Kliimakindla majanduse seadus

1

EELNÕU

05.08.2024

Kliimakindla majanduse seadus

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse eesmärk

Käesoleva seaduse eesmärk on panustada kliimamuutuste leevendamisse ja kliimamuutustega

kohanemisse, aidates kaasa kliimamuutustele vastupanuvõimelisema ühiskonna kujunemisele,

suurendades majandus- ja ettevõtluskeskkonna kliimakindlust ning luues eeldused puhta ja

kasvuhoonegaaside vaba majanduse kasvuks, pakkudes seeläbi kaitset inimesele ja loodusele

üleilmsete kliimamuutuste tagajärgede eest, lähtudes kliimamuutuste raamkonventsioonis,

Kyoto protokollis, Pariisi kokkuleppes ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatust.

§ 2. Reguleerimisala

Käesoleva seadusega sätestatakse põhimõtted ja eesmärgid kliimamuutuste leevendamiseks ja

kliimamuutustega kohanemiseks, kliimapoliitika elluviimisega seotud kohustused

riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele, kliimamuutuste negatiivset mõju

vähendavad ja majanduse konkurentsivõimet soodustavad meetmed, eesmärkide täitmise seire

ja aruandluse nõuded ning juhtimisstruktuur eesmärkide ja kohustuste täitmise tagamiseks.

2. peatükk

Mõisted

§ 3. Kasvuhoonegaasid

Kasvuhoonegaasid käesoleva seaduse tähenduses on süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4),

dilämmastikoksiid (N2O), väävelheksafluoriid (SF6), lämmastiktrifluoriid (NF3),

fluorosüsivesinikud (HFCd) ja perfluorosüsivesinikud (PFCd).

§ 4. Süsinikdioksiidi ekvivalent

Süsinikdioksiidi ekvivalent on ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on

ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks, kasutades globaalse soojendamise potentsiaali, mis

on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/1044, millega täiendatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2018/1999 seoses globaalse soojendamise potentsiaali

väärtuste ja inventuurisuuniste ning liidu inventuurisüsteemiga ja tunnistatakse kehtetuks

komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 666/2014, lisas.

§ 5. Globaalse soojendamise potentsiaal

Globaalse soojendamise potentsiaal näitab, mitu korda on kasvuhoonegaasi üks molekul

soojuse tagasipeegeldamise võimelt efektiivsem kui süsinikdioksiidi molekul.

§ 6. Kasvuhoonegaaside heitkogus

2

Kasvuhoonegaaside heitkogus käesoleva seaduse tähenduses on riigisiseselt tekkivate

kasvuhoonegaaside heide atmosfääri väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendina.

§ 7. Kliimamuutuste leevendamine

Kliimamuutuste leevendamine on meetmete võtmine kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks

või vältimiseks.

§ 8. Kliimamuutustega kohanemine

Kliimamuutustega kohanemine on meetmete võtmine kliima muutumisega kaasnevate riskide

maandamiseks, et tagada ühiskonna ning ökosüsteemide vastupanuvõime ja heaolu.

§ 9. Kliimaneutraalsus

Kliimaneutraalsus on kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vaheline tasakaal, mille tulemusena

kasvuhoonegaaside heide ei ületa sidumist.

§ 10. CO2 neutraalsus

CO2 neutraalsus on süsinikdioksiidi heite ja sidumise vaheline arvestuslik tasakaal, mille

tulemusena süsinikdioksiidi heide ei ületa selle sidumist. CO2 neutraalsus ei hõlma teisi

kasvuhoonegaase.

§ 11. Kliimakindlus

Kliimakindlus on ühiskonna, taristu ja looduskeskkonna valmisolek, vastupanu- ja

reageerimisvõime võimalikele lühi- ja pikaajalistele kliimamõjudele, kooskõla

kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning energiatõhususe suurendamise põhimõttega.

§ 12. Kasvuhoonegaaside sidumine

Kasvuhoonegaaside sidumine on süsinikdioksiidi või muude kasvuhoonegaaside looduslik või

tehnoloogiline eemaldamine atmosfäärist või heidet põhjustavate tegevuste käigus eralduvate

kasvuhoonegaaside püsivalt eemaldamine enne atmosfääri sattumist.

3. peatükk

Põhimõtted

§ 13. Põlvkondadevahelise õigluse põhimõte

Kliimamuutuseid tuleb leevendada ja nendega kohaneda viisil, mis tagab, et ühe põlvkonna

inimesed ei jäta tulevikus elavatele põlvkondadele põhjendamatult suurt kasvuhoonegaaside

heite vähendamise ja kliimamuutuste tagajärgedega kohanemise koormat.

§ 14. Õiglase ülemineku põhimõte

Käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatud kliimaeesmärgid saavutatakse õiglaselt ja kaasavalt,

arvestades sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnamõju, nii et ka haavatavatel

ühiskonnarühmadel, sektoritel ja ettevõtjatel oleks võimalik oma tegevust vastavalt

kliimaeesmärkidele kohandada.

3

§ 15. Teaduspõhisus

Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamiseks

vajalike meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks kasutatakse parimat olemasolevat

teaduslikku teadmist.

§ 16. Teiste keskkonnaeesmärkidega kooskõla hoidmise põhimõte

Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamiseks

võetavate meetmete kavandamisel ja rakendamisel välditakse teiste keskkonnaeesmärkide,

sealhulgas elurikkuse eesmärkide kahjustamist, ning alternatiivsetest meetmetest eelistatakse

erinevate keskkonnaeesmärkide kooskõla pakkuvaid lahendusi.

§ 17. Konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna soodustamine

Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmisel

soodustatakse nii palju kui võimalik konkurentsivõimelist ettevõtluskeskkonda ja

majanduspoliitikat.

§ 18. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärke toetavate

tehnoloogiate valiku põhimõte

Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamiseks

eelistatakse tehnoloogiate valikul võimalikult efektiivseid, ressursside mõistlikku kasutamist

võimaldavaid ning võimalikult väikese keskkonnamõjuga, sealhulgas võimalikult vähese

kasvuhoonegaaside heitega tehnoloogiaid.

§ 19. Kasvuhoonegaaside lekke vältimise põhimõte

Strateegiliselt oluliste toodete või teenuste varustuskindluse tagamisel välditakse

kasvuhoonegaaside heite ülekandumist ehk kasvuhoonegaaside leket kolmandatesse riikidesse.

§ 20. Ringmajanduse põhimõte

Ressursse kasutatakse vajaduse põhjal ja vastutustundlikult, vähendades miinimumini esmase

toorme kasutust ja eelistades kohalikku ja taastuvat teisest tooret ning tagatakse toodete ja

ehitiste pikaajaline kasutamine.

§ 21. Energiatõhususe suurendamine

Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks suurendatakse energiatõhusust kõikides

energiaahela etappides alates energiatootmisest ja selle edastamisest kuni lõpptarbimiseni.

§ 22. Ressursside kohapealne väärindamine

Mitmekesistatakse ja tõhustatakse kohalike ressursside väärindamist ja ringset kasutust

ühiskonnale võimalikult suurt väärtust looval ja säästlikul viisil ning eelistatakse Eesti

loodusvarade ja Eestis toodetud toorme kohapealset väärindamist ning teisese toorme

kohapealset kasutamist.

4

§ 23. Kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamise ja

kasutuselevõtu soosimine

Soositakse kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamist ja

kasutuselevõttu ja luuakse võimalused kasvuhoonegaaside heite vähendamise või sidumise

tehnoloogia katsetamise kiirendamiseks.

§ 24. Süsinikuvaru hoidmist ja loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate

tegevuste ja praktikate soosimine

Soositakse tegevusi, praktikaid ja looduspõhiseid lahendusi, mis soodustavad süsinikuvaru

püsivat talletamist mullas ja ökosüsteemides, vähendavad kasvuhoonegaaside heidet või

suurendavad kasvuhoonegaaside sidumist eri sektorites.

4. peatükk

Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid

§ 25. Riigi kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

(1) Riigi kasvuhoonegaaside heitkogus arvutatakse käesoleva seaduse §-des 26–32 nimetatud

kasvuhoonegaaside heitkoguste põhjal.

(2) Riigi kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise eesmärgid võrreldes 2022. aasta

heitkogusega on järgmised:

1) 2030. aastaks ei ületa kasvuhoonegaaside heitkogused 2022. aasta taset;

2) heitkogust vähendatakse 2035. aastaks 29%;

3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 57%;

4) 2050. aastaks saavutatakse kliimaneutraalsus, eelkõige kasvuhoonegaaside heitkoguste

vähendamise teel.

§ 26. Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

(1) Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb elektri ja soojuse tootmisel ning

energiavõrkude käitamisel tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkogust vähendatakse 2022. aasta heitkogusega

võrreldes järgmiselt:

1) 2030. aastaks 37%;

2) 2035. aastaks 45%;

3) 2040. aastaks 84%.

(3) Kliimamuutuste leevendamise eesmärkide saavutamiseks suurendatakse järk-järgult vähese

kasvuhoonegaaside heitega ja heiteta energiakandjate osakaalu energiatootmises, eesmärgiga,

et alates 2040. aastast on elektri ja soojuse tootmine CO2 neutraalne.

§ 27. Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

5

(1) Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb riigisisesest lennundusest ja

laevandusest, maantee- ja raudteetranspordist ning mobiilsetest külmutus- ja kliimaseadmetest

pärinevatest kasvuhoonegaaside heitkogustest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkogust vähendatakse 2022. aasta heitkogusega

võrreldes järgmiselt:

1) 2030. aastaks 24%;

2) 2035. aastaks 37%;

3) 2040. aastaks 55%.

(3) Vähemalt 50 000 elanikuga linna territooriumil ühistransporditeenuse osutamiseks

kasutatakse nullheitega sõidukeid:

1) taksoveo osutamisel alates 2035. aastast;

2) linnaliini bussiveol alates 2040. aastast.

§ 28. Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid

(1) Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb kodumajapidamistes, äri- ja

avalikes hoonetes, paiksetes kliimaseadmetes ning gaaskustutussüsteemidest tekkivatest

kasvuhoonegaaside heitkogustest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkoguse piiramise eesmärgid võrreldes 2022.

aasta heitkogusega on järgmised:

1) 2030. aastani jääb heitkogus samaks;

2) heitkogust vähendatakse 2035. aastaks 16%;

3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 37%.

§ 29. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid ning

maavara kaevandamise lubade andmise piirang

(1) Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb põlevkiviõlitööstusest, muus

töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest, tööstusprotsessidest, külmutusseadmetest ja

ressursikasutusest tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest.

(2) Tööstussektoris tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärk jagatakse

põlevkiviõlitööstusest, muus töötlevas tööstuses ning ehituses tarbitud kütustest,

tööstusprotsessidest, külmutusseadmetest ja ressursikasutusest pärineva heite vahel.

(3) Põlevkiviõlitööstusest pärinevate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärgid

võrreldes 2022. aasta heitkogusega on järgmised:

1) heitkoguse kasv 2030. aastaks ei ületa 40%;

2) heitkoguse kasv 2035. aastaks ei ületa 12%;

3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 16%.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest,

tööstusprotsessidest, külmutusseadmetest ja ressursikasutusest tekkivate kasvuhoonegaaside

heitkoguse piiramise eesmärgid võrreldes 2022. aasta heitkogusega on järgmised:

1) heitkoguse kasv 2030. aastaks ei ületa 116%;

2) heitkoguse kasv 2035. aastaks ei ületa 62%;

6

3) heitkoguse kasv 2040. aastaks ei ületa 8%.

(5) Uusi maavara kaevandamise lube antakse põlevkivi kaevandamiseks ainult selliste

põlevkivikeemia või muude toodete tootmise eesmärgil, mida ei kasutata kütuse ega

energiakandjana.

§ 30. Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise

eesmärgid

(1) Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb jäätmete ladestamisel,

kompostimisel, jäätmete põletamisel energia taaskasutuseta ja lahtisel põletamisel tekkivatest

kasvuhoonegaaside heitkogustest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkogust vähendatakse 2022. aasta heitkogusega

võrreldes järgmiselt:

1) 2030. aastaks 29%;

2) 2035. aastaks 40%;

3) 2040. aastaks 47%.

§ 31. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

(1) Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb põllumajandusmaal,

maaharimises ja loomakasvatuses tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest ning

põllumajanduses kasutatavatest kütustest tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogusest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud heitkogust vähendatakse 2022. aasta heitkogusega

võrreldes järgmiselt:

1) 2030. aastaks 14%;

2) 2035. aastaks 17%;

3) 2040. aastaks 18%.

§ 32. Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise ning

kasvuhoonegaaside sidumise eesmärgid

(1) Maakasutussektoris tekkiv kasvuhoonegaaside heitkogus koosneb maakasutuses ja

maakasutuse muutusest metsamaal, turbatootmisaladel ja kahjustatud märgaladel, asulates,

infrastruktuurialadel ning puittoodetesse seotud süsinikuvaru muutusest tekkivatest

kasvuhoonegaaside heitkogusest.

(2) Maakasutussektori heitkoguste vähendamise eesmärk aastaks 2030 on saavutada

kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal.

(3) Maakasutussektori eesmärk on olla kasvuhoonegaaside netosiduja alates 2035. aastast.

(4) Maakasutussektori eesmärk aastaks 2050 on saavutada sektoris kasvuhoonegaaside

sidumine, mis võimaldaks kompenseerida muudes sektorites tekkivat kasvuhoonegaaside

heidet, mida pole võimalik vähendada ega tehnoloogiliselt siduda.

(5) Turbasektori heitkoguste vähendamise eesmärgid võrreldes 2022. aasta heitkogusega on

järgmised:

7

1) heitkogust vähendatakse 2030. aastaks 12%;

2) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 50%;

3) 2050. aastaks saavutatakse kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal.

§ 33. Kliimamuutustega kohanemise eesmärgid

(1) Kliimamuutustega kohanemise eesmärk on tagada elanikkonna teadlikkus kliimamuutustest

ja kliimariskidest, suurendada ühiskonna, majanduse ja ökosüsteemide vastupanuvõimet ning

vähendada haavatavust kliimamuutuste ebasoodsatest mõjudest.

(2) Täpsemad kliimamuutustega kohanemise eesmärgid seatakse valdkonna arengukavades ja

tegevusprogrammides, et tagada:

1) majanduse ja taristute toimimine mistahes kliimasündmuse avaldumisel nii, et taristust

sõltuvad teenused on inimestele kättesaadavad;

2) inimeste õiguste ja tervise kaitse, pöörates eriti tähelepanu enim haavatavatele

inimrühmadele, keda kliimamuutuste negatiivsed mõjud kõige enam ohustavad, sealhulgas

vähendades või leevendades negatiivset tervisemõju, haigestumust ja suremust, mis on tingitud

ebasoodsatest ekstreemsetest ilmastikuoludest ja teistest kliimariskidest;

3) avaliku sektori, elanike ning ettevõtete teadlikkus kliimamuutustest ja valmisolek võimalike

ohtlike tagajärgede ennetamiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks;

4) elurikkuse hea seisund, ökosüsteemide kaitse ja taastamine ning looduskeskkonna parem

valmisolek kliima muutumisega kaasnevate mõjudega toimetulekuks, aidates muuhulgas

kaitse- ja taastamistegevustega kaasa looduslike liikide, elupaikade ning ökosüsteemide

kohanemisele ja nende hea seisundi säilitamisele või taastumisele;

5) biomajanduse sektorite jätkusuutlik ja muutuvaid kliimatingimusi arvestav toimimine;

6) tõhus kliimamuutuste pikaajaliste mõjudega arvestamine maakasutuses, toidutootmises,

veega varustatuses, metsanduses, planeeringutes ning ehituses;

7) looduspõhiste kohanemislahenduste edendamine ja eelistamine, eriti tiheasustusaladel ning

põllumajandusmaastikel, nii et need toetaksid elurikkust, looduse hüvede säilimist ja inimeste

heaolu.

5. peatükk

Avaliku sektori eesmärgid ja kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja

kliimamuutustega kohanemisel

§ 34. Avaliku sektori eesmärgid

(1) Riigiasutused hindavad igal aastal oma kasvuhoonegaaside jalajälge Kliimaministeeriumis

väljatöötatud metoodika kohaselt ning näevad ette meetmed selle vähendamiseks.

(2) Kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise tulemused ja vähendamise meetmete ülevaade

avalikustatakse asutuse kodulehel.

(3) Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks ei toeta avalik sektor fossiilkütustel töötavate

eraldiseisvate katelde paigaldamist hoonetesse, välja arvatud need, mis on enne 2025. aastat

valitud investeeringute tegemiseks kooskõlas määrusega (EL) 2021/241, määruse (EL)

2021/1058 artikli 7 lõike 1 punkti h alapunkti i kolmanda taandega ning Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) 2021/2115 artikliga 73.

8

(4) Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks lõpetab avalik sektor fossiilkütuste toetamise

alates 2035. aastast ja kasutamise alates 2040. aastast, välja arvatud juhul, kui puuduvad

mõistlikud alternatiivid.

(5) Avalik sektor arvestab hangete korraldamisel kasvuhoonegaaside heite mõjuga, sealhulgas

tuleb alates 2030. aastast hinnata uute suuremate taristuobjektide süsinikujalajälge.

(6) Avaliku sektori administratiivne autopark on 2035. aastaks kasvuhoonegaaside heitevaba.

§ 35. Avaliku sektori kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja kliimamuutustega

kohanemisel

(1) Avalikul sektoril on kohustus planeeringute, strateegiliste arengudokumentide ja

tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel ning nii palju kui võimalik haldusotsuste tegemisel

ja hankemenetluses arvestada käesolevas seaduses sätestatud kliimamuutuste leevendamise

ning kliimamuutustega kohanemise põhimõtete ja eesmärkidega, kliimariskide aruandega ning

võtta nende eesmärkide saavutamiseks muid asjakohaseid meetmeid.

(2) Avalikul sektoril on kohustus planeeringute, strateegiliste arengudokumentide ja

tegevusplaanide koostamisse ja elluviimisesse ning nii palju kui võimalik haldusotsuste

tegemisesse ja hankemenetlusesse integreerida kliimakindluse tagamine ning edendada ja

eelistada looduspõhiseid lahendusi, mis:

1) toetavad inimeste heaolu ja tervist, looduslikku mitmekesisust, ökosüsteemide säilimist ja

toimimist;

2) arendavad elukeskkonda, looduse hüvesid ja kliimamuutuste mõjuga kohanemist toetavat

rohevõrgustikku;

3) edendavad elanikkonna teadlikkust, lõimivad kliimavaldkonna teadmised iga haridustaseme

õppekavasse, sealhulgas elukestvasse õppesse ning suurendavad kohalike kogukondade ja

ühiskonna valmisolekut kliimariskidega toime tulekuks;

4) maandavad ja leevendavad ekstreemsetest ilmaoludest ja kliimariskidest tekkivaid ohte,

sealhulgas tormi- ja üleujutusriske, ohte veevarudele, kuumalainete ja põudade mõju ning

soojussaare efekti;

5) toetavad kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkide täitmist.

(3) Riigil on kohustus koostada käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatud kliimamuutuste

leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamiseks riiklik energia- ja

kliimakava.

(4) Kohaliku omavalitsuse üksusel on kohustus koostada käesoleva seaduse 4. peatükis

sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide

saavutamiseks kohaliku omavalitsuse energia-ja kliimakava, mis võib olla eraldiseisev

dokument või kohaliku omavalitsuse üksuse arengukava osa.

§ 36. Riiklik energia- ja kliimakava

(1) Riiklik energia- ja kliimakava on Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse 2018/1999,

milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL

9

ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse

kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018,

lk 1–77), artikli 3 lõike 1 kohane kliimameetmete ülevaade, kuhu koondatakse valdkonna

arengukavade, programmide ja riigieelarve strateegia energia- ja kliimameetmed.

(2) Riikliku energia- ja kliimakava koostamise algatab ja selle koostamist korraldab

Kliimaministeerium.

(3) Riikliku energia- ja kliimakava kinnitab Vabariigi Valitsus.

§ 37. Kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus või kohaliku omavalitsuse üksuste liit koostab kohaliku

omavalitsuse energia- ja kliimakava, kus on seatud kvantitatiivsed kasvuhoonegaaside heite

vähendamise eesmärgid, mis panustavad riiklike kasvuhoonegaaside heite vähendamise

eesmärkide täitmisse, ning kliimamuutustega kohanemise eesmärgid koos tegevuskavaga

nende eesmärkide saavutamiseks.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus või kohaliku omavalitsuse üksuste liit uuendab energia- ja

kliimakava vähemalt iga viie aasta tagant.

(3) Nõuded kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava kohta kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.

§ 38. Linnaruumi ja looduse lõimimise kava

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus koostab vähemalt 10 000 elanikuga linna kui asustusüksuse

kohta linnakeskkonnas kliimamuutustega kohanemiseks käesoleva seaduse § 35 lõike 2

punktides 1, 2 ja 4 nimetatud meetmete võtmiseks eraldi dokumendina või energia- ja

kliimakava või muu arengudokumendi osana linnaruumi ja looduse lõimimise kava, milles

seatakse muuhulgas rohealade osakaalu eesmärk linnas.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus uuendab linnaruumi ja looduse lõimimise kava vähemalt iga

kümne aasta tagant.

(3) Kliimaministeerium töötab välja juhise linnaruumi ja looduse lõimimise kava koostamiseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhis avaldatakse Kliimaministeeriumi kodulehel.

§ 39. Kaasamine

(1) Käesoleva seaduse §-des 36–38 nimetatud kavade koostamisse kaasatakse asjakohased

riigiasutused, kohaliku omavalitsuse üksused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjate ja

mittetulundusühingute ning nende liitude esindajad ning teised huvitatud isikud, lähtudes

asjaomase kava sisust.

(2) Kaasamisviisid ja -kanalid valitakse sellised, et kaasamine oleks tõhus ja võimalikult

varajane.

10

6. peatükk

Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks

§ 40. Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks

(1) Avaliku sektori hanked peavad aitama kaasa käesoleva seaduse eesmärkide täitmisele ja

alates 2026. aastast võtma arvesse järgmistest kriteeriumidest vähemalt ühte:

1) soodustama kliimasäästlike tehnoloogiate arendamist;

2) soodustama energiatõhusate seadmete kasutust ja ringmajandust;

3) andma eelise madalama süsinikujalajäljega toodetele ja teenustele.

(2) Riik tagab, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise või sidumise ja kliimasäästlike

tehnoloogiate katsetamiseks vajalike tegevuslubade menetlus oleks kiire ja efektiivne.

(3) Avalik sektor soosib planeeringute kaudu vähese kasvuhoonegaaside heitega tehnoloogiate

katsetamiseks selleks mõeldud alade rajamist.

(4) Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi riigile laekuvast

tulust suunatakse vähemalt 30% ulatuses erasektorile roheinnovatsiooni ja -tehnoloogiate

arendamise ja kasutuselevõtu toetamiseks.

(5) Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste läbimõtestamiseks ning liikumiseks

kliimaneutraalsuse suunas võivad ettevõtjad ja erialaliidud koostada koostöös

Kliimaministeeriumiga tehnoloogia arengu ning kliimaneutraalsuse saavutamise teekaardid.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teekaartides tuuakse välja võimalused, takistused

ning ettepanekud kliimakindlas majanduses tegutsemiseks.

(7) Võimaluse korral arvestab riik käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teekaartides

nimetatud suundi kliimavaldkonna tegevuste kavandamisel.

7. peatükk

Kliimarahastus

§ 41. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse investeeringute kooskõla kliimamuutuste

leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise põhimõtete ja eesmärkidega

Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse investeeringute planeerimisel hinnatakse ja arvestatakse

käesolevas seaduses sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise

põhimõtteid ja eesmärke.

§ 42. Heitkogustega kauplemise süsteemide lubatud heitkoguse ühikute

enampakkumistulude planeerimine ja kasutamine

(1) Atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 161 sätestatud heitkogustega kauplemise süsteemide

lubatud heitkoguse ühikute enampakkumisel saadud tulu kasutatakse kooskõlas käesolevas

seaduses sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega.

11

(2) Atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 161 sätestatud enampakkumisel saadud tulu kasutamise

kriteeriumid kehtestab kliimaminister igal aastal 15. aprilliks, lähtudes käesoleva seaduse

eesmärkidest.

(3) Ministeeriumidelt saadud ettepanekute alusel ning lähtudes käesoleva paragrahvi lõike 2

alusel kehtestatud kriteeriumidest teeb kliimaminister Vabariigi Valitsusele ettepaneku

atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 161 sätestatud enampakkumisel saadud tulu kasutamise

jaotuseks riigi eelarvestrateegias.

8. peatükk

Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise kohane aruandlus, seire ja prognooside

koostamine

§ 43. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise kohase aruandluse, seire ja

prognooside koostamise korraldamine ja koostajad

(1) Kliimaministeerium koordineerib ja korraldab kliimamuutuste leevendamise ja

kliimamuutustega kohanemise alase aruandluse, seire, prognooside ja hinnangute (edaspidi

kliimaaruanne) koostamist.

(2) Kliimaministeerium võib kliimaaruande koostamiseks käesoleva seaduse § 44 lõike 1

punktis 1 ja lõikes 2 nimetatud osas sõlmida halduskoostöö seaduses sätestatud korras

halduslepingu riigi omandis oleva äriühinguga, kelle põhitegevus on keskkonnauuringute

läbiviimine. Sellise halduslepingu sõlmimisele ei kohaldata halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14.

(3) Käesoleva seaduse § 44 lõike 3 punktis 1 nimetatud hinnangu koostamise korraldab

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

(4) Käesoleva seaduse § 44 lõikes 4 nimetatud hinnangu koostab Keskkonnaagentuur.

§ 44. Kliimaaruande koostamise aeg ja aruande koosseis

(1) Kliimaaruanne koostatakse kord aastas ja see sisaldab:

1) riikliku kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuri andmeid;

2) kliimamuutuste leevendamise eesmärkide täitmise hinnangut;

3) kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise hinnangut.

(2) Vähemalt igal teisel aastal sisaldab kliimaaruanne lisaks lõikes 1 sätestatule riiklikku

kasvuhoonegaaside heitkoguste prognoosi.

(3) Vähemalt igal viiendal aastal, kolm aastat enne käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 sätestatud

riigi kasvuhoonegaaside heitkoguse eesmärkide saavutamise tähtaegu, sisaldab kliimaaruanne

lisaks lõikes 1 ja asjakohasel juhul lõikes 2 sätestatule:

1) konkurentsivõime hinnangut;

2) kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide asjakohasuse ja

piisavuse ülevaadet.

(4) Vähemalt igal kümnendal aastal sisaldab kliimaaruanne lisaks lõikes 1 ja asjakohasel juhul

lõigetes 2 ja 3 sätestatule kliimariskide hinnangut.

§ 45. Kliimaaruande sisu

12

(1) Käesoleva seaduse § 44 lõike 1 punktis 1 nimetatud riiklik kasvuhoonegaaside heitkoguste

inventuur ja sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud kasvuhoonegaaside heitkoguste prognoos

koostatakse Pariisi kokkuleppe osaliste otsusega kinnitatud kõige ajakohasema

valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) arvutusmetoodika kohaselt.

(2) Käesoleva seaduse § 44 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud kliimamuutuste leevendamise ja

kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise hinnang sisaldab vähemalt:

1) ülevaadet kasvuhoonegaaside heitest kõige hilisema kasvuhoonegaaside heitkoguste

inventuuri põhjal;

2) ülevaadet kasvuhoonegaaside heite prognoosist olemasolevate ja kavandatavate

meetmetega;

3) ülevaadet seiratava ajavahemiku jaoks seatud kliimamuutustega kohanemise eesmärkide

täitmisest;

3) meetmete senise mõju analüüsi ja hinnangut meetmete senisele toimimisele, nendes

sektorites kus võimalik;

4) ettepanekuid olemasolevate ja kavandatavate meetmete muutmiseks või uute lisameetmete

rakendamiseks koos hinnanguga nende meetmete kasvuhoonegaaside heite vähendamise

potentsiaalile ning keskkonnale ja majandusele, sealhulgas konkurentsivõimele, avalduvale

mõjule.

(3) Käesoleva seaduse § 44 lõike 3 punktis 1 nimetatud konkurentsivõime hinnang sisaldab

vähemalt:

1) kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise mõju

konkurentsivõimele;

2) käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud asjakohaste tugimeetmete piisavuse hinnangut

majanduse kliimakindluse soodustamiseks.

(4) Käesoleva seaduse § 44 lõikes 4 nimetatud kliimariskide hinnang käsitleb:

1) kliimamuutuste võimalikke stsenaariume keskpikas ja pikas perspektiivis;

2) tegevusvaldkondi ja piirkondi Eestis, kus kliimamuutustega kaasnevad riskid on eriti suured;

3) kohanemisvõimalusi riskide maandamiseks.

§ 46. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide

asjakohasuse ja piisavuse ülevaade

(1) Käesoleva seaduse § 44 lõike 3 punktis 2 sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja

kliimamuutustega kohanemise eesmärkide asjakohasuse ja piisavuse ülevaatamise käigus

vaadatakse läbi käesolevas seaduses sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja

kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmine ning prognoositud heite vähendamise

trajektoor. Muu hulgas võetakse arvesse kliimaaruandes esitatud andmeid, metoodikate ja

andmete täienemist, uusi tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi ning seda, kuidas kõik

majandussektorid aitavad kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, samuti

rahvusvahelisi arenguid ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste

eesmärkide saavutamiseks.

(2) Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide asjakohasuse

ja piisavuse ülevaatamisse kaasatakse asjakohased riigiasutused, kliimanõukogu, kohaliku

omavalitsuse üksused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjate ja mittetulundusühingute

ning nende liitude esindajad ning teised huvitatud isikud.

§ 47. Kliimaaruande menetlus ja avalikustamine

13

(1) Kliimaaruanne koostatakse iga aasta 30. aprilliks.

(2) Kliimaaruanne saadetakse hinnangu andmiseks kliimanõukogule. Kliimanõukogu annab

hinnangu kahe kuu jooksul alates aruande esitamisest.

(3) Valdkonna eest vastutav minister esitab kliimaaruande koos kliimanõukogu hinnanguga

Vabariigi Valitsusele.

(4) Vabariigi Valitsus esitab kliimaaruande Riigikogule.

(5) Kliimanõukogu tutvustab kliimaaruande kohta koostatud hinnangut Riigikogule.

(6) Kliimaaruandest koostatakse aruande üldsuse jaoks mõistetav lihtsustatud kokkuvõte.

(7) Kliimaaruanne koos aruande kohta kliimanõukogu antud hinnanguga ja aruande lihtsustatud

kokkuvõttega avaldatakse Kliimaministeeriumi kodulehel viie tööpäeva jooksul pärast

Riigikogule esitamist.

(8) Kliimariskide hinnangut sisaldava kliimaaruandega koos avaldatakse kliimariskide

hinnangu alusandmed ja kasutatud metoodika.

§ 48. Kliimaaruande põhjal arengukavade ja tegevusprogrammide uuendamine ning

eesmärkide ja meetmete kohandamine või uute eesmärkide seadmine

(1) Kliimaaruande põhjal uuendatakse vajaduse korral kliimamuutuste leevendamise ja

kohanemise eesmärkide saavutamise tagamiseks arengukavasid ning tegevusprogramme.

(2) Kliimaaruande alusel, eelkõige arvestades käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud

kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide ülevaatamise

tulemusi, tehakse vajaduse korral ettepanekud kliimamuutuste leevendamise ja

kliimamuutustega kohanemise eesmärkide või meetmete kohandamiseks või täiendavate või

uute eesmärkide seadmiseks.

9. peatükk

Kliimanõukogu

§ 49. Kliimanõukogu

(1) Kliimanõukogu on nõuandev kogu, mis:

1) nõustab Vabariigi Valitsust teaduspõhise kliimapoliitika kujundamisel;

2) jälgib kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmist,

nende teaduspõhisust ja annab hinnanguid eesmärkide täitmisega seotud aruannetele;

3) teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega

kohanemise eesmärkide saavutamiseks ning vajalike meetmete rakendamiseks;

4) osaleb kliimaeesmärkide asjakohasuse ja piisavuse ülevaatamisel..

(2) Kliimanõukogu on ülesannete täitmisel sõltumatu ega võta vastu juhiseid

Kliimaministeeriumilt, Vabariigi Valitsuselt ega muudelt avaliku või erasektori asutustelt,

organisatsioonidelt ega isikutelt.

(3) Kliimanõukogu esimese koosseisu kinnitab kliimaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus

korraldusega.

14

(4) Kliimanõukogu koosneb ekspertidest, kellel on laialdased ja kõrgetasemelised

kliimavaldkonnaga seotud akadeemilised teadmised tehnoloogia, energeetika, liikuvuse ja

ruumiloome, põllumajanduse, looduse, majanduse, kliimateaduse uuringute ja keskkonnaga

seotud tervise- ja käitumisuuringute alal.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud hinnang avalikustatakse

kliimaministeeriumi kodulehel. Kliimanõukogu esindaja tutvustab hinnangut Riigikogule.

(6) Kliimanõukogu põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(7) Kliimanõukogu põhimääruses määratakse kliimanõukogu õigused, kohustused, töökord,

sealhulgas liikmete arv ja nimetamise kord, ametiaeg ja nõukogu esindamise kord, otsuste

tegemise kord, kliimanõukogu asjaajamise kord ja tasustamise kord ning tasumäärad.

10. peatükk

Rakendussätted

§ 50. Kliimakavade ajakohastamine ja kehtestamine

(1) Kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava ja käesoleva seaduse § 38 lõikes 1 sätestatud

juhul ka linnaruumi ja looduse lõimimise kava peab kohaliku omavalitsuse üksus kinnitama

kahe aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus, kellel on varem koostatud energia- ja kliimakava, peab selle

viima vastavusse käesoleva seaduse § 37 lõike 3 alusel kehtestatud nõuetele kahe aasta jooksul

pärast käeoleva seaduse jõustumist.

§ 51. Kliimaaruande esmakordne koostamine

Käesoleva seaduse § 44 lõike 1 kohane kliimaaruanne koostatakse esimest korda käesoleva

seaduse vastuvõtmisele järgneval aastal.

§ 52. Keskkonnakomplekslubades ja keskkonnalubades kasvuhoonegaaside piiramise

põhimõtted ja kasvuhoonegaaside heite arvutamise metoodika

Kliimaministeerium töötab hiljemalt kaks aastat pärast käesoleva seaduse jõustumist välja

põhimõtted keskkonnakomplekslubades ja keskkonnalubades kasvuhoonegaaside piiramiseks

ja kasvuhoonegaaside heitkoguse arvutamise metoodika ning esitab ettepaneku

asjassepuutuvate õigusaktide muutmiseks.

§ 53. Kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaliste majandusmeetmete

välja selgitamine ja nende kasutamise lõpetamine

Kliimaministeerium selgitab koostöös Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja

Rahandusministeeriumiga 2027. Aasta 1. jaanuariks välja millistel majandusmeetmetel on

kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaline mõju, et nende kasutamine

lõpetada hiljemalt 2035. aastaks.

15

§ 54. Turba kaevandamise põhimõtete muutmine maakasutussektori eesmärkide

saavutamiseks

Kliimaministeerium töötab välja käesoleva seaduse § 32 lõikes 5 sätestatud turbasektori

eesmärkide saavutamiseks vajalikud turba kaevandamise põhimõtete muudatused ja esitab

maapõueseaduse muutmiseks ettepaneku 2026. aasta 1. jaanuariks, vajaduse korral ka

ettepanekud maapõueseaduse alusel antud õigusaktide muutmiseks.

§ 55. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine

Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 130 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesolevas seaduses kasutatakse terminit kasvuhoonegaasid on kliimakindla majanduse

seaduse tähenduses.“;

2) paragrahvi 133 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Süsinikdioksiidi ekvivalent on ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on

ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks kliimakindla majanduse seaduse § 4 kohaselt.“;

3) paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks.

§ 56. Ehitusseadustiku täiendamine

Ehitusseadustikus tehakse järgmised täiendused:

1) seaduse 7. peatüki pealkirja täiendatakse pärast sõnu „Hoone energiatõhusus“ sõnadega „ja

olelusringi süsinikujalajälg“;

2) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-dega 695 ja 696 järgmises sõnastuses:

„§ 695. Nõuded püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajäljele

(1) Hoone olelusringi süsinikujalajälg on arvutuslik näitaja, mille abil väljendatakse hoone

mõju keskkonnale hoone kogu eluringi jooksul.

(2) Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise tulemus kantakse projekteeritavale hoonele

antavale energiamärgisele.

(3) Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika, nõuded süsinikujalajälje

arvutamise lähteandmete ja tulemuste esitamise kohta kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

§ 696. Hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtus

(1) Püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälg ei tohi ületada süsinikujalajälje piirväärtust.

(2) Hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtused kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.“.

16

§ 57. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse täiendamine

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 308 järgmises

sõnastuses:

„§ 308. Ehitusseadustiku §-des 695 ja 696 sätestatud nõuete rakendamine

(1) Kuni 2029. aasta 31.detsembrini rakendatakse ehitusseadustiku § 695 nõudeid vaid selle

sätte kohaldamisalasse jäävate püstitatavate hoonete suhtes, mille suletud netopind on suurem

kui 1000 m2 eeldusel, et ehitusloa taotlus on esitatud alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029.

aasta 31. detsembrini.

(2) Alates 2030. aasta 1. jaanuarist rakendatakse ehitusseadustiku § 695 nõudeid kõikide selle

sätte kohaldamisalasse jäävate püstitatavate hoonete suhtes, mille ehitusteatis või ehitusloa

taotlus esitatakse alates nimetatud kuupäevast.

(3) Ehitusseadustiku §-s 696 sätestatud olelusringi piirväärtust ei kohaldata hoonete suhtes,

mille püstitamiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud enne 2030. aasta 1. jaanuarit.“.

§ 58. Energiamajanduse korralduse seaduse muutmine

Energiamajanduse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduse § 3 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Vabariigi Valitsus seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastani 2030 kliimakindla

majanduse seaduse §-s 36 nimetatud riiklikus energia- ja kliimakavas.“;

2) seaduse § 14 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „sama määruse alusel koostatavas lõimitud

riiklikus energia- ja kliimakavas“ tekstiosaga „kliimakindla majanduse seaduse §-s 36

nimetatud riiklikus energia- ja kliimakavas“.

§ 59. Halduskoostöö seaduse täiendamine

Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) kliimakindla majanduse seaduse § 43 lõikes 2 nimetatud haldusleping.“.

§ 60. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub üldises korras.

(2) Paragrahvi 29 lõige 5 jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

1

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus .................................................................................................................................... 1

1.1. Sisukokkuvõte ........................................................................................................................ 1 1.2. Eelnõu ettevalmistaja ................................................................................................................... 2 1.3. Märkused ...................................................................................................................................... 3

2. Eelnõu eesmärk ................................................................................................................................... 3

2.1. Seaduse eelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk ....................................................................... 3 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs ........................................................................................................ 6

1. peatükk: Üldsätted .......................................................................................................................... 6 2. peatükk: Mõisted ............................................................................................................................. 7 3. peatükk. Põhimõtted ..................................................................................................................... 10 4. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid................ 16 5. peatükk. Avaliku sektori eesmärgid ja kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja

kliimamuutustega kohanemisel ......................................................................................................... 53 6. peatükk. Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks .................... 58 7. peatükk. Kliimarahastus ................................................................................................................ 61 8. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise alane aruandlus, seire ja prognooside

koostamine ........................................................................................................................................ 62 9. peatükk. Kliimanõukogu ................................................................................................................ 67 10. peatükk. Rakendussätted ............................................................................................................ 68

4. Eelnõu terminoloogia ........................................................................................................................ 73

5. Eelnõu vastavus rahvusvahelisele ja Euroopa Liidu õigusele ............................................................. 73

6. Seaduse mõju .................................................................................................................................... 74

7. Rakendusaktid ................................................................................................................................. 106

8. Seaduse jõustumine ........................................................................................................................ 106

9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon .................................. 106

Rakendusaktide kavandid .................................................................................................................... 108

1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte

Kliimakindla majanduse seaduse (edaspidi KliimaS) eelnõu loob aluse kliimakindlaks,

konkurentsivõimeliseks ja vastupidavaks majanduseks, seades kasvuhoonegaaside

heitkoguste eesmärgid, soodustades puhaste tehnoloogiate kasutuselevõttu ning

ressursside suuremat väärindamist. Väheneb negatiivne mõju keskkonnale ja kliimale ning

paraneb inimeste elukeskkond. Puhtaid tehnoloogiad soodustades, neid toetavat infrastruktuuri

arendades ning sihtturgude standardeid ja suundumusi jälgides suureneb Eesti ettevõtete

konkurentsivõime. Energiatõhususe suurendamise ja taastuvate energiaallikate turule tulemise

kaudu vähenevad nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete pikaajalised jooksvad kulud. Lisaks

luuakse eeldused uute tööstuste ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste majandusharude

arenemiseks.

2

Valdkonnad, kus Eestil on võimalus saavutada kliimakindlamas majanduses konkurentsieelis,

on järgmised:

• suures mahus taastuvenergia tootmise võime, mis võimaldab vähendada püsikulusid,

vähendada ettevõtete ja tööstuse jalajälge ning võimaldab uute tööstuste arenguga samal

ajal täita Eesti kliimaeesmärgid;

• ressursside efektiivsem väärindamine (puit jm biomass, jäätmed jm);

• Eestis toodetavad vähese heitega või heitevabad kütused (nt biometaan, roheline

vesinik);

• kliima- ja keskkonnavaldkonna digilahendused;

• teadusmahukad rakendused ning arendused;

• rannikumajandus;

• uute maavarade kasutuselevõtt ja materjalide ringlussevõtt.

Panustades üleilmsetesse pingutustesse kliimamuutuste pidurdamiseks kooskõlas Pariisi

kliimaleppega, aitab KliimaS vähendada, ära hoida ja leevendada kliimamuutuste

põhjustatavaid sotsiaalseid ja majanduslikke kahjusid. Samuti loob KliimaS eelduse

kliimamuutustega kohanemisvõimelise riigi ja ühiskonna kujundamiseks. Selleks

pööratakse tähelepanu eriti haavatavatele sektoritele ja ühiskonnagruppidele, toetatakse Eesti

looduse säilimist, tagatakse looduslike ökosüsteemide hea seisund ja toimimine ning aidatakse

kaitsta praeguseid ja tulevasi põlvkondi kliimamuutuste kahjuliku mõju eest.

Seaduses seatavad kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid sektorite ja

perioodide kaupa annavad selguse kliimaneutraalsuseni jõudmise liikumissuunas aastaks 2050.

Kliimakindla majanduse seadus täiendab ühtlasi Euroopa Liidu (edaspidi ka EL)

kliimapoliitikat käsitlevaid muid õigusakte, et otsustada sobivaim viis üldeesmärkideni

jõudmiseks.

Eelnõukohase seadusega defineeritakse kliimaalased mõisted ja sätestatakse nii üldised kui ka

sektorite kliimaeesmärgid ning põhimõtted, mis toetavad kasvuhoonegaaside heite vähendamist

ja kliimamuutuste mõjuga kohanemist. Lisaks sätestatakse aruandluse ja seire kohustused.

Eesmärkide täitmiseks peavad riik ja kohaliku omavalitsuse üksused poliitikameetmete

kujundamisel, eelarveliste vahendite kasutamisel, lubade väljastamisel ning planeeringute

kehtestamisel lähtuma eelnõukohases seaduses sätestatud põhimõtetest ja kohustustest.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu valmistasid ette ja seletuskirja koostasid Kliimaministeeriumi kliimaosakonna

nõunikud Maris Arro (626 2986, maris.arro@kliimaministeerium.ee), Silver Sillak, Karin

Radiko (626 4285, karin.radiko@kliimaministeerium.ee), Kerli Kirsimaa (626 9124,

kerli.kirsimaa@kliimaministeerium.ee) ja juhataja Laura Remmelgas (626 2895,

laura.remmelgas@kliimaministeerium.ee), kliimaosakonna taastuvenergia ja

rohetehnoloogiate nõunik Merilyn Möls (605 0096, merilyn.mols@kliimaministeerium.ee),

kliimaosakonna peaspetsialist Hedy Eeriksoo (605 3693,

hedy.eeriksoo@kliimaministeerium.ee), rohereformi osakonna rohereformi teekaartide

valdkonnajuht Maria Värton (627 2311, maria.varton@kliimaministeerium.ee), ehituse ja

elukeskkonna osakonna keskkonnasäästlikkuse valdkonnajuht Hannamary Seli (639 7650,

hannamary.seli@kliimaministeerium.ee), kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm

(aveliina.helm@kliimaministeerium.ee), õigusosakonna juhataja Eda Pärtel (626 2825,

eda.partel@kliimaministeerium.ee) ning õigusosakonna nõunikud Triin Nymann (626 2927,

triin.nymann@kliimaministeerium.ee), Annemari Vene (626 2824,

3

annemari.vene@kliimaministeerium.ee) ja Elina Lehestik (626 2904,

elina.lehestik@kliimaministeerium.ee).

Keeletoimetaja oli Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talitluse keeletoimetaja Aili

Sandre (aili.sandre@just.ee).

1.3. Märkused

Seaduseelnõu menetlus on seotud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse (edaspidi AÕKS) eelnõuga, milles sätestatakse esimese kauplemissüsteemi laienemine

meretranspordile ning luuakse uus kauplemissüsteem kütustele. Lisaks muudetakse esimest

kauplemissüsteemi paiksetele ja õhusõiduki käitistele, et viia ELi kasvuhoonegaaside lubatud

heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem (edaspidi ELi HKS) kooskõlla ELi kliimamääruses

seatud eesmärgiga saavutada 2030. aastaks vähemalt 55% kasvuhoonegaaside heite

vähendamine võrreldes 1990. aastaga. Esimesse kauplemissüsteemi kuuluvate käitiste heide

moodustas 2021. aastal Eesti kasvuhoonegaaside koguheitest ligikaudu 54%. Valdkondade

lisandumisega muutub süsteemi mõju veelgi ulatuslikumaks ning ELi HKSi rakendamisega

tagatakse, et ELi HKSi kuulujad võtavad ka edaspidi meetmeid, et kulutõhusalt oma

kasvuhoonegaaside koguheidet vähendada. Samuti sätestab AÕKS ELi HKSi

enampakkumistulu kasutamise täpsemad tingimused, mis on vahendite kasutamise aluseks.

Eelnõu on seotud ka Riigikogu menetluses oleva maapõueseaduse täiendamise seaduse

eelnõuga 435 SE, milles sätestatakse põlevkivi kaevandamiseks antavate keskkonnalubade

menetluste tähtajalise peatumise kord. Muudatuse kohaselt peatuvad kuni 2026. aasta 1.

jaanuarini üksikute eranditega põlevkivi kaevandamisloa andmise või muutmise, sh

mäeeraldise laiendamise taotluse menetlused ning tagastatakse seaduse jõustumisest kuni 2026.

aasta 1. jaanuarini esitatud taotlused kaevandamisloa saamiseks või loa muutmiseks, sh

mäeeraldise laiendamiseks. Viidatud eelnõu eesmärk on menetlused peatada kuni

maapõueseaduses KliimaSis sätestatut arvestavate muudatuste tegemiseni.

Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Eelnõu eesmärk

2.1. Seaduse eelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on luua alus kliimakindlaks majanduseks ning tagada selleks

eri valdkondadele vajalik ettenähtavus ja selgus kliimaneutraalsuse saavutamisel aastaks 2050.

Sellega panustab Eesti riik ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu pidurdamisse, et tagada

tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond praegustele ja tulevastele põlvedele.

Samuti on eesmärk luua konkurentsivõimelise majanduse eeldused, kuna raamseadusena

suunab see Eestile oluliste majandusvaldkondade arengut ning sätestab muus osas

naaberriikidega sarnased eesmärgid. Eesmärk on soodustada ettevõtjate suutlikkust

konkureerida ettevõtetega naaberturgudel, kus väiksem keskkonnajälg on oluliseks eeliseks,

ning toetada Eesti võimalusi valdkondades, kus meil on kliimakindlamas majanduses

konkurentsieelis: kliima- ja keskkonnavaldkonna digilahendused, rannikumajandus, Eestis

toodetavad vähese heitega kütused (nt biometaan), materjalide ringlussevõtt, ressursside

efektiivsem väärindamine (puit, jäätmed jm), hea loodus- ja keskkonnaseisundiga seotud

investeeringud ja ettevõtlus ning taastuvenergia tootmine.

4

Euroopa mandriala temperatuur on kümne aasta jooksul olnud keskmiselt 1,3°C üle

tööstuseelse taseme, st tähendab, et soojenemine on Euroopas olnud ligi kaks korda kiirem kui

maailmas keskmiselt.

2024. aasta kevadel avalikustatud Euroopa kliimariskide aruande1 (EUCRA) kohaselt oli 2023.

aasta üleilmselt kõige soojem aasta ja keskmine ülemaailmne temperatuur ületas 12-kuulisel

perioodil veebruarist 2023 kuni jaanuarini 2024 tööstusrevolutsioonieelse taseme 1,5 °C võrra.

Temperatuuri tõusu põhjuseks on järjest kasvav inimtekkeliselt atmosfääri paisatud

kasvuhoonegaaside (edaspidi KHG) hulk, mis pärineb fossiilset kütust kasutavatest

energiasüsteemidest, maakasutusest ja selle muutusest, suurenevast tarbimisest jpt teguritest.

EUCRA tuvastas 36 peamist kliimariski, mis võivad nõuda Euroopa või riikidevahelise tasandi

meetmeid, et vähendada negatiivset mõju Euroopa energia- ja toidujulgeolekule,

ökosüsteemidele, infrastruktuurile, veevarudele, finantsstabiilsusele ja inimeste tervisele.

Paljud neist riskidest on juba saavutanud kriitilise taseme ja võivad ilma kiirete ja otsustavate

meetmeteta muutuda laiaulatuslikeks ning pidurdamatuteks.

Euroopa Keskkonnaameti andmetel2 ohustavad kliima muutumisega seotud ohud, nagu

äärmuslikud temperatuurid ja temperatuurikõikumised, tugevad sademed ja põuad, inimeste

tervist ja keskkonda ning võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju. Aastatel 1980–2022

ulatusid kliimakahjud Euroopa Liidus hinnanguliselt 650 mld euroni (2022. aasta hindades).

Hüdroloogilised ohud (üleujutused) moodustavad sellest peaaegu 43% ja meteoroloogilised

ohud (tormid, sh välk) ligikaudu 29%. Klimatoloogilistest ohtudest põhjustavad kuumalained

ligikaudu 20% kogukahjust, ülejäänud ±8% aga põud, metsatulekahjud ja külmalained.

Kliimasurmade arv oli ELi riikides aastatel 1980–2022 Euroopa Keskkonnaameti andmete3

kohaselt üle 220 000.

Eestis on keskmine õhutemperatuur viimasel sajandil tõusnud maailma keskmisest kiiremini.

Aasta keskmise temperatuuri tõus on Eesti mõõtmisandmetele tuginedes olnud vahemikus 2,2–

2,8 kraadi viimase 70 aasta kohta (perioodil 1950/51–2020/21). Temperatuuritõus on

hoogustunud 1980ndatest aastatest. Kõige tugevam on temperatuuritõusu trend veebruaris ja

märtsis, kui kuu keskmine õhutemperatuur on 70 aasta jooksul tõusnud 4–5 kraadi võrra4.

Keskmise temperatuuri edasise tõusu prognoosid sõltuvad globaalsetest pingutustest

kliimamuutuste pidurdamisel (KHG heitest ja maakasutusest), varieerudes sõltuvalt

stsenaariumist 3 ja 6 kraadi vahel aastaks 2100 võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga.

Lisaks tõusvale aasta keskmisele temperatuurile ja muutustele ilmastiku sesoonsuses (nt

varakevade algus on viimase 70 aasta jooksul nihkunud 19–27 päeva mandri-Eestis ja 37 päeva

saartel) väljenduvad juba realiseerunud ja eesseisvad muutused paljudes valdkondades ja

nähtustes: lume- ja jääkatte kestvuse ja ulatuse vähenemine, keskmise sademete hulga

suurenemine, muutused sademete sesoonsuses, tormide sagenemine ja tugevnemine,

valingvihmade sagenemine, põudade ja kuumalainete esinemise sageduse, kestvuse ja ulatuse

suurenemine.

1 https://www.eea.europa.eu/publications/european-climate-risk-assessment. 2 https://www.eea.europa.eu/en/analysis/indicators/economic-losses-from-climate- related?activeAccordion=ecdb3bcf-bbe9-4978-b5cf-0b136399d9f8. 3 https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/impacts-of-extreme-weather-and-5#tab-chart_1. 4 https://ut.ee/et/sisu/klimatoloog-kuumalainete-esinemissagedus-eestis-kahekordistunud

5

Liikide levilate muutus, invasiivsete võõrliikide ulatuslikum levik ning muutunud

keskkonnatingimused soodustavad uute kahjurite ja haiguste levikut ning teevad ökosüsteemid,

sh metsad ja põllukultuurid, veelgi vastuvõtlikumaks lisaks juba olemasolevatele ohuteguritele.

Meretaseme tõus, tugevamad tormid ja muutunud sadememustrid põhjustavad üleujutusi ja

erosiooni, mis teevad rannikualad haavatavamaks. Kliimamuutustest on haavatavad ka linnade

elanikud, keda ohustavad kuumalained, üleujutused või meretaseme tõusuga seotud ohud.

Nimetatud nähtuste sagenemine suurendab tõenäoliselt katastroofide ulatust, mis põhjustavad

märkimisväärseid majanduslikke kahjusid, terviseprobleeme ja surmajuhtumeid. Eestis on

kliimamuutustest enim haavatavad piirkonnad tiheasustatud rannikualad, siseveekogude-äärsed

piirkonnad, linnad. Kuumalainetest ja teistest ekstreemsetest ilmaoludest on enim ohustatud

linnaelanikud, vanemad ja krooniliste haigustega inimesed, renoveerimata korterelamute

elanikud ning sotsiaalselt haavatavamad piirkonnad, kus ka info tervise hoidmiseks vajalike

tegevuste kohta liigub kehvemini ja võimalused neid rakendada napimad. Kuumalainete

esinemine on viimase 30 aasta jooksul Balti riikides, eelkõige Eestis, järsult kasvanud.

Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (ingl k Intergovernmental Panel on Climate Change

ehk IPCC) rõhutab oma viimases, 2023. aasta kevadel avaldatud kliimamuutusi käsitlevas

sünteesiraportis5 KHG heite vähendamise kiireloomulisust ja vähendamise mõju

kliimamuutustega kohanemise vajadusele. Raporti kohaselt on vaja KHG atmosfääri

paiskamise vähendamisega tegeleda kohe, vastasel korral on võimatu piirata maa keskmist

õhtutemperatuuri tõusu 1,5°C või isegi 2°C võrra.

IPCC eriraport6 „Globaalne soojenemine 1,5 °C“ rõhutas kriitilist vahet globaalse soojenemise

piiramisel 1,5 °C või 2 °C võrra võrreldes tööstuseelse ajastuga. Raport järeldas, et soojenemise

piiramine 1,5 °C aitaks olulisel määral leevendada nii ökoloogilisi, majanduslikke kui ka

sotsiaalseid riske ja kahjusid võrreldes 2 °C soojenemisega.

Kliimamuutuste pidurdamiseks ehk inimtekkeliste KHG heite vähendamiseks tehakse

jõupingutusi nii rahvusvahelisel, ELi kui ka riikide tasandil, seades kliimaeesmärke,

kehtestades kliimamuutusteteemalisi arengukavasid ja õigusakte.

Kuigi Eesti kliimaeesmärgid on kokku lepitud riiklikes strateegiates ja arengukavades (nt

strateegia „Eesti 2035“7, „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“8, „Kliimamuutustega

kohanemise arengukava aastani 2030“9 (edaspidi KOHAK) ning „Riiklik energia- ja

kliimakava“10 (edaspidi REKK)) ning Euroopa Liidu määrustes (nt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2021/111911 (edaspidi Euroopa kliimamäärus), Euroopa Parlamendi ja

5 https://www.ipcc.ch/report/ar6/syr/. 6 IPCC, 2018: Global Warming of 1.5°C. An IPCC Special Report on the impacts of global warming of 1.5°C above pre-industrial levels and related global greenhouse gas emission pathways, in the context of strengthening the global response to the threat of climate change, sustainable development, and efforts to eradicate poverty [Masson-Delmotte, V., P. Zhai, H.-O. Pörtner, D. Roberts, J. Skea, P.R. Shukla, A. Pirani, W. Moufouma-Okia, C. Péan, R. Pidcock, S. Connors, J.B.R. Matthews, Y. Chen, X. Zhou, M.I. Gomis, E. Lonnoy, T. Maycock, M. Tignor, and T. Waterfield (toim). 7 https://valitsus.ee/sites/default/files/documents/2021- 06/Eesti%202035_PUHTAND%20%C3%9CLDOSA_210512_1.pdf. 8 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-03/310022023003%20%281%29.pdf. 9 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021- 06/Kliimamuutustega%20kohanemise%20arengukava%20aastani%202030.pdf. 10 https://www.mkm.ee/sites/default/files/documents/2022-03/Eesti%20riiklik%20energia- %20ja%20kliimakava%20aastani%202030.pdf. 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32021R1119.

6

nõukogu määrus (EL) 2023/85712 (edaspidi jõupingutuste jagamise määrus) ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/84113 (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja

metsanduse määrus), on nende eesmärkide täitmiseks ning Eestile sobivaimate lahenduste

elluviimise soodustamiseks vaja ka riigisiseselt reguleerida.

Õigusaktidest käsitletakse kliimat atmosfääriõhu kaitse seaduses, keskkonnamõju hindamise ja

keskkonna strateegilise mõju hindamise kontekstis keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (edaspidi KeHJS) ning sellele viidatakse kaudselt

jäätmeseaduses ja veeseaduses.

Õiguskorra stabiilsuse, süsteemsuse ja õigusselguse tagamise seisukohast on kaalutud, kas

kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise valdkonda on vaja rohkem õiguslikult reguleerida

või on võimalik lahendusi leida mitteregulatiivsel viisil. Lisaks on kaalutud, kas valdkonda on

kõige mõistlikum reguleerida uue tervikliku seadusega või täiendada olemasolevaid õigusakte.

Arutelude põhjal jõuti seisukohani, et täiendavate kliimaalaste strateegiliste dokumentide

loomine ega olemasolevate dokumentide uuendamine ei taga kliimamuutuste käsitlemist kõigi

valdkondade prioriteetse teemana, ei taga valdkondade vahel sidusust ega oma õiguslikku

jõudu. Seejuures sedastas Riigikohus 2023. aasta oktoobris Auvere õlitehase kaasuses (3-20-

711) muuhulgas, et „seadusandja peab parima kättesaadava teadusinfo ja Eesti rahvusvaheliste

kohustuste põhjal kehtestama realistliku ja õiguslikult siduva etapiviisilise ja sektoripõhise

heitkoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks“.

25. septembrist kuni 25. oktoobrini 2023. aastal toimus kliimaseaduse väljatöötamiskavatsuse

(edaspidi VTK) avalik konsultatsioon. Kokku laekus VTK kohta 312 ettepanekut rohkem kui 40

esitajalt, kelle seas oli nii valitsusasutusi, huvikaitseorganisatsioone, ettevõtteid kui ka

eraisikuid. Ettepanekud puudutasid erinevaid valdkondi. Üldiste ettepanekutena toodi

muuhulgas välja ootus, et eesmärkide saavutamiseks tuleks seada piisavad tähtajad, põlevkivi

ja turba kaevandamisel tuleks seada lõpptähtajad, kliimaeesmärkide saavutamisega koos tuleb

säilitada ettevõtete konkurentsivõime ja HKSi kuuluvatele sektoritele ei tuleks seada riiklikke

lisaeesmärke. Samuti puudutasid üldisemad ettepanekud kliimaneutraalsuse eesmärgi

varasemaks toomist ning seda, et kliimaseaduses ambitsiooni vähendamiseks peaks olema

sätestatud keeld. Kõik laekunud ettepanekud VTK kohta on koondatud tabelisse ja need leiab

Kliimaministeeriumi kodulehelt.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 60 paragrahvist, mis on jagatud kümnesse peatükki.

1. peatükk: Üldsätted

§ 1. Seaduse eesmärk

Paragrahvis 1 sõnastatakse seaduse eesmärgid. Seaduse peamine eesmärk on tagada Eesti riigi

panuse andmine ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu pidurdamisse, et tagada tervise ja

heaoluvajadustele vastav keskkond praegusele ja tulevasele põlvele. Selleks sõnastatakse

põhimõtted ja kohustused kliimaneutraalsele majandusele üleminekuks ja kliimamuutustele

12 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32023R0857&qid=1718788039729 13 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2018/841/oj?locale=et.

7

vastupanuvõimelise ühiskonna tagamiseks. Eesti lähtub eesmärkide seadmisel Pariisi

kliimaleppe raames kokkulepitust kooskõlas Euroopa kliimapoliitika raamistikuga.

§ 2. Reguleerimisala

Paragrahvis 2 avatakse seaduse sisu, st kirjeldatakse, mida seadusega reguleerida soovitakse.

Seaduses sätestatakse põhimõtted ja eesmärgid kliimamuutuste leevendamiseks ja

kliimamuutustega kohanemiseks, kliimapoliitika elluviimisega seotud kohustused

riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele, kliimamuutuste negatiivset mõju

vähendavad ja majanduse konkurentsivõimet soodustavad meetmed, eesmärkide täitmise seire

ja aruandluse nõuded ning juhtimisstruktuur eesmärkide ja kohustuste täitmise tagamiseks.

2. peatükk: Mõisted

Selles peatükis esitatakse kliimavaldkonna olulisemad mõisted, mida kasutatakse

eelnõukohases seaduses.

§ 3. Kasvuhoonegaasid

Paragrahvis 3 defineeritakse kasvuhoonegaaside mõiste Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2018/199914 V lisa 2. osa järgi, mille kohaselt arvestatakse kasvuhoonegaaside

hulka süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O), väävelheksafluoriid

(SF6), lämmastiktrifluoriid (NF3), fluorosüsivesinikud (HFCd) ja perfluorosüsivesinikud

(PFCd). Kehtivas õigusruumis on kasvuhoonegaaside mõiste sätestatud atmosfääriõhu kaitse

seaduse (AÕKS) §-s 130, kuid arvestades kliimakindla majanduse seadusega sätestatavaid

eesmärke ning sisu, on otstarbekas kasvuhoonegaaside mõiste üle tuua eelnõukohasesse

seadusesse ning AÕKSi lisada viide sellele.

§ 4. Süsinikdioksiidi ekvivalent

Kasvuhoonegaaside inventuuriandmete koostamiseks ja esitamiseks teisendatakse

kasvuhoonegaasid ümber süsinikdioksiidi ekvivalendiks. Paragrahvi 4 kohaselt on

süsinikdioksiidi ekvivalent ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on

ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks, kasutades globaalse soojendamise potentsiaali, mis

on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/104415, millega täiendatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2018/1999 seoses globaalse soojendamise potentsiaali

väärtuste ja inventuurisuuniste ning liidu inventuurisüsteemiga ja tunnistatakse kehtetuks

komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 666/201416, lisas. Kehtivas õigusruumis on

süsinikdioksiidi ekvivalendi mõiste sätestatud AÕKSi §-s 133. See tuuakse üle eelnõukohase

seaduse koosseisu sarnaselt kasvuhoonegaaside mõistega, mis on regulatsiooni terviklikkuse

seisukohalt otstarbekam, kuna kliimamuutuste leevendamise eesmärkide seadmine on

kliimakindla majanduse seaduse keskmes.

§ 5. Globaalse soojendamise potentsiaal

14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018R1999. 15 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg_del/2020/1044/oj. 16 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32014R0666.

8

Globaalse soojendamise potentsiaal näitab, mitu korda on kasvuhoonegaasi üks molekul

soojuse tagasipeegeldamise võimelt efektiivsem kui süsinikdioksiidi molekul. Näiteks metaani

(CH4) globaalse soojendamise potentsiaal on 28, dilämmastikoksiidil (N2O) 265,

väävelheksafluoriidil (SF6) 23 500 ning lämmastiktrifluoriidil (NF3) 16 100. Globaalse

soojendamise potentsiaali mõiste on seotud kasvuhoonegaaside ja süsinikdioksiidi ekvivalendi

mõistetega ning tuuakse seetõttu samuti AÕKSi §-st 134 üle eelnõukohasesse seadusesse.

§ 6. Kasvuhoonegaaside heitkogus

Kasvuhoonegaaside heitkogus on eelnõukohase seaduse mõttes energeetika, transpordi,

hoonete, tööstuse, jäätmemajanduse, põllumajanduse ning maakasutuse sektoris tekkiv heide.

Selleks, et hinnata rahvusvaheliste lepetega võetud ja ELis kokkulepitud kliimaeesmärkide

poole püüdlemist, tuleb võtta arvesse kõikide KHG inventuuri sektorite KHG heide ning

sidumine. Seetõttu on eelnõukohase seaduse §-s 6, erinevalt atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s

131 sätestatust, KHG heitkogus kõikides majandussektorites tekkiv KHG heitkogus kokku.

Eesti arvestab iga aasta inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja sidumist riiklikus

kasvuhoonegaaside inventuuris. Esitatud andmed sisaldavad heitkoguste hinnanguid alates

1990. aastast kuni üle-eelmise aastani (x-2 aastat). 1990. aasta on rahvusvaheliselt kokku

lepitud võrdlusaasta. Viimane, aastal 2024 valminud aruanne koondab info perioodi 1990–2022

kohta.

Eesti KHG heitkogus 2022. aastal oli 14,3 miljonit tonni CO2 ekvivalenti (edaspidi t CO2 ekv).

2022. aastal pärines suurem osa KHG heitkogusest energeetikasektorist, kusjuures

energiatööstus ja -tootmine moodustasid 64% koguheitest, ning transpordist 18%.

Põllumajanduse heide moodustas 2022. aastal koguheitest 11%.

§ 7. Kliimamuutuste leevendamine

Kliimamuutuse leevendamisena käsitatakse meetmete võtmist kasvuhoonegaaside heite

vähendamiseks või vältimiseks ning sidumise suurendamiseks, et vähendada kliimamuutuse

kiirust ja mõju. Tegemist on uue terminiga, mida pole varem seadustes defineeritud.

§ 8. Kliimamuutustega kohanemine

Paragrahvis 8 on sätestatud kliimamuutusega kohanemise mõiste eelnõukohase seaduse

kontekstis. Kliimamuutustega kohanemisena mõeldakse meetmete võtmist kliima

muutumisega kaasnevate riskide (nt sagenevate tormide, üleujutuste, põudade ja ekstreemsete

ilmastikunähtuste) maandamiseks, et tagada ühiskonna ning ökosüsteemide vastupanuvõime ja

heaolu. Kohanemismeetmed on suunatud teadlikkuse ja vastupanuvõime suurendamisele ning

ettevaatuspõhimõtte rakendamisele. Kliimamuutustega kohanemine on samuti uus termin, mida

pole varem seadustes defineeritud.

§ 9. Kliimaneutraalsus

Kliimaneutraalsus on kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaal. Kliimaneutraalsuse

eesmärk tuleb ELi kliimamäärusest (EL) 2021/1119, mille kohaselt tasakaalustatakse

kasvuhoonegaaside heide ja sidumine kogu ELis hiljemalt 2050. aastaks ning selleks ajaks

vähendatakse netoheide nullini. Kliimaneutraalsust peaksid aitama saavutada kõik

majandussektorid, mille puhul reguleeritakse kasvuhoonegaaside heidet või sidumist.

9

12. mail 2021 kiitis Riigikogu heaks Eesti pikaajalise strateegia „Eesti 2035“, milles lepiti

kokku Eesti kliimaneutraalsuse eesmärgis aastaks 2050. 2023. aasta 8. veebruaril lisas

Riigikogu selle muudatuse ka „Kliimapoliitika põhialustesse aastani 2050“.

§ 10. CO2 neutraalsus

CO2 neutraalsus on süsinikdioksiidi heite ja sidumise vaheline arvestuslik tasakaal, mille

tulemusena süsinikdioksiidi heide ei ületa selle sidumist. CO2 neutraalsus ei hõlma teisi

kasvuhoonegaase. Näiteks biomassi põletamine on arvestuslikult CO2 neutraalne, kuid

inventuuris võetakse arvesse teisi põlemisel tekkinud kasvuhoonegaase.

§ 11. Kliimakindlus

Kliimakindluse all mõistetakse olemasolevas õigusruumis, nt Euroopa Komisjoni teatises

„Taristu kliimakindluse tagamise tehnilised suunised aastateks 2021–2027“17, nii

kliimamuutustega kohanemist kui ka kliimamuutuste leevendamist. Eesti õigusruumis on

kliimakindluse tagamist käsitletud peamiselt taristu rajamiseks toetuste andmise tingimustes,

kus on viidatud ülalmainitud teatisele ning selle suunistele kliimakindluse hindamiseks ja

tagamiseks, kuid mõistet eraldi defineeritud ei ole. Nõue tagada Euroopa ühendamise rahastu

(CEF) rahastatud projektide puhul kliimakindlus tuleb ELi määrusest 2021/115318.

Kliimakindla majanduse seaduses kliimakindluse mõiste sisustamise eesmärk on võimaldada

laiendada kliimakindluse hindamise ja tagamise nõuet selliselt, et kliimamuutuste leevendamise

ja nendega kohanemise aspektid oleksid hinnatud laiemalt kui CEFi rahastatud projektide

puhul. Kliimakindluse tagamine on protsess, mille eesmärk on vältida ühiskonna, taristu või

looduskeskkonna vastuvõtlikkust ja suurendada vastupanu- ning reageerimisvõimet

võimalikele pikaajalistele kliimamõjudele, tagades samas, et järgitakse energiatõhususe

esikohale seadmise põhimõtet ja et kasvuhoonegaaside heitkoguste tase on kooskõlas 2050.

aastaks saavutatava kliimaneutraalsuse eesmärgiga. Seega järgitakse kliimakindluse tagamiseks

olulise kahju ärahoidmise põhimõtet kooskõlas kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning

energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega.

§ 12. Kasvuhoonegaaside sidumine

Kasvuhoonegaaside sidumine tähendab süsinikdioksiidi (CO₂) või teiste kasvuhoonegaaside

aktiivset eemaldamist atmosfäärist. Kuna kogu kasvuhoonegaaside heite kõrvaldamine selle

tekkekohas ei ole võimalik, on sidumine hädavajalik vältimatu heite tasakaalustamiseks ja

globaalse soojenemise piiramiseks. Süsiniku sidumine tähendab CO₂ ohutut eemaldamist ja

säilitamist, et see ei saaks aidata kaasa ülemaailmse temperatuuri tõusule. Süsiniku atmosfäärist

eemaldamiseks on tehnoloogilisi ja looduspõhiseid lahendusi.

Süsiniku sidumise eesmärk maakasutuse ja metsanduse puhul võeti vastu paketi „Eesmärk 55“

raames, millega seati ELi eesmärgiks siduda 2030. aastaks maakasutuse, maakasutuse muutuse

ja metsanduse sektoris 310 mln t CO₂ ekv. Sektor hõlmab tegevusi, mis on seotud süsinikku

looduslikult neelavate ja siduvate maade ja metsade kasutamise ja majandamisega.

17 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021XC0916(03). 18 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021R1153.

10

3. peatükk. Põhimõtted

Kliimakindla majanduse seaduses sätestatud põhimõtete adressaadid on:

- seadusandja – põhimõtted on eelkõige suunatud õigusruumi kujundajatele kliimakindla

majanduse seaduses välja toodud sektorites, millele on seatud kasvuhoonegaaside

heitkoguse vähendamise eesmärgid, ning kliimamuutustega kohanemise suunamiseks

õigusruumis;

- riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse üksused – õigusaktide ja strateegiliste

planeerimisdokumentide väljatöötamisel ja investeerimisotsuste tegemisel kliimakindla

majanduse seaduse põhimõtetega arvestamiseks;

- õigust rakendavad haldusorganid ja kohus – neile on need põhimõtted

tõlgendamissuunisteks.

Kliimakindla majanduse seaduse põhimõtete otseseks adressaadiks ei ole füüsilised isikud ega

ettevõtjad. Kuigi seaduseelnõus sätestatud põhimõtted on osaliselt kehtestatud ka valdkondlikes

eriseadustes, on oluline sätestatud põhimõtted kokku koondada ka seaduseelnõus kehtestatud

kliimaeesmärkide täitmiseks ja selgete suuniste andmiseks meetmete rakendamiseks.

Kehtestatavad põhimõtted on erineva ulatuse ja iseloomuga, sisaldades nii üldiseid

valdkonnaüleseid põhimõtteid kui ka konkreetsemaid või valdkonnapõhiseid juhtpõhimõtteid.

§ 13. Põlvkondadevahelise õigluse põhimõte

Kliimamuutuseid tuleb leevendada ja nendega kohaneda viisil, mis tagab, et ühel ajahetkel

elavad inimesed ei jäta tulevikus elavatele inimestele põhjendamatult suurt kasvuhoonegaaside

heite vähendamise ja kliimamuutuste tagajärgedega kohanemise koormat. Samal ajal tuleb

kliimaneutraalsuse poole liikumisel ja heitkoguste vähendamisel tagada ka praeguste

põlvkondade toimetulek ning õiglane üleminek.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid ja vahe-eesmärgid peavad olema selge

suunaga ning ei tohi piirata järgmiste põlvkondade inimõigusi. Pariisi leppe alustingimustes on

öeldud, et kliimamuutuste ohjamise meetmete rakendamisel peab järgima, edendama ja

arvestama oma kohustusi inimõiguste ja eri põlvkondade võrdsel kohtlemisel. Selleks, et vältida

kliimamuutuste leevendamise edasilükkamist, on vaja kliimaeesmärkide seadmisel ja meetmete

kavandamisel arvestada põlvkondadevahelise õigluse põhimõttega. Rahvusvahelises praktikas

on nt Saksamaa Konstitutsioonikohus 2021. aastal Saksamaa kliimaseaduse puhul otsustanud,

et kliimaseadus oli puudulik, kuna ei sätestanud emissioonide vähendamise üksikasju piisavalt

täpselt. Konstitutsioonikohtu hinnangul ei olnud seaduses reguleeritud riiklike KHG

vähendamise eesmärkide ajakohastamine pärast aastat 2031. Konstitutsioonikohus leidis, et ei

tohi juhtuda, et ühele põlvkonnale antakse õigus kasutada suhteliselt kerge koormusega suurt

osa CO2 eelarvest, jättes radikaalsema heite vähendamise koorma järgmistele põlvkondadele,

kelle vabadused oleksid seetõttu oluliselt piiratud. Seadusandja oleks pidanud võtma

ettevaatusabinõusid, et seda suurt koormust leevendada. Kohus kohustas seadusandjat 2022.

aasta lõpuks täpsemalt reguleerima 2030. aasta järgse perioodi KHG heitkoguste vähendamise

eesmärke. Nimetatud otsuse järel täiendati Saksamaa kliimaseadust oluliselt täpsemate

kliimaeesmärkidega aastani 2050.

Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on 09.04.2024 otsuses Verein Klimaseniorinnen Schweizjt v

Šveits rõhutanud vajadust vältida tulevastele põlvkondadele langevat ebaproportsionaalselt

suurt koormust kliimamuutuse leevendamisel. Kohus sedastas, et riikidel on oma

rahvusvaheliselt võetud kohustuste täitmisel suur kaalutlusruum sobiva liikumistempo ja

11

vahendite valikul, kuid riik peab siiski nägema ette süsinikuneutraalsuseni jõudmise ajalise

liikumissuuna kujul, mis talle sobib, võttes arvesse kasvuhoonegaaside allikaid ja heitkogust

ning kõiki muid asjakohaseid tegureid (vt nt otsuse punkte 547 ja 549).

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus sätestatakse sektorite konkreetsed eesmärgid

viieaastase vahega, et tagada, et olulisi otsuseid ei lükataks hilisemateks aastateks, üleminek

kliimaneutraalsusele oleks sujuv ning suurem osa heitkoguste vähendamisest toimuks

võimalikult kiiresti ehk hiljemalt 2040. aastaks. Aastaks 2040 tuleb Eestil heitkoguseid

vähendada vähemalt 57% võrreldes 2022. aasta tasemega (–82% võrreldes 1990. aastaga).

Eelnõukohase seadusega nähakse ette ka regulaarse kliimamuutuste leevendamise ja

kohanemise alase aruandluse, seire ja prognooside koostamise kohustus, mille eesmärk on

jälgida vastavate eesmärkide täitmist ning prognoositud heite vähendamise trajektoori,

metoodikate ja andmete täienemist, uusi tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi,

rahvusvahelisi arenguid ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste

eesmärkide saavutamiseks. Peatükis 8 sätestatud kliimaaruande alusel tehakse vajaduse korral

ettepanekud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide või

meetmete kohandamiseks või uute eesmärkide seadmiseks.

Juunis 2024. aastal avaldatud Yale’i ja Columbia ülikoolide koostatava keskkonnategevuse

tulemuslikkuse indeksi (Environmental Performance Index) alusel on Eesti teinud maailma

riikidest kõige enam edusamme keskkonnaseisundi parandamisel. Andmed näitavad seejuures,

et viimasel kümnel aastal on maailmas ainult viies riigis – Eestis, Soomes, Kreekas, Ida-Timoris

ja Ühendkuningriigis – heide vähenenud määral, mis on vajalik 2050. aastal

kliimaneutraalsuseni jõudmiseks.

§ 14. Õiglase ülemineku põhimõte

Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks vajalikud otsused puudutavad otseselt või kaudselt

kõiki Eesti elanikke, kuna kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks tuleb teha muudatusi

tootmistehnoloogiates, ressursside kasutamises, soodustada tarbimisharjumuste muutumist jne.

Õiglase ülemineku põhimõte on eelkõige suunatud haavatavatele ühiskonnagruppidele,

sektoritele ja ettevõtetele, keda need otsused ja muudatused puudutavad. Oluline on seejuures

silmas pidada, et lähtepunkt on erinevatel ühiskonnarühmadel erinev ja muudatuste

esilekutsumiseks võivad olla vajalikud investeeringud. Seetõttu peab üleminek toimuma järk-

järgult, mõistlikult ja sotsiaalselt tasakaalustatult, et ka haavatavad grupid jõuaksid oma

tegevuste kavandamisel kliimaeesmärke arvesse võtta. Sellisele seisukohale on asunud ka

Euroopa Ülemkogu 12. detsembri 2019. aasta järeldustes, mis puudutasid kokkulepet saavutada

2050. aastaks kliimaneutraalne liit kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega: vaja on

kehtestada tugiraamistik, mis toob kasu kõigile liikmesriikidele ning sisaldab piisavaid

instrumente, stiimuleid, toetusi ja investeeringuid, et tagada kulutõhus, aus ning sotsiaalselt

tasakaalustatud ja õiglane üleminek, võttes arvesse riikide erinevat lähteolukorda.

Sotsiaalse Kliimafondi (edaspidi SKF) määrus (EL) 2023/95519 defineerib vähekaitstud

leibkonda kui energiaostuvõimetu leibkond või selline leibkond, sh madala sissetulekuga ja

väiksema keskmise sissetulekuga leibkond, keda oluliselt mõjutavad fossiilkütuste hinnatõusud

ning kellel puudub võimalus kasutatava hoone renoveerimiseks, heiteta või vähese heitega

sõidukite ostmiseks või alternatiivsetele säästvatele transpordiliikidele, sh ühistranspordile,

üleminekuks. Eelnõukohases seaduses mõistetakse haavatavate ühiskonnagruppide all laiemalt

19 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32023R0955.

12

nii KHG vähendamise eesmärkide täitmisest kui ka kliimamuutustest põhjustatud

ekstreemsetest ilmastikuoludest, nt kuumalainetest, üleujutustest, tormidest, enim mõjutatuid

gruppe – lapsi, eakaid, kroonilisi haigusi põdevaid, vaesemaid inimgruppe või

süsinikumahukate sektorite töötajaid ja maapiirkondades elavaid inimesi. Haavatavad sektorid

on nt fossiilkütustest sõltuvad või muud kasvuhoonegaaside heitkoguste mahukad sektorid.

§ 15. Teaduspõhisus

Selleks, et kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks vajalikke

meetmeid parimal viisil kavandada ning rakendada, on oluline, et otsused põhineksid

teaduspõhistel andmetel kliimamuutuste ning nende leevendamise ja kohanemise meetmete

kohta. Ka ELi kliimamääruses on sätestatud, et liidu kliimameetmed ja jõupingutused saavutada

kliimaneutraalsus 2050. aastaks tuleb rajada teaduslikele eksperditeadmistele ja parimale

kättesaadavale ajakohastatud tõendusmaterjalile koos faktilise ja läbipaistva teabega

kliimamuutuste kohta. Seejuures on vajalikud teadmised kliima projektsioonide ning

kasvuhoonegaaside prognooside kohta pikaajalises vaates ning erinevate meetmete mõjust

kasvuhoonegaaside heite vähendamisele.

§ 16. Teiste keskkonnaeesmärkidega kooskõla hoidmise põhimõte

Paragrahvis 16 on kirjeldatud teiste keskkonnaeesmärkidega kooskõla hoidmise põhimõte, mille

kohaselt peab kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks

võetavate meetmete kavandamine ja rakendamine olema kooskõlas teiste

keskkonnaeesmärkidega, nt elurikkuse eesmärkidega. Selle põhimõtte sõnastamise eesmärk

kliimakindla majanduse seaduse kontekstis on rõhutada, et kliimamuutuste leevendamise ja

nendega kohanemise eesmärkide poole püüeldes ei tohi kahjustada teisi keskkonnaeesmärke,

k.a keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 8 sätestatud keskkonna kõrgetasemelise ja

tervikliku kaitse põhimõtet, §-s 9 ettevaatuspõhimõtet ja §-s 10 vältimispõhimõtet ning

alternatiivsetest meetmetest tuleb eelistada erinevate keskkonnaeesmärkide suurimat kooskõla

pakkuvaid lahendusi. Looduskaitse ja elurikkuse vaatest on kõige olulisem põhimõte, et

kliimameetmed ei tohi kahjustada elurikkust, vaid tuleb leida võimalusi koos kliimamuutuste

leevendamisega tagada ka looduse hea seisund. Heas seisundis ökosüsteemid on

kasvuhoonegaaside sidumisel ning kliimamuutuste mõjudega kohanemisel äärmiselt olulised.

Väga tähtis on hoida olemasolevaid väärtusi, juba kahjustunud ökosüsteemide ning nendega

seotud looduse hüvede taastamine on kulukas ja alati keerulisem, kui on olemasolevate heas

seisundis ökosüsteemide säilitamine.

§ 17. Konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna soodustamine

Kliimakindla majanduse all käsitatakse kliimakindla majanduse seaduse kontekstis

kasvuhoonegaaside heidet vähendavat ja kliimamuutuste mõjudele vastupanuvõimelist

majanduskeskkonda, mis soodustab seejuures konkurentsivõimelist ettevõtluskeskkonda ja

majanduspoliitikat.

Ka strateegia „Eesti 2035“ seab eesmärgi, et aastaks 2050 on Eesti konkurentsivõimeline,

teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja

liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutustest põhjustatud ebasoodsaid

mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada. Euroopa Komisjon esitas

11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ uue majanduskasvu strateegia,

mille eesmärk on muuta EL õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja

13

konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus hiljemalt 2050. aastaks ei ole enam

kasvuhoonegaaside netoheidet ja majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud.

Kliimakindla majanduse seadus annab liikumissuuna heite vähendamiseks peamistes

kasvuhoonegaaside heidet mõjutavates valdkondades. Seejuures seatakse heite vähendamise

eesmärgid tööstussektorile, sh eraldi põlevkiviõlitootmisele kui kõige heitemahukamale

tööstusele. Maakasutussektoris seatakse eraldi heite vähendamise siht ka turbatootmisele kui

heitemahukale valdkonnale. See annab ettevõtlussektorile pikaajalise sihi ja kindluse riigi

eesmärkidest, mis soodustab pikaajaliste investeerimisotsuste tegemist vähesema heitega

tehnoloogiate kasutuselevõtuks.

Kõiki valdkondi mõjutab seejuures enim üleminek taastuvenergiale. Eesmärk on toota 100%

elektri tarbimise mahust taastuvatest allikatest aastaks 2030. See on vajalik kõigis teistes

sektorites toodete ja teenuste dekarboniseerimiseks ja äriühingute kestlikkusega seotud

eesmärkide täitmiseks. Taastuvenergia ning selle kaudu väiksem toote ja ettevõtte

keskkonnajalajälg on aina enam konkurentsieeliseks, andes ligipääsu rahvusvahelistele

tarneahelatele. Riigi taastuvenergia arendamise eesmärgid peaksid selle kümnendi lõpuks

tagama suures mahus puhta energia pakkumise, mis omakorda soodustab uue tööstuse

lisandumist.

Kliimakindla majanduse seadusega on vaja anda pikaajaline kindlus nii maavarade kui ka puidu

kasutamise mahtude kohta. Eesti loodus- ja maavarade kasutamisel tuleb rohkem tähelepanu

pöörata mh turba ja puidu kohapealsele väärindamisele. Puidu väärindamise valdkond hõlmab

kogu puitmaterjali väärtusahelat puu kasvamisest metsas lõpptoote valmimise ja turustamiseni.

Maavarade valdkonnas võib Eesti konkurentsieelis tulevikus olla selliste ressursside

kasutuselevõtt ja kohapealne väärindamine, mille järele on rahvusvahelisel turul suur nõudlus,

nagu kliimaneutraalse majanduse tarvis kriitilise tähtsusega toormed ja nendest valmistatud

seadmete komponendid.

Ressursside suurem kohapealne väärindamine annab majandusele suuremat lisandväärtust ja

parandab konkurentsivõimet mitmel olulisel viisil. Kohapealsete tootmisprotsesside

arendamine ja laiendamine loob uusi töökohti ning suurendab kohaliku tööjõu oskusteavet ja

spetsialiseerumist, mis loob eeldused kõrgemaks palgatasemeks. Lisaks võimaldab

innovatsioon ja tehnoloogia arendamine Eestis kohapeal ettevõtetel kiiremini reageerida turu

muutustele ja pakkuda kvaliteetsemaid tooteid, mis suurendavad eksporti ja parandavad nende

rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Ringmajandus ja ressursside ringlussevõtt on mitmel põhjusel tähtsad konkurentsivõimelise

majanduskeskkonna jaoks: ressursside tõhusam kasutamine ja tootmiskulude vähendamine;

innovatsioon ja uued ärimudelid toodete disainimiseks, tootmiseks ja kasutamiseks;

loodusvarade kasutamise pikaajaline jätkusuutlikkus, mis on kriitiline ettevõtete pikaajalise

konkurentsivõime tagamiseks; tööhõive ja uued majandusvõimalused, eriti valdkondades, nagu

jäätmekäitlus, taaskasutus ja kliimasäästliku tehnoloogia arendamine. Uued töökohad ja

tööstusharud aitavad mitmekesistada majandust ja tugevdavad majanduse vastupanuvõimet

erinevatele šokkidele ja kriisidele.

Tööstussektoris on oluline parandada ka võimalusi tööstuslikeks katseteks loamenetluste

lihtsustamiseks ning sihitud grantide pakkumist uutele tööstusharudele.

14

Transpordisektori konkurentsivõime suurendamise võimalus on senisest suurem kohalikel

ressurssidel põhinevate kütuste, sh taastuvelektri, biometaani ja rohelise vesiniku tootmisel ja

tarbimisel. Samuti on olulisel kohal Eesti ettevõtete arendatavad liikuvuse digitaliseerimine

tehnoloogiad, nt viimase miili lahendused, mis aitavad kaasa nüüdisaegse liikuvuse

planeerimisele ja korraldamisele. Ka Eesti merendussektor on Eesti majanduse

konkurentsivõime tagamisel oluline. Kuna 60% Eesti ekspordist liigub merevedude kaudu,

sõltuvad meretranspordi hindadest Eesti ettevõttete toodete hinnad eksporditurgudel.

Merendussektoris on Eesti võimalus luua kliimasäästlike meretehnoloogiate ja laevade

ümberehituse keskus ja toetada merenduse kliimatehnoloogiate teadus- ja arendustegevust.

§ 18. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärke toetavate tehnoloogiate

valiku põhimõte

Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamiseks peab tehnoloogiate

valikul arvesse võtma efektiivsust, ressursside mõistlikku kasutust ning võimalikult vähest

kasvuhoonegaaside heidet. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärke toetavate

tehnoloogiate valiku põhimõtte sätestamise eesmärk on rõhutada tehnoloogilise innovatsiooni

ning teadus- ja arendustegevuse olulisust kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel. Tähtis on

võimaldada ka üleminekutehnoloogiate kasutamist. Ka ELi kliimamääruses on juba 2040. aasta

eesmärkide puhul välja toodud, et arvesse tuleb võtta parimat kättesaadavat, kulutasuvat, ohutut

ja skaleeritavat tehnoloogiat.

§ 19. Kasvuhoonegaaside lekke vältimise põhimõte

Kasvuhoonegaaside lekke vältimise põhimõtte sätestamise eesmärk on aidata edendada KHG

heite vähendamist kolmandates riikides. KHG lekke vältimise põhimõtte sätestamise

aluspõhimõtted on sätestatud ELi määruses 2023/95620, millega kehtestatakse süsiniku

piirimeede. Niikaua kui märkimisväärse osa ELi rahvusvaheliste partnerite poliitikaga ei

saavutata samaväärseid kliimaeesmärke, esineb KHG heite ülekandumise risk. KHG heite

ülekandumine tekib siis, kui teatavate tööstussektorite või allsektorite ettevõtjad viivad

kliimapoliitikaga seotud kulude või piirangute tõttu tootmise üle teistesse riikidesse või kui

nendest riikidest imporditavad tooted ja/või teenused asendavad samaväärseid, kuid vähem

kasvuhoonegaaside heidet tekitavaid tooteid ja/või teenuseid. See võib põhjustada ülemaailmse

koguheite suurenemise. Kuna EL suurendab oma kliimaeesmärke, võib süsinikuheite

ülekandumise risk kahjustada liidu heite vähendamise poliitika tulemuslikkust ja väga oluliselt

ka majanduse konkurentsivõimet ning seega ka heaolu.

ELi määruses 2023/956 käsitletakse piirimeedet valitud kaupade suhtes (tsement, elekter,

väetised, raud ja teras, alumiinium, kemikaalid), kuid seaduseelnõu kontekstis on süsinikulekke

vältimise põhimõtte eesmärk hoiduda strateegiliselt oluliste toodete tootmise või teenuste, nagu

toidutootmine ja kliimaneutraalsele majandusele üleminekuks vajalike sisendite tootmine,

kolmandatesse riikidesse viimisest, kuna seal puuduvad keskkonna- ja kliimaeesmärgid või on

need leebemad, mistõttu on toote või teenuse keskkonnajalajälg suurem, aga toode või teenus

võib olla odavam, nt saastava tehnoloogia kasutamise ja keskkonnatasude puudumise tõttu.

Selle vältimiseks on eelnõus kliimaeesmärkide seadmisel tööstussektorile (v.a

põlevkiviõlitööstusele) § 30 lõikes 4 lisatud heitepuhver, mis on 30% 2030. aasta KHG

maksimaalsest heitkogusest.

20 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2023/956/oj.

15

§ 20. Ringmajanduse põhimõte

Ringmajanduse valdkonna peamine panus KHG heite vähendamisse seisneb pikaajalises

materjaliressursi väärtuse hoidmises ja seega teiste valdkondade KHG heite vähendamises ning

ressursside efektiivsemas kasutamises. Seega on tegemist horisontaalse valdkonnaga, mis

avaldab mõju kõikidele sektoritele.

Ringmajanduse vaates on asjakohased järgmised põhieeldused:

• teisese toorme uurimine ja kasutuselevõtt,

• eelduste loomine toodete pikaealisuseks ja parandatavuseks,

• ressursi raiskamise ja jäätmetekke piiramine.

Oluline on tagada ringmajanduse põhimõtete läbiv kasutus ja arusaam. Toote arendamisel,

tootmisel ja tarbimisel tuleb järgida ringmajanduse põhimõtteid ning lähtuda jäätmehierarhiast

ja tarbijate vajadusest. Toodete kavandamise etapis määratakse kindlaks kuni 80% nende

keskkonnamõjust. Oluline on keskenduda tootmisprotsesside ringsusele, et edendada

väärtusahelates ja tootmisprotsessides tervikuna materjalisäästu ning suurendada ringlussevõttu

tööstussektoris.

Kui tooted on toodetud osaliselt teisesest toormest, vastupidavad, korduskasutatavad,

ajakohastatavad ja kergemini parandatavad ning ringlusse võetavad, sh tootes on vähendatud

ohtlike kemikaalide sisaldust, siis on võimalik vähendada toote CO2- ja keskkonnajalajälge.

Inimeste/tarbijate jaoks pakub ringmajandus kvaliteetseid, funktsionaalseid ja ohutuid tooteid,

mis on tõhusad ja taskukohased, kestavad kauem ning on mõeldud korduskasutamiseks,

parandamiseks ja kvaliteetseks ringlussevõtuks. Mitmesuguste uute kestlike teenuste, toote-

teenuse-mudelite ja digilahendustega kaasnevad parem elukvaliteet, innovaatilised töökohad

ning paremad teadmised ja oskused.

§ 21. Energiatõhususe suurendamine

Energiatõhususe suurendamise põhimõtte lisamine kliimakindla majanduse seadusesse on

relevantne, lähtudes asjaolust, et energeetikasektor on peamine kasvuhoonegaaside heitkoguste

allikas. Energiatõhususe eesmärgi seadmise kohustus tuleb ka energiatõhususe direktiivist

EL/2023/179121 (edaspidi EED), mille kohaselt on ELi 2030. aasta energiatõhususe eesmärk

vähemalt 32,5% võrreldes 2030. aastaks prognoositud energiatarbimisega. Eesti on võtnud väga

ambitsioonikad energiatõhususe parandamise kohustused (kumulatiivselt ~ 22 TWh aastaks

2030). Kliimakindla majanduse seadus peaks aitama asetada energiatõhususe direktiivi (EED),

aga ka kehtestamisel oleva hoonete energiatõhususe (EL) 2024/127522 (EPBD) ja

taastuvenergia direktiivi (EL) 2023/241323 (REDIII) nõuded sobivasse konteksti, et need

suunaksid riigi elukeskkonda tervikuna.

Mõju energiatõhususele tuleb arvestada ka tuleviku otsuseid tehes. Poliitiliste, planeerimis- ja

investeerimisotsuste juures tuleb arvestada ja hinnata energiatõhusust ühe komponendina ehk

kuidas mõjutab otsus energiatõhususe tuleviku kohustusi. Mõju võib olla energiatõhususele ka

negatiivne, kuid siis peavad teised sektorid panustama rohkem, oluline on jälgida sektorite ülest

mõju. See on kooskõlas ka energiatõhususe direktiivi artikli 3 energiatõhususe esikohale

21 https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2023/1791/oj. 22 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32024L1275&qid=1715256617895. 23 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32023L2413.

16

seadmise põhimõttega. Energiatõhususe suurendamise peamised meetmed on hoonete

rekonstrueerimine, kuna hooned tarbivad ca 50% energia lõpptarbimisest, ning teisel kohal on

transport, kus tarbitakse ~ 30% energia lõpptarbimisest.

§ 22. Ressursside kohapealne väärindamine

Kliimaneutraalsele majandusele üleminekul mitmekesistatakse ja tõhustatakse kohalike

ressursside väärindamist ja ringset kasutust, sh Eesti loodusvarade ja maavarade ning teisese

toorme kohapealset väärindamist. Väärindamine on maa- ja loodusvarade ning teisese toorme

väärtuse suurendamine, suurendades sektoris loodavat lisandväärtust. Eesmärk on, et teadus- ja

arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse toel väärindatakse kohalikke ressursse

kestlikult, elurikkusega arvestavalt ja suure ressursitootlikkusega, keskendudes nii esmasele kui

ka teisesele toormele ning võimendades bio- ja ringmajandust.

§ 23. Kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate katsetamise ja

kasutuselevõtu soosimine

Paragrahvis 23 sätestatud kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavate tehnoloogiate

väljatöötamise, katsetamise ja kasutuselevõtu põhimõtte sätestamise eesmärk on anda

kliimakindla majanduse seaduse kaudu eelised KHG heite vähendamist toetavate tehnoloogiate

ja meetodite väljatöötamiseks ning võimaldada kiirendatud menetluses KHG heite vähendamist

või sidumist soodustavate tehnoloogiate katsetamist ja uurimist.

§ 24. Süsinikuvaru hoidmist ja loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate

tegevuste ja meetodite soosimine

Paragrahvis 24 sätestatakse, et erinevates sektorites eelistatakse ja soositakse tegevusi,

meetodeid ja looduspõhiseid lahendusi, mis aitavad talletada süsinikuvaru mullas,

ökosüsteemides, linnade ja maastike rohevõrgustikus ja mujal (sh ehitusmaterjalides, setetes),

vähendavad kasvuhoonegaaside heidet või suurendavad kasvuhoonegaaside sidumist

erinevates sektorites looduspõhiste lahendustega.

Looduspõhised lahendused kasutavad atmosfäärist CO2 sidumiseks ja talletamiseks

ökosüsteemides, rohealadel, veekogudes, linnades, maastikes jm looduslikke protsesse.

Teadmised sellistest lahendustest on alles kujunemas. Looduspõhised lahendused hõlmavad

ökosüsteemide kaitset ja taastamist, metsade süsinikusidumist ja süsinikuvaru hoidmist

soodustavat majandamist, taastavat põllumajandust, agrometsandust, muldade viljakuse

soodustamist, turbaalade kaitset ja taastamist, tegevusi rannikualadel ja meres, mis aitavad

siduda süsinikku nii biomassi kui ka setetesse, linnade rohealade ja rohevõrgustiku oskuslik

kujundamine jms. Need lähenemisviisid soodustavad ka bioloogilist mitmekesisust,

parandavad ökosüsteemide seisundit ja inimeste elukeskkonda. Neid tegevusi tuleks eelistada

harjumuspärastele metsa- ja põllumajanduspraktikatele. Kasutades ja kombineerides erinevaid

meetodeid, on võimalik oluliselt suurendada süsiniku sidumist looduses ja vähendada

kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni atmosfääris.

4. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus sätestatud üldiste ja sektorite kasvuhoonegaaside

heitkoguste vähendamise eesmärkide seadmisel on toetutud järgmisele:

17

• Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustused, mida täidetakse ELi õigusaktide kohaselt

(eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/1119, millega

kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid

(EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus), Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2023/857 (jõupingutuste jagamise määrus) ning Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/841 (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja

metsanduse määrus));

• ELi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi määruse (EL) 2003/8724 kohane

kohustus vähendada kauplemissüsteemi hõlmatud sektorites kogu ELis

kasvuhoonegaaside heitkogust 62% võrra aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005;

• ELi jõupingutuste jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane Eesti kohustus vähendada

transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest

protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna

24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005;

• ELi maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määruse (EL) 2018/841 järgi

Eesti kohustus suurendada kasvuhoonegaaside sidumist või vähendada heidet

0,43 mln t CO2 ekv aastaks 2030 võrreldes aastate 2016–2018 keskmisega;

• ELi kliimamääruse kohane kohustus saavutada ELis tervikuna kliimaneutraalsus

aastaks 2050;

• „Eesti 2035“ strateegiast ja kliimapoliitika põhialuste eesmärk saavutada Eestis

kliimaneutraalsus aastaks 2050;

• Eesti kasvuhoonegaaside heitkoguse prognoosid25, mis kajastavad juba olemasolevate

ja kavandatavate meetmete rakendamise eeldatavat mõju Eesti kasvuhoonegaaside

heitkoguse vähendamisele kuni aastani 2050;

• kliimakindla majanduse seaduse eelnõu koostamise töörühmade ettepanekud

lisameetmete kohta ning nende mõju vastava sektori kasvuhoonegaaside heitkoguse

vähendamisele;

• kliimanõukogu ja kliimakindla majanduse seaduse eelnõu koostamise juhtrühma ning

kliimakindla majanduse seaduse arvamusrännakul laekunud ettepanekud;

• TalTechi koostatud Eesti kasvuhoonegaaside eelarve analüüs ning muud olemasolevad

kliimaneutraalsuse või kliimameetmete analüüsid.

§ 25. Riigi kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

Selleks, et tagada kasvuhoonegaaside heitkoguste andmete riikidevaheline võrreldavus,

koostatakse riiklikku kasvuhoonegaaside heitkoguste inventuuri vastavalt ÜRO

kliimamuutuste raamkonventsiooni suunisdokumentidele ja Euroopa Liidu eeskirjadele, mida

kohaldatakse kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni või Pariisi kokkuleppe

organite vastu võetud asjakohaste otsustega. Inventuurijuhised põhinevad valitsustevahelise

kliimamuutuste paneeli (IPCC – Intergovernmental Panel on Climate Change) metoodikal.

Eesti on loonud ja täiustab riikliku inventuurisüsteemi, et hinnata kasvuhoonegaaside

inimtekkelistest allikatest pärinevat heidet ja nende neeldajates sidumist ning tagada

kasvuhoonegaaside inventuuride õigeaegsus, läbipaistvus, täpsus, kooskõla, võrreldavus ja

terviklikkus.

24 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex:32003L0087. 25 https://kliimaministeerium.ee/rohereform-kliima/kasvuhoonegaasid/prognoosid.

18

2024. aastal valmis TalTechi uuring „Eesti kasvuhoonegaaside eelarve koostamine“26. Töö

eesmärk oli koostada Eestile kolm versiooni kasvuhoonegaaside (KHG) eelarveks aastani 2050,

sh tuues välja ka KHG eelarved eri sektorite ja ajaperioodide kohta. Uuring näitas, et selleks,

et mahtuda KHG eelarve piiresse, mis täidaks kas 1,5 °C või 2,0 °C

temperatuurieesmärki, tuleks Eestil märkimisväärselt ja kiiremas tempos, kui näevad

ette prognoosid, vähendada KHG heidet energeetikas, transpordis ja tööstuses.

Energeetikas ja tööstuses on lisaks taastuvenergiaallikatele üleminekule ja ulatuslikule

KHG heite vähendamisele vaja arendada ja kasutusele võtta süsiniku sidumise

tehnoloogiaid. Seades eesmärgi hoida üleilmne soojenemine alla 2 °C tõenäosusega 67–83%,

peaks Eesti KHG eelarve perioodil 2020–2050 jääma vahemikku 210–268 mln t CO2 ekv.

Uuringu tulemused on kooskõlas Euroopa Komisjoni 2040. aasta ELi-ülese 2040. aasta KHG

vähendamisettepanekuga. Komisjoni ettepanek, mis tugineb Euroopa Teadusnõukoja

soovitustele, on vähendada 2040. aastaks KHG heidet 1990. aasta tasemega võrreldes 90%.

Seetõttu peaks ELi KHG heide olema 2040. aastaks alla 850 mln t CO2 ekv ning CO2 sidumine

(maakasutuspõhine ja tööstuslik sidumine atmosfäärist) peaks ulatuma kuni 400 mln t CO2.

Seega näeb komisjon 2040. aasta eesmärgi saavutamiseks KHG vähendamise kõrval

märkimisväärset rolli ka CO2 heite tööstuslikul ja looduslikul eemaldamisel. Kliimakindla

majanduse seadusega seatakse sektoriteülesed ja iga sektori eesmärgid, et tagada sujuv

trajektoor kliimaneutraalsuseni jõudmiseks aastaks 2050. Eesmärgid seatakse eraldi

energeetika, tööstuse, hoonete, transpordi, põllumajanduse, jäätmete ja maakasutuse

sektoritele, et tagada suurem õigusselgus ning seega ka investeerimiskindlus.

Eesti eesmärkide seadmisel on võetud aluseks ELi kliimaeesmärgid, mis on seatud aastateks

2030 ja 2050 kooskõlas Pariisi leppega, ning heitkoguste vähendamise tempo, mis on

saavutatav olemasolevate tehnoloogiatega. ELi nõuded seavad riiklikud heitkoguste

vähendamise kohustused JJM ja LULUCFi sektoritele. ELi HKSi eesmärk on ELi-ülene.

Kuna energeetika ja tööstuse heitkogused kuuluvad suures osas just ELi HKSi, siis on nendele

sektoritele eesmärki seades võetud arvesse seda, et riik ei piiraks sektorite konkurentsivõimet

ebaproportsionaalselt. Sektorite heitkoguse kooskõla Pariisi kokkuleppega on tagatud ELi-

üleselt. Küll aga panustavad need sektorid riikliku kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisse,

mistõttu on oluline tagada ka neile riiklikud heitkoguste piiramise eesmärgid.

Seaduseelnõus seatakse sektorite ülesed heitkoguste vähendamise eesmärgid võrreldes viimase

2024. aasta märtsis valminud riikliku inventuuri andmetega ehk 2022. aasta kasvuhoonegaaside

heitkogusega järgmiselt:

1) 2030. aastaks ei ületa kasvuhoonegaaside heitkogused 2022. aasta taset ehk Eesti on

vähendanud heitkoguseid vähemalt 59% võrreldes 1990. aastaga (prognoos koos taastuvenergia

arendamisega –66% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 11 911 410 t CO2 ekv;

2) 2035. aastaks –29% (–71% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 10 173 730 t CO2 ekv;

3) 2040. aastaks –57% (–82% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 6 213 680 t CO2 ekv;

4) 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamine.

Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pideva

arendamise tõttu võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus

võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.

§ 26. Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

26 https://www.etis.ee/Portal/Projects/Display/f09cf0f6-5b96-473c-80e2-80db52c6aa20.

19

Lõikes 1 kirjeldatakse, mida mõeldakse eelnõu tähenduses energeetikasektori KHG

heitkogustena. Energeetikasektori heide hõlmab elektri ja soojuse tootmises ning võrguhalduses

tekkivaid kasvuhoonegaase. See tähendab, et energeetikasektori hulka arvutatakse

Statistikaameti koostatud energiabilanss elektri- ja soojusmajanduses tarbitud kütuste põhjal

ning maagaasivõrguga seotud hajusheide arvutatakse maagaasivõrgus transporditud koguse ja

IPCC 200627 metoodika vaikeväärtuste alusel, tööstusprotsesside ja toodete kasutamise sektori

toodete kasutuse alasektoris arvutatakse pingejaotlates sisalduva SF6 heitkoguseid.

Pingejaotlate heitkoguste arvutusteks küsitakse andmeid pingejaotlate operaatoritelt.

Energeetikasektor on peamine kasvuhoonegaaside heitkoguste allikas Eestis. 2022. aastal

moodustas sektori heitkogus 48% kogu Eesti heitkogusest, kokku 6 882 660 t CO₂ ekv. 1990.

aastal toodeti Eestis 16 267 GWh elektrienergiat, kuid pärast Eesti taasiseseisvumist hakkasid

tootmismahud langema ning saavutasid miinimumtaseme 8278 GWh aastal 1999. Sealt alates

on tootmine olnud tõusutrendis (välja arvatud 2009. aastal, mil tootmine oli oluliselt väiksem

majanduskriisi tõttu) ning maksimaalne tootmine saavutati 2017. aastal – 13 161 GWh. Aastatel

2019–2021 oli tootmine kõigil aastatel alla 7700 GWh, mille põhjusteks võib pidada ELi HKSi

CO2 hinna olulist kallinemist, mis takistas põlevkivielektri pääsemist turule ning samuti

COVID-19st tingitud majandusaktiivsuse langust. Viimasel kümnendil on heite

absoluutkoguseid mõjutanud ka järjest suurenev taastuvenergiaallikatest (tuule-, päikese-,

biomassienergia) toodetud elektrienergia osakaal. Prognooside peamiseks eelduseks on see, et

põlevkivi otsepõletuse kasutamine elektritootmises väheneb järk-järgult ja põlevkiviõli

tootmine suureneb. Põlevkiviõli tootmisel kõrvalsaadusena tekkivaid põlevkivigaase

kasutatakse elektri tootmiseks. KHG heitkoguste vähenemise põhjus on põlevkivi

tolmpõletuskatelde kasutamise järkjärguline lõpetamine, jättes töösse efektiivsema

elektrijaama (Auvere) ja keevkihtkatlad, ning põlevkivi asendamine teiste kütustega, sh tahke

biomass.

Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud.

ELi HKS ning taastuvenergiale üleminekuks tehtavad tegevused (allpool) on kaks peamist

meedet, mis aitavad energeetikasektoris Pariisi kokkuleppega kooskõlas kasvuhoonegaaside

heidet vähendada. ELi HKS on loodud direktiiviga 2003/87/EÜ28 ning Eestis üle võetud

atmosfääriõhu kaitse seadusega. Taastuvenergiale ülemineku eesmärgid ja tegevussuunad on

sätestatud energiamajanduse korralduse seaduses ja energiamajanduse arengukavas.

Energiamajanduse korralduse seaduse § 321 lõige 1 sätestab, et aastaks 2030 moodustab

taastuvenergia vähemalt 65% riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest, sellest

taastuvelekter vähemalt 100% ja soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63%.

Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite

vähenemisele, on järgmised:

• ELi HKS;

• ELi taastuvenergia direktiivi (2023/2413) tulenevad taastuvenergia osakaalu

suurendamise nõuded;

• taastuvelektri tootmisseadmete rajamise hoogustamine;

• elektrivõrgu tugevdamine taastuvenergia tootmisvõime kasvatamiseks ning

kliimamuutustega kohanemiseks;

• taastuvenergia salvestusturu käivitamine;

27 https://www.ipcc-nggip.iges.or.jp/public/2006gl/ 28 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32003L0087.

20

• SFi vahenditest kaugküttesüsteemi (katelseadmed ja kaugküttevõrk)

renoveerimistoetused Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaudu;

• Ida-Virumaal kaugkütte taastuvkütustele ülemineku toetamine (Õiglase Ülemineku

Fondi (ÕÜF) meede).

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku energeetika töörühma, kuhu olid kaasatud selle valdkonna

eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude protokollid

ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Lõikes 2 sätestatakse energeetikasektori KHG heitkoguse eesmärgid elektri ja soojuse

tootmises ning võrguhalduses aastateks 2030, 2035 ja 2040 järgmiselt:

1) 2030. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –85% võrreldes 1990. aastaga;

2) 2035. aastaks –45% võrreldes 2022. aastaga ehk –87% võrreldes 1990. aastaga;

3) 2040. aastaks –84% võrreldes 2022. aastaga ehk –96% võrreldes 1990. aastaga.

Energeetikasektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on

järgmised:

1) 2030. aastaks 4 321 314 t CO2 ekv;

2) 2035. aastaks 3 761 121 t CO2 ekv;

3) 2040. aastaks 1 098 575 t CO2 ekv.

Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast

arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus

võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.

Eesmärkide seadmisel on arvestatud, et taastuvelektri tootmine suureneb kiiresti ja oluliselt.

Lisaks peab 2030. aastaks olema Eesti elektrisüsteemis 1000 MW ulatuses juhitavaid

elektrijaamu (nt põlevkivielektrijaam või gaasielektrijaam) elektrivarustuskindluse tagamiseks.

Aastaks 2040 on vajadus juhitavate elektrijaamade järele vähemalt 1000 MW, tõenäoliselt

1300 MW. Aastast 2036 ei plaanita kasutada Eestis enam põlevkivi elektrienergia tootmiseks.

Säilivad uttegaasi kütteallikana kasutavad elektrijaamad (nt Auvere). 2024. aasta juulis kuulutas

Elering AS välja sagedusreservide hanke, millega on võimalik hankida sõltuvalt laekunud

pakkumistest kuni 500 MW ulatuses uut juhitavat võimsust, sh salvestus ning

gaasielektrijaamad. Vajaduse korral järgneb riigipoolse võimsusmehhanismina hange uute

juhitavate jaamade saamiseks, et vähemalt 1000 MW juhitavaid võimsuseid oleks

elektrisüsteemis olemas. Uued gaasijaamad töötavad algul maagaasil ja alates 2040. aastast

alternatiivkütustel (nt biometaanil või taastuvvesinikul) ehk CO2 heite vabalt. Lisaks on

arvestatud, et kogu elektrienergia tootmine, sh ka tugiteenused elektrituru seaduse mõistes,

muutuvad CO2 neutraalseks hiljemalt aastaks 2040.

Lisaks elektrienergia tootmise CO2 heite neutraalseks muutmisele on lõikes 2 nimetatud

eesmärkide arvestamisel lähtutud eeldusest, et ka soojuse tootmine on aastaks 2040 CO2 heite

neutraalne. Suurim ülesanne on leida soojusmajanduses lahendus põlevkiviõlikateldele ning

veel uttegaasi kasutavatele piirkondadele (ennekõike Ida-Virumaa). Taastuvelektri üha

suurenev tootmismaht annab hea võimaluse soojuspumpade senisest suuremahulisele

kasutamisele soojuse tootmiseks nii lokaal- kui ka kaugküttes. Lisaks on võimalik kasutada

soojuse tootmises tööstusprotsessides tekkinud jääksoojust (ennekõike kaugküttes). KIKi

vahendusel toetatakse finantseerimisperioodil 2021–2027 uute taastuvenergia katelseadmete

21

ehitust, samuti toetab KIK ÕÜFi vahenditest Ida-Virumaal põlevkivist soojuse tootmisest

loobumist.

Eesmärkide täitmiseks on vaja rakendada lisaks olemasolevatele meetmetele ja eeltoodule

järgmisi tegevusi:

• täiendav taastuvelektri vähempakkumine mahus 2 TWh (meretuuleparkide rajamiseks);

• elektrivarustuskindluse tagamiseks CO2 heite vabalt 2040. aastaks võimsusmehhanismi

raames tehtavad hanked juhitavate võimsuste turule toomiseks ja uute välisühenduste

rajamine;

• täiendav ELi HKSi mittekuuluvate ehk alla 20 MW nimisoojusvõimsusega kaug-,

lokaal- ja kohtkütteseadmete renoveerimine või asendamine.

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

Tabel 1. Olemasolevad ja lisameetmed energeetikasektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

Meede Heite vähendamise potentsiaal

Meetme maht Olemasolev või lisanduv

meede

Vastutaja

t CO2 ekv aastas

keskmiselt aastatel

2025–2030

t CO2 ekv aastas

keskmiselt aastatel 2031–

2040

1. Tuule- ja päikeseenergia osakaalu suurendamine elektritootmises (120%-ni riigisisesest tarbimisest aastaks 2030), sh

Taastuvelektri tootmisseadme te rajamise hoogustamine vähempakkumi ste kaudu

242 000 319 000 2 TWh meretuuleparkide toodangut

Lisanduv Riik ja erasektor

Elektri varustus- kindluse tagamine CO2

heite vabalt alates 2040. aastast

300 MW gaasielektrijaamade toodangut

Lisanduv Riik ja erasektor

Taastuvenergia salvestusturu käivitamine

Kaudne mõju

Kaudne mõju 500 MW pump- hüdroakumulatsiooni- jaama (PHEJ) toodangut

Olemasolev Riik ja erasektor

Elektrivõrgu tugevdamine

Kaudne mõju

Kaudne mõju Uued välisühendused Olemasolev Riik ja erasektor

2. Soojuse ja jahutuse üleviimine taastuvenergiale, sh

Kaug-, lokaal- ja kohtküttesead mete renoveerimine või asendamine

323 000 274 000 Maagaasi ja puidu asendamine soojuspumpadega 700-1000 MW

Olemasolev ja lisanduv

Riik ja erasektor

Lisameetmete rakendamise tulemusena väheneb energeetikasektori kasvuhoonegaaside

heitkogus prognoosi kohaselt 4 321 314 t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ehk 37% võrreldes

22

2022. aastaga ja 72% võrreldes jõupingutuste jagamise määruse kohase baasaasta ehk 2005.

aastaga, 3 761 121 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035 ja 1 098 575 t CO2 ekvivalendini aastaks

2040.

Joonis 1. Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).

Lõikes 3 sätestatakse eesmärk suurendada järk-järgult vähese KHG heitega ja heiteta

energiakandjate osakaalu energiatootmises. ELi kliimamääruse kohaselt on energia tootmise ja

tarbimise suurt mõju KHG heite tasemele arvestades väga oluline tagada üleminek ohutule,

kestlikule, taskukohasele ja kindlale energiasüsteemile, mis tugineb taastuvate energiaallikate

kasutuselevõtmisele, hästitoimivale energia siseturule ja energiatõhususe parandamisele. CO2

neutraalsele energiatootmisele ülemineku põhimõte seaduseelnõus annab suuna taastuvatest

energiaallikatest toodetud energia (nt tuule-, päikese-, hüdro, geotermilise energia ning

biomassist või biogaasist toodetud energia) tootmise ja kasutamise edendamiseks ning

tehnoloogiliste lahenduste arendamisele, mis võimaldavad KHG heitkoguseid vähendada.

§ 27. Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

Lõikes 1 määratakse heitkogused, mis on transpordisektori KHG heitkoguste hulka arvestatud.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguste hulka arvestatakse riigisisesest lennundusest

ja laevandusest, maantee- ja raudteetranspordist ning mobiilsetest kliimaseadmetest pärinevad

kasvuhoonegaasid. Lennunduse ja laevanduse heitkogused arvutatakse tarbitud kütuse baasil.

Maanteetranspordi kategoorias arvestatakse kõiki peamisi sisepõlemismootoriga sõidukeid.

Sõidukite arvu ja läbisõidu andmed saadakse Transpordiametilt, kes kombineerib selleks

tehnoülevaatuste ja loenduspunktide andmeid. Raudteetranspordi heitkogused arvutatakse

Statistikaametilt saadud kütuse (diislikütus) koguste baasil. Lisaks arvutatakse transpordi KHG

heite hulka asfalteerimisest ning nn Adblue kasutusest maanteetranspordis (karbamiidipõhised

katalüsaatorid mootorsõidukites). Asfalteerimisest tekkivad mittemetaansete lenduvate

orgaaniliste ühendite kogused ja nendest tekkiv kaudne CO2 emissioon sõltuvad kasutatud

asfaldi kogustest (andmed Taristuehituse Liidult). Karbamiidipõhise katalüsaatori Adblue

kasutamine sõltub diiselmootoriga autode (Euro klassid alates 4.) arvust, mis kasutavad seda

katalüsaatorit.

Transpordisektor on suuruselt teine kasvuhoonegaaside heitja. 2022. aastal paisati õhku

2 498 460 t CO2 ekv ehk 17,5% Eesti kasvuhoonegaaside kogusest. Transpordisektori KHG

23

heitkogus pärineb ca 95% maanteetranspordi heitest, millest omakorda ca 65% tuleb

sõiduautodest, 15% veoautodest, 14% väikekaubikutest ning 6% bussidest.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste jagamise

määrus (EL) 2018/842 ja selle muutmise määruse (EL) 2023/857 kohane kohustus vähendada

transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja

toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030

võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses

nimetatud sektorite vahel jaotada, on liikmesriikide otsustada.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud,

kuid kehtivas transpordi ja liikuvuse arengukavas on seatud eesmärk vähendada

transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogust 1 700 000 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035.

Transpordi ja liikuvuse valdkonna 2023. aasta tulemusaruande järgi ei vähene

kasvuhoonegaaside heide eesmärgi saavutamiseks ettenähtud tempos ning olemasolevate

meetmetega püstitatud eesmärki ei saavutata.

Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite

vähenemisele, on järgmised:

• ratta- ja jalgteede arendamine;

• Tallinna trammiliinide arendamine;

• Rail Balticu ehitus;

• raudtee elektrifitseerimine ja uute reisirongide soetamine;

• raudtee ühenduskiiruse ja liiklustiheduse parandamine;

• elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes;

• biometaani kasutamise soodustamine linnaliinibussides;

• vesiniku terviktehnoloogiate kasutuselevõtu edendamine;

• ELi uute sõiduautode, tarbesõidukite ja raskeveokite CO2 heite normid;

• ELi alternatiivkütuste taristu arendamise nõuded;

• ELi HKS hoonetele ja maanteetranspordile (alates 2027. aastast);

• ühe riigi parvlaeva ümberehitamine kliimaneutraalseks.

Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena väheneb transpordisektori KHG heitkogus

prognoosi kohaselt ca 2 128 800 t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ja ca 1 586 600 t CO2

ekvivalendini aastaks 2040. Praeguste trendide jätkumise korral kasvab sõidukite summaarne

aastane läbisõit ning inimeste liikumisharjumuste muutumine ja ühistranspordi osakaalu

suurenemine on vähetõenäoline. Olemasolevad meetmed ei ole seega piisavad, et oluliselt

vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastaks 2030, kuid lisameetmete rakendamise potentsiaal

on märkimisväärne. Samas on transpordisektori eesmärgi seadmisel oluline võtta arvesse, et

seatavad eesmärgid oleksid realistlikud, võtaksid arvesse nii Eesti hajaasustust ning ei piiraks

inimeste liikumisvõimalusi. Oluline on seetõttu pöörata tähelepanu eelkõige säästvate

liikumisviiside osakaalu kasvatamisele linnadest, sest sealt tuleneb suurem osa heitkogustest.

Eesmärk on, et 2030. aastal tehtaks linnades kooli-tööle liikumisi senise ca 40% asemel ca 60%

jala, rattaga või ühistranspordiga. Kehtivas Transpordi ja liikuvuse arengukavas 2021-2035 on

vastav siht seatud aastaks 2035, kuid kliimakindla majanduse seaduse eesmärkide täitmiseks

on vajalik arengukava muutmine.

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku transpordi ja liikuvuse töörühma, kuhu olid kaasatud selle

24

valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude

protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heide tuleb ligikaudu 95% maanteetranspordist, millest

omakorda ligikaudu 65% tuleb sõiduautodest, 15% veoautodest, 14% väikekaubikutest ja 6%

bussidest. Suurim ülesanne on praegu maanteetranspordi kui suurima KHG heitega alasektori

heite vähendamine, mida saab mõjutada nii efektiivsema ühistransporditeenuse pakkumise kui

ka tõhusama ruumiloome kaudu. Samal ajal tuleb arendada alternatiivsete säästvate

liikumisviiside kättesaadavust ja kvaliteeti ning oluline osa on ka inimeste liikumisharjumuste

muutumisel. Kiireid muutusi on võimalik saavutada eelkõige säästlikumate kütuste ja sõidukite

kasutuselevõtuga.

Lõikes 2 sätestatakse transpordisektori KHG vähendamise eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja

2040 võrreldes 2022. aastaga järgmiselt:

1) 2030. aastaks –24% võrreldes 2022. aastaga ehk –23% võrreldes 1990. aastaga;

2) 2035. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –37% võrreldes 1990. aastaga;

3) 2040. aastaks –55% võrreldes 2022. aastaga ehk –55% võrreldes 1990. aastaga.

Transpordisektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on järgmised:

1) 2030. aastaks 1 903 590 t CO2 ekv;

2) 2035. aastaks 1 566 720 t CO2 ekv;

3) 2040. aastaks 1 116 760 t CO2 ekv.

Sihttasemed on ligikaudsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast

arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus

võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.

Eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi hinnangul vaja rakendada lisaks

olemasolevatele meetmetele järgmisi tegevusi:

• uute ratta- ja jalgteede arendamine;

• uute Tallinna trammiliinide rajamine;

• suuremate linnade liinibusside üleminek heiteta kütustele (eelkõige elektrile) ning

väiksemate linnade ja maakondade liinibusside üleminek heiteta või vähese heitega

kütustele;

• elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes ja väikekaubikutes;

• suuremate linnade taksode asendamine heiteta sõidukitega;

• avaliku sektori sõidukite asendamine heiteta sõidukitega;

• pikemate ja raskemate autorongide lubamine valikmarsruutidel;

• biometaani, elektri või vesiniku kasutamise soodustamine raskeveokites;

• riigile kuuluvate laevade (v.a sõjalaevad) muutmine CO2-neutraalseks;

• riigisiseste parvlaevaühenduste ning parvlaevade muutmine CO2-neutraalseks;

• kliimasäästlike meretehnoloogiate ja laevade ümberehituse keskuse loomine ning

meetmed selle toetamiseks;

• sadamataristu arendamine.

Transpordisektori heitkoguste vähendamise eesmärk on seatud väiksemana võrreldes töörühma

ettepanekuga, kuna kõiki töörühmas välja pakutud meetmeid ei ole ministeeriumi hinnangul

realistlik rakendada täies mahus ja piisavalt kiiresti selleks, et need avaldaksid olulist mõju

heitkoguste vähendamisele juba 2030. aastal.

25

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

Tabel 2. Olemasolevad ja lisameetmed transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

Meede (olemasolevad ja

lisanduvad)

Heite vähendamise potentsiaal

Meetme maht Olemas või

lisanduv meede

Vastutaja t CO2 ekv

aastas keskmisel t aastatel

2025– 2030

t CO2 ekv aastas

keskmiselt aastatel 2031–

2040

1. Säästvate liikumisviiside kättesaadavuse arendamine, sh

Ratta- ja jalgteede arendamine

3680 23000 230 km uusi teid Olemasolev ja lisanduv

Riik ja KOV

Tallinna trammiliinide arendamine

5530 50845 8 km uusi trammiliine (so. edasi-tagasi 16 km)

Olemasolev ja lisanduv

Riik ja KOV

Ühistranspordist lähtuv planeerimine

6120 30370 Olemasolev ja lisanduv

Riik ja KOV

2. Raudteeliikluse arendamine, sh

Rail Baltic 0 47 200 213 km elektriraudteed

Olemasolev Riik

Raudtee elektrifitseerimine

19 000 38 000 450 km

elektrifitseeritud raudteed liinidel Tapa–Narva, Tallinn– Koidula, Tartu– Valga, Tallinn-Tartu

Olemasolev Riik

Uued rongid 16 uut elektrirongi Olemasolev Riik

Parem raudtee ühenduskiirus ja liiklustihedus

510 7600 Tallinn-Tartu ja Tallinn-Narva kiiruste tõstmine kuni 160 km/h

Olemasolev ja lisanduv

Riik

3. Energiatõhusamate sõidukite kasutuselevõtt, sh

Elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes ja väikekaubikutes

2000 116 000 30 750 elektrisõidukit aastaks 2030

Olemasolev ja lisanduv

Riik ja erasektor

Suuremate linnade taksode asendamine elektrisõidukitega

4560 47 370 Tallinnas 6240 taksot, Tartus 619 ja Pärnus 46

Lisanduv KOV ja erasektor

Pikemad ja raskemad autorongid valikmarsruutidel

1080 11 700 Väheneb kogu veokipargi läbisõit 10% võrra ja heide 20% võrra

Lisanduv Riik ja erasektor

Avaliku sektori sõidukite asendamine elektrisõidukitega

1170 7 000 Kuni 3000 avaliku sektori elektrisõidukit aastaks 2040

Lisanduv Riik ja KOV

4. Fossiilkütuste asendamine keskkonnasõbralike kütustega, sh

Biometaani, elektri või vesiniku

0 17 580 Eeldab täiendavat tuuleenergia

Olemasolev ja lisanduv

Riik ja KOV

26

kasutamise soodustamine raskeveokites

võimsust 470 MW ja 37 500 tonni vesiniku tootmist aastas.

Linnaliinibussid elektrile

2430 30 560 650 linnaliinibussi Olemasolev ja lisanduv

Riik ja KOV

Maakonnaliinibussi d alternatiivkütustel e

2570 32 440 690 maakonna- liinibussi

Olemasolev ja lisanduv

Riik ja KOV

Vesiniku terviktehnoloogiat e kasutuselevõtt

500 1000 30 vesinikku kasutavat taksot Tallinnas

Olemasolev Riik ja erasektor

Alternatiivkütuste taristu arendamine

Kaudne mõju

Kaudne mõju

Vastavalt EL alternatiivkütuste taristu määruse nõuetele

Olemasolev Riik

5. Merendussektori uute võimaluste toetamine, sh

Riigile kuuluvate laevade (v.a. sõjalaevad) muutmine CO2- neutraalseks

2000 5100 200 veesõidukit mootorpaadist jäämurdjani

Olemasolev ja lisanduv

Riik

Riigisiseste parvlaevaühendust e ning parvlaevade muutmine CO2- neutraalseks,

8000 24 000 13 parvlaeva Olemasolev ja lisanduv

Riik

Kliimasäästlike meretehnoloogiate ja laevade ümberehituse keskuse loomine ning meetmed selle toetamiseks

Kaudne mõju

Kaudne mõju

N/A Lisanduv Riik ja erasektor

Sadamataristu arendamine

Kaudne mõju

Kaudne mõju N/A Lisanduv Riik

Lisameetmete rakendamise tulemusena väheneb transpordisektori kasvuhoonegaaside

heitkogus prognoosi kohaselt 1 903 590 t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ehk 24% võrra

võrreldes 2022. aastaga ja 13% võrra võrreldes jõupingutuste jagamise määruse kohase

baasaasta ehk 2005. aastaga, 1 566 720 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035 ja 1 116 760 t CO2

ekvivalendini aastaks 2040.

27

Joonis 2. Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).

Lõikes 3 sätestatakse üle 50 000 elanikuga omavalitsusüksustele kohustus

ühistransporditeenuse korraldamisel kasutada nullheitega sõidukeid, sealjuures taksoveo (nii

infoühiskonna teenuse vahendusel kui ka vahenduseta) teenuse osutamine peab olema

korraldatud nullheitega sõidukitega alates 2035. aastast ning linnaliini bussivedu alates 2040.

aastast. Lõikes 3 omavalitsusüksustele sätestatud kohustuste eesmärk on tagada kohalikele

omavalitsustele piisav aeg nii sõidukipargi kui ka vajaliku toetava taristu ning nende

uuendamisega seotud hankeplaani kavandamiseks. Lisaks omavalitsustele on eesmärgi

elluviimisel oluline kavandada ka Elektrilevi võrgu vajadustele vastav tugevdamine.

Avaliku sektori (riigihankekohuslaste, sh osaliselt riigile kuuluvate äriühingute)

ühistransporditeenuste ja sõidukite (sh bussid, sõiduautod) hangetele on kehtestatud

keskkonnakaitsenormid keskkonnaministri 16.02.2023 määrusega nr 6 „Hankelepingu esemeks

oleva maanteesõiduki kohta riigihanke alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud

kriteeriumid ja tingimused“, mis sätestab miinimumnõudena hankijatele kohustuse

alternatiivkütustel, sh nullheitega sõidukite soetamiseks.

Taksoveol (v.a infoühiskonna teenuse vahendusel taksodele (eelnõu koostamise ajahetkel)) saab

kohalik omavalitsus keskkonnasäästunõuded kehtestada omavalitsusüksuse põhjal

haldusaktiga ühistranspordiseaduse § 64 lõike 10 alusel: „(10) Valla- või linnavolikogu võib

kehtestada määrusega käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud nõuetele vastaval

taksoveol kasutatavatele sõidukitele teenuse kvaliteeti, sh sõitjate mugavust ja

keskkonnasäästlikkust tagavad nõuded.“

Lõike 3 jõustumiselt kavandab Kliimaministeerium nii eelviidatud õigusaktide muutmist kui ka

muud õigusloomelist tegevust, mis on vajalik seaduse rakendamiseks. Seaduse vastuvõtmisel

täpsustatakse ühistransporti korraldavaid pädevaid asutusi ja turuosalisi puudutavad

rakendusliku eriõiguse muudatused, sh uued toetusmeetmed, mis on vajalikud kõnealuste

kohustuste elluviimiseks. Piisava pikkusega rakendustähtajad annavad vajaliku õigusselguse

nii riives omavalitsustele ühistranspordi korraldamise planeerimisel kui ka

ühistransporditeenuse osutajatele majandustegevuse kavandamisel ja äriplaanide koostamisel

ning õigusloomeks.

§ 28. Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid

28

Lõikes 1 sõnastatakse heited, mis arvatakse hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkoguse

hulka. Need on kodumajapidamistes, äri- ja avalikes hoonetes, paiksetes kliimaseadmetes ning

gaasikustutussüsteemidest tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused.

Hoonete sektoris arvutatakse heitkoguseid ärihoonetes ja avaliku sektori hoonetes ning

kodumajapidamistes asuvates kütteallikates kasutatud kütuste tarbimise järgi. Seejuures

võetakse sektori heitkoguseid arvesse nii energeetika- kui ka hoonete sektori all, lähtudes nende

kütteallikast. Eestis on 2/3 hoonetest liitunud keskküttevõrguga. Nende hoonetega seotud heide

on seejuures arvesse võetud energeetikasektoris ega kajastu hoonete sektori kasvuhoonegaaside

heitkoguste eesmärkide all. Heitkoguste arvutustes tuginetakse andmetele, mis pärinevad

Statistikaameti energiabilansist.

Hoonete sektorist (arvestamata sektori mõju kogu energeetikasektorile) pärit heitkogus oli

2022. aastal 366 930 t CO2 ekv ehk 3% riikliku KHG inventuuri kogu heitkogusest. Prognoosi

(2022-2050) aluseks on KHG inventuuri andmed ja sisend ministeeriumitelt trendi

mõjutatavate meetmete (nt korterelamute rekonstrueerimine, eramute rekonstrueerimine jm)

kohta. Esialgsete prognooside andmetel moodustaks 2050. aastal hoonete heitkogus 94,75%

ruumiloome ja hoonete sektori alla kuuluvate kategooriate heitkogusest ja 4,46% kogu Eesti

KHG heitkogusest (koos LULUCFiga).

Sektori fluoritud kasvuhoonegaaside ehk nn F-gaaside heitkoguseid arvutatakse paiksete

kliimaseadmete ning gaastuletõrjeseadmete põhjustatava heitkoguse põhjal. Heitkoguste

arvutusteks küsitakse jahutusseadmete kohta andmeid Soojuspumbaliidult ning

tuletõrjeseadmete hooldusfirmadelt. Paiksete jahutussüsteemide ja tuletõrjeseadmete F-gaaside

heitkogus moodustas 2021. aastal 0,27% riikliku KHG inventuuri kogu heitkogusest (koos

LULUCFiga) ning 8,71% ruumiloome ja hoonete sektorisse kuuluvate kategooriate

heitkogusest. Prognoosi (2022–2050) aluseks on enamasti määruses (EL) 517/201429

kehtestatud piirangud ja keelud teatud tüüpi külmaainete kasutamiseks eri valdkondades.

Prognooside kohaselt moodustab 2050. aastal paiksete jahutussüsteemide ja

tuletõrjesüsteemide heitkogus 0,27% kogu Eesti KHG heitkogusest (koos LULUCFiga) ja

5,25% ruumiloome ja hoonete sektorisse kuuluvate kategooriate heitkogusest.

Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega reguleeritud,

kuid hoonete rekonstrueerimise pikaajalises strateegias seatud rekonstrueerimise eesmärgi –

enne 2000. aastat ehitatud hoonefondi terviklik rekonstrueerimine aastaks 2050 – täitmise

kaudse tulemusena väheneb strateegias käsitletud hoonetest pärit KHG heitkogus 89% võrra

ehk 480 kt CO2 ekvivalendini aastaks 2050. Samas tuleb tähele panna, et strateegia ei kajasta

pärast 2000. aastat ehitatud olemasolevaid hooneid ega uusehitust perioodil 2020–2050.

Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia asendub ELi 2024/1275 hoonete

energiatõhususe direktiivi uustöötluse järgi riikliku renoveerimiskavaga. Renoveerimiskava

mustand valmib 2025. aasta lõpuks ja lõplik versioon 2026. aasta lõpuks, mh selgitatakse

vajalike analüüside käigus ja kantakse renoveerimiskavasse KHG heite vähenemise info.

Hoonete sektori KHG heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste jagamise määruse (EL)

2018/842 kohane kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest,

hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside

heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus heite

29 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32014R0517.

29

vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada, on

liikmesriikide otsustada.

Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori KHG heite vähenemisele, on

järgmised:

• korterelamute rekonstrueerimine;

• eramute rekonstrueerimine;

• avaliku sektori hoonete rekonstrueerimine;

• energiatõhus tänavavalgustus;

• ELi HKS hoonetele ja maanteetranspordile (alates 2027. aastast).

Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena jääb hoonete sektori KHG heitkogus

prognoosi kohaselt 393 100 t CO2 ekvivalendile aastaks 2030 ja väheneb 317 400 t CO2

ekvivalendini aastaks 2040.

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku ruumiloome ja hoonete töörühma, kuhu olid kaasatud oma ala

eksperdid, k.a planeerimise, ehituse ja projekteerimise alal. Töörühma kohtumistel esitletud

dokumendid, arutelude protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi

kodulehel.

Sektori panust on vaja nii KHG heite vähendamiseks kui ka selleks, et optimeerida

ehitusmaterjalidega seotud ressursikasutust (ELis ca 50% loodusvaradest jõuab ehitistesse,

samuti domineerivad ehitus- ja lammutusjäätmed kogu jäätmetekkes), energiatootmise ja

energiavõrkude arendamise vajadust (Eestis tarbitakse üle 50% lõppenergiast hoonetes) ning

maakasutuse ja transpordi vajadust, kuna pidurdamatu valglinnastumine (vead ruumilisel

planeerimisel) on viinud nii autokasutuse kui ka maahõive mõistlikest proportsioonidest välja.

Sektori potentsiaal kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada väljendub juba võetud

kohustustes, mis tulevad Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajalisest strateegiast, ELi

energiatõhususe direktiivist30 (EED), ELi hoonete energiatõhususe direktiivist31 (EPBD) ja ELi

taastuvenergia direktiivist32 (RED). Riik on võtnud väga ambitsioonikad energiatõhususe

parandamise kohustused, mille elluviimiseks on kehtestataval seadusel oluline roll. Seadus

peaks aitama asetada direktiivide muudatuste kohased nõuded sobivasse konteksti, et need

suunaksid riigi elukeskkonda tervikuna ning tooksid kaasa võimalikult palju sotsiaalseid ja

majanduslikke hüvesid lisaks heite vähenemisele ning energia- ja ressursisäästlikkuse

suurenemisele.

Meetmete poolest on kõige olulisem ühtlase ja püsiva toetusraha tagamine hoonete

renoveerimiseks hoonete rekonstrueerimise pikaajalisele strateegiale vastavas mahus. LIFE IP

BuildEst teadus- ja arendusprogrammis ning ELi tehnilise toe instrumendist rahastatavas

RenoWave projektis uuritakse, katsetatakse ja töötatakse välja muid vajalikke meetmeid, mis

toetavad hoonete renoveerimise kiirendamist. Uusehitusteks vajab sektor jätkuvat teadus- ja

arendustegevust ehitustehniliseks ja planeerimisalaseks innovatsiooniks, mis toetaks väikese

süsinikujalajäljega ehitustehnoloogiate arendamist ja ehitamist. Töörühma arutelude käigus

pakuti välja kokku ligikaudu 50 lisameedet, millest enamike mõju prognoosimiseks on vaja

koguda lisaandmeid ja mille mõjuhinnangud valmivad 2024. aasta jooksul.

30 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32023L1791 31 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32024L1275 32 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32023L2413

30

Lõikes 2 sätestatakse hoonete sektori eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040 võrreldes 2022.

aastaga järgmiselt:

1. 2030. aastal jääb samaks võrreldes 2022. aastaga ehk –71% võrreldes 1990. aastaga;

2. 2035. aastaks –16% võrreldes 2022. aastaga ehk –76% võrreldes 1990. aastaga;

3. 2040. aastaks –37% võrreldes 2022. aastaga ehk –82% võrreldes 1990. aastaga.

Hoonete sektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on järgmised:

1) 2030. aastaks 369 840 t CO2 ekv;

2) 2035. aastaks 307 500 t CO2 ekv;

3) 2040. aastaks 231 100 t CO2 ekv.

Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast

arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus

võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

Tabel 3. Olemasolevad ja lisameetmed hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

Meede

Heite vähendamise potentsiaal

Meetme maht

Olemasolev või lisanduv meede

Vastutaja t CO2 ekv aastas

keskmiselt aastatel 2025–

2030

t CO2 ekv aastas keskmiselt

aastatel 2031 – 2040

1. Energiatõhusad hooned, sh

Korterelamute rekonstrueerimine

51 500 69 000 Ca 18 mln m2 Olemasolev ja lisanduv

Riik

Eramute rekonstrueerimine

1800 1800 100 000 m2 Olemasolev Riik

2. Energiatõhus avaliku sektori kinnisvara, sh

Avaliku sektori hoonete rekonstrueerimine

2350 2350 Olemasolev Riik ja KOV

Väikese süsinikujalajäljega ehituse toetamine ja ehitustehnoloogiate arendamine

Kaudne mõju Kaudne mõju Lisanduv Riik ja erasektor

Energiatõhus tänavavalgustus

69 000 69 000 Olemasolev Riik ja KOV

Lisameetmete rakendamise tulemusena jääb hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus

prognoosi kohaselt 369 840 t CO2 ekvivalendile aastaks 2030 ehk samale tasemele aastaga

2022, mil maagaasi tarbimine kukkus oluliselt, kuid väheneb 21% võrra võrreldes jõupingutuste

jagamise määruse kohase baasaasta ehk 2005. aastaga, ning väheneb siis 307 500 t CO2

ekvivalendini aastaks 2035 ja 231 100 t CO2 ekvivalendini aastaks 2040.

31

Joonis 3. Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).

§ 29. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid ning

maavara kaevandamise lubade andmise piirang

Lõikes 1 sätestatakse tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkoguse mõiste. Tööstussektori

KHG heite hulka arvestatakse kasvuhoonegaaside heitkogused, mis pärinevad

põlevkiviõlitööstusest ning töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest.

2022. aastal oli kogu tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus 2 147 000 t CO2 ekv ehk 15%

kogu Eesti heitkogusest, kusjuures põlevkiviõlitööstus moodustas sellest 1 563 970 t CO2 ekv

ehk 73% ning muu töötlev tööstus kokku 583 030 t CO2 ekv ehk 27% kogu tööstussektori

heitkogusest.

Põlevkiviõlitööstuse KHG heitkoguste arvutamisel kasutatakse ettevõtete (Enefit Power AS,

VKG Oil AS, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ) edastatud andmeid, mida kvaliteedikontrolli käigus

võrreldakse ELi HKSi aruannetes esitatud andmetega. Töötleva tööstuse ja ehituse sektor

jaguneb raua- ja terasetööstuseks, mitteraudmetallide tööstuseks, keemiatööstuseks,

tselluloosi- , paberi- ja trükitööstuseks, toiduainetööstuseks, jookide ja tubakatööstuseks,

mittemetalliliseks mineraalitööstuseks ja muudeks tööstusharudeks. Andmed töötleva tööstuse

ja ehituse sektori kütuste tarbimise kohta saadakse Statistikaameti koostatud energiabilansist ja

lisaks jäätmestatistika andmed (jäätmete kogused, mida kasutatakse energeetilisel eesmärgil, nt

soojuse tootmiseks). Tööstusprotsesside arvutuste sisendiks on andmed kasutatud mineraalide,

kemikaalide ja teiste tootmise abiainete koguste kohta, mis saadakse ELi HKSi aruannetest ja

päringutega otse ettevõtetelt. Külmutusseadmetes kasutatavate fluoreeritud kasvuhoonegaaside

(F-gaaside) heitkogused pärinevad nii kaubanduslikest, kodumajapidamiste kui ka tööstuslikest

külmutusseadmetest. Arvutuste sisendiks kasutatakse andmeid FOKA registrist, erialaliitudelt,

lisapäringud hooldefirmadelt, joogitööstusettevõtetelt, tootjavastutusorganisatsioonidelt.

Sisendandmed on kasutusel olevate, kasutuselt kõrvaldatud, uute seadmete ning lisatud F-

gaaside kogused hooldustel.

32

Tööstussektori kasvuhoonegaaside heite piiramist ei ole Eestis seadusega reguleeritud.

Tööstusettevõtete heitepiirväärtuste ja keskkonnakompleksloa muude nõuete määramiseks

kasutatakse parima võimaliku tehnika (PVT) nõudeid, mida uuendatakse tavapäraselt iga

kaheksa aasta järel. Praeguse seisuga PVT nõuded ja seega ka kompleksload CO2 heite

piirväärtuseid ei reguleeri, kuna enamik käitisi kuulub ELi HKSi. Tulevikus on võimalik

vajaduse korral CO2 heite piirväärtused lubadesse ja/või PVT nõuetesse lisada. Nende lisamine

eeldab tööstusettevõttes tehniliselt ja majanduslikult kättesaadava ja tõhusa tehnika olemasolu.

F-gaaside heitkoguste vähenemine toimub otsekohalduva Euroopa Parlamendi määruse (EL)

2024/573 nõuete rakendamisega ettevõtete poolt. EL määrusega seatakse mitmeid piiranguid

F-gaaside kasutamisele ning vähendatakse järk-järguliselt turule lubatud F-gaaside kogust,

saavutades aastaks 2050 null koguse. Lisaks on mitmed turustamiskeelud kõrge GWP-ga gaase

sisaldavatele seadmetele. Turustamiskeelud suunavad ettevõtteid uut alternatiivsetel

külmaainetel põhinevat tehnoloogiat soetama. Peamised looduslikud külmaained on

süsihappegaas, ammoniaak ja süsivesinikud. Määruses on ka kõrge GWP-ga külmaaineid

sisaldavatele külmutusseadmete uue ainega hooldamise keelud, lubatud on ainet süsteemi

lisada, kui tegemist on uuesti ringlusse võetud külmaainega (olemasolevast seadmest välja

võetud ja puhastusprotsessid läbinud).

Tööstussektori heitkoguste vähendamise lisameetmetena pakub riik praegu mitmesuguseid

toetusi, mis kiirendavad kasvuhoonegaaside heite vähenemist:

• tööstusaladel taastuvelektri tootmise hoogustamine;

• energia- ja ressursiauditite tegemine;

• ressursitõhusate tehnoloogiate kasutuselevõtt;

• tootmisettevõtete ärimudeli muutus.

Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus kasvab prognooside kohaselt 3 457 000 t CO2

ekvivalendini aastaks 2030 ehk 61% võrreldes 2022. aastaga, kuid väheneb JJM

kohaldumisalas 2005. aastaga ehk baasaastaga võrreldes 13% Tuleb tähele panna, et

tööstussektori kogu KHG heitkogus on jagatud EL HKSi ja JJMi sektorite vahel ning

jõupingutuste jagamise määrus hõlmab ELi HKSi alla kuuluvate käitiste muid

kasvuhoonegaase (CO2 läheb ELi HKS arvestusse) ning alla 20 MW nimitootmisvõimsusega

käitistest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest tekkinud heitkogust, mistõttu selle

määruse alla kuuluv heitkogus on oluliselt väiksem kui kogu tööstussektori heitkogus ning ka

heitkoguse vähenemine on suurem. Aastaks 2035 piiratakse tööstussektori heidet kuni

2 696 700 t CO2 ekvivalendini ja aastaks 2040 1 938 200 t CO2 ekvivalendini. Sektori

heitkoguse suurenemise peamine põhjus on uue Enefit 280-2 põlevkiviõlitehase valmimine

ning muu prognoositav töötleva tööstuse kasv. Töötleva tööstuse eesmärk sisaldab puhvrit, et

siia saaks tulla uut ja kaasaegset tööstust. Selleks tuleb arvestada sisse ka teatud mahus heide,

sest kogu tööstust kohe nullheitele viia pole võimalik. Samal ajal on tööstuse eesmärki sisse

arvutatud samavõrd olulisena ka see, et seal tuleb heite vähendamiseks järk-järgult fossiilseid

sisendkütuseid asendama hakata, nt biometaani või veisinikuga.

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku tööstuse ja maavarade töörühma, kuhu olid kaasatud selle

valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude

protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 eeldab kõikide sektorite panust. Seetõttu

võetakse seaduses sarnane lähenemine nagu ELi kliimaeesmärkide puhul, kus ka ELi HKSi

33

kuuluvate ettevõtete heitkoguste vähendamise eesmärgid arvestatakse kliimaneutraalsuse

saavutamise eesmärgi sisse.

Eesti majanduses on oluline säilitada ja suurendada tehnoloogiamahuka ning töötleva tööstuse

rolli, olles seejuures atraktiivne sihtkoht uutele tööstusinvesteeringutele. Seejuures on tööstuse

kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks vaja investeeringuid seadmete energiatõhususse,

kütuste vahetusse ja tulevikus võib-olla ka süsiniku püüdmisse. Võttes arvesse ettevõtete

tootmisprotsesside ümberkujundamise (sh kütusevahetuse, energiatõhususe suurendamise ja

süsinikupüüdmise seadmete rakendamise) kapitalimahukat iseloomu, võivad osutuda

vajalikuks mitmesugused investeeringutoetused või muud toetavad meetmed. ELi tasandil on

seni olnud innovatsioonifond peamine rahastamisvahend tööstusprotsesside CO₂ heite

vähendamiseks ja uute tehnoloogiate arendamiseks. Kui energiatõhususe suurendamine ja

alternatiivkütuste kasutuselevõtt on juba praegu või muutub lähitulevikus ELi HKSi mõjul

kulutõhusaks, siis süsiniku püüdmise puhul ei osata veel hinnata, millal muutub tõhus ja

konkurentsivõimeline süsinikupüüdmise tehnoloogia ettevõtetele kättesaadavaks. Praeguseks

on ELi innovatsioonifondist toetatud 26 suure- ja väikesemahulist süsinikdioksiidi kogumise ja

säilitamise või kasutamise projekti ELis kokku enam kui 3,3 mld euroga, kuid Eestis veel ühtki

taolist projekti toetatud või ellu viidud ei ole.

Lisaks otsesele heite vähendamise kohustusele toob kliimapoliitika kaasa laiemaid muutusi, nt

rangemad keskkonnanõuded, tarneahela kontrolli vajadus, konkurents kolmandate riikidega,

jmt. Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste mõtestamiseks ning valdkondade

liikumiseks kliimaneutraalsuse suunas on kavas koostada ettevõtete, erialaliitude ja

Kliimaministeeriumi koostöös (ja teiste asjakohaste asutustega) tehnoloogia arengu ning

kliimaneutraalsuse saavutamise teekaardid. Teekaartide koostamisel hinnatakse, kuidas saab

fossiilkütustest loobumisel ja/või kliimaneutraalsuse saavutamisel tõsta tööstusharude

konkurentsivõimet ning arendada tehnoloogiaid, mis annavad riigile ja valdkondadele

konkurentsieelise. Teekaartides tuuakse välja sektori/tehnoloogia kasutuselevõtu spetsiifilised

probleemid ja trendid ning pakutakse välja tegevused nende lahendamiseks, sh regulatiivsed ja

võimalikud toetusmeetmed. Samuti tuuakse välja võimalused rahvusvahelise konkurentsivõime

suurendamiseks. Oluline on tagada, et teekaardid sisaldaks just ettevõtete vaadet ja ka nende

ettepanekuid avalikule sektorile, teisalt ka avaliku sektori tahet vastavaid muutusi ellu viia.

Põlevkiviõlitööstuse lisandväärtus on suur, tööstus on kapitalimahukas, samuti on see nafta

hinnast sõltudes n-ö edukas eksportöör (ettevõtete müügitulu põlevkiviõlist 2022. a ca 500

mln). Teisalt, arvestades selle tööstusharu mahtu, on põlevkiviõli süsinikumahukuse ja ekspordi

lisandväärtuse suhe oluliselt suurem võrreldes teiste tööstusharudega. Põlevkiviõlitööstuse

heide 2022. a oli üle 10% kogu Eesti heitest (üle 1,5 mln t CO2 ekv), samas lisandväärtus jääb

selgelt alla 1%. Ka tarneahela mõjudega arvestamine ei muuda oluliselt suurusjärke.

Tööstussektoris tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse eesmärk jagatakse:

- põlevkiviõlitööstuse ja

- muu töötleva tööstuse ning ehituses tarbitud kütustest pärineva heite vahel.

Eesmärgid seatakse põlevkivitööstusele ja muule tööstusele eraldi, et anda põlevkiviõli

tootmisele kui väga süsinikumahukale tootmisele selge trajektoor heitkoguste vähendamiseks.

Põlevkiviõlitööstus moodustas 2022. aastal ligi kolmveerandi kogu tööstuse heitkogustest.

Muus töötlevas tööstuses on heitkoguste piiramine samuti vajalik, selleks et negatiivset

keskkonnamõju vähendada ning energiatõhusust suurendada. Heitkoguseid mõjutavad

34

seejuures parima võimaliku tehnoloogia nõuded, keskkonnakomplekslubadega seatavad

tingimused ja kliimakindla majanduse seaduses sätestatud põhimõtted, mida tuleb lubade

väljastamisel arvesse võtta. Ühtlasi suunavad erasektori otsuseid investeeringute tegemisel ka

pankade laenutingimused, mis samuti võtavad arvesse kliima- ja keskkonnamõju.

Lõikes 2 jagatakse tööstussektoris tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärk

põlevkiviõlitööstusest ja muus töötlevas tööstuses ning ehituses tarbitud kütustest pärineva

heite vahel ning lõike 3 punktides 1–3 sätestatakse põlevkiviõlitööstusest tulenevate

kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040, võrreldes

2022. aasta heitkogustega järgmiselt:

1) heitkoguse kasv 2030. aastaks ei ületa 40%;

2) heitkoguse kasv 2035. aastaks ei ületa 12%;

3) heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 16%.

Põlevkiviõlitööstuse eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on

järgmised:

1) 2030. aastaks 2 197 320 t CO2 ekv;

2) 2035. aastaks 1 753 130 t CO2 ekv;

3) 2040. aastaks 1 310 830 t CO2 ekv.

Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast

arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus

võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.

Töötlevas tööstuses ja ehituses tarbitud kütustest tekkivate KHG heitkoguste piiramisel on

2030. aasta heitkogusele lisatud puhver, mille suurus on 30% 2030. aasta maksimaalsest

heitkogusest. Puhver on lisatud eesmärgil, et Eestisse saaks tulla uusi tööstusettevõtteid,

Seejuures on arvestatud, et nii olemasolev kui ka uus tööstus vähendavad kasvuhoonegaaside

heidet ning muud negatiivset keskkonnamõju keskkonnakomplekslubades seatud tingimuste

kohaselt. Seetõttu on lõike 4 punktides 1–3 töötlevast tööstusest ja ehituses tarbitud kütustest

pärinevate kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramise eesmärgid järgmised:

1. heitkoguse kasv 2030. aastaks võrreldes 2022. aastaga ei ületa 116% (–73% võrreldes

1990. aastaga)

2. heitkoguse kasv 2035. aastaks võrreldes 2022. aastaga ei ületa 62% (–79% võrreldes

1990. aastaga)

3. heitkogus kasv 2040. aastaks võrreldes 2022. aastaga ei ületa 8% (–86 % võrreldes

1990. aastaga).

Eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on järgmised:

1) 2030. aastaks 1 259 780 t CO2 ekv;

2) 2035. aastaks 943 570 t CO2 ekv;

3) 2040. aastaks 627 370 t CO2 ekv.

Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast

arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus

võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.

Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et uusi maavara kaevandamise lube antakse põlevkivi

kaevandamiseks ainult selliste põlevkivikeemia või muude toodete tootmise eesmärgil, mida ei

kasutata kütuse ega energiakandjana.

35

Praegune põlevkivitööstus põhjustab märkimisväärset keskkonnasaastet, sh

kasvuhoonegaaside heiteid, õhu- ja veereostust. Põlevkivi põletamisel tekkivad saasteained

mõjutavad negatiivselt inimeste tervist, põhjustades nt hingamisteede haigusi. Lisaks sellele on

energeetika ning koksi- ja naftatööstus kõige süsinikurikkama ekspordi lisandväärtusega, andes

lisandväärtust vastavalt 236 ja 270 eurot/t CO2 kohta, arvestades seejuures ka tarneahela mõju.

Töötlevas tööstuse varieerub see näitaja ca 1000–5000 euro vahel ja teenussektori kõrgema

lisandväärtusega harudes ulatub ekspordi lisandväärtus ligi 30 000 euroni/t CO2. 33 Kuna

eelnõukohase seaduse § 29 lg 5 rakendamiseks on vaja muuta MaaPSi, mis sätestab

konkreetsemad nõuded kaevandamislubade andmisele, siis selle sätte jõustumistähtaeg on 1.

jaanuaril 2026, selleks, et jõuaks vajalikud MaapSi muudatused välja töötada ja jõustada.

Eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi hinnangul vaja rakendada lisaks

olemasolevatele meetmetele järgmisi tegevusi:

• põlevkivist fossiilsete energiakandjate tootmise lõpetamine;

• maagaasi järkjärguline asendamine biometaani, vesiniku või muude vähese heitega ning

kliimaneutraalsete kütustega töötlevas tööstuses;

• investeeringute toetamine uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks.

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

Tabel 4. Olemasolevad ja lisameetmed tööstussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

Meede

Heite vähendamise potentsiaal

Olemasolev või

Lisanduv Vastutaja

t CO2 ekv aastas

keskmiselt aastatel 2025–

2030

t CO2 ekv aastas keskmiselt

aastatel 2031– 2040

Ressursitõhusate kliimasäästlike tehnoloogiate kasutuselevõtt

3000 7000 Olemas Riik ja erasektor

Tootmisettevõtete ärimudeli muutus

Kaudne mõju Kaudne mõju Olemas Riik ja erasektor

Tööstusaladel taastuvelektri tootmise hoogustamine

Kaudne mõju Kaudne mõju Olemasolev Erasektor

Investeeringute toetamine uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks,

Kaudne mõju Kaudne mõju Olemasolev Riik ja erasektor

Maagaasi asendamine biometaaniga töötlevas tööstuses 20% ulatuses (tööstus tarbib 536 TJ

29 600 29 600 Lisanduv Erasektor

33 Eesti ekspordi lisandväärtuse süsinikusisaldus. Kiiranalüüs. Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR, 2024.

36

biometaani aastas maagaasi asemel)

Põlevkivist kütuste tootmise lõpetamine

5 928 000

7 973 000 Lisanduv Riik ja erasektor

Lisameetmete rakendamise tulemusena praeguse tööstuse heide prognooside kohaselt väheneb,

kuid arvestades potentsiaalsele lisanduvale tööstusele nn heitepuhvrit, suureneb kogu

tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus prognoosi kohaselt 3 457 100 t CO2 ekvivalendini

aastaks 2030 ehk 61% võrreldes 2022. aastaga, kuid väheneb 13% võrreldes jõupingutuste

jagamise määruse kohase baasaasta ehk 2005. aastaga, ning aastaks 2035 väheneb 2 697 000 t

CO2 ekvivalendini ja aastaks 2040 1 938 200 t CO2 ekvivalendini.

Joonis 4. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).

§ 30. Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise

eesmärgid

Lõikes 1 esitatud kirjelduse kohaselt arvestatakse jäätmemajanduse sektoris tekkiva heitkoguse

hulka jäätmete ladestamisel, jäätmete põletamisel ilma energia taaskasutuseta ja lahtisel

põletamisel tekkiv KHG heide. Heitkoguste arvutuste peamine sisend KHG inventuuris on

jäätmestatistika: ladestatud jäätmete kogus (v.a inertsed jäätmed, sh ladestatud põlevkivituhk)

ja põletamine ilma energia taaskasutuseta, lisaks prügilagaasi kogus, mis prügilatest kogutakse

ja taaskasutatakse või põletatakse leegis ning kompostitud jäätmete kogus jäätmestatistikast.

Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste

jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest,

jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat

kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas

panus heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada,

on liikmesriikide otsustada.

37

Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis seadusega

reguleeritud. Valdkonna arengut suunab riigi jäätmekava aastateks 2022–2028, mis kaudselt

mõjutab sektori kasvuhoonegaaside heidet. Jäätmekava koos kavandatava olmejäätmete

reformiga sisaldavad palju olulisi meetmeid, mis panustavad jäätmetekke vältimisse ja jäätmete

ringlussevõtu edendamisse ning mille rakendamisel on sektori kasvuhoonegaaside heite

vähendamisele positiivne mõju. Suur mõju on nt äsja jõustunud biojäätmete tekkekohal

kogumise kohustusel.

Olemasolevad meetmed, millel on märkimisväärne mõju sektori kasvuhoonegaaside heite

vähenemisele, on järgmised:

• ladestatavate biolagunevate jäätmete koguse vähenemine;

• jäätmematerjalide korduskasutusse ja ringlusse võtmise mahu suurendamine;

• jäätmetekke ennetamise ja vähendamise propageerimine.

Olemasolevate meetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

Tabel 5. Olemasolevad meetmed jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

Meede Heite vähendamise potentsiaal Meetme maht Olemasolev või

lisanduv

Vastutaja

t CO2 ekv aastas

keskmiselt aastatel 2025–

2030

t CO2 ekv aastas

keskmiselt aastatel 2031–

2040

Jäätmetekke vähendamine ja ringmajanduslike majandusmudelite soodustamine

6000 6000 Jäätmeteke inimese kohta 4000 kg aastal 2028 ja ringleva materjali määr 25% aastal 2028

Olemasolev Riik, KOV ja erasektor

Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena väheneb jäätmemajandussektori

kasvuhoonegaaside heitkogus prognoosi kohaselt 157 160 t CO2 ekvivalendini aastaks 2030

ehk 29% võrreldes 2022. aastaga ja 65% võrreldes jõupingutuste jagamise määruse kohase

baasaasta ehk 2005. aastaga, 132 390 t CO2 ekvivalendini aastaks 2035 ja 117 110 t CO2

ekvivalendini aastaks 2040.

38

Joonis 5. Jäätmemajandussektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad meetmed).

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku ringmajanduse töörühma, kuhu olid kaasatud selle valdkonna

eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude protokollid

ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Jäätmemajanduse valdkonna otsese kasvuhoonegaaside heite, mis hõlmab peamiselt

biojäätmete ladestamisest tekkivat heidet, vähendamise potentsiaal on võrreldes baastasemega

suur ning prognoos juba olemasolevate või kavandatavate meetmete rakendamise korral on

positiivne. Jäätmetest biogaasi tootmine on küll kitsas vaates kordades positiivsema mõjuga kui

kompostimine, kuid viimast tuleb võrrelda ka mineraalse väetise valmistamise ja kasutamise

mõjuga, mis kajastub kasvuhoonegaaside inventuuris põllumajandussektori heitena.

