Kokkuvõtte edastamine

Viru Vangla

[email protected]

Justiitsministeerium

[email protected]

SA Ida-Viru Keskhaigla

[email protected]

Teie nr

Meie 30.08.2024 nr 7-7/240497/2404894

Kontrollkäik Viru Vanglasse

Austatud vangla direktor, justiitsminister ja SA Ida-Viru Keskhaigla juhatuse esimees

Õiguskantsleri üks ülesandeid on regulaarselt kontrollida kinnipidamiskohtade tegevust ja

kinnipidamistingimusi (õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7, § 27; piinamise ning muu julma, ebainimliku

või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli

artikkel 3). Selleks korraldab õiguskantsler kontrollkäike, mida tehakse asutusega kokkulepitud ajal,

aga ka ette teatamata.

Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid Viru Vanglat 14.-15.03.2024, andes sellest vanglale ette teada.

Tänan vanglat hea koostöö, sujuva asjaajamise ja asjatundlike selgituste eest, mida vanglateenistujad

ja töötajad andsid nii kontrollkäigu ajal kui ka selle järel.

Kontrollkäigul pöörati rohkem tähelepanu üksikvangistuses viibivate inimeste, eakate kinnipeetavate

ja vahistatute, tugevdatud järelevalve osakonnas viibivate kinnipeetavate ja noorte olukorrale, samuti

kokkusaamiste korraldusele. Õiguskantsleri nõunikud vestlesid kinnipeetavate ja vahistatutega,

suhtlesid vangla ametnike ja töötajatega, vaatlesid mitmeid vangla toiminguid ning tegid vangla

territooriumil ja ruumides ringkäigu. Valikuliselt tutvuti ka dokumentidega. Õiguskantsleri nõunikega

oli kontrollkäigul kaasas tervishoiuekspert. Viimati kontrollis õiguskantsler Viru Vanglat 2021. aastal.

6. märtsil 2024 Riigikogus vastu võetud vangistusseaduse (VangS) muudatustega lahendati mitmed

probleemid, millele õiguskantsler on seni Justiitsministeeriumi ja vanglate tähelepanu juhtinud.

Avardati vanglates interneti ja mobiiltelefoni kasutamise võimalusi ning muudeti üksikvangistust

puudutavaid sätteid. Väga oluline ja põhimõtteline muudatus tehti vahistatute

kinnipidamistingimustes.

Väärib kiitust, et Viru Vangla on teinud märkimisväärseid pingutusi kokkusaamiste korralduse

parandamiseks. Oote- ja kokkusaamisruumid on tehtud lastesõbralikumaks ja mugavamaks. Muudetud

on kokkusaamistele tulevate laste ja lähedaste läbiotsimise korda. Ametnikud suhtlevad kinnipeetavaid

külastavate laste ja peredega sõbralikult ning toetavad neid.

2

Vangla on mõistnud, et üksikvangistusega võib inimesele kaasneda mitmeid kahjulikke mõjusid ning

püüab leida keeruliste olukordade lahendamiseks muid viise kui inimese isoleerimine ja kasinates

oludes hoidmine. Alternatiive otsitakse ka vahetu sunni rakendamisele.

Noorte suhtes kasutab vangla tihti dünaamilise julgeoleku elemente ning rakendab rohkem taastaval

õigusel põhinevaid meetodeid. See on andnud häid tulemusi – rikkumisi ning füüsilisi konflikte on

viimasel ajal ette tulnud väga harva.

Vangla püüab avardada kinnipeetavate ja vahistatute õppimisvõimalusi ja lugemisvalikut. Vanglasse

muretsetud raadiotelefonid annavad võimaluse suhelda oma lähedastega privaatselt. Seinamaalingud

osakondades on meelt mööda nii ametnikele kui ka kinnipeetavatele, sest aitavad luua pingevabama

õhkkonna.

Surmade ärahoidmiseks on kõikide üksuste valvuriruumidesse hangitud AED elustamisseadmed

(automated external defibrillator) ning valvurid oskavad neid kasutada.

Kuigi ametnikke on vanglas endiselt puudu ja mitme töötaja sõnul tuleb ületundide tegemist tihti ette,

kiitsid nad, et töökeskkond on toetav ja kaasav.

Siiski on Viru Vanglas jätkuvalt puudusi, mis ei toeta inimeste ühiskonnaellu naasmist ja mis loovad

soodsa olukorra nende väärkohtlemiseks. Õiguskantsler kui väärkohtlemise ennetusasutus peab neile

puudustele tähelepanu juhtima.

Õiguskantsler on endiselt arvamusel, et kartseris ei tohiks inimest ka päevasel ajal jätta ilma

voodita/voodivarustuseta ega piirata tema lugemisvõimalusi. Üksikvangistuses viibija peaks saama

vähemalt kaks tundi päevas tähenduslikult suhelda. Tervishoiutöötaja peaks üksikvangistuses viibiva

inimese terviseseisundit hindama iga päev. Psüühikahäiretega ja muul moel haavatavatele, ennast

vigastavatele või suitsiidse käitumisega inimestele tuleb luua sobivad tingimused. Praegu paigutab

vangla sellises olukorras inimesed lukustatud kambritesse, millega kaasneb oht, et inimese vaimse

tervise probleemid pigem süvenevad.

Jalutusbokse tuleb muuta ja/või luua jalutusvõimalused õuealal, kus on inimesel võimalik mh suunata

pilk kaugusesse ja kogeda värskes õhus viibimise eeliseid (nt looduslikke elemente).

Pikaajalisele kokkusaamisele kehtestatud tasu kokkusaamisi ei soodusta, vaid teeb kokkusaamise

õigusest hoopis privileegi, mida kehvemal järjel pered endale lubada ei saa või saavad seda teha harva.

Kui kinnipeetavad kohtuvad vanglas oma lähedastega, võiks neile anda võimaluse kanda kohtumise

ajal oma riideid. Tuleb püüda jälgida, et kartserikaristuse täitmine ei langeks ajale, mil kinnipeetav

peaks saama kokku oma perega, sest kokkusaamise positiivne mõju kinnipeetava

taasühiskonnastumisele võib kaaluda üles mõningase viivituse kartserikaristuse täitmisel.

Vanglal tuleks arvestada eakate kinnipeetavate ja vahistatute vajadusi ning muuta nende

kinnipidamistingimused vanemaealistele sobivamaks. See võib tähendada nii vangla füüsilise

keskkonna kohandamist kui ka eakatele mõeldud tegevuste korraldamist ja nende inimestega

suhtlemist. Tähelepanu tuleb pöörata eakate digioskuste arendamisele.

Iga kolme kuu tagant tuleks hinnata, kas tugevdatud järelevalvega üksusesse paigutatud inimesel on

vaja selles üksuses olla või tuleks ta mujale üle viia. Selle üksuse kinnipeetavate taotlusi avavanglasse

paigutamise kohta tuleks lahendada sisuliselt.

Tuleks jätkata pingutusi, et tugevdatud järelevalvega üksuses viibivad inimesed oleksid rohkem

hõivatud, neil peaks olema võimalus liikuda ka väljaspool üksust. Vanglal tuleks kaaluda, kuidas teha

hariduse omandamine ja eesti keele õppimine tugevdatud järelevalvega üksuse kinnipeetavatele

3

paremini kättesaadavaks. Kui koolis käimine ja kontakttunnid ei ole turvariski tõttu võimalikud, võiks

kaaluda lubada tundides osalemist videokonverentsi kaudu. Kõigil tugevdatud järelevalvega üksuse

kinnipeetavatel võiks aeg-ajalt lubada jalutada õuealal.

Justiitsministeeriumil tuleks hinnata, kas kauba kättetoimetamise tasu, mida vangla kaupluse pidaja

igale tellimusele lisab, on proportsionaalne ega takista ülemäära ostude tegemist. Vangla peaks koos

Justiitsministeeriumiga leidma võimaluse, kuidas teha vangla kauplusest kauba ostmine

kinnipeetavatele ja vahistatutele taas kättesaadavamaks.

Kui inimese suhtes kasutatakse vahetut sundi, tuleb see alati üksikasjalikult dokumenteerida.

Kehavigastuste fikseerimisel peaks kasutama ka kehamudelit ning vigastustest peaks fotod tegema.

See on tähtis inimese väärkohtlemise ennetamise ja tõkestamise seisukohalt. Niisamuti on see oluline

riigile, sest võimaldab tõrjuda süüdistusi väärkohtlemises.

Vanglal tuleks muuta kinnipeetavate ja vahistatute saatmisel ohjeldusmeetmete kasutamise ja

dokumenteerimise tava. Ohjeldusmeetmete kasutamine peab põhinema konkreetse inimese kohta

tehtud riskihinnangul.

Kontrollkäigul osalenud tervishoiuekspert leidis, et arstiabi (sh vaimse tervise teenused) ei olnud

kontrollkäigu ajal Viru Vanglas piisavalt kättesaadav, nagu see peaks olema. Täiustada tuleks esmase

terviskontrolli protseduuri. Tervishoiutöötajatel tuleks ka vanglas hea seista arsti ja patsiendi

usaldussuhte eest ning järgida tervishoiuteenuseid osutades privaatsuse ja konfidentsiaalsuse

põhimõtteid.

1. Positiivsed arengud ja tavad

1.1. Vangistusseaduse muudatused

Õiguskantsler on korduvalt öelnud, et vanglas viibivate inimeste digimaailmast isoleerimine suurendab

lõhet nende ja ühiskonna vahel (vt nt õiguskantsleri arvamust nr 9-2/221478/2205452). See võib

omakorda ohtu seada vangla ja ühiskonna turvalisuse. Seetõttu on õiguskantsler olnud kindlal

arvamusel, et vanglas viibivate inimeste digitaalset mahajäämust tuleb vähendada ja püüda selle

tekkimist ära hoida. Vangistusseaduse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise kohta käivad

sätted peaksid teenima tänapäevaseid vangistuse eesmärke – võimaldama kinnipeetavatel omandada

ühiskonnas hakkamasaamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi (sh toetaksid kinnipeetavate püüdlusi

alustada või jätkata pooleliolevat haridusteed vanglas) ning soodustama vanglas viibivate inimeste

suhtlemist nende lähedastega.

Justiitsministeerium valmistas 2023. aastal ette kauaoodatud vangistusseaduse kaasajastamise ja

digilahenduste kasutusele võtmise muudatused, mis võeti Riigikogus vastu 6. märtsil 2024.

Muudatuste tulemusena saavad vanglas viibivad inimesed tutvuda näiteks oma digitoimikuga; nad

saavad suhelda vanglaga elektrooniliselt; neile luuakse võimalus kohtuda videosilla teel oma

lähedastega ja ka näiteks kaitsjaga. Avavanglas viibivatel kinnipeetavatel ja lühiajalisel väljasõidul

olevatel kinnipeetavatel lubatakse teatud tingimustel ja ulatuses kasutada vangla antud mobiiltelefone.

Internetti saavad inimesed senisest rohkem kasutada näiteks siis, kui nad õpivad või töötavad.

Vangistusseaduses muudatusi tehes arvestati ka mitmeid teisi õiguskantsleri soovitusi. Näiteks

vähendati kartserikaristuse maksimaalset pikkust ning kaotati kokkusaamiste keeld sel ajal, kui

inimene kannab kartserikaristust ja viibib vastuvõtuosakonnas. Muudeti ka vahistatute

kinnipidamistingimusi. Varem eranditult kõigi vahi all viibivate inimeste üksikvangistuse tingimustes

hoidmisest loobuti. See on suur ja väga oluline muudatus.

