Väljaminev kiri

Aadress: Lubja 4, Tallinn, 19081; registrikood: 74001728; telefon: 620 0100; faks: 620 0000; e-post: harjumk.info@kohus.ee.

Lisainfo: www.kohus.ee

Arvamus kriminaalmenetluse

seadustiku ja riigi õigusabi seaduse

muutmise seaduse eelnõule

(kohtumenetluse ratsionaliseerimine)

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Tänan võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku ja riigi õigusabi

seaduse muutmise seaduse eelnõule.

Eelnõuga tutvumise järgselt laekusid Harju Maakohtu kohtunikelt alljärgnevad tähelepanekud.

Üldiselt peetakse kõnealust eelnõud vajalikuks ning toetatakse seaduste muutmist pakutud

viisil. Mõnes aspektis vajaks eelnõu siiski täpsustamist või täiendamist.

Kriminaalmenetluse seadustik

 Eelnõu punktis 11 on muudatusena ette nähtud KrMS täiendamine §-ga 272.

Küsitavusi/arusaamatust tekitab eelnõu § 272 lg 3, mis sätestab järgmist: „ ühes kriminaalasjas

täidab eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik. Kui eeluurimiskohtuniku

ülesanded jagunevad käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt kahe kohtu vahel, täidab

kummaski kohtus eeluurimiskohtuniku ülesandeid võimaluse korral üks kohtunik.“

Nn „ühe kohtuniku reegli“ kehtestamisel on aga jäetud tähelepanuta, et sellisel juhul peaks

justkui eeluurimiskohtunikud pidevalt ja kõik nö valves olema (va plaanilised puhkused).

Graafikujärgne valve kaotaks sellisel juhul oma mõtte, kuivõrd graafiku koostamisel ei saa

paraku arvestada/ette näha, millal ühe või teise toiminguga konkreetse eeluurimiskohtuniku

Teie 03.07.2024 nr 8-1/5240-1

Meie 20.08.2024 nr 6-3/24-265

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiitsministeerium

info@just.ee

poole pöördutakse ning millal on samas asjas vaja teha täiendavaid menetlustoiminguid, mis

KrMS muudatuse kohaselt kuuluksid taas selle sama kohtuniku poolt lahendamisele. Praegune

graafikujärgne valve vähemalt Harju MK-s tagab selle, et (eeluurimis)kohtunikul on võimalik

planeerida teisi toiminguid/kohtuistungeid (sh pikalt planeeritud üldmenetlusi) valvevälisele

ajale. KrMS § 272 lg 3 muudatus sellise võimaluse aga kaotaks. Harju MK-s on hetkel 5

eeluurimiskohtunikku ning arvestades süüteoasju arutatavate kohtunike koguarvu, ei ole siiani

kunagi probleemiks olnud see, et isegi kui kõik 5 eeluurimiskohtunikku puutuvad konkreetse

kohtuasjaga eeluurimise staadiumis kokku, et seda hiljem ei oleks enam kellelegi jagada. See

idee oleks pädev sellisel juhul kui kõik süütegusid lahendavad kohtunikud oleks ühtlasi ka

eeluurimiskohtunikud, aga vähemalt Harju MK-s seda ei ole. Kui selline olukord peaks aga

kunagi aktuaalseks muutuma, siis saaks ja peaks seda sama põhimõtet reguleerima kohtusiseses

tööjaotusplaanis. Seaduse tasandil selliseks muudatuseks vajadust ei ole ja see kitsendab liiga

maakohtu võimalusi ise oma tööd planeerida.

 Eelnõu punktis 50 on muudatusena ette nähtud KrMS § 145 muutmine ja uus sõnastus.

Arusaamatusi tekitab KrMS § 145 lg 5 ls 1, mis sätestab: „ kui käesolev seadustik ei nõua

määruse vormistamist eraldi dokumendina, võib eeluurimiskohtunik või kohus määruse teha

pealdisena lahendataval taotlusel, kordamata taotluse sisalduvaid andmeid ja põhjendusi“.

