Arvamus

Saatja: <[email protected]>

Saadetud: 10.09.2024 12:13

Adressaat: <"Justiitsministeerium">

Teema: 1-8/483-1 Korrakaitseseaduse muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsus: vastuskiri

Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.Tundmatu saatja

korral palume linke ja faile mitte avada.

Lugupeetud justiitsministeerium

Edastame teile advokatuuri seisukohad korrakaitseseaduse muutmise seaduse

VTK osas.

Lugupidamisega

Merit Aavekukk-Tamm

jurist

Rävala pst 3 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10143 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Lp Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja digiminister Teie 24.06.2024 nr 8-3/5025-1

Justiitsministeerium Meie 10.09.2024 nr 1-8/483-1

[email protected]

[email protected]

Korrakaitseseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Täname, et olete advokatuurile andnud võimaluse korrakaitseseaduse (KorS) muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsuse (VTK) osas seisukohti avaldada. Edastame Teile advokatuuri

haldusõiguse komisjoni seisukohad alljärgnevalt.

VTK koostamist on põhjendatud sellega, et enam kui kümme aastat tagasi jõustunud KorS-i on

korduvalt muudetud ja täiendatud, kuid see ei ole toimunud süsteemselt. Samuti osundatakse

tehnoloogia ulatuslikule arengule võrreldes KorS-i väljatöötamise ajaga, mistõttu on oluliselt

muutunud ka korrakaitsjatele (ja ka korrarikkujatele) kättesaadavad vahendid. Muutunud on ka

väljakutsed, millega korrakaitsed silmitsi seisvad. Seoses julgeolekuolukorra muutumisega on

VTK-s eraldi fookuses avalike ürituste ja koosolekute korraldamise regulatsiooni asjakohasus.

Advokatuuri haldusõiguse komisjon nõustub, et KorS vajab põhjalikumat ülevaatamist ning

teatud osades ka muutmist. Arvestades, et tegemist on VTK-ga, on seisukohad kujundatud

selles toodud probleemide osas põhimõttelisel tasandil, s.o tegu on küsimustega, mis vajavad

põhjalikumat analüüsi võimaliku tulevase seaduseelnõu väljatöötamisel. Samas on terve rida

VTK-s käsitletud probleeme selliseid, mis komisjoni hinnangul sisuliseks probleemiks ei ole

ning seeläbi seaduse muutmise teel lahendamist ei vaja.

1. Probleemid 1-4: Viibimiskeeld, asjasundkasutusse võtmine ja vajadusel

sundvõõrandamine, kontrolltehing, joobeseisundi tuvastamine

VTK-s välja toodud probleemid vajavad tähelepanu, kuid komisjon kujundab seisukoha

konkreetsema regulatsiooni väljatöötamise käigus.

2. Probleem 5: Isikuandmete töötlemine pilti ja heli salvestava

jälgimisseadmestikuga

Täna võimaldab KorS 49 lg 5¹ ja § 50 lg 6¹ vallasasja ja valduse läbivaatamisel jäädvustada

olukorda pilti või heli salvestava seadmega, milleks võib mh olla ka nt vormikaamera. Samas

2

üldisem regulatsioon selliste seadmete kasutamiseks puudub. Nende seadmete kasutamise

vajadust teatud situatsioonides ei saa kindlasti eitada. Samas tuleb arvestada, et

jälgimisseadmestiku kasutamine korrakaitses riivab intensiivselt mitmeid põhiõigusi, mistõttu

tuleb sellesisulise regulatsiooni loomisel ja muutmisel arvestada piiravate tingimustega, sh

nõuetega, mis tulenevad IKÜM-ist, samuti õiguskaitsedirektiivist.

3. Probleem 6: Isikuandmete töötlemine mehitamata õhusõidukitele paigaldatud

jälgimisandmestiku kasutamisega

Kuigi tehnoloogilised lahendused võimaldavad korrarikkumisi paremini tuvastada ja ka

ennetada, ei tohi uute tehnoloogiate ja funktsioonide kasutamine olla vastuolus kehtiva õiguse

ja õigusriigi toimimise seisukohalt oluliste printsiipidega. Iga uue tehnoloogia, funktsiooni või

töömeetodi kasutuselevõtule peab eelnema mõjuhinnang ja õigusanalüüs hindamaks kehtiva

õiguse asjakohasust ning võimalike põhiõiguste riivet. Massiline andmete analüüs (sh

profiilianalüüs) ning automatiseeritud otsused korrarikkumiste ennetamise eesmärgil on nõnda

suure põhiõiguste riivega, et sellise tegevuse lubatavust tuleb reeglina eitada.

