Sissetulev kiri





Konkurentsiamet
[email protected] 27.03.2023 nr 9



Kaugkütteteenuse hinnakujundusest


Lugupeetud Külli Haab

Konkurentsiamet on pöördunud paljude EJKÜ liikmeskonda kuuluvate ettevõtete poole meeldetuletusega, et kaugkütteseaduse (KKütS)§ 8 lõike 3 alusel peab müüdava soojuse hind olema kulupõhine ning § 9 lõike 91 alusel on ettevõtja kohustatud jälgima oma tegevusest sõltumatuid asjaolusid (s.h kütuse ostuhinda), mis mõjutavad soojuse hinda tarbijale, ja esitama Konkurentsiametile uue soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates asjaolu ilmnemisest, mis võib vähendada soojuse hinda tarbijale enam kui 5 protsendi võrra.
Täname konkurentsiametit meeldetuletuse eest ning kinnitame, et oleme seaduse sättest ja toodud tähtajast igati teadlikud. Mitmed ettevõtted on juba ka müünud soojusenergiat kehtivast piirhinnast odavama hinnaga.
Samas on oluline järgida ka KKüTS § 8, mille järgi tuleb soojuse piirhind kujundada selliselt, et tagatud oleks vajalike kulude, sealhulgas soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks tehtavate kulutuste katmine jne.
Sellest tulenevalt toome järgnevalt välja mõned olulisemad asjaolud, miks leiame, et soojuse piirhinna muutmise taotluse kiirkorras esitamise nõue ei ole praegusel juhul põhjendatud, ning miks ei pruugi 5% määr olla täidetud ega konkurentsiameti märgukirjas kirjeldatud muutused vastata tegelikkusele:
1. Soojuse piirhinna muutmise nõue pelgalt mõnekuulise sisendhindade languse olukorras ei ole kooskõlas rakendatava regulatsiooniperioodi loogikaga. Konkurentsiameti avaldatud juhendi „Soojuse piirhinna kooskõlastamise põhimõtted“ (2020) kohaselt lähtutakse piirhinna kooskõlastamisel 12-kuulisest regulatsiooniperioodist, mille põhjendatud hinnakomponendid on aluseks soojuse piirhinna arvutamisel. Konkurentsiameti märgukirjas on aga lähtutud vaid viimaste kuude sisendhindade muutusest, mis ei ole kuidagi kooskõlas konkurentsiameti enda poolt väljendatud regulatsiooniperioodi loogikaga, mis lähtub pikemast perioodist ja aktsepteerib juba olemuselt hinnakomponentide kõikumisi, tagades seejuures hinnastabiilsuse soojuse tarbijatele.
2. Hinnastabiilsus teenib kõigi turuosaliste huve. Üldjuhul soojusettevõtjad väldivad soojuse hinna pidevat muutmist. Kooskõlast KKüTS toodud hinnakujunduse põhimõtetega püütakse hoida tarbijahindasid võimalikult stabiilsetena ning tagada küttekulude ette ennustatavus. Seetõttu suutsid paljud soojusettevõtjad hoida soojuse hindu stabiilsena ka rekordkõrgete gaasihindade ajal 2022. a teisel poolaastal, mil oleks hinnavalemite alusel tegelikult võinud hindasid märkimisväärselt tõsta. Sel põhjusel ei saa lugeda õiglaseks ning põhjendatuks olukorda, kus ühelt poolt kehtib ootus, et soojusettevõtjad ei tõsta kiirelt piirhinda kõrgete sisendhindade korral maksimaalse võimaliku tasemeni ning teisalt, et sisendhindade lühiajalise languse puhul tuleks koheselt piirhinda langetada.
