Kiri

EELNÕU

VABARIIGI VALITSUS

ISTUNGI PROTOKOLL

Tallinn, Stenbocki maja

22.08.2024

Päevakorrapunkt nr …

Eesti seisukohad laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamise Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi uuesti sõnastatud versiooni eelnõu kohta

1. Kiita heaks järgmised justiitsministri esitatud seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste seksuaalset

kuritarvitamist kujutava materjali vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse

2004/68/JSK (uuesti sõnastatud), eelnõu kohta:

1.1. Toetame algatuse eesmärki ajakohastada ja täiendada kehtivat direktiivi, et tõkestada,

ennetada ja vähendada laste seksuaalset väärkohtlemist, sealhulgas laste seksuaalset

kuritarvitamist kujutava materjali tootmist ning levitamist, järgmiste erisustega.

1.2. Peame oluliseks kõigi direktiivi algatuses sätestatud kuriteokoosseisude ja meetmete puhul

õigusselguse, proportsionaalsuse ja piisava määratletuse tagamist. Oluline on tagada

erinevate Euroopa Liidu õigusaktide mõistete ja sätete omavaheline kooskõla ning vältida

õigusaktide sisu dubleerimist. Toetame üksnes minimaalset ühtlustamist.

1.3. Toetame direktiivi algatuses valdkondlike mõistete ajakohastamist ning mõistekasutuse

kooskõlla viimist tunnustatud rahvusvaheliste standarditega.

1.4. Toetame direktiivi kohaldamisalasse hõlmatud infoühiskonna vahendusteenuste osutajate

suhtes piiratud vastutuse põhimõttest lähtumist. Kriminaalvastutust infoühiskonna teenuse

osutajatele laiendav säte peab tagama teenuseosutajate õiguskindluse, et oleks selge, kellele

säte kohaldub.

1.5. Eesti leiab, et kuritegude aegumise ja ohvri poolt hüvitise nõudmise tähtaegade

reguleerimine läheb kaugemale, kui hädavajalike miinimumnõuete sätestamine ja sellel on

mõju tervele meie õigussüsteemile. Võimalikud erireeglid peavad olema asjakohaselt

põhjendatud ning sobituma üldisesse riigisisese karistusõiguse süsteemi. Me ei toeta

aegumise tähtaegade sätestamist Euroopa Liidu tasandil.

1.6. Peame jätkuvalt oluliseks siseriiklikku koordinatsiooni ennetuses, ohvrite toetamisel, laste

seksuaalse väärkohtlemise trendide analüüsil jms. Liikmesriikidele peab ennetustegevuse

ja ohvriabi korraldamisel jääma paindlikkus oma siseriiklike süsteemide ja protsesside

kujundamiseks, sealhulgas vabadus otsustada konkreetsete ülesannete ja pädevuste jaotuse

üle asjakohaste asutuste vahel.

1.7. Toetame statistiliste andmete kogumise ja edastamise ning uuringute läbiviimise

tähtsustamist direktiivis, kuid vältida tuleks sellega kaasnevat liigset halduskoormust ning

liikmesriikidele peaks rakendamisel jääma piisav paindlikkus. Eesti ei pea kohaseks

ennetusmeetmete kohta andmete kogumise, elanikkonnauuringute läbiviimise ega

teadusuuringute toetamise kohustuse määratlemist.

2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud

seisukohti.

3. Justiitsministeeriumil teha punktis 1 nimetatud seisukohad teatavaks huvirühmadele, kes

olid kaasatud seisukohtade kujundamisesse. Riigikantseleil esitada ülaltoodud punktis 1

nimetatud eelnõu ja seisukohad Riigikogu juhatusele ja teha need teatavaks Eestist valitud

Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist nimetatud Euroopa Majandus- ja

Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele.

Kristen Michal Taimar Peterkop

Peaminister Riigisekretär

1

SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse otsuse juurde

„Eesti seisukohad laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamise Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi uuesti sõnastatud versiooni eelnõu kohta“

1. Sissejuhatus Vabariigi Valitsuse seisukohad esitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu

kohta, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste seksuaalset

kuritarvitamist kujutava materjali vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse

2004/68/JSK (uuesti sõnastatud) (edaspidi direktiivi eelnõu, algatus).

Direktiiv on jõus juba 2011. aastast peale ning sellega on paika pandud ühesugune tase, kuidas peab lapsi kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides seksuaalsete kuritegude eest kaitsma, millised teod peavad olema karistatavad ja kuidas selliseid kuritegusid ära hoida. Tehnoloogia areneb kiiresti ja paljud kuriteod on kolinud üha enam internetti, nii ka laste vastu suunatud seksuaalkuriteod. Seetõttu vajab 2011 aasta direktiiv muutmist ja täiendamist, et ajaga kaasas käia. Uute normidega laiendatakse kuritegude määratlusi ning kehtestatakse rangemad karistused ja spetsiifilisemad ennetustegevuse ja ohvriabi nõuded. Uued kuriteod hõlmavad laste seksuaalse väärkohtlemise ülekandmist reaalajas ning laste väärkohtlejatele mõeldud juhendite omamist ja vahetamist. Ettepanekuga pikendatakse ajavahemikku, mille jooksul ohvrid saavad teatada kogetud seksuaalsest väärkohtlemisest ja kuriteo toimepanija vastu kaebuse esitada. Uute normidega antakse ohvritele ka õigus rahalisele hüvitisele.

Eesti toetab direktiivi ajakohastamist. Uute tehnoloogiate kiire arengu ja laia leviku tõttu on oluline, et karistatav oleks ka tehisaru poolt või süvavõltsinguid kasutades loodud materjal, millel kujutatakse laste seksuaalset väärkohtlemist. Süvavõltsing tähendab näiteks muuhulgas seda, et kokku pannakse ühe inimese nägu ja teise inimese keha ning luuakse niimoodi pilte ja videoid, milles need inimesed teevad asju, mida nad kunagi päriselt pole teinud. Eesti jaoks on samas oluline, et direktiivi sisu oleks selge ja arusaadav. Kui mingi reegel või põhimõte on mõnes Euroopa Liidu õigusaktis juba kirjas, siis seda ei peaks selles direktiivis üle kordama, sest muidu on raske aru saada, millisest Euroopa Liidu õigusaktist milliseid norme otsima peaks.

Lisaks mitmetele väga vajalikele muudatusettepanekutele on direktiivi uusversioonis ka neid, millega ei ole lihtne nõustuda, sest Eesti jaoks on oluline säilitada oma riigisisese karistusõiguse terviklikkus ja toimimise loogika. Näiteks pakkus Euroopa Komisjon välja, et laste vastastel seksuaalkuritegudel võiksid olla väga pikad aegumistähtajad (sõltuvalt kuriteo raskusastmest 20, 25 või 30 aastat ohvri täisealiseks saamisest). Eesti leiab, et aegumise ja ohvri poolt hüvitise nõudmise tähtaegade reguleerimine läheb kaugemale, kui hädavajalike miinimumnõuete sätestamine. Võimalikud aegumise erireeglid peavad olema asjakohaselt

põhjendatud ning sobituma riigisisese karistusõiguse süsteemi. Ajakohastatud direktiivi vastuvõtmisel on vajalik täpsustada karistusseadustikku, võib-olla ka

kriminaalmenetluse seadustikku ja ohvriabi seadust. Tõenäoliselt kasvab laste vastu

suunatud seksuaalkuritegudest teavitamine ja õiguskaitseorganite menetluskoormus, millega

kaasneb ka mõju riigieelarvele. Eesti praegune kuriteoohvri hüvitise süsteem ei kata ära

eelnõus toodud kompensatsiooni ulatust ning direktiivi sellisel kujul vastuvõtmine tooks kaasa

täiendavaid kulusid lapsohvri toetamisel.

2

Direktiivi eelnõu1 esitati Euroopa Komisjoni poolt 06.02.2024.a. ning selle eesmärk on

esialgset direktiivi ajakohastada ja täiendada, et võtta arvesse viimase aja muutusi ja

tehnoloogilisi trende, tagada tõhusam uurimine ja süüdistuste esitamine ning tugevdada nii

laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ennetamist kui ka ohvrite abistamist.

Direktiivi uuestisõnastamisega viib komisjon muuhulgas ellu juulis 2020 avaldatud teatise „ELi

strateegia, mis käsitleb tulemuslikumat võitlust laste seksuaalse väärkohtlemise vastu“

eesmärke. Nimetatud strateegias toodi esile vajadus hinnata, kas kehtiv direktiiv2, mis käsitleb

laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust on

eesmärgipärane, võttes arvesse viimase kümne aasta jooksul toimunud ühiskondlikke ja

tehnoloogilisi muutusi.

2022. aastal viiski komisjon läbi hindamise, et analüüsida direktiivi rakendamist, võimalikke

õiguslikke lünki, häid tavasid ja prioriteetseid meetmeid ELi tasandil. Uuringust ilmnes, et

direktiivi teksti oleks võimalik parandada. Uuringus juhiti tähelepanu asjaolule, et laste

seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali jagamine internetis on hüppeliselt kasvanud ning

et kurjategijate võimalused varjata oma identiteeti (ja seega ka oma ebaseaduslikku tegevust),

eeskätt internetis, on suurenenud, mistõttu neil õnnestub pääseda uurimisest ja kohtu alla

sattumisest. Samuti leiti, et piisavalt ei ole kriminaliseeritud laste seksuaalse kuritarvitamise ja

ärakasutamisega seotud süütegusid, mille toimepanekul kasutatakse uusi ja kujunemisjärgus

tehnoloogiaid. Komisjoni hinnangul näitas hindamine selgelt, et ELi tasandi õigusraamistikku

on tarvis uuendada.

Kokkuvõtlikult püütaksegi direktiivi algatuse uuesti sõnastatud versiooniga:

 tagada, et kriminaliseeritakse kõik laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise

vormid, sealhulgas need, mis on saanud võimalikuks tänu tehnoloogia arengule või

mida see hõlbustab;

 tagada, et liikmesriikide õigusnormid, mis reguleerivad selle kuriteoliigi uurimist ja

kuritegude eest süüdistuse esitamist, võimaldaksid tulemuslikult tõkestada laste

seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist, võttes arvesse tehnoloogia arengut

viimasel ajal;

 parandada nii ennetustegevust kui ka ohvrite abistamist ning

 edendada laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja tõkestamise paremat

koordineerimist liikmesriikide vahel ja liikmesriikide sees kõigi asjaosaliste vahel.

Direktiivi eelnõu vastuvõtmisel on direktiivi ülevõtmiseks vajalik siseriikliku õiguse täiendamine

valdkondlike eriseaduste täiendamise kaudu. Seega Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §

1521 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi eelnõu seisukohad esitada Riigikogule.

Direktiivil on puutumus riikliku vägivalla ennetamise strateegiaga (VEKO)3, mis kiideti heaks

juulis 2021. a. ja milles on toodud mh seksuaalvägivalla ennetamisele ja ka digimaailmas

vägivalla ennetamisele keskenduvad peatükid (vastavalt 6. ja 8. ptk).

1 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (uuesti sõnastatud) (COM/2024/60 final) 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011 direktiiv, 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja

ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, p. 1-14). 3 Vägivallaennetuse kokkulepe 2021–2025, https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe

3

Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu ja seletuskirja koostasid Justiitsministeeriumi

kriminaalpoliitika osakonna nõunikud Tuuli Lepp (tel 58668042, [email protected]) ja Andra

Reinomägi (tel 54840744, [email protected]). Seisukohtade kujundamises osales

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika valdkonna asekantsler Laidi Surva (tel 57873003,

[email protected]).

2. Direktiivi eelnõu menetlemise hetkeseis Direktiivi õiguslik alus: Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 82 lõige 2 ja 83 lõige 1.

Menetlus: seadusandlik tavamenetlus.

Hetkeseisu lühikirjeldus: Euroopa Komisjon esitas direktiivi eelnõu 06.02.2024.a.

Direktiivi eelnõu sisu on arutatud 08.04.2024, 08.05.2024 ja 21.06.2024 toimunud EL Nõukogu

kriminaalkoostöö (COPEN Co-operation in Criminal Matters) töörühmas.

3. Direktiivi eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Direktiivi eelnõu näol on tegemist olemasoleva EL õigusakti uusversiooniga, millega

soovitakse esialgset direktiivi ajakohastada ja täiendada, et võtta arvesse viimase aja muutusi

ja tehnoloogilisi trende, tagada tõhusam uurimine ja süüdistuste esitamine ning tugevdada nii

laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ennetamist kui ka ohvrite abistamist.

Eelkõige soovitakse direktiivi uusversiooniga kohandada ELi tasandil süütegude määratlusi, et

tõhusalt ja tulemuslikult tõkestada piiriülest laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist.

Kuritegude määratluste laiendamine ja kaasajastamine hõlmab muuhulgas laste seksuaalse

väärkohtlemise ülekandmist reaalajas, pedofiilidele mõeldud käsiraamatute omamist ja

vahetamist, laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavat materjali süvavõltsingutes ja

tehisintellekti loodud sisus.

