Arvamuse edastamine

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Justiitsministeerium [email protected] Teie: 21.05.2024 nr. 10-4/4356- 1

Meie: 12.07.2024 nr 30 EL tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise valikud

Täname võimaluse eest avaldada arvamust uue tarbijakrediidi direktiivi (CCD) valikuvõimaluste osas.

Edastame alljärgnevalt lühidalt Eesti Pangaliidu (Pangaliit) kommentaarid.

I. Osa

Kohaldamisala (art.2)

a) Kas peate vajalikuks direktiivi reeglite laiendamist lepingutele, mis on direktiivi kohaldamisalast välistatud? Kui jah, siis millistele ja miks?

Pangaliit ei pea vajalikuks reeglite laiendamist lepingutele, mis on direktiivi kohaldamisalast välistatud. Täiendavate nõuete kehtestamine tähendab alati täiendavat ressursikulu ja sellega kaasneb ennekõike teenuste kallim hind tarbijate jaoks. Omandamisvõimaluseta liisinguleping tuleks kohaldamisalast välistada. Näiteks, kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul on liisinguandjal täiendavad riskid seoses liisinguesemega.

Tarbijakrediidi nõuete (tarbija taganemisõigus, ülesütlemise sätted) laiendamine kasutusrendile tingib liisinguandjal vajaduse leppida müüjaga kokku tagasiostukohustus ka liisinguperioodiks, mis aga suurendab kliendi sissemakse summat ja intressile lisanduvat riskimarginaali, s.t teenuse hind tarbijale suureneb. Lühiajaliste krediidilepingute hõlmamine kohaldamisalasse ei ole otstarbekas, kuna täiendavad kulud võivad

põhjustada taoliste toodete kadu turult. Samuti tekib probleem väheoluliste tasude mõiste sisustamisega.

b) Kas peate vajalikuks kasutada direktiivis ette nähtud võimalust välistada teatud lepingud

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni alt, mida kehtiva direktiivi ülevõtmise raames ei ole tehtud?

Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides teeme ettepaneku välistada tarbijakrediidilepingute regulatsioonide

alt (sh art 2 p 4 (b); p 5; p 6; samuti art 2 p 7-8 alusel nõuete osaline kohaldamine). Peame vajalikuks välistada kompromissilepingud tarbijakrediidilepingute regulatsiooni alt, kuna need sõlmitakse üldjuhul kohtuliku kontrolli all ja nende tingimused ei tohiks halveneda, võrreldes algse lepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 4161 alusel.

c) Kui leiate, et direktiivi kohaldamisalast tuleks välja jätta tasumisega edasilükkamise juhtumid, siis milliselt võiksid olla kohaldatavad piiratud tasud maksetega hilinemise korral?

Tasumise edasilükkamise hõlmamine kohaldamisalasse ei ole Pangaliidu hinnangul otstarbekas, kuna täiendavad kulud seoses tarbijakrediidi nõuete rakendamisega võivad põhjustada taoliste toodete kadu turult. Taoliste maksetega hilinemise korral võiks kohalduda tarbijakrediidi regulatsioon viivise ja sissenõudmiskulude osas

vastavalt VÕS-e §-dele 415 ja § 1132.

d) Kas arvelduskonto jäägi ületamise korral tuleks teie hinnangul sätestada kohustus hinnata tarbija

krediidivõimelisust?

Kuigi sellist lahendust Eesti krediidiasutuste turul üldiselt ei kasutata, võiks teatud summast alates krediidivõimelisuse hindamine olla põhjendatud, kui krediidiandja lubab võlaõigusliku kokkuleppega

arvelduskonto jääki teatud summas ületada. Samuti oleks see otstarbeks, võttes arvesse positiivse krediidiregistri peatset loomist. See kohustaks krediidipakkujat hindama krediidivõimelisust, võttes arvesse krediidivõtja teisi finantskohustusi ja edastama andmed võetava kohustuse kohta registrile.

Kuid kui see summa oleks 0 või liiga väike, oleks tegemist ebaproportsionaalse nõudega, kuna siis tuleks hakata kõikide arvelduskontode avamisel taotlejate krediidivõimelisust hindama või vastasel juhul nõuda, et oleks blokeeritud võimalused arvelduskonto vaba jäägi ületamiseks, kui pole eelnevalt hinnatud tarbija

krediidivõimelisust ja/või sõlmitud eraldi arvelduskrediidi lepingut. Ilma arvelduskrediidi lepinguta arvelduskonto jäägi ületamised on pigem erandlikud (nn juhuslik miinus) ning väikestes summades, olles seotud nt kaarditehingu info mitte-reaalajas saabumisega, kliendi poolt tasumisele kuuluvate teenustasude mitteõigeaegse tasumisega (nt konto haldustasu, viivis muult nõudelt jmt).

e) Kas peate vajalikuks direktiivis sätestatud tingimustel määratud tagasimaksega deebetkaartide osas direktiivi kohaldamisest erandi kehtestamist?

Nõustume nimetatud liiki deebetkaartidele erandi kehtestamisega. Peame vajalikuks, et Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides kasutatakse võimalust kehtestada erand direktiivis sätestatud tingimustel

määratud tagasimaksega deebetkaartide osas.

f) Kas leiate, et alla 200-euroste krediidilepingute, intressivabade krediidilepingute ning krediidilepingutute,

mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest nõutakse kõigest väheolulisi tasusid, tuleks kohaldada piiratud regulatsiooni seoses reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega? Nõustume, et täies mahus samasuguste nõuete kehtestamine ei ole proportsionaalne ehk peame vajalikuks, et

Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides kasutatakse võimalust kohaldada piiratud regulatsiooni seoses reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega.

Reklaam (art. 7, 8) Kas peate vajalikuks muuta kehtivat reklaamiregulatsiooni seoses tarbijakrediidilepingutega, näiteks, kas peaksite vajalikuks reklaami piirangute leevendamist või täpsustamist direktiivis toodud keeldude osas

reklaamidele, mida ei esitata tele- või raadioprogrammis vm? Pangaliit on omapoolsed ettepanekud reklaamisätete muutmiseks saatnud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile 29.02.2024.a. (lisas). Jääme nimetatud kirjas väljendatud seisukohtade juurde. Piisavad selgitused (art. 12)

Kas Teie arvates tuleks seaduse tasandil täpsustada selgituste andmise viisi ja ulatust? Kui jaa, siis millistel juhtudel, miks ja kuidas

Leiame, et kehtiv VÕS-e § 4035 koosmõjus VÕS-e §-ga 4031 on piisav direktiivi artikkel 12 nõuete täitmiseks. Praktikas (sh kohtupraktikas) ei ole kehtiva regulatsiooni alusel selgituste andmisega tarbijatele selliseid probleeme, mida oleks vaja täiendava infohulga edastamisega kõrvaldada. Info üleküllus koormab ja viib tarbija

tähelepanu kõrvale, mh võivad info ülekülluse tõttu jääda tähelepanuta olulised asjaolud. Oleme jätkuvalt seisukohal, et algse finantshariduseta tarbijad ei ole info ülekülluse korral rohkem kaitstud.

Selgituste andmise viis ja ulatus võiks jääda krediidiandja valikuks, sest temal on ka hilisem tõendamiskoormus. Täiendavad selgitused peaks olema vastavuses kliendi esitatud küsimustega, mis tekivad tal eelnevalt esitatud

teabe kohta. Näiteks, kliendile kirjalikult esitatud teabe suuline üle kordamine ei anna lisandväärtust. Kaugturustuse direktiivile 2023/2673/EL arvamust avaldades on Pangaliit rõhutanud, et on mõistlik täpsustada

selgituste andmise viisi ja ulatust, võttes arvesse pakutava finantsteenuse laadi ja kaasnevat mõju tarbijatele. On asjakohane vähendada sellistele finantsteenustele esitatavate nõuete mahtu, millega tarbijale ei kaasne olulist mõju. Praktikas ei ole lepingueelsest infost arusaamisega probleeme olnud, pigem on tarbijad viidanud info üleküllusele ja teabelehe kohustusliku sõnastuse keerukusele. Seega ei ole põhjendatud veelgi rangemate

nõuete kehtestamine, kui puudub analüüsil põhinev arvamus, et senine lepingueelse teabe andmise ulatus ja viis ei ole tarbijate teavitamise eesmärki täitnud.

Seosmüük ja komplektina müük (art. 14) Kas Teie hinnangul tuleks lubada tarbijakrediidilepingute puhul seosmüüki vastavalt direktiivi art 14 lõigetele 2 ja 3?

Leiame, et sarnaselt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega lubatakse seosmüüki vastavalt direktiivi artikli 14 lõigetele 2 ja 3. Eelkõige maksekonto avamise nõude lubatavus võimaldab krediitide teenindamisega seotud kulusid madalamana hoida, samuti ennetab see võimalike nö hajameelsusest tulenevaid

maksehäireid. Maksekontoga ei seondu üldjuhul tasusid, kui see on seotud vaid krediidi teenindamisega ega eelda maksekaardi olemasolu. Raha ülekandmine ühest krediidiasutusest teise suurendab juhuslike maksehäirete tekkimise riski, kuna enamus tarbijaid ei soovi sõlmida püsikorraldusi või ei ole püsikorralduse

summa piisav alusintressimäära muutumise tõttu. Juhime tähelepanu, et kehtiv regulatsioon ei ole üheselt arusaadav, mistõttu tekib selle tõlgendamisel ebaühtlane turupraktika. Nõustamisteenused (art. 16)

Kas muude kui elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul oleks teie hinnangul asjakohane lähtuda kehtivast KAVS-i ja VÕS-i regulatsioonist? Kas peaksite vajalikuks selliste lepingute puhul direktiivi artikkel 16 lõigetes 4-6 sätestatut arvesse võttes erisuste ette nägemist?

Kuna liimespangad nõustamisteenust ei osuta, siis praktilisi probleeme ei ole võimalik analüüsida. Kõikide tarbijakrediitide puhul oleks asjakohane lähtuda kehtivast KAVS-i ja VÕS-i regulatsioonist.

Krediidivõimelisuse hindamine (art. 18)

a) Kas toetate tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandjatele asjakohaste andmebaaside

kasutamise kohustuse kehtestamist? Kui jah, siis milliste?

Toetame positiivse krediidiregistri loomist ning selle andmebaasi kasutamise kohustuse kehtestamist. Samas

juhime tähelepanu sellele, et andmebaasi kasutamise kohustus saab tulla juhul, kui andmebaas on loodud seaduse alusel ja selle andmekvaliteet on tagatud. See eeldab omakorda kohustust sinna andmeid edastada. Hetkel ei ole näiteks kavandatud inkasso menetluses olevate tarbijakrediitide edastamine positiivsele krediidiregistrile, mis tähendab krediidiandjatele vastutustundliku laenamise nõude tõendamisel määratlemata

riskide võtmist. Maksehäirete päringud ei saa olla kohustuslikud, kuni ei ole loodud nõudeid taolistele eraõiguslikele registritele

ja nende andmekoosseis ja -kvaliteet ei ole tagatud. Samuti ei ole võimalik tuvastada kõiki äriühinguid, kelle tegevusalaks maksehäireregistri pidamine. Kuna andmebaase võib olla palju ja nende andmekvaliteet erinev, siis

Pangaliit ei poolda päringute tegemise kohustuse kehtestamist registritesse, mis ei ole reguleeritud seaduse alusel.

Kui riigi, kohtute ja regulaatorite ootus on, et krediidiandjad on kohustatud edaspidi tegema mahukaid päringuid riiklikesse registritesse - rahvastikuregistrisse, kinnistusraamatusse, äriregistrisse, pensioniregistrisse,

täitmisregistrisse, Eesti Maksu- ja Tolliametisse jmt - siis peaks see kohustus tulenema seadusest ja teabe saamise aluseks peaks olema seadusest tulenev kohustus, mitte andmesubjekti nõusolek. Nõusolekupõhine andmete päring ei ole kooskõlas nõusoleku vabatahtlikkusega, kuna krediidi andmise eelduseks on andmete saamine ja kontroll. Seega, nõusoleku andmata jätmine ei saa olla edasise krediidivõimelisuse hindamise eelduseks. Kui

krediidiandjatele pannakse kohustus teostada kontroll andmekogudes olevate andmete põhjal, siis ei ole nõusoleku andmine vabatahtlik, kuna krediidiandjatel puudub muu võimalus tõendada vastutustundliku laenamise ja krediidivõimelisuse nõude täitmist.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest nr. 2-22-115921 tuleneb ka riigi ootus teovõimelisuse kontrolli teostamiseks. Seega peaks krediidiandjatele olema seatud kohustus ja tagatud juurdepääs rahvastikuregistri andmetele.

Kõikide andmekogude kasutamise kohustustega kaasneb ka vajadus teostada infotehnoloogilisi arendusi, tagamaks automaatset andmevahetust. See eeldab omakorda rakendussätete kehtestamist, mis tagaks nõuetekohase andmevahetuse tagamiseks vajalikke arenduste tegemist. Selliste liidestamiste loomine vajab

vähemalt 2-aastast rakendusaega. Manuaalne andmete pärimine ei ole tänapäeval kohane ja mõistlik.

b) Millist teavet peaksid krediidiandjad küsima krediidivõimelisuse hindamisel?

Kehtiv KAVS § 49 kirjeldab piisavalt, millist teavet peaks krediidiandja koguma. Nimetatud sätet oleks õigusselguse huvides mõistlik täiendada direktiivi art 18 lõikes 3 oleva põhimõttega, et tuleb tugineda

„asjakohasele ja täpsele teabele, mis on vajalik ja proportsionaalne krediidi liigi, kestuse, väärtuse ja krediidist tarbijale tulenevate riskidega“. Samasuguse suunise annab Euroopa Panganduse järelevalve suunis laenude väljastamise ja jälgimise kohta (EBA/GL/2020/06).

Kuna krediiditoodete loomine ja ettevõtja riskiisu hindamine peaks olema krediidiandjate kujundamisõigus, siis piiraks selgesõnaline juhis ettevõtlusvabadust Euroopa Panganduse järelevalve suunise EBA/GL/2020/06 punktides 16-17 oleva proportsionaalsuse põhimõtte rakendamisel. Kui riik soovib kehtestada üheselt mõistetavad suunised, siis peaks kehtestama krediiditoodete selge sõnalised liigid, suurused, tähtajad ja

riskiparameetrid, mis sisuliselt kaotaks eraõigusliku isiku poolt tarbijatele laenuandmise konkurentsi. See omakorda aga vähendaks ettevõtjate huvi antud valdkonna vastu ja vähendaks konkurentsi.

Andmebaasid (art. 19) Milliste andmete säilitamist krediidiandmebaasides peaksite vajalikuks?

Kui leitakse, et ka eraõiguslike andmebaaside kasutus on kohustuslik, siis tuleb kehtestada miinimumnõuded maksehäireregistri andmete koosseisule, nende andmete avaldamisele ja säilitamisele. Andmete koosseisu saab välja selgitada vaid koostöös krediidiasutuste, krediidiandjate ja maksehäireregistrite pidajatega. Koosmõjus CCD sätetega tuleb üle vaadata ka AKI maksehäirete avaldamise juhend, mis võib teatud tingimustel piirata teabe

kättesaadavust, sh piiriüleste krediidiandjate jaoks. Kui andmebaasidesse tehtud päringu tegemise tõendamine vajab ka hilisemat registripoolset kinnitust, siis tuleb see teema iga registriga, mille kasutamine muutub kohustuslikuks, eraldi arutada.

Arvelduskrediit (art 24)

Kas peate vajalikuks arvelduskrediidilepingute puhul rangemate reeglite sätestamist? Kui jah, siis millises osas? Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides ei pea vajalikuks rangemate reeglite sätestamist. Kehtiva VÕS nõuete

alusel väljastatud arvelduskrediitide osas ei ole seadusega lahendamist vajavaid probleeme. Arvelduskonto jäägi ületamine (art 25)

Kas peate vajalikuks arvelduskonto jäägi ületamise puhul rangemate reeglite sätestamist? Kui jah, siis millises osas? Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides ei pea vajalikuks rangemate reeglite sätestamist. Kehtiva VÕSi

nõuete alusel ei ole seadusega lahendamist vajavaid probleeme. Seotud krediidilepingud (art 27)

Kas toetate kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist? Õigusrahu huvides toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist. Praktikast tulenev ettepanek, mida võiks kaaluda, on see, et olukorras, kus tarbija taganeb kauba tarnimise või teenuse osutamise lepingust, peaks olema

võimalus tarbijaga kokku leppida, et taganemise korral täidab tarbija seotud krediidilepingut (nt liisingulepingut) seni, kuni müüja on tagastanud ostuhinna.

Tähtajatud krediidilepingud (art 28) Kas toetate kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist?

Õigusrahu huvides toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist. Krediidiga seotud kulude piirangud (art 31)

a) Kas peate vajalikuks muudatusi kehtivas regulatsioonis või näete vajadust täiendavate piirangute kehtestamiseks?

Pangaliit ei pea vajalikuks täiendavate muudatuste ega täiendavate piirangute kehtestamist.

b) Kas peaksite põhjendatuks kehtiva krediidi kulukuse määra ülempiiri vähendamist?

Pangaliit ei toeta kehtiva krediidi kulukuse piiramäära ülempiiri vähendamist. Oleme edastanud

argumentatsiooni ka rahandusministeeriumile KIOSi menetluse ajal tehtud ettepanekute tõttu. Allpool toome välja esitatud argumendid: „01.05.2009.a jõustus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) muudatus, millega püüti tarbijat kaitsta

tarbijakrediidi lepingust tulenevate kõrgete kulude eest ja kehtestati regulatsioon, mis viitas esmakordselt tarbijakrediidi lepingute tühisusele, kui tarbimislaenude Eesti Panga poolt avaldatav krediidi kulukuse määr on kolmekordselt ületatud. 2014.a augustis oli keskmine krediidi kulukuse määr 32,03% ja KKMi ülempiir oli 96,09%. Võlaõigusseaduses krediidi kulukuse määra (KKM) ülempiiri kehtestamine algas 2014.a, mil Riigikogus algatati

tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu 713 SE. 28.01.2015.a lükati eelnõu 3. lugemisel tagasi koosseisu häälteenamuse puudumise tõttu. Eelnõu

kooskõlastustabel (kättesaadav Eelnõu - Riigikogu) näitas asjassepuutuvate turuosaliste tugevat vastasseisu KKM ülempiiri kahekordsele määrale. Argumenteeritud vastuväiteid kahekordsele KKMi ülempiirile esitasid Eesti

Pangaliit, Advokatuur, Kaubandus-Tööstuskoda. Kuna KKM ülempiir oli vaja kehtestada võlaõigusseaduses, mitte tsiviilseadustiku üldosas nagu seni, siis võeti 29.01.2015.a menetlusse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu 844 SE, kus mh reguleeriti KKMi piirmäära, kehtestades kolmekordse KKMi ülempiiri. Ka selle

seaduse eelnõu seletuskirjas toodi argumente, miks just kolmekordne ülempiir on asjakohane. Nimetatud piirmäär jõustus 01.07.2015.a. Eelnõu seletuskirjas märgiti, et 2-kordse KKMi ülempiirist on loobutud 3-kordne KKM ülempiiri kasuks ja see on turuosaliste tagasiside tõttu põhjendatud määr. Ka Finantsinspektsiooni märkis, et „selliste regulatsioonide eesmärgiks ei tohi olla tarbijakrediidi andjate turult eemale tõrjumine, vaid nende

tegevuse korrastamine…“. Krediidi kulukuse määra olemus ei eelda, et laenu intressimäär võrduks KKM-ga, kui muid kulusid laenul ei ole. Näiteks, kui 3-aastase laenu intressimäär on 14% ja ühtegi lisakulu laenuga ei kaasne, siis krediidi kulukuse määr

ei pruugi võrduda 14%-ga, kui laenu ei kasutata täpselt 3 aastat ehk 365x3=1095 päeva. KKM on diskontomäär ühe aasta kohta, mis võrdsustab kõigi olemasolevate ja teadaolevate tulevaste rahaliste kohustuste (kulude) nüüdisväärtuse krediidi netosummaga või netohinnaga. Lihtsustatud loogika on see, et intress moodustab laenu perioodi jooksul summa X ja antud summa konverteeritakse (diskonteeritakse) vastu laenulimiiti aastate

koormusega, mis väljendatakse suhtarvuna. Tulem on üldjuhul laenuintressist pisut kõrgem ka siis, kui kõrvalkulud puuduvad, kuna suhestatakse reaalset kulu aastase koormusega. Tarbijakrediidi kulukuse määra avaldab Eesti Pank Eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr (eestipank.ee). Viimane, 30.11.2023. a avaldatud tarbimislaenude keskmine krediidi kulukuse määr on 17,36%

ehk KKM ülempiiriks on hetkel 52,08%, mis on praktiliselt 2 korda väiksem, kui 2014.aastal. Kahekordseks KKMi määraks oleks käesoleval hetkel 34,72%, mis piiraks tarbijate juurdepääsu teatud toodetele“. Kahekordse KKMi määra vastuargumendid

KKM arvutamisel võetakse erinevate krediiditoodete puhul erinevaid VÕS sätestatud eeldusi (VÕS § -d 406 ja 4061), sõltuvalt toote olemusest, lisanduvatest kuludest ja krediidi kasutuselevõtmisest. 1) Liisingu puhul on lubatud erand KKMi ülempiiri ületuse osas, kui ületus on tingitud kindlustusmaksest. Näide 1

Liisinguvõtja soovib pikendada 6 kuuks perioodi liisingulepingul jäägiga 1500€, kuid sellise summa ja perioodiga tekib KKMi ületus: summa 1500€, periood 6 kuud, intress 2,59+6 kuu euribor (koguintress 6,434%), lepingutasu 160 eurot ja kasko kuumakse 37,74€, KKM koos kaskoga on 54.13%. Kuna liisingu korral annab märkimisväärse osa KKMist kindlustusmakse (kaskokindlustus), mille suurus ei sõltu krediidi jäägist, siis vaatamata sellele, et VÕS

§ 4062 lõike 2 erisus lubab kindlustamisega seotud kulutusi arvesse mitte võtta, võib lühikese perioodi võrra väikese laenujäägiga liisingulepingu pikendamine tekitada KKMi ületuse.

Näide 1a

Liisinguvõtja soovib pikendada 6 kuuks perioodi liisingulepingul jäägiga 2400€, intress 2,59+6 kuu euribor (koguintress 6,434%), lepingu muudatuse tasu 160€, periood 6 kuud – KKM 35,57%, kuumakse 407,66€, intressikulu 46,02€. Kuna siin VÕS erisus ei kohaldu, kuna kasko kulu näites ei ole, siis tekib KKMi ületus ja liisingulepingu perioodi ei pikendata.

2) Allpool on mõned näited tarbimislaenudest, millest nähtub, et KKMi piiri järgimiseks peaks tegema tarbija tegelikule soovile mittevastavaid pakkumisi KKMi ülempiiri järgmiseks:

Näide 1a

Eeskujulik klient soovib laenata 500 eurot 3 kuuks, intressiga 7,9% aastas arvestatuna laenujäägilt ning lepingutasu 35€ ning igakuine haldustasu 1,5€. Kliendi kontole laekub 465 eurot, sest lepingutasu on maha arvestatud ning tagasi maksab ta 511,09€. Krediidi kulukuse määr on 77,39% aastas (probleem tekiks ka kehtiva regulatsiooniga, arvutused on toodud näitlikustamaks reaalseid tarbija vajadusi).

Näide 1b

Kui kliendile näites 1a teha sama laenusumma ja intressiga pakkumine 12 kuu peale, siis oleks krediidi kulukuse määr 32,34% aastas. Kuigi KKM on madalam, siis igakuiste maksetena tasub klient tagasi 539,65€ ning klient on

kauem laenulepinguga seotud.

Näide 2a

Mitte nii eeskujulik klient (hinnastamine peab olema riskipõhine) soovib laenata 500 eurot 3 kuuks. Pakume

näiteks kliendile intressi 21,9% aastas arvestatuna laenujäägilt ning lepingutasu 35€ ning igakuine haldustasu 1,5€. Kliendi kontole laekub 465 eurot, sest lepingutasu on maha arvestatud ning tagasi maksab ta 522,86€. Krediidi kulukuse määr on 103,95% (probleem tekiks ka kehtiva regulatsiooniga, arvutused on toodud näitlikustamaks reaalseid tarbija vajadusi).

Näide 2b

Kui näites 2a kliendile teha sama laenusumma ja intressiga pakkumine 12 kuu peale, siis oleks krediidi kulukuse määr 51,90% aastas. Kuigi KKM on madalam, siis igakuiste maksetena tasub klient tagasi 579,27€ ning klient on

kauem laenulepinguga seotud.

Näide 3a Summa 300€, intress 19,9%, lepingutasu 15€, periood 6 kuud – KKM 46,39%, kuumakse 53,02€ Intressikulu 18,46€.

Näide 3b Summa 300€, intress 19,9%, lepingutasu 15€, kuid periood on (võrreldes näitega 3a) 12 kuud – KKM 34,66%, kuumakse 27,84€, intressikulu 34,01€.

Näide 4a Summa 500€, intress 19,9%, lepingutasu 15€, periood 6 kuud – KKM 35,9%, kuumakse 88,37€

Intressikulu 30,45€. Näide 4b Summa 500€, intress 19,9%, lepingutasu 15€, kuid periood on (võrreldes näitega 4a) 12 kuud – KKM 29,52%,

kuumakse 46,4€, intressikulu 56,99€. Näide 5a Summa 750€, intress 22,9%, lepingutasu 15€, periood 6 kuud – KKM 35,0%, kuumakse 133,7€

Intressikulu 52,3€. Näide 5b

Summa 750€, intress 22,9%, lepingutasu 15€, kuid periood on (võrreldes näitega 5a) 12 kuud – KKM 30,78%, kuumakse 70,71€, intressikulu 98,33€. KKMi ületused tekivad lühikeste laenuperioodide ja väikeste summade puhul, kuna lepingutasu jaotub sellisel

juhul lühema perioodi peale ja moodustab protsentuaalselt suurema osa laenu kogukulust. Nagu ülaltoodud näidetest on näha, siis isegi igakuise haldustasu puudumisel ja väiksema lepingutasuga on ületused väga tõenäolised. Kui kasutada riskipõhist hinnastamist, siis võivad intressimäärad olla kõrgemad. Sellisel juhul võivad

kahekordsed KKMi ületused ette tulla ka suuremate summade puhul (näide 5). Samuti tuleb välja tuua, et sundides klienti võtma laenu pikemaks perioodiks, suureneb märgatavalt laenu kogukulu (sh intressikulu) kliendile.

3) Kuna krediitkaardi lepingud on tähtajatud, siis nende puhul kehtib üldjuhul eeldus, et krediit kasutatakse aasta jooksul. Hetkel kehtivast kolmekordsest KKMist madalama ülempiiri kehtestamisel ei saa krediitkaartide puhul

väiksemaid limiite väljastada ning madalama sissetulekuga tarbijate juurdepääs teenusele väheneb.

Allpool on mõned näited krediitkaardi KKMi arvutustest, kus lisaks krediidilimiidile on kaardil lisaväärtusena ka reisikindlustus kogu perele ning 180-päevane ostukindlustus. Lisateenuste hind sisaldub kaardi kuutasus, mis on

5,99€. KKMi arvestamisel eeldame, et klient võtab kohe kogu krediidilimiidi summa kasutusele, mis tähendab, et intressivaba perioodi ei ole ja intressi arvestus algab esimesest päevast.

Näide 1a

Eeskujulik klient soovib krediitkaarti summas 1000 € ning kogupere reisi- ja ka ostukindlustust (toote

minimaalne limiit on 1000 €). Kliendi intress on 17% aastas eeldusel, et klient võtab kogu limiidi kohe kasutusele ning haldustasu on 5,99€. Krediidi ku lukuse määr on 33,71%.

Näide 1b

Kui klient näites 1a soovib sama kaarti väiksema limiidiga, siis ei ole see võimalik, sest toote lubatud miinimum limiit on 1000 € põhjusel, et KKM ei oleks ületatud. Samadel tingimustel kaardil limiidiga summas 700 € ja intressiga 17% aastas oleks KKM 40,64 % ja 500 € limiidi puhul 50,24%.

Näide 2a

Mitte nii eeskujulik klient, kui näites 1a soovib krediitkaarti summas 1000 € ning kogupere reisi - ja ka ostukindlustust. Kliendi vajadustele vastab krediitkaart, mille toote miinimum limiit on 1000 €. Pakume näites kliendile intressi 22% aastas arvestatuna, et klient võtab kogu limiidi kohe kasutusele ning hinnakirja järgne tavapärane igakuine haldustasu on 5,99€. Krediidi kulukuse määr on 40,16% aastas.

Näide 2b

Kui klient näites 2a soovib tegelikult seda krediitkaarti väiksema limiidiga, siis ei ole see võimalik, sest tootele lubatud miinimum limiit on 1000€ ning samade tingimustega kaardil limiidiga 700 € ja intressiga 22% aastas

oleks krediidi kulukuse määr 47,30 % ning 500 € limiidi puhul koguni 57,2%.

Võttes aluseks eeltoodud näiteid, kus krediitkaardi kuutasu on 5.99 € ja minimaalne krediidilimiit on 1000 € intressiga 17%, tähendaks maksimaalse KKMi alandamine kahekordseks, et klientidele, kelle kliendipõhine riskimarginaal on kõrgem, ei oleks pangal võimalik enam madala krediidilimiidiga krediitkaarti pakkuda. Kui

kliendi maksevõime lubab, saaks lepingus sõlmida veidi kõrgema krediidilimiidi summaga, aga võttes arvesse vastutustundliku laenamise põhimõtet, peaks klient taotlema krediidilimiiti, mis on talle vajalik, jõukohane ja vastab tema finantsvajadusele. Minimaalse krediidilimiidi suurendamine, et tagada vastavus KKMi pakutava ülempiiriga, võib muuta lisakaitseid (nt reisikindlustust) sisaldavad krediitkaardid paljude klientide jaoks

kättesaamatuks. Võrdluseks, kui 4-liikmeline pere sõlmiks eraldi nädalase reisikindlustuse Euroopas reisimiseks, maksaks see ühekordselt ligikaudu 224 €. Kui reisitakse Euroopast kaugemale, mis tähendab ka suuremaid lennupiletikulusid (ja sellega seoses võiks tõsta reisitõrkekindlustuse summa 2500 eurole), oleks 7 -päevase reisi

kindlustus perele 383 € .

Kokkuvõte

Kuigi antud seadusemuudatuse eesmärk on kaitsta tarbijaid, siis on pakutav lahendus ebasoodne tarbijate osas,

kes soovivad sõlmida lühiajalisi tarbijakrediidilepinguid või pikendada olemasolevate lepingute tähtaega, ennetamaks näiteks makseraskusi. Samuti mõjutab see negatiivselt madalama sissetulekuga tarbijaid, kelle jaoks võivad jõukohase limiidiga krediiditooted muutuda kättesaamatuks. Pakutav muudatus tekitaks kolm negatiivset

tagajärge:

1) krediidiandjad sõlmivad krediidi kulukuse määra langetamiseks pikema perioodiga või suurema summaga tarbijakrediidilepinguid, et mitte ületada 2-kordset KKMi ülempiiri;

2) kuigi krediidi kulukuse määra ülempiir näiliselt langeb, siis kliendi poolt tehtavate tagasimaksete suurus kokku (kogukulu) kasvab;

3) osadele madalama sissetulekuga tarbijatele muutuvad kättesaamatuks krediiditooted, kuna toodete minimaalne limiit ei vasta tarbija vajadustele ega sissetulekutele.

KKMi arvutus on üsna tundlik, kui krediidisumma on väike, periood on lühike ja kõrvalkulud on fikseeritud. Liising

on ainus krediiditoode, kus KKMi ületus on kindlustuskulude tõttu lubatud, samas ka teistel toodetel võib KKMi arvutuses olla kindlustuskulusid. Paratamatult on iga tarbijakrediidilepingu väljastamisega ja haldamisega seonduvalt vaja teha administratiivseid kulusid – näiteks päringud erinevatesse registritesse, krediidivõimelisuse hindamine (tööjõu- IT-, jm kulud), krediidi haldamine, sh riskide monitoorimine jne. Need kulud kasvavad ajas

seoses suurenevate, olemasolevatest ja lisanduvatest regulatsioonidest tulenevate nõuetega. Krediidivõimelisuse hindamine on väga oluline lüli tarbijakaitses, mistõttu oleks põhjendamatu piirata tarbijakrediid ilepingute lepingutasu, kuna sel juhul peaks administratiivseid kulusid katma teised kliendid.

Ettepanek:

Jätta kehtima kehtiv regulatsioon ja tõsta tarbijate teadlikkust KKMi ülempiirist (sarnased ettepanekud kõlasid ka 2014.a KKMi ülempiiri puudutava eelnõu menetlemisel) ja turul pakutavatest intressimääradest.

Hetkel pakutava KKMi ülempiir ehk 34,72% ei jäta paljudel juhtudel krediidiandjatele võimalust lisada

tarbimislaenudele lisaks intressidele tasusid, sh administratiivseid kulusid katvaid minimaalseid lepingutasusid, kindlustuskaitseid ja muid kulusid, mis võivad väiksema krediidisumma ja lühema perioodiga krediiditoodete kättesaadavust Eesti turul piirata. Samuti võib see piirata olemasolevate krediiditoodete pikendamist, mis omakorda vähendab krediitide kättesaadavust või makseraskuste ennetamiseks pakutavate lahenduste valikut.

Kuna krediidi kulukuse määra arvutamise alused tulenevad EL direktiividest 2008/48/EL ja 2014/17/EU, siis arvutamise aluste muutmine ei antud juhul lahenduseks.“.

KKMi ülempiiri võimalik vähendamine võib vähendada väikese limiidiga tarbimislaenude (nt krediitkaardid,

järelmaks) kättesaadavuse krediidiandjatelt ning võimendada mitte-ametlike laenuandjate tegevust. Krediidi kulukuse ülempiiri alandamine tähendaks 5% klientide (EP statistika põhjal on võimalik arvutada pankade tarbimislaenude portfelli statistika najal puudutatud inimeste arvu) kõrvalejäämist väikefinantseerimise toodete

turult. Ligikaudu 4/5 neist ei saaks krediitkaarte ja 1/5 väikelaene. Kuna KKM ülempiiri alandamine tooks Soome näitel krediidisumma suurenemise (Eesti puhul hinnanguliselt ei oleks võimalik saada limiiditooteid alla 1000 euro) ja tähtaja pikendamise, väheneks teatud kliendisegmendi juurdepääs krediitidele ja suureneks ka krediidi kogukulu (sh intressikulu), mida klient pankadele tasuks. Sihtgrupis on peamiselt noored, vanemaealised ja

madalama sissetulekuga kliendid, kes vajavad nimetatud tooteid oma igapäevaste kulude tasakaalustamiseks või kallimate majapidamistarvete ostuks. Säästuvõime selles segmendis on madalam, kuna sissetulekud ei võimalda kõiki kulutusi igakuise sissetuleku arvelt teha. Kindlasti tuleb selliste muudatuste kaalumise korral teha mõjude

analüüs turule ja tarbijatele.

c) Kas Teie hinnangul võiks krediidi kulukuse ülempiiri määratlemisel olla mingi muu alus kui krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kolmekordne keskmine? Või võiks olla Teie hinnangul ülempiiri suurus fikseeritud? Kui jah, siis mille alusel ning kuidas tuleks vastav piirmäär kehtestada?

Õigusrahu huvides toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist. Ülempiiri summaline fikseerimine ei ole põhjendatud, kuna majandus on tsükliline ja kindel summa piiraks sisuliselt turu vaba toimimist.

Äritegevusele esitatavad nõuded (art 32)

Kas peate KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist lähtumist sobivaks ka muude tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud?

Toetame KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist lähtumist sobivaks ka muude tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud, selle asemel, et võimalik vahendustasu keelatakse. Töötajate teadmistele ja pädevustele esitatavad nõuded (art 33)

Kas viidatus määruses sätestatud nõuded on Teie hinnangul jätkuvalt asjakohased või tuleks neid kuidagi muuta?

