Põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni muutmine

Hr Mart Võrklaev Rahandusministeerium Suur-Ameerika 1 10122 TALLINN [email protected] [email protected]

Teie 20.06.2024 Meie 11.07.2024 nr 5-8/3527-1

Põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni muutmine

Rahandusministeerium (edaspidi RM) esitas 20.06.2024 Finantsinspektsioonile (edaspidi ka FI) arvamuse avaldamisekseelnõu, mis puudutab põhimaksekonto avamise ja sulgemise regulatsiooni muutmist (edaspidi Eelnõu). Edastame oma tähelepanekud ja kommentaarid Eelnõule. Eelnõu § 1

1. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 7101 lõikega 21 järgmiselt: „Põhimakseteenust on kohustatud osutama krediidiasutuste seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud tingimustele vastav elutähtsat teenust osutav krediidiasutus.“ Eelnõu seletuskirja lk 8 kohaselt „Pangakonto olemasolu on tänapäeva majanduslikus ja ühiskondlikus elus hädavajalik tingimus. Konto mitte-omamine võib ühelt poolt takistada isiku juurdepääsu elutähtsatele teenustele ja teiselt poolt võib see ka takistada maksete tegemist ametiasutustele (maksud, trahvid, riigilõivud). Makseteenused on hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 36 lõike 3 tähenduses elutähtsad, mille toimepidevust korraldab Eesti Pank. Elutähtsaks teenuseks loetletakse teenust, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. Sama paragrahvi lõige 3 näeb, ette elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitab Eesti Pank.1 Eestis on põhimakseteenuste pakkumise kohustus seatud krediidiasutustele ning vastav nõue teistele finantsturu osalistele ei kohaldu. KAS § 89 lõige 9 sätestab, et krediidiasutus võib ise otsustada, keda teenindada ja keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS 7101 lõige 2 on selliseks erandiks. Nimelt kohustab VÕS § 7101 lõige 2 krediidiasutust sõlmima põhimakseteenuste osutamiseks lepingu Euroopa Liidus seaduslikul alusel viibiva tarbijaga, kui tarbijal on selle vastu põhjendatud huvi.“ FI hinnangul on täiendava selguse loomine põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud isikute määramise osas oluline ja vajalik, kuid ei poolda seda, et põhimakseteenuste osutamise kohustus oleks piiratud üksnes elutähtsa teenuse osutaja (edaspidi ETO) määramise reeglitega ja oleks Eesti Panga (edaspidi EP) pädevuses. Elutähtsa teenuse ja põhimakseteenuste samastamine ei ole põhjendatud ja

1 Viitame, et viimases lauses olev viide normile on ebatäpne. Õige säte, mis reguleerib elutähtsat teenust osutavate krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide loetelu kinnitamist, on KAS § 3 lõige 3, mitte HOS § 36 lõige 3.

2 / 10

Eelnõu seletuskirjas puudub sisuline analüüs Eelnõus esitatud tingimuste kehtestamise õiguspärasuse kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta2 (edaspidi Maksekonto direktiiv) artikli 16 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Maksekonto direktiivi preambuli punkti 38 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et põhimaksekontosid pakkuvate krediidiasutuste hulk on piisav kõigi tarbijateni jõudmiseks, /---/. Krediidiasutuste piisava hulga välja selgitamisel peaks arvesse võetavate tegurite hulka kuuluma krediidiasutuste võrgu ulatus ja tihedus, liikmesriigi territooriumi suurus, tarbijate jaotumine sellel territooriumil, krediidiasutuste turuosa ning põhimaksekontode osakaal krediidiasutuse pakutavate maksekontode seas. Krediidiasutuste seaduse (edaspidi KAS) § 3 lõikes 2 sätestatud tingimused ETO määramiseks on järgmised: 1) tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning maksesüsteemi, sealhulgas makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi järjepidevat toimimist; 2) tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust; 3) tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust.

