| Dokumendiregister | Kaitseministeerium |
| Viit | 5-7/24/124 |
| Registreeritud | 06.08.2024 |
| Sünkroonitud | 06.08.2024 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 5 Õigusvaldkonna korraldamine |
| Sari | 5-7 Teiste ministeeriumide koostatud seaduste eelnõud |
| Toimik | 5-7/24 Teiste ministeeriumide koostatud seaduste eelnõud 2024 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Kliimaministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Kliimaministeerium |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/
Registrikood 70001231
Ministeeriumid
Eesti Linnade ja Valdade Liit
05.08.2024 nr 1-4/24/3787
Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu avalikule
konsultatsioonile esitamine
Esitame kooskõlastamiseks kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ja seletuskirja. Palume teie
kooskõlastust 30 päeva jooksul alates eelnõude infosüsteemis avaldamisest.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Yoko Alender
kliimaminister
Lisad: 1. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu
2. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu seletuskiri
Maris Arro, 626 2986
1
EELNÕU
05.08.2024
Kliimakindla majanduse seadus
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Seaduse eesmärk
Käesoleva seaduse eesmärk on panustada kliimamuutuste leevendamisse ja kliimamuutustega
kohanemisse, aidates kaasa kliimamuutustele vastupanuvõimelisema ühiskonna kujunemisele,
suurendades majandus- ja ettevõtluskeskkonna kliimakindlust ning luues eeldused puhta ja
kasvuhoonegaaside vaba majanduse kasvuks, pakkudes seeläbi kaitset inimesele ja loodusele
üleilmsete kliimamuutuste tagajärgede eest, lähtudes kliimamuutuste raamkonventsioonis,
Kyoto protokollis, Pariisi kokkuleppes ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatust.
§ 2. Reguleerimisala
Käesoleva seadusega sätestatakse põhimõtted ja eesmärgid kliimamuutuste leevendamiseks ja
kliimamuutustega kohanemiseks, kliimapoliitika elluviimisega seotud kohustused
riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele, kliimamuutuste negatiivset mõju
vähendavad ja majanduse konkurentsivõimet soodustavad meetmed, eesmärkide täitmise seire
ja aruandluse nõuded ning juhtimisstruktuur eesmärkide ja kohustuste täitmise tagamiseks.
2. peatükk
Mõisted
§ 3. Kasvuhoonegaasid
Kasvuhoonegaasid käesoleva seaduse tähenduses on süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4),
dilämmastikoksiid (N2O), väävelheksafluoriid (SF6), lämmastiktrifluoriid (NF3),
fluorosüsivesinikud (HFCd) ja perfluorosüsivesinikud (PFCd).
§ 4. Süsinikdioksiidi ekvivalent
Süsinikdioksiidi ekvivalent on ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on
ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks, kasutades globaalse soojendamise potentsiaali, mis
on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/1044, millega täiendatakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2018/1999 seoses globaalse soojendamise potentsiaali
väärtuste ja inventuurisuuniste ning liidu inventuurisüsteemiga ja tunnistatakse kehtetuks
komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 666/2014, lisas.
§ 5. Globaalse soojendamise potentsiaal
Globaalse soojendamise potentsiaal näitab, mitu korda on kasvuhoonegaasi üks molekul
soojuse tagasipeegeldamise võimelt efektiivsem kui süsinikdioksiidi molekul.
§ 6. Kasvuhoonegaaside heitkogus
2
Kasvuhoonegaaside heitkogus käesoleva seaduse tähenduses on riigisiseselt tekkivate
kasvuhoonegaaside heide atmosfääri väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendina.
§ 7. Kliimamuutuste leevendamine
Kliimamuutuste leevendamine on meetmete võtmine kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks
või vältimiseks.
§ 8. Kliimamuutustega kohanemine
Kliimamuutustega kohanemine on meetmete võtmine kliima muutumisega kaasnevate riskide
maandamiseks, et tagada ühiskonna ning ökosüsteemide vastupanuvõime ja heaolu.
§ 9. Kliimaneutraalsus
Kliimaneutraalsus on kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vaheline tasakaal, mille tulemusena
kasvuhoonegaaside heide ei ületa sidumist.
§ 10. CO2 neutraalsus
CO2 neutraalsus on süsinikdioksiidi heite ja sidumise vaheline arvestuslik tasakaal, mille
tulemusena süsinikdioksiidi heide ei ületa selle sidumist. CO2 neutraalsus ei hõlma teisi
kasvuhoonegaase.
§ 11. Kliimakindlus
Kliimakindlus on ühiskonna, taristu ja looduskeskkonna valmisolek, vastupanu- ja
reageerimisvõime võimalikele lühi- ja pikaajalistele kliimamõjudele, kooskõla
kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning energiatõhususe suurendamise põhimõttega.
§ 12. Kasvuhoonegaaside sidumine
Kasvuhoonegaaside sidumine on süsinikdioksiidi või muude kasvuhoonegaaside looduslik või
tehnoloogiline eemaldamine atmosfäärist või heidet põhjustavate tegevuste käigus eralduvate
kasvuhoonegaaside püsivalt eemaldamine enne atmosfääri sattumist.
3. peatükk
Põhimõtted
§ 13. Põlvkondadevahelise õigluse põhimõte
Kliimamuutuseid tuleb leevendada ja nendega kohaneda viisil, mis tagab, et ühe põlvkonna
inimesed ei jäta tulevikus elavatele põlvkondadele põhjendamatult suurt kasvuhoonegaaside
heite vähendamise ja kliimamuutuste tagajärgedega kohanemise koormat.
§ 14. Õiglase ülemineku põhimõte
Käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatud kliimaeesmärgid saavutatakse õiglaselt ja kaasavalt,
arvestades sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnamõju, nii et ka haavatavatel
ühiskonnarühmadel, sektoritel ja ettevõtjatel oleks võimalik oma tegevust vastavalt
kliimaeesmärkidele kohandada.
3
§ 15. Teaduspõhisus
Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamiseks
vajalike meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks kasutatakse parimat olemasolevat
teaduslikku teadmist.
§ 16. Teiste keskkonnaeesmärkidega kooskõla hoidmise põhimõte
Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamiseks
võetavate meetmete kavandamisel ja rakendamisel välditakse teiste keskkonnaeesmärkide,
sealhulgas elurikkuse eesmärkide kahjustamist, ning alternatiivsetest meetmetest eelistatakse
erinevate keskkonnaeesmärkide kooskõla pakkuvaid lahendusi.
§ 17. Konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna soodustamine
Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmisel
soodustatakse nii palju kui võimalik konkurentsivõimelist ettevõtluskeskkonda ja
majanduspoliitikat.
§ 18. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärke toetavate
tehnoloogiate valiku põhimõte
Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamiseks
eelistatakse tehnoloogiate valikul võimalikult efektiivseid, ressursside mõistlikku kasutamist
võimaldavaid ning võimalikult väikese keskkonnamõjuga, sealhulgas võimalikult vähese
kasvuhoonegaaside heitega tehnoloogiaid.
§ 19. Kasvuhoonegaaside lekke vältimise põhimõte
Strateegiliselt oluliste toodete või teenuste varustuskindluse tagamisel välditakse
kasvuhoonegaaside heite ülekandumist ehk kasvuhoonegaaside leket kolmandatesse riikidesse.
§ 20. Ringmajanduse põhimõte
Ressursse kasutatakse vajaduse põhjal ja vastutustundlikult, vähendades miinimumini esmase
toorme kasutust ja eelistades kohalikku ja taastuvat teisest tooret ning tagatakse toodete ja
ehitiste pikaajaline kasutamine.
§ 21. Energiatõhususe suurendamine
Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks suurendatakse energiatõhusust kõikides
energiaahela etappides alates energiatootmisest ja selle edastamisest kuni lõpptarbimiseni.
§ 22. Ressursside kohapealne väärindamine
Mitmekesistatakse ja tõhustatakse kohalike ressursside väärindamist ja ringset kasutust
ühiskonnale võimalikult suurt väärtust looval ja säästlikul viisil ning eelistatakse Eesti
loodusvarade ja Eestis toodetud toorme kohapealset väärindamist ning teisese toorme
kohapealset kasutamist.
4
§ 23. Kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamise ja
kasutuselevõtu soosimine
Soositakse kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamist ja
kasutuselevõttu ja luuakse võimalused kasvuhoonegaaside heite vähendamise või sidumise
tehnoloogia katsetamise kiirendamiseks.
§ 24. Süsinikuvaru hoidmist ja loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate
tegevuste ja praktikate soosimine
Soositakse tegevusi, praktikaid ja looduspõhiseid lahendusi, mis soodustavad süsinikuvaru
püsivat talletamist mullas ja ökosüsteemides, vähendavad kasvuhoonegaaside heidet või
suurendavad kasvuhoonegaaside sidumist eri sektorites.
4. peatükk
Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid
§ 25. Riigi kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid
(1) Riigi kasvuhoonegaaside heitkogus arvutatakse käesoleva seaduse §-des 26–32 nimetatud
kasvuhoonegaaside heitkoguste põhjal.
(2) Riigi kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise eesmärgid võrreldes 2022. aasta
heitkogusega on järgmised:
1) 2030. aastaks ei ületa kasvuhoonegaaside heitkogused 2022. aasta taset;
2) heitkogust vähendatakse 2035. aastaks 29%;
3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 57%;
4) 2050. aastaks saavutatakse kliimaneutraalsus, eelkõige kasvuhoonegaaside heitkoguste
vähendamise teel.
§ 26. Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid
(1) Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb elektri ja soojuse tootmisel ning
energiavõrkude käitamisel tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkogust vähendatakse 2022. aasta heitkogusega
võrreldes järgmiselt:
1) 2030. aastaks 37%;
2) 2035. aastaks 45%;
3) 2040. aastaks 84%.
(3) Kliimamuutuste leevendamise eesmärkide saavutamiseks suurendatakse järk-järgult vähese
kasvuhoonegaaside heitega ja heiteta energiakandjate osakaalu energiatootmises, eesmärgiga,
et alates 2040. aastast on elektri ja soojuse tootmine CO2 neutraalne.
§ 27. Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid
5
(1) Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb riigisisesest lennundusest ja
laevandusest, maantee- ja raudteetranspordist ning mobiilsetest külmutus- ja kliimaseadmetest
pärinevatest kasvuhoonegaaside heitkogustest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkogust vähendatakse 2022. aasta heitkogusega
võrreldes järgmiselt:
1) 2030. aastaks 24%;
2) 2035. aastaks 37%;
3) 2040. aastaks 55%.
(3) Vähemalt 50 000 elanikuga linna territooriumil ühistransporditeenuse osutamiseks
kasutatakse nullheitega sõidukeid:
1) taksoveo osutamisel alates 2035. aastast;
2) linnaliini bussiveol alates 2040. aastast.
§ 28. Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid
(1) Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb kodumajapidamistes, äri- ja
avalikes hoonetes, paiksetes kliimaseadmetes ning gaaskustutussüsteemidest tekkivatest
kasvuhoonegaaside heitkogustest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkoguse piiramise eesmärgid võrreldes 2022.
aasta heitkogusega on järgmised:
1) 2030. aastani jääb heitkogus samaks;
2) heitkogust vähendatakse 2035. aastaks 16%;
3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 37%.
§ 29. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid ning
maavara kaevandamise lubade andmise piirang
(1) Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb põlevkiviõlitööstusest, muus
töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest, tööstusprotsessidest, külmutusseadmetest ja
ressursikasutusest tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest.
(2) Tööstussektoris tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärk jagatakse
põlevkiviõlitööstusest, muus töötlevas tööstuses ning ehituses tarbitud kütustest,
tööstusprotsessidest, külmutusseadmetest ja ressursikasutusest pärineva heite vahel.
(3) Põlevkiviõlitööstusest pärinevate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärgid
võrreldes 2022. aasta heitkogusega on järgmised:
1) heitkoguse kasv 2030. aastaks ei ületa 40%;
2) heitkoguse kasv 2035. aastaks ei ületa 12%;
3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 16%.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest,
tööstusprotsessidest, külmutusseadmetest ja ressursikasutusest tekkivate kasvuhoonegaaside
heitkoguse piiramise eesmärgid võrreldes 2022. aasta heitkogusega on järgmised:
1) heitkoguse kasv 2030. aastaks ei ületa 116%;
2) heitkoguse kasv 2035. aastaks ei ületa 62%;
6
3) heitkoguse kasv 2040. aastaks ei ületa 8%.
(5) Uusi maavara kaevandamise lube antakse põlevkivi kaevandamiseks ainult selliste
põlevkivikeemia või muude toodete tootmise eesmärgil, mida ei kasutata kütuse ega
energiakandjana.
§ 30. Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise
eesmärgid
(1) Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb jäätmete ladestamisel,
kompostimisel, jäätmete põletamisel energia taaskasutuseta ja lahtisel põletamisel tekkivatest
kasvuhoonegaaside heitkogustest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkogust vähendatakse 2022. aasta heitkogusega
võrreldes järgmiselt:
1) 2030. aastaks 29%;
2) 2035. aastaks 40%;
3) 2040. aastaks 47%.
§ 31. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid
(1) Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb põllumajandusmaal,
maaharimises ja loomakasvatuses tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest ning
põllumajanduses kasutatavatest kütustest tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogusest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkogust vähendatakse 2022. aasta heitkogusega
võrreldes järgmiselt:
1) 2030. aastaks 14%;
2) 2035. aastaks 17%;
3) 2040. aastaks 18%.
§ 32. Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise ning
kasvuhoonegaaside sidumise eesmärgid
(1) Maakasutussektoris tekkiv kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb maakasutuses ja
maakasutuse muutusest metsamaal, turbatootmisaladel ja kahjustatud märgaladel, asulates,
infrastruktuurialadel ning puittoodetesse seotud süsinikuvaru muutusest tekkivatest
kasvuhoonegaaside heitkogusest.
(2) Maakasutussektori heitkoguste vähendamise eesmärk aastaks 2030 on saavutada
kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal.
(3) Maakasutussektori eesmärk on olla kasvuhoonegaaside netosiduja alates 2035. aastast.
(4) Maakasutussektori eesmärk aastaks 2050 on saavutada sektoris kasvuhoonegaaside
sidumine, mis võimaldaks kompenseerida muudes sektorites tekkivat kasvuhoonegaaside
heidet, mida pole võimalik vähendada ega tehnoloogiliselt siduda.
(5) Turbasektori heitkoguste vähendamise eesmärgid võrreldes 2022. aasta heitkogusega on
järgmised:
7
1) heitkogust vähendatakse 2030. aastaks 12%;
2) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 50%;
3) 2050. aastaks saavutatakse kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal.
§ 33. Kliimamuutustega kohanemise eesmärgid
(1) Kliimamuutustega kohanemise eesmärk on tagada elanikkonna teadlikkus kliimamuutustest
ja kliimariskidest, suurendada ühiskonna, majanduse ja ökosüsteemide vastupanuvõimet ning
vähendada haavatavust kliimamuutuste ebasoodsatest mõjudest.
(2) Täpsemad kliimamuutustega kohanemise eesmärgid seatakse valdkonna arengukavades ja
tegevusprogrammides, et tagada:
1) majanduse ja taristute toimimine mistahes kliimasündmuse avaldumisel nii, et taristust
sõltuvad teenused on inimestele kättesaadavad;
2) inimeste õiguste ja tervise kaitse, pöörates eriti tähelepanu enim haavatavatele
inimrühmadele, keda kliimamuutuste negatiivsed mõjud kõige enam ohustavad, sealhulgas
vähendades või leevendades negatiivset tervisemõju, haigestumust ja suremust, mis on tingitud
ebasoodsatest ekstreemsetest ilmastikuoludest ja teistest kliimariskidest;
3) avaliku sektori, elanike ning ettevõtete teadlikkus kliimamuutustest ja valmisolek võimalike
ohtlike tagajärgede ennetamiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks;
4) elurikkuse hea seisund, ökosüsteemide kaitse ja taastamine ning looduskeskkonna parem
valmisolek kliima muutumisega kaasnevate mõjudega toimetulekuks, aidates muuhulgas
kaitse- ja taastamistegevustega kaasa looduslike liikide, elupaikade ning ökosüsteemide
kohanemisele ja nende hea seisundi säilitamisele või taastumisele;
5) biomajanduse sektorite jätkusuutlik ja muutuvaid kliimatingimusi arvestav toimimine;
6) tõhus kliimamuutuste pikaajaliste mõjudega arvestamine maakasutuses, toidutootmises,
veega varustatuses, metsanduses, planeeringutes ning ehituses;
7) looduspõhiste kohanemislahenduste edendamine ja eelistamine, eriti tiheasustusaladel ning
põllumajandusmaastikel, nii et need toetaksid elurikkust, looduse hüvede säilimist ja inimeste
heaolu.
5. peatükk
Avaliku sektori eesmärgid ja kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja
kliimamuutustega kohanemisel
§ 34. Avaliku sektori eesmärgid
(1) Riigiasutused hindavad igal aastal oma kasvuhoonegaaside jalajälge Kliimaministeeriumis
väljatöötatud metoodika kohaselt ning näevad ette meetmed selle vähendamiseks.
(2) Kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise tulemused ja vähendamise meetmete ülevaade
avalikustatakse asutuse kodulehel.
(3) Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks ei toeta avalik sektor fossiilkütustel töötavate
eraldiseisvate katelde paigaldamist hoonetesse, välja arvatud need, mis on enne 2025. aastat
valitud investeeringute tegemiseks kooskõlas määrusega (EL) 2021/241, määruse (EL)
2021/1058 artikli 7 lõike 1 punkti h alapunkti i kolmanda taandega ning Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse (EL) 2021/2115 artikliga 73.
8
(4) Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks lõpetab avalik sektor fossiilkütuste toetamise
alates 2035. aastast ja kasutamise alates 2040. aastast, välja arvatud juhul, kui puuduvad
mõistlikud alternatiivid.
(5) Avalik sektor arvestab hangete korraldamisel kasvuhoonegaaside heite mõjuga, sealhulgas
tuleb alates 2030. aastast hinnata uute suuremate taristuobjektide süsinikujalajälge.
(6) Avaliku sektori administratiivne autopark on 2035. aastaks kasvuhoonegaaside heitevaba.
§ 35. Avaliku sektori kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja kliimamuutustega
kohanemisel
(1) Avalikul sektoril on kohustus planeeringute, strateegiliste arengudokumentide ja
tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel ning nii palju kui võimalik haldusotsuste tegemisel
ja hankemenetluses arvestada käesolevas seaduses sätestatud kliimamuutuste leevendamise
ning kliimamuutustega kohanemise põhimõtete ja eesmärkidega, kliimariskide aruandega ning
võtta nende eesmärkide saavutamiseks muid asjakohaseid meetmeid.
(2) Avalikul sektoril on kohustus planeeringute, strateegiliste arengudokumentide ja
tegevusplaanide koostamisse ja elluviimisesse ning nii palju kui võimalik haldusotsuste
tegemisesse ja hankemenetlusesse integreerida kliimakindluse tagamine ning edendada ja
eelistada looduspõhiseid lahendusi, mis:
1) toetavad inimeste heaolu ja tervist, looduslikku mitmekesisust, ökosüsteemide säilimist ja
toimimist;
2) arendavad elukeskkonda, looduse hüvesid ja kliimamuutuste mõjuga kohanemist toetavat
rohevõrgustikku;
3) edendavad elanikkonna teadlikkust, lõimivad kliimavaldkonna teadmised iga haridustaseme
õppekavasse, sealhulgas elukestvasse õppesse ning suurendavad kohalike kogukondade ja
ühiskonna valmisolekut kliimariskidega toime tulekuks;
4) maandavad ja leevendavad ekstreemsetest ilmaoludest ja kliimariskidest tekkivaid ohte,
sealhulgas tormi- ja üleujutusriske, ohte veevarudele, kuumalainete ja põudade mõju ning
soojussaare efekti;
5) toetavad kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkide täitmist.
(3) Riigil on kohustus koostada käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatud kliimamuutuste
leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamiseks riiklik energia- ja
kliimakava.
(4) Kohaliku omavalitsuse üksusel on kohustus koostada käesoleva seaduse 4. peatükis
sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide
saavutamiseks kohaliku omavalitsuse energia-ja kliimakava, mis võib olla eraldiseisev
dokument või kohaliku omavalitsuse üksuse arengukava osa.
§ 36. Riiklik energia- ja kliimakava
(1) Riiklik energia- ja kliimakava on Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse 2018/1999,
milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL
9
ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse
kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018,
lk 1–77), artikli 3 lõike 1 kohane kliimameetmete ülevaade, kuhu koondatakse valdkonna
arengukavade, programmide ja riigieelarve strateegia energia- ja kliimameetmed.
(2) Riikliku energia- ja kliimakava koostamise algatab ja selle koostamist korraldab
Kliimaministeerium.
(3) Riikliku energia- ja kliimakava kinnitab Vabariigi Valitsus.
§ 37. Kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus või kohaliku omavalitsuse üksuste liit koostab kohaliku
omavalitsuse energia- ja kliimakava, kus on seatud kvantitatiivsed kasvuhoonegaaside heite
vähendamise eesmärgid, mis panustavad riiklike kasvuhoonegaaside heite vähendamise
eesmärkide täitmisse, ning kliimamuutustega kohanemise eesmärgid koos tegevuskavaga
nende eesmärkide saavutamiseks.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus või kohaliku omavalitsuse üksuste liit uuendab energia- ja
kliimakava vähemalt iga viie aasta tagant.
(3) Nõuded kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava kohta kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega.
§ 38. Linnaruumi ja looduse lõimimise kava
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus koostab vähemalt 10 000 elanikuga linna kui asustusüksuse
kohta linnakeskkonnas kliimamuutustega kohanemiseks käesoleva seaduse § 35 lõike 2
punktides 1, 2 ja 4 nimetatud meetmete võtmiseks eraldi dokumendina või energia- ja
kliimakava või muu arengudokumendi osana linnaruumi ja looduse lõimimise kava, milles
seatakse muuhulgas rohealade osakaalu eesmärk linnas.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus uuendab linnaruumi ja looduse lõimimise kava vähemalt iga
kümne aasta tagant.
(3) Kliimaministeerium töötab välja juhise linnaruumi ja looduse lõimimise kava koostamiseks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhis avaldatakse Kliimaministeeriumi kodulehel.
§ 39. Kaasamine
(1) Käesoleva seaduse §-des 36–38 nimetatud kavade koostamisse kaasatakse asjakohased
riigiasutused, kohaliku omavalitsuse üksused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjate ja
mittetulundusühingute ning nende liitude esindajad ning teised huvitatud isikud, lähtudes
asjaomase kava sisust.
(2) Kaasamisviisid ja -kanalid valitakse sellised, et kaasamine oleks tõhus ja võimalikult
varajane.
10
6. peatükk
Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks
§ 40. Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks
(1) Avaliku sektori hanked peavad aitama kaasa käesoleva seaduse eesmärkide täitmisele ja
alates 2026. aastast võtma arvesse järgmistest kriteeriumidest vähemalt ühte:
1) soodustama kliimasäästlike tehnoloogiate arendamist;
2) soodustama energiatõhusate seadmete kasutust ja ringmajandust;
3) andma eelise madalama süsinikujalajäljega toodetele ja teenustele.
(2) Riik tagab, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise või sidumise ja kliimasäästlike
tehnoloogiate katsetamiseks vajalike tegevuslubade menetlus oleks kiire ja efektiivne.
(3) Avalik sektor soosib planeeringute kaudu vähese kasvuhoonegaaside heitega tehnoloogiate
katsetamiseks selleks mõeldud alade rajamist.
(4) Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi riigile laekuvast
tulust suunatakse vähemalt 30% ulatuses erasektorile roheinnovatsiooni ja -tehnoloogiate
arendamise ja kasutuselevõtu toetamiseks.
(5) Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste läbimõtestamiseks ning liikumiseks
kliimaneutraalsuse suunas võivad ettevõtjad ja erialaliidud koostada koostöös
Kliimaministeeriumiga tehnoloogia arengu ning kliimaneutraalsuse saavutamise teekaardid.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teekaartides tuuakse välja võimalused, takistused
ning ettepanekud kliimakindlas majanduses tegutsemiseks.
(7) Võimaluse korral arvestab riik käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teekaartides
nimetatud suundi kliimavaldkonna tegevuste kavandamisel.
7. peatükk
Kliimarahastus
§ 41. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse investeeringute kooskõla kliimamuutuste
leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise põhimõtete ja eesmärkidega
Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse investeeringute planeerimisel hinnatakse ja arvestatakse
käesolevas seaduses sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise
põhimõtteid ja eesmärke.
§ 42. Heitkogustega kauplemise süsteemide lubatud heitkoguse ühikute
enampakkumistulude planeerimine ja kasutamine
(1) Atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 161 sätestatud heitkogustega kauplemise süsteemide
lubatud heitkoguse ühikute enampakkumisel saadud tulu kasutatakse kooskõlas käesolevas
seaduses sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega.
11
(2) Atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 161 sätestatud enampakkumisel saadud tulu kasutamise
kriteeriumid kehtestab kliimaminister igal aastal 15. aprilliks, lähtudes käesoleva seaduse
eesmärkidest.
(3) Ministeeriumidelt saadud ettepanekute alusel ning lähtudes käesoleva paragrahvi lõike 2
alusel kehtestatud kriteeriumidest teeb kliimaminister Vabariigi Valitsusele ettepaneku
atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 161 sätestatud enampakkumisel saadud tulu kasutamise
jaotuseks riigi eelarvestrateegias.
8. peatükk
Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise kohane aruandlus, seire ja prognooside
koostamine
§ 43. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise kohase aruandluse, seire ja
prognooside koostamise korraldamine ja koostajad
(1) Kliimaministeerium koordineerib ja korraldab kliimamuutuste leevendamise ja
kliimamuutustega kohanemise alase aruandluse, seire, prognooside ja hinnangute (edaspidi
kliimaaruanne) koostamist.
(2) Kliimaministeerium võib kliimaaruande koostamiseks käesoleva seaduse § 44 lõike 1
punktis 1 ja lõikes 2 nimetatud osas sõlmida halduskoostöö seaduses sätestatud korras
halduslepingu riigi omandis oleva äriühinguga, kelle põhitegevus on keskkonnauuringute
läbiviimine. Sellise halduslepingu sõlmimisele ei kohaldata halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14.
(3) Käesoleva seaduse § 44 lõike 3 punktis 1 nimetatud hinnangu koostamise korraldab
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
(4) Käesoleva seaduse § 44 lõikes 4 nimetatud hinnangu koostab Keskkonnaagentuur.
§ 44. Kliimaaruande koostamise aeg ja aruande koosseis
(1) Kliimaaruanne koostatakse kord aastas ja see sisaldab:
1) riikliku kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuri andmeid;
2) kliimamuutuste leevendamise eesmärkide täitmise hinnangut;
3) kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise hinnangut.
(2) Vähemalt igal teisel aastal sisaldab kliimaaruanne lisaks lõikes 1 sätestatule riiklikku
kasvuhoonegaaside heitkoguste prognoosi.
(3) Vähemalt igal viiendal aastal, kolm aastat enne käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 sätestatud
riigi kasvuhoonegaaside heitkoguse eesmärkide saavutamise tähtaegu, sisaldab kliimaaruanne
lisaks lõikes 1 ja asjakohasel juhul lõikes 2 sätestatule:
1) konkurentsivõime hinnangut;
2) kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide asjakohasuse ja
piisavuse ülevaadet.
(4) Vähemalt igal kümnendal aastal sisaldab kliimaaruanne lisaks lõikes 1 ja asjakohasel juhul
lõigetes 2 ja 3 sätestatule kliimariskide hinnangut.
§ 45. Kliimaaruande sisu
12
(1) Käesoleva seaduse § 44 lõike 1 punktis 1 nimetatud riiklik kasvuhoonegaaside heitkoguste
inventuur ja sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud kasvuhoonegaaside heitkoguste prognoos
koostatakse Pariisi kokkuleppe osaliste otsusega kinnitatud kõige ajakohasema
valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) arvutusmetoodika kohaselt.
(2) Käesoleva seaduse § 44 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud kliimamuutuste leevendamise ja
kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise hinnang sisaldab vähemalt:
1) ülevaadet kasvuhoonegaaside heitest kõige hilisema kasvuhoonegaaside heitkoguste
inventuuri põhjal;
2) ülevaadet kasvuhoonegaaside heite prognoosist olemasolevate ja kavandatavate
meetmetega;
3) ülevaadet seiratava ajavahemiku jaoks seatud kliimamuutustega kohanemise eesmärkide
täitmisest;
3) meetmete senise mõju analüüsi ja hinnangut meetmete senisele toimimisele, nendes
sektorites kus võimalik;
4) ettepanekuid olemasolevate ja kavandatavate meetmete muutmiseks või uute lisameetmete
rakendamiseks koos hinnanguga nende meetmete kasvuhoonegaaside heite vähendamise
potentsiaalile ning keskkonnale ja majandusele, sealhulgas konkurentsivõimele, avalduvale
mõjule.
(3) Käesoleva seaduse § 44 lõike 3 punktis 1 nimetatud konkurentsivõime hinnang sisaldab
vähemalt:
1) kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise mõju
konkurentsivõimele;
2) käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud asjakohaste tugimeetmete piisavuse hinnangut
majanduse kliimakindluse soodustamiseks.
(4) Käesoleva seaduse § 44 lõikes 4 nimetatud kliimariskide hinnang käsitleb:
1) kliimamuutuste võimalikke stsenaariume keskpikas ja pikas perspektiivis;
2) tegevusvaldkondi ja piirkondi Eestis, kus kliimamuutustega kaasnevad riskid on eriti suured;
3) kohanemisvõimalusi riskide maandamiseks.
§ 46. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide
asjakohasuse ja piisavuse ülevaade
(1) Käesoleva seaduse § 44 lõike 3 punktis 2 sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja
kliimamuutustega kohanemise eesmärkide asjakohasuse ja piisavuse ülevaatamise käigus
vaadatakse läbi käesolevas seaduses sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja
kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmine ning prognoositud heite vähendamise
trajektoor. Muu hulgas võetakse arvesse kliimaaruandes esitatud andmeid, metoodikate ja
andmete täienemist, uusi tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi ning seda, kuidas kõik
majandussektorid aitavad kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, samuti
rahvusvahelisi arenguid ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste
eesmärkide saavutamiseks.
(2) Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide asjakohasuse
ja piisavuse ülevaatamisse kaasatakse asjakohased riigiasutused, kliimanõukogu, kohaliku
omavalitsuse üksused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjate ja mittetulundusühingute
ning nende liitude esindajad ning teised huvitatud isikud.
§ 47. Kliimaaruande menetlus ja avalikustamine
13
(1) Kliimaaruanne koostatakse iga aasta 30. aprilliks.
(2) Kliimaaruanne saadetakse hinnangu andmiseks kliimanõukogule. Kliimanõukogu annab
hinnangu kahe kuu jooksul alates aruande esitamisest.
(3) Valdkonna eest vastutav minister esitab kliimaaruande koos kliimanõukogu hinnanguga
Vabariigi Valitsusele.
(4) Vabariigi Valitsus esitab kliimaaruande Riigikogule.
(5) Kliimanõukogu tutvustab kliimaaruande kohta koostatud hinnangut Riigikogule.
(6) Kliimaaruandest koostatakse aruande üldsuse jaoks mõistetav lihtsustatud kokkuvõte.
(7) Kliimaaruanne koos aruande kohta kliimanõukogu antud hinnanguga ja aruande lihtsustatud
kokkuvõttega avaldatakse Kliimaministeeriumi kodulehel viie tööpäeva jooksul pärast
Riigikogule esitamist.
(8) Kliimariskide hinnangut sisaldava kliimaaruandega koos avaldatakse kliimariskide
hinnangu alusandmed ja kasutatud metoodika.
§ 48. Kliimaaruande põhjal arengukavade ja tegevusprogrammide uuendamine ning
eesmärkide ja meetmete kohandamine või uute eesmärkide seadmine
(1) Kliimaaruande põhjal uuendatakse vajaduse korral kliimamuutuste leevendamise ja
kohanemise eesmärkide saavutamise tagamiseks arengukavasid ning tegevusprogramme.
(2) Kliimaaruande alusel, eelkõige arvestades käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud
kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide ülevaatamise
tulemusi, tehakse vajaduse korral ettepanekud kliimamuutuste leevendamise ja
kliimamuutustega kohanemise eesmärkide või meetmete kohandamiseks või täiendavate või
uute eesmärkide seadmiseks.
9. peatükk
Kliimanõukogu
§ 49. Kliimanõukogu
(1) Kliimanõukogu on nõuandev kogu, mis:
1) nõustab Vabariigi Valitsust teaduspõhise kliimapoliitika kujundamisel;
2) jälgib kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmist,
nende teaduspõhisust ja annab hinnanguid eesmärkide täitmisega seotud aruannetele;
3) teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega
kohanemise eesmärkide saavutamiseks ning vajalike meetmete rakendamiseks;
4) osaleb kliimaeesmärkide asjakohasuse ja piisavuse ülevaatamisel..
(2) Kliimanõukogu on ülesannete täitmisel sõltumatu ega võta vastu juhiseid
Kliimaministeeriumilt, Vabariigi Valitsuselt ega muudelt avaliku või erasektori asutustelt,
organisatsioonidelt ega isikutelt.
(3) Kliimanõukogu esimese koosseisu kinnitab kliimaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus
korraldusega.
14
(4) Kliimanõukogu koosneb ekspertidest, kellel on laialdased ja kõrgetasemelised
kliimavaldkonnaga seotud akadeemilised teadmised tehnoloogia, energeetika, liikuvuse ja
ruumiloome, põllumajanduse, looduse, majanduse, kliimateaduse uuringute ja keskkonnaga
seotud tervise- ja käitumisuuringute alal.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud hinnang avalikustatakse
kliimaministeeriumi kodulehel. Kliimanõukogu esindaja tutvustab hinnangut Riigikogule.
(6) Kliimanõukogu põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(7) Kliimanõukogu põhimääruses määratakse kliimanõukogu õigused, kohustused, töökord,
sealhulgas liikmete arv ja nimetamise kord, ametiaeg ja nõukogu esindamise kord, otsuste
tegemise kord, kliimanõukogu asjaajamise kord ja tasustamise kord ning tasumäärad.
10. peatükk
Rakendussätted
§ 50. Kliimakavade ajakohastamine ja kehtestamine
(1) Kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava ja käesoleva seaduse § 38 lõikes 1 sätestatud
juhul ka linnaruumi ja looduse lõimimise kava peab kohaliku omavalitsuse üksus kinnitama
kahe aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksus, kellel on varem koostatud energia- ja kliimakava, peab selle
viima vastavusse käesoleva seaduse § 37 lõike 3 alusel kehtestatud nõuetele kahe aasta jooksul
pärast käeoleva seaduse jõustumist.
§ 51. Kliimaaruande esmakordne koostamine
Käesoleva seaduse § 44 lõike 1 kohane kliimaaruanne koostatakse esimest korda käesoleva
seaduse vastuvõtmisele järgneval aastal.
§ 52. Keskkonnakomplekslubades ja keskkonnalubades kasvuhoonegaaside piiramise
põhimõtted ja kasvuhoonegaaside heite arvutamise metoodika
Kliimaministeerium töötab hiljemalt kaks aastat pärast käesoleva seaduse jõustumist välja
põhimõtted keskkonnakomplekslubades ja keskkonnalubades kasvuhoonegaaside piiramiseks
ja kasvuhoonegaaside heitkoguse arvutamise metoodika ning esitab ettepaneku
asjassepuutuvate õigusaktide muutmiseks.
§ 53. Kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaliste majandusmeetmete
välja selgitamine ja nende kasutamise lõpetamine
Kliimaministeerium selgitab koostöös Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja
Rahandusministeeriumiga 2027. Aasta 1. jaanuariks välja millistel majandusmeetmetel on
kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaline mõju, et nende kasutamine
lõpetada hiljemalt 2035. aastaks.
15
§ 54. Turba kaevandamise põhimõtete muutmine maakasutussektori eesmärkide
saavutamiseks
Kliimaministeerium töötab välja käesoleva seaduse § 32 lõikes 5 sätestatud turbasektori
eesmärkide saavutamiseks vajalikud turba kaevandamise põhimõtete muudatused ja esitab
maapõueseaduse muutmiseks ettepaneku 2026. aasta 1. jaanuariks, vajaduse korral ka
ettepanekud maapõueseaduse alusel antud õigusaktide muutmiseks.
§ 55. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine
Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 130 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesolevas seaduses kasutatakse terminit kasvuhoonegaasid on kliimakindla majanduse
seaduse tähenduses.“;
2) paragrahvi 133 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Süsinikdioksiidi ekvivalent on ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on
ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks kliimakindla majanduse seaduse § 4 kohaselt.“;
3) paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks.
§ 56. Ehitusseadustiku täiendamine
Ehitusseadustikus tehakse järgmised täiendused:
1) seaduse 7. peatüki pealkirja täiendatakse pärast sõnu „Hoone energiatõhusus“ sõnadega „ja
olelusringi süsinikujalajälg“;
2) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-dega 695 ja 696 järgmises sõnastuses:
„§ 695. Nõuded püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajäljele
(1) Hoone olelusringi süsinikujalajälg on arvutuslik näitaja, mille abil väljendatakse hoone
mõju keskkonnale hoone kogu eluringi jooksul.
(2) Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise tulemus kantakse projekteeritavale hoonele
antavale energiamärgisele.
(3) Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika, nõuded süsinikujalajälje
arvutamise lähteandmete ja tulemuste esitamise kohta kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
§ 696. Hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtus
(1) Püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälg ei tohi ületada süsinikujalajälje piirväärtust.
(2) Hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtused kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.“.
16
§ 57. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse täiendamine
Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 308 järgmises
sõnastuses:
„§ 308. Ehitusseadustiku §-des 695 ja 696 sätestatud nõuete rakendamine
(1) Kuni 2029. aasta 31.detsembrini rakendatakse ehitusseadustiku § 695 nõudeid vaid selle
sätte kohaldamisalasse jäävate püstitatavate hoonete suhtes, mille suletud netopind on suurem
kui 1000 m2 eeldusel, et ehitusloa taotlus on esitatud alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029.
aasta 31. detsembrini.
(2) Alates 2030. aasta 1. jaanuarist rakendatakse ehitusseadustiku § 695 nõudeid kõikide selle
sätte kohaldamisalasse jäävate püstitatavate hoonete suhtes, mille ehitusteatis või ehitusloa
taotlus esitatakse alates nimetatud kuupäevast.
(3) Ehitusseadustiku §-s 696 sätestatud olelusringi piirväärtust ei kohaldata hoonete suhtes,
mille püstitamiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud enne 2030. aasta 1. jaanuarit.“.
§ 58. Energiamajanduse korralduse seaduse muutmine
Energiamajanduse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduse § 3 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Vabariigi Valitsus seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastani 2030 kliimakindla
majanduse seaduse §-s 36 nimetatud riiklikus energia- ja kliimakavas.“;
2) seaduse § 14 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „sama määruse alusel koostatavas lõimitud
riiklikus energia- ja kliimakavas“ tekstiosaga „kliimakindla majanduse seaduse §-s 36
nimetatud riiklikus energia- ja kliimakavas“.
§ 59. Halduskoostöö seaduse täiendamine
Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:
„31) kliimakindla majanduse seaduse § 43 lõikes 2 nimetatud haldusleping.“.
§ 60. Seaduse jõustumine
(1) Käesolev seadus jõustub üldises korras.
(2) Paragrahvi 29 lõige 5 jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.
1
Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus .................................................................................................................................... 1
1.1. Sisukokkuvõte ........................................................................................................................ 1 1.2. Eelnõu ettevalmistaja ................................................................................................................... 2 1.3. Märkused ...................................................................................................................................... 3
2. Eelnõu eesmärk ................................................................................................................................... 3
2.1. Seaduse eelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk ....................................................................... 3 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs ........................................................................................................ 6
1. peatükk: Üldsätted .......................................................................................................................... 6 2. peatükk: Mõisted ............................................................................................................................. 7 3. peatükk. Põhimõtted ..................................................................................................................... 10 4. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid................ 16 5. peatükk. Avaliku sektori eesmärgid ja kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja
kliimamuutustega kohanemisel ......................................................................................................... 53 6. peatükk. Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks .................... 58 7. peatükk. Kliimarahastus ................................................................................................................ 61 8. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise alane aruandlus, seire ja prognooside
koostamine ........................................................................................................................................ 62 9. peatükk. Kliimanõukogu ................................................................................................................ 67 10. peatükk. Rakendussätted ............................................................................................................ 68
4. Eelnõu terminoloogia ........................................................................................................................ 73
5. Eelnõu vastavus rahvusvahelisele ja Euroopa Liidu õigusele ............................................................. 73
6. Seaduse mõju .................................................................................................................................... 74
7. Rakendusaktid ................................................................................................................................. 106
8. Seaduse jõustumine ........................................................................................................................ 106
9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon .................................. 106
Rakendusaktide kavandid .................................................................................................................... 108
1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte
Kliimakindla majanduse seaduse (edaspidi KliimaS) eelnõu loob aluse kliimakindlaks,
konkurentsivõimeliseks ja vastupidavaks majanduseks, seades kasvuhoonegaaside
heitkoguste eesmärgid, soodustades puhaste tehnoloogiate kasutuselevõttu ning
ressursside suuremat väärindamist. Väheneb negatiivne mõju keskkonnale ja kliimale ning
paraneb inimeste elukeskkond. Puhtaid tehnoloogiad soodustades, neid toetavat infrastruktuuri
arendades ning sihtturgude standardeid ja suundumusi jälgides suureneb Eesti ettevõtete
konkurentsivõime. Energiatõhususe suurendamise ja taastuvate energiaallikate turule tulemise
kaudu vähenevad nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete pikaajalised jooksvad kulud. Lisaks
luuakse eeldused uute tööstuste ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste majandusharude
arenemiseks.
2
Valdkonnad, kus Eestil on võimalus saavutada kliimakindlamas majanduses konkurentsieelis,
on järgmised:
• suures mahus taastuvenergia tootmise võime, mis võimaldab vähendada püsikulusid,
vähendada ettevõtete ja tööstuse jalajälge ning võimaldab uute tööstuste arenguga samal
ajal täita Eesti kliimaeesmärgid;
• ressursside efektiivsem väärindamine (puit jm biomass, jäätmed jm);
• Eestis toodetavad vähese heitega või heitevabad kütused (nt biometaan, roheline
vesinik);
• kliima- ja keskkonnavaldkonna digilahendused;
• teadusmahukad rakendused ning arendused;
• rannikumajandus;
• uute maavarade kasutuselevõtt ja materjalide ringlussevõtt.
Panustades üleilmsetesse pingutustesse kliimamuutuste pidurdamiseks kooskõlas Pariisi
kliimaleppega, aitab KliimaS vähendada, ära hoida ja leevendada kliimamuutuste
põhjustatavaid sotsiaalseid ja majanduslikke kahjusid. Samuti loob KliimaS eelduse
kliimamuutustega kohanemisvõimelise riigi ja ühiskonna kujundamiseks. Selleks
pööratakse tähelepanu eriti haavatavatele sektoritele ja ühiskonnagruppidele, toetatakse Eesti
looduse säilimist, tagatakse looduslike ökosüsteemide hea seisund ja toimimine ning aidatakse
kaitsta praeguseid ja tulevasi põlvkondi kliimamuutuste kahjuliku mõju eest.
Seaduses seatavad kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid sektorite ja
perioodide kaupa annavad selguse kliimaneutraalsuseni jõudmise liikumissuunas aastaks 2050.
Kliimakindla majanduse seadus täiendab ühtlasi Euroopa Liidu (edaspidi ka EL)
kliimapoliitikat käsitlevaid muid õigusakte, et otsustada sobivaim viis üldeesmärkideni
jõudmiseks.
Eelnõukohase seadusega defineeritakse kliimaalased mõisted ja sätestatakse nii üldised kui ka
sektorite kliimaeesmärgid ning põhimõtted, mis toetavad kasvuhoonegaaside heite vähendamist
ja kliimamuutuste mõjuga kohanemist. Lisaks sätestatakse aruandluse ja seire kohustused.
Eesmärkide täitmiseks peavad riik ja kohaliku omavalitsuse üksused poliitikameetmete
kujundamisel, eelarveliste vahendite kasutamisel, lubade väljastamisel ning planeeringute
kehtestamisel lähtuma eelnõukohases seaduses sätestatud põhimõtetest ja kohustustest.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Seaduseelnõu valmistasid ette ja seletuskirja koostasid Kliimaministeeriumi kliimaosakonna
nõunikud Maris Arro (626 2986, [email protected]), Silver Sillak, Karin
Radiko (626 4285, [email protected]), Kerli Kirsimaa (626 9124,
[email protected]) ja juhataja Laura Remmelgas (626 2895,
[email protected]), kliimaosakonna taastuvenergia ja
rohetehnoloogiate nõunik Merilyn Möls (605 0096, [email protected]),
kliimaosakonna peaspetsialist Hedy Eeriksoo (605 3693,
[email protected]), rohereformi osakonna rohereformi teekaartide
valdkonnajuht Maria Värton (627 2311, [email protected]), ehituse ja
elukeskkonna osakonna keskkonnasäästlikkuse valdkonnajuht Hannamary Seli (639 7650,
[email protected]), kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm
([email protected]), õigusosakonna juhataja Eda Pärtel (626 2825,
[email protected]) ning õigusosakonna nõunikud Triin Nymann (626 2927,
[email protected]), Annemari Vene (626 2824,
3
[email protected]) ja Elina Lehestik (626 2904,
Keeletoimetaja oli Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talitluse keeletoimetaja Aili
Sandre ([email protected]).
1.3. Märkused
Seaduseelnõu menetlus on seotud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise
seaduse (edaspidi AÕKS) eelnõuga, milles sätestatakse esimese kauplemissüsteemi laienemine
meretranspordile ning luuakse uus kauplemissüsteem kütustele. Lisaks muudetakse esimest
kauplemissüsteemi paiksetele ja õhusõiduki käitistele, et viia ELi kasvuhoonegaaside lubatud
heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem (edaspidi ELi HKS) kooskõlla ELi kliimamääruses
seatud eesmärgiga saavutada 2030. aastaks vähemalt 55% kasvuhoonegaaside heite
vähendamine võrreldes 1990. aastaga. Esimesse kauplemissüsteemi kuuluvate käitiste heide
moodustas 2021. aastal Eesti kasvuhoonegaaside koguheitest ligikaudu 54%. Valdkondade
lisandumisega muutub süsteemi mõju veelgi ulatuslikumaks ning ELi HKSi rakendamisega
tagatakse, et ELi HKSi kuulujad võtavad ka edaspidi meetmeid, et kulutõhusalt oma
kasvuhoonegaaside koguheidet vähendada. Samuti sätestab AÕKS ELi HKSi
enampakkumistulu kasutamise täpsemad tingimused, mis on vahendite kasutamise aluseks.
Eelnõu on seotud ka Riigikogu menetluses oleva maapõueseaduse täiendamise seaduse
eelnõuga 435 SE, milles sätestatakse põlevkivi kaevandamiseks antavate keskkonnalubade
menetluste tähtajalise peatumise kord. Muudatuse kohaselt peatuvad kuni 2026. aasta 1.
jaanuarini üksikute eranditega põlevkivi kaevandamisloa andmise või muutmise, sh
mäeeraldise laiendamise taotluse menetlused ning tagastatakse seaduse jõustumisest kuni 2026.
aasta 1. jaanuarini esitatud taotlused kaevandamisloa saamiseks või loa muutmiseks, sh
mäeeraldise laiendamiseks. Viidatud eelnõu eesmärk on menetlused peatada kuni
maapõueseaduses KliimaSis sätestatut arvestavate muudatuste tegemiseni.
Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2. Eelnõu eesmärk
2.1. Seaduse eelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk
Eelnõukohase seaduse eesmärk on luua alus kliimakindlaks majanduseks ning tagada selleks
eri valdkondadele vajalik ettenähtavus ja selgus kliimaneutraalsuse saavutamisel aastaks 2050.
Sellega panustab Eesti riik ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu pidurdamisse, et tagada
tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond praegustele ja tulevastele põlvedele.
Samuti on eesmärk luua konkurentsivõimelise majanduse eeldused, kuna raamseadusena
suunab see Eestile oluliste majandusvaldkondade arengut ning sätestab muus osas
naaberriikidega sarnased eesmärgid. Eesmärk on soodustada ettevõtjate suutlikkust
konkureerida ettevõtetega naaberturgudel, kus väiksem keskkonnajälg on oluliseks eeliseks,
ning toetada Eesti võimalusi valdkondades, kus meil on kliimakindlamas majanduses
konkurentsieelis: kliima- ja keskkonnavaldkonna digilahendused, rannikumajandus, Eestis
toodetavad vähese heitega kütused (nt biometaan), materjalide ringlussevõtt, ressursside
efektiivsem väärindamine (puit, jäätmed jm), hea loodus- ja keskkonnaseisundiga seotud
investeeringud ja ettevõtlus ning taastuvenergia tootmine.
4
Euroopa mandriala temperatuur on kümne aasta jooksul olnud keskmiselt 1,3°C üle
tööstuseelse taseme, st tähendab, et soojenemine on Euroopas olnud ligi kaks korda kiirem kui
maailmas keskmiselt.
2024. aasta kevadel avalikustatud Euroopa kliimariskide aruande1 (EUCRA) kohaselt oli 2023.
aasta üleilmselt kõige soojem aasta ja keskmine ülemaailmne temperatuur ületas 12-kuulisel
perioodil veebruarist 2023 kuni jaanuarini 2024 tööstusrevolutsioonieelse taseme 1,5 °C võrra.
Temperatuuri tõusu põhjuseks on järjest kasvav inimtekkeliselt atmosfääri paisatud
kasvuhoonegaaside (edaspidi KHG) hulk, mis pärineb fossiilset kütust kasutavatest
energiasüsteemidest, maakasutusest ja selle muutusest, suurenevast tarbimisest jpt teguritest.
EUCRA tuvastas 36 peamist kliimariski, mis võivad nõuda Euroopa või riikidevahelise tasandi
meetmeid, et vähendada negatiivset mõju Euroopa energia- ja toidujulgeolekule,
ökosüsteemidele, infrastruktuurile, veevarudele, finantsstabiilsusele ja inimeste tervisele.
Paljud neist riskidest on juba saavutanud kriitilise taseme ja võivad ilma kiirete ja otsustavate
meetmeteta muutuda laiaulatuslikeks ning pidurdamatuteks.
Euroopa Keskkonnaameti andmetel2 ohustavad kliima muutumisega seotud ohud, nagu
äärmuslikud temperatuurid ja temperatuurikõikumised, tugevad sademed ja põuad, inimeste
tervist ja keskkonda ning võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju. Aastatel 1980–2022
ulatusid kliimakahjud Euroopa Liidus hinnanguliselt 650 mld euroni (2022. aasta hindades).
Hüdroloogilised ohud (üleujutused) moodustavad sellest peaaegu 43% ja meteoroloogilised
ohud (tormid, sh välk) ligikaudu 29%. Klimatoloogilistest ohtudest põhjustavad kuumalained
ligikaudu 20% kogukahjust, ülejäänud ±8% aga põud, metsatulekahjud ja külmalained.
Kliimasurmade arv oli ELi riikides aastatel 1980–2022 Euroopa Keskkonnaameti andmete3
kohaselt üle 220 000.
Eestis on keskmine õhutemperatuur viimasel sajandil tõusnud maailma keskmisest kiiremini.
Aasta keskmise temperatuuri tõus on Eesti mõõtmisandmetele tuginedes olnud vahemikus 2,2–
2,8 kraadi viimase 70 aasta kohta (perioodil 1950/51–2020/21). Temperatuuritõus on
hoogustunud 1980ndatest aastatest. Kõige tugevam on temperatuuritõusu trend veebruaris ja
märtsis, kui kuu keskmine õhutemperatuur on 70 aasta jooksul tõusnud 4–5 kraadi võrra4.
Keskmise temperatuuri edasise tõusu prognoosid sõltuvad globaalsetest pingutustest
kliimamuutuste pidurdamisel (KHG heitest ja maakasutusest), varieerudes sõltuvalt
stsenaariumist 3 ja 6 kraadi vahel aastaks 2100 võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga.
Lisaks tõusvale aasta keskmisele temperatuurile ja muutustele ilmastiku sesoonsuses (nt
varakevade algus on viimase 70 aasta jooksul nihkunud 19–27 päeva mandri-Eestis ja 37 päeva
saartel) väljenduvad juba realiseerunud ja eesseisvad muutused paljudes valdkondades ja
nähtustes: lume- ja jääkatte kestvuse ja ulatuse vähenemine, keskmise sademete hulga
suurenemine, muutused sademete sesoonsuses, tormide sagenemine ja tugevnemine,
valingvihmade sagenemine, põudade ja kuumalainete esinemise sageduse, kestvuse ja ulatuse
suurenemine.
1 https://www.eea.europa.eu/publications/european-climate-risk-assessment. 2 https://www.eea.europa.eu/en/analysis/indicators/economic-losses-from-climate- related?activeAccordion=ecdb3bcf-bbe9-4978-b5cf-0b136399d9f8. 3 https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/impacts-of-extreme-weather-and-5#tab-chart_1. 4 https://ut.ee/et/sisu/klimatoloog-kuumalainete-esinemissagedus-eestis-kahekordistunud
5
Liikide levilate muutus, invasiivsete võõrliikide ulatuslikum levik ning muutunud
keskkonnatingimused soodustavad uute kahjurite ja haiguste levikut ning teevad ökosüsteemid,
sh metsad ja põllukultuurid, veelgi vastuvõtlikumaks lisaks juba olemasolevatele ohuteguritele.
Meretaseme tõus, tugevamad tormid ja muutunud sadememustrid põhjustavad üleujutusi ja
erosiooni, mis teevad rannikualad haavatavamaks. Kliimamuutustest on haavatavad ka linnade
elanikud, keda ohustavad kuumalained, üleujutused või meretaseme tõusuga seotud ohud.
