Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 12/07/2024

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

12/07/24

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus

E-mail : [email protected] Kantselei

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1298866.6 DE

Eelotsuse asi C-257/24

Städteregion Aachen

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Landessozialgericht Nordrhein-Westfalen -

Saksamaa)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ja vajaduse korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on

vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada

eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti kahe kuu ja kümne päeva jooksul

alatest käesoleva teate kättesaamisest, kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

Juhime Teie tähelepanu menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Euroopa Kohus – Menetlus“.

Nicole Mundhenke

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 12/07/2024

Kokkuvõte C-257/24 - 1

Kohtuasi C-257/24

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

12. aprill 2024

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Landessozialgericht Nordrhein-Westfalen (Nordrhein-Westfaleni

liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus, Saksamaa)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

8. aprill 2024

Kaebaja ja apellant:

PE, kelle seaduslikud esindajad on tema vanemad

Vastustaja ja vastustaja apellatsioonimenetluses:

Städteregion Aachen (Aacheni linnapiirkond)

Põhikohtuasja ese

Nõue hüvitada kulud, mis tekkisid seoses alaealisele kaebajale õpiabiteenuse

osutamisega

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlus, milles käsitletakse määruste

nr 883/2004 ja nr 492/2011 kohaldamisala tõlgendamist seoses teenustega, mida

osutatakse selliste puuetega inimeste lõimimiseks, kes ei ela liikmesriigis, kus

vastavat teenust osutatakse

Eelotsuse küsimused

1. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ)

nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) artiklit 3 tuleb

tõlgendada nii, et sotsiaalseadustiku üheksanda osa (Sozialgesetzbuch Neuntes

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-257/24

2

Buch, SGB IX) – Puuetega inimeste rehabilitatsioon ja kaasamine (Rehabilitation

und Teilhabe von Menschen mit Behinderungen) kohaselt antav

rehabilitatsiooniabi, mis seisneb õpiabi teenuse osutamises, kujutab endast hüvitist

eelnimetatud artikli 3 tähenduses ja kuulub seega selle määruse esemelisse

kohaldamisalasse?

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

2. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL)

nr 492/2011 (töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires) artikli 7 lõiget 2 tuleb

tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis seab SGB IX

kohases õpiabi teenuses seisneva rehabilitatsiooniabi saamise sõltuvusse hariliku

viibimiskoha olemasolust Saksamaal?

3. Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELTL“) artikli 20

ja artikli 21 lõike 1 kohaselt on tegemist liidu kodanike õiguste põhjendamatu

piiranguga, kui SGB IX kohast õpiabi teenuse kujul antavat rehabilitatsiooniabi

keeldutakse andmast liidu kodanikele, kelle elukoht või harilik viibimiskoht on

teises (piirnevas) liikmesriigis, kuid mitterahalist teenust osutatakse

viibimiskohajärgses liikmesriigis?

Viidatud liidu õigusnormid

ELTL artiklid 20, 21 ja 45

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, artiklid 1, 3, 11, 18 ja 70

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrus (EL) nr 492/2011

töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires, artikkel 7

Viidatud riigisisesed õigusnormid

Konstitutsiooniõigus:

Põhiseadus (Grundgesetz, GG) (23. mai 1949. aasta redaktsioonis, BGBl. I, lk 1):

Artikkel 1: „(1) Inimväärikus on puutumatu. Selle austamine ja kaitsmine on

kõikide ametivõimude kohustus. […]

Artikkel 3:

(1) Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed.

[…]

(3) […] Kedagi ei tohi diskrimineerida puude tõttu.

STÄDTEREGION AACHEN

3

Artikkel 20: (1) Saksamaa Liitvabariik on demokraatlik ja sotsiaalne liitriik.

[…]

Materiaalõigusnormid:

Sotsiaalseadustiku I osa – üldosa (Sozialgesetzbuch Erstes Buch – Allgemeiner

Teil, SGB I) (4. novembri 1982. aasta redaktsioonis, BGBl. I, lk 1450):

§ 30:

(1) Käesoleva seadustiku sätteid kohaldatakse iga isiku suhtes, kelle elukoht või

harilik viibimiskoht on selle kohaldamisalas.

(2) Käesolev seadustik ei mõjuta rahvusvahelise või riikideülese õiguse normide

kohaldamist:

(3) Isiku elukoht on seal, kus on tema eluruum asjaoludel, mis lubavad

järeldada, et ta säilitab eluruumi ja kasutab seda. Isiku harilik viibimiskoht on

seal, kus ta viibib asjaoludel, mis näitavad, et ta ei viibi selles kohas või selles

piirkonnas üksnes ajutiselt.

Sotsiaalseadustiku üheksas osa (Sozialgesetzbuch Neuntes Buch, edaspidi

„SGB IX“) – Puuetega inimeste rehabilitatsioon ja kaasamine (Rehabilitation und

Teilhabe von Menschen mit Behinderungen), 23. detsembri 2016. aasta

redaktsioonis, BGBl. I, lk 3234:

§ 18:

(6) Kui rehabilitatsiooniteenuse osutajal ei ole õigeaegselt võimalik teha

kiireloomulist tagasimakset või kui ta ebaõigelt keeldub kulude hüvitamisest,

tekitades sellega teenuse saajale kulusid selle teenuse eest, mis tal tuleb endal

hankida, maksab ta teenuse saajale tagasi kantud kulu, kui teenus oli vajalik. […]

§ 75:

(1) Haridusse kaasamiseks osutatakse tugiteenuseid, mis on vajalikud selleks, et

puuetega inimesed saaksid haridust omandada teistega võrdsetel alustel.