4. Probleem 7: Muude kui dokumentaalsete tõendite nõudmine riikliku järelevalve

menetluses

Kehtiva KorS § 30 ega ka VTK ei arvesta komisjoni hinnangul põhiseaduse § 22 lg-ga 3, mille

kohaselt kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (nemo tenetur se

ipsum accusare põhimõte) (vt Riigikohtu 14.06.2022 otsus asjas nr 1-20-1208, p-d 50-52).

Kuigi enese mittesüüstamise privileeg kehtib üldjuhul kriminaalmenetluses, on ka näiteks

maksumenetluses sätestatud isiku õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest

küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või oma lähedase õigusrikkumises süüdi

tunnistamist (vt MKS § 64 lg 1 p 6). Raske on leida sisulist põhjust, miks mittesüüstamise keeld

kehtib näiteks maksumenetluses, kuid ei kehti riiklikus järelevalve menetluses. Põhiseaduse §

22 lg 3 kehtib ükskõik millises avalik õiguslikus menetluses. Seetõttu tuleb VTK-d muuta nii,

et KorS § 30 täiendatakse enese mittesüüstamise keeluga nii küsitlemise ja dokumentide

nõudmise kui ka muus kui dokumentaalses vormis oleva teabe nõudmise suhtes.

Maksumenetlusel ja kriminaalmenetlusel ühelt poolt ja korrakaitsemenetlusel teiselt poolt on

mitmeid erisusi. Nimelt, maksumenetlus ja kriminaalmenetlus on suunatud minevikus

toimunud tegude tuvastamisele ja sellest tulenevatele õiguslike järelmite kohaldamisele (maksu

määramine või süüdi tunnistamine ja karistamine), kuid korrakaitsemenetlus on suunatud ka

tulevikku (ohu ennetamine, väljaselgitamine või tõrjumine). See tähendab, et teatud juhtudel

(nt vajadus vältida suure keskkonnakahju tekkimist) võib olla põhjendatud isikult nõuda

dokumentide ja muus kui dokumentaalses vormis oleva teabe esitamist vaatamata sellele, et

dokumendid ja heli-, pildi- ja videofailid võivad olla isikut ja tema lähedasi süüstavad. Samas

saab selline erand enese mittesüüstamise privileegist olla põhjendatud vaid olulise kahjuga

ülekaaluga avalikule hüvele. Ehk teisisõnu, politsei või seaduses sätestatud juhul muu

korrakaitseorgan saab nõuda dokumente ja muud kui dokumentaalses vormis olevat teavet vaid

KorS § 5 lõikes 4 sätestatud kõrgendatud ohu puhul.

Samuti tuleks VTK-d täiendada KorS § 30 lg 5 muudatusega. KorS § 30 lg 5 sätestab, et

küsitlemine ja dokumentide nõudmine ohu ennetamiseks ei ole lubatud teabe ja dokumentide

korral, mida on võimalik saada seaduse alusel asutatud andmekogust, välja arvatud juhul, kui

teabe saamine andmekogust ei ole korrakaitseorganist sõltumatul põhjusel võimalik; käesolevas

lõikes nimetatud piirang kehtib ka teabe kohta, mida korrakaitseorganil on võimalik saada

3

tasuta teise Euroopa Liidu liikmesriigi asjaomasest andmekogust või tasu eest, kui isik kinnitab

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, et kannab nimetatud teabe hankimise kulud.

Mõiste „andmekogu“ tähendus on avatud AvTS § 431 lõikes 1, mille kohaselt andmekogu on

riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku või avalikke ülesandeid täitva

eraõigusliku isiku infosüsteemis töödeldavate korrastatud andmete kogum, mis asutatakse ja

mida kasutatakse seaduses, selle alusel antud õigusaktis või rahvusvahelises lepingus sätestatud

ülesannete täitmiseks. Ehk et andmekogu on vaid kitsastele nõuetele vastav teabekogum.

