(EIS) algatatud kooskõlastamine

1

EELNÕU

03.09.2024

Perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Perehüvitiste seaduse muutmine

Perehüvitiste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Perehüvitiste määramise või määramata jätmise otsustab Sotsiaalkindlustusamet 30

tööpäeva jooksul.“;

2) paragrahvi 40 lõikes 1 asendatakse sõna „kolmekordne“ sõnaga „kahekordne“;

3) paragrahvi 40 lõige 5, § 43 lõige 2 ning §-d 44, 462 ja 463 tunnistatakse kehtetuks;

4) seaduse 5. peatüki 1. jagu täiendatakse §-dega 639 ja 6310 järgmises sõnastuses:

„§ 639. 2026. aasta vanemahüvitise ülempiiri arvutamine

2026. aasta ühe kalendrikuu vanemahüvitise ülempiiri arvutamise aluseks on lapse sünni aastast

ja lapsendaja vanemahüvitise korral vanemahüvitisele õiguse tekkimise aastast arvates üle-

eelmise kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu

kahekordne suurus. Sotsiaalkindlustusamet avaldab hüvitise ülempiiri oma veebilehel 2025.

aasta 1. mail.

§ 6310. Vanemahüvitise ülempiiri muudatuste rakendamine

2026. aasta 1. jaanuaril jõustuvaid vanemahüvitise ülempiiri muudatusi rakendatakse alates

2026. aasta 1. jaanuarist eeldatavalt sündiva lapse või sündinud lapse eest vanemahüvitise

määramisel või lapsendaja vanemahüvitise korral alates 2026. aasta 1. jaanuarist jõustunud

kohtumääruse või sõlmitud hoolduspere vanema lepingu puhul.“.

§ 2. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 24 lõigetes 1 ja 2 asendatakse arv „15“ arvuga

„30“.

§ 3. Ravikindlustuse seaduse muutmine

Ravikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 54 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „hüvitist“ sõnadega

„arvestades käesolevas seaduses sätestatud ülempiiri“;

2) paragrahvi 54 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

2

„(11) Tervisekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva

eest kuni käesoleva seaduse §-s 552 alusel arvutatud hüvitise ülempiiri ulatuses, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud juhtudel.

(12) Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri ei kohaldata käesoleva seaduse § 51 lõike 1

punktides 3, 41 ning 5 sätestatud kindlustusjuhtumi puhul.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 552 järgmises sõnastuses:

„§ 552. Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri arvutamine

(1) Ühe kalendripäeva ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiir on kindlustusjuhtumi

alguspäevale eelnenud üle-eelmise kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava

ühe kalendrikuu tulu kahekordne suurus jagatud 30-ga.

(2) Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruse arvutamiseks

järgneva kalendriaasta kohta korrutatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 13 lõike 3

alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud eelmise kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu

pensionikindlustuse osa keskmine suurus viiega ja saadud tulemus jagatakse 12-ga. Eesti

keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruse arvutamisel ümardatakse

summa ühe sendi täpsusega.

(3) Tervisekassa avaldab käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel arvutatud järgneva

kalendriaasta ühe kalendripäeva hüvitise ülempiiri oma veebilehel hiljemalt 1. detsembril.“;

4) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva seaduse 2026. aasta 1. jaanuaril jõustunud muudatusi ajutise töövõimetuse

hüvitise ülempiiri osas rakendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist toimunud

kindlustusjuhtumite puhul avatud uutele töövõimetuslehtedele.“.

§ 4. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine

Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 32 lõikes 1 asendatakse arv „15“ arvuga „30“.

§ 5. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine

Sotsiaalmaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 punkti 18 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Ravikindlustuse seaduse § 54 lõikes 11 sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

rakendumisel võib käesoleva punkti esimese lause alusel arvutatud summale liita juurde

ülempiiri rakendumisest tuleneva saamata jääva summa.“;

2) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 6 lõige 33 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(33) Sotsiaalmaksu makstakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1, 11 ja seejärel 10 alusel

vaid ühe last või lapsi kasvatava isiku eest käesolevas lõikes sätestatud punktide järjekorras.“;

4) paragrahvi 7 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „8,“.

3

§ 6. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmine

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 123 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises

sõnastuses:

„Ravikindlustuse seaduse § 54 lõikes 11 sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

rakendumisel võib tööandja ülempiiri rakendumisest tuleneva saamata jääva summa töötajale

hüvitada .“.

§ 7. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 1 punkt 1 ning §-d 2 ja 4 jõustuvad 2025. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 4 jõustub 2025. aasta 1. aprillil.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2 ja 3 ning §-d 3, 5 ja 6 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2024. a.

Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a.

1

Perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga vähendatakse vanemahüvitise ülempiiri, kehtestatakse ülempiir ajutise töövõimetuse

hüvitisele ning kaotatakse vanemahüvitise vähendamine samaaegse töise tulu teenimise korral.

Samuti lõpetatakse riigipoolse sotsiaalmaksu maksmine kindlustatud isiku mittetöötava

abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8-aastast last või

kolme kuni kuut last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane. Lisaks pikendatakse eelnõuga

perehüvitiste määramise, puude raskusastme tuvastamise ja riikliku pensioni määramise

menetlustähtaegu.

Muudatuste eesmärk on ühtlustada riiklikke hüvitisi ning luua tasakaalustatum ja riigieelarvele

jõukohasem sotsiaalkindlustussüsteem. Menetlustähtaegade pikendamise eesmärk on tagada

kvaliteetsete otsuste tegemine väheneva tööjõu tingimustes.

Menetlustähtaegade muudatused jõustuvad 1. jaanuaril 2025. a. Vanemahüvitise ja ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiiri ning ravikindlustusega seotud muudatused jõustuvad 1.

jaanuaril 2026. a. Sellega jäetakse piisav aeg nende muudatuste rakendamiseks ja avalikkuse

teavitamiseks.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna

perepoliitika juht Kadri Raid ([email protected], 56816531), hoolekande osakonna nõunik

Kadri Mets ([email protected], 5913 7972), hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna piiriülese

sotsiaalkindlustuse juht Leili Eenlo ([email protected], 5914 3941), hüvitiste ja

pensionipoliitika osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa (merle.sumil-

[email protected], 5916 6728) ning tervisesüsteemi arendamise osakonna tervisevõrdsuse

poliitika juht Lii Pärg ([email protected], telefon 591 43942). Eelnõu koostamisse on olnud

kaasatud ka Sotsiaalkindlustusameti (SKA) ja Tervisekassa ametnikud.

Eelnõu mõjude hindamise osa on teinud Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna

analüütik Age Viira ([email protected], 59107348), nõunik Alis Tammur ([email protected],

5911 4135), nõunik Ülle Marksoo ([email protected], 5913 4890) ja analüütik Elo Reitalu

([email protected], 5913 0724). Eelnõu mõjude hindamisse on olnud kaasatud ka SKA ja

Tervisekassa analüütikud.

Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusloome- ja

isikuandmete kaitse nõunik Alice Sündema ([email protected], 5911 1796), õigusnõunik

Reet Kodu ([email protected], 5855 3159) ning terviseõiguse juht ja osakonnajuhataja asetäitja

Ebe Sarapuu ([email protected], 5912 9275).

1.3. Märkused

Eelnõu esitatakse koos 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõuga.

2

Eelnõuga muudetakse järgmisi seaduste redaktsioone:

1) perehüvitiste seadus (PHS), RT I, 06.07.2023, 62;

2) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS), RT I, 17.08.2024, 10;

3) ravikindlustuse seadus (RaKS), RT I, 21.06.2024, 19;

4) riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS), RT I, 14.12.2023, 7;

5) sotsiaalmaksuseadus (SMS), RT I, 02.05.2024, 24;

6) töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS), RT I, 02.05.2024, 29.

Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

PHS-i muudatuste eesmärk on luua tasakaalustatum ja riigieelarve seisukohast jõukohasem

vanemahüvitise süsteem, kus erisus minimaalse ja keskmise hüvitise ning maksimaalse hüvitise

vahel ei ole nõnda suur.. Samuti soovitakse ühtlustada erinevate vanemahüvitise liikide

ülempiirid ning anda vanemapuhkusel viibijatele vabadus teenida täiendavat tulu ilma

vanemahüvitise vähenemiseta.

PHS-i, PISTS-i ja RPKS-i menetlustähtaegade muudatuste eesmärk on pikendada perehüvitiste

määramise, puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise ja riikliku pensioni

määramise tähtaegasid, et need ülesanded oleks ka piiratuma inimressursi tingimustes

kvaliteetselt täidetavad.

RaKS-i muudatuste eesmärk on ajutise töövõimetuse hüvitistele ülempiiri sätestamisega

ühtlustada hüvitiste maksmisel sarnaste sotsiaalkindlustushüvitiste (ema vanemahüvitis ja

ajutise töövõimetuse hüvitis) saajatele sarnased ülempiirid. Ajutise töövõimetuse hüvitise

eelarve suurenemist mõjutab enim palgakasv. Seetõttu on muudatus vajalik, et võimaldada

ravikindlustushüvitiste eelarve piiratud ressursside tingimustes Tervisekassal täita seadusest

tulenevaid ülesandeid.

SMS-is eelnõu § 5 punktidega 2–4 tehtud muudatuste eesmärk on viia riigi sotsiaalmaksu

maksmise erandid kooskõlla töö- ja pereelu toetamise ja muutunud peremudelitega. Eelnõuga

muudetakse sotsiaalmaksu maksmise erijuhtude loetelu, kust jäetakse välja need

ravikindlustatud isiku abikaasad/registreeritud elukaaslased, kes kasvatavad ühte või kahte 3–

8-aastast last või kolme kuni kuut last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane. Muudatuse

eesmärk on soodustada mõlema vanema tööturul osalemist. 3-aastastel lastel on võimalik käia

lasteaias, mis võimaldab vanemal saada ravikindlustuskaitse tööturul osalemise kaudu. Veelgi

enam, tööturul osalemine tagab kaitse ka muude riskide vastu – tagatud on nii

pensionikindlustus kui ka töötuskindlustus. Väikelaste ja lasterikaste vanemate eest jätkab riik

sotsiaalmaksu maksmist ka edaspidi. Nimetatud muudatus on kooskõlas Eesti

sotsiaalkindlustussüsteemi põhimõtetega, kus õigused sotsiaalkaitsele on üldjuhul

individuaalsed ega ole sõltuvuses teise (kindlustatud isiku) abikaasaks või registreeritud

elukaaslaseks olemisest.

TTOS muudatuse eesmärgiks on täpsustada seaduse regulatsiooni, kui rakendub RaKS-is

ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiir ehk anda tööandjatele võimalus

sotsiaalmaksuvabastusega kompenseerida töötajatele hüvitise ülempiiri ja saamata jääva

töötasu vahet. Sama muudatus on tehtud ka SMS-is, mis reguleerib FIE vabatahtliku

haigushüvitise sotsiaalmaksuvabastust.

3

2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb seitsmest paragrahvist, millest esimeses kuues paragrahvis sätestatakse

seaduste muudatused ning seitsmendas seaduse jõustumissätted.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse PHS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse PHS § 8 lõige 1 selliselt, et edaspidi otsustab

Sotsiaalkindlustusamet perehüvitiste määramise või määramata jätmise 30 tööpäeva jooksul.

Praegu kohaldub perehüvitise määramise otsustamisele sotsiaalseadustiku üldosa seaduse §-s

25 sätestatud tähtaeg – 10 tööpäeva. Perehüvitiste määramise tähtaega pikendatakse 10

tööpäevalt 30 tööpäevani, et tagada menetluse põhjalikkus ja teostatavus vähesema tööjõuga.

Muudatus võimaldab Sotsiaalkindlustusametil koguda ja kontrollida vajalikke andmeid,

vähendades vigade riski ja parandades otsuste kvaliteeti. See aitab paremini hallata kasvanud

menetluskoormust ning tagada ühtlasem ja kvaliteetsem teenus, arvestades SKA vähenenud

tööjõuressurssidega. Nendel juhtudel, mil perehüvitiste taotluse saab lahendada lühema tähtaja

jooksul, seda ka tehakse.

Eelnõu § 1 punktiga 2 asendatakse PHS § 40 lõikes 1 sõna „kolmekordne“ sõnaga

„kahekordne“. Muudatus tähendab, et vanemahüvitise ülempiiri arvutamisel võetakse aluseks

õiguse tekkimisele eelnenud üle-eelmise kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga

maksustatava ühe kalendrikuu tulu senise kolmekordse suuruse asemel kahekordne suurus.

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine on kooskõlas riigi muutunud eelarveliste

võimalustega, säilitades samas senise vanemahüvitise asendusmäära ja maksmise perioodi..

Samuti aitab muudatus vähendada lõhet hüvitist saavate kõrgemate ja madalamate

sissetulekutega perede vahel.

Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse esiteks kehtetuks PHS § 40 lõige 5, mis seni välistas

vanemahüvitise ülempiiri kohaldamise ema vanemahüvitisele, ning § 43 lõige 2, mis sätestas

ema vanemahüvitise ülempiiri rakendamise vaid järjestikuste sündide korral. PHS § 40 lõige 6

on juba kehtetu alates 10.04.24 (PHS § 88 lg 9). Selle muudatuse eesmärk on ühtlustada

vanemahüvitise määramise põhimõtted, kaotades erisused ema vanemahüvitisele kehtiva

ülempiiri osas. Muudatusega ajutise töövõimetushüvitise määramises kõrvaldatakse senised

piirangud ja erandid, mis välistasid ülempiiri kohaldamise ema vanemahüvitisele, tagades

kõikidele vanematele võrdsed tingimused ning suurendades süsteemi õiglust ja läbipaistvust.

Näide 1 – ülempiiri arvutamine

Enne muudatust

Kaisa saab 2025. aastal lapse. Tema vanemahüvitise arvestusperioodi keskmine

sotsiaalmaksuga maksustatav ühe kalendrikuu tulu on 4800 eurot. 2025. aastal on

vanemahüvitise summa ülempiiri arvutamise aluseks lapse sünni aastast arvates üle-eelmise

kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu kolmekordne suurus (5265 eurot). Kuigi tema vanemahüvitise ja -puhkuse

periood kestab ka 2026. aastal, kui seadus muutub, siis vanemahüvitise summa suurust see ei

mõjuta. Tema vanemahüvitise suurus on 4800 eurot.

Pärast muudatust

Kaisa saab 2026. aastal lapse. Tema vanemahüvitise arvestusperioodi keskmine

sotsiaalmaksuga maksustatav ühe kalendrikuu tulu on 4800 eurot. 2026. aastal on

4

vanemahüvitise summa ülempiiri arvutamise aluseks lapse sünni aastast arvates üle-eelmise

kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordne

suurus 3671 eurot. See ongi Kaisa vanemahüvitise suurus.

Näide 2 – ülempiiri kohaldamine järjestikuste sündide korral

Järjestikuste sündide korral kohaldub ülempiir vastavalt kehtivale seadusele.