Nimetatud nähtuste sagenemine suurendab tõenäoliselt katastroofide ulatust, mis põhjustavad
märkimisväärseid majanduslikke kahjusid, terviseprobleeme ja surmajuhtumeid. Eestis on
kliimamuutustest enim haavatavad piirkonnad tiheasustatud rannikualad, siseveekogude-äärsed
piirkonnad, linnad. Kuumalainetest ja teistest ekstreemsetest ilmaoludest on enim ohustatud
linnaelanikud, vanemad ja krooniliste haigustega inimesed, renoveerimata korterelamute
elanikud ning sotsiaalselt haavatavamad piirkonnad, kus ka info tervise hoidmiseks vajalike
tegevuste kohta liigub kehvemini ja võimalused neid rakendada napimad. Kuumalainete
esinemine on viimase 30 aasta jooksul Balti riikides, eelkõige Eestis, järsult kasvanud.
Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (ingl k Intergovernmental Panel on Climate Change
ehk IPCC) rõhutab oma viimases, 2023. aasta kevadel avaldatud kliimamuutusi käsitlevas
sünteesiraportis5 KHG heite vähendamise kiireloomulisust ja vähendamise mõju
kliimamuutustega kohanemise vajadusele. Raporti kohaselt on vaja KHG atmosfääri
paiskamise vähendamisega tegeleda kohe, vastasel korral on võimatu piirata maa keskmist
õhtutemperatuuri tõusu 1,5°C või isegi 2°C võrra.
IPCC eriraport6 „Globaalne soojenemine 1,5 °C“ rõhutas kriitilist vahet globaalse soojenemise
piiramisel 1,5 °C või 2 °C võrra võrreldes tööstuseelse ajastuga. Raport järeldas, et soojenemise
piiramine 1,5 °C aitaks olulisel määral leevendada nii ökoloogilisi, majanduslikke kui ka
sotsiaalseid riske ja kahjusid võrreldes 2 °C soojenemisega.
Kliimamuutuste pidurdamiseks ehk inimtekkeliste KHG heite vähendamiseks tehakse
jõupingutusi nii rahvusvahelisel, ELi kui ka riikide tasandil, seades kliimaeesmärke,
kehtestades kliimamuutusteteemalisi arengukavasid ja õigusakte.
Kuigi Eesti kliimaeesmärgid on kokku lepitud riiklikes strateegiates ja arengukavades (nt
strateegia „Eesti 2035“7, „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“8, „Kliimamuutustega
kohanemise arengukava aastani 2030“9 (edaspidi KOHAK) ning „Riiklik energia- ja
kliimakava“10 (edaspidi REKK)) ning Euroopa Liidu määrustes (nt Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrus (EL) 2021/111911 (edaspidi Euroopa kliimamäärus), Euroopa Parlamendi ja
5 https://www.ipcc.ch/report/ar6/syr/. 6 IPCC, 2018: Global Warming of 1.5°C. An IPCC Special Report on the impacts of global warming of 1.5°C above pre-industrial levels and related global greenhouse gas emission pathways, in the context of strengthening the global response to the threat of climate change, sustainable development, and efforts to eradicate poverty [Masson-Delmotte, V., P. Zhai, H.-O. Pörtner, D. Roberts, J. Skea, P.R. Shukla, A. Pirani, W. Moufouma-Okia, C. Péan, R. Pidcock, S. Connors, J.B.R. Matthews, Y. Chen, X. Zhou, M.I. Gomis, E. Lonnoy, T. Maycock, M. Tignor, and T. Waterfield (toim). 7 https://valitsus.ee/sites/default/files/documents/2021- 06/Eesti%202035_PUHTAND%20%C3%9CLDOSA_210512_1.pdf. 8 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-03/310022023003%20%281%29.pdf. 9 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021- 06/Kliimamuutustega%20kohanemise%20arengukava%20aastani%202030.pdf. 10 https://www.mkm.ee/sites/default/files/documents/2022-03/Eesti%20riiklik%20energia- %20ja%20kliimakava%20aastani%202030.pdf. 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32021R1119.
6
nõukogu määrus (EL) 2023/85712 (edaspidi jõupingutuste jagamise määrus) ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/84113 (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja
metsanduse määrus), on nende eesmärkide täitmiseks ning Eestile sobivaimate lahenduste
elluviimise soodustamiseks vaja ka riigisiseselt reguleerida.
Õigusaktidest käsitletakse kliimat atmosfääriõhu kaitse seaduses, keskkonnamõju hindamise ja
keskkonna strateegilise mõju hindamise kontekstis keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (edaspidi KeHJS) ning sellele viidatakse kaudselt
jäätmeseaduses ja veeseaduses.
Õiguskorra stabiilsuse, süsteemsuse ja õigusselguse tagamise seisukohast on kaalutud, kas
kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise valdkonda on vaja rohkem õiguslikult reguleerida
või on võimalik lahendusi leida mitteregulatiivsel viisil. Lisaks on kaalutud, kas valdkonda on
kõige mõistlikum reguleerida uue tervikliku seadusega või täiendada olemasolevaid õigusakte.
Arutelude põhjal jõuti seisukohani, et täiendavate kliimaalaste strateegiliste dokumentide
loomine ega olemasolevate dokumentide uuendamine ei taga kliimamuutuste käsitlemist kõigi
valdkondade prioriteetse teemana, ei taga valdkondade vahel sidusust ega oma õiguslikku
jõudu. Seejuures sedastas Riigikohus 2023. aasta oktoobris Auvere õlitehase kaasuses (3-20-
711) muuhulgas, et „seadusandja peab parima kättesaadava teadusinfo ja Eesti rahvusvaheliste
kohustuste põhjal kehtestama realistliku ja õiguslikult siduva etapiviisilise ja sektoripõhise
heitkoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks“.
25. septembrist kuni 25. oktoobrini 2023. aastal toimus kliimaseaduse väljatöötamiskavatsuse
(edaspidi VTK) avalik konsultatsioon. Kokku laekus VTK kohta 312 ettepanekut rohkem kui 40
esitajalt, kelle seas oli nii valitsusasutusi, huvikaitseorganisatsioone, ettevõtteid kui ka
eraisikuid. Ettepanekud puudutasid erinevaid valdkondi. Üldiste ettepanekutena toodi
muuhulgas välja ootus, et eesmärkide saavutamiseks tuleks seada piisavad tähtajad, põlevkivi
ja turba kaevandamisel tuleks seada lõpptähtajad, kliimaeesmärkide saavutamisega koos tuleb
säilitada ettevõtete konkurentsivõime ja HKSi kuuluvatele sektoritele ei tuleks seada riiklikke
lisaeesmärke. Samuti puudutasid üldisemad ettepanekud kliimaneutraalsuse eesmärgi
varasemaks toomist ning seda, et kliimaseaduses ambitsiooni vähendamiseks peaks olema
sätestatud keeld. Kõik laekunud ettepanekud VTK kohta on koondatud tabelisse ja need leiab
Kliimaministeeriumi kodulehelt.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb 60 paragrahvist, mis on jagatud kümnesse peatükki.
1. peatükk: Üldsätted
§ 1. Seaduse eesmärk
Paragrahvis 1 sõnastatakse seaduse eesmärgid. Seaduse peamine eesmärk on tagada Eesti riigi
panuse andmine ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu pidurdamisse, et tagada tervise ja
heaoluvajadustele vastav keskkond praegusele ja tulevasele põlvele. Selleks sõnastatakse
põhimõtted ja kohustused kliimaneutraalsele majandusele üleminekuks ja kliimamuutustele
12 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32023R0857&qid=1718788039729 13 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2018/841/oj?locale=et.
7
vastupanuvõimelise ühiskonna tagamiseks. Eesti lähtub eesmärkide seadmisel Pariisi
kliimaleppe raames kokkulepitust kooskõlas Euroopa kliimapoliitika raamistikuga.
§ 2. Reguleerimisala
Paragrahvis 2 avatakse seaduse sisu, st kirjeldatakse, mida seadusega reguleerida soovitakse.
Seaduses sätestatakse põhimõtted ja eesmärgid kliimamuutuste leevendamiseks ja
kliimamuutustega kohanemiseks, kliimapoliitika elluviimisega seotud kohustused
riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele, kliimamuutuste negatiivset mõju
vähendavad ja majanduse konkurentsivõimet soodustavad meetmed, eesmärkide täitmise seire
ja aruandluse nõuded ning juhtimisstruktuur eesmärkide ja kohustuste täitmise tagamiseks.
2. peatükk: Mõisted
Selles peatükis esitatakse kliimavaldkonna olulisemad mõisted, mida kasutatakse
eelnõukohases seaduses.
§ 3. Kasvuhoonegaasid
Paragrahvis 3 defineeritakse kasvuhoonegaaside mõiste Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) 2018/199914 V lisa 2. osa järgi, mille kohaselt arvestatakse kasvuhoonegaaside
hulka süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O), väävelheksafluoriid
(SF6), lämmastiktrifluoriid (NF3), fluorosüsivesinikud (HFCd) ja perfluorosüsivesinikud
(PFCd). Kehtivas õigusruumis on kasvuhoonegaaside mõiste sätestatud atmosfääriõhu kaitse
seaduse (AÕKS) §-s 130, kuid arvestades kliimakindla majanduse seadusega sätestatavaid
eesmärke ning sisu, on otstarbekas kasvuhoonegaaside mõiste üle tuua eelnõukohasesse
seadusesse ning AÕKSi lisada viide sellele.
§ 4. Süsinikdioksiidi ekvivalent
Kasvuhoonegaaside inventuuriandmete koostamiseks ja esitamiseks teisendatakse
kasvuhoonegaasid ümber süsinikdioksiidi ekvivalendiks. Paragrahvi 4 kohaselt on
süsinikdioksiidi ekvivalent ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on
ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks, kasutades globaalse soojendamise potentsiaali, mis
on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/104415, millega täiendatakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2018/1999 seoses globaalse soojendamise potentsiaali
väärtuste ja inventuurisuuniste ning liidu inventuurisüsteemiga ja tunnistatakse kehtetuks
komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 666/201416, lisas. Kehtivas õigusruumis on
süsinikdioksiidi ekvivalendi mõiste sätestatud AÕKSi §-s 133. See tuuakse üle eelnõukohase
seaduse koosseisu sarnaselt kasvuhoonegaaside mõistega, mis on regulatsiooni terviklikkuse
seisukohalt otstarbekam, kuna kliimamuutuste leevendamise eesmärkide seadmine on
kliimakindla majanduse seaduse keskmes.
§ 5. Globaalse soojendamise potentsiaal
14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018R1999. 15 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg_del/2020/1044/oj. 16 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32014R0666.
8
Globaalse soojendamise potentsiaal näitab, mitu korda on kasvuhoonegaasi üks molekul
soojuse tagasipeegeldamise võimelt efektiivsem kui süsinikdioksiidi molekul. Näiteks metaani
(CH4) globaalse soojendamise potentsiaal on 28, dilämmastikoksiidil (N2O) 265,
väävelheksafluoriidil (SF6) 23 500 ning lämmastiktrifluoriidil (NF3) 16 100. Globaalse
soojendamise potentsiaali mõiste on seotud kasvuhoonegaaside ja süsinikdioksiidi ekvivalendi
mõistetega ning tuuakse seetõttu samuti AÕKSi §-st 134 üle eelnõukohasesse seadusesse.
§ 6. Kasvuhoonegaaside heitkogus
Kasvuhoonegaaside heitkogus on eelnõukohase seaduse mõttes energeetika, transpordi,
hoonete, tööstuse, jäätmemajanduse, põllumajanduse ning maakasutuse sektoris tekkiv heide.
Selleks, et hinnata rahvusvaheliste lepetega võetud ja ELis kokkulepitud kliimaeesmärkide
poole püüdlemist, tuleb võtta arvesse kõikide KHG inventuuri sektorite KHG heide ning
sidumine. Seetõttu on eelnõukohase seaduse §-s 6, erinevalt atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s
131 sätestatust, KHG heitkogus kõikides majandussektorites tekkiv KHG heitkogus kokku.
Eesti arvestab iga aasta inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja sidumist riiklikus
kasvuhoonegaaside inventuuris. Esitatud andmed sisaldavad heitkoguste hinnanguid alates
1990. aastast kuni üle-eelmise aastani (x-2 aastat). 1990. aasta on rahvusvaheliselt kokku
lepitud võrdlusaasta. Viimane, aastal 2024 valminud aruanne koondab info perioodi 1990–2022
kohta.
Eesti KHG heitkogus 2022. aastal oli 14,3 miljonit tonni CO2 ekvivalenti (edaspidi t CO2 ekv).
2022. aastal pärines suurem osa KHG heitkogusest energeetikasektorist, kusjuures
energiatööstus ja -tootmine moodustasid 64% koguheitest, ning transpordist 18%.
Põllumajanduse heide moodustas 2022. aastal koguheitest 11%.
§ 7. Kliimamuutuste leevendamine
Kliimamuutuse leevendamisena käsitatakse meetmete võtmist kasvuhoonegaaside heite
vähendamiseks või vältimiseks ning sidumise suurendamiseks, et vähendada kliimamuutuse
kiirust ja mõju. Tegemist on uue terminiga, mida pole varem seadustes defineeritud.
§ 8. Kliimamuutustega kohanemine
Paragrahvis 8 on sätestatud kliimamuutusega kohanemise mõiste eelnõukohase seaduse
kontekstis. Kliimamuutustega kohanemisena mõeldakse meetmete võtmist kliima
muutumisega kaasnevate riskide (nt sagenevate tormide, üleujutuste, põudade ja ekstreemsete
ilmastikunähtuste) maandamiseks, et tagada ühiskonna ning ökosüsteemide vastupanuvõime ja
heaolu. Kohanemismeetmed on suunatud teadlikkuse ja vastupanuvõime suurendamisele ning
ettevaatuspõhimõtte rakendamisele. Kliimamuutustega kohanemine on samuti uus termin, mida
pole varem seadustes defineeritud.
§ 9. Kliimaneutraalsus
Kliimaneutraalsus on kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal. Kliimaneutraalsuse
eesmärk tuleb ELi kliimamäärusest (EL) 2021/1119, mille kohaselt tasakaalustatakse
kasvuhoonegaaside heide ja sidumine kogu ELis hiljemalt 2050. aastaks ning selleks ajaks
vähendatakse netoheide nullini. Kliimaneutraalsust peaksid aitama saavutada kõik
majandussektorid, mille puhul reguleeritakse kasvuhoonegaaside heidet või sidumist.
9
12. mail 2021 kiitis Riigikogu heaks Eesti pikaajalise strateegia „Eesti 2035“, milles lepiti
kokku Eesti kliimaneutraalsuse eesmärgis aastaks 2050. 2023. aasta 8. veebruaril lisas
Riigikogu selle muudatuse ka „Kliimapoliitika põhialustesse aastani 2050“.
§ 10. CO2 neutraalsus
CO2 neutraalsus on süsinikdioksiidi heite ja sidumise vaheline arvestuslik tasakaal, mille
tulemusena süsinikdioksiidi heide ei ületa selle sidumist. CO2 neutraalsus ei hõlma teisi
kasvuhoonegaase. Näiteks biomassi põletamine on arvestuslikult CO2 neutraalne, kuid
inventuuris võetakse arvesse teisi põlemisel tekkinud kasvuhoonegaase.
§ 11. Kliimakindlus
Kliimakindluse all mõistetakse olemasolevas õigusruumis, nt Euroopa Komisjoni teatises
„Taristu kliimakindluse tagamise tehnilised suunised aastateks 2021–2027“17, nii
kliimamuutustega kohanemist kui ka kliimamuutuste leevendamist. Eesti õigusruumis on
kliimakindluse tagamist käsitletud peamiselt taristu rajamiseks toetuste andmise tingimustes,
kus on viidatud ülalmainitud teatisele ning selle suunistele kliimakindluse hindamiseks ja
tagamiseks, kuid mõistet eraldi defineeritud ei ole. Nõue tagada Euroopa ühendamise rahastu
(CEF) rahastatud projektide puhul kliimakindlus tuleb ELi määrusest 2021/115318.
Kliimakindla majanduse seaduses kliimakindluse mõiste sisustamise eesmärk on võimaldada
laiendada kliimakindluse hindamise ja tagamise nõuet selliselt, et kliimamuutuste leevendamise
ja nendega kohanemise aspektid oleksid hinnatud laiemalt kui CEFi rahastatud projektide
puhul. Kliimakindluse tagamine on protsess, mille eesmärk on vältida ühiskonna, taristu või
looduskeskkonna vastuvõtlikkust ja suurendada vastupanu- ning reageerimisvõimet
võimalikele pikaajalistele kliimamõjudele, tagades samas, et järgitakse energiatõhususe
esikohale seadmise põhimõtet ja et kasvuhoonegaaside heitkoguste tase on kooskõlas 2050.
aastaks saavutatava kliimaneutraalsuse eesmärgiga. Seega järgitakse kliimakindluse tagamiseks
olulise kahju ärahoidmise põhimõtet kooskõlas kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning
energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega.
§ 12. Kasvuhoonegaaside sidumine
Kasvuhoonegaaside sidumine tähendab süsinikdioksiidi (CO₂) või teiste kasvuhoonegaaside
aktiivset eemaldamist atmosfäärist. Kuna kogu kasvuhoonegaaside heite kõrvaldamine selle
tekkekohas ei ole võimalik, on sidumine hädavajalik vältimatu heite tasakaalustamiseks ja
globaalse soojenemise piiramiseks. Süsiniku sidumine tähendab CO₂ ohutut eemaldamist ja
säilitamist, et see ei saaks aidata kaasa ülemaailmse temperatuuri tõusule. Süsiniku atmosfäärist
eemaldamiseks on tehnoloogilisi ja looduspõhiseid lahendusi.
Süsiniku sidumise eesmärk maakasutuse ja metsanduse puhul võeti vastu paketi „Eesmärk 55“
raames, millega seati ELi eesmärgiks siduda 2030. aastaks maakasutuse, maakasutuse muutuse
ja metsanduse sektoris 310 mln t CO₂ ekv. Sektor hõlmab tegevusi, mis on seotud süsinikku
looduslikult neelavate ja siduvate maade ja metsade kasutamise ja majandamisega.
17 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021XC0916(03). 18 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021R1153.
10
3. peatükk. Põhimõtted
Kliimakindla majanduse seaduses sätestatud põhimõtete adressaadid on:
- seadusandja – põhimõtted on eelkõige suunatud õigusruumi kujundajatele kliimakindla
majanduse seaduses välja toodud sektorites, millele on seatud kasvuhoonegaaside
heitkoguse vähendamise eesmärgid, ning kliimamuutustega kohanemise suunamiseks
õigusruumis;
- riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse üksused – õigusaktide ja strateegiliste
planeerimisdokumentide väljatöötamisel ja investeerimisotsuste tegemisel kliimakindla
majanduse seaduse põhimõtetega arvestamiseks;
- õigust rakendavad haldusorganid ja kohus – neile on need põhimõtted
tõlgendamissuunisteks.
Kliimakindla majanduse seaduse põhimõtete otseseks adressaadiks ei ole füüsilised isikud ega
ettevõtjad. Kuigi seaduseelnõus sätestatud põhimõtted on osaliselt kehtestatud ka valdkondlikes
eriseadustes, on oluline sätestatud põhimõtted kokku koondada ka seaduseelnõus kehtestatud
kliimaeesmärkide täitmiseks ja selgete suuniste andmiseks meetmete rakendamiseks.
Kehtestatavad põhimõtted on erineva ulatuse ja iseloomuga, sisaldades nii üldiseid
valdkonnaüleseid põhimõtteid kui ka konkreetsemaid või valdkonnapõhiseid juhtpõhimõtteid.
§ 13. Põlvkondadevahelise õigluse põhimõte
Kliimamuutuseid tuleb leevendada ja nendega kohaneda viisil, mis tagab, et ühel ajahetkel
elavad inimesed ei jäta tulevikus elavatele inimestele põhjendamatult suurt kasvuhoonegaaside
heite vähendamise ja kliimamuutuste tagajärgedega kohanemise koormat. Samal ajal tuleb
kliimaneutraalsuse poole liikumisel ja heitkoguste vähendamisel tagada ka praeguste
põlvkondade toimetulek ning õiglane üleminek.
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid ja vahe-eesmärgid peavad olema selge
suunaga ning ei tohi piirata järgmiste põlvkondade inimõigusi. Pariisi leppe alustingimustes on
öeldud, et kliimamuutuste ohjamise meetmete rakendamisel peab järgima, edendama ja
arvestama oma kohustusi inimõiguste ja eri põlvkondade võrdsel kohtlemisel. Selleks, et vältida
kliimamuutuste leevendamise edasilükkamist, on vaja kliimaeesmärkide seadmisel ja meetmete
kavandamisel arvestada põlvkondadevahelise õigluse põhimõttega. Rahvusvahelises praktikas
on nt Saksamaa Konstitutsioonikohus 2021. aastal Saksamaa kliimaseaduse puhul otsustanud,
et kliimaseadus oli puudulik, kuna ei sätestanud emissioonide vähendamise üksikasju piisavalt
täpselt. Konstitutsioonikohtu hinnangul ei olnud seaduses reguleeritud riiklike KHG
vähendamise eesmärkide ajakohastamine pärast aastat 2031. Konstitutsioonikohus leidis, et ei
tohi juhtuda, et ühele põlvkonnale antakse õigus kasutada suhteliselt kerge koormusega suurt
osa CO2 eelarvest, jättes radikaalsema heite vähendamise koorma järgmistele põlvkondadele,
kelle vabadused oleksid seetõttu oluliselt piiratud. Seadusandja oleks pidanud võtma
ettevaatusabinõusid, et seda suurt koormust leevendada. Kohus kohustas seadusandjat 2022.
aasta lõpuks täpsemalt reguleerima 2030. aasta järgse perioodi KHG heitkoguste vähendamise
eesmärke. Nimetatud otsuse järel täiendati Saksamaa kliimaseadust oluliselt täpsemate
kliimaeesmärkidega aastani 2050.
Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on 09.04.2024 otsuses Verein Klimaseniorinnen Schweizjt v
Šveits rõhutanud vajadust vältida tulevastele põlvkondadele langevat ebaproportsionaalselt
suurt koormust kliimamuutuse leevendamisel. Kohus sedastas, et riikidel on oma
rahvusvaheliselt võetud kohustuste täitmisel suur kaalutlusruum sobiva liikumistempo ja
11
vahendite valikul, kuid riik peab siiski nägema ette süsinikuneutraalsuseni jõudmise ajalise
liikumissuuna kujul, mis talle sobib, võttes arvesse kasvuhoonegaaside allikaid ja heitkogust
ning kõiki muid asjakohaseid tegureid (vt nt otsuse punkte 547 ja 549).
Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus sätestatakse sektorite konkreetsed eesmärgid
viieaastase vahega, et tagada, et olulisi otsuseid ei lükataks hilisemateks aastateks, üleminek
kliimaneutraalsusele oleks sujuv ning suurem osa heitkoguste vähendamisest toimuks
võimalikult kiiresti ehk hiljemalt 2040. aastaks. Aastaks 2040 tuleb Eestil heitkoguseid
vähendada vähemalt 57% võrreldes 2022. aasta tasemega (–82% võrreldes 1990. aastaga).
Eelnõukohase seadusega nähakse ette ka regulaarse kliimamuutuste leevendamise ja
kohanemise alase aruandluse, seire ja prognooside koostamise kohustus, mille eesmärk on
jälgida vastavate eesmärkide täitmist ning prognoositud heite vähendamise trajektoori,
metoodikate ja andmete täienemist, uusi tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi,
rahvusvahelisi arenguid ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste
eesmärkide saavutamiseks. Peatükis 8 sätestatud kliimaaruande alusel tehakse vajaduse korral
ettepanekud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide või
meetmete kohandamiseks või uute eesmärkide seadmiseks.
Juunis 2024. aastal avaldatud Yale’i ja Columbia ülikoolide koostatava keskkonnategevuse
tulemuslikkuse indeksi (Environmental Performance Index) alusel on Eesti teinud maailma
riikidest kõige enam edusamme keskkonnaseisundi parandamisel. Andmed näitavad seejuures,
et viimasel kümnel aastal on maailmas ainult viies riigis – Eestis, Soomes, Kreekas, Ida-Timoris
ja Ühendkuningriigis – heide vähenenud määral, mis on vajalik 2050. aastal
kliimaneutraalsuseni jõudmiseks.
§ 14. Õiglase ülemineku põhimõte
Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks vajalikud otsused puudutavad otseselt või kaudselt
kõiki Eesti elanikke, kuna kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks tuleb teha muudatusi
tootmistehnoloogiates, ressursside kasutamises, soodustada tarbimisharjumuste muutumist jne.
Õiglase ülemineku põhimõte on eelkõige suunatud haavatavatele ühiskonnagruppidele,
sektoritele ja ettevõtetele, keda need otsused ja muudatused puudutavad. Oluline on seejuures
silmas pidada, et lähtepunkt on erinevatel ühiskonnarühmadel erinev ja muudatuste
esilekutsumiseks võivad olla vajalikud investeeringud. Seetõttu peab üleminek toimuma järk-
järgult, mõistlikult ja sotsiaalselt tasakaalustatult, et ka haavatavad grupid jõuaksid oma
tegevuste kavandamisel kliimaeesmärke arvesse võtta. Sellisele seisukohale on asunud ka
Euroopa Ülemkogu 12. detsembri 2019. aasta järeldustes, mis puudutasid kokkulepet saavutada
2050. aastaks kliimaneutraalne liit kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega: vaja on
kehtestada tugiraamistik, mis toob kasu kõigile liikmesriikidele ning sisaldab piisavaid
instrumente, stiimuleid, toetusi ja investeeringuid, et tagada kulutõhus, aus ning sotsiaalselt
tasakaalustatud ja õiglane üleminek, võttes arvesse riikide erinevat lähteolukorda.
Sotsiaalse Kliimafondi (edaspidi SKF) määrus (EL) 2023/95519 defineerib vähekaitstud
leibkonda kui energiaostuvõimetu leibkond või selline leibkond, sh madala sissetulekuga ja
väiksema keskmise sissetulekuga leibkond, keda oluliselt mõjutavad fossiilkütuste hinnatõusud
ning kellel puudub võimalus kasutatava hoone renoveerimiseks, heiteta või vähese heitega
sõidukite ostmiseks või alternatiivsetele säästvatele transpordiliikidele, sh ühistranspordile,
üleminekuks. Eelnõukohases seaduses mõistetakse haavatavate ühiskonnagruppide all laiemalt
19 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32023R0955.
12
nii KHG vähendamise eesmärkide täitmisest kui ka kliimamuutustest põhjustatud
ekstreemsetest ilmastikuoludest, nt kuumalainetest, üleujutustest, tormidest, enim mõjutatuid
gruppe – lapsi, eakaid, kroonilisi haigusi põdevaid, vaesemaid inimgruppe või
süsinikumahukate sektorite töötajaid ja maapiirkondades elavaid inimesi. Haavatavad sektorid
on nt fossiilkütustest sõltuvad või muud kasvuhoonegaaside heitkoguste mahukad sektorid.
§ 15. Teaduspõhisus
Selleks, et kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks vajalikke
meetmeid parimal viisil kavandada ning rakendada, on oluline, et otsused põhineksid
teaduspõhistel andmetel kliimamuutuste ning nende leevendamise ja kohanemise meetmete
kohta. Ka ELi kliimamääruses on sätestatud, et liidu kliimameetmed ja jõupingutused saavutada
kliimaneutraalsus 2050. aastaks tuleb rajada teaduslikele eksperditeadmistele ja parimale
kättesaadavale ajakohastatud tõendusmaterjalile koos faktilise ja läbipaistva teabega
kliimamuutuste kohta. Seejuures on vajalikud teadmised kliima projektsioonide ning
kasvuhoonegaaside prognooside kohta pikaajalises vaates ning erinevate meetmete mõjust
kasvuhoonegaaside heite vähendamisele.
§ 16. Teiste keskkonnaeesmärkidega kooskõla hoidmise põhimõte
Paragrahvis 16 on kirjeldatud teiste keskkonnaeesmärkidega kooskõla hoidmise põhimõte, mille
kohaselt peab kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks
võetavate meetmete kavandamine ja rakendamine olema kooskõlas teiste
keskkonnaeesmärkidega, nt elurikkuse eesmärkidega. Selle põhimõtte sõnastamise eesmärk
kliimakindla majanduse seaduse kontekstis on rõhutada, et kliimamuutuste leevendamise ja
nendega kohanemise eesmärkide poole püüeldes ei tohi kahjustada teisi keskkonnaeesmärke,
k.a keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 8 sätestatud keskkonna kõrgetasemelise ja
tervikliku kaitse põhimõtet, §-s 9 ettevaatuspõhimõtet ja §-s 10 vältimispõhimõtet ning
alternatiivsetest meetmetest tuleb eelistada erinevate keskkonnaeesmärkide suurimat kooskõla
pakkuvaid lahendusi. Looduskaitse ja elurikkuse vaatest on kõige olulisem põhimõte, et
kliimameetmed ei tohi kahjustada elurikkust, vaid tuleb leida võimalusi koos kliimamuutuste
leevendamisega tagada ka looduse hea seisund. Heas seisundis ökosüsteemid on
kasvuhoonegaaside sidumisel ning kliimamuutuste mõjudega kohanemisel äärmiselt olulised.
Väga tähtis on hoida olemasolevaid väärtusi, juba kahjustunud ökosüsteemide ning nendega
seotud looduse hüvede taastamine on kulukas ja alati keerulisem, kui on olemasolevate heas
seisundis ökosüsteemide säilitamine.
§ 17. Konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna soodustamine
Kliimakindla majanduse all käsitatakse kliimakindla majanduse seaduse kontekstis
kasvuhoonegaaside heidet vähendavat ja kliimamuutuste mõjudele vastupanuvõimelist
majanduskeskkonda, mis soodustab seejuures konkurentsivõimelist ettevõtluskeskkonda ja
majanduspoliitikat.
Ka strateegia „Eesti 2035“ seab eesmärgi, et aastaks 2050 on Eesti konkurentsivõimeline,
teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja
liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutustest põhjustatud ebasoodsaid
mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada. Euroopa Komisjon esitas
11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ uue majanduskasvu strateegia,
mille eesmärk on muuta EL õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja
13
konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus hiljemalt 2050. aastaks ei ole enam
kasvuhoonegaaside netoheidet ja majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud.
Kliimakindla majanduse seadus annab liikumissuuna heite vähendamiseks peamistes
kasvuhoonegaaside heidet mõjutavates valdkondades. Seejuures seatakse heite vähendamise
eesmärgid tööstussektorile, sh eraldi põlevkiviõlitootmisele kui kõige heitemahukamale
tööstusele. Maakasutussektoris seatakse eraldi heite vähendamise siht ka turbatootmisele kui
heitemahukale valdkonnale. See annab ettevõtlussektorile pikaajalise sihi ja kindluse riigi
eesmärkidest, mis soodustab pikaajaliste investeerimisotsuste tegemist vähesema heitega
tehnoloogiate kasutuselevõtuks.
Kõiki valdkondi mõjutab seejuures enim üleminek taastuvenergiale. Eesmärk on toota 100%
elektri tarbimise mahust taastuvatest allikatest aastaks 2030. See on vajalik kõigis teistes
sektorites toodete ja teenuste dekarboniseerimiseks ja äriühingute kestlikkusega seotud
eesmärkide täitmiseks. Taastuvenergia ning selle kaudu väiksem toote ja ettevõtte
keskkonnajalajälg on aina enam konkurentsieeliseks, andes ligipääsu rahvusvahelistele
tarneahelatele. Riigi taastuvenergia arendamise eesmärgid peaksid selle kümnendi lõpuks
tagama suures mahus puhta energia pakkumise, mis omakorda soodustab uue tööstuse
lisandumist.
Kliimakindla majanduse seadusega on vaja anda pikaajaline kindlus nii maavarade kui ka puidu
kasutamise mahtude kohta. Eesti loodus- ja maavarade kasutamisel tuleb rohkem tähelepanu
pöörata mh turba ja puidu kohapealsele väärindamisele. Puidu väärindamise valdkond hõlmab
kogu puitmaterjali väärtusahelat puu kasvamisest metsas lõpptoote valmimise ja turustamiseni.
Maavarade valdkonnas võib Eesti konkurentsieelis tulevikus olla selliste ressursside
kasutuselevõtt ja kohapealne väärindamine, mille järele on rahvusvahelisel turul suur nõudlus,
nagu kliimaneutraalse majanduse tarvis kriitilise tähtsusega toormed ja nendest valmistatud
seadmete komponendid.
Ressursside suurem kohapealne väärindamine annab majandusele suuremat lisandväärtust ja
parandab konkurentsivõimet mitmel olulisel viisil. Kohapealsete tootmisprotsesside
arendamine ja laiendamine loob uusi töökohti ning suurendab kohaliku tööjõu oskusteavet ja
spetsialiseerumist, mis loob eeldused kõrgemaks palgatasemeks. Lisaks võimaldab
innovatsioon ja tehnoloogia arendamine Eestis kohapeal ettevõtetel kiiremini reageerida turu
muutustele ja pakkuda kvaliteetsemaid tooteid, mis suurendavad eksporti ja parandavad nende
rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Ringmajandus ja ressursside ringlussevõtt on mitmel põhjusel tähtsad konkurentsivõimelise
majanduskeskkonna jaoks: ressursside tõhusam kasutamine ja tootmiskulude vähendamine;
innovatsioon ja uued ärimudelid toodete disainimiseks, tootmiseks ja kasutamiseks;
loodusvarade kasutamise pikaajaline jätkusuutlikkus, mis on kriitiline ettevõtete pikaajalise
konkurentsivõime tagamiseks; tööhõive ja uued majandusvõimalused, eriti valdkondades, nagu
jäätmekäitlus, taaskasutus ja kliimasäästliku tehnoloogia arendamine. Uued töökohad ja
tööstusharud aitavad mitmekesistada majandust ja tugevdavad majanduse vastupanuvõimet
erinevatele šokkidele ja kriisidele.
Tööstussektoris on oluline parandada ka võimalusi tööstuslikeks katseteks loamenetluste
lihtsustamiseks ning sihitud grantide pakkumist uutele tööstusharudele.
14
Transpordisektori konkurentsivõime suurendamise võimalus on senisest suurem kohalikel
ressurssidel põhinevate kütuste, sh taastuvelektri, biometaani ja rohelise vesiniku tootmisel ja
tarbimisel. Samuti on olulisel kohal Eesti ettevõtete arendatavad liikuvuse digitaliseerimine
tehnoloogiad, nt viimase miili lahendused, mis aitavad kaasa nüüdisaegse liikuvuse
planeerimisele ja korraldamisele. Ka Eesti merendussektor on Eesti majanduse
konkurentsivõime tagamisel oluline. Kuna 60% Eesti ekspordist liigub merevedude kaudu,
sõltuvad meretranspordi hindadest Eesti ettevõttete toodete hinnad eksporditurgudel.
Merendussektoris on Eesti võimalus luua kliimasäästlike meretehnoloogiate ja laevade
ümberehituse keskus ja toetada merenduse kliimatehnoloogiate teadus- ja arendustegevust.
§ 18. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärke toetavate tehnoloogiate
valiku põhimõte
Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks peab tehnoloogiate
valikul arvesse võtma efektiivsust, ressursside mõistlikku kasutust ning võimalikult vähest
kasvuhoonegaaside heidet. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärke toetavate
tehnoloogiate valiku põhimõtte sätestamise eesmärk on rõhutada tehnoloogilise innovatsiooni
ning teadus- ja arendustegevuse olulisust kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel. Tähtis on
võimaldada ka üleminekutehnoloogiate kasutamist. Ka ELi kliimamääruses on juba 2040. aasta
eesmärkide puhul välja toodud, et arvesse tuleb võtta parimat kättesaadavat, kulutasuvat, ohutut
ja skaleeritavat tehnoloogiat.
§ 19. Kasvuhoonegaaside lekke vältimise põhimõte
Kasvuhoonegaaside lekke vältimise põhimõtte sätestamise eesmärk on aidata edendada KHG
heite vähendamist kolmandates riikides. KHG lekke vältimise põhimõtte sätestamise
aluspõhimõtted on sätestatud ELi määruses 2023/95620, millega kehtestatakse süsiniku
piirimeede. Niikaua kui märkimisväärse osa ELi rahvusvaheliste partnerite poliitikaga ei
saavutata samaväärseid kliimaeesmärke, esineb KHG heite ülekandumise risk. KHG heite
ülekandumine tekib siis, kui teatavate tööstussektorite või allsektorite ettevõtjad viivad
kliimapoliitikaga seotud kulude või piirangute tõttu tootmise üle teistesse riikidesse või kui
nendest riikidest imporditavad tooted ja/või teenused asendavad samaväärseid, kuid vähem
kasvuhoonegaaside heidet tekitavaid tooteid ja/või teenuseid. See võib põhjustada ülemaailmse
koguheite suurenemise. Kuna EL suurendab oma kliimaeesmärke, võib süsinikuheite
ülekandumise risk kahjustada liidu heite vähendamise poliitika tulemuslikkust ja väga oluliselt
ka majanduse konkurentsivõimet ning seega ka heaolu.
ELi määruses 2023/956 käsitletakse piirimeedet valitud kaupade suhtes (tsement, elekter,
väetised, raud ja teras, alumiinium, kemikaalid), kuid seaduseelnõu kontekstis on süsinikulekke
vältimise põhimõtte eesmärk hoiduda strateegiliselt oluliste toodete tootmise või teenuste, nagu
toidutootmine ja kliimaneutraalsele majandusele üleminekuks vajalike sisendite tootmine,
kolmandatesse riikidesse viimisest, kuna seal puuduvad keskkonna- ja kliimaeesmärgid või on
need leebemad, mistõttu on toote või teenuse keskkonnajalajälg suurem, aga toode või teenus
võib olla odavam, nt saastava tehnoloogia kasutamise ja keskkonnatasude puudumise tõttu.
Selle vältimiseks on eelnõus kliimaeesmärkide seadmisel tööstussektorile (v.a
põlevkiviõlitööstusele) § 30 lõikes 4 lisatud heitepuhver, mis on 30% 2030. aasta KHG
maksimaalsest heitkogusest.
20 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2023/956/oj.
15
§ 20. Ringmajanduse põhimõte
Ringmajanduse valdkonna peamine panus KHG heite vähendamisse seisneb pikaajalises
materjaliressursi väärtuse hoidmises ja seega teiste valdkondade KHG heite vähendamises ning
ressursside efektiivsemas kasutamises. Seega on tegemist horisontaalse valdkonnaga, mis
avaldab mõju kõikidele sektoritele.
Ringmajanduse vaates on asjakohased järgmised põhieeldused:
• teisese toorme uurimine ja kasutuselevõtt,
• eelduste loomine toodete pikaealisuseks ja parandatavuseks,
• ressursi raiskamise ja jäätmetekke piiramine.
Oluline on tagada ringmajanduse põhimõtete läbiv kasutus ja arusaam. Toote arendamisel,
tootmisel ja tarbimisel tuleb järgida ringmajanduse põhimõtteid ning lähtuda jäätmehierarhiast
ja tarbijate vajadusest. Toodete kavandamise etapis määratakse kindlaks kuni 80% nende
keskkonnamõjust. Oluline on keskenduda tootmisprotsesside ringsusele, et edendada
väärtusahelates ja tootmisprotsessides tervikuna materjalisäästu ning suurendada ringlussevõttu
tööstussektoris.
Kui tooted on toodetud osaliselt teisesest toormest, vastupidavad, korduskasutatavad,
ajakohastatavad ja kergemini parandatavad ning ringlusse võetavad, sh tootes on vähendatud
ohtlike kemikaalide sisaldust, siis on võimalik vähendada toote CO2- ja keskkonnajalajälge.
Inimeste/tarbijate jaoks pakub ringmajandus kvaliteetseid, funktsionaalseid ja ohutuid tooteid,
mis on tõhusad ja taskukohased, kestavad kauem ning on mõeldud korduskasutamiseks,
parandamiseks ja kvaliteetseks ringlussevõtuks. Mitmesuguste uute kestlike teenuste, toote-
teenuse-mudelite ja digilahendustega kaasnevad parem elukvaliteet, innovaatilised töökohad
ning paremad teadmised ja oskused.
§ 21. Energiatõhususe suurendamine
Energiatõhususe suurendamise põhimõtte lisamine kliimakindla majanduse seadusesse on
relevantne, lähtudes asjaolust, et energeetikasektor on peamine kasvuhoonegaaside heitkoguste
allikas. Energiatõhususe eesmärgi seadmise kohustus tuleb ka energiatõhususe direktiivist
EL/2023/179121 (edaspidi EED), mille kohaselt on ELi 2030. aasta energiatõhususe eesmärk
vähemalt 32,5% võrreldes 2030. aastaks prognoositud energiatarbimisega. Eesti on võtnud väga
ambitsioonikad energiatõhususe parandamise kohustused (kumulatiivselt ~ 22 TWh aastaks
2030). Kliimakindla majanduse seadus peaks aitama asetada energiatõhususe direktiivi (EED),
aga ka kehtestamisel oleva hoonete energiatõhususe (EL) 2024/127522 (EPBD) ja
taastuvenergia direktiivi (EL) 2023/241323 (REDIII) nõuded sobivasse konteksti, et need
suunaksid riigi elukeskkonda tervikuna.
Mõju energiatõhususele tuleb arvestada ka tuleviku otsuseid tehes. Poliitiliste, planeerimis- ja
investeerimisotsuste juures tuleb arvestada ja hinnata energiatõhusust ühe komponendina ehk
kuidas mõjutab otsus energiatõhususe tuleviku kohustusi. Mõju võib olla energiatõhususele ka
negatiivne, kuid siis peavad teised sektorid panustama rohkem, oluline on jälgida sektorite ülest
mõju. See on kooskõlas ka energiatõhususe direktiivi artikli 3 energiatõhususe esikohale
21 https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2023/1791/oj. 22 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32024L1275&qid=1715256617895. 23 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32023L2413.
16
seadmise põhimõttega. Energiatõhususe suurendamise peamised meetmed on hoonete
rekonstrueerimine, kuna hooned tarbivad ca 50% energia lõpptarbimisest, ning teisel kohal on
transport, kus tarbitakse ~ 30% energia lõpptarbimisest.
§ 22. Ressursside kohapealne väärindamine
Kliimaneutraalsele majandusele üleminekul mitmekesistatakse ja tõhustatakse kohalike
ressursside väärindamist ja ringset kasutust, sh Eesti loodusvarade ja maavarade ning teisese
toorme kohapealset väärindamist. Väärindamine on maa- ja loodusvarade ning teisese toorme
väärtuse suurendamine, suurendades sektoris loodavat lisandväärtust. Eesmärk on, et teadus- ja
arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse toel väärindatakse kohalikke ressursse
kestlikult, elurikkusega arvestavalt ja suure ressursitootlikkusega, keskendudes nii esmasele kui
ka teisesele toormele ning võimendades bio- ja ringmajandust.
§ 23. Kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamise ja
kasutuselevõtu soosimine
Paragrahvis 23 sätestatud kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate
väljatöötamise, katsetamise ja kasutuselevõtu põhimõtte sätestamise eesmärk on anda
kliimakindla majanduse seaduse kaudu eelised KHG heite vähendamist toetavate tehnoloogiate
ja meetodite väljatöötamiseks ning võimaldada kiirendatud menetluses KHG heite vähendamist
või sidumist soodustavate tehnoloogiate katsetamist ja uurimist.
§ 24. Süsinikuvaru hoidmist ja loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate
tegevuste ja meetodite soosimine
Paragrahvis 24 sätestatakse, et erinevates sektorites eelistatakse ja soositakse tegevusi,
meetodeid ja looduspõhiseid lahendusi, mis aitavad talletada süsinikuvaru mullas,
ökosüsteemides, linnade ja maastike rohevõrgustikus ja mujal (sh ehitusmaterjalides, setetes),
vähendavad kasvuhoonegaaside heidet või suurendavad kasvuhoonegaaside sidumist
erinevates sektorites looduspõhiste lahendustega.
Looduspõhised lahendused kasutavad atmosfäärist CO2 sidumiseks ja talletamiseks
ökosüsteemides, rohealadel, veekogudes, linnades, maastikes jm looduslikke protsesse.
Teadmised sellistest lahendustest on alles kujunemas. Looduspõhised lahendused hõlmavad
ökosüsteemide kaitset ja taastamist, metsade süsinikusidumist ja süsinikuvaru hoidmist
soodustavat majandamist, taastavat põllumajandust, agrometsandust, muldade viljakuse
soodustamist, turbaalade kaitset ja taastamist, tegevusi rannikualadel ja meres, mis aitavad
siduda süsinikku nii biomassi kui ka setetesse, linnade rohealade ja rohevõrgustiku oskuslik
kujundamine jms. Need lähenemisviisid soodustavad ka bioloogilist mitmekesisust,
parandavad ökosüsteemide seisundit ja inimeste elukeskkonda. Neid tegevusi tuleks eelistada
harjumuspärastele metsa- ja põllumajanduspraktikatele. Kasutades ja kombineerides erinevaid
meetodeid, on võimalik oluliselt suurendada süsiniku sidumist looduses ja vähendada
kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni atmosfääris.
4. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid
Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus sätestatud üldiste ja sektorite kasvuhoonegaaside
heitkoguste vähendamise eesmärkide seadmisel on toetutud järgmisele:
17
• Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustused, mida täidetakse ELi õigusaktide kohaselt
(eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/1119, millega
kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid
(EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus), Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrus (EL) 2023/857 (jõupingutuste jagamise määrus) ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/841 (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja
metsanduse määrus));
• ELi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi määruse (EL) 2003/8724 kohane
kohustus vähendada kauplemissüsteemi hõlmatud sektorites kogu ELis
kasvuhoonegaaside heitkogust 62% võrra aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005;
• ELi jõupingutuste jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane Eesti kohustus vähendada
transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest
protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna
24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005;
• ELi maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määruse (EL) 2018/841 järgi
Eesti kohustus suurendada kasvuhoonegaaside sidumist või vähendada heidet
0,43 mln t CO2 ekv aastaks 2030 võrreldes aastate 2016–2018 keskmisega;
• ELi kliimamääruse kohane kohustus saavutada ELis tervikuna kliimaneutraalsus
aastaks 2050;
• „Eesti 2035“ strateegiast ja kliimapoliitika põhialuste eesmärk saavutada Eestis
kliimaneutraalsus aastaks 2050;
• Eesti kasvuhoonegaaside heitkoguse prognoosid25, mis kajastavad juba olemasolevate
ja kavandatavate meetmete rakendamise eeldatavat mõju Eesti kasvuhoonegaaside
heitkoguse vähendamisele kuni aastani 2050;
• kliimakindla majanduse seaduse eelnõu koostamise töörühmade ettepanekud
lisameetmete kohta ning nende mõju vastava sektori kasvuhoonegaaside heitkoguse
vähendamisele;
• kliimanõukogu ja kliimakindla majanduse seaduse eelnõu koostamise juhtrühma ning
kliimakindla majanduse seaduse arvamusrännakul laekunud ettepanekud;
• TalTechi koostatud Eesti kasvuhoonegaaside eelarve analüüs ning muud olemasolevad
kliimaneutraalsuse või kliimameetmete analüüsid.
§ 25. Riigi kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid
Selleks, et tagada kasvuhoonegaaside heitkoguste andmete riikidevaheline võrreldavus,
koostatakse riiklikku kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuri vastavalt ÜRO
kliimamuutuste raamkonventsiooni suunisdokumentidele ja Euroopa Liidu eeskirjadele, mida
kohaldatakse kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni või Pariisi kokkuleppe
organite vastu võetud asjakohaste otsustega. Inventuurijuhised põhinevad valitsustevahelise
kliimamuutuste paneeli (IPCC – Intergovernmental Panel on Climate Change) metoodikal.
Eesti on loonud ja täiustab riikliku inventuurisüsteemi, et hinnata kasvuhoonegaaside
inimtekkelistest allikatest pärinevat heidet ja nende neeldajates sidumist ning tagada
kasvuhoonegaaside inventuuride õigeaegsus, läbipaistvus, täpsus, kooskõla, võrreldavus ja
terviklikkus.
24 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex:32003L0087. 25 https://kliimaministeerium.ee/rohereform-kliima/kasvuhoonegaasid/prognoosid.
18
2024. aastal valmis TalTechi uuring „Eesti kasvuhoonegaaside eelarve koostamine“26. Töö
eesmärk oli koostada Eestile kolm versiooni kasvuhoonegaaside (KHG) eelarveks aastani 2050,
sh tuues välja ka KHG eelarved eri sektorite ja ajaperioodide kohta. Uuring näitas, et selleks,
et mahtuda KHG eelarve piiresse, mis täidaks kas 1,5 °C või 2,0 °C
temperatuurieesmärki, tuleks Eestil märkimisväärselt ja kiiremas tempos, kui näevad
ette prognoosid, vähendada KHG heidet energeetikas, transpordis ja tööstuses.
Energeetikas ja tööstuses on lisaks taastuvenergiaallikatele üleminekule ja ulatuslikule
KHG heite vähendamisele vaja arendada ja kasutusele võtta süsiniku sidumise
tehnoloogiaid. Seades eesmärgi hoida üleilmne soojenemine alla 2 °C tõenäosusega 67–83%,
peaks Eesti KHG eelarve perioodil 2020–2050 jääma vahemikku 210–268 mln t CO2 ekv.
Uuringu tulemused on kooskõlas Euroopa Komisjoni 2040. aasta ELi-ülese 2040. aasta KHG
vähendamisettepanekuga. Komisjoni ettepanek, mis tugineb Euroopa Teadusnõukoja
soovitustele, on vähendada 2040. aastaks KHG heidet 1990. aasta tasemega võrreldes 90%.
Seetõttu peaks ELi KHG heide olema 2040. aastaks alla 850 mln t CO2 ekv ning CO2 sidumine
(maakasutuspõhine ja tööstuslik sidumine atmosfäärist) peaks ulatuma kuni 400 mln t CO2.
Seega näeb komisjon 2040. aasta eesmärgi saavutamiseks KHG vähendamise kõrval
märkimisväärset rolli ka CO2 heite tööstuslikul ja looduslikul eemaldamisel. Kliimakindla
majanduse seadusega seatakse sektoriteülesed ja iga sektori eesmärgid, et tagada sujuv
trajektoor kliimaneutraalsuseni jõudmiseks aastaks 2050. Eesmärgid seatakse eraldi
energeetika, tööstuse, hoonete, transpordi, põllumajanduse, jäätmete ja maakasutuse
sektoritele, et tagada suurem õigusselgus ning seega ka investeerimiskindlus.
Eesti eesmärkide seadmisel on võetud aluseks ELi kliimaeesmärgid, mis on seatud aastateks
2030 ja 2050 kooskõlas Pariisi leppega, ning heitkoguste vähendamise tempo, mis on
saavutatav olemasolevate tehnoloogiatega. ELi nõuded seavad riiklikud heitkoguste
vähendamise kohustused JJM ja LULUCFi sektoritele. ELi HKSi eesmärk on ELi-ülene.
Kuna energeetika ja tööstuse heitkogused kuuluvad suures osas just ELi HKSi, siis on nendele
sektoritele eesmärki seades võetud arvesse seda, et riik ei piiraks sektorite konkurentsivõimet
ebaproportsionaalselt. Sektorite heitkoguse kooskõla Pariisi kokkuleppega on tagatud ELi-
üleselt. Küll aga panustavad need sektorid riikliku kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisse,
mistõttu on oluline tagada ka neile riiklikud heitkoguste piiramise eesmärgid.
Seaduseelnõus seatakse sektorite ülesed heitkoguste vähendamise eesmärgid võrreldes viimase
2024. aasta märtsis valminud riikliku inventuuri andmetega ehk 2022. aasta kasvuhoonegaaside
heitkogusega järgmiselt:
1) 2030. aastaks ei ületa kasvuhoonegaaside heitkogused 2022. aasta taset ehk Eesti on
vähendanud heitkoguseid vähemalt 59% võrreldes 1990. aastaga (prognoos koos taastuvenergia
arendamisega –66% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 11 911 410 t CO2 ekv;
2) 2035. aastaks –29% (–71% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 10 173 730 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks –57% (–82% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 6 213 680 t CO2 ekv;
4) 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamine.
Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pideva
arendamise tõttu võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus
võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.
§ 26. Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid
26 https://www.etis.ee/Portal/Projects/Display/f09cf0f6-5b96-473c-80e2-80db52c6aa20.
19
Lõikes 1 kirjeldatakse, mida mõeldakse eelnõu tähenduses energeetikasektori KHG
heitkogustena. Energeetikasektori heide hõlmab elektri ja soojuse tootmises ning võrguhalduses
tekkivaid kasvuhoonegaase. See tähendab, et energeetikasektori hulka arvutatakse
Statistikaameti koostatud energiabilanss elektri- ja soojusmajanduses tarbitud kütuste põhjal
ning maagaasivõrguga seotud hajusheide arvutatakse maagaasivõrgus transporditud koguse ja
IPCC 200627 metoodika vaikeväärtuste alusel, tööstusprotsesside ja toodete kasutamise sektori
toodete kasutuse alasektoris arvutatakse pingejaotlates sisalduva SF6 heitkoguseid.
Pingejaotlate heitkoguste arvutusteks küsitakse andmeid pingejaotlate operaatoritelt.
Energeetikasektor on peamine kasvuhoonegaaside heitkoguste allikas Eestis. 2022. aastal
moodustas sektori heitkogus 48% kogu Eesti heitkogusest, kokku 6 882 660 t CO₂ ekv. 1990.
aastal toodeti Eestis 16 267 GWh elektrienergiat, kuid pärast Eesti taasiseseisvumist hakkasid
tootmismahud langema ning saavutasid miinimumtaseme 8278 GWh aastal 1999. Sealt alates
on tootmine olnud tõusutrendis (välja arvatud 2009. aastal, mil tootmine oli oluliselt väiksem
majanduskriisi tõttu) ning maksimaalne tootmine saavutati 2017. aastal – 13 161 GWh. Aastatel
2019–2021 oli tootmine kõigil aastatel alla 7700 GWh, mille põhjusteks võib pidada ELi HKSi
CO2 hinna olulist kallinemist, mis takistas põlevkivielektri pääsemist turule ning samuti
COVID-19st tingitud majandusaktiivsuse langust. Viimasel kümnendil on heite
absoluutkoguseid mõjutanud ka järjest suurenev taastuvenergiaallikatest (tuule-, päikese-,
biomassienergia) toodetud elektrienergia osakaal. Prognooside peamiseks eelduseks on see, et
põlevkivi otsepõletuse kasutamine elektritootmises väheneb järk-järgult ja põlevkiviõli
tootmine suureneb. Põlevkiviõli tootmisel kõrvalsaadusena tekkivaid põlevkivigaase
kasutatakse elektri tootmiseks. KHG heitkoguste vähenemise põhjus on põlevkivi
tolmpõletuskatelde kasutamise järkjärguline lõpetamine, jättes töösse efektiivsema
elektrijaama (Auvere) ja keevkihtkatlad, ning põlevkivi asendamine teiste kütustega, sh tahke
biomass.
Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud.
ELi HKS ning taastuvenergiale üleminekuks tehtavad tegevused (allpool) on kaks peamist
meedet, mis aitavad energeetikasektoris Pariisi kokkuleppega kooskõlas kasvuhoonegaaside
heidet vähendada. ELi HKS on loodud direktiiviga 2003/87/EÜ28 ning Eestis üle võetud
atmosfääriõhu kaitse seadusega. Taastuvenergiale ülemineku eesmärgid ja tegevussuunad on
sätestatud energiamajanduse korralduse seaduses ja energiamajanduse arengukavas.
Energiamajanduse korralduse seaduse § 321 lõige 1 sätestab, et aastaks 2030 moodustab
taastuvenergia vähemalt 65% riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest, sellest
taastuvelekter vähemalt 100% ja soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63%.
Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite
vähenemisele, on järgmised:
• ELi HKS;
• ELi taastuvenergia direktiivi (2023/2413) tulenevad taastuvenergia osakaalu
suurendamise nõuded;
• taastuvelektri tootmisseadmete rajamise hoogustamine;
• elektrivõrgu tugevdamine taastuvenergia tootmisvõime kasvatamiseks ning
kliimamuutustega kohanemiseks;
• taastuvenergia salvestusturu käivitamine;
27 https://www.ipcc-nggip.iges.or.jp/public/2006gl/ 28 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32003L0087.
20
• SFi vahenditest kaugküttesüsteemi (katelseadmed ja kaugküttevõrk)
renoveerimistoetused Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaudu;
• Ida-Virumaal kaugkütte taastuvkütustele ülemineku toetamine (Õiglase Ülemineku
Fondi (ÕÜF) meede).
Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus
Kliimaministeerium kokku energeetika töörühma, kuhu olid kaasatud selle valdkonna
eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude protokollid
ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.
Lõikes 2 sätestatakse energeetikasektori KHG heitkoguse eesmärgid elektri ja soojuse
tootmises ning võrguhalduses aastateks 2030, 2035 ja 2040 järgmiselt:
1) 2030. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –85% võrreldes 1990. aastaga;
2) 2035. aastaks –45% võrreldes 2022. aastaga ehk –87% võrreldes 1990. aastaga;
3) 2040. aastaks –84% võrreldes 2022. aastaga ehk –96% võrreldes 1990. aastaga.
Energeetikasektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on
järgmised:
1) 2030. aastaks 4 321 314 t CO2 ekv;
2) 2035. aastaks 3 761 121 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks 1 098 575 t CO2 ekv.
Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast
arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus
võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.
Eesmärkide seadmisel on arvestatud, et taastuvelektri tootmine suureneb kiiresti ja oluliselt.
Lisaks peab 2030. aastaks olema Eesti elektrisüsteemis 1000 MW ulatuses juhitavaid
elektrijaamu (nt põlevkivielektrijaam või gaasielektrijaam) elektrivarustuskindluse tagamiseks.
Aastaks 2040 on vajadus juhitavate elektrijaamade järele vähemalt 1000 MW, tõenäoliselt
1300 MW. Aastast 2036 ei plaanita kasutada Eestis enam põlevkivi elektrienergia tootmiseks.
Säilivad uttegaasi kütteallikana kasutavad elektrijaamad (nt Auvere). 2024. aasta juulis kuulutas
Elering AS välja sagedusreservide hanke, millega on võimalik hankida sõltuvalt laekunud
pakkumistest kuni 500 MW ulatuses uut juhitavat võimsust, sh salvestus ning
gaasielektrijaamad. Vajaduse korral järgneb riigipoolse võimsusmehhanismina hange uute
juhitavate jaamade saamiseks, et vähemalt 1000 MW juhitavaid võimsuseid oleks
elektrisüsteemis olemas. Uued gaasijaamad töötavad algul maagaasil ja alates 2040. aastast
alternatiivkütustel (nt biometaanil või taastuvvesinikul) ehk CO2 heite vabalt. Lisaks on
arvestatud, et kogu elektrienergia tootmine, sh ka tugiteenused elektrituru seaduse mõistes,
muutuvad CO2 neutraalseks hiljemalt aastaks 2040.
Lisaks elektrienergia tootmise CO2 heite neutraalseks muutmisele on lõikes 2 nimetatud
eesmärkide arvestamisel lähtutud eeldusest, et ka soojuse tootmine on aastaks 2040 CO2 heite
neutraalne. Suurim ülesanne on leida soojusmajanduses lahendus põlevkiviõlikateldele ning
veel uttegaasi kasutavatele piirkondadele (ennekõike Ida-Virumaa). Taastuvelektri üha
suurenev tootmismaht annab hea võimaluse soojuspumpade senisest suuremahulisele
kasutamisele soojuse tootmiseks nii lokaal- kui ka kaugküttes. Lisaks on võimalik kasutada
soojuse tootmises tööstusprotsessides tekkinud jääksoojust (ennekõike kaugküttes). KIKi
vahendusel toetatakse finantseerimisperioodil 2021–2027 uute taastuvenergia katelseadmete
21
ehitust, samuti toetab KIK ÕÜFi vahenditest Ida-Virumaal põlevkivist soojuse tootmisest
loobumist.
Eesmärkide täitmiseks on vaja rakendada lisaks olemasolevatele meetmetele ja eeltoodule
järgmisi tegevusi:
• täiendav taastuvelektri vähempakkumine mahus 2 TWh (meretuuleparkide rajamiseks);
• elektrivarustuskindluse tagamiseks CO2 heite vabalt 2040. aastaks võimsusmehhanismi
raames tehtavad hanked juhitavate võimsuste turule toomiseks ja uute välisühenduste
rajamine;
• täiendav ELi HKSi mittekuuluvate ehk alla 20 MW nimisoojusvõimsusega kaug-,
lokaal- ja kohtkütteseadmete renoveerimine või asendamine.
Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja
rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.
Tabel 1. Olemasolevad ja lisameetmed energeetikasektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.
Meede Heite vähendamise potentsiaal
Meetme maht Olemasolev või lisanduv
meede
Vastutaja
t CO2 ekv aastas
keskmiselt aastatel
2025–2030
t CO2 ekv aastas
keskmiselt aastatel 2031–
2040
1. Tuule- ja päikeseenergia osakaalu suurendamine elektritootmises (120%-ni riigisisesest tarbimisest aastaks 2030), sh
Taastuvelektri tootmisseadme te rajamise hoogustamine vähempakkumi ste kaudu
242 000 319 000 2 TWh meretuuleparkide toodangut
Lisanduv Riik ja erasektor
Elektri varustus- kindluse tagamine CO2
heite vabalt alates 2040. aastast
300 MW gaasielektrijaamade toodangut
Lisanduv Riik ja erasektor
Taastuvenergia salvestusturu käivitamine
Kaudne mõju
Kaudne mõju 500 MW pump- hüdroakumulatsiooni- jaama (PHEJ) toodangut
Olemasolev Riik ja erasektor
Elektrivõrgu tugevdamine
Kaudne mõju
Kaudne mõju Uued välisühendused Olemasolev Riik ja erasektor
2. Soojuse ja jahutuse üleviimine taastuvenergiale, sh
Kaug-, lokaal- ja kohtküttesead mete renoveerimine või asendamine
323 000 274 000 Maagaasi ja puidu asendamine soojuspumpadega 700-1000 MW
Olemasolev ja lisanduv
Riik ja erasektor
Lisameetmete rakendamise tulemusena väheneb energeetikasektori kasvuhoonegaaside
heitkogus prognoosi kohaselt 4 321 314 t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ehk 37% võrreldes
22
2022. aastaga ja 72% võrreldes jõupingutuste jagamise määruse kohase baasaasta ehk 2005.
aastaga, 3 761 121 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035 ja 1 098 575 t CO2 ekvivalendini aastaks
2040.
Joonis 1. Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).
Lõikes 3 sätestatakse eesmärk suurendada järk-järgult vähese KHG heitega ja heiteta
energiakandjate osakaalu energiatootmises. ELi kliimamääruse kohaselt on energia tootmise ja
tarbimise suurt mõju KHG heite tasemele arvestades väga oluline tagada üleminek ohutule,
kestlikule, taskukohasele ja kindlale energiasüsteemile, mis tugineb taastuvate energiaallikate
kasutuselevõtmisele, hästitoimivale energia siseturule ja energiatõhususe parandamisele. CO2
neutraalsele energiatootmisele ülemineku põhimõte seaduseelnõus annab suuna taastuvatest
energiaallikatest toodetud energia (nt tuule-, päikese-, hüdro, geotermilise energia ning
biomassist või biogaasist toodetud energia) tootmise ja kasutamise edendamiseks ning
tehnoloogiliste lahenduste arendamisele, mis võimaldavad KHG heitkoguseid vähendada.
§ 27. Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid
Lõikes 1 määratakse heitkogused, mis on transpordisektori KHG heitkoguste hulka arvestatud.
Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguste hulka arvestatakse riigisisesest lennundusest
ja laevandusest, maantee- ja raudteetranspordist ning mobiilsetest kliimaseadmetest pärinevad
kasvuhoonegaasid. Lennunduse ja laevanduse heitkogused arvutatakse tarbitud kütuse baasil.
Maanteetranspordi kategoorias arvestatakse kõiki peamisi sisepõlemismootoriga sõidukeid.
Sõidukite arvu ja läbisõidu andmed saadakse Transpordiametilt, kes kombineerib selleks
tehnoülevaatuste ja loenduspunktide andmeid. Raudteetranspordi heitkogused arvutatakse
Statistikaametilt saadud kütuse (diislikütus) koguste baasil. Lisaks arvutatakse transpordi KHG
heite hulka asfalteerimisest ning nn Adblue kasutusest maanteetranspordis (karbamiidipõhised
katalüsaatorid mootorsõidukites). Asfalteerimisest tekkivad mittemetaansete lenduvate
orgaaniliste ühendite kogused ja nendest tekkiv kaudne CO2 emissioon sõltuvad kasutatud
asfaldi kogustest (andmed Taristuehituse Liidult). Karbamiidipõhise katalüsaatori Adblue
kasutamine sõltub diiselmootoriga autode (Euro klassid alates 4.) arvust, mis kasutavad seda
katalüsaatorit.
Transpordisektor on suuruselt teine kasvuhoonegaaside heitja. 2022. aastal paisati õhku
2 498 460 t CO2 ekv ehk 17,5% Eesti kasvuhoonegaaside kogusest. Transpordisektori KHG
23
heitkogus pärineb ca 95% maanteetranspordi heitest, millest omakorda ca 65% tuleb
sõiduautodest, 15% veoautodest, 14% väikekaubikutest ning 6% bussidest.
Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste jagamise
määrus (EL) 2018/842 ja selle muutmise määruse (EL) 2023/857 kohane kohustus vähendada
transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja
toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030
võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses
nimetatud sektorite vahel jaotada, on liikmesriikide otsustada.
Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud,
kuid kehtivas transpordi ja liikuvuse arengukavas on seatud eesmärk vähendada
transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogust 1 700 000 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035.
Transpordi ja liikuvuse valdkonna 2023. aasta tulemusaruande järgi ei vähene
kasvuhoonegaaside heide eesmärgi saavutamiseks ettenähtud tempos ning olemasolevate
meetmetega püstitatud eesmärki ei saavutata.
Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite
vähenemisele, on järgmised:
• ratta- ja jalgteede arendamine;
• Tallinna trammiliinide arendamine;
• Rail Balticu ehitus;
• raudtee elektrifitseerimine ja uute reisirongide soetamine;
• raudtee ühenduskiiruse ja liiklustiheduse parandamine;
• elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes;
• biometaani kasutamise soodustamine linnaliinibussides;
• vesiniku terviktehnoloogiate kasutuselevõtu edendamine;
• ELi uute sõiduautode, tarbesõidukite ja raskeveokite CO2 heite normid;
• ELi alternatiivkütuste taristu arendamise nõuded;
• ELi HKS hoonetele ja maanteetranspordile (alates 2027. aastast);
• ühe riigi parvlaeva ümberehitamine kliimaneutraalseks.
Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena väheneb transpordisektori KHG heitkogus
prognoosi kohaselt ca 2 128 800 t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ja ca 1 586 600 t CO2
ekvivalendini aastaks 2040. Praeguste trendide jätkumise korral kasvab sõidukite summaarne
aastane läbisõit ning inimeste liikumisharjumuste muutumine ja ühistranspordi osakaalu
suurenemine on vähetõenäoline. Olemasolevad meetmed ei ole seega piisavad, et oluliselt
vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastaks 2030, kuid lisameetmete rakendamise potentsiaal
on märkimisväärne. Samas on transpordisektori eesmärgi seadmisel oluline võtta arvesse, et
seatavad eesmärgid oleksid realistlikud, võtaksid arvesse nii Eesti hajaasustust ning ei piiraks
inimeste liikumisvõimalusi. Oluline on seetõttu pöörata tähelepanu eelkõige säästvate
liikumisviiside osakaalu kasvatamisele linnadest, sest sealt tuleneb suurem osa heitkogustest.
Eesmärk on, et 2030. aastal tehtaks linnades kooli-tööle liikumisi senise ca 40% asemel ca 60%
jala, rattaga või ühistranspordiga. Kehtivas Transpordi ja liikuvuse arengukavas 2021-2035 on
vastav siht seatud aastaks 2035, kuid kliimakindla majanduse seaduse eesmärkide täitmiseks
on vajalik arengukava muutmine.
Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus
Kliimaministeerium kokku transpordi ja liikuvuse töörühma, kuhu olid kaasatud selle
24
valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude
protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.
Transpordisektori kasvuhoonegaaside heide tuleb ligikaudu 95% maanteetranspordist, millest
omakorda ligikaudu 65% tuleb sõiduautodest, 15% veoautodest, 14% väikekaubikutest ja 6%
bussidest. Suurim ülesanne on praegu maanteetranspordi kui suurima KHG heitega alasektori
heite vähendamine, mida saab mõjutada nii efektiivsema ühistransporditeenuse pakkumise kui
ka tõhusama ruumiloome kaudu. Samal ajal tuleb arendada alternatiivsete säästvate
liikumisviiside kättesaadavust ja kvaliteeti ning oluline osa on ka inimeste liikumisharjumuste
muutumisel. Kiireid muutusi on võimalik saavutada eelkõige säästlikumate kütuste ja sõidukite
kasutuselevõtuga.
Lõikes 2 sätestatakse transpordisektori KHG vähendamise eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja
2040 võrreldes 2022. aastaga järgmiselt:
1) 2030. aastaks –24% võrreldes 2022. aastaga ehk –23% võrreldes 1990. aastaga;
2) 2035. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –37% võrreldes 1990. aastaga;
3) 2040. aastaks –55% võrreldes 2022. aastaga ehk –55% võrreldes 1990. aastaga.
Transpordisektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on järgmised:
1) 2030. aastaks 1 903 590 t CO2 ekv;
2) 2035. aastaks 1 566 720 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks 1 116 760 t CO2 ekv.
Sihttasemed on ligikaudsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast
arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus
võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.
Eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi hinnangul vaja rakendada lisaks
olemasolevatele meetmetele järgmisi tegevusi:
• uute ratta- ja jalgteede arendamine;
• uute Tallinna trammiliinide rajamine;
• suuremate linnade liinibusside üleminek heiteta kütustele (eelkõige elektrile) ning
väiksemate linnade ja maakondade liinibusside üleminek heiteta või vähese heitega
kütustele;
• elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes ja väikekaubikutes;
• suuremate linnade taksode asendamine heiteta sõidukitega;
• avaliku sektori sõidukite asendamine heiteta sõidukitega;
• pikemate ja raskemate autorongide lubamine valikmarsruutidel;
• biometaani, elektri või vesiniku kasutamise soodustamine raskeveokites;
• riigile kuuluvate laevade (v.a sõjalaevad) muutmine CO2-neutraalseks;
• riigisiseste parvlaevaühenduste ning parvlaevade muutmine CO2-neutraalseks;
• kliimasäästlike meretehnoloogiate ja laevade ümberehituse keskuse loomine ning
meetmed selle toetamiseks;
• sadamataristu arendamine.
Transpordisektori heitkoguste vähendamise eesmärk on seatud väiksemana võrreldes töörühma
ettepanekuga, kuna kõiki töörühmas välja pakutud meetmeid ei ole ministeeriumi hinnangul
realistlik rakendada täies mahus ja piisavalt kiiresti selleks, et need avaldaksid olulist mõju
heitkoguste vähendamisele juba 2030. aastal.
25
Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja
rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.
Tabel 2. Olemasolevad ja lisameetmed transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.
Meede (olemasolevad ja
lisanduvad)
Heite vähendamise potentsiaal
Meetme maht Olemas või
lisanduv meede
Vastutaja t CO2 ekv
aastas keskmisel t aastatel
2025– 2030
t CO2 ekv aastas
keskmiselt aastatel 2031–
2040
1. Säästvate liikumisviiside kättesaadavuse arendamine, sh
Ratta- ja jalgteede arendamine
3680 23000 230 km uusi teid Olemasolev ja lisanduv
Riik ja KOV
Tallinna trammiliinide arendamine
5530 50845 8 km uusi trammiliine (so. edasi-tagasi 16 km)
Olemasolev ja lisanduv
Riik ja KOV
Ühistranspordist lähtuv planeerimine
6120 30370 Olemasolev ja lisanduv
Riik ja KOV
2. Raudteeliikluse arendamine, sh
Rail Baltic 0 47 200 213 km elektriraudteed
Olemasolev Riik
Raudtee elektrifitseerimine
19 000 38 000 450 km
elektrifitseeritud raudteed liinidel Tapa–Narva, Tallinn– Koidula, Tartu– Valga, Tallinn-Tartu
Olemasolev Riik
Uued rongid 16 uut elektrirongi Olemasolev Riik
Parem raudtee ühenduskiirus ja liiklustihedus
510 7600 Tallinn-Tartu ja Tallinn-Narva kiiruste tõstmine kuni 160 km/h
Olemasolev ja lisanduv
Riik
3. Energiatõhusamate sõidukite kasutuselevõtt, sh
Elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes ja väikekaubikutes
2000 116 000 30 750 elektrisõidukit aastaks 2030
Olemasolev ja lisanduv
Riik ja erasektor
Suuremate linnade taksode asendamine elektrisõidukitega
4560 47 370 Tallinnas 6240 taksot, Tartus 619 ja Pärnus 46
Lisanduv KOV ja erasektor
Pikemad ja raskemad autorongid valikmarsruutidel
1080 11 700 Väheneb kogu veokipargi läbisõit 10% võrra ja heide 20% võrra
Lisanduv Riik ja erasektor
Avaliku sektori sõidukite asendamine elektrisõidukitega
1170 7 000 Kuni 3000 avaliku sektori elektrisõidukit aastaks 2040
Lisanduv Riik ja KOV
4. Fossiilkütuste asendamine keskkonnasõbralike kütustega, sh
Biometaani, elektri või vesiniku
0 17 580 Eeldab täiendavat tuuleenergia
Olemasolev ja lisanduv
Riik ja KOV
26
kasutamise soodustamine raskeveokites
võimsust 470 MW ja 37 500 tonni vesiniku tootmist aastas.
Linnaliinibussid elektrile
2430 30 560 650 linnaliinibussi Olemasolev ja lisanduv
Riik ja KOV
Maakonnaliinibussi d alternatiivkütustel e
2570 32 440 690 maakonna- liinibussi
Olemasolev ja lisanduv
Riik ja KOV
Vesiniku terviktehnoloogiat e kasutuselevõtt
500 1000 30 vesinikku kasutavat taksot Tallinnas
Olemasolev Riik ja erasektor
Alternatiivkütuste taristu arendamine
Kaudne mõju
Kaudne mõju
Vastavalt EL alternatiivkütuste taristu määruse nõuetele
Olemasolev Riik
5. Merendussektori uute võimaluste toetamine, sh
Riigile kuuluvate laevade (v.a. sõjalaevad) muutmine CO2- neutraalseks
2000 5100 200 veesõidukit mootorpaadist jäämurdjani
Olemasolev ja lisanduv
Riik
Riigisiseste parvlaevaühendust e ning parvlaevade muutmine CO2- neutraalseks,
8000 24 000 13 parvlaeva Olemasolev ja lisanduv
Riik
Kliimasäästlike meretehnoloogiate ja laevade ümberehituse keskuse loomine ning meetmed selle toetamiseks
Kaudne mõju
Kaudne mõju
N/A Lisanduv Riik ja erasektor
Sadamataristu arendamine
Kaudne mõju
Kaudne mõju N/A Lisanduv Riik
Lisameetmete rakendamise tulemusena väheneb transpordisektori kasvuhoonegaaside
heitkogus prognoosi kohaselt 1 903 590 t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ehk 24% võrra
võrreldes 2022. aastaga ja 13% võrra võrreldes jõupingutuste jagamise määruse kohase
baasaasta ehk 2005. aastaga, 1 566 720 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035 ja 1 116 760 t CO2
ekvivalendini aastaks 2040.
27
Joonis 2. Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).
Lõikes 3 sätestatakse üle 50 000 elanikuga omavalitsusüksustele kohustus
ühistransporditeenuse korraldamisel kasutada nullheitega sõidukeid, sealjuures taksoveo (nii
infoühiskonna teenuse vahendusel kui ka vahenduseta) teenuse osutamine peab olema
korraldatud nullheitega sõidukitega alates 2035. aastast ning linnaliini bussivedu alates 2040.
aastast. Lõikes 3 omavalitsusüksustele sätestatud kohustuste eesmärk on tagada kohalikele
omavalitsustele piisav aeg nii sõidukipargi kui ka vajaliku toetava taristu ning nende
uuendamisega seotud hankeplaani kavandamiseks. Lisaks omavalitsustele on eesmärgi
elluviimisel oluline kavandada ka Elektrilevi võrgu vajadustele vastav tugevdamine.
Avaliku sektori (riigihankekohuslaste, sh osaliselt riigile kuuluvate äriühingute)
ühistransporditeenuste ja sõidukite (sh bussid, sõiduautod) hangetele on kehtestatud
keskkonnakaitsenormid keskkonnaministri 16.02.2023 määrusega nr 6 „Hankelepingu esemeks
oleva maanteesõiduki kohta riigihanke alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud
kriteeriumid ja tingimused“, mis sätestab miinimumnõudena hankijatele kohustuse
alternatiivkütustel, sh nullheitega sõidukite soetamiseks.
Taksoveol (v.a infoühiskonna teenuse vahendusel taksodele (eelnõu koostamise ajahetkel)) saab
kohalik omavalitsus keskkonnasäästunõuded kehtestada omavalitsusüksuse põhjal
haldusaktiga ühistranspordiseaduse § 64 lõike 10 alusel: „(10) Valla- või linnavolikogu võib
kehtestada määrusega käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud nõuetele vastaval
taksoveol kasutatavatele sõidukitele teenuse kvaliteeti, sh sõitjate mugavust ja
keskkonnasäästlikkust tagavad nõuded.“
Lõike 3 jõustumiselt kavandab Kliimaministeerium nii eelviidatud õigusaktide muutmist kui ka
muud õigusloomelist tegevust, mis on vajalik seaduse rakendamiseks. Seaduse vastuvõtmisel
täpsustatakse ühistransporti korraldavaid pädevaid asutusi ja turuosalisi puudutavad
rakendusliku eriõiguse muudatused, sh uued toetusmeetmed, mis on vajalikud kõnealuste
kohustuste elluviimiseks. Piisava pikkusega rakendustähtajad annavad vajaliku õigusselguse
nii riives omavalitsustele ühistranspordi korraldamise planeerimisel kui ka
ühistransporditeenuse osutajatele majandustegevuse kavandamisel ja äriplaanide koostamisel
ning õigusloomeks.
§ 28. Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid
28
Lõikes 1 sõnastatakse heited, mis arvatakse hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkoguse
hulka. Need on kodumajapidamistes, äri- ja avalikes hoonetes, paiksetes kliimaseadmetes ning
gaasikustutussüsteemidest tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused.
Hoonete sektoris arvutatakse heitkoguseid ärihoonetes ja avaliku sektori hoonetes ning
kodumajapidamistes asuvates kütteallikates kasutatud kütuste tarbimise järgi. Seejuures
võetakse sektori heitkoguseid arvesse nii energeetika- kui ka hoonete sektori all, lähtudes nende
kütteallikast. Eestis on 2/3 hoonetest liitunud keskküttevõrguga. Nende hoonetega seotud heide
on seejuures arvesse võetud energeetikasektoris ega kajastu hoonete sektori kasvuhoonegaaside
heitkoguste eesmärkide all. Heitkoguste arvutustes tuginetakse andmetele, mis pärinevad
Statistikaameti energiabilansist.
Hoonete sektorist (arvestamata sektori mõju kogu energeetikasektorile) pärit heitkogus oli
2022. aastal 366 930 t CO2 ekv ehk 3% riikliku KHG inventuuri kogu heitkogusest. Prognoosi
(2022-2050) aluseks on KHG inventuuri andmed ja sisend ministeeriumitelt trendi
mõjutatavate meetmete (nt korterelamute rekonstrueerimine, eramute rekonstrueerimine jm)
kohta. Esialgsete prognooside andmetel moodustaks 2050. aastal hoonete heitkogus 94,75%
ruumiloome ja hoonete sektori alla kuuluvate kategooriate heitkogusest ja 4,46% kogu Eesti
KHG heitkogusest (koos LULUCFiga).
Sektori fluoritud kasvuhoonegaaside ehk nn F-gaaside heitkoguseid arvutatakse paiksete
kliimaseadmete ning gaastuletõrjeseadmete põhjustatava heitkoguse põhjal. Heitkoguste
arvutusteks küsitakse jahutusseadmete kohta andmeid Soojuspumbaliidult ning
tuletõrjeseadmete hooldusfirmadelt. Paiksete jahutussüsteemide ja tuletõrjeseadmete F-gaaside
heitkogus moodustas 2021. aastal 0,27% riikliku KHG inventuuri kogu heitkogusest (koos
LULUCFiga) ning 8,71% ruumiloome ja hoonete sektorisse kuuluvate kategooriate
heitkogusest. Prognoosi (2022–2050) aluseks on enamasti määruses (EL) 517/201429
kehtestatud piirangud ja keelud teatud tüüpi külmaainete kasutamiseks eri valdkondades.
Prognooside kohaselt moodustab 2050. aastal paiksete jahutussüsteemide ja
tuletõrjesüsteemide heitkogus 0,27% kogu Eesti KHG heitkogusest (koos LULUCFiga) ja
5,25% ruumiloome ja hoonete sektorisse kuuluvate kategooriate heitkogusest.
Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud,
kuid hoonete rekonstrueerimise pikaajalises strateegias seatud rekonstrueerimise eesmärgi –
enne 2000. aastat ehitatud hoonefondi terviklik rekonstrueerimine aastaks 2050 – täitmise
kaudse tulemusena väheneb strateegias käsitletud hoonetest pärit KHG heitkogus 89% võrra
ehk 480 kt CO2 ekvivalendini aastaks 2050. Samas tuleb tähele panna, et strateegia ei kajasta
pärast 2000. aastat ehitatud olemasolevaid hooneid ega uusehitust perioodil 2020–2050.
Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia asendub ELi 2024/1275 hoonete
energiatõhususe direktiivi uustöötluse järgi riikliku renoveerimiskavaga. Renoveerimiskava
mustand valmib 2025. aasta lõpuks ja lõplik versioon 2026. aasta lõpuks, mh selgitatakse
vajalike analüüside käigus ja kantakse renoveerimiskavasse KHG heite vähenemise info.
Hoonete sektori KHG heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste jagamise määruse (EL)
2018/842 kohane kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest,
hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside
heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus heite
29 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32014R0517.
29
vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada, on
liikmesriikide otsustada.
Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori KHG heite vähenemisele, on
järgmised:
• korterelamute rekonstrueerimine;
• eramute rekonstrueerimine;
• avaliku sektori hoonete rekonstrueerimine;
• energiatõhus tänavavalgustus;
• ELi HKS hoonetele ja maanteetranspordile (alates 2027. aastast).
Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena jääb hoonete sektori KHG heitkogus
prognoosi kohaselt 393 100 t CO2 ekvivalendile aastaks 2030 ja väheneb 317 400 t CO2
ekvivalendini aastaks 2040.
Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus
Kliimaministeerium kokku ruumiloome ja hoonete töörühma, kuhu olid kaasatud oma ala
eksperdid, k.a planeerimise, ehituse ja projekteerimise alal. Töörühma kohtumistel esitletud
dokumendid, arutelude protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi
kodulehel.
Sektori panust on vaja nii KHG heite vähendamiseks kui ka selleks, et optimeerida
ehitusmaterjalidega seotud ressursikasutust (ELis ca 50% loodusvaradest jõuab ehitistesse,
samuti domineerivad ehitus- ja lammutusjäätmed kogu jäätmetekkes), energiatootmise ja
energiavõrkude arendamise vajadust (Eestis tarbitakse üle 50% lõppenergiast hoonetes) ning
maakasutuse ja transpordi vajadust, kuna pidurdamatu valglinnastumine (vead ruumilisel
planeerimisel) on viinud nii autokasutuse kui ka maahõive mõistlikest proportsioonidest välja.
Sektori potentsiaal kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada väljendub juba võetud
kohustustes, mis tulevad Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajalisest strateegiast, ELi
energiatõhususe direktiivist30 (EED), ELi hoonete energiatõhususe direktiivist31 (EPBD) ja ELi
taastuvenergia direktiivist32 (RED). Riik on võtnud väga ambitsioonikad energiatõhususe
parandamise kohustused, mille elluviimiseks on kehtestataval seadusel oluline roll. Seadus
peaks aitama asetada direktiivide muudatuste kohased nõuded sobivasse konteksti, et need
suunaksid riigi elukeskkonda tervikuna ning tooksid kaasa võimalikult palju sotsiaalseid ja
majanduslikke hüvesid lisaks heite vähenemisele ning energia- ja ressursisäästlikkuse
suurenemisele.
Meetmete poolest on kõige olulisem ühtlase ja püsiva toetusraha tagamine hoonete
renoveerimiseks hoonete rekonstrueerimise pikaajalisele strateegiale vastavas mahus. LIFE IP
BuildEst teadus- ja arendusprogrammis ning ELi tehnilise toe instrumendist rahastatavas
RenoWave projektis uuritakse, katsetatakse ja töötatakse välja muid vajalikke meetmeid, mis
toetavad hoonete renoveerimise kiirendamist. Uusehitusteks vajab sektor jätkuvat teadus- ja
arendustegevust ehitustehniliseks ja planeerimisalaseks innovatsiooniks, mis toetaks väikese
süsinikujalajäljega ehitustehnoloogiate arendamist ja ehitamist. Töörühma arutelude käigus
pakuti välja kokku ligikaudu 50 lisameedet, millest enamike mõju prognoosimiseks on vaja
koguda lisaandmeid ja mille mõjuhinnangud valmivad 2024. aasta jooksul.
30 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32023L1791 31 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32024L1275 32 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32023L2413
30
Lõikes 2 sätestatakse hoonete sektori eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040 võrreldes 2022.
aastaga järgmiselt:
1. 2030. aastal jääb samaks võrreldes 2022. aastaga ehk –71% võrreldes 1990. aastaga;
2. 2035. aastaks –16% võrreldes 2022. aastaga ehk –76% võrreldes 1990. aastaga;
3. 2040. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –82% võrreldes 1990. aastaga.
Hoonete sektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on järgmised:
1) 2030. aastaks 369 840 t CO2 ekv;
2) 2035. aastaks 307 500 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks 231 100 t CO2 ekv.
Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast
arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus
võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.
Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja
rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.
Tabel 3. Olemasolevad ja lisameetmed hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.
Meede
Heite vähendamise potentsiaal
Meetme maht
Olemasolev või lisanduv meede
Vastutaja t CO2 ekv aastas
keskmiselt aastatel 2025–
2030
t CO2 ekv aastas keskmiselt
aastatel 2031 – 2040
1. Energiatõhusad hooned, sh
Korterelamute rekonstrueerimine
51 500 69 000 Ca 18 mln m2 Olemasolev ja lisanduv
Riik
Eramute rekonstrueerimine
1800 1800 100 000 m2 Olemasolev Riik
2. Energiatõhus avaliku sektori kinnisvara, sh
Avaliku sektori hoonete rekonstrueerimine
2350 2350 Olemasolev Riik ja KOV
Väikese süsinikujalajäljega ehituse toetamine ja ehitustehnoloogiate arendamine
Kaudne mõju Kaudne mõju Lisanduv Riik ja erasektor
Energiatõhus tänavavalgustus
69 000 69 000 Olemasolev Riik ja KOV
Lisameetmete rakendamise tulemusena jääb hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus
prognoosi kohaselt 369 840 t CO2 ekvivalendile aastaks 2030 ehk samale tasemele aastaga
2022, mil maagaasi tarbimine kukkus oluliselt, kuid väheneb 21% võrra võrreldes jõupingutuste
jagamise määruse kohase baasaasta ehk 2005. aastaga, ning väheneb siis 307 500 t CO2
ekvivalendini aastaks 2035 ja 231 100 t CO2 ekvivalendini aastaks 2040.
31
Joonis 3. Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).
§ 29. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid ning
maavara kaevandamise lubade andmise piirang
Lõikes 1 sätestatakse tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkoguse mõiste. Tööstussektori
KHG heite hulka arvestatakse kasvuhoonegaaside heitkogused, mis pärinevad
põlevkiviõlitööstusest ning töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest.
2022. aastal oli kogu tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus 2 147 000 t CO2 ekv ehk 15%
kogu Eesti heitkogusest, kusjuures põlevkiviõlitööstus moodustas sellest 1 563 970 t CO2 ekv
ehk 73% ning muu töötlev tööstus kokku 583 030 t CO2 ekv ehk 27% kogu tööstussektori
heitkogusest.
Põlevkiviõlitööstuse KHG heitkoguste arvutamisel kasutatakse ettevõtete (Enefit Power AS,
VKG Oil AS, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ) edastatud andmeid, mida kvaliteedikontrolli käigus
võrreldakse ELi HKSi aruannetes esitatud andmetega. Töötleva tööstuse ja ehituse sektor
jaguneb raua- ja terasetööstuseks, mitteraudmetallide tööstuseks, keemiatööstuseks,
tselluloosi- , paberi- ja trükitööstuseks, toiduainetööstuseks, jookide ja tubakatööstuseks,
mittemetalliliseks mineraalitööstuseks ja muudeks tööstusharudeks. Andmed töötleva tööstuse
ja ehituse sektori kütuste tarbimise kohta saadakse Statistikaameti koostatud energiabilansist ja
lisaks jäätmestatistika andmed (jäätmete kogused, mida kasutatakse energeetilisel eesmärgil, nt
soojuse tootmiseks). Tööstusprotsesside arvutuste sisendiks on andmed kasutatud mineraalide,
kemikaalide ja teiste tootmise abiainete koguste kohta, mis saadakse ELi HKSi aruannetest ja
päringutega otse ettevõtetelt. Külmutusseadmetes kasutatavate fluoreeritud kasvuhoonegaaside
(F-gaaside) heitkogused pärinevad nii kaubanduslikest, kodumajapidamiste kui ka tööstuslikest
külmutusseadmetest. Arvutuste sisendiks kasutatakse andmeid FOKA registrist, erialaliitudelt,
lisapäringud hooldefirmadelt, joogitööstusettevõtetelt, tootjavastutusorganisatsioonidelt.
Sisendandmed on kasutusel olevate, kasutuselt kõrvaldatud, uute seadmete ning lisatud F-
gaaside kogused hooldustel.
32
Tööstussektori kasvuhoonegaaside heite piiramist ei ole Eestis seadusega reguleeritud.
Tööstusettevõtete heitepiirväärtuste ja keskkonnakompleksloa muude nõuete määramiseks
kasutatakse parima võimaliku tehnika (PVT) nõudeid, mida uuendatakse tavapäraselt iga
kaheksa aasta järel. Praeguse seisuga PVT nõuded ja seega ka kompleksload CO2 heite
piirväärtuseid ei reguleeri, kuna enamik käitisi kuulub ELi HKSi. Tulevikus on võimalik
vajaduse korral CO2 heite piirväärtused lubadesse ja/või PVT nõuetesse lisada. Nende lisamine
eeldab tööstusettevõttes tehniliselt ja majanduslikult kättesaadava ja tõhusa tehnika olemasolu.
F-gaaside heitkoguste vähenemine toimub otsekohalduva Euroopa Parlamendi määruse (EL)
2024/573 nõuete rakendamisega ettevõtete poolt. EL määrusega seatakse mitmeid piiranguid
F-gaaside kasutamisele ning vähendatakse järk-järguliselt turule lubatud F-gaaside kogust,
saavutades aastaks 2050 null koguse. Lisaks on mitmed turustamiskeelud kõrge GWP-ga gaase
sisaldavatele seadmetele. Turustamiskeelud suunavad ettevõtteid uut alternatiivsetel
külmaainetel põhinevat tehnoloogiat soetama. Peamised looduslikud külmaained on
süsihappegaas, ammoniaak ja süsivesinikud. Määruses on ka kõrge GWP-ga külmaaineid
sisaldavatele külmutusseadmete uue ainega hooldamise keelud, lubatud on ainet süsteemi
lisada, kui tegemist on uuesti ringlusse võetud külmaainega (olemasolevast seadmest välja
võetud ja puhastusprotsessid läbinud).
Tööstussektori heitkoguste vähendamise lisameetmetena pakub riik praegu mitmesuguseid
toetusi, mis kiirendavad kasvuhoonegaaside heite vähenemist:
• tööstusaladel taastuvelektri tootmise hoogustamine;
• energia- ja ressursiauditite tegemine;
• ressursitõhusate tehnoloogiate kasutuselevõtt;
• tootmisettevõtete ärimudeli muutus.
Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus kasvab prognooside kohaselt 3 457 000 t CO2
ekvivalendini aastaks 2030 ehk 61% võrreldes 2022. aastaga, kuid väheneb JJM
kohaldumisalas 2005. aastaga ehk baasaastaga võrreldes 13% Tuleb tähele panna, et
tööstussektori kogu KHG heitkogus on jagatud EL HKSi ja JJMi sektorite vahel ning
jõupingutuste jagamise määrus hõlmab ELi HKSi alla kuuluvate käitiste muid
kasvuhoonegaase (CO2 läheb ELi HKS arvestusse) ning alla 20 MW nimitootmisvõimsusega
käitistest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest tekkinud heitkogust, mistõttu selle
määruse alla kuuluv heitkogus on oluliselt väiksem kui kogu tööstussektori heitkogus ning ka
heitkoguse vähenemine on suurem. Aastaks 2035 piiratakse tööstussektori heidet kuni
2 696 700 t CO2 ekvivalendini ja aastaks 2040 1 938 200 t CO2 ekvivalendini. Sektori
heitkoguse suurenemise peamine põhjus on uue Enefit 280-2 põlevkiviõlitehase valmimine
ning muu prognoositav töötleva tööstuse kasv. Töötleva tööstuse eesmärk sisaldab puhvrit, et
siia saaks tulla uut ja kaasaegset tööstust. Selleks tuleb arvestada sisse ka teatud mahus heide,
sest kogu tööstust kohe nullheitele viia pole võimalik. Samal ajal on tööstuse eesmärki sisse
arvutatud samavõrd olulisena ka see, et seal tuleb heite vähendamiseks järk-järgult fossiilseid
sisendkütuseid asendama hakata, nt biometaani või veisinikuga.
Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus
Kliimaministeerium kokku tööstuse ja maavarade töörühma, kuhu olid kaasatud selle
valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude
protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.
Kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 eeldab kõikide sektorite panust. Seetõttu
võetakse seaduses sarnane lähenemine nagu ELi kliimaeesmärkide puhul, kus ka ELi HKSi
33
kuuluvate ettevõtete heitkoguste vähendamise eesmärgid arvestatakse kliimaneutraalsuse
saavutamise eesmärgi sisse.
Eesti majanduses on oluline säilitada ja suurendada tehnoloogiamahuka ning töötleva tööstuse
rolli, olles seejuures atraktiivne sihtkoht uutele tööstusinvesteeringutele. Seejuures on tööstuse
kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks vaja investeeringuid seadmete energiatõhususse,
kütuste vahetusse ja tulevikus võib-olla ka süsiniku püüdmisse. Võttes arvesse ettevõtete
tootmisprotsesside ümberkujundamise (sh kütusevahetuse, energiatõhususe suurendamise ja
süsinikupüüdmise seadmete rakendamise) kapitalimahukat iseloomu, võivad osutuda
vajalikuks mitmesugused investeeringutoetused või muud toetavad meetmed. ELi tasandil on
seni olnud innovatsioonifond peamine rahastamisvahend tööstusprotsesside CO₂ heite
vähendamiseks ja uute tehnoloogiate arendamiseks. Kui energiatõhususe suurendamine ja
alternatiivkütuste kasutuselevõtt on juba praegu või muutub lähitulevikus ELi HKSi mõjul
kulutõhusaks, siis süsiniku püüdmise puhul ei osata veel hinnata, millal muutub tõhus ja
konkurentsivõimeline süsinikupüüdmise tehnoloogia ettevõtetele kättesaadavaks. Praeguseks
on ELi innovatsioonifondist toetatud 26 suure- ja väikesemahulist süsinikdioksiidi kogumise ja
säilitamise või kasutamise projekti ELis kokku enam kui 3,3 mld euroga, kuid Eestis veel ühtki
taolist projekti toetatud või ellu viidud ei ole.
Lisaks otsesele heite vähendamise kohustusele toob kliimapoliitika kaasa laiemaid muutusi, nt
rangemad keskkonnanõuded, tarneahela kontrolli vajadus, konkurents kolmandate riikidega,
jmt. Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste mõtestamiseks ning valdkondade
liikumiseks kliimaneutraalsuse suunas on kavas koostada ettevõtete, erialaliitude ja
Kliimaministeeriumi koostöös (ja teiste asjakohaste asutustega) tehnoloogia arengu ning
kliimaneutraalsuse saavutamise teekaardid. Teekaartide koostamisel hinnatakse, kuidas saab
fossiilkütustest loobumisel ja/või kliimaneutraalsuse saavutamisel tõsta tööstusharude
konkurentsivõimet ning arendada tehnoloogiaid, mis annavad riigile ja valdkondadele
konkurentsieelise. Teekaartides tuuakse välja sektori/tehnoloogia kasutuselevõtu spetsiifilised
probleemid ja trendid ning pakutakse välja tegevused nende lahendamiseks, sh regulatiivsed ja
võimalikud toetusmeetmed. Samuti tuuakse välja võimalused rahvusvahelise konkurentsivõime
suurendamiseks. Oluline on tagada, et teekaardid sisaldaks just ettevõtete vaadet ja ka nende
ettepanekuid avalikule sektorile, teisalt ka avaliku sektori tahet vastavaid muutusi ellu viia.
Põlevkiviõlitööstuse lisandväärtus on suur, tööstus on kapitalimahukas, samuti on see nafta
hinnast sõltudes n-ö edukas eksportöör (ettevõtete müügitulu põlevkiviõlist 2022. a ca 500
mln). Teisalt, arvestades selle tööstusharu mahtu, on põlevkiviõli süsinikumahukuse ja ekspordi
lisandväärtuse suhe oluliselt suurem võrreldes teiste tööstusharudega. Põlevkiviõlitööstuse
heide 2022. a oli üle 10% kogu Eesti heitest (üle 1,5 mln t CO2 ekv), samas lisandväärtus jääb
selgelt alla 1%. Ka tarneahela mõjudega arvestamine ei muuda oluliselt suurusjärke.
Tööstussektoris tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse eesmärk jagatakse:
- põlevkiviõlitööstuse ja
- muu töötleva tööstuse ning ehituses tarbitud kütustest pärineva heite vahel.
Eesmärgid seatakse põlevkivitööstusele ja muule tööstusele eraldi, et anda põlevkiviõli
tootmisele kui väga süsinikumahukale tootmisele selge trajektoor heitkoguste vähendamiseks.
Põlevkiviõlitööstus moodustas 2022. aastal ligi kolmveerandi kogu tööstuse heitkogustest.
Muus töötlevas tööstuses on heitkoguste piiramine samuti vajalik, selleks et negatiivset
keskkonnamõju vähendada ning energiatõhusust suurendada. Heitkoguseid mõjutavad
34
seejuures parima võimaliku tehnoloogia nõuded, keskkonnakomplekslubadega seatavad
tingimused ja kliimakindla majanduse seaduses sätestatud põhimõtted, mida tuleb lubade
väljastamisel arvesse võtta. Ühtlasi suunavad erasektori otsuseid investeeringute tegemisel ka
pankade laenutingimused, mis samuti võtavad arvesse kliima- ja keskkonnamõju.
Lõikes 2 jagatakse tööstussektoris tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärk
põlevkiviõlitööstusest ja muus töötlevas tööstuses ning ehituses tarbitud kütustest pärineva
heite vahel ning lõike 3 punktides 1–3 sätestatakse põlevkiviõlitööstusest tulenevate
kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040, võrreldes
2022. aasta heitkogustega järgmiselt:
1) heitkoguse kasv 2030. aastaks ei ületa 40%;
2) heitkoguse kasv 2035. aastaks ei ületa 12%;
3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 16%.
Põlevkiviõlitööstuse eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on
järgmised:
1) 2030. aastaks 2 197 320 t CO2 ekv;
2) 2035. aastaks 1 753 130 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks 1 310 830 t CO2 ekv.
Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast
arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus
võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.
Töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest tekkivate KHG heitkoguste piiramisel on
2030. aasta heitkogusele lisatud puhver, mille suurus on 30% 2030. aasta maksimaalsest
heitkogusest. Puhver on lisatud eesmärgil, et Eestisse saaks tulla uusi tööstusettevõtteid,
Seejuures on arvestatud, et nii olemasolev kui ka uus tööstus vähendavad kasvuhoonegaaside
heidet ning muud negatiivset keskkonnamõju keskkonnakomplekslubades seatud tingimuste
kohaselt. Seetõttu on lõike 4 punktides 1–3 töötlevast tööstusest ja ehituses tarbitud kütustest
pärinevate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärgid järgmised:
1. heitkoguse kasv 2030. aastaks võrreldes 2022. aastaga ei ületa 116% (–73% võrreldes
1990. aastaga)
2. heitkoguse kasv 2035. aastaks võrreldes 2022. aastaga ei ületa 62% (–79% võrreldes
1990. aastaga)
3. heitkogus kasv 2040. aastaks võrreldes 2022. aastaga ei ületa 8% (–86 % võrreldes
1990. aastaga).
Eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on järgmised:
1) 2030. aastaks 1 259 780 t CO2 ekv;
2) 2035. aastaks 943 570 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks 627 370 t CO2 ekv.
Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast
arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus
võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.
Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et uusi maavara kaevandamise lube antakse põlevkivi
kaevandamiseks ainult selliste põlevkivikeemia või muude toodete tootmise eesmärgil, mida ei
kasutata kütuse ega energiakandjana.
35
Praegune põlevkivitööstus põhjustab märkimisväärset keskkonnasaastet, sh
kasvuhoonegaaside heiteid, õhu- ja veereostust. Põlevkivi põletamisel tekkivad saasteained
mõjutavad negatiivselt inimeste tervist, põhjustades nt hingamisteede haigusi. Lisaks sellele on
energeetika ning koksi- ja naftatööstus kõige süsinikurikkama ekspordi lisandväärtusega, andes
lisandväärtust vastavalt 236 ja 270 eurot/t CO2 kohta, arvestades seejuures ka tarneahela mõju.
Töötlevas tööstuse varieerub see näitaja ca 1000–5000 euro vahel ja teenussektori kõrgema
lisandväärtusega harudes ulatub ekspordi lisandväärtus ligi 30 000 euroni/t CO2. 33 Kuna
eelnõukohase seaduse § 29 lg 5 rakendamiseks on vaja muuta MaaPSi, mis sätestab
konkreetsemad nõuded kaevandamislubade andmisele, siis selle sätte jõustumistähtaeg on 1.
jaanuaril 2026, selleks, et jõuaks vajalikud MaapSi muudatused välja töötada ja jõustada.
Eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi hinnangul vaja rakendada lisaks
olemasolevatele meetmetele järgmisi tegevusi:
• põlevkivist fossiilsete energiakandjate tootmise lõpetamine;
• maagaasi järkjärguline asendamine biometaani, vesiniku või muude vähese heitega ning
kliimaneutraalsete kütustega töötlevas tööstuses;
• investeeringute toetamine uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks.
Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja
rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.
Tabel 4. Olemasolevad ja lisameetmed tööstussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.
Meede
Heite vähendamise potentsiaal
Olemasolev või
Lisanduv Vastutaja
t CO2 ekv aastas
keskmiselt aastatel 2025–
2030
t CO2 ekv aastas keskmiselt
aastatel 2031– 2040
Ressursitõhusate kliimasäästlike tehnoloogiate kasutuselevõtt
3000 7000 Olemas Riik ja erasektor
Tootmisettevõtete ärimudeli muutus
Kaudne mõju Kaudne mõju Olemas Riik ja erasektor
Tööstusaladel taastuvelektri tootmise hoogustamine
Kaudne mõju Kaudne mõju Olemasolev Erasektor
Investeeringute toetamine uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks,
Kaudne mõju Kaudne mõju Olemasolev Riik ja erasektor
Maagaasi asendamine biometaaniga töötlevas tööstuses 20% ulatuses (tööstus tarbib 536 TJ
29 600 29 600 Lisanduv Erasektor
33 Eesti ekspordi lisandväärtuse süsinikusisaldus. Kiiranalüüs. Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR, 2024.
36
biometaani aastas maagaasi asemel)
Põlevkivist kütuste tootmise lõpetamine
5 928 000
7 973 000 Lisanduv Riik ja erasektor
Lisameetmete rakendamise tulemusena praeguse tööstuse heide prognooside kohaselt väheneb,
kuid arvestades potentsiaalsele lisanduvale tööstusele nn heitepuhvrit, suureneb kogu
tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus prognoosi kohaselt 3 457 100 t CO2 ekvivalendini
aastaks 2030 ehk 61% võrreldes 2022. aastaga, kuid väheneb 13% võrreldes jõupingutuste
jagamise määruse kohase baasaasta ehk 2005. aastaga, ning aastaks 2035 väheneb 2 697 000 t
CO2 ekvivalendini ja aastaks 2040 1 938 200 t CO2 ekvivalendini.
Joonis 4. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).
§ 30. Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise
eesmärgid
Lõikes 1 esitatud kirjelduse kohaselt arvestatakse jäätmemajanduse sektoris tekkiva heitkoguse
hulka jäätmete ladestamisel, jäätmete põletamisel ilma energia taaskasutuseta ja lahtisel
põletamisel tekkiv KHG heide. Heitkoguste arvutuste peamine sisend KHG inventuuris on
jäätmestatistika: ladestatud jäätmete kogus (v.a inertsed jäätmed, sh ladestatud põlevkivituhk)
ja põletamine ilma energia taaskasutuseta, lisaks prügilagaasi kogus, mis prügilatest kogutakse
ja taaskasutatakse või põletatakse leegis ning kompostitud jäätmete kogus jäätmestatistikast.
Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste
jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest,
jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat
kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas
panus heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada,
on liikmesriikide otsustada.
37
Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega
reguleeritud. Valdkonna arengut suunab riigi jäätmekava aastateks 2022–2028, mis kaudselt
mõjutab sektori kasvuhoonegaaside heidet. Jäätmekava koos kavandatava olmejäätmete
reformiga sisaldavad palju olulisi meetmeid, mis panustavad jäätmetekke vältimisse ja jäätmete
ringlussevõtu edendamisse ning mille rakendamisel on sektori kasvuhoonegaaside heite
vähendamisele positiivne mõju. Suur mõju on nt äsja jõustunud biojäätmete tekkekohal
kogumise kohustusel.
Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite
vähenemisele, on järgmised:
• ladestatavate biolagunevate jäätmete koguse vähenemine;
• jäätmematerjalide korduskasutusse ja ringlusse võtmise mahu suurendamine;
• jäätmetekke ennetamise ja vähendamise propageerimine.
Olemasolevate meetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja
rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.
Tabel 5. Olemasolevad meetmed jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.
Meede Heite vähendamise potentsiaal Meetme maht Olemasolev või
lisanduv
Vastutaja
t CO2 ekv aastas
keskmiselt aastatel 2025–
2030
t CO2 ekv aastas
keskmiselt aastatel 2031–
2040
Jäätmetekke vähendamine ja ringmajanduslike majandusmudelite soodustamine
6000 6000 Jäätmeteke inimese kohta 4000 kg aastal 2028 ja ringleva materjali määr 25% aastal 2028
Olemasolev Riik, KOV ja erasektor
Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena väheneb jäätmemajandussektori
kasvuhoonegaaside heitkogus prognoosi kohaselt 157 160 t CO2 ekvivalendini aastaks 2030
ehk 29% võrreldes 2022. aastaga ja 65% võrreldes jõupingutuste jagamise määruse kohase
baasaasta ehk 2005. aastaga, 132 390 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035 ja 117 110 t CO2
ekvivalendini aastaks 2040.
38
Joonis 5. Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad meetmed).
Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus
Kliimaministeerium kokku ringmajanduse töörühma, kuhu olid kaasatud selle valdkonna
eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude protokollid
ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.
