Kiri

1

EELNÕU

24.01.2023

KORRALDUS

Lihula muinsuskaitseala kaitsekord

Korraldus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 3 alusel ja kooskõlas

sama seaduse § 91 lõikega 1.

I osa

Muinsuskaitseala nimetus ja piir

1. Lihula muinsuskaitseala (edaspidi muinsuskaitseala) on võetud riikliku kaitse alla

eesmärgiga kaitsta ja säilitada Lihula asula vanima asustuse maa all ja peal säilinud

elemente ning ajaloolist linnasüdamikku, sest see kultuuriväärtusega maa-ala esindab

Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

2. Muinsuskaitseala hõlmab ajaloolist linnatuumikut, mille moodustavad Lihula linnuse

varemed vallikraavidega, muinas-, kesk- ja uusaegse asustuse maa all ja peal säilinud

elemendid, Lihula mõisaansambel ja ajalooline linnasüdamik, mille struktuur ja hoonestus

olid välja kujunenud 1940. aastate alguseks.

3. Muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piir, sealhulgas muinsuskaitsealale avanevad

olulised vaated, on esitatud korralduse lisas 1.

II osa

Muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted

4. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on Lihula ajaloolise linnatuumiku, seda kujundavate

iseloomulike ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste säilitamine ja esiletoomine,

hoonete kasutamine, linnaruumi kestlik areng ja arheoloogilise kultuurkihi säilitamine.

5. Muinsuskaitseala kaitse ja säilimise korraldusele kohaldatakse muinsuskaitseseadust koos

siin korralduses sätestatuga.

6. Muinsuskaitseala kaitse eesmärgiga seotud väärtused on:

1) mitmekesine, inimmõõtmeline ja kultuurimälu hoidev elu-, töö-, äri-, õppe- ja

puhkekeskkond, milles on võimalik tunnetada linna ajalugu selle erinevate kihistuste

kaudu;

2) muinasajast tänapäevani kujunenud ja säilinud linnaehituslik tervik, sealhulgas hooned

ja rajatised (edaspidi ehitised), tänavavõrk, krundi- ja hoonestusstruktuur, hoovid ja aiad

(edaspidi õuemaa), haljastus, ajaloolised linnaruumi elemendid, ehitusjooned,

katusemaastik, arheoloogiline kultuurkiht ning linnuse varemed vallikraavidega;

3) muinsuskaitsealale avanevad olulised kaugvaated, muinsuskaitsealal avanevad

sisevaated ja kultuuriväärtuslike ehitiste vaadeldavus.

7. Muinasajast tänapäevani kujunenud ja säilinud linnaehitusliku terviku väärtuslikumad

kihistused on:

2

1) arheoloogiline kultuurkiht, muinas-, kesk- ja varauusaegsete kihistuste maa all ja peal

säilinud osad, sealhulgas Lihula linnuse varemed vallikraavidega ning linnuse maa all ja

peal säilinud elemendid, ajaloolises alevikeskuses säilinud kesk- ja varauusaegsete

ehitiste jäänused ning matmispaigad;

2) Lihula mõisaansambel koos seda ümbritseva pargiga;

3) tänavavõrk koos krundi- ja hoonestusstruktuuriga - II maailmasõjaks välja kujunenud

kinnistud (maaüksused), mis on säilinud tänapäevani muutmata või vähesel määral

muudetud piiridega;

4) 18.–20. sajandil rajatud kultuuriväärtuslik hoonestus, sealhulgas väikelinnale

iseloomuliku mahu ja ilmega elu- ja ühiskondlikud hooned ning pae- ja maakivi

abihooned;

5) Kultuuriväärtuslike hoonete interjöörid ja nende osad;

6) linnaruumi kujundavad elemendid, sealhulgas väikevormid, monumendid, tüüpilised

piirded, sealhulgas plankaiad ja paekivist piirdeaiad jms;

7) maastiku ja traditsioonilise haljastusviisi koosmõjul tekkinud inimkeskkond, sealhulgas

kõrghaljastatud õuemaa, ajaloolised avalikud haljasalad ja ridaistutused;

8. Kavandatavad tööd ja tegevused peavad olema kooskõlas muinsuskaitseseaduse §-s 3

sätestatud ja järgnevate muinsuskaitseala väärtuste säilitamise riiklike põhimõtetega:

1) muinsuskaitseala väärtusi säilitatakse, uuendused lähtuvad kestlikust arengust ja

sobitatakse kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades muinsuskaitseala eesmärke

ja parandades elukeskkonna kvaliteeti;

2) muinsuskaitseala mitmekesist kasutust hoitakse ja soodustatakse ajalooliselt avalikus

kasutuses olnud hoonete ja kinnistute jätkuva avaliku kasutamisega;

3) uue hoone ehitamisele eelistatakse võimaluse korral kultuuriväärtuslike hoonete

kasutust;

4) hoone ja linnaruumi ehituslike muudatustega suurendatakse ligipääsetavust

kultuuripärandile viisil, mis ei kahjusta muinsuskaitseala ega seal asuvate hoonete

kultuuriväärtust;

5) kultuuriväärtuslikke ehk A- ja B-kaitsekategooria hooneid (korralduse lisas 2)

säilitatakse ja hooldatakse; hoone konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme

muutmisel säilitatakse ja vajaduse korral taastatakse selle arhitektuurilaad, ehitus- ja

viimistlusmaterjalid ning arhitektuuridetailid;

6) uue ehitise püstitamisel ja suuremahulise juurdeehitise kavandamisel eelistatakse

tänapäevast keskkonda sobituvat lahendust, eesmärgiga rikastada mitmekihilist

ajaloolist keskkonda kvaliteetse arhitektuuriga, soovitavalt vältides ajalooliste stiilide

otsest jäljendamist;

7) avalikus kasutuses või linnaruumiliselt tuntava mõjuga uue ehitise või suuremahulise

juurdeehitise kavandamise puhul on soovitatav korraldada arhitektuurivõistlus;

8) uusi hooneid rajatakse üldjuhul aladele, kus ajalooliselt on olnud hoonestus ning

seejuures arvestatakse ala taashoonestamisel ümbritseva linnaruumi ja kaitsekorra

eesmärkide ja väärtustega;

9) kinnistu piiride muutmise üle otsustamisel lähtutakse kinnistu ajaloolisest väärtusest

muinsuskaitseala kontekstis, sealhulgas kinnistu ja sellel asuva hoonestuse ajalisest

3

seotusest ja järjepidevusest ning kinnistu ja sellel asuva hoonestuse parimast võimalikust

hooldamisest ja teenindamisest;

10) avalik ruum (tänavad, platsid, avalikud haljasalad jms) kavandatakse kultuuriväärtust

arvestava ja inimsõbralikuna, säilitades ja taastades ajaloolist linnaehituslikku struktuuri,

ajastuomaseid arhitektuuritavasid (tänavapinna kõrgus ja liigendused, ajaloolised

sillutised) ja linnaruumi elemente (skulptuurid, kaevud, kinnistute piiramine aedadega

jms);

11) mulla- ja kaevetööde tegemisel lähtutakse arheoloogiapärandi kaitseks minimaalse

sekkumise põhimõttest;

12) arheoloogilises kultuurkihis asuvate väärtuslike ajalooliste ehituskonstruktsioonide

puhul eelistatakse nende konserveerimist ja eksponeerimist tagasimatmisele ja

markeerimisele;

13) säilitatakse väärtuslikud haljasalad ja haljastus, sealhulgas kõrghaljastus, taimestik,

ridaistutused ja ajalooline planeering; haljasalade, sealhulgas õuemaa heakorrastamisel

ja rekonstrueerimisel järgitakse konkreetsele alale iseloomulikku haljastusviisi;

võimaluse korral taastatakse alleede ja puuridade hävinud osad;

14) säilitatakse vaated piki Tallinna maanteed muinsuskaitsealale ja kultuuriväärtuslikele

ehitistele ning ajaloolised läbipääsud ja liikumisteed; võimaluse korral taastatakse vaated

ehitistele.

III osa

Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid

9. Muinsuskaitseala hooned, välja arvatud kultuurimälestiseks tunnistatud hooned, on

jagatud A-, B- ja C-kaitsekategooriasse. Hoone kaitsekategooria on määratud korralduse

lisas 2.

10. A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille puhul säilitatakse hoone

autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris.

11. B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone või silmapaistva mõjuga hoone,

mille puhul säilitatakse hoone autentsus eksterjööris.

12. C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsena säilitamine ei ole nõutav.

13. Juhul, kui ehitise mälestiseks olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist,

käsitletakse ehitist A-kaitsekategooria hoonena kuni kaitsekategooria määramiseni. Kui

olemasolev hoone kaitsekorra lisas 2 märgitud ei ole, käsitletakse seda kuni

kaitsekategooria määramiseni B-kaitsekategooria hoonena.

14. Kui hoone ehitatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria

määramiseni C-kaitsekategooria hoonena.

IV osa

Muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded

15. Muinsuskaitsealal asuva A-kaitsekategooria hoone puhul säilitatakse kultuuriväärtuslik

ruumiplaneering, sisetarindid (vahelaed, siseseinad, mantelkorstnad jms),

interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid, piirdeliistud, ahjud jms) ja siseviimistluskihid

(põrandalauad, parketid, maalingud, tapeedid, stukkdekoor, peegellaed, puitdekoor jms).

4

16. Muinsuskaitsealal asuva A- ja B-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel

järgmised nõuded:

1) ajaloolised piirdetarindid, proportsioonid, välisviimistlus ja kultuuriväärtuslikud detailid

säilitatakse võimalikult autentsena ning tagatakse hoone olemasolevate

kandekonstruktsioonide püsivus;

2) hooneosade ja ehitusdetailide taastamisel lähtutakse dokumenteeritud väärtuslikest

kihistustest ja käsitletakse hoonet kui tervikut;

3) kasutatakse hoonele ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja viimistlusmaterjale ning

võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid; traditsioonilisi ehitus-

viimistlusmaterjale jäljendavaid materjale (nt plast- või komposiitlaudis, plastikaknad,

kivikatust imiteeriv katuseplekk, õhekrohv) ei kasutata; hoone ehitusajale ebatüüpilisi

materjale võib kasutada ainult ajutise konserveeriva lahendusena (nt katusekattena

rullmaterjal, eterniit jms);

4) välispiirdeid võib soojustada vaid juhul, kui sellega ei hävitata ega kaeta kinni

väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile ning säilivad hoone ja selle osade

proportsioonid;

5) säilitatakse hoone ehitusaegsed või hilisemad hoone arhitektuurse ilmega sobivad

avatäited (aknad, uksed, luugid, jms), välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik nende

väga halva seisukorra tõttu; välimiste avatäidete asendamist loetakse hoone ilme

muutmiseks;

6) maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana, arvestades mahtu,

proportsioone, materjalikasutust ja arhitektuurset ilmet;

7) ventilatsiooni ja küttesüsteemide ehitamisel kasutatakse olemasolevaid korstnaid ja

läbiviike; juhul, kui see ei ole võimalik, ehitatakse uued korstnad ajalooliste eeskujul;

8) elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme hooneväline

osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp, postalajaam jms

paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone

konstruktsioone ega viimistlust;

9) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja paigutatakse hoonega ja ajaloolisse

keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei varja väärtuslikke

fassaadidetaile, ei tekita valgushäiringut ega domineeri linnaruumis;

10) katuseaknaid võib paigaldada vähese vaadeldavusega kohta, eelistatult hoovipoolsele

küljele, juhul, kui need ei kahjusta hoone kultuuriväärtuslikku ilmet, on katusega samas

tasapinnas ning paigutatud hoone üldise arhitektuurse tervikuga sobivalt ja hoone

fassaadi rütmiga arvestavalt.

17. Muinsuskaitsealal asuva C-kaitsekategooria hoone puhul kehtivad tööde tegemisel

järgmised nõuded:

1) hoone ilme muutmisel, välimiste avatäidete vahetamisel ning välisviimistluse

materjalide ja värvilahenduse valikul lähtutakse hoone ehitusaegsest või terviklikust

välisilmest ning sobivusest lähiümbruse hoonestusega;

2) kasutatakse ajaloolisesse keskkonda sobivaid ehitus- ja viimistlusmaterjale;

traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata;

3) välispiirete soojustamisel säilitatakse hoone ja selle osade proportsioonid ning võimaluse

korral iseloomulikud detailid;

5

4) maapealse osa laiendamine lahendatakse hoone ja selle lähiümbrusega sobivana,

arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust ja arhitektuurset ilmet;

5) elektri- või muu seade, sealhulgas õhksoojuspumba ja ventilatsiooniseadme hooneväline

osa, katusepinnast visuaalselt eristuv päikesepaneel, elektrikapp, postalajaam jms,

paigaldatakse vähese vaadeldavusega kohta ning viisil, mis ei kahjusta hoone

konstruktsioone ega viimistlust;

6) tegevuskoha tähis, info- või reklaamikandja lahendatakse hoonega ja ajaloolisse

keskkonda kujunduselt ja suuruselt sobivalt ning viisil, mis ei kahjusta hoonet, ei tekita

valgushäiringut ega domineeri linnaruumis.

18. Muinsuskaitsealale uue ehitise püstitamisel kehtivad järgmised nõuded:

1) lähtutakse lähiümbruses väljakujunenud ehitusjoonest, ajaloolisest hoonestusstruktuurist

ja -tihedusest, kultuuriväärtuslike hoonete mahtudest (eelkõige II maailmasõja eelsete

hoonete mahust, kujust ja kõrgusest), liigendusest, materjalikasutusest, välisviimistlusest

ja katusemaastikust; katus kavandatakse üldjuhul kaldkatusena;

2) mitut varasemat krunti hõlmava uue ehitise kavandamisel liigendatakse see mahuliselt

ja arhitektuurselt, järgides II maailmasõja eelset krundi- ja hoonestusstruktuuri;

3) välisviimistluses kasutatakse traditsioonilisi ja keskkonda sobivaid materjale, sealhulgas

krohvi, looduskivi, tellist, katusekivi, betooni, puitlaudist, valtsplekki jms;

traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata;

4) alla 20 ruutmeetrise ehitusaluse pindala ja alla 5 meetri kõrgusega ehitis (edaspidi

väikeehitis), mis on ajaloolises keskkonnas ebatüüpiline (prügimaja, elektrialajaam,

autovarjualune jms), paigutatakse asukohta, kus see ei ole avalikus ruumis nähtav või on

varjestatud, kahjustamata olemasoleva hoone konstruktsioone ja viimistlust;

5) väikeehitiste, sealhulgas teisaldatava ja ajutise ehitise puhul ei kohaldata alapunktides 1

ja 2 seatud nõudeid; sellised ehitised kavandatakse ajaloolisse keskkonda sobivalt ja

viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse ega kahjusta olulisi vaateid;

6) ajaloolistele avalikele haljasaladele1 uusi ehitisi ei püstitata; välja arvatud juhtudel kui

laiendatakse olemasoleva hoone maapealset osa sobiva mastaabi ja kujundusega või

püstitatakse avaliku kasutusega väikeehitis või puhkerajatis (taristuobjektid,

spordirajatised, mänguväljakud, tualetid, kioskid, paviljonid jms).

19. Kinnistu (maaüksuse) piiride muutmisele kehtivad järgmised nõuded:

1) muutmata või vähesel määral muutunud II maailmasõja eelsed kinnistu piirid üldjuhul

säilitatakse;

2) alapunktis 1 nimetamata kinnistu piiride muutmisel järgitakse kvartalisisest

kinnistustruktuuri (suurust ja kuju), krundile määratakse lihtne ja selge kuju, mis

võimaldab ehitist hooldada ja teenindada.

20. Muinsuskaitseala tänavate, õuemaa, haljastuse ja linnakujunduse elementide puhul

kehtivad järgmised nõuded:

1) kultuuriväärtuslikud piirdeaiad, -müürid, -postid, väravad jms säilitatakse, vajaduse

korral taastatakse;

2) uute piirdeaedade, -müüride, -postide, väravate jms kavandamisel lähtutakse

lähiümbruses väljakujunenud tavast (materjal, kõrgus, paiknemine jms) ja sobivusest

1 Näidatud korralduse lisas 3.

6

kinnistu hoonestuse arhitektuuriga; võimaluse korral taastatakse dokumenteeritud

ajalooline lahendus; tõkkepuid ei paigaldata;

3) ajalooline kivisillutis (paeplaadid, munakivid) jm väärtuslik katend säilitatakse või

taaskasutatakse ehitusprojektiga hõlmatud ala sees;

4) uue katendi rajamisel või vana restaureerimisel lähtutakse kvaliteetse ligipääsetava

linnaruumi põhimõttest ja ajaloolisest lahendusest (näiteks tänavatel kasutatakse

sillutisplaate või -kive, hoovides ja aedades eelistatult looduslikke sillutiskive, -plaate

või kivisõelmeid); sillutise kavandamisel lähtutakse piirkonnale iseloomulikust

hoonestuse, haljastuse ja sillutatud ala vahekorrast ning välditakse õuemaa ulatuslikku

sillutamist;

5) tagatakse sademevee hoonetest eemale juhtimine, selleks säilitatakse või rajatakse

vajalikud pinnasekalded;

6) tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse kultuuriväärtuslike ehitiste

proportsioonid; vajaduse korral tänavapinda madalavale viies; välditakse pinnasevee

imbumist hoonetesse ning sademevee juhtimist kinnistutele;

7) ajaloolised linnakujunduse elemendid ja väikevormid (monumendid, skulptuurid,

tänavapostid, kaevud, pingid jms) säilitatakse ja võimaluse korral taastatakse või

taaskasutatakse;

8) uued linnakujunduse elemendid (monumendid, skulptuurid, linnamööbel, päikesevarjud,

müügikohad, tegevuskoha tähised, info- ja reklaamkandjad jms) ja

liikluskorraldusvahendid kavandatakse ümbritsevat keskkonda arvestavalt ning

paigaldatakse viisil, mis ei kahjusta kultuuriväärtuslikke hooneid, arheoloogilist

kultuurkihti ega kõrghaljastust;

9) hooajaline tänavakohvik, kauplemiskoht jms rajatakse tänava pinnale, ilma eraldi

kõrgema terrassi tasapinna ja täispiirdeta, välja arvatud juhul kui aluspind seda ei

võimalda;

10) tänavaid hooldatakse viisil, mis ei kahjusta külgnevat hoonestust ega kõrghaljastust;

11) avalike parkide ja haljasalade2 ajalooline struktuur, planeering, vaated, väärtuslik

haljastus ja ajaloolised väikevormid (piirded, pargimööbel jms) säilitatakse võimalikult

autentselt; rekonstrueerimisel lähtutakse pargist ja haljasalast kui tervikust, võttes

taastamisel aluseks dokumenteeritud ajaloolise olukorra ja arvestades muutustega

linnaruumis (hilisem väärtuslik haljastus, ehitised jms); puuderead taastatakse terviklike

lõikudena, mitte ei istutata üksikuid puid sinna vahele;

12) haljastuse taastamisel ja rajamisel nii avalikus ruumis kui ka õuemaal lähtutakse ajastu

omasest haljastus viisist ja kasutatakse peamiselt traditsioonilisi liike (pärn, vaher, tamm,

kask, viljapuud, sirelid, ebajasmiinid jms); elupuid hekitaimena ei kasutata;

13) puude raiumisel nähakse üldjuhul ette asendusistutus samal kinnistul või sobivas kohas

muinsuskaitsealal; puittaimestikku lubatakse raiuda taimede kuivamisel või ohtlikuks

muutumisel ning oluliste vaadete avamiseks ja isetekkeliste puude likvideerimiseks;

14) ehitus- ja kaevetöödel, pinnase teisaldamisel ja juurdeveol ei kahjustata väärtuslikku

haljastust, sealhulgas puude juuri.

21. Muinsuskaitsealal asuva arheoloogiapärandi kaitseks kehtivad järgmised nõuded:

2 Näidatud korralduse lisas 3.

7

1) arheoloogilise kultuurkihiga alal3 enne detailplaneeringu kehtestamist või

projekteerimistingimuste või ehitusloa andmist või ehitusteatise menetluse käigus,

millega kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd,

selgitatakse vajaduse korral välja ja võetakse arvesse alal asuvad väärtuslikud

ehituskonstruktsioonid ja -detailid ning muud arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Juhul

kui plaanitavad tööd võivad ohustada arheoloogilist kultuurkihti või selles olevate

struktuuride või elementide säilimist kavandatavatest töödest sügavamal, selgitatakse

uuringu käigus välja arheoloogilise kultuurkihi stratigraafia vajaduse korral kuni

loodusliku pinnaseni;

2) väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid säilitatakse.

V osa

Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamise nõuded

22. Muinsuskaitsealal on kaitsevöönd, mis on esitatud kaitsekorra lisas 1.

23. Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja

toetavas keskkonnas, vaated piki ajaloolist tänavat ning kaugvaated Lihula linnusele ja

mõisale. Vaateid ehitiste ega kõrghaljastusega sulgeda ei lubata.

24. Uue ehitise püstitamisel või olemasoleva ehitise maapealse osa laiendamisel välditakse

järske üleminekuid hoonestuse mastaapsuses, tiheduses ja paigutusviisis võrreldes

külgneva muinsuskaitsealaga. Info- või reklaamikandjat, tehnilisi rajatisi või muid

konstruktsioone kavandatakse kohtadesse, kus need ei avalda negatiivset mõju

muinsuskaitseala keskkonnale ega sellele avanevatele vaadetele.

VI osa

Leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis

25. Muinsuskaitsealal ei nõuta tööde tegemise luba ega sellele eelnevaid muinsuskaitse

eritingimusi järgmistel juhtudel:

1) C-kaitsekategooria hoone konserveerimiseks, restaureerimiseks ja ehitamiseks;

2) raietöödeks ja hooajalise ehitise püstitamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on

raieloa ja hooajalise ehitise püstitamise loa Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud;

3) tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamiseks, juhul kui kohaliku

omavalitsuse üksus on lahenduse Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud.

26. Muinsuskaitseala kaitsevööndis ei nõuta:

1) Muinsuskaitseametiga olemasoleva ehitise ümberehitamise ja välisilme muutmise

kooskõlastamist, välja arvatud maapealse osa laiendamisel;

2) Muinsuskaitseameti teavitamist ehitise ehitamisest, mis ei nõua ehitusseadustiku kohaselt

ehitusluba ega ehitusteatist;

3) ehitiste lammutamise kooskõlastamist Muinsuskaitseametiga.

VII osa

3 Näidatud korralduse lisas 3

8

Muinsuskaitsealal paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndid

27. Mälestise kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele.

VIII osa

Korralduse jõustumine

28. Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

29. Vabariigi Valitsuse 05.09.2006 määruse nr 195 „Lihula vanima asustuse

muinsuskaitseala põhimäärus“ kehtivus lõpeb punktis 28 sätestatud korralduse

jõustumisel.

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30

päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

Korralduse põhjendused ja selgitused on esitatud seletuskirjas, mis on kättesaadav

Muinsuskaitseameti veebilehel ja Muinsuskaitseametis.

Kaja Kallas

Peaminister

Taimar Peterkop

Riigisekretär

Lisa 1: Muinsuskaitseala ja kaitsevööndi piirid

Lisa 2: Hoonete kaitsekategooriad

Lisa 3: Haljastus ja arheoloogilise kultuurkihiga ala

Lihula muinsuskaitseala

kaitsekord

LISA 1. Muinsuskaitseala ja

kaitsevööndi piir

Muinsuskaitseamet Aluskaart: Maa-amet 2023

±

0 300100 200 m

19.04.2023

Muinsuskaitseala piir

Kaitsevööndi piir

Vabariigi Valitsuse korraldus

„Lihula muinsuskaitseala kaitsekord“

LISA 1. Muinsuskaitseal ja

kaitsevööndi piir

Muinsuskaitseamet: 07.11.2023 Aluskaart: Maa-amet 2023

Lihula muinsuskaitseala

kaitsekord

LISA 2. Hoonete

kaitsekategooriad

Muinsuskaitseamet Aluskaart: Maa-amet 2023

±

0 200100 m

19.04.2023

A-kaitsekategooria

B-kaitsekategooria

C-kaitsekategooria

Mälestis

Muinsuskaitseala piir

Kaitsevööndi piir

Muinsuskaitseamet: 07.11.2023 Aluskaart: Maa-amet 2023

Vabariigi Valitsuse korraldus

„Lihula muinsuskaitseala kaitsekord“

LISA 2. Hoonete kaitsekategooriad

4

3

1

2

5

Lihula muinsuskaitseala

kaitsekord

LISA 3. Haljasalad ja

arheoloogilise kultuurkihiga ala

Muinsuskaitseamet Aluskaart: Maa-amet 2023

±

0 200100 m

19.04.2023

Muinsuskaitseala piir

Kaitsevööndi piir

Haljasalad

Arheoloogilise kultuurkihiga ala

1. Lihula mõisa park 2. Lihula kirikuaed 3. Pastoraadi park 4. Vabadussõja monumendiga park e. Lihula park 5. Tallinna maantee haljastus

Muinsuskaitseamet: 07.11.2023 Aluskaart: Maa-amet 2023

Vabariigi Valitsuse korraldus

„Lihula muinsuskaitseala kaitsekord“

LISA 3. Haljasalad ja arheoloogilise

kultuurkihiga ala

1

Vabariigi Valitsuse korralduse

„Lihula muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu

seletuskiri

Sisukord

1. Sissejuhatus ......................................................................................................................... 2

2. Lihula muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus .... 3

3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused.................................................................................. 8

4. Eelnõu sisu ........................................................................................................................ 12

5. Kaitsekorra menetluse kirjeldus ........................................................................................ 46

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele .......................................................................... 47

7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused ................................................... 47

8. Korralduse jõustumine ...................................................................................................... 48

9. Vaidlustamine .................................................................................................................... 48

10. Eelnõu kooskõlastamine .................................................................................................... 48

Lisa 1: Hoonete kaitsekategooriate põhjendused ..................................................................... 48

Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti

loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast ....................................... 48

Lisa 3: Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud

arvamused ja vastuväited ning ameti seisukohad. 48

2

1. Sissejuhatus

Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 19 lg 3 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus

tunnistada ala muinsuskaitsealaks ja kehtestada ala kaitsekord.

Lihula muinsuskaitseala asub Pärnu maakonnas Lihula linnas. Lihula ajalooline linnasüdamik

on olnud riikliku kaitse all alates 1973. aastast, kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu 27. veebruari

1973. a määrusega nr 91 võeti kaitse alla Lihula alev. 1997. aasta Vabariigi Valitsuse määrusega

nr 255 (RT I 1998, 1, 3) kehtestati Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala põhimäärus. 2006.

aasta Vabariigi Valitsuse määrusega nr 195 (RT I 2006, 40, 302) kehtestati Lihula vanima

asustuse muinsuskaitseala põhimäärus.

Käesoleva korralduse eelnõu (edaspidi eelnõu) ei näe ette uue maa-ala kaitse alla võtmist.

Eelnõuga kehtestatakse olemasolevale kaitsealale uus kaitsekord lähtuvalt 1. mail 2019. aastal

jõustunud MuKS-ist. MuKS § 91 lg 1 alusel kehtib enne MuKS-i jõustumist kehtestatud

muinsuskaitseala põhimäärus ajani, kuni Vabariigi Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni

muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse MuKS-is sätestatud alusel ja korras. Kehtestamisel

asendab Lihula muinsuskaitseala kaitsekord seni kehtinud Lihula vanima asustuse

muinsuskaitseala põhimääruse ning viimane muutub kehtetuks.

Korraldusega kehtestatakse muinsuskaitseala kaitsekord, millega määratakse kaitseala nimetus,

kaitse eesmärk ja muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piir, samuti muinsuskaitsealal

asuvate hoonete väärtusklassid ja muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud

nõuded. Võrreldes seni kehtinud nõuetega sätestab eelnõu muinsuskaitseala kaitse eesmärgi

tagamiseks täpsemad ja selgemad nõuded ning ulatuses, mis on vajalikud eesmärgi

saavutamiseks.

Kaitsekorras kasutatavaid mõisteid hooldamine, remontimine, ilme muutmine, konserveerimine

ja restaureerimine kasutatakse neile MuKS §-s 7 omistatud tähenduses. Mõisteid

ümberehitamine ja ehitamine kasutatakse ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §-s 4 antud

tähenduses. Kinnistuna käsitletakse maatükki/maaüksust, mis on vajalik ehitise teenindamiseks

ja määratud kinnistusregistris. Kui mõisteid on sisustatud erinevalt või vastuoluliselt, lähtutakse

MuKS-ist kui EhS-i ja maaparandusseaduse eriseadusest. Eelnõu teksti ja lisade (kaartide)

vastuolu korral lähtutakse eelnõu tekstist.

Korralduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik

Katrin Koit ([email protected]; +372 48 184), Pärnumaa nõunik Helle-Triin

Hansumäe (käesoleval hetkel ei tööta enam Muinsuskaitseametis), kaitsekorralduse spetsialist

(arheoloogia) Eero Heinloo ([email protected]; +372 51 964 752),

arheoloogia nõunik Liivi Varul ([email protected]; +372 53 026 912).

Eelnõu valmimisele töötas kaasa Muinsuskaitseameti peadirektori 30.10.2021 käskkirjaga nr

1.1-5/73-A ja 21.02.2023 käskkirjaga nr r 1.1-5/14-A moodustatud Lihula kaitsekorra

töörühma liikmed: Helle-Triin Hansumäe (käesoleval hetkel ei tööta enam

Muinsuskaitseametis), Katrin Koit (Muinsuskaitseamet, ehituspärandi nõunik), Margus Källe

(Lääneranna Vallavalitsus, arendusjuht), Merilin Merirand (käesoleval hetkel ei tööta enam

Lääneranna Vallavalitsuses;), Eret Täht (Lääneranna Vallavalitsus, ehitusspetsialist), Anton

Pärn (töörühma liikmeks kutsutud ekspert, arheoloog), Eero Heinloo (kaitsekorralduse

spetsialist (arheoloogia)). Töörühma juhina alustas Helle-Triin Hansumäe, alates 01.12.2022

täitis seda ülesannet Katrin Koit.

Muinsuskaitseametist olid kaitsekorra eelnõu, seletuskirja ja lisade koostamisse kaasatud ameti

teenistujad ehituspärandi, arheoloogiapärandi ja pärandihalduse osakondadest. Avatud

menetluse korraldamisse olid kaasatud kommunikatsiooni osakonna teenistujad.

3

Kultuuriministeeriumist on eelnõu ja seletuskirja koostamisele kaasa aidanud

muinsuskaitsenõunik Reesi Sild ([email protected]; tel 6282381) ja õigusnõunik Helen Kranich

([email protected], tel 628 2231). Eelnõu on keeleliselt toimetanud

Kultuuriministeeriumi personali- ja õigusosakonna sekretär-keeletoimetaja Anni Viirmets

(töölt lahkunud).

2. Lihula muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus

MuKS § 9 lg 1 kohaselt on muinsuskaitseala riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-

ala, ajalooline asula või selle osa või inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud

kultuurmaastik. Lihula on väga kõrge kultuuriväärtusega ajalooline asula. Lihula ajalugu ulatub

juba muinasaega, mil muinasaegne linnus ja seda ümbritsev asula olid piirkonnakeskuseks. Ka

kesk- ja varauusaja vältel oli tegu piirkondliku keskuse ja turukohaga, mida iseloomustavad

kivihoonete ja sakraalehitiste arvukus.

MuKS § 9 lg 2 kohaselt võib muinsuskaitseala koosneda ühest või mitmest perioodist pärit

hoonetest ja rajatistest koos arheoloogilise kultuurkihi, loodusobjektide, tänavatevõrgu, teede,

kõlvikute ning hoonestus- ja krundistruktuuriga. Lihula muinsuskaitseala koosneb mitmest

perioodist (muinasajast kuni tänapäevani) pärit hoonetest ja rajatistest, muinasaega ulatuvast

arheoloogilisest kultuurikihist ja rikkalikust haljastusest. Hästi on säilinud ajalooline

tänavavõrk, hoonestus- ja krundistruktuur.

MuKS § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või

maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik,

ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb

rahvusvahelisest lepingust.

Muinsuskaitsealade kui ajalooliste linnamaastike kaitse lähtub ja seostub järgmiste

rahvusvaheliste konventsioonidega:

1) Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon1 (jõustus Eesti suhtes 27.01.

1995) käsitleb kogu kultuuripärandit – mälestisi, nende kogumeid ja vaatamisväärseid

paikkondi, sealhulgas ajaloolisi linnamaastikke2 ning rõhutab, et kohustus kindlustada riigi

territooriumil asuva kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine, kaitse, säilitamine,

populariseerimine ja edasiandmine tulevastele põlvedele lasub eelkõige osalisriigil.

2) Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon3 (jõustus Eesti suhtes 1996) keskendub

arheoloogiapärandile, mis on inimkonna ajaloo tundmise seisukohalt määrava tähtsusega,

kuid samas tõsises ohus ohtrate planeerimiskavade, loomulike riskide, salajaste ja

mitteteaduslike kaevamiste ning avalikkuse ebapiisava teavitamise tõttu. Leitakse, et

arheoloogiapärand kui Euroopa kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku

uurimistöö vahend säilib paremini, kui see peegeldub linna- ja maa-alade planeerimises

ning kultuuripoliitikas. Selleks võetakse keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning

otsuste tegemisel arvesse arheoloogilisi leiupaiku ja nende ümbrust ning kaasatakse

arheoloogid planeerimiskavade koostamisse. Konventsiooni põhimõtteid on rakendatud

kaitsekorra väärtuste ja põhimõtete sõnastamisel ja nõuete seadmisel.

3) Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon4 (jõustus Eesti suhtes 01.03.1997)

rõhutab, et kultuuriväärtuslike objektide väljaselgitamiseks ja kaitsmiseks tagatakse nende

1 Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943. 2 UNESCO ajaloolist linnamaastikku käsitlev soovitus, vastu võetud 10.11.2011 UNESCO peakonverentsil

https://unesco.ee/public/Recommendation_on_Historic_Urban_Landscape_tolge_EST.pdf. 3 Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481 4 Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13089076.

4

kaitse alla võtmine ning arhitektuuripärandi kaitseks rakendatakse seaduslikke abinõusid,

mille eesmärgiks on kultuuriväärtuslike objektide autentsel kujul säilimine. Lisaks on

konventsioonis toonitatud, et muinsuskaitselised põhimõtted peavad aitama kaasa

arhitektuuripärandi objektide kasutatavusele tänapäeva vajadustest lähtudes ning tagama

ajalooliste hoonete (taas)kasutuse. Lihula muinsuskaitseala kaitsekord toetab

konventsioonist tulenevaid põhimõtteid, kuna sellega tagatakse riiklikult olulise ainelise

kultuuripärandi kaitse. Samuti on kaitsekorras sisalduvate põhimõtete, nõuete ja

leevenduste sätestamisel lähtutud põhimõttest, et need mh toetaksid muinsuskaitseala ja

sellel asuvate kultuuriväärtuslike hoonete kasutamist tänapäeva vajadustest lähtuvalt.

4) Euroopa maastikukonventsioon5 (jõustus Eesti suhtes 01.06.2018) käsitleb nii looduslikke

kui ka linnalisi, nii silmapaistvalt väärtuslikke ja nö igapäevamaastikke kui ka täiesti

kahjustatud maastikke. Kõiki maastikke peetakse oluliseks, sest mis tahes maastik kujutab

endast sealsete inimeste eluruumi ja on seetõttu oluline olenemata selle seisundist. Enamus

eurooplasi elab suuremates või väiksemates linnades, mille maastike kvaliteet mõjutab

nende elu. Konventsioon rõhutab, et maastik on tervik ja sellega arvestatakse ruumilise

planeerimise otsuste tegemisel. Nendest põhimõtetest on lähtutud ka kaitsekorra eesmärgi,

väärtuste ja põhimõtete sõnastamisel ning nõuete seadmisel.