Samuti soovitakse teha muudatusi, mis puudutavad ennetustegevust, ohvrite abistamist,

süütegude uurimist ja õigusrikkujate kohtu alla andmist, et saaksid kõrvaldatud puudused ja

probleemid, mis ilmnesid kehtiva direktiivi 2011/93/EL rakendamise hindamise käigus.

Direktiivi uusversiooniga arendatakse edasi direktiivi kehtivaid sätteid ja ettepanek esitatakse

kooskõlas ELi 2020. aasta strateegiaga, mis käsitleb tulemuslikumat võitlust laste seksuaalse

väärkohtlemise vastu.

Ühtlasi täiendab direktiivi eelnõu muid ELi algatusi, milles käsitletakse, otseselt või kaudselt,

laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise süütegudega seotud probleemide eri

aspekte. Sellised algatused on muu hulgas järgmised:

– direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava

toe ja kaitse miinimumnõuded;

– direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast

võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset;

– määrus (EL) 2021/1232 ajutise erandi kohta direktiivi 2002/58/EÜ teatavatest sätetest

seoses tehnoloogiaga, mida numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajad

kasutavad isikuandmete ja muude andmete töötlemiseks, et võidelda veebis toimuva

4

laste seksuaalse kuritarvitamise vastu, ning hiljuti vastu võetud ettepanek ajutise

erandi lühiajalise pikendamise kohta4 ning

– ettepanek määruse kohta, millega kehtestatakse eeskirjad laste seksuaalse

väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks. Muuhulgas kehtestatakse määruse

ettepanekuga internetipõhiste teenuste osutajatele kohustus kaitsta nende teenuseid

kasutavaid lapsi seksuaalse kuritarvitamise eest internetis. Laste seksuaalse

väärkohtlemise direktiiv on kriminaalõiguslik alus, millel määruse eelnõu põhineb.

Euroopa Komisjon on hinnanud seotud poliitikavaldkondades direktiivi ettepaneku kooskõla ka

muude liidu tegevuspõhimõtetega ning leidnud järgmist:

– Ettepanek täiendab digiteenuseid reguleerivat ELi õigusraamistikku, eeskätt hiljuti

vastu võetud digiteenuste määrust5. Digiteenuste määrus reguleerib internetipõhiste

teenuste osutajate vastutust seoses nende teenuste kaudu leviva ebaseadusliku

sisuga. Käesoleva ettepanekuga tagatakse, et konkreetset liiki ebaseadusliku sisu,

nimelt internetis toimuva laste seksuaalse kuritarvitamise määratlus on ajakohastatud

ja sobiv tulemuslike meetmete võtmiseks digimaailmas täna ja ka tulevikus, ning

nähakse samal ajal ette, et inimeste teadlikkust tuleb suurendada ja võtta

haridusmeetmeid. Sellega täiendab ettepanek ka lastele parema interneti loomise ELi

strateegiat.

– Ettepanek on kooskõlas naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist käsitleva

direktiiviga6 ja täiendab seda. Kõnealuse ettepaneku eesmärk on kehtestada

miinimumnõuded seoses järgmisega: naistevastase vägivalla ja perevägivalla

süütegude ning nende eest ettenähtud karistuste määratlemine kogu ELis; selliste

kuritegude ohvriks langenud inimeste kaitse ja õiguskaitse kättesaadavus; ohvriabi ja

ennetustegevus ning koordineerimine ja koostöö kõigi asjaomaste sidusrühmade

vahel.

– Ettepanek on kooskõlas kuriteoohvrite õiguste direktiivi läbivaatamise ettepanekuga,

millega nähakse ette sihipärased muudatused, eesmärgiga tagada, et ohvrid saaksid

ELis täielikult oma õigustele tugineda.

– Ettepanek on eelkõige teadlikkuse suurendamise ja hariduse osas kooskõlas ELi

noortestrateegiaga 2019–2027, milles on tunnistatud, et ELi noored seisavad silmitsi

eriliste väljakutsetega ning noorte võimestamine, muu hulgas hariduse kaudu, on

ülioluline, et aidata neil probleemidega edukalt toime tulla.

– Samuti on ettepanek kooskõlas tervikliku ELi lapse õiguste strateegiaga, mille

vastuvõtmisega 2021. aastal loodi ELis laste õiguste ja lastekaitse üldine

poliitikaraamistik.

– Lisaks on ettepanek kooskõlas Euroopa lastegarantiiga, mille eesmärk on ennetada

ja vähendada sotsiaalset tõrjutust, tagades abivajavatele lastele (sealhulgas

4 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL)

2021/1232 ajutise erandi kohta direktiivi 2002/58/EÜ teatavatest sätetest, et võidelda veebis toimuva laste seksuaalse kuritarvitamise vastu (COM(2023) 777 final, 30.11.2023). 5 Määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste

määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1–102). 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. mai 2024 direktiiv 2024/1385/EL, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamist

5

ebakindla ja vägivaldse perekondliku taustaga lastele ning lastele, kelle perekonnas

esineb väärkohtlemist) tulemusliku juurdepääsu sellistele põhiteenustele, nagu

haridus, tervishoid ja eluase.

Direktiivi eelnõu koosneb 64 põhjenduspunktist ja 36 artiklist. Võrreldes direktiivi kehtiva

tekstiga, on uuesti sõnastatud versioonis tehtud muudatusi kõikides artiklites.

4. Direktiivi eelnõu vastavus pädevuse andmise, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele 4.1. Õiguslik alus Kõnesolev ettepanek põhineb ELTL artikli 82 lõikel 2 ja artikli 83 lõikel 1. Tegu on kehtiva laste

seksuaalse väärkohtlemise EL direktiivi 2011/93/EL uuesti sõnastatud versiooniga ning

seetõttu on ettepaneku õiguslikud alused samad, mis muudetaval direktiivil.

ELTL art 82 lg 2 kohaselt, määral, mil see on vajalik kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste

vastastikuse tunnustamise ning samuti politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese

mõõtmega kriminaalasjades, võivad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku

tavamenetluse kohaselt kehtestada direktiividega miinimumeeskirjad. Sellised eeskirjad

võtavad arvesse liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide vahelisi erinevusi. Need

käsitlevad: a) tõendite vastastikust lubatavust liikmesriikide vahel; b) isikute õigusi

kriminaalmenetluses; c) kuriteoohvrite õigusi; d) kriminaalmenetluse muid eriomaseid aspekte,

mis nõukogu on otsusega eelnevalt kindlaks määranud. Art 82 lg-s 2 osutatud

miinimumeeskirjade vastuvõtmine ei takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast isikutele

kõrgema tasemega kaitset.

ELTL art 83 lg 1 kohaselt võivad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse

kohaselt direktiivide abil kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste

määratlemiseks eriti ohtlike piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul tulenevalt nende

kuritegude olemusest või mõjust või erivajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel. Need

kuriteoliigid on järgmised: terrorism, inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne

ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus, ebaseaduslik relvaäri, rahapesu,

korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja organiseeritud kuritegevus.

Kokkuvõtlikult leiame, et valitud õiguslikud alused on sobivad.

4.2. Subsidiaarsus ja proportsionaalsus Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 3 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt tuleks

ELi tasandil meetmeid võtta üksnes juhul, kui liikmesriigid üksi ei suuda kavandatud eesmärke

piisaval määral saavutada ning seetõttu on neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu

parem saavutada ELi tasandil. Peale selle peavad konkreetse meetme laad ja tugevus olema

vastavuses tuvastatud probleemiga.

Liidu tasandil õigusraamistik laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamiseks ning selle ohvrite

kaitseks nähti ette juba nõukogu raamotsusega 2004/68/JSK7 ja seejärel EL direktiiviga

2011/93/EL.

7 Nõukogu 22. detsembri 2003 raamotsus 2004/68/JSK laste seksuaalse ekspluateerimise ja lapsporno vastu võitlemise kohta

(ELT L 13, 20.1.2004, lk 44-48).

6

Laste seksuaalne väärkohtlemine mõjutab kõiki EL liikmesriike, sest selle piiriülene mõõde on

ulatuslik. Laste seksuaalsel väärkohtlemisel on nii ELi-sisene piiriülene mõõde kui ka

sisemõõde seoses ELi välispiiri ületamisega ehk laste seksuaalse väärkohtlemise elemendid

võivad olla seotud erinevate liikmesriikide ja/või kolmandate riikidega. Laste seksuaalse

väärkohtlemise piiriülene laad on aastate jooksul üha kasvanud ning esile tulnud ning aina

enam kasutatakse selliseid süütegusid võimaldavaid, hõlbustavaid ja võimendavaid

võrgutehnoloogiaid. Eeltoodut arvestades ei ole liikmesriikide individuaalsed meetmed laste

seksuaalse väärkohtlemise tõkestamiseks piisavad, selle vastu võitlemine nõuab ELi tasandi

meetmeid.

Euroopa Komisjon on seisukohal, et võttes arvesse asjaolu, et internetis toimuv tegevus on

seda liiki kuritegude puhul muutunud üha olulisemaks, ei oleks liikmesriikidel ühiste

õigusnormide puudumisel võimalik tulemuslikult: i) hoida oma territooriumil ära laste

seksuaalse kuritarvitamisega seotud süütegude toimepanemist; ii) uurida laste seksuaalse

kuritarvitamise kuritegusid, mis on piiriülesed, ja esitada nende eest süüdistusi ning iii) ohvreid

kindlaks teha ja neile asjakohast abi pakkuda.

Nõustume Euroopa Komisjoni hinnanguga ja leiame, et direktiivi eelnõu on kooskõlas

subsidiaarsuse põhimõttega.

Proportsionaalsuse osas on komisjon seisukohal, et direktiivi eelnõuga sätestatakse

miinimumnormid kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Komisjon leiab, et direktiivi

uusversiooniga ette nähtud muudatused direktiivis 2011/93/EL on sihipärased ja aitavad

tulemuslikult kõrvaldada peamised puudused, mida on täheldatud direktiivi rakendamisel ja

hindamisel ning komisjoni mõjuhinnangu kohaselt piirduvad kavandatud muudatused nende

aspektidega, mida liikmesriigid üksi rahuldavalt saavutada ei suuda. Komisjon on seisukohal,

et kavandatud muudatused piirduvad sellega, mis on vajalik, et tugevdada laste seksuaalse

väärkohtlemise tõkestamist ja sellevastast võitlust käsitlevat ELi raamistikku ning kaitsta

seksuaalse väärkohtlemise ohvreid. Need ei lähe nimetatud eesmärkide saavutamiseks

vajalikust kaugemale. Ettepanek tugineb juba kehtivatele normidele, mis on kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega.

Algatuse proportsionaalsuse hindamisel nõustume üldjoontes Euroopa Komisjoni

seisukohaga, kuid oleme kahtlevad, kas lastevastaste seksuaalkuritegude aegumise ja ohvri

poolt hüvitise nõudmise tähtaegade reguleerimise kohta tehtavad ettepanekud jäävad

hädavajalike miinimumnõuete piiridesse. Direktiiv ei tohiks asetada liikmesriike olukorda, kus

nad on direktiivi korrektseks rakendamiseks sunnitud muutma oma riigisisese õiguse

süsteeme laiemalt. Peame kriminaalõiguse laienevat harmoneerimist põhimõtteliselt

problemaatiliseks.

Hoolimata eelnevast leiame, et üldjoontes vastab algatus proportsionaalsuse põhimõttele.

Ainult EL-il on võimalik tagada kõikides liikmesriikides võrdsed tingimused kehtivate siduvate

õigusaktide abil ning kujundada ja tugevdada seega õigusraamistikku, mis aitab kaasa

praeguste puuduste kõrvaldamisele.

Kokkuvõtlikult nõustume Euroopa Komisjoni hinnanguga ja leiame, et direktiivi eelnõu on

kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Samas tuleb kõnesoleva

ettepanekuga leida tasakaal selle vahel, kuidas ühelt poolt tagada selles sätestatud kohustuste

mõjusus ning teiselt poolt jätta liikmesriikidele paindlikkus võtta selle normide rakendamisel

arvesse riigisiseseid eripärasid ja vajadusi.

7

5. Direktiivi vastuvõtmisega kaasnevad õiguslikud mõjud ja võimalikud kulud riigieelarvele 5.1 Üldine sotsiaalne mõju

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/93/EL a uuesti sõnastatud versioon käsitleb

laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste seksuaalset kuritarvitamist

kujutava materjali vastast võitlust. Lapse õiguste parema kaitstuse huvides on Euroopa

Parlamendi ja nõukogu laste seksuaalse väärkohtlemise direktiivi ajakohastamine ja

täiendamine tervitatav. Julgeoleku mõttes on direktiivi sihtrühmaks laste kõrval laiemalt kogu

ühiskond. Ennetuse kaudu suurendatakse inimeste teadlikkust võimalikest laste vastu

suunatud ohtudest ning nende ärahoidmise võimalustest.

