Keeleseaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamine

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

haridus- ja teadusminister

Haridus- ja Teadusministeerium

[email protected]

Munga 18

50088, Tartu

Teie 20.06.2024 nr 8-1/24/2821, HTM/24-

0672/-1K

Meie 05.08.2024 nr 2-3/1720

Keeleseaduse muutmise eelnõu

väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamine

Austatud haridus- ja teadusminister

Täname keeleseaduse muutmise eelnõu (edaspidi ka eelnõu) väljatöötamiskavatsuse

kooskõlastamiseks edastamise eest. Palume keeleseaduse muutmise eelnõu koostamisel arvestada

järgmiste seisukohtade ja märkustega:

Üldised kommentaarid:

1. Laiem diskussioon eesti keele nõuete ja kaitse vajaduse üle ühiskonnas on tervitatav. Esiteks

on positiivne, et eesmärgiks on seatud kehtiva õigusraamistiku aja- ja asjakohasuse hindamine

ühiskonnas toimunud arengute kontekstis (tehnoloogia areng, rändesurve, muudatused

haridussüsteemis jm). Teiseks on tervitatav küsimuse püstitus, milline on eesti keele kaitseks

seadusliku sekkumise vajadus ning analüüs, millised abinõud on eesti keele arenguks ja

kaitseks parimad ning vajalikud seoses majandustegevuse muutustega. Siiski jääb VTK-s

nende aspektide ja majandustegevuse muutuste analüüs ja seega ka regulatiivsete ettepanekute

valik ning kaasnev mõjuanalüüs tagasihoidlikuks. Samuti vajaks lahendatavad probleemid

selgemat piiritlemist ning hetkeolukord ja probleemide põhjused süstemaatilisemat käsitlust,

et oleks hõlpsam hinnata pakutud lahenduste asjakohasust ja piisavust.

2. Kommunikatsioon muudatuste kohta peab olema ligipääsetav. Palume keeleseaduse

muudatuste kommunikatsioonis varakult arvestada olulise info tõlkimisega viipekeelde ja

lihtsasse keelde, kuna nende keelte kasutajatel ei ole võimalik oma suhtluskeelt valida. Lisaks

pöörata tähelepanu sellele, et info oleks veebis ligipääsetav nägemispuudega inimestele.

Täpsemad kommentaarid:

1. Muudatuse tulemusel ei tohi viipekeele kasutamise olukord Eestis halveneda. Toetame

viipekeele osas õigusselguse loomist ja viipekeele kasutust edendavaid tegevusi. Iga muudatus

peab looma viipekeele hoidmiseks ja laiemaks kasutamiseks paremad võimalused, kui on

praegu.

2. Toetame, et rahvastikuregistris emakeelte märkimiseks leitaks lahendus, mis arvestaks mitme

emakeelega elanikega, sh viipekeelsetele elanikele. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel (enne

2 (5)

Ukraina sõjapõgenike saabumist) oli Eestis 30 710 kahe emakeelega inimest, mis on ca 2%

elanikkonnast. Samal aastal oli Eestis 1464 viipekeele kõnelejat, kusjuures viipekeeli kasutas

754 inimest emakeelena, ning 710 võõrkeelena. Eesti viipekeelt kasutas emakeelena 444 ning

võõrkeelena 480 inimest (Eestis kõneldakse 243 emakeelt | Statistikaamet). VTK-s on välja

toodud, et Seto ja Võru kogukonnad on soovinud võimalust rahvastikuregistris lisada eesti

keele kõrval ka murdekeel teiseks emakeeleks. Praegu on võimalik viipekeel märkida

emakeeleks (kuigi pole täpsustatud, milline viipekeel). Olenemata perekondlikust taustast,

peaks nii ühe, kui ka mitme emakeelega inimestel olema võimalik rahvastikuregistris märkida

enda emakeele kohta tõesed andmed. Mitme emakeelega inimesi ei peaks sundima valima,

milline emakeel on „õigem“ registrisse märkida või sisuliselt oma päritolu tähtsuse järjekorda

panema. Emakeele andmed põhinevad inimese ütlustel, mistõttu peaks olema võimalik ausalt

vastata ja vastusevariandid peaks arvestama rahvastiku mitmekesisusega. Sealhulgas võib olla

ühe, kahe või mitme emakeelega inimesi. Lisaks võib ühe inimese jaoks olla emakeeltel

tähtsuse järjestus aga teise inimese jaoks on tema emakeeled võrdsed.

