes kombinatsiooni, mis on sätestatud

riigisiseses õiguses.

Eelnimetatud põhjendustest nähtub, et nii PS, Euroopa sotsiaalharta kui ka Euroopa

sotsiaalkindlustuskoodeks tunnustavad töötuks jäämist kui sotsiaalset riski, mille puhul riik

peab abikäe ulatama. Samas on seadusandjale siiski jäetud üsna ulatuslik otsustusruum, mis

vormis ja millistel tingimustel töötuks jäänud inimesi abistada. Nii harta kui ka koodeks

sätestavad üldise raami, millele ühinenud riikide sotsiaalkindlustussüsteemid peavad vastama,

et neid saaks nimetatud aktidega kooskõlas olevaks lugeda. Seejuures on võimalik valida, kas

siduda töötushüvitise saamise õigus kindlustusmaksete tasumise, töötamise või riigis elamise

17

kindla perioodiga. Sellest võib järeldada, et töötushüvitiste süsteemi ümberkujundamine, sh

töötutoetuse asendamine baasmääras töötuskindlustushüvitisega, ei ole vastuolus põhiseaduse

ega eespool viidatud rahvusvaheliste lepingutega.

Eelnõukohase seadusega on ette nähtud kuuekuuline vacatio legis ning ka üleminekusätted,

mille kohaselt kuni seaduse jõustumiseni töötutoetuse saamiseks avalduse esitanud isikutele

makstakse toetust avalduse esitamise ajal kehtinud seaduses sätestatud tingimustel. Selline

korraldus tagab, et muudatused on ettenähtavad ja inimestel on aega muudatustega kohaneda.

Eelnõu järgib õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning on kooskõlas

põhiseadusega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb üheksast paragrahvist. Paragrahviga 1 muudetakse TKindlS-i, §-ga 2 MKS-i,

§-ga 3 RaKS-i, §-ga 4 SMS-i, §-ga 5 TsMSRS-i, §-ga 6 TMS -i, §-ga 7 TöMS-i ja §-ga 8 TVTS-

i. Eelnõu §-s 9 sätestatakse jõustumisajad. TKindlS-i muudatustega realiseeritakse

õiguspoliitilisi otsuseid, mistõttu esitatakse need muudatused esimeses paragrahvis.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse TKindlS

Eelnõu § 1 punktiga 1 jäetakse TKindlS-i § 1 lõikest 1 ja § 2 tekstist välja töötutoetus, sest

eelnõu kohaselt töötutoetuse maksmine lõpetatakse ning TöMS-i töötutoetust reguleerivad

sätted tunnistatakse eelnõu seadusena jõustumisel kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täpsustatakse TKindlS-i § 3 lõikes 1 nimetatud kindlustatud isikute

loetelu. Lõikes 1 on nimetatud, et kindlustatud isik on valla- või linnavalitsuse liige. Säte ei

nimeta eraldi vallavanemat ega linnapead. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS)

§ 49 lõike 4 kohaselt kuuluvad valitsuse koosseisu vallavanem või linnapea ja valitsuse liikmed.

Seega KOKS-i järgi kuuluvad vallavanem ja linnapea valitsuse koosseisu, kuid nad ei ole

valitsuse liikmed, mistõttu jääb ebaselgeks, kas nad TKindlS-i järgi on kindlustatud isikud.

Kehtiva õiguse kohaselt makstakse vallavanema ja linnapea palgalt töötuskindlustusmakset

ning neid käsitataksegi kindlustatud isikutena. Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus.

Sättes tuuakse sõnaselgelt välja, et kindlustatud isikud on ka vallavanem ja linnapea.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse seadust §-ga 51.

Seadusemuudatusega tekib töötuskindlustushüvitisele kaks alaliiki: sissetulekupõhine

töötuskindlustushüvitis ja baasmääras töötuskindlustushüvitis. Sarnaselt kehtivale süsteemile

pakub esmast kaitset kindlustatu eelnevast sissetulekust sõltuv töötuskindlustushüvitis. Kehtiv

töötuskindlustushüvitis, mille suurus sõltub kindlustatu eelnevast sissetulekust, nimetatakse

ringi sissetulekupõhiseks töötuskindlustushüvitiseks. Kui isikul ei teki õigust sellele hüvitisele,

makstakse kindlustatule võrdses baasmääras töötuskindlustushüvitist. Mõlemale hüvitisele

kehtivad kindlustusstaaži nõuded. Sissetulekupõhisele töötuskindlustushüvitisele

kvalifitseerumise tingimusi võrreldes kehtiva õigusega ei muudeta. Nendele, kelle töötasult,

palgalt ja muudelt tasudelt on makstud töötuskindlustusmakset, asendab baasmääras

töötuskindlustushüvitis praeguse riigieelarvest makstava töötutoetuse. Baasmääras hüvitisele ei

kvalifitseeru need, kelle töötamine ja töise tulu saamine on olnud lühiajaline või ebapüsiv.

Eelnõu § 1 punktiga 4 asendatakse paragrahvi 6 pealkirjas ning lõigetes 1–21 ja 4 , § 7 lõikes

3, § 8 lõigetes 1–14 ja § 9 pealkirjas ning lõigetes 1, 11, 4 ja 7 sõna „töötuskindlustushüvitis“

sõnadega „sissetulekupõhine töötuskindlustushüvitis“. Seni kehtinud töötuskindlustushüvitis,

mille suurus sõltub kindlustatu eelnevast sissetulekust, nimetatakse ümber sissetulekupõhiseks

töötuskindlustushüvitiseks. Paragrahv 6 jääb reguleerima tingimusi, millisel juhul kindlustatul

18

on õigus sissetulekupõhisele töötuskindlustushüvitisele ning vastavad täpsustavad muudatused

tehakse ka lõigetes 1–21 ja 4. Paragrahv 7 lõige 3 jääb reguleerima kindlustusstaaži nullimist,

kui kindlustatule määratakse sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitis. Paragrahv 8 reguleerib

edaspidi sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise saamise perioodi, mistõttu tehakse

vastavad täpsustused ka lõigetesse 1–14. Paragrahv 9 reguleerib edaspidi sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise suurust.

Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks TKindlS-i § 6 lõiked 3 ja 5.

Lõige 3 sätestab, et kindlustatul, kellele on makstud töötutoetust tööturumeetmete seaduse

alusel, on õigus töötuskindlustushüvitisele juhul, kui ta on pärast töötutoetuse maksmise

lõpetamist töötanud, olnud avalikus teenistuses või osutanud teenust võlaõigusliku lepingu

alusel, välja arvatud tööturumeetmete seaduse §-s 11 nimetatud ajutine töötamine, ja ta vastab

muudele seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Lõige 3

tunnistatakse kehtetuks, sest töötutoetuse maksmine lõpetatakse ja sellekohane kord

tunnistatakse kehtetuks. Eelnõus on üleminekuperioodiks rakendussäte (eelnõu § 1 punktiga 27

täiendatakse seadust §-ga 527).

Lõike 5 tekst viiakse § 62 lõikesse 1. Töötuskindlustusstaaži referentsperioodi pikendatakse nii

sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise kui ka baasmääras hüvitise korral. Kuna § 6 jääb

edaspidi reguleerima üksnes sissetulekupõhist hüvitist, tunnistatakse § 6 lõige 5 kehtetuks ja

töötuskindlustusstaaži referentsperioodi pikendamine reguleeritakse nii sissetulekupõhise kui

ka baasmääras töötuskindlustushüvitise puhul lisatavas uues §-s 62.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse seadust §-dega 61 ja 62.

Paragrahv 61 sätestab kindlustatu õiguse baasmääras töötuskindlustushüvitisele.

Lõike 1 kohaselt on õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele kindlustatul, kes on töötuna

arvele võetud tööturumeetmete seaduse § 8 kohaselt ja kellel on töötuskindlustusstaaži

vähemalt kuus kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. Kui kindlustatu võetakse

töötuna arvele näiteks 2. jaanuaril 2024, siis peab tal olema kogutud kuus kuud kindlustusstaaži

sellele eelnenud 36 kuu jooksul, s.o 2021. aasta veebruarist kuni 2024. aasta jaanuarini.

Lõike 2 kohaselt ei ole baasmääras töötuskindlustushüvitisele õigust kindlustatul, kellel on

õigus sissetulekupõhisele töötuskindlustushüvitisele. Erisus on sätestatud sama paragrahvi

lõikes 4 nimetatud juhul. Õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele saab tekkida alles pärast

sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamist, kui on täidetud seaduses

sätestatud baasmääras hüvitise saamiseks vajalikud tingimused.

Lõike 3 kohaselt ei teki õigust baasmääras töötuskindlustushüvitisele TöMS-i §-s 11 sätestatud

ajutise töötamise alusel, st töötuna arveloleku ajal lubatud nn tööampsud ei anna õigust

baasmääras hüvitisele. Sama reegel on ka kehtiva töötuskindlustushüvitise puhul.

Lõige 4 sätestab tingimused, millal kindlustatul tekib vahetult pärast sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitisega jätkamist õigus uuele baasmääras hüvitisele.

Kindlustatul, kellele jätkatakse § 82 alusel sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise maksmist

ning kellel oli vahetult enne hüvitisega jätkamist (st kehtiva arveloleku ja eelmise arveloleku

vahel) kogunenud kindlustusstaaži vähemalt kuus kuud, on pärast jätkatud

töötuskindlustushüvitist õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele, kui jätkatud

sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise kestus on alla 180 kalendripäeva. Jätkatud

sissetulekupõhise hüvitise ja uue baasmääras hüvitise kestus kokku ei saa ületada 180

kalendripäeva, välja arvatud § 81 lõikes 2 nimetatud perioodi pikenemise korral.

19

Õigus hüvitisega jätkata on kindlustatul, kellele lõpetati töötuskindlustushüvitise maksmine

enne hüvitise määramise otsuses märgitud perioodi lõppemist, talle määratakse

sissetulekupõhine töötuskindlustushüvitis § 82 alusel ja ta on jätkatud hüvitise perioodi

lõppemise päevale järgneval päeval jätkuvalt töötuna arvel.

Vahetult pärast hüvitisega jätkamist tähendab, et hüvitis vahepeal ei katke ja kindlustatu ei pea

esitama baasmääras töötuskindlustushüvitise saamiseks avaldust. Õigus uuele baasmääras

hüvitisele on kindlustatul, kellel uuesti töötuna arvele võtmise ajaks on kogutud kuus kuud

kindlustusstaaži. Kui jätkatud sissetulekupõhise hüvitise kestus kokku on alla 180

kalendripäeva (sh hüvitise pikenemine) ja kindlustatu on jätkatud hüvitise lõppemise päevale

järgneval päeval jätkuvalt töötuna arvel, siis on tal õigus edasi saada baasmääras

töötuskindlustushüvitist. Jätkatud hüvitise ja uue baasmääras hüvitise kestus kokku ei saa

ületada 180 kalendripäeva, v.a juhul, kui uue baasmääras hüvitise periood pikeneb § 81 lõikes 2

sätestatu kohaselt. Milliseks kujuneb jätkatud hüvitise maksmise kestus, selgub hiljemalt

hüvitise perioodi lõppemise päevale eelnenud kuu 10. kuupäeval, kuna siis selgub, kas

töötuskindlustushüvitise periood pikeneb.

Näiteks, kindlustatule määrati sissetulekupõhine töötuskindlustushüvitis 180 kalendripäevaks.

Hüvitise maksmine lõpetati 100 päeva möödudes, kuna kindlustatu asus tööle. Kindlustatul jäi

hüvitis kasutamata 80 kalendripäeva eest. Kindlustatu töötas kuus kuud ja koondati. Uuesti

arvele tulles on kindlustatul õigus sissetulekupõhise hüvitise kasutamata osale, s.o 80

kalendripäevale. Jätkatud hüvitise perioodi lõppemise päevale eelnenud kuu 10. kuupäeval

selgub, et hüvitis pikeneb automaatselt 60 kalendripäeva võrra, kuna tegemist on kõrge

tööpuuduse olukorraga. Uuesti arvele tulles oli kindlustatul täidetud ka uue baasmääras hüvitise

saamiseks nõutav kuuekuuline kindlustusstaaž. Sellisel juhul on kindlustatul õigus saada pärast

sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise lõppemist veel 40 kalendripäeva baasmääras

hüvitist, kui ta on jätkatud hüvitise lõppemise päevale järgneval päeval jätkuvalt töötuna arvel.

Kui registreeritud töötute arv on väike, jääb baasmääras hüvitise kestuseks 40 kalendripäeva.

Kui registreeritud töötute arv on jätkuvalt suur, siis baasmääras hüvitise maksmise periood

pikeneb automaatselt 60 kalendripäeva võrra. Baasmääras hüvitise maksmise perioodi

maksimaalne kestus sellises olukorras on 40 + 60 = 100 kalendripäeva.

Lõike 6 järgi kohaldatakse seaduse § 6 lõikes 4 sätestatud tingimusi ka baasmääras

töötuskindlustushüvitisele.

Paragrahvi 6 lõike 4 kohaselt on kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe öeldi üles

koondamise tõttu või kes ütles töölepingu üles töölepingu seaduse § 37 lõike 5 alusel ning kes

vastab töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele, õigus töötuskindlustushüvitisele:

1) kui töösuhe selle tööandjaga või ametniku teenistussuhe kestis viis kuni kümme aastat –

30 kalendripäeva möödumisel töö- või teenistussuhte lõppemisest arvates;

2) kui töösuhe selle tööandjaga või ametniku teenistussuhe kestis üle kümne aasta –

60 kalendripäeva möödumisel töö- või teenistussuhte lõppemisest arvates.

Kui kindlustatu töösuhe kestis vähemalt viis aastat ja lõppes ühel nimetatud põhjustest –

tööleping öeldi üles koondamise tõttu või tööandja ei saanud temast mitteolenevatel põhjustel

anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd ja vähendas töötasu töölepingu seaduse § 37 lõike 5

alusel või ametniku teenistussuhe on lõpetatud avaliku teenistuse seaduse § 90 alusel –, siis

makstakse kindlustatule koondamishüvitis. Koondamishüvitis asendab koondamise tõttu ära

jäänud töötasu, mistõttu sama perioodi eest ei maksta kindlustatule teist asendussissetulekut

(töötuskindlustushüvitist). Töötuskindlustushüvitist hakatakse maksma 30–60 kalendripäeva

möödumisel töö- või teenistussuhte lõpetamisest, sõltuvalt sellest, kui pikalt oli kestnud

kindlustatu töösuhe selle tööandja juures või teenistussuhe.

20

Paragrahv 62 sätestab töötuskindlustusstaaži referentsperioodi pikendamise reeglid.

Eelnõu § 62 lõikesse 1 on referentsperioodi pikendamise reegel toodud üle seaduse § 6 kehtivast

lõikest 5 ning seda ei ole muudetud. Kehtiva õiguse järgi, kui kindlustatu oli töötuna

arvelevõtmisele eelnenud kolme aasta jooksul emapuhkusel (endine rasedus- ja

sünnituspuhkus), isapuhkusel, lapsendajapuhkusel või vanemapuhkusel (endine

lapsehoolduspuhkus) ning seetõttu ei ole täidetud 12 kuud töötuskindlustusstaaži, liidetakse

puhkusel viibimise aeg töötuskindlustusstaaži leidmise perioodile. Sama põhimõte hakkab

eelnõu § 62 lõike 1 kohaselt kehtima ka baasmääras töötuskindlustushüvitise puhul. Kui kuus

kuud töötuskindlustusstaaži ei ole täidetud, kuna kindlustatu oli töötuna arvelevõtmisele

eelnenud kolme aasta jooksul ema-, isa-, lapsendaja- või vanemapuhkusel, liidetakse puhkusel

viibimise aeg töötuskindlustusstaaži leidmise perioodile.