Samas, korrakaitseorganil on võimalik koguda teavet (ning vältida isikute küsitlemist ja neilt

teabe nõudmist) ka teistest kättesaadavatest infosüsteemidest, mis ei vasta andmekogu

määratlusele AvTS mõttes. Sel põhjusel tuleb ka KorS § 30 lõiku 5 vastavalt muuta. Samuti on

põhjendatud õigusselguse huvides dokumendi mõiste sisustamine selliselt, et see hõlmaks ka

laiemalt elektroonilises vormis teavet.

5. Probleem 8: Vähemohtlike teenistusrelvade ja erivahendite kasutamine

VTK-s toodud põhjendused regulatsiooni muutmise vajaduse osas ei ole veenvad. Juba täna on

vähemohtlike teenistusrelvade ja erivahendite kasutamine reguleeritud nö tasemepõhiselt, s.o

olukordades kus tulirelva kasutamine põhjendatud ei ole – seejuures on komisjoni hinnangul

ebatäpne VTK väide, et elektrišokirelv ja veekahur on kehtivas seaduses samastatud

tulirelvaga. Kuigi mõlema puhul on kasutamine lubatud kõrgendatud ohu tõrjumiseks, on

alused nende kasutamiseks siiski erinevad. VTK-s on tehtud regulatiivne ettepanek lubada

elektrišokirelva ja veekahuri kasutamist ka olulise ohu korral. Komisjon leiab, et selline lävendi

alandamine ei ole põhjendatud.

VTK-s on ühtlasi tehtud ettepanek erivahendite loetelu täiendamiseks mehitamata õhusõidukite

maanduma sundimise vahenditega. Taolise erivahendi lisamine on põhjendatud. Samas ei ole

põhjendatud erivahendite osas n-ö avatud loetelu loomine, mis on ühe kaalumisettepanekuna

samuti esitatud.

6. Probleem 9: Edasilükkamatute meetmete kohaldamise kohustus

VTK-s on tehtud ettepanek täiendada KorS-i selliselt, et lisaks politseile oleks ka teistel

riigiasutustel, kelle ametnikele on tagatud vahetu sunni väljaõpe ja antud tulirelva kasutamise

õigus, kohustus ohtu tõrjuda, kui tegemist on vahetu ohuga isiku elule või kehalisele

puutumatusele. VTK-s toodud põhjendused regulatsiooni muutmise vajaduse osas ei ole

veenvad. Seejuures viidatakse VTK-s, et teiste korrakaitseorganite poolt edasilükkamatute

meetmete rakendamise vajadus on harvaesinev ning võimalus taolistes ohuolukordades

sekkumiseks n-ö igaüheõiguse raames on ka täna. Arvestades, et tegemist ei ole olulise

lahendamist vajava probleemiga, puudub ka vajadus regulatsiooni muutmiseks.

7. Probleem 10: Korrakaitsesse kaasamine

VTK-s on tehtud ettepanek reguleerida täpsemalt Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist riigi

korrakaitse ülesannete täitmisele. Võib nõustuda, et regulatsioon vajab korrastamist. Samuti

saab nõustuda VTK-s väljendatuga, et sõjaväelisi organisatsioone ei peaks üldjuhul rahuajal

avaliku korra tagamisse kaasama, mistõttu peavad juhud, mil Kaitseväe ja Kaitseliidu

kaasamine on riikliku järelevalvesse lubatud, olema selgelt piiritletud ja piisavalt kaalukad.

Vältida tuleks olukorda, kus regulatsioon on killustunud KorS-i ja kavandatava tsiviilkriisi ja

riigikaitse seaduse vahel.

4

8. Probleem 11: Avalike ürituste regulatsioon

Täiendava regulatsiooni vajadus ei ole välistatud, ent hinnangu andmiseks on vaja näha

konkreetseid ettepanekuid. Iseenesest on õige väide, et võrreldes avalike koosolekute

regulatsiooniga on avalike ürituste regulatsioon väga napp ning annab kohalikele

omavalitsustele suure kaalutlusõiguse. Ent toodud näited praktikas esinevate probleemide kohta

ei näi valdavalt olevat sellised, mida ei annaks lahendada mitteregulatiivsete meetoditega.