Tõenäoliselt on jäätmemajanduses tulevikus kasvav võime otsest heidet veelgi vähendada nt

süsinikdioksiidi püüdmise tehnoloogia ja prügilametaani lagundavate biofiltrite

kasutuselevõtuga.

Veel puudub teadmine kogu valdkonna mõjust kasvuhoonegaaside heitele ja heite vähendamise

potentsiaalist ringmajandusele ülemineku korral. Seda potentsiaali on praeguse info pinnalt

keeruline mõõta, sest see sõltub iga teise valdkonna valmidusest ringmajandusse panustada

ning selle mõju kajastub kasvuhoonegaaside inventuuris teiste sektorite all. Näidetena võib tuua

transpordis sõidujagamisteenuste laialdasema kasutamise; ehituses olemasolevate ehitiste

eelistamise uusehitusele ja targema materjalikasutuse; tööstuses toodete eluea pikendamise,

parandamiskultuuri edendamise ning pakendite ja üleüldise jäätmetekke vähendamise.

Tööstusjäätmete puhul on väga oluline tagada õiguslik paindlikkus selliselt, et ühe ettevõtte

jääkmaterjali, kõrvalsaadust või jäädet oleks lihtne teisel ettevõttel toormena kasutusele võtta,

samuti peab lihtsustama ja kiirendama uute tehnoloogiate katsetamiseks loamenetlusi.

Vähesema kasvuhoonegaaside heitega toodetele tuleb luua turg, mis eeskätt tähendab riigi

eeskuju ja nõudluse suurendamist hangete kaudu. Oluline on ka riigi rajatav usaldusväärne

inforuum jääkmaterjalide kohta ning riigi toetused uute käitlusvõimekuste rajamisel.

Lõikes 2 sätestatakse jäätmemajandussektori eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040

järgmiselt:

1. 2030. aastaks –29% võrreldes 2022. aastaga ehk –36% võrreldes 1990. aastaga:

2. 2035. aastaks –40% võrreldes 2022. aastaga ehk –46% võrreldes 1990. aastaga;

3. 2040. aastaks –47% võrreldes 2022. aastaga ehk –52% võrreldes 1990. aastaga.

39

Jäätmemajandussektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on

järgmised:

1) 2030. aastaks 157 160 t CO2 ekv;

2) 2035. aastaks 132 390 t CO2 ekv;

3) 2040. aastaks 117 110 t CO2 ekv.

Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast

arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus

võib täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.

Eesmärke on Kliimaministeeriumi hinnangul võimalik täita olemasoleva jäätmekava ja

kavandatava olmejäätmete reformi elluviimisega. Töörühma arutelude käigus pakuti välja

ligikaudu 30 lisameedet, mille mõju hindamiseks on vaja koguda lisaandmeid ja mille

mõjuhinnangud valmivad 2024. aasta jooksul. Kuna jäätmemajandussektoris on juba

olemasolevate meetmetega prognoosi järgi võimalik täita sektori 2030. aasta KHG heite

vähendamise eesmärki, ei ole lisameetmete rakendamine lähitulevikus kriitilise tähtsusega.

§ 31. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise

eesmärgid

Lõikes 1 määratletakse põllumajandussektori heitkogus. Põllumajandussektori heitkoguse

hulka arvestatakse põllumajandusmaal tekkiv, maaharimisest ja loomakasvatusest ning

põllumajanduses kasutatavatest kütustest tekkiv KHG heide. Loomadelt tulevad heitkogused

arvutatakse soolesisesest fermentatsioonist (CH4) ning sõnnikukäitlusest (CH4, N2O).

Põllumajandusmaade kategooria heitkoguste arvutuste sisendiks on loomade arv,

põllukultuuride kogused, piimatoodangu kogused ning sünteetiliste lämmastikväetiste kogused

(Statistikaamet), piima tootlikkus, piima rasva- ja valgusisaldus, eri tõugu piimalehmade

populatsioon ja vasikate saamine (Jõudluskontrolli Keskus), sõnnikukäitlussüsteemide jaotused

(KOTKAS), haritavate turvasmuldade pindala, komposti ja olmereovee puhastussette kogused,

põllule laotatud komposti kogused, mulla orgaanilise aine mineraliseerumine, sõnnikukäitluse

käigus vabaneva NH3, NOx ja N2 heitkogused ja keskmised talvekuude õhutemperatuurid

(KAUR), samuti kasutatud lubiväetiste kogused (Statistikaamet) ning kasutatud karbamiidi

kogused (väetiste tootjate-edasimüüjate andmed).

Kliimakindla majanduse seaduses arvestatakse põllumajandussektori heitkogustena ka

põllumajandusmaal (rohumaadel, põllumaadel) tekkiv heide või sidumine, mis on ELi

kasvuhoonegaaside arvestuses LULUCFi sektoris. See annab põllumajandussektorile ka

hoovad põllumajanduslikest tegevustest pärineva heite tasakaalustamiseks.

Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib ELi jõupingutuste

jagamise määruse (EL) 2018/842 kohane kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest,

jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat

kasvuhoonegaaside heitkogust 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus

heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada, jääb

liikmesriikide otsustada. Samuti on seatud riiklik eesmärk LULUCFi sektoris, kuhu kuulub CO2

heide põllumaalt ja rohumaalt.

Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole Eestis õiguslikult

reguleeritud. Valdkonna arengut suunab „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava

aastani 2030“ (PõKa), mille eesmärk on, et Eesti toit on eelistatud, keskkond ja elurikkus on

40

hoitud, toidusektori ettevõtted on edukad ning maa- ja rannakogukonnad on elujõulised. PõKa

tulemuslikkuse hindamise mõõdikud on mh kasvuhoonegaaside heide põllumajandustoodangu

väärtuse kohta ning põllumajandusmaa orgaanilise süsiniku varu säilitamine.

Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena põllumajandussektori kasvuhoonegaaside

heitkogus ei vähene. Prognoosi kohaselt suureneb põllumajandussektori kasvuhoonegaaside

heitkogus ca 2,5 mln t CO2 ekvivalendini aasataks 2030 ja püsib stabiilsena aastani 2040.

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus Regionaal-

ja Põllumajandusministeerium kokku kestliku toidusüsteemi töörühma, kuhu olid kaasatud

selle valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid,

arutelude protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Jõupingutuse jagamise määruse üldeesmärgi ehk 24% võrra heite vähendamise ülekandmine

põllumajandussektorile pole realistlik loomade arvu ja kasutuses oleva põllumaa olulise

vähendamiseta. Mõlemal juhul tooks see kaasa negatiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke

mõjusid, nagu sektori koguväärtuse ja ekspordiväärtuse oluline vähenemine, sissetulekute

langus, töökohtade kadu ja toiduga isevarustatuse vähenemise.

Eesmärkide seadmise ja lisameetmete väljatöötamise juures tuleb hinnata meetmete koosmõju.

Kuna Eesti loomkoormus on üks ELi väiksemaid, siis nt loomade arvu vähendamine võib

piirata ühtlasi mineraalväetiste kasutamise vähendamist, kuna selleks on vaja muu hulgas

suurendada orgaaniliste väetiste, sh loomasõnniku kasutamist. Orgaaniliste väetiste kasutamine

on oluline ka muldade süsiniku sidumise võime suurendamiseks.

Kõigi potentsiaalsete lisameetmete mõju ei ole alusandmete või metoodika puudumise tõttu

võimalik veel kvantifitseerida ja kasvuhoonegaaside inventuuris arvestada. Need meetmed on

nt taastava põllumajanduse kontseptsiooni rakendamine, täppistaimekaitseseadmete

kasutamine, toiduraiskamise vähendamine, taimse toidu tootmise ja tarbimise soodustamine,

tarbija teadlikkuse suurendamine ja valikute suunamine, söödalisandite kasutamine,

sordiaretus, talvine taimkate, viljavaheldus, maaparandussüsteemide korrashoid, veerežiimi

kahepoolne reguleerimine. On ka tegevusi, mis alles ootavad tööstusskaalal kättesaadavaks

muutumist, nt biosöe tootmine ja kasutamine süsiniku sidumise ja mullaviljakuse

suurendamiseks, hajusmetaani heite püüdmine loomakasvatushoonetes, väiksema heitega

(taastuvenergiast) toodetud väetised, loomapidamishoonetes jääktoitainete püüdmine ja

väetisainetena taaskasutamine. Paljud neist meetmetest kas juba annavad või annavad tulevikus

lisanduva panuse sektori kasvuhoonegaaside heite vähenemisse ja teiste põllumajandussektorist

lähtuvate heidete tasakaalustamisse, mis metoodikate arenemisel hakkavad kajastuma ka

kasvuhoonegaaside arvestuses.

Võttes arvesse töörühmas ja mujal esitatud ettepanekuid, sätestatakse lõikes 2

põllumajandussektori eesmärgid (koos põllumajanduse LULUCFi osaga) aastateks 2030,

2035 ja 2040 järgmiselt:

1. 2030. aastaks –14% võrreldes 2022. aastaga ehk –45% võrreldes 1990. aastaga;

2. 2035. aastaks –17% võrreldes 2022. aastaga ehk –46% võrreldes 1990. aastaga;

3. 2040. aastaks –18% võrreldes 2022. aastaga ehk –48% võrreldes 1990. aastaga.

Põllumajandussektori eesmärkide indikatiivsed sihttasemed CO2 ekvivalenttonnides on

järgmised:

1) 2030. aastaks 2 164 250 t CO2 ekv;

41

2) 2035. aastaks 2 086 070 t CO2 ekv;

3) 2040. aastaks 2 056 630 t CO2 ekv.

Sihttasemed on indikatiivsed ja muutuvad ajas, kuna KHG arvestamise ja inventuuri pidevast

arendamisest võivad võrdluseks olevate baasaastate heitkogused muutuda. Arenduste käigus

võivad täpsustuda metoodika, kasutatud algandmed või muutuda eriheitetegurid.

Joonis 6. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).

Eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

hinnangul vaja rakendada lisaks olemasolevatele meetmetele järgmisi tegevusi:

• karjatamise osakaalu suurendamine;

• mineraalväetiste kasutuse vähendamine;

• biogaasi tootmine;

• säästlikkuse kriteeriumitele vastavate biokütuse kasutamine põllumajandusmasinates

ja fossiilkütuste tarbimise vähendamine;

• kasvuhoonegaaside sidumist soodustavad maakasutuse muutused (kuivendatud

turvasmullal põllumaa jätmine püsirohumaaks, turvasmuldade kuivendusmõjude

leevendamine, märjutamine, märgalaviljelus, maastikuelementide rajamine sh

metsatukkade rajamine);

• süsinikuvaru hoidvate alade ja ökosüsteemide kaitse ja sobiv majandamine (jätkuv

pärandniitude taastamine ja hooldamine, väärtuslike püsirohumaade säilitamine jm).

Olemasolevate ja lisameetmete maht, kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaal ja

rakendamise eest vastutav sektor on esitatud allolevas tabelis.

Tabel 6. Olemasolevad ja lisameetmed põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

Meede

Heite vähendamise potentsiaal

Meetme maht Olemasolev või lisanduv

Vastutaja t CO2 ekv aastas keskmisel t aastatel 2025– 2030

t CO2 ekv aastas keskmisel t aastatel 2031– 2040

42

Karjatamise osakaalu suurendamine 9925 11 286

Karjatatavate piima-lehmade osakaalu kasv 5%-ni

Olemasolev ja lisanduv

Riik ja erasektor

Mineraalväetiste kasutuse vähendamine 44 688 59 070

Vähendamine 20% võrreldes 2021. aasta tasemega

Lisanduv Riik ja erasektor

Märgalaviljelus – mõju LULUCFis 26 434 45 316 1000 ha/a Lisanduv Riik ja erasektor

Märgalaviljelus – mõju põllumajanduses 11 660 19 989 1000 ha/a

Turvasmuldadel põllumaa viimine rohumaa alla (LULUCFi mõju)

67 856 116 325 3000 ha/a Olemasolev ja lisanduv

Riik ja erasektor

Turvasmuldadel põllumaa viimine rohumaa alla (LULUCFi mõju) koos maadevahetusega mineraalmaal (kulttuurrohumaa põllumaaks)

48 976 83 925

Põllumajandusmaastike mitmekesistamine läbi maastikuelementide (nt puudetukad, hekid jm) rajamise ja valikulise metsastamise* (sh raadamise kompenseerimiseks), agrometsandus * koos kohapealsete eelnevate inventuuridega, et välistada negatiivset mõju elurikkusele, maastike mitmekesisusele ja mitmekesistele tootmisvõimalustele (nt karjatamisvõimalustele)

7152 43 093 750 ha/a Lisanduv Riik ja erasektor

Metsamajanduslikud tegevused (puiduistandike rajamine; LULUCFi mõju)

4392 24 734 250 ha/a Lisanduv Erasektor

Pärandniitude hooldus ja taastamine, väärtuslike püsirohumaade säilitamine

Toetav Toetav Olemasolev ja lisanduv

Riik ja erasektor

Biogaasijaamade rajamine 20 687 29 138 Avatakse 5–7 uut jaama aastaks 2030

Olemasolev ja lisanduv

Riik ja erasektor

Säästlikkuse kriteeriumitele vastava biokütuse soodustamine põllumajanduses ja fossiilkütuse kasutamise vähendamine

33 428 44 585

Alternatiivkütust e soodustamine, (sh kuni 5% diislimootoriga traktoritest asendatakse biometaanil sõitvate veoautodega ja vähendatakse künnipõhise tehnoloogia kasutamist võrreldes otsekülviga)

Lisanduv Riik ja erasektor

§ 32. Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise ning

kasvuhoonegaaside sidumise eesmärgid

43

Maakasutussektor on ainus sektor, kus on võimalik juba atmosfääri paisatud kasvuhoonegaase

taas siduda ning seeläbi leevendada kliimamuutuste mõju. Kasvuhoonegaase siduv

maakasutussektor on võtmetähtsusega kliimaneutraalsuse saavutamisel.

Lõike 1 järgi on maakasutussektoris tekkiva heitkoguse hulka arvestatud metsamaal,

maahõives, turbatootmises (märgalad) jm maakasutuses (sh muu maa, asulad) tekkiv heide ning

puittoodetes sisalduv süsinikuvaru. Maaharimise all arvestatakse LULUCFi sektori põllumaa

ja rohumaa kategooriate heidet/sidumist. Põllumaa kategooriasse kuuluvad põllumaad,

püsikultuurid, pikaajalised kultuurrohumaad ning põllumajanduslikust kasutusest kõrvale

jäänud maad, millel on veel säilinud haritava maa tunnused. Rohumaa alla kuuluvad peamiselt

looduslikud ja pool-looduslikud rohumaad (sh pärandniidud) ning põõsastikud. LULUCFi

sektori arvutuste põhisisend on statistilise metsainventuuri (SMI) andmed. SMI-l põhinevad

kõikide maakategooriate üldpindalade hinnangud (eraldi mineraal- ja turvasmuldadel alad), aga

ka maakategooria muutuste pindalad ning elusa biomassi ja surnud puidu tagavara muutused.

Statistikaametist saadakse andmed põllukultuuride kasvupindade kohta ning Maaelu

Teadmuskeskusest eksperdihinnangud põllukultuuride mõju kohta mulla C varule ja

harimisviiside osakaalude kohta põllumaal. Edasisel metoodikate arendamisel ja andmete

lisandumisel täienevad ka sisendid LULUCFi sektori arvutustesse.

Maakasutuse, selle muutuse ja metsanduse sektorit reguleerib ELi maakasutuse, maakasutuse

muutuse ja metsanduse määrus (EL) 2018/841 ning selle täiendus (EL) 2023/839), kust tuleb

Eesti kohustus LULUCFi 2016–2018 keskmise tasemega 2030. aastaks võrreldes veel

suurendada sidumist või vähendada heidet 434 000 t CO2 ekv võrra. Viimaste andmete kohaselt

on 2016–2018 keskmine ca 2 400 000 t ning 2030 siht oleks seega 1 947 820 t (st määrusega

seotud kohustuste täitmiseks võib sektor jääda heite poolele). Prognoosijärgne puudujääk 2030.

aasta eesmärgist on ligi 172 320 t. Perioodi 2026–2029 kasvuhoonegaaside eelarve ehk

kasvuhoonegaaside netoheite ja sidumise summa fikseerib komisjon 2025. aastal esitatud

kasvuhoonegaaside inventuuriandmete põhjal (2021., 2022. ja 2023. aasta kasvuhoonegaaside

inventuuriandmete keskmise väärtuse järgi) ja eelarve järgimist hindab 2032. aastal esitatud

kasvuhoonegaaside inventuuriandmete põhjal.

Puudujäägi katmiseks on võimalik osta teistelt liikmesriikidelt üle jäävaid ühikuid, samas on

ühikute kättesaadavus tänase seisuga veel ebamäärane ning kuna tehinguid ei ole tehtud, siis

hinda on keeruline ennustada.

Maakasutuse- ja metsanduse sektor on KHG inventuuris raporteeritavatest sektoritest ainus, kus

on võimalik süsiniku sidumine. 2022. aastal oli LULUCFi netoheide Eestis 339 290 t CO2 ekv.

Kategooriad, mis 2022. aastal LULUCF arvestuses süsinikku siduval poolel olid, olid

metsandus (metsamaa; –1 359 930 t CO2 ekv); puittooted (–641 580 t CO2 ekv) ja rohumaad (–

171 970 t CO2 ekv). Heite poolel olid kõik ülejäänud kategooriad – põllumaa (850 840 t CO2

ekv), märgalad (s.o turbatootmisalade ja aiandusturba heitkogus; 1 307 300 t CO2 ekv), asulad

(nn maahõive, 319 730 t CO2 ekv) ja maakasutus (maakasutuse muutus muudeks märgaladeks

+ muu maa (30 510 t CO2 ekv). Vt ka allpool tabel 1, kus on esitatud prognoosid* aastani 2050.

2030. aasta eesmärgi saavutamiseks tuleks 2024. aasta inventuuri põhjal suurendada KHG

sidumist või vähendada heidet seega kokku 339 290 t mahus. Eesmärgi täitmisel oleks tagatud

ka LULUCFi määruse 2030. aasta eesmärgi täitmine.

Tabel 7. LULUCFi heitkogused kategooriate lõikes ja prognoosid* aastani 2050.

Kasvuhoonegaaside (KHG) heitkogused LULUCFi määruse eesmärkide täitmisel

44

Eesmärk

KHG

heitkoguste

jaotus

KHG heitkogused (tuhat t CO2 ekv, AR5)

Inventuur (2024) Prognoos (WEM)

1990 2005 2022 2030 2040 2050

KOKKU -5235,27 -2927,27 339,29 2120,14 2120,41 1768,74

Metsandus

Metsandus

(forest land)

-5834,70 -3401,89 -1359,93 208,06 85,61 -315,37

Puittooted

(harvested

wood products)

-156,27 -608,41 -641,58 -742,74 -601,69 -487,62

KOKKU -5990,97 -4010,3 -2001,51 -534,68 -516,08 -172,25

Põllumajandus

Põllumaa

(cropland)

603,38 155,47 850,84 736,94 673,94 633,58

Rohumaa

(grassland

-122,23 -226,60 -171,97 -122,46 -105,11 -99,36

KOKKU 481,15 -71,13 678,87 614,48 568,83 533,64

Turbatootmine Turbatootmine

(wetlands)

274,55 914,32 1307,30 1456,26 1483,02 1483,02

Maahõive 0,00 207,06 19,73 470,24 472,07 436,23

Maakasutus 0,00 32,11 30,51 113,83 112,56 118,26

Sektori eesmärkide ja võimalike lisameetmete kohta ettepanekute tegemiseks kutsus

Kliimaministeerium kokku elurikkuse ja maakasutuse töörühma, kuhu olid kaasatud selle

valdkonna eksperdid ja huvirühmad. Töörühma kohtumistel esitletud dokumendid, arutelude

protokollid ja töörühma arutelude kokkuvõte on Kliimaministeeriumi kodulehel.

Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heite kahandamise ja sidumise suurendamise puhul on

olulised nii need meetmed, mis aitavad sektori tegevustest lähtuvat heidet vähendada või

vältida (ehk juba seotud süsinikuvaru hoida) kui ka need meetmed, mis aitavad kaasa sidumise

suurendamisele. Valdkonna arvestuslikku kliimamõju mõjutab enim raiemaht, raadamine,

puittooted, metsa- ja põllumaade üldine kasutus, aiandusturba kaevandamisest ning

ammendatud turbatootmisaladest tulenev heide, maahõivest ja asulatest lähtuv heide.

Maakasutus hõlmab ka looduse hoiu ja kaitsega seonduvat, mis aitab hoida olemasolevatesse

ökosüsteemidesse seotud süsinikuvaru samas kui kahjustatud ökosüsteemide taastamine

võimaldab kasvuhoonegaaside sidumist suurendada.

Metsamaa puhul on raiemahul ja raadamisel otsene mõju metsamaa heitele ja süsiniku

sidumisele. Raiemahu suunamisel on oluline arvestada sotsiaalmajandusliku mõju ja loodava

lisandväärtusega. 1 mln m3 raiet on ca 1,1–1,2 mln t CO2 ekv heidet LULUCF sektoris ning

samal ajal sektori enda tellitud analüüsi põhjal ka ca 300 mln eurot lisandväärtust (sh on

arvestatud lisaks tarneahelale ka tarneahela töötajate kulud teenindavates sektorites (Ernst &

Young Baltic AS)). Samuti mõjutab seda metsade vanuseline struktuur, kõige rohkem seovad

süsinikku keskealised metsad, kõige suuremat varu hoiavad vanad metsad. Raiemahu puhul on

samas oluline silmas pidada, et selle vähenemine vähendab ka süsiniku sidumist puittoodetes,

kui tootmise struktuur jääb samaks, mistõttu on koos raiemahu suunamisega oluline ka puidu

kõrgema väärindamise edendamine hoidmaks ja suurendamaks nii süsiniku sidumist

puittoodetesse kui ka tööhõive ja lisandväärtuse suurendamiseks.

Majandusmetsades on oluline klassikaliste metsamajanduse tegevustega jätkamine ja nende

edendamine, mis kindlustab metsade uuenemise, süsiniku sidumise võime paranemise ja ka

metsamaastiku mitmekesisuse. Metsakasvatustööde (sh hooldusraied, metsauuendus, hõredate

45

puistute ennakraie) aktiivsuse suurendamine erametsades, kus metsade kvaliteet ja

sidumisvõime on kesisem, panustab kiiremini süsinikku siduvatesse, paremas seisus ja

vastupidavamatesse majandusmetsadesse. Populaarseks meetmeks on olnud avatud alade

metsastamine, kuid siin on oluline esmalt kohapealsete inventuuride tegemine, et välistada

negatiivset mõju elurikkusele ja piirkonna olulistele looduse hüvedele. Maakasutuse töörühma

aruteludes toodi esile ka istandike rajamist sh kiirestikasvavate puuliikidega (haavikud,

kaasikud, lepikud) ja nende puutuhaga väetamise võimalikku potentsiaali puidu kasvu

soodustamiseks ja süsinikusidumise suurendamiseks.

Suur potentsiaal on puidukasutusel pikaealiste toodete osakaalu suurendamisel ja tervikuna

kasutatavate loodusressursside (puit jm biomass, turvas jm) maksimaalsel väärindamisel Eestis,

mis eeldab ka puidu keemilist väärindamist ja kvaliteetse puitmaterjali olemasolu pikaajaliste

toodete tootmiseks. Kvaliteetne puitmaterjal eeldab hästi hooldatud majandusmetsi. Kuna

Eestis ei ole vastavat tööstust, on pikka aega probleemiks olnud väärindamata paberipuidu

eksport. Väikeste ja keskmise suurusega puidu väärindamisega tegelevate ettevõtete toetamine

võib luua puidukasutusele mitmekesiseid võimalusi. Avalike ehitiste hanketingimustes tuleks

eelis anda puitehitistele ja sel teel vähendada suure CO2 jalajäljega materjalide, nagu betoon,

kasutust.

Märgalade (turba kaevandamise alad ja aiandusturvas) heide tekib peamiselt turba

kaevandamise mahust ja mahajäetud endistest kaevandatud aladest (nö jääksoodest). Märgalade

puhul on võimalikud erinevad alternatiivid endiste kaevandusalade korrastamisel (nt soo

taastamine, metsastamine) ja kaevandatavate alade konserveerimine. Eelistama peaks

elurikkust toetavat korrastamist, kuid konkreetsele alale ei pruugi kõik viisid sobida – kohapeal

kaevandatud ala seisukorda selgitava teadusuuringu või turbarevisjoniga tuleb leida igale alale

sobivaim lahendus (arvestades sh kitsendusi, nagu piirinaabrid, hüdrogeoloogilised tingimused

jmt). Turba kaevandamisel on suur kliimamõju, samas arvestama peab sotsiaalmajanduslikku

mõju ja sellega loodavat lisandväärtust, mis tekib maapiirkondades. Turbakaevandamise

keskkonnamõju vähendamise võimalikud meetmed on uutele aladele laienemise välistamine,

uute lubade sidumine endiste kaevandusalade korrastamisega (lisaks juba kasutuses olevate

alade korrastamiskohustusele), olemasolevate lubadega alade lõpuni kaevandamine,

süsinikumaksu ja keskkonnatasu tõstmine ning selle arvelt kliimapositiivsete meetmete

rahastamine. Tööstuse teravik tuleks suunata suuremale kohapealsele turba väärindamisele.

Maakasutussektori kliimaeesmärkide seadmisel ja täitmisel peavad ka muud

keskkonnaaspektid olema arvesse võetud ning meetodite valikul tuleb eelistada neid lahendusi,

mis üheaegselt aitavad tagada kliima- ja loodushoiu eesmärke. Heas seisundis ökosüsteemid on

kasvuhoonegaaside sidumiseks ning kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks äärmiselt

olulised. Väga tähtis on hoida olemasolevaid väärtusi, kuna juba kahjustunud ökosüsteemide

ning nendega seotud looduse hüvede taastamine on kallis ja alati keerulisem kui olemasoleva

säilitamine. Kaitse ja kahjustunud elupaikade taastamine tagab elupaikade hea seisundi,

süsinikusidumise paranemise, maakasutussektorisse seotud süsinikuvaru suurenemise ning

elurikkuse ja looduse hüvede säilimise. Kaitstavad alad tasakaalustavad intensiivsemalt

kasutatavate piirkondade mõju, soodustavad maakasutamise ja maaettevõtluse mitmekesisust

ning tagavad Eesti looduse ja elukeskkonna pikaajalise vastupidavuse kliimamuutuste

mõjudele.

Maakasutussektor mängib olulist rolli ka kliimamuutuste mõjudega kohanemisel ja

kliimakindlate tootmissüsteemide kujundamisel. Kliimamuutustega kohanemise vaatest on

oluline panustada kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamisse ning arvesse võtta

46

kliimariske, mis sektorit mõjutavad – sagenevad tormid, põuaperioodid, temperatuuri tõus ja

sademete hulga suurenemine. Muutuvas kliimas muutuvad nii põllukultuuride kui ka

majandusmetsade kasvutingimused, suureneb kahjurite ja haiguste leviku võimalus.

Maakasutussektori vastupanuvõimet suurendavad nii maastikuline kui elustikuline ja

geneetiline mitmekesisus, aga ka maakasutuse ja maapiirkondade ettevõtluse mitmekesisus.

Põllumajandusmaastikes ja metsades suurendavad vastupidavust sobivad majandamisvõtted,

tulevikukliimasse sobivate kultuuride, sortide ja puuliikide valik, haiguste ja kahjurite

ennetamine ning neile kiire reageerimine. Üle tuleb hinnata kõige otstarbekamad lähenemised

kuivendamisele (vajaduspõhine kuivendamine, kuivendamise mõjude hindamine ja

leevendamine), mh tagada maastikes vee püsimine põudadele ja tuleohtudele vastupidavuseks.

Ammendatud turbaalade kiirem taastamine aitab hoida vett maastikes ja vältida kuiva

turbapinnase põlenguohtu.

Võttes arvesse töörühmas ja mujal esitatud ettepanekuid, sätestatakse maakasutussektori

eesmärgid aastateks 2030, 2035, 2050 võrreldes 2022. aastaga järgmiselt:

(1) Maakasutussektori heitkoguste vähendamise eesmärk aastaks 2030 on saavutada 0-

netoheide, st sektoris tekkiv kasvuhoonegaaside heide on tasakaalus sidumisega.

(2) Maakasutussektori heitkoguste eesmärk on olla sidumises alates 2035. aastast.

(3) Maakasutussektori eesmärk aastaks 2050 on saavutada sektoris kasvuhoonegaaside

sidumine, mis võimaldaks kompenseerida teistes sektorites tekkivat kasvuhoonegaaside

heidet, mida pole võimalik vähendada ega tehnoloogiliselt siduda.

Eesmärkide täitmiseks on vajalik Kliimaministeeriumi hinnangul lisaks olemasolevatele

meetmetele rakendada alltoodud tegevusi. Tegu on KHG heidet vähendavate või vältivate või

sidumist suurendavate lahendustega, millest osale on metoodikate edasise arendamisvajaduse

ja veel vähese kogunenud taustainfo tõttu seaduse koostamise hetkel raske täpset heite

vähendamise potentsiaali hinnata. Paljud neist on teiste keskkonnaeesmärkidega seotud

meetmed, millel on teadaolev kasvuhoonegaaside heidet vähendav või sidumist suurendav

mõju ning mida saab arvestusmetoodikate edenemisel eesmärgi täitmisesse hõlmata. Selleks, et

kõike maakasutuses toimuvat arvesse võtta, peavad ka arvestusmeetodid täienema, andmed

olema võimalikult täpsed ja ajakohased ning kõikide tegevuste mõju oleks võimalik kajastada

– see peab olema ka järgnevate aastate metoodiliste arenduste fookuses.

Eelnõujärgse eesmärgi arvutustesse hõlmatud meetmed on toodud tabelis 8.

Metsad, metsamajandamine ja puidukasutus

• Raiemaht, mille puhul raied ei ületa pikemas vaates majandusmetsade netojuurdekasvu,

metsade tagavara raiete tagajärjel ei kahane ning kohalikule metsa- ja puidutööstusele

on tagatud tooraine stabiilne pakkumine.

• Raadamise kompenseerimiseks elurikkust soosiv metsastamine valitud (eelnevalt

sobivaks hinnatud) aladel.

• Kliimamuutuste mõjudele vastupidavamate segapuistute rajamine/kujundamine

metsauuendamisel ja hooldusel.

• Looduslähedasemate (closer to nature) metsamajandamisvõtete laialdasem edendamine

majandusmetsades.

• Hõredate puistude ennakraiele järgnev metsauuendamine majandusmetsas.

• Metsakultiveerimise (raiejärgne metsade uuendamine) tõhusam edendamine

erametsamaal.

• Puidu keemilise ja mikrobioloogilise väärindamise soodustamine.

• Puidust kestvustoodete tootmise ja kasutamise soodustamine.

47

Looduskaitse ja kahjustatud elupaikade taastamine

• 30% maismaa ja mere tõhus kaitse loodusliku mitmekesisuse kaitse vastupidavuseks

kliimamuutustele ja turvaliste süsinikuladude hoidmiseks ja suurendamiseks;

elupaikade seisundi paranemine; kaitstavatesse elupaikadesse, sh metsadesse ja

soodesse seotud süsinikuvaru suurenemine.

• Kahjustunud ökosüsteemide (eriti süsinikurikaste ökosüsteemide) taastamine,

pärandniitude hooldus ja taastamine.

• Looduse seisundit parandavate võtete rakendamine 20% maismaast ja merest (kattuvus

teiste loetelus olevate meetmetega).

• Karjääride korrastamine koos fookusega süsinikusidumise parandamisele.

Turbaalad, turbatööstus, kuivendamine

• Ammendatud turbatootmisalade korrastamine märgaladeks, kahjustatud märgalade

veerežiimi taastamine.

• Ammendatud turbatootmisalade metsastamine ala sobivuse korral või muu positiivset

kliimamõju omav tegevus keskkonnatingimuste sobivuse korral (nt jõhvikakasvatus

jm).

• Aiandusturba kaevandamisest tuleva heite vähendamine.

• Ammendamata turbatootmisalade konserveerimine.

• Kohapeal väärindatud turbatoodete osakaalu suurenemine.

• Turvasmuldadel põllumaa viimine püsirohumaaks või veerežiimi taastamine.

• Turvasmuldadega aladel heidet minimeerivad majandamisvõtted ja –praktikad.

• Märgalaviljelus.

• Maaparanduse (sh kuivendamise) keskkonnamõju leevendamine, turvasmuldade

tõhusam kaitse ja heidet vähendav kasutus.

Maakasutus ja planeerimine

• Rohealad ja looduspõhised lahendused linnades ja ümbruses.

• Raadamise kahandamine ja mõjusid vähendav planeerimine, raadamismõjude

leevendamine.

• Integreeritud arendused: süsinikuvaru ja –sidumise jt keskkonnaeesmärkide

paralleelne soosimine maakasutusel (nt taastuvenergialahenduste või taristuobjektide

rajamise ja hoolduse integreerimine ökosüsteemide taastamise ja säilimisega).

• Maahõive prioriseerimine oskusliku planeerimisega (eelistades süsinikurikaste

ökosüsteemide, rohevõrgustiku ja rohealade säilimist).

• Rohevõrgustiku säilimine ja toimimine.

Allpool toodud tabelis on esitatud need olemasolevad ja võimalikud lisameetmed, mis hõlmati

eelnõukohase eesmärgi arvutustesse. Toodud on maht, vastava meetme kasvuhoonegaaside

heite vähendamise potentsiaal ja rakendamise eest vastutav sektor. Põllumajanduse

maakasutusega seotud meetmed on kirjeldatud põllumajanduse eesmärki kirjeldavas peatükis.

Tabel 8. Eesmärgi arvutustes kasutatud olemasolevad meetmed ja valik võimalikke lisameetmeid

maakasutussektori kasvuhoonegaaside heite vähendamisel.

Meede Heite vähendamise

potentsiaal Meetme maht Vastutaja

48

t CO2 ekv aastas

keskmisel t aastatel

2025– 2030

t CO2 ekv aastas

keskmisel t aastatel

2031 – 2040

Olemasolev või lisanduv

meede

1. Puidu kui ressursi stabiilne kättesaadavus, sh

Raiemaht 1 083 642 1 083 441

Raiemaht, millega metsamaa kogutagavara ei lange ja mis tagab lisanduva sidumise vastavalt esitatud heite vähendamise potentsiaalilea

Lisanduv Riik ja erasektor

Istandike rajamine endistele põllumaadele kujunenud hall- lepikute asemel (sh kiirekasvuliste puuliikidega).

4392 24 734 500 ha aastas, alates 2025. a

Lisaks Erasektor

Hõredate puistute ennakraie majandusmetsas metsa uuenemise kiirendamiseks

50 000 85 000

Metsauuendamine 580 ha/a. Mõju on vähendatud esimesel 10 aastal poole võrra.

Lisaks Riik ja erasektor

Segapuistute kujundamine ja metsakultiveerimise edendamine erametsamaa majandusmetsades.

60 000 60 000 Lisanduv pindala 1500 ha/a

Lisaks Riik ja erasektor

Looduskaitse ja kahjustatud ökosüsteemide (sh süsinikurikaste) taastamine

Lisanduv

Lisanduv

Looduskaitse ja erinevad looduse seisundit parandavad meetmed.

Lisaks Riik ja erasektor

2. Kõrgem puidu kohapealne väärindamine (sh keemiline ja mikrobioloogiline)

0 681 065 lisanduv kõrgem väärindamine mahus ca 2,2 mln m3 aastas

Lisaks Erasektor

3. Turba tootmise keskkonnamõju vähendamine, sh

Ammendatud turbatootmisalade korrastamine märgaladeks, metsastamine või muu kasutus* *toodud hinnangulised osakaalud, kõige otstarbekamate sekkumiste osakaalud ja pindalad selguvad täpsemate inventuuride ja turbarevisjoni käigus

17 037 59 184

Korrastamine märgalaks: 500 ha/a Metsastamine:

2025–2030 333 ha/a,

2031–2050 250 ha/a Konserveerimine:

perioodil 2025–2030 450

ha/a

Olemasolev ja lisaks

Riik ja erasektor

Aiandusturba kaevandamisest pärineva heite vähendamine

58 574 339 243

12% aastaks 2030, 50% aastaks 2040 ja järk- järgult 0-netoheiteni liikumine aastaks 2050

Lisaks Erasektor ja riik

Turba kohapealne kõrgem väärindamine

Kaudne mõju

Kaudne mõju

Lisaks Erasektor

* Hetkel (juuli 2024) olemasolevatele andmetele tuginevate Keskkonnaagentuuri koostatud prognoosidele põhjal

vastab esitatud tingimustele keskmine raiemaht ca 9,9-10,2 mln m3 aastas. Viimase 5 aasta keskmine (perioodi

2018-2022) raiemaht on olnud keskmiselt 11,4 mln tm, viimase 10 aasta keskmine (2013-2022) 11 mln tm.

49

Olemasolevate meetmetega võrreldes on eesmärgi täitmiseks tänastele andmetele tuginedes

(Keskkonnaagentuur, 2024) vajalik rakendada lisameetmeid, mis tagaksid ca 1 mln tm/a

madalama raiemahu. Raiemahtu reguleerivateks meetmeteks võivad sõltuvalt eesmärgist olla

näiteks majandusmetsade raielangi maksimaalse pindala kahandamine, raievanuste tõstmine,

küpsusdiameetri rakendamisest loobumine, metsa struktuursete elementide säilitamine ning

säilikpuude-põlispuude ja kõdupuidu hulga suurendamine, metsa uuenenuks lugemise

kriteeriumite muutmine, loodussõbralikemate metsamajandamisvõtete soosimine, metsade

mittepuiduliste saaduste ja kasutusviiside edendamine ning turuväliste hüviste ja teenuste (sh

looduskaitse, rekreatsioon) soosimine eriti just ajalooliselt järjepidevatel metsamaadel, metsade

hõlmamine heite kompenseerimise või looduskahju kompenseerimise lahendustesse, raadamise

vältimine, piiranguvööndites ja kaldakaitsevööndis paiknevate metsade leebemate

majandamisvõtete rakendamine (lage- ja veerraie asendamine teiste raieviisidega sh

püsimetsandusvõtetega jm), metsakaitsealad jm.

Eelmainitud lisameetmeid vajavale stsenaariumile lisaks koostati ka võrdlusstsenaarium

raiemahuga 11 mln m3 (sh ka puittoode ühtlane kasutus 11 mln m3 korral), millest selgus, et

2030. aasta netoheite eesmärgi saavutamiseks tuleks tänaste andmete kohaselt juba 2030.

aastaks aiandusturba kaevandamisest pärit heidet vähendada 92%. Seda stsenaariumit ei ole

sotsiaalmajanduslike mõjude tõttu otstarbekas rakendada.

Turbatootmise keskkonnamõju vähendamiseks on lisaks eelnõukohase seaduse rakendussättena

planeeritud maapõueseaduse ja alamaktide muutmise ajakava järgmine:

Maapõueseaduse muutmise eelnõu väljatöötamine:

2024. aasta september – analüüs;

2024. aasta oktoober-detsember – eelnõu koostamine ja kooskõlastamine;

2025. aasta jaanuar – eelnõu esitamine Vabariigi Valitsuse istungile;

2025. aasta veebruar-aprill – eelnõu menetlemine Riigikogus;

2025. aasta mai – eelnõu jõustumine.

Regulatiivsetest meetmetest saab turbatootmisest tekkivat heidet vähendada:

- keskkonnaministri 27.12.2016 määruse nr 87 „Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud

turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri“ muutmisega (jõustunud

22.07.2024);

- Vabariigi Valitsuse 22.12.2016 määruse nr 150 „Turba kaevandamise aastamäär ning

kriitilise ja kasutatava varu suurus“ muutmisega (tähtaeg 31.01.2025).

Vähendades nimetatud määruste muutmisega võimalusi turba kaevandamisloa taotlemiseks,

saab ühtlasi vähendada turbakaevandamiseks loaga antud mäeeraldiste pindala ning turba

kaevandamisloaga mäeeraldiste korrastatuks tunnistamise kaudu tagastada kaevandatud maa

riigile, mis omakorda toob kaasa heite vähendamise kaevandatud maade korrastamise kaudu.

Turba kaevandamisloa muutmiseks, pikendamiseks, laiendamiseks ja uue loa saamiseks tuleb

taastada kaevandamisest ammendatud mäeeraldised ja vähendada loale kantud kaevandamise

lubatud aastamäära. Turba kaevandamislube saab anda, kui lubadele kantud kaevandamise

maksimaalsete aastamäärade summa ei ületa turba kaevandamise aastamäära. Selleks

täiendatakse maapõueseadust rakendussätetega, mis toetavad mh ka osalist kaevandatud ala

korrastamist ja kaevandatud maa tagasi andmist ning nende toimingute kaudu võimalusi uute

lubade menetlemiseks.

50

Seega aitavad eeltoodud maapõueseaduse ja määruste muudatused kaasa turba kaevandamise

kliimamõjude vähendamisele. Turbaalade taastamise kiirendamiseks on kavas täiendada

maapõueseadust ka olemasolevate maavaravarude konserveerimise kui alternatiivsete

kaevandatud maa korrastamise lahendustega, milleks mh kavandatakse hankida teadusuuring

teemal „Mahajäetud ja rikutud ja lubadega kaetud turbatootmisalade süsinikuemissioonide

vähenemise ja korrastamise potentsiaalsete maakasutussuundade analüüs“ (eelarve vajadus

200 000 eurot). Planeeritud teadusuuringuga saaks selgitada välja mahajäetud turbaalade ja

kaevandamisloaga mäeeraldiste korrastamise (sh osalise) potentsiaal ja koostada plaan nende

alade riigile tagastamiseks. Samuti töötada välja riigisisesed (Tier3) kasvuhoonegaaside heite

eriheite tegurid ja selgitada nende alusel inventuurides välja taastatud või taastumisel alade

kasvuhoonegaaside vähendamise ja sidumise potentsiaal, arvestades nende alade taimestikuga

kaetust ja veetaset ning muid turbaalale iseloomulikke olusid. Lisaks sätestatakse loa

taotlemisel kohustus rahalisele tagatisele, et sellega võimaldada (kompenseerida) uute lubade

andmist olemasolevate või mahajäetud turbaalade korrastamise tagamise kaudu. Ammendatud

turbatootmisalade kiiremaks korrastamiseks plaanitakse meedet summas 21 mln eurot, mis

võimendaks mahajäetud turbaalade ning kaevandatud alade taastamist, kui seal leidub

hästilagunenud turvast, kuid millel ei ole turunõudlust, ning selgitaks, millised alad on heite

vähendamiseks mõistlik konserveerida. Konserveerimise mõiste ja lahendustega saab eeltoodu

põhjal tulevikus täiendada ka maapõueseadust. Aiandusturba maakasutusmõjude hindamiseks

ja pikaajaliseks järk-järguliseks heite vähendamiseks täpsustatakse neli aastat kestva

turbarevisjoniga nii riikliku turba maavaruvarud kõikides Eesti maakondades kui ka turbaalade

seisundid ja taastamisvajadused. Meetme maksumuseks on 2 mln eurot. Seejuures täpsustakse

maavarade registris turbamaardlate ruumikujud ja tehakse registrikannetes muudatusi.

Turbarevisjon on oluline nii valdkonna poliitika kujundamiseks kui ka ressursikasutuse

suunamiseks ja sellest objektiivse ülevaate saamiseks.

Lisameetmetega prognoosi järgi on maakasutussektori heide ja sidumine 2030. aastaks

tasakaalus. Peamine mõju on tingitud raiemahust ning aiandusturba kaevandamisest pärineva

heite vähendamisest. Seaduseelnõus on küll sektorile seatud kõrgem ambitsioon kui ELi

metsanduse, maakasutuse ja maakasutuse muutuse määrusest tulenev kohustus 2030. aastaks

Eestile ette näeb, aga kuna prognooside kohaselt ei täida Eesti esimese perioodi (2021–2025)

eesmärki ja ka jõupingutuste jagamise määruses käsitletud sektorites tekib teisel perioodil

puudujääk, siis aitab seatud siht esimese perioodi prognoositud puudujääki kompenseerida ning

450 000 t CO2 ekv saab ka jõupingutuste jagamise määruse kohaste sektorite puudujäägi katteks

kasutada, mis viib Eesti koos eri määruste sektorite omavahelise paindlikkusega 2030. aastaks

kokkuvõttes kohustuste täitmiseni.

51

Joonis 7. Maakasutussektori kasvuhoonegaaside heite prognoos (olemasolevad ja lisameetmed).

§ 33. Kliimamuutustega kohanemise eesmärgid

Kliimamuutustega kohanemist käsitletakse nii Pariisi kokkuleppes34 (artikkel 7), kus

püstitatakse kohanemise eesmärk, mille saavutamiseks suurendatakse kohanemissuutlikkust,

tugevdatakse vastupidavust ja vähendatakse haavatavust kliimamuutuste ebasoodsate mõjude

suhtes, kui ka ELi kliimamääruses35, mille kohaselt võtavad liikmesriigid oma riiklikes

kohanemisstrateegiates arvesse asjaomaste sektorite, mh põllumajanduse, vee- ja

toidusüsteemide erilist vastuvõtlikkust, nagu ka toiduga kindlustatust, ning edendavad

looduspõhiseid lahendusi ja ökosüsteemipõhist kohanemist. Kuigi 2050. aastaks on eesmärgiks

seatud kliimaneutraalsuse saavutamine, on vaja tegeleda ka juba tekkinud negatiivse mõju

tagajärgedega ning tagada meetmete rakendamine kliimamuutuste mõjuga kohanemiseks ja

looduslike ökosüsteemide kaitsmiseks, toetades kliimamuutustele vastupanuvõimelise Euroopa

kujundamise eesmärki36. Praegu on kliimamuutustega kohanemise eesmärgid sätestatud Eesti

kliimamuutustega kohanemise arengukavas37, kuid strateegiline eesmärk suurendada Eesti

riigi, regionaalse ja kohaliku tasandi valmidust ja võimet kliimamuutuste mõjuga kohanemiseks

on vaja sätestada ka kliimakindla majanduse seaduses.

Lõikes 2 sätestatakse riigile kohustus seada kliimamuutustega kohanemise eesmärgid

valdkondlikes arengukavades. Kohustus tuleb ELi kliimamääruse artikli 5 punktist 4, mille

kohaselt võtavad liikmesriigid vastu ja viivad ellu riiklikud kohanemisstrateegiad ja -kavad,

võttes arvesse ELi kliimamuutustega kohanemise strateegiat ning tuginedes kindlatele

kliimamuutusi ja kliimamuutustele vastuvõtlikkust käsitlevatele analüüsidele, edusammude

hindamistele ja näitajatele, milles juhindutakse parimast kättesaadavast teaduslikust

34 https://kliimaministeerium.ee/media/1396/download. 35 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021R1119. 36 https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-6521-2021-INIT/et/pdf. 37 https://kliimaministeerium.ee/media/928/download.

52

tõendusmaterjalist. Samuti tuleneb ELi kliimamäärusest kohustus strateegiaid korrapäraselt

ajakohastada.

2017. aastal võttis Vabariigi Valitsus vastu „Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani

2030“ koos rakendusplaaniga. Arengukava üldeesmärk on tegevusraamistiku abil vähendada

Eesti haavatavust kliimamuutuste suhtes ning saavutada valmidus ja võime tulla toime

kliimamuutuste mõjuga kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil. Lisaks on arengukaval

kaheksa prioriteetset valdkondade haavatavusest otseselt lähtuvat alaeesmärki. Nende täitmist

toetavad arengukava rakendusplaanis esitatud kliimamuutuste mõjuga kohanemise meetmed.

Kuna riigi suunised näevad ette, et teemavaldkondade kaupa arengukavade koostamist

vähendatakse ja strateegilised arengudokumendid koostatakse valdkonna põhiselt, on

kliimamuutustega kohanemise arengukava uuendamine plaanis selliselt, et kohanemise

eesmärgid seatakse koostatavas keskkonnavaldkonna arengukavas ehk valdkondlikus

arengukavas, nagu seaduseelnõu § 32 lõige 1 ette näeb. Samas sätestab sama säte kohustuse ka

teistele ministeeriumitele seada oma valdkondlikes arengukavades kliimamuutustega

kohanemise eesmärgid. Kuna kliimamuutuste mõjude suhtes vastupanuvõime suurendamise

vajadus puudutab ka teisi sektoreid, k.a ELi kliimamääruses mainitud sektoreid, on oluline, et

kõik ministeeriumid oma tegevuste planeerimisel kaaluksid, kuidas kliimamuutused

pikaajalises vaates sektorit mõjutavad ja milliseid kohanemismeetmeid tuleks planeerida, et

negatiivseid mõjusid vältida või vähendada.

Paragrahvi 33 lõikes 2 antakse suunised, millest tuleks valdkondlikes arengukavades ja

tegevusprogrammides lähtuda, sh majanduse ja taristute toimimine mis tahes kliimasündmuse

(nt üleujutused, tormid, kuuma- ja külmalained, tuulekiiruse kasv jt) avaldumisel nii, et taristust

sõltuvad elutähtsad teenused oleks inimestele kättesaadavad. Näiteks elektriliinide

vastupidavuse tagamine tormide ja hoogsadude ajal, parvlaevaühenduste toimine mandri ja

saarte vahel, hoonete ja teede kasutatavus. Oluline on läbi mõelda ja planeerida meetmed ka

inimeste õiguste ja tervise kaitseks kogu elanikkonna seas, aga ka fookusega enim

haavatavatele inimgruppidele. Näiteks soojussaare efekti vähendamine linnades, teadlikkuse

suurendamine ja praktiliste lahenduste loomine kuumalainete, tormide, üleujutuste jm ajal

toimetulekuks ning elu ja tervise säästmiseks jms. Elurikkuse hea seisundi tagamine, sh

looduslike elupaigatüüpidele ja liikide elupaikadele kohase ja piisava kaitse tagamine ning

vajaduse korral taastamine ja seisundi parandamine, on oluline eeldus ka kliimamuutustele

vastupanuvõimelise looduskeskkonna ja ökosüsteemide hoidmisel. Biomajanduse sektorite

(põllumajandus, metsandus, kalamajandus jne) haavatavust suurendavad nii (uute) haiguste,

kahjurite ja invasiivsete võõrliikide laiem levik kui ka ootamatud ilmaolud, sh temperatuuri

tõus ja varieerumine, sademete hulga suurenemine või vähenemine, põuad või äkilised külma-

ja kuumalained. Näiteks 2018. aasta põud kahandas teravilja saagikust 40% võrra võrreldes

sellele eelnenud aastaga. Korduvad või pikaajalised põuad, üleujutused avaldavad suurt mõju

põllumajandussektorile ja ohustavad ka toidujulgeolekut. Seetõttu on oluline mh

põllumajandussektori vastupidavuse ja paindlikkuse suurendamine muldade hea seisundi kaitse

ja taastamise, kuivendusvajaduste ümbermõtestamise, mõju hindamise kuivendussüsteemidele

ning maaparandussüsteemide muutmise kaudu keskkonnasõbralikumaks ja elurikkust

toetavamaks. Planeeringutes ja maakasutuses kliimamuutuste pikaajaliste mõjudega

arvestamine on kasvava tähtsusega kõikidel planeerimistasanditel, nt üleujutusohuga aladele

hoonete või taristute planeerimise vältimine, elurikaste ja erinevaid looduse hüvesid

(ökosüsteemiteenuseid) tagavate puhkemaastike ja rohealade säilitamine, loomine ja taastamine

tiheasustusaladel ning loodusväärtuste kaitset ja inimeste tervist toetava rekreatiivse taristu

rajamine nii kaitsealadel kui ka väljaspool.

53

Looduspõhiste kohanemislahenduste edendamist ja eelistamist käsitleb muuhulgas ELi

kliimamuutustega kohanemise strateegia, mille kohaselt tuleks tugineda keskkonnahoidlikele

ja looduspõhistele lahendustele, mis suurendavad iseseisvat toimetulekut, vastupanuvõimet ja

ökosüsteemide kaitset, et kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega tagada paremad

elamistingimused, sh säästvad ja kohalikud põllumajandus- ja kalandustavad, vee säästev

majandamine, taastuvenergia ulatuslikum kasutamine. Looduspõhiseid lahendusi

kliimamuutustega kohanemiseks ja katastroofiohu vähendamiseks kasutatakse tavaliselt

rannikuvööndi kaitsel, märgalade taastamisel piirkondliku veevaru kvaliteedi tagamiseks ja

veevaru stabiliseerimiseks ning maastikutulekahjude ohu vähendamiseks, jõgede/lammialade

taastamisel üleujutuste vältimiseks, looduslähedasemas metsanduses, linnade rohestamises, mh

ekstreemsete temperatuuride ja kuumasaarte tekkimise vähendamiseks ning mullakaitses ja

taastootmises. Looduspõhised lahendused suurendavad bioloogilist mitmekesisust ja maastiku

väärtust, parandades samal ajal ökosüsteemi teenuseid, nagu erosioonivastane kaitse, põua ja

üleujutuste ennetamine, süsiniku sidumine, jahutamine ja metsatulekahjude ennetamine.

Näiteks rohekatused võivad parandada linnade ökosüsteeme ja seega teatud määral leevendada

bioloogilise mitmekesisuse vähenemist. Rohekatused on sageli kliimamuutustega kohanemise

kavade osaks, kuna rohekatuste kasutamisel on potentsiaal vähendada sademevee äravoolu ja

leevendada soojussaarte mõju. Ökosüsteemi taastamisele omistatav suurem tähtsus on seotud

bioloogilise mitmekesisuse rolliga kliimamuutustele vastupanuvõimes ning vajadusega

saavutada mitu eesmärki, mh kohanemise, elurikkuse ja süsiniku sidumise vallas: elurikkuse ja

ökosüsteemi taastamine, kaitse kahjurite ja võõrliikide vastu, mulla ja vee kvaliteedi

taastamine, põua- ja üleujutuskaitse.

5. peatükk. Avaliku sektori eesmärgid ja kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja

kliimamuutustega kohanemisel

§ 34. Avaliku sektori eesmärgid

Paragrahvi 34 lõikes 1 sätestatakse, et riigiasutused hindavad oma KHG jalajälge ja selle mõju

vähendamisega annavad oma panuse kliimaeesmärkide saavutamisele, olles niiviisi eeskujuks

ja suunanäitajaks teistele sektoritele.