Jäätmemajanduse valdkonna otsese kasvuhoonegaaside heite, mis hõlmab peamiselt
biojäätmete ladestamisest tekkivat heidet, vähendamise potentsiaal on võrreldes baastasemega
suur ning prognoos juba olemasolevate või kavandatavate meetmete rakendamise korral on
positiivne. Jäätmetest biogaasi tootmine on küll kitsas vaates kordades positiivsema mõjuga kui
kompostimine, kuid viimast tuleb võrrelda ka mineraalse väetise valmistamise ja kasutamise
mõjuga, mis kajastub kasvuhoonegaaside inventuuris põllumajandussektori heitena.
Tõenäoliselt on jäätmemajanduses tulevikus kasvav võime otsest heidet veelgi vähendada nt
süsinikdioksiidi püüdmise tehnoloogia ja prügilametaani lagundavate biofiltrite
kasutuselevõtuga.
Veel puudub teadmine kogu valdkonna mõjust kasvuhoonegaaside heitele ja heite vähendamise
potentsiaalist ringmajandusele ülemineku korral. Seda potentsiaali on praeguse info pinnalt
keeruline mõõta, sest see sõltub iga teise valdkonna valmidusest ringmajandusse panustada
ning selle mõju kajastub kasvuhoonegaaside inventuuris teiste sektorite all. Näidetena võib tuua
transpordis sõidujagamisteenuste laialdasema kasutamise; ehituses olemasolevate ehitiste
eelistamise uusehitusele ja targema materjalikasutuse; tööstuses toodete eluea pikendamise,
parandamiskultuuri edendamise ning pakendite ja üleüldise jäätmetekke vähendamise.
Tööstusjäätmete puhul on väga oluline tagada õiguslik paindlikkus selliselt, et ühe ettevõtte
jääkmaterjali, kõrvalsaadust või jäädet oleks lihtne teisel ettevõttel toormena kasutusele võtta,
samuti peab lihtsustama ja kiirendama uute tehnoloogiate katsetamiseks loamenetlusi.
Vähesema kasvuhoonegaaside heitega toodetele tuleb luua turg, mis eeskätt tähendab riigi
eeskuju ja nõudluse suurendamist hangete kaudu. Oluline on ka riigi rajatav usaldusväärne
inforuum jääkmaterjalide kohta ning riigi toetused uute käitlusvõimekuste rajamisel.
Lõikes 2 sätestatakse jäätmemajandussektori eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040
järgmiselt:
1. 2030. aastaks –29% võrreldes 2022. aastaga ehk –36% võrreldes 1990. aastaga:
2. 2035. aastaks –40% võrreldes 2022. aastaga ehk –46% võrreldes 1990. aastaga;
3. 2040. aastaks –47% võrreldes 2022. aastaga ehk –52% võrreldes 1990. aastaga.
39
Jäätmemajandussektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on
järgmised:
1) 2030. aastaks 157 160 t CO2 ekv;
2) 2035. aastaks 132 390 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks 117 110 t CO2 ekv.
Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast
arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus
võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.
Eesmärke on Kliimaministeeriumi hinnangul võimalik täita olemasoleva jäätmekava ja
kavandatava olmejäätmete reformi elluviimisega. Töörühma arutelude käigus pakuti välja
ligikaudu 30 lisameedet, mille mõju hindamiseks on vaja koguda lisaandmeid ja mille
mõjuhinnangud valmivad 2024. aasta jooksul. Kuna jäätmemajandussektoris on juba
olemasolevate meetmetega prognoosi järgi võimalik täita sektori 2030. aasta KHG heite
vähendamise eesmärki, ei ole lisameetmete rakendamine lähitulevikus kriitilise tähtsusega.
§ 31. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise
eesmärgid
Lõikes 1 määratletakse põllumajandussektori heitkogus. Põllumajandussektori heitkoguse
hulka arvestatakse põllumajandusmaal tekkiv, maaharimisest ja loomakasvatusest ning
põllumajanduses kasutatavatest kütustest tekkiv KHG heide. Loomadelt tulevad heitkogused
arvutatakse soolesisesest fermentatsioonist (CH4) ning sõnnikukäitlusest (CH4, N2O).
Põllumajandusmaade kategooria heitkoguste arvutuste sisendiks on loomade arv,
põllukultuuride kogused, piimatoodangu kogused ning sünteetiliste lämmastikväetiste kogused
(Statistikaamet), piima tootlikkus, piima rasva- ja valgusisaldus, eri tõugu piimalehmade
populatsioon ja vasikate saamine (Jõudluskontrolli Keskus), sõnnikukäitlussüsteemide jaotused
(KOTKAS), haritavate turvasmuldade pindala, komposti ja olmereovee puhastussette kogused,
põllule laotatud komposti kogused, mulla orgaanilise aine mineraliseerumine, sõnnikukäitluse
käigus vabaneva NH3, NOx ja N2 heitkogused ja keskmised talvekuude õhutemperatuurid
(KAUR), samuti kasutatud lubiväetiste kogused (Statistikaamet) ning kasutatud karbamiidi
kogused (väetiste tootjate-edasimüüjate andmed).
Kliimakindla majanduse seaduses arvestatakse põllumajandussektori heitkogustena ka
põllumajandusmaal (rohumaadel, põllumaadel) tekkiv heide või sidumine, mis on ELi
kasvuhoonegaaside arvestuses LULUCFi sektoris. See annab põllumajandussektorile ka
hoovad põllumajanduslikest tegevustest pärineva heite tasakaalustamiseks.
Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste
jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest,
jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat
kasvuhoonegaaside heitkogust 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus
heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada, jääb
liikmesriikide otsustada. Samuti on seatud riiklik eesmärk LULUCFi sektoris, kuhu kuulub CO2
heide põllumaalt ja rohumaalt.
Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis õiguslikult
reguleeritud. Valdkonna arengut suunab „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava
aastani 2030“ (PõKa), mille eesmärk on, et Eesti toit on eelistatud, keskkond ja elurikkus on
40
hoitud, toidusektori ettevõtted on edukad ning maa- ja rannakogukonnad on elujõulised. PõKa
tulemuslikkuse hindamise mõõdikud on mh kasvuhoonegaaside heide põllumajandustoodangu
väärtuse kohta ning põllumajandusmaa orgaanilise süsiniku varu säilitamine.
Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena põllumajandussektori kasvuhoonegaaside
heitkogus ei vähene. Prognoosi kohaselt suureneb põllumajandussektori kasvuhoonegaaside
heitkogus ca 2,5 mln t CO2 ekvivalendini aasataks 2030 ja püsib stabiilsena aastani 2040.
Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus Regionaal-
ja Põllumajandusministeerium kokku kestliku toidusüsteemi töörühma, kuhu olid kaasatud
selle valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid,
arutelude protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.
Jõupingutuse jagamise määruse üldeesmärgi ehk 24% võrra heite vähendamise ülekandmine
põllumajandussektorile pole realistlik loomade arvu ja kasutuses oleva põllumaa olulise
vähendamiseta. Mõlemal juhul tooks see kaasa negatiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke
mõjusid, nagu sektori koguväärtuse ja ekspordiväärtuse oluline vähenemine, sissetulekute
langus, töökohtade kadu ja toiduga isevarustatuse vähenemise.
Eesmärkide seadmise ja lisameetmete väljatöötamise juures tuleb hinnata meetmete koosmõju.
Kuna Eesti loomkoormus on üks ELi väiksemaid, siis nt loomade arvu vähendamine võib
piirata ühtlasi mineraalväetiste kasutamise vähendamist, kuna selleks on vaja muu hulgas
suurendada orgaaniliste väetiste, sh loomasõnniku kasutamist. Orgaaniliste väetiste kasutamine
on oluline ka muldade süsiniku sidumise võime suurendamiseks.
Kõigi potentsiaalsete lisameetmete mõju ei ole alusandmete või metoodika puudumise tõttu
võimalik veel kvantifitseerida ja kasvuhoonegaaside inventuuris arvestada. Need meetmed on
nt taastava põllumajanduse kontseptsiooni rakendamine, täppistaimekaitseseadmete
kasutamine, toiduraiskamise vähendamine, taimse toidu tootmise ja tarbimise soodustamine,
tarbija teadlikkuse suurendamine ja valikute suunamine, söödalisandite kasutamine,
sordiaretus, talvine taimkate, viljavaheldus, maaparandussüsteemide korrashoid, veerežiimi
kahepoolne reguleerimine. On ka tegevusi, mis alles ootavad tööstusskaalal kättesaadavaks
muutumist, nt biosöe tootmine ja kasutamine süsiniku sidumise ja mullaviljakuse
suurendamiseks, hajusmetaani heite püüdmine loomakasvatushoonetes, väiksema heitega
(taastuvenergiast) toodetud väetised, loomapidamishoonetes jääktoitainete püüdmine ja
väetisainetena taaskasutamine. Paljud neist meetmetest kas juba annavad või annavad tulevikus
lisanduva panuse sektori kasvuhoonegaaside heite vähenemisse ja teiste põllumajandussektorist
lähtuvate heidete tasakaalustamisse, mis metoodikate arenemisel hakkavad kajastuma ka
kasvuhoonegaaside arvestuses.
Võttes arvesse töörühmas ja mujal esitatud ettepanekuid, sätestatakse lõikes 2
põllumajandussektori eesmärgid (koos põllumajanduse LULUCFi osaga) aastateks 2030,
2035 ja 2040 järgmiselt:
1. 2030. aastaks –14% võrreldes 2022. aastaga ehk –45% võrreldes 1990. aastaga;
2. 2035. aastaks –17% võrreldes 2022. aastaga ehk –46% võrreldes 1990. aastaga;
3. 2040. aastaks –18% võrreldes 2022. aastaga ehk –48% võrreldes 1990. aastaga.
Põllumajandussektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on
järgmised:
1) 2030. aastaks 2 164 250 t CO2 ekv;
41
2) 2035. aastaks 2 086 070 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks 2 056 630 t CO2 ekv.
Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast
arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus
võivad täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.
Joonis 6. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).
Eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi
hinnangul vaja rakendada lisaks olemasolevatele meetmetele järgmisi tegevusi:
• karjatamise osakaalu suurendamine;
• mineraalväetiste kasutuse vähendamine;
• biogaasi tootmine;
• säästlikkuse kriteeriumitele vastavate biokütuse kasutamine põllumajandusmasinates
ja fossiilkütuste tarbimise vähendamine;
• kasvuhoonegaaside sidumist soodustavad maakasutuse muutused (kuivendatud
turvasmullal põllumaa jätmine püsirohumaaks, turvasmuldade kuivendusmõjude
leevendamine, märjutamine, märgalaviljelus, maastikuelementide rajamine sh
metsatukkade rajamine);
• süsinikuvaru hoidvate alade ja ökosüsteemide kaitse ja sobiv majandamine (jätkuv
pärandniitude taastamine ja hooldamine, väärtuslike püsirohumaade säilitamine jm).
Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja
rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.
Tabel 6. Olemasolevad ja lisameetmed põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.
Meede
Heite vähendamise potentsiaal
Meetme maht Olemasolev või lisanduv
Vastutaja t CO2 ekv aastas keskmisel t aastatel 2025– 2030
t CO2 ekv aastas keskmisel t aastatel 2031– 2040
42
Karjatamise osakaalu suurendamine 9925 11 286
Karjatatavate piima-lehmade osakaalu kasv 5%-ni
Olemasolev ja lisanduv
Riik ja erasektor
Mineraalväetiste kasutuse vähendamine 44 688 59 070
Vähendamine 20% võrreldes 2021. aasta tasemega
Lisanduv Riik ja erasektor
Märgalaviljelus – mõju LULUCFis 26 434 45 316 1000 ha/a Lisanduv Riik ja erasektor
Märgalaviljelus – mõju põllumajanduses 11 660 19 989 1000 ha/a
Turvasmuldadel põllumaa viimine rohumaa alla (LULUCFi mõju)
67 856 116 325 3000 ha/a Olemasolev ja lisanduv
Riik ja erasektor
Turvasmuldadel põllumaa viimine rohumaa alla (LULUCFi mõju) koos maadevahetusega mineraalmaal (kulttuurrohumaa põllumaaks)
48 976 83 925
Põllumajandusmaastike mitmekesistamine läbi maastikuelementide (nt puudetukad, hekid jm) rajamise ja valikulise metsastamise* (sh raadamise kompenseerimiseks), agrometsandus * koos kohapealsete eelnevate inventuuridega, et välistada negatiivset mõju elurikkusele, maastike mitmekesisusele ja mitmekesistele tootmisvõimalustele (nt karjatamisvõimalustele)
7152 43 093 750 ha/a Lisanduv Riik ja erasektor
Metsamajanduslikud tegevused (puiduistandike rajamine; LULUCFi mõju)
4392 24 734 250 ha/a Lisanduv Erasektor
Pärandniitude hooldus ja taastamine, väärtuslike püsirohumaade säilitamine
Toetav Toetav Olemasolev ja lisanduv
Riik ja erasektor
Biogaasijaamade rajamine 20 687 29 138 Avatakse 5–7 uut jaama aastaks 2030
Olemasolev ja lisanduv
Riik ja erasektor
Säästlikkuse kriteeriumitele vastava biokütuse soodustamine põllumajanduses ja fossiilkütuse kasutamise vähendamine
33 428 44 585
Alternatiivkütust e soodustamine, (sh kuni 5% diislimootoriga traktoritest asendatakse biometaanil sõitvate veoautodega ja vähendatakse künnipõhise tehnoloogia kasutamist võrreldes otsekülviga)
Lisanduv Riik ja erasektor
§ 32. Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise ning
kasvuhoonegaaside sidumise eesmärgid
43
Maakasutussektor on ainus sektor, kus on võimalik juba atmosfääri paisatud kasvuhoonegaase
taas siduda ning seeläbi leevendada kliimamuutuste mõju. Kasvuhoonegaase siduv
maakasutussektor on võtmetähtsusega kliimaneutraalsuse saavutamisel.
Lõike 1 järgi on maakasutussektoris tekkiva heitkoguse hulka arvestatud metsamaal,
maahõives, turbatootmises (märgalad) jm maakasutuses (sh muu maa, asulad) tekkiv heide ning
puittoodetes sisalduv süsinikuvaru. Maaharimise all arvestatakse LULUCFi sektori põllumaa
ja rohumaa kategooriate heidet/sidumist. Põllumaa kategooriasse kuuluvad põllumaad,
püsikultuurid, pikaajalised kultuurrohumaad ning põllumajanduslikust kasutusest kõrvale
jäänud maad, millel on veel säilinud haritava maa tunnused. Rohumaa alla kuuluvad peamiselt
looduslikud ja pool-looduslikud rohumaad (sh pärandniidud) ning põõsastikud. LULUCFi
sektori arvutuste põhisisend on statistilise metsainventuuri (SMI) andmed. SMI-l põhinevad
kõikide maakategooriate üldpindalade hinnangud (eraldi mineraal- ja turvasmuldadel alad), aga
ka maakategooria muutuste pindalad ning elusa biomassi ja surnud puidu tagavara muutused.
Statistikaametist saadakse andmed põllukultuuride kasvupindade kohta ning Maaelu
Teadmuskeskusest eksperdihinnangud põllukultuuride mõju kohta mulla C varule ja
harimisviiside osakaalude kohta põllumaal. Edasisel metoodikate arendamisel ja andmete
lisandumisel täienevad ka sisendid LULUCFi sektori arvutustesse.
Maakasutuse, selle muutuse ja metsanduse sektorit reguleerib ELi maakasutuse, maakasutuse
muutuse ja metsanduse määrus (EL) 2018/841 ning selle täiendus (EL) 2023/839), kust tuleb
Eesti kohustus LULUCFi 2016–2018 keskmise tasemega 2030. aastaks võrreldes veel
suurendada sidumist või vähendada heidet 434 000 t CO2 ekv võrra. Viimaste andmete kohaselt
on 2016–2018 keskmine ca 2 400 000 t ning 2030 siht oleks seega 1 947 820 t (st määrusega
seotud kohustuste täitmiseks võib sektor jääda heite poolele). Prognoosijärgne puudujääk 2030.
aasta eesmärgist on ligi 172 320 t. Perioodi 2026–2029 kasvuhoonegaaside eelarve ehk
kasvuhoonegaaside netoheite ja sidumise summa fikseerib komisjon 2025. aastal esitatud
kasvuhoonegaaside inventuuriandmete põhjal (2021., 2022. ja 2023. aasta kasvuhoonegaaside
inventuuriandmete keskmise väärtuse järgi) ja eelarve järgimist hindab 2032. aastal esitatud
kasvuhoonegaaside inventuuriandmete põhjal.
Puudujäägi katmiseks on võimalik osta teistelt liikmesriikidelt üle jäävaid ühikuid, samas on
ühikute kättesaadavus tänase seisuga veel ebamäärane ning kuna tehinguid ei ole tehtud, siis
hinda on keeruline ennustada.
Maakasutuse- ja metsanduse sektor on KHG inventuuris raporteeritavatest sektoritest ainus, kus
on võimalik süsiniku sidumine. 2022. aastal oli LULUCFi netoheide Eestis 339 290 t CO2 ekv.
Kategooriad, mis 2022. aastal LULUCF arvestuses süsinikku siduval poolel olid, olid
metsandus (metsamaa; –1 359 930 t CO2 ekv); puittooted (–641 580 t CO2 ekv) ja rohumaad (–
171 970 t CO2 ekv). Heite poolel olid kõik ülejäänud kategooriad – põllumaa (850 840 t CO2
ekv), märgalad (s.o turbatootmisalade ja aiandusturba heitkogus; 1 307 300 t CO2 ekv), asulad
(nn maahõive, 319 730 t CO2 ekv) ja maakasutus (maakasutuse muutus muudeks märgaladeks
+ muu maa (30 510 t CO2 ekv). Vt ka allpool tabel 1, kus on esitatud prognoosid* aastani 2050.
2030. aasta eesmärgi saavutamiseks tuleks 2024. aasta inventuuri põhjal suurendada KHG
sidumist või vähendada heidet seega kokku 339 290 t mahus. Eesmärgi täitmisel oleks tagatud
ka LULUCFi määruse 2030. aasta eesmärgi täitmine.
Tabel 7. LULUCFi heitkogused kategooriate lõikes ja prognoosid* aastani 2050.
Kasvuhoonegaaside (KHG) heitkogused LULUCFi määruse eesmärkide täitmisel
44
Eesmärk
KHG
heitkoguste
jaotus
KHG heitkogused (tuhat t CO2 ekv, AR5)
Inventuur (2024) Prognoos (WEM)
1990 2005 2022 2030 2040 2050
KOKKU -5235,27 -2927,27 339,29 2120,14 2120,41 1768,74
Metsandus
Metsandus
(forest land)
-5834,70 -3401,89 -1359,93 208,06 85,61 -315,37
Puittooted
(harvested
wood products)
-156,27 -608,41 -641,58 -742,74 -601,69 -487,62
KOKKU -5990,97 -4010,3 -2001,51 -534,68 -516,08 -172,25
Põllumajandus
Põllumaa
(cropland)
603,38 155,47 850,84 736,94 673,94 633,58
Rohumaa
(grassland
-122,23 -226,60 -171,97 -122,46 -105,11 -99,36
KOKKU 481,15 -71,13 678,87 614,48 568,83 533,64
Turbatootmine Turbatootmine
(wetlands)
274,55 914,32 1307,30 1456,26 1483,02 1483,02
Maahõive 0,00 207,06 19,73 470,24 472,07 436,23
Maakasutus 0,00 32,11 30,51 113,83 112,56 118,26
Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus
Kliimaministeerium kokku elurikkuse ja maakasutuse töörühma, kuhu olid kaasatud selle
valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude
protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.
Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heite kahandamise ja sidumise suurendamise puhul on
olulised nii need meetmed, mis aitavad sektori tegevustest lähtuvat heidet vähendada või
vältida (ehk juba seotud süsinikuvaru hoida) kui ka need meetmed, mis aitavad kaasa sidumise
suurendamisele. Valdkonna arvestuslikku kliimamõju mõjutab enim raiemaht, raadamine,
puittooted, metsa- ja põllumaade üldine kasutus, aiandusturba kaevandamisest ning
ammendatud turbatootmisaladest tulenev heide, maahõivest ja asulatest lähtuv heide.
Maakasutus hõlmab ka looduse hoiu ja kaitsega seonduvat, mis aitab hoida olemasolevatesse
ökosüsteemidesse seotud süsinikuvaru samas kui kahjustatud ökosüsteemide taastamine
võimaldab kasvuhoonegaaside sidumist suurendada.
Metsamaa puhul on raiemahul ja raadamisel otsene mõju metsamaa heitele ja süsiniku
sidumisele. Raiemahu suunamisel on oluline arvestada sotsiaalmajandusliku mõju ja loodava
lisandväärtusega. 1 mln m3 raiet on ca 1,1–1,2 mln t CO2 ekv heidet LULUCF sektoris ning
samal ajal sektori enda tellitud analüüsi põhjal ka ca 300 mln eurot lisandväärtust (sh on
arvestatud lisaks tarneahelale ka tarneahela töötajate kulud teenindavates sektorites (Ernst &
Young Baltic AS)). Samuti mõjutab seda metsade vanuseline struktuur, kõige rohkem seovad
süsinikku keskealised metsad, kõige suuremat varu hoiavad vanad metsad. Raiemahu puhul on
samas oluline silmas pidada, et selle vähenemine vähendab ka süsiniku sidumist puittoodetes,
kui tootmise struktuur jääb samaks, mistõttu on koos raiemahu suunamisega oluline ka puidu
kõrgema väärindamise edendamine hoidmaks ja suurendamaks nii süsiniku sidumist
puittoodetesse kui ka tööhõive ja lisandväärtuse suurendamiseks.
Majandusmetsades on oluline klassikaliste metsamajanduse tegevustega jätkamine ja nende
edendamine, mis kindlustab metsade uuenemise, süsiniku sidumise võime paranemise ja ka
metsamaastiku mitmekesisuse. Metsakasvatustööde (sh hooldusraied, metsauuendus, hõredate
45
puistute ennakraie) aktiivsuse suurendamine erametsades, kus metsade kvaliteet ja
sidumisvõime on kesisem, panustab kiiremini süsinikku siduvatesse, paremas seisus ja
vastupidavamatesse majandusmetsadesse. Populaarseks meetmeks on olnud avatud alade
metsastamine, kuid siin on oluline esmalt kohapealsete inventuuride tegemine, et välistada
negatiivset mõju elurikkusele ja piirkonna olulistele looduse hüvedele. Maakasutuse töörühma
aruteludes toodi esile ka istandike rajamist sh kiirestikasvavate puuliikidega (haavikud,
kaasikud, lepikud) ja nende puutuhaga väetamise võimalikku potentsiaali puidu kasvu
soodustamiseks ja süsinikusidumise suurendamiseks.
Suur potentsiaal on puidukasutusel pikaealiste toodete osakaalu suurendamisel ja tervikuna
kasutatavate loodusressursside (puit jm biomass, turvas jm) maksimaalsel väärindamisel Eestis,
mis eeldab ka puidu keemilist väärindamist ja kvaliteetse puitmaterjali olemasolu pikaajaliste
toodete tootmiseks. Kvaliteetne puitmaterjal eeldab hästi hooldatud majandusmetsi. Kuna
Eestis ei ole vastavat tööstust, on pikka aega probleemiks olnud väärindamata paberipuidu
eksport. Väikeste ja keskmise suurusega puidu väärindamisega tegelevate ettevõtete toetamine
võib luua puidukasutusele mitmekesiseid võimalusi. Avalike ehitiste hanketingimustes tuleks
eelis anda puitehitistele ja sel teel vähendada suure CO2 jalajäljega materjalide, nagu betoon,
kasutust.
Märgalade (turba kaevandamise alad ja aiandusturvas) heide tekib peamiselt turba
kaevandamise mahust ja mahajäetud endistest kaevandatud aladest (nö jääksoodest). Märgalade
puhul on võimalikud erinevad alternatiivid endiste kaevandusalade korrastamisel (nt soo
taastamine, metsastamine) ja kaevandatavate alade konserveerimine. Eelistama peaks
elurikkust toetavat korrastamist, kuid konkreetsele alale ei pruugi kõik viisid sobida – kohapeal
kaevandatud ala seisukorda selgitava teadusuuringu või turbarevisjoniga tuleb leida igale alale
sobivaim lahendus (arvestades sh kitsendusi, nagu piirinaabrid, hüdrogeoloogilised tingimused
jmt). Turba kaevandamisel on suur kliimamõju, samas arvestama peab sotsiaalmajanduslikku
mõju ja sellega loodavat lisandväärtust, mis tekib maapiirkondades. Turbakaevandamise
keskkonnamõju vähendamise võimalikud meetmed on uutele aladele laienemise välistamine,
uute lubade sidumine endiste kaevandusalade korrastamisega (lisaks juba kasutuses olevate
alade korrastamiskohustusele), olemasolevate lubadega alade lõpuni kaevandamine,
süsinikumaksu ja keskkonnatasu tõstmine ning selle arvelt kliimapositiivsete meetmete
rahastamine. Tööstuse teravik tuleks suunata suuremale kohapealsele turba väärindamisele.
Maakasutussektori kliimaeesmärkide seadmisel ja täitmisel peavad ka muud
keskkonnaaspektid olema arvesse võetud ning meetodite valikul tuleb eelistada neid lahendusi,
mis üheaegselt aitavad tagada kliima- ja loodushoiu eesmärke. Heas seisundis ökosüsteemid on
kasvuhoonegaaside sidumiseks ning kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks äärmiselt
olulised. Väga tähtis on hoida olemasolevaid väärtusi, kuna juba kahjustunud ökosüsteemide
ning nendega seotud looduse hüvede taastamine on kallis ja alati keerulisem kui olemasoleva
säilitamine. Kaitse ja kahjustunud elupaikade taastamine tagab elupaikade hea seisundi,
süsinikusidumise paranemise, maakasutussektorisse seotud süsinikuvaru suurenemise ning
elurikkuse ja looduse hüvede säilimise. Kaitstavad alad tasakaalustavad intensiivsemalt
kasutatavate piirkondade mõju, soodustavad maakasutamise ja maaettevõtluse mitmekesisust
ning tagavad Eesti looduse ja elukeskkonna pikaajalise vastupidavuse kliimamuutuste
mõjudele.
Maakasutussektor mängib olulist rolli ka kliimamuutuste mõjudega kohanemisel ja
kliimakindlate tootmissüsteemide kujundamisel. Kliimamuutustega kohanemise vaatest on
oluline panustada kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamisse ning arvesse võtta
46
kliimariske, mis sektorit mõjutavad – sagenevad tormid, põuaperioodid, temperatuuri tõus ja
sademete hulga suurenemine. Muutuvas kliimas muutuvad nii põllukultuuride kui ka
majandusmetsade kasvutingimused, suureneb kahjurite ja haiguste leviku võimalus.
Maakasutussektori vastupanuvõimet suurendavad nii maastikuline kui elustikuline ja
geneetiline mitmekesisus, aga ka maakasutuse ja maapiirkondade ettevõtluse mitmekesisus.
Põllumajandusmaastikes ja metsades suurendavad vastupidavust sobivad majandamisvõtted,
tulevikukliimasse sobivate kultuuride, sortide ja puuliikide valik, haiguste ja kahjurite
ennetamine ning neile kiire reageerimine. Üle tuleb hinnata kõige otstarbekamad lähenemised
kuivendamisele (vajaduspõhine kuivendamine, kuivendamise mõjude hindamine ja
leevendamine), mh tagada maastikes vee püsimine põudadele ja tuleohtudele vastupidavuseks.
Ammendatud turbaalade kiirem taastamine aitab hoida vett maastikes ja vältida kuiva
turbapinnase põlenguohtu.
Võttes arvesse töörühmas ja mujal esitatud ettepanekuid, sätestatakse maakasutussektori
eesmärgid aastateks 2030, 2035, 2050 võrreldes 2022. aastaga järgmiselt:
(1) Maakasutussektori heitkoguste vähendamise eesmärk aastaks 2030 on saavutada 0-
netoheide, st sektoris tekkiv kasvuhoonegaaside heide on tasakaalus sidumisega.
(2) Maakasutussektori heitkoguste eesmärk on olla sidumises alates 2035. aastast.
(3) Maakasutussektori eesmärk aastaks 2050 on saavutada sektoris kasvuhoonegaaside
sidumine, mis võimaldaks kompenseerida teistes sektorites tekkivat kasvuhoonegaaside
heidet, mida pole võimalik vähendada ega tehnoloogiliselt siduda.
Eesmärkide täitmiseks on vajalik Kliimaministeeriumi hinnangul lisaks olemasolevatele
meetmetele rakendada alltoodud tegevusi. Tegu on KHG heidet vähendavate või vältivate või
sidumist suurendavate lahendustega, millest osale on metoodikate edasise arendamisvajaduse
ja veel vähese kogunenud taustainfo tõttu seaduse koostamise hetkel raske täpset heite
vähendamise potentsiaali hinnata. Paljud neist on teiste keskkonnaeesmärkidega seotud
meetmed, millel on teadaolev kasvuhoonegaaside heidet vähendav või sidumist suurendav
mõju ning mida saab arvestusmetoodikate edenemisel eesmärgi täitmisesse hõlmata. Selleks, et
kõike maakasutuses toimuvat arvesse võtta, peavad ka arvestusmeetodid täienema, andmed
olema võimalikult täpsed ja ajakohased ning kõikide tegevuste mõju oleks võimalik kajastada
– see peab olema ka järgnevate aastate metoodiliste arenduste fookuses.
Eelnõujärgse eesmärgi arvutustesse hõlmatud meetmed on toodud tabelis 8.
Metsad, metsamajandamine ja puidukasutus
• Raiemaht, mille puhul raied ei ületa pikemas vaates majandusmetsade netojuurdekasvu,
metsade tagavara raiete tagajärjel ei kahane ning kohalikule metsa- ja puidutööstusele
on tagatud tooraine stabiilne pakkumine.
• Raadamise kompenseerimiseks elurikkust soosiv metsastamine valitud (eelnevalt
sobivaks hinnatud) aladel.
• Kliimamuutuste mõjudele vastupidavamate segapuistute rajamine/kujundamine
metsauuendamisel ja hooldusel.
• Looduslähedasemate (closer to nature) metsamajandamisvõtete laialdasem edendamine
majandusmetsades.
• Hõredate puistude ennakraiele järgnev metsauuendamine majandusmetsas.
• Metsakultiveerimise (raiejärgne metsade uuendamine) tõhusam edendamine
erametsamaal.
• Puidu keemilise ja mikrobioloogilise väärindamise soodustamine.
• Puidust kestvustoodete tootmise ja kasutamise soodustamine.
47
Looduskaitse ja kahjustatud elupaikade taastamine
• 30% maismaa ja mere tõhus kaitse loodusliku mitmekesisuse kaitse vastupidavuseks
kliimamuutustele ja turvaliste süsinikuladude hoidmiseks ja suurendamiseks;
elupaikade seisundi paranemine; kaitstavatesse elupaikadesse, sh metsadesse ja
soodesse seotud süsinikuvaru suurenemine.
• Kahjustunud ökosüsteemide (eriti süsinikurikaste ökosüsteemide) taastamine,
pärandniitude hooldus ja taastamine.
• Looduse seisundit parandavate võtete rakendamine 20% maismaast ja merest (kattuvus
teiste loetelus olevate meetmetega).
• Karjääride korrastamine koos fookusega süsinikusidumise parandamisele.
Turbaalad, turbatööstus, kuivendamine
• Ammendatud turbatootmisalade korrastamine märgaladeks, kahjustatud märgalade
veerežiimi taastamine.
• Ammendatud turbatootmisalade metsastamine ala sobivuse korral või muu positiivset
kliimamõju omav tegevus keskkonnatingimuste sobivuse korral (nt jõhvikakasvatus
jm).
• Aiandusturba kaevandamisest tuleva heite vähendamine.
• Ammendamata turbatootmisalade konserveerimine.
• Kohapeal väärindatud turbatoodete osakaalu suurenemine.
• Turvasmuldadel põllumaa viimine püsirohumaaks või veerežiimi taastamine.
• Turvasmuldadega aladel heidet minimeerivad majandamisvõtted ja –praktikad.
• Märgalaviljelus.
• Maaparanduse (sh kuivendamise) keskkonnamõju leevendamine, turvasmuldade
tõhusam kaitse ja heidet vähendav kasutus.
Maakasutus ja planeerimine
• Rohealad ja looduspõhised lahendused linnades ja ümbruses.
• Raadamise kahandamine ja mõjusid vähendav planeerimine, raadamismõjude
leevendamine.
• Integreeritud arendused: süsinikuvaru ja –sidumise jt keskkonnaeesmärkide
paralleelne soosimine maakasutusel (nt taastuvenergialahenduste või taristuobjektide
rajamise ja hoolduse integreerimine ökosüsteemide taastamise ja säilimisega).
• Maahõive prioriseerimine oskusliku planeerimisega (eelistades süsinikurikaste
ökosüsteemide, rohevõrgustiku ja rohealade säilimist).
• Rohevõrgustiku säilimine ja toimimine.
Allpool toodud tabelis on esitatud need olemasolevad ja võimalikud lisameetmed, mis hõlmati
eelnõukohase eesmärgi arvutustesse. Toodud on maht, vastava meetme kasvuhoonegaaside
heite vähendamise potentsiaal ja rakendamise eest vastutav sektor. Põllumajanduse
maakasutusega seotud meetmed on kirjeldatud põllumajanduse eesmärki kirjeldavas peatükis.
Tabel 8. Eesmärgi arvutustes kasutatud olemasolevad meetmed ja valik võimalikke lisameetmeid
maakasutussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamisel.
Meede Heite vähendamise
potentsiaal Meetme maht Vastutaja
48
t CO2 ekv aastas
keskmisel t aastatel
2025– 2030
t CO2 ekv aastas
keskmisel t aastatel
2031 – 2040
Olemasolev või lisanduv
meede
1. Puidu kui ressursi stabiilne kättesaadavus, sh
Raiemaht 1 083 642 1 083 441
Raiemaht, millega metsamaa kogutagavara ei lange ja mis tagab lisanduva sidumise vastavalt esitatud heite vähendamise potentsiaalilea
Lisanduv Riik ja erasektor
Istandike rajamine endistele põllumaadele kujunenud hall- lepikute asemel (sh kiirekasvuliste puuliikidega).
4392 24 734 500 ha aastas, alates 2025. a
Lisaks Erasektor
Hõredate puistute ennakraie majandusmetsas metsa uuenemise kiirendamiseks
50 000 85 000
Metsauuendamine 580 ha/a. Mõju on vähendatud esimesel 10 aastal poole võrra.
Lisaks Riik ja erasektor
Segapuistute kujundamine ja metsakultiveerimise edendamine erametsamaa majandusmetsades.
60 000 60 000 Lisanduv pindala 1500 ha/a
Lisaks Riik ja erasektor
Looduskaitse ja kahjustatud ökosüsteemide (sh süsinikurikaste) taastamine
Lisanduv
Lisanduv
Looduskaitse ja erinevad looduse seisundit parandavad meetmed.
Lisaks Riik ja erasektor
2. Kõrgem puidu kohapealne väärindamine (sh keemiline ja mikrobioloogiline)
0 681 065 lisanduv kõrgem väärindamine mahus ca 2,2 mln m3 aastas
Lisaks Erasektor
3. Turba tootmise keskkonnamõju vähendamine, sh
Ammendatud turbatootmisalade korrastamine märgaladeks, metsastamine või muu kasutus* *toodud hinnangulised osakaalud, kõige otstarbekamate sekkumiste osakaalud ja pindalad selguvad täpsemate inventuuride ja turbarevisjoni käigus
17 037 59 184
Korrastamine märgalaks: 500 ha/a Metsastamine:
2025–2030 333 ha/a,
2031–2050 250 ha/a Konserveerimine:
perioodil 2025–2030 450
ha/a
Olemasolev ja lisaks
Riik ja erasektor
Aiandusturba kaevandamisest pärineva heite vähendamine
58 574 339 243
12% aastaks 2030, 50% aastaks 2040 ja järk- järgult 0-netoheiteni liikumine aastaks 2050
Lisaks Erasektor ja riik
Turba kohapealne kõrgem väärindamine
Kaudne mõju
Kaudne mõju
Lisaks Erasektor
* Hetkel (juuli 2024) olemasolevatele andmetele tuginevate Keskkonnaagentuuri koostatud prognoosidele põhjal
vastab esitatud tingimustele keskmine raiemaht ca 9,9-10,2 mln m3 aastas. Viimase 5 aasta keskmine (perioodi
2018-2022) raiemaht on olnud keskmiselt 11,4 mln tm, viimase 10 aasta keskmine (2013-2022) 11 mln tm.
49
Olemasolevate meetmetega võrreldes on eesmärgi täitmiseks tänastele andmetele tuginedes
(Keskkonnaagentuur, 2024) vajalik rakendada lisameetmeid, mis tagaksid ca 1 mln tm/a
madalama raiemahu. Raiemahtu reguleerivateks meetmeteks võivad sõltuvalt eesmärgist olla
näiteks majandusmetsade raielangi maksimaalse pindala kahandamine, raievanuste tõstmine,
küpsusdiameetri rakendamisest loobumine, metsa struktuursete elementide säilitamine ning
säilikpuude-põlispuude ja kõdupuidu hulga suurendamine, metsa uuenenuks lugemise
kriteeriumite muutmine, loodussõbralikemate metsamajandamisvõtete soosimine, metsade
mittepuiduliste saaduste ja kasutusviiside edendamine ning turuväliste hüviste ja teenuste (sh
looduskaitse, rekreatsioon) soosimine eriti just ajalooliselt järjepidevatel metsamaadel, metsade
hõlmamine heite kompenseerimise või looduskahju kompenseerimise lahendustesse, raadamise
vältimine, piiranguvööndites ja kaldakaitsevööndis paiknevate metsade leebemate
majandamisvõtete rakendamine (lage- ja veerraie asendamine teiste raieviisidega sh
püsimetsandusvõtetega jm), metsakaitsealad jm.
Eelmainitud lisameetmeid vajavale stsenaariumile lisaks koostati ka võrdlusstsenaarium
raiemahuga 11 mln m3 (sh ka puittoode ühtlane kasutus 11 mln m3 korral), millest selgus, et
2030. aasta netoheite eesmärgi saavutamiseks tuleks tänaste andmete kohaselt juba 2030.
aastaks aiandusturba kaevandamisest pärit heidet vähendada 92%. Seda stsenaariumit ei ole
sotsiaalmajanduslike mõjude tõttu otstarbekas rakendada.
Turbatootmise keskkonnamõju vähendamiseks on lisaks eelnõukohase seaduse rakendussättena
planeeritud maapõueseaduse ja alamaktide muutmise ajakava järgmine:
Maapõueseaduse muutmise eelnõu väljatöötamine:
2024. aasta september – analüüs;
2024. aasta oktoober-detsember – eelnõu koostamine ja kooskõlastamine;
2025. aasta jaanuar – eelnõu esitamine Vabariigi Valitsuse istungile;
2025. aasta veebruar-aprill – eelnõu menetlemine Riigikogus;
2025. aasta mai – eelnõu jõustumine.
Regulatiivsetest meetmetest saab turbatootmisest tekkivat heidet vähendada:
- keskkonnaministri 27.12.2016 määruse nr 87 „Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud
turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri“ muutmisega (jõustunud
22.07.2024);
- Vabariigi Valitsuse 22.12.2016 määruse nr 150 „Turba kaevandamise aastamäär ning
kriitilise ja kasutatava varu suurus“ muutmisega (tähtaeg 31.01.2025).
Vähendades nimetatud määruste muutmisega võimalusi turba kaevandamisloa taotlemiseks,
saab ühtlasi vähendada turbakaevandamiseks loaga antud mäeeraldiste pindala ning turba
kaevandamisloaga mäeeraldiste korrastatuks tunnistamise kaudu tagastada kaevandatud maa
riigile, mis omakorda toob kaasa heite vähendamise kaevandatud maade korrastamise kaudu.
Turba kaevandamisloa muutmiseks, pikendamiseks, laiendamiseks ja uue loa saamiseks tuleb
taastada kaevandamisest ammendatud mäeeraldised ja vähendada loale kantud kaevandamise
lubatud aastamäära. Turba kaevandamislube saab anda, kui lubadele kantud kaevandamise
maksimaalsete aastamäärade summa ei ületa turba kaevandamise aastamäära. Selleks
täiendatakse maapõueseadust rakendussätetega, mis toetavad mh ka osalist kaevandatud ala
korrastamist ja kaevandatud maa tagasi andmist ning nende toimingute kaudu võimalusi uute
lubade menetlemiseks.
50
Seega aitavad eeltoodud maapõueseaduse ja määruste muudatused kaasa turba kaevandamise
kliimamõjude vähendamisele. Turbaalade taastamise kiirendamiseks on kavas täiendada
maapõueseadust ka olemasolevate maavaravarude konserveerimise kui alternatiivsete
kaevandatud maa korrastamise lahendustega, milleks mh kavandatakse hankida teadusuuring
teemal „Mahajäetud ja rikutud ja lubadega kaetud turbatootmisalade süsinikuemissioonide
vähenemise ja korrastamise potentsiaalsete maakasutussuundade analüüs“ (eelarve vajadus
200 000 eurot). Planeeritud teadusuuringuga saaks selgitada välja mahajäetud turbaalade ja
kaevandamisloaga mäeeraldiste korrastamise (sh osalise) potentsiaal ja koostada plaan nende
alade riigile tagastamiseks. Samuti töötada välja riigisisesed (Tier3) kasvuhoonegaaside heite
eriheite tegurid ja selgitada nende alusel inventuurides välja taastatud või taastumisel alade
kasvuhoonegaaside vähendamise ja sidumise potentsiaal, arvestades nende alade taimestikuga
kaetust ja veetaset ning muid turbaalale iseloomulikke olusid. Lisaks sätestatakse loa
taotlemisel kohustus rahalisele tagatisele, et sellega võimaldada (kompenseerida) uute lubade
andmist olemasolevate või mahajäetud turbaalade korrastamise tagamise kaudu. Ammendatud
turbatootmisalade kiiremaks korrastamiseks plaanitakse meedet summas 21 mln eurot, mis
võimendaks mahajäetud turbaalade ning kaevandatud alade taastamist, kui seal leidub
hästilagunenud turvast, kuid millel ei ole turunõudlust, ning selgitaks, millised alad on heite
vähendamiseks mõistlik konserveerida. Konserveerimise mõiste ja lahendustega saab eeltoodu
põhjal tulevikus täiendada ka maapõueseadust. Aiandusturba maakasutusmõjude hindamiseks
ja pikaajaliseks järk-järguliseks heite vähendamiseks täpsustatakse neli aastat kestva
turbarevisjoniga nii riikliku turba maavaruvarud kõikides Eesti maakondades kui ka turbaalade
seisundid ja taastamisvajadused. Meetme maksumuseks on 2 mln eurot. Seejuures täpsustakse
maavarade registris turbamaardlate ruumikujud ja tehakse registrikannetes muudatusi.
Turbarevisjon on oluline nii valdkonna poliitika kujundamiseks kui ka ressursikasutuse
suunamiseks ja sellest objektiivse ülevaate saamiseks.
Lisameetmetega prognoosi järgi on maakasutussektori heide ja sidumine 2030. aastaks
tasakaalus. Peamine mõju on tingitud raiemahust ning aiandusturba kaevandamisest pärineva
heite vähendamisest. Seaduseelnõus on küll sektorile seatud kõrgem ambitsioon kui ELi
metsanduse, maakasutuse ja maakasutuse muutuse määrusest tulenev kohustus 2030. aastaks
Eestile ette näeb, aga kuna prognooside kohaselt ei täida Eesti esimese perioodi (2021–2025)
eesmärki ja ka jõupingutuste jagamise määruses käsitletud sektorites tekib teisel perioodil
puudujääk, siis aitab seatud siht esimese perioodi prognoositud puudujääki kompenseerida ning
450 000 t CO2 ekv saab ka jõupingutuste jagamise määruse kohaste sektorite puudujäägi katteks
kasutada, mis viib Eesti koos eri määruste sektorite omavahelise paindlikkusega 2030. aastaks
kokkuvõttes kohustuste täitmiseni.
51
Joonis 7. Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).
§ 33. Kliimamuutustega kohanemise eesmärgid
Kliimamuutustega kohanemist käsitletakse nii Pariisi kokkuleppes34 (artikkel 7), kus
püstitatakse kohanemise eesmärk, mille saavutamiseks suurendatakse kohanemissuutlikkust,
tugevdatakse vastupidavust ja vähendatakse haavatavust kliimamuutuste ebasoodsate mõjude
suhtes, kui ka ELi kliimamääruses35, mille kohaselt võtavad liikmesriigid oma riiklikes
kohanemisstrateegiates arvesse asjaomaste sektorite, mh põllumajanduse, vee- ja
toidusüsteemide erilist vastuvõtlikkust, nagu ka toiduga kindlustatust, ning edendavad
looduspõhiseid lahendusi ja ökosüsteemipõhist kohanemist. Kuigi 2050. aastaks on eesmärgiks
seatud kliimaneutraalsuse saavutamine, on vaja tegeleda ka juba tekkinud negatiivse mõju
tagajärgedega ning tagada meetmete rakendamine kliimamuutuste mõjuga kohanemiseks ja
looduslike ökosüsteemide kaitsmiseks, toetades kliimamuutustele vastupanuvõimelise Euroopa
kujundamise eesmärki36. Praegu on kliimamuutustega kohanemise eesmärgid sätestatud Eesti
kliimamuutustega kohanemise arengukavas37, kuid strateegiline eesmärk suurendada Eesti
riigi, regionaalse ja kohaliku tasandi valmidust ja võimet kliimamuutuste mõjuga kohanemiseks
on vaja sätestada ka kliimakindla majanduse seaduses.
Lõikes 2 sätestatakse riigile kohustus seada kliimamuutustega kohanemise eesmärgid
valdkondlikes arengukavades. Kohustus tuleb ELi kliimamääruse artikli 5 punktist 4, mille
kohaselt võtavad liikmesriigid vastu ja viivad ellu riiklikud kohanemisstrateegiad ja -kavad,
võttes arvesse ELi kliimamuutustega kohanemise strateegiat ning tuginedes kindlatele
kliimamuutusi ja kliimamuutustele vastuvõtlikkust käsitlevatele analüüsidele, edusammude
hindamistele ja näitajatele, milles juhindutakse parimast kättesaadavast teaduslikust
34 https://kliimaministeerium.ee/media/1396/download. 35 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021R1119. 36 https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-6521-2021-INIT/et/pdf. 37 https://kliimaministeerium.ee/media/928/download.
52
tõendusmaterjalist. Samuti tuleneb ELi kliimamäärusest kohustus strateegiaid korrapäraselt
ajakohastada.
2017. aastal võttis Vabariigi Valitsus vastu „Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani
2030“ koos rakendusplaaniga. Arengukava üldeesmärk on tegevusraamistiku abil vähendada
Eesti haavatavust kliimamuutuste suhtes ning saavutada valmidus ja võime tulla toime
kliimamuutuste mõjuga kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil. Lisaks on arengukaval
kaheksa prioriteetset valdkondade haavatavusest otseselt lähtuvat alaeesmärki. Nende täitmist
toetavad arengukava rakendusplaanis esitatud kliimamuutuste mõjuga kohanemise meetmed.
Kuna riigi suunised näevad ette, et teemavaldkondade kaupa arengukavade koostamist
vähendatakse ja strateegilised arengudokumendid koostatakse valdkonna põhiselt, on
kliimamuutustega kohanemise arengukava uuendamine plaanis selliselt, et kohanemise
eesmärgid seatakse koostatavas keskkonnavaldkonna arengukavas ehk valdkondlikus
arengukavas, nagu seaduseelnõu § 32 lõige 1 ette näeb. Samas sätestab sama säte kohustuse ka
teistele ministeeriumitele seada oma valdkondlikes arengukavades kliimamuutustega
kohanemise eesmärgid. Kuna kliimamuutuste mõjude suhtes vastupanuvõime suurendamise
vajadus puudutab ka teisi sektoreid, k.a ELi kliimamääruses mainitud sektoreid, on oluline, et
kõik ministeeriumid oma tegevuste planeerimisel kaaluksid, kuidas kliimamuutused
pikaajalises vaates sektorit mõjutavad ja milliseid kohanemismeetmeid tuleks planeerida, et
negatiivseid mõjusid vältida või vähendada.
Paragrahvi 33 lõikes 2 antakse suunised, millest tuleks valdkondlikes arengukavades ja
tegevusprogrammides lähtuda, sh majanduse ja taristute toimimine mis tahes kliimasündmuse
(nt üleujutused, tormid, kuuma- ja külmalained, tuulekiiruse kasv jt) avaldumisel nii, et taristust
sõltuvad elutähtsad teenused oleks inimestele kättesaadavad. Näiteks elektriliinide
vastupidavuse tagamine tormide ja hoogsadude ajal, parvlaevaühenduste toimine mandri ja
saarte vahel, hoonete ja teede kasutatavus. Oluline on läbi mõelda ja planeerida meetmed ka
inimeste õiguste ja tervise kaitseks kogu elanikkonna seas, aga ka fookusega enim
haavatavatele inimgruppidele. Näiteks soojussaare efekti vähendamine linnades, teadlikkuse
suurendamine ja praktiliste lahenduste loomine kuumalainete, tormide, üleujutuste jm ajal
toimetulekuks ning elu ja tervise säästmiseks jms. Elurikkuse hea seisundi tagamine, sh
looduslike elupaigatüüpidele ja liikide elupaikadele kohase ja piisava kaitse tagamine ning
vajaduse korral taastamine ja seisundi parandamine, on oluline eeldus ka kliimamuutustele
vastupanuvõimelise looduskeskkonna ja ökosüsteemide hoidmisel. Biomajanduse sektorite
(põllumajandus, metsandus, kalamajandus jne) haavatavust suurendavad nii (uute) haiguste,
kahjurite ja invasiivsete võõrliikide laiem levik kui ka ootamatud ilmaolud, sh temperatuuri
tõus ja varieerumine, sademete hulga suurenemine või vähenemine, põuad või äkilised külma-
ja kuumalained. Näiteks 2018. aasta põud kahandas teravilja saagikust 40% võrra võrreldes
sellele eelnenud aastaga. Korduvad või pikaajalised põuad, üleujutused avaldavad suurt mõju
põllumajandussektorile ja ohustavad ka toidujulgeolekut. Seetõttu on oluline mh
põllumajandussektori vastupidavuse ja paindlikkuse suurendamine muldade hea seisundi kaitse
ja taastamise, kuivendusvajaduste ümbermõtestamise, mõju hindamise kuivendussüsteemidele
ning maaparandussüsteemide muutmise kaudu keskkonnasõbralikumaks ja elurikkust
toetavamaks. Planeeringutes ja maakasutuses kliimamuutuste pikaajaliste mõjudega
arvestamine on kasvava tähtsusega kõikidel planeerimistasanditel, nt üleujutusohuga aladele
hoonete või taristute planeerimise vältimine, elurikaste ja erinevaid looduse hüvesid
(ökosüsteemiteenuseid) tagavate puhkemaastike ja rohealade säilitamine, loomine ja taastamine
tiheasustusaladel ning loodusväärtuste kaitset ja inimeste tervist toetava rekreatiivse taristu
rajamine nii kaitsealadel kui ka väljaspool.
53
Looduspõhiste kohanemislahenduste edendamist ja eelistamist käsitleb muuhulgas ELi
kliimamuutustega kohanemise strateegia, mille kohaselt tuleks tugineda keskkonnahoidlikele
ja looduspõhistele lahendustele, mis suurendavad iseseisvat toimetulekut, vastupanuvõimet ja
ökosüsteemide kaitset, et kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega tagada paremad
elamistingimused, sh säästvad ja kohalikud põllumajandus- ja kalandustavad, vee säästev
majandamine, taastuvenergia ulatuslikum kasutamine. Looduspõhiseid lahendusi
kliimamuutustega kohanemiseks ja katastroofiohu vähendamiseks kasutatakse tavaliselt
rannikuvööndi kaitsel, märgalade taastamisel piirkondliku veevaru kvaliteedi tagamiseks ja
veevaru stabiliseerimiseks ning maastikutulekahjude ohu vähendamiseks, jõgede/lammialade
taastamisel üleujutuste vältimiseks, looduslähedasemas metsanduses, linnade rohestamises, mh
ekstreemsete temperatuuride ja kuumasaarte tekkimise vähendamiseks ning mullakaitses ja
taastootmises. Looduspõhised lahendused suurendavad bioloogilist mitmekesisust ja maastiku
väärtust, parandades samal ajal ökosüsteemi teenuseid, nagu erosioonivastane kaitse, põua ja
üleujutuste ennetamine, süsiniku sidumine, jahutamine ja metsatulekahjude ennetamine.
Näiteks rohekatused võivad parandada linnade ökosüsteeme ja seega teatud määral leevendada
bioloogilise mitmekesisuse vähenemist. Rohekatused on sageli kliimamuutustega kohanemise
kavade osaks, kuna rohekatuste kasutamisel on potentsiaal vähendada sademevee äravoolu ja
leevendada soojussaarte mõju. Ökosüsteemi taastamisele omistatav suurem tähtsus on seotud
bioloogilise mitmekesisuse rolliga kliimamuutustele vastupanuvõimes ning vajadusega
saavutada mitu eesmärki, mh kohanemise, elurikkuse ja süsiniku sidumise vallas: elurikkuse ja
ökosüsteemi taastamine, kaitse kahjurite ja võõrliikide vastu, mulla ja vee kvaliteedi
taastamine, põua- ja üleujutuskaitse.
5. peatükk. Avaliku sektori eesmärgid ja kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja
kliimamuutustega kohanemisel
§ 34. Avaliku sektori eesmärgid
Paragrahvi 34 lõikes 1 sätestatakse, et riigiasutused hindavad oma KHG jalajälge ja selle mõju
vähendamisega annavad oma panuse kliimaeesmärkide saavutamisele, olles niiviisi eeskujuks
ja suunanäitajaks teistele sektoritele.
