Arvamuse edastamine

Madis Timpson

Justiitsministeerium

Teie 21.05.2024 nr 10-4/4356-1

Meie 17.07.2024 nr 3

Eesti Krediidiandjate Liidu arvamus uue tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise

valikute kohta

Lugupeetud Madis Timpson

Täname Teid, et pöördute Eesti krediidituru osaliste poole saamaks arvamust ja tagasisidet uue

tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise valikute kohta.

Käesoleva kirjaga edastab kommentaarid MTÜ Eesti Krediidiandjate Liit (EKAL), mille liikmeteks

on Eesti suuremad pangavälised krediidiandjad (ESTO, IPF Digital, Creditstar Group, BB Finance,

Ferratum). Organisatsiooni peamisteks eesmärkideks on finantsteenuste sektori arendamine,

ausa konkurentsi tagamine ning regulatiivse raamistiku parandamine. Me soovime kaasa aidata

Eesti finantssektori õiglase, prognoositava, võrdse ja konkurentsivõimelise õigusraamistiku

edendamisele.

Eesti krediiditurg on juba praegu üks reguleeritumaid Euroopas ning siinsetele ettevõtetele

kohaldatakse rangemaid nõudeid võrreldes näiteks kehtivas Euroopa tarbijakrediidi direktiivis

sätestatuga. Täiendavate piirangute kehtestamine ei jääks üle-euroopalisel laenuturul märkamata

ja see tõukaks Eesti finantsregulatsioone konservatiivse äärmuse suunas, mis võib kahjustada nii

investeerimishuvi, konkurentsi kui ka Eesti mainet. Laenuvõlgnevuste näitajate poolest on Eesti

üks vähem probleemsemaid riike Euroopas (Euroopa Komisjoni raport, september 2023).

Keskendumaks õiglasele tasakaalule tarbijakaitse ja krediidiandjate vajaduste vahel, tuleks

kaaluda vaid selliste meetmete rakendamist, mis peaksid paremini ära hoidma tarbijate

ülelaenamist, tagama tarbijatele juurdepääsu vajalikule krediidile ja parandama veelgi

krediidiandjate võimalusi hinnata täpsemalt laenutaotleja maksevõimet. Oleme selgel seisukohal,

et Eesti tarbijakrediidi turule ette heidetud murede peamiseks lahenduseks on positiivne

krediidiregister.

Uus Euroopa tarbijakrediidi direktiiv on oma iseloomult suunatud maksimumharmoniseerimisele,

mis tähendab, et liikmesriikidel ei ole võimalik direktiivi ülevõtmisel näha ette ei leebemaid ega

rangemaid lahendusi võrreldes direktiivis sätestatuga. Üldjoontes toetab Eesti Krediidiandjate Liit

seda suunda ja toetab direktiivis kirjapandut.

Järgnevalt anname valikuliselt tagasiside Teie kirjas välja toodud valikukohtadele ja küsimustele.

Kohaldamisala (art 2)

EKAL ei pea vajalikuks ega võimalikuks direktiivi reeglite laiendamist lepingutele, mis on direktiivi

kohaldamisalast välistatud. Uue direktiivi ülevõtmisel tuleb piirduda direktiivis määratletud

kohaldamisaladega.

Leiame, et direktiivi põhjenduspunkt 13 ei anna õigust laiendada direktiivi kohaldamisala

valdkondadele, mis on direktiivi art 2 p 2 kohaselt sõnaselgelt direktiivi kohaldamisalast välja

jäetud. Selline lähenemine kahjustaks konkurentsi erinevate liikmesriikide ettevõtjate vahel ning

oleks vastuolus direktiivi eesmärgiga saavutada maksimaalne harmoneerimise tase ja aidata

kaasa finantsteenuste vabale liikumisele. Direktiivi põhjenduspunktis on seda selgelt ka rõhutatud:

„Selleks et tagada kõikide liidu tarbijate huvide kõrgetasemeline ja samaväärne kaitse ning luua

hästi toimiv siseturg, on vaja täielikku ühtlustamist. Seetõttu ei tohiks liikmesriikidel lubada

säilitada ega kehtestada riigisiseseid õigusnorme, mis lahknevad käesolevas direktiivis

sätestatutest, välja arvatud juhul, kui käesolevas direktiivis on sätestatud teisiti.“ Seega ei ole

liikmesriikidel õigust kehtestada norme, mis lahknevad direktiivis sätestatust.

Seega ei nõustu me sellega nagu saaks tasumisega edasilükkamise allutamine uue direktiivi

reeglitele olla diskussiooni esemeks. Art 2 p 2 (h) sätestatud tingimustele vastavad tasumise

edasilükkamise juhtumid on direktiivi kohaldamisalast igal juhul välistatud ning seega ei saa seda

regulatsiooni laiendavaid norme siseriiklikus õiguses kehtestada.

Seejuures leiame, et art 2 p 2 (h) alapunktis (ii) nimetatud piiratud tasudeks maksetega hilinemise

korral saab pidada VÕS § 1132 sätestatud sissenõudmiskulusid ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivist.

Samuti leiame, et reklaamipiirangud tuleks üle vaadata kõiki krediidilepinguid silmas pidades

(mitte ainult alla 200-euroste krediidilepingute, intressivabade krediidilepingute ning

krediidilepingute puhul, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest

nõutakse kõigest väheolulisi tasusid) ja nõudeid tuleks kohaldada kõikide tarbijakrediidilepingute

puhul ühetaoliselt.

Samale seisukohale asume küsimuses, mis puudutab krediidivõimelisuse hindamist

arvelduskonto jäägi ületamise korral ja määratud tagasimaksega deebetkaartide osas. Need

krediiditooted ei erine olemuslikult nn krediidikonto lepingutest, kus tarbijal on võimalik saada

krediiti eelnevalt otsustatud krediidilimiidi piires. EKAL pooldab õiglast ja võrdset regulatsiooni

ning lähenemist, kus krediidivõimelisuse hindamise nõudeid rakendatakse sarnaste

krediiditoodete puhul ühetaoliselt. Põhjendamatute erandite kehtestamisega võib kaasneda

olukord, kus asutakse propageerima ja eelistama kindlat tüüpi krediiditooteid (nt määratud

tagasimaksega deebetkaart), mis ei pruugi vastata tarbija vajadustele ega olla tema tegelikes

huvides. Samuti võib see moonutada turuolukorda, kus eelise saavad krediidiasutuste ja

makseteenuse pakkujate poolt pakutavad krediitkaarditooted. EKAL-i ootus on suunatud selgetele

reeglitele, mis võimaldaks ühetaolist arusaamist sellest, millal ja millises mahus tuleb hinnata

krediidivõimelisust.

Reklaam (art 7, 8)

Leiame, et Eesti reklaamiseadus (RekS) tuleks viia kooskõlla uue direktiivi sõnastusega, loobudes

direktiivis nimetamata keeldudest ja piirangutest. Direktiivi eesmärgiks on valdkonna maksimaalne

harmoneerimine, et tagada siseturul finantsteenuste vaba liikumine. Selleks peaksid

krediidiandjad saama oma krediiditooteid võrdsetel tingimustel ka reklaamida, näiteks tuleks ära

kaotada RekS § 29 lg-st 10 tulenevate erandite tegemine elamukinnisvaraga seotud laenudele ja

krediitkaartidele.

EKALi hinnangul on praegust RekS-i turuosalistel keeruline mõista ja rakendada. Samuti ei

arvesta seadus juba mõnda aega ei muutunud turuolukorra ega uute infokanalitega, mitmed

piirangud ei ole enam asjakohased.

RekS § 29 lg 9 kohaselt on tele- ja raadioprogrammis keelatud reklaam, millega teavitatakse

valmisolekust anda tarbija käsutusse krediidilepingu alusel rahasumma või vahendada selliseid

lepinguid. Direktiiv sellist keeldu ei sisalda ning see ei ole osutunud ka praktikas efektiivseks ega

eesmärgipäraseks, pigem kitsendab see tarbijate võimalusi saada teavet turul eksisteerivatest

võimalustest.

Juba pikemat aega on väga oluliseks infokanaliks kujunenud Google, mille abil inimesed püüavad

leida enda jaoks vajalikku infot ning teha läbikaalutud otsuseid. Finantsteenuste kontekstis aitab

näiteks Google’i otsing teha informeerituma valiku turul pakutavate krediiditoodete seast. Google

keskkonnas asutakse otsima laenuinfot reeglina olukorras, kus laenuvõtmise huvi ja vajadus on

inimesel juba selgelt olemas. Tarbija ei tee laenuvõtmise otsust lähtuvalt Google Ads keskkonnas

ilmuvast reklaamist, vaid vastavalt oma vajadusele, kasutades otsingumootoris kindlatele

tunnustele vastavaid märksõnasid (nt „väikelaen“). Seega võib järeldada, et pigem aitab Google’is

kajastatav info tarbijal kaardistada laenuandjaid ja -tooteid, luua vastava võrdlusbaasi ja

soodustada seeläbi ka konkurentsi.

Google Adsi keskkonnas on aga kuvatavale infole seatud tähemärkide piirang, mistõttu on

võimatu avaldada seal kogu infot, mida nõuab reklaamiseaduse § 29 lõige 31. Tõenäoliselt

reklaamiseaduse praeguse versiooni koostamisel lähtuti selle nõude kehtestamisel klassikalisest

trükireklaamist, kus piiranguid tähemärkide arvule seatud pole. Paraku puudub Eesti

reklaamimaastiku mõjutatud rühmadel võimalus dikteerida reklaami avaldamise tingimusi Google

Ads keskkonnas. Samas võib kindlalt väita, et Google jääb ka edaspidi üheks olulisemaks

infokanaliks, kust tarbijad saavad infot erinevate finantsteenuste kohta.

Sellest tulenevalt soovitab EKAL tarbijakrediididirektiivi ülevõtmise käigus kohandada

reklaamiseaduse sätteid selliselt, et tarbijakrediidireklaam oleks võimalik ka Google’i piiratud

infoväljaga reklaamikeskkonnas. EKAL on päri seaduse algse eesmärgiga anda tarbijale

finantstoote valikul võrdlemiseks vajalikku infot ning teeb ettepaneku uuendada reklaamiseadust

punktiga, mille kohaselt piisaks elektroonilises keskkonnas reklaami juurde teksti „Tutvu

tingimustega siin“ lisamisest, mis omakorda suunab huvilise ühe klikiga lehele, kus on esitatud

RekS § 29 lõike 31 tingimustele vastav tüüpiline näide või muu asjakohane teave. Sellist

lähenemist toetab ka direktiiv („Digikanalite puhul võib osa tüüpilises näites sisalduvast

standardteabest esitada klõpsamise, kerimise või üle libistamise teel.“).

Peamised praktilised probleemid seoses RekS §-ga 29 on alljärgnevad:

a) vastutustundlikkuse ja tasakaalustatuse kriteeriumid on subjektiivsed (puudub õigusselgus ja -

kindlus);

b) finantsteenuse reklaami sisu ja vormi piirid on endiselt ähmased (sõnaline vs kujunduslik teave);

c) järelevalvepraktika on olnud kohati vastuoluline ja sõltunud menetluse läbiviija subjektiivsest

tõlgendusest, mis ei ühti alati turul valitseva praktika või arusaamaga;

d) RekS § 29 lg 31 kohane tüüpiline näide tarbijakrediidireklaamides ei täida oma eesmärki – see

jääb vähese finantskirjaoskusega tarbijale arusaamatuks ning tüüpilises näites avaldatud

numbritega on võimalik erineval viisil manipuleerida;

e) vaidlused reklaami mõiste üle seoses asjaoluga, et reklaami avalikustamise kanalid ja

võimalused on avardunud;

f) RekS § 29 on juba aastaid põhjustanud krediiditurul ebavõrdset olukorda, sest ettevõtetele

suunatud laenude reklaamidele kehtib oluliselt vähem piiranguid kui tarbijakrediidi omadele. See

on ajendanud mõningaid turuosalisi lisama kunstlikult oma toodete valikusse ka „ärilaenu“, et

sellele reklaamis viidates pääseda tarbijakrediidile kehtivatest reklaaminõuetest.

EKAL pooldab õiglast ja võrdset regulatsiooni nii tarbija- kui ettevõtluskrediidile.

Soovime ka rõhutada, et tarbija ei tee laenuvõtmise otsust lähtuvalt reklaamist, vaid vastavalt oma

vajadusele. Selleks kaardistatakse turul nähtuvad või tarbijale teadaolevaid teenusepakkujad,

kellega alustatakse lepingueelseid läbirääkimisi – laenuvõtmise otsus kinnitatakse alles

laenulepingu allkirjastamisel või hetkel, mil tarbija väljendab tahet olla lepingutingimustega seotud.

Ka pärast lepingu sõlmimist on tarbijal võimalik 14 päeva jooksul oma tahteavaldus tagasi võtta

ehk kasutada VÕS §-st 409 lg-st 1 tulenevat taganemisõigust. Krediidiandjatele pandud

kohustused ning tarbijatele tagatud õigused on tõstnud oluliselt tarbijate finantsteadlikkust ning

loonud olukorra, kus tarbijal on võimalik hoolikalt kaaluda nii laenuvõtmist kui sellega seotud

võimalikke tagajärgi.

EKALi hinnangul on tarbija jaoks alati parim lahendus, kui talle pakutakse huvipakkuva toote või

teenuse kohta kanaliüleselt rohkem infot (tagamaks, et tarbija otsus ei sünni mitte pelgalt

kaubamärgi, vaid toote/teenuse omaduste võrdluse tulemusena). See on vajalik eeskätt tarbija

majandushuvide kaitse ja informeerimise seisukohalt, võttes arvesse mh tarbijakaitseseaduse §

4 lg 1. Seega oleks mõistlik kaaluda piirangute vähendamist tarbijakrediidireklaamile ning anda

laenuandjatele võimalus tutvustada toote omadusi ja eripärasid, mille põhjal tarbija saaks teha

informeerituma ja kaalutletuma otsuse.

EKAL leiab, et finantsteenuse reklaami piiranguid tuleb Eestis leevendada ning muude

täiendavate piirangute kehtestamist, mida ei ole direktiivis ette nähtud, tuleks vältida. RekS § 29

lg 7 sätestab juba praegu, et tarbijakrediidi reklaam peab olema vastutustundlik ning

tasakaalustatud ega tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus

finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele.

Seega puudub vajadus kasutada direktiivi art 8 p-s 8 sätestatud võimalust ning luua selle pinnalt

kehtivasse õigusesse täiendavaid piiranguid.

EL tarbijakrediididirektiivi ülevõtmise käigus on näiteks Lätis planeeritud seni kehtinud

reklaamipiiranguid vähendada, Tarbijakaitseameti ja Majandusministeeriumi eestvedamisel on

vastav protsess seal juba käimas.

Piisavad selgitused (art 12)

EKAL-i hinnangul võiks võlaõigusseaduse § 4035 sisaldada proportsionaalsuse põhimõtet, mille

kohaselt tarbijale antavate selgituste sisu ja ulatus võib erineda olenevalt krediidilepingust,

tarbijast ja krediidi suurusest. Näiteks ei pruugi olla põhjendatud tarbija lepingueelse teabega

ülekoormamine olukorras, kus tarbija on juba korduvalt kasutanud sama krediidiandja või

krediidivahendaja poolt pakutavat finantsteenust ning seetõttu märksa teadlikum selle teenuse

olemusest.

Nõustamisteenused (art 16)

EKAL toetab ühetaolise regulatsiooni kohaldamist, kuivõrd nõustamisteenuse olemus on kõikidel

juhtudel sarnane. Küll aga ei pea EKAL vajalikuks direktiiviga pakutavate lisapiirangute seadmist.

Krediidivõimelisuse hindamine (art 18)

EKAL-i hinnangul võib krediidivõimelisuse hindamiseks nõutavate andmebaaside loetlemine

seaduse tasandil luua vajalikku õigusselgust ja olla krediidituru kõigi osapoolte huvides.

Eelduslikult võimaldaks see andmebaasi omanikel ja kasutajatel (isikuandmete vastutavatel

töötlejatel ja volitatud töötlejatel) hõlpsamini selgitada ka andmetöötluse eesmärke. Siinkohal ei

saa siiski jätta märkimata andmebaaside kasutamist puudutavaid üldisi probleeme:

1) jätkuvalt puudub krediidivõimelisuse hindamiseks vajalik peamine andmebaas – positiivne

krediidiregister;

2) Eesti väiksusest tulenevalt on alternatiivsete andmebaaside valik piiratud, mis seab

krediidiandjad sõltuvusse üksikutest teenuseosutajatest, kel on võimalik ühepoolselt

dikteerida hinnastamist ja andmebaasi kasutamise tingimusi printsiibil „võta või jäta“

(sellega võivad kaasneda erinevad huvide konfliktid);

3) andmebaaside sisu, haldamise ja isikuandmete töötlemise nõuete täitmise kvaliteet

varieerub sõltuvalt teenuseosutajast.

Positiivse krediidiregistri loomine parandaks märkimisväärselt krediidiandjate suutlikkust viia läbi

sisukas krediidivõimelisuse hindamine ja seeläbi aidata kaasa ülelaenamise probleemi

lahendamisele.

Sarnane register on olemas juba enam kui kahekümnes ELi liikmesriigis, teiste seas ka meie

naaberriikides Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis. Krediidiregistrit peetakse oluliseks vahendiks

tarbijate ülemäärase võlgnevuse vähendamisel ja turgu reguleerivatele asutustele vahendiks

krediidituru paremaks järelevalveks.

Ilma sellise registrita jääks ülevaade krediiditaotlejate juba olemasolevatest krediidikohustustest

endiselt põhinema peamiselt krediiditaotlejate enda poolt esitatud pangakonto väljavõtetele. Kuna

kontoväljavõtted ei pruugi sisaldada kõiki olemasolevaid krediidikohustusi, võivad taotlejad

krediidi saamiseks esitada krediidiandjale ebaõiget või mittetäielikku teavet. See on täna inimeste

ülemäärase võlgnevuse ja viivislaenude peamiseks põhjuseks.

Positiivse krediidiregistri kõrvalmõjuna on ka inimeste privaatsus paremini kaitstud, sest praegu

klientide poolt esitatavad kontoväljavõtted sisaldavad ka muud ebavajalikku infot isiku kulude ja

ostueelistuste kohta.

Andmebaasid (art 19)

Direktiivi art 10 lg 4 kohaselt tuleks andmebaasides, mis sisaldavad teavet tarbijate

krediidilepingute kohta, säilitada teavet vähemalt tarbijate võlgnevuste kohta krediidi

tagasimaksmisel ning krediidi liigi ja krediidiandja nime kohta. Sellise andmekoosseisuga

registriteks võib täna Eestis pidada maksehäireregistreid, kuid üksnes tinglikult, kuna need ei

kajasta üksnes teavet krediidilepingute kohta, vaid ka mistahes muudest võlasuhetest tulenevate

võlgnevuste kohta ning selles andmete kajastamine ei ole kohustuslik.

Teatavasti on Rahandusministeerium koostamas eelnõu positiivse krediidiregistri loomiseks.

Leiame, et diskussioon registris kajastatavate andmete osas ongi mõistlik läbi viia vastava eelnõu

menetlemise raames. Seniste teadmiste baasil toetab EKAL krediidiandmebaasides järgmiste

andmete säilitamist:

1) lepingu sõlmimise aeg ja krediidilepingu kehtivus (krediidi lõpptähtaeg);

2) krediiditaotleja tuvastamist võimaldavad andmed (isikukood);

3) krediidi tüüp (näiteks hüpoteeklaen, väikelaen, liising, krediitkaart, käendus) ja valuuta;

4) isiku roll lepingu raames (krediidivõtja, kaastaotleja, käendaja);

5) krediidipakkuja liik (nt krediidiasutus, erandi alusel tegutsev krediidiandja, krediidiandja,

krediidivahendaja, HLÜ, inkasso vm);

6) võlgnevuse summa;

7) krediidi kasutatud osa;

8) krediidi vaba limiit.

Arvelduskrediit (art 24)

Arvestades direktiiviga seatud eesmärke (valdkonna maksimaalne harmoneerimine, et tagada

siseturul finantsteenuste vaba liikumine), ei poolda EKAL arvelduskrediidilepingute puhul

rangemate reeglite sätestamist.

Seotud krediidilepingud (art 27)

EKAL ei pea võimalikuks toetada kehtivat õiguslikku regulatsiooni seotud krediidilepingute osas.

Kui krediidiandjad (finantseerijad) peavad enda kanda võtma kaupleja maksejõuetusest või

kaupade / teenuste puudustest tulenevad riskid, mõjutab see negatiivselt ka tarbijatele pakutavate

krediiditoodete tingimusi. Praktikas on esinenud arvukalt probleeme, kus kaupleja muutub

maksejõuetuks või „kaob ära" või keeldub tarbija nõuete lahendamisest aga sellised vaidlused ei

tohiks puutuda finantseerijatesse. Kauba / teenuse ja selle müüja valib välja siiski tarbija, kes

tutvub kaupleja taustaga ning kauplemiskohas kauba või teenuse kohta antava teabega (nt müügi-

, tarne- ja garantiitingimused).