5) Kultuuripärandi väärtuse kohta ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon ehk

niinimetatud Faro konventsioon6 (jõustus Eesti suhtes 01.08.2021) rõhutab, et

kultuuripärand on ühiskonna jaoks väärtuslik ressurss, mis on kestliku arengu loomulik osa

ning tegeleb väärtustega, mida inimesed pärandile omistavad. Konventsiooni keskne mõte

on igaühe õigus saada osa kultuuripärandist, sellega kaasnev vastutus kultuuripärandi ees

on nii individuaalne kui ka kollektiivne. Muinsuskaitseala on ajalooline linnatuumik, kus

kultuuripärand tõstab inimeste elukvaliteeti ja mitmekesistab elukeskkonda ning on

loometegevuse allikaks ja kestliku arengu osa. Kultuuriajaloolise linna keskkonna

hoidmine ja mitmekesine kasutus annab võimaluse saada osa kultuuripärandist nii neil,

kelle jaoks on see argikeskkond elamiseks ja töötamiseks kui ka neil, kes külastavad seda

turistina puhkamise ja pärandirikkast linnaruumist osa saamise eesmärgil. Kaitsekordade

koostamise protsess on toimunud dialoogis avalikkusega, laiema pärandikogukonnaga –

ühiselt on sõnastatud muinsuskaitseala väärtuseid ning läbi räägitud kaitseala eesmärk ning

põhimõtteid ja nõuded kultuuriväärtusliku keskkonna hoidmisel ja arendamisel.

Oluline on kohaldada ka Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

ning selle lisaprotokolli nr 17. Viimase artikli 1 järgi on igal füüsilisel või juriidilisel isikul

õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes

huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes

huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.

Konventsiooni artikli 18 järgi tohib konventsioonis lubatud piiranguid temas osundatud õiguste

ja vabaduste suhtes rakendada üksnes neil eesmärkidel, milleks nad on ette nähtud. Euroopa

Inimõiguste Kohus on selgitanud, et protokolli nr 1 artiklile 1 omane “õiglase tasakaalu”

põhimõte iseenesest eeldab kogukonna üldiste huvide olemasolu. Kohus on leidnud, et selliseks

üldiseks huviks on ka riigi kultuuripärandi kaitsmine. Seejuures on riigil ulatuslik

kaalutlusruum otsustamaks, mis on kogukonna üldistes huvides. Küll tuleb tagada, et riik

saavutaks õiglase tasakaalu kogukonna üldiste huvide ja üksikisiku põhiõiguste (omandi) kaitse

5 Euroopa maastikukonventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/228022018001. 6 Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon,

https://www.riigiteataja.ee/akt/218052021003. 7 Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, https://www.riigiteataja.ee/akt/13073654.

5

vahel. Teisisõnu tuleb tagada proportsionaalsus kultuuripärandi kaitse eesmärgi ja selleks

valitud vahendite (sh nõuete) vahel8.

Lihula muinsuskaitseala vastavust riikliku kaitse eeldusele hinnati kultuuriministri 15.05.2019

määruses „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi: määrus nr 23) sätestatud

kriteeriumitest lähtudes. Määruse nr 23 §-s 2 on sätestatud riikliku kaitse üldised kriteeriumid,

milleks on selektiivsus, originaalsubstantsi säilivus ja tehniline seisukord. Määruse nr 23 §-s 9

on sätestatud muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid: säilinud on

ajalooline keskkond, mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud

objektide kontsentratsioon maa-alal, arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad

ehituskonstruktsioonid, -detailid või -elemendid, traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale

iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad, avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja

maastikuelemendid ning terviklikkus.

Lihula muinsuskaitseala vastab kõigile riikliku kaitse hindamise üldkriteeriumitele:

1) Selektiivsus.

Eestis on 12 riiklikku muinsuskaitseala, millest 11 (sh Lihula) asuvad ajaloolistes

linnatuumikutes. Enamike muinsuskaitsealaks tunnistatud linnasüdamete tunnuseks on

linnaehitusajalugu alates keskajast kuni 20. sajandi esimese pooleni, mis annab kujuka ülevaate

selles ajavahemikus toimunud asustus-, arhitektuuri- ja kultuuriajaloolistest protsessidest. Eesti

ehituspärandi kontekstis kuuluvad kõik keskaegsed ehk linnalise asustuse vanimasse kihistusse

ulatuvad linnakeskused kõige väärtuslikumasse ossa meie kultuuripärandist.

Lihula linnatuumiku moodustab Lihula mõisa ümbrus ja juba 13. sajandist asustatud ala piki

Tallinna maantee lõunapoolset külge. Lihula peatänavaks olev Tallinna maantee on läbi

sajandite olnud asula peateljeks. 17. sajandist pärit ajaloolisel kruntide skeemil kujutatud

tänavatevõrk, hoonestus- ja kinnistustruktuur on suuresti säilinud tänapäevani, mistõttu on

ajalooline linnakeskkond linnamaastikus siiani selgelt tajutav. Peatänava äärsed peahooned ja

nende taga asuvad abihooned ning aiamaad on siiani ajaloolises väikelinnas suuremas osas

säilinud. Lihula peamine arhitektuurne kihistus pärineb 18. – 20. sajandist. Silmapaistvama osa

hoonestusest moodustavad elu- ja ühiskondlikud hooned, mis aitavad ajaloolises linnatuumikus

tunnetada linna ajalugu selle erinevate kihistuste kaudu. Lihula arengus moodustavad kõneka

linnaruumilise terviku Lihula linnuse varemed koos vallikraavidega, muinas-, kesk- ja

uusaegne asustus maa all ja säilinud elemendid maa peal, Lihula mõisaansambel, ajalooline

linnasüdamik ja ajaloolised haljasalad

2) Originaalsubstantsi säilivus.

Lihulas on hästi säilinud varauusaegse linna struktuur ning osaliselt hoonestus koos Lihula

linnuse varemete ja vallikraavidega, Lihula mõisaansambliga, samuti 18.–20. sajandi hoonestus

ja selle juurde kuuluv haljastus. Muinas, kesk- ja varauusaegsed kihistused asuvad valdavalt

hilisemate ehituskihtide all, arheoloogilises kultuurkihis. 20. sajandi keskpaigas rajatud ehitised

on varasemast hoonestusest selgelt erinevad, ent on oma mastaabilt ja paiknemiselt sellised, et

ei kahjusta valdavalt varasema hoonestusega ilmekat kultuuriväärtuslikku keskkonda. Seetõttu

on need nõukogude perioodil ehitatud hooned märkimisväärsed ka Eesti ja Lihula linnaehituse

ajaloo kontekstis, kuna toetavad varasemal perioodil loodud kultuuriväärtuslikku keskkonda

3) Tehniline seisukord.

8 Beyeler vs. Itaalia (33202/96).

https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22appno%22:[%2233202/96%22],%22itemid%22:[%22001-58832%22]}.

6

Muinsuskaitseala tehnilist seisukorda saab peamiselt hinnata sellel asuvate hoonete kaudu.

Lihulas paiknevate hoonete tehniline seisukord on erinev. Suur osa muinsuskaitsealal asuvatest

hoonetest on rahuldavas, heas või väga heas seisukorras. Leidub ka tühjalt seisvaid elu-, äri-, ja

kõrvalhooneid, mille tehniline seisukord on halb. Enamik Lihula muinsuskaitseala hoonestusest

on praegu kasutuses ja kasutatav ka tulevikus.

Lihula muinsuskaitseala vastab samuti määrusega nr 23 kehtestatud muinsuskaitseala

kriteeriumitele:

1) Säilinud on ajalooline keskkond – annab tunnistust aja jooksul toimunud asustus-,

arhitektuuri- ja kultuuriajaloolistest ning ühiskondlikest protsessidest. Ajalooline

asustusmuster, tänavate ja/või kruntide või kõlvikute struktuur on maa-alal hästi loetav.

Lihula muinsuskaitseala moodustavad Lihula keskaegse ordulinnuse varemed ja selle juurde

kuuluvad vallikraavid ning nende ümber kujunenud keskaegsest linnalisest keskusest alguse

saanud linnatuumik, Lihula mõisaansambel ja ajaloolised haljasalad. Ajaloolises linnatuumikus

on võimalik tunnetada linna ajalugu selle erinevate etappide kaudu.

Esimesed jäljed inimasustusest Lihulas (sks keeles Leal) pärinevad ligi 5000 aasta tagusest

ajast. Püsiasustus tekkis Lihulas siiski oluliselt hiljem, alles muinasaja lõpul 10.–11. sajandil,

mil ühes linnuse ees asunud külaga paiknes lähiümbruses kokku 10 küla. Ümbruskonna

tiheasustus, sadamakoha lähedus ning paiknemine vanade ühendusteede ääres oligi ilmselt

peapõhjuseks, miks 1211. aastal taheti Lihulast muistse vabadusvõitluse ajal teha Eestimaa

piiskopi residentsi. 1220. aastal vallutas Rootsi kuningas Johan Sverkersson Lihula lahingus

Lihula linnuse. 08. augustil 1220 vallutasid saarlased ja läänlased Lihula tagasi. Rootsi

garnison, Läti Hendriku kroonika andmeil 500 meest, langes lahingus. 1224. aastal alistus

Lihula sakslastele, kes rajasid Lihulasse oma kivilinnuse, mille juurde tekkis linnake viie kiriku

ja kahe kloostriga. 1234–1251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks. Lihula linnus

ja alev hävisid 1558–1583. aastatel toimunud Liivi sõja käigus. 1581. aastal vallutasid Lihula

rootslased ning 1710. aastal koos kogu Eestiga tsaar Peeter I.

Kuni 1930. aastateni koosnes Lihula vaid peatänava, Tallinna maantee äärsest asustusest. Selle

kujunemislugu algas linnusest vahetult lõuna poole tekkinud külakesega. Külakese asemele

rajati 13. sajandi keskel väike alevik, kuhu ehitati Saksamaa eeskujul kivi- ja sõrestikmajad.

Selles alevikus toimus 13. sajandi lõpul ja 14. sajandil hoogne ehitustegevus. Millalgi 15.

sajandil levis asustus ka piki Tallinna maanteed lõuna poole, umbes praeguse Jaama tänavani.

Liivi sõja eel anti korraldus lammutada majad, millest oleks olnud võimalik linnust rünnata.

Elu kandus kirikust lõuna poole jäävasse aleviku ossa. Selle piirkonna kruntidest ja omanikest

on meil ettekujutus alates Rootsi ajast. Nimelt pärineb 1645. aastast Lihula vanim plaan, millele

on märgitud kruntide omanikud ja neist mitme tegevusalad. 1710–1711. aastatel laastas Lihulat

ja selle ümbrust katk, mille ohvriks langes 90–95% elanikest. 19. sajandil kujunes Lihula alev

taas ümbruskonna keskuseks. 1872. aasta suures tulekahjus põles 2/3 Lihulast. Alevielu elavnes

19. sajandi jooksul, mil linnusemäe jalamile kerkis mõisahoone ning rajati väiketööstus. Sellega

kaasnenud rahvaarvu tõus peegeldub ka linnamaastikul – asula venis piki Tallinna maanteed

lõuna suunas, püstitati mitu uut kirikut. 19. – 20. sajandi ajaloolised kinnistud on enamasti

muudetud seoses 20. sajandi teisel poolel toimunud ehitustegevusega (näiteks Lihula

kultuurimaja, korterelamud Tallinn maantee äärde).

Kõik ajaloolise keskkonna säilimise kriteeriumid (välja arvatud kõlvikute struktuur, mis ei ole

linnalises keskkonnas asjakohane) on täidetud ja sisustatud kaitsekorra eelnõu punktis 6

muinsuskaitseala väärtustena.

2) Mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide

kontsentratsioon maa-alal – ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsiooni

7

(arhitektuuristiil, ehitusmahud ja nende liigendus, ehitus- ja viimistlusmaterjalid,

arhitektuursed ja linnaruumi elemendid ning väikevormid) domineerimine maa-alal;

Lihula muinsuskaitsealal on kultuurimälestiseks tunnistatud 11 ehitist. 2021.–22. aastatel viidi

läbi kõikide muinsuskaitsealale jäävate ehitiste inventeerimine, mille käigus selgitati välja

kultuuriväärtuslik hoonestus. Inventeerimise tulemuste põhjal määras muinsuskaitseala

kaitsekorra koostamise töörühm hoonetele kaitsekategooriad. Muinsuskaitseala 193 hoonest on

ala iseloomustavaid ja silmapaistva mõjuga (A- ja B-kaitsekategooria) 90. Muinsuskaitseala

väärtusi pigem mittekandvaid (C-kaitsekategooria) hooneid kaardistati 92. Suur osa C-

kaitsekategooria hoonetest on väiksemad abihooned, elektrialajaamad või nõukogudeaegsed

tüüpelamud jms. Linnaruumis domineerivad seetõttu siiski kultuuriväärtuslikud hooned.9

Ülevaatus näitas, et Lihula muinsuskaitsealal on mälestiste ja väärtuslike ehitiste

kontsentratsioon väga kõrge.

Kolme kinnismälestise puhul tegi töörühm ettepaneku lõpetada nende riiklik kaitse. Nendeks

on Lihula mõisa moonakatemaja 1 (reg-nr 15481), Lihula mõisa kõrtsihoone (reg-nr 15483) ja

Lihula mõisa viinavabrik (reg-nr 15482). Muinsuskaitseamet arvestab selle ettepanekuga ja

hindab nimekirjade korrastamisel nende mälestiste riikliku kaitse eeldustele vastavust ning teeb

otsuse selle põhjal.

Ühe kinnismälestise, Lihula mõisa moonakatemaja 3 (reg-nr 15487), puhul tegi töörühm

ettepaneku asendada selle kaitse mälestisena C-kaitsekategooriaga - hoone on hävinud ja selle

hoone asemele on ehitatud uus kaasaegne ehitis. Menetlused mälestiseks olemise kriteeriumite

hindamiseks ja riiklik kaitse lõpetamiseks on Muinsuskaitseametis algatatud ja vastav ettepanek

on Kultuuriministeeriumile esitatud.

Lihula muinsuskaitseala olulisemateks ja kohatunnetust loovateks kihistusteks on Lihula

linnusemägi koos Lihula mõisaansambliga ning 19. ja 20. sajandist pärinev peatänava äärne

hoonestus. 20. sajandi lõpus ehitatud ühiskondlikud hooned sulanduvad sujuvalt keskkonda,

moodustades kontrastse, kuid ühtse terviku ülejäänud muinsuskaitsealaga. Oluline

linnaruumiline väärtus on ka ajaloolistel haljasaladel, sealhulgas Tallinna maantee äärsel

ridaistutusel ning Lihulale iseloomulikku haljastusmustrit kandvatel hoovidel.

Väärtuslike ehitiste jm objektide kontsentratsiooni kriteerium on täidetud ja sisustatud

kaitsekorra eelnõu punktis 6 muinsuskaitseala väärtuslikumate kihistustena.

3) arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid

või -elemendid.

Arheoloogiliste leidude põhjal on teada, et Lihula ajalugu algab muinasajast. Muinaslinnuse ja

-asula esiletõus algas juba 10. sajandil. Piirkonnakeskus paiknes Saaremaa ja Põhja-Eesti

ühendusteel ning oletatavasti oli asustusest mõne kilomeetri kaugusel muistne sadamakoht.

Muinsuskaitsala hõlmab muinasaegse linnuse kohale rajatud keskaegset linnust vallikraavidega

ning linnuse ees olevat asulat, mis on olnud kasutusel alates muinasajast. Seejuures on Lihulas

säilinud arvukalt kesk- ja varauusaegsete kivist hoonete tarindeid ja sakraalehitisi, sh Elisabethi

kirik kalmistuga, tsistertslaste nunnaklooser. Oluline osa arheoloogilisest kultuurkihist on selles

leiduvad inimluud, mis osutavad linna eriaegsetele matmispaikadele. Muinasaegse asustuse

jäljed on säilinud keskaegse ja varauusaegse asulatuumiku arheoloogilise kultuurkihi all.

Elutegevuse tulemusena ladestunud arheoloogilises kultuurkihis leidub kunagiste hoonete

jäänuseid, jälgi õuedes olnud rajatistest, tänavatasapindu, eri aegadest pärit arheoloogilisi leide

jms. Lihula peamine tänavavõrk on oma kuju saanud juba keskajal ning on senini kasutusel.

9 Vt alusuuring Lihula muinsuskaitseala inventeerimisaruanne

8

Muinas, kesk- ja varauusaegset arheoloogilist kultuurkihti leidub ennekõike muinsuskaitseala

põhjapoolses osas, linnusest Oja tänavani. Muinsuskaitseala lõunapoolses osas leidub nii

uusaegset kultuurkihti kui ka varasema asustusega seotud inimtegevuse jälgi.

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu kriteerium on täidetud ja sisustatud kaitsekorra punktis

7.1 muinsuskaitseala väärtusliku kihistusena.

4) traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad,

avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid;

Lihulale on iseloomulik üldiselt tasane reljeef, mis tõuseb linnusemäe suunas. Maastikuliseks

dominandiks on kõrgendikul asuvad linnuse varemed ja mõisakeskus. Sinna rajatud

vabaplaneeringuga park on silmapaistvam osa Lihula väärtuslikust haljastusest. Lihula

muinsuskaitsealale avaldavad olulist mõju ajaloolised pargid koos kraavide ja tiikidega, mida

võib näha juba 19. sajandi lõpus koostatud kaartidel. Tänavaruumi kujunemisel on olulisel

kohal hilisem ridaistutus Tallinna maantee ääres.

Läbi Lihula suundus vana rannikuäärne teeühendus, praegune Tallinna maantee. Tee ümbrus

oli madalam ja soine maastik. Selle tõttu rajati hoonestus Tallinna maantee äärde ja aiamaa jäi

madalamasse kinnistu osasse. Lihula väikelinna miljööd mõjutab oluliselt hoonete vahel või

tagahoovides paiknev haljastus: (vilja)puud, põõsad, peenrad.

Haljastuse ja maastikuelementide kriteerium on täidetud ja sisustatud kaitsekorra eelnõus

punktides 6.2 ja 7.7 muinsuskaitseala väärtustena.

5) terviklikkus – hoonestus moodustab tervikliku linnaehitusliku kogumi ja miljöö, on tajutav

tervikuna ning moodustab tähenduslikult seotud keskkonna.

Lihula muinsuskaitsealana on määratletud ala, mis on tähenduslikult seotud ja tajutav

kompaktse linnaruumilise tervikuna. Alal on säilinud keskaegne ja 18. sajandil kujunenud

tänavavõrk ning kultuuriväärtuslik hoonestus. Ajalooline keskkond on hästi säilinud, selle

erinevad kihistused linnaruumis on nähtavad ja moodustavad tervikliku linnaehitusliku

keskkonna.

Terviklikkuse kriteerium on täidetud ja sisustatud kaitsekorra eelnõu punktis 4. ja 6.2

muinsuskaitseala kaitse eesmärgi ja väärtusena.

3. Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused

Aineline kultuuripärand on ühiskonna jaoks väärtuslik ja taastumatu ressurss ning oluline avalik

hüve. Põhiseaduse preambulast tulenevalt on riigi huvi ja tahe kindlustada ja arendada riiki, mis

peab tagama lisaks rahvusele ja keelele ka kultuuri säilimise läbi aegade. Seega on

kultuuripärandi säilimine põhiseaduslikult kaitstav Eesti kodanike ühine avalik huvi, mille

tagamiseks on MuKS-ga sätestatud avalik-õiguslikud piirangud. Muinsuskaitselised piirangud

mõjutavad eelkõige Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust, mille kohaselt on igaühel

õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid omandiõigusele saab sätestada

seaduse alusel kitsendusi. See tähendab, et omandiõigus ei ole absoluutne ja piiramatu õigus,

vaid piiranguid saab seada seadusega või selle alusel. Omandiõiguse kasutamisele piirangute

loomiseks peab olemas olema õigustatud eesmärk ning piirangud peavad olema sisult õiglased

(proportsionaalsed). Kitsendused ei tohi seada kahtluse alla omandi kui instituudi säilimist ega

olla omanikke ebaproportsionaalselt piiravad. Riiklikult olulistele kultuuripärandi objektidele

näeb kitsenduste seadmise ette muinsuskaitseseadus, mis lähtub eeldusest, et kultuuripärandi

säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, mis on üleriiklikult oluline. See lubab seada

mälestistega ja muinsuskaitsealadega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmiseid,

9

mis peavad tagama kultuuripärandi säilimise. Muinsuskaitseala kaitse-eesmärk on tagada

Lihula linnasüdame kui kultuuriväärtusliku linnaehitusliku terviku, seda kujundavate

iseloomulike ja kohatunnetust loovate väärtuste säilimine, esiletoomine, hoonete kasutuses

hoidmine ning säästev areng. Tegemist on ülekaaluka avaliku huviga, mis annab riigile õiguse

seada omandile kitsendusi ning omandiõigust õiglases ulatuses piirata. Muinsuskaitselised

avalik-õiguslikud piirangud võivad üheaegselt mõjutada nii omaniku õigusi kui kohustusi,

seades nendel kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-st tulenevad kitsendused.

Muinsuskaitselistel piirangutel võib omaniku õigustele olla ka soodne mõju, olles suunatud

kinnisasjade ja neil paiknevate ehitiste kaitsmisele ja säilitamisele, sealhulgas säilitades omandi

väärtused sellele sobivas keskkonnas. MuKS § 3 lg 8 alusel lähtutakse MuKS alusel mälestisele

ja muinsuskaitsealale suunatud riiklikes tegevustes avalike huvide ning igaühe õiguste ja

vabaduste tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse põhimõttest. Kaitsekorra kehtestamisega

püütakse leida õiglane tasakaal omandiõiguse riive ja kultuuripärandi kaitse tagamise vahel.

Kitsenduste ehk piirangute proportsionaalsuse hindamisel määratletakse esiteks neid õigustav

eesmärk – kaitsta põhiseaduse preambulis nimetatud kultuuri osaks olevat ajaloo- ja

kultuuripärandit. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on Lihula ajaloolise linnatuumiku ning seda

kujundavate iseloomulike ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste säilitamine ja esiletoomine,

hoonete kasutuses hoidmine ja linnaruumi kestlik areng. See on ülekaalukas avalik huvi, mis

on legitiimne eesmärk omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramiseks. Teiseks

hinnatakse nõuete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi

saavutamist, kuid kaitseb riigipoolse tarbetu sekkumise eest. Vajalikkuse hindamisel

hinnatakse, kas sama eesmärki on võimalik saavutada sama efektiivse, kuid vähem põhiõigusi

riivava alternatiivse lahendusega. Mõõdukuse üle otsustamiseks kaalutakse ühelt poolt

põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust.

Riigikohus on rõhutanud, et piirang on proportsionaalne, kui see on saavutatava eesmärgi

suhtes sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt näiteks RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 39).

Riigikohus selgitas, et abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise

isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo

26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 29). Piirangu mõõdukuse üle otsustamisel kaalutakse ühelt poolt

legitiimse eesmärgi olulisust ja teisalt piirangu intensiivsust koormatud kinnisasjade omanike

jaoks (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 42).

Piirangud peavad olema vajalikud, täitma eesmärki ning olema mõõdukad kaitstava hüve

säilimise ehk eesmärgi saavutamisel. Kaitsekorraga seatavate nõuete ja piirangute eesmärk on

muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja muinsuskaitseala kestlik (säästev, jätkusuutlik) areng.

Kaitsekord kehtib koostoimes muinsuskaitseseadusega. Kaitsekorraga määratakse

muinsuskaitsealal kehtivad üldised nõuded, mis on aluseks kavandatavate tegevuste lubatavuse

hindamisel ning omanike huvide väärtuslikku keskkonda sobitamisel. Seatavad nõuded

kohustavad kaasama kavandatavasse tegevusse Muinsuskaitseametit juhul, kui see tegevus võib

omada mõju kaitstavale väärtusele, sealhulgas seada ohtu selle säilimise või muuta säilimiseks

soodsaid tingimusi.

Kaitsekord on olemuselt üldkorraldusena eelhaldusakt kõikide edasiste üksikjuhtumite

lahendamisel. Kuigi kõik kaitsekorra kui üldkorralduse üksikküsimused tuleb lahendada

maksimaalselt teada oleva teabe alusel ja uurimiskohustust parimal moel rakendades, jäetakse

kaitsekorra normid erinevaid tulevikuvajadusi silmas pidades piisaval määral paindlikuks.

Edasised üksikjuhu kontekstipõhised elulised asjaolud ja vajadused selgitatakse välja ning

kaitseks vajalikud nõuded määratakse kindlaks nii muinsuskaitse eritingimustes, lubades vm

konkreetsetes otsustustes. Just need määratlevad ühtlasi ka omandiõiguse proportsionaalseteks

kitsendusteks olevad tegevused, mis on vajalikud kultuuriväärtuse säilimiseks. Sellel hetkel

10

kaalutakse uuesti ja täiendavalt üldise huvi ja üksikisiku huvi proportsionaalset tasakaalu. Nii

saab jõuda tulemuseni, et kõik kehtestatud piirangud ja kohustused oleksid konkreetsele isikule

õiglased.

Abinõu sobivuse hindamisel tuleb hinnata, kas see soodustab piirangu eesmärgi saavutamist

ning kaitseb riigipoolse ebamõistliku sekkumise eest. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk on

Lihula ajaloolise linnatuumiku ning seda kujundavate iseloomulike ajastu- ja kohatunnetust

loovate väärtuste säilitamine ja esiletoomine, hoonete kasutuses hoidmine ja linnaruumi kestlik

areng. See on ülekaalukas avalik huvi, mis on legitiimne eesmärk omandipõhiõiguse ja

ettevõtlusvabaduse piiramiseks.

Muinsuskaitseala suhtes riikliku kaitse kehtestamine ja tegevustele kitsenduste seadmine aitab

muinsuskaitseala kui kultuuriväärtuslikku keskkonda säilitada. Seega aitab kaitsekorra

kehtestamine kaasa eesmärgi saavutamisele, mistõttu saab seda pidada sobivaks.

Muinsuskaitseala kaitsekorra kehtestamine aitab kaasa rahvusvahelistest lepingutest ja

põhiseadusest tulenevate eesmärkide saavutamisele. Kuna Lihula muinsuskaitseala vastab

riikliku kaitse eeldustele, saab ala kaitsmist muinsuskaitsealana pidada põhjendatuks. Abinõu

on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava

abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitsekorra regulatsiooni eesmärgi

(kultuuriväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt samaeesmärki kandvaid, kuid

isikuid vähem koormavaid meetmeid.

Riiklikuks muinsuskaitsealaks tunnistamisega sarnase meetmena on alates 2003. aastast

võimalik kohaliku omavalitsuse üksusel kehtestada planeerimisseaduse alusel üld- ja

detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikke hoonestusalasid, mille eesmärk on tagada piirkonna

kohaliku ajaloo ja arengu seisukohalt väärtuslike alade kaitse, mis hõlmab peamiselt eriilmelisi

elu- ja tööstuspiirkondi. Ala miljööväärtuslikuks tunnistamise õigus on vaid kohaliku

omavalitsuse üksusel. Seega sõltub miljööväärtuslike alade väärtustamine ja kaitse sisustamine,

st kitsenduste kehtestamine ning ala haldamine, täielikult kohaliku omavalitsuse üksuse

poliitikast ja selle muutlikkusest. Seetõttu ongi miljööalade haldamises väga erinevaid

praktikaid, sh selliseid, mille nõuded on rangemad kui on kaitsekordades. Miljööalal

kehtestatakse kaitse- ja kasutustingimused, mis hõlmavad samuti terviklikku miljööd või

keskkonda, millel on ajalooliselt väljakujunenud tänavatevõrk, haljastus, ühtne ja omanäoline

arhitektuur või muu avaliku huvi objekt. Ehitusseadustikus puudub alus nõuda ehitiste

uuringuid, koostada enne projekteerimist muinsuskaitse eritingimusi või eritingimustega

võrreldava põhjalikkusega kultuuriväärtusi kaitsvat dokumenti, nõuda eelprojektist täpsemat

põhiprojekti või muinsuskaitselise järelevalvega võrreldavat järelevalvet tööde tegemise ajal.

Seetõttu ei ole alternatiivne valik loobuda kaitsekorraga nõuete kehtestamisest ning jätta see

iga valla ja linna vabaks hindamis- ja kaalutlusotsuseks, olemuslikult sama tõhus meede

üleriikliku ajaloo- ja kultuuripärandi kaitsmiseks kui seda on kohase kaitse kehtestamine

kaitsekorraga. Pidades silmas PS §i 32 omandiõiguse kaitset, näeb MuKS riikliku kaitse

kehtestamisel omandiõiguse piiramiseks ette põhjalikuma regulatsiooni ja rohkem tingimusi,

kui selleks on võrdlusena kohaliku kaitse reeglid planeerimisseaduses (nt PlanS § 74 lg 3:

„Üldplaneeringu alusel võib kinnisomandile seada kitsendusi.“). Lisaks konkreetsetele

materiaalõigusnormidele on kaitsekorra kehtestamiseks eriline menetlus, mille kohustuslikuks

osaks on ulatuslik ja avalik kaasamine, seisukohtade ja vastuväidete ära kuulamine,

kooskõlastamisring ja kehtestamine Vabariigi Valitsuses.

Miljööala ja muinsuskaitseala erinev kaitse lähtub kohaliku ja riikliku tasandi kaitse vajaduse

erinevusest. Lähtudes MuKS § 10 lg 1: Riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et

kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa,

millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus

11

tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Muinsuskaitseamet on hinnanud kaitsekorra eelnõu

seletuskirjas peatükis 2 Lihula muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduseid ning on seisukohal, et

1973. aastal muinsuskaitsealaks tunnistatud alal on jätkuvalt riikliku kaitse eeldused täidetud.

Kohaliku tasandi kaitse meetmete rakendamine võimaldab väärtustada üksikobjekte, alasid ja

paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik. Riigikohus on samuti selgitanud, et kohaliku

tasandi ja riikliku tasandi kaitse eesmärgid ei ole ühesugused (RKHKo 30.05.2019, 3-17-563,

p9). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et Lihula muinsuskaitseala puhul on tuvastatud vastavus

(üle)riikliku kaitse eeldusele, ei saa riiklikult olulise kultuuripärandi puhul pidada selle

kaitsmist üksnes läbi kohalikuks miljööväärtuslikuks hoonestusalaks määramise piisavaks

meetmeks, kuna see ei pruugi tagada kultuuripärandi säilimist.

Seejuures ei ole välistatud kohaliku ja riikliku tasandi koostöö riikliku kultuuripärandi kaitsel.

Kohaliku omavalitsuse üksusel on jätkuvalt võimalus halduslepingu alusel

Muinsuskaitseametilt üle võtta muinsuskaitsealal riikliku kaitse tagamine (riiklik järelevalve,

dokumentide ja taotluste menetlemine jmt). Sellisel juhul peab kohalik omavalitsus tagama

oma koosseisus vastava pädevusega pärandispetsialisti olemasolu, et riikliku kultuuripärandi

säilimine oleks tagatud. Seni ei ole Lääneranna Vallavalitsus avaldanud soovi muinsuskaitseala

pärandi riikliku kaitsega ise halduslepingu alusel tegelema asuda.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks kaalutakse iga kord ühelt poolt isikutele antud õigusesse

sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Kaitsekorra

kehtestamisega kaasnevad mõningad kitsendused omandiõigusele, millega seatakse omandi

kasutamisele piirangud. Samas arvestatakse, et Lihula ajalooline linnatuumik on olnud riikliku

kaitse all alates 1973. aastast. Praegu kehtib alale 2006. aastal kehtestatud Lihula vanima

asustuse muinsuskaitseala põhimäärus, millest on seni tulenenud piirangud kinnisasjade

kasutamisele. Piirangud ei muuda kinnisasjade senist sihtotstarbelist kasutamist võimatuks ega

raskenda seda oluliselt, mistõttu ei saa seatavaid piiranguid pidada intensiivseteks. Samuti olid

alal kinnisasju omavad isikud kaasatud kaitsekorra kehtestamise menetlusse, mis andis neile

võimaluse oma huvide kaitsmiseks ja seisukohtade esitamiseks juba enne kaitsekorra

kehtestamist. Seega aitab kaitsekorra kehtestamine kaasa eesmärgi saavutamisele seadmata

samas isikutele senisest intensiivsemaid piiranguid.

Kultuuripärandi säilimine on oluline avalik huvi, mille üheks tähtsamaks eelduseks on

järjepidevus. Kultuuripärandi säilimisest kasusaajaks on kõik alal kinnisasjade omanikud, kelle

vara väärtus sõltub muinsuskaitseala kui elukeskkonna väärtuste säilimisest. Lisaks kinnisvara

omanikele on kasusaajateks ka teised linnaelanikud, ettevõtjad ja linna külastajad, kelle jaoks

on hästi säilinud linna külastamine oluliseks sihtkohaks.

Muinsuskaitseala kehtestamise asemel teiste õiguslike võimaluste kasutamine eeldaks, et

muinsuskaitsealaks olemise eeldused on lõppenud. Riikliku kaitse eeldusele vastavuse

hindamine näitas, et muinsuskaitseala vastab kõigile eeldustele. Seetõttu arvestades MuKS-st

tulenevat regulatsiooni ja senist järjepidevust kultuuripärandi säilitamisel, saab kaitsekorra

kehtestamist pidada igakülgselt põhjendatuks ja proportsionaalselt vajalikuks valikuks.

Proportsionaalsusele lisaks on kaalutud kitsenduste ulatust ja nende leevendamise

võimalikkust. Eelnõu koostamisel seati eesmärgiks vähendada seniseid kitsendusi

omandiõigusele. Ühe nõudena taotletakse seni kehtiva põhimääruse järgi Muinsuskaitseametilt

luba kõigi muinsuskaitsealal asuvate hoonete siseruumides ehitamiseks. Lähtudes hoonetes

säilinud väärtustest tehakse hoonetele seatavates kitsendustes leevendused. Selleks jagatakse

muinsuskaitsealal paiknevad hooned kolme kaitsekategooriasse (A-, B- ja C-kaitsekategooria).

Vastavalt määratud kaitsekategooriale vähendatakse omandipõhiõiguse piiranguid võrreldes

senise korraga. Hoonete puhul, mille kultuuriväärtus tervikuna on kõrgem (A-

kaitsekategooria), jäävad kehtima seni kõikidele muinsuskaitsealal asuvatele hoonetele

12

kehtinud nõuded. A- ja B- kaitsekategooria kultuuriväärtuslikele hoonetele jääb kehtima

muinsuskaitse eritingimuste vajalikkuse nõue. B-kaitsekategooria hooned vabastatakse

Muinsuskaitseameti loakohustusest siseruumides ehitamisel ning C-kaitsekategooria hoonete

puhul kaob senine muinsuskaitse eritingimuste ja tööde tegemise loa taotlemise nõue. Võrreldes

senise muinsuskaitseala põhimäärusega (kehtestatud 2006. aastal) leevendab uus kaitsekord

piiranguid oluliselt. Kaitsekorraga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagavad

muinsuskaitsealal asuva kultuuripärandi säilimiseks ja kestlikuks arenguks soodsa seisundi

ning on proportsionaalne kaitse eesmärgiga.

Kaitsekorra nõuded on sõnastatud nii konkreetselt kui võimalik, kuid jättes neisse siiski sisse

vajalikul määral paindlikkust edasiste otsuste jaoks. Edaspidi saab näiteks muinsuskaitse

eritingimusi andes või töödeks luba andes lähtuda ühelt poolt MuKSist ja kaitsekorrast ning

teisalt iga konkreetse elulise juhtumi kontekstipõhistest vajadustest. Sellisel kujul saab

tasakaalustatult arvestada avalikuks huviks oleva ajaloo- ja kultuuripärandi kaitsega kui ka

erahuviga ning leida nende õiglane tasakaal – teha üksikjuhu õiglane otsustus. Seega ei määra

omandiõiguse kitsenduse proportsionaalsust kindlaks kaitsekord, vaid see määratakse kindlaks

MuKSi, kaitsekorra ja taotluse lahendamise oluliste asjaolude koostoimes.

