| Dokumendiregister | Kultuuriministeerium |
| Viit | 8-3/322-1 |
| Registreeritud | 11.03.2024 |
| Sünkroonitud | 24.03.2024 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 8 Spordipoliitika kavandamine ja rakendamine |
| Sari | 8-3 Kirjavahetuse sporditöö korraldamise küsimustes |
| Toimik | 8-3/2024 Kirjavahetuse sporditöö korraldamise küsimustes |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | M. M. |
| Saabumis/saatmisviis | M. M. |
| Vastutaja | Kaarel Nestor |
| Originaal | Ava uues aknas |
Lp Tarvi Pürn
Spordi asekantsler
Kultuuriministeerium
Märgukiri
06.03.2024
Ees! An!dopingu ja Spordiee!ka Sihtasutuse juh!vuurija Remo Perli väidab oma intervjuus
Rahvusringhäälingule 27. veebruaril, et suures! ei ole spordis dopingu kasutamise eesmärk mi)e
niivõrd kolme esimese sekka tõusmine vaid igal sammul oma tulemuse parendamine, mõnegi koha
võrra. Oluline on sponsorite tähelepanu pälvimine. Kui dopinguga vahele jäänud sportlased võivad
näiteks Soomes tegutseda lugupeetud arvamusliidrite ja spordikommentaatoritena, nii võiksid ka
Ees!s oma karistuse saanud inimesed vabaneda s!gmast ja spordiilmas neid saatvast varjust
vabaneda.
Teen e)epaneku alustada kõigi Ees! spordiins!tutsioonide tasemel rahvusvahelist selgitustööd
dopingukontrolli ebavajalikkusest ja palun selles teie seisukohta. Miks mi)e viia see sõnum kõigi
spordi erialaliitudeni, rahvusvaheliste organisatsioonideni, läbi Ees! Olümpiakomitee rahvusvahelisse
olümpialiikumisse?
EADSE deklareerib, et sport ja liikumisharrastus Ees!s on oma olemuselt ja avaliku arvamuse
hinnangul dopinguvaba ning Ees!t tuntakse ausa spordiriigina. Küsin, kuidas ning kui suures mahus
oma tegevusest tegeleb sihtasutus oma eesmärkide täitmisel liikumisharrastusega, eristades seda
spordist? Mis moel üldse eristatakse spor! liikumisharrastusest? SA põhikirjas näiteks viimast
terminit ei esine.
Spordiga tegelemine on vabatahtlik. Ees! riigil puuduvad seadused, mis kohustaksid kodanikke
spordiga tegelema. Selles plaanis on sport võrdväärne rahvatantsuga. Mõlema näol on tegu
liikumisharrastusega, osaga rahvuskultuurist, tervislikest eluviisidest, meelelahutusest. Sarnaselt
rahvatantsuga on iga! õigustatud spordi rahaline toetamine ja selle äramärkimine riigi
arengukavades. Ma kujutan e)e, et otsustajate suust on lihtne tulema ümar vastus, et Ees! on liiga
pisike, meie ei suuda suures rahvusvahelises mängus midagi mõjutada, et reeglid on paika pandud
kusagil kaugel ja kõrgel. Nii võiks ju üldse ka igasugusest võistlemisest loobuda.
Loomulikult ei kutsugi ma üles spordimaailmas revolutsiooni tegema. Palun selgitust vaid küsimusele,
mida Ees! asjaomased isikud saaksid kohe tegema hakata, et dopingukontrolli mõ)etu ja kulukas
ins!tutsioon maailmast keskpikas perspek!ivis, näiteks kümne aasta pärast kaoks.
