Planeerimisseaduse muutmise eelnõu

Lp Piret Hartman  Regionaal‐ ja põllumajandusminister   [email protected]; [email protected]        Teie: 07.08.2024                   Meie: 09.09.2024 A26/025  Erkki Keldo  Majandus‐ ja tööstusminister  [email protected]      Planeerimisseaduse muutmise eelnõu    Lugupeetud minister    Regionaal‐  ja  Põllumajandusministeerium  on  ette  valmistanud  planeerimisseaduse  (PlanS)  ning  ehitusseadustiku  ja  planeerimisseaduse  rakendamise  seaduse  (EhSRS)  muutmise  seaduse  eelnõu  ning  eelnõu  seletuskirja.  Seaduste  muutmise  eesmärk  on  seaduse  ligikaudu  kaheksa  aastase  kehtimisaja  jooksul  ilmnenud  õiguslike,  praktiliste  ning  kohtupraktika  pinnalt  tõusetunud  probleemide  lahendamine.  Eesti  Arhitektide  Liidul  (EAL)  on  hea  meel,  et  planeerimisvaldkonnas  tegutsevaid  ruumipädevusega  spetsialiste  koondavad  erialaliidud  olid  kaastatud  seaduse  eelnõu  koostamisse seaduse väljatöötamiskava (VTK) staadiumis.    Edastades VTK‐le oma kirjalikud ettepanekud, väljendas EAL seisukohta, et seadusandlus peab selgelt  ja  ühemõtteliselt  esindama  ning  edastama  riigi  ootusi  tugeva,  terve,  haritud  ja  kultuuriteadliku  ühiskonna  kujundamisel  ning  PlanS‐i  kontekstis  saab  sõnumiks  olla  vaid  kvaliteetse  ruumiloome  tulemusena loodud kõrgetasemeline elukeskkond, millele igal eestimaalasel on vääramatu õigus.    VTK‐s välja toodud probleemide käsitlus ei tohi jääda pelgalt protsessi‐ ja õigusnorme käsitlevateks.  Sellisena oleks need seotud kvaliteetse elu‐ ja ehitatud keskkonnaga ainult kaudselt. Ruumiloome ja  elukeskkonna  kvaliteedi  seisukohalt  näeb  EAL  kehtiva  PlanS‐i  puhul  olulisema  probleemina  teostatavate  planeeringute  madalat  taset,  mis  vormistatuna  kohaliku  omavalitsuse  tahteks  ei  loo  võimalusi hea ruumi tekkeks.    Seatud eesmärkide ellu viimiseks parimal viisil tuleb VTK‐s tõstatud probleemid seadusesse kirjutada  üksteisega  seostatult,  et  rakendamisel  suunaks  seadus  järjepidevalt  osapooli  senisest  oluliselt  kvaliteetsemale ruumiloomele.    Seetõttu  oli  EALi  esmaseks  ettepanekuks  luua  konkreetsete  seadusemuudatuste  väljatöötamiseks  töögrupp  ruumiloome  pädevusega  spetsialistidest  ning  kaasata  töögrupi  koosseisu  vähemalt  kolmeliikmeline  EALi  esindus.  Sellise  töögrupi  kaasamine  oleks  pakkunud  võimalust  hinnata  fookusgruppide  tagasisidet  ja  seadusemuudatuste  ettepanekuid  koosmõjus,  lähtudes  valdkonna  ekspertide  praktilisest  kogemustest  nii  planeeringute  koostamisel  kui  ka  hilisemal  elluviimisel.  On  kahetsusväärne, et ministeerium ei pidanud töögrupi loomist vajalikuks, mille tulemuseks on teatud  järjepidevuse  puudumine  seaduse  eelnõus  toodud  muudatusettepanekute  koostoimes.  See  omakorda tingib, et seaduse muutmise eesmärk täidetakse vaid osaliselt.    EAL  toetab  seaduse  muutmise  ettepanekuid,  mille  eesmärgiks  on  parandada  üldist  arusaamist  kvaliteetse ruumiloome vajalikkusest ja olulisusest planeerimisel. Sellisteks muudatusteks on näiteks  seaduse  eelnõu  paragrahvi  1  punktides  7  esitatud  ettepanek,  mis  seob  planeerimisele  rakenduva  elukeskkonna  parendamise  põhimõtte  kvaliteetse  ruumi  aluspõhimõtetega,  punktis  11  esitatud  ettepanek,  mis  lisab  otstarbeka,  mõistliku  ja  säästliku  maakasutuse  põhimõttele  elukeskkonna  kliimaga  kohandamise  kohustuse  ning  punktis  12  esitatud  ettepanek,  milles  rõhutatakse,  et  üleriigilise planeeringu eesmärk on Eesti strateegiliste sihtide elluviimiseks tervikliku ruumilahenduse  kavandamine.  Samuti  on  oluline  punktis  25  esitatud  ettepanek,  millega  antakse  kohalikele  omavalitsustele  õigus  omavalitsuse  territooriumiga  külgnevate  avalike  veekogudele  üldiste  kasutustingimuste  määramiseks  ning  sisuliselt  lõpetatakse  absurdne  praktika,  mis  tervikliku 

