Dokumendiregister | Siseministeerium |
Viit | 1-7/121-2 |
Registreeritud | 18.07.2024 |
Sünkroonitud | 19.07.2024 |
Liik | Väljaminev kiri |
Funktsioon | 1 Ministeeriumi töö korraldamine. Juhtimine. Planeerimine. Aruandlus |
Sari | 1-7 Siseministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud siseriiklikute õigusaktide eelnõud |
Toimik | 1-7/2024 |
Juurdepääsupiirang | Avalik |
Juurdepääsupiirang | |
Adressaat | Justiitsministeerium |
Saabumis/saatmisviis | Justiitsministeerium |
Vastutaja | Ott Aarma (kantsleri juhtimisala, sisejulgeoleku asekantsleri valdkond, korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakond) |
Originaal | Ava uues aknas |
Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee
Registrikood 70000562
Hr Madis Timpson
Justiitsministeerium
Teie: 04.06.2024 nr JUM/24-0595/-1K
Meie: 18.07.2024 nr 1-7/121-2
KrMS ja KrMSRS muutmise seaduse eelnõu
(arestitud vallasasja tagastamine)
Austatud justiitsminister
Siseministeerium on tutvunud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) ja kriminaalmenetluse
seadustiku rakendamise seaduse (KrMSRS) muutmise seaduse (arestitud vallasasja tagastamine)
eelnõu ja seletuskirjaga ning kooskõlastab selle vaid märkustega arvestamise korral.
Kokkuvõtvalt leiame, et eelnõu koostamisel on arvestatud Siseministeeriumi ning Politsei- ja
Piirivalveameti varasemate ettepanekutega vaid vähesel määral ja et kavandatavad muudatused
vallasasju hoidva riigiasutuse probleeme ei lahenda – arestitud vallasasjade hoiustamise aeg
(meie hinnangul kestab protsess üle kahe ja poole aasta) ja sellest tingitud kulutused asutusele
muudatuse tõttu ei vähene. Samuti leiame, et ehkki varasemate ettepanekute teiseks põhiliseks
eesmärgiks oli parendada kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamist kannatanutele ja tõhustada
kannatanute põhiõiguste kaitset, eelnõu nimetatud küsimusi ei adresseeri ehk kannatanute jaoks
olukord võrreldes praegusega ei parane.
Esmalt soovime taaskord toonitada, et süsteemi tõhustamiseks on mõistlik ette näha:
1) kohtuotsuste automaatne edastamine Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale.
Meie hinnangul on kannatanute teadmised kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamise
võimaluste osas reeglina kasinad, mistõttu võtab kohtutäituri poole pöördumine aega
või jäetakse pöördumine protsessi keerukuse tõttu tegemata. Eeltoodut on meie
hinnangul võimalik lahendada selliselt, et tsiviilhagi avaldusse lisatakse lause selle
kohta, et isik soovib täitemenetluse läbiviimist ja arestitud varale sissenõude pööramist,
kui süüdimõistetu vabatahtlikult tsiviilhagi ei hüvita. Väljapakutud juhul ei peaks
kannatanud kohtutäituri poole pöörduma, sest riik aktsepteeriks eelnevalt antud
kinnitust;
2) täiendav regulatsioon olukordadeks, kui kohtutäitur ei soovi vara või mingit osa
sellest realiseerida. Eelnev rakenduks juhul kui peetakse vajalikuks, et kannatanu peab
täitemenetluse algatama ise;
2 (4)
3) regulatsioon, mille kohaselt peab kohtutäitur arestitud vara realiseerima asudes
tagama ise selle vara hoiustamise, ettenäitamise jms;
4) tähtaeg – nt 30 päeva täitemenetluse alustamisest, mitte alles täitmiskohtuniku otsesest
arvates – mille jooksul peab kohtutäitur vara riigiasutuse vastutuselt enda
vastutusele üle võtma.
Lisaks eeltoodud ettepanekutele esitame eelnõu kohta järgmised märkused:
Eelnõuga täiendatakse KrMS-i paragrahviga 4221 pealkirjaga „Arestitud vallasasja tagastamine
täitmise võimatuse korral“.
1. Antud paragrahv on paigutatud KrMS-i 3. jakku: „Asjade tagastamine ja
kriminaalmenetluse kulude sissenõudmine“. Lähtudes lõike 1 sisust saavad need
tingimused ilmneda alles täitmise käigus, mistõttu sobitub sisust lähtuvalt säte pigem 4.
jakku: „Kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine“.
