Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu

E-kiri.eml

Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.
Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.

Lugupeetud kliimaminister Yoko Alender!

Edastan Eesti Gaasiliidu kommentaarid kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kohta, mis on lisatud manusena. Oma kirjas oleme välja toonud mitmeid ettepanekuid, mille osas me loodame näha Kliimaministeeriumi tegevusi, analüüsi ja küsimustele vastuseid, sh puudutab see Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, mistõttu oleme kirja saajate hulka lisanud ka majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo.

Lisaks on koopias ka Keit Kasemets, kelle võimuses on väljapakutud lahendusi jõustada ning ebakõlasid energiaturult likvideerida.

Oleme alati avatud kohtumisteks ja täpsustuseks kui selle järgi on vajadus.

Lugupidamisega/Best regards

Heiko Heitur

Tegevjuht/CEO

Eesti Gaasiliit/Estonian Gas Association

+3725246885

www.gaasiliit.ee

EGL_kliimakindla majanduse eelnõu.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

HEIKO HEITUR PNOEE-38508075717 2024-08-30 08:56:39

EGL_kliimakindla majanduse eelnõu.pdf

Yoko Alender

Kliimaminister

[email protected]

Koopia

Erkki Keldo

Majandus- ja tööstusminister

[email protected]

Keit Kasemets

Kantsler

[email protected]

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu

Eesti Gaasiliit tänab võimaluse eest anda tagasisidet Kliimaministeeriumi kliimakindla majanduse

seaduse eelnõule, millega luuakse alus aluse kliimakindlaks, konkurentsivõimeliseks ja

vastupidavaks majanduseks, seades kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärgid, soodustades puhaste

tehnoloogiate kasutuselevõttu ning ressursside suuremat väärindamist. Eesti Gaasiliidu mõtted,

ettepanekud ja kommentaarid on järgmised:

Üldised kommentaarid seaduseelnõu kohta

1. Kliimakindla majanduse eelnõu vajadus ja otstarve jääb arusaamatuks, sest Eestis olevate

regulatsioonide alusel on võimalik kõiki käesoleva seaduse eelnõus püstitatud eesmärke ja

põhimõtteid täita. Võttes arvesse, et käesoleva seaduseelnõu jõustamiseks on tugev poliitiline tahe

ja suure tõenäosusega jõustatakse see, siis võiks eelnõu üheks oluliseks panuseks Eesti Vabariigi

seadusandlusesse olla ühtne arusaam ja metoodika erinevate tehnoloogiate kasutamisest või

emissioonide arvutamisest.

Näiteks võib välja tuua, et seaduse eesmärgi kirjeldamisel lähtub seaduse eelnõu kliima

raamkonventsiooni, Kyoto protokolli, Pariisi kokkuleppe ja Euroopa õigusaktides sätestatust. Tekib

küsimus, et kas kehtiv Eesti seadusandlus, mis küll baseerub suuresti EL ja rahvusvahelisel õigusel,

2

enam midagi reguleerib ja kas seal sätestatust omab mõju või saab kliimakindla majanduse seadus

olema kõikide teiste seaduste jaoks ülim.

Väga oluline on see, et kõik turuosalised saaksid asjadest ühtemoodi aru ja et kõikide tegevused

oleksid mõõdetud ühesuguse mõõdupuuga. Eesti Gaasiliit on varasemalt juhtinud tähelepanu ühele

väga olulisele kitsaskohale, mis puudutab emissioonide arvutamist. Kliima raamkonventsioon,

Pariisi kokkulepe ja heitkoguste kauplemise süsteem kasutab emissioonide arvutamisel IPCC

metoodikat. Selle metoodika kaudu raporteerib ka Eesti oma edusamme nii ÜRO-le kui ka teatud

failide osas Euroopa Komisjonile. Samal ajal on Euroopa Liidu õigusaktides teistsugused

metoodikad, mis erinevad IPCC metoodikast. See tähendab, et ühe energiakandja kasutamine samas

sektoris annab erineva KHG jalajälje.

Kui me näiteks vaatleksime puidu biomassi kasutamist kaugkütte ettevõtte katelseadmes, siis IPCC

metoodika kohaselt on lõpptarbija raporteeritav emissioon väärtusega „0“. Kuigi on teada, et puu

saetakse metsas maha, see töödeldakse hakkepuiduks ja transporditakse katlamajja, kus kõik

protsessid nõuavad energiat ja kütust. IPCC metoodika kohasel jääb heide metsandusse, transporti

ja tööstusse, aga energeetikasektoris, kus puidu biomass põletatakse, raporteeritakse „0“.

Kui vaadelda sama olukorda Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivi metoodikast lähtuvalt, siis

rakendub soojatootjale konkreetne KHG heide iga MJ hakkepuidu kohta vastavalt kokkuveo

kaugusele.

Kahe erineva metoodika kohaselt võib soojatootja olla taastuvenergia kasutaja või KHG emiteerija.

Lähtuvalt sellest, et läbi millise metoodika riik konkreetse valdkonna heitmeid arvutab, mõjutab

väga suuresti samas valdkonnas tegutsevaid ettevõtteid. Kui kliimakindel seadus lähtub mõlemast

saadaval olevast metoodikast, siis kuidas on tagatud ettevõtete õigused ja kohustused, kui

sama valdkonda reguleerivad samaaegselt nii EL kui ka rahvusvaheline õigus?

