Seisukohad C-219/24

Islandi väljak 1 / 15049 Tallinn / +372 637 7000 / [email protected] / www.vm.ee / Registrikood 70002526

Euroopa Kohus

Kohtukantselei

Rue du Fort Niedergrünewald

L-2925 Luxembourg

e-Curia teel

12. juuli 2024 nr 15.3-3/2024/193-1

EELOTSUSETAOTLUS KOHTUASJAS C-219/24 Tallinna linn,

(eelotsust taotlev kohus: Riigikohus, Eesti)

EESTI VABARIIGI VALITSUSE SEISUKOHAD

Esitatud protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 kohaselt

Kohtudokumentide kättetoimetamine e-Curia teel või aadressil Välisministeerium, Islandi

väljak 1, 15049 Tallinn, Eesti Vabariik; faks +372 6377 098

2

I. SISSEJUHATUS

1. Riigikohus soovib kohtuasjas C-219/24 Euroopa Kohtu hinnangut, kas regulatsioon, mille

kohaselt tööandjal on õigus kohustada ennast vaktsineerima bioloogilistest ohuteguritest

ohustatud töötajaid, kellega tööandjal on kehtiv töösuhe, on kooskõlas EL õigusega.

2. Riigikohus esitas Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

„Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. a direktiivi 2000/54/EÜ töötajate

kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl art 14 lg-t 3 ja

sama direktiivi VII lisa p-e 1 ja 2 võib koostoimes sama direktiivi preambuli p-ga 8, art 1 lg-ga

1 ja art 3 p-dega 1 ja 2 tõlgendada nii, et sellega on kooskõlas regulatsioon, mille kohaselt

tööandjal on õigus kohustada ennast vaktsineerima bioloogilistest ohuteguritest ohustatud

töötajaid, kellega tööandjal on kehtiv töösuhe?

Täpsustavad küsimused:

a) Kas direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 mõttes on vaktsineerimine töötervishoiu abinõu, mille

tööandja võib kehtestada kehtivas töösuhtes ilma bioloogilistest ohuteguritest ohustatud

töötaja nõusolekuta?

b) Kas see, kui tööandja kehtestab vaktsineerimisnõude kehtivas töösuhtes, on kooskõlas

nõukogu 12. juuni 1989. a direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse

parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta art 1 lg-s 3, art 6 lg-s 1 ja lg 2 p-

des a ja g, art 9 lg 1 p-des a ja b ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 3 lg-s 1, art 31 lg-

s 1 ja art 52 lg-s 1 sätestatuga?“

II. ASJAOMASED SÄTTED

Direktiiv 2000/54/EÜ1

Põhjendus 8

(8) Bioloogiliste mõjuritega kokkupuutuvate töötajate tervise ja ohutuse kaitseks tuleb võtta

ennetavaid meetmeid.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/54/EÜ, 18. september 2000, töötajate kaitse kohta bioloogiliste

mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (seitsmes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16

lõike 1 tähenduses), EÜT L 262, 17.10.2000, lk 21-45

3

Artikli 1 lõiked 1 ja 2 (Eesmärk)

1. Käesoleva direktiivi eesmärk on kaitsta töötajaid nende tervist ähvardava ohu eest,

sealhulgas ära hoida tööl bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevad või tuleneda võivad

ohud.

Direktiiv sätestab selles valdkonnas konkreetsed miinimumnõuded.

2. Direktiivi 89/391/EMÜ sätteid kohaldatakse tervikuna kogu lõikes 1 nimetatud valdkonnas,

ilma et see piiraks käesolevas direktiivis sisalduvate rangemate ja/või erisätete kohaldamist.

Artikli 3 lõiked 1 ja 2 (Reguleerimisala – ohu kindlaksmääramine ja riski hindamine)

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse tegevuste suhtes, mille puhul töötajad oma töö tõttu

puutuvad kokku või võivad kokku puutuda bioloogiliste mõjuritega.

2. Kõikide tööde korral, kus on oht kokku puutuda bioloogiliste mõjuritega, tuleb kindlaks

määrata kokkupuute laad, ulatus ja kestus, et oleks võimalik igakülgselt hinnata riski töötajate

tervisele või turvalisusele ning ette näha vajaminevad meetmed.

