AB Advocatus_vastus

Katrin Prükk

Advokaadibüroo Advocatus

[email protected]

Teie 12.01.2024 nr

Meie 20.02.2024 nr 14-1/240243/2401067

Abivajajale abi andmine

Lugupeetud Katrin Prükk

Kirjutasite, et puutusite tööalaselt kokku looga, mis pani Teid küsima, kas inimese põhiõigused on

ikka kaitstud olukorras, kus teda abistama pidavad asutused ja teenuseosutajad lähtuvad oma

tegevuses abivajaja lähedase soovidest ning jätavad välja selgitamata abivajaja enda tahte ja

vajadused.

Täname, et sellest probleemist meile kirjutasite. Õiguskantslerile on ka varem olnud lahendada

asju, kus abivajaja vajaduste ja tahte üle on otsustanud tema lähedane, mitte abivajaja ise.

On selge, et oma vajadusi, soove ja tahet teab kõige paremini inimene ise. See tähendab, et

abivajaja lähedane saab mõnikord vaid vahendada teistele isikutele abivajaja tahet. Näiteks võib

ta selgitada abivajaja viibete, häälitsuste vms tähendust, kuidas abivajaja millelegi reageerib ning

niiviisi vahendada abivajaja soove ja vajadusi. See võib tulla kõne alla näiteks sotsiaalabi

korraldamisel.

Õiguskantsler on leidnud, et nii abivajaduse hindamisel kui ka abi pakkumise üle otsustamisel

tuleb suhelda siiski otse abivajajaga (vt nt õiguskantsleri ettepanekut abi korraldamise kohta Põhja-

Tallinna Linnaosa Valitsusele). Abivajaja lähedaste kaasamisel tuleb teadvustada ohtu, et

vahendajal võib segi minna tema enda ja abivajaja vaatenurk asjadele. Märkisite seda ka oma

pöördumises.

Tervishoiuteenuste osutamisel kehtib reegel, et kui inimene on võimeline ise tahet avaldama, siis

teeb ta ise otsuse, kas ta kasutab tervishoiuteenust või mitte (võlaõigusseaduse § 766 lg 4, vt ka

patsiendi koostöökohustuse kohta §-st 764). Seega peab tervishoiutöötaja suhtlema otse

patsiendiga ning veenduma, kas patsient on võimeline teenuse osutamiseks vajalikku nõusolekut

andma, nii nagu seadus seda ette näeb. See, millal on põhjendatud täisealisele inimesele määrata seaduslik esindaja (eestkostja), sõltub

paljuski konkreetsetest asjaoludest. Perekonnaseaduse § 203 lõike 2 järgi on eestkostja määramise

peale põhjust mõelda siis, kui täisealise huve ei saa kaitsta volituse andmise ning

perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.

2

Teie kirjelduse ei luba järeldada, kas inimesele tulnuks määrata eestkostja või saanuks tema huve

kaitsta teisiti. Selge on aga see, et ajendatuna hoolitsust vajava inimese kaitsmise soovist ei saa ka

selliseid otsuseid teha kergekäeliselt, vaid ka see otsus peab olema alati hästi läbi kaalutud ja

põhjendatud.

Kolleegidega arutades jõudsime arusaamisele, et nende murede lahendamiseks ei piisa ilmselt

ühekordsest selgitustööst või koolitusest. Näiteks on võlaõigusseadus kehtinud 2002. aasta juulist

alates, ent Õiguskantsleri Kantselei eestvedamisel on alles nüüd hakatud teadvustama

lapspatsientide õigusi ning patsiendi õigust anda etteulatuvalt korraldusi puhuks, kui ta on

otsustusvõimetu ega saa teda puudutavate raviotsuste tegemisel kaasa rääkida. Püüame leida

võimalusi selleks, et ka Teie tõstatatud küsimustes ametnike ja arstide õigusteadlikkust tõsta.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Olari Koppel

õiguskantsleri asetäitja-nõunik-kantselei direktor

õiguskantsleri volitusel

Kärt Muller 693 8418

[email protected]

Anneli Kivitoa 693 8417

[email protected]