Õigusrahu huvides toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist, meie hinnangul ei ole selles valdkonnas praktikas tekkinud seadusega lahendamist vajavaid probleeme. Võlgnevused ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed (art 35)

a) Millist meedet/meetmeid peaksid/võiksid Teie hinnangul krediidiandjad tarbijale makseraskuste korral

pakkuma?

Pangaliidu hinnangul on kõik artiklis 35 lõikes 1 toodud alternatiivid sobivad meetmed makseraskuste korral. Krediidiinkassode ja- ostjate seaduse (KIOS) jõustumisega lisandus võlaõigusseadusele § 4161, mis reguleerib

sama valdkonda tulenevalt nn. inkassodirektiiviga (2021/2167/EL) kaasnevatest tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EÜ (CCD) ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL (MCD) muutmise nõuetest.

Oluline oleks saada selgus, kas krediidilepingu täielik või osaline refinantseerimine, samuti võlgade

konsolideerimine, saab hõlmata intresse jm kõrvalnõudeid? Kui intresside ja muude kõrvalnõuete kapitaliseerimine on keelatud, siis mil moel saab krediidiandja refinantseerimist pakkuda?

Lisaks on KIOSi menetluse ajal jäänud lahendamata makseraskustes tarbija krediidivõimelisuse hindamise probleem, mis on CCD artikli 35 lõikes 1 sõnaselgelt välja toodud. Palume krediidivõimelisuse hindamise erisus

tuua võlaõigusseadusesse üle.

b) Kas Teie hinnangul tuleks kasutada võimalust elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute puhul jätta regulatsioon paindlikumaks, lähtudes direktiivis 2021/2167 sätestatud regulatsioonist?

Pangaliit ei näe sisulisi erinevusi VÕS § 4161 ja inkassodirektiivi art 28 olevaga. Võib eeldada, et MCD revisjoniga sisustatakse selle regulatsioon sarnaseks CCD-ga. Ehk sõltumata toote liigist, võiks reeglid olla ühesugused, mis lihtsustab ka krediidiandjate protsesside uuendamist.

c) Millised peaksid olema läbirääkimiste võimaluse pakkumise kohustuse tagajärjed (tooma kaasa ülesütlemise tühisuse, kahju hüvitamise võimalused või midagi muud)?

Jääme Pangaliidu poolt rahandusministeeriumile 5.05.2022.a TÜ krediidituru uuringu kohta mitteametlikult edastatud seisukohtade juurde (lisas), mille järgi on läbirääkimiste võimaluse pakkumine subjektiivne kriteerium,

mis tooks kindlasti kaasa kohtuvaidluste kasvu. Samas on pangad välja toonud, et hetkel kehtiva VÕSi järgi tarbijakrediidi jao sätete eiramine juba toob kaasa tarbija kahjuks tehtava kokkuleppe tühisuse. Absoluutsena ei saa seda kohustust kehtestada, kuna paljudel juhtudel võlgnikud väldivad suhtlust krediidiandjatega või ei ole restruktureerimine asjaolusid arvesse võttes mõistlik. See erisus on saanud ka VÕS §

4161 1. lõike 2. lauses lahenduse. Kelle õlule langeks tõendamise koormus, kui krediidiandja ei saa võlgnikuga

kontakti, kuid hiljem hakkab võlgnik väitma, et temale ei pakutud läbirääkimiste võimalust? Millised tõendid oleksid piisavad, tõendamaks asjaolu, et võlgnik vältis kontakti – kas sissekanne panga infosüsteemis, et võlgnik

ei reageeri telefonikõnele, saadetud e-mail vmt? Lisaks kui läbirääkimiste käigus ei pakuta võlgnikule tema hinnangul sobivat lahendust, mis oleksid tagajärjed? Kokkuvõttes saab krediidiandjale negatiivne tagajärg saabuda vaid siis, kui on tõendatud läbirääkimiste pakkumata jätmine.

d) Kas Teie hinnangul võiks võimaldada tarbijal võlgnevust tasudes teatud aja jooksul pärast krediidiandja poolt tarbijakrediidilepingu ülesütlemist see tagasi pöörata, st krediidiandja ülesütlemisavalduselt

õigusjõud võtta, nagu on pakutud krediidituru uuringus? Kui jah, siis millistel tingimustel (millise aja jooksul, mitu korda saaks sellist võimalust kastutada jne)?

Jääme Pangaliidu poolt rahandusministeeriumile TÜ krediidituru uuringu kohta antud seisukohtade juurde, mille kohaselt ülesütlemise tagasipööramise reguleerimine on pigem väga keeruline ja näiteks nõuete arvestuse alused tagasipööramise korral tekitaks praktikas probleeme juurde. Samuti tekib küsimus vahepeal tekkinud

kulude jaotuses (nt inkasso, kohus). Kui krediidiandja soovib naasta lepingu täitmise juurde, siis ka praegu on see võimalik poolte kokkuleppe alusel. Erakorralise ülesütlemise protsess on niigi õiguslikult ja tehniliselt keerukas, sh ka AML põhjustel ülesütlemise korral. Ülereguleerimine tooks siin pigem kaasa kohtuvaidluste arvu tõusu ja muudaks võlgnike vastutuse kohustuste täitmata jätmise eest olematuks. Sisuliselt oleks tegemist väga keeruka

tehnilise ja raamatupidamisliku lahendusega, mille väärtus on pigem küsitav.

e) Kas Teie hinnangul tuleks sätestada tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise eeldusena lisaks tarbija

makseviivitusega seonduvale ka konkreetne summaline lävend, nagu on pakutud krediidituru uuringus (ettepanek nr 20)? Kui jah, siis milline võiks olla vastav summaline lävend? Kas lisaks summalisele lävendile, tuleks selliselt juhul endiselt kohaldada masketega viivituste arvu?

Jääme Pangaliidu poolt rahandusministeeriumile TÜ krediidituru uuringu kohta antud seisukohtade juurde, mille järgi ei toeta summalist lävendit, kuna see võib kaasa tuua osade krediidilepingute ülesütlemise võimatuse, mis omakorda vähendab võlgnike motivatsiooni lepinguid täita.

Viivis ja muud tasud

a) Kas ja millisel viisil peaksite vajalikuks kehtiva regulatsiooni muutmist seoses tarbijalt nõutavate

tasudega?

Pangaliit ei pea vajalikuks kehtiva regulatsiooni muutmist. Käesoleval ajal on võlgnikel hulgaliselt võimalusi vähendada nõuet, sh kõrvalnõudeid, vabaneda võlgadest ja olla seejärel võlgnikuna üsna lühikese ajaga unustatud.

b) Kas peate vajalikuks kehtiva viiviseregulatsiooni muutmist? Kas toetaksite krediidituru uuringus tehtud ettepanekut alandada tarbijakrediidi lepingust tulenevat viivisemäära 5 %-le (+ baasintressimäär)?

Pangaliit ei toeta tarbijakrediidi lepingust tuleneva viivisemäära alandamist, viivise nõudel peab säilima õigeaegset tasumist motiveeriv aspekt. Pangaliit on korduvalt väljendanud seisukohta, et pangad ei toeta

viiviseregulatsiooni muutmist, ega määra alandamist. Viivise regulatsiooni muutmine toob kaasa hulgaliselt rakendusprobleeme olemasoleva portfelli haldamisel, suuremahulisi tehnilisi arendusi ja uue kohtupraktika kujunemise vajaduse. Jääb arusaamatuks, miks peaks tarbijakrediidisuhtes olema võlausaldajal võimalik nõuda viivist väiksemas määras võrreldes teiste tarbijatega sõlmitud lepingutega, nt müügilepinguga, rendilepinguga

vms. Tänane seadusjärgne määr, kui see on madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei motiveeri võlgnikke kohustust täitma. Võlgnikul on soodsam tasuda viivist, kui intressi.

Allpool lisame rahandusministeeriumile 22.05.2024.a edastatud kirja väljavõtte, mis puudutas krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu 376SE muudatusettepanekuid:

Eesti Pangaliit ei poolda ettepanekut, olles ka eelnevalt esitanud argumente, miks viivisemäära eraldi piiramine ei ole põhjendatud. Viivisemäär, mis võib olla madalam kui intressimäär (nt olukorras, kus VÕS § 94 sätestatud

intressimäär võrdub 0-ga ja ülempiiriks oleks 16%) tooks kaasa olukorra, kus tarbijal ei ole motivatsiooni täita oma lepingujärgseid kohustusi, kuna viivise tasumine on soodsam.

Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et juba praegu on seaduses sätestatud võimalus võlgnikul taotleda ülemäärase viivise vähendamist (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Kuna seadusejärgne viivisemäär muutub ajas, siis selle piirmäära jälgimine võib osutuda väga keeruliseks nii võlgnikule kui ka krediidiandjale. Lepingu tühisus on ebaproportsionaalselt range tagajärg, seda enam, et regulatsiooni oleks väga keeruline järgida, kuna ülempiir

oleks ajas muutuv. Ei ole ka arusaadav, kuidas uus viivise ülempiir ja selle rikkumise tagajärjeks olev tarbijakrediidi tühisus aitab kaasa põhiprobleemi lahendamisele ehk ülelaenamise vähendamisele. Lepingu tühisuse korral toimub selle

tagasitäitmine ehk laenusaaja peab kogu krediidi tagastama, seega leidma selleks piisavad rahalised vahendid. Kui antud säte on mõeldud tarbijatest laenusaajate kaitseks, kellel on makseraskused, siis võib eeldada, et sellistel isikutel puuduvad omavahendid krediidi koheseks tagastamiseks. Makseraskustes kliendile uue krediidi

väljastamine, et ta saaks tasuda tühiseks osutunud krediiti, ei ole kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Viivisemäärale täiendava, senisest madalama ülempiiri kehtestamine ilma täiendava analüüsita ja

rakendusäteteta toob kaasa kaose. Ka Justiitsministeerium on väljendanud seisukoha, et viivise regulatsiooni ei saa selle eelnõu raames käsitleda, kuna see eeldab täiendavat analüüsi. Lisame varem esitatud seisukoha: „Kehtiv regulatsioon juba sätestab viivisemäära ülempiiri. Eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendust, miks tarbimislaenude viivisemäära osas on vaja teha muudatusi, mis raskendavad viivise arvestust seni väljastatud

laenude osas (sel juhul on rakendussätted vajalikud), nõuavad väga keerulist tehnilist lahendust, mis ei saa valmis eelnõu eeldatavaks jõustumise ajaks, ja raskendavad tarbijate arusaamist viivise arvutamise põhimõtetest. Põhjus ei selgu ka TÜ krediidituru uuringust (2023) - seal ei avata sisulisi viivisemääraga seotud probleeme, pigem

seda, et probleemid esinevad teiste sätete rakendamisega (vt uuringu lk. 222-223). Uuringu punktis 9.4 pigem tõdetakse, et tarbija makseviivituse puhul on tarbija kaitse seadusega tagatud. Osutatakse vaid kahele probleemile - Riigikohtu tõlgendusele VÕS § 113 lg 6 osas ning et "Probleemiks on tarbijate vähene teadlikkus sanktsioonide lubatavuse piiratusest ja oht, et krediidiandjad võivad seda ära kasutada.". Eelnõu seletuskirja lk.

103-104 selgub, et probleemid esinevad hoopis krediidi kulukuse määra ülempiirist kinnipidamisega. Väljapakutud sõnastus ei lahenda juba varem tõstatatud küsimusi, pigem tekitab neid juurde.

Lisaks märgime, et VÕS § 4062 jõustus 01.07.2015. Kuid hetkel on krediidiandjatel kehtivaid lepinguid, mis on sõlmitud enne seda kuupäeva. Millisest ülempiirist tuleb selliste lepingute viiviste arvestamise korral lähtuda? Samuti on küsitav ülempiiri sidumine krediidi väljastamise hetke KKM-ga, kuna krediidilepinguid muudetakse ajas, samuti antakse sama lepingu alusel lisakrediiti ja muudatuste korral arvutatakse KKMi uuesti, võttes arvesse

muudatuse hetkel kehtivat KKMi ülempiiri. Sama probleem tekiks ka restruktureeritud laenudega, kus igal laenul on oma väljastamise hetk ja sel hetkel kehtinud KKMi ülempiir.

Kokkuvõttes – kui seadusandja soovib siduda viivise ülempiiri krediidi kulukuse määra ülempiiriga, siis see eeldab põhjalikku analüüsi turuosalistega ja regulaatoritega. Ka Justiitsministeerium rõhutas oma arvamuses, et viivise

arvestamist puudutav teema väljub eelnõuga ülevõetava direktiivi raamidest ning et vastavad ettepanekud vajavad laiemat arutelu ja osapoolte kaasamist.“.

c) Kas Teie hinnangul tuleks välistada krediidiandja õigus nõuda tarbijakrediidilepingute puhul

viivitamisest tingitud kahju hüvitamist nagu on pakutud krediidituru uuringus (VÕS § 415 lg 1 lause 2, VÕS § 113 lõige 5)?

Pangaliit ei toeta ettepanekut, mis välistataks krediidiandja õiguse nõuda tarbijakrediidilepingute puhul viivitamisest tingitud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise võimalus tuleks säilitada ka tarbijakrediidisuhetes. VÕS § 113 lg 5 kommentaaride kohaselt, ei ole tarbijakrediidi täitmisega viivitamise korral lubatud kahjuna nõuda saamata jäänud intressi või muud tulu. Absoluutne kahjude kompenseerimise keeld ei oleks aga

proportsionaalne.

d) Kas toetate krediidituru uuringus tehtud ettepanekut laiendada selgelt ka täitemenetlusele (vt TMS § 56 lg 2)

põhimõtet, et tarbija tasutud või temalt sisse nõutud summad lähevad esmalt krediidi põhiosa ja alles siis intressnõuete (sh viivisenõuete) katteks (VÕS § 415 lg 2) või tasuks Teie hinnangul kehtestada see põhimõte üldiselt võlgniku kaitseks (vt ka VÕS § 88 lg-d 8, 9)?

Meie teadmiste kohaselt kasutatakse sellist praktikat juba täna. Mittekrediidiasutustele ja mittemakseasutustele tegevusloa andmine, nende registreerimine ja järelevalve

(art 37)

a) Kas peate asjakohaseks eelkõige KAVS § 2 lõigetes 5, 6, 8, 9 ja 11 sätestatud kohaldumisala muutmist/kitsendamist?

Tarbijakaitse huvidest lähtuvalt peab riik kaaluma, kas nimetatud sätted võimaldavad anda vastutustundetult

krediiti või mitte. Konkurentsi ja tarbijakaitse huvides on võimalikult ühetaolise regulatsiooni kohaldamine põhjendatud.

b) Kas peate vajalikuks KAVSi muuta/täpsustada nii, et oleks üheselt selgem, et krediidiandja/vahendaja loakohustus kohaldub ka nn sotsiaalmeedia või muude vastavate kanalite vahendusel laenu andvatele eraisikutele (nt täpsustades läbi KAVS § 5 krediidiandja tegevuse sisu)?

Seni on regulaatorid väljendanud seisukohta, et kui eraisiku poolt krediidi andmine on kujunenud äriks, siis peab alluma see samadele reeglitele. Tarbijate kaitseks tuleks KAVSi täiendada, et oleks üheselt selge, et tegevusloa kohustust kohaldatakse ka eraisikutele, kes sotsiaalmeedia või muude vastavate kanalite vahendusel tarbijatele

laenu annavad. Pädevad asutused (art 41)

Kas leiate, et seadusega tuleks täpsustada, kas ja mis tingimusel võiks Finantsinspektsioon või Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sekkuda nö krediiditoodete kujundamisse?

Pangaliidu hinnangul piisab kehtivast regulatsioonist ehk VÕS §-st 420, mis sätestab, et seaduses sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut rikkunud krediidiandjalt ja - vahendajalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Muul moel toodetesse sekkumine (nt kohustus e panemine pakkuda teenust mingitel konkreetsetel tingimustel) ei ole mõistlik ja kooskõlas

ettevõtlusvabadusega. Lisaks võib riigipoolne sekkumine toodete kujundamisse suure tõenäosusega kaasa tuua ettepanekuid ja arendusvajadusi, mida krediidiandjal pole võimalik täita.

II. Osa (täiendavad ettepanekud)

Järgnevalt toome välja teatud ettepanekud, mis on esitatud Tartu Ülikooli krediidituru uuringus6 ning Eesti Panga poolt teemapaberis „Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul“, mille osas paluksime võimalusel Teie arvamust. Ettepanekute kokkuvõtlik nimekiri on toodud uuringu lehekülgedel 11-13.

Krediidituru uuringus toodud ettepanekud:

1. Näha ette teavitamiskohustuse rikkumise eest juriidiliste isikute puhul kuni 400 000 eurone trahv

(ettepanek nr 8).

Mida kätkeb endas teavitamiskohustus? Vastutustundlik laenamine eeldab ka tarbijale selgituste andmist, seega

Pangaliit ei pea vajalikuks täiendavate karistuste sisseviimist.

2. Kaaluda igapäevase tarbimisega seotud krediiditoodete Interneti (eelkõige sotsiaalmeedia) vahendusel toimuva reklaami puhul täiendavate nõuete sätestamist (nt kohustust hoiatada tarbijat selgelt krediiditoote tarbimisega kaasneda võivatest negatiivsetest tagajärgedest). Lisaks kaaluda, kas ka

otsepostitustega (nt, kui ettevõtja suunab info kindlale isikule või kindlale arvule isikutele või kui tegemist on tellitud teabega) edastava info nõudeid tuleks täiendavalt reguleerida (ettepanek nr 9). Nt, kas on vajalik lisada võimalusi selleks, et tarbija saaks otsepostitustest lihtsamini loobuda? Või milliseid muid reegleid oleks otsepostituste osas tarvis?

Vt. MKM-le 29.02.2024.a edastatud vastust. Hetkel on krediidiandjate peamine mure selles, et internetireklaamide kohustuslik teave (tüüpnäide, diskleimerid) on liiga pikk ja arusaamatu, see võiks olla

lahendatud teksti asemel viitega reklaamis (nt interneti reklaamide puhul maandumislehel).

3. Selgelt tuleks reguleerida, milline on õiguslik tagajärg, kui tarbija ei esita oma krediidivõimelisuse kohta õiget ja täielikku teavet (ettepanek nr 1).

Pangaliit toetab igati tarbija vastutuse sisseseadmist.

4. Kaaluda tarbijate õiguste täiendavaks kaitseks regulatsiooni kehtestamist tarbijakrediidi tagastamise kohta ettenähtud aja jooksul võrdsete maksete ja seadusjärgse intressiga (või ilma intressita) ka muudel

tarbijakrediidi tühisuse juhtudel kui liigkõrge krediidi kulukuse määraga lepingute puhul, laiendades seda tagajärjena ka tarbijakrediidi lepingu tühistamisele (ettepanek nr 13).

Pangaliit ei poolda lisaks muudele negatiivsetele tagajärgedele intressist täielikku loobumist. Krediidiandja jääb

juba osaliselt ilma intressitulust, lisaks võib ta saada väärteokaristuse mitmel alusel sama teo eest (nt krediidivõimelisuse hindamata jätmine ja vastutustundetu laenamine). Graafikutüübi muutmine ei ole alati tarbija huvides, kuna võrdsed põhiosa maksed võivad suurendada igakuist makset.

5. Tunnistada kehtetuks VÕS § 88 lg 2, mis mh justkui keelab hüpoteegiga tagatud kohustuste täitmise, kuni täitmata on tagamata või vähemtagatud kohustusi.

VÕS § 88 lõike 2 tühistamine ei ole lahenduseks, kuna võlausaldajate kaitse nõuete paljususe korral oleks sel juhul olematu ehk võlausaldaja õiguste riive on liiga suur. VÕS §-de 415 ja 88 koosmõju ei ole praktikas

tulemuslik, see vajaks täiendavat diskussiooni. Tagasiulatuv mõju sätte kaotamisel oleks segadust tekitav ja paralleelsete IT-süsteemide arendus oleks väga keeruline. Tagatiseta laene ei oleks enam mõistlik väljastada, sest laenu tagasisaamine oleks sisuliselt võimatu. Kuna tegemist on väga keeruka teemaga, vajaks see kindlasti

täiendavat arutelu.

6. Sätestada, et tarbijakrediidist tuleneva võlgnevuse restruktureerimisel (nt võlatunnistuse, kompromissi, refinantseerimislaenu vormis) vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu tühisus (kehtima võiks jääda üksnes maksetähtaja pikendamine); alternatiivselt võiks kaaluda, et tarbijakrediidiga seotud võlatunnistused on tühised (st säilib senine kohustus).

Direktiiv viitab krediidivõimelisuse hindamise nõude täitmata jätmise lubatavusele restruktureerimislahenduste pakkumisel. Restruktureerimislahenduste kohustuslik pakkumine eeldab seda, et neid lahendusi on võimalik pakkuda kehtiva seadusandluse raames. „Täida või selgita“ põhimõtte kasutamine on siin asjakohane. Üldiselt

eeldavad pangandusvaldkonna regulatsioonid kliendi riskisuse tõusu korral ka kõrgemat hinnastamist. Mitmed lahendused (nt tähtaja pikendamine, täismaksepuhkus) suurendavad krediidi kogukulu, mis ei pruugi olla sissetulekuta tarbijale lepingu muutmise ajal jõukohane, mis tähendab, et krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda samadel tingimustel.

7. Kehtestada tarbija rasket majanduslikku olukorda ära kasutades liigkõrge krediidi kulukuse määraga krediitide väljastamise eest (liigkasuvõtmine) kriminaalvastutus (ettepanek nr 15).

KIOS on toonud liigkasuvõtmise mõiste seadusandlusesse, kuid see vajab sisustamist. Liigkasuvõtmine saaks kaasneda vaid kolmekordse KKMi ülempiiri rikkumisega. Kriminaalkaristust ei saa kohaldada tagasiulatuvalt, seega vajab ettepanek esmalt liigkasuvõtmise mõiste sisustamist.

8. Kaaluda tarbijakrediidi puhul viivise arvestamise algusaja toomist hilisemaks. Lisaks kaaluda lahendust, et kui tarbijakrediidileping ennetähtaegselt üles öeldakse, saaks esialgses suuruses intressi arvestada viivisena kuni esialgse tähtja möödumiseni (ettepanek nr 17).

Ettepaneku tagamaad jäävad selgusetuks, palume täiendavat infot, et ettepaneku olemusest aru saada.

9. Keelata selgelt viivisenõuete kapitaliseerimine kokkuleppel selliselt, et neid omakorda intressitakse (ettepanek nr 18).

Selline lahendus eeldab võlgnikul raha olemasolu kõrvalnõuete tasumiseks enne, kui temale pakutakse restruktureerimist.

10. Sätestada selgelt krediidiandja kohustus teavitada tarbijakrediidi puhul tarbija kohustusi tagavaid käendajaid ja kolmandast isikust pantijaid tarbija makseviivitustest ning tarbijakrediidilepingu lõpetamise ja täitemenetluse alustamise kavatsusest (ettepanek nr 21).

Üldiselt pooldab Pangaliit ettepanekut, kuid see eeldab teavet tagatiseandjate isikuandmete kohta. Näiteks, kui toimub omandimuutus ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta, kust peaks krediidiandja saama kontaktandmeid? Kas kohustus loetakse täidetuks, kui krediidiandja võtab registriandmed (äriregister, rahvastikuregister) ja saadab

teabe sellele aadressile? Siis peaks olema tagatud juurdepääs andmetele ja õiguslikuks aluseks andmete saamiseks peaks olema seadusest tulenev kohustus.

11. Näha tarbijakrediidilepingute puhul ette globaalsete tagatiskokkulepete keeld (ettepanek nr 21).

Kas sellel muudatusel saaks olema tagasiulatuv mõju? Kuidas käsitleda sel juhul varem sõlmitud kokkuleppeid? Hüpoteegi seadmine ja tagatavate nõuete kokkuleppimine toimub täna notari kontrolli all, mis tagab ka sõltumatu selgituse tarbijatele. See on üks põhjustest, miks tagatavate nõuete võlaõiguslik kokkulepe peaks

olema sõlmitav notari juures.

12. Muuta regulatsiooni selliselt, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg algaks selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (ettepanek nr 22).

Ettepaneku sisu jääb arusaamatuks, mis juhtudel selline arvutuskäik tagaks tarbija huve. Tekiks ka ebavõrdse kohtlemise oht, kus aasta lõpus võlgu jäävad tarbijad saaks lühema aegumistähtaja, kui need, kes jääks võlgu aasta alguses.

13. Kohtumenetluses piirata tagaseljaotsuste tegemise lubatavust tarbijakrediidiasjades, vähemasti kui krediidiandja ei ole esitanud selgeid andmeid/kinnitusi kõigi tarbija kaitseks mõeldud võlaõigusseaduse7 (VÕS) sätete järgimise kohta (ettepanek nr 25).

Pangaliit ei poolda ettepanekut. Kuidas saaks võlausaldaja üldse oma nõudeid maksma panna, kui võlgnik hoiab kõrvale või ei ole kättesaadav, ei reageeri võlausaldaja ega kohtu kutsetele jne. Kui selle kõrvale tekiks kohtu kirjadele mittereageerimise karistus, siis see ainult suurendaks võlgniku võlakoormust. Kinnisvaraga tagatud

laenud koguks vaid kõrvalnõudeid ja tagatise realiseerimine ei oleks võimalik. Selline lahendus ei ole jätkusuutlik.

14. Lubada maksekäsu kiirmenetluses realiseerida vaid põhivõla- ja maksmata intressinõudeid (sh viivis). Muud kõrvalnõuded, võlatunnistused ja algsete maksete kapitaliseerimise kokkulepped tuleks lahendada hagimenetluses. Alternatiivselt luua tõhus mehhanism krediidi kulukuse määra järgimise ja viivisepiirangute kontrollimiseks.

Sellise lahenduse korral kohtute koormus suureneb. Kas see on mõistlik lähenemine? Võlgnike ülemäärane kaitse viib võla mittetasumise tolereerimiseni.

15. Tuleks realiseerida tarbijakrediidilepingu poolte tõekohustus ja karistada valeandmeid esitanud krediidiandjaid preventiivselt.

Ettepaneku sisu jääb arusaamatuks - kuhu peaks krediidiandja valeandmeid esitama, mis andmeid käsitletakse andmetena, mille eest oleks ette nähtud karistus, kas see hõlmab ka tarbijapoolset valeandmete esitamist jne.

16. Teavitada tarbijaid tõhusalt vajadusest kohtu kirjadele reageerida ja selle tegemata jätmise

negatiivsetest tagajärgedest (teavituskampaania nt kohtu veebilehel, võlgnike infoportaalides, vastamatajätmise tagajärgede väljatoomine kohtu kirjades).

Ühest küljest on ettepanek teretulnud, kuid kui negatiivseks tagajärjeks oleks nt täiendava rahalise kohustuse tekitamine, siis võlgnike maksekoormus ainult tõuseks. TÜ uuringu muude ettepanekute osas jääme 2022.a mais rahandusministeeriumile antud seisukohtade juurde.

Eesti Panga ettepanekud 1) Eesti Pank on teemapaberis „Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul teinud ettepaneku kaaluda, kas

keelata, piirata ja/või reguleerida muul viisil tasusid, mis seonduvad laenulepingu lõpetamisega ja tagatiste üleviimisega. Sellega söeses on välja pakutud:

a) kaotada VÕS § 411 lõikes 4 sätestatud krediidiandja õigus nõuda elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul fikseerimata intressimääraga perioodil ennetähtaegse tagasimakse korral tarbijalt

saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.

Jääme aprillis 2024 rahandusministeeriumile edastatud seisukohtade juurde: • pankadel on õigus sarnaselt riigiga katta enda administratiivkulusid ehk oma kulude eest

õiglast tasu saada; • EL ja siseriiklikud õigusaktid näevad ette, et krediidiandjal peaks olema õigus saada õiglast ja

objektiivselt põhjendatud hüvitist võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Refinantseerimisel on kulud sarnases suurusjärgus

mõlemal pangal (nn vanal ja uuel), üks saab küsida ennetähtaegse tagastamise hüvitist, teine lepingutasu;

• 30-aastase kodulaenu puhul on mõistlik säilitada võimalust see hüvitis saada – see katab

administratiivseid kulusid, maandab võimaliku intressi- ja tururiski; • konkurents toimib ka praegu, turg reguleerub ise - turuosalised reageerisid ettepanekutele

mitmete kampaaniatega, mitmed krediidiandjad pakuvad püsivaid tasuta tagastamisi

erinevatel laenutoodetel.

b) kaaluda hüpoteegi tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist loobumist. Jääme aprillis 2024 rahandusministeeriumile edastatud seisukohtade juurde:

• Tehinguga seotud tegevuste (tehinguosaliste tuvastamine - abikaasad, volitatud isikud jms;

selgituskohustus; vajalik dokumentatsioon, nt OÜ juhatuse otsus jne) vastutus ja kulu

kanduks pankadele. Pankadel puudub vastav pädevus ja ligipääs riiklikesse registritesse. Sisuliselt tähendaks notari kompetentsi palkamist pankadesse, mis suurendaks pankade kulusid;

• Tehingu sõltumatu nõustamise risk kandub tarbijale (kohtuvaidluste kasv) - kokkuhoid on

küsitav; • Tänaste notari ja riigi tegevuste kulupõhisus vajab ülevaatamist – kulu saaks vähendada, kuid

säiliks sõltumatu nõustamine.

2) Lisaks tehakse ettepanek kaaluda nõuet, et laenuandja peab laenusaajale koostatud laenupakkumise esitama selliselt, et viimane saab valida erinevate lühema perioodi viiteintressimäärade ja pikemaks perioodiks fikseeritud

intressimäära vahel. Pangaliidu hinnangul ei vaja see teema riigipoolset reguleerimist, selline laenupakkumine toimib ka praegu, kui tarbija selleks soovi avaldab. Juhime tähelepanu, et selliste pakkumiste tegemine ilma kogu lepingueelse ja

lepingulise teabeta ei kaitse tarbijat mõtlematute valikute eest. Kuna üldjuhul on fikseerimata intressimääraga laenu marginaal kõrgem ja kuumakse väiksem, valib enamus tarbijaid fikseerimata intressimääraga laenu. Pikemaks perioodiks fikseeritud intressimääraga lepingu kogukulu on üldjuhul suurem, seega tarbija peab

tegema väga teadliku valiku. Kokkuvõttes, Pangaliit on valmis direktiivi ülevõtmisel ka jätkuvalt igati kaasa mõtlema ja on avatud diskussiooniks. Lisaks palume eelnõu võimalikult kiiret menetlust ja vastuvõtmist, et jääks piisavalt aega kõikide

kavandatavate muudatuste elluviimiseks ja infotehnoloogiliste arendustegevuste kavandamiseks ja elluviimiseks. Viimane on eriti oluline siis, kui tehakse põhimõttelised muudatused praegu kehtivas regulatsioonis.

Lugupidamisega,

/allkirjastatud digitaalselt/

Katrin Talihärm Pangaliidu tegevjuht

Lisad: 1. PL kiri MKM-le 29.02.2024 (4 lk) 2. PL seisukohad RM-le 5.05.2022 (17 lk)

Vastuste koondvaade tugineb uuringu ettepanekute sisule lk. 140-147 Positiivne krediidiregister Pank 1: Toetame positiivse krediidiregistri loomise mõtet koos kohustusega kõigil tarbijakrediidiandjatel sinna andmeid esitada ja seadusesse kirjutatud õigusega sealt andmeid pärida. Sellega paraneks oluliselt krediidivõimekuse hindamiseks vajatava teabe kättesaadavus. Uuring tõi välja ju selle, et paljud kliendid varjavad oma varasemaid kohustusi või pole mõistnud, et mingi sõlmitav leping tähendab neile krediidikohustust, nt järelmaksud. Lisaks - kui tarbijakrediidi andmise reegleid ja rikkumiste tagajärgi veel rohkem karmistada, peab krediidiandjatel olema mõistlikum võimalus saada kliendi olemasolevatest finantskohustustest teavet, kui tänane kliendi ütlus.

Pank 2: Oleme positiivse krediidiregistri loomise poolt, sh tuleks sätestada ka kohustus sellesse andmete edastamiseks ning sealt andmete pärimiseks.

Pank 3: Üldiselt toetatavad algatused. Peaks märkima, et mõnevõrra sõltub nende algatuste edukus detailidest, millest saame rääkida, kui väljatöötamiskavatsused (VTK) või õigusaktide eelnõud on meieni jõudnud. LTI määra kehtestamise vajalikkusest oleme varasemalt ka Pangaliidu vahendusel rääkinud. Tarbijakrediidi_piirangud_-_PL_RM-le_16.02.2021.docx Finantshariduse edendamine Pank 1: Peame tarbijate teadmiste edendamist finantshariduse vallas äärmiselt oluliseks. See on üks põhilisemaid meetmeid probleemide ärahoidmiseks. Teadlikkuse tõstmine on parem viis probleeme lahendada, kui käsud ja keelud. Tahame rõhutada ka seda, et finantshariduse edendamine peaks algama juba koolist (nt ühiskonnaõpetuse tunnid krediidist ja võlast), mitte, et koolitama asutakse ainuüksi 30-50 aastasi.

Pank 2: Ettepanek mh defineerida ka turuosaliste õigus infot jagada ja teavitustööd teha. Täna võime sattuda olukorda, kus krediidiasutuse poolt finantshariduse eesmärgil avalikustatud teavet võidakse käsitleda tarbijakrediidi reklaamina. Pank 3: Finantshariduse edendamine on juba aastaid olnud pankade pärusmaa, kuid siin ootaks ka riigi panust läbi haridusasutuste õppekavadesse finantsharidust edendavate õppeainete lisamise ja täiskasvanud elanikkonnale suunatud teavituskampaaniate elluv iimise. Võlanõustamisteenuse kättesaadavuse parandamine Pank 1: Mõeldav ei ole see, kui viivisearvestuse peatab n-ö igasugu võlanõustaja poole pöördumine. Sellisel juhul tuleks luua vabakutseline akrediteeritav või litsentseeritud võlanõustaja amet. Igasugu „nurgatagune“ võlanõustaja ei saa vabastada viivistest.

Pank 2: Kuna ettepanekus toodud info ei ole teabelehe osa, siis selle esitamine täiendavalt nõuaks kas teabelehe muudatuse ettepaneku tegemist või täiendavat infolehte. Täna sellise info(lehe) sisu ei ole üheselt selge ja on mitmeti tõlgendatav. Teabelehe näol on tarbija jaoks juba väga palju infot ning täiendav leht ei täida oma eesmärki, kuna tarbija juba täna on ülekoormatud nii lepingu eelsesse infosse/teabesse ja lisaks leping ning selle juurde kuuluvate tingimustega.

Väga suur osa tarbijakrediitidest antakse elektroonsete kanalite kaudu ja suures mahus info edastamisega kaasneb oht, et info üleküllus takistab tarbijal keskenduda olulisemale- laenu põhilistele tingimustele ja selle kulukusele.