Tekib küsimus, kas riigil peaks olema õigus ja vaba voli iga konkreetse valdkonna osas otsustada,

et millist metoodikat kasutatakse. Sellest sõltub suuresti ka konkreetse valdkonna

keskkonnapoliitika, toetatavad tegevused või piirangud. Seetõttu oleks oluline paika panna

õigusselgus KHG metoodikate kasutamisel, sest sellest ei sõltu üksnes erinevate valdkondade sisene

konkurents ja ettevõtluskeskkond vaid ka hind, mida peab lõpptarbija kinni maksma

kliimaeesmärkide täitmisel.

Viimase puhul on heaks näiteks transpordisektori kliimaeesmärkide täitmine. Kui jagatud

kohustuste määruse kontekstis (IPCC metoodika) on igasugune biokütus sisuliselt nullheitmega, siis

taastuvenergia direktiivi kohaselt on igal biokütusel heide olemas ning vahet tehakse ka esimese või

teise generatsiooni biokütustel, mille tarbimisele on pandud piirangud Kui riik hakkab

transpordisektori eesmärke taastuvenergia direktiivi kohaselt täitma taastuvenergia osakaalu

nõudega, siis ei tohiks Eesti kütuseturul sisuliselt I generatsiooni biokütuseid olla. Samal ajal on I

põlvkonna biokütused odavamad kui II generatsiooni biokütused, mistõttu maksab tarbija rohkem

kui eesmärki täidetakse II generatsiooni biokütustega. Kui kliimakindla majanduse seaduses

hinnatakse transpordisektori KHG heitmeid vastavalt IPCC metoodikaga, siis tekib küsimus, et miks

samal ajal on Kliimaministeerium menetlemas seaduse eelnõud, mis välistab tarbija jaoks odavama

lahenduse kasutamist. Eriti kurioosseks muudab olukorra tõsiasi, et kui riigil on kohustus

3

rahvusvaheliselt raporteerida edenemist KHG ühikute kontekstis, siis miks seatakse eesmärke

taastuvenergia ekvivalendis. Esiteks Eesti puhul ei toeta see siseriiklikku taastuvenergia tootmist

ega ei ole kõige efektiivsem lahendus emissioonide vähendamiseks.

Eelpool toodust tulenevalt sooviksime eelnõus näha konkreetset viidet metoodikatele, mida

ühes või teises sektoris kasutatakse või lähtutakse edasisel poliitika kujundamisel ainult ühest

metoodikast. Ühtse metoodika kasutamine annab kõikidele turuosalistele ühise arusaama

ettevõtte põhiste emissioonide arvutamisest, energiakandjate jalajälgede hindamisel, mis ei

anna ruumi kaheti tõlgendamiseks ega loo juriidilist pretsedenti, kus kahel osapoolel on sama

energiakandjaga seonduvalt võimalik deklareerida erinev heide ja mõlemal on õigus.

2. Palume analüüsida teiste seaduste ja määruste alusel kehtestatud keskkonnanõuete muutmist või

ülevaatamist, mis puudutavad erandeid, aktsiisimäärasid ja muid instrumente, millega senimaani on

turgu reguleeritud. Praegusel hetkel jääb mulje, et käesoleva eelnõuga hakatakse tugevasti

reguleerima erinevaid valdkondi ning kehtestatakse konkreetsed eesmärgid, kuid meie hinnangul on

jäetud analüüsimata, et millistest kohtadest on võimalik kõige lihtsamal moel emissioonidest

vabaneda. Ilmselt võimaldaks olemasolevaid eesmärke pehmendada ja muuta prognoose, mis

tähendaks lõpptarbijatele väiksemat hinnatõusu.

Heaks näiteks saab tuua AÕKS § 105 lg 3 alusel kehtestatud määruse nr 44 „Väljaspool tööstusheite

seaduse reguleerimisala olevatest põletusseadmetest väljutavate saasteainete heite piirväärtused.“ § 1 lg

4 p 4 toodud vabastus asfalditehastes kasutatavatel põletusseadmetele. Määruse nr 44 § 1 lõike 4 kohaselt

vabastati Eestis vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOX) ja osakeste heite piirmäärade jälgimise

kohustusest teatavad põletusseadmed vaatamata asjaolule, et nende heited on märkimisväärselt välisõhu

kvaliteeti halvendavad. Põhjenduseks tõi KKM toona (2016. aastal) soovi mitte panna Eestile olulisi

tööstussektoreid naabritega võrreldes ebasoodsamasse konkurentsiolukorda, kuivõrd heite piirväärtustele

vastamise tagamine on tehnoloogiliselt kallis. Lisaks oli teine, Eestispetsiifiline eesmärk - mitte

vähendada Eesti kodumaise väävlirikka põlevkiviõli kasutusvõimalusi (vt. lisatud direktiivi mõjude

analüüsi dokument).

Kuigi SO2 ega NOx näol ei ole tegemist otseselt kasvuhooneefekti põhjustavate ainetega, on need siiski

üliolulised õhu saasteained, mis osaliselt lahustuvad veepiiskades ja muudavad sademed happeliseks.

Lisaks sellele ka põlevkivikütteõli põletamisest tekkiv süsinikdioksiid ja teised ühendid. Happevihmad

on keskkonnale ohtlikud ning kahjustavad pinnast, taimestikku ja vee-elustikku, aga ka hooneid ning

muud vara. Happevihmad on globaalne probleem, sest õhuvooludega kanduvad happevihmad ühest

riigist teise. Eesti Statistikaameti andmeil paisati hapestumise ekvivalendis väljendatuna Eestis 2017.

aastal õhku 2500 tonni happevihma põhjustavaid gaase, millest lõviosa moodustas vääveldioksiid. Seega

võib väita, et SO2, NOx ja peenosakeste heide mõjutab kliimat kaudselt. (Loe

ka https://www.eea.europa.eu/et/articles/meie-iga-hingetomme-ohukvaliteet-euroopas).