Lõikega 2 luuakse pikema staažiga kindlustatutele, kelle viimase baasmääras

töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetati enne hüvitise perioodi lõppemist ja kes pärast

baasmääras töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamist tulevad 12 kuu jooksul uuesti

töötuna arvele ning on vahepeal töötanud, võimalus saada varasema kindlustusstaaži arvelt

sissetulekupõhist töötuskindlustushüvitist, kui töö- või teenistussuhte lõpetamise alus seda

võimaldab. Baasmääras hüvitise määramisel nullitakse kindlustatu töötuna arvele võtmisele

eelnenud 36 kuul kogunenud kindlustusstaaž. Seega kui kindlustatu läheb pärast baasmääras

hüvitise maksmise lõpetamist tööle ning ta näiteks koondatakse, siis 12 kuu jooksul uuesti

töötuna arvele tulles ei ole tal üldjuhul arvele võtmisele eelnenud 36 kuu jooksul täidetud 12

kuud töötuskindlustusstaaži (baasmääras töötuskindlustushüvitise määramisel nulliti eelmisele

töötuna arvele võtmisele eelnenud 36 kuu kindlustusstaaž).

Kindlustatul, kellele maksti töötuna arvele võtmisele eelnenud 36 kuu jooksul baasmääras

töötuskindlustushüvitist ning maksmine lõpetati enne hüvitise perioodi lõppemist, pikendatakse

36-kuulist perioodi 18 kuu võrra, kui ta on pärast baasmääras hüvitise maksmise lõpetamist 12

kuu jooksul uuesti töötuna arvele võetud ja ta on pärast töötuna arveloleku lõpetamist töötanud

töölepingu alusel, olnud avalikus teenistuses või osutanud teenust võlaõigusliku lepingu alusel,

olnud ametis riikliku lepitajana, valla- või linnavalitsuse liikmena, vallavanema või linnapeana,

osavalla või linnaosa vanemana või olnud pikaajalisse välislähetusse saadetud ametnikuga

kaasasolev mittetöötav abikaasa või registreeritud elukaaslane või Eesti Vabariigi

välisesinduses töötava teenistujaga kaasasolev mittetöötav abikaasa või registreeritud

elukaaslane. 12-kuulist perioodi arvestatakse sellest baasmääras hüvitise maksmise

lõpetamisest arvates, mil kindlustatu kindlustusstaaž loeti nulliks. Säte on vajalik, et

kindlustatute kindlustuskaitse võrreldes kehtiva õigusega oluliselt ei väheneks, küll aga on

välistatud, et sama töötamise perioodi eest saab töötushüvitist kahel korral. Kehtiva õiguse järgi

ei vähenda töötutoetuse maksmine kindlustatu õigust töötuskindlustushüvitisele, kui ta pärast

töötutoetuse maksmise lõpetamist 12 kuu jooksul uuesti töö kaotab.

Kui kindlustatu on töötuna arvele võtmisele eelnenud 36 kuu jooksul olnud ema-, isa-,

lapsendaja- või vanemapuhkusel ja saanud ka baasmääras töötuskindlustushüvitist, siis saab

samaaegselt kasutada nii lõikes 1 kui ka lõikes 2 nimetatud referentsperioodi pikendamist, kui

täidetud on kõik neis sätetes nimetatud tingimused.

Lõike 4 kohaselt rakendatakse lõikes 2 sätestatud referentsperioodi pikendamist 18 kuu võrra

üksnes juhul, kui pikendamise tulemusena tekib kindlustatul õigus sissetulekupõhisele

töötuskindlustushüvitisele.

Eelnõu § 1 punktiga 7 täpsustatakse § 7 lõike 1 punkti 1.

21

Punkt 1 sätestab, et töötuskindlustusstaaž on periood, mille eest kindlustatu sai tasu töölepingu

alusel töötamise või avalikus teenistuses olemise eest või tasu riikliku lepitajana, valla- või

linnavalitsuse liikmena, osavalla- või linnaosavanemana või avaliku teenistuse seaduse §-s 46

või välisteenistuse seaduse §-s 67 ettenähtud abikaasa- või registreeritud elukaaslase tasu, kui

nendelt on kohustus TKindlS-is sätestatud korras kinni pidada töötuskindlustusmakse.

Punktis 1 loetletud kindlustatud isikute hulka lisatakse vallavanem ja linnapea. Muudatus on

seotud TKindlS-i § 3 lõikes 1 nimetatud kindlustatud isikute täpsustamisega (vt TKindlS, § 3

lõike 1 selgitusi). Õigusselguse huvides tuuakse ka § 7 lõike 1 punktis 1 sõnaselgelt välja, et

töötuskindlustusstaaž on periood, mille eest kindlustatu sai tasu vallavanema või linnapeana.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse § 7 lõikega 31, mis reguleerib kindlustusstaaži nullimist

baasmääras töötuskindlustushüvitise määramisel.

Lõikes 31 sätestatakse, et § 61 lõike 1 punktis 2 nimetatud 36 kuu jooksul kogunenud

kindlustusstaaž loetakse nulliks päevast, mil kindlustatule määratakse baasmääras

töötuskindlustushüvitis. Kui eelnimetatud kindlustusstaaži referentsperioodi on pikendatud § 62

lõike 1 alusel ema-, isa-, lapsendaja- või vanemapuhkusel oldud aja võrra, loetakse nulliks kogu

pikendatud referentsperioodil kogunenud kindlustusstaaž. Kindlustatu tööle asumisel, v.a

ajutine töötamine tööturumeetmete seaduse § 11 tähenduses, jätkub kindlustusstaaži arvestus.

Õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele on kindlustatul, kellel on töötuna arvelevõtmisele

eelnenud 36 kuu jooksul töötuskindlustusstaaži vähemalt kuus kuud. Kindlustusstaaž nullitakse

ainult baasmääras hüvitise saamise aluseks olnud kindlustusstaaži perioodi osas, erinevalt

sissetulekupõhisest hüvitisest, kus nullitakse kogu eelnev kindlustusstaaž. Kui kindlustatul oli

töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul staaži kogutud näiteks 30 kuud, siis

baasmääras hüvitise määramisel nullitakse eelnimetatud 30 kuu kindlustusstaaž. Kui

kindlustusstaaži oli kogutud näiteks kuus kuud, nullitakse kuue kuu staaž. Baasmääras

töötuskindlustushüvitise määramisel nullitav kindlustusstaaž jääb üldjuhul vahemikku 6–36

kuud, sõltuvalt konkreetse kindlustatu kogutud kindlustusstaažist. 36-kuulise referentsperioodi

pikendamisel loetakse nulliks kogu pikendatud referentsperioodil kogunenud kindlustusstaaž.

Kindlustusstaaži nullimine piirab kindlustatu õigust saada edaspidi töötuskindlustushüvitist.

Arvestades sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise määramisel kindlustusstaaži nullimisel

kaotatud kindlustusstaažide proportsioone ning saadavat vastusooritust hüvitisena, mille suurus

sõltub kindlustatu varasemast sissetulekust, oleks ebaproportsionaalne baasmääras hüvitise

puhul nullida kindlustusstaaži võrdväärselt sissetulekupõhise hüvitisega. Tekiks olukord, kus

baasmääras hüvitise määramisega kaotab töötu ühel juhul kindlustusstaaži kõigest kuus kuud,

s.t kindlustatu, kes ei olegi rohkem staaži kogunud, kui on baasmääras hüvitise jaoks nõutud

kuus kuud. Samas näiteks pika kindlustusstaažiga töötu, kellel on staaži 10 ja enam aastat,

kaotaks kogu eelnimetatud staaži. Viimasel juhul kaoks tal ka õigus sunnitud töötuse korral

lähitulevikus saada sissetulekupõhist töötuskindlustushüvitist, mille saamise periood sõltub

otseselt kindlustatu kindlustusstaažist.

Hüvitisele kvalifitseerumiseks otsitakse kindlustusstaaži töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36

kuu jooksul, mistõttu on põhjendatud, et nullitakse kogu see 36-kuulise referentsperioodi

kindlustusstaaž, mis annab õiguse baasmääras hüvitisele. Referentsperiood üldiselt tagantjärele

ei muutu ning on suhteliselt lihtne kindaks teha, millise perioodi kindlustusstaaži ei tohi

tulevikus topelt kasutada.

Baasmääras hüvitise määramisel kindlustusstaaži nullimise erisus võimaldab töötutel, kellel on

pikaajaline kindlustusstaaž, säilitada õigus sissetulekupõhisele hüvitisele ka pärast baasmääras

hüvitise saamist. Näiteks, kui baasmääras hüvitise määramisel oli töötuskindlustusstaaži kokku

36 kuud või vähem, mis nulliti, siis uuesti tööle asudes hakkab töötuskindlustusstaaž uuesti

22

nullist kogunema. Kui aga inimesel on töötuskindlustusstaaži rohkem kui 36 kuud, näiteks 60

kuud, siis pärast baasmääras hüvitise määramist jääb alles 36 kuule eelnenud 24 kuu

kindlustusstaaž ning sealt jätkatakse tööle asudes staaži kogumist. Kui kindlustatu asub uuesti

tööle ja peaks tulevikus uuesti töötuskindlustushüvitist taotlema, arvestatakse seda varasemat

24-kuulist staaži näiteks töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi pikkuse

kindlakstegemisel, kuna see sõltub kogu töötuskindlustusstaažist.

Kui 36-kuulist referentsperioodi on pikendatud § 62 lõike 1 alusel ema-, isa-, lapsendaja- või

vanemapuhkusel oldud aja võrra, loetakse nulliks kogu pikendatud referentsperioodil

kogunenud kindlustusstaaž. Kui kuus kuud töötuskindlustusstaaži ei ole täidetud, kuna

kindlustatu oli töötuna arvelevõtmisele eelnenud kolme aasta jooksul ema-, isa-, lapsendaja-

või vanemapuhkusel, liidetakse puhkusel viibimise aeg töötuskindlustusstaaži leidmise

perioodile ning kogu sellel perioodil kogutud kindlustusstaaž nullitakse. Näiteks kui

kindlustatul ei ole 36-kuulisel referentsperioodil vähemalt kuus kuud töötuskindlustusstaaži,

kuid ta viibis töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul kuus kuud vanemapuhkusel, siis

pikendatakse 36-kuulist perioodi kuue kuu võrra ning hüvitise määramisel nullitakse

kindlustusstaaž 42-kuulisel referentsperioodil.

Kindlustatu tööle asumisel, v.a ajutine töötamine tööturumeetmete seaduse § 11 tähenduses,

jätkub kindlustusstaaži arvestus.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse § 8 pealkiri ja sõnastatakse järgmiselt: „ Sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise saamise periood“.

Paragrahv 8 sätestab töötuskindlustushüvitise saamise perioodi. Tegemist on tehnilise

muudatusega. Kehtiv töötuskindlustushüvitis nimetatakse ümber sissetulekupõhiseks

töötuskindlustushüvitiseks. Sissetulekupõhise ja baasmääras töötuskindlustushüvitise

jätkamise sätted viiakse ühte paragrahvi. Kuna § 8 jääb reguleerima üksnes sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise saamise perioodi, muudetakse selle põhjal ka paragrahvi pealkiri.

Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse § 8 lõike 2 punkti 2 sõnastust, asendades viite aja-,

asendus- ja reservteenistusele viitega ajateenistusele, korralisele asendusteenistusele ja

erakorralisele reservasendusteenistusele. Muudatus on seotud 2023. aasta 1. aprillist muutunud

asendusteenistuse korraldusega, mille tõttu tehakse ka eelnõu § 7 punktis 6 ja § 8 punktis 1

kirjeldatud muudatused. Nimetatud punktide juures on selgitatud ka muudatuste täpsem taust.

Muudatused jõustuvad üldises korras. Et eelnimetatud teenistused oleksid kõikides töötukassa

tegevust reguleerivates seadustes käsitletud ühtmoodi, tuleb muuta ka töötuskindlustuse

seaduse § 8 lõike 2 punkti 2 ning muudatused jõustada samal ajal. Kuna töötuna arvelolekut ei

lõpetata reservteenistuse ja reservasendusteenistuse puhul, siis ei anna need tegevused õigust

hüvitise maksmise jätkamiseks. Muudatus on vajalik teiste seadustega kooskõla tagamiseks

perioodil kuni 2026. aasta 1. jaanuarini, mil jõustuvad eelnõukohase seaduse ülejäänud sätted.

Kuna alates 1. jaanuarist 2026. a muutub töötuskindlustuse seaduse struktuur ja § 8 lõike 2

punktis 2 toodud regulatsioon sätestatakse edaspidi uues, seadusele lisatavas §-s 82,

tunnistatakse § 8 lõige 2 eelnõu § 1 punktiga 11 alates 1. jaanuarist 2026. aasta kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 11 tunnistatakse kehtetuks § 8 lõiked 2−3, mis reguleerivad

töötuskindlustushüvitise maksmise jätkamist, st olukorda, kui kindlustatule määratud

töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetati enne määratud perioodi lõppu. Nii baasmääras kui

ka sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise maksmise jätkamise tingimused sätestatakse

edaspidi uues, seadusesse lisatavas §-s 82.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse seadust §-dega 81 ja 82.

Paragrahv § 81 sätestab baasmääras töötuskindlustushüvitise saamise perioodi.

23

Lõige 1 sätestab, et kindlustatul on õigus saada baasmääras töötuskindlustushüvitist 180

kalendripäeva.

Kehtiva sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise maksmise minimaalne periood on 180

kalendripäeva. Baasmääras töötuskindlustushüvitis on töötuskindlustushüvitise

miinimumhüvitis, mistõttu ei saa selle maksmise kestus olla pikem, kui on sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise maksmise minimaalne periood.

Töötukassa andmetest nähtub, et 180 päevaks määratud töötuskindlustushüvitise maksmise

keskmine kestus on olenevalt aastast 118–157 päeva. 180 päevaks määratud

töötuskindlustushüvitise päevade arvust kasutatakse esmakordsel määramisel (ilma jätkamiste

kestust arvestamata) ära olenevalt aastast keskmiselt 66–87% (vt joonis 1)24. Võrreldes teiste

gruppidega (270 päevaks ja 360 päevaks määratud hüvitised25) on 180 päevaks määratud

hüvitiste maksimaalses ulatuses lõpuni kasutanute osakaal suurem. 180 päeva vastab suuremale

osale tööotsingute kestusele, mis ilmneb ka hüvitiste maksimaalses ulatuses lõpuni kasutanute

suuremast osakaalust. Selle põhjal saab järeldada, et 180 päevast lühemaks perioodiks

töötuskindlustushüvitise määramine ei ole põhjendatud, kuna see mõjutaks negatiivselt

tööotsijate majanduslikku kindlustunnet ja toimetulekut.

