Arvamuse avaldamine

Lisa 1

1

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvamus1 kriminaalmenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

1. § 1 p 6. Kaaluda sõnastuse muutmist.

KrMS uue § 141 (Kohtuistungite pidamine videosilla vahendusel) lg-s 2 võiks asendada

sõnad „ei viibi füüsiliselt“ lihtsama ja omakeelsema väljendiga „ei asu“.

2. § 1 p 8. Kaaluda sõnastuse muutmist.

Punktis muudetakse § 151 ning lisatakse mh lg 4: „Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu

ei piira tuginemist käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 punktides 1–10 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele ega sellele, et aset leidnud rikkumised

kogumis moodustavad käesoleva seadustiku § 339 lõike 1 punktis 12 sätestatud rikkumise.“

Tasuks kaaluda sätte sõnastamist vähem segadust tekitaval viisil, nt: „Käesoleva paragrahvi

lõikes 3 sätestatu ei piira tuginemist käesoleva seadustiku § 339 lõikes 1 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele.“

3. § 1 p 37 (sama ka p-d 40 ja 42). Kaaluda sõnastuse muutmist.

Selles punktis tunnistatakse kehtetuks säte, mis lubab, et „eeluurimiskohtunik võib

korraldada vahistamistaotluse läbivaatamise“ video vahendusel. Seletuskirjas on seda

põhjendatud nii: „Muudatus on seotud video vahendusel kohtuistungite pidamise üldreegli

kehtestamisega KrMS §-s 141.“ Viidatud uues paragrahvis märgitaksegi: „Kohus võib

kõikides kohtuastmetes kohtuistungeid pidada videosilla vahendusel…“ Samas ei sisalda

KrMS kohtuistungi mõistet ning on vaieldav, kas taotluste läbivaatamine

eeluurimiskohtuniku juures toimub kohtuistungil (vrd ka PS § 22 lg 4). Seetõttu tasuks

kaaluda seaduse sõnastamist viisil, et videosild oleks eeluurimiskohtuniku asjades üheselt

mõistetavalt lubatud, sõltumata sellest, kuidas defineerida kohtuistungit.

4. § 1 p 42. Parandada.

Sättega tunnistatakse kehtetuks mh § 137 lg 5. Sellist lõiget viidatud paragrahv ei sisalda.

Mõeldud on ilmselt § 1371 lg-t 5.

5. Muuta KrMS § 56 lg-t 4 nii, et kaitsja taandamise menetluses korraldatakse

kohtuistung üksnes siis, kui kohus peab seda vajalikuks.

Eelnõu üldine suundumus on anda kohtule korraldavate istungite pidamisel suurem

otsustusvabadus. Samas ei muudeta KrMS § 56 lg-st 4 tulenevat kohustust korraldada

kaitsja taandamise menetluses igal juhul kohtuistung. Tegelikult pole selline absoluutne

kohustus mitte millegagi põhjendatud. Nii mõnigi kord on kaitsja taandamise taotlused

ilmselgelt alusetud ja nende lahendamiseks kohtuistungi pidamine võtab asjatult kohtu ja

kaitsja ressurssi. Iseäranis ebaotstarbekas on kaitsja taandamise taotluse lahendamine

kohtuistungil näiteks kassatsioonimenetluse staadiumis.

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

Lisa 1

2

6. § 1 p 50. Lisada § 145 lg 4 kavandatavasse teksti viide, et selles ette nähtud reegel

kehtib, kui seadus ei sätesta teisiti.

6.1. Kavandatav KrMS § 145 lg 4 näeb ette, et kui määrus on kriminaalasja lõpplahendiks

või määrust saab vaidlustada kriminaalasja lõpplahendist eraldi, tuleb määruses esitada

ka määruse aluseks olevad asjaolud ja õiguslikud põhjendused. Samas on

kriminaalmenetluse seadustikus sellest reeglist erandeid (nt KrMS § 349 lg 4). Selguse

huvides võiks ka KrMS § 145 lg 4 tekst kajastada seda, et selles normis ette nähtud

reegel kehtib vaid siis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

6.2. Samuti jäävad kohati segaseks uuendatud KrMS § 145 lg-s 2 sisalduvad nõuded

määrusele. Nii peaks määrusest nähtuma: „1) kes on määruse teinud“ ja „2) millal on