4. Eelnõu sisu

Eelnõus on toodud muinsuskaitseala nimetus ja piir (I osa); kaitse eesmärk, väärtused ja nende

hoidmise põhimõtted (II osa); muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid (III osa);

muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded (IV osa); muinsuskaitseala

kaitsevööndi eesmärk ja nõuded selle tagamiseks (V osa); leevendused tööde tegemise loa- ja

teavitamise kohustusele muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis (VI osa); muinsuskaitsealal

paiknevate kinnismälestiste kaitsevööndid (VII osa) ja korralduse jõustumine (VIII osa).

Eelnõu koosneb kaheksast osast ja sellel on kolm lisa. Lisaks pdf-vormingule on eelnõu lisad

kättesaadavad ka ArcGis veebikaardina 10.

Eelnõu põhjendused on antud seletuskirjas. Seletuskirja lisadeks on kaitsekategooriate

põhjendused (seletuskirja lisa 1), muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja

Muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast

(seletuskirja lisa 2), ning Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku

raames esitatud arvamused ja vastuväited ning ameti seisukohad (seletuskirja lisa 3).

Eelnõu I osa. Muinsuskaitseala nimetus ja piir.

Eelnõu punktis 1 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse kehtestamine, selle järjepidevus ja

nimetus. Lihula muinsuskaitseala (edaspidi muinsuskaitseala) on võetud riikliku kaitse all

eesmärgiga kaitsta ja säilitada Lihula asula vanima asustuse maa-all ja maa peal säilinud

elemente ning ajaloolist linnasüdamikku, kuna see kultuuriväärtusega maa-ala esindab Eesti

ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

Muinsuskaitseala on riikliku kaitse all eesmärgiga kaitsta ja säilitada Lihula linna ajaloolist

linnatuumikut. Muinsuskaitseala nimetus on muudetud võrreldes senisega lühemaks ja

selgemaks. Senine nimetus „Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala“ ei peegelda tegelikku

muinsuskaitsealaga hõlmatud piirkonda. Lihulas kuuluvad muinsuskaitsealasse linnuse

varemed vallikraavidega, muinas-, kesk- ja uusaegse asustuse maa-all ja maa peal säilinud

elemendid, Lihula mõisaansambel ja ajalooline linnasüdamik. Seetõttu on korrektne ala

nimetus Lihula muinsuskaitseala. Muuhulgas on selline nimemuutus kooskõlas teiste

muinsuskaitsealade nimede muutmisega kaitsekordade koostamise käigus

10 Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra kaart

13

Eelnõu punktis 2 sätestatakse muinsuskaitseala sisuline määratlus. Lihula

muinsuskaitseala hõlmab linnatuumikusse kuuluvaid linnuse varemeid vallikraavidega, muistse

asustuse säilinud elemente, Lihula mõisaansamblit ja Tallinna mnt äärset ajaloolist hoonestust.

Eelnõu punktis 3 sätestatakse muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piirid. Piirid on

graafiliselt kujutatud lisas 1 toodud kaardil.

Muinsuskaitseala piirid on alates nende esmakordsest kehtestamisest kujunenud järgmiselt:

1) 1973. aastal moodustati muinsuskaitseala, mis hõlmas piiskopilinnuse ala 40-60 m

väljaspool endist veega täidetud vallikraavi, erinevas ulatuses hoonestust piki Tallinna

maanteed kuni Karja tänavani. Kaitsevööndiks määrati Tallinna maantee, Penijõe tee ja

Tallinn-Virtsu maantee vahele jääv ala.

2) 2006. aastal laiendati muinsuskaitseala kuni Allika tänavani ja täpsustati muinsuskaitseala

olemasolevaid välispiire kogu ulatuses.

Võrreldes kehtiva põhimäärusega muudetakse eelnõuga vähesel määral muinsuskaitseala piire.

Muinsuskaitseala kehtivad piirid vaadati üle tervikuna, analüüsides alas sees ja sellest

väljaspool asuva kultuuriväärtusliku hoonestuse ja linnaruumi elementide säilimist, et

kaitstavate väärtustega ala vastaks tervikuna muinsuskaitseala kaitse eesmärkidele ja

kriteeriumitele. Analüüsi tulemusena leiti, et muinsuskaitseala senistes piirides on

muinsuskaitseala väärtused säilinud ja seetõttu ei ole piiride vähendamine põhjendatud.

Muinsuskaitseala piiri täpsustati Lasteaia põik 1a kinnistu osas. Muinsuskaitseala piir poolitab

kinnistu pooleks ja kuna seal pole ajaloolist hoonestust ega arheoloogilist kultuurkihti , siis jäeti

see kinnistu muinsuskaitsealast välja.

Muinsuskaitseala kirde- ja edela piirkondades tehti uuringud arheoloogilise kultuurkihi

levikuala ulatuse täpsustamiseks. Muinsuskaitseala kirdeosas, Sooaluse tee ja Tallinna mnt

läheduses, tuvastati uuringute käigus arheoloogilise kultuurkihi esinemine, millest tulenevalt

muinsuskaitseala piiride muutmine antud piirkonnas ei ole asjakohane. Seevastu

muinsuskaitseala edelaosas, Heina tänava lähistel, uuringute käigus arheoloogilist kultuurkihti

ei tuvastatud ning võttes arvesse kogu teadaolevat informatsiooni antud piirkonna kohta, tehti

otsus vähendada osaliselt muinsuskaitseala piiri Heina tn 4 kinnistul. Ühtlasi vähendati

muinsuskaitseala piiri muinsuskaitseala lääneservas, Penijõe tee 1a ja 1b kinnistul, et ühtlustada

muinsuskaitseala piiri kujunemise põhimõtteid.

Muus osas täpsustatakse muinsuskaitseala piire vähesel määral, et viia need vastavusse

kehtivate katastripiiridega.

Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja

toetavas keskkonnas ning kaugvaated Lihula linnusele ja mõisale. Kaitsevööndi eesmärgist

lähtudes on analüüsitud kaugvaateid muinsuskaitsealale, linnusele ning mõisale. Vaadeldi, kas

muinsuskaitsealast väljapoole kaitsevööndi laiendamisel võib uute ehitiste püstitamisel või

maapealse osa laiendamisel tekkida oht muinsuskaitseala objektide säilimisele ja

vaadeldavusele. Analüüsi tulemusel leiti, et täiendava kaitsevööndi lisamine muinsuskaitseala

ümber ei ole vajalik ning muinsuskaitseala väärtuste kaitse tagab olemasolev kaitsevöönd

muinsuskaitseala põhjaküljel.

Eelnõu II osa. Muinsuskaitseala kaitse eesmärk, väärtused ja nende hoidmise põhimõtted

Eelnõu punktis 4 sätestatakse muinsuskaitseala kaitse eesmärk. Kehtivas põhimääruses on

muinsuskaitseala eesmärgina käsitletud ainult väärtuste säilitamist. Eelnõuga see eesmärk

säilib, samas tuuakse välja, et oluline pole ainult passiivne säilitamine, vaid ka

14

kultuuriväärtusliku keskkonna ja hoonestuse kasutamine ning kestlik areng. Seejuures on

hoonestuse ja linnaruumi uuendamisel eesmärgiks tuua olemasolevaid kultuuriväärtuseid esile,

mitte neid rikkuda või varjata (sh peetakse silmas nii arhitektuurseid kui ka arheoloogilisi

väärtusi). Kestliku arengu all peetakse silmas linnakeskkonna arendamist viisil, kus

olemasolevat ressurssi kasutatakse mõistlikult, sh olemasolevate hoonete kasutuses hoidmise

ja nende kaasajastamise kaudu. Ajastu- ja kohatunnetuse loomise all mõistetakse Lihula

unikaalse arhitektuurse ja haljastuse koosluse kaudu linna identiteedi hoidmist, mis aitab ühtlasi

hoida linna sidet Euroopa arhitektuuri- ja kultuuriruumis äratuntavate ajastutega (linna

külastades on ära tuntavad nt selle erinevad kihistused ja hilisem areng, sealhulgas 20. sajandi

linnaehituslikud protsessid).

Eelnõu punktis 5 sätestatakse, et muinsuskaitsealale kohaldatakse lisaks kaitsekorrale ka

MuKS-st tulenevaid sätteid. Seetõttu ei ole kaitsekorras korratud muinsuskaitsealal asuvatele

mälestistele esitatavaid nõudeid ega tehtavatele töödele kehtivaid nõudeid. See tähendab, et

muinsuskaitseseadust ja kaitsekorda tuleb rakendada koos. Mälestiste kaitse ja tööde tegemise

reguleerimine ei kuulu kaitsekorra esemesse ning see tuleneb otse MuKS-st.

Eelnõu punktis 6 loetletakse muinsuskaitsealal kaitstavad väärtused. Väärtustena on

loetletud peamised muinsuskaitseala tunnused, mille säilimine ja esiletoomine on oluline, et

täita Lihula muinsuskaitseala kaitse eesmärki. Neid on selgitatud ka seletuskirja sissejuhatuses

seoses muinsuskaitseala kriteeriumidele vastavuse hindamisega.

Muinsuskaitseala väärtused on sisuliselt üldjoontes sarnased senise Lihula muinsuskaitseala

põhimääruse eesmärkidega, kuigi sõnastatud oluliselt põhjalikumalt ja täpsemalt, et anda

selgemad ja sisulisemad suunised nii muinsuskaitseala hoonete omanikele, valdajatele,

valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele kui ametiasutustele. Seniste eesmärkide hulgast on välja

jäetud need, mis käsitlesid muinsuskaitsealal sobimatute kasutusviiside väljatõrjumist,

keskkonda risustavate väikeehitiste ja sobimatute rajatiste väljaviimist. Praktikas ei ole juba

ammu olnud muinsuskaitses tavaks nõuda olemasolevate väikeehitiste ja rajatiste lammutamist

või keelata „sobimatuid“ kasutusviise. Eraomandist lähtudes on sellised eesmärgipüstitused

kohatud. Välja tõrjumise ja lammutamise asemel on tänapäeval otstarbekam seada tingimused

ümberehitamiseks, mille abil saab ka sobimatute ehitiste uuendamisel nende välisilmet

parandada.

Eelnõu punktis 6.1 tuuakse väärtusena välja Lihula linnatuumiku roll mitmekesise ja

inimmõõtmelise elu-, töö-, õppe- ja puhkekeskkonnana ning kultuurimälu kandjana. See

tähendab, et lisaks füüsilistele väärtustele nagu arhitektuur või arheoloogia, on

muinsuskaitseala elav linnaruum, mida kasutatakse jätkuvalt väga erinevates funktsioonides.

Mitmekesisusena mõistetakse nii arhitektuurset, ajastulist kui ka kasutusviiside mitmekesisust.

Kasutusviiside mitmekesisus hoiab linnatuumiku elavana ja kasutuses, see omakorda tagab

hoonete ja muude väärtuste säilimise.

Inimmõõtmelist ruumi mõistetakse eelnõus samas tähenduses kui seda on kasutatud

üldplaneeringu koostamise nõuannetes11: see on väliruum, mis lähtub inimese mõõtkavast ja on

tema liikumise kiirusel hästi tajutav.

Kultuurimälu hoidmise all mõistetakse kollektiivset teadmist oma ajaloo ja ühiste juurte kohta,

mis liidab kogukondi. Ajaloolises linnas on võimalik tunnetada selle elanike panust linnaruumi

ja linnas toimunud arenguid selle erinevate arheoloogiliste ja arhitektuursete kihistuste kaudu,

mis võimaldab tajuda ajaloolist linnakeskkonda kultuurimälu hoidva elukeskkonnana.

11 Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks,

https://planeerimine.ee/wp-content/uploads/2021/05/uldplaneeringu_juhis_final-2.pdf.

15

Eelnõu punktis 6.2 on loetletud Lihula muinsuskaitseala füüsilised väärtused: muinasajast

tänapäevani kujunenud ja säilinud linnaehituslik tervik, sealhulgas hooned ja rajatised

(edaspidi ehitised), tänavavõrk, krundi- ja hoonestusstruktuur, hoovid ja aiad (edaspidi

õuemaa), haljastus, ajaloolised linnaruumi elemendid, ehitusjooned, katusemaastik,

arheoloogiline kultuurkiht ning linnuse varemed vallikraavidega. Need tuleb kaitsekorra järgi

säilitada, muutuste kaalumisel tuleb eelistada neid muudele väärtustele ning hoiduda nende

rikkumisest ja hävitamisest.

Eelnõu punktis 6.3 tuuakse väärtusena esile ka muinsuskaitsealale avanevad olulised

kaugvaated, muinsuskaitsealal avanevad sisevaated ja kultuuriväärtuslike ehitiste

vaadeldavus. Vaadeldavus on muinsuskaitseala kui ajaloolise linnakeskuse üks olulisi

väärtuseid.

Lihulale on iseloomulik madal hoonestus ning tasasel maastikul paikneva linna siluett on

enamasti rohelusse mattunud. Oluliseks erandiks on Lihula linnusemägi ja seal olev

mõisakompleks. Lihula linnusemäge võib pidada üheks linna sümboliks, mis on nähtav

lähenedes linnale maanteedelt. Linnus on ajalooliselt olnud maastikul visuaalseks dominandiks

ja orientiiriks. Muinsuskaitsealale iseloomulik terviklik kultuuriväärtuslik keskkond eristub

ümbritsevast hilisemal ajal hoonestatud linnast selgelt mastaabi, tiheduse ja hoonestuslaadi

poolest. Olulised vaated on kirjeldatud eelnõu punktis 23. Muinsuskaitsealal avanevateks

sisevaadeteks loetakse kõiki vaateid piki muinsuskaitseala ajaloolist peatänavat (eelnõu punkt

23), mille ääres paiknevad kultuuriväärtuslikud hooned. Kultuuriväärtuslike ehitiste

vaadeldavuse säilitamine on üldine printsiip, mis tähendab, et hoonete fassaadid,

mõisakompleks, linnusevaremed ja seda ümbritsevate muldkehandite maapealsed osad jm

ajaloolised ehitised peaksid olema linnaruumis nähtavad, mitte varjatud uusehitiste,

reklaamikandjate vms taha. Kultuuriväärtuslike hoonetena mõistetakse eelnõu punktides 11 ja

12 defineeritud A- ja B-kaitsekategooria hooneid, st hooneid, mille autentsena säilitamine on

nõutav.

Eelnõu punktis 7 täpsustatakse punktis 6.2 toodud väärtuseid, loetledes linnaehitusliku

terviku väärtuslikumad kihistused. Väärtuslike kihistuste määratlemisel on tuginetud

kaitsekorda välja töötava töörühma aruteludele ja kaasamisüritustel tehtud ettepanekutele.

Alapunktides 1–7 nimetatu ei ole ammendav loetelu Lihula muinsuskaitseala väärtustest.

Nendes tuuakse esile, millised ehitised jt linnaruumi osad Lihula ajaloolist linnatuumikut enim

iseloomustavad ja moodustavad selles domineeriva ja kohatunnetust loova osa. Alal leidub ka

väärtuslikke ehitisi jt objekte, mis loetelus nimetatud arhitektuuristiilide või kihistuste tüüpide

alla ei mahu, kuid mis on samuti osa muinsuskaitseala tervikust.

Punktis 7.1 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks arheoloogiline kultuurkiht,

muinas-, kesk- ja varauusaegsete kihistuste maa all ja maa peal säilinud osad, sealhulgas

Lihula linnuse varemed vallikraavidega ja linnuse maa all ning maapeal säilinud elemendid,

ajaloolises alevikeskuses säilinud kesk- ja varauusaegsete ehitiste jäänused ning

matmispaigad. Arheoloogiline kultuurkiht võib sisaldada ehitusjäänuseid, inim- ja loomaluid,

arheoloogilisi leide, sealhulgas töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke ja muud sellist. Samuti võib

see sisaldada hävinud, kuid linnaruumile iseloomulike elementide jäänuseid (sillutis,

piirdeaiapostid, kaevud vms).

Punktis 7.2 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks Lihula mõisaansambel koos seda

ümbritseva pargiga.

Punktis 7.3 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks Lihula tänavatevõrk koos

krundi- ja hoonestusstruktuuriga - II maailmasõjaks välja kujunenud kinnistud (maaüksused),

mis on säilinud tänapäevani muutmata või vähesel määral muudetud piiridega. Ajalooliselt

16

väljakujunenud linnaplaneeringu, tänavatevõrgu ja kinnistustruktuuri kui väärtuse säilitamine

on olnud muinsuskaitseala üheks eesmärgiks selle loomisest peale 1973. aastal.

Ajalooline kinnistustruktuur on mõjutanud hoonestuse kujunemist ja eluolu varasematel

aastasadadel ja selle säilitamine kannab olulist kultuuriväärtust. Eelnõu alusuuringuna läbi

viidud Lihula kinnistustruktuuri analüüs näitab, et osad Lihula muinsuskaitseala kruntidest

pärinevad II maailmasõja eelsest ajast. Ajalooliste kinnistute kultuuriväärtus on oluline

muinsuskaitseala väärtuste kontekstis, kuna need väljendavad kinnistu ja sellel asuva

hoonestuse ajalist seotust ja järjepidevust. Kinnistupiiride vanus annab teadmisi erinevate

ajastute elukorraldusest ning on otseseks muinsuskaitseala hoonestuse, piirdeaedade ja

haljastuse mitmekesisuse ja paiknemise põhjuseks. Krundi suurus ja kuju on sageli määranud

sellel asuvate hoonete suuruse tänavajoonel ja niiviisi tänavaruumis eriilmeliste, samas

omavahel sobituvate ehitiste rajamise.

Punktis 7.4 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka kuuluvaks 18.–20. sajandil rajatud

kultuuriväärtuslik hoonestus, sealhulgas väikelinnale iseloomuliku mahu ja ilmega elu- ja

ühiskondlikud hooned ning pae- ja maakivist abihooned;

Punktis 7.5 on linnaehitusliku terviku ühe väärtusliku kihistusena nimetatud

kultuuriväärtuslike hoonete interjööre. Sõnastus kultuuriväärtuslikud hooned viitab eelnõu

punktis 11 määratletud A-kaitsekategooria hoonetele, mida säilitatakse autentsena nii

eksterjööris kui ka interjööris.

Muinsuskaitsealal töid kavandades tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt peavad

muinsuskaitsealale suunatud tegevused vähendama mälestiste ja muinsuskaitsealade hävimise

ohtu ning toetama väärtuste säilimist. Sealjuures lähtutakse hoonete autentsusest, pidades

oluliseks ajastute vältel lisandunud väärtuslikke kihistusi. Nii nagu hoone väliskujunduse

väärtuslikke kihistusi, tuleb arvestada ka hoone siseruumis säilinud elemente, mida ei saa

muinsuskaitseala tervikliku keskkonna osast lahutada. Muinsuskaitseala ehitisel töid

kavandades tuleb üldpõhimõttena pidada silmas kultuuriväärtusliku terviku säilimist,

sealhulgas arvestada hoonete osade, tarindite ja detailide säilimisega või seisundi

parandamisega. Seetõttu antakse muinsuskaitseseadusest lähtudes muinsuskaitse eritingimusi

koostades hoonetele nii arhitektuurilised, ehituslikud kui kujunduslikud tingimused, mis

arvestavad säilinud väärtustega ja tagavad nende säilimise nii interjööris kui eksterjööris.

A-kaitsekategooria on määratud eelnõu koostamise käigus teadaolevatele väärtuslike

interjööridega hoonetele. B- ja C-kaitsekategooria hoonetel teadaolevalt väärtuslikku interjööri

säilinud ei ole. Kuna paljudes neis ei ole tehtud siseviimistlusuuringuid ja varasemad ehitus- ja

viimistlusdetailid võivad olla hilisematega kinni kaetud, võidakse kultuuriväärtuslikke

interjööre või selle osi (näiteks lae- või seinamaalingud, tapeedid, ajaloolised põrandad jms)

leida sisetööde käigus ka neis hoonetes. Sel juhul tuleb neist leidudest MuKS § 60 alusel

Muinsuskaitseametile teada anda. Amet nõustab omanikku ja annab soovitusi väärtuste

säilitamiseks ning vajadusel määrab uuringud (omanikule MuKS-is toodud määral hüvitatavad,

kui amet on need määranud). Kuna terviklikke või hoone ehitusaegseid interjööre on säilinud

pigem vähe, väärtustatakse lisaks terviklikele kultuuriväärtuslikele interjööridele (A-

kaitsekategooria hooned) ka selliseid, kus on säilinud kunagiste interjööride fragmente või

detaile.

A-kaitsekategooriasse määratud hoonetes on säilinud väärtuslikud interjöörid või

interjöörielemendid, mis on osa Eestis säilinud kultuuripärandist. Need peegeldavad ajaloolises

linnas pika ajaperioodi vältel avalike hoonete ja elamute kasutamist, linnaelanike eluolu kui ka

hoonete konstruktiivseid ehitusvõtteid, interjööris kasutatud viimistlusmaterjale ja

ruumikujundusvõtteid. Lähtudes MuKS § 3 on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine

ühiskonna ühine kohustus. Samuti hoiab kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine alal riigi

17

ning tema piirkondade identiteeti ja eripära. Samuti kindlustab kultuuripärandi säilitamine,

hoidmine ja teadvustamine praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu

kandva elukeskkonna.

Tuginedes 2019. aastal jõustunud MuKS-i rakendussättele § 91 lg-le 3, loetakse kuni

muinsuskaitseala kaitsekorra kehtestamiseni kehtiva MuKS-i § 52 lõike 2 punkti 2 tähenduses

väga väärtuslikuks ehitiseks enne 1940. aastat ehitatud või püstitatud ehitisi, kui

muinsuskaitseala põhimääruses on kaitse eesmärgina sätestatud arhitektuurselt väärtuslike

interjööride säilitamine. Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala kehtiv põhimäärus § 6 lg 2

p 6 seab üheks muinsuskaitseala kaitse-eesmärgiks, millest juhindutakse: arhitektuurselt

väärtuslike interjööride, detailide, elementide ja ajalooliste ehituskonstruktsioonide

säilitamine ja eksponeerimine. Eeltoodust lähtudes on proportsionaalne pidada ka edaspidi

oluliseks, väärtuslikuks ja säilitamisväärseks kultuuripärandi osaks interjööre ning nende

säilimiseks seada tingimusi.

Enne uue muinsuskaitseseaduse (2019. a) kehtima hakkamist ja selle alusel kaitsekategooriate

määramist on peetud kõiki Lihula muinsuskaitseala hooneid üksteisest eristamata oluliseks, sh

nende interjööre. Uue kaitsekorra koostamiseks on neist välja selekteeritud vaid kõige

väärtuslikum teadaolev osa. See tähendab, et kõigist Lihula 193-st hoonest vaid 13 hoonel säilib

olemasolev interjöörides säilinud väärtuste säilitamise ja hoidmise kohustus. A-

kaitsekategooriasse määramine ei tähenda, et siseruumides edaspidi muudatusi üldse teha ei

saa. Siseruumides ümberehituste tegemiseks annab Muinsuskaitseamet omanikule

eritingimused, arvestades tema soove hoone kasutamisel ja muudatuste tegemisel selliselt, et

tagatud oleks teadaolevate väärtuste säilimine. Hoonete peamised väärtused on välja toodud ka

kaitsekategooriate määramise aruande tabelis, et anda omanikele teave ja põhjendused ehitise

väärtuste säilimiseks. Need on näha seletuskirja lisas 1. Ameti antavate eritingimustega

täpsustatakse projekteerimisele eelnevalt võimalikke restaureerimis-, konserveerimis- või

ehitustegevusi.

A-kaitsekategooria määratlemiseks on kultuuriministri määruses nr 23 “Mälestise liikide ja

muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste

väärtusklassid” seatud tingimused. Nende kultuuriväärtuslike hoonete määratlemisel, mille

sisemuses säilinud teadaolevaid väärtuseid ei olnud võimalik füüsiliselt kontrollida, lähtuti

määruse § 10 lg 2 p 2 toodust: Läbi uurimata, minimaalsete varasemate sekkumistega ning

vähese olemasoleva teabega ajalooline ehitis, mille muude väärtuste kumulatiivsus võimaldab

eeldada interjööri väärtuslikkust.

Punktis 7.6 loetakse väärtusliku kihistuse hulka linnaruumi kujundavad elemendid, sealhulgas

väikevormid, monumendid, tüüpilised piirded, sh plankaiad ja paekivist piirdeaiad jms;

Loetletud elemendid on hoonete kõrval samaväärsed linnakeskkonda terviklikkust kujundavad

osad.

Punktis 7.7 loetakse väärtuslikuma kihistuse hulka maastiku ning traditsioonilise haljastusviisi

koosmõjul tekkinud keskkond, sealhulgas kõrghaljastatud õuemaa, ajaloolised avalikud

haljasalad ja ridaistutused, mis on hoonete kõrval üheks oluliseks linna miljööd kujundavaks

elemendiks.

Eelnõu punktis 8 on kirjeldatud muinsuskaitseala väärtuste hoidmise põhimõtted, mis

annavad kaitsekorra kohaldamisele suuna ning on vajalikud nõuete sisustamisel. Sõnastamisel

on lähtutud Eestis väljakujunenud praktikast, mis omakorda lähtub valdkonna rahvusvahelisest

kogemusest ja juhendmaterjalidest, sh UNESCO ajaloolist linnamaastiku käsitlevast

18

soovitusest12 (2011), ICOMOSi Veneetsia hartast13 (1964) ja ICOMOSi Washingtoni hartast14

(1987). Põhimõtted lähtuvad eesmärgist säilitada ja tuua esile muinsuskaitseala väärtuseid ja

on juhindumiseks muinsuskaitsealal muudatuste planeerimisel ja kavandatavate muudatuste

lubatavuse kaalumisel. Need täiendavad MuKS §-s 3 kehtestatud muinsuskaitse põhimõtteid,

milleks on muuhulgas ettevaatuspõhimõte, kultuuripärandi ja -mälu hoidmine ja edasikandmine

järgmistele põlvedele, piirkondade identiteet ja eripära, mitmekesine ning kultuurimälu kandev

elukeskkond, ligipääsetavus kõikidele inimestele, autentsuse säilitamine ning selle

potentsiaalse terviklikkuse taastamine, algupäraste materjalide ning traditsiooniliste töövõtete

ja tehnoloogiate kasutamine, kõigi ulatuslik koostöö ning avalike huvide ning igaühe õiguste ja

vabaduste tasakaalustatus ning proportsionaalsus.

Punktis 8.1 rõhutatakse, et muinsuskaitseala väärtuseid säilitatakse, uuendused lähtuvad

kestlikust arengust ja sobitatakse kokku kultuuriväärtusliku keskkonnaga, toetades

muinsuskaitseala eesmärke ja parandades elukeskkonna kvaliteeti. See tähendab, et ehituslikud

muudatused on võimalikud, kuid nende kavandamisel tuleb kaaluda, kas need väärindavad või

pigem rikuvad olemasolevaid kultuuriväärtusi ja elukeskkonda. Muinsuskaitseala on

väljakujunenud keskkond, kus on seatud eesmärgiks olemasolevate väärtuste säilitamine ja

esiletoomine ning uuenduste tegemisel võetakse seda arvesse.

Kestlik (keskkonda ja kultuuripärandit hoidev) arendamine rahuldab praeguste põlvkondade

vajadused, kahjustamata tulevaste põlvkondade võimalusi muinsuskaitseala kultuuripärandit

kasutada ja sellest osa saada. Samas on kõige keskkonnasäästlikum kasutada juba ehitatud

hooneid, neid kaasaja vajadustele vastavaks kohandades ja arendades. Uushoonestuse rajamisel

arvestatakse kogukulu ühiskonnale, sh kasutusest välja jääva kõrge kultuuriväärtusega ehitiste

säilitamiskohustust ning sellega kaasnevaid kulusid. Samas on kaitstaval alal oluline pidev

elukeskkonna kvaliteedi parandamine ja kaasaegsete mugavustega täiendamine nii palju kui

võimalik, et ajaloolised hooned oleksid jätkuvalt atraktiivsed elamiseks ning muinsuskaitseala

ei jääks tühjaks.

Punktis 8.2 täpsustatakse eelpool väärtusena nimetatud funktsionaalse mitmekesisuse

hoidmist: muinsuskaitsealal ei ole oluline mitte üksnes iga kinnistu sihtotstarbe säilitamine,

vaid eelkõige on vajalik hoida ajalooliselt avalikus kasutuses olnud hoonete ja alade (nt

avalikud haljasalad, ajaloolised koolihooned, haldus- ja ühiskondlikud hooned jms) jätkuvat

toimimist avalikus funktsioonis. See aitab säilitada linna elava ning toimiva elukeskkonnana,

välistades monofunktsionaalsuse või sõltuvuse vähestest kasutusliikidest.

Punktis 8.3 rõhutatakse vajadust eelistada muinsuskaitsealal olemasolevate ajalooliste hoonete

jätkuvat kasutamist või taas kasutuselevõtmist, kui need on näiteks tühjaks jäänud.

Muinsuskaitseala hoonestuse säilimist aitab tagada nende kasutamine ja pidev hooldamine.

Tühjalt seisvad hooned jäävad reeglina hoolduseta, hakkavad lagunema ja nende

kultuuriväärtuse säilimine on ohus. Keskkonna seisukohast on kõige kestlikum kasutada juba

ehitatud hoonestust, seda kaasaja vajadustele vastavaks kohandades ja arendades. Riik saab

hoonete kasutuses hoidmist soodustada, eraldades selleks riiklikke toetusi, samuti on võimalik

teha menetluste läbiviimisel leevendusi vastavalt MuKS-is ettenähtule. Uushoonestuse

rajamisel arvestatakse kogukulu ühiskonnale, sealhulgas kasutusest välja jääva kõrge

kultuuriväärtusega ehitiste säilitamiskohustust ning sellega kaasnevaid kulusid.

12 UNESCO Ajaloolist linnamaastikku käsitlev soovitus. -

https://unesco.ee/public/Recommendation_on_Historic_Urban_Landscape_tolge_EST.pdf 13 ICOMOS-i Veneetsia harta, https://www.icomos.org/charters/venice_e.pdf. 14 ICOMOS-i Washingtoni harta, https://www.icomos.org/charters/towns_e.pdf.

19

Muinsuskaitsealal on oluline pidev elukeskkonna kvaliteedi parandamine, et ajaloolised hooned

oleksid jätkuvalt atraktiivsed elamiseks või avalikes funktsioonides kasutamiseks.

Punktis 8.4 mõistetakse ligipääsetavuse all muinsuskaitseala ja seal paiknevate hoonete

füüsilist ligipääsetavust, mis arvestab kõikide kasutajate vajadustega, sealhulgas puudega

inimeste erivajaduste15, laste ja eakate, ratastooliga ja lapsevankriga liikujate, vaegnägijate ja -

kuuljate iseseisva, turvalise ja mugava liikumisega, et neile vajalikud teenused oleksid

kättesaadavad16. Selle punktiga antakse suunised ligipääsetavuse suurendamise

võimaldamiseks, kus seda on vajalik rakendada. Kus võimalik, parandatakse ligipääsetavust

teekatendite ühte tasapinda viimisega, liikumisvõimaluste parandamisega erineva

pinnaviimistlusega teekatenditega, kasutades kõrvuti erineva siledusega sillutisi.

Ligipääsetavuse suurendamine näiteks kaldtee, invatõstuki jms lisamisega võimaldab

ajalooliste hoonete kasutamist rohkemates funktsioonides ning erineval viisil liikuvatele,

erineva suuruse ja vanusega inimestele. Samas peetakse silmas, et ehituslike muudatustega

ligipääsetavuse suurendamiseks ei tohi kahjustada kultuuripärandit. Lahenduse sobivust ja

alternatiivseid võimalusi kultuuriväärtusliku hoone juures muudatuste tegemisel kaalutakse

igakordselt, arvestades asukohta ja mõju linnaruumile.

Punktis 8.5 selgitatakse, et kultuuriväärtuslikke ehk A- ja B-kaitsekategooria hooneid

säilitatakse ja hooldatakse eesmärgiga tagada nende pikaaegne säilimine eelkõige läbi

järjepideva hooldamise. Iga omaniku kohustus on enda kultuuriväärtuslikku kinnisvara

hooldada. Säilitamiskohustus tuleneb MuKS § 33 lg-st 3. Hooldustööd ei ole loakohustuslikud,

kuid Muinsuskaitseametil on võimalik nende teostamiseks nõu anda, võimalusel rahaliselt

toetada, samuti anda hoolduskava (MuKS § 44).

Kultuuriväärtuslike hoonete konserveerimisel, restaureerimisel, ehitamisel ja ilme muutmisel

lähtutakse olemasolevast hoonest – säilitatakse ja vajaduse korral taastatakse selle

arhitektuurilaad, ehitus- ja viimistlusmaterjalid ning detailid. Arhitektuurilaadis väljendub

hoone arhitektuurne olemus ja arhitektuuristiil – näiteks kas tegu on kõrge või madala

viilkatusega hoonega, kas fassaad on klassitsistlikus või historitsistlikus stiilis jne.

Tuleb silmas pidada, et kultuuriväärtuslikud hooned on enamasti vanemad hooned, mida on

tõenäoliselt ka varem ümber ehitatud. Kultuurilooliselt oluline ei ole üksnes algupärane, st

ehitusaegne lahendus, vaid ka hilisemad kihistused, mis näitavad, kuidas hoone on eri ajastutel

muutunud. Nii A- kui ka B- kaitsekategooria hoonetele koostatakse enne projekteerimist

muinsuskaitse eritingimused, kus tuuakse välja konkreetse hoone väärtused, arvestades,

millised kihistused ja detailid säilitatakse ning millised võib eemaldada.

A-kaitsekategooriasse määratud hoonete siseruumidele seatakse muinsuskaitse eritingimustega

nõuded ka siseruumides säilitatavate osade kohta, kuid B-kaitsekategooria hoonete puhul mitte.

Viimaste puhul ei rakendu siseruumides tehtavatele töödele loakohustus, st Muinsuskaitseamet

võib anda nende tööde tegemiseks vaid soovitusi.

Muinsuskaitse eritingimuste andmisel määratakse ehitus-, konserveerimis- ja

restaureerimistöödeks vajalik ehitusprojekti staadium, lähtudes kultuuriväärtusliku objekti

väärtuste säilitamise vajalikkusest, kavandatavate tööde keerukusest ja tööde sisust. Alati ei ole

vähese täpsusastmega eelprojekti alusel ehitamisel tagatud väärtuste säilimine põhiprojektiga

võrreldaval määral. Seega on põhiprojekti nõudmise võimalus põhjendatud ning seda vajadust

hinnatakse iga üksikjuhtumi kontekstis.

15 Ehitusseadustiku § 11 lg 4 alusel vastu võetud määrus nr 28, „Puudega inimeste erivajadustest

tulenevad nõuded ehitistele“. 16 Ligipääsetavuse rakkerühm. Riikliku korralduse töögrupp. Lõpparuanne.

20

Juhul, kui kultuuriväärtuslikus B-kaitsekategooria hoones avastatakse väärtuslikke

interjööridetaile, nt maalinguid vms, mida seni tehtud uuringute käigus ei ole dokumenteeritud

või millega projekteerimisel või tööde tegemise loa andmisel ei ole arvestatud, on tööde teostaja

kohustatud säilitama leitu muutmata kujul ning teavitama sellest viivitamata

Muinsuskaitseametit (MuKS § 60). B-kaitsekategooria hoone interjööris kultuuriväärtuslike

detailide säilitamine ja restaureerimine otsustatakse kokkuleppel Muinsuskaitseametiga,

vajadusel restaureerimist toetades. Samuti on võimalik lahendus, kus Muinsuskaitseamet

määrab hoonele ajutise kaitse, või siis algatatakse kaitsekorra muutmise menetlus muutmaks

hoone B-kategooria A-kategooriaks.