24 Iga määramist, sealhulgas ka jätkamisi, on arvestatud eraldi juhtumina. See tähendab, et esmakordse määramise

kestusele ei ole liidetud juurde temaga seotud jätkamiste kestuseid. Töötuskindlustushüvitise saamist on võimalik

jätkata kasutamata päevade ulatuses, kui inimene on pärast töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamist 12 kuu

jooksul uuesti töötuna arvele võetud ja tema kahe arveloleku vaheline töö- või teenistussuhe on lõpetatud sellisel

õiguslikul alusel, mis annab õiguse töötuskindlustushüvitisele. 25 Alates 2023. aasta 30. juunist on töötuskindlustushüvitise maksmise kestus kindlustusstaažiga viis kuni 10 aastat

210 kalendripäeva ja kindlustusstaažiga kümme aastat või enam 300 kalendripäeva.

24

Joonis 1. Määratud töötuskindlustushüvitiste keskmine tegelik kestus ning osakaal määratud päevade arvust

määramise aasta järgi. Allikas: töötukassa.

Lõige 2 sätestab, et § 8 lõikes 13 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise perioodi

pikenemist kohaldatakse ka baasmääras töötuskindlustushüvitisele. Perioodi pikenemine sõltub

majanduse ja tööturu olukorrast, hüvitise pikenemiseks peab registreeritud töötute arv olema

suur. Baasmääras hüvitise saamise periood pikeneb 60 kalendripäeva võrra kindlustatul, kes on

hüvitise saamise perioodi lõppemise päevale järgneval päeval töötuna arvel ja kelle hüvitise

saamise perioodi lõppemise päevale eelnenud üle-eelmise kalendrikuu viimase päeva seisuga

on registreeritud töötute arv võrdne või suurem kui eelnimetatud kalendrikuule eelnenud 36

kuu registreeritud töötute arvu keskmise ja arvu 1,2 korrutis. See, kas määratud

töötuskindlustushüvitise periood pikeneb, selgub hüvitise perioodi lõppemise päevale eelnenud

kuu 10. kuupäevaks. Täiendav periood lisandub algsele perioodile. Kui registreeritud töötute

arv on kõrgel tasemel, st registreeritud töötute arv on võrdne või suurem kui eelnimetatud

kalendrikuule eelnenud 36 kuu registreeritud töötute arvu keskmise ja arvu 1,2 korrutis, siis

pikeneb hüvitise maksmise periood automaatselt 60 kalendripäeva võrra. Baasmääras hüvitise

maksmise perioodi maksimaalne kestus on 180 + 60 = 240 kalendripäeva.

Paragrahv § 82 sätestab töötuskindlustushüvitise jätkamise tingimused.

Ka kehtiva seaduse järgi, kui kindlustatu jääb töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisele

järgneva 12 kuu jooksul uuesti töötuks, on tal õigus kasutada eelmisest hüvitise maksmise

perioodist kasutamata päevi. Kindlustatu peab vastama kõikidele töötuskindlustushüvitise

tingimustele, v.a staažinõue. See tähendab, et viimane töö- või teenistussuhe on lõpetatud

sellisel õiguslikul alusel, mis annab õiguse töötuskindlustushüvitisele, kuid korduval

taotlemisel ei pea olema uuesti kogutud 12-kuulist töötuskindlustusstaaži.

Hüvitisega jätkamise võimalus rakendub ka baasmääras töötuskindlustushüvitisele. Võrreldes

kehtiva seadusega on tehtud see erisus, et 12 kuu jooksul uuesti töötuks jäädes saab jätkata

25

sama liiki töötuskindlustushüvitisega. Hüvitise liik uuesti töötuna arvele tulles ei sõltu enam

töö- või teenistussuhte lõpetamise alusest.

Lõikes 1 sätestatakse, et § 82 kohaldub kindlustatule, kellele määratud töötuskindlustushüvitise

maksmine lõpetati enne § 8 lõigetes 1−14 ja § 81 nimetatud perioodi lõppemist. Kindlustatul on

õigus sama liiki töötuskindlustushüvitise kasutamata osale, kui ta:

1) on pärast töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamist 12 kuu jooksul uuesti töötuna arvele

võetud;

2) on pärast töötuna arveloleku lõpetamist töötanud töölepingu alusel, olnud avalikus

teenistuses, ajateenistuses või korralises asendusteenistuses või erakorralises

reservasendusteenistuses või osutanud teenust võlaõigusliku lepingu alusel, olnud ametis

riikliku lepitajana, valla- või linnavalitsuse liikmena, vallavanema või linnapeana, osavalla või

linnaosa vanemana või olnud pikaajalisse välislähetusse saadetud ametnikuga kaasasolev

mittetöötav abikaasa või registreeritud elukaaslane või Eesti Vabariigi välisesinduses töötava

teenistujaga kaasasolev mittetöötav abikaasa või registreeritud elukaaslane;

3) vastab muudele seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele, välja

arvatud § 6 lõike 1 punktis 2 ja § 61 lõike 1 punktis 2 nimetatud kindlustusstaaži nõue ning § 6

lõikes 2 nimetatud töö- või teenistussuhte lõpetamise alus.

Kui kindlustatu jääb töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisele järgneva 12 kuu jooksul

uuesti töötuks, on tal õigus jätkata eelmist hüvitist kasutamata osas ja seda sõltumata sellest,

mis alusel tema viimane töö või teenistussuhe lõppes. Samuti ei pea hüvitisega jätkamise korral

olema täidetud kindlustusstaaži nõue. Näiteks, 36-kuulise kindlustusstaažiga isik koondati ja

talle maksti sissetulekupõhist hüvitist 60 kalendripäeva. Pärast viit kuud töötamist tema töösuhe

lõppeb poolte kokkuleppel ja tal on õigus edasi saada sissetulekupõhist hüvitist 120

kalendripäeva. Sama põhimõte on ka baasmääras töötuskindlustushüvitisel. Näiteks, 36-kuulise

kindlustusstaažiga kindlustatu lahkus töölt omal soovil ja talle maksti baasmääras hüvitist 60

kalendripäeva. Pärast viit kuud töötamist kaotas ta uuesti töö koondamise tõttu ja tal on õigus

jätkata baasmääras hüvitisega ehk sama liiki hüvitisega. Samas näiteks kindlustatul, kellel on

kindlustusstaaži 10 aastat ja kes lahkus töölt omal soovil ja kellele maksti baasmääras hüvitist

60 kalendripäeva ja kes pärast viit kuud töötamist kaotas uuesti töö koondamise tõttu, on

baasmääras hüvitise määramisele eelnenud perioodist alles kindlustusstaaži 7 aastat ja

viimasest töötamise perioodist viis kuud ning temale saab määrata sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise varasema staaži arvelt (vt töötuskindlustusstaaži referentsperioodi

pikendamise § 62 lõike 2–4 selgitusi).

Lõige 2 sätestab, et 12-kuulist perioodi arvestatakse sellest töötuskindlustushüvitise maksmise

lõpetamisest arvates, mil kindlustatu § 7 lõikes 3 või 3¹ sätestatud töötuskindlustushüvitisele

õiguse andnud kindlustusstaaž loeti nulliks, arvestamata lõike 1 punktis 2 sätestatud perioode.

Näiteks, kindlustatule määrati hüvitis 1. septembril 2023 ja tema kindlustusstaaž nulliti.

Kindlustatu asus 1. novembrist 2023 tähtajalise lepinguga tööle ning hüvitise maksmine lõpetati

2023. aasta 31. oktoobril. Sellel isikul on õigus eelmisest perioodist kasutamata

töötuskindlustushüvitist taotleda kuni 2024. aasta 31. oktoobrini.

Lõige 3 sätestab, et lõike 1 punktis 2 nimetatud perioodil kogunenud kindlustusstaaž loetakse

nulliks päevast, mil kindlustatule määratakse töötuskindlustushüvitis sama paragrahvi alusel.

Hüvitisega jätkamisel nullitakse kindlustusstaaž, mis oli kogunenud vahepealse töötamise

alusel enne hüvitisega jätkamist. Seda põhimõtet ei ole muudetud, ka kehtiva õiguse alusel

nullitakse hüvitisega jätkamisel vahepealse töötamise alusel kogutud staaž.

Lõige 4 sätestab, et töötuskindlustushüvitise maksmise jätkamisel arvutatakse hüvitise suurus

sõltuvalt hüvitise liigist §-s 9 või 91 sätestatu kohaselt. Hüvitisega jätkamisel arvutatakse

26

töötuskindlustushüvitise suurus ümber. Sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise puhul

lähevad arvesse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul makstud

tasud, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Arvestades, et baasmääras hüvitise suurus

on seotud eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud töötasu alammääraga, võib hüvitise suurus

muutuda, kui kalendriaasta on hüvitise jätkamise hetkeks vahetunud. Näiteks kui baasmääras

hüvitise maksmine jääb pooleli 2026. aastal (hüvitise suurus on 50% 2025. aasta töötasu

alammäärast) ning kindlustatu jääb 12 kuu jooksul uuesti töötuks ja hüvitist jätkatakse 2027.

aastal, siis hüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks 2026. aasta 1. juulil kehtinud töötasu

alammäär.

Lõige 5 sätestab, et 12 kuu jooksul uuesti töötuks jäädes ei saa töötuskindlustushüvitise

maksmine kõigi töötuna arveloleku perioodide jooksul kokku ületada sissetulekupõhise

töötuskindlustushüvitise puhul § 8 lõigetes 1–14 sätestatud päevade arvu ja baasmääras

töötuskindlustushüvitise puhul §-s 81 sätestatud päevade arvu. Ka kehtiva õiguse kohaselt

uuesti töötuks jäädes ei saa töötuskindlustushüvitise maksmine kõigi töötuna arveloleku

perioodide jooksul kokku ületada töötuskindlustushüvitise puhul § 8 lõigetes 1–14 sätestatud

päevade arvu.

Eelnõu § 1 punktiga 13 kehtestatakse § 9 lõike 5 esimene lause uues sõnastuses.

Lõige 5 reguleerib sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise miinimumsuurust. Kehtiva

lõike 5 kohaselt, kui kindlustatu töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva eest on

väiksem kui 50 protsenti eelmise kalendriaasta töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel

kehtestatud kuu töötasu alammäära alusel arvutatud kalendripäeva töötasu alammäärast, võrdub

ühe kalendripäeva töötuskindlustushüvitise suurus 50 protsendiga viimati nimetatust.

Kalendripäeva töötasu alammäära arvutamisel jagatakse kuu töötasu alammäär arvuga 30.

Muudatusega täpsustatakse, et hüvitise miinimumsuuruse arvutamisel võetakse aluseks töötasu

alammäär, mis kehtis eelmise kalendriaasta 1. juulil.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse seadust §-ga 91, mis sätestab baasmääras

töötuskindlustushüvitise suuruse. Kindlustatu ühe kalendripäeva baasmääras hüvitise suurus on

50 protsenti töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud eelmise kalendriaasta 1. juulil

kehtinud kuu töötasu alammäära alusel arvutatud kalendripäeva töötasu alammäärast.

Kalendripäeva töötasu alammäära arvutamisel jagatakse kuu töötasu alammäär arvuga 30.

Baasmääras hüvitise suurust kalendriaasta vahetumisel ümber ei arvutata. Sama põhimõte

kehtib ka sissetulekupõhise hüvitise puhul (vt § 9 lõige 7). Kui kindlustatule määratakse

baasmääras hüvitis 2025. aasta novembris ning kalendriaasta vahetumisel jätkub hüvitise

katkematu maksmine, siis hüvitise suurust ümber ei arvutata.

Eelnõu § 1 punktiga 15 muudetakse § 10 lõiget 1. Uue sõnastuse kohaselt esitab kindlustatu

töötuskindlustushüvitise taotlemiseks nõuetekohase avalduse ja vajalikud dokumendid

töötukassale. Avaldusele kantakse isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või selle puudumisel

sünniaeg, elukoha aadress, pangakonto number ja kontaktandmed, andmed hüvitiselt tulumaksu

kinnipidamisel maksuvaba tulu arvesse võtmise kohta ning lisatakse andmed seaduse §-des 6,

61 ja 82 nimetatud asjaolude kohta, kui andmed ei ole kättesaadavad andmekogudest.

Kehtiva seaduse järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega

töötuskindlustushüvitise avaldusele kantavate andmete ja sellele lisatavate dokumentide

loetelu. Töötuskindlustushüvitise avaldusele kantavate andmete loetelu tuuakse määrusest

seaduse § 10 lõikesse 1. Sätte muutmisega muutub kehtetuks ka kehtiva seaduse § 10 lõike 1

volitusnorm ning seeläbi ka selle alusel antud sotsiaalministri 08.04.2009 määrus nr 31

„Töötuskindlustushüvitise taotlemise avaldusele kantavate andmete ning avaldusele lisatavate

27

dokumentide loetelu.“ Eelnõu kohaselt esitab töötuskindlustushüvitist taotlev isik töötukassa

nõudmisel muid hüvitise määramiseks vajalikke dokumente, kui nõutavad andmed ei ole

kättesaadavad andmekogudest.

Eelnõu § 1 punktiga 16 asendatakse § 11 lõikes 5 ja § 12 lõikes 2 viide § 8 lõikele 2 viitega

§ 82 lõikele 1. Tegemist on tehnilise muudatusega. Kehtiva seaduse § 8 lõige 2 sätestab

kindlustatu hüvitisega jätkamise õiguse. Eelnõus reguleerib kindlustatu hüvitisega jätkamise

õigust § 82 lõige 1 ja seetõttu parandatakse viited § 11 lõikes 5 ja § 12 lõikes 2.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse § 12 lõikega 11. Kui töötukassal puuduvad

töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi kestel andmed, mis on vajalikud selleks, et välja

selgitada, kas kindlustatul on jätkuvalt õigus töötuskindlustushüvitisele, siis peatatakse

töötuskindlustushüvitise maksmine alates esimesest kuust, mille kohta väljamaksmiseks

vajalikud andmed puuduvad. Pärast puuduolevate andmete saamist makstakse

töötuskindlustushüvitis tagantjärele välja, kui kindlustatu vastas hüvitise saamise tingimustele.

Säte on vajalik selleks, et ennetada alusetuid väljamakseid ja võimalikke tagasinõudeid.

Tegemist on olukorraga, kus töötukassal töötuskindlustushüvitise väljamakse tegemise hetkel

puuduvad andmed, mille põhjal saab välja selgitada, kas kindlustatu vastab jätkuvalt §-s 6 või

61 või 82 sätestatud tingimustele.

Näiteks võib selline olukord tekkida äriühingu juhatuse liikmetega, kelle puhul töötukassa peab

sisuliselt hindama, kas nende tegevust saab käsitada tööta olemisena. See tähendab, kas neil on

jätkuvalt õigus töötuna arvel olla ja töötuskindlustushüvitist saada. Juhatuse liikmed saavad

töötuna arvele tulla tingimusel, et ei saa juhatuse liikmena tegutsemise eest tasu ja vastavad

töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Vastavus töötuskindlustushüvitise tingimustele

tähendab, et inimene on kaotanud põhisissetuleku taganud palgatöö ja omab nõutud

töötuskindlustusstaaži. Juhatuse liikme roll on ettevõtte juhtimine, esindamine,

majandusaruande koostamise korraldamine ja allkirjastamine, nõukogule äriühingu

majandusliku seisundi olulisest halvenemisest teatamine ja muudest äriühingu

majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest teabe andmine. Juhatuse liikme seadusest

tulenevate ülesannete hulka ei kuulu ettevõtte majandustegevusega seotud teenuse osutamine

ja töö tegemine. Kui juhatuse liige töötuna arveloleku ajal osutab teenust või teeb tööd (nt pakub

tõlketeenust, koostab pakkumisi, esitab arveid), kaotab ta õiguse olla töötuna arvel ning sellega

lõppeb ka õigus töötuskindlustushüvitisele. Selliste asjaolude väljaselgitamine on keerukas.