määrus tehtud.“ Nende muudatuste põhjus jääb arusaamatuks. Kehtiv KrMS § 145 lg 2

sõnastus – „1) koostamise kuupäev …; 2) koostaja ametinimetus ning nimi“ – on

mõlemas punktis konkreetsem ja selgem. Kohustus märkida ametniku „ametinimetus

ja nimi“ on seadustikus läbiv standard, mida mujal muuta ei kavatseta (vrd KrMS

§-d 146, 153, 154, 163 jne). Määruse koostamise ajaga seonduva nõude

ebamäärasemaks muutmist ei selgitata. Jätkuvalt tuleks pidada mõistlikuks aja

märkimist kuupäeva (ja mitte nt aasta või kellaaja) täpsusega, mistõttu pole põhjust

seadust muuta.

6.3. Samuti peab eelnõu kohaselt määrusest nähtuma: „4) mille kohta määrus on tehtud“ ja

„5) määruse sisu ja menetlusõiguslik alus“. Muudatuse sõnastus jätab samas

selgusetuks, mille poolest erinevad määruse sisu ja see, mille kohta määrus on tehtud,

iseäranis kui arvestada, et „määruse sisu“ ei tähenda selles kontekstis enam õiguslikke

põhjendusi.

7. § 1 p-d 87 ja 96. Täpsustada sõnastust.

KrMS § 2351 lõiget 2 ja § 2451 lg-t 2 muudetakse järgmiselt: „Kohtuliku eelmenetluse

läbiviimisel juhindutakse käesoleva seadustiku paragrahvidest 2572–262.“ Praegu näevad

need lühi-ja kokkuleppemenetluse sätted ette: „Käesoleva seadustiku §-s 258 sätestatud

aluse ilmnemisel korraldab kohus eelistungi, mille pidamisel järgitakse käesoleva

seadustiku § 2571 lõikes 2 ja §-des 259–262 sätestatut.“ Muudatuse tulemusena kantaks

(erinevalt praegusest) lihtmenetlustele üle kogu üldmenetluse eelmenetluse regulatsioon.

See ei pruugi olla asjakohane (vt nt sama eelnõuga lisanduvad § 2572 lg-d 2 ja 4, mille

kohaldatavus lühi- ja/või kokkuleppemenetluses on küsitav). Seetõttu võiks kaaluda

muudetud lõigete lõppu lisandust: „arvestades lühimenetluse/kokkuleppemenetluse erisusi“

vms.

8. § 1 p 116. Kaaluda, kas kavandatav KrMS § 267 lg 9 teine lause on vajalik või kas see

ei peaks paiknema mujal seaduse tekstis.

8.1. Kavandatava muudatusega nähakse ette KrMS § 267 lg 9 järgmine sõnastus:

„Kohtumääruse, millega isikule kohaldatakse aresti või teda trahvitakse, võib isik

vaidlustada määruskaebuse korras. Määruskaebuse esitamine ei takista kohtuliku

arutamise jätkamist.“

8.2. Kord, mille kohaselt ei peata aresti- või trahvimääruse vaidlustamine kohtuliku

arutamise jätkamist, on iseenesest põhjendatud. Samas võidakse kriminaalasja

kohtuliku arutamise käigus teha ka muid määrusi, mis on määruskaebe korras

Lisa 1

3

vaidlustatavad (nt süüdistatav võetakse vahi alla). Nende puhul ei ole seaduses

otsesõnu ette nähtud reeglit kohtuliku arutamise jätkumise kohta. Seega võib

kavandatava KrMS § 267 lg 9 teine lause anda alust tõlgenduseks, et kõikidel muudel

juhtudel peaks kohtuliku arutamise ajal tehtav vaidlustatav määrus asja arutamise

peatama. Enamasti see ilmselt aga ei peaks nii olema. Seetõttu võiks KrMS § 267 lg 9

teise lause seadusest välja jätta või hoopis näha ette üldsätte, mis ütleks, millal

kohtumääruse vaidlustamine peatab kohtumenetluse ja millal mitte.

9. § 1 p-d 113 ja 117. Täpsustada õigeksmõistmise korda.