Seletuskirjas viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.04.2016. a määrusele asjas nr
3-1-1-26-16, mille kohaselt ei saa jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla
jäetud vara aresti alt vabastada ka kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise
korras. Seda põhjusel, et kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise
regulatsioon ei võimalda muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke
järelmeid, vaid võimaldab lahendada üksnes kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja
ebaselgusi. Eelnõu § 4221 lõike 1 kohaselt esitatakse taotlus mitte kohtule, vaid
täitmiskohtunikule, ehk KrMS § 22 kohaselt maakohtu kohtunikule, kes täidab talle KrMS-
ga pandud ülesandeid kohtulahendi täitmisel ainuisikuliselt. Eelnevalt viidatud lahendis
märkis kolleegium, et juhul, kui kohtud leidsid, et taotlus on võimalik läbi vaadata
kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras, pidanuks nad KrMS § 432
lõike 2 kohaselt menetlusse kaasama ka keelumärke järgi õigustatud kannatanud, kelle huve
taotlus puudutas. Seega võiks kõnealuse paragrahvi kui eriregulatsiooni paigutada 4. jakku.
Sellisel juhul tuleks kaaluda, kas on vajalik erisus KrMS § 432 lõikes 2.
Samuti märgime, et kuna eelnõu § 4221 lõiked 4 ja 5 räägivad taotluse sisust ja selle nõuete
järgimata jätmise tagajärgedest, peaks need meie hinnangul loogiliselt järgnema lõikele 1,
mis räägib taotluse esitamisest.
2. Eelnõu § 4221 lõike 1 kohaselt võib arestitud vallasasjade omanikule või seaduslikule
valdajale tagastamiseks taotluse esitada vallasasju hoidev riigiasutus või kohtutäitur.
Eeltoodu tähendab, et taotluse võivad esitada mõlemad ja eraldiseisvalt. Eelnõu § 4221 lõike
4 kohaselt peab taotlus sisaldama vallasasjade hoidja ja kohtutäituri põhjendustega
hinnangut ehk hinnangu peavad esitama mõlemad, sõltumata kumb taotluse esitab.
Seletuskirjast nähtub aga, et tegelikult peab taotluse esitama vara hoidev riigiasutus :
„Muudatustel on teatav mõju ka kohtutäituritele, kes peavad riigiasutuse esitatava le
taotlusele andma oma hinnangu (seisneb nt kinnituses, et asja suhtes pole tulenevalt vara
väikesest väärtusest võimalik läbi viia täitemenetlust või et sissenõudja pole kuue kuu
jooksul esitanud täitmisavaldust)“. Leiame, et antud juhul ei ole seaduse tekst ja seletuskir i
omavahel kooskõlas.
3 (4)
Lisaks jääb arusaamatuks – lähtudes seletuskirjast – miks võib taotluse esitada ainult
riigiasutus. Eeltoodu tähendaks, et olukorras, kus kohtutäitur ei suuda vara kahe aasta
jooksul võõrandada:
a) peab kohtutäitur pöörduma riigiasutuse poole palvega, et viimane pöörduks kohtusse
taotlusega, lisades omapoolse hinnangu või
b) riigiasutus peab pidama järelevalvet tähtaegade osas ja küsima kohtutäitur ilt
hinnangut või kinnitust, et asja suhtes pole tulenevalt vara väikesest väärtusest võimalik
läbi viia täitemenetlust, või et sissenõudja pole kuue kuu jooksul esitanud
täitmisavaldust.
Eelnõu § 4221 lõike 1 punktides 1-3 sätestatud vallasasjade omanikule või seaduslikule valdajale
tagastamiseks esitatava taotluse tingimuste osas märgime, et:
1) punkti 1 puhul jääb selgusetuks, millist põhjendatud hinnangut (eelnõu § 4221 lg 4)
saab riigiasutus arestitud vallasasjade omanikule või seaduslikule valdajale tagastamise
taotluses anda. Siseministeerium on seisukohal, et riigiasutus ei saa või ei peaks
saama anda hinnangut näiteks selle kohta, kas müügist saadud rahast eelduslikult
jätkub täitekulude katteks või mitte .