Finantseerija vastutus võiks kõne alla tulla üksnes järgmistel juhtudel: a) kauba / teenuse või selle

müüja valis välja finantseerija, või b) tarbijal tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest

finantseerija professionaalsusesse, eelkõige kui finantseerija on spetsialiseerunud teatud

kaupade / teenuste ostu rahastamisele. EKAL on seisukohal, et seotud krediidilepingute osas

tuleks lähtuda sarnastest põhimõtetest, mis on sätestatud kehtiva võlaõigusseaduse

liisingulepingu regulatsioonis (VÕS § 362 lg 3).

Tähtajatud krediidilepingud (art 28)

Artikkel 28 on identne kehtiva direktiivi artikliga 13, mille alusel on sätestatud VÕS §-id 4141 ja

4142, mis näevad ette tähtajatute tarbijakrediidilepingute korralise ülesütlemise erinormid.

Leiame, et ei ole põhjust kehtivat regulatsiooni muuta ja toetame selle säilitamist.

Krediidiga seotud kulude piirangud (art 31)

Eesti krediiditurg on juba praegu üks reguleeritumaid Euroopas ning siinsetele ettevõtetele

kohaldatakse karmimaid nõudeid võrreldes näiteks kehtivas Euroopa tarbijakrediidi direktiivis

sätestatuga. See on tõstatanud korduvalt küsimusi piirangute põhiseaduspärasusest ja Eesti

Vabariigi põhiseadusega tagatud õiguste teostatavusest, mis ei aita edendada kuvandit siinsest

avatud ja innovaatilisest finantssektorist. EKAL ei pea põhjendatuks krediidi kulukuse määra

(KKM) ülempiiri võimalikku alandamist, kuivõrd see piiraks intensiivselt lepinguvabadust ning selle

kaudu ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust.

KKM võeti kasutusele eelkõige selleks, et hõlpsalt võrrelda mitmeaastaseid laene (nt

hüpoteeklaenud ja liisingud). KKM-i kasutamine lühiajaliste (alla 12 kuud) laenude puhul võib anda

moonutatud ülevaate ja viia realiseerimatute või äärmuslike näitajateni. Näiteks Deloitte’i poolt

2020. aastal läbi viidud uuring tõi näite 9100 € maksva auto lühiajalisest kasutamisest, mis viitab

asjaolule, et KKM ei pruugi olla sobiv mõõdik lühiajaliste laenude jaoks (KKM-i lühend inglise

keeles APR):

Eestis on KKM piirmäär juba viimaste aastate jooksul läbinud tugeva langusperioodi, kujunedes

turul pakutavate tarbimislaenude tingimuste foonil (turg ise reguleerib). Krediidiandjatena saame

kinnitada, et KKM-i piirmäära muutumise ja isikute maksekäitumise vahel ei ole olnud mingisugust

positiivset korrelatsiooni. Sama nähtub Soome praktikast, mille kohaselt jõuline intressilae

alandamine on kaasa toonud pigem võlgnike arvu järjepideva kasvu:

KKM piirmäära kehtestamise peamiseks ajendiks oli seaduse seletuskirja järgi vajadus kaitsta

tarbijaid, kes sõlmisid laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest vm sarnasest asjaolust ja kui tehing oli tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel või heade kommete vastane. Sellest johtuvalt peaks KKM ülempiiri langetamisele

eelnema põhjalik analüüs, mille põhjal saaks väita, et suurenenud on laenulepingute sõlmimine

tulenevalt tarbijate erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või vähesest teadlikkusest. Paraku

viimaste tarbijaid puudutavate turu-uuringute põhjal seda väita ei saa.

Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt 2023. aasta lõpus läbi viidud uuringu kohaselt olid tarbijad

teadlikud laenu võtmisega kaasnevatest riskidest ja ohtudest (nõus 93% vastanuist). Üheksa

tarbijat kümnest (88%) teadis kas täiesti või osaliselt, mida tähendavad mõisted nagu krediidi

kulukuse määr, intress, võla sissenõudmise kulud, krediidivõimelisus ja muud laenuvõtmisega

kaasnevad tingimused ning sama paljud (87%) loevad tarbijakrediidilepingu (nt laen, järelmaks)

selle sõlmimisel hoolikalt läbi. Seega teevad inimesed valdavalt teadliku laenuotsuse.

Mida krediidi kulukuse määra ülempiiri alandamine kaasa tooks?

● Kui krediidi kulukuse määra ülempiiri alandatakse, kitsendab see laenude kättesaadavust

tarbijatele, kes vajavad tagatiseta krediiti väiksemates summades või lühema tähtajaga või

kes kõrgema krediidiriski tõttu ei vasta pangandussektori ootustele. Krediidi kulukuse

määra ülempiiri alandamine võib kaasa tuua madalama sissetulekuga tarbijate

väljatõrjumise finantsturgudelt. Näiteks COVID-19 pandeemia ajal kehtestasid mitmed

Euroopa riigid (nt Soome, Poola) KKM-iga seotud piiranguid kiirendatud korras, kuid

hilisemad analüüsid on näidanud, et suur osa tarbijaskonnast jäi seetõttu vajalikest

finantsteenustest ilma, mis aitas kaasa majanduslanguse süvenemisele.

● Madalam intressimäär (sh krediidi kulukuse määr) muudab laenamise küll

taskukohasemaks, kuid toob paratamatult kaasa kulutuste suurenemise, sest madalad

intressid stimuleerivad kulutamist. Hea näitena on võimalik tuua Soome, kus kolmel korral

(2013, 2019, 2023) piirati jõuliselt krediidi kulukuse määrasid. Samas nähtub Soome

statistikast, et tarbijad laenavad seetõttu ühe suuremaid summasid. Näiteks jaanuaris

2013 moodustas väljastatud tarbijalaenude kogusumma 13,2 miljardit eurot aga tänaseks

on see kasvanud juba 17,8 miljardile eurole, mille üheks põhjuseks on kahtlemata krediidi

kulukuse määra järk-järguline piiramine. Piirangute seadmine ei ole aidanud vähendada

ka maksehäireid. Näiteks aastal 2013 oli maksehäireid 1 766 300 ning 2019. aastalt 1

878 700.

● Tarbijad kipuvad madalamate kuludega laenude puhul tagasimakseid edasi lükkama või

uusi laene taotlema. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Maailmapanga eksperdid, kes

on analüüsinud intressimäärade mõju finantssektorile. Sealjuures leiti, et kuigi krediidi

kulukuse ülemmäärasid rakendatakse sageli laenuvõtjate kõrgete intressimäärade

vähendamiseks, võib selline poliitika kaasa tuua soovimatuid tagajärgi, mis mõjutab

negatiivselt nii kogu pangandussektorit kui ka laenuvõtjaid (lk 16). Samuti võib see viia

suuremate laenude võtmisele (lk 12). Austraalia reservpank (keskpank) on leidnud samuti,

et madalad intressimäärad suurendavad kulutamist ja laenamist.

● Kavandatav muudatus võib piirata tarbijaskonna juurdepääsu reguleeritud krediiditurule,

mis võib tõugata tarbijaid otsima alternatiivseid finantseerimisallikaid (näiteks eraisikutest

laenuandjad sotsiaalmeedia gruppides). Sellisel juhul võivad need tarbijad ilma jääda

reguleeritud turgudel pakutavatest võimalustest ja (tarbija)kaitsest. Lisaks äärmiselt

ebasoodsatele laenutingimustele riskivad need tarbijad oma isiklike andmete lekkimise

ning laenuandja omakohtuga. Illegaalsete laenuandjate kasvu on puudutanud ka Deloitte’i

poolt 2020. aastal läbi viidud uuring.

● Kui krediidi kulukuse määra ülempiir on ebamõistlikult madal, vähendab see laenuandjate

huvi oma teenuste arendamise vastu. See pärsib konkurentsi ja finantstehnoloogia

innovatsiooni, piirab tarbijatele kättesaadavate teenuste valikut ning võimaldab

allesjäävatel turuosalistel hoopis hindu tõsta. Laiemalt mõjutab krediidituru kahanemine ka

Eesti kogutarbimist ja makromajanduslikke väljavaateid.

● Tänases geopoliitilises olukorras puudub Eestis tegutsevatel pangavälistel krediidiandjatel

võimekus kaasata soodsamat raha. Investorite huvi regiooni raha paigutamiseks on

madal, mis otseselt mõjutab ka krediidiandjate pakutavate toodete hinda. Juba hetkel

moodustab krediidiandjate poolt kaasatud kapitali hind võlakirjaturgudel kolmandiku

maksimaalsest KKM-ist, piirmäära alanemisel ja seniste osakaalude muutumisel kaob

jätkusuutlikkus ja tekib reaalne eksistentsiaalne risk. Erinevalt pankadest ei ole

krediidiandjatel võimalik kaasata hoiustajate raha, kuigi laenude väljastamisega

kaasnevad samaväärsed või kohati kõrgemad kulud.

● KKMi muutmisega ole kuidagi garanteeritud ega loogiliselt põhjendatud, et KKM-i

piirmäära alanemisega paraneb tarbijate maksekäitumine (vt eeltoodud Soome näide).

Pigem võib KKM-i piirmäära alandamine ja sellekohane kommunikatsioon sisendada

ühiskonnas veendumust, et laenamine on edaspidi justkui soodustatud ja mõjuda

tarbijatele senisest atraktiivsemalt. Praktika on näidanud, et madalamad laenukulud

suurendavad laenamist ja kasutusse võetavaid laenusummasid, mis võib kokkuvõttes

suurendada võlgnevuste arvu ja teha ühiskonnale karuteene.

EKALi hinnangul puudub vajadus muudatusteks krediidi kulukuse ülempiiri määratlemisel.

Krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kolmekordne keskmine on selge ja

läbipaistev kriteerium, mis on mõjutatud turul tegutsevate suuremate pakkujate vahelisest

konkurentsist ning vastab majanduses kehtivale olukorrale. KKMi ülempiir on Eestis kehtinud pea

10 aastat ning selle aja jooksul on ülempiiri arvutamise aluseks olev määr oluliselt langenud (kui

2014. aasta juunis oli see 101,85%, siis 2024. aasta juuniks oli määr langenud 49,95%-le).

Oluline on seejuures tagada, et Eesti krediiditurul tegutsevad ettevõtted ei satuks Baltikumi

kontekstis ebavõrdsesse seisu. Juba praegu on Eesti kehtiv KKMi ülempiir madalam nii Lätis kui

Leedus rakendatavast intressilaest, lisaks on Läti ja Leedu krediidiandjatel võimalik krediidiotsuste

kvaliteeti tõsta positiivsete krediidiregistrite abil.

EKAL ei näe vajadust täiendavate piirangute kehtestamiseks, kuivõrd see viib kokkuvõttes Eesti

finantssektori konkurentsivõime nõrgenemiseni ning võib kaasa tuua turutõrkeid või -takistusi.

Kõik täiendavad piirangud või kulud krediidiandjatele kajastuvad ka finantsteenuse lõpphinnas,

mistõttu peamisteks kaotajateks oleksid eelkõige teenuste tarbijad.

Äritegevusele esitatavad nõuded (art 32)

EKAL ei pea võimalikuks lähtuda KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist ka muude

tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud. Erinevalt

elamukinnisvaraga seotud laenudest on muude tarbijakrediidilepingute maht ja pakkujate arv

märkimisväärselt suurem, mis muudaks nii suure halduskoormusega nõude täitmise praktikas

võimatuks ja see välistaks igasuguse vahendustasude maksmise. Sellise nõude kehtestamine

ajendaks leidma võimalusi vahendustasude maksmiseks muul viisil, sh ei ole välistatud varjatud

vahendustasude maksmise kokkulepped. EKAL toetab vahendustasude maksmist selgete ja

vähekoormavate reeglite alusel, mis tagaks nende läbipaistvuse ka edaspidi.

Töötajate teadmistele ja pädevustele esitatavad nõuded (art 33)

KAVS § 40 lõike 5 alusel kehtestatud ministri määruses sätestatud nõuded on üldiselt

asjakohased. Eraldi võib välja tuua järgmised tähelepanekud:

1. Ajakohane oleks täiendada määruse § 3 punkti 4 sõnastust järgmiselt: „tunneb rahapesu

ja terrorismi rahastamise tõkestamise ning rahvusvahelise finantssanktsiooni rakendamise

korda“.

2. Määruse § 4 lõike 2 punkti 3 sõnastuse kohaselt peab töötaja tundma ja oskama selgitada

krediidilepingu intressi arvutamise ning krediidi kulukuse määra arvutamise korda. EKAL-

i hinnangul on ootus, et töötajad tunneksid krediidi kulukuse määra arvutamise korda, liialt

optimistlik. Rahandusministri määrus nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise

kord“ on spetsiifiline erimäärus, millega antakse mh tarbijakrediidi kulukuse määra

arvutamise valem. See on võrdlemisi nõudlik valem ja valemiga tehtavast arvutustehtest

arusaamine on krediidiandjate ja -vahendajate väheste töötajate privileeg, mistõttu

valdava osa töötajaskonna puhul on § 4 lõike 2 punkti 3 täitmine komplitseeritud. Sellest

tulenevalt teeb EKAL ettepaneku korrigeerida määruse viidatud sätte sõnastust järgmiselt:

„3) tunneb ja oskab selgitada krediidilepingu intressi arvutamise korda ning krediidi

kulukuse määra kujunemise aluseid“.

Võlgnevused ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed (art 35)

Uue direktiivi art 35 on sisult samane praegu kehtiva tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EÜ artikliga

161. Vastavad sätted võetakse Eesti õigusesse üle krediidiinkassode ja -ostjate seadusega koos

võlaõigusseadusesse tehtud täiendusega. Nimelt lisati võlaõigusseadusesse § 1161, mis

reguleerib tarbijakrediidilepingu kohtuvälise ümberkujundamise meetmeid ja nende kohaldamist.

Kuna direktiivi tasandil see regulatsioon sisuliselt ei muutu, siis leiame, et puudub vajadus

algatada restruktureerimismeetmete osas uut diskussiooni. Meetmete loetelu on sätestatud

mitteammendavana ning nii peaks see ka jääma. Kohustuslikke meetmeid ei saa ette kirjutada ja

seda loetelu ei ole mõistlik piirata, kuivõrd tarbijate ja krediidiandjate finantsseisund on erinev.

Näiteks kohustuslikus korras laenuintressi vähendamisega võib kaasneda olukord, kus

krediidiandjale tekib reaalne laenukahjum (krediidiandja on pidanud tarbijale antava

krediidisumma ka ise sisse laenama ja erinevalt pankadest ei ole ta saanud selleks kasutada

hoiustajate raha).

VÕS § 1161 tuleks siiski uue direktiivi sõnastusega kooskõlla viia (sh sätestada, et

restruktureerimise meetmeid ei pea pakkuma tarbijale korduvalt; samuti sätestada sõnaselgelt art

35 lg 1 teises lõigus toodud reegel, s.t. et restruktureerimisel ei nõuta krediidivõimelisuse

hindamist, kui sellega ei suurendata märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat). Samas

tuleks paremini ära defineerida “märkimisväärne suurendamine”.

Leiame, et kuna art 35 raames peetakse silmas restruktureerimismeetmete pakkumist enne

täitemenetluse algatamist, siis ei ole see otseselt seotud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

toiminguga ega saa mõjutada ülesütlemise kehtivust (s.t. VÕS § 116 lg 2 ja VÕS § 1161 sätestatud

kohustuste täitmine võib, aga ei pruugi toimuda samaaegselt). Samuti ei peaks ülesütlemise

tühisust sätestama VÕS § 116 lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärjena.

Eraldi tagajärje sätestamine art 35 kohaste meetmete mittepakkumise eest enne täitemenetlust

ei ole vajalik. Esiteks ei ole meetmete pakkumine absoluutne kohustus, vaid seda tuleb teha

asjakohasel juhul. Näiteks ei ole asjakohane pakkuda restruktureerimismeetmeid tarbijale, kelle

makseraskuseid ei ole võimalik ületada ühegi meetmega või kes ei tee krediidiandjaga kokkuleppe

saavutamiseks koostööd või kes on esitanud krediidiandjale valeandmeid või võltsitud dokumente.

Seda, kas meetmete pakkumine ja rakendamine oli asjakohane, tuleb hinnata iga konkreetse

juhtumi asjaolude alusel. Vajadusel saab tarbija kasutada juba olemasolevaid

õiguskaitsevahendeid (nt nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist või nõuda

sundtäitmise lubamatuks tunnistamist).

Täiendavalt analüüsis EKAL võimalust tarbijakrediidilepingu ülesütlemine tagasi pöörata ning

leidis järgmist: lepingu ülesütlemiselt õigusjõu võtmine olukorras, kus tarbija hakkab võlga tasuma

alles pärast ülesütlemist, ei ole mõistlik ega põhjendatud ning seda ei näe ette ka direktiiv. Lepingu

ülesütlemine on tahteavaldus, mille kehtivust saab hinnata üksnes selle tegemise aja asjaolude

alusel.

Ülesütlemisavalduselt tagasiulatuvalt õigusjõu võtmine tooks kaasa ka praktilisi ja olulisi tehnilisi

probleeme ning segadust seoses nõude arvestusega nii krediidiandja IT-süsteemides kui ka

raamatupidamises (tõenäoliselt halvendaks see krediidiandjate poolt esitatavate aruannete

kvaliteeti). Samuti võivad nõuded olla selleks hetkeks juba edasi loovutatud krediidiinkassole.

Viimasel juhul tekiks õiguslikult keeruline situatsioon, kus ei ole üheselt selge, kas ja kuidas

mõjutab ülesütlemisavalduselt õigusjõu äravõtmine nõude loovutust. Sellised ebaselgused ei ole

ühegi osapoole huvides ning üksnes suurendavad arusaamatusi ning vaidlusi krediidiandja ja

tarbija vahel. Lisaks tekib sellest täiendav töö- ja halduskoormus järelevalveasutustele, kohtutele

ja muudele tarbijate võlaküsimustega tegelevatele isikutele.

Leiame, et tarbija õigused seoses tarbijakrediidi lepingu ülesütlemisega on juba piisavalt kaitstud,

arvestades VÕS § 116 sätestatud ülesütlemise piiranguid ja läbirääkimiste pakkumise kohustust

ning VÕS §-st 1161 tulenevat kohustust pakkuda tarbijale asjakohasel juhul restruktureerimis-

meetmeid ka enne kohtu- ja täitemenetluse alustamist. Kui see on asjakohane ja võimalik, siis ei

ole välistatud, et kohaldatava restruktureerimismeetme raames lepivad pooled kokku ka

ülesütlemisavalduse tühistamises ja tarbijakrediidilepingu kehtivuse taastamises, kuid sellist

võimalust ei tohiks muuta seaduse tasandil reegliks ja vältimatult järgnevaks tagajärjeks olukorras,

kus tarbija on asunud pärast ülesütlemist krediidiandjale võla katteks makseid tegema. See võib

vähendada lepingu ülesütlemise kui õiguskaitsevahendi tõsiseltvõetavust ning soodustada

hoolimatut suhtumist kohustuste täitmisesse ja võlgu jäämisesse.

EKALi hinnangul on olemasolev ülesütlemise regulatsioon piisav ning võlgnevuse lävendi

kehtestamine ülesütlemise eeldusena ei ole vajalik. Lisaks tuleb arvestada, et krediidiandjate IT

ja võlamenetluse süsteemid ja protsessid on üles ehitatud praeguseid ülesütlemise reegleid

silmas pidades ning mistahes muudatused neis eeldustes nõuavad arvestatavat aja- ja rahakulu.

Pigem võib võlgnevuse summalise lävendi kehtestamine ülesütlemise eeldusena süvendada

ühiskonnas levivaid probleeme seoses nn ülelaenamisega (näiteks võib võlgnike seas valdavaks

kujuneda arusaam, mille kohaselt „väikeste võlasummade puhul ei juhtu mitte midagi“).

Viivis ja muud tasud

Makseviivituse korral nõutavatest tasudest reguleerib kehtiv õigus sissenõudmiskulude

hüvitamist, sealhulgas hüvitise määrasid meeldetuletuskirjade eest (VÕS § 113²). Leiame, et seda

regulatsiooni tuleks muuta alljärgnevatel põhjustel.

VÕS § 113² lg-s 1 ja lg-s 2 on meeldetuletuskirjade hüvitise määrad sõnastatud

maksimummääradena, mistõttu praktikas nõuavad kohtud, et krediidiandjad esitaksid andmeid ja

tõendeid vastava kulu suuruse kohta. Samas ei ole kõik kirja saatmiseks tehtavad kulud otsesed

kulud ning neid ei ole võimalik tõendada (eelkõige üldised võlahaldussüsteemide loomise ja

haldamisega seotud kulud, ajakulu võlaga tegelemisel jms). Kuna kehtestatud määrad on

suhteliselt madalad, ei kata need tegelikult ära krediidiandja tegelikke kulusid.