Anna sai esimese lapse 2024. aastal ning tema vanemahüvitise suurust arvutati lähtuvalt

vanemahüvitise arvestusperioodi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt ühe kalendrikuu

tulult, mis oli 4800 eurot ning ülempiirina kehtis 2024. aastal ühe kalendrikuu keskmise

sotsiaalmaksuga maksustatav tulu kolmekordne suurus (4733,53 eurot). Seega Anna

vanemahüvitise suuruseks kujunes 4733,53 eurot.

Anna saab teise lapse 2026. aastal ning ta ei ole vahepeal teeninud sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu ning on viibinud esimese lapsega vanemapuhkusel. Seega on Anna

vanemahüvitise määramise aluseks enne esimese lapsega vanemapuhkusele jäämist teenitud

töötasu. Kuna aga seaduses on muutunud ülempiiri arvutamise alus, siis on teise lapse puhul

Anna vanemahüvitise suuruseks ühe kalendrikuu keskmise sotsiaalmaksuga maksustatav tulu

kahekordne suurus 3671 eurot.

Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks ka PHS §-d 44, 462 ja 463, mis reguleerisid

vanemahüvitise ümberarvutamist juhul, kui vanemahüvitise saaja saab vanemahüvitise

maksmise kuul sotsiaalmaksustatavat tulu enam kui pool hüvitise ülempiirist, ning vastavat

teavitamise kohustust.

Töötamise piirangu kaotamine jagatava ja lapsendaja vanemahüvitise saamise ajal leevendab

vanemahüvitise ülempiiri vähendamist, sest võimaldab hüvitise suuruses kaotamata tulu

teenimist jätkata. Seejuures on just kõrgepalgalistel inimestel võimalus ja motivatsioon tulu

teenimist nt osalise kodutööna jätkata. Kontakti hoidmine tööturuga aitab vanematel säilitada

oma tööalased oskused ja kvalifikatsioon, vähendades seeläbi tööhõivesse naasmise raskusi

pärast vanemapuhkuse lõppu.

Muudatus lihtsustab kehtivat vanemahüvitise süsteemi, kaotades korra, mille järgi

vanemahüvitis vähenes, kui sotsiaalmaksustatav tulu ületas poole hüvitise ülempiirist. See kord

nõudis peredelt ja riigilt pidevat tulude jälgimist ja teavitamist, mis omakorda suurendas

bürokraatiat ja tekitas lapsevanemates segadust. Muudatus vähendab vajadust pideva

aruandluse järele ning muudab töö- ja pereelu ühildamise lihtsamaks.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse PHS 5. peatüki 1. jagu rakendussätetega (§-d 639 ja 6310).

Paragrahvis 639 sätestatakse 2026. aasta vanemahüvitise ülempiiri arvutamise erisus. 2026.

aasta ühe kalendrikuu vanemahüvitise ülempiiri arvutamise aluseks on lapse sünni aastast või

lapsendaja vanemahüvitisele õiguse tekkimise aastast arvates üle-eelmise kalendriaasta Eesti

keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordne suurus. Muudatuse

kohaselt jääb ülempiiri arvutamise üldine alus samaks, kuid ülempiir väheneb ühe kalendrikuu

kolmekordselt tulult kahekordsele nagu näeb ette ka PHS § 40 lõike 1 muudatus, mis jõustub

1. jaanuaril 2026. a. 2026. a vanemahüvitise ülempiiri arvutamiseks peab SKA aga rakendama

juba uut reeglit. SKA avaldab 2026. aasta ülempiiri oma veebilehel 1. mail 2025. a. Varajane

teavitamine annab peredele vajaliku ettevalmistusaja, et olla teadlik muudatustest ja kohaneda

nendega.

Paragrahvis 6310 sätestatakse reeglid vanemahüvitise ülempiiri muudatuste rakendamise

kohta. Vanemahüvitise ülempiiri muudatused, mis jõustuvad 1. jaanuaril 2026, rakenduvad

5

kõigile laste puhul, kelle eeldatav sünnitähtaeg või sünd toimub alates sellest kuupäevast,

samuti lapsendaja vanemahüvitise saajatele, lähtudes kohtumääruse jõustumisest või

hoolduspere lepingu sõlmimisest. Muudatused ei mõjuta vanemahüvitise suurust nende laste

eest, kelle eeldatav või tegelik sünnitähtaeg on enne 01.01.2026 või kelle eest on määratud

lapsendaja vanemahüvitis enne 01.01.2026. Muudatuse varasem jõustumine on vajalik, et

Sotsiaalkindlustusamet saaks juba lapse planeeritava sünnikuupäeva alusel saata korrektsed

vanemahüvitise pakkumused ja teha vanemahüvitise määramised, mis arvestavad nii lapse

eeldatava kui ka tegeliku sünnikuupäevaga.

Näide 1

Kaisa lapse eeldatav sünnikuupäev on 27. detsembril 2025. Sel juhul määratakse ja makstakse

Kaisale ema vanemahüvitis vastavalt sellele seadusele, mis kehtib eeldatava sünnikuupäeva

ajal. Kui aga Kaisa laps sünnib hoopis 2. jaanuaril 2026, siis 1. jaanuaril 2026 jõustuva

seadusemuudatuse järgi rakendatakse uus kord ainult jagatavale vanemahüvitisele, kuid ema

vanemahüvitist makstakse ikka vastavalt eeldatavale sünnikuupäevale ehk 27. detsembril 2025

kehtiva seaduse järgi.

Näide 2

Anna lapse eeldatav sünnikuupäev on 5. jaanuaril 2026. Sel juhul määratakse ja makstakse

Kaisale ema vanemahüvitist vastavalt sellele seadusele, mis kehtib eeldatava sünnikuupäeva

ajal. Kui aga Kaisa laps sünnib hoopis 25. detsembril 2025, siis 1. jaanuaril 2026 jõustuva

seadusemuudatuse järgi rakendatakse uus kord ainult ema vanemahüvitisele, kuid jagatavat

vanemahüvitist makstakse ikka vastavalt sünnikuupäevale ehk 25. detsember 2025.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse PISTS-i.

PISTS-i § 24 lõigete 1 ja 2 muudatusega pikendatakse SKA poolt puude raskusastme

tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse tegemise aega 15 tööpäevalt 30 tööpäevani kõikides

vanusegruppides. Puude tuvastamise ekspertiisi tähtajad on püsinud pikalt samad ega võta

tänaseks enam asjakohaselt arvesse ekspertiisiks olemasolevaid SKA tööjõuressursse.

Kehtiva seaduse kohaselt teeb SKA puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise

otsuse 15 tööpäeva jooksul ekspertiisiks piisavate andmete olemasolust (lapsed,

vanaduspensioniealised ja tööealised, kes taotlevad ainult puude tuvastamist). Juhul kui

tööealine inimene on teinud töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise

ühistaotluse, siis teeb SKA otsuse 15 tööpäeva jooksul eksperdiarvamuse ja Töötukassa

töövõime hindamise otsuse päevast arvates. Muudatuse tulemusel peab SKA tegema puude

raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse 30 tööpäeva jooksul, millele lisandub

sotsiaalministri määruse nr 49 alusel sotsiaaltoetuse määramise või määramata jätmise otsus,

mis tuleb teha kümne tööpäeva jooksul puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise

otsuse tegemise päevast. Puude tuvastamise ja toetuse määramise aeg on seega praegu kokku

25 tööpäeva, mis pikeneb muudatuse kohaselt 40 tööpäevale.

Puude raskusastme tuvastamise otsuse tegemise maksimaalse võimaliku aja pikendamine on

vajalik, sest arvestades puude raskusastme tuvastamise taotluse läbivaatamise keerukust ja

piiratud tööjõuressursse, ei ole võimalik edaspidi puude raskusastet tuvastada 15 tööpäeva

jooksul. Sarnaselt muudatusele puude tuvastamisel on juba kehtivas töövõimetoetuse seaduses

sätestatud, et Töötukassa teeb töövõime hindamise otsuse 30 tööpäeva jooksul ja kümne

tööpäeva jooksul töövõime hindamise otsuse päevast arvates töövõimetoetuse määramise

otsuse.

6

Muudatuse tulemusel küll pikeneb inimese jaoks puude raskusastme tuvastamise aeg, kuid

toetus määratakse puude raskusastme tuvastamise päevast, milleks loetakse päev, mil inimene

on esitanud SKA-le (või Töötukassale) taotluse puude tuvastamiseks. Pikema menetlusaja tõttu

võib pikeneda inimese teekond puude raskusastmega seotud abile (nt rehabilitatsiooniteenus,

puude raskusastmega seotud soodustused), kuid terviseprobleemi ilmnedes on esmajärjekorras

vajalik abi ja teenused inimesele kättesaadavad puude raskusastmest sõltumata.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse RaKS-i.

Eelnõu § 3 punktiga 1 täiendatakse RaKS § 54 lõike 1 sissejuhatava lauseosa pärast sõna

„hüvitist“ sõnadega „arvestades käesolevas seaduses sätestatud ülempiiri“.

Muudatuse tulemusel rakendub Tervisekassa makstavale ajutise töövõimetuse hüvitisele

ülempiir, mis põhineb samadel alustel PHS alusel makstava vanemahüvitise ülempiiriga.

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri arvutamine on sätestatud RaKS §-s 552 ning

vanemahüvitise ülempiiri arvutamine on sätestatud PHS §-s 40. Muudatuse eesmärk on

ühtlustada sotsiaalkindlustushüvitiste (ema vanemahüvitis ja ajutise töövõimetuse hüvitis)

saajatele sarnased ülempiirid.

Eelnõu § 3 punktiga 2 lisatakse § 54 lõiked 11 ja 12, eesmärgiga sätestada põhimõte, mille

kohaselt Tervisekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist RaKS § 552

alusel arvutatud hüvitise ülempiiri ulatuses, kuid see ei kehti teatud kindlustusjuhtumite puhul.

Kindlustusjuhtumite erandid, millele ülempiiri ei rakendata on:

1) kindlustatud isikult elundi või vereloome tüvirakkude eemaldamine teisele isikule

raviotstarbeliseks ülekandmiseks, mille puhul raviv arst on määranud, et kindlustatud isik

ei ole selle tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma

ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust. Erand on vajalik, et ei väheneks

inimeste motivatsioon materiaalsetel kaalutlustel olla elundi või vereloome tüvirakkude

doonoriks;

2) kindlustatud isiku töötamine töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ja § 124 lõike 1 või §

125 lõike 1 alusel. Tegemist on kindlustusjuhtumitega, mille korral pikaajalisel haiguslehel

viibiv inimene pärast 60 haiguspäeva jätkab haiguslehe ajal tervisele kohandatud

tingimustes töötamist ning kui rase ja emapuhkuse õigusega töötaja jätkab haiguslehe ajal

kergemates ülesannetes töötamist. Sellisel juhul säilitab tööandja inimesele vähemalt 50%

kindlustusjuhtumile eelnevast töötasust ja Tervisekassa maksab ülejäänud osas palgavahet.

Mis tähendab, et tegemist on tööandja ja tervisekassa ühise panusega, et motiveerida

pikaajaliselt tervise tõttu töölt eemal olevaid inimesi jätkama osalise ajaga või kergemates

ülesannetes töötamist. Sellega ennetatakse inimeste tervise tõttu tööturult välja langemise

ja püsiva töövõimetuse riske. Samuti on inimeste osalise ajaga või kergemates ülesannetes

töötamise jätkamisel positiivne mõju tervisekassa eelarvekulude kokkuhoiule ja riigi

maksutulule, võrreldes olukorraga, kus pikaajalise ajutise töövõimetuse vajadusega

inimesed või rasedad jääksid pikaajaliselt – kuni 182 päevaks või kuni emapuhkuse alguseni

haiguslehele ja kasutaksid haigushüvitist.

Eelnõu § 3 punktiga 3 lisatakse RaKS-i § 552, et sätestada ajutise töövõimetuse hüvitise

ülempiiri arvutamise alused ja Tervisekassa kodulehel ülempiiri avalikustamise tähtaeg.

Inimesele makstava ühe kalendripäeva ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiriks on

kindlustusjuhtumi alguspäevale eelnenud üle-eelmise kalendriaasta Eesti keskmise

sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordne suurus jagatud 30-ga. Eesti

keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruse arvutamiseks järgneva

7

kalendriaasta kohta, korrutatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 13 lõike 3 alusel

Vabariigi Valitsuse kinnitatud eelmise kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu

pensionikindlustuse osa keskmine suurus viiega ja saadud tulemus jagatakse 12-ga.

Tervisekassa võtab aluseks SKA arvutatud ja veebilehel hiljemalt jooksva aasta 1. maiks

avaldatud järgmise kalendriaasta ühe kalendrikuu hüvitise ülempiiri. Ei ole mõistlik tekitada

kahte asutusse dubleerivaid arvutusmehhanisme. Seetõttu võtab Tervisekassa aluseks juba SKA

poolt väljatöötatud arvutusmehhanismi tulemusel saadavad andmed. Tervisekassal ei ole

vajalik nii pikk andmete avalikustamise aeg kui SKA-l. Pigem tekitaks liiga varajane ülempiiri

avalikustamine inimestele lisaküsimusi, kuna see puudutab alles järgmisel aastal algavaid

kindlustusjuhtumeid. Seetõttu avaldab Tervisekassa nimetatud ülempiiri oma kodulehel

hiljemalt 1. detsembriks.

Inimese vaatest arvutatakse ülempiiri kindlustusjuhtumi toimumise aastal vastavalt RaKS §-le

552 ja kalendriaasta vahetumisel seda ümber ei vaadata. See tähendab, et arvutatud ülempiir on

sama kogu kindlustusjuhtumi (esmane leht ja järglehed) kestel.

Ülempiiri rakendamiseks Tervisekassa:

1) arvutab MTA andmete alusel välja isiku eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga

maksustatud keskmise kalendripäeva tulu;

2) arvutab saadud summast maha vastavalt kehtivale seadusele hüvitise määra 70% või

80%;

3) võrdleb saadud ühe kalendripäeva tulu ülempiiriga;

4) kui maksmisele kuuluv hüvitise ühe kalendripäeva tulu on väiksem või võrdne

ülempiiriga, siis maksab hüvitise MTA sotsiaalmaksu andmete alusel.

5) kui maksmisele kuuluv hüvitise ühe kalendripäeva tulu on üle ülempiiri, siis maksab

hüvitise päevamäära ülempiiri alusel;

6) hüvitiselt arvestatakse maha tulumaks.

Näide

2026. aastal on kuu ülempiir 3670,65 eurot ja ühe päeva ülempiir seega 122,36 (3670,65 : 30 =

122,36. Arst väljastas Marile haiguslehe pikkusega 20 kalendripäeva perioodiga 5.–24. jaanuar

2026. a.

