Riigikohus_arvamus PSJV asjas 5-24-7

Villu Kõve

Riigikohus

Lossi 17

50093, Tartu

[email protected]

Teie 05.06.2024 nr 5-24-7/3

Meie 05.08.2024 nr 9-2/241124/2404452

Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-24-7

Austatud Riigikohtu esimees

Küsisite arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-24-7.

Leian, et riigihalduse ministri 26.02.2020 määruse nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete

energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (edaspidi ministri

määrus) § 19 lõige 2 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dega 94 ja 113.

Põltsamaa vald taotles riigisisesest meetmest toetust õppehoone energiatõhususe parendamiseks

ning korraldas projekti teostamiseks riigihanke. Riigi Tugiteenuste Keskus tuvastas hanke

läbiviimises puudusi, mille tõttu nõudis vallalt osa toetusest tagasi. Riigi Tugiteenuste Keskus

otsustas, et toetuse summast nõutakse tagasi 10 protsenti. Tagasinõude määra põhjendati muu

hulgas sellega, et ministri määruse § 19 lõike 2 kohaselt ei ole võimalik madalamat tagasinõude

määra kohaldada.

Seaduses puudub piisavalt selge, täpne ning piirangu intensiivsusele vastav volitusnorm, mis

annaks ministrile õiguse kehtestada toetuse tagasinõude määrasid ning määratleks, milliste

põhimõtete kohaselt tuleb ministril need määrad kehtestada.

Arvestades seda, et Tallinna Halduskohus pidas üht rikkumise kohta tehtud etteheidet

põhjendatuks, kuid teist mitte, võib 10-protsendisest määrast madalama tagasinõude määra

kohaldamine olla selles asjas asjakohane. Ministri määrusega sätestatud tagasinõude määrad ei

võimalda siiski madalama määra rakendamist. Kuna Riigikogu ei ole ministrit volitanud

tagasinõude määrasid kehtestama, on määrad sätestatud põhiseadusvastaselt.

I. Asjaolude lühikirjeldus

1. Kohtutoimiku andmete kohaselt oli sündmuste käik lühidalt järgmine:

 Põltsamaa vald taotles Põltsamaa valla õppehoone energiatõhususe parendamiseks toetust

riigisisesest meetmest „Energiatõhususe ja taastuvenergia edendamine avaliku sektori

hoonetes“.

2

 Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) rahuldas Põltsamaa valla taotluse 26.08.2021. Toetus

maksti välja ministri määruse alusel.

 Põltsamaa Vallavalitsus viis läbi riigihanke. Menetluse tulemusel sõlmiti edukaks

tunnistatud pakkujaga 15.03.2021 töövõtuleping.

 RTK tegi 24.11.2022 finantskorrektsiooni otsuse, mille kohaselt luges abikõlbmatuks

40 979,70 eurot (toetus moodustas sellest 25 227,21 eurot ja omafinantseering 14 752,69

eurot).

 Põltsamaa vallale heideti ette järgmisi puudusi:

1) vald valis välja pakkuja, kes ei vasta kvalifitseerimistingimustele, sest pakkujal oli

täitmata käibenõue ning sellega rikuti riigihangete seaduse (RHS) § 104 lõikes 8 ja § 98 lõikes

5 sätestatut;

2) sõlmitud hankelepingu tingimusi oli oluliselt muudetud, töövõtja garantiikirja esitamise

asemel oli rakendatud igakordset 10-protsendist kinnipidamist arvest. Sellega oli rikutud RHS

§ 123 lõikes 1 sätestatut. RTK leidis, et vastavalt rikkumise raskusele ning ministri määruse §

19 lõike 2 kohaselt tuleb rakendada 10-protsendist tagasinõude määra.

 Põltsamaa vald esitas RTK-le vaide, mille RTK jättis 02.02.2023 vaideotsusega

rahuldamata.

 Põltsamaa vald esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles RTK 24.11.2022

otsuse ning 02.02.2023 vaideotsuse tühistamist.