Eeltoodust lähtuvalt, kuigi ETO ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased, pole vastavad tingimused identsed. Veelgi enam, ETO määramiseks hindab EP eelkõige krediidiasutuse võimalikku mõju üksnes kriisisituatsioonis ja krediidiasutuse üldist toimepidevust, põhimakseteenuste regulatsioon kohaldub seevastu igal ajal ja keskendub eelkõige teenuse kättesaadavuse tagamisele võimalikult suurele hulgale tarbijatele. Regulatsioonide erisust ilmestab ka see, et EP Presidendi määruse „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded“ § 6 kohaselt peab ETO hädaolukorras tagama ainult osa oma teenuste toimimisest. HOS-i eesmärk ei ole tagada igapäevaste pangateenuste kättesaadavus, vaid seda, et krediidiasutus on piisavalt toimepidev tagamaks kriisisituatsioonis teenuste toimepidevuse tavalisest vähendatud osas. Seetõttu on ka lävend ETO määramiseks mõneti kõrgem, kui põhimakseteenuste osutaja määramiseks kehtestatud nõuded, mida on kirjeldatud Maksekonto direktiivi preambuli punktis 38. Samas on viidatud põhimakseteenuste osutaja määramise kriteeriumid täpsemad ja spetsiifilisemad ning keskenduvad üksnes põhimakseteenuste osutamisega seonduvale, mitte näiteks hoiustega seonduvale (vt KAS § 3 lõige 2 punkt 3). Arvestades, et FI määratakse Eelnõu kohaselt Maksekonto direktiivi mõistes pädevaks asutuseks, kes hakkab põhimakseteenuste pakkumise üle järelevalvet teostama, on ebaselge, miks seotakse põhimakseteenuste osutamise elutähtsa teenuse osutamisega ning Eelnõuga määratakse EP-le kaudselt pädevus määrata lisaks ETO-dele ka põhimakseteenuste osutajaid, seda enam, et EP-l puudub põhimakseteenustega ja Maksekonto direktiivis sätestatuga sisuline kokkupuude ning seadusjärgne järelevalvepädevus. Viidatud täiendus nõuaks ka EP-lt täiendavaid toiminguid ja asjakohaste protseduuride kehtestamist, et tagada põhimakseteenuste kättesaadavus ja tarbijate huvide kaitse. Olukord, kus VÕS-is kehtestatud põhimakseteenuste regulatsioon ei kohaldu kõigile turul tegutsevatele krediidiasutustele, vaid üksnes ETO-dele, võib tekitada turumoonutusi ja vähendada maksekontode turul konkurentsi. Seejuures on oluline luua selgust küsimuses, kas mitte ETO-dest krediidiasutused, kes osutavad tarbijatele VÕS § 709 lõikes 151 loetletud makseteenuseid, on VÕS-i kohaldamisalast välistatud, st kas sellistel krediidiasutustel on seeläbi võimalik makseteenuse lepingu sõlmimise tingimusi ise kehtestada ning kehtestada VÕS §-s 7101 sätestatust erinevaid tingimusi makseteenuse

2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN-ET/TXT/?from=ET&uri=CELEX%3A32014L0092

3 / 10

lepingu sõlmimiseks. On oluline tagada VÕS-is kehtestatud kaitse kõigile põhimakseteenuste tarbijatele ka siis, kui põhimakseteenust pakub krediidiasutus, kes selleks kohustatud ei ole. Lisaks võib selline käsitlus tekitada olukorra, kus FI ei saa tagada põhimakseteenuste kättesaadavust, sest FI-l puudub pädevus põhimakseteenuste osutajate määramiseks, st pädevus kohustada turul tegutsevaid, kuid ETO määratlust mitteomavaid krediidiasutusi, põhimakseteenuseid pakkuma, vaid peab selleks pöörduma EP poole, kes peaks krediidiasutuse ETO-ks määrama. Arvestades seda, et ETO ja põhimakseteenuste osutaja määramise tingimused on sarnased, kuid pole identsed, võib juhtuda, et EP krediidiasutust ETO-ks ei määra, siis vastavale krediidiasutusele ei teki ka kohustust põhimakseteenuseid pakkuda, mistõttu võivad põhimakseteenused olla vähem kättesaadavad. Eeltoodust lähtuvalt ei tohi samastada põhimakseteenuste osutajaid ja ETO-sid, sest neid puudutavate regulatsioonide eesmärk on erinev. ETO peab suutma kriisisituatsioonis tagada teenuste toimepidevuse ning omama vastavaid protseduure ning selle eest vastutab EP. Põhimakseteenuste regulatsioon on aga üleüldine ning käsitleb eelkõige igapäevast makseteenuste kättesaadavust ja ligipääsetavust, mille eest vastutab Eelnõu jõustumisel FI. Eelnevast lähtudes teeme ettepaneku määrata FI-le pädevused põhimakseteenuste osutajate määramiseks. Lisaks teeme ettepaneku täpsustada Eelnõu seletuskirjas, et juhul kui krediidiasutused, kellel ei ole kohustust põhimakseteenuseid pakkuda, pakuvad tarbijatele põhimakseteenuseid, siis loetakse ka neid põhimakseteenuste osutajateks ning neile kohalduvad põhimakseteenuste regulatsioonist tulenevad nõuded.