3. Palume analüüsida arekeele (lihtsa keele) reguleerimise vajadust Eesti õigusruumis, kui

eesmärgiks on, et avalikkusele suunatud ja kogu ühiskonda puudutav oluline riiklik info

esitatakse lisaks eesti kirjakeelele ka eesti viipekeeles ja arekeeles. See toetab puuetega

inimeste õiguste konventsiooni rakendamist seoses artiklitega 3, 4, 5, 7, 9, 19, 21, 29 (Puuetega

inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll–Riigi Teataja). Lühidalt on kokku

lepitud, et kõigis regulatsioonides edendatakse puuetega inimeste iseseisvat hakkamasaamist,

autonoomset otsustamist, ühiskonnas osalemist ja inimväärikust. Eesti 2035+ strateegia

aluspõhimõtetes on välja toodud: „Sihtideni jõudmise aluseks on vabadusele, õiglusele ja

õigusele rajatud demokraatlik ja turvaline riik, kus austatakse õigus- ja sotsiaalriigi

põhimõtteid ning kus säilib ja areneb eesti rahvus, keel ja kultuur. Selle tagab loov,

vastutustundlik ning avatust ja kogukondi väärtustav ühiskond, mis hoiab ja edendab Eesti

identiteeti ning tagab mitmekesise, ligipääsetava ja ajaga kaasas käiva elujõulise

kultuuriruumi.“ Päevakajalisele olulisele infole ligipääsetavus on nende eesmärkide täitmiseks

hädavajalik, aga Eestis veel puudulik. 2021. aastal lepiti Riigikantselei juures tegutsenud

ligipääsetavuse rakkerühmas (Ligipääsetavuse rakkerühm | Riigikantselei) kokku, et asutused

edendavad viipekeele ja arekeele kasutamist olulise info edastamisel, kuid praktikasse on seda

viinud põhiliselt Sotsiaalministeerium, teiste asutuste olulise info tõlkimine on olnud pigem

juhuslik ja oleneb sihtrühmade reaktsioonidest. Seetõttu peame vajalikuks, et olulise info

tõlkimise nõue oleks seaduses kirjas. Usume, et riigile on soodsam tellida olulise info tõlked

nii, et need tellib info valdaja ühel korral, võrreldes sellega, kui igale puudega inimesele on

vaja sama infot personaalselt tõlkida. Personaalne tõlkimine on kulukam ja ei võimalda

puudega inimesele autonoomsust. Puuetega inimestel on õigus saada infot samaaegselt

ülejäänud ühiskonnaga ning see oleks võimalik, kui asutused oma infole ise õigeaegselt tõlked

telliks. Arekeelde tõlkimine aitab kaasa eesti keele laialdasemale kasutusele, sest lisaks

puuetega inimestele on need tekstid arusaadavad ka lastele, infomürast väsinud inimestele ja

inimestele, kes alles õpivad eesti keelt. Arekeelde tõlgitud info võiks lisaks suurendada

kodanikuaktiivsusust, sest kui keerukatele tekstidele oleks lihtsas keeles alternatiiv, siis see

julgustaks neil teemadel arutama ka inimesi, kes ei ole kitsa valdkonna eksperdid.

4. Palume analüüsida järgnevalt välja toodud B2 keeletaseme nõuet ning selgitada välja, kas

nõude rakendamiseks ja selle kontrollimiseks on vajalik keeleseadust täiendada.

Sotsiaalkaitseministri määrus „Toote ja teenuse funktsionaalsed ligipääsetavusnõuded ja

nõuded nende kohta antavale teabele“ (vastu võetud 08.06.2022 nr 45) § 20 lõige 2 ütleb,

et teenuse osutamisel antav teave peab olema arusaadav ja teabe keerukus ei või ületada

Euroopa Nõukogu Euroopa keeleõppe raamdokumendi taset B2 (kõrgem kesktase). Selle

määruse nõudeid kohaldatakse alates 28. juunist 2025. a turule lastava toote ja osutatava

teenuse suhtes ning tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2019/882, 17.

aprill 2019, toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta. Lühidalt, direktiiv näeb ette, et

finantsteenuse osutajad ei tohiks kasutada finantsteenuse infos keerukamat keelt, kui B2 tase.