 Tallinna Halduskohus tegi 21.05.2024 otsuse (haldusasjas nr 3-23-518), millega rahuldas

kaebuse ning tühistas vaidlustatud haldusaktid. Seejuures tunnistas kohus põhiseadusega

vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata ministri määruse § 19 lõike 2.

 Põltsamaa vallale ette heidetud rikkumiste kohta leidis kohus, et käibenõude täitmise

kontrollimata jätmisega rikkus Põltsamaa vald riigihangete seadust. Garantiikirja

asendamist igakordse 10-protsendise arvest kinnipidamisega kohus rikkumiseks ei

pidanud.

II. Põhiseadusvastaseks tunnistatud norm

2. Tallinna Halduskohus jättis kohaldamata ja kuulutas põhiseadusvastaseks ministri määruse §

19 lõike 2: „(2) Kui toetuse saaja on rikkunud seoses hangete läbiviimisega talle käesolevas

määruses kehtestatud kohustusi, nõutakse sõltuvalt rikkumise raskusest tagasi 10, 25, 50 või

100 protsenti hankelepingule eraldatud toetusest.“

III. Asjassepuutuvus

3. Riigikohtu praktika kohaselt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte see,

mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja

kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKPJKo

22.11.2022, 5-22-6, p 23).

4. RTK kohaldas otsuse ja vaideotsuse tegemisel ministri määruse § 19 lõiget 2, mis sätestab, et

rikkumise raskusest olenevalt võib 10, 25, 50 või 100 protsenti toetusest tagasi nõuda. RTK

rakendas toetuse tagasinõudmisel 10 protsendi suurust määra.

5. Põhikohtuasja lahendamine sõltub sellest, kas vaidlustatud norm on põhiseaduspärane või mitte.

Põhiseaduspärasuse korral saab toetuse minimaalne tagasinõude määr olla 10 protsenti,

3

põhiseadusvastasuse korral saab jätta ministri määruses sätestatud toetuse tagasinõude määrad

tähelepanuta.

6. Kui vaidlustatud säte tunnistatakse põhiseadusvastaseks, tuleb RTK-l atmosfääriõhu kaitse

seaduse (AÕKS) § 1821 lõike 1 kohaselt seal nimetatud aluse või aluste esinemise korral teha uus

toetuse tagasinõudmise otsus. Kuna seadus ega määrus täpset toetuste tagasinõude korda ega

tingimusi ei sätesta, on üks võimalik lahendus tõlgendada norme süstemaatiliselt, arvestades

haldusmenetluse seadust ning senist praktikat. See tähendab, et toetust tagasi nõudes tuleb RTK-l

langetada kaalutlusotsus ning arvesse võtta kaalutlusõiguse eesmärki ning õiguse üldpõhimõtteid,

silmas tuleb pidada olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Selle

tõlgenduse kohaselt saab RTK esitada kaalutletud ja rikkumise suhtes proportsionaalse

tagasinõude ka määrust arvestamata.

Toetuse tagasinõudmise üldised alused on sätestatud AÕKS-is. Samas ei viita AÕKS § 1821 lõige

1 selgelt kaalutlusõiguse olemasolule. Kaalutlusõigust sätestavates normides viitavad

haldusorgani otsustusõigusele üldjuhul sõnad võib, on õigus, tohib vms. AÕKS § 1821 lõige 1

sätestab üksnes, et toetuse andja nõuab toetuse tagasi ning loetleb tagasinõude alused, kuid mitte

toetuse tagasinõudmise ulatuse. Eelnev ei tähenda siiski, et praegusel juhul oleks läbi

kaalutlusõiguse rakendamise võimalik vastuolu ületada põhiseaduskonformse tõlgendamise teel.

Määrade kehtestamiseks puudub volitusnorm ja isegi kui volitusnormi olemasolu jaatada, ei ole

see piisavalt selge ja täpne. Eelnevat silmas pidades saaks asuda ka seisukohale, et seaduses

täpsemate juhiste ja korra puudumise tõttu ei saa haldusorgan tagasinõuet esitada.