Kui töö käigus puututakse kokku mitme rühma bioloogiliste mõjuritega, tuleb riski hindamisel

arvestada kõiki olemasolevaid ohtlikke bioloogilisi mõjureid üheskoos.

Hindamist tuleb korrata regulaarselt ja alati sel juhul, kui muutuvad tingimused, mis võivad

mõjutada töötajate kokkupuutumist bioloogiliste mõjuritega.

[…]

Artikli 14 lõige 3 (Tervisekontroll)

3. Artiklis 3 osutatud hindamise käigus tuleks kindlaks teha töötajad, kelle puhul võib tarvis

minna erilisi kaitsemeetmeid.

Vajaduse korral tuleb neile töötajatele, kes ei ole veel immuunsed selle bioloogilise mõjuri

suhtes, millega nad kokku puutuvad või võivad kokku puutuda, teha kättesaadavaks tõhusad

vaktsiinid.

Vaktsiine kättesaadavaks tehes peaksid tööandjad arvesse võtma VII lisas sätestatud

soovitatavaid tegevusjuhiseid.

4

[…]

VII lisa (Soovitatavad tegevusjuhised vaktsineerimisel)

1. Kui artikli 3 lõikes 2 osutatud hindamisest ilmneb oht töötajatele ja nende tervisele, mis

tuleneb nende kokkupuutest bioloogiliste mõjuritega, mille jaoks on olemas tõhusad vaktsiinid,

peaksid tööandjad pakkuma neile vaktsineerimisvõimalust.

2. Vaktsineerimine peab toimuma vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavale.

Töötajaid tuleb informeerida nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata jätmise eelistest ja

puudustest.

[…]

Direktiiv 89/391/EMÜ2

Artikkel 1

1. Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada meetmed, et soodustada töötajate töötervishoiu

ja -ohutuse parandamist.

2. Selleks sisaldab käesolev direktiiv üldisi põhimõtteid, mis käsitlevad kutsealaste riskide

vältimist, tervishoiu ja ohutuse kaitset, riski- ja õnnetustegurite kõrvaldamist, teavitamist,

konsulteerimist ja tasakaalustatud osalust kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega

ning töötajate ja nende esindajate väljaõpet ning üldisi juhiseid kõnealuste põhimõtete

rakendamiseks.

3. Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira selliste olemasolevate või tulevaste siseriiklike ja

ühenduse sätete kohaldamist, mis töötajate tervist ja ohutust tööl paremini kaitsevad.

Artikli 5 lõige 1

1. Tööandja kohustus on tagada töötajate ohutus ja tervis kõikides tööga seotud aspektides.

2 Nõukogu direktiiv, 12. juuni 1989, töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete

kehtestamise kohta, EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1-8

5

Artikli 6 lõige 1

1. Oma vastutuse piires võtab tööandja kõik töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalikud

meetmed, sealhulgas kutsealaste riskide ärahoidmine, teabe ja väljaõppe andmine ning vajaliku

korralduse ja vajalike vahendite tagamine.

Tööandja peab olema valmis neid meetmeid vajadusel kohandama, et võtta arvesse muutunud

asjaolusid, ja olukorda parandama.

Artikli 9 lõige 1

1. Tööandja:

a) käsutuses on töötervishoiu ja -ohutusega seotud riskide analüüs, mis käsitleb muu hulgas

eririske, millega töötajate rühmad kokku puutuvad;

b) otsustab kaitsemeetmete võtmise ja vajaduse korral kaitsevahendite kasutamise;

[…]

Artikli 10 lõige 1

1. Tööandja võtab asjakohased meetmed, et ettevõtte ja/või asutuse töötajad ja/või nende

esindajad saavad kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega, mis võivad muu hulgas

arvesse võtta ettevõtte ja/või asutuse suurust, kogu vajaliku teabe, mis käsitleb:

a) ohtusid tervisele ja ohutusele ning kaitse- ja ennetusmeetmeid ja -tegevust nii ettevõtte ja/või

asutuse kui ka iga töökohaliigi ja/või töö seisukohast;

[…]

Artikli 11 lõige 1

1. Tööandjad konsulteerivad töötajate ja/või nende esindajatega ning võimaldavad neil osaleda

kõikidel aruteludel, mis käsitlevad töötervishoiu ja -ohutusega seotud küsimusi.