Esiteks võiks kaaluda määrade mõningast tõstmist, arvestades, et need on sellises suuruses

muutumatuna kehtinud juba alates 01.10.2015. Teiseks oleks mõistlik sätestada

meeldetuletuskirjade hüvitise määrad mitte maksimaalse määrana, vaid kindlas suuruses

seaduses ettenähtud hüvitisena. Kui krediidiandja otsesed kulud võla sissenõudmisel, sh

meeldetuletuskirjade saatmisel, osutuvad aga suuremaks, siis rakenduks VÕS § 113² lg 4 ning

krediidiandja oleks kohustatud vastavaid kulusid ka tõendama. Eeltoodud muudatus vähendaks

oluliselt ka kohtute koormust. Hetkel kulutavad kohtud iga tarbijakrediidilepingu vaidluse puhul

ressurssi suhteliselt väikeste sissenõudmiskulude nõuete hindamisele, nõudes juba hagi

menetlusse võtmisel tõendeid kirjade saatmisega seotud kulude kohta ka siis, kui need kirjade

eest nõutavad tasud on kooskõlas VÕS § 1132 lg-s 2 toodud piirmääradega. Otsuse tegemisel

peab kohus esitatud tõendeid hindama ning lahendama nõuet sisuliselt kahjunõudena. See ei ole

sissenõudmiskulude hüvitiste suurust arvestades mõistlik ega põhjendatud.

EKAL ei toeta Tartu Ülikooli krediidituru uuringus tehtud ettepanekut alandada tarbijakrediidi

lepingust tulenevat viivisemäära 5 %-le (+ baasintressimäär). Määra kehtestamine sellisel tasemel

annaks ühiskonnale vale signaali ja võib soodustada hoolimatut suhtumist oma kohustuste

täitmisesse ja võlgu jäämisesse. Seadusjärgne viivisemäär (8% + baasmäär) ei ole nii suur, et

seda peaks tarbijakrediidilepingute jaoks vähendama. Kui lepingujärgne intressimäär on aga

seadusjärgsest viivisemäärast suurem, siis ei saa ka viivisemäär olla intressimäärast madalam.

Vastasel korral satuks kohustusi rikkuv krediidisaaja soodsamasse olukorda, võrreldes lepingut

nõuetekohaselt täitva krediidisaajaga. Sellele olulisele põhimõttele on juhtinud tähelepanu ka

Riigikohus 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud määruses (p 34).

Tarbijad on ka praegu kaitstud ülemäära suurte viiviste eest. Esiteks tagatakse krediidi kulukuse

määra ülempiiri kaudu, et lepingujärgne intressimäär ning seeläbi ka kohaldatav viivisemäär ei

oleks ebamõistlikult suur. Teiseks kaitseb tarbijaid VÕS § 113 lg 8, mis annab õiguse taotleda

viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule.

Lisaks ei toeta EKAL viivisemäära ülempiiri sidumist VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraga,

kuivõrd seadusejärgse intressimäära puhul on tegemist perioodiliselt muutuva määraga, mis

seaks täiendava koormuse ka viiviste arvestamisele. Laenusuhte erinevatel perioodidel erineva

määraga viivise arvutamine raskendaks laenulepingu haldamist ning lepingust tulenevate tasude

arvutamist. Selle tagajärjeks võib olla olukord, kus viiviste arvutamine põhjustab arusaamatusi või

arvutuslikke eksimusi erinevate menetlusosaliste poolt.

Kui krediidiandjale on tarbijakrediidilepingute puhul tekkinud viivitamisest tingitud kahju ning ta

suudab tõendada kõik tavapärased kahjunõude eeldused ja rikkumisega põhjuslikus seoses oleva

kahju suuruse, siis peaks krediidiandjal olema ka õigus vastava kahju hüvitamist tarbijalt nõuda.

Kahju hüvitamise nõudeõigust ei tuleks välistada, sest kahju hüvitamise eesmärgiks on rikutud

õiguste taastamine ja selline kahju võib reaalselt tekkida vaatamata asjaolule, et valdavalt

krediidiandjad seda ei nõua. Vajadusel kaitseb tarbijat ebaõiglaste kahjunõuete esitamise eest

VÕS § 140 lg 1, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies

ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

vastuvõtmatu, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja

nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Seadusandja ei peaks andma

ühiskonnale signaali, mis võib veelgi soodustada võlgu jäämist – võlgnevus on seotud siiski

kohustuste rikkumisega, mida ei peaks laialdasemalt tolereerima.

EKAL-i arvates ei tohiks võlgnikud sattuda lepingu rikkumise kaudu soodsamasse olukorda

võrreldes lepingu täitmisega. EKAL peab vajalikuks ka rõhutada, et mitte ühegi krediidiandja huvi

ei ole tarbijaid üle krediteerida, oluliselt riskantsemaid laene väljastada, võlaportfelli kasvatada ja

võlgnikke juurde tekitada või laenunõudeid inkassoettevõttele müüa, sest need on selgelt

kahjumlikud tegevused iga krediidiandja jaoks.

Mittekrediidiasutustele ja mittemakseasutustele tegevusloa andmine, nende

registreerimine ja järelevalve (art 37)

EKAL ei pea asjakohaseks KAVS § 2 lõigetes 5, 6, 8, 9 ja 11 sätestatud kohaldumisala muutmist

ega kitsendamist. Muudatusega kaasneks tõenäoliselt täiendav vastutus Finantsinspektsioonile

olukorras, kus Finantsinspektsiooni järelevalvesubjektide hulk on paisunud niigi suureks ning

sellega võib kaasneda oht finantsjärelevalveliste ülesannete tulemuslikule ja tõhusale täitmisele.

Kuna juba hetkel KAVS ei võimalda tegutseda krediidiandjana eraisikutel (KAVS § 5 lg 2 kohaselt

võib krediidiandja tegutseda aktsiaseltsina, osaühinguna või vastavalt hoiu-laenuühistu seadusele

tulundusühistuna), siis puudub otsene vajadus KAVSi muutmiseks. EKALi hinnangul tuleks pigem

tõhustada järelvalvet sotsiaalmeedias krediiti andvate eraisikute üle ning tõsta tarbijate teadlikkust

vastava tegevuse ebaseaduslikkusest. Eraisikud, kes annavad või vahendavad regulaarselt

tarbijatele krediiti, tegutsevad teadlikult ärilistel ja majanduslikel kaalutlustel ning neile ei pea

osaks saama erikohtlemist.

Pädevad asutused (art 41)

Leiame, et seaduses selliste täpsustuste (kas ja mis tingimusel võiks Finantsinspektsioon või

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sekkuda nö krediiditoodete kujundamisse) tegemine

ei ole vajalik, kuna vastavad sätted on Eesti õiguses juba olemas (eelkõige TKS § 64, TKS § 65,

KAVS § 91 lg 1 p 14, KAVS § 91 lg 2 p 4). EKAL toetab sellist regulatsiooni, mis eristab selgelt

erinevate regulaatorite tegutsemise piire ning välistab olukordi, kus erinevate regulaatorite poolt

esitatakse turuosalistele üksteisele vastu käivaid hinnanguid.

Täiendavate lahendustena toetab EKAL:

1) finantsombudsmani ametikoha loomist;

2) järelevalveasutuse ennetavat sekkumist, mille kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate sise-

eeskirjades tehtavad muudatused peavad saama järelevalveasutuse eelneva kooskõlastuse.

KAVS § 94 lg 1 p 3 kohustab krediidiandjaid ja -vahendajaid viivitamata informeerima

Finantsinspektsiooni sise-eeskirjaga kindlaks määratud korra või reeglite muutumisel ning

Finantsinspektsioonile tuleb esitada muudetud sise-eeskiri. Sellele ei järgne tavaliselt

Finantsinspektsiooni tagasisidet või hinnangut selle kohta, kas sise-eeskirjadesse sisse viidud

muudatused on järelevalveasutuse hinnangul aktsepteeritavad. Krediidiandjate ja -vahendajate

tegevust puudutavaid vaidlusi ja hilisemaid tõlgendusprobleeme saaks suures osas ära hoida, kui

Finantsinspektsioon hindaks muudetud sise-eeskirjade nõuetekohasust enne nende kehtima

hakkamist (vähemalt vastutustundliku laenamise nõuete täitmise osas). Finantsinspektsiooni

poolset ülevaatust hõlbustaks see, kui seadus kohustaks krediidiandjaid ja -vahendajaid sise-

eeskirjas tehtavad muudatused äratuntavalt märgistama või esile tõstma (nt track changes

funktsiooni abil) – see võimaldaks sise-eeskirja eelnevat ja tulevast versiooni paremini võrrelda.

II. Osa (täiendavad ettepanekud)

Järgnevalt anname omapoolse arvamuse ettepanekute osas, mis on esitatud Tartu Ülikooli poolt

2021. aastal läbi viidud krediidituru uuringus ja Eesti Panga teemapaberis „Pankadevaheline

konkurents eesti laenuturul“.

EKALi hinnangul pole 2021. aastal läbi viidud Tartu Ülikooli krediidituru uuring kõige õnnestunum,

sest selle käigus ei analüüsitud piisavalt laial määral Eesti krediiditurgu. Näiteks uuringu käigus

sooritati vaid üks testost, mille alusel on pangavälise krediidisektori tegevuspraktikate osas tehtud

väga laiaulatuslikke ja kohati ekslikke järeldusi. Samas tegutseb krediiditurul üle 40 litsentseeritud

krediidiandja, kes pakuvad mitmekesist finantstoodete valikut järelmaksudest kuni

krediidikontodeni.

Anname teada, et EKAL on tellinud Tartu Ülikoolilt uue põhjaliku uuringu, mis tugineb

krediidiandjate poolt esitatud ametlikule (sh avalikult mittekättesaadavale) statistikale ning hõlmab

ka laiaulatuslikumat tarbijaküsitlust. Uuringu tulemused peaksid selguma 2024. aasta sügisel,

millest plaanime teavitada ka avalikkust.

EKALi tagasiside 2021. aastal valminud krediidituru uuringus toodud ettepanekutele:

1. Näha ette teavitamiskohustuse rikkumise eest juriidiliste isikute puhul kuni 400 000 eurone trahv

(ettepanek nr 8).

Ettepaneku sisu jääb liialt üldsõnaliseks ega võimalda aru saada, mille eest täpsemalt trahvi

soovitakse sätestada – kas siin mõeldakse lepingueelse teabe andmise kohustuse (art 10) või ka

lepingueelsete piisavate selgituste andmise kohustuse (art 12) rikkumise sanktsioneerimist.

Leiame, et kui üldse teavitamiskohustuse rikkumise puhuks trahv ette näha, siis tuleks piirduda

teabelehe esitamise kohustusega, mis on piisavalt konkreetne ja iga tarbija suhtes ühtviisi

täitmisele kuuluv kohustus. Piisavate selgituste andmise kohustuse täitmisele hinnangu andmine

on aga juba kohustuse sisust tulenevalt subjektiivne (piisavus võib olla erinev, sõltuvalt

asjaoludest, krediidi liigist, tarbija isikust jms). Sellise mõnevõrra subjektiivse kohustuse sidumine

trahviga võib kaasa tuua olukorra, kus krediidiandjad hakkavad kõiki tarbijaid igaks juhuks infoga

üle külvama, et mitte riskida kohustuse rikkumise ja kaasneva trahviga.

Leiame, et sedavõrd suures ulatuses trahvi sätestamine lepingueelse teabe andmise kohustuse

rikkumise eest oleks ülemäärane ja liiga raske tagajärg, arvestades, et rikkumise võimalikud

negatiivsed mõjud on seadusega tarbija jaoks juba leevendatud. Nimelt on kohustuslik avaldada

tarbijakrediidilepingus endas põhimõtteliselt sama teavet, mida avaldatakse tarbijakrediidi

teabelehes, ning tarbijale on ette nähtud õigus lepingust taganemiseks. Lisaks sätestatakse uue

direktiivi art 10 punktis 1 teises lõigus krediidiandjale kohustus tarbijale taganemisõigust ja selle

teostamise korda meelde tuletada, kui lepingueelne teave esitatakse vähem kui üks päev enne

krediidilepingu siduvaks muutumist. Seega ei pea me teavitamiskohustus(t)e rikkumise eest trahvi

ettenägemist põhjendatuks.

Karistusmäärade tõstmisele peab eelnema põhjalik analüüs ja argumentatsioon, millest nähtuvalt

on karistusmäärade tõstmine ka reaalselt ja sisuliselt põhjendatud (trahvimäära tõstmine oleks

õigustatud näiteks olukorras, kus sektorisisene seadusekuulekus on vähenenud ja rikkumiste arv

kasvanud, millest tulenevalt võiks järeldada, et senised trahvimäärad ei ole omanud

üldpreventiivset mõju). Vastasel juhul jääb heidutus arusaamatuks.

2. Kaaluda igapäevase tarbimisega seotud krediiditoodete Interneti (eelkõige sotsiaalmeedia)

vahendusel toimuva reklaami puhul täiendavate nõuete sätestamist (nt kohustust hoiatada tarbijat

selgelt krediiditoote tarbimisega kaasneda võivatest negatiivsetest tagajärgedest). Lisaks

kaaluda, kas ka otsepostitustega (nt, kui ettevõtja suunab info kindlale isikule või kindlale arvule

isikutele või kui tegemist on tellitud teabega) edastava info nõudeid tuleks täiendavalt reguleerida

(ettepanek nr 9). Nt, kas on vajalik lisada võimalusi selleks, et tarbija saaks otsepostitustest

lihtsamini loobuda? Või milliseid muid reegleid oleks otsepostituste osas tarvis?

EKALi hinnangul on tarbija jaoks alati parim lahendus, kui talle pakutakse huvipakkuva toote või

teenuse kohta rohkem infot (tagamaks, et tarbija otsus ei sünni mitte pelgalt kaubamärgi, vaid

toote/teenuse omaduste võrdluse tulemusena). See on vajalik eeskätt tarbija majandushuvide

kaitse ja informeerimise seisukohalt, võttes arvesse mh tarbijakaitseseaduse § 4 lg 1. Seega oleks

mõistlik kaaluda piirangute vähendamist tarbijakrediidireklaamile ning anda laenuandjatele

võimalus tutvustada toote omadusi ja eripärasid, mille põhjal tarbija saaks teha informeerituma ja

kaalutletuma otsuse.

EKAL ei toeta täiendavad piirangud tarbijakrediidireklaamile ja see võib ilmselgelt viia

ülereguleerimiseni. Piirangute ja keeldudega kaasneb tavaliselt vastassuunaline liikumine, mis on

orienteeritud keeldudest kõrvalehoidumisele. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium jagas

31.01.2024 reklaamiseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsust ja selle põhjal võib öelda,

et ühiskond on valmis kaaluma pigem reklaamiseaduse piirangute leevendamist (sarnane

protsess on aset leidmas ka Lätis). Eesti võlaõigusseadus annab tarbijale piisava kaitse ning

tarbijatele on tagatud võimalus laenulepingust loobuda. Tarbijakrediidi taotlemise protsessi käigus

ning sõlmitava tarbijakrediidilepinguga hoiatatakse tarbijat erinevate negatiivsete tagajärgede

eest, mis võivad krediiditoote tarbimisega kaasneda. Samuti sisaldavad kõik finantsteenuse

reklaamid RekS § 29 lg 2 kohast üleskutset, mis on samuti hoiatava iseloomuga.

EKAL ei pea vajalikuks täiendavalt reguleerida ka otsepostitustega edastatava info nõudeid, sest:

a) vastavad nõuded on olemasoleva normistikuga (nt elektroonilise side seadus) juba piisavalt

reguleeritud;

b) nende nõuete täitmine allub Andmekaitse Inspektsiooni järelevalvele, ja

c) vastav teabevahetus toimub vabatahtlikkuse alusel, s.t tegemist on tarbijate poolt tellitud

teabega, millest on võimalik igal ajal lihtsasti loobuda.

Krediidiandjale peab jääma võimalus edastada oma kliendile infot, sh kehtivad ka kliendi

kommunikatsiooni osas vastutustundlikkuse põhimõtted. Nimetatu rakendamise korral tuleks

eristada oluliselt, et mis on reklaampostitus (tarbijale edastatud reklaamivahendaja vahendusel)

ning mis on krediidiasutuse poolt tarbija nõusoleku alusel edastatav otsepost, näiteks igakuine

kliendikiri. Kui klient on andnud nõusoleku krediidiandjale turundusinfo saamiseks, siis ei tohiks

piirata info edastamist nt toodete, toote-tingimuste või kampaaniate osas.

Lisaks ei peaks otsepostituste edastamise nõuete täiendavat reguleerimist vaatlema üksnes

krediidituru kontekstis, sest otsepostituste edastamisega tegelevad erinevate valdkondade

ettevõtjad (sideettevõtted, ravimifirmad, jaekaubanduse ettevõtted, koolitusfirmad jne). Kuivõrd

temaatika allub Andmekaitse Inspektsiooni järelelvalvelisele kontrollile, siis soovitab EKAL

otsepostituse edastamise nõuete täiendava reguleerimise vajaduse küsimuses konsulteerida

eelkõige Andmekaitse Inspektsiooniga, kellel eelduslikult on kõige parem ülevaade sellest, kuidas

toimub nõuete järgimine praktikas.

3. Selgelt tuleks reguleerida, milline on õiguslik tagajärg, kui tarbija ei esita oma

krediidivõimelisuse kohta õiget ja täielikku teavet (ettepanek nr 1).

EKAL-i hinnangul on krediidiandjatele seatud vastutus ja tõendamiskoormus (sh viimasel ajal

kujunenud kohtupraktika) propageerimas arusaama, mille kohaselt kohustuste täitmise asemel on

kasulikum lepingut rikkuda ning laenuvõtmisega tarbijale kaasnevad riskid on praktiliselt

olematud. EKAL-i arvates ei tohiks võlgnikud sattuda lepingu rikkumise kaudu soodsamasse

olukorda võrreldes lepingu täitmisega. Sellest tulenevalt toetab EKAL selgemat regulatsiooni, mis

viitab tarbija isiklikule vastutusele olukorra tekkimise eest. Võlgnikul on olukorra tekkimises

märkimisväärne omaosalus, sest ainult tema omab kõige paremat ülevaadet enda isikliku

finantsolukorra ja tulevikuplaanide kohta.

Tarbijate poolt valeandmete esitamine on kahjuks massiline. EKAL-i liikmesettevõtete praktika

põhjal võib väita, et oma tegeliku finantsseisundi varjamisest huvitatud laenutaotleja ei ole

motiveeritud esitama krediidiandjatele õiget ja täielikku informatsiooni, kuivõrd tema peamine huvi

seondub krediidi kättesaamisega. Sellest tulenevalt toetab EKAL lähenemist, kus krediidiandjat

teadlikult või sihilikult eksitanud tarbija ei saa kasu VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärgedest.

EKAL teeb ettepaneku muuta § 4034 lg 7 viimast lauset selliselt, et sealt nähtuks ka tarbija poolne

sihilik tegevus krediidiandja eksitusse viimiseks (olemasolev sõnastus piirdub teabe esitamata

jätmisega, kusjuures tarbija „tahtlikkust“ võib olla keeruline tuvastada).

4. Kaaluda tarbijate õiguste täiendavaks kaitseks regulatsiooni kehtestamist tarbijakrediidi

tagastamise kohta ettenähtud aja jooksul võrdsete maksete ja seadusjärgse intressiga (või ilma

intressita) ka muudel tarbijakrediidi tühisuse juhtudel kui liigkõrge krediidi kulukuse määraga

lepingute puhul, laiendades seda tagajärjena ka tarbijakrediidi lepingu tühistamisele (ettepanek nr

13).

EKAL toetab ettepanekut nr 13, kuivõrd see võib luua täiendavat selgust tarbijakrediidi lepingu

tühisuse juhtudel. Küll aga ei saa EKAL tolereerida olukorda, kus tarbijakrediidi tagastamine

toimuks ilma intressita, seadusjärgse intressi nõudmise õigus peaks alles jääma.

5. Tunnistada kehtetuks VÕS § 88 lg 2, mis mh justkui keelab hüpoteegiga tagatud kohustuste

täitmise, kuni täitmata on tagamata või vähemtagatud kohustusi.