(2) Teenuste hulka kuuluvad eelkõige

1. Abimeetmed koolihariduse omandamisel, eelkõige seoses

koolikohustuse täitmisega, sealhulgas kooliks ettevalmistumisel […]

§ 90:

(1) Rehabilitatsiooniteenuse eesmärk on võimaldada teenuse saajatele iseseisvat

ja inimväärset toimetulekut ning täielikku, tõhusat ja võrdset osalemist

ühiskondlikus elus. Teenus peab võimaldama neil oma elu võimalikult iseseisvalt

ja sõltumatult planeerida ja korraldada.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-257/24

4

[…]

(4) Haridusse kaasamise erieesmärk on võimaldada teenuse saajatele nende

võimetele ja oskustele vastavat kooliharidust ning elukutse omandamiseks läbida

esma- ja täiendusõpe koolis ja kõrgkoolis, et soodustada nende osalemist

ühiskondlikus elus.

§ 99 (2. juuni 2021. aasta redaktsioonis, BGBl. I, lk 1387)

(1) Rehabilitatsiooniteenuseid osutatakse puuetega inimestele § 2 lõike 1

esimese ja teise lause tähenduses, kelle osalemine ühiskonnaelus teistega võrdsetel

alustel on oluliselt piiratud (oluline puue) või kelle puhul esineb sellise puude

tekkimise oht, sellisel juhul ja nii kaua, kuni konkreetse juhtumi eripärasid

arvestades on alust arvata, et §-s 90 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse eesmärki

on võimalik saavutada.

SGB IX § 101 (2. juuni 2021. aasta redaktsioonis, BGBl. I, lk 1387):

(1) Rehabilitatsiooniteenuseid ei osutata Saksamaa kodanikele, kelle harilik

viibimiskoht on välisriigis. Sellest võib konkreetsel juhul kõrvale kalduda üksnes

siis, kui see on erakorralise hädavajaduse tõttu vältimatu ja kui tõendatakse, et

tagasipöördumine Saksamaa territooriumile ei ole võimalik järgmistel põhjustel:

1) sellise lapse hooldamine ja kasvatamine, kes peab õiguslikel põhjustel

jääma välismaale,

2) pikemaajaline viibimine hooldusasutuses või suurenenud

hooldusvajadus või

3) avalikust võimust tingitud põhjustel.

(2) Rehabilitatsiooniteenuseid ei osutata, kui neid osutab või eeldatavalt osutab

selleks kohustatud elukohariik, või teised isikud.

§ 104 (23. detsembri 2016. aasta redaktsioonis, BGBl. I, lk 3234):

(1) Rehabilitatsiooniteenused määratakse kindlaks vastavalt üksikjuhtumi

erisustele, eelkõige vastavalt vajaduse laadile, isiklikule olukorrale, sotsiaalsele

keskkonnale ning isiku enda võimalustele ja vahenditele; seejuures võetakse

arvesse ka elutingimusi. […]

SGB IX § 112 (23. detsembri 2016. aasta redaktsioonis, BGBl. I, lk 3234)

(1) Haridusse kaasamise teenused hõlmavad järgmist:

1. Abimeetmed, mis on seotud kooliharidusega, eelkõige üldise

koolikohustuse raames antava hariduse ja edasise õppega, sealhulgas

neid puudutav ettevalmistus; see ei mõjuta sätteid, mis käsitlevad

koolihariduse võimaldamist üldise koolikohustuse raames […]

STÄDTEREGION AACHEN

5

ÜRO puuetega inimeste õiguste ja väärikuse kaitse ning edendamise

konventsiooni (UN-BRK, 13. detsembri 2006. aasta seaduse redaktsioonis,

BGBl. 2008 II, lk 1419) artikkel 19: Konventsiooni osalisriigid tunnistavad kõigi

puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas ning omada teistega võrdseid

valikuid ning võtavad tõhusaid ja asjakohaseid meetmeid, et võimaldada puuetega

inimestel seda õigust täielikult teostada ning soodustada nende täielikku

kogukonda kaasamist ja selles osalemist, tagades muu hulgas, et […] b) puuetega

inimestel on juurdepääs mitmetele kodu-, elukohajärgsetele ja muudele

kogukondlikele tugiteenustele, kaasa arvatud elamise toetuseks, kogukonda

kaasamiseks, isolatsiooni ja kogukonnast eraldamise vältimiseks vajalik isiklik

abistaja; […]

Asjaolude ja menetluse lühikokkuvõte

1 2009. aastal Aachenis (Saksamaa) sündinud kaebajal ja apellandil

(edaspidi „kaebaja“) on Saksamaa ja Iirimaa kodakondsus ning ta elab koos oma

vanemate ja õdede-vendadega ühes Belgia linnas, mis ei asu kaugel Saksa-Belgia

piirist. Tema emal on Saksamaa kodakondsus ja ta töötab Aachenis täiskohaga

arstina. Kaebaja isal on Iirimaa kodakondsus ja ta on alates 2021. aastast

pensionil. Kaebaja on vaimse puudega, tal esineb seetõttu arenguhäire ja ta vajab

hooldust. Tal on ravikindlustus Technikeri haigekassas Saksamaal ja lisaks Belgia

Freie Krankenkasses.

2 Pärast Aacheni kaasavat koolieelset lasteasutust käis kaebaja alates 2015. aastast

Eupenis (Belgia) asuvas erikoolis ja alates 2017/2018. õppeaastast kuni

2019/2020. õppeaastani Aacheni piirkondlikus algkoolis. Vastustaja ja vastustaja

apellatsioonimenetluses (edaspidi „vastustaja“) määras kaebajale taotluse alusel

õppeaastateks 2018/2019 ja 2019/2020 rehabilitatsiooniabi raames haridusse

kaasamise teenuse, võttes enda kanda õpiabi kulud 15 tunni ulatuses nädala kohta.

Alates 2020/2021. õppeaastast õpib kaebaja täiskoormusega Aacheni

üldhariduskoolis. Tema taotlusel suurendas vastustaja rehabilitatsiooniteenuste

mahtu sellel õppeaastal 35 tunnini nädalas.

3 Vastustaja jättis 9. juuni 2021. aasta otsusega rahuldamata hiljem esitatud taotluse

rehabilitatsiooniteenuste saamiseks 2021/2022. õppeaasta kohta põhjusel, et

kaebajale ei saa rehabilitatsiooniteenuseid osutada, kuna tema harilik viibimiskoht

on Belgias. Varasematest abi andmise otsustest ei tulene talle mingeid õigusi.