Spordiseaduse §2 loeme: „Spor! korraldavad ja edendavad riik, kohaliku omavalitsuse üksused ja
spordiorganisatsioonid kogu rahva kehalise ja vaimse vormi, sportliku eluviisi, samu! noorte sportliku
eneseteostuse eesmärgil.“
Seaduse mõte ei ole seega reglementeerida kellegi positsiooni saavutamise vahendeid sponsorite
silmis ega üksikisikute meediakampaaniaid. Riik ei peaks vähimalgi määral sekkuma seal, kus spordist
saab äri. Avalik huvi on kodanike sportlik/liikuv eluviis ja hea vaimne vorm. Need võivad, kuid ei pea
sisaldama võistluslikkust. Võib-olla aitaks rõõm spordist lahendada ka laste peale karjuvate treenerite
probleemi – saavutusspordi hirmu ja iha saab asendada koos tegutsemise lus!ga. Erki Nool ütleb
intervjuus Õhtulehele 02. märtsil: „Treeni, et olla terve!“. Hasar! ja stressi spordis võib hakata
ajapikku asendama mõistus ja rahu.
Sellest hetkest, kui ükskõik milliseid tulemusi hakatakse mõõtma, lisandub kohustus olla selles täpne
ja õiglane, tagada võistlejatele võrdsed võimalused. Minu hinnangul on selle riiklik ja rahvusvaheline
korraldamine ebavajalik. Kui külaplatsil tulevad kokku kolm inimest ja otsustavad kõrgust hüpata, siis
la) on kõigile ühel kõrgusel ja terve mõistus ütleb, et kaks võistlejat jalutaksid lihtsalt minema, kui
kolmas läheks ja la! oma hüppe ajaks madalamale laseks. Hüppama ei saa sundida.
Võistlused peaksid olema osavõtjate tasemel isereguleeruvad. Kui puudub võidu ülistamine,
auhinnarahad ja kadedus, kui spordis oleks liikumapanevaks jõuks tahe olla terve ja osaleda ühises
tegevuses, puuduks vajadus välise kontrolli järele. On ju Ees! Vabariigi polii!lised jõud aastaid
kõnelenud õhukesest riigist ja sellest, kuidas liiga palju reglementeerimist mõjub halvas!
majanduskasvule ning ahistab kodanikke. Dopingukontrolli kaotamisega kaoks vajadus uurida
korruptsioonijuhtumeid, meditsiinikaugetel inimestel end kramplikult kursis hoida arengutega tohutu
tempoga muutuvas ravimitööstuses.
Dopinguga seonduv on väga teaduspõhine. Rahvusvaheliste eksper!de kaasamine on kulukas ning
teadmiste värskendamises ei saa kunagi sisse teha pausi. Dopingukontroll on võidujooks suure äriga,
millel ei peaks olema spordiga vähimatki pistmist.
Kofeiin on näiteks ergu!te seas, mis ei ole keelatud. Kui ka kõik ülejäänud dopinguained oleksid
lubatud, muutuks absoluutselt mõ)etuks nende kasutamise kontrollimine. Seaduses seisab, et
karistada võib „ravimi väljakirjutamise eest kasutamiseks dopinguna spordis, samu! ravimi dopinguna
kasutamisele kallutamise eest või ravimi dopinguna manustamiseks üleandmise eest.“
Surnuks võib inimene ennast joosta nii dopinguga kui ilma. Sportlaste tervise kaitsmine nende endi
eest nagu kaitstakse kogemusteta lapsi, ei ole kindlas! adekvaatne argument. Keda ja kelle huve siis
ülalnimetatud seadusepügal kaitseb? Polii!kute ja arvamusliidrite suust kõlab ülereguleerimise vastu
sageli üpris kõva häält, olgu see siis andmekaitse, abielu vormistamine või alkoholi tarvitamine.
Palun teie selgitust, miks ei võiks olla Ees! maailma spordiavalikkuses olla esimene ja julge hääl, mis
selgelt välja ütleb, et meie enam seda mängu kaasa ei tee. Kutsuda kogu maailma üles järgima seda
eeskuju ning loobuda dopingu kasutamise kontrollimisest. Sellega koos mõistagi loobuda ka igasuguse
riigipoolse rahastuse andmisest dopingukontrollile ning ka sellise spordi rahastamisest, kus
dopingukontroll on nõutav.
Palun teil teha kalkulatsioon, kui palju hoiaks Ees! Vabariik näiteks viie aastaga kokku raha dopingu
kontrollimise ja dopingukontrolliga seotud spordi toetamise pealt ning kui palju inimesi saaks
kokkuhoitud rahaga kaasa tõmmata seaduse mõ)ega kooskõlas tõepoolest rahva kehalise ja vaimse
vormi tõstmisele. Juba EADSE ülalpidamiselt säästetav mõnisada tuhat eurot aastas võimaldaks päris
mitu klassitäit lapsi talve jooksul suusaradadele viia.