Seletuskirjas on kirjutatud järgmist: „ Seetõttu annab lõige 5 kohtule võimaluse pealdisena

vormistada kõiki määrusi, mille kohta seaduses ei ole otsesõnu öeldud, et see tuleks eraldi

dokumendina vormistada“.

Arusaamatuks jääb, mida on silmas peetud nõude all – mille kohta seaduses ei ole otsesõnu

öeldud, et see tuleks dokumendina vormistada. Kuidas sisustada „otsesõnu öeldud“. Nii tuli

14.08.2024 arutelul A. Kanguriga välja, et pealdisega võiks justkui rahuldada ka nii

jälitustoimingu taotlust (KrMS § 1264) kui ka vara arestimise taotlust (KrMS § 142). Samas on

väga paljudes KrMS §-des siiski esialgse lugemise pinnalt otsesõnu öeldud, et prokuratuuri

taotlus tuleb lahendada määrusega, mida saakski tõlgendada seletuskirjast lähtuvalt, et

„otsesõnu on öeldud, et see tuleks eraldi dokumendina vormistada“. Mida omakorda toetab

tegelikult ka kavandatav KrMS § 145 lg 1 ja lg 2.

Nii sätestab KrMS § 1264 lg 1, et jälitustoimingu võib teha prokuratuuri või

eeluurimiskohtuniku kirjalikul loal. Eeluurimiskohtunik otsustab loa andmise määrusega

prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel. Eeluurimiskohtunik vaatab prokuratuuri põhjendatud

taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub selle andmisest.

KrMS § 142 lg 2 sätestab, et vara arestitakse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku

määruse või kohtumääruse alusel, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud erandit.

Samas, kui vaadata kehtiva seaduse sõnastust ning ka kavandatavat eelnõud, siis nt kahe eelpool

nimetatud seaduse sättes sõnastustes muudatust ette nähtud ei ole.

Tegelikult sätestab ka KrMS § 130 lg 2, et kahtlustatava või süüdistatava võib vahistada

prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta

võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid ning

vahistamine on vältimatult vajalik. On muidugi üheselt mõistetav, et vahistamismäärus ei saaks

olla pealdisega lahendatav määrus ja eeldab siiski (eeluurimis)kohtuniku sisulist otsustust ja

motiveeritud kohtumäärust. Ja seadus näeb ka ette, et kohtuniku juurde toimetatakse

küsitlemiseks kahtlustatav või süüdistatav. Ei saa ainuüksi ka sel põhjusel, et kas prokuratuuri

taotluse lahendamine toimub kellegi küsitlemise või kohtuistungi korraldamise kaudu (nt

vahistamine, ajutise lähenemiskeelu kohaldamine jne) või kuulub taotlus lahendamisele

kirjalikus menetluses, anda alust eristamiseks, et nt kirjaliku menetluse määrused saab

lahendada pealdisega eeluurimiskohtuniku poolt.

Nii on rida määruseid, mille korral eeluurimiskohtunik peab kohtuistungi korraldama, kohased

pealdisega lahendamiseks: nt ajutise lähenemiskeelu kohaldamine (KrMS § 1411), tunnistaja

anonüümseks tunnistamine (KrMS § 67). Toetame igati ettepanekut, et võimalikult palju

taotlusi saaks lahendada pealdisena (mh jälitustaotlused), aga seaduseelnõu vajaks selgemat ja

konkreetsemat sõnastust, et seadusandja tahe oleks kõigile üheselt mõistetav ja sätted ei oleks

üksteisele vasturääkivad, ebaselged või üksteist välistavad.

 Eelnõu muudatused seoses lühimenetlusega.

Eelnõu punktis 90 muudetakse paragrahvi 238 järgmiselt

„(1) Kohus teeb nõupidamistoas ühe järgmistest lahenditest:

3) tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile ja suunab määrusega süüdistusakti üldmenetluses

kohtu alla andmise otsustamiseks jagamisele, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused

või kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.“;

Hetkel näeb kehtiv seadus ette, et KrMS § 2351 lg 1 p 3 alusel tagastatakse kriminaaltoimik

prokuratuurile menetluse jätkamiseks, kui kohus ei nõustu kriminaalasja lahendamisega

lühimenetluses. Praktikas tähendab see näiteks seda, et kriminaaltoimik tagastatakse

prokuratuurile, kui asja materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks (vrd sarnane

alus, kui asi on juba kohtuistungile määratud KrMS § 238 lg 1 p 2), s.o ette näha, et tegelikult

võib süüdistatava tegevus vastata raskemale kvalifikatsioonile.