2. Eelnõu § 1 punktiga 2 kehtestatakse VÕS § 7101 lõige 14 järgmiselt: Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus. Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt: „Olukorras, kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on kas üld- või napisõnalised või üldse puudulikud, on tarbijal ennast nende vastu keeruline kaitsta, sest sisuliselt tuleks näidata, et tarbija vastab kõikidele panga üldtingimustele. Sätte lisamine võimaldaks vabastada tarbija sellisest tõendamiskoormusest.“

Rõhutame, et ka lepingu ülesütlemise puhul võib tekkida olukord, kus krediidiasutuse keeldumise põhjendused on ebaselged või puudulikud. Tarbijal võib olla keeruline tõendada, et ta ei ole rikkunud lepingu tingimusi või et krediidiasutus on käitunud ebaõiglaselt. Seega on põhjendatud, et ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise korral lasub tõendamiskoormus krediidiasutusel. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sätestada VÕS § 7201 lõige 10 järgmiselt: „(10) Põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete täitmist tõendab vaidluse korral krediidiasutus.“

3. Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 25 järgmiselt: Makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile järgmised andmed ja tingimused: 25) tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed. Juhime tähelepanu, et ka VÕS-i kehtivas versioonis (§ 711 lõike 1 punktis 24) on sätestatud makseteenuse pakkujale kohustus esitada igale kliendile makseteenuse lepingu tingimuste kohta teave vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta. Arvestades, et Eestis on vaidluste kohtuvälise lahendamise asutuseks hetkel tarbijavaidluste komisjon, kordab Eelnõu § 1 lõikes 5 väljatoodu osaliselt juba olemasolevat sätet. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 711 lõike 1 punkti 25 järgmiselt: „Makseteenuse pakkuja esitab makseteenuse lepingu tingimuste kohta igale kliendile järgmised andmed ja tingimused: 25) Finantsinspektsiooni kontaktandmed.“ Lisaks juhime tähelepanu, et tulenevalt VÕS § 711 lõike 1 täiendamisest punktiga 25 on vajalik täiendada ka VÕS § 7101 lõiget 7 ja lõike 12 punkti 3 viitega VÕS § 711 lõike 1 punktile 25.

4 / 10

Näiteks, VÕS § 7101 lõiget 7 võiks muuta järgmiselt: „(7) Krediidiasutus on kohustatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise korral tarbijale esitama käesoleva seaduse § 711 lõike 1 punktides 23-25 nimetatud teabe ning avaldama vastavad kontaktandmed.“

4. Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3 punkt 4 järgmiselt: Krediidiasutus võib tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui tarbija on hiljem avanud teises Eesti Vabariigi territooriumil asutatud krediidiasutuses teise maksekonto, mille kaudu osutatakse talle põhimakseteenust. Eelnõu seletuskirja lk 14 kohaselt näeb see säte ette Maksekonto direktiivi artikli 19 lõike 2 punktis e sätestatud tingimuse, et põhimakseteenuse lepingu võib üles öelda juhul, kui tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Juhime tähelepanu, et Eelnõuga ei ole kehtestatud põhimaksekonto olemasolu kui põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise alust, mistõttu ei ole asjakohane seda sätestada ka ülesütlemise alusena. Kui krediidiasutus ei saa keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest alusel, et tarbijal on juba teine põhimaksekonto, kuid saab seejärel lepingu üles öelda samal alusel, tekib olukord, mis võib kahjustada tarbija õiguskindlust ja usaldust finantssüsteemi vastu. Täiendavalt märgime, et Maksekonto direktiivi eesmärk on tagada õiglane konkurents finantsteenuste turul. Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 1 ja preambuli punkti 38 kohaselt ei tohi põhimaksekonto pakkumine tuua kaasa konkurentsimoonutusi. Regulatsioon peab aitama ennetada olukordi, kus krediidiasutused saavad kasutada põhimaksekonto olemasolu ettekäändena lepingute ülesütlemiseks, mis kahjustaks konkurentsi ja tarbijate ligipääsu põhimakseteenustele. Kui võimaldada krediidiasutustel üles öelda põhimakseteenuse leping tarbijaga pelgalt seetõttu, et tarbijal on juba teine põhimaksekonto Eesti krediidiasutuses, võib see tuua kaasa konkurentsi kahjustavaid praktikaid (sh tarbijate võimalik liikumine välismaiste krediidiasutuste juurde). Palume see säte Eelnõust kustutada.

5. Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 3 punkt 6 järgmiselt: Krediidiasutus võib tarbijaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda, kui: maksekontol ei ole vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul olnud piisavalt rahalisi vahendeid põhimakseteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning võlgnetav summa on suurem kui 100 eurot. Eelnõu seletuskirja lk 9 kohaselt selle punktiga on kasutatud Maksekonto direktiivi artikli 19 lõikes 3 sätestatud võimalust kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Palume täpsustada Eelnõu seletuskirja selliselt, et kuigi VÕS § 7201 lõike 3 punktis 6 sätestatud juhul võib krediidiasutus põhimakseteenuse lepingu üles öelda, siis tarbija poolt uue põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks taotluse esitamisel ei tohi krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda ning tarbijal on võimalik avada sõlmida uus põhimakseteenuse leping, kui vastavasisuline võlgnevus on tarbija poolt kõrvaldatud.

6. Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 4 järgmiselt: Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Muudel alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud. Eelnõus tuleb selgelt ja arusaadavalt sätestada, millised on Eelnõus viidatud „muud alused“. Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § § 7201 lõike 4 järgmiselt: „Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 või 2 sätestatud alusel ütleb krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles

5 / 10

etteteatamistähtaega järgimata. Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 3–6 sätestatud alustel lepingu ülesütlemisel ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud.“

7. Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõike 5 punkt 2 järgmiselt: Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses toodud teave tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles ja see peab sisaldama: 2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed. Juhime tähelepanu, et Eestis on hetkel vaidluste kohtuvälise lahendamise asutuseks tarbijavaidluste komisjon, mistõttu ei ole asjakohane viidata nii kohtuvälise vaidluse lahendamise võimalustele kui ka tarbijavaidluste komisjonile. Teeme ettepaneku sõnastada VÕS § 7201 lõike 5 punkti 2 järgmiselt: „2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning Finantsinspektsiooni kontaktandmeid;“.

8. Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 5 järgmiselt: Krediidiasutuse ülesütlemisavalduses toodud teave tuleb esitada tasuta püsival andmekandjal, selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muus poolte vahel kokkulepitud keeles ja see peab sisaldama: 1) makseteenuse lepingu suhtes kohaldatavat õiguste ja vaidluste lahendamise korda käsitlevaid tingimusi; 2) teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ning tarbijavaidluste komisjoni ja Finantsinspektsiooni kontaktandmed; 3) ülesütlemise põhjust, välja arvatud juhul, kui selle avalikustamine on vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega. Ülesütlemise põhjus on põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise teavituses üks olulisemaid aspekte, mistõttu oleks asjakohane sätestada põhjuse esitamise nõue sättega toodud loetelus esimesena. Teeme ettepaneku tõsta VÕS § 7201 lõike 5 punktis 3 viidatu antud sätte esimeseks punktiks.

9. Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201 lõige 6 järgmiselt: Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 7101 lõikes 51 ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud teise maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku. Arvestades, et Eelnõus ja VÕS-is puudub säte § 7101 lõige 51 ning Eelnõus viidatud VÕS § 7201 lõike 3 punkt 4 ei sätesta maksekonto tüüpi, vaid viitab ülesütlemise alusele, teeme ettepaneku muuta VÕS § 7201 lõige 6 järgmiselt: „Krediidiasutusel on õigus täitemenetluse seadustiku §-s 63 nimetatud täitmisregistri vahendusel kontrollida tarbijal käesoleva seaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenustega seotud maksekonto olemasolu, kui tarbija on andnud selleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku“.