IV. Õiguslik alus

7. Määruse õigusliku alusena on märgitud AÕKS § 161 lõige 3:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt riigi eelarvestrateegias määratud meetmete

elluviimiseks võib tulu kasutamise eest vastutav minister kehtestada määrusega enampakkumisest

saadud tulu kasutamise tingimused ja korra.“

8. Määruse õiguslikuks aluseks võivad olla ka AÕKS § 1821 lõiked 1 ja 5 (kuigi neid sätteid ei ole

õigusliku alusena märgitud):

„(1) Toetuse andja nõuab toetuse tagasi, kui pärast kliimamuutuste leevendamiseks loodud

kauplemisskeemide alusel antud toetuse väljamaksmist selgub, et toetuse saaja:

1) on teadlikult esitanud valeandmeid;

2) ei ole täitnud toetuse väljamaksmise aluseks olevaid nõudeid;

3) ei ole kasutanud toetust sihipäraselt;

4) ei täida toetuse saaja kohustusi.

(5) Kliimamuutuste leevendamiseks loodud kauplemisskeemide alusel antud toetuse

tagasinõudmise ja -maksmise täpsustatud tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.“

V. Seisukoht

Määrade kehtestamiseks puudub volitusnorm

9. Leian, et ministri määrusega tagasinõude protsendimäärade sätestamine nõuab Riigikogu

selgesõnalist volitust ning et praegu selline volitus puudub.

4

10. Riigikohus on öelnud, et põhiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt peab kõik põhiõiguste seisukohalt

olulised küsimused otsustama Riigikogu ning nende oluliste otsuste tegemist ei tohi delegeerida

täitevvõimule. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid

üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes lisapiiranguid (vt RKPJKo

24.12.2002, 3-4-1-10-02, p 24; RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13, p 71).

11. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kohta sätestab seaduslikkuse põhimõtte põhiseaduse §

113.1 Põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata

sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse (RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00,

p 20).

12. Ka avalik-õigusliku toetuse tagasinõudmine on põhiseaduse § 113 kaitsealas. Riigikohus on

leidnud: „EL riigihanke reegleid rikkunud toetuse saajal tekkiv kohustus saadud toetus osaliselt

tagasi maksta on eripärane avalik-õiguslik kohustus, millele laienevad seda eripära arvestavad

nõuded. Tegemist on alusetult saadud soodustuse tagastamisega. Toetuste andmise ja kasutamise

üksikasjad on suures ulatuses määratud kindlaks seadusandja volitusnormide alusel antud

määrustega, mistõttu on asjakohane, et ka toetuste tagasinõudmise üksikasjad reguleeritakse

määruse tasandil. Kolleegium nõustub […], et ka kahju hüvitamiseks või rikkumise heastamiseks

ette nähtud kohustus võib olla PS § 113 kaitsealas“ (RKPJKo 28.06.2023, 5-23-2, p 64).

13. Põhiseaduse § 113 nähakse kui põhiseaduse § 3 lõikest 1 tulenevat seaduslikkuse põhimõtet

täpsustavat ning seaduslikkuse põhimõtet mõneti rangemini sisustavat sätet. Maksude ja

maksudega sarnaste avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamist on põhiseaduses peetud

sedavõrd oluliseks küsimuseks, et selle üle peab alati otsustama seadusandja, olgu rahaline

kohustus nii väike kui tahes. Maksude, lõivude ja maksusarnaste tasude formaalse õiguspärasuse

hindamisel riive intensiivsust sageli ei kaaluta. Põhiseaduse §-st 113 tulenevat riikliku maksu

seadusega sätestamise nõuet tuleb mõista nii, et see hõlmab ka maksumäära (RKPJKo 23.03.1998,

3-4-1-2-98, IV).

Loogiliselt võttes peaks Riigikogu kõigi põhiseaduse § 113 kaitsealas olevate avalik-õiguslike

rahaliste kohustuste määrad kehtestama ise või kui see on asjakohane, delegeerima otsustuse

tegemise piisava täpsusega volitusnormiga täitevvõimule. Nii tuleb ka mõnekümne euro suurune

maks, riigilõiv või tasu kehtestada seadusega. Vajaduse korral võib volitada täidesaatvat võimu

seda kohustust seaduses etteantud raamides täpsustama (nt maamaksumäärad, järelevalvetasud

jms). Riigikohus on struktuuritoetuste tagasinõudmiseks kehtestatud korrektsioonimäärade

volitusnormi põhiseaduspärasust hinnates siiski kaalunud ka riive intensiivsust.