3 (5)

Direktiiv on üle võetud ja nõue hakkab kehtima 2025. aastal. Praktikas on ebaselge, kuidas

kirjalikku teksti kontrollida. Ebaselgus tuleb nõude jõustumise ajaks lahendada, mistõttu

palume analüüsida, kas seda saab ja tuleks teha keeleseaduses või mujal.

5. VTK punktis 5, mis käsitleb eestikeelset asjaajamist ja mille keskmes on avalik-õigusliku

juriidilise isiku asjaajamise keele reguleerimine, on mh välja toodud: Eesti on kujunenud rände

sihtriigiks, mis võib hakata mõjutama eesti keele positsiooni ühiskonnas. Vastutulelikkus

rändajate vajadusele suurendab soovi pakkuda teavet võõrkeeltes. Sestap on oluline

kindlustada eestikeelne asjaajamine avalikus sektoris tervikuna ning riigi eeskuju eesti keele

kasutusala hoidmisel. Palume analüüsida, kuidas peaks sellest põhimõttest lähtuvalt olema

korraldatud avaliku sektori poolt teenuste osutamine. Kas ka avalike teenuste (nt sotsiaal- ja

tööturuteenused) osutamine peaks toimuma eesti keeles või millistel juhtudel ja kaalutlustel

on põhjendatud teenuse osutamine muus keeles.

6. VTK punktis 6 märgitakse, et eesti keele oskuse nõuetega on probleeme mitmes valdkonnas,

eriti teeninduses. Lahendusvariantidena on kaalumisel sunniraha tõstmine, tõhusam

järelevalve ning täiskasvanute eesti keele õppe süsteemi korrastamine. MKMi hinnangul on

teemakäsitlus liiga kitsas ja see ei võta arvesse majanduses ja ühiskonnaelus toimunud

muutusi. VTK peaks samuti küsima, kas tänased teenindusvaldkonna keelenõuded peavad

säilima samal tasemel olukorras, kus muutunud majandus ja uus tehnoloogia saab tagada

tarbijate õiguse eestikeelsele teenindusele vähema regulatiivse koormusega. Ka keeleseaduse

§ 2 lg 2 rõhutab, et eesti keele kasutamise ja keeleoskuse nõue peab olema põhjendatud ning

proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust (lause

3). See eeldab ka vajalike alternatiivide kaalumist tänaste nõuete kõrval. Keeleseaduse § 17 lg

1 kehtestab tarbija õiguse eestikeelsele teabele ja teenindamisele ning § 23 lg 4 näeb ette, et

ametniku, töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Määruses reguleeritakse isikute eesti keele oskuse ja

kasutamise nõudeid, lähtudes töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukorrast.

Määrusega on seatud B1-kategooria eesti keele oskuse valdamise nõue teenindus- ja

müügitöötajatele, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate vahetu ja regulaarne

teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine. Samas määruses

selgitatakse, et B-tasemel keeleoskust nõutakse isikutelt, kelle teenistuskohustused või

tööülesanded on mitmekesised ning võivad olla seotud asjaajamise, allüksuse juhtimise või

koostööga, samuti tööks vajalike (etteantud sisuga) dokumentide koostamisega. Kuivõrd

tehnoloogia areng on teinud võimalikuks hõlpsasti anda eestikeelset teavet ja toetada

eestikeelset teenindust kogu teenuse osutamise vältel, on muutunud ka keelekasutusolukorrad

ja vähenenud tööülesannete mitmekesisus, mistõttu vajaks Valitsuse määruse puhul hindamist,

kas tarbijat vahetult teenindavate müügi- ja teenindustöötajate puhul on endiselt põhjendatud

nõuda eesti keele valdamist B1 tasemel või saaks rutiinsemate ülesannete täitmisel piirduda ka

vähemaga, kui teenindusettevõttes on sisuliselt eestikeelse teabe ja teeninduse saamine tagatud