KHG jalajälg on kvantitatiivselt väljendatud kasvuhoonegaaside heite koguhulk, mida tekitab

kas otseselt või kaudselt inimene või organisatsioon oma tegevuse käigus. KHG jalajälge saab

mõõta ka toodete ja teenuste puhul. KHG jalajälje alusel on võimalik hinnata inimtegevuse (nt

organisatsiooni või ettevõtte) panust kliimamuutustesse.

KHG jalajälje hindamise eesmärk on võimaldada asutustel alustada oma tegevuse kliimamõju

hindamisega, et tuvastada kõige heitemahukamad tegevusvaldkonnad. Kuna kliima- ja ka

laiemalt keskkonnamõjude juhtimisega peavad hakkama tegelema kõik organisatsioonid, on

avalikul sektoril võimalus olla eeskujuks ja teerajajaks.

Kliimaministeeriumi tellimusel on organisatsioonidele koostatud suunised ja arvutusmudel

KHG jalajälje arvutamiseks, mille saab võtta aluseks ka riigiasutuste vastavate mõjude

hindamisel. Nii juhendmaterjali kui ka arvutusmudeli koostas Kliimaministeeriumi tellimusel

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus. See mudel ja juhised on

Kliimaministeeriumi kodulehel. Lisaks KHG jalajälje hindamisele peab asutus nägema ette

meetmed, mis aitavad KHG jalajälje suurust vähendada. Lõike 2 järgi tuleb teha nii KHG

54

jalajälje hindamistulemused kui ka meetmed KHG jalajälje vähendamiseks asutuse kodulehel

kõigile kättesaadavaks.

Lõike 3 kohaselt ei toeta avalik sektor fossiilkütustel töötavate eraldiseisvate katelde

paigaldamist. EPBD direktiivi artikli 17 lõike 15 ülevõtmisega ei anna liikmesriigid alates 1.

jaanuarist 2025 enam rahalisi stiimuleid fossiilkütustel töötavate eraldiseisvate katelde

paigaldamiseks. Erandiks on need katlad, mis on enne 2025. aasta 1. jaanuari valitud

investeeringute tegemiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/241 loodud

taaste- ja vastupidavusrahastu, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1058

loodud Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi raames.

Artikkel 17 lõige 15 kehtib iseseisvate fossiilkütustel töötavate katelde paigaldamise kohta.

Katla paigaldamine tähendab EPBD kontekstis katla ostmist, kokkupanemist ja

kasutuselevõttu, mis 1) põletab fossiilkütuseid, see tähendab mittetaastuvaid süsinikupõhiseid

energiaallikaid, nagu tahked kütused, maagaas ja nafta, ning mis 2) on iseseisev katel, see

tähendab ei ole kombineeritud teise taastuvenergiat kasutava soojusallikaga.

See, kas gaasikatel loetakse fossiilkütusel töötavaks, sõltub katla paigaldamise hetkel (mitte

tulevikus) gaasivõrgus olevast kütusesegust. Kui kohalikus gaasivõrgus on valdavalt maagaas,

siis ei anta reeglina gaasikatelde paigaldamiseks rahalist toetust. Kui kohalikus gaasivõrgus on

valdavalt taastuvad kütused, võib gaasikatelde paigaldamine saada rahalist toetust EPBD artikli

17 lõike 15 alusel.

Termin "iseseisev katel" ei ole EPBD-s määratletud, küll aga selgitatakse EPBD preambuli

punktis 14, et iseseisvaid katlaid tuleb eristada "hübriidküttesüsteemidest, millel on

märkimisväärne taastuvenergia osakaal, nagu kombinatsioon katlast koos päikese

soojusenergia või soojuspumbaga". Iseseisev katel on seega katel, mis ei ole kombineeritud

teise taastuvenergiat kasutava soojusallikaga. Hübriidküttesüsteem tähendab hübriidtoodet, mis

ühendab vähemalt kahte erinevat tüüpi soojusallikat. Hübriidküttesüsteemid võivad olla mis

tahes kombinatsioonid soojuspumpadest ja kateldest, hübriidpäikesesüsteemid (katla ja

päikeseenergia kombinatsioon) ja nende süsteemide kombinatsioonid. Hübriidküttesüsteem

võib olla valmistatud sellisena või hübridiseerimine võib toimuda paigaldamise ajal või hiljem

kohapeal.

EPBD uuesti sõnastatud 2024/1275 versiooni artikli 2 punkti 14 kohaselt on "energia

taastuvatest energiaallikatest" energia, mis pärineb taastuvatest mittefossiilsetest allikatest,

nimelt tuuleenergia, päikeseenergia (päikese soojusenergia ja päikeseelekter), geotermiline

energia osmootiline energia, ümbritseva keskkonna energia, loodete, laine- ja muu

ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaas.

"Finantsilisi stiimuleid" ei ole EPBD-s määratletud. Finantsilisi stiimuleid mõistetakse

laialdaselt avaliku asutuse poolt ja/või läbi avalike vahendite pakutavate majanduslike toetuste,

aga ka maksusoodustustena (nt vähendatud maksusoodustused). Sellised toetused võivad olla

erineval kujul, sealhulgas, kuid mitte ainult, otsesed toetused ostjatele, paigaldajatele ja

kolmandatele isikutele. Rahalised stiimulid võivad olla suunatud muuhulgas lõppkasutajatele,

paigaldajatele, tootjatele ja kolmandatele isikutele või majandustegevuses osalejatele, kes on

otseselt või kaudselt seotud katelde paigaldamisega.

55

Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks lõpetab avalik sektor lõike 4 kohaselt fossiilkütuste

toetamise alates 2035. aastast ja kasutamise alates 2040. aastast, välja arvatud juhul, kui

puuduvad mõistlikud alternatiivid. Riigikontrolli 2022. aasta aprillis avaldatud

keskkonnaeesmärkidega vastuolus olevate majandusmeetmete ülevaates38 leiti, et riik peaks

välja selgitama, millised majandusmeetmed (nii toetusskeemid ja maksuerisused kui ka muud

soodustused) on keskkonnaeesmärkidega vastuolus, hindama nende mõju ning seadma

eesmärgiks selliste majandusmeetmete muutmise või järk-järgulise kaotamise. Ka Euroopa

rohelises kokkuleppes rõhutakse vajadusele kliimaeesmärkide täitmiseks fossiilkütuste

toetamisest loobuma. Praegu toetab või kasutab avalik sektor fossiilkütuseid peamiselt

transpordis ja ühistranspordis (sh ka lennundus, laevandus), põllumajanduses, kalanduses ja

energeetikas.

Kliimaministeeriumi vastavate valdkondade ekspertide hinnangul on suuresti võimalik avalikul

sektoril mõistlike kuludega loobuda suurest osast fossiilkütuste kasutamisest. Ühistranspordis

ja energeetikas on suuri samme juba tehtud, samuti on plaanis avaliku sektori administratiivsete

ülesannete täitmiseks vajalik sõidukipark heitevabaks muuta. Kuna fossiilkütuseid kasutatakse

ka riigi tuumülesannete täitmisel, nt riigikaitses, päästes ja meditsiinis, kus praegu ja

lähituleviku perspektiivis puuduvad fossiilkütustele kuluefektiivsed alternatiivid, on jäetud

sellesse lõikesse erisus. Lisaks fossiilkütuste toetamise ja kasutamise lõpetamisele on avalik

sektor eeskujuks toodete või teenuste ostmisel, sätestades lõikes 5, et avalik sektor arvestab

hangetel mõju kasvuhoonegaaside heitele, sh tuleb alates 2030. aastast hinnata uute suuremate

taristuobjektide süsinikujalajälge.

Kui avalik sektor hangib väikese süsinikujalajäljega lahendusi, suurendab see nõudlust

innovaatiliste ja vähese heitega tehnoloogiate järele, mis omakorda stimuleerib nende arengut

ja laiemat kasutuselevõttu. Lisaks sellele annab kasvuhoonegaaside mõju kriteerium eelise

nendele toodetele, mida toodetakse tarbimiskohale lähemal.

Kasvuhoonegaaside mõju on üks osa keskkonnamõjust, mida võetakse laiemalt arvesse

keskkonnahoidlike riigihangete tegemisel. Tegemist ei ole riigihanke eritüübiga, vaid see on

tavapärane avaliku sektori hange, mille puhul võetakse arvesse lisaks muudele nõuetele ka

keskkonnanõudeid.

Avalik sektor on suur tarbija ning riigihangete kasutamine horisontaalsete eesmärkide kandjana

on suund, mille poole maailmas ja ELis liigutakse. Eestis moodustab avaliku sektori

kogutarbimine Eesti sisemajanduse koguproduktist 14–16%. Kahjuks on keskkonnahoidlike

riigihangete osakaal kõigist riigihangetest veel väike ning hankijatele seostub see eeskätt

suurema raha- ja ajakuluga ning finantskorrektsiooniga. 2023. aastal korraldati Eestis 8975

riigihanget. Riigihangete maksumus oli üle 5,8 miljardi euro, mis moodustab 14% SKPst ja 1/3

riigieelarvest. Ametlik statistika näitab, et vaid 9,5% hangete koguarvust ja 13,95% hanke

kogumaksumusest moodustavad keskkonnahoidlikud riigihanked.

Lõikes 6 sätestatud eesmärgi kohaselt peab avaliku sektori administratiivne autopark olema

2035. aastaks kasvuhoonegaaside heite vaba. Avalikule sektorile on juba praegu

maanteesõidukite soetamiseks kehtestatud minimaalsed keskkonnanõuded keskkonnaministri

16.02.2023 määrusega nr 6 „Hankelepingu esemeks oleva maanteesõiduki kohta riigihanke

38 https://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=2544&FileId=15067.

56

alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja tingimused“. Määruse

kohaselt peavad avaliku sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad võtma maanteesõidukite

(kergsõidukid, veokid, bussid) hangete puhul arvesse maanteesõiduki kogu kasutusiga

hõlmavat energia- ja keskkonnamõju, sh CO2 heidet ja tegelikus liikluses tekkivate

õhusaasteainete (CO, THC, NMHC, NOx, PM, P) heidet, et edendada ja stimuleerida

keskkonnahoidlike ja energiatõhusate maanteesõidukite turgu ning suurendada

transpordisektori panust liidu keskkonna-, kliima- ja energiapoliitikasse. Eesti transpordisektori

kasvuhoonegaaside heide on alates 1992. aastast olnud kasvava suunaga, moodustades 2021.

aastal 22,6% kogu kasvuhoonegaaside heitkogusest Eestis. Transpordisektoris tekitas

maanteetransport 2021. aastal 96% sektori heitkogustest, lisaks paisati õhku tahkeid osakesi,

lämmastiku- ja väävliheitmeid. Elektrisõidukite laiema kasutuselevõtuga on võimalik neid

heitkoguseid suurel määral vähendada, kuigi oluliselt vähendab negatiivset keskkonnamõju

igapäevane valik liikuda jalgsi, ühistranspordi või jalgrattaga. Elektrisõidukite negatiivset

keskkonnamõju vähendada aitab tõhusalt energiatõhususe ja taastuvenergia rakendamine, sh

auto kasutusest kõrvaldamise etapis võimalikult paljude osade, materjalide korduskasutamine,

taaskasutamine ja tagasi ringlusse suunamine.

Elektrisõidukite kasutuselevõttu pärsib hajaasustuspiirkondades ennekõike puudulik taristu ehk

laadimisvõrgustik, mitte hankijate pädevus. Saavutamaks keskkonnahoidlikumate sõidukite

täieulatuslikku kasutuselevõttu avalikus sektoris aastaks 2035 tuleb rajada taastuvenergial

põhinevaid laadimisjaamu.

Toetamaks avaliku sektori administratiivse sõidukipargi negatiivse jalajälje vähendamist on

Rahandusministeerium ette valmistamas sõidukipargi optimeerivaid abinõusid.

§ 35. Avaliku sektori kohustused kliimamuutuste leevendamisel ja kliimamuutustega

kohanemisel

Paragrahvis 35 sätestatakse avalikule sektorile kohustus planeeringute, strateegiliste

planeerimisdokumentide ja tegevuskavadega ning nii palju kui võimalik haldusotsuste ja

hangetega viia ellu riigi või kohaliku tasandi kliimapoliitikat ning tagada kliimamuutustega

kohanemine. Lõikes 1 täpsustatakse, et riigil ja kohaliku omavalitsuse üksustel on kohustus

planeeringute, strateegiliste arengudokumentide ja tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel,

haldusotsuste tegemisel ning hankemenetluses arvestada seaduseelnõu 4. peatükis sätestatud

kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkidega.

Lisaks tuleb avalikul sektoril planeeringute, strateegiliste planeerimisdokumentide ja

tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel ning haldusotsuste tegemisel ja hankemenetluses

võtta arvesse kliimariskide hinnangutes sisalduvat infot ning võtta asjakohaseid meetmeid.

Kliimariskide hinnangu sisu käsitlus on täpsemalt kirjeldatud käesoleva seaduseelnõu § 45 lg

4. Selle sätte eesmärk on suunata riigi ja KOVi üksusi nii ruumilises kui ka strateegilises

planeerimises järgima oma energia- ja kliimakavaga seatud kliimaeesmärke ning tagada

nendega kooskõla haldusotsuste tegemisel ja hankemenetluses. Riik ja kohaliku omavalitsuse

üksus saab ruumilise planeerimise erinevatel tasanditel teha valikuid oma territooriumil

toimuva kohta, nt säästva liikuvuse (sundliikuvuse vähendamine), kestliku elamuarenduse ning

rohealade planeerimine toetab kliimaeesmärkide saavutamist.

Lõikes 2 sätestatakse, et riigil ja kohaliku omavalitsuse üksustel on kohustus planeeringute ja

strateegiliste arengudokumentide ettevalmistamisel, koostamisel ja elluviimisel/rakendamisel

edendada ning eelistada looduspõhiseid kohanemislahendusi, mis toetavad elurikkust ja

inimeste heaolu. Looduspõhised kohanemislahendused leevendavad kliimamuutustest (nt

57

sagenevatest üleujutustest, suurenevast sademevee hulgast ja kuumalainetest) tingitud mõju.

Näiteks märgalade taastamine, sademevee immutamine pinnases või ärajuhtimine selleks

kohandatud rohealale aitab puhverdada üleujutusi ning liigset sademevett, kõrghaljastuse

kasutamine on vajalik nii süsiniku sidumise suurendamiseks kui ka kuumalainete ajal varju ja

jahutuse pakkumiseks. Lõikes 2 kirjeldatud neli punkti täpsustavad, kuidas planeeringute ja

strateegiliste arengudokumentide ettevalmistamisel, koostamisel ja elluviimisel tagada selliste

lahenduste juurutamine, mis toetavad elurikkust ja inimeste heaolu. Selleks tuleb koostada

kliimamõjude riski- ja haavatavushinnang, arendada ja säilitada elurikkust ja kliimamuutuste

mõjuga kohanemist toetavat rohevõrgustikku. Taristuinvesteeringute tegemisel tuleb tagada

taristu kliimakindlus. Planeeringute koostamisel ning hilisemal elluviimisel tuleb arvesse võtta

ja rakendada tormi- ja üleujutusriskide ning soojussaarte leevendusmeetmeid, seejuures tuleb

vältida ebatõhusate kohanemismeetmete, st selliste kohanemismeetmete kasutamist, mis ei

tööta või nende kasutamine põhjustab nt üleujutuste tekkimist kusagil mujal. Selleks, et

looduspõhised sademevee ärajuhtimise lahendused töötaksid ja täidaksid oma eesmärki, tuleb

sademevee ärajuhtimine lahendada valgala põhjal. Lisaks tuleb planeeringute koostamisel

arvestada ühistranspordi ja muu toetava taristuga.

Lisaks ülaltoodule sätestatakse lõigetes 3 ja 4 riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus

koostada 4. peatükis sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise

eesmärkide saavutamiseks riiklik energia- ja kliimakava ning kohaliku omavalitsuse energia-

ja kliimakava. Kohaliku omavalitsuse üksus võib energia- ja kliimakava koostada eraldi

dokumendina või kinnitada selle arengukava osana.

§ 36. Riiklik energia- ja kliimakava

Lõikes 1 selgitatakse, mis on riiklik energia- ja kliimakava. Tegemist on Euroopa Parlamendi

ja nõukogu (EL) määruse 2018/199939 artikli 3 lõike 1 kohase kliimameetmete ülevaatega, kuhu

koondatakse valdkondlike arengukavade, programmide ja riigieelarvestrateegia energia- ja

kliimameetmed. EL määruse 2018/1999 artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad kõik liikmesriigid

esitama komisjonile 31. detsembriks 2019, seejärel 1.jaanuariks 2029 ning seejärel iga kümne

aasta tagant lõimitud riikliku energia- ja kliimakava. Lõimitud riikliku energia- ja kliimakava

peab sisaldama sama artikli lõikes 2 ja I lisas esitatud elemente. Paragrahvi 36 lõikes 2

sätestatakse, et riikliku energia- ja kliimakava koostamise algatab ja selle koostamist korraldab

Kliimaministeerium ning lõike 3 kohaselt kehtestab riikliku energia- ja kliimakava Vabariigi

Valitsus. Kehtivas õigusruumis reguleerib riikliku energia- ja kliimakava koostamist ja

kehtestamist energiamajanduse korralduse seaduse (EnKS) § 3 lõige 9. Vastav regulatsioon

asendatakse EnKSis viitega kliimakindla majanduse seadusele.

§ 37. Kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava

Lõikes 1 täpsustatakse, milliseid eesmärke peab energia- ja kliimakava sisaldama. Kohaliku

omavalitsuse energia- ja kliimakavas peab olema seatud kvantitatiivsed kasvuhoonegaaside

heite vähendamise eesmärgid, mis panustavad riiklike kasvuhoonegaaside heite vähendamise

eesmärkide täitmisse, ning kliimamuutustega kohanemise eesmärgid koos tegevuskavaga

nende eesmärkide saavutamiseks, lähtudes seaduseelnõu 4. peatükis sätestatud eesmärkidest.

Omavalitsusliidud võivad soovi korral ühiselt koostada energia- ja kliimakava, aga sel juhul

peab iga liiduga ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kinnitama energia- ja

kliimakava eraldi.

39 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018R1999.

58

Lõike 2 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus uuendama oma energia- ja kliimakava ning

tegevuskava vähemalt iga viie aasta tagant. Lõike 3 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse

energia- ja kliimakava kohta nõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 38. Linnaruumi ja looduse lõimimise kava

Paragrahvi 38 lõikes 1 sätestatakse kohustus vähemalt 10 000 elanikuga linnadel kui

asustusüksustel koostada linnakeskkonnas kliimamuutuste mõjude leevendamiseks meetmete

võtmiseks eraldi dokumendina või energia- ja kliimakava või muu arengudokumendi osana

linnaruumi ja looduse lõimimise kava ehk linnalooduse kava, milles seatakse eesmärk

rohealade osakaalule linnas. Keskkonna Investeeringute Keskus avas selle aasta 10. mail

taotlusvoorud kohalike energia- ja kliimakavade koostamiseks ning linnade elurikkuse

suurendamiseks. Linnade elurikkuse suurendamise voorus toetatavate linnade

rohestamiskavade koostamine on sisult sama kui linnaruumi ja looduse lõimimise kava, kuid

eelnõukohases seaduses kasutatav termin linnaruumi ja looduse lõimimise kava kannab

paremini edasi mõtet selle taga, näidates, et looduse tagasitoomine linna elurikkust suurendades

on midagi enamat kui linna rohelisemaks muutmine.

Linnaruumi ja looduse lõimimise kava eesmärk on lisaks kliimamuutuste leevendamisele ja

kliimamuutustega kohanemisele ka linnakeskkonna elurikkuse suurendamine. Linnade

elurikkuse suurendamine aitab hoida kohalikku loodust, tagada oluliste reguleerivate ja

kultuuriliste looduse hüvede kättesaadavuse, panustada füüsilise ja vaimse tervise säilimisse,

jahutada linnapiirkondi ja leevendada loodusõnnetuste mõju. Rohealad vähendavad õhu-, vee-

ja mürasaastet, kaitsevad üleujutuste, põua ja kuumalainete eest ning säilitavad seose inimeste

ja looduse vahel. Linnaruumi ja looduse lõimimise kavas tuleb muuhulgas seada eesmärgid

linna rohealade osakaalule, linnapuude võrastiku liitusele ja riiklikult ning kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitstavatele loodusobjektidele.

Lõike 2 kohaselt uuendab kohaliku omavalitsuse üksus linnaruumi ja looduse lõimimise kava

vähemalt iga kümne aasta tagant. Lõikes 3 sätestatakse, et Kliimaministeerium töötab välja

juhise linnaruumi ja looduse lõimimise kava koostamiseks.

§ 39. Kaasamine

Paragrahvis 39 on kirjeldatud, milliste kliimaotsuste tegemisse tuleb kaasata avalikkus, millised

kaasamisviisid ja -kanalid tuleb valida ning millised sihtrühmad tuleb kaasata. Lõige 1 sätestab,

et avalikkust tuleb kaasata riikliku kliima- ja energiakava, kohaliku omavalitsuse üksuse ja

üksuste liitude koostatud kohaliku kliima- ja energiakava, linnaruumi ja looduse lõimimise kava

kliimaeesmärkide täitmise ja põhimõtete ülevaatuse aruande koostamisse. Lõikes 2

kirjeldatakse kaasamisviiside ja kanalite valiku põhimõtteid, mille kohaselt peab kaasamine

olema tõhus ja võimalikult varajane.

6. peatükk. Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks

§ 40. Avaliku sektori tugimeetmed majanduse kliimakindluse suurendamiseks

Paragrahv 40 käsitleb KHG heidet vähendavate tehnoloogiate soodustamiseks vajalike

tegevuste loetelu. Arvestades sellega, et avalik sektor on suur tarbija ning riigihangete

kasutamisel horisontaalsete teemade kandjana on suur roll, siis selleks, et tagada ka ettevõtetele

59

õigusselgus ja investeerimiskindlus, sätestatakse lõikes 1, et avaliku sektori hanked peavad

aitama kaasa käesoleva seaduse eesmärkide täitmisele ja alates 2026. aastast võtma arvesse

vähemalt ühte kriteeriumit: kas soodustama kliimasäästlike tehnoloogiate arendamist või

energiatõhusate seadmete kasutust ja ringmajandust või andma eelise madalama

süsinikujalajäljega toodetele.

Eestis toimub kliimasäästliku tehnoloogia katsetamiseks vajalike lubade taotlemine ja

menetlemine samadel tingimustel võrreldes traditsiooniliste tehnoloogiate kasutuselevõtuks

vajalike lubadega. Selleks, et luua katsetamist soodustavad tingimused, on oluline luua selleks

vajalikud eeldused nii katsealade rajamist toetavate planeerimisotsustega kui ka katsetamist

soodustavate tingimustega lubade menetlusega. Seetõttu sätestatakse lõikes 2 riigile kohustus

tagada KHG heite vähendamise või sidumise ja kliimasäästlike tehnoloogiate katsetamist toetav

loamenetlus, mille eesmärk on edendada ja soodustada selliste tehnoloogiate väljatöötamist.

Kehtiva õiguse alusel on võimalik anda keskkonnaluba lihtsustatult, kui täiemahulise tegevuse

lubamiseks on vaja küll teha keskkonnamõju hindamine (KMH), kuid pilootprojekti käigus

tootmine jääb alla keskkonnamõju hindamise seaduses sätestatud künnisvõimsuse. KeÜSi § 56

annab võimaluse anda keskkonnaluba osaliselt ja ajutiste tingimustega ehk tähtajaliselt. See

paragrahv annab muuhulgas loa andjale veel enne lõpliku otsuse tegemist võimaluse välja

selgitada tegevuse elluviimise mõjusid. Sätte alusel saab keskkonnaloa välja anda osaliselt ka

mahulises mõttes ja lubada küll kavandatud tegevust kõigis aspektides, ent vähendatud mahus.

Samas on oluline lisatingimus, et vähendatud mahus tegevus on ise lubatav ja selle

elluviimisega ei kaasne keskkonnaohtu KeÜSi § 5 tähenduses. Seega saab sätet rakendada, kui

ökoinnovaatilise lahenduse puhul tekitab konflikti ettevaatuspõhimõttega just tegevuse suur

maht. Kui lahenduse väiksemas mahus kasutuselevõtmisega kaasnev riskitase on vastuvõetav

(tegu on keskkonnariskiga, mitte ohuga), saab sätet kasutada n-ö pilootprojekti korras uute

lahenduste katsetamiseks. KeÜSi § 56 lõike 2 kohaselt saab sellise lahenduse lisaks loa

taotlejale välja pakkuda ka keskkonnaloa andja. KeÜSi § 56 lõige 4 annab võimaluse seada

tegevuse kõrvaltingimused ajutistena ning neid katseperioodi lõppedes vajaduse korral muuta.

Seda sätet kohaldada on ennekõike mõtet juhul, kui tegevusega kaasneb KMH kohustus, kuid

luba antakse nii väikeses mahus, et sellele KMH ei kohaldu. KMH saab tegevuse suuremale

mahule samal ajal projekti töö käigus teha, ilma et see takistaks uuenduse katsetamist.

KeÜSi §-s 56 sätestatud võimalus tasakaalustada ökoinnovatsiooni ja ettevaatuspõhimõtet on

ajaliselt piiratud, kuna see nõuab lõplikku otsust kogu tegevuse lubatavuse ja selle

kõrvaltingimuste kohta teatud tähtaja jooksul. Seda tähtaega võimaldab pikendada

seiremeetmete seadmine keskkonnaloas. Seiremeetmete seadmine võimaldab lubada ühelt

poolt innovaatilisi lahendusi (millega ei kaasne teadaolevalt keskkonnaohtu või viimast tuleb

erandkorras taluda), jättes samas võimaluse nii täiendada arusaama tegevuse mõjudest, kuidas

reageerida olukorras, kus mõjud osutuvad ülemäärasteks (või vastupidi, oodatust väiksemaks).

KeÜSi § 53 lõike 1 punkti 9 kohaselt on keskkonnaloas võimalik seada seiremeetmeid, kui

selline võimalus on eriseaduses ette nähtud. Nii veeseadus, atmosfääriõhu kaitse seadus,

jäätmeseadus (prügilate käitamise puhul) kui ka maapõueseadus näevad ette võimaluse

seirenõuete seadmiseks. Lisaks seirekohustusele tuleks loas määrata kindlaks ka see, kuidas ja

millal tuleb seireandmed edastada loa andjale, et ta saaks hinnata tegevuse vastavust nii

õigusaktidele kui ka ettevaatuspõhimõttele ning vajaduse korral võtta lisameetmeid meetmeid.

Lisameetmete võtmise, kui seire käigus ilmnevad uued mõjud või mõjud osutuvad esialgselt

arvatust suuremaks, tagab KeÜSi § 59 lõike 1 punkt 2. Sätte kohaselt tuleb seire käigus (või

60

muul viisil) kogutud andmete põhjal keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu ilmnemisel

muuta keskkonnaloa tingimusi. Äärmuslikul juhul, kui avalikku või kolmanda isiku huvi ei ole

loa muutmisega võimalik tõhusalt kaitsta, võib loa kehtetuks tunnistada (KeÜS § 62 lg 2 p 1).

Tööstusheite direktiivis ja THSis leidub mitu konkreetselt innovatsiooni ja teaduse arengut

toetavat erandit. Olulisimana neist on seaduse kohaldamisalast (ja seega loakohustusest, parima

võimaliku tehnika rakendamise kohustusest jm kohustustest) välja arvatud teadusuuringud,

arendustegevus, uute toodete ja protsesside katsetamine (THS § 2 lg 2). Lisakriteeriumina, mida

direktiivi tekstis otsesõnu ei mainita, on Eesti õiguses sätestatud, et tegevuse ulatus peab olema

sedavõrd väike, et ei mõjuta keskkonda oluliselt. Nimetatud erand võimaldab ka suurtes

tööstuskäitistes välja töötada ja katsetada uudseid tehnoloogiad. Samas tuleb silmas pidada, et

kuigi THSi nõuded selliste tehnoloogiate suhtes ei kehti, kehtivad teistest õigusaktidest

tulenevad (keskkonna)nõuded, sh vee- ja õhuheite, jäätmekäitluse jms kohta.

Teine erisus puudutab nn kujunemisjärgus tehniliste vahendite, mis on THSi §-s 22 defineeritud

kui uudne tehnika, mis arendamistegevuse tulemusena võiks võrreldes olemasoleva parima

võimaliku tehnikaga tagada keskkonnakaitse veelgi kõrgema taseme või vähemalt sama taseme

vähemate kuludega. Selliste seadmete katsetamiseks ja kasutamiseks võib loa andja teha ajutisi,

kuni üheksa kuud kestvaid erandeid parima võimaliku tehnika, selle alusel kindlaks määratud

heite piirväärtuste, võrdväärsete parameetrite, tehniliste meetmete ja muude saastatuse

vältimise ennetusmeetmete rakendamisest. Perioodi lõppedes tuleb seadmete kasutamise ja

vajaduse korral parendamisega saavutada vähemalt parima võimaliku tehnikaga võrdväärne

heitetase või kui see pole võimalik, lõpetada sellise tehnika kasutamine (THS § 44 lg 8).

Seega on innovatsiooni soodustamiseks ka kehtivas õiguses võimalused, mida saab kasutada ja

rakendada võimaluse korral loa andmiseks seaduses sätestatust lühemat tähtaega. Lõikes 3

sätestatakse, et avalik sektor soosib planeeringutega vähese kasvuhoonegaaside heitega

tehnoloogiate katsetamiseks selleks mõeldud alade rajamist. Lisaks katsetamise kiirendamisele

saavad kohalikud omavalitsused planeerimisprotsessis mitmel viisil soodustada katsealade

loomist, kus tööstussektoril oleks võimalik katsetada uusi vähese heitega tehnoloogiaid. Selleks

peaksid kohalikud omavalitsused määrama selge visiooni ja strateegia, mis toetab innovatsiooni

ja tehnoloogia arengut. See võib hõlmata spetsiaalsete innovatsiooniparkide või katsealade

loomist. Katsealade rajamise võimaldamiseks ja soodustamiseks on omavalitsustel võimalik

muuta oma üld- ja detailplaneeringutes maa-alade kasutusotstarvet, et need sobiksid

katsetamiseks ja arendustegevuseks. Samuti on katsealade rajamisel koostöö ülikoolide,

teadusasutuste ja ettevõtetega võtmetähtsusega, seejuures saavad omavalitsused algatada ja

toetada avaliku ja erasektori partnerlust, toetades seda võimaluse korral nii rahaliselt kui ka

lihtsustades nõudeid, vähendades bürokraatiat, et kiirendada projektide elluviimist.

Lisaks sellele suunatakse lõike 4 kohaselt lubatud heitkoguste ühikute kauplemise süsteemi

tulud kogu perioodi arvestuses vähemalt 30% ulatuses erasektorile roheinnovatsiooni ja -

tehnoloogiate arendamise ja kasutuselevõtu toetamiseks, kuna ettevõtetel on oluline roll

kliimaneutraalsele majandusele üleminekul, kuid sellega lisandub investeeringuvajadus.

Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste mõtestamiseks ning valdkondade liikumiseks

kliimaneutraalsuse suunas on kavas koostada ettevõtete, erialaliitude ja Kliimaministeeriumi

(ja teiste asjakohaste asutustega) koostöös tehnoloogia arengu ning kliimaneutraalsuse

saavutamise teekaardid. Teekaartide koostamisel hinnatakse, kuidas saab fossiilkütustest

loobumisel ja/või kliimaneutraalsuse saavutamisel suurendada erinevate tööstusharude

konkurentsivõimet ning arendada tehnoloogiaid, mis annavad riigile ja valdkondadele

61

konkurentsieelise. Teekaartides tuuakse välja sektori/tehnoloogia kasutuselevõtu spetsiifilised

probleemid ja trendid ning pakutakse välja tegevused nende lahendamiseks, sh regulatiivsed ja

võimalikud toetusmeetmed. Samuti tuuakse välja võimalused rahvusvahelise konkurentsivõime

suurendamiseks. Oluline on tagada, et teekaardid sisaldaks just ettevõtete vaadet ja ka nende

ettepanekuid avalikule sektorile, teisalt ka avaliku sektori tahet muutusi ellu viia.

7. peatükk. Kliimarahastus

§ 41. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse investeeringute kooskõla kliimamuutuste

leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise põhimõtete ja eesmärkidega

Paragrahvis 41 sätestatakse, et riigi ja kohaliku omavalituse üksuse investeeringute

planeerimisel tuleb hinnata ja arvestada eelnõukohase seaduse 4. peatükis seatud

kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkidega. Riigi

eelarvestrateegias ja riigieelarves investeeringute planeerimisel tuleb arvestada seaduseelnõu

§-des 25–33 sätestatud eesmärkidega ja §-s 34 sätestatud avaliku sektori eesmärkidega.

Kohaliku omavalitsuse investeerimisotsused peavad olema kooskõlas seaduseelnõu § 37

lõike 1 kohase kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakavas seatud KHG heitkoguse

vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkidega.

§ 42. Heitkogustega kauplemise süsteemide lubatud heitkoguse ühikute

enampakkumistulude planeerimine ja kasutamine

Paragrahv 42 käsitleb heitkogustega kauplemise süsteemide enampakkumistulude planeerimist

ja kasutamist. Enampakkumistulu kasutamist reguleerib atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS)

§ 161. Direktiivi 2003/87 muudetud artikli 10 lõike 3 alusel on ette valmistamisel AÕKSi

muudatus, mille kohaselt tuleb edaspidi kogu enampakkumisel saadud tulu kasutada kliima- ja

energiaeesmärkidega seotud tegevusteks. Sellise tulu jaotamise üldpõhimõtted sätestatakse

eelnõukohases seaduses, et toetada AÕKSi § 161 rakendamist ja siduda see eelnõukohase

seadusega. Heitkogustega kauplemissüsteemide enampakkumistulude planeerimise ja

kasutamise tingimusi täpsustatakse, et oleks tagatud tulude kasutamine KHG heitkoguste

vähendamise tegevusteks kõige efektiivsemal viisil. Tulude kasutamise abikõlblikkuse

kriteeriumid ning otsustatud meetmete rakendamist reguleerivad sätted jäävad AÕKSi

reguleerimisalasse.

Paragrahvi lõikes 1 sätestatakse enampakkumistulu laekumise ning planeerimise eesmärk ja

põhimõte, mille järgi peab tulude kasutamine lähtuma kehtestatavast seadusest. Euroopa Liidu

2005. aastal toimima hakanud HKS on ELi kliimapoliitika nurgakivi, mille eesmärk on võidelda

kliimamuutustega. ELi HKSi kuuluvad esimese kauplemissüsteemi ja teise kauplemissüsteemi

käitised ja ettevõtjad peavad oma KHG heite kompenseerima lubatud heitkoguse ühikutega.

Komisjon kinnitab iga-aastased lubatud heitkoguse ühikute määrad, mis jagunevad tasuta

lubatud heitkoguse ühikuteks ning enampakkumisele minevateks lubatud heitkoguse ühikuteks.

Enampakkumisele minevate lubatud heitkoguse ühikute jaotusvõti riikide vahel on direktiiv

2003/87/EÜ artikli 10 lõikes 2. ELi HKSi enampakkumised toimuvad

enampakkumisplatvormil igal nädalal ning jaotusvõtmele vastavast ühikute arvust lähtuv tulu

kantakse liikmesriikidele kord kuus. Eestis kantakse see summa Kliimaministeeriumi kontole.

Kliimaministeerium koostöös Rahandusministeeriumiga planeerib riigi eelarvestrateegiasse

nelja aasta Eesti eeldatava lubatud heitkoguse ühikute arvu ning tulu. Tulude planeerimine

toimub riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessiga kooskõlas ning samas ajaraamis. Riigi

eelarvestrateegiasse märgitakse meetme pealkiri, planeeritud maksimaalne eelarve ning

62

meetme eest vastutav minister. Enampakkumisel saadud tulude kasutamise abikõlblikud

valdkonnad ja tegevused on nimetatud AÕKSi § 161 lõikes 4 ning planeeritud meetmed peavad

nendele vastama. Enampakkumistulust rahastatavate meetmete nimekiri on riigi

eelarvestrateegia lisas 5, sh on neist tuludest nähtud ette katta ka süsteemi halduskulud, nt

rahastatakse sellest Keskkonnaameti personalikulusid ning analüüse ja arendustööd.

Lõikes 2 sätestatakse tähtaeg, milleks peab kliimaminister kehtestama enampakkumisel saadud

tulu jaotamise kriteeriumid. Enampakkumistulu planeeritakse riigieelarve ja riigi

eelarvestrateegiaga samas protsessis. Arvestades enampakkumistulu laekumiste prognoose,

koondatakse etteantud vormil ja tingimustel meetmete ettepanekud. Selleks, et tulu kasutamise

üle otsustamine oleks läbipaistev ning tulu oleks suunatud kuluefektiivselt kõige

prioriteetsematele tegevustele, on vaja kehtestada meetmete ettepanekute hindamiseks

kriteeriumid. Kriteeriumitega peab olema võimalik hinnata vähemalt meetme vajalikkust, selle

panust kliimaeesmärkidesse, kuluefektiivsust ja rakendusskeemi läbimõeldust. Kriteeriumite

kehtestamine 15. aprilliks on kooskõlas riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessi

ajaraamiga, andes osapooltele võimaluse koondada meetmete ettepanekud mõistliku aja

jooksul, arvestades ka puhkuste perioodi. Enampakkumistulu meetmete ettepanekud

koondatakse ministeeriumidelt sisendit küsides või valdkonda reguleerivate dokumentide

alusel. Ettepanekuid hinnatakse lõikes 2 kehtestatud hindamiskriteeriumite järgi ning

arvestades rahaliste vahendite mahtu tekib ettepanekutest pingerida. Lõikes 3 sätestatakse, et

pingereast moodustub rahastatavate meetmete ettepanek, mille kliimaminister esitab

riigieelarve protsessis Vabariigi Valitsusele.

8. peatükk. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise alane aruandlus, seire ja

prognooside koostamine

§ 43. Kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise alase aruandluse, seire ja prognooside

koostamise korraldamine ja koostajad

Paragrahvi 43 lõikes 1 sätestatakse, et kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise aruandluse,

seire ja prognooside ehk kliimaaruande koostamist koordineerib ja korraldab

Kliimaministeerium. See tähendab, et kliimaaruande koostamise üldkoordinatsioon on

Kliimaministeeriumil, kuigi aruande üksikute osade koostamist võivad korraldada või neid

koostada ka muud isikud (nt MKM konkurentsivõime hinnangu).

Lõike 2 kohaselt võib Kliimaministeerium kliimaaruande koostamiseks eelnõukohase seaduse

§ 44 lõike 1 punktis 1 ja lõikes 2 nimetatud osas sõlmida halduskoostöö seaduses sätestatud

korras halduslepingu riigi omandis oleva äriühinguga, kelle põhitegevus on

keskkonnauuringute läbiviimine.

AÕKSi § 143 alusel on riikliku KHG heite inventuuri ja prognooside koostamiseks

Kliimaministeerium sõlminud halduslepingu Kliimaministeeriumi valitsemisalas oleva riigi

äriühinguga OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus (edaspidi EKUK), mille põhiülesanne on

keskkonnauuringute tegemine. Muudatusega luuakse eelnõukohases seaduses nende uuringute

ja analüüside tegemisele eraldi halduslepingu sõlmimise alus, et kliimaaruande koostamises

osalevate asutuste üle tekiks tervikpilt.

Haldusülesanded antakse EKUKle üle selles mahus, milles EKUK on neid ülesandeid siiani

täitnud. Muudatusega ei kavandata sisulist muutust senises ülesannete täitmise korralduses.

63

EKUK on riigi äriühinguna määratletud riigi keskkonnauuringute kompetentsikeskusena.

EKUK on keemiliste ja füüsikaliste uuringutega tegelev riigi ainuomandis olev äriühing ning

on aastakümneid olnud riiklike ülesannete täitja laborianalüüside ja keskkonnauuringute

valdkonnas. EKUK on välisõhu ja kliima valdkondades olnud riigi rahvusvaheliste kohustuste

täitja. EKUKi tegevusest moodustab peamine osa (üle 80%) riigi seatud ülesannete täitmine.

Eelnõukohase seaduse § 43 lõikega 2 võimaldatakse haldusleping sõlmida riigi äriühinguga,

kelle põhiülesanne on keskkonnauuringute tegemine. Sellise kriteeriumi sätestamine on vajalik,

kuna valdkond eeldab kompetentsust, sh laiaulatuslikult akrediteeritud laborit.

Eelnõu kohaselt ei kohaldata selle halduslepingu sõlmimisel halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14

(vastavalt muudetakse ka halduskoostöö seaduse § 13). See on analoogne atmosfääriõhu kaitse

seaduse §-le 143, mille alusel see haldusleping on seni sõlmitud. Seda ei ole siiski kavas muuta,

kuna kohaldamisala on laiem.

Keskkonnaseisundi hindamisega seotud ülesanded ei sisalda täidesaatva riigivõimu teostamise

ülesannet. Tegemist on tüüpilise avaliku halduse ülesandega, mis on vajalik keskkonnakaitse

eesmärkide saavutamiseks riigis. Keskkonnaseisundi jälgimise on tüüpiliseks avaliku halduse

ülesandeks lugenud ka Euroopa Kohus otsuses C-343/95 asjas Cali&Figli, tuvastades selles, et

saastevastase jälgimise ja järelevalve ülesanne on avalikes huvides ning üks osa riigi

põhiülesannetest. Euroopa Kohus on oma otsustes korduvalt selgitanud, et avaliku võimu

teostamise ülesandeid ei loeta majandustegevuseks (lisaks eelviidatule ka nt kohtuasi T-309/12,

kohtuasi T‑461/13). Avaliku võimu ülesanded on riigi põhitegevus, mille korraldamisel on riigil

isemääramisõigus. Saastevastane järelevalve ja sedalaadi keskkonnakaitselised ülesanded on

Euroopa Kohtu hinnangul sarnased nt riigikaitse, sisejulgeoleku või kinnipidamiskohtade

haldamisele. Seetõttu on riigil õigus määratleda, milline tema üksustest selle ülesande

täitmisega tegeleb, sõltumata sellest, millises juriidilises vormis see üksus tegutseb. Võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumise oht oleks juhul, kui riigiasutus eelarvest finantseeritult

tegeleks majandustegevusega (turul kaupade või teenuste pakkumisega).

Halduskoostöö seaduse § 6 sätestab üldnormi haldusülesande volitamise pädevuse kohta. Sätet

ei ole vaja rakendada, kuna eelnõus sätestatakse haldusülesande volitamise pädevus erinormina.

Halduskoostöö seaduse § 13 sätestab, et halduslepingu sõlmimisel järgitakse riigihangete

seaduses sätestatud korda selles paragrahvis sätestatud erisustega. Eelnõukohase seaduse § 59

kohaselt seda paragrahvi kõnealuste ülesannete täitmiseks volitamisel ei rakendata, kuna

ülesanne volitatakse riigi äriühingule, kelle põhitegevus on keskkonnauuringute tegemine.

Riigihangete seaduse mõistes on sellisel juhul tegemist riigihangete seaduse §-s 12 sätestatud

sisetehingu erandiga, mille kohaselt ei ole avaliku sektori hankija kohustatud riigihangete

seaduses sätestatud korda rakendama sisetehingule. Sisetehingu erandi kohaldumise eelduseks

on, et kõnealune riigi äriühing vastab riigihangete seaduse §-s 13 sätestatud kriteeriumitele.

Halduskoostöö seaduse § 14 rakendamise erisus tuleb sätestada, kuna muudetavates

eriseadustes sätestatakse sellest paragrahvist erinev kord.

Lõike 3 kohaselt korraldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium konkurentsivõime

hinnangu koostamise. Konkurentsivõime hinnang, mis koostatakse iga viie aasta tagant, on üks

osa kliimaaruandest, mille täpsem sisu on kirjeldatud eelnõukohase seaduse § 45 lõikes 3.

Konkurentsivõime hinnang on vajalik selleks, et juhul kui iga aasta koostatavast

kliimaaruandest nähtub, et mingis sektoris ei ole KHG heite eesmärgi saavutamine

olemasolevate või lisameetmetega võimalik, peab uute meetmete väljatöötamisel Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium hindama eri sektorite plaanitavate meetmete mõju

64

konkurentsivõimele ning andma hinnangu eelnõukohase seaduse § 40 alusel kavandatud

asjakohaste tugimeetmete piisavusele majanduse kliimakindluse soodustamiseks.

Lõike 4 kohaselt koostab kliimariskide hinnangu Keskkonnaagentuur. Eesti ilmaandmete

aegrida ulatub 19. sajandi keskpaika, kui Eestis hakati meteoroloogilisi vaatlusi tegema

koordineeritult ja süsteemselt. Mida pikemad on aegread ja mida rohkem ilmaandmeid, seda

täpsemad on tuleviku prognoosid. Keskkonnaagentuuril on kliimaprognooside (sh

kliimariskide hinnangu) koostamise kogemus aastast 2014, kui alustati Euroopa

Majanduspiirkonna keskkonnaprogrammi raames Eesti kliimamuutustega kohanemise

arengukava jaoks vajalike kliimastsenaariumite koostamisega. Alates 2023. aastast on

Keskkonnaagentuur juhtinud Eesti kliimaprojektsioonide ajakohastamist. Projekti on kaasatud

Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool. Projektsioonid valmivad 2027. aasta alguses, mis järel

uuendatakse projektsioonide alusel kliimariskide hinnangut.

§ 44. Kliimaaruande koostamise aeg ja aruande osad

Paragrahvis 44 sätestatakse kliimaaruande koostamise aeg ja aruande osad. Kliimaaruanne

koostatakse igal aastal, et seirata inventuuriandmete ja prognooside põhjal kliimaeesmärkide

saavutamist ning anda hinnang nii kliimamuutuste leevendamise kui ka kliimamuutustega

kohanemise eesmärkide täitmisele. Teatud aastatel täiendatakse kliimaaruannet uute osadega.

Lõike 2 kohaselt peab kliimaaruanne sisaldama vähemalt iga kahe aasta tagant KHG

heitkoguste prognoosi. KHG prognoose koostatakse riikliku inventuuri meetodite järgi ning

neis eristatakse energeetika, transpordi, tööstuslike protsesside ja toodete (IPPU), ja

põllumajanduse, jäätmemajanduse ja maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse

(LULUCF) sektorit. Prognoose esitatakse Euroopa Komisjonile iga kahe aasta tagant, seetõttu

on lõikes sätestatud, et kliimaaruanne sisaldab KHG heitkoguste prognoose vähemalt iga kahe

aasta tagant. Vajaduse korral koostatakse vaheprognoosid lisainfo saamiseks valitud sektorites.

Nii riiklik kasvuhoonegaaside inventuur kui ka prognoosid koostatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2018/1999, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi

kokkuleppe aruandlusnõuete kohaselt. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi

kokkuleppe osaliste otsusega vastuvõetud inventuurisuunised lähtuvad IPCC

arvutusmetoodikast. IPCC 2006. aasta juhised on kohustuslikud riiklike kasvuhoonegaaside

inventuuride koostamiseks. Lisaks on soovitatud kasutada IPCC täiendatud juhiseid aastast

2013 ja 2019. Riiklikud kasvuhoonegaaside inventuurid peavad sisaldama andmeid heite ja

sidumise kohta, mis ei ole olemasolevate andmete ja teabe põhjal liigselt üle- ega alahinnatud.

Aruannete õigeaegsus, läbipaistvus, täpsus, kooskõla, võrreldavus ja terviklikkus on

põhimõtted, mida järgides saadakse usaldusväärne info inimtekkelistest kasvuhoonegaaside

heitkogustest ja sidumisest. Kasvuhoonegaaside heite kohta aruannete esitamisel on oluline

kasutada järjepidevaid andmeid kogu riigi piires ning ühtset metoodikat kogu aegrea ulatuses,

vähendada määramatust niipalju kui võimalik, kasutada asjakohaseid IPCC metoodikaid, et

tagada heiteid ja sidumist käsitlevate aruannete kvaliteet, sünergia ja sidusus poliitikakujunduse

sisendina ning tulemuste võrreldavus kõikides riikides.

Lõike 3 kohaselt peab kliimaaruanne kolm aastat enne eelnõukohase seaduse § 25 lõikes 2

sätestatud KHG heitkoguse eesmärkide saavutamise tähtaegu, s.o 2027., 2032., ja 2037. aastal

sisaldama lisaks kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide

täitmise hinnangule ja KHG heitkoguse prognoosidele ka konkurentsivõime hinnangut ja

kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide ülevaadet.

65

Ülevaade on vaja koostada selleks, et kolm aastat enne riiklikke (ja ka sektorite) KHG

heitkoguse eesmärgi tähtaegu hinnata eesmärgi saavutamise võimalikkust ja vajaduse korral

planeerida tõhusamaid meetmeid. Ülevaate koostamisel ja selle põhjal edasiste otsuste

tegemisel võetakse arvesse kliimaaruandes esitatud andmeid, metoodikate ja andmete

täienemist, uusi tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi ning seda, kuidas kõik

majandussektorid aitavad kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. Samuti

võetakse arvesse rahvusvahelisi ja ELi tulemusi ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi

kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Konkurentsivõime hinnang on vajalik

selleks, et kui ühes või mitmes sektoris ei ole KHG heite eesmärki olemasolevate meetmetega

võimalik saavutada ilma, et sellega kaasneks negatiivne mõju riigi konkurentsivõimele, esitab

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegevusplaani mõju leevendamiseks.

Tegevusplaan peab sisaldama ettepanekut planeeritud meetmemahtude muutmiseks,

ajatamiseks või ümberkujundamiseks, lähtudes seaduseelnõus sätestatud sektorite KHG

eesmärkidest. Kui planeeritavad meetmed ei ole konkurentsivõime hinnangu kohaselt üldse

mõistlikud, esitab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ettepaneku nende meetmete

asendamiseks alternatiivsete meetmetega, mis panustavad sektori KHG eesmärgi saavutamisse.

Lõike 4 järgi sisaldab kliimaaruanne vähemalt igal kümnendal aastal lisaks KHG inventuuri ja

asjakohasel juhul lõigetes 2 ja 3 sätestatule kliimariskide hinnangut. 2015. aastal koostas

Keskkonnaagentuur „Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100“, mille alusel on

kliimamuutustega kohanemise arengukavas hinnatud ka kliimariskid. Praegu on koostamisel

uued kliimaprojektsioonid Eesti kohta, mis peaksid valmima 2027. aastal. Kuna kliima

muutumist ja prognoositava tulevikukliima muutusi ei ole võimalik hinnata lühikese

ajaperioodi alusel ning tegemist on äärmiselt mahuka tööga, ei oleks mõistlik kliimariskide

aruande koostamiseks kehtestada tihedamat intervalli kui kümme aastat.

§ 45. Kliimaaruande sisu

Paragrahvi 45 lõikes 1 sätestatakse, et eelnõukohase seaduse § 44 lõike 1 punktis 1 nimetatud

inventuuri ja § 44 lõikes 2 nimetatud prognoosi koostamise aluseks on IPCC arvutusmetoodika.

Säte tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1999 ja ÜRO

kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Pariisi kokkuleppe osaliste sellekohastele otsustele

(18/CMA.1), mis kohustavad aruannete koostamisel lähtuma IPCC arvutusmetoodikatest.

2006. aasta juhis on eespool mainitud otsusele kohustuslik, see tähendab, et heitkoguste ja

sidumise arvutamisel peavad andmed, parameetrid, eriheitetegurid ja metoodikad olema

kooskõlas IPCC juhistega. Lisaks võivad riigid kasutada vabatahtlikult 2013. ja 2019. aastal

uuendatud juhiseid. Juhistele vastavust ning andmete õigsust kontrollivad iga aasta Euroopa

Komisjoni ja ÜRO auditi eksperdirühmad, et tagada aruandluse läbipaistvus, võrreldavus,

usaldusväärsus ja täielikkus.

Lõikes 2 kirjeldatakse, mida kliimaaruande osaks olev kliimamuutuste leevendamise ja

kliimamuutustega kohanemise hinnang peab minimaalselt sisaldama. Esiteks peab

kliimaaruanne sisaldama ülevaadet kõige hilisemast riiklikust KHG heitkoguse inventuurist,

teiseks ülevaadet KHG heite kõige hilisemast prognoosist või vaheprognoosist olemasolevate

ja kavandatavate meetmetega. Kolmandaks sisaldab kliimaaruanne infot seiratavaks

ajavahemikuks seatud kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmisest. Eelnõukohase

seaduse jõustumisel tuleb valdkonna arengukavades ja tegevusprogrammides tagada § 33

lõike 2 kohaste kliimamuutustega kohanemise eesmärkide seadmine. Kliimamuutustega

kohanemise eesmärkide täitmise hinnang koondabki andmed nii Kliimaministeeriumi,

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi,

66

Sotsiaalministeeriumi, Siseministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi kliimamuutustega

kohanemise eesmärkide täitmisest tegevusprogrammides sätestatu kohaselt. Kliimamuutustega

kohanemise eesmärkide täitmise andmed koondab kokku Kliimaministeerium. Neljandaks peab

kliimaaruanne sisaldama seirataval perioodil ellu viidud meetmete mõju analüüsi ja hinnangut

nende senisele toimimisele. Viiendaks koondab Kliimaministeerium andmed nii praeguste kui

ka kavandatavate meetmete muutmiseks ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt ja

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt ning esitab kliimaaruandes ettepanekud

olemasolevate ja kavandatavate meetmete muutmiseks või uute ja lisameetmete rakendamiseks.

Ettepanekud peavad sisaldama hinnangut nende meetmete KHG heite vähendamise

potentsiaalile ning keskkonnale ja majandusele, sh konkurentsivõimele avaldatavale mõjule.

Lõikes 3 täpsustatakse, et konkurentsivõime hinnang peab käsitlema kliimamuutuste

leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmise mõju konkurentsivõimele,

see tähendab, et suure sotsiaalmajandusliku mõjuga meetmete puhul hinnatakse nende

meetmete mõju konkurentsivõimele. Lisaks hinnatakse §-s 40 nimetatud asjakohaste

tugimeetmete piisavust majanduse kliimakindluse soodustamiseks.