Punktis 8.6 on ära toodud põhimõte, mille kohaselt uue ehitise püstitamisel ja suuremahulise

juurdeehitise ehitamisel eelistatakse tänapäevase arhitektuurikeelega ümbritsevaga arvestavat

lahendust, eesmärgiga rikastada mitmekihilist ajaloolist keskkonda kvaliteetse arhitektuuriga

soovitavalt vältides ajalooliste stiilide otsest jäljendamist. Lähtutakse lähiümbruse

linnaruumist, sealhulgas ajaloolise hoonestuse paiknemisest, tihedusest, mahust,

materjalikasutusest, katusemaastikust ja värvilahendusest. Suuremahulise juurdeehitise all

mõistetakse ehitusloakohustuslikku juurdeehitist, mis on vastavalt EhS-le olemasolevast

hoonest rohkem kui 33% suurema mahuga. See põhimõte on sõnastatud eelistusena ning iga

juhtumi puhul tuleb lahenduse sobivust eraldi kaaluda.

Terve uue hoone või ajaloolise hoonega liituva uue suure hoonemahu puhul on eesmärk

kasutada üldjuhul pigem tänapäevaseid lahendusi, et ajaloolised ja uued hooned oleksid

linnapildis visuaalselt eristatavad. Kui uued hooned on kaasaegse arhitektuuriga, tulevad ka

ajaloolised hooned selgemalt esile ja üks ei konkureeri teisega. Uued hooned, mis kopeerivad

ajaloolisi stiile, kahandavad vanade majade väärtust, tekitades ka ajalooliste hoonete puhul

kahtluse nende vanuseväärtuses ja autentsuses. Samas ei tähenda tänapäevane arhitektuur

teravat kontrasti ajaloolise keskkonnaga, vaid see peab ka keskkonda sobituma. See, mida

soovitakse muinsuskaitsealal vältida, pole mitte erinevate vanemate arhitektuuristiilide

elementide kasutamine ja tänapäevases võtmes interpreteerimine, vaid tervete hoonete otsene

kopeerimine. Uus lisandus peab sobituma ajaloolisse keskkonda, mitte domineerima selle üle,

kuid see peab olema ka vanast hoonestusest eristatav. Selleks tuleb järgida hoonestuse ajaloolist

struktuuri ja lähtuda üldisest mastaabist (maht, kõrgus, liigendused), kuid arhitektuuristiil võib

olla kaasaegne.

Ajalooliste hoonete kopeerimine on õigustatud, kui kõrge kultuuriväärtusega hoone hävib või

see rikutakse. Sel juhul on alust nõuda selle taastamist hävimiseelsel moel.

Eelnõus ei anta eraldi suunist väiksemahuliste juurdeehitiste (kuni 33%-lise laienduse)

arhitektuurse lahenduse kohta (näiteks veranda, vintskapid jms), sest nende kavandamisel on

olenevalt olukorrast mõeldav nii olemasoleva hoone ajaloolise arhitektuurikeelega jätkamine

kui ka kaasaegsed lahendused.

Lähiümbruse arhitektuuritavade all mõistetakse konkreetses kvartalis ja tänavalõigus

domineeriva ajaloolise hoonestuse paiknemist, suurust, materjalikasutust jms. See ei tähenda,

et uue hoone puhul peaks ajaloolist hoonestust kopeerima, vaid pigem seda kaasaegses võtmes

interpreteerima. Uus lisandus peab sobituma ajaloolisse keskkonda, mitte domineerima selle

üle. Peamine on jätkata hoonestuse struktuurist ja üldisest mastaabist (maht ja kõrgus)

lähtumisega.

Ajaloolise hoonestuse all mõistetakse eelkõige enne II maailmasõda ehitatud hoonestust, st kui

lähialal on osaliselt säilinud sõjaeelne hoonestus ning nende vahele on kerkinud hiljem palju

suurema mastaabiga hoone, siis uute hoonete kavandamisel lähtutakse üldjuhul vanemate,

muinsuskaitsealal väärtustatud ja sellele iseloomu andvate hoonete mastaabist, et luua neile

toetavat keskkonda. Samas alati ei ole vanema hoonestuse mahtudest lähtumine linnaruumis

21

mõistlik (vt punkt 8.9). Uute hoonete ja suuremahuliste juurdeehitiste mahud kaalutakse

igakordselt läbi detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste raames.

Punktis 8.7 antakse soovitus avalikus kasutuses või linnaruumiliselt tuntava mõjuga uue ehitise

või suuremahulise juurdeehitise kavandamise puhul on soovitatav korraldada

arhitektuurivõistlus. Üldjuhul on tuntava mõjuga ehitiseks peetud sellised, mille ehitise alune

pind ületab 100 m², kuid arvestada tuleb ka kontekstiga, kuhu hoonet kavandatakse. Võistlus

parandab üldjuhul saadava arhitektuurse lahenduse kvaliteeti, st aitab luua kultuuriväärtusliku

keskkonna väärilist uusarhitektuuri. Arhitektuurivõistluse kohustuse saab kohalik omavalitsus

määrata üld- või detailplaneeringuga.

Punktis 8.8 on sõnastatud suunis, mille kohaselt uusi hooneid rajatakse üldjuhul aladele, kus

ajalooliselt on olnud hoonestus ning seejuures arvestatakse ala taashoonestamisel ümbritseva

linnaruumi ja kaitsekorra eesmärkide ja väärtustega, et taastada ajaloolisele linnaruumile

iseloomulik ehitustihedus. See tähendab nii olemasoleva hoonestuse vahele jääva tühja krundi

hoonestamist, hoovihoonestuse taastamist kui ka 20. sajandil tühjaks jäänud suuremate alade

taashoonestamist, juhul kui see on linnaehituslikult mõistlik ja avalike huvidega kooskõlas.

Võrreldes seni kehtinud muinsuskaitseala põhimäärusega on loobutud uushoonestuse

tingimuste sidumisest rangelt II maailmasõja eelse olukorraga (hoonete ja ehitusjoone

taastamisest sõjaeelses asukohas ning ehitusmahult ja välismõõtmetelt võimalikult sarnasena),

kuna praktikas on olnud selle järgimine harva võimalik. Seejuures ei taotleta hoonestuse

taastamist II maailmasõja eelses mahus, vaid arvesse tuleb võtta lähiümbruse linnaruumi

arenguid ning kavandada hoonestus kooskõlas ümbritseva linnaruumiga.

Varem hoonestatud alade taashoonestamisel on oluline silmas pidada, et uusi väärtusi ei loodaks

olemasolevate kultuuriväärtuste arvelt. Taashoonestamine eeldab läbimõeldud lahendust, mis

võimaldab maksimaalselt uurida, säilitada, konserveerida ja eksponeerida ka maa sees olevaid

ajalooliste ehituskonstruktsioonide jm jäänuseid.

Hea ruumiloome põhimõtetena käsitletakse kaasaegset keskkonda väärtustavaid ruumilise

planeerimise põhimõtteid nagu on kirjeldatud näiteks 2018. aastal valminud Ruumiloome

töörühma lõpparuandes17 ja 2020. aastal avaldatud Ruumilise planeerimise rohelises

raamatus.18

Punktis 8.9 antakse lähtekohad kinnistu (maaüksuse) piiride muutmiseks. MuKS § 52 lg 5

kohustab pädevat asutust (kohalikku omavalitsuse üksust) kooskõlastama

Muinsuskaitseametiga muinsuskaitsealal kinnistu piiride ja maa sihtotstarbe muutmise.

Seejuures mõistetakse kinnistu piiride muutmise all ainult maaüksuste piire, mitte muude

kinnistute, nagu korteriomand, hoonestusõigus jms, muutmist. Muinsuskaitseala üks

väärtuslikest kihistusest on II maailmasõja alguseks väljakujunenud ajaloolised kinnistud, mis

on säilinud muutmata või vähesel määral muutunud piiridega (eelnõu punkt 7.3).

Kinnistute kujunemist näitab Lihula muinsuskaitseala ajalooliste kinnistute kaart19”.

Kinnistupiiride muutmise soovi korral saab sellele uuringule tuginedes kinnistut, selle

lähiümbrust ja hoonestust analüüsides kaaluda, kas tegemist on ajaloolise ja kultuuriväärtust

kandva kinnistuga või mitte. Samas tuleb silmas pidada, et läbi aegade on muutunud kinnistu

piiride kaardile kandmise täpsusaste ja tehnoloogia. Nii on loomulik, et 17., 18. või 19. sajandi

kaardid ei kattu üheselt tänapäevaste kaardiandmetega ning ajalooliseks, vähesel määral

muutunud kinnistuks loetakse seetõttu ka neid kinnistuid, kus on kaartidel jälgitav nende

proportsiooni sarnasus eri ajastutel. Kõrgemat kultuuriväärtust kannavad need kinnistupiirid,

17 Vt https://planeerimine.ee/2020/02/ruumiloome-ja-kvaliteetse-ruumi-pohialused/. 18 Vt https://planeerimine.blogi.fin.ee/wp-content/uploads/2021/05/Ruumilise-planeerimise-roheline-raamat.pdf. 19 Lihula krundipiiride kaart

22

mis on vanemad ning seotud krundil tänapäevalgi nähtava hoonestuse paiknemisega, näiteks

eriti kirikute jm avalike hoonete juurde ajalooliselt kuuluvad krundid, samuti elamukrundid,

kus ajalooline hoonestusstruktuur on säilinud ja seotud kinnistupiiride paiknemisega (näiteks

tänavaäärne elamu ja piki krundi piiri paiknevad abihooned). Kinnistupiiride muutmisel on

oluline, et tagatud oleks juurdepääs krundil paiknevatele kultuuriväärtuslikele hoonetele, et

neid saaks hästi teenindada ja hooldada.

Punktis 8.10 antakse lähtekohad muinsuskaitseala avaliku linnaruumi (tänavate, platside,

avalike haljasalade jms) arendamiseks. Nii nagu hoonestuse puhul, on ka avalikus ruumis

oluline säilitada olemasolevaid kultuuriväärtuslikke kihistusi ja elemente. Kui tänavapind on

säilinud oma algsel kõrgusel, on eesmärgiks seatud selle kõrguse säilitamine, tänavapinna

tõstmine toob kaasa niiskusprobleeme külgnevale hoonestusele. Samas on avaliku ruumi

uuendamine eriti jalakäijasõbralikkuse suurendamise suunas võimalik ja oodatud.

Jalakäijasõbralikkus kui osa inimmõõtmelise ruumi põhimõttest on muinsuskaitsealal oluline

eelkõige selle säilitamiseks meeldiva elu- ja puhke-keskkonnana, kus liikudes on võimalik

vaadelda ümbritsevat rikkalikku kultuuripärandit.

Punkt 8.11 sõnastatakse, et maa alla ulatuvate tööde puhul arheoloogilise kultuurkihiga alal

(näidatud kaardil eelnõu lisas 3) valitakse projektlahendus, mille teostamine on võimalik

minimaalse sekkumisega. See tagab arheoloogiapärandi säilimiseks stabiilse keskkonna ja

võimaldab selle uurimist ja eksponeerimist tulevikus.

Minimaalse sekkumise põhimõte tähendab, et arheoloogilise kultuurkihiga alal planeeritaks

kaevetöid arheoloogilist kultuurkihti võimalikult vähe lõhkudes. Minimaalse sekkumise

põhimõte võimaldab teha arheoloogilisi uuringuid selliselt, et arheoloogilist kultuurkihti

kahjustatakse võimalikult vähe, kuid samas tehakse kindlaks kihtide stratigraafiline20

ladestumine ja dokumenteeritakse arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Arheoloogilise

uuringu käigus uuritakse ja dokumenteeritakse pinnasekihte reeglina alates praegusest

maapinnast ülalt alla. Ka pealmise, sageli segatud kihi dokumenteerimine on vajalik, sest selle

lasumise viisis või selles endas võib olla elemente, mis aitavad mõista varasemate ladestuste

stratigraafiat.

Arheoloogilise uuringu võimaldamiseks tuleb trassikraavide laiuse ja sügavuse puhul arvestada

sellega, et arheoloogil oleks võimalik kihte, objekte ja struktuure dokumenteerida. Samuti ei

ole kindlat projektikohast kõrgusmärki järgides alati võimalik adekvaatset dokumentatsiooni

arheoloogilise kultuurkihi elementide kohta koostada: paljanduvaid kihte, objekte ja struktuure

peab saama avada sedavõrd, mis võimaldab dokumenteerida nende põhiolemuse (kuju, ulatuse)

ning stratigraafilised suhted, samuti koguda piisavalt andmeid kihtide, objektide või

struktuuride dateerimiseks. Vastasel korral on takistatud arheoloogilise uurimise põhieesmärk

(selgitada välja kultuurkihi elementide tekkimise järjekord) ja kaevetööd ei lähtu mitte

minimaalsest sekkumisest, vaid on arheoloogilist kultuurkihti kahjustavad.

Sekkumist ei saa pidada minimaalseks juhul, kui füüsiline sekkumine toimub küll väiksel alal,

kuid selle mõju avaldub arheoloogilisele kultuurkihile suuremal alal. Näiteks vaivundamentide

rajamisel võib vaiade paigaldamine tuua kaasa orgaanikarikaste kihtide veerežiimi muutusest

põhjustatud lagunemise oluliselt laiemal alal, kui vaia paigaldamisega arheoloogilist

kultuurkihti füüsiliselt segati. Lisaks sellele rajatakse vaiad vundamendi jaoks sageli umbes 2-

meetrise sammuga ning nende ümber valgub betoon kultuurkihi tühemikesse. Sellisel viisil

tekitatud katkestuste tõttu kahjustatakse kultuurkihi stratigraafiat ja edaspidi on selles kohas

arheoloogiapärandi uurimine raskendatud. Kui vaiamine toimub ilma eelneva piisava

uurimiseta, siis ei ole võimalik arvesse võtta ka sügavamal kultuurkihis olevaid hoonestuse

20 Vanuselise järjestuse ja moodustumise protsessi ning nende suhtelise vanuse määramine.

23

jäänuseid ning võidakse vaiata läbi ajalooliste müüritiste. Juhul kui vaiad tungivad läbi

müüritiste, on tulevikus nende eksponeerimine keeruline või võimatu.

Arheoloogilise kultuurkihi elemendid on ehitusjäänused, vrakid, inim- ja loomaluud ning

arheoloogilised leiud, sh töö- ja tarbeesemed, tootmisjäägid jm inimtegevuse jäljed.

Arheoloogilise kultuurkihi olulisema osa moodustavad ehitusjäänused ja matused ning nende

loomisel, kasutamisel ja lagunemisel/lammutamisel nende alla, vahele ja peale tekkinud

pinnaseladestused, mis on rajatiste suhtelise vanuselise järjestuse info peamised kandjad.

Arheoloogilise kultuurkihi paksus praeguse maapinna all võib ka lähestikku asuvatel kruntidel

varieeruda, olles mõnel pool vaid mõnikümmend sentimeetrit, teisal mitu meetrit.

Punktis 8.12 sõnastatakse, et arheoloogilises kultuurkihis asuvate väärtuslike ajalooliste

ehituskonstruktsioonide puhul, st peamiselt keskaegse ja varauusaegse hoonestuste tarindite

jäänused, tuleb eelistada nende konserveerimist ja originaali eksponeerimist tagasimatmisele ja

markeerimisele. See on kooskõlas eesmärgiga tuua esile muinsuskaitseala väärtust – autentset

kultuuripärandit. Nimetatud nõuded on kooskõlas arheoloogiapärandi kaitse Euroopa

konventsiooni põhimõtetega arheoloogiapärandi terviklikust konserveerimisest ja in situ

säilitamisest. Samuti aitab originaalmaterjali eksponeerimine kaasa avalikkuse teadlikkuse

tõstmisele teadusliku informatsiooni levitamise kaudu. Läbi nende põhimõtete on võimalik

arheoloogiapärandit kaitsta ja väärtustada kui Eesti ja laiemalt Euroopa kollektiivse mälu

allikat.

Punktis 8.13 antakse suunis väärtuslike haljasalade ja haljastuse säilitamiseks, iseloomuliku

haljastusviisiga jätkamiseks ning hävinud osade taastamiseks. Haljastus, sealhulgas nii

kujundatud haljasalade ajalooline planeering kui ka ridaistutuste kulgemine, on Lihula

muinsuskaitsealal olulised miljöö kujundajad ning kohatunnetuse loojad. Eesmärgiks on hoida

linna üldist rohelust ja haljastustraditsioone.

Punktis 8.14 määratletakse, et säilitatakse muinsuskaitseala sisevaated piki muinsuskaitseala

tänavaid, samuti vaated kultuuriväärtuslikele, st A- ja B-kaitsekategooria ehitistele. See

tähendab, et muinsuskaitseala tänavate kohale galeriide jms hooneosade ehitamine ei ole

üldjuhul lubatud ning tänavaruumis uute elementide lisamisel arvestatakse kultuuriväärtuslike

hoonete ja rajatiste vaadeldavuse säilitamisega. Tänavakoridoridesse ajutiste reklaamkandjate

jms paigaldamiseks taotletakse Muinsuskaitseameti luba vastavalt MuKS § 52 lg 1.

Muinsuskaitseala sees üle kvartalite või läbi hoonestatavate kinnistute avanevaid (hoonete

puudumisel ajutisi) vaateid kirikutornile vms objektidele ei loeta olulisteks säilitatavateks

vaadeteks.

Eelnõu III osa. Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid

Eelnõu punktis 9 jagatakse muinsuskaitseala hooned (välja arvatud kultuurimälestiseks

tunnistatud hooned) väärtusklassidesse ehk A-, B- ja C-kaitsekategooriasse ning selgitatakse

vastava kategooria tähendust. Vastavalt MuKS-i § 19 lg 5 p-le 3 märgitakse muinsuskaitseala

kaitsekorras muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid. Need määratakse

kultuuriministri määruse nr 23 § 10 lg 1 järgi. Väärtusklasse on kolm: A-, B- ja C-

kaitsekategooria. Väärtusklassid on neutraalsete nimedega, et mitte tekitada valearusaama

hoonete hierarhiast, kus üks hoone on arhitektuurselt väärtuslikum kui teine. Muinsuskaitseala

hoonete klassifitseerimise mõte on kehtestada neile gruppide kaupa erinevad nõuded,

loakohustus ja leevendused lähtudes hoonete erinevast kultuuriväärtusest ja rollist

muinsuskaitseala eesmärkide täitmisel. Samuti annab klassifitseerimine võimaluse teha

leevendusi, sealhulgas loakohustusest.

24

Kaitsekorra koostamisel hinnati kõikide muinsuskaitsealal olevate hoonete ajaloo- ja

kultuuriväärtust eraldi. Hoonetele kaitsekategooria andmisel lähtuti üldjuhul

hoonete/hooneosade funktsioonist ja hoonele antud Eesti topograafia andmekogu (ETAK)

universaalsetest koodidest. Mõningatel juhtudel oli oluline anda kinnistul asuva ehitise eri

ajastul ehitatud osadele erinev kaitsekategooria, kuna hoone ei ole terviklikult ühe või teise

kaitsekategooria esindaja. Samuti oli vajadus määrata eraldi kaitsekategooria mälestise

hilisematele juurdeehitistele, sest õiguslikult ei ole need mälestise osad. Sellistel juhtudel on

kaardil lisas 2 ka ühe aadressi ja ETAK-koodiga hoonel eristatud hooneosad ja neile antud

erinevad kaitsekategooriad.

Lisaks täpsustatakse samas punktis, et juhul, kui kaitsekorra ettevalmistamisel on jäänud

mõnele olemasolevale hoonele kategooria määramata, käsitletakse seda kuni kaitsekategooria

määramiseni automaatselt B-kaitsekategooria hoonena. Selline täpsustus on vajalik, kuna

inventeerimise käigus võis inimliku või tehnilise vea tõttu jääda mõni hoone

inventeerimistabelisse kandmata. Näiteks võib olla tähelepanuta jäänud mõni abihoone, millel

puudub ehitisregistris ETAK-kood. Samuti võib ette tulla vajadus asendada mõne ehitise

mälestise staatus B-kaitsekategooriaga.

Kultuuriväärtuslike hoonete all mõistetakse eelnõus ja seletuskirjas siin ja edaspidi A- ja B-

kaitsekategooria hooneid. Need on muinsuskaitseala kohatunnetust loovad ja seda hoidvad

ehitised, millel on kõrge iseseisev arhitektuurne või ajaloolist linnaruumi toetav väärtus. Seda

väärtust ja autentsust, mida need erinevate kihistustena endas kannavad, on vajalik säilitada

meieni jõudnud kujul nii eksterjööris kui ka A- kaitsekategooria hoonete interjööris. C-

kaitsekategooria hooned ei kanna muinsuskaitsealal väärtusi ning seetõttu ei ole nende puhul

nõutav nende säilitamine olemasolevas mahus ja välisilmes. Küll aga tagatakse nende

ümberehitamisel sobivus ümbritseva keskkonna kultuuriväärtuslike hoonetega ning hoone enda

arhitektuurse lahendusega ehk terviklikkus.

Kultuuriväärtuslike hoonete puhul seisneb erinevus interjööride säilivuses ja loakohustuses

sisetöödel: A-kaitsekategooria hoone puhul säilib Muinsuskaitseameti tööde tegemise loa

kohustus ka sisetöödele, B-kaitsekategooria puhul mitte, ehk senise korraga võrreldes

leevendatakse suures mahus seniseid kitsendusi.

Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõuga määratakse A-kaitsekategooriasse 13 hoonet või

hooneosa. A-kaitsekategooria hooned asuvad senise põhimääruse järgi muinsuskaitsealal, st

nende puhul jäävad nõuded senisega võrreldes samaks. Senise põhimääruse järgi olid kõik

muinsuskaitsealal paiknevad hooned käsitletavad sisuliselt A-kaitsekategooria hoonetena, mil

nii interjööris kui eksterjööris tehtavateks töödeks oli tarvis Muinsuskaitseameti tööde tegemise

luba. Võrreldes seni kehtinud põhimäärusega leevendatakse piiranguid enamike vanalinna

hoonete puhul (välja arvatud eelnimetatud 13 A-kaitsekategooriasse määratud hoonet).

Oluline on silmas pidada, et kultuuriväärtuslikud hooned on väärtuslikud ja nende väärtus on

autentsusena mõistetav ka siis, kui hoone eksterjööri või interjööri on ajas mingil määral

muudetud. Ajaloolises keskkonnas ja seda keskkonda kujundavate hoonete puhul on

väärtuslikud kõik kihistused ning vanade majade puhul on iseloomulik, et neid on läbi aegade

muudetud kas sõltuvalt parasjagu moes olnust, tehnoloogilistest uuendustest lähtuvalt (näiteks

akende suurendamine, kui algas tööstuslik klaasitootmine), kasutus- ja elamismugavuse

suurendamiseks või muudel põhjustel. Ka need muudatused on jälg varasemate inimeste ja

meistrite eluolust ning nende jälgede ja erinevate kihistuste säilitamine aitavad tajuda ajaloolise

keskkonna ja vanade majade mitmekesisust ning erinevaid ajastuid. Muinsuskaitsealal peetakse

üldjuhul väärtuslikuks II maailmasõja eelseid kihistusi. Hilisemast ajast on väärtuslikud

eelkõige need kihistused, mis sulanduvad ajaloolisesse keskkonda seda rikastades. Väärtuslikud

25

ei ole ajaloolisi hooneid rikkuvad või lihtsustatud muudatused, mis moonutavad hoone

välisilmet

B-kaitsekategooriasse on eelnõuga määratud 77 hoonet või hooneosa. See on valdav osa

muinsuskaitseala II maailmasõja eelsest hoonestusest, millele lisanduvad mõned ajaloolisse

keskkonda sobimatud uuemad hooned. C-kaitsekategooriasse on määratud 92 hoonet või

hooneosa. Valdav osa nendest on mitmesugused väiksed abihooned (kuurid, garaažid,

elektrialajaamad jms) – st nende mõju linnaruumis on pigem väike.

Hoonete kaitsekategooriate inventeerimistabel koos põhjendustega iga kultuuriväärtusliku

hoone väärtuse kohta on avaldatud kaitsekorra seletuskirja lisana ning Muinsuskaitseameti

kodulehel. Hoonete kaitsekategooriaid saab tulevikus muuta kaitsekorra uuendamisega.

Lisaks A-, B- ja C-kaitsekategooria hoonetele paikneb Lihula muinsuskaitsealal 11

kinnismälestist. Mälestistele kehtivad nõuded tulenevad muinsuskaitseseadusest ning

mälestisena kaitse alla võtmise kultuuriministri käskkirjast. Nende sisu siinse eelnõuga ei

muudeta.

Eelnõu punktis 10 sätestatakse, et A-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille

puhul säilitatakse hoone autentsus nii eksterjööris kui ka interjööris. See lähtub kultuuriministri

määruses nr 23 antud A-kaitsekategooria hoone definitsioonist, kuid on lühidalt toodud ka

kaitsekorra teksti, et selgitada kaitsekategooriate tähendust.

Autentsuse mõiste tuleneb MuKS § 43 lg-st 1, mille järgi muinsuskaitsealal töid kavandades

ning tehes lähtutakse autentsuse ja terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks eri

ajastute väärtuslikke kihistusi, ning tagatakse tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal

asuva ehitise säilimisele. Seega lähtutakse A-kaitsekategooria hoone puhul autentsuse

säilitamise põhimõttest nii hoone eksterjööris kui ka interjööris. Samuti eeldavad

restaureerimis-, konserveerimis ja ehitustööd eksterjööris ja interjööris Muinsuskaitseameti

tööde tegemise luba. Juhul, kui vahepealsete remontide ja ümberehitustega on läinud kaduma

hoone ehitusaegseid ehisdetaile ja dekoori ning omanikul on soov ja võimalus seda algseid

dokumente või ajaloolisi fotosid aluseks võttes taastada, siis see on soositud.

Eelnõu punktis 11 sätestatakse, et B-kaitsekategooria hoone on kultuuriväärtuslik hoone, mille

puhul säilitatakse hoone autentsus eksterjööris. A- ja B- kaitsekategooria erinevus seisneb vaid

interjööride säilivuses ja loakohustuses sisetöödel (A-kaitsekategooria puhul säilib

muinsuskaitseameti tööde loa kohustus ka sisetöödel, B-kaitsekategooria puhul mitte). B-

kaitsekategooria hoonetel ei ole teadaolevalt väärtuslikke interjööre või nende osasid tuvastatud

ning neil on seetõttu oluline hoida alles meieni säilinud välisilmet ja seda kujundavaid detaile.

B-kaitsekategooria hoone puhul lähtutakse seega autentsuse säilitamise põhimõttest hoone

eksterjööris. Tööd eksterjööris eeldavad Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba, siseruumides

tööde tegemiseks Muinsuskaitseameti luba ei ole vaja. Juhul, kui vahepealsete remontide ja

ümberehitustega on läinud kaduma hoone ehitusaegseid ehisdetaile ja dekoori ning omanikul

on soov ja võimalus seda algseid dokumente või ajaloolisi fotosid aluseks võttes taastada, siis

see on soositud.

Juhul, kui B-kaitsekategooria hoone siseruumides tehakse ehitustöid ja interjööris avastatakse

väärtuslikke kihistusi (näiteks kultuuriväärtuslikud tapeedid, lae- või seinamaalingud,

ajaloolised põrandad vms), siis tuleb vastavalt MuKS §-le 60 viivitamatult peatada tööd ja

teavitada sellest Muinsuskaitseametit. B-kaitsekategooria hoone interjööris kultuuriväärtuslike

detailide säilitamine ja restaureerimine otsustatakse kokkuleppel Muinsuskaitseametiga, kes

nõustab omanikku ning saab vajadusel restaureerimist toetada. Põhjendatud juhul on võimalik

võtta hoone interjöör MuKS alusel ka ajutise kaitse alla, et teha kindlaks leitu täpsem

kultuuriväärtus või algatada hoone kaitsekategooria muutmine läbi kaitsekorra muutmise.

26

Eelnõu punktis 12 sätestatakse, et C-kaitsekategooria hoone on muu hoone, mille autentsena

säilitamist ei nõuta. See tähendab, et C-kaitsekategooria hoone on ehitis, mis ei kanna endas

muinsuskaitseala olulisi väärtusi ja seetõttu ei ole selle autentsuse säilitamine muinsuskaitseala

kontekstis oluline. C-kaitsekategooria hooned on valdavalt sekundaarsed abihooned või

nõukogudeaegsed ja hilisemad hooned, millel puudub oluline muinsuskaitseline väärtus

ajaloolise linnaruumi kontekstis. Ehituslike muudatuste kavandamisel on siiski vajalik tagada

hoone arhitektuurne kvaliteet ja sobivus ümbritseva keskkonnaga. Kuna hoone ei ole iseseisva

muinsuskaitselise väärtusega ega ala tervikut toetav, on võimalik muinsuskaitseseadusest

tulenevaid erimenetlusi mitte nõuda (muinsuskaitse eritingimuste andmine, tööde tegemise loa

väljastamine, muinsuskaitselise järelevalve määramine, tööde aruande koostamine jms). C-

kategooria hoonete puhul annab Muinsuskaitseamet üldjuhul oma kooskõlastuse vaid kohaliku

omavalitsuse üksusele ehitusloa või -teatise menetluses. Juhul, kui C-kaitsekategooria hoone

välisilme muutmist kavandatakse ilma ehitusloa või -teatiseta (näiteks katmine supergraafika

või uue värvilahendusega), siis taotletakse hoone ilme muutmiseks siiski Muinsuskaitseameti

tööde tegemise luba – ilme muutmine ei ole leevendatud. Seda põhjusel, et C-kaitsekategooria

hooned võivad olla linnaruumis väga suure visuaalse mõjuga ning nende välisilme sobimine

ajaloolisesse keskkonda on tarvis tagada ka siis, kui tööd ehitusluba või -teatist ei eelda.

C-kaitsekategooria hoonetele kehtivad üldnõuded on toodud punktis 17.

Eelnõu punktis 13 sätestatakse, et juhul, kui muinsuskaitsealal asuva mälestise mälestiseks

olemine lõpetatakse pärast kaitsekorra jõustumist, käsitletakse sellist hoonet muinsuskaitsealal

edaspidi A-kaitsekategooria hoonena. Seda niikaua kuni kaitsekategooria määramiseni

kaitsekorra muutmisel. Samuti reguleeritakse olukorda kui olemasolev hoone kaitsekorra lisas

2 märgitud ei ole. Sellisel juhul käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni B-

kaitsekategooria hoonena.

Selline säte on vajalik, kuna inventeerimise käigus võis inimliku või tehnilise vea tõttu jääda

mõni hoone tabelisse kandmata. Näiteks võib olla tähelepanuta jäänud mõni abihoone, millel

puudub ehitisregistris ETAK-kood.

Eelnõu punktis 14 sätestatakse, et kui hoone püstitatakse pärast kaitsekorra jõustumist,

käsitletakse seda kuni kaitsekategooria määramiseni C-kaitsekategooria hoonena, st sellele

kehtivad C-kaitsekategooria hoonele seatavad nõuded ja menetlusnormid. Kaitsekorraga koos

koostatud hoonete kaitsekategooriate kaart vananeb paratamatult niipea kui see kehtestatakse,

kuna see ei käsitle hooneid, mis ehitatakse pärast kaitsekorra kehtestamist. Selleks, et uued

hooned ei jääks õiguslikult määratlemata, on täpsustatud, et kuni järgmise inventeerimise ning

kaitsekorra muutmiseni käsitletakse neid menetluslikult C-kaitsekategooria hoonetena. See ei

ole hinnang nende arhitektuursele väärtusele või sobivusele linnaruumis.

Eelnõu IV osa. Muinsuskaitseala kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded

Vastavalt MuKS-ile on hooldamine ja remontimine kui järjepidevad tegevused

muinsuskaitseala ja selle ehitiste korrashoiuks ja seisundi parandamiseks loakohustusest ja

teavituskohustusest vabad kõikide muinsuskaitsealal asuvate ehitiste, kaasa arvatud mälestiste,

puhul.

MuKS §-s 7 määratletud tegevuste – konserveerimise, restaureerimise ja ilme muutmise puhul

rakenduvad kaitsekorras kehtestatud nõuded. EhS-s on vastavad tegevused, välja arvatud

konserveerimine, reguleeritud ehitise ümberehitamisena (§ 4 lg 3). Ehitamisena käsitletakse

eelnõus EhS-u § 4 lg 1 kohaseid tegevusi – ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine,

lammutamine, ümbritsevale keskkonnale olulise ja püsiva mõjuga pinnase või katendite

ümberpaigutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad

selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises

27

ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos

ehitisega.

Oluline on silmas pidada, et siseruumides ehitamisel tagatakse kõigi ehitiste puhul hoone

konstruktiivne püsivus ja selle ohutus, sealhulgas kultuuriväärtuste kaitse (EhS § 8 ja 9).

Näiteks võib see tähendada, et ka B-kaitsekategooria hoone rekonstrueerimisel säilitatakse

sisetarindid, mis on otseselt seotud välistarindite, väliste dekoorielementide või kogu hoone

säilimisega (näiteks kandvad ja siduvad vaheseinad, võlvlaed, laetalad, mantelkorstnad jms).

Eelnõus on nõuded erinevatele kaitsekategooria hoonetele esitatud kaitsekategooriate kaupa,

sealhulgas kultuuriväärtuslikele hoonetele esitatavad nõuded kattuvad täiel määral, välja

arvatud sisetööde osas. A-kaitsekategooria hoonel taotletakse tööde tegemise luba ka töödeks

siseruumides, kuna neis on väärtuslikud interjöörid. B-kaitsekategooria hoonel sisetööd

Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei vaja, kuid juhul, kui sisetööde käigus leitakse

ajalooline viimistluskiht, siis on selle säilitamine ja leiust Muinsuskaitseameti teavitamine

kohustuslik (MuKS § 60). Sellisel juhul on kultuuriväärtuslike interjööride või selle osade

säilimist võimalik tagada mitmel viisil. Näiteks andes nende leidude säilitamiseks

restaureerimistoetust, tõsta omaniku teadlikkust leitud väärtuste osas või võtta ehitis ajutise

kaitse alla. C-kaitsekategooria hoone puhul ei väljasta Muinsuskaitseamet eraldi tööde tegemise

luba, vaid annab arvamuse kohaliku omavalitsuse ehitusloa või -teatise menetluses. Erinevad

loakohustused ja leevendused kaitsekategooriate kaupa on kokkuvõtliku tabelina välja toodud

seletuskirja lisas 2.

Eelnõu punktis 15 sätestatakse A-kaitsekategooria hoonetele nõuded interjööride kohta:

säilitatakse kultuuriväärtuslik ruumiplaneering, sisetarindid (vahelaed, siseseinad,

mantelkorstnad jms), interjööridetailid (siseuksed, sisetrepid, piirdeliistud, ahjud jms) ja

siseviimistluskihid (põrandalauad, parketid, maalingud, tapeedid, stukkdekoor, peegellaed,

puitdekoor jms). Väärtuslik ruumiplaneering ja sisetarindid hõlmavad säilinud ajalooliseid

siseseinu ja vahelagesid, samuti korstnaid, sealhulgas mantelkorstnaid. Võimalikud

muudatused ruumiplaneeringus ja sisetarindite muutmise võimalused kaalutakse muinsuskaitse

eritingimuste koostamisel läbi, säilitamisnõue ei ole üldjuhul absoluutne. Ruumiplaneeringu

muutmisel on eelistatud tagasipööratavad lahendused (näiteks kergvaheseinte lisamine

olemasolevaid konstruktsioone muutmata) ning ajaloolise substantsi võimalikult vähene

lõhkumine (näiteks olemasolevate läbiviigukohtade ja avade kasutamine).

Väärtuslikeks interjööridetailideks võivad olla siseuksed, siseaknad, piirdeliistud, sisetrepid,

ahjud ja muud hoone ehitusajast või hilisematest perioodidest pärinevad kultuuriväärtuslikud

detailid. Väärtuslikud siseviimistluskihid võivad olla näiteks ajaloolised laud- ja

parkettpõrandad, lae-, seina- või põrandamaalingud, ajaloolised tapeedid, stukkdekoor jms.

Detailide ja viimistluskihtide säilitamise nõue ei tähenda nende eksponeerimise nõuet. Otsused,

mida ja kuidas eksponeerida, sõltuvad omaniku soovidest ja võimalustest, hoone

kasutusvõimalustest ning muinsuskaitse eritingimustega antavatest konkreetsetest nõuetest ja

juhistest.