4

1.2. Kokkusaamised ja läbiotsimised

Vangla on teinud märkimisväärseid pingutusi oote- ja kokkusaamisruumide lastesõbralikumaks ja

mugavamaks muutmisel. Ruumide kujundamisel on pööratud suuremat tähelepanu värvilahendustele;

põrandale on paigaldatud kleebiseid ja vaipu, mis juhatavad lastele teed ja kutsuvad mängima; varutud

on diivaneid, kott-toole ja muud mööblit; juurde on hangitud mänguasju ja lasteraamatuid; ooteruumi

on paigaldatud müügiautomaat, kust saab osta vahepalasid ja jooke. Lisaks juba varem kasutuses olnud

kahele toale sisustas vangla veel kaks kokkusaamisruumi, kus lähedased saavad kohtuda lühiajaliselt

klaasiga eraldamata.

Vanglas viibivatele vanematele ning nende peredele on loodud võimalus teha ühispilte. Koosolemise

jäädvustamine toetab kinnipeetavate ühiskonnaellu tagasipöördumist ning on oluline ka nende lastele.

Ühispiltide tegemise võimalust tuleks siiski rohkem tutvustada, sest paljud pered ei olnud

sellisest võimalusest kuulnud.

30. mail 2024 tõi ÜRO Lapse Õiguste Komitee Eesti kohta esitatud aruandes eraldi välja vanglas

viibivate laste õigused ja vajadused. Komitee soovitas Eestil tagada vangistatud vanemate lastele

külastusõigus ning jätkata reformi laste ja nende vangis olevate vanemate suhtlemise hõlbustamiseks,

sealhulgas lastesõbralike kokkusaamisruumide tagamiseks ja lastega tegelevate ametnike

koolitamiseks (p 27).

Kokkusaamiste korralduse ja keskkonna parandamisel saab vangla võtta aluseks Euroopa

Nõukogu ministrite komitee juhised CM/Rec(2018)5), aga ka üleeuroopalise võrgustiku

Children of Prisoners Europe hiljutise veebiküsitluse tulemused. Selles uuringus küsiti Euroopas

elavatelt lastelt ja noortelt, kuidas nende arvates võiks muuta vangla ruumid lastesõbralikumaks ja

külalislahkemaks. Ka Viru Vangla ja Justiitsministeerium aitasid kaasa, et see küsitlus jõuaks Eesti

laste ja peredeni, kelle lähedane on vanglas.

Küsitluses osalenud lapsed pidasid näiteks oluliseks, et nad saaksid veeta oma vanemaga aega ka õues

või spordisaalis mängides (vt ka CM/Rec(2018)5, art 20). Lapsel võib olla raske näha, kuidas tema

vangis olev vanem kokkusaamiselt lahkub, mistõttu soovisid nad, et kokkusaamise lõppedes saaksid

nad toast lahkuda enne vanemat (vt ka CM/Rec(2018)5, art 24). Lapsed pidasid hirmutavaks

kokkusaamistoa trellitatud aknaid ning avaldasid soovi, et toa seintel oleks rohkem pilte (vt ka

CM/Rec(2018)5, art 20).

Kontrollkäigul jälgisid õiguskantsleri nõunikud ka seda, kuidas võtab vangla vastu pikaajalisele

kokkusaamisele tulevaid lapsi ja peresid. Kontrollkäigu ajal saabus kokkusaamistele kaheksa külalist,

kellest viis olid naised ja kolm väikelapsed.

Väärib kiitust, et peresid vastu võtnud teenistujad suhtlesid laste ja peredega pingevabalt, vahetult ja

empaatiliselt, andes külastajatele vajadusel selgitusi ka võõrkeeles. See annab alust järeldada, et vangla

on pidanud tähtsaks, et laste ja peredega kokkupuutuvatel teenistujatel oleksid selliseks tööks vajalikud

isikuomadused ja oskused (vt ka CM/Rec(2018)5, art 46-47).

Kokkusaamistele eelnenud protseduurid toimusid rahulikus õhkkonnas ja viivitusteta. Lapsi ei

sunnitud läbiotsimisel lahti riietuma (vt ka CM/Rec(2018)5, art 23). Ühegi täiskasvanud külalise

vastuvõtmisel ei tekkinud vanglal kahtlust, et neil võib kaasas olla keelatud esemeid ja/või aineid, mille

tõttu oleks tulnud külastajad ulatuslikult läbi otsida. Seega on vangla muutnud kokkusaajate

läbiotsimiste tava ning viinud protseduurid vastavusse justiitsministri määrusega „Järelevalve

korraldus vanglas“. See määrus näeb ette, et läbiotsimisel tuleb austada inimese väärikust ning lähtuda

meetme valikul proportsionaalsuse põhimõttest (§ 31 lg 3¹).

5

Õiguskantslerile edastatud andmetel käis ajavahemikul 15.09.2023–15.03.2024 Viru Vanglas

pikaajalistel ja eraldamata lühiajalistel kokkusaamistel 864 külalist, kellest 257 olid lapsed. Vangla

saadetud andmetel leiti sel perioodil kokkusaamisele eelnevate protseduuride käigus külastajate asjade

hulgast ühel korral kõrvaklapid, ühel korral sigaretid ja välgumihkel ning kahel korral keelatud aineid.

Pärast kokkusaamist vahistatute ja kinnipeetavate juurest keelatud esemeid ega aineid sel perioodil ei

leitud.

Seega on põhjust järeldada, et vangla on saanud tõhusalt avastada keelatud aineid ja esemeid ka ilma,

et eranditult kõiki külastajaid oleks selleks alasti läbi otsitud nagu see oli varem tavaks.

1.3. Üksikvangistus

Viru Vangla on oluliselt muutnud kartserikaristuse määramise (VangS § 63 lg 1 p 4) ning eraldatud

lukustatud kambri (VangS § 69 lg 2 p 4) ja vastuvõturežiimi kohaldamise tava (VangS § 14 lg 4; vrd

õiguskantsleri 2021. aastal tehtud tähelepanekutega).

Vastuvõtuosakonnas ei hoita enam inimesi mitmeid kuid, nagu varem võis juhtuda. Analüüsitud

juhtudel liikusid inimesed vastuvõtuosakonnast tavaosakondadesse mõne päeva või paari nädala

möödudes. Noored kinnipeetavad paigutati pärast saabumist kohe tavaosakonda.

Ka kartserikaristuste pikkust on vähendatud. Neil juhtudel, mida õiguskantsleri nõunikud kontrollisid,

pidi inimene kartseris viibima alates mõnest päevast kuni paari nädalani. Eraldatud lukustatud kambrit

kohaldatakse nüüd samuti lühiajaliselt. Vaadeldud juhtudel ei hoitud inimest eraldatud lukustatud

kambris rohkem kui üks kuu, sageli piirduti nädala või paariga. Varem võidi mõnd inimest hoida

eraldatud lukustatud kambris pool aastat või isegi mitu aastat järjest.

Ametnikud on öelnud, et nende tavade muutmine ei ole toonud kaasa märkimisväärselt rohkem

rikkumisi, samuti pole see suurendanud ohtu vangla julgeolekule.

Vangla on püüdnud ka vahistatutele pakkuda kambrivälist tegevust. Analüüsitud juhtudel osalesid

pikka aega vahi all viibinud inimesed eesti keele kursusel ja tegid vanglas majandustöid.

See annab alust järeldada, et vangla on möönnud üksikvangistuse tingimustega kaasneda võivat

kahjulikku mõju ning on püüdnud otsida keeruliste olukordade lahendamiseks muid viise kui inimeste

isoleerimine ja kasinates oludes hoidmine.

1.4. Noored

Vangla on noorte kinnipidamistingimuste ja kohtlemise parandamisel arvestanud mitmeid

õiguskantseri varem antud soovitusi. Noorte osakondades on tehtud remonti, seintele on lisatud

maalinguid, varutud on paremas seisukorras ja noortepärasemat mööblit (nt kott-toole). Kõikidesse

kambritesse on plaanis tagasi panna kambrit ja tualettruumi eraldavad uksed. Noored saavad veeta iga

päev poolteist tundi värskes õhus. Vangla lõpetas noorteüksuses ligi kümme aastat tavaks olnud

rutiinsed läbiotsimised. Endine kord nägi ette, et kõik noored pidid iga päev hommikuse ja õhtuse

loenduse ajal tehtud läbiotsimiseks paljastama vähemalt ülakeha.

Vanglaametnikud püüavad noortega tegeledes nendega head kontakti saavutada ning karistuste asemel

eelistatakse nende käitumist suunata motiveerivate meetmetega. Noored pidasid väga oluliseks, et neil

on võimalik motivatsioonisüsteemi raames käia jõusaalis, kasutada tasuta pikaajalise kokkusaamise

ruumi ja teha kodukülastusi. Noored tunnistasid, et saavad osaleda nende igapäevaelu puudutavate

otsuste tegemisel (nt avaldada arvamust motivatsioonisüsteemi raames pakutavate soodustuste kohta),

6

ning hindasid kontakti üksuse ametnikega ja üldist sisekliimat heaks. Inspektor-kontaktisikud

suhtlevad ka noorte peredega ning annavad neile iga kuu telefonitsi teada, kuidas noorel vanglas läheb.

Vangla rakendab noortega tegeledes aktiivselt dünaamilise julgeoleku elemente ning pöörab rohkem

tähelepanu taastaval õigusel põhinevatele meetoditele. See on andnud häid tulemusi: rikkumisi ning

füüsilisi konflikte on viimasel ajal tulnud ette väga harva.

Viru Vangla plaanib rakendada kuni 21-aastaste noorte erikohtlemise mudelit ka kuni 26-aastaste

noorte täiskasvanute suhtes. Sellist lähenemist toetavad nii teadusuuringud1, rahvusvahelised suunised

noorte õigusrikkujate kohtlemise kohta2 kui ka teiste riikide praktika3. Seejuures tuleb jälgida, et

kavandatavad muudatused ei tooks kaasa kuni 21-aastaste noorte turvatunde vähenemist ega seaks ohtu

nende heaolu. Just sellest murest rääkisid noored õiguskantsleri nõunikele.

Palun vanglal anda teada, kas ja kuidas on vangla kavandatud muudatusi ellu viinud ning

milliseid tulemusi on need muudatused andnud.

1.5. Muud muudatused

Väärib kiitust, et Viru Vangla on võtnud kasutusele raadiotelefonid, mida võib kasutada enda kambris,

teistest eemal. Varem asusid lauatelefonid ühisruumides või koridorides, mistõttu ei olnud inimestel

võimalik oma lähedastega privaatselt suhelda. Õiguskantsleri nõunikega vestelnud kinnipeetavad

pidasid seda muudatust väga oluliseks.

Vangla püüab parandada osakondade elutingimusi ning on hakanud koridore ja ühisruume kaunistama

seinamaalingutega. Nii kinnipeetavate kui ka vanglateenistujate hinnangul aitavad sellised muudatused

luua pingevabamat õhkkonda.

Seoses vanglate raamatukogu ümberkorraldusega 2020. aasta alguses on raamatute valik jäänud palju

väiksemaks. Selle üle kurtsid kinnipeetavad ja vahistatud 2021. aastal ja ka tänavuse kontrollkäigu

ajal. Vanglaametnikud selgitasid nõunikele, et vanglas on käimas raamatute inventuur ja

lugemisvõimalusi püütakse avardada. Nimelt on vanglal lähitulevikus plaanis anda kinnipeetavatele ja

vahistatutele võimalus laenutada teavikuid Jõhvi Keskraamatukogust.

See on kiiduväärt algatus. Erinevalt teistest tegevustest (nt sotsiaalprogrammid, huviringid), milles

kõik soovijad osaleda ei saa ja mida mõne kinnipeetava puhul on hinnatud ka ebavajalikuks, võimaldab

lugemine kõigil aega sisustada ja kirjanduse kaudu ennast ning ümbritsevat mõtestada. Palun vanglal

anda teada, kuidas on vangla kavandatud plaani teostamine läinud.

Vangla on aktiivselt otsinud võimalusi, et mitmekesistada vanglas pakutavat kutseõpet ja koolitusi.

