2
6. Eelnõu § 1 punkt 10 (PHS § 191). Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et 18-aastaseks
saamiseni makstakse toetus lapse vanema, eestkoste puhul lapse arvelduskontole.
Täisealiseks saamisel on lapsel õigus esitada taotlus toitjakaotustoetuse maksmiseks
tema enda pangakontole. Teeme ettepaneku, et mitte ei teki täisealiseks saamisel õigust
saada toitjakaotustoetust enda pangakontole, vaid sarnaselt teiste perehüvitistega on
võimalus täisealiseks saades taotleda toitjakaotust endale. Nimelt
Sotsiaalkindlustusametil on ühe pangakonto poliitika, mille kohaselt kõik inimesele
määratud hüvitised makstakse ühte maksekanalisse. Juhul kui soovitakse luua erand, et
vanemale määratud ühe perehüvitise osas peaks väljamaksed toimima teistest erinevalt
on tegemist erandiga ning nõuab infosüsteemis täiendava funktsionaalsuse
väljaarendamist.
7. Eelnõu § 1 punkt 10 (PHS § 191 lg 2). Teeme ettepaneku täiendada seletuskirja selliselt,
et tuleks üheselt mõistetavalt välja, et õigus hüvitisele on kuus kuud tagasiulatuvalt, kuid
mitte rohkem kui õigustatuse tekkimisest.
8. Eelnõu § 1 punkt 12 (PHS § 35 lõige 2 punkt 2). Teeme ettepaneku asendada lauseosa
„ei tööta” lauseosaga „tal ei ole õigust saada ajutise töövõimetoetuse hüvitist
ravikindlustuse seaduse alusel”. Selliselt vastandub sõnastus punktile 1. Lisaks teeme
ettepaneku täpsustada, milline kinnitus tuleks esitada isaduse kohta. Ei saa nõustuda, et
ema võib esitada vabas vormis kirjaliku kinnituse lapse isa kohta. Selliselt ei ole võimalik
isadust tuvastada ning tekib oht, et teadlikult üksikvanema tee valinud naised muutuvad
toitjakaotustoetuse saajateks, sh sealt edasi tekib ka lapsel toitjakaotustoetuse õigus
pärast sündi, mitte aga elatise nõue, mille eest peab lapsevanem ise seisma. Seetõttu
teeme ettepaneku kaaluda punkti 2 sõnastuste täpsustamist järgmiselt: „2) ta ei tööta ja
tema lapse teine vanem on surnud ja isaduse on tuvastanud kohus või on isa enne surma
isaduse notariaalse või elektrooniliselt allkirjastatud avaldusega omaks võtnud või
vastavalt seadusele loetakse laps põlvnevaks surnud isikust.”. Ka surnud isiku isadust on
võimalik tuvastada, sh ei ole kohtulikuks isaduse tuvastamise viisiks ainult DNA-test, vaid
isadust on võimalik tuvastada ka muude tõenditega. SKA ei saa isadust tuvastada ega
seda eeldada „muu kirjaliku tõendi alusel”, kui ei ole täpsel määratletud, millised need
tõendid on. Praktikas tähendaks see kindlasti kohtuvaidlusi. Seejuures võib sellisel juhul
tekkida ka küsimus vanemahüvitise tagasinõude vaates. Ehk kui PHS § 35 lg 2 p 2
sõnastus jääb nii nagu eelnõus on pakutud, siis võiks kaaluda PHS § 464 lõike 1
täiendamist punktiga 3 järgmiselt: „3) käesoleva seaduse paragrahv 35 lõike 2 punktis 2
nimetatud isik nimetatud lapse teist vanemat ei ole ... aja jooksul peale lapse sündi kantud
rahvastikuregistrisse lapse vanemana.”.
9. Teeme ettepaneku selguse huvides täpsustada akadeemilisel puhkusel viibimise ajal
perehüvitiste, sh toitjakaotushüvitise ning välja arvatud vanemahüvitise maksmise
peatamist (PHS § 12 lg 7, § 639 lg 3) selliselt, et Sotsiaalkindlustusamet vaatab sätte
jõustumisel akadeemilisel puhkusel viibimise ajal hüvitiste saajate andmed üle ning
peatab maksmise. Selliselt ei ole teki sätte üle vaidlust, kus leitakse, et õppeaasta kestel
ei saa hüvitise maksmist peatada.
10. Teeme ettepaneku täiendada PHS § 14 lõiget 3 ning lisada, et ka toitjakaotustoetuse
saamisel nõutakse üksikvanema toetuse tagasivõi tasaarvestatakse ulatuses, mis kattub
toitjakaotustoetusega.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Maripuu
peadirektor
Andrus Jürgens, 5783 3628, Andrus.Jurgens@sotsiaalkindlustusamet.ee
Marge Mägi, 5472 0389, Marge.Magi@sotsiaalkindlustusamet.ee
Pirjo Künnapuu, 525 5218, Pirjo.Kunnapuu@sotsiaalkindlustusamet.ee