Keerulised on ka näiteks tööampsude eest makstud tasude väljaselgitamine; tööle asumise

kuupäeva täpsustamine, kui töötamise registris andmed puuduvad; tööandja on tagantjärele

muutnud töösuhte lõpetamise õiguslikku alust ja muud sarnased olukorrad. Need võivad

mõjutada kindlustatu õigust töötuskindlustushüvitisele.

On olnud olukordi, kus töötuskindlustushüvitise väljamakse tegemise ajaks ei ole töötukassal

piisavalt andmeid ning pärast väljamakset on selgunud, et kindlustatul siiski ei olnud õigust

hüvitisele. See toob kaasa tagasinõude, mis rikub inimese õigustatud ootust, et kui talle juba

hüvitis välja maksti, siis on tal ka õigus sellele.

Eelnõu § 1 punktiga 18 täiendatakse § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa, lisades viite §-le 81.

Kehtiva seaduse § 13 reguleerib töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamist enne § 8 lõigetes

1–14 sätestatud perioodi lõppemist. Eelnõu kohaselt reguleerivad § 8 lõiked 1–14

sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitise maksmise kestust. Paragrahvi 13 lõige 1 reguleerib

edaspidi ka baasmääras töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamist enne perioodi lõppemist,

mistõttu tehakse lõike 1 sissejuhatavas lauseosas sellekohane täiendus.

28

Eelnõu § 1 punktiga 19 jäetakse § 23 lõike 2 punktidest 3 ja 5 välja viited töötutoetusele.

Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse § 23 lõike 2 punkti 7 sõnastust, jättes tekstist välja viited

töötutoetusele.

Eelnõu § 1 punktiga 21 asendatakse § 33 lõike 3 punktis 1 ja lõikes 4 sõna

„töötuskindlustushüvitise“ sõnaga „töötuskindlustushüvitiste“. Muudatuse eesmärk on

ühtlustada seaduses kasutatud termineid, viies muudetavad sätted kooskõlla TKindlS-i § 36

lõike 2 punktis 1 kehtestatud töötuskindlustushüvitiste sihtfondi nimetusega.

Eelnõu § 1 punktiga 22 tunnistatakse kehtetuks § 35 lõike 1 punkt 3, mis puudutab töötutoetuse

määramist ja maksmist. Eelnõus sätestatud muudatuste tulemusena ei ole see säte enam vajalik.

Eelnõu § 1 punktidega 23−25 jäetakse § 35 lõike 4 punktidest 6 ja 7, § 35 lõike 6 punktist 1,

§ 381 lõike 4 punktist 2 ja § 39 lõikest 1 välja viited töötutoetusele.

Eelnõu § 1 punktiga 26 täiendatakse § 46 lõikega 51. Kehtiva seaduse § 46 reguleerib

enammakstud hüvitise tagasinõudmist. Eelnõuga lisatakse paragrahvi lõige 51, mis sätestab

töötuskindlustushüvitise kinnipidamise reeglid. Inimeselt, kellele on õigusliku aluseta määratud

ja makstud hüvitist, võib töötukassa TKindlS-i § 46 alusel enammakstud summad tagasi nõuda.

Kehtiv kord ei võimalda aga enammakstud hüvitise tagasinõudmise korral alusetult makstud

summat kinni pidada inimesele tulevikus makstavatest hüvitistest ilma kindlustatu nõusolekuta.

Lisatava sättega selline võimalus luuakse.

Säte näeb ette, et kui isik alusetult makstud hüvitist töötukassa antud tähtajaks korraga tagasi ei

maksa või § 46 lõikes 5 sätestatud tagasimaksegraafikut ei täida, on töötukassal õigus õigusliku

aluseta makstu korraga või osade kaupa järgmistest töötuskindlustushüvitise väljamaksetest

kinni pidada. Sealjuures säilitatakse inimesele iga kuu vähemalt 50% maksmisele kuuluvast

töötuskindlustushüvitisest. Isiku kirjalikul nõusolekul võib kinni pidada rohkem kui 50%

maksmisele kuuluvast töötuskindlustushüvitisest. Seega vähendatakse hüvitist ulatuses, mida

võib lugeda proportsionaalseks ja põhjendatuks, st ühelt poolt on inimesel õigus saada hüvitist,

teiselt poolt kohustus tagastada summad, mis on talle aluseta määratud ja makstud.

Sarnane põhimõte kehtib ka näiteks töövõimetoetuse puhul ning riiklikust pensionist

täitemenetluse raames tehtavate kinnipidamiste puhul. TVTS-i § 20 lõike 3 kohaselt säilitatakse

töövõimetoetuse kinnipidamisel vähemalt 50% maksmisele kuuluvast summast. Riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 47 lõike 3 kohaselt säilitatakse täitemenetluse seadustiku alusel

riiklikust pensionist kinnipidamisel vähemalt 50% maksmisele kuuluvast summast. Kui

järgnevate kuude hüvitistest kinnipidamine pole võimalik põhjusel, et hüvitise maksmine

inimesele on juba lõpetatud, teeb töötukassa ettekirjutuse koos hoiatusega. Selles märgitakse

tähtaeg, millal tuleb enam makstud summa tagastada. Kui inimene nimetatud tähtajaks summat

ei tagasta, rakendatakse sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Eelnõu § 1 punktis 27 esitatakse üleminekusätted. Seadust täiendatakse §-dega 527, 528 ja 529.

Paragrahvi 527 lõige 1 sätestab, et kindlustatul, kellele on makstud töötutoetust tööturuteenuste

ja -toetuste seaduse või tööturumeetmete seaduse alusel, on õigus töötuskindlustushüvitisele

juhul, kui ta on pärast töötutoetuse maksmise lõpetamist töötanud, olnud avalikus teenistuses

või osutanud teenust võlaõigusliku lepingu alusel (v.a tööturumeetmete seaduse §-s 11

nimetatud ajutine töötamine), olnud ametis riikliku lepitajana, valla- või linnavalitsuse

liikmena, vallavanema või linnapeana, osavalla või linnaosa vanemana või olnud pikaajalisse

välislähetusse saadetud ametnikuga kaasasolev mittetöötav abikaasa või registreeritud

elukaaslane või Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga kaasasolev mittetöötav

29

abikaasa või registreeritud elukaaslane, ja ta vastab muudele seaduses sätestatud

töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.

Kehtiva seaduse § 6 lõike 3 kohaselt on kindlustatul, kellele on makstud töötutoetust

tööturumeetmete seaduse alusel, õigus töötuskindlustushüvitisele, kui ta on pärast töötutoetuse

maksmise lõpetamist töötanud, olnud avalikus teenistuses või osutanud teenust võlaõigusliku

lepingu alusel, v.a tööturumeetmete seaduse §-s 11 nimetatud ajutine töötamine, ja ta vastab

muudele seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Töötutoetuse kord

tunnistatakse kehtetuks ja seetõttu ka § 6 lõige 3, mistõttu üleminekusäte on vajalik.

Seega kui kindlustatule on makstud varem kehtinud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse või

tööturumeetmete seaduse alusel töötutoetust, ei saa pärast töötutoetuse maksmise lõpetamist

määrata töötuskindlustushüvitist enne, kui kindlustatu on vahepeal olnud hõivatud ühe §-s 527

nimetatud tegevusega.

Lõike 2 kohaselt enne 2026. aasta 1. jaanuaritkehtinud seaduse redaktsiooni § 6 alusel määratud

töötuskindlustushüvitist käsitatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist § 6 tähenduses

sissetulekupõhise töötuskindlustushüvitisena.

Lõige 3 sätestab, et kui isik on esitanud töötukassale enne 2026. aasta 1. jaanuarit avalduse

töötuskindlustushüvitise saamiseks ja hüvitise otsust ei ole tehtud enne 2026. aasta 1. jaanuarit,

tehakse asjakohane otsus enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel.

Lõige 4 sätestab, et kindlustatul, kellele on jätkatud töötuskindlustushüvitise maksmist seaduse

enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni § 8 lõike 2 alusel ning kelle hüvitise periood

lõpeb pärast 2025. aasta 30. detsembrit, on õigus baasmääras töötuskindlustushüvitisele

vahetult pärast jätkatud hüvitise lõppemist seaduse § 61 lõigetes 4 ja 5 sätestatud tingimustel.

Kui kindlustatule määrati enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni § 8 lõike 2 alusel

töötuskindlustushüvitis (hüvitise kasutamata osa jätkamine) ning selle maksmine lõppeb

näiteks 2025. aasta 31. detsembril või hiljem, on kindlustatul õigus baasmääras hüvitisele

vahetult pärast jätkatud hüvitise lõppemist seaduse § 61 lõigetes 4 ja 5 sätestatud tingimustel (vt

eelnõu §1 punktis 6 § 61 lõigete 4 ja 5 selgitusi). Sätte eesmärk on tagada õigusselgus nende

inimeste osas, kelle jätkatud töötuskindlustushüvitis lõpeb 31. detsembril, s.o vana redaktsiooni

kehtivuse viimasel päeval. Nendele saab määrata baasmääras töötuskindlustushüvitise alates 1.

jaanuarist. Nendele inimestele aga, kelle jätkatud töötuskindlustushüvitis lõpeb hiljemalt 30.

detsembril ja hüvitise maksmise kestus oli lühem kui 270 päeva, saab veel määrata hüvitise

lõppemisele järgnevast päevast töötutoetuse (TöMS § 22 lg 3 ja § 21 lg 4). Inimestele, kelle

hüvitise maksmine lõpeb 31. detsembril, enam töötutoetust määrata ei saa, sest hüvitise

lõppemisele järgneval päeval kehtib juba seaduse uus redaktsioon.

Paragrahv 528 sätestab töötukassa andmekogus andmete töötlemise erisused.

Tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel isikule

töötutoetuse määramise alusandmeid ja töötutoetuse maksmise andmeid töödeldakse

töötukassa andmekogus TKindlS-i enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsioonis

sätestatud tingimustel.

Paragrahv 529 paneb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile analüüsikohustuse.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös Eesti Töötukassaga viib läbi

järelhindamise eeldatavalt 2031. aastal. Kuna tegemist on oluliste muudatustega, on vaja saada

põhjalik ülevaade süsteemi kasutamise ja selle mõjude kohta ning hinnata süsteemi toimivust,

et vajaduse korral rakendada lisameetmeid või planeerida süsteemi edasiarendusi (muuta

protsessi või hüvitise põhimõtteid, jne).

30

Eelnõu §-ga 2 muudetakse MKS-i

Eelnõu § 2 punktiga 1 jäetakse § 251 lõike 2 kolmandast lausest välja viide töötutoetusele.

Kehtiva MKS-i § 251 lõike 2 kolmanda lause järgi on töötukassal õigus teha seaduse § 255

punktis 3 nimetatud dokumendi alusel kandeid, kui selle alusel tuvastatakse õigus

töötuskindlustuse seaduse alusel määratavale hüvitisele või tööturumeetmete seaduse alusel

määratavale töötutoetusele. TöMS-i muudatuste jõustumisel ei ole töötul enam õigust

töötutoetusele, mistõttu muudetakse MKS-i § 251 lõike 2 kolmandat lauset ja nähakse ette

rakendussäte üleminekuperioodiks (eelnõu § 2 punktiga 3 täiendatakse MKS-i §-ga 16820).

Eelnõu § 2 punktiga 2 jäetakse § 29 punktist 151 välja viide töötutoetusele. Kehtiv punkt 151

sätestab, et maksuhaldur võib avaldada maksusaladust sisaldavat teavet Eesti Töötukassale

tööturumeetmete seaduses, töötuskindlustuse seaduses ja töövõimetoetuse seaduses sätestatud

ülesannete täitmiseks, sealhulgas töötutoetuse, kindlustushüvitiste ja töövõimetoetuse

määramiseks ja maksmiseks, tööturumeetmete pakkumiseks ning põhjendatuse üle kontrolli

tegemiseks. Tööturumeetmete seaduse muudatuste jõustumisel ei ole töötul enam õigust

töötutoetusele, mistõttu muudetakse MKS-i § 29 lõike 2 punkti 151 ja nähakse ette rakendussäte

üleminekuperioodiks (eelnõu § 2 punktiga 3 täiendatakse MKS-i §-ga 16821).

Eelnõu § 2 punktiga 3 täiendatakse seadust §-dega 16820 ja 16821.

Paragrahv 16820 on üleminekusäte töötamise registris töötutoetuse õiguse aluseks olevate

kannete tegemisel.

Kui isik on esitanud töötukassale tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit

kehtinud redaktsiooni alusel avalduse töötutoetuse saamiseks, kohaldatakse töötamise

registrisse kannete tegemisel seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni § 251

lõikes 2 sätestatut.

2026. aasta 1. jaanuarist töötutoetusi enam üldjuhul ei määrata, välja arvatud näiteks juhul, kui

inimene esitas töötukassale enne 1. jaanuarit töötutoetuse saamise avalduse ja töötutoetuse

maksmise kohta ei ole tehtud otsust, tehakse asjakohane otsus tööturumeetmete seaduse enne

2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsioonis sätestatud tingimustel ja korras.

Üleminekuperioodil võib tekkida vajadus kannete tegemiseks töötamise registrisse.

Paragrahv 16821 on üleminekusäte, mis võimaldab maksuhalduril avaldada töötukassale

maksusaladust sisaldavat teavet tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit

kehtinud redaktsiooni alusel määratud töötutoetuse maksmiseks.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse RaKS-i.

Eelnõu §-ga 3 asendatakse § 55 lõike 1 teises lauses viide sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1

punktidele 6−15 viitega § 6 punktidele 7−15.

Kehtiva § 55 lõike 1 kohaselt arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu, lähtudes Maksu- ja

Tolliameti esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud

tulu andmetest ja RaKS-i § 5 lõike 2 punktides 1, 2, 4, 5 ja 51 ning lõigetes 3 ja 31 nimetatud

isikute esitatud hüvitise saamise õigust tõendavatest andmetest. Kalendripäeva keskmise tulu

arvutamisel ei võeta arvesse SMS-i § 6 lõike 1 punktide 1–3, 33 ja 6–15 ning

lõigete 11 ja 12 alusel riigi, valla, linna või loomeliidu makstavat sotsiaalmaksu.

Sätte teine lause viitab SMS-i § 6 lõike 1 punktile 6, mis eelnõu kohaselt tunnistatakse

kehtetuks.

31

Eelnõu §-ga 4 muudetakse SMS-i.

Eelnõu § 4 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 6. SMS-i § 6 reguleerib

sotsiaalmaksu maksmise erijuhtusid. Kehtiva punkti 6 kohaselt maksab riik või avalik-õiguslik

juriidiline isik sotsiaalmaksu töötutoetust saava isiku eest, kui riik ei maksa tema eest

sotsiaalmaksu § 6 lõike 1 punkti 7 alusel. Tööturumeetmete seaduse muudatuste jõustumisel ei

sätesta seadus enam 1. jaanuarist 2026. aasta töötu õigust töötutoetusele, mistõttu kaob ka

vajadus sotsiaalmaksu maksmiseks töötutoetust saava isiku eest. 2025. aasta 31. detsembrini

kehtinud tööturumeetmete seaduse redaktsiooni alusel määratud töötutoetused makstakse

lõpuni, sh jätkatakse töötutoetust saavate isikute eest sotsiaalmaksu maksmist kuni töötutoetuse

maksmine lõpetatakse. Seadust täiendatakse üleminekusättega (eelnõu § 4 punktiga 5

täiendatakse § 13 lõikega 23).