KHG jalajälg on kvantitatiivselt väljendatud kasvuhoonegaaside heite koguhulk, mida tekitab
kas otseselt või kaudselt inimene või organisatsioon oma tegevuse käigus. KHG jalajälge saab
mõõta ka toodete ja teenuste puhul. KHG jalajälje alusel on võimalik hinnata inimtegevuse (nt
organisatsiooni või ettevõtte) panust kliimamuutustesse.
KHG jalajälje hindamise eesmärk on võimaldada asutustel alustada oma tegevuse kliimamõju
hindamisega, et tuvastada kõige heitemahukamad tegevusvaldkonnad. Kuna kliima- ja ka
laiemalt keskkonnamõjude juhtimisega peavad hakkama tegelema kõik organisatsioonid, on
avalikul sektoril võimalus olla eeskujuks ja teerajajaks.
Kliimaministeeriumi tellimusel on organisatsioonidele koostatud suunised ja arvutusmudel
KHG jalajälje arvutamiseks, mille saab võtta aluseks ka riigiasutuste vastavate mõjude
hindamisel. Nii juhendmaterjali kui ka arvutusmudeli koostas Kliimaministeeriumi tellimusel
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus. See mudel ja juhised on
Kliimaministeeriumi kodulehel. Lisaks KHG jalajälje hindamisele peab asutus nägema ette
meetmed, mis aitavad KHG jalajälje suurust vähendada. Lõike 2 järgi tuleb teha nii KHG
54
jalajälje hindamistulemused kui ka meetmed KHG jalajälje vähendamiseks asutuse kodulehel
kõigile kättesaadavaks.
Lõike 3 kohaselt ei toeta avalik sektor fossiilkütustel töötavate eraldiseisvate katelde
paigaldamist. EPBD direktiivi artikli 17 lõike 15 ülevõtmisega ei anna liikmesriigid alates 1.
jaanuarist 2025 enam rahalisi stiimuleid fossiilkütustel töötavate eraldiseisvate katelde
paigaldamiseks. Erandiks on need katlad, mis on enne 2025. aasta 1. jaanuari valitud
investeeringute tegemiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/241 loodud
taaste- ja vastupidavusrahastu, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1058
loodud Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi raames.
Artikkel 17 lõige 15 kehtib iseseisvate fossiilkütustel töötavate katelde paigaldamise kohta.
Katla paigaldamine tähendab EPBD kontekstis katla ostmist, kokkupanemist ja
kasutuselevõttu, mis 1) põletab fossiilkütuseid, see tähendab mittetaastuvaid süsinikupõhiseid
energiaallikaid, nagu tahked kütused, maagaas ja nafta, ning mis 2) on iseseisev katel, see
tähendab ei ole kombineeritud teise taastuvenergiat kasutava soojusallikaga.
See, kas gaasikatel loetakse fossiilkütusel töötavaks, sõltub katla paigaldamise hetkel (mitte
tulevikus) gaasivõrgus olevast kütusesegust. Kui kohalikus gaasivõrgus on valdavalt maagaas,
siis ei anta reeglina gaasikatelde paigaldamiseks rahalist toetust. Kui kohalikus gaasivõrgus on
valdavalt taastuvad kütused, võib gaasikatelde paigaldamine saada rahalist toetust EPBD artikli
17 lõike 15 alusel.
Termin "iseseisev katel" ei ole EPBD-s määratletud, küll aga selgitatakse EPBD preambuli
punktis 14, et iseseisvaid katlaid tuleb eristada "hübriidküttesüsteemidest, millel on
märkimisväärne taastuvenergia osakaal, nagu kombinatsioon katlast koos päikese
soojusenergia või soojuspumbaga". Iseseisev katel on seega katel, mis ei ole kombineeritud
teise taastuvenergiat kasutava soojusallikaga. Hübriidküttesüsteem tähendab hübriidtoodet, mis
ühendab vähemalt kahte erinevat tüüpi soojusallikat. Hübriidküttesüsteemid võivad olla mis
tahes kombinatsioonid soojuspumpadest ja kateldest, hübriidpäikesesüsteemid (katla ja
päikeseenergia kombinatsioon) ja nende süsteemide kombinatsioonid. Hübriidküttesüsteem
võib olla valmistatud sellisena või hübridiseerimine võib toimuda paigaldamise ajal või hiljem
kohapeal.
EPBD uuesti sõnastatud 2024/1275 versiooni artikli 2 punkti 14 kohaselt on "energia
taastuvatest energiaallikatest" energia, mis pärineb taastuvatest mittefossiilsetest allikatest,
nimelt tuuleenergia, päikeseenergia (päikese soojusenergia ja päikeseelekter), geotermiline
energia osmootiline energia, ümbritseva keskkonna energia, loodete, laine- ja muu
ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaas.
"Finantsilisi stiimuleid" ei ole EPBD-s määratletud. Finantsilisi stiimuleid mõistetakse
laialdaselt avaliku asutuse poolt ja/või läbi avalike vahendite pakutavate majanduslike toetuste,
aga ka maksusoodustustena (nt vähendatud maksusoodustused). Sellised toetused võivad olla
erineval kujul, sealhulgas, kuid mitte ainult, otsesed toetused ostjatele, paigaldajatele ja
kolmandatele isikutele. Rahalised stiimulid võivad olla suunatud muuhulgas lõppkasutajatele,
paigaldajatele, tootjatele ja kolmandatele isikutele või majandustegevuses osalejatele, kes on
otseselt või kaudselt seotud katelde paigaldamisega.
55
Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks lõpetab avalik sektor lõike 4 kohaselt fossiilkütuste
toetamise alates 2035. aastast ja kasutamise alates 2040. aastast, välja arvatud juhul, kui
puuduvad mõistlikud alternatiivid. Riigikontrolli 2022. aasta aprillis avaldatud
keskkonnaeesmärkidega vastuolus olevate majandusmeetmete ülevaates38 leiti, et riik peaks
välja selgitama, millised majandusmeetmed (nii toetusskeemid ja maksuerisused kui ka muud
soodustused) on keskkonnaeesmärkidega vastuolus, hindama nende mõju ning seadma
eesmärgiks selliste majandusmeetmete muutmise või järk-järgulise kaotamise. Ka Euroopa
rohelises kokkuleppes rõhutakse vajadusele kliimaeesmärkide täitmiseks fossiilkütuste
toetamisest loobuma. Praegu toetab või kasutab avalik sektor fossiilkütuseid peamiselt
transpordis ja ühistranspordis (sh ka lennundus, laevandus), põllumajanduses, kalanduses ja
energeetikas.
Kliimaministeeriumi vastavate valdkondade ekspertide hinnangul on suuresti võimalik avalikul
sektoril mõistlike kuludega loobuda suurest osast fossiilkütuste kasutamisest. Ühistranspordis
ja energeetikas on suuri samme juba tehtud, samuti on plaanis avaliku sektori administratiivsete
ülesannete täitmiseks vajalik sõidukipark heitevabaks muuta. Kuna fossiilkütuseid kasutatakse
ka riigi tuumülesannete täitmisel, nt riigikaitses, päästes ja meditsiinis, kus praegu ja
lähituleviku perspektiivis puuduvad fossiilkütustele kuluefektiivsed alternatiivid, on jäetud
sellesse lõikesse erisus. Lisaks fossiilkütuste toetamise ja kasutamise lõpetamisele on avalik
sektor eeskujuks toodete või teenuste ostmisel, sätestades lõikes 5, et avalik sektor arvestab
hangetel mõju kasvuhoonegaaside heitele, sh tuleb alates 2030. aastast hinnata uute suuremate
taristuobjektide süsinikujalajälge.
Kui avalik sektor hangib väikese süsinikujalajäljega lahendusi, suurendab see nõudlust
innovaatiliste ja vähese heitega tehnoloogiate järele, mis omakorda stimuleerib nende arengut
ja laiemat kasutuselevõttu. Lisaks sellele annab kasvuhoonegaaside mõju kriteerium eelise
nendele toodetele, mida toodetakse tarbimiskohale lähemal.
Kasvuhoonegaaside mõju on üks osa keskkonnamõjust, mida võetakse laiemalt arvesse
keskkonnahoidlike riigihangete tegemisel. Tegemist ei ole riigihanke eritüübiga, vaid see on
tavapärane avaliku sektori hange, mille puhul võetakse arvesse lisaks muudele nõuetele ka
keskkonnanõudeid.
Avalik sektor on suur tarbija ning riigihangete kasutamine horisontaalsete eesmärkide kandjana
on suund, mille poole maailmas ja ELis liigutakse. Eestis moodustab avaliku sektori
kogutarbimine Eesti sisemajanduse koguproduktist 14–16%. Kahjuks on keskkonnahoidlike
riigihangete osakaal kõigist riigihangetest veel väike ning hankijatele seostub see eeskätt
suurema raha- ja ajakuluga ning finantskorrektsiooniga. 2023. aastal korraldati Eestis 8975
riigihanget. Riigihangete maksumus oli üle 5,8 miljardi euro, mis moodustab 14% SKPst ja 1/3
riigieelarvest. Ametlik statistika näitab, et vaid 9,5% hangete koguarvust ja 13,95% hanke
kogumaksumusest moodustavad keskkonnahoidlikud riigihanked.
Lõikes 6 sätestatud eesmärgi kohaselt peab avaliku sektori administratiivne autopark olema
2035. aastaks kasvuhoonegaaside heite vaba. Avalikule sektorile on juba praegu
maanteesõidukite soetamiseks kehtestatud minimaalsed keskkonnanõuded keskkonnaministri
16.02.2023 määrusega nr 6 „Hankelepingu esemeks oleva maanteesõiduki kohta riigihanke
38 https://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=2544&FileId=15067.
56
alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja tingimused“. Määruse
kohaselt peavad avaliku sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad võtma maanteesõidukite
(kergsõidukid, veokid, bussid) hangete puhul arvesse maanteesõiduki kogu kasutusiga
hõlmavat energia- ja keskkonnamõju, sh CO2 heidet ja tegelikus liikluses tekkivate
õhusaasteainete (CO, THC, NMHC, NOx, PM, P) heidet, et edendada ja stimuleerida
keskkonnahoidlike ja energiatõhusate maanteesõidukite turgu ning suurendada
transpordisektori panust liidu keskkonna-, kliima- ja energiapoliitikasse. Eesti transpordisektori
kasvuhoonegaaside heide on alates 1992. aastast olnud kasvava suunaga, moodustades 2021.
aastal 22,6% kogu kasvuhoonegaaside heitkogusest Eestis. Transpordisektoris tekitas
maanteetransport 2021. aastal 96% sektori heitkogustest, lisaks paisati õhku tahkeid osakesi,
lämmastiku- ja väävliheitmeid. Elektrisõidukite laiema kasutuselevõtuga on võimalik neid
heitkoguseid suurel määral vähendada, kuigi oluliselt vähendab negatiivset keskkonnamõju
igapäevane valik liikuda jalgsi, ühistranspordi või jalgrattaga. Elektrisõidukite negatiivset
keskkonnamõju vähendada aitab tõhusalt energiatõhususe ja taastuvenergia rakendamine, sh
auto kasutusest kõrvaldamise etapis võimalikult paljude osade, materjalide korduskasutamine,
taaskasutamine ja tagasi ringlusse suunamine.
Elektrisõidukite kasutuselevõttu pärsib hajaasustuspiirkondades ennekõike puudulik taristu ehk
laadimisvõrgustik, mitte hankijate pädevus. Saavutamaks keskkonnahoidlikumate sõidukite
täieulatuslikku kasutuselevõttu avalikus sektoris aastaks 2035 tuleb rajada taastuvenergial
põhinevaid laadimisjaamu.
Toetamaks avaliku sektori administratiivse sõidukipargi negatiivse jalajälje vähendamist on
Rahandusministeerium ette valmistamas sõidukipargi optimeerivaid abinõusid.
§ 35. Avaliku sektori kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja kliimamuutustega
kohanemisel
Paragrahvis 35 sätestatakse avalikule sektorile kohustus planeeringute, strateegiliste
planeerimisdokumentide ja tegevuskavadega ning nii palju kui võimalik haldusotsuste ja
hangetega viia ellu riigi või kohaliku tasandi kliimapoliitikat ning tagada kliimamuutustega
kohanemine. Lõikes 1 täpsustatakse, et riigil ja kohaliku omavalitsuse üksustel on kohustus
planeeringute, strateegiliste arengudokumentide ja tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel,
haldusotsuste tegemisel ning hankemenetluses arvestada seaduseelnõu 4. peatükis sätestatud
kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkidega.
Lisaks tuleb avalikul sektoril planeeringute, strateegiliste planeerimisdokumentide ja
tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel ning haldusotsuste tegemisel ja hankemenetluses
võtta arvesse kliimariskide hinnangutes sisalduvat infot ning võtta asjakohaseid meetmeid.
Kliimariskide hinnangu sisu käsitlus on täpsemalt kirjeldatud käesoleva seaduseelnõu § 45 lg
4. Selle sätte eesmärk on suunata riigi ja KOVi üksusi nii ruumilises kui ka strateegilises
planeerimises järgima oma energia- ja kliimakavaga seatud kliimaeesmärke ning tagada
nendega kooskõla haldusotsuste tegemisel ja hankemenetluses. Riik ja kohaliku omavalitsuse
üksus saab ruumilise planeerimise erinevatel tasanditel teha valikuid oma territooriumil
toimuva kohta, nt säästva liikuvuse (sundliikuvuse vähendamine), kestliku elamuarenduse ning
rohealade planeerimine toetab kliimaeesmärkide saavutamist.
Lõikes 2 sätestatakse, et riigil ja kohaliku omavalitsuse üksustel on kohustus planeeringute ja
strateegiliste arengudokumentide ettevalmistamisel, koostamisel ja elluviimisel/rakendamisel
edendada ning eelistada looduspõhiseid kohanemislahendusi, mis toetavad elurikkust ja
inimeste heaolu. Looduspõhised kohanemislahendused leevendavad kliimamuutustest (nt
57
sagenevatest üleujutustest, suurenevast sademevee hulgast ja kuumalainetest) tingitud mõju.
Näiteks märgalade taastamine, sademevee immutamine pinnases või ärajuhtimine selleks
kohandatud rohealale aitab puhverdada üleujutusi ning liigset sademevett, kõrghaljastuse
kasutamine on vajalik nii süsiniku sidumise suurendamiseks kui ka kuumalainete ajal varju ja
jahutuse pakkumiseks. Lõikes 2 kirjeldatud neli punkti täpsustavad, kuidas planeeringute ja
strateegiliste arengudokumentide ettevalmistamisel, koostamisel ja elluviimisel tagada selliste
lahenduste juurutamine, mis toetavad elurikkust ja inimeste heaolu. Selleks tuleb koostada
kliimamõjude riski- ja haavatavushinnang, arendada ja säilitada elurikkust ja kliimamuutuste
mõjuga kohanemist toetavat rohevõrgustikku. Taristuinvesteeringute tegemisel tuleb tagada
taristu kliimakindlus. Planeeringute koostamisel ning hilisemal elluviimisel tuleb arvesse võtta
ja rakendada tormi- ja üleujutusriskide ning soojussaarte leevendusmeetmeid, seejuures tuleb
vältida ebatõhusate kohanemismeetmete, st selliste kohanemismeetmete kasutamist, mis ei
tööta või nende kasutamine põhjustab nt üleujutuste tekkimist kusagil mujal. Selleks, et
looduspõhised sademevee ärajuhtimise lahendused töötaksid ja täidaksid oma eesmärki, tuleb
sademevee ärajuhtimine lahendada valgala põhjal. Lisaks tuleb planeeringute koostamisel
arvestada ühistranspordi ja muu toetava taristuga.
Lisaks ülaltoodule sätestatakse lõigetes 3 ja 4 riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus
koostada 4. peatükis sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise
eesmärkide saavutamiseks riiklik energia- ja kliimakava ning kohaliku omavalitsuse energia-
ja kliimakava. Kohaliku omavalitsuse üksus võib energia- ja kliimakava koostada eraldi
dokumendina või kinnitada selle arengukava osana.
§ 36. Riiklik energia- ja kliimakava
Lõikes 1 selgitatakse, mis on riiklik energia- ja kliimakava. Tegemist on Euroopa Parlamendi
ja nõukogu (EL) määruse 2018/199939 artikli 3 lõike 1 kohase kliimameetmete ülevaatega, kuhu
koondatakse valdkondlike arengukavade, programmide ja riigieelarvestrateegia energia- ja
kliimameetmed. EL määruse 2018/1999 artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad kõik liikmesriigid
esitama komisjonile 31. detsembriks 2019, seejärel 1.jaanuariks 2029 ning seejärel iga kümne
aasta tagant lõimitud riikliku energia- ja kliimakava. Lõimitud riikliku energia- ja kliimakava
peab sisaldama sama artikli lõikes 2 ja I lisas esitatud elemente. Paragrahvi 36 lõikes 2
sätestatakse, et riikliku energia- ja kliimakava koostamise algatab ja selle koostamist korraldab
Kliimaministeerium ning lõike 3 kohaselt kehtestab riikliku energia- ja kliimakava Vabariigi
Valitsus. Kehtivas õigusruumis reguleerib riikliku energia- ja kliimakava koostamist ja
kehtestamist energiamajanduse korralduse seaduse (EnKS) § 3 lõige 9. Vastav regulatsioon
asendatakse EnKSis viitega kliimakindla majanduse seadusele.
§ 37. Kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava
Lõikes 1 täpsustatakse, milliseid eesmärke peab energia- ja kliimakava sisaldama. Kohaliku
omavalitsuse energia- ja kliimakavas peab olema seatud kvantitatiivsed kasvuhoonegaaside
heite vähendamise eesmärgid, mis panustavad riiklike kasvuhoonegaaside heite vähendamise
eesmärkide täitmisse, ning kliimamuutustega kohanemise eesmärgid koos tegevuskavaga
nende eesmärkide saavutamiseks, lähtudes seaduseelnõu 4. peatükis sätestatud eesmärkidest.
Omavalitsusliidud võivad soovi korral ühiselt koostada energia- ja kliimakava, aga sel juhul
peab iga liiduga ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kinnitama energia- ja
kliimakava eraldi.
39 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018R1999.
58
Lõike 2 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus uuendama oma energia- ja kliimakava ning
tegevuskava vähemalt iga viie aasta tagant. Lõike 3 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse
energia- ja kliimakava kohta nõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 38. Linnaruumi ja looduse lõimimise kava
Paragrahvi 38 lõikes 1 sätestatakse kohustus vähemalt 10 000 elanikuga linnadel kui
asustusüksustel koostada linnakeskkonnas kliimamuutuste mõjude leevendamiseks meetmete
võtmiseks eraldi dokumendina või energia- ja kliimakava või muu arengudokumendi osana
linnaruumi ja looduse lõimimise kava ehk linnalooduse kava, milles seatakse eesmärk
rohealade osakaalule linnas. Keskkonna Investeeringute Keskus avas selle aasta 10. mail
taotlusvoorud kohalike energia- ja kliimakavade koostamiseks ning linnade elurikkuse
suurendamiseks. Linnade elurikkuse suurendamise voorus toetatavate linnade
rohestamiskavade koostamine on sisult sama kui linnaruumi ja looduse lõimimise kava, kuid
eelnõukohases seaduses kasutatav termin linnaruumi ja looduse lõimimise kava kannab
paremini edasi mõtet selle taga, näidates, et looduse tagasitoomine linna elurikkust suurendades
on midagi enamat kui linna rohelisemaks muutmine.
Linnaruumi ja looduse lõimimise kava eesmärk on lisaks kliimamuutuste leevendamisele ja
kliimamuutustega kohanemisele ka linnakeskkonna elurikkuse suurendamine. Linnade
elurikkuse suurendamine aitab hoida kohalikku loodust, tagada oluliste reguleerivate ja
kultuuriliste looduse hüvede kättesaadavuse, panustada füüsilise ja vaimse tervise säilimisse,
jahutada linnapiirkondi ja leevendada loodusõnnetuste mõju. Rohealad vähendavad õhu-, vee-
ja mürasaastet, kaitsevad üleujutuste, põua ja kuumalainete eest ning säilitavad seose inimeste
ja looduse vahel. Linnaruumi ja looduse lõimimise kavas tuleb muuhulgas seada eesmärgid
linna rohealade osakaalule, linnapuude võrastiku liitusele ja riiklikult ning kohaliku
omavalitsuse tasandil kaitstavatele loodusobjektidele.
Lõike 2 kohaselt uuendab kohaliku omavalitsuse üksus linnaruumi ja looduse lõimimise kava
vähemalt iga kümne aasta tagant. Lõikes 3 sätestatakse, et Kliimaministeerium töötab välja
juhise linnaruumi ja looduse lõimimise kava koostamiseks.
§ 39. Kaasamine
Paragrahvis 39 on kirjeldatud, milliste kliimaotsuste tegemisse tuleb kaasata avalikkus, millised
kaasamisviisid ja -kanalid tuleb valida ning millised sihtrühmad tuleb kaasata. Lõige 1 sätestab,
et avalikkust tuleb kaasata riikliku kliima- ja energiakava, kohaliku omavalitsuse üksuse ja
üksuste liitude koostatud kohaliku kliima- ja energiakava, linnaruumi ja looduse lõimimise kava
kliimaeesmärkide täitmise ja põhimõtete ülevaatuse aruande koostamisse. Lõikes 2
kirjeldatakse kaasamisviiside ja kanalite valiku põhimõtteid, mille kohaselt peab kaasamine
olema tõhus ja võimalikult varajane.
6. peatükk. Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks
§ 40. Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks
Paragrahv 40 käsitleb KHG heidet vähendavate tehnoloogiate soodustamiseks vajalike
tegevuste loetelu. Arvestades sellega, et avalik sektor on suur tarbija ning riigihangete
kasutamisel horisontaalsete teemade kandjana on suur roll, siis selleks, et tagada ka ettevõtetele
59
õigusselgus ja investeerimiskindlus, sätestatakse lõikes 1, et avaliku sektori hanked peavad
aitama kaasa käesoleva seaduse eesmärkide täitmisele ja alates 2026. aastast võtma arvesse
vähemalt ühte kriteeriumit: kas soodustama kliimasäästlike tehnoloogiate arendamist või
energiatõhusate seadmete kasutust ja ringmajandust või andma eelise madalama
süsinikujalajäljega toodetele.
Eestis toimub kliimasäästliku tehnoloogia katsetamiseks vajalike lubade taotlemine ja
menetlemine samadel tingimustel võrreldes traditsiooniliste tehnoloogiate kasutuselevõtuks
vajalike lubadega. Selleks, et luua katsetamist soodustavad tingimused, on oluline luua selleks
vajalikud eeldused nii katsealade rajamist toetavate planeerimisotsustega kui ka katsetamist
soodustavate tingimustega lubade menetlusega. Seetõttu sätestatakse lõikes 2 riigile kohustus
tagada KHG heite vähendamise või sidumise ja kliimasäästlike tehnoloogiate katsetamist toetav
loamenetlus, mille eesmärk on edendada ja soodustada selliste tehnoloogiate väljatöötamist.
Kehtiva õiguse alusel on võimalik anda keskkonnaluba lihtsustatult, kui täiemahulise tegevuse
lubamiseks on vaja küll teha keskkonnamõju hindamine (KMH), kuid pilootprojekti käigus
tootmine jääb alla keskkonnamõju hindamise seaduses sätestatud künnisvõimsuse. KeÜSi § 56
annab võimaluse anda keskkonnaluba osaliselt ja ajutiste tingimustega ehk tähtajaliselt. See
paragrahv annab muuhulgas loa andjale veel enne lõpliku otsuse tegemist võimaluse välja
selgitada tegevuse elluviimise mõjusid. Sätte alusel saab keskkonnaloa välja anda osaliselt ka
mahulises mõttes ja lubada küll kavandatud tegevust kõigis aspektides, ent vähendatud mahus.
Samas on oluline lisatingimus, et vähendatud mahus tegevus on ise lubatav ja selle
elluviimisega ei kaasne keskkonnaohtu KeÜSi § 5 tähenduses. Seega saab sätet rakendada, kui
ökoinnovaatilise lahenduse puhul tekitab konflikti ettevaatuspõhimõttega just tegevuse suur
maht. Kui lahenduse väiksemas mahus kasutuselevõtmisega kaasnev riskitase on vastuvõetav
(tegu on keskkonnariskiga, mitte ohuga), saab sätet kasutada n-ö pilootprojekti korras uute
lahenduste katsetamiseks. KeÜSi § 56 lõike 2 kohaselt saab sellise lahenduse lisaks loa
taotlejale välja pakkuda ka keskkonnaloa andja. KeÜSi § 56 lõige 4 annab võimaluse seada
tegevuse kõrvaltingimused ajutistena ning neid katseperioodi lõppedes vajaduse korral muuta.
Seda sätet kohaldada on ennekõike mõtet juhul, kui tegevusega kaasneb KMH kohustus, kuid
luba antakse nii väikeses mahus, et sellele KMH ei kohaldu. KMH saab tegevuse suuremale
mahule samal ajal projekti töö käigus teha, ilma et see takistaks uuenduse katsetamist.
KeÜSi §-s 56 sätestatud võimalus tasakaalustada ökoinnovatsiooni ja ettevaatuspõhimõtet on
ajaliselt piiratud, kuna see nõuab lõplikku otsust kogu tegevuse lubatavuse ja selle
kõrvaltingimuste kohta teatud tähtaja jooksul. Seda tähtaega võimaldab pikendada
seiremeetmete seadmine keskkonnaloas. Seiremeetmete seadmine võimaldab lubada ühelt
poolt innovaatilisi lahendusi (millega ei kaasne teadaolevalt keskkonnaohtu või viimast tuleb
erandkorras taluda), jättes samas võimaluse nii täiendada arusaama tegevuse mõjudest, kuidas
reageerida olukorras, kus mõjud osutuvad ülemäärasteks (või vastupidi, oodatust väiksemaks).
KeÜSi § 53 lõike 1 punkti 9 kohaselt on keskkonnaloas võimalik seada seiremeetmeid, kui
selline võimalus on eriseaduses ette nähtud. Nii veeseadus, atmosfääriõhu kaitse seadus,
jäätmeseadus (prügilate käitamise puhul) kui ka maapõueseadus näevad ette võimaluse
seirenõuete seadmiseks. Lisaks seirekohustusele tuleks loas määrata kindlaks ka see, kuidas ja
millal tuleb seireandmed edastada loa andjale, et ta saaks hinnata tegevuse vastavust nii
õigusaktidele kui ka ettevaatuspõhimõttele ning vajaduse korral võtta lisameetmeid meetmeid.
Lisameetmete võtmise, kui seire käigus ilmnevad uued mõjud või mõjud osutuvad esialgselt
arvatust suuremaks, tagab KeÜSi § 59 lõike 1 punkt 2. Sätte kohaselt tuleb seire käigus (või
60
muul viisil) kogutud andmete põhjal keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu ilmnemisel
muuta keskkonnaloa tingimusi. Äärmuslikul juhul, kui avalikku või kolmanda isiku huvi ei ole
loa muutmisega võimalik tõhusalt kaitsta, võib loa kehtetuks tunnistada (KeÜS § 62 lg 2 p 1).
Tööstusheite direktiivis ja THSis leidub mitu konkreetselt innovatsiooni ja teaduse arengut
toetavat erandit. Olulisimana neist on seaduse kohaldamisalast (ja seega loakohustusest, parima
võimaliku tehnika rakendamise kohustusest jm kohustustest) välja arvatud teadusuuringud,
arendustegevus, uute toodete ja protsesside katsetamine (THS § 2 lg 2). Lisakriteeriumina, mida
direktiivi tekstis otsesõnu ei mainita, on Eesti õiguses sätestatud, et tegevuse ulatus peab olema
sedavõrd väike, et ei mõjuta keskkonda oluliselt. Nimetatud erand võimaldab ka suurtes
tööstuskäitistes välja töötada ja katsetada uudseid tehnoloogiad. Samas tuleb silmas pidada, et
kuigi THSi nõuded selliste tehnoloogiate suhtes ei kehti, kehtivad teistest õigusaktidest
tulenevad (keskkonna)nõuded, sh vee- ja õhuheite, jäätmekäitluse jms kohta.
Teine erisus puudutab nn kujunemisjärgus tehniliste vahendite, mis on THSi §-s 22 defineeritud
kui uudne tehnika, mis arendamistegevuse tulemusena võiks võrreldes olemasoleva parima
võimaliku tehnikaga tagada keskkonnakaitse veelgi kõrgema taseme või vähemalt sama taseme
vähemate kuludega. Selliste seadmete katsetamiseks ja kasutamiseks võib loa andja teha ajutisi,
kuni üheksa kuud kestvaid erandeid parima võimaliku tehnika, selle alusel kindlaks määratud
heite piirväärtuste, võrdväärsete parameetrite, tehniliste meetmete ja muude saastatuse
vältimise ennetusmeetmete rakendamisest. Perioodi lõppedes tuleb seadmete kasutamise ja
vajaduse korral parendamisega saavutada vähemalt parima võimaliku tehnikaga võrdväärne
heitetase või kui see pole võimalik, lõpetada sellise tehnika kasutamine (THS § 44 lg 8).
Seega on innovatsiooni soodustamiseks ka kehtivas õiguses võimalused, mida saab kasutada ja
rakendada võimaluse korral loa andmiseks seaduses sätestatust lühemat tähtaega. Lõikes 3
sätestatakse, et avalik sektor soosib planeeringutega vähese kasvuhoonegaaside heitega
tehnoloogiate katsetamiseks selleks mõeldud alade rajamist. Lisaks katsetamise kiirendamisele
saavad kohalikud omavalitsused planeerimisprotsessis mitmel viisil soodustada katsealade
loomist, kus tööstussektoril oleks võimalik katsetada uusi vähese heitega tehnoloogiaid. Selleks
peaksid kohalikud omavalitsused määrama selge visiooni ja strateegia, mis toetab innovatsiooni
ja tehnoloogia arengut. See võib hõlmata spetsiaalsete innovatsiooniparkide või katsealade
loomist. Katsealade rajamise võimaldamiseks ja soodustamiseks on omavalitsustel võimalik
muuta oma üld- ja detailplaneeringutes maa-alade kasutusotstarvet, et need sobiksid
katsetamiseks ja arendustegevuseks. Samuti on katsealade rajamisel koostöö ülikoolide,
teadusasutuste ja ettevõtetega võtmetähtsusega, seejuures saavad omavalitsused algatada ja
toetada avaliku ja erasektori partnerlust, toetades seda võimaluse korral nii rahaliselt kui ka
lihtsustades nõudeid, vähendades bürokraatiat, et kiirendada projektide elluviimist.
Lisaks sellele suunatakse lõike 4 kohaselt lubatud heitkoguste ühikute kauplemise süsteemi
tulud kogu perioodi arvestuses vähemalt 30% ulatuses erasektorile roheinnovatsiooni ja -
tehnoloogiate arendamise ja kasutuselevõtu toetamiseks, kuna ettevõtetel on oluline roll
kliimaneutraalsele majandusele üleminekul, kuid sellega lisandub investeeringuvajadus.
Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste mõtestamiseks ning valdkondade liikumiseks
kliimaneutraalsuse suunas on kavas koostada ettevõtete, erialaliitude ja Kliimaministeeriumi
(ja teiste asjakohaste asutustega) koostöös tehnoloogia arengu ning kliimaneutraalsuse
saavutamise teekaardid. Teekaartide koostamisel hinnatakse, kuidas saab fossiilkütustest
loobumisel ja/või kliimaneutraalsuse saavutamisel suurendada erinevate tööstusharude
konkurentsivõimet ning arendada tehnoloogiaid, mis annavad riigile ja valdkondadele
61
konkurentsieelise. Teekaartides tuuakse välja sektori/tehnoloogia kasutuselevõtu spetsiifilised
probleemid ja trendid ning pakutakse välja tegevused nende lahendamiseks, sh regulatiivsed ja
võimalikud toetusmeetmed. Samuti tuuakse välja võimalused rahvusvahelise konkurentsivõime
suurendamiseks. Oluline on tagada, et teekaardid sisaldaks just ettevõtete vaadet ja ka nende
ettepanekuid avalikule sektorile, teisalt ka avaliku sektori tahet muutusi ellu viia.
7. peatükk. Kliimarahastus
§ 41. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse investeeringute kooskõla kliimamuutuste
leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise põhimõtete ja eesmärkidega
Paragrahvis 41 sätestatakse, et riigi ja kohaliku omavalituse üksuse investeeringute
planeerimisel tuleb hinnata ja arvestada eelnõukohase seaduse 4. peatükis seatud
kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkidega. Riigi
eelarvestrateegias ja riigieelarves investeeringute planeerimisel tuleb arvestada seaduseelnõu
§-des 25–33 sätestatud eesmärkidega ja §-s 34 sätestatud avaliku sektori eesmärkidega.
Kohaliku omavalitsuse investeerimisotsused peavad olema kooskõlas seaduseelnõu § 37
lõike 1 kohase kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakavas seatud KHG heitkoguse
vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkidega.
§ 42. Heitkogustega kauplemise süsteemide lubatud heitkoguse ühikute
enampakkumistulude planeerimine ja kasutamine
Paragrahv 42 käsitleb heitkogustega kauplemise süsteemide enampakkumistulude planeerimist
ja kasutamist. Enampakkumistulu kasutamist reguleerib atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS)
§ 161. Direktiivi 2003/87 muudetud artikli 10 lõike 3 alusel on ette valmistamisel AÕKSi
muudatus, mille kohaselt tuleb edaspidi kogu enampakkumisel saadud tulu kasutada kliima- ja
energiaeesmärkidega seotud tegevusteks. Sellise tulu jaotamise üldpõhimõtted sätestatakse
eelnõukohases seaduses, et toetada AÕKSi § 161 rakendamist ja siduda see eelnõukohase
seadusega. Heitkogustega kauplemissüsteemide enampakkumistulude planeerimise ja
kasutamise tingimusi täpsustatakse, et oleks tagatud tulude kasutamine KHG heitkoguste
vähendamise tegevusteks kõige efektiivsemal viisil. Tulude kasutamise abikõlblikkuse
kriteeriumid ning otsustatud meetmete rakendamist reguleerivad sätted jäävad AÕKSi
reguleerimisalasse.
Paragrahvi lõikes 1 sätestatakse enampakkumistulu laekumise ning planeerimise eesmärk ja
põhimõte, mille järgi peab tulude kasutamine lähtuma kehtestatavast seadusest. Euroopa Liidu
2005. aastal toimima hakanud HKS on ELi kliimapoliitika nurgakivi, mille eesmärk on võidelda
kliimamuutustega. ELi HKSi kuuluvad esimese kauplemissüsteemi ja teise kauplemissüsteemi
käitised ja ettevõtjad peavad oma KHG heite kompenseerima lubatud heitkoguse ühikutega.
Komisjon kinnitab iga-aastased lubatud heitkoguse ühikute määrad, mis jagunevad tasuta
lubatud heitkoguse ühikuteks ning enampakkumisele minevateks lubatud heitkoguse ühikuteks.
Enampakkumisele minevate lubatud heitkoguse ühikute jaotusvõti riikide vahel on direktiiv
2003/87/EÜ artikli 10 lõikes 2. ELi HKSi enampakkumised toimuvad
enampakkumisplatvormil igal nädalal ning jaotusvõtmele vastavast ühikute arvust lähtuv tulu
kantakse liikmesriikidele kord kuus. Eestis kantakse see summa Kliimaministeeriumi kontole.
Kliimaministeerium koostöös Rahandusministeeriumiga planeerib riigi eelarvestrateegiasse
nelja aasta Eesti eeldatava lubatud heitkoguse ühikute arvu ning tulu. Tulude planeerimine
toimub riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessiga kooskõlas ning samas ajaraamis. Riigi
eelarvestrateegiasse märgitakse meetme pealkiri, planeeritud maksimaalne eelarve ning
62
meetme eest vastutav minister. Enampakkumisel saadud tulude kasutamise abikõlblikud
valdkonnad ja tegevused on nimetatud AÕKSi § 161 lõikes 4 ning planeeritud meetmed peavad
nendele vastama. Enampakkumistulust rahastatavate meetmete nimekiri on riigi
eelarvestrateegia lisas 5, sh on neist tuludest nähtud ette katta ka süsteemi halduskulud, nt
rahastatakse sellest Keskkonnaameti personalikulusid ning analüüse ja arendustööd.
Lõikes 2 sätestatakse tähtaeg, milleks peab kliimaminister kehtestama enampakkumisel saadud
tulu jaotamise kriteeriumid. Enampakkumistulu planeeritakse riigieelarve ja riigi
eelarvestrateegiaga samas protsessis. Arvestades enampakkumistulu laekumiste prognoose,
koondatakse etteantud vormil ja tingimustel meetmete ettepanekud. Selleks, et tulu kasutamise
üle otsustamine oleks läbipaistev ning tulu oleks suunatud kuluefektiivselt kõige
prioriteetsematele tegevustele, on vaja kehtestada meetmete ettepanekute hindamiseks
kriteeriumid. Kriteeriumitega peab olema võimalik hinnata vähemalt meetme vajalikkust, selle
panust kliimaeesmärkidesse, kuluefektiivsust ja rakendusskeemi läbimõeldust. Kriteeriumite
kehtestamine 15. aprilliks on kooskõlas riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessi
ajaraamiga, andes osapooltele võimaluse koondada meetmete ettepanekud mõistliku aja
jooksul, arvestades ka puhkuste perioodi. Enampakkumistulu meetmete ettepanekud
koondatakse ministeeriumidelt sisendit küsides või valdkonda reguleerivate dokumentide
alusel. Ettepanekuid hinnatakse lõikes 2 kehtestatud hindamiskriteeriumite järgi ning
arvestades rahaliste vahendite mahtu tekib ettepanekutest pingerida. Lõikes 3 sätestatakse, et
pingereast moodustub rahastatavate meetmete ettepanek, mille kliimaminister esitab
riigieelarve protsessis Vabariigi Valitsusele.
8. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise alane aruandlus, seire ja
prognooside koostamine
§ 43. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise alase aruandluse, seire ja prognooside
koostamise korraldamine ja koostajad
Paragrahvi 43 lõikes 1 sätestatakse, et kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise aruandluse,
seire ja prognooside ehk kliimaaruande koostamist koordineerib ja korraldab
Kliimaministeerium. See tähendab, et kliimaaruande koostamise üldkoordinatsioon on
Kliimaministeeriumil, kuigi aruande üksikute osade koostamist võivad korraldada või neid
koostada ka muud isikud (nt MKM konkurentsivõime hinnangu).
Lõike 2 kohaselt võib Kliimaministeerium kliimaaruande koostamiseks eelnõukohase seaduse
§ 44 lõike 1 punktis 1 ja lõikes 2 nimetatud osas sõlmida halduskoostöö seaduses sätestatud
korras halduslepingu riigi omandis oleva äriühinguga, kelle põhitegevus on
keskkonnauuringute läbiviimine.
AÕKSi § 143 alusel on riikliku KHG heite inventuuri ja prognooside koostamiseks
Kliimaministeerium sõlminud halduslepingu Kliimaministeeriumi valitsemisalas oleva riigi
äriühinguga OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus (edaspidi EKUK), mille põhiülesanne on
keskkonnauuringute tegemine. Muudatusega luuakse eelnõukohases seaduses nende uuringute
ja analüüside tegemisele eraldi halduslepingu sõlmimise alus, et kliimaaruande koostamises
osalevate asutuste üle tekiks tervikpilt.
Haldusülesanded antakse EKUKle üle selles mahus, milles EKUK on neid ülesandeid siiani
täitnud. Muudatusega ei kavandata sisulist muutust senises ülesannete täitmise korralduses.
63
EKUK on riigi äriühinguna määratletud riigi keskkonnauuringute kompetentsikeskusena.
EKUK on keemiliste ja füüsikaliste uuringutega tegelev riigi ainuomandis olev äriühing ning
on aastakümneid olnud riiklike ülesannete täitja laborianalüüside ja keskkonnauuringute
valdkonnas. EKUK on välisõhu ja kliima valdkondades olnud riigi rahvusvaheliste kohustuste
täitja. EKUKi tegevusest moodustab peamine osa (üle 80%) riigi seatud ülesannete täitmine.
Eelnõukohase seaduse § 43 lõikega 2 võimaldatakse haldusleping sõlmida riigi äriühinguga,
kelle põhiülesanne on keskkonnauuringute tegemine. Sellise kriteeriumi sätestamine on vajalik,
kuna valdkond eeldab kompetentsust, sh laiaulatuslikult akrediteeritud laborit.
Eelnõu kohaselt ei kohaldata selle halduslepingu sõlmimisel halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14
(vastavalt muudetakse ka halduskoostöö seaduse § 13). See on analoogne atmosfääriõhu kaitse
seaduse §-le 143, mille alusel see haldusleping on seni sõlmitud. Seda ei ole siiski kavas muuta,
kuna kohaldamisala on laiem.
Keskkonnaseisundi hindamisega seotud ülesanded ei sisalda täidesaatva riigivõimu teostamise
ülesannet. Tegemist on tüüpilise avaliku halduse ülesandega, mis on vajalik keskkonnakaitse
eesmärkide saavutamiseks riigis. Keskkonnaseisundi jälgimise on tüüpiliseks avaliku halduse
ülesandeks lugenud ka Euroopa Kohus otsuses C-343/95 asjas Cali&Figli, tuvastades selles, et
saastevastase jälgimise ja järelevalve ülesanne on avalikes huvides ning üks osa riigi
põhiülesannetest. Euroopa Kohus on oma otsustes korduvalt selgitanud, et avaliku võimu
teostamise ülesandeid ei loeta majandustegevuseks (lisaks eelviidatule ka nt kohtuasi T-309/12,
kohtuasi T‑461/13). Avaliku võimu ülesanded on riigi põhitegevus, mille korraldamisel on riigil
isemääramisõigus. Saastevastane järelevalve ja sedalaadi keskkonnakaitselised ülesanded on
Euroopa Kohtu hinnangul sarnased nt riigikaitse, sisejulgeoleku või kinnipidamiskohtade
haldamisele. Seetõttu on riigil õigus määratleda, milline tema üksustest selle ülesande
täitmisega tegeleb, sõltumata sellest, millises juriidilises vormis see üksus tegutseb. Võrdse
kohtlemise põhimõtte rikkumise oht oleks juhul, kui riigiasutus eelarvest finantseeritult
tegeleks majandustegevusega (turul kaupade või teenuste pakkumisega).
Halduskoostöö seaduse § 6 sätestab üldnormi haldusülesande volitamise pädevuse kohta. Sätet
ei ole vaja rakendada, kuna eelnõus sätestatakse haldusülesande volitamise pädevus erinormina.
Halduskoostöö seaduse § 13 sätestab, et halduslepingu sõlmimisel järgitakse riigihangete
seaduses sätestatud korda selles paragrahvis sätestatud erisustega. Eelnõukohase seaduse § 59
kohaselt seda paragrahvi kõnealuste ülesannete täitmiseks volitamisel ei rakendata, kuna
ülesanne volitatakse riigi äriühingule, kelle põhitegevus on keskkonnauuringute tegemine.
Riigihangete seaduse mõistes on sellisel juhul tegemist riigihangete seaduse §-s 12 sätestatud
sisetehingu erandiga, mille kohaselt ei ole avaliku sektori hankija kohustatud riigihangete
seaduses sätestatud korda rakendama sisetehingule. Sisetehingu erandi kohaldumise eelduseks
on, et kõnealune riigi äriühing vastab riigihangete seaduse §-s 13 sätestatud kriteeriumitele.
Halduskoostöö seaduse § 14 rakendamise erisus tuleb sätestada, kuna muudetavates
eriseadustes sätestatakse sellest paragrahvist erinev kord.
Lõike 3 kohaselt korraldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium konkurentsivõime
hinnangu koostamise. Konkurentsivõime hinnang, mis koostatakse iga viie aasta tagant, on üks
osa kliimaaruandest, mille täpsem sisu on kirjeldatud eelnõukohase seaduse § 45 lõikes 3.
Konkurentsivõime hinnang on vajalik selleks, et juhul kui iga aasta koostatavast
kliimaaruandest nähtub, et mingis sektoris ei ole KHG heite eesmärgi saavutamine
olemasolevate või lisameetmetega võimalik, peab uute meetmete väljatöötamisel Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium hindama eri sektorite plaanitavate meetmete mõju
64
konkurentsivõimele ning andma hinnangu eelnõukohase seaduse § 40 alusel kavandatud
asjakohaste tugimeetmete piisavusele majanduse kliimakindluse soodustamiseks.
Lõike 4 kohaselt koostab kliimariskide hinnangu Keskkonnaagentuur. Eesti ilmaandmete
aegrida ulatub 19. sajandi keskpaika, kui Eestis hakati meteoroloogilisi vaatlusi tegema
koordineeritult ja süsteemselt. Mida pikemad on aegread ja mida rohkem ilmaandmeid, seda
täpsemad on tuleviku prognoosid. Keskkonnaagentuuril on kliimaprognooside (sh
kliimariskide hinnangu) koostamise kogemus aastast 2014, kui alustati Euroopa
Majanduspiirkonna keskkonnaprogrammi raames Eesti kliimamuutustega kohanemise
arengukava jaoks vajalike kliimastsenaariumite koostamisega. Alates 2023. aastast on
Keskkonnaagentuur juhtinud Eesti kliimaprojektsioonide ajakohastamist. Projekti on kaasatud
Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool. Projektsioonid valmivad 2027. aasta alguses, mis järel
uuendatakse projektsioonide alusel kliimariskide hinnangut.
§ 44. Kliimaaruande koostamise aeg ja aruande osad
Paragrahvis 44 sätestatakse kliimaaruande koostamise aeg ja aruande osad. Kliimaaruanne
koostatakse igal aastal, et seirata inventuuriandmete ja prognooside põhjal kliimaeesmärkide
saavutamist ning anda hinnang nii kliimamuutuste leevendamise kui ka kliimamuutustega
kohanemise eesmärkide täitmisele. Teatud aastatel täiendatakse kliimaaruannet uute osadega.
Lõike 2 kohaselt peab kliimaaruanne sisaldama vähemalt iga kahe aasta tagant KHG
heitkoguste prognoosi. KHG prognoose koostatakse riikliku inventuuri meetodite järgi ning
neis eristatakse energeetika, transpordi, tööstuslike protsesside ja toodete (IPPU), ja
põllumajanduse, jäätmemajanduse ja maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse
(LULUCF) sektorit. Prognoose esitatakse Euroopa Komisjonile iga kahe aasta tagant, seetõttu
on lõikes sätestatud, et kliimaaruanne sisaldab KHG heitkoguste prognoose vähemalt iga kahe
aasta tagant. Vajaduse korral koostatakse vaheprognoosid lisainfo saamiseks valitud sektorites.
Nii riiklik kasvuhoonegaaside inventuur kui ka prognoosid koostatakse Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) 2018/1999, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi
kokkuleppe aruandlusnõuete kohaselt. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi
kokkuleppe osaliste otsusega vastuvõetud inventuurisuunised lähtuvad IPCC
arvutusmetoodikast. IPCC 2006. aasta juhised on kohustuslikud riiklike kasvuhoonegaaside
inventuuride koostamiseks. Lisaks on soovitatud kasutada IPCC täiendatud juhiseid aastast
2013 ja 2019. Riiklikud kasvuhoonegaaside inventuurid peavad sisaldama andmeid heite ja
sidumise kohta, mis ei ole olemasolevate andmete ja teabe põhjal liigselt üle- ega alahinnatud.
Aruannete õigeaegsus, läbipaistvus, täpsus, kooskõla, võrreldavus ja terviklikkus on
põhimõtted, mida järgides saadakse usaldusväärne info inimtekkelistest kasvuhoonegaaside
heitkogustest ja sidumisest. Kasvuhoonegaaside heite kohta aruannete esitamisel on oluline
kasutada järjepidevaid andmeid kogu riigi piires ning ühtset metoodikat kogu aegrea ulatuses,
vähendada määramatust niipalju kui võimalik, kasutada asjakohaseid IPCC metoodikaid, et
tagada heiteid ja sidumist käsitlevate aruannete kvaliteet, sünergia ja sidusus poliitikakujunduse
sisendina ning tulemuste võrreldavus kõikides riikides.
Lõike 3 kohaselt peab kliimaaruanne kolm aastat enne eelnõukohase seaduse § 25 lõikes 2
sätestatud KHG heitkoguse eesmärkide saavutamise tähtaegu, s.o 2027., 2032., ja 2037. aastal
sisaldama lisaks kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide
täitmise hinnangule ja KHG heitkoguse prognoosidele ka konkurentsivõime hinnangut ja
kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide ülevaadet.
65
Ülevaade on vaja koostada selleks, et kolm aastat enne riiklikke (ja ka sektorite) KHG
heitkoguse eesmärgi tähtaegu hinnata eesmärgi saavutamise võimalikkust ja vajaduse korral
planeerida tõhusamaid meetmeid. Ülevaate koostamisel ja selle põhjal edasiste otsuste
tegemisel võetakse arvesse kliimaaruandes esitatud andmeid, metoodikate ja andmete
täienemist, uusi tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi ning seda, kuidas kõik
majandussektorid aitavad kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. Samuti
võetakse arvesse rahvusvahelisi ja ELi tulemusi ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi
kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Konkurentsivõime hinnang on vajalik
selleks, et kui ühes või mitmes sektoris ei ole KHG heite eesmärki olemasolevate meetmetega
võimalik saavutada ilma, et sellega kaasneks negatiivne mõju riigi konkurentsivõimele, esitab
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegevusplaani mõju leevendamiseks.
Tegevusplaan peab sisaldama ettepanekut planeeritud meetmemahtude muutmiseks,
ajatamiseks või ümberkujundamiseks, lähtudes seaduseelnõus sätestatud sektorite KHG
eesmärkidest. Kui planeeritavad meetmed ei ole konkurentsivõime hinnangu kohaselt üldse
mõistlikud, esitab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ettepaneku nende meetmete
asendamiseks alternatiivsete meetmetega, mis panustavad sektori KHG eesmärgi saavutamisse.
Lõike 4 järgi sisaldab kliimaaruanne vähemalt igal kümnendal aastal lisaks KHG inventuuri ja
asjakohasel juhul lõigetes 2 ja 3 sätestatule kliimariskide hinnangut. 2015. aastal koostas
Keskkonnaagentuur „Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100“, mille alusel on
kliimamuutustega kohanemise arengukavas hinnatud ka kliimariskid. Praegu on koostamisel
uued kliimaprojektsioonid Eesti kohta, mis peaksid valmima 2027. aastal. Kuna kliima
muutumist ja prognoositava tulevikukliima muutusi ei ole võimalik hinnata lühikese
ajaperioodi alusel ning tegemist on äärmiselt mahuka tööga, ei oleks mõistlik kliimariskide
aruande koostamiseks kehtestada tihedamat intervalli kui kümme aastat.
§ 45. Kliimaaruande sisu
Paragrahvi 45 lõikes 1 sätestatakse, et eelnõukohase seaduse § 44 lõike 1 punktis 1 nimetatud
inventuuri ja § 44 lõikes 2 nimetatud prognoosi koostamise aluseks on IPCC arvutusmetoodika.
Säte tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1999 ja ÜRO
kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi kokkuleppe osaliste sellekohastele otsustele
(18/CMA.1), mis kohustavad aruannete koostamisel lähtuma IPCC arvutusmetoodikatest.
2006. aasta juhis on eespool mainitud otsusele kohustuslik, see tähendab, et heitkoguste ja
sidumise arvutamisel peavad andmed, parameetrid, eriheitetegurid ja metoodikad olema
kooskõlas IPCC juhistega. Lisaks võivad riigid kasutada vabatahtlikult 2013. ja 2019. aastal
uuendatud juhiseid. Juhistele vastavust ning andmete õigsust kontrollivad iga aasta Euroopa
Komisjoni ja ÜRO auditi eksperdirühmad, et tagada aruandluse läbipaistvus, võrreldavus,
usaldusväärsus ja täielikkus.
Lõikes 2 kirjeldatakse, mida kliimaaruande osaks olev kliimamuutuste leevendamise ja
kliimamuutustega kohanemise hinnang peab minimaalselt sisaldama. Esiteks peab
kliimaaruanne sisaldama ülevaadet kõige hilisemast riiklikust KHG heitkoguse inventuurist,
teiseks ülevaadet KHG heite kõige hilisemast prognoosist või vaheprognoosist olemasolevate
ja kavandatavate meetmetega. Kolmandaks sisaldab kliimaaruanne infot seiratavaks
ajavahemikuks seatud kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmisest. Eelnõukohase
seaduse jõustumisel tuleb valdkonna arengukavades ja tegevusprogrammides tagada § 33
lõike 2 kohaste kliimamuutustega kohanemise eesmärkide seadmine. Kliimamuutustega
kohanemise eesmärkide täitmise hinnang koondabki andmed nii Kliimaministeeriumi,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi,
66
Sotsiaalministeeriumi, Siseministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi kliimamuutustega
kohanemise eesmärkide täitmisest tegevusprogrammides sätestatu kohaselt. Kliimamuutustega
kohanemise eesmärkide täitmise andmed koondab kokku Kliimaministeerium. Neljandaks peab
kliimaaruanne sisaldama seirataval perioodil ellu viidud meetmete mõju analüüsi ja hinnangut
nende senisele toimimisele. Viiendaks koondab Kliimaministeerium andmed nii praeguste kui
ka kavandatavate meetmete muutmiseks ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt ja
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt ning esitab kliimaaruandes ettepanekud
olemasolevate ja kavandatavate meetmete muutmiseks või uute ja lisameetmete rakendamiseks.
Ettepanekud peavad sisaldama hinnangut nende meetmete KHG heite vähendamise
potentsiaalile ning keskkonnale ja majandusele, sh konkurentsivõimele avaldatavale mõjule.
Lõikes 3 täpsustatakse, et konkurentsivõime hinnang peab käsitlema kliimamuutuste
leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise mõju konkurentsivõimele,
see tähendab, et suure sotsiaalmajandusliku mõjuga meetmete puhul hinnatakse nende
meetmete mõju konkurentsivõimele. Lisaks hinnatakse §-s 40 nimetatud asjakohaste
tugimeetmete piisavust majanduse kliimakindluse soodustamiseks.
Lõikes 4 täpsustatakse, mida peab sisaldama kliimaaruande osaks olev kliimariskide hinnang.