Lõikes 4 täpsustatakse, mida peab sisaldama kliimaaruande osaks olev kliimariskide hinnang.

Selleks, et pikaajalises vaates kliimariske hinnata, on kliimariskide hinnang oluline osa

kliimastsenaariumitel keskpikas ja pikas perspektiivis. Meetmete kavandamiseks on oluline

selgitada välja ka haavatavaimad tegevusvaldkonnad, kus kliimarisk on eriti suur, ning seejärel

pakkuda välja kohanemisvõimalused riskide maandamiseks.

§ 46. Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärkide

ülevaatamine

Paragrahvis 46 sätestatakse kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide

ülevaatamise ning kaasamise kord. Kliimaeesmärgid on vaja regulaarselt üle vaadata, et püsida

aastaks 2050 kliimaneutraalsuse saavutamise trajektooril ning ajakohastada kliimaeesmärke,

kui üldine heitkoguste vähendamise eesmärk ja ka sektorite kliimaeesmärgid saavutatakse

ajaliselt varem, kui EL tõstab KHG heite vähendamise ambitsiooni või vastupidi, kui nt

tehnoloogia areng (nt süsiniku õhust püüdmise tehnoloogiad ei ole kulutõhusad) ei toeta

Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse saavutamist aastaks 2050 ning kui kliimanõudeid

muudetakse vähem ambitsioonikaks. Lisaks on ülevaatamine oluline, et seada nii riiklik

eesmärk aastaks 2045 kui ka sektorite eesmärgid aastateks 2045 ja 2050.

Lõikes 1 täpsustatakse, millistele andmetele ja hinnangutele ülevaatuse käigus tuginetakse.

Eelnõukohase seaduse § 44 lõike 3 punktis 2 sätestatud kliimamuutuste leevendamise ja

kliimamuutustega kohanemise eesmärkide puhul vaadatakse üle seaduses sätestatud

kliimamuutuste leevendamise, s.o KHG heite vähendamise eesmärkide ja kliimamuutustega

kohanemise eesmärkide täitmine ning prognoositud heite vähendamise trajektoor. Seejuures

võetakse arvesse kliimaaruandes esitatud andmeid, metoodikate ja andmete täienemist, uusi

tehnoloogilisi ja looduspõhiseid võimalusi ning seda, kuidas kõik majandussektorid aitavad

kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, samuti ELi ja rahvusvahelisi arenguid ja

jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Kuna

praegu ei ole süsiniku püüdmise tehnoloogiad laialdaselt kättesaadavad, ei olnud kliimakindla

majanduse seaduse eelnõu väljatöötamisel võimalik ennustada nende potentsiaali,

investeeringumahukust ega kulutõhusust Eestis süsiniku tehnoloogilisse sidumisse. Seega

luuakse selle lõikega võimalus KHG heitkoguse vähendamise ja sidumise suurendamise

67

eesmärgid üle vaadata ning inventuurimetoodikate täiustamisel täpsemate andmete alusel

korrigeerida KHG heitkoguse vähendamise eesmärke.

Lõikes 2 täpsustatakse, et kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise

eesmärkide täitmise ülevaatamisse kaasatakse asjakohased riigiasutused, kliimanõukogu,

kohaliku omavalitsuse üksused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjad ja

mittetulundusühingute ning nende liitude esindajad ning teised huvitatud isikud.

§ 47. Kliimaaruande menetlus ja avalikustamine

Paragrahvis 47 käsitletakse kliimaaruande menetlust ja avalikustamist. Lõike 1 kohaselt

koostatakse aruanne igal aastal 30. aprilliks. Lõike 2 kohaselt saadetakse koostatud

kliimaaruanne hinnangu andmiseks kliimanõukogule. Kliimanõukogu annab hinnangu kahe

kuu jooksul alates aruande esitamisest. Seejärel lõike 3 kohaselt esitab kliimaminister koos

kliimanõukogu hinnanguga kliimaaruande Vabariigi Valitsusele ning lõike 4 kohaselt esitab

Vabariigi Valitsus kliimaaruande Riigikogule. Lõikes 5 sätestatakse, et kliimanõukogu

tutvustab kliimaaruande kohta koostatud hinnangut Riigikogule. Lõike 6 kohaselt koostatakse

kliimaaruandest üldsuse jaoks mõistetav lihtsustatud kokkuvõte.

Lõigetes 7 ja 8 sätestatakse kliimaaruande avalikustamisega seonduv ning nii kliimaaruanne

kui ka kliimanõukogu antud hinnang ja aruande lihtsustatud kokkuvõte avaldatakse

Kliimaministeeriumi kodulehel viie tööpäeva jooksul pärast Riigikogule esitamist. Lisaks

avaldatakse kliimariskide hinnangu aluseks olnud alusandmed ja kasutatud metoodika.

§ 48. Kliimaaruande põhjal arengukavade ja tegevusprogrammide uuendamine ning

eesmärkide ja meetmete kohandamine või uute eesmärkide seadmine

Paragrahvis 48 sätestatakse kliimaaruande järeldustest lähtuv vajaduspõhine arengukavade ja

tegevusprogrammide uuendamine ning eesmärkide ja meetmete kohandamine või uute

eesmärkide seadmine. Lõike 1 kohaselt uuendatakse kliimaaruande põhjal vajaduse korral

kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise eesmärkide saavutamise tagamiseks valdkonna

arengukavasid ning tegevusprogramme ning lõike 2 kohaselt, võttes arvesse eesmärkide

ülevaatamise tulemusi, tehakse vajaduse korral ettepanekud eelnõukohase seaduse 4. peatükis

sätestatud eesmärkide või nende saavutamiseks võetavate meetmete kohandamiseks või uute

eesmärkide seadmiseks.

9. peatükk. Kliimanõukogu

§ 49. Kliimanõukogu

Paragrahvis 49 sätestatakse kliimanõukogu ülesanded ja liikmelisus ning liikmete pädevus,

lisaks volitusnormid Vabariigi Valitsusele koosseisu ja põhimääruse kinnitamiseks. Lõike 1

kohaselt on kliimanõukogu nõuandev kogu, mille ülesanne on nõustada Vabariigi Valitsust

kliimapoliitiliste otsuste kujundamisel, jälgida kliimamuutuste leevendamise ja

kliimamuutustega kohanemise eesmärkide täitmist ja anda hinnanguid eesmärkide täitmise

aruannetele, teha ettepanekuid Vabariigi Valitsusele eesmärkide saavutamise ning meetmete

rakendamise kohta ning osaleda kliimaeesmärkide täitmise ülevaatamises.

68

Lõike 2 kohaselt on kliimanõukogu oma ülesannete täitmisel sõltumatu ega võta vastu juhiseid

Kliimaministeeriumilt, Vabariigi Valitsuselt ega muudelt avaliku või erasektori asutustelt,

organisatsioonidelt ega isikutelt.

Lõikes 3 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kliimaministri ettepanekul kinnitada

kliimanõukogu koosseis, võttes arvesse lõikes 4 sätestatud kliimanõukogu profiili, mille

kohaselt koosneb kliimanõukogu ekspertidest, kellel on laialdased ja kõrgetasemelised

kliimavaldkonnaga seotud akadeemilised teadmised tehnoloogiate, hoonete, liikuvuse ja

ruumiloome, põllumajanduse, looduse, majanduse, kliimateaduse uuringute ja keskkonnaga

seotud käitumisuuringute alal.

Lõike 5 kohaselt avalikustatakse kliimanõukogu hinnang kliimaaruande kohta

kliimaministeeriumi kodulehel. Kliimanõukogu esindaja teeb hinnangu põhjal ettekande

Riigikogule.

Lõikega 6 volitatakse Vabariigi Valitsust kinnitama kliimanõukogu põhimäärust.

Kliimanõukogu põhimäärus kinnitatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.

Lõikes 7 täpsustatakse, et kliimanõukogu põhimääruses määratakse kliimanõukogu õigused,

kohustused, töökord, sh liikmete arv, ametiaeg ja nõukogu esindamise kord, otsuste tegemise

kord, kliimanõukogu asjaajamise kord ning tasustamine ja tasumäärad.

10. peatükk. Rakendussätted

§ 50. Kliimakavade ajakohastamine ja kehtestamine

Rakendussätte kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kinnitama kohaliku

omavalitsuse energia- ja kliimakava ja linnaruumi ja looduse lõimimise kava kahe aasta jooksul

pärast eelnõukohase seaduse jõustumist, samuti tuleb olemasolevad kliimakavad selle aja

jooksul kliimakindla majanduse seadusega kooskõlla viia. See annab KOVidele piisava aja

kliimakava koostamiseks ja kinnitamiseks.

§ 51. Kliimaaruande esmakordne koostamine

Eelnõukohase seaduse § 43 lõikes 1 nimetatud kliimaaruanne koostatakse esimest korda

seaduse vastuvõtmisele järgneval aastal. Sellest ajahetkest edasi hakatakse arvestama seaduse

§-s 44 sätestatud järgnevate aruannete esitamise tähtaegu.

§ 52. Keskkonnakomplekslubades ja keskkonnalubades kasvuhoonegaaside piiramise

põhimõtted ja kasvuhoonegaaside heite arvutamise metoodika

Säte näeb ette, et Kliimaministeerium töötab kahe aasta jooksul pärast eelnõukohase seaduse

jõustumist välja põhimõtted keskkonnakomplekslubades ja keskkonnalubades

kasvuhoonegaaside heitkoguse piiramiseks ja kasvuhoonegaaside heitkoguse arvutamise

metoodika ning esitab ettepaneku asjassepuutuvate õigusaktide muutmiseks.

Eesmärk on välja töötada keskkonnakompleksloa ja keskkonnaloa kohuslastele

tööstusprotsessidest tekkiva KHG heitkoguse arvutamise metoodika ning heitkoguse tasemed

või vahemikud väheolulisele, olulisele ja suurele kliimamõjuga tegevusele ning põhimõtted,

kuidas tööstustes tekkivat KHG heidet võtta arvesse loa menetluses ja kaalutlusotsuse

69

tegemisel. Lisaks sellele tuleb välja töötada ka järelevalvemehhanism KHG heitkoguse

piiramise nõude täitmise kontrollimiseks. Kuna nimetatud lubades KHG heitkoguse piiramise

reeglite väljatöötamine koosneb kolmest etapist, on arvestatud optimaalseks ajakuluks kaks

aastat. Esiteks tuleb põhimõtete väljatöötamiseks analüüsida erinevates tegevusvaldkondades

tekkivat KHG heitkogust ja selle piiramise ja leevendamise võimalusi. Teiseks tuleb välja

töötada KHG heitkoguse piiramise põhimõtted ja KHG heitkoguse arvutamise metoodika ning

kolmandaks esitada ettepanekud asjassepuutuvate õigusaktide muutmiseks.

§ 53. Kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaliste majandusmeetmete

välja selgitamine ja lõpetamine

Rakendussätte kohaselt peab Kliimaministeerium välja selgitama koostöös Majandus- ja

kommunikatsiooniministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga 2027. Aasta 1.jaanuariks

majandusmeetmed, millel on kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaline

mõju ja mille kasutamine tuleks lõpetada hiljemalt 2035. aastaks. Säte on vajalik, et täita

eelnõukohase seaduse § 34 lõikes 4 sätestatud eesmärki lõpetada avalikus sektoris fossiilkütuste

toetamine aastaks 2035 ja kasutamine aastaks 2040. Sätte seadmisel on lähtutud Riigikontrolli

2022. aasta aprillis koostatud keskkonnaeesmärkidega vastuolus olevate majandusmeetmete

ülevaatest40 ning sätte elluviimiseks ehk keskkonnaeesmärkidega vastuoluliste

majandusmeetmete väljaselgitamisel ja nende mõju hindamisel võib aluseks võtta eespool

nimetatud Riigikontrolli ülevaates esitatud sammud.

§ 54. Turba kaevandamise põhimõtete muutmine maakasutussektori eesmärkide

saavutamiseks

Sättes nähakse ette Kliimaministeeriumile ülesanne töötada välja seaduseelnõu 4. peatükis

sätestatud maakasutussektori eesmärkide saavutamiseks vajalikud turba kaevandamise

põhimõtete muudatused ja esitada 2026. aasta 1. jaanuariks ettepanek maapõueseaduse

muutmiseks ja selle põhjal ka ettepanekud alamaktide muutmiseks.

Analüüsida tuleb maapõueseaduse ja/või selle alamaktide muutmise vajadust eelnõukohase

seaduse § 32 lõikes 5 sätestatud turbasektori KHG heitkoguse eesmärkide täitmiseks.

Maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu menetletakse eraldiseisva eelnõuna, et anda

piisavalt aega selle analüüsi tegemiseks.

§ 55. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine

Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 130 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kasvuhoonegaasid käesoleva seaduse tähenduses on kliimakindla majanduse seaduse §-s 3

nimetatud kasvuhoonegaasid.“

Võttes arvesse kliimakindla majanduse seadusega sätestatavaid eesmärke ning sisu, on

otstarbekas KHG mõiste üle tuua eelnõukohasesse seadusesse ning AÕKSi lisada sellele viide;

2) paragrahvi 133 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Süsinikdioksiidi ekvivalent on ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on

ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks kliimakindla majanduse seaduse § 4 kohaselt.“

40 https://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=2544&FileId=15067

70

Mõiste süsinikdioksiidi ekvivalent tuuakse AÕKSist üle eelnõukohase seaduse koosseisu

sarnaselt kasvuhoonegaaside mõistega, mis on regulatsiooni terviklikkuse seisukohalt

otstarbekam, kuna kliimamuutuste leevendamise eesmärkide seadmine on kliimakindla

majanduse seaduse keskmes.

3) paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks.

§ 56. Ehitusseadustiku täiendamine

Ehitusseadustiku täiendamise eesmärk on vähendada hoonetest pärinevat KHG heidet ja

eelistada kõige väiksema süsinikujalajäljega ehitustooteid ja -materjale. Suurim

keskkonnamõju vähendamise potentsiaal on võimalik saavutada hoone projekteerimise varases

faasis, kus süsinikujalajälje arvutusele tuginedes on võimalik kaaluda erinevate arhitektuursete

ja ehituslike lahenduste keskkonnamõju ning otsustada väiksema ja optimaalsema mõjuga

lahenduse kasuks. Kavandatava korra kohaselt tuleb püstitatava hoone süsinikujalajälge hinnata

kogu hoone olelusringi ulatuses. Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise soodustamiseks

on Eestis välja töötatud asjakohane arvutusmetoodika ja materjalide heitekoefitsientide

andmebaas koos süsinikujalajälje arvutust lihtsustava süsinikujalajälje kalkulaatoriga.

Ehitusseadustiku täiendamisega kehtestatakse alus püstitatavate hoonete olelusringi

süsinikujalajälje hindamiseks ja süsinikujalajälje piirväärtuste seadmiseks. Rakendusseadusega

kehtestatakse tähtajad, millal süsinikujalajälje arvutamise nõue ja piirväärtused hakkavad

kehtima. 2025. aastal 1. juulil rakenduv süsinikujalajälje arvutamise nõue uuetele üle 1000 m2

suletud netopinnaga hoonetele annab lähtepunkti hoonete süsinikujalajälje piirväärtuste

kehtestamiseks 2030. aastal.

EhS-i § 695 lõikes 1 sõnastatakse hoone olelusringi süsinikujalajälje mõiste. Tegu on

kvantitatiivse näitajaga, mille abil saab väljendada hoone mõju kliimamuutusele hoone kogu

olelusringi vältel. Hoone süsinikujalajälje ühikuks on kgCO2ekv.

Hoone süsinikujalajälje arvutamiseks on vaja teada selle ehitamiseks kasutatavaid materjale,

tooteid, nende koguseid ning hoone kasutusperioodi energia kogust. See info seotakse Eesti

meetodipõhiste vaikeväärtustega ja keskkonnaandmetega, mis on esitatud materjalide CO2

heitekoefitsientide andmebaasis või materjalide keskkonnadeklaratsioonides. Riiklik

heitekoefitsientide andmebaas ja arvutusmeetod avaldatakse lehel ehr.ee.

Püstitatavate hoonete süsinikujalajälje arvutamine soodustab madalsüsinikehitust ja vähendab

hoonete mõju keskkonnale ja kliimale kogu hoone olelusringi vältel. Süsinikujalajälje

hindamine hoone varajases projekteerimisfaasis aitab mõista võimalike erinevate lahenduste

keskkonnamõju ning teha teadlikke valikuid vähesema süsinikuheitega lahenduse kasuks.

Süsinikujalajälje hindamine soosib materjalide ja osade korduskasutamist või ringlusesse

võetavust pärast lammutamist, vastupidavamate ehitiste rajamist ja optimeeritud

keskkonnamõjuga tooraine ja teisese materjali kasutamist ehitistes, kuna olelusringi arvutuses

saab neid aspekte arvesse võtta.

Lõike 2 kohaselt kantakse hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutustulemus projekteeritava

hoone kohta antud energiamärgisele ehk nn ETA-märgisele. Selle elluviimiseks tehakse

Ehitisregistris (ehr.ee) asjakohased arendused.

71

Olelusringi süsinikujalajälje arvutamist rakendatakse alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029.

aasta 31. detsembrini (k.a) üksnes nende hoonete suhtes, mille suletud netopind on suurem kui

1000 m2, millele kohalduvad energiatõhususe miinimumnõuded EhSi § 62 kohaselt ja mille

ehitusloa taotlus esitatakse alates 2025. aasta 1. juulist. Ehitusseadustiku § 36 lõike 3 ja § 40

lõike 2 alusel esitatakse süsinikujalajälje arvutustulemus energiamärgisele kantuna

ehitusteatises ja ehitusloa menetluse alguses koos taotlusega.

Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm, mille alusel kehtestab hoone olelusringi süsinikujalajälje

arvutamise metoodika, nõuded süsinikujalajälje arvutamise lähteandmete ja tulemuse

esitamisele valdkonna eest vastutav minister määrusega. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise

küsimusega, mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda

volitus ministri määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga

aktiga, mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine.

EhSi §-s 696 sätestatakse nõuded hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtusele.

Ehitusseadustiku 7. peatükki kohaldatakse EhSi §-s 62 sätestatud erisustega ja need erisused

kohalduvad ka EhSi §-dele 695 ja 696.

Lõike 1 kohaselt ei tohi püstitatava hoone olelusringi süsinikujalajälg ületada hoone

süsinikujalajälje piirväärtust. Alates 2030. aasta 1. jaanuarist arvutatakse hoone süsinikujalajälg

selliste püstitatavate hoonete suhtes, millele kohalduvad energiatõhususe miinimumnõuded

EhSi § 62 järgi. See tähendab, et alates 2030. aastast ei kohaldu süsinikujalajälje

arvutuskohustus üksnes üle 1000 m2 suuruse suletud netopinnaga hoonetele, vaid kõikidele

püstitatavatele hoonetele, mis peavad vastama hoone energiatõhususe miinimumnõuetele.

Süsinikujalajälje arvutustulemus ei tohi alates 2030. aasta 1. jaanuarist ületada süsinikujalajälje

piirväärtust. Püstitatavate hoonete süsinikujalajälje piirväärtused sätestatakse kliimaministri

määrusega EhSi § 696 lõike 2 alusel.

Hoone süsinikujalajälje piirväärtuste kehtestamise eesmärk on vähendada hoone kogu eluringi

süsinikujalajälge ning toetada madalsüsinikehitust Eestis, vähendades sellega mõju kliimale ja

keskkonnale.

Lõikes 2 sätestatakse volitusnorm, mille alusel kehtestab hoone süsinikujalajälje piirväärtused

valdkonna eest vastutav ministri määrusega. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega,

mis ei puuduta teiste ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda volitus ministri

määruse kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga aktiga, mistõttu ei

ole kohane selle seadusega reguleerimine.

Kui hoone süsinikujalajälje arvutustulemus ületab hoone süsinikujalajälje arvutustulemusele

seatud piirväärtust, saab kohalik omavalitsus alates 2030. aasta 1. jaanuarist keelduda ehitusloa

andmisest või lugeda ehitusteatis mittevastavaks, sest kavandatav hoone ei vasta EhSi § 44

punkti 1 kohaselt ehitisele esitatavatele nõuetele. Süsinikujalajälje piirväärtusele vastavust

kontrollib kohalik omavalitsus ehitusloa või ehitusteatise menetluses.

§ 57. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse täiendamine

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust täiendatakse §-ga 308, milles

sätestatakse ehitusseadustiku §-des 695 ja 696 sätestatud nõuete rakendamine.

72

Lõike 1 kohaselt rakenduvad ehitusseadustiku § 695 nõuded alates 2025. aasta 1. juulist kuni

2029. aasta 31. detsembrini. See tähendab, et lõikes 1 nimetatud ajavahemikus kohaldatakse

olelusringi süsinikujalajälje arvutamise nõudeid püstitatavatele hoonetele, mille suletud

netopind on suurem kui 1000 m2 ja mis peavad vastama hoonete energiatõhususe

miinimumnõuetele ning mille ehitusluba taotletakse alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029.

aasta 31. detsembrini. Alates 2025. aasta 1. juulist kuni 2029. aasta 31. detsembrini ei ole

kohustuslik arvutada alla 1000 m2 suletud netopinnaga püstitatavatele hoonetele

süsinikujalajälge.

Lõike 2 järgi kohaldatakse alates 2030. aasta 1. jaanuarist EhSi §-i 695 süsinikujalajälje

arvutamise nõudeid sõltumata hoone suletud netopinna suurusest nende püstitatavate hoonete

suhtes, mille ehitusteatis või ehitusloa taotlus esitatakse alates 2030. aasta 1. jaanuarist.

Süsinikujalajälg arvutatakse EhSi § 62 kohaselt püstitatavatele hoonetele, mis peavad vastama

energiatõhususe miinimumnõuetele.

Lõige 3 sätestab, et EhSi §-s 696 sätestatud olelusringi piirväärtust ei kohaldata hoonete suhtes,

mille püstitamiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud enne 2030. aasta 1. jaanuari.

See tähendab, et kuni 2029. aasta 31. detsembrini ei pea püstitatava hoone süsinikujalajälg

vastama hoone süsinikujalajälje piirväärtusele.

§ 58. Energiamajanduse korralduse seaduse muutmine

Muudatused energiamajanduse korralduse seaduses on vajalikud, kuna kliimakindla majanduse

seaduse §-s 37 sätestatakse kohustus ka kohalikele omavalitsustele koostada energia- ja

kliimakava ning seetõttu on mõistlik hoida kogu energia- ja kliimakavade koostamise temaatika

ühes õigusaktis.

§ 59. Halduskoostöö seaduse täiendamine

Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse ja lisatakse viide eelnõukohase seaduse § 43

lõikes 2 nimetatud halduslepingule. Selle erandi vajadust on põhjendatud § 43 selgituste juures.

§ 60. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, sealjuures paragrahv 29 lõige 5 jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

Viidatud säte reguleerib põlevkivi kaevandamislubade andmise võimalusi. Sättele on antud

hilisem jõustumisaeg arvestusega, et Riigikogu menetluses on maapõueseaduse täiendamise

seadus, millega peatatakse põlevkivi kaevandamise lubade andmine kuni 2026. aasta 1.

jaanuarini. Selleks ajaks peaks olema välja töötatud ja jõustuma maapõueseaduse muudatused,

lähtudes kliimakindla majanduse seaduses sätestatust. Eelnõukohase seaduse § 29 lõige 5 ei saa

jõustuda varem, kui lõppeb maapõueseadusesse viidatud eelnõuga lisatava sätte kohaldamise

aeg, vastasel juhul tekiks kahe seaduse vahel vastuolu.

2026. aasta 1. jaanuariks tuleb kavandada maapõueseaduse muudatused põlevkivi

kaevandamisele eelnõukohases seaduses sätestatud eesmärgi saavutamiseks. Eelnõukohase

seaduse avaliku konsultatsiooni tulemusi on oodata 2024. aasta II poolaastal ning selle järelt on

vaja alustada maapõueseaduse eelnõu väljatöötamisega ja esitada eelnõu Vabariigi Valitsusele

2025. aasta alguses, lähtudes eelnõukohase seaduse menetlustempost. Maapõueseaduse

muudatuste jõustumisel on vaja jätta piisav rakendumise aeg, seega maapõueseaduse

muudatuste vastuvõtmine võiks toimuda 2025. aasta keskel.

73

4. Eelnõu terminoloogia

Seaduseelnõus kasutatakse järgmisi uusi mõisteid, mida varem seaduse tasandil määratletud ei

ole, kuid mis on olulised kliimakindla majanduse seaduse sisu paremaks mõistmiseks ja

rakendamiseks:

1) kasvuhoonegaaside heitkogus on riigis tekkivate kasvuhoonegaaside heide atmosfääri

väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendina;

2) kliimamuutuste leevendamine on meetmete võtmine kasvuhoonegaaside heite

vähendamiseks või vältimiseks;

3) kliimamuutustega kohanemine on meetmete võtmine kliima muutumisega kaasnevate

riskide maandamiseks, et tagada ühiskonna ning ökosüsteemide vastupanuvõime ja heaolu;

4) kliimaneutraalsus on kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vaheline tasakaal, mille

tulemusena kasvuhoonegaaside heide ei ületa sidumist;

5) CO2-neutraalsus on süsinikdioksiidi heite ja sidumise vaheline arvestuslik tasakaal, mille

tulemusena süsinikdioksiidi heide ei ületa selle sidumist. CO2-neutraalsus ei hõlma teisi

kasvuhoonegaase;

6) kliimakindlus on ühiskonna, taristu ja looduskeskkonna valmisolek, vastupanu- ja

reageerimisvõime võimalikele lühi- ja pikaajalistele kliimamõjudele, kooskõla

kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning energiatõhususe suurendamise põhimõttega;

7) kasvuhoonegaaside sidumine on süsinikdioksiidi või teiste kasvuhoonegaaside looduslik

või tehnoloogiline eemaldamine atmosfäärist või heidet põhjustavate tegevuste käigus

eralduvate kasvuhoonegaaside püsivalt eemaldamine enne atmosfääri sattumist.;

8) hoone olelusringi süsinikujalajälg on arvutuslik näitaja, mille abil väljendatakse hoone

mõju keskkonnale hoone kogu eluringi jooksul.

5. Eelnõu vastavus rahvusvahelisele ja Euroopa Liidu õigusele

Kliimamuutuse leevendamise põhiraamistik ja põhimõtted tulenevad 1992. aastal vastu võetud

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja 2015. aastal Pariisi kokkuleppega

seatud globaalsetest kliimaeesmärkidest. Detsembris 2015 peetud Pariisi kliimakonverentsil

COP21 võtsid 195 riiki vastu globaalse, õiguslikult siduva kokkuleppe kliima soojenemise

pidurdamiseks. Euroopa Liit ratifitseeris selle 5. oktoobril 2016 ning Eesti 4. novembril 2016.

aastal. Pariisi kokkuleppe põhieesmärgid on kliimamuutuste leevendamine ja KHG heitkoguste

vähendamine, et hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu tuntavalt allpool 2 °C

võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega ning püüdes piirata temperatuuri tõusu 1,5 °C

võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega.

ELi liikmesriigid on otsustanud, et tegutsevad Pariisi kokkuleppes ettenähtud kohustuste

täitmisel ühiselt (vt nõukogu otsus (EL) 2016/1841 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkuleppe Euroopa Liidu nimel

sõlmimise kohta). Seega raporteerib Euroopa Liit Pariisi kokkuleppe raames kohustuste

täitmisest ühiselt, sh esitab EL ühiselt ka riiklikult kindlaksmääratud panuse (nationally

determined contribution, NDC). Liikmesriigid eraldi NDCsid ei esita.

Lisaks rahvusvahelistele kliimakokkulepetele on Eesti võtnud kliimamuutusi leevendavaid

kohustusi ELi õigusaktidest. 2019. aasta lõpus esitas Euroopa Komisjon teatise Euroopa

rohelise kokkuleppe kohta. Euroopa roheline kokkulepe on ELi majanduse kestlikuks muutmise

tegevuskava. Selle saavutamise alustalaks on ELi kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks

74

2050, sealjuures tagades õiglase ülemineku jätkusuutmatutes sektorites töötavatele inimestele

ja piirkondadele.

2021. aastal võttis Euroopa Liit vastu Euroopa kliimamääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrus 2021/1119), mis lähtub Pariisi kokkuleppe eesmärkidest ja millega seati üle-

euroopaline eesmärk saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050 ning vähendada KHG

netoheidet vähemalt 55% aastaks 2030.

Euroopa Komisjon esitas 6. veebruaril 2024 soovituse 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta41. EL

on seadnud kliimamäärusega42 õiguslikult siduva eesmärgi saavutada ELis tervikuna 2050.

aastaks kliimaneutraalsus. Teatises antakse vaid hinnang ja soovitus, kui palju on vaja 2040.

aastaks KHG vähendada, et see oleks teostatav ja võimalik saavutada 2050. aastaks. Komisjoni

soovitus selleks on KHG heite vähendamine 90% võrreldes 1990. aastaga. Senisest oluliselt

enam nähakse KHG vähendamise kõrval rolli ka CO2 heite tööstuslikul ja looduslikul

eemaldamisel. Koos 2040 teatisega esitati eraldi tööstusliku süsinikumajanduse teatis43.

Süsinikuhaldamise ja sellega samal ajal esitatud 2040 eesmärgi teatis kirjeldavad, kuidas on

2040. aastaks võimalik ELis vähemalt 250 mln tonni CO2 aastas kinni püüda. Lisaks nähakse

sektorites, kus heitkoguste vähendamine on keeruline (hard-to-abate sectors), lahendusena

lisaks looduslikele CO2 sidumise lahendustele ka tehnoloogilist CO2 püüdmist. Vastavad

tehnoloogiad vajavad veel aga arendamist ning on tehnoloogilise valmisoleku skaala allotsas

ehk neid pole skaleeritud ega tõestatud kommertslikus kasutuses. Puudub info nende

töökindlusest ning kuludest.

6. Seaduse mõju

Kliimakindla majanduse seadusega kavandatud olulisemad mõju avaldavad valdkonnad on:

1) vähese heitega energiatootmine ja tõhus energiakasutus;

2) keskkonnasõbralik transport ja parem liikuvus;

3) energiatõhusad hooned ja kvaliteetne ruumiloome,

4) keskkonnasõbralik toidutootmine;

5) elurikkust toetav ja süsinikku siduv maakasutus;

6) vähese heitega ja suuremat lisandväärtust pakkuv tööstus;

7) panus üleilmsesse koostöösse kliimamuutuste ohtlike tagajärgede ärahoidmiseks ja

leevendamiseks.

Järgnevalt hinnatakse kõigepealt muudatuste koondmõju looduskeskkonnale ja majandusele

ning allpool mõju ühiskonnale ja majandusele olulisemate mõjuvaldkondade kaupa.

Koondmõju hinnang

Mõju looduskeskkonnale

Mõju keskkonnale on positiivne, avaldudes eelkõige kliimamuutuste leevendamise kaudu,

mille abil väheneb surve looduskeskkonnale. Eesmärkide täitmist toetavate meetmete

rakendamisega kaasneb välisõhu ja vee kvaliteedi paranemine, väheneb invasiivsete võõrliikide

levik Eestisse ning ressursside vähesema kasutuse ja ringmajanduse edendamisega tekib vähem

jäätmeid. Riigile ja kohalikele omavalitsustele seatavad kohustused, nt seoses looduspõhiste

41 https://climate.ec.europa.eu/document/download/2ccd7710-5fc3-420f-aeb8-9a3af271f970_en. 42 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A32021R1119&qid=1707819444849. 43 eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52024DC0062

75

lahenduste eelistamisega, toetavad looduskeskkonna seisundi paranemist Eestis ja elurikkuse

suurenemist linnalises keskkonnas. Õhu kvaliteeti mõjutab eelkõige energia- ja

transpordisektori ning põllumajandussektori areng. Kliimaneutraalsele majandusele

üleminekuks vajalikud tegevused, nagu taastuvenergia arendamine põlevkivist energiatootmise

asemel, säästva liikuvuse edendamine ning nullheitega sõidukite osakaalu järk-järguline

kasvatamine, avaldavad olulist positiivset mõju just õhu kvaliteedile.

Muutused maakasutus- ja metsandussektoris ning põllumajandussektoris mõjutavad lisaks

kasvuhoonegaaside heite vähendamisele positiivselt ka bioloogilist mitmekesisust ja

ökosüsteeme, toiduga kindlustatust ning loodusvarade (nt vee) säästvat kasutamist. Biometaani

laialdane kasutuselevõtt suurendab biojäätmete taaskasutust ja parandab

põllumajandusjäätmete käitlust, mille kaudu paraneksid bioväetiste omadused ja väheneksid

lägas peituvate umbrohuseemnete ja patogeenide levik. Enamik muid meetmeid, mis seaduses

sätestatud eesmärke saavutada aitavad, on neutraalse mõjuga elurikkusele.

Taastuvenergia arendamine toob kaasa maavõtu (tuulikute ja päikeseparkide alla jääv maa), mis

võib, aga ei pruugi kaasa tuua olulist mõju looduskeskkonnale. Mõju võib avalduda

maismaaliikidele ja elupaikadele, mereliikidele ja elupaikadele, lindude rändele,

vooluveekogude liikidele, nahkhiirte rännetele ning ökosüsteemi terviklikule toimimisele.

Mõju ilmnemine on oluliselt seotud kasutatavate seadmete omadustega (nt kõrgus, asetus),

mida ei ole võimalik praegu täpselt ette näha. Taastuvenergiarajatiste kasutuselevõtt eeldab

osaliselt Eesti ehitusmaavarade kasutamist (nt vundamentide rajamiseks), kuid hinnanguliselt

ei ole vajaminev ehitusmaavarade maht sedavõrd suur, et nõudlus muutuks tuntavalt. Mõju

erineb oluliselt ka sõltuvalt sellest, kas päikesepaneelid või tuulepargid paigaldatakse

inimtegevusega juba rikutud maastikule või (pool)looduslikule maastikule.

Elurikkusele negatiivse mõjuga meetmeks võib olla ka väheviljakate põllumaade, rohumaade

või muude avakoosluste metsastamine, kuna tegu võib olla maastike mitmekesisuse seisukohast

oluliste aladega ning paljude liikide ja liigirühmade oluliste elupaikadega, mistõttu tuleb

metsastamise meetme rakendamisel tagada, et seda viiakse ellu viisil, mis ei kahjusta elurikkuse

seisundit ega maastike mitmekesisust. Turvasmuldadel asuvate alade metsastamine võib olla

potentsiaalselt negatiivse kliimamõjuga, puude kasv toob kaasa turba kiirema lagunemise, mida

kasvavasse puistusse seotud ning hiljem raie käigus osaliselt vabastatud süsinikukogus ei

tasakaalusta.

Mõju elurikkusele

Kliimakindla majanduse seaduse üks põhimõtetest on, et kliimamuutuste leevendamise ja

kohanemise eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb

vältida teiste keskkonnaeesmärkide, sh elurikkuse eesmärkide kahjustamist. Seega on seaduse

koostamise käigus välja pakutud meetmete mõju elurikkusele läbi kaalutud.

Kliimamuutused põhjustavad liikide levikuareaalide muutusi ja väljasuremist, suurendavad

võõrliikide ellujäämisvõimalusi uues kohas, elupaigatingimuste muutusi ja ökosüsteemide

levilamuutusi ning kiirendavad looduskeskkonna muutumist põudade, üleujutuste ning metsa-

ja maastikupõlengute tulemusel. Kõik see vähendab ökosüsteemide võimet pakkuda inimestele

elutähtsaid teenuseid. Ühtlasi on looduse hävimine ja jätkusuutmatu kasutamine

kliimamuutuste üks peamisi põhjuseid. Kliimamuutuste pidurdamisel on üldiselt positiivne

mõju elurikkusele. Üha olulisem on tervete ja taastumisvõimeliste ökosüsteemide roll

kliimamuutuste negatiivsete mõjude puhverdajana. Looduse taastamist ja elurikkust toetava

kestliku maa- ja ressursikasutuse soosimine on kliimamuutusi leevendav lahendus. Seejuures

76

on oluline tagada, et kliimalahendusi ei planeeritaks ega rakendataks elurikkuse arvelt. Eesmärk

on planeerida tehnilised lahendused viisil, et need tekitaksid võimalikult vähe kahju ja seega

vähendaksid ka vajadust teha hiljem kulutusi nende kahjude tagasipööramiseks. Seaduse

rakendamisel peab elurikkuse säilitamiseks kehtima mittekahjustamise (do-no-harm)

põhimõte. Planeeritavad tegevused ja meetmed ei tohi loodust kahjustada, vaid peaksid aitama

kaasa elurikkuse seisundi parandamisele, kus vähegi võimalik, et tagada elurikkuse seisundi

netoparanemine (ingl k net biodiversity gain) ehk olukord, kus inimtegevuse või

arendusprojektide tulemusel elurikkus mitte ainult ei säili, vaid ka paraneb võrreldes algse

seisundiga. Soodustada tuleks variante, kus tegevused koonduksid juba kahjustatud aladele.

Ökosüsteemide taastamine ja nende funktsioneerimine on pikaajalise süsiniku sidumise ja

kliimamuutusega seotud ohtude vältimise peamine tõhus tagaja ja ka kliimamõjude puhverdaja.

Tegevused, mida tehakse elurikkuse strateegia eesmärkide täitmiseks (elupaikade taastamine,

seisundi parandamine, kaitsmine), hoiavad samal ajal ka metsade ja soode süsinikku.

Elurikkuse strateegia eesmärkide täitmine võib kaasa aidata sellele, et maakasutussektor on

pikaajaline kasvuhoonegaaside siduja. Kaitsealade metsades ja soodes seotud süsinik

tasakaalustab vähemalt osaliselt mujal maakasutuses tekkivaid kasvuhoonegaase.

Eestis talletavad turvasmullad suures koguses süsinikku. Kuivendatud ja põllumassiividena ja

metsamaadena kasutatavatel turbaaladel kahaneb turbasse seotud süsinikuvaru igal aastal

mineraliseerumise tõttu. Turvasmuldade harimine ohustab Eestis endiselt 98 704 hektaril

muldadesse seotud süsinikuvaru. Seega on oluline rõhutada heas looduslikus seisundis alade

(eriti kuivendamata soode ja soometsade) säilitamise ja taastamise olulisust. Potentsiaalne

maakasutuse muutus turbaaladel (nt metsanduslik kuivendus) tooks kaasa lühiajalise

süsinikusidumise kasvu puidus, aga summaarse süsinikuvaru kahanemise turba/mulla arvelt.

Mullas ja turbas talletatakse atmosfäärist seotud süsinikku pikaajaliselt, biomassis olev süsinik

on ringluses olev süsinik ja ringluse pikkust mõjutab kõige enam taimestiku iseloom, puistu

puhul raieringi pikkus ning raiega eemaldatava biomassi osakaal ja väärindamine, niidu- ja

põllumajandusökosüsteemides rohtse biomassi ning saagina eemaldatava süsiniku osakaal.

Looduspõhiste lahenduste ulatusliku kasutamise toel kliimamuutuste suhtes vastupanuvõime

suurendamine on samuti elurikkuse hoidmist ja taastamist toetav tegevus. Sini- ja

rohevõrgustikud ehk siseveekogud ja looduslikud ning poollooduslikud alad (vastandina n-ö

hallile taristule, nt teed, hoonestus jms) kätkevad mitmeotstarbelisi ja igal juhul kasulikke

lahendusi ning toovad nii keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku kasu kui ka aitavad

suurendada vastupanuvõimet kliimamuutuste suhtes. Näiteks märg- ja turbaalade ning ranniku-

ja mereökosüsteemide kaitsmine ja taastamine, linnade haljasalade arendamine ning

haljaskatuste ja -seinte paigaldamine ning metsade ja põllumajandusmaa edendamine ja säästev

majandamine aitab kohaneda kliimamuutustega kulutõhusal viisil. Väga oluline on sellistest

lahendustest saadavat kasu paremini kvantifitseerida ning neid kõigi tasandite

poliitikakujundajatele ja spetsialistidele paremini tutvustada, et suurendada nende

kasutuselevõttu. Seetõttu seatakse seaduses kohustus eelistada looduspõhiseid lahendusi juba

strateegiliste arengudokumentide ja planeeringute tasandil. Looduspõhised lahendused on

üliolulised selleks, et säilitada heas seisundis pinna- ja põhjaveevarud ja mullad. Neil

lahendustel peab olema suurem roll maakasutuse korraldamisel ja taristu planeerimisel, et

vähendada kulusid, pakkuda kliimakindlaid teenuseid ja parandada kooskõla veepoliitika

raamdirektiivi hea ökoloogilise seisundi nõuetega. Looduspõhiste lahenduste kasutamine

sisemaal, nt muldade käsnataolise funktsiooni taastamine, parandab puhta mageveega

varustatust ning vähendab üleujutuste ohtu. Ranniku- ja merealadel parandavad looduspõhised

77

lahendused rannikukaitset ja vähendavad veeõitsengu ohtu. Samal ajal toovad need sellist kasu

nagu süsiniku sidumine, turismivõimaluste loomine ning elurikkuse säilitamine ja taastamine.

Eeltoodud põhjustel on kliimamuutuste leevendamisel elurikkusele valdavalt positiivne mõju,

kuivõrd kliimamuutuste leevendamine ja sellest tingitud negatiivse mõju ärahoidmine on

oluline elurikkuse hoidmiseks ning samal ajal toetab elurikkuse hoidmine ja taastamine ka

kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärke.

Mõju majandusele

Seaduse rakendamisega kaasnevad mitmesugused majanduslikud mõjud, mis tähendavad nii

kulusid kui ka tulusid eri majandussektoritele ja ühiskonnale tervikuna.

Kavandatud meetmed suurendavad investeeringute mahtu keskpikas perspektiivis. Hinnangud

investeeringuvajadustele ulatuvad 6 mld eurost (lisavajadus, eelkõige kliimapoliitika

elluviimiseks) kuni ligi 13 mld euroni, arvestades ka erasektori ja KOVi vajadusi.

Investeeringute kavandamisel on oluline nii nende tõhusus kui ka kaasnev mõju majandusele.

Transpordis (taristu) ja ehituses (energiatõhusus, taristu) on mõju Eesti majandusele suurem,

energeetikas on suurem roll importsisenditel.

Need investeeringud, avaliku või erasektori rahastatuna, aitavad moderniseerida olemasolevat

infrastruktuuri, suurendada energiatõhusust ja edendada taastuvenergia kasutamist. On oluline

arvestada, et kavandatavad investeeringud ei täida üksnes kliimapoliitika eesmärke. Hoonete

renoveerimine, ühistranspordi ja elektrivõrkude areng toovad kaasa laiema mõju, nt kinnisvara

väärtuse ja elukvaliteedi kasvu, ühenduste paranemise, energeetikas varustuskindluse

(sõltumatus fossiilkütusest), ning kuigi alginvesteeringud on suured, võib oodata pikaajalist

kulude kokkuhoidu ja majandusliku konkurentsivõime suurenemist.

Ettevõtluses on ressursisäästu- ja taastuvenergiainvesteeringuid juba ka varem tehtud. Samuti

pakub kliimapoliitika uusi ärivõimalusi. Seejuures on oluline tagada uute tehnoloogiate sujuv

kasutuselevõtt. Tehnoloogiamahukate investeeringute puhul on oluline tagada reeglite

järjepidevus, nt selles, mis määrab tehnoloogia kliimasäästlikkuse. See on möödapääsmatu

biogaasi tootmise ja kasutuselevõtu puhul. Samuti on oluline jälgida, et nii ELi kui riigi

õigusaktid võimaldaksid rahastada nn üleminekutehnoloogiad, et raskesti KHG heidet

vähendatavates sektorites oleks võimalik toetada järk-järgulist üleminekut vähese heitega või

heitevabadele tehnoloogiatele. Praegu on probleemne fossiilenergia sektori jäätmete

kasutuselevõtt ning tehnoloogiad, mille käigus tekib fossiilgaas, kuid mis samas võimaldavad

ringmajandust edendada.

Majandussektorid võib mõju järgi suure üldistusega jagada kolmeks: süsinikumahukad

tööstused (nt energeetika, põlevkivi- ja turbatööstus), kohanejad (transport, ehitus ja

põllumajandus, valdav osa töötlevat tööstust) ning kasvav rohetehnoloogiasektor.

Centari analüüsist44 tulevad selgelt esile tööstusharud, mille lisandväärtuse maht on võrreldes

kasvhoonegaaside heitega võrdlemisi väike (sisaldab tarneahela mõju). Sektorid on jaotatud

ettevõtete põhitegevusala järgi ning võib seetõttu ebatäpsusi sisaldada, samuti ei näita see eraldi

väiksemaid, ent süsinikumahukaid tööstusi (nt turbatööstust). Lisaks ei arvesta andmestik

maakasutuse sektori heidet, sest selleks metoodikat veel pole. Suhteliselt süsinikumahukad

44 https://raportid.centar.ee/2024-eesti-ekspordi-lv-sysinikusisaldus.html.

78

harud on energeetika ja põlevkiviõli tootmine (koksi- ja naftatööstus). Samuti kuulub sinna

turbatööstus, mille heide ulatub ca 10%-ni koguheitest, ent lisandväärtus on suurusjärgu võrra

väiksem. Mõnevõrra parem on see näitaja erinevat liiki transporditeenuste, taime- ja

loomakasvatuse ning toiduainetööstuse puhul, need on pigem kohanevad sektorid. Edukamad

on teenused, sh ITK ja finantssektor. Majanduse konkurentsivõimet silmas pidades ei saa sellest

siiski üheseid järeldusi teha.

Joonis 8. Hinnanguline Eesti 2023. aasta ekspordi lisandväärtus, KHG emissioonid ja lisandväärtus

emiteeritud KHG tonni kohta.

Enamikul ettevõtetel on vaja ühel või teisel moel kohaneda kliimapoliitikaga ja

kliimamuutustega. Sarnased trendid on ka eksporditurgudel, seega on vähese heitega

tehnoloogiate ja lahenduste kasutuselevõtt sageli ka juba välisturgude nõue. Nii mõjutab

ettevõtteid enim riigi eesmärk suurendada taastuvenergia tootmisvõimekust, energiatarbe

optimeerimine, digitaliseerimine, ringmajanduse võtete kasutamine, ressursikasutuse

optimeerimine, logistika ning kasutatava sõidukipargi säästlikkus. Ettevõtted, kes on teinud

tarneahela KHG analüüsi, otsivad kogu tarneahelas väiksema keskkonnamõjuga partnereid.

Arvestades, et kliimapoliitika pikaajalised sihid on seatud juba varem rahvusvahelisel ja ELi

tasandil, on kohanevale sektorile ka praegu muutuste kiirendamiseks ja rahvusvahelise

konkurentsivõime säilitamiseks välja töötatud ja rakendatud meetmeid, mis toetavad nt

ressursitõhususe suurendamist, biokütuste kasutuselevõttu, taastuvenergiale üleminekut,

ringmajanduse lahendusi jmt. Seadus annab kohanevale sektorile juurde süsteemsuse ning

selged eesmärgid ja ajahorisondi.

79

Kasvava vähese heitega tehnoloogia märksõna all on majandusliku mõju seisukohalt oluline, et

Eestis väärindataks kohalikke ressursse, sh teisest tooret ning kasutataks ära taastuvenergeetika

võimalused. Kliimakindlas majanduses on suurim perspektiiv suures mahus taastuvenergia

tootmises, kohalike ressursside väärindamises, materjalide ringlussevõtul, keskkonnasõbralike

kütuste tootmises, andmetes ja digilahendustes ning rannikumajanduses.

Järjest rohkem iduettevõtteid on leidnud uusi ärinišše ja jõudnud ka välisturgudele, pakkudes

lahendusi energiatarbimise optimeerimiseks (nt hoonetes, elektriautode laadimise tarbeks),

keskkonnasõbralikus materjalitehnoloogias (alates nanofiibritest ja seeneproteiinist kuni rohe-

süsinikuni), kaugseirelahendustes, vesinikutehnoloogias jmt. Samuti on ettevõtjad arendamas

kliimasõbralike lahendusi merenduses ning meretehnoloogiate ja laevade ümberehitamise

äriline perspektiiv on suur, kuigi ka see võib käivitamiseks vajada stiimuleid. Kriitilise

tähtsusega on, et need lahendused oleks skaleeritavad ning jõuaks tööstusliku tootmiseni.

Seepärast on oluline toetuste planeerimisel keskenduda ka nende katsetootmisele.

Euroopa Keskkonnaameti andmetel45 ohustavad kliima muutumisega seotud ohud, nagu

äärmuslikud temperatuurid, tugevad sademed ja põuad, inimeste tervist ja keskkonda ning

võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju. Aastatel 1980–2022 ulatusid kliimakahjud ELis

hinnanguliselt 650 mld euroni (2022. aasta hindades). Hüdroloogilised ohud (üleujutused)

moodustavad peaaegu 43% ja meteoroloogilised ohud (tormid, sh välk) ligikaudu 29%

koguarvust. Klimatoloogiliste ohtude puhul põhjustavad kuumalained ligikaudu 20%

kogukahjust, ülejäänud ±8% aga põud, metsatulekahjud ja külmalained. Kliimasurmade arv oli

ELi riikides aastatel 1980–2022 Euroopa Keskkonnaameti andmete46 kohaselt 220 308.

Joonis 9. Iga-aastane majanduslik kahju, mida põhjustavad ilmastiku ja kliimaga seotud äärmuslikud

sündmused ELi liikmesriikides (Allikas: Euroopa Keskkonnaamet).

Mõju avaldav valdkond I: vähese heitega energiatootmine ja tõhus energiakasutus.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

45 https://www.eea.europa.eu/en/analysis/indicators/economic-losses-from-climate- related?activeAccordion=ecdb3bcf-bbe9-4978-b5cf-0b136399d9f8. 46 https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/impacts-of-extreme-weather-and-5#tab-chart_1.

80

Mõju ettevõtlusele

Ministeeriumi tellitud kliimaneutraalse elektritootmise analüüsi kohaselt aitavad

kliimaneutraalsele elektritootmisele üle minna eelkõige tuule- ja päikeseelektrijaamade,

gaasielektrijaamade ja elektrisalvestustehnoloogiate kasutuselevõtt. Rohetiiger hindas kogu

energiaportfelli muudatuste tulemusena saavutatavaks lisandväärtuseks 2021. aastal 1,5 mld,

2031. aastal 2,9 mld ja 2040. aastal 3,7 mld eurot (Rohetiiger 202347). Osa lisandväärtuse

kasvust tuleb energia tarbimise ja müügi suurenemisest ja osa suurema lisandväärusega

energiatootmisele üleminekust. Lisaks otsestele taastuvenergia võimsuste investeeringutele on

vaja tagada juhitav võimsus ja salvestus ning arendada võrke, mh ka kliimamuutustele

vastupidavaks. Kõik vajalikud investeeringud energiasüsteemis ei tulene ainult seadusega

energeetikasektorile seatud eesmärkidest, aga peavad moodustama toimiva terviku, mis tagab

varustuskindluse. Varustuskindluse kõrval on energiahind majanduse konkurentsivõime vaatest

kõige suurem risk, eriti lähiriikidega võrreldes. Viimased aastad on näidanud, et hinda

mõjutavad mitmed tegurid, sh välisühenduste toimimine ja olukord naaberturgudel ning ka

gaasihind.

Põlevkivist elektri ja kütuste tootmise lõpetamise korral on otsene negatiivne mõju põlevkivi

kasutavatele ettevõtetele, kes peavad ümber profileeruma. Perspektiivikamad uued valdkonnad

tänastele põlevkiviettevõtetele on plastjäätmetest õli ja peenkeemia tootmine, puidu keemiline

väärindamine, taastuvenergia ja sellel põhinevate kütuste (vesinik, e-kütused) tootmine ning

uute kriitiliste maavarade kaevandamine ja väärindamine. Riigi aegsasti tehtud otsused

põlevkivi kaevandamise perspektiivide kohta 10–15 aastat ette võimaldavad anda ettevõtetele

piisava aja oma äristrateegiate (ümber)kujundamiseks. Samuti võimaldab pikaajalise plaani

seadmine tasandada võimalikke sotsiaalmajanduslikke mõjusid, mis võivad tekkida kiirete

majandusstruktuuri mõjutavate otsuste tagajärjel. Samuti lisandub Ida-Virumaale uusi

ettevõtteid õiglase ülemineku fondi jt fondide (ELi struktuurifondid, innovatsioonifond ja

moderniseerimisfond) toel. Õiglase ülemineku kava elluviimiseks investeeritakse Eestis kokku

564 mln eurot, sh ELi toetus 340 mln eurot, Eesti riigi kaasfinantseering 25,9 mln eurot ja

erasektori omafinantseering 198 mln eurot. Esialgse hinnangu järgi võib ettevõtete suurema

investeeringupanuse tulemusena kõigi meetmete investeeringute maht ulatada üle 800 mln

euro. 12. aprill 2024. aasta seisuga on tehtud Ida-Viru ettevõtluse investeeringute meetme

rahastusotsus 11 projektile, kokku investeeritakse 195 mln eurot (sh toetus 48 mln eurot).

Mõju ühiskonnale

Mõju tööhõivele

Põlevkivi tööstuse aastaraamatu (2022) järgi kaevandatakse Eestis põlevkivi viimastel aastatel

9–11 mln t aastas (seadusega lubatud maksimaalne aastamäär on 20 mln t), millest toodetakse

viimastel aastatel ligikaudu 1,1 mln t vedelkütuseid ja põlevkivil baseeruvat elektrit. Põlevkivist

elektri tootmise maht on 2022. aasta (u 4,3 GWh) ja 2023. aasta (u 1,5 GWh) võrdluses

vähenenud ligikaudu kolm korda. Eesti Energia majandusaasta aruande (2023) andmetel on

põlevkivielektri tootmise mahu vähenemise põhjus selle omahinna kõrge tase, mistõttu ei ole

see elektriturul konkurentsivõimeline. Põlevkivist elektri tootmise lõpetamisega (valdavalt

turutingimuste tõttu) võib sektori hõive väheneda 400–600 töökoha võrra, mis moodustab 7–

11% sektoris 2022. aastal hõivatute tasemest ning ligikaudu 1-1,5% kogu Ida-Virumaa 40 000

hõivatust. Registreeritud töötute arv 10. aprill 2024 seisuga on Ida-Virumaal 7869

(registreeritud töötuse määr 13,7%), aastatel 2021–2024 on registreeritud töötute arv jäänud

6000-8000 vahele. Seega on mõju töötuse määra kasvule vahemikus 5–10%.

