Vastus

Kuna justiits- ja digiministri positsioonid pandi kokku, siis pakun võimaluse midagi korda teha. Ma ei allkirjasta käesolevat pöördumist sihilikult, kuna bürokraatia vähendamine ei ole minu isiklik huvi ja selle teksti lugejad võivad ise otsustada, kas ja mida nad sellega peale hakkavad. Kinnitan, et vaev seda kirjutada on ette võetud lähtudes siirast positiivsest kaasaaitamise soovist ja ma ei näe kehtivas õiguses võimalust jätta see registreerimata.

Ma ei leidnud ka paremat kohta, kuhu see edastada, aga teen käesolevaga ettepaneku vähendada prokuratuurist tulenevat halduskoormust valdkonna ettevõtetele (advokaadibüroodele).

Allolevas e-kirjas on toodud palve minu poolt eelnevalt edastatud e-kirja allkirjastamiseks. Loomulikult teen seda, kuid soovin tähelepanu juhtida sellele, et tegelikult ei nõua seadus vältimatult dokumendi allkirjastamist vaid pöördumise edastaja isiku võib kindlaks teha ka muul viisil. Digitaalse allkirjastamise nõue põhjustab advokaadile halduskoormust, mida kehtiv õigus tegelikult võimaldab vältida. Kehtiv õigus ei nõua mitte edastatud dokumendi allkirjastamist vaid nõuab vastamise eeldusena, et prokuratuur teab, kellele ta vastab. Allkirjastamise nõudmine on kehtiva õigusega võrreldes liialt range nõudmine.

Vastavalt advokatuuriseaduse § 44 lõikele 6 peab igal advokaadil olema e-posti aadress talle menetlusdokumentide kättetoimetamiseks ning see avaldatakse Advokatuuri kodulehel. Tegemist on advokaadi kohustusega omada e-posti aadressi, et talle saaks sinna dokumente kätte toimetada. Sellega koos käib ka advokaadi kohustus tagada vastava e-postkasti turvalisus ning selle tarbeks teevad advokaadibürood aastas tuhandete eurode ulatuses kulutusi. Asjaoludest tulenevalt ei saa olla antud juhul mõistlikku kahtlust, kes on prokuratuurile edastatud e-kirja autor (see olen mina- Silver Reinsaar). Minu arusaamist mööda on MSVS § 5 lõike 9 punktis 1 peetud silmas eelkõige anonüümseid pöördumisi. Nii sätestab seadus vastamise (aga mitte pöördumise registreerimata jätmise) alusena selle, kui kirja saatjat "ei ole võimalik kindlaks teha". Advokatuuri liikme ametlikult ja advokatuuri kodulehel AdvS § 44 lõikes 6 sätestatud korras avalikustatud e-posti aadressilt laekunud kirja puhul ei peaks üldjuhul tekkima kahtlust, et kirjutaja on keegi teine. Kuid isegi kui see kahtlus mingil põhjusel tekib, tuleb haldusorganil HMS §-st 6 tuleneva uurimispõhimõtte alusel teha pingutusi saamaks teada, kellega on tegu. MSVS ei kõnele aga nõudest pöördumine allkirjastada vaid õigusest (mitte kohustusest) vastamise eeldusena teada, kellele vastatakse. Ka selle otsustamisel rakendub kaalutlusõigus.

Minu arvates saab kehtivat õigust vähemalt advokatuuri liikme puhul tõlgendada ka selliselt, et advokaadilt ei nõuta tema edastatud e-kirjade allkirjastamist, v.a kui seadus seda tõepoolest otsesõnu nõuab. Advokaadi isiku saab kindlaks teha ka muul viisil. Advokatuuri liikmetele edastavad prokuratuur ja kohtud pidevalt samadele e-posti aadressidele igapäevaselt väga suurel hulgal e-kirju. Puudub mõistlik põhjendus, miks eeldatakse, et e-kirja saab siis just õige advokaat, kuid samalt aadressilt edastab prokuratuurile e-kirju keegi teine. Palun prokuratuuril kaaluda MSVS § 5 lg 9 p 1 tõlgendamist selliselt, et vastamine jääb ära  juhul kui prokuratuurile ei ole tegelikult teada, kes on see inimene, kellega ta suhtleb.

Selgitan, et digitaalse allkirjastamise nõudmine põhjustab vajaduse pöördumine vormistada oluliselt teistsuguste reeglite järgi teises arvutirakenduses, eraldi arvutisse salvestamist, seejärel kolmanda rakenduse abil allkirjastamist ning viimaseks uuesti e-posti programmiga edastamist. Seega põhjustab dokumendi allkirjastamise nõudmine vähemalt 50-100 välditavat hiireklikki ja ka teatud ulatuses advokaadi tööaega. See on ka rahaline kulu kliendile. Dokumendi allkirjastamise nõudmine põhjustab ka digiprügi ja korduvat e-kirjade saatmist, mis suurendab internetikasutuse ökoloogilist jalajälge.

Samuti ei ole kooskõlas seadusega prokuratuuri kirja väide, et seadus lubab kindlaks tegemata isiku pöördumine  jätta registreerimata. MSVS § 5 lg 9 p 1 võimaldab jätta küll vastamata, kuid sama seaduse § 7 lg 1 ei võimalda jätta pöördumist siiski registreerimata. 

Nii võib ka anonüümses pöördumises olla avaliku võimu jaoks iseenesest olulist ja teda aitavat teavet, mis peab jõudma asjakohase inimeseni. Ei ole õige jätta see registreerimata. Vastamata jätmine on lubatud siis, kui ei ole teada, kellele vastatakse, ehk anonüümkirjadele.

Heade soovidega