Kaalukaim põhjendus regulatsiooni täpsustamisele tuleneb väitest, et kehtiva regulatsiooni

raames raisatakse sageli nii korraldaja kui ametiasutuse ressursse seeläbi, et korraldaja

suunatakse iseseisvalt erinevatelt ametiasutustelt kooskõlastusi taotlema, selle asemel, et kogu

vastava protsessi viiks läbi asjaomane KOV. Komisjon toetab eelkõige muudatusi, mis

lihtsustavad avalike ürituste korraldamist, mitte ei sea neile täiendavaid piiranguid.

9. Probleem 12: Alaealiste õigus koosolekuid korraldada

Teema tõstatamine on vajalikuk, minimaalselt võiks koosolekute korraldamise õigust laiendada

vähemalt 16. aastastele.

10. Probleem 13: Isiku koosolekult eemaldamine

Isiku koosolekult kõrvaldamise lävendi alandamine ei ole põhjendatud. VTK-s ei ole toodud

ühtegi praktilist näidet, kus kehtiv regulatsioon oleks probleeme tekitanud. Lisaks näib VTK

argumentatsioon lähtuvat alusetust eeldusest, nagu oleks ainus võimalus avalikul koosolekul

osalevast isikust lähtuva vahetu olulise ohu tõrjumiseks tema koosolekult eemaldamine. KorS

§ 5 lg 5 järgi vahetu oht on olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus,

et see kohe algab. Sellises olukorras on politseil alati õigus rakendada edasilükkamatuid

meetmeid ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks (KorS § 6 lg 3, § 29 lg 1). Lisaks

olukorras, kus korrarikkumine seisneb teiste isikute füüsilises väärkohtlemises, on alati alus ka

isiku kinnipidamiseks KorS § 46 lg 1 p 1 alusel.

11. Probleem 14: Koosolekute keelamine

VTK kohaselt seisneb peamine lahendamist nõudev probleem selles, et KorS § 72 lg 1 ei hõlma

õigust keelata koosolekut, mis on keelatud koosolek KorS § 62 mõttes. VTK käsitlus on ekslik.

Keelatud koosolekut ei või pidada sõltumata sellest, kas PPA selle veel üle keelab. KorS § 26

kohaselt on PPA-l õigus vastavat koosolekut kavandatavat isikut teavitada sellest, et tema poolt

kavandatav koosolek on seadusest tulenevalt keelatud ning vastava keelu rikkumisel võib

järgneda KorS § 265 kohane vastutus. Veelgi enam, kui KorS § 62 mõttes keelatud koosoleku

kavandamisega on juba kaasnenud üleskutsed sellel osaleda, on KorS § 265 kohane kuritegu

juba toime pandud ning tulenevalt kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest tuleks

koheselt ka vastavat menetlust alustada. Sellises olukorras oleks niigi seaduse järgi keelatud

koosoleku „üle keelamine“ üksnes segadust tekitav, tekitades potentsiaalset vaidlusi selle üle,

kas konkreetsel juhul on karistatavad ka „üle keelamisele“ eelnevad või üksnes selle järgsed

teod. Seega pole KorS § 72 lg 1 täiendamine KorS § 62 tähenduses keelatud koosoleku üle

keelamisega mitte üksnes mõttetu, vaid ka juriidiliselt küsitav ja segadusttekitav.

Kui siiski eksisteeriks vajadus KorS § 62 mõttes keelatud koosolek KorS § 72 lg 1 alusel üle

keelata, siis VTK-s välja pakutud lahendus on sõna- ja koosolekuvabadust

ebaproportsionaalselt piirav. VTK kohaselt võiks „täiendada KorS § 72 selliselt, et prefekt saab

keelata ka sellise avaliku koosoleku korraldamise, mille puhul on eelinfo põhjal alust arvata,

5

et tegemist on KorS § 62 mõttes keelatud koosolekuga“. Vormel „on alust arvata“ viitab KorS

§ 5 lg 6 kohasele ohukahtlusele ehk olukorrale, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse

hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille

puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. Seega soovitakse anda PPA-le õigus

keelata avaliku koosoleku toimumine olukorras, kus ei ole välistatud, et koosolek vastab KorS

§ 62 tunnustele. Selline koosoleku keelamise lävend oleks liiga madal ning annaks PPA-le

piiramatu õiguse keelata ennetavalt ükskõik milline koosolek. Nimelt KorS § 62 järgi on

muuhulgas keelatud koosolek, mis õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse,

rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste

veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel. Selline alus on juba iseenesest väga

avarat kaalutlusruumi sisaldav. Kui siia lisada võimalus kohaldada keeldu juhul, kui „vihkamise

