Pöördumine
| Dokumendiregister | Justiitsministeerium |
| Viit | 20-1/5520 |
| Registreeritud | 16.07.2024 |
| Sünkroonitud | 17.07.2024 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 20 Omavalitsusüksuste tegevuse haldusjärelevalve korraldamine |
| Sari | 20-1 Kirjavahetus omavalitusüksustega haldusaktide esitamise küsimustes (teated, taotlused, avaldused, ettepanekud, märgukirjad, selgitustaotlused jm dokumendid) |
| Toimik | 20-1/2024 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Loopre Puhkeküla |
| Saabumis/saatmisviis | Loopre Puhkeküla |
| Vastutaja | Glen Roosaar (Justiitsministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Justiitshalduspoliitika valdkond, Justiitshalduspoliitika osakond, Vabakutsete talitus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Failid
Vallad ja linnad
Meie 08.03.2024 nr 7-8/231783/2401456
Hoolduskulude katmine väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse
korraldamisel
Lugupeetud valla- ja linnajuhid
Õiguskantsleri poole pöördus inimene murega, et koduvald küsib tema abikaasa üldhooldekodu
koha eest suuremat tasu, kui seadus lubab.
Seaduse järgi peab kohalik omavalitsus katma hooldajate palgakulud, tööriietuse ja
isikukaitsevahendite kulud, tervisekontrolli ja vaktsineerimise kulud, koolituse ja supervisiooni
kulud (edaspidi: hoolduskulud). Inimese enda kanda jäävad majutus- ja toitlustuskulud ning muud
teenuse osutamisega seotud kulud (edaspidi: omaosalus). Vajadusel aidatakse inimest ka nende
kulude kandmisel.
Sotsiaalkindlustusamet on oma kodulehel avaldanud kohalike omavalitsuste kehtestatud
hoolduskulude katmise piirmäärad. Neid piirmäärasid väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse
üldhooldusteenuse maksumusega (seisuga 06.02.2024 ja 20.01.2024) võrreldes selgub, et mitme
valla ja linna kehtestatud piirmäär ei võimalda
1) katta ühegi hooldekodu teenuse hinnas sisalduvat inimese hooldamise kulu või
2) inimesel saada hooldekodukohta koduvallas või -linnas ega mõnes muus inimese elukohast
mõistlikul kaugusel asuvas kohas (arvestades transpordiühendusi), kui ta seda soovib.
Seaduse järgi peavad vallad ja linnad katma inimese hoolduskulud täielikult, omaosalust ei tohi
nende arvel kasvatada. See otsus on seaduses juba tehtud ja seda tuleb täita. See tähendab, et vald
või linn ei või piirata hoolduskulude katmist nii, et see ei kata inimese hoolduskulusid täielikult.
Inimese kanda on omaosalus, mis katab majutuse ja toitlustuse ning mõned muud kulud, mis on
seadusega sätestatud. Seda ulatuses, mis on inimesele jõukohane. Vald või linn saab oma kulusid
piirata inimesele hooldekodukoha korraldamise kaudu, sest selle, kuidas teenus oma elanikele
kättesaadavaks teha (nt kas pidada ise hooldekodusid või osta teenust eraõiguslikelt isikutelt),
otsustab kohalik omavalitsus ise.
Kohalikud omavalitsused peavad piirmäära kehtestades arvestama ka sellega, et
sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu, kuhu inimene elama asub, olema inimese
püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega
piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada. Praegu
on mitmes kohalikus omavalitsuses loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha
eest seadusega nõutavast rohkem, kui ta soovib elada oma koduvalla või -linna hooldekodus.
2
Palun Teil rahastada väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust kooskõlas
sotsiaalhoolekande seadusega. Tänan kõiki valdu ja linnu, kes seda teevadki.
Õigus hooldekodukohale
1. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi peavad vallad ja linnad pakkuma hooldekodukohta
inimesele, kes seda vajab ja soovib (SHS § 3 lg 1 p 3, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 20 lg 1).
2. Väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse saamiseks asub inimene ajutiselt
elama hooldekodusse (vt SHS § 20 lg 3; rahvastikuregistri seaduse § 96 lg 1 p 1). Kuna
sotsiaalhoolekanne lähtub inimväärikuse põhimõttest, peab inimene saama kaasa rääkida oma
elukoha valikul (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10; sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 4).
Abivajajat ei või panna olukorda, kus vajalikku abi antakse talle harjumuspärasest keskkonnast,
perekonnast ja tuttavatest eemaldamise ja minimaalse suhtlusvõimaluse hinnaga. See ei ole
inimväärne lahendus. Põhiseadus kaitseb inimese õigust säilitada perekondlikud sidemed ja elada
perekonnaelu (PS § 26). Sotsiaalhoolekande põhimõte on, et abimeetmed tagatakse inimesele
võimalikult kättesaadaval moel (SHS § 3 lg 1 p 6). See tähendab ka seda, et hooldekodu, kuhu
inimene elama asub, peaks olema inimese püsivast elukohast mõistlikul kaugusel
(vt sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu algataja seletuskiri, lk 11).