Direktiivi uuesti sõnastamisel võetakse arvesse ühiskondlikke ja tehnoloogilisi muutusi ning

soovitakse tõhustada laste väärkohtlemise ennetamist ja ohvrite kaitset. Direktiivi ettepanekus

esitatud sõnastuslikud muudatused (lapsporno (child pornography) -> laste seksuaalset

kuritarvitamist kujutav materjal (child sexual abuse material); lastega seotud seksiturism (child

sex tourism) -> laste seksuaalne kuritarvitamine ja seksuaalne ärakasutamine reisidel ja

turismis (sexual abuse and sexual explotation of children in travel and tourism);

lasteprostitutsioon (child prostitution) -> laste ärakasutamine prostitutsioonis (child explotation

in prostitution) väärtustavad last. Direktiiv on kooskõlas ohvrite direktiiviga. Direktiivi

uusversiooniga kavandatud muudatused puudutavad laste vastu suunatud kuritegevust

uurivaid asutusi, seksuaalkurjategijaid, kuritegude ohvreid ning neid abistavaid osapooli.

Eestis on võimalik lapse seksuaalseväärkohtlemise või selle kahtluse korral pöörduda abi

saamiseks lastemaja8 poole. Lastemaja on lapsesõbralik erialade vaheline teenus, mida

pakutakse seksuaalselt väärkoheldud, selle kahtlusega või kahjustava seksuaalkäitumisega

laste abistamiseks. Aasta-aastalt on lastemaja poole tehtud pöördumiste arv kasvanud (vt

joonis 1).

Joonis 1. Pöördumised lastemajadesse aastatel 2019—2023. Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

8 https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/laste-ja-perede-abistamine/lastemaja

8

Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv Eestis moodustas 2023. aastal kõigist

registreeritud seksuaalkuritegudest 87%. 2023. aastal registreeriti 637 alaealise kannatanuga

seksuaalkuritegu, mis on 107 kuriteo võrra rohkem kui aasta varem. Laste vastu suunatud

kontaktsed seksuaalkuriteod moodustasid kõigist laste vastu suunatud seksuaalkuritegudest

2023. aastal 52% ning nende osakaal alaealiste vastu suunatud kõigist registreeritud

seksuaalkuritegudest on võrreldes 2019. aastaga (48%) kasvanud. Füüsilise kontaktita

seksuaalkuriteod pannakse üldjuhul toime internetikeskkonnas või infotehnoloogia vahendeid

kasutades ning ka nende arv on Eestis viimase viia aasta jooksul kasvanud (vt Tabel 1).

Tabel 1. Alaealiste vastu suunatud seksuaalkuriteod aastatel 2019-2023. Allikas:

Justiitsministeerium

2019 2020 2021 2022 2023

Alaealiste vastu suunatud registreeritud seksuaalkuriteod kokku 549 479 663 530 637

- alaealise kannatanuga kontaktsete seksuaalkuritegude arv9 261 222 303 280 332

- alaealise kannatanuga mittekontaktsete seksuaalkuritegude

arv10 288 257 360 250 305

Laste vastu suunatud registreeritud seksuaalkuritegude kasv peegeldab ühelt poolt tõhusamat

uurimistööd ja selle tulemuslikkust, teisalt ka kasvanud teadlikkust ühiskonnas.

Seksuaalkuritegude hulka, mis tegelikkuses laste vastu toime pannakse, aitavad hinnata

elanikkonna hulgas läbiviidud uuringud.

Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuringu (2020)11 andmed

näitavad, et reaalselt seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral ei ole ligi pooled

noortest oma kogemusest kellelegi rääkinud. Noored teavad, et seksuaalse väärkohtlemise

ohvriks langemise korral tuleks pöörduda politseisse või mõne muu spetsialisti poole, kuid

reaalselt jõutakse selleni väga vähestel juhtudel. Uuringu andmetel oli vähemalt ühel korral

vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise liiki internetis viimase 12 kuu jooksul kogenud 45%

16–26-aastastest noortest. Elu jooksul vähemalt ühel korral mõnda uuritud seksuaalse

ahistamise liiki on kogenud 41% 16–26-aastastest noortest. Elu jooksul on väljaspool internetti

vähemalt üht liiki seksuaalse väärkohtlemise ohvriks (seksuaalse ahistamise ja/või

seksuaalvägivalla) langenud 45% 16–26-aastastest Eesti noortest. Noorte keskmine vanus

esimest korda või ebameeldivaima seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langedes oli 15,7

aastat. Kuni 12-aastaselt langes esimest korda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks 17%, nii

13–15-aastaselt kui 16–17-aastaselt ligi neljandik ning 18–aastaselt või vanemalt kolmandik

noortest. Kolmandikul juhtudest pani seksuaalse väärkohtlemise toime ohvrile võõras isik, 31%

juhtudest oli tegemist mõne ohvri tuttavaga, 10% puhul endise poiss- või tüdruksõbraga ning

8% korral perekonnatuttava või -sõbraga. (Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuring,

2020)

9 Karistusseadustiku §-d 141-145¹. Karistusseadustik. Riigi Teataja I, RT I, 07.06.2024, 2. 10 Karistusseadustiku §-d 175¹, 178-179. Karistusseadustik. Riigi Teataja I, RT I, 07.06.2024, 2. 11 Hillep, P., Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring. Eesti Uuringukeskus

OÜ, Norstat Eesti AS.

9

Sotsiaalkindlustusameti poolt 2021. aastal läbiviidud uuringu12 andmed 15-74aastase

elanikkonna hulgas näitavad, et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat

täiskasvanu toime pandud seksuaalset väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud

seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti

vastanutel ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi lapsena ja kas nad on juhtunust

kõnelenud täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi. Lapsena vägistamist

kogenutest 60% ei rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei ole ka

täiskasvanuna toimunust kellelegi rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud 40%

nendest, kes lapsena kellelegi ei kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole.

Kõige sagedamini on täiskasvanuna räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale.

(Vägivalla kogemuse uuring 2021).

Mida tõsisem oli kogetu, seda enam inimesi tundis, et juhtunu mõjutab neid ka täna. Lapseeas

vägistamist kogenutest 83% leidis, et kogetud väärkohtlemine mõjutab neid täna.

Kommentaarides toodi välja raskusi meessoost täiskasvanute usaldamisel, intiimsuhete

loomisel ja probleeme vaimse tervisega (nt depressioon ja ärevushäired). Paljud vastasid ka,

et ei soovi juhtunut meenutada, sest see on nende jaoks valus. Küsitluse andmed näitasid, et

inimesed, kes olid kogenud lapsena seksuaalset väärkohtlemist, olid seksuaalvägivalda

kogenud sagedamini küsitlusele eelnenud viimase aasta jooksul. Enamik (68%) viimase aasta

jooksul seksuaalvägivalda kogenutest ei rääkinud toimunust kellelegi. Kõige sagedamini

räägiti juhtunust sõbrale (ligi viiendik oli sõbrale rääkinud). Vastanutest 10% oli pöördunud

mõne spetsialisti poole – kõige sagedamini politseisse, aga ka arsti või ohvriabitöötaja poole.

Toimunust mitterääkimise peamise põhjusena toodi kõige sagedamini välja, et juhtunu polnud

piisavalt tõsine (33%) või saadi sellega iseseisvalt hakkama (29%). Samas olid takistuseks ka

hirm, et keegi saab teada (10%), häbi juhtunu pärast (6%), kartus sellest rääkida (6%).

(Vägivalla kogemuse uuring 2021).

Seksuaalvägivalla ulatuslik negatiivne mõju tervisele on hästi uuritud ja samuti on teada, et

see ilmneb aastate jooksul. Lapsepõlves kogetud väärkohtlemisel, sealhulgas seksuaalsel

väärkohtlemisel, on inimese jaoks eluaegsed tagajärjed13. Koos post-traumaatilise

stressihäirega on vägistamisohvritel ka kõrge risk enesetapuks14. Sama uuringu15 andmetel

väitis penetratsiooniga seksuaalvägivallaga kokku puutunutest 49%, et neil oli või oli

diagnoositud depressioon. Samas nende hulgas, kes ei olnud seksuaalvägivalda kogenud, oli

vastav näitaja 16%. Sarnased proportsioonid ilmnesid ka ärevuse (45% versus 12%);

väsimussündroomi (28% versus 9%); posttraumaatilise stressihäire (30% versus <0,1%) ja

enesetapukatsete (29% versus 3%) osas. Rahvusvaheliste uuringute andmed näitavad, et

lapsepõlves väärkohtlemise ohvriks langenud inimesed on kogenud suure tõenäosusega

erinevaid väärkohtlemise liike ja traumaatilisi sündmusi enda elus16. Seetõttu on äärmiselt

oluline takistada ja tõkestada laste väärkohtlemist ning vähendada selle kumulatiivseid riske

kogu elanikkonnale.

12 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport) ;Vägivalla kogemise uuring (esitlus). 13 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of the

Art and Options for Action 14 Carlsson, A. C., Owen, U, Rajan, G. (2022). Sexual violence, mental health, and suicidality—Results from a survey in

cooperation with idea‐driven organizations and their social media platform followers. Health Science Reports , Volume 6, Issue 1. 15 Ibid 16 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of the

Art and Options for Action

10

5.2 Mõju majandusele ja elukeskkonnale

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/93/EL uuesti sõnastatud versioon mõjutab

lapsepõlves seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud laste ja täiskasvanute õigusi saada

hüvitist, abistamist ja tuge. Direktiiv rõhutab teadlikkuse tõstmise vajalikkust ning vastavate

ennetusmeetmete olulisust. Kavandatav ennetustöö parandab laste ja täiskasvanute

teadlikkust võimalikest ohtudest ja nende vältimisest ning võimalustest abi saada. Ennetades

laste seksuaalset väärkohtlemist ning pakkudes lapseeas seksuaalset väärkohtlemist

kogenutele vajalikku abi ja toetust, toetatakse traumadest taastumisega seotud toimetulekut

ning inimeste heaolu paranemist. Uuringud on näidanud, et laste seksuaalsel kuritarvitamisel

on oluline mõju lapse elule ning sellega kaasneb suur oht kogeda hilisemates eluetappides

füüsilisi, vaimseid ja sotsiaalseid terviseprobleeme nagu depressioon, ärevus, traumajärgne

stressihäire, uimastite kuritarvitamine ja muu tervisega seotud riskikäitumine17. Samuti on

oluline arvestada, et lapsepõlves kogetud väärkohtlemise tagajärjed ja traumad võivad oluliselt

mõjutada seda kogenutest järgmisi põlvkondi18. Väärkohtlemise tagajärgedega tegelemine

mõjutab oluliselt kulude kasvu tervise, sotsiaalhoolekande, hariduse- ja õigussüsteemis19.

Ennetus ja tugimeetmed aitavad vähendada seksuaalsest väärkohtlemisest tingitud

tervisekahjude riske ja nendega seotud tervisekulusid. Tõhus ennetus ja abi mõjutab

ühiskonna toimivust tervikuna ning on seotud majandusliku toimetuleku ja tootlikkusega

ühiskonnas laiemalt.

Direktiiv on kriminaalõiguslikuks aluseks määrusele, millega kehtestatakse eeskirjad laste

seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks. Muu hulgas kehtestataks vastava

määrusega internetipõhiste teenuste osutajatele kohustus kaitsta nende teenuseid kasutavaid

lapsi seksuaalse kuritarvitamise eest internetis, tuginedes kuriteo määratlemisel direktiivile.

Direktiivi ettepanek täiendab digiteenuseid reguleerivat EL õigusraamistikku, mh vastuvõetud

digiteenuse määrust, mis reguleerib internetipõhiste teenuste osutajate vastutust seoses

nende teenuste kaudu leviva ebaseadusliku sisuga. Arvestades laste kasvanud

internetikasutust ning mitmekesisemaid tehnoloogilisi võimalusi, on laste seksuaalne

väärkohtlemise oht internetis ja võrgutehnoloogiate kaudu oluliselt kasvanud20. Lapsed on

autonoomsed internetikasutajad, kes vajavad kaitset internetis leviva, lapsi kahjustava sisu ja

tegevuse eest21. UNICEFi22 andmete kohaselt tunnetab ligi 80% lastest internetis seksuaalse

kuritarvitamise või ärakasutamise ohtu enda suhtes. Tehnoloogiline areng võimaldab

seksuaalkurjategijatel tegutseda internetis jälgi jätmata piiriüleselt (nt voogedastus), mistõttu

on eriti oluline, et liikmesriigid ühtlustavad meetmed laste väärkohtlemise vastu võitlemisel

ning tõhustavad riikidevahelist koostööd nii kuritegude uurimisel, süüdistuste esitamisel kui

kuritegude ennetamisel.

5.3 Võimalikud muudatused karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus

ning muudes seadustes

Suur osa direktiiviga reguleeritavatest süütegudest on Eestis juba karistusseadustikus

sätestatud. Siiski sisaldab direktiivi eelnõu täpsustusi aegumistähtaegade ja uurimisnõuete

kohta, mida Eesti õiguses praegu samasugusel kujul ei ole. Kuigi tegemist ei ole olemuslikult

17 O'Reilly, J., (2024). The protection of children against online violence. Report. Doc. 15954. 18 WHO (2016). “Global plan of action to strengthen the role of the health system within a national multisectoral response to

address interpersonal violence, in particular against women and girls, and against children.” 19 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of the

Art and Options for Action 20 O'Reilly, J., (2024). The protection of children against online violence. Report. Doc. 15954. 21 Ibid. 22 UNICEF, “Protecting children online”, vaadatud 18.06.2024.