Koostöös Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse ja Rakvere Ametikooliga pakutakse kinnipeetavatele

2024/2025. õppeaastaks näiteks ehitusviimistluse kursust; puidupingioperaatori kursust; tõstukijuhi

koolitust; veevärgilukksepa, keevitaja ja tööstuslike metalltoodete värvimise tasemeõpet ning

1 Vt nt C. Lebel, C. Beaulieu, Longitudinal Development of Human Brain Wiring Continues from Childhood into Adulthood. –

Journal of Neuroscience, 31 (30), 2011, lk 10937–10947; D. Romera, V. F. Reynab , T. D. Satterthwaite, Beyond stereotypes of

adolescent risk taking: Placing the adolescent brain in developmental context. – Developmental Cognitive Neuroscience, 2017/27,

lk 19–34. 2 Vt nt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või

süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi, p 50; Resolutions on Criminal Responsibility of Minors in National and International

Legal Order (section I), XVIIth International Congress of Penal Law, Beijing 12.-19. september 2004. 3 Vt nt FRA, Young adults in juvenile detention facilities, 2018; F. Dünkel, Youth Justice in Germany, Oxford Handbooks Online,

2016, lk 29 ja 41; FRA, Criminal Detention in the EU – Conditions and Monitoring, Country Report Spain, 2018, p 6; FRA,

Criminal Detention in the EU – Conditions and Monitoring, Country Report Belgium, 2021, p 6(b); National Offender Management

Service for England and Wales, Better Outcomes for Young Adult Men Evidence Based Commissioning Principles, 2015.

7

digipädevuste ja programmeerimise aluste kursusi. Õpe toimub gruppide täitumisel Haridus- ja

Teadusministeeriumi rahalisel toel.

Vanglas vahetu sunni kasutamine on võrreldes 2021. aastal kogutud andmetega märkimisväärselt

vähenenud (näiteks ajavahemikul 05.09.2023–15.03.2024 oli selliseid juhtumeid 21, aga ajavahemikul

01.01.–20.10.2021 oli neid 298). See rõõmustav muutus annab põhjust järeldada, et vangla kasutab

töös kinnipeetavatega varasemast enam dünaamilise julgeoleku elemente ning otsib vahetu sunni

rakendamisele alternatiive.

Kontrollkäigule kaasatud tervishoiuekspert kiitis, et vangla on kõikide üksuste valvuriruumidesse

hankinud AED elustamisseadmed (automated external defibrillator). Neid aparaate kasutatakse siis,

kui inimene kaotab teadvuse ja tema süda seiskub. Vanglaametnike sõnul on neid instrueeritud, kuidas

AED aparaate kasutada.

Kontrollkäigul osalenud eksperdi sõnul on tähtis, et ka vanglas olev patsient annaks tervishoiuteenuse

osutamiseks teavitatud nõusoleku. See tähendab, et patsient võib tervishoiuteenusest ka keelduda.

Kontrollkäigu ajal viibis meditsiiniosakonnas kinnipeetav, kes oli keeldunud talle näidustatud ravist.

Vangla oli kinnipeetavalt võtnud korduvalt allkirju selle kohta, et ta loobub näidustatud teenusest. See

näitab, et vangla austab patsiendi autonoomiat.

Kuigi vanglaametnikke endiselt napib ja mitmed töötajad peavad tihti tegema ületunde, kiideti toetavat

ja kaasavat töökeskkonda. Ametnikud pidasid oluliseks, et üksuse ja vangla juhtkond küsib nende

arvamust varasemast rohkem ja nad tunnevad, et nende seisukohti ka arvestatakse.

2. Korduvad soovitused

Mitmetele probleemidele, mida Viru Vanglas võis täheldada 2024. aastal tehtud kontrollkäigu

ajal, juhtis õiguskantsler tähelepanu ka 2021. aastal kontrollkäigu kokkuvõttes. Vanglale ja

Justiitsministeeriumile on saadetud asjakohased soovitused. Soovituste aluseks olevaid

põhjendusi uuesti kordamata palun võtta meetmeid järgmiste puuduste kõrvaldamiseks.

2.1. Üksikvangistus ja haavatavad inimesed

Vangla ei ole siiani muutnud voodi ja/või voodivarustuse kasutamise tava kartseris ning lugemisvalik

on seal endiselt väga piiratud. Voodi ja/või voodivarustuse kasutamise keelamine päevasel ajal ja

lugemisvõimaluste piiramine võib olla põhjendatud olukorras, kus inimene paigutatakse kartserisse

selle pärast, et ta on lõhkunud oma voodit, voodivarustust või teavikuid. See võib olla õigustatud ka

siis, kui vanglal on alust arvata, et kinnipeetav rikub kartseris viibides vangla vara (nt kartseris

viibimise ajal lõhub voodit, voodivarustust või teavikuid).

Vanglal tuleb üksikvangistuses viibivatele inimestele pakkuda iga päev võimalust tähenduslikult

suhelda ning tervishoiutöötajatel tuleb iga päev jälgida üksikvangistuses inimeste terviseseisundit.

Kontrollkäigu ajal vangla neid nõudeid ei täitnud. Suur osa eraldatud lukustatud kambris ja videovalve

all viibijatest olid psüühikahäirega inimesed, kelle suitsiidirisk oli hinnatud kõrgeks. Kuigi osa neist

inimestest oli lukustatud kambrisse ja videovalve alla paigutatud meditsiiniosakonna otsusel, ei käinud

meedikud nende inimeste terviseseisundit iga päev hindamas.

Vangla ei ole loonud psüühikahäiretega ega muul moel haavatavatele, ennast vigastavatele või

suitsiidsetele inimestele sobivaid tingimusi. Sellises seisus inimesed eraldatakse jätkuvalt lukustatud

kambrisse, millega kaasneb oht, et inimese vaimse tervise probleemid pigem süvenevad.

8

2.2. Jalutusboksid

Mitmed õiguskantsleri nõunikega vestelnud kinnipeetavad ja vahistatud avaldasid arvamust, et vangla

jalutusboksid on tühjad ja kõledad betoonboksid, kus pole midagi teha ega näha. Seetõttu käivad nad

jalutamas väga harva või ei tee seda üldse.

Vangla peaks otsima võimalusi, kuidas muuta ka jalutusboksid kutsuvamaks ja visuaalselt köitvamaks

ja/või luua jalutusvõimalused õuealal, kus on inimesel võimalik mh suunata pilk kaugusesse ja kogeda

värskes õhus viibimise eeliseid (nt looduslikke elemente, vt Piinamise ja Ebainimliku või Alandava

Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 2023. aasta soovitust Itaaliale, p 87;

CPT 2021. aasta soovitust Hispaaniale, p 71).

2.3. Kokkusaamised

Kuigi kokkusaamiste korralduses on vangla teinud märkimisväärseid muudatusi, on seni lahendamata

pikaajaliste kokkusaamiste tasu küsimus (vangla sisekorraeeskiri (VSKE) § 411). Muud ühiskonda

naasmist toetavad tegevused, nagu näiteks sotsiaalprogrammid, huviringid jms, on kinnipeetavale ja

vahistatule tasuta. Mõnel juhul riik hoopis toetab kinnipeetavat: näiteks maksab talle keeleõppes

osalemise eest tasu (Vabariigi Valitsuse määruse „Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmise määrad

ning tasu arvutamise ja maksmise kord“ § 2). Sellised kulud on igati põhjendatult jäetud riigi kanda.

Pikaajalisele kokkusaamisele kehtestatud tasu kokkusaamisi ei soodusta. Kokkusaamise eest võetav

tasu teeb kohtumise õigusest privileegi, mida kehvemal järjel pered endale lubada ei saa või saavad

seda teha harva. Iseäranis võib sellise tasu küsimine mõjutada lapse olukorda, kes ei saa selle tõttu

regulaarselt ja vahetult suhelda oma vanglas viibiva vanemaga (vt lapse õiguste konventsiooni art 9 p

3 ja perekonnaseaduse § 143 lg 1).

Vangistusseaduse muudatustega (jõustusid 1. aprillil 2024) anti kinnipeetavale võimalus kanda

väljaspool vanglat enda riideid (VangS § 46 lg 1¹). Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et sellega soovitakse

austada kinnipeetavate väärikust ning vältida nende häbimärgistamist.

Justiitsministeeriumi eelnõus toodud põhjenduste ja eesmärkidega oleks kooskõlas ka see, kui enda

riideid saaksid kanda kinnipeetavad, kes kohtuvad vanglas oma lähedaste ja eelkõige lastega. Nii oleks

võimalik laste silmis leevendada vangla ranget karistusasutuse muljet. Tavariideid kandva vanemaga

kohtumine aitaks lapsel hoida alles ja mõnel juhul ka luua enda vanemast võimalikult meeldivat

kujutluspilti. See annaks kinnipeetavale võimaluse tunda ennast ka vanglas olles lapsevanemana

väärikalt, soodustaks seega kinnipeetava vanglavälist suhtlemist (VangS § 23) ja toetaks inimese

ühiskonnaellu naasmist (VangS § 6).

Kokkusaamisteks tavariiete väljastamise korraldus ei erineks sellest, mida vanglad kasutaksid

olukorras, kus inimene liigub vanglast välja. Võimalusi, kuidas oma riiete kandmist korraldada, on

mitmeid: näiteks võib lubada kinnipeetaval hoida osa riideid kambris või hankida osakonda turvaline

oma riiete hoidmise koht (nt hoiukapp). Eraldi kappe kasutatakse ka näiteks vanglariiete hoiustamiseks

sel ajal, kui kinnipeetav kannab kartseririietust või tööriideid. Kinnipeetavad kasutavad nimelisi

sahtleid ja karpe praegu näiteks toiduainete hoidmiseks osakonna külmkapis ja kööginurgas. Seega on

vanglad ka praegu leidnud viise kinnipeetavate asjade hoiustamiseks osakondades. Sarnast lahendust

võiks kasutada ka kinnipeetava oma riiete hoiustamiseks (mida kinnipeetav saaks kanda VangS § 46

lg 1¹ sätestatud juhtudel ja kokkusaamistel laste ning perega).

VangS § 24 lõike 4 ja § 25 lõike 3 muutmisega kaotati kokkusaamiste automaatne keeld kartseris

viibivatele kinnipeetavatele. Seejuures tuleb püüda jälgida, et ka praktikas ei langeks kartserikaristuse

9

täitmine ajale, mil kinnipeetav peaks saama kokku oma perega. Sellist olukorda on kirjeldatud näiteks

12.01.2024 käskkirjas nr 3-24/1-2/15. Käskkirjaga eraldati kinnipeetav lukustatud kambrisse (VangS

§ 69 lg 2 p 4), kus ta pidi viibima kuni 31.01.2024 (käskkiri nr 3-24/1-2/31). Eraldamise põhjuseks oli

kinnipeetava ägestumine ja väga negatiivne meelestatus. Seda tekitas kinnipeetavas aga teadmine, et

kartserikaristus pööratakse täitmisele just sel päeval, kui kinnipeetaval oli planeeritud pikaajaline

kokkusaamine perega. VangS § 65 lõike 1 järgi pööratakse üldjuhul distsiplinaarkaristus täitmisele

kohe. Üldjuhul tähendab enamasti/valdavalt ehk mitte alati. Seega oli vanglal võimalik karistuse

täitmisega oodata. Pikaajalise kokkusaamise soodne mõju kinnipeetava ühiskonda naasmisele kaalub

üles ühepäevase viivituse kartserikaristuse täitmisel.

2.4. Ravimite jagamine

Valvuriruumides hoitakse käsimüügiravimeid (nt valuvaigisteid), mida valvurid saavad anda

kinnipeetavatele ja vahistatutele vastavalt vajadusele. Kontrollkäigul tuvastasid õiguskantsleri

nõunikud, et näiteks V7-V8 ja R5-R6 valvuriruumis oli mõni selline ravim aegunud. Vanglal tuleb

hoolsamalt jälgida, et inimestele ei antaks aegunud ravimeid. Aegunud ravimid tuleb nõuetekohaselt

hävitada.