ruumilahenduse  võimaldamise  asemel  seadis  üldplaneeringute  koostamisel  planeeritava  ala  piiriks  avaliku veekogu kalda‐ või rannajoone.    EALi  VTK‐le  esitatud  seisukohtadega  on  kooskõlas  ka  punktis  43  esitatud  ettepanek,  millega  määratakse  detailplaneeringule  7‐aastane  kehtivusaeg  ning  punktis  43  esitatud  ettepanek,  mis  annab  kohalikule  omavalitsusele  selgema  aluse  ajakohasuse  kaotanud detailplaneeringu  kehtetuks  tunnistamisele.  Nende  muudatustega  luuakse  eeldused,  et  tulevikus  jääb  järjest  vähemaks  või  ei  eksisteeri sootuks kehtivaid detailplaneeringuid, mis ei vasta ajakohastele ruumikvaliteedi tasemele.  Ühtlasi motiveerib  regulatsioon  huvitatud  isikuid  ka  planeeringuid  ellu  viima, mis  on  tervitatav  nii  menetlusele  kulutatud  ressurssi  kui  elukeskkonna  arengut  silmas  pidades.  Selles  kontekstis  on  oluline  ka  punktis  5  esitatud  ettepanek,  mis  täpsustab  planeeringu  elluviimise  mõistet.  EALi  ettepanek punkti 43 täpsustamiseks on toodud allpool.    EAL  toetab  ka  punktis  14  esitatud  ettepanekut,  millega  sätestatakse,  et  maakonnaplaneering  on  üldplaneeringu puudumisel detailplaneeringute koostamise ja projekteerimistingimuste aluseks ning  punktides  15  ja  16 esitatud ettepanekuid, mis  käsitlevad maakonnaplaneeringut  kitsendusi  seadva  planeeringuliigina.  See  seab  riigi  tasandi  planeeringule  senisest  suurema  rolli  ja  vastutuse  ruumikvaliteedi  tingimuste  määramisel,  millest  tuleb  kohaliku  omavalitsuse  planeeringute  koostamisel lähtuda.    Samuti  peab  EAL mõistlikuks  ja  põhjendatuks  punktis  31  esitatud  ettepanekut, millega  kaotatakse  kohaliku omavalitsuse eriplaneering iseseisva planeeringuliigina.    Oma  ettepanekutes  pidasime  vajalikuks  seaduses  selgemalt  välja  tuua  ootused  planeeringute  koostamise  kestusele  läbipaistvusele  ning  bürokraatia  vähendamisel.  Seaduse  eelnõu  sisaldab  küll  näiteks  ettepanekut  vähendada  detailplaneeringute  koostamiseks  ettenähtud  aega  3  aastalt  2,5  aastani, aga olukorras, kus planeeringute menetluse keskmine aeg ületab sageli oluliselt 3 aastat on  tegu  pigem  kosmeetilise  muudatusega,  millel  puudub  tegelik  mõju  planeeringute  menetlusele.  Täiesti  käsitlemata  on  jäetud  levinud  halduspraktika,  mille  puhul  detailplaneeringu  koostamise  algatamisele eelneb pikk  ja koormav menetlus, mida ei arvestata planeeringu koostamise aja sisse.  Samas kaasnevad sellise praktika olulised kulud huvitatud isikule.    Üheks asjakohaseks meetmeks on seaduse eelnõu 1. paragrahvi punktis 21 esitatud ettepanek, mille  kohaselt kaotatakse maakonnaplaneeringute puhul menetlustoiminguna planeeringu vastuvõtmine.  Seejuures  on  seaduse  eelnõu  seletuskirjas  toodud  argumendid  igati  arusaadavad  ja  põhjendatud.  Samas  kehtiksid  need  argumendid  samaväärselt  ka  teiste  planeeringuliikide  puhul.  Seega  jääb  arusaamatuks,  miks  ei  ole  esitatud  ettepanekut  ka  üldplaneeringu  ja  detailplaneeringu  puhul  planeeringu  vastuvõtmisest  loobumist.  Kohtumisel  erialaliitude  esindajatega  viidati  kohalike  omavalitsuste tagasisidele, mille kohaselt planeeringu vastuvõtmine on menetlustoiming, mis tagab  volikogu  liikmete  osalemise  planeerimisprotsessis.  Ainult  sellisele  põhjendusele  tuginedes  loobuda  mõistlikust  seaduseparandusest  ei  ole  EALi  arvates  kooskõlas  seaduse  muutmise  eesmärgiga  ega  kaitseks  seejuures  ühegi  huvigrupi  huve  ja  õigusi.  Esiteks  eelneb  tänases menetluses  planeeringu  vastuvõtmine  planeeringu  avalikule  väljapanekule  ja  selle  tulemuste  avalikule  arutelule.  See  tähendab,  et  kui  ka  tegelikult  toimuks  volikogu  liikmete  sisuline  osalemine  planeeringute  koostamises ainult planeeringu vastuvõtmise faasis, siis toimuks see enne seda, kui volikogu liikmetel  oleks võimalik teada saada, kuidas suhtuvad planeeringu lahendusse kogukonna esindajad, keda nad  volikogus esindavad. Teiseks on omavalitsuste esindajad läbivalt rõhutanud vajadust tagada kohalike  omavalitsuste autonoomia omavalitsuse tasandi planeeringute koostamisel. Seadus, milles riik seab  planeeringu menetlusele kohalikule omavalitsusele rangemad nõuded (näiteks kohustades volikogu  arutama planeeringulahendust mingil kindlal ajahetkel ja otsustama selle sobivuse üle ilma avalikkust  lõplikult ära kuulamata) kui iseendale, ei ole kindlasti selle põhimõttega kooskõlas.    Seaduse  eelnõus  on  täiesti  arvestamata  EALi  ettepanekuga  siduda  planeerija  mõiste  PlanS‐is  kutseseaduse  kohase  kutsesüsteemiga,  et  planeeringu  koostajal  või  planeeringu  koostamist  juhtival  spetsialistil  (planeerijal)  oleks  kvalifikatsiooni  tõendav  vastav  kutse.  Oleme  jätkuvalt 