õhutamine“ pole välistatud, siis võib keelata kõik sellised avalikud koosolekud, mis puudutavad

mõnda vähegi polariseerivat teemat. Sellisel juhul puudub sisuliselt mistahes võimalus ka

keelu/laialisaatmise vaidlustamiseks, sest erinevat tegelikult toimuvast koosolekust, mille

puhul saab seal toimunu põhjal tuvastada, millel hinnang toimuva keelatusele põhineb, et saa

hinnangut selle kohta, et „pole välistatud vihkamise õhutamine“ kohtus efektiivselt vaidlustada.

Kokkuvõttes annaks sellise keelamisaluse seadusesse lisamine PPA käsutusse sisuliselt

piiramatu ja kohtus efektiivselt vaidlustamatu vahendi avalike koosolekute keelamiseks.

Täiendavalt on VTK-ga ette pandud „Kaaluda KorS § 62 täiendamist selliselt, et keelatud on

avalikud koosolekud, mille pidamise eesmärk on ilmselgelt ajendatud mõne agressorriigi

tähtpäevadest, või koosolekud, mille läbiviimisel on kavas eksponeerida avalikult

agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud

sümboleid.“ Vastav ettepanek oleks sellisel kujul küsitav isegi juhul, kui selles „mõne

agressorriigi“ asemel räägitaks avalikult Venemaast. Venemaal on tähtpäevi, mida ta jagab

paljude „mitteagressorriikidega“, tähtpäevi, mis on talle ainuomased, ent ei oma poliitilist

tähendust, ning tähtpäevi, mida võidakse kasutada küll agressiooni õigustamiseks, ent mille

tähistamiseks on võimalik korraldada ka selliseid avalikke koosolekuid, kus seda ei toimu. Kui

tegelikuks sooviks on teatud konkreetsete Venemaa tähtpäevadega seoses Eestis avalike

koosolekute pidamine keelata, siis tuleks keeld sellisena ka sätestada, mitte rääkida

ebamääraselt „agressorriigi tähtpäevadest“. Eesti seadustes ei sisaldu mõistet „agressorriik“.

KarS § 91 lg 3 järgi loetakse agressiooniaktiks „ühe riigi poolt rahvusvahelise õigusega

vastuolus olevat relvajõu kasutamist teise riigi suhtes“. Seega agressorriigiks võiks ilmselt

nimetada riiki, kes kasutab relvajõudu teise riigi suhtes vastuolus rahvusvahelise õigusega.

Sellisele mõistele võivad Venemaa kõrval vastata ka mõned Eestile olulised liitlased.

Eeltoodust tulenevalt on pakutav lisakeeld, isegi kui selle tegelik eesmärk on legitiimne, liiga

avara sõnastusega ning sellisena ebaproportsionaalselt sõna- ja koosolekuvabadust piirav.

Kavandatavad lisapiirangud on iseäranis küsitavad ka põhjusel, et juba täna on tõsiselt

kaheldav, kui efektiivselt on koosolekuvabadus Eestis tegelikult kaitstud. Õigusvastast avaliku

koosoleku keeldu on halduskohtus erakordselt keeruline vaidlustada. Keelamine leiab reeglina

aset mõni päev enne avaliku koosoleku toimumist. Isegi kui ajaliselt on võimalik enne selle

toimumist esialgse õiguskaitse taotlus esitada, asetab selline taotlus kohtu olukorda, kus ta selle

lahendamisega peaks sisuliselt lahendama ka põhivaidluse. Arusaadavatel põhjustel on sellistel

esialgse õiguskaitse taotlustel reeglina äärmiselt madal edulootus. Seega peaks kogu vaidlus

keelatud avaliku koosoleku üle toimuma pärast selle kavandatud toimumisaega ehk olukorras,

kus keelu mõju on lõppenud ning enamasti on võimalik taotleda vaid keelu õigusvastaseks

6

tunnistamist. Valitseva kohtupraktika taustal on aga väga keeruline põhistada seda, miks keelu