11

uute tööülesannetega, võivad direktiivis sätestatud suunised tuua kaasa täiendavat tööd laste

vastu suunatud seksuaalkuritegude menetlemisega tegelevatele õiguskaitseorganitele ning

hiljem karistusasutustele. Erisusi on ka võrreldes praegu kehtivas seaduses olevate

karistusmäärade ja direktiivi eelnõu algtekstiga ettenähtavate karistusmäärade vahel.

Direktiiviga soovitakse kehtestada minimaalsed aegumistähtajad alates ohvri täisealiseks

saamisest, kuivõrd uuringud on näidanud, et sageli ei suuda laste seksuaalse väärkohtlemise

ohvrid kuriteost teatada mitukümmend aastat peale selle toimumist. Seeläbi paraneb ohvrite

võimalus saada abi ja tuge ning nõuda kahjuhüvitisi. Selline erisus sisaldub juba täna

karistusseadustikus, mille § 81 lg 7 punkt 3 sätestab, et süüteo aegumine peatub tahtevastase

abielu, naise suguelundite sandistava moonutamise, raseduse ebaseadusliku katkestamise

ning seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui kaheksateistaastase

isiku suhtes kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend

ei ilmnenud enne tema poolt nimetatud vanuse saavutamist. Seega aegumise tähtajad

esimese astme kuritegude puhul on 18-aastaseks saamisest või ajendi ilmnemisest kümme

aastat ning teise astme kuritegude puhul 18-aastaseks saamisest või ajendi ilmnemisest viis

aastat.

5.4 Mõju riigi välissuhetele ja julgeolekule

Laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste seksuaalset kuritarvitamist

kujutava materjali vastast võitlust käsitleva direktiivi eelnõu suurendab sisejulgeolekut ja

isikuturvalisust nii Eestis kui Euroopa Liidus. Laste seksuaalse kuritarvitamise ja

ärakasutamisega seotud süütegude piiriülest levikut toetavad tehnoloogilised muudatused ja

võrgutehnoloogiate areng ning laste suurenenud internetikasutus, aga ka reisivad

seksuaalkurjategijad, mistõttu on oluline, et kuritegude uurimise, tõkestamise ja ennetamise

puhul toimiks riikidevaheline koostöö. Selle aluseks on ühiselt ja üheselt määratletud

õigusnormid liikmesriikides, mis aitavad esitada süüdistusi, teha kindlaks ohvreid ja neile

asjakohast abi pakkuda. Ühtsetel reeglitel rajanev ennetustöö aitab hoida ära süütegude

toimepanemist Euroopa Liidu liikmesriikides. Ettepanek aitab kaasa turvalisusel ja õigusel

rajaneva ala loomisele. Valdkonna harmoneerimine liikmesriikide vahel aitab tõhustada EL-i

õigusakte, mis käsitlevad laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste

seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastast võitlust.

Uuesti sõnastatud direktiivi sihtgrupp on kõik asutused, kes tegelevad karistusseadustikus

sätestatud kuriteokoosseisude menetlemisega st Politsei- ja Piirivalveamet, prokuratuur ning

kohtumenetluses kohus. Samuti puudutab direktiiv kohalike omavalitsuse lastekaitse- ja

sotsiaaltöötajaid, ohvriabi ja erinevaid huvikaitse organisatsioone, kes tegelevad laste vastu

suunatud vägivalla ennetamise, varase märkamise ning kannatanute abistamisega.

Direktiiviga samal ajal räägitakse läbi EL määruse eelnõu laste seksuaalse väärkohtlemise

ennetamiseks ja tõkestamiseks, mille raames on kavas luua ka EL keskus, mis toetaks

õiguskaitset ja kohtusüsteemi kvaliteetsemate aruannete esitamisega, ent Euroopa Komisjoni

hinnangul ei mõjutaks praegust ülesannete jaotust Europoli, Eurojusti ning liikmesriikide

õiguskaitse- ja kohtuasutuste vahel. Selleks, et keskuse toetav roll ennetustegevuse ja ohvrite

abistamise valdkonnas vähendaks vastavat halduskoormust, on oluline vältida dubleerimist

olemasolevate asutuste tegevustega, näiteks Europoli õiguskaitselise tegevusega

küberkuritegevuse ja organiseeritud kuritegevuse valdkonnas. Loodava EL-i keskuse ning

erinevate asutuste ja teiste seotud isikute vaheline suhtlus ning operatiivinfo liikumine peab

olema selge, sealjuures võttes arvesse erisusi liikmesriikide kriminaalmenetlustes.

12

5.5 Mõjud põhiõigustele

Direktiivi uusversiooni ettepaneku seletuskirjas tuuakse välja selle positiivne mõju laste

põhiõiguste paremale kaitstusele, sealhulgas selle toetav mõju lapse õigusele füüsilisele ja

vaimsele tervisele ning õigusele kaitsele ja hoolitsusele.

Direktiivil on mitmeid puutepunkte põhiseaduses23 (PS) sätestatud põhiõigustega nagu §-s 16

olev õigus elule; §-s 18 olev õigus mitte olla piinatud, julmalt või väärikust alandavalt koheldud

ega saada karistatud; §-s 19 olev õigus vabale eneseteostusele, §-s 20 olev õigus vabadusele

ja isikupuutumatusele. PS § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt

tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 26 sätestab igaühe õiguse

perekonna- ja eraelu puutumatusele ning keelu riigiasutustel, kohalikul omavalitsusel ja nende

ametiisikutel perekonna- ega eraellu sekkuda, välja arvatud muidu, kui seaduses sätestatud

juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste

kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks ning neil juhtudel on sekkumine riigi

kohus. PS § 28 sätestab igaühe õiguse tervisele.

Direktiivi eelnõul on positiivne mõju põhiseaduse alusel loodud seadustes sätestatud reeglite

muutmisele või täiendamisele ning muudatused aitavad kaasa laiemalt kogu ühiskonna

füüsilise, vaimse ja majandusliku heaolu ning turvatunde tagamisele.

Laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste seksuaalset kuritarvitamist

kujutava materjali vastast võitlust käsitleva direktiivi puhul saab rääkida positiivsest mõjust ka

EL põhiõiguste harta24 artiklis 1 sätestatud inimväärikusele, artiklis 2 sätestatud õigusele elule,

artiklis 3 sätestatud õigusele kehalisele puutumatusele, artiklis 4 sätestatud ebainimliku või

alandava kohtlemise keelust, artiklis 6 sätestatud õigusele turvalisusele, artiklis 24 sätestatud

lapse õigustele, artiklites 34 ja 35 sätestatud õigusele sotsiaalabile ja tervishoiule ning artiklis

47 sätestatud õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele.

Direktiivi ülevõtmisel tuleb austada ja nõuetekohaselt arvesse võtta ka kahtlustatavate ja

süüdistatavate õigusi kriminaalmenetluses, mida käsitlevad EL põhiõiguste harta artiklites 48

sisalduv süütuse presumptsioon ja kaitseõigus ning artiklis 49 sisalduv kuritegude ja karistuste

seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte. Ka EV põhiseaduse § 22 rõhutatakse, et

kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus ning keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.

5.6 Mõjud avaliku sektori korraldusele ning riigieelarvele

Direktiivi ettepaneku mõjuanalüüsis nenditakse, et direktiivi muudatused toovad kaasa

halduskoormuse, kuid seda tasakaalustaks meetmete positiivne mõju laste väärkohtlemise

ennetamisele ja tõkestamisele ning kuriteo ohvrite kaitsele. Direktiivi ajakohastamisest

tuleneda võivat täiendavat halduskoormust peetakse proportsionaalseks, pidades silmas seda

liiki süütegude ärahoidmisest ja algstaadiumis avastamisest tulenevat pikaajalist kasu,

sealhulgas kulude kokkuhoidu, nii ohvrite kui ka kogu ühiskonna jaoks.

Direktiivi artikliga 24 sätestatakse, et liikmesriigid asutavad riiklikud asutused või samaväärsed

üksused, mis koordineerivad riigi tasandil tehtavaid jõupingutusi ennetustegevuses ja ohvrite

abistamisel, hindavad laste seksuaalse kuritarvitamise suundumusi internetis ja väljaspool

internetti, hindavad ennetusprogrammide ja -meetmete ning ohvrite abistamiseks ja

23 Eesti Vabariigi põhiseadus. Riigi Teataja I, 15.05.2015, 2. 24 Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Euroopa Liidu Teataja, 2010/ C 83/02.

13

toetamiseks mõeldud programmide ja meetmete tulemusi, koguvad statistilisi andmeid

koostöös valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning koostavad

vastavate suundumuste kohta aruandeid. Artiklis nimetatud ülesannete täitmine toimib Eestis

täna asutuste vahelise koostöö kaudu, mistõttu eraldi asutuse loomise ja sellega kaasnevate

täiendavate kulude vajalikkus on ebavajalik. Eestis koordineerib laste seksuaalse

väärkohtlemise ennetust ja ohvrite toetamist Sotsiaalkindlustusamet, kelle pädevuses on

seksuaalvägivalla ohvritele toetavate teenuste tagamine ja teenustega seotud andmete

kogumine. Sotsiaalkindlustusamet viib läbi ka temaatilisi uuringuid ja analüüse. Oluline on, et

laste seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlevate haldusalade rollid oleksid selgelt piiritletud

ning koostöö erinevate osapoolte vahel toimiks ladusalt. Loodava EL-i keskuse ning erinevate

asutuste ja teiste seotud isikute vaheline suhtlus ning operatiivinfo liikumine peab olema selge,

sealjuures võttes arvesse erisusi liikmesriikide kriminaalmenetlustes. Oluline on vältida

dubleerimist Europoli õiguskaitselise tegevusega küberkuritegevuse ja organiseeritud

kuritegevuse valdkonnas.

Eestis on loodud ministeeriumite vaheline ennetusnõukogu25, mille töö raames on võimalik

artiklis 24 toodud ülesannete puhul teha koostööd, sh määrata vastutav asutus andmete

koondamisel, analüüsimisel ja omavahelise koostöö koordineerimisel. Direktiivi kohaselt

peavad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetusega seotud sekkumised olema tulemuslikud

ehk teadus- ja/või tõenduspõhised. Ennetusmeetmete ja programmide hindamise kompetents

on Eestis täna Tervise Arengu Instituudil, mille all tegutseva ennetuse teadusnõukogu eesmärk

on hinnata ennetustegevuste tõendatuse taset, toetada ennetustegevuste arengut ning

andmetel ja tõendusel tuginevat otsusetegemist ennetuses. Sekkumiste tulemuslikkuse

hindamiseks on vaja viia läbi uuringuid ning vastavale sihtgrupile ennetusprogramme pakkuv

asutus või organisatsioon peab arvestama rahaliste vahendite olemasoluga nii tegevuste

planeerimisel kui ka läbiviimisel.

Direktiivi artikliga 16 p 4 sätestatakse liikmesriikide kohustus tagada isikutele, üksustele ja

talitustele, kes uurivad direktiiviga sätestatud süütegusid ja esitavad süüdistusi, tööks vajalikud

uurimisvahendid, sh vajalikud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavahendid. Direktiiviga

ajakohastatakse kuriteo määratlust, et see hõlmaks ka laste seksuaalset väärkohtlemist

kujutavat materjali süvavõltsingutes ja tehisintellekti loodud sisus. Kavandatud muudatustel on

oluline mõju Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) töökoormusele, mistõttu tuleb muudatuste

tõhusaks ülevõtmiseks tagada PPA ressursside suurendamine ja tagada kvalifitseeritud

personal, kelle ekspertteadmised koos vajalike tehnoloogiliste vahenditega võimaldavad mh

teostada uurimistoiminguid tumedas veebis. IT-arendused on seotud vajadusega analüüsida

suuremahulisi andmeid kiiresti ja tõhusalt, et sealt CSAM välja selekteerida. PPA vajab selleks

uusi ja moodsamaid tööriistu ning seetõttu tuleb arvestada ka vastavate täiendavate rahaliste

kuludega.

Direktiivi artikliga 31 sätestatakse liikmesriikide kohustus koguda, arendada, teha ja levitada

avalikku statistikat artiklites 3-9 nimetatud süütegude kohta, viia iga kolme aasta järel läbi

elanikkonna uuringuid ning teadusuuringuid kõnealuste süütegude algpõhjuste, tagajärgede,

esinemissageduse, tulemuslike ennetusmeetmete, ohvrite tulemusliku abistamise ja

süüdimõistmismäära kohta. Justiitsministeerium esitab regulaarselt kuritegevusega seotud

andmeid Eurostatile. Täiendavate andmete koondamise ja esitamise kohustus võib

25 https://www.just.ee/ennetusnoukogu

14

suurendada halduskoormust. Samuti tuleb arvestada võimalike täiendavate rahaliste kuludega

olemasolevate andmebaaside ja tehnoloogiliste uurimisvahendite edasiarendamisel ja

täiendamisel ning regulaarsete ja täiendavate uuringute korraldamisel ja läbiviimisel. Seega

eeldab uurimisprobleemide lahendamiseks ning kuritegude ennetamiseks vajaliku tehnoloogia

ja inimressursi tagamine ning vastav andmekogumine täiendavaid vahendeid riigieelarvest.