4 Vastustaja jättis kaebaja poolt selle otsuse peale esitatud vaide 20. augusti

2021. aasta vaideotsusega rahuldamata. Ta märkis, et kaebaja harilik viibimiskoht

– mis alaealiste puhul sõltub reeglina vanemate harilikust viibimiskohast – on

Belgias, mitte Saksamaal.

5 Kaebaja esitas vaideotsuse peale kaebuse Sozialgericht Aachenile (Aacheni

sotsiaalkohus, Saksamaa). Ta leiab, et tema kodul Belgias on tema hariliku

viibimiskoha suhtes üksnes kaudne tõendusjõud; tema elu kulgeb peamiselt

Saksamaal. Sozialgericht Aachen (Aacheni sotsiaalkohus) jättis selle kaebuse

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-257/24

6

25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsusega rahuldamata. Kaebaja esitas selle

kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Landessozialgericht

Nordrhein-Westfalenile (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus,

Saksamaa), nõudes, et vastustajalt mõistetaks välja ajavahemikul 2021. aasta

augustist novembrini õpiabi kasutamisega seoses tekkinud kulud summas

12 782,32 eurot.

6 Kaebaja väitel kanti õpiabi kulud järgmiselt: 2021. aasta augustist novembrini ja

2023/2024. õppeaastal kaebaja vanemate poolt; 2021. aasta detsembrist kuni

2022. aasta juunini ja 2022/2023. õppeaastal Deutschsprachige Gemeinschaft

Belgiensi (Belgia saksakeelse kogukonna) poolt.

Põhikohtuasja poolte peamised argumendid

7 Kaebaja on seisukohal, et asi kuulub määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 3 lõike 1

punkti a esemelisse kohaldamisalasse. Belgia haridusasutus ei teinud kaebaja

perele konkreetset ettepanekut selle kohta, kuidas tal oleks võimalik õppetöös

osaleda, vaid märkis, et kaasav haridus, mida kaebaja vajab, ei ole seal

kättesaadav. Belgia tavakooli klassides ei ole kaasava hariduse assistente. Kõik

lapsed, kes ei saa selle süsteemi raames haridust omandada, peaksid käima

erikoolis.

8 Vastustaja on seisukohal, et ka Belgias elavatel hariduslike erivajadustega lastel

on võimalik haridust omandada tavakoolis.

Eelotsusetaotluse põhjenduste lühikokkuvõte

9 Kitsalt riigisisese õiguse alusel vaadelduna puudub kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks alus. SGB IX artikli 18 lõike 6 esimese lause kui ainsa võimaliku

nõude aluse kohaselt puudub õigus nõuda kulude hüvitamist, kuna puudub õigus

saada mitterahalisi teenuseid.

10 Õigus saada mitterahalisi haridusse kaasamise teenuseid SGB IX § 75, § 99

lõike 1, § 90 lõigete 1 ja 4 ning § 112 lõike 1 esimese lause punkti 1 alusel antava

rehabilitatsiooniabina langeb ära põhjusel, et kaebaja harilik viibimiskoht ei ole

Saksamaal. Seetõttu on tema puhul teenuste saamine SGB IX § 101 lõike 1

esimese lause alusel välistatud. Sõltumata tihedatest sidemetest Aacheniga,

millega kaasnevad pea igapäevased külastused sinna, on hageja harilik

viibimiskoht tema Belgias asuv kodu; SGB IX § 101 lõike 1 teise lause kohased

tingimused, mis võimaldaksid teha erandi üldreeglist, mis välistab teenuste

saamise, ei ole täidetud.

11 Samuti ei saa kaebaja tugineda 11. detsembri 1953. aasta Euroopa sotsiaal- ja

meditsiibiabi konventsioonile (BGBl. II 1956, lk 564, edaspidi „EFA“), kuna

tegemist ei ole sotsiaal- ja meditsiiniabiga, mida Belgia riik osutab oma

kodanikele, kuid jätab kaebajale osutamata (vt EFA artikkel 1). Kuigi Belgia

STÄDTEREGION AACHEN

7

saksakeelne kogukond võttis õpiabi kulud enda kanda, tehti seda üksnes hea tahte

žestina, nagu kinnitas ka Saksakeelse kogukonna ministeerium.

12 Õigus saada mitterahalisi teenuseid ei tulene otseselt Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste ja väärikuse kaitse ning edendamise

konventsiooni (edaspidi „UN-BRK“) artiklist 19, mis võeti Saksa õigusesse üle

ratifitseerimise seadusega (BGBl. 2008 II, lk 1419), kuna sellest artiklist ei tulene

mingeid subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei saa õigusi tuletada ka EFA artiklist 1,

sest ta ei ole „teise konventsiooniosalise (Belgia) kodanik“, vaid Saksamaa (ja

Iirimaa) kodanik.

13 Õigust saada mitterahalisi teenuseid ei saa tuletada ka konstitutsiooniõigusest.

Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus)

kohtupraktika kohaselt eksisteerib nõudeõigus, mis tuleneb füüsilise ja

sotsiaalkultuurilise elatusmiinimumi tagamise põhiõigusest vastavalt artikli 1

lõikele 1 koostoimes artikli 20 lõikega 1, üksnes isikute jaoks, kelle elukoht on

Saksamaa territooriumil (BVerfG 18. juuli 2012. aasta otsus, 1 BvL 10/10 jt,

ECLI:DE:BVerfG:2012:ls20120718.1bvl001010, punkt 63, juris).

14 SGB IX § 101 ei riku ka põhiseaduse artikli 3 lõikes 1 sätestatud võrdsuse

üldpõhimõtet. Seadusandjapoolne eristamine on lubatud, kuid see peab alati olema

põhjendatud objektiivsete asjaoludega, mis on proportsionaalsed ebavõrdse

kohtlemise eesmärgi ja ulatusega. Käesolevas asjas kõne all oleva välisriigis

elavate sakslaste ebavõrdse kohtlemise objektiivne põhjus on maksutulude

eesmärgipärane kasutamine üldistes huvides. Asjaomase isiku kaitset väärivaid

huve võetakse arvesse selle kaudu, et SGB IX § 101 lõike 1 teises lauses on ette

nähtud erandlikud alused, mille esinemise korral ei pea isik Saksamaa

territooriumile tagasi pöörduma.