Finantsinspektsiooni eelnevalt kehtinud juhend „Vastutustundliku laenamise nõuded“ on mh kehtestanud järgmise nõude:

Kui tarbijal ei õnnestu makseraskuseid ületada, peab krediidiandja või -vahendaja andma tarbijale teavet maksete tasumata jätmise tagajärgede kohta (nt kulud, viivis, vara kaotamise võimalus jne) ja võimalike riiklike programmide või toetuse kohta (nt riik likud võlanõustajad jne). Krediidiandjad, kes on lähtunud oma tegevuses eelnevalt FI juhendist, on juba rakendanud makseraskustes kliendi teavitamist riiklike programmide või toetuste osas. Toodud info kajastamine võiks jääda etappi, kus tarbijal on tekkinud või tarbija annab teada, et tal tekivad makseraskused. Krediidiandja vaatest on ka väga oluline, et klient kontakteeruks juba enne makseraskuse tekkimist mh krediidiandjaga. Pank 3: Võlanõustamise teenuse kättesaadavus on eeskätt riigi ja KOVe ülesanne, kuid pangad saavad panustada üldinfo jagamisse, nt kodulehel. Võlanõustamise teenuse proaktiivne turundus pankade poolt ei ole otstarbekas, kuna seda infot vajab klient alles võla tekkimisel, mistõttu võib algselt antud info olla muutunud. Samuti peaks vastava teenuse olemasolu olla üldtuntud fakt, mida saab lahendada tarbijatele suunatud finantsharimise kampaaniate käigus. Laenukeeld Pank 1: See võiks olla üks osa kas positiivsest krediidiregistrist või maksehäireregistrist. Küsimused – kas edaspidi pikendada/muuta/refinnida võib? Pank 2: Pooldame laenukeelu kehtestamist positiivse krediidiregistri raames, kuid siin vajaks lahendamist isikuandmete töötlemise kestvus (kui nt isik otsustab end registrist eemaldada, kui kiiresti sellised andmed kustutatakse) ja ka eestkostel olevate isikute teema. Krediidi kogukulu kuvamine enne lepingu sõlmimist Pank 1: Siin tuleks eristada tavapäraseid krediidilepinguid n-ö järelmaksulepingutest, mis on suunatud selgelt asja või teenuse ostmisele järelmaksuga tasumise teel. Uuringust koorub välja, et kõige problemaatilisem on järelmaksutoode, mille osas kliendid ei saa aru, kui kalliks tegelikult järelmaksuga soetatud toode kujuneb. Seega, keskenduma peaks probleemtootele ning mitte koormama täiendavate reeglitega neid tooteid, mille osas probleeme ei nähta.

Tarbijakrediidi sätete kohaldamisala Pank 1: Skoop peaks hõlmama ka intressivabad lepingud ja summalist alampiiri ei ole vaja sätestada. Skoop peaks hõlmama ka ühisrahastuse teel laenuandmise ning selgelt ka inimeselt-inimesele laenamise, kui tegemist on ühe poolt majandustegevusega. Uuringust tuleb välja, et inimeselt-inimesele laenamine on kasvutrendis ja sellest on kujunemas selge ärimudel. Ka see peab alluma järelevalvele.

Pank 2: Eelnimetatud kitsenduse rakendamisel tuleb mh analüüsida, milliste makselahenduste korral see kohalduks. Kas üksnes 0% intressimääraga toodetele või ka makselahendustele, mis on tarbijale tasuta (nt kauba eest tasumine osade kaupa, ostuhinna muutuseta), pikema maksetähtaja andmisel (nt 30 p) kaupmehe poolt. Samuti kaaluda sellise piirangu mõju KAVS § 2 lg 9 sätestatud erandite osas. Pank 3: Oleme seisukohal, et ei peaks laiendama tarbijakrediidi sätteid intressivabale laenule, kuna see piirab liigselt uusi võimalikke lühiajalisi finantseerimislahendusi, samas kui taolisi intressita lahendusi ka liiga suures ulatuses või pikemaajaliste perioodidega ei saa tekkida, põhjusel, et krediiti väljastatakse majandustegevuses ennekõike tasu ehk intressi eest. Samas juhime tähelepanu ka kehtivatele tarbijakrediidi sätete rikkumise tagajärgedele. VÕS 403_4 lg 7 (vastutustundliku laenamise pm rikkumine) ja 408 lg 4 (krediidilepingus kuludega seotud andmete puudumine) järgi on rikkumise tagajärjeks, et intressimääraks loetakse seadusjärgne intressimäär, kui see pole suurem varem kokku lepitud intressimäärast. Seega oleks ilma intressita laenulepingu puhul tagajärjeks, et intressimäär on 0% (nagu näite puhul ka algselt kokku lepiti), samas kui muud tagasimaksmisega seotud tingimused jäävad kehtima (eelkõige tähtaja osas). Kokkuvõtvalt – intressivaba laenu väljastamine ei ole ega saa olema nii suure ulatusega, et oleks põhjendatud turuosalistele täiendavate nõuete kehtestamine. Samuti näeb seadusandja juba täna ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja tarbijakrediidi mõistes puudulike andmetega lepingu puhul on mõistlik, et tarbija tagastab saadud laenu kokku lepitud tähtaja jooksul, kuid tasudes intressi seadusjärgse intressimäära alusel (kõnealuse näite puhul 0% aastas). Seega loetakse piisavaks, et krediidiandja kannab tasu mittesaamise riski, samas kui tarbijal ei teki krediidiandja poolse rikkumise korral kogu saadud laenu kohese tagastamise kohustust. Pank 3: Ei ole vastuväiteid. Meie praktika on ühetaoline lähenemine, mh kampaaniate raames, kus on toodetel 0% intressiga periood. Võib täpsustada, et see kehtib eeldusel, et krediidi kogukulu ja KKM on samuti 0% kogu krediidi perioodi jooksul (nt ei muutu siis, kui ei tagastata kokkulepitud kuupäevaks).

Avalik-õiguslikud nõuded tarbijakrediidi andmiseks õigustatud isikutele, järelevalve ja karistused Pank 1: Kui teavitamiskohustuse rikkumine siduda trahvisanktsiooniga, siis tuleb selgelt sätestada, millisest konkreetsest sättest tuleneva teavitamiskohustuse rikkumine on sanktsioneeritud. Lisaks - trahvisumma 400 000 iga üksiku rikkumise juhtumi kohta näib liig suur. Kas tänane määr pole olnud siis tõhus?

Pank 2: Eelnimetatud ettepaneku juures tuleb sisustada, millise teavitamiskohustuse rikkumisega kaasneks rahatrahvi rakendamine. Sellisel juhul peaks olema üheselt selge, millal, millises mahus ning millises kanalis peab kliendile olema erinevad teavitused tehtud. Sellises ulatuses trahvide määramine peaks kaasnema väga konkreetsete nõuete rikkumisel, kui krediidiandja on jätnud täitmata nt kohustuste kontrolli, kui nimetatud päringu tegemine on kohustuslik nt positiivsest krediidiregistrist. Pank 3: pooldame järelevalve laienemist kõikidele tarbijakrediite pakkuvatele isikutele. Karistustest - kuna ettepanekutes väljatoodud rikkumistest on sanktsioneerimata vaid teavitamiskohustuse rikkumine, siis peaks täpsustama, millest konkreetselt peaks teavitus koosnema, kuna pakutav sanktsioon on seotud väga kõrge trahvimääraga. Ülejäänud rikkumiste osas on soovituses välja pakutud trahvimäärad juba rakendumas 28.05.2022.a tarbijakaitseseaduse muudatusega. Mõistame, et tegemist on õiguspoliitilise otsusega, kuid uuringus puudub analüüs uuringu tegemise hetkel kehtinud karistuste mõjust ning nende karistuste rakendamise praktikast, kui selline eksisteerib. Kuna valdav osa uuringus kasutatud näidetest kajastab krediidiandjate, mitte krediidiasutuste praktikat (või ka turul järelevalveta krediiti pakkuvate isikute tegutsemist), siis ainuüksi trahvimäära tõstmine ei lahenda esile toodud probleeme. Seega, võib väita, et kehtivate karistuste rakendamisel kõikidele turuosalistele oleks ehk probleem lahendatud ka ilma trahvimäära muudatusteta. Nõuded tarbijakrediidi reklaamile Pank 1: Reklaamiseaduse eelnõuga, mis Riigikogu menetluses on, tuleks edasi minna. Täiendavaid sisulisi piiranguid ei pole vaja. Tänane reeglistik on juba niigi piirav. Krediidiandjatel on isegi suur risk avaldada meedias tarbijaid finantsiliselt harivaid artikleid, sest nt artiklis kasutatud arvandmeid sisaldavat näidet võidaks käsitleda krediidi reklaamina, ja seetõttu tuleks selline artikkel kirjutada RekS nõuete järgi.

Pank 2: Krediidivõime hindamine automatiseeritud kujul on tagatiseta tarbijakrediitide puhul veelgi enam arenev valdkond. Väga mitmed päringud erinevatesse andmebaasidesse teostataksegi loetud sekundite jooksul taotluse esitamisest. Krediidivõimelisuse hindamine automatiseeritult ning kiirelt ei tähenda, et krediidiandja ei pea lähtuma vastutustundliku laenamise põhimõtetest ning analüüsi tulemusena jõudma veendumuseni, et taotleja on krediidivõimeline. Juba täna on tarbijakrediidireklaamid olulisel määral ülekoormatud kohustuslikust teabest. Samas puudub krediidiasutusel võimalus reklaamil nt kuvada teavet, mis annaks tarbijale lihtsamini edasi info, et millise krediidiasutuse krediiditoode on temale sobilikum. Veelgi suuremas mahus kohustusliku info esitamine tarbijakrediidireklaamil piirab mh olulisel määral reklaamikanaleid, mida laialdaselt kasutatakse, kuid sellisel juhul oleks krediidiandjate poolt võimatu kasutada.

Samuti ei ole saadud ka krediidituru uuringus kinnitust, et praegu juba olemasolevas mahus kohustusliku teabe esitamine täidaks tarbija vaates eesmärki. Tarbija hoiatamine kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest toimub lepingu sõlmimise eelselt. Pööraksime tähelepanu, et reklaam ei anna tarbijale laenu. Laenuandmise üle otsustab krediidiandja peale taotleja krediidivõimelisuse hindamist. Ei poolda täiendavalt reguleerida infot, mis edastatakse krediidiandjate andmebaasile otsepostitusega kliendi nõusoleku alusel. Krediidiandjal peab jääma võimalus edastada oma kliendile infot sh kehtib ka kliendi kommunikatsiooni osas vastutustundlikkuse põhimõtted. Nimetatu rakendamise korral tuleks eristada oluliselt, et mis on reklaampostitus (tarbijale edastatud reklaamivahendaja vahendusel) ning mis on krediidiandja poolt tarbija nõusolekul edastatav otsepostitus. Kui eesmärk on täiendada nõudeid krediidiandja oma andmebaasile edastatava otsepostituses, siis ka sellisel juhul peaks olema üheselt arusaadav, milline info on keelatud. Vältima peab kindlasti olukordi, kus krediidiandjal kaob võimalus oma kliendi igasugune kõnetamine, info edastamine ja harimine, sh ka tema nõusolekul. Kui klient on andnud nõusoleku turundusinfo saamiseks, siis ei tohiks piirata info edastamist nt toodete, tootetingimuste või kampaaniate osas. Täna on finantsteenuse reklaami osas juba välja antud mitu selgitavat juhendit ning turuosalised on pidevas suhtluses TTJA’ga, et välja selgitada ühe või teise reklaami vastavust või mittevastavust. See asjaolu viitab sellele, et reklaamiseadus on jäänud ajale jalgu ning ei reguleeri üheselt mõistetavalt finantsteenuse reklaamiga seotut. Reklaamide sõnumid on subjektiivselt hinnatavad, puudub nt komisjon, kes menetluse/vaidluse korral reklaami hindaks ja kinnitaks või lükkaks ümber reklaami sobivuse. Trahvimäära rakendamine ilma selgete piiride seadmiseta (lubatud, keelatud võtted jne) seaduse tasandil, ei ole põhjendatud. Samuti on teadaolevalt praktikas väga üksikutel juhtudel rakendatud trahvi määramist. Pank 3: Hetkel on keeruline kommentaare esitada, kuna puudub ettepaneku täpsem kirjeldus. Otsepostituse reguleerimine võib olla negatiivse mõjuga, kui kliendi kõnetamine ja harimine muutub keerulisemaks või tekib kohustusliku info üleküllus, mistõttu klient jääb olulisest infost ilma. Tarbija lepingueelne teavitamine Pank 1: See on peamiselt finantshariduse küsimus, mistõttu see võiks olla üks osa tarbijale antavast üldteabest. Äärmisel juhul võiks vastav teave paikneda standardsel teabelehel. Kuna vastav abi ja selle osutajad võivad olla ajas muutuvad, siis ei ole mõistlik kajastada vastavat teavet lepingus.

Teabelehest ja teavitamiskohustusest - siinkohal tuleb meie arvates eristada lepingusuhte kohta selgituste andmist kohustusliku teabelehe esitamise ajast ja esitamisest. Need on sisuliselt kaks erinevat asja ning tuleb selgelt aru saada kumma osas tegelikult probleemid esinevad. Toetame soovitust, et teabelehe tarbijale edastamise aega ei ole otstarbekas seadusega täpsemalt reguleerida. Leiame, et tänane regulatsioon on selles osas piisav. Lisaks kaitseb tarbijat ka 14 (elamukinnisvaralaenu korral 7) päevane tarbija taganemisõigus. Kõik see kokku annabki tarbijale võimaluse järelemõtlemiseks. Lähtudes standardse teabelehe eesmärgist, milleks on pakkumiste ja lepingutingimuste võrreldavus, on mõistlik lähenemine see, et kliendile tuleb anda selline teabeleht, mis kõige täpsemalt resümeerib sõlmitava lepingu tingimusi. Isegi kui teabeleht antakse kliendile vahetult koos sõlmitava lepinguga, on see mõistlikum lähenemine võrreldes sellega, kui teabelehe esitamise kohustus loetakse täidetuks tüüpilistel tingimustel koostatud teabelehe andmisega. Pigem näeme probleemi teabelehe enda sisus ja ülesehituses - see ei ole hästi välja kukkunud. Kliendid ei saa neist aru ja ei oska kasutada, teabelehe eesmärk jääb neile arusaamatuks. Paljud

peavadki seda juba lepinguks. Seetõttu saame nõustuda uuringus toodud järeldusega, sest ka meie praktika näitab, et lepingueelse teabega tutvumine sõltub eelkõige tarbija hoiakutest, teadmistest ja suhtumisest ning teabelehe varasem esitamine ei tagaks, et tarbija teabega alati ka tutvub. Seega, teabelehe kätteandmise aja nihutamine „ajateljel“ ei pane tarbijat teabelehte lugema ega minimeeri impulsiivseid laenuvõtmisi. Pigem peitub lahendus selles, kui hästi ja selgelt on teabeleht koostatud ning kui kvaliteetseid selgitusi kliendile antakse, kuidas klient neid mõistab. Seetõttu toetame soovitust, et rõhku tuleb panna tarbijate finantskirjaoskuse tõstmisele. Siinjuures peame märkima seda, et krediidiandjatel on raske, vaat et võimatu tarbijate harimist mõistlikult teha, sest ka hariduslikke artikleid kliendile võidaks pidada nt laenutoote varjatud reklaamiks, kui artiklis toodud näidetes kasutada arvandmeid. Soovitusest ei selgu, millise teavitamiskohustuse rikkumist peetakse vajalikuks sanktsioneerida – kas teabelehe ja lepinguprojekti mitteesitamist (VÕS § 4031 lg 1, 2 ja 6 (ja § 4033)) või selgituste mitteandmist (VÕS § 4035, KAVS § 531) või mõlemat. Esimese puhul oleks rikkumise tehiolud selgelt määratavad (kas nõuetekohane teabeleht anti või ei antud), teisel juhul osutub rikkumise tehiolude määramine aga praktiliselt võimatuks, sest kuidas hinnata selgituste piisavust. Kui teavitamiskohustuse rikkumine siduda trahvisanktsiooniga, siis tuleb selgelt sätestada, mis sättest tuleneva teavitamiskohustuse rikkumine on sanktsioneeritud. Seda ei saa üldise viitega lahendada. Pank 2: Pooldame ettepanekut, et tarbija lepingueelne teavitamine võiks olla lühike ja tavatarbijale arusaadava keelekasutusega. Tarbijatele üha meelepärasemaks muutuvaks kauplemiskohaks on kaugkanalid, mida järeldatakse ka tarbijakrediidi direktiivi (CCD) revisjoni järeldustes, mistõttu on peamiseks infoallikaks teabeleht. Info üleküllust tuleks vältida, kuid teabelehega tutvumine ja pakkumiste võrdlemine on otseses seoses tarbija finantskirjaoskusega. Ei poolda võlanõustamise teenuste olemasolu teadvustamise kohustuse ülekandmist krediidiandjatele, kuna üldise viite olemasolu teabelehel ei lahendaks probleemi. Võlgnikule on vajalik info tema asukohas tegutseva võlanõustaja kohta võlgnevusse sattumise ajahetkel ja seda probleemi ei lahenda üldinfo teabelehel või krediidiandja kodulehel. Isikutuvastus Pank 1: Isikusamasuse tuvastamisega krediidiasutustel probleeme ei esine. Lisaks isikutuvastuse probleemidele näitab uuring, et probleeme on ka piiratud teovõime ja sõltuvuste kontrollimisega. Krediidiandjatel oleks suur abi lihtsast ligipääsust andmetele, milles kajastuvad teovõime piirangud.

Pank 2: Oleme eelnevalt välja toonud, et laenu väljastamise kiirus ei võta krediidiandjalt ära kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, tuvastada tema isikusamasust ning anda laenu vastutustundlikult.

Näidetena toodud pettuse juhtumid on seotud mh sellega, et petturite kasutuses on ka PIN koodid. Ehk pettuse sooritamiseks on petvale isikule antud selleks võimalus, kuna tema valdusesse on läinud ka PIN koodid ning nn kannataja ei ole täitnud omapoolset kohustust hoida PIN koode kaitstuna. Samuti on praktikas olukordi, kus nn kannataja on olnud tegelikult kaasosaline ning hiljem teinud end kannatanuks.

Eesti Vabariigis on digitaalne allkirjastamine kõigis valdkondades võrdsustatud allkirjaga ning oluline on harida inimesi oma digiallkirjaõiguse edasi andmise riskidest. Näeme, et selliste pettuste vähendamine on võimalik läbi tarbija harimise, mitte luua olukord, kus krediidilepingu sõlmimisel ei ole enam piisav kliendi digitaalne allkiri. Samuti täiendavate nõuete seadmine isikusamasuse tuvastamisel teeks krediidi mh kättesaamatuks nendele klientidele, kellel puuduvad nõuetekohased digitaalsed seadmed või nende kasutamise oskus.

Seda, et isikule on määratud eestkoste ei ole krediidiasutusel võimalik ise kontrollida va juhul, kui eestkostja on ametlikes teadaannetes vastavasisulise info avalikustanud või eraldiseisvalt krediidiandjat teavitanud. Pank 3: Kuna konkreetne ettepanek puudub, siis on raske seda hetkel kommenteerida. Digitaalne isiku tuvastamine on ka riigi tasandil seotud samade riskidega. Isiku digitaalseks tuvastamiseks vajalikke kasutajatunnuste hooletu hoidmine ei saa olla riigi, krediidiasutuste vmt risk. Tarbija krediidivõimelisuse kontroll, vastutustundliku laenamise põhimõte Pank 1: Toetame soovitust, et ka ühisrahastuse teel laenu andmisel tuleb järgida vastutustundliku laenuandmise reegleid. Toetame n-ö positiivse krediidiregistri loomise ideed.

Trahvisumma 400 000 iga üksiku rikkumise juhtumi kohta näib liig suur. Kas tänane määr pole olnud siis tõhus? Ei toeta soovitust kehtestada reeglistik, et elamukinnisvaraga tagatud laenude puhul kaotab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral pärast tagatise realiseerimist alles jääva n-ö jääkvõlanõude. Vastutustundliku laenamise tagajärjeks ei ole alati tagatise realiseerimine. Siin soovituses tahetakse esiteks sama tagajärjega siduda kolm erinevat olukorda: 1) olukord, kus krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid laenu andmisel, 2) tagatisvarale vale hinnangu andmine ja 3) tagatisvara väärtuse vähenemise risk. Tagatisvara väärtuse vähenemine ei saa mingil juhul viia jääkvõlanõude „sundkorras mahakirjutamiseni“. See tooks kaasa vaid selle, et hakatakse nõudma suuremaid tagatisi. Jääkvõla „mahakirjutamine“ saab olla vaid vastava spetsiifilise krediiditoote olemuslikuks tunnuseks ning iga krediidiandja vaba valik, kas ta sellist toodet pakub või mitte. Reeglina ei tegele tagatisvara hindamisega krediidiandjad ise, vaid selleks kasutatakse vastava ala eksperte. Viimaste eksimusi ei saa panna krediidiandjate õlule. Leiame, et täna kehtiv tsiviilõigusnormistik ja seda toetav kohtupraktika on piisav lahendamaks neid olukordi, kus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega on laenusaajale või tagatise andjale kahju tekitatud. Tänased õigusnormid näevad ette tasaarvestuse võimaluse krediidiandja nõuetega. Siin soovituses toodud ettepanekutega ei ole õige lahendada probleemi, et klient ei taipa, oska või ei saa rahalise kitsikuse tõttu kohtusse pöörduda.

Pank 2: Oleme nõus, et reguleeritaks täiendavalt tarbija vastutus ebaõigete andmete esitamisel.

Jääkvõlanõude kaotamine - käesolevaga selgitame, et eluasemelaenuturg on juba täna väga täpselt reguleeritud sh konkreetsed juhised tagatisvara hindamise osas. Samuti on eluasemelaenu klientide maksekäitumine hea. Täiendavate nõuete seadmine ning nö jääkvõlanõudest

tarbija vabastamine seab pigem ohtu kogu eluasemeturu. Klientidelt eeldatakse suuremaid omafinantseeringuid, mis omakorda loob olukorra, et kliendid ei saa soetada soovitud eluaset. See toob kaasa olukorra, kus Riik peab hakkama otsima täiendavaid võimalusi, et toetada inimestel oma kodude soetamist. (Läti näide)

Samuti jääb antud ettepaneku osas küsimus, et kui laialt defineeritakse vastutustundlikku laenamist (täna ei ole üheselt defineeritud ja üheselt tõlgendatav). Pank 3: Pooldame ühetaoliste nõuete laiendamist kõikidele tarbijakrediiti pakkuvatele isikutele ja tõhusat järelevalvet nende tegevuse üle. Kõrgemad trahvimäärad juba kehtivad krediidiandjate ja krediidivahendajate suhtes, trahvide mõjuala laienemine teiste sisuliselt tarbijakrediiti pakkuvate isikute suhtes eeldab seadusemuudatust ehk suurenenud trahvide mõju nende tegevusele on käesoleval hetkel olematu. Jääkvõlanõudest ilmajäämine vastutustundliku laenamise nõude rikkumisel on negatiivse mõjuga soovitus. Seda mitmel põhjusel. Rikkumist on mitmel viisil sanktsioneeritud, kuid vaadates kohtupraktikat, puudutab suurem osa lahenditest aega enne hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmist, seega ei ole direktiivi mõju vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisele veel analüüsitud. Samuti puudub statistika vastutustundliku laenamise nõude rikkumiste ja sellega kaasnenud väärteomenetluste kohta. Puudub analüüs, et karistusõiguslik meede ei ole tõhus. Lisaks trahvile on krediidiandjale tagajärjeks ka seadusjärgne intress (hetkel 0%). See annab tarbijatele suuna viidata makseraskuste korral vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, kusjuures tõendamiskoormus tarbijal puudub. Selle tagajärjel kasvab kohtute koormus vastutustundlikule laenamisele tuginevate vaidluste osas. Käesoleval ajal jääb vara väärtuse languse risk tarbijale teatud mööndustega (AÕS § 335 lg.3), selle riski ülekandmine krediidiandjale mõjub turule negatiivselt - viivislaenude portfell kasvab (provisjonid, default), mis toob omakorda rohkem kapitali sidumist ja intressitõusu nn headele laenajatele. Kuna tagatisvara väärtuse hindamisele kehtivad juba 2016. aastast ranged nõuded, siis kinnisvara nn. vale hindamise risk peaks langema sellisel juhul eksperthinnangu koostajale? Ekspertide tegevust ei ole krediidiandjal võimalik mõjutada, seega antud soovituse puhul puudub põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Ümberkujundamise menetluses saab samuti neid riske muul moel maandada, FIMS võimaldab vabaneda võlast kiiremini (sisuliselt 3a ja mõnikord enne, kui pankrot lõpeb).

Tarbijakrediidilepingust ennetähtaegse vabanemise võimalused tarbija jaoks Pank 1: Võrdsete osamaksetega tagastamine - seda ettepanekut saaks toetada vaid siis, kui lepingu tühistamine on tingitud krediidiandjapoolsest rikkumisest. Muu olukorra korral aga mitte, sest miks krediidilepingu tühistamise tagajärjed peaks erinema tagajärgedest, mis kaasnevad teist liiki lepingute tühistamise korral?

Kui KKM ei ole tarbijale avaldatud või on näidatud tegelikust madalamana, siis VÕS § 408 lg 4, 5 ja 9 toodud tagajärg on meie hinnangul piisav kaitsmaks tarbija huve. Probleem, et tarbijatel on väike teadlikkus oma õigustest ja haldusasutustel on väike võimekus mõista keerulisi reegleid, ei ole lahendatav keeldude ja käskude lisamisega.

Majandustegevuses ühesuguste nõuete kehtestamine: toetame ettepanekut. Uuringust tuleb välja, et inimeselt-inimesele laenamine on kasvutrendis ja sellest on kujunemas selge ärimudel. Kahtlustada võib, et kõik sellised äriinimesed ei järgi aga nõudeid, mis tarbijakrediidi

andmisele kohalduvad. Ka sellised ärimudelid peavad alluma järelevalvele. Seda enam, et uuringu kohaselt kasutavad selliseid ärimudeleid kliendi, kes on juba hädas ja haavatavad. Saab öelda, et nõutava tegevusloata laenamisega peaks kaasnema samad tagajärjed, mis p 13 ettepaneku korral.

Liigkasuvõtmise kriminaliseerimine - Ei toeta kriminaalvastutust. See viiks olukorrani, kus võlgade refinantseerimise lepingud või muid võlgade ümberkujundamise struktuure ei julgeks enam vormistada. Meie hinnangul ei ole täna KKM ülempiiri ületamine ka liigkasuvõtmisena defineeritud. Ning KKM ülempiir ei ole küll piisav indikaator millega kriminaalvastutust seostada.

Pank 2: KKM’i piirmäär on kehtestatud seadusega ning krediidiandja peab seda järgima. KKM’i järgimiskohustust kontrollib FI krediidiandja poolt esitatavate vastavate aruannete alusel.

Kui krediidiandja KKM’i ei avalda, siis on ta rikkunud juba VÕS’st tulenevaid tarbijakrediidilepingu sätteid. Kui laiendada lepingu tühisuse aluseid, siis võib tekkida olukord, kus krediidiandja pigem satub kliendi pahatahtliku käitumise alla, kui klient hakkab nõudma KKM’i arvutamise õigsuse tõendamist vms.

Samuti võivad KKM’i mõjutada nt ümardamise reeglid, muudatused laenulepingu põhitingimustes, inimlikud eksimused, tehnilised vead. Kui nähakse siiski ette, et KKM’i madalam kuvamine toob kaasa lepingu tühisuse, siis on ettepanek, et sätestataks eksimuse ulatus.

Samuti võib tekkida olukord, kus krediidiandja lepingu tühisuse mittetagamiseks hakkab KKM’i igaks juhuks ümardama ülesse poole. Pank 3: Üldjoontes pooldame selles peatükis tehtud ettepanekuid tarbijakrediidi sätete ühetaolise kohaldamise osas kõikidele tarbijakrediidi pakkujatele. Juhime tähelepanu, et kehtiv regulatsioon ehk krediidi kulukuse (KKM) ebaõigena avaldamise tagajärjed ja tühisuse tagajärjed intressile on meie hinnangul piisavad. Puudub analüüs, et kehtiv regulatsioon ei ole mõjus. Samuti juhime tähelepanu, et krediidi kulukuse määra arvutus on sõltuvuses selle arvutamise hetkest ja tarbija valitud maksepäevast ehk andes tarbijale aja lepingueelse infoga ja lepinguga tutvumiseks, võib KKM ajas muutuda. KKM avaldamata jätmine on kehtivas regulatsioonis tühisuse aluseks, seega ei vaja KKM puudumine täiendavat reguleerimist. Tarbijakrediidilepingust tulenevad rahalised nõuded tarbija makseviivituse või muude rikkumiste puhul Pank 1: Ei toeta soovitust diferentseerida viivisemäära sõltuvalt lepinguliigist. Miks peaks tarbijakrediidisuhtes olema võlausaldajal võimalik nõuda viivist väiksemas määras võrreldes teistsuguste lepingutega, nt müügilepinguga, rendisuhted vms. Pigem tuleks seadusjärgset viivisemäära tõsta, sest tänane seadusjärgne määr ei motiveeri võlgnikke kohustuse täitmisele. Ei toeta soovitust viivise arvestusaja hilisemaks toomist. Selline meede signaliseerib võlgnikule, et võlas olla on okei. Selline meede ei aita kuidagi kaasa finantsdistsipliinile, seda enam, et ettepaneku kohaselt saakski olla pidevalt ühe kuu maksega võlas. See on olemuslikult vastuolus pacta sunt servanda põhimõttega.

Ei toeta soovitust piirata sissenõudmiskulude piiramist, sest võlausaldajale, sh krediidiandjale võlgnevusega kaasnevad reaalsed ja vajalikud kulud peaks olema alati sissenõutavad piiranguteta. viivisemäära alandamine - ei toeta soovitust. Miks peaks tarbijakrediidisuhtes olema võlausaldajal võimalik nõuda viivist väiksemas määras võrreldes teistsuguste lepingutega, nt müügilepinguga, rendisuhted vms. Pigem tuleks seadusjärgset viivisemäära tõsta, sest tänane seadusjärgne määr ei motiveeri võlgnikke kohustuse täitmisele.

Keelata võiks hoopis võimaluse arvutada intressi kogu lepinguperioodi vältel lepinguliselt laenusummalt ning kohustada arvutama seda tagasi maksmata laenujäägilt.

Viivise arvestamise algusaja toomine hilisemaks: Ei toeta soovitust. Selline meede signaliseerib võlgnikule, et võlas olla on okei. Selline meede ei aita kuidagi kaasa finantsdistsipliinile. See on olemuslikult vastuolus pacta sunt servanda põhimõttega.

Miks peaks tarbijakrediidisuhtes olema võlausaldajal võimalik nõuda viivist väiksemas määras võrreldes teistsuguste lepingutega, nt müügilepinguga, rendisuhted vms.

Pigem tuleks seadusjärgset viivisemäära tõsta, sest tänane seadusjärgne määr ei motiveeri võlgnikke kohustuse täitmisele.

Laenudel, millel on intress suurem kui seadusjärgne viivis ei tekigi võlgnikul sisuliselt mingit täiendavat maksekohustust, kuna nendel juhtudel saab viivist nõuda kokkulepitud intressi määras. Selliste laenude puhul oleks vaja tegelikult sätestada õigus nõuda viivist määras lepingujärgne intress + seadusjärgne viivis.

Viivisenõuete kapitaliseerimine - Et see meede rakenduks eesmärgipäraselt, on krediidiandjal vajalik teada 1) kas laenutaotlejal on teisi krediidikohustusi, sh teiste krediidiandjate juures ja 2) kas nende osas on võlgnevusi. Positiivse krediidiregistri küsimus. Vaid seda infot omades on võimalik vältida viivisnõuete intressitavaks kapitaliseerimist.

Pankade jaoks tooks selline meede eelkõige kaasa probleemi arvelduslaenutoote suhtes, kus pank ei saa kontrollida kas klient kasutab limiiti võlgnevuste tasumiseks või mitte. Nt täna oleme juba sunnitud selsamal põhjusel arvelduslaenu korral viivisearvestust mitte pidama.

Tekiks ka probleeme nö ühe ja sama võlausaldaja poolt nõuete kapitaliseerimisel, kui oleks keelatud selline intressitamine ka erinevate võlausaldajate korral, näiteks võla refinantseerimine ühest pangast teise, siis miks peaks üldse uus võlausaldaja olema nõud andma kliendile osaliselt intressivaba raha, et ta saaks oma võla teisele pangale tasuda? Sellisel juhul selliseid tehinguid ei tehta üldse ja see omakorda ahendab võlgniku võimalusi oma kohustusi refinantseerida.

Sissenõudmiskulude piirang - Ei toeta soovitust, sest võlausaldajale, sh krediidiandjale võlgnevusega kaasnevad reaalsed ja vajalikud kulud peaks olema alati sissenõutavad piiranguteta.

Kui võlgnevuse sissenõudmisega kaasnevad võlausaldajale täiendavad kulud, mida sisse nõuda ei saa, siis üldpildis maksavad selle kinni ikkagi need kliendid kes oma kohustusi täidavad ja seda suurema intressi näol. Ega siis laenuandja seetõttu ei hakka väiksema tootlusega leppima. Samas teeb see ka võlgniku olukorra soodsamaks ja soodustab hoopis võlgu olemist, mis on hoopis vastupidine tulemus soovitule.

Pank 2: viivise arvestamise algusaja toomine hilisemaks - selliste muudatuste puhul tuleb kaaluda, et millise mõju toob see krediidiasutuse laenuportfellile – nt provisjonikulud, mis mõjutavad laenude hinda. Kui tarbijale ei kaasne kuuajase makseviivitusega mitte mingisuguseid lisakulusid, siis võivad Tarbijad hakata makseid kuu võrra edasi lükkama. Pank 3: ei poolda viivisemäära diferentseerimist. Meede ei ole asjakohane, probleemi saab ka teisiti lahendada. Nõuete paljususe korral tekiks väga keerukas arvutus, kui määr on seotud muutuvsuurusega, siis tekitaks see tarbijas pigem segadust. Peamine mõju võib olla maksekäitumise halvenemine ja finantsstabiilsuse langemine, mis omakorda tooks kaasa üldise intressitõusu. Pigem lahendame sotsiaalset küsimust ja küsimust õigusabi kättesaadavuse ning finantskirjaoskuse osas, et tarbija saaks vaidlustada valedel alustel arvutatud kõrvalnõudeid (sh viivist). Sellise meetme rakendamisel tuleks teha põhjalikum kohtulahendite analüüs, mille järelduste pinnalt saaks väita, et hetkel kehtiv regulatsioon vajab muutmist. Muudatuse rakendamisel tuleb seletuskirjas arvesse võtta ka mõju krediidiandjate tulule. Viivise arvestamise algusaja hilisemaks toomine toob kaasa maksekäitumise olulise halvenemise. Mida edasilükkamine aitab ära hoida ja milline arvestus toimuks arvestamise algusajani? Kõrvalnõuete puhul oleks see mingil moel mõeldav, kuid viivise regulatsioonis ei ole see mõistlik. Viivise mõte ongi võlgniku motiveerimine nõude tasumiseks ja see on võlgniku huvides just ajavahemikus võlgnevuse tekkest kuni ülesütlemiseni. Viivisenõuete kapitaliseerimise keelamine ja sissenõudmiskulude piirangud – kehtiv regulatsioon juba tagab seda. Kuidas saavad krediidiandjad katta nt kohtu- ja täitemenetluse kulud? Kättetoimetamise kulud on näiteks kohtutäituri teenust kasutades päris kõrged, kuna krediidiandjad ei saa kasutada sarnaselt kohtutele tasuta kättetoimetamise kanaleid nagu Ametlikud Teadaanded. Sissenõudmiskulude nõudmise välistamine paneb krediidiandjad teiste turuosalistega väga ebavõrdsesse seisu ja tehtud kulutused langevad pigem teistele tarbijatele üldise teenuse hinnatõusu kaudu. Täitemenetluses ei rakendata VÕS-e nõuete rahuldamise sätteid, kuna kohtutäitur edastab sissenõudjale saadud tulemist jaotamiskavas märgitud summa, mille arvelt krediidiandja rahuldab enda nõudeid kohtutäituri vahenduseta VÕS-e sätteid järgides. Kogumina võivad eeltoodud soovitused koosmõjus vastutustundliku laenamise nõude rikkumise riskiga mõjutada negatiivselt krediidiandjate soovi pakkuda restruktureerimislahendusi. Kõrvalnõuete peatamiseks on teisi alternatiivseid menetlusi. Kui laenusumma kasutamise eest saadavat tasu (intressi) alternatiivsete menetluste käigus loota ei ole ja laenatud summa sissenõudmiseks tehtavad kulutused jäävad krediidiandja kanda, siis tagajärjeks on restruktureerimislahenduste pakkumise motivatsiooni langus või alternatiivina laenutoodete üldine kallinemine. Tarbijakrediidilepingust taganemise ja selle erakorralise ülesütlemise piirangud ja nõuded krediidiandjale

Pank 1: Ei toeta soovitust. Tarbijakrediidi osas lävend täna juba kehtib – 3 võlas makset. Kuigi protsentuaalses summas lävend näib ahvatlev, ei kaitse see tarbija huve paremini. Näiteks lävendina protsent algsest summast meie hinnangul ei tööta, sest kui toimuvad summa suurendamised, siis kuidas ja millelt seda arvutada – algsummalt, jäägilt, uuelt laenusummalt. Samuti kuidas töötaks protsendiline lävend laenude korral, millele ei ole graafikut ja kus klient maksab laenuperioodil ainult intressi.