2) punktis 2 kirjeldatud olukorras jääb selgusetuks see, milliselt kohtutäiturilt peab
riigiasutus hinnangu võtma, st kui täitemenetlust ei alustatud (tsiviilhage ja
kohtutäituri poole ei pöördunud)
3) punktis 3 kirjeldatud juhul võiks Siseministeeriumi hinnangul kaaluda tähtaja
lühendamist ühele aastale või 18 kuule, kuna kaheaastane tähtaeg on liiga pikk.
3. Eelnõu § 4221 lõike 2 kohaselt võib kohus kohtutäituri nõusolekul kohustada teda
korraldama vallasasjade teisaldamise ning hoiustamise täitemenetluse seadustiku §-s 72
sätestatud korras. Märgime, et meile jääb selgusetuks, miks peab kohus kohustama
kohtutäiturit vara ära viima olukorras, kus kohtutäitur sellega nõus on. Seletuskir jas
selgitatakse: „Nende väga eriliste vallasasjade jaoks, mille müümine võib ootuspäraselt
võtta kaua aega, on lõikesse 2 lisatud võimalus kohustada kohtutäiturit (tema nõusolekul)
korraldama vallasasja teisaldamine ning hoiustamine TMS §-s 72 sätestatud korras.
Viimane tähendab sisuliselt seda, et kui täitemenetlus on kestnud juba kaks aastat, kuid
kohtutäitur ei toeta vara aresti alt vabastamist, võib kohus täituri nõusolekul panna talle
enesele kohustuse asi senise valdaja juurest ära viia ning hoiustada“. Meie arusaama
kohaselt, mis lähtub seletuskirjast, kohaldatakse eelnõu § 4221 lõiget 2 ainult juhul, kui
kohtutäitur peale kahte aastat soovib müüki jätkata, ent see ei ole meie hinnangul eelnõu
tekstist selliselt arusaadav.
Lisaks leiame jätkuvalt, et seaduses tuleb sätestada tähtaeg, mille jooksul kohtutäitur
vara teisaldamise riigiasutuse territooriumilt korraldama peab ning tagajärjed, kui
kohtutäitur eelnimetatud kohustust õigeaegselt ei täida.
4. Eelnõu § 4221 lõike 3 sõnastuse puhul märgime esmalt, et selgusetuks jääb, millist otsust
silmas peetakse – kas jõustunud kohtuotsust või eelnõu § 4221 lõikes 1 nimetatud nn
tagastamise otsust. Võttes arvesse eelnõu sõnastust: „Kui omanik või seaduslik valdaja ei
ole 60 päeva jooksul arvates päevast, kui ta sai või pidi saama teada vallasasjade tagastamise
otsusest“, on eelduslikult silmas peetud lõikes 1 nimetatud nn tagastamisotsust, kuid sellise l
4 (4)
juhul peaks see loogiliselt olema sätestatud vastava paragrahvi viimase lõikena (paragrahvi
lõpus nähakse ette, mis saab siis, kui lõikes 1 nimetatud otsust ei täideta).
Samuti toome välja, et seletuskirjas on eelnõu § 4221 lõike 3 kohta märgitud: „Viimase
abinõuna võidakse asi hävitada, kui selle muul otstarbel realiseerimine pole mõistlikult
võimalik. Mõistagi tuleks siinjuures lähtuda loogikast, et tasuta võõrandamine tuleb kõne
alla siis, kui asja raha eest võõrandada ei õnnestunud või kui see pole otstarbekas.“ Sellise l
juhul tekib meie hinnangul olukord, kus kohtutäituri suutmatuse korral vallasasja
kahe aasta jooksul realiseerida, tuleb pärast täitmiskohtuniku otsust sellist vara
realiseerida riigiasutusel, kes on selles ilmselgelt ebaprofessionaalsem (tegemist ei ole
ka riigiasutuse põhifunktsiooniga).
Palume analüüsida võimalust lahendada eelkirjeldatud probleem selliselt, et riigiasutuse le
ei panda kohustust tegeleda vara (esmalt tasu eest) võõrandamisega. Lähtudes varasematest
ettepanekutest võiks olukorras, kus kohtutäitur ei suuda vallasasja kahe aasta jooksul
realiseerida, olla riigiasutusel võimalik kohe kas vara tagastada või kui tagastamine ei ole
võimalik, siis:
a) hävitada või
b) tasuta võõrandada või
c) riigivara hulka arvata.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Lauri Läänemets
siseminister
Ott Aarma [email protected]
Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
---|