Tarbijakaitseseaduse muutmise seadus

1

EELNÕU

30.07.2024

Tarbijakaitseseaduse muutmise seadus

§ 1. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduse §-s 4 tehakse järgmised muudatused:

1) lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kauba müümise või teenuse osutamise eest kohesel tasumisel kohustub kaupleja esitama

tarbijale ostu tõendava paberdokumendi tarbija nõudmisel või juhul, kui tarbija sooritab ostu

sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu

kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Tarbijale esitatavas ostu tõendavas

dokumendis peab sisalduma vähemalt:

1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;

2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev;

3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.“;

2) lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud ostu tõendava paberdokumendi esitamise

kohustust ei kohaldata, kui tarbija on andnud nõusoleku ostu tõendava dokumendi edastamiseks

tema e-posti aadressile või sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavasse elektroonilisse

klienditeeninduskeskkonda (edaspidi klienditeeninduskeskkond) või internetipanka. Selline

dokument peab sisaldama vähemalt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teavet.“;

4) lõike 6 neljas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt;

„Tarbijale tagatakse vähemalt üks tasuta arveedastusviis, võimaldades tal valida, kas arve

edastatakse tema posti- või e-posti aadressile või arveteavitusena lühisõnumi teel tema

mobiiltelefoni numbrile.“;

5) paragrahvi 4 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kestvuslepingu puhul võib kaupleja tarbija nõusolekul arve edastamiseks kasutada ka

klienditeeninduskeskkonda või internetipanka.“;

6) paragrahvi 4 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kestvuslepingu puhul võib tarbija igal ajal enda valitud arve edastusviisi muuta. Tarbija

vaikimine või tegevusetus loetakse arve edastusviisi muutmise tahteavalduseks, kui kaupleja

on tarbijale sellist tahteavalduse tegemise viisi pakkunud.“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

2

Tallinn, …………….. 2024. a.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2024. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tarbijakaitseseaduse ja energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

Lisa

Tagasiside väljatöötamiskavatsuse kohta

Arvamuse andja Ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus

Justiitsministeeriu

m

1.Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

on esitanud

Justiitsministeeriumile

kooskõlastamiseks

tarbijakaitseseaduse muutmise

seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse (VTK).

Justiitsministeerium

kooskõlastab VTK järgmiste

märkustega. 1. VTK eesmärkide

all (lk 4) põhjendatakse

muudatuste vajalikkust mh

keskkonnamõju vähendamisega,

kuid VTK mõjuanalüüsis

keskkonnamõju välja toodud

pole. Palume eelnõu

mõjuanalüüsis hinnata ka

muudatuse mõju keskkonnale.

Arvestatud. Seletuskirja on lisatud

keskkonnamõju

puudutav osa.

2. VTK-s on muudatuste

ebasoovitavat mõju küll põgusalt

mainitud (lk 9–10), kuid palume

eelnõu koostamisel negatiivsete

tagajärgede juures analüüsida ka

võimalikke leevendusmeetmeid

Arvestatud. Seletuskirja on lisatud

leevendavaid meetmeid

puudutav kirjeldus.

3. Lisaks palume arvestada

käesoleva kirja lisas esitatud

VTK failis jäljega tehtud

märkustega.

Arvestatud. VTK failis olevate

märkustega on

arvestatud.

Eesti Kaupmeeste

Liit

Kaupmeeste Liidu poolt kiidame

Tarbijakaitseseaduse muutmise

seaduse eelnõu VTK heaks ja

kinnitame, et meile pakutud

lahendus sobib.

Teadmiseks

võetud.

Eesti Kaupmeeste Liit

oli üks koostööpartner,

kellega koostöös VTK

ka välja töötati.

Eesti

Infotehnoloogia ja

Telekommunikatsi

ooni Liit

Eesti Infotehnoloogia ja

Telekommunikatsiooni Liit (ITL)

on analüüsinud

tarbijakaitseseaduse muutmise

seaduse eelnõu väljatöötamise

kavatsust (edaspidi VTK) ja

esitab selle kohta järgmise

arvamuse.

Teadmiseks

võetud.

1. ITL toetab Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

i kavatsust ostukviitungite ja

paberarvete probleemkohtade

lahendamiseks ja suundumist

paberivaba arveldamise suunas.

Paberarvete saatmisega

kauplejale kaasneva

halduskoormuse ja negatiivse

keskkonnamõju vähendamine on

tervitatav nii liidu kui ka laiemalt

kogu ühiskonna vaatest.

2. Keskkonnavaenulike

paberarvete saatmise

vähendamise eesmärk on oluline

ka Eesti eriigi maine ja digiriigi

kuvandi seisukohalt. ITL-i

hinnangul tuleks seaduse

muutmisel lähtuda põhimõttest,

et neile tarbijatele, kellel on

elektrooniliste kanalite

kasutamise võimalus,

paberarveid üldjuhul ei

väljastata. Seetõttu teeme

ettepaneku laiendada

muudatust number 2 ja näha

eelnõuga selgelt ette, et

kauplejal on õigus lõpetada

paberarve väljastamine, kui

tarbija avaldab kauplejale e-

posti aadressi või

mobiiltelefoninumbri või kui

tarbija on tellinud arve mis

tahes elektroonilisse kanalisse

(sh nt e-arve, arve e-postile,

arve SMSi teel vms). Toetame

VTK-s toodud kavatsust, millega

nähakse ette võimalus tarbijalt

tasu küsimiseks mitmesse

kanalisse arve saatmisel: „/…/

sätestatakse seadusega, et

kaupleja teeb tarbijale arve tasuta

kättesaadavaks ühes kanalis ning

kui tarbija soovib arve saamist

mitmesse kanalisse korraga, võib

ta küsida selle eest mõistlikku

tasu.“ (VTK lk 8-9). 2 Teeme

täiendava ettepaneku kaaluda

kauplejale õiguse andmist

Arvestatud

osaliselt.

Eelnõud on täiendatud

ning seega nähakse

eelnõuga ette, et

kauplejal on õigus

lõpetada paberarve

edastamine posti teel

olukorras, kus tarbija on

kauplejale andnud

endaga suhtlemiseks

oma e-posti aadressi

ja/või

mobiiltelefoninumbri.

Selle eelduseks on aga

see, et tarbijat on

arvesaamise kanali

muutmisest eelnevalt

teavitatud ning antud

talle võimalus valida

mõni muu arve saamise

viis.

Lisaks nähakse

eelnõuga ette, et kui

tarbija soovib saada

arvet korraga nii

elektroonilistesse

kanalitesse (nt e-posti

või SMS-i teel) ning

dubleerivalt posti teel,

on kauplejal õigus

nõuda postikulude

hüvitamist. Tarbijal

peab säilima siiski

võimalus mingis

elektroonilises kanalis

arvega tasuta tutvuda.

küsida paberarvete ja

paberteavituste saatmise eest

tasu postikulude hüvitamiseks.

ITL-i hinnangul peaks tasuta

paberarve võimaldamine või

mittevõimaldamine olema iga

ettevõtja enda otsustada.

Mis puudutab tasuta

paberarve võimaldamist

või mittevõimaldamist,

siis on MKM

seisukohal, et kui tarbija

(peamiselt

vanemaealine) soovib

paberarvet, on kauplejal

kohustus seda talle ka

võimaldada, v.a

olukorras, kus ta on

nõus arvet saama

näiteks e-posti või

sõnumi teel.