14. Praegu pole ühtki normi, mis volitaks ministrit kehtestama tagasinõudmisel rakenduvaid,

protsentides väljenduvad määrasid. Selleks ei anna ministrile õigust AÕKS § 161 lõige 3 ega ka

AÕKS § 1821 lõiked 1 ja 5.

AÕKS § 161 lõige 3 reguleerib heitkoguste ühikute müügist enampakkumise teel saadud tulu

kasutamise tingimuste ja korra kehtestamist. Sellest normist ei saa tuletada toetuse tagasinõudmise

määrade reguleerimise õigust.

AÕKS § 1821 lõikes 5 nimetatud „tagasinõudmise ja maksmise täpsustatud tingimusi ja korda“ ei

saa tõlgendada selliselt, et „täpsustatud tingimused“ hõlmavad ka määrade kehtestamist.

1 PS § 113 on PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks avalik-

õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise korral (Riigikohtu üldkogu 21. veebruari 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-48-

16 , p 44).

5

Protsentides väljenduvate määrade kehtestamine ei ole seaduse täpsustamine, vaid uute reeglite

kehtestamine. Ka AÕKS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast võib järeldada, et lõike 5 puhul

on silmas peetud üksnes menetlusõiguslike küsimuste täpsustamist.2

15. AÕKS § 1821 lõikes 1 on sätestatud tagasinõudmise alused, aga mitte reegleid selle kohta,

millises proportsioonis ning mis põhimõtetest lähtuvalt toetust tagasi küsitakse. Ministri määruse

puudumisel otsustaks haldusorgan selle küsimuse kaalutlusõiguse kohaselt (vt p 6). Ministri

määruses on sätestatud tagasinõude määrad. Tagasi nõutavat summat määrates peab arvestama

ministri määratud protsente: summa peab olema kas 10, 25, 50 või 100 protsenti toetusest. Tagasi

nõutav summa ei saa olla näiteks väiksem kui 10 protsenti. See võib olla praegusel juhul ka oluline,

sest kohus leidis, et üks riigihangete seaduse rikkumise etteheide oli põhjendatud, teine mitte.

Järelikult võiks haldusorgan kaaluda ka 10 protsendist väiksemat tagasinõude esitamist, kui

ministri määrus seda võimaldaks.3

16. Ministri määruse seletuskirjas pole põhjendatud toetuse tagasinõudmisel konkreetsete

protsentide kehtestamist ega seda, miks on määratud sellised protsendid.4 Väärib märkimist, et

järgmise perioodi tulude kasutamist reguleerivas määruses on konkreetsete protsentide

sätestamisest loobutud ning RTK-le on jäetud tagasinõude suuruse otsustamisel kaalutlusõigus.5

17. Toetuse tagasinõudmine piirab omandipõhiõigust erineva intensiivsusega, olenevalt sellest,

kas tagasi nõutakse 2, 5, 10, 50 või 100 protsenti toetusest. Sellest, et tegemist oli toetusega, millele

toetuse saajal ei olnud subjektiivset õigust, ei saa järeldada, et riive ei saa olla intensiivne. Kui ka

väike eksimus toob kaasa suure tagasinõude ning tagasinõue otsustatakse korrektse õigusliku

volituseta määruse alusel, võib riive olla intensiivne.

Õiguspärasuse nõude eiramist pole kohane õigustada ka sellega, et toetuse saaja eksis riigihanke

korraldamise nõuete vastu. Kuigi rikkuja oli või pidi olema teadlik sellest, et toetust võidakse

ministri määruses ettenähtud määrade alusel tagasi nõuda, ei anna see seadusevastaselt kehtestatud

määrusele õiguslikku alust.