See eeldab, et:

— töötajad kuulatakse ära,

— töötajatel ja/või nende esindajatel on õigus teha ettepanekuid,

— osalus on tasakaalustatud vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele.

6

III. KOHTUVAIDLUSE ASJAOLUD

3. Eesti võtab põhikohtuasja asjaolud lühidalt kokku järgnevalt.

4. Hagejad töötasid kiirabis väljakutsetega seotud ametikohtadel (operatiivtöötajad). Pärast

COVID-19 pandeemia väljakuulutamist kinnitas Tallinna kiirabi (kostja) töökeskkonna

riskianalüüsi, milles nähti viirusesse nakatumise ohu vähendamiseks ja riskide

maandamiseks mh ette töötajate vaktsineerimine. Samuti muutis kostja kiirabitöötajate

ametijuhendeid, sätestades töötamise eelduseks vaktsineerituse, ja andis hagejatele tähtaja

vaktsineerimiseks või selle vastunäidustuse tõendi esitamiseks, hoiatades, et tõendi

esitamata jätmise korral võidakse tööleping üles öelda. Kuna hagejad ei esitanud vajalikke

tõendeid, siis öeldi nende töölepingud erakorraliselt üles.

5. Hagejad vaidlustasid töölepingute erakorralise ülesütlemise ning nõudsid kostjalt ka rahalist

hüvitist. Vaidlus jõudis Riigikohtusse, kes otsustas menetluse peatada ja küsida Euroopa

Kohtult eelotsust.

IV. ÕIGUSLIK ANALÜÜS

Põhiküsimus

6. Riigikohus soovib oma põhiküsimusega sisuliselt teada, kas direktiiviga 2000/54 on

kooskõlas regulatsioon, mille kohaselt tööandjal on õigus kohustada ennast vaktsineerima

bioloogilistest ohuteguritest ohustatud töötajaid, kellega tööandjal on kehtiv töösuhe.

7. Direktiiviga 2000/54 on kehtestatud eeskirjad, mille eesmärk on kaitsta töötajaid nende

tervist ähvardava ohu eest, sealhulgas ära hoida tööl bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest

tulenevad või tuleneda võivad ohud.3 Direktiivi 2000/54 kohaldatakse selliste tegevuste

suhtes, mille puhul töötajad oma töö tõttu puutuvad kokku või võivad kokku puutuda

bioloogiliste mõjuritega, ning sellega nähakse ette meetmed, mida tuleb võtta, kui mingi

tegevusega võib tõenäoliselt kaasneda oht kokku puutuda bioloogiliste mõjuritega, ja

meetmed, millega määrata kindlaks töötajate sellise kokkupuute laad, ulatus ja kestus. 4

3 Direktiivi 2000/54 artikli 1 lõige 1. 4 Direktiivi 2000/54 artikli 3 lõiked 1 ja 2.

7

8. Direktiivi 2000/54 artikli 3 lõike 2 kohaselt peab tööandja hindama riski töötajate tervisele

või turvalisusele kõikide tööde korral, kus on oht kokku puutuda bioloogiliste mõjuritega.

Kui on tuvastatud oht töötaja tervisele või turvalisusele, siis sellisel juhul tuleb kindlaks

määrata kokkupuute laad, ulatus ja kestus arvestades kogu olemasolevat teavet5 ning ette

näha vajaminevad meetmed. Selle hindamise käigus tuleb teha kindlaks töötajad, kelle

puhul võib minna tarvis erilisi kaitsemeetmeid direktiivi 2000/54 artikli 14 lõike 3 kohaselt.