Erinevalt suurtest EL riikidest on kehtiv vabastus olnud algusest peale üsna vähese mõjuga eeskätt

seetõttu, et mitmeid vabastuse saanud põletusseadmeid pole Eestis kunagi kasutusel olnud (näit.

kõrgahjude eelsoojendid, mineraalõli ja gaasi rafineerimistehasete põletusseadmed, avamereplatvormidel

kasutatavad gaasiturbiinid jt.) või oli neid kasutusel vaid mõni üksik (näit. koksiahjud Kohtla-Järvel või

tselluloositehase utilisaatorkatel Kehras). Samuti on mitmed põletusseadmed, mis esialgu piirmäärade

jälgimise kohustusest vabastuse said, sellest turumõjude tõttu ise vabatahtlikult loobunud. Nii on näiteks

4

juhtunud põllumajanduslike viljakuivatitega, mille toodang ei vastanud põlevkiviõli põletades mingil

hetkel enam toiduainetööstuse kvaliteedinõuetele ja põllumehel oli mõistlikum üle minna väiksemate

heitmetega kütustele. Ainsa märkimisväärset mahtu omava sektorina on SO2 heite piirmäärade jälgimise

kohustusest vabastust jäänud nautima ca 10 Eesti asfaldivabrikut, mis kasutavad oma pöördahjude kütteks

põlevkiviõli. Hoolimata Eesti kliimaeesmärkidest ei ole nad väljendanud kavatsust välisõhu saastamist

lõpetada seni kuni regulatsioonid seda otseselt ära ei keela. Veelgi enam, Eesti turule pakutakse mujal

Euroopas regulatsioonide tõttu töö lõpetanud masuudil ja ka kivisöel SIC! töötavaid asfaldivabrikuid.

Kurioosne on see, et Eesti jätkuvalt kehtiva määruse nr 44 § 1 lõike 4 kohase vabastuse tõttu oleks selliste

keskkonnavaenulike seadmete kasutamine lubatud.

Kokkuvõtvalt on Eesti õigusmaastikul väga palju sätteid ning erisusi, mis käesoleva eelnõu

eesmärgistamisel või põhimõtete kujundamisel on kehtivas regulatsioonis lubatud ja toetatud, kuigi

töötavad vastu kliimaeesmärkide saavutamisse.

Kui Eestis võetakse vastu kliimakindla majanduse seadus, millega proovitakse turult

vähemsaastavaid kütuseid välja nügida (gaasilised kütused), aga endiselt soodustatakse rohkem

saastavate kütuste kasutamist nagu põlevkivikütteõli (lisaks väga soodne aktsiisimäär), kivisüsi ning

kerge- ja raske kütteõli, siis on säärane lähenemine tagurpidine ja ilmselt Euroopa Liidus ka ainuke

lähenemisviis emissioonide vähendamiseks.

Lisaks saab välja tuua, et Eesti Gaasiliit on juba viimase kahe aasta jooksul teinud korduvalt

ettepanekuid emissioonide vähendamiseks elamumajanduses. Kontseptsiooni „tõhusast

gaasküttest“ on tutvustatud kõikidele ametnikele kuni ministriteni välja. Sisuliselt looks see

võimaluse ka biometaanil jõuda elamumajandusse ning vähendada KHG heitmeid, mis muuhulgas

on väga vajalik HKS2 kontekstis, sest võimaldaks vähem saastetasu maksta. Samal ajal andes

kindlust biometaanitootjatele ja selle käigus toimub ka gaasivõrgu dekarboniseerimine vastavalt

biometaani tarbimisele. Tekib küsimus, miks Kliimaministeerium ei ava võimalust gaasivõrgu

ja elamumajanduse dekarboniseerimiseks, mille põhisuunitlus on kodumaise taastuvkütuse

kasutamine ja võimalus täita samaaegselt nii põllumajanduse kui ka elamumajanduse

keskkonnaeesmärke?

3. Kliimapoliitika üheks väga oluliseks aspektiks on maksupoliitika, sest Euroopa kliimapoliitikat

kujundab põhiliselt heitkogustega kauplemise süsteem, see kandub omakorda Eesti majandusse ning

sellele lisanduvad riigipoolsed aktsiisimäärad. On ilmne, et kliimakindla majanduse seaduse eelnõus

peaks olema kajastatud ka maksustamise põhimõtted, mis meie arvates peaksid lähtuma

energiasisaldusest, KHG komponendist ja võimaluse korral ka õhuemissioonide heitkogustest, sest

kui seaduse eesmärk on panustada ja kaitsta inimesi üleilmsete kliimamuutuste tagajärgede eest, siis

süsinikdioksiidi kõrge kontsentratsioon atmosfääris on oluliselt väiksema ohuga kui inimeste

elukoha vahetus läheduses paiknev 0,5–1 MW katlamaja, mis kasutab puidu biomassi ja

põlevkivikütteõli, emiteerides suurtes kogustes peenosakesi, mis põhjustavad inimestel ülemiste

hingamisteede haiguseid jms. Seetõttu võiks tähelepanu pöörata eelkõige akuutsematele teemadele

ja käsitleda neid kliimakindla majanduse seaduse kontekstis kui olulist eesmärki. Hetkel jääb mulje,

et Eesti proovib panustada globaalse kriisi ärahoidmiseks oma 0,04% kasvuhoonegaaside

heitkoguste osakaaluga globaalsest heitkogusest, mille üks eesmärke on inimeste kaitsmine, kuid

samal ajal on inimesed reaalse ohu eest jäetud kaitsmata.