õigusvastasuse tuvastamine on isiku õiguste kaitseks vajalik ehk sellise kaebuse esitaja riskib

kaebuse läbi vaatamata jätmisega kaebeõiguse puudumise tõttu. Kui jõustuksid VTK-ga ette

pandavad keelamisõiguse laiendused, siis lisanduks keeldude vaidlustamise menetluslikule

keerukusele ka selliste kaebuste materiaalõiguslik perspektiivitus: ülimalt laia kaalutlusõiguse

ja ülimalt madala lävendi („võib arvata“ ehk „pole välistatud“) tõttu on keeruline ette kujutada,

kuivõrd ilmselgelt õigusvastane peaks keeld olema, et ta sellisest sisuliselt maha asetatud latist

üle ei saaks. Seega kujuneks juba täna olemasolevate menetluslike piirangute ning VTK-ga ette

pandud materiaalõiguslike aluste kombinatsioonis olukord, kus täitevvõim võiks talle mitte

meeldivad avalikult koosolekud alati juba ennetavalt keelata põhjendusega, et pole välistatud

seal ühe või teise grupi suhtes vihkamise õhutamine ning olla seejuures suhteliselt kindel selles,

et selle keelu kohtus vaidlustamine on väheperspektiivikas. Pole põhjust arvata, et sellise

olukorra saavutamine oleks VTK koostajate eesmärk, et paraku näib neil puuduvat arusaam

sellest, kuidas vastavat regulatsiooni oleks võimalik (kuri)tarvitada.

12. Probleem 15: Riigivastutuse erisused korrakaitses

Riigivastutuse regulatsiooni ülevaatamine on põhjendatud. Samas vajab põhjalikku

ülevaatamist kogu riigivastutuse regulatsioon, mitte vaid kitsalt korrakaitsega seoses.

Probleem 16: Korrarikkuja tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon

VTK kohaselt seisneb lahendamist vajav probleem selles, et „Korrakaitseorganitel tekivad

isikute tahtliku avaliku korda rikkuva käitumise tõttu kulutused, mille hüvitamise kohustust

nendel isikutel seejuures alati ei ole“. Asjakohatu on nii kõnealune probleemiasetus kui selle

lahendamise viis.

Tahtlikult avalikku korda rikkuv käitumine kujutab endast sõltuvalt selle raskusest kas väärtegu

(KarS § 262) või kuritegu (KarS § 263). Väärteoga tekitatud kahju hüvitamine toimub VTMS

§ 7 järgi tsiviilseadustes sätestatud alustel ja korras, kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõude

saab esitada ka kriminaalmenetluse raames. Mõlemal puhul võib kahjunõude esitajaks olla ka

riik. Lisaks on KrMS 7. peatükis detailselt reguleeritud see, millisel juhul ja milliste

kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib nõuda. Nende hulgas on „sundraha“ (KrMS § 179),

mille eesmärk KrMS kommentaaride kohaselt „on, et just menetluse põhjustanud isik

kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega

tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Jutt on

kriminaalmenetluse üldistest kuludest, mis kaetakse riigieelarvest, kuid süüdimõistetutelt välja

ei mõisteta (nt õiguskaitseorganite halduskulud või riiklikule ohvriabile tehtavad kulutused).“

Kuna antud selgituste kohaselt soovitakse sundrahaga hüvitada ka kulusid, mis ei ole kantud

kriminaalmenetluse raames, ent on siiski kuriteost tingitud, siis mahuvad sundrahaga hüvitatava

kulu alla ka mistahes avaliku korra raskele rikkumisele reageerimisega tekkinud kulud.

Eeltoodu tekitab küsimuse, milles seisneb täitmist vajav lünk. Avaliku korra rikkumine ei ole

ainus süütegu, millele reageerimisel võivad riigil tekkida kulutused, mida süüteo toimepanija

ei pea hüvitama. Eelduslikult on kehtiva regulatsiooni taga siiski teatud kaalutlus selle kohta,

milliste raskusastmega süütegude puhul ja milliste kulude hüvitamine süüdlase poolt on

proportsionaalne. VTK-st ei leidu aga ühtegi viidet VTMS-le või KrMS-le ega põhjendust selle

kohta, miks neis sisalduv regulatsioon on ebapiisav ning miks just avaliku korra rikkumisega

7

seotud riigi kulude hüvitamine, mitte aga mõne muu süüteo või süüteoliigiga seotud riigi kulude

hüvitamine vajab eraldi täiendavat regulatsiooni.