3. Liigkiire piirhinna muutmine lühiajalise sisendhindade muutumise olukorras toob jõustumise viiteperioodi tõttu soojusettevõtjatele vältimatu põhjendatud tulukuse languse ning ohtu satub tegevuse jätkusuutlikkus ja varustuskindlus. Soojuse piirhinna muutmine seondub paratamatult viiteperioodiga, sest soojuse piirhinna muutmise menetlemisele kulub aega (KKütS § 9 lg 5) ning hinnamuutus tuleb avalikustada vähemalt üks kuu enne selle kehtima hakkamist (KKütS § 8 lg 5). Selline viiteperiood tekitab järskude sisendihindade kasvu hetkedel soojusettevõtjale suure põhjendatud tulukuse languse. Talvisel perioodil, mil kuised müügimahud on suuremad kui aasta keskmine (kuivõrd reguleeritud hind on tehtud lähtudes 12-kuulisest regulatsiooniperioodist) ning nt maagaasi hind ületab soojuse piirhinnas kokkulepitut (st tegelik kuine kulubaas on oluliselt kõrgem kui regulatsiooniperioodi keskmine), on sisuliselt regulatsiooni sisse kirjutatud kahjumi teenimine talvekuudel. Selle põhjuseks on asjaolu, et talvine tipukoormus kaetakse maagaasiga ning seda kahjumit kaetakse soojematel kuudel kui maagaasi osakaal on väiksem ja hind madalam. Seetõttu on põhjendatud, et soojusettevõtjad lähtuvad soojuse hinna kooskõlastamisel pikemast vaatest ja arvestavad erinevate kütuste pikemaajalisi hinnatrende, aga ka toimepidevuse tagamise vajadusega seotud kaalutlusi.
4. Puiduhakke tarnekindlusega seotud ebakindlus survestab puiduhakke hinda. Enamus Eesti soojusettevõtjaid kasutab põhilise kütusena puiduhaket, mille kättesaadavuse osas ei anna kirjas viidatud Baltpooli hind õiget pilti tegelikest turuhindadest soojusettevõtjate jaoks - tegemist on kahe üksiku tehinguga Ida-Virumaal, mille maht kogu turu mõttes on marginaalne (2x2800 MWh). Samal perioodil ei olnud võimalik nt Tallinnasse hankida puiduhaket oluliselt kõrgematel hinnatasemetel. Oleme veendunud, et lähiajal püsivad puiduhakke hinnad muutlikuna, sest puiduhakke kättesaadavuse osas puudub üldine kindlus. Puiduhakke kättesaadavust ning maksumust ­mõjutavad paljud erinevad asjaolud:
a. Metsanduse arengukava 2030 on jätkuvalt vastu võtmata ning poliitilistest aruteludest kõlab läbi soov drastiliselt kärpida raiemahte.
b. Peagi algav raierahu ja sooja talve tõttu pikenev teede lagunemise aeg võib mõjutada säästlike biomasskütuste kättesaadavust.
c. Aasta algusest hakkas kehtima energiatootmises kasutatavate biomasskütuste säästlikkuse tõendamise nõue. Selle mõjul on puiduhaket kasutavad soojusettevõtjad pidanud juurutama rangeid puiduhakke hankimisala päritolu kontrolli mehhanisme, millele kõik senised puiduhakke tarnijad ei ole suutnud vastata. Olukorda komplitseerib asjaolu, et keskkonnaministeerium alles töötab välja säästlikkuse tõendamise korra kohta rakendusmäärust, mistõttu puudub ettevõtjatel lõplik kindlus, milliseid nõudeid järgida tuleb. Mittevastavuse riskide maandamiseks tuleb seetõttu keelduda puiduhakke tarnetest, mille puhul tarnija esitatud päritolutõendid ei ole piisavad. Tõendamata päritoluga puiduhakke tarnimine ja kasutamine toob kaasa kohustuse soetada lubatud heitkoguse ühikuid CO2 emissioonide kompenseerimiseks. See on kasvatanud oluliselt nii soojusettevõtjate kui puiduhakke tarnijate halduskoormust ja sellega seonduvalt kulusid ning samuti oluliselt vähendanud usaldusväärsete puiduhakke pakkujate ringi.