Konfidentsiaalsuse põhimõtet tuleb vanglas järgida ka kinnipeetavatele ja vahistatutele ravimite

jagamisel. CPT tegi selle kohta Eestile etteheiteid juba 2014. aastal (p 82) ja viimati 2019. aastal (p

60). CPT soovitas, et vanglas viibivatele inimestele jagaksid kõiki arsti määratud ravimeid

tervishoiutöötajad.

3. Eakad

Kui üldjuhul peetakse vanemaealiseks 65-aastast inimest, siis vangla kontekstis on põhjust võtta erilise

tähelepanu alla juba 55-aastased kinnipeetavad ja vahistatud.4 Seejuures tuleb rõhutada, et eakad

kinnipeetavad ja vahistatud ei ole homogeenne grupp. Nende seas on erineva tausta ja huvide ning

füüsilise seisundi ja vaimse võimekusega inimesi.5 Sellegipoolest võib just eakate seas olla rohkem

neid, kellel on mitmel põhjusel keerulisem (võrreldes teiste kinnipeetavatega) vangistusega toime tulla.

Kontrollkäigu ajal oli Viru Vanglas ligi seitsekümmend 55-aastast ja vanemat inimest. Neist vanim oli

75-aastane.

Viru Vanglas ei ole vanemaealistele kinnipeetavatele eraldi osakonda, nad paigutatakse

tavaosakondadesse. Ühest küljest tagatakse eakatele vangla eri vanuses inimestega koos elades

normaalse eluga võimalikult sarnane keskkond. Sellega vähendatakse vanglas viibivate eakate

sotsiaalset tõrjutust. On leitud, et vanemaealistel kinnipeetavatel on ka mõnevõrra rahustav mõju

noorematele. Teisest küljest võivad tavaosakonnas viibivate eakate vajadused jääda tagaplaanile.

Eakad kinnipeetavad võivad sagedamini sattuda kiusamise ohvriks. Kehvema tervise tõttu ei pruugi

nad olla võimelised näiteks õue minema või spordisaalis käima. Eakad kinnipeetavad ei pruugi

noorematega sammu pidada ning naeruvääristamise vältimiseks võivad nad loobuda ühistegevustest

(nt huviringides osalemast).6

4 Vt nt UN Human Rights Council, Older persons deprived of liberty - Report of the Independent Expert on the enjoyment of all

human rights by older persons, Claudia Mahler, A/HRC/51/27, 09.08.2022, lk 7; Euroopa Nõukogu statistika aruanne – SPACE I

2022, kus on esitatud eraldi andmed vanglas viibivate 50-aastaste ja vanemate inimeste kohta. 5 Vt nt K. Saks, Kognitiivne võimekus ja selle ealised muutused. – Sirp, 03.03.2017. 6 Vt nt UN Human Rights Council, Older persons deprived of liberty - Report of the Independent Expert on the enjoyment of all

human rights by older persons, Claudia Mahler, A/HRC/51/27, 09.08.2022; Penal Reform International, APT, Older persons in

detention. A framework for preventive monitoring, 2021; ICRC, Agening and detention, 2018.

10

Õiguskantsleri nõunikega vestelnud eakad ei kurtnud, et nad tunnevad end nooremate poolt ohustatuna

või kiusatuna. Samas rääkisid mitmed eakad, et neil on keeruline jagada kambrit nooremate meestega

ning nad sooviksid olla kambris üksi – nende sõnul vaikselt ja rahulikult. Eakad selgitasid, et nii on

võimalik teist segamata näiteks keerata televiisor või raadio valjemaks. Seda sooviksid nad teha

kuulmise languse tõttu. Mõni eakas tunnistas, et treppide tõttu on tal keeruline õues käia. Eakad

mainisid, et sooviksid end rohkem liigutada, ent õues või spordisaalis toimuvates pallimängudes (nt

jalgpall, korvpall jmt) osalemine ei ole neile jõukohane ja üldjuhul jäävad nad pealtvaatajaks.

Eakad rääkisid, et neil on üldjuhul läbitud individuaalse täitmiskavaga ette nähtud programmid.

Õiguskantsleriga vestelnud eakad ei osalenud parasjagu huviringides. Paljud neist on vanuse tõttu

töökohustusest vabastatud, kuigi sooviksid töötada. Mitu eakat kinnitas, et nad kohtuvad enda

inspektor-kontaktisikuga väga harva ja neile on jäänud mulje, et nende vastu ei tunta huvi, sest nad on

vanad ja vaiksed.

Suurima murena mainiti vanglas tahvelarvutite kasutuselevõttu. Paljud märkisid, et nad ei oska seda

kasutada. Mõne eaka sõnul on tema inspektor-kontaktisik neid vahel sellega aidanud, kuid üksikud

juhendamised ei aita teadmisi kinnistada. Mõni eakas sooviks kasutada kinnipeetavatele kohandatud

statsionaarset arvutit, sest sealt näeb teksti paremini lugeda, ent valvurid väidetavalt ei luba seda.

Valvurid selgitasid omakorda, et ilmselt on tegemist arusaamatusega, sest tavaarvutit on jätkuvalt

võimalik kasutada. Nad on siiski püüdnud suunata inimesi rohkem tahvelarvutit kasutama.

ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite (Mandela reeglite) artiklis 2 on öeldud, et

kõige haavatavamaid kinnipeetavate rühmi tuleb kaitsta ja nende individuaalseid vajadusi arvestada.

Vanusest ja terviseseisundist lähtudes tuleb haavatavaks ja erilist lähenemist vajavaks rühmaks pidada

ka vanglas viibivaid vanemaealisi inimesi.

Selle rühma kinnipeetavate ja vahistatute kohtlemisele tuleks vanglal eraldi tähelepanu pöörata: luua

neile sobiv füüsiline keskkond, võtta arvesse eakate meditsiinilisi vajadusi; tagada neile võimalus luua

turvalisi suhteid ning säilitada kehaline aktiivsus ja vaimne võimekus. See võib tähendada näiteks

võimalust oma vanuserühmaga treenida, sotsiaalprogrammides või huviringides osaleda.

Füüsiline aktiivsus on oluline, et eakas saaks igapäevaste tegevustega võimalikult kaua iseseisvalt

hakkama. Oma vanuserühma inimestega eakohastes tegevustes osalemine tagab eelduslikult rahuliku

õhkkonna ning võimaldab kogeda saavutusrõõmu ja seltskonnatunnet. See mõjub hästi ka inimese

vaimsele tervisele. Nooremate kinnipeetavatega koos tegutsemine võib aga põhjustada eakate

häbimärgistamist ja piinlikkustunnet, kui nad ei jõua noortega sammu pidada.

Vanglal on piisavalt vabu kambreid, kus vanemaealised saaksid viibida üksi ja magada alumisel naril.

Ka võiks vangla kaaluda võimalust lubada eakatel kasutada kambris seljatoega toole ning

liikumisraskustega inimestel kasutada lifti (nt õue minekuks). Arvestada tuleks ka muude ettevõtlus-

ja infotehnoloogiaministri määruses nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded

ehitisele“ sätestatud nõuetega juurdepääsu tagamise kohta. Puuetega inimestele teiste inimestega

võrdsetel alustel juurdepääsu tagamine sh füüsilisele keskkonnale on ka üks peamisi ÜRO puuetega

inimeste õiguste konventsiooni põhimõtteid (art 3 punkt (f), art 9 lg 1 punkt (a)). Õiguskantsler käsitles

puuetega kinnipeetavate kinnipidamistingimuste teemat põhjalikult 2014. aastal

Justiitsministeeriumile saadetud soovituses.

Vanglal tuleks pöörata tähelepanu eakate digioskuste arendamisele: näiteks pakkuda uute seadmete ja

programmide kasutamise koolitusi. Ametnikel tuleks arvestada oma igapäevatöös sellega, et eakatega

suhtlemine võib nõuda aega, kannatlikkust ja vajadusel korduvat selgitamist. Samuti on oluline, et

ametnikud oskaksid õigeaegselt märgata neurodegeneratiivsete haiguste (mis võivad põhjustada

erinevaid dementsuse vorme) või vaimse tervise probleemide (nt depressiooni) tundemärke. Selleks

tuleks vanglaametnikke vajaduse korral koolitada.

11

Vanglal tuleks arvestada eakate kinnipeetavate ja vahistatute vajadusi ning muuta nende

kinnipidamistingimused vanemaealistele sobivamaks. See võib tähendada nii vangla füüsilise

keskkonna kohandamist kui ka eakatele mõeldud tegevuste kavandamist ja nendega suhtlemist.

Tähelepanu tuleb pöörata eakate digioskuste arendamisele.

4. Tugevdatud järelevalvega üksus

Kontrollkäigu ajal viibis tugevdatud järelevalvega (TJV) üksuses 35 kinnipeetavat. Nende inimeste

kinnipidamine nõuab riskihinnangu kohaselt turvalisuse huvides eritingimusi. TJV üksuses on kaks

kinnist sektsiooni, kus sekkumistegevused (nt sotsiaalprogrammid), hõive- ja vabaajategevus

toimuvad kohapeal. See tähendab, et TJV kinnipeetavad ei liigu üldse või liiguvad sektsioonidest välja

väga harva (nt meditsiiniosakonda).

Suur osa üksuse kinnipeetavatest on olnud selles üksuses aastaid, mitmed lausa Viru Vangla 2008.

aasta avamisest alates. Õiguskantsleri nõunikega vestelnud inimesed leidsid, et TJV üksuse

kinnipidamistingimused on väga piiravad ja päevad mööduvad justkui teises maailmas.

On hea, et üksuses töötavad ametnikud püüavad pakkuda kinnipeetavatele rohkem mõtestatud suhtlust

ning paljud küsimused lahenevad ametnikega vesteldes. Ka püüab vangla avardada kinnipeetavate

liikumisvõimalusi väljaspool üksust ning pakkuda neile inimestele rohkem tegevust üksuses.

Nii on näiteks TJV üksuse kinnipeetavad saanud teatud tingimustel käia spordiväljakul. Üks

kinnipeetav kirjeldas, et tal oli esialgu keeruline avaral õuealal olla. Enne seda ei saanud ta aastaid

õuealale ja seega ka pilku kaugusesse suunata. Seetõttu kipus uues keskkonnas algul pea ringi käima

ja tasakaal kaduma. Veel on kinnipeetavad saanud mõnel korral osaleda väljaspool üksust

jumalateenistusel ja võtta osa vanglaülesest viktoriinist. Üksusesse on lisatud uusi tegevusi: näiteks

saavad kinnipeetavad tegeleda aianduse, keraamika, jooga ja remonditöödega. TJV üksuse

kinnipeetavatele tegi muret, et neil on piiratud võimalused riigikeele- ja üldharidusõppes osalemiseks.

Vanglal tuleks jätkata pingutusi, et TJV üksuse kinnipeetavatel oleks rohkem hõive ja vabaajaja

tegevusi, samuti võimalusi liikuda väljaspool üksust. Vanglal tuleks läbi mõelda, kuidas teha

hariduse omandamine ja riigikeele õppimine TJV üksuse kinnipeetavatele paremini

kättesaadavaks. Kui koolis käimine ja kontakttunnid ei ole turvariski tõttu võimalikud, võiks

kaaluda võimalust osaleda tundides videokonverentsi kaudu. Kõigile TJV kinnipeetavatele võiks

kasvõi aeg-ajalt anda võimaluse jalutada õuealal, mis võimaldab inimesel vaadata kaugusesse ja

kogeda värskes õhus viibimise eeliseid (nt looduslikke elemente).