3. Väljaspool kodu osutatav ööpäevaringne üldhooldusteenus on sotsiaalteenus, mida korraldab
inimese elukohajärgne vald või linn. Seega peavad vallad ja linnad olema valmis pakkuma
ööpäevaringset üldhooldusteenust oma vallas või linnas või mõnes muus inimese püsivast
elukohast mõistlikul kaugusel asuvas kohas (arvestades transpordiühendusi). Inimesel peab olema
võimalik suhelda oma lähedastega piisavalt sageli ning olla selle kogukonna liige ka siis, kui ta ei
saa enam oma kodus elada.
Rahastamise reeglid
4. Väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust rahastavad teenuse saaja
elukohajärgne vald või linn ning inimene ise (SHS § 3 lg 1 p 1, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 16, § 221 lg 1).
Oluline on, et inimese kaetav osa oleks talle jõukohane, et liiga suur tasu ei sunniks teda
hooldekodukohast loobuma (SHS § 16 lg 3; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta
artikkel 14 lg 1, vt Sotsiaalsete Õiguste Komitee praktika kokkuvõtet, lk 133).
5. Kui vald või linn on korraldanud inimesele hooldekodukoha, peab seesama vald või linn katma
ka hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate järgmised kulud:
1) tööjõukulud; 2) tööriietuse ja isikukaitsevahendite kulud; 3) tervisekontrolli ja vaktsineerimise
kulud; 4) koolituse ja supervisiooni kulud (SHS § 221 lõige 2). Teenusesaaja on kohustatud katma
teenuskoha maksumusest vaid majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud
kulud1 alates teenuse osutamiseks vajalikest abivahenditest ja ravimitest ning lõpetades
raamatupidamise ja juhtimise kuludega (SHS § 221 lõige 4). Majutus-, toitlustus- ja muudest
kuludest jäetakse inimese katta see osa, mis on talle taskukohane, arvestades sotsiaalteenuse
mahtu, tasu majutuse, toitlustuse jm eest ning teenust saava inimese ja tema perekonna
majanduslikku olukorda (SHS § 16 lõiked 2 ja 3, vt ka õiguskantsleri selgitust).
6. Seega on teenusesaaja kohustatud katma vaid majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse
osutamisega seotud kulud, mitte aga hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja
1 Vt sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 704 algataja seletuskirja.
3
abihooldustöötajate tööjõu- ja muid kulusid. Seepärast tulebki valla- või linnavalitsusel inimesele
hooldekodukohta korraldades silmas pidada, et valla või linna makstav summa kataks inimese
hoolduskulud täielikult.
7. Ühtlasi tähendab see, et kui vald või linn on seadnud hoolduskulude katmise ülempiiri, siis peab
valla- või linnavalitsusel olema võimalik korraldada inimesele väljaspool kodu osutatavat
ööpäevaringset üldhooldusteenust nii, et vald või linn katab täiel määral hoolduskulud ning
inimese kanda jääb omaosalus selles ulatuses, mis on talle jõukohane (vt ka SHS § 221 lõige 3,
§ 16).
Näited valdade ja linnade praktika kohta
8. Jõgeva vald pole hoolduskulude hüvitamisele piirmäära seadnud. Seega saab Jõgeva vald katta
kõigi inimeste, kellele vald on korraldanud hooldekodukoha, hoolduskulud täielikult.
Valga vallas on hoolduskulude katmise piirmääraks seatud 620 eurot kuus. See summa katab
seitsme Valga vallas tegutseva hooldekodu hoolduskulud (neis hooldekodudes on kokku 200
kohta).
Narva linn on seadnud hoolduskulude katmise ülempiiriks 700 eurot kuus. Narva linnas
tegutsevates hooldekodudes on hoolduskulud 464,50 eurot ja 541 eurot (kokku on Narva kahes
üldhooldekodus 241 kohta) ning linna lähedal asuvas Narva-Jõesuu 134-kohalises hooldekodus
kuni 690 eurot kuus. Seatud piirmäär võimaldab Narva linnal korraldada inimesele
hooldekodukoha Narvas või Narva-Jõesuus nii, et inimene ise hoolduskulude katmises ei osale.
Sama on võimalik teha Loksa linnal, kes on kehtestanud hoolduskulude katmise piirmääraks
650 eurot. Loksal tegutsevates hooldekodudes on hoolduskulud 650 eurot ning naabervallas
Kuusalus tegutsevas hooldekodus 580 eurot, Haljalas aga 650 eurot kuus.
9. Räpina vallas kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär on 380 eurot ning Märjamaa,
Peipsiääre, Saaremaa vallas 400 eurot. Kõige väiksemad hoolduskulud on Viru-Nigula vallas
tegutsevas 12-kohalises hooldekodus, kus need on 450,5 eurot kuus. Paraku ei kata Räpina,
Märjamaa, Peipsiääre ja Saaremaa valla seatud piirmäärad ka kõige väiksemate hoolduskuludega
teenusepakkujate kulusid. Kõigis neis valdades tegutsevad samuti hooldekodud, millest mõned
kuuluvad neile valdadele endile.