9.1. Kavandatavad KrMS § 262 lg 5 ja § 268 lg-d 7 ning 8 näevad ette süüdistatava

õigeksmõistmise ilma (edasise) kohtuliku arutamiseta, kui kohus leiab, et süüdistuses

kirjeldatud tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, või kui kohus tuvastab

õigeksmõistva otsuse tegemise alused juba pärast prokuratuuri tõendite uurimist või

kui prokuratuur süüdistusest loobub.

9.2. KrMS § 268 lg-te 7 ja 8 sõnastuse põhjal jääb ebaselgeks, kas juhul, kui nendes sätetes

ette nähtud õigeksmõistmine puudutab vaid osa süüdistuses kirjeldatud

karistusõiguslikult iseseisvatest tegudest, tuleb kohtul teha õigeksmõistev osaotsus või

jätta osaline õigeksmõistmine ootele, kuni ka ülejäänud teod saavad üldises korras

arutatud. KrMS § 268 lg 8 kohta seletuskirjas märgitu viitab teisele variandile, kuid

seaduse sõnastusest see selgelt välja ei tule. Otstarbekam tundub, kui kohus teeks

asjassepuutuvas osas kohe õigeksmõistva osaotsuse – juhul, kui tegemist on

karistusõiguslikult iseseisva teoga. Kuid kui leida, et kogu süüdistus tuleb lahendada

ühe tervikotsusega, vajaksid menetlusosalised juba kohtuliku arutamise ajal kindlust,

et mingi osa süüdistusest on „mängust väljas“ ja et selle kohta pole nt vaja enam

tõendeid esitada.

9.3. KrMS § 262 lg 5 sõnastus näib viitavat sellele, et kohus saab teha eelmenetluses

õigeksmõistva otsuse üksnes siis, kui ta leiab, et mitte ükski süüdistuses kirjeldatud

tegu ei vasta süüteokoosseisule. Samas pole mõistlikku põhjust keelata sellist

õigeksmõistvat otsust ka olukorras, kus kohus leiab, et üksnes osa süüdistuses

kirjeldatud eraldiseisvatest tegudest ei vasta süüteokoosseisu tunnustele.

10. § 1 p 125. Kaaluda muudatuse vajalikkust või sõnastuse muutmist.

10.1. KrMS § 2861 lõiget 2 täiendatakse punktiga 31: „5) asjaolu, mille tõendamiseks

tõendit esitada soovitakse, on omaks võetud või kohus on selle tunnistanud

üldtuntuks.“ See ei ole kooskõlas eelnõu p-des 20 (KrMS § 60) ja 160 kavandatuga.

Tõenäoliselt oleks sobivam sõnastus: „kohus on tunnistanud asjaolu, mille

tõendamiseks tõendit esitada soovitakse, omaks võetuks või üldtuntuks.“

10.2. Samas on täiendus ka sisuliselt küsitav. KrMS § 2861 lg 1 sätestab (jätkuvalt), et

kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel

on kriminaalasjas tähtsust. Seega pole juba niigi lubatud võtta vastu ja koguda tõendit,

millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on

juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. (RKKK 01.06.2023, nr 4-22-3036/61, p 17)

Sama kehtiks ka üldtuntuse ja omaksvõtu korral.

Lisa 1

4

11. § 1 p 162. Jätta KrMS § 318 lg 3 p 2 muutmata.

11.1. Kavandatava KrMS § 318 lg 3 p 2 uue redaktsiooni kohaselt oleneb lühi- või

kiirmenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale esitatud prokuratuuri

apellatsiooni lubatavus sellest, kas maakohtu viga kuriteo kvalifitseerimisel või

karistuse mõistmisel on seadusega „ilmselges“ vastuolus. Seega kui maakohus on

kohaldanud materiaalõigust valesti, kuid see eksimus pole „ilmselge“, siis on

prokuratuuri apellatsioon lubamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Peaks aga maakohtu

viga olema „ilmselge“, siis on apellatsioon lubatav ja ühtlasi tuleb see ka rahuldada.

Niisugune lahendus on äärmiselt ebaõnnestunud.