4.1. Riskide hindamine ja ümberpaigutamine („Täitmisplaani“ § 17 lg 2 p 3)

TJV üksuses viibivate inimestega vesteldes jäi kõlama lootusetuse tunne: nad ei usu, et neil on võimalik

näiteks vangla tavaosakonda või avavanglasse pääseda. Õiguskantsler on saanud ka mitu TJV üksuse

kinnipeetava pöördumist, milles inimene vaidlustab justiitsministri määruse „Täitmisplaan“ § 17 lõike

2 punkti 3 kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Kontrollkäigul kogutud andmed viitavad tõepoolest sellele, et TJV üksuse kinnipeetavaid paigutatakse

ümber äärmiselt harva. Alates 2014. aastast kuni 2024. aastani on sellest üksusest välja liikunud vaid

kolm inimest (2014. aastal, 2015. aastal ja 2019. aastal). Seevastu sel aastal oli vangla paigutanud

tavaosakondadesse seitse inimest, sest leidis, et pole enam põhjust hoida neid tugevdatud järelevalve

all. Niivõrd lühikese aja sees ja nii mitme kinnipeetava ümber paigutamine võib viidata sellele, et

vangla läheneb TJV vajaduse hindamisele teistmoodi kui varem.

12

CPT on Eestile soovitanud, et tugevdatud järelevalve üksusesse paigutamise vajadus vaadataks iga

üksuses viibija suhtes üle iga kolme kuu tagant. Ka peaksid TJV üksuse kinnipeetavad nii palju kui

võimalik teadma nende tugevdatud järelevalve põhjustest. See annaks inimestele muu hulgas

võimaluse selliste meetmete suhtes tõhusamaid vastuväiteid esitada (vt CPT 2019. aasta soovitust

Eestile, p 82). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamisel

oluliseks, et inimese suhtes niivõrd range meetme kui seda on ohtlike kinnipeetavate suhtes erirežiimi

kohaldamine põhjendataks piisavalt ja asjakohaselt (vt nt EIK 05.10.2017 otsust asjas Piechowicz vs.

Poola, punktid 177-178).

Kuigi hiljutised TJV üksusest ümberpaigutamised võivad viidata muudatustele riskihinnangu

ülevaatamise tavas, lubavad kontrollkäigul kogutud dokumendid oletada, et vangla hindab TJV

vajadust siiski üldjuhul kord aastas (justiitsministri määruse „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava

koostamise ja rakendamise juhend“ § 4 lg 3).

Vangla peaks hindama inimeste tugevdatud järelevalve üksuses viibimise vajadust iga kolme

kuu tagant.

Justiitsministri määruse „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 punkt 3 välistab võimaluse, et avavanglasse

paigutatakse kinnipeetav, kes riskihinnangu järgi vajab tugevdatud järelevalvet.

Riigil on üsna vabad käed otsustada, kuidas vanglakaristuse kandmist kujundada ning millisel juhul

võib kinnipeetava kinnisest vanglast avavanglasse ümber paigutada. Riigikohus on kinnitanud, et

kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse (vt Riigikohtu

10.04.2019 lahend asjas nr 3-18-111, p 18).

Riigikohus on selgitanud, et kinnipeetava õigus kanda karistust avavanglas ei tulene vahetult

põhiseadusest. Vangistus on kuriteo toimepanemise eest kohtu mõistetav karistus, mis piirab

vabaduspõhiõigust (põhiseaduse § 20). Vangistuse kui vabaduse piiramise alused ja kord peavad olema

sätestatud seadusega ning kinnipeetaval on õigus nõuda, et tema vangistuse täideviimisel lähtutaks

seadusest. Kuivõrd Riigikogu on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning

sätestanud selleks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus nõuda, et seadust järgitakse ka

avavanglasse paigutamisel (vt Riigikohtu 06.11.2023 otsus nr 5-23-35, p 28).

Avavanglasse paigutamine saab toimuda üksnes VangS § 20 lõikes 1 sätestatud aluste esinemisel.

VangS § 20 lõike 1 sõnastus eeldab, et avavanglasse paigutatakse inimene sel juhul, kui vanglal on

piisavalt alust arvata, et inimene ei pane toime uusi õigusrikkumisi. VangS § 20 lõige 3 volitab

justiitsministrit kinnitama kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise korra.

Justiitsminister tõdes oma 25.10.2013 kirjas (nr 10-2/13-8905) õiguskantslerile, et VangS § 20 lõikes

3 sisalduvas volitusnormis tuleb üheselt mõistetavalt kehtestada volituse eesmärk, sisu ja ulatus.

Ühtlasi teatas ta, et vangistusseadust on kavas ses osas muuta. Justiitsministeerium pole neid

muudatusi seni ette valmistanud.

Samas on Riigikohus osutanud, et kui regulatsioon ei ole täiuslik, ei tulene sellest veel iseenesest, et

see on vastuolus põhiseadusega. Igasugune ebatäiuslikkus ei ole põhiseaduse vastane (vt Riigikohtu

21.05.2008 otsus nr 3-4-1-3-07, p 50).

VangS § 20 lõikes 3 kasutatud termini kord tõlgendamisel on Riigikohus korduvalt leidnud, et see saab

tähendada üksnes menetluslike ja tehniliste küsimuste reguleerimist (vt nt Riigikohtu 06.02.2023 otsus

nr 5-22-10/17, p 55). Riigikohus selgitas, et menetlus võib siiski hõlmata ka norme selle kohta, kuidas

seaduses sätestatud sisulised tingimused välja selgitatakse. Seega tuleb VangS § 20 lõike 3 sõnastusest

järeldada, et Riigikogu ei ole volitanud ministrit kehtestama avavanglasse paigutamise sisulisi

tingimusi, vaid üksnes menetlust. Seejuures saab minister muu hulgas sätestada menetlusnorme

13

seaduses sätestatud avavanglasse paigutamise eelduse – uute kuritegude toimepanemise ohu –

väljaselgitamiseks (vt Riigikohtu 06.03.2023 otsus nr 5-23-35, p 41).

Niisiis tuleb asuda seisukohale, et kui saab luua piisava seose „Täitmisplaani“ § 17 lõike 2 punktis 3

osutatud tugevdatud järelevalve vajaduse ja uue õigusrikkumise toimepanemise riski adekvaatse

hindamise vahel, siis ei ole Riigikogu tahtega vastuollu mindud ega põhiseaduse § 3 lõikes 1 ja § 94

lõikes 2 sätestatut eiratud.

VangS § 20 lõige 1 näeb ette, et enne inimese avavanglasse paigutamist peab vangla olema veendunud,

et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Avavanglas on järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja

tegevuste üle väiksem kui kinnises vanglas. Kui riskide hindamine näitab, et kinnipeetavat on vaja

kinnises vanglas tugevamalt valvata (s.t. ta ei saa viibida tavaosakonnas), siis seda vähem on vanglal

alust arvata, et inimene käitub avavangla leebemates tingimustes õiguskuulekalt.

Niisiis võimaldab tugevdatud järelevalve vajaduse kohta antud hinnang otsustada, kas

kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi. Sellise nõude sätestab ka VangS § 20 lõige 1.

Seetõttu ei ületa „Täitmisplaani“ § 17 lg 2 punkt 3 VangS § 20 lõikes 1 ja lõikes 3 antud volitust

ega ole põhiseadusega vastuolus.

Riigikohus on rõhutanud, et kinnipeetaval on subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas ta vastab

VangS § 20 lõikes 1 normis sätestatud tingimustele, ning kui need tingimused on täidetud, kaaluks

tema avavanglasse ümberpaigutamist (vt Riigikohtu 10.04.2019 lahend asjas nr 3-18-111, p 18).

Järelikult tuleb ka TJV üksuses viibiva kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise taotlust hinnata

sisuliselt.

Kontrollkäigul kogutud dokumentidest oli näha, et TJV üksuses viibivate kinnipeetavate avavanglasse

ümberpaigutamise taotlustele vastates viitas vangla üksnes kehtivale riskihinnangule ja

„Täitmisplaani“ § 17 lg 2 punktile 3 (nt 03.08.2023 vastus nr 6-10/13417-2, 26.03.2024 vastus nr 6-

10/24/2743-2, 24.01.2024 vastus nr 6-10/24/22264-2). Nende vastuste põhjal tekkis kahtlus, et vangla

lahendab seesuguseid taotlusi formaalselt. Sellele võib kaudselt viidata ka juhtum, kui 03.08.2024

vastuses nr 6-10/13417-2 tugines vangla „Täitmisplaani“ § 17 lg 2 punktile 3 ja leidis, et tugevdatud

järelevalve vajaduse tõttu pole kinnipeetaval võimalik avavanglas õiguskuulekalt hakkama saada.

Ometi leidis vangla 06.02.2024 taotluses Viru Maakohtule, et seesama inimene on ühiskonnale

piisavalt ohutu, ja toetas tema karistuse edasikandmist vabaduses (vt Viru Maakohtu 21.02.2024 otsus

nr 1-15-6690).

Ei ole välistatud, et inimese kohta varem antud ohuhinnangut saab arvesse võtta ka avavanglasse

paigutamise taotluse lahendamisel. Samas näitab Viru Vangla TJV hindamise tava, et seesuguseid

hinnanguid viiakse läbi üldjuhul üks kord aastas (vrd CPT soovitust teha selliseid hinnanguid iga

kolme kuu tagant). Seetõttu ei pruugi pikka aega tagasi antud hinnang olla avavanglasse paigutamise

taotluse lahendamisel alati asjakohane ja adekvaatne.

Vanglal tuleks tagada, et avavanglasse paigutamise taotlused lahendataks sisuliselt.

5. Sisseostude tegemine

Vanglal lasub kohustus tagada, et kinnipeetaval ja vahistatul oleks võimalus teha sisseoste (VangS §

48). Seda kohustust ei väära tõsiasi, et vanglas viibivale inimesele tagab suure osa eluväärseks

elamiseks vajalikku vangla (nt toidu, ravimid, puuduse korral hügieenivahendid ja aluspesu jms).

Riigikohus on seejuures osutanud, et vangla peab tagama kinnipeetavale tegeliku võimaluse teha

sisseoste. See tähendab ka seda, et kaubale lisatav juurdehindlus ei tohi olla ülemäära suur, mis võib

muuta sisseostude tegemise sisuliselt võimatuks (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-48-12, punktid 10-11).

Seega peab vanglateenistus kindlustama, et ka kauba kättetoimetamise tasu ei oleks

14

ebaproportsionaalselt suur. Vastasel juhul ei ole vahistatutel ja kinnipeetavatel tegelikult võimalik

sisseoste teha.

CPT on pidanud oluliseks, et vangla kaupluse kaubavalik vastaks muu hulgas vanglas viibivate

inimeste rahalistele võimalustele ning et esmatarbekaubad oleksid selles kaupluses kättesaadavad ka

neile, kes väljastpoolt vanglat toetust ei saa. CPT on toonitanud, et kinnipeetavatele töö eest makstav

tasu peab julgustama neid töötama ning aitama neil rahastada oma elu vanglas (vt nt CPT 30. üldraport,

punktid 78-79; CPT 2023. aasta soovitus Montenegrole, p 74; CPT 2022. aasta soovitus Bulgaariale,

p 46).

Seda CPT seisukohta on paslik laiendada ka vangla kaupluse ostutingimustele. On eluliselt usutav, et

kui kaupluse hinnad (sh kättetoimetamise tasu) on liiga kõrged ja inimesed ei saa vanglas teenitud

töötasu eest endale poest midagi lubada, on nad ka vähem motiveeritud vanglatöid tegema. See aga

vähendab nende võimalusi iseseisvalt hakkama saada nii vanglas kui ka edaspidi. Samuti töötab see

vastu vangistuse eesmärgile suunata inimene õiguskuulekat elu elama (VangS § 6).

Vanglas iseseisvat hakkamasaamist pidas oluliseks ka justiitsminister õiguskantslerile saadetud kirjas

(09.10.2012 kiri nr 11-3/7065), milles ta puudutas vanglates hügieenipakkide jagamise tava.

Justiitsminister leidis toona, et „[k]innipeetavas ei tohi vanglas viibimise tõttu tekkida ja süveneda

tunne, et ta ongi õigustatud saama riigilt kõike tasuta. Sellise põhjendamatu ootuse tekitamine ja

lisahüvede kaudu soodustamine viib üha enam kinnipeetava võõrandumiseni ühiskonnast, mille

tagajärjeks on riigist sõltuv isik, kes unustades ära oma kohustused oskab üksnes nõuda õigusi.