Pigem toovad kõik need lävendid, sh täna kehtiv kaasa selle, et kliendid oskavad vägagi hästi seda (pahatahtlikult) oma kasuks ära kasutada ja võtta võlausaldajalt lepingu ülesütlemise võimalus.

Problemaatiline on hinnata, mis juhul on tegemist läbirääkimiste võimaluse andmata jätmise juhtumiga – kui ülesütlemise kirjas seda võimalust pakutakse, aga tegelikkuses võlausaldaja vastu ei tule, kas siis on antud võimalus, kui see lihtsalt kirjas mainitud on või peab võlausaldaja kindlasti mingi järeleandmise tegema.

Samuti on väga problemaatiline anda võimalus ülesütlemine tagasi pöörata – peale ülesütlemist võivad järgneda juba muud toimingud, näiteks kohtusse pöördumine, millega kaasnevad kulud ja tekib küsimus, kes need siis kandma peaks, kui ülesütlemine nn ära kaob.

Pank 2: läbirääkimisvõimaluse pakkumine - siinkohal peab täpselt sätestama, et millisel kujul ja millal peab krediidiandja andma võimaluse läbirääkimisteks. Praktikas on olukordi, kus krediidiandja ei saa kordagi kontakti laenusaajaga, et alustada läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks. Valdavalt kutsutakse tarbijat üles läbirääkimistele igas maksetega hilinemise teatises. Näeksime, et sellisel juhul tuleks sätestada tarbija kohustus krediidiandjaga koostööd teha ning leida lahendusi makseraskustest välja tulemiseks.

Ülesütlemise tagasipööramine - sellise sätte rakendamisel tuleb hinnata olukordi, kus ennetähtaegselt võlgnevuse tõttu ülesöeldud laen on edasi müüdud inkassofirmale. Kas sellist laenu peab samuti olema võimalik tagasi pöörata? Juhul kui inkassofirmale loovutatud võlgnevust, millest vabalt valitud summa on vahepeal tagasi makstud, peab saama tagasi loovutada ja lepingu ülesütlemine tagasi pöörata, siis see vajab mh märkimisväärseid tehnilisi arendusi. Pank 3: Summalise piirangu kehtestamine tooks kaasa teatud finantseerimistoodete ülesütlemise võimatuse, näiteks krediitkaardid jmt. Protsentuaalne piirang võib mõjutada eluasemega seotud toodete ülesütlemise võimalikkust. Võlgnike motivatsioon väikest võlga tasuda puuduks. Kui nende meetmete kõrvale kehtestatakse AKI poolt ka võlas olevate nõuete summalist piiri, siis maksekäitumine halveneb oluliselt, kuna krediidiandjatel puuduks võimalus väiksemaid võlgnevusi tuvastada. Antud juhul peaks vaatama statistikat võlgade ümberkujundamise menetlustes, kust selguks ümberkujundamisel olevate võlgade struktuur. Kui enamasti on tegemist väiksemate võlgadega, siis sellise ülesütlemise piirangu kehtestamine tooks kaasa pigem ülelaenamise teatud segmendis. Pakutava meetmega püütakse parandada finantskirjaoskamatusega seotud probleeme, kuid tagajärjeks võib olla hoopis hõlpsam laenamine ning viivisvõlgnevuste kasv krediidiandjate portfellis. Läbirääkimisvõimaluse puudumine on subjektiivne kriteerium, mida võlgnik võib tõlgendada selliselt, et temale meelepärastel tingimustel lahenduse mittepakkumine ongi läbirääkimisvõimaluse puudumine. Krediidiandjad edastavad võlateateid ja hoiatusi, pakkudes läbirääkimisi VÕS- e § 416 lõigete 1 ja 2 nõudeid järgides. VÕS-e 421 kohaselt toob tarbijakrediidi jao sätete eiramine kaasa kokkuleppe tühisuse, seega jääb arusaamatuks, millist probleemi püütakse soovitusega lahendada. Lepingu ülesütlemise nn tagasipööramise reguleerimine seaduses on väga keeruline – tagasipööramise alused, tagajärgede kirjeldus, nõuete arvestuse alused tagasipööramise korral jmt tekitavad praktikas pigem probleeme. Kui krediidiandja soovib naasta lepingu täitmise juurde, siis ka praegu on see võimalik poolte kokkuleppe alusel. Erakorralise ülesütlemise protsess on niigi õiguslikult ja tehniliselt keerukas, nt ka AML põhjustel ülesütlemise korral. Ülereguleerimine tooks siin pigem kaasa kohtuvaidluste arvu tõusu.

Tarbijakrediidilepingu refinantseerimine, võlatunnistus ja kompromiss Pank 1: See viiks olukorrani, kus võlgade refinantseerimise lepingud või muid võlgade ümberkujundamise struktuure ei julgeks enam vormistada. Võimalus pakkuda ainuüksi maksetähtaja pikendamist ei pruugi olla universaalne meede. Märgime siinjuures, et pankade jaoks on täna juba problemaatiline see, et arvelduslaenutoote suhtes ei saa kontrollida kas klient kasutab limiiti võlgnevuste tasumiseks või mitte. Nt täna oleme juba sunnitud selsamal põhjusel arvelduslaenu korral viivisearvestust mitte pidama.

Pank 2: võla kapitaliseerimisel on keelatud arvestada viivisvõlgnevuselt intressi - nimetatud piirangu kohaldamisel analüüsida, et kas ja kuidas on võimalik toodud nõuet täita, kui laenusaaja refinantseerib oma kohustused teise krediidiandja poolt väljastatud laenu arvelt (teine krediidiandja ei ole teadlik, et millest tarbija eelmine kohustus koosneb).

Ümberstruktureerimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu tühisus ja kehtima võiks jääda üksnes maksetähtaja pikendamine - vajalik väga selgelt sätestada selline regulatsioon, et vastutustundliku laenamise sätted „ei takistaks“ raskustesse sattunud tarbija jaoks lahenduste leidmist. Kahtlemata on vajalik maksevõime hindamine, kuid nö takistuseks võib mõnel juhul saada maksimaalne laenusumma, laenu periood või KKM piirmäär vms. Kui laenu ümberstruktureerimine on piiratud, siis tekib olukord, kus krediidiandjal ei ole võimalik tarbija soovidele enam vastu tulla ja ta on sunnitud lepingust tuleneva võlgnevuse sisse nõudma (mh tagatise realiseerima). Pank 3: Vt ka kommentaare restruktureerimise kohta. Võlatunnistuse tühisus alternatiivina ei ole arusaadav. Siin puudub raamistik, kuidas saaks vastutustundliku laenamise põhimõtet üldse rakendada. Me saaks pakkuda lepingu muudatust alles siis, kui võlgnikul on reaalne sissetulek, mille arvelt võlg tasuda. Kuna üldjuhul leitakse töö kuni 6 kuu piires eeldusel, et tööjõuturg on hea tervise juures, saabuks ülesütlemise aeg enne, kui me saame maksepuhkust vmt meedet pakkuda. Vastutustundliku laenamise nõudeid tuleb rakendada ka igasugusel lepingu muutmisel, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine VÕS-e § 403 lõike 21 järgi. Seega eeldatakse, et selline lepingu muudatus on tasuta, mis justkui annaks võimaluse vastutustundliku laenamise sätete kohaldamata jätmiseks? Teisest küljest on sellise kliendi riskitase senisest kõrgem ja sellega kaasnevad muud tagajärjed. Tarbijakrediidilepingu tagamisest (käendus, pant) tekkivad õigussuhted Pank 1: Kui sissenõudmine pannakse sõltuma teate kättesaamisest, siis ei toeta teavitamise soovitust. Kuna kirjade kättetoimetamine on tihti ka problemaatiline (lihtsalt keeldutakse vastu võtmast) võib olukorras, kus kirju tuleb saata erinevatele isikutele tekkida ebaselgus, kas leping on kehtiv või mitte, samuti võib tekkida ebaselgus ka võlgnikel, käendajatel, tagatise andjatel, kui nad ei tea, kas teised osapooled on kirja kätte saanud jms. Seega peaks ülesütlemise tähenduses jääma määravaks teate kättetoimetamine ainult laenusaajale endale.

Ei toeta soovitust piirata n-ö globaalsete tagatiskokkulepete kasutamist. Õiguskäibesse tulnud fraas globaalne tagatiskokkulepe pole oma sisult defineeritud õigusmõiste, see on Riigikohtu antud teatud olukorra kirjeldus. Soovituse osas jääb seega ebaselgeks, mida täpsemalt soovitatakse keelustada. Uuringust ei selgu, millist tegelikku probleemi vastava keeluga lahendada soovitakse ja kas selliseid

tagatiskokkuleppeid, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega on tagatud kõikvõimalikud hüpoteegipidaja nõuded, jätkuvalt tegelikult ka sõlmitakse.

Kehtiva õiguse järgi peab hüpoteegi tagatiskokkulepe olema sõlmitud notariaalses vormis. Notari roll on tõestada tasakaalus leping ja selgita osapooltele lepingust tulenevaid riske. Kui notar täidab oma ametiülesannet hoolsalt, siis julgeks väita, et ebapiisavalt määratletud sõnastusega tagatiskokkuleppeid ei õnnestu üldse sõlmidagi. Juhul kui neid on sõlmitud, on tagatise andjal võimalus juba täna tugineda läbi heade kommete vastasuse sellise kokkuleppe tühisusele – esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Seega, tegelikult leidub Riigikohtu osutatud murekohtade lahendus selles, kui selgelt sõnastatakse tagatiskokkuleppeid ja selgitatakse pandist tulenevat riski pantijale.

Täna kehtivate pandiõiguse üldsätete kohaselt on pandiga võimalik tagada tulevikkus tekkivat nõuet, ka tingimuslikku nõuet, ka kõrvalnõudeid on võimalik tagada. Pole piiritletud, millist liiki lepingut võib ja millist ei või tagada. Keelates vastavad tagamisvõimalused tarbijatega, muutub seni kehtinud pandisüsteemi olemuslikult – sisuliselt muutuks kõik pandid aktsessoorseteks ja hakkaks sõltuma, sellest kas nõue (loe: tagatud leping) on veel kehtiv või enam mitte.

Sellise piirangu rakendumisel tuleks kehtestada tagatiskokkuleppe sõlmimisele lihtkirjalik vorminõue. Seejuures ei soovi me aga seda, et krediidiandja peaks hakkama kandma seda rolli ja ülesandeid mida täna kannab tagatiskokkulepet tõestav notar – selgitab, osutab riskidele. Kui need ülesanded panna krediidiandja õlule, siis peab krediidiandja hakkama koguma tõendusmaterjali, et on kõik need ülesanded täitnud, sest vastasel korral riskib krediidiandja vastutustundetu laenuandmisega. Me ei soovi selliseid seoseid. See kõik tõstab kokkuvõttes vaid krediidi hinda.

Kompromisslahendus sellele, et pandipidajad ei kasutaks pahatahtlikult pante kõiksugu nõuete sissenõudmisel oleks ehk see, kui krediidilepingus oleks võimalik viidata sellele tagatiseks antud pandile nii, et viitenorm ei osutuks tühiseks notariaalse vorminõude rikkumise tõttu, vaid kliendil ja krediidiandjal oleks võimalik viitenormiga osutada nendele pandiõigustele, millega ühte või teist krediidilepingut seostada soovitakse.

Võib kaasa tuua olukorra, kus tagatise andja peab iga kord minema tehingut notariaalselt tõestama, kui tahab uut laenu saada/tagada, mis toob kaasa vaid täiendavaid kulusid talle.

Ei nõustu VÕS § 88 lg 2 kehtetuks tunnistamisega. See omaks vaid efekti nn pahatahtlike võlgnike korral, kes saaksid võimaluse ära tasuda esmalt tagatud kohustuse ja seejärel oma vara kõrvaldada, et teha tagamata kohustuste sissenõudmine võlausaldajatele raskemaks. Kui vara kõrvaldamise soovi ei ole, siis ei annaks tagatud kohustuse täitmine esmajärjekorras suurt efekti võlgnikule, kuna tagamata kohustusi saaks võlausaldaja ikka rahuldada sama vara arvel, võlausaldajal kaoks vaid eesõigus.

Pank 2: globaalsete tagatiskokkulepete keeld - praktikas tarbijatega täna juba globaalseid tagatiskokkuleppeid väga ei sõlmita. Samas on tarbijatele selline valikuvõimalus jäetud (kui on teda, et kohe soovitakse uusi laene võtta jne), et vähenda tarbija jaoks võimalikke tehingukulusid.

Tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist loobumist - vajab täiendavat hindamist kogu tagatiste seadmise süsteemile. Pank 3: Pooldame ettepanekut kehtestada kohustuslik kolmandast isikust tagatiseandjate teavitamine, kuid selle vormi osas juhime tähelepanu sellele, et see regulatsioon ei saaks olla sarnane võlgnikule ülesütlemise teate kättetoimetamisega. Põhjuseid on siin mitmeid – näiteks, tagatiseks

oleva kinnisasja omanik või võib muutuda krediidiandja tahtest sõltumata ja krediidiandjal ei pruugi olla tagatise omaniku isikuandmeid. Sellisel juhul saaks tugineda vaid avalikes registrites (kinnistusraamat, rahvastiku- või äriregister) olevatele andmetele. Kättetoimetamise nõude kehtestamisel veniks võlamenetluse ja ülesütlemise protsess väga pikaks ja annaks võimaluse pahatahtluse korral võla sissenõudmist (sh täite- ja kohtumenetluses) takistada. Nn globaalsete kokkulepete keeld – üldiselt ei ole selle vastu, kuid teatud juhtudel võib see kaasa tuua negatiivseid tagajärgi tarbijatele. Näiteks, kui varasem kokkulepe lubas tagada lepingut X ja selle lisasid, millega ei anta täiendavat laenu, siis teatud olukorras on lisasumma andmine makseraskuste korral vajalik. Samal ajal pole siis laenusaajal vahendeid, et tagamiskokkulepet muuta. Tagatiskokkulepete puhul notariaalsest vormist loobumine – ei poolda seetõttu, et notari poolt pakutav selgitamiskohustus ja tehingu osapoole teovõime ning tegeliku tahte väljaselgitamine on erialast ettevalmistust nõudvad oskused, mida ei saa üle kanda vastava kompetentsita isikutele. Selline muudatus ei taga tarbijate huvide kaitset ega võimalust saada selgitusi sõltumatu ameti kandja poolt. Tarbijakrediidist ja tagatisest tulenevate nõuete aegumine Pank 1: Ei mõista mismoodi see soovitus parandab tarbija positsiooni. Kas siin on mõeldud nõuetena krediidiandja nõudeid kliendi vastu või tarbija nõudeid krediidiandjate vastu? Kui kliendi nõudeid krediidiandja vastu, siis ei toeta soovitust. Inkassoteenus Pank 1: Nõustume, et inkassoteenuse turg vajab täpsemaid tegutsemisraame ja järelevalvet.

Pank 2: Pooldame inkassoturu reguleerimist, kuid soovime regulatsiooni kehtestamisel kaasa rääkida. Krediidiandja ja tarbija nõuete kohtuväline ja kohtulik maksmapanek, täitemenetlus ja maksejõuetusmenetlused Pank 1: Lepitusmenetlusest - pigem võiks laiendada tarbijavaidluskomisjoni pädevust ja õigusi. Tagaseljaotsustest - meie näeme antud küsimust hoopis teise nurga alt - tagaseljaotsus ei tohiks tuua kaasa seda, et isik kes kohtus kohal on, peab hakkama „võistlema“ kohtunikuga, s.t ta peab ikkagi esitama kõik vajamineva kohtunikule, et kohtunik saaks teha tagaseljaotsuse isiku suhtes, kes ei ole kohtusse kohale ilmunud. Tsiviilkohtumenetluses peaks kehtima jääma ikka poolte võistlevuse printsiip – pool kes ei suvatse ilmuda kohale, ei saa võita.

Soovitus muudab oluliselt tagaseljaotsuse mõtet, mille kohaselt loetakse asjaolud omaks võetuks. Samuti teeb see sissenõudmise raskemaks, pikemaajalisemaks ja seega ka kallimaks, mis tuleb lõppkokkuvõttes võlgnikul kinni maksta. Paljudel juhtudel ei ole ka võlgnikul asjaolude kohta midagi vastu vaielda, sest probleem on rohkem raha puudumises. Vaidlevad hea meelega need, kes on pigem pahatahtlikud võlgnikud ja neiule ei tohiks asju lihtsamaks/soodsamaks teha.

Alampalgast väiksemate sissetulekute arestimise keelust - see on niigi võimalik vaid erandjuhtudel ja peaks säilima, et ka miinimumpalka teenival pahatahtlikult võlgnikult midagigi kätte saada.

Selgemalt reguleerida füüsilise isiku tegevuse korraldamist ja sissetuleku teenimist pankrotimenetluse ajal. Sätestada selgelt, kuidas ja kui palju peab ta teenitust üle andma pankrotivarasse võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, kohaldades eelduslikult täitemenetlusega sarnaseid reegleid - see on juba piisavalt reguleeritud. Pigem tuleks võlgnikke rohkem motiveerida sissetulekut teenima, näiteks andes kohtule rohkem kaalutlusruumi hilisemal võlgniku kohustusest vabastamise otsustamisel olenevalt sellest, kuidas võlgnik menetluse ajal käitunud on.

Lühendada füüsilisest isikust võlgniku kohustusest vabastamise tähtaegu. Lisaks kaaluda kuluka usaldusisiku rolli maksejõuetusmenetlustes ja pigem püüda raskustes inimesi abistada tasuta võlanõustamisteenuse kaudu - reeglina usaldusisikuid ei määratagi, kuna see on täiendav kulu ja kallis. Kohustustest vabastamise tähtaegade puhul tuleks anda kohtule rohkem kaalutlusruumi, et oma kohustusi korrektselt täitnud võlgnikke varem vabastada kohustustest, samas ei saa see tähtaeg jääda ka väga lühikeseks (on juba täna piisavalt lühike), kuna ka võlausaldaja vajavad kaitset. Samuti oleks vaja oluliselt parandada võlausaldajate kaitset pahatahtlike võlgnike vastu, kuna teatud võlgnike puhul ei aita ka võimalik tagajärg, et võlgadest ei vabastata isikut, kuna oskuslikult toimetades on võimalik piisavalt ära elada ka võlgadega.

Õiguspoliitiliste piirangute kaotamine kohustuste osas, millest ei saa vabastada või mida ei saa ümber kujundada. Lisaks pakkuda kohustustest vabastamise menetlust ka kõige vaesematele tarbijatele, kellel ei ole raha ka menetluskulude katteks - need piirangud on väga minimaalsed juba ja teatud juhtudel (näiteks õigusvastaselt tekitatud kahju puhul) oleks ka õigustatud, et võlgnik peaks neid täitma pikema aja jooksul (kuni aegumiseni) ja ei saaks nii lihtsalt nendest kohustustest vabaks. Kui kõikidest kohustustest on võimalik kergesti ja kiiresti vabaneda, väheneb ka isikute motivatsioon nendest kohustuste hoiduda ja seeläbi väheneb kannatanute kaitse.

Võlgade ümberkujundamise menetluses lihtsam kestvuslepingute ümberkujundamine – ette ei ole võimalik seda otsustada, kuna tagatise realiseerimise tulemus võib sõltuda suurel määral võlgniku käitumisest ja võlgnik poleks sel juhul motiveeritud enam tegutsema viisil, et tema nõue saaks võimalikult suures ulatuses rahuldatud, kuna jääkvõlast ta pääseb niikuinii.

Pank 2: Teavitada tarbijaid tõhusalt vajadusest kohtu kirjadele reageerida ja selle tegemata jätmise negatiivsetest tagajärgedest - seoses ettepanekuga teavitada tarbijaid vajadusest kohtu kirjadele reageerida jääb selgusetuks kellele see ettepanek on suunatud ja kes täiendavaid teavitusi peaks edastama. Sellise kohustuse panemist võlausaldajale ei tundu kindlasti mõistlik. Võib eeldada, et enne kohtusse pöördumist on võlausaldaja ilmselt kõikvõimalikud suhtluskanalid ja teavitusviisid omaltpoolt ammendanud.

Kohtul võiks olla võimalus vabastada võlgnik juba ette tagatise realiseerimisest järele jäävast jääkvõlast, mis motiveeriks ka võlausaldajat realiseerima tagatist maksimaalselt kasulikult - toodud ettepaneku põhjendus jääb võlausaldaja vaates selgusetuks, kuna võlausaldaja huvi on saada tagatise realiseerimisega siiski nõue täidetud. Samuti on täna juba väga täpselt reguleeritud kuidas toimub tagatisvara hindamine ja müük. Pank 3: Pooldame lepitusmenetlusega tegeleva üksuse loomist, kuid ei poolda mitmete sarnaste ülesannetega tegelevate üksuste olemasolu. Nt kui võlgnik soovib tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust lahendada, on tal võimalik kaebusega pöörduda TTJA, TTJA tarbijavaidluste komisjoni, FI, kohtu ja kohtutäituri poole. Kui sellele lisanduks veel üks alternatiivne vaidlemise võimalus ja teatud kõrvalkulude ning sissenõudmiskulude nõudmine oleks välistatud või piiratud, siis selliste laenude sissenõudmine tooks kaasa nii suure aja- ja rahakulu, et paratamatult muutuks tarbijakrediit Eesti turul kallimaks.

Tagaseljaotsuste tegemise lubatavuse piiramine – ei poolda ettepanekut. Sisuliselt peaks laenusaaja vältima suhtlust ja sellega oleks võimalik vältida nõude maksmapanekut. Kaja lihtne esitamine lahendab seda probleemi (nagu ka uuringu autorid lk. 133 ka välja tõid). Pigem peaks kehtestama vastutuse kohtumenetlusest kõrvalehoidmise eest ning leidma sunnivahendeid, motiveerimaks osapooli kohtule vastama. Täitemenetluses sissenõude pööramise üldine mõju palga alammäärast väiksematele sissetulekutele on analüüsimata. Kuna riigipoolne kontroll varjatud sissetulekute üle on pigem madal, annaks see võimaluse pääseda täitemenetluses nõuete maksmapanekust. Käesoleva ajani on keeldutud seadusemuudatusest, mis keelaks sissetulekute laekumise teise isiku kontole, sh laste ja lähikondsete kontodele, mis võimaldab üsna muretut elu võlgnikele, kelle kontot arestitakse. Samuti mõjutaks selline muudatus negatiivselt võlgade sissenõudmist traditsiooniliste miinimumsissetulekuga alade esindajatelt (ehitus- ja teenindussektor, iseenda tööandjad). Täitemenetluses kinnisasja müügi tasude vähendamine vähendaks ka kohtutäiturite motivatsiooni selle toiminguga tegeleda, mis omakorda vähendaks kinnisasja sundmüügi efektiivsust ja saadavat hinda. Koostööaldis võlgnik müüb vara väljaspool enampakkumist, mis tagabki kõrgeima võimaliku ehk turuhinna ning väiksema kohtutäituri tasu. Enampakkumist vältiva võlgniku vara turuhind ongi seetõttu madalam, et potentsiaalsed ostjad ei saa nt varaga tutvuda või arvestavad võimaliku väljatõstmisega kaasnevate kuludega. Selline muudatus ei motiveeriks võlgnikku probleemi lahendama, vaid pigem probleemi vältima. Muud soovitused on lahendatud füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu (FIMS) raames.

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium [email protected] Teie: 31.01.2024 nr 2-1/293-1 Meie: 29.02.2024 nr 10

Arvamuse avaldamine Reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus Austatud Tiit Riisalo Täname võimaluse eest avaldada arvamust reklaamiseaduse (RekS) muutmise seaduse eelnõu Väljatöötamiskavatsuse (VTK) osas. Järgnevalt Eesti Pangaliidu seisukohad ja ettepanekud. 1. Toetame RekS §29 toodud finantsteenuse reklaami ja tarbijakrediidi reklaami üldnõuete selget eristamist. Nõustume reklaami mõiste korrastamise ettepanekuga ning selge erandi sätestamisega otsepostituste ja muule piiritletud isikute ringile suunatud turundusteabe välistamisega reklaami mõiste alt.

Soovime vältida ebakindlust ja ebaselgust tarbijakrediidi reklaami regulatsiooni tuleviku osas kuivõrd VTK tutvustamisel selgitati, et sõlmitud koalitsioonileppes on eesmärgistatud kiirlaenude ja hasartmängude reklaamide keelustamine. Juhime tähelepanu, et mõistet kiirlaen ei ole finantsvaldkonna regulatsioonis defineeritud ning seetõttu jääb ka sellise mõiste pinnalt reklaami reguleerimine või keelamine ebaselgeks. Tarbijakrediidi direktiivi alusel on tarbijakrediit väga lai ja eriotstarbeline valdkond hõlmates laenutooteid kuni 100 000 eurot ning kiirlaenu mõiste võrdsustamine mõistega tarbijakrediit ei saa kuidagi olla põhjendatud. Kindlasti tuleks vältida olukorda, et “kiirlaenuks” kvalifitseeruvad kõik tagatiseta tarbimislaenu tooted. Samuti ei tundu mõistlik “kiirlaenu” defineerimine läbi selle , kas seda pakub pank või mõni teine krediidiandja. Üks võimalus oleks näiteks defineerida kiirlaenu mõiste läbi mingi KKM piirmäära või muu arvulise väärtuse, mis “kiirlaenu” iseloomustab. 2. Ühtlasi soovime esile tõsta probleemi, mis kaasneb ärikliendile suunatud reklaamiga, kuhu lisatud linkide kaudu jõuab tarbija ka temale suunatud pakkumiseni. Tarbijakrediidi raadio- ja telereklaami keelust mööda hiilimiseks suunatakse reklaam äriklientidele, kuid krediidireklaam kui selline jõuab siiski tarbijateni. 3. Oleme suhelnud koolide ja lasteaedade esindajatega, kes on tihti avaldanud soovi helkurite ja muude abivahendite järele. Siiani ei ole me pidanud võimalikuks nt lattu seisma jäänud logodega abivahendite

jagamist, sest tegemist oleks lastele suunatud keelatud reklaamiga. Teeme ettepaneku seaduses selgelt reguleerida, mis laadi reklaamkingitused on lubatud ja millised mitte. Kui reklaamkingitus teenib selgelt üldist ühiskondlikku huvi (nt helkurid), siis see võiks meie hinnangul olla lubatud. 4. Toetame majandus- ja kutsetegevuse kohtadena ka veebikeskkondade ja sotsiaalmeedia lehtede käsitlemist. Samas on siin oluline leida mõistlikud piirangud, mida tegevuskohtadeks pidada. Keeruline saab olema eristada, milline veebikeskkond, sotsiaalmeedia konto on finantsasutuse tegevuskohaks ja milline mitte. 5. Krediidiasutuse või -andja sotsiaalmeediakanalid on tänapäeval tarbijatele ühtlasi ka info jagamise kanalid ning vastav info jõuab vaid tarbijateni, kes on selleks soovi avaldanud ehk märkinud ennast vastava konto jälgijaks. TTJA seisukoht keelata krediidiasutusel või -andjal oma sotsiaalmeedia kontol oma toodete kajastamine ei ole põhjendatud. Niikaua kui postitusega ei kaasne reklaamiraha, ei peaks sotsiaalmeedias krediidiasutuse või -andja kontol avalikustatud teavet käsitlema reklaamina. Tarbijad jälgivad krediidiasutuse või -andja sotsiaalmeedia kontot vabatahtlikult ja saavad igal ajal sellest sisust loobuda, mis teeb selle turundus- ja reklaamialases erialakirjanduses võrreldavaks otseposti või - turundusega, mis ei ole käsitletav reklaamina. 6. Leiame, et mõjuisikute poolt tehtavate postituste osas tuleks välja töötada kriteeriumid, mille alusel saab tuvastada, kas mõjuisik tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Kuidas reguleerida olukordi, kus mõjuisik teeb finantsteenuse kohta teavet sisaldava postituse iseseisvalt ilma finantsasutusega kooskõlastamata? Meie hinnangul peaks regulatsioon kindlasti hõlmama ka selgeid ja mõistlikke suuniseid, kuidas mõjuisikud võiksid nõuetekohaselt reklaamida finantsteenuseid, iseäranis erinevaid tarbijakrediidi tooteid. Ühtlasi ja kaasnevalt reklaami tellija mõiste täpsustamisega näeme selget vajadust välistada selle ettevõtte vastutus, kelle teenust või toodet mõjuisik sotsiaalmeedias propageerib (juhul kui selline tegevus loetakse reklaamiks), kuid kes ei ole mainitud reklaami otse ega kaudselt tellinud ega paku sellise turundustegevuse eest mõjuisikule hüvesid. 7. Meie hinnangul oleks vajalik üle vaadata kanalipõhised piirangud (nt televisiooni- ja raadio piirangute vajalikkus). 8. Leiame, et kohustusliku teabe maht tarbijakrediidi reklaamides on ebamõistlikult suur. Toetame, et reklaamidele saaks lisada viiteid ning kliendile antakse võimalus saada vajalik info kätte maandumislehtedel. Juhime tähelepanu, et Pangaliit on korduvalt viidanud vajadusele kustutada RekS § 29 lõikes 3 toodud sõna „üksnes“, kuivõrd selline piirang ei ole EL õigusaktidest tulenevalt kohustuslik.

a) TTJA seisukoht ja praktika keelata reklaamides ka lingid või QR koodid ei ole põhjendatud. QR kood ei ole kuidagi vastutustundetu ja liigne element nt tarbijakrediidi print- või välireklaamil. See on tänapäeval laialt kasutatav viis tarbija jaoks mugavalt oma kodulehele või toote maandumislehele suunamiseks, kus tarbijale on võimalik esitada ulatuslikum ning arusaadavam info kui seda on pelgalt hoiatus ja tüüpnäide. Lisaks kohustuslikule teabele, peab tarbijale suunatud reklaam võimaldama võimalikult laia finantskirjaoskusega tarbijatele piisavalt ammendavat ja asjakohast teavet pakutava finantstoote kohta. Tänased piirangud teabe esitamisel finantsteenuse reklaamides piiravad selgelt tarbijate võimet eristada oma sisult erinevaid laenutooteid, mistõttu võrreldakse tegelikkuses erinevate toodete kohustusliku teabe näitajaid, mis omakorda ei aita kuidagi kaasa läbimõeldud ja teadliku laenuotsuse tegemisele. b) Kuna online kanalite reklaamivõimalused arenevad väga kiiresti, siis ei peaks seadusandlus piirama erinevaid digi-lahendusi, vaid peaks andma kõigile turuosalistele selge arusaama, kuidas antud piirangutega reklaamikandjaid saab kasutada. Keelata neid kanaleid põhjendusega, et kui kohustuslik teave reklaami ei mahu, siis ei tohi selliseid kanaleid kasutada, ei ole tänapäeva are nevas digikeskkonnas jätkusuutlik. Digikeskkonnas on reklaamidele võimalik lisada viiteid ning tarbijale saab seeläbi toote maandumislehel esitada ulatuslikuma ning arusaadavama info kui seda on pelgalt hoiatus ja tüüpnäide. 9. Leiame, et mõistlikult tuleks reguleerida Google Ads ja sarnased kanalid. Praegu ei ole võimalik nõuetele vastavat reklaami Google Ads vahendusel avaldada, samas kui orgaanilise otsingu tulemusena kuvatav tekst ei vasta tihti mingisugustele nõuetele, sh on vastutustundetu sisuga. Argument, et krediidiandja ei saa kontrollida seda, missugune tekst selles otsingus välja kuvab, ei päde. Tänane reklaamiseadus ei ole piisavalt paindlik kasutamaks Google reklaame, mida praktikas turuüleselt kasutatakse ning seda tihtipeale reklaamiseadusega mitte kooskõlas. Antud reklaame on võimalik seadistada piiratud tähemärkidega, mistõttu ei mahu nimetatud reklaamis esitama tarbijakrediidi reklaamile kohustuslikku teavet. Antud olukorra annaks väga lihtsalt reguleerida kokkuleppega, et tarbijakrediidi otsingureklaamis või muudes reklaamkandjates, mille sisu on piiratud tähemärkide arvuga, võib kasutada lühemat hoiatusteksti eeldusel, et toote maandumislehel on korrektne ja täielik kohustuslik teave. Näiteks: Tegemist on finantsteenusega, tutvu tingimustega ja pea nõu. 10. Järelevalve osas toetame, et finantsteenuse reklaami osas oleks vastutav üks järelevalveasutus. Samas tuleks vältida, et üldise reklaamide alase järelevalve tükeldamisega erinevate ametiasutuste vahel seatakse ohtu seaduse ühetaoline tõlgendamine ja rakendamine ning selle kaudu järjepideva reklaamipraktika loomine. Kui selleks järelevalveasutuseks määratakse Finantsinspektsioon, siis tuleks täiendavalt analüüsida, millised on kaasnevad kulud finantsasutustele (tasude kasv, mida tuleb sellega seoses maksta). Me ei poolda liigsete juhendite loomist, mis avavad täiendavaid tõlgendamisvõimalusi ja vajavad pidevat uuendamist. Isegi kui finantsteenuste reklaami alal järelevalvet teostavaid asutusi jääb kaks, võiks olla ainult üks reklaami juhend, mis on välja antud Tarbijakaitseameti ja Finantsinspektsiooni ühise juhendina.

11. Ebamõistliku võlakoormuse kasvu ühiskonnas tuleks reguleerida mitte ainult reklaamiseaduse muudatustega, vaid pigem teiste õigusaktide ning järelevalve tõhustamisega. Mõjusateks tööriistadeks oleksid positiivse krediidiregistri loomine ja samaaegselt laenu teenindamise piirmäära (LTI – loan to income) kehtestamine analoogiliselt EP poolt kehtestatud eluasemelaenu piirmääraga koos eeltingimusega, et tarbijakrediidi andmiseks peab isikul pärast laenumaksete mahaarvamist jääma nö vaba raha vähemalt elatusmiinimumi suuruses summas. Vastava ettepaneku on Pangaliit juba 2019.aastal teinud ka Rahandusministeeriumile. 12. Reklaamivaldkonna eneseregulatsiooni osas leiame, et üldiselt on see uudne ja tervitatav idee. Samas ei saa isereguleerimine tekkida üleöö, see on pigem aastate pikkuse praktika tagajärjel toimima hakkav lahendus ning peab jääma alles ka riigipoolne regulaator. 13. Kokkuvõttes teeme ettepaneku luua ühtne raamistik finantsteenuste reklaamimisele. See tähendab, et finantsteenuste reklaami ei tuleks reguleerida üksikjuhtumite ega kanalite põhiselt (sh kanalite keelamine või selle sisu piiramine), vaid lähtuda tuleks üldnormide kehtestamisest finantsteenuse reklaami standardile, jättes vastutustundlikkuse piirides selle sisu turu ja turuosaliste sisustada. Kanalipõhine piirangutest lähtuv regulatsioon koos reklaamis lubatud info piiramisega mitte ainult ei tööta, st ühe kanali asemele tekib siis teine, vaid piirab kaasnevalt tugevalt tarbijate finantskirjaoskuse arendamist ning vajalikule teabele juurdepääsu. Pelgalt kohustusliku tüüpnäite võrdlemine, tegemata piiratud infoväljas vahet finantstoodetel sisuliselt, ei aita reaalsuses täita reklaamiseaduse eesmärke ega tarbijal teha minimaalselt vajalikes tingimustes ehk maksimaalses infoväljas kaalutletud finantseerimisotsust. Loodame, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on seadusemuudatuste ettevalmistamisel võimalik Pangaliidu seisukohtade ja ettepanekutega arvestada. Pangaliit ja pangad on jätkuvalt avatud edasisteks aruteludeks. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Katrin Talihärm Juhatuse liige

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Justiitsministeerium [email protected] Teie: 21.05.2024 nr. 10-4/4356- 1

Meie: 12.07.2024 nr 30 EL tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise valikud

Täname võimaluse eest avaldada arvamust uue tarbijakrediidi direktiivi (CCD) valikuvõimaluste osas.