11.2. KrMS § 318 lg 3 p 2 pakutav redaktsioon muudab apellatsiooni lubatavuse

üheks eelduseks kaebuse sisulise põhjendatuse. Nimelt peab ringkonnakohus lühi- või

kiirmenetluse otsuse peale esitatud prokuratuuri apellatsiooni lubatavuse

kontrollimiseks KrMS § 318 lg 3 p 2 kavandatava redaktsiooni kohaselt esmalt välja

selgitama, kas maakohus on kohaldanud materiaalõigust valesti (ehk sisuliselt hindama

apellatsiooni põhjendatust). Jaatava vastuse korral tuleb teise astme kohtul asuda

täiendavalt hindama, kas tuvastatud rikkumine on „ilmselge“.

11.3. Kuriteo kvalifitseerimisel või karistuse mõistmisel tehtud vea „ilmselgus“ on

äärmiselt subjektiivne kriteerium, millest ei tohiks sõltuda kaebuse lubatavus. See

muudab prokuratuuri apellatsiooni lubatavuse ka raskesti prognoositavaks.

11.4. Ringkonnakohtu lahend, milles mööndakse, et maakohus võib küll olla

materiaalõigust valesti kohaldanud, kuid kuna see rikkumine pole „ilmselge“, jääb

prokuratuuri apellatsioon läbi vaatamata ja maakohtu viga parandamata, kahjustaks

jõustuva kohtuotsuse autoriteeti, õõnestades ühtlasi õigussüsteemi usaldusväärsust

laiemalt.

11.5. Kui ringkonnakohus jätab prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata, kuna tema

arvates pole õiguse väärkohaldamine ilmselge, järgneb sellele eelduslikult nii mõnigi

kord prokuratuuri määruskaebus Riigikohtule. Siis on vaidluse esemeks küsimus, kas

tegemist oli ilmselge seaduse väärkohaldamisega maakohtus. Selle küsimuse

lahendamiseks peab Riigikohus esmalt ütlema, kas oli tegemist õiguse

väärkohaldamisega, ja kui oli, siis kas see viga on ilmselge. Samas ei saaks

kassatsioonikohus ilmselt asuda apellatsioonikohtu rolli ning maakohtu otsust

tühistada, vaid asi tuleks tagastada ringkonnakohtule, kellel enam palju otsustusruumi

poleks. Tulemuseks tarbetu bürokraatia, mille vältimine on käsitletava eelnõu

deklareeritud põhieesmärk.

11.6. Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse KrMS § 318 lg 3 p 2 muutmist sellega, et

praktikas on maakohtud lühimenetluses teinud lahendeid, millega küll tunnistatakse

süüdistatav süüdi (ja sellega elimineeritakse prokuratuuri kaebeõigus), ent

kvalifitseeritakse kuritegu materiaalõiguslikult valesti või mõistetakse karistus, mis

ilmselgelt ei vasta toimepandud teo raskusele.

11.7. Eksitav on eelnõu seletuskirjas märgitu, et KrMS § 318 lg 3 p 2 uus redaktsioon

võimaldab ringkonnakohtul jätta ilmselgelt põhjendamatuna läbi vaatamata

Lisa 1

5

apellatsioonid, kus materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei ole kohe selge.

Kavandatava muudatuse jõustudes tuleks lühi- või kiirmenetluses tehtud õigeksmõistva

otsuse peale esitatud prokuratuuri apellatsioon maakohtu ilmselge vea puududes jätta

läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 p 3, mitte aga KrMS § 326 lg 3 alusel (vt ka RKKK

3-1-1-38-06, p-d 8–9).

11.8. Kokkuvõttes ei sobitu KrMS § 318 lg 2 p 2 muutmise kavatsus eelnõu

eesmärgiga optimeerida kriminaalmenetlust.

12. Avardada ringkonnakohtu võimalusi arutada kriminaalasja süüdistatava osavõtuta

(KrMS § 334), eeskätt juhtudel, mil on põhjust arvata, et süüdistatav hoiab

kohtukutse ja apellatsiooni koopia kättesaamisest kõrvale.