EKAL ei toeta nimetatud sätte kehtetuks tunnistamist, kuivõrd see võib teha võlgnikele karuteene

ja tuua kaasa olukorra, kus võlgnikud hakkavad eelistama vähem kulukamate kohustuste täitmist

olukorras, kus kulukamad kohustused aina kuhjuvad. VÕS § 88 lg 2 kehtetuks tunnistamine

kahjustaks põhjendamatult võlausaldajate huve, kusjuures muudatus mõjutaks ka muid

võlasuhteid, mitte ainult (tarbija)krediidilepinguid. Lisaks ei saa jätta märkimata, et VÕS § 88 lg 2

ei ole seotud üksnes kinnisvaratagatistega (hüpoteegiga). Nimetatud säte puudutab ka muid

võimalikke tarbijakrediidi tagatisi (nt sõidukid, omandireservatsiooniga vallasvara, käendus). Kui

on soov tekitada erisusi hüpoteegiga tagatud kohustuste jaoks ja selleks on kaalukad

põhjendused, siis on võimalik säte vastavalt sõnastada, aga mitte täielikult kehtetuks tunnistada.

6. Sätestada, et tarbijakrediidist tuleneva võlgnevuse restruktureerimisel (nt võlatunnistuse,

kompromissi, refinantseerimislaenu vormis) vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on lepingu tühisus (kehtima võiks jääda üksnes maksetähtaja pikendamine);

alternatiivselt võiks kaaluda, et tarbijakrediidiga seotud võlatunnistused on tühised (st säilib senine

kohustus).

EKAL jääb selle ettepanekuga seoses äraootavale seisukohale, sest ettepanek sellisel kujul jääb

ebamääraseks ning EKAL näeb siin mitmeid ohte seoses asjaoluga, et juba makseviivituses

olevat tarbijat ei saa enam pidada krediidivõimeliseks. See võib tekitada erinevaid subjektiivseid

tõlgendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta. Sellises olukorras võiks pidada

vastutustundlikuks igat meedet, mis on suunatud makseviivituses kliendi olukorra parandamisele

(nt tema huvides toimuv lepingumuudatus või kohustuste restruktureerimine eeldusel, et

tingimused lähevad paremaks).

Igal juhul tuleks restruktureerimise puhuks sätestada leevendused vastutustundliku laenamise

sätete kohaldamisele, et need ei takistaks raskustesse sattunud kliendi jaoks lahenduste leidmist.

Ka uue direktiivi art 35 lg 1 teine lõik toob välja, et krediidiandjatelt ei nõuta krediidivõimelisuse

hindamist kooskõlas artikliga 18, kui nad muudavad krediidilepingu kehtivaid tingimusi kooskõlas

käesoleva lõike kolmanda lõigu punktiga b, tingimusel et krediidilepingu muutmisel ei suurendata

märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat.

7. Kehtestada tarbija rasket majanduslikku olukorda ära kasutades liigkõrge krediidi kulukuse

määraga krediitide väljastamise eest (liigkasuvõtmine) kriminaalvastutus (ettepanek nr 15).

Ettepaneku sõnastus on hetkel sisult liiga ebamäärane (nt ei ole täpsustatud, milline oleks

liigkõrge krediidi kulukuse määr) ning EKAL-i hinnangul liiguks Eesti selle sammuga ajas tagasi,

mistõttu oleme üldisemalt kriminaalvastutuse kohaldamise vastu. Järelevalveasutustel on

piisavad meetmed, et sekkuda krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkuvasse tegevusse ning selle

üle teostatakse ka regulaarset järelevalvet (kvartaalsed raportid Finantsinspektsioonile).

Arvestades, et Eestis on kehtestatud krediidi kulukuse määra ülempiir ning selle rikkumise

tagajärjed on juba reguleeritud, siis puudub vajadus selliseid rikkumisi täiendavalt

kriminaliseerida. Krediidiandjad ei ole ka ise huvitatud krediidi kulukuse määra ülempiiri

rikkumisega riskimisest, kuna see toob kaasa intressitulu kaotuse.

Ka krediidituru uuringus ei ole krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumisi uuritud ega probleemina

välja toodud. Tundub, et vastavat meedet soovitatakse uuringus üksnes krediidiandjate

heidutamiseks (nagu ka mitmed teised uuringu ettepanekud). See ei saa aga olla õigusriigis

mõistlik kaalutlus kriminaalvastutuse kohaldamiseks. Võimalik probleem seoses liiga kõrgete

krediidi kulukuse määradega on juba lahendatud tsiviilõiguslike ja haldusõiguslike meetmetega.

8. Kaaluda tarbijakrediidi puhul viivise arvestamise algusaja toomist hilisemaks. Lisaks kaaluda

lahendust, et kui tarbijakrediidileping ennetähtaegselt üles öeldakse, saaks esialgses suuruses

intressi arvestada viivisena kuni esialgse tähtaja möödumiseni (ettepanek nr 17).

Oleme viivise arvestamise algushetke edasilükkamise ettepanekule vastu. Muudatus mõjutaks

otseselt tarbijate motivatsiooni täita oma kohustusi tähtaegselt ning tooks kaasa viivislaenude

osakaalude suurenemise krediidiandjate portfellis. Samuti oleme vastu esialgses suuruses

intressile vastava viivise perioodi piiramisele. Krediidiandja kahju täitmata kohustustest pärast

lepingu tähtaja möödumist ei vähene. Samuti jääb selgusetuks, kuidas mõjutaks sellise piirangu

kehtestamine erakorraliselt üles öeldud tähtajatuid krediidilepinguid.

9. Keelata selgelt viivisenõuete kapitaliseerimine kokkuleppel selliselt, et neid omakorda

intressitakse (ettepanek nr 18).

Leiame, et kehtiv õigus koos olemasoleva kohtupraktikaga on olukorra reguleerimiseks üldiselt

piisav, s.t. on juba tagatud, et viivisevõlalt intressi ei arvestata. Küll aga vajaks seaduses

täpsustamist või kasvõi eelnõu seletuskirjas selgitamist, et sellised keelud ei puuduta olukorda,

kus toimub refinantseerimine teise krediidiandja poolt (s.t. kui refinantseerijaks ei ole algne

krediidiandja ega tema õigusjärglane).

Tarbija varasemate laenukohustuste lõpetamiseks krediiti andva krediidiandja jaoks on

krediidisumma reaalne väljamakstav summa, mitte varasemate kohustuste kapitaliseerimine,

mistõttu tuleks välistada selline tõlgendusvõimalus, kus refinantseerimislaenu andnud

krediidiandja ei saa mingilt osalt väljastatud krediidilt intressi arvestada. Sellisel juhul puuduks

krediidiandjatel huvi refinantseerimislaenude väljastamisega tegeleda. See piiraks omakorda

tarbijate võimalust oma varasemaid laenusid ülevaatlikkuse huvides konsolideerida ja/või saada

madalamat kuumakset ja/või viia oma laenud üle madalamat intressi pakkuva krediidiandja juurde.

10. Sätestada selgelt krediidiandja kohustus teavitada tarbijakrediidi puhul tarbija kohustusi

tagavaid käendajaid ja kolmandast isikust pantijaid tarbija makseviivitustest ning

tarbijakrediidilepingu lõpetamise ja täitemenetluse alustamise kavatsusest (ettepanek nr 21).

EKAL toetab ettepanekut, kuivõrd see on vajalik eeldus hea usu põhimõtte täitmiseks laenusuhte

erinevate osapoolte vahel. Küll aga tasub täiendavat reguleerimist kaaluda üksnes juhul, kui seda

tingib praktiline vajadus (reguleerimine oleks õigustatud näiteks olukorras, kus selle kohustuse

täitmisega on esinenud praktilisi probleeme, vastasel juhul võib see kujuneda ülereguleerimiseks).

11. Näha tarbijakrediidilepingute puhul ette globaalsete tagatiskokkulepete keeld (ettepanek nr

21).

EKAL ei pea vajalikuks täiendavate piirangute kehtestamist, kuivõrd see võib oluliselt mõjutada

tsiviiltehingute käivet, piirata seniseid valikuvabadusi ning tekitada tarbijatele juurde täiendavaid

tehingukulusid (eelkõige notari tasu). Globaalse tagatiskokkuleppega käivad kaasas notari

selgitused ja kui seada globaalse tagatiskokkuleppe võimalus kahtluse alla, seatakse kahtluse

alla ka notari roll (ja selgituskohustuse täitmine) tagatiskokkulepete sõlmimisel.

12. Muuta regulatsiooni selliselt, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg

algaks selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (ettepanek nr 22).

Leiame, et olemasolevat aegumise regulatsiooni ei ole vaja muuta. Ettepaneku sisu ja eesmärk

jääb arusaamatuks.

13. Kohtumenetluses piirata tagaseljaotsuste tegemise lubatavust tarbijakrediidiasjades,

vähemasti kui krediidiandja ei ole esitanud selgeid andmeid/kinnitusi kõigi tarbija kaitseks

mõeldud võlaõigusseaduse7 (VÕS) sätete järgimise kohta (ettepanek nr 25).

Leiame, et olemasolevat regulatsiooni ei ole vaja muuta, kuivõrd see muudaks oluliselt seniseid

tsiviilõiguse printsiipe ning süvendaks veelgi võlglaste passiivsust ja menetlusest kõrvale

hoidumist. Seadusandja annaks sellega ühiskonnale signaali, et kohustustest kõrvalehoidumine

võib end ära tasuda ja laenuvõtmisega kaasnevad riskid on praktiliselt olematud („laenu

tagasisaamine on üksnes krediidiandja probleem“). Juba praegu näevad krediidisektori osalised

võlanõuete sissenõudmisel tõsist vaeva, et kohtu abil vähemalt krediidi põhinõuegi kätte saada.

Seejuures on krediidiandjatelt oodatav tõendamiskoormus tekitanud suurel hulgal manuaalset ja

ajamahukat lisatööd ning kasvanud piirini, mille ületamine seab ohtu isikuandmete ja ärisaladuste

kaitsmise.

Kohus saab tagaseljaotsuse teha üksnes asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses (TsMS §

407 lg 1). Kohtupraktika on suunanud juba kohtuid iseseisvalt kontrollima nõude aluseks oleva

tehingu tühisuse aluseid. Ei ole mingit erilist vahet, kas kohus jätab hagi rahuldamata sisulise või

tagaseljaotsusega, kui ta leiab, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohtupraktika on

kujunenud selliseks, et kohtud nõuavad selgitusi ja tõendeid tarbijakrediidilepingu sõlmimist

mõjutavate asjaolude kohta juba enne hagi menetlusse võtmist.

14. Lubada maksekäsu kiirmenetluses realiseerida vaid põhivõla- ja maksmata intressinõudeid

(sh viivis). Muud kõrvalnõuded, võlatunnistused ja algsete maksete kapitaliseerimise kokkulepped

tuleks lahendada hagimenetluses. Alternatiivselt luua tõhus mehhanism krediidi kulukuse määra

järgimise ja viivisepiirangute kontrollimiseks.

Leiame, et olemasolevat regulatsiooni ei ole põhjust muuta. Lisaks üldistele maksekäsu

kiirmenetluse piirangutele, on juba kasutusele võetud eraldi meetmed, et piirata

tarbijakrediidilepingust tulenevate ülemääraste nõuete sissenõudmist maksekäsu kiirmenetluses

(seatud on piirid krediidi kulukuse määrale ja viivisemäärale, mille korral maksekäsu menetlus on

võimalik, maksekäsu avalduses tuleb esitada andmeid võla sissenõudmiskulude üksikasjade

kohta). Samuti hoiatatakse maksekäsu avalduse esitajat kriminaalvastutuse eest maksekäsu

avalduses valede andmete esitamise eest, mis tagab, et avaldusi esitavad isikud esitaksid

avalduses õiged andmed.

Ettepanek on EKALi arvates eluvõõras ega arvesta võimalikke mõjusid kohtusüsteemile. Jääb

selgusetuks, miks peaks krediidiandja oma nõudeid hakkama tükeldama, esitades põhivõla ja

intressi (s.h. viivise) nõuded maksekäsu kiirmenetluses ning muus osas siis järelikult

hagimenetluses. Pigem esitaksid krediidiandjad sel juhul kõik oma nõuded ühtsena

hagimenetluses. See tooks aga kaasa äärmiselt suure kohtute töökoormuse kasvu, millega

kohtusüsteem kardetavasti toime ei tule, eriti arvestades kohtutele pandud ulatuslikku

kontrollikohustust tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asjaolude suhtes, sõltumata nõude

suurusest.

Lisaks kohtusüsteemi täiendavale koormamisele pikendaks ettepaneku rakendamine tõenäoliselt

menetluste tähtaegasid. Menetlustähtaegade pikenemisega väheneb sissenõudmismenetluste

edukuse tõenäosus ja kokkuvõttes pikeneb ka krediidi tagasisaamise periood, millega

krediidiandjatele kaasneb reaalne rahaline kahju.

15. Tuleks realiseerida tarbijakrediidilepingu poolte tõekohustus ja karistada valeandmeid

esitanud krediidiandjaid preventiivselt.

EKAL-ile jääb ettepanek arusaamatuks ning tegemist ei ole õigusloomelise ettepanekuga, vaid

olemasolevate sanktsioonide realiseerimise praktikaga. Olemasoleva seadusandlusega on juba

nn tõekohustus tagatud (VÕS § 6, § 14, § 141 jne) ning valeandmeid esitanud krediidiandjaid on

võimalik ka vastutusele võtta.

16. Teavitada tarbijaid tõhusalt vajadusest kohtu kirjadele reageerida ja selle tegemata jätmise

negatiivsetest tagajärgedest (teavituskampaania nt kohtu veebilehel, võlgnike infoportaalides,

vastamatajätmise tagajärgede väljatoomine kohtu kirjades).

EKAL toetab igati ettepanekuid, mis aitavad kaasa tarbijate finantskirjaoskuse ja teadlikkuse

tõstmisele. EKAL peab ülioluliseks panustamist tarbijate harimisele vastutustundliku laenuvõtmise

ja võla haldamise valdkonnas. EKAL annab selleks omapoolse panuse Rahandusministeeriumi

poolt kavandatavas rahatarkuse projektis, mis on üks osa Rahandusministeeriumi

finantskirjaoskuse arendamise strateegiast.

EKAL-i tagasiside Eesti Panga ettepanekutele:

a) kaotada VÕS § 411 lõikes 4 sätestatud krediidiandja õigus nõuda elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu puhul fikseerimata intressimääraga perioodil ennetähtaegse tagasimakse

korral tarbijalt saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.

EKAL jääb ettepaneku rakendamise osas äraootavale seisukohale. Ühest küljest võib tervitada

kõiki ettepanekuid, mille realiseerimine aitab lihtsustada elamukinnisvaraga seotud laenulepingu

lõpetamist ja tagatiste üleviimist. Teisalt võib sellega kaasneda läbimõtlematuid otsuseid, kus

tarbijad vahetavad krediidiandjat korduvalt ja põhjendamatult, tekitades sellega endale tasusid

juurde. Lisaks ei saa tolereerida krediidiandja tasude täielikku kaotamist olukorras, kus

krediidiandjal tekivad tarbija otsustega seoses täiendavad ja reaalsed kulud..

b) kaaluda hüpoteegi tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist loobumist.

EKAL-il ei ole selle ettepaneku rakendamise osas kaalukaid vastuväiteid, kuivõrd muudatus aitaks

tarbijatel vähendada laenuga seotud kulutusi. Muudatuse realiseerimine eeldab siiski põhjalikku

mõjuhinnangut, kuivõrd sellega kaasneksid mitmed riskid, millele on tähelepanu juhtinud ka

Notarite Koda. EKAL soovitab siinkohal analüüsida erinevate riikide praktikat ja kogemusi

(eelkõige riigid, kes on tagatiskokkuleppe notariaalsest tõestamise vormist juba loobunud).

c) ettepanek kaaluda nõuet, et laenuandja peab laenusaajale koostatud laenupakkumise esitama

selliselt, et viimane saab valida erinevate lühema perioodi viiteintressimäärade ja pikemaks

perioodiks fikseeritud intressimäära vahel.

EKAL ei toeta üldkohustuslikus korras laenupakkumise nõuete ettekirjutamist. Täna pakuvad

pangavälised krediidiandjad laenutooteid valdavalt fikseeritud intressimääraga, mis võimaldab neil

paremini arvutada oma kapitali kulukust. Ettepaneku rakendamine kohustaks kõiki krediidiandjaid

väljastama laenusid ka fikseerimata intressiga (viiteintressimäära alusel), mis tooks

krediidiandjatele kaasa mitmeid täiendavaid lisakohustusi ja kulukaid infosüsteemide lisaarendusi.

Eesti Panga ettepanekute osas meil muud kommentaarid puuduvad, sest EKAL koondab

pangaväliseid laenuandjaid ja meie liikmed elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti ei paku.

Kokkuvõtteks

Finantsinspektsiooni tegevusloaga Eestis tegutsevatel vastutustundlikel krediidiandjatel on oluline

roll, sest nad pakuvad teenuseid laiemale sihtgrupile (sh isikutele, kes on taotlenud krediiti

väiksemates summades, lühema tähtajaga või ilma tagatiseta või kes on kõrgema krediidiriskiga

ja kelle jaoks pangandussektor jääb seetõttu kättesaamatuks). See on taganud võimalikult suurele

ja maksevõimelisele tarbijaskonnale juurdepääsu seaduslikule ja reguleeritud krediiditurule,

võimaldades neil ületada mh ajutise iseloomuga finantsraskuseid.

Tarbijakrediiti pakkuvate krediidiandjate ebamõistlik (üle)reguleerimine on nii mõneski riigis viinud

selleni, et märkimisväärne osa tarbijaskonnast pöördub krediidi saamiseks illegaalse või röövellike

tingimustega laenuäri poole. EKAL on seisukohal, et CCD ülevõtmise käigus tuleks lisapiirangute

kehtestamise asemel leevendada osaliselt senist regulatsiooni, tagada turul tarbijate huvidele

vastav õiglane konkurents ning võimaldada tarbijatel saada reklaami vahendusel toodete kohta

rohkem informatsiooni.

Eesti finantssektori ülereguleerimise probleemile juhtis hiljuti Riigikogule peetud ettekandes1

tähelepanu ka Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler, kelle hinnangul on

finantssektori reguleerimisega mindud liiale - selle asemel tuleks lasta turuosalistel ja

järelevalvetel kohanduda ning rakendada olemasolevat regulatsiooni.

Otsused, mis muudavad olulisel määral seniseid turupraktikaid (sh ettevõtlusvabadust ja -

keskkonda), tuleb teha kaalutletult ja erinevatele mõjuhinnangutele tuginevalt. EKALi hinnangul

võib näiteks krediidi kulukuse ülempiiri alandamine tuua Eesti majandusele, krediidisektorile ja

tarbijatele ootamatuid negatiivseid tagajärgi. Meetme rakendamine vähendaks Eesti

usaldusväärsust ega aitaks edendada kuvandit siinsest avatud ja innovaatilisest finantssektorist.

Samuti pärsiks see finantssektori terviklikku arengut ja konkurentsi, mis kallutaks krediidituru

veelgi rohkem pankade ehk krediidiasutuste keskseks. Tõenäoliselt kaasneks KKM-i piirmäära

langetamisega hoopis võlgnike arvu järjepidev kasv nagu nähtub Soome tendentsidest.

EKAL on selgel seisukohal, et turu tõhusamat reguleerimist tuleks alustada positiivse

krediidiregistri loomisest. Täpsem ülevaade tarbija olemasolevatest kohustustest tõstab veelgi

krediidivõimelisuse kontrolli kvaliteeti ning välistab laenude väljastamise puuduliku laenuvõime või

finantskäitumisega isikutele. Sarnane register on olemas juba enam kui kahekümnes EL-i

liikmesriigis, teiste seas ka meie naaberriikides Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis. Sellest

tulenevalt on Eesti krediidiandjad naaberriikidega võrreldes hetkel selgelt ebasoodsas olukorras.

Pahatihti on võlgnevuste tekkimise probleemiks tarbijate enese vastutustundetu suhtumine.

Selleks võiks selgemalt reguleerida õiguslikud tagajärjed juhuks, kui tarbija ei esita oma

1 Ettekanne on täismahus kättesaadav Finantsinspektsiooni kodulehel: https://www.fi.ee/et/blogi/kilvar-kessleri-

ettekanne-riigikogus-fi-2023-aasta-aruandest

maksevõime kohta õiget ja täielikku teavet. Tahes tahtmata ei ole võlausaldajatel võimalik saada

täielikku ülevaadet tarbija olukorrast (seda ei ole võimalik saada ka konto väljavõtte põhjal) – kõige

paremini omab ülevaadet oma finantsseisundist ikka tarbija ise.

Endiselt on ülioluline panustada tarbijate harimisele vastutustundliku laenuvõtmise ja võla

haldamise valdkonnas.

Täname veelkord võimaluse eest esitada omapoolsed kommentaarid ja kinnitame, et oleme

meeleldi valmis igasuguseks koostööks.