5

4. Oluline on siinkohal, et ekslik on arvata, et Eesti edu võti on see kui me täidame kõik

keskkonnaalased eesmärgid enne teisi liikmesriike. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu üks

narratiividest, nagu rohelisemalt toodetud toodete või teenuste pakkumisel saavutavad Eesti

ettevõtted eksporditurgudel eelise, lihtsalt ei päde. See võib olla teatud segmendis ja mõningate

üksikute ettevõtetega seotud, aga see ei ole valdav soov lähinaabrite majanduses. Pigem saab öelda,

et soomlased ja rootslased eelistavad kodumaiste ettevõtete toodanguid, Läti ja Leedu on niivõrd

sarnased Eestiga, et hind on peamine tegur, mis mõjutab tarbijate käitumist. Pigem muudab teistest

liikmesriikidest kiiremas tempos keskkonnaeesmärkide saavutamise vajadus meie majanduse

olukorra keerulisemaks. Kõigepealt tuleks madalal rippuvad viljad ära korjata, siis tuleb vaadata,

millisest sektorist ja kuivõrd kulutõhusalt on võimalik emissioone vähendada. Tegelikkuses

reguleerib kütuste kasutamist heitkogustega kauplemise süsteem, mis katab praktiliselt kõiki

valdkondi ja kuna süsteemist hakatakse kvoote ära korjama, siis see hakkab väga suuresti

mõjutama tarbijate käitumist ning peaks looma madala süsinikusisaldusega ja

süsinikuneutraalsete kütustele eelise või toetab süsiniku neutraliseerimist kas sidumise või

kinnipüüdmise kaudu. Kõige olulisem on see, et Eesti konkurentsivõime kasv tuleks läbi

innovatsiooni, aga mitte punnitatud kujul. Kui Eesti soovib innovatsioonis olla esinumber, siis

tulekski oluliselt paremini tagada rahastatust uutele projektidele, mis Eesti ettevõtetel aitaks

emissioone vähendada. Vähetähtsaks ei saa pidada ka vajadust vaadata ümberkaudseid liikmesriike

või eksporditurge ning nende praktikat keskkonnaeesmärkide täitmisel. Juba eelmisel aastal otsustati

Rootsis, et transpordisektori biokütuse nõue võetakse eelnevalt väljapakutud kujul tagasi, põhjuseks

uue tehase valmimine ja riik sai aru, et keskkonnaeesmärkide saavutamiseks ei ole mõistlik

suurendada biokütuste importi, sest see viib riigist raha välja. Praegu arvatakse, et Rootsi ei täida

oma eesmärki ja saab suure tõenäosusega trahvi.

Sarnast mõtlemist ootaks ka Eesti riigilt, kes eelnõu kontekstis peaks kõigepealt enda

võimalused ära kasutama ja alles siis vaatama, kas edasist transformatsiooni on vaja

importida või on võimalus see kohapeal ära teha.

Väga ebaõiglane tundub ka eelnõu koostajate käsitlus erinevatest tehnoloogilistest lahendustest. Kui

vaadata EL 2040 algatust, siis seal pannakse väga suur rõhk süsiniku sidumise peale ja Euroopa

Komisjon on aru saanud, et teisiti lihtsalt ambitsioonikaid eesmärke ei täideta. Kliimakindla

majanduse seaduse eelnõus ei ole süsiniku sidumisest väga midagi räägitud, lühidalt öeldes on

lihtsalt kirjutatud, et see on kallis lahendus. Ja see on õige, see hetkel on see veel arengujärgus ja

loodetavasti leitakse need võimalused, mis toovad süsiniku sidumise hinna HKS kvoodi hinna

lähedale ja tulevikus odavamaks. Samas kirjutatakse meetmetena juba sisse vesinikuveokid. Kui

aastal 2014 kirjutati Äripäevas (https://www.aripaev.ee/uudised/2014/06/17/vesinikuauto-idee-

pole-sugugi-maha-maetud), et vesinikuauto maksab 57 200 € ja et aastaks 2020 peaks selle hind

olema kaks korda väiksem, siis vaadates Elke Auto kodulehte

(https://www.elke.ee/et/toyota/mirai/hinnad/), on Toyota Mirai hind alates 74 200 €. See tähendab,

et vesikuautode hinnad ei ole kümne aasta jooksul langenud, vastupidi, hinnad on tõusnud. Nüüd

kandes seda loogikat üle raskeveondusse, siis diiselveokite ja vesinikuveokite hinnaerinevus on täna

mitmeid kordi. Kust tuleb see optimism või millele tuginedes kirjutatakse eelnõusse eesmärk,

mille täitmist varjutab tugevalt senine areng nii elektri- kui ka vesinikusõidukite hindade

osas? Miks ei võiks siis panna samasugust ambitsiooni ka süsiniku sidumisele, sest olenemata

6

sellest, et see on hetkel kallis, siis aja möödudes kindlasti odavneb ja muutub taskukohaseks

ning võimaldab sellise lahendusega ettevõttel olla eksporditurgudel edukas.