Eelnõuga kavandatava KrMS § 269 lg 2 uue redaktsiooni kohaselt on maakohtul

ringkonnakohtust avaramad võimalused arutada kriminaalasja süüdistatava osavõtuta. See

ei ole mõistlikult põhjendatav. KrMS § 334 võimaldab süüdistataval ka pahatahtlikult

kriminaalmenetlust vältida ja apellatsioonimenetlust tähtajatult venitada, kui ta suudab

kõrvale hoida apellatsiooni ja/või kohtukutse vastuvõtmisest. Sarnaselt KrMS § 269 lg 2

p 2 kavandatavale muudatusele tuleks ka ringkonnakohtule anda võimalus arutada asja

süüdistatava osavõtuta, kui on küllaldane alus arvata, et süüdistatav, kellele pole

apellatsiooni või kohtukutset õnnestunud kätte toimetada, hoiab kohtumenetlusest kõrvale.

13. § 1 p-d 174–176 jt. Kaaluda määruskaebeõiguse tekkimise põhimõtte ümberpööramise

põhjendatust. Täiendada eelnõu seletuskirja.

13.1. Kaotades KrMS §-s 385 sätestatud määruskaebepiirangute kataloogi ja nähes

ette, et kohtumääruse saab määruskaebe korras vaidlustada üksnes siis, kui selle

määruse vaidlustamine on seaduses otsesõnu ette nähtud, naaseb eelnõu

määruskaebeõiguse süsteemi juurde, mille nägi ette enne 01.07.2004 kehtinud

apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik (vt selle seaduse

§-d 68–69). Osutatud seaduse kohaldamisel ilmnes määruskaebeõiguses arvukalt lünki,

mille ületamiseks kasutati kohtupraktikas tavaliselt seaduse äärmiselt laiendavat

tõlgendamist või tunnistati määruskaebeõigust otse põhiseaduse alusel (vt nt RKKK

3-1-1-109-00, p 7.3; 3-1-1-121-01, p 6.5; 3-1-1-25-04, p 7). Praegu valitseva

õiguskäsitluse (vt nt RKKK 3-1-1-23-16, p 24 ja 3-1-1-22-16, p 15) kontekstis võivad

määruskaebeõiguses ilmnevad lüngad tingida vajaduse põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluste järele. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seda riski oleks analüüsitud.

13.2. Selleks, et kõnesoleva muudatuse tegelik sisu oleks paremini hoomatav, peaks

eelnõu seletuskiri sisaldama ammendavat koondkataloogi kõigist kohtumäärustest,

mida on edaspidi võimalik vaidlustada kas a) ühes või b) kahes kohtuastmes. Samuti

oleks tarvilik loetelu nendest tänasel päeval sagedamini vaidlustatavatest

kohtumäärustest, mille peale tulevikus enam määruskaebust esitada ei saaks.

Lisa 1

6

14. § 1 p-d 177–178 jt. Näha väärteomenetluses ette ühtne (nt 15-päevane)

edasikaebetähtaeg ja loobuda erandlikust 10-päevasest edasikaebetähtajast.

Eelnõu säilitab kehtivas õiguses ette nähtud eraldi määruskaebetähtaja KrMS § 387 lg-s 2

loetletud määruste jaoks. Praktikas on KrMS § 387 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

edasikabetähtaegade piiritlemine tekitanud menetlusosalistele ja ringkonnakohtutele

raskusi (vt nt RKKK 3-1-1-99-16, p 10 jj; 1-17-4343/18, p 17; 1-17-7210/11; 1-20-3220/22

(eelmenetluses)). Arvestades, et kahe seaduses sätestatud määruskaebetähtaja erinevus on

vaid viis päeva, oleks otstarbekas kõnesolev erisus kaotada ja näha õigusselguse huvides

kõigi vaidlustatavate kohtumääruste jaoks ette üks määruskaebetähtaeg.

15. § 1 p 180. Pikendada ringkonnakohtus määruskaebuse läbivaatamiseks ette nähtud

tähtaega.

15.1. Eelnõu § 1 p 180 kohaselt muudetakse küll KrMS § 390 lg 3 sõnastust, kuid

säilitatakse nõue, mille kohaselt peab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatama 10

päeva jooksul alates selle saamisest. Arvestades asjaolu, et ringkonnakohus peab enne

määruskaebuse läbivaatamist sellest pooltele teatama ja andma neile tähtaja taanduste,

taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks (KrMS § 390 lg 1 koosmõjus § 331

lg-ga 11), pole 10 päeva jooksul reaalselt võimalik määruskaebust läbi vaadata.