Vanglast vabanemise järgselt puuduvad isikul garantiid ja hüved, mida ta on harjunud vanglas

kasutama ja nõudma. Vanglas riigi kulul elama harjunud kinnipeetaval on suur oht muutuda üha enam

sotsiaalselt võimetuks oma elu ja vahendeid korraldama ja planeerima. Tekitades vastutustundetult

kinnipeetavates sõltuvust hüvedest ja võõrandumist vastutusest oma kohustuste eest, kaugeneb isik üha

enam reaalsest elust“.

Õiguskantsleri nõunikega vestelnud kinnipeetavad ja vahistatud möönsid, et uues vangla kaupluses on

kaupa rohkem ja see on mitmekesisem. E-poe süsteem on seadistatud nii, et selle kasutaja näeb enda

vanglasisest konto seisu. Süsteem ei luba ületada ka kaupade kogust ja kaalu, mis on kindlaks määratud

Viru Vangla kodukorra punktis 16. Vanglateenistujad tõdesid, et e-poe kasutuselevõtt on oluliselt

vähendanud nende koormust. Varem täideti ostutaotlusi käsitsi ning nii ostunimekirjade sisu kui ka

inimeste vanglasisesel kontol olev rahasumma tuli vanglateenistujatel eraldi üle kontrollida.

Paljud kinnipeetavad ja vahistatud kurtsid siiski õiguskantsleri nõunikele, et tellimustele lisanduva

kättetoimetamise tasu tõttu ei ole sisseostude tegemine neile enam nii hästi kättesaadav, nagu see oli

varem. Samasisulisi kaebusi on saadetud ka õiguskantslerile. Kurdeti veel, et e-poe hinnad on võrreldes

tavakaupluste hindadega kõrged. Üksikuid kaubahindu võrreldes ei ole õiguskantsler seni tuvastanud,

et need hinnad ületaksid VangS § 48 lõikes 1 ette antud piiri (vt nt õiguskantsleri vastus nr 14-

3/240989/2403699).

Igale vangla e-poe tellimusele (sõltumata selle summast ja suurusest) lisandub kättetoimetamise tasu

5,08 eurot. Selle tasu nõudmine paneb teistest kehvemasse olukorda need kinnipeetavad ja vahistatud,

kelle töötasu on väike ja kes ei saa rahalist tuge ka väljastpoolt vanglat. Inimesed kurtsid, et neil tuleb

näiteks lähedasele kirja saatmiseks 1,30 eurot maksva postmargi ostmisel maksta sama suur

kättetoimetamise tasu nagu 237,90 eurot maksva televiisori ostmisel.

Mitmed kinnipeetavad tunnistasid, et nende motivatsioon vanglas tööd teha on vähenenud, sest saadud

töötasust jääb heal juhul alles vaid niipalju, et nad saavad maksta kättetoimetamise tasu, kuid mitte

teha sisseoste. Ka mitmed vanglaametnikud tõdesid, et kättetoimetamise tasu lisandumise tõttu teevad

kinnipeetavad ja vahistatud oste senisest vähem. Ametnike sõnul on suurenenud ka näiteks vanglale

15

esitatavate hügieenipakkide taotluste arv, sest inimesed ei saa kättetoimetamise tasu tõttu enam poest

ka kõige odavamat šampooni (2,33 eurot) või hambapastat (2,09 eurot) osta.

Õiguskantsleri kogutud andmetel oli ajavahemikul 01.11.2023–01.03.2024 kinnises vanglas töötanud

kinnipeetavate keskmine töötasu ligi 53 eurot kuus. Suurim saadud töötasu sel perioodil oli 211,84

eurot kuus ja kõige väiksem töötasu 0,06 eurot kuus. Kui eeldada, et kinnipeetava suhtes rakendusid

VangS § 44 lõikes 2 sätestatud mahaarvamised täies mahus (s.o 70 protsendi ulatuses), jäi keskmist

töötasu saavale kinnipeetavale ühes kuus kätte umbes 16 eurot. Neid kinnipeetavaid, kellele jäänuks

täies ulatuses mahaarvamiste järel ühe kuu töötasust kätte 5 eurot ja vähem (s.t nende töötasu kuus oli

umbes 15 eurot või vähem), oli vaadeldud perioodil 656 seast 262. See on ligi 40 protsenti.

2023. aasta novembris tehti Viru Vangla kaupluses sisseoste 770 korral ning keskmine ostusumma oli

54,55 eurot. 2024. aasta märtsis oli e-poes tehtud sisseostude arv 566 ning keskmine ostusumma oli 75

eurot (sh 5,08 eurot kättetoimetamise tasu). Seega tehti märtsis umbes 200 võrra vähem sisseoste, kuid

keskmine ostusumma suurenes. Võib oletada, et korraga telliti rohkem kaupa, et vältida igakordset

kättetoimetamise tasu maksmist. Ka on põhjust arvata, et väikeostud seejuures vähenesid ja sisseoste

tegid need, kellel oli selleks piisavalt raha.

On selge, et need numbrid ei peegelda täielikult vanglas viibivate inimeste rahalist seisu ja ostuvõimet.

Paljusid toetavad rahaliselt lähedased, ka ei rakendu kõigi puhul täies mahus VangS § 44 lõikes 2

sätestatud mahaarvamised. Mitmeid asju on võimalik kinnipeetavale ja vahistatule saata ka kirja ning

pakiga (VangS V§ 28¹ ja § 98). Seda muidugi juhul, kui vanglas viibival inimesel on lähedasi, kes

soovivad teda aidata ja kellel on selleks võimalused.

Arvestades õiguskantslerini jõudnud kinnipeetavate ja vahistatute, aga ka vanglaametnike tagasisidet,

ei saa neist numbritest siiski mööda vaadata. On eluliselt usutav, et sisseostudele lisatava universaalse

kättetoimetamise tasu maksmine ei ole paljudele kinnipeetavatele ja vahistatutele jõukohane. Ka

tekitab küsimusi, kuidas kehtiv kättetoimetamise tasu kujunes ning kuidas kontrolliti selle vastavust

VangS § 48 lg 1 lauses 3 sätestatud tingimusele – müüdava kauba hind ja kauba kättetoimetamise kulu

võivad olla turuhinnast kuni 20 protsenti kõrgemad. Kui seejuures võrreldi vabaduses tegutsevate e-

poodide transporditasusid, siis pole selge, mis asjaolusid arvestati.

Üldiselt on vabaduses viibival inimesel võimalik valida, kus, kuidas ja millal ta soovib e-poest tellitud

kauba kätte saada. Ta võib poodi kaubale ise järele minna ja sellega vältida kättetoimetamise tasu

maksmist. Kättetoimetamise tasu makstes saab kauba sageli kätte tellimuse tegemisega samal päeval

või paari järgneva päeva jooksul. E-poed teevad tihti ka müügikampaaniaid või pakuvad mõnd kaupa

tasuta tarnega. Niisiis on põhjust küsida, kas ei peaks käsitlema vangla kaupluses tehtud oste ühtse

tellimusena, sest nende tarneaadress on sama. Või kas peaks kättetoimetamise tasu eest toimetama

kauba kätte näiteks järgmisel päeval, mitte kaks korda kuus, nagu vanglas tehakse.

Palun Justiitsministeeriumil hinnata, kas universaalne kättetoimetamise tasu, mida vangla

kaupluse pidaja igale tellimusele lisab, on proportsionaalne ega takista ülemäära ostude

tegemist.

Vanglal tuleks koostöös Justiitsministeeriumiga kaaluda, kuidas vangla kaupluses sisseostude

tegemine kinnipeetavatele ja vahistatutele taas kättesaadavamaks teha. Üks võimalus on üle

vaadata, kas vanglas tehtava töö tasustamine on praegust olukorda arvestades asjakohane

(VangS § 43). Samuti tuleks mõelda, kas inimestel oleks võimalik osta teatud esmatarbekaupu

(nt hügieenivahendid, kirjatarbed vms) vangla vahendusel ehk ilma kättetoimetamistasuta.

Samuti võiks kaaluda, kas vangla saaks teatud tingimustel pakkuda motivatsioonimeetmena

soodustust, näiteks võtta poetellimuse kättetoimetamise tasu enda kanda (nii nagu vangla laadib

noorte telefonidele kõneaega).

16

6. Vahetu sunni rakendamine

Kontrollkäigul analüüsiti ka protokolle, mille Viru Vangla on koostanud ajavahemikul 15.09.2023–

15.03.2024 ja mis puudutavad kinnipeetavate ja vahistatute suhtes füüsilise jõu, teenistusrelva,

erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamist ning õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimist.

Õiguskantsler kogus viimati vahetu sunni kasutamise kohta andmeid 2021. aastal. Võrreldes selle ajaga

on vahetu sunni kasutamist märkimisväärselt vähemaks jäänud (näiteks ajavahemikul 05.09.2023–

15.03.2024 oli selliseid juhtumeid 21, ajavahemikul 01.01.–20.10.2021 aga 298 juhtumit). See

kiiduväärt muutus annab põhjust järeldada, et vangla kasutab töös kinnipeetavate ja vahistatutega

varasemast enam dünaamilise julgeoleku elemente ning otsib vahetu sunni rakendamise asemel

inimeste mõjutamiseks teisi võimalusi. Kui aga vahetu sunni kasutamine on möödapääsmatu, tuleks

see hoolikalt dokumenteerida.

Äärmiselt oluline on nõuetekohaselt talletada kõik vanglas viibiva inimese suhtes jõu,

ohjeldusmeetmete, relvade ja erivahendite kasutamise olukorrad ning tervisekontrolli andmed. See on

tähtis inimese väärkohtlemise ennetamise ja tõkestamise seisukohalt. Niisamuti on see oluline riigile,

sest võimaldab tõrjuda süüdistusi väärkohtlemises.

Olukorrast ei ole paraku võimalik ülevaadet saada, kui protokollides ei ole detailselt kirjeldatud nii

vahetu sunni kasutamist kui ka sellele eelnenud ja järgnenud sündmusi. 15.09.2023–15.03.2024

koostatud protokollides oli meetme kasutamise põhjendus väga napp: meetmeid põhjendati näiteks

selgitustega „osutas vastupanu“ (24.11.2023 protokoll nr 3-23/1-1/144) ja „isik keeldus korraldustele

allumast ning osutas füüsilist vastupanu“ (25.10.2023 protokoll nr 3-23/1-1/134). Viimasel juhul

nähtub protokollist, et inimese suhtes kasutati füüsilist jõudu 40 minuti vältel, ent miks ja kuidas seda

tehti, protokollist ei selgu.

Sellised puudused protokollides on üllatavad, sest 2021. aastal tehtud kontrollkäigul analüüsitud

vahetu sunni rakendamise protokollides neid puudusi ei olnud. Toonased protokollid andsid põhjaliku

ülevaate vahetu sunni kasutamise asjaoludest ja neis oli kirjeldatud, mil viisil inimest füüsiliselt

mõjutati ja/või ohjeldati.

Hoolikas dokumenteerimine võimaldab tuvastada vahetu sunni kasutamise tinginud olukorra, sellega

seotud isikud ja vanglas viibivale inimesele kaasnenud tervisekahjustused. Hiljem saab protokolli

põhjal tõhusalt kontrollida, kas meetme rakendamine oli põhjendatud. Riigikohus on leidnud, et kui

ohjeldamismeetme rakendamise kirjelduse põhjal pole võimalik jälgida kaalutlusõiguse teostamist,

võib see tingida meetme õigusvastasuse. Samuti ei ole Riigikohus pidanud küllaldaseks, kui

ohjeldusmeetme kasutamist põhjendatakse selgitusega „agressiivne“. Kohtu hinnangul ei taga see

hilisemat meetme õiguspärasuse kontrolli (vt nt Riigikohtu 14.03.2012 otsus nr 3-3-1-80-11, punktid

16–20).