I. Esimene eelotsuse küsimus

15 Käsitledes asja Euroopa Liidu õiguse alusel, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas

see kuulub määruse nr 883/2004 isikulisse ja esemelisse kohaldamisalasse.

16 Esiteks ei oma tähtsust asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik ei ole siiani

deklareerinud, et SGB IX §-de 90–150a kohased rehabilitatsiooniabi normid

kuuluvad määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse. Euroopa Kohus on juba

otsustanud, et sellise deklaratsiooni puudumine ei tähenda, et konkreetne seadus

jääb automaatselt määruse esemelisest kohaldamisalast välja (vt näiteks 25. juuli

2018. aasta kohtuotsus A (abi puudega inimesele), C-679/16, EU:C:2018:601,

punkt 30).

17 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt seisneb määruse nr 883/2004

kohaldamisalasse kuuluvate ja sealt välja jäävate hüvitiste erinevus peamiselt iga

hüvitise koostisosades, eelkõige selle eesmärgis ja määramise tingimustes.

Seevastu ei ole oluline, kas hüvitis loetakse riigisiseses õiguses

sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte (vt näiteks 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-257/24

8

Dreyer, C-372/18, EU:C:2019:206, punkt 31, 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus

Caisse d’assurance retraite et de la santé au travail d’Alsace-Moselle, C-769/18,

EU:C:2020:203, punkt 26 ja 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Thermalhotel

Fontana, C-411/22, EU:C:2023:490, punkt 22). Hüvitist saab pidada

sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui on täidetud kaks kumulatiivset tingimust: esiteks

tuleb seda hüvitisesaajatele anda seaduses määratletud olukorra alusel, hindamata

isiku vajadusi kaalutlusõiguse alusel individuaalselt. Teiseks peab see olema

seotud mõne määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 otsesõnu loetletud riskiga

(14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dreyer, C-372/18, EU:C:2019:206, punkt 32

ja 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Thermalhotel Fontana, C-411/22,

EU:C:2023:490, punkt 23).

18 Esimene neist tingimustest on täidetud, kui hüvitist antakse lähtuvalt

objektiivsetest ja seaduses sätestatud kriteeriumidest, mis annavad juhul, kui need

on täidetud, õiguse saada hüvitist, ilma et pädev asutus võiks muid isiklikke

asjaolusid arvesse võtta (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud

tervishoiuteenused), C-535/19, EU:C:2021:595, punkt 30 ja 25. juuli 2018. aasta

kohtuotsus A (abi puudega inimesele), C-679/16, EU:C:2018:601, punkt 34). See

tingimus ei ole täidetud, kui hüvitise saaja isiklike vajaduste kaalutlusõiguse

alusel hindamine pädeva asutuse poolt puudutab ennekõike selle hüvitise saamise

õiguse tekkimist (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus A (abi puudega inimesele),

C-679/16, EU:C:2018:601, punkt 38). Need kaalutlused kehtivad mutatis

mutandis hüvitise saaja isiklike vajaduste individuaalse hindamise kohta pädeva

asutuse poolt (14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dreyer, C-372/18,

EU:C:2019:206, punkt 35).

19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub sellest, et esimene tingimus ei ole

täidetud. SGB IX jaotab rehabilitatsiooniteenused muu hulgas haridusse

kaasamise teenusteks. SGB IX § 75 lõike 99 lõike 1, § 90 lõigete 1 ja 4 ning § 112

lõike 1 esimese lause punkti 1 kohane rehabilitatsiooniabi kui haridusse kaasamise

teenus, mis on käesolevas asjas vaidlusaluse õpiabi kujul, ei sõltu objektiivsetest

tingimustest, nagu eelkõige kahjustuse või puude konkreetne määr või aste.

Rehabilitatsiooniabi antakse vastavalt asjaomase isiku individuaalsetele

vajadustele, mida pädev asutus individuaalselt ja kaalutlusõiguse alusel hindab

(vt SGB IX § 104 lõike 1 esimene lause; vt sotsiaalseadustiku kaheksanda osa

(Sozialgesetzbuch Achtes Buch, edaspidi „SGB VIII“) – laste ja noorukite abi

(Kinder- und Jugendhilfe) § 35a kohase rehabilitatsiooniabi kohta 12. märtsi

2020. aasta kohtuotsus Caisse d’assurance retraite et de la santé au travail

d’Alsace-Moselle, C-769/18, EU:C:2020:203, punktid 30 ja 31).

20 Sellest olenemata tekib küsimus, kas õpiabis seisneva rehabilitatsiooniabi võib

liigitada haigushüvitiseks määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

Tavaliselt peetakse „haiguse“ all selles tähenduses silmas tervisliku seisundi

ajutist halvenemist (21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Stewart, C-503/09,

EU:C:2011:500, punkt 37). Euroopa Kohus on haigushüvitistena käsitanud ka

Saksa pensionikindlustuse alla kuuluvaid meditsiinilise rehabilitatsiooni hüvitisi

(vt 10. jaanuari 1980. aasta kohtuotsus Jordens-Vosters, 69/79, EU:C:1980:7,

STÄDTEREGION AACHEN

9

punkt 7). SGB IX kohast rehabilitatsiooniabi ei anta siiski ajaliselt piiratud

hüvitisena tingituna tervisliku seisundi ajutisest halvenemisest. Õpiabi kujul ei ole

selle puhul samuti tegemist mitte meditsiinilise rehabilitatsiooni teenusega, vaid

haridusse kaasamise teenusega. Selle eesmärk on võimaldada õigustatud isikutele

nende võimetele ja oskustele vastavat haridust ning soodustada nende osalemist

ühiskondlikus elus (SGB IX § 90 lg 4).