Tervisekassa arvutab Marile alates 9. päevast haigushüvitise, rakendades ülempiiri järgmiselt:

1) haiguslehe 1.–3. kalendripäev on isiku omavastutuse päevad;

2) haiguslehe 4.–8. kalendripäeva eest maksab Marile haigushüvitist tööandja Mari

viimase 6 kuu keskmise töötasu alusel (ülempiiri ei rakendata);

3) Tervisekassa hüvitab haiguslehe 9.–20. kalendripäeva eest kokku 12 päeva:

a. Mari 2025. a keskmine töötasu oli 5500 eurot kuus (aluseks MTA

sotsiaalmaksuga maksustav tulu). Kalendripäeva keskmine tulu on 5500 : 30 =

183,33 eur;

b. haigushüvitise määr on 70%, seega ühe kalendripäeva eest kuuluks Tervisekassa

poolt hüvitamisele 183,33 x 70% = 128,33 eur;

c. Tervisekassa võrdleb saadud päevamäära 2026. a haigushüvitise maksmise

ülempiiriga 3670,65 eurot kuus (3670,65 : 30= 122,36 eurot kalendripäevas);

d. eelmise kalendriaasta töötasu alusel arvutatud ühe kalendripäeva tulu

(arvestades haigushüvitise määra 70%) 128,33 eurot on suurem kui 2026. a

haigushüvitise maksmise ülemmäär 122,36 eurot (vahe on 5,97 eurot). Seega

võtab Tervisekassa Marile haigushüvitise maksmise aluseks ülempiiri 122,36

eur;

8

e. Tervisekassa poolt hüvitatav haiguslehe kalendripäevade arv 12 x 122,36 =

1468,32 eur;

f. hüvitiselt arvestatakse maha tulumaks 1468,32 – tulumaks 22% = 1145,29 eur;

g. Tervisekassa maksab Marile haigushüvitist 1145,29 eur.

Täna kehtiva seaduse korral, kui ülempiiri ei ole rakendatud saaks Mari Tervisekassalt 12 päeva

eest hüvitist ca 56 eurot rohkem (12 päeva x 128,33 eur) – tulumaks 22% = 1201,17 eur.

Eelnõu § 3 punktiga 4 täiendatakse paragrahvi 89 lõikega 31, järgmises sõnastuses: „(31)

Käesoleva seaduse 2026. aasta 1. jaanuaril jõustunud muudatusi ajutise töövõimetuse hüvitise

ülempiiri osas rakendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist toimunud kindlustusjuhtumite puhul

avatud uutele töövõimetuslehtedele.“

Kuna seadus jõustub 1. jaanuaril 2026, on mõistlik, et ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

hakatakse rakendama pärast nimetatud kuupäeva toimunud kindlustusjuhtumitele. Seega, kui

isik jääb töövõimetuslehele enne 1. jaanuari 2026, siis temale hüvitise ülempiiri ei rakendata.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse RPKS-i.

RPKS-is pikendatakse SKA menetlusaega pensioniotsuse tegemiseks 15 tööpäevalt 30

tööpäevani.

Kehtiva seaduse kohaselt teeb SKA riikliku pensioni määramise või sellest keeldumise otsuse

15 tööpäeva jooksul. Arvestades SKA vähenenud tööjõuressurssi, ei ole võimalik kõiki

menetlusi senise tähtajaga teha. Rohkem aega võtavad enamasti sooduspensionide menetlused,

kuid ka töötamised kooperatiivides 90-ndatel aastatel, mille kohta dokumentide valideerimine

ja menetlemine on aeganõudev. Seetõttu on põhjendatud pikendada pensioniavalduse

lahendamise tähtaega selliselt, et pensioni määramise või mittemääramise otsus tehakse 30

tööpäeva jooksul arvates nõuetekohase pensioniavalduse esitamisest. Vastasel juhul tuleks

saata pensionitaotlejatele massiliselt teateid menetlustähtaja pikendamise kohta, mis aga ei ole

mõistlik ressursikasutus. Nendel juhtudel, mil pensioniavaldust saab lahendada lühema tähtaja

jooksul, seda ka tehakse.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse SMS-i.

Eelnõu § 5 punktiga 1 täiendatakse SMS-i § 3 punkti 18 teise lausega, mis reguleerib FIE

vabatahtliku haigushüvitise sotsiaalmaksuvabastust. Kehtiv SMS võimaldab FIE-l

sotsiaalmaksuvabastusega maksta vabatahtlikku haigushüvitist. Muudatus on vajalik, et

sotsiaalmaksuvabastus laieneks ka ülempiiriga tekkiva ajutise töövõimetuse hüvitise ja töötasu

vahe kompenseerimiseks. Vt juurde TTOS selgitusi.

Eelnõu § 5 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks SMS § 6 lõike 1 punkt 8. Sotsiaalmaksu

maksmise erijuhtude loetelust jäetakse seega välja ravikindlustatud isiku ülalpeetav

abikaasa/registreeritud elukaaslane, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last või 8-aastast

last kuni esimese klassi lõpetamiseni või vähemalt kolme alla 16-aastast last. Kehtiva seaduse

kohaselt makstakse nimetatud isikute eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa (13%). Riik jätkab

lapsevanemate eest sotsiaalmaksu maksmist tagades mh ravikindlustuskaitse:

a) alla 3-aastast last kasvatavale vanemale (SMS § 6 lg 1 p 1);

b) kolme ja enamat alla 19-aastast last kasvatavale vanemale kuni noorima lapse 8-aastaseks

saamiseni (SMS § 6 lg 1 p 11);

c) seitset või enamat alla 19-aastast last kasvatavale vanemale (SMS § 6 lg 1 p 10).

9

Seega on kuni kahte last kasvatavate vanemate puhul mõjutatud need ravikindlustatud isiku

mittetöötavad abikaasad/registreeritud elukaaslased, kelle noorim laps on saanud 3-aastaseks.

Kehtiva seaduse kohaselt maksab riik sotsiaalmaksu edasi kuni noorima lapse 8-aastaseks

saamiseni. Muudatusega lõpetatakse sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksmine varem (lapse

3-aastaseks saamisel). Kolme kuni kuue lapse kasvatamisel on mõjutatud isikud need, kelle

noorim laps saab 8-aastaseks (või lõpetab esimese klassi). Kehtiva seaduse kohaselt maksab

riik sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa edasi nii kaua, kui vähemalt kolm last on alla 16-

aastased. Lapsevanemad, kelle eest riik muudatustest tulenevalt enam sotsiaalmaksu

ravikindlustuse osa ei maksa ja kellel seetõttu sellel alusel ravikindlustust ei ole, võivad samas

kuuluda mõnda teise sihtrühma, kelle eest riik, avalik-õiguslik juriidiline isik, kohaliku

omavalituse üksus või loomeliit maksab SMS § 6 mõne muu sätte alusel sotsiaalmaksu ja kellel

seetõttu ravikindlustus säilib. Näiteks puudega isiku/lapse hooldaja eest maksab sotsiaalmaksu

kohaliku omavalitsuse üksus (SMS § 6 lg 11).

Näide 1

Maril on kolm last: 2-aastane, 5-aastane ja 10-aastane. Mari eest tasub riik jätkuvalt ka peale

eelnõu jõustumist sotsiaalmaksu selle tõttu, et tal on alla 3-aastane laps (SMS § 1 lg 1 p 1). Kui

noorim laps saab 3-aastaseks ja Mari jätkuvalt ei tööta, jätkab riik tema eest sotsiaalmaksu

tasumist seetõttu, et tal on kolm kuni 19-aastast last, kellest vähemalt üks on alla 8-aastane

(SMS § 1 lg 1 p 11). Seega saab Mari riigi kulul ravikindlustuskaitse kuni ta noorim laps saab

8-aastaseks. Kehtiva seaduse alusel on ravikindlustuskaitse tagatud kuni vanima lapse 16-

aastaseks saamiseni, seega tagaks riik ravikindlustuse veel kuus aastat. Kuna aga Mari noorim

laps on 2-aastane, siis tagab riik talle ravikindlustuskaitse kuni noorima lapse 8-aastaseks

saamiseni. Mistõttu antud näites toodud laste vanusevahede tõttu Mari olukord eelnõust

tulenevalt ei muutu.

Näide 2

Maril on kolm last: 2-aastane, 4-aastane ja 8-aastane. Mari eest tasub riik jätkuvalt ka peale

eelnõu jõustumist sotsiaalmaksu selle tõttu, et tal on alla 3-aastane laps (SMS § 1 lg 1 p 1). Kui

noorim laps saab 3-aastaseks ja Mari jätkuvalt ei tööta, jätkab riik tema eest sotsiaalmaksu

tasumist seetõttu, et tal on kolm alla 19-aastast last, kellest vähemalt üks on alla 8-aastane (SMS

§ 1 lg 1 p 11). Seega saab Mari riigi kulul ravikindlustuskaitse kuni ta noorim laps saab 8-

aastaseks. See aeg saabub kuue aasta pärast. Kehtiva seaduse alusel oleks Mari saanud

ravikindlustuse riigi kulul kuni vanima lapse 16-aastaseks saamiseni (SMS § 1 lg 1 p 8:

vähemalt kolm alla 16-aastast last) ehk Maril oleks ravikindlustus tagatud veel lisaks kaheks

aastaks.

Kui riik isiku eest enam sotsiaalmaksu ei maksa ja ta töötamise/ettevõtlusega tegelemise vms

alusel ravikindlustuskaitse saamiseks samme astuda ei soovi, siis on võimalik Tervisekassaga

sõlmida vabatahtlik kindlustusleping RaKS § 22 tingimustel. Kindlustusmakse suurus kuus on

13% eelmise kalendriaasta Eesti keskmisest kuupalgast (Statistikaameti poolt avaldatud). 2024.

aastal on ühe kvartalimakse suuruseks 714,60 eurot (ehk ühes kuus 238,2 eurot). Vabatahtliku

kindlustuslepingu saavad sõlmida nt need isikud, kes on olnud enne lepingu sõlmimist kahe

aasta jooksul vähemalt 12 kuud kindlustatud riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise, töötamise,

ettevõtlusega tegelemise vm tõttu (RaKS § 22 lg 1 p 1). Samuti saab ravikindlustatud isik

sõlmida vabatahtliku kindlustuslepingu enda ülalpeetava kasuks (RaKS § 22 lg 2), kui ta vastab

RaKS-s toodud tingimustele. See tähendab, et lepingu saab sõlmida ka mittetöötava

lapsevanema ülalpidaja.

10

Nende isikute ravikindlustuskaitse, kelle eest riik enam sotsiaalmaksu ei maksa, kestab peale

sotsiaalmaksu maksmise lõpetamist veel ühe kuu (RaKS § 7 lg 2). Seega antud juhul on isikute

ravikindlustuskaitse viimane päev 31. jaanuar 2026. a. Kui vabatahtlik kindlustusleping

sõlmitakse sundkindlustuse kehtivuse ajal, siis hakkab kindlustuskaitse lepingu alusel kehtima

eelmise kindlustuse lõppemisest ilma katkemata. Kui vabatahtlik leping sõlmida hiljem, siis

kohaldub ühekuuline ooteaeg (RaKS § 24 lg 4).

Tervisekassa teavitab eelnõuga tehtavate muudatuste tõttu ravikindlustuskaitse kaotavaid

isikuid ette (Tervisekassa seaduse § 2 lg 2 punkti 31 ja Vabariigi Valitsuse 05.01.2001. a

määruse nr 1 „Tervisekassa põhikiri“ § 381 alusel).

Eelnõu § 5 punktiga 3 jäetakse vanemlusega seotud riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise

prioriteetsuse järjekorda reguleerivast sättest välja viide § 6 lõike 1 punktile 8 seoses selle

kehtetuks tunnistamisega. Kuna punkt 8 oli prioriteetsuselt viimane, siis see ei mõjuta

sotsiaalmaksu maksmise prioriteetsuse järjekorda.

Eelnõu § 5 punktiga 4 jäetakse sotsiaalmaksu määra suurust reguleerivast sättest välja viide

§ 6 lõike 1 punktile 8 seoses selle kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-g 6 muudetakse TTOS-i.

TTOS § 123 lõiget 4 täiendatakse teise lausega, mille kohaselt RaKSis sätestatud ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiiri rakendumisel saab tööandja ülempiiri rakendumisest tuleneva

puuduoleva summa töötajale hüvitada, kuid peab arvestama, et vabatahtlik töövõimetushüvitis

ei tohi koos makstava haigushüvitisega ületada töötaja keskmist töötasu. SMS § 3 punkti 3

kohaselt sotsiaalmaksuga ei maksustata SMS §-des 122 ja 123 sätestatud tingimustele vastavat

hüvitist ning sama seaduse § 13 lõikest 1 tulenevaid tööandja kulutusi töötaja töötervishoiu ja

tööohutuse tagamiseks. Muudatuse eesmärk on jätkata võimalust tööandjal maksta

vabatahtlikku töövõimetushüvitist sotsiaalmaksuvabastusega samal määral nagu kehtiva

seaduse kohaselt.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt saab tööandja kompenseerida töötajale temaga töölepingus

kokku lepitud töötasu ja RaKS-i alusel võimaliku hüvitise määra vahe, mis haigushüvitise puhul

tähendab, et tööandja võib maksta töötajale juurde maksimaalselt 30% töötasust ja

hooldushüvitise puhul maksimaalselt 20%. Sotsiaalmaksust on vabastatud tööandja poolt

täiendavalt makstav vabatahtlik hüvitis, mis ei ületa töötaja keskmist töötasu. Tööandja saab

vabatahtliku hüvitise arvutamisel lähtuda seaduses sätestatud protsendist ja töötasu andmetest

ning kehtivast ülempiirist. Tervisekassa ei tohi tööandjale väljastada andmeid inimese tulude

kohta. Seetõttu saavad tööandjad jätkata vaid senist praktikat, võttes aluseks enda makstava

töötasu andmed.

Näiteks, 30-kalendripäevase haiguslehe (tööst vabastuse põhjusega 1 – haigestumine) puhul,

kui töötaja keskmine kalendripäevatasu on 200 eurot, on tööandjal võimalik maksta töötajale

sotsiaalmaksuvabastusega juurde haigushüvitist:

1) 1–3 päeva eest kuni 100% ehk 600 eurot (3 päeva × 200 = 600);

2) 4–30 kalendripäeva eest kuni 30% ehk 1620 eurot (27 päeva × 200 × 30%);

3) kuna Tervisekassa makstav hüvitis on 70% ehk 140 eurot kalendripäevas ja rakendub

ülempiir (2026. aastal 122,36), on tööandjal võimalik hüvitada töötajale 70% ja ülempiiri

vahe – 17,64 eurot kalendripäevas, ehk kokku 388, 08 eurot (22 päeva × 17,64).

Antud näite puhul on tööandjal võimalik töötajale sotsiaalmaksuvabastusega maksta

vabatahtlikku haigushüvitist juurde kokku kuni 2608,08 eurot.

11

1) Tööandja arvutab kalendripäevatasu järgmiselt: keskmine kalendripäevatasu = 6 kuu

töötasud, mis on sissenõutavaks muutunud: 6 kuu kalendripäevad – TLS § 19 alusel töölt

eemal viibitud kalendripäevad. TTOS muudatusega on tööandjal võimalik ka ülempiiri

rakendumisest tulenev puuduolev summa hüvitada sotsiaalmaksuvabastusega.

Samuti tekitatakse SMS-is vabatahtliku hüvitise maksmise võimalus FIE-le (vt eelnõu § 5 p 1).

Eelnõu §-s 7 sätestatakse seaduse jõustumine.