Edastame alljärgnevalt lühidalt Eesti Pangaliidu (Pangaliit) kommentaarid.

I. Osa

Kohaldamisala (art.2)

a) Kas peate vajalikuks direktiivi reeglite laiendamist lepingutele, mis on direktiivi kohaldamisalast välistatud? Kui jah, siis millistele ja miks?

Pangaliit ei pea vajalikuks reeglite laiendamist lepingutele, mis on direktiivi kohaldamisalast välistatud. Täiendavate nõuete kehtestamine tähendab alati täiendavat ressursikulu ja sellega kaasneb ennekõike teenuste kallim hind tarbijate jaoks. Omandamisvõimaluseta liisinguleping tuleks kohaldamisalast välistada. Näiteks, kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul on liisinguandjal täiendavad riskid seoses liisinguesemega.

Tarbijakrediidi nõuete (tarbija taganemisõigus, ülesütlemise sätted) laiendamine kasutusrendile tingib liisinguandjal vajaduse leppida müüjaga kokku tagasiostukohustus ka liisinguperioodiks, mis aga suurendab kliendi sissemakse summat ja intressile lisanduvat riskimarginaali, s.t teenuse hind tarbijale suureneb. Lühiajaliste krediidilepingute hõlmamine kohaldamisalasse ei ole otstarbekas, kuna täiendavad kulud võivad

põhjustada taoliste toodete kadu turult. Samuti tekib probleem väheoluliste tasude mõiste sisustamisega.

b) Kas peate vajalikuks kasutada direktiivis ette nähtud võimalust välistada teatud lepingud

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni alt, mida kehtiva direktiivi ülevõtmise raames ei ole tehtud?

Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides teeme ettepaneku välistada tarbijakrediidilepingute regulatsioonide

alt (sh art 2 p 4 (b); p 5; p 6; samuti art 2 p 7-8 alusel nõuete osaline kohaldamine). Peame vajalikuks välistada kompromissilepingud tarbijakrediidilepingute regulatsiooni alt, kuna need sõlmitakse üldjuhul kohtuliku kontrolli all ja nende tingimused ei tohiks halveneda, võrreldes algse lepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 4161 alusel.

c) Kui leiate, et direktiivi kohaldamisalast tuleks välja jätta tasumisega edasilükkamise juhtumid, siis milliselt võiksid olla kohaldatavad piiratud tasud maksetega hilinemise korral?

Tasumise edasilükkamise hõlmamine kohaldamisalasse ei ole Pangaliidu hinnangul otstarbekas, kuna täiendavad kulud seoses tarbijakrediidi nõuete rakendamisega võivad põhjustada taoliste toodete kadu turult. Taoliste maksetega hilinemise korral võiks kohalduda tarbijakrediidi regulatsioon viivise ja sissenõudmiskulude osas

vastavalt VÕS-e §-dele 415 ja § 1132.

d) Kas arvelduskonto jäägi ületamise korral tuleks teie hinnangul sätestada kohustus hinnata tarbija

krediidivõimelisust?

Kuigi sellist lahendust Eesti krediidiasutuste turul üldiselt ei kasutata, võiks teatud summast alates krediidivõimelisuse hindamine olla põhjendatud, kui krediidiandja lubab võlaõigusliku kokkuleppega

arvelduskonto jääki teatud summas ületada. Samuti oleks see otstarbeks, võttes arvesse positiivse krediidiregistri peatset loomist. See kohustaks krediidipakkujat hindama krediidivõimelisust, võttes arvesse krediidivõtja teisi finantskohustusi ja edastama andmed võetava kohustuse kohta registrile.

Kuid kui see summa oleks 0 või liiga väike, oleks tegemist ebaproportsionaalse nõudega, kuna siis tuleks hakata kõikide arvelduskontode avamisel taotlejate krediidivõimelisust hindama või vastasel juhul nõuda, et oleks blokeeritud võimalused arvelduskonto vaba jäägi ületamiseks, kui pole eelnevalt hinnatud tarbija

krediidivõimelisust ja/või sõlmitud eraldi arvelduskrediidi lepingut. Ilma arvelduskrediidi lepinguta arvelduskonto jäägi ületamised on pigem erandlikud (nn juhuslik miinus) ning väikestes summades, olles seotud nt kaarditehingu info mitte-reaalajas saabumisega, kliendi poolt tasumisele kuuluvate teenustasude mitteõigeaegse tasumisega (nt konto haldustasu, viivis muult nõudelt jmt).

e) Kas peate vajalikuks direktiivis sätestatud tingimustel määratud tagasimaksega deebetkaartide osas direktiivi kohaldamisest erandi kehtestamist?

Nõustume nimetatud liiki deebetkaartidele erandi kehtestamisega. Peame vajalikuks, et Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides kasutatakse võimalust kehtestada erand direktiivis sätestatud tingimustel

määratud tagasimaksega deebetkaartide osas.

f) Kas leiate, et alla 200-euroste krediidilepingute, intressivabade krediidilepingute ning krediidilepingutute,

mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest nõutakse kõigest väheolulisi tasusid, tuleks kohaldada piiratud regulatsiooni seoses reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega? Nõustume, et täies mahus samasuguste nõuete kehtestamine ei ole proportsionaalne ehk peame vajalikuks, et

Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides kasutatakse võimalust kohaldada piiratud regulatsiooni seoses reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega.

Reklaam (art. 7, 8) Kas peate vajalikuks muuta kehtivat reklaamiregulatsiooni seoses tarbijakrediidilepingutega, näiteks, kas peaksite vajalikuks reklaami piirangute leevendamist või täpsustamist direktiivis toodud keeldude osas

reklaamidele, mida ei esitata tele- või raadioprogrammis vm? Pangaliit on omapoolsed ettepanekud reklaamisätete muutmiseks saatnud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile 29.02.2024.a. (lisas). Jääme nimetatud kirjas väljendatud seisukohtade juurde. Piisavad selgitused (art. 12)

Kas Teie arvates tuleks seaduse tasandil täpsustada selgituste andmise viisi ja ulatust? Kui jaa, siis millistel juhtudel, miks ja kuidas

Leiame, et kehtiv VÕS-e § 4035 koosmõjus VÕS-e §-ga 4031 on piisav direktiivi artikkel 12 nõuete täitmiseks. Praktikas (sh kohtupraktikas) ei ole kehtiva regulatsiooni alusel selgituste andmisega tarbijatele selliseid probleeme, mida oleks vaja täiendava infohulga edastamisega kõrvaldada. Info üleküllus koormab ja viib tarbija

tähelepanu kõrvale, mh võivad info ülekülluse tõttu jääda tähelepanuta olulised asjaolud. Oleme jätkuvalt seisukohal, et algse finantshariduseta tarbijad ei ole info ülekülluse korral rohkem kaitstud.

Selgituste andmise viis ja ulatus võiks jääda krediidiandja valikuks, sest temal on ka hilisem tõendamiskoormus. Täiendavad selgitused peaks olema vastavuses kliendi esitatud küsimustega, mis tekivad tal eelnevalt esitatud

teabe kohta. Näiteks, kliendile kirjalikult esitatud teabe suuline üle kordamine ei anna lisandväärtust. Kaugturustuse direktiivile 2023/2673/EL arvamust avaldades on Pangaliit rõhutanud, et on mõistlik täpsustada

selgituste andmise viisi ja ulatust, võttes arvesse pakutava finantsteenuse laadi ja kaasnevat mõju tarbijatele. On asjakohane vähendada sellistele finantsteenustele esitatavate nõuete mahtu, millega tarbijale ei kaasne olulist mõju. Praktikas ei ole lepingueelsest infost arusaamisega probleeme olnud, pigem on tarbijad viidanud info üleküllusele ja teabelehe kohustusliku sõnastuse keerukusele. Seega ei ole põhjendatud veelgi rangemate

nõuete kehtestamine, kui puudub analüüsil põhinev arvamus, et senine lepingueelse teabe andmise ulatus ja viis ei ole tarbijate teavitamise eesmärki täitnud.

Seosmüük ja komplektina müük (art. 14) Kas Teie hinnangul tuleks lubada tarbijakrediidilepingute puhul seosmüüki vastavalt direktiivi art 14 lõigetele 2 ja 3?

Leiame, et sarnaselt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega lubatakse seosmüüki vastavalt direktiivi artikli 14 lõigetele 2 ja 3. Eelkõige maksekonto avamise nõude lubatavus võimaldab krediitide teenindamisega seotud kulusid madalamana hoida, samuti ennetab see võimalike nö hajameelsusest tulenevaid

maksehäireid. Maksekontoga ei seondu üldjuhul tasusid, kui see on seotud vaid krediidi teenindamisega ega eelda maksekaardi olemasolu. Raha ülekandmine ühest krediidiasutusest teise suurendab juhuslike maksehäirete tekkimise riski, kuna enamus tarbijaid ei soovi sõlmida püsikorraldusi või ei ole püsikorralduse

summa piisav alusintressimäära muutumise tõttu. Juhime tähelepanu, et kehtiv regulatsioon ei ole üheselt arusaadav, mistõttu tekib selle tõlgendamisel ebaühtlane turupraktika. Nõustamisteenused (art. 16)

Kas muude kui elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul oleks teie hinnangul asjakohane lähtuda kehtivast KAVS-i ja VÕS-i regulatsioonist? Kas peaksite vajalikuks selliste lepingute puhul direktiivi artikkel 16 lõigetes 4-6 sätestatut arvesse võttes erisuste ette nägemist?

Kuna liimespangad nõustamisteenust ei osuta, siis praktilisi probleeme ei ole võimalik analüüsida. Kõikide tarbijakrediitide puhul oleks asjakohane lähtuda kehtivast KAVS-i ja VÕS-i regulatsioonist.

Krediidivõimelisuse hindamine (art. 18)

a) Kas toetate tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandjatele asjakohaste andmebaaside

kasutamise kohustuse kehtestamist? Kui jah, siis milliste?

Toetame positiivse krediidiregistri loomist ning selle andmebaasi kasutamise kohustuse kehtestamist. Samas

juhime tähelepanu sellele, et andmebaasi kasutamise kohustus saab tulla juhul, kui andmebaas on loodud seaduse alusel ja selle andmekvaliteet on tagatud. See eeldab omakorda kohustust sinna andmeid edastada. Hetkel ei ole näiteks kavandatud inkasso menetluses olevate tarbijakrediitide edastamine positiivsele krediidiregistrile, mis tähendab krediidiandjatele vastutustundliku laenamise nõude tõendamisel määratlemata

riskide võtmist. Maksehäirete päringud ei saa olla kohustuslikud, kuni ei ole loodud nõudeid taolistele eraõiguslikele registritele

ja nende andmekoosseis ja -kvaliteet ei ole tagatud. Samuti ei ole võimalik tuvastada kõiki äriühinguid, kelle tegevusalaks maksehäireregistri pidamine. Kuna andmebaase võib olla palju ja nende andmekvaliteet erinev, siis

Pangaliit ei poolda päringute tegemise kohustuse kehtestamist registritesse, mis ei ole reguleeritud seaduse alusel.

Kui riigi, kohtute ja regulaatorite ootus on, et krediidiandjad on kohustatud edaspidi tegema mahukaid päringuid riiklikesse registritesse - rahvastikuregistrisse, kinnistusraamatusse, äriregistrisse, pensioniregistrisse,

täitmisregistrisse, Eesti Maksu- ja Tolliametisse jmt - siis peaks see kohustus tulenema seadusest ja teabe saamise aluseks peaks olema seadusest tulenev kohustus, mitte andmesubjekti nõusolek. Nõusolekupõhine andmete päring ei ole kooskõlas nõusoleku vabatahtlikkusega, kuna krediidi andmise eelduseks on andmete saamine ja kontroll. Seega, nõusoleku andmata jätmine ei saa olla edasise krediidivõimelisuse hindamise eelduseks. Kui

krediidiandjatele pannakse kohustus teostada kontroll andmekogudes olevate andmete põhjal, siis ei ole nõusoleku andmine vabatahtlik, kuna krediidiandjatel puudub muu võimalus tõendada vastutustundliku laenamise ja krediidivõimelisuse nõude täitmist.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest nr. 2-22-115921 tuleneb ka riigi ootus teovõimelisuse kontrolli teostamiseks. Seega peaks krediidiandjatele olema seatud kohustus ja tagatud juurdepääs rahvastikuregistri andmetele.

Kõikide andmekogude kasutamise kohustustega kaasneb ka vajadus teostada infotehnoloogilisi arendusi, tagamaks automaatset andmevahetust. See eeldab omakorda rakendussätete kehtestamist, mis tagaks nõuetekohase andmevahetuse tagamiseks vajalikke arenduste tegemist. Selliste liidestamiste loomine vajab

vähemalt 2-aastast rakendusaega. Manuaalne andmete pärimine ei ole tänapäeval kohane ja mõistlik.

b) Millist teavet peaksid krediidiandjad küsima krediidivõimelisuse hindamisel?

Kehtiv KAVS § 49 kirjeldab piisavalt, millist teavet peaks krediidiandja koguma. Nimetatud sätet oleks õigusselguse huvides mõistlik täiendada direktiivi art 18 lõikes 3 oleva põhimõttega, et tuleb tugineda

„asjakohasele ja täpsele teabele, mis on vajalik ja proportsionaalne krediidi liigi, kestuse, väärtuse ja krediidist tarbijale tulenevate riskidega“. Samasuguse suunise annab Euroopa Panganduse järelevalve suunis laenude väljastamise ja jälgimise kohta (EBA/GL/2020/06).

Kuna krediiditoodete loomine ja ettevõtja riskiisu hindamine peaks olema krediidiandjate kujundamisõigus, siis piiraks selgesõnaline juhis ettevõtlusvabadust Euroopa Panganduse järelevalve suunise EBA/GL/2020/06 punktides 16-17 oleva proportsionaalsuse põhimõtte rakendamisel. Kui riik soovib kehtestada üheselt mõistetavad suunised, siis peaks kehtestama krediiditoodete selge sõnalised liigid, suurused, tähtajad ja

riskiparameetrid, mis sisuliselt kaotaks eraõigusliku isiku poolt tarbijatele laenuandmise konkurentsi. See omakorda aga vähendaks ettevõtjate huvi antud valdkonna vastu ja vähendaks konkurentsi.

Andmebaasid (art. 19) Milliste andmete säilitamist krediidiandmebaasides peaksite vajalikuks?

Kui leitakse, et ka eraõiguslike andmebaaside kasutus on kohustuslik, siis tuleb kehtestada miinimumnõuded maksehäireregistri andmete koosseisule, nende andmete avaldamisele ja säilitamisele. Andmete koosseisu saab välja selgitada vaid koostöös krediidiasutuste, krediidiandjate ja maksehäireregistrite pidajatega. Koosmõjus CCD sätetega tuleb üle vaadata ka AKI maksehäirete avaldamise juhend, mis võib teatud tingimustel piirata teabe

kättesaadavust, sh piiriüleste krediidiandjate jaoks. Kui andmebaasidesse tehtud päringu tegemise tõendamine vajab ka hilisemat registripoolset kinnitust, siis tuleb see teema iga registriga, mille kasutamine muutub kohustuslikuks, eraldi arutada.

Arvelduskrediit (art 24)

Kas peate vajalikuks arvelduskrediidilepingute puhul rangemate reeglite sätestamist? Kui jah, siis millises osas? Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides ei pea vajalikuks rangemate reeglite sätestamist. Kehtiva VÕS nõuete

alusel väljastatud arvelduskrediitide osas ei ole seadusega lahendamist vajavaid probleeme. Arvelduskonto jäägi ületamine (art 25)

Kas peate vajalikuks arvelduskonto jäägi ületamise puhul rangemate reeglite sätestamist? Kui jah, siis millises osas? Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides ei pea vajalikuks rangemate reeglite sätestamist. Kehtiva VÕSi

nõuete alusel ei ole seadusega lahendamist vajavaid probleeme. Seotud krediidilepingud (art 27)

Kas toetate kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist? Õigusrahu huvides toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist. Praktikast tulenev ettepanek, mida võiks kaaluda, on see, et olukorras, kus tarbija taganeb kauba tarnimise või teenuse osutamise lepingust, peaks olema

võimalus tarbijaga kokku leppida, et taganemise korral täidab tarbija seotud krediidilepingut (nt liisingulepingut) seni, kuni müüja on tagastanud ostuhinna.

Tähtajatud krediidilepingud (art 28) Kas toetate kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist?

Õigusrahu huvides toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist. Krediidiga seotud kulude piirangud (art 31)

a) Kas peate vajalikuks muudatusi kehtivas regulatsioonis või näete vajadust täiendavate piirangute kehtestamiseks?

Pangaliit ei pea vajalikuks täiendavate muudatuste ega täiendavate piirangute kehtestamist.

b) Kas peaksite põhjendatuks kehtiva krediidi kulukuse määra ülempiiri vähendamist?

Pangaliit ei toeta kehtiva krediidi kulukuse piiramäära ülempiiri vähendamist. Oleme edastanud

argumentatsiooni ka rahandusministeeriumile KIOSi menetluse ajal tehtud ettepanekute tõttu. Allpool toome välja esitatud argumendid: „01.05.2009.a jõustus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) muudatus, millega püüti tarbijat kaitsta

tarbijakrediidi lepingust tulenevate kõrgete kulude eest ja kehtestati regulatsioon, mis viitas esmakordselt tarbijakrediidi lepingute tühisusele, kui tarbimislaenude Eesti Panga poolt avaldatav krediidi kulukuse määr on kolmekordselt ületatud. 2014.a augustis oli keskmine krediidi kulukuse määr 32,03% ja KKMi ülempiir oli 96,09%. Võlaõigusseaduses krediidi kulukuse määra (KKM) ülempiiri kehtestamine algas 2014.a, mil Riigikogus algatati

tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu 713 SE. 28.01.2015.a lükati eelnõu 3. lugemisel tagasi koosseisu häälteenamuse puudumise tõttu. Eelnõu

kooskõlastustabel (kättesaadav Eelnõu - Riigikogu) näitas asjassepuutuvate turuosaliste tugevat vastasseisu KKM ülempiiri kahekordsele määrale. Argumenteeritud vastuväiteid kahekordsele KKMi ülempiirile esitasid Eesti

Pangaliit, Advokatuur, Kaubandus-Tööstuskoda. Kuna KKM ülempiir oli vaja kehtestada võlaõigusseaduses, mitte tsiviilseadustiku üldosas nagu seni, siis võeti 29.01.2015.a menetlusse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste eelnõu 844 SE, kus mh reguleeriti KKMi piirmäära, kehtestades kolmekordse KKMi ülempiiri. Ka selle

seaduse eelnõu seletuskirjas toodi argumente, miks just kolmekordne ülempiir on asjakohane. Nimetatud piirmäär jõustus 01.07.2015.a. Eelnõu seletuskirjas märgiti, et 2-kordse KKMi ülempiirist on loobutud 3-kordne KKM ülempiiri kasuks ja see on turuosaliste tagasiside tõttu põhjendatud määr. Ka Finantsinspektsiooni märkis, et „selliste regulatsioonide eesmärgiks ei tohi olla tarbijakrediidi andjate turult eemale tõrjumine, vaid nende

tegevuse korrastamine…“. Krediidi kulukuse määra olemus ei eelda, et laenu intressimäär võrduks KKM-ga, kui muid kulusid laenul ei ole. Näiteks, kui 3-aastase laenu intressimäär on 14% ja ühtegi lisakulu laenuga ei kaasne, siis krediidi kulukuse määr

ei pruugi võrduda 14%-ga, kui laenu ei kasutata täpselt 3 aastat ehk 365x3=1095 päeva. KKM on diskontomäär ühe aasta kohta, mis võrdsustab kõigi olemasolevate ja teadaolevate tulevaste rahaliste kohustuste (kulude) nüüdisväärtuse krediidi netosummaga või netohinnaga. Lihtsustatud loogika on see, et intress moodustab laenu perioodi jooksul summa X ja antud summa konverteeritakse (diskonteeritakse) vastu laenulimiiti aastate

koormusega, mis väljendatakse suhtarvuna. Tulem on üldjuhul laenuintressist pisut kõrgem ka siis, kui kõrvalkulud puuduvad, kuna suhestatakse reaalset kulu aastase koormusega. Tarbijakrediidi kulukuse määra avaldab Eesti Pank Eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr (eestipank.ee). Viimane, 30.11.2023. a avaldatud tarbimislaenude keskmine krediidi kulukuse määr on 17,36%

ehk KKM ülempiiriks on hetkel 52,08%, mis on praktiliselt 2 korda väiksem, kui 2014.aastal. Kahekordseks KKMi määraks oleks käesoleval hetkel 34,72%, mis piiraks tarbijate juurdepääsu teatud toodetele“. Kahekordse KKMi määra vastuargumendid

KKM arvutamisel võetakse erinevate krediiditoodete puhul erinevaid VÕS sätestatud eeldusi (VÕS § -d 406 ja 4061), sõltuvalt toote olemusest, lisanduvatest kuludest ja krediidi kasutuselevõtmisest. 1) Liisingu puhul on lubatud erand KKMi ülempiiri ületuse osas, kui ületus on tingitud kindlustusmaksest. Näide 1

Liisinguvõtja soovib pikendada 6 kuuks perioodi liisingulepingul jäägiga 1500€, kuid sellise summa ja perioodiga tekib KKMi ületus: summa 1500€, periood 6 kuud, intress 2,59+6 kuu euribor (koguintress 6,434%), lepingutasu 160 eurot ja kasko kuumakse 37,74€, KKM koos kaskoga on 54.13%. Kuna liisingu korral annab märkimisväärse osa KKMist kindlustusmakse (kaskokindlustus), mille suurus ei sõltu krediidi jäägist, siis vaatamata sellele, et VÕS

§ 4062 lõike 2 erisus lubab kindlustamisega seotud kulutusi arvesse mitte võtta, võib lühikese perioodi võrra väikese laenujäägiga liisingulepingu pikendamine tekitada KKMi ületuse.

Näide 1a

Liisinguvõtja soovib pikendada 6 kuuks perioodi liisingulepingul jäägiga 2400€, intress 2,59+6 kuu euribor (koguintress 6,434%), lepingu muudatuse tasu 160€, periood 6 kuud – KKM 35,57%, kuumakse 407,66€, intressikulu 46,02€. Kuna siin VÕS erisus ei kohaldu, kuna kasko kulu näites ei ole, siis tekib KKMi ületus ja liisingulepingu perioodi ei pikendata.

2) Allpool on mõned näited tarbimislaenudest, millest nähtub, et KKMi piiri järgimiseks peaks tegema tarbija tegelikule soovile mittevastavaid pakkumisi KKMi ülempiiri järgmiseks:

Näide 1a

Eeskujulik klient soovib laenata 500 eurot 3 kuuks, intressiga 7,9% aastas arvestatuna laenujäägilt ning lepingutasu 35€ ning igakuine haldustasu 1,5€. Kliendi kontole laekub 465 eurot, sest lepingutasu on maha arvestatud ning tagasi maksab ta 511,09€. Krediidi kulukuse määr on 77,39% aastas (probleem tekiks ka kehtiva regulatsiooniga, arvutused on toodud näitlikustamaks reaalseid tarbija vajadusi).

Näide 1b

Kui kliendile näites 1a teha sama laenusumma ja intressiga pakkumine 12 kuu peale, siis oleks krediidi kulukuse määr 32,34% aastas. Kuigi KKM on madalam, siis igakuiste maksetena tasub klient tagasi 539,65€ ning klient on

kauem laenulepinguga seotud.

Näide 2a

Mitte nii eeskujulik klient (hinnastamine peab olema riskipõhine) soovib laenata 500 eurot 3 kuuks. Pakume

näiteks kliendile intressi 21,9% aastas arvestatuna laenujäägilt ning lepingutasu 35€ ning igakuine haldustasu 1,5€. Kliendi kontole laekub 465 eurot, sest lepingutasu on maha arvestatud ning tagasi maksab ta 522,86€. Krediidi kulukuse määr on 103,95% (probleem tekiks ka kehtiva regulatsiooniga, arvutused on toodud näitlikustamaks reaalseid tarbija vajadusi).

Näide 2b

Kui näites 2a kliendile teha sama laenusumma ja intressiga pakkumine 12 kuu peale, siis oleks krediidi kulukuse määr 51,90% aastas. Kuigi KKM on madalam, siis igakuiste maksetena tasub klient tagasi 579,27€ ning klient on

kauem laenulepinguga seotud.

Näide 3a Summa 300€, intress 19,9%, lepingutasu 15€, periood 6 kuud – KKM 46,39%, kuumakse 53,02€ Intressikulu 18,46€.

Näide 3b Summa 300€, intress 19,9%, lepingutasu 15€, kuid periood on (võrreldes näitega 3a) 12 kuud – KKM 34,66%, kuumakse 27,84€, intressikulu 34,01€.

Näide 4a Summa 500€, intress 19,9%, lepingutasu 15€, periood 6 kuud – KKM 35,9%, kuumakse 88,37€

Intressikulu 30,45€. Näide 4b Summa 500€, intress 19,9%, lepingutasu 15€, kuid periood on (võrreldes näitega 4a) 12 kuud – KKM 29,52%,

kuumakse 46,4€, intressikulu 56,99€. Näide 5a Summa 750€, intress 22,9%, lepingutasu 15€, periood 6 kuud – KKM 35,0%, kuumakse 133,7€

Intressikulu 52,3€. Näide 5b

Summa 750€, intress 22,9%, lepingutasu 15€, kuid periood on (võrreldes näitega 5a) 12 kuud – KKM 30,78%, kuumakse 70,71€, intressikulu 98,33€. KKMi ületused tekivad lühikeste laenuperioodide ja väikeste summade puhul, kuna lepingutasu jaotub sellisel

juhul lühema perioodi peale ja moodustab protsentuaalselt suurema osa laenu kogukulust. Nagu ülaltoodud näidetest on näha, siis isegi igakuise haldustasu puudumisel ja väiksema lepingutasuga on ületused väga tõenäolised. Kui kasutada riskipõhist hinnastamist, siis võivad intressimäärad olla kõrgemad. Sellisel juhul võivad

kahekordsed KKMi ületused ette tulla ka suuremate summade puhul (näide 5). Samuti tuleb välja tuua, et sundides klienti võtma laenu pikemaks perioodiks, suureneb märgatavalt laenu kogukulu (sh intressikulu) kliendile.

3) Kuna krediitkaardi lepingud on tähtajatud, siis nende puhul kehtib üldjuhul eeldus, et krediit kasutatakse aasta jooksul. Hetkel kehtivast kolmekordsest KKMist madalama ülempiiri kehtestamisel ei saa krediitkaartide puhul

väiksemaid limiite väljastada ning madalama sissetulekuga tarbijate juurdepääs teenusele väheneb.

Allpool on mõned näited krediitkaardi KKMi arvutustest, kus lisaks krediidilimiidile on kaardil lisaväärtusena ka reisikindlustus kogu perele ning 180-päevane ostukindlustus. Lisateenuste hind sisaldub kaardi kuutasus, mis on

5,99€. KKMi arvestamisel eeldame, et klient võtab kohe kogu krediidilimiidi summa kasutusele, mis tähendab, et intressivaba perioodi ei ole ja intressi arvestus algab esimesest päevast.

Näide 1a

Eeskujulik klient soovib krediitkaarti summas 1000 € ning kogupere reisi- ja ka ostukindlustust (toote

minimaalne limiit on 1000 €). Kliendi intress on 17% aastas eeldusel, et klient võtab kogu limiidi kohe kasutusele ning haldustasu on 5,99€. Krediidi ku lukuse määr on 33,71%.

Näide 1b

Kui klient näites 1a soovib sama kaarti väiksema limiidiga, siis ei ole see võimalik, sest toote lubatud miinimum limiit on 1000 € põhjusel, et KKM ei oleks ületatud. Samadel tingimustel kaardil limiidiga summas 700 € ja intressiga 17% aastas oleks KKM 40,64 % ja 500 € limiidi puhul 50,24%.

Näide 2a

Mitte nii eeskujulik klient, kui näites 1a soovib krediitkaarti summas 1000 € ning kogupere reisi - ja ka ostukindlustust. Kliendi vajadustele vastab krediitkaart, mille toote miinimum limiit on 1000 €. Pakume näites kliendile intressi 22% aastas arvestatuna, et klient võtab kogu limiidi kohe kasutusele ning hinnakirja järgne tavapärane igakuine haldustasu on 5,99€. Krediidi kulukuse määr on 40,16% aastas.

Näide 2b

Kui klient näites 2a soovib tegelikult seda krediitkaarti väiksema limiidiga, siis ei ole see võimalik, sest tootele lubatud miinimum limiit on 1000€ ning samade tingimustega kaardil limiidiga 700 € ja intressiga 22% aastas

oleks krediidi kulukuse määr 47,30 % ning 500 € limiidi puhul koguni 57,2%.

Võttes aluseks eeltoodud näiteid, kus krediitkaardi kuutasu on 5.99 € ja minimaalne krediidilimiit on 1000 € intressiga 17%, tähendaks maksimaalse KKMi alandamine kahekordseks, et klientidele, kelle kliendipõhine riskimarginaal on kõrgem, ei oleks pangal võimalik enam madala krediidilimiidiga krediitkaarti pakkuda. Kui

kliendi maksevõime lubab, saaks lepingus sõlmida veidi kõrgema krediidilimiidi summaga, aga võttes arvesse vastutustundliku laenamise põhimõtet, peaks klient taotlema krediidilimiiti, mis on talle vajalik, jõukohane ja vastab tema finantsvajadusele. Minimaalse krediidilimiidi suurendamine, et tagada vastavus KKMi pakutava ülempiiriga, võib muuta lisakaitseid (nt reisikindlustust) sisaldavad krediitkaardid paljude klientide jaoks

kättesaamatuks. Võrdluseks, kui 4-liikmeline pere sõlmiks eraldi nädalase reisikindlustuse Euroopas reisimiseks, maksaks see ühekordselt ligikaudu 224 €. Kui reisitakse Euroopast kaugemale, mis tähendab ka suuremaid lennupiletikulusid (ja sellega seoses võiks tõsta reisitõrkekindlustuse summa 2500 eurole), oleks 7 -päevase reisi

kindlustus perele 383 € .

Kokkuvõte

Kuigi antud seadusemuudatuse eesmärk on kaitsta tarbijaid, siis on pakutav lahendus ebasoodne tarbijate osas,

kes soovivad sõlmida lühiajalisi tarbijakrediidilepinguid või pikendada olemasolevate lepingute tähtaega, ennetamaks näiteks makseraskusi. Samuti mõjutab see negatiivselt madalama sissetulekuga tarbijaid, kelle jaoks võivad jõukohase limiidiga krediiditooted muutuda kättesaamatuks. Pakutav muudatus tekitaks kolm negatiivset

tagajärge:

1) krediidiandjad sõlmivad krediidi kulukuse määra langetamiseks pikema perioodiga või suurema summaga tarbijakrediidilepinguid, et mitte ületada 2-kordset KKMi ülempiiri;

2) kuigi krediidi kulukuse määra ülempiir näiliselt langeb, siis kliendi poolt tehtavate tagasimaksete suurus kokku (kogukulu) kasvab;

3) osadele madalama sissetulekuga tarbijatele muutuvad kättesaamatuks krediiditooted, kuna toodete minimaalne limiit ei vasta tarbija vajadustele ega sissetulekutele.

KKMi arvutus on üsna tundlik, kui krediidisumma on väike, periood on lühike ja kõrvalkulud on fikseeritud. Liising

on ainus krediiditoode, kus KKMi ületus on kindlustuskulude tõttu lubatud, samas ka teistel toodetel võib KKMi arvutuses olla kindlustuskulusid. Paratamatult on iga tarbijakrediidilepingu väljastamisega ja haldamisega seonduvalt vaja teha administratiivseid kulusid – näiteks päringud erinevatesse registritesse, krediidivõimelisuse hindamine (tööjõu- IT-, jm kulud), krediidi haldamine, sh riskide monitoorimine jne. Need kulud kasvavad ajas

seoses suurenevate, olemasolevatest ja lisanduvatest regulatsioonidest tulenevate nõuetega. Krediidivõimelisuse hindamine on väga oluline lüli tarbijakaitses, mistõttu oleks põhjendamatu piirata tarbijakrediid ilepingute lepingutasu, kuna sel juhul peaks administratiivseid kulusid katma teised kliendid.

Ettepanek:

Jätta kehtima kehtiv regulatsioon ja tõsta tarbijate teadlikkust KKMi ülempiirist (sarnased ettepanekud kõlasid ka 2014.a KKMi ülempiiri puudutava eelnõu menetlemisel) ja turul pakutavatest intressimääradest.

Hetkel pakutava KKMi ülempiir ehk 34,72% ei jäta paljudel juhtudel krediidiandjatele võimalust lisada

tarbimislaenudele lisaks intressidele tasusid, sh administratiivseid kulusid katvaid minimaalseid lepingutasusid, kindlustuskaitseid ja muid kulusid, mis võivad väiksema krediidisumma ja lühema perioodiga krediiditoodete kättesaadavust Eesti turul piirata. Samuti võib see piirata olemasolevate krediiditoodete pikendamist, mis omakorda vähendab krediitide kättesaadavust või makseraskuste ennetamiseks pakutavate lahenduste valikut.

Kuna krediidi kulukuse määra arvutamise alused tulenevad EL direktiividest 2008/48/EL ja 2014/17/EU, siis arvutamise aluste muutmine ei antud juhul lahenduseks.“.

KKMi ülempiiri võimalik vähendamine võib vähendada väikese limiidiga tarbimislaenude (nt krediitkaardid,

järelmaks) kättesaadavuse krediidiandjatelt ning võimendada mitte-ametlike laenuandjate tegevust. Krediidi kulukuse ülempiiri alandamine tähendaks 5% klientide (EP statistika põhjal on võimalik arvutada pankade tarbimislaenude portfelli statistika najal puudutatud inimeste arvu) kõrvalejäämist väikefinantseerimise toodete

turult. Ligikaudu 4/5 neist ei saaks krediitkaarte ja 1/5 väikelaene. Kuna KKM ülempiiri alandamine tooks Soome näitel krediidisumma suurenemise (Eesti puhul hinnanguliselt ei oleks võimalik saada limiiditooteid alla 1000 euro) ja tähtaja pikendamise, väheneks teatud kliendisegmendi juurdepääs krediitidele ja suureneks ka krediidi kogukulu (sh intressikulu), mida klient pankadele tasuks. Sihtgrupis on peamiselt noored, vanemaealised ja

madalama sissetulekuga kliendid, kes vajavad nimetatud tooteid oma igapäevaste kulude tasakaalustamiseks või kallimate majapidamistarvete ostuks. Säästuvõime selles segmendis on madalam, kuna sissetulekud ei võimalda kõiki kulutusi igakuise sissetuleku arvelt teha. Kindlasti tuleb selliste muudatuste kaalumise korral teha mõjude

analüüs turule ja tarbijatele.

c) Kas Teie hinnangul võiks krediidi kulukuse ülempiiri määratlemisel olla mingi muu alus kui krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kolmekordne keskmine? Või võiks olla Teie hinnangul ülempiiri suurus fikseeritud? Kui jah, siis mille alusel ning kuidas tuleks vastav piirmäär kehtestada?

Õigusrahu huvides toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist. Ülempiiri summaline fikseerimine ei ole põhjendatud, kuna majandus on tsükliline ja kindel summa piiraks sisuliselt turu vaba toimimist.

Äritegevusele esitatavad nõuded (art 32)

Kas peate KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist lähtumist sobivaks ka muude tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud?

Toetame KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist lähtumist sobivaks ka muude tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud, selle asemel, et võimalik vahendustasu keelatakse. Töötajate teadmistele ja pädevustele esitatavad nõuded (art 33)

Kas viidatus määruses sätestatud nõuded on Teie hinnangul jätkuvalt asjakohased või tuleks neid kuidagi muuta?

