Teie: 25.06.2024 nr 1.2-2/68-1
Meie: 19.07.2024 nr 20
Sotsiaalministeerium
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA) tänab kaasamise eest tagasisidestamaks puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõud. ESTA jagab mõtteid käesoleva eelnõuga seoses.
Arvestades, et antud eelnõuga seoses reguleeritakse puudega inimeste võimalusi, siis on oluline, et regulatsioonid oleksid selged ja üheselt mõistetavad. Seetõttu pooldab ESTA puudega lapse vanusepiiri muutmist kuni 18 aastaseks saamiseni. See loob selguse teenuste tarbijatele, nende lähedasele ja abistajatele.
Samuti on ESTA nõus, et sotsiaaltoetuse määramisel tuuakse seaduses välja konkreetsed summad, mitte protsendid, mis tekitavad toetuse saajas segadust. Välja toodud summad lihtsustavad inimeste arusaama toetuste suurusest.
Seletuskirjas lk 2 on toodud: “SHS-i muudatustega täiendatakse ka sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris (edaspidi STAR) töödeldavate isiku kohta käivate andmete loetelu terviseseisundiga seotud tegutsemis- ja osaluspiirangu andmetega. Seoses täisealise inimese abivajaduse hindamiseks mõeldud abi- ja toetusvajaduse hindamise instrumendi kasutuselevõtuga on tulevikus vaja STAR-is töödelda ka isiku terviseseisundiga kaasneva tegutsemis- ja osaluspiirangu andmeid, milleks vajalik andmestik tuleb isiku töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamiseks esitatud terviseandmetest. Tegemist ei ole tervise infosüsteemis olevate isiku tervise diagnoosidega, vaid rahvusvahelisele funktsioneerimisvõime klassifikatsioonile tuginedes isiku töövõime hindamise või puude raskusastme määramise käigus arstiõppe läbinud isiku poolt hinnatud tegutsemis- ja osaluspiirangute määratlusega. SHS-i muudatusega sätestatakse ka täiendav nõue Sotsiaalkindlustusametile (edaspidi SKA), et ka isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise andmed tuleb kanda STAR-i. Eespool nimetatud sätted loovad ühtse aluse, et alates 2025. aastast saaks nii kohalikus omavalitsuses (edaspidi KOV) kui ka SKA-s inimese abi- ja toetusvajaduse hindamisel võtta aluseks ühtse abi- ja toetusvajaduse hindamise instrumendi.”
Koostöökohtumistel erinevate osapooltega on ESTAga jagatud mõtteid, et STAR peaks ühilduma ka teiste ametkondade andmebaasidega. Eesmärk on abivajajat toetada terviklikult, et kõigil abistajatel oleks ühesugune informatsioon. Seetõttu uurime, kas on mõeldud selle peale, et antud informatsioon võiks liikuda edasi ka eriarstile nt psühhiaater või perearst? Selliselt saame abi andmisel lähtuda terviklikkuse põhimõttest.
Seletuskirjas lk 4 on toodud: “STAR-i muudatuste eesmärk on luua ühtsed alused ja võimalused selleks, et alates 2025. aastast saaks nii KOV-is kui ka SKA-s inimese abi- ja toetusevajaduse hindamisel võtta aluseks ühtse abi- ja toetusvajaduse hindamise instrumendi.”
Antud punktis kirjeldatakse juurdepääsu õiguste andmist SKAle, kas mõeldud on ka sellel, et juurdepääs anda Töötukassale, kes pakub inimestele tööalast rehabilitatsiooni. Nagu eelmises punktis viidatud, siis on oluline teha valdkonnaüleselt koostööd. Selliselt on võimalik riigiressursse kokku hoida ja mis kõige tähtsam, abivajav inimene saab komplekse abi ja toetuse.