1) Räpina vallale kuuluva Leevi hooldekodu hoolduskulud ulatuvad 570 euroni kuus ja
vallale kuuluva Räpina Haigla hoolduskulud 19,20 euroni ööpäevas (30 päeva eest 576
eurot). EELK Räpina Miikaeli koguduse hooldekodus on see summa 520 eurot kuus ja
Ristipalo Pansionaadis 625 eurot kuus. Seega peaks vald Räpinas teenuse korraldamiseks
katma omalt poolt hoolduskulusid vähemalt 520 euro ulatuses. Kui teenust vajab rohkem
kui 36 Räpina valla elanikku, peaks valla seatud hoolduskulude katmise piirmäär olema
ilmselt suurem, sest EELK Räpina Miikaeli koguduse hooldekodus on vaid 36 kohta.
2) Märjamaa vallale kuuluva Vigala Hooldekodu hoolduskulud on 590 eurot ja
Märjamaa Haiglas 700 eurot. Kuuda Hooldekodus algab see summa 590 eurost. Seega
peaks Märjamaa vald katma hoolduskulusid vähemalt 590 euro ulatuses. Kui teenust vajab
rohkem kui 88 Märjamaa valla elanikku, peaks hoolduskulude katmise piirmäär olema
ilmselt suurem, kuna Vigala Hooldekodus on 34 ja Kuuda Hooldekodus 54 kohta.
3) Peipsiääre vallale kuuluvas Peipsiveere Hooldusravikeskuses on ühe inimese
hoolduskulud 745 eurot või suurema hooldusvajaduse korral 785 eurot kuus. Seega peaks
4
Peipsiääre vald nägema hoolduskulude katteks ette vähemalt kuni 785 eurot, et oleks
võimalik katta ka suurema abivajadusega inimeste hooldamise kulud.
4) Saaremaa vallale kuuluvas Kuressaare Haiglas on ühe inimese hoolduskulud 625 eurot,
Pärsama Hooldekodus 530 eurot, Kihelkonna Hooldekodus 500 eurot ning hooldekodus
Saaremaa Valss 550 eurot kuus. Saaremaa Südamekodus, mis vallale ei kuulu, ulatuvad
hoolduskulud 530 euroni. Seega peaks vald omalt poolt katma hoolduskulusid vähemalt
500 euro ulatuses. Kui teenust vajab rohkem kui 45 Saaremaa elanikku, peaks
hoolduskulude katmise piirmäär olema ilmselt suurem, kuna Kihelkonna Hooldekodus on
vaid 45 kohta.
Märjamaa, Peipsiääre, Saaremaa ja Räpina valla kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäärad ei
ole seadusega kooskõlas, sest need ei võimalda neil valdadel katta ühegi Eestis tegutseva
hooldekodu kehtestatud hooldustasu.
10. Peale selle on kohalikke omavalitsusi, kelle kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär
võimaldab katta hoolduskulud vaid inimese püsivast elukohast kaugel asuvas hooldekodus.
Nendes kohalikes omavalitsustes pole piirmäära kehtestades arvestatud sellega, et
sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu, kuhu inimene elama asub, olema inimese
püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega
piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada. Niisiis
on neis valdades loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha eest rohkem, kui ta
soovib elada oma koduvalla hooldekodus.
Näiteks Lääneranna vald on seadnud hoolduskulude katmise piirmääraks 465 eurot kuus. Seda
määra arvestades võib Lääneranna valla elanik valida hooldekodukoha mõnes Narva linnas,
Rakvere vallas, Viru-Nigula vallas või Mulgi vallas asuvas hooldekodus. Niisugune olukord ei ole
seadusega kooskõlas, sest kõik need vallad jäävad Lääneranna vallast kaugele (vt Maa-ameti
kaarti). Lääneranna vallas tegutsevate hooldekodude hoolduskulud on vähemalt 550 eurot kuus.
Põlva vald katab inimese hoolduskulud 480 euro ulatuses. Samas ulatuvad Põlva vallas
tegutsevates hooldekodudes, sealhulgas Põlva valla peetavas hooldekodus, hoolduskulud
650 euroni. Põlva valla kehtestatud piirmäär katab üksnes Saverna ja Krootuse hooldekodu
hoolduskulud. Mõlemad hooldekodud asuvad Põlva valla lähiümbruses, Kanepi vallas. Paraku
võetakse nendesse hoolekodudesse eeskätt Kanepi valla elanikke (vt hooldekodu põhimäärust).
Seega pole neis Kanepi vallale kuuluvates hooldekodudes võimalik abivajajal alati kohta saada.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Sotsiaalkindlustusamet
Sotsiaalministeerium
Kärt Muller 693 8418
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
3. 25.04. esitatud pöördumist arutati 2.07 vallavalitsuse istungil, kuid kohtus arutatud teema ei puuduta hoolduskulu komponendi arvetele lisamise (klientidelt hoolduskulu komponendi võtmise) teemat
Tere
Põhja-Sakala Vallavalitsus arutas üldhooldusteenuse hoolduskulude piirmäära teemat 02.07.2024. a istungil.
Otsustati, et vallavalitsus ei algata hoolduskulude piirmäära muutmist, oodatakse Riigikohtu lahendi avalikustamist.
Lugupidamisega
Veronika
Ling
vallasekretär
Kas teenuseosutaja peab hoolduskulude avalikustamisel kulud välja tooma nelja nimetatud komponendi põhiselt (SHS § 221 lg 2 (jõustub 01.07.2023))?