Üheks selliseks eriliseks kaitsemeetmeks on vaktsineerimine, sest artikli 14 lõikes 3

täpsustatakse, et vajaduse korral tuleb neile töötajatele, kes ei ole veel immuunsed selle

bioloogilise mõjuri suhtes, millega nad kokku puutuvad või võivad kokku puutuda, teha

kättesaadavaks tõhusad vaktsiinid. Vaktsiine kättesaadavaks tehes peaksid tööandjad

arvesse võtma VII lisas sätestatud soovitatavaid tegevusjuhiseid.

9. Direktiivi 2000/54 VII lisa sätestab soovitatavad tegevusjuhised vaktsineerimisel.

Soovituste järgi peaksid tööandjad töötajatele pakkuma vaktsineerimisvõimalust, kui

eelmises punktis mainitud hindamisest ilmneb oht töötajate tervisele. Töötajaid tuleb

informeerida nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata jätmise eelistest ja puudustest.

Vaktsineerimine peab olema tasuta ja selle kohta võib koostada tõendi. Vaktsineerimine

peab toimuma vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavale.

10. Seejuures on direktiivi 2000/54 artiklis 1 märgitud, et direktiiv sätestab selles valdkonnas

konkreetsed miinimumnõuded. Seda kinnitab direktiivi 2000/54 õiguslik alus – ELTL

artikkel 153 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 137), mille kohaselt liidul on toetav ja

täiendav pädevus töökeskkonna ja töötajate tervise ja turvalisuse kaitsmisel. Seega selle

artikli alusel vastu võetud meetmed ei takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast

rangemad kaitsemeetmed, mis sobivad kokku aluslepingutega.

11. Lisaks kehtestatakse direktiiviga 2000/54 bioloogiliste mõjutegurite liigitamine nelja

riskirühma ning kantakse liidu liigitusse mõjurid,6 mis teadaolevalt nakatavad inimesi.

Need kantakse direktiivi III lisasse. Direktiivi artikli 18 lõikes 2 aga märgitakse, et kuni

liidu liigituse kehtestamiseni liigitavad liikmesriigid inimeste tervist ohustavaid või

ohustada võivad bioloogilisi mõjureid direktiivi määratluste põhjal.

5 See on täpsustatud direktiivi 2000/54 artikli 3 lõikes 3. 6 Direktiivi 2000/54 artikli 2 teine lõik ja artikkel 18.

8

12. Eestis reguleerib töötajate tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

töötervishoiu ja tööohutuse seadus 7 (edaspidi TTOS), mille kohaselt tööandja tagab

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. TTOS kohaselt on

tööandja kohustatud korraldama töökeskkonna riskianalüüsi. 8 Riskianalüüs sisaldab

tegevuskava, milles nähakse ette kõikidel ettevõtte tegevusaladel ja juhtimistasanditel

rakendatavad abinõud töötajate terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks. Riskianalüüsis

tuleb arvestada töötajate eripäradega.

13. TTOS määratleb bioloogilised ohutegurid, kuid täpsemad nõuded bioloogilistest

ohutegurtest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse kohta on kehtestatud

Vabariigi Valitsuse määrusega9 (edaspidi bioloogiliste ohutegurite määrus). Samamoodi

nagu direktiiv 2000/54 näeb bioloogiliste ohutegurite määrus ette, et kui riskianalüüsi

tulemused näitavad, et töökeskkond on bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, peab

tööandja vältima töötaja kokkupuudet nendega või kui see pole võimalik, siis on sätestatud

loetelu abinõudest, mida tööandja peab rakendama. Üheks ette nähtud abinõuks on tagada

vaktsineerimise võimalus töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille

vastu on olemas tõhus vaktsiin. 10 Tööandja peab konsulteerima töötervishoiuarstiga

töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Töötajate vaktsineerimine toimub

tööandja kulul. Vaktsineerimistõend peab olema kättesaadav töötajale ja tööinspektorile.11

14. SARS-CoV-2 viirus on bioloogiline ohutegur TTOS § 8 lõike 1 mõistes, millele kohalduvad

täiendavad nõuded, mis on sätestatud bioloogiliste ohutegurite määrusega, mis Eesti

hinnangul on kooskõlas direktiiviga 2000/54. SARS-CoV-2 viirus liigitati pandeemia ajal