Eelnõu § 4 punktiga 2 jäetakse § 6 lõike 1 punktist 61 välja viide sama paragrahvi lõike 1

punktile 6, mis reguleerib töötutoetust saava isiku eest sotsiaalmaksu maksmist.

Eelnõu § 4 punktiga 3 jäetakse § 6 lõike 1 punktist 11 ja § 7 lõikest 3 välja viide SMS-i § 6

lõike 1 punktile 6. SMS-i § 7 lõige 3 reguleerib sotsiaalmaksu määra. Lõike 3 kohaselt on

sotsiaalmaksu määr seaduse § 6 lõike 1 punktides 31, 32, 33, 6, 61, 8, 9, 11, 13 ja 15 sätestatud

juhtudel ning töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt on 13 protsenti

maksustatavalt summalt. Sättest jäetakse välja viide § 6 lõike 1 punktile 6, mis reguleerib

töötutoetust saava isiku eest sotsiaalmaksu maksmist.

Eelnõu § 4 punktiga 4 asendatakse § 6 lõikes 32 viide SMS-i § 6 lõike 1 punktidele 6−15

viitega punktidele 61−15. Välja jääb punkt 6, mis tunnistatakse kehtetuks.

Eelnõu § 4 punktiga 5 täiendatakse § 13 lõikega 23. Kui isikule on määratud töötutoetus

tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel,

kohaldatakse isiku eest sotsiaalmaksu maksmisel SMS-i enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud

redaktsiooni kuni töötutoetuse maksmise lõppemiseni (vt eelnõu § 4 punkti 1 selgitust).

Eelnõu §-ga 5 muudetakse TsMSRS-i.

Eelnõu §-ga 5 täiendatakse seadust §-ga 118. TsMSRS-i § 118 välistab täitemenetluses

töötutoetusele sissenõude pööramise. Muudatus on seotud TMS-i § 131 lõike 1 punkti 5

muutmisega (vt eelnõu § 6 selgitust). Täitemenetluse seadustiku enne 2026. aasta 1. jaanuarit

kehtinud redaktsiooni § 131 lõike 1 punktis 5 sätestatut kohaldatakse tööturumeetmete seaduse

enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel makstud töötutoetuste osas.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse TMS-i.

Eelnõu §-ga 6 jäetakse § 131 lõike 1 punktist 5 välja viide töötutoetusele. TMS-i § 131 loetleb

sissetulekud, millelt ei saa pöörata sissenõuet. TMS-i § 131 lõike 1 punkti 5 kohaselt ei saa

sissenõuet pöörata töötukassa kaudu makstud töötutoetusele, stipendiumile, sõidu- ja

majutustoetusele ning ettevõtluse alustamise toetusele. Tööturumeetmete seaduse muudatuste

jõustumisel ei sätesta seadus enam 2026. aasta 1. jaanuarist töötu õigust töötutoetusele. Enne

2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel makstud töötutoetused makstakse lõpuni,

kuid uusi enam ei määrata. Seega puudub tulevikus vajadus reguleerida töötutoetusele

sissenõude pööramist, küll aga ei saa jätkuvalt enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud

redaktsiooni alusel makstud töötutoetustele sissenõuet pöörata (vt ka eelnõu § 5 selgitust).

32

Eelnõuga kehtestatav uus baasmääras töötuskindlustushüvitis hakkab olema täitemenetluses

arestitav sissetulek, sarnaselt olemasoleva töötuskindlustushüvitisega. Erinevalt töötutoetusest

ei ole töötuskindlustushüvitise näol tegemist sotsiaaltoetusega, vaid tegemist on

asendussissetulekuga, mis asendab töötuse perioodil osaliselt töötasu. Seega on põhjendatud, et

töötuskindlustushüvitist saab sarnaselt töötasuga täitemenetluses arestida.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse TöMS-i.

Töötutoetuse maksmise lõpetamisega tunnistatakse kehtetuks töötutoetuse taotlemise,

määramise ja maksmise tingimusi ja korda reguleeriv seaduse 6. peatükk ja nähakse ette

rakendussätted üleminekuperioodiks.

Üks läbivaid muudatusi eelnõus on, et sätetest jäetakse välja töötutoetus.

Eelnõu § 7 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks TöMS-i § 1 lõike 1 punkt 4.

Kehtiva seaduse § 1 lõige 1 sätestab seaduse reguleerimisala. Punkti 4 kohaselt sätestatakse

seaduses töötutoetuse maksmise tingimused ja kord ning rahastamise põhimõtted.

Töötutoetusega kaotamisega tunnistatakse punkt 4 kehtetuks.

Eelnõu § 7 punktiga 2 jäetakse välja § 5 lõike 7 sissejuhatavast lauseosast sõnad „ning

töötutoetuse maksmiseks“.

Eelnõu § 7 punktiga 3 jäetakse välja § 5 lõike 7 punktist 11 sõnad „ning töötutoetuse

määramisel“.

Eelnõu § 7 punktiga 4 asendatakse § 8 lõike 4 punktides 6, 8 ja 9 tekstiosa „§ 8 lõikes 2“

tekstiosaga „§ 61 lõike 1 punktis 2 või § 82 lõikes 1“.

Kehtiva TöMS-i § 8 lõike 4 kohaselt ei võeta töötuna arvele isikut, kes on:

- äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik,

välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht, välja

arvatud juhul, kui ta ei saa selle eest tasu ning vastab töötuskindlustushüvitise seaduse § 6

lõike 1 punktis 2 ja lõikes 2 või § 8 lõikes 2 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise

tingimustele (TöMS § 8 lõige 4 punkt 6);

- füüsilisest isikust ettevõtja, välja arvatud juhul, kui ettevõtte tegevus on peatatud või

hooajaline tegevus on lõppenud ning ta vastab töötuskindlustushüvitise seaduse § 6 lõike 1

punktis 2 ja lõikes 2 või § 8 lõikes 2 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele

(TöMS § 8 lõige 4 punkt 8);

- füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osaleva abikaasa, välja arvatud juhul, kui

füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevus on peatatud või hooajaline tegevus on lõppenud

ning ta vastab töötuskindlustushüvitise seaduse § 6 lõike 1 punktis 2 ja lõikes 2 või § 8 lõikes

2 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele (TöMS § 8 lõige 4 punkt 9).

Seega eelnimetatud isikud võetakse töötuna arvele juhul, kui nad vastavad

töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele, sh töötuskindlustushüvitisega jätkamise

tingimustele. Muudatusega tekkis töötuskindlustushüvitisele kaks alaliiki, senine

töötuskindlustushüvitis, mis nimetati ümber sissetulekupõhiseks töötuskindlustushüvitiseks ja

uus baasmääras töötuskindlustushüvitis. Õigust sissetulekupõhisele töötuskindlustushüvitisele

jääb reguleerima kehtiva töötuskindlustuse seaduse § 6. Õigust baasmääras hüvitisele

reguleerib TKindlS-i § 61. Töötuskindlustushüvitise maksmise jätkamist nii sissetulekupõhise

kui ka baasmääras hüvitise puhul reguleerib edaspidi TKindlS-i § 82. Seetõttu muudetakse

TöMS-i § 8 lõike 4 punktides 6, 8 ja 9 ka töötuskindlustuse seaduse paragrahvide viited.

33

Eelnõu § 7 punktiga 5 muudetakse § 8 lõike 4 punkti 10 sõnastust.

Kehtiva seaduse järgi ei võeta töötuna arvele isikut, kes õpib õppeasutuses statsionaarses õppes

või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui keskhariduse tasemel toimuvas

statsionaarses õppes, kutseõppe statsionaarses õppes või kõrghariduse tasemel toimuvas

täiskoormusega õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud

seaduse § 18 lõike 3 punktides 1–4 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel.

Töötutoetust reguleeriv 6. peatükk (sh § 18) tunnistatakse tervikuna kehtetuks.

Muudatuse kohaselt võetakse edaspidi töötuna arvele isik, kes õpib õppeasutuses statsionaarses

õppes või täiskoormusega õppes, keskhariduse tasemel toimuvas statsionaarses õppes,

kutseõppe statsionaarses õppes või kõrghariduse tasemel toimuvas täiskoormusega õppes, kui

ta vastab töötuskindlustuse seaduse § 6 lõike 1 punktis 2 ja lõikes 2 või § 61 lõike 1 punktis 2

või § 82 lõikes 1 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.

Eelnõu § 7 punktiga 6 muudetakse § 8 lõike 4 punkti 11 sõnastust. Töötuna arvele võtmist

välistavate asjaolude hulgast jääb välja reservteenistus, sh reservasendusteenistus. Edaspidi ei

võeta töötuna arvele isikut, kes on ajateenistuses, korralises asendusteenistuses või

erakorralises reservasendusteenistuses. Reservteenistusse või reservasendusteenistusse asumise

korral töötuna arvelolekut ei lõpetata.

2023. aasta 1. aprillist muutus asendusteenistuse korraldus. Tekkisid juurde eri liiki

asendusteenistused: korraline, reservasendusteenitus ja erakorraline reservasendusteenistus.

Korralise asendusteenistuse kestus on 12 kuud ja sisuliselt on tegemist varasema

asendusteenistusega. Reservasendusteenistuse sisu ja eesmärk on sama, mis reservteenistusel.

Erakorraline reservasendusteenistus on sisult asendusteenistuja rakendamine kriiside ajal ja

sama, mis kaitseväeteenistus sõja ajal.

Reservteenistus ja reservasendusteenistus on olemuselt lühiajalised teenistused, mis ei avalda

olulist mõju isiku töötuna arveloleku ajal töötu kohustuste täitmisele pikema perioodi jooksul

ning reserv- või reservasendusteenistuse ajaks pole seetõttu põhjendatud töötuna arvelolekut

lõpetada. Muudatuse tulemusena on edaspidi võimalik töötuna arvel oleva isiku reserv- või

reservasendusteenistusse asumise korral vältida arvel olemise lõppemisega seotud

ravikindlustuse lõppemist, teenustel osalemise õiguse katkemist, alusetult makstud hüvitiste

tagasinõudeid jms.

Eelnõu § 7 punktiga 7 muudetakse § 9 lõike 7 sõnastust. Varem TöMS-i § 18 lõikes 3

sätestatud töö või tööga võrdsustatud tegevused kehtestatakse edaspidi TöMS-i § 9 lõikes 8.

Muudatusega asendatakse sättes vastavad viited.

Eelnõu § 7 punktiga 8 täiendatakse § 9 lõikega 8.

Lõike 8 kohaselt loetakse lõikes 7 nimetatud tegevuseks:

1) töötamine töölepingu alusel või avalikus teenistuses;

2) ametis olemine Riigikogu liikmena, Euroopa Parlamendi liikmena, Vabariigi Presidendina,

Vabariigi Valitsuse liikmena, kohtunikuna, õiguskantslerina, riigikontrolörina, riikliku

lepitajana, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu palgalise esimehena või palgalise

aseesimehena, valla- või linnavalitsuse palgalise liikmena, sealhulgas vallavanemana või

linnapeana, osavalla- või linnaosavanemana;

3) avalik-õigusliku ameti pidamine sõltumatu isikuna;

4) Eestis teenuse osutamine töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud

võlaõigusliku lepingu alusel ja teenuse osutamine või kauba müümine ettevõtlustulu

lihtsustatud maksustamise seaduse tähenduses;

34

5) tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana Eestis või osalemine abikaasana füüsilisest isikust

ettevõtja ettevõtte tegevuses, kui abikaasa oli kantud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte

tegevuses osaleva abikaasana maksukohustuslaste registrisse, kusjuures füüsilisest isikust

ettevõtjana tegutsemise ja abikaasana füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osalemise

aja hulka ei arvata ajavahemikku, millal ettevõtte tegevus oli peatatud või hooajaline tegevus

lõppenud;

6) õppimine õppeasutuse statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes, kui isik on õpingud

lõpetanud;

7) viibimine ajateenistuses, korralises asendusteenistuses või erakorralises

reservasendusteenistuses;

8) Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga või pikaajalisse välislähetusse saadetud

ametnikuga abikaasana või registreeritud elukaaslasena kaasasolek, kui talle makstakse

välisteenistuse seaduse §-s 67 nimetatud abikaasa- ja registreeritud elukaaslase tasu.

Tegevuste loetelu on sama, mis on sätestatud kehtiva seaduse § 18 lõikes 3. Paragrahv 18

tunnistatakse tervikuna kehtetuks, kuid töö ja tööga võrdsustatud tegevuste loetelu on

tööturumeetmete seaduse § 9 lõikes 7 jätkuvalt vajalik. Nimetatud sättes viidatakse § 18

lõikele 3, mistõttu tuuakse § 18 lõike 3 tekst § 9 lõikesse 8. Võrreldes kehtiva sättega on

muudetud punkte 6 ja 7 (vt eelnõu § 7 punkti 6 selgitusi).

Punktis 6 on jäetud välja, et õppimise aja hulka ei arvata akadeemilisel puhkusel viibimise aega,

kuna tööga võrdustatud tegevusena käsitletakse üksnes õppimist, lisaks on oluline, et õpingud

peavad olema lõppenud. Akadeemilisel puhkusel olemine ei takista õpingute lõpetamist.

Arvesse läheb igasugune õppimine, mille inimene lõpetas kahe töötuna arveloleku vahelisel

ajal. Tähtsust ei oma, kas inimene omandas gümnaasiumi, kutse- või kõrghariduse. Oluline, et

õppis ja lõpetas statsionaarse või täiskoormusega õppe. Sobiva töö kontekstis tähendab see

seda, et on omandanud kvalifikatsiooni, mis võimaldab eeldatavalt ka varasemast erinevat tööd

otsida.

Eelnõu § 7 punktiga 9 tunnistatakse kehtetuks § 10 lõige 2. Lõige 2 sätestab, et töötu, kellele

makstakse töötutoetust, on kohustatud viivitamata teatama töötukassale asjaoludest, mis toovad

kaasa töötutoetuse maksmise peatamise või lõppemise. Uusi töötutoetusi alates 1. jaanuarist

2026. aastal ei määrata. Seni määratud toetused makstakse lõpuni ning toetuse maksmise

perioodil jääb inimesele jätkuvalt kohustus viivitamata teatada töötukassale asjaoludest, mis

toovad kaasa töötutoetuse maksmise peatamise või lõppemise. Eeltoodut reguleerib eelnõus

üleminekusäte (vt eelnõu § 7 punkt 15, millega täiendatakse § 33 lõikega 6).

Eelnõu § 7 punktiga 10 jäetakse seaduse 5. peatüki pealkirjast välja sõnad „ja töötutoetuse“.

Eelnõu § 7 punktiga 11 tunnistatakse kehtetuks TöMS-i § 17 ja seaduse 6. peatükk.

TöMS-i § 17 reguleerib töötutoetuse rahastamist. Enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud

redaktsiooni alusel määratud töötutoetuse maksmist rahastatakse riigieelarvest Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi eelarve kaudu sihtotstarbelise eraldisena töötukassa

eelarvesse eraldatud vahenditest. Eeltoodut reguleerib eelnõus üleminekusäte (vt eelnõu § 7

punkt 15, millega täiendatakse § 33 lõikega 8).