Lugupidamisega
Madis Mikkor
Lp Tarvi Pürn
Spordi asekantsler
Kultuuriministeerium
Märgukiri
06.03.2024
Ees! An!dopingu ja Spordiee!ka Sihtasutuse juh!vuurija Remo Perli väidab oma intervjuus
Rahvusringhäälingule 27. veebruaril, et suures! ei ole spordis dopingu kasutamise eesmärk mi)e
niivõrd kolme esimese sekka tõusmine vaid igal sammul oma tulemuse parendamine, mõnegi koha
võrra. Oluline on sponsorite tähelepanu pälvimine. Kui dopinguga vahele jäänud sportlased võivad
näiteks Soomes tegutseda lugupeetud arvamusliidrite ja spordikommentaatoritena, nii võiksid ka
Ees!s oma karistuse saanud inimesed vabaneda s!gmast ja spordiilmas neid saatvast varjust
vabaneda.
Teen e)epaneku alustada kõigi Ees! spordiins!tutsioonide tasemel rahvusvahelist selgitustööd
dopingukontrolli ebavajalikkusest ja palun selles teie seisukohta. Miks mi)e viia see sõnum kõigi
spordi erialaliitudeni, rahvusvaheliste organisatsioonideni, läbi Ees! Olümpiakomitee rahvusvahelisse
olümpialiikumisse?
EADSE deklareerib, et sport ja liikumisharrastus Ees!s on oma olemuselt ja avaliku arvamuse
hinnangul dopinguvaba ning Ees!t tuntakse ausa spordiriigina. Küsin, kuidas ning kui suures mahus
oma tegevusest tegeleb sihtasutus oma eesmärkide täitmisel liikumisharrastusega, eristades seda
spordist? Mis moel üldse eristatakse spor! liikumisharrastusest? SA põhikirjas näiteks viimast
terminit ei esine.
Spordiga tegelemine on vabatahtlik. Ees! riigil puuduvad seadused, mis kohustaksid kodanikke
spordiga tegelema. Selles plaanis on sport võrdväärne rahvatantsuga. Mõlema näol on tegu
liikumisharrastusega, osaga rahvuskultuurist, tervislikest eluviisidest, meelelahutusest. Sarnaselt
rahvatantsuga on iga! õigustatud spordi rahaline toetamine ja selle äramärkimine riigi
arengukavades. Ma kujutan e)e, et otsustajate suust on lihtne tulema ümar vastus, et Ees! on liiga
pisike, meie ei suuda suures rahvusvahelises mängus midagi mõjutada, et reeglid on paika pandud
kusagil kaugel ja kõrgel. Nii võiks ju üldse ka igasugusest võistlemisest loobuda.
Loomulikult ei kutsugi ma üles spordimaailmas revolutsiooni tegema. Palun selgitust vaid küsimusele,
mida Ees! asjaomased isikud saaksid kohe tegema hakata, et dopingukontrolli mõ)etu ja kulukas
ins!tutsioon maailmast keskpikas perspek!ivis, näiteks kümne aasta pärast kaoks.
Spordiseaduse §2 loeme: „Spor! korraldavad ja edendavad riik, kohaliku omavalitsuse üksused ja
spordiorganisatsioonid kogu rahva kehalise ja vaimse vormi, sportliku eluviisi, samu! noorte sportliku
eneseteostuse eesmärgil.“
Seaduse mõte ei ole seega reglementeerida kellegi positsiooni saavutamise vahendeid sponsorite
silmis ega üksikisikute meediakampaaniaid. Riik ei peaks vähimalgi määral sekkuma seal, kus spordist
saab äri. Avalik huvi on kodanike sportlik/liikuv eluviis ja hea vaimne vorm. Need võivad, kuid ei pea
sisaldama võistluslikkust. Võib-olla aitaks rõõm spordist lahendada ka laste peale karjuvate treenerite
probleemi – saavutusspordi hirmu ja iha saab asendada koos tegutsemise lus!ga. Erki Nool ütleb
intervjuus Õhtulehele 02. märtsil: „Treeni, et olla terve!“. Hasar! ja stressi spordis võib hakata
ajapikku asendama mõistus ja rahu.