Direktiivi artikliga 23 soovitakse laiendada ohvrite õigusi nõuda hüvitist seksuaalse

kuritarvitamise ja ärakasutamise tagajärjel kantud kahju eest süütegude toimepanijalt, sh

juriidilistelt isikutelt, ning, kui see on asjakohane, kuriteoohvrite jaoks loodud riiklike

hüvitisskeemide kaudu. Direktiiviga plaanitakse pikendada kuritegude aegumistähtaegu ohvri

täisealiseks saamisest alates 20, 25 või 30 aastat sõltuvalt kuriteo raskusastmest. Eesti

praegune kuriteoohvri hüvitise süsteem ei kata ära eelnõus toodud kompensatsiooni ulatust

ning direktiivi sellisel kujul vastuvõtmine tooks kaasa täiendavaid kulusid lapsohvri toetamisel.

Vastavalt Eestis kehtivale ohvriabi seadusele26 on kuriteoohvri hüvitist võimalik 3 aasta jooksul

kuriteo toimumisest alates saada vägivallakuriteo ohvritel, kes on kuriteost teatanud 15 päeva

jooksul peale kuritegu ning juhtumi osas on algatatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku §

118 (raske tervisekahjustuse tekitamine) alusel. Alaealisega toimunud kuriteo puhul on

võimalik esitada vastav avaldus ka 3 aastat pärast lapse täisealiseks saamist. Kui hõlmata

hüvitise nõudmise skeemiga ka riiklik hüvitisskeem, oleks sellel keeruliselt prognoositav, kuid

eeldatavalt oluline mõju riigieelarvele, kuivõrd tuvastada tuleks minevikus põhjustatud raskete

tervisekahju tekitamine. Juhtumites, mille puhul ei ole tegemist raske tervisekahju

tekitamisega, saab süüteo toimepanijalt nõuda hüvitist kohtusse pöördumise kaudu.

Direktiiviga plaanitav hüvitise nõudmisega seotud tähtaegade pikendamine ohvri täisealiseks

saamise kuupäevast alates mõjutaks eeldatavalt kohtusse pöördumiste arvu ning sellel oleks

mõju kohtute töökoormusele ja seeläbi ka riigieelarve kuludele.

Lisanduvaid kulusid menetletakse tulevikus vastavalt riigi majanduslikele võimalustele

vastavate aastate riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve protsessis. Juhul kui lisavahendeid ei

eraldata, tuleb kulud katta vastavate teemade eest vastutavate asutuste eelarvest.

6. Eesti seisukohad ja nende põhjendused 6.1. Toetame algatuse eesmärki ajakohastada ja täiendada kehtivat direktiivi, et

tõkestada, ennetada ja vähendada laste seksuaalset väärkohtlemist, sealhulgas laste

seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmist ning levitamist, järgmiste

erisustega.

Selgitus: Ettepaneku ettevalmistamisel leidis komisjon, et lapsed ei ole ELis laste seksuaalse

kuritarvitamise ja ärakasutamise teatavate aspektide eest piisavalt kaitstud, pidades eelkõige

silmas internetipõhiste teenuste suurenenud rolli, mis ilmneb uuemates suundumustes, nagu

laste seksuaalne väärkohtlemine reaalajas ja tehisintellekti kasutamine laste seksuaalset

väärkohtlemist kujutavate piltide ja videote loomiseks. Uued kujunemisjärgus tehnoloogiad,

nagu generatiivne tehisintellekt, kujutavad endast ka uusi riske laste turvalisusele internetis.

Ohud, nagu seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimine internetis või lapse enda loodud

seksuaalmaterjali ärakasutamine, aga ka uued esilekerkinud suundumused nagu rahaline

seksuaalne väljapressimine (sextortion), kasvavad jätkuvalt.

26 Ohvriabiseadus. Riigi Teataja I, 06.01.2023, 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/OAS

15

Nende puuduste kõrvaldamiseks on direktiivi 2011/93/EL uuesti sõnastamise ettepaneku

eesmärk tagada, et kriminaliseeritakse kõik laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise

vormid, sealhulgas need, mida võimaldab või hõlbustab tehnoloogia areng. Samuti on direktiivi

uusversiooni eesmärk tagada, et uurimist ja süüdistuse esitamist käsitlevate siseriiklike

õigusnormidega nähakse ette tõhus võitlus laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise

vastu, võttes arvesse hiljutisi tehnoloogilisi arenguid, parandada nii ennetamist kui ka ohvrite

abistamist ning edendada laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja selle vastu

võitlemise paremat koordineerimist liikmesriikides ja riiklikul tasandil kõigi asjaosaliste vahel.

6.2. Peame oluliseks kõigi direktiivi algatuses sätestatud kuriteokoosseisude ja

meetmete puhul õigusselguse, proportsionaalsuse ja piisava määratletuse tagamist.

Oluline on tagada erinevate Euroopa Liidu õigusaktide mõistete ja sätete omavaheline

kooskõla ning vältida õigusaktide sisu dubleerimist. Toetame üksnes minimaalset

ühtlustamist.

Selgitus: Leiame, et karistusõiguslik sekkumine peaks mistahes eluvaldkonnas olema

võimalikult minimaalne, kuid laste seksuaalse väärkohtlemise tulemuslikuks tõkestamiseks on

vajalik ühtlustada lähenemist EL-s tervikuna ning selline ühtlustamine peab ajaga kaasas

käima.

Samas on oluline tagada, et direktiivi eesmärkide saavutamine toimuks kooskõlas

õigusselguse, proportsionaalsuse ja määratletuse põhimõttega. See tähendab, et direktiiviga

kehtestatavad kuriteokoosseisud peavad olema võimalikult selged ja arusaadavad. Näiteks

võib õigusselguse vaatest olla mõistlik täpsustada direktiivi kohaldamisalasse hõlmatud

infoühiskonna vahendusteenuste osutajate ringi ning infoühiskonna teenuse osutajate suhtes

piiratud vastutuse põhimõttest lähtumine peaks olema selgemini sätestatud.

Näeme, et direktiiv peab rakendamise tasemel jääma liikmesriikide jaoks piisavalt paindlikuks,

et võimaldada parimal moel kasutada olemasolevaid süsteeme ja ressursse laste seksuaalse

väärkohtlemise ennetamisel ja tõkestamisel ning ohvrite abistamisel. Ka direktiivi algatuse

õiguslik alus lubab sätestada üksnes miinimumeeskirjad, teha minimaalse ühtlustamise.

Samuti peavad erinevad koosseisud olema üksteisest eristatavad ning peab olema üheselt

selge, kuidas neid praktikas rakendada. Ühtlasi ei tohi direktiiv sundida liikmesriike muutma

oma süsteeme ja lähenemisi ega menetlusmudelit. Samuti materiaalõiguses võib nt aegumiste

eriregulatsioon avaldada mõju tervele karistusseadustikus sätestatud aegumiste süsteemile.

Peame oluliseks, et direktiiv oleks läbivalt tehnoloogianeutraalses sõnastuses, kuna see aitab

paremini tagada sätete tulevikukindluse.

Direktiivi uusversioon sisaldab palju viiteid teistele EL õigusaktidele, põhiliselt

 2022. aastal esitatud määruse ettepanekule, millega sätestatakse internetiettevõtjate

kohustused tuvastada oma teenustes laste seksuaalset väärkohtlemist kujutav

materjal, sellest teatada ja see eemaldada (tuntud ka kui CSAM määrus); ja

 direktiivi ettepanekule, millega vaadatakse läbi ja uuendatakse nn kuriteoohvrite

õiguste direktiivi (2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile

pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded).

16

Mõlema nimetatud EL õigusakti läbirääkimised alles kestavad, mis tähendab, et ka nende tekst

võib veel oluliselt muutuda. Seega on eriti oluline tagada sätete omavaheline kooskõla ning

vältida õigusaktide sisu asjatut dubleerimist.

6.3. Toetame direktiivi algatuses valdkondlike mõistete ajakohastamist ning

mõistekasutuse kooskõlla viimist tunnustatud rahvusvaheliste standarditega.

Selgitus: direktiivi eelnõuga soovitakse muuta mõistekasutust selliselt, et

 mõiste lapsporno (child pornography) asendatakse mõistega laste seksuaalset

kuritarvitamist kujutav materjal (child sexual abuse material);

 mõiste lastega seotud seksiturism (child sex tourism) asendatakse mõistega laste

seksuaalne kuritarvitamine ja seksuaalne ärakasutamine reisidel ja turismis

(sexual abuse and sexual explotation of children in travel and tourism);

 mõiste lasteprostitutsioon (child prostitution) asendatakse mõistega laste

ärakasutamine prostitutsioonis (child explotation in prostitution)

Direktiivis kasutatud terminid on viidud kooskõlla tunnustatud rahvusvaheliste standarditega,

nagu asutustevahelise töörühma poolt 28. jaanuaril 2016 Luxembourgis vastu võetud

terminoloogiasuunised laste kaitseks seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise

eest27.

Eesti tervitab mõistete kaasajastamist ning oleme seisukohal, et tegemist on last väärtustavate

muudatustega.

6.4. Toetame direktiivi kohaldamisalasse hõlmatud infoühiskonna vahendusteenuste

osutajate suhtes piiratud vastutuse põhimõttest lähtumist. Kriminaalvastutust

infoühiskonna teenuse osutajatele laiendav säte peab tagama teenuseosutajate

õiguskindluse, et oleks selge, kellele säte kohaldub.

Selgitus: direktiivi eelnõu artikli 8 kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks,

et direktiiviga hõlmatud süütegude toimepaneku hõlbustamiseks või soodustamiseks

kavandatud infoühiskonna teenuse tahtliku käitamise või haldamise eest määratakse karistus,

mille maksimummäär on vähemalt üheaastane vangistus.

Eesti on seisukohal, et direktiivi eelnõu artikli 8 kontekstis kriminaalvastutuse laiendamisel

vahendusteenuste osutajatele, peab arvesse võtma vahendusteenuste osutajate erirolli ning

vahendajate tegelikku teadmist nende kaudu vahendatavast sisust ning võimekust antud

teavet muuta või selle avalikkusega või teiste kasutajatega jagamisse sekkuda.

Vahendusteenuse osutaja tegevus piirdub üldjuhul kolmandate osapoolte pakutava teabe

edastamise või salvestamisega, mis on olemuselt tehniline ja automaatne. Taolisel juhul ei ole

vahendusteenuse osutajal edastatava või salvestatava teabe kohta üldiselt teadmisi ega ka

kontrolli ebaseadusliku teabe veebi jõudmise üle. Selliselt peaks vahendusteenuste

osutajatele, sealhulgas digiplatvormidele kohalduma piiratud vastutuse printsiip. Toetame

piiratud vastutuse põhimõtte säilimist, mille kohaselt ei tohiks vahendusteenuse osutajat lapsi

27 Terminoloogiasuunised laste kaitseks seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest (inglise keeles), vastu võetud asutustevahelise töörühma poolt Luxembourgis, 28. jaanuar 2016.

17

seksuaalselt kuritarvitava sisu kättesaadavaks tegemise eest üldjuhul kriminaalkorras

vastutusele võtta.

Läbirääkimiste käigus on oluline selgitada, millisel juhul on tegemist infoühiskonna teenuse

osutaja tahtliku tegevusega laste vastaste seksuaalkuritegude hõlbustamiseks või

soodustamiseks. Õigusselgus on väga oluline, et anda teenuseosutajatele õiguskindlus enda

teenuste jätkuval osutamisel. Tahtlikkus ei tohiks olla tuletatav teistes EL õigusaktides

sätestatud kohustuste täitmata jätmisest, nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus laste

seksuaalse kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta. Isegi parimaid pingutusi

tehes ning kõige kõrgetasemelisemaid tehnilisi lahendusi kasutades ei ole teenusepakkujatel

võimalik tagada, et teenusekasutajad ei kuritarvita nende teenust laste seksuaalseks

väärkohtlemiseks. Vastutus laste seksuaalse kuritarvitamise eest peaks eelkõige jääma

kasutajatele, kes lapspornot üles laevad või lapsi seksuaalselt ahvatlevad. Teenusepakkujatel

on digiteenuste määrusest tulenevalt kohustus teha õiguskaitseasutustega koostööd

ebaseadusliku sisu eemaldamisel ja selle leviku tõkestamisel.