Eelnõu § 7 lõikes 1 sätestatakse, et seaduse § 1 punkt 1 ning §-d 2 ja 4 jõustuvad 1. jaanuaril

2025. a. Tegemist on menetlustähtaegade pikendamise muudatustega, mille rakendamiseks ei

ole vaja pikemat üleminekuaega ning mis peaksid jõustuma asutuse uue eelarveaasta algusest.

Eelnõu § 7 lõikes 2 sätestatakse, et seaduse § 1 punkt 4 jõustub 2025. aasta 1. aprillil. Tegemist

on rakendussätetega 2026. a vanemahüvitise ülempiiri arvutamiseks ja ülempiiri muudatuste

rakendamiseks.

Eelnõu § 7 lõikes 3 sätestatakse, et seaduse § 1 punktid 2 ja 3 ning §-d 3, 5 ja 6 jõustuvad 1.

jaanuaril 2026. a. Sellest kuupäevast alates hakkab kehtima uus vanemahüvitise ülempiiri

suurus ning ülempiir kehtestatakse ka ema vanemahüvitisele ja ajutise töövõimetuse hüvitisele.

Alates sellest kuupäevast ei maksa riik enam sotsiaalmaksu ravikindlustatud isiku ülalpeetava

abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8-aastast last või 3–

8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni või kolme kuni kuut alla 16-aastast last, kellest

ükski pole noorem kui 8-aastane.

Eelnõu kooskõla põhiseadusega

Eelnõuga ette nähtud muudatuste kohaselt vähendatakse vanemahüvitise ülempiiri ning

kehtestatakse ülempiir ajutise töövõimetuse hüvitisele. Samuti kaotatakse ravikindlustuse

tagamine riigi poolt ravikindlustatud isiku ülalpeetava abikaasa või registreeritud elukaaslase

eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8-aastast last või 3–8-aastast last kuni esimese klassi

lõpetamiseni või kolme kuni kuut alla 16-aastast last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane.

Kuna muudatuste tagajärjel muutub isikute olukord võrreldes varasemaga ebasoodsamaks, siis

võib öelda, et riivatakse isikute õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, mis on kehtiva

regulatsiooni osas tekkinud.

Õiguskindluse põhimõte, mis tuleneb õigusriigi põhimõttest, on sätestatud Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) §-s 10. Õiguskindlus hõlmab õigusselgust ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

See tähendab, et kehtivad õigusnormid peavad olema selged ja püsivad, võimaldades isikutel

oma elu ja tegevusi planeerida. Riigikohtu otsuste valguses on kõnealused muudatused

vastavuses PS §-st 10 tuleneva õigusriigi põhimõttega, mis omakorda hõlmab õiguskindluse

põhimõtet. Vastavalt Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-20-04 ei tähenda õiguspärane ootus,

et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse

põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhted vastavalt

muutunud oludele ümber kujundada. Seadusandjal on eelarve- ja maksukoormust puudutavates

küsimustes ulatuslik otsustusõigus. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-27-13 asunud

seisukohale, et õiguspärase ootuse põhimõtet piirab demokraatia põhimõte. Otseselt või

kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma

varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni

usaldanud isikuid. Seega ei välista õiguspärane ootus õiguste piiramist või soodustuste

12

lõpetamist. Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid ümber kujundada,

arvestades muutunud olusid ja avalikku huvi. Otsus reformide kohta on seadusandja pädevuses

ja see on lubatav, kui see ei kahjusta ülemäära isikuid, kes on kehtivat normi usaldanud.

Samuti peab uue regulatsiooni jõustumiseks olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi

adressaadid saavad oma tegevuse vajadusel ümber korraldada, ehk peab järgima vacatio legis’e

põhimõtet. Vacatio legis on seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jääv ajavahemik ning

piisava vacatio legis’e nõue on samuti osa PS §-s 10 tagatud õiguskindlusest. Riigikohus on

leidnud, et õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone

meelevaldselt. Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja kindlustama, et õiguse

adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral aega.

Vanemahüvitise ülempiiri muudatused

Nagu eespool viidatud, on Riigikohus leidnud, et riigieelarve koormus on arvestatav argument

sotsiaalabi meetme ja suuruse ulatuse otsustamise osas. Seadusandjal on riigieelarvet

puudutavates küsimustes ulatuslik otsustusõigus ning selle alla kuuluvad ka vanemahüvitise

maksmise tingimustes tehtavad muudatused. Eelnõuga soovitakse säästa riigi rahalisi

vahendeid ja jagada vanemahüvitisi ühetaolisemalt. Seadusandjal on õigus muuta

vanemahüvitise süsteemi, et tagada riigieelarve jätkusuutlikkus ja õiglane jaotus hüvitise

saajate vahel. Seega on muudatuste laiem eesmärk ühtlustada riiklikke hüvitisi, luua

tasakaalustatum ja riigieelarvele jõukohasem sotsiaalkindlustussüsteem, kus kindlustuskaitse

on individuaalne, hüved jagunevad õiglasemalt ning toetavad paremini töö- ja pereelu

ühildamist. Samuti soovitakse ühtlustada erinevate vanemahüvitise liikide ülempiirid ning anda

vanemapuhkusel viibijatele vabadus teenida täiendavat tulu ilma vanemahüvitise

vähendamiseta. Nimetatud eesmärke võib pidada legitiimseks eesmärgiks õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõtte riivele.

Vanemahüvitise ülempiiri muudatusi tasakaalustab vanemahüvitise mittevähendamine töise

tulu teenimise korral. See aitab suurendada perede rahalist kindlustatust, võimaldades neil

paremini katta igapäevaseid kulutusi, tõsta töötamise motivatsiooni ning suurendada perede

üldist heaolu.

Eelnõuga on vanemahüvitise ülempiiri muudatuste jõustumiseks nähtud ette aastane

üleminekuaeg, et vanemahüvitise tulevased taotlejad saaksid uue olukorraga kohaneda ja oma

tegevusi selle järgi korraldada. Sellist aega võib pidada piisavaks vacatio legis’eks, arvestades

et muudatus puudutab vaid vanemahüvitise tulevasi taotlejaid ning vanemahüvitist juba saavate

isikute olukord sellest ei muutu.

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri muudatused

Põhiseadus ei sätesta, millistele konkreetsetele tingimustele peab vastama

ravikindlustussüsteem ning selle kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus.

Eelnõuga soovitakse säästa riigi rahalisi vahendeid ja jagada ajutise töövõimetuse hüvitist

õiglasemalt. Seadusandjal on õigus muuta ravikindlustussüsteemi, et tagada riigieelarve

jätkusuutlikkus ja õiglane jaotus hüvitise saajate vahel. Muudatuste laiem eesmärk on

ühtlustada riiklikke hüvitisi, luua tasakaalustatum ja riigieelarvele jõukohasem

ravikindlustussüsteem, kus hüved jagunevad õiglasemalt. Nimetatud eesmärke võib pidada

legitiimseks eesmärgiks õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte riivele.

13

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri seadmise muudatusi tasakaalustavad 15.05.2024

jõustunud TTOS muudatused, mille kohaselt tööandjal on võimalik maksta vabatahtlikku

töövõimetushüvitist. Vastavalt TTOS §-le 123 võib tööandja maksta töötajale töövõimetuslehe

alusel lisaks TTOS § 122 alusel makstud haigushüvitisele ning ravikindlustuse seaduses või

selle alusel antud määruses sätestatud kindlustusjuhtumi korral makstud töövõimetushüvitisele

vabatahtlikku töövõimetushüvitist. Siinkohal on ainus piirang, et vabatahtlik

töövõimetushüvitis ei tohi koos TTOS § 122 alusel makstava haigushüvitisega ületada

töölepingu seaduse § 29 lõike 8 alusel arvutatud töötaja keskmist töötasu. Kui töötajale maksab

töövõimetushüvitist Tervisekassa, siis arvutab tööandja maksimaalse vabatahtliku

töövõimetushüvitise suuruse, lahutades töötaja keskmisest töötasust ravikindlustuse seaduses

sätestatud töövõimetushüvitise protsendile vastava keskmise töötasu summa ja TTOS § 122

alusel makstava summa. Kui töövõimetushüvitise protsendile vastav keskmise töötasu summa

ületab ajutise töövõimetushüvitise ülempiiri, siis saab tööandja vabatahtliku hüvitisega

ülempiiri ületava osa töötajale kompenseerida sotsiaalmaksusoodustusega.

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri seadmine ei kehti siiski kõigi kindlustusjuhtumite

puhul. RaKS § 54 täiendatakse uute lõigetega, mis näevad ette põhjendatud erandid, mil ajutise

töövõimetuse hüvitise ülempiiri ei rakendata. Erandid on ette nähtud elundi või vereloome

tüvirakkude doonoriks olemise juhtidele (kindlustatud isik ei ole selle tõttu ajutiselt võimeline

töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või

kutsetegevust) ning kindlustusjuhtumitele, mille korral pikaajalisel haiguslehel viibiv inimene

pärast 60 haiguspäeva jätkab haiguslehe ajal tervisele kohandatud tingimustes töötamist ja kui

rase ja emapuhkuse õigusega töötaja jätkab haiguslehe ajal kergemates ülesannetes töötamist.

Sellisel juhul säilitab tööandja inimesele vähemalt 50% kindlustusjuhtumile eelnevast töötasust

ja Tervisekassa maksab ülejäänud osas palgavahet. Mis tähendab, et tegemist on tööandja ja

tervisekassa ühise panusega, et motiveerida pikaajaliselt tervise tõttu töölt eemal olevaid

inimesi jätkama osalise ajaga või kergemates ülesannetes töötamist. Sellega ennetatakse

inimeste tervise tõttu tööturult välja langemise ja püsiva töövõimetuse riske. Samuti on

inimeste osalise ajaga või kergemates ülesannetes töötamise jätkamisel positiivne mõju

tervisekassa eelarvekulude kokkuhoiule ja riigi maksutulule, võrreldes olukorraga, kus

pikaajalise ajutise töövõimetuse vajadusega inimesed või rasedad jääksid pikaajaliselt – kuni

182 päevaks või kuni emapuhkuse alguseni haiguslehele ja kasutaksid haigushüvitist.

Eelnõuga on ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri muudatuste jõustumiseks nähtud ette

aastane üleminekuaeg, et inimesed saaksid uue olukorraga piisavalt pika perioodi jooksul

kohaneda. Sellist aega võib pidada piisavaks vacatio legis’eks, arvestades et muudatus

puudutab vaid ajutise töövõimetuse hüvitise tulevasi taotlejaid ning seaduse jõustumise ajal

juba hüvitist saavate isikute olukord sellest ei muutu.

Riigi makstava sotsiaalmaksu muudatused

Põhiseadus ei sätesta, millistele konkreetsetele tingimustele peab vastama

tervisekindlustussüsteem ning selle kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus.

Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine on seadusandja pädevuses. Selle alla

kuuluvad ka riigi poolt ravikindlustuse tagamises tehtavad muudatused. Riigikohus on leidnud

ka, et SMS § 6 lg 1 p-s 1 sätestatud hüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, sest seda ei

ole seatud sõltuvusse õigustatud isiku või tema pere majanduslikust olukorrast.1 Seega on ka

1 Riigikohtu 18.12.2019. a otsus nr 5-19-42, p 46

14

seetõttu taolise hüvitise kujundamisel seadusandjal avar otsustusõigus. Tegemist on hüvega,

mida riik on jaganud isikutele sotsiaalpoliitilistel kaalutlustel.2

Antud juhul ei jäta riik muudatusest puudutatud isikuid ravikindlustusest ilma, sest kui

mittetöötavad isikud kasutavad riigi abi töö leidmisel, mis on ka PS § 29 lõikes 2 toodud riigi

kohustus ja nad võetakse töötuna arvele, siis tekib neil samuti õigus saada riigi poolt

ravikindlustus. Põhiseadus ei sätesta, et muudatusest mõjutatud mittetöötavatele isikutele peaks

riik tagama ravikindlustuse ilma, et nad otsiksid tööd ja astuksid endale ravikindlustuse

saamiseks ka ise samme. Neile täiskasvanud isikutele, kelle töötamine on takistatud tervise või

hoolduskohustuse täitmise tõttu, on ravikindlustuskaitse samuti tagatud: vähenenud või

puuduva töövõimega isikud loetakse RaKSi alusel ravikindlustatutega võrdsustatud isikuteks,

hoolduskohustusega isiku eest tasub ravikindlustusmakseid kohalik omavalitsus. Lisaks on

kõigile kättesaadav ka tasuta vältimatu arstiabi.

Samuti tagab riik ka edaspidi ravikindlustuse alla 3-aastase lapse vanemale ja paljulapselise

pere vanemale, kelle noorim laps on alla 8-aastane. Kusjuures nimetatud vanematele on tagatud

riigi poolt ka pensionikindlustus, sest nende eest makstakse ka sotsiaalmaksu

pensionikindlustuse osa.

Põhiseadusest tulenev õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või

soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Regulatsiooni, mille kehtima jäämist kaitseb isiku

õiguspärane ootus, on võimalik põhiseaduspäraselt muuta, kui muudatustel on eesmärk, mis

kaalub üles isiku õiguspärase ootuse regulatsiooni kehtima jäämiseks. Riigi eelarveliste

vahendite kokkuhoid on selliseks eesmärgiks. Samuti peab uue regulatsiooni jõustumiseks

olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saavad oma tegevuse vajadusel

ümber korraldada.

Kõnealuse muudatuse eesmärk on hoida kokku riigi rahalisi vahendeid isikuid vähim riivaval

moel ja ühtlasi viia riigipoolse sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksmise erandid kooskõlla

töö- ja pereelu eesmärkidega ja muutnud peremudelitega. Töö- ja pereelu ühitamise eesmärgiks

on muuhulgas toetada mõlema vanema tööturul püsimist. Samuti on see laiemalt kooskõlas

sotsiaalkindlustusskeemides tehtud muudatustega, mis soodustavad töötamist ja tööturul

püsimist (töövõimereform, ajutise töövõimetushüvitise saamise ajal osalise koormusega

töötamise võimaldamine jms). Riik ei peaks soosima ravikindlustuse tagamisega tööturult

eemalejäämist ja sellega ka väljajäämist ülejäänud sotsiaalkindlustussüsteemist (pensioni- ja

töötuskindlustus).

Samuti on puudutatud isikutele kavas jätta aasta aega (eelnõu on kavas vastu võtta enne 2025.

aasta algust, kõnealune muudatus omab isikutele mõju sisuliselt alates 1. veebruarist 2026. a,

kui võtta arvesse ka ravikindlustuse garantiiaeg) muudatustega kohaneda, mis on piisavalt pikk

aeg, et planeerida muudatusi oma elukorralduses (alustada nt tööotsinguid).

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et eelnõuga kavandatavad muudatused on kooskõlas PS-iga,

arvestades muudatuste eesmärki, muudatustega seotud avalikku huvi ja isikutele kavandatud

kohanemisaega, mistõttu muudatustega saavutatav legitiimne kasu kaalub üles riivest tingitud

kahju.