Sätte eesmärk on, et hooldekodu avalikustaks teenuskoha maksumuse ja eristaks sellest, millise osa moodustab hoolduskulu.
Vallad ja linnad
Meie 08.03.2024 nr 7-8/231783/2401456
Hoolduskulude katmine väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse
korraldamisel
Lugupeetud valla- ja linnajuhid
Õiguskantsleri poole pöördus inimene murega, et koduvald küsib tema abikaasa üldhooldekodu
koha eest suuremat tasu, kui seadus lubab.
Seaduse järgi peab kohalik omavalitsus katma hooldajate palgakulud, tööriietuse ja
isikukaitsevahendite kulud, tervisekontrolli ja vaktsineerimise kulud, koolituse ja supervisiooni
kulud (edaspidi: hoolduskulud). Inimese enda kanda jäävad majutus- ja toitlustuskulud ning muud
teenuse osutamisega seotud kulud (edaspidi: omaosalus). Vajadusel aidatakse inimest ka nende
kulude kandmisel.
Sotsiaalkindlustusamet on oma kodulehel avaldanud kohalike omavalitsuste kehtestatud
hoolduskulude katmise piirmäärad. Neid piirmäärasid väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse
üldhooldusteenuse maksumusega (seisuga 06.02.2024 ja 20.01.2024) võrreldes selgub, et mitme
valla ja linna kehtestatud piirmäär ei võimalda
1) katta ühegi hooldekodu teenuse hinnas sisalduvat inimese hooldamise kulu või
2) inimesel saada hooldekodukohta koduvallas või -linnas ega mõnes muus inimese elukohast
mõistlikul kaugusel asuvas kohas (arvestades transpordiühendusi), kui ta seda soovib.
Seaduse järgi peavad vallad ja linnad katma inimese hoolduskulud täielikult, omaosalust ei tohi
nende arvel kasvatada. See otsus on seaduses juba tehtud ja seda tuleb täita. See tähendab, et vald
või linn ei või piirata hoolduskulude katmist nii, et see ei kata inimese hoolduskulusid täielikult.
Inimese kanda on omaosalus, mis katab majutuse ja toitlustuse ning mõned muud kulud, mis on
seadusega sätestatud. Seda ulatuses, mis on inimesele jõukohane. Vald või linn saab oma kulusid
piirata inimesele hooldekodukoha korraldamise kaudu, sest selle, kuidas teenus oma elanikele
kättesaadavaks teha (nt kas pidada ise hooldekodusid või osta teenust eraõiguslikelt isikutelt),
otsustab kohalik omavalitsus ise.
Kohalikud omavalitsused peavad piirmäära kehtestades arvestama ka sellega, et
sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu, kuhu inimene elama asub, olema inimese
püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega
piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada. Praegu
on mitmes kohalikus omavalitsuses loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha
eest seadusega nõutavast rohkem, kui ta soovib elada oma koduvalla või -linna hooldekodus.
2
Palun Teil rahastada väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust kooskõlas
sotsiaalhoolekande seadusega. Tänan kõiki valdu ja linnu, kes seda teevadki.
Õigus hooldekodukohale
1. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi peavad vallad ja linnad pakkuma hooldekodukohta
inimesele, kes seda vajab ja soovib (SHS § 3 lg 1 p 3, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 20 lg 1).
2. Väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse saamiseks asub inimene ajutiselt
elama hooldekodusse (vt SHS § 20 lg 3; rahvastikuregistri seaduse § 96 lg 1 p 1). Kuna
sotsiaalhoolekanne lähtub inimväärikuse põhimõttest, peab inimene saama kaasa rääkida oma
elukoha valikul (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10; sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 4).
Abivajajat ei või panna olukorda, kus vajalikku abi antakse talle harjumuspärasest keskkonnast,
perekonnast ja tuttavatest eemaldamise ja minimaalse suhtlusvõimaluse hinnaga. See ei ole
inimväärne lahendus. Põhiseadus kaitseb inimese õigust säilitada perekondlikud sidemed ja elada
perekonnaelu (PS § 26). Sotsiaalhoolekande põhimõte on, et abimeetmed tagatakse inimesele
võimalikult kättesaadaval moel (SHS § 3 lg 1 p 6). See tähendab ka seda, et hooldekodu, kuhu
inimene elama asub, peaks olema inimese püsivast elukohast mõistlikul kaugusel
(vt sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu algataja seletuskiri, lk 11).
3. Väljaspool kodu osutatav ööpäevaringne üldhooldusteenus on sotsiaalteenus, mida korraldab
inimese elukohajärgne vald või linn. Seega peavad vallad ja linnad olema valmis pakkuma
ööpäevaringset üldhooldusteenust oma vallas või linnas või mõnes muus inimese püsivast
elukohast mõistlikul kaugusel asuvas kohas (arvestades transpordiühendusi). Inimesel peab olema
võimalik suhelda oma lähedastega piisavalt sageli ning olla selle kogukonna liige ka siis, kui ta ei
saa enam oma kodus elada.
Rahastamise reeglid
4. Väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust rahastavad teenuse saaja
elukohajärgne vald või linn ning inimene ise (SHS § 3 lg 1 p 1, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 16, § 221 lg 1).