Selleks, et pikaajalises vaates kliimariske hinnata, on kliimariskide hinnang oluline osa
kliimastsenaariumitel keskpikas ja pikas perspektiivis. Meetmete kavandamiseks on oluline
selgitada välja ka haavatavaimad tegevusvaldkonnad, kus kliimarisk on eriti suur, ning seejärel
pakkuda välja kohanemisvõimalused riskide maandamiseks.
§ 46. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide
ülevaatamine
Paragrahvis 46 sätestatakse kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide
ülevaatamise ning kaasamise kord. Kliimaeesmärgid on vaja regulaarselt üle vaadata, et püsida
aastaks 2050 kliimaneutraalsuse saavutamise trajektooril ning ajakohastada kliimaeesmärke,
kui üldine heitkoguste vähendamise eesmärk ja ka sektorite kliimaeesmärgid saavutatakse
ajaliselt varem, kui EL tõstab KHG heite vähendamise ambitsiooni või vastupidi, kui nt
tehnoloogia areng (nt süsiniku õhust püüdmise tehnoloogiad ei ole kulutõhusad) ei toeta
Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse saavutamist aastaks 2050 ning kui kliimanõudeid
muudetakse vähem ambitsioonikaks. Lisaks on ülevaatamine oluline, et seada nii riiklik
eesmärk aastaks 2045 kui ka sektorite eesmärgid aastateks 2045 ja 2050.
Lõikes 1 täpsustatakse, millistele andmetele ja hinnangutele ülevaatuse käigus tuginetakse.
Eelnõukohase seaduse § 44 lõike 3 punktis 2 sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja
kliimamuutustega kohanemise eesmärkide puhul vaadatakse üle seaduses sätestatud
kliimamuutuste leevendamise, s.o KHG heite vähendamise eesmärkide ja kliimamuutustega
kohanemise eesmärkide täitmine ning prognoositud heite vähendamise trajektoor. Seejuures
võetakse arvesse kliimaaruandes esitatud andmeid, metoodikate ja andmete täienemist, uusi
tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi ning seda, kuidas kõik majandussektorid aitavad
kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, samuti ELi ja rahvusvahelisi arenguid ja
jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Kuna
praegu ei ole süsiniku püüdmise tehnoloogiad laialdaselt kättesaadavad, ei olnud kliimakindla
majanduse seaduse eelnõu väljatöötamisel võimalik ennustada nende potentsiaali,
investeeringumahukust ega kulutõhusust Eestis süsiniku tehnoloogilisse sidumisse. Seega
luuakse selle lõikega võimalus KHG heitkoguse vähendamise ja sidumise suurendamise
67
eesmärgid üle vaadata ning inventuurimetoodikate täiustamisel täpsemate andmete alusel
korrigeerida KHG heitkoguse vähendamise eesmärke.
Lõikes 2 täpsustatakse, et kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise
eesmärkide täitmise ülevaatamisse kaasatakse asjakohased riigiasutused, kliimanõukogu,
kohaliku omavalitsuse üksused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjad ja
mittetulundusühingute ning nende liitude esindajad ning teised huvitatud isikud.
§ 47. Kliimaaruande menetlus ja avalikustamine
Paragrahvis 47 käsitletakse kliimaaruande menetlust ja avalikustamist. Lõike 1 kohaselt
koostatakse aruanne igal aastal 30. aprilliks. Lõike 2 kohaselt saadetakse koostatud
kliimaaruanne hinnangu andmiseks kliimanõukogule. Kliimanõukogu annab hinnangu kahe
kuu jooksul alates aruande esitamisest. Seejärel lõike 3 kohaselt esitab kliimaminister koos
kliimanõukogu hinnanguga kliimaaruande Vabariigi Valitsusele ning lõike 4 kohaselt esitab
Vabariigi Valitsus kliimaaruande Riigikogule. Lõikes 5 sätestatakse, et kliimanõukogu
tutvustab kliimaaruande kohta koostatud hinnangut Riigikogule. Lõike 6 kohaselt koostatakse
kliimaaruandest üldsuse jaoks mõistetav lihtsustatud kokkuvõte.
Lõigetes 7 ja 8 sätestatakse kliimaaruande avalikustamisega seonduv ning nii kliimaaruanne
kui ka kliimanõukogu antud hinnang ja aruande lihtsustatud kokkuvõte avaldatakse
Kliimaministeeriumi kodulehel viie tööpäeva jooksul pärast Riigikogule esitamist. Lisaks
avaldatakse kliimariskide hinnangu aluseks olnud alusandmed ja kasutatud metoodika.
§ 48. Kliimaaruande põhjal arengukavade ja tegevusprogrammide uuendamine ning
eesmärkide ja meetmete kohandamine või uute eesmärkide seadmine
Paragrahvis 48 sätestatakse kliimaaruande järeldustest lähtuv vajaduspõhine arengukavade ja
tegevusprogrammide uuendamine ning eesmärkide ja meetmete kohandamine või uute
eesmärkide seadmine. Lõike 1 kohaselt uuendatakse kliimaaruande põhjal vajaduse korral
kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamise tagamiseks valdkonna
arengukavasid ning tegevusprogramme ning lõike 2 kohaselt, võttes arvesse eesmärkide
ülevaatamise tulemusi, tehakse vajaduse korral ettepanekud eelnõukohase seaduse 4. peatükis
sätestatud eesmärkide või nende saavutamiseks võetavate meetmete kohandamiseks või uute
eesmärkide seadmiseks.
9. peatükk. Kliimanõukogu
§ 49. Kliimanõukogu
Paragrahvis 49 sätestatakse kliimanõukogu ülesanded ja liikmelisus ning liikmete pädevus,
lisaks volitusnormid Vabariigi Valitsusele koosseisu ja põhimääruse kinnitamiseks. Lõike 1
kohaselt on kliimanõukogu nõuandev kogu, mille ülesanne on nõustada Vabariigi Valitsust
kliimapoliitiliste otsuste kujundamisel, jälgida kliimamuutuste leevendamise ja
kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmist ja anda hinnanguid eesmärkide täitmise
aruannetele, teha ettepanekuid Vabariigi Valitsusele eesmärkide saavutamise ning meetmete
rakendamise kohta ning osaleda kliimaeesmärkide täitmise ülevaatamises.
68
Lõike 2 kohaselt on kliimanõukogu oma ülesannete täitmisel sõltumatu ega võta vastu juhiseid
Kliimaministeeriumilt, Vabariigi Valitsuselt ega muudelt avaliku või erasektori asutustelt,
organisatsioonidelt ega isikutelt.
Lõikes 3 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kliimaministri ettepanekul kinnitada
kliimanõukogu koosseis, võttes arvesse lõikes 4 sätestatud kliimanõukogu profiili, mille
kohaselt koosneb kliimanõukogu ekspertidest, kellel on laialdased ja kõrgetasemelised
kliimavaldkonnaga seotud akadeemilised teadmised tehnoloogiate, hoonete, liikuvuse ja
ruumiloome, põllumajanduse, looduse, majanduse, kliimateaduse uuringute ja keskkonnaga
seotud käitumisuuringute alal.
Lõike 5 kohaselt avalikustatakse kliimanõukogu hinnang kliimaaruande kohta
kliimaministeeriumi kodulehel. Kliimanõukogu esindaja teeb hinnangu põhjal ettekande
Riigikogule.
Lõikega 6 volitatakse Vabariigi Valitsust kinnitama kliimanõukogu põhimäärust.
Kliimanõukogu põhimäärus kinnitatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Lõikes 7 täpsustatakse, et kliimanõukogu põhimääruses määratakse kliimanõukogu õigused,
kohustused, töökord, sh liikmete arv, ametiaeg ja nõukogu esindamise kord, otsuste tegemise
kord, kliimanõukogu asjaajamise kord ning tasustamine ja tasumäärad.
10. peatükk. Rakendussätted
§ 50. Kliimakavade ajakohastamine ja kehtestamine
Rakendussätte kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kinnitama kohaliku
omavalitsuse energia- ja kliimakava ja linnaruumi ja looduse lõimimise kava kahe aasta jooksul
pärast eelnõukohase seaduse jõustumist, samuti tuleb olemasolevad kliimakavad selle aja
jooksul kliimakindla majanduse seadusega kooskõlla viia. See annab KOVidele piisava aja
kliimakava koostamiseks ja kinnitamiseks.
§ 51. Kliimaaruande esmakordne koostamine
Eelnõukohase seaduse § 43 lõikes 1 nimetatud kliimaaruanne koostatakse esimest korda
seaduse vastuvõtmisele järgneval aastal. Sellest ajahetkest edasi hakatakse arvestama seaduse
§-s 44 sätestatud järgnevate aruannete esitamise tähtaegu.
§ 52. Keskkonnakomplekslubades ja keskkonnalubades kasvuhoonegaaside piiramise
põhimõtted ja kasvuhoonegaaside heite arvutamise metoodika
Säte näeb ette, et Kliimaministeerium töötab kahe aasta jooksul pärast eelnõukohase seaduse
jõustumist välja põhimõtted keskkonnakomplekslubades ja keskkonnalubades
kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramiseks ja kasvuhoonegaaside heitkoguse arvutamise
metoodika ning esitab ettepaneku asjassepuutuvate õigusaktide muutmiseks.
Eesmärk on välja töötada keskkonnakompleksloa ja keskkonnaloa kohuslastele
tööstusprotsessidest tekkiva KHG heitkoguse arvutamise metoodika ning heitkoguse tasemed
või vahemikud väheolulisele, olulisele ja suurele kliimamõjuga tegevusele ning põhimõtted,
kuidas tööstustes tekkivat KHG heidet võtta arvesse loa menetluses ja kaalutlusotsuse
69
tegemisel. Lisaks sellele tuleb välja töötada ka järelevalvemehhanism KHG heitkoguse
piiramise nõude täitmise kontrollimiseks. Kuna nimetatud lubades KHG heitkoguse piiramise
reeglite väljatöötamine koosneb kolmest etapist, on arvestatud optimaalseks ajakuluks kaks
aastat. Esiteks tuleb põhimõtete väljatöötamiseks analüüsida erinevates tegevusvaldkondades
tekkivat KHG heitkogust ja selle piiramise ja leevendamise võimalusi. Teiseks tuleb välja
töötada KHG heitkoguse piiramise põhimõtted ja KHG heitkoguse arvutamise metoodika ning
kolmandaks esitada ettepanekud asjassepuutuvate õigusaktide muutmiseks.
§ 53. Kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaliste majandusmeetmete
välja selgitamine ja lõpetamine
Rakendussätte kohaselt peab Kliimaministeerium välja selgitama koostöös Majandus- ja
kommunikatsiooniministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga 2027. Aasta 1.jaanuariks
majandusmeetmed, millel on kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaline
mõju ja mille kasutamine tuleks lõpetada hiljemalt 2035. aastaks. Säte on vajalik, et täita
eelnõukohase seaduse § 34 lõikes 4 sätestatud eesmärki lõpetada avalikus sektoris fossiilkütuste
toetamine aastaks 2035 ja kasutamine aastaks 2040. Sätte seadmisel on lähtutud Riigikontrolli
2022. aasta aprillis koostatud keskkonnaeesmärkidega vastuolus olevate majandusmeetmete
ülevaatest40 ning sätte elluviimiseks ehk keskkonnaeesmärkidega vastuoluliste
majandusmeetmete väljaselgitamisel ja nende mõju hindamisel võib aluseks võtta eespool
nimetatud Riigikontrolli ülevaates esitatud sammud.
§ 54. Turba kaevandamise põhimõtete muutmine maakasutussektori eesmärkide
saavutamiseks
Sättes nähakse ette Kliimaministeeriumile ülesanne töötada välja seaduseelnõu 4. peatükis
sätestatud maakasutussektori eesmärkide saavutamiseks vajalikud turba kaevandamise
põhimõtete muudatused ja esitada 2026. aasta 1. jaanuariks ettepanek maapõueseaduse
muutmiseks ja selle põhjal ka ettepanekud alamaktide muutmiseks.
Analüüsida tuleb maapõueseaduse ja/või selle alamaktide muutmise vajadust eelnõukohase
seaduse § 32 lõikes 5 sätestatud turbasektori KHG heitkoguse eesmärkide täitmiseks.
Maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu menetletakse eraldiseisva eelnõuna, et anda
piisavalt aega selle analüüsi tegemiseks.
§ 55. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine
Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 130 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kasvuhoonegaasid käesoleva seaduse tähenduses on kliimakindla majanduse seaduse §-s 3
nimetatud kasvuhoonegaasid.“
Võttes arvesse kliimakindla majanduse seadusega sätestatavaid eesmärke ning sisu, on
otstarbekas KHG mõiste üle tuua eelnõukohasesse seadusesse ning AÕKSi lisada sellele viide;
2) paragrahvi 133 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Süsinikdioksiidi ekvivalent on ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on
ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks kliimakindla majanduse seaduse § 4 kohaselt.“
40 https://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=2544&FileId=15067
70
Mõiste süsinikdioksiidi ekvivalent tuuakse AÕKSist üle eelnõukohase seaduse koosseisu
sarnaselt kasvuhoonegaaside mõistega, mis on regulatsiooni terviklikkuse seisukohalt
otstarbekam, kuna kliimamuutuste leevendamise eesmärkide seadmine on kliimakindla
majanduse seaduse keskmes.
3) paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks.
§ 56. Ehitusseadustiku täiendamine
Ehitusseadustiku täiendamise eesmärk on vähendada hoonetest pärinevat KHG heidet ja
eelistada kõige väiksema süsinikujalajäljega ehitustooteid ja -materjale. Suurim
keskkonnamõju vähendamise potentsiaal on võimalik saavutada hoone projekteerimise varases
faasis, kus süsinikujalajälje arvutusele tuginedes on võimalik kaaluda erinevate arhitektuursete
ja ehituslike lahenduste keskkonnamõju ning otsustada väiksema ja optimaalsema mõjuga
lahenduse kasuks. Kavandatava korra kohaselt tuleb püstitatava hoone süsinikujalajälge hinnata
kogu hoone olelusringi ulatuses. Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise soodustamiseks
on Eestis välja töötatud asjakohane arvutusmetoodika ja materjalide heitekoefitsientide
andmebaas koos süsinikujalajälje arvutust lihtsustava süsinikujalajälje kalkulaatoriga.
Ehitusseadustiku täiendamisega kehtestatakse alus püstitatavate hoonete olelusringi
süsinikujalajälje hindamiseks ja süsinikujalajälje piirväärtuste seadmiseks. Rakendusseadusega
kehtestatakse tähtajad, millal süsinikujalajälje arvutamise nõue ja piirväärtused hakkavad
kehtima. 2025. aastal 1. juulil rakenduv süsinikujalajälje arvutamise nõue uuetele üle 1000 m2
suletud netopinnaga hoonetele annab lähtepunkti hoonete süsinikujalajälje piirväärtuste
kehtestamiseks 2030. aastal.
EhS-i § 695 lõikes 1 sõnastatakse hoone olelusringi süsinikujalajälje mõiste. Tegu on
kvantitatiivse näitajaga, mille abil saab väljendada hoone mõju kliimamuutusele hoone kogu
olelusringi vältel. Hoone süsinikujalajälje ühikuks on kgCO2ekv.
Hoone süsinikujalajälje arvutamiseks on vaja teada selle ehitamiseks kasutatavaid materjale,
tooteid, nende koguseid ning hoone kasutusperioodi energia kogust. See info seotakse Eesti
meetodipõhiste vaikeväärtustega ja keskkonnaandmetega, mis on esitatud materjalide CO2
heitekoefitsientide andmebaasis või materjalide keskkonnadeklaratsioonides. Riiklik
heitekoefitsientide andmebaas ja arvutusmeetod avaldatakse lehel ehr.ee.
Püstitatavate hoonete süsinikujalajälje arvutamine soodustab madalsüsinikehitust ja vähendab
hoonete mõju keskkonnale ja kliimale kogu hoone olelusringi vältel. Süsinikujalajälje
hindamine hoone varajases projekteerimisfaasis aitab mõista võimalike erinevate lahenduste
keskkonnamõju ning teha teadlikke valikuid vähesema süsinikuheitega lahenduse kasuks.
Süsinikujalajälje hindamine soosib materjalide ja osade korduskasutamist või ringlusesse
võetavust pärast lammutamist, vastupidavamate ehitiste rajamist ja optimeeritud
keskkonnamõjuga tooraine ja teisese materjali kasutamist ehitistes, kuna olelusringi arvutuses
saab neid aspekte arvesse võtta.
Lõike 2 kohaselt kantakse hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutustulemus projekteeritava
hoone kohta antud energiamärgisele ehk nn ETA-märgisele. Selle elluviimiseks tehakse
Ehitisregistris (ehr.ee) asjakohased arendused.
71
Olelusringi süsinikujalajälje arvutamist rakendatakse alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029.
aasta 31. detsembrini (k.a) üksnes nende hoonete suhtes, mille suletud netopind on suurem kui
1000 m2, millele kohalduvad energiatõhususe miinimumnõuded EhSi § 62 kohaselt ja mille
ehitusloa taotlus esitatakse alates 2025. aasta 1. juulist. Ehitusseadustiku § 36 lõike 3 ja § 40
lõike 2 alusel esitatakse süsinikujalajälje arvutustulemus energiamärgisele kantuna
ehitusteatises ja ehitusloa menetluse alguses koos taotlusega.
Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm, mille alusel kehtestab hoone olelusringi süsinikujalajälje
arvutamise metoodika, nõuded süsinikujalajälje arvutamise lähteandmete ja tulemuse
esitamisele valdkonna eest vastutav minister määrusega. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise
küsimusega, mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda
volitus ministri määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga
aktiga, mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine.
EhSi §-s 696 sätestatakse nõuded hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtusele.
Ehitusseadustiku 7. peatükki kohaldatakse EhSi §-s 62 sätestatud erisustega ja need erisused
kohalduvad ka EhSi §-dele 695 ja 696.
Lõike 1 kohaselt ei tohi püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälg ületada hoone
süsinikujalajälje piirväärtust. Alates 2030. aasta 1. jaanuarist arvutatakse hoone süsinikujalajälg
selliste püstitatavate hoonete suhtes, millele kohalduvad energiatõhususe miinimumnõuded
EhSi § 62 järgi. See tähendab, et alates 2030. aastast ei kohaldu süsinikujalajälje
arvutuskohustus üksnes üle 1000 m2 suuruse suletud netopinnaga hoonetele, vaid kõikidele
püstitatavatele hoonetele, mis peavad vastama hoone energiatõhususe miinimumnõuetele.
Süsinikujalajälje arvutustulemus ei tohi alates 2030. aasta 1. jaanuarist ületada süsinikujalajälje
piirväärtust. Püstitatavate hoonete süsinikujalajälje piirväärtused sätestatakse kliimaministri
määrusega EhSi § 696 lõike 2 alusel.
Hoone süsinikujalajälje piirväärtuste kehtestamise eesmärk on vähendada hoone kogu eluringi
süsinikujalajälge ning toetada madalsüsinikehitust Eestis, vähendades sellega mõju kliimale ja
keskkonnale.
Lõikes 2 sätestatakse volitusnorm, mille alusel kehtestab hoone süsinikujalajälje piirväärtused
valdkonna eest vastutav ministri määrusega. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega,
mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda volitus ministri
määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga aktiga, mistõttu ei
ole kohane selle seadusega reguleerimine.
Kui hoone süsinikujalajälje arvutustulemus ületab hoone süsinikujalajälje arvutustulemusele
seatud piirväärtust, saab kohalik omavalitsus alates 2030. aasta 1. jaanuarist keelduda ehitusloa
andmisest või lugeda ehitusteatis mittevastavaks, sest kavandatav hoone ei vasta EhSi § 44
punkti 1 kohaselt ehitisele esitatavatele nõuetele. Süsinikujalajälje piirväärtusele vastavust
kontrollib kohalik omavalitsus ehitusloa või ehitusteatise menetluses.
§ 57. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse täiendamine
Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 308, milles
sätestatakse ehitusseadustiku §-des 695 ja 696 sätestatud nõuete rakendamine.
72
Lõike 1 kohaselt rakenduvad ehitusseadustiku § 695 nõuded alates 2025. aasta 1. juulist kuni
2029. aasta 31. detsembrini. See tähendab, et lõikes 1 nimetatud ajavahemikus kohaldatakse
olelusringi süsinikujalajälje arvutamise nõudeid püstitatavatele hoonetele, mille suletud
netopind on suurem kui 1000 m2 ja mis peavad vastama hoonete energiatõhususe
miinimumnõuetele ning mille ehitusluba taotletakse alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029.
aasta 31. detsembrini. Alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029. aasta 31. detsembrini ei ole
kohustuslik arvutada alla 1000 m2 suletud netopinnaga püstitatavatele hoonetele
süsinikujalajälge.
Lõike 2 järgi kohaldatakse alates 2030. aasta 1. jaanuarist EhSi §-i 695 süsinikujalajälje
arvutamise nõudeid sõltumata hoone suletud netopinna suurusest nende püstitatavate hoonete
suhtes, mille ehitusteatis või ehitusloa taotlus esitatakse alates 2030. aasta 1. jaanuarist.
Süsinikujalajälg arvutatakse EhSi § 62 kohaselt püstitatavatele hoonetele, mis peavad vastama
energiatõhususe miinimumnõuetele.
Lõige 3 sätestab, et EhSi §-s 696 sätestatud olelusringi piirväärtust ei kohaldata hoonete suhtes,
mille püstitamiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud enne 2030. aasta 1. jaanuari.
See tähendab, et kuni 2029. aasta 31. detsembrini ei pea püstitatava hoone süsinikujalajälg
vastama hoone süsinikujalajälje piirväärtusele.
§ 58. Energiamajanduse korralduse seaduse muutmine
Muudatused energiamajanduse korralduse seaduses on vajalikud, kuna kliimakindla majanduse
seaduse §-s 37 sätestatakse kohustus ka kohalikele omavalitsustele koostada energia- ja
kliimakava ning seetõttu on mõistlik hoida kogu energia- ja kliimakavade koostamise temaatika
ühes õigusaktis.
§ 59. Halduskoostöö seaduse täiendamine
Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse ja lisatakse viide eelnõukohase seaduse § 43
lõikes 2 nimetatud halduslepingule. Selle erandi vajadust on põhjendatud § 43 selgituste juures.
§ 60. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras, sealjuures paragrahv 29 lõige 5 jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.
Viidatud säte reguleerib põlevkivi kaevandamislubade andmise võimalusi. Sättele on antud
hilisem jõustumisaeg arvestusega, et Riigikogu menetluses on maapõueseaduse täiendamise
seadus, millega peatatakse põlevkivi kaevandamise lubade andmine kuni 2026. aasta 1.
jaanuarini. Selleks ajaks peaks olema välja töötatud ja jõustuma maapõueseaduse muudatused,
lähtudes kliimakindla majanduse seaduses sätestatust. Eelnõukohase seaduse § 29 lõige 5 ei saa
jõustuda varem, kui lõppeb maapõueseadusesse viidatud eelnõuga lisatava sätte kohaldamise
aeg, vastasel juhul tekiks kahe seaduse vahel vastuolu.
2026. aasta 1. jaanuariks tuleb kavandada maapõueseaduse muudatused põlevkivi
kaevandamisele eelnõukohases seaduses sätestatud eesmärgi saavutamiseks. Eelnõukohase
seaduse avaliku konsultatsiooni tulemusi on oodata 2024. aasta II poolaastal ning selle järelt on
vaja alustada maapõueseaduse eelnõu väljatöötamisega ja esitada eelnõu Vabariigi Valitsusele
2025. aasta alguses, lähtudes eelnõukohase seaduse menetlustempost. Maapõueseaduse
muudatuste jõustumisel on vaja jätta piisav rakendumise aeg, seega maapõueseaduse
muudatuste vastuvõtmine võiks toimuda 2025. aasta keskel.
73
4. Eelnõu terminoloogia
Seaduseelnõus kasutatakse järgmisi uusi mõisteid, mida varem seaduse tasandil määratletud ei
ole, kuid mis on olulised kliimakindla majanduse seaduse sisu paremaks mõistmiseks ja
rakendamiseks:
1) kasvuhoonegaaside heitkogus on riigis tekkivate kasvuhoonegaaside heide atmosfääri
väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendina;
2) kliimamuutuste leevendamine on meetmete võtmine kasvuhoonegaaside heite
vähendamiseks või vältimiseks;
3) kliimamuutustega kohanemine on meetmete võtmine kliima muutumisega kaasnevate
riskide maandamiseks, et tagada ühiskonna ning ökosüsteemide vastupanuvõime ja heaolu;
4) kliimaneutraalsus on kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vaheline tasakaal, mille
tulemusena kasvuhoonegaaside heide ei ületa sidumist;
5) CO2-neutraalsus on süsinikdioksiidi heite ja sidumise vaheline arvestuslik tasakaal, mille
tulemusena süsinikdioksiidi heide ei ületa selle sidumist. CO2-neutraalsus ei hõlma teisi
kasvuhoonegaase;
6) kliimakindlus on ühiskonna, taristu ja looduskeskkonna valmisolek, vastupanu- ja
reageerimisvõime võimalikele lühi- ja pikaajalistele kliimamõjudele, kooskõla
kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning energiatõhususe suurendamise põhimõttega;
7) kasvuhoonegaaside sidumine on süsinikdioksiidi või teiste kasvuhoonegaaside looduslik
või tehnoloogiline eemaldamine atmosfäärist või heidet põhjustavate tegevuste käigus
eralduvate kasvuhoonegaaside püsivalt eemaldamine enne atmosfääri sattumist.;
8) hoone olelusringi süsinikujalajälg on arvutuslik näitaja, mille abil väljendatakse hoone
mõju keskkonnale hoone kogu eluringi jooksul.
5. Eelnõu vastavus rahvusvahelisele ja Euroopa Liidu õigusele
Kliimamuutuse leevendamise põhiraamistik ja põhimõtted tulenevad 1992. aastal vastu võetud
ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja 2015. aastal Pariisi kokkuleppega
seatud globaalsetest kliimaeesmärkidest. Detsembris 2015 peetud Pariisi kliimakonverentsil
COP21 võtsid 195 riiki vastu globaalse, õiguslikult siduva kokkuleppe kliima soojenemise
pidurdamiseks. Euroopa Liit ratifitseeris selle 5. oktoobril 2016 ning Eesti 4. novembril 2016.
aastal. Pariisi kokkuleppe põhieesmärgid on kliimamuutuste leevendamine ja KHG heitkoguste
vähendamine, et hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu tuntavalt allpool 2 °C
võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega ning püüdes piirata temperatuuri tõusu 1,5 °C
võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega.
ELi liikmesriigid on otsustanud, et tegutsevad Pariisi kokkuleppes ettenähtud kohustuste
täitmisel ühiselt (vt nõukogu otsus (EL) 2016/1841 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni
kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkuleppe Euroopa Liidu nimel
sõlmimise kohta). Seega raporteerib Euroopa Liit Pariisi kokkuleppe raames kohustuste
täitmisest ühiselt, sh esitab EL ühiselt ka riiklikult kindlaksmääratud panuse (nationally
determined contribution, NDC). Liikmesriigid eraldi NDCsid ei esita.
Lisaks rahvusvahelistele kliimakokkulepetele on Eesti võtnud kliimamuutusi leevendavaid
kohustusi ELi õigusaktidest. 2019. aasta lõpus esitas Euroopa Komisjon teatise Euroopa
rohelise kokkuleppe kohta. Euroopa roheline kokkulepe on ELi majanduse kestlikuks muutmise
tegevuskava. Selle saavutamise alustalaks on ELi kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks
74
2050, sealjuures tagades õiglase ülemineku jätkusuutmatutes sektorites töötavatele inimestele
ja piirkondadele.
2021. aastal võttis Euroopa Liit vastu Euroopa kliimamääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrus 2021/1119), mis lähtub Pariisi kokkuleppe eesmärkidest ja millega seati üle-
euroopaline eesmärk saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050 ning vähendada KHG
netoheidet vähemalt 55% aastaks 2030.
Euroopa Komisjon esitas 6. veebruaril 2024 soovituse 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta41. EL
on seadnud kliimamäärusega42 õiguslikult siduva eesmärgi saavutada ELis tervikuna 2050.
aastaks kliimaneutraalsus. Teatises antakse vaid hinnang ja soovitus, kui palju on vaja 2040.
aastaks KHG vähendada, et see oleks teostatav ja võimalik saavutada 2050. aastaks. Komisjoni
soovitus selleks on KHG heite vähendamine 90% võrreldes 1990. aastaga. Senisest oluliselt
enam nähakse KHG vähendamise kõrval rolli ka CO2 heite tööstuslikul ja looduslikul
eemaldamisel. Koos 2040 teatisega esitati eraldi tööstusliku süsinikumajanduse teatis43.
Süsinikuhaldamise ja sellega samal ajal esitatud 2040 eesmärgi teatis kirjeldavad, kuidas on
2040. aastaks võimalik ELis vähemalt 250 mln tonni CO2 aastas kinni püüda. Lisaks nähakse
sektorites, kus heitkoguste vähendamine on keeruline (hard-to-abate sectors), lahendusena
lisaks looduslikele CO2 sidumise lahendustele ka tehnoloogilist CO2 püüdmist. Vastavad
tehnoloogiad vajavad veel aga arendamist ning on tehnoloogilise valmisoleku skaala allotsas
ehk neid pole skaleeritud ega tõestatud kommertslikus kasutuses. Puudub info nende
töökindlusest ning kuludest.
6. Seaduse mõju
Kliimakindla majanduse seadusega kavandatud olulisemad mõju avaldavad valdkonnad on:
1) vähese heitega energiatootmine ja tõhus energiakasutus;
2) keskkonnasõbralik transport ja parem liikuvus;
3) energiatõhusad hooned ja kvaliteetne ruumiloome,
4) keskkonnasõbralik toidutootmine;
5) elurikkust toetav ja süsinikku siduv maakasutus;
6) vähese heitega ja suuremat lisandväärtust pakkuv tööstus;
7) panus üleilmsesse koostöösse kliimamuutuste ohtlike tagajärgede ärahoidmiseks ja
leevendamiseks.
Järgnevalt hinnatakse kõigepealt muudatuste koondmõju looduskeskkonnale ja majandusele
ning allpool mõju ühiskonnale ja majandusele olulisemate mõjuvaldkondade kaupa.
Koondmõju hinnang
Mõju looduskeskkonnale
Mõju keskkonnale on positiivne, avaldudes eelkõige kliimamuutuste leevendamise kaudu,
mille abil väheneb surve looduskeskkonnale. Eesmärkide täitmist toetavate meetmete
rakendamisega kaasneb välisõhu ja vee kvaliteedi paranemine, väheneb invasiivsete võõrliikide
levik Eestisse ning ressursside vähesema kasutuse ja ringmajanduse edendamisega tekib vähem
jäätmeid. Riigile ja kohalikele omavalitsustele seatavad kohustused, nt seoses looduspõhiste
41 https://climate.ec.europa.eu/document/download/2ccd7710-5fc3-420f-aeb8-9a3af271f970_en. 42 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32021R1119&qid=1707819444849. 43 eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52024DC0062
75
lahenduste eelistamisega, toetavad looduskeskkonna seisundi paranemist Eestis ja elurikkuse
suurenemist linnalises keskkonnas. Õhu kvaliteeti mõjutab eelkõige energia- ja
transpordisektori ning põllumajandussektori areng. Kliimaneutraalsele majandusele
üleminekuks vajalikud tegevused, nagu taastuvenergia arendamine põlevkivist energiatootmise
asemel, säästva liikuvuse edendamine ning nullheitega sõidukite osakaalu järk-järguline
kasvatamine, avaldavad olulist positiivset mõju just õhu kvaliteedile.
Muutused maakasutus- ja metsandussektoris ning põllumajandussektoris mõjutavad lisaks
kasvuhoonegaaside heite vähendamisele positiivselt ka bioloogilist mitmekesisust ja
ökosüsteeme, toiduga kindlustatust ning loodusvarade (nt vee) säästvat kasutamist. Biometaani
laialdane kasutuselevõtt suurendab biojäätmete taaskasutust ja parandab
põllumajandusjäätmete käitlust, mille kaudu paraneksid bioväetiste omadused ja väheneksid
lägas peituvate umbrohuseemnete ja patogeenide levik. Enamik muid meetmeid, mis seaduses
sätestatud eesmärke saavutada aitavad, on neutraalse mõjuga elurikkusele.
Taastuvenergia arendamine toob kaasa maavõtu (tuulikute ja päikeseparkide alla jääv maa), mis
võib, aga ei pruugi kaasa tuua olulist mõju looduskeskkonnale. Mõju võib avalduda
maismaaliikidele ja elupaikadele, mereliikidele ja elupaikadele, lindude rändele,
vooluveekogude liikidele, nahkhiirte rännetele ning ökosüsteemi terviklikule toimimisele.
Mõju ilmnemine on oluliselt seotud kasutatavate seadmete omadustega (nt kõrgus, asetus),
mida ei ole võimalik praegu täpselt ette näha. Taastuvenergiarajatiste kasutuselevõtt eeldab
osaliselt Eesti ehitusmaavarade kasutamist (nt vundamentide rajamiseks), kuid hinnanguliselt
ei ole vajaminev ehitusmaavarade maht sedavõrd suur, et nõudlus muutuks tuntavalt. Mõju
erineb oluliselt ka sõltuvalt sellest, kas päikesepaneelid või tuulepargid paigaldatakse
inimtegevusega juba rikutud maastikule või (pool)looduslikule maastikule.
Elurikkusele negatiivse mõjuga meetmeks võib olla ka väheviljakate põllumaade, rohumaade
või muude avakoosluste metsastamine, kuna tegu võib olla maastike mitmekesisuse seisukohast
oluliste aladega ning paljude liikide ja liigirühmade oluliste elupaikadega, mistõttu tuleb
metsastamise meetme rakendamisel tagada, et seda viiakse ellu viisil, mis ei kahjusta elurikkuse
seisundit ega maastike mitmekesisust. Turvasmuldadel asuvate alade metsastamine võib olla
potentsiaalselt negatiivse kliimamõjuga, puude kasv toob kaasa turba kiirema lagunemise, mida
kasvavasse puistusse seotud ning hiljem raie käigus osaliselt vabastatud süsinikukogus ei
tasakaalusta.
Mõju elurikkusele
Kliimakindla majanduse seaduse üks põhimõtetest on, et kliimamuutuste leevendamise ja
kohanemise eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb
vältida teiste keskkonnaeesmärkide, sh elurikkuse eesmärkide kahjustamist. Seega on seaduse
koostamise käigus välja pakutud meetmete mõju elurikkusele läbi kaalutud.
Kliimamuutused põhjustavad liikide levikuareaalide muutusi ja väljasuremist, suurendavad
võõrliikide ellujäämisvõimalusi uues kohas, elupaigatingimuste muutusi ja ökosüsteemide
levilamuutusi ning kiirendavad looduskeskkonna muutumist põudade, üleujutuste ning metsa-
ja maastikupõlengute tulemusel. Kõik see vähendab ökosüsteemide võimet pakkuda inimestele
elutähtsaid teenuseid. Ühtlasi on looduse hävimine ja jätkusuutmatu kasutamine
kliimamuutuste üks peamisi põhjuseid. Kliimamuutuste pidurdamisel on üldiselt positiivne
mõju elurikkusele. Üha olulisem on tervete ja taastumisvõimeliste ökosüsteemide roll
kliimamuutuste negatiivsete mõjude puhverdajana. Looduse taastamist ja elurikkust toetava
kestliku maa- ja ressursikasutuse soosimine on kliimamuutusi leevendav lahendus. Seejuures
76
on oluline tagada, et kliimalahendusi ei planeeritaks ega rakendataks elurikkuse arvelt. Eesmärk
on planeerida tehnilised lahendused viisil, et need tekitaksid võimalikult vähe kahju ja seega
vähendaksid ka vajadust teha hiljem kulutusi nende kahjude tagasipööramiseks. Seaduse
rakendamisel peab elurikkuse säilitamiseks kehtima mittekahjustamise (do-no-harm)
põhimõte. Planeeritavad tegevused ja meetmed ei tohi loodust kahjustada, vaid peaksid aitama
kaasa elurikkuse seisundi parandamisele, kus vähegi võimalik, et tagada elurikkuse seisundi
netoparanemine (ingl k net biodiversity gain) ehk olukord, kus inimtegevuse või
arendusprojektide tulemusel elurikkus mitte ainult ei säili, vaid ka paraneb võrreldes algse
seisundiga. Soodustada tuleks variante, kus tegevused koonduksid juba kahjustatud aladele.
Ökosüsteemide taastamine ja nende funktsioneerimine on pikaajalise süsiniku sidumise ja
kliimamuutusega seotud ohtude vältimise peamine tõhus tagaja ja ka kliimamõjude puhverdaja.
Tegevused, mida tehakse elurikkuse strateegia eesmärkide täitmiseks (elupaikade taastamine,
seisundi parandamine, kaitsmine), hoiavad samal ajal ka metsade ja soode süsinikku.
Elurikkuse strateegia eesmärkide täitmine võib kaasa aidata sellele, et maakasutussektor on
pikaajaline kasvuhoonegaaside siduja. Kaitsealade metsades ja soodes seotud süsinik
tasakaalustab vähemalt osaliselt mujal maakasutuses tekkivaid kasvuhoonegaase.
Eestis talletavad turvasmullad suures koguses süsinikku. Kuivendatud ja põllumassiividena ja
metsamaadena kasutatavatel turbaaladel kahaneb turbasse seotud süsinikuvaru igal aastal
mineraliseerumise tõttu. Turvasmuldade harimine ohustab Eestis endiselt 98 704 hektaril
muldadesse seotud süsinikuvaru. Seega on oluline rõhutada heas looduslikus seisundis alade
(eriti kuivendamata soode ja soometsade) säilitamise ja taastamise olulisust. Potentsiaalne
maakasutuse muutus turbaaladel (nt metsanduslik kuivendus) tooks kaasa lühiajalise
süsinikusidumise kasvu puidus, aga summaarse süsinikuvaru kahanemise turba/mulla arvelt.
Mullas ja turbas talletatakse atmosfäärist seotud süsinikku pikaajaliselt, biomassis olev süsinik
on ringluses olev süsinik ja ringluse pikkust mõjutab kõige enam taimestiku iseloom, puistu
puhul raieringi pikkus ning raiega eemaldatava biomassi osakaal ja väärindamine, niidu- ja
põllumajandusökosüsteemides rohtse biomassi ning saagina eemaldatava süsiniku osakaal.
Looduspõhiste lahenduste ulatusliku kasutamise toel kliimamuutuste suhtes vastupanuvõime
suurendamine on samuti elurikkuse hoidmist ja taastamist toetav tegevus. Sini- ja
rohevõrgustikud ehk siseveekogud ja looduslikud ning poollooduslikud alad (vastandina n-ö
hallile taristule, nt teed, hoonestus jms) kätkevad mitmeotstarbelisi ja igal juhul kasulikke
lahendusi ning toovad nii keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku kasu kui ka aitavad
suurendada vastupanuvõimet kliimamuutuste suhtes. Näiteks märg- ja turbaalade ning ranniku-
ja mereökosüsteemide kaitsmine ja taastamine, linnade haljasalade arendamine ning
haljaskatuste ja -seinte paigaldamine ning metsade ja põllumajandusmaa edendamine ja säästev
majandamine aitab kohaneda kliimamuutustega kulutõhusal viisil. Väga oluline on sellistest
lahendustest saadavat kasu paremini kvantifitseerida ning neid kõigi tasandite
poliitikakujundajatele ja spetsialistidele paremini tutvustada, et suurendada nende
kasutuselevõttu. Seetõttu seatakse seaduses kohustus eelistada looduspõhiseid lahendusi juba
strateegiliste arengudokumentide ja planeeringute tasandil. Looduspõhised lahendused on
üliolulised selleks, et säilitada heas seisundis pinna- ja põhjaveevarud ja mullad. Neil
lahendustel peab olema suurem roll maakasutuse korraldamisel ja taristu planeerimisel, et
vähendada kulusid, pakkuda kliimakindlaid teenuseid ja parandada kooskõla veepoliitika
raamdirektiivi hea ökoloogilise seisundi nõuetega. Looduspõhiste lahenduste kasutamine
sisemaal, nt muldade käsnataolise funktsiooni taastamine, parandab puhta mageveega
varustatust ning vähendab üleujutuste ohtu. Ranniku- ja merealadel parandavad looduspõhised
77
lahendused rannikukaitset ja vähendavad veeõitsengu ohtu. Samal ajal toovad need sellist kasu
nagu süsiniku sidumine, turismivõimaluste loomine ning elurikkuse säilitamine ja taastamine.
Eeltoodud põhjustel on kliimamuutuste leevendamisel elurikkusele valdavalt positiivne mõju,
kuivõrd kliimamuutuste leevendamine ja sellest tingitud negatiivse mõju ärahoidmine on
oluline elurikkuse hoidmiseks ning samal ajal toetab elurikkuse hoidmine ja taastamine ka
kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärke.
Mõju majandusele
Seaduse rakendamisega kaasnevad mitmesugused majanduslikud mõjud, mis tähendavad nii
kulusid kui ka tulusid eri majandussektoritele ja ühiskonnale tervikuna.
Kavandatud meetmed suurendavad investeeringute mahtu keskpikas perspektiivis. Hinnangud
investeeringuvajadustele ulatuvad 6 mld eurost (lisavajadus, eelkõige kliimapoliitika
elluviimiseks) kuni ligi 13 mld euroni, arvestades ka erasektori ja KOVi vajadusi.
Investeeringute kavandamisel on oluline nii nende tõhusus kui ka kaasnev mõju majandusele.
Transpordis (taristu) ja ehituses (energiatõhusus, taristu) on mõju Eesti majandusele suurem,
energeetikas on suurem roll importsisenditel.
Need investeeringud, avaliku või erasektori rahastatuna, aitavad moderniseerida olemasolevat
infrastruktuuri, suurendada energiatõhusust ja edendada taastuvenergia kasutamist. On oluline
arvestada, et kavandatavad investeeringud ei täida üksnes kliimapoliitika eesmärke. Hoonete
renoveerimine, ühistranspordi ja elektrivõrkude areng toovad kaasa laiema mõju, nt kinnisvara
väärtuse ja elukvaliteedi kasvu, ühenduste paranemise, energeetikas varustuskindluse
(sõltumatus fossiilkütusest), ning kuigi alginvesteeringud on suured, võib oodata pikaajalist
kulude kokkuhoidu ja majandusliku konkurentsivõime suurenemist.
Ettevõtluses on ressursisäästu- ja taastuvenergiainvesteeringuid juba ka varem tehtud. Samuti
pakub kliimapoliitika uusi ärivõimalusi. Seejuures on oluline tagada uute tehnoloogiate sujuv
kasutuselevõtt. Tehnoloogiamahukate investeeringute puhul on oluline tagada reeglite
järjepidevus, nt selles, mis määrab tehnoloogia kliimasäästlikkuse. See on möödapääsmatu
biogaasi tootmise ja kasutuselevõtu puhul. Samuti on oluline jälgida, et nii ELi kui riigi
õigusaktid võimaldaksid rahastada nn üleminekutehnoloogiad, et raskesti KHG heidet
vähendatavates sektorites oleks võimalik toetada järk-järgulist üleminekut vähese heitega või
heitevabadele tehnoloogiatele. Praegu on probleemne fossiilenergia sektori jäätmete
kasutuselevõtt ning tehnoloogiad, mille käigus tekib fossiilgaas, kuid mis samas võimaldavad
ringmajandust edendada.
Majandussektorid võib mõju järgi suure üldistusega jagada kolmeks: süsinikumahukad
tööstused (nt energeetika, põlevkivi- ja turbatööstus), kohanejad (transport, ehitus ja
põllumajandus, valdav osa töötlevat tööstust) ning kasvav rohetehnoloogiasektor.
Centari analüüsist44 tulevad selgelt esile tööstusharud, mille lisandväärtuse maht on võrreldes
kasvhoonegaaside heitega võrdlemisi väike (sisaldab tarneahela mõju). Sektorid on jaotatud
ettevõtete põhitegevusala järgi ning võib seetõttu ebatäpsusi sisaldada, samuti ei näita see eraldi
väiksemaid, ent süsinikumahukaid tööstusi (nt turbatööstust). Lisaks ei arvesta andmestik
maakasutuse sektori heidet, sest selleks metoodikat veel pole. Suhteliselt süsinikumahukad
44 https://raportid.centar.ee/2024-eesti-ekspordi-lv-sysinikusisaldus.html.
78
harud on energeetika ja põlevkiviõli tootmine (koksi- ja naftatööstus). Samuti kuulub sinna
turbatööstus, mille heide ulatub ca 10%-ni koguheitest, ent lisandväärtus on suurusjärgu võrra
väiksem. Mõnevõrra parem on see näitaja erinevat liiki transporditeenuste, taime- ja
loomakasvatuse ning toiduainetööstuse puhul, need on pigem kohanevad sektorid. Edukamad
on teenused, sh ITK ja finantssektor. Majanduse konkurentsivõimet silmas pidades ei saa sellest
siiski üheseid järeldusi teha.
Joonis 8. Hinnanguline Eesti 2023. aasta ekspordi lisandväärtus, KHG emissioonid ja lisandväärtus
emiteeritud KHG tonni kohta.
Enamikul ettevõtetel on vaja ühel või teisel moel kohaneda kliimapoliitikaga ja
kliimamuutustega. Sarnased trendid on ka eksporditurgudel, seega on vähese heitega
tehnoloogiate ja lahenduste kasutuselevõtt sageli ka juba välisturgude nõue. Nii mõjutab
ettevõtteid enim riigi eesmärk suurendada taastuvenergia tootmisvõimekust, energiatarbe
optimeerimine, digitaliseerimine, ringmajanduse võtete kasutamine, ressursikasutuse
optimeerimine, logistika ning kasutatava sõidukipargi säästlikkus. Ettevõtted, kes on teinud
tarneahela KHG analüüsi, otsivad kogu tarneahelas väiksema keskkonnamõjuga partnereid.
Arvestades, et kliimapoliitika pikaajalised sihid on seatud juba varem rahvusvahelisel ja ELi
tasandil, on kohanevale sektorile ka praegu muutuste kiirendamiseks ja rahvusvahelise
konkurentsivõime säilitamiseks välja töötatud ja rakendatud meetmeid, mis toetavad nt
ressursitõhususe suurendamist, biokütuste kasutuselevõttu, taastuvenergiale üleminekut,
ringmajanduse lahendusi jmt. Seadus annab kohanevale sektorile juurde süsteemsuse ning
selged eesmärgid ja ajahorisondi.
79
Kasvava vähese heitega tehnoloogia märksõna all on majandusliku mõju seisukohalt oluline, et
Eestis väärindataks kohalikke ressursse, sh teisest tooret ning kasutataks ära taastuvenergeetika
võimalused. Kliimakindlas majanduses on suurim perspektiiv suures mahus taastuvenergia
tootmises, kohalike ressursside väärindamises, materjalide ringlussevõtul, keskkonnasõbralike
kütuste tootmises, andmetes ja digilahendustes ning rannikumajanduses.
Järjest rohkem iduettevõtteid on leidnud uusi ärinišše ja jõudnud ka välisturgudele, pakkudes
lahendusi energiatarbimise optimeerimiseks (nt hoonetes, elektriautode laadimise tarbeks),
keskkonnasõbralikus materjalitehnoloogias (alates nanofiibritest ja seeneproteiinist kuni rohe-
süsinikuni), kaugseirelahendustes, vesinikutehnoloogias jmt. Samuti on ettevõtjad arendamas
kliimasõbralike lahendusi merenduses ning meretehnoloogiate ja laevade ümberehitamise
äriline perspektiiv on suur, kuigi ka see võib käivitamiseks vajada stiimuleid. Kriitilise
tähtsusega on, et need lahendused oleks skaleeritavad ning jõuaks tööstusliku tootmiseni.
Seepärast on oluline toetuste planeerimisel keskenduda ka nende katsetootmisele.
Euroopa Keskkonnaameti andmetel45 ohustavad kliima muutumisega seotud ohud, nagu
äärmuslikud temperatuurid, tugevad sademed ja põuad, inimeste tervist ja keskkonda ning
võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju. Aastatel 1980–2022 ulatusid kliimakahjud ELis
hinnanguliselt 650 mld euroni (2022. aasta hindades). Hüdroloogilised ohud (üleujutused)
moodustavad peaaegu 43% ja meteoroloogilised ohud (tormid, sh välk) ligikaudu 29%
koguarvust. Klimatoloogiliste ohtude puhul põhjustavad kuumalained ligikaudu 20%
kogukahjust, ülejäänud ±8% aga põud, metsatulekahjud ja külmalained. Kliimasurmade arv oli
ELi riikides aastatel 1980–2022 Euroopa Keskkonnaameti andmete46 kohaselt 220 308.
Joonis 9. Iga-aastane majanduslik kahju, mida põhjustavad ilmastiku ja kliimaga seotud äärmuslikud
sündmused ELi liikmesriikides (Allikas: Euroopa Keskkonnaamet).
Mõju avaldav valdkond I: vähese heitega energiatootmine ja tõhus energiakasutus.
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele
45 https://www.eea.europa.eu/en/analysis/indicators/economic-losses-from-climate- related?activeAccordion=ecdb3bcf-bbe9-4978-b5cf-0b136399d9f8. 46 https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/impacts-of-extreme-weather-and-5#tab-chart_1.
80
Mõju ettevõtlusele
Ministeeriumi tellitud kliimaneutraalse elektritootmise analüüsi kohaselt aitavad
kliimaneutraalsele elektritootmisele üle minna eelkõige tuule- ja päikeseelektrijaamade,
gaasielektrijaamade ja elektrisalvestustehnoloogiate kasutuselevõtt. Rohetiiger hindas kogu
energiaportfelli muudatuste tulemusena saavutatavaks lisandväärtuseks 2021. aastal 1,5 mld,
2031. aastal 2,9 mld ja 2040. aastal 3,7 mld eurot (Rohetiiger 202347). Osa lisandväärtuse
kasvust tuleb energia tarbimise ja müügi suurenemisest ja osa suurema lisandväärusega
energiatootmisele üleminekust. Lisaks otsestele taastuvenergia võimsuste investeeringutele on
vaja tagada juhitav võimsus ja salvestus ning arendada võrke, mh ka kliimamuutustele
vastupidavaks. Kõik vajalikud investeeringud energiasüsteemis ei tulene ainult seadusega
energeetikasektorile seatud eesmärkidest, aga peavad moodustama toimiva terviku, mis tagab
varustuskindluse. Varustuskindluse kõrval on energiahind majanduse konkurentsivõime vaatest
kõige suurem risk, eriti lähiriikidega võrreldes. Viimased aastad on näidanud, et hinda
mõjutavad mitmed tegurid, sh välisühenduste toimimine ja olukord naaberturgudel ning ka
gaasihind.
Põlevkivist elektri ja kütuste tootmise lõpetamise korral on otsene negatiivne mõju põlevkivi
kasutavatele ettevõtetele, kes peavad ümber profileeruma. Perspektiivikamad uued valdkonnad
tänastele põlevkiviettevõtetele on plastjäätmetest õli ja peenkeemia tootmine, puidu keemiline
väärindamine, taastuvenergia ja sellel põhinevate kütuste (vesinik, e-kütused) tootmine ning
uute kriitiliste maavarade kaevandamine ja väärindamine. Riigi aegsasti tehtud otsused
põlevkivi kaevandamise perspektiivide kohta 10–15 aastat ette võimaldavad anda ettevõtetele
piisava aja oma äristrateegiate (ümber)kujundamiseks. Samuti võimaldab pikaajalise plaani
seadmine tasandada võimalikke sotsiaalmajanduslikke mõjusid, mis võivad tekkida kiirete
majandusstruktuuri mõjutavate otsuste tagajärjel. Samuti lisandub Ida-Virumaale uusi
ettevõtteid õiglase ülemineku fondi jt fondide (ELi struktuurifondid, innovatsioonifond ja
moderniseerimisfond) toel. Õiglase ülemineku kava elluviimiseks investeeritakse Eestis kokku
564 mln eurot, sh ELi toetus 340 mln eurot, Eesti riigi kaasfinantseering 25,9 mln eurot ja
erasektori omafinantseering 198 mln eurot. Esialgse hinnangu järgi võib ettevõtete suurema
investeeringupanuse tulemusena kõigi meetmete investeeringute maht ulatada üle 800 mln
euro. 12. aprill 2024. aasta seisuga on tehtud Ida-Viru ettevõtluse investeeringute meetme
rahastusotsus 11 projektile, kokku investeeritakse 195 mln eurot (sh toetus 48 mln eurot).
Mõju ühiskonnale
Mõju tööhõivele
Põlevkivi tööstuse aastaraamatu (2022) järgi kaevandatakse Eestis põlevkivi viimastel aastatel
9–11 mln t aastas (seadusega lubatud maksimaalne aastamäär on 20 mln t), millest toodetakse
viimastel aastatel ligikaudu 1,1 mln t vedelkütuseid ja põlevkivil baseeruvat elektrit. Põlevkivist
elektri tootmise maht on 2022. aasta (u 4,3 GWh) ja 2023. aasta (u 1,5 GWh) võrdluses
vähenenud ligikaudu kolm korda. Eesti Energia majandusaasta aruande (2023) andmetel on
põlevkivielektri tootmise mahu vähenemise põhjus selle omahinna kõrge tase, mistõttu ei ole
see elektriturul konkurentsivõimeline. Põlevkivist elektri tootmise lõpetamisega (valdavalt
turutingimuste tõttu) võib sektori hõive väheneda 400–600 töökoha võrra, mis moodustab 7–
11% sektoris 2022. aastal hõivatute tasemest ning ligikaudu 1-1,5% kogu Ida-Virumaa 40 000
hõivatust. Registreeritud töötute arv 10. aprill 2024 seisuga on Ida-Virumaal 7869
(registreeritud töötuse määr 13,7%), aastatel 2021–2024 on registreeritud töötute arv jäänud
6000-8000 vahele. Seega on mõju töötuse määra kasvule vahemikus 5–10%.