Eelnõu vastavus Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksile

2 Samas

15

Eelnõu § 1 punktiga 3 (ema vanemahüvitisele ülempiiri kehtestamine), § 3 punktiga 3 (ajutise

töövõimetuse hüvitisele ülempiiri kehtestamine) ja §-ga 5 (riigi poolt ravikindlustuse tagamise

lõpetamine) kavandatavad muudatused on kooskõlas Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga.

Eesti on ennast seotuks lugenud mh haigushüvitise, emadushüvitise ning arstiabiga seotud

õigustega.

Haigushüvitisele ja emadushüvitisele ülempiiri seadmist lubab sätestada koodeksi art 65 lõige

3. Kui hüvitisesaaja või tema ülalpidaja eelnev töine tulu on võrdne või väiksem kui

meesoskustöölise palk, ei pea täiendavaid arvutusi hüvitise piisavuse osas tegema. 2023. aasta

brutopalgaks oli meesoskustöölisel 2193,79 eurot ja kui ülempiir oleks kehtinud samal aastal,

oleks see olnud 2860,86 eurot, mistõttu täiendavat arvutust vastavuse tagamiseks teha ei ole

vaja. Juhul kui meesoskustöölise palk peaks mingil põhjusel tõusma oluliselt kiiremini kui

ülempiiri arvutamise aluseks olev keskmine tulu, tuleb vastavuse tagamiseks teha täiendavad

arvutused koodeksi § 65 lõike 1 alusel.

Arstiabi osas annab koodeks lepinguriikidele valikuvõimaluse kaitstud isikute ringi valikuks

olenevalt riigi ravikindlustussüsteemist (artikkel 9). Eesti on lähtunud artikkel 9 punktiga c

sätestatud isikute ringist, mille alusel on kaitstavateks isikuteks elanike kategooriad, kes

moodustavad vähemalt 50% kõikidest elanikest. Viimase avaldatud Eesti esitatud raporti alusel

on kindlustatud 95,5% elanikkonnast (2022. andmete alusel).3 Kuna muudatusest mõjutatud

isikute arv on väike (vt täpsemalt mõjuanalüüsist) ja neil on võimalik saada ravikindlustuskaitse

edaspidi muul alusel (nt töötamine, tööotsingud või kuulumine mõnda muusse isikute gruppi,

kelle riik või KOV tagab ravikindlustuskaitse), siis ei mõjuta antud muudatus kooskõla

koodeksi artikliga 9.

4. Eelnõu terminoloogiat

Eelnõus ei kasutata uut terminoloogiat.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Ema vanemahüvitise ülempiiri seadmine on seotud Euroopa Ühenduste nõukogu direktiiviga

92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu

parandamise meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ

artikli 16 lõike 1 tähenduses). Nimetatud direktiivi artikkel 8 reguleerib naiste õigust raseduse

ja sünnitusega seotud puhkusele, mis peab tulenevalt artikli 11 lõike 2 punktist b olema piisavalt

tasustatud. Piisavaks loetakse tasu juhul, kui see on vähemalt võrdne tervislikel põhjustel töö

katkestamisest saadava hüvitisega. Lisaks on riigil õigus sätestada hüvitistele ülempiir (art 11

lg 3). Kuivõrd eelnõuga kehtestatakse ema vanemahüvitisele ja ajutise töövõimetuse hüvitisele

ühtne ülempiir, on eelnõu kooskõlas nimetatud direktiivi nõuetega.

Vanemahüvitise ülempiiri seadmine on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL. Nimetatud direktiivi artikkel 5

reguleerib iga töötaja õigust vanemapuhkusele ning artikli 8 lõige 3 käsitleb hüvitise maksmist

vanemapuhkuse ajal. Kuigi direktiivis ei ole sätestatud konkreetset hüvitise suurust, rõhutatakse

vajadust tagada vanemapuhkusel olevatele vanematele piisav tasu või hüvitis, mis võimaldaks

neil puhkust kasutada. Hüvitise määr peab olema piisav, et soodustada töö- ja pereelu tasakaalu.

Seega on vanemahüvitise ülempiiri seadmine vastavuses direktiivi nõuetega.

3 Eesti raport on leitav Euroopa Nõukogu kodulehelt 1680ae13bd (coe.int)

16

Eelnõu § 1 punktiga 3 (ema vanemahüvitisele ülempiiri kehtestamine), § 3 punktiga 2 (ajutisele

töövõimetuse hüvitisele ülempiiri kehtestamine) ja § 5 punktiga 1 (riigi poolt ravikindlustuse

tagamise lõpetamine) kavandatavad muudatused on kooskõlas Euroopa

sotsiaalkindlustuskoodeksiga. Eesti on ennast seotuks lugenud mh haigushüvitise ja

emadushüvitise ning arstiabiga seotud õigustega.

6. Seaduse mõjud

6.1. Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine ning vanemahüvitise ajal töötamise

piirangu kaotamine

Muudatustega võib eeldada mõju esinemist järgmistes valdkondades: sotsiaalne, sh

demograafiline mõju, mõju majandusele ning mõju riigivalitsemisele.

6.1.1. Sotsiaalne, sh demograafiline mõju

2023. aastal sai jagatavat vanemahüvitist 29 296 lapsevanemat, neist 18,5% laste isad4 (2022.

aastal oli isade osakaal 17,4%). Ema vanemahüvitist sai 12 150 isikut, isa vanemahüvitist sai

11 441 isikut ja lapsendaja vanemahüvitist 45 isikut. Vanemahüvitise ülempiiri vähendamise

muudatusest on mõjutatud isikud, kelle teenitud tulud vanemahüvitise suuruse määramise

aluseks oleval referentsperioodil ületavad üle-eelmise aasta kahekordset keskmist

sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Jagatava vanemahüvitise saajatest moodustab sihtrühm

hinnanguliselt 12%, mis on 2023. aasta jooksul 3500 isikut, neist 37% on mehed. Meeste seas

on kõrgepalgalisi vanemahüvitise saajaid suhteliselt rohkem ning kõikidest meestest, kes

saavad jagatavat vanemahüvitist, moodustab mõjutatud sihtrühm veerandi (26%), kõikidest

naistest aga kümnendiku. Isa vanemahüvitise5 saajatest moodustab sihtrühm hinnanguliselt

viiendiku (20%), mis on 2023. aasta näitel 2300 isikut. Ema vanemahüvitise saajatest

moodustab sihtrühm hinnanguliselt kümnendiku, mis on 2023. aasta näitel ca 1200 ema.

Vanemahüvitise ülempiiri langetamise muudatus vähendab madalama ja kõrgema

sissetulekuga perede hüvitise määra erinevust selliselt, et aitab kokku hoida riigi eelarvelisi

vahendeid suurema õiglustunde loomise läbi ega mõjuta vaesust ühiskonnas. 2024. aasta

vanemahüvitise ülempiir on 4733,53 eurot (kolm üle-eelmise aasta kuist keskmist

sotsiaalmaksuga maksustatud tulu) ning alampiir 725 eurot, mis teeb 6,5-kordse erinevuse ning

on suurem kui sissetulekute ebavõrdsus ühiskonnas (Statistikaameti andmetel oli 2022. aastal

madalaima sissetulekukvintiil sissetulekute suhe kõrgeima sissetulekukvintiili sissetulekutega

5,4). Muudatuste jõustumisel väheneb erinevus minimaalse ja maksimaalse vanemahüvitise

suuruse vahel 4,4 kordseks. Ema vanemahüvitisel ülempiiri pole – suurim väljamakstud ema

vanemahüvitise suurus 2024. aastal on olnud 14 700 eurot. Ülempiiri kehtestamisega kaovad

mitmekümnekordsed erinevused ema vanemahüvitise suuruses ning ühtlustuvad kõigi

vanemahüvitise liikide ülempiirid.

Jagatava ja lapsendaja vanemahüvitise saamise ajal on võimalik ka teenida tulu. 2024. aasta

maikuu seisuga teenis 24% jagatava vanemahüvitise saajatest hüvitise saamisega samaaegselt

ka sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ehk töötas. See on keskmiselt 3500 isikut kuus, 1600 naist

ja 1900 meest. Vanemahüvitise ajal tulu teenimisel on märkimisväärsed erinevused meeste ja

4 Statistikaameti tabel SK23: VANEMAHÜVITIST SAAVAD ISIKUD AASTAS 5 Erinevat liiki vanemahüvitise saajaid ei saa kokku liita, sest näiteks isa vanemahüvitise saaja võis samal aastal olla ka jagatava

vanemahüvitise saaja. Sama on ema vanemahüvitisega. Isa vanemahüvitist on võimalik saada ka ühel samasoolisel vanemal,

kes ei ole lapse ema, seetõttu on isa vanemahüvitise saajate seas ka üksikud naised.

17

naiste käitumises – kui emadest töötab 13%, siis isadest 72%. Vanemahüvitise saamise ajal

töötamist ning ka isade osakaalu kasvu vanemahüvitise saajate seas on soodustanud 1. märtsil

2018 kehtima hakanud hüppeliselt suurenenud sissetulekupiir6, millest vanemahüvitist

töötamise korral ei vähendata. Kui sissetulekupiir oli töötasu alammäär, töötas ca kümnendik

vanemahüvitise saajatest (50% isadest ja 6% emadest). Kindlasti on vanemahüvitise ajal

töötamise populaarsuses rolli mänginud ka pärast koroonakriisi suurenenud kaugtöö

võimalused, mis võimaldavad kodus olles lapse eest hoolitsemist ja töötamist kombineerida.

SKA registriandmed näitavad, et üle kehtestatud sissetulekupiiri teenivad viiendik töötavat

vanemahüvitise saajat, neist valdav enamik (90%) on mehed. SKA tähelepanekute kohaselt on

vanemahüvitise saajad muutnud oma töösuhte vormi (oma ettevõttes dividenditasu, VÕS

leping jne), et tagada vanemahüvitise saamise ajal töötamise võimalus ilma vanemahüvitist

vähendamata. Seadusemuudatuse jõustumise korral ei pea pered enam kombineerima ja uusi

lahendusi töösuhte osas „välja mõtlema", vaid saavad jätkata sotsiaalmaksuga maksustatava

tulu saamist olenemata vanemahüvitise saamisest, samuti ei vähene nende vanemahüvitise

suurus töötamise tõttu. Ka Eesti Rakendusuuringute Keskus CentARi läbiviidud intervjuude7

käigus tõid lapsevanemad välja, et teenitava töötasu piir võiks olla kõrgem. Selle idee taga on

tunnetus, et vanemahüvitise saamise ajal töötamine on inimese enda panus ja töö, mille eest

saadava tasu tõttu tagasimaksed riigile pole õiglased. Samuti teeb muudatus vanemahüvitise

süsteemi inimeste jaoks lihtsamaks ning vähendab nii isikute kui SKA asjaajamise koormust.

Vanemahüvitise saamise ajal töötamise piiri kaotamise ebasoovitavate mõjude risk on see, et

suureneb nende perede arv, kes sissetulekute maksimeerimise eesmärgil vahetavad

vanemahüvitise isale, kuid lapse ema tööle ei hakka ja jääb seega ilma ravikindlustuskaitseta,

kui see talle muud moodi pole tagatud. Samas on töötamise sissetulekupiir, millest alates

vanemahüvitist ei vähendata, juba täna väga kõrge ning peredel on võimalus vanemahüvitise

saamist peatada ja jätkata ning nii on saanud pered juba täna soovi korral töötamise piirist

kõrgemaid sissetulekuid teenida. Intervjuude analüüs näitas perede otsuste tagamaade

variatiivsust vanemahüvitise jagamiseks – perega koos ühise aja veetmine, töö- ja pereelu

kombineerimine lähtuvalt mõlema vanema karjäärist ja soov võrdselt lapsega aega veeta ning

koduse majapidamise ja lastega seotud koormust jagada. Ligi pooled emadest, kelle lapse isa

saab vanemahüvitist, töötavad. Ebasoovitavate mõjude riski leevendab vanemahüvitise

ülempiiri langetamine, sest täna on just kõrgepalgalised mehed need, kes vanemahüvitist lapse

emaga jagavad ning pere kogutulusid arvestades ei pruugi madalama vanemahüvitise lae tõttu

olla kasulik vanemahüvitise isale vormistamine ka siis, kui vanemahüvitist enam ei vähendata.

Umbes 75% emadest on enne lapse sündi kehtiv töösuhe ning isa vanemahüvitise saamise

korral peab ema tööle naasma, sest vanemapuhkust koos sellega kaasnevate hüvedega on

õigustatud saama vaid üks vanematest. Seega võib muudatuse mõju pidada perede otsustele

vanemahüvitist jagada väheoluliseks ning eeldatavasti selliste perede arv ja osakaal

vanemahüvitise saajate seas oluliselt ei suurene ning isade osakaal vanemahüvitise saajate seas

jätkab kasvu sarnases tempos kui viimastel aastatel.

Seaduseelnõu ebasoovitava mõju riskiks on veel võimalik mõju sündide arvule, sest igasugused

muudatused perepoliitikas, mis perede hüvesid vähendavad, loovad peredes teatavat

ebakindlust. Statistikaameti väljavõte sündide ja sissetulekute järgi näitas, et lapse saamise

tõenäosus on suurem neis peedes, kus sissetulekud on kasvanud. Sellest võib eeldada, et pered

püüavad võimalusel enne lapse saamist teenida välja võimalikult kõrge vanemahüvitise. Samas

6 Varem oli võimalik vanemahüvitise maksmise kuul teenida töist tulu vaid eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril kehtinud töötasu

alammäära ulatuses. 7 Uuringu valimisse kuulusid pered, kus isa võttis jagatavat osa vanemahüvitisest 2020. aastal või hiljem. Intervjueeriti kokku

20 pere. Uuringu raport avaldatakse Sotsiaalministeeriumi kodulehel sügisel 2024.

18

mõjutab antud muudatus keskmiselt paremini hakkamasaavat osa lapsevanematest ja ka

kehtestatav vanemahüvitise ülempiir jääb suhteliselt kõrgeks. Võib eeldada, et vanemahüvitise

vähendamine ei mõjuta perede majanduslikku olukorda sedavõrd, et loob olulisi takistusi lapse

saamisel. Nõnda kõrge sissetulekuga vanematel on enamasti suuremad säästud ja võimalus

investeerida, et soovi korral ka lapse kasvatamise kõrvalt varasemat elustandardit hoida. Kuna

muudatus puudutab kõrgepalgalisi lapsevanemaid, puudub mõju ka absoluutsele ja suhtelisele

vaesusele.

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamise mõju sündimusele töise tulu teenimise korral on

vähene ja pigem positiivne, sest võimaldab mõlemal vanemal majandusliku olukorra

parandamiseks töötada ilma, et vanemahüvitis sellest väheneks.