Lugupidamisega

Siim Juks

Juhatuse liige

Eesti Krediidiandjate Liit

Madis Timpson

Justiitsministeerium

Teie 21.05.2024 nr 10-4/4356-1

Meie 17.07.2024 nr 3

Eesti Krediidiandjate Liidu arvamus uue tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise

valikute kohta

Lugupeetud Madis Timpson

Täname Teid, et pöördute Eesti krediidituru osaliste poole saamaks arvamust ja tagasisidet uue

tarbijakrediidi direktiivi (2023/2225/EL) ülevõtmise valikute kohta.

Käesoleva kirjaga edastab kommentaarid MTÜ Eesti Krediidiandjate Liit (EKAL), mille liikmeteks

on Eesti suuremad pangavälised krediidiandjad (ESTO, IPF Digital, Creditstar Group, BB Finance,

Ferratum). Organisatsiooni peamisteks eesmärkideks on finantsteenuste sektori arendamine,

ausa konkurentsi tagamine ning regulatiivse raamistiku parandamine. Me soovime kaasa aidata

Eesti finantssektori õiglase, prognoositava, võrdse ja konkurentsivõimelise õigusraamistiku

edendamisele.

Eesti krediiditurg on juba praegu üks reguleeritumaid Euroopas ning siinsetele ettevõtetele

kohaldatakse rangemaid nõudeid võrreldes näiteks kehtivas Euroopa tarbijakrediidi direktiivis

sätestatuga. Täiendavate piirangute kehtestamine ei jääks üle-euroopalisel laenuturul märkamata

ja see tõukaks Eesti finantsregulatsioone konservatiivse äärmuse suunas, mis võib kahjustada nii

investeerimishuvi, konkurentsi kui ka Eesti mainet. Laenuvõlgnevuste näitajate poolest on Eesti

üks vähem probleemsemaid riike Euroopas (Euroopa Komisjoni raport, september 2023).

Keskendumaks õiglasele tasakaalule tarbijakaitse ja krediidiandjate vajaduste vahel, tuleks

kaaluda vaid selliste meetmete rakendamist, mis peaksid paremini ära hoidma tarbijate

ülelaenamist, tagama tarbijatele juurdepääsu vajalikule krediidile ja parandama veelgi

krediidiandjate võimalusi hinnata täpsemalt laenutaotleja maksevõimet. Oleme selgel seisukohal,

et Eesti tarbijakrediidi turule ette heidetud murede peamiseks lahenduseks on positiivne

krediidiregister.

Uus Euroopa tarbijakrediidi direktiiv on oma iseloomult suunatud maksimumharmoniseerimisele,

mis tähendab, et liikmesriikidel ei ole võimalik direktiivi ülevõtmisel näha ette ei leebemaid ega

rangemaid lahendusi võrreldes direktiivis sätestatuga. Üldjoontes toetab Eesti Krediidiandjate Liit

seda suunda ja toetab direktiivis kirjapandut.

Järgnevalt anname valikuliselt tagasiside Teie kirjas välja toodud valikukohtadele ja küsimustele.

Kohaldamisala (art 2)

EKAL ei pea vajalikuks ega võimalikuks direktiivi reeglite laiendamist lepingutele, mis on direktiivi

kohaldamisalast välistatud. Uue direktiivi ülevõtmisel tuleb piirduda direktiivis määratletud

kohaldamisaladega.

Leiame, et direktiivi põhjenduspunkt 13 ei anna õigust laiendada direktiivi kohaldamisala

valdkondadele, mis on direktiivi art 2 p 2 kohaselt sõnaselgelt direktiivi kohaldamisalast välja

jäetud. Selline lähenemine kahjustaks konkurentsi erinevate liikmesriikide ettevõtjate vahel ning

oleks vastuolus direktiivi eesmärgiga saavutada maksimaalne harmoneerimise tase ja aidata

kaasa finantsteenuste vabale liikumisele. Direktiivi põhjenduspunktis on seda selgelt ka rõhutatud:

„Selleks et tagada kõikide liidu tarbijate huvide kõrgetasemeline ja samaväärne kaitse ning luua

hästi toimiv siseturg, on vaja täielikku ühtlustamist. Seetõttu ei tohiks liikmesriikidel lubada

säilitada ega kehtestada riigisiseseid õigusnorme, mis lahknevad käesolevas direktiivis

sätestatutest, välja arvatud juhul, kui käesolevas direktiivis on sätestatud teisiti.“ Seega ei ole

liikmesriikidel õigust kehtestada norme, mis lahknevad direktiivis sätestatust.

Seega ei nõustu me sellega nagu saaks tasumisega edasilükkamise allutamine uue direktiivi

reeglitele olla diskussiooni esemeks. Art 2 p 2 (h) sätestatud tingimustele vastavad tasumise

edasilükkamise juhtumid on direktiivi kohaldamisalast igal juhul välistatud ning seega ei saa seda

regulatsiooni laiendavaid norme siseriiklikus õiguses kehtestada.

Seejuures leiame, et art 2 p 2 (h) alapunktis (ii) nimetatud piiratud tasudeks maksetega hilinemise

korral saab pidada VÕS § 1132 sätestatud sissenõudmiskulusid ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivist.

Samuti leiame, et reklaamipiirangud tuleks üle vaadata kõiki krediidilepinguid silmas pidades

(mitte ainult alla 200-euroste krediidilepingute, intressivabade krediidilepingute ning

krediidilepingute puhul, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest

nõutakse kõigest väheolulisi tasusid) ja nõudeid tuleks kohaldada kõikide tarbijakrediidilepingute

puhul ühetaoliselt.

Samale seisukohale asume küsimuses, mis puudutab krediidivõimelisuse hindamist

arvelduskonto jäägi ületamise korral ja määratud tagasimaksega deebetkaartide osas. Need

krediiditooted ei erine olemuslikult nn krediidikonto lepingutest, kus tarbijal on võimalik saada

krediiti eelnevalt otsustatud krediidilimiidi piires. EKAL pooldab õiglast ja võrdset regulatsiooni

ning lähenemist, kus krediidivõimelisuse hindamise nõudeid rakendatakse sarnaste

krediiditoodete puhul ühetaoliselt. Põhjendamatute erandite kehtestamisega võib kaasneda

olukord, kus asutakse propageerima ja eelistama kindlat tüüpi krediiditooteid (nt määratud

tagasimaksega deebetkaart), mis ei pruugi vastata tarbija vajadustele ega olla tema tegelikes

huvides. Samuti võib see moonutada turuolukorda, kus eelise saavad krediidiasutuste ja

makseteenuse pakkujate poolt pakutavad krediitkaarditooted. EKAL-i ootus on suunatud selgetele

reeglitele, mis võimaldaks ühetaolist arusaamist sellest, millal ja millises mahus tuleb hinnata

krediidivõimelisust.

Reklaam (art 7, 8)

Leiame, et Eesti reklaamiseadus (RekS) tuleks viia kooskõlla uue direktiivi sõnastusega, loobudes

direktiivis nimetamata keeldudest ja piirangutest. Direktiivi eesmärgiks on valdkonna maksimaalne

harmoneerimine, et tagada siseturul finantsteenuste vaba liikumine. Selleks peaksid

krediidiandjad saama oma krediiditooteid võrdsetel tingimustel ka reklaamida, näiteks tuleks ära

kaotada RekS § 29 lg-st 10 tulenevate erandite tegemine elamukinnisvaraga seotud laenudele ja

krediitkaartidele.

EKALi hinnangul on praegust RekS-i turuosalistel keeruline mõista ja rakendada. Samuti ei

arvesta seadus juba mõnda aega ei muutunud turuolukorra ega uute infokanalitega, mitmed

piirangud ei ole enam asjakohased.

RekS § 29 lg 9 kohaselt on tele- ja raadioprogrammis keelatud reklaam, millega teavitatakse

valmisolekust anda tarbija käsutusse krediidilepingu alusel rahasumma või vahendada selliseid

lepinguid. Direktiiv sellist keeldu ei sisalda ning see ei ole osutunud ka praktikas efektiivseks ega

eesmärgipäraseks, pigem kitsendab see tarbijate võimalusi saada teavet turul eksisteerivatest

võimalustest.

Juba pikemat aega on väga oluliseks infokanaliks kujunenud Google, mille abil inimesed püüavad

leida enda jaoks vajalikku infot ning teha läbikaalutud otsuseid. Finantsteenuste kontekstis aitab

näiteks Google’i otsing teha informeerituma valiku turul pakutavate krediiditoodete seast. Google

keskkonnas asutakse otsima laenuinfot reeglina olukorras, kus laenuvõtmise huvi ja vajadus on

inimesel juba selgelt olemas. Tarbija ei tee laenuvõtmise otsust lähtuvalt Google Ads keskkonnas

ilmuvast reklaamist, vaid vastavalt oma vajadusele, kasutades otsingumootoris kindlatele

tunnustele vastavaid märksõnasid (nt „väikelaen“). Seega võib järeldada, et pigem aitab Google’is

kajastatav info tarbijal kaardistada laenuandjaid ja -tooteid, luua vastava võrdlusbaasi ja

soodustada seeläbi ka konkurentsi.

Google Adsi keskkonnas on aga kuvatavale infole seatud tähemärkide piirang, mistõttu on

võimatu avaldada seal kogu infot, mida nõuab reklaamiseaduse § 29 lõige 31. Tõenäoliselt

reklaamiseaduse praeguse versiooni koostamisel lähtuti selle nõude kehtestamisel klassikalisest

trükireklaamist, kus piiranguid tähemärkide arvule seatud pole. Paraku puudub Eesti

reklaamimaastiku mõjutatud rühmadel võimalus dikteerida reklaami avaldamise tingimusi Google

Ads keskkonnas. Samas võib kindlalt väita, et Google jääb ka edaspidi üheks olulisemaks

infokanaliks, kust tarbijad saavad infot erinevate finantsteenuste kohta.

Sellest tulenevalt soovitab EKAL tarbijakrediididirektiivi ülevõtmise käigus kohandada

reklaamiseaduse sätteid selliselt, et tarbijakrediidireklaam oleks võimalik ka Google’i piiratud

infoväljaga reklaamikeskkonnas. EKAL on päri seaduse algse eesmärgiga anda tarbijale

finantstoote valikul võrdlemiseks vajalikku infot ning teeb ettepaneku uuendada reklaamiseadust

punktiga, mille kohaselt piisaks elektroonilises keskkonnas reklaami juurde teksti „Tutvu

tingimustega siin“ lisamisest, mis omakorda suunab huvilise ühe klikiga lehele, kus on esitatud

RekS § 29 lõike 31 tingimustele vastav tüüpiline näide või muu asjakohane teave. Sellist

lähenemist toetab ka direktiiv („Digikanalite puhul võib osa tüüpilises näites sisalduvast

standardteabest esitada klõpsamise, kerimise või üle libistamise teel.“).

Peamised praktilised probleemid seoses RekS §-ga 29 on alljärgnevad:

a) vastutustundlikkuse ja tasakaalustatuse kriteeriumid on subjektiivsed (puudub õigusselgus ja -

kindlus);

b) finantsteenuse reklaami sisu ja vormi piirid on endiselt ähmased (sõnaline vs kujunduslik teave);

c) järelevalvepraktika on olnud kohati vastuoluline ja sõltunud menetluse läbiviija subjektiivsest

tõlgendusest, mis ei ühti alati turul valitseva praktika või arusaamaga;

d) RekS § 29 lg 31 kohane tüüpiline näide tarbijakrediidireklaamides ei täida oma eesmärki – see

jääb vähese finantskirjaoskusega tarbijale arusaamatuks ning tüüpilises näites avaldatud

numbritega on võimalik erineval viisil manipuleerida;

e) vaidlused reklaami mõiste üle seoses asjaoluga, et reklaami avalikustamise kanalid ja

võimalused on avardunud;

f) RekS § 29 on juba aastaid põhjustanud krediiditurul ebavõrdset olukorda, sest ettevõtetele

suunatud laenude reklaamidele kehtib oluliselt vähem piiranguid kui tarbijakrediidi omadele. See

on ajendanud mõningaid turuosalisi lisama kunstlikult oma toodete valikusse ka „ärilaenu“, et

sellele reklaamis viidates pääseda tarbijakrediidile kehtivatest reklaaminõuetest.

EKAL pooldab õiglast ja võrdset regulatsiooni nii tarbija- kui ettevõtluskrediidile.

Soovime ka rõhutada, et tarbija ei tee laenuvõtmise otsust lähtuvalt reklaamist, vaid vastavalt oma

vajadusele. Selleks kaardistatakse turul nähtuvad või tarbijale teadaolevaid teenusepakkujad,

kellega alustatakse lepingueelseid läbirääkimisi – laenuvõtmise otsus kinnitatakse alles

laenulepingu allkirjastamisel või hetkel, mil tarbija väljendab tahet olla lepingutingimustega seotud.

Ka pärast lepingu sõlmimist on tarbijal võimalik 14 päeva jooksul oma tahteavaldus tagasi võtta

ehk kasutada VÕS §-st 409 lg-st 1 tulenevat taganemisõigust. Krediidiandjatele pandud

kohustused ning tarbijatele tagatud õigused on tõstnud oluliselt tarbijate finantsteadlikkust ning

loonud olukorra, kus tarbijal on võimalik hoolikalt kaaluda nii laenuvõtmist kui sellega seotud

võimalikke tagajärgi.

EKALi hinnangul on tarbija jaoks alati parim lahendus, kui talle pakutakse huvipakkuva toote või

teenuse kohta kanaliüleselt rohkem infot (tagamaks, et tarbija otsus ei sünni mitte pelgalt

kaubamärgi, vaid toote/teenuse omaduste võrdluse tulemusena). See on vajalik eeskätt tarbija

majandushuvide kaitse ja informeerimise seisukohalt, võttes arvesse mh tarbijakaitseseaduse §

4 lg 1. Seega oleks mõistlik kaaluda piirangute vähendamist tarbijakrediidireklaamile ning anda

laenuandjatele võimalus tutvustada toote omadusi ja eripärasid, mille põhjal tarbija saaks teha

informeerituma ja kaalutletuma otsuse.

EKAL leiab, et finantsteenuse reklaami piiranguid tuleb Eestis leevendada ning muude

täiendavate piirangute kehtestamist, mida ei ole direktiivis ette nähtud, tuleks vältida. RekS § 29

lg 7 sätestab juba praegu, et tarbijakrediidi reklaam peab olema vastutustundlik ning

tasakaalustatud ega tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus

finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele.

Seega puudub vajadus kasutada direktiivi art 8 p-s 8 sätestatud võimalust ning luua selle pinnalt

kehtivasse õigusesse täiendavaid piiranguid.

EL tarbijakrediididirektiivi ülevõtmise käigus on näiteks Lätis planeeritud seni kehtinud

reklaamipiiranguid vähendada, Tarbijakaitseameti ja Majandusministeeriumi eestvedamisel on

vastav protsess seal juba käimas.

Piisavad selgitused (art 12)

EKAL-i hinnangul võiks võlaõigusseaduse § 4035 sisaldada proportsionaalsuse põhimõtet, mille

kohaselt tarbijale antavate selgituste sisu ja ulatus võib erineda olenevalt krediidilepingust,

tarbijast ja krediidi suurusest. Näiteks ei pruugi olla põhjendatud tarbija lepingueelse teabega

ülekoormamine olukorras, kus tarbija on juba korduvalt kasutanud sama krediidiandja või

krediidivahendaja poolt pakutavat finantsteenust ning seetõttu märksa teadlikum selle teenuse

olemusest.

Nõustamisteenused (art 16)

EKAL toetab ühetaolise regulatsiooni kohaldamist, kuivõrd nõustamisteenuse olemus on kõikidel

juhtudel sarnane. Küll aga ei pea EKAL vajalikuks direktiiviga pakutavate lisapiirangute seadmist.

Krediidivõimelisuse hindamine (art 18)

EKAL-i hinnangul võib krediidivõimelisuse hindamiseks nõutavate andmebaaside loetlemine

seaduse tasandil luua vajalikku õigusselgust ja olla krediidituru kõigi osapoolte huvides.

Eelduslikult võimaldaks see andmebaasi omanikel ja kasutajatel (isikuandmete vastutavatel

töötlejatel ja volitatud töötlejatel) hõlpsamini selgitada ka andmetöötluse eesmärke. Siinkohal ei

saa siiski jätta märkimata andmebaaside kasutamist puudutavaid üldisi probleeme:

1) jätkuvalt puudub krediidivõimelisuse hindamiseks vajalik peamine andmebaas – positiivne

krediidiregister;

2) Eesti väiksusest tulenevalt on alternatiivsete andmebaaside valik piiratud, mis seab

krediidiandjad sõltuvusse üksikutest teenuseosutajatest, kel on võimalik ühepoolselt

dikteerida hinnastamist ja andmebaasi kasutamise tingimusi printsiibil „võta või jäta“

(sellega võivad kaasneda erinevad huvide konfliktid);

3) andmebaaside sisu, haldamise ja isikuandmete töötlemise nõuete täitmise kvaliteet

varieerub sõltuvalt teenuseosutajast.

Positiivse krediidiregistri loomine parandaks märkimisväärselt krediidiandjate suutlikkust viia läbi

sisukas krediidivõimelisuse hindamine ja seeläbi aidata kaasa ülelaenamise probleemi

lahendamisele.

Sarnane register on olemas juba enam kui kahekümnes ELi liikmesriigis, teiste seas ka meie

naaberriikides Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis. Krediidiregistrit peetakse oluliseks vahendiks

tarbijate ülemäärase võlgnevuse vähendamisel ja turgu reguleerivatele asutustele vahendiks

krediidituru paremaks järelevalveks.

Ilma sellise registrita jääks ülevaade krediiditaotlejate juba olemasolevatest krediidikohustustest

endiselt põhinema peamiselt krediiditaotlejate enda poolt esitatud pangakonto väljavõtetele. Kuna

kontoväljavõtted ei pruugi sisaldada kõiki olemasolevaid krediidikohustusi, võivad taotlejad

krediidi saamiseks esitada krediidiandjale ebaõiget või mittetäielikku teavet. See on täna inimeste

ülemäärase võlgnevuse ja viivislaenude peamiseks põhjuseks.

Positiivse krediidiregistri kõrvalmõjuna on ka inimeste privaatsus paremini kaitstud, sest praegu

klientide poolt esitatavad kontoväljavõtted sisaldavad ka muud ebavajalikku infot isiku kulude ja

ostueelistuste kohta.

Andmebaasid (art 19)

Direktiivi art 10 lg 4 kohaselt tuleks andmebaasides, mis sisaldavad teavet tarbijate

krediidilepingute kohta, säilitada teavet vähemalt tarbijate võlgnevuste kohta krediidi

tagasimaksmisel ning krediidi liigi ja krediidiandja nime kohta. Sellise andmekoosseisuga

registriteks võib täna Eestis pidada maksehäireregistreid, kuid üksnes tinglikult, kuna need ei

kajasta üksnes teavet krediidilepingute kohta, vaid ka mistahes muudest võlasuhetest tulenevate

võlgnevuste kohta ning selles andmete kajastamine ei ole kohustuslik.

Teatavasti on Rahandusministeerium koostamas eelnõu positiivse krediidiregistri loomiseks.

Leiame, et diskussioon registris kajastatavate andmete osas ongi mõistlik läbi viia vastava eelnõu

menetlemise raames. Seniste teadmiste baasil toetab EKAL krediidiandmebaasides järgmiste

andmete säilitamist:

1) lepingu sõlmimise aeg ja krediidilepingu kehtivus (krediidi lõpptähtaeg);

2) krediiditaotleja tuvastamist võimaldavad andmed (isikukood);

3) krediidi tüüp (näiteks hüpoteeklaen, väikelaen, liising, krediitkaart, käendus) ja valuuta;

4) isiku roll lepingu raames (krediidivõtja, kaastaotleja, käendaja);

5) krediidipakkuja liik (nt krediidiasutus, erandi alusel tegutsev krediidiandja, krediidiandja,

krediidivahendaja, HLÜ, inkasso vm);

6) võlgnevuse summa;

7) krediidi kasutatud osa;

8) krediidi vaba limiit.

Arvelduskrediit (art 24)

Arvestades direktiiviga seatud eesmärke (valdkonna maksimaalne harmoneerimine, et tagada

siseturul finantsteenuste vaba liikumine), ei poolda EKAL arvelduskrediidilepingute puhul

rangemate reeglite sätestamist.

Seotud krediidilepingud (art 27)

EKAL ei pea võimalikuks toetada kehtivat õiguslikku regulatsiooni seotud krediidilepingute osas.

Kui krediidiandjad (finantseerijad) peavad enda kanda võtma kaupleja maksejõuetusest või

kaupade / teenuste puudustest tulenevad riskid, mõjutab see negatiivselt ka tarbijatele pakutavate

krediiditoodete tingimusi. Praktikas on esinenud arvukalt probleeme, kus kaupleja muutub

maksejõuetuks või „kaob ära" või keeldub tarbija nõuete lahendamisest aga sellised vaidlused ei

tohiks puutuda finantseerijatesse. Kauba / teenuse ja selle müüja valib välja siiski tarbija, kes

tutvub kaupleja taustaga ning kauplemiskohas kauba või teenuse kohta antava teabega (nt müügi-

, tarne- ja garantiitingimused).