21 Lisaks tuleb kindlaks teha, kas rehabilitatsiooniabi ei kujuta endast pigem

sotsiaalabi, mis on määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 5 punkti a kohaselt selle

esemelisest kohaldamisalast välja jäetud. Peamine eristav tunnus on see, kui

hüvitis ei ole piisavalt seotud ühega määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1

loetletud riskidest, ning isiku vajadused kui „hüvitise määramise põhitingimus“

(vt 22. juuni 1972. aasta kohtuotsus Frilli, 1/72, EU:C:1972:56, punktid 14 ja 15

ja 27. märtsi 1985. aasta kohtuotsus Hoeckx, 249/83, EU:C:1985:139, punkt 13).

Põhimõtteliselt peaksid sotsiaalkindlustushüvitised kuuluma määruse esemelisse

kohaldamisalasse üksnes siis, kui neid antakse õigustatud isikutele seaduses

määratletud olukorra alusel, isiklikke vajadusi individuaalselt kaalutlusõiguse

alusel hindamata (vt 5. mai 1983. aasta kohtuotsus Piscitello, 139/82,

EU:C:1983:126, punkt 13 ja 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs.

Slovakkia, C-433/13, EU:C:2015:602, punktid 71 jj), ning reeglina sõltub nende

saamine töötamise, sissemaksete tegemise või liikmelisuse ajast (27. märtsi

1985. aasta kohtuotsus Hoeckx, 249/83, EU:C:1985:139, punkt 13). Sotsiaalabi

keskne element on abi subsidiaarsus võrreldes eraõiguslike elatisnõuete või

prioriteetsust omavate sotsiaaltoetustega (27. märtsi 1985. aasta kohtuotsus

Hoeckx, 249/83, EU:C:1985:139, punkt 13). Palju räägib selle kasuks, et liigitada

SGB IX kohane rehabilitatsiooniabi sotsiaalabi hulka. Seda liiki abi ei näi olevat

seotud ühegi määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 nimetatud riskiga. Töötamise,

osamaksete tegemise või liikmelisuse aeg ei mõjuta kuidagi maksudest

rahastatava rehabilitatsiooniabi saamise õiguse tekkimist. Lisaks antakse

rehabilitatsiooniabi üksikjuhtumipõhiselt (SGB IX § 104 lõige 1) ja subsidiaarselt

võrreldes teiste isikute või muude sotsiaalteenuste osutajate pakutavate teenustega

(SGB IX § 91 lõige 1). Isegi kui seaduses nähakse ette, et teatud

rehabilitatsiooniteenuste – sealhulgas käesolevas asjas vaidlusaluste haridusse

kaasamise teenuste – saamine ei sõltu osamaksete tegemisest (SGB IX § 138), ei

peaks see tingimata välistama nende käsitamist sotsiaalabina. Seda toetab asjaolu,

et selget erinevust sotsiaalkindlustushüvitiste ja sotsiaalabi vahel ei ole lihtne

kindlaks teha, kuna paljudes liikmesriikides on võimalik saada ka

mitteosamakselisi hüvitisi (ilma et toimuks hindamine kaalutlusõiguse alusel).

Lisaks on SGB IX kohane rehabilitatsiooniabi võrreldav SGB VIII §-s 35a ette

nähtud vaimupuudega laste ja noorukite rehabilitatsiooniabiga, mille puhul on

Euroopa Kohus samuti tunnistanud, et tegemist on sotsiaalabiga (vt 12. märtsi

2020. aasta kohtuotsus Caisse d’assurance retraite et de la santé au travail

d’Alsace-Moselle, C-769/18, EU:C:2020:203, punkt 27 jj).

22 SGB IX kohase rehabilitatsiooniabi puhul ei ole tegemist määruse nr 883/2004

artiklis 70 sätestatud mitteosamakselise rahalise erihüvitisega, kuna seda ei ole

nimetatud selle määruse X lisas.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-257/24

10

23 Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et asi kuulub määruse nr 883/2004 esemelisse

kohaldamisalasse, tuleb veel kindlaks teha, kas kaebaja kuulub selle määruse

isikulisse kohaldamisalasse. Põhimõtteliselt on Belgia määruse nr 883/2004

artikli 11 lõike 3 punkti e kohaselt elukohajärgse liikmesriigina pädev liikmesriik.

Kui õpiabi tuleks käsitada haigushüvitisena, siis oleks kaebajal piirialatöötaja

pereliikmena õigus mitterahalistele hüvitistele määruse nr 883/2004 artikli 18

lõike 2 esimese lause alusel. Kuna Saksamaa Liitvabariiki kui „pädevat

liikmesriiki“ määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti s tähenduses ei ole III lisas

nimetatud, ei ole selle määruse artikli 18 lõike 2 teises lauses sätestatud piirang

kohaldatav.

II. Teine eelotsuse küsimus

24 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul vajab selgitamist, kas liidu kodaniku

ilmajätmine rehabilitatsiooniteenustest on kooskõlas määruse nr 492/2011 artikli 7

lõikega 2 koostoimes artikli 7 lõikega 1, kui ta ei ela mitte elukohajärgses riigis

(Saksamaa), vaid piirnevas liikmesriigis (Belgia). Selle sätte kohaselt on töötajal,

kes on liikmesriigi kodanik, teise liikmesriigi territooriumil oma kodakondsuse

alusel samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

See eeldab põhimõtteliselt töötaja staatuse säilitamist ELTL artikli 45 tähenduses

ja tema kuuluvust vastuvõtva riigi ühiskonda. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei

pea sotsiaalsed soodustused selles tähenduses olema otseselt seotud töösuhtega

(vt 31. mai 1979. aasta kohtuotsus C-207/78, Even ja ONPTS, punkt 22,

14. jaanuari 1982. aasta kohtuotsus Reina, 65/81, EU:C:1982:6, punkt 12

ja 12. juuli 1984. aasta kohtuotsus Castelli, 261/83, EU:C:1984:280, punkt 11).