(eeldaks määruse § 7 p 6 muutmist). Kuna ettevõtjad tunnetavad puudust lihtsama töö

tegijatest, võimaldaks see muudatus paindlikkust töötajate värbamisel. Alternatiivselt tuleks

kaaluda võimalust teha erand B1 tasemel eesti keele valdamise nõudest turismisektoris

(eelkõige majutus- ja toitlustusvaldkonnas), kus klientideks on suures osas välisturistid ning

kelle puhul ei oma eestikeelne teenindus tähtsust, küll aga saab seeläbi soodustada

välistudengite jt muude ajutiste välistöötajate rakendumist tööturul. See on ka teistes riikides

levinud praktika, et suurema turismiintensiivsusega piirkondades on teenindajate puhul oluline

selle keele valdamine, mis on vajalik turistide teenindamiseks. MKM nõustub, et osaliselt on

vähese keeleoskuse probleem tingitud üldisest töötajate puudusest teenindussektoris, millest

tingituna jõuab tööturule rohkem eesti keele oskuseta inimesi, teiste seas nt ka välistudengid

ja muu välistööjõud. Lisaks on oluline arvestada, et demograafilisest muutustest ja elanikkonna

vananemisest tulenevalt siseneb tulevikus tööturule veelgi vähem töötajaid, samuti jäädakse

teenindusvaldkonda tööle tihti lühiajaliselt ja ajutiselt. Need trendid mõjutavad negatiivselt

vajaliku tööjõu olemasolu ja ettevõtete kasvuvõimalusi. Seejuures on tehnoloogia muutused,

4 (5)

uued ärimudelid ja eriti platvormimajanduse areng viimasel aastakümnel oluliselt avardanud

võimalusi teenuseid pakkuda viisil, mis ei eelda alati teenindajate vahetut suhtlust kliendiga ja

võimaldanud lihtsustada teenuste osutamist tööjõumahukates sektorites. Eestikeelsed äpid,

elektroonsed ostukassad jms lahendused on vähenevate töökäte tingimustes võimaldanud

ettevõtjatel teenusepakkumist laiendada ja mitmekesistada, seejuures tagades ka eestikeelse

teeninduse. Lisaks pakuvad need võimalusi tööturule (teenindusvaldkonda) sisenemiseks

vähenenud töövõimega inimestele, kes pole võimelised kliendiga verbaalselt suhtlema. Neid

arenguid ei ole keeleseaduse VTK-s aga välja toodud, samuti ei ole selgitatud, miks uusi

võimalusi ja muutunud majanduskeskkonda silmas pidades ei saaks keeleseadus olla

teenindusvaldkonna keelenõuetes paindlikum, kui loodud on toimivad alternatiivid nii tarbijate

kaitseks kui majanduse arenguks.

7. Täiendavalt märgime turismi valdkonna (mis hõlmab mh majutust ja toitlustus) eripära, mis

panustab oluliselt teenuste eksporti, teenindades Eestit väisavaid väliskülastajaid. Paljudes

teenindusega seotud ettevõtetes on klientideks valdavalt väliskülastajad, kelle esmane vajadus

on saada infot endale arusaadavas keeles. Näiteks Eesti majutuskohtades kõikidest peatuvatest

külastajatest moodustasid väliskülastajad 2019. a 63% ja 2023.a 53% (koroona-eelset taset ei

ole veel saavutatud). Samuti kui vaadata Eesti kogukülastusi välisturistide poolt, siis nende arv

oli 2019. a 6 mln ja 2023. a 3,9 mln inimest, kes kasutavad siinsete ettevõtete teenuseid ja

kasvatavad majandust. Neis ettevõtetes saaksid teenindajatena edukalt rakendust ka

välistudengid, sõjapõgenikud jt välismaalased, kes ei valda riigikeelt nõutud tasemel. Nende

inimeste võimalikult suur osalus tööturul tagab neile võimalused integratsiooniks ja

majanduslikuks toimetulekuks, tagades seejuures ettevõtetele vajaliku tööjõu olemasolu ning

riigi vaatest ka väheneva toetusvajaduse.