3. ITL leiab, et lisaks arvetele

on keskkonnajalajälje

vähendamise eesmärgist

lähtuvalt vajalik üle vaadata ka

erinevate tarbijatele tehtavate

(paber)teavituste temaatika ja

seda ka osas, mis

normitehniliselt pole mitte

tarbijakaitseseaduse, vaid

näiteks elektroonilise side

seaduse kohaldamisalas. Oleme

veendunud, et analoogselt

paberarvetega ei tohiks kehtiv

regulatsioon enam nõuda ka

keskkonnajalajälge asjatult

kasvatavaid paberkandjal

teavitusi. Kõnealustes

õigusaktides on seega vajalik

teha sarnased muudatused nagu

on plaanis teha paberarvete

vähendamiseks

tarbijakaitseseaduses. Muu

hulgas peab kõnealune

seadusemuudatus looma nn

halduslikku laadi ja tarbijat

positiivselt mõjutavate

lepingutingimuste muudatuste

korral võimaluse teavitada

tarbijaid üksnes elektrooniliselt,

nt kodulehe või muu

elektroonilise kanali kaudu ja

tuleks välistada paberteavituste

saatmine. Toome siinkohal näite

telekomisektorist: TV teenusesse

uute kanalite lisandumisel vms

tarbija jaoks positiivse mõjuga

Teadmiseks

võetud.

Kõnealuse eelnõuga

muudetakse

tarbijakaitseseadusest

(TKS) tulenevat

regulatsiooni, kuid

MKM ei välista, et

tulevikus tehakse

muudatusi ka

elektroonilise side

seaduses (ESS).

lepingumuudatuse korral peab

regulatsioon võimaldama sellise

teavituse kuvamist erinevate

tarbijale kättesaadavate

elektrooniliste kanali kaudu (nt

SMS, TV teenuse keskkond vms)

ja seda ilma sõnaselge

nõusolekuta.

Keskkonnavaenulikke

lisateavitusi paberkandjal ei

peaks regulatsioon enam

nõudma. Loodame, et leiate

võimaluse meie tähelepanekuid

ja ettepanekuid edasises

menetluses arvestada.

Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

(edaspidi: Kaubanduskoda) tänab

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

it võimaluse eest avaldada

arvamust tarbijakaitseseaduse

muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamise kavatsuse kohta,

millega soovitakse kauplejalt

kaotada kohustus väljastada

tarbijale vaikimisi

ostukviitungeid ja antakse

kauplejale võimaluse lõpetada

tarbijale posti teel igakuise

dubleeriva paberarve saatmise.

Järgnevalt esitame oma

kommentaarid eelnõu

väljatöötamiskavatsuse kohta

lähtudes ettevõtetelt saadud

tagasisidest.

1.Kaubanduskoda toetab VTK-s

(lk 8) sisalduvat muudatust,

millega üldreeglina kaotatakse

kauplejal kohustus väljastada

tarbijale vaikimisi paberil

ostukviitung. Kaubanduskoja

hinnangul on tegemist hea

muudatusega, sest seeläbi

vähenevad ettevõtete kulud ja

koormus ning muudatusega

kaasneb positiivne mõju

keskkonnale.

Teadmiseks

võetud.

2.VTK (lk 4) näeb ette eelnevalt

väljatoodud üldreeglist kaks

erisust, mille korral peab

kaupleja endiselt andma tarbijale

paberil ostukviitungi. Esiteks

kohustub kaupleja edaspidi

väljastama tarbijale paberil

ostukviitungi juhul, kui tarbija

sellest kauplejat eelnevalt

teavitab. Teiseks on kauplejal

jätkuvalt paberil ostukviitungi

väljastamise kohustus, kui tarbija

sooritab ostu sularahas ega

registreeri ostu kliendikaardiga,

mis võimaldab tarbija

ostuajalugu tagantjärgi välja

võtta kahe aasta jooksul alates

ostu sooritamisest.

Kaubanduskoda peab viidatud

erandeid üldreeglist igati

mõistlikuks. Samas tekitab

segadust teine erisus seoses

sularaha ja kliendikaardiga.

Põhjuseks on asjaolu, et ühes

kohas (lk 4) on VTK-s kirjas, et

paberil ostukviitungit tuleb

kauplejal väljastada siis, kui

samaaegselt on täidetud kaks

eeldust: 1) tarbija maksab

sularahas ja 2) tarbija ei kasuta

ostu tegemiseks kliendikaarti,

mis võimaldab ostuajalugu

säilitada. Samas teisest kohast (lk

8) võib välja lugeda, et paberil

ostukviitungit tuleb kauplejal

väljastada ka siis, kui täidetud on

vähemalt üks tingimus, näiteks

tarbija maksab sularahas.

Segadust tekitab see, et lk 8 on

kahe tingimuse vahel kasutatud

sõnu „ja/või“. Toetame sellist

lahendust, kus korraga peavad

täidetud olema mõlemad

eeldused ehk nende tingimuste

vahel tuleks kasutada sõna „ja“.

Selgitatud. Eelnõust on ebakõla

eemaldatud ning

selgitatud, et vaikimisi

paberil ostukviitungi

andmise kohustus säilib

olukorras, kus tarbija

sooritab ostu sularahas

ega kasuta kliendikaarti

või kasutab

kliendikaarti, mis ei

võimalda tarbija

ostuajalugu säilitada

kahe aasta jooksul alates

ostu tegemise

kuupäevast.

3. VTK-s (lk 8) sisaldub

ettepanek muuta

tarbijakaitseseaduse § 4 lõiget 7

Teadmiseks

võetud.

MKM on pärast VTK-le

tagasiside saamist

konsulteerinud

selliselt, et kauplejal on edaspidi

kestvuslepingu alusel osutatud

teenuste puhul õigus lõpetada

tarbijale dubleeriva paberarve

saatmine, kui tarbija tellib

iseteenindusportaalis/pangas

vms keskkonnas e-arve. Hetkel

on see lubatud üksnes juhul, kui

tarbija annab selleks sõnaselge

nõusoleku.

Kaubanduskoda toetab

plaanitavat muudatust. Peame

igati mõistlikuks seda, et

eelnevalt kirjeldatud olukorras ei

ole kauplejal enam kohustust

esitada tarbijale dubleerivat arvet

paberkandjal. See võimaldab

vähendada ettevõtete kulusid,

eelkõige postikulusid ja mõjub

kokkuvõttes positiivselt ka

keskkonnale.

Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve

Ametiga (TTJA) ning

selle tulemusel on

eelnõust eemaldatud

viide sellele, et e-arve

vormistamisel on

kauplejal õigus lõpetada

dubleeriva paberarve

saatmine. See muudatus

tuleneb sellest, et paljud

(vanemaealised)

tarbijad on küll

vormistanud e-arve,

kuid ei kasuta Internetti

ning vajavad jätkuvalt

arvega tutvumiseks

paberarvet.

4.VTK (lk 8) kohaselt tahetakse

kauplejale anda võimalus saata

teavitus arve suuruse kohta

tarbija mobiiltelefonile, kui

tarbijal puudub e-posti aadress.

Seda, juhul, kui tarbija on

tellinud iseteeninduskeskkonnas

omale e-arve. Kaubanduskoda

toetab seda muudatust.

Teadmiseks

võetud.

5. VTK-s (lk 8-9) sisaldub idee,

mille kohaselt on kauplejal

kohustus teha tarbijale arve

tasuta kättesaadavaks ühes

kanalis ning kui tarbija soovib

arve saamist mitmesse kanalisse

korraga, võib kaupleja küsida

selle eest mõistlikku tasu. Lisaks

sisaldub VTK-s (lk 9) nõue, et

kui tarbija soovib n-ö tasuta

kanalit muuta, siis peab kaupleja

võimaldama tal seda tasuta

muuta.

Kaubanduskoda toetab

põhimõtet, et kaupleja peab

Teadmiseks

võetud.

Vaata vastust

Kaubandus-

Tööstuskoda

kommentaarile punktis

3.

tegema arve tasuta

kättesaadavaks ühes kanalis ning

kui tarbija soovib arvet mitmesse

kanalisse, on kauplejal õigus

küsida selle eest tasu.