Kavandatava eelnõuga kaob võimalus tagastada KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel kriminaaltoimik

menetluse jätkamiseks prokuratuurile põhjusel, et asja materjalid ei ole piisavad selle

lahendamiseks lühimenetluses ning asi liiguks otse üldmenetlusse. See tähendab, et kui nt aja

jooksul selgub tõendatuse aspektist mingeid uusi olulisi asjaolusid, ei ole selles asjas kohtueelse

menetluse kordamine (naasmaks lühimenetlusse) enam võimalik. Seejuures – kuigi KrMS §

2371 lg 1 järgi saaks ka tulevikus teoorias liikuda üldmenetlusasjas lühimenetlusse – ei saaks

eelnõu seletuskirja kohaselt enam süüdistusakti täiendada (vt eelnõu selgitus p 101 osas, lk 40).

Seega pole ilmselt võimatu, et n-ö kehvalt uuritud asi liigub lühimenetlusest üldmenetlusse,

tõendite ja süüdistuse täiendamine ei ole enam võimalik. Selline lahendus ei ole kindlasti

õiguskorra kaitsmise huvides.

Samuti tuleb kavandatava KrMS § 238 lg 1 p 3 järgi asja üldmenetluses jätkata juhul, kui nt

süüdistatav loobub istungil lühimenetluse taotlusest. Seega tekiks kohtutele koheselt

lisakoormus, sest asja tuleb lahendada tunnistajate ja kannatanute osavõtul. Lühimenetluses

lahendatakse sageli laialt levinud ja paljude episoodidega kuritegusid (nt poevargused).

Üldmenetluse korral tuleks kutsuda kohtusse nt turvameestest tunnistajad, kannatanute

(kauplused) esindajad jne. Probleemi ei lahenda ka see, et sellisel viisil üldmenetlusse liikuvad

asjad võiksid lõppeda kokkuleppega. Põhjus, miks paljud asjad on kohtusse saadetud

lühimenetluses seisneb ka selles, et kokkuleppeks pakutavad karistused ei ole süüdistatavale

vastuvõetavad. Enamikel KarS § 424 järgi kvalifitseeritud juhtudel ei nõustu süüdistatavad

lisakaristuse kohaldamisega või lisakaristuse määraga. Korduvkaristatud poevargad loodavad

uues asjas kokkuleppega taas varasematega sarnast kerget karistust. Karistuse eesmärkide

saavutamiseks ei ole aga sellised järeleandmised kokkuleppemenetluse tarbeks põhjendatud ja

asi saadetakse kohtusse lühimenetluse korras.

Eelnevast järelduvalt muutuks kriminaalmenetlus senisest kohmakamaks ning menetlejate

koormus suureneks. See oleks aga vastuolus eelnõu eesmärgiga. Lisaks ei ole mõistetav, millist

praktikas ilmnenud probleemi muudatus lahendaks. Nimetatust lähtuvalt palume kaaluda

vastava muudatuse välja jätmist.

 Eelnõu Punktis 113 on lisatud § 262 (4), mis sätestab, et kui kohus tunnistab

eelmenetluses tõendi lubamatuks, on tõendit esitada soovinud poolel õigus esitada sama

asjaolu kohta muid tõendeid. Pool teeb tõendi teistele kohtumenetluse pooltele esimesel

võimalusel kättesaadavaks.

Jääb natuke arusaamatuks selle sätte mõte. Kas „muude tõendite“ all peetakse silmas juba

süüdistusaktis või kaitseaktis nimetatud muid tõendeid või seal nimetamata tõendeid. Viimasel

juhul võib aga tekkida olukord, kus kohtumenetluses hakatakse läbi viima uut eeluurimist. Kui

kohus on kriminaalasja juba enda menetlusse võtnud, siis pooled, kelle lubamatut tõendit pole

eelmenetluses vastu võetud, võivad hakata kohtult taotlema mingite täiendavate tõendite

kogumist selle lubamatu tõendi kompenseerimiseks. Seega see säte justkui ei sunni pooli

pingutama, et nende tõendid oleks juba eelmenetluse hetkeks korrektselt kogutud ja

vormistatud, sest selle sätte alusel on võimalik kõike „tagaukse kaudu“ parandada.