Finantseerija vastutus võiks kõne alla tulla üksnes järgmistel juhtudel: a) kauba / teenuse või selle

müüja valis välja finantseerija, või b) tarbijal tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest

finantseerija professionaalsusesse, eelkõige kui finantseerija on spetsialiseerunud teatud

kaupade / teenuste ostu rahastamisele. EKAL on seisukohal, et seotud krediidilepingute osas

tuleks lähtuda sarnastest põhimõtetest, mis on sätestatud kehtiva võlaõigusseaduse

liisingulepingu regulatsioonis (VÕS § 362 lg 3).

Tähtajatud krediidilepingud (art 28)

Artikkel 28 on identne kehtiva direktiivi artikliga 13, mille alusel on sätestatud VÕS §-id 4141 ja

4142, mis näevad ette tähtajatute tarbijakrediidilepingute korralise ülesütlemise erinormid.

Leiame, et ei ole põhjust kehtivat regulatsiooni muuta ja toetame selle säilitamist.

Krediidiga seotud kulude piirangud (art 31)

Eesti krediiditurg on juba praegu üks reguleeritumaid Euroopas ning siinsetele ettevõtetele

kohaldatakse karmimaid nõudeid võrreldes näiteks kehtivas Euroopa tarbijakrediidi direktiivis

sätestatuga. See on tõstatanud korduvalt küsimusi piirangute põhiseaduspärasusest ja Eesti

Vabariigi põhiseadusega tagatud õiguste teostatavusest, mis ei aita edendada kuvandit siinsest

avatud ja innovaatilisest finantssektorist. EKAL ei pea põhjendatuks krediidi kulukuse määra

(KKM) ülempiiri võimalikku alandamist, kuivõrd see piiraks intensiivselt lepinguvabadust ning selle

kaudu ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust.

KKM võeti kasutusele eelkõige selleks, et hõlpsalt võrrelda mitmeaastaseid laene (nt

hüpoteeklaenud ja liisingud). KKM-i kasutamine lühiajaliste (alla 12 kuud) laenude puhul võib anda

moonutatud ülevaate ja viia realiseerimatute või äärmuslike näitajateni. Näiteks Deloitte’i poolt

2020. aastal läbi viidud uuring tõi näite 9100 € maksva auto lühiajalisest kasutamisest, mis viitab

asjaolule, et KKM ei pruugi olla sobiv mõõdik lühiajaliste laenude jaoks (KKM-i lühend inglise

keeles APR):

Eestis on KKM piirmäär juba viimaste aastate jooksul läbinud tugeva langusperioodi, kujunedes

turul pakutavate tarbimislaenude tingimuste foonil (turg ise reguleerib). Krediidiandjatena saame

kinnitada, et KKM-i piirmäära muutumise ja isikute maksekäitumise vahel ei ole olnud mingisugust

positiivset korrelatsiooni. Sama nähtub Soome praktikast, mille kohaselt jõuline intressilae

alandamine on kaasa toonud pigem võlgnike arvu järjepideva kasvu:

KKM piirmäära kehtestamise peamiseks ajendiks oli seaduse seletuskirja järgi vajadus kaitsta

tarbijaid, kes sõlmisid laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest vm sarnasest asjaolust ja kui tehing oli tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel või heade kommete vastane. Sellest johtuvalt peaks KKM ülempiiri langetamisele

eelnema põhjalik analüüs, mille põhjal saaks väita, et suurenenud on laenulepingute sõlmimine

tulenevalt tarbijate erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või vähesest teadlikkusest. Paraku

viimaste tarbijaid puudutavate turu-uuringute põhjal seda väita ei saa.

Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt 2023. aasta lõpus läbi viidud uuringu kohaselt olid tarbijad

teadlikud laenu võtmisega kaasnevatest riskidest ja ohtudest (nõus 93% vastanuist). Üheksa

tarbijat kümnest (88%) teadis kas täiesti või osaliselt, mida tähendavad mõisted nagu krediidi

kulukuse määr, intress, võla sissenõudmise kulud, krediidivõimelisus ja muud laenuvõtmisega

kaasnevad tingimused ning sama paljud (87%) loevad tarbijakrediidilepingu (nt laen, järelmaks)

selle sõlmimisel hoolikalt läbi. Seega teevad inimesed valdavalt teadliku laenuotsuse.

Mida krediidi kulukuse määra ülempiiri alandamine kaasa tooks?

● Kui krediidi kulukuse määra ülempiiri alandatakse, kitsendab see laenude kättesaadavust

tarbijatele, kes vajavad tagatiseta krediiti väiksemates summades või lühema tähtajaga või

kes kõrgema krediidiriski tõttu ei vasta pangandussektori ootustele. Krediidi kulukuse

määra ülempiiri alandamine võib kaasa tuua madalama sissetulekuga tarbijate

väljatõrjumise finantsturgudelt. Näiteks COVID-19 pandeemia ajal kehtestasid mitmed

Euroopa riigid (nt Soome, Poola) KKM-iga seotud piiranguid kiirendatud korras, kuid

hilisemad analüüsid on näidanud, et suur osa tarbijaskonnast jäi seetõttu vajalikest

finantsteenustest ilma, mis aitas kaasa majanduslanguse süvenemisele.

● Madalam intressimäär (sh krediidi kulukuse määr) muudab laenamise küll

taskukohasemaks, kuid toob paratamatult kaasa kulutuste suurenemise, sest madalad

intressid stimuleerivad kulutamist. Hea näitena on võimalik tuua Soome, kus kolmel korral

(2013, 2019, 2023) piirati jõuliselt krediidi kulukuse määrasid. Samas nähtub Soome

statistikast, et tarbijad laenavad seetõttu ühe suuremaid summasid. Näiteks jaanuaris

2013 moodustas väljastatud tarbijalaenude kogusumma 13,2 miljardit eurot aga tänaseks

on see kasvanud juba 17,8 miljardile eurole, mille üheks põhjuseks on kahtlemata krediidi

kulukuse määra järk-järguline piiramine. Piirangute seadmine ei ole aidanud vähendada

ka maksehäireid. Näiteks aastal 2013 oli maksehäireid 1 766 300 ning 2019. aastalt 1

878 700.

● Tarbijad kipuvad madalamate kuludega laenude puhul tagasimakseid edasi lükkama või

uusi laene taotlema. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Maailmapanga eksperdid, kes

on analüüsinud intressimäärade mõju finantssektorile. Sealjuures leiti, et kuigi krediidi

kulukuse ülemmäärasid rakendatakse sageli laenuvõtjate kõrgete intressimäärade

vähendamiseks, võib selline poliitika kaasa tuua soovimatuid tagajärgi, mis mõjutab

negatiivselt nii kogu pangandussektorit kui ka laenuvõtjaid (lk 16). Samuti võib see viia

suuremate laenude võtmisele (lk 12). Austraalia reservpank (keskpank) on leidnud samuti,

et madalad intressimäärad suurendavad kulutamist ja laenamist.

● Kavandatav muudatus võib piirata tarbijaskonna juurdepääsu reguleeritud krediiditurule,

mis võib tõugata tarbijaid otsima alternatiivseid finantseerimisallikaid (näiteks eraisikutest

laenuandjad sotsiaalmeedia gruppides). Sellisel juhul võivad need tarbijad ilma jääda

reguleeritud turgudel pakutavatest võimalustest ja (tarbija)kaitsest. Lisaks äärmiselt

ebasoodsatele laenutingimustele riskivad need tarbijad oma isiklike andmete lekkimise

ning laenuandja omakohtuga. Illegaalsete laenuandjate kasvu on puudutanud ka Deloitte’i

poolt 2020. aastal läbi viidud uuring.

● Kui krediidi kulukuse määra ülempiir on ebamõistlikult madal, vähendab see laenuandjate

huvi oma teenuste arendamise vastu. See pärsib konkurentsi ja finantstehnoloogia

innovatsiooni, piirab tarbijatele kättesaadavate teenuste valikut ning võimaldab

allesjäävatel turuosalistel hoopis hindu tõsta. Laiemalt mõjutab krediidituru kahanemine ka

Eesti kogutarbimist ja makromajanduslikke väljavaateid.

● Tänases geopoliitilises olukorras puudub Eestis tegutsevatel pangavälistel krediidiandjatel

võimekus kaasata soodsamat raha. Investorite huvi regiooni raha paigutamiseks on

madal, mis otseselt mõjutab ka krediidiandjate pakutavate toodete hinda. Juba hetkel

moodustab krediidiandjate poolt kaasatud kapitali hind võlakirjaturgudel kolmandiku

maksimaalsest KKM-ist, piirmäära alanemisel ja seniste osakaalude muutumisel kaob

jätkusuutlikkus ja tekib reaalne eksistentsiaalne risk. Erinevalt pankadest ei ole

krediidiandjatel võimalik kaasata hoiustajate raha, kuigi laenude väljastamisega

kaasnevad samaväärsed või kohati kõrgemad kulud.

● KKMi muutmisega ole kuidagi garanteeritud ega loogiliselt põhjendatud, et KKM-i

piirmäära alanemisega paraneb tarbijate maksekäitumine (vt eeltoodud Soome näide).

Pigem võib KKM-i piirmäära alandamine ja sellekohane kommunikatsioon sisendada

ühiskonnas veendumust, et laenamine on edaspidi justkui soodustatud ja mõjuda

tarbijatele senisest atraktiivsemalt. Praktika on näidanud, et madalamad laenukulud

suurendavad laenamist ja kasutusse võetavaid laenusummasid, mis võib kokkuvõttes

suurendada võlgnevuste arvu ja teha ühiskonnale karuteene.

EKALi hinnangul puudub vajadus muudatusteks krediidi kulukuse ülempiiri määratlemisel.

Krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kolmekordne keskmine on selge ja

läbipaistev kriteerium, mis on mõjutatud turul tegutsevate suuremate pakkujate vahelisest

konkurentsist ning vastab majanduses kehtivale olukorrale. KKMi ülempiir on Eestis kehtinud pea

10 aastat ning selle aja jooksul on ülempiiri arvutamise aluseks olev määr oluliselt langenud (kui

2014. aasta juunis oli see 101,85%, siis 2024. aasta juuniks oli määr langenud 49,95%-le).

Oluline on seejuures tagada, et Eesti krediiditurul tegutsevad ettevõtted ei satuks Baltikumi

kontekstis ebavõrdsesse seisu. Juba praegu on Eesti kehtiv KKMi ülempiir madalam nii Lätis kui

Leedus rakendatavast intressilaest, lisaks on Läti ja Leedu krediidiandjatel võimalik krediidiotsuste

kvaliteeti tõsta positiivsete krediidiregistrite abil.

EKAL ei näe vajadust täiendavate piirangute kehtestamiseks, kuivõrd see viib kokkuvõttes Eesti

finantssektori konkurentsivõime nõrgenemiseni ning võib kaasa tuua turutõrkeid või -takistusi.

Kõik täiendavad piirangud või kulud krediidiandjatele kajastuvad ka finantsteenuse lõpphinnas,

mistõttu peamisteks kaotajateks oleksid eelkõige teenuste tarbijad.

Äritegevusele esitatavad nõuded (art 32)

EKAL ei pea võimalikuks lähtuda KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist ka muude

tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud. Erinevalt

elamukinnisvaraga seotud laenudest on muude tarbijakrediidilepingute maht ja pakkujate arv

märkimisväärselt suurem, mis muudaks nii suure halduskoormusega nõude täitmise praktikas

võimatuks ja see välistaks igasuguse vahendustasude maksmise. Sellise nõude kehtestamine

ajendaks leidma võimalusi vahendustasude maksmiseks muul viisil, sh ei ole välistatud varjatud

vahendustasude maksmise kokkulepped. EKAL toetab vahendustasude maksmist selgete ja

vähekoormavate reeglite alusel, mis tagaks nende läbipaistvuse ka edaspidi.

Töötajate teadmistele ja pädevustele esitatavad nõuded (art 33)

KAVS § 40 lõike 5 alusel kehtestatud ministri määruses sätestatud nõuded on üldiselt

asjakohased. Eraldi võib välja tuua järgmised tähelepanekud:

1. Ajakohane oleks täiendada määruse § 3 punkti 4 sõnastust järgmiselt: „tunneb rahapesu

ja terrorismi rahastamise tõkestamise ning rahvusvahelise finantssanktsiooni rakendamise

korda“.

2. Määruse § 4 lõike 2 punkti 3 sõnastuse kohaselt peab töötaja tundma ja oskama selgitada

krediidilepingu intressi arvutamise ning krediidi kulukuse määra arvutamise korda. EKAL-

i hinnangul on ootus, et töötajad tunneksid krediidi kulukuse määra arvutamise korda, liialt

optimistlik. Rahandusministri määrus nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise

kord“ on spetsiifiline erimäärus, millega antakse mh tarbijakrediidi kulukuse määra

arvutamise valem. See on võrdlemisi nõudlik valem ja valemiga tehtavast arvutustehtest

arusaamine on krediidiandjate ja -vahendajate väheste töötajate privileeg, mistõttu

valdava osa töötajaskonna puhul on § 4 lõike 2 punkti 3 täitmine komplitseeritud. Sellest

tulenevalt teeb EKAL ettepaneku korrigeerida määruse viidatud sätte sõnastust järgmiselt:

„3) tunneb ja oskab selgitada krediidilepingu intressi arvutamise korda ning krediidi

kulukuse määra kujunemise aluseid“.

Võlgnevused ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed (art 35)

Uue direktiivi art 35 on sisult samane praegu kehtiva tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EÜ artikliga

161. Vastavad sätted võetakse Eesti õigusesse üle krediidiinkassode ja -ostjate seadusega koos

võlaõigusseadusesse tehtud täiendusega. Nimelt lisati võlaõigusseadusesse § 1161, mis

reguleerib tarbijakrediidilepingu kohtuvälise ümberkujundamise meetmeid ja nende kohaldamist.

Kuna direktiivi tasandil see regulatsioon sisuliselt ei muutu, siis leiame, et puudub vajadus

algatada restruktureerimismeetmete osas uut diskussiooni. Meetmete loetelu on sätestatud

mitteammendavana ning nii peaks see ka jääma. Kohustuslikke meetmeid ei saa ette kirjutada ja

seda loetelu ei ole mõistlik piirata, kuivõrd tarbijate ja krediidiandjate finantsseisund on erinev.

Näiteks kohustuslikus korras laenuintressi vähendamisega võib kaasneda olukord, kus

krediidiandjale tekib reaalne laenukahjum (krediidiandja on pidanud tarbijale antava

krediidisumma ka ise sisse laenama ja erinevalt pankadest ei ole ta saanud selleks kasutada

hoiustajate raha).

VÕS § 1161 tuleks siiski uue direktiivi sõnastusega kooskõlla viia (sh sätestada, et

restruktureerimise meetmeid ei pea pakkuma tarbijale korduvalt; samuti sätestada sõnaselgelt art

35 lg 1 teises lõigus toodud reegel, s.t. et restruktureerimisel ei nõuta krediidivõimelisuse

hindamist, kui sellega ei suurendata märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat). Samas

tuleks paremini ära defineerida “märkimisväärne suurendamine”.

Leiame, et kuna art 35 raames peetakse silmas restruktureerimismeetmete pakkumist enne

täitemenetluse algatamist, siis ei ole see otseselt seotud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

toiminguga ega saa mõjutada ülesütlemise kehtivust (s.t. VÕS § 116 lg 2 ja VÕS § 1161 sätestatud

kohustuste täitmine võib, aga ei pruugi toimuda samaaegselt). Samuti ei peaks ülesütlemise

tühisust sätestama VÕS § 116 lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärjena.

Eraldi tagajärje sätestamine art 35 kohaste meetmete mittepakkumise eest enne täitemenetlust

ei ole vajalik. Esiteks ei ole meetmete pakkumine absoluutne kohustus, vaid seda tuleb teha

asjakohasel juhul. Näiteks ei ole asjakohane pakkuda restruktureerimismeetmeid tarbijale, kelle

makseraskuseid ei ole võimalik ületada ühegi meetmega või kes ei tee krediidiandjaga kokkuleppe

saavutamiseks koostööd või kes on esitanud krediidiandjale valeandmeid või võltsitud dokumente.

Seda, kas meetmete pakkumine ja rakendamine oli asjakohane, tuleb hinnata iga konkreetse

juhtumi asjaolude alusel. Vajadusel saab tarbija kasutada juba olemasolevaid

õiguskaitsevahendeid (nt nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist või nõuda

sundtäitmise lubamatuks tunnistamist).

Täiendavalt analüüsis EKAL võimalust tarbijakrediidilepingu ülesütlemine tagasi pöörata ning

leidis järgmist: lepingu ülesütlemiselt õigusjõu võtmine olukorras, kus tarbija hakkab võlga tasuma

alles pärast ülesütlemist, ei ole mõistlik ega põhjendatud ning seda ei näe ette ka direktiiv. Lepingu

ülesütlemine on tahteavaldus, mille kehtivust saab hinnata üksnes selle tegemise aja asjaolude

alusel.

Ülesütlemisavalduselt tagasiulatuvalt õigusjõu võtmine tooks kaasa ka praktilisi ja olulisi tehnilisi

probleeme ning segadust seoses nõude arvestusega nii krediidiandja IT-süsteemides kui ka

raamatupidamises (tõenäoliselt halvendaks see krediidiandjate poolt esitatavate aruannete

kvaliteeti). Samuti võivad nõuded olla selleks hetkeks juba edasi loovutatud krediidiinkassole.

Viimasel juhul tekiks õiguslikult keeruline situatsioon, kus ei ole üheselt selge, kas ja kuidas

mõjutab ülesütlemisavalduselt õigusjõu äravõtmine nõude loovutust. Sellised ebaselgused ei ole

ühegi osapoole huvides ning üksnes suurendavad arusaamatusi ning vaidlusi krediidiandja ja

tarbija vahel. Lisaks tekib sellest täiendav töö- ja halduskoormus järelevalveasutustele, kohtutele

ja muudele tarbijate võlaküsimustega tegelevatele isikutele.

Leiame, et tarbija õigused seoses tarbijakrediidi lepingu ülesütlemisega on juba piisavalt kaitstud,

arvestades VÕS § 116 sätestatud ülesütlemise piiranguid ja läbirääkimiste pakkumise kohustust

ning VÕS §-st 1161 tulenevat kohustust pakkuda tarbijale asjakohasel juhul restruktureerimis-

meetmeid ka enne kohtu- ja täitemenetluse alustamist. Kui see on asjakohane ja võimalik, siis ei

ole välistatud, et kohaldatava restruktureerimismeetme raames lepivad pooled kokku ka

ülesütlemisavalduse tühistamises ja tarbijakrediidilepingu kehtivuse taastamises, kuid sellist

võimalust ei tohiks muuta seaduse tasandil reegliks ja vältimatult järgnevaks tagajärjeks olukorras,

kus tarbija on asunud pärast ülesütlemist krediidiandjale võla katteks makseid tegema. See võib

vähendada lepingu ülesütlemise kui õiguskaitsevahendi tõsiseltvõetavust ning soodustada

hoolimatut suhtumist kohustuste täitmisesse ja võlgu jäämisesse.

EKALi hinnangul on olemasolev ülesütlemise regulatsioon piisav ning võlgnevuse lävendi

kehtestamine ülesütlemise eeldusena ei ole vajalik. Lisaks tuleb arvestada, et krediidiandjate IT

ja võlamenetluse süsteemid ja protsessid on üles ehitatud praeguseid ülesütlemise reegleid

silmas pidades ning mistahes muudatused neis eeldustes nõuavad arvestatavat aja- ja rahakulu.

Pigem võib võlgnevuse summalise lävendi kehtestamine ülesütlemise eeldusena süvendada

ühiskonnas levivaid probleeme seoses nn ülelaenamisega (näiteks võib võlgnike seas valdavaks

kujuneda arusaam, mille kohaselt „väikeste võlasummade puhul ei juhtu mitte midagi“).

Viivis ja muud tasud

Makseviivituse korral nõutavatest tasudest reguleerib kehtiv õigus sissenõudmiskulude

hüvitamist, sealhulgas hüvitise määrasid meeldetuletuskirjade eest (VÕS § 113²). Leiame, et seda

regulatsiooni tuleks muuta alljärgnevatel põhjustel.

VÕS § 113² lg-s 1 ja lg-s 2 on meeldetuletuskirjade hüvitise määrad sõnastatud

maksimummääradena, mistõttu praktikas nõuavad kohtud, et krediidiandjad esitaksid andmeid ja

tõendeid vastava kulu suuruse kohta. Samas ei ole kõik kirja saatmiseks tehtavad kulud otsesed

kulud ning neid ei ole võimalik tõendada (eelkõige üldised võlahaldussüsteemide loomise ja

haldamisega seotud kulud, ajakulu võlaga tegelemisel jms). Kuna kehtestatud määrad on

suhteliselt madalad, ei kata need tegelikult ära krediidiandja tegelikke kulusid.