Eelnõu

§ 1. Seaduse eesmärk:

Käesoleva seaduse eesmärk on panustada kliimamuutuste leevendamisse ja kliimamuutustega

kohanemisse, aidates kaasa kliimamuutustele vastupanuvõimelisema ühiskonna kujunemisele,

suurendades majandus- ja ettevõtluskeskkonna kliimakindlust ning luues eeldused puhta ja

kasvuhoonegaaside vaba majanduse kasvuks, pakkudes seeläbi kaitset inimesele ja loodusele

üleilmsete kliimamuutuste tagajärgede eest, lähtudes kliimamuutuste raamkonventsioonis, Kyoto

protokollis, Pariisi kokkuleppes ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatust.

Seaduse eesmärgistamisel on lauseosa: „luues eeldused puhta ja kasvuhoonegaaside vaba

majanduse kasvuks, pakkudes seeläbi kaitset inimesele ja loodusele üleilmsete kliimamuutuste

tagajärgede eest“

Euroopa Liidu eesmärk olla ühendusena aastal 2050 kliimaneutraalne tähendab süsiniku

netonullheidet, mis tähendab, et ühes sektoris heitmeid emiteeritakse ja teises seotakse. Ainult

niiviisi on võimalik saavutada kliimaneutraalsus. Seaduse eesmärgistamisel jääb mulje, et poliitika

kujundamise tasandil on jõutud järeldusele, et majandus saab olla kasvuhoonegaaside vaba. Meile

teadaolevalt ei ole selliseid näiteid kuskilt tuua ning eluliselt ei ole usutav, et üks majandusharu

saaks olla heitmevaba. Kuivõrd seaduse eelnõu ei too eraldi välja, et milliseid parameetreid mõne

konkreetse majandusharu puhul silmas peetakse kui räägitakse kasvuhoonegaaside heitkoguste

vabast majandusest, siis teeme ettepaneku see osa seaduse eesmärgist välja jätta või tuua üks näide

majandusharust (sh töötlevast tööstusest), milles tegutsevad ettevõtted ei emiteeri kasvuhoonegaase.

Lisaks jääb arusaamatuks, et mida täpsemalt peetakse silmas „puhas“ all. Kas puhas majandus on

see kui kasutatakse imporditud tooteid teistest riikidest, mille valmistamisel tekkinud heide jääb

teise riiki ja need ei ole meie riigi emissioonidega seotud või puhta all tuleb silmas pidada lahendust,

mis on toodetud Eesti õigusruumis ja mille osas puuduvad heitmed?

Selguse huvides sooviksime täpsustada, kas me saame aru, et selle seaduse sajaprotsendilisel

täitmisel on võimalik pakkuda Eesti kodanikele ja loodusele kaitset üleilmsete kliimamuutuste

tagajärgede eest?

Hetkel jääb lugedes mulje, et Eesti Vabariigi kasvuhoonegaaside heitkoguste osakaal on globaalselt

niivõrd suur, et kui kliimakindla majanduse seadusest tulenevad kohustused ja alameesmärgid

saavad täidetud, siis on meie inimesed ja loodus üleilmsete kliimamuutuste tagajärgede eest kaitstud,

sest suur osa globaalsetest heitmetest on vähendatud.

7

Teeme ettepaneku selle osa seaduse eesmärgist välja jätta või pehmendada tekstiosa viisil, mis

indikeerib, et see võib kaasa aidata kliimamuutuste tagajärgedega toimetulekul. Eesti

kasvuhoonegaaside osakaal kogu maailma kasvuhoonegaasidest on ca 0,04–0,05%, mis loogiliselt

võttes tähendab seda, et kui Eesti viiks enda emissioonid nulli, siis üleilmsete kliimamuutuste

tagajärgi see ära ei hoiaks. Seepärast ei saa selle seadusega mitte kuidagi kaitsta Eesti inimesi või

loodust. Kuivõrd eesmärk on panustamine kliimamuutuste tagajärgedega võitlusesse ja hoida ära

täiendavaid emissioone, siis on arusaadav, et kaitse kliimamuutuste eest ei ole võimalik

garanteerida.

Lauseosa: „lähtudes kliimamuutuste raamkonventsioonis, Kyoto protokollis, Pariisi kokkuleppes ja

Euroopa Liidu õigusaktides sätestatust.“

Kas kliimakindla majanduse seadus baseerubki oma põhimõtetelt ainult rahvusvahelisest ja EL

õigusest, mitte enam Eesti seadusandlusest? EL kliimapoliitika kontekstis on igal riigil üsna palju

vaba tõlgendusruumi ja tegutsemisvabadust, mistõttu jääb tunne justkui kujundaks Eesti

õigusmaastiku ilma ainult EL ja rahvusvaheline õigus.

Teisalt sooviks aru saada, et kuidas käsitletakse olukordi, kus EL ja rahvusvaheline õigus

vastanduvad teineteisele kasvõi metoodikate osas. Kas kliimakindla majanduse kontekstis hakkab

poliitikakujundaja ise sektoriaalselt vaatama ja analüüsima, et millist metoodikat on kõige sobivam

või kasulikum kasutada?

§ 6. Kasvuhoonegaaside heitkogus

Kas saame õigesti aru, et kuna kasvuhoonegaaside heitkoguste all peetakse edaspidi silmas ainult

neid heitmeid, mis Eestis on tekkinud, siis sellest lähtuvalt hakatakse edaspidi ka hindama ettevõtete

kasvuhoonegaaside heitkoguste emiteerimise osakaalu? Ehk teisisõnu – Eesti ei hakka mitte kunagi

arvestama, et kui palju kasvuhoonegaase on ühe või teise toote jaoks kusagil mujal emiteeritud vaid

oluline on kohepeal tekkinud heide?