Kogutud andmetest selgus veel, et ühel juhul oli jäänud protokolli märkimata inimese nimi, kelle

suhtes füüsilist jõudu kasutati (vt 19.11.2023 protokoll nr 2-23/1-1/139). Kuigi kõigis 15.09.2023–

15.03.2024 koostatud protokollides oli fikseeritud, et tervishoiutöötaja kontrollis inimese seisundit

pärast vahetu sunni kasutamise lõppu, oli meedik jätnud mitmel juhul terviseseisundi kontrollimise

protokolli koostamata. Seega ei saanud kontrollida, kas ja milliseid vigastusi inimene vahetu sunni

kasutamise tagajärjel sai (nt protokollid nr 3-24/1-1/1, nr 3-23/1-1/144, nr 3-23/1-1/139, nr 3-23/1-

1/143).

17

CPT on korduvalt ja erinevatele riikidele soovitanud lisaks vigastuste täpsele kirjeldusele kasutataks

ka kehamudelit ja et vigastustest tehtaks fotod. Fotod vigastustest tuleks lisada inimese

meditsiinitoimikusse (vt nt CPT 2021. aasta soovitus Hispaaniale, p 57; CPT 2018. aasta soovitus

Portugalile, p 64).

Vahetu sunni kasutamine tuleks alati üksikasjalikult dokumenteerida. Kehavigastuste

fikseerimisel peaks kasutama ka kehamudelit ning vigastustest peaks tegema fotod.

7. Saatmised

7.1. Kodukülastused

Kontrollkäigul uurisid õiguskantsleri nõunikud, kuidas on korraldatud noorte kodukülastusele

saatmine.

Kogutud andmetel pääses ajavahemikul 15.11.2023–15.03.2024 motivatsioonisüsteemi raames

kodukülastusele üksteist noort. Kodukülastus on kõige suurem hüve, mille saamiseks peab noor

vähemalt kolme kuu vältel õiguskuulekalt käituma. Noor saab vanglateenistuse järelevalve all viibida

vangla heakskiidetud kohas ja kohtuda lähedastega kuni viie tunni jooksul. Kohtumisel kannab noor

oma riideid.

Analüüsitud saatmisplaanidest selgus, et kodukülastused möödusid vahejuhtumiteta. Noori saatis alati

kaks saatemeeskonna liiget, kellel olid kaasas teenistusrelv, kuulivest, teleskoopnui, käerauad ja

pipragaas. Kodus ei pidanud noored käeraudu kandma, küll aga kasutati käeraudu koos ohjeldusvööga

kõigi üheteistkümne noore koju ja tagasi vanglasse saatmisel.

VangS § 70 lg 1 lause 1 annab vanglale võimaluse (mitte ei kohusta) rakendada kinnipeetava ja

vahistatu saatmisel ohjeldusmeetmeid. Seega tuleb ohjeldusmeetme kohaldamine otsustada

kaalutlusõiguse alusel (vt nt Riigikohtu 03.10.2013 otsus nr 3-3-1-47-13, p 13). Riigikohus on

osutanud, et saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamise, sh käe- ja jalaraudade kasutamise korral tuleb

hinnata, kas inimene võib tahta põgeneda, tema eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist

saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete

piisavust ohu vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek (vt Riigikohtu 23.05.2013

otsus nr 3-3-1-19-13, p 21). Ka CPT rõhutas juba 2012. aastal, et otsus kasutada transportimisel

ohjeldusmeetmeid, peab põhinema iga inimese kohta antud individuaalsel riskihinnangul (vt CPT

2012. aasta soovitust Sloveeniale, p 73). Ohjeldusmeetme rakendamisel tuleb tuvastada ka selle

hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus (vt Riigikohtu 14.03.2012 otsus nr 3-3-1-80-11, p 16).

Analüüsitud saatmisplaanidel olid ohjeldusmeetme kasutamist põhjendatud trafaretse sõnastusega. See

annab põhjust kahelda, kas vangla kaalub iga kord nõuetekohaselt ohjeldusmeetmete vajadust. Pigem

viitavad kogutud andmed, et käeraudade kasutamine vahistatute ja kinnipeetavate saatmisel on

kujunenud tavaks. Sellist praktikat kritiseeris EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastanud Euroopa

Inimõiguste Kohus ka 09.06.2020 asjas Jeret vs. Eesti. EIK märkis, et viide abstraktsele ohule ei ole

ohjeldusmeetmete kasutamisel piisav (p 66).

7.2. Haiglavalve

Kontrollkäigu raames hinnati veel, kuidas tagas vangla ravi vajanud kinnipeetavate ja vahistatute valve

haiglas. Vangla edastatud juhtumite kirjeldustest selgus, et inimesi valvas haiglas peaaegu alati kaks

täisvarustuses valvurit. Seejuures kasutati eranditult kõigil haiglaravil (sh statsionaarsel

psühhiaatrilisel ravil) olnud patsienditel jala- ja käeraudu. Need eemaldati meditsiiniliste protseduuride

ja hügieenitoimingute ajaks, samuti mõnel juhul selleks, et patsient saaks end rohkem liigutada. Ühe

18

patsiendi suhtes lõpetati ohjeldusmeetmete kasutamine alles siis, kui ta langes koomasse.

Saatmisplaanidest ei nähtu, et valvurid oleksid eemaldunud ruumist arstliku läbivaatuse või

meditsiinliste protseduuride ajaks.

Ka haiglaravil olnud inimeste saatmisplaanidest ei selgunud kaalutlusi, miks otsustati nende suhtes

ohjeldusmeetmeid kasutada. Analüüsitud juhtumitest paistis eriti silma raskelt haige inimese

kohtlemine. Näiteks 13.02.2024 saatmisplaanis on kirjas: „Kinnipeetav ohjeldatud vasakust jalast

jalarauaga voodi külge. Rauad eemaldatud vahetuse vastuvõtmisel korraks ning seejärel paigaldatud

tagasi. Kinnipeetav ei olnud teadvusel.“ Sama patsiendi kohta märgiti 28.02.2024 saatmisplaanis: „[…]

Ohjeldusmeetmeid ei kasutatud, kinnipeetav pidevalt voodis lamavas asendis. Ise ei käi, söömisel

joomisel vajas abi, wc ise ei käi, vajab medõe abi.“ Järgmine saatemeeskond märkis jällegi 29.02.2024

saatmisplaanis: „[…] Vahetuse vastu võtmisel kinnipeetav ei olnud voodi külge fikseeritud.

Kinnipeetav fikseeritud paremast jalast voodi külge käe- ja jalaraudadega […].“

Niivõrd raskes seisus inimese suhtes selliste ohjeldusmeetmete kasutamine on ebavajalik ja

ülemäärane ning alandab inimese väärikust.

Euroopa Inimõiguste Kohus sedastas asjas Jeret vs. Eesti, et kuigi vastab tõele, et kinnipeetavaid

avalikes haiglates ravides peab riik tagama ka meditsiinipersonali ja teiste patsientide ohutuse, ei tohi

unustada, et julgeolekumeetmete, näiteks käeraudade kasutamine peab põhinema individuaalsel

riskihinnangul, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid. Selles asjas leidis EIK, et kaks vanglaametnikku

püsisid kogu aeg kaebaja vahetus läheduses ja miski ei viidanud sellele, et nad ei oleks vajaduse korral

saanud piisavalt kiiresti sekkuda (p 68).

Ka CPT on korduvalt öelnud, et vahistatu ja kinnipeetava väljaviimisel on süstemaatiline

ohjeldusmeetmete kasutamine vastuvõetamatu ning et ohjeldusmeetmete kasutamine kinnipeetava ja

vahistatu haiglasse transportimisel või meditsiiniliste protseduuride ajal peab olema erandlik ja

põhinema individuaalsel riskihinnangul Niisamuti on CPT tauninud vanglaametnike meditsiinilise

läbivaatuse ja protseduuride juures viibimist (vt nt viimati CPT 2023. aasta soovitus Portugalile, p 124;

CPT 2023. aasta soovitus Hollandile, pp 147 ja 384). Viimast küsimust on analüüsinud ka

õiguskantsler 2016. aasta soovituses Viru Vanglale.

Käe- ja jalaraudadega ohjeldati ka patsiente, kes viibisid statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil Ahtme

Haiglas. Psühhiaatriapatsientide käeraudadega ohjeldamine ei ole kooskõlas psühhiaatrilise abi

osutamise nõuete ja põhimõtetega ning on äärmiselt muret tekitav ja taunitud praktika. CPT on

korduvalt pidanud vastuvõetamatuks seda, et psühhiaatriapatsientide (sh

kohtupsühhiaatriaekspertiisile allutatud isiku) suhtes kasutatakse käeraudu nii nende ohjeldamisel kui

ka transportimisel (vt nt CPT 2020. aastal antud soovitused Moldovale, p 137; CPT 2019. aastal antud

soovitused Kreekale, p 56).

Arstid ja teised tervishoiutöötajad puutuvad psühhiaatrilise abi osutamisel paratamatult kokku

patsientide ohtliku käitumisega. Mõnes haigla osakonnas viibivadki ravil vaid ohtliku käitumisega

patsiendid (nt Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundraviosakond). Haigla meeskonnad saavad

psühhiaatriapatsiendi agressiivse või ennast kahjustava tegevusega hakkama käeraudu kasutamata

ning üldjuhul ise – väljastpoolt lisajõudude (nt politsei) kutsumise vajadust tuleb ette harva.

Seega on äärmiselt küsitav, miks oli vaja suurte psühhiaatriliste probleemidega ja sellest tulenevalt

haavatavate inimeste suhtes kasutada vaatamata kahe täisvarustuses saatja pidevale juuresviibimisele

veel käe- ja jalaraudu (nii patsientide haiglasse viimisel kui ka haiglas viibimise ajal).

CPT soovitas juba 2014. aastal, et Viru Vangla otsiks julgeoleku tagamiseks meditsiinilise

konfidentsiaalsuse põhimõttega kooskõlas olevaid alternatiivseid lahendusi. Tervishoiutöötaja ja

patsiendi kohtumine peab alati toimuma väljaspool valvurite kuuldekaugust. Kui tervishoiutöötaja

19

seda sõnaselgelt ei nõua, siis võiks patsiendi vastuvõtt toimuda ka väljaspool valvurite vaatevälja (vt

CPT 2014. aasta antud soovitust Eestile, p 86).

Vanglal tuleks muuta kinnipeetavate ja vahistatute saatmisel ohjeldusmeetmete kasutamise ja

dokumenteerimise tava. Ohjeldusmeetmete kasutamine peab põhinema konkreetse inimese

individuaalsel riskihinnangul. Saatmisplaanidest peavad selguma ohjeldusmeetmete kasutamise

põhjendused, mis on seostatud kindlat inimest iseloomustavate asjaoludega.

Saatedokumentidest peab nähtuma ka see, kas ja millistel põhjustel viibis saatemeeskond

tervishoiutöötaja vastuvõtu või meditsiiniliste protseduuride juures.

8. Tervishoid

Alates 01. juulist 2024 korraldab vanglatervishoidu Tervisekassa koos lepingupartneritega. Viru

Vanglas osutab tervishoiuteenust SA Ida-Viru Keskhaigla, mille koosseisu kuulub vanglameditsiini

teenistus.

Alljärgnevad tähelepanekud on tehtud 14.-15.03.2024 toimunud kontrollkäigul ja selle järel kogutud

info pinnalt. Seetõttu ei ole kirjeldatud puudused etteheidetavad SA Ida-Viru Keskhaiglale. Samas võib

allolev info olla haiglale oluline edaspidises töös vanglas viibivate inimestega.

8.1. Inventar ja ravimid

Kontrollkäigul osalenud tervishoiueksperdi hinnangul olid Viru Vangla meditsiiniosakonna

vastuvõturuumid kenad ja tänapäevased ning vajaliku varustusega. Protseduuride toas olid olemas

erakorralisteks olukordadeks mõeldud töökorras EKG aparaat, kardiomonitor, defibrillaator, aspiraator

ning elustamiskohver vajalike ravimite ja hingamistee tagamise vahenditega.