2Väljavõte seletuskirjast: „Eelnõu § 1821 lõikes 5 sätestatakse volitusnorm, mille kohaselt kliimamuutuste

leevendamiseks loodud kauplemisskeemide alusel antud toetuse tagasinõudmise ja -maksmise täpsustatud tingimused

ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Toetuse tagasinõudmise ja -maksmise menetlust eraldi

rakendusaktiga ei kehtestata, vaid see kehtestatakse konkreetse toetuse andmise määruses (AÕKS § 161 lg 3, 177 lg

2 või 180 lg 2 alusel). Selle volitusnormi eesmärgiks on täpsustada §-s 1821 sätestatut, kuna seadus annab alused

toetuse tagasinõudmiseks ja -maksmiseks, aga täpsem kord, kuidas toetus tagasi nõutakse ja makstakse, kehtestatakse

määrusega. Nt kuidas viiakse läbi toetuse tagasinõudmise menetlust, sh menetlustähtajad, samuti see, millal võib

toetuse tagasinõudmisest loobuda või makset ajatada. Samuti võimaldab volitusnorm kehtestada nõuded

täitedokumendi sisule. Mida selgemad on täitedokumendi menetlusreeglid ja sisunõuded, seda kindlam on hiljem viia

läbi täitemenetlust“ (tumedas kirjas rõhutused lisatud). (Vt atmosfääriõhu kaitse seaduse ja keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu (464) esimese lugemise seletuskiri, lk 24.) 3 Otsuses (finantskorrektsiooni tegemise ja taotluse rahuldamise otsuse muutmise kohta) on 10-protsendist määra

põhjendatud sellega, et meetme määruse § 19 lõike 2 kohaselt ei saa rakendusüksus väiksemat finantskorrektsiooni

määra rakendada (otsuse p 1.1.4, lk 5, samuti p 2, lk 12). 4 EIS toimik 19-1335, toetuse tagasinõudmise kohta lk 16. 5 Aastatel 2021–2030 lubatud heitkoguste ühikute enampakkumisel saadavast tulust kohaliku omavalitsuse asutuste

hoonete energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimusi ja korda reguleerivas 28.02.2022 määruse

nr 11 § 20 lõikes 2 on sätestatud, et RTK põhjendab toetuse tagasinõudmise või osalise tagasinõudmise otsuses toetuse

tagasimaksmise määra.

6

Põhiseaduslikkuse järelevalve laiendamine

18. Kui kohus siiski leiab, et AÕKS § 1821 lõike 5 alusel saab minister kehtestada tagasinõude

määrad protsentidena, tuleks põhiseaduslikkuse järelevalvet laiendada ning kontrollida ka selle

normi põhiseaduspärasust.

Leian, et säte ei vasta tagasinõude määrade kehtestamiseks piisavalt selge ja täpse volitusnormi

nõuetele. Kõnealuses asjas kohaldatavad õigusnormid erinevad oluliselt õigusnormidest, mida

kohaldati asjas nr 5-23-2. Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuste seaduse (STS 2014_2020) § 46

lõige 2 volitab selgesõnaliselt Vabariigi Valitsust määrusega kehtestama finantskorrektsiooni

ulatuse, mis on protsentides. Riigikohus leidis, et eraldivõetuna ei pruugi ka STS 2014_2020 § 46

lõige 2 vastata täpse ja selge volitusnormi nõuetele, kuid leidis, et norm on põhiseaduspärane, kuna

arvestatakse piirangu vähest intensiivsust ning normi tõlgendatakse süstemaatiliselt koostoimes

STS_2014-2020 § 45 lõikega 1 ja Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega.

Praegusel juhul puudub selgesõnaline volitus tagasinõude määrade kehtestamiseks, AÕKS-is

puuduvad ka toetuse tagasinõudmise põhimõtteid reguleerivaid sätted ning pole ka otsekohalduvat

Euroopa Liidu määrust.