47 https://rohetiiger.ee/wp-content/uploads/2022/10/Teekaardilugu2023-1.pdf

81

Samal ajal kavandatakse õiglase ülemineku territoriaalse kavaga luua minimaalselt 1100

töökohta, st ligikaudu kaks kuni kolm korda enam, kui on sektori hõive vähenemine. 2024.

aasta aprilli seisuga on märgitud, et ÕÜFist potentsiaalselt rahastatavate projektide toel loodud

töökohtade arv on u 1300–1400 (s.o kuni neli korda enam kui töökohtade vähenemine). Õiglase

ülemineku territoriaalse kava raames elluviidavad meetmed on mh suunatud tööturu olukorra

parandamisele. Meetmete elluviimise tulemusena osaleb täiend- ja ümberõppes ning töölt-tööle

liikumise programmides 1300 inimest, kellest vähemalt 645 osalevad teenuse saamise järel

tööhõives. Ida-Viru uute kutse- ja kõrghariduse õppekavade käivitamisel osaleb koolitustes

13 500 inimest, kellest 11 475 kvalifikatsioonitase on tõusnud. Seega põlevkivist elektri

toomise lõppemise või jätkumise sotsiaalmajanduslikud mõjud on küll suured, kuid negatiivne

koondmõju tööhõivele uute töökohtade loomise kaudu ei ole suur. Seetõttu ei saa kuni 2035.

aastani eeldada kriitilisi mõjusid regiooni sotsiaalmajanduslikule olukorrale.

Viimaste aastatega sarnases mahus põlevkivist vedelkütuste tootmiseks kulub u 8–9 mln t

põlevkivi, mis on ligikaudu 80% kogu põlevkivi kaevandamismahust. Seega on

elektritootmisse suunatava põlevkivi osakaal kaevandatavast põlevkivist turutingimuste ja

õigusraamistiku tõttu viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Kuni 2035. aastani ei nähta ette

olulist muutust põlevkivist vedelkütuste tootmise mahtudes, seega säilib põlevkivitööstus

valdavas osas kuni selle ajani ning selle vähenemise mõju avaldub peale 2035. aastat. Kuivõrd

põlevkiviga seotud tööstuse mahud ei vähene oluliselt kuni 2035. aastani, siis 2030. aasta vaates

ei ole sektoriga seotud mõjud tööhõivele olulised. Samas, tööstusharu sulgemise perspektiiv

ja/või ka naftaturu seis võib koondamise tuua ka varasemaks.

Põlevkiviõli tootmise lõpetamise korral väljub sektorist veel u 5000 töötajat. Täiend- ja

ümberõpet vajab põlevkivisektori vähenemisel umbes pool (2800 inimest) tänasest tööjõust,

kuivõrd nende ametikohad on tihedalt seotud põlevkivi spetsiifikaga. Teisel poolel tööjõust on

oskusi, mis on lihtsamalt ülekantavad teistesse valdkondadesse, kuid ka nende puhul võib olla

vajadus tööturuteenuste järele, et toetada tööotsinguid („Ida-Virumaa majanduse ja tööturu

kohandamine põlevkivitööstuse vähenemisega“ Praxis, 202048). KPMG Balticsi 2020. aastal

tehtud uuringu „Põlevkiviõli väärtusahela loodav Eesti rahvuslik rikkus“ kohaselt toob üks

töökoht põlevkivisektoris kaasa 1,3–3,9 kaudset töökohta teistes sektorites. See tähendab, et

2021. aasta jaanuaris põlevkivisektoris eksisteerinud 4737 töökohta võivad kaudselt mõjutada

veel 6000–18 000 töökohta piirkonnas. Võttes arvesse, et kogu Ida-Virumaa töötava

elanikkonna moodustab umbes 55 500 inimest, võib põlevkivisektor mõjutada 20–42% kõigist

Ida-Virumaal hõivatutest.

Kirjeldatud võimalikku mõju ulatust tuleks hinnata kui maksimaalset riski ning mõju ei sõltu

üksnes konkreetsest meetmest. Esiteks, pikaajalises vaates toimub ka loomulik tööturult

väljumine. 2019. aastal oli põlevkivisektori töötajate keskmine vanus 47 aastat (Praxis, 2020)

ja OSKA tööjõu üldprognoosi49 (2023) kohaselt siirdub mäetööstuses 2031. aastaks pensionile

24% töötajatest, arvestades sektori töötajate suhteliselt kõrget vanust, siis see osakaal pikemas

vaates pigem suureneb. Võib eeldada, et kolmandik kuni pool sektoris 2024. aastal hõivatutest

ei ole 2040. aasta vaates tööturult (pensionile) väljumise tõttu valmis uutele töökohtadele

liikuma. Vaesusriske, mis on seotud pensioni- või muu poliitikaga, ei saa vahetult seostada

sektori muutustega.

48 https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2020/12/Lopparuanne_Polevkivitoostuse-kahanemise- mojud.pdf 49 https://uuringud.oska.kutsekoda.ee/uuringud/oska-uldprognoos

82

Teiseks, Ida-Virumaal on sarnaselt teistele Tallinnast ja Tartust kaugemal asuvatele regioonidele

toimumas tööealise elanikkonna nn kokkutõmbumine – lähima 10–15 aasta jooksul väljub

vanuse tõttu tööjõuturult oluliselt rohkem inimesi, kui sinna siseneb. Maakonna demograafiline

tööturusurveindeks on vähem kui 0,6, mis tähendab, et kahe tööjõuturult väljuva inimese kohta

tuleb asemele vaid pisut enam kui üks noor. Kui ühe aastakäigu suurus vanusegrupis 50–59 on

keskmiselt u 1850 inimest (vanusegrupp 60–69 on veel oluliselt suurem, keskmiselt u 2200

inimest aastakäigus), siis vanusegrupis 10–19 on keskmiselt u 1350 last ja noort (vanusegrupis

0–4 on vähem kui 1000 last aastakäigus). Tööjõu puudust aitab mõnevõrra leevendada tööea

pikenemine, kuid see ei tasanda kaugeltki kiiresti süvenevat töökäte puudust.

Kolmandaks, ÕÜFi meetmete eesmärgid katavad juba 2030. aastaks u 15 000 inimese õppe- ja

koolitustegevust ning toovad kaasa u 1300–1400 otsest töökohta. Seega peaksid ÕÜFi meetmed

olema piisavad ja lühiajalises vaates isegi ülepakkuvad tööturu võimekuste arendamisel.

Neljandaks, majanduse ja tööturu ümberkorraldamisel kujunevad ka uued väärtusahelad, seega

nagu on põlevkivisektoris, on ka teistes sektorites väärtusahelaga seotud suurem hulk töökohti

kui vaid vahetult loodud töökohad. Näiteks toovad suuremad töötleva tööstuse investeeringud

otseste töökohtade kõrval sarnaselt põlevkivitööstusele võrdväärselt kaudseid töökohti

(teenindus, logistika jne), mistõttu kaudsete töökohtade vaates mõjud tasanduvad.

Uute tuule- ja päikeseelektrijaamade, elektri salvestamistehnoloogiate ja gaasielektrijaamade

rajamise korral luuakse ministeeriumi tellitud kliimaneutraalse elektritootmise analüüsi50

kohaselt aastatel 2020–2050 keskmiselt 1125 uut töökohta, millest enamik on elektritootmis- ja

tööstussektoris. Piirkondlikul tasandil on suurim tööhõive juurdekasv Lõuna-Eestis ja Põhja-

Eestis, samas süsiniku püüdmise tehnoloogiate rakendamise korral ka Kirde-Eestis, sh Ida-

Virumaal. 1000 MW meretuuleparkide rajamise ja opereerimise käigus luuakse Taastuvenergia

Koja hinnangul51 juurde 5683 otsest ja kaudset töökohta, kusjuures tööhõive kasvab

ehitusperioodil 2,8% ja selle järel 1,5%.

Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale

Põlevkivisektori sulgemine ja seetõttu töötajatele töötasu kadumine võib Ida-Virumaal

otsesesse vaesusriski langemise ohtu seada vähemalt 8000 inimest (leibkonnaliikmed). Sektori

kiire sulgemise korral on esmases toimetuleku riskirühmas üle 50-aastased madala või

keskmise oskustasemega töötajad (üle 900 inimese), kes on seni olnud maakondlikus mõistes

pigem suure töötasuga, kuid oskusspetsiifilised. Seetõttu on neil ka keerulisem kohe uut

töökohta leida (eriti sama palgatasemega). Sellise stsenaariumi realiseerumine on realistlik vaid

juhul, kui põlevkivisektori asemel ei teki uusi ettevõtteid ja töökohti või inimesed kaotavad

põlevkivisektoris töö juba varem, arvestades tööstuse sulgemise perspektiivi. Õiglase

ülemineku fondi meetmed on suunatud selle riski vähendamisele ja esialgsed projektid

näitavad, et riskid ei realiseeru sellises mahus. 2024. aasta aprilli seisuga on hinnatud, et ÕÜFist

potentsiaalselt rahastatavate projektide toel loodud töökohtade arv on u 1300–1400.

Kokkuvõtvalt saab järeldada, et kuni 2030. aastani ei ulatu põlevkivisektoris vähenevate

töökohtade arv ÕÜFi toel loodavate uute töökohtade arvuni ning vaatamata regiooni suhteliselt

kõrgele töötuse määrale säilib struktuurne tööjõupuudus.

Mõju põlevkivitööstusele

50 https://www.sei.org/wp-content/uploads/2023/02/uleminek-kliimaneutraalsele-elektritootmisele- lopparuanne.pdf 51 https://www.taastuvenergeetika.ee/raportid-ja-analuusid/

83

Maapõueseaduse täiendamisega (435 SE) sätestatakse põlevkivi kaevandamiseks antavate

keskkonnalubade menetluste tähtajaline peatumine, kuni 2026. aasta 1. jaanuarini peatuvad

põlevkivi kaevandamisloa andmise või muutmise, sh mäeeraldise laiendamise taotluse

menetlused. Kliimakindla majanduse seaduse § 29 lõikes 5 sätestatakse, et uusi maavara

kaevandamise lube antakse põlevkivi kaevandamiseks ainult selliste põlevkivikeemia või

muude toodete tootmise eesmärgil, mida ei kasutata kütuse ega energiakandjana. Lõige jõustub

1. jaanuaril 2026 ja neid kaevandamisloa taotlusi, mis on taotlejale tagastatud, ei võeta 2026.

aasta 1. jaanuarist enam elektritootmise või põlevkiviõli tootmise eesmärgil uuesti menetlusse.

Loa andjale (Keskkonnaametile) on kolm ettevõtet esitanud taotlused põlevkivi

kaevandamiseks nii uutele mäeeraldistele kui ka lubade muutmiseks, sh mäeeraldiste

laiendamiseks. 2024.aasta veebruarikuu seisuga on menetluses 12 kaevandamise loa taotlust

või muutmise taotlust. Igas taotluses on taotletava põlevkivivaru kogus 70–160 mln t, mille

kaevandamisõigus pikendaks ettevõtte õigust maavara kaevandada kuni 30 aastaks.

Uutele aladele taotletakse kokku 683 mln t põlevkivi varu kaevandamise õigust, lisaks kehtivate

lubadega alade laiendamiseks 98 mln t.

Uute mäeeraldiste loataotluse on esitanud kaks ettevõtet nelja mäeeraldise saamiseks.

Taotlustes on kokku 682,548 mln t põlevkivivaru:

1) VKG Kaevandused OÜ taotlused Seli (150,286 mln t, millest aktiivse tarbevaru kogus on

32 275 mln t ning passiivse tarbevaru kogus 118,011 mln t), Oandu (160,710 mln t passiivne

tarbevaru) ja Sonda (80,533 mln t aktiivne tarbevaru) mäeeraldisele, kokku 391,529 mln t;

2) Enefit Power ASi taotlus Estonia II mäeeraldisele, kokku 291,019 mln t, millest 144,071 mln

t on aktiivne tarbevaru ja 133,463 mln t kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistatud

põlevkivivaru (20.04.2020.a käskkiri nr 1-2/20/205) ning passiivset varu 13,484 mln t.

Mäeeraldise laiendamiseks on loa muutmise taotlused esitanud kolm ettevõtet, taotlustes on

kokku ca 98, 448 mln t põlevkivi aktiivset varu:

1) VKG Kaevandused OÜ, Ojamaa mäeeraldise laiendamine 10,091 mln t, millest 693 000 t on

aktiivne reservvaru;

2) Enefit Power AS, Sirgala karjääri laiendamine 16,357 mln t aktiivset tarbevaru;

3) Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, Sonda II põlevkivikaevanduse mäeeraldisele, 72 mln t aktiivset

tarbevaru (lisaks 4000 t aktiivset reservvaru).

Lisaks on menetluses loa muutmised, mida eelnõu ei piira: Uus-Kiviõli (Enefit) ja Uus-Kiviõli

II, Ojamaa kaevanduse laiendamist (kuni 10 mln t, VKG), Põhja-Kiviõli II (KKT), Narva

karjäär (Enefit).

Kõikidel ettevõtetel on kliimaS § 29 lõike 5 kohasest uute kaevandamislubade andmata

jätmisest olemas piisav põlevkivivaru kehtivate kaevandamislubade alusel kokku kuni 247 mln

tonni (2023 septembri seisuga) (Enefit 173 mln t, VKG 62 mln t, KKT 9 mln t, Heidelberg

2 mln t). Keerulisem on olukord nendel ettevõtetel, kellel on kehtiva loaga varu kogus väiksem

ja eelnõu piirab varu juurde saamist. Kuid ka nt Kiviõli Keemiatööstusel on olemas 9 mln t

põlevkivi varuks ja sellest jätkub kuni viieks aastaks.

Seaduse rakendamine toob kaasa nii ajalise kui ka rahalise kulu, nt KMH koostamisega seotud

lepinguliste kohustuste kujul. KMH teostamise kulud on väga erinevad sõltuvalt tööde mahust

ja keerukusest, lisaks on kulud keskkonnauuringute või -seire teostamiseks. KMH hankimise

kulud võivad jääda suurusjärku 50 000 – 300 000 €.

84

Mõju riigi ja KOVide tulule

Maapõueseaduse täiendamise eelnõu (435 SE) jõustumisel ei ole eelduslikult mõju

kaevandamise ja mäeeraldise paiknemise asukoha kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasile

ega ka riigituludele, kuna menetluste peatumine on ajutine (2025.a lõpuni) ja mõju ettevõtete

majandustegevusele sellel ajaperioodil ei ole eeldatavalt suur. Kuivõrd aladel, kus on täna

kehtivad põlevkivi kaevandamise load, jätkub eelnõukohasel üleminekuperioodil põlevkivivaru

(analüüsitud eelnõu 435 SE seletuskirjas lk 12–16).

Pikemas perspektiivis avaldub põlevkivisektori kahanemise tõttu mõju nii riigieelarvele kui ka

KOV eelarvetele. Põlevkivitööstus maksab kõiki keskkonnatasu liike ja 2023.a laekus

põlevkivitööstusest kokku 70 mln eurot: vee erikasutustasu 8 mln eurot, maavarade

kaevandamisõiguse tasu 42,2 mln eurot, jäätmete kõrvaldamise tasu 17,3 mln eurot,

õhusaastetasu 2,1 mln eurot ja veetaastetasu 1,0 mln eurot. Põlevkivitööstuse keskkonnatasud

moodustavad 70% kõikidest keskkonnatasudest.

Mõju KOVidele on peamiselt kaevandamisõiguse- ja vee erikasutusõiguse tasude laekumise

vähenemisega seoses. Keskkonnatasude seaduse kohaselt laekuks KOVidele iga kaevandatud

põlevkivitonni kohta vähemalt 0,275 eurot ning karjääridest väljapumbatava vee eest 3,82 ja

kaevandustest väljapumbatava vee eest 10,65 eurot 1000 m3 kohta. Lisaks makstakse ka tasu

KOVidele põlevkivi termilise töötlemise asukoha KOVile.

Kui kliimakindla majanduse seaduse § 29 lõikes 5 sätestatud (või muu) piirangu tõttu ei saa

väljastada uutele mäeeraldistele (Estonia II, Oandu, Sonda, Seli) põlevkivi kaevandamise luba,

tuleb arvestada mõjuga nii riigi kui ka KOVide tulubaasile. Nimetatud aladel on kokku 683

miljonit tonni põlevkivi, mille eest laekuks riigile kokku ligikaudu 2,02 miljardit eurot maavara

kaevandamisõiguse tasu (ca 30 mln kuni 130 mln eurot aastas). Lisaks on mäeeraldise

laiendamiseks loa muutmise taotlused, kus on kokku ca 98 mln t põlevkivi varu, mille eest

laekuks ligikaudu 291 miljonit eurot. Arvestatud tasumääraga 2,96 €/t, mis on 2020-2024.a I ja

II kvartali keskmine. Kaevandamisõiguse tasu laekumine jaotub aastate peale ja selle suurus

aastas sõltub kaevandamise kogusest ja tasumäära suurusest (seotud 1% väävli sisaldusega

raske kütteõli Rotterdamis koteeritud hinnaga). Kaevandusest väljapumbatava vee

erikasutustasu tasu laekumine on hinnatud ligikaudu 12 mln €/a (2023.a oli 8 mln €) nimetatud

uutel mäeeraldistel.

Nimetatud loataotlused uutele mäeeraldistele paiknevad Lüganuse valla (Oandu, Sonda, Sonda

II), Alutaguse valla (Estonia II, Seli), osaliselt ka Vinni valla (Oandu, Sonda) aladel. Analüüsi

„Ida-Virumaa majanduse ja tööturu kohandamine põlevkivitööstuse vähenemisega“ (2020. a,

SA Poliitikauuringute Keskus Praxis) järgi moodustab kaevandamisõiguse ja vee erikasutustasu

tuludest Alutaguse vallal 42%, Narva-Jõesuu linnal 11% ja Lüganuse vallal 4%, mis võib

kahanemise korral ohtu seada omavalitsuste teenuste pakkumise võimekuse. Seejuures

Keskkonnaameti andmetel laekus 2022. aastal Alutaguse vallale 4,75 miljonit eurot, Narva-

Jõesuu linnale 1,78 miljonit eurot kaevandamisõiguse ja vee erikasutustasu aga ka jäätmete

ladestamistasu. Samuti laekub osa füüsilise isiku tulumaksust kohaliku omavalitsuse üksustele

– 2019. aastal maksid Ida-Virumaa põlevkivisektori töötajad tervikuna 18,3 miljonit eurot

tulumaksu, mis moodustab viiendiku maakonna tulumaksust.

85

Seetõttu tuleb pikas perspektiivis, põlevkivisektori kahanemisel, nende tulude mittelaekumiste

mõjudega arvestada. Samas on ka keskkonnatasude süsteem pidevas arendamises, kus on

eesmärgiks nii loodusvarade kasutamisega seotud kahjulike mõjude vähendamine kui ka

toetava majanduskeskkonna loomine kohalikele kogukondadele. Üheks KOVide tulubaasi

positiivselt mõjutavaks näiteks on 1. juulil 2023. jõustunud tuulikutasu, mida makstakse uute

tuulikute naabruses elavatele inimestele ja kogukondadele. Maismaatuulikud toovad mõjualas

elavatele inimestele maksimaalselt aastas kuni kuue alampalga suuruse sissetuleku. Maismaa

tuuleparkidelt kogutud tasud jaotatakse hüvitisteks kohalikele omavalitsustele ning tuulikute

lähistel asuvatele majapidamistele. Kui tuulik alustab tööd, sõltub tasu suurus eelmise kvartali

elektri börsihinnast ja tuulikuga toodetud elektrienergia mahust. Ehitusjärgus makstakse

tuulikute eest kümnendik kehtivast tuulikutasust.

Mõju avaldav valdkond II: keskkonnasõbralik transport ja parem liikuvus

Mõju ühiskonnale

Mõju tööhõivele

Investeeringud kergliiklus- ja raudteetaristu rajamisse loovad uusi töökohti ehitussektoris.

Kodumaiste transpordikütuste (taastuvelekter, vesinik, biometaan) tootmine suurendab oluliselt

tööhõivet energeetika-, transpordi- ja põllumajandussektoris. Biometaani tootmise suurenemise

korral paraneb tööhõive iseäranis maapiirkondades, kus asuvad biometaani tootmisüksused.

Valdkond on ka suure lisandväärtusega, toetades keskmisest kõrgema tasuga töökohtade

loomist. Eesti vesinikuressursside kasutuselevõtu analüüsi52 kohaselt aitab

vesinikutehnoloogiate kasutuselevõtt pärast 2030. aastat lisaks transpordisektorile ka teistes

sektorites juurde luua 21 000 kuni 42 000 töökohta, enamiku neist töötlevas tööstuses vesiniku

tootmise ja jaotamisega, seega ka vesinikutehnoloogiate kasutuselevõtt toetab suurema

tootlikkusega töökohtade loomist.

Sotsiaalne heaolu ja võrdsed võimalused

Säästvate liikumisviiside kättesaadavuse arendamine on kombinatsioon meetmetest, nagu ratta-

ja jalgteede rajamine, trammiliinide arendamine, parem raudtee ühenduskiirus ja liiklustihedus,

ühistranspordist lähtuv planeerimine ja mootorsõidukimaks. Meetmed on omavahel võrdlemisi

tugevalt seotud, nt mootorsõidukimaksu kehtestamisel on vaja pakkuda elanikele alternatiivseid

liikumisviise uutel kergliiklusteedel ja trammi või rongiga ning taktipõhisele sõiduplaanile

üleminek raudteedel eeldab lisaks raudteetaristu investeeringutele maksimaalse mõju

saavutamiseks ka teistmoodi linnaplaneerimist. Meetmete mõju on valdavalt positiivne

iseäranis elanike tervisele, üldisele heaolule ning võrdsetele võimalustele, sest meetmete

eesmärk on muuta linnakeskkond tervislikumaks, atraktiivsemaks ja ligipääsetavamaks.

Ühistranspordi tõhusa planeerimise korral on 2040. aastaks mitu uut arendust

polüfunktsionaalsed, sh on koolid ja toidupoed elanikele jalutuskäigu raadiuses. Kasvab

suuremate linnade keskuste tihedus ning kergliiklusteed ja ühistransport on elanike jaoks

enamasti kõige mugavam viis igapäevaste liikumiste tegemiseks. Bussi- või rongipeatus peaks

olema ka linnade äärealal elavate inimeste jaoks kuni 400 m kaugusel. Samas on selle

elluviimine kompleksne ning mõjutatud sihtrühmade suurus sõltub sellest, kui paljudes

piirkondades ja kui terviklikult seda suudetakse ellu viia.

52 https://www.sei.org/wp-content/uploads/2021/07/lopparuanne-vesinikuressursside-kasutamise-analuus.pdf

86

Ratta- ja jalgteede arendamisel on arvestatavad positiivsed mõjud elanike vaimsele ja

füüsilisele tervisele, sest suureneb füüsiline aktiivsus. Parem bussiliikluse ja raudtee

ühenduskiirus ja liiklustihedus muudab paljude Tallinnast lääne pool elavate inimeste jaoks

ühistranspordi kõige kiiremaks ja mugavamaks viisiks pealinna liikumisel. Seega väheneb

(keskmiselt kõrgema sissetulekuga) autokasutajate eelis töökohtadele ja teenustele ligipääsul,

mis kokkuvõttes vähendab sotsiaalset ebavõrdust ühiskonnas.

Maapiirkondades võib isiklikust sõiduautost loobumine või isikliku sõiduautoga seotud kulude

kasv igapäevast liikumist oluliselt raskendada, kui puudub ligipääs ühistranspordile või pole

tagatud leevendusmeetmeid haavatavatele gruppidele. Seega selleks, et vähendada liikuvuses

regionaalset ebavõrdsust, tuleb arendada ühistransporti. Ebavõrdsuse ja vaesuse suurenemise

ennetamiseks tuleks luua ka toetusmeetmed vähekaitstud sihtrühmadele, et neil oleks võimalik

auto soodsamalt uue ja säästlikuma auto vastu välja vahetada. Selliseid toetusi on võimalik

pakkuda nt peagi avatava ELi kliimameetmete sotsiaalfondi kaudu.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Mõju ettevõtlusele

Kuigi transpordisektori lisandväärtus väheneb autode müügi ja remonditeenuste languse tõttu,

saavutavad ettevõtted kokkuhoiu kütuse- ja muudelt transpordiga seotud kuludelt. Jalgsi,

jalgrattaga ja ühistranspordiga liikumist soosiv planeerimine võib parandada ka väikeettevõtete

(nt kohalike kaupluste) konkurentsivõimet. Lisaks meelitab tervislik ja inimmõõtmeline

linnaruum Eestisse rohkem välismaist oskustööjõudu. Raudteetaristu arendamine soodustab

ettevõtluse aktiivsuse kasvu Tallinnas, sest paranevad võimalused pendelrändeks pealinna ja

teiste omavalitsuste vahel. Paraneb ka lõunasuunaline raudteeühendus Euroopaga ning

taktipõhisuse tõttu võivad väheneda ettevõtete logistilised probleemid. Kuna elanikud

kulutavad vähem transpordi peale, võib tulu üle kanduda teistes sektorites tegutsevatele

kohalikele ettevõtetele. Taristuinvesteeringutest saavad otsest tulu ehitusettevõtted.

Pikemate ja raskemate autorongide Eesti teedele lubamine võimaldab kulude vähenemist

ettevõtetele ligikaudu 50 mln €/a, millest 27 mln €/a on kütusekulu sääst ja samas suurusjärgus

autojuhtide töötasu ja investeeringute/ hoolduskulude vähenemist (ca 25 mln €/a). Säästavad

eelkõige transpordiettevõtted ja see võib mõjutada positiivselt ka Eesti ettevõtete toodete

konkurentsivõimet eksportturgudel kaupade soodsama veohinna tõttu, eelkõige nende kaupade

puhul, mille transpordikulud on märkimisväärsed. Olenevalt tootest võib transpordikulu toote

lõpphinnast ulatuda 5 kuni 20%.

Prognoosida võib, et 2030. aastaks on märgatavalt suurenenud elektriautode osakaal Eestis ning

Eestisse sisse toodavad sõidukid on keskmiselt väiksema süsinikuheitega. 2040. aastaks on

suurem osa sõidukeid null-heitega. Elektriautode ja -kaubikute laialdasem kasutuselevõtt

hoogustab kodumaise taastuvelektri tootmist ning biometaani, elektri või vesiniku kasutamine

bussides ja veokites suurendab uute kodumaiste kütuste tootmist ja kasutamist ning avab

võimaluse Eestile muutuda fossiilsete transpordikütuste impordist sõltuvast riigist

transpordikütuseid tootvaks ja eksportivaks riigiks. Biometaani tootmine on

innovatsioonimahukas ja suure lisandväärtusega. Eestis toodetud biometaani mahule on

riigisisene tarbimisvajadus, kuid ülejäägi korral või parema hinnataseme juures on seda

võimalik eksportida.

87

Vesinikutehnoloogiate arendamine on innovatsioonimahukas ja tähendab täiesti uue

majandusharu tekkimist, mistõttu Arenguseire Keskuse tellitud analüüsis53 nähakse vesinikku

kui ühte Eesti majanduse tuleviku vedurit. Eesti vesinikuressursside kasutuselevõtu uuringus

on hinnatud vesiniku tootmise ja tarbimise potentsiaaliks 2050. aastal kuni 300 000 t. Meetme

elluviimine eeldab sihipäraseid erasektori ja riigi investeeringuid veokipargi uuendamisse,

mille kulu on tänaste analüüside kohaselt ligikaudu 165 mln eurot aastas keskmiselt 30-aastase

perioodi jooksul. Veoettevõtete investeeringute maht uutesse veokitesse hetkel on ca 60 mln

eurot aastas (st aastas vahetub u 2% veokipargist). Sellele lisanduvad vajalikud järjepidevad

erasektori ja riigi investeeringud taastuvelektri ja vesiniku tootmise arendamisse.

Investeeringukulud katab eeldatavasti osaliselt tulu kasv eriti töötlevas tööstuses vesiniku

tootmise ja jaotamisega.

Elektritaksodele üleminek on taksoteenust osutavatele ettevõtjatele rahaliselt tulus. Kuivõrd

Tallinnas, Tartus ja Pärnus läbib takso keskmiselt 39 684 km/a (tehnoülevaatuste andmed) ning

sõiduk jõuab kasutusea lõppu 300 000 km läbisõidu saavutamisel, on ühe sõiduki eluiga

ligikaudu 7,5 aastat. Kuna praeguste taksode asendamine elektrisõidukitega toimub

kümmekonna aasta jooksul, ei nõua see seega enamikelt ettevõtetelt sõidukipargi enneaegset

väljavahetamist. Kuna elektriautode sõidu- ja hoolduskulud on sisepõlemismootoriga autode

omadest oluliselt väiksemad, ületab kogu omamiskulu kokkuhoid taksoettevõtetele sõidukite

suurema maksumusega lisanduvaid kulusid. Seega, taksoettevõtted saavad meetme

rakendamisest tõenäoliselt rahalist netotulu ning kuigi kütusemüüjate tulu väheneb 5,2 mln €/a

siis erasektor tervikuna siiski võidab aastatel 2025 kuni 2030 meetmest hinnangulist netotulu

ligikaudu 0,7 mln €/a. Avaliku sektori sõidukite asendamine elektrisõidukitega aitab veelgi

suurendada elektrisõidukite populaarsust ja kättesaadavust ka erasektoris, sest meetme

rakendamine eeldab investeeringuid laadimistaristu täiendamisse. Elektrisõidukite osakaalu

kasvuga väheneval mootorikütuste impordil on positiivne mõju ka väliskaubanduse bilansile.

Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale

Elanike ja leibkondade üldine majanduslik olukord eeldatavasti paraneb, sest tänu

säästlikumatele ja efektiivsematele transpordilahendustele kasvab kokkuhoid auto- ja

kütusekuludelt. Kergliiklusteede arendamine suurendab liikumisvabadust erinevate

liiklejarühmade, eriti madalama sissetulekuga inimeste hulgas, sest võrreldes auto omamise ja

ülalpidamisega on jalgratta omamine ja ülalpidamine taskukohasem ja seega kättesaadavam

rohkematele inimestele. Eesti elanike liikuvusuuring54 (AS Emor, 2021) näitab, et kõige

rohkem on igapäevaseid rattaga liikujaid just madalama sissetulekuga elanike hulgas.

Rongiliikluse arendamine vähendab Tallinnas ja sellest läänes elavate inimeste liikumisvaesust

(s.o olukord, kus ebaproportsionaalselt suur osakaal sissetulekust kulub liikumise peale).

Töökohtade ja teenuste kättesaadavuse suurenemise tõttu paraneb väiksema sissetulekuga

elanike majanduslik olukord.

Eluaseme hindade tõus linnakeskustes tõstab seal elavate või kinnisvara omavate inimeste

varade väärtust, mille mõju võib olla üheaegselt positiivne ja negatiivne. Nimelt võib

kinnisvarahindade tõus kergitada eelkõige Tallinnas ja Tartus märkimisväärselt üürihindu,

mistõttu kasvavad nendes piirkondades elavate inimeste kulud. Samas, paljudes väiksemates

53 https://arenguseire.ee/wp-content/uploads/2023/09/2023_suvatehnoloogiate-arengutrajektoorid-ja-nende- tahendus-eestile_uuring_1.pdf 54 https://www.transpordiamet.ee/sites/default/files/documents/2023- 06/EELU_Tehniline%20aruanne_KantarEmor_2021.pdf

88

linnades aitab kinnisvara väärtuse tõus saada laenu (nt kodu renoveerimiseks).

Mõju avaldav valdkond III: energiatõhusad hooned ja kvaliteetne ruumiloome

Mõju ühiskonnale/sotsiaalne mõju

Hoonete rekonstrueerimine on regionaalne ja sotsiaalne ning elukeskkonda pikaajaliselt

kujundav meede. Hoonete rekonstrueerimisel tuleb lisaks otsesele hoonete energiakasutuse

vähenemisele arvestada ka muid olulisi tegureid, nagu energiaostuvõimetus, ligipääsetavuse

tagamine, hoonete ohutus, regionaalne tasakaal, asustuse ja taristu arenguga arvestamine jne.

Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia55 suurendab energiasäästu, soodustab

hoonetes tervislikku sisekliimat ja parandab hinnanguliselt 80% Eesti elanike elamis- ja

töötingimusi. Kodude ja töökohtade rekonstrueerimine ning kasutusest väljalangenud hoonete

lammutamine muudab hoonefondi ohutumaks, esteetiliselt kvaliteetsemaks, tervist

säästvamaks, paremini ligipääsetavaks kõikidele elanikkonna gruppidele.

Mõju tööhõivele

Hoonete rekonstrueerimise mahtude kasvu tagamiseks on vaja tööjõudu. Perioodidel, kus

uusehituse mahud ajutiselt vähenevad, tekib rekonstrueerimiseks rohkem võimalusi, kuid

uusehituse mahtude taastumisel kerkib taas esile ka tööjõu probleem. Samuti võib tekkida

tööjõupuudus rekonstrueerimise ettevalmistamise faasis – puudus tekib nt energiaaudiitoritest,

inseneridest, projekteerijatest ja tehnilistest konsultantidest. Kliimakindla majanduse seaduse

koostamiseks ellu kutsutud ruumiloome ja hoonete töörühma arutelude käigus tuvastati vajadus

renoveerimise ja hoonete süsinikujalajälje hindamise ekspertide koolitamise ning õppekavade

täienduste järele.

Uued tehnoloogilised lahendused võimaldavad protsesse kiirendada ja nõudluse suurenemisest

tingitud ehitusmaksumuse tõusu vähendada. Näiteks võimaldab tehaseline eeltootmine

tüüphoonete rekonstrueerimisel saavutada mastaabisäästu ja kiiremat rekonstrueerimistööde

protsessi. Tänu lühemale ajakulule ja kiiremale protsessile on võimalik sama tööjõu hulgaga

rohkem hooneid rekonstrueerida.

Süsinikuneutraalsele soojus- ja jahutusmajandusele ülemineku uuringu56 järgi soojus- ja

jahutussektori tööhõive mõnevõrra väheneb, mis on tingitud eelkõige küttevajaduse

vähenemisest. Tööhõive vähenemine vabastab tööjõudu muudeks ja tootlikumateks tegevusteks

ja soodustab ka seda, et hoonete renoveerimise nõudluse kiire kasvuga ei kaasneks ületamatu

tööjõupuudus.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Mõju ettevõtlusele

Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia kohaselt vajab rekonstrueerimist ~ 100 000

üksikelamut kogupindalaga 14 mln m2, ~ 14 000 korterelamut kogupindalaga 18 mln m2 ja ~

27 000 mitteeluhoonet kogupindalaga 22 mln m2. Nende mahtude puhul on arvestatud

olemasolevate hoonete arvu, juba rekonstrueeritud hoonete osakaalu ja prognoositavat

kasutusest väljalangevust. Tervikliku rekonstrueerimise juurutamine ja suuremahulise

renoveerimislaine käivitamine vajab aega, sest tegevustele on iseloomulik õppimisprotsess,

55 https://www.mkm.ee/media/155/download 56 https://www.sei.org/projects/susinikuneutraalsele-soojus-jahutusmajandusele-2050/

89

kvalifitseeritud tööjõu vajadus ning rekonstrueerimisele suunatud ettevõtete ja tootmise

tekkimine.

Hoonete rekonstrueerimisel on oluline mõju energeetikasektorile hoonete energiatõhususe

suurendamise ja lokaalse taastuvenergia laialdasema kasutuselevõtu kaudu. Täpsemalt,

vähenevad fossiilkütuste kasutus ja import ning kaugkütteettevõtete müügimahud, samuti

väheneb vajadus investeerida uutesse energiatootmisvõimsustesse. Hoonete väiksem

energiavajadus võimaldab rakendada taastuvenergialahenduste ja hajaenergeetika potentsiaali,

suurendada energiasõltumatust ja suurendada energiavarustuskindlust. Tiheasustuses on

lokaalsetest taastuvenergia lahendustest sobivaim tehniline lahendus päikesepaneelide

paigaldus elektri tootmiseks.

Ventilatsioonisüsteemideta hoonetes, kuhu rekonstrueerimise käigus paigaldatakse

mehaanilised soojustagastusega ventilatsioonisüsteemid, suureneb rekonstrueerimise

tulemusena elektritarve. Lisanduv ventilatsioonisüsteemide elektritarve on võimalik

kompenseerida päikesepaneelidega kohapealse elektritootmisega. Samuti üksikelamutes, kus

rekonstrueerimise tulemusena asendatakse senine ahiküte soojuspumbaga, hoone CO2

heitkogused rekonstrueerimise tulemusena suurenevad, kuna senine heitevaba puitkütus

asendatakse suure eriheitega elektriga. Lisanduvat elektrikasutust on osadel hoonetel võimalik

kompenseerida päikesepaneelide paigaldusega.

Rekonstrueerimise mahu suurendamiseks on vaja arendada tehnoloogilisi lahendusi. Seda nii

ehitustöödel kui ka ettevalmistöödel. Eeldusel, et uusehitiste maht püsib samal tasemel, on

kasutatavate tehnoloogiatega väga keeruline suurendada rekonstrueerimiste mahtu viis korda.

Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale

Küttehinnad langevad, mis on seletatav nii üleminekuga odavamatele tehnoloogiatele kui ka

mõne tehnoloogia kulude vähenemisega. Majapidamiste renoveerimiskulude kasv tervikuna on

suurem kui küttekulude vähenemine ning majapidamiste ostujõud langeb. Siiski tuleb meeles

pidada, et renoveerimine on vältimatu, kuna vanem hoonefond on amortiseerunud.

Praeguse hoonefondi täielikku rekonstrueerimist planeerides tuleb silmas pidada, et mingi osa

leibkondi ei ole suutelised rekonstrueerimist rahastama. Hoonete rekonstrueerimine nõuab ka

toetusmeetmete olemasolul omaniku rahalist panust ja madalama sissetulekuga leibkonnad ei

ole selleks võimelised. Majanduslikult ebakindlas olukorras olevad leibkonnad vajavad

energiasäästumeetmetes osalemiseks lisatoetusi.

Hoonete ohutuse tagamiseks võimaldab rekonstrueerimine viia hooned vastavusse tänapäevaste

ohutusnõuetega. Suure osa hoonefondi projekteerimisjärgne eluaeg on kas lõppenud või peagi

lõppemas, mistõttu vajavad kandekonstruktsioonid (nt rõdud, varikatused) remonti. Lisaks

konstruktsioonidele vajavad ohutuse tagamiseks uuendamist ka hoonete elektrisüsteemid ning

vee- ja kanalisatsioonitorustikud. Hoonete rekonstrueerimisel tuleb pöörata tähelepanu ka

hoone tuleohutusele (tuletõkkeuksed, tehnosüsteemide läbiviigud, gaasiseadmete ohutus,

paigaldatavate ventilatsioonisüsteemide seiskumine tulekahju olukorras jne). Hoonete

renoveerimise toetusmeetmetes peaksid kindlasti abikõlblikud olema hoone ohutuse

tagamiseks vajalikud tööd. Näiteks tuletõkkeuste paigaldus, korterites asuvate ruumiõhust

sõltuvate gaasiveesoojendite asendamine tsentraalse sooja vee süsteemiga, tuletohutuse

tagamiseks vajalik automaatika.

90

Regionaalse tasakaalu tagamiseks tuleb riiklike rekonstrueerimist toetavate meetmete puhul

anda eelis väljaspool Tallinna regiooni asuvatele piirkondadele. Toetusmeetmete ühetaolisel

turutingimuste jaotusel koonduvad toetused võimekamatesse piirkondadesse, mis võimendab

veelgi piirkondade erinevat arengut. Arenguseire Keskuse koostatud Eesti regionaalse

majanduse stsenaariumid57 toovad välja, et regionaalse majanduse toimimiseks peavad

piirkondades toimuma muutused ka elukeskkonnas – elamufondi rekonstrueerimine ja

uuendamine ning kvaliteetsete kontoripindade kättesaadavus. Lisaks tuleks rakendada muid

meetmeid, nagu eluaseme soetamise ja rekonstrueerimislaenude riigipoolne garanteerimine

väljaspool suuremaid linnu ning KOVi tasandi suurem kaasamine hoonete rekonstrueerimist

toetavates meetmetes.

Mõju avaldav valdkond IV: keskkonnasõbralik toidutootmine.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Karjatamisega on võimalik vähendada mäletsejatelt pärit ammoniaagiheidet, sest suur osa uriini

karbamiidist imendub pinnasesse, enne kui see lagundatakse ja ammoniaagina lendub.

Karjatamise mõju veele sõltub karjatamise intensiivsusest. Ekstensiivne karjatamine negatiivset

mõju veekogumitele ei avalda. Ülekarjatamine võib suurendada taimetoitainete leostumise

riski.

Loomi ekstensiivselt karjatades seotakse mulda enam orgaanilist süsinikku (Corg), samuti

paraneb nii maapealne kui ka mullasisene elurikkus. Lihaveiste portsjonkarjatamisel on välja

arvutatud, et iga kilogrammi eluskaalu juurdekasvu kohta seotakse 2,4 kg süsinikku rohkem,

kui seda atmosfääri paisatakse, ja mulda seotakse 14,7 kg ning õhku lendub umbes 6,3 kg

lämmastikku hektari kohta58. Piimaveiste kohta täpsemad arvutused puuduvad.

Karjatamine aitab säilitada rohumaid ning rohumaadega seotud ökosüsteemiteenuseid.

Rohumaad panustavad nii elurikkuse kui ka kliimaeesmärkide täitmisesse, vee- ja

mullakaitsesse, lisaks pakuvad rohumaad maastikulist mitmekesisust ja elupaika

avamaaliikidele. Karjatamise teel säilivad meie pärandniidud ja teised väärtuslikud kooslused.

Liigirikkad niidud seovad ka rohkem süsinikku. 2022. aastal sidus rohumaa maakategooria

KHG bilansis 172 000 t CO₂ ekv. Uuringu „Eesti niiduökosüsteemide roll kliimamuutuste

leevendamisel“ (avaldamata) andmetel leiti, et hooldatud pärandniitudel seotakse mulda

suurem kogus süsinikku kui hooldamata niitudel. Teatud mullatüübiga aladel seoti kõige

rohkem süsinikku mulda just karjatamisel. Lisaks saame loomade kaudu väärindada kehvema

kvaliteediga põllumajanduskultuure, mis inimtoiduks pigem ei sobi. Samuti vähendab

karjatamisest mahajääv sõnnik vajadust mineraalväetiste kasutamise järele. Jääb ära ka niitmise

ja niite kokku kogumiseks tehtav kütusekulu.

ELi strateegias „Talust taldrikule“59 seati üheks eesmärgiks vähendada toitainete kadu 2030.

aastaks vähemalt 50%, seeläbi väheneks ka vajadus väetiste järele vähemalt 20%.

Agrotehnoloogiad, mis aitavad väetisi sihitatumalt kasutada, nagu täppisväetamine, aitavad ka

vähendada taimetoitainete vette leostumist, väetisetarvet ning kokkuvõttes väheneb

põllumajanduse koormus veekogumitele.

57 https://arenguseire.ee/wp-content/uploads/2021/03/eesti-regionaalse-majanduse-stsenaariumid-2035.pdf 58 www.bovine-eu.net 59 https://www.consilium.europa.eu/et/policies/from-farm-to-fork/

91

Biometaani kasutuse hoogustamine võimaldab asendada fossiilkütuste kasutamist ning selle

laialdasema kasutusele võtmisega panustame kliimaeesmärkidesse ja puhtamasse keskkonda.

Biogaasi ja -metaani tootmine on põllumajandusettevõtetele kui peamise biogaasi tootmise

sisendressursi pakkujale oluline tegevus, mis aitab vähendada KHG heitkogust nii

põllumajandussektoris kui ka nendes sektorites, kus biogaasi kasutatakse, aga liikuda ka

suurema ringlussevõtu, tõhususe ja jätkusuutlikumate ärimudelite suunas. Samuti võimaldab

see vähendada sõnniku käitlemisel tekkivat lõhnareostust. Biogaasi tootmisel tekkiv

kääritusjääk (digestaat) sisaldab taimetoitaineid ja tuleb ringmajanduse põhimõtetel väärtusliku

orgaanilise väetisena tagasi mulda viia ning on seega kasutatav mineraalväetiste alternatiivina,

aidates vähendada nende kasutuskoguseid.

Kääritusjääki saab kasutada sarnaselt töötlemata vedelsõnnikuga põldude väetamiseks.

Sealjuures on digestaadil veidi teised omadused kui sõnnikul, nt digestaat on väiksema kuivaine

sisaldusega, digestaadis on kõrgem taimedele kergesti omastatav ammooniumlämmastiku

sisaldus jmt. Seega võib digestaat põhjustada suuremat ammoniaagiheidet ja toitainete kiiremat

leostumist, selle vältimiseks tuleb järgida head põllumajandustava.

Turvasmullad on oma omaduste poolest vähem viljakad ning vastuvõtlikumad ebasoodsatele

ilmastikutingimustele, mistõttu ei saa pidada neid muldi teraviljakasvatuseks soodsateks.

Samuti pärsib turvasmuldade kasutamist põllumajanduses nende aeglane soojenemine kevadel

ja väike fosfori (P) sisaldus, mis raskendab ka teiste toiteelementide omastamist. Seetõttu võiks

olla turvasmuldadele püsirohumaa rajamise võimalus heaks lahenduseks nii tootja kui ka

mullakaitse seisukohast. Maaharimisel turvasmulla süsinikusisaldus väheneb, sest süsinik

lendub mullast CO2-na ning ajapikku haritud turvasmuld mineraliseerub. Selline maa kaotab

mullaviljakuses ja suureneb kasvuhoonegaaside, eelkõige CO2 emissioon. Kuivendatud

turvasmuldadel põllumaa viimist püsirohumaaks saab lugeda otseselt mullakaitsesse

panustajaks. METK uuring näitas, et turvasmullaga püsirohumaade Corg väheneb

põllukultuuride viljelemisega võrreldes oluliselt vähem, aastas 0,9 t/ha (põllukultuuride puhul

-6,6 t/ha/a). Püsirohumaid majandatakse üldiselt ekstensiivsemalt kui põllumaad, maid

haritakse harvem ja väetiste ning taimekaitsevahendite kasutus on väiksem. Seega

püsirohumaade osakaalu kasvamisel väheneb surve ka veekeskkonnale.

Vähesel määral põllumajandusmaa arvelt metsamaa suurendamine (metsastamine) on vee- ja

mullakeskkonnaseisundile soodne, kuna metsamaal ei tohi kasutada väetisi ning maad ei harita.

Lisaks toovad sügavajuurelised puud mulla sügavamatest horisontidest üles toitaineid. Kuna

põllumajandusmaa pindala on pea kaks korda väiksem kui metsamaa pindala, tuleksid

metsastamiseks kõne alla üksnes väikses mahus alad, mis on põllumajanduslikuks tootmiseks

ebasoodsad (sh mullastikuliselt) ning kus selline maakasutuse muutus avaldab elurikkusele ja

maastikule positiivset mõju.

Märgalaviljeluse mõju veele sõltub, milline on viljelusviis ning kas kasutatakse väetisi.

Eeldatavalt on väetisekogused siiski oluliselt väiksemad kui tavapõllumajanduses ja seega

toitainete koormus veekogumitele väheneb. Kuna turbamaa veetaseme tõstmisel süsinikku

seotakse ja ladustatakse, võib meedet lugeda ka otseselt mullakaitsesse panustajaks.

Märgalaviljeluses pole häid praktilisi näiteid. Eelduste kohaselt võiks pilliroo, hundinuiade,

tarnade ja musta lepa kasvatus saada turu leidmisel mõnele tootjale pigem nišitegevuseks kui

suurtootmiseks. Kui märgaladeks muuta looduslikud rohumaad, mis ei ole olnud enne

põllumajanduslikus kasutuses, on vähe tõenäoline, et neid hakatakse kasutama karjatamiseks

või heina tegemiseks. Enne alade märjutamist on aga väga oluline uurida, kuidas taastatud

92

märgala mõjutab ümbruskaudset veerežiimi, lisaks ei ole täpselt teada, kui suured kulutused

tuleb alade taastamiseks teha.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Mõju hindamisel ettevõtjate tegevusele ja majandusele tuleb lähtuda asjaolust, et

põllumajandussektori meetmed on seotud looduslike protsessidega, mille mõju potentsiaal

sõltub paljudest faktoritest. KHG heite vähenemise potentsiaal võib osutuda oodatust

suuremaks või väiksemaks ja ajas muutuda. Lisaks sellele arvestati sellega, et põllumajanduse

areng sõltub tehnoloogia arengust, sh energeetika- ja transpordisektoris. Põllumajandussektori

tootmisprotsesside multidistsiplinaarsus ja sektori tähtsus toidujulgeoleku tagamisel tähendab

vajadust hinnata KHG heite vähendamist potentsiaali järgi ning arvestada tuleb

põllumajandussektori panust teistesse JJMi ja LULUCF kategooriatesse.

Kestliku toidusüsteemi KHG heidet vähendavate meetmete rakendamisel on oluline vaadata ka

koosmõjusid. Kui eesmärgiks on lämmastikväetiste kasutamise vähendamine, on vaja säilitada

loomade arv, et oleks piisavalt orgaanilist väetist. Loomade arvu säilimine on oluline ka

biogaasi tootmisel, kus sisendina kasutatakse sõnnikut.

Lämmastikväetiste kasutamise vähendamise KHG heite vähendamise potentsiaal ja

marginaalkulu sõltub suuresti väetise kasutamise määrast ja selle mõjust saagikusele.

Mineraalväetiste asendamisel orgaanilise väetistega oleks potentsiaali säilitada saagikust, kuid

2023. aasta seisuga olemasolevate loomade toodetud sõnnikut ei ole mineraalväetiste

asendamiseks vajalikus mahus üle. Lämmastiku kogust väetamisel oleks võimalik vähendada

(kuni 20%), kui võtta kasutusele täppisväetamise tehnoloogiad. Teravilja ja rapsi-rüpsi

saagikuse säilitamiseks ja 20%-liseks N-väetise kasutamise vähendamiseks oleks vaja soetada

858 sensorit, mis teeb investeeringusummaks 28,3 mln eurot.

Eestis tekkis 2022. aastal sõnnikut 2,4 mln t, millest biogaasi tootmiseks kulus 360 165 t

(~ 15%). 2023. aasta seisuga on Eestis kaheksa töötavat biometaani jaama, 2023. aastal toodeti

210 617 MWh biometaani, sh 33 583 MWh reoveesetetest, 61 729 MWh loomasõnnikust,

42 025 MWh toiduainetööstuse jääkidest, 69 965 MWh biojäätmetest ja 3315 MWh muust

biomassist.

Eeldusel, et 2030. aastaks rajatakse 7 uut biogaasijaama, on investeeringuvajadus kokku

hinnanguliselt 98 mln eurot, eelduslikult luuakse kokku kuni 151 töökohta. Sellise toodetud

biometaani kogusega on võimalik asendada 12 458 t fossiilsest diislikütusest saadav energia.

Samuti suurendatakse biogaasijaamade rajamisega energiavarustuskindlust ning luuakse

põllumajandussektoris lisandväärtust.

Kliimaeesmärkide täitmisel on võimalik KHG heidet sektoris vähendada, kui kasutada fossiilse

kütuse asemel alternatiivseid kütuseid (biokütused, taastuvallikatest toodetud elektrit) või

vähendada kütusetarbimist. Heide fossiilsete kütuste kasutamisest väheneb, kui kasutatava

kütuse kogus väheneb. Kütuse kasutamine võib väheneda töökordade optimeerimisel (otsekülv,

täppisviljelus, integreeritud taimekaitse) või ka optimaalse võimsusega masinate valimisel.

Alternatiivkütuste kasutamine põllumajandusmasinates mõjutaks ca 7000 ettevõtjat ning

kaudselt ka pakutava teenuse hinda. Alternatiivkütustele üleminekul on üheks võimaluseks

üleminek HVOle (hüdrogeenitud taimeõli, hydrotreated vegetable oil), mille puhul ei ole otsest

vajadust masinapargi väljavahetamiseks, kuid suurenevad põllumajandustootja tootmiskulud.

93

HVO on imporditav kaup, mistõttu väliskaubanduse saldo halveneb, SKP väheneb perioodi

jooksul 112–172 mln euro võrra. Meetme marginaalkulu on 2616,3 €/t CO2 ekv ehk sääst on

suurem kui kulud. Probleemkoht heitearvutusmetoodikas on HVO tootmine 32% palmiõli

rasvhapete destillaadist, mis on palmiõli töötlemise jääk ja jääde ehk tootmise kaasprodukt,

mille puhul tuleb arvesse võtta palmiõli tootmisest ja vihmametsade hävimisest põhjustatud

süsinikuheide. HVO kasutamisel tuleb tagada, et see vastaks säästlikkuse kriteeriumitele ning

selle kasutamisega ei kaasneks negatiivset mõju keskkonnale ja elurikkusele.

Kui diislikütusest asendatakse põllumajanduses HVO-ga 2025. aastal 10% ning suurendades

HVO osakaalu kuni 2030. aastani 25%-ni, on lisakulu tootjatele 140 mln eurot, seejuures

asendatakse nende aastate jooksul kokku 68 914 t diislikütust ja heide väheneb kokku kuue

aasta jooksul 53 558 t CO2 ekv võrra.

Põllumajandusmasinates on lubatud kasutada erimärgistatud diislikütust, mille ostud

märgitakse erimärgistatud diislikütuse õigustatud isikute registrisse. Võrreldes erimärgistatud

diislikütuse hinnaga on HVO hind kuni 2/3 kõrgem, aktsiisivabastuse korral kaasneks riigile

laekumata aktsiisitulu. Lisaks oleks põllumajanduses võimalik fossiilne maagaas asendada

biometaaniga, kuid see võiks toimuda pigem põllumajandustootjate kasutuses olevates

veoautodes ja olla vaadeldav koos traktorite asendamisega veoautodega põllumajandussaaduste

transporditöödel põllult hoidlasse. Sellega kaasneb investeeringuvajadus gaasimootoritega

veoautodesse. Asendades diislikütusel töötava traktori põllumajandussaaduste veol põllult

hoidlasse biometaanil töötava veoautoga, mille biometaani kulu tunnis on 2,66 kg,

maksumusega 2,83 eurot, väheneks KHG heide töötunni kohta ~ 60 kg CO2 ekv. Marginaaltulu

0,388 €/kg CO2.