Hetkel laieneb eelnõus võimalik kriminaalvastutus kõigile infoühiskonna teenuse osutajatele,

mis hõlmab nii internetiühenduse pakkujaid, isikutevahelisi sideteenuseid, otsingumootoreid,

makseteenuseid kui ka pilvteenuseid, veebimajutusteenuseid, digiplatvorme. Kaaluda tuleks,

kas kõigi nende teenuseosutajate kriminaalvastutuse koosseisu hõlmamine on mõistlik ja

põhjendatud või peaks kriminaalkoosseisu kitsendama üksnes teabe talletamise teenuse

osutajatega.

6.5. Eesti leiab, et kuritegude aegumise ja ohvri poolt hüvitise nõudmise tähtaegade

reguleerimine läheb kaugemale, kui hädavajalike miinimumnõuete sätestamine ja sellel

on mõju tervele meie õigussüsteemile. Võimalikud erireeglid peavad olema

asjakohaselt põhjendatud ning sobituma üldisesse riigisisese karistusõiguse süsteemi.

Me ei toeta aegumise tähtaegade sätestamist Euroopa Liidu tasandil.

Selgitus: direktiivi kehtivas tekstis sätestati, et direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate raskete

kuritegude eest peaks olema võimalik vastutusele võtta „piisava aja jooksul pärast ohvri

täisealiseks saamist ja vastavalt asjaomase kuriteo raskusele“. Uuesti sõnastamise

ettepanekus soovib komisjon kehtestada oluliselt üksikasjalikuma eeskirja, mille kohaselt on

ajavahemik, mille jooksul peab olema võimalik süüdistus esitada järgmine:

a) vähemalt 20 aastat alates ohvri täisealiseks saamise kuupäevast kuritegude puhul, mis on

käesoleva direktiivi alusel karistatavad maksimumkaristusega, milleks on vähemalt

kolmeaastane vangistus;

b) vähemalt 25 aastat alates ohvri täisealiseks saamise kuupäevast kuritegude puhul, mis on

käesoleva direktiivi alusel karistatavad maksimumkaristusega, milleks on vähemalt

viieaastane vangistus;

c) vähemalt 30 aastat alates ohvri täisealiseks saamise kuupäevast kuritegude puhul, mis on

käesoleva direktiivi alusel karistatavad maksimumkaristusega, milleks on vähemalt kaheksa-

aastane vangistus.

Seega ka direktiivi eelnõu kohaselt algab aegumistähtaegade arvestus ohvri täisealiseks (18-

aastaseks) saamisel ja sõltuvalt kuriteo raskusastmest on aegumistähtaeg eelnõu kohaselt 20,

25 või 30 aastat, mis tähendab, et kuriteost saab teatada ja seda menetleda kuni kannatanu

38, 43 või 48-aastaseks saamiseni.

18

Samasugust loogikat on direktiivi eelnõus kasutatud ka ohvri õigust hüvitisele käsitlevas

artiklis, kus on täpselt samad tähtajad ning lähtumine kuriteo raskusastmest ehk minimaalsest

maksimumkaristusest nagu ka aegumistähtaegade puhul.

Aegumistähtaegade ja hüvitiste artiklid (vastavalt artikkel 16 ja 23) on kindlasti direktiivi eelnõu

ühed problemaatilisemad paljude liikmesriikide jaoks. Töörühma tasandil on paljud liikmesriigid

väljendanud oma muret, viidates oma õigussüsteemist tulenevatele raskustele selliste sätete

rakendamisel, arvestades, et aegumistähtajad on sageli reguleeritud horisontaalselt riiklike

karistusseadustike üldosades ja hüvitised on enamasti hoopiski osa tsiviil-, mitte

kriminaalõigusest. Paljud riigid on töörühmas olnud skeptilised ka kavandatud

aegumistähtaegade asjakohasuse osas.

Direktiivi artikli 16 lõike 2 esemeks olevad aegumise tähtajad on Eestis praegu sätestatud

karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 7 punktis 3, mille kohaselt süüteo aegumine peatub

(muuhulgas) seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui 18-aastase isiku

suhtes kuni 18-aastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne

nimetatud vanuse saavutamist. Seega siseriikliku õiguse kohaselt on lastevastase

seksuaalkuritegevuse kontekstis aegumise tähtajad esimese astme kuritegude puhul 10 aastat

ning teise astme kuritegude puhul 5 aastat kannatanu 18-aastaseks saamisest või ajendi

ilmnemisest.

Direktiivi artiklist 23 nähtub, et lisaks tsiviilhagi esitamise õigusele peavad liikmesriigid tagama

ohvritele veel mingi otsesema võimaluse kahju hüvitamiseks, milleks on riiklikud

hüvitusskeemid. Praegune riigisisene kuriteoohvri hüvitise süsteem ei kata ära direktiivis

toodud kompensatsiooni ulatust ning direktiivi sellisel kujul vastuvõtmine tooks kaasa

täiendavaid kulusid lapsohvri toetamisel. Eestis kehtivat kuriteoohvri hüvitist saab taotleda

juhul, kui tegemist on raske tervisekahjustusega KarS § 118 tähenduses ning kuriteost on

teatatud 15 päeva jooksul ja juhtumi osas on algatatud kriminaalmenetlus. Alaealistega

toimunud kuriteo puhul on võimalik Sotsiaalkindlustusametile esitada kuriteoohvri hüvitise

taotlus sel ajal kui laps on alaealine ning lisaks täisealiseks saamisest 3 aasta jooksul.

Juhtumite, mille puhul ei ole tegemist raske tervisekahjustuse tekitamisega, saab nõuda

kurjategijalt kompensatsiooni kohtusse pöördumise kaudu. Kuriteoohvritele ettenähtavate

hüvitiste üldpõhimõtted on sätestatud kuriteoohvrite direktiivis, mille muudatusettepanekuid

praegu veel arutatakse ning kus liikmesriigid ei ole toetanud komisjoni pakutud uusi nõudeid

riiklike hüvitiste süsteemi laiendamise kohta28.

Varasemalt on liikmesriigid EL-s aegumistähtaegade teemadel arutades viidanud vajadusele

tagada, et siseriiklikud kriminaalõigusnormid jääksid aegumistähtaegu käsitlevate eeskirjade

osas ühtseks, ning on olnud seisukohal, et üksikute õigusaktide puhul tuleks vältida

konkreetseid aegumistähtaegu, kui selleks ei ole mõjuvaid põhjuseid.

Ka EL-i kriminaalõiguse tuleviku kohta nõukogu järelduste ettevalmistamise käigus on

liikmesriigid rõhutanud huvi tagada selles küsimuses üldiselt kohaldatavad eeskirjad.

22.05.2024 Coreperis heaks kiidetud nõukogu järeldused kriminaalõiguse tuleviku kohta

rõhutavad lõpptekstis29, et liidu kriminaalõigus ning eelkõige karistusi, kriminaalvastutust,

kohtualluvust ja aegumistähtaegu käsitlevad põhisätted peavad olema selged ja sidusad. Liidu

28 Vt Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse kuriteoohvrite õiguste direktiivi

(heaksk kiidetud VV 30.11.2023 istungil ja Euroopa Liidu asjade komisjoni 18.12.2023. a istungil) 29 EL Nõukogu järeldused Euroopa Liidu karistusõiguse tuleviku kohta (Council Conclusions on „The future of Union criminal law: recommendations on the way forward“)

19

kriminaalõiguse meetmed tuleb välja töötada viisil, mis võimaldab liikmesriikidel rakendada

neid olemasolevas siseriiklikus kriminaalõiguse süsteemis ja seda eriti just üldosa kontekstis.

Ka 14.06.2024 toimunud justiits- ja siseministrite nõukogu justiitspäeval toimus poliitiline

mõttevahetus direktiivi eelnõus sätestatud aegumistähtaegade regulatsiooni üle.

Kuigi enamik ministreid nõustus, et kuna tegemist on eriti jõleda kuriteoga, millest teatamine

võib ohvritel võtta väga kaua aega, siis võib eriregulatsiooni ja pikemate aegumistähtaegade

rakendamine olla õigustatud. Sellest hoolimata leidsid mitmed, et komisjoni poolt pakutud

tähtajad on ebaproportsionaalselt pikad ja tuleb leida parem tasakaal ohvrite kaitsmise ja

kriminaaluurimise tõhususe vahel. Samuti tõid mitmed liikmesriigid (sh Eesti) välja, et

aegumine peaks olema direktiivis reguleeritud selliselt, et oleks küll arvestatud kõnealuse

kuriteoliigi raskust ja erisusi, kuid samal ajal tuleks liikmesriikidele võimaldada paindlikkus, et

säilitada riigisisese karistusõiguse süsteemi. Aegumise tähtaegade reguleerimine ei tohiks

minna kaugemale kui hädavajalike miinimumnõuete sätestamine. Seda seisukohta

väljendasid isegi mõned liikmesriigid, kellel siseriiklikult sellised kuriteod ei aegugi (nt

Horvaatia ja Madalmaad).

Pikkadel aegumise tähtaegadel on nii positiivsed kui ka negatiivsed küljed. Pikkade

aegumistähtaegade kasuks räägib see, et kannatanud on sageli valmis rääkima toimunust

palju aastaid hiljem. Samuti on see õigustatud inimeste suhtes, kes on nt saripedofiilid ning on

jätkuvalt aktiivsed laste vastaste seksuaalkuritegude toimepanijad, kuid pikkade

aegumistähtaegade kahjuks räägib samas see, et tõendite kogumine nii pika aja tagant on kas

äärmiselt keeruline või üldse võimatu. Ei saa jätta tähelepanuta ka õigusrahu. Vähemalt võiks

olla võimalik rakendada lühema tähtajaga aegumiserandeid alaealisena seksuaalkuriteo toime

pannud isikutele.

Seksuaalse väärkohtlemise ohvritel on sageli häbi-, süü- ja enesesüüdistustunne. Seksuaalne

kuritarvitamine toimub sageli salaja, usalduslikus ja autoriteetses suhtes ning sellega kaasneb

tavaliselt sotsiaalne ja kultuuriline häbimärgistamine, ähvardused ja/või trauma. Seksuaalne

trauma on seotud lühiajaliste ja pikaajaliste psühholoogiliste tagajärgedega. Lühiajalises

perspektiivis võib esineda hirmu, šoki, süü, ärevuse, segaduse ja taganemise tundeid. Lisaks

on lapsepõlve seksuaaltrauma üleelanutel suur risk posttraumaatilise stressihäire (PTSD)

tekkeks, mis hõlmab tugevat hirmu, abitust, korduvaid meenutusi või unenägusid, kõigi

traumaga seotud asjade püsivat30vältimist, tuimust ja reageerimisvõime puudumist. Need

lapsepõlves toimunud seksuaalse väärkohtlemise tagajärjed selgitavad, miks ohver ei pruugi

soovida ametiasutustele kuriteost teatada ning miks võib kuriteo tunnistamine ja meetmete

võtmine võtta kaua aega. Paljud lapsed ei avalda oma seksuaalse kuritarvitamise kogemusi

enne, kui nad saavad täiskasvanuks või isegi kaua pärast täiskasvanuks saamist. See tekitab

probleeme seoses tõendite ja aegumistähtaegadega.

Kui aegumistähtajad peaksid praegusel kujul direktiiv teksti jääma ning Eestil tekib kohustus

nimetatud säte riigisisesesse õigusesse üle võtta, siis see eeldab laiemat analüüsi ja üle tuleks

vaadata lähenemine aegumistähtaegadele tervikuna.

30 Nicole P. Yuan, Mary P. Koss ja Mirto Stone, „The Psychological Consequences of Sexual Trauma“, VAWnet. Org, National Resource Center on Domestic Violence (riiklik koduvägivalla teabekeskus), 2006.

20

6.6. Peame jätkuvalt oluliseks siseriiklikku koordinatsiooni ennetuses, ohvrite

toetamisel, laste seksuaalse väärkohtlemise trendide analüüsil jms. Liikmesriikidele

peab ennetustegevuse ja ohvriabi korraldamisel jääma paindlikkus oma siseriiklike

süsteemide ja protsesside kujundamiseks, sealhulgas vabadus otsustada konkreetsete

ülesannete ja pädevuste jaotuse üle asjakohaste asutuste vahel.

Selgitus: direktiivi uusversiooni eelnõu artiklis 24 tehakse ettepanek määratleda siseriiklik

asutus/kontaktpunkt (national focal point), kelle ülesanne on analüüsida laste seksuaalse

väärkohtlemise trende ning analüüsida erinevate tegevuste mõjusid väärkohtlemise vastu

võitlemisel.

Direktiivi artikliga 24 sätestatakse, et liikmesriigid asutavad riiklikud asutused või samaväärsed

üksused, mis koordineerivad riigi tasandil tehtavaid jõupingutusi ennetustegevuses ja ohvrite

abistamisel, hindavad laste seksuaalse kuritarvitamise suundumusi internetis ja väljaspool

internetti, hindavad ennetusprogrammide ja -meetmete ning ohvrite abistamiseks ja

toetamiseks mõeldud programmide ja meetmete tulemusi, koguvad statistilisi andmeid

koostöös valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning koostavad

vastavate suundumuste kohta aruandeid.

Eestis sellist ühest kontaktpunkti pole ning tegevused jagunevad erinevate haldusalade vahel.