6.1.2. Mõju majandusele

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine mõjutab sihtrühma majanduslikku olukorda, sest kui

vanemahüvitise määramise aluseks olevad teenitud tulud ületavad uut ülempiiri, saab määratud

hüvitise suurus olema kuni 1/3 võrra väiksem võrreldes kehtivaga. Samas on tegu hea tööturu

positsiooniga professionaalset karjääri omavate lapsevanematega, kellest ca 45% töötab

samaaegselt vanemahüvitise saamisega, mis tähendab, et lisaks vanemahüvitisele koosneb

sissetulek pea pooltel juhtudel ka töisest tulust. Vanemahüvitise mittevähendamine töise tulu

teenimise korral kompenseerib vanemahüvitise ülempiiri langetamise, sest võimaldab

vanemahüvitise saamise ajal suuremaid sissetulekuid teenida ning säilitada kõrgepalgalistel

elatustase vaatamata sellele, et nende asendussissetulek ei pruugi vastata varasematele

sissetulekutele, kuna vanemahüvitisel on varasemast madalam ülempiir. Eesti Tööjõu-uuringu

andmed näitavad, et üle uue ülempiiri teenivad väikelapsevanemad on 68% kõrgharidusega.

Võrdluseks kogu tööealises elanikkonnas on kõrgharidusega isikute määr 30%. Kaugtöö

tegijaid on kogu elanikkonnast 26%, kuid üle uue ülempiiri teenivatest väikelapsevanematest

50%.

Seega arvestades perede sissetulekuid ja võimalusi ning ka seda, et tulu teenimise piirang

vanemahüvitise ajal kaotatakse, saavad need pered ka väiksema vanemahüvitisega endiselt

keskmisest paremini hakkama ning mõju ulatus nende toimetulekule on väike. Mõju

avaldumise sagedus on keskmine, kuna tegu on igakuise toetusega.

Muudatustega kaasnevat ebasoovitavate mõjude riski aitab leevendada etteteatamisaeg ja

üleminekuperiood, sest ühegi juba määratud vanemahüvitise saaja hüvitist ei vähendata ning

muudatus rakendub vaid uutele saajatele. Seaduse jõustumise etteteatamine annab piisavalt

aega avalikkuse teavitamiseks ja aitab kõrgepalgalistel pereplaneerivatel lapsevanematel

muudatusega kohaneda.

Vanemahüvitise mittevähendamine samaaegse töise tulu teenimise korral mõjutab

märkimisväärselt nende perede sissetulekut ja majanduslikku toimetulekut, kellel on soov ja

võimalus vanemahüvitise saamise ajal töötada ning teenida üle täna kehtiva sissetulekupiiri.

Andmed näitavad, et vanemahüvitise saamise ajal töötavad eelkõige kõrgema sissetulekuga

lapsevanemad ja eelkõige laste isad, kes teenivad oma määratud vanemahüvitise suurusest vaid

saja euro võrra väiksemat töötasu. Vanemahüvitise saamise ajal töötavate emade keskmine

töötasu on ligi poole võrra väiksem kui nende keskmine vanemahüvitis, mis viitab pigem osa-

ajaga töötamisele või tööampsudele.

19

Tabel 1. Vanemahüvitise ajal töötavate emade ja isade vanemahüvitise suurus ja keskmine

töötasu 2023. aastal*

Naised Mehed

Vanemahüvitise ajal

mittetöötav Määratud vanemahüvitise suurus 1 338 € 2 045 €

Vanemahüvitise ajal

töötav

Määratud vanemahüvitise suurus 1 726 € 2 148 €

Töötasu 971 € 2 061 €

Kokku sissetulekud, kui isik saab

vanemahüvitist ja töötab 2 697 € 4 209 €

*sotsiaalmaksuga maksustatud tulu

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Kõigist vanemahüvitise saamise ajal töötavatest lapsevanematest ca pooltel juhtudel on teenitud

tulu kehtiva töötamise piiri läheduses (1800–2367 eurot), mis viitab teenitud tulude

optimeerimisele töötamise piiri järgi ning võib eeldada, et seadusemuudatus mõjutab just neid

töötavaid vanemahüvitise saajaid (78% neist mehed) senisega võrreldes suuremaid tulusid

teenima.

6.1.3. Mõju riigivalitsemisele

Seaduseelnõu muudatus mõjutab SKA töökorraldust, sest kaob vanemahüvitise enammaksete

menetluste arv, vanemahüvitise enammaksete ja vanemahüvitise vähendamisega seotud vaided

ning pöördumised, mis on seotud vanemahüvitise perioodil tulu teenimise küsimustega ning

tulu tõendite esitamisega. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, sest tegu on igakuise

toetusega. Ühekordsete arendustena näeb SKA ette vanemahüvitise kalkulaatori,

väljamakseteatiste, otsuste, universaalmenetluste ning ametnikurakenduse muudatusi, mille

mõju ulatus ja sagedus SKA töötöökoormusele on väikesed. Kuna muudatus puudutab ühe

riigiasutuse tööprotsesse, on kokkvõttes tegu väheolulise mõjuga riigivalitsemisele.

6.2. Muudatus mitte maksta ülalpeetava abikaasa/registreeritud elukaaslase eest

sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa (13%)

6.2.1. Sotsiaalne mõju

Tervisekassa andmetel on ülalpeetavaid abikaasasid/registreeritud elukaaslasi, kelle eest riik

maksab sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa juuli 2024. seisuga 1051 isikut, neist 90% on naised

ning valdav osa (90%) on vanuses 30–49. SKA lapsetoetuse saajate andmed näitavad, et 33%-

l neist on üks laps, 52%-l kaks last ja 15%-l kolm last. Kõikidest ravikindlustatud isikutest

moodustab sihtrühm 0,08% ning kõigist riigi poolt kindlustatud isikutest 2%.

Kindlustatul võib olla samal ajal mitu kehtivat kindlustuse liiki, kuid need on isikud, kellel

teised kehtivad ravikindlustuse liigid puuduvad, mis tähendab, et seadusemuudatuse korral

kaotab see sihtrühm ravikindlustuskaitse ning ravikindlustust omamata peab inimene tekkivad

ravikulud ise tasuma. Seega puudutab muudatus sihtrühma õigust sotsiaalsele kaitsele. Mõju

ulatus sihtrühmale on suur, sest tähendab muutusi inimeste käitumises võrreldes varasemaga

ning see eeldab sihiteadlikku kohanemist. Nendel inimestel on võimalus minna Töötukassasse

tööd otsima, asuda tööle või sõlmida Tervisekassaga vabatahtlik kindlustusleping. Võib

eeldada, et esimesel aastal ca pooled sihtrühmast pöörduvad Töötukassa poole, ca veerand läheb

tööle ning 15% ostavad kindlustuse. Järgnevatel aastatel suureneb tööle minejate proportsioon

Töötukassasse pöördunud inimeste arvelt.

20

Muudatuse ebasoovitavate mõjude riskiks on see, et need inimesed ei tee midagi

ravikindlustuskaitse saamiseks, kuid eeldatavasti on tegu siiski väikese osaga (10%) isikutest

esimesel aastal ning ajaga nende osakaal ka väheneb ning vabatahtliku kindlustuse ostjate arv

suureneb. Ebasoovitavate mõjude riski leevendab SKA ja Tervisekassa teavitustöö

muudatustest ning isiku personaalne teavitamine ravikindlustuskaitse puudumisest juba

ennetavalt pärast seadusemuudatuste vastuvõtmist ning 2025. aasta sügisel, kui Tervisekassa

annab informatsiooni vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimise kohta. Seega jääb inimestel

aega muudatustega kohanemiseks.

6.2.2. Mõju riigivalitsemisele

Muudatus mõjutab SKA, Tervisekassa ja Töötukassa tööd. Suureneb Tervisekassa töökoormus:

muudatustega kaasneb selgitustöö, teavitustöö ning arvestada tuleb ka vabatahtliku lepingute

haldamise peale kuluvat ressurssi, mis hetkel on käsitöö. Täna tegeleb vabatahtliku lepingu

haldamisega igapäevaselt kokku kaks Tervisekassa töötajat. Tuleb arvestata u 30%

administratiivse töö kasvuga vabatahtliku lepingu haldamise kogu protsessi juures.

Arvestades mittetöötavate abikaasade poolt ravikindlustuse saamiseks tehtud taotluste väikest

hulka kuus (nt 2024. I poolaasta 6 taotlust) ning seda, et sotsiaalmaksu maksmise lõpetamised

toimuvad automaatselt, ei ole muudatusel eraldi mõju SKA töötajate koormusele. SKA

töökoormust suurendab vähesel määral isikute teavitamine ravikindlustuskaitse lõppemisest..

Sihtrühma pöördumine Töötukassa poole mõjutab Töötukassa töökoormust. Tegu on

eeldatavasti väikse mõjuga arvestades sihtrühma suurust (esimesel aastal ca 500 inimest,

järgnevatel aastatel nende arv väheneb tööle minejate arvelt) ning seda, et Töötukassasse

pöörduvad isikud hajusalt aja jooksul, mida toetab ennetav teavitustöö.

6.3. Menetlustähtaegade pikendamine

a. Muudatusega pikendatakse perehüvitiste menetlemise tähtaega 10 tööpäevalt 30

tööpäevani.

b. Muudatusega pikendatakse puude raskusastme tuvastamise või selle tuvastamata

jätmise otsuse tegemise aega 15 tööpäevalt 30 tööpäevani kõigi vanuserühmade puhul,

mis koos toetuse määramise või määramata jätmise otsusega teeb kokku menetlusajaks

kuni 40 tööpäeva

c. Muudatusega pikendatakse pensioniavalduse menetlemise tähtaega 15 tööpäevalt 30

tööpäevani.

6.3.1. Sotsiaalne mõju

a. Perehüvitiste menetlusajad

2024. aasta I poolaasta seisuga sai SKA Riikliku Sotsiaalkindlustuse aruande andmetel

perehüvitisi 163 120 pere. Perehüvitiste menetlemise tähtaja 10 tööpäevalt 30 tööpäevani

pikendamisel perehüvitiste saajate vaates olulist sotsiaalset mõju pole, sest muudatus ei mõjuta

hüvitise maksmise tähtaega, küll aga paraneb menetluse kvaliteet. Kehtivalt on isik SKA

väljamakseid arvestades ka nn ooterežiimil, kus talle on määramine juba tehtud ja otsus hüvitise

saajale teada, aga hüvitise maksmise päev ei ole veel saabunud. Menetlemistähtaja pikenemine

tähendab perehüvitise saaja ehk kliendi vaatest, et määramise otsust tuleb pikemalt oodata, kuid

positiivseks mõjuks on parem menetluse kvaliteet, sest menetlejal jääb piisavalt aega, et teha

21

täiendavaid andmekontrolle ja kontrollida vastavust tingimustele arvestades ka perehüvitiste

keerukust ja vanematevahelist hüvitiste paindlikkust ja informeeritust.

b. Puude menetlusajad

Puude raskusastme tuvastamisega tegeleb SKA teenuste osakonna ekspertiisitalitus. Puude

raskusastme tuvastamiseks hindab ekspertarst taotluse ja terviseandmete põhjal, kas ja millise

raskusastme ning funktsiooni kõrvalekaldega (puude liigiga) puue inimesel on. Töö, mis ei

eelda ekspertarsti eriteadmiseid, teeb ära peaspetsialist. Ekspertiis on dokumendipõhine ja

toimub taotluses märgitud asjaolude, e-tervise infosüsteemi kantud terviseandmete ja muude

esitatud tõendite (nt audiogrammid, glükosensori näidud jms) alusel. Puude raskusastme

tuvastamisel hinnatakse tegutsemispiirangute esinemist ja kõrvalabi vajadust8. Tööealise

inimese töövõime hindamise ja puude tuvastamise ühistaotluse korral teeb SKA enamikel

juhtudel puude raskusastme tuvastamise otsuse Töötukassa eksperthinnangu alusel.

Puude tuvastamise ekspertiiside tähtajad ei vasta enam tänases riigieelarve olukorras SKA

võimalusele tööjõudu palgata, mistõttu on vajalik menetlusaega pikendada. Praegu peab SKA

tegema otsuse 15 tööpäeva jooksul piisavate andmete olemasolust (lisandub 10 tööpäeva

toetuse otsuse tegemiseks), kuid uue korra kohaselt pikendatakse see aeg 30 tööpäevani, millele

lisandub sotsiaaltoetuse määramise otsuse tegemise aeg 10 tööpäeva pärast puude raskusastme

tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse tegemist. Muudatuse eesmärk on arvestada

menetluse keerukust ja piiratud tööjõuressursse, sest praegu on keskmine menetlusaeg 20,6

päeva (2024. a kuue kuu keskmine) ja väheneva tööjõuressursiga ei ole alates 2025. a algusest

võimalik puude raskusastet tuvastada ja toetust määrata 25 tööpäeva jooksul (15+10 tööpäeva).

2023. aastal menetlesid 21 ametnikku kokku 57 465 taotlust (5200 lapse, 35 330 tööealise ja 16

935 vanaduspensioniealise), mis teeb ühe ametniku kohta 2736 taotlust aastas. Lisaks peavad

ekspertiisitalituse arstid koostama arvamusi ka teiste teenuste jaoks (nt töövõimetuspension EL

lepingupartneritele), mis moodustab umbes 5% nende töökoormusest (2023. a 484 arvamust)

ja menetlejad koondavad ka nende menetluste jaoks vajalikke dokumente või hangivad

lisainfot.

Puude raskusastme taotleja jaoks pikeneb otsuse saamise aeg. Kuigi muudatus pikendab puude

raskusastme tuvastamise aega, jääb toetuse määramise alguskuupäevaks päev, mil inimene

esitab taotluse. Seega ei kaota inimesed pikema menetlusaja tõttu oma toetuse suuruses. Pikem

menetlusaeg võib viivitada puude raskusastmega seotud teenuste, nagu rehabilitatsioon,

kättesaadavust, kuid esmased terviseprobleemidega seotud teenused jäävad inimesele

kättesaadavaks sõltumata puude raskusastme määramisest.

c. Pensioni menetlusajad

Pensioni saamiseks tuleb inimesel esitada avaldus koos vajalike dokumentidega SKAle.

Kehtiva seaduse järgi peab SKA tegema riikliku pensioni määramise või sellest keeldumise

otsuse 15 tööpäeva jooksul, kuid see tähtaeg ei ole alati piisav. Pensionidokumentide hindamine

ja menetlemine võib võtta rohkem aega, kui tegemist on eripensionide või 1990-nendate

töötamist tõendavate dokumentidega eraettevõtluses. Samuti võivad viivitusi põhjustada laste

kasvatamise eest pensionilisade määramise küsimused, mis nõuavad teise vanema nõusolekut.

Seetõttu on põhjendatud pikendada pensioniavalduse lahendamise tähtaega 30 tööpäevani

alates nõuetekohase avalduse esitamisest. Pikem tähtaeg aitab säästa tööjõuressurssi ja

vähendada vajadust massiliste tähtaegade pikendamise teadete saatmiseks. Pensionitaotlejatele

8 Puude raskusastme tuvastamisel hinnatakse tegutsemispiirangute esinemist ja kõrvalabi vajadust järgmistel põhitegevustel:

söömine, ravitoimingud, hügieenitoimingud, riietumine, liikumine ja suhtlemine.

22

ei põhjusta see probleeme, kui nad on teadlikud uuest tähtajast ja sellega arvestavad. Kui

pensioniavaldus on võimalik lahendada kiiremini, tehakse seda ka lühema tähtaja jooksul.

