Riigikogu õiguskomisjon_menetluskulude jaotamisest ja nende suuruse kindlaksmääramisest tsiviilkohtumenetluses

Esimees Andre Hanimägi

Riigikogu õiguskomisjon

[email protected]

Teie 21.05.2024 nr 84d0c75a-5a0f-4acc-

85b0-3392b8e844c9

Meie 12.07.2024 nr 16-4/241118/2404128

Menetluskulude jaotamisest ja nende suuruse kindlaksmääramisest tsiviilkohtumenetluses

Austatud õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi

Tänan õiguskomisjoni tõstatamast küsimust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

menetluskulude jaotamise ja suuruse kindlaksmääramise regulatsiooni põhiseaduspärasusest.

Õiguskomisjon tõi probleemina välja, et kehtivast seadusest lähtuvates kohtulahendites ei nähta

alati ette kohtumenetluse võitjale kõigi kohtumenetluskulude hüvitamist. Senine analüüs ei anna

siiski alust pidada sätteid Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Riigikogu liikmed

saavad aga seadust parandada ka siis, kui probleem ei ole sedavõrd tõsine, et esineks lausa vastuolu

põhiseadusega. Toetan kõiki muudatusi, mis suurendavad kohtust viivitamatult õiglase lahenduse

saamise võimalusi.

Kohtumenetluskulude hüvitamine on kahju hüvitamise (PS § 25) eriliik.1 See kujutab endast

sisuliselt kohtumenetlusega kaasnenud kahju väljamõistmist tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras (RKTK 26.02.2014 üldkogule andmise määrus nr 3-2-1-153-13, p 16). Sellega

sekkutakse ka menetlusosaliste omandipõhiõigusesse (PS § 32), kuna sellega pannakse ühele

menetlusosalisele varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või

jäetakse see tegemata (samas). Kohus lähtub menetluskulude jaotuse otsustamisel õigluse

põhimõttest (RKTKm 15.03.2017 3-2-1-176-16, p 27). TsMS § 173 lg 1 näeb ette, et kohtuasja

menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või

menetlust lõpetavas määruses. Reeglina jäetakse TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluses

kohtulahendiga menetluskulud menetluse kaotanud poole kanda (sarnane säte on hagita

menetluses TsMS § 172 lg 1), kuid sealjuures rõhutab lõike 2 esimene lause, et hüvitada tuleb

kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Mittevajalikke kulusid hüvitama ei

pea ning vajaduse üle otsustab kohus (sama kehtib asja läbivaatamise kulude hindamisel2 ning

hiljem menetluskulude suuruse kindlaksmääramise menetluses põhimõtteliselt ka esindaja ja

nõustajate kulude määramisel3).

TsMS § 162 lg 4 sätestab erandina, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. See säte ei anna kohtule õigust panna poole kanda

1 U. Volens, M. Maksing. TsMS 18. ptk 4. jg komm 3, p d. Teoses: V. Kõve jt (toim). Tsiviilkohtumenetluse seadustik

I. I-V osa (§-id 1-305). Tallinn 2017, Juura. 2 Samas, TsMS § 162 komm 3.3, p a. 3 Samas, p b.

2

vastaspoole või teise menetlusosalise kulusid, vaid ainult kaalutlusõiguse, kas jätta poole kulud

tema enda kanda.4 Riigikohus on leidnud, et TsMS § 162 lg 4 erandliku kulude jaotuse sätte

eesmärgiks on sotsiaalriigi põhimõttest tuleneva nõrgema poole kaitse vajadus (RKTKm

27.02.2012, 3-2-1-143-11, p 12). Samuti on Riigikohus pidanud eesmärgiks poolte

distsiplineerimist ehk menetlusõiguste heauskse kasutamise tagamist (RKTKo 19.06.2001, 3-2-1-

99-01, põhjenduste 2. lõik; 30.09.2003, 3-2-1-95-03, p 37). Kohtupraktikas on leitud, et selle sätte

kohaldamise eelduseks saavad olla üksnes erandlikud asjaolud (nt ei piisa etteheitest, et vaidluse

oleks võinud lahendada kohtueelselt).5 Menetluskuludel on mh eesmärk sundida kaaluma kohtusse

pöördumise otstarbekust ja suunama menetluses osalejat käituma heas usus, sh tuleb iga kord

kaaluda, kas taotluse esitamise või taotlusele vastuvaidlemine või edasikaebamine on oluline või

suurendab see üksnes aja- ja menetluskulu.6 Niisiis ei ole vähemalt abstraktselt (konkreetsemalt

lähenemise kohta allpool) piisavalt alust pidada menetluskulude hüvitamist puudutavaid sätteid

põhiseadusega vastuolus olevaks – need on mõeldud n-ö õlekõrrena erandlikus olukorras, et

saavutada menetluskulude õiglane jaotus ja õiglases suuruses kandmine.

Menetluskulude jaotust ja suuruse kindlaksmääramist reguleerivate normide põhiseaduspärasusele

on raske anda hinnangut abstraktselt – vastuolu võib aga siiski ilmneda konkreetseid kohtuasju

analüüsides. Õiguskomisjoni nendel liikmetel, kes probleemi tõstatasid, on võimalik täiendavalt

esitada viited kohtulahenditele, mis nende hinnangul kinnitavad seaduse vastuolu põhiseadusega.

Samas rõhutan, et menetluskulude jaotamise otsuse tegemine ja kulude menetlusosaliselt

väljamõistmine on sisuliselt õigusemõistmine ja selle otsuse saab PS § 146 esimest lauset

arvestades teha ainult kohtunik (vt ka RKÜKm 26.06.2014 3-2-1-153-13, p 57 jj). See otsus on

reeglina edasikaevatav järgmisele kohtuastmele ning iga ebaõiglane (või ebaõiglasena tunduv)

kohtulahend ei tähenda, et põhiseadusega oleks ühtlasi vastuolus ka selle kohtulahendi aluseks

olev seadus. Kohtuniku sõltumatuse tagamise nõuet arvestades ei sobi õiguskantsleril anda

hinnangut konkreetse menetluskulude jaotamise otsuse kohta. Küll aga võib otsustest siiski olla

võimalik teha laiemaid järeldusi seaduse normide põhiseaduspärasuse kohta. Väga teretulnud on

ka Riigikogu liikmete mõtted selle kohta, millisel viisil seaduse norme muutes oleks

põhiseaduspärasus olnud (paremini) tagatud. Riigikogu liikmeil on muidugi ka endil vastava

seaduseelnõu algatamise õigus (abi võib olla ka Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonnast).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Liina Lust-Vedder 693 8429

[email protected]

4 Samas, komm 3.4.1. p a. 5 Samas, komm 3.4.2. p a. Vt näiteid sealsamas komm 3.4.3. 6 A. Pärsimägi. TsMS § 138 komm 3.1. Teoses: V. Kõve jt (toim). Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. I-V osa (§-id 1-

305). Tallinn 2017, Juura.