Mõned näited:

1) Elektriauto – elektriauto on eelistatud sõidukitüüp seetõttu, et sel puuduvad kasutamisel

sumbutist pärinevad heitmed, aga Eestil ei ole vahet, kust riigist ja kuidas see auto on

toodetud. Niipea kui EL tüübikinnitus on olemas ja luba müüa, siis meie keskkonna ja

majanduse jaoks on see lubatud ja soodustatud?

2) Maagaasi osas ei vaadata, et millised heitmed on tekkinud selle kaevandamisel ja

transportimisel ega looda hoiakut, mis väldib selle kasutamise ning maagaas konkureerib

oma heitmetega kõikide teiste energiakandjatega (sh biokütused, elektrienergia jms), mille

põletamisel tekkivaid heitmeid aitab arvestada IPCC metoodika?

Eelnõu seletuskiri

2.1 Seaduse eelnõu algatamise vajalikkus

8

1) Eesmärk on soodustada ettevõtjate suutlikkust konkureerida ettevõtetega naaberturgudel,

kus väiksem keskkonnajälg on oluliseks eeliseks.

Kas saame õigesti aru, et Kliimaministeeriumi arusaama kohaselt on toote või teenuse jalajälg

naaberriikides konkurentsieelise aluseks? Kui jah, palun tuua näiteid sh töötlevast tööstusest (Läti, Leedu

sh) ning selgitada lahti, millest tulenevalt on toote või teenuse hind vähetähtsam keskkonnajalajäljest.

§ 24 Süsinikuvaru hoidmist ja loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate tegevuste ja

meetodite soosimine

Hetkel on süsiniku sidumise osas välja jäänud süsiniku bioloogiline sidumine, see tähendab erinevate

toidukultuuride või teiste elusorganismide kasvatamist, mille aluseks on nt tööstusettevõttes tekkinud

süsinik. Eestis on vähemasti üks ettevõte, kes kasvatab kurke ning fossiilse kütuse põletamisel tekkiv

süsinikdioksiidi kasutavad kasvuhoonetes ära kurgid. Selliste lahenduste arendamine võib anda oluliselt

parema tulemuse kui süsiniku talletamine või transport, sest võimaldab süsiniku siduda toodetesse või

toiduainetesse.

§ 26. Energeetikasektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

1) Olete välja toonud, et uued gaasijaamad töötavad algul maagaasil ja alates 2040. aastast

alternatiivkütustel (nt biometaanil või taastuvvesinikul) ehk CO2 heite vabalt. Lisaks on

arvestatud, et kogu elektrienergia tootmine, sh ka tugiteenused elektrituru seaduse mõistes,

muutuvad CO2 neutraalseks hiljemalt aastaks 2040.

Kas oleks võimalik täpsustada, et miks aastast 2040 peaksid Eestis paiknevad jaamad olema

CO2 neutraalsed? Miks ei või see juhtuda näiteks aastal 2049 või 2050, siis kui hinnatakse

Eesti panust kliimaneutraalsuse saavutamisel? Kas on välja arvutatud, et kui suure

hinnatõusu see endaga kaasa toob kui konkreetsed käitised peaksid vastama kümme aastat

varem erinevatele keskkonnanõuetele? Võttes arvesse CO2 kvoodi hinna projektsiooni, siis

aastal 2040 peaks ühiku hind olema 100 €. See teeks maagaasist toodetava elektri

lisakomponendi kuluks ca 40 € MWh kohta.

Lisaks tooksime välja, et suure tõenäosusega ei suuda suured majandused nagu Poola,

Saksamaa ja Prantsusmaa tagada, et nende elektriga varustatus on sajaprotsendiliselt

kliimaneutraalne või tiputarbimiste tootmine on kliimaneutraalne. Esiteks on nende

vajadused niivõrd suured, et seda ei ole võimalik taastuvenergiaga ära lahendada, mistõttu

peavad tulema mängu kas süsiniku sidumise mehhanismid koos alternatiivsete kütustega või

tekitatakse selliste mehhanismide jaoks riigisisesed mehhanismid, mis võimaldavad süsiniku

netonullheite kontekstis pakkuda emiteerimise võimalusi.

Sellest tulenevalt teeme ettepaneku, et tuleviku tipuvõimsuste tagamiseks nähakse ette

võimalus emiteerida süsinikdioksiidi aastani 2049. Arvestama peab turuarenguid ja

kliimaneutraalne tiputarbimiste katmine peab olema majanduslikult aktsepteeritav

kõikidele turuosalistele. Ainult sellisel viisil on võimalik tagada konkurentsivõimelist

9

majandust, sest ka tiputarbimise jaoks toodetud elekter peab olema

konkurentsivõimelise hinnaga.

Tabel 1:

1) Soojuse ja jahutuse üleviimine taastuvenergiale: olete välja toonud, et aastaks 2030 tuleb

maagaas ja puidu biomass asendada 700–1000 MW ulatuses.

Kas tegemist on eksituse või teadliku valikuga, mis puudutab maagaasi kaotamist

elamumajandusest? Täpsustame, et hoonete energiatõhususe direktiiv ei keela maagaasi

kasutamist hoonetes, seda on kinnitanud ka Euroopa Komisjon.