Osakonnas olid röntgeni- ja ultraheliaparaat, mis võimaldavad teha vajalikke uuringuid.

Röntgeniruumi seisukord ja seadmed oli ajakohased. Ruumides olid töötajate jaoks röntgenikiirguse

kaitseks kaitsepõlled. Osakonnas oli hambaarstikabinet ning ruum, kus saab puhastada meditsiinilisi

instrumente. Vangla tervishoiutöötajad avaldasid eksperdile, et nad sooviksid, et osakonnas oleks ka

CRP ja hemogrammi analüsaator.

Ekspert tuvastas, et ravimite valik oli vanglas kontrollkäigu ajal väga lai ja ravimine varu oli piisav.

Osakonnas oli olemas abivahendite varu (nt kargud ning ratastoolid liikumisraskustega kinnipeetavate

liikumise hõlbustamiseks).

Meditsiiniosakonna palatid olid heas seisukorras. Ekspert märkis tunnustavalt, et kontrollkäigu ajal

osakonnas viibivale voodihaigele patsiendile oli antud kutsunginupp.

8.2. Tervishoiuteenuste kättesaadavus ja kvaliteet

Kontrollkäigu ajal oli vangla meditsiiniosakonnas hulk vabu töökohti. Sestap ei olnud eksperdi

hinnangul kinnipeetavatele ja vahistatutele vajalik abi (sh vaimse tervise teenused) nii kättesaadav, kui

see peaks olema (nt kinnipeetavate pöördumistele vastamine, vastuvõtu ooteajad, korduvate

konsultatsioonide sagedus). Seda kinnitasid ka vangla edastatud andmed, mille järgi tuli vanglas

oodata perearsti vastuvõtule saamist keskmiselt neli nädalat. Hambaarsti vastuvõtu ooteaeg võis olla

kuni kuus kuud. Psühhiaatri vastuvõtule oli veelgi keerulisem saada, sest vanglas oli kontrollkäigu ajal

vaid üks psühhiaater, kes võttis patsiente vastu ühel päeval kuus (8h). Vaimse tervise õdesid vanglas

ei olnud.

20

Meditsiinilise abi kättesaadavust oli vangla püüdnud parandada nii, et igale üksusele oli määratud oma

meditsiiniõde, kes tegi üksuses vastuvõtte kord nädalas. Sõltuvalt üksusest võis ühe õe hoole all olla

ka kuni 185 inimest, seda oli eksperdi hinnangul liiga palju. Õed vaatasid läbi ja lahendasid ka

meditsiiniosakonnale saadetud kinnipeetavate ja vahistatute pöördumisi.

Ekspert märkis, et kui esmatasandi arstiabi ei ole kättesaadav, kannatab ka teenuse kvaliteet, sest

näiteks krooniliste haiguste ravi võib vajada pidevat arsti tähelepanu. Tervishoiuteenuse kvaliteet võib

eksperdi hinnangul kannatada ka seetõttu, et õde pidi lahendama suurema osa probleemidest ise.

Eksperdi hinnangul oli kahetsusväärne, et meditsiiniosakond ei olnud teadvustanud üksikvangistusega

kaasneda võivaid kahjulike mõjusid inimese tervisele ega olnud seda arvestades kolme aasta jooksul

enda töös midagi muutnud (vt 2021. aastal tehtud kontrollkäigu kokkuvõtte p 2.1). Kuna

üksikvangistuses olemine ohustab eeskätt inimese psüühikat, on soovitatav, et neid inimesi vaataks

regulaarselt läbi ka vaimse tervise õe teadmiste ja oskustega spetsialist.

Vanglas viibiv inimene peab saama vajalikku arstiabi piisavalt kiiresti, et tema tervislik seisund

oluliselt ei halveneks. Erilise tähelepanu alla tuleks võtta vaimse tervise teenuste tagamine.

Tervishoiutöötaja peaks iga päev külastama üksikvangistuses viibivaid inimesi ning hindama

nende seisundit.

8.3. Ravimite manustamine

Kontrollkäigu ajal selgitasid vangla tervishoiutöötajad eksperdile, et kui kinnipeetavat või vahistatut

ei saanud abistada vanglas, siis tehti koostööd Ida-Viru Keskhaiglaga. Erakorralist ja vältimatut abi

osutas kiirabi ning kinnipeetavad saadeti vajadusel Ida-Viru Keskhaiglasse. Kui tegemist oli alkoholi

võõrutusseisundiga (deliiriumiga), siis suunati inimene kas Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda või

Ahtme Haiglasse. Samas tõdeti, et Ahtme Haiglaga ei ole koostöö hästi sujunud ja sageli ei võtnud

Tartu Vangla neid patsiente vastu seetõttu, et nädalavahetusel ei olnud seal psühhiaatrit. Ekspert juhtis

seejuures tähelepanu, et deliiriumi ravi ei ole ainult psühhiaatri pädevuses, vaid sellega tegeldakse ka

muudes haigla osakondades.

Lisaks märkisid vangla tervishoiutöötajad, et meditsiiniõed andsid deliiriumi korral ise patsiendile

diasepaami ja vahel konsulteerisid ka psühhiaatriga. Selgitati veel, et kui koostöö teiste raviasutustega

ei sujunud, siis valveõel ei pruukinud jääda muud võimalust, kui anda patsiendile ravimit ise. Seda

olukorda ei lahendaks ka kiirabi, sest kiirabi meeskonnas on sageli samasuguste volitustega õed.

Diasepaam on psühhotroopne ravim, mille määrab arst. Kui arst ei ole seda patsiendile

määranud, ei tohiks õde seda talle anda. Kuna alkohoolne deliirium võib viia patsiendi seisundi

kiire halvenemiseni (võivad tekkida krambid, inimene võib muutuda ohtlikuks nii endale kui ka

teistele), on äärmiselt oluline kiirelt sümptomeid leevendada. Seega võib mõista, et võib olla

olukordi, kui on vaja seda ravimit patsiendile manustada. Siiski tuleks alati selleks arstilt luba

küsida ja ravimi manustamine dokumenteerida.

8.4. Esmane tervisekontroll

Tervishoiuekspert leidis, et vaimse tervise spetsialist tuleks kaasata ka tervisekontrolli, mis tehakse

kinnipeetavale ja vahistatule vanglasse saabumisel. Eksperdi hinnangul võiks võtta lisaks kasutusele

vaimse tervise küsimustikud, mida inimene saab täita ise või vajaduse korral meditsiinitöötaja abiga

(nt EEK-2, www.peaasi.ee). Nii on võimalik varakult märgata esimesi psüühikahäire tunnusmärke,

häire süvenemise ohtu või enesevigastamise ohtu. Ekspert märkis, et pelgalt suitsiidiriski hindamine

ei pruugi kajastada muid vaimse tervise probleeme. Näiteks ei kaasne raske depressiooniga alati

suitsiidset käitumist ega enesevigastamise mõtteid, aga sellegipoolest vajab inimene abi.

21

Kontrollkäigul selgus, et kinnipeetav või vahistatu isoleeriti teistest, kui ta keeldus kopsuröntgenist või

HIV, B- või C-hepatiidi analüüsist. Arvestades seda, et HIV ning B- ja C-hepatiit on vere ja sugulisel

teel levivad haigused, ei ole eksperdi arvates inimese isoleerimine nakkuse vältimiseks vajalik ega ka

meditsiiniliselt põhjendatud. Eelkõige peaks inimest teavitama haiguse leviku viisidest ja sellest,

kuidas haiguse edasist levikut piirata. Eksperdi hinnangul ei pruugi olla meditsiiniliselt põhjendatud

nõuda kopsude röntgenuuringu tegemist olukorras, kus inimesele on hiljuti vabaduses röntgenuuring

tehtud ja tal puuduvad kaebused.

Tervishoiutöötajad tõdesid kontrollkäigul, et esmase tervisekontrolli käigus kirjeldavad nad inimese

nahakahjustusi ja vigastusi, kuid ei pildista neid. Eksperdi hinnangul tuleks kahjustustest ja vigastustest

lisada tervisekaardi juurde ka fotod. Nii saab tagantjärele kõige täpsemini hinnata ning tõendada

vigastuste olemasolu või nende puudumist. CPT on mitmele riigile soovitanud, et lisaks vigastuste

täpsele kirjeldusele tuleks tervisekontrolli tehes kasutada ka kehamudelit ja fotografeerimist. Fotod

vigastustest tuleks lisada inimese meditsiinitoimikusse (vt nt CPT 2021. aasta soovitus Hispaaniale, p

57; CPT 2018. aasta soovitus Portugalile, p 64).

Tervisekontrolli, mis tehakse kinnipeetavale ja vahistatule vanglasse saabumisel, on oluline

kaasata ka vaimse tervise spetsialist. Soovitatav on kasutusele võtta vaimse tervise küsimustikud.

Inimese isoleerimine selle tõttu, et ta keeldub teatud uuringutest, peab olema meditsiiniliselt

põhjendatud. Kehavigastuste fikseerimisel tuleks kasutada ka kehamudelit ning vigastustest

peaks fotod tegema.

8.5. Konfidentsiaalsus

Vestlustest meditsiinitöötajatega ja kinnipeetavatega selgus, et meedikud võtsid sageli patsiente vastu

valvuri juuresolekul. Eksperdi hinnangul on selline olukord arsti ja patsiendi suhte seisukohast

taunitav. Vastuvõtu korraldamine sellisel viisil ei ole kooskõlas kinnipeetava kui patsiendi privaatsuse

austamise ja konfidentsiaalsuse põhimõtetega. Õiguskantsler on korduvalt sellele vanglate tähelepanu

juhtinud (vt nt seisukohta nr 7-4/151058/1602270 ja viimati seisukohta nr 7-7/230147/2303420).

CPT soovitas juba 2014. aastal, et Viru Vangla peaks julgeoleku tagamiseks otsima lahendusi, mis

tagavad meditsiinilisel läbivaatusel patsiendile konfidentsiaalsuse. Tervishoiutöötaja ja patsiendi

kohtumine peab alati toimuma väljaspool valvurite kuuldekaugust. Kui tervishoiutöötaja seda ei nõua,

siis võiks vastuvõtt toimuda ka väljaspool valvurite vaatevälja (vt CPT 2014. aasta soovitust Eestile, p

86).

Meditsiinitöötajatel tuleks ka vanglas hea seista arsti ja patsiendi usaldussuhte eest ning järgida

tervishoiuteenuseid osutades privaatsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtteid.

8.6. Vaktsineerimine

Eksperdi arvates peaks ka vanglas viibivatel inimestel olema võimalus lasta endale teha kõik

riiklikusse immuniseerimiskavasse kuuluvad vaktsineerimised. Kaaluda võiks ka riiklikku kavasse

mittekuuluvate vaktsiinide manustamist. Näitena tõi ekspert puukentsefaliidivastase vaktsiini, mida

manustatakse kindla ajavahemiku tagant. Siinkohal on oluline, et vaktsineeritu ei kaotaks vanglas

viibimise ajal varasema vaktsineerimise toimet ja ei peaks vabanemisel alustama uuesti

vaktsineerimist. Lülijalgsetega levivaid haigusi võib saada ka karistuse kandmise ajal – näiteks vangla

õuealalt, väljaspool vanglat viibides jne.

22

Vanglas viibival inimesel võiks olla võimalik teha kõik riiklikku immuniseerimiskavasse

kuuluvad vaktsineerimised. Kaaluda võiks ka riiklikku kavasse mittekuuluvate vaktsineerimiste

võimaldamist.

Palun Viru Vanglalt, Justiitsministeeriumilt ja SA Ida-Viru Keskhaigla juhatuse esimehelt tagasisidet

soovitustele ja tähelepanekutele 2. detsembriks 2024.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Koopia: Tallinna Vangla, Tartu Vangla, Tervisekassa, Sotsiaalministeerium.

Ksenia Žurakovskaja-Aru 693 8404

[email protected]