Alternatiivselt võiks siia sätte juurde lisada klausli „kui see ei pikenda ebamõistlikult

kohtumenetlust või ei ole seotud ülemäära ressursimahuka tegevusega (välismaa

õigusabitaotlused jne) vms“.

 Eelnõu Punkti 115 järgi paragrahvi 263-1 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises

sõnastuses:

„(11 ) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse võib kohus jätta läbi vaatamata lisaks

käesoleva seadustiku § 296-2 lg-s 1 nimetatud alustele ka põhjusel, et see oma mahukuse või

keerukuse tõttu takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist.

(12 ) Määruse peale, millega kohus jätab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi

vaatamata, võib kannatanu esitada määruskaebuse. Määruskaebuse lahendamisel tehtud

ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav.“;

Kuna karistusõigus on kõige rohkem põhiõigusi piirav menetlus, siis peakski ta suures osas

kindlasti keskenduma ja olema orienteeritud süüküsimuse lahendamisele. Seetõttu on § 263-1

täiendus tervitatav, et anda kohtule võimalus just suuremahulistes kriminaalasjades eraldada

tsiviilvaidlus süüküsimuse lahendamisest. Väga tihti on näha, et süüküsimus on muutunud

teisejärguliseks ning põhiline vaidlus käibki tsiviilhagide ümber. Iseenesest võimaldaks seda

sätet alternatiivselt täiendada veel ka lisaklausel „ja kui kohus on veendunud, et kannatanu on

võimeline enda huvisid mujal menetluses realiseerima“. See on aktuaalne just näiteks

majandusasjades, kus kannatuteks võivad olla finantsasutused (pangad) jm juriidilised isikud,

kes ilmselgelt saavad oma huvisid ka mujal realiseerida, kui nad on kriminaalasjas palganud

lepinguliseks esindajaks vandeadvokaadi. Samas isikud, kelle jaoks on õigusabi teenuse

ostmine liialt kallis ja kes ilmselt mujalt abi ei saa, tema tsiviilvaidlused tuleks lahendada

jätkuvalt koos süüasjaga. Samuti tuleks rohkem esile tõsta, kas alternatiivse lahendusena või

täiesti ainukese lahendusena ka olemasolevat KrMS § 306 lg 1 p 11 sätestatud kohtu võimalust

„või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju“, mis praktikas pole kasutust leidnud, aga sisuliselt

annaks võimaluse juba praegu „Briti mudeli“ laialdasemaks rakendamiseks tsiviilhagi asemel.

 Eelnõu Punktis 117 täiendatakse paragrahvi 268 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises

sõnastuses:

„(7) Kui kohus pärast kõikide prokuratuuri tõendite uurimist leiab, et ei ole tuvastatud

kuriteosündmust ega kuritegu või ilmselgelt ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud

süüdistatav, võib kohus pärast poolte seisukoha ärakuulamist selle kuriteo osas kohtulikku

arutamist mitte jätkata ja süüdistatava õigeks mõista. Edasise arutamiseta õigeks mõistmise

taotluse rahuldamata jätmist ei pea põhjendama

Kas „pärast kõikide prokuratuuri tõendite uurimist“ tähendab seda, et läbitud on ka KrMS §

297 korras esitatud tõendite voor. Või kohus ei annagi enam võimalust KrMS § 297 tõendite

vooru jaoks ja pärast „kõikide prokuratuuri tõendite uurimist“ tähendab ainult süüdistusaktis

algselt nimetatud tõendeid. Kui eelmenetluses on mingid tõendid juba lubamatuks tunnistatud,

siis samas eelnõu kavandatav § 262 lg 4 muudatus annaks pooltele võimaluse lubamatuks

tunnistatud tõendi asemel esitada täiendavaid tõendeid

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi

kohtu esimees