Seletuskirjas lk 19 on toodud: “Eelnõu § 4 punktiga 27 täiendatakse SHS § 68 lõikega 8, mille kohaselt ei tohi rehabilitatsioonimeeskonna spetsialist olla isik, kelle karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara. Sama nõue on olemas kehtivas SHS-is mitme KOV-i korraldatava teenuse (nt koduteenus, väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus, tugiisikuteenus, isikliku abistaja teenus) juures, aga ka riigi korraldatava erihoolekandeteenuse juures. Kuna rehabilitatsioonimeeskonna spetsialist töötab erivajadusega laste ja täisealistega samuti otseselt, tihti üks ühele, on vajalik sama nõue seada ka rehabilitatsioonimeeskonna liikmetele. Seejuures ei ole välistatud, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmel on varasem karistus, kuid teenuseosutaja kohustus on iga kord hinnata karistatud isikut ja tema poolt toimepandud tegu.”
Viimase lausega seoses tekib küsimus, kas teenuseosutajal on olemas piisav pädevus hinnata kas inimesele määratud varasem või kehtiv karistus on piisavalt suure või väikese kaaluga teenuse osutamisel. Kui antud olukorras on mõeldud väärtegu, siis on tööandjal pisut lihtsam valiku osas vastutus võtta. Samas, saame aru, et iga kuritegu ja väärtegu on eriilmelised ja töötaja tööle lubamise otsuse tegemisel peaks lähtuma konkreetsest olukorrast.
Eelnevas kirjelduses on toodud, et kehtivas SHS-is mitme KOV-i korraldatava teenuse juures, aga ka riigi korraldatava erihoolekandeteenuse juures on toodud laused, et teenust ei või vahetult osutada isik, kelle karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara.
Samas SHS § 153 on toodud kriteeriumid, mille alusel antakse sotsiaalteenuse osutamiseks tegevusluba. § 153 lg2 ütleb, et teenust vahetult osutaval isikul puudub karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, mis võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara.
Viidatud lausetes on kirjeldatud kahte erinevat olukorda, mistõttu jääb selgusetuks, kas inimesel tohib olla karistus ja teenuseosutaja peab hindama kas isik on sobilik teenust osutama. Või nagu SHS § 153 lg2 ütleb, et teenust võib vahetult osutada isik, kellel puudub karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, mis võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara.
Teeme ettepaneku vaadata üle SHS-is mitme KOV-i korraldatava teenuse juures, aga ka riigi korraldatava erihoolekandeteenuse ja käesolevas punktis toodud rehabilitatsiooniteenuse juures viidatud kriteeriumid, kas ja millisel alusel võib teenuseid osutada isik, kes on kriminaalkorras karistatud.
Seletuskirjas lk 19 on toodud: “Samas on ilmselgelt ebaproportsionaalne (eesmärgiga kaitsta kliendi elu ja tervist) piirata sotsiaalteenuse osutamist isikul, keda on karistatud näiteks intellektuaalse omandi vastase kuriteo, õigeaegselt esitamata pankrotiavalduse, dokumendi, pitsati või plangi võltsimise või raamatupidamiskohustuse rikkumise eest.”
Antud väitel on mitu tahku, nagu eelnevalt viidatud, siis ei ole kindel, kas teenuseosutajal on alati piisav pädevus hinnata töötaja toimepandud kuritegude suurust, mis võib avaldada mõju abistatavale pakutava teenuse raames. Samas, kui inimene on saanud aru enda teo tõsidusest ja suudab õiguskuulekalt toime tulla ning toetada teenusesaajat, siis ei tohiks olla probleemi. Teenuseosutajal ei pruugi olla piisavat pädevust, hindamaks, milliseid väärtusi inimene, kes on saanud karistada, suudab edasi anda inimestele, kelle abivajadus ja asjadest aru saamine võib olla raskendatud.
Eelnõus lk 6 on toodud: “paragrahvi 68 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialist ei tohi olla isik, kelle karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara.“.