3. ohurühma, 12 mis tõi tööandjale kohustuse muutunud riskide olukorras riske

töökeskkonnas uuesti hinnata ja vastavaid meetmeid rakendada. Samuti lisati bioloogiliste

ohutegurite määrusesse säte, mille kohaselt tuleb SARS-CoV-2 viiruse leviku korral tagada

töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi

7 RT I 1999, 60, 616. 8 TTOS § 13 lg 1 p 4 ja § 134 9 Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“, RT I 2000, 38, 234. 10 Bioloogiliste ohutegurite määruse § 6 lg 1 ja lg 2 p 7. 11 Bioloogiliste ohutegurite määruse § 6 lg 3. 12 Bioloogiliste ohutegurite määruse asjaomane muudatus jõustus 24.11.2020.

9

töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise läbimist või haiguse läbipõdemist kinnitava tõendi kontrollimise või

töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga.13

15. ELis lisati SARS-CoV-2 viirus direktiivi 2000/54 III lisasse komisjoni 3. juuni 2020. a

direktiiviga 2020/73914 ja määrati see 3. riskirühma15. Nimetatud direktiivi põhjenduses 11

selgitatakse, et silmas on peetud vajadust säilitada oma töö tõttu bioloogiliste mõjuritega

kokku puutuvate või kokku puutuda võivate töötajate praegu kehtiv kaitsetase ning tagada,

et muudatustes võetakse arvesse üksnes selle valdkonna teaduslikke arenguid.

16. Esimene COVID-19 haigust ennetav vaktsiin sai Euroopa Komisjonilt tingimusteta

müügiloa 2020. aasta detsembris. Esimesed uuringud mRNA-vaktsiinidega olid näidanud

90% efektiivsust COVID-19 lühiaegsel vältimisel. 16 Euroopa Ravimiagentuur on

kinnitanud, et COVID-19 vastased vaktsiinid on turvalised ja efektiivsed.17 Vahemikus

27.12.2020 kuni 03.10.2022 tehti Eestis 2 053 729 COVID-19 vastast vaktsiinidoosi.

Samas vahemikus esitati Ravimiametile 7159 teatist võimalike kõrvaltoimete ja vaktsiini

ebaefektiivsuse kohta, mis moodustasid 0,35% tehtud vaktsiiniannustest. 18 Seega oli

kaasuse vaidlusperioodil olemas tõhus vaktsiin, mille vaktsineerimise võimalust võis

tööandja tagada ühe töökeskkonna kaitsemeetmena. Ka kohtupraktika kohaselt tuleb

vaidlustatud otsuse õiguspärasust hinnata üksnes lähtudes selle otsuse vastuvõtmise ajal

esinenud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest.19

13 Bioloogiliste ohutegurite määruse § 6 lõige 2 punkt 11, mis jõustus 15.03.2022. 14 Komisjoni direktiiv (EL) 2020/739, 3. juuni 2020, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2000/54/EÜ III lisa seoses SARS-CoV-2 lisamisega teadaolevalt inimesi nakatavate bioloogiliste

mõjurite loendisse ja muudetakse komisjoni direktiivi (EL) 2019/1833, C/2020/3509, ELT L 175, 04/06/2020, lk

11-14. 15 Bioloogiliste mõjurite riskirühmad on määratletud direktiivi 2000/54 artiklis 2. 16 Lutsar I, Kantar Emor. COVID-19 PANDEEMIA KIRJELDAV ANALÜÜS JA ÕPPETUNNID. Terviseamet,

https://www.terviseamet.ee/sites/default/files/Nakkushaigused/Trukised/covid-19_pandeemia_analuus_2023.pdf. 17 https://www.ema.europa.eu/en/human-regulatory-overview/public-health-threats/coronavirus-disease-covid-

19/covid-19-medicines/safety-covid-19-vaccines 18 https://www.ravimiamet.ee/uudised/covid-19-vaktsiinide-korvaltoimed-ajavahemikus-1-30-september-2022-

esitatud-teated-eestis 19 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades Roos jt vs. Euroopa Parlament, T-710/21, T-722/21 ja

T-723/21, EU:T:2022:262, punkt 211 ja seal viidatud kohtupraktika.