10. Eelnõu seletuskirja lk 10 kohaselt „Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka KAS-i täiendamist põhimakseteenuste lepingu sõlmimise regulatsiooniga, sätestades KAS-is, millised krediidiasutused on kohustatud põhimakseteenust osutama ning ühtlasi andes FI-le õiguse krediidiasutus sellisest kohustusest vabastada. Sellest aga loobuti, kuna lepingulistele suhetele kohalduvad nõuded peaksid sisalduma lepinguid reguleerivas seaduses ehk VÕS-is. Sellise lahenduse puhul tekiks olukord, kus põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon sisaldub kahes erinevas seaduses, mis raskendab sellest aru saamist.“ Juhime tähelepanu, et eeltoodud selgitustega ei ole põhjendatud, miks loobuti variandist anda FI-le õigus krediidiasutus põhimakseteenuste osutamise kohustusest vabastada. Käesolevas sõnastuses jääb ebaselgeks, mida täpselt Eelnõu koostamisel kaaluti, sest põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon juba sisaldub VÕS-is. Leiame, et selguse huvides oleks vajalik seletuskirja täpsustamine. Ühtlasi märgime, et FI hinnangul ei oleks FI pädevuse puhul määrata krediidiasutusi või vabastada krediidiasutusi kohustusest põhimakseteenuseid osutada, tegemist lepingulise suhtega, vaid tavapärase FI järelevalvealase tegevusega ehk haldusmenetlusliku protseduuriga. Seetõttu jääb ebaselgeks seletuskirjas sätestatu nagu FI pädevuse puhul määrata krediidiasutusi, kes on kohustatud

6 / 10

põhimakseteenuseid osutama puhul tekiks oht, et põhimakseteenuse lepingu sõlmimise regulatsioon sisaldub kahes erinevas seaduses.

Eelnõu § 2

11. Eelnõuga täiendatakse Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) § 462 lõiget 8 järgmiselt: Inspektsioon hindab operatsiooni- või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning vajaduse korral teavitab neid. Seletuskirja kohaselt viiakse selle täiendusega FIS kooskõlla makseteenuste direktiivi3 (edaspidi PSD2) artikli 68 lõikega 6, mille kohaselt teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. Juhime tähelepanu, et Eelnõu täiendusega kohustatakse FI-d hindama operatsiooni-või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning vajadusel peaks FI hakkama neid teavitama, kuid ei ole selge mille alusel (õiguslik alus), kellele (kes on riigisisesed pädevad asutused), mis tingimustel ja mida täpselt. Viidatud PSD2 artikli 68 lõige 6 sätestab, et lõikes 5 osutatud juhtudel teatab kontot haldav makseteenuse pakkuja kontoteabe teenuse pakkuja või makse algatamise teenuse pakkujaga seotud intsidendist viivitamatult pädevale asutusele. See teave peab sisaldama asjakohaseid üksikasju juhtumi kohta ja tegutsemise põhjuseid. Pädev asutus hindab juhtumit ja võtab vajaduse korral asjakohaseid meetmeid. Eelnõus on aga „Inspektsioon hindab operatsiooni- või turvaintsidendi asjakohasust riigisiseste pädevate asutuste jaoks ning vajaduse korral teavitab neid.“ Ehk PSD2 artikli 68 lõikest 6 ei tule selgelt välja Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 täiendus. Lisaks juhime tähelepanu, et FIS § 462 reguleerib FI koostööd Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja seotud organisatsioonidega, mitte riigisiseste asutustega. Sellest tulenevalt ei sobitu Eelnõuga pakutud FIS § 462 lõike 8 täiendus sama paragrahvi reguleerimisalaga. Kokkuvõtlikult palume vastav täiendus kustutada või viia kooskõlla PSD2-ga (kui on mõeldud PSD2 artikli 96 lõige 2).

Eelnõu § 3

12. Eelnõu seletuskirja lk 18 kohaselt „FI-l on juba pädevus menetleda ka vastutustundetult antud laenude rikkumisi järelevalve korras.“ FI hinnangul vajab antud lause täpsustamist. FI pädevus hõlmab käesoleval hetkel eelkõige krediidiandjate poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamist puudutavate nõuetekohaste sise-eeskirjade ja esitatud andmete kontrollimise metoodika kehtestamata jätmist.

Eelnõu § 4

13. Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse KAS § 88 lõiget 5 punktiga 12 järgmiselt: teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud maksekonto olemasolu. Arvestades, et VÕS § 709 lõige 151 ei sätesta maksekonto tüüpi, vaid loetleb maksekontoga seotud põhimakseteenused, teeme ettepaneku sõnastada KAS § 88 lõike 5 punkti 12 järgmiselt: „12) teisele krediidiasutusele, et kontrollida võlaõigusseaduse § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenustega seotud maksekonto olemasolu.“

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/EN-ET/TXT/?from=EN&uri=CELEX%3A02015L2366-20240408