Kas Eesti kavatseb eelnõuga esimesena Euroopa Liidus keelustada maagaasi kasutamise

elamumajanduses? Juhime tähelepanu asjaolule, et erinevatel energiakandjatel on erinevad

emissioonid. On arusaamatu riigi püüdlus keelustada maagaasi kui kõige

keskkonnasõbralikumat fossiilset kütust, jättes samal ajal reguleerimata või lubades endiselt

kasutada maagaasist keskkonnavaenulikemaid kütuseid nagu süsi, põlevkivikütteõli ja

kerge- ning raske kütteõli. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku:

• Soojuse ja jahutuse üleviimisel taastuvenergiale tuleks esialgu vabaneda kõige

saastavamatest energiaallikatest nagu kivisüsi, kerge- ja raske kütteõli,

põlevkivikütteõli, mis annab KHG vähendamisel oluliselt parema efekti kui

maagaasi keelustamine. Jätta välja tekstiosast „maagaas“ ja asendada see loeteluga

„põlevkivikütteõli, raske- ja kerge kütteõli ning kivisüsi“.

2) CO2 neutraalsele energiatootmisele ülemineku põhimõte seaduseelnõus annab suuna

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia (nt tuule-, päikese-, hüdro, geotermilise

energia ning biomassist või biogaasist toodetud energia) tootmise ja kasutamise

edendamiseks ning tehnoloogiliste lahenduste arendamisele, mis võimaldavad KHG

heitkoguseid vähendada.

Kas saame õigesti aru, et biogaas ei ole taastuvatest energiaallikatest toodetud energia vaid

üksnes biogaasist toodetud energia on taastuvatest allikatest toodetud energia?

3) Olete välja toonud, et gaasikatelde soetamist ei tohi riik enam subsideerida ning muuhulgas

olete kirjeldanud olukorda, millisel juhul on võimalik iseseisvat gaasikatelt defineerida kui

taastuvkütuseid kasutavaks katlaks, millele on võimalik EPBD artikli 17 lõike 15 alusel

toetust anda. Põhimõte, mille järgi defineeritakse gaasikatlaid, on väga vildakas ja ei

suhestu energiaturu toimimise põhimõtetega. Kui gaasikatelde kontekstis vaadeldakse

võrgus olevat gaasisegu ja konkreetse seadme paigaldamisel ei ole võimalik

tarbijapunktis tagada biometaani kasutamist päritolutunnistustega, siis tähendab see

üsna üheselt, et Eestis ei ole mitte kunagi võimalik (ega ka Euroopa Liidus kui see on

sõna-sõnalt tõlgendatud põhimõtte kirjeldamine seaduse eelnõus) biometaani tarbivaid

gaasikatlaid paigaldada. Huvitaval kombel on elektris vastupidine olukord, sest

10

ettevõtted raporteerivad end taastuvenergia kasutajateks ja arvutavad enda jalajälge

elektris nullina, kuigi elektrivõrgus on taastuvelekter ja fossiilne elekter konkreetsel

ajahetkel samuti olemas ja taastuva elektri osakaal on tugevasti alla poole segust.

Kasutatakse päritolutunnistusi, mille elektritootja väljastab tarbijale.

Kuidas on võimalik, et gaasivõrkudes vaadeldakse kogu kütusesegu, aga elektriturul on

võimalik kasutada päritolutunnistusi ja taastuvenergia kasutamist on võimalik tagada tarbija

põhiselt?

§ 27. Transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

Olete välja toonud, et olemasolevatest meetmetest, millel on märkimisväärne mõju sektori

kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisele, on ka biometaani kasutamise soodustamine

linnaliinibussides. Hiljem on välja toodud täiendavatest meetmetest, mida on vaja rakendada sektoris

KHG heite vähendamiseks. Nendest üks on järgmine:

1) suuremate linnade liinibusside üleminek heiteta kütustele (eelkõige elektrile) ning

väiksemate linnade ja maakondade liinibusside üleminek heiteta või vähese heitega

kütustele;

Meie arvates on selline põhimõte kirja saanud ilma igasuguse analüüsita, ega hoomata, millisel kujul see

mõjutab sektori KHG heitmeid ja seotud sektorite KHG heitmeid. Esiteks IPCC metoodika kohaselt on

biometaanil sõitvate linnaliinibusside asendamine elektribussidega KHG vaatest nullmõjuga – biometaan

on nullheitmega IPCC metoodika kohaselt ja ka RED II järgi oli 2023. aastal toodetud biometaani

keskmine jalajälg 0,8 gCO2ekv/MJ, mis 2024. aastal saab olema ilmselt juba negatiivse jalajäljega. Seega

tekib küsimus – millist probleemi antud hetkel lahendatakse?

Praeguste regulatsioonide kohaselt on võimalik biometaanil sõitvaid gaasibusse soetada aastal 2034 ning

nendega on võimalik sõita 7–10 aastat, mis tähendab, et biometaan saab olla linnaliinidel hiljemalt aastani

2044. Lisaks on praegusel hetkel KOMi poolt väljatöötamisel metoodika, mille alusel on võimalik

tootjatel toota gaasibusse või gaasiveokeid kui nullheitmega sõidukeid, juhul kui leitakse lahendus, et

kuidas biometaani tarbimist arvestada liikmesriikides ja ühenduses tervikuna. Praegusel hetkel tundub, et

poliitika kujundaja paneb juba kõik valikud lukku ja nähakse ette, et ainult elektribussidel saab

linnaruumis kohta olla.