Justiitsministeeriumi statistika kohaselt on viimastel aastatel olnud määruskaebuse

keskmine menetlusaeg ringkonnakohtus 16–18 päeva.2

15.2. Olukorda, kus kohtumenetluse pool jäetakse teavitamata teise poole

määruskaebusest ega võimaldata tal esitada sellele vastuväiteid, on Riigikohus

käsitanud kohtumenetluse võistlevuse (KrMS § 14) ja menetlusosaliste õiguste

tagamise (KrMS § 8) põhimõtete olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses

(RKKK 3-1-1-105-12, p 5.2). Olukorras, kus seadusest tulenev määruskaebuse

läbivaatamise tähtaeg ei võimalda ringkonnakohtul järgida ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõtet, on Riigikohus leidnud järgmist: KrMS § 390 lg-s 3

märgitud tähtaja rakendamisel tuleb juhinduda sellest, et selle aja jooksul peab

ringkonnakohus küll määruskaebust läbi vaadates täitma KrMS § 331 lg-s 11 nimetatud

nõudeid ehk määrama tähtaja seisukohtade esitamiseks ja lahendi teatavakstegemise

aja. Viimati öeldu ei tähenda aga seda, et ringkonnakohus peaks KrMS § 390 lg-s 3

märgitud tähtajaks lahendi ka teatavaks tegema. (RKKK 3-1-1-105-12, p 6; vt ka

4-18-4523/20, p 17).

15.3. Olukorras, kus seadusandja soovib siiski kehtestada tähtaja määruskaebuse

läbivaatamiseks ehk selle kohta lahendi tegemiseks, tuleks seda teha nii, et kõnesolevat

tähtaega oleks ka võimalik järgida, eiramata selleks ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõtteid. Seetõttu tuleks KrMS § 390 lg-s 3 ette nähtud 10-päevast tähtaega

pikendada.

2 Microsoft Power BI

Lisa 1

7

Juhan Sarve arvamus ja ettepanek

16. § 1 p-d 12, 85, 93, 115. Jätta eelnõust välja muudatus, mis võimaldab prokuratuuril

tsiviilhagi kannatanule tagastada või kohtul see läbi vaatamata jätta põhjusel, et hagi

takistaks kriminaalasja kiiret lahendamist.

Alternatiivselt muuta eelnõu nii, et kõnesoleval alusel saab tagastada või läbi

vaatamata jätta üksnes juriidilisest isikust kannatanu tsiviilhagi, samuti avalik-

õigusliku nõudeavalduse.

Muuta tsiviilkohtumenetluse seadustikku selliselt, et kannatanul tekiks õigus tugineda

tsiviilkohtumenetluses ilma tõendamata faktidele, mis on tuvastatud kostja suhtes

tehtud jõustunud süüdimõistvas kohtuotsuses.

16.1. Kohtu avar võimalus jätta mis tahes tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus

läbi vaatamata, kui ta leiab, et see võib takistada kriminaalasja kiiret lahendamist,

halvendab oluliselt kannatanute võimalust saada hüvitist kuriteoga tekitatud kahju eest.

Eriti puudutab see haavatavas olukorras olevaid kannatanuid, kes sageli ei ole

suutelised enda nõuet tsiviilkohtumenetluses maksma panema. Eelnõu §-s 3 pakutud

riigi õigusabi saamise võimaluse mõningane laiendamine ei ole kannatanute õiguste

kaitsmiseks kaugeltki piisav ega garanteeri isegi riigi õigusabi andmist kannatanule.

16.2. Menetlusosaliste ja kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt on tavaliselt

ökonoomsem lahendada isiku süüküsimus ja samadel faktidel rajanev kannatanu

tsiviilnõue ühes menetluses, selmet korraldada kaks eraldi kohtumenetlust.

16.2.1. Olukorras, kus tsiviilasju lahendavate kohtunike koormus on järjest kasvanud ja

süüteoasju lahendavate kohtunike koormus pigem vähenenud ning on tekkinud

isegi vajadus anda osa tsiviilasju lahendada süüteoasjadele spetsialiseerunud

kohtunikele, ei ole põhjendatud nihutada osa praegusest süüteokohtunike

koormusest tsiviilkohtunikele. Just seda kavandatava muudatusega aga tehakse.