Samas ei pea me igas olukorras

mõistlikuks, et kui tarbija soovib

tasuta kanalit muuta, siis peab

kaupleja võimaldama tal seda

tasuta muuta. Näiteks kui tarbija

on tellinud endale e-arve ja

kaupleja on andnud teada, et e-

arve saamine on tasuta, kuid

muud arve saatmise viisid mitte,

siis ei tohiks tarbijal olla õigust

nõuda kauplejalt, et tasuta

kanaliks oleks paberarve

saatmine. Seega tarbijal peaks

olema õigus muuta tasuta kanalit

üksnes teatud juhtudel, näiteks

siis, kui kaupleja on tasuta

kanaliks määranud e-arve, kuid

tarbija ei soovi e-arvet, vaid

soovib saada arvet oma meilile.

Leiame, et seadus peaks suunama

tarbijaid paberarvete asemel

valima muid arve saamise viise.

Seetõttu palume kaaluda

lahendust, et kestvuslepingu

alusel osutatud teenuste puhul on

paberarve saatmine tasuline, kui

tarbija tellib

iseteenindusportaalis/pangas

vms keskkonnas e-arve või kui

tarbija on andud kauplejale e-

posti aadressi. Ehk sellistes

olukordades ei kehtiks põhimõte,

et tarbijal on õigus nõuda, et

tasuta arve kanaliks on

paberarve.

Loodame, et peate võimalikuks

Kaubanduskoja kommentaare

arvesse võtta

Tallinna

Linnakantselei

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

on välja töötanud

tarbijakaitseseaduse (edaspidi

TKS) muutmise seaduse eelnõu

Teadmiseks

võetud.

Muudatuste tulemusena

ei pea tõesti tarbijale

paberil ostukviitungit

vaikimisi andma, kui ta

väljatöötamise kavatsuse. TKS-s

plaanitakse muuta sätteid, mis

reguleerivad tarbijatele paberil

ostu kinnitava tõendi esitamist

ning tarbijatele kestvuslepingute

alusel igakuiste (paber)arvete

esitamist.

Ühe muudatusena plaanitakse

seadust täiendada selliselt, et

tarbijale ei pea väljastama

paberkandjal ostukviitungit

vaikimisi, vaid üksnes siis, kui

tarbija seda ise soovib. Paberil

ostukviitungi väljastamise

kohustus säilib olukorras, kus

tarbija sooritab ostu sularahas

ja/või kliendikaardiga, mis annab

üksnes allahindlust, kuid ei

säilita tarbija ostuajalugu. Paberil

ostukviitungi saamise võimalus

säilib kõigil tarbijatel, kes sellest

kauplejale eelnevalt soovi

avaldavad.

Arvestades keskkonnamõju ja

ettevõtjate halduskoormuse

vähendamise eesmärki on

muudatused igati tervitatavad.

Tarbijaõiguste kaitse vaatest on

oluline, et tarbijale säiliks

võimalus soovi korral saada ka

paberkandjal ostukviitung.

Samas lähtudes just

tarbijaõiguste kaitsest, jääb

väljatöötamiskavatsuses

mõnevõrra ebaselgeks, kas juhul,

kui tarbija tasub kaardiga, kuid ei

kasuta kliendikaarti, jääb

kauplejale kohustus automaatselt

paberkandjal ostukviitung

väljastada või mitte. Samuti, kui

paberkandjal ostukviitungi

väljastamiskohustust ei jää, siis

kellele jääb hilisemas vaidluses

tõendamiskoormus.

Kontoväljavõttel kajastub küll

ostu sooritamine kaupleja

juurest, kuid sealt ei selgu ostetud

toodet või toodete loetelu. Sellest

tulenevalt on küsitav, kuidas

maksab ainult

pangakaardiga.

Samas sellisel juhul on

tarbijal võimalik ise

paberil ostukviitungit

küsida ja kaupleja peab

siis selle ka andma.

Seega tarbija huvid on

endiselt kaitstud.

Elektroonika-, riide ja

jalanõude puhul on ka

pretensioonide

esitamise tõenäosus

suurem ning selliste

kauplejate puhul on

MKM-i hinnangul

mõistlik kauplejal

paberil ostukviitung

automaatselt kaasa

anda. Hilisem

tõendamiskoormus (et

see kaup osteti just

sealt) on jätkuvalt

kauplejal, s.t seda

põhimõtet

muudatustega ei

muudeta.

Tarbijakaitseseaduses

on juba kirjas, mis infot

ostukviitung sisaldama

peab ja seda lähenemist

ei ole hetkel plaanis

muuta. Küll aga on

MKM teadlik, et

alkoholi

müügipiirangute osas on

kassat puudutavas

regulatsioonis muresid

ja plaanib neile

alkoholiseaduse

väljatöötamiskavatsuses

lahendusi otsida. Vastav

väljatöötamiskavatsus

on plaanis valmis saada

aasta lõpuks.

tarbija suudab hiljem tõendada, et

defektne toode, mida müüakse ka

näiteks mitmetes teistes

kauplustes, on ostetud just

konkreetse kaupleja juurest.

Tagamaks tarbijaõiguste kaitse

ning vähendamaks võimalikke

vaidlusi on oluline, et kirjeldatud

aspektid saaksid seaduse tasandil

täpselt reguleeritud. Kui kaardiga

ja ilma kliendikaardita makstes ei

jää kauplejale automaatset

paberkandjal ostukviitungi

väljastamise kohustust, siis

palume kaaluda

tõendamiskoormuse jätmist

kaupleja kui tehingu tugevama

osapoole kanda.

Lisaks, kavandatavad

muudatused eeldavad paljudelt

kauplejatelt kassasüsteemide

kohandamist/muutmist. Sellest

tulenevalt palume kaaluda ka

nõuete kehtestamist

kassasüsteemile ning andmetele

ostukviitungil. Nimetatu on

eelkõige oluline eriliigiliste

kaupade, nagu näiteks

alkohoolsed joogid, müügil.

Järelevalve praktika on näidanud,

et andmed ostukviitungil on üsna

puudulikud ning väljavõtted

kassasüsteemist ei võimalda

näiteks tuvastada, kas alkohoolse

joogi jaemüügile seatud

kellaajalisi piiranguid on rikutud

või mitte. Arvestades, et

kohalikul omavalitsusel on

alkoholiseadusest tulenevalt

õigus kehtestada kellaajalisi

piiranguid alkohoolse joogi

jaemüügile kohapeal

tarbimiseks, kuid puudub

kontrolltehingu tegemise õigus

rikkumiste kindlaks tegemiseks,

on äärmiselt oluline, et ostu

tõendavale dokumendile ja

kassasüsteemile oleksid seaduse

tasandil kehtestatud nõuded, mis

võimaldaksid taoliste rikkumiste

tuvastamist.

Eesti Väike- ja

keskmiste

ettevõtjate

assotsiatsioon

Kooskõlastusringile on saadetud

tarbijakaitseseaduse muutmise

seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsus (VTK),

mis puudutab ostukviitungi ja e-

arve väljastamisega seotud

küsimusi. EVEA põhimõtteliselt

toetab VTK-s väljapakutud

lahendusi. Samas juhime

tähelepanu ka mõnele

probleemkohale.

1. VTK ühe tulemuse kohaselt

kohustub kaupleja väljastama

tarbijale paberil ostukviitungi

üksnes siis, kui tarbija sellest

kauplejat eelnevalt teavitab.

Siiski tuleb paberil ostukviitung

tarbijale vaikimisi väljastada

olukorras, kus tarbija sooritab

ostu sularahas ega registreeri ostu

kliendikaardiga, seejuures peab

kaupleja kliendikaart olema

selline, mis võimaldab tarbija

ostuajalugu tagantjärgi välja

võtta kahe aasta jooksul alates

ostu sooritamisest. EVEA

hinnangul puudub vajadus

sularaha ja kliendikaardiga

seotud erandi järele. Teadlik

tarbija peaks ise otsustama, kas ta

vajab tõendit võimaliku

vaidlustuse esitamiseks

tulevikus, sest temal lasub

sellisel juhul ostu tõendamise

kohustus. Tasub kaaluda, kas

kaupleja kohustuseks peab olema

tarbijale ostukviitungi

väljastamise pakkumine.