Artiklis nimetatud ülesannete täitmine toimib Eestis asutuste vahelise koostöö kaudu, mistõttu

eraldi asutuse või kontaktpunkti loomine (eriti arvestades, et sellega kaasnevad täiendavad

kulud) ei ole vajalik. Olulisem on, et iga haldusala rollid on selgelt piiritletud ning lastevastase

vägivalla vastu võitlemisel tehakse koostööd.

Eestis koordineerib laste seksuaalse väärkohtlemise ennetust ja ohvrite toetamist

Sotsiaalkindlustusamet, kelle pädevuses on seksuaalvägivalla ohvritele toetavate teenuste

tagamine ja teenustega seotud andmete kogumine. Sotsiaalkindlustusamet viib läbi ka

temaatilisi uuringuid ja analüüse. Oluline on, et laste seksuaalse väärkohtlemise vastu

võitlevate haldusalade rollid oleksid selgelt piiritletud ning koostöö erinevate osapoolte vahel

toimiks ladusalt.

Direktiivi uusversiooni eelnõu artikkel 25 kohustab liikmesriike kehtestama vajalikud

mehhanismid, et tagada mitut asutust ja mitut sidusrühma hõlmav koostöö ja koordineerimine

riiklikul tasandil kõigi asjaomaste osapoolte vahel, kes on seotud laste seksuaalse

kuritarvitamise ennetamise ja selle vastu võitlemise meetmete väljatöötamise ja

rakendamisega nii internetis kui ka väljaspool seda. Eestis oleks võimalik seda rakendada

vägivallaennetuse kokkuleppe kaudu.

Eestis on loodud on ministeeriumite vaheline ennetusnõukogu31, mille töö raames on võimalik

artiklis 24 toodud ülesannete puhul teha koostööd, sh määrata vastutav asutus andmete

koondamisel, analüüsimisel ja omavahelise koostöö koordineerimisel. Direktiivi kohaselt

peavad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetusega seotud sekkumised olema tulemuslikud

ehk teadus- ja/või tõenduspõhised. Ennetusmeetmete ja programmide hindamise kompetents

on Eestis täna Tervise Arengu Instituudil, mille all tegutseva ennetuse teadusnõukogu eesmärk

on hinnata ennetustegevuste tõendatuse taset, toetada ennetustegevuste arengut ning

andmetel ja tõendusel tuginevat otsusetegemist ennetuses. Sekkumiste tulemuslikkuse

31 https://www.just.ee/ennetusnoukogu

21

hindamiseks on vaja viia läbi uuringuid ning vastavale sihtgrupile ennetusprogramme pakkuv

asutus või organisatsioon peab arvestama rahaliste vahendite olemasoluga nii tegevuste

planeerimisel kui ka läbiviimisel.

6.7. Toetame statistiliste andmete kogumise ja edastamise ning uuringute läbiviimise

tähtsustamist direktiivis, kuid vältida tuleks sellega kaasnevat liigset halduskoormust

ning liikmesriikidele peaks rakendamisel jääma piisav paindlikkus. Eesti ei pea

kohaseks ennetusmeetmete kohta andmete kogumise, elanikkonnauuringute

läbiviimise ega teadusuuringute toetamise kohustuse määratlemist.

Selgitus: direktiivi eelnõusse lisatud uue artikliga 31 kohustatakse liikmesriike korrapäraselt

koguma statistilisi andmeid direktiivis sätestatud süütegude kohta, järgides koostöös ELi

keskusega välja töötatud ühist metoodikat, jagama andmeid ELi keskuse ja komisjoniga ning

tegema need avalikult kättesaadavaks. ELi keskus peaks omakorda saadud statistika

koondama ja selle üldsusele kättesaadavaks tegema.

Komisjon on selgitanud, et selleks et jälgida ja hinnata laste seksuaalse kuritarvitamise ja

ärakasutamise levikut, on tarvis, et liikmesriigid seaksid sisse andmete kogumise

mehhanismid või teabekeskused. Seepärast on direktiivi lisatud artikkel 31, mis paneb

liikmesriikidele kohustuse kehtestada süsteem, mis võimaldab koguda, arendada, teha ja

levitada statistikat direktiiviga hõlmatud süütegude (artiklid 3-9) kohta. Artikkel 31 kohustab

muuhulgas liikmesriike viima iga kolme aasta järel läbi elanikkonnauuringu, kasutades

komisjoni (Eurostati) ühtlustatud metoodikat, et koguda andmeid direktiivis sätestatud

süütegude ohvrite arvu kohta. Selle põhjal peavad nad hindama kõigi käesoleva direktiiviga

hõlmatud süütegude levimust ja suundumusi. Liikmesriigid peavad edastama andmed

komisjonile (Eurostatile). Selleks et tagada haldusandmete võrreldavus kogu ELis, peavad

liikmesriigid koguma haldusandmeid ühiste jaotuste alusel, mis on välja töötatud koostöös ELi

keskusega, ning edastama need andmed igal aastal ELi keskusele. ELi keskus toetab

liikmesriike direktiivi artiklites 3–9 osutatud süütegusid käsitlevate andmete kogumisel,

sealhulgas kehtestades ühised standardid arvestusühikute, arvestusreeglite, ühiste jaotuste,

aruandevormide ja kuritegude liigitamise kohta. Liikmesriikide kogutud statistilised andmed

tuleb edastada ELi keskusele ja komisjonile ning kogutud andmed tuleb teha igal aastal

üldsusele kättesaadavaks. Lisaks peavad liikmesriigid toetama teadusuuringuid käesolevas

ettepanekus sätestatud süütegude eri vormide algpõhjuste, tagajärgede, esinemissageduse,

tulemuslike ennetusmeetmete, ohvrite tulemusliku abistamise ja süüdimõistmismäära kohta.

Direktiivi ettepaneku mõjuanalüüsis nenditakse, et direktiivi muudatused toovad kaasa

halduskoormuse, kuid seda tasakaalustaks meetmete positiivne mõju laste väärkohtlemise

ennetamisele ja tõkestamisele ning kuriteo ohvrite kaitsele. Direktiivi ajakohastamisest

tuleneda võivat täiendavat halduskoormust peetakse proportsionaalseks, pidades silmas seda

liiki süütegude ärahoidmisest ja algstaadiumis avastamisest tulenevat pikaajalist kasu,

sealhulgas kulude kokkuhoidu, nii ohvrite kui ka kogu ühiskonna jaoks.

Selline süsteem on Eesti hinnangul liialt detailselt ettekirjutav ning kardame sellega kaasnevat

liigset halduskoormust.

Rõhutamist väärib, et artiklis 31 viidatud uue eraldiseisva laste seksuaalse väärkohtlemise

vastase võitlemise EL keskuse loomine ei ole veel otsustatud. Uue EL-i keskuse loomise

22

ettepanek on sätestatud määruse eelnõus, mille läbirääkimised alles kestavad. Komisjoni

esitas määruse ettepaneku 2022. aastal ja selles sätestatakse internetiettevõtjate kohustused

tuvastada oma teenustes laste seksuaalset väärkohtlemist kujutav materjal, sellest teatada ja

see eemaldada.

Justiitsministeerium esitab regulaarselt kuritegevusega seotud andmeid Eurostatile.

Täiendavate andmete koondamise ja esitamise kohustus võib suurendada halduskoormust.

Samuti tuleb arvestada võimalike täiendavate rahaliste kuludega olemasolevate

andmebaaside ja tehnoloogiliste uurimisvahendite edasiarendamisel ja täiendamisel ning

regulaarsete ja täiendavate uuringute korraldamisel ja läbiviimisel. Seega, kui direktiivi

algatuse teksti ei õnnestu läbirääkimiste käigus selles küsimuses mõjutada, eeldab

uurimisprobleemide lahendamiseks ning kuritegude ennetamiseks vajaliku tehnoloogia ja

inimressursi tagamine ning vastav andmekogumine täiendavaid vahendeid riigieelarvest.

7. Kooskõlastamine Direktiivi eelnõu esitati arvamuse andmiseks Siseministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile,

kes on ühtlasi kaasvastutavad direktiivi menetluses. Lisaks esitati eelnõu arvamuse

avaldamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu

Ringkonnakohtule, Harju Maakohus Tallinna kohtumajale, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule,

Pärnu Maakohtule, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu

Ülikooli õigusteaduskonnale, Tartu Ülikoolile, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudile,

Tallinna Ülikoolile, Tehnika Tehnikaülikooli Õiguse Instituudile, Sisekaitseakadeemiale,

Sotsiaalkindlustusametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Andmekaitse Inspektsioonile, Tervise

Arengu Instituudile, Tartu Ülikooli Kliinilise meditsiini instituudile, Eesti Lastearstide Seltsile,

Eesti Naistearstide Seltsile, SA Viljandi haiglale, Eesti Seksuaaltervise Liidule, Eesti Vaimse

Tervise ja Heaolu Koalitsioonile, Eesti Inimõiguste Keskusele, MTÜ-le Lastekaitse Liit,

Haridus- ja Noorteametile, Lapse Heaolu Arengukeskusele, Eesti Noorteühenduste Liidule,

MTÜ-le Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus, Tartu Laste Tugikeskusele, SA-le

Kiusamisvaba Kool, Eesti SV Tugigrupid MTÜ-le, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus, MTÜ-

le Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Naiste Varjupaikade Liidule, Eesti

Naisteühenduste Ümarlauale, MTÜ-le Eluliin, MTÜ-le Oma Tuba, Vabaühenduste Liidule,

Eesti LGBT Ühingule, Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA-le, Eesti Olümpiakomiteele, Eesti

Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule.

Eelnõu kohta on vastuse saatnud või arvamuse esitanud Siseministeerium,

Sotsiaalministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja

Teadusministeerium, Riigiprokuratuur, Riigikohtus, Politsei- ja Piirivalveamet,

Sotsiaalkindlustusamet, Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Naistearstide Selts, Lastekaitse Liit,

Eesti Naiste Varjupaikade Liit ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit.

Enamus kaasatud partneritest avaldasid toetust sellisele algatusele või konkreetsetele

eesmärkidele ning väljendati valmisolekut olla kaasatud edasises menetluses.

Riigikohtul, Andmekaitse Inspektsioonil ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni

Liidul ei olnud märkusi eelnõu kohta või nad ei avaldanud sisu osas arvamust.

23

Politsei- ja Piirivalveamet ning Sotsiaalkindlustusamet selgitasid, et nende arvamus sisaldub

vastavalt Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi esitatud arvamustes.

Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Ülikooli Kliinilise meditsiini Instituut ja Eesti

Naistearstide Selts esitasid üldist laadi toetava seisukoha.

Põhjalikumad sisulised seisukohad esitasid Sotsiaalministeerium, Siseministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Riigiprokuratuur, Lastekaitse Liit ning Eesti

Naiste Varjupaikade Liit, kes avaldasid direktiivile toetust ning olid valmis edasises menetluses

kaasatud olema, ent enamik neist tegid ka kriitilisemaid märkusi.

Lastekaitse Liit esitas põhjaliku toetava arvamuse, tunnustades kavandatavaid muudatusi ning

direktiivi eelnõu eesmärke, rõhutades seejuures, et teavitusel ja koolitusel on muudatustega

püstitatud eesmärkide saavutamisel oluline roll. Lastekaitse Liit peab oluliseks, et oleks

tagatud piisav rahastus laste vastu suunatud seksuaalkuritegude efektiivsemaks ja kiiremaks

menetlemiseks, tõhustada tuleb ametkondade omavahelist koostööd ja kasvatada politsei,

haridus- lastekaitse-, noorsootöö ja tervishoiuspetsialistide võimekust kuritegude

avastamiseks ja ennetamiseks. Lastekaitse Liit peab oluliseks ka uuringute läbiviimist, et

hinnata seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise trende ning seda, kuidas ja kelle puhul

sekkumised toimivad ning mil moel parandada laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise

ja sellele reageerimise kvaliteeti. Lastekaitse Liidu hinnangul pakub direktiivi uusversioon pikalt

oodatud lahendused paljudele praktikas esinevatele kitsaskohtadele, ent rõhutab, töö peab

olema jätkusuutlik ja pidev ning on oluline, et direktiiviga seatavad miinimumnõuded (sh

ohvritele pakutavad teenused, asjakohased sekkumisprogrammid, oskusteave spetsialistidele

jms) oleks Eestis tagatud, kättesaadavad ning sihtgruppidele arusaadaval viisil ja keeles

kommunikeeritud.

Eesti Naiste Varjupaikade Liit (ENVL) tunnustab algatust, toetab virtuaalmaailmas toimuva

väärkohtlemise selgemat kriminaliseerimist ning peab oluliseks keskendumist sisulisele

ennetustööle ning nõudluse vähendamisele. ENVL toob välja, et nõudluse vähendamisele

aitaks oluliselt kaasa pornograafilistele materjalidele juurdepääsu taotlejate isikutuvastus ning

välistada tuleks alaealiste juurdepääs sellistele materjalidele. ENVL ei toeta karistusmäärade

karmistamist, kuna Eesti karistusseadustikus on laste seksuaalne väärkohtlemine juba piisava

rangusega kriminaliseeritud. Põhirõhk tuleks ENVL-i hinnangul suunata kuritegude

ennetamisele ning tagada piisavad ressursid nende menetlemiseks. ENVL ei toeta hüvitise

taotlemise tähtaegade ning aegumistähtaegade pikendamise ettepanekuid.