TöMS-i 6. peatükk reguleerib töötutoetuse taotlemise, määramise ja maksmise tingimusi ja

korda. Töötutoetusi alates 1. jaanuarist 2026. aastal ei määrata, v.a üleminekuperioodil § 33

lõigetes 5 ja 6 nimetatud juhtudel, mistõttu tunnistatakse kogu seaduse 6. peatükk kehtetuks.

Pärast muudatuse jõustumist ei saa enam töötutoetust taotleda ka TöMS-i § 19 lõike 3 alusel.

Tegemist on iseseisva töötutoetuse saamise alusega, mis on küll osaliselt sõltuvusse seatud

varasematest asjaoludest, kuid pole haldusmenetluslikult ega õiguspärase ootuse seisukohast

35

seotud varasema töötutoetuse saamisega. TöMS-i § 19 lõike 3 alusel töötutoetuse saamiseks

peab inimene seaduses sätestatud perioodi jooksul esitama uuesti töötutoetuse saamise avalduse

ning vastama seaduses sätestatud toetuse saamise tingimustele. Seega on tegemist varasemast

eraldiseisva õigussuhtega, mis ei ole otseses sõltuvuses varasema töötutoetuse määramise

otsusega.

Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mis hõlmab õiguskindluse põhimõtte.

Õiguskindluse põhimõte hõlmab omakorda õiguspärase ootuse ja vacatio legis’e põhimõtte.26

Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et

riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste

realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist

õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla

tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus

õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele. Iga pettumus, mis on tingitud isikule

soodsa regulatsiooni muutmisest, ei kätke õiguspärase ootuse riivet.27

Isik, kes ei ole veel esitanud taotlust TöMS-i § 19 lõike 3 alusel töötutoetuse saamiseks, ei ole

täitnud eeldusi, mis on vajalikud, et eeldada selle sätte tema suhtes kohaldamist ka pärast selle

kehtetuks tunnistamist.

Õiguspärase ootuse põhimõtet piirab demokraatia põhimõte. Otseselt või kaudselt rahva

mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid

valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud

isikuid. Seejuures saab õiguspärane ootus tekkida nii tähtajalise kui ka tähtajatu regulatsiooni

puhul. Tähtajalist ja tähtajatut regulatsiooni tuleb õiguspärase ootuse riive mõõdukuse

hindamisel siiski käsitada erinevalt. Tähtajaliselt antud õiguste ja piiratud kohustuste puhul on

isikute õiguspärane ootus enam kaitstud kui tähtajatu regulatsiooni puhul. Tähtajalise

regulatsiooni muutmiseks isikule ebasoodsas suunas peavad olema kaalukamad eesmärgid kui

tähtajatu regulatsiooni muutmiseks.28

Töötutoetus määratakse inimesele küll kindlaks perioodiks, aga juhul, kui inimene siirdub enne

vastava tähtaja möödumist tööle, lõpetatakse isikule töötutoetuse maksmine. Kui tulevikus

soovib inimene taas töötutoetust saada, tuleb esitada töötukassale uus taotlus ning viiakse läbi

ka uus haldusmenetlus, mille tulemuseks vastavalt elulistele asjaoludele võib olla nii positiivne

kui ka keelduv otsus. Seega olenemata asjaolust, et töötutoetuse esialgsel määramisel

määratakse toetus kindlaks perioodiks, ei anna seesama otsus inimesele pärast toetuse

maksmise lõpetamist nõudeõigust ka edaspidi toetust saada.

Õiguspärase ootuse tekkimist tuleb hinnata juhul, kui isikule on õigustloova aktiga antud õigus,

mille hilisem regulatsioon ära võtab. Põhiseaduslikku kaitset väärib isiku ootus talle soodsa

regulatsiooni püsimajäämisse siis, kui tal oli mõistlik alus seda usaldada, ta oli asunud oma

õigusi realiseerima ning tema ootus kaalub üles regulatsiooni muutmise eesmärgid.29

Isiku puhul, kes ei ole veel esitanud taotlust töötutoetuse saamiseks, ei saa jaatada õiguse

realiseerimise alustamist, mistõttu ei ole sellisel juhul ka mõistlik eeldada, et vastav õigus jääb

sellise isiku suhtes kehtima ka pärast asjakohaste õigusnormide kehtetuks tunnistamist.

26 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas 3-4-1-24-11 punkt 48. 27 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas 3-4-1-27-13 punkt 50. 28 Samas punkt 69. 29 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas 3-4-1-5-17 punkt 66.

36

Ehkki õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist, tuleb silmas

pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Igaüks peab saama temale

seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul.30

Isegi kui asuda seisukohale, et isikutel, kellele on varem töötutoetus määratud ning töötutoetuse

maksmise on lõpetatud enne TöMS-i § 22 lõigetes 1–3 nimetatud ajavahemiku möödumist,

võib tekkida õigustatud ootus ka pärast kavandatud muudatuse jõustumist varem kehtinud

TöMS-i § 19 lõike 3 alusel töötutoetuse saamiseks, nähakse eelnõuga ette piisav vacatio legis,

arvestades regulatsiooni enda kehtivuse aega.

Nimelt nähakse eelnõuga ette vähemalt kuuekuuline üleminekuaeg, et puudutatud isikud

saaksid olukorraga kohaneda ja oma tegevusi selle järgi korraldada. Sellist aega võib pidada

piisavaks. Ka maksuseaduste muudatuste puhul on peetud kuut kuud seaduse vastuvõtmise ja

jõustumise vahel piisavaks ajaks, et muudatustest puudutatud isikutel oleks tagatud võimalus

muutunud olukorraga kohaneda (maksukorralduse seaduse § 41). Selline korraldus tagab, et

muudatused on ettenähtavad ja inimestel on aega muudatustega kohaneda.

Eeltoodust tulenevalt järgib eelnõu õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning on

kooskõlas põhiseadusega.

Eelnõu § 7 punktiga 12 ja 13 jäetakse § 28 ja § 29 lõikest 1 välja viide töötutoetusele.

Eelnõu § 7 punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks § 29 lõige 3, mis reguleerib õigusliku aluseta

makstud töötutoetuse kinnipidamist järgmiste kalendrikuude eest makstavast töötutoetusest.

Eelnõu § 7 punktiga 15 täiendatakse § 33 lõigetega 5−8.

Lõike 5 kohaselt, kui isik on enne 2026. aasta 1. jaanuarit esitanud töötukassale

töötuskindlustuse seaduse alusel avalduse töötuskindlustushüvitise taotlemiseks ja hüvitise

määramata jätmise otsus tehakse pärast 2025. aasta 30. novembrit, on tal õigus esitada

töötutoetuse saamise avaldus ka pärast 2025. aasta 31. detsembrit. Nimetatud juhul kohaldatakse

töötutoetuse avaldusele tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud

redaktsioonis sätestatud tingimusi.

Kui inimene esitas enne 2026. aasta 1. jaanuarit töötukassale avalduse töötuskindlustushüvitise

taotlemiseks, kuid mingitel asjaoludel jäi esitamata töötutoetuse taotlemise avaldus ning

töötuskindlustushüvitise määramata jätmise otsus tehakse pärast 2025. aasta 30. novembrit, siis

on inimesel võimalik esitada tagantjärele töötutoetuse taotlemise avaldus, mis loetakse esitatuks

töötuskindlustushüvitise avalduse esitamise kuupäeval.

Kehtiva TKindlS-i § 11 lõige 4 võimaldab töötuskindlustushüvitise otsuse kindlustatule kätte

toimetada ka töötukassa kohalikus osakonnas. Töötu on kohustatud üks kord 30 päeva jooksul

osalema nõustamisel. Kui töötu on valinud otsuse kättetoimetamise viisiks töötukassa kohaliku

osakonna, saab ta hüvitise mittemääramise otsusest teada alles siis, kui ta tuleb töötukassa

kohalikku osakonda nõustamisele. Arvestades, et nõustamine toimub kord 30 päeva jooksul,

tuleb tagada, et ka nendel, kelle hüvitise määramata jätmise otsus tehakse 2025. aastal

ajavahemikul 1. detsember kuni 31. detsember, on õigus esitada töötutoetuse saamise avaldus

pärast 2025. aasta 31. detsembrit.

Lõige 6 sätestab, et kui isik on enne eelnõukohase seaduse jõustumist esitanud töötukassale

töötutoetuse saamise avalduse ja töötutoetuse maksmise kohta ei ole tehtud otsust enne 2026.

30 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas 3-4-1-24-11 punkt 49.

37

aasta 1. jaanuarit, tehakse asjakohane otsus tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta

1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni 6. peatükis sätestatud tingimustel ja korras.

Lõike 7 kohaselt isikule, kellele makstakse töötutoetust või kellele töötutoetuse maksmine on

peatatud seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel ning kelle töötutoetuse

saamise periood lõppeb pärast 2025. aasta 31. detsembrit, kohaldatakse tööturumeetmete seaduse

enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsioonis sätestatud tingimusi toetuse maksmise

lõppemiseni.

Kui töötule makstakse töötutoetust enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel,

makstakse määratud toetus lõpuni ning toetusele kohaldatakse kuni maksmise lõppemiseni enne

2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsioonis sätestatud tingimusi.

Näiteks määratakse töötule töötutoetus 2025. aasta 1. novembrist. 2026. veebruaris tekib töötul

31-kordne töötutoetuse päevamäära suurune ühekordne sissetulek. Töötutoetuse maksmine

peatatakse sellisel juhul enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni § 24 lõike 1 punkti 4

alusel. Kui nüüd töötuna arvel olek 2026. aasta märtsis lõpetatakse, siis töötutoetuse maksmine

lõpetatakse enne tähtaega enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni § 25 lõike 1 punkti

4 alusel.

Kui näites toodud isik tuleks 2026. aasta juunis uuesti töötuna arvele, siis uut töötutoetust § 19

lõike 3 alusel enam määrata ei saa, kuna enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni saab

kohaldada üksnes toetuse maksmise lõppemiseni ning uusi töötutoetuse määramise otsuseid enne

2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel teha ei saa.

Lõike 8 kohaselt enne2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud seaduse redaktsiooni alusel määratud

töötutoetuse maksmist rahastatakse riigieelarvest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

eelarve kaudu sihtotstarbelise eraldisena töötukassa eelarvesse eraldatud vahenditest.

Eelnõu § 7 punktiga 16 täiendatakse § 34 lõiget 3, täpsustades, et lõikes kirjeldatud juhul

kohaldatakse alusetult makstu tagasinõudmisel TöMS-i § 29 lõike 3 enne 2026. aasta 1. jaanuarit

kehtinud redaktsiooni. Täpsustus on vajalik, kuna 1. jaanuarist 2026 tunnistatakse TöMS-i § 29

lõige 3 kehtetuks. Paragrahvi § 34 lõike 3 kohaselt, kui töötukassa on alustanud alusetult makstu

tagasinõudmist 2023. aasta 31. detsembrini kehtinud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel,

kohaldatakse alusetult makstu tagasinõudmisel 2023. aasta 31. detsembrini kehtinud

tööturuteenuste ja -toetuste seaduses sätestatut ning töötutoetuse tagasinõudmisel ka

eelnõukohase seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni § 29 lõikes 3

sätestatut.

Eelnõu § 7 punktiga 17 täiendatakse § 34 lõigetega 4 ja 5.

Kui isikule on makstud töötutoetust tööturumeetmete seaduse enne 2025. aasta 1. jaanuarit

kehtinud redaktsiooni alusel ning tagasinõudmise menetlus alustatakse pärast 2025. aasta

31. detsembrit, menetletakse alusetult makstu tagasinõudmist lõike 4 kohaselt tööturumeetmete

seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsioonis sätestatud tingimustel.

Kui töötukassa on alustanud alusetult makstu tagasinõudmist tööturumeetmete seaduse

enne2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel, kohaldatakse alusetult makstu

tagasinõudmisel tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsioonis

sätestatut.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse TVTS-i.

Eelnõu § 8 punktiga 1 muudetakse § 12 lõike 1 punkti 14 ja see sõnastatakse järgmiselt: „viibib

ajateenistuses, korralises asendusteenistuses või erakorralises reservasendusteenistuses“ (vt

eelnõu § 7 punkti 6 selgitust).

38

Eelnõu § 8 punktiga 2 täiendatakse § 13 lõike 5 teist lauset, et sissetulekuks loetakse ka

välisriigist samal eesmärgil makstavad hüvitised. Välisriigi hüvitiste arvesse võtmine tuleb

kehtestada seaduse EL-i õigusega kooskõlla viimiseks. Töövõimetoetust koordineeritakse

määruse (EÜ) nr 883/2004 alusel invaliidsushüvitise skeemi all. Määruse artiklid 53–55

reguleerivad hüvitise vähendamise, peatamise ja tühistamisega seotud reegleid ning artikli 53

lõike 3 punkti a kohaselt võib pädev astus arvesse võtta teises liikmesriigis saadud hüvitisi või

tulu üksnes siis, kui asutuse kohaldatavates õigusaktides on see sätestatud. Seega peab selline

võimalus olema riigisiseses õiguses selgelt sätestatud. TVTS-i § 13 kehtiv lõige 5 nimetab küll

välisriigist saadavat töötasu, kuid paljude välisriigist saadavate hüvitiste

(töötuskindlustushüvitis, vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitis, tööandja makstav

haigushüvitis) arvesse võtmine sätte sõnastuses sõnaselgelt ei kajastu. Seega on vaja sätet

määruse nõuete põhjal täiendada.

Eelnõu § 8 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks § 13 lõige 6. Kehtiv lõige 6 sätestab, et kui

osalise või puuduva töövõimega isikule määratakse töövõimetoetus perioodi eest, mille eest

talle maksti töötutoetust, vähendatakse sama perioodi eest makstavat töövõimetoetust

töötutoetuse summa võrra. Seaduse jõustumisel enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud

redaktsiooni alusel makstud töötutoetused makstakse lõpuni, kuid uusi enam ei määrata.

Seadust täiendatakse üleminekusättega (vt eelnõu § 8 punkti 8).

Eelnõu § 8 punktiga 4 täpsustatakse § 17 lõike 2 punktis 3, et töövõimetoetust makstakse isiku

soovi kohaselt posti teel kojukandena saaja kulul Eesti piires.

Eelnõu § 8 punktiga 5 täpsustatakse § 17 lõikes 3, et põhjendatud taotluse esitamise korral

maksab töötukassa töövõimetoetust oma kulul kojukandega Eesti piires sügava puudega isikule,

kellel on liikumistakistus või kes elab hajaasustusalal ja kellele pangateenus on raskesti

kättesaadav.

Eelnõu § 8 punktiga 6 muudetakse § 20 lõiget 2, mis reguleerib inimesele alusetult makstud

töövõimetoetuse tagasimaksmist ja töötukassa õigust see tulevikus makstavast

töövõimetoetusest kinni pidada.