Oluline on silmas pidada, et A-kaitsekategooria hoone väärtuslik interjöör või selle detailid ei

ole ainult hoone ehitusaegsed interjöörid ja selle detailid, vaid ka hilisemate perioodide

kihistused. Samuti on oluline silmas pidada, et ajaloolised interjöörid on harva säilinud

terviklikult, seega kultuuriväärtuslikud on kõik varasemalt loodud interjööri detailid ja

siseviimistluskihid.

A-kaitsekategooria ruumiplaneeringus võib teha muudatusi, kui planeering ei ole algne või kui

selleks on tungiv vajadus ning see protsess on tagasipööratav. Näiteks ehitatakse vannituba või

muu elementaarse funktsiooniga ruum, mida varasemalt hoonel pole olnud, või kui on vajadus

28

laiendada kööki mõne toa arvelt, või kui eemaldatakse või lisatakse mittekandev vahesein,

säilitades võimaluse hiljem algse ruumiplaneeringu taastamiseks.

Eelnõu punktis 16 nimetatakse A- ja B-kaitsekategooria hoonetele kehtivad ühised

nõuded nende konserveerimiseks, restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks.

Nõuded kehtivad olemasolevatele kultuuriväärtuslikele hoonemahtudele ja asjakohasel juhul

ka kavandatavatele juurdeehitistele. Kaitsekorrast tulenevad nõuded on üldised nõuded, mis

kehtivad kõigi A- ja B kaitsekategooria hoonete suhtes. Nõudeid täpsustatakse iga hoone puhul

muinsuskaitse eritingimustega, kaitsekorrast tulenevad nõuded loovad raamistiku

muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks.

Punktis 16.1 sätestatakse, et kultuuriväärtuslike hoonete piirdetarindid (näiteks vundament,

seina- ja katusetarindid jms), proportsioonid, välisviimistlus ja väärtuslikud detailid säilitatakse

võimalikult autentsena. Piirdetarinditena mõistetakse hoone piirdekonstruktsioone tervikuna

koos kandekonstruktsioonidega (st välissein ja sokkel kogu paksuses, katus koos

kandekonstruktsiooniga).

Autentsena mõistetakse siinkohal nii ehitusaegseid kui hilisemaid väärtuslikke kihistusi, sest

ajalooliste hoonete puhul on väärtuslikud kõik varasemad kihistused. On juhtumeid, kus

ajaloolise hoone autentsus on rikutud ja välisilme algsega võrreldes hilisemate ehitustöödega

lihtsustatud või moonutatud. Sellisel juhul ei saa hilisemat viimistlust kultuurivääruslikuks

pidada ning selle asendamine sobivama lahendusega on lubatud. Eelnõu punkt ei ole sõnastatud

absoluutsena ja muudatusi täielikult välistavana. Täiend võimalikult autentsena säilitamise

kohta annab kaalumise ruumi hoone mingil määral muutmiseks ja 21. sajandi vajadustele

kohandamiseks, näiteks tehnosüsteemide lisamiseks või uuendamiseks, katusealuse

väljaehitamiseks, uukide või katuseakende lisamiseks vms, kui see ei muuda oluliselt hoone

ajaloolist välisilmet ja proportsioone.

Samuti tagatakse kogu hoone kande- ja jäigastavate konstruktsioonide säilimine, kuna hoone

on konstruktiivselt tervik ning oluliste seesmiste kandvate ja siduvate konstruktsioonide

lammutamine võib kaasa tuua kogu hoone deformeerumise või varisemise, mis ei võimalda

säilitada ka selle välimisi piirdetarindeid ja välisilmet autentsena. St hoone ümberehitamisel,

isegi kui see on B-kaitsekategooriasse määratud, ei ole lubatud selle seesmiste

kandekonstruktsioonide lammutamine ega ümberehitamine viisil, mis seab ohtu kogu hoone

säilimise. Ehitise kandvate välis- ja sisekonstruktsioonide ümberehitamisel lähtutakse EhS-s

sätestatud regulatsioonist.

Punkt 16.2 sätestatakse, et olukorras, kus on vajalik hooneosa või mõne ehitusdetaili

taastamine, saab seda teha, võttes aluseks varasema dokumendi (ehitusprojekt, ajalooline foto

jms) ja lähtudes hoonest kui tervikust. Samuti saab ajaloolise dokumenteeritud lahendusena

käsitleda fassaadil üksikuid või osaliselt säilinud detaile, mille järgi ülejäänud osad taastada.

See punkt reguleerib ka näiteks olukorda, kus hoone välisviimistlus on asendatud hilisema

lihtsama lahendusega ning omanikul on soov ja tahe hoone kapitaalse remondi käigus taastada

algne hoonele omane välisviimistlus – laiem profiiliga laudis ja profiilidega akna- ja välisukse

piirdelauad vms. Hoone terviklikkust on võimalik taastada ka mahuliselt. Näiteks kui hoonel

on olnud veranda või juurdeehitis, mis tänaseks säilinud ei ole, siis on võimalik seda uuesti

ajaloolise eeskujul rajada. Hoonest kui tervikust lähtumine tähendab ka seda, et kui hoonet on

muudetud viisil, mis ei ole tagasipööratav (näiteks on lisatud korruseid või mõned aknad vm

detailid on asendatud vms), siis peaks üldjuhul hoone ilmet ühtlustama hilisemaid muudatusi

arvestades, näiteks taastades avatäiteid ja detaile säilinud originaaleeskujude põhjal (välja

arvatud juhul, kui ka hilisemad aknad vm detailid on väärtuslikud). Akende osas võib

dokumenteerimise aluseks olla ka mõne teise samast perioodist pärit hoone säilinud aknad või

nende joonised, kui hoone enda kohta vastavaid dokumente või originaalosi säilinud pole.

29

Punktis 16.3 sätestatakse, et kasutatakse hoonele ja selle ehitusajale iseloomulikke ehitus- ja

viimistlusmaterjale ning võimaluse korral traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid.

Näiteks hoone katuse vahetamisel, kui hoonel on algselt olnud valtsplekk-katus, kasutatakse

katusekatte vahetuse korral samuti käsitsi valtsitud plekki. Kandekonstruktsioonide

proteesimisel või asendamisel kasutatakse samaväärset materjali – puitseina parandamisel

puitu, paekivi asendamisel paekivi ja tellisseina parandamisel telliseid. Viimistlusmaterjalina

kasutatakse end ajas tõestanud ja ajaloolisesse keskkonda sobivaid materjale, näiteks katuse

puhul käsitsi valtsitud plekki või keraamilisi katusekive, seinaviimistluses lubikrohve ning

linaõlivärve (ajaloolisse keskkonda sobivate murtud toonidena). Laudise asendamisel

kasutatakse paigaldamisel naelu, mitte kruvisid.

Traditsiooniliste töövõtete ja tehnoloogiate all mõistetakse näiteks pleki valtsimist, kelluga

krohvimist, pintsliga värvimist, takutamist, tappimist jms. Üldjuhul hoone restaureerimise

puhul on traditsiooniliste töövõtete kasutamine põhjendatud, uue juurdeehitise puhul mitte.

Punktis täpsustatakse, et muinsuskaitsealal traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid

materjale ei kasutata . Jäljendav on näiteks puitakent jäljendav plastaken, puitvoodrit jäljendav

plastikvoodrilaud, lubikrohvi jäljendav õhekrohv, kivikatust jäljendav laineline katuseplekk,

valtsplekki jäljendav sileplekk jms. Enamasti on jäljendavate materjalide eluiga kordades

lühem traditsioonilisest materjalist (näiteks valtsplekk kestab 80–100 aastat, sileplekk 20–30

aastat; lateksvärviga värvitud puitpindu tuleb üle värvida iga paari aasta järel, samas kui linaõli

püsib ka 10 aastat või rohkemgi), seega ei ole nende materjalide kasutamine kestlik. Ajaloolises

keskkonnas on ausus materjalide olemuse osas üks eeldusi, mis laseb tajuda paika ajaloolise ja

kultuuriväärtuslikuna ning seetõttu alandavad vanu materjale matkivad materjalid ka ajalooliste

materjalide ja keskkonna enda väärtust.

Punktis tuuakse välja ka see, et hoone ehitusajale ebatüüpilisi materjale võib kasutada ainult

ajutise konserveeriva lahendusena. Materjalid, mis ei ole hoonele kõige sobivamad, kuid mida

võib Muinsuskaitseameti loal erandkorras hoone päästmiseks kasutada ajutise lahendusena, on

näiteks eterniit, rullmaterjal või sileplekk, kui need asendavad varasemat traditsioonilist

valtsplekk- või kivikatust. Samas arvestatakse, et osade uuemate hoonete puhul võib eterniit

olla algne ja igati eelistatud katusekattematerjal. Materjalide valikul lähtutakse eelkõige

konkreetse hoone ajaloolisest (algsest) lahendusest ning kõik materjalid, mida algses

lahenduses polnud, on hoone ehitusajale ebatüüpilised materjalid, mille kasutamine ei ole

soositud.

Hoone ehitusajale ebatüüpilised materjalid on näiteks eterniit, kui see asendab varasemat

rullmaterjalist või valtsplekist katust. Paljud kinnistutel asuvad abihooned on rajatud

nõukogude perioodil ja nende juures on kasutatud eterniiti või rullmaterjali. Nende materjalide

kasutamine hoonetel, mis ehitamise ajal on olnud selle materjaliga, on jätkuvalt lubatud. Kuid

eterniidi, silepleki või muu materjali kasutamine ei ole õigustatud hoonete puhul, mis on

ehitatud teise materjaliga, sest materjal on oluline hoone välisilme ja kestlikkuse seisukohalt.

Ühest küljest on need esteetilised nõuded, mis aitavad hoida ja taasluua vanadele majadele

iseloomulikku välimust ning ümbritsevate ehitiste suhtes toetavat keskkonda. Teisalt on

traditsiooniliste ehitusmaterjalide toimivus ja kestvus end praktikas tõestanud, võrreldes

tänapäevaste materjalidega. Näiteks linaõlivärv ei kooru puitpindadelt suurte tükkidena nagu

lateks- või alküüdvärvid, vaid iseloomuliku krobeda pinnana. Samuti vananeb linaõlivärv

väärikalt, laseb puidul värvi all kuivada ja seeläbi kaitseb puitu pikaajaliselt. Fassaadilaudise

paigaldamisel kruvidega kipuvad kruvipead roostetades nn värvist läbi sööma, kuna kruvipinna

õnarustesse koguneb sadevesi, mis puitu pehastab. Samuti lüheneb laudise eluiga oluliselt kui

naelapea lüüakse valede töövõtetega voodrilaua sisse liialt sügavale (mitte laudise

pealispinnaga tasa) ning õnarusse sattuv vesi hakkab puitu kahjustama.

30

Traditsiooniliste töövõtete, ehitus- ja viimistlusmaterjalide ning tehnoloogiate kasutamine ja

algsete hoone detailide säilitamine aitab elus hoida varasemate ehitusmeistrite pärandit, mis

võimaldab linnasüdameid tajuda ajaloolise keskkonnana. Samuti hoiavad need elus

muinsuskaitseala vaimset kultuuripärandit: käsitööoskuste tava, esitlus- ja väljendusvormide

ning teadmiste ja oskuste kultuuripärandi osana elavana hoidmine ja elujõulisuse tagamine.

Seega on muinsuskaitsealal võimaluse korral traditsiooniliste töövõtete ja tehnoloogiate

kasutamine põhjendatud (MuKS § 3 lg 6).

Punktis 16.4 sätestatakse, et kultuuriväärtusliku hoone välispiirdeid võib soojustada vaid juhul,

kui sellega ei hävitata ega kaeta kinni väärtuslikku välisviimistlust ega väärtuslikke detaile,

ning säilivad hoone ja selle osade proportsioonid. Üldjuhul on kultuuriväärtuslik hoone

väärtusliku välisviimistlusega ning selle välispiirete soojustamine on pigem välistatud.

Teaduspõhine lähenemine näitab, et hoonete vertikaalne soojustamine annab energiakulu

kokkuhoius palju väiksema osakaalu kui näiteks horisontaalne soojustamine (näiteks keldri

hüdroisoleerimine maapinnast, keldri- või pööninglae soojustamine). Soojustamist tuleb alati

käsitleda hoone kui terviku kontekstis. Kultuuriväärtusliku hoone välist soojustamist tuleb

pigem vältida, kuna soojustamisega muutuvad hoone või selle osade proportsioonid. Kulutused,

mida hooneosade proportsioonide taastamiseks ja soojustuse paigaldamiseks teha tuleb, ei

pruugi pikas perspektiivis end ära tasuda. Seega ei ole tegemist kestliku arendamisega.

Kultuuriväärtusliku hoone välispiirete soojustamist võib kaaluda juhul, kui tehnilistel põhjustel

vajab vahetamist kogu hoone laudis ning taastatakse kõikide hooneosade (sokkel, aknad, uksed,

karniisid, räästas jms) proportsioonid või kasutatakse võimalikult õhukesi soojustus- või

tuuletõkkematerjale (näiteks tuuletõkkekangas, tuuletõkkeplaat voodrilaua alla, palkhoone kuni

5 cm soojustamine märgpuistel tselluvillaga). Kultuuriväärtusliku hoone välispiirete

soojustamist ei saa kaaluda, kui tegemist on rikkaliku dekooriga hoonega, kus ajalooline

viimistlus ja detailid on osa hoone väärtusest. Puithoonete puhul on väärtusliku siseviimistluse

puudumisel võimalik kaaluda ka piirete soojustamist seestpoolt.

See, milles seisneb hoone kultuuriväärtus, on üldjoontes kirjeldatud näiteks kaitsekategooria

põhjenduse tabelis. Konkreetsemalt loetletakse põhjendused muinsuskaitse eritingimuste

koosseisus, tööde ettevalmistava faasi alguses.

Punkt 16.5 seatakse nõudeks säilitada ehitusaegsed või hilisemad hoone arhitektuurse ilmega

sobivad avatäited – aknad, uksed, luugid jms, rõhutades samas, et väliste avatäidete asendamist

loetakse hoone ilme muutmiseks. Kultuuriväärtuslikud avatäited on nii hoone ehitusaegsed kui

hilisemad, hoone kui tervikuga sobituvad aknad-uksed. Ajaloolised aknad on üldjuhul puidust

ja kahekordse raamiga. Ajaloolisse keskkonda sulandumiseks tuleb ka uued aknad kavandada

sellistena. Metallraamidega aknad on lubatud ilma jaotuseta vitriinakendel. Metallist või muust

materjalist uksed on lubatud näiteks juhul, kui uks on käsitletav selle maja jaoks kujundatud

kunstiteosena.

Muinsuskaitsealal on väärtuslikud kõik kihistused, mitte ainult ehitusaegsed. Kas tegu on

kultuuriväärtusliku hoone ehitusaegsete või hilisemate, hoone kui tervikuga sobivate

avatäidetega, selgitatakse välja nõustamise või muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus.

Avatäidete vahetamine ilma Muinsuskaitseameti loata muinsuskaitsealal lubatud ei ole.

Näiteks võib olla hoone ehitatud ühel perioodil, aga fassaad on hiljem terviklikult ümber

kujundatud ja aknad ning välisuks pärinevad uuemast kihistusest. Samas kui hoone on

nõukogude aegse kapitaalremondi käigus saanud aknad või välisukse, mille kujundus ei

väärinda ajaloolist hoonet, on lubatud aknad asendada puidust avatäidetega, mis lähtuvad hoone

ehitusaegsest lahendusest.

31

Hoone ehitusaegsed või hilisemad arhitektuurse ilmega sobivad avatäited tuleb säilitada, välja

arvatud juhul, kui see ei ole võimalik nende väga halva seisukorra tõttu. Avatäidete täpne

seisukord ning korrastamise tehnilised võimalused selguvad sageli alles restaureerimisprotsessi

käigus. Restaureerimismetoodika ning hinnangu akende seisukorrale peab andma vastava

tegevusala pädevustunnistusega spetsialist.

Ajaloolises keskkonnas on üheks kõige suuremaks hoone välimuse mõjutajaks aknad, uksed,

luugid jms. Muinsuskaitsealal on hoone välisuks tavaliselt hoone kõige enam viimistletud detail

– omamoodi visiitkaart, mis näitab ära hoonesse sisenemise koha, aga peegeldab ka hoone

ehituslugu ja selle looja maitset ja jõukust. Vanade välisuste säilitamine ja ajastutruu

korrastamine on oluline, et hoida nii kultuuriloolise hoone kui muinsuskaitseala miljööd.

Väga oluline on mõista, et vanad puitaknad on osa hoone loomulikust ventilatsioonisüsteemist

ning akna kaudu ongi tagatud vajalik õhuvahetus. Akende asendamine uute õhutihedate

akendega võib halvendada hoone sisekliimat ning elukvaliteeti, kui sellega ei kaasne

ventilatsioonisüsteemi uuendamine. Vanade akende soojapidavuse tõstmiseks saab sisemistele

raamidele lisada tihendeid.

Aknad on osa ka hoone terviklahendusest, seega ei ole õigustatud akende asendamine osade,

näiteks korterite kaupa, kuna erineval ajal eri meistrite poolt valmistatud aknad näevad välja

erinevad ning hoone terviklikkus saab sellega kahjustatud.

Teisalt peegeldavad just vanades akendes, ustes ja muudes puittarindites toonaste meistrite

käsitööoskus, mis algab juba õigeaegselt langetatud ja kuivatatud puidu kasutamisest, igale

tarindile sobiliku puiduosa valimisest ning peenes käsitööoskuses, mis ilmeksimatult laseb

eristada vanad aknad uutest.

Punktis 16.6 selgitatakse, et ehitise maapealset osa laiendatakse hoone ja selle lähiümbrusega

sobivana, arvestades mahtu, proportsioone, materjalikasutust ning vajadusel, sõltuvalt

juurdeehitise iseloomust, asetusest, suurusest jms võetakse arvesse ka olemasoleva hoone

arhitektuurset ilmet (katuse kallet ja kuju, räästa- või karniisijoont, korruse kõrgust vms), et

juurdeehitis sobituks olemasoleva hoonega ning sulanduks ümbritsevasse keskkonda.

Nagu eelnõu punktis 8.7 on põhimõttena välja toodud, peaksid suuremahulised juurdeehitised

(üle 33% hoone mahust) olema üldjuhul tänapäevase arhitektuurikeelega ja ajaloolistest

mahtudest visuaalselt eristuvad. Veranda vms väiksema hooneosa taastamisel on aga tihti

õigustatud pigem ajaloolist lahendust kopeeriv lähenemine. Lähtuvalt arhitektuursest

kontseptsioonist, valitakse ka juurdeehitise ehitus- ja viimistlusmaterjalid (tänapäevase

juurdeehitise puhul on õigustatud pigem kaasaegsed, ajaloolise eeskujul kavandatava mahu

puhul traditsioonilised materjalid).

Hoone olemasoleva katuse- või keldrikorruse kasutuselevõtt koos minimaalsete täiendustega

on üldjuhul iga hoone puhul võimalik. Kuid kui soov on hoonele kavandada peale või külge

ehitamist, mis lisab nii visuaalselt kui reaalselt brutopinda, siis see eeldab nii olemasoleva

hoone kui ka vahetu lähiümbruse (kvartali ja tänava vastasküljel oleva linnaruumi) hoonete

ehitusaluse pindala, ehitiste brutopindala, kinnistute täisehitusprotsendi ja tiheduse

analüüsimist. Tihedusena mõistetakse siinjuures hoone brutopinna suhet kinnistu pindalasse.

Juurdeehitise proportsioonid peavad olema sobilikud nii hoone, millele juurde ehitatakse, kui

ka naaberhoonestuse suhtes.

Punktis 16.7 antakse suunised ventilatsiooni ja küttesüsteemide ehitamisele, et võimalusel

kasutataks nende tarbeks ära olemasolevad korstnad või muud läbiviigud, mis hoones juba

olemas on, et hoonet uute läbiviikudega võimalikult vähe lõhkuda ja uute kaasaegsete

32

korstnatega visuaalselt risustada. Juhul kui see võimalik ei ole, rajatakse uued korstnad

ajalooliste eeskujul.

Punkt 16.8 sätestatakse, et elektri- või muu seade, eelkõige selle hooneväline osa paigaldatakse

avalikust ruumist vähese vaadeldavusega kohta ja selliselt, et see ei kahjustaks hoone

konstruktsioone ega viimistlust. Elektri- või muu seadmena mõistetakse eelnõus päiksepaneeli,

õhksoojuspumpa, ventilatsiooniseadet, elektrikappi, postalajaama, gaasikatla välisosa jms.

Katusepinnast visuaalselt eristuva päikesepaneelina mõistetakse siin ka kultuuriväärtusliku

hoone katusekaldega samas kaldes paigaldatud, kuid paneelina eristuvat seadet. Nende

seadmete puhul on oluline, et need oleksid paigutatud nii, et need on avalikust ruumist (tänavalt,

platsidelt jms olulistest vaatekohtadest) vaadeldes võimalikult varjatud – kui võimalik, siis

paigaldada need hoone tagaküljele või hoonest eraldi.

Hoone konstruktsioonide ja viimistluse kahjustamise all on mõeldud näiteks õhksoojuspumba

välisseadme paigaldamist seinale. Seade tekitab vibratsiooni, mis võib kahjustada hoone

konstruktsiooni, ja kondensatsioonivett, mis võib valguda hoone seinale ning niiskena hoidmise

ja külmumis-sulamistsüklite tõttu kahjustada konstruktsioone. Selle tõttu on õhksoojuspumba

paigaldamisel parem lahendus selle paigutamine hoonest eraldiseisvale alusele.

Punktis 16.9 antakse juhised erinevate reklaami- ja infokandjate ning tegevuskoha tähiste

paigutamiseks. Oluline on kavandada need ajaloolisse keskkonda kujunduselt ja suuruselt

sobivalt ning nii, et nendega ei varjata kultuuriväärtusliku hoone fassaadidetaile ega tekitata

valgushäiringut või linnaruumis domineerivat elementi. Ettevõtte püsivalt paigaldatud

tegevuskoha tähis ja reklaam ei ole esitatud helendavate pindadega kastina, teleri tüüpi

ekraanina jms sähviva, sisu või kujundust muutva infopinnana, kuna sellised tekitavad

valgushäiringut ja hakkavad ajaloolises keskkonnas domineerima. Valgushäiringu all

mõeldakse ülevalgustatud tegevuskoha tähiseid või reklaame, samuti värvilist valgust. Paljudel

Lihula kaubanduspindadega hoonetel on suured vitriinaknad, mille puhul on soovitatav

kasutada neid algses funktsioonis, st reklaamida oma kaupu vitriinaknal kujundatud

väljapanekuga. Eelistatud on tegevuskoha tähise väline valgustamine, lubatud on üksikute

osade (eelkõige logo ja tähtede) esitamine valguslahendusena.

Punktis 16.10 antakse nõuded kultuuriväärtuslikule ehitisele katuseakende paigaldamise

kohta: katuseaknaid võib paigaldada vähese vaadeldavusega kohta, eelistatult hoovipoolsele

küljele, juhul, kui need ei kahjusta hoone kultuuriväärtuslikku ilmet, on katusega samas

tasapinnas ning paigutatud hoone üldise arhitektuurse tervikuga sobivalt ja hoone fassaadi

rütmiga arvestavalt. Ajalooliste hoonete kasutuses hoidmiseks võib katuseaken selge

tänapäevase lisandusena olla vajalik katusealuse täiendava pinna kasutusele võtmiseks

köetavate ruumidena. Pööningule valguse saamiseks on katuseaknad üks võimalus, mille

kasutamist kaaluda. Katuseakende puhul arvestatakse hoone fassaadi rütmi ja sümmeetriaga

ning eriti tänavapoolsetel külgedel jälgida, et need ei paikneks katusepinnas väga tihedalt ega

domineerivalt. Katuseakende kavandamisel eelistatakse nende paigutamist kohtadesse, mis on

võimalikult vähe vaadeldavad, näiteks hoovipoolsele küljele, et säilitada kultuuriväärtuslike

hoonete tänavapoolse külje autentne välimus. Vähese vaadeldavusega kohad on need, mis ei

ole avalikust linnaruumist – tänavalt või olulistest vaatekohtadest – nähtavad.

Eelnõu punktis 17 sätestatakse nõuded tööde tegemisele C-kaitsekategooria hoonetel. Nõuded kehtivad olemasolevatele hoonemahtudele ja kavandatavatele juurdeehitistele. Nõuded

kehtivad ka juhul, kui tegemist on EhS-u § 4 lg 3 p 6 ja lg 4 kohase hoone taastamisega, mille

käigus asendatakse nii hoone maht kui välisilme selle olemasolevas mahus ja kujul. Juhul, kui

C-kaitsekategooria hoone soovitakse asendada senisest teistsuguse mahu ja välisilmega

ehitisega, rakenduvad sellele eelnõu uusehitise põhimõtted ja nõuded, sealhulgas

33

detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise nõue (lähtudes MuKS §50 lg-st 2 ja

§ 61 lg-test 3 ja 4).

Punktis 17.1 sätestab, et lähtutakse hoone ilme muutmisel, välimiste avatäidete vahetamisel

ning välisviimistluse materjalide ja värvilahenduse valikul hoone ehitusaegsest või terviklikust

välisilmest ning sobivusest lähiümbruse hoonestusega. C-kaitsekategooria hoone puhul

lähtutakse ehitusaegsest lahendusest või seda lahendust muutes hoonest kui tervikust, aga ka

üldisest sobivusest keskkonda. Kuna hoone autentsust säilitama ei pea, võib hoonet suuremal

määral ümber ehitada. Tagatud peab olema hoone terviklikkus ja keskkonda sobivus, sh

materjalikasutuselt.

Punktis 17.2 tuuakse välja, et kasutatakse ajaloolisse keskkonda sobivaid ehitus- ja

viimistlusmaterjale; traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale kasutada ei lubata.

Ka C-kaitsekategooria hoonete puhul on oluline nende sobitumine ajaloolise keskkonna üldise

tervikuga. Lihtsaim viis selle tagamiseks on kasutada ajaloolisele keskkonnale omaseid,

järelikult ka sinna sobivaid materjale. Traditsioonilisi materjale jäljendavaid materjale ei

kasutata samal põhjusel nagu kultuuriväärtusliku hoone puhul. Ajaloolisse linnatuumikusse

mittetüüpilisi materjale võib kasutada ainult ajutise konserveeriva lahendusena.

Ka C-kaitsekategooria hoone puhul ei saa muinsuskaitsealal kasutada mistahes lahendusi, kuid

peale hoone ehitusaegsete materjalide kasutamise on siin võimaluste ulatus laiem. Näiteks

tüüpilise silikaattellistest nõukogudeaegse korterelamu puhul võib rekonstrueerimisel kas

säilitada algse välisilme ja materjalikasutuse (eterniit, tellisfassaadid) või anda hoonele

tervikliku uue välisilme (näiteks plekk-katus, krohvitud fassaadid). Õhekrohv, mida A- või B-

kaitsekategooria hoonete traditsioonilise lubikrohviga kujundatud fassaadidel üldjuhul

kasutada ei lubata, on C-kaitsekategooria hoonete puhul üldjuhul võimalik lahendus. Tüüpilise

silikaattellis-fassaadiga korterelamu puhul ei eeldata, et selle soojustamisel peaks taastama

soojustuse peal algse eeskujul silikaatvoodri või ajalooliste hoonete eeskujul lubikrohvi. C-

kaitsekategooriasse kuulub palju väga erineva vanuse, materjalikasutuse ja ruumimõjuga

hooneid. Konkreetsele hoonele sobiva kooskõlastab Muinsuskaitseamet ehitusloa või -teatise

aluseks oleva projekti menetlemise käigus.

Punktis 17.3 sõnastatakse, et C-kaitsekategooria hoone puhul on selle väline soojustamine

üldjuhul lubatud, kui säilitatakse hoone ja selle osade proportsioonid ja vajadusel ka hoonele

iseloomulikud detailid. See tähendab, et soojustamisel taastatakse üldjuhul hooneosade

proportsioonid – pikendatakse räästast, tõstetakse aknad seina suhtes sellisele kaugusele, nagu

need enne soojustamist olid jne. C-kaitsekategooria hoonetelgi võib olla fassaadidel

iseloomulikke detaile, mida soojustuse peale tõsta või markeerida (näiteks mõni bareljeef,

supergraafika). Iseseisvat arhitektuurset väärtust omavate C-kaitsekategooria hoonete puhul

tuleb välisseinte soojustamisest loobuda, kui selle tulemusena ei säilitata ega eksponeerita

hoonet ilmestavaid väärtuslikke fassaadidetaile.

Punktides 17.4 – 17.6 seatakse nõuded hoone laiendamise, elektri- või muu seadme ja püsivalt

paigaldatud tegevuskoha tähise või reklaamikandja paigaldamise puhul. Nõuded kehtivad kõigi

muinsuskaitseala ehitiste kohta ühtemoodi, sest need mõjutavad ajaloolist linnaruumi kui

tervikut.

Eelnõu punktis 18 antakse nõuded uue ehitise püstitamiseks muinsuskaitsealale. Täpsemad

nõuded uushoonete püstitamisele tulenevad üldjuhul eelkõige valla üldplaneeringust (ja selle

muinsuskaitse eritingimustest), kinnistu detailplaneeringust või projekteerimistingimustest (ja

nende juurde koostatavatest detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustest). Eelnõu punktis

tuuakse välja kaitsekorrast tulenevad üldnõuded, mis loovad raamistiku detailplaneeringu ja

34

projekteerimistingimuste või detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks,

arvestades kvaliteetse ruumi põhialustega.21

MuKS-i §-st 61 lähtudes tuleb uue ehitise püstitamiseks hoonestuseta krundile koostada

detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused. Sealhulgas peab vastava analüüsi ja lähtekohad

detailplaneeringu koostamiseks andma pädevustunnistusega spetsialist, kellel on pädevus

hinnata ja põhjendada väärtuslike elementide säilitamise ja vaadeldavuse tagamist, sealhulgas

määrata muinsuskaitseala ja kohaspetsiifiliselt ehituskeelualad, ehitusjooned, kõrguspiirangud,

krundi täisehitusprotsent, lubatud suurimad ehitusmahud ja võimalikud ehitusalad, tingimused

uute hoonemahtude välisviimistlusmaterjalile, katusekujule ja piiretele ning vajadusel

tingimused arheoloogilise kultuurkihi uurimiseks ja säilitamiseks. Eelnimetatud analüüsi ja

tingimuste sõnastamise eesmärk on kindlustada, et planeeritaval maa-alal kavandatavate

muudatuste tegemise tulemusel tagatakse muinsuskaitseala väärtuste säilimine ja

kaitsevööndiga seatud eesmärgid. Kohalik omavalitsus võib otsustada uue ehitise püstitamise

detailplaneeringuga või selle asemel anda projekteerimistingimused. Mõlemal juhul on

muinsuskaitseliste tingimuste andmise aluseks detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused.

Samas annab kultuuriministri määrus nr 15 § 2 lg 2 Muinsuskaitseametile ka eritingimuste

kohustusest leevendamise võimaluse, kui kavandatav ehitis ei muuda oluliselt väljakujunenud

ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. Uue ehitise kavandamisel

kaalutakse seda igakordselt. Eritingimuste koostamine selleks vastavat muinsuskaitselist

pädevustunnistust omava isiku poolt on oluline ja vajalik, sest detailplaneeringut koostaval

omavalitsusel või ettevõtjatel sellekohast pädevust olema ei pea.

Uue ehitise püstitamiseks kooskõlastab omavalitsus Muinsuskaitseametiga vaid hoone

ehitusloa. Kuna uue ehitise püstitamisel ei pea ehitaja omama muinsuskaitselist

pädevustunnistust ja ehitustöödel ei pea olema muinsuskaitselist järelevalvet, ei kohusta amet

üldjuhul omanikku topelt tööde tegemise luba taotlema. Erand kehtib vaid juhul, kui tegemist

on kultuuriväärtusliku hoone taastamisega, kus on vajalik muinsuskaitseline järelevalve (tööde

kvaliteedi tagamiseks ja ka järelevalve hüvitamise võimaldamiseks).

Kuna uute ehitiste püstitamisel on linnaehitusliku terviku säilimisele suurt mõju, siis on mõistlik

ja vajalik näha ette nõuded, et uue ehitise mõju toetaks, mitte ei kahjustaks alal säilinud

väärtuseid. Nõuete fikseerimine kaitsekorras on kasulik lisaks kinnistuomanikele ka arendajale,

kes muinsuskaitsealal ehitada soovivad. Kaitsekord annab ette õigusliku raamistiku, mis

võimaldavad ehitise kavandamise protsessi optimeerida.

Muinsuskaitse eritingimuste koostamise kohustuse seadmine planeerimistegevuse juurde on

proportsionaalselt vähim võimalik sekkumine uue ehitise kavandamisel, et tagada uut ehitist

ümbritsevat keskkonda arvestav tulemus.

Punktis 18.1 sõnastatakse, et uushoonestuse kavandamisel lähtutakse lähiümbruses

väljakujunenud ehitusjoonest, hoonestusstruktuurist, tihedusest ja kultuuriväärtuslike hoonete

mahtudest (eelkõige II maailmasõja eelsete hoonete mahust, kujust ja kõrgusest), liigendusest,

materjalikasutusest, värvilahendusest ja katusemaastikust; katus kavandatakse üldjuhul

kaldkatusena.

Lähiümbrusena on mõistetav kvartal, kus hoonestatav krunt asub, ning krundist üle tänava asuv

hoonestus, kuna terviklik linnaruum kujuneb eelkõige tänavaruumi harmoonilises käsitlemises.

Suured erinevused vahetute naaberhoonete ja üle tee paikneva hoonestuse vahel ei anna

enamasti head ruumiloomet. Lähtumine lähiümbruse hoonestusstruktuurist tähendab

muuhulgas ka lähtumist mahtude erinevusest kinnistute tänavaäärsetes osades ja õuemaal. Juhul

21

Kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted. - https://planeerimine.ee/dp/noustik/detailplaneeringu-

lahtekohad/pohimotted-ja-vaartused/kvaliteetse-ruumi-aluspohimotted/

35

kui õuemaal asuva C-kaitsekategooria hoone asemele soovitakse rajada uus hoone, siis

lähtutakse kvartalis olevatel kinnistutel asuvate hoovialal paiknevate hoonete paigutusest,

mahtudest ja kõrgusest, mitte tänavaäärsete, kinnistu põhihoonete mahtudest.

Uue ehitise püstitamisel lähtutakse selle mahtude üle otsustamisel eelkõige enne II

maailmasõda ehitatud A- ja B-kaitsekategooria hoonete mahtudest, mis iseloomustavad

muinsuskaitseala hoonestust kõige rohkem ning hoiavad selle ajaloolist ilmet. Kui hoonestatava

krundi lähiümbruses on II maailmasõja järgseid, palju suurema mastaabiga hooneid, siis neid

lähtekohana ei kasutata, kuna need ei ole muinsuskaitseala kui terviku suhtes sama

iseloomulikud. Samas alati ei ole vanema hoonestuse mahtudest lähtumine linnaruumis

mõistlik ning arvestatakse ka tänapäevast linnaruumi (punktis 8.7). Uute hoonete ja

suuremahuliste juurdeehitiste mahud kaalutakse igakordselt läbi detailplaneeringu

muinsuskaitse eritingimuste koostamise raames.

Lähiümbruse hoonestuse liigendustest lähtumine tähendab, et üldjuhul arvestatakse

olemasoleva sokli- ja räästajoonega ning hoonete avade ja trepikodade traditsioonilise

paiknemisega piirkonnas. Värvilahenduse valimisel arvestatakse samuti keskkonnaga,

välditakse üldjuhul teravaid kontraste ümbritsevaga (näiteks erelilla uushoone beežikas-

hallikas keskkonnas). Katusemaastikust lähtumine tähendab seda, et uue hoone katusekuju

sobitatakse piirkonna ajaloolise hoonestuse katusemaastikuga: piirkonnas, kus esinevad viil- ja

kelpkatused, on eelistatud ka uue hoone puhul kaldkatus, lamekatustega piirkonnas lamekatus

jne.