Alternatiivseks lahenduseks

võiks olla, et kui tarbija tasutav

summa on väiksem kui teatud

summa (näiteks 50 või 100

eurot), antakse ostukviitung

tarbija nõudmisel. Suurema

summa puhul antakse kviitung

vaikimisi. Ehk teisisõnu

Teadmiseks

võetud.

Eelnõus ettenähtud

erandite eesmärk

(ostukviitung tuleb

vaikimisi väljastada, kui

tarbija sooritab ostu

sularahas ja

kliendikaarti ei kasuta

või kasutab ostu

sooritamiseks

kliendikaarti, mis ei

võimalda tarbija

ostuajalugu kahe aasta

jooksul pärast ostu

sooritamist säilitada)

eesmärk on ennetada

tarbija ning kaupleja

vahelisi vaidlusi.

suurendatakse praeguse

regulatsiooni piirsummat (20

eurot).

VTK-s on välja pakutud, et kui

kaupleja ei soovi enam tarbijale

vaikimisi paberil ostukviitungit

väljastada, peavad tema

kassasüsteemid olema sellised,

mis võimaldavad kauplejal

hiljem tarbija soovi korral

ostukviitungi ikkagi väljastada

(näiteks olukorras, kus tarbija

soovib kauplejale esitada

pretensiooni toote puuduse osas).

Ostukviitungite tagantjärgi

väljavõtmise võimekus peab

olema vähemalt kaks aastat alates

ostu sooritamisest. EVEA arvates

ei peaks kauplejaid koormama

ostukviitungi tagantjärgi

väljavõtmise kohustusega.

Ostukviitungi väljastamine on

ostu hetke küsimus ja piisab

sellest, kui tarbijal on võimalik

sellel hetkel saada paberil

ostukviitung või mõni muu tõend

ostu sooritamise kohta. Samuti

on ebaõiglane kohustada

kauplejat varasema ostuga seotud

probleemi ilmnemisel otsima

tõendit, mis võib aidata kaasa

tarbija poolt kaebuse esitamisele

tarbijavaidluste komisjonis või

kohtus. Ostukviitungi tagantjärgi

väljastamise kohustus on

ebamõistlikult koormav ka

väikestele ettevõtetele, kellel

tänasel päeval puudub selleks

automatiseeritud lahendus

Teadmiseks

võetud.

Eelnõuga ettenähtud

muudatuste jõustumisel

säilib kauplejatel

võimalus jätkata

vaikimisi

paberostukviitungite

väljaprintimist.

Kahe aastane tagantjärgi

ostukviitungite

kohustus on otseselt

seotud

võlaõigusseadusest

(VÕS) tuleneva

pretensiooni esitamise

õigusega. Suure

tõenäosusega ei pea

kaupleja tagantjärgi

ostukviitungite

väljavõtmisega

tegelema igapäevaselt,

vaid üksnes siis, kui

kaupleja soovib

pretensiooni esitada.

Samas võrdsustab TTJA

pangakonto väljavõtte

samamoodi

ostukviitungiga.

1

30.07.2024

Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on muuta kehtivast tarbijakaitseseadusest (TKS) tulenevat tarbijale ostu

tõendava dokumendi (edaspidi ostukviitung) ja kestvuslepingute alusel tarbijale arve

edastamist reguleerivaid õigusnorme nii, et väheneks asjatult väljaprinditavate

ostukviitungite ning posti teel tarbijale saadetavate paberarvete hulk, mis omakorda avaldab

positiivset mõju keskkonnale. Eelnõu laiem eesmärk on vähendada kauplejate

keskkonnajalajälge ning suunata tarbijaid paberostukviitungite või paberarvete saamisest

loobuma. Seejuures on eelnõu koostamisel arvestatud ka suuremat kaitset vajavate tarbijate

(eelkõige vanemaealiste) soovi/vajadust saada ka pärast muudatuste jõustumist

paberostukviitungeid ja/või igakuiseid paberarveid.

Ostukviitungeid ning paberarveid reguleerivaid õigusnorme muudeti viimati 2015. aastal

ning kuigi valdavas ulatuses on need muudatused oma eesmärgi saavutanud, on praktikas

siiski tekkinud nende õigusnormide täiendav muutmise vajadus. Koos tehnoloogia

arenguga on muutumas tarbijate käitumisharjumused ning ka suur osa kauplejaid mõtlevad

oma keskkonnajalajälje vähendamisele. Lisaks on tänu infoühiskonna arengule kauplejatel

võimalik esitada arveid eri viisidel, mida 2015. aastal veel ei olnud või mis ei olnud siis nii

laialdaselt kasutusel. Selline uus edastusviis on näiteks arveteavituse edastamine

lühisõnumina (Short Message Service ehk SMS) tarbija mobiiltelefonile või ostukviitungite

puhul kviitungi säilitamine konkreetse kaupleja mobiilirakenduses. Seega on oluline, et

ostukviitungeid ja paberarveid reguleerivad õigusnormid käiks ajaga ning tehnoloogia

arenguga kaasas ning et need võimaldaksid kauplejatel oma keskkonnamõju vähendada.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse

osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas ([email protected], tel 625 6459). Eelnõu

juriidilist kvaliteeti kontrollis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

õigusosakonna õigusnõunik Ragnar Kass ([email protected]) ja Käddi Tammiku

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud

Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel

([email protected]).

1.3. Märkused

Käesolev eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu

õigusakti ülevõtmise või rakendamisega.

Eelnõu näeb ette tarbijakaitseseaduse 1. jaanuaril 2025. a jõustuva redaktsiooni RT I,

30.05.2024, 15 muutmise.

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsuse koostamine, mis saadeti 13. oktoobril 2023. a

kooskõlastamiseks ja huvipoolte tagasiside saamiseks.1 Väljatöötamiskavatsus annab

1 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/07acbed1-25fe-4d8b-986a-e9d4244cd57c

2

ülevaate eelnõu algatamise põhjustest ning selle aluseks olevate uuringute ja

kaasamisprotsessi detailidest. Vältimaks dubleerimist ei ole neid seletuskirjas korratud.

Tagasiside väljatöötamiskavatsuse kohta on lisatud eelnõu seletuskirjale.

Seadus on kavandatud jõustuma 1. juulil 2025. a.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega.

2. Seaduse eesmärk

Ostukviitungid

Seaduse muudatuste üheks eesmärgiks on vähendada asjatult väljaprinditavate

ostukviitungite hulka, kuivõrd tänapäeval prinditakse kauplustes (peamiselt toidupoodides)

iga päev välja tuhandeid paberostukviitungeid, mida tarbija (enamjaolt) tegelikult ei vaja.

Kehtiva seaduse kohaselt kohustub kaupleja tarbijale väljastama ostukviitungi juhul, kui

tarbija ostusumma on suurem kui 20 eurot, kuid muudatuste jõustudes selline nõue

kaotatakse.

Kauplejad on ka omal algatusel teinud olulisi ja suuri samme, et oma keskkonnajalajälge

vähendada: näiteks paljude toidukaupluste kliendikaartide omanikele on antud võimalus

teha iseteeninduskeskkonnas või konkreetse kaupluse mobiilirakenduses vastav muudatus,

mille kohaselt ei prindita paberostukviitungit vaikimisi välja, vaid tarbija saab

ostukviitungiga tutvuda kaupleja iseteeninduskeskkonnas või saadetakse see tarbija e-posti

aadressil. Selge on see, et mitte kõik poed ei ole sellist muudatust teinud ning paljudes

kauplustes puudub kliendikaardi või iseteeninduskassa kasutamise võimalus. Lisaks on

Eestis suur hulk tarbijaid, kes eri põhjustel ei ole ise altid iseteeninduskassasid kasutama

ning neile väljastatakse paberostukviitung vaikimisi, kuigi paljudes olukordades (peamiselt

toidupoodide puhul) tarbijad ostukviitungit ei vajagi, sest sooritavad ostu pangakaardiga

või kliendikaarti kasutades.