10

17. Kuna direktiivi põhjenduse 8 kohaselt tuleb bioloogiliste mõjuritega kokkupuutuvate

töötajate tervise ja ohutuse kaitseks võtta ennetavaid meetmeid, siis Eesti leiab, et antud

ajahetkel oli vaktsineerimine selline ennetav kaitsemeede, mille tööandja võis kehtestada.

Selline lähenemine on kooskõlas ka ettevaatuspõhimõttega, mille kohaselt peab olukorras,

kui on kahtlusi inimeste tervisele kujutatavate ohtude olemasolu või ulatuse osas, võtta

kaitsemeetmeid, ilma et oodataks ära, et täielikult oleks avaldunud nende ohtude tegelikkus

ja tõsidus.20

18. Eeltoodust tulenevalt võis tööandja kohustada ennast vaktsineerima bioloogilistest

ohuteguritest ohustatud töötajaid, kellega tööandjal on kehtiv töösuhe. Eesti hinnangul on

Eestis kehtiv regulatsioon kooskõlas direktiivi 2000/54 artikli 14 lõikega 3 ja VII lisa

punktidega 1 ja 2 koostoimes sama direktiivi preambuli punktiga 8, artikli 1 lõikega 1 ja

artikli 3 punktidega 1 ja 2.

Esimene täpsustav küsimus

19. Riigikohus soovib esimese täpsustava küsimusega teada, kas vaktsineerimine on

töötervishoiu abinõu, mille tööandja võib kehtestada kehtivas töösuhtes ilma bioloogilistest

ohuteguritest ohustatud töötaja nõusolekuta direktiivi 2000/54 artikli 14 lõike 3 mõttes.

20. Eesti leiab, et vaktsineerimine on töökeskkonna kaitsemeede ehk töötervishoiu abinõu,

mille tööandja võib kehtestada kehtivas töösuhtes ilma bioloogilistest ohuteguritest

ohustatud töötaja nõusolekuta. Direktiivi 2000/54 artikli 14 lõikes 3 märgitakse, et ohu

hindamise käigus tuleb kindlaks teha töötajad, kelle puhul võib tarvis minna erilisi

kaitsemeetmeid ning üheks selliseks kaitsemeetmeks võib olla tõhus vaktsiin, mis tuleb teha

kättesaadavaks töötajatele, kes ei ole veel immuunsed bioloogilise mõjuri suhtes, millega

nad kokku puutuvad või võivad kokku puutuda.

21. Direktiiv 2000/54 ei näe ette töötajate nõusolekut kaitsemeetmete kehtestamiseks

töökeskkonnas, kui on tuvastatud oht kokku puutuda bioloogilise mõjuriga. Direktiivi

2000/54 artikkel 12 viitab, et töötajate ja/või nende esindajate nõustamine ja nende

20 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus SGL Carbon jt vs. komisjon, C‑65/21 P ja C‑73/21 P – C‑75/21 P,

EU:C:2022:470, punkt 96 ning seal viidatud kohtupraktika.

11

osalemine direktiiviga 2000/54 seotud küsimustes toimub direktiivi 89/391 artikli 11

kohaselt.

22. Direktiivi 89/391 artikkel 11 näeb ette, et tööandjad konsulteerivad töötajate ja/või nende

esindajatega ning võimaldavad neil osaleda kõikidel aruteludel, mis käsitlevad

töötervishoiu ja -ohutusega seotud küsimusi. See eeldab, et töötajad kuulatakse ära, ning

töötajatel ja/või nende esindajatel on õigus teha ettepanekuid. Samuti märgitakse artikli 11

lõikes 1, et töötajate osalus on tasakaalustatud vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või

tavadele. Lisaks sätestab direktiivi 89/391 artikli 10 lõige 1 punkt a, et tööandja võtab

asjakohased meetmed, et ettevõtte ja/või asutuse töötajad ja/või nende esindajad saavad

kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega, mis võivad muu hulgas arvesse võtta

ettevõtte ja/või asutuse suurust, kogu vajaliku teabe, mis käsitleb ohtusid tervisele ja

ohutusele ning kaitse- ja ennetusmeetmeid ja -tegevust nii ettevõtte ja/või asutuse kui ka iga

töökohaliigi ja/või töö seisukohast. Sellest järeldub, et tööandja peab igal juhul töötajaid

teavitama võetavatest meetmetest ning võimaldama neil koostööd teha ja asjakohastel

aruteludel osaleda, kuid kohustust saada töötajate nõusolek nendest sätetest ei tulene.

