Vastuskiri

Tere!

Milliseid veeanalüüse täpselt teha mereveest, et seda toiduna tarvitada on keeruline välja tuua. Meri on avatud veekogu ning merevee kvaliteeti mõjutavad nii looduslikud kui ka mitmed inimtegurid. Esimesena peaks jälgima, kas vesi on visuaalsel vaatlusel puhas – ei ole prügi, õlilaike, veeõitsenguid jm ning teisena millised võimalikud reostusallikad võivad lähedal olla (nt sadamad, heit- ja sadevee väljalasked jm), mis siis võiksid näidata, milliseid aineid/reostust veekogusse jõuab. Võib-olla kaaluda enne vee kasutamist vesi filtreerida, et vähendada vees nii erinevaid keemilisiühendeid ja -aineid, prügi, taimeosakesi, mikroorganisme jm.

Soovitame uurida, milliseid analüüse on juba veekogust tehtud. Näiteks veekogumite üle teostab seiret Keskkonnaagentuur ja järelevalvet Keskkonnaamet. Kuna piirkond jääb Tallinna lahte, siis tõenäoliselt peaks olema seal tehtud erinevaid seireid.

Kohalik omavalitsus ja terviseamet teostavad suplusveeseiret supluskohtades. Suplusvees määratakse kahe indikaatorbakteri (soole enterokokid ja E. coli) esinemist, et tuvastada võimalikku fekaalset reostust. Kontrollväärtused võimaliku fekaalse reostuse esinemiseks on toodud Sotsiaalministri 03.10.2019 määruses nr 63 „Nõuded suplusveele ja supelrannale1“ lisas 1 punktis 5. Haabneeme rannas teostatakse suveperioodil suplusvee seiret ning jälgitakse sinivetikate esinemist, seega vajadusel saab Haabneeme ranna tulemusi laiendada ka rannakõrval asuvale merealale. Haabneeme ranna analüüsidega saate tutvuda siin: https://vtiav.sm.ee/frontpage/show?id=115&active_tab_id=SV.

Joogiveeks kasutatava vee ohutust ja kvaliteeti hinnatakse Sotsiaalministri 24.09.2019. a määruses nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded¹“ toodud mikrobioloogiliste, keemiliste ning indikaator näitajate alusel. Mikrobioloogilised ja keemilised näitajad iseloomustavad otsest ohtu tervisele, seega kui need jäävad alla piirnormi, siis loetakse vesi joomiseks ohutuks. Indikaatornäitajad mõjutavad vee organoleptilisi omadusi ja näitavad vee üldist seisundit. Indikaatornäitajate piirsisalduste ületamisel võivad halveneda tarbijate vee kasutamise tingimused ning elukvaliteet, kuid otsest ohtu tervisele ei ole. Joogiveele on kehtestatud nõuded arvestusega, et inimene tarbib joogivett umbes 2 liitrit iga päev, seega vee ühekordne tarbimine kus mõne näitaja (boor, raud jm) sisaldus on normist veidi suurem, ühekordsel tarbimisel väiksemas koguses ei pruugi tervist mõjutada. Antud juhul kõiki joogivee keemilisi näitajaid ei oleks mõistlik määrata – oleneb milliseid keskkonnaseire andmed on juba olemas.

Pinnavee puhul tuleks kindlasti jälgida potentsiaalselt toksiliste tsüanobakterite ehk sinivetikate esinemist, sest mõned sinivetikate liigid võivad toota oma elutegevuse käigus ja lagunedes närvi- ja maksamürke (nt Läänemeres laialt levinud sinivetikas Nodularia Spumigena toodab toksiini nodulariin), mis keetes ei lagune. Sinivetikate esinemisest võib anda eelkõige märku vee värvuse ja läbipaistvuse muutus (samas võivad seda muutust põhjustada ka muu fütoplankton peale sinivetikate), veepinnal võib näha silmaga vaevu nähtavaid rohelisi või rohekaskollaseid kolooniaid – pisikesi niidikesi või mannatera suurusi tükikesi või võivad meenutada õietolmu, aga on pigem rohekat tooni, samuti võib vesi ja kaldaäär olla kaetud tiheda sinakasrohelise või valkja massiga. Mõnikord võivad sinivetikad tekitada ka vahtu. Samuti võivad lagunevad sinivetikad levitada ebameeldivat mädanemise või kopituse lõhna. Sinivetikate esinemist saab ka ise testida: 1) Klaasitest - täida klaas vetikarikka veega ning lase sellel seista vähemalt tund aega. Kui rohelised osakesed tõusevad pinnale, siis tõenäoliselt on tegemist sinivetikatega. 2) Pulgatest – proovige tõsta vetikaid pulgaga. Kui vetikad jäävad pulga külge kinni, siis ei ole tegemist sinivetikatega. Kui vetikad pulga külge kinni ei jää, siis sellisel juhul on tegemist sinivetikatega. Sinivetikaid pulgaga veest välja tõsta ei saa.

Läänemeres tekivad sinivetikate massõitsengud eelkõige avamerel, mis siis sobivate tuulte ja hoovustega rannikule lükatakse. Seega põhja ranniku randades võivad sinivetikate kogumid tekkida ootamatult ja sama ootamatult võivad need ka kaduda (olenevalt tuulte suunast, tugevusest, sademete hulgast jm). Kui rannas on tuvastatud massiliselt sinivetikate esinemine, siis võivad sinivetikate toksiinid püsida vees u kuni kaks nädalat. Sinivetikate liike ja hulka määravad vajadusel TÜ Mereinstituudi teadurid. Sinivetikate toksiine Eetsi laborites ei määrata. Rohkem infot sinivetikate kohta terviseameti veebilehel: https://www.terviseamet.ee/sites/default/files/Keskkonnatervis/sinivetikad_ehk_tsueanobakterid.pd.pdf.

Kuna sinivetikad võivad mõnikord toota mürke ja teinekord mitte või toodavad mürke erinevas koguses, siis sinivetikate õitsengute korral ei ole kunagi täpselt teada kui palju mürke võib vees olla. Seega tuleks olla sinivetikate õitsengute korral alati ettevaatlik ning soovitame mitte tarbida sellist vett joogiks, toiduvalmistamiseks või kastmiseks. Tõenäoliselt paari lonksu allaneelamisest ei juhtu midagi, samas oleneb see jällegi inimese tundlikkusest.

Lugupidamisega