Lisaks ei võeta arvesse, et milline mõju on see transpordisektori heitmetele kui biometaani enam

linnaliinibussides ei tarbita. Praegusel hetkel kasutavadki linnaliinibussid kõige suurema osa biometaanist

ning kuna biometaan ei ole soodustatud raskeveonduses, siis tekib olukord, kus biometaani tootjatel ei ole

oma toodangut kusagile mujale kui teistesse riikidesse turustada. Lisaks tekib küsimus, milliste turgude

vastu peaks keegi investeerima biometaani tootmisse? Rääkimata juba sellest, et tanklatesse on

investeeringud tehtud, mida saab kasutada veel järgmised 15–20 aastat. Elektri puhul seisaksid kõik need

kapitalimahukad investeeringud ees ja sektor ei saa KHG võitu sellest.

Täiendavalt saame välja tuua, et maakonnaliinibussid peaksid kasutama alternatiivkütuseid. Kuna

seletuskirjas on läbivalt kasutatud teiste meetmete kirjeldamisel biometaani, siis maakonnaliinibusside

11

kütuse kasutamise osas ei ole poliitika kujundaja ette näinud, et see biometaanil võiks töötada. Pigem on

siin mõeldud ainult üht alternatiivset kütust ehk hüdrogeenitud taimeõli, mida tuleb Eestisse importida.

Tekib küsimus, kas kliimakindla majanduse seaduse eelnõu eesmärk on hakata importima Soomest

kütust, millega maakonnabussiliine töös hoida ja siis lasta biometaani tehtud investeeringutel end maha

kanda?

Transpordi ja liikuvuse töörühma üks ettepanekutest oli ka see, et kütuste poliitikas vaadeldakse asju

laiemalt. Eesti Gaasiliit tõi korduvalt välja, et kui transpordis on biometaani järele tekitatud

nõudlus, siis tekib huvi biometaanijaamadesse investeerimise vastu ja põllumajandussektori

heitmed hakkavad tänu sellele langema. Sisuliselt tähendab, et kodumaine biometaan panustab

mitme kliimaeesmärgi täitmisse kui mõni teine alternatiivne kütus (nt HVO) või elektrienergia.

§ 29. Tööstussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle piiramise eesmärgid ning maavara

kaevandamise lubade andmise piirang

Tabelis 4 on välja toodud, et tööstusettevõtteid sunnitakse kasutama biometaani 20% ulatuses. Tekib

küsimus, et miks see on vajalik ja kes selle hinnatõusu kinni maksab kui samal ajal lähiriikides vastavat

nõuet ei eksisteeri ega tule. See muudab ju toote lõpphinna kallimaks ning ekspordivõimekus väheneb.

Lisaks jääb arusaamatuks, kas kliimakindla majanduse seaduse eelnõu koostamisel on üldse analüüsitud

ka viimati avaldatud EL 2040 algatust, mille kohaselt tuleks kõnealuseks aastaks 90% süsinikdioksiidist

vähendada. Selles failis on üks keskne kliimapoliitiline meede heitmete vähendamiseks süsiniku

sidumine, talletamine ja kinnipüüdmine. Selle võimaluse arendamiseks saab olema suures mahus EL

vahendeid ja selle on tinginud tõsiasi, et Euroopa Komisjon on aru saanud, et EL tööstusest on gaasi väga

keeruline välja saada ning seetõttu tuleb leida süsiniku kinnipüüdmise lahendused, sest see on võimalik

tänu maagaasi puhtale põlemisele. See tähendab, et maagaasi võib rahulikult edasi kasutada, aga heitmeid

tuleb vähendada. Praeguse sõnastuse järgi jääb mulje, et eelnõu koostajate arvates on emissioone võimalik

ainult siis vähendada kui kasutatakse taastuvenergiat. Lisaks on eraldi algatus suunatud tööstusheitmete

vähendamisele, mis hakkab nimetatud sektorit reguleerima ning taastuvenergia kohustuse rakendamine

tööstusele, mis täna on nii ehk naa keerulisemas olukorras tänu ebamõistlikult kõrgele gaasi

ülekandevõrgu tariifile, maagaasi väga kõrgele aktsiisimäärale ja olematutele tööstusele suunatud

soodustustele, töötab üksnes selle nimel, et maagaasi kasutavad tööstusettevõtted ei suudaks enam üldse

lähinaabritega võrreldes konkurentsivõimelised olla.

Teeme ettepaneku tabelisse 4:

1) Kivisöe, kerge ja raske kütteõli ning põlevkivist toodetud kütuste kasutamise lõpetamine

§ 31. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogus ja selle vähendamise eesmärgid

Olete välja toonud, et eesmärkide täitmiseks on Kliimaministeeriumi ja Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi hinnangul vaja rakendada lisaks olemasolevatele meetmetele järgmisi

tegevusi, millest üks on biogaasi tootmine ja tabelis 6 on kirjutatud, et aastaks 2030 peaks täiendavalt

turule tulema 5–7 biogaasijaama.

12

Lähtudes eelpool toodust, kus biometaan surutakse linnaliinibussidest välja, ega nähta tarbimist

maakonna bussiliinides, siis sooviks eelnõu koostajatelt küsida, et kuhu olemasolev biometaan ning

5–7 biogaasijaama täiendav kogus Eestis tarbimisse läheb?

Lugupidamisega

Heiko Heitur

Tegevjuht

Eesti Gaasiliit

(digitaalselt allkirjastatud)