Euroopa Komisjoni suunised ei ole praegusel juhul asjakohased ega kohustuslikud

19. Vastustaja on korduvalt viidanud Euroopa Komisjoni suunistele, millest tema hinnangul tuleb

juhinduda ka kõnealuses toetuse tagasinõudmise asjas. Finantskorrektsiooni otsuses (p 1.2.4) on

RTK selgitanud, et tugineb analoogia korras proportsionaalse määra väljaselgitamiseks muu

hulgas Euroopa Komisjoni 14.05.2019 rikkumiste juhendile nr C (2019) 3452 (suunised). Vaide

lahendamisel on RTK nõustunud vaide esitajaga selles osas, et toetuse saajale ei kohaldu

STS2014_2020 (vaideotsuse p 3.17), kuid vaideotsuses on märgitud: „Madalama

finantskorrektsiooni määra rakendamist käesoleva rikkumisega sarnaste juhtumite puhul ei näe

ette ka Euroopa Komisjon, mistõttu ei saa toetuse saajal tekkida eelkirjeldatu valguses õigustatud

ootust, et rakendatav finantskorrektsiooni määr peaks 10 protsendist veel madalam olema.“

20. Vastustaja on kohtumenetluses väitnud, et suunised kohalduvad juhul, kui toetuse saaja on

rikkunud riigihanke reegleid: „Otsuses viidatud Euroopa Komisjoni juhendi kohaselt kohalduvad

finantskorrektsiooni määrade suunised ka juhul, kui siseriiklike õigusnormide (sealhulgas

lepingutingimuste või lepingu sõlmimise tingimuste) kohaselt on sõnaselgelt nõutav, et Euroopa

Liidu rahaliste vahendite saajad peavad järgima siseriiklikke riigihanke-eeskirju või samalaadseid

õigusnorme“ (RTK vastus kaebusele, lk 8). 21. Euroopa Komisjoni suunised puudutavad Euroopa Liidu vahenditest makstud toetuste

tagasinõudmist.6 AÕKS-i alusel kehtestatud ministri määrus ei reguleeri Euroopa Liidu

vahenditest makstud toetuste, vaid lubatud heitkoguste ühikute enampakkumisel saadud tulust

makstud toetuste kasutamist ja tagasinõudmist (riigisisene meede). Heitkoguste ühikute

kauplemise süsteem on loodud Euroopa Liidu direktiivi alusel, kuid müügist saadud tulu laekub

riigieelarvesse (AÕKS § 161 lg 1). Liikmesriigid otsustavad selle üle, kuidas kasutada lubatud

6„Lisaks on need suunised kohaldatavad ka juhul, kui siseriiklike õigusnormide (sealhulgas lepingutingimuste või

lepingu sõlmimise tingimuste) kohaselt on sõnaselgelt nõutav, et ELi rahaliste vahendite saajad peavad järgima

siseriiklikke riigihanke-eeskirju või samalaadseid õigusnorme,10 isegi kui need toetusesaajad ise ei ole avaliku sektori

hankijad, nagu on kindlaks määratud direktiivides.“ (p. 1.2.2).

7

heitkoguste ühikute pakkumisest saadud tulu. Euroopa Liidu õigusaktides on küll reguleeritud, kui

suures mahus tuleb tulu kasutada kliimakaitse eesmärgil, kuid detailsemalt otsustavad

konkreetsete toetusmeetmete üle liikmesriigid.7

22. Kõnealust toetust ei makstud Euroopa Liidu vahenditest. Seega ei too riigihanke korraldamise

reeglite rikkumise tuvastamine praegusel juhul kaasa kahju Euroopa Liidu eelarvele.8 See

omakorda tähendab, et riigil ei teki kohustust Euroopa Liidu eelarvele tekitatud kahju riigieelarvest

hüvitada (vrd Riigikohtu otsusega asjas nr 5-23-2, punktid 79–81). Riik saab ise otsustada, millised

on proportsionaalsed tagasinõude protsendid, kuid see otsus tuleb teha lähtudes põhiseaduse

nõuetest.