Õigusrahu huvides toetame kehtiva õigusliku regulatsiooni säilitamist, meie hinnangul ei ole selles valdkonnas praktikas tekkinud seadusega lahendamist vajavaid probleeme. Võlgnevused ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed (art 35)

a) Millist meedet/meetmeid peaksid/võiksid Teie hinnangul krediidiandjad tarbijale makseraskuste korral

pakkuma?

Pangaliidu hinnangul on kõik artiklis 35 lõikes 1 toodud alternatiivid sobivad meetmed makseraskuste korral. Krediidiinkassode ja- ostjate seaduse (KIOS) jõustumisega lisandus võlaõigusseadusele § 4161, mis reguleerib

sama valdkonda tulenevalt nn. inkassodirektiiviga (2021/2167/EL) kaasnevatest tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EÜ (CCD) ja hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL (MCD) muutmise nõuetest.

Oluline oleks saada selgus, kas krediidilepingu täielik või osaline refinantseerimine, samuti võlgade

konsolideerimine, saab hõlmata intresse jm kõrvalnõudeid? Kui intresside ja muude kõrvalnõuete kapitaliseerimine on keelatud, siis mil moel saab krediidiandja refinantseerimist pakkuda?

Lisaks on KIOSi menetluse ajal jäänud lahendamata makseraskustes tarbija krediidivõimelisuse hindamise probleem, mis on CCD artikli 35 lõikes 1 sõnaselgelt välja toodud. Palume krediidivõimelisuse hindamise erisus

tuua võlaõigusseadusesse üle.

b) Kas Teie hinnangul tuleks kasutada võimalust elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute puhul jätta regulatsioon paindlikumaks, lähtudes direktiivis 2021/2167 sätestatud regulatsioonist?

Pangaliit ei näe sisulisi erinevusi VÕS § 4161 ja inkassodirektiivi art 28 olevaga. Võib eeldada, et MCD revisjoniga sisustatakse selle regulatsioon sarnaseks CCD-ga. Ehk sõltumata toote liigist, võiks reeglid olla ühesugused, mis lihtsustab ka krediidiandjate protsesside uuendamist.

c) Millised peaksid olema läbirääkimiste võimaluse pakkumise kohustuse tagajärjed (tooma kaasa ülesütlemise tühisuse, kahju hüvitamise võimalused või midagi muud)?

Jääme Pangaliidu poolt rahandusministeeriumile 5.05.2022.a TÜ krediidituru uuringu kohta mitteametlikult edastatud seisukohtade juurde (lisas), mille järgi on läbirääkimiste võimaluse pakkumine subjektiivne kriteerium,

mis tooks kindlasti kaasa kohtuvaidluste kasvu. Samas on pangad välja toonud, et hetkel kehtiva VÕSi järgi tarbijakrediidi jao sätete eiramine juba toob kaasa tarbija kahjuks tehtava kokkuleppe tühisuse. Absoluutsena ei saa seda kohustust kehtestada, kuna paljudel juhtudel võlgnikud väldivad suhtlust krediidiandjatega või ei ole restruktureerimine asjaolusid arvesse võttes mõistlik. See erisus on saanud ka VÕS §

4161 1. lõike 2. lauses lahenduse. Kelle õlule langeks tõendamise koormus, kui krediidiandja ei saa võlgnikuga

kontakti, kuid hiljem hakkab võlgnik väitma, et temale ei pakutud läbirääkimiste võimalust? Millised tõendid oleksid piisavad, tõendamaks asjaolu, et võlgnik vältis kontakti – kas sissekanne panga infosüsteemis, et võlgnik

ei reageeri telefonikõnele, saadetud e-mail vmt? Lisaks kui läbirääkimiste käigus ei pakuta võlgnikule tema hinnangul sobivat lahendust, mis oleksid tagajärjed? Kokkuvõttes saab krediidiandjale negatiivne tagajärg saabuda vaid siis, kui on tõendatud läbirääkimiste pakkumata jätmine.

d) Kas Teie hinnangul võiks võimaldada tarbijal võlgnevust tasudes teatud aja jooksul pärast krediidiandja poolt tarbijakrediidilepingu ülesütlemist see tagasi pöörata, st krediidiandja ülesütlemisavalduselt

õigusjõud võtta, nagu on pakutud krediidituru uuringus? Kui jah, siis millistel tingimustel (millise aja jooksul, mitu korda saaks sellist võimalust kastutada jne)?

Jääme Pangaliidu poolt rahandusministeeriumile TÜ krediidituru uuringu kohta antud seisukohtade juurde, mille kohaselt ülesütlemise tagasipööramise reguleerimine on pigem väga keeruline ja näiteks nõuete arvestuse alused tagasipööramise korral tekitaks praktikas probleeme juurde. Samuti tekib küsimus vahepeal tekkinud

kulude jaotuses (nt inkasso, kohus). Kui krediidiandja soovib naasta lepingu täitmise juurde, siis ka praegu on see võimalik poolte kokkuleppe alusel. Erakorralise ülesütlemise protsess on niigi õiguslikult ja tehniliselt keerukas, sh ka AML põhjustel ülesütlemise korral. Ülereguleerimine tooks siin pigem kaasa kohtuvaidluste arvu tõusu ja muudaks võlgnike vastutuse kohustuste täitmata jätmise eest olematuks. Sisuliselt oleks tegemist väga keeruka

tehnilise ja raamatupidamisliku lahendusega, mille väärtus on pigem küsitav.

e) Kas Teie hinnangul tuleks sätestada tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise eeldusena lisaks tarbija

makseviivitusega seonduvale ka konkreetne summaline lävend, nagu on pakutud krediidituru uuringus (ettepanek nr 20)? Kui jah, siis milline võiks olla vastav summaline lävend? Kas lisaks summalisele lävendile, tuleks selliselt juhul endiselt kohaldada masketega viivituste arvu?

Jääme Pangaliidu poolt rahandusministeeriumile TÜ krediidituru uuringu kohta antud seisukohtade juurde, mille järgi ei toeta summalist lävendit, kuna see võib kaasa tuua osade krediidilepingute ülesütlemise võimatuse, mis omakorda vähendab võlgnike motivatsiooni lepinguid täita.

Viivis ja muud tasud

a) Kas ja millisel viisil peaksite vajalikuks kehtiva regulatsiooni muutmist seoses tarbijalt nõutavate

tasudega?

Pangaliit ei pea vajalikuks kehtiva regulatsiooni muutmist. Käesoleval ajal on võlgnikel hulgaliselt võimalusi vähendada nõuet, sh kõrvalnõudeid, vabaneda võlgadest ja olla seejärel võlgnikuna üsna lühikese ajaga unustatud.

b) Kas peate vajalikuks kehtiva viiviseregulatsiooni muutmist? Kas toetaksite krediidituru uuringus tehtud ettepanekut alandada tarbijakrediidi lepingust tulenevat viivisemäära 5 %-le (+ baasintressimäär)?

Pangaliit ei toeta tarbijakrediidi lepingust tuleneva viivisemäära alandamist, viivise nõudel peab säilima õigeaegset tasumist motiveeriv aspekt. Pangaliit on korduvalt väljendanud seisukohta, et pangad ei toeta

viiviseregulatsiooni muutmist, ega määra alandamist. Viivise regulatsiooni muutmine toob kaasa hulgaliselt rakendusprobleeme olemasoleva portfelli haldamisel, suuremahulisi tehnilisi arendusi ja uue kohtupraktika kujunemise vajaduse. Jääb arusaamatuks, miks peaks tarbijakrediidisuhtes olema võlausaldajal võimalik nõuda viivist väiksemas määras võrreldes teiste tarbijatega sõlmitud lepingutega, nt müügilepinguga, rendilepinguga

vms. Tänane seadusjärgne määr, kui see on madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei motiveeri võlgnikke kohustust täitma. Võlgnikul on soodsam tasuda viivist, kui intressi.

Allpool lisame rahandusministeeriumile 22.05.2024.a edastatud kirja väljavõtte, mis puudutas krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu 376SE muudatusettepanekuid:

Eesti Pangaliit ei poolda ettepanekut, olles ka eelnevalt esitanud argumente, miks viivisemäära eraldi piiramine ei ole põhjendatud. Viivisemäär, mis võib olla madalam kui intressimäär (nt olukorras, kus VÕS § 94 sätestatud

intressimäär võrdub 0-ga ja ülempiiriks oleks 16%) tooks kaasa olukorra, kus tarbijal ei ole motivatsiooni täita oma lepingujärgseid kohustusi, kuna viivise tasumine on soodsam.

Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et juba praegu on seaduses sätestatud võimalus võlgnikul taotleda ülemäärase viivise vähendamist (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Kuna seadusejärgne viivisemäär muutub ajas, siis selle piirmäära jälgimine võib osutuda väga keeruliseks nii võlgnikule kui ka krediidiandjale. Lepingu tühisus on ebaproportsionaalselt range tagajärg, seda enam, et regulatsiooni oleks väga keeruline järgida, kuna ülempiir

oleks ajas muutuv. Ei ole ka arusaadav, kuidas uus viivise ülempiir ja selle rikkumise tagajärjeks olev tarbijakrediidi tühisus aitab kaasa põhiprobleemi lahendamisele ehk ülelaenamise vähendamisele. Lepingu tühisuse korral toimub selle

tagasitäitmine ehk laenusaaja peab kogu krediidi tagastama, seega leidma selleks piisavad rahalised vahendid. Kui antud säte on mõeldud tarbijatest laenusaajate kaitseks, kellel on makseraskused, siis võib eeldada, et sellistel isikutel puuduvad omavahendid krediidi koheseks tagastamiseks. Makseraskustes kliendile uue krediidi

väljastamine, et ta saaks tasuda tühiseks osutunud krediiti, ei ole kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Viivisemäärale täiendava, senisest madalama ülempiiri kehtestamine ilma täiendava analüüsita ja

rakendusäteteta toob kaasa kaose. Ka Justiitsministeerium on väljendanud seisukoha, et viivise regulatsiooni ei saa selle eelnõu raames käsitleda, kuna see eeldab täiendavat analüüsi. Lisame varem esitatud seisukoha: „Kehtiv regulatsioon juba sätestab viivisemäära ülempiiri. Eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendust, miks tarbimislaenude viivisemäära osas on vaja teha muudatusi, mis raskendavad viivise arvestust seni väljastatud

laenude osas (sel juhul on rakendussätted vajalikud), nõuavad väga keerulist tehnilist lahendust, mis ei saa valmis eelnõu eeldatavaks jõustumise ajaks, ja raskendavad tarbijate arusaamist viivise arvutamise põhimõtetest. Põhjus ei selgu ka TÜ krediidituru uuringust (2023) - seal ei avata sisulisi viivisemääraga seotud probleeme, pigem

seda, et probleemid esinevad teiste sätete rakendamisega (vt uuringu lk. 222-223). Uuringu punktis 9.4 pigem tõdetakse, et tarbija makseviivituse puhul on tarbija kaitse seadusega tagatud. Osutatakse vaid kahele probleemile - Riigikohtu tõlgendusele VÕS § 113 lg 6 osas ning et "Probleemiks on tarbijate vähene teadlikkus sanktsioonide lubatavuse piiratusest ja oht, et krediidiandjad võivad seda ära kasutada.". Eelnõu seletuskirja lk.

103-104 selgub, et probleemid esinevad hoopis krediidi kulukuse määra ülempiirist kinnipidamisega. Väljapakutud sõnastus ei lahenda juba varem tõstatatud küsimusi, pigem tekitab neid juurde.

Lisaks märgime, et VÕS § 4062 jõustus 01.07.2015. Kuid hetkel on krediidiandjatel kehtivaid lepinguid, mis on sõlmitud enne seda kuupäeva. Millisest ülempiirist tuleb selliste lepingute viiviste arvestamise korral lähtuda? Samuti on küsitav ülempiiri sidumine krediidi väljastamise hetke KKM-ga, kuna krediidilepinguid muudetakse ajas, samuti antakse sama lepingu alusel lisakrediiti ja muudatuste korral arvutatakse KKMi uuesti, võttes arvesse

muudatuse hetkel kehtivat KKMi ülempiiri. Sama probleem tekiks ka restruktureeritud laenudega, kus igal laenul on oma väljastamise hetk ja sel hetkel kehtinud KKMi ülempiir.

Kokkuvõttes – kui seadusandja soovib siduda viivise ülempiiri krediidi kulukuse määra ülempiiriga, siis see eeldab põhjalikku analüüsi turuosalistega ja regulaatoritega. Ka Justiitsministeerium rõhutas oma arvamuses, et viivise

arvestamist puudutav teema väljub eelnõuga ülevõetava direktiivi raamidest ning et vastavad ettepanekud vajavad laiemat arutelu ja osapoolte kaasamist.“.

c) Kas Teie hinnangul tuleks välistada krediidiandja õigus nõuda tarbijakrediidilepingute puhul

viivitamisest tingitud kahju hüvitamist nagu on pakutud krediidituru uuringus (VÕS § 415 lg 1 lause 2, VÕS § 113 lõige 5)?

Pangaliit ei toeta ettepanekut, mis välistataks krediidiandja õiguse nõuda tarbijakrediidilepingute puhul viivitamisest tingitud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise võimalus tuleks säilitada ka tarbijakrediidisuhetes. VÕS § 113 lg 5 kommentaaride kohaselt, ei ole tarbijakrediidi täitmisega viivitamise korral lubatud kahjuna nõuda saamata jäänud intressi või muud tulu. Absoluutne kahjude kompenseerimise keeld ei oleks aga

proportsionaalne.

d) Kas toetate krediidituru uuringus tehtud ettepanekut laiendada selgelt ka täitemenetlusele (vt TMS § 56 lg 2)

põhimõtet, et tarbija tasutud või temalt sisse nõutud summad lähevad esmalt krediidi põhiosa ja alles siis intressnõuete (sh viivisenõuete) katteks (VÕS § 415 lg 2) või tasuks Teie hinnangul kehtestada see põhimõte üldiselt võlgniku kaitseks (vt ka VÕS § 88 lg-d 8, 9)?

Meie teadmiste kohaselt kasutatakse sellist praktikat juba täna. Mittekrediidiasutustele ja mittemakseasutustele tegevusloa andmine, nende registreerimine ja järelevalve

(art 37)

a) Kas peate asjakohaseks eelkõige KAVS § 2 lõigetes 5, 6, 8, 9 ja 11 sätestatud kohaldumisala muutmist/kitsendamist?

Tarbijakaitse huvidest lähtuvalt peab riik kaaluma, kas nimetatud sätted võimaldavad anda vastutustundetult

krediiti või mitte. Konkurentsi ja tarbijakaitse huvides on võimalikult ühetaolise regulatsiooni kohaldamine põhjendatud.

b) Kas peate vajalikuks KAVSi muuta/täpsustada nii, et oleks üheselt selgem, et krediidiandja/vahendaja loakohustus kohaldub ka nn sotsiaalmeedia või muude vastavate kanalite vahendusel laenu andvatele eraisikutele (nt täpsustades läbi KAVS § 5 krediidiandja tegevuse sisu)?

Seni on regulaatorid väljendanud seisukohta, et kui eraisiku poolt krediidi andmine on kujunenud äriks, siis peab alluma see samadele reeglitele. Tarbijate kaitseks tuleks KAVSi täiendada, et oleks üheselt selge, et tegevusloa kohustust kohaldatakse ka eraisikutele, kes sotsiaalmeedia või muude vastavate kanalite vahendusel tarbijatele

laenu annavad. Pädevad asutused (art 41)

Kas leiate, et seadusega tuleks täpsustada, kas ja mis tingimusel võiks Finantsinspektsioon või Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sekkuda nö krediiditoodete kujundamisse?

Pangaliidu hinnangul piisab kehtivast regulatsioonist ehk VÕS §-st 420, mis sätestab, et seaduses sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos sätestatut rikkunud krediidiandjalt ja - vahendajalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Muul moel toodetesse sekkumine (nt kohustus e panemine pakkuda teenust mingitel konkreetsetel tingimustel) ei ole mõistlik ja kooskõlas

ettevõtlusvabadusega. Lisaks võib riigipoolne sekkumine toodete kujundamisse suure tõenäosusega kaasa tuua ettepanekuid ja arendusvajadusi, mida krediidiandjal pole võimalik täita.

II. Osa (täiendavad ettepanekud)

Järgnevalt toome välja teatud ettepanekud, mis on esitatud Tartu Ülikooli krediidituru uuringus6 ning Eesti Panga poolt teemapaberis „Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul“, mille osas paluksime võimalusel Teie arvamust. Ettepanekute kokkuvõtlik nimekiri on toodud uuringu lehekülgedel 11-13.

Krediidituru uuringus toodud ettepanekud:

1. Näha ette teavitamiskohustuse rikkumise eest juriidiliste isikute puhul kuni 400 000 eurone trahv

(ettepanek nr 8).

Mida kätkeb endas teavitamiskohustus? Vastutustundlik laenamine eeldab ka tarbijale selgituste andmist, seega

Pangaliit ei pea vajalikuks täiendavate karistuste sisseviimist.

2. Kaaluda igapäevase tarbimisega seotud krediiditoodete Interneti (eelkõige sotsiaalmeedia) vahendusel toimuva reklaami puhul täiendavate nõuete sätestamist (nt kohustust hoiatada tarbijat selgelt krediiditoote tarbimisega kaasneda võivatest negatiivsetest tagajärgedest). Lisaks kaaluda, kas ka

otsepostitustega (nt, kui ettevõtja suunab info kindlale isikule või kindlale arvule isikutele või kui tegemist on tellitud teabega) edastava info nõudeid tuleks täiendavalt reguleerida (ettepanek nr 9). Nt, kas on vajalik lisada võimalusi selleks, et tarbija saaks otsepostitustest lihtsamini loobuda? Või milliseid muid reegleid oleks otsepostituste osas tarvis?

Vt. MKM-le 29.02.2024.a edastatud vastust. Hetkel on krediidiandjate peamine mure selles, et internetireklaamide kohustuslik teave (tüüpnäide, diskleimerid) on liiga pikk ja arusaamatu, see võiks olla

lahendatud teksti asemel viitega reklaamis (nt interneti reklaamide puhul maandumislehel).

3. Selgelt tuleks reguleerida, milline on õiguslik tagajärg, kui tarbija ei esita oma krediidivõimelisuse kohta õiget ja täielikku teavet (ettepanek nr 1).

Pangaliit toetab igati tarbija vastutuse sisseseadmist.

4. Kaaluda tarbijate õiguste täiendavaks kaitseks regulatsiooni kehtestamist tarbijakrediidi tagastamise kohta ettenähtud aja jooksul võrdsete maksete ja seadusjärgse intressiga (või ilma intressita) ka muudel

tarbijakrediidi tühisuse juhtudel kui liigkõrge krediidi kulukuse määraga lepingute puhul, laiendades seda tagajärjena ka tarbijakrediidi lepingu tühistamisele (ettepanek nr 13).

Pangaliit ei poolda lisaks muudele negatiivsetele tagajärgedele intressist täielikku loobumist. Krediidiandja jääb

juba osaliselt ilma intressitulust, lisaks võib ta saada väärteokaristuse mitmel alusel sama teo eest (nt krediidivõimelisuse hindamata jätmine ja vastutustundetu laenamine). Graafikutüübi muutmine ei ole alati tarbija huvides, kuna võrdsed põhiosa maksed võivad suurendada igakuist makset.

5. Tunnistada kehtetuks VÕS § 88 lg 2, mis mh justkui keelab hüpoteegiga tagatud kohustuste täitmise, kuni täitmata on tagamata või vähemtagatud kohustusi.

VÕS § 88 lõike 2 tühistamine ei ole lahenduseks, kuna võlausaldajate kaitse nõuete paljususe korral oleks sel juhul olematu ehk võlausaldaja õiguste riive on liiga suur. VÕS §-de 415 ja 88 koosmõju ei ole praktikas

tulemuslik, see vajaks täiendavat diskussiooni. Tagasiulatuv mõju sätte kaotamisel oleks segadust tekitav ja paralleelsete IT-süsteemide arendus oleks väga keeruline. Tagatiseta laene ei oleks enam mõistlik väljastada, sest laenu tagasisaamine oleks sisuliselt võimatu. Kuna tegemist on väga keeruka teemaga, vajaks see kindlasti

täiendavat arutelu.

6. Sätestada, et tarbijakrediidist tuleneva võlgnevuse restruktureerimisel (nt võlatunnistuse, kompromissi, refinantseerimislaenu vormis) vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu tühisus (kehtima võiks jääda üksnes maksetähtaja pikendamine); alternatiivselt võiks kaaluda, et tarbijakrediidiga seotud võlatunnistused on tühised (st säilib senine kohustus).

Direktiiv viitab krediidivõimelisuse hindamise nõude täitmata jätmise lubatavusele restruktureerimislahenduste pakkumisel. Restruktureerimislahenduste kohustuslik pakkumine eeldab seda, et neid lahendusi on võimalik pakkuda kehtiva seadusandluse raames. „Täida või selgita“ põhimõtte kasutamine on siin asjakohane. Üldiselt

eeldavad pangandusvaldkonna regulatsioonid kliendi riskisuse tõusu korral ka kõrgemat hinnastamist. Mitmed lahendused (nt tähtaja pikendamine, täismaksepuhkus) suurendavad krediidi kogukulu, mis ei pruugi olla sissetulekuta tarbijale lepingu muutmise ajal jõukohane, mis tähendab, et krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda samadel tingimustel.

7. Kehtestada tarbija rasket majanduslikku olukorda ära kasutades liigkõrge krediidi kulukuse määraga krediitide väljastamise eest (liigkasuvõtmine) kriminaalvastutus (ettepanek nr 15).

KIOS on toonud liigkasuvõtmise mõiste seadusandlusesse, kuid see vajab sisustamist. Liigkasuvõtmine saaks kaasneda vaid kolmekordse KKMi ülempiiri rikkumisega. Kriminaalkaristust ei saa kohaldada tagasiulatuvalt, seega vajab ettepanek esmalt liigkasuvõtmise mõiste sisustamist.

8. Kaaluda tarbijakrediidi puhul viivise arvestamise algusaja toomist hilisemaks. Lisaks kaaluda lahendust, et kui tarbijakrediidileping ennetähtaegselt üles öeldakse, saaks esialgses suuruses intressi arvestada viivisena kuni esialgse tähtja möödumiseni (ettepanek nr 17).

Ettepaneku tagamaad jäävad selgusetuks, palume täiendavat infot, et ettepaneku olemusest aru saada.

9. Keelata selgelt viivisenõuete kapitaliseerimine kokkuleppel selliselt, et neid omakorda intressitakse (ettepanek nr 18).

Selline lahendus eeldab võlgnikul raha olemasolu kõrvalnõuete tasumiseks enne, kui temale pakutakse restruktureerimist.

10. Sätestada selgelt krediidiandja kohustus teavitada tarbijakrediidi puhul tarbija kohustusi tagavaid käendajaid ja kolmandast isikust pantijaid tarbija makseviivitustest ning tarbijakrediidilepingu lõpetamise ja täitemenetluse alustamise kavatsusest (ettepanek nr 21).

Üldiselt pooldab Pangaliit ettepanekut, kuid see eeldab teavet tagatiseandjate isikuandmete kohta. Näiteks, kui toimub omandimuutus ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta, kust peaks krediidiandja saama kontaktandmeid? Kas kohustus loetakse täidetuks, kui krediidiandja võtab registriandmed (äriregister, rahvastikuregister) ja saadab

teabe sellele aadressile? Siis peaks olema tagatud juurdepääs andmetele ja õiguslikuks aluseks andmete saamiseks peaks olema seadusest tulenev kohustus.

11. Näha tarbijakrediidilepingute puhul ette globaalsete tagatiskokkulepete keeld (ettepanek nr 21).

Kas sellel muudatusel saaks olema tagasiulatuv mõju? Kuidas käsitleda sel juhul varem sõlmitud kokkuleppeid? Hüpoteegi seadmine ja tagatavate nõuete kokkuleppimine toimub täna notari kontrolli all, mis tagab ka sõltumatu selgituse tarbijatele. See on üks põhjustest, miks tagatavate nõuete võlaõiguslik kokkulepe peaks

olema sõlmitav notari juures.

12. Muuta regulatsiooni selliselt, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg algaks selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (ettepanek nr 22).

Ettepaneku sisu jääb arusaamatuks, mis juhtudel selline arvutuskäik tagaks tarbija huve. Tekiks ka ebavõrdse kohtlemise oht, kus aasta lõpus võlgu jäävad tarbijad saaks lühema aegumistähtaja, kui need, kes jääks võlgu aasta alguses.

13. Kohtumenetluses piirata tagaseljaotsuste tegemise lubatavust tarbijakrediidiasjades, vähemasti kui krediidiandja ei ole esitanud selgeid andmeid/kinnitusi kõigi tarbija kaitseks mõeldud võlaõigusseaduse7 (VÕS) sätete järgimise kohta (ettepanek nr 25).

Pangaliit ei poolda ettepanekut. Kuidas saaks võlausaldaja üldse oma nõudeid maksma panna, kui võlgnik hoiab kõrvale või ei ole kättesaadav, ei reageeri võlausaldaja ega kohtu kutsetele jne. Kui selle kõrvale tekiks kohtu kirjadele mittereageerimise karistus, siis see ainult suurendaks võlgniku võlakoormust. Kinnisvaraga tagatud

laenud koguks vaid kõrvalnõudeid ja tagatise realiseerimine ei oleks võimalik. Selline lahendus ei ole jätkusuutlik.

14. Lubada maksekäsu kiirmenetluses realiseerida vaid põhivõla- ja maksmata intressinõudeid (sh viivis). Muud kõrvalnõuded, võlatunnistused ja algsete maksete kapitaliseerimise kokkulepped tuleks lahendada hagimenetluses. Alternatiivselt luua tõhus mehhanism krediidi kulukuse määra järgimise ja viivisepiirangute kontrollimiseks.

Sellise lahenduse korral kohtute koormus suureneb. Kas see on mõistlik lähenemine? Võlgnike ülemäärane kaitse viib võla mittetasumise tolereerimiseni.

15. Tuleks realiseerida tarbijakrediidilepingu poolte tõekohustus ja karistada valeandmeid esitanud krediidiandjaid preventiivselt.

Ettepaneku sisu jääb arusaamatuks - kuhu peaks krediidiandja valeandmeid esitama, mis andmeid käsitletakse andmetena, mille eest oleks ette nähtud karistus, kas see hõlmab ka tarbijapoolset valeandmete esitamist jne.

16. Teavitada tarbijaid tõhusalt vajadusest kohtu kirjadele reageerida ja selle tegemata jätmise

negatiivsetest tagajärgedest (teavituskampaania nt kohtu veebilehel, võlgnike infoportaalides, vastamatajätmise tagajärgede väljatoomine kohtu kirjades).

Ühest küljest on ettepanek teretulnud, kuid kui negatiivseks tagajärjeks oleks nt täiendava rahalise kohustuse tekitamine, siis võlgnike maksekoormus ainult tõuseks. TÜ uuringu muude ettepanekute osas jääme 2022.a mais rahandusministeeriumile antud seisukohtade juurde.

Eesti Panga ettepanekud 1) Eesti Pank on teemapaberis „Pankadevaheline konkurents eesti laenuturul teinud ettepaneku kaaluda, kas

keelata, piirata ja/või reguleerida muul viisil tasusid, mis seonduvad laenulepingu lõpetamisega ja tagatiste üleviimisega. Sellega söeses on välja pakutud:

a) kaotada VÕS § 411 lõikes 4 sätestatud krediidiandja õigus nõuda elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul fikseerimata intressimääraga perioodil ennetähtaegse tagasimakse korral tarbijalt

saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.

Jääme aprillis 2024 rahandusministeeriumile edastatud seisukohtade juurde: • pankadel on õigus sarnaselt riigiga katta enda administratiivkulusid ehk oma kulude eest

õiglast tasu saada; • EL ja siseriiklikud õigusaktid näevad ette, et krediidiandjal peaks olema õigus saada õiglast ja

objektiivselt põhjendatud hüvitist võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Refinantseerimisel on kulud sarnases suurusjärgus

mõlemal pangal (nn vanal ja uuel), üks saab küsida ennetähtaegse tagastamise hüvitist, teine lepingutasu;

• 30-aastase kodulaenu puhul on mõistlik säilitada võimalust see hüvitis saada – see katab

administratiivseid kulusid, maandab võimaliku intressi- ja tururiski; • konkurents toimib ka praegu, turg reguleerub ise - turuosalised reageerisid ettepanekutele

mitmete kampaaniatega, mitmed krediidiandjad pakuvad püsivaid tasuta tagastamisi

erinevatel laenutoodetel.

b) kaaluda hüpoteegi tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist loobumist. Jääme aprillis 2024 rahandusministeeriumile edastatud seisukohtade juurde:

• Tehinguga seotud tegevuste (tehinguosaliste tuvastamine - abikaasad, volitatud isikud jms;

selgituskohustus; vajalik dokumentatsioon, nt OÜ juhatuse otsus jne) vastutus ja kulu

kanduks pankadele. Pankadel puudub vastav pädevus ja ligipääs riiklikesse registritesse. Sisuliselt tähendaks notari kompetentsi palkamist pankadesse, mis suurendaks pankade kulusid;

• Tehingu sõltumatu nõustamise risk kandub tarbijale (kohtuvaidluste kasv) - kokkuhoid on

küsitav; • Tänaste notari ja riigi tegevuste kulupõhisus vajab ülevaatamist – kulu saaks vähendada, kuid

säiliks sõltumatu nõustamine.

2) Lisaks tehakse ettepanek kaaluda nõuet, et laenuandja peab laenusaajale koostatud laenupakkumise esitama selliselt, et viimane saab valida erinevate lühema perioodi viiteintressimäärade ja pikemaks perioodiks fikseeritud

intressimäära vahel. Pangaliidu hinnangul ei vaja see teema riigipoolset reguleerimist, selline laenupakkumine toimib ka praegu, kui tarbija selleks soovi avaldab. Juhime tähelepanu, et selliste pakkumiste tegemine ilma kogu lepingueelse ja

lepingulise teabeta ei kaitse tarbijat mõtlematute valikute eest. Kuna üldjuhul on fikseerimata intressimääraga laenu marginaal kõrgem ja kuumakse väiksem, valib enamus tarbijaid fikseerimata intressimääraga laenu. Pikemaks perioodiks fikseeritud intressimääraga lepingu kogukulu on üldjuhul suurem, seega tarbija peab

tegema väga teadliku valiku. Kokkuvõttes, Pangaliit on valmis direktiivi ülevõtmisel ka jätkuvalt igati kaasa mõtlema ja on avatud diskussiooniks. Lisaks palume eelnõu võimalikult kiiret menetlust ja vastuvõtmist, et jääks piisavalt aega kõikide

kavandatavate muudatuste elluviimiseks ja infotehnoloogiliste arendustegevuste kavandamiseks ja elluviimiseks. Viimane on eriti oluline siis, kui tehakse põhimõttelised muudatused praegu kehtivas regulatsioonis.

Lugupidamisega,

/allkirjastatud digitaalselt/

Katrin Talihärm Pangaliidu tegevjuht

Lisad: 1. PL kiri MKM-le 29.02.2024 (4 lk) 2. PL seisukohad RM-le 5.05.2022 (17 lk)

Vastuste koondvaade tugineb uuringu ettepanekute sisule lk. 140-147 Positiivne krediidiregister Pank 1: Toetame positiivse krediidiregistri loomise mõtet koos kohustusega kõigil tarbijakrediidiandjatel sinna andmeid esitada ja seadusesse kirjutatud õigusega sealt andmeid pärida. Sellega paraneks oluliselt krediidivõimekuse hindamiseks vajatava teabe kättesaadavus. Uuring tõi välja ju selle, et paljud kliendid varjavad oma varasemaid kohustusi või pole mõistnud, et mingi sõlmitav leping tähendab neile krediidikohustust, nt järelmaksud. Lisaks - kui tarbijakrediidi andmise reegleid ja rikkumiste tagajärgi veel rohkem karmistada, peab krediidiandjatel olema mõistlikum võimalus saada kliendi olemasolevatest finantskohustustest teavet, kui tänane kliendi ütlus.

Pank 2: Oleme positiivse krediidiregistri loomise poolt, sh tuleks sätestada ka kohustus sellesse andmete edastamiseks ning sealt andmete pärimiseks.

Pank 3: Üldiselt toetatavad algatused. Peaks märkima, et mõnevõrra sõltub nende algatuste edukus detailidest, millest saame rääkida, kui väljatöötamiskavatsused (VTK) või õigusaktide eelnõud on meieni jõudnud. LTI määra kehtestamise vajalikkusest oleme varasemalt ka Pangaliidu vahendusel rääkinud. Tarbijakrediidi_piirangud_-_PL_RM-le_16.02.2021.docx Finantshariduse edendamine Pank 1: Peame tarbijate teadmiste edendamist finantshariduse vallas äärmiselt oluliseks. See on üks põhilisemaid meetmeid probleemide ärahoidmiseks. Teadlikkuse tõstmine on parem viis probleeme lahendada, kui käsud ja keelud. Tahame rõhutada ka seda, et finantshariduse edendamine peaks algama juba koolist (nt ühiskonnaõpetuse tunnid krediidist ja võlast), mitte, et koolitama asutakse ainuüksi 30-50 aastasi.

Pank 2: Ettepanek mh defineerida ka turuosaliste õigus infot jagada ja teavitustööd teha. Täna võime sattuda olukorda, kus krediidiasutuse poolt finantshariduse eesmärgil avalikustatud teavet võidakse käsitleda tarbijakrediidi reklaamina. Pank 3: Finantshariduse edendamine on juba aastaid olnud pankade pärusmaa, kuid siin ootaks ka riigi panust läbi haridusasutuste õppekavadesse finantsharidust edendavate õppeainete lisamise ja täiskasvanud elanikkonnale suunatud teavituskampaaniate elluv iimise. Võlanõustamisteenuse kättesaadavuse parandamine Pank 1: Mõeldav ei ole see, kui viivisearvestuse peatab n-ö igasugu võlanõustaja poole pöördumine. Sellisel juhul tuleks luua vabakutseline akrediteeritav või litsentseeritud võlanõustaja amet. Igasugu „nurgatagune“ võlanõustaja ei saa vabastada viivistest.

Pank 2: Kuna ettepanekus toodud info ei ole teabelehe osa, siis selle esitamine täiendavalt nõuaks kas teabelehe muudatuse ettepaneku tegemist või täiendavat infolehte. Täna sellise info(lehe) sisu ei ole üheselt selge ja on mitmeti tõlgendatav. Teabelehe näol on tarbija jaoks juba väga palju infot ning täiendav leht ei täida oma eesmärki, kuna tarbija juba täna on ülekoormatud nii lepingu eelsesse infosse/teabesse ja lisaks leping ning selle juurde kuuluvate tingimustega.

Väga suur osa tarbijakrediitidest antakse elektroonsete kanalite kaudu ja suures mahus info edastamisega kaasneb oht, et info üleküllus takistab tarbijal keskenduda olulisemale- laenu põhilistele tingimustele ja selle kulukusele.