Esiteks võiks kaaluda määrade mõningast tõstmist, arvestades, et need on sellises suuruses

muutumatuna kehtinud juba alates 01.10.2015. Teiseks oleks mõistlik sätestada

meeldetuletuskirjade hüvitise määrad mitte maksimaalse määrana, vaid kindlas suuruses

seaduses ettenähtud hüvitisena. Kui krediidiandja otsesed kulud võla sissenõudmisel, sh

meeldetuletuskirjade saatmisel, osutuvad aga suuremaks, siis rakenduks VÕS § 113² lg 4 ning

krediidiandja oleks kohustatud vastavaid kulusid ka tõendama. Eeltoodud muudatus vähendaks

oluliselt ka kohtute koormust. Hetkel kulutavad kohtud iga tarbijakrediidilepingu vaidluse puhul

ressurssi suhteliselt väikeste sissenõudmiskulude nõuete hindamisele, nõudes juba hagi

menetlusse võtmisel tõendeid kirjade saatmisega seotud kulude kohta ka siis, kui need kirjade

eest nõutavad tasud on kooskõlas VÕS § 1132 lg-s 2 toodud piirmääradega. Otsuse tegemisel

peab kohus esitatud tõendeid hindama ning lahendama nõuet sisuliselt kahjunõudena. See ei ole

sissenõudmiskulude hüvitiste suurust arvestades mõistlik ega põhjendatud.

EKAL ei toeta Tartu Ülikooli krediidituru uuringus tehtud ettepanekut alandada tarbijakrediidi

lepingust tulenevat viivisemäära 5 %-le (+ baasintressimäär). Määra kehtestamine sellisel tasemel

annaks ühiskonnale vale signaali ja võib soodustada hoolimatut suhtumist oma kohustuste

täitmisesse ja võlgu jäämisesse. Seadusjärgne viivisemäär (8% + baasmäär) ei ole nii suur, et

seda peaks tarbijakrediidilepingute jaoks vähendama. Kui lepingujärgne intressimäär on aga

seadusjärgsest viivisemäärast suurem, siis ei saa ka viivisemäär olla intressimäärast madalam.

Vastasel korral satuks kohustusi rikkuv krediidisaaja soodsamasse olukorda, võrreldes lepingut

nõuetekohaselt täitva krediidisaajaga. Sellele olulisele põhimõttele on juhtinud tähelepanu ka

Riigikohus 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud määruses (p 34).

Tarbijad on ka praegu kaitstud ülemäära suurte viiviste eest. Esiteks tagatakse krediidi kulukuse

määra ülempiiri kaudu, et lepingujärgne intressimäär ning seeläbi ka kohaldatav viivisemäär ei

oleks ebamõistlikult suur. Teiseks kaitseb tarbijaid VÕS § 113 lg 8, mis annab õiguse taotleda

viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule.

Lisaks ei toeta EKAL viivisemäära ülempiiri sidumist VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraga,

kuivõrd seadusejärgse intressimäära puhul on tegemist perioodiliselt muutuva määraga, mis

seaks täiendava koormuse ka viiviste arvestamisele. Laenusuhte erinevatel perioodidel erineva

määraga viivise arvutamine raskendaks laenulepingu haldamist ning lepingust tulenevate tasude

arvutamist. Selle tagajärjeks võib olla olukord, kus viiviste arvutamine põhjustab arusaamatusi või

arvutuslikke eksimusi erinevate menetlusosaliste poolt.

Kui krediidiandjale on tarbijakrediidilepingute puhul tekkinud viivitamisest tingitud kahju ning ta

suudab tõendada kõik tavapärased kahjunõude eeldused ja rikkumisega põhjuslikus seoses oleva

kahju suuruse, siis peaks krediidiandjal olema ka õigus vastava kahju hüvitamist tarbijalt nõuda.

Kahju hüvitamise nõudeõigust ei tuleks välistada, sest kahju hüvitamise eesmärgiks on rikutud

õiguste taastamine ja selline kahju võib reaalselt tekkida vaatamata asjaolule, et valdavalt

krediidiandjad seda ei nõua. Vajadusel kaitseb tarbijat ebaõiglaste kahjunõuete esitamise eest

VÕS § 140 lg 1, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies

ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult

vastuvõtmatu, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja

nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Seadusandja ei peaks andma

ühiskonnale signaali, mis võib veelgi soodustada võlgu jäämist – võlgnevus on seotud siiski

kohustuste rikkumisega, mida ei peaks laialdasemalt tolereerima.

EKAL-i arvates ei tohiks võlgnikud sattuda lepingu rikkumise kaudu soodsamasse olukorda

võrreldes lepingu täitmisega. EKAL peab vajalikuks ka rõhutada, et mitte ühegi krediidiandja huvi

ei ole tarbijaid üle krediteerida, oluliselt riskantsemaid laene väljastada, võlaportfelli kasvatada ja

võlgnikke juurde tekitada või laenunõudeid inkassoettevõttele müüa, sest need on selgelt

kahjumlikud tegevused iga krediidiandja jaoks.

Mittekrediidiasutustele ja mittemakseasutustele tegevusloa andmine, nende

registreerimine ja järelevalve (art 37)

EKAL ei pea asjakohaseks KAVS § 2 lõigetes 5, 6, 8, 9 ja 11 sätestatud kohaldumisala muutmist

ega kitsendamist. Muudatusega kaasneks tõenäoliselt täiendav vastutus Finantsinspektsioonile

olukorras, kus Finantsinspektsiooni järelevalvesubjektide hulk on paisunud niigi suureks ning

sellega võib kaasneda oht finantsjärelevalveliste ülesannete tulemuslikule ja tõhusale täitmisele.

Kuna juba hetkel KAVS ei võimalda tegutseda krediidiandjana eraisikutel (KAVS § 5 lg 2 kohaselt

võib krediidiandja tegutseda aktsiaseltsina, osaühinguna või vastavalt hoiu-laenuühistu seadusele

tulundusühistuna), siis puudub otsene vajadus KAVSi muutmiseks. EKALi hinnangul tuleks pigem

tõhustada järelvalvet sotsiaalmeedias krediiti andvate eraisikute üle ning tõsta tarbijate teadlikkust

vastava tegevuse ebaseaduslikkusest. Eraisikud, kes annavad või vahendavad regulaarselt

tarbijatele krediiti, tegutsevad teadlikult ärilistel ja majanduslikel kaalutlustel ning neile ei pea

osaks saama erikohtlemist.

Pädevad asutused (art 41)

Leiame, et seaduses selliste täpsustuste (kas ja mis tingimusel võiks Finantsinspektsioon või

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sekkuda nö krediiditoodete kujundamisse) tegemine

ei ole vajalik, kuna vastavad sätted on Eesti õiguses juba olemas (eelkõige TKS § 64, TKS § 65,

KAVS § 91 lg 1 p 14, KAVS § 91 lg 2 p 4). EKAL toetab sellist regulatsiooni, mis eristab selgelt

erinevate regulaatorite tegutsemise piire ning välistab olukordi, kus erinevate regulaatorite poolt

esitatakse turuosalistele üksteisele vastu käivaid hinnanguid.

Täiendavate lahendustena toetab EKAL:

1) finantsombudsmani ametikoha loomist;

2) järelevalveasutuse ennetavat sekkumist, mille kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate sise-

eeskirjades tehtavad muudatused peavad saama järelevalveasutuse eelneva kooskõlastuse.

KAVS § 94 lg 1 p 3 kohustab krediidiandjaid ja -vahendajaid viivitamata informeerima

Finantsinspektsiooni sise-eeskirjaga kindlaks määratud korra või reeglite muutumisel ning

Finantsinspektsioonile tuleb esitada muudetud sise-eeskiri. Sellele ei järgne tavaliselt

Finantsinspektsiooni tagasisidet või hinnangut selle kohta, kas sise-eeskirjadesse sisse viidud

muudatused on järelevalveasutuse hinnangul aktsepteeritavad. Krediidiandjate ja -vahendajate

tegevust puudutavaid vaidlusi ja hilisemaid tõlgendusprobleeme saaks suures osas ära hoida, kui

Finantsinspektsioon hindaks muudetud sise-eeskirjade nõuetekohasust enne nende kehtima

hakkamist (vähemalt vastutustundliku laenamise nõuete täitmise osas). Finantsinspektsiooni

poolset ülevaatust hõlbustaks see, kui seadus kohustaks krediidiandjaid ja -vahendajaid sise-

eeskirjas tehtavad muudatused äratuntavalt märgistama või esile tõstma (nt track changes

funktsiooni abil) – see võimaldaks sise-eeskirja eelnevat ja tulevast versiooni paremini võrrelda.

II. Osa (täiendavad ettepanekud)

Järgnevalt anname omapoolse arvamuse ettepanekute osas, mis on esitatud Tartu Ülikooli poolt

2021. aastal läbi viidud krediidituru uuringus ja Eesti Panga teemapaberis „Pankadevaheline

konkurents eesti laenuturul“.

EKALi hinnangul pole 2021. aastal läbi viidud Tartu Ülikooli krediidituru uuring kõige õnnestunum,

sest selle käigus ei analüüsitud piisavalt laial määral Eesti krediiditurgu. Näiteks uuringu käigus

sooritati vaid üks testost, mille alusel on pangavälise krediidisektori tegevuspraktikate osas tehtud

väga laiaulatuslikke ja kohati ekslikke järeldusi. Samas tegutseb krediiditurul üle 40 litsentseeritud

krediidiandja, kes pakuvad mitmekesist finantstoodete valikut järelmaksudest kuni

krediidikontodeni.

Anname teada, et EKAL on tellinud Tartu Ülikoolilt uue põhjaliku uuringu, mis tugineb

krediidiandjate poolt esitatud ametlikule (sh avalikult mittekättesaadavale) statistikale ning hõlmab

ka laiaulatuslikumat tarbijaküsitlust. Uuringu tulemused peaksid selguma 2024. aasta sügisel,

millest plaanime teavitada ka avalikkust.

EKALi tagasiside 2021. aastal valminud krediidituru uuringus toodud ettepanekutele:

1. Näha ette teavitamiskohustuse rikkumise eest juriidiliste isikute puhul kuni 400 000 eurone trahv

(ettepanek nr 8).

Ettepaneku sisu jääb liialt üldsõnaliseks ega võimalda aru saada, mille eest täpsemalt trahvi

soovitakse sätestada – kas siin mõeldakse lepingueelse teabe andmise kohustuse (art 10) või ka

lepingueelsete piisavate selgituste andmise kohustuse (art 12) rikkumise sanktsioneerimist.

Leiame, et kui üldse teavitamiskohustuse rikkumise puhuks trahv ette näha, siis tuleks piirduda

teabelehe esitamise kohustusega, mis on piisavalt konkreetne ja iga tarbija suhtes ühtviisi

täitmisele kuuluv kohustus. Piisavate selgituste andmise kohustuse täitmisele hinnangu andmine

on aga juba kohustuse sisust tulenevalt subjektiivne (piisavus võib olla erinev, sõltuvalt

asjaoludest, krediidi liigist, tarbija isikust jms). Sellise mõnevõrra subjektiivse kohustuse sidumine

trahviga võib kaasa tuua olukorra, kus krediidiandjad hakkavad kõiki tarbijaid igaks juhuks infoga

üle külvama, et mitte riskida kohustuse rikkumise ja kaasneva trahviga.

Leiame, et sedavõrd suures ulatuses trahvi sätestamine lepingueelse teabe andmise kohustuse

rikkumise eest oleks ülemäärane ja liiga raske tagajärg, arvestades, et rikkumise võimalikud

negatiivsed mõjud on seadusega tarbija jaoks juba leevendatud. Nimelt on kohustuslik avaldada

tarbijakrediidilepingus endas põhimõtteliselt sama teavet, mida avaldatakse tarbijakrediidi

teabelehes, ning tarbijale on ette nähtud õigus lepingust taganemiseks. Lisaks sätestatakse uue

direktiivi art 10 punktis 1 teises lõigus krediidiandjale kohustus tarbijale taganemisõigust ja selle

teostamise korda meelde tuletada, kui lepingueelne teave esitatakse vähem kui üks päev enne

krediidilepingu siduvaks muutumist. Seega ei pea me teavitamiskohustus(t)e rikkumise eest trahvi

ettenägemist põhjendatuks.

Karistusmäärade tõstmisele peab eelnema põhjalik analüüs ja argumentatsioon, millest nähtuvalt

on karistusmäärade tõstmine ka reaalselt ja sisuliselt põhjendatud (trahvimäära tõstmine oleks

õigustatud näiteks olukorras, kus sektorisisene seadusekuulekus on vähenenud ja rikkumiste arv

kasvanud, millest tulenevalt võiks järeldada, et senised trahvimäärad ei ole omanud

üldpreventiivset mõju). Vastasel juhul jääb heidutus arusaamatuks.

2. Kaaluda igapäevase tarbimisega seotud krediiditoodete Interneti (eelkõige sotsiaalmeedia)

vahendusel toimuva reklaami puhul täiendavate nõuete sätestamist (nt kohustust hoiatada tarbijat

selgelt krediiditoote tarbimisega kaasneda võivatest negatiivsetest tagajärgedest). Lisaks

kaaluda, kas ka otsepostitustega (nt, kui ettevõtja suunab info kindlale isikule või kindlale arvule

isikutele või kui tegemist on tellitud teabega) edastava info nõudeid tuleks täiendavalt reguleerida

(ettepanek nr 9). Nt, kas on vajalik lisada võimalusi selleks, et tarbija saaks otsepostitustest

lihtsamini loobuda? Või milliseid muid reegleid oleks otsepostituste osas tarvis?

EKALi hinnangul on tarbija jaoks alati parim lahendus, kui talle pakutakse huvipakkuva toote või

teenuse kohta rohkem infot (tagamaks, et tarbija otsus ei sünni mitte pelgalt kaubamärgi, vaid

toote/teenuse omaduste võrdluse tulemusena). See on vajalik eeskätt tarbija majandushuvide

kaitse ja informeerimise seisukohalt, võttes arvesse mh tarbijakaitseseaduse § 4 lg 1. Seega oleks

mõistlik kaaluda piirangute vähendamist tarbijakrediidireklaamile ning anda laenuandjatele

võimalus tutvustada toote omadusi ja eripärasid, mille põhjal tarbija saaks teha informeerituma ja

kaalutletuma otsuse.

EKAL ei toeta täiendavad piirangud tarbijakrediidireklaamile ja see võib ilmselgelt viia

ülereguleerimiseni. Piirangute ja keeldudega kaasneb tavaliselt vastassuunaline liikumine, mis on

orienteeritud keeldudest kõrvalehoidumisele. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium jagas

31.01.2024 reklaamiseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsust ja selle põhjal võib öelda,

et ühiskond on valmis kaaluma pigem reklaamiseaduse piirangute leevendamist (sarnane

protsess on aset leidmas ka Lätis). Eesti võlaõigusseadus annab tarbijale piisava kaitse ning

tarbijatele on tagatud võimalus laenulepingust loobuda. Tarbijakrediidi taotlemise protsessi käigus

ning sõlmitava tarbijakrediidilepinguga hoiatatakse tarbijat erinevate negatiivsete tagajärgede

eest, mis võivad krediiditoote tarbimisega kaasneda. Samuti sisaldavad kõik finantsteenuse

reklaamid RekS § 29 lg 2 kohast üleskutset, mis on samuti hoiatava iseloomuga.

EKAL ei pea vajalikuks täiendavalt reguleerida ka otsepostitustega edastatava info nõudeid, sest:

a) vastavad nõuded on olemasoleva normistikuga (nt elektroonilise side seadus) juba piisavalt

reguleeritud;

b) nende nõuete täitmine allub Andmekaitse Inspektsiooni järelevalvele, ja

c) vastav teabevahetus toimub vabatahtlikkuse alusel, s.t tegemist on tarbijate poolt tellitud

teabega, millest on võimalik igal ajal lihtsasti loobuda.

Krediidiandjale peab jääma võimalus edastada oma kliendile infot, sh kehtivad ka kliendi

kommunikatsiooni osas vastutustundlikkuse põhimõtted. Nimetatu rakendamise korral tuleks

eristada oluliselt, et mis on reklaampostitus (tarbijale edastatud reklaamivahendaja vahendusel)

ning mis on krediidiasutuse poolt tarbija nõusoleku alusel edastatav otsepost, näiteks igakuine

kliendikiri. Kui klient on andnud nõusoleku krediidiandjale turundusinfo saamiseks, siis ei tohiks

piirata info edastamist nt toodete, toote-tingimuste või kampaaniate osas.

Lisaks ei peaks otsepostituste edastamise nõuete täiendavat reguleerimist vaatlema üksnes

krediidituru kontekstis, sest otsepostituste edastamisega tegelevad erinevate valdkondade

ettevõtjad (sideettevõtted, ravimifirmad, jaekaubanduse ettevõtted, koolitusfirmad jne). Kuivõrd

temaatika allub Andmekaitse Inspektsiooni järelelvalvelisele kontrollile, siis soovitab EKAL

otsepostituse edastamise nõuete täiendava reguleerimise vajaduse küsimuses konsulteerida

eelkõige Andmekaitse Inspektsiooniga, kellel eelduslikult on kõige parem ülevaade sellest, kuidas

toimub nõuete järgimine praktikas.

3. Selgelt tuleks reguleerida, milline on õiguslik tagajärg, kui tarbija ei esita oma

krediidivõimelisuse kohta õiget ja täielikku teavet (ettepanek nr 1).

EKAL-i hinnangul on krediidiandjatele seatud vastutus ja tõendamiskoormus (sh viimasel ajal

kujunenud kohtupraktika) propageerimas arusaama, mille kohaselt kohustuste täitmise asemel on

kasulikum lepingut rikkuda ning laenuvõtmisega tarbijale kaasnevad riskid on praktiliselt

olematud. EKAL-i arvates ei tohiks võlgnikud sattuda lepingu rikkumise kaudu soodsamasse

olukorda võrreldes lepingu täitmisega. Sellest tulenevalt toetab EKAL selgemat regulatsiooni, mis

viitab tarbija isiklikule vastutusele olukorra tekkimise eest. Võlgnikul on olukorra tekkimises

märkimisväärne omaosalus, sest ainult tema omab kõige paremat ülevaadet enda isikliku

finantsolukorra ja tulevikuplaanide kohta.

Tarbijate poolt valeandmete esitamine on kahjuks massiline. EKAL-i liikmesettevõtete praktika

põhjal võib väita, et oma tegeliku finantsseisundi varjamisest huvitatud laenutaotleja ei ole

motiveeritud esitama krediidiandjatele õiget ja täielikku informatsiooni, kuivõrd tema peamine huvi

seondub krediidi kättesaamisega. Sellest tulenevalt toetab EKAL lähenemist, kus krediidiandjat

teadlikult või sihilikult eksitanud tarbija ei saa kasu VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärgedest.

EKAL teeb ettepaneku muuta § 4034 lg 7 viimast lauset selliselt, et sealt nähtuks ka tarbija poolne

sihilik tegevus krediidiandja eksitusse viimiseks (olemasolev sõnastus piirdub teabe esitamata

jätmisega, kusjuures tarbija „tahtlikkust“ võib olla keeruline tuvastada).

4. Kaaluda tarbijate õiguste täiendavaks kaitseks regulatsiooni kehtestamist tarbijakrediidi

tagastamise kohta ettenähtud aja jooksul võrdsete maksete ja seadusjärgse intressiga (või ilma

intressita) ka muudel tarbijakrediidi tühisuse juhtudel kui liigkõrge krediidi kulukuse määraga

lepingute puhul, laiendades seda tagajärjena ka tarbijakrediidi lepingu tühistamisele (ettepanek nr

13).

EKAL toetab ettepanekut nr 13, kuivõrd see võib luua täiendavat selgust tarbijakrediidi lepingu

tühisuse juhtudel. Küll aga ei saa EKAL tolereerida olukorda, kus tarbijakrediidi tagastamine

toimuks ilma intressita, seadusjärgse intressi nõudmise õigus peaks alles jääma.

5. Tunnistada kehtetuks VÕS § 88 lg 2, mis mh justkui keelab hüpoteegiga tagatud kohustuste

täitmise, kuni täitmata on tagamata või vähemtagatud kohustusi.