kategoorilisel  seisukohal,  et  ruumiline  planeerimine  on  väga  vastusrikas  valdkond,  mis  loodava  elukeskkonna  kvaliteedi  kaudu  puudutab  iga  eestimaalast.  Me  ei  nõustu  väitega,  et  kutsenõue  ehitusprojekti koostamiseks ja planeeringu koostamiseks on olemuslikult erinevad, sest ühel juhul on  tegemist  kõrgema  ohuriskiga  valdkonnaga.  Ka  ebapädevalt  koostatud  planeerimislahendusel  võib  olla  otsene  mõju  inimeste  heaolule,  turvalisusele  ja  tervisele.  Ainuüksi  planeeringu  koostamise  käigus asjakohaste mõjude hindamisel ja huvide tasakaalustamisel tehtud vead võivad omada olulist  mõju nii üksikisikule kui ühiskonnale tervikuna, puudutades nii elukeskkonna kvaliteeti kui ka näiteks  sotsiaalset  toimetulekut  või  ettevõtluse  konkurentsivõimet.  Seetõttu  peab  olema  planeerijal  ruumiloomealane haridus ja töökogemus, mis võimaldab tal koostada kaalutletud ja kõrgetasemelise  ruumilahendusega planeeringuid. Täna hinnatakse ruumilise planeerimise alaseid oskusi ja kogemust  arhitekti,  maastikuarhitekti  ja  ruumilise  keskkonna  planeerija  kutseid  väljastades.  EAL  ei  pea  vajalikuks kvalifitseeritud planeerijate koondamist ühe kutsevaldkonna alla, sest näiteks arhitektuuri  valdkonnas on projekteerimis‐ ja planeerimisalased kompetentsid sedavõrd spetsiifiliselt põimunud,  et  ei  ole  otstarbekas  ja  mõistlik  mõlemale  eraldi  kutset  taotleda.  Samas  peab  EAL  oluliseks,  et  planeerija  kvalifikatsiooni  kinnitav  kutse  toetuks  tugevale  haridusbaasile, mille  õppekavades  oleks  ruumialased teoreetilised ja praktilised teadmised ja oskused valdavad. Nende hulka kuulub:   