23. Seda järeldust toetab direktiivi 89/391 kontekst, mille kohaselt on tööandja kohustatud

tagama töötajate ohutus ja tervis kõikides tööga seotud aspektides (artikkel 5 lõige 1),

tööandja oma vastutuse piires võtab kõik töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalikud

meetmed, sealhulgas kutsealaste riskide ärahoidmine, teabe ja väljaõppe andmine ning

vajaliku korralduse ja vajalike vahendite tagamine (artikkel 6 lõige 1) ja tööandja otsustab

kaitsemeetmete võtmise ja vajaduse korral kaitsevahendite kasutamise (artikkel 9 lõige 1

punkt a). Samuti nagu eelmises punktis on välja toodud, on tööandja kohustatud töötajaid

teavitama ja vajadusel nendega koostööd tegema. Seevastu töötaja nõusolekut need

tegevused ei eelda.

24. Sellest tulenevalt leiab Eesti, et direktiivi 2000/54 artikli 14 lõike 3 mõttes on

vaktsineerimine töökeskkonna kaitsemeede, mille tööandja võib kehtestada kehtivas

töösuhtes ilma bioloogilistest ohuteguritest ohustatud töötaja nõusolekuta.

12

Teine täpsustav küsimus

25. Oma teise täpsustava küsimusega soovib Riigikohus teada, kas see, kui tööandja kehtestab

vaktsineerimisnõude kehtivas töösuhtes, on kooskõlas direktiiviga 89/391 ja EL

põhiõiguste harta artiklite 3 lõikega 1, 31 lõikega 1 ja 52 lõikega 1.

26. Direktiiv 89/391 on raamdirektiiv, millega kehtestatakse üldised põhimõtted, et soodustada

töötajate töötervishoiu ja –ohutuse parandamist. Direktiivi artikli 1 lõike 3 järgi selle

kohaldamine ei piira selliste olemasolevate või tulevaste siseriiklike ja ühenduse sätete

kohaldamist, mis töötajate tervist ja ohutust tööl paremini kaitsevad. Samuti on direktiiv

89/391 vastu võetud ELTL artikli 153 alusel, mis annab liidule toetava ja täiendava

pädevuse töökeskkonna ja töötajate tervise ja turvalisuse kaitsmisel. Seega see direktiiv ei

takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast rangemad kaitsemeetmed.

27. Direktiivi 89/391 eesmärk on soodustada töötajate töötervishoiu ja –ohutuse parandamist,

mistõttu on direktiivis sätestatud tööandjale hulk kohustusi, et seda eesmärki täita.

Direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt on tööandja kohustus tagada töötajate ohutus ja tervis

kõikides tööga seotud aspektides. Euroopa Kohus on kinnitanud, et „see säte kehtestab

tööandja kohustuse – tagada töötajatele ohutu töökeskkond – , mille sisu on täpsustatud

direktiivi 89/391 artiklites 6-12 ja mitmes üksikdirektiivis, mis sätestavad ennetusmeetmed,

mida tuleb võtta teatud töösuhetes.“ 21

28. Sellest tulenevalt kohustab direktiivi 89/391 artikkel 6 tööandjat võtma kõik töötajate

ohutuse ja tervise kaitseks vajalikud meetmed ning rakendama neid meetmeid üldiste

ennetuspõhimõtete alusel, mis on loetletud lõikes 2. Direktiivi artiklis 9 on ette nähtud

tööandja muud kohustused, mis mh sisaldab kohustuse otsustada kaitsemeetmete võtmise

ja vajadusel kasutamise. Sellest tulenevalt oli Eestis kaasuse vaidlusperioodil tööandja poolt

ette nähtud kohustus töötajaid vaktsineerida kooskõlas direktiiviga 89/391.