EKAL ei toeta nimetatud sätte kehtetuks tunnistamist, kuivõrd see võib teha võlgnikele karuteene

ja tuua kaasa olukorra, kus võlgnikud hakkavad eelistama vähem kulukamate kohustuste täitmist

olukorras, kus kulukamad kohustused aina kuhjuvad. VÕS § 88 lg 2 kehtetuks tunnistamine

kahjustaks põhjendamatult võlausaldajate huve, kusjuures muudatus mõjutaks ka muid

võlasuhteid, mitte ainult (tarbija)krediidilepinguid. Lisaks ei saa jätta märkimata, et VÕS § 88 lg 2

ei ole seotud üksnes kinnisvaratagatistega (hüpoteegiga). Nimetatud säte puudutab ka muid

võimalikke tarbijakrediidi tagatisi (nt sõidukid, omandireservatsiooniga vallasvara, käendus). Kui

on soov tekitada erisusi hüpoteegiga tagatud kohustuste jaoks ja selleks on kaalukad

põhjendused, siis on võimalik säte vastavalt sõnastada, aga mitte täielikult kehtetuks tunnistada.

6. Sätestada, et tarbijakrediidist tuleneva võlgnevuse restruktureerimisel (nt võlatunnistuse,

kompromissi, refinantseerimislaenu vormis) vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on lepingu tühisus (kehtima võiks jääda üksnes maksetähtaja pikendamine);

alternatiivselt võiks kaaluda, et tarbijakrediidiga seotud võlatunnistused on tühised (st säilib senine

kohustus).

EKAL jääb selle ettepanekuga seoses äraootavale seisukohale, sest ettepanek sellisel kujul jääb

ebamääraseks ning EKAL näeb siin mitmeid ohte seoses asjaoluga, et juba makseviivituses

olevat tarbijat ei saa enam pidada krediidivõimeliseks. See võib tekitada erinevaid subjektiivseid

tõlgendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta. Sellises olukorras võiks pidada

vastutustundlikuks igat meedet, mis on suunatud makseviivituses kliendi olukorra parandamisele

(nt tema huvides toimuv lepingumuudatus või kohustuste restruktureerimine eeldusel, et

tingimused lähevad paremaks).

Igal juhul tuleks restruktureerimise puhuks sätestada leevendused vastutustundliku laenamise

sätete kohaldamisele, et need ei takistaks raskustesse sattunud kliendi jaoks lahenduste leidmist.

Ka uue direktiivi art 35 lg 1 teine lõik toob välja, et krediidiandjatelt ei nõuta krediidivõimelisuse

hindamist kooskõlas artikliga 18, kui nad muudavad krediidilepingu kehtivaid tingimusi kooskõlas

käesoleva lõike kolmanda lõigu punktiga b, tingimusel et krediidilepingu muutmisel ei suurendata

märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat.

7. Kehtestada tarbija rasket majanduslikku olukorda ära kasutades liigkõrge krediidi kulukuse

määraga krediitide väljastamise eest (liigkasuvõtmine) kriminaalvastutus (ettepanek nr 15).

Ettepaneku sõnastus on hetkel sisult liiga ebamäärane (nt ei ole täpsustatud, milline oleks

liigkõrge krediidi kulukuse määr) ning EKAL-i hinnangul liiguks Eesti selle sammuga ajas tagasi,

mistõttu oleme üldisemalt kriminaalvastutuse kohaldamise vastu. Järelevalveasutustel on

piisavad meetmed, et sekkuda krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkuvasse tegevusse ning selle

üle teostatakse ka regulaarset järelevalvet (kvartaalsed raportid Finantsinspektsioonile).

Arvestades, et Eestis on kehtestatud krediidi kulukuse määra ülempiir ning selle rikkumise

tagajärjed on juba reguleeritud, siis puudub vajadus selliseid rikkumisi täiendavalt

kriminaliseerida. Krediidiandjad ei ole ka ise huvitatud krediidi kulukuse määra ülempiiri

rikkumisega riskimisest, kuna see toob kaasa intressitulu kaotuse.

Ka krediidituru uuringus ei ole krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumisi uuritud ega probleemina

välja toodud. Tundub, et vastavat meedet soovitatakse uuringus üksnes krediidiandjate

heidutamiseks (nagu ka mitmed teised uuringu ettepanekud). See ei saa aga olla õigusriigis

mõistlik kaalutlus kriminaalvastutuse kohaldamiseks. Võimalik probleem seoses liiga kõrgete

krediidi kulukuse määradega on juba lahendatud tsiviilõiguslike ja haldusõiguslike meetmetega.

8. Kaaluda tarbijakrediidi puhul viivise arvestamise algusaja toomist hilisemaks. Lisaks kaaluda

lahendust, et kui tarbijakrediidileping ennetähtaegselt üles öeldakse, saaks esialgses suuruses

intressi arvestada viivisena kuni esialgse tähtaja möödumiseni (ettepanek nr 17).

Oleme viivise arvestamise algushetke edasilükkamise ettepanekule vastu. Muudatus mõjutaks

otseselt tarbijate motivatsiooni täita oma kohustusi tähtaegselt ning tooks kaasa viivislaenude

osakaalude suurenemise krediidiandjate portfellis. Samuti oleme vastu esialgses suuruses

intressile vastava viivise perioodi piiramisele. Krediidiandja kahju täitmata kohustustest pärast

lepingu tähtaja möödumist ei vähene. Samuti jääb selgusetuks, kuidas mõjutaks sellise piirangu

kehtestamine erakorraliselt üles öeldud tähtajatuid krediidilepinguid.

9. Keelata selgelt viivisenõuete kapitaliseerimine kokkuleppel selliselt, et neid omakorda

intressitakse (ettepanek nr 18).

Leiame, et kehtiv õigus koos olemasoleva kohtupraktikaga on olukorra reguleerimiseks üldiselt

piisav, s.t. on juba tagatud, et viivisevõlalt intressi ei arvestata. Küll aga vajaks seaduses

täpsustamist või kasvõi eelnõu seletuskirjas selgitamist, et sellised keelud ei puuduta olukorda,

kus toimub refinantseerimine teise krediidiandja poolt (s.t. kui refinantseerijaks ei ole algne

krediidiandja ega tema õigusjärglane).

Tarbija varasemate laenukohustuste lõpetamiseks krediiti andva krediidiandja jaoks on

krediidisumma reaalne väljamakstav summa, mitte varasemate kohustuste kapitaliseerimine,

mistõttu tuleks välistada selline tõlgendusvõimalus, kus refinantseerimislaenu andnud

krediidiandja ei saa mingilt osalt väljastatud krediidilt intressi arvestada. Sellisel juhul puuduks

krediidiandjatel huvi refinantseerimislaenude väljastamisega tegeleda. See piiraks omakorda

tarbijate võimalust oma varasemaid laenusid ülevaatlikkuse huvides konsolideerida ja/või saada

madalamat kuumakset ja/või viia oma laenud üle madalamat intressi pakkuva krediidiandja juurde.

10. Sätestada selgelt krediidiandja kohustus teavitada tarbijakrediidi puhul tarbija kohustusi

tagavaid käendajaid ja kolmandast isikust pantijaid tarbija makseviivitustest ning

tarbijakrediidilepingu lõpetamise ja täitemenetluse alustamise kavatsusest (ettepanek nr 21).

EKAL toetab ettepanekut, kuivõrd see on vajalik eeldus hea usu põhimõtte täitmiseks laenusuhte

erinevate osapoolte vahel. Küll aga tasub täiendavat reguleerimist kaaluda üksnes juhul, kui seda

tingib praktiline vajadus (reguleerimine oleks õigustatud näiteks olukorras, kus selle kohustuse

täitmisega on esinenud praktilisi probleeme, vastasel juhul võib see kujuneda ülereguleerimiseks).

11. Näha tarbijakrediidilepingute puhul ette globaalsete tagatiskokkulepete keeld (ettepanek nr

21).

EKAL ei pea vajalikuks täiendavate piirangute kehtestamist, kuivõrd see võib oluliselt mõjutada

tsiviiltehingute käivet, piirata seniseid valikuvabadusi ning tekitada tarbijatele juurde täiendavaid

tehingukulusid (eelkõige notari tasu). Globaalse tagatiskokkuleppega käivad kaasas notari

selgitused ja kui seada globaalse tagatiskokkuleppe võimalus kahtluse alla, seatakse kahtluse

alla ka notari roll (ja selgituskohustuse täitmine) tagatiskokkulepete sõlmimisel.

12. Muuta regulatsiooni selliselt, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg

algaks selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (ettepanek nr 22).

Leiame, et olemasolevat aegumise regulatsiooni ei ole vaja muuta. Ettepaneku sisu ja eesmärk

jääb arusaamatuks.

13. Kohtumenetluses piirata tagaseljaotsuste tegemise lubatavust tarbijakrediidiasjades,

vähemasti kui krediidiandja ei ole esitanud selgeid andmeid/kinnitusi kõigi tarbija kaitseks

mõeldud võlaõigusseaduse7 (VÕS) sätete järgimise kohta (ettepanek nr 25).

Leiame, et olemasolevat regulatsiooni ei ole vaja muuta, kuivõrd see muudaks oluliselt seniseid

tsiviilõiguse printsiipe ning süvendaks veelgi võlglaste passiivsust ja menetlusest kõrvale

hoidumist. Seadusandja annaks sellega ühiskonnale signaali, et kohustustest kõrvalehoidumine

võib end ära tasuda ja laenuvõtmisega kaasnevad riskid on praktiliselt olematud („laenu

tagasisaamine on üksnes krediidiandja probleem“). Juba praegu näevad krediidisektori osalised

võlanõuete sissenõudmisel tõsist vaeva, et kohtu abil vähemalt krediidi põhinõuegi kätte saada.

Seejuures on krediidiandjatelt oodatav tõendamiskoormus tekitanud suurel hulgal manuaalset ja

ajamahukat lisatööd ning kasvanud piirini, mille ületamine seab ohtu isikuandmete ja ärisaladuste

kaitsmise.

Kohus saab tagaseljaotsuse teha üksnes asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses (TsMS §

407 lg 1). Kohtupraktika on suunanud juba kohtuid iseseisvalt kontrollima nõude aluseks oleva

tehingu tühisuse aluseid. Ei ole mingit erilist vahet, kas kohus jätab hagi rahuldamata sisulise või

tagaseljaotsusega, kui ta leiab, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohtupraktika on

kujunenud selliseks, et kohtud nõuavad selgitusi ja tõendeid tarbijakrediidilepingu sõlmimist

mõjutavate asjaolude kohta juba enne hagi menetlusse võtmist.

14. Lubada maksekäsu kiirmenetluses realiseerida vaid põhivõla- ja maksmata intressinõudeid

(sh viivis). Muud kõrvalnõuded, võlatunnistused ja algsete maksete kapitaliseerimise kokkulepped

tuleks lahendada hagimenetluses. Alternatiivselt luua tõhus mehhanism krediidi kulukuse määra

järgimise ja viivisepiirangute kontrollimiseks.

Leiame, et olemasolevat regulatsiooni ei ole põhjust muuta. Lisaks üldistele maksekäsu

kiirmenetluse piirangutele, on juba kasutusele võetud eraldi meetmed, et piirata

tarbijakrediidilepingust tulenevate ülemääraste nõuete sissenõudmist maksekäsu kiirmenetluses

(seatud on piirid krediidi kulukuse määrale ja viivisemäärale, mille korral maksekäsu menetlus on

võimalik, maksekäsu avalduses tuleb esitada andmeid võla sissenõudmiskulude üksikasjade

kohta). Samuti hoiatatakse maksekäsu avalduse esitajat kriminaalvastutuse eest maksekäsu

avalduses valede andmete esitamise eest, mis tagab, et avaldusi esitavad isikud esitaksid

avalduses õiged andmed.

Ettepanek on EKALi arvates eluvõõras ega arvesta võimalikke mõjusid kohtusüsteemile. Jääb

selgusetuks, miks peaks krediidiandja oma nõudeid hakkama tükeldama, esitades põhivõla ja

intressi (s.h. viivise) nõuded maksekäsu kiirmenetluses ning muus osas siis järelikult

hagimenetluses. Pigem esitaksid krediidiandjad sel juhul kõik oma nõuded ühtsena

hagimenetluses. See tooks aga kaasa äärmiselt suure kohtute töökoormuse kasvu, millega

kohtusüsteem kardetavasti toime ei tule, eriti arvestades kohtutele pandud ulatuslikku

kontrollikohustust tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asjaolude suhtes, sõltumata nõude

suurusest.

Lisaks kohtusüsteemi täiendavale koormamisele pikendaks ettepaneku rakendamine tõenäoliselt

menetluste tähtaegasid. Menetlustähtaegade pikenemisega väheneb sissenõudmismenetluste

edukuse tõenäosus ja kokkuvõttes pikeneb ka krediidi tagasisaamise periood, millega

krediidiandjatele kaasneb reaalne rahaline kahju.

15. Tuleks realiseerida tarbijakrediidilepingu poolte tõekohustus ja karistada valeandmeid

esitanud krediidiandjaid preventiivselt.

EKAL-ile jääb ettepanek arusaamatuks ning tegemist ei ole õigusloomelise ettepanekuga, vaid

olemasolevate sanktsioonide realiseerimise praktikaga. Olemasoleva seadusandlusega on juba

nn tõekohustus tagatud (VÕS § 6, § 14, § 141 jne) ning valeandmeid esitanud krediidiandjaid on

võimalik ka vastutusele võtta.

16. Teavitada tarbijaid tõhusalt vajadusest kohtu kirjadele reageerida ja selle tegemata jätmise

negatiivsetest tagajärgedest (teavituskampaania nt kohtu veebilehel, võlgnike infoportaalides,

vastamatajätmise tagajärgede väljatoomine kohtu kirjades).

EKAL toetab igati ettepanekuid, mis aitavad kaasa tarbijate finantskirjaoskuse ja teadlikkuse

tõstmisele. EKAL peab ülioluliseks panustamist tarbijate harimisele vastutustundliku laenuvõtmise

ja võla haldamise valdkonnas. EKAL annab selleks omapoolse panuse Rahandusministeeriumi

poolt kavandatavas rahatarkuse projektis, mis on üks osa Rahandusministeeriumi

finantskirjaoskuse arendamise strateegiast.

EKAL-i tagasiside Eesti Panga ettepanekutele:

a) kaotada VÕS § 411 lõikes 4 sätestatud krediidiandja õigus nõuda elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu puhul fikseerimata intressimääraga perioodil ennetähtaegse tagasimakse

korral tarbijalt saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.

EKAL jääb ettepaneku rakendamise osas äraootavale seisukohale. Ühest küljest võib tervitada

kõiki ettepanekuid, mille realiseerimine aitab lihtsustada elamukinnisvaraga seotud laenulepingu

lõpetamist ja tagatiste üleviimist. Teisalt võib sellega kaasneda läbimõtlematuid otsuseid, kus

tarbijad vahetavad krediidiandjat korduvalt ja põhjendamatult, tekitades sellega endale tasusid

juurde. Lisaks ei saa tolereerida krediidiandja tasude täielikku kaotamist olukorras, kus

krediidiandjal tekivad tarbija otsustega seoses täiendavad ja reaalsed kulud..

b) kaaluda hüpoteegi tagatiskokkuleppe notariaalselt tõestatud vormist loobumist.

EKAL-il ei ole selle ettepaneku rakendamise osas kaalukaid vastuväiteid, kuivõrd muudatus aitaks

tarbijatel vähendada laenuga seotud kulutusi. Muudatuse realiseerimine eeldab siiski põhjalikku

mõjuhinnangut, kuivõrd sellega kaasneksid mitmed riskid, millele on tähelepanu juhtinud ka

Notarite Koda. EKAL soovitab siinkohal analüüsida erinevate riikide praktikat ja kogemusi

(eelkõige riigid, kes on tagatiskokkuleppe notariaalsest tõestamise vormist juba loobunud).

c) ettepanek kaaluda nõuet, et laenuandja peab laenusaajale koostatud laenupakkumise esitama

selliselt, et viimane saab valida erinevate lühema perioodi viiteintressimäärade ja pikemaks

perioodiks fikseeritud intressimäära vahel.

EKAL ei toeta üldkohustuslikus korras laenupakkumise nõuete ettekirjutamist. Täna pakuvad

pangavälised krediidiandjad laenutooteid valdavalt fikseeritud intressimääraga, mis võimaldab neil

paremini arvutada oma kapitali kulukust. Ettepaneku rakendamine kohustaks kõiki krediidiandjaid

väljastama laenusid ka fikseerimata intressiga (viiteintressimäära alusel), mis tooks

krediidiandjatele kaasa mitmeid täiendavaid lisakohustusi ja kulukaid infosüsteemide lisaarendusi.

Eesti Panga ettepanekute osas meil muud kommentaarid puuduvad, sest EKAL koondab

pangaväliseid laenuandjaid ja meie liikmed elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti ei paku.

Kokkuvõtteks

Finantsinspektsiooni tegevusloaga Eestis tegutsevatel vastutustundlikel krediidiandjatel on oluline

roll, sest nad pakuvad teenuseid laiemale sihtgrupile (sh isikutele, kes on taotlenud krediiti

väiksemates summades, lühema tähtajaga või ilma tagatiseta või kes on kõrgema krediidiriskiga

ja kelle jaoks pangandussektor jääb seetõttu kättesaamatuks). See on taganud võimalikult suurele

ja maksevõimelisele tarbijaskonnale juurdepääsu seaduslikule ja reguleeritud krediiditurule,

võimaldades neil ületada mh ajutise iseloomuga finantsraskuseid.

Tarbijakrediiti pakkuvate krediidiandjate ebamõistlik (üle)reguleerimine on nii mõneski riigis viinud

selleni, et märkimisväärne osa tarbijaskonnast pöördub krediidi saamiseks illegaalse või röövellike

tingimustega laenuäri poole. EKAL on seisukohal, et CCD ülevõtmise käigus tuleks lisapiirangute

kehtestamise asemel leevendada osaliselt senist regulatsiooni, tagada turul tarbijate huvidele

vastav õiglane konkurents ning võimaldada tarbijatel saada reklaami vahendusel toodete kohta

rohkem informatsiooni.

Eesti finantssektori ülereguleerimise probleemile juhtis hiljuti Riigikogule peetud ettekandes1

tähelepanu ka Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler, kelle hinnangul on

finantssektori reguleerimisega mindud liiale - selle asemel tuleks lasta turuosalistel ja

järelevalvetel kohanduda ning rakendada olemasolevat regulatsiooni.

Otsused, mis muudavad olulisel määral seniseid turupraktikaid (sh ettevõtlusvabadust ja -

keskkonda), tuleb teha kaalutletult ja erinevatele mõjuhinnangutele tuginevalt. EKALi hinnangul

võib näiteks krediidi kulukuse ülempiiri alandamine tuua Eesti majandusele, krediidisektorile ja

tarbijatele ootamatuid negatiivseid tagajärgi. Meetme rakendamine vähendaks Eesti

usaldusväärsust ega aitaks edendada kuvandit siinsest avatud ja innovaatilisest finantssektorist.

Samuti pärsiks see finantssektori terviklikku arengut ja konkurentsi, mis kallutaks krediidituru

veelgi rohkem pankade ehk krediidiasutuste keskseks. Tõenäoliselt kaasneks KKM-i piirmäära

langetamisega hoopis võlgnike arvu järjepidev kasv nagu nähtub Soome tendentsidest.

EKAL on selgel seisukohal, et turu tõhusamat reguleerimist tuleks alustada positiivse

krediidiregistri loomisest. Täpsem ülevaade tarbija olemasolevatest kohustustest tõstab veelgi

krediidivõimelisuse kontrolli kvaliteeti ning välistab laenude väljastamise puuduliku laenuvõime või

finantskäitumisega isikutele. Sarnane register on olemas juba enam kui kahekümnes EL-i

liikmesriigis, teiste seas ka meie naaberriikides Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis. Sellest

tulenevalt on Eesti krediidiandjad naaberriikidega võrreldes hetkel selgelt ebasoodsas olukorras.

Pahatihti on võlgnevuste tekkimise probleemiks tarbijate enese vastutustundetu suhtumine.

Selleks võiks selgemalt reguleerida õiguslikud tagajärjed juhuks, kui tarbija ei esita oma

1 Ettekanne on täismahus kättesaadav Finantsinspektsiooni kodulehel: https://www.fi.ee/et/blogi/kilvar-kessleri-

ettekanne-riigikogus-fi-2023-aasta-aruandest

maksevõime kohta õiget ja täielikku teavet. Tahes tahtmata ei ole võlausaldajatel võimalik saada

täielikku ülevaadet tarbija olukorrast (seda ei ole võimalik saada ka konto väljavõtte põhjal) – kõige

paremini omab ülevaadet oma finantsseisundist ikka tarbija ise.

Endiselt on ülioluline panustada tarbijate harimisele vastutustundliku laenuvõtmise ja võla

haldamise valdkonnas.

Täname veelkord võimaluse eest esitada omapoolsed kommentaarid ja kinnitame, et oleme

meeleldi valmis igasuguseks koostööks.

Lugupidamisega

Siim Juks

Juhatuse liige

Eesti Krediidiandjate Liit