Uue hoone ehituslike tingimuste osas tuleb arvestada üldplaneeringus sätestatud üldiste

tingimustega (kõrgus, asukoht tänavaruumis ja kinnistul, maht jms).

Punktis 18.2 sõnastatakse nõue, et mitut varasemat krunti hõlmava uue ehitise kavandamisel

liigendatakse see mahuliselt ja arhitektuurselt, järgides ajaloolist (eelõige II maailmasõja

eelset) hoonestusstruktuuri. See nõue tagab, et ajaloolisse keskkonda ei kavandataks

ebatüüpiliselt suuri, monotoonseid ja sellega ajaloolisele hoonestusele vastanduvaid või sellest

eristuvaid ehitisi.

Punktis 18.3 sõnastatakse, et uue hoone välisviimistluses kasutatakse traditsioonilisi ja

keskkonda sobivaid materjale, sealhulgas krohvi, looduskivi, tellist, katusekivi, betooni,

puitlaudist, plekki jms; traditsioonilisi ehitusmaterjale jäljendavaid materjale ei kasutata.

Välisviimistluse materjalikasutust reguleeritakse muinsuskaitsealal kui tervikul ühtemoodi:

kehtides nii kultuuriväärtuslike hoonete, C-kaitsekategooria hoonete kui uusehitiste puhul, saab

muinsuskaitseala terviklikkust säilitada läbi valdavalt traditsioonilise materjalikasutuse. See ei

tähenda, et uushooneid peaks ehitama ainult puidust ja lubjakivist, aga piirkonnas levinud

ajalooliste materjalide või nende tänapäevaste analoogide loominguline kasutamine aitab

uushooneid paremini keskkonda integreerida.

Punktis 18.4 sätestatakse, et alla 20ruutmeetrise2 ehitusaluse pindalaga ja alla 5 m kõrgune

ehitis (edaspidi väikeehitis), mis on ajaloolises keskkonnas ebatüüpiline (prügimaja,

elektrialajaam, autovarjualune jms) paigutatakse asukohta, kus see ei ole avalikus ruumis

nähtav või on varjestatud, kahjustamata hoonete konstruktsioone ja viimistlust.

Sellised ehitised paigutatakse hoovialal asukohta, kus need ei ole avalikust ruumist nähtavad.

Juhul, kui seda ei ole võimalik tagada, peab väikeehitis olema kujundatud selliselt, et see ei

domineeriks olemasoleva hoone üle või oleks varjestatud (näiteks puidust restiga kaetud).

Nõue mitte kahjustada kultuuriväärtusliku hoone konstruktsioone ja viimistlust tähendab

näiteks seda, et autovarjualune vms väikeehitis ei paikne ajaloolise hoone küljes selliselt, et

tekitab oma kinnitustega füüsilisi kahjustusi selle seintele või nt kogub oma katusele vihmavett

ajaloolise hoone seina vastas, tekitades ohu, et see satub konstruktsioonidesse.

36

Punktis 18.5 sätestatakse, et väikeehitiste, sealhulgas teisaldatava ja ajutise ehitise puhul ei

kohaldata alapunktides 1 ja 2 seatud nõudeid; sellised ehitised kavandatakse ajaloolisesse

keskkonda sobivalt ja viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja tänavate läbitavuse ega kahjusta

olulisi vaateid. Need on ehitised, millele ehitusseadustiku kohaselt ei ole vajalik kohalikku

omavalitsust ehitamisest teavitada ega ehitusluba taotleda. Muinsuskaitsealal tuleb ka selliste

ehitiste püstitamiseks saada muinsuskaitseameti tööde tegemise luba.

Sellised hooned on näiteks kioskid, avalikud tualetid, kuurid jms. Väikeehitiste puhul on oluline

kavandada need ajaloolisesse linnatuumikusse sobivalt ja viisil, mis säilitab kõrghaljastuse ja

tänavate läbitavuse, kuid kõrgendatud nõuded arhitektuursele ilmele ei ole üldjuhul vajalikud,

ajaloolise hoonestusstruktuuri järgimine ei ole alati ka võimalik. Väikeehitise puhul on

varasema hoone kopeerimine üldjuhul aktsepteeritav (nt kunagise lihtsa puitkuuri asemele

tehakse samasugune), selliste väikehoonete puhul ei eeldata tänapäevase arhitektuurikeele

kasutamist.

Punktis 18.6 sätestatakse, et ajaloolistele avalikele haljasaladele uusi ehitisi ei püstitata, välja

arvatud juhtudel, kui laiendatakse olemasoleva hoone maapealset osa sobiva mastaabi ja

kujundusega või püstitatakse avaliku kasutusega väikeehitis või puhkerajatis (taristuobjektid,

spordirajatised ja mänguväljakud, tualetid, kioskid, paviljonid jms). Lubatud on ka

mittemahulised rajatised nagu trassid, teerajad jms – selliste rajatiste ehitamist ei saa lugeda

„püstitamiseks“. Ajaloolised avalikud haljasalad on oluline osa Lihula linna miljööst ja

väärtusest elu- ja puhke-keskkonnana. Lähtudes haljasalade säilitamise eesmärgist, ei ole nende

täis ehitamine lubatud.

Samas on haljasaladel alati olnud erinevad puhkealana toimimiseks vajalikud rajatised ja

väikeehitised ja neid võib sel otstarbel edaspidigi Muinsuskaitseametiga kooskõlastatult

ajaloolisse keskkonda sobiva suuruse ja kujuga kavandada ja rajada. Seejuures hooajalise

inventari paigaldamist ei loeta Muinsuskaitseametiga kooskõlastatavaks tegevuseks – selle

hulka loetakse näiteks ajutised batuudid-trampoliinid, kohtkindlalt kinnitamata istmed,

vabaõhuspordi ja -mängude vahendid jms (sellist hooajalist inventari ei kooskõlastata ka

erakinnistutel). Samas kui näiteks parki hakatakse rajama suuremaid atraktsioone nagu näiteks

karussellid, või kohtkindlalt kinnitatud püsivaid spordirajatisi nagu näiteks kettagolfi rajad, siis

sellised rajatised on pargi ilmet muutvad ja tuleb Muinsuskaitseametiga kooskõlastada.

Kaitsekorraga jäetakse ka põhimõtteline võimalus ajaloolistel haljasaladel olevaid hooneid

laiendada – st keeld ajaloolistel haljasaladel uusi hooneid rajada ei laiene olemasolevatele

hoonetele, kuna hoone toimimise jätkamiseks võib tulevikus osutuda vajalikuks juurdeehitise

rajamine. Juurdeehitis peab sel juhul olema kavandatud olemasoleva hoone ja ümbritseva

keskkonnaga arvestavalt ning sobivalt. Juurdeehitamise kavatsusest tuleb loobuda, kui see on

vastuolus kvaliteetse ruumi planeerimise põhimõttega (näiteks piirkonnas levinud tiheduse,

täisehituse osakaalu või haljastuse osakaaluga kinnistul) ning see ei sobitu olemasoleva

kultuuriväärtusliku ehitisega.

Eelnõu punktis 19 antakse nõuded kinnistu (maaüksuse) piiride muutmisele. Lähtuvalt

MuKS § 52 lg-st 5 kohustab pädevat asutust (kohaliku omavalitsuse üksust) kooskõlastama

Muinsuskaitseametiga muinsuskaitsealal kinnistu piiride ja maa sihtotstarbe muutmise taotluse.

Seejuures mõistetakse kinnistu piiride muutmise all ainult maaüksuste piire, mitte muude

kinnistute nagu korteriomand, hoonestusõigus jms, muutmist. Nõuete eesmärk on tagada

muinsuskaitseala väärtuste säilitamine. Muinsuskaitseala üks väärtuslikest kihistusest on II

maailmasõja alguseks väljakujunenud ajaloolised kinnistud, mis on säilinud muutmata või

vähesel määral muudetud kujul.

Muinsuskaitseala üheks kaitse eesmärgiga seotud väärtuseks on krundi- ja hoonestusstruktruur.

Muudatuste lubatavuse üle otsustamisel lähtutakse kinnistu ajaloolisest väärtusest –

37

arvestatakse selle vanust ja terviklikuna püsimise järjepidevust. Kinnistu piiride muutmise üle

otsustamisel arvestatakse hoonestuse olemasolevat või tulevast paiknemist ja potentsiaalseid

ligipääsu võimalusi. Sõnastatud väärtused ja põhimõtted annavad kinnistupiiride muutmise

võimalikkuse üle otsuste tegemiseks lähtekohad nii Muinsuskaitseametile kui ka kohaliku

omavalitsuse üksusele.

Punktis 19.1 sätestatakse, et muutmata või vähesel määral muutunud ajaloolised kinnistupiirid

üldjuhul säilitatakse. Kinnistupiiride suurus ja paiknemine on läbi sajandite määranud sinna

püstitatavate ehitiste paiknemise. Muutuste kavandamisel kinnistustruktuuris kaalutakse

konkreetse kinnistu ajalist väärtust, seotust sellel paikneva hoonestuse ning kvartalis üldiselt

tavaks oleva kinnistute struktuuriga.

Muinsuskaitseala kontekstis loetakse väärtuslikuks eelkõige II maailmasõja eelset

kinnistustruktuuri, eriti kui ajalooline kinnistu ja kultuuriväärtuslik hoonestus on mõlemad

säilinud. Samas ka hilisemad kinnistud võivad olla sellised, mis sobituvad kvartalis

väljakujunenud kinnistustruktuuriga ja mille muutmisel – liitmisel või jagamisel – tekiks

ebakõla kinnistu suurustes, mis võib hakata mõjutama ka kavandatavate ehitiste paiknemist ja

ilmet. Kinnistute liitmisest keeldumine võib olla põhjendatud ka vajadusega vältida

muinsuskaitsealale sobimatult suurte hoonete ehitamist.

Kinnistu piiride nihutamist seal paiknevate ehitiste teenindamiseks või omandisuhte

täpsustamiseks on võimalik kaaluda ka II maailmasõja eelsete kinnistute puhul. Näiteks võib

olla vajadus nihutada naaberkinnistute piiri selliselt, et kinnistul asuv abihoone oleks tervikuna

ühel kinnistul.

Kinnistute kujunemist näitab Lihula muinsuskaitseala ajalooliste kinnistute kaart22.

Kinnistupiiride muutmise soovi korral saab uuringule tuginedes kinnistut ja selle lähiümbrust

analüüsides kaaluda, kas tegemist on ajaloolise ja kultuuriväärtust kandva kinnistuga või mitte.

Samas tuleb silmas pidada, et läbi aegade on muutunud asjade, sh kinnistu piiride kaardile

kandmise täpsusaste ja tehnoloogia. Nii on loomulik, et 17., 18. või 19. sajandi kaardid ei kattu

üheselt tänapäevaste kaardiandmetega ning ajalooliseks, vähesel määral muutunud kinnistuks

loetakse seetõttu ka neid kinnistuid, kus on kaartidel jälgitav nende proportsiooni sarnasus eri

ajastutel.

Punkt 19.2 sätestab, et alapunktis 1 nimetamata kinnistu piiride muutmisel järgitakse

kvartalisisest kinnistustruktuuri (suurust ja kuju), krundile määratakse lihtne ja selge kuju, mis

võimaldab ehitist hooldada ja teenindada.

Kinnistu peab olema sellise kujuga, mis võimaldab hoonet hooldada ja teenindada. Krundil

asuva ehitise hooldamise ja teenindamise vajadus on üks sagedasemaid põhjuseid krundipiiride

nihutamiseks. Kinnistupiiride muutmisel on oluline järgida ajaloolist struktuuri, vältida

ajaloolises keskkonnas ebaloomulikult väikeste või suurte kruntide tekkimist, vältida kitsaid

kiile ja ribasid ning kinnistute moodustamist, millel puudub väljapääs avalikule tänavale. Kuigi

kinnistupiir ei ole linnaruumis nähtav, hakkab see otseselt mõjutama alale ehitamist ja seda,

kuhu paigutatakse piirdeaiad, hooned ja haljastus.

Eelnõu punkt 20 sätestab nõuded tänavate, õuemaa, haljastuse ja linnakujunduse

elementidega seotud tööde tegemisele.

MuKS § 52 lg-st 1 seab loakohustuse iga muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimiseks,

restaureerimiseks, ilme muutmiseks ja ehitamiseks. Ehitiste all mõeldakse vastavalt

ehitusseadustikule nii hooneid kui rajatisi (tänavad, platsid, piirdeaiad, pargid jms).

22 Lihula krundipiiride kaart

38

MuKS-i § 52 lg 3 p 1 seab loakohustuse kõrghaljastuse rajamise, raie-, kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele muinsuskaitsealal. Nimetatud tööd on jäetud

muinsuskaitseseaduses üksikasjalikult sisustamata ning seetõttu on need määratlemata

õigusmõisted, mida tuleb sisustada õiguse tõlgendamise erinevate viiside kaasabil. Kui õigusakt

ise määratlemata õigusmõiste sisu ei määratle, tuleb eelistatult lähtuda sõnade üleüldiselt

levinud või nende tavatähendusest. Määratlemata mõiste sisu määratlemisel saab arvestada ka

rakenduspraktikaga. Kaevetööd on Muinsuskaitseameti senises tegevuspraktikas olnud

suuremahulised tööd, näiteks ehitamise või trasside rajamisega seotud kaevetööd, ulatuslikum

pinnase koorimine, puurimine. Loakohustusega ei ole Muinsuskaitseameti praktikas kunagi

olnud hõlmatud ega ole seda ka praegu väikesemahulised haljastustööd (istutustööd, peenarde

rajamine jm taimede kasvatamise ja aiapidamisega seotud kaevetööd) ja maaharimine. Sellised

tööd on piisavalt väikesemahulised ning ei kahjusta arheoloogilist kultuurkihti ning seetõttu ei

ole nende tööde jaoks tööde tegemise luba vaja taotleda. Kõrghaljastuse rajamine, st puude

istutamine, on loakohustuslik, kuna nimetatud tööga kaasnevad mahukad kaevetööd, mis

võivad rikkuda või hävitada pinnases olevat arheoloogilist kultuurkihti, samuti on

kõrghaljastuse rajamisel oluline kaaluda selle sobivust ajaloolisse keskkonda.

Muinsuskaitseala eesmärk on mitte ainult hoonete, vaid kogu linnaruumi kui terviku väärtuste

säilitamine ja esiletoomine. Nõuete eesmärgiks on tagada lisanduste sobivus ajaloolises

keskkonnas, visuaalse- ja valgushäiringute vähendamine ning ajaloolise linnaruumi ja

kultuurivääruslike ehitiste vaadeldavuse säilitamine.

Käesolevas punktis on loetletud õuemaal ja avalikus ruumis eelistatud traditsioonilised

kujundusvõtted ja põhimõtted, mis lähtuvad ajaloolisest teabest ja nende kasutamise

järjepidevusest.

Punktis 20.1 sätestatakse, et kultuuriväärtuslikud piirdeaiad, -postid, väravad jms säilitatakse,

vajaduse korral taastatakse. Ajaloolised piirdeaiad aitavad tajuda tänavaruumi tervikliku ja

kultuuriväärtuslikuna. Kultuuriväärtuslikud võivad olla nii hoone ehitusaegsed, varasemad kui

hilisemad piirdeaiad, -postid ja väravad, sest muinsuskaitsealal väärtustatakse eri ajaloolisi

kihistusi. Juhul, kui piirdeaia seisukorrast tingitult pole võimalik ajaloolisi piirdeid säilitada või

on osa piiretest hävinud tuleb need eelistada nende taastamist analoogsel kujul.

Punktis 20.2 sätestatakse, et juhul, kui on vajalik rajada uued piirdeaiad, -postid, väravad jms,

siis kavandatakse need lähtudes lähiümbruses väljakujunenud tavast (ehitusvõtetest,

materjalikasutusest, kõrgusest, paiknemisest tänavajoone suhtes) ja sobivusest kinnistu

hoonestuse arhitektuuriga. Ajaloolises linnatuumikus ei ole reeglina lubatud tänapäevaste

tõkkepuude rajamine, sest need on ajaloolises linnatuumikus võõrad elemendid. Vajadusel ja

kohtades, kus see on linnaruumiliselt võimalik, võib kinnistule sissesõidu piiramiseks rajada

värava, mis võib olla automaatselt avatav, kuid seadmed tuleb kavandada kinnistu, mitte

linnaruumi poole. Sobivad lahendused selgitatakse välja nõustamisprotsessi või eritingimuste

koostamise käigus.

Punktis 20.3 seatakse nõue säilitada ajaloolised munakivisillutised ja muud väärtuslikud

katendid. Ajaloolised katendid on sageli hilisemate sillutiskihtide, asfaltkatte või pinnase all

peidus.

Projektide puhul, kus on teada, et tänava, väljaku või hoovi pinna all võib olla ajaloolisi

katendeid, uuritakse seda eelnevalt ja selgitatakse välja, kas ajaloolisi katendeid leidub.

Sellistes projektides tuleb ette näha kohad, kus (taas)kasutatakse ajaloolisi katendeid nii, et need

moodustaksid projektlahendusse sobiva osa.

39

Juhul, kui tänavatel või õuemaal olemasolevate katendite või pinnase eemaldamisel avastatakse

ajaloolised sillutiskivid või katendid, tuleb need säilitada ja võtta uuesti kasutusele eelistatult

olemasolevas asukohas või mujal rekonstrueerimisprojektiga hõlmatud ala piires.

Erandjuhul lubatakse avastatud või teada olevate ajalooliste sillutiskivide või katendite

kasutamist sillutisena põhjendatud juhul ka mujal samal kinnistul või muinsuskaitseala

linnaruumis. Erandi tegemist kaalutakse igal korral eraldi.

Punktis 20.4 antakse nõuded uute katendite rajamisel, mille järgi uue katendi rajamisel

lähtutakse ajaloolisest lahendusest, näiteks kasutatakse sõiduteel munakivisillutist, kõnniteel

sillutisplaate, hoovialal sillutiskivi ja/või sõelmeid, sealhulgas eelistatakse asfaltkattele

sillutiskivilahendusi; sillutise kavandamisel lähtutakse piirkonnale iseloomulikust hoonestuse,

haljastuse ja sillutatud ala vahekorrast. Erinevate katendite kasutamine mitmekesistab

linnaruumi ning on oluline osa selle ajaloolisest ilmest. Piirkonniti erineb sillutatud ala suurus

ning ka katendi materjal. Haljastuse ja sillutise kavandamisel piirkonnale iseloomulikku

lahendust välja selgitades tuleks analüüsida olukorda vähemalt konkreetses kvartalis ja

vajadusel ka tänavalõigu vastasküljel. Hoovide parklateks muutmist tuleb vältida.

Parkimiskoormuse suurenemine on ajaloolises linnakeskkonnas liiklemist ja keskkonna

tajumist häiriv ning seda tuleb vältida linnakeskuse tihendamisega seotud otsuste tegemisel.

Punkt 20.5 sätestab, et tagatakse sademevee hoonetest eemale juhtimine, selleks säilitatakse

või rajatakse vajalikud pinnasekalded. Hoonete soklite ääres säilitatakse pinnasekalded

suunaga hoonest eemale.Needaitavad kaitsta hoone konstruktsioone liigniiskuse eest ja tagavad

nii hoonete pikemaajalise säilimise. Juhul, kui krundil või linnaruumis puuduvad

pinnasekalded, mis juhivad sademevee majadest eemale, rajatakse need pinnase planeerimise

käigus.

Punkt 20.6 määratleb, et tänava rekonstrueerimisel säilitatakse või taastatakse

kultuuriväärtuslike ehitiste proportsioonid; vajaduse korral tänavapinda madalavale viies;

välditakse pinnasevee imbumist hoonetesse ning sademevee juhtimist kinnistutele. Seega tuleb

tänavate rekonstrueerimise projekteerimisel analüüsida, kas külgnevate hoonete soklite kõrguse

või pinnasekallete tõttu on vajalik tänavapinda allapoole viia ja vajadusel see

rekonstrueerimisprojektis kavandada.

Punkt 20.7 kohustab säilitama ja võimalusel taaskasutama ajaloolisi linnaruumi elemente.

Need on näiteks monumendid, skulptuurid, tänavavalgustuspostid, laternad, kaevud, pingid jm

ajaloolist linnatuumikut ilmestavad elemendid. Tegemist on üldjuhul liigutatavate

elementidega, mida eelistatult säilitatakse ja eksponeeritakse ajaloolises asukohas, kuid mida

võib ka teisaldada ja taaskasutada, kui seda näeb ette tänava, väljaku või muu avaliku ruumi

tervikkontseptsioon.

Punkt 20.8 sätestab, et uued linnakujunduse elemendid (monumendid, skulptuurid

linnamööbel, tegevuskoha tähised, info- ja reklaamkandjad, hooajalised kohvikuterrassid,

päikesevarjud, müügikohad jms) ja liikluskorraldusvahendid kavandatakse ümbritsevat

keskkonda arvestavalt ning paigaldada viisil, mis ei kahjusta kultuuriväärtuslikke hooneid,

vaateid, arheoloogilist kultuurkihti ega kõrghaljastust. Ümbritseva keskkonnana mõistetakse

seejuures arvestamist nii kultuuriväärtuslike hoonetega, kõrghaljastuse kui avalikku ruumiga.

Lahendused võivad olla nii tänapäevase disainiga kui ajaloolistest linnaruumi elementidest

lähtuvad.

Punkt 20.9 antakse suunised hooajaliste tänavakohvikute, müügikioskite jms rajamiseks.

Eelistatud on lahendused, mille puhul ei rajata tänavakohvikute jaoks eraldi kõrgemat

tasapinda, vaid inventar (toolid, lauad jms) pannakse tänavapinnale. Sellisel viisil lahendatud

tänavakohvikud ei tekita tänavaruumis eraldatud osasid, mis raskendavad liiklemist tänavatel,

40

sealhulgas erivajadusega liikleja puhul. Paremad võimalused selleks annavad tänavad, kus

sõidu- ja kõnnitee on viidud ühele tasapinnale, tänavapinna liigendatuse korral võib eraldi

terrassialus olla siiski vajalik.

Aluspinnaga kohtkindlalt ühendamata hooajalise inventari paigaldamist ei pea

Muinsuskaitseametiga kooskõlastama. See hõlmab nt lahtiste pinkide, toolide, lillekastide jms

paigaldamist linnaruumi, samuti hooajalise pargiinventari (batuudid-trampoliinid,

vabaõhuspordi ja -mängude vahendid jms) paigaldamist, mis ei varja olulisi vaateid (toodud

korralduse lisas 1).

Punktis 20.10 sätestatakse, et tänavaid hooldatakse viisil, mis ei kahjusta külgnevat hoonestust

ega kõrghaljastust. Sel põhjusel tuleb vältida näiteks tänavate soolatamist hoonete ja

kõrghaljastuse vahetus läheduses. Libedusetõrjeks soola jm keemiliste ühendite kasutamine

kahjustab ajalooliste hoonete sokleid ning lühendab puude eluiga. Soovitav on kasutada nt

sõelmeid, millel puudub kahjulik mõju hoonete soklitele ja kõrghaljastusele.

Punktis 20.11 käsitletakse ajalooliseid avalikke haljasalasid, mille ajalooline struktuur,

planeering, vaated, väärtuslik haljastus ja ajaloolised väikevormid (piirded, pargimööbel jms)

säilitatakse võimalikult autentselt ja vajaduse korral taastatakse.

Säilitada ja taastada ei tule isetekkelist haljastust. See, millised pargistruktuurid ja haljastus on

väärtuslikud ja mis isetekkeline, selgitatakse välja nõustamise, uuringute ja eritingimuste

koostamise käigus.

Erinevalt hoonetest ei saa elus loodust restaureerida. Kui vanad puud või põõsad oma eluea

lõppu jõuavad või need ohtlikuks muutuvad, siis tuleb need asendada. Haljastuse taastamisel

tuleb lähtuda haljasala ajaloolisest struktuurist, planeeringust, iseloomulikust haljastusviisist,

rajamisaegsest stilistikast ning puude ning taimestiku liikidest. Haljastuse taastamisel võib

patoloogiliselt ebaperspektiivsed liigid (saar, jalakas jt) asendada teiste liikidega, kuna kliima-

ja keskkonnamuutused ei soosi nendele liikidele sobivaid pikaajalisi elutingimusi. Nende

asemele saab valida mõne teise, ajaloolisele haljasalale tüüpilise ja vastupidavama liigi.

Haljastuse taastamisel tuleb lähtuda haljasalast kui tervikust, võttes aluseks dokumenteeritud

ajaloolise olukorra (algne projekt, linnakaart, fotod jms) ja muutunud linnaruumi, sealhulgas

haljasala rajamisajast hiljem rajatud, kuid orgaaniliselt haljasala väärtuslikuks osaks muutunud

haljastuse koos arhitektuursete väikevormidega. Ka haljastuse puhul on olulised erinevate

aegade iseloomulikud kihistused ja väärtuslikud on kõik kihistused.

Ridaistutuste taastamisel ei tehta üksikpuudega vaheleistutusi, vaid taastatakse need terviklike

lõikudena. Ridaistutuste juures on oluline nende esteetiline lahendus, sealhulgas sama

suurusega puud tänavalõigus. Tänavate ja trasside kavandamisel arvestatakse alati puudele

piisava kasvuruumi jätmise vajadusega nii maa peal kui maa all.

Punktis 20.12 seatakse haljastuse nõudeid hoovides ning avalikus ruumis, mis ei ole

kaitsekorras piiritletud väärtuslike parkide ja alleedena. Muinsuskaitseala kinnistutel

moodustab hooviala kujundus järgnevatest elementidest: murualad, peenramaad,

kinnistusisesed teekatendid, madal- ja kõrghaljastus, piirdeaiad, kaevud jm väikeelemendid.

Avaliku linnakeskkonna lahutamatuks osaks hoonestuse kõrval on õuemaal asuvad hooviala

kujunduselemendid, mis toetavad ja aitavad esile tuua ajaloolist hoonestust. Selleks, et

linnaruumis säiliksid kinnistute kasutamise traditsioonid ja selle olulised kihistused, on vajalik

hooviala kujundamise võttestiku suunamine. Hoovides ja kogu muinsuskaitseala avalikus

ruumis on oluline säilitada võimalikult palju haljastust, sh kõrghaljastuse osakaal kinnistu

pindalast, et säilitada muinsuskaitsealale iseloomulik kuurortlinna miljöö. Oluline on säilitada

ja võimalusel taastada erinevaid haljastuse kihistusi, mis loovad ajaloolisest linnaruumist

terviku.

41

Hoovide ja aedade haljastuse taastamisel või rajamisel tuleb lähtuda piirkonnale ajastuomasest

haljastusviisist ja kasutada peamiselt traditsioonilisi liike: pärn, vaher, tamm, kask, hobukastan,

erinevad viljapuud, sirelid, ebajasmiinid, kibuvitsad jms. Elupuid hekitaimena ei kasutata, kuna

elupuuhekk on Lihula muinsuskaitsealale võõras haljastusviis.

Arheoloogilise kultuurkihiga alal (näidatud eelnõu lisas 3) tähendab kõrghaljastuse rajamine

tegevust, milleks on vaja Muinsuskaitseameti luba. Väljaspool arheoloogilise kultuurkihiga ala

võib kõrghaljastust rajada Muinsuskaitseameti loata.

Punkt 20.13 täpsustab puude raiumise nõuded. Lubatud on raiuda kuivanud või ohtlikuks

muutunud puid, samuti oluliste vaadete avamiseks ja isetekkeliste puude likvideerimiseks.

Puude raiumisel nähakse üldjuhul ette asendusistutus samal krundil või samas kohas

linnaruumis (nt samal tänaval, hoovis või haljasalal, mitte kaugel äärelinnas). Muinsuskaitsealal

loetakse ajaloolise linnaruumi haljastuse oluliseks väärtuslikuks komponendiks ka viljapuud,

mis on osaks linnaruumi mitmekihilisest haljastusest ja toetavad linnaruumi terviklikkust.

Samuti on need kõrghaljastuse kõrval olulised linna miljöö kujundajad ja loojad. Viljapuude

puhul ei tule säilitada iga konkreetset viljapuud, vaid oluline on säilitada viljapuude

kasvatamise traditsioon hoovide ja aedade haljastamisel. Juhul, kui üldplaneeringus

määratletakse kõrghaljastuse osakaal krundil, loetakse viljapuid kõrghaljastuse osaks.

Punkt 20.14 sätestatakse, et muinsuskaitsealal tehtavate ehitustööde käigus ei kahjustata

väärtuslikku haljastust ega puude juuri. Enamlevinud ehitustööd, millega võidakse kahjustada

puude juuri, on tänavate rekonstrueerimine, trasside uuendamine või hoonete püstitamine.

Kahjustamise vältimine ei tähenda siiski kaevetööde keelamist. Uute trasside ja muude

kaevetööde kavandamisel tuleb silmas pidada, et olemasolev haljastus ei saaks kahjustada ning

taastataks ehitusele eelnenud või projektiga ettenähtud olukord.

Eelnõu punktis 21 kirjeldatakse millest moodustub arheoloogilise kultuurkihiga ala.

Arheoloogilise kultuurkihiga ala on märgitud korralduse lisas 3.

Punkt 21.1 sätestatakse,

enne detailplaneeringu kehtestamist või projekteerimistingimuste või ehitusloa, millega

kaasnevad kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd, andmist

selgitatakse vajaduse korral välja ja võetakse arvesse alal asuvad väärtuslikud

ehituskonstruktsioonid ja -detailid ning muud arheoloogilise kultuurkihi elemendid. Juhul kui

plaanitavad tööd võivad ohustada arheoloogilist kultuurkihti või selles olevate struktuuride või

elementide säilimist kavandatavatest töödest sügavamal, selgitatakse uuringu käigus välja

arheoloogilise kultuurkihi stratigraafia vajaduse korral kuni loodusliku pinnaseni.

Minimaalse sekkumise põhimõttest lähtumiseks tuleb arheoloogilise kultuurkihi elemendid

planeeritaval alal välja selgitada juba ehitusõigust määrates, et neid saaks projektis arvesse

võtta. Enne ruumiotsuse tegemist (detailplaneeringu kehtestamine, projekteerimistingimuste

andmine) tuleb koguda piisavalt teavet arheoloogiapärandi kohta: tuleb arhiivi- ja

bibliograafiauuringu abil analüüsida keskaegset ning varauusaegset ja uusaegset linnaruumi,

vajadusel teha arheoloogiline eeluuring, et projekti koostamisel oleks võimalik maksimaalselt

arvesse võtta väärtuslikke ehituskonstruktsioone ja – detaile, ja muid arheoloogilise kultuurkihi

elemente, sh matusepaiku.

Eelnõu selle punktiga on hõlmatud uus- ja juurdeehitiste kavandamine praegu hoonestamata

alale, olemasoleva hoone asemele uue hoone püstitamine, samuti parklate jms tugevdatud

aluspinnaga rajatiste ja tehnoliinide kavandamine. Tehnoliinide jm taristu puhul on oluline leida

neile trassid, kus kultuurkiht on juba läbi kaevatud, ajaloolistes müürides on juba augud või on

võimalik minna müüri või kultuurkihi alt. Välditakse tehnoliinide koridoride kavandamist piki

ajaloolisi müüre või diagonaalis läbi nende, sest nii kahjustatakse arheoloogiapärandit suuremas

42

mahus kui on optimaalne. Ruumiotsuse tegemisel eelnevaga arvestamine annab võimaluse

asjaolusid arvesse võtta, vajadusel olemasolevat teavet täiendada ning jõuda tulemusele, mis

sekkub arheoloogiapärandisse vähimal võimalikul viisil ja säilitab seda maksimaalselt.

Arvestades ehitiste ja rajatiste kapitaalsust ja eluiga ja nende mõju sügavamatele

pinnasekihtidele, on vajalik kavandatavate kaevetööde alal läbi viia viia arhiivi-, bibliograafia

ja/või arheoloogiliste uuringutega terviklik kultuurkihi uurimine, et sellest koguda võimalikult

palju teavet kihtide stratigraafilise ladestumise kohta. Seeläbi on võimalik tööde varastes

etappides arvestada ajalooliste struktuuridega, vajadusel neid säilitada ja paremini planeerida

tööde edasisi etappe. Näiteks vaivundamentide kavandamisel on arheoloogilist kihti kõige

rohkem kahjustav, kui piirdutakse ainult vaiade ala läbiuurimisega, sest see on kultuurkihi

sügavust arvestades tehniliselt keeruline ning selline kaevamisviis raskendab kultuurkihi

stratigraafiast aru saamist ja tõlgendamist: lõpuks on kultuurkiht lõhutud, saadud info puudulik

ega säili ka võimalust tulevikus ulatuslikumal arheoloogilisel uurimisel saada kätte seda infot,

mis vaiamisel hävis. Kompromissina on suuremate hoonete puhul võimalik teha otsus, et

vaialiinid uuritakse tranšeedena läbi ja liinide-vahelised alad jäävad kaevamata ja säilitatakse

uushoone all. Uuringuga välja selgitatud väärtuslikud ehituskonstruktsioonid ja -detailid tuleb

säilitada maksimaalses ulatuses ja nendega tuleb vundamendiprojekteerimisel arvestada.

Kavandatavad ehitustööd ja nende jaoks läbi viidud uuringud peavad tagama

arheoloogiapärandi uurimise ja eksponeerimise võimalikkuse ka tulevikus.

Punktis 21.2 nõutakse, et väärtuslikud ajaloolised ehituskonstruktsioonid ja -detailid

säilitatakse. Väärtuslikud ehituskonstruktsioonid ja detailid on peamiselt kesk- ja

varauusaegsed ehitised ning rajatised ja nende jäänused.

Maa-aluste konstruktsioonide markeerimisel on oluline teha seda viisil, mis ei kahjusta

originaali. Maa peale ehituskonstruktsiooni markeerimisest tuleb loobuda, kui seda plaanitakse

näiteks massiivse müüritisena, mis seab ohtu maa sees säilinud konstruktsiooni edasise

säilimise. Sel juhul tuleb eelistada originaalkonstruktsiooni säilitamist ilma markeerimiseta või

leida markeerimiseks kergemad lahendused, mis ei sea ohtu originaali säilimist.

Eelnõu V osa. Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk ja selle tagamise nõuded.

Peatükk lähtub MuKS § 14 lõigetest 1, 3 ja 4.

Eelnõu punktis 22 on sätestatud, et muinsuskaitsealal on kaitsevöönd, mis on esitatud

kaitsekorra eelnõu lisas 1. Uue hoonestuse võimalik kõrgus kaitsevööndis määratakse

detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes lähtudes kaitsevööndi eesmärgist ja vanalinna

vaadeldavusest konkreetses kohas.

Punktis 23 on välja toodud, et muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on tagada

muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning vaated piki ajaloolist tänavat

ja kaugvaated Lihula linnusele ja mõisale. Vaateid ehitiste ega kõrghaljastusega sulgeda ei

lubata.. Muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, samuti vaadeldavus

olulistest vaatepunktidest, tähendab ka muinsuskaitseala suunalistel tänavatel vaadete

säilitamist muinsuskaitsealale, st galeriide jms üle tänava rajatavate ehitiste vältimist, mis

looksid visuaalse tõkke muinsuskaitseala ette. Lihula linnusele ja mõisa vaadeldavus tähendab

Risti - Virtsu - Kuivastu - Kuressaare maanteelt, Penijõe teelt ja Hälvati - Lihula teelt avanevate

vaadete säilimist, st visuaalsete tõkete rajamise vältimist muinsuskaitseala ette. Lubatud on

vaadete avamiseks puude võrade kärpimine ja isetekkeliste puude raie. Kaitsevööndi alal ei ole

ehitustegevus välistatud, oluline on, et säiliks ala üldine iseloom, ilme ja maastik ning

muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas.