Oluline on, et inimese kaetav osa oleks talle jõukohane, et liiga suur tasu ei sunniks teda
hooldekodukohast loobuma (SHS § 16 lg 3; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta
artikkel 14 lg 1, vt Sotsiaalsete Õiguste Komitee praktika kokkuvõtet, lk 133).
5. Kui vald või linn on korraldanud inimesele hooldekodukoha, peab seesama vald või linn katma
ka hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate järgmised kulud:
1) tööjõukulud; 2) tööriietuse ja isikukaitsevahendite kulud; 3) tervisekontrolli ja vaktsineerimise
kulud; 4) koolituse ja supervisiooni kulud (SHS § 221 lõige 2). Teenusesaaja on kohustatud katma
teenuskoha maksumusest vaid majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud
kulud1 alates teenuse osutamiseks vajalikest abivahenditest ja ravimitest ning lõpetades
raamatupidamise ja juhtimise kuludega (SHS § 221 lõige 4). Majutus-, toitlustus- ja muudest
kuludest jäetakse inimese katta see osa, mis on talle taskukohane, arvestades sotsiaalteenuse
mahtu, tasu majutuse, toitlustuse jm eest ning teenust saava inimese ja tema perekonna
majanduslikku olukorda (SHS § 16 lõiked 2 ja 3, vt ka õiguskantsleri selgitust).
6. Seega on teenusesaaja kohustatud katma vaid majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse
osutamisega seotud kulud, mitte aga hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja
1 Vt sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 704 algataja seletuskirja.
3
abihooldustöötajate tööjõu- ja muid kulusid. Seepärast tulebki valla- või linnavalitsusel inimesele
hooldekodukohta korraldades silmas pidada, et valla või linna makstav summa kataks inimese
hoolduskulud täielikult.
7. Ühtlasi tähendab see, et kui vald või linn on seadnud hoolduskulude katmise ülempiiri, siis peab
valla- või linnavalitsusel olema võimalik korraldada inimesele väljaspool kodu osutatavat
ööpäevaringset üldhooldusteenust nii, et vald või linn katab täiel määral hoolduskulud ning
inimese kanda jääb omaosalus selles ulatuses, mis on talle jõukohane (vt ka SHS § 221 lõige 3,
§ 16).
Näited valdade ja linnade praktika kohta
8. Jõgeva vald pole hoolduskulude hüvitamisele piirmäära seadnud. Seega saab Jõgeva vald katta
kõigi inimeste, kellele vald on korraldanud hooldekodukoha, hoolduskulud täielikult.
Valga vallas on hoolduskulude katmise piirmääraks seatud 620 eurot kuus. See summa katab
seitsme Valga vallas tegutseva hooldekodu hoolduskulud (neis hooldekodudes on kokku 200
kohta).
Narva linn on seadnud hoolduskulude katmise ülempiiriks 700 eurot kuus. Narva linnas
tegutsevates hooldekodudes on hoolduskulud 464,50 eurot ja 541 eurot (kokku on Narva kahes
üldhooldekodus 241 kohta) ning linna lähedal asuvas Narva-Jõesuu 134-kohalises hooldekodus
kuni 690 eurot kuus. Seatud piirmäär võimaldab Narva linnal korraldada inimesele
hooldekodukoha Narvas või Narva-Jõesuus nii, et inimene ise hoolduskulude katmises ei osale.
Sama on võimalik teha Loksa linnal, kes on kehtestanud hoolduskulude katmise piirmääraks
650 eurot. Loksal tegutsevates hooldekodudes on hoolduskulud 650 eurot ning naabervallas
Kuusalus tegutsevas hooldekodus 580 eurot, Haljalas aga 650 eurot kuus.
9. Räpina vallas kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär on 380 eurot ning Märjamaa,
Peipsiääre, Saaremaa vallas 400 eurot. Kõige väiksemad hoolduskulud on Viru-Nigula vallas
tegutsevas 12-kohalises hooldekodus, kus need on 450,5 eurot kuus. Paraku ei kata Räpina,
Märjamaa, Peipsiääre ja Saaremaa valla seatud piirmäärad ka kõige väiksemate hoolduskuludega
teenusepakkujate kulusid. Kõigis neis valdades tegutsevad samuti hooldekodud, millest mõned
kuuluvad neile valdadele endile.
1) Räpina vallale kuuluva Leevi hooldekodu hoolduskulud ulatuvad 570 euroni kuus ja
vallale kuuluva Räpina Haigla hoolduskulud 19,20 euroni ööpäevas (30 päeva eest 576
eurot). EELK Räpina Miikaeli koguduse hooldekodus on see summa 520 eurot kuus ja
Ristipalo Pansionaadis 625 eurot kuus. Seega peaks vald Räpinas teenuse korraldamiseks
katma omalt poolt hoolduskulusid vähemalt 520 euro ulatuses. Kui teenust vajab rohkem
kui 36 Räpina valla elanikku, peaks valla seatud hoolduskulude katmise piirmäär olema
ilmselt suurem, sest EELK Räpina Miikaeli koguduse hooldekodus on vaid 36 kohta.