Samas isegi kui eksisteeriks mingi põhjus, miks just avaliku korra rikkumisega seotud kulude

hüvitamine vajaks eriregulatsiooni, siis on VTK-s välja pakutud lahendus sobimatu. Kõigepealt

torkab silma, et näited kulude hüvitamise vajaduse kohta puudutavad eelkõige olukordi, kus

kulud ei teki mitte avaliku korra rikkumisest, vaid isiku „koostöövalmiduse puudumisest“ ja/või

oma õiguste kaitsmisest. Seejuures kohe esimene näide (joobeseisundi tervishoiuteenuse

osutaja juures tuvastamise nõudmine) puudutab olukorda, kus isik ei tee mitte midagi

õigusvastast, vaid kasutab talle seadusega antud õigust joobe objektiivseks tuvastamiseks.

Kvalifikatsioon „oma joobest teadlik isik“ on tähendusetu, sest pea alati on võimalik väita, et

isik, kes on joobes, pidi vastava seisundi ise tekitama. Seetõttu näib, et muudatuste peamine

eesmärk on heidutada avalikku korra rikkumises kahtlustatavaid isikuid oma õigusi kaitsma

viisil, millega kaasneva täiendavad kulud menetlejale. Sellel on kahtlemata teatud negatiivne

mõju põhiõiguste kaitse efektiivsusele, mistõttu on küsitav, kas muudatustest saadav kasu

kaalub üles sellest tekkiva kahju.

Lisaks on läbimõtlemata ja sobimatu ka kavandatav kulude hüvitamise viis. Nimelt VTK

kohaselt peaks kulude hüvitamise nõudmine ühelt poolt põhinema pea piiramatul

kaalutlusõigusel (korrakaitseorgan otsustab, kas on otstarbekas nõuda), teisalt aga peaksid välja

nõutavad summad põhinema mitte tegelikel kuludel, vaid olema standardsed summad.

Arusaamatuks jääb, milline on selliste hüvitiste materiaalõiguslik iseloom ja millises

menetluses toimuks nende väljanõudmine/määramine ja vaidlustamine. Kavandatavate

hüvitiste iseloom (standardne, tegelikest kuludest sõltumatu summa) ei toeta nende käsitlemist

tsiviilõigusliku kahjuna, samuti puudub neil eripreventiivne eesmärk nagu haldusõiguslikul

sunnirahal. Materiaalõiguslikus mõttes näib tegemist olevat eelkõige (lisa)karistusega, mida

aga ilmselt kavatsetakse määrata mitte asjaomases süüteomenetluses, vaid sellega paralleelselt

kulgevas haldusmenetluses. See võib halvimal juhul tuua kaasa vastuolu topeltkaristamise

keeluga ehk kogu vastava menetluse põhiseadusvastasuse. Isegi kui seda õnnestuks vältida,

oleks väärteo- või kriminaalmenetluse kõrvale (mille kõrval juba niikuinii võib kulgeda ka

tsiviilkohtumenetlus) paralleelse haldusmenetluse ja sellele järgneva halduskohtumenetluse

loomine ilmselgelt ebaotstarbekas ja eesmärgipäratu.

13. Probleem 17: Küberruum kui avalik koht

VTK-s on probleemi olemus ja ulatus lahti mõtestamata. VTK järgi on vaja tõhusaid meetmeid

selleks, et sanktsioneerida küberruumis järjest tavapärasemat isikute solvamist, hirmutamist ja

ähvardamist, korrarikkumiste toime panemisele õhutamist ning otse-eetris alasti olemist ning

alkoholi tarbimist. Selliseid tegevusi võib leida aset mitte ainult küberruumis, vaid ka muudes

infokanalites.

Esiteks ei selgu VTK-st, mille alusel on kõigist neist kohtadest, mis lisaks füüsilistele „avalikele

kohtadele“ on määratlemata isikute ringile ligi pääsetavad (nt tasuta jagatav lend- või ajaleht),

on reguleerimist vajavaks peetud just nimelt küberruumi. Teisi inimesi on võimalik nt avalikult

solvata ka paljudel muudel „määratlemata isikute ringile ligi pääsetavatel“ viisidel (nt artikkel

paberkandjal ajalehes). Neist vaid küberruumi välja valimine näib meelevaldne ja juhuslik.