47 https://rohetiiger.ee/wp-content/uploads/2022/10/Teekaardilugu2023-1.pdf
81
Samal ajal kavandatakse õiglase ülemineku territoriaalse kavaga luua minimaalselt 1100
töökohta, st ligikaudu kaks kuni kolm korda enam, kui on sektori hõive vähenemine. 2024.
aasta aprilli seisuga on märgitud, et ÕÜFist potentsiaalselt rahastatavate projektide toel loodud
töökohtade arv on u 1300–1400 (s.o kuni neli korda enam kui töökohtade vähenemine). Õiglase
ülemineku territoriaalse kava raames elluviidavad meetmed on mh suunatud tööturu olukorra
parandamisele. Meetmete elluviimise tulemusena osaleb täiend- ja ümberõppes ning töölt-tööle
liikumise programmides 1300 inimest, kellest vähemalt 645 osalevad teenuse saamise järel
tööhõives. Ida-Viru uute kutse- ja kõrghariduse õppekavade käivitamisel osaleb koolitustes
13 500 inimest, kellest 11 475 kvalifikatsioonitase on tõusnud. Seega põlevkivist elektri
toomise lõppemise või jätkumise sotsiaalmajanduslikud mõjud on küll suured, kuid negatiivne
koondmõju tööhõivele uute töökohtade loomise kaudu ei ole suur. Seetõttu ei saa kuni 2035.
aastani eeldada kriitilisi mõjusid regiooni sotsiaalmajanduslikule olukorrale.
Viimaste aastatega sarnases mahus põlevkivist vedelkütuste tootmiseks kulub u 8–9 mln t
põlevkivi, mis on ligikaudu 80% kogu põlevkivi kaevandamismahust. Seega on
elektritootmisse suunatava põlevkivi osakaal kaevandatavast põlevkivist turutingimuste ja
õigusraamistiku tõttu viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Kuni 2035. aastani ei nähta ette
olulist muutust põlevkivist vedelkütuste tootmise mahtudes, seega säilib põlevkivitööstus
valdavas osas kuni selle ajani ning selle vähenemise mõju avaldub peale 2035. aastat. Kuivõrd
põlevkiviga seotud tööstuse mahud ei vähene oluliselt kuni 2035. aastani, siis 2030. aasta vaates
ei ole sektoriga seotud mõjud tööhõivele olulised. Samas, tööstusharu sulgemise perspektiiv
ja/või ka naftaturu seis võib koondamise tuua ka varasemaks.
Põlevkiviõli tootmise lõpetamise korral väljub sektorist veel u 5000 töötajat. Täiend- ja
ümberõpet vajab põlevkivisektori vähenemisel umbes pool (2800 inimest) tänasest tööjõust,
kuivõrd nende ametikohad on tihedalt seotud põlevkivi spetsiifikaga. Teisel poolel tööjõust on
oskusi, mis on lihtsamalt ülekantavad teistesse valdkondadesse, kuid ka nende puhul võib olla
vajadus tööturuteenuste järele, et toetada tööotsinguid („Ida-Virumaa majanduse ja tööturu
kohandamine põlevkivitööstuse vähenemisega“ Praxis, 202048). KPMG Balticsi 2020. aastal
tehtud uuringu „Põlevkiviõli väärtusahela loodav Eesti rahvuslik rikkus“ kohaselt toob üks
töökoht põlevkivisektoris kaasa 1,3–3,9 kaudset töökohta teistes sektorites. See tähendab, et
2021. aasta jaanuaris põlevkivisektoris eksisteerinud 4737 töökohta võivad kaudselt mõjutada
veel 6000–18 000 töökohta piirkonnas. Võttes arvesse, et kogu Ida-Virumaa töötava
elanikkonna moodustab umbes 55 500 inimest, võib põlevkivisektor mõjutada 20–42% kõigist
Ida-Virumaal hõivatutest.
Kirjeldatud võimalikku mõju ulatust tuleks hinnata kui maksimaalset riski ning mõju ei sõltu
üksnes konkreetsest meetmest. Esiteks, pikaajalises vaates toimub ka loomulik tööturult
väljumine. 2019. aastal oli põlevkivisektori töötajate keskmine vanus 47 aastat (Praxis, 2020)
ja OSKA tööjõu üldprognoosi49 (2023) kohaselt siirdub mäetööstuses 2031. aastaks pensionile
24% töötajatest, arvestades sektori töötajate suhteliselt kõrget vanust, siis see osakaal pikemas
vaates pigem suureneb. Võib eeldada, et kolmandik kuni pool sektoris 2024. aastal hõivatutest
ei ole 2040. aasta vaates tööturult (pensionile) väljumise tõttu valmis uutele töökohtadele
liikuma. Vaesusriske, mis on seotud pensioni- või muu poliitikaga, ei saa vahetult seostada
sektori muutustega.
48 https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2020/12/Lopparuanne_Polevkivitoostuse-kahanemise- mojud.pdf 49 https://uuringud.oska.kutsekoda.ee/uuringud/oska-uldprognoos
82
Teiseks, Ida-Virumaal on sarnaselt teistele Tallinnast ja Tartust kaugemal asuvatele regioonidele
toimumas tööealise elanikkonna nn kokkutõmbumine – lähima 10–15 aasta jooksul väljub
vanuse tõttu tööjõuturult oluliselt rohkem inimesi, kui sinna siseneb. Maakonna demograafiline
tööturusurveindeks on vähem kui 0,6, mis tähendab, et kahe tööjõuturult väljuva inimese kohta
tuleb asemele vaid pisut enam kui üks noor. Kui ühe aastakäigu suurus vanusegrupis 50–59 on
keskmiselt u 1850 inimest (vanusegrupp 60–69 on veel oluliselt suurem, keskmiselt u 2200
inimest aastakäigus), siis vanusegrupis 10–19 on keskmiselt u 1350 last ja noort (vanusegrupis
0–4 on vähem kui 1000 last aastakäigus). Tööjõu puudust aitab mõnevõrra leevendada tööea
pikenemine, kuid see ei tasanda kaugeltki kiiresti süvenevat töökäte puudust.
Kolmandaks, ÕÜFi meetmete eesmärgid katavad juba 2030. aastaks u 15 000 inimese õppe- ja
koolitustegevust ning toovad kaasa u 1300–1400 otsest töökohta. Seega peaksid ÕÜFi meetmed
olema piisavad ja lühiajalises vaates isegi ülepakkuvad tööturu võimekuste arendamisel.
Neljandaks, majanduse ja tööturu ümberkorraldamisel kujunevad ka uued väärtusahelad, seega
nagu on põlevkivisektoris, on ka teistes sektorites väärtusahelaga seotud suurem hulk töökohti
kui vaid vahetult loodud töökohad. Näiteks toovad suuremad töötleva tööstuse investeeringud
otseste töökohtade kõrval sarnaselt põlevkivitööstusele võrdväärselt kaudseid töökohti
(teenindus, logistika jne), mistõttu kaudsete töökohtade vaates mõjud tasanduvad.
Uute tuule- ja päikeseelektrijaamade, elektri salvestamistehnoloogiate ja gaasielektrijaamade
rajamise korral luuakse ministeeriumi tellitud kliimaneutraalse elektritootmise analüüsi50
kohaselt aastatel 2020–2050 keskmiselt 1125 uut töökohta, millest enamik on elektritootmis- ja
tööstussektoris. Piirkondlikul tasandil on suurim tööhõive juurdekasv Lõuna-Eestis ja Põhja-
Eestis, samas süsiniku püüdmise tehnoloogiate rakendamise korral ka Kirde-Eestis, sh Ida-
Virumaal. 1000 MW meretuuleparkide rajamise ja opereerimise käigus luuakse Taastuvenergia
Koja hinnangul51 juurde 5683 otsest ja kaudset töökohta, kusjuures tööhõive kasvab
ehitusperioodil 2,8% ja selle järel 1,5%.
Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale
Põlevkivisektori sulgemine ja seetõttu töötajatele töötasu kadumine võib Ida-Virumaal
otsesesse vaesusriski langemise ohtu seada vähemalt 8000 inimest (leibkonnaliikmed). Sektori
kiire sulgemise korral on esmases toimetuleku riskirühmas üle 50-aastased madala või
keskmise oskustasemega töötajad (üle 900 inimese), kes on seni olnud maakondlikus mõistes
pigem suure töötasuga, kuid oskusspetsiifilised. Seetõttu on neil ka keerulisem kohe uut
töökohta leida (eriti sama palgatasemega). Sellise stsenaariumi realiseerumine on realistlik vaid
juhul, kui põlevkivisektori asemel ei teki uusi ettevõtteid ja töökohti või inimesed kaotavad
põlevkivisektoris töö juba varem, arvestades tööstuse sulgemise perspektiivi. Õiglase
ülemineku fondi meetmed on suunatud selle riski vähendamisele ja esialgsed projektid
näitavad, et riskid ei realiseeru sellises mahus. 2024. aasta aprilli seisuga on hinnatud, et ÕÜFist
potentsiaalselt rahastatavate projektide toel loodud töökohtade arv on u 1300–1400.
Kokkuvõtvalt saab järeldada, et kuni 2030. aastani ei ulatu põlevkivisektoris vähenevate
töökohtade arv ÕÜFi toel loodavate uute töökohtade arvuni ning vaatamata regiooni suhteliselt
kõrgele töötuse määrale säilib struktuurne tööjõupuudus.
Mõju põlevkivitööstusele
50 https://www.sei.org/wp-content/uploads/2023/02/uleminek-kliimaneutraalsele-elektritootmisele- lopparuanne.pdf 51 https://www.taastuvenergeetika.ee/raportid-ja-analuusid/
83
Maapõueseaduse täiendamisega (435 SE) sätestatakse põlevkivi kaevandamiseks antavate
keskkonnalubade menetluste tähtajaline peatumine, kuni 2026. aasta 1. jaanuarini peatuvad
põlevkivi kaevandamisloa andmise või muutmise, sh mäeeraldise laiendamise taotluse
menetlused. Kliimakindla majanduse seaduse § 29 lõikes 5 sätestatakse, et uusi maavara
kaevandamise lube antakse põlevkivi kaevandamiseks ainult selliste põlevkivikeemia või
muude toodete tootmise eesmärgil, mida ei kasutata kütuse ega energiakandjana. Lõige jõustub
1. jaanuaril 2026 ja neid kaevandamisloa taotlusi, mis on taotlejale tagastatud, ei võeta 2026.
aasta 1. jaanuarist enam elektritootmise või põlevkiviõli tootmise eesmärgil uuesti menetlusse.
Loa andjale (Keskkonnaametile) on kolm ettevõtet esitanud taotlused põlevkivi
kaevandamiseks nii uutele mäeeraldistele kui ka lubade muutmiseks, sh mäeeraldiste
laiendamiseks. 2024.aasta veebruarikuu seisuga on menetluses 12 kaevandamise loa taotlust
või muutmise taotlust. Igas taotluses on taotletava põlevkivivaru kogus 70–160 mln t, mille
kaevandamisõigus pikendaks ettevõtte õigust maavara kaevandada kuni 30 aastaks.
Uutele aladele taotletakse kokku 683 mln t põlevkivi varu kaevandamise õigust, lisaks kehtivate
lubadega alade laiendamiseks 98 mln t.
Uute mäeeraldiste loataotluse on esitanud kaks ettevõtet nelja mäeeraldise saamiseks.
Taotlustes on kokku 682,548 mln t põlevkivivaru:
1) VKG Kaevandused OÜ taotlused Seli (150,286 mln t, millest aktiivse tarbevaru kogus on
32 275 mln t ning passiivse tarbevaru kogus 118,011 mln t), Oandu (160,710 mln t passiivne
tarbevaru) ja Sonda (80,533 mln t aktiivne tarbevaru) mäeeraldisele, kokku 391,529 mln t;
2) Enefit Power ASi taotlus Estonia II mäeeraldisele, kokku 291,019 mln t, millest 144,071 mln
t on aktiivne tarbevaru ja 133,463 mln t kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistatud
põlevkivivaru (20.04.2020.a käskkiri nr 1-2/20/205) ning passiivset varu 13,484 mln t.
Mäeeraldise laiendamiseks on loa muutmise taotlused esitanud kolm ettevõtet, taotlustes on
kokku ca 98, 448 mln t põlevkivi aktiivset varu:
1) VKG Kaevandused OÜ, Ojamaa mäeeraldise laiendamine 10,091 mln t, millest 693 000 t on
aktiivne reservvaru;
2) Enefit Power AS, Sirgala karjääri laiendamine 16,357 mln t aktiivset tarbevaru;
3) Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, Sonda II põlevkivikaevanduse mäeeraldisele, 72 mln t aktiivset
tarbevaru (lisaks 4000 t aktiivset reservvaru).
Lisaks on menetluses loa muutmised, mida eelnõu ei piira: Uus-Kiviõli (Enefit) ja Uus-Kiviõli
II, Ojamaa kaevanduse laiendamist (kuni 10 mln t, VKG), Põhja-Kiviõli II (KKT), Narva
karjäär (Enefit).
Kõikidel ettevõtetel on kliimaS § 29 lõike 5 kohasest uute kaevandamislubade andmata
jätmisest olemas piisav põlevkivivaru kehtivate kaevandamislubade alusel kokku kuni 247 mln
tonni (2023 septembri seisuga) (Enefit 173 mln t, VKG 62 mln t, KKT 9 mln t, Heidelberg
2 mln t). Keerulisem on olukord nendel ettevõtetel, kellel on kehtiva loaga varu kogus väiksem
ja eelnõu piirab varu juurde saamist. Kuid ka nt Kiviõli Keemiatööstusel on olemas 9 mln t
põlevkivi varuks ja sellest jätkub kuni viieks aastaks.
Seaduse rakendamine toob kaasa nii ajalise kui ka rahalise kulu, nt KMH koostamisega seotud
lepinguliste kohustuste kujul. KMH teostamise kulud on väga erinevad sõltuvalt tööde mahust
ja keerukusest, lisaks on kulud keskkonnauuringute või -seire teostamiseks. KMH hankimise
kulud võivad jääda suurusjärku 50 000 – 300 000 €.
84
Mõju riigi ja KOVide tulule
Maapõueseaduse täiendamise eelnõu (435 SE) jõustumisel ei ole eelduslikult mõju
kaevandamise ja mäeeraldise paiknemise asukoha kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasile
ega ka riigituludele, kuna menetluste peatumine on ajutine (2025.a lõpuni) ja mõju ettevõtete
majandustegevusele sellel ajaperioodil ei ole eeldatavalt suur. Kuivõrd aladel, kus on täna
kehtivad põlevkivi kaevandamise load, jätkub eelnõukohasel üleminekuperioodil põlevkivivaru
(analüüsitud eelnõu 435 SE seletuskirjas lk 12–16).
Pikemas perspektiivis avaldub põlevkivisektori kahanemise tõttu mõju nii riigieelarvele kui ka
KOV eelarvetele. Põlevkivitööstus maksab kõiki keskkonnatasu liike ja 2023.a laekus
põlevkivitööstusest kokku 70 mln eurot: vee erikasutustasu 8 mln eurot, maavarade
kaevandamisõiguse tasu 42,2 mln eurot, jäätmete kõrvaldamise tasu 17,3 mln eurot,
õhusaastetasu 2,1 mln eurot ja veetaastetasu 1,0 mln eurot. Põlevkivitööstuse keskkonnatasud
moodustavad 70% kõikidest keskkonnatasudest.
Mõju KOVidele on peamiselt kaevandamisõiguse- ja vee erikasutusõiguse tasude laekumise
vähenemisega seoses. Keskkonnatasude seaduse kohaselt laekuks KOVidele iga kaevandatud
põlevkivitonni kohta vähemalt 0,275 eurot ning karjääridest väljapumbatava vee eest 3,82 ja
kaevandustest väljapumbatava vee eest 10,65 eurot 1000 m3 kohta. Lisaks makstakse ka tasu
KOVidele põlevkivi termilise töötlemise asukoha KOVile.
Kui kliimakindla majanduse seaduse § 29 lõikes 5 sätestatud (või muu) piirangu tõttu ei saa
väljastada uutele mäeeraldistele (Estonia II, Oandu, Sonda, Seli) põlevkivi kaevandamise luba,
tuleb arvestada mõjuga nii riigi kui ka KOVide tulubaasile. Nimetatud aladel on kokku 683
miljonit tonni põlevkivi, mille eest laekuks riigile kokku ligikaudu 2,02 miljardit eurot maavara
kaevandamisõiguse tasu (ca 30 mln kuni 130 mln eurot aastas). Lisaks on mäeeraldise
laiendamiseks loa muutmise taotlused, kus on kokku ca 98 mln t põlevkivi varu, mille eest
laekuks ligikaudu 291 miljonit eurot. Arvestatud tasumääraga 2,96 €/t, mis on 2020-2024.a I ja
II kvartali keskmine. Kaevandamisõiguse tasu laekumine jaotub aastate peale ja selle suurus
aastas sõltub kaevandamise kogusest ja tasumäära suurusest (seotud 1% väävli sisaldusega
raske kütteõli Rotterdamis koteeritud hinnaga). Kaevandusest väljapumbatava vee
erikasutustasu tasu laekumine on hinnatud ligikaudu 12 mln €/a (2023.a oli 8 mln €) nimetatud
uutel mäeeraldistel.
Nimetatud loataotlused uutele mäeeraldistele paiknevad Lüganuse valla (Oandu, Sonda, Sonda
II), Alutaguse valla (Estonia II, Seli), osaliselt ka Vinni valla (Oandu, Sonda) aladel. Analüüsi
„Ida-Virumaa majanduse ja tööturu kohandamine põlevkivitööstuse vähenemisega“ (2020. a,
SA Poliitikauuringute Keskus Praxis) järgi moodustab kaevandamisõiguse ja vee erikasutustasu
tuludest Alutaguse vallal 42%, Narva-Jõesuu linnal 11% ja Lüganuse vallal 4%, mis võib
kahanemise korral ohtu seada omavalitsuste teenuste pakkumise võimekuse. Seejuures
Keskkonnaameti andmetel laekus 2022. aastal Alutaguse vallale 4,75 miljonit eurot, Narva-
Jõesuu linnale 1,78 miljonit eurot kaevandamisõiguse ja vee erikasutustasu aga ka jäätmete
ladestamistasu. Samuti laekub osa füüsilise isiku tulumaksust kohaliku omavalitsuse üksustele
– 2019. aastal maksid Ida-Virumaa põlevkivisektori töötajad tervikuna 18,3 miljonit eurot
tulumaksu, mis moodustab viiendiku maakonna tulumaksust.
85
Seetõttu tuleb pikas perspektiivis, põlevkivisektori kahanemisel, nende tulude mittelaekumiste
mõjudega arvestada. Samas on ka keskkonnatasude süsteem pidevas arendamises, kus on
eesmärgiks nii loodusvarade kasutamisega seotud kahjulike mõjude vähendamine kui ka
toetava majanduskeskkonna loomine kohalikele kogukondadele. Üheks KOVide tulubaasi
positiivselt mõjutavaks näiteks on 1. juulil 2023. jõustunud tuulikutasu, mida makstakse uute
tuulikute naabruses elavatele inimestele ja kogukondadele. Maismaatuulikud toovad mõjualas
elavatele inimestele maksimaalselt aastas kuni kuue alampalga suuruse sissetuleku. Maismaa
tuuleparkidelt kogutud tasud jaotatakse hüvitisteks kohalikele omavalitsustele ning tuulikute
lähistel asuvatele majapidamistele. Kui tuulik alustab tööd, sõltub tasu suurus eelmise kvartali
elektri börsihinnast ja tuulikuga toodetud elektrienergia mahust. Ehitusjärgus makstakse
tuulikute eest kümnendik kehtivast tuulikutasust.
Mõju avaldav valdkond II: keskkonnasõbralik transport ja parem liikuvus
Mõju ühiskonnale
Mõju tööhõivele
Investeeringud kergliiklus- ja raudteetaristu rajamisse loovad uusi töökohti ehitussektoris.
Kodumaiste transpordikütuste (taastuvelekter, vesinik, biometaan) tootmine suurendab oluliselt
tööhõivet energeetika-, transpordi- ja põllumajandussektoris. Biometaani tootmise suurenemise
korral paraneb tööhõive iseäranis maapiirkondades, kus asuvad biometaani tootmisüksused.
Valdkond on ka suure lisandväärtusega, toetades keskmisest kõrgema tasuga töökohtade
loomist. Eesti vesinikuressursside kasutuselevõtu analüüsi52 kohaselt aitab
vesinikutehnoloogiate kasutuselevõtt pärast 2030. aastat lisaks transpordisektorile ka teistes
sektorites juurde luua 21 000 kuni 42 000 töökohta, enamiku neist töötlevas tööstuses vesiniku
tootmise ja jaotamisega, seega ka vesinikutehnoloogiate kasutuselevõtt toetab suurema
tootlikkusega töökohtade loomist.
Sotsiaalne heaolu ja võrdsed võimalused
Säästvate liikumisviiside kättesaadavuse arendamine on kombinatsioon meetmetest, nagu ratta-
ja jalgteede rajamine, trammiliinide arendamine, parem raudtee ühenduskiirus ja liiklustihedus,
ühistranspordist lähtuv planeerimine ja mootorsõidukimaks. Meetmed on omavahel võrdlemisi
tugevalt seotud, nt mootorsõidukimaksu kehtestamisel on vaja pakkuda elanikele alternatiivseid
liikumisviise uutel kergliiklusteedel ja trammi või rongiga ning taktipõhisele sõiduplaanile
üleminek raudteedel eeldab lisaks raudteetaristu investeeringutele maksimaalse mõju
saavutamiseks ka teistmoodi linnaplaneerimist. Meetmete mõju on valdavalt positiivne
iseäranis elanike tervisele, üldisele heaolule ning võrdsetele võimalustele, sest meetmete
eesmärk on muuta linnakeskkond tervislikumaks, atraktiivsemaks ja ligipääsetavamaks.
Ühistranspordi tõhusa planeerimise korral on 2040. aastaks mitu uut arendust
polüfunktsionaalsed, sh on koolid ja toidupoed elanikele jalutuskäigu raadiuses. Kasvab
suuremate linnade keskuste tihedus ning kergliiklusteed ja ühistransport on elanike jaoks
enamasti kõige mugavam viis igapäevaste liikumiste tegemiseks. Bussi- või rongipeatus peaks
olema ka linnade äärealal elavate inimeste jaoks kuni 400 m kaugusel. Samas on selle
elluviimine kompleksne ning mõjutatud sihtrühmade suurus sõltub sellest, kui paljudes
piirkondades ja kui terviklikult seda suudetakse ellu viia.
52 https://www.sei.org/wp-content/uploads/2021/07/lopparuanne-vesinikuressursside-kasutamise-analuus.pdf
86
Ratta- ja jalgteede arendamisel on arvestatavad positiivsed mõjud elanike vaimsele ja
füüsilisele tervisele, sest suureneb füüsiline aktiivsus. Parem bussiliikluse ja raudtee
ühenduskiirus ja liiklustihedus muudab paljude Tallinnast lääne pool elavate inimeste jaoks
ühistranspordi kõige kiiremaks ja mugavamaks viisiks pealinna liikumisel. Seega väheneb
(keskmiselt kõrgema sissetulekuga) autokasutajate eelis töökohtadele ja teenustele ligipääsul,
mis kokkuvõttes vähendab sotsiaalset ebavõrdust ühiskonnas.
Maapiirkondades võib isiklikust sõiduautost loobumine või isikliku sõiduautoga seotud kulude
kasv igapäevast liikumist oluliselt raskendada, kui puudub ligipääs ühistranspordile või pole
tagatud leevendusmeetmeid haavatavatele gruppidele. Seega selleks, et vähendada liikuvuses
regionaalset ebavõrdsust, tuleb arendada ühistransporti. Ebavõrdsuse ja vaesuse suurenemise
ennetamiseks tuleks luua ka toetusmeetmed vähekaitstud sihtrühmadele, et neil oleks võimalik
auto soodsamalt uue ja säästlikuma auto vastu välja vahetada. Selliseid toetusi on võimalik
pakkuda nt peagi avatava ELi kliimameetmete sotsiaalfondi kaudu.
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele
Mõju ettevõtlusele
Kuigi transpordisektori lisandväärtus väheneb autode müügi ja remonditeenuste languse tõttu,
saavutavad ettevõtted kokkuhoiu kütuse- ja muudelt transpordiga seotud kuludelt. Jalgsi,
jalgrattaga ja ühistranspordiga liikumist soosiv planeerimine võib parandada ka väikeettevõtete
(nt kohalike kaupluste) konkurentsivõimet. Lisaks meelitab tervislik ja inimmõõtmeline
linnaruum Eestisse rohkem välismaist oskustööjõudu. Raudteetaristu arendamine soodustab
ettevõtluse aktiivsuse kasvu Tallinnas, sest paranevad võimalused pendelrändeks pealinna ja
teiste omavalitsuste vahel. Paraneb ka lõunasuunaline raudteeühendus Euroopaga ning
taktipõhisuse tõttu võivad väheneda ettevõtete logistilised probleemid. Kuna elanikud
kulutavad vähem transpordi peale, võib tulu üle kanduda teistes sektorites tegutsevatele
kohalikele ettevõtetele. Taristuinvesteeringutest saavad otsest tulu ehitusettevõtted.
Pikemate ja raskemate autorongide Eesti teedele lubamine võimaldab kulude vähenemist
ettevõtetele ligikaudu 50 mln €/a, millest 27 mln €/a on kütusekulu sääst ja samas suurusjärgus
autojuhtide töötasu ja investeeringute/ hoolduskulude vähenemist (ca 25 mln €/a). Säästavad
eelkõige transpordiettevõtted ja see võib mõjutada positiivselt ka Eesti ettevõtete toodete
konkurentsivõimet eksportturgudel kaupade soodsama veohinna tõttu, eelkõige nende kaupade
puhul, mille transpordikulud on märkimisväärsed. Olenevalt tootest võib transpordikulu toote
lõpphinnast ulatuda 5 kuni 20%.
Prognoosida võib, et 2030. aastaks on märgatavalt suurenenud elektriautode osakaal Eestis ning
Eestisse sisse toodavad sõidukid on keskmiselt väiksema süsinikuheitega. 2040. aastaks on
suurem osa sõidukeid null-heitega. Elektriautode ja -kaubikute laialdasem kasutuselevõtt
hoogustab kodumaise taastuvelektri tootmist ning biometaani, elektri või vesiniku kasutamine
bussides ja veokites suurendab uute kodumaiste kütuste tootmist ja kasutamist ning avab
võimaluse Eestile muutuda fossiilsete transpordikütuste impordist sõltuvast riigist
transpordikütuseid tootvaks ja eksportivaks riigiks. Biometaani tootmine on
innovatsioonimahukas ja suure lisandväärtusega. Eestis toodetud biometaani mahule on
riigisisene tarbimisvajadus, kuid ülejäägi korral või parema hinnataseme juures on seda
võimalik eksportida.
87
Vesinikutehnoloogiate arendamine on innovatsioonimahukas ja tähendab täiesti uue
majandusharu tekkimist, mistõttu Arenguseire Keskuse tellitud analüüsis53 nähakse vesinikku
kui ühte Eesti majanduse tuleviku vedurit. Eesti vesinikuressursside kasutuselevõtu uuringus
on hinnatud vesiniku tootmise ja tarbimise potentsiaaliks 2050. aastal kuni 300 000 t. Meetme
elluviimine eeldab sihipäraseid erasektori ja riigi investeeringuid veokipargi uuendamisse,
mille kulu on tänaste analüüside kohaselt ligikaudu 165 mln eurot aastas keskmiselt 30-aastase
perioodi jooksul. Veoettevõtete investeeringute maht uutesse veokitesse hetkel on ca 60 mln
eurot aastas (st aastas vahetub u 2% veokipargist). Sellele lisanduvad vajalikud järjepidevad
erasektori ja riigi investeeringud taastuvelektri ja vesiniku tootmise arendamisse.
Investeeringukulud katab eeldatavasti osaliselt tulu kasv eriti töötlevas tööstuses vesiniku
tootmise ja jaotamisega.
Elektritaksodele üleminek on taksoteenust osutavatele ettevõtjatele rahaliselt tulus. Kuivõrd
Tallinnas, Tartus ja Pärnus läbib takso keskmiselt 39 684 km/a (tehnoülevaatuste andmed) ning
sõiduk jõuab kasutusea lõppu 300 000 km läbisõidu saavutamisel, on ühe sõiduki eluiga
ligikaudu 7,5 aastat. Kuna praeguste taksode asendamine elektrisõidukitega toimub
kümmekonna aasta jooksul, ei nõua see seega enamikelt ettevõtetelt sõidukipargi enneaegset
väljavahetamist. Kuna elektriautode sõidu- ja hoolduskulud on sisepõlemismootoriga autode
omadest oluliselt väiksemad, ületab kogu omamiskulu kokkuhoid taksoettevõtetele sõidukite
suurema maksumusega lisanduvaid kulusid. Seega, taksoettevõtted saavad meetme
rakendamisest tõenäoliselt rahalist netotulu ning kuigi kütusemüüjate tulu väheneb 5,2 mln €/a
siis erasektor tervikuna siiski võidab aastatel 2025 kuni 2030 meetmest hinnangulist netotulu
ligikaudu 0,7 mln €/a. Avaliku sektori sõidukite asendamine elektrisõidukitega aitab veelgi
suurendada elektrisõidukite populaarsust ja kättesaadavust ka erasektoris, sest meetme
rakendamine eeldab investeeringuid laadimistaristu täiendamisse. Elektrisõidukite osakaalu
kasvuga väheneval mootorikütuste impordil on positiivne mõju ka väliskaubanduse bilansile.
Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale
Elanike ja leibkondade üldine majanduslik olukord eeldatavasti paraneb, sest tänu
säästlikumatele ja efektiivsematele transpordilahendustele kasvab kokkuhoid auto- ja
kütusekuludelt. Kergliiklusteede arendamine suurendab liikumisvabadust erinevate
liiklejarühmade, eriti madalama sissetulekuga inimeste hulgas, sest võrreldes auto omamise ja
ülalpidamisega on jalgratta omamine ja ülalpidamine taskukohasem ja seega kättesaadavam
rohkematele inimestele. Eesti elanike liikuvusuuring54 (AS Emor, 2021) näitab, et kõige
rohkem on igapäevaseid rattaga liikujaid just madalama sissetulekuga elanike hulgas.
Rongiliikluse arendamine vähendab Tallinnas ja sellest läänes elavate inimeste liikumisvaesust
(s.o olukord, kus ebaproportsionaalselt suur osakaal sissetulekust kulub liikumise peale).
Töökohtade ja teenuste kättesaadavuse suurenemise tõttu paraneb väiksema sissetulekuga
elanike majanduslik olukord.
Eluaseme hindade tõus linnakeskustes tõstab seal elavate või kinnisvara omavate inimeste
varade väärtust, mille mõju võib olla üheaegselt positiivne ja negatiivne. Nimelt võib
kinnisvarahindade tõus kergitada eelkõige Tallinnas ja Tartus märkimisväärselt üürihindu,
mistõttu kasvavad nendes piirkondades elavate inimeste kulud. Samas, paljudes väiksemates
53 https://arenguseire.ee/wp-content/uploads/2023/09/2023_suvatehnoloogiate-arengutrajektoorid-ja-nende- tahendus-eestile_uuring_1.pdf 54 https://www.transpordiamet.ee/sites/default/files/documents/2023- 06/EELU_Tehniline%20aruanne_KantarEmor_2021.pdf
88
linnades aitab kinnisvara väärtuse tõus saada laenu (nt kodu renoveerimiseks).
Mõju avaldav valdkond III: energiatõhusad hooned ja kvaliteetne ruumiloome
Mõju ühiskonnale/sotsiaalne mõju
Hoonete rekonstrueerimine on regionaalne ja sotsiaalne ning elukeskkonda pikaajaliselt
kujundav meede. Hoonete rekonstrueerimisel tuleb lisaks otsesele hoonete energiakasutuse
vähenemisele arvestada ka muid olulisi tegureid, nagu energiaostuvõimetus, ligipääsetavuse
tagamine, hoonete ohutus, regionaalne tasakaal, asustuse ja taristu arenguga arvestamine jne.
Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia55 suurendab energiasäästu, soodustab
hoonetes tervislikku sisekliimat ja parandab hinnanguliselt 80% Eesti elanike elamis- ja
töötingimusi. Kodude ja töökohtade rekonstrueerimine ning kasutusest väljalangenud hoonete
lammutamine muudab hoonefondi ohutumaks, esteetiliselt kvaliteetsemaks, tervist
säästvamaks, paremini ligipääsetavaks kõikidele elanikkonna gruppidele.
Mõju tööhõivele
Hoonete rekonstrueerimise mahtude kasvu tagamiseks on vaja tööjõudu. Perioodidel, kus
uusehituse mahud ajutiselt vähenevad, tekib rekonstrueerimiseks rohkem võimalusi, kuid
uusehituse mahtude taastumisel kerkib taas esile ka tööjõu probleem. Samuti võib tekkida
tööjõupuudus rekonstrueerimise ettevalmistamise faasis – puudus tekib nt energiaaudiitoritest,
inseneridest, projekteerijatest ja tehnilistest konsultantidest. Kliimakindla majanduse seaduse
koostamiseks ellu kutsutud ruumiloome ja hoonete töörühma arutelude käigus tuvastati vajadus
renoveerimise ja hoonete süsinikujalajälje hindamise ekspertide koolitamise ning õppekavade
täienduste järele.
Uued tehnoloogilised lahendused võimaldavad protsesse kiirendada ja nõudluse suurenemisest
tingitud ehitusmaksumuse tõusu vähendada. Näiteks võimaldab tehaseline eeltootmine
tüüphoonete rekonstrueerimisel saavutada mastaabisäästu ja kiiremat rekonstrueerimistööde
protsessi. Tänu lühemale ajakulule ja kiiremale protsessile on võimalik sama tööjõu hulgaga
rohkem hooneid rekonstrueerida.
Süsinikuneutraalsele soojus- ja jahutusmajandusele ülemineku uuringu56 järgi soojus- ja
jahutussektori tööhõive mõnevõrra väheneb, mis on tingitud eelkõige küttevajaduse
vähenemisest. Tööhõive vähenemine vabastab tööjõudu muudeks ja tootlikumateks tegevusteks
ja soodustab ka seda, et hoonete renoveerimise nõudluse kiire kasvuga ei kaasneks ületamatu
tööjõupuudus.
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele
Mõju ettevõtlusele
Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia kohaselt vajab rekonstrueerimist ~ 100 000
üksikelamut kogupindalaga 14 mln m2, ~ 14 000 korterelamut kogupindalaga 18 mln m2 ja ~
27 000 mitteeluhoonet kogupindalaga 22 mln m2. Nende mahtude puhul on arvestatud
olemasolevate hoonete arvu, juba rekonstrueeritud hoonete osakaalu ja prognoositavat
kasutusest väljalangevust. Tervikliku rekonstrueerimise juurutamine ja suuremahulise
renoveerimislaine käivitamine vajab aega, sest tegevustele on iseloomulik õppimisprotsess,
55 https://www.mkm.ee/media/155/download 56 https://www.sei.org/projects/susinikuneutraalsele-soojus-jahutusmajandusele-2050/
89
kvalifitseeritud tööjõu vajadus ning rekonstrueerimisele suunatud ettevõtete ja tootmise
tekkimine.
Hoonete rekonstrueerimisel on oluline mõju energeetikasektorile hoonete energiatõhususe
suurendamise ja lokaalse taastuvenergia laialdasema kasutuselevõtu kaudu. Täpsemalt,
vähenevad fossiilkütuste kasutus ja import ning kaugkütteettevõtete müügimahud, samuti
väheneb vajadus investeerida uutesse energiatootmisvõimsustesse. Hoonete väiksem
energiavajadus võimaldab rakendada taastuvenergialahenduste ja hajaenergeetika potentsiaali,
suurendada energiasõltumatust ja suurendada energiavarustuskindlust. Tiheasustuses on
lokaalsetest taastuvenergia lahendustest sobivaim tehniline lahendus päikesepaneelide
paigaldus elektri tootmiseks.
Ventilatsioonisüsteemideta hoonetes, kuhu rekonstrueerimise käigus paigaldatakse
mehaanilised soojustagastusega ventilatsioonisüsteemid, suureneb rekonstrueerimise
tulemusena elektritarve. Lisanduv ventilatsioonisüsteemide elektritarve on võimalik
kompenseerida päikesepaneelidega kohapealse elektritootmisega. Samuti üksikelamutes, kus
rekonstrueerimise tulemusena asendatakse senine ahiküte soojuspumbaga, hoone CO2
heitkogused rekonstrueerimise tulemusena suurenevad, kuna senine heitevaba puitkütus
asendatakse suure eriheitega elektriga. Lisanduvat elektrikasutust on osadel hoonetel võimalik
kompenseerida päikesepaneelide paigaldusega.
Rekonstrueerimise mahu suurendamiseks on vaja arendada tehnoloogilisi lahendusi. Seda nii
ehitustöödel kui ka ettevalmistöödel. Eeldusel, et uusehitiste maht püsib samal tasemel, on
kasutatavate tehnoloogiatega väga keeruline suurendada rekonstrueerimiste mahtu viis korda.
Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale
Küttehinnad langevad, mis on seletatav nii üleminekuga odavamatele tehnoloogiatele kui ka
mõne tehnoloogia kulude vähenemisega. Majapidamiste renoveerimiskulude kasv tervikuna on
suurem kui küttekulude vähenemine ning majapidamiste ostujõud langeb. Siiski tuleb meeles
pidada, et renoveerimine on vältimatu, kuna vanem hoonefond on amortiseerunud.
Praeguse hoonefondi täielikku rekonstrueerimist planeerides tuleb silmas pidada, et mingi osa
leibkondi ei ole suutelised rekonstrueerimist rahastama. Hoonete rekonstrueerimine nõuab ka
toetusmeetmete olemasolul omaniku rahalist panust ja madalama sissetulekuga leibkonnad ei
ole selleks võimelised. Majanduslikult ebakindlas olukorras olevad leibkonnad vajavad
energiasäästumeetmetes osalemiseks lisatoetusi.
Hoonete ohutuse tagamiseks võimaldab rekonstrueerimine viia hooned vastavusse tänapäevaste
ohutusnõuetega. Suure osa hoonefondi projekteerimisjärgne eluaeg on kas lõppenud või peagi
lõppemas, mistõttu vajavad kandekonstruktsioonid (nt rõdud, varikatused) remonti. Lisaks
konstruktsioonidele vajavad ohutuse tagamiseks uuendamist ka hoonete elektrisüsteemid ning
vee- ja kanalisatsioonitorustikud. Hoonete rekonstrueerimisel tuleb pöörata tähelepanu ka
hoone tuleohutusele (tuletõkkeuksed, tehnosüsteemide läbiviigud, gaasiseadmete ohutus,
paigaldatavate ventilatsioonisüsteemide seiskumine tulekahju olukorras jne). Hoonete
renoveerimise toetusmeetmetes peaksid kindlasti abikõlblikud olema hoone ohutuse
tagamiseks vajalikud tööd. Näiteks tuletõkkeuste paigaldus, korterites asuvate ruumiõhust
sõltuvate gaasiveesoojendite asendamine tsentraalse sooja vee süsteemiga, tuletohutuse
tagamiseks vajalik automaatika.
90
Regionaalse tasakaalu tagamiseks tuleb riiklike rekonstrueerimist toetavate meetmete puhul
anda eelis väljaspool Tallinna regiooni asuvatele piirkondadele. Toetusmeetmete ühetaolisel
turutingimuste jaotusel koonduvad toetused võimekamatesse piirkondadesse, mis võimendab
veelgi piirkondade erinevat arengut. Arenguseire Keskuse koostatud Eesti regionaalse
majanduse stsenaariumid57 toovad välja, et regionaalse majanduse toimimiseks peavad
piirkondades toimuma muutused ka elukeskkonnas – elamufondi rekonstrueerimine ja
uuendamine ning kvaliteetsete kontoripindade kättesaadavus. Lisaks tuleks rakendada muid
meetmeid, nagu eluaseme soetamise ja rekonstrueerimislaenude riigipoolne garanteerimine
väljaspool suuremaid linnu ning KOVi tasandi suurem kaasamine hoonete rekonstrueerimist
toetavates meetmetes.
Mõju avaldav valdkond IV: keskkonnasõbralik toidutootmine.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale
Karjatamisega on võimalik vähendada mäletsejatelt pärit ammoniaagiheidet, sest suur osa uriini
karbamiidist imendub pinnasesse, enne kui see lagundatakse ja ammoniaagina lendub.
Karjatamise mõju veele sõltub karjatamise intensiivsusest. Ekstensiivne karjatamine negatiivset
mõju veekogumitele ei avalda. Ülekarjatamine võib suurendada taimetoitainete leostumise
riski.
Loomi ekstensiivselt karjatades seotakse mulda enam orgaanilist süsinikku (Corg), samuti
paraneb nii maapealne kui ka mullasisene elurikkus. Lihaveiste portsjonkarjatamisel on välja
arvutatud, et iga kilogrammi eluskaalu juurdekasvu kohta seotakse 2,4 kg süsinikku rohkem,
kui seda atmosfääri paisatakse, ja mulda seotakse 14,7 kg ning õhku lendub umbes 6,3 kg
lämmastikku hektari kohta58. Piimaveiste kohta täpsemad arvutused puuduvad.
Karjatamine aitab säilitada rohumaid ning rohumaadega seotud ökosüsteemiteenuseid.
Rohumaad panustavad nii elurikkuse kui ka kliimaeesmärkide täitmisesse, vee- ja
mullakaitsesse, lisaks pakuvad rohumaad maastikulist mitmekesisust ja elupaika
avamaaliikidele. Karjatamise teel säilivad meie pärandniidud ja teised väärtuslikud kooslused.
Liigirikkad niidud seovad ka rohkem süsinikku. 2022. aastal sidus rohumaa maakategooria
KHG bilansis 172 000 t CO₂ ekv. Uuringu „Eesti niiduökosüsteemide roll kliimamuutuste
leevendamisel“ (avaldamata) andmetel leiti, et hooldatud pärandniitudel seotakse mulda
suurem kogus süsinikku kui hooldamata niitudel. Teatud mullatüübiga aladel seoti kõige
rohkem süsinikku mulda just karjatamisel. Lisaks saame loomade kaudu väärindada kehvema
kvaliteediga põllumajanduskultuure, mis inimtoiduks pigem ei sobi. Samuti vähendab
karjatamisest mahajääv sõnnik vajadust mineraalväetiste kasutamise järele. Jääb ära ka niitmise
ja niite kokku kogumiseks tehtav kütusekulu.
ELi strateegias „Talust taldrikule“59 seati üheks eesmärgiks vähendada toitainete kadu 2030.
aastaks vähemalt 50%, seeläbi väheneks ka vajadus väetiste järele vähemalt 20%.
Agrotehnoloogiad, mis aitavad väetisi sihitatumalt kasutada, nagu täppisväetamine, aitavad ka
vähendada taimetoitainete vette leostumist, väetisetarvet ning kokkuvõttes väheneb
põllumajanduse koormus veekogumitele.
57 https://arenguseire.ee/wp-content/uploads/2021/03/eesti-regionaalse-majanduse-stsenaariumid-2035.pdf 58 www.bovine-eu.net 59 https://www.consilium.europa.eu/et/policies/from-farm-to-fork/
91
Biometaani kasutuse hoogustamine võimaldab asendada fossiilkütuste kasutamist ning selle
laialdasema kasutusele võtmisega panustame kliimaeesmärkidesse ja puhtamasse keskkonda.
Biogaasi ja -metaani tootmine on põllumajandusettevõtetele kui peamise biogaasi tootmise
sisendressursi pakkujale oluline tegevus, mis aitab vähendada KHG heitkogust nii
põllumajandussektoris kui ka nendes sektorites, kus biogaasi kasutatakse, aga liikuda ka
suurema ringlussevõtu, tõhususe ja jätkusuutlikumate ärimudelite suunas. Samuti võimaldab
see vähendada sõnniku käitlemisel tekkivat lõhnareostust. Biogaasi tootmisel tekkiv
kääritusjääk (digestaat) sisaldab taimetoitaineid ja tuleb ringmajanduse põhimõtetel väärtusliku
orgaanilise väetisena tagasi mulda viia ning on seega kasutatav mineraalväetiste alternatiivina,
aidates vähendada nende kasutuskoguseid.
Kääritusjääki saab kasutada sarnaselt töötlemata vedelsõnnikuga põldude väetamiseks.
Sealjuures on digestaadil veidi teised omadused kui sõnnikul, nt digestaat on väiksema kuivaine
sisaldusega, digestaadis on kõrgem taimedele kergesti omastatav ammooniumlämmastiku
sisaldus jmt. Seega võib digestaat põhjustada suuremat ammoniaagiheidet ja toitainete kiiremat
leostumist, selle vältimiseks tuleb järgida head põllumajandustava.
Turvasmullad on oma omaduste poolest vähem viljakad ning vastuvõtlikumad ebasoodsatele
ilmastikutingimustele, mistõttu ei saa pidada neid muldi teraviljakasvatuseks soodsateks.
Samuti pärsib turvasmuldade kasutamist põllumajanduses nende aeglane soojenemine kevadel
ja väike fosfori (P) sisaldus, mis raskendab ka teiste toiteelementide omastamist. Seetõttu võiks
olla turvasmuldadele püsirohumaa rajamise võimalus heaks lahenduseks nii tootja kui ka
mullakaitse seisukohast. Maaharimisel turvasmulla süsinikusisaldus väheneb, sest süsinik
lendub mullast CO2-na ning ajapikku haritud turvasmuld mineraliseerub. Selline maa kaotab
mullaviljakuses ja suureneb kasvuhoonegaaside, eelkõige CO2 emissioon. Kuivendatud
turvasmuldadel põllumaa viimist püsirohumaaks saab lugeda otseselt mullakaitsesse
panustajaks. METK uuring näitas, et turvasmullaga püsirohumaade Corg väheneb
põllukultuuride viljelemisega võrreldes oluliselt vähem, aastas 0,9 t/ha (põllukultuuride puhul
-6,6 t/ha/a). Püsirohumaid majandatakse üldiselt ekstensiivsemalt kui põllumaad, maid
haritakse harvem ja väetiste ning taimekaitsevahendite kasutus on väiksem. Seega
püsirohumaade osakaalu kasvamisel väheneb surve ka veekeskkonnale.
Vähesel määral põllumajandusmaa arvelt metsamaa suurendamine (metsastamine) on vee- ja
mullakeskkonnaseisundile soodne, kuna metsamaal ei tohi kasutada väetisi ning maad ei harita.
Lisaks toovad sügavajuurelised puud mulla sügavamatest horisontidest üles toitaineid. Kuna
põllumajandusmaa pindala on pea kaks korda väiksem kui metsamaa pindala, tuleksid
metsastamiseks kõne alla üksnes väikses mahus alad, mis on põllumajanduslikuks tootmiseks
ebasoodsad (sh mullastikuliselt) ning kus selline maakasutuse muutus avaldab elurikkusele ja
maastikule positiivset mõju.
Märgalaviljeluse mõju veele sõltub, milline on viljelusviis ning kas kasutatakse väetisi.
Eeldatavalt on väetisekogused siiski oluliselt väiksemad kui tavapõllumajanduses ja seega
toitainete koormus veekogumitele väheneb. Kuna turbamaa veetaseme tõstmisel süsinikku
seotakse ja ladustatakse, võib meedet lugeda ka otseselt mullakaitsesse panustajaks.
Märgalaviljeluses pole häid praktilisi näiteid. Eelduste kohaselt võiks pilliroo, hundinuiade,
tarnade ja musta lepa kasvatus saada turu leidmisel mõnele tootjale pigem nišitegevuseks kui
suurtootmiseks. Kui märgaladeks muuta looduslikud rohumaad, mis ei ole olnud enne
põllumajanduslikus kasutuses, on vähe tõenäoline, et neid hakatakse kasutama karjatamiseks
või heina tegemiseks. Enne alade märjutamist on aga väga oluline uurida, kuidas taastatud
92
märgala mõjutab ümbruskaudset veerežiimi, lisaks ei ole täpselt teada, kui suured kulutused
tuleb alade taastamiseks teha.
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele
Mõju hindamisel ettevõtjate tegevusele ja majandusele tuleb lähtuda asjaolust, et
põllumajandussektori meetmed on seotud looduslike protsessidega, mille mõju potentsiaal
sõltub paljudest faktoritest. KHG heite vähenemise potentsiaal võib osutuda oodatust
suuremaks või väiksemaks ja ajas muutuda. Lisaks sellele arvestati sellega, et põllumajanduse
areng sõltub tehnoloogia arengust, sh energeetika- ja transpordisektoris. Põllumajandussektori
tootmisprotsesside multidistsiplinaarsus ja sektori tähtsus toidujulgeoleku tagamisel tähendab
vajadust hinnata KHG heite vähendamist potentsiaali järgi ning arvestada tuleb
põllumajandussektori panust teistesse JJMi ja LULUCF kategooriatesse.
Kestliku toidusüsteemi KHG heidet vähendavate meetmete rakendamisel on oluline vaadata ka
koosmõjusid. Kui eesmärgiks on lämmastikväetiste kasutamise vähendamine, on vaja säilitada
loomade arv, et oleks piisavalt orgaanilist väetist. Loomade arvu säilimine on oluline ka
biogaasi tootmisel, kus sisendina kasutatakse sõnnikut.
Lämmastikväetiste kasutamise vähendamise KHG heite vähendamise potentsiaal ja
marginaalkulu sõltub suuresti väetise kasutamise määrast ja selle mõjust saagikusele.
Mineraalväetiste asendamisel orgaanilise väetistega oleks potentsiaali säilitada saagikust, kuid
2023. aasta seisuga olemasolevate loomade toodetud sõnnikut ei ole mineraalväetiste
asendamiseks vajalikus mahus üle. Lämmastiku kogust väetamisel oleks võimalik vähendada
(kuni 20%), kui võtta kasutusele täppisväetamise tehnoloogiad. Teravilja ja rapsi-rüpsi
saagikuse säilitamiseks ja 20%-liseks N-väetise kasutamise vähendamiseks oleks vaja soetada
858 sensorit, mis teeb investeeringusummaks 28,3 mln eurot.
Eestis tekkis 2022. aastal sõnnikut 2,4 mln t, millest biogaasi tootmiseks kulus 360 165 t
(~ 15%). 2023. aasta seisuga on Eestis kaheksa töötavat biometaani jaama, 2023. aastal toodeti
210 617 MWh biometaani, sh 33 583 MWh reoveesetetest, 61 729 MWh loomasõnnikust,
42 025 MWh toiduainetööstuse jääkidest, 69 965 MWh biojäätmetest ja 3315 MWh muust
biomassist.
Eeldusel, et 2030. aastaks rajatakse 7 uut biogaasijaama, on investeeringuvajadus kokku
hinnanguliselt 98 mln eurot, eelduslikult luuakse kokku kuni 151 töökohta. Sellise toodetud
biometaani kogusega on võimalik asendada 12 458 t fossiilsest diislikütusest saadav energia.
Samuti suurendatakse biogaasijaamade rajamisega energiavarustuskindlust ning luuakse
põllumajandussektoris lisandväärtust.
Kliimaeesmärkide täitmisel on võimalik KHG heidet sektoris vähendada, kui kasutada fossiilse
kütuse asemel alternatiivseid kütuseid (biokütused, taastuvallikatest toodetud elektrit) või
vähendada kütusetarbimist. Heide fossiilsete kütuste kasutamisest väheneb, kui kasutatava
kütuse kogus väheneb. Kütuse kasutamine võib väheneda töökordade optimeerimisel (otsekülv,
täppisviljelus, integreeritud taimekaitse) või ka optimaalse võimsusega masinate valimisel.
Alternatiivkütuste kasutamine põllumajandusmasinates mõjutaks ca 7000 ettevõtjat ning
kaudselt ka pakutava teenuse hinda. Alternatiivkütustele üleminekul on üheks võimaluseks
üleminek HVOle (hüdrogeenitud taimeõli, hydrotreated vegetable oil), mille puhul ei ole otsest
vajadust masinapargi väljavahetamiseks, kuid suurenevad põllumajandustootja tootmiskulud.
93
HVO on imporditav kaup, mistõttu väliskaubanduse saldo halveneb, SKP väheneb perioodi
jooksul 112–172 mln euro võrra. Meetme marginaalkulu on 2616,3 €/t CO2 ekv ehk sääst on
suurem kui kulud. Probleemkoht heitearvutusmetoodikas on HVO tootmine 32% palmiõli
rasvhapete destillaadist, mis on palmiõli töötlemise jääk ja jääde ehk tootmise kaasprodukt,
mille puhul tuleb arvesse võtta palmiõli tootmisest ja vihmametsade hävimisest põhjustatud
süsinikuheide. HVO kasutamisel tuleb tagada, et see vastaks säästlikkuse kriteeriumitele ning
selle kasutamisega ei kaasneks negatiivset mõju keskkonnale ja elurikkusele.
Kui diislikütusest asendatakse põllumajanduses HVO-ga 2025. aastal 10% ning suurendades
HVO osakaalu kuni 2030. aastani 25%-ni, on lisakulu tootjatele 140 mln eurot, seejuures
asendatakse nende aastate jooksul kokku 68 914 t diislikütust ja heide väheneb kokku kuue
aasta jooksul 53 558 t CO2 ekv võrra.
Põllumajandusmasinates on lubatud kasutada erimärgistatud diislikütust, mille ostud
märgitakse erimärgistatud diislikütuse õigustatud isikute registrisse. Võrreldes erimärgistatud
diislikütuse hinnaga on HVO hind kuni 2/3 kõrgem, aktsiisivabastuse korral kaasneks riigile
laekumata aktsiisitulu. Lisaks oleks põllumajanduses võimalik fossiilne maagaas asendada
biometaaniga, kuid see võiks toimuda pigem põllumajandustootjate kasutuses olevates
veoautodes ja olla vaadeldav koos traktorite asendamisega veoautodega põllumajandussaaduste
transporditöödel põllult hoidlasse. Sellega kaasneb investeeringuvajadus gaasimootoritega
veoautodesse. Asendades diislikütusel töötava traktori põllumajandussaaduste veol põllult
hoidlasse biometaanil töötava veoautoga, mille biometaani kulu tunnis on 2,66 kg,
maksumusega 2,83 eurot, väheneks KHG heide töötunni kohta ~ 60 kg CO2 ekv. Marginaaltulu
0,388 €/kg CO2.