16.2.2. Menetlusosaliste, ennekõike kannatanu seisukohalt on põhjendamatult koormav,

kui tal tuleb enda tsiviilnõude lahendamiseks eraldi kohtusse pöörduda ja kogu

tõendamisprotsess uuesti läbi teha. Mõelgem näiteks isikuvastase ründe ohvriks

langenud või liiklusõnnetuses raske tervisekahjustuse saanud kannatanutele, kes

soovivad neile tekitatud varalise ja/või mittevaralise kahju hüvitamist. Kavandatav

muudatus asetab kannatanu ka ebakindlasse olukorda, sest kriminaalmenetluses

tsiviilhagi esitades ei tea ta kunagi, kas kohus peab vajalikuks selle läbi vaadata

või mitte. Esitades enda nõude kriminaalmenetluses, pole tal kindlust, kas see nõue

kriminaalmenetluses ka läbi vaadatakse.

16.3. Samal ajal on valdav osa kriminaalmenetluses esitatavatest tsiviilnõuetest

suhteliselt lihtsad. Keerukaid ja mahukaid tsiviilnõudeid, mille lahendamine võib

kriminaalmenetlust oluliselt pidurdada, on vähe. Need lihtsalt torkavad rohkem silma,

sest on esitatud suurema tähelepanu all olevates kohtuasjades. Valdavalt on

keerukamate tsiviilhagide esitajad juriidilised isikud, samuti on keskmisest rohkem

õiguslikke probleeme seotud avalik-õiguslike nõudeavaldustega. Seetõttu võib

Lisa 1

8

eeldada, et kavandatava muudatuse eesmärgi saaks suures osas sel viisil, et lubada

menetlejal nn otstarbekuse kaalutlusel tagastada või jätta läbi vaatamata üksnes avalik-

õiguslik nõudeavaldus või selline tsiviilhagi, mille on esitanud juriidiline isik. Avaliku

võimu kandja ja juriidiline isik tulevad enda õiguste kaitsmisega toime ka väljaspool

kriminaalmenetlust.

16.4. Kõnesoleva muudatusega peaks kaasnema tsiviilkohtumenetluse seadustiku

muutmine selliselt, et kannatanul tekiks õigus tugineda tsiviilkohtumenetluses ilma

tõendamata sellistele faktilistele asjaoludele, mis on tuvastatud kostja suhtes tehtud

jõustunud süüdimõistvas kohtuotsuses. Praegu tuleb kannatanul hakata

tsiviilkohtumenetluses hagejana tõendama kõiki asjaolusid n-ö nullist, isegi kui need

on kriminaalmenetluses kindlaks tehtud.

16.5. Kavandatava KrMS § 381 lg 5 sõnastuse kohaselt laieneb kannatanu

riigilõivuvabastus tsiviilkohtumenetluses üksnes hagi esitamisele, mitte aga

apellatsiooni ega ka kassatsiooni esitamisele. Seega isegi selles küsimuses kannatanu

olukord siiski halveneb.

16.6. TMS § 40 lg 2 p 2 kohaselt ei või kohtutäitur nõuda täitekulude ettemaksu

füüsiliselt isikult, kes esitab täitmiseks kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuse,

millega on rahuldatud talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue. Kavandatava

muudatuse kohaselt jääb kannatanu, kelle tsiviilhagi jäetakse menetlusökonoomilistel

kaalutlustel lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras, ka selle soodustuseta ja peab

hiljem maksma täitekulude ettemaksu.

16.7. Eelnõu tekstis ei ole arvestatud sellega, et avalik-õigusliku nõudeavalduse

esemeks oleva nõude maksmapanek toimub väljaspool kriminaalmenetlust üldjuhul

haldusaktiga, mitte avaliku võimu kandja poolt nõude esitamisega halduskohtule.

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiitsministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Saadame Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvamuse kriminaalmenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. Juhime tähelepanu,

et eelnõu on saadetud suvepuhkuste ajal, mistõttu selle kohta arvamuse avaldamiseks jäetud

tähtaeg on ebamõistlikult lühike.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvamus kriminaalmenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

Teie 03.07.2024 nr 8-1/5240-1

Meie 23.08.2024 nr 6-6/24-36