43

Punktis 24 on välja toodud, et uue ehitise püstitamisel või olemasoleva ehitise maapealse osa

laiendamisel välditakse järske üleminekuid hoonestuse mastaapsuses, tiheduses ja

paigutusviisis võrreldes külgneva muinsuskaitsealaga. Info- või reklaamikandjat, tehnilisi

rajatisi või muid konstruktsioone kavandatakse kohtadesse, kus need ei avalda negatiivset mõju

muinsuskaitseala keskkonnale ega sellele avanevatele vaadetele. Hoonestuse mastaapsuses ja

tiheduses kontrastide vältimise all mõistetakse muinsuskaitseala hoonestusega sarnase mahu,

kõrguse ja tihedusega hoonestusmustri jätkamist. Punkt sätestab ka, et ei püstitata

muinsuskaitseala vaadeldavust häirivaid või varjavaid reklaame, tehnilisi rajatisi – näiteks

päikese- või tuuleparke, alajaamasid või muid konstruktsioone.

VI osa. Leevendused tööde tegemise loakohustusest ja teavitamise kohustusest

muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis

MuKS-i § 19 lg 5 p 6 kohaselt saab muinsuskaitseala kaitsekorras teha leevendused §-s 33

sätestatud säilitamiskohustusest, § 52 lg-tes 1–3 sätestatud tööde tegemise loa kohustusest ning

§ 58 lg-tes 1–3 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest.

Eelnõus nimetatud leevendustega on võimalik saavutada proportsioon kaitse vajaduse ja

piirangute vahel. Need leevendused vähendavad halduskoormust ning piiranguid omanikule

ning samas ei kaasne sellega muinsuskaitseala väärtuste hävimise oht. Kaaludes võimalusi

leevendusteks, jõuti järeldusele, et suuremad leevendused ei pruugi toetada ala väärtuste

säilimist, mis on MuKS § 3 lg 4 järgi üks muinsuskaitse olulisi põhimõtteid.

Kultuuriväärtuslike A- ja B- kaitsekategooriasse määratud hoonete konserveerimisel,

restaureerimisel ja ehitamisel ei ole võimalik tööde tegemise loa menetlusi ehitusseadustikuga

täielikult ühitada, kuna see seaks ohtu kultuuriväärtuse säilimise. Muinsuskaitseamet teeb

riiklikku järelevalvet muinsuskaitseseaduse ja selle alusel kehtestatud haldusaktide nõuete

täitmisel. Sealjuures jälgitakse uuringu ja tööde tegemise nõuete täitmist, mis tulenevad

muinsuskaitse eritingimustest, ehitusprojektidest, tööde või uuringu tegevuskavadest ja tööde

tegemise loal toodust. Tööde sisust ja kasutatavate materjalide eripärast ning ajalooliste hoonete

detailitundlikkusest lähtudes peab amet loa taotlemise kohustust kultuuriväärtuslike hoonete

puhul vajalikuks, sest selliselt on võimalik teada, kes on tööde tegemise eest vastutavad isikud

- muinsuskaitselise järelevalve teostaja (vajalik pädevustunnistus), tööde teostaja, vajadusel

uuringute tegemise tagamine (vajalik pädevustunnistus). Lisaks sellele on võimalik vajadusel

täiendavate asjaolude ilmnemisel tööde tegemise loal täpsustada tööde tegemise tingimusi.

Omavalitsuse antava ehitusloaga ei ole teada eeltoodud asjaolud ja seega ei ole tagatud

kultuuriväärtuslike hoonete piisav kaitse.

Eelnõu punktis 25 antakse leevendused muinsuskaitsealal tööde tegemise loast loobumiseks.

Loakohustusest loobumine tähendab, et nendel juhtudel ei ole tarvis koostada eelnevalt ka

muinsuskaitse eritingimusi. Leevenduste tegemisel lähtutakse asjaolust, et ehitusseadustik ja

MuKS on harmoneeritud (Vt MuKS § 1 lg 2). See võimaldab omavalitsustel hõlmata

Muinsuskaitseametit ühe menetluse raames. Muinsuskaitseamet osaleb kooskõlastuse andjana

Ehitusregistri kaudu projekteerimistingimuste eelnõu koostamisel ja kooskõlastamisel (EhS §

31 lg 3), ehitusloa või -teatisemenetluses (EhS § 42 lg 7). Nendes menetlustes on

Muinsuskaitseametil MuKS § 52 lg 7 p 4 tulenev võimalus loobuda tööde tegemise loa nõudest,

kui amet on teisele haldusorganile antud kooskõlastuses seda märkinud. Nimetatud leevenduse

tegemine märgitakse haldusorganile antava kooskõlastuse juures B-kaitsekategooria hoonete

siseruumides ehitamisel ja C-kaitsekategooria hoonete ümberehitamisel.

Punktis 25.1 leevendatakse tööde tegemise loa nõuet C-kaitsekategooria hoonete

konserveerimisel, restaureerimisel ja ehitamisel (osaline leevendus MuKS § 52 lg-st 1), mis

toob võrreldes kehtiva põhimäärusega kaasa väga olulise menetluskoormuse vähenemise. Selle

punkti alusel ei ole edaspidi vaja anda C-kaitsekategooria hoonetele muinsuskaitse eritingimusi

44

ega tööde tegemise luba. Ehitusprojektide koostamisel lähtutakse C-kaitsekategooria hoonetele

antud üldistest nõuetest (eelnõu punkt 17) ja ehitusprojekti kooskõlastamise käigus täpsustatud

asjaoludest. Muinsuskaitseamet annab oma kooskõlastuse tegevusele kohaliku omavalitsuse

üksuse poolt läbi viidavas ehitusloa või -teatise menetluses. Tööde tegemise luba asendab C-

kaitsekategooriasse määratud hoonetele Ehitusregistris ehitusloa juures olevale ehitusprojektile

ameti poolt antav kooskõlastus. Leevendus ei kehti kohaliku omavalitsuse üksuse menetluseta

– näiteks juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus hoone välisilme muutmiseks luba või teatist

ei väljasta, on nõutav Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba. Sellisteks erandjuhtumiteks

võib olla näiteks hoone värvimine senisest erinevat värvi, katmine supergraafikaga vms, mis

muudab hoone ilmet ja selle mõju linnaruumis oluliselt, kuid mida ei pruugita lugeda

ehitusteatise kohustusega tööks.

Punktis 25.2 sätestatakse, et Muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei ole nõutav raietöödeks

ja hooajalise ajutise ehitise püstitamiseks, juhul kui kohaliku omavalitsuse üksus on raieloa ja

hooajalise ehitise püstitamise loa Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud. See on osaline

leevendus MuKS § 52 lg-st 1 ja § 52 lg 3 p-st 1. See tähendab, et kui kohaliku omavalitsuse

üksus kaasab Muinsuskaitseameti oma raielubade ja hooajaliste ehitiste (kohvikuterrassid,

suvised müügikohad jms) lubade menetlusse, siis ei pea edaspidi väljastama sama töö jaoks

mitut luba. Leevendus ei kehti kohaliku omavalitsuse üksuse menetluseta, st juhul, kui kohaliku

omavalitsuse üksus mingil põhjusel hooajalise ehitise rajamiseks või puu raiumiseks luba ei

väljasta (näiteks kuna kohaliku omavalitsuse üksuse loakohustus hõlmab ainult teatud

omandivormis maad või kindlate väärtusklasside puid), on nõutav Muinsuskaitseameti tööde

tegemise luba.

Punktis 25.3 sätestatakse, et muinsuskaitseameti tööde tegemise luba ei ole nõutav püsivalt

paigaldatud tegevuskoha tähise, info- või reklaamikandja paigaldamiseks, juhul kui kohaliku

omavalitsuse üksus on lahenduse Muinsuskaitseametiga kooskõlastanud. Leevendus ei kehti

kohaliku omavalitsuse üksuse menetluseta, st juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus mingil

põhjusel info- või reklaamikandja paigaldamiseks luba ei väljasta.

Eelnõu punktis 26 antakse leevendused muinsuskaitseala kaitsevööndis määratud

juhtudel tööde kooskõlastamise või teavitamise nõudest.

Punktiga 26.1 leevendatakse kaitsevööndis olemasoleva ehitise ümberehitamise ja välisilme

muutmise kooskõlastamine Muinsuskaitseametiga, välja arvatud juhul kui see hõlmab

maapealse osa mahulist juurdeehitamist. See on leevendus MuKS-i § 58 lg-st 1, mis näeb ette,

et pädev asutus kooskõlastab ametiga kaitsevööndis ehitusteatise kohustusega või

ehitusloakohustusliku ehitise ehitamise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamise või rajamise ning

olemasoleva ehitise ümberehitamise, laiendamise, välisilme muutmise ja lammutamise.

Olemasoleva hoone ümberehitamine (rekonstrueerimine) ning välisilme muutmine on seega

muudetud leevendusega kooskõlastust mitte vajavaks täies mahus, laiendamine osaliselt.

Laiendamine on vastavalt EhS § 4 lg-le 2 ehitamine, mille käigus muudetakse olemasolevat

ehitist sellele juurde- ehk külge-, peale- või allaehitamisega. Leevendusega loobutakse seega

hoone olemasolevas mahus juurdeehitamise kooskõlastusnõudest (näiteks katusekorruse või

keldrikorruse väljaehitamine), kooskõlastatavaks jääb ainult mahuline külge- või

pealeehitamine, st igasugused uued ehitusmahud, mis muudavad kaitsevööndis hoonete

kõrguseid ja hoonestusstruktuure.

Mahulise juurdeehitamisena mõistetakse siin ehitise suletud brutopinna suurendamist, välja

arvatud ehitise välispiirete soojustamise, mida ei loeta ehitise mahuliseks suurendamiseks

muinsuskaitselises mõttes, sest selline ehitustegevus ei mõjuta oluliselt muinsuskaitseala

45

vaadeldavust. Samuti ei loeta ehitise mahuliseks juurdeehitamiseks ehitise olemasoleva

katusealuse väljaehitamist juhul, kui hoonele ei lisandu katusest väljaehitusi (valgustus

lahendatakse näiteks katuseakendega). Juhul kui ehitisele lisatakse katusepinnale väljaehitisi

või mistahes muid mahulisi juurdeehitisi, siis tuleb need projektid muinsuskaitseala

kaitsevööndis jätkuvalt Muinsuskaitseametiga kooskõlastada.

Punktiga 26.2 leevendatakse omaniku või valdaja MuKS-i § 58 lg 2 tulenevat kohustust

teavitada Muinsuskaitseametit ehitamisest muinsuskaitseala kaitsevööndis ehitusseadustikust

tuleneva ehitisteatise või ehitusloakohustuse puudumise korral. Seega ei ole ka näiteks ehitus-

ja remonttöödest ameti teavitamine nõutav, kui ehitusluba- või ehitusteatis ei ole nõutav.

Samuti ei nõuta alla 20 m2 suuruse ehitusaluse pindalaga ja alla 5 meetri kõrguste ehitiste

ehitamisest teavitamist. Linnalises keskkonnas nii väikesed ehitised kaitsevööndis eeldatavalt

muinsuskaitseala vaadeldavust ei muuda ning nendest teavitamine ei ole vajalik.

Eelnõu punktis 26.3 leevendatakse kaitsevööndi alal ehitiste lammutamise kooskõlastamist

Muinsuskaitseametiga.

VII osa. Muinsuskaitsealal paiknevate mälestiste kaitsevööndid

MuKS-i § 14 lg 5 p 1 järgi ei kehtestata mälestisele kaitsevööndit, kui see asub

muinsuskaitsealal, kui muinsuskaitseala kaitsekorras ei ole määratud teisiti. Kaitsekorras

määratakse, millest lähtutakse mälestisele kaitsevööndi määramisel ning eelhinnatakse

kaitsevööndi vajadust. Kaitsevöönd määratakse eraldi kultuuriministri käskkirjaga.

Punktiga 27 määratakse, et kaitsevööndi võib määrata maa-alalisele kinnismälestisele.

Kaitsevööndi määramise vajadus on sellise maa-alaliste kinnismälestise puhul, mille läheduses

on oodata arheoloogilise kultuurkihi, sh matuste või ajalooliste ehitusstruktuuride ilmnemist.

Kaitsevööndi määramise vajadust ja selle ulatust hinnatakse iga kinnismälestise puhul eraldi.

Näiteks võib kaitsevööndi määrata mälestisele, mis ulatub muinsuskaitseala piirist välja.

Selliste mälestiste puhul võib kaitsevöönd olla vajalik, kuna muinsuskaitseala kaitsevööndi

eesmärk ei ole kaitsta konkreetse mälestise ümbrust, sh arheoloogiamälestise kaitsevööndis

leiduvat võimalikku arheoloogilist kultuurkihti. Kaitsevöönd on näiteks tulevikus vajalik

määrata kinnismälestisele Lihula linnuse varemed vallikraavidega (kultuurimälestiste registri

nr 15476).

46

VIII osa. Lõppsätetes käsitletakse korralduse jõustumist.

Eelnõu punktis 28 sätestatakse, et korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas

avaldamist.

Eelnõu punktis 29 sätestatakse, et vastavalt MuKS § 91 lg 1 lõpeb Vabariigi Valitsuse 05.

september 2006. aasta määruse nr 195 „Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala

põhimäärus“ (RT I 2006, 40, 302) kehtivus punktis 28 sätestatud korralduse jõustumisel.

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30

päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

Kaitsekorra põhjendused ja selgitused on esitatud seletuskirjas, mis on kättesaadav

Muinsuskaitseameti veebilehel ja Muinsuskaitseametis.

5. Kaitsekorra menetluse kirjeldus

Kaitsekorra eelnõu koostamise ettevalmistamisega alustati 2021. aastal oktoobris, kui

Muinsuskaitseameti peadirektori 30.10.2021 käskkirjaga nr 1.1-5/73-A moodustati kaitsekorra

koostamise töörühm Muinsuskaitseameti Pärnumaa nõuniku Helle-Triin Hansumäe juhtimisel.

Töörühm käis koos 8 korda, koosolekutel arutati kõiki erinevaid muinsuskaitseala kaitsekorra

aspekte alates selle väärtustest, lõpetades võimalike leevenduste ja piirimuudatustega.

Töörühma koosolekutele eelnevalt toimus Lihula muinsuskaitseala hoonestuse inventeerimine,

mille viis läbi Muinsuskaitseameti lepingupartner.

Töörühm vaatas Lihula muinsuskaitseala inventeerimise tulemused hoonete kaupa läbi ning viis

inventeerijate pakutud kaitsekategooriate ettepanekutesse sisse mitmeid muudatusi. Töörühma

protokollid ning inventeerimisaruanne koos kaitsekategooriate ettepanekute tabeliga, millesse

on töörühma tehtud ettepanekud sisse viidud, on kättesaadavad korralduse seletuskirja lisana,

Muinsuskaitseameti kodulehel Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel.

Eelnõu väljatöötamise käigus koostati lisaks inventeerimisele veel kolm alusuuringut: ülevaade

Lihula ajaloolisest haljastusest23(Katrin Koit, Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik, 2023),

Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala arheoloogilise kultuurkihi ulatuse täpsustamine24.

(Anton Pärn, arheoloog, SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2022) ning Lihula

krundipiiride kaart25 (Martti Veldi, Muinsuskaitseameti arheoloogianõunik, 2022)

Haljasalade uuringu põhjal kaardistati olulised ajaloolised haljasalad ning arheoloogiliselt

tundlike alade uuringu alusel määrati tingimused arheoloogiapärandi kaitseks. Krundipiiride

analüüsist lähtuti kaitsekorras kinnistupiiride väärtuse ja nõuete määratlemisel.

Muinsuskaitseala elanikke, omanikke ja kohalikku kogukonda kaasati teabepäevade kaudu

(12.02.2022 ja 10.09.2022). Avalike teabepäevade kohta avaldati info Lääneraana teatajas,

Muinsuskaitseameti kodu- ja Facebooki-lehel, samuti edastati info muinsuskaitseala

kinnisvaraomanike e-posti aadressidele.

01.02.2023 toimus Lihula muinsuskaitseala kaitsekorraga seotud arheoloogia teemade tutvustus

ja arutelu Arheoloogiapärandi eksperdinõukogus.

Teabepäeval kogutud infot, arvamusi ja ettepanekuid on rohkemal või vähemal määral

arvestatud ka kaitsekorra eelnõu koostamisel. Kõik töörühma otsused on olnud konsensuslikud.

23 Lihula muinsuskaitseala haljasalad 24 Lihula muinsuskaitseala arheoloogilise kultuurkihi ulatuse täpsustamine 25 Lihula krundipiiride kaart

47

Kaitsekorra avatud menetluse algatamise otsuse tegi Muinsuskaitseameti menetluskomisjon

oma 28. märtsil 2023. aasta koosolekul.

Kaitsekorra eelnõu avalik väljapanek toimus ajavahemikul 21.04–21.05.2023, eelnõuga seotud

materjalid olid kättesaadavad Muinsuskaitseameti kodulehel. Lisaks veebilehele olid

kaitsekorra eelnõu, selle seletuskiri ja lisad kättesaadavad Muinsuskaitseameti Pärnu kontoris

aadressil Pikk 16b).

Avaliku väljapaneku jooksul laekus vastuväiteid, arvamusi ning täiendus- ja

parandusettepanekuid 4 isikult. Esitatud vastuväidete, arvamuste ja ettepanekute osas kujundas

Muinsuskaitseamet seisukoha ja edastas selle enne avalikku arutelu toimumist arvamuse

saatjale kirjalikult. Avaliku väljapaneku jooksul laekunud ettepanekud ja vastuväited ning

Muinsuskaitseameti võetud seisukohad on toodud seletuskirja lisas 3.

Arvestades avalikul väljapanekul esitatud ettepanekuid, muudeti vähesel määral eelnõu ja

täiendati seletuskirja sõnastust.

Avaliku arutelu toimumise ajast ja kohast teavitati ajalehes Lääne Elus, Postimehes,

Lääneranna teatajas, Muinsuskaitseameti infokanalites (veebilehel, pressiteates, Facebookis),

e-posti kaudu (kaasatavad asutused, huvigrupid, olemasoleva muinsuskaitseala ja kaitsevööndi

kinnisvaraomanikud, samuti vastuväidete, arvamuste ja ettepanekute tegijad). Kaitsekorra

eelnõu avalik arutelu toimus 16. juunil 2023 Lihula mõisas26. Kohapeal osales 9 inimest, lisaks

toimus veebiülekanne, kus osales ca 20 inimest. Avaliku arutelu videosalvestus on

järelevaadatav Muinsuskaitseameti Facebooki lehel27.

Arutelu käigus tutvustati esitatud arvamusi ja vastuväiteid ning nendele Muinsuskaitseameti

poolt kujundatud seisukohti.

Hilisemalt on tehtud sõnastuslikke parandusi või punktide järjestuse muudatusi, mis eelnõu ja

seletuskirja sisu ei muuda. Pärast avaliku arutelu toimumist täiendati seletuskirja punkti 20

selgitusega, et loakohustusega ei ole Muinsuskaitseameti praktikas kunagi olnud hõlmatud ega

ole seda ka praegu väikesemahulised haljastustööd (istutustööd, peenarde rajamine jm taimede

kasvatamise ja aiapidamisega seotud kaevetööd) ja maaharimine.

Eelnõud tutvustati 24.10.2023 toimunud Kultuuriministeeriumi juures tegutsevale

Muinsuskaitse Nõukogule. Nõukogu otsustas eelnõud toetada. Eelnõu esitati

kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule eelnõude

infosüsteemi EIS kaudu ning arvamuse avaldamiseks Lääneranna Vallavalitsusele.

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

7. Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Eelnõu loob senisest suurema paindlikkuse ja selguse muinsuskaitseala väärtustes, põhimõtetes,

nõuetes ja leevendustes. Selle koostamisse on panustanud erakordselt lai spetsialistide ning

kogukonna esindajate ring, mis annab aluse tänapäeval oluliste väärtuste kaitseks Lihula

muinsuskaitsealal.

26 Avaliku arutelu protokoll 27 Avaliku arutelu videosalvestus

48

Suurimaks muudatuseks, mis kaitsekord kaasa toob, on ehitiste rühmitamine kolme erinevasse

kaitsekategooriasse ja tööde tegemisel loakohustuse ulatuse sõltuvus sellest. Selle eesmärk on

teha leevendusi nendele hoonetele, mille osas senised jäigad reeglid ei ole põhjendatud.

Loakohustuse vähendamisel väheneb kodanike jaoks halduskoormus ja ametnike jaoks

töökoormus oluliselt. Leevenduste tegemise tulemusena väheneb Muinsuskaitseameti

loakohustus enamike muinsuskaitsealal asuvate hoonete suhtes. Senise põhimäärusega oli

tööde tegemine hoonete interjöörides reguleeritud muinsuskaitsealal kõikide hoonete puhul

võrdselt. Uue kaitsekorra kehtima hakates leevenevad nõuded kõikide B- ja C-kaitsekategooria

hoonete puhul, endised nõuded jäävad kehtima vaid 13 hoone puhul. C-kaitsekategooria

hoonetele ei anta enam muinsuskaitse eritingimusi ega Muinsuskaitseameti tööde tegemise

luba, vaid ehitamiseks piisab kohaliku omavalitsuse üksuse ehitusloast või -teatisest, millele

Muinsuskaitseamet annab oma kooskõlastuse (leevendus 25. 1). B-kategooria hoonetele ei anta

enam eritingimusi ega tööde tegemise lube siseruumides tehtavateks töödeks. Samuti väheneb

halduskoormus raietööde ja hooajaliste ehitiste püstitamise osas, kuna Muinsuskaitseamet

annab oma kooskõlastuse kohaliku omavalitsuse üksuse loamenetluses ega pea tööde

tegemiseks eraldi luba väljastama. Lisaks eeltoodule väheneb halduskoormus kaitsevööndi

hoonete puhul. Ametiga ei ole vaja muinsuskaitseala kaitsevööndis kooskõlastada ehitustöid,

mis ei hõlma mahulist juurdeehitamist. Samuti ei pea kaitsevööndis teavitama alla 20 m2

suuruse ehitusaluse pindala ja alla viie meetri kõrguse ehitise püstitamisest.

Muinsuskaitsealadele koostatakse uued kaitsekorrad eesmärgiga lähtuda alal säilinud

väärtustest. Arvestades muinsuskaitseala kaitse-eesmärke ja säilinud väärtuseid, on uue

kaitsekorraga tehtavad leevendused, nende vajalikkus ja võimalikkus võrreldes kehtiva

põhimäärusega eelnõu seletuskirjas põhjalikult kirjeldatud.

Muinsuskaitseala kaitsekorra sisu on sõnastatud kehtiva põhimääruse tekstiga võrreldes

oluliselt täpsemalt ja väärtustekesksemalt, mis võimaldab Muinsuskaitseametil tagada Lihula

linnatuumiku väärtuste säilimise ja esiletoomise.

8. Korralduse jõustumine

Korraldus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

9. Vaidlustamine

Korraldust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30

päeva jooksul korralduse Riigi Teatajas avaldamise päevast arvates.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks

Lääneranna Vallale.

Lisa 1: Hoonete kaitsekategooriate põhjendused

Lisa 2: Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja Muinsuskaitseameti

loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast

Lisa 3: Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud

arvamused ja vastuväited ning ameti seisukohad

Seletuskirja Lisa 1. Kaitsekategooriate põhjendused

Lihula muinsuskaitseala inventeerimisaruanne

Koostaja: Helle-Triin Hansumäe, Katrin Koit

Muinsuskaitseamet 2021-2023

2

Sisukord

Sissejuhatus ............................................................................................................................... 3

Inventeerimise lähtekohad ...................................................................................................... 3

Inventeerimise läbiviimine ...................................................................................................... 4

Inventeerimistulemused ........................................................................................................... 5

Lisa 1. Kaitsekategooriate ettepanekute tabel ....................................................................... 7

3

Sissejuhatus

Lihula muinsuskaitseala hoonestuse inventeerimine viidi läbi eesmärgiga jaotada

muinsuskaitsealal paiknevad hooned kaitsekategooriatesse vastavalt Kultuuriministri määruse

„Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“. Käesolev inventeerimine on alusuuring

Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra koostamiseks. Hoonetele antud kategooriate ettepanekud

võivad avatud menetluse käigus muutuda.

Inventeerimine viidi läbi perioodil 2021-2022. Inventeerimiste käigus koondati välitöödel ja

arhiiviuuringutega kogutud andmed tabelisse, kus on toodud hoonete aadressid,

lühikirjeldused ja ülevaated ajaloost, samuti kaitsekategooriate ettepanekud ja põhjendused.

Koondtabel on esitatud uuringuaruande lisana nr 1.

Inventuuri läbiviijate poolt tehtud kaitsekategooriate ettepanekud vaadati üle Lihula

muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühmas, kuhu kuulusid: Helle-Triin Hansumäe

(Muinsuskaitseamet, Pärnumaa nõunik), Eero Heinloo (Muinsuskaitseamet, kaitsekorralduse

spetsialist (arheoloogia), Margus Källe (Lääneranna Vallavalitsus, arendusjuht), Eret Täht

(Lääneranna Vallavalitsus, ehitusspetsialist;).

Inventeerimise lähtekohad

Vastavalt Kultuuriministri määrusele määruse „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku

kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ jagunevad

muinsuskaitsealal asuvad ehitised kolme väärtusklassi:

1. A-kaitsekategooria;

2. B-kaitsekategooria;

3. C-kaitsekategooria.

A-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on vastavalt määrusele:

1) muinsuskaitseala või selle arengut iseloomustav ja/või selle ehitustraditsiooni

kujundanud ja/või silmapaistva mõjuga väga väärtuslik ehitis. Kaitsekategooria

määramisel võib arvestada arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju või kuulumist

linnaehituslikku tervikusse, vanust, haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset

tähendust;

2) säilinud koos ehitusaegse ja põhimahus algupärase interjööriga või hilisema

arhitektuuriajalooliselt silmapaistva interjööriga. Tööstushoone puhul on säilinud

funktsioonile vastav algupärane sisseseade. Läbi uurimata, minimaalsete varasemate

sekkumistega ning vähese olemasoleva teabega ajalooline ehitis, mille muude väärtuste

kumulatiivsus võimaldab eeldada interjööri väärtuslikkust.

B-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on muinsuskaitseala iseloomustav ja/või selle

ehitustraditsiooni kujundanud ja/või selle arengut mõjutanud ja/või silmapaistva mõjuga

ehitis. Kaitsekategooria määramisel arvestatakse arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju,

vanust, haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust.

C-kaitsekategooriasse kuuluv ehitis on muinsuskaitsealal asuv ehitis, mis ei vasta määruse §

10 lõigetes 2 ja 3 kirjeldatud A- ja B-kaitsekategooria kriteeriumidele.

4

Lihula muinsuskaitseala hooneid kaitsekategooriatesse jagades peeti silmas, et A ja B

kaitsekategooriates oleks hooned, mis hoiavad muinsuskaitseala omapära ja väärtust, ning

mille puhul on oluline nende säilitamine ja ajaloolist substantsi austav restaureerimine.

A-kaitsekategooria hooneid eristab B-kaitsekategooriast ainult see, et A puhul on säilinud

väärtuslikud interjöörid või sisekonstruktsioonid ning muinsuskaitseameti loakohustus jääb

kehtima ka siseruumides tööde tegemisel. B-kaitsekategooria hoonetel vabastatakse

siseruumides ehitamine muinsuskaitseameti loakohustusest: st siseruumides konserveerimis-,

restaureerimis- ja ehitustöödel jäävad kehtima vaid ehitusseadustiku nõuded.

C-kategooriasse määrati hooned, mis olulist muinsuskaitselist väärtust ei oma ning mille

autentsuse ja arhitektuurse ilme säilitamine muinsuskaitseala kontekstis ei ole tingimata

vajalik, st neid saab lihtsamini ja üldjuhul suuremal määral ümber ehitada. C-kaitsekategooria

hoonete puhul on plaanis uue kaitsekorraga loobuda muinsuskaitseameti tööde tegemise loa

kohustusest ja muinsuskaitse eritingimuste andmisest, st hoone rekonstrueerimisel annab

muinsuskaitseamet oma kooskõlastuse ainult linnavalitsuse ehitusloa või -teatise menetluses.

Inventeerimise läbiviimine

Lihula muinsuskaitseala hoonete inventeerimine viidi läbi kasutades Eesti Kunstiakadeemia

tudengite abi. Hooned, mis jäid tudengite poolt inventeerimata inventeeris kaitsekorra

töörühm.

Töö esimese etapina koostas suvepraktika juhendaja Triin Talk ja Muinsuskaitseameti

Pärnumaa nõunik Helle-Triin Hansumäe inventeerimise aluseks inventeerimistabeli. Tabelisse

koondati andmeid hoonete kohta Maa-ameti registrist ja Ehitisregistrist. Lisaks sellele tutvuti

Muinsuskaitseameti arhiivis olevate muinsuskaitse eritingimuste ja projektidega, erinevate

fotokogudega, ajalooliste kaartide ning varasemate inventeerimisaruannetega. Tabelisse ei

kantud Lihula muinsuskaitsealal asuvaid mälestisi kuivõrd nendele ei määrata

kaitsekategooriaid. Hoonete kirjeldused ja ajaloolised ülevaated on lisatud Kultuurimälestiste

registrisse Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala all olevatele kinnistupõhiste

aadressidega alamlehtedele (nn jaotusobjektid).

2021. aasta suvel käisid suvepraktika raames Lihula vanalinna inventeerimas Eesti Kunsti

akadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise suuna I kursuse tudengid. Inventeerimise ajal

jagati Lihula muinsuskaitseala elanikele flaierid, millega teavitati muu hulgas inventeerimise

toimumisest (joonis 1). Tudengid pildistasid suure osa vanalinna hooneid väljastpoolt üles

ning tegid nende kohta kanded inventeerimistabelisse. Inventeerimise käigus oli tudengitel

võimalus pääseda ka mitmetesse muinsuskaitsealal asuvatesse hoonetesse.

Kaitsekategooriate tabel vaadati läbi Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra töörühmas 2022.

aastal. Käesolev uuringuaruanne kajastab lõpliku hoonete kaitsekategooriate tabelit.

5

Joonis 1 Lihula muinsuskaitseala inventeerimisest teavitav flaier.

Inventeerimistulemused

1) A-kaitsekategooria hooneteks loeti üksikuid säilinud 18.–19. sajandi elamuid ning

esinduslikumaid osaliselt säilinud interjööridega hooneid. A-kaitsekategooria hoonete puhul

on teada või tõenäoline, et säilinud on väärtuslikud sisekonstruktsioonid ja - detailid: ahjud,

trepid, parketid, maalingud jms. A-kaitsekategooria hoone on pigem mälestisesarnane hoone,

suures mahus ajalooline ja autentne. Erandina määrati A-kaitsekategooriasse nõukogude

aegse esindusarhitektuuri näide Lihula kultuurimaja.

2) B-kaitsekategooriasse tehti ettepanek määrata enamus 19. sajandi – 20. sajandi alguse

väärtuslikke ajalooliseid hooneid, sh lõviosa muinsuskaitseala elamutest ning

säilitamisväärsed abihooned. B-kaitsekategooria hoone on pigem miljööväärtusliku maja

sarnane, linnaruumis oluline oma mahu ja ajaloolise välisilmega. B-kaitsekategooria

ettepanek tehti ka mõnede uuemate (II maailmasõja-järgsete) hoonete kohta, millel on kõrge

iseseisev arhitektuurne väärtus ja mis sobituvad hästi ajaloolisesse linnaruumi.

3) C-kaitsekategooriasse tehti ettepanek määrata enamus peale II maailmasõda ehitatud

hooneid, samuti vähemväärtuslikud abihooned ning mõned tundmatuseni moonutatud või

vähese taastamispotentsiaaliga vanemad hooned. Hinnang „C“ ei tähenda lammutusluba, kuid

need hooned ei ole kihistus, mille kaitseks muinsuskaitseala on moodustatud. Muinsuskaitse

seisukohast ei ole nende võimalikult autentsel kujul säilitamine eesmärgiks, küll aga tuleb

ümberehitamisel järgida sobivust ajaloolisesse keskkonda.

Töörühm tegi ettepaneku määrata Lihula muinsuskaitsealal A-kaitsekategooriasse 13 hoonet.

A-kaitsekategooria ettepanekuga hooned on:

6

1. Tallinna mnt 1a

2. Tallinna mnt 11

3. Tallinna mnt 17

4. Tallinna mnt 23

5. Tallinna mnt 3

6. Tallinna mnt 3a

7. Tallinna mnt 8

8. Tallinna mnt 35

9. Tallinna mnt 36

10. Tallinna mnt 38

11. Tallinna mnt 39

12. Tallinna mnt 50

13. Tallinna mnt 55

Lihula muinsuskaitsealal tehti ettepanek määrata B-kaitsekategooriasse 77 hoonet – see on

valdav osa muinsuskaitseala 18-19. sajandi ning II maailmasõja-eelsetest hoonetest. Lisaks

mõned ajaloolisse keskkonda sobituvad uushooned.

Lihula muinsuskaitsealal tehti ettepanek määrata C-kaitsekategooriasse 93 hoonet. Valdav osa

nendest on mitmesugused väiksed abihooned (kuurid, garaažid, elektrialajaamad jms) – st

hoonete arv on küll suurem kui A- ja B kaitsekategooria hoonetel kokku, kuid nende mõju

linnapildis pigem väike.

C-kategooriasse määramist iga hoone puhul eraldi koondtabelis ei põhjendatud, kuna need ei

kuulu muinsuskaitseala väärtusi silmas pidades väärtuslikku kihistusse ja nende

ümberehitamisele või asendamisele ei tulene muinsuskaitse väärtustest tingitud kitsendusi, kui

järgitakse sobivust ajaloolise keskkonnaga.

Senise põhimääruse järgi olid kõik muinsuskaitsealal olevad hooned käsitletavad sisuliselt A-

kaitsekategooria hoonena, st muinsuskaitseameti luba oli tarvis töödeks nii eksterjööris kui

interjööris. Võrreldes seni kehtinud regulatsiooniga leevendatakse piiranguid kõikide

muinsuskaitse ala hoonete puhul, välja arvatud 13 eelpool loetletud hoonet, mis jäävad A-

kategooriasse.

7

Lisa 1. Kaitsekategooriate ettepanekute tabel

ETAK Aadress Kaitse-

kategooria Kaitsekategooria põhjendus

192370 Aia tn 1 B Muinsuskaitseala iseloomustav elamu 20. sajandi

algusest. Säilinud osaliselt algupärasel kujul.

194486 Aia tn 1 C

518832 Aia tn 2 C

495195 Aia tn 4 //

Lasteaia tn 6 C

189165 Heina tn 3 B

Muinsuskaitseala arengut iseloomustav ja

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest.

194712 Heina tn 3 C

191059 Heina tn 3 //

Tallinna mnt 36 C

193246 Heina tn 5 C

7648288 Heina tn 5 C

194713 Heina tn 5 C

516983 Heina tn 7 B

Muinsuskaitseala arengut iseloomustav ja

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest.

498021 Heina tn 9 C

739478 Heina tn 9 C

516984 Jaama tn 2 B

Muinsuskaitseala iseloomustav hoone 20. sajandi

algusest. Säilinud osaliselt algupärasel kujul.

Hoone kehastab Lihula tänavapildis

funktsionalistlikku lähenemist.

7146471 Jaama tn 2 C

5390547 Kopli 2 C

192562 Lasteaia tn 2 C

192558 Lasteaia tn 2 C

526316 Lasteaia tn 4 C

424036 Lasteaia tn 4 C

519202 Lasteaia tn 6 C

7032519 Lasteaia tn 6 C

8

518833 Lasteaia tn 6 C

192946 Linnuse tee 1 M Ehitismälestis

Lihula mõisa peahoone (reg-nr 15477)

193968 Linnuse tee 1 M Ehitismälestis

Lihula mõisa ait (reg-nr 15479 )

187630 Linnuse tee 1 M Ehitismälestis

Lihula mõisa viinaait (reg-nr 15480)

6968407 Linnuse tee 3 M Ehitismälestis

Lihula mõisa tuuleveski (reg-nr 15486)

195130 Linnuse tee 5 M Ehitismälestis

Lihula mõisa tall-tõllakuur (reg-nr 15484)

5390510 Linnuse tee 5 C

196580 Linnuse tee 7 M Ehitismälestis

Lihula mõisa moonakatemaja 2(reg-nr 15485)

520809 Linnuse tee 9 C

193653 Lossimäe B Hoone on muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ehitis.

194697 Lossimäe C

516291 Nõlva tn 1 C

526113 Oja tn 2 B

Muinsuskaitseala arengut iseloomustav elamu

19. sajandist. Säilinud osaliselt algupärasel

kujul.