29. Eesti leiab, et see, kui tööandja kehtestab vaktsineerimisnõude kehtivas töösuhtes, on

kooskõlas ka EL põhiõiguste harta artiklite 3 lõikega 1, 31 lõikega 1 ja 52 lõikega 1.

21 14. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C-127/05, EU:C:2007:338, punkt 41.

13

30. Harta artikli 51 lõikes 1 on kirjas proportsionaalsuse põhimõte, mille järgi tohib hartaga

tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades

nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib

piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt

tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi

ja vabadusi.

31. Seega tuleb hinnata, kas hartaga tunnustatud õigust isiku kehalisele puutumatusele (harta

artikkel 3 lõige 1) ja töötaja õigust töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja

väärikuse kohased (harta artikkel 31 lõige 1), võib piirata nõudega kehtestada kohustuslik

vaktsineerimine. Eesti hinnangul tööandja huvi tagada pandeemia ajal töötajatele ohutu

töökeskkond, võttes nende ohutuse ja tervise kaitseks kasutusele vajalikud meetmed

lähtudes ettevaatuspõhimõttest, kaalub üle hartaga tagatud nimetatud õigused. Nimetatud

piirang on kehtestatud seaduse alusel ja see põhineb tööandja kaalutlusotsusel nõude

kehtestamise ajal teada olnud ja teaduslikult põhjendatud andmete alusel.

32. Vaktsineerimisnõude seaduslikkust ja proportsionaalsust on tunnustanud ka Euroopa

Inimõiguste Kohus mitmes lahendis, näiteks laste vaktsineerimiskohustust pidas EIK

demokraatlikus ühiskonnas tervise kaitseks vajalikuks ja proportsionaalseks meetmeks22

või et eraelu ning kehalise puutumatuse riive oli põhjendatud rahvatervise kaitsega seotud

probleemidega ja vajadusega kontrollida nakkushaiguse levikut.23

33. Järelikult on vaktsineerimisnõude kehtestamine kehtivas töösuhtes kooskõlas ka EL

põhiõiguste harta artikli 3 lõikega 1, artikli 31 lõikega 1 ja artikli 52 lõikega 1.

V. KOKKUVÕTE

34. Eesti teeb ettepaneku vastata eelotsusetaotluse põhiküsimusele järgnevalt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. a direktiivi 2000/54/EÜ töötajate

kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl art 14 lg-t 3

22 EIK otsused asjades Vavřička ja teised vs. Tšehhi (47621/13), Roger Acmanne ja teised vs. Belgia (10435/83),

Carlo Boffa ja 13 teist vs. San Marino (26536/95). 23 EIK otsus asjas Solomakhin vs. Ukraina (24429/03).

14

ja sama direktiivi VII lisa p-e 1 ja 2 võib koostoimes sama direktiivi preambuli p-ga 8, art

1 lg-ga 1 ja art 3 p-dega 1 ja 2 tõlgendada nii, et sellega on kooskõlas regulatsioon, mille

kohaselt tööandjal on õigus kohustada ennast vaktsineerima bioloogilistest ohuteguritest

ohustatud töötajaid, kellega tööandjal on kehtiv töösuhe.

Täpsustavatele küsimustele teeb Eesti ettepaneku vastata järgnevalt:

a) Direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 mõttes on vaktsineerimine töökeskkonna kaitsemeede

ehk töötervishoiu abinõu, mille tööandja võib kehtestada kehtivas töösuhtes ilma

bioloogilistest ohuteguritest ohustatud töötaja nõusolekuta.

b) See, kui tööandja kehtestab vaktsineerimisnõude kehtivas töösuhtes, on kooskõlas

nõukogu 12. juuni 1989. a direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse

parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta art 1 lg-s 3, art 6 lg-s 1 ja

lg 2 p-des a ja g, art 9 lg 1 p-des a ja b ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 3 lg-s

1, art 31 lg-s 1 ja art 52 lg-s 1 sätestatuga.

Lugupidamisega

Eesti Vabariigi valitsuse nimel

Merili Kriisa

Eesti Vabariigi esindaja Euroopa Liidu Kohtus