7 / 10

Eelnõu § 5

14. Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (edaspidi MERAS) §-ga 1011 järgmiselt: „Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“ Juhime tähelepanu, et kuivõrd Eelnõuga soovitakse kehtestada VÕS-i uus norm § 7201, mis sätestab kohustused põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele, on vaja antud paragrahv lisada ka MERAS §-s 1011 loetletud sätete hulka, mille rikkumise korral on FI-l õigus teha ettekirjutus. Seega teeme ettepaneku sõnastada MERAS §-i 1011 järgnevalt: „Võlaõigusseaduse §-des 7101, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 7201, 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning §-des 727 ja 7271 sätestatud kohustuste rikkumisel on Finantsinspektsioonil õigus teha maksteenuse pakkujale käesoleva seaduse §-des 100 ja 101 sätestatud alusel ettekirjutus.“

15. Eelnõu § 5 punktiga 2 täiendatakse MERAS § 1102 lõikega 1 järgmiselt: Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Pöörame tähelepanu, et Eelnõuga kehtestatava MERAS §-i 1102 pealkirjas on viidatud põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuete rikkumisele. Põhimakseteenuste osutamisele esitatud nõuded võivad hõlmata nii põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele kui ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõudeid. Eelnõuga tuleb sätestada, et krediidiasutust oleks võimalik vastutusele võtta ka põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise nõuete rikkumise osas. Karistuse määramisel üksnes lepingu sõlmimise nõuete rikkumise eest võib anda põhimakseteenuste osutajatele väära mulje, nagu oleks lepingu ülesütlemise nõuete rikkumine vähem tõsine. Tarbijate huvide kaitse seisukohast on oluline, et seadus kaitseks tarbijat kõikides olukordades, mis võivad teda kahjustada. Karistuste sätestamine mõlema rikkumise korral aitab tagada, et krediidiasutused järgivad kehtestatud nõudeid hoolikalt ja vastutustundlikult. Arvestades, et Eelnõu § 1 punktiga 6 kehtestatakse VÕS § 7201, mis on kavandatud reguleerima põhimakseteenuse lepingu ülesütlemist, teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 5 punkti 2 järgmiselt: „Võlaõigusseaduse §-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele ja §-s 7201 sätestatud põhimakseteenuse lepingu ülesütlemisele esitatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“

Eelnõu § 6

16. Kehtiva AMLD4 artikli 14 lõike 4 ja FATF-i soovituse nr 105 kohaselt on kohustatud isikutel kohustus lõpetada ärisuhe hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral.6 Eelnõu § 6 punkt 2 kaotab igasuguse kohustuse lõpetada ärisuhe ning ka Eelnõu § 6 punkt 1 vastavat kohustust ei sätesta. Selliselt ei ole Eelnõuga muudetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (edaspidi RahaPTS) kooskõlas ei AMLD ega vastava valdkonna rahvusvaheliste standarditega. Teeme ettepaneku tagada Eelnõuga ärisuhte lõpetamise kohustus hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse korral.

4https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN-ET/TXT/?from=EN&uri=CELEX%3A02015L0849-20210630 5https://www.fatf-gafi.org/content/dam/fatf- gafi/recommendations/FATF%20Recommendations%202012.pdf.coredownload.inline.pdf 6 AMLD art 14 lg 4: Liikmesriigid näevad ette, et kui kohustatud isik ei suuda täita artikli 13 lõike 1 esimese lõigu punktis a, b või c sätestatud kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid, ei tohi ta pangakonto kaudu tehinguid teha, ärisuhet luua ega tehingut lõpule viia ning peab asjaomase ärisuhte lõpetama ja kaaluma kliendiga seoses kahtlasest tehingust teatamist rahapesu andmebüroole kooskõlas artikliga 33; FATF rec 10: Where the financial institution is unable to comply with the applicable requirements under paragraphs (a) to (d) above (subject to appropriate modification of the extent of the measures on a risk-based approach), it should be required not to open the account, commence business relations or perform the transaction; or should be required to terminate the business relationship; and should consider making a suspicious transactions report in relation to the customer“.

8 / 10

17. Eelnõu § 6 punkt 1 kitsendab hoolsusmeetmete loetelu, mille kohaldamise võimatusel on keelatud

ärisuhet luua, võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist. Loetelust on välja jäetud ärisuhte seire võimatus. Kehtiv AMLD küll sellist kitsendamist võimaldab, kuid FATF-i soovitus nr 10 mitte (ülal viidatud FATF-i soovitus nr 10 viitab lõigetes (a) kuni (d) loetletud hoolsusmeetmetele, milledest lõige (d) on hoolsusmeetmete jätkuv kohaldamine ärisuhte kestel eelkõige tehingute jälgimise kontekstis. Lõiget (d) käsitleb FATF-i soovituste täitmise hindamismetoodika kriteerium 10.7). Seega, mõistes seletuskirjas välja toodud põhjendusi ärisuhte seire kõrvaldamise kohta loetelust, võib see muudatus kaasa tuua vastuolu selle valdkonna rahvusvaheliste standarditega. Palume hinnata Eelnõu § 6 punkti 1 FATF-i soovituse nr 10 tähenduses.

