3 (9)
vandetõlkidel kohustus lisada tõlkemälu andmebaasi, kuid nii tõlkemälu loomiseks kui ka
talletamiseks puudusid kesksed tehnoloogilised vahendid.
Tõlkemälu on fail või andmebaas, mis talletab varem tõlgitud segmente. Segmentideks on
laused ja lausesarnased ühikud, näiteks pealkirjad või loeteluelemendid. Tõlkemälu talletab
lähteteksti ja sellele vastava tõlke vastepaarides. Tõlkemälu kasutatakse tavaliselt
tõlkeabiprogrammides, kus on lisaks tõlkemälule ka tekstitöötlusprogramm, terminisõnastikud
ning sageli võimalus kasutada masintõlget. Programm jaotab tõlgitava teksti segmentideks,
seejärel otsib kattuvusi nende segmentide ja varem tõlkemällu salvestatud tõlgitud vastepaaride
vahel. Tõlkija võib pakutuga nõustuda, asendada selle uue tõlkega või pakutut muuta, et see
lähtetekstiga sobituks. Viimasel kahel juhul talletub uus või muudetud tõlge mällu.
Tõlkeväravas on loodud võimalus luua tõlgitud tekstist tõlkemälu ja salvestada see andmebaasi.
Tõlkemälu talletamine võimaldab seda edaspidi tõlkimisel kasutada. Seetõttu on vandetõlk
kohustatud tõlkima muudatused tõlkemälu abil juba olemasolevas tõlke terviktekstis.
Tõlkeväravas on võimalik tõlkida üksnes need tekstiosad, mida on muudetud, kasutades
masintõlget ja senist tõlkemälu. Vandetõlgid võisid seni kasutada mitmesuguseid
tõlkeabitööriistu, mis seda võimalust pakuvad, kuid varem ei olnud keskse tõlkeabitööriista
kasutusvõimalust.
Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse määruse §-i 5 uue lõikega 51, milles sätestatakse
vandetõlgile uus kohustus kanda tõlkimise või toimetamise käigus kasutusele võetud uued või
muudetud tõlketerminid Ekilexi. Terminitöö on õigusaktide tõlkimise ja toimetamise osa.
Õigustekstide tõlkimisel on ühtse terminoloogia ja selle järjepidev trafaretne kasutamine
oluline, et tagada tõlgete üheselt mõistetavus. Seetõttu on oluline, et kõik õigusterminid oleksid
kättesaadavad ja et neid kasutataks üldjuhul kõikide õigusaktide tõlkimisel.
Kuna Ekilexi täiendamine on detsentraliseeritud, st kasutajad peavad ise sinna termineid lisama
või olemasolevaid terminikirjeid uuendama, on just vandetõlkide osa selle ülesande täitmisel
tõlkekvaliteedi tagamise eesmärgil suur, sest nemad on esmased terminiloojad.
Mõistekirje koosneb lähtekeele terminist, sihtkeele terminist, allikaviidetest, näiteks viitest
õigusaktile, kus seda terminit kasutatakse, määratlusest ehk definitsioonist ja väärtusolekust,
milleks võib olla vaikimisi „eelistatud“, „endine“, „väldi“ jm. Uue mõistekirje sisestamiseks
tuleb esmalt luua kirje allika kohta, kus termin sisaldub või mille kaudu on see käibele tulnud
(st allikakirje). Seejärel tuleb lisada eestikeelse ja kasutusele võetud võõrkeelse termini paar ja
need loodud allikakirjega siduda. Võimaluse korral tuleb mõlemas keeles terminitele lisada
juurde säte, kus on termini kasutus kontekstist näha. Seejärel tuleb lisada täiendavad
võõrkeelsed terminid ja määrata neile väärtusolek, näiteks tuleb lisada, kas tegemist on endise
või välditava terminiga või mõnes muus kontekstis lubatava sünonüümiga. Samuti tuleb
mõistekirje juurde lisada lisateavet, mis näiteks juhendab tõlkijat terminivaste valimisel, kui
tegemist on keerulisema mõistega, või sisaldab selle eksperdi nime, kellega terminiküsimuses
konsulteeriti. Kui on vaja mõistekirjet täiendada, tuleb samuti alustada allikakirjest, kuid
üldjuhul on siis läbitavaid samme vähem ja tegemist on pigem endiste või välditavate terminite
ja lubatavate sünonüümide lisamisega.
Vastavad juhendid ja nõuded leiab Ekilexi kasutusjuhendist. Vajaduse korral annab sõnastiku
pidaja, s.o Eesti Keele Instituut lisajuhiseid.
Terminitöö tasustamine sätestatakse lisaks senisele tõlkimise ja toimetamise tasustamisele
määruse § 8 uues lõikes 11, mis lisatakse määrusele eelnõu § 1 punktiga 11.