Pigem piisab sellest, kui hüvitisi „antakse liikmesriigi kodanikest töötajatele

peamiselt seetõttu, et nad on objektiivselt käsitatavad töötajatena või lihtsalt

seetõttu, et nad elavad riigi territooriumil, ning nende võimaldamine ka teise

liikmesriigi kodanikest töötajatele näib seetõttu hõlbustavat nende liikumist

liidus“ (12. juuli 1984. aasta kohtuotsus Castelli, 261/83, EU:C:1984:280,

punkt 11). Piirialatöötaja pereliikmetele makstavad hüvitised kujutavad endast

piirialatöötaja „sotsiaalseid soodustusi“ määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2

tähenduses, kui nendest saadavad soodustused on ühtlasi soodustused

piirialatöötaja enda jaoks (10. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs.

Saksamaa, C-269/07, EU:C:2009:527, punkt 65), millega on tegemist juhul, kui

otseselt õigustatud isikud on piirialatöötaja ülalpidamisel (18. juuni 1987. aasta

kohtuotsus Lebon, 316/85, EU:C:1987:302, punkt 12 jj).

25 Käesolev asi võib kuuluda selle normi isikulisse kohaldamisalasse. Kaebaja ema,

kes on ühtlasi Saksamaa kodanik, töötab Aachenis täiskohaga arstina. Kuna ta on

kasutanud oma õigust vabalt liikuda, on tal õigus tugineda määruse nr 492/2011

artikli 7 lõikele 2 selle liikmesriigi suhtes, mille kodanik ta on. Alaealist kaebajat

peab ülal tema ema.

26 Euroopa Kohus ei ole veel teinud otsust küsimuses, kas rehabilitatsiooniabi, mis

seisneb piirialatöötaja lapsele kooliõpingute jaoks abistaja teenuse osutamises,

STÄDTEREGION AACHEN

11

kujutab endast „sotsiaalset soodustust“ määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2

tähenduses. Euroopa Kohus on siiski rõhutanud, et see norm on sotsiaalsete

soodustuste andmise spetsiifilises valdkonnas ELTL artiklis 45 sätestatud võrdse

kohtlemise põhimõtte konkreetne väljendus ning seetõttu tuleb seda tõlgendada

samamoodi nagu viimati nimetatud artiklit (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus PF jt,

C-830/18, EU:C:2020:275, punkt 29, 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah,

C-703/17, EU:C:2019:850, punkt 21 ja 20. juuni 2013. aasta kohtuotsus

Giersch jt, C-20/12, EU:C:2013:411, punkt 35). Võttes arvesse, et määruse

nr 492/2011 artikli 7 lõige 2 on kõikehõlmava iseloomuga, on Euroopa Kohus

seni võtnud „sotsiaalse soodustuse“ määratlemisel (erinevalt sotsiaalkindlustusest)

aluseks üsna laia käsituse (vt näiteks 28. mai 1974. aasta kohtuotsus Callemeyn,

187/73, EU:C:1974:57, punkt 14 jj, 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Hartmann,

C-212/05, EU:C:2007:437 ja 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Chief Appeals

Officer jt, C-488/21, EU:C:2023:1013, punkt 64 jj). Selline lai tõlgendus võib

toetada ka õpiabiteenuste arvamist nende hulka. Eelotsusetaotluse esitanud kohus

viitab sellega seoses 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsusele PF jt, C-830/18,

EU:C:2020:275, milles Euroopa Kohus otsustas, et elukohanõue koolitranspordi

kulude hüvitamise eeldusena kujutab endast piirialatöötajate laste põhjendamatut

kaudset diskrimineerimist, mis on liidu õigusega vastuolus. Oluline on üksnes

asjaolu, et (viidatud kohtuasja) kaebaja ema töötab Saksamaal ja et tema

pereliikmetel oli õigus saada said „sotsiaalseid soodustusi“ (2. aprilli 2020. aasta

kohtuotsus PF jt, C-830/18, EU:C:2020:275, punkt 21 jj).

27 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei keela määruse nr 492/2011

artiklis 7 ja ELTL artiklis 45 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõte mitte ainult

ilmselge diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse varjatud

diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa

samasuguse tagajärje (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C-703/17,

EU:C:2019:850, punkt 23, 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Gemeinsamer

Betriebsrat EurothermenResort Bad Schallerbach, C-437/17, EU:C:2019:193,

punkt 18, ja 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Österreichischer Gewerkschaftsbund,

C-24/17, EU:C:2019:373, punkt 70). SGB IX-s sätestatud nõue, mille kohaselt

peab rehabilitatsiooniabi saamiseks olema harilik viibimiskoht Saksamaa

territooriumil, võib kujutada endast kaudset diskrimineerimist, kuna see võib oma

olemuselt mõjutada pigem piirialatöötajaid kui Saksamaa töötajaid ning võib

seetõttu asetada ebasoodsamasse olukorda eelkõige piirialatöötajad.

28 Kui eeldada kaudset diskrimineerimist, tekib küsimus selle võimaliku

põhjendatuse kohta. Kaudne diskrimineerimine on põhimõtteliselt keelatud, välja

arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. Põhjendatuseks peab see

olema sobiv taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamise tagamiseks ega tohi

minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (10. juuli

2019. aasta kohtuotsus Aubriet, C-410/18, EU:C:2019:582, punkt 29). Normide

eesmärk nähtub nende tekkeloost: kuni 31. detsembrini 2003 võis sakslastele,

kelle harilik viibimiskoht oli välisriigis, anda sotsiaalabi teatud hädaolukordades.