5. Maagaasiga seonduvad täiendavad kulud, mis ei kajastu börsihinnas. Maagaasi börsihinnale lisanduvad soojusettevõtjate jaoks erinevad komponendid, nt marginaal, tolerantsitasud, mahutitasud ning bilansihaldusega seonduvad kulud. Lisandub ka aktsiis ja võrgutasu ning täiendavalt hakkab juba kuu aja pärast kehtima maagaasi varumakse määr, mis rakendub ka kõigile maagaasi kasutavatele soojusettevõtjatele.
6. Tarnekindluse tagamiseks sõlmitud pikaajalisi lepinguid ei ole võimalik paindlikult muuta. Elutähtsa teenuse toimepidevuse kindlustamiseks sõlmisid paljud soojusettevõtjad enne küttehooaja algust kütuste tarnijatega pikaajalised lepingud, et maandada selle küttehooaja eel erinevate kütuste kättesaadavuse osas valitsenud suure ebakindlusega seotud riske. Täna käitutakse lepingutes kokkulepitud piirides. Juba soetatud varusid pole võimalik ümber hinnata. Samuti tuleb arvestada, et isegi, kui mõnedel soojusettevõtjatel on juriidiliselt võimalik sõlmitud lepingutest taganeda, siis võib eeldada, et puiduhakke tarnijad ei soovi oma jätkusuutlikkust proovile panna – kui varud on soetanud metsaomanikelt kallimate sisendhindadega, siis ei ole neil võimalik pakkuda ka uuel hankel soodsamat hinda. Täiendavalt oleks sellisel soojusettevõtjapoolsel käitumisel oluline pikemaajaline negatiivne mõju suhetele säästliku puiduhakke tarnevõimekusega tarnijatega.
7. Kütuste turuhinnad ei peegelda soojusettevõtjate tegelikke kulubaase ning hinnaregulatsioon ei võta arvesse majanduskeskkonnas toimunud muutusi. Nagu juba eelnevast nähtus, mõjutavad kütuste hindu väga erinevad börsihinnas mittekajastuvad asjaolud. Täiendavalt tõstab ettevõtjate kulubaasi üldine ebakindel majanduslik olukord, mida ilmekalt peegeldab finantsturgudel toimuv. Eelmise aasta kõrge inflatsioon ning hüppeline intressimäärade tõus ei ole siiani adekvaatselt WACCi määradesse jõudnud ning seeläbi ei teeni reguleeritud ettevõtjad regulatsiooniga ettenähtud mõistlikku tulukust, mis võimaldaks investeeringuid mh gaasisõltuvust vähendavaid investeeringuid vajalikus mahus ellu viia.
8. Konkurentsiameti poolt nõutav hinnataotluse tähtaeg on põhjendamatult lühike. Nagu ka Konkurentsiameti märgukirjas viidatud, peab soojusettevõtja KKütS § 9 lõike 91 alusel esitama Konkurentsiametile uue soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates asjaolu ilmnemisest, mis võib vähendada soojuse hinda tarbijale enam kui 5% võrra. Samas aga nõuab märgukiri üllatuslikult hinnataotluse esitamist vähem kui nädalase tähtaja jooksul. Selline nõue on põhjendamatu ja vastuolus KKütSiga, eriti võttes arvesse ülal toodud soojuse hinnakomponente ja üldist majanduskeskkonda mõjutavaid kaalutlusi.
Kokkuvõtlikult kinnitame, et kaugkütteettevõtted juhinduvad oma tegevuses kaugkütteseadusest ning teistest valdkonda reguleerivatest õigusaktidest. Kõik sisendite muutused võetakse arvesse, et lubatud hinnakujundus oleks tagatud kogu kulustruktuuri üleselt. Palume konkurentsiameti poolt mõistvat suhtumist, et võimaldada soojusettevõtjatel tagada teenuse toimepidevus ja oma tegevuse jätkusuutlikkus.

Lugupidamisega


(Allkirjastatud digitaalselt)


Siim Umbleja
Juhatuse liige





[email protected] 516 5943