Sellest hetkest, kui ükskõik milliseid tulemusi hakatakse mõõtma, lisandub kohustus olla selles täpne
ja õiglane, tagada võistlejatele võrdsed võimalused. Minu hinnangul on selle riiklik ja rahvusvaheline
korraldamine ebavajalik. Kui külaplatsil tulevad kokku kolm inimest ja otsustavad kõrgust hüpata, siis
la) on kõigile ühel kõrgusel ja terve mõistus ütleb, et kaks võistlejat jalutaksid lihtsalt minema, kui
kolmas läheks ja la! oma hüppe ajaks madalamale laseks. Hüppama ei saa sundida.
Võistlused peaksid olema osavõtjate tasemel isereguleeruvad. Kui puudub võidu ülistamine,
auhinnarahad ja kadedus, kui spordis oleks liikumapanevaks jõuks tahe olla terve ja osaleda ühises
tegevuses, puuduks vajadus välise kontrolli järele. On ju Ees! Vabariigi polii!lised jõud aastaid
kõnelenud õhukesest riigist ja sellest, kuidas liiga palju reglementeerimist mõjub halvas!
majanduskasvule ning ahistab kodanikke. Dopingukontrolli kaotamisega kaoks vajadus uurida
korruptsioonijuhtumeid, meditsiinikaugetel inimestel end kramplikult kursis hoida arengutega tohutu
tempoga muutuvas ravimitööstuses.
Dopinguga seonduv on väga teaduspõhine. Rahvusvaheliste eksper!de kaasamine on kulukas ning
teadmiste värskendamises ei saa kunagi sisse teha pausi. Dopingukontroll on võidujooks suure äriga,
millel ei peaks olema spordiga vähimatki pistmist.
Kofeiin on näiteks ergu!te seas, mis ei ole keelatud. Kui ka kõik ülejäänud dopinguained oleksid
lubatud, muutuks absoluutselt mõ)etuks nende kasutamise kontrollimine. Seaduses seisab, et
karistada võib „ravimi väljakirjutamise eest kasutamiseks dopinguna spordis, samu! ravimi dopinguna
kasutamisele kallutamise eest või ravimi dopinguna manustamiseks üleandmise eest.“
Surnuks võib inimene ennast joosta nii dopinguga kui ilma. Sportlaste tervise kaitsmine nende endi
eest nagu kaitstakse kogemusteta lapsi, ei ole kindlas! adekvaatne argument. Keda ja kelle huve siis
ülalnimetatud seadusepügal kaitseb? Polii!kute ja arvamusliidrite suust kõlab ülereguleerimise vastu
sageli üpris kõva häält, olgu see siis andmekaitse, abielu vormistamine või alkoholi tarvitamine.
Palun teie selgitust, miks ei võiks olla Ees! maailma spordiavalikkuses olla esimene ja julge hääl, mis
selgelt välja ütleb, et meie enam seda mängu kaasa ei tee. Kutsuda kogu maailma üles järgima seda
eeskuju ning loobuda dopingu kasutamise kontrollimisest. Sellega koos mõistagi loobuda ka igasuguse
riigipoolse rahastuse andmisest dopingukontrollile ning ka sellise spordi rahastamisest, kus
dopingukontroll on nõutav.
Palun teil teha kalkulatsioon, kui palju hoiaks Ees! Vabariik näiteks viie aastaga kokku raha dopingu
kontrollimise ja dopingukontrolliga seotud spordi toetamise pealt ning kui palju inimesi saaks
kokkuhoitud rahaga kaasa tõmmata seaduse mõ)ega kooskõlas tõepoolest rahva kehalise ja vaimse
vormi tõstmisele. Juba EADSE ülalpidamiselt säästetav mõnisada tuhat eurot aastas võimaldaks päris
mitu klassitäit lapsi talve jooksul suusaradadele viia.
Lugupidamisega
Madis Mikkor