Alates 1. jaanuarist 2004 sätestab Saksamaa sotsiaalseadustiku kaheteistkümnenda

osa (Sozialgesetzbuch Zwölftes Buch, edaspidi „SGB XII“) – sotsiaalabi

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-257/24

12

(Sozialhilfe) § 24, et sotsiaalabi on üldjuhul täielikult välistatud ja erandid on

lubatud üksnes rangetes piirides. See oluline piirang põhines Saksamaa avalikus

arutelus käsitlemist leidnud juhtumil, mis puudutas Floridas (USA) elavat

abivajavat sakslast, kelle ranna vahetus läheduses asuva korteri üüri oli maksnud

sotsiaalamet. SGB XII § 24 seletuskirjas viitab seadusandja asjaolule, et

„välismaal elavatele sakslastele sotsiaalabi andmise põhjendatus on avalikus

arutelus üldiselt kahtluse alla seatud“ ja et „isegi sotsiaalabi kui esmatasandi

sotsiaalse turvavõrgu aktsepteerimine on kannatanud“ (BT-Drucks. 15/1761, lk 6).

Alates 1. jaanuarist 2020 on rehabilitatsiooniabi, mis varem oli osa SGB XII

kohasest sotsiaalabist, SGB XII-st välja võetud ja paigutatud SGB IX-sse kui

uuendatud abisüsteem koos uute sätetega territoriaalse kohaldamisala kohta.

SGB IX-sse lisatud § 101 vastab sisu poolest SGB XII §-le 24. Seetõttu viitab

seadusandja seletuskirjas SGB IX § 101 selgitavas osas (BT-Drucks. 18/9522,

lk 278) SGB XII §-le 24 kui analoogsele sättele.

29 Seda arvesse võttes võib sotsiaalkindlustussüsteemi rahalise tasakaalu

kahjustamise oht kujutada endast üldisest huvist kantud õiguspärast eesmärki,

mille tõttu abi andmine välistada. Kui riigisisene välistav norm näeb ette erandid

hädaolukordade puhuks, mis on sisuliselt seotud potentsiaalselt võimaliku ja

tõenäolise hüvitiste andmisega elukohariigis, võib ka see rääkida põhjendamatu

diskrimineerimise eeldamise kahjuks. Lõpuks võiks ka asjaolu, et

ELTL artiklis 18 üldiselt sõnastatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet võib

meditsiini- ja sotsiaalabi puhul täpsustada määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 5,

kinnitada SGB IX § 101 lõike 1 esimese lause kooskõla liidu õigusega

(vt direktiivi 2004/38/EÜ artikli 24 ja määruse nr 883/2004 artikli 4 kohta

11. novembri 2014. aasta kohtuotsus Dano, C-333/13, EU:C:2014:2358,

punkt 61). Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et tegemist on niisuguse

sotsiaalabiga, siis võiks juba see olla piisav, et õigustada kaudset

diskrimineerimist elukoha alusel. Sellega seoses võib väita, et rehabilitatsiooniabi

kujutab endast liidu õiguse tähenduses sotsiaalabisüsteemi ja ei ole sellisena

„eksporditav“. Ühtlasi oleks see vastavuses asjaoluga, et säte kinnitab

rahvusvahelisele õigusele tuginevat territoriaalsuse põhimõtet, mille kohaselt

antakse (maksudest rahastatavaid) riiklikke sotsiaaltoetusi üksnes nendele

isikutele, kelle elukoht asub selle riigi territooriumil.

30 Teisalt on küsitav, kas abi andmata jätmine SGB IX § 101 lõike 1 esimese lause

alusel on maksuvahendite otstarbekaks kasutamiseks tegelikult vajalik.

Arvamusest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus sai valdkonna eest vastutavalt

Saksamaa Liitvabariigi töö- ja sotsiaalministeeriumilt, ei nähtu, millises ulatuses

Saksamaa tegelikult SGB IX § 101 lõike 1 esimese lause alusel abi andmata

jätmisega kulusid kokku hoiab. Enne hüvitise saamise õiguse kriteeriumide

karmistamist 1. jaanuaril 2004 lähtus seadusandja marginaalse tähtsusega

sihtrühmast, mille suurus jäi alla 1000 inimese (BR-Drucks. 658/03, lk 1), mis on

väga väike arv, arvestades tollast 2,91 miljoni suurust sotsiaalabisaajate koguarvu.

Samuti tuleb arvesse võtta, et abi andmata jätmise tõttu on Saksa kodanikud

potentsiaalselt sunnitud tagasi pöörduma, mis tooks kaasa kulude kasvu. Kuna

seadusandja soovis õigusaktide sõnastuse karmistamisega vähendada hüvitiste

STÄDTEREGION AACHEN

13

väärkasutust, näib ka see eesmärk – eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet

arvestades – vähemalt SGB IX puhul kaheldav. Saksamaal antavate mitterahaliste

hüvitiste puhul ei teki hüvitiste kuritarvitamise probleemi – erinevalt näiteks

sotsiaalabiõiguse (SGB XII) kohaste rahaliste hüvitiste ülekandmisest välisriiki.

Kuna abi andmata jätmise eesmärki võib näha ka selles, et ametiasutused

vabastatakse ressursimahukast kontrollimisest, kas välismaal elavad sakslased

täidavad abi andmise tingimused, jääb selle vajalikkus vähemalt Saksamaal

elavate piirialatöötajate ja nende pereliikmete puhul küsitavaks. Vaidlusalust

mitterahalist hüvitist ei ekspordita välismaale, vaid seda kasutatakse Saksamaa

territooriumil. Põhimõtteliselt on võimalik pöörduda ka taotlejate poole, et

selgitada mitterahaliste hüvitiste andmise tingimuste täidetust, ning sellega seoses

ei tohiks olukord olla erinev võrreldes sakslaste või ELi kodanikega, kelle harilik

viibimiskoht on Saksamaal. Lõpuks tuleb rõhutada, et rehabilitatsiooniabi

eraldamisel SGB XII-st oli seadusandja sõnaselge eesmärk lahutada puuetega

inimeste toetused olemasolevast hoolekandesüsteemist ja arendada

rehabilitatsiooniabi andmist reguleeriv õigus kaasaegseks ja kaasamisel

põhinevaks, mis kajastub eelkõige SGB IX § 90 lõigetes 1 ja 4. Eelotsusetaotluse

esitanud kohus peab selles kontekstis mõeldavaks arvestada UN-BRK artikliga 19

ja ÜRO põhiõiguste harta artikliga 26.