8

Teiseks ei selgu VTK-st, mida on peetud silmas „määratlemata isikutele ringile

ligipääsetavuse“ all. Füüsilises ruumis on reeglina kriteeriumiks igaühe tasuta juurdepääs, nt

pileti või kutsega ligipääsetav keskkond ei pruugi kvalifitseeruda. Sama kriteeriumi

rakendamine küberruumis tunduks aga kohati üsna meelevaldne. Nt sõltuks seal avaldatud

artiklile avalikus ruumis käitumise nõuete kohaldumine siis sellest, kas artikkel asub

„maksumüüri taga“ või mitte.

Kolmandaks ei selgu VTK-st, millisele osale küberruumis toimuvast peetakse kohalduvaks

KorS reegleid ehk milline peaks olema KorS avalikus kohas käitumise reeglite ruumiline ja

isikuline kehtivus küberruumis. Nt on küberruum täis ka Eestis kättesaadavat pornograafilist

sisu, ent vaid tühine osa sellest luuakse ja/või tehakse avalikkusele kättesaadavaks Eestis või

Eesti elanike kaasabi. Samuti võib eeldada, et valdav osa sellest sisust on “maksumüüri taga”.

Neljandaks on valdav osa näidetest väidetavalt sanktsioneerimist vajavatest olukordade kohta

ilmselgelt põhjendamatud. „Korrarikkumiste toime panemisele õhutamine“ ei ole kehtiva

õiguse kohaselt üleüldse karistatav, sama teo mõni spetsiifiline ja raskem vorm küll on, ent

mitte ühelgi juhul ei sõltu sellise teo karistatavus asjaolust, kas see toimub avaliks kohas või

mitte. Väited selle kohta, nagu oleks „otse-eetris alasti olemine ja alkoholi tarbimine“ mingi

massiivne probleem, mida oleks vaja riigi sunnijõu toel lahendada, ei ole tõsiseltvõetavad. Isegi

kui veebikonstaabel suudaks ka kõik vähegi Eestiga seotud “otse-eetris alasti olijad ja alkoholi

tarbijad” vastutusele võtta ja meelt parandama sundida, siis on saavutatud tulemus mõttetu,

arvestades, et 99%-i vastavast sisust Eestiga seotud ei ole ning jääb küberruumi alles.

Viiendaks on küsitav, millist hüve tegelikult kaitsta soovitakse. Avalikus kohas käitumise

nõuete eesmärk on eelkõige kas avaliku füüsilise ruumi kaitse või asjaomasest tegevusest

vahetult mõjutatud isikute kaitse. Avalikus kohas solvamise karistusähvardusega keelu eesmärk

ei ole mitte isiku au ja väärikuse kaitse (vastasel juhul oleks loogiline keelata solvamine

sõltumata sellest, kus see aset leiab), vaid avalikus kohas viibivale isikule turvalise keskkonna

tagamine. Seega tuleks küberruumi avalikuks kohaks kuulutamisel ja sellest tulenevate

käitumise nõuete kohaldamisel mõtestada lahti see väärtus, mida seeläbi kaitsta soovitakse.

Kuuendaks on VTK-s alahinnatud ka muudatuse potentsiaalset mõju korrakaitseorganite

töökorraldusele. PPA-l oleks tulenevalt süüteomenetluse kohustuslikkuse printsiibist tulevikus

kohustus menetleda KarS § 262 alusel iga kaebust küberruumis aset leidnud väidetava

solvamise, hirmutamise või ähvardamise peale, mis mõnda teist “küberruumis viibijat” häirib.

Tõenäoliselt on ühiskonnas märksa vahetumaid probleeme, millele lahendamisele korrakaitse

kaudu niigi piiratud ressursse suunata.

Kokkuvõtvalt ei ole VTK-s toodud ettepanek samastada avaliku kohaga ka teatud küberruumi

osad põhjendatud ning tooks ilmselt kaasa mitte ainult anekdootlike olukordi, vaid hullemal

juhul mitmete vabaduste põhjendamatut piiramist ja/või ebaproportsionaalsete meetmete

rakendamist, mis seejuures taotletava (ja mõneti ebaselge) eesmärgi saavutamisele kaasa ei aita.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Jürgen

Esimees