2) Märjamaa vallale kuuluva Vigala Hooldekodu hoolduskulud on 590 eurot ja
Märjamaa Haiglas 700 eurot. Kuuda Hooldekodus algab see summa 590 eurost. Seega
peaks Märjamaa vald katma hoolduskulusid vähemalt 590 euro ulatuses. Kui teenust vajab
rohkem kui 88 Märjamaa valla elanikku, peaks hoolduskulude katmise piirmäär olema
ilmselt suurem, kuna Vigala Hooldekodus on 34 ja Kuuda Hooldekodus 54 kohta.
3) Peipsiääre vallale kuuluvas Peipsiveere Hooldusravikeskuses on ühe inimese
hoolduskulud 745 eurot või suurema hooldusvajaduse korral 785 eurot kuus. Seega peaks
4
Peipsiääre vald nägema hoolduskulude katteks ette vähemalt kuni 785 eurot, et oleks
võimalik katta ka suurema abivajadusega inimeste hooldamise kulud.
4) Saaremaa vallale kuuluvas Kuressaare Haiglas on ühe inimese hoolduskulud 625 eurot,
Pärsama Hooldekodus 530 eurot, Kihelkonna Hooldekodus 500 eurot ning hooldekodus
Saaremaa Valss 550 eurot kuus. Saaremaa Südamekodus, mis vallale ei kuulu, ulatuvad
hoolduskulud 530 euroni. Seega peaks vald omalt poolt katma hoolduskulusid vähemalt
500 euro ulatuses. Kui teenust vajab rohkem kui 45 Saaremaa elanikku, peaks
hoolduskulude katmise piirmäär olema ilmselt suurem, kuna Kihelkonna Hooldekodus on
vaid 45 kohta.
Märjamaa, Peipsiääre, Saaremaa ja Räpina valla kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäärad ei
ole seadusega kooskõlas, sest need ei võimalda neil valdadel katta ühegi Eestis tegutseva
hooldekodu kehtestatud hooldustasu.
10. Peale selle on kohalikke omavalitsusi, kelle kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär
võimaldab katta hoolduskulud vaid inimese püsivast elukohast kaugel asuvas hooldekodus.
Nendes kohalikes omavalitsustes pole piirmäära kehtestades arvestatud sellega, et
sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu, kuhu inimene elama asub, olema inimese
püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega
piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada. Niisiis
on neis valdades loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha eest rohkem, kui ta
soovib elada oma koduvalla hooldekodus.
Näiteks Lääneranna vald on seadnud hoolduskulude katmise piirmääraks 465 eurot kuus. Seda
määra arvestades võib Lääneranna valla elanik valida hooldekodukoha mõnes Narva linnas,
Rakvere vallas, Viru-Nigula vallas või Mulgi vallas asuvas hooldekodus. Niisugune olukord ei ole
seadusega kooskõlas, sest kõik need vallad jäävad Lääneranna vallast kaugele (vt Maa-ameti
kaarti). Lääneranna vallas tegutsevate hooldekodude hoolduskulud on vähemalt 550 eurot kuus.
Põlva vald katab inimese hoolduskulud 480 euro ulatuses. Samas ulatuvad Põlva vallas
tegutsevates hooldekodudes, sealhulgas Põlva valla peetavas hooldekodus, hoolduskulud
650 euroni. Põlva valla kehtestatud piirmäär katab üksnes Saverna ja Krootuse hooldekodu
hoolduskulud. Mõlemad hooldekodud asuvad Põlva valla lähiümbruses, Kanepi vallas. Paraku
võetakse nendesse hoolekodudesse eeskätt Kanepi valla elanikke (vt hooldekodu põhimäärust).
Seega pole neis Kanepi vallale kuuluvates hooldekodudes võimalik abivajajal alati kohta saada.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Sotsiaalkindlustusamet
Sotsiaalministeerium
Kärt Muller 693 8418
Õiguskantsler tõi must valgel välja, kuidas osa omavalitsusi sihilikult seadust rikub
Kuula
Kadri Paas, ajakirjanik
12. märts 2024, 13:30
Kuigi hooldereformi käigus on ilmnenud, et nii mõnigi inimene on pidanud hakkama oma hooldekodus elava lähedase eest varasemast rohkem maksma, ütleb õiguskantsler Ülle Madise, et vallad ja linnad peavad katma hoolduskulud täielikult ja mingeid vabandusi, et hooldekodukoha eest inimestelt rohkem raha küsida, ei ole. Foto: Erik Prozes
Vaevalt kaheksa kuud pärast hooldereformi algust on siin ja seal tekkinud olukord, kus inimene peab oma hooldekodus elava lähedase eest varasemast isegi rohkem maksma. Õiguskantsleri hinnangul tuleb aga valdadel ja linnadel katta hooldekulud täielikult ja mingeid vabandusi, et hooldekodukoha eest inimestelt rohkem raha küsida, ei ole.
Viimased uudised
Sakala on varemgi kirjutanud, kuidas sotside valimislubadus, et keskmise pensioni eest saab hooldekodukoha, ei pea mõnedes linnades ja valdades paika. Tegelikkuses sunnivad omavalitsused, kellele kuulub suurem osa Eesti hooldekodusid, hooldekulu kerkimise korral üle nende kehtestatud piirmäära hooldataval või tema lähedasel piirmäära ületavat summat kinni maksma. Omavalitsuse kehtestatud piirmäär varieerub Eestis 400-st ligi 800 euroni.