521159 Oja tn 2 C

193245 Oja tn 4 B

Muinsuskaitsealale iseloomulik elamu 19.

sajandist. Säilinud osaliselt algupärasel kujul

ning on heas seisukorras.

194144 Oja tn 4 C

7146440 Penijõe tee 1 C

186042 Penijõe tee 1 C

192945 Penijõe tee 2 M Ehitismälestis

Lihula mõisa moonakatemaja 1(reg-nr 15481)

186463 Penijõe tee 4 C

6852076 Soo tn 1a C

190521 Tallinna mnt 1 C

9

516253 Tallinna mnt 1a A

Muinsuskaitsealal silmapaistva mõjuga, väga

väärtuslik postmodernistlik hoone. Kultuurimaja

on dialoogis kõrval asuva mõisakompleksiga

ning maastikuga. Hoone sisekujundus on

säilinud terviklikuna.

498752 Tallinna mnt 1b C

186468 Tallinna mnt 2 B

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud eluhoone 20.

sajandi algusest. Säilinud algupärasel kujul ning

on rahuldavas seisukorras.

188205 Tallinna mnt 2 C

6968417 Tallinna mnt 2 C

495187 Tallinna mnt 2a M Ehitismälestis

Lihula mõisa kõrtsihoone (reg-nr 15483)

514740 Tallinna mnt 2a C

441927 Tallinna mnt 2a C

191062 Tallinna mnt 2b M Ehitismälestis

Lihula kirik (reg-nr 15474)

5391066 Tallinna mnt 2c C

193963 Tallinna mnt 3 A

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Silmapaistva mõjuga ehitis, kus on

säilinud algupärase interjööri osi.

7663844 Tallinna mnt 3 B Muinsuskaitseala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone.

194750 Tallinna mnt 3 C

192000 Tallinna mnt 3a A

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Silmapaistva mõjuga ehitis, kus on

säilinud algupärase interjööri osi.

199080 Tallinna mnt 4 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Tallinna mnt 4 ja 4a oli algselt üks

hoone.

191157 Tallinna mnt 4a B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Tallinna mnt 4 ja 4a oli algselt üks

hoone.

10

521007 Tallinna mnt 4b B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust. Säilinud osaliselt algupärasel kujul ning

on heas seisukorras.

8396095 Tallinna mnt 4b C

188790 Tallinna mnt 4c B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline hoone.

Oluline osa hoonetekompleksist, väärib

säilitamist algsel välisilmel. Tallinna mnt 4c ja

4a vahel on kõrge paekivimüür, mis väärib eraldi

tähelepanu ning säilitamist.

188208 Tallinna mnt 5 C

5390858 Tallinna mnt 5 C

5390509 Tallinna mnt 5 C

186556 Tallinna mnt 5 C

196380 Tallinna mnt 6 B

Muinsuskaitse ala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20.

sajandist. Säilinud algupärasel kujul ja fassaadi

kujundusega ning on heas seisukorras.

192368 Tallinna mnt 6 C

191122 Tallinna mnt 6a C

526489 Tallinna mnt 7 B

Muinsuskaitse ala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

algusest. Hoones on osaliselt säilinud

mantelkorsten ja mõned siseseinad.

441054 Tallinna mnt 7 B

Muinsuskaitse ala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist abihoone

19. sajandi algusest. Säilinud algupärasel kujul ja

fassaadi kujundusega ning on heas seisukorras.

Moodustab tervikliku hooviansambli tapamaja

ning peahoonega.

5390142 Tallinna mnt 7 B

Muinsuskaitse ala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist abihoone

19. sajandi lõpust. Säilinud algupärasel kujul ja

fassaadi kujundusega ning on heas seisukorras.

Moodustab tervikliku hooviansambli tapamaja

ning peahoonega.

196334 Tallinna mnt 8 A

Muinsuskaitse ala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

algusest. Silmapaistva mõjuga ehitis, mis on

säilinud suures osas algupärasel kujul ning on

heas seisukorras. Hoones säilinud algupärase

interjööri osi.

11

193098 Tallinna mnt 9 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone. Säilinud

algupärasel kujul ja fassaadi kujundusega.

191344 Tallinna mnt 9a B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone. Säilinud

algupärasel kujul ja fassaadi kujundusega.

191160 Tallinna mnt 9a C

195414 Tallinna mnt 9b B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone. Säilinud

algupärasel kujul ja fassaadi kujundusega.

194721 Tallinna mnt 10 B

Muinsuskaitseala iseloomustav abihoone.

Säilinud algupärasel kujul ning on rahuldavas

seisukorras.

5390148 Tallinna mnt 10 B

Muinsuskaitsealale iseloomulik hoone 19.

sajandi lõpust. Säilinud osaliselt algupärasel

kujul ning on heas seisukorras.

196369 Tallinna mnt 11 A

Muinsuskaitsealal silmapaistva mõjuga väga

väärtuslik ehitis. 19. sajandi alguses rajatud

Lihula tüüpiline paekivist elamu, mille all on

säilinud ajalooline kelder. Hoone on säilinud

põhimahus algupärasel kujul ning on rahuldavas

seisukorras.

6968230 Tallinna mnt 11 C

189166 Tallinna mnt 11/1 C

5390400 Tallinna mnt 12 C

8396103 Tallinna mnt 12 C

498756 Tallinna mnt 12b C

498750 Tallinna mnt 13 B

Muinsuskaitsealale iseloomulik elamu 20.

sajandi algusest. Hoone on muinsuskaitseala

iseloomustav ja selle ehitustraditsiooni

kujundanud ehitis.

519728 Tallinna mnt 13 C

5390327 Tallinna mnt 13 C

495193 Tallinna mnt 13 C

- Tallinna mnt 13a C

192557 Tallinna mnt 14 C

194322 Tallinna mnt 14 B

Muinsuskaitseala arengut iseloomustav ja

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone 19.

sajandi algusest. Hoone on säilitanud ajaloolise

välimuse ning on heas korras.

12

7146431 Tallinna mnt 14 C

188617 Tallinna mnt 14 C

6968196 Tallinna mnt 14 C

5391309 Tallinna mnt 14 C

5390141 Tallinna mnt 15 B

Muinsuskaitsealale iseloomulik elamu 19.

sajandi lõpust. Hoone on osaliselt säilitanud

ajaloolise välimuse ning on heas korras.

194457 Tallinna mnt 15 C

6084285 Tallinna mnt 15 C

186454 Tallinna mnt 15/1 C

441052 Tallinna mnt 16 B

1840. aastatel ehitatud urbaltisch-tüüpi arhailine

puitmaja. Säilinud suures osas algupärasel kujul,

osaliselt koos ehitusaegse ja algupärase

interjööriga ning on heas seisukorras.

523366 Tallinna mnt 16 B

Muinsuskaitseala iseloomustav abihoone 19.

sajandi lõpust. Säilinud algupärasel kujul ning on

rahuldavas seisukorras.

526318 Tallinna mnt 17 A

Muinsuskaitsealal silmapaistva mõjuga väga

väärtuslik ehitis 20. sajandi algusest. Hoone on

säilinud põhimahus algupärasel kujul ning

detailidega. Hoones säilinud algupärase

interjööri osi.

526481 Tallinna mnt 17 B

Muinsuskaitseala iseloomustav abihoone 20.

sajandi algusest. Säilinud algupärasel kujul ning

on rahuldavas seisukorras.

514731 Tallinna mnt 18 B

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

algusest. Hoone on säilinud põhimahus

algupärasel kujul. Omapärane tänavapoolne

vintkapp on 2020 aastal ümberehitatud.

498749 Tallinna mnt 18 B

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone 20.

sajandi algusest. Säilinud algupärasel kujul ning

on rahuldavas seisukorras.

195659 Tallinna mnt 19 C

191120 Tallinna mnt 20 C

495584 Tallinna mnt 21 B

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone 20.

sajandi algusest. Säilinud algupärasel kujul ning

detailidega

13

524286 Tallinna mnt 21a B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone. Säilinud algupärasel kujul.

5390055 Tallinna mnt 21a C

516567 Tallinna mnt 21a C

190520 Tallinna mnt 23 A

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Silmapaistva mõjuga ehitis, kus on

säilinud algupärase interjööri osi.

189389 Tallinna mnt 23/1 B

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone 20.

sajandi algusest. Põhimahus säilinud ajalooline

paekivist hoone.

515587 Tallinna mnt 25 B

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ehitis 20 sajandi

algusest. Oli ehitamise ajal uudne

funktsionalistlik hoone peatänaval ja on

kõnealuse arhitektuurisuuna näide Lihulas.

495198 Tallinna mnt 25 C

520818 Tallinna mnt 26 B Muinsuskaitseala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ehitis.

6504372 Tallinna mnt 26 B

Muinsuskaitseala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ehitis. Põhimahus

säilinud ajalooline paekivist abihoone. Hoone

jätkub Tallinna mnt. 26 a kinnistul.

5389983 Tallinna mnt 26 C

189162 Tallinna mnt 26a B

Muinsuskaitseala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest

194436 Tallinna mnt 26a B

Muinsuskaitseala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ehitis. Põhimahus

säilinud ajalooline paekivist abihoone. Hoone

jätkub Tallinna mnt. 26 a kinnistul.

196382 Tallinna mnt 29 C

191345 Tallinna mnt 30 B Muinsuskaitseala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone.

5390724 Tallinna mnt 31 C

441050 Tallinna mnt 31/1 C

465764 Tallinna mnt 31/2 B

Lihulale tüüpiline puithoone, mis kuulub koos

tänavaäärse peahoonega eestiaegsesse kihistusse.

Hoone põhikehand ja välisilme säilinud.

14

520819 Tallinna mnt 33 B

Oluline aktsent ja vaatamisväärsus Lihula

südamiku ajaloos. Lihula püha Neeva Aleksandri

kirik historistlik-eklektilises stiilis, arhitekt K.

Nyman. Säilinud on palju arhitektuurseid detaile,

samuti metallist piirdeaed.

6127398 Tallinna mnt 34 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest.

191523 Tallinna mnt 34 C

8297845 Tallinna mnt 35 A, C

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust. Säilinud on hoone põhimaht ja

mantelkorsten. Hoonele on tehtud idapoole

kaasaegne juurdeehitus

187442 Tallinna mnt 36 A

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust. Silmapaistva mõjuga ehitis, kus on

säilinud algupärase interjööri osi.

- Tallinna mnt 37 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline

maakelder. Tõenäoliselt on sees säilinud algne

kehand.

520817 Tallinna mnt 37 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust.

524148 Tallinna mnt 37/1 C

518043 Tallinna mnt 37/2 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline hoone.

Säilinud on hoone põhimaht ja viimistluse all

vana kehand.

465763/

8705653 Tallinna mnt 37/4 C

207799 Tallinna mnt 38 A

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust. Silmapaistva mõjuga ehitis, kus on

säilinud algupärase interjööri osi. Säilinud

võlvitud kelder

195588 Tallinna mnt 38 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline hoone.

Hästi säilinud paekivihoone koos palktaladega

515702 Tallinna mnt 39 A

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust. Silmapaistva mõjuga ehitis, kus on

säilinud algupärase interjööri osi.

15

514945 Tallinna mnt 39 B Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline hoone.

441928 Tallinna mnt 39/1 C

5390376 Tallinna mnt 40 B Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline hoone.

6125949 Tallinna mnt 41 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline hoone.

Säilinud osaliselt algupärasel kujul ning on heas

seisukorras.

192371 Tallinna mnt 41 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone.

204010 Tallinna mnt 41 C

6127776 Tallinna mnt 42 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline hoone.

Hoone teine korruse ehitati 1920-aastatel.

498099 Tallinna mnt 42 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone. Säilinud osaliselt algupärasel kujul

ning on heas seisukorras.

498023 Tallinna mnt 42 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud maakivist

abihoone. Säilinud osaliselt algupärasel kujul

ning on heas seisukorras.

498024 Tallinna mnt 43 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Säilinud osaliselt algupärasel kujul ning

on heas seisukorras.

494042 Tallinna mnt 43 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone. Säilinud osaliselt algupärasel kujul

ning on halvas seisukorras.

445048 Tallinna mnt 44 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust. Säilinud algupärasel kujul ja fassaadi

kujundusega.

518639 Tallinna mnt 44 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone, mis on väärtuslik osa ajaloolisest

hoovihoonestusest.

7027194 Tallinna mnt 44 C

16

196474 Tallinna mnt 45 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone, mis on väärtuslik osa ajaloolisest

hoovihoonestusest.

188972 Tallinna mnt 45 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Säilinud osaliselt algupärasel kujul ning

on heas seisukorras. Tõenäoliselt on tegu ühe

vanimatest hoonetest selles tänavatsoonis.

435106 Tallinna mnt 46 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud ajalooline hoone.

Säilinud osaliselt algupärasel kujul ning on heas

seisukorras.

7027197 Tallinna mnt 46 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone, mis on suhteliselt heas seisus.

191483 Tallinna mnt 47 B

Hoone on muinsuskaitseala iseloomustav ning

selle ehitustraditsiooni kujundanud ehitis, mis on

osaliselt säilitanud enda esialgse ilme.

192332 Tallinna mnt 47 C

195386 Tallinna mnt 47 C

444371 Tallinna mnt 48 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust. Säilinud algupärasel kujul ja fassaadi

kujundusega .

444272 Tallinna mnt 48 C

5390766 Tallinna mnt 48 C

5390722 Tallinna mnt 48/1 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 19. sajandi

lõpust. Säilinud algupärasel kujul ja fassaadi

kujundusega.

182089 Tallinna mnt 49 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Säilinud osaliselt algupärasel kujul ning

on heas seisukorras. Lihulale tüüpiline väike

puitelamu. Koos kõrvalhoonete ja hooviga

moodustab miljöölise terviku Lihula elustiili

arengu näitena läbi aegade.

17

192867 Tallinna mnt 49/1 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone, mis on väärtuslik osa ajaloolisest

hoovihoonestusest.

191880 Tallinna mnt 49/2 C

5390221 Tallinna mnt 50 A

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud silmapaistva

mõjuga hoone 19. sajandi lõpust.

Säilinud harva esinev trempelsein ja

saelõikelised sarikad. Interjööris on säilinud

trepikoda koos detailidega, peegelvõlvlaed,

põrandalauad ja tahveluksed.

495274 Tallinna mnt 50 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone, mis on

väärtuslik osa ajaloolisest hoovihoonestusest.

192864 Tallinna mnt 50 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone, mis on

väärtuslik osa ajaloolisest hoovihoonestusest.

188967 Tallinna mnt 51 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud paekivist

abihoone, mis on suhteliselt heas seisus.

188309 Tallinna mnt 51 C

439491 Tallinna mnt 52 C

187641 Tallinna mnt 53 B

Muinsuskaitse ala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Säilinud osaliselt algupärasel kujul ning

on heas seisukorras. Lihulale tüüpiline väike

puitelamu.

191492 Tallinna mnt 54 B

Muinsuskaitse ala arengud iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 1984.

aastast. Iseseisva arhitektuuriväärtusega Lihula

postmodernismi näide.

188718 Tallinna mnt 54 C

196424 Tallinna mnt 55 A

Muinsuskaitse ala arengut iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

alguses. Silmapaistva mõjuga ehitis, kus on

säilinud algupärase interjööri osi ning mis on

säilinud osaliselt algupärasel kujul.

193863 Tallinna mnt 55 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud maakivist

abihoone, mis on suhteliselt heas seisus.

5390892 Tallinna mnt 55 C

18

188595 Tallinna mnt 55 C

445825 Tallinna mnt 56 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Säilinud algupärasel kujul ja fassaadi

kujundusega. Hoonekompleks koos abihoonete

ja kaevuga on terviklikul moel säilinud ning

väärib oma miljööväärtusliku olemuse poolest

väärtustamist ja kaitset.

5391194 Tallinna mnt 56 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone, mis on

väärtuslik osa ajaloolisest hoovihoonestusest.

5390364 Tallinna mnt 56 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone, mis on

väärtuslik osa ajaloolisest hoovihoonestusest.

520180 Tallinna mnt 56 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud abihoone, mis on

väärtuslik osa ajaloolisest hoovihoonestusest.

7240205 Tallinna mnt 56a C

5390375 Tallinna mnt 57 B

Muinsuskaitse ala iseloomustav ja selle

ehitustraditsiooni kujundanud hoone 20. sajandi

algusest. Säilinud algupärasel kujul ja fassaadi

kujundusega ning on heas seisukorras.

187615 Tallinna mnt 59 C

6255590 Tallinna mnt 59 C

192331 Tallinna mnt 59 C

440917 Tiigi tee 1 M Ehitismälestis

Lihula mõisa viinavabrik (reg-nr 15482 )

441053 Tiigi tee 1a C

SELETUSKIRJA LISA 2

Muinsuskaitsealal olemasolevate hoonete menetlused ja muinsuskaitseameti loakohustus lähtuvalt tööde iseloomust ja hoone kaitsekategooriast

See tabel käsitleb ainult muinsuskaitseameti loakohustust, lisaks rakendab kohalik omavalitsus ehitusseadustiku nõudeid.

Menetlused:

1 – Tegevuskava ja tööde tegemise luba (MuKS § 49 lg 3)

2 – Kooskõlastus KOV-e ehitusloa või -teatise menetluse käigus, lisaks muinsuskaitse eritingimused, (vajadusel uuringud), ning tööde tegemise luba (MuKS §

46–54)

3 – Muinsuskaitseameti kooskõlastus KOV-e ehitusloa või -teatise menetluse käigus (MuKS § 52 lg 4)

Hooldamine ja remontimine

Konserveerimine, restaureerimine ja ehitamine siseruumides

Väliste piirdekonstruktsioonide restaureerimine ja konserveerimine

Väliste piirdekonstruktsioonide ilme muutmine, sh värvimine

Ehitamine (sh laiendamine, ümberehitamine, lammutamine)

Ehitusprojekti kohustuseta

Ehitusprojekti kohustusega

Ehitusprojektiko hustuseta

Ehitusprojekti kohustusega

Ehitusprojekti kohustuseta

Ehitusprojekti kohustusega

Ehitusprojekti kohustusega

Mälestis Puudub 1 2 1 2 1 2 2

A-hoone Puudub 1 2 1 2 1 2 2

B-hoone Puudub Puudub 1 2 1 2 2

C-hoone Puudub Puudub Puudub 1 3 3

Tööd on jagatud ehitusprojekti kohustusega ja ehitusprojekti kohustuseta töödeks vastavalt Ehitusseadustiku Lisa 1-le. St kõikidel juhtudel, kui kohalikule

omavalitsusele tuleb esitada projekt ehitusloa saamiseks või koos ehitusteatisega, rakendab Muinsuskaitseamet kultuuriväärtuslike hoonete (A ja B) puhul

menetlust 2, muude hoonete (C) puhul menetlust 3. Juhul, kui kohalikule omavalitsusele ehitusprojekti esitamise nõuet ei ole, ei nõua projekti ka

Muinsuskaitseamet ning annab tööde loa tegevuskava alusel.

NB! Kui töid tehes avastatakse ajalooline rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või muu leid või asjaolu (mistahes

kaitsekategooria hoone siseruumides), on tööde teostaja kohustatud säilitama leitu muutmata kujul ning teavitama sellest viivitamata

muinsuskaitseametit (MuKS § 60).

Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja ettepanekud ning Muinsuskaitseameti

seisukohad

Muinsuskaitseamet 07.06.2023

Täname, et aitasite kaitsekorra täpsustamisele kaasa!

Esitaja

Arvamuse/ettepaneku vastuväite kokkuvõte Muinsuskaitseameti seisukoht/selgitus

Transpordiamet

11.05.2023

Ettepanek:

Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra menetluses

arvestada kavandatava liiklusohtliku koha

projekteerimisega ning kaitsekorra tingimuste

kujundamisel tagada võimalus ristmiku ohutumaks

muutmiseks.

Seisukoht: Muinsuskaitseamet nõustub kavandatava liiklusohtliku koha projekteerimise ja

ristmiku ohutumaks muutmisega. Kavandatavat lahendus on kooskõlas kaitsekorra

tingimustega.

Keskkonnaamet

17.05.2023

Ettepanekud:

1. eelnõus kajastada vajadust nahkhiirte leiukohas

hoonete renoveerimisel, rekonstrueerimisel ja

lammutamisel juhinduda nahkhiirlaste kaitse

tegevuskavas 3 toodust ning tegevuskava juurde

kuuluvast lisast nr 4 „Nahkhiired

hoonetes – kuidas käituda?”.

2. eelnõus kajastada vajadust säilitada kodukaku

leiukohas mahukate ja suurte avadega

puuõõnsustega puid. Juhul kui see pole võimalik,

siis luua tehispesakastidega pesitsemisvõimalus.

Seisukoht: Lähtudes muinsuskaitseseadusest ei saa Muinsuskaitseamet esitatud ettepanekutega

kaitsekorras arvestada. Muinsuskaitseamet soovitame ettepanekud esitada Lääneranna valla

koostatavale üldplaneeringule.

Eesti Omanike

Keskliit

22.05.2023

Ettepanekud:

1. hinnata uuesti kaitsekorra kehtestamise

proportsionaalsust, kuna selle hindamisel ei ole

analüüsitud ja põhjendatud:

- Kas kaitsekorra kehtestamine olemasoleval kujul

ja ulatuses on jätkuvalt

põhjendatud ning proportsionaalne sellel asuvate

kinnisasjade omanike õigustega;

- Kas omandile seatavad kitsendused ning

kitsendustega kaasnevad kulud ja ulatus on

proportsionaalsed kaitstava väärtusega;

-Muinsuskaitseametil oleks võimalik näha ette

vähemriivavamaid meetmeid, et tagada

samaväärne kaitse. Väga intensiivsete

kaitsemeetmete rakendamine, nt täiendava

loakohustuse sätestamine siseruumides (A-

kategooria hooned) peaks olema igal üksikul

juhul nõuete kaupa selgitatud ning põhjendatud,

võttes arvesse nõude rakendamise

Seisukoht ja selgitus: ettepanekuid osaliselt arvestada.

Eesti Omanike Keskliit esitas sarnased ettepanekud Muinsuskaitseametile ka Paide

muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames 05.12.2022, millele

Muinsuskaitseamet vastas 03.01.2023 kirjaga nr 1.1-7/1933-1,Viljandi muinsuskaitseala

kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames 01.03.2023, millele Muinsuskaitseamet vastas

10.04.2023 kirjaga nr 1.1-7/2083-208 ja Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku

väljapaneku raames 28.04.23, millele Muinsuskaitseamet vastas 26.05.2023 kirjaga nr 1.1-

7/791-1

1) Muinsuskaitseamet on põhjalikult kaalunud Lihula muinsuskaitseala vastavust riikliku kaitse

eeldusele ja kaitsekorra kehtestamise proportsionaalsust kaitsekorra seletuskirjas. Analüüsiga

on võimalik tutvuda seletuskirja ptk 2. Lihula muinsuskaitseala vastavus riikliku kaitse

eeldusele ja riikliku kaitse põhjendus, ptk 3 Kaitsekorra kehtestamise kaalutlused ja ptk 7.

Korralduse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused. Oleme seisukohal, et Teie poolt

esitatud küsimusi on analüüsitud ja põhjendatud sh on amet hinnanud Lihula muinsuskaitseala

vastavust riikliku kaitse kriteeriumitele lähtudes 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide

ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste

eesmärki ning selle sobivust, vajalikkust ja

mõõdukust.

2) leevendada muinsuskaitsealal kehtivaid nõudeid

seoses uue ehitise püstitamisega, kinnistu piiride

muutmisega ja õuemaaga, kuivõrd nende nõuete

näol on tegemist intensiivse omandipõhiõiguse

riivega kaitsekorra eelnõu eesmärgiga võrreldes,

mistõttu on need nõuded ebaproportsionaalsed;

3) ühildada kaitsekorra eelnõus sätestatud teatise-

või loamenetlusi ehitusseadustikus (edaspidi EhS)

või maaparandusseaduses (edaspidi MaaPS)

ettenähtud teatise- või loamenetlusega, et

vähendada halduskoormust ning aja- ja

ressursikulu;

4) esitada täiendavad põhjendused kohaliku

kaitsemeetmete rakendamise osas ning põhjendada,

miks kohaliku omavalitsuse autonoomiasse

sekkumine on käsitletud ulatuses põhjendatud;

5) viia kaitsekorra eelnõu suhtes läbi majanduslike

ja sotsiaalsete mõjude analüüs, et selgitada välja

kaitsekorraga kehtestavate nõuete mõjud ja

muinsuskaitsealal asuvate kinnistute omanike

toetamiseks sobivate meetmete sisu ja ulatus.

Mõjude hindamisel tuleks hinnata ka

hüvitamiskohustusest tulenevaid mõjusid riigile ja

kohalikele omavalitsustele ning kaaluda, kas

meetmed nendest kuludest tulenevalt on

proportsionaalsed;

6) näha ette kaitsekorra eelnõus muinsuskaitsealal

asuvate hoonete puhul nende omanikele hoonete

kõrgemate korrashoiu- ja remondikulude

hüvitamise regulatsioon, mille konkreetne sisu ja

ulatus on võimalik välja selgitada majanduslike ja

sotsiaalsete mõjude analüüsiga;

väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest. Riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse analüüs

näitas, et Lihula muinsuskaitseala omab riikliku tähtsusega kultuuriväärtust. Seetõttu on

põhjendatud Lihula muinsuskaitsealal riikliku kaitse jätkamine ning senise põhimääruse asemel

kaitsekorra kehtestamine. Kaitsekorra kehtestamine seab piirangud eelkõige PS § 32 sätestatud

omandipõhiõigusele, mille kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja

käsutada. Omandiõigus ei ole siiski absoluutne õigus ning olulise avaliku huvi korral on

põhjendatud sellele formaalse seaduse või seaduses sisalduva ja piirangu intensiivsusega

vastavuses oleva määrusega seada volitusnormi alusel piiranguid. Riiklikult olulistele

kultuuripärandi objektidele näeb kitsenduste seadmise ette MuKS, mis lähtub eeldusest, et

kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi. See lubab seada mälestistega ja

muinsuskaitsealadega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad

tagama kultuuripärandi säilimise. Muinsuskaitseala kaitse-eesmärk on tagada Lihula

ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku ja seda ümbritseva kultuuriväärtusliku keskkonna ja

arheoloogilise kultuurkihi säilitamine, ajastu- ja kohatunnetust loovate väärtuste esiletoomine,

hoonete kasutuses hoidmine ning linnaruumi kestlik areng. Tegemist on ülekaaluka avaliku

huviga, mis annab riigile õiguse seada omandile kitsendusi. Muinsuskaitseametil ei ole

võimalik, arvestades Lihula muinsuskaitseala riiklikku olulisust, näha kaitsekorras ette

vähemriivavamaid meetmeid, et tagada samaväärne kaitse. Kaitsekorra eesmärk on olnud

vähendada seniseid omandipiiranguid ning jätta kultuuriväärtuste kaitseks alles vaid need

kitsendused, mis on hädavajalikud riiklikult olulise ajaloo- ja kultuuripärandi hoidmiseks.

Kitsenduste vajalikkust ja määramise vajadust on põhjendatud kaitsekorra seletuskirjas

Muinsuskaitseamet kinnitab, et kehtiva Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala

põhimäärusega võrreldes kaitsekorra kehtestamisel muinsuskaitsealal kitsendused leevenevad.

Hetkel kehtivates muinsuskaitseala piirides asub ligikaudu 193 ehitist, mida seni on käsitletud

võrdväärselt, st sisuliselt A-kaitsekategooria hoonetena, kus tuleb kaitsta nii eksterjööri kui ka

interjööri. Käesoleval hetkel kehtib kõigile ehitistele muinsuskaitse eritingimuste taotlemise ja

muudatuste tegemiseks kooskõlastamise kohustus ning interjööris ja eksterjööris tööde

tegemiseks loa saamise kohustus. Muinsuskaitseala kaitsekorraga leevendatakse enamiku

muinsuskaitseala hoonete puhul kohustust taotleda interjööris tehtavate restaureerimis-,

konserveerimis- ja ehitustööde tegemisel kooskõlastust või tööde luba (sh muinsuskaitse

eritingimusi). Vaid 13 hoonel, mille interjöörides on säilinud väärtuslikke elemente ja mis on

kaitsekorra eelnõuga määratud A- kaitsekategooriasse, säilivad seni kehtivad nõuded. Lisaks

sellele leevendatakse B-kaitsekategooriasse määratud 77 hoone nõudeid, kuna interjööris

tehtavatele töödele enam Muinsuskaitseameti loakohustus ei kehti ja märkimisväärselt C-

kaitsekategooriasse määratud 93 hoone nõudeid, kuna nende hoonete puhul puudub edaspidi

tööde kavandamisel muinsuskaitse eritingimuste saamise kohustus ning loobutakse täiendavalt

tööde tegemise loa taotlemise vajadusest. Nagu näha, ongi kaitsekorra eesmärk vähendada

seniseid omandipiiranguid ning jätta kultuuriväärtuste kaitseks alles vaid need lahendused, mis

säilitavad olulise ajaloo- ja kultuuripärandi, kuid riivavad omandiõiguseid võimalikult

minimaalsel määral.

2) Muinsuskaitseamet vastas samasugusele Teie poolt esitatud ettepanekule kirjaga 03.01.2023

nr 1.1-7/1933-1. Arvestades Teie ettepanekut, täiendame Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra

eelnõu seletuskirja omandiõiguse piirangute kehtestamise proportsionaalsuse osas.

3) Muinsuskaitseamet vastas samale Teie poolt esitatud ettepanekule kirjaga 03.01.2023 nr 1.1-

7/1933-1, kus esitatud seisukohad vastavad ka Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu

raames esitatud ettepanekule.

4) Muinsuskaitseamet vastas samasugusele Teie poolt esitatud ettepanekule kirjaga 03.01.2023

nr 1.1-7/1933-1 ja kirjaga 10.04.2023 nr 1.1-7/2083-208, kus esitatud seisukohad vastavad ka

Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu raames esitatud ettepanekule.

Rõhutame, et Lihula muinsuskaitsealal on riikliku tähtsusega kultuuriväärtus, mistõttu on

asjakohane ka ala reguleerimine riiklikul tasandil. Riiklik kaitse on ette nähtud

muinsuskaitseseaduses (MuKS) ning selle tagamine on Muinsuskaitseametile,

Kultuuriministeeriumile ja Vabariigi Valitsusele seadusega pandud kohustus. Riigikogu määras

kindlaks, et kultuuripärandi üleriiklik kaitse määratakse muinsuskaitseseaduse alusel ning

kohalik kaitse planeerimisseaduse (PlanS) alusel. Kui on täidetud muinsuskaitseseaduse ja selle

alusel kehtestatud riikliku kaitse eeldused, siis kohustab MuKS andma ajaloo- ja

kultuuripärandile riikliku kaitse. MukS ei näe ette võimalust delegeerida selliste otsuste

tegemist kohalikule omavalitsusele. Juhime tähelepanu asjaolule, et kohalikul omavalitsusel on

võimalus muinsuskaitsealal riiklik järelevalve, dokumentide ja taotluste menetlemine

Muinsuskaitseametilt üle võtta halduslepinguga. Lääneranna valla esindajad on olnud kogu

kaitsekorra koostamise protsessi vältel kaasatud töögrupi töösse. Siiski ei ole Lääneranna

vallavalitsus avaldanud soovi muinsuskaitseala riikliku kaitsega halduslepingu alusel tegelema

asuda. Muinsuskaitseamet teeb pärandi hoidmisel kohalike omavalitsustega pidevat koostööd,

seahulgas kujundab seisukohti ja annab suuniseid nii riikliku kaitse alla kuuluva kui ka mitte

kuuluva kultuuripärandi säilimiseks. Amet annab eksperthinnanguid olemasolevate

muinsuskaitseala hoonete ja mälestiste projekteerimistingimuste juurde muinsuskaitse

eritingimustega haldusakti andmise käigus, samuti ehitusprojekti kooskõlastamisel ning raie,

reklaami ja kaevelubade kooskõlastamisel. Amet kooskõlastab ka üld- ja

detailplaneeringutemuinsuskaitse eritingimusi ja teeb omavalitsustega koostööd üld- ja

detailplaneeringute koostamisel. Siiski rõhutame, et kui ala on üldplaneeringuga miljööalaks

tunnistatud, ei tegele Muinsuskaitseameti valdkonna eksperdid miljööalal paiknevate

üksikhoonetega ja amet ei kooskõlasta seal kavandatavat ehitustegevust.

5) Muinsuskaitseamet on majanduslike ja sotsiaalsete mõjude analüüsi esitanud Lihula

muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu seletuskirjas, kus tuuakse välja erinevus kehtiva

põhimääruse ja kaitsekorra vahel, samuti alal kehtima hakkavad leevendused. Majanduslike ja

sotsiaalsete mõjude analüüsi ettepanekut on ka põhjalikumalt arutatud Paide muinsuskaitseala

kaitsekorra avalikul arutelul 13.01.2023 ja Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra avalikul

arutelul 25.04.2023.

6) Muinsuskaitseamet vastas samasugusele Teie poolt esitatud ettepanekule kirjaga 03.01.2023

nr 1.1-7/1933-1.Kõrgemate korrashoiu- ja remondikulude hüvitamise regulatsiooni ettepanekut

on ka põhjalikumalt arutatud Paide muinsuskaitseala kaitsekorra avalikul arutelul 13.01.2023

ja Viljandi muinsuskaitseala kaitsekorra avalikul arutelul 25.04.2023. Muinsuskaitseamet on

võtnud Teie ettepaneku teadmiseks, kuid muinsuskaitseala omanikele hoonete kõrgemate

korrashoiu- ja remondikulude hüvitamise regulatsiooni muutmist ei ole võimalik Lihula

muinsuskaitseala kaitsekorraga lahendada.

A.R.

21.05.2023

Ettepanek: kaitsekorra ja seletuskirja punktis 8.6

ära märgitud kohad ümber sõnastada, mis

puudutavad muinsuskaitsealal kaasaegset

arhitektuuri.

Kaitsekorra punkti võiks sõnastada näiteks nii: uue

ehitise püstitamisel ja suuremahulise juurdeehitise

ehitamisel eelistatakse keskkonda sulanduvat

lahendust, eesmärgiga rikastada mitmekihilist

ajaloolist keskkonda kvaliteetse arhitektuuriga.

Seisukoht ja selgitus: osaliselt arvestada ettepanekuga muuta kaitsekorra eelnõus ja

seletuskirja teksti punktis 8.6.

Muinsuskaitseamet arvestas osaliselt ettepanekuga ja täiendas Lihula kaitsekorra punkti 8.6

sõnastust. Eelnõu uus sõnastus on: uue ehitise püstitamisel ja suuremahulise juurdeehituse

kavandamisel eelistatakse tänapäevast keskkonda sulanduvat lahendust, eesmärgiga rikastada

mitmekihilist ajaloolist keskkonda kvaliteetse arhitektuuriga, soovitavalt vältides ajalooliste

stiilide otsest jäljendamist;

Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941

Ministeeriumid

29.01.2024 nr 1-11/108-1

Vabariigi Valitsuse korralduse „Lihula

muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu

Kultuuriministeerium esitab kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Lihula

muinsuskaitseala kaitsekord“ eelnõu. Palume see kooskõlastada 15 tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Heidy Purga

minister

Sama:

Eesti Linnade ja Valdade Liit

Lääneranna Vald

Teadmiseks:

Muinsuskaitseamet

Reesi Sild 628 2381

[email protected]