Kehtiva lõike 2 järgi on töötukassal võimalik alusetult makstud toetus korraga või osade kaupa

kinni pidada järgmiste kalendrikuude eest makstavast toetusest. Paragrahvi 17 lõike 1 järgi

makstakse töövõimetoetus välja eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu kümnendaks

kuupäevaks. Näiteks jaanuarikuu toetus makstakse välja veebruaris, veebruarikuu toetus

märtsis jne. Kuna kehtiva lõike 2 kohaselt saab enammakstud summasid kinni pidada järgmiste

kalendrikuude eest makstavast toetusest, võib kujuneda olukord, kus summade kinnipidamine

viibib. Näiteks, kui töötukassal tekib enammakstud summa kinnipidamise õigus jaanuarikuus,

siis § 20 lõike 2 järgi saab vastava summa kinni pidada alles järgmise kuu ehk veebruarikuu

eest makstavast toetusest. Toetus veebruarikuu eest makstakse § 17 lõike 1 järgi välja märtsis,

seega esimese kinnipidamise saab teha märtsikuus makstavast toetusest.

Eespool kirjeldatud olukorra vältimiseks muudetakse sätte sõnastust, lubades edaspidi teha

kinnipidamisi järgmistest töövõimetoetuse väljamaksetest, sõltumata sellest, millise kuu eest

need maksed tehakse.

Eelnõu § 8 punktiga 7 asendatakse § 211 punktis 2 viide töövõime hindamise ja

töövõimetoetuse andmekogu asutamise ja pidamise põhimäärusele viitega töötukassa

andmekogu põhimäärusele. Alates 01.01.2024 kehtib töötukassa andmekogu põhimäärus,

senine töövõime hindamise ja töövõimetoetuse andmekogu asutamise ja pidamise põhimäärus

kehtis kuni 31.12.2023. Punkti sõnastus viiakse kooskõlla kehtiva andmekogu põhimäärusega.

39

Eelnõu § 8 punktiga 8 täiendatakse § 27 lõikega 10. Kui osalise või puuduva töövõimega

isikule määratakse töövõimetoetus perioodi eest, mille eest talle maksti töötutoetust

tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel,

vähendatakse sama perioodi eest makstavat töövõimetoetust töötutoetuse summa võrra. Säte on

vajalik üleminekuperioodil, kuni makstakse tööturumeetmete seaduse enne 2026. aasta 1.

jaanuarit kehtinud redaktsiooni alusel määratud töötutoetusi.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele uued õiguslikud terminid – sissetulekupõhine

töötuskindlustushüvitis, baasmääras töötuskindlustushüvitis ja töötuskindlustusstaaži

referentsperiood. Kui õigusnormis on mainitud konkreetset töötuskindlustushüvitise liiki, tuleb

seadust tõlgendada selliselt, et õigusnormis sätestatu kohaldub üksnes konkreetsele

töötuskindlustushüvitise liigile ja isikule, kes on õigustatud vastavat liiki

töötuskindlustushüvitist saama. Kui seadus sätestab üksnes sõna „töötuskindlustushüvitis“,

kohaldub vastav õigusnorm mõlemale töötuskindlustushüvitise liigile ja isikutele, kes on neid

õigustatud saama.

Sissetulekupõhine töötuskindlustushüvitis vastab kehtiva TKindlS-i töötuskindlustushüvitisele.

Baasmääras töötuskindlustushüvitis on uus hüvitise liik – ühtse määra ja kestusega

miinimumhüvitis. Täpsemaid tingimusi on võimalik lugeda seletuskirja vastavas osas.

Töötuskindlustusstaaži referentsperiood on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuuline

periood, milles otsitakse töötuskindlustushüvitise saamiseks vajalikku kindlustusstaaži.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas EL-i õigusega. Töötuskindlustushüvitis kuulub EL-i sotsiaalkindlustuse

koordinatsioonisüsteemi alla (EMÜ määrus 883/2004), millega tagatakse

sotsiaalkindlustusõiguste säilimine EL-i piires liikuvatele töötajatele, füüsilisest isikust

ettevõtjatele ja nende pereliikmetele.

Praegune töötutoetus on nimetatud määruse mõistes liigitatav sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi

tunnustega segatoetuseks. Kuivõrd sotsiaalabi tervikuna on määruse kohaldamisalast väljas,

mis tähendab, et liikmesriigid on vabad otsustama, kuidas nad seda maksavad piiriüleselt

liikuvatele inimestele, kohaldatakse ka segatüüpi hüvitistele EL reegleid väiksemas mahus.

Seetõttu ei ole Eesti kohustatud töötutoetusele kohaldama kõiki koordineerimise erireegleid,

näiteks ei tule seda eksportida ehk maksta teises riigis elavatele või teise riiki tööd otsima

suunduvatele töötutele (toetuse eksport). Töötutoetus on kantud sellel otstarbel määruse

883/2004 X lisasse, kus on loetletud liikmesriikide mitteosamakselised rahalised hüvitised,

millele erisused kohalduvad. Eelnõu vastuvõtmisel peab Eesti esitama taotluse toetuse

kustutamiseks nimetatud lisast. Asemele loodav baasmääras töötukindlustushüvitis ei vasta

enam määruse 883/2004 lisasse X kantavate toetuste tingimustele ja seetõttu tuleb seda

koordineerida samade reeglite järgi nagu praegust töötuskindlustushüvitist.

6. Seaduse mõjud

Muudatuste rakendamisega kaasneb mõju järgmistes valdkondades: (1) sotsiaalne, sh

demograafiline mõju, (2) mõju majandusele, (3) mõju riigivalitsemisele ja (4) mõju

regionaalarengule. Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale on hinnatud

sotsiaalsete mõjude all. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi

40

nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja

ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Muudatused ei mõjuta infotehnoloogiat ega

infoühiskonda; haridust, kultuuri, sporti; riigikaitset ja välissuhteid ega siseturvalisust ja

keskkonda, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes valdkondades hinnatud.

Seadusega lõpetatakse töötutoetuse maksmine ning töö kaotuse korral makstakse registreeritud

töötule ühte tööturu olukorrast ja töötuskindlustusstaažist sõltuvat töötuskindlustushüvitist, kas

tänast sissetulekupõhist töötuskindlustushüvitist või baasmääras töötuskindlustushüvitist.

6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

6.1.1. Mõjutatud sihtrühm: 16-aastane kuni pensioniealine tööjõud

Muudatusest mõjutatud sihtrühm, avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus

Kehtiva korra alusel on töötutoetust õigus saada registreeritud töötul, kes on töötuna

arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga või tööga

võrdsustatud tegevusega, või töötul, kelle varasemat tööga või tööga hõivatust ei nõuta (vt tabel

1) ning kelle ühe kuu sissetulek on väiksem 31-kordsest töötutoetuse päevamäärast.

Muudatustega lihtsustatakse töötushüvitiste süsteemi ehk praeguse töötutoetuse ja

töötuskindlustushüvitise kombineeritud skeemi asemel hakkab kehtima üks

töötuskindlustushüvitise süsteem. Muudatustega lõpetatakse töötutoetuse maksmine ning töö

kaotuse korral makstakse registreeritud töötule ühte tööturu olukorrast ja

töötuskindlustusstaažist sõltuvat töötuskindlustushüvitist, kas tänast sissetulekupõhist

töötuskindlustushüvitist või baasmääras töötuskindlustushüvitist. Muudatused mõjutavad

potentsiaalselt kogu Eesti 16-aastast kuni pensioniealist tööjõudu (2023. aastal 693 000

inimest), kes võivad tööelu jooksul töötuskindlustushüvitise tingimustega kokku puutuda,

mistõttu on mõjutatud sihtrühma suurus suur. Baasmääras hüvitise kehtestamise ja töötutoetuse

maksmise lõpetamine mõjutavad töötuse perioodil majanduslikku toimetulekut ning tööle

liikumise kiirust, mis koosmõjus mõjutavad inimese sotsiaalset ja majanduslikku heaolu. Mõju

sagedus tervikuna on ebaregulaarne, mõjutades sihtrühmi vaid töötuse perioodil, kuid

regulaarne töötuse perioodil ehk registreeritud töötute jaoks.

Tabel 1. Kehtiva korra järgi töötutoetusele õiguse tekkimise alused

Töötamine (kaetud

töötuskindlustusega)

Tööga võrdsustatud tegevused (ei

ole kaetud töötuskindlustusega)

Registreeritud töötud, kellelt

varasemat tööga või tööga

võrdsustatud tegevusega hõivatust ei

nõuta

Töötamine töölepingu

alusel või avalikus

teenistuses. Riiklik lepitaja,

valla- või linnavalitsuse

liige, vallavanem või

linnapea, osavalla- või

linnaosavanem.

Ametis olemine Riigikogu liikmena,

Euroopa Parlamendi liikmena,

Vabariigi Presidendina, Vabariigi

Valitsuse liikmena, kohtunikuna,

õiguskantslerina, riigikontrolörina,

kohaliku omavalitsuse üksuse

volikogu palgalise esimehena või

palgalise aseesimehena, avalik-

õigusliku ametit pidav sõltumatu isik.

Kasvatanud ühe vanemana või

eestkostjana kuni 18-aastast keskmise,

raske või sügava puudega last, alla 8-

aastast last või 8-aastast last kuni esimese

klassi lõpetamiseni

Töötamine Eestis töövõtu-,

käsundus- või muu teenuse

osutamiseks sõlmitud

võlaõigusliku lepingu

alusel

Teenuse osutamine või kauba

müümine ettevõtlustulu lihtsustatud

maksustamise seaduse tähenduses

Olnud haiglaravil

41

Tegutsemine füüsilisest isikust

ettevõtjana Eestis või osalemine

abikaasana füüsilisest isikust

ettevõtja ettevõtte tegevuses

Hooldanud kohaliku omavalitsuse

üksusega sõlmitud kirjaliku lepingu

alusel haiget, püsivalt töövõimetut,

osalise või puuduva töövõimega isikut

või vanurit, kes ei kuulu

perekonnaliikmete hulka; hooldanud

puudega isikut ja valla- või linnavalitsus

on maksnud talle hooldamise eest toetust

Õppimine õppeasutuse

statsionaarses õppes või

täiskoormusega õppes

Olnud tööta püsivalt töövõimetuks

tunnistamise või tuvastatud puuduva

töövõime tõttu

Aja-, asendus- või reservteenistuses

viibimine

Olnud vahi all või kandnud karistust

vanglas või arestimajas

Pikaajalisse välislähetusse

saadetud ametnikuga

kaasasolev mittetöötav

abikaasa või registreeritud

elukaaslane ja Eesti

Vabariigi välisesinduses

töötava teenistujaga

kaasasolev mittetöötav

abikaasa või registreeritud

elukaaslane, kui nad on

maksnud

töötuskindlustusmakseid.

Baasmääras töötuskindlustushüvitist on õigus saada registreeritud töötul, kellel on

töötuskindlustusstaaži vähemalt kuus kuud töötuna arvelevõtmisele eelneva 36 kuu jooksul.

Võrreldes töötutoetuse tingimustega on baasmääras hüvitise referentsperiood pikem.

Baasmääras hüvitise määramisel ei võeta arvesse registreeritud töötu sissetuleku suurust ehk

võrreldes praegu kehtiva töötutoetuse süsteemiga kaotatakse sissetuleku kriteerium.

Erinevalt sissetulekupõhisest töötuskindlustushüvitisest ei sõltu baasmääras hüvitise saamine

hõive lõppemise põhjusest ehk kaetud on ka omal soovil töölt lahkumine. Töötushüvitiste

tingimuste ühtlustamine (sama staažiarvestus, sissetuleku suurust ei kontrollita,

töötuskindlustushüvitise ja töövõimetoetuse samaaegne maksmine) avaldab positiivset mõju

töötuskindlustushüvitise süsteemi paremaks mõistmiseks ning vähendab võimalikku sotsiaalset

ebavõrdsust inimeste vahel, ka õigusaktide tõlgendamisel, ning suurendab teadlikkust sellest,

millistel tingimustel on neil töötuskindlustushüvitisele ligipääs.

Järgnevalt välja toodud mõjude analüüsimisel ning mõjutatud sihtrühmade arvu

prognoosimisel ei ole mõjuvaldkondade ja alasihtrühmade lõikes arvestatud inimeste

võimalike käitumise muutustega, küll aga on osamuudatuste kaupa avatud alapeatükkides

ebasoovitavate mõjude all nende suunda ja ulatust ning maandamise võimalusi. Sihtrühma

käitumuslikest muudatustest tingitud võimalikku sihtrühma kasvu tervikuna on analüüsitud

peatükis 6.1.2 ebasoovitavate mõjude all. Mõjutatud sihtrühmade arvu prognoosimisel on

aluseks võetud 2021. aastal arvele võetud uued registreeritud töötud, keda oli kokku 75 488.

Praegu kehtiva olukorra jätkudes oleks neist 68,1%-l õigus töötuks jäädes töötushüvitisele

(töötutoetusele või töötuskindlustushüvitisele)31. Muudatuste tulemusena oleks uues süsteemis

31 Analüüsis on kasutatud 2021. aastal arvele tulnud töötute andmeid, et välistada 2022. aasta Ukraina sõjapõgenike mõju

töötushüvitiste saajate profiilile. Sissetulekupõhisele ja baasmääras töötuskindlustushüvitisele kvalifitseerumine on

arvutatud kindlustusstaaži andmete põhjal, arvestades ka varasema töötuskindlustushüvitise saamise tõttu staaži nullimist.

Sissetulekupõhisele hüvitisele kvalifitseerumisel on lisaks vaadatud ka viimase töösuhte lõpu põhjust. Kui kindlustusstaaž

viimase kolme aasta jooksul oli vähemalt 12 kuud ning viimase töösuhte lõpu põhjus ei olnud vabatahtlik lõpetamine või

rikkumine, siis on isik õigustatud saama sissetuleku põhist hüvitist. Kui viimase kolme aasta jooksul on kindlustusstaaži

vähemalt kuus kuud ja isik ei kvalifitseeru sissetulekupõhisele hüvitisele, on inimesel õigus saada baasmääras hüvitist.

42

neist 68,2%-l õigus töötushüvitisele (baasmääras või sissetulekupõhisele

töötuskindlustushüvitisele) (vt joonis 2). Seega kasvab muudatuste tulemusena töötushüvitiste

kogukatvus 0,1 protsendipunkti, aga töötushüvitiste saajate ringis toimub mõningane muudatus.

2021. aastal arvele tulnud uutest töötutest 56,6% (42 719 inimest) kvalifitseeruksid

töötushüvitisele nii praeguste tingimuste alusel (töötutoetusele või töötuskindlustushüvitisele)

kui ka pärast muudatuste jõustumist ehk uue süsteemi kohaselt (baasmääras või

sissetulekupõhisele töötuskindlustushüvitisele). 20,3%-l (15 337 inimest) ei ole praeguse korra

alusel õigust töötushüvitisele (töötutoetus või töötuskindlustushüvitis) ning neil ei teki õigust

töötushüvitisele (baasmääras või sissetulekupõhine töötuskindlustushüvitis) ka uues süsteemis.

Töötushüvitise saamise õigus (baasmääras töötuskindlustushüvitis) tekiks uues süsteemis

hinnanguliselt 11,6%-l (8 764 inimest), kes praeguse olukorra jätkudes ei oleks õigustatud ei

töötuskindlustushüvitisele ega töötutoetusele. Muudatused mõjutavad viimati nimetatud

sihtrühma positiivselt, kuivõrd seeläbi kasvab nende sissetulek ning majanduslik ja sotsiaalne

heaolu, mis pikas perspektiivis toetab sihtrühma stabiilse ja pikaajalise töö leidmisel.

Muudatuste mõju baasmääras töötuskindlustushüvitisele kvalifitseeruvatele töötutele laiemalt

on täpsemalt analüüsitud peatükis 6.1.2 ning kitsamalt vähenenud töövõimega töötutele

peatükis 6.2.3.