Turvasmuldade märjutamisel ja märgalaviljeluse rakendamisel tuleb arvestada, et mõne ala

puhul võib piisata ainult kuivenduskraavide kinni ajamisest, teise puhul aga tuleb teha nt

märgatavalt laiemad reljeefianalüüsid, et võimalikud tööd välja selgitada. Märgalasid oleks

võimalik kasutada nt hariliku pilliroo, hundinuia, tarnade, päideroo või musta lepa

kasvatamiseks ning sooniitude või -metsana. Siiski ei ole Eestis veel märgalaviljeluses häid

praktilisi näiteid, eelduste kohaselt võiks pilliroo, hundinuiade, tarnade ja musta lepa kasvatus

saada turu leidmisel mõnele tootjale pigem nišitegevuseks. Lisaks vajab märjutatud ala

spetsiaalset tehnikat ala hooldamiseks. Turvasmuldadel massiivide hooldamiseks ja harimiseks

on ilmastikutingimuste ja liigniiskuse tõttu vaja topeltrehvidega või roomiktraktoreid, mis on

kallimad, samuti on neil võrreldes tavaliste rehvidega traktoritega suuremad masintööde kulud.

Kui metsastatakse kasutusest väljas olevat põllumajandusmaad, on mõjud tootjatele väiksemad.

Samas tuleb arvestada maakasutuse muutusega pikemaks ajaks, et kasvav mets saaks siduda

võimalikult palju süsinikku. See aga tähendab, et põllumajandusmaa ressurss väheneb

määramata ajaks ning mõjutab toiduga varustatust. Maakasutuse muutuste planeerimisel tuleb

arvestada ka maaomanike huvidega ja sellega seotud juriidiliste küsimustega ning vajaduse

korral välja töötada kompensatsioonimehhanism.

Mõju avaldav valdkond V: elurikkust toetav ja süsinikku siduv maakasutus.

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Turbatööstus

Turba kaevandamisega tegeles 2023. aastal 31 ettevõtjat, kellest 30 olid äriühingud. Lisaks

tegeles turba kogumise ja edasimüügiga Eestis 19 äriühingut (Maavarade register, Maa-amet

94

18.06.2024; Statistikaamet; Äriregister). Turba kaevandamise luba omavatest ettevõtetest ei ole

kolme aasta jooksul turvast kaevandanud neli ettevõtet (kaevandamise jääkvaru 1346 t).

Ettevõtete arv on muutunud mõnevõrra 2020. aasta seisuga võrreldes, kui E&Y (2022)

andmetel oli kokku 47 ettevõtet seotud turbasektoriga. 2020. aastal lõi turbasektor 90,8 mln

euro väärtuses kogulisandväärtust (E&Y, 2022). Turbasektor ekspordib üle 95% toodangust

ning annab ligi 10% maailma turbasubstraatidest, kuid Eestis kohapeal väärindatakse kõigest

50% siin kaevandatud turbast. Sektoris on ka mõningaid erandlikke ettevõtteid, nagu Enefit

Green AS ja Gren Tartu AS, mis tegelevad elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga

varustamisega. Sektori ettevõtete hindamisel on oluline arvestada majandustegevuse

mitmekesisusega. Turbakaevandajate 2022. majandusaasta aruannetes esitatud müügitulu

jaotus näitab, et turbatootmise müügitulu oli 105,8 mln eurot ja kõrvategevuste müügitulu 17,6

mln eurot. Kokku kaevandasid ettevõtted 2022. aastal 1,107 mln t turvast. Turba kogumise ja

edasimüügiga tegelevate ettevõtete kogu müügitulu oli 67,3 mln eurot millest turba tootmisega

seotud müügitulu oli 43,8 mln eurot (65% kogu müügitulust). Turba kaevandamisega tegelevad

ettevõtted sõltuvad rohkem turba tootmisest (Äriregistri andmetel).

Turbast moodustab ligikaudu poole süsinik, mistõttu kaasneb selle lagunemisega

kasvuhoonegaaside heide. Ühe tonni aiandusturba kaevandamine toob praegu inventuuris

kasutatava metoodika järgi kaasa 1,09 t CO2 ekv. 2021. aasta kaevandamismaht oli 906 tuh t ja

2022. aastal 1107 tuh t (Maa-ameti 2023. a maavarade bilanss60). 2021. aastal tekkis

aiandusturba kaevandamisest ja kasutusest seega 987 540 t CO2 ekv kasvuhoonegaase ja 2022.

aastal oli aiandusturba kasvuhoonegaaside heitkoguseks 1 206 630 t CO2 ekv. Aiandusturba

kaevandamisest tuleneva heite vähendamine on seotud kaevandamismahtudega ning mõjutab

seeläbi otsemalt ka sektori sotsiaalmajanduslikke näitajaid, kui ei leita muid võimalusi heite

vähendamiseks. 2021. aastal koostati sotsiaalmajandusliku mõju hinnang kahele

kaevandamismahu vähendamise stsenaariumile – ligi 13% vähenemise (89 700 t) korral

kahaneks eksporditulu 8,5 mln eurot aastas, riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse laekuv

kaevandamisõiguse tasu väheneks 0,152–0,193 mln euro võrra (Eesti Maaülikool,

Keskkonnaagentuur, 2021). Aastatel 2015–2020 maksti turba kaevandamisõiguse tasu Eestis

keskmiselt veidi alla ühe miljoni euro, täpsemalt 981 600 eurot aastas. Neid näitajaid vaadates

on samas oluline silmas pidada, et turba kaevandamise mahtudes on aastased kõikumised

suured – nt Maavarade registri (Maa-amet 18.06.2024) andmete põhjal oli 2022. aastal

kaevandamismaht 21% suurem kui 2021. aastal. Aastate 2018–2022 keskmine kaevandamise

maht oli 886 900 t ja 2020–2023 keskmine maht 962 100 t turvast, mis ilmestab võimalike

silutud tasemete erinevust. Siiski võib järeldada, et kuni 10% turba kaevandamise vähendamine

2030. aastaks ei mõjuta oluliselt ettevõtjate majandustegevust, küll aga oluline mõju 2040.

aastaks planeeritud % turba kaevandamise vähendamise korral juhul kui heitkoguste

vähendamiseks ei leita muid viise. Arvestades senist turba kaevandmisega tegelevate ettevõtete

kõrvaltegevuste osatähtsuse jätkumist, siis ettevõtete majandusnäitajate ning

kaevandamismahtude lineaarse seose abil prognoosides väheneb ettevõtete müügitulu ja

töötajate arv 40–45%. Ettevõtete tegevuse jätkamine on võimalik, kuid tuleb arvestada, et

ettevõtjate tegevust mõjutavad ärilisi suhted, lepingute muutused, aga ka motivatsioon

väiksemas mahus jätkata. Kui leitakse võimalusi uute suurema lisandväärtusega toodete

tootmiseks (sh vähese KHG heitega), siis ettevõtete loodav lisandväärtus ja müügitulu langus

on prognoositust väiksem.

Kehtivate lubade alusel on kaevandamiseks kasutatav pind (mäeeraldiste pindala) 21 820 ha

(218 km2), millele lisandub teenindusmaa ca 5000 ha, kokku ca 27 000 ha (270 km2). Lisaks

60 https://geoportaal.maaamet.ee/est/ruumiandmed/geoloogilised-andmed/maavarade- register/maavaravarude-koondbilansid-p193.html

95

on aktiivsete lubadega 14 757 ha turba ja põlevkivi üheaegse kasutuse tarbeks antud mäeeraldist

Ida-Virumaal, kus kaevandamist praegu ei toimu. Valdavalt on tegu riigimaadega. Turba

kaevandamise aastamäär on sätestatud määrusega61, praegu 2,85 mln t. Aastamäär kehtestatakse

maakonniti, mille kvoodi olemasolust lähtutakse lubade andmisel.

Suurem osa kaevandatavast turbast eksporditakse aiandusturbana. 2022. aastal eksporditi

turvast 1,37 mln tonni (Statistikaamet, väliskaubanduse andmebaas, VKK30).

Kaevandamislubadega aladele kehtib kaevandamise lõpetamisel korrastamiskohustus. Kuna

aga lubade kehtivusaeg on pikk (30 aastat) ja neid saab ka pikendada, pole seni tootjad

korrastatud alasid riigile tagastanud. Turba kaevandamise mahud ületavad turba taastumise

kiirust – looduslikus seisundis soodes tekib aastas kokku vaid ca 400 000–550 000 t turvast

(hinnang vajab täpsustamist uuematele andmetele tuginedes) (Riigikontrolli 2005. aasta audit62).

Riigile laekuvad tasud nii ressursi kaevandamisest kui ka maa kasutamisest on madalad ning

need ei ole motiveerinud juba kaevandatud alasid korrastama, riigile tagastama ega ka

kaevandusi ruumiliselt nõnda planeerima, et pindalaliselt ja ajaliselt oleks kaevandamine kõige

efektiivsem. (Riigikontroll, 2022. aasta kontrolliaruanne „Ehitusmaavaradega varustamise

kindlus“.63)

Ammendatud turbatootmisväljade korrastamisel (nende alade metsastamine või muutmine

märgaladeks) kaalub ökosüsteemide taastamisest tekkiv kasu üles ökosüsteemitüübi kulud, nt

üldise mõjuhinnangu alusel on iga taastamisele kulutatud euro investeeringutasuvuseks 8–38

eurot. Heas seisundis ökosüsteem aitab kaasa ka kliimamuutuste leevendamisele ja

loodusõnnetuste ennetamisele. Muuhulgas on ka turbaaladel märkimisväärne soodumus

talletada süsinikku biomassis ja mullas. Viimane teadaolev turba juurdekasvu rakendusuuringu

tegi 2005. aastal Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut, kuid selliseid uuringuid oleks vajalik

teha korrapäraselt vähemalt igal 20. aastal pärast maakasutuskategooria muudu ülevaatamist,

et hinnata süsinikureservuaari süsinikuvarude, turba akumulatsiooni ja juurdekasvu põhjal

turba lubatud kaevandamise aastamäära, mille vähendamiseks kuni 1,4 mln tonnini on tehtud

uuringus ka ettepanek. Ammendatud turbatootmisväljade korrastamise meetme puhul on 2021.

aastal hinnatud, et meetme rakendamise kulu pindalaühiku kohta on keskmiselt 1000 €/ha, nii

et 6000 ha taastamise kogukulu oleks 6 mln eurot.

Täpsemat mõju sektorile ei ole seaduse kontekstis võimalik hinnata, kuna see sõltub

maapõueseaduses sätestatavatest konkreetsematest meetmetest, mis esitatakse Vabariigi

Valitsusele maapõueseaduse ja selle alamaktide muudatustena kliimakindla majanduse seaduse

§ 53 kohaselt 2026. aasta 1. jaanuariks.

Metsandus

Sektori tarneahelast suur osa on Eestis, seega selle kaudne mõju avaldub ka teistes harudes.

Kokku on hinnatud otsest ja kaudset lisandväärtust aastal 2022 ligi 3 mld eurole (EMPL tellitud

analüüs: Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajanduslik mõju 2022.aastal, Ernst ja Young Baltic

AS64). Sektori müügimahud on välisturgude ja tarneprobleemide tõttu olnud keerulises

olukorras, sektori käive langes 6,3 mld eurole 2023. aastal (2022. a 7,4 mld eurot, EMTA).

2022. aastal oli raiemaht 12,1 mln tihumeetrit (SMI 2024). väärindamine ning kasutamine just

61 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122016003?leiaKehtiv. 62https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/557GetPage/1/557Year/2005/ItemId /91/amid/557/language/et-EE/Default.aspx. 63 https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/557GetPage/1/557Year/- 1/ItemId/2382/amid/557/language/et-EE/Default.aspx. 64 https://empl.ee/wp-content/uploads/2024/05/EY_EMPL_majandusmojud_2022_final.pdf

96

pika elueaga toodetes. Sektori praeguse struktuuri juures annab lisandväärtusest kõige suurema

osa puidu mehaaniline töötlemine. Metsa- ja puidusektori panusel loodi 787 mln euro väärtuses

maksutulu (sh otsene, kaudne, kaasnev mõju), mis moodustas 8,8% kogu Eestis loodavast

maksutulust. Võrreldes 2020. aasta maksutuluga (679,3 mln eurot) on 2021. aasta

kogumaksutulu tõusnud pea 16%. Sektoris loodud lisandväärtus oli vastavalt 24,4% ning 27,5%

Kesk-Eestis ja Lõuna-Eestis loodavast kogulisandväärtusest. Lääne-Eestis moodustab see

14,5% ning Põhja-Eestis annab sektor 6,7% kogu loodavast lisandväärtusest, mis näitab metsa-

ja puidutöötlemise olulist rolli just väljaspool pealinna.

Senistelt mahtudelt (11 mln) üleminek raiemahule 10 mln m3 tooks aastas kaasa u 225 mln euro

lisandväärtuse (otsene ja kaudne) vähenemise ning 64 mln euro riigi maksutulu vähenemise.

Raiemahtude sotsiaalmajanduslikke aspekte on hinnatud ka koostatava metsanduse arengukava

KSH raames, kuid selle ning 2021. aasta uuringu käigus hinnatud stsenaariumid ei ole üks ühele

vastavuses (mh on hinnatud hüppelist raiemahu suurenemist) siin käsitletud stsenaariumidega

ja eespool esitatud näitajad annavad vaid aimu mõju ulatusest. Koguraiemahu olulisel

vähenemisel suureneb küpsete majandusmetsade pindala ja osakaal märkimisväärselt, mis ei

ole pikas perspektiivis majanduslikust vaatest soodus (lisandväärtuse langus, kallimate

sortimentide osakaalu vähenemine, vähenev omanikutulu ja investeeringud metsakasvatusse).

Puidu väärindamise poolelt on 2021. aasta andmete põhjal suurema koguse saematerjali

tootmise jaoks vajalik alginvesteering 60 mln eurot, edaspidi kaasnevad seadmete hooldamise

kulud. Potentsiaalselt on võimalik luua lisaks ligikaudu 38 eurot lisandväärtust 1 m3

saematerjali kohta. Kui aastas toodetakse peenemõõdulisest puidust lisaks ca 200 000 m3

saematerjali, kaasneb sellega ühtlasi 7,6 mln eurot lisandväärtust aastas. Puitplaatide tootmise

puhul loodi 2017. aastal tootmises kasutatava 1 m3 puittooraine kohta 18 eurot lisandväärtust.

Poole miljoni m3 puidukasutuse juures teeks see 9 mln eurot lisandväärtust aastas. Arvestades

viimaste aastate muutusi majanduses ning eriti viimasel ajal ka puidutööstuses, vajavad ka

puittoodetesse talletamise meetmed põhjalikku sotsiaalmajanduslikku hinnangut.

Põllumajandus

Põllumajandussektoris on turvasmuldade meetmed (turvasmuldadel põllumaa viimine

püsirohumaaks) kliimaeesmärke silmas pidades suure potentsiaaliga, kuid oluline on silmas

pidada nende sotsiaalmajanduslikku mõju põllumajandustootjatele. „Põllumajanduse ja

kalanduse arengukava aastani 2030“65 näeb ette kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala

säilimise või minimaalse suurenemise. Nii püsirohumaad kui ka looduslikud rohumaad on

olulised loomade ekstensiivseks karjatamiseks ja rohusööda tootmiseks. On hinnatud, et 20 000

ha turvasmuldadel põllumaa viimine püsirohumaaks tekitab lisakulu, kuna kattetulu

püsirohumaadelt on eelduse kohaselt madalam kui haritavalt põllumaalt. Samas on meede ühe

olulisema mõjuga KHG heitkoguste vähendamisel. Kahanev kasumlikkus põllumajanduses

nõrgendab konkurentsivõimet. Ostujõu languse tulemusena SKP väheneb.

Põllumajandustootjate kattetulu vähenemine sõltub olulisel määral sellest, milline on tootmise

struktuur ja põhitoodang. Põllukultuuride kasvatajate jaoks on mõju tõenäoliselt suurem ja

võrdeline tootmismahu vähenemisega.

Metsastamise puhul (aktiivsest majandustegevusest väljas olevad põllumaad) on oluliseks

mõjuteguriks ka see, millistel aladel ja kui suures mahus rakendatakse metsastamise meedet,

kuigi on eeldatud, et need alad on aktiivsest majandustegevusest väljas. Lisaks potentsiaalsele

mõjule põllumajandussektoris kaasnevad metsastamismeetmega kulud metsauuendusele ning

65 https://www.agri.ee/sites/default/files/documents/2021-09/poka-2030-taistekst.pdf,

97

rajatud puistute hooldamisele. 2021. aastal valminud LULUCFi uuringu66 järgi oleks

metsastamiskulud 1780 €/ha, lisaks metsakultuuri ja noore metsa hooldamise kulud 790

eurot/ha. 75 000 ha metsastamisel hinnati kumulatiivseteks kuludeks 2030. aastaks 53 mln

eurot, 2050. aastaks 181 mln eurot. Meede tasub end majanduslikult ära sajandi viimastel

kümnenditel, kui uuendusraietest saadav tulu katab kaasnevad kulud.

Mõju ühiskonnale

Mõju tööhõivele

Maakasutussektori kõige suuremad sektori mõjutajad on metsamaal toimuv (sidumine-heide

sõltub peamiselt raiemahust, mis mõjutab enim koguheite üles-alla liikumist), turvasmuldade

harimine ja turbakaevandamine (majandatud märgalad).

Turbatööstus

Turbasektor pakkus 2020. aastal otseselt tööd 788 inimesele (täistööajaga ametikohad).

Tööstuse tellitud analüüsi alusel on sektoriga seotud lisaks 1023 kaudset ja 369 kaasnevat

töökohta (Ernst & Young, 2022). Aastatel 2015–2020 maksti turba kaevandamisõiguse tasu

Eestis keskmiselt veidi alla ühe miljoni euro, täpsemalt 981 600 eurot aastas. Eesti Maaülikooli

ja Keskkonnaagentuuri 2021.aasta uuringu turba kaevandamise mahu vähendamise

sotsiaalmajandusliku mõju stsenaarium S267 kohaselt väheneks eksporditulu 8,5 mln euro võrra

aastas ning kaevandamistasude laekumine võrreldes praeguse tasemega 15–20%. Tööjõukulude

osakaal kogukulus on turba kaevandamise ja töötlemisega tegelevates ettevõtetes 17–18%,

seega vähenevad tööjõukulud aiandusturba väärtusahelas 0,95–1 mln euro võrra. 2020. aasta

keskmise brutopalga kaudu arvutatuna väheneks tööhõive turbatööstuse väärtusahelas ca 40

töökoha võrra aastas. Kaevandamismahu vähendamisel seniselt tasemelt 25% võrra

(stsenaarium S3) on süsinikusidumise arvestuslik väärtus 6–12 mln eurot, mis tooks kaasa

ekspordi vähenemise enam kui 12 mln euro võrra. (Eesti Maaülikool, Keskkonnaagentuur,

2021)

Ammendatud turbatootmisalade korrastamisel tööhõives suuri muutusi ei prognoosita. Kuna

ammendamata turbatootmisalade konserveerimine on sisult sarnane tegevus tootmisväljade

korrastamisele (toimub veetaseme tõstmine), siis eeldatavad kulud on ilmselt sarnased, kuid

konserveerimise meede vajab lisaks sisu täpsustamisele ka detailsemat mõjuhinnangut.

Metsandus

Ernst & Youngi 2024. aastal avaldatud analüüsi kohaselt andis metsa- ja puidusektor 2022.

aastal tööd 29 183 inimesele, mis moodustas 6,3% kõikide ettevõtete töötajatest. Kaasnevat

mõju arvesse võttes panustab sektor 58 209 töökoha loomisesse. Metsa- ja puidusektori panus

maapiirkondade toimetulekusse on märkimisväärne, moodustades Kesk-Eestis 11,6% ja Lõuna-

Eestis 16% regiooni tööhõivest.

66 Eesti Maaülikool, Kekkonnaagentuur (2021), Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori sidumisvõimekuse analüüs kuni aastani 2050. Saadaval: https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021-09/LULUCF_uuring_veebi_02_09.pdf 67 Stsenaariumi S2 korral eeldati kaevandamismahu vähendamist tasemeni, mille juures majandatavate märgalade heitkogus ei ületaks perioodi 2005–2009 keskmist ehk võrdlustaset ehk kaevandamismahu muutus võrreldes baasperioodiga antud stsenaariumi korral oleks -89,7 kt/a. Allikas: Eesti Maaülikool, Kekkonnaagentuur (2021), Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori sidumisvõimekuse analüüs kuni aastani 2050.

98

Metsamajanduse kogumõju hindamiseks tuleb lisaks metsamaa ja puittoodete sidumisele

arvestada ka puidu kui taastuva materjali kasutamist kõrge süsinikujalajäljega mineraalsete

materjalide ja fossiilsete kütuste asemel (asendusefekt). Sotsiaalmajanduslikku mõju silmas

pidades tuleks eelistada ühtlast kasutust, mille korral on sektori lisandväärtus 392 mln euro

võrra aastas ja tööhõive 5500 hõivatu võrra suurem.

Kui välismaistesse keemilise töötlemise tehastesse eksporditav puit väärindataks Eestis

kohapeal, looks metsa ja puidutööstus aastas kogulisandväärtust 2,262 mld eurot (16% võrra

rohkem) ning looks üle 64 000 töökoha (10% võrra rohkem) (Ernst & Young, 2019). Eesti

Maaülikooli ja Keskkonnaagentuuri 2021. aastal valminud uuring on hinnanud, et

ekspordimahu vähenemisel 2,7 mln tihumeetri keemilise töötlemise tooraine võrra ja vastava

tooraine väärindamisel Eestis looks sektor 2,930 mln eurot kogulisandväärtust (lisaväärtuse

suurenemine 124 mln euro ehk 4,4% võrra) ning 60 382 puidu- ja metsasektoriga seotud

töökohta (töökohtade arvu suurenemine 2173 töökoha ehk 3,7% võrra).

2019. aasta kliimaambitsiooni tõstmise uuringu järgi68 on aktiivsest majandustegevusest väljas

olevate põllumaade metsastamise puhul tööhõivele oodata positiivset trendi: perioodil 2021

kuni 2050 võiks tekkida 371 töökohta aastas.

Mõju avaldav valdkond VI: vähese heitega ja suuremat lisandväärtust pakkuva tööstuse

eelistamine

Mõju ettevõtjate tegevusele ja majandusele

Mõju ettevõtlusele

Kuigi Eesti töötleva tööstuse tootmismaht ja ka kasvuhoonegaaside mahukus on aastatel 2020

kuni 2022 kukkunud võrreldes eelnevate aastatega, siis uute tööstusettevõtete huvi Eestisse

tulla on suur. EASi ja KredExi ühendasutuse välisinvesteeringute keskuse hinnangul kuuluvad

uute võimalike ettevõtete ja projektide hulka süsinikuneutraalne vesiniku ja selle derivaatide,

sh metanooli tootmine, tuugenite ja nende tarvikute tootmine, biokütuste, biosöe ja paberi

tootmine, haruldaste muldmetallide põhine püsimagnetite tootmine, hüdrometallurgia tehas,

elektroonikatoodete ja kaablite tootmine, plastijäätmetest kütuse tootmine, süsinikuneutraalne

tsemenditootmine, vertikaalne põllumajandus, sporditehnoloogia ja kaitsetööstus. Lisanduvad

tööstusettevõtted on küll eeldatavasti väiksema kasvuhoonegaaside heitega, kuid ei pruugi

lähiaastatel siiski päris heiteta olla. Seetõttu on seadusega seatud eesmärk, et tööstussektori

KHG heitkogus võib kasvada aastani 2030 kahekordseks, et teha ruumi uuele tööstusele, kuid

seejärel peab tööstuse KHG heitkogus hakkama järk-järguliselt vähenema. Tööstussektori

heitkoguse kasvu lubamine aastaks 2030 võimaldab soodsamat ärikeskkonda eelkõige neile

ettevõtetele, mis tegutsevad keemia-, metalli- ja puidutoodete ning elektriseadmete tootmisega,

mis on praegu Eesti kõige suuremad CO2 heite tekitajad töötleva tööstuse sektoris.

Välisinvesteeringute keskuse prognoosi järgi on lisanduvate ettevõtete koguinvesteering 5,8

mld eurot, millest ehituse ja käitamisega seonduv maksutulu on umbes 30% ehk 1,74 mld eurot.

On ebatõenäoline, et kõik nendest projektidest realiseeruvad, aga prognoos annab hinnangu,

mis oleks selliste projektide võimalik kogumõju.

Tööstusettevõtetes tekkiv CO2 heide on tulevikus ka täiendav ärivõimalus CO2 püüdmise ja

kasutamisena. Euroopa Komisjoni teatis 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta ja sellega koos

esitatud süsinikuhaldamise teatis prognoosivad, et 2040. aastaks on võimalik Euroopa Liidus

vähemalt 250 mln t CO2 aastas kinni püüda. Tööstussektorites, kus heitkoguste tekkimise

68 https://www.sei.org/publications/eesti-kliimaambitsiooni-tostmise-voimaluste-analuus/.

99

vältimine on keeruline (hard-to-abate sectors), nähakse lahendusena just tehnoloogilist CO2

püüdmist. Praegu on nende lahenduste tehnoloogiline valmisolek siiski veel väike ehk teisisõnu

neid pole skaleeritud ja võetud kommertslikult kasutusele. Samuti puudub teadmine nende

tehnoloogiate töökindlusest ning kõigist kaasnevatest kuludest. CO2 püüdmise tehnoloogiad

vajavad suures koguses energiat, mistõttu enne taastuvenergia laialdast ja konkurentsivõimelise

hinnaga kättesaadavust ei ole selliste tehnoloogiate kasutusele võtmine mõistlik.

Mõju ühiskonnale

Mõju tööhõivele

Välisinvesteeringute keskuse hinnangul võiks projektide mõjul Eestisse tulla kuni 4000 uut

töökohta. Nutikate välisinvesteeringute uuring69 näitab, et välisomanduses olevate ettevõtete

palgatasemed on keskmiselt kõrgemad kui Eesti kapitalil põhinevatel ettevõtetel, samuti on

välisomanduses olevad ettevõtted rohkem ekspordile orienteeritud ning nende tootlikkus on

suurem. 4000 uue töökoha hinnanguline panus riigieelarvesse igal aastal oleks seega ligikaudu

60 mln eurot.

Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud

ja tulud

Investeeringuid kliimapoliitika elluviimiseks on tehtud aastaid, nt taastuvenergeetikasse,

ühistransporti ja energiasäästu. Teisalt ei saa neid investeeringuid käsitada pelgalt kliima-

investeeringutena – nendest saadav kasu ühiskonnale on laiem. Allolevas tabelis on toodud

suuremad lisanduvad investeeringud, mida plaanitakse KHG heite vähendamiseks. Heite

vähendamise potentsiaal on märgitud nulliga, kui see on kaudne. Riigi, KOVi ja erasektori

vastutus ja investeeringud on märgitud vastavalt R, KOV ja E.

69 https://skytte.ut.ee/sites/default/files/2022-05/Nutikad-v%C3%A4lisinvesteeringud.pdf

100

Tabel 9. Kliimaseaduse eesmärkide täitmise hinnangulised investeeringuvajadused (eurot) kuni aastani 2040.

Meede Heite väh pot

2025-30

(t CO2 ekv)

Heite väh pot

2031-40 (t

CO2 ekv)

Meetme kirjeldus Vastu-

taja

Riik KOV ERA

Taastuvelektri tootmise

hoogustamine,

vähempakkumised

242 000 319 000 2 TWh meretuuleparkide toodangut,

maks. Kulu elektritarbijatele 130 mln

eurot aastas 20 a. jooksul, st. kokku 2,6

mld, täpsemalt sõltub turuhindadest.

Lisaks erainvesteering ca3 mld, kokku

5,6 mld eurot.

R, E

5 600 000 000

Elektri varustuskindlus

1300MW CO2 heite vabalt

alates 2040. a.

kaudne mõju kaudne mõju 300 MW uusi gaasielektrijaamu,

täiendavad, lisaks juba olemasolevale

500 juhitavale võimsusele ja

hangitavale 500 MW gaasijaamale.

Elektritarbijate tasud ja elektritootja

kulud kokku ca 20 aasta jooksul.

R, E 200 000 000

Taastuvenergia salvestusturu

käivitamine

kaudne mõju kaudne mõju 500 MW pumphüdroelektrijaam R, E 1 000 000 000

Elektrivõrgu tugevdamine (sh

kliimakindluse tagamine,

tarbimise kasvuga arvestamine)

kaudne mõju kaudne mõju Vastavalt Elektrilevi arengukavale

aastani 2035

R, E

853 000 000

Kaug-, lokaal- ja

kohtkütteseadmete

renoveerimine või asendamine

323 000 274 000 Maagaasi ja puidu asendamine

soojuspumpadega 700-1000 MW

(1000-2000 eurot/kW). Investeerivad

valdavalt kaugkütte ettevõtted, vähem

ka korteriühistud ja eraisikud. Eeldab

renoveerimisel madaltemp. -kütte

lahendustega arvestamist.

R, E 1 300 000 000

Uute ratta- ja jalgteede

arendamine

3680 23 000 230 km uusi KOVi teid, vajavad riigi

toetust investeeringuteks

R, KOV 71 000 000 28 300 000

Tallinna uute trammiliinide

arendamine

5530 50 845 16 km (8 km edasi-tagasi teed) uusi

trammiliine

R, KOV 147 200 000 76 100 00

101

Meede Heite väh pot

2025-30 (t

CO2 ekv)

Heite väh pot

2031-40 (t

CO2 ekv)

Meetme kirjeldus Vastu-

taja

Riik KOV ERA

Ühistransportist lähtuv

planeerimine

6120 30 370 Maakasutuse suunamine

valglinnastumise vähendamiseks,

tänavate ümberkorraldamine

ühistransporti ja kergliiklust soosivaks,

liikuvuskorralduse arendamine.

R, KOV 174 000 000

Elektri kasutamise

soodustamine sõiduautodes ja

väikekaubikutes

2000 116 000 30 750 elektrisõidukit aastaks 2030.

Toetus arvestatud ca pooltele, eelkõige

algusperioodil, edaspidi eeldatakse

hinnavahe vähenemist.

R, E 66 600 000

Suuremate linnade taksode

asendamine heiteta sõidukitega

4560 47 370 2035. a Tallinnas, Tartus, Pärnus,

kokku üle 4000 auto, ca 4000 eurot

lisakulu auto kohta

KOV, E 17 500 000

Pikemad ja raskemad

autorongid valikmarsruutidel

1080 11 700 Väheneb kogu veokipargi läbisõit 10%

võrra ja heide 20% võrra, 29 000 000

mln km /a kokkuhoidu. 5 mln l kütust.

Riik peab kohandama taristut

autorongidele vastavaks, hinnanguliselt

ca 6 mln/aastas, 20 aasta vältel.

R, E 122 000 000

Avaliku sektori sõidukite

asendamine heiteta sõidukitega

1170 7 000 Kuni 3000 avaliku sektori

elektrisõidukit aastaks 2040, lisakulud

ca 5500 eurot/auto

R, KOV 16 500 000

Linnaliinibusside üleminek

heiteta sõidukitele, väiksemates

linnades ja maakondades heiteta

või vähese heitega kütustele

5000 63 000 650 linna-liinibussi ja 690 maakonna-

liinibussi, arvestatud on täiendav kulu,

hinnavahe on praegu ligi kahekordne.

R, KOV 300 000 000

Korterelamute

rekonstrueerimine

51 500 69 000 Renoveerimisvajadus on kokku ca 18

mln m². Arvestatud on ca 10 mln m²,

maksumusega ca 400

eurot/m²,toetusmäär 40%. KHG mõju

arvestus lokaalküttega hoonetel, kuid

täiendav mõju ka energeetikas.

R, E 1 640 000 000 2 175 000 000

Vähese süsinikuheitega ehituse

toetamine ja

ehitustehnoloogiate arendamine

kaudne mõju kaudne mõju Vastavate normide välja töötamine ja

koostamine, ca 4 aasta vältel.

R, E 1 000 000 105 000 000

102

Meede Heite väh pot

2025-30 (t

CO2 ekv)

Heite väh

pot 2031-40

(t CO2 ekv)

Meetme kirjeldus Vastu-

taja

Riik KOV ERA

Suurem puidu väärindamine (sh

keemiline ja mikrobioloogiline)

681 065 2,2 mln m3 aastas, investeeringu maht

võib ulatuda ca 1 mld-ni, sõltub

võimaliku tehase mahust.

E

Metsamajanduslike tegevuste

toetamine (metsa uuendamine)

110 000 145 000 Lisanduvalt ca 2000 ha/a metsa

uuendamise toetamine

R, E 22 500 000

Ammendatud turbatootmisalade

korrastamine märgaladeks ja

metsastamine*

*Mahud ja sobivaimad

tegevused selguvad

turbarevisjoni käigus

17037 59 184 Korrastamine märgalaks: 500 ha/a Metsastamine: 250-33 ha/a Konserveerimine: 2025: 30 450 ha/a

R, E 100 000 000 10 400 000

Aiandusturba kaevandamisest

pärineva heite vähendamine

58 574 339 243 10% (KHG heite vähendamise kogumõju

koos taastamisega 12%) aastaks 2030 ja

järk-järgult 0-netoheiteni liikumine

aastaks 2050, Plaanis on turbarevisjon

ning rikutud turbasoode

süsinikuemissioonide ja taastamise

uuring.

R, E 2 000 000

Mineraalväetiste kasutuse

vähendamine

44 688 59 072 Vähendamine 20% võrreldes 2021. aasta

tasemega, vajalik investeering

sensorsüsteemidesse

14 150 000 14 150 000

Märgalaviljelus 38 094 65 305 1000 ha/a, arvestatakse saamata jäänud

tuluga.

4 000 000

Biogaasijaamade rajamine 20 995 31 295 Avatakse 5-7 uut jaama aastaks 2030 riigi

toetusega, riigi toetusega, lisaks

biogaasijaamale on vaja investeerida ka

digestaadihoidlasse.

R, E 40 850 000 40 850 000

Säästlikkuse kriteeriumile

vastava biokütuse soodustamine

põllumajanduses ja

fossiilkütuse kasutuse

vähendamine

33 428 44 585 Kuni 5% diislikütusel traktoritest

asendatakse biometaanil sõitvate

veoautodega ja vähendatakse künnipõhise

tehnoloogia kasutamist võrreldes

otsekülviga

R, E 66 150 000 66 150 000

103

Meede Heite väh pot

2025-30 (t

CO2 ekv)

Heite väh pot

2031-40 (t CO2

ekv)

Meetme kirjeldus Vastu-

taja

Riik KOV ERA

Põllumajandusmaastike

mitmekesistamine läbi

maastikuelementide (nt

puudetukad, hekid jm) rajamise

ja valikulise metsastamise (sh

raadamise kompenseerimiseks)

7 152 55 914 1000 ha aastas, 2570 eurot/ha R, E 15 400 000

Turvasmuldadel põllumaa

viimine püsirohumaaks

67 856 116 325 18 000 hektarit, kuluga ca 477

eurot/ha, kokku aastani 2030.

8 600 000

Riigi laevad, v.a sõjalaevad,

süsiniku-neutraalseks

2000 5100 u 200 veesõidukit, üle 24 m laevu u 5 R 200 000 000

Riigisisesed parvlaevad ja -

ühendused süsinikuneutraalseks

8000 24 000 13 parvlaeva R 300 000 000

Sadamate infrastruktuuri meede kaudne mõju kaudne mõju Alternatiivkütustele üleminekuks

vajaliku laadimistaristu rajamine

sadamatesse

R 80 000 000

KOKKU 1 053 464 2 637 373

3 301 950 000 104 000 000 11 382 050 000

104

Kliimakindla majanduse seaduses seatud eesmärkide täitmine ja kavandatavate meetmete

elluviimine eeldab riigilt hinnanguliselt üle 3 miljardi euro ulatuses investeeringuid järgneva

15 aasta jooksul kuni aastani 2040, mida toetab üle 11 miljardi euro ulatuses erasektori

investeeringuid. Suurimad investeeringud seisnevad meretuuleparkide rajamise hoogustamises

ja elektrivõrgu tugevdamises, liinibusside üleminekus heiteta bussidele ja ühistranspordist

lähtuv planeerimises ning korterelamute rekonstrueerimises, samas toovad need meetmed ka

kõige rohkem tulu. Tulu ühiskonnale avaldub majanduse elavdamises investeeringute ja uute

kliimasõbralike ärimudelite esile kerkimise kaudu. Taastuvenergeetika investeeringud loovad

aluse ka suurema majandusliku mõjuga tööstuse arenguks. Samuti luuakse töökohti taristu

ehitamise ja hoonete renoveerimise käigus ning vähendatakse keskpikas perspektiivis

ebatõhusaid kulusid, nt soojamajanduses, transpordis. Suur osa investeeringutest on võimalik

ellu viia EL struktuuritoetuste ja heitkogustega kauplemise süsteemide tulude toel. Alates

2024.aastast suunatakse 100% heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest kliima- ja

energiaeesmärkide elluviimiseks, mille arvestuslik maht sel kümnendil on ca 200 miljonit eurot

aastas.

Taastuvenergia Koja hinnangul70 on riigi tulu 1000 MW meretuulepargi opereerimisperioodil

129 mln €/a. Põlevkivielektri tootmisest riigieelarvesse laekuvate tasude ja maksude puhul võib

vähemalt osaliselt prognoosida, et need asenduvad uute tasude või maksudega. Näiteks

Rohetiigri (2023) analüüsi kohaselt põlevkivielektri tootmise lõpetamine järel mõju

riigieelarvele märkimisväärselt ei muutu, sest eelarvesse laekuvad keskkonnatasud asenduvad

elektriaktsiisi tuludega (tulud kokku riigieelarves 2021. aastal 62 mln eurot ja 2040. aastal 66

mln eurot). Energiaportfelli muudatuste tulemusena saavutatavaks lisandväärtuseks hindas

Rohetiiger 2021. aastal 1,5 mld, 2031. aastal 2,9 mld ja 2040. aastal 3,7 mld eurot (Rohetiiger

2023). Seega ületab energiaportfelli ümberkujunemisest tekkiv lisandväärtus oluliselt (so 2-3

korda) tehtavaid investeeringuid, mis on u 1,1 mld eurot aastas vaatlusaluse perioodi

keskmisena. Osa lisandväärtuse kasvust tuleb energia tarbimise ja müügi suurenemisest ja osa

suurema lisandväärusega energiatootmisele üleminekust.

Põlevkiviõlitootmine panustab riigieelarvesse maksudena oluliselt rohkem kui elektritootmine

ehk 153 mln eurot 2022. aastal. Kohaliku omavalitsuse üksuste eelarves avaldub

põlevkivisektori kahanemine õlitootmise lõpetamise järel peamiselt kaevandamisõiguse tasude

ja vee erikasutuse tasude vähenemises. Otsene tulude kadumise risk ähvardab peamiselt kaht

omavalitsusüksust: Alutaguse vald ja Narva-Jõesuu linn. Sektori kahanemise mõju on suurim

Alutagusele, kus 2019. aastal moodustasid kaevandamisõiguse tasud 32% (3,8 mln eurot)

kohaliku omavalitsuse üksuse tuludest ja vee erikasutuse laekumise tasud 10% (1,2 mln eurot),

Narva-Jõesuus olid vastavad näitajad 3% ja 8% (kokku 825 000 eurot). Teistes Ida-Virumaa

omavalitsusüksustes moodustasid tasud kokku enamasti vähem kui 3% eelarvest. Negatiivseid

mõjusid on võimalik tasakaalustada pika üleminekuperioodiga ning avaliku sektori toetuste ja

erasektori investeeringutega majanduse ümberstruktureerimiseks. Õiglase ülemineku fondi

(ÕÜF) nii ettevõtluse kui ka sotsiaalmeetmed on valdavas osas suunatud negatiivsete mõjude

vähendamisele ja need katavad olulises osas põlevkivi energiatootmise sulgemisega seotud

mõjud ja osalt põlevkiviõli tööstuse sulgemisega seotud mõjud. Lisaks tuleb ka

keskkonnatasude süsteemi arendamisel eesmärgiks seada loodusvarade kasutamisega seotud

kahjulike mõjude vähendamine ning toetava majanduskeskkonna loomine kohalikele

kogukondadele. Üheks KOVide tulubaasi positiivselt mõjutavaks näiteks on 1. juulil 2023.

jõustunud tuulikutasu, mida makstakse uute tuulikute naabruses elavatele inimestele ja

70 https://www.taastuvenergeetika.ee/raportid-ja-analuusid/

105

kogukondadele.

Transpordisektori meetmete rakendamisel on oluline mõju riigieelarvele, kuna lühikeses ja

keskpikas perspektiivis suureneb investeeringute ja toetuste vajadus. Riigi jaoks odavamad

meetmed on ühistranspordist lähtuv planeerimine (nt hoonestu planeerimine vastavalt

väljaehitatud taristule ja ühistranspordipeatustele) ning ratta- ja jalgteede arendamine, mistõttu

neid peaks esmajoones rakendama. Need meetmed on rahaliselt tulusad, paiknevad

transpordihierarhias kõrgel astmel ning on üldiselt soodsate sotsiaalmajanduslike mõjudega.

Alternatiivkütuste tootmise hoogustamisel on suure ulatusega negatiivne mõju riigieelarvele

eelkõige suurte avaliku sektori investeerimiskulude ja toetuste tõttu vesinikusektori

väljaarendamiseks ning selle pika tasuvusaja tõttu, mida siiski tasandab suur

innovatsioonipotentsiaal ja uute töökohtade teke. Nende meetmete rakendamiseks vajab

valitsussektor lisatulusid. Mootorsõidukimaksu ja uue ELi HKSi jõustumise korral suureneb

investeeringuteks kasutatav riigieelarveline tulu, eriti kuna HKSi kauplemistulu saab kasutada

ainult kliimameetmete rahastamiseks. Nende meetmete abil on võimalik finantseerida teiste

meetmete kulusid ning ka muudel põhjustel on mõistlik neid meetmeid teiste (soodustavate)

meetmetega kombineerida. Pikaajaliselt väheneb kütuseaktsiisi laekumine, mis nõuab

maksusüsteemi muutmist, aga väheneb ka toetuste vajadus, kuna uued tehnoloogiad muutuvad

kättesaadavamaks ja odavamaks. Vähenevad riigieelarvelised tervishoiukulutused, kuna

väheneb õhusaaste ja mürareostus, mis vähendab südame- ja kopsuhaiguste riski ja suurendab

keskmiselt tervena ja töövõimelisena elatud aastaid, samuti väheneb liiklussurmade arv.

Kohaliku omavalitsuse üksuseid mõjutab ka üleminek heiteta busside kasutamisele suuremate

linnade linnaliinidel ja/või alternatiivkütustele väiksemate linnade ja maakonnaliinidel.

Probleeme võib tekitada uute busside võrdlemisi kõrge ostuhind, kuid samas on elektribussi

kogu omamiskulu 15 aasta jooksul madalam nii gaasi- kui ka diislibussi omast, mis tähendab

omavalitsusele pikaajaliselt kulude kokkuhoidu. Raskusi võib tekkida eelkõige väiksematel

linnadel ja valdadel, millel puudub raha uute busside hankimiseks ning mis võivad vajada

lühiajalist investeeringutoetust.

Üleminek heiteta bussidele nõuab ka elektrivõrgu tugevdamist. Tallinna linna näitel tarbiksid

551 elektribussi aastas maksimaalselt 64 GWh elektrit, mis teeb ca 1% Eesti riigi aastasest

elektritarbimisest. Elektribussil on võimalik päevas läbida ühe laadimisega 250 km, mis on

suurem kui Tallinna linnaliinibussi keskmine päevane läbisõit praegu (211 km). Seega puudub

vajadus laadijate jaoks liini lõpp-peatustes ning kogu vajaliku laadimise saaks teha kahes

peamises depoos (Kadaka ja Peterburi mnt). Kuna laadida on vaja öösel 6 tunni jooksul ca 300–

400 kWh, siis 50–70 kW laadijatega oleks üheaegsustegur 1 ning vaja on sama palju

laadimisotsikuid kui busse. Sellise laadimisprofiili puhul on vajadus kokku 73 000 amprit.

Elektrilevi hinnangul on 20% vajaminevast mahust olemas ning juurde oleks vaja 58 800

amprit. Tänase hinnakirja alusel oleks bussiettevõtte lisainvesteeringu vajadus ampritesse 13

mln eurot, mis teeb kilomeetri hinnale lisanduvaks kuluks 5 senti. Sõltuvalt sellest, kas

liitumine on madal- või keskpingel, kujunevad lõplikud ampritasud. Konkreetne vajadus aastal

2040 ja maksumus kujuneb tehnoloogiate, võrgu ja elektrituru arengu kombinatsioonis. Nii

elektribusside hindadele kui ka salvestustehnoloogiate hindadele prognoositakse langust,

mistõttu peaks analüüsima lisaks ampritesse investeeringutele ka kombineeritud lahendusi

teiste tehnoloogiatega. Heiteta sõidukina on võimalik kasutada lisaks elektribussidele ka

vesiniku kütuseelemendiga või vesiniku sisepõlemismootoriga busse.

106

7. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada uued rakendusaktid.

Kehtestada tuleb järgmised Vabariigi Valitsuse määrused:

1) „Kliimanõukogu põhimäärus“ eelnõu § 49 lõike 6 alusel (lisa 2)

Kehtestada tuleb järgmised ministri määrused:

1) „Nõuded kohaliku omavalitsuse energia- ja kliimakava kohta“ eelnõu § 37 lõike 3 alusel

(lisa 3).

2) „Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika, nõuded süsinikujalajälje

arvutamise lähteandmete ja tulemuste esitamisele“ eelnõu § 55 punkti 2 alusel, millega

täiendatakse ehitusseadustikku §-ga 695. Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 695

lõike 3 alusel (lisa 1).

3) „Hoone olelusringi süsinikujalajälje piirväärtused“ eelnõu § 55 punkti 2 alusel, millega

täiendatakse ehitusseadustikku §-ga 696. Määrus kehtestatakse § 696 lõike 2 alusel (lisa

1).

8. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Üldises korras jõustumine on vajalik selleks, et võimalikult

kiiresti luua õigusselgus valdkonnas, kus riik on küll rahvusvaheliste ja EL õigusaktide ning

siseriiklike strateegiadokumentidega võtnud endale tähtajalisi kohustusi hoida inimtekkeline

KHG heide tasakaalus sidumisega, st saavutada kliimaneutraalsus, kuid kuna seni ei ole seaduse

tasandil vahe ega sektoraalseid eesmärke seatud, ega põhimõtteid kinnitatud, ei saa olla ka

kindlust eesmärkide saavutamise osas.

Paragrahvi 29 lõige 5 jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril. Sättele on antud hilisem jõustumisaeg

arvestusega, et Riigikogu menetluses on maapõueseaduse täiendamise seadus, millega

peatatakse põlevkivi kaevandamise lubade andmine kuni 2026. aasta 1. jaanuarini. Selleks ajaks

peaks olema välja töötatud ja jõustuma maapõueseaduse muudatused, lähtudes kliimakindla

majanduse seaduses sätestatust. Eelnõukohase seaduse § 29 lõige 5 ei saa jõustuda varem, kui

lõppeb maapõueseadusesse viidatud eelnõuga lisatava sätte kohaldamise aeg, vastasel juhul

tekiks kahe seaduse vahel vastuolu.

9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumidele ja

Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks avalikule konsultatsioonile.

Eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks järgmistele töörühmades osalenud asutustele:

Agrone OÜ, BLRT Grupp, Ajalooliste Hoonete Ümarlaud, Aru Põllumajanduse OÜ, AS

Magnetic MRO, AS Tallinna Lennujaam, Asutajate Selts, Baltic Workboats AS, Eesti Biogaasi

Assotsiatsioon, Eesti Biokütuste Ühing, CleanTech Estonia (MTÜ Eesti Rohetehnoloogia Liit),

Digitaalehituse klaster, Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA, Eesti Arhitektide Liit, Eesti

Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Eesti Ehitusmaterjalide

Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Energeetikatöötajate Ametiühingute Liit, Eesti

Energia, Eesti Erametsaliit, Eesti Gaasiliit, Eesti Hotellide ja Restoranide Liit, Eesti

Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, Eesti

107

Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti

Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kinnisvara Korrashoiu Liit, Eesti Kinnisvarafirmade Liit,

Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Lennundusklaster, Eesti Logistika ja

Ekspedeerimise Assotsiatsioon, Eesti Loodusturismi Ühing, Eesti Meremeeste Sõltumatu

Ametiühing, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Eesti Metsatöötajate Ametiühing, Eesti

Omanike Keskliit, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Pangaliit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti

Puitmajaliit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon, Eesti

Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva-

ja Tekstiililiit, Eesti Taristuehituse Liit, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Transpordi- ja

Teetöötajate Ametiühing, Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit, Eesti Turbaliit, Eesti

Tuuleenergia Assotsiatsioon, Eesti Vegan Selts, Eestimaa Looduse Fond, Eestimaa Talupidajate

Keskliit, Ehituskeskus, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsioon, GreenDice AS, ITS Estonia, Kaamos Energy OÜ, Eesti Kaitsetööstuse Liit,

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Keemikute Ametiühing, SA Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti

Kunstiakadeemia, LCASupport, Lennuliiklusteeninduse AS, Liivimaa Lihaveis MTÜ,

Logistika ja Transiidi Assotsiatsioon, Eesti Loodusturismi Ühing, Maaelu Teadmuskeskus,

Eesti Maaülikool, Mahepõllumajanduse Koostöökogu, Eesti Masinatööstuse Liit, Melsum OÜ,

Merendusnõukoda, MTÜ Loomus, MTÜ Tartu Rattaliiklejate Selts, Muinsuskaitseamet, Eesti

Mööblitootjate Liit, Neste Eesti AS, Eesti Transpordikütuste Ühing, Paul-Tech OÜ, Eesti

Plastitööstuse Liit, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, Päästame Eesti Metsad

MTÜ, Eesti Raudteelaste Ametiühing, Research & Degrowth, Riigi Kinnisvara AS, Sadala

Agro OÜ, Eesti Sadamate Liit, AS SmartCap, SRC Group AS, Eesti Taastuvenergia Koda, AS

Tallink Group, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet, Tallinna Strateegiakeskus, Tallinna

Transpordiamet, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool (TalTech), TalTech Meresüsteemide

Instituut, TalTech Meretehnika Kompetentsikeskus, Tartu Ülikool, Eesti Tööandjate Keskliit,

TÜ Mereinstituut, Vabaühenduste Liit, Eesti Vesinikutehnoloogiate Ühing, Viru Keemia Grupp,

EMI (Estonian Marine and Manufacturing Initiative), BWB (Baltic Work Boats).

108

Rakendusaktide kavandid

Lisa 1

KAVAND

TARISTUMINISTER

MÄÄRUS

Hoone olelusringi süsinikujalajälje arvutamise metoodika,

nõuded süsinikujalajälje arvutamise lähteandmete

ja tulemuse esitamisele ning süsinikujalajälje piirväärtused

Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku §-de 655 ja 656 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala

§ 2. Terminid

2. peatükk

Hoone süsinikujalajälje arvutuse lähteandmed ja etapid

§ 3. Süsinikujalajälje arvutamine

§ 4. Süsinikujalajälje arvutamise etapid ja üldpõhimõtted

3. peatükk

Nõuded süsinikujalajälje arvutustulemuste esitamisele

§ 5. Nõuded arvutustulemuse esitamisele

4. peatükk

Hoone süsinikujalajälje piirväärtused

§ 6. Hoone süsinikujalajälje piirväärtus

5. peatükk

Rakendussätted

§ 7. Määruse rakendamine

§ 8. Määruse jõustumine

109

Lisa 2

KAVAND

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Kliimanõukogu põhimäärus

Määrus kehtestatakse kliimakindla majanduse seaduse § 49 lõike 6 alusel.

§ 1. Kliimanõukogu

§ 2. Nõukogu õigused ja kohustused (õigus saada infot ja tööks vajalikke dokumente,

seadusest tulenevad ülesanded ja kohustused)

§ 3. Nõukogu koosseis ja ametiaeg

§ 4. Nõukogu töö juhtimine (esimehe ja aseesimehe valimine, esimehe õigused)

§ 5. Nõukogu töö korraldamine (töövorm, koosolekute kokkukutsumise tingimused,

materjalide edastamine)

§ 6. Otsuse vastuvõtmine nõukogu koosolekul (kvoorum, hääletamine)

§ 7. Otsuse vastuvõtmine koosolekut kokku kutsumata (elektroonilise hääletamise ja

otsustamise kord)

§ 8. Nõukogu esindamise kord

§ 9. Nõukogu asjaajamise ja tehnilise teenindamise kord (protokollimine, dokumentide

säilitamine)

§ 10. Tasustamise kord (tasumäärad, maksmise kord)

§ 11. Määruse jõustumine

110

Lisa 3

KAVAND

KLIIMAMINISTER

MÄÄRUS

Kohaliku omavalitsuse energia- ja

kliimakava nõuded ja koostamise kord

Määrus kehtestatakse kliimakindla majanduse seaduse § 37 lõike 3 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

2. peatükk

Energia- ja kliimakava koostamine ja ülesehitus

§ 2. Energia- ja kliimakava koostamine

§ 3. Energia- ja kliimakava ülesehitus

§ 4. Üldosa

§ 5. Kliimamuutuste leevendamise osa

§ 6. Kliimamuutustega kohanemise osa

§ 7. Tegevuskava

§ 8. Kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmed

§ 9. Energia- ja kliimakava kooskõlastamine ja avalikustamine

4. peatükk

Eesmärkide täitmise seiramine, aruandlus ja uuendamine

§ 10. Eesmärkide täitmise seiramine

§ 11. Aruandlus

§ 12. Energia- ja kliimakava uuendamine

§ 13. Määruse jõustumine