8. Tööstuse vaatest ei tohiks keeleseadus muutuda värbamisel takistuseks. Keelenõuded peavad

lähtuma spetsiifiliselt ametikohast ning olema sisuliseks tööks vajalikud. Keelenõuete jaotus

võiks olla täpsustatud igast sektorist lähtuvalt eksperdi, spetsialisti ja lihttöölise tasemete

kaudu. Teeme ettepaneku, et tööstussektoris ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid, kui

inimene on Eestis töötanud vähem kui viis aastat ehk on siin tähtajalise elamisloaga.

9. Leiame, et eelnõu väljatöötamise käigus on vajalik hinnata ka võimalusi keelenõuete

paindlikuks täitmiseks või nende leevendamiseks (sh välisturismile suunatud ettevõtetes),

arvestades majanduses ja tehnoloogias toimunud muudatusi. Samuti peaks mõjuanalüüsis välja

tooma ka regulatiivsete valikute mõju majanduse konkurentsivõimele ja teenuste

kättesaadavusele. Teenuste kättesaadavus võib halveneda eriti teenindusvaldkondades, milles

töötamise vastu on Eesti elanikel vähene huvi.

10. Leiame, et eesti keele oskuse nõuete kontrollimine tööle asumisel oleks tööandjatele liialt

koormav ning võib seada ohtu tööjõu kättesaadavuse teatud valdkondades. Samuti kasvatab

suurenev järelevalvekoormus avaliku sektori kulusid.

11. Tervitame ja peame vajalikuks keeleõppe tõhustamist ja sellega seonduvate kitsaskohtade

lahendamist. VTK-st jääb siiski mõnevõrra ebaselgeks, kas lahenduste all väljatoodud

täiskasvanute eesti keele õppe süsteemi korrastamine seisnebki vaid keeleõpe pakkumise

suunamises ainult keelenõuetega töötajatele/töötajatele, millele kirjelduses keskendutakse, või

hõlmab see laiemas plaanis ka teisi praeguseid eesti keele õppe sihtrühmi, mida VTK-s ei

kajastata. Keelenõuete täitmise parandamise vaates on väga positiivne, et VTK koostajad on

kaasanud laia ringi erinevaid tööandjate erialaliite ja teenindussektori tööandjaid ning toonud

välja nende poolt pakutud lahendused ja seisukohad. Keeleõppe süsteemi kui terviku

korrastamise vaates on VTK-s toodud probleemikirjeldus ja lahendused aga liiga tööandja

kesksed. Täiskasvanute eesti keele õppe süsteemi tervikliku korrastamise lahendused peaks

põhinema laiemal osapoolte kaasamisel ja analüüsil. Keeleõppe tõhustamise raames peaks

kindlasti käsitlema ka keeleõppija enda vastutust ja iseseisva õppe, sh e-õppe keskkondade

kaudu, soodustamist.

13. Palume täpsustada VTK punktis 6 käsitletud valdkonna rahastuse süsteemse reguleerimise

ulatust, milleks plaanitakse anda keeleseaduses volitusnorm. Peatüki avalõigus on

5 (5)

keelevaldkond defineeritud lähtudes KeeleS § 6 lg 1, loetledes selle osadena keeleõpet,

eestikeelse oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist ning

rakendamist ja eesti keele alast teadus- ja arendustegevust. Keeleõppe rahastuse probleeme

edasises käsitluses samas nimetatud ei ole, mistõttu ei ole selge, kas või mis ulatuses see on

hõlmatud.

14. Palume selgitada, kuidas on keeleõppija võimalus viibida eesti keele oskust arendavas

keskkonnas tagatud muukeelsetes tööperedes.

15. Teeme ettepaneku täpsustada alapunkti 6.4. sõnastust, kasutades „tööturule võib siseneda ka

ilma keelenõudeid täitmata“ asemel: „töökohale võib asuda ka ilma keelenõudeid täitmata“.

Tööturule sisenemiseks loetakse üldiselt juba seda, kui inimene väljub mitteaktiivsusest ja asub

tööd otsima, olles samal ajal töötu. Samuti on tööturul palju töökohti, millele keelenõuded ei

kohaldu, seega ei ole tööturule sisenemisele seatud keelenõudeid.

Palume kaasata Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ka edaspidi eelnõu väljatöötamise

aruteludesse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Annika Sepp

[email protected]