joogivee kättesaadavuse meetmete proportsionaalsust, see pädevus on haldusorganil, kellel on
ülevaade erinevatest huvidest, võimalustest ja ressurssidest.
VeeS § 88 lõike 3 kohaselt korraldab KOV avalikesse kohtadesse väli- ja sisetingimustes avalikult
kasutatavate joogiveevõtukohtade rajamise, kui seda eeldab kogukonna põhjendatud vajadus ja
see on tehniliselt teostatav. Tegemist on KOV-ile uue tingimusliku kohustuse seadmisega, mille
eesmärk on parandada joogivee kättesaadavust ja propageerida ühisveevärgivee kasutamist. Ära
on märgitud tehniline teostatavus ja kogukonna vajadus, sest igat piirkonda tuleb vaadata eraldi –
kas seal on joogivee kättesaadavus juba muud moodi korraldatud. Samuti tuleb
joogiveevõtukohtade rajamisel arvestada kliimaga ehk väliskeskkonna jaoks toodetav
joogiveevõtuseade ei pruugi sobida Eesti kliima tingimustes aastaringseks kasutamiseks (külmad
talved). Lõige 3 sätestab veel, et kohaliku omavalitsuse üksus avalikustab avalikult kasutatavate
joogiveevõtukohtade asukohad oma kodulehel. Sätte eesmärk on teha informatsioon elanikele
võimalikult hästi kättesaadavaks.
Joogivee kättesaadavust direktiiv ei defineeri, aga ÜRO ja WHO soovituse1 kohaselt tuleks silmas
pidada kolme komponenti minimaalse joogivee kättesaadavuse korraldamisel:
1) puhta joogivee kaugus (kuni 1000 meetrit),
2) puhta joogivee kogus, mis katab ära joogivee, hügieeni, olme ja toiduvalmistamise vajaduse
(50–100 liitrit päevas inimese kohta) ning
3) aeg, mis tuleb kulutada puhta joogivee kättesaamise kohani jõudmiseks (30 minutit jalgsi).
Need numbrid on esitatud keskmist inimest arvestades, aga kindlasti tuleb arvestada ka
erijuhtudega (nt liikumispuudega inimesed) ning nende osas eraldi mõistlikud lahendused leida.
Joogivee direktiiv ei defineeri ka seda, mida mõeldakse joogiveele piiratud juurdepääsu all. ÜRO
ja WHO2 juhendi kohaselt saaks joogiveele piiratud juurdepääsuna käsitleda näiteks olukorda, kus
joogivee kvaliteet ei vasta tervisekaitse nõuetele, esineb veepuudus põuasel ajal või esinevad
probleemid joogiveevarustuse taristuga. Piiratud juurdepääsuna saab käsitleda näiteks ka
olukorda, kus ühiskonnas on küll tagatud joogiveele juurdepääs aga joogivee kättesaadavus ei ole
piisavalt tagatud teatud ühiskonnagruppidele (näiteks puudega inimesed, etnilised vähemused jne)
või ka olukorda, kus joogivesi ei ole piisavalt kättesaadav institutsioonides, millega isik tihedalt
seotud on (näiteks koolid, vanglad, sõjapõgenike majutuskohad jmt). Lõpuks võib inimesel olla
juurdepääs joogiveele, kuid selle eest tasumine ei pruugi olla võimalik ilma muude põhikaupade
ja -teenuste tarbimist piiramata, mistõttu tema juurdepääs joogiveele on piiratud. Kättesaadavuse
parandamise meetmete üle otsustavad KOV-id ise, need sõltuvad konkreetsest olukorrast ja
tingimustest.
KOV pakutavateks erinevateks võimalusteks võivad olla nt:
- soovitused kaevu rajamiseks,
- veevarustussüsteemi ehitamine või rekonstrueerimine tiheasustusalas ühisveevärgi ja -
kanalisatsiooni arendamise kava alusel,
- veevarustussüsteemi ehitamine või rekonstrueerimine hajaasustuspiirkonnas hajaasustuse
programmiga (riiklikud toetused + omaosalus),
- SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse vee infrastruktuuri toetused,
- alternatiivsete veevarustussüsteemide (nt individuaalsed veetöötlemisseadmed)
pakkumine,
- vee pakkumine mahutist (nt veokid ja tsisternid)
- anda elanikkonnale informatsiooni mujal tema piirkonnas asuvatest kontrollitud
kvaliteediga veevõtukohtadest jne.
Seejuures märgime, et eeltoodud variandid on võimalused, mitte kohustused. KOVil on üldine
kohustus korraldada joogivee kättesaadavus oma halduspiirkonnas ja KOV valib vastavalt
võimalustele ja kogukonna vajadustele välja sobiva viisi kohustuse täitmiseks.
1 https://www.un.org/waterforlifedecade/pdf/human_right_to_water_and_sanitation_media_brief .pdf
2 https://unece.org/DAM/env/water/publications/PWH_No_one_lef t_behind/No_one_lef t_behind_E.pdf