Seetõttu muudetakse kehtivat seadust selliselt, et kaupleja kohustub tarbijale väljastama

paberostukviitungi üksnes juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja ei kasuta kliendikaarti

või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta jooksul pärast ostu

sooritamist säilitada. Lisaks säilib ostukviitungi väljastamise kohustus juhul, kui tarbija

teavitab ostuhetkel kauplejat paberostukviitungi saamise soovist. Seega, kuigi muudatuste

jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust ostukviitungit vaikimisi väljastada, on tarbijal

võimalik ostu hetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning kauplejal on kohustus see

paberil väljastada või saata ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt. Seega on ka

tarbija jaoks oluline ostuhetkel hinnata, kas ta võib tulevikus näiteks võimalike

pretensioonide esitamiseks vajada ostukviitungit või mitte, sest pretensioonide esitamise

tõenäosus on väga erinev sõltuvalt sellest, kas ostetakse toidupoest toitu või

elektroonikapoest elektroonikatoode. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) on

siiski seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu tõendada ka pangakonto väljavõttega.

Paberarved

Paberarvete puhul puudub kauplejatel kehtiva seaduse kohaselt võimalus omal algatusel

loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus tarbija on endaga suhtlemiseks andnud

kauplejale näiteks oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Seega saadetakse tänasel

3

päeval osadele tarbijatele (näiteks Telia AS-i puhul 4,7% ja Elisa AS-i puhul 9–10%

tarbijatele) vanast harjumusest paberarveid, kuigi tõenäoliselt oleks suur osa nendest

tarbijatest, kellele praegu saadetakse paberarveid, valmis saama arveid ka elektrooniliselt,

e-posti või arveteavitusena lühisõnumi teel.

Kuivõrd posti teel saadetavate arvete eest ei ole kauplejatel kehtiva seaduse alusel õigus

küsida lisatasu, kuigi see tähendab kauplejatele lisakulu (kauplejatelt saadud info kohaselt

maksab ühe paberarve saatmine kauplejale keskmiselt 1 euro), siis ei ole tarbijad

motiveeritud pöörduma ka kaupleja poole ning teavitama kauplejat oma valmisolekust

paberarve saamisest loobuda.

Kauplejad on teinud mitmesuguseid omaalgatuslikke kampaaniaid (näiteks Telia kampaania

„Murrame harjumusi, mitte puid“), mille eesmärk on olnud panna tarbijad loobuma

paberarvete saamisest, kuid lisaks kampaaniate korraldamisele pakub püsivamat lahendust

seadusemuudatuse tegemine.

Ka avalik sektor on siin näidanud head eeskuju ning alates 1. juulist 2019 on võimalik

avalikule sektorile saata üksnes e-arveid ning ühe põhjusena on toodud mh välja, et

paberarvete saatmine on kulukas.2 Sellest lähtudes on paberarvete saatmist reguleerivate

õigusnormide eesmärk hoogustada elektrooniliste arvete kasutamist tarbijate seas, võttes

samal ajal arvesse seda, et osa ühiskonnaliikmetest vajab siiski ka paberarveid (eelkõige

vanemaealised). Seega on muudatused kujundatud selliselt, et tarbijatele saadetakse arveid

eelkõige elektrooniliselt, kuid kauplejatel on kohustus saata paberarveid nendele tarbijatele,

kes seda soovivad või vajavad.

Väljatöötamiskavatsuse kohta oodati arvamusi:

 ettevõtlusorganisatsioonidelt (Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste

Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ);

 tarbijaid esindavatelt organisatsioonidelt (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

Tarbijakaitse Liit, Eesti Omanike Keskliit);

 muudelt huvigruppidelt (keskkonnateemadega tegelev SA Rohetiiger).

Väljatöötamiskavatsuse kohta esitasid arvamuse Justiitsministeerium, Kaupmeeste Liit,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti

Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tallinna Linnakantselei ning Eesti Väike- ja

Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ. Kõik väljatöötamiskavatsusele arvamuse

esitanud toetasid väljapakutuid muudatusi, v.a Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

kes viitas paberarvete vähendamise kavatsuse probleemkohtadele.

Pärast VTK-le tagasiside saamist kohtuti TTJA, Elisa Eesti AS-i, Telia AS-i ning SA

Rohetiigriga ning arutati TTJA tõstatatud murekohti. Pärast kohtumist TTJA-ga loobuti

VTK-s tehtud ettepanekust, mille kohaselt on kauplejal võimalik loobuda paberarve

saatmisest juhul, kui tarbija on vormistanud endale e-arve. Muudatuse tingis TTJA

tähelepanek, et e-arve olemasolu ei pruugi näidata seda, et tarbijal on (piisav) digivõimekus

või internetiühendus arve sisuga tutvumiseks, kuivõrd paljudel vanematel inimestel on

vormistatud küll pangas e-arve, kuid tegelikkuses puudub neil võimekus sellega tutvuda

2 https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/riigi-raamatupidamine/e-arved

4

(näiteks e-arve on vormistatud digipädevate lähedaste abiga), mistõttu vajavad nad

paberarveid. Väljatöötamiskavatsuse kohta esitati ka muid tähelepanekuid ning märkusi,

millega on eelnõu koostamisel arvestatud. Kooskõlastustabel on leitav seletuskirja lisana.

Muudatused on kooskõlas ka võlaõigusseadusest (VÕS) tuleneva lepingu muutmise

regulatsiooniga. Paberarveid puudutavate õigusnormide muutmine eeldab ka üldjuhul

kaupleja ning tarbija vahel sõlmitud lepingu muutmist ning VÕS § 13 lg 1 annab aluse ka

muul viisil kui poolte kokkuleppel lepingut muuta. Nimelt nähakse VÕS § 13 lg 1 alusel

võimalus lepingut muuta ka seaduses sätestatud juhtudel ehk antud juhul saab lepingu

muutmise võimaluse näha ette ka tarbijakaitseseadusega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, seaduste ja ELi õigusega.

Tarbijakaitseseaduse muutmine, mille eesmärk on vähendada asjatult väljaprinditavate

paberarvete ning ostukviitungite hulka, ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Seaduse muudatused on puutumuses põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega.

Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena

käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsetele meetmetele.

Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha

põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks.3 Ettevõtja õigust olla vaba riigi sekkumisest on

kohus käsitlenud laialt. Riigikohus peab sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni

ettevõtlusvabadust riivavaks.4 Seejuures aga piisab ettevõtlusvabaduse piiramiseks igast

mõistlikust põhjusest, kuivõrd tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.5

Seadusemuudatus on vastutulek Eesti Kaupmeeste Liidu ning SA Rohetiigri tehtud

ettepanekule, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate ostukviitungite ja paberarvete

hulka nii kulude optimeerimise kui ka keskkonnasäästlikkuse eesmärkidel. Muudatused

eeldavad kauplejatelt teatavaid kulutusi, näiteks kassasüsteemide ümberseadistamist, kuid

see kulu ei ole Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul kuigi suur. Samuti on tõenäoline, et osad

kauplejad jätkavad tegutsemist kehtivas seaduses sätestatud põhimõtte alusel.

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse tarbijakaitseseadust ja

nähakse ette eelnõu jõustumine seadusena.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse ja sõnastatakse ümber TKS § 4 lõige 4, millega nähakse

ette, et kauba müümise või teenuse osutamise eest kohustub kaupleja tarbijale esitama ostu

kinnitava pabertõendi (eespool ja edaspidi ostukviitung) sõltumata ostusumma suurusest

(kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung tarbijale esitada, kui ostusumma on vähemalt

20 eurot) üksnes siis, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja ei kasuta kliendikaarti või kasutab

kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist

säilitada. Samuti säilib tarbijal võimalus saada paberostukviitung, kui ta sellest kauplejat

ostuhetkel teavitab. Seega on ka tarbija jaoks oluline ostuhetkel hinnata, kas tal võib

3 https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31, p 7. 4 Samas, p 7. 5 RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15, p 19.