23. AÕKS ei viita ühelegi eri perioodi struktuuritoetuste seadustest ega kasuta ka sellist mõistet

nagu finantskorrektsioon. Sellepärast on üllatuslik, et kõnealusel juhul tuginetakse sedavõrd

tugevalt struktuuritoetuste tagasinõudmist käsitlevale Euroopa Liidu õigusele ja pealtnäha

soovituslikele suunistele. See pole kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Riigisisesest abimeetmest

toetuse maksmise korral ei pea toetuse taotleja olema kursis Euroopa Komisjoni suunistega (mis

on pealegi soovituslikud), millest juhindutakse teises valdkonnas antavate toetuste

tagasinõudmisel. Ka meetme määruses ega seletuskirjas pole viidatud võimalusele, et toetuse

tagasinõudmisele võiksid kohalduda struktuuritoetusi puudutavad Euroopa Liidu õigusaktid.

24. Kui kohus peab seda võimalikuks, võiks õigusselguse huvides lisada lahendisse obiter dictum’i

Euroopa Komisjoni suunistest juhindumise ja õiguskindluse põhimõtte kohta. Isegi siis, kui isik

on osaliselt toetust saanud mõnest Euroopa Liidu fondist, võib olla väga keeruline avastada, et

tegelikult juhindutakse toetust tagasi nõudes soovitustest, mis on antud teises valdkonnas

õigusselguse loomiseks.

Euroopa Komisjon on soovitused andnud eelkõige selleks, et liikmesriigid teaksid, millistest

põhimõtetest lähtub komisjon struktuuritoetusi tagasi nõudes. Ühtlasi on liikmesriikidel soovitatud

juhinduda suunistes esitatud protsentidest ka enda tehtavates finantskorrektsioonides. Peale selle

on komisjon öelnud, et suuniseid võiks kohaldada igasuguste rikkumiste korral, mida avastatakse

Euroopa Liidu vahenditest toetuse saajate riigihangetes.

25. Mõistagi võib riigisisesest meetmest makstud toetuse tagasinõudmisel ning tagasinõude määra

kaalumisel võtta arvesse ka struktuuritoetuste valdkonnas väljakujunenud praktikat, sealhulgas

komisjoni suuniseid. Kui peetakse vajalikuks komisjoni suunistest juhinduda (nt toetust saanud ja

hanke reeglites eksinud isikutel „ei tohi olla ootust, et teda koheldaks Liidu õigusega vastuolus

oleval viisil“9), peaks isikuid sellest eelnevalt teavitama.

7 Direktiivi 2003/87/EÜ art 10 lg 3. 8 EL-i õiguse alusel on loodud moderniseerimisfond (vt direktiiv 2003/87/EÜ ), millest rahastatakse ka avaliku sektori

hoonete energiatõhususe projekte. Fond on loodud aastateks 2021–2030. Moderniseerimisfondist tehti Eestile esimene

väljamakse 15. detsembril 2021 ning rahataotlus oli esitatud 14. septembril 2021 (vt Moderniseerimisfondi

rakendamise aruanne 2021, lk 2, https://kliimaministeerium.ee/moderniseerimisfond). Praegusel juhul ei ole

moderniseerimisfondist ehk EL-i vahendite arvel väljamakseid tehtud. Põltsamaa valla taotlus toetuse saamiseks rahuldati 26.08.2021. Toetust maksti ministri määruse alusel, mis reguleerib aastatel 2015–2020 lubatud heitkoguste

ühikute enampakkumisel saadavast tulu osalist kasutamist (ministri määruse § 1 lg 1). Moderniseerimisfondist antava

toetuse kasutamise tingimusi ja korda reguleerib rahandusministri määrus. 9 RTK vastus kaebusele, lk 8.

8

Kokkuvõte

26. Riigihalduse ministri 26.02.2020 määruse nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete

energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (edaspidi ministri

määrus) § 19 lõige 2 on vastuolus põhiseaduse §-dega 94 ja 113. Toetuse tagasinõude määrad tuleb

sätestada seadusega või seadusega kehtestatud korrektse volitusnormi alusel.

Austusega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Kristi Lahesoo 693 8409

[email protected]

Ivika Nõukas 693 8419

[email protected]