31 Miski ei viita sellele, et kaebaja oleks kunstlikult tekitanud tingimused, et saada

kõnealuseid sotsiaalseid soodustusi määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 alusel,

ja seega toime pannud õiguse kuritarvitamise (vt selle kohta Euroopa Kohtu

17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Torresi, C-58/13 ja C-59/13, EU:C:2014:2088,

punktid 42 ja 46 ning 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld,

C-181/19, EU:C:2020:794, punkt 76). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu järelduste

kohaselt ei pakuta Belgias võrreldavat, kaebaja puudest tingitud piirangutele

vastavat õpiabi teenust, mistõttu on teenuse kasutamine Saksamaal mõistetav. On

tõsi, et puuetega õpilasi saab õpetada Belgia tavakoolis. Tuge ei paku siiski mitte

üks assistent õpilase kohta, vaid tugiõpetaja, kes tegeleb klassis korraga mitme

lapsega. Oma puude tõttu vajab kaebaja aga koolipäeva jooksul individuaalset

tuge nii tunnis kui ka vahetundides. Seda, et abi saamise tingimused Saksamaal ei

ole kunstlikult tekitatud, näitab ka asjaolu, et lisaks Saksa kodakondsusele on

kaebajal Saksamaaga kui viibimiskohariigiga ka piisav „tegelik seos“: ta külastab

seal regulaarselt pereliikmeid, tal on seal ravikindlustus, ta käib arstide ja

terapeutide vastuvõtul, tegeleb vaba aja veetmisega ja tema ema töötab

Saksamaal.

III. Kolmas eelotsuse küsimus

32 Lõpuks võib SGB IX § 101 lõike 1 esimese lause alusel abi andmata jätmine

kujutada endast ELTL artikli 20 ja artikli 21 lõike 1 kohaselt liidu kodanike

õiguste objektiivselt põhjendamatut piirangut. ELTL artikli 18 esimese lõigu

kohaselt on keelatud igasugune liidu kodanike diskrimineerimine kodakondsuse

alusel. ELTL artikli 20 lõike 2 teise lause punkti a ja ELTL artikli 21 lõike 1

kohaselt on liidu kodanikel eelkõige õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-257/24

14

territooriumil. Euroopa Kohtu hinnangul hõlmab liidu kodakondsusel põhinev

liikumisvabadus piirangute keeldu. Liikmesriigi õigusakt, mis seab teatavad

kodanikud ebasoodsamasse olukorda pelgalt seetõttu, et nad on kasutanud oma

vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, piirab igale liidu kodanikule

ELTL artikli 21 lõikega 1 tagatud vabadusi (18. juuli 2006. aasta kohtuotsus

De Cuyper, C-406/04, EU:C:2006:491, punkt 39 ja 26. veebruari 2015. aasta

kohtuotsus Martens, C-359/13, EU:C:2015:118, punkt 25). Nimelt ei pääseks

aluslepinguga liidu kodanike liikumisvabaduse valdkonnas kehtestatud

võimalused täielikult mõjule, kui takistused, mis liikmesriigi kodaniku

päritoluriigi õigusnormid on seadnud tema elamisele teises liikmesriigis ja mis

karistavad teda selle eest, et ta on neid võimalusi kasutanud, võiksid liikmesriigi

kodanikku ajendada nende võimaluste kasutamisest loobuma (26. veebruari

2015. aasta kohtuotsus Martens, C-359/13, EU:C:2015:118, punkt 26).

33 Sellele kohtupraktikale tuginedes võib SGB IX § 101 lõike 1 esimese lause alusel

abi andmata jätmist pidada liikumisvabaduse piiranguks. See säte asetab kaebaja

kui Saksa kodaniku ebasoodsamasse olukorda pelgalt seetõttu, et ta on otsustanud

Belgiasse elama asuda või seal harilikku viibimiskohta omada ning seega

kasutanud oma vabadust liikuda. Sellega seoses võiks käesoleva kohtuasja suhtes

kohaldada Euroopa Kohtu 25. juuli 2018. aasta otsuses A (abi puudega inimesele),

C-679/16, EU:C:2018:601 esitatud kaalutlusi. Vaidlus puudutas puudest tingitud

isikliku abistaja teenuse osutamist Soome kui päritoluriigi poolt

kõrgkooliõpinguteks Eestis. Euroopa Kohus leidis, et kui liikmesriik näeb ette

korra, mis võimaldab saada toetust kõrgkooliõpinguteks liikmesriigis või sellest

väljapool, peab ta jälgima ka seda, et nimetatud toetuse andmise tingimused ei

piiraks põhjendamatult ELTL artikli 21 lõikes 1 sätestatud õigust (25. juuli

2018. aasta kohtuotsus A (abi puudega inimesele), C-679/16, EU:C:2018:601,

punkt 59). Nende kaalutluste kohaldamist käesoleva juhtumi puhul võib toetada

asjaolu, et Euroopa Kohus rõhutab – viidates oma varasemale kohtupraktikale –,

et liidu kodaniku staatus on liikmesriikide kodanike põhistaatus, mis teeb

võimalikuks selle, et samas olukorras olevaid liikmesriigi kodanikke koheldakse

aluslepingu esemelisse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades seaduse ees

võrdselt, sõltumata nende kodakondsusest, ilma et see piiraks selles osas

sõnaselgelt ette nähtud erandite kohaldamist (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus A

(abi puudega inimesele), C-679/16, EU:C:2018:601, punkt 56; vt seoses hariduse

valdkonnaga ka 11. juuli 2002. aasta kohtuotsus D'Hoop, C-224/98,

EU:C:2002:432, punkt 25 jj).

34 Liikumisvabaduse piirang on liidu õiguse seisukohalt õigustatud üksnes juhul, kui

see põhineb objektiivsetel, asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel üldise

huviga seotud kaalutlustel ja on proportsionaalne riigisisese õigusega taotletava

legitiimse eesmärgi suhtes (18. juuli 2006. aasta kohtuotsus De Cuyper, C-406/04,

EU:C:2006:491, punkt 40).