5

tulevikus ostukviitungit vaja minna või mitte. Ostukviitungi vajadus sõltub suuresti sellest,

mida konkreetsest kauplusest ostetakse.

Kaheaastane ostuajaloo säilitamise kohustus tuleneb sellest, et võlaõigusseaduse (VÕS) §

218 lõike 2 kohaselt vastutab müüja tarbijale müüdud asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest.

TKS § 4 lõikes 4 sätestatakse täiendavalt andmed (samad andmed on sätestatud ka kehtiva

seaduse §-s 4), mis peavad tarbijale esitatavas ostu tõendavas dokumendis sisalduma. Need

andmed on: 1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress; 2) kauba müügi või teenuse

osutamise kuupäev; 3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.

Eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks TKS § 4 lõige 5, kuivõrd seadusemuudatuste

jõustumisel kaotakse ära kaupleja kohustus väljastada tarbijale vaikimisi ostukviitung

olukorras, kus ostusumma on suurem kui 20 eurot.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse TKS § 4 lõikega 51, millega nähakse ette, et lõikes 4

sätestatud paberostukviitungi kohustust ei kohaldata olukorras, kus tarbija on andnud

kauplejale nõusoleku ostukviitungiedastamiseks oma e-postiaadressile või sisselogimist ja

isikutuvastust võimaldavasse klienditeeninduskeskkonda või internetipanka. Kui kaupleja

esitab tarbijale ostukviitungi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, ei ole vaja

paberostukviitungit edastada. Sellist praktikat kasutavad tänapäeval osa jaekauplejaid, kes

saadavad neile kliendikaardi omanikele, kes on kauplejale andnud oma e-posti aadressi,

ostukviitungi otse meilile, mis on ühtlasi ka ostu kinnitavaks tõendiks pretensiooni

esitamisel. Samuti sätestatakse, et tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

saadetav arve peab sisaldama vähemalt lõikes 4 olevat kohustuslikku teavet.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse TKS § 4 lõike 6 neljandat lauset ning sätestatakse, et

kaupleja peab tarbijale tagama vähemalt ühe tasuta arveedastusviisi, võimaldades tarbijal

valida, kas arve edastatakse tarbija posti- või e-postiaadressile või arveteavitusena

lühisõnumi teel tema mobiiltelefoninumbrile.

Kuivõrd arve edastamine on põhitingimus, et tarbija saaks kauplejalt saadud teenuse eest

tasuda, tuleb tarbijale tagada tema enda valikul üks tasuta kanal (kas e-post, arveteavitusena

lühisõnumi teel mobiiltelefonile või tavapost), mille kaudu kaupleja tarbijale arve tasuta

saadab. Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel

(näiteks nii posti teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude

hüvitamise eest tasu, mis kauplejate hinnangul on praegu summas 1 eurot. Kauplejal on

õigus nõuda sellisel juhul tarbijal postikulude hüvitamist, kui eriseaduses ei ole sätestatud,

et arve tuleb tarbijale edastada tasuta.

Kuigi ka e-arve on elektrooniline kanal, siis seda tasuta kanalina ei käsitata. Eelnev

tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et

kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest küsida postikulude hüvitamist ehk lugeda

seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK-le välja,

et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega

tutvumiseks. Seega, kui tarbija on tellinud endale e-arve ning tänasel päeval saadetakse talle

ka arveid posti teel, siis ei anna e-arve olemasolu kauplejale õigust vaikimisi loobuda

paberarve saatmisest.

6

Riigikohus on oma 24. novembri 2015. a lahendi nr 3-2-1-135-15 punktis 17 leidnud, et

näiteks juhul, kui klient on lepingu sõlminud interneti teel ning talle saadetakse kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis arve tasuta e-posti teel, siis võib temalt paberarvete

saatmise eest tasu küsimine olla põhjendatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldavaks

vormiks võib lugeda ka lühisõnumit.

Kui postiaadressile ning e-posti aadressile saatmise võimalus on olemas ka kehtiva seaduse

puhul, siis arveteavituse saatmine lühisõnumina mobiiltelefonile on uus võimalus, mida

kehtiv seadus teha ei võimalda. Arutelude käigus on eelnõu koostajad leidnud, et

arveteavituse edastamine lühisõnumina mobiiltelefonile on paljude kauplejate puhul toimiv

praktika (seni saadeti arve lühisõnumina tarbija mobiiltelefonile dubleerivalt) ning suur osa

tarbijatest on selle muudatuse omaks võtnud (näiteks Telia AS ning Elisa AS saadavad iga

kuu teavitusi arve suuruse kohta lühisõnumina ca 30 000 kliendile).

Kohustuslikud andmed, mida tarbijale esitatav arve peab sisaldama, on loetletud

raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2, milles sätestatakse, et kui seaduses või selle alusel

antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument (arve) sisaldama

majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid:

1) toimumisaeg;

2) majandusliku sisu kirjeldus;

3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa.

Arveteavitus ei ole arve klassikalises tähenduses, kuivõrd lühisõnumi kaudu ei ole võimalik

saata kogu infot, mis arvel kajastub. Eelduslikult on raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2

sätestatud teavet võimalik saata arveteavitusena lühisõnumina tarbija mobiiltelefonile.

Elektrituruseaduses (ELTS), mis on eriseaduseks tarbijakaitseseadusele ja raamatupidamise

seadusele, on §-s 751 sätestatud põhjalik loetelu andmetest, mida tarbijale esitatav arve peab

sisaldama. Seega peavad elektriettevõtjad juhul, kui nad soovivad tarbijatele saata

arveteavitusi lühisõnumina, hindama, kas lühisõnumisse on võimalik mahutada kogu §-s

751 nõutud teave, et tagada kooskõla elektrituruseadusega.

Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse TKS § 4 lõiget 7 ning nähakse ette, et kestvuslepingu

korral võib kaupleja tarbija nõusolekul saata arve ka klienditeeninduskeskkonda või

internetipanka, kus tarbija saab arve ning selle sisuga tutvuda. Sellisel juhul on tegemist

TKS § 4 lõikes 6 sätestatava tasuta arveedastusviiside tasuta alternatiiviga.

Eelnõu § 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks kehtiva seaduse § 4 lõikes 8 sisalduv

volitusnorm, kuid seda ei ole sisustatud alates seaduse jõustumisest 2016. aasta 1. märtsil

ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise

täpsemad nõuded. Seega ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis loob

normi adressaadile või rakendajale ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega, kuid

määruse andjal ei olnud selleks reaalset vajadust.

Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse TKS § 5 lõikega 9, mille kohaselt on kestvuslepingu

puhul tarbijal igal ajal võimalik arvesaamise kanalit muuta. Lisaks nähakse kavandatud

lõikega 9 ette, et tarbija vaikimine või tegevusetus loetakse kestvuslepingu raames

saadetava arve edastusviisi muutmise tahteavalduseks, kui kaupleja on tarbijale sellist

tahteavalduse tegemise viisi pakkunud.