6.3.2. Mõju riigivalitsemisele

a. Perehüvitiste menetlusajad

Tänane 10-tööpäevane menetlustähtaeg ei vasta SKA hinnangul menetluseks vajalikule ajale,

arvestades täna kehtivate hüvitiste keerukust ja vanemahtevahelist hüvitiste paindlikkust ja

informeeritust, mistõttu vajab hüvitiste määramine täiendavaid andmekontrolle ja vastavust

tingimustele. Menetlustähtaja pikendamine annab võimaluse ilma hüvitistähtaega pikendamata

menetluse tähtaegselt läbi viia. 30-tööpäevane menetlustähtaeg annab võimaluse SKAle

paindlikumalt tööülesandeid jaotada ja menetleda, tagada parem kvaliteedi menetlusele

(kiirustamisest tulenevad vead on minimaliseeritud), prioriseerida ülesandeid sisu järgi, mitte

saabunud tähtaega silmas pidades. Muudatus võimaldab anda lisaressursi kuu lõppu, mil

kontrollpäringuid uue väljamakse eelselt on rohkem. SKA on hinnanud ressursikulu

kokkuhoiuks 1 ametikoha (perehüvitiste peaspetsialist). Mõju esinemise sagedus on

hinnanguliselt keskmine, sest perehüvitiste uusi määramisi on aastas ca 45 000.

b. Puude menetlusajad

Puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse tegemise pikenemine ei muuda

SKA tööprotsesside sisu, kuid edaspidi tuleb taotlused läbi vaadata ja otsused teha väiksema

tööjõuressurssiga, mille tõttu on menetlemiseks ette nähtud pikem aeg. Seega TOOB

tööjõukulude vähendamine kaasa puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise

otsuse tegemise tähtaja pikenemise. Taotluste esitamise kõrgperioodidel ei ole võimalik

vähendanud tööjõuga enam taotluseid menetleda tänase 15 tööpäeva jooksul. SKA hinnangul

toob kolme menetleja tööjõukulu kokkuhoidmine (alates 2025. aastast 69 000 eurot aastas)

kaasa puude tuvastamise ja puudetoetuste otsuste tegemise pikenemise, mõju riigieelarvele on

positiivne. Mõju esinemise sagedus on hinnanguliselt keskmine, sest puudeotsuste taotlusi on

aastas ca 57 0009.

c. Pensioni menetlusajad

Kuu lõpus tehtud otsused tekitavad isikutes täna ebaõige ootuse, et pensioni väljamakse tehakse

veel jooksval kuul, kuna määramise otsus on tehtud. Tehniliselt ei ole selliste määramiste osas

SKA-l võimalik antud hüvitiste määramist välja maksta järgmise kuu massmakse päeval vaid

alles vahemaksena. Seega võib muudatus vähendada antud teemadel klientide pahameelest

tingitud pöördumisi (töökoormus mõnevõrra väheneb). Pikem menetlustähtaeg annab SKA-le

võimaluse ka paindlikumalt tööülesandeid jaotada ehk seadusemuudatuse mõju on pigem

positiivne. 2023. aastal oli uusi pensioni määramisi (sh soodus- ja eripensioni määramisi) 15

700 10. Seega mõju esinemise sagedus on pigem väike.

Pensioni ressursikulu kokkuhoid on SKA hinnangul 3 ametikohta 69 468 euro ulatuses aastas.

6.3.3. Koondhinnang menetlustähtaegade pikendamisele

Menetlustähtaegade pikendamise muudatustega ei kaasne olulisi kohanemisraskusi ega

ebasoovitavat mõju, kuid kavandatavad muudatused ei pruugi saavutada soovitud kokkuhoidu

SKA menetlusressursi osas, kuna ette võivad tulla ootamatud tõrked. Pikema ootamise tõttu

võib näiteks kasvada pöördumiste arv ja tõenäoliselt tuleb otsuseid teha väiksema

tööjõuressursiga, kuna ametnikke koondatakse.

9 Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 01.05.2024 seisuga 112 864 puudega inimest. 10 Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2023.aastal 333,7 tuhat pensionäri.

23

Muudatusega ei kaasne eeldatavalt koormuse suurenemist inimestele. SKA töökorraldus

muutub, kuid selle mõju on väike, sest ka täna tuvastatakse puuet/määratakse pensione ja

perehüvitisi ning tähtaegade pikendamine ei avalda olulist mõju. Mõju Tervise ja Heaolu

Infosüsteemide Keskusele (TEHIK) on pigem väike, kuna avaldumise sagedus on ühekordne.

6.4 Muudatus ajutise töövõimetuse hüvitistele ülempiiri kehtestamiseks

6.4.1 Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Ajutise töövõimetuse hüvitise saajad, kelle sotsiaalmaksuga maksustatava ühe

kalendrikuu tulu ületab väljamakstava hüvitise kehtestatud ülempiiri.

Tervisekassa 2023. aasta majandusaasta aruande andmetel oli 2023. aastal Tervisekassa poolt

hüvitatud töövõimetusjuhtumite koguarv 391 395. Hüvitiste ülempiiri muudatustest saavad

mõjutatud isikud, kellele väljamakstava ajutise töövõimetuse hüvitise suurus ületab

kindlustusjuhtumi alguspäevale eelnenud üle-eelmise kalendriaasta Eesti keskmise

sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordse suuruse. Riikliku

pensionikindlustuse seaduse alusel arvutatuna oli ühe kalendrikuu tuluks 2021. aastal 1430,43

eurot. Hüvitise lagi 2023. aasta näitel oleks seega 2860,86 eurot ning päevamääraks 95,36 eurot.

Ajutistele töövõimetusjuhtumitele ülempiiri kehtestamisest oleks olnud mõjutatud 6353

juhtumit, ehk 1,6% kõigist juhtumitest. Mõjutatud sihtrühma suurus on väike, kuna üle

kahekordse Eesti keskmise brutokuupalga teenib väike osa Eesti elanikkonnast. Need on isikud,

kes kõik kuuluvad kõrgeimasse brutopalga tuludetsiili. Seega ei mõjuta muudatus keskmise ja

madalama sissetulekuga inimeste majanduslikku toimetulekut ning ei suurenda vaesusriski.

Ülempiiri kehtestamine jõustub alates 01.01.2026 avatud uutele töövõimetuslehtedele. 2026.

aastal võetakse aluseks 2024. aasta kahekordne Eesti keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav

kalendrikuu tulu (allolevas tabelis kuu ülempiir), mis on 3670, 65 eurot.

Tabel 2. Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiir (eurot)

2023 2024 2025 2026 2027 2028

Kuu

ülempiir

(eurot)

2860,86 3155,69 3510,06 3670,65 3852,34 4037,25

Allikas: Arvutused Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel ja Sotsiaalkindlustusameti prognoos

Ajutise töövõimetuse hüvitise alaliigid on haigushüvitis ja hooldushüvitis. Haigushüvitise

puhul on üldjuhul hüvitise määr 70%, hooldushüvitise puhul 80%. Haigushüvitiste puhul, mis

kuuluvad maksmisele tööõnnetuse, kutsehaiguse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse

korral, riiklike või ühiskondlike huvide kaitsel ning inimelude päästmisel või kuriteo

tõkestamisel ja elundi või vereloome tüvirakkude annetuse puhul on hüvitise määr 100%.

Sellest tulenevalt võib haiguslehe ja hoolduslehe puhul olla konkreetse isiku eelnev tulu ka

suurem kui kahekordne Eesti keskmine.

Olenemata hüvitise määrast on väljamakstava hüvitise ülempiir ühesuurune. Kuna haiguslehe

ja hoolduslehe puhul jälgitakse ülempiiri hüvitise väljamaksmisel ja ülempiiri ei ole kehtestatud

sissetulekule, on see inimese jaoks soodsam lahendus ja ta ei kaota rahaliselt nii palju. Samuti

ei seata ülempiiri tööandja väljamaksetele.

Juba täna makstakse inimesele terve kindlustusjuhtumi pikkuses hüvitist esmasele

töövõimetuslehele arvutatud kalendripäevatulu andmetel. Seega rakendub harjumuspärane

24

praktika, et terve töövõimetusjuhtumi pikkuses kehtib ühesugune ülempiir ja kalendriaasa

vahetudes seda ümber ei arvutata.

Muudatustega kaasnevate riskidena võib välja tuua järgmist:

a) Inimesele võib olla keeruline mõista, et väljamakstava hüvitise ülempiir on erinevate ajutise

töövõimetuse kindlustusjuhtumite puhul sarnane. Kuna muidu on erinevate

töövõimetuslehtede liikide ja töövabastuse põhjuste puhul hüvitise protsent erinev.

b) Kõrgema sissetulekuga inimesed võivad hakata eelistama hoolduslehtede korral haiguslehte.

Kuid seda saab teha eelkõige sellistel juhtudel, kus pere põeb korraga nakkushaigusi. Sama on

võimalik ka tänases süsteemis, kus inimene võib olla motiveeritud sellisel juhul eelistama

hoolduslehte haiguslehele.

Tööandja 4.–8. päevani (5 päeva) makstavale haigushüvitisele ülempiiri ei rakendata. Samas

SMS ja TTOS võimaldavad erisoodustusmaksu vabalt maksta tööandjatel vabatahtlikult

töövõimetushüvitist, et kompenseerida palga ja RaKSi alusel makstava hüvitise vahet.

Ebasoovitavate mõjude riski aitab leevendada piisav etteteatamistähtaeg. Kuna muudatus

rakendub ainult uutele ajutise töövõimetuse juhtumitele alates 01.01.2026, on aega teavituste

läbiviimiseks ja riskide maandamiseks.

Arvestades aastas väljaantavate töövõimetuslehtede hulka ja muudatustest mõjutatud inimeste

arvu võib hinnata muudatuse mõju sihtrühmale ja mõju ulatust väikeseks.

6.4.2 Mõju riigivalitsemisele

Sihtrühm: Tervisekassa

Muudatustest on mõjutatud eeskätt Tervisekassa, kes tegeleb ajutise töövõimetuse hüvitiste

maksmisega.

Ajutise töövõimetuse hüvitise kulud on perioodil 2013–2023 suurenenud 84% (vastavalt 84,2

mln eurot vs. 155,2 mln eurot). Seejuures on haigushüvitiste kulud suurenenud 170% (42,4 mln

eurolt 114,3 mln euroni) ja hooldushüvitised 133% (15,2 mln eurolt 35,4 mln euroni).11

Ajutise töövõimetuse hüvitiste kulude suurenemist mõjutab peamiselt palgakasv, mis viimase

kümne aastaga on olnud 93% (keskmine brutokuupalk 2023. a 1832 eurot vs. 2013. a 949

eurot).12 Järgmise kümne aasta 2023–2032 prognoositav palgakasv on keskmiselt 5,4%

aastas.13 Ajutise töövõimetuse hüvitistele ülempiiri kehtestamine aitab kokku hoida riigi

rahalisi vahendeid.

Võttes aluseks 2023. aasta numbrid ja 2021. aasta Eesti kahekordse keskmise sotsiaalmaksuga

maksustatava kalendrikuu tulu (2860,86 eurot), oleks 2023. aastal olnud ülempiiri

kehtestamisest mõjutatud juhtumeid kokku 6353 ja rahaliste vahendite kokkuhoid ca 3,25

miljonit eurot. 2026. aastaks on prognoositav kokkuhoid ca 4 miljonit eurot.

11 Tervisekassa 2013. a ja 2023. a majandusaasta aruanded.

https://www.tervisekassa.ee/tervisekassa/finantsaruanded-ja-eelarve. 12 Statistikaameti andmed: https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-

toojoukulu/keskmine-brutokuupalk. 13 Rahandusministeeriumi pikaajaline prognoos kuni 2070 (19.09.2023).

https://www.fin.ee/media/10380/download.

25

Tabel 3. Ülempiiri kehtestamise mõju väljamakstavatele ajutise töövõimetuse hüvitistele

2023. a näitel

Hüvitise liik

2023.a

juhtumite arv

Tegelikult

arvestatud

summa (milj.

eurot)

Arvestatud

summa

fikseeritud

maksimummäära

juures 2,0 (milj.

eurot)

Erinevus milj.

eurodes

Haigushüvitis 2520 6,79 4,59 2,20

Hooldushüvitis 3729 3,23 2,31 0,92

Tööõnnetus 104 0,53 0,40 0,13

Kokku 6353 10,55 7,30 3,24 Allikas: Tervisekassa

Arvestades, et ajutise töövõimetuse hüvitiste maksmine on üks Tervisekassa põhiülesandeid, ei

kaasne muudatusega eeldatavalt töökoormuse kasvu. Küll eeldab aga hüvitistele ülempiiri

kehtestamine vastavaid IT arendusi, mille maksumuseks on Tervisekassa hinnanud 60 000

eurot ja millele on vaja leida katteallikas.

Võimalike riskidena võib nimetada IT süsteemide arendust, mis võib osutuda keeruliseks:

vajalik on info kuvamine riigiportaalis eesti.ee ja Terviseportaalis. Riski aitab maandada piisav

aeg muudatuse jõustumiseni.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Käesoleva seaduseelnõu eesmärk on suunata raha õiglasema ja kulutõhusama toetussüsteemi

loomiseks riigi eelarvepuudujäägi olukorras.

7.1 Vanemahüvitise ülempiiri ja töötamise piirangu muudatused

Vanemahüvitise ülempiiri kahekordsele Eesti keskmisele sotsiaalmaksuga maksustatavale

tulule langetamine ja vanemahüvitise mittevähendamine samaaegse tulu teenimise korral

vähendab vanemahüvitise eelarvet. Muudatuste rakendumisel pärast üleminekuperioodi

väheneb SKA prognoositud vanemahüvitise arvestuslik kulu 2028. aastal 23,4 miljoni euro

võrra, mis moodustab 6% vanemahüvitise kogueelarvest. Lisandub TEHIKule muudatuste IT

arenduskulu 2025. aasta jooksul 350 000 eurot, milleks lisaraha eraldamine riigieelarvest

otsustatakse RES 2025–2028 protsessis.

Vanemahüvitise saamise ajal töötamise sissetulekupiiri kaotamine toob kaasa suurema

sotsiaalmaksu ja tulumaksu laekumise riigieelarvesse, eeldusel, et need lapsevanemad

(peamiselt laste isad), kes täna töötavad töötamise sissetulekupiiri lähedaste tuludega,

suurendavad oma teenitud tulusid. Vähene mõju on ka Töötukassa eelarvele, kuna suurenevad

töötuskindlustusmaksed.