 oskused, mis võimaldavad siduda linnalisi arhitektuurseid objekte (hooned ja rajatised; teed ja  tänavad; rohevööndid ja haljasalad jne) ja tehnorajatisi suuremate planeerimisühikutega:  kvartalid, linnaosad, linnad ja linnaregioonid; 

 teadmised, kuidas erineva tasemega planeerimispõhimõtted mõjutavad omaenda struktuurist  lähtudes linnalisi arhitektuurseid objekte; 

 teadmised linnade ja linnavõrgustike kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast: ajalooline osa –  linnaehituse ja arhitektuuri ajalugu; sotsiaalne osa – demograafiliste ja sotsiaalsete protsesside  ajalugu ja kaasaegsed käsitlused; 

 teadmised linnade kultuurilisest keerukusest: arhitektuuri, kunsti ja disaini koosmõju;  kaasaegsed linnaplaneerimise teooriad ja hüpoteesid ning käsitlused ruumifilosoofiast; 

 oskused mõista ja kasutada loominguliselt ruumi kompositsioonilist ülesehitust.   

Nii  näiteks  on  Eesti  Kunstiakadeemias  eriala  „Arhitektuur  ja  linnaplaneerimine“,  mille  300  ainepunktist on otseselt või kaudselt planeerimisproblemaatikaga seotud ca 180 ainepunkti.    Ühe  argumendina  on  välja  toodud,  et  ruumilise  keskkonna  planeerija,  tase  7  kutsestandardis  on  seatud hariduslikuks  lävendiks  ükskõik millise  eriala magistrikraadi  olemasolu, mistõttu hinnatakse  planeerimisalaseid  kompetentse  ainult  praktilise  kogemuse  alusel.  Kuna  ruumilise  keskkonna  planeerija  kutsealal  puuduvad  ka erinevad  tasemed  (vrdl:  diplomeeritud  arhitekt,  tase  7;  volitatud  arhitekt, tase 7; volitatud arhitekt – ekspert, tase 8), siis on keeruline hinnata ka planeerija arengut  praktiliste  oskuste  ja  kogemuse  omandamisel  pikema  aja  vältel.  Seetõttu  on  vajalik,  et  ülikoolide  juures töötataks välja kohalikele ootustele ja tingimustele vastavad õppekavad ruumilise