Töötushüvitiseta jääks uues süsteemis hinnanguliselt 11,5% uutest registreeritud töötutest

(8 668 inimest), kellel tänase korra jätkudes oleks õigus töötutoetusele, kuid uues süsteemis

õigust baasmääras töötuskindlustushüvitisele ei tekiks. Uues süsteemis töötushüvitisest

ilmajäävatele inimestele on muudatustel negatiivne mõju, kuivõrd töötuse perioodil väheneb

nende sissetulek ja seega majanduslik ja sotsiaalne heaolu. Samas on avalduva mõju ulatus

erinevate sihtrühmade jaoks erinev. Muudatuste mõju baasmääras töötuskindlustushüvitisele

mittekvalifitseeruvate töötute jaoks on analüüsitud peatükis 6.1.4, sh tööga võrdsustatud

tegevuste ja mittetöise tegevuse alusel seniste töötutoetuse saajate jaoks avalduvaid mõjusid

peatükis 6.1.4.1, noortele avalduvaid mõjusid peatükis 6.1.4.2 ning 25–54-aastasetele ja

hooldus-koormusega registreeritud töötutele avalduvaid mõjusid peatükis 6.1.4.3.

Teisalt näitavad töötukassa andmed, et töötushüvitistel on tööotsinguid pikendav mõju (vt

joonis 3), seega võib töötushüvitisest ilmajäämine kiirendada tööpakkumiste vastuvõtmist, kuid

samas suurendada survet vastu võtta tööpakkumine, mis ei vasta palgaootustele ja oskustele.

Töötukassa arvutused näitavad, et kui pikendada töötuskindlustushüvitise saamist 180 päeva

võrra, siis registreeritud töötuse mediaankestus pikeneb pooleteist kuu võrra. Samas toob 180

päeva võrra pikem töötuskindlustushüvitis hõivesse liikumisele järgneva 12 kuu jooksul kaasa

ligikaudu 100 eurot suurema kuise töötasu ning suurendab töötasuga kuude arvu 0,86 võrra.

Töötutoetusele kvalifitseerumiseks peab isik olema viimase 12 kuu jooksul 180 päeva hõivatud töö või sellega võrdsustatud

tegevusega. Töötamise staaž on arvutatud töösuhte kestuse andmete järgi.

43

Joonis 2. Muudatusest mõjutatud sihtrühma jaotus töötukassa kaudu töötushüvitise saamise järgi, aluseks 2021.

aastal arvele võetud uued registreeritud töötud. Allikas: töötukassa, 2024.

Joonis 3. Arveloleku lõppemise tõenäosuste muutus üle arveloleku perioodi sõltuvalt töötushüvitiste saamisest.

Aluseks töötukassa töötuskindlustushüvitise mõjude hindamise mudel Tiina. Allikas: töötukassa, 2024.

Ebasoovitavate mõjude risk

Muudatuste tulemusena kaob uues süsteemis ca 11,5%-l uutest töötutest (8 668 inimest) õigus

töötushüvitisele, mis vähendab sihtrühma toimetulekut ning majanduslikku ja sotsiaalset heaolu

töötuse perioodil. Muudatuste tulemusena võib kasvada toimetulekutoetust vajavate

leibkondade arv. Täpsemalt on muudatuste mõjusid töötushüvitisele mittekvalifitseerujatele

analüüsitud peatükis 6.1.4.

Kokkuvõttev hinnang mõju olulisusele

Potentsiaalselt on mõjutatud kogu Eesti tööealine elanikkond, mistõttu on mõjutatud sihtrühm

suur. Muudatuste tulemusena kasvab töötushüvitiste kogukatvus 0,1 protsendipunkti, mistõttu

tervikuna on mõju ulatus väike. Samas on mõju ulatus mõjutatud alasihtrühmade lõikes erinev.

Muudatused mõjutavad positiivselt neid registreeritud töötuid, kellel praegu kehtiva süsteemi

järgi õigust töötushüvitisele ei oleks, kuid kellel see tekib uues süsteemis. Muudatus mõjutab

negatiivselt neid inimesi, kes küll praeguse korra järgi kvalifitseeruksid töötutoetusele, kuid kel

uues süsteemis õigust baasmääras hüvitisele ei teki. 2021. aastal arvele tulnud uutest töötutest

56,6% kvalifitseeruksid töötushüvitisele nii kehtivate tingimuste alusel kui ka uue süsteemi

kohaselt (vanas süsteemis töötutoetus või töötuskindlustushüvitis, uues süsteemis baasmääras

15 337 20,3%

8 764 11,6%

8 668 11,5%

42 719 56,6%

Töötushüvitis säilib

Ei ole vanas, ega uues süsteemis õigust töötushüvitisele

Kaob õigus töötushüvitisele

Tekib õigus töötushüvitisele

44

või sissetulekupõhine töötuskindlustushüvitis). Töötushüvitise saamise õigus (baasmääras

töötuskindlustushüvitis) tekiks uues süsteemis hinnanguliselt 11,6%-l, kes praeguse olukorra

jätkudes ei oleks õigustatud ei töötuskindlustushüvitisele ega töötutoetusele. Töötushüvitiseta

jääks uues süsteemis hinnanguliselt 11,5% uutest registreeritud töötutest, kellel praeguse

süsteemi jätkudes oleks õigus töötutoetusele, kuid uues süsteemis õigust baasmääras hüvitisele

ei tekiks. 20,3% uutel registreeritud töötutel ei ole kehtiva süsteemi järgi õigust töötutoetusele

ega töötuskindlustushüvitisele ning neil ei tekiks õigust töötushüvitisele ka uues süsteemis.

Mõju sagedus tervikuna on ebaregulaarne, mõjutades sihtrühmi vaid töötuse perioodil, kuid

regulaarne registreeritud töötutele.

6.1.2. Mõjutatud sihtrühm: baasmääras töötuskindlustushüvitisele kvalifitseeruvad

registreeritud töötud

Muudatusest mõjutatud sihtrühm, avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus

Muudatused mõjutavad baasmääras töötuskindlustushüvitisele kvalifitseerujaid, kes on

praegused töötutoetuse saajad, kuid kvalifitseeruvad edaspidi baasmääras hüvitisele (15 474),

ning uusi baasmääras hüvitise saajaid, kes seni töötushüvitisi ei saanud (8764). Seega

kvalifitseerub 2021. aasta andmete alusel uues süsteemis baasmääras töötuskindlustushüvitisele

24 238 inimest, mis moodustab 32,1% uutest registreeritud töötutest, mistõttu on mõjutatud

sihtrühma suurus keskmine. Muudatuse tulemusel töötushüvitise saajate hulka lisanduvate

inimeste (8 764) vanuseline jaotus on järgmine: 17% on vanuses 16–24 (neist ca 62% tegeles

varem lisaks töötamisele ka õppimisega), 64% on vanuses 25–54 ning 19% on vanuses 55+.

Võrreldes töötutoetuse tingimustega on baasmääras töötuskindlustushüvitise referentsperiood

pikem. Kui töötutoetuse puhul peab registreeritud töötu olema töötanud vähemalt 180 päeva

(ca kuus kuud) arvelevõtmisele eelneva 12 kuu jooksul, siis baasmääras hüvitise saamiseks

peab registreeritud töötul olema töötuskindlustusstaaži vähemalt kuus kuud töötuna

arvelevõtmisele eelneva 36 kuu jooksul. Muudatus mõjutab positiivselt neid registreeritud

töötuid, kes on töötuskindlustusstaaži kogunud pikema perioodi vältel kui viimased 12 kuud.

Muudatus mõjutab positiivselt neid, kes senise süsteemi järgi ei ole töötanud vähemalt 180

päeva registreeritud töötusele eelneva 12 kuu jooksul ja kes jääksid seetõttu töötutoetusest ilma,

kuid kelle puhul kuue kuu töötuskindlustusstaaži nõue tuleks täis töötusele eelneva 36 kuu

jooksul ning kes kvalifitseeruvad uue süsteemi järgi baasmääras töötuskindlustushüvitisele.

2021. aasta andmete järgi tekiks pikema referentsperioodi tõttu ca 5 700-l inimesel õigus

baasmääras töötuskindlustushüvitisele, kes praeguse süsteemi järgi töötutoetusele ei

kvalifitseeruks. Neist umbes pooltel on töötuskindlustusstaaži 6–11 kuud ja umbes pooltel 12

ja enam kuud (töötukassa, 2024). Baasmääras hüvitisega kaetus tagab töötule, kes on lühema

referentsperioodi tõttu jäänud töötutoetusest ilma, edaspidi töötuse perioodil

asendussissetuleku ning parandab nende toimetulekut ja heaolu ning võimaldab seeläbi

sihtrühmal pikema perioodi vältel enda oskustele vastavat tööd otsida mistõttu on muudatusest

tingitud positiivne mõju ulatus sihtrühma jaoks keskmine.

Baasmääras töötuskindlustushüvitise aluseks olev 36 kuu jooksul kogunenud kindlustusstaaž

loetakse nulliks päevast, mil kindlustatule määratakse baasmääras töötuskindlustushüvitis. Kui

referentsperioodi on pikendatud emapuhkuse, isapuhkuse, lapsendajapuhkuse või

vanemapuhkuse tõttu, loetakse nulliks kogu pikendatud referentsperioodil kogunenud

kindlustusstaaž. Võrreldes töötutoetuse tingimustega, mille puhul peab töötu olema

arvelevõtmisele eelnevalt töötanud 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva (ei vaadata

töötuskindlustusstaaži), väheneb uues süsteemis korduvalt arvelolevate registreeritud töötute

töötushüvitise saamine töötuse perioodil töötuskindlustusstaaži nullimise tõttu (st sama

töötamise perioodi eest ei saa töötushüvitist kahel korral).

Samas juhul, kui kindlustatud isiku viimane baasmääras hüvitise maksmine lõpetati enne

määratud hüvitise perioodi lõppemist ning kindlustatu on 12 kuu jooksul uuesti arvele võetud

45

ning enne töötuna arvele võtmist töötanud, pikendatakse tema 36-kuulist referentsperioodi

18 kuu võrra, mis sõltuvalt viimase töösuhte lõppemise põhjusest ja olemasolevast

töötuskindlustusstaažist annab võimaluse kvalifitseeruda uuesti, kas baasmääras või

sissetulekupõhisele töötuskindlustushüvitisele. Kehtivas süsteemis on peale töötutoetuse

maksmise lõpetamist ja vähemalt 1. päevast töötamist, kindlustatul õigus saada

sissetulekupõhist töötuskindlustushüvitist, kui ta vastab tingimustele. Võrreldes praeguse

töötutoetuse süsteemiga, kus töötutoetuse määramine ei oma mingit mõju kindlustusstaažile ja

seega kindlustatu õigusele peale töötutoetust saada töötuskindlustushüvitist, vähendab

töötuskindlustusstaaži referentsperioodi nullimine ja seetõttu töötushüvitisest ilma jäämine

lühiajalise staažiga korduvalt arvele tulevate töötute (ei ole enne uuesti töötuna arveletulekut

vahepeal töötanud, st uuesti vähemalt kuus kuud töötuskindlustusstaaži kogunud) toimetulekut

ja heaolu töötuse perioodil, mistõttu on mõju ulatus sihtrühma jaoks keskmine.

Võrreldes töötutoetusega on baasmääras töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva

eest veidi kõrgem. Töötutoetuse päevamäära 31-kordne korrutis ei või olla väiksem kui 50%

eelmise kalendriaasta töötasu alammäärast ja see suurus kehtestatakse riigieelarve seadusega.

Baasmääras hüvitise suurus ühe kalendripäeva eest on 50% eelmise kalendriaasta 1. juulil

kehtinud kuu töötasu alammäära alusel arvutatud kalendripäeva töötasu alammäärast.

Kalendripäeva töötasu alammäära arvutamisel jagatakse kuu töötasu alammäär 30-ga. 2023.

aasta töötasu alamäär oli 725 eurot kuus. Töötutoetuse päevamäär 2024. aastal on 11,70 eurot

ning 31-kordne päevamäär 362,70 eurot. Baasmääras töötuskindlustushüvitise päevamäär

2024. aastal oleks 12,08 eurot ning 31-kordne päevamäär 374,5 eurot. Seega oleks 2024. aasta

näitel baasmääras hüvitise suurus 31 kalendripäeva eest ca 3% suurem võrreldes

töötutoetusega. Töötushüvitise suuruse kasv mõjutab sihtrühma positiivselt, sest sel teel

paraneb inimeste toimetulek töötuse perioodil. Arvestades, et 2024. aasta näitel on kasv ca 12

eurot kuus, võib mõju ulatust tervikuna pidada siiski väikeseks.

Praeguse korra järgi makstakse töötutoetust kuni 270 päeva ja kestus ei sõltu olukorrast

tööturul. Baasmääras hüvitist makstakse kuni 180 kalendripäeva, mida pikendatakse 60

kalendripäeva võrra, kui olukord tööturul on keeruline (registreeritud töötuid on vähemalt 20%

rohkem kui viimasel kolmel aastal keskmiselt). Seega on võrreldes kehtiva töötutoetusega

baasmääras töötuskindlustushüvitise saamise periood lühem nii majanduse headel kui ka

keerulisematel aegadel (vastavalt 180 ja 240 päeva). Lühem töötushüvitise saamise periood

mõjutab sihtrühma negatiivselt, kuna vähendab inimeste sissetulekut ja toimetulekut töötuse

perioodil. Teisalt aga võib lühem töötushüvitise saamise periood kiirendada töötute tööle

rakendumist ning sel teel püsiva sissetuleku teenimist ja toimetuleku paranemist.

Kui 2023. aastal oli tööle liikunud töötute töötuse mediaankestus 154 päeva, siis

töötuskindlustushüvitise saajatest tööle rakendunutel 167 päeva ning töötutoetuse saajatest

tööle rakendunutel 139 päeva (töötukassa, 2024). Kuigi töötushüvitise puudumine töötuse

perioodil võib kiirendada töötute tööle liikumist, võib see teisalt siiski sundida töötuid vastu

võtma tema tegelikest oskustest ja teadmistest madalamate nõuetega töökoha, mis on ka

madalamalt tasustatud. Siiski, vaadates töötutoetuse maksmise keskmist kestust perioodil

2010–2023, on see jäänud vahemikku 119–169 päeva (vt joonis 4). Töötutoetuse maksmise

keskmine kestus oli 180 päevast kõrgem vaid 2009. aasta majanduskriisi ajal, mil see oli 195

päeva. Olukorras, kus registreerituid töötuid on vähemalt 20% rohkem kui viimasel kolmel

aastal keskmiselt, pikendatakse uues süsteemis baasmääras töötuskindlustushüvitise saamise

perioodi 240 päevani. Seega, kuigi võrreldes praegu kehtiva töötutoetuse süsteemiga on uues

süsteemis baasmääras töötuskindlustushüvitise saamise periood lühem, on see siiski pikem, kui

seni on olnud töötutoetuse maksmise keskmine kestus. Kõikidest 2023. aastal lõppenud

töötutoetustest (v.a töötuskindlustushüvitiselt töötutoetusele üle liikujad) 45,9%. kestsid üle

180 päeva. Eeltoodut arvestades (baasmääras töötuskindlustushüvitise lühemat maksmise

perioodi võrreldes töötutoetusega ja sellest tingitud negatiivset mõju, kuid samal ajal lühemast

töötushüvitiste maksmise perioodist tingitud kiiremat tööhõivesse liikumist ning asjaolu, et