Nagu eelnevalt viidatud, teeme ettepaneku vaadata üle SHS-is mitme KOV-i korraldatava teenuse juures, aga ka riigi korraldatava erihoolekandeteenuse ja käesolevas punktis viidatud rehabilitatsiooniteenuse juures, millisel alusel võib teenuseid osutada. Kas teenuseid võib osutada isik, kellel on kehtiv karistus või teenuseid ei või osutada isik, kellel on kehtiv karistus.
Kui otsustatakse, et teenuseid võib osutada isik, kelle on karistus aga tööandjale jääb kohustus hinnata, kas ta on sobilik teenuse osutamiseks. Siis teeme sõnastuse osas järgmise ettepaneku: “Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ei või vahetult osutada rehabilitatsioonimeeskonna spetsialist, kelle karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara."
Seletuskirjas lk 19 on toodud: “Rehabilitatsioonimeeskonda võib kaasata kogemusnõustaja. Seejuures võib kogemusnõustaja kogemus ja nõustamisala olla selline, mille puhul on kogemusnõustaja karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Ka sellisel juhul võib tööandja inimese tööle võtta, kuid peab hindama, kas see karistus võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara või on muu hulgas ka nõustamisalast tulenevalt põhjendatud, et inimene on karistatud.”
Nagu eelnevalt viidatud, siis ei ole kindel kas teenuseosutajal on piisav pädevus hinnata töötaja toimepandud kuritegude suurust, mis võib avaldada mõju abistatavale pakutava teenuse raames. Samas jällegi, nagu tekstis viidatud, siis kogemusnõustamise puhul võib olla nõustajaid, kes on saanud karistada või on isegi kehtiv karistus. SHS § 68 lg 4 ütleb muuhulgas, et rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu võib kaasata kogemusnõustaja, kes on läbinud valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud kogemusnõustaja esmase koolituse. Mis eeldaks, et kogemusnõustaja on sellisel tasemel, kus ta saab inimesele abiks olla enda läbielatuga.
Seletuskirjas lk 19 on toodud: “Eelnõu § 4 punktiga 29 tunnistatakse kehtetuks SHS § 76 lõige 3, mis võimaldas SKA-l erihoolekandeteenuse järjekorda panna vähemalt 16-aastase teenust saama õigustatud isiku juhul, kui tema toetusvajaduse hindamisel on tuvastatud erihoolekandeteenuse vajadus. Säte tunnistatakse kehtetuks seoses sellega, et SKA kasutab toetusvajaduse hindamisel ka töötukassa töövõime hindamise andmeid, seejuures on puuduva töövõime hindamise otsus vajalik ööpäevaringse erihoolekandeteenuse ja töötamise toetamise teenuse saamiseks. Seoses PISTS-is ja TVTS-is puudega lapse ea muutmisega 16 aastalt 18 aastale ei tehta enam töövõime hindamist 16 aasta vanuses, mistõttu ei ole SKA-l ka võimalik saada vajalikke andmeid, mille alusel inimene õige teenuse järjekorda panna. Tagamaks ka tulevikus selle, et lapsel, kes teenust vajab, oleks 18- aastaseks saades õigus saada erihoolekandeteenuse vajadus hinnatud (võimaluse korral ka suunamisotsus tehtud või kui kohe teenusekohta pakkuda ei ole, siis lisatud toetusvajadusele vastava teenuse järjekorda), võtab töötukassa töövõime hindamise taotlusi vastu kolm kuud enne 18- aastaseks saamist. Töötukassa keskmine menetlusaeg on 14 päeva ja erihoolekandeteenuse konsultant teeb otsuse maksimaalselt 40 tööpäeva jooksul.”
Tänasel päeval on probleem piisavate teenuskohtadega erihoolekandeteenusel. Kas riik on selles osas välja mõelnud plaani, kuidas kõigile abivavatele inimestele 18 aastaseks saades vajalik teenuskoht võimaldada?
Lugupidamisega
Allkirjastatud digitaalselt
Kairit Lindmäe
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon
Juhatuse esimees