Mullu detsembri alguses kirjutas õiguskantslerile inimene, et tal tuleb nüüd hooldekodukoha eest varasemast rohkem maksta. Õiguskantsler Ülle Madiseni jõudis Viljandimaalt kiri, milles inimene kurtis, et Viljandi vallavalitsuse hinnangul tuleb tal aidata oma lähedase hooldekodukoha eest tasuda, kuigi hooldereformi kavandades lubati, et lapsed oma vanemate hooldekodukulusid kandma ei pea. Nimelt kehtestas Viljandi vald hoolduskulude piirmääraks 500 eurot kuus, aga kaebaja lähedane elab valla hooldekodus, kus kompenseeritav hooldustöötajate kulu on 620 eurot kuus. Seetõttu otsustas õiguskantsler omavalitsustele ka nende kohustusi meelde tuletada ja selgitada.
Madise ütleb 8. märtsil valdadele ja linnadele saadetud kirjas, et otsus on seaduses juba tehtud ja seda tuleb täita. "See tähendab, et vald või linn ei või piirata hoolduskulude katmist nii, et see ei kata inimese hoolduskulusid täielikult. Inimese kanda on omaosalus, mis katab majutuse ja toitlustuse ning mõned muud kulud, mis on seadusega sätestatud. Seda ulatuses, mis on inimesele jõukohane. Vald või linn saab oma kulusid piirata inimesele hooldekodukoha korraldamise kaudu, sest selle, kuidas teenus oma elanikele kättesaadavaks teha (näiteks kas pidada ise hooldekodusid või osta teenust eraõiguslikelt isikutelt), otsustab omavalitsus ise," kirjutas Madise.
Loetumad uudised
Omavalitsused peavad piirmäära kehtestades arvestama ka sellega, et sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu, kuhu inimene elama asub, olema tema püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. "Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada. Praegu on mitmes omavalitsuses loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha eest seadusega nõutavast rohkem, kui ta soovib elada oma koduvalla või -linna hooldekodus," toob Madise välja seaduse rikkumise.
Kui vald või linn on seadnud hoolduskulude katmise ülempiiri, siis peab valla- või linnavalitsusel olema võimalik korraldada inimesele väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust nii, et vald või linn katab täiel määral hoolduskulud ning inimese kanda jääb omaosalus selles ulatuses, mis on talle jõukohane.
Õiguskantsler toob hulga näiteid, millest ilmneb, et omavalitsused püüavad oma kohustusi hooldatavate või nende lähedaste kukile lükata. Räpina vallas kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär on 380 eurot ning Märjamaa, Peipsiääre ja Saaremaa vallas 400 eurot. Kõige väiksemad hoolduskulud on Viru-Nigula vallas tegutsevas 12-kohalises hooldekodus, kus need on 450,50 eurot kuus. Paraku ei kata Räpina, Märjamaa, Peipsiääre ja Saaremaa valla seatud piirmäärad ka kõige väiksemate hoolduskuludega teenusepakkujate kulusid. Veelgi täpsemalt öeldes, Märjamaa, Peipsiääre, Saaremaa ja Räpina valla kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäärad ei ole seadusega kooskõlas, sest need ei võimalda neil valdadel katta ühegi Eestis tegutseva hooldekodu kehtestatud hooldustasu.
Samuti on omavalitsusi, kelle kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär võimaldab katta hoolduskulud vaid inimese püsivast elukohast kaugel asuvas hooldekodus. Nendes omavalitsustes pole piirmäära kehtestades arvestatud sellega, et sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu olema inimese püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada.
Niisiis on neis valdades loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha eest rohkem, kui ta soovib elada oma koduvalla hooldekodus. Näiteks Lääneranna vald on seadnud hoolduskulude katmise piirmääraks 465 eurot kuus. Seda määra arvestades võib Lääneranna valla elanik valida hooldekodukoha mõnes Narva linna, Rakvere valla, Viru-Nigula valla või Mulgi valla hooldekodus. "Niisugune olukord ei ole seadusega kooskõlas," sõnas õiguskantsler.
Mullu 1. juulil jõustunud hooldereformi järel pidi vähenema tasu, mida inimesed hooldekodukoha eest maksavad, ehk üht valimislubadust meenutades: hooldekodukoht pensioni eest. Ent osa inimesi peab hoopis rohkem maksma ja kolm omavalitsust on riigi vildaka reformi tõttu kohtusse andnud.
Õiguskantsler tõi must valgel välja, kuidas osa omavalitsusi sihilikult seadust rikub
Kuula
Kadri Paas, ajakirjanik
12. märts 2024, 13:30
Kuigi hooldereformi käigus on ilmnenud, et nii mõnigi inimene on pidanud hakkama oma hooldekodus elava lähedase eest varasemast rohkem maksma, ütleb õiguskantsler Ülle Madise, et vallad ja linnad peavad katma hoolduskulud täielikult ja mingeid vabandusi, et hooldekodukoha eest inimestelt rohkem raha küsida, ei ole. Foto: Erik Prozes
Vaevalt kaheksa kuud pärast hooldereformi algust on siin ja seal tekkinud olukord, kus inimene peab oma hooldekodus elava lähedase eest varasemast isegi rohkem maksma. Õiguskantsleri hinnangul tuleb aga valdadel ja linnadel katta hooldekulud täielikult ja mingeid vabandusi, et hooldekodukoha eest inimestelt rohkem raha küsida, ei ole.