26

Tabel 4. Riigieelarve mõjud miljonites eurodes 2026–2028 aastatel vanemahüvitise

muudatustest

2026 2027 2028

Vanemahüvitise ülempiiri vähendamise kokkuhoid 13,94 22,51 27,61

...jagatav vanemahüvitis 8,19 16,61 21,54

...isa vanemahüvitis 1,58 1,62 1,66

...ema vanemahüvitis 4,16 4,28 4,41

Töötamise piiri vabaks laskmise kulu SKA-le

(enammaksed ja tagasinõuded)

-3,85 -4,04 -4,22

Mõju SKA eelarvele 10,08 18,47 23,39

Täiendav sotsiaalmaks töötamise piiri vabaks laskmisest 1,93 2,68 3,12

Täiendav tulumaks töötamise piiri vabaks laskmiseks 0,86 0,90 0,94

Kokku riigieelarve kokkuhoid 12,87 22,05 27,45

7.2 Riigi makstava sotsiaalmaksu muudatused

Sotsiaalmaksu suurus ravikindlustatud isiku ülalpeetava abikaasa või registreeritud elukaaslase

eest oleks 2026. aastal 1,61 miljonit eurot. Selle maksmise lõpetamine ühelt poolt tekitab

kokkuhoidu, samal ajal halvendab see sama summa ulatuses Tervisekassa eelarve positsiooni.

Lisaks tekib riigil ikkagi kohustus maksta sotsiaalmaksu, kui osa sihtrühmast võtab ennast

töötuna arvele. Samas, kui mingi osa sihtrühmast liigub tööturule või ostab vabatahtliku

kindlustuse, toob see kokkuvõttes kaasa tulu sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse laekumise

kaudu. Sotsiaalkindlustusameti teenuse sulgemisega seotud TEHIKu IT arenduskulu 2025.

aasta jooksul on 30 000 eurot, milleks lisaraha eraldamine riigieelarvest otsustatakse RES

2025–2028 protsessis.

Tabel 5. Riigieelarve mõjud miljonites eurodes 2026–2028 aastatel muudatustest, millega riik

ei maksa sotsiaalmaksu ravikindlustatud isiku ülalpeetava abikaasa või registreeritud

elukaaslase eest

2026 2027 2028

Mõju riigieelarve positsioonile* 1,44 2,65 3,35

… sh mõju riigieelarvele** 0,80 1,15 1,45

… sh mõju Sotsiaalkindlustusameti eelarvele*** 0,68 1,20 1,55

… sh mõju Tervisekassa eelarvele**** 0,17 0,37 0,33

… sh mõju Töötukassa eelarvele***** -0,22 -0,08 0,02

* Eeldatud on, et rakendumise esimesel aastal registreerib 50% ennast töötuks, 25% läheb tööle, 15% ostavad

vabatahtliku kindlustuse ja 10% ei tee midagi. Teiseks aastaks (2027) on töötuna registreeritud 35%, tööturul

40%, vabatahtlikku kindlustust ostab 20% ja 5% ei tee midagi. Kolmandaks aastaks (2028) veerand on

registreeritud töötuna ja pooled töötavad, 20% ostavad vabatahtlikku kindlustuse ja 5% ei tee midagi.

** Riigieelarve mõjude all on arvestatud, et edaspidi ei maksta ravikindlustuse sotsiaalmaksu ülalpeetava

abikaasa/registreeritud elukaaslase eest, aga makstakse läbi Töötukassa ravikindlustuse sotsiaalmaksu töötute

eest. Riigieelarve mõju = ülalpeetava abikaasa ravikindlustuse sotsiaalmaks - töötute ravikindlustuse

sotsiaalmaks.

27

*** Sotsiaalkindlustusameti mõjude all on arvestatud töötavate inimeste eest makstud pensionikindlustuse

sotsiaalmaksu.

**** Tervisekassa eelarve mõjude all on arvestatud edaspidi laekuvat töötute eest makstavat ravikindlustuse

sotsiaalmaksu, töötavate eest makstavat ravikindlustuse sotsiaalmaksu ja vabatahtlikku ravikindlustust. Siin ei ole

arvestatud suuremat administreerimise kulu, mis kaasneb vabatahtlike kindlustustega. Tervisekassa eelarve =

töötajate ravikindlustuse sotsiaalmaks + töötute ravikindlustuse sotsiaalmaks + vabatahtlik kindlustus -

ülalpeetava abikaasa ravikindlustuse sotsiaalmaks.

***** Töötukassa mõjude puhul on arvestatud töötavate inimeste laekuva töötuskindlustusmaksetega ja lisanduva

teenuste kuluga. Töötukassa eelarve = töötajate töötuskindlustusmakse - teenuste kulu töötute eest. Siin ei ole

arvestatud suurenevat koormuse ja administreerimise kulu.

7.3 Menetlustähtaegade pikendamise mõju

Perehüvitiste tööjõukulu kokkuhoid on üks ametikoht (perehüvitiste peaspetsialist), mis on 23

100 eurot aastas. Puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse tegemise

pikenemine 15 tööpäeva võrra (koos puude tuvastamise ja toetusega edaspidi 40 tööpäeva)

võimaldab SKA andmetel alates 2025. aastast kokku hoida kolme menetleja tööjõukulud ehk

69 000 eurot igal aastal. Pensionide orienteeruv personali- ja töökohakulu kokkuhoid 69 468

eurot aastas.

7.4 Ülempiiri kehtestamise rahaline mõju väljamakstavatele ajutise töövõimetuse

hüvitistele

Ajutise töövõimetuse hüvitistele ülempiiri kehtestamine aitab kokku hoida riigi rahalisi

vahendeid. Prognoosides mõjusid aastatele 2026–2028, oleks hüvitistele ülempiiri kehtestamise

rahaliste vahendite kokkuhoid 2026. aastal ca 4,03 miljonit, 2027. aastal 4,23 miljonit ja 2028.

aastal 4,43 miljonit. Seega mõju riigivalitsemisele oleks positiivne.

Tabel 6. Ülempiiri kehtestamise mõju prognoos väljamakstavatele ajutise töövõimetuse

hüvitistele (milj. eurodes)

2026 2027 2028

Haigushüvitis 2,73 2,86 3,00

Hooldushüvitis 1,14 1,19 1,25

Tööõnnetus 0,17 0,17 0,18

Kokku riigieelarve kokkuhoid 4,03 4,23 4,43 Allikas: Tervisekassa

7.5 Kogumõju

Seaduseelnõu muudatuste kogumõju riigieelarvele kulude kokkuhoiuna on 2025. aastal 0,16

miljonit, 2026. aastal 18,50 miljonit, 2027. aastal 29,09 miljonit ja 2028. aastal 35,39 miljonit

(vt Tabel 7). Kokku hoitud rahalised vahendid suunatakse riigieelarve positsiooni

parandamiseks.

2025. aastal lisanduvad aga täiendavad IT-arenduste kulud, mis tuleb katta 2025. aasta eelarvest

440 tuhande euro ulatuses. TEHIKule on vaja IT-arenduskuludeks lisaraha 380 tuhat eurot ja

TerKile 60 tuhat eurot eraldada riigieelarvest. Lisaraha eraldamine TEHIKule ja TerKile

otsustatakse RES 2025-2028 protsessis.

28

Tabel 7. Seaduseelnõu muudatuste kogumõju Riigieelarvele (milj. eurodes)

2025 2026 2027 2028

Vanemahüvitise ülempiiri langetamise,

ema vanemahüvitise ülempiiri

kehtestamine, töötamise piirangu

kaotamise muudatusest tulenev kulude

kokkuhoid

12,87 22,05 27,45

Vanemahüvitise SKA IT arenduskulud* -0,35

Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri

kehtestamisest tulenev kulude

kokkuhoid

4,03 4,23 4,43

Ajutise töövõimetuse IT arenduskulu* -0,06

Menetlustähtaegade pikendamise

tööjõukulude kokkuhoid 0,16 0,16 0,16 0,16

Sotsiaalmaksu seaduse muudatustest

muudatusest tulenev kulude kokkuhoid 1,44 2,65 3,35

Sotsiaalmaksu seaduse muudatuse IT

arenduskulu* -0,03

Seaduseelnõu kogumõju Riigieelarvele -0,28 18,50 29,09 35,39

*Katteallikas puudub

8. Rakendusaktid

Eelnõuga seoses on vaja muuta järgmisi määruseid:

1) rahandusministri 31. detsembri 2003. a määrus nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise kord

erijuhtudel“;

2) rahandusministri 29. novembri 2010. a määrus nr 60 „Tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest

tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise

korrad“.

Määruste muutmise kavandid on esitatud seletuskirja lisas.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 7 lõikes 1 sätestatakse, et seaduse § 1 punkt 1 ning §-d 2 ja 4 jõustuvad 1. jaanuaril

2025. a. Tegemist on menetlustähtaegade lühendamise muudatustega, mille rakendamiseks ei

ole vaja pikemat üleminekuaega ning mis peaksid jõustuma asutuse uue eelarveaasta algusest.

Eelnõu § 7 lõikes 2 sätestatakse, et seaduse § 1 punkt 4 jõustub 2025. aasta 1. aprillil. Sellest

kuupäevast alates on SKA-l õigus kasutada 2026. aasta ülempiiri arvutamiseks kohandatud

valemit. Ülempiir avaldatakse SKA veebilehel 2025. a 1. mail. Kuigi ülempiiri arvutamise

üldine põhimõte jääb samaks, vähendatakse ülempiiri ühe kalendrikuu sotsiaalmaksuga

maksustatavalt kolmekordselt tulult kahekordsele. Varasem inimeste teavitamine on vajalik, et

võtta piisav aeg teavituseks ning tagamaks, et inimesed saaksid uue ülempiiriga juba

ettevaatavalt arvestada. See aitab vältida segadust ja võimaldab sujuvat üleminekut uutele

29

tingimustele. Lisaks saab SKA hakata sellest kuupäevast alates informeerima ja välja saatma

teavitusi neile lapsevanematele, kellel tekib õigus saada vanemahüvitist lähtuvalt lapse

eeldatavast sünnikuupäevast, mis on pärast 1. jaanuari 2026. a. Vanemahüvitise saajate

teavitamine korrektsest hüvitise määrast on oluline, et vältida hilisemaid vaidlusi.

Eelnõu § 7 lõikes 3 sätestatakse, et seaduse § 1 punktid 2 ja 3 ning §-d 3, 5 ja 6 jõustuvad 1.

jaanuaril 2026. a. Sellest kuupäevast alates hakkab kehtima uus vanemahüvitise ülempiiri

suurus ning ülempiir kehtestatakse ka ema vanemahüvitisele ja ajutise töövõimetuse hüvitisele.

Samuti ei maksa alates sellest kuupäevast riik sotsiaalmaksu ravikindlustatud isiku ülalpeetava

abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8-aastast last või 3–

8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni või kolme kuni kuut alla 16-aastast last, kellest

ükski ei ole noorem kui 8-aastane.

Kavandatud jõustumisaeg annab piisavalt aega seaduste muudatuste rakendamiseks ja vajalike

ettevalmistuste tegemiseks nii riiklikul tasandil kui ka peredele, kes plaanivad vanemahüvitise

kasutamist või keda puudutab sotsiaalmaksu maksmine ravikindlustatud isiku ülalpeetava

abikaasa või registreeritud elukaaslase eest. Lapsevanemad, kelle eest riik lõpetab

sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksmise, saavad seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele

jääva aja jooksul valida soovi korral muu viisi ravikindlustuskaitse saamiseks. Kokkuvõttes

jääb seaduse vastuvõtmisest muudatuste jõustumiseni muudatustest mõjutatud isikutele ja

asutustele piisav aeg nendega kohanemiseks ja vajalike tegevuste kavandamiseks ja

ümberkorraldamiseks. Samuti on selline aeg vajalik seaduse rakendamiseks vajalike

infosüsteemide arenduste tegemiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks

Sotsiaalkindlustusametile, Tervisekassale, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Väike- ja

Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Ametiühingute

Keskliidule, Töötukassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Pensionäride Ühenduste

Liidule ja MTÜ-le Eesti Lastevanemate Liit.

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus 2024. a.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Justiitsministeerium Rahandusministeerium Kultuuriministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Haridus- ja Teadusministeerium Regionaal- ja Põllumajandusministeerium Kliimaministeerium Kaitseministeerium Siseministeerium Välisministeerium

Meie 04.09.2024 nr 1.2-2/83-1

Eelnõu kooskõlastamine

Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palume vastata hiljemalt 11. septembriks 2024. a., kuna tegemist on kiireloomulise eelnõuga. Vabandame väga lühikese tähtaja pärast! Tähtaeg on tingitud 3. septembril valitsuses kokku lepitud kokkuhoiumeetmetest, mida tuleb menetleda koos 2025. a. riigieelarvega. Seetõttu ei ole meil kahjuks võimalik anda arvamuse avaldamiseks ja kooskõlastamiseks pikemat aega. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut terviseminister Lisa: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Seletuskirja lisa Lisaadressaadid: Sotsiaalkindlustusamet Tervisekassa Eesti Töötukassa Eesti Puuetega Inimeste Koda MTÜ Lastevanemate Liit

2 Eesti Tööandjate Keskliit Eesti Ametiühingute Keskliit Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Pensionäride Ühenduste Liit Kadri Raid [email protected]

Seletuskirja lisa

KAVAND

MÄÄRUS

Rahandusministri 31. detsembri 2003. a määruse nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise kord

erijuhtudel“ ja 29. novembri 2010. a määruse nr 60 „Tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest

tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja

esitamise korrad“ muutmine

Määrus kehtestatakse sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 4 ja § 9 lõike 7 alusel.

§ 1. Rahandusministri 31. detsembri 2003. a määruse nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise

kord erijuhtudel“ muutmine

Rahandusministri 31. detsembri 2003. a määruses nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise kord

erijuhtudel“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „„Sotsiaalmaksuseaduse“ § 6 lõike 1 punktides

1, 11, 8–10 ja 15“ tekstiosaga „„Sotsiaalmaksuseaduse“ § 6 lõike 1 punktides 1, 11, 9–10 ja 15“;

2) paragrahvi 2 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui „Sotsiaalmaksuseaduse“ § 6 lõike 1 punktides 1, 11, 9 või 15 nimetatud isik vastab

samaaegselt mõnele „Sotsiaalmaksuseaduse“ § 6 lõike 1 punktis 21–33, 6, 61, 7, 11 või 13 või

lõikes 11 sätestatud tingimusele, peab tema osas sotsiaalmaksu arvestust Sotsiaalkindlustusamet

„Sotsiaalmaksuseaduse“ § 6 lõike 1 punkti 1, 11, 9 või 15 alusel.“;

3) paragrahvi 3 lõige 1 ja § 4 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 8 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „„Sotsiaalmaksuseaduse” § 6 lõike 1 punktides

11 ja 8“ tekstiosaga „„Sotsiaalmaksuseaduse” § 6 lõike 1 punktis 11“;

5) paragrahvi 8 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „ning „Sotsiaalmaksuseaduse” § 6 lõike 1

punktis 8 nimetatud isik teatab sellest sotsiaalkindlustusametile“.

§ 2. Rahandusministri 29. novembri 2010. a määruse nr 60 „Tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest

tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja

esitamise korrad“ muutmine

Rahandusministri 29. novembri 2010. a määruse nr 60 „Tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest

tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise

korrad“ lisa 9 täitmise korra punktist 6 jäetakse välja tekstiosa „punkti 8 tunnus – 618,“.

§ 3. Määruse jõustumine

Määrus jõustub…..

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

Minister

(allkirjastatud digitaalselt)

Merike Saks

Kantsler