18. Saame aru, et rahapesu kahtluse korral on finantseerimisasutustel endiselt õigus ärisuhe üles öelda

juriidiliste isikutega, tuginedes oma riskiisule ja sõlmitud lepingu tingimustele. Arvestades, et see on seotud isikutele oluline seisukoht, teeme ettepaneku seda sõnaselgelt seletuskirjas kajastada.

19. Eelnõu seletuskirja lk 23 kohaselt „lepinguliste suhete osas võib takistuseks saada kohustatud isiku

riskiisu, kuid sellisel juhul on õigussuhte sõlmimata jätmine või lõpetamine äriline otsus mitte seadusest tulenev kohustus.“ FI hinnangul ei tohiks tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise aluseks olla krediidiasutuse riskiisu ning äriliste otsuste alusel ei tohi krediidiasutus keelduda tarbijale põhimakseteenuse pakkumisest, sest see oleks vastuolus põhimakseteenuste regulatsiooni mõttega. Maksekonto direktiivis ja Eelnõus on sätestatud tingimused, millal võib krediidiasutus tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda, mistõttu teeme ettepaneku ülal viidatud osa Eelnõu seletuskirjast kustutada.

Eelnõu § 8

20. Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „Finantsjärelevalvesubjektidel on FI ees aruandluskohustus (KAVS § 57 ja 58).“ Eelnõu seletuskiri vajab täpsustamist, kuivõrd KAVS §-id 57 ja 58 sätestavad aruandluskohustused üksnes KAVS subjektidele, s.o. krediidiandjatele ja -vahendajatele. Samas ei tulene KAVS-st aruandluskohustust teistele finantsjärelevalve subjektidele, sh krediidiasutustele.

21. Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud nn hoiatus, et tarbijakrediidileping on

tühine, kui KKM ületab rohkem kui kolmekordset Eesti Panga ülemmäära, on reaalsuses tuvastatav vaid kohtu poolt“. Kuivõrd Eelnõu üheks eesmärgiks on täiendada KAVS-i §-ga 992, millega nähakse ette rahalised karistused krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumise eest, jääb antud lause sõnastus arusaamatuks. Kui Eelnõu seletuskirja kohaselt on krediidi kulukuse määra ülempiiri piirangu rikkumine reaalsuses tuvastatav üksnes kohtu poolt, ei saaks sellisel juhul ka FI nimetatud rikkumise üle väärteomenetlust läbi viia. Palume Eelnõu seletuskirja selles osas täpsustada.

22. Eelnõu seletuskirja lk 27 kohaselt „Selle jaoks on TKS § 21 lg 1 p-is 6 loodud TTJA-le võimalus tuvastada ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, kuid teadaolevalt pole ka seda TKS-i sätet praktikas kasutatud“. Viide tarbijakaitseseadusele vajab täpsustamist. TKS § 21 lõikes 1 ei ole alapunkte. Eelduslikult on mõeldud TKS § 21 lõike 2 punkti 6.

9 / 10

Muud tähelepanekud Eelnõu kohta

23. Eelnõu seletuskirja lk 31 kohaselt „Mõju avaldamise sagedus: Pidev, kuna FI teostab finantsteenuste järelevalvet igapäevaselt ning lisanduvad täiendavad kohustused. /.../ Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: Risk on ebatõenäoline, kuna halduskoormus riikliku järelevalve ning väärteomenetluste läbiviimise osas väheneb. Mõju on positiivne, kuna väheneb ka oht topeltmenetlusteks, kuna TTJA ei saa FI-lt teavet juba käimasolevate menetluste kohta. Selleks, et riiklik finantsjärelevalve oleks korraldatud võimalikult selgelt ja efektiivselt on oluline piiritleda mõlema asutuse kohustuste ulatus finantsjärelevalve teostamisel ja väärtegude menetlemisel.“ Juhime tähelepanu, et TTJA-le muudatuste mõju avaldamise sageduse juures ei ole selgitatud mõju TTJA-le, vaid FI-le. Samuti on ebasoovitavate mõjude avaldumise riski selgitused poolikud.

24. Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende territooriumil asuvad krediidiasutused pakuvad põhimaksekontot vähemalt asjaomase liikmesriigi omavääringus. Eelviidatut kehtivas Eesti õiguses sätestatud ei ole. Seega ei ole Eesti õigus kooskõlas Maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3, kuna ei nõua selgelt, et krediidiasutused peavad pakkuma põhimaksekontot eurodes. Teeme ettepaneku viia VÕS kooskõlla Maksekonto direktiivi artikli 17 lõikega 3, täiendades VÕS § 7101 järgmiselt: „Krediidiasutus on kohustatud tarbijale põhimakseteenuseid osutama vähemalt eurodes.“

25. VÕS § 7101 lõike 8 kohaselt ei ole krediidiasutusel lubatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid, välja arvatud juhul, kui sama tingimus kehtib kõikide tarbijate kohta. Maksekonto direktiivi artikli 16 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et juurdepääs põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste või krediidiasutuse aktsiate ostmisest, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes. VÕS § 7101 lõikega 8 annab Eesti seadusandja krediidiasutustele võimaluse kohustada tarbijaid ostma lisateenuseid põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena, juhul kui see kehtib kõigi tarbijate osas. Eelnev ei ole aga vastavuses Maksekonto direktiiviga, mis vastupidiselt aktsiate ostmisele keelab igal juhul põhimakseteenuse lepingu sõlmimist siduda lisateenuste ostmisega.

Teeme ettepaneku viia VÕS § 7101 lõige 8 kooskõlla Maksekonto direktiivi artikli 16 lõikes 9 sätestatuga järgmiselt: „Krediidiasutusel ei ole lubatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimise eeltingimusena tarbijat kohustada kasutama lisateenuseid või ostma krediidiasutuse aktsiaid, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib kõikide tarbijate kohta.“

26. Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti c) kohaselt hõlmab põhimaksekonto teenuseid, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega ning artikli 17 lõike 1 punkti d) kohaselt: i) otsekorraldusi; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehinguid, sealhulgas internetimakseid; iii) kreeditkorraldusi, sh püsikorraldusi, krediidiasutuse terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad. Eelviidatud teenused on sätestatud VÕS § 709 lõike 151 punktides 3-6. VÕS-is puudub viide sellele, et põhimaksekontoga seotud teenustena loetakse üksnes liidus tehtavaid maksetehinguid, nii nagu seda sätestab Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt d.

10 / 10

Teeme ettepaneku viia VÕS § 709 lõige 151 punktid 4-6 kooskõlla Maksekonto direktiivi artikli 17 lõike 1 punktis d sätestatuga järgmiselt: „3) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud makseteenused, mida pakutakse Euroopa Liidus krediidiasutuse klientide teenindamiseks ette nähtud tegevuskohas või sularaha- või makseautomaadis krediidiasutuse lahtiolekuajal või väljaspool lahtiolekuaega; 4) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 1 nimetatud makseteenus Euroopa Liidu piires; 5) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 2 nimetatud makseteenus Euroopa Liidu piires, sealhulgas maksed internetis; 6) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõike 2 punktis 3 nimetatud makseteenused Euroopa Liidu piires, mida saab algatada sularaha- või makseautomaadist, krediidiasutuse klientide teenindamiseks ette nähtud tegevuskohas või krediidiasutuse internetirakenduse kaudu.“

Täiendavad ettepanekud

27. Kohapealse kontrolli regulatsiooni muudatused – oleme edastanud 08.05.2022 RM-le ettepanekud kohapealse kontrolli regulatsiooni muutmiseks. Palume vastavaid ettepanekudi arvesse võtta ja viia need muudatused sisse ka kehtivatesse eriseadustesse.

28. MERAS-es tegevusloa lõppemine – oleme saatnud omapoolsed ettepanekud 11.10.2022 kirjaga nr 5- 10/6307. Ettepanekud on tingitud vajadusest muuta ja ühtlustada regulatsiooni, mis puudutab äriühingu lõpetamist subjekti enda algatusel ning ka MERAS-es sätestada, et vabatahtliku lõpetamise korral on vajalik FI luba. Täna kehtiv regulatsioon võimaldab ühingu majandustegevuse lõpetamist ilma FI sekkumiseta.

Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Siim Tammer juhatuse liige Kristina Zorin 668 0581 [email protected]