Finantsinspektsiooni eelnevalt kehtinud juhend „Vastutustundliku laenamise nõuded“ on mh kehtestanud järgmise nõude:

Kui tarbijal ei õnnestu makseraskuseid ületada, peab krediidiandja või -vahendaja andma tarbijale teavet maksete tasumata jätmise tagajärgede kohta (nt kulud, viivis, vara kaotamise võimalus jne) ja võimalike riiklike programmide või toetuse kohta (nt riik likud võlanõustajad jne). Krediidiandjad, kes on lähtunud oma tegevuses eelnevalt FI juhendist, on juba rakendanud makseraskustes kliendi teavitamist riiklike programmide või toetuste osas. Toodud info kajastamine võiks jääda etappi, kus tarbijal on tekkinud või tarbija annab teada, et tal tekivad makseraskused. Krediidiandja vaatest on ka väga oluline, et klient kontakteeruks juba enne makseraskuse tekkimist mh krediidiandjaga. Pank 3: Võlanõustamise teenuse kättesaadavus on eeskätt riigi ja KOVe ülesanne, kuid pangad saavad panustada üldinfo jagamisse, nt kodulehel. Võlanõustamise teenuse proaktiivne turundus pankade poolt ei ole otstarbekas, kuna seda infot vajab klient alles võla tekkimisel, mistõttu võib algselt antud info olla muutunud. Samuti peaks vastava teenuse olemasolu olla üldtuntud fakt, mida saab lahendada tarbijatele suunatud finantsharimise kampaaniate käigus. Laenukeeld Pank 1: See võiks olla üks osa kas positiivsest krediidiregistrist või maksehäireregistrist. Küsimused – kas edaspidi pikendada/muuta/refinnida võib? Pank 2: Pooldame laenukeelu kehtestamist positiivse krediidiregistri raames, kuid siin vajaks lahendamist isikuandmete töötlemise kestvus (kui nt isik otsustab end registrist eemaldada, kui kiiresti sellised andmed kustutatakse) ja ka eestkostel olevate isikute teema. Krediidi kogukulu kuvamine enne lepingu sõlmimist Pank 1: Siin tuleks eristada tavapäraseid krediidilepinguid n-ö järelmaksulepingutest, mis on suunatud selgelt asja või teenuse ostmisele järelmaksuga tasumise teel. Uuringust koorub välja, et kõige problemaatilisem on järelmaksutoode, mille osas kliendid ei saa aru, kui kalliks tegelikult järelmaksuga soetatud toode kujuneb. Seega, keskenduma peaks probleemtootele ning mitte koormama täiendavate reeglitega neid tooteid, mille osas probleeme ei nähta.

Tarbijakrediidi sätete kohaldamisala Pank 1: Skoop peaks hõlmama ka intressivabad lepingud ja summalist alampiiri ei ole vaja sätestada. Skoop peaks hõlmama ka ühisrahastuse teel laenuandmise ning selgelt ka inimeselt-inimesele laenamise, kui tegemist on ühe poolt majandustegevusega. Uuringust tuleb välja, et inimeselt-inimesele laenamine on kasvutrendis ja sellest on kujunemas selge ärimudel. Ka see peab alluma järelevalvele.

Pank 2: Eelnimetatud kitsenduse rakendamisel tuleb mh analüüsida, milliste makselahenduste korral see kohalduks. Kas üksnes 0% intressimääraga toodetele või ka makselahendustele, mis on tarbijale tasuta (nt kauba eest tasumine osade kaupa, ostuhinna muutuseta), pikema maksetähtaja andmisel (nt 30 p) kaupmehe poolt. Samuti kaaluda sellise piirangu mõju KAVS § 2 lg 9 sätestatud erandite osas. Pank 3: Oleme seisukohal, et ei peaks laiendama tarbijakrediidi sätteid intressivabale laenule, kuna see piirab liigselt uusi võimalikke lühiajalisi finantseerimislahendusi, samas kui taolisi intressita lahendusi ka liiga suures ulatuses või pikemaajaliste perioodidega ei saa tekkida, põhjusel, et krediiti väljastatakse majandustegevuses ennekõike tasu ehk intressi eest. Samas juhime tähelepanu ka kehtivatele tarbijakrediidi sätete rikkumise tagajärgedele. VÕS 403_4 lg 7 (vastutustundliku laenamise pm rikkumine) ja 408 lg 4 (krediidilepingus kuludega seotud andmete puudumine) järgi on rikkumise tagajärjeks, et intressimääraks loetakse seadusjärgne intressimäär, kui see pole suurem varem kokku lepitud intressimäärast. Seega oleks ilma intressita laenulepingu puhul tagajärjeks, et intressimäär on 0% (nagu näite puhul ka algselt kokku lepiti), samas kui muud tagasimaksmisega seotud tingimused jäävad kehtima (eelkõige tähtaja osas). Kokkuvõtvalt – intressivaba laenu väljastamine ei ole ega saa olema nii suure ulatusega, et oleks põhjendatud turuosalistele täiendavate nõuete kehtestamine. Samuti näeb seadusandja juba täna ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja tarbijakrediidi mõistes puudulike andmetega lepingu puhul on mõistlik, et tarbija tagastab saadud laenu kokku lepitud tähtaja jooksul, kuid tasudes intressi seadusjärgse intressimäära alusel (kõnealuse näite puhul 0% aastas). Seega loetakse piisavaks, et krediidiandja kannab tasu mittesaamise riski, samas kui tarbijal ei teki krediidiandja poolse rikkumise korral kogu saadud laenu kohese tagastamise kohustust. Pank 3: Ei ole vastuväiteid. Meie praktika on ühetaoline lähenemine, mh kampaaniate raames, kus on toodetel 0% intressiga periood. Võib täpsustada, et see kehtib eeldusel, et krediidi kogukulu ja KKM on samuti 0% kogu krediidi perioodi jooksul (nt ei muutu siis, kui ei tagastata kokkulepitud kuupäevaks).

Avalik-õiguslikud nõuded tarbijakrediidi andmiseks õigustatud isikutele, järelevalve ja karistused Pank 1: Kui teavitamiskohustuse rikkumine siduda trahvisanktsiooniga, siis tuleb selgelt sätestada, millisest konkreetsest sättest tuleneva teavitamiskohustuse rikkumine on sanktsioneeritud. Lisaks - trahvisumma 400 000 iga üksiku rikkumise juhtumi kohta näib liig suur. Kas tänane määr pole olnud siis tõhus?

Pank 2: Eelnimetatud ettepaneku juures tuleb sisustada, millise teavitamiskohustuse rikkumisega kaasneks rahatrahvi rakendamine. Sellisel juhul peaks olema üheselt selge, millal, millises mahus ning millises kanalis peab kliendile olema erinevad teavitused tehtud. Sellises ulatuses trahvide määramine peaks kaasnema väga konkreetsete nõuete rikkumisel, kui krediidiandja on jätnud täitmata nt kohustuste kontrolli, kui nimetatud päringu tegemine on kohustuslik nt positiivsest krediidiregistrist. Pank 3: pooldame järelevalve laienemist kõikidele tarbijakrediite pakkuvatele isikutele. Karistustest - kuna ettepanekutes väljatoodud rikkumistest on sanktsioneerimata vaid teavitamiskohustuse rikkumine, siis peaks täpsustama, millest konkreetselt peaks teavitus koosnema, kuna pakutav sanktsioon on seotud väga kõrge trahvimääraga. Ülejäänud rikkumiste osas on soovituses välja pakutud trahvimäärad juba rakendumas 28.05.2022.a tarbijakaitseseaduse muudatusega. Mõistame, et tegemist on õiguspoliitilise otsusega, kuid uuringus puudub analüüs uuringu tegemise hetkel kehtinud karistuste mõjust ning nende karistuste rakendamise praktikast, kui selline eksisteerib. Kuna valdav osa uuringus kasutatud näidetest kajastab krediidiandjate, mitte krediidiasutuste praktikat (või ka turul järelevalveta krediiti pakkuvate isikute tegutsemist), siis ainuüksi trahvimäära tõstmine ei lahenda esile toodud probleeme. Seega, võib väita, et kehtivate karistuste rakendamisel kõikidele turuosalistele oleks ehk probleem lahendatud ka ilma trahvimäära muudatusteta. Nõuded tarbijakrediidi reklaamile Pank 1: Reklaamiseaduse eelnõuga, mis Riigikogu menetluses on, tuleks edasi minna. Täiendavaid sisulisi piiranguid ei pole vaja. Tänane reeglistik on juba niigi piirav. Krediidiandjatel on isegi suur risk avaldada meedias tarbijaid finantsiliselt harivaid artikleid, sest nt artiklis kasutatud arvandmeid sisaldavat näidet võidaks käsitleda krediidi reklaamina, ja seetõttu tuleks selline artikkel kirjutada RekS nõuete järgi.

Pank 2: Krediidivõime hindamine automatiseeritud kujul on tagatiseta tarbijakrediitide puhul veelgi enam arenev valdkond. Väga mitmed päringud erinevatesse andmebaasidesse teostataksegi loetud sekundite jooksul taotluse esitamisest. Krediidivõimelisuse hindamine automatiseeritult ning kiirelt ei tähenda, et krediidiandja ei pea lähtuma vastutustundliku laenamise põhimõtetest ning analüüsi tulemusena jõudma veendumuseni, et taotleja on krediidivõimeline. Juba täna on tarbijakrediidireklaamid olulisel määral ülekoormatud kohustuslikust teabest. Samas puudub krediidiasutusel võimalus reklaamil nt kuvada teavet, mis annaks tarbijale lihtsamini edasi info, et millise krediidiasutuse krediiditoode on temale sobilikum. Veelgi suuremas mahus kohustusliku info esitamine tarbijakrediidireklaamil piirab mh olulisel määral reklaamikanaleid, mida laialdaselt kasutatakse, kuid sellisel juhul oleks krediidiandjate poolt võimatu kasutada.

Samuti ei ole saadud ka krediidituru uuringus kinnitust, et praegu juba olemasolevas mahus kohustusliku teabe esitamine täidaks tarbija vaates eesmärki. Tarbija hoiatamine kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest toimub lepingu sõlmimise eelselt. Pööraksime tähelepanu, et reklaam ei anna tarbijale laenu. Laenuandmise üle otsustab krediidiandja peale taotleja krediidivõimelisuse hindamist. Ei poolda täiendavalt reguleerida infot, mis edastatakse krediidiandjate andmebaasile otsepostitusega kliendi nõusoleku alusel. Krediidiandjal peab jääma võimalus edastada oma kliendile infot sh kehtib ka kliendi kommunikatsiooni osas vastutustundlikkuse põhimõtted. Nimetatu rakendamise korral tuleks eristada oluliselt, et mis on reklaampostitus (tarbijale edastatud reklaamivahendaja vahendusel) ning mis on krediidiandja poolt tarbija nõusolekul edastatav otsepostitus. Kui eesmärk on täiendada nõudeid krediidiandja oma andmebaasile edastatava otsepostituses, siis ka sellisel juhul peaks olema üheselt arusaadav, milline info on keelatud. Vältima peab kindlasti olukordi, kus krediidiandjal kaob võimalus oma kliendi igasugune kõnetamine, info edastamine ja harimine, sh ka tema nõusolekul. Kui klient on andnud nõusoleku turundusinfo saamiseks, siis ei tohiks piirata info edastamist nt toodete, tootetingimuste või kampaaniate osas. Täna on finantsteenuse reklaami osas juba välja antud mitu selgitavat juhendit ning turuosalised on pidevas suhtluses TTJA’ga, et välja selgitada ühe või teise reklaami vastavust või mittevastavust. See asjaolu viitab sellele, et reklaamiseadus on jäänud ajale jalgu ning ei reguleeri üheselt mõistetavalt finantsteenuse reklaamiga seotut. Reklaamide sõnumid on subjektiivselt hinnatavad, puudub nt komisjon, kes menetluse/vaidluse korral reklaami hindaks ja kinnitaks või lükkaks ümber reklaami sobivuse. Trahvimäära rakendamine ilma selgete piiride seadmiseta (lubatud, keelatud võtted jne) seaduse tasandil, ei ole põhjendatud. Samuti on teadaolevalt praktikas väga üksikutel juhtudel rakendatud trahvi määramist. Pank 3: Hetkel on keeruline kommentaare esitada, kuna puudub ettepaneku täpsem kirjeldus. Otsepostituse reguleerimine võib olla negatiivse mõjuga, kui kliendi kõnetamine ja harimine muutub keerulisemaks või tekib kohustusliku info üleküllus, mistõttu klient jääb olulisest infost ilma. Tarbija lepingueelne teavitamine Pank 1: See on peamiselt finantshariduse küsimus, mistõttu see võiks olla üks osa tarbijale antavast üldteabest. Äärmisel juhul võiks vastav teave paikneda standardsel teabelehel. Kuna vastav abi ja selle osutajad võivad olla ajas muutuvad, siis ei ole mõistlik kajastada vastavat teavet lepingus.

Teabelehest ja teavitamiskohustusest - siinkohal tuleb meie arvates eristada lepingusuhte kohta selgituste andmist kohustusliku teabelehe esitamise ajast ja esitamisest. Need on sisuliselt kaks erinevat asja ning tuleb selgelt aru saada kumma osas tegelikult probleemid esinevad. Toetame soovitust, et teabelehe tarbijale edastamise aega ei ole otstarbekas seadusega täpsemalt reguleerida. Leiame, et tänane regulatsioon on selles osas piisav. Lisaks kaitseb tarbijat ka 14 (elamukinnisvaralaenu korral 7) päevane tarbija taganemisõigus. Kõik see kokku annabki tarbijale võimaluse järelemõtlemiseks. Lähtudes standardse teabelehe eesmärgist, milleks on pakkumiste ja lepingutingimuste võrreldavus, on mõistlik lähenemine see, et kliendile tuleb anda selline teabeleht, mis kõige täpsemalt resümeerib sõlmitava lepingu tingimusi. Isegi kui teabeleht antakse kliendile vahetult koos sõlmitava lepinguga, on see mõistlikum lähenemine võrreldes sellega, kui teabelehe esitamise kohustus loetakse täidetuks tüüpilistel tingimustel koostatud teabelehe andmisega. Pigem näeme probleemi teabelehe enda sisus ja ülesehituses - see ei ole hästi välja kukkunud. Kliendid ei saa neist aru ja ei oska kasutada, teabelehe eesmärk jääb neile arusaamatuks. Paljud

peavadki seda juba lepinguks. Seetõttu saame nõustuda uuringus toodud järeldusega, sest ka meie praktika näitab, et lepingueelse teabega tutvumine sõltub eelkõige tarbija hoiakutest, teadmistest ja suhtumisest ning teabelehe varasem esitamine ei tagaks, et tarbija teabega alati ka tutvub. Seega, teabelehe kätteandmise aja nihutamine „ajateljel“ ei pane tarbijat teabelehte lugema ega minimeeri impulsiivseid laenuvõtmisi. Pigem peitub lahendus selles, kui hästi ja selgelt on teabeleht koostatud ning kui kvaliteetseid selgitusi kliendile antakse, kuidas klient neid mõistab. Seetõttu toetame soovitust, et rõhku tuleb panna tarbijate finantskirjaoskuse tõstmisele. Siinjuures peame märkima seda, et krediidiandjatel on raske, vaat et võimatu tarbijate harimist mõistlikult teha, sest ka hariduslikke artikleid kliendile võidaks pidada nt laenutoote varjatud reklaamiks, kui artiklis toodud näidetes kasutada arvandmeid. Soovitusest ei selgu, millise teavitamiskohustuse rikkumist peetakse vajalikuks sanktsioneerida – kas teabelehe ja lepinguprojekti mitteesitamist (VÕS § 4031 lg 1, 2 ja 6 (ja § 4033)) või selgituste mitteandmist (VÕS § 4035, KAVS § 531) või mõlemat. Esimese puhul oleks rikkumise tehiolud selgelt määratavad (kas nõuetekohane teabeleht anti või ei antud), teisel juhul osutub rikkumise tehiolude määramine aga praktiliselt võimatuks, sest kuidas hinnata selgituste piisavust. Kui teavitamiskohustuse rikkumine siduda trahvisanktsiooniga, siis tuleb selgelt sätestada, mis sättest tuleneva teavitamiskohustuse rikkumine on sanktsioneeritud. Seda ei saa üldise viitega lahendada. Pank 2: Pooldame ettepanekut, et tarbija lepingueelne teavitamine võiks olla lühike ja tavatarbijale arusaadava keelekasutusega. Tarbijatele üha meelepärasemaks muutuvaks kauplemiskohaks on kaugkanalid, mida järeldatakse ka tarbijakrediidi direktiivi (CCD) revisjoni järeldustes, mistõttu on peamiseks infoallikaks teabeleht. Info üleküllust tuleks vältida, kuid teabelehega tutvumine ja pakkumiste võrdlemine on otseses seoses tarbija finantskirjaoskusega. Ei poolda võlanõustamise teenuste olemasolu teadvustamise kohustuse ülekandmist krediidiandjatele, kuna üldise viite olemasolu teabelehel ei lahendaks probleemi. Võlgnikule on vajalik info tema asukohas tegutseva võlanõustaja kohta võlgnevusse sattumise ajahetkel ja seda probleemi ei lahenda üldinfo teabelehel või krediidiandja kodulehel. Isikutuvastus Pank 1: Isikusamasuse tuvastamisega krediidiasutustel probleeme ei esine. Lisaks isikutuvastuse probleemidele näitab uuring, et probleeme on ka piiratud teovõime ja sõltuvuste kontrollimisega. Krediidiandjatel oleks suur abi lihtsast ligipääsust andmetele, milles kajastuvad teovõime piirangud.

Pank 2: Oleme eelnevalt välja toonud, et laenu väljastamise kiirus ei võta krediidiandjalt ära kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, tuvastada tema isikusamasust ning anda laenu vastutustundlikult.

Näidetena toodud pettuse juhtumid on seotud mh sellega, et petturite kasutuses on ka PIN koodid. Ehk pettuse sooritamiseks on petvale isikule antud selleks võimalus, kuna tema valdusesse on läinud ka PIN koodid ning nn kannataja ei ole täitnud omapoolset kohustust hoida PIN koode kaitstuna. Samuti on praktikas olukordi, kus nn kannataja on olnud tegelikult kaasosaline ning hiljem teinud end kannatanuks.

Eesti Vabariigis on digitaalne allkirjastamine kõigis valdkondades võrdsustatud allkirjaga ning oluline on harida inimesi oma digiallkirjaõiguse edasi andmise riskidest. Näeme, et selliste pettuste vähendamine on võimalik läbi tarbija harimise, mitte luua olukord, kus krediidilepingu sõlmimisel ei ole enam piisav kliendi digitaalne allkiri. Samuti täiendavate nõuete seadmine isikusamasuse tuvastamisel teeks krediidi mh kättesaamatuks nendele klientidele, kellel puuduvad nõuetekohased digitaalsed seadmed või nende kasutamise oskus.

Seda, et isikule on määratud eestkoste ei ole krediidiasutusel võimalik ise kontrollida va juhul, kui eestkostja on ametlikes teadaannetes vastavasisulise info avalikustanud või eraldiseisvalt krediidiandjat teavitanud. Pank 3: Kuna konkreetne ettepanek puudub, siis on raske seda hetkel kommenteerida. Digitaalne isiku tuvastamine on ka riigi tasandil seotud samade riskidega. Isiku digitaalseks tuvastamiseks vajalikke kasutajatunnuste hooletu hoidmine ei saa olla riigi, krediidiasutuste vmt risk. Tarbija krediidivõimelisuse kontroll, vastutustundliku laenamise põhimõte Pank 1: Toetame soovitust, et ka ühisrahastuse teel laenu andmisel tuleb järgida vastutustundliku laenuandmise reegleid. Toetame n-ö positiivse krediidiregistri loomise ideed.

Trahvisumma 400 000 iga üksiku rikkumise juhtumi kohta näib liig suur. Kas tänane määr pole olnud siis tõhus? Ei toeta soovitust kehtestada reeglistik, et elamukinnisvaraga tagatud laenude puhul kaotab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral pärast tagatise realiseerimist alles jääva n-ö jääkvõlanõude. Vastutustundliku laenamise tagajärjeks ei ole alati tagatise realiseerimine. Siin soovituses tahetakse esiteks sama tagajärjega siduda kolm erinevat olukorda: 1) olukord, kus krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid laenu andmisel, 2) tagatisvarale vale hinnangu andmine ja 3) tagatisvara väärtuse vähenemise risk. Tagatisvara väärtuse vähenemine ei saa mingil juhul viia jääkvõlanõude „sundkorras mahakirjutamiseni“. See tooks kaasa vaid selle, et hakatakse nõudma suuremaid tagatisi. Jääkvõla „mahakirjutamine“ saab olla vaid vastava spetsiifilise krediiditoote olemuslikuks tunnuseks ning iga krediidiandja vaba valik, kas ta sellist toodet pakub või mitte. Reeglina ei tegele tagatisvara hindamisega krediidiandjad ise, vaid selleks kasutatakse vastava ala eksperte. Viimaste eksimusi ei saa panna krediidiandjate õlule. Leiame, et täna kehtiv tsiviilõigusnormistik ja seda toetav kohtupraktika on piisav lahendamaks neid olukordi, kus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega on laenusaajale või tagatise andjale kahju tekitatud. Tänased õigusnormid näevad ette tasaarvestuse võimaluse krediidiandja nõuetega. Siin soovituses toodud ettepanekutega ei ole õige lahendada probleemi, et klient ei taipa, oska või ei saa rahalise kitsikuse tõttu kohtusse pöörduda.

Pank 2: Oleme nõus, et reguleeritaks täiendavalt tarbija vastutus ebaõigete andmete esitamisel.

Jääkvõlanõude kaotamine - käesolevaga selgitame, et eluasemelaenuturg on juba täna väga täpselt reguleeritud sh konkreetsed juhised tagatisvara hindamise osas. Samuti on eluasemelaenu klientide maksekäitumine hea. Täiendavate nõuete seadmine ning nö jääkvõlanõudest

tarbija vabastamine seab pigem ohtu kogu eluasemeturu. Klientidelt eeldatakse suuremaid omafinantseeringuid, mis omakorda loob olukorra, et kliendid ei saa soetada soovitud eluaset. See toob kaasa olukorra, kus Riik peab hakkama otsima täiendavaid võimalusi, et toetada inimestel oma kodude soetamist. (Läti näide)

Samuti jääb antud ettepaneku osas küsimus, et kui laialt defineeritakse vastutustundlikku laenamist (täna ei ole üheselt defineeritud ja üheselt tõlgendatav). Pank 3: Pooldame ühetaoliste nõuete laiendamist kõikidele tarbijakrediiti pakkuvatele isikutele ja tõhusat järelevalvet nende tegevuse üle. Kõrgemad trahvimäärad juba kehtivad krediidiandjate ja krediidivahendajate suhtes, trahvide mõjuala laienemine teiste sisuliselt tarbijakrediiti pakkuvate isikute suhtes eeldab seadusemuudatust ehk suurenenud trahvide mõju nende tegevusele on käesoleval hetkel olematu. Jääkvõlanõudest ilmajäämine vastutustundliku laenamise nõude rikkumisel on negatiivse mõjuga soovitus. Seda mitmel põhjusel. Rikkumist on mitmel viisil sanktsioneeritud, kuid vaadates kohtupraktikat, puudutab suurem osa lahenditest aega enne hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmist, seega ei ole direktiivi mõju vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisele veel analüüsitud. Samuti puudub statistika vastutustundliku laenamise nõude rikkumiste ja sellega kaasnenud väärteomenetluste kohta. Puudub analüüs, et karistusõiguslik meede ei ole tõhus. Lisaks trahvile on krediidiandjale tagajärjeks ka seadusjärgne intress (hetkel 0%). See annab tarbijatele suuna viidata makseraskuste korral vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, kusjuures tõendamiskoormus tarbijal puudub. Selle tagajärjel kasvab kohtute koormus vastutustundlikule laenamisele tuginevate vaidluste osas. Käesoleval ajal jääb vara väärtuse languse risk tarbijale teatud mööndustega (AÕS § 335 lg.3), selle riski ülekandmine krediidiandjale mõjub turule negatiivselt - viivislaenude portfell kasvab (provisjonid, default), mis toob omakorda rohkem kapitali sidumist ja intressitõusu nn headele laenajatele. Kuna tagatisvara väärtuse hindamisele kehtivad juba 2016. aastast ranged nõuded, siis kinnisvara nn. vale hindamise risk peaks langema sellisel juhul eksperthinnangu koostajale? Ekspertide tegevust ei ole krediidiandjal võimalik mõjutada, seega antud soovituse puhul puudub põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Ümberkujundamise menetluses saab samuti neid riske muul moel maandada, FIMS võimaldab vabaneda võlast kiiremini (sisuliselt 3a ja mõnikord enne, kui pankrot lõpeb).

Tarbijakrediidilepingust ennetähtaegse vabanemise võimalused tarbija jaoks Pank 1: Võrdsete osamaksetega tagastamine - seda ettepanekut saaks toetada vaid siis, kui lepingu tühistamine on tingitud krediidiandjapoolsest rikkumisest. Muu olukorra korral aga mitte, sest miks krediidilepingu tühistamise tagajärjed peaks erinema tagajärgedest, mis kaasnevad teist liiki lepingute tühistamise korral?

Kui KKM ei ole tarbijale avaldatud või on näidatud tegelikust madalamana, siis VÕS § 408 lg 4, 5 ja 9 toodud tagajärg on meie hinnangul piisav kaitsmaks tarbija huve. Probleem, et tarbijatel on väike teadlikkus oma õigustest ja haldusasutustel on väike võimekus mõista keerulisi reegleid, ei ole lahendatav keeldude ja käskude lisamisega.

Majandustegevuses ühesuguste nõuete kehtestamine: toetame ettepanekut. Uuringust tuleb välja, et inimeselt-inimesele laenamine on kasvutrendis ja sellest on kujunemas selge ärimudel. Kahtlustada võib, et kõik sellised äriinimesed ei järgi aga nõudeid, mis tarbijakrediidi

andmisele kohalduvad. Ka sellised ärimudelid peavad alluma järelevalvele. Seda enam, et uuringu kohaselt kasutavad selliseid ärimudeleid kliendi, kes on juba hädas ja haavatavad. Saab öelda, et nõutava tegevusloata laenamisega peaks kaasnema samad tagajärjed, mis p 13 ettepaneku korral.

Liigkasuvõtmise kriminaliseerimine - Ei toeta kriminaalvastutust. See viiks olukorrani, kus võlgade refinantseerimise lepingud või muid võlgade ümberkujundamise struktuure ei julgeks enam vormistada. Meie hinnangul ei ole täna KKM ülempiiri ületamine ka liigkasuvõtmisena defineeritud. Ning KKM ülempiir ei ole küll piisav indikaator millega kriminaalvastutust seostada.

Pank 2: KKM’i piirmäär on kehtestatud seadusega ning krediidiandja peab seda järgima. KKM’i järgimiskohustust kontrollib FI krediidiandja poolt esitatavate vastavate aruannete alusel.

Kui krediidiandja KKM’i ei avalda, siis on ta rikkunud juba VÕS’st tulenevaid tarbijakrediidilepingu sätteid. Kui laiendada lepingu tühisuse aluseid, siis võib tekkida olukord, kus krediidiandja pigem satub kliendi pahatahtliku käitumise alla, kui klient hakkab nõudma KKM’i arvutamise õigsuse tõendamist vms.

Samuti võivad KKM’i mõjutada nt ümardamise reeglid, muudatused laenulepingu põhitingimustes, inimlikud eksimused, tehnilised vead. Kui nähakse siiski ette, et KKM’i madalam kuvamine toob kaasa lepingu tühisuse, siis on ettepanek, et sätestataks eksimuse ulatus.

Samuti võib tekkida olukord, kus krediidiandja lepingu tühisuse mittetagamiseks hakkab KKM’i igaks juhuks ümardama ülesse poole. Pank 3: Üldjoontes pooldame selles peatükis tehtud ettepanekuid tarbijakrediidi sätete ühetaolise kohaldamise osas kõikidele tarbijakrediidi pakkujatele. Juhime tähelepanu, et kehtiv regulatsioon ehk krediidi kulukuse (KKM) ebaõigena avaldamise tagajärjed ja tühisuse tagajärjed intressile on meie hinnangul piisavad. Puudub analüüs, et kehtiv regulatsioon ei ole mõjus. Samuti juhime tähelepanu, et krediidi kulukuse määra arvutus on sõltuvuses selle arvutamise hetkest ja tarbija valitud maksepäevast ehk andes tarbijale aja lepingueelse infoga ja lepinguga tutvumiseks, võib KKM ajas muutuda. KKM avaldamata jätmine on kehtivas regulatsioonis tühisuse aluseks, seega ei vaja KKM puudumine täiendavat reguleerimist. Tarbijakrediidilepingust tulenevad rahalised nõuded tarbija makseviivituse või muude rikkumiste puhul Pank 1: Ei toeta soovitust diferentseerida viivisemäära sõltuvalt lepinguliigist. Miks peaks tarbijakrediidisuhtes olema võlausaldajal võimalik nõuda viivist väiksemas määras võrreldes teistsuguste lepingutega, nt müügilepinguga, rendisuhted vms. Pigem tuleks seadusjärgset viivisemäära tõsta, sest tänane seadusjärgne määr ei motiveeri võlgnikke kohustuse täitmisele. Ei toeta soovitust viivise arvestusaja hilisemaks toomist. Selline meede signaliseerib võlgnikule, et võlas olla on okei. Selline meede ei aita kuidagi kaasa finantsdistsipliinile, seda enam, et ettepaneku kohaselt saakski olla pidevalt ühe kuu maksega võlas. See on olemuslikult vastuolus pacta sunt servanda põhimõttega.

Ei toeta soovitust piirata sissenõudmiskulude piiramist, sest võlausaldajale, sh krediidiandjale võlgnevusega kaasnevad reaalsed ja vajalikud kulud peaks olema alati sissenõutavad piiranguteta. viivisemäära alandamine - ei toeta soovitust. Miks peaks tarbijakrediidisuhtes olema võlausaldajal võimalik nõuda viivist väiksemas määras võrreldes teistsuguste lepingutega, nt müügilepinguga, rendisuhted vms. Pigem tuleks seadusjärgset viivisemäära tõsta, sest tänane seadusjärgne määr ei motiveeri võlgnikke kohustuse täitmisele.

Keelata võiks hoopis võimaluse arvutada intressi kogu lepinguperioodi vältel lepinguliselt laenusummalt ning kohustada arvutama seda tagasi maksmata laenujäägilt.

Viivise arvestamise algusaja toomine hilisemaks: Ei toeta soovitust. Selline meede signaliseerib võlgnikule, et võlas olla on okei. Selline meede ei aita kuidagi kaasa finantsdistsipliinile. See on olemuslikult vastuolus pacta sunt servanda põhimõttega.

Miks peaks tarbijakrediidisuhtes olema võlausaldajal võimalik nõuda viivist väiksemas määras võrreldes teistsuguste lepingutega, nt müügilepinguga, rendisuhted vms.

Pigem tuleks seadusjärgset viivisemäära tõsta, sest tänane seadusjärgne määr ei motiveeri võlgnikke kohustuse täitmisele.

Laenudel, millel on intress suurem kui seadusjärgne viivis ei tekigi võlgnikul sisuliselt mingit täiendavat maksekohustust, kuna nendel juhtudel saab viivist nõuda kokkulepitud intressi määras. Selliste laenude puhul oleks vaja tegelikult sätestada õigus nõuda viivist määras lepingujärgne intress + seadusjärgne viivis.

Viivisenõuete kapitaliseerimine - Et see meede rakenduks eesmärgipäraselt, on krediidiandjal vajalik teada 1) kas laenutaotlejal on teisi krediidikohustusi, sh teiste krediidiandjate juures ja 2) kas nende osas on võlgnevusi. Positiivse krediidiregistri küsimus. Vaid seda infot omades on võimalik vältida viivisnõuete intressitavaks kapitaliseerimist.

Pankade jaoks tooks selline meede eelkõige kaasa probleemi arvelduslaenutoote suhtes, kus pank ei saa kontrollida kas klient kasutab limiiti võlgnevuste tasumiseks või mitte. Nt täna oleme juba sunnitud selsamal põhjusel arvelduslaenu korral viivisearvestust mitte pidama.

Tekiks ka probleeme nö ühe ja sama võlausaldaja poolt nõuete kapitaliseerimisel, kui oleks keelatud selline intressitamine ka erinevate võlausaldajate korral, näiteks võla refinantseerimine ühest pangast teise, siis miks peaks üldse uus võlausaldaja olema nõud andma kliendile osaliselt intressivaba raha, et ta saaks oma võla teisele pangale tasuda? Sellisel juhul selliseid tehinguid ei tehta üldse ja see omakorda ahendab võlgniku võimalusi oma kohustusi refinantseerida.

Sissenõudmiskulude piirang - Ei toeta soovitust, sest võlausaldajale, sh krediidiandjale võlgnevusega kaasnevad reaalsed ja vajalikud kulud peaks olema alati sissenõutavad piiranguteta.

Kui võlgnevuse sissenõudmisega kaasnevad võlausaldajale täiendavad kulud, mida sisse nõuda ei saa, siis üldpildis maksavad selle kinni ikkagi need kliendid kes oma kohustusi täidavad ja seda suurema intressi näol. Ega siis laenuandja seetõttu ei hakka väiksema tootlusega leppima. Samas teeb see ka võlgniku olukorra soodsamaks ja soodustab hoopis võlgu olemist, mis on hoopis vastupidine tulemus soovitule.

Pank 2: viivise arvestamise algusaja toomine hilisemaks - selliste muudatuste puhul tuleb kaaluda, et millise mõju toob see krediidiasutuse laenuportfellile – nt provisjonikulud, mis mõjutavad laenude hinda. Kui tarbijale ei kaasne kuuajase makseviivitusega mitte mingisuguseid lisakulusid, siis võivad Tarbijad hakata makseid kuu võrra edasi lükkama. Pank 3: ei poolda viivisemäära diferentseerimist. Meede ei ole asjakohane, probleemi saab ka teisiti lahendada. Nõuete paljususe korral tekiks väga keerukas arvutus, kui määr on seotud muutuvsuurusega, siis tekitaks see tarbijas pigem segadust. Peamine mõju võib olla maksekäitumise halvenemine ja finantsstabiilsuse langemine, mis omakorda tooks kaasa üldise intressitõusu. Pigem lahendame sotsiaalset küsimust ja küsimust õigusabi kättesaadavuse ning finantskirjaoskuse osas, et tarbija saaks vaidlustada valedel alustel arvutatud kõrvalnõudeid (sh viivist). Sellise meetme rakendamisel tuleks teha põhjalikum kohtulahendite analüüs, mille järelduste pinnalt saaks väita, et hetkel kehtiv regulatsioon vajab muutmist. Muudatuse rakendamisel tuleb seletuskirjas arvesse võtta ka mõju krediidiandjate tulule. Viivise arvestamise algusaja hilisemaks toomine toob kaasa maksekäitumise olulise halvenemise. Mida edasilükkamine aitab ära hoida ja milline arvestus toimuks arvestamise algusajani? Kõrvalnõuete puhul oleks see mingil moel mõeldav, kuid viivise regulatsioonis ei ole see mõistlik. Viivise mõte ongi võlgniku motiveerimine nõude tasumiseks ja see on võlgniku huvides just ajavahemikus võlgnevuse tekkest kuni ülesütlemiseni. Viivisenõuete kapitaliseerimise keelamine ja sissenõudmiskulude piirangud – kehtiv regulatsioon juba tagab seda. Kuidas saavad krediidiandjad katta nt kohtu- ja täitemenetluse kulud? Kättetoimetamise kulud on näiteks kohtutäituri teenust kasutades päris kõrged, kuna krediidiandjad ei saa kasutada sarnaselt kohtutele tasuta kättetoimetamise kanaleid nagu Ametlikud Teadaanded. Sissenõudmiskulude nõudmise välistamine paneb krediidiandjad teiste turuosalistega väga ebavõrdsesse seisu ja tehtud kulutused langevad pigem teistele tarbijatele üldise teenuse hinnatõusu kaudu. Täitemenetluses ei rakendata VÕS-e nõuete rahuldamise sätteid, kuna kohtutäitur edastab sissenõudjale saadud tulemist jaotamiskavas märgitud summa, mille arvelt krediidiandja rahuldab enda nõudeid kohtutäituri vahenduseta VÕS-e sätteid järgides. Kogumina võivad eeltoodud soovitused koosmõjus vastutustundliku laenamise nõude rikkumise riskiga mõjutada negatiivselt krediidiandjate soovi pakkuda restruktureerimislahendusi. Kõrvalnõuete peatamiseks on teisi alternatiivseid menetlusi. Kui laenusumma kasutamise eest saadavat tasu (intressi) alternatiivsete menetluste käigus loota ei ole ja laenatud summa sissenõudmiseks tehtavad kulutused jäävad krediidiandja kanda, siis tagajärjeks on restruktureerimislahenduste pakkumise motivatsiooni langus või alternatiivina laenutoodete üldine kallinemine. Tarbijakrediidilepingust taganemise ja selle erakorralise ülesütlemise piirangud ja nõuded krediidiandjale

Pank 1: Ei toeta soovitust. Tarbijakrediidi osas lävend täna juba kehtib – 3 võlas makset. Kuigi protsentuaalses summas lävend näib ahvatlev, ei kaitse see tarbija huve paremini. Näiteks lävendina protsent algsest summast meie hinnangul ei tööta, sest kui toimuvad summa suurendamised, siis kuidas ja millelt seda arvutada – algsummalt, jäägilt, uuelt laenusummalt. Samuti kuidas töötaks protsendiline lävend laenude korral, millele ei ole graafikut ja kus klient maksab laenuperioodil ainult intressi.