7

Eelnõukohase § 4 lõike 9 teise lause eesmärk on võimaldada olukorras, kus tarbija on

kauplejale varem andnud endaga kontakteerumiseks/suhtlemiseks e-posti aadressi, võib

kaupleja edastada arved tarbija e-posti aadressile, teavitades sellest tarbijat ette – näiteks

paberarvel tarbijat teavitades, et edaspidi saadetakse arved tarbija e-posti aadressile, aga

selleks et ka edaspidi paberarveid saada, tuleb kauplejaga ühendust võtta (näiteks nende

klienditeenindusse helistades). Sellise muudatuse eelduseks on asjaolu, et kui tarbija on

kauplejale oma e-posti aadressi andnud, siis on kauplejal õigustatud ootus eeldada, et tarbija

kauplejale antud e-posti aadressi ka kasutab. E-posti aadressi puudumise korral võib

kaupleja saata arveteavitus tarbijale lühisõnumina mobiiltelefonile, andes tarbijale

võimaluse kauplejat teavitada, kui ta soovib siiski arvet mõne teise kanali kaudu saada.

Teavitus arve saamise kanali muutusest tuleks samuti teha tarbijale paberarvel, lisades

juurde informatsiooni, kuidas tarbija saab kauplejat teavitada, kui ta soovib jätkuvalt saada

paberarveid. Praktikas tekib selleks vajadus juhul, kui tarbijal puudub e-posti aadress, kuid

ta on kauplejale edastanud oma telefoninumbri.

Tarbija vaikimist või tegevustust loetakse tahteavalduseks kooskõlas tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 68 lõikega 4 olukorras, kus tarbija ei pöördu kaupleja poole arve saamise

kanali muutmiseks. Sellisel juhul loetakse, et tarbija nõustub arve saamisega elektroonilise

edastusviisi kaudu.

Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad muudatused 1. juulil 2025. aastal.

Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma

kassasüsteemide ja majandustarkvarade ümberseadistamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ostukviitungite ja paberarvete

väljastamine kaupleja poolt tarbijale ei ole kuidagi Euroopa Liidu õigusaktidega

reguleeritud, seega on tegemist liikmesriigi pädevuses oleva küsimusega.

6. Seaduse mõjud

1. muudatus 1: kauplejal säilib vaikimisi ostukviitungi väljastamise kohustus olukorras,

kus tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või kasutab ostu

sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta jooksul

pärast ostu sooritamist säilitada. Tarbijal säilib võimalus küsida kauplejalt ostuhetkel

ostukviitungit ning kauplejal säilib kohustus see tarbijale paberil väljastada või see

tarbija nõusolekul näiteks tema e-posti aadressile saata.

1. sihtrühm: kõik jaekauplejad, kes pärast muudatuste jõustumist muudavad oma

kassasüsteeme selliselt, et need ei prindiks enam paberostukviitungeid sõltumata

ostusummast vaikimisi välja, v.a sularahas ning kliendikaarti registreerimata

tehtud või selliste kliendikaartidega tehtud ostud, mis ei võimalda tarbija

ostuajalugu säilitada kahe aasta jooksul alates ostu sooritamisest.

Mõju ulatus

8

Muudatused puudutavad jaekauplejaid, kellel on reaalsed kauplused. Statistikaameti

andmetel oli Eestis 2022. aasta seisuga 23 149 kauplejat, kes tegelevad hulgi- või

jaekaubandusega, kuid kõik neist ei olnud VTK sihtrühm, kuivõrd muudatused puudutavad

mh ka e-kaubandust, mida VTK ei hõlma.

Muudatus ei puuduta kõiki jaekauplejaid, vaid üksnes neid, kes soovivad või kellel on

võimekus vastavaid muudatusi oma kassasüsteemides teha. Seega on kauplejatel võimalik

ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata tarbijatele vaikimisi paberostukviitungite

väljastamist.

Mõju ulatus on üks kord suur, kuivõrd kauplejad peavad muudatustega kaasatulemiseks

esmalt oma kassasüsteeme muutma selliselt, et nende süsteemid ei prindiks enam vaikimisi

ning olenemata ostusummast ostukviitungeid välja (v.a sularaha ning kliendikaardi

erandid).

Paberostukviitungite väljaprintimist reguleerivate õigusnormide muutmisel on

jaekauplejatele peamiselt positiivne mõju, kuivõrd paberostukviitungeid ei prinditaks enam

vaikimisi välja (v.a sularaha ning kliendikaardi erandid). Näiteks tegi Eestis tegutsev

jaekaupleja Rimi 2022. aastal oma iseteeninduskassades muudatuse, mille kohaselt ei

prindita paberostukviitungit enam vaikimisi välja, vaid paberostukviitungi saamiseks tuleb

tarbijal teha vastav linnuke – sellega on Rimi hoidnud Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit,

sellest 6,8 miljonit Eestis.6 Samalaadseid muudatusi on teinud ka teised jaekauplejad.

Jaekauplejatele võib avaldada lühikest aega negatiivset mõju ühekordne kassasüsteemide

ümberseadistamine nii, et paberil ostukviitungeid ei prinditaks enam vaikimisi välja. Kulu

suurus sõltub suuresti sellest, kui keerukas on jaekauplejate kasutatav kassasüsteem. Eesti

Kaupmeeste Liidu hinnangul, kes oli väljatöötamiskavatsuse koostamise protsessi kaasatud,

ei ole kassasüsteemide ümberseadistamise kulu märkimisväärne.

Pärast muudatuste tegemist vähenevad jaekauplejate koormus ning tindi- ja paberikulud,

sest ostukviitung prinditakse tarbijale välja üksnes siis, kui tarbija selleks ostuhetkel soovi

avaldab, v.a eespool mainitud sularaha ning kliendikaardi puhul tehtavad erandid, kus

kauplejal säilib kohustus ostukviitung tarbijale ostuhetkel vaikimisi anda.

Mõju avaldumise sagedus: suur

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: keskmine

Riskide avaldumise sagedust on praegu keeruline prognoosida, kuid hinnalisemate toodete

(näiteks tehnikatoodete) puhul on tarbijal alati võimalik küsida ostu sooritamise ajal

ostukviitungit ning osad kauplejad pakuvad kliendikaardi omanikele ka võimalust saada

ostukviitung e-posti teel, mis omakorda vähendab riskide avaldumise sagedust. Kuivõrd

tarbijal on alati võimalik ostu sooritamisel ostukviitung saada, siis on ka tarbija enda

huvides hinnata, milliste toodete puhul võib ta tulevikus ostukviitungit vajada ja milliste

puhul mitte – suure tõenäosusega on see vajalik kallimate toodete puhul ning väiksema

tõenäosusega vajatakse ostukviitungit näiteks toidupoodidest toidu ostmise puhul.

6 Rimi Eesti Food AS. Vastutustundliku ettevõtluse raport 2022. Kättesaadav veebis: https://www.rimi.ee/ettevottest/vastutustundliku-ettevotluse-raport-2022.

9

Muudatus ei puuduta kõiki kauplejaid, vaid üksnes neid, kellel on valmisolek oma

kassasüsteeme selliselt muuta, et paberostukviitungeid enam vaikimisi välja ei prindita, v.a

sularaha ning kliendikaardi erandid – selle eelduseks on asjaolu, et kaupleja kassasüsteemid

võimaldavad ostukviitungeid vähemalt kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist

tagantjärele säilitada.

Leevendavaid meetmeid otseselt kauplejatele mõeldud ei ole, kuid üheks leevendavaks

meetmeks saab pidada seda, et kauplejatel on võimalik ka peale seadusemuudatuste

jõustumist jätkata tänase praktikaga, mille kohaselt prinditakse paberostukviitungeid

jätkuvalt vaikimisi välja.

Mõju olulisus: oluline

2. sihtrühm: kõik jaekauplustes oste sooritavad tarbijad

Mõju ulatus

Paberostukviitungite väljastamist reguleerivate õigusnormide muutmine nõuab tarbijatelt

esialgu harjumist olukorraga, kus kaupleja ei väljasta enam paberostukviitungit olenemata

ostukorvi suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostukviitung väljastada, kui ostusumma

on suurem kui 20 eurot), v.a kui tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või

kasutab ostu sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta

jooksul pärast ostu sooritamist säilitada.