Viimased uudised
Sakala on varemgi kirjutanud, kuidas sotside valimislubadus, et keskmise pensioni eest saab hooldekodukoha, ei pea mõnedes linnades ja valdades paika. Tegelikkuses sunnivad omavalitsused, kellele kuulub suurem osa Eesti hooldekodusid, hooldekulu kerkimise korral üle nende kehtestatud piirmäära hooldataval või tema lähedasel piirmäära ületavat summat kinni maksma. Omavalitsuse kehtestatud piirmäär varieerub Eestis 400-st ligi 800 euroni.
Mullu detsembri alguses kirjutas õiguskantslerile inimene, et tal tuleb nüüd hooldekodukoha eest varasemast rohkem maksta. Õiguskantsler Ülle Madiseni jõudis Viljandimaalt kiri, milles inimene kurtis, et Viljandi vallavalitsuse hinnangul tuleb tal aidata oma lähedase hooldekodukoha eest tasuda, kuigi hooldereformi kavandades lubati, et lapsed oma vanemate hooldekodukulusid kandma ei pea. Nimelt kehtestas Viljandi vald hoolduskulude piirmääraks 500 eurot kuus, aga kaebaja lähedane elab valla hooldekodus, kus kompenseeritav hooldustöötajate kulu on 620 eurot kuus. Seetõttu otsustas õiguskantsler omavalitsustele ka nende kohustusi meelde tuletada ja selgitada.
Madise ütleb 8. märtsil valdadele ja linnadele saadetud kirjas, et otsus on seaduses juba tehtud ja seda tuleb täita. "See tähendab, et vald või linn ei või piirata hoolduskulude katmist nii, et see ei kata inimese hoolduskulusid täielikult. Inimese kanda on omaosalus, mis katab majutuse ja toitlustuse ning mõned muud kulud, mis on seadusega sätestatud. Seda ulatuses, mis on inimesele jõukohane. Vald või linn saab oma kulusid piirata inimesele hooldekodukoha korraldamise kaudu, sest selle, kuidas teenus oma elanikele kättesaadavaks teha (näiteks kas pidada ise hooldekodusid või osta teenust eraõiguslikelt isikutelt), otsustab omavalitsus ise," kirjutas Madise.
Loetumad uudised
Omavalitsused peavad piirmäära kehtestades arvestama ka sellega, et sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu, kuhu inimene elama asub, olema tema püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. "Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada. Praegu on mitmes omavalitsuses loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha eest seadusega nõutavast rohkem, kui ta soovib elada oma koduvalla või -linna hooldekodus," toob Madise välja seaduse rikkumise.
Kui vald või linn on seadnud hoolduskulude katmise ülempiiri, siis peab valla- või linnavalitsusel olema võimalik korraldada inimesele väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust nii, et vald või linn katab täiel määral hoolduskulud ning inimese kanda jääb omaosalus selles ulatuses, mis on talle jõukohane.
Õiguskantsler toob hulga näiteid, millest ilmneb, et omavalitsused püüavad oma kohustusi hooldatavate või nende lähedaste kukile lükata. Räpina vallas kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär on 380 eurot ning Märjamaa, Peipsiääre ja Saaremaa vallas 400 eurot. Kõige väiksemad hoolduskulud on Viru-Nigula vallas tegutsevas 12-kohalises hooldekodus, kus need on 450,50 eurot kuus. Paraku ei kata Räpina, Märjamaa, Peipsiääre ja Saaremaa valla seatud piirmäärad ka kõige väiksemate hoolduskuludega teenusepakkujate kulusid. Veelgi täpsemalt öeldes, Märjamaa, Peipsiääre, Saaremaa ja Räpina valla kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäärad ei ole seadusega kooskõlas, sest need ei võimalda neil valdadel katta ühegi Eestis tegutseva hooldekodu kehtestatud hooldustasu.
Samuti on omavalitsusi, kelle kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär võimaldab katta hoolduskulud vaid inimese püsivast elukohast kaugel asuvas hooldekodus. Nendes omavalitsustes pole piirmäära kehtestades arvestatud sellega, et sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu olema inimese püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada.
Niisiis on neis valdades loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha eest rohkem, kui ta soovib elada oma koduvalla hooldekodus. Näiteks Lääneranna vald on seadnud hoolduskulude katmise piirmääraks 465 eurot kuus. Seda määra arvestades võib Lääneranna valla elanik valida hooldekodukoha mõnes Narva linna, Rakvere valla, Viru-Nigula valla või Mulgi valla hooldekodus. "Niisugune olukord ei ole seadusega kooskõlas," sõnas õiguskantsler.
Mullu 1. juulil jõustunud hooldereformi järel pidi vähenema tasu, mida inimesed hooldekodukoha eest maksavad, ehk üht valimislubadust meenutades: hooldekodukoht pensioni eest. Ent osa inimesi peab hoopis rohkem maksma ja kolm omavalitsust on riigi vildaka reformi tõttu kohtusse andnud.