Pigem toovad kõik need lävendid, sh täna kehtiv kaasa selle, et kliendid oskavad vägagi hästi seda (pahatahtlikult) oma kasuks ära kasutada ja võtta võlausaldajalt lepingu ülesütlemise võimalus.

Problemaatiline on hinnata, mis juhul on tegemist läbirääkimiste võimaluse andmata jätmise juhtumiga – kui ülesütlemise kirjas seda võimalust pakutakse, aga tegelikkuses võlausaldaja vastu ei tule, kas siis on antud võimalus, kui see lihtsalt kirjas mainitud on või peab võlausaldaja kindlasti mingi järeleandmise tegema.

Samuti on väga problemaatiline anda võimalus ülesütlemine tagasi pöörata – peale ülesütlemist võivad järgneda juba muud toimingud, näiteks kohtusse pöördumine, millega kaasnevad kulud ja tekib küsimus, kes need siis kandma peaks, kui ülesütlemine nn ära kaob.

Pank 2: läbirääkimisvõimaluse pakkumine - siinkohal peab täpselt sätestama, et millisel kujul ja millal peab krediidiandja andma võimaluse läbirääkimisteks. Praktikas on olukordi, kus krediidiandja ei saa kordagi kontakti laenusaajaga, et alustada läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks. Valdavalt kutsutakse tarbijat üles läbirääkimistele igas maksetega hilinemise teatises. Näeksime, et sellisel juhul tuleks sätestada tarbija kohustus krediidiandjaga koostööd teha ning leida lahendusi makseraskustest välja tulemiseks.

Ülesütlemise tagasipööramine - sellise sätte rakendamisel tuleb hinnata olukordi, kus ennetähtaegselt võlgnevuse tõttu ülesöeldud laen on edasi müüdud inkassofirmale. Kas sellist laenu peab samuti olema võimalik tagasi pöörata? Juhul kui inkassofirmale loovutatud võlgnevust, millest vabalt valitud summa on vahepeal tagasi makstud, peab saama tagasi loovutada ja lepingu ülesütlemine tagasi pöörata, siis see vajab mh märkimisväärseid tehnilisi arendusi. Pank 3: Summalise piirangu kehtestamine tooks kaasa teatud finantseerimistoodete ülesütlemise võimatuse, näiteks krediitkaardid jmt. Protsentuaalne piirang võib mõjutada eluasemega seotud toodete ülesütlemise võimalikkust. Võlgnike motivatsioon väikest võlga tasuda puuduks. Kui nende meetmete kõrvale kehtestatakse AKI poolt ka võlas olevate nõuete summalist piiri, siis maksekäitumine halveneb oluliselt, kuna krediidiandjatel puuduks võimalus väiksemaid võlgnevusi tuvastada. Antud juhul peaks vaatama statistikat võlgade ümberkujundamise menetlustes, kust selguks ümberkujundamisel olevate võlgade struktuur. Kui enamasti on tegemist väiksemate võlgadega, siis sellise ülesütlemise piirangu kehtestamine tooks kaasa pigem ülelaenamise teatud segmendis. Pakutava meetmega püütakse parandada finantskirjaoskamatusega seotud probleeme, kuid tagajärjeks võib olla hoopis hõlpsam laenamine ning viivisvõlgnevuste kasv krediidiandjate portfellis. Läbirääkimisvõimaluse puudumine on subjektiivne kriteerium, mida võlgnik võib tõlgendada selliselt, et temale meelepärastel tingimustel lahenduse mittepakkumine ongi läbirääkimisvõimaluse puudumine. Krediidiandjad edastavad võlateateid ja hoiatusi, pakkudes läbirääkimisi VÕS- e § 416 lõigete 1 ja 2 nõudeid järgides. VÕS-e 421 kohaselt toob tarbijakrediidi jao sätete eiramine kaasa kokkuleppe tühisuse, seega jääb arusaamatuks, millist probleemi püütakse soovitusega lahendada. Lepingu ülesütlemise nn tagasipööramise reguleerimine seaduses on väga keeruline – tagasipööramise alused, tagajärgede kirjeldus, nõuete arvestuse alused tagasipööramise korral jmt tekitavad praktikas pigem probleeme. Kui krediidiandja soovib naasta lepingu täitmise juurde, siis ka praegu on see võimalik poolte kokkuleppe alusel. Erakorralise ülesütlemise protsess on niigi õiguslikult ja tehniliselt keerukas, nt ka AML põhjustel ülesütlemise korral. Ülereguleerimine tooks siin pigem kaasa kohtuvaidluste arvu tõusu.

Tarbijakrediidilepingu refinantseerimine, võlatunnistus ja kompromiss Pank 1: See viiks olukorrani, kus võlgade refinantseerimise lepingud või muid võlgade ümberkujundamise struktuure ei julgeks enam vormistada. Võimalus pakkuda ainuüksi maksetähtaja pikendamist ei pruugi olla universaalne meede. Märgime siinjuures, et pankade jaoks on täna juba problemaatiline see, et arvelduslaenutoote suhtes ei saa kontrollida kas klient kasutab limiiti võlgnevuste tasumiseks või mitte. Nt täna oleme juba sunnitud selsamal põhjusel arvelduslaenu korral viivisearvestust mitte pidama.

Pank 2: võla kapitaliseerimisel on keelatud arvestada viivisvõlgnevuselt intressi - nimetatud piirangu kohaldamisel analüüsida, et kas ja kuidas on võimalik toodud nõuet täita, kui laenusaaja refinantseerib oma kohustused teise krediidiandja poolt väljastatud laenu arvelt (teine krediidiandja ei ole teadlik, et millest tarbija eelmine kohustus koosneb).

Ümberstruktureerimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu tühisus ja kehtima võiks jääda üksnes maksetähtaja pikendamine - vajalik väga selgelt sätestada selline regulatsioon, et vastutustundliku laenamise sätted „ei takistaks“ raskustesse sattunud tarbija jaoks lahenduste leidmist. Kahtlemata on vajalik maksevõime hindamine, kuid nö takistuseks võib mõnel juhul saada maksimaalne laenusumma, laenu periood või KKM piirmäär vms. Kui laenu ümberstruktureerimine on piiratud, siis tekib olukord, kus krediidiandjal ei ole võimalik tarbija soovidele enam vastu tulla ja ta on sunnitud lepingust tuleneva võlgnevuse sisse nõudma (mh tagatise realiseerima). Pank 3: Vt ka kommentaare restruktureerimise kohta. Võlatunnistuse tühisus alternatiivina ei ole arusaadav. Siin puudub raamistik, kuidas saaks vastutustundliku laenamise põhimõtet üldse rakendada. Me saaks pakkuda lepingu muudatust alles siis, kui võlgnikul on reaalne sissetulek, mille arvelt võlg tasuda. Kuna üldjuhul leitakse töö kuni 6 kuu piires eeldusel, et tööjõuturg on hea tervise juures, saabuks ülesütlemise aeg enne, kui me saame maksepuhkust vmt meedet pakkuda. Vastutustundliku laenamise nõudeid tuleb rakendada ka igasugusel lepingu muutmisel, millega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine VÕS-e § 403 lõike 21 järgi. Seega eeldatakse, et selline lepingu muudatus on tasuta, mis justkui annaks võimaluse vastutustundliku laenamise sätete kohaldamata jätmiseks? Teisest küljest on sellise kliendi riskitase senisest kõrgem ja sellega kaasnevad muud tagajärjed. Tarbijakrediidilepingu tagamisest (käendus, pant) tekkivad õigussuhted Pank 1: Kui sissenõudmine pannakse sõltuma teate kättesaamisest, siis ei toeta teavitamise soovitust. Kuna kirjade kättetoimetamine on tihti ka problemaatiline (lihtsalt keeldutakse vastu võtmast) võib olukorras, kus kirju tuleb saata erinevatele isikutele tekkida ebaselgus, kas leping on kehtiv või mitte, samuti võib tekkida ebaselgus ka võlgnikel, käendajatel, tagatise andjatel, kui nad ei tea, kas teised osapooled on kirja kätte saanud jms. Seega peaks ülesütlemise tähenduses jääma määravaks teate kättetoimetamine ainult laenusaajale endale.

Ei toeta soovitust piirata n-ö globaalsete tagatiskokkulepete kasutamist. Õiguskäibesse tulnud fraas globaalne tagatiskokkulepe pole oma sisult defineeritud õigusmõiste, see on Riigikohtu antud teatud olukorra kirjeldus. Soovituse osas jääb seega ebaselgeks, mida täpsemalt soovitatakse keelustada. Uuringust ei selgu, millist tegelikku probleemi vastava keeluga lahendada soovitakse ja kas selliseid

tagatiskokkuleppeid, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega on tagatud kõikvõimalikud hüpoteegipidaja nõuded, jätkuvalt tegelikult ka sõlmitakse.

Kehtiva õiguse järgi peab hüpoteegi tagatiskokkulepe olema sõlmitud notariaalses vormis. Notari roll on tõestada tasakaalus leping ja selgita osapooltele lepingust tulenevaid riske. Kui notar täidab oma ametiülesannet hoolsalt, siis julgeks väita, et ebapiisavalt määratletud sõnastusega tagatiskokkuleppeid ei õnnestu üldse sõlmidagi. Juhul kui neid on sõlmitud, on tagatise andjal võimalus juba täna tugineda läbi heade kommete vastasuse sellise kokkuleppe tühisusele – esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Seega, tegelikult leidub Riigikohtu osutatud murekohtade lahendus selles, kui selgelt sõnastatakse tagatiskokkuleppeid ja selgitatakse pandist tulenevat riski pantijale.

Täna kehtivate pandiõiguse üldsätete kohaselt on pandiga võimalik tagada tulevikkus tekkivat nõuet, ka tingimuslikku nõuet, ka kõrvalnõudeid on võimalik tagada. Pole piiritletud, millist liiki lepingut võib ja millist ei või tagada. Keelates vastavad tagamisvõimalused tarbijatega, muutub seni kehtinud pandisüsteemi olemuslikult – sisuliselt muutuks kõik pandid aktsessoorseteks ja hakkaks sõltuma, sellest kas nõue (loe: tagatud leping) on veel kehtiv või enam mitte.

Sellise piirangu rakendumisel tuleks kehtestada tagatiskokkuleppe sõlmimisele lihtkirjalik vorminõue. Seejuures ei soovi me aga seda, et krediidiandja peaks hakkama kandma seda rolli ja ülesandeid mida täna kannab tagatiskokkulepet tõestav notar – selgitab, osutab riskidele. Kui need ülesanded panna krediidiandja õlule, siis peab krediidiandja hakkama koguma tõendusmaterjali, et on kõik need ülesanded täitnud, sest vastasel korral riskib krediidiandja vastutustundetu laenuandmisega. Me ei soovi selliseid seoseid. See kõik tõstab kokkuvõttes vaid krediidi hinda.

Kompromisslahendus sellele, et pandipidajad ei kasutaks pahatahtlikult pante kõiksugu nõuete sissenõudmisel oleks ehk see, kui krediidilepingus oleks võimalik viidata sellele tagatiseks antud pandile nii, et viitenorm ei osutuks tühiseks notariaalse vorminõude rikkumise tõttu, vaid kliendil ja krediidiandjal oleks võimalik viitenormiga osutada nendele pandiõigustele, millega ühte või teist krediidilepingut seostada soovitakse.

Võib kaasa tuua olukorra, kus tagatise andja peab iga kord minema tehingut notariaalselt tõestama, kui tahab uut laenu saada/tagada, mis toob kaasa vaid täiendavaid kulusid talle.

Ei nõustu VÕS § 88 lg 2 kehtetuks tunnistamisega. See omaks vaid efekti nn pahatahtlike võlgnike korral, kes saaksid võimaluse ära tasuda esmalt tagatud kohustuse ja seejärel oma vara kõrvaldada, et teha tagamata kohustuste sissenõudmine võlausaldajatele raskemaks. Kui vara kõrvaldamise soovi ei ole, siis ei annaks tagatud kohustuse täitmine esmajärjekorras suurt efekti võlgnikule, kuna tagamata kohustusi saaks võlausaldaja ikka rahuldada sama vara arvel, võlausaldajal kaoks vaid eesõigus.

Pank 2: globaalsete tagatiskokkulepete keeld - praktikas tarbijatega täna juba globaalseid tagatiskokkuleppeid väga ei sõlmita. Samas on tarbijatele selline valikuvõimalus jäetud (kui on teda, et kohe soovitakse uusi laene võtta jne), et vähenda tarbija jaoks võimalikke tehingukulusid.

Tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist loobumist - vajab täiendavat hindamist kogu tagatiste seadmise süsteemile. Pank 3: Pooldame ettepanekut kehtestada kohustuslik kolmandast isikust tagatiseandjate teavitamine, kuid selle vormi osas juhime tähelepanu sellele, et see regulatsioon ei saaks olla sarnane võlgnikule ülesütlemise teate kättetoimetamisega. Põhjuseid on siin mitmeid – näiteks, tagatiseks

oleva kinnisasja omanik või võib muutuda krediidiandja tahtest sõltumata ja krediidiandjal ei pruugi olla tagatise omaniku isikuandmeid. Sellisel juhul saaks tugineda vaid avalikes registrites (kinnistusraamat, rahvastiku- või äriregister) olevatele andmetele. Kättetoimetamise nõude kehtestamisel veniks võlamenetluse ja ülesütlemise protsess väga pikaks ja annaks võimaluse pahatahtluse korral võla sissenõudmist (sh täite- ja kohtumenetluses) takistada. Nn globaalsete kokkulepete keeld – üldiselt ei ole selle vastu, kuid teatud juhtudel võib see kaasa tuua negatiivseid tagajärgi tarbijatele. Näiteks, kui varasem kokkulepe lubas tagada lepingut X ja selle lisasid, millega ei anta täiendavat laenu, siis teatud olukorras on lisasumma andmine makseraskuste korral vajalik. Samal ajal pole siis laenusaajal vahendeid, et tagamiskokkulepet muuta. Tagatiskokkulepete puhul notariaalsest vormist loobumine – ei poolda seetõttu, et notari poolt pakutav selgitamiskohustus ja tehingu osapoole teovõime ning tegeliku tahte väljaselgitamine on erialast ettevalmistust nõudvad oskused, mida ei saa üle kanda vastava kompetentsita isikutele. Selline muudatus ei taga tarbijate huvide kaitset ega võimalust saada selgitusi sõltumatu ameti kandja poolt. Tarbijakrediidist ja tagatisest tulenevate nõuete aegumine Pank 1: Ei mõista mismoodi see soovitus parandab tarbija positsiooni. Kas siin on mõeldud nõuetena krediidiandja nõudeid kliendi vastu või tarbija nõudeid krediidiandjate vastu? Kui kliendi nõudeid krediidiandja vastu, siis ei toeta soovitust. Inkassoteenus Pank 1: Nõustume, et inkassoteenuse turg vajab täpsemaid tegutsemisraame ja järelevalvet.

Pank 2: Pooldame inkassoturu reguleerimist, kuid soovime regulatsiooni kehtestamisel kaasa rääkida. Krediidiandja ja tarbija nõuete kohtuväline ja kohtulik maksmapanek, täitemenetlus ja maksejõuetusmenetlused Pank 1: Lepitusmenetlusest - pigem võiks laiendada tarbijavaidluskomisjoni pädevust ja õigusi. Tagaseljaotsustest - meie näeme antud küsimust hoopis teise nurga alt - tagaseljaotsus ei tohiks tuua kaasa seda, et isik kes kohtus kohal on, peab hakkama „võistlema“ kohtunikuga, s.t ta peab ikkagi esitama kõik vajamineva kohtunikule, et kohtunik saaks teha tagaseljaotsuse isiku suhtes, kes ei ole kohtusse kohale ilmunud. Tsiviilkohtumenetluses peaks kehtima jääma ikka poolte võistlevuse printsiip – pool kes ei suvatse ilmuda kohale, ei saa võita.

Soovitus muudab oluliselt tagaseljaotsuse mõtet, mille kohaselt loetakse asjaolud omaks võetuks. Samuti teeb see sissenõudmise raskemaks, pikemaajalisemaks ja seega ka kallimaks, mis tuleb lõppkokkuvõttes võlgnikul kinni maksta. Paljudel juhtudel ei ole ka võlgnikul asjaolude kohta midagi vastu vaielda, sest probleem on rohkem raha puudumises. Vaidlevad hea meelega need, kes on pigem pahatahtlikud võlgnikud ja neiule ei tohiks asju lihtsamaks/soodsamaks teha.

Alampalgast väiksemate sissetulekute arestimise keelust - see on niigi võimalik vaid erandjuhtudel ja peaks säilima, et ka miinimumpalka teenival pahatahtlikult võlgnikult midagigi kätte saada.

Selgemalt reguleerida füüsilise isiku tegevuse korraldamist ja sissetuleku teenimist pankrotimenetluse ajal. Sätestada selgelt, kuidas ja kui palju peab ta teenitust üle andma pankrotivarasse võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, kohaldades eelduslikult täitemenetlusega sarnaseid reegleid - see on juba piisavalt reguleeritud. Pigem tuleks võlgnikke rohkem motiveerida sissetulekut teenima, näiteks andes kohtule rohkem kaalutlusruumi hilisemal võlgniku kohustusest vabastamise otsustamisel olenevalt sellest, kuidas võlgnik menetluse ajal käitunud on.

Lühendada füüsilisest isikust võlgniku kohustusest vabastamise tähtaegu. Lisaks kaaluda kuluka usaldusisiku rolli maksejõuetusmenetlustes ja pigem püüda raskustes inimesi abistada tasuta võlanõustamisteenuse kaudu - reeglina usaldusisikuid ei määratagi, kuna see on täiendav kulu ja kallis. Kohustustest vabastamise tähtaegade puhul tuleks anda kohtule rohkem kaalutlusruumi, et oma kohustusi korrektselt täitnud võlgnikke varem vabastada kohustustest, samas ei saa see tähtaeg jääda ka väga lühikeseks (on juba täna piisavalt lühike), kuna ka võlausaldaja vajavad kaitset. Samuti oleks vaja oluliselt parandada võlausaldajate kaitset pahatahtlike võlgnike vastu, kuna teatud võlgnike puhul ei aita ka võimalik tagajärg, et võlgadest ei vabastata isikut, kuna oskuslikult toimetades on võimalik piisavalt ära elada ka võlgadega.

Õiguspoliitiliste piirangute kaotamine kohustuste osas, millest ei saa vabastada või mida ei saa ümber kujundada. Lisaks pakkuda kohustustest vabastamise menetlust ka kõige vaesematele tarbijatele, kellel ei ole raha ka menetluskulude katteks - need piirangud on väga minimaalsed juba ja teatud juhtudel (näiteks õigusvastaselt tekitatud kahju puhul) oleks ka õigustatud, et võlgnik peaks neid täitma pikema aja jooksul (kuni aegumiseni) ja ei saaks nii lihtsalt nendest kohustustest vabaks. Kui kõikidest kohustustest on võimalik kergesti ja kiiresti vabaneda, väheneb ka isikute motivatsioon nendest kohustuste hoiduda ja seeläbi väheneb kannatanute kaitse.

Võlgade ümberkujundamise menetluses lihtsam kestvuslepingute ümberkujundamine – ette ei ole võimalik seda otsustada, kuna tagatise realiseerimise tulemus võib sõltuda suurel määral võlgniku käitumisest ja võlgnik poleks sel juhul motiveeritud enam tegutsema viisil, et tema nõue saaks võimalikult suures ulatuses rahuldatud, kuna jääkvõlast ta pääseb niikuinii.

Pank 2: Teavitada tarbijaid tõhusalt vajadusest kohtu kirjadele reageerida ja selle tegemata jätmise negatiivsetest tagajärgedest - seoses ettepanekuga teavitada tarbijaid vajadusest kohtu kirjadele reageerida jääb selgusetuks kellele see ettepanek on suunatud ja kes täiendavaid teavitusi peaks edastama. Sellise kohustuse panemist võlausaldajale ei tundu kindlasti mõistlik. Võib eeldada, et enne kohtusse pöördumist on võlausaldaja ilmselt kõikvõimalikud suhtluskanalid ja teavitusviisid omaltpoolt ammendanud.

Kohtul võiks olla võimalus vabastada võlgnik juba ette tagatise realiseerimisest järele jäävast jääkvõlast, mis motiveeriks ka võlausaldajat realiseerima tagatist maksimaalselt kasulikult - toodud ettepaneku põhjendus jääb võlausaldaja vaates selgusetuks, kuna võlausaldaja huvi on saada tagatise realiseerimisega siiski nõue täidetud. Samuti on täna juba väga täpselt reguleeritud kuidas toimub tagatisvara hindamine ja müük. Pank 3: Pooldame lepitusmenetlusega tegeleva üksuse loomist, kuid ei poolda mitmete sarnaste ülesannetega tegelevate üksuste olemasolu. Nt kui võlgnik soovib tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust lahendada, on tal võimalik kaebusega pöörduda TTJA, TTJA tarbijavaidluste komisjoni, FI, kohtu ja kohtutäituri poole. Kui sellele lisanduks veel üks alternatiivne vaidlemise võimalus ja teatud kõrvalkulude ning sissenõudmiskulude nõudmine oleks välistatud või piiratud, siis selliste laenude sissenõudmine tooks kaasa nii suure aja- ja rahakulu, et paratamatult muutuks tarbijakrediit Eesti turul kallimaks.

Tagaseljaotsuste tegemise lubatavuse piiramine – ei poolda ettepanekut. Sisuliselt peaks laenusaaja vältima suhtlust ja sellega oleks võimalik vältida nõude maksmapanekut. Kaja lihtne esitamine lahendab seda probleemi (nagu ka uuringu autorid lk. 133 ka välja tõid). Pigem peaks kehtestama vastutuse kohtumenetlusest kõrvalehoidmise eest ning leidma sunnivahendeid, motiveerimaks osapooli kohtule vastama. Täitemenetluses sissenõude pööramise üldine mõju palga alammäärast väiksematele sissetulekutele on analüüsimata. Kuna riigipoolne kontroll varjatud sissetulekute üle on pigem madal, annaks see võimaluse pääseda täitemenetluses nõuete maksmapanekust. Käesoleva ajani on keeldutud seadusemuudatusest, mis keelaks sissetulekute laekumise teise isiku kontole, sh laste ja lähikondsete kontodele, mis võimaldab üsna muretut elu võlgnikele, kelle kontot arestitakse. Samuti mõjutaks selline muudatus negatiivselt võlgade sissenõudmist traditsiooniliste miinimumsissetulekuga alade esindajatelt (ehitus- ja teenindussektor, iseenda tööandjad). Täitemenetluses kinnisasja müügi tasude vähendamine vähendaks ka kohtutäiturite motivatsiooni selle toiminguga tegeleda, mis omakorda vähendaks kinnisasja sundmüügi efektiivsust ja saadavat hinda. Koostööaldis võlgnik müüb vara väljaspool enampakkumist, mis tagabki kõrgeima võimaliku ehk turuhinna ning väiksema kohtutäituri tasu. Enampakkumist vältiva võlgniku vara turuhind ongi seetõttu madalam, et potentsiaalsed ostjad ei saa nt varaga tutvuda või arvestavad võimaliku väljatõstmisega kaasnevate kuludega. Selline muudatus ei motiveeriks võlgnikku probleemi lahendama, vaid pigem probleemi vältima. Muud soovitused on lahendatud füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu (FIMS) raames.

Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium [email protected] Teie: 31.01.2024 nr 2-1/293-1 Meie: 29.02.2024 nr 10

Arvamuse avaldamine Reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus Austatud Tiit Riisalo Täname võimaluse eest avaldada arvamust reklaamiseaduse (RekS) muutmise seaduse eelnõu Väljatöötamiskavatsuse (VTK) osas. Järgnevalt Eesti Pangaliidu seisukohad ja ettepanekud. 1. Toetame RekS §29 toodud finantsteenuse reklaami ja tarbijakrediidi reklaami üldnõuete selget eristamist. Nõustume reklaami mõiste korrastamise ettepanekuga ning selge erandi sätestamisega otsepostituste ja muule piiritletud isikute ringile suunatud turundusteabe välistamisega reklaami mõiste alt.

Soovime vältida ebakindlust ja ebaselgust tarbijakrediidi reklaami regulatsiooni tuleviku osas kuivõrd VTK tutvustamisel selgitati, et sõlmitud koalitsioonileppes on eesmärgistatud kiirlaenude ja hasartmängude reklaamide keelustamine. Juhime tähelepanu, et mõistet kiirlaen ei ole finantsvaldkonna regulatsioonis defineeritud ning seetõttu jääb ka sellise mõiste pinnalt reklaami reguleerimine või keelamine ebaselgeks. Tarbijakrediidi direktiivi alusel on tarbijakrediit väga lai ja eriotstarbeline valdkond hõlmates laenutooteid kuni 100 000 eurot ning kiirlaenu mõiste võrdsustamine mõistega tarbijakrediit ei saa kuidagi olla põhjendatud. Kindlasti tuleks vältida olukorda, et “kiirlaenuks” kvalifitseeruvad kõik tagatiseta tarbimislaenu tooted. Samuti ei tundu mõistlik “kiirlaenu” defineerimine läbi selle , kas seda pakub pank või mõni teine krediidiandja. Üks võimalus oleks näiteks defineerida kiirlaenu mõiste läbi mingi KKM piirmäära või muu arvulise väärtuse, mis “kiirlaenu” iseloomustab. 2. Ühtlasi soovime esile tõsta probleemi, mis kaasneb ärikliendile suunatud reklaamiga, kuhu lisatud linkide kaudu jõuab tarbija ka temale suunatud pakkumiseni. Tarbijakrediidi raadio- ja telereklaami keelust mööda hiilimiseks suunatakse reklaam äriklientidele, kuid krediidireklaam kui selline jõuab siiski tarbijateni. 3. Oleme suhelnud koolide ja lasteaedade esindajatega, kes on tihti avaldanud soovi helkurite ja muude abivahendite järele. Siiani ei ole me pidanud võimalikuks nt lattu seisma jäänud logodega abivahendite

jagamist, sest tegemist oleks lastele suunatud keelatud reklaamiga. Teeme ettepaneku seaduses selgelt reguleerida, mis laadi reklaamkingitused on lubatud ja millised mitte. Kui reklaamkingitus teenib selgelt üldist ühiskondlikku huvi (nt helkurid), siis see võiks meie hinnangul olla lubatud. 4. Toetame majandus- ja kutsetegevuse kohtadena ka veebikeskkondade ja sotsiaalmeedia lehtede käsitlemist. Samas on siin oluline leida mõistlikud piirangud, mida tegevuskohtadeks pidada. Keeruline saab olema eristada, milline veebikeskkond, sotsiaalmeedia konto on finantsasutuse tegevuskohaks ja milline mitte. 5. Krediidiasutuse või -andja sotsiaalmeediakanalid on tänapäeval tarbijatele ühtlasi ka info jagamise kanalid ning vastav info jõuab vaid tarbijateni, kes on selleks soovi avaldanud ehk märkinud ennast vastava konto jälgijaks. TTJA seisukoht keelata krediidiasutusel või -andjal oma sotsiaalmeedia kontol oma toodete kajastamine ei ole põhjendatud. Niikaua kui postitusega ei kaasne reklaamiraha, ei peaks sotsiaalmeedias krediidiasutuse või -andja kontol avalikustatud teavet käsitlema reklaamina. Tarbijad jälgivad krediidiasutuse või -andja sotsiaalmeedia kontot vabatahtlikult ja saavad igal ajal sellest sisust loobuda, mis teeb selle turundus- ja reklaamialases erialakirjanduses võrreldavaks otseposti või - turundusega, mis ei ole käsitletav reklaamina. 6. Leiame, et mõjuisikute poolt tehtavate postituste osas tuleks välja töötada kriteeriumid, mille alusel saab tuvastada, kas mõjuisik tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Kuidas reguleerida olukordi, kus mõjuisik teeb finantsteenuse kohta teavet sisaldava postituse iseseisvalt ilma finantsasutusega kooskõlastamata? Meie hinnangul peaks regulatsioon kindlasti hõlmama ka selgeid ja mõistlikke suuniseid, kuidas mõjuisikud võiksid nõuetekohaselt reklaamida finantsteenuseid, iseäranis erinevaid tarbijakrediidi tooteid. Ühtlasi ja kaasnevalt reklaami tellija mõiste täpsustamisega näeme selget vajadust välistada selle ettevõtte vastutus, kelle teenust või toodet mõjuisik sotsiaalmeedias propageerib (juhul kui selline tegevus loetakse reklaamiks), kuid kes ei ole mainitud reklaami otse ega kaudselt tellinud ega paku sellise turundustegevuse eest mõjuisikule hüvesid. 7. Meie hinnangul oleks vajalik üle vaadata kanalipõhised piirangud (nt televisiooni- ja raadio piirangute vajalikkus). 8. Leiame, et kohustusliku teabe maht tarbijakrediidi reklaamides on ebamõistlikult suur. Toetame, et reklaamidele saaks lisada viiteid ning kliendile antakse võimalus saada vajalik info kätte maandumislehtedel. Juhime tähelepanu, et Pangaliit on korduvalt viidanud vajadusele kustutada RekS § 29 lõikes 3 toodud sõna „üksnes“, kuivõrd selline piirang ei ole EL õigusaktidest tulenevalt kohustuslik.

a) TTJA seisukoht ja praktika keelata reklaamides ka lingid või QR koodid ei ole põhjendatud. QR kood ei ole kuidagi vastutustundetu ja liigne element nt tarbijakrediidi print- või välireklaamil. See on tänapäeval laialt kasutatav viis tarbija jaoks mugavalt oma kodulehele või toote maandumislehele suunamiseks, kus tarbijale on võimalik esitada ulatuslikum ning arusaadavam info kui seda on pelgalt hoiatus ja tüüpnäide. Lisaks kohustuslikule teabele, peab tarbijale suunatud reklaam võimaldama võimalikult laia finantskirjaoskusega tarbijatele piisavalt ammendavat ja asjakohast teavet pakutava finantstoote kohta. Tänased piirangud teabe esitamisel finantsteenuse reklaamides piiravad selgelt tarbijate võimet eristada oma sisult erinevaid laenutooteid, mistõttu võrreldakse tegelikkuses erinevate toodete kohustusliku teabe näitajaid, mis omakorda ei aita kuidagi kaasa läbimõeldud ja teadliku laenuotsuse tegemisele. b) Kuna online kanalite reklaamivõimalused arenevad väga kiiresti, siis ei peaks seadusandlus piirama erinevaid digi-lahendusi, vaid peaks andma kõigile turuosalistele selge arusaama, kuidas antud piirangutega reklaamikandjaid saab kasutada. Keelata neid kanaleid põhjendusega, et kui kohustuslik teave reklaami ei mahu, siis ei tohi selliseid kanaleid kasutada, ei ole tänapäeva are nevas digikeskkonnas jätkusuutlik. Digikeskkonnas on reklaamidele võimalik lisada viiteid ning tarbijale saab seeläbi toote maandumislehel esitada ulatuslikuma ning arusaadavama info kui seda on pelgalt hoiatus ja tüüpnäide. 9. Leiame, et mõistlikult tuleks reguleerida Google Ads ja sarnased kanalid. Praegu ei ole võimalik nõuetele vastavat reklaami Google Ads vahendusel avaldada, samas kui orgaanilise otsingu tulemusena kuvatav tekst ei vasta tihti mingisugustele nõuetele, sh on vastutustundetu sisuga. Argument, et krediidiandja ei saa kontrollida seda, missugune tekst selles otsingus välja kuvab, ei päde. Tänane reklaamiseadus ei ole piisavalt paindlik kasutamaks Google reklaame, mida praktikas turuüleselt kasutatakse ning seda tihtipeale reklaamiseadusega mitte kooskõlas. Antud reklaame on võimalik seadistada piiratud tähemärkidega, mistõttu ei mahu nimetatud reklaamis esitama tarbijakrediidi reklaamile kohustuslikku teavet. Antud olukorra annaks väga lihtsalt reguleerida kokkuleppega, et tarbijakrediidi otsingureklaamis või muudes reklaamkandjates, mille sisu on piiratud tähemärkide arvuga, võib kasutada lühemat hoiatusteksti eeldusel, et toote maandumislehel on korrektne ja täielik kohustuslik teave. Näiteks: Tegemist on finantsteenusega, tutvu tingimustega ja pea nõu. 10. Järelevalve osas toetame, et finantsteenuse reklaami osas oleks vastutav üks järelevalveasutus. Samas tuleks vältida, et üldise reklaamide alase järelevalve tükeldamisega erinevate ametiasutuste vahel seatakse ohtu seaduse ühetaoline tõlgendamine ja rakendamine ning selle kaudu järjepideva reklaamipraktika loomine. Kui selleks järelevalveasutuseks määratakse Finantsinspektsioon, siis tuleks täiendavalt analüüsida, millised on kaasnevad kulud finantsasutustele (tasude kasv, mida tuleb sellega seoses maksta). Me ei poolda liigsete juhendite loomist, mis avavad täiendavaid tõlgendamisvõimalusi ja vajavad pidevat uuendamist. Isegi kui finantsteenuste reklaami alal järelevalvet teostavaid asutusi jääb kaks, võiks olla ainult üks reklaami juhend, mis on välja antud Tarbijakaitseameti ja Finantsinspektsiooni ühise juhendina.

11. Ebamõistliku võlakoormuse kasvu ühiskonnas tuleks reguleerida mitte ainult reklaamiseaduse muudatustega, vaid pigem teiste õigusaktide ning järelevalve tõhustamisega. Mõjusateks tööriistadeks oleksid positiivse krediidiregistri loomine ja samaaegselt laenu teenindamise piirmäära (LTI – loan to income) kehtestamine analoogiliselt EP poolt kehtestatud eluasemelaenu piirmääraga koos eeltingimusega, et tarbijakrediidi andmiseks peab isikul pärast laenumaksete mahaarvamist jääma nö vaba raha vähemalt elatusmiinimumi suuruses summas. Vastava ettepaneku on Pangaliit juba 2019.aastal teinud ka Rahandusministeeriumile. 12. Reklaamivaldkonna eneseregulatsiooni osas leiame, et üldiselt on see uudne ja tervitatav idee. Samas ei saa isereguleerimine tekkida üleöö, see on pigem aastate pikkuse praktika tagajärjel toimima hakkav lahendus ning peab jääma alles ka riigipoolne regulaator. 13. Kokkuvõttes teeme ettepaneku luua ühtne raamistik finantsteenuste reklaamimisele. See tähendab, et finantsteenuste reklaami ei tuleks reguleerida üksikjuhtumite ega kanalite põhiselt (sh kanalite keelamine või selle sisu piiramine), vaid lähtuda tuleks üldnormide kehtestamisest finantsteenuse reklaami standardile, jättes vastutustundlikkuse piirides selle sisu turu ja turuosaliste sisustada. Kanalipõhine piirangutest lähtuv regulatsioon koos reklaamis lubatud info piiramisega mitte ainult ei tööta, st ühe kanali asemele tekib siis teine, vaid piirab kaasnevalt tugevalt tarbijate finantskirjaoskuse arendamist ning vajalikule teabele juurdepääsu. Pelgalt kohustusliku tüüpnäite võrdlemine, tegemata piiratud infoväljas vahet finantstoodetel sisuliselt, ei aita reaalsuses täita reklaamiseaduse eesmärke ega tarbijal teha minimaalselt vajalikes tingimustes ehk maksimaalses infoväljas kaalutletud finantseerimisotsust. Loodame, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on seadusemuudatuste ettevalmistamisel võimalik Pangaliidu seisukohtade ja ettepanekutega arvestada. Pangaliit ja pangad on jätkuvalt avatud edasisteks aruteludeks. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Katrin Talihärm Juhatuse liige