Tarbija jaoks suureneb ostu tõendamise koormus siiski näiteks olukorras, kus tarbija soovib

esitada kauplejale pretensiooni. See risk on aga maandatud sellega, et tarbijal on võimalik

ostu tõendada ka pangakonto väljavõttega. Samuti säilib tarbijal võimalus näiteks olukorras,

kus tarbija ostab tehnikaseadme vms, küsida kauplejalt ostu hetkel ostukviitungit. Samuti

on TTJA seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu sooritamist konkreetsest kauplusest

tõendada ka pangakonto väljavõttega.

Mõjude avaldamise sagedus: suur

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Tarbijakaitseseadusesse lisatakse säte, mille kohaselt tuleb kauplejal väljastada tarbijale

ostukviitung vaikimisi, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või

kasutab ostu sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu kahe aasta

jooksul pärast ostu sooritamist säilitada. Selle eesmärk on vältida olukordi, kus tarbija

soovib esitada näiteks kauplejale pretensiooni, kuid tal puudub võimalus ostu ning ostu

sooritamise kuupäeva tõendada. Seega sellise sätte lisamise eesmärk on kaupleja ja tarbija

vahelisi vaidlusi juba ennetavalt vältida.

Mõju olulisus: väheoluline

3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA

Mõju ulatus

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui riikliku järelevalveasutuse koormus võib

ostukviitungeid reguleerivate õigusnormide muutmisega seoses esialgu küll suureneda,

kuid see peaks vähenema kohe, kui tarbijad on muudatustega harjunud ning need omaks

võtnud. Tõenäoline, et tarbijad pöörduvad pärast muudatuste jõustumist TTJA poole, kes

10

peab uut korda tarbijatele selgitama. Eeldatavasti on pöördumiste arv siiski vähene, sest

kauplejatel endal on muudatustest teatamisel oluline roll (näiteks pannakse kassade juurde

vastavad sildid) vms.

Mõju avaldumise sagedus: algselt võib kokkupuude olla keskmine, kuid muudatustega

harjumisel pigem väike.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

2. muudatus: kaupleja peab tagama tarbijale ühe tasuta kanali arve saatmiseks,

võimaldades arvet tellida postiaadressile, e-posti aadressile või lühisõnumina

mobiiltelefonile. Tarbija nõusolekul võib kaupleja kasutada arve edastamiseks

sisselogimist ja isikutuvastust võimaldavat elektroonilist klienditeeninduskeskkonda või

internetipanka. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, võib kaupleja

tarbijat varem teavitades saata edaspidi arveid tarbija e-posti aadressile, andes tarbijale

võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib saada arveid mõne muu kanali kaudu. E-

posti aadressi puudumise korral võib kaupleja tarbijat teavitades saata arveteavituse

lühisõnumina mobiiltelefonile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija

soovib arvet mõne teise kanali kaudu saada.

1. sihtrühm: kestvuslepingute alusel tarbijatele teenuseid osutavad kauplejad.

Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamisega tegeleb 590

ettevõtjat; veevarustuse, kanalisatsiooni, jäätme- ja saastekäitlusega tegeleb 318

ettevõtjat; info- ja sidega 12 122 ettevõtjat ning finants- ja kindlustustegevusega

9 834 ettevõtjat.

Mõju ulatus

Kauplejate halduskoormus väheneb, kuivõrd kauplejal puudub edaspidi kohustus saata

dubleerivaid paberarveid posti teel juhul, kui tarbijal on näiteks oma e-posti aadress või

tarbija on edastanud kauplejale oma telefoninumbri. Kauplejatele tähendab paberarvete

dubleerivast saatmisest loobumine ka majanduslikku kokkuhoidu, sest kauplejate edastatud

info kohaselt on ühe paberarve saatmise kulu kauplejale ca 1 euro. Kindlasti on neid

tarbijaid, kes soovivad edaspidigi saada paberarveid (peamiselt vanemaealised) ning nende

saamist tuleb neile tarbijatele tasuta võimaldada, kuid muudatustel on positiivne mõju

keskkonnale, sest paberarvete saatmise vajadus väheneb.

Mõju avaldumise sagedus: keskmine

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: väike

Mõju olulisus: väheoluline

2. sihtrühm: tarbijad, kes tarbivad teenuseid kestvuslepingute alusel

Mõju ulatus: kõik tarbijad (peamiselt vanemaealised), kes soovivad tulevikus saada

paberarvet, seda ka saavad. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, siis

on kauplejal õigus eeldada, et tarbija seda ka kasutab ning sellest lähtudes võib kaupleja

edastada arved posti teel saatmise asemel tarbija e-posti aadressile. Kui tarbijal ei ole oma

e-posti aadressi, kuid ta on kauplejale andnud oma mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja

11

edastada info arve suuruse kohta (n-ö arveteavitus) tarbijale lühisõnumina. Samas tuleb

mõlemal juhul anda tarbijale võimalus arve saamise kanalit muuta, kuid see on ühekordne

tegevus ehk kui tarbija ei soovi saada arvet e-posti ega arveteavitust lühisõnumi teel, siis

tuleb tal kauplejat sellest lihtsalt teavitada.

Mõjude avaldumise risk: väike

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA

Mõju ulatus

TTJA töökoormus tarbijate pöördumiste arvu kasvu tõttu eeldatavasti ei suurene, kuivõrd

tarbijatel on ka pärast muudatuste jõustumist võimalik paberarvet saada: selleks tuleb üks

kord kaupleja poole pöörduda ning edaspidi on kauplejal kohustus saata tarbijale ikkagi

paberarve.

Mõju avaldumise sagedus: väike

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

Kaasnev mõju: keskkonnamõju

Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberostukviitungite asjatul

väljaprintimisel ning paberarvete saatmisel on arvestatav koormus keskkonnale.

Nagu eespool välja toodud, siis tegi näiteks jaekauplus Rimi 2022. aastal

iseteeninduskassade süsteemides muudatuse, mille kohaselt ei väljastata

paberostukviitungeid enam vaikimisi, vaid paberkviitungi saamiseks tuleb tarbijal teha

iseteeninduskassa ekraanil vastav linnuke. Sellise muudatuse tulemusel hoidis Rimi terves

Baltikumis kokku 17,4 tonni paberit. Pärast muudatuste jõustumist saaks sama praktikat

edukalt kasutada ka kassiiriga kassade puhul ning sellisel juhul hoiaksid kauplejad kokku

märgatavas koguses paberit, mida praegu asjatult välja prinditakse.

Paberarvete puhul hoiaksid kauplejad samuti suurel määral paberit kokku, lõpetades

dubleerivate paberarvete edastamise neile tarbijatele, kellele saadetakse vanast harjumusest

paberarve dubleerivalt. Selge on see, et teataval määral saadavad kauplejad paberarveid

tarbijatele posti teel edaspidigi (peamiselt vanemaealistele tarbijatele), kuid dubleeriva

paberarve saatmise lõpetamine on oluline keskkonnahoid.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamisega ei kaasne vajadust rakendusakte muuta ega kehtestada.

9. Seaduse jõustumine

12

Seadus jõustub 1. juulil 2025. aastal. Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et

kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvara

ümberseadistamiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks

Justiitsministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve

Ametile, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Infotehnoloogia

ja Telekommunikatsiooni Liidule, SA-le Rohetiiger, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsioonile, Eesti Kindlustusseltside Liidule, MTÜ Eesti Tarbijakaitse Liidule ning

Eesti Omanike Keskliidule.

________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2024. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Justiitsministeerium

Meie 31.07.2024 nr 2-2/2043-1

Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Palun kooskõlastusi ja arvamusi 15 tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) eelnõu seletuskiri;

3) tagasiside väljatöötamiskavatsuse kohta.

Lisaadressaadid: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Eesti Kaupmeeste Liit

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

SA Rohetiiger

Omanike Keskliit

MTÜ Tarbijakaitse Liit

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon

Eesti Kindlustusseltside Liit

Mari-Liis Aas

625 6459 [email protected]