Turvasmuldade märjutamisel ja märgalaviljeluse rakendamisel tuleb arvestada, et mõne ala
puhul võib piisata ainult kuivenduskraavide kinni ajamisest, teise puhul aga tuleb teha nt
märgatavalt laiemad reljeefianalüüsid, et võimalikud tööd välja selgitada. Märgalasid oleks
võimalik kasutada nt hariliku pilliroo, hundinuia, tarnade, päideroo või musta lepa
kasvatamiseks ning sooniitude või -metsana. Siiski ei ole Eestis veel märgalaviljeluses häid
praktilisi näiteid, eelduste kohaselt võiks pilliroo, hundinuiade, tarnade ja musta lepa kasvatus
saada turu leidmisel mõnele tootjale pigem nišitegevuseks. Lisaks vajab märjutatud ala
spetsiaalset tehnikat ala hooldamiseks. Turvasmuldadel massiivide hooldamiseks ja harimiseks
on ilmastikutingimuste ja liigniiskuse tõttu vaja topeltrehvidega või roomiktraktoreid, mis on
kallimad, samuti on neil võrreldes tavaliste rehvidega traktoritega suuremad masintööde kulud.
Kui metsastatakse kasutusest väljas olevat põllumajandusmaad, on mõjud tootjatele väiksemad.
Samas tuleb arvestada maakasutuse muutusega pikemaks ajaks, et kasvav mets saaks siduda
võimalikult palju süsinikku. See aga tähendab, et põllumajandusmaa ressurss väheneb
määramata ajaks ning mõjutab toiduga varustatust. Maakasutuse muutuste planeerimisel tuleb
arvestada ka maaomanike huvidega ja sellega seotud juriidiliste küsimustega ning vajaduse
korral välja töötada kompensatsioonimehhanism.
Mõju avaldav valdkond V: elurikkust toetav ja süsinikku siduv maakasutus.
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele
Turbatööstus
Turba kaevandamisega tegeles 2023. aastal 31 ettevõtjat, kellest 30 olid äriühingud. Lisaks
tegeles turba kogumise ja edasimüügiga Eestis 19 äriühingut (Maavarade register, Maa-amet
94
18.06.2024; Statistikaamet; Äriregister). Turba kaevandamise luba omavatest ettevõtetest ei ole
kolme aasta jooksul turvast kaevandanud neli ettevõtet (kaevandamise jääkvaru 1346 t).
Ettevõtete arv on muutunud mõnevõrra 2020. aasta seisuga võrreldes, kui E&Y (2022)
andmetel oli kokku 47 ettevõtet seotud turbasektoriga. 2020. aastal lõi turbasektor 90,8 mln
euro väärtuses kogulisandväärtust (E&Y, 2022). Turbasektor ekspordib üle 95% toodangust
ning annab ligi 10% maailma turbasubstraatidest, kuid Eestis kohapeal väärindatakse kõigest
50% siin kaevandatud turbast. Sektoris on ka mõningaid erandlikke ettevõtteid, nagu Enefit
Green AS ja Gren Tartu AS, mis tegelevad elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga
varustamisega. Sektori ettevõtete hindamisel on oluline arvestada majandustegevuse
mitmekesisusega. Turbakaevandajate 2022. majandusaasta aruannetes esitatud müügitulu
jaotus näitab, et turbatootmise müügitulu oli 105,8 mln eurot ja kõrvategevuste müügitulu 17,6
mln eurot. Kokku kaevandasid ettevõtted 2022. aastal 1,107 mln t turvast. Turba kogumise ja
edasimüügiga tegelevate ettevõtete kogu müügitulu oli 67,3 mln eurot millest turba tootmisega
seotud müügitulu oli 43,8 mln eurot (65% kogu müügitulust). Turba kaevandamisega tegelevad
ettevõtted sõltuvad rohkem turba tootmisest (Äriregistri andmetel).
Turbast moodustab ligikaudu poole süsinik, mistõttu kaasneb selle lagunemisega
kasvuhoonegaaside heide. Ühe tonni aiandusturba kaevandamine toob praegu inventuuris
kasutatava metoodika järgi kaasa 1,09 t CO2 ekv. 2021. aasta kaevandamismaht oli 906 tuh t ja
2022. aastal 1107 tuh t (Maa-ameti 2023. a maavarade bilanss60). 2021. aastal tekkis
aiandusturba kaevandamisest ja kasutusest seega 987 540 t CO2 ekv kasvuhoonegaase ja 2022.
aastal oli aiandusturba kasvuhoonegaaside heitkoguseks 1 206 630 t CO2 ekv. Aiandusturba
kaevandamisest tuleneva heite vähendamine on seotud kaevandamismahtudega ning mõjutab
seeläbi otsemalt ka sektori sotsiaalmajanduslikke näitajaid, kui ei leita muid võimalusi heite
vähendamiseks. 2021. aastal koostati sotsiaalmajandusliku mõju hinnang kahele
kaevandamismahu vähendamise stsenaariumile – ligi 13% vähenemise (89 700 t) korral
kahaneks eksporditulu 8,5 mln eurot aastas, riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse laekuv
kaevandamisõiguse tasu väheneks 0,152–0,193 mln euro võrra (Eesti Maaülikool,
Keskkonnaagentuur, 2021). Aastatel 2015–2020 maksti turba kaevandamisõiguse tasu Eestis
keskmiselt veidi alla ühe miljoni euro, täpsemalt 981 600 eurot aastas. Neid näitajaid vaadates
on samas oluline silmas pidada, et turba kaevandamise mahtudes on aastased kõikumised
suured – nt Maavarade registri (Maa-amet 18.06.2024) andmete põhjal oli 2022. aastal
kaevandamismaht 21% suurem kui 2021. aastal. Aastate 2018–2022 keskmine kaevandamise
maht oli 886 900 t ja 2020–2023 keskmine maht 962 100 t turvast, mis ilmestab võimalike
silutud tasemete erinevust. Siiski võib järeldada, et kuni 10% turba kaevandamise vähendamine
2030. aastaks ei mõjuta oluliselt ettevõtjate majandustegevust, küll aga oluline mõju 2040.
aastaks planeeritud % turba kaevandamise vähendamise korral juhul kui heitkoguste
vähendamiseks ei leita muid viise. Arvestades senist turba kaevandmisega tegelevate ettevõtete
kõrvaltegevuste osatähtsuse jätkumist, siis ettevõtete majandusnäitajate ning
kaevandamismahtude lineaarse seose abil prognoosides väheneb ettevõtete müügitulu ja
töötajate arv 40–45%. Ettevõtete tegevuse jätkamine on võimalik, kuid tuleb arvestada, et
ettevõtjate tegevust mõjutavad ärilisi suhted, lepingute muutused, aga ka motivatsioon
väiksemas mahus jätkata. Kui leitakse võimalusi uute suurema lisandväärtusega toodete
tootmiseks (sh vähese KHG heitega), siis ettevõtete loodav lisandväärtus ja müügitulu langus
on prognoositust väiksem.
Kehtivate lubade alusel on kaevandamiseks kasutatav pind (mäeeraldiste pindala) 21 820 ha
(218 km2), millele lisandub teenindusmaa ca 5000 ha, kokku ca 27 000 ha (270 km2). Lisaks
60 https://geoportaal.maaamet.ee/est/ruumiandmed/geoloogilised-andmed/maavarade- register/maavaravarude-koondbilansid-p193.html
95
on aktiivsete lubadega 14 757 ha turba ja põlevkivi üheaegse kasutuse tarbeks antud mäeeraldist
Ida-Virumaal, kus kaevandamist praegu ei toimu. Valdavalt on tegu riigimaadega. Turba
kaevandamise aastamäär on sätestatud määrusega61, praegu 2,85 mln t. Aastamäär kehtestatakse
maakonniti, mille kvoodi olemasolust lähtutakse lubade andmisel.
Suurem osa kaevandatavast turbast eksporditakse aiandusturbana. 2022. aastal eksporditi
turvast 1,37 mln tonni (Statistikaamet, väliskaubanduse andmebaas, VKK30).
Kaevandamislubadega aladele kehtib kaevandamise lõpetamisel korrastamiskohustus. Kuna
aga lubade kehtivusaeg on pikk (30 aastat) ja neid saab ka pikendada, pole seni tootjad
korrastatud alasid riigile tagastanud. Turba kaevandamise mahud ületavad turba taastumise
kiirust – looduslikus seisundis soodes tekib aastas kokku vaid ca 400 000–550 000 t turvast
(hinnang vajab täpsustamist uuematele andmetele tuginedes) (Riigikontrolli 2005. aasta audit62).
Riigile laekuvad tasud nii ressursi kaevandamisest kui ka maa kasutamisest on madalad ning
need ei ole motiveerinud juba kaevandatud alasid korrastama, riigile tagastama ega ka
kaevandusi ruumiliselt nõnda planeerima, et pindalaliselt ja ajaliselt oleks kaevandamine kõige
efektiivsem. (Riigikontroll, 2022. aasta kontrolliaruanne „Ehitusmaavaradega varustamise
kindlus“.63)
Ammendatud turbatootmisväljade korrastamisel (nende alade metsastamine või muutmine
märgaladeks) kaalub ökosüsteemide taastamisest tekkiv kasu üles ökosüsteemitüübi kulud, nt
üldise mõjuhinnangu alusel on iga taastamisele kulutatud euro investeeringutasuvuseks 8–38
eurot. Heas seisundis ökosüsteem aitab kaasa ka kliimamuutuste leevendamisele ja
loodusõnnetuste ennetamisele. Muuhulgas on ka turbaaladel märkimisväärne soodumus
talletada süsinikku biomassis ja mullas. Viimane teadaolev turba juurdekasvu rakendusuuringu
tegi 2005. aastal Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut, kuid selliseid uuringuid oleks vajalik
teha korrapäraselt vähemalt igal 20. aastal pärast maakasutuskategooria muudu ülevaatamist,
et hinnata süsinikureservuaari süsinikuvarude, turba akumulatsiooni ja juurdekasvu põhjal
turba lubatud kaevandamise aastamäära, mille vähendamiseks kuni 1,4 mln tonnini on tehtud
uuringus ka ettepanek. Ammendatud turbatootmisväljade korrastamise meetme puhul on 2021.
aastal hinnatud, et meetme rakendamise kulu pindalaühiku kohta on keskmiselt 1000 €/ha, nii
et 6000 ha taastamise kogukulu oleks 6 mln eurot.
Täpsemat mõju sektorile ei ole seaduse kontekstis võimalik hinnata, kuna see sõltub
maapõueseaduses sätestatavatest konkreetsematest meetmetest, mis esitatakse Vabariigi
Valitsusele maapõueseaduse ja selle alamaktide muudatustena kliimakindla majanduse seaduse
§ 53 kohaselt 2026. aasta 1. jaanuariks.
Metsandus
Sektori tarneahelast suur osa on Eestis, seega selle kaudne mõju avaldub ka teistes harudes.
Kokku on hinnatud otsest ja kaudset lisandväärtust aastal 2022 ligi 3 mld eurole (EMPL tellitud
analüüs: Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajanduslik mõju 2022.aastal, Ernst ja Young Baltic
AS64). Sektori müügimahud on välisturgude ja tarneprobleemide tõttu olnud keerulises
olukorras, sektori käive langes 6,3 mld eurole 2023. aastal (2022. a 7,4 mld eurot, EMTA).
2022. aastal oli raiemaht 12,1 mln tihumeetrit (SMI 2024). väärindamine ning kasutamine just
61 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122016003?leiaKehtiv. 62https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/557GetPage/1/557Year/2005/ItemId /91/amid/557/language/et-EE/Default.aspx. 63 https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/557GetPage/1/557Year/- 1/ItemId/2382/amid/557/language/et-EE/Default.aspx. 64 https://empl.ee/wp-content/uploads/2024/05/EY_EMPL_majandusmojud_2022_final.pdf
96
pika elueaga toodetes. Sektori praeguse struktuuri juures annab lisandväärtusest kõige suurema
osa puidu mehaaniline töötlemine. Metsa- ja puidusektori panusel loodi 787 mln euro väärtuses
maksutulu (sh otsene, kaudne, kaasnev mõju), mis moodustas 8,8% kogu Eestis loodavast
maksutulust. Võrreldes 2020. aasta maksutuluga (679,3 mln eurot) on 2021. aasta
kogumaksutulu tõusnud pea 16%. Sektoris loodud lisandväärtus oli vastavalt 24,4% ning 27,5%
Kesk-Eestis ja Lõuna-Eestis loodavast kogulisandväärtusest. Lääne-Eestis moodustab see
14,5% ning Põhja-Eestis annab sektor 6,7% kogu loodavast lisandväärtusest, mis näitab metsa-
ja puidutöötlemise olulist rolli just väljaspool pealinna.
Senistelt mahtudelt (11 mln) üleminek raiemahule 10 mln m3 tooks aastas kaasa u 225 mln euro
lisandväärtuse (otsene ja kaudne) vähenemise ning 64 mln euro riigi maksutulu vähenemise.
Raiemahtude sotsiaalmajanduslikke aspekte on hinnatud ka koostatava metsanduse arengukava
KSH raames, kuid selle ning 2021. aasta uuringu käigus hinnatud stsenaariumid ei ole üks ühele
vastavuses (mh on hinnatud hüppelist raiemahu suurenemist) siin käsitletud stsenaariumidega
ja eespool esitatud näitajad annavad vaid aimu mõju ulatusest. Koguraiemahu olulisel
vähenemisel suureneb küpsete majandusmetsade pindala ja osakaal märkimisväärselt, mis ei
ole pikas perspektiivis majanduslikust vaatest soodus (lisandväärtuse langus, kallimate
sortimentide osakaalu vähenemine, vähenev omanikutulu ja investeeringud metsakasvatusse).
Puidu väärindamise poolelt on 2021. aasta andmete põhjal suurema koguse saematerjali
tootmise jaoks vajalik alginvesteering 60 mln eurot, edaspidi kaasnevad seadmete hooldamise
kulud. Potentsiaalselt on võimalik luua lisaks ligikaudu 38 eurot lisandväärtust 1 m3
saematerjali kohta. Kui aastas toodetakse peenemõõdulisest puidust lisaks ca 200 000 m3
saematerjali, kaasneb sellega ühtlasi 7,6 mln eurot lisandväärtust aastas. Puitplaatide tootmise
puhul loodi 2017. aastal tootmises kasutatava 1 m3 puittooraine kohta 18 eurot lisandväärtust.
Poole miljoni m3 puidukasutuse juures teeks see 9 mln eurot lisandväärtust aastas. Arvestades
viimaste aastate muutusi majanduses ning eriti viimasel ajal ka puidutööstuses, vajavad ka
puittoodetesse talletamise meetmed põhjalikku sotsiaalmajanduslikku hinnangut.
Põllumajandus
Põllumajandussektoris on turvasmuldade meetmed (turvasmuldadel põllumaa viimine
püsirohumaaks) kliimaeesmärke silmas pidades suure potentsiaaliga, kuid oluline on silmas
pidada nende sotsiaalmajanduslikku mõju põllumajandustootjatele. „Põllumajanduse ja
kalanduse arengukava aastani 2030“65 näeb ette kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala
säilimise või minimaalse suurenemise. Nii püsirohumaad kui ka looduslikud rohumaad on
olulised loomade ekstensiivseks karjatamiseks ja rohusööda tootmiseks. On hinnatud, et 20 000
ha turvasmuldadel põllumaa viimine püsirohumaaks tekitab lisakulu, kuna kattetulu
püsirohumaadelt on eelduse kohaselt madalam kui haritavalt põllumaalt. Samas on meede ühe
olulisema mõjuga KHG heitkoguste vähendamisel. Kahanev kasumlikkus põllumajanduses
nõrgendab konkurentsivõimet. Ostujõu languse tulemusena SKP väheneb.
Põllumajandustootjate kattetulu vähenemine sõltub olulisel määral sellest, milline on tootmise
struktuur ja põhitoodang. Põllukultuuride kasvatajate jaoks on mõju tõenäoliselt suurem ja
võrdeline tootmismahu vähenemisega.
Metsastamise puhul (aktiivsest majandustegevusest väljas olevad põllumaad) on oluliseks
mõjuteguriks ka see, millistel aladel ja kui suures mahus rakendatakse metsastamise meedet,
kuigi on eeldatud, et need alad on aktiivsest majandustegevusest väljas. Lisaks potentsiaalsele
mõjule põllumajandussektoris kaasnevad metsastamismeetmega kulud metsauuendusele ning
65 https://www.agri.ee/sites/default/files/documents/2021-09/poka-2030-taistekst.pdf,
97
rajatud puistute hooldamisele. 2021. aastal valminud LULUCFi uuringu66 järgi oleks
metsastamiskulud 1780 €/ha, lisaks metsakultuuri ja noore metsa hooldamise kulud 790
eurot/ha. 75 000 ha metsastamisel hinnati kumulatiivseteks kuludeks 2030. aastaks 53 mln
eurot, 2050. aastaks 181 mln eurot. Meede tasub end majanduslikult ära sajandi viimastel
kümnenditel, kui uuendusraietest saadav tulu katab kaasnevad kulud.
Mõju ühiskonnale
Mõju tööhõivele
Maakasutussektori kõige suuremad sektori mõjutajad on metsamaal toimuv (sidumine-heide
sõltub peamiselt raiemahust, mis mõjutab enim koguheite üles-alla liikumist), turvasmuldade
harimine ja turbakaevandamine (majandatud märgalad).
Turbatööstus
Turbasektor pakkus 2020. aastal otseselt tööd 788 inimesele (täistööajaga ametikohad).
Tööstuse tellitud analüüsi alusel on sektoriga seotud lisaks 1023 kaudset ja 369 kaasnevat
töökohta (Ernst & Young, 2022). Aastatel 2015–2020 maksti turba kaevandamisõiguse tasu
Eestis keskmiselt veidi alla ühe miljoni euro, täpsemalt 981 600 eurot aastas. Eesti Maaülikooli
ja Keskkonnaagentuuri 2021.aasta uuringu turba kaevandamise mahu vähendamise
sotsiaalmajandusliku mõju stsenaarium S267 kohaselt väheneks eksporditulu 8,5 mln euro võrra
aastas ning kaevandamistasude laekumine võrreldes praeguse tasemega 15–20%. Tööjõukulude
osakaal kogukulus on turba kaevandamise ja töötlemisega tegelevates ettevõtetes 17–18%,
seega vähenevad tööjõukulud aiandusturba väärtusahelas 0,95–1 mln euro võrra. 2020. aasta
keskmise brutopalga kaudu arvutatuna väheneks tööhõive turbatööstuse väärtusahelas ca 40
töökoha võrra aastas. Kaevandamismahu vähendamisel seniselt tasemelt 25% võrra
(stsenaarium S3) on süsinikusidumise arvestuslik väärtus 6–12 mln eurot, mis tooks kaasa
ekspordi vähenemise enam kui 12 mln euro võrra. (Eesti Maaülikool, Keskkonnaagentuur,
2021)
Ammendatud turbatootmisalade korrastamisel tööhõives suuri muutusi ei prognoosita. Kuna
ammendamata turbatootmisalade konserveerimine on sisult sarnane tegevus tootmisväljade
korrastamisele (toimub veetaseme tõstmine), siis eeldatavad kulud on ilmselt sarnased, kuid
konserveerimise meede vajab lisaks sisu täpsustamisele ka detailsemat mõjuhinnangut.
Metsandus
Ernst & Youngi 2024. aastal avaldatud analüüsi kohaselt andis metsa- ja puidusektor 2022.
aastal tööd 29 183 inimesele, mis moodustas 6,3% kõikide ettevõtete töötajatest. Kaasnevat
mõju arvesse võttes panustab sektor 58 209 töökoha loomisesse. Metsa- ja puidusektori panus
maapiirkondade toimetulekusse on märkimisväärne, moodustades Kesk-Eestis 11,6% ja Lõuna-
Eestis 16% regiooni tööhõivest.
66 Eesti Maaülikool, Kekkonnaagentuur (2021), Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori sidumisvõimekuse analüüs kuni aastani 2050. Saadaval: https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021-09/LULUCF_uuring_veebi_02_09.pdf 67 Stsenaariumi S2 korral eeldati kaevandamismahu vähendamist tasemeni, mille juures majandatavate märgalade heitkogus ei ületaks perioodi 2005–2009 keskmist ehk võrdlustaset ehk kaevandamismahu muutus võrreldes baasperioodiga antud stsenaariumi korral oleks -89,7 kt/a. Allikas: Eesti Maaülikool, Kekkonnaagentuur (2021), Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori sidumisvõimekuse analüüs kuni aastani 2050.
98
Metsamajanduse kogumõju hindamiseks tuleb lisaks metsamaa ja puittoodete sidumisele
arvestada ka puidu kui taastuva materjali kasutamist kõrge süsinikujalajäljega mineraalsete
materjalide ja fossiilsete kütuste asemel (asendusefekt). Sotsiaalmajanduslikku mõju silmas
pidades tuleks eelistada ühtlast kasutust, mille korral on sektori lisandväärtus 392 mln euro
võrra aastas ja tööhõive 5500 hõivatu võrra suurem.
Kui välismaistesse keemilise töötlemise tehastesse eksporditav puit väärindataks Eestis
kohapeal, looks metsa ja puidutööstus aastas kogulisandväärtust 2,262 mld eurot (16% võrra
rohkem) ning looks üle 64 000 töökoha (10% võrra rohkem) (Ernst & Young, 2019). Eesti
Maaülikooli ja Keskkonnaagentuuri 2021. aastal valminud uuring on hinnanud, et
ekspordimahu vähenemisel 2,7 mln tihumeetri keemilise töötlemise tooraine võrra ja vastava
tooraine väärindamisel Eestis looks sektor 2,930 mln eurot kogulisandväärtust (lisaväärtuse
suurenemine 124 mln euro ehk 4,4% võrra) ning 60 382 puidu- ja metsasektoriga seotud
töökohta (töökohtade arvu suurenemine 2173 töökoha ehk 3,7% võrra).
2019. aasta kliimaambitsiooni tõstmise uuringu järgi68 on aktiivsest majandustegevusest väljas
olevate põllumaade metsastamise puhul tööhõivele oodata positiivset trendi: perioodil 2021
kuni 2050 võiks tekkida 371 töökohta aastas.
Mõju avaldav valdkond VI: vähese heitega ja suuremat lisandväärtust pakkuva tööstuse
eelistamine
Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele
Mõju ettevõtlusele
Kuigi Eesti töötleva tööstuse tootmismaht ja ka kasvuhoonegaaside mahukus on aastatel 2020
kuni 2022 kukkunud võrreldes eelnevate aastatega, siis uute tööstusettevõtete huvi Eestisse
tulla on suur. EASi ja KredExi ühendasutuse välisinvesteeringute keskuse hinnangul kuuluvad
uute võimalike ettevõtete ja projektide hulka süsinikuneutraalne vesiniku ja selle derivaatide,
sh metanooli tootmine, tuugenite ja nende tarvikute tootmine, biokütuste, biosöe ja paberi
tootmine, haruldaste muldmetallide põhine püsimagnetite tootmine, hüdrometallurgia tehas,
elektroonikatoodete ja kaablite tootmine, plastijäätmetest kütuse tootmine, süsinikuneutraalne
tsemenditootmine, vertikaalne põllumajandus, sporditehnoloogia ja kaitsetööstus. Lisanduvad
tööstusettevõtted on küll eeldatavasti väiksema kasvuhoonegaaside heitega, kuid ei pruugi
lähiaastatel siiski päris heiteta olla. Seetõttu on seadusega seatud eesmärk, et tööstussektori
KHG heitkogus võib kasvada aastani 2030 kahekordseks, et teha ruumi uuele tööstusele, kuid
seejärel peab tööstuse KHG heitkogus hakkama järk-järguliselt vähenema. Tööstussektori
heitkoguse kasvu lubamine aastaks 2030 võimaldab soodsamat ärikeskkonda eelkõige neile
ettevõtetele, mis tegutsevad keemia-, metalli- ja puidutoodete ning elektriseadmete tootmisega,
mis on praegu Eesti kõige suuremad CO2 heite tekitajad töötleva tööstuse sektoris.
Välisinvesteeringute keskuse prognoosi järgi on lisanduvate ettevõtete koguinvesteering 5,8
mld eurot, millest ehituse ja käitamisega seonduv maksutulu on umbes 30% ehk 1,74 mld eurot.
On ebatõenäoline, et kõik nendest projektidest realiseeruvad, aga prognoos annab hinnangu,
mis oleks selliste projektide võimalik kogumõju.
Tööstusettevõtetes tekkiv CO2 heide on tulevikus ka täiendav ärivõimalus CO2 püüdmise ja
kasutamisena. Euroopa Komisjoni teatis 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta ja sellega koos
esitatud süsinikuhaldamise teatis prognoosivad, et 2040. aastaks on võimalik Euroopa Liidus
vähemalt 250 mln t CO2 aastas kinni püüda. Tööstussektorites, kus heitkoguste tekkimise
68 https://www.sei.org/publications/eesti-kliimaambitsiooni-tostmise-voimaluste-analuus/.
99
vältimine on keeruline (hard-to-abate sectors), nähakse lahendusena just tehnoloogilist CO2
püüdmist. Praegu on nende lahenduste tehnoloogiline valmisolek siiski veel väike ehk teisisõnu
neid pole skaleeritud ja võetud kommertslikult kasutusele. Samuti puudub teadmine nende
tehnoloogiate töökindlusest ning kõigist kaasnevatest kuludest. CO2 püüdmise tehnoloogiad
vajavad suures koguses energiat, mistõttu enne taastuvenergia laialdast ja konkurentsivõimelise
hinnaga kättesaadavust ei ole selliste tehnoloogiate kasutusele võtmine mõistlik.
Mõju ühiskonnale
Mõju tööhõivele
Välisinvesteeringute keskuse hinnangul võiks projektide mõjul Eestisse tulla kuni 4000 uut
töökohta. Nutikate välisinvesteeringute uuring69 näitab, et välisomanduses olevate ettevõtete
palgatasemed on keskmiselt kõrgemad kui Eesti kapitalil põhinevatel ettevõtetel, samuti on
välisomanduses olevad ettevõtted rohkem ekspordile orienteeritud ning nende tootlikkus on
suurem. 4000 uue töökoha hinnanguline panus riigieelarvesse igal aastal oleks seega ligikaudu
60 mln eurot.
Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud
ja tulud
Investeeringuid kliimapoliitika elluviimiseks on tehtud aastaid, nt taastuvenergeetikasse,
ühistransporti ja energiasäästu. Teisalt ei saa neid investeeringuid käsitada pelgalt kliima-
investeeringutena – nendest saadav kasu ühiskonnale on laiem. Allolevas tabelis on toodud
suuremad lisanduvad investeeringud, mida plaanitakse KHG heite vähendamiseks. Heite
vähendamise potentsiaal on märgitud nulliga, kui see on kaudne. Riigi, KOVi ja erasektori
vastutus ja investeeringud on märgitud vastavalt R, KOV ja E.
69 https://skytte.ut.ee/sites/default/files/2022-05/Nutikad-v%C3%A4lisinvesteeringud.pdf
100
Tabel 9. Kliimaseaduse eesmärkide täitmise hinnangulised investeeringuvajadused (eurot) kuni aastani 2040.
Meede Heite väh pot
2025-30
(t CO2 ekv)
Heite väh pot
2031-40 (t
CO2 ekv)
Meetme kirjeldus Vastu-
taja
Riik KOV ERA
Taastuvelektri tootmise
hoogustamine,
vähempakkumised
242 000 319 000 2 TWh meretuuleparkide toodangut,
maks. Kulu elektritarbijatele 130 mln
eurot aastas 20 a. jooksul, st. kokku 2,6
mld, täpsemalt sõltub turuhindadest.
Lisaks erainvesteering ca3 mld, kokku
5,6 mld eurot.
R, E
5 600 000 000
Elektri varustuskindlus
1300MW CO2 heite vabalt
alates 2040. a.
kaudne mõju kaudne mõju 300 MW uusi gaasielektrijaamu,
täiendavad, lisaks juba olemasolevale
500 juhitavale võimsusele ja
hangitavale 500 MW gaasijaamale.
Elektritarbijate tasud ja elektritootja
kulud kokku ca 20 aasta jooksul.
R, E 200 000 000
Taastuvenergia salvestusturu
käivitamine
kaudne mõju kaudne mõju 500 MW pumphüdroelektrijaam R, E 1 000 000 000
Elektrivõrgu tugevdamine (sh
kliimakindluse tagamine,
tarbimise kasvuga arvestamine)
kaudne mõju kaudne mõju Vastavalt Elektrilevi arengukavale
aastani 2035
R, E
853 000 000
Kaug-, lokaal- ja
kohtkütteseadmete
renoveerimine või asendamine
323 000 274 000 Maagaasi ja puidu asendamine
soojuspumpadega 700-1000 MW
(1000-2000 eurot/kW). Investeerivad
valdavalt kaugkütte ettevõtted, vähem
ka korteriühistud ja eraisikud. Eeldab
renoveerimisel madaltemp. -kütte
lahendustega arvestamist.
R, E 1 300 000 000
Uute ratta- ja jalgteede
arendamine
3680 23 000 230 km uusi KOVi teid, vajavad riigi
toetust investeeringuteks
R, KOV 71 000 000 28 300 000
Tallinna uute trammiliinide
arendamine
5530 50 845 16 km (8 km edasi-tagasi teed) uusi
trammiliine
R, KOV 147 200 000 76 100 00
101
Meede Heite väh pot
2025-30 (t
CO2 ekv)
Heite väh pot
2031-40 (t
CO2 ekv)
Meetme kirjeldus Vastu-
taja
Riik KOV ERA
Ühistransportist lähtuv
planeerimine
6120 30 370 Maakasutuse suunamine
valglinnastumise vähendamiseks,
tänavate ümberkorraldamine
ühistransporti ja kergliiklust soosivaks,
liikuvuskorralduse arendamine.
R, KOV 174 000 000
Elektri kasutamise
soodustamine sõiduautodes ja
väikekaubikutes
2000 116 000 30 750 elektrisõidukit aastaks 2030.
Toetus arvestatud ca pooltele, eelkõige
algusperioodil, edaspidi eeldatakse
hinnavahe vähenemist.
R, E 66 600 000
Suuremate linnade taksode
asendamine heiteta sõidukitega
4560 47 370 2035. a Tallinnas, Tartus, Pärnus,
kokku üle 4000 auto, ca 4000 eurot
lisakulu auto kohta
KOV, E 17 500 000
Pikemad ja raskemad
autorongid valikmarsruutidel
1080 11 700 Väheneb kogu veokipargi läbisõit 10%
võrra ja heide 20% võrra, 29 000 000
mln km /a kokkuhoidu. 5 mln l kütust.
Riik peab kohandama taristut
autorongidele vastavaks, hinnanguliselt
ca 6 mln/aastas, 20 aasta vältel.
R, E 122 000 000
Avaliku sektori sõidukite
asendamine heiteta sõidukitega
1170 7 000 Kuni 3000 avaliku sektori
elektrisõidukit aastaks 2040, lisakulud
ca 5500 eurot/auto
R, KOV 16 500 000
Linnaliinibusside üleminek
heiteta sõidukitele, väiksemates
linnades ja maakondades heiteta
või vähese heitega kütustele
5000 63 000 650 linna-liinibussi ja 690 maakonna-
liinibussi, arvestatud on täiendav kulu,
hinnavahe on praegu ligi kahekordne.
R, KOV 300 000 000
Korterelamute
rekonstrueerimine
51 500 69 000 Renoveerimisvajadus on kokku ca 18
mln m². Arvestatud on ca 10 mln m²,
maksumusega ca 400
eurot/m²,toetusmäär 40%. KHG mõju
arvestus lokaalküttega hoonetel, kuid
täiendav mõju ka energeetikas.
R, E 1 640 000 000 2 175 000 000
Vähese süsinikuheitega ehituse
toetamine ja
ehitustehnoloogiate arendamine
kaudne mõju kaudne mõju Vastavate normide välja töötamine ja
koostamine, ca 4 aasta vältel.
R, E 1 000 000 105 000 000
102
Meede Heite väh pot
2025-30 (t
CO2 ekv)
Heite väh
pot 2031-40
(t CO2 ekv)
Meetme kirjeldus Vastu-
taja
Riik KOV ERA
Suurem puidu väärindamine (sh
keemiline ja mikrobioloogiline)
681 065 2,2 mln m3 aastas, investeeringu maht
võib ulatuda ca 1 mld-ni, sõltub
võimaliku tehase mahust.
E
Metsamajanduslike tegevuste
toetamine (metsa uuendamine)
110 000 145 000 Lisanduvalt ca 2000 ha/a metsa
uuendamise toetamine
R, E 22 500 000
Ammendatud turbatootmisalade
korrastamine märgaladeks ja
metsastamine*
*Mahud ja sobivaimad
tegevused selguvad
turbarevisjoni käigus
17037 59 184 Korrastamine märgalaks: 500 ha/a Metsastamine: 250-33 ha/a Konserveerimine: 2025: 30 450 ha/a
R, E 100 000 000 10 400 000
Aiandusturba kaevandamisest
pärineva heite vähendamine
58 574 339 243 10% (KHG heite vähendamise kogumõju
koos taastamisega 12%) aastaks 2030 ja
järk-järgult 0-netoheiteni liikumine
aastaks 2050, Plaanis on turbarevisjon
ning rikutud turbasoode
süsinikuemissioonide ja taastamise
uuring.
R, E 2 000 000
Mineraalväetiste kasutuse
vähendamine
44 688 59 072 Vähendamine 20% võrreldes 2021. aasta
tasemega, vajalik investeering
sensorsüsteemidesse
14 150 000 14 150 000
Märgalaviljelus 38 094 65 305 1000 ha/a, arvestatakse saamata jäänud
tuluga.
4 000 000
Biogaasijaamade rajamine 20 995 31 295 Avatakse 5-7 uut jaama aastaks 2030 riigi
toetusega, riigi toetusega, lisaks
biogaasijaamale on vaja investeerida ka
digestaadihoidlasse.
R, E 40 850 000 40 850 000
Säästlikkuse kriteeriumile
vastava biokütuse soodustamine
põllumajanduses ja
fossiilkütuse kasutuse
vähendamine
33 428 44 585 Kuni 5% diislikütusel traktoritest
asendatakse biometaanil sõitvate
veoautodega ja vähendatakse künnipõhise
tehnoloogia kasutamist võrreldes
otsekülviga
R, E 66 150 000 66 150 000
103
Meede Heite väh pot
2025-30 (t
CO2 ekv)
Heite väh pot
2031-40 (t CO2
ekv)
Meetme kirjeldus Vastu-
taja
Riik KOV ERA
Põllumajandusmaastike
mitmekesistamine läbi
maastikuelementide (nt
puudetukad, hekid jm) rajamise
ja valikulise metsastamise (sh
raadamise kompenseerimiseks)
7 152 55 914 1000 ha aastas, 2570 eurot/ha R, E 15 400 000
Turvasmuldadel põllumaa
viimine püsirohumaaks
67 856 116 325 18 000 hektarit, kuluga ca 477
eurot/ha, kokku aastani 2030.
8 600 000
Riigi laevad, v.a sõjalaevad,
süsiniku-neutraalseks
2000 5100 u 200 veesõidukit, üle 24 m laevu u 5 R 200 000 000
Riigisisesed parvlaevad ja -
ühendused süsinikuneutraalseks
8000 24 000 13 parvlaeva R 300 000 000
Sadamate infrastruktuuri meede kaudne mõju kaudne mõju Alternatiivkütustele üleminekuks
vajaliku laadimistaristu rajamine
sadamatesse
R 80 000 000
KOKKU 1 053 464 2 637 373
3 301 950 000 104 000 000 11 382 050 000
104
Kliimakindla majanduse seaduses seatud eesmärkide täitmine ja kavandatavate meetmete
elluviimine eeldab riigilt hinnanguliselt üle 3 miljardi euro ulatuses investeeringuid järgneva
15 aasta jooksul kuni aastani 2040, mida toetab üle 11 miljardi euro ulatuses erasektori
investeeringuid. Suurimad investeeringud seisnevad meretuuleparkide rajamise hoogustamises
ja elektrivõrgu tugevdamises, liinibusside üleminekus heiteta bussidele ja ühistranspordist
lähtuv planeerimises ning korterelamute rekonstrueerimises, samas toovad need meetmed ka
kõige rohkem tulu. Tulu ühiskonnale avaldub majanduse elavdamises investeeringute ja uute
kliimasõbralike ärimudelite esile kerkimise kaudu. Taastuvenergeetika investeeringud loovad
aluse ka suurema majandusliku mõjuga tööstuse arenguks. Samuti luuakse töökohti taristu
ehitamise ja hoonete renoveerimise käigus ning vähendatakse keskpikas perspektiivis
ebatõhusaid kulusid, nt soojamajanduses, transpordis. Suur osa investeeringutest on võimalik
ellu viia EL struktuuritoetuste ja heitkogustega kauplemise süsteemide tulude toel. Alates
2024.aastast suunatakse 100% heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest kliima- ja
energiaeesmärkide elluviimiseks, mille arvestuslik maht sel kümnendil on ca 200 miljonit eurot
aastas.
Taastuvenergia Koja hinnangul70 on riigi tulu 1000 MW meretuulepargi opereerimisperioodil
129 mln €/a. Põlevkivielektri tootmisest riigieelarvesse laekuvate tasude ja maksude puhul võib
vähemalt osaliselt prognoosida, et need asenduvad uute tasude või maksudega. Näiteks
Rohetiigri (2023) analüüsi kohaselt põlevkivielektri tootmise lõpetamine järel mõju
riigieelarvele märkimisväärselt ei muutu, sest eelarvesse laekuvad keskkonnatasud asenduvad
elektriaktsiisi tuludega (tulud kokku riigieelarves 2021. aastal 62 mln eurot ja 2040. aastal 66
mln eurot). Energiaportfelli muudatuste tulemusena saavutatavaks lisandväärtuseks hindas
Rohetiiger 2021. aastal 1,5 mld, 2031. aastal 2,9 mld ja 2040. aastal 3,7 mld eurot (Rohetiiger
2023). Seega ületab energiaportfelli ümberkujunemisest tekkiv lisandväärtus oluliselt (so 2-3
korda) tehtavaid investeeringuid, mis on u 1,1 mld eurot aastas vaatlusaluse perioodi
keskmisena. Osa lisandväärtuse kasvust tuleb energia tarbimise ja müügi suurenemisest ja osa
suurema lisandväärusega energiatootmisele üleminekust.
Põlevkiviõlitootmine panustab riigieelarvesse maksudena oluliselt rohkem kui elektritootmine
ehk 153 mln eurot 2022. aastal. Kohaliku omavalitsuse üksuste eelarves avaldub
põlevkivisektori kahanemine õlitootmise lõpetamise järel peamiselt kaevandamisõiguse tasude
ja vee erikasutuse tasude vähenemises. Otsene tulude kadumise risk ähvardab peamiselt kaht
omavalitsusüksust: Alutaguse vald ja Narva-Jõesuu linn. Sektori kahanemise mõju on suurim
Alutagusele, kus 2019. aastal moodustasid kaevandamisõiguse tasud 32% (3,8 mln eurot)
kohaliku omavalitsuse üksuse tuludest ja vee erikasutuse laekumise tasud 10% (1,2 mln eurot),
Narva-Jõesuus olid vastavad näitajad 3% ja 8% (kokku 825 000 eurot). Teistes Ida-Virumaa
omavalitsusüksustes moodustasid tasud kokku enamasti vähem kui 3% eelarvest. Negatiivseid
mõjusid on võimalik tasakaalustada pika üleminekuperioodiga ning avaliku sektori toetuste ja
erasektori investeeringutega majanduse ümberstruktureerimiseks. Õiglase ülemineku fondi
(ÕÜF) nii ettevõtluse kui ka sotsiaalmeetmed on valdavas osas suunatud negatiivsete mõjude
vähendamisele ja need katavad olulises osas põlevkivi energiatootmise sulgemisega seotud
mõjud ja osalt põlevkiviõli tööstuse sulgemisega seotud mõjud. Lisaks tuleb ka
keskkonnatasude süsteemi arendamisel eesmärgiks seada loodusvarade kasutamisega seotud
kahjulike mõjude vähendamine ning toetava majanduskeskkonna loomine kohalikele
kogukondadele. Üheks KOVide tulubaasi positiivselt mõjutavaks näiteks on 1. juulil 2023.
jõustunud tuulikutasu, mida makstakse uute tuulikute naabruses elavatele inimestele ja
70 https://www.taastuvenergeetika.ee/raportid-ja-analuusid/
105
kogukondadele.
Transpordisektori meetmete rakendamisel on oluline mõju riigieelarvele, kuna lühikeses ja
keskpikas perspektiivis suureneb investeeringute ja toetuste vajadus. Riigi jaoks odavamad
meetmed on ühistranspordist lähtuv planeerimine (nt hoonestu planeerimine vastavalt
väljaehitatud taristule ja ühistranspordipeatustele) ning ratta- ja jalgteede arendamine, mistõttu
neid peaks esmajoones rakendama. Need meetmed on rahaliselt tulusad, paiknevad
transpordihierarhias kõrgel astmel ning on üldiselt soodsate sotsiaalmajanduslike mõjudega.
Alternatiivkütuste tootmise hoogustamisel on suure ulatusega negatiivne mõju riigieelarvele
eelkõige suurte avaliku sektori investeerimiskulude ja toetuste tõttu vesinikusektori
väljaarendamiseks ning selle pika tasuvusaja tõttu, mida siiski tasandab suur
innovatsioonipotentsiaal ja uute töökohtade teke. Nende meetmete rakendamiseks vajab
valitsussektor lisatulusid. Mootorsõidukimaksu ja uue ELi HKSi jõustumise korral suureneb
investeeringuteks kasutatav riigieelarveline tulu, eriti kuna HKSi kauplemistulu saab kasutada
ainult kliimameetmete rahastamiseks. Nende meetmete abil on võimalik finantseerida teiste
meetmete kulusid ning ka muudel põhjustel on mõistlik neid meetmeid teiste (soodustavate)
meetmetega kombineerida. Pikaajaliselt väheneb kütuseaktsiisi laekumine, mis nõuab
maksusüsteemi muutmist, aga väheneb ka toetuste vajadus, kuna uued tehnoloogiad muutuvad
kättesaadavamaks ja odavamaks. Vähenevad riigieelarvelised tervishoiukulutused, kuna
väheneb õhusaaste ja mürareostus, mis vähendab südame- ja kopsuhaiguste riski ja suurendab
keskmiselt tervena ja töövõimelisena elatud aastaid, samuti väheneb liiklussurmade arv.
Kohaliku omavalitsuse üksuseid mõjutab ka üleminek heiteta busside kasutamisele suuremate
linnade linnaliinidel ja/või alternatiivkütustele väiksemate linnade ja maakonnaliinidel.
Probleeme võib tekitada uute busside võrdlemisi kõrge ostuhind, kuid samas on elektribussi
kogu omamiskulu 15 aasta jooksul madalam nii gaasi- kui ka diislibussi omast, mis tähendab
omavalitsusele pikaajaliselt kulude kokkuhoidu. Raskusi võib tekkida eelkõige väiksematel
linnadel ja valdadel, millel puudub raha uute busside hankimiseks ning mis võivad vajada
lühiajalist investeeringutoetust.
Üleminek heiteta bussidele nõuab ka elektrivõrgu tugevdamist. Tallinna linna näitel tarbiksid
551 elektribussi aastas maksimaalselt 64 GWh elektrit, mis teeb ca 1% Eesti riigi aastasest
elektritarbimisest. Elektribussil on võimalik päevas läbida ühe laadimisega 250 km, mis on
suurem kui Tallinna linnaliinibussi keskmine päevane läbisõit praegu (211 km). Seega puudub
vajadus laadijate jaoks liini lõpp-peatustes ning kogu vajaliku laadimise saaks teha kahes
peamises depoos (Kadaka ja Peterburi mnt). Kuna laadida on vaja öösel 6 tunni jooksul ca 300–
400 kWh, siis 50–70 kW laadijatega oleks üheaegsustegur 1 ning vaja on sama palju
laadimisotsikuid kui busse. Sellise laadimisprofiili puhul on vajadus kokku 73 000 amprit.
Elektrilevi hinnangul on 20% vajaminevast mahust olemas ning juurde oleks vaja 58 800
amprit. Tänase hinnakirja alusel oleks bussiettevõtte lisainvesteeringu vajadus ampritesse 13
mln eurot, mis teeb kilomeetri hinnale lisanduvaks kuluks 5 senti. Sõltuvalt sellest, kas
liitumine on madal- või keskpingel, kujunevad lõplikud ampritasud. Konkreetne vajadus aastal
2040 ja maksumus kujuneb tehnoloogiate, võrgu ja elektrituru arengu kombinatsioonis. Nii
elektribusside hindadele kui ka salvestustehnoloogiate hindadele prognoositakse langust,
mistõttu peaks analüüsima lisaks ampritesse investeeringutele ka kombineeritud lahendusi
teiste tehnoloogiatega. Heiteta sõidukina on võimalik kasutada lisaks elektribussidele ka
vesiniku kütuseelemendiga või vesiniku sisepõlemismootoriga busse.
106
7. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada uued rakendusaktid.
Kehtestada tuleb järgmised Vabariigi Valitsuse määrused:
1) „Kliimanõukogu põhimäärus“ eelnõu § 49 lõike 6 alusel (lisa 2)
Kehtestada tuleb järgmised ministri määrused:
1) „Nõuded kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava kohta“ eelnõu § 37 lõike 3 alusel
(lisa 3).
2) „Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika, nõuded süsinikujalajälje
arvutamise lähteandmete ja tulemuste esitamisele“ eelnõu § 55 punkti 2 alusel, millega
täiendatakse ehitusseadustikku §-ga 695. Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 695
lõike 3 alusel (lisa 1).
3) „Hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtused“ eelnõu § 55 punkti 2 alusel, millega
täiendatakse ehitusseadustikku §-ga 696. Määrus kehtestatakse § 696 lõike 2 alusel (lisa
1).
8. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras. Üldises korras jõustumine on vajalik selleks, et võimalikult
kiiresti luua õigusselgus valdkonnas, kus riik on küll rahvusvaheliste ja EL õigusaktide ning
siseriiklike strateegiadokumentidega võtnud endale tähtajalisi kohustusi hoida inimtekkeline
KHG heide tasakaalus sidumisega, st saavutada kliimaneutraalsus, kuid kuna seni ei ole seaduse
tasandil vahe ega sektoraalseid eesmärke seatud, ega põhimõtteid kinnitatud, ei saa olla ka
kindlust eesmärkide saavutamise osas.
Paragrahvi 29 lõige 5 jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril. Sättele on antud hilisem jõustumisaeg
arvestusega, et Riigikogu menetluses on maapõueseaduse täiendamise seadus, millega
peatatakse põlevkivi kaevandamise lubade andmine kuni 2026. aasta 1. jaanuarini. Selleks ajaks
peaks olema välja töötatud ja jõustuma maapõueseaduse muudatused, lähtudes kliimakindla
majanduse seaduses sätestatust. Eelnõukohase seaduse § 29 lõige 5 ei saa jõustuda varem, kui
lõppeb maapõueseadusesse viidatud eelnõuga lisatava sätte kohaldamise aeg, vastasel juhul
tekiks kahe seaduse vahel vastuolu.
9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumidele ja
Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks avalikule konsultatsioonile.
Eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks järgmistele töörühmades osalenud asutustele:
Agrone OÜ, BLRT Grupp, Ajalooliste Hoonete Ümarlaud, Aru Põllumajanduse OÜ, AS
Magnetic MRO, AS Tallinna Lennujaam, Asutajate Selts, Baltic Workboats AS, Eesti Biogaasi
Assotsiatsioon, Eesti Biokütuste Ühing, CleanTech Estonia (MTÜ Eesti Rohetehnoloogia Liit),
Digitaalehituse klaster, Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA, Eesti Arhitektide Liit, Eesti
Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Eesti Ehitusmaterjalide
Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Energeetikatöötajate Ametiühingute Liit, Eesti
Energia, Eesti Erametsaliit, Eesti Gaasiliit, Eesti Hotellide ja Restoranide Liit, Eesti
Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, Eesti
107
Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti
Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kinnisvara Korrashoiu Liit, Eesti Kinnisvarafirmade Liit,
Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Lennundusklaster, Eesti Logistika ja
Ekspedeerimise Assotsiatsioon, Eesti Loodusturismi Ühing, Eesti Meremeeste Sõltumatu
Ametiühing, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Eesti Metsatöötajate Ametiühing, Eesti
Omanike Keskliit, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Pangaliit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti
Puitmajaliit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon, Eesti
Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva-
ja Tekstiililiit, Eesti Taristuehituse Liit, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Transpordi- ja
Teetöötajate Ametiühing, Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit, Eesti Turbaliit, Eesti
Tuuleenergia Assotsiatsioon, Eesti Vegan Selts, Eestimaa Looduse Fond, Eestimaa Talupidajate
Keskliit, Ehituskeskus, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate
Assotsiatsioon, GreenDice AS, ITS Estonia, Kaamos Energy OÜ, Eesti Kaitsetööstuse Liit,
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Keemikute Ametiühing, SA Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti
Kunstiakadeemia, LCASupport, Lennuliiklusteeninduse AS, Liivimaa Lihaveis MTÜ,
Logistika ja Transiidi Assotsiatsioon, Eesti Loodusturismi Ühing, Maaelu Teadmuskeskus,
Eesti Maaülikool, Mahepõllumajanduse Koostöökogu, Eesti Masinatööstuse Liit, Melsum OÜ,
Merendusnõukoda, MTÜ Loomus, MTÜ Tartu Rattaliiklejate Selts, Muinsuskaitseamet, Eesti
Mööblitootjate Liit, Neste Eesti AS, Eesti Transpordikütuste Ühing, Paul-Tech OÜ, Eesti
Plastitööstuse Liit, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, Päästame Eesti Metsad
MTÜ, Eesti Raudteelaste Ametiühing, Research & Degrowth, Riigi Kinnisvara AS, Sadala
Agro OÜ, Eesti Sadamate Liit, AS SmartCap, SRC Group AS, Eesti Taastuvenergia Koda, AS
Tallink Group, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet, Tallinna Strateegiakeskus, Tallinna
Transpordiamet, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool (TalTech), TalTech Meresüsteemide
Instituut, TalTech Meretehnika Kompetentsikeskus, Tartu Ülikool, Eesti Tööandjate Keskliit,
TÜ Mereinstituut, Vabaühenduste Liit, Eesti Vesinikutehnoloogiate Ühing, Viru Keemia Grupp,
EMI (Estonian Marine and Manufacturing Initiative), BWB (Baltic Work Boats).
108
Rakendusaktide kavandid
Lisa 1
KAVAND
TARISTUMINISTER
MÄÄRUS
Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika,
nõuded süsinikujalajälje arvutamise lähteandmete
ja tulemuse esitamisele ning süsinikujalajälje piirväärtused
Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku §-de 655 ja 656 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala
§ 2. Terminid
2. peatükk
Hoone süsinikujalajälje arvutuse lähteandmed ja etapid
§ 3. Süsinikujalajälje arvutamine
§ 4. Süsinikujalajälje arvutamise etapid ja üldpõhimõtted
3. peatükk
Nõuded süsinikujalajälje arvutustulemuste esitamisele
§ 5. Nõuded arvutustulemuse esitamisele
4. peatükk
Hoone süsinikujalajälje piirväärtused
§ 6. Hoone süsinikujalajälje piirväärtus
5. peatükk
Rakendussätted
§ 7. Määruse rakendamine
§ 8. Määruse jõustumine
109
Lisa 2
KAVAND
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Kliimanõukogu põhimäärus
Määrus kehtestatakse kliimakindla majanduse seaduse § 49 lõike 6 alusel.
§ 1. Kliimanõukogu
§ 2. Nõukogu õigused ja kohustused (õigus saada infot ja tööks vajalikke dokumente,
seadusest tulenevad ülesanded ja kohustused)
§ 3. Nõukogu koosseis ja ametiaeg
§ 4. Nõukogu töö juhtimine (esimehe ja aseesimehe valimine, esimehe õigused)
§ 5. Nõukogu töö korraldamine (töövorm, koosolekute kokkukutsumise tingimused,
materjalide edastamine)
§ 6. Otsuse vastuvõtmine nõukogu koosolekul (kvoorum, hääletamine)
§ 7. Otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata (elektroonilise hääletamise ja
otsustamise kord)
§ 8. Nõukogu esindamise kord
§ 9. Nõukogu asjaajamise ja tehnilise teenindamise kord (protokollimine, dokumentide
säilitamine)
§ 10. Tasustamise kord (tasumäärad, maksmise kord)
§ 11. Määruse jõustumine
110
Lisa 3
KAVAND
KLIIMAMINISTER
MÄÄRUS
Kohaliku omavalitsuse energia- ja
kliimakava nõuded ja koostamise kord
Määrus kehtestatakse kliimakindla majanduse seaduse § 37 lõike 3 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
2. peatükk
Energia- ja kliimakava koostamine ja ülesehitus
§ 2. Energia- ja kliimakava koostamine
§ 3. Energia- ja kliimakava ülesehitus
§ 4. Üldosa
§ 5. Kliimamuutuste leevendamise osa
§ 6. Kliimamuutustega kohanemise osa
§ 7. Tegevuskava
§ 8. Kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmed
§ 9. Energia- ja kliimakava kooskõlastamine ja avalikustamine
4. peatükk
Eesmärkide täitmise seiramine, aruandlus ja uuendamine
§ 10. Eesmärkide täitmise seiramine
§ 11. Aruandlus
§ 12. Energia- ja kliimakava uuendamine
§ 13. Määruse jõustumine
EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KLIM/24-0805 - Kliimakindla majanduse seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 04.09.2024 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d8595209-1b4b-47d7-9db2-b18cad370c26 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d8595209-1b4b-47d7-9db2-b18cad370c26?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main