Sotsiaalministeerium (SOM) tõi välja, et direktiivi algatuse ettepanek põhineb suurel määral

Eestis juba kasutusel oleval lastemajateenuse mudeli põhimõttel ning teenused enne

kohtumenetlust, selle ajal ning pärast seda, on kooskõlas ohvrite direktiiviga ning meie

olemasolevate praktikatega. SOM (ka Lastekaitse Liit ja Riigiprokuratuur) tervitab direktiivi

eelnõus esinevaid terminoloogilisi muudatusi, kuna need väärtustavad last. SOM markeeris

ära, et kuna Eestis tegeleb nii kuriteokaebuste kui ka migratsiooniinfoga PPA, siis ei saa

toetada direktiivi eelnõus sätestatut, et kuriteokaebuse saanud asutus ei tohiks edastada ohvri

andmeid migratsioonivõimudele. SOM rõhutab, et Eesti praegune kuriteoohvri hüvitise

süsteem ei kata ära direktiivis toodud kompensatsiooni ulatust ning direktiivi sellisel kujul

vastuvõtmine tooks kaasa täiendavaid kulusid lapsohvri toetamisel. SOM tõi välja, et

siseriiklikku analüüsi vajaks algatuses toodud ettepanek aegumistähtaegade arvestuse osas.

SOM ei pea vajalikuks kindla kontaktpunkti loomist analüüsimaks laste seksuaalse

24

väärkohtlemise trende ning erinevate tegevuste mõjusid väärkohtlemise vastu võitlemisel,

kuna Eestis jagunevad sellised tegevused erinevate haldusalade vahel ning eelkõige on

oluline tagada, et iga haldusala rollid oleks selgelt piiritletud ning lastevastase vägivalla vastu

võitlemisel tehakse koostööd.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) rõhutas, et direktiivi kohaldamisalasse

hõlmatud infoühiskonna vahendusteenuste osutajate suhtes tuleb lähtuda piiratud vastutuse

põhimõttest ning kriminaalvastutust infoühiskonna teenuse osutajatele laiendav säte peab

olema õigusselge ning tagama teenuseosutajate õiguskindluse. See on oluline direktiivi eelnõu

artikli 8 kontekstis, mis käsitleb internetipõhise teenuse osutamist laste seksuaalse

väärkohtlemise eesmärgil. MKM palub läbirääkimiste käigus selgitada, millisel juhul on

tegemist infoühiskonna teenuse osutaja tahtliku tegevusega laste vastaste seksuaalkuritegude

hõlbustamiseks või soodustamiseks. MKM leiab, et vastutus laste seksuaalse kuritarvitamise

eest peaks eelkõige jääma kasutajatele, kes laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavat

materjali üles laevad või lapsi seksuaalselt ahvatlevad. Ühtlasi tuleks MKM-i hinnangul

kaaluda, kas kõigi teenuseosutajate hõlmamine kriminaalvastutuse koosseisu on mõistlik, või

peaks teenuseosutajate ringi kitsendama ning piirduma üksnes teabe talletamine teenuse

osutajatega. MKM leiab, et infoühiskonna vahendusteenuse osutajate kohustuste

reguleerimine seoses laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ning tõkestamisega peaks

jääma vastavasisulise määruse lahendada, mille läbirääkimised on samuti hetkel pooleli. Neid

küsimusi ei peaks hakkama dubleerima direktiivi eelnõus, sest see vähendab õigusselgust

ning võib kaasa tuua vastuolud.

Siseministeeriumi (SIM) toetab algatuse ettepanekut, tuues esile, et viimase kümnendi jooksul

on toimunud palju ühiskondlikke ja tehnoloogilisi muutusi ning selleks, et saaksime lapsi

efektiivsemalt ja paremini aidata, on vaja ajakohastada meie õigusloomet ning tööprotseduure.

Siseministeerium on koordineerinud Euroopa Komisjoni avaldatud määruse ettepanekut,

millega soovitakse kehtestada eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja

tõkestamiseks32 (edaspidi CSAM). Algatuse kohta olid koostatud Eesti seisukohad, mida

kinnitati 31.10.2022 Vabariigi Valitsuse istungil33. Siseministeeriumi hinnangul on oluline

jälgida ja arvestada ka käesoleva direktiivi ettepaneku menetlemisel varem kooskõlastatud ja

kinnitatud seisukohti, mis on hetkel kehtivad. SIM rõhutab, et direktiivi ettepanekuga

soovitakse laiendada laste seksuaalse väärkohtlemisega seotud kuritegude määratlusi ja uued

kuriteod hõlmavad mh laste seksuaalse väärkohtlemise ülekandmist reaalajas, pedofiilidele

mõeldud juhendite omamist ja vahetamist. Samuti ajakohastatakse kuriteo määratlust, et see

hõlmaks ka laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavat materjali süvavõltsingutes ja

tehisintellekti loodud sisus. Sellest tulenevalt on oluline, et kuigi SIM toetab sellist laiendamist,

siis toob see kindlasti kaasa PPA töökoormuse suurenemise. Kuna hetkel töötab PPA oma

ressursivõimekuse piiril, tuleb direktiivi ettepanekus kavandatud muudatuste tõhusaks

ülevõtmiseks kavandada eelkõige PPA ressursside suurendamist, eriti kvalifitseeritud

personali näol. Lisaks on direktiivi ettepaneku artikli 16 lõigete 3-5 muudatused ette nähtud

uurimisprobleemide lahendamiseks, mis samuti nõuavad liikmesriikidelt piisava inimressursi

olemasolu, eksperditeadmisi ning tõhusaid uurimisvahendeid, sh võimalust teostada varjatud

uurimistoiminguid tumedas veebis. Sellised täiendavad ülesanded nõuavad PPA-le lisaks

täiendavatele inimressurssidele ka tehnilisi vahendeid ning IT-arendusi. IT arendused on

seotud vajadusega analüüsida suuremahulisi andmeid kiiresti ja tõhusalt, et sealt CSAM välja

32 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks ja tõkestamiseks, COM(2022) 209 33 Eelnõude infosüsteemi (EIS) algatuse toimik 22-0272

25

selekteerida. PPA vajab selleks pidevalt uusi ja moodsamaid tööriistu. SIM markeerib ära, et

direktiivi ettepanek paneb rõhku sellele, et liikmesriigid tõhustaksid oma ennetustegevusi ja

see on SIM-i hinnangul tervitatav, kuid see peab olema kooskõlas Eestis kehtiva

valdkonnaülese ennetuse põhimõtete kokkuleppega. Teisisõnu, ennetuse sekkumised peavad

olema tulemuslikud ehk teadus- ja/või tõenduspõhised. Sekkumise tulemuslikkuse

hindamiseks on vaja viia läbi uuringuid, seega vastavale sihtgrupile ennetusprogramme

pakkuv asutus või organisatsioon, peab arvestama rahaliste vahendite olemasoluga nii

tegevuste planeerimisel kui ka läbiviimisel. Ühtlasi tõi SIM välja, et direktiivi ettepanekus

kirjeldatakse – sarnaselt CSAM algatusele – eraldiseisva EL-i laste seksuaalse väärkohtlemise

vastase võitlemise keskust, millega liikmesriigid on kohustatud koostööd tegema. SIM näeb

siin riski, et tekib dubleerimine Europoli õiguskaitselise tegevusega küberkuritegevuse ja

organiseeritud kuritegevuse valdkonnas ning peab vajalikuks, et EL-i tasandi

rakendussüsteem oleks võimaikult kulutõhus ja liikmesriikide kriminaaluurimiste vajadustega

arvestav. SIM rõhutab, et loodava EL-i keskuse ning erinevate asutuste ja teiste seotud isikute

vaheline suhtlus ning operatiivinfo liikumine peab olema selge, sealjuures võttes arvesse

erisusi liikmesriikide kriminaalmenetlustes.

Riigiprokuratuur tervitab direktiivis kasutatavate mõistete kaasajastamist, ent ei toeta

algatuses karistusmäärade karmistamist, tuues välja, et karistuste karmistamine võib kaasa

tuua hoopis soovimatud tagajärjed, sest see võib kohtu jaoks tõsta kuritegude

tõendamiskünnist ja lõppeda õigeksmõistmistega, sest kohtud ei pea ette nähtud pikaajalist

vangistust õiglaseks järelmiks antud olukorras. Prokuratuur markeerib direktiivi algatuses

sisalduva nn nõusoleku mudeli kitsaskohad ning selgitab, et Eesti kriminaalmenetluses kehtib

in dubio pro reo põhimõte, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus

kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Prokuratuur leiab, et

nn nõusoleku mudel toob või võib tuua kaasa kannatanu jaoks kriminaalmenetluses

negatiivseid tagajärgi ning samuti seada tõsiselt kahtluse alla süütuse presumptsiooni kui ühe

karistusõiguse aluspõhimõtte kehtivuse. Seega tuleks eelnevalt läbi viia nii põhjalik arutelu

enne sellist tüüpi muudatuste tegemist kui ka vaadata teiste riikide kogemust, kes on seda nn

nõusoleku mudeli mingis vormis üle võtnud. Teiste riikide praktika hindamisel tuleks mh

vaadata, kuidas on tagatud sellist tüüpi muudatuse kooskõla in dubio pro reo põhimõttega,

ning ka seda, mis mõju on avaldanud nimetatud muudatus. Aegumistähtaegade osas toob

prokuratuur välja, et juhul, kui artikli 16 muudatus jõustub ning Eestil tekib kohustus nimetatud

säte Eesti õigusesse üle võtta, siis prokuratuur ei toeta nimetatud sätet ilma, et Eestis oleks

üle vaadatud üldiselt lähenemist aegumistähtaegadele, s.t ei saa piirduda ainult nimetatud

sättes olevate aegumise tähtaegade ülevõtmisega, vaid tuleks vaadata aegumistähtaega

puudutavat üldisemalt. Ühtlasi selgitab prokuratuur, et pikkadel aegumise tähtaegadel on nii

positiivsed kui ka negatiivsed küljed. Selliste pikkade aegumise tähtaegade kasuks räägib see,

et kannatanud on sageli valmis rääkima toimunust palju aastaid hiljem. Samuti on see

õigustatud inimeste suhtes, kes on nt saripedofiilid ning on jätkuvalt aktiivsed laste vastaste

seksuaalkuritegude toimepanijad, kuid kahjuks räägib samas see, et tõendite kogumine nii

pika aja tagant on kas äärmiselt keeruline või üldse võimatu. Ei saa jätta tähelepanuta ka

õigusrahu. Vähemalt võiks olla lühema tähtajaga aegumiserandid alaealisena seksuaalkuriteo

toime pannud isikutele. Raskendavate asjaolude artikli kontekstis markeerib prokuratuur, et

kehtivas direktiivis 2011/93/EL sisalduvad koosseisulised raskendavad asjaolud on üldiselt

juba karistusseadustikus olemas. Samas uue võimaliku punkti (j) osas selgitab prokuratuur, et

siseriikliku õiguse kohaselt on seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude puhul

raskendavaks asjaoluks mh narkootiliste või psühhotroopsete ainete abil põhjustatud

26

abitusseisund ehk joove, mille tõttu kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama või

toimuvast aru saama (KarS §- d 141 ja 141-1 lg 2 p 7). Alkoholi ja muude joovastavate ainete

lisandumine raskendava asjaoluna on asjakohane, kui kuriteo toimepanemiseks kasutati

nende ainete avaldunud mõju. Prokuratuur märgib, et pelk tarvitamine ühe alternatiivina ja

selle inkrimineerimine koosseisulise raskendava asjaoluna võib tekitada praktikas probleeme,

sest tarvitamine ei pruugi pärssida ohvri otsustusvõimet ning seeläbi muuta tema suhtes

kuriteo toimepanemist lihtsamaks. Ainetega mõjutamine on igal juhul taunitav ja senise

praktika järgi ei jää ebaõigus tähelepanuta. Kui toimepanija on täisealine, on alkoholi

tarvitamisele kallutamine ja narkootiliste/joovastavate ainete tarvitamisele kallutamine/ainete

andmine ette heidetud eraldi kuritegudena (KarS §-d 182, 185, 187).

Arvamustega on seisukohtade koostamisel üldiselt arvestatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisa-Ly Pakosta Minister

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei [email protected] Vabariigi Valitsuse seisukohad laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi uuesti sõnastatud versiooni eelnõu kohta Esitame Vabariigi Valitsuse 22.08.2024.a istungile heakskiitmiseks Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (uuesti sõnastatud), eelnõu kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri Tuuli Lepp 58668042 [email protected]

Teie 07.03.2024 nr 2-5/24-00413, 9.13.1/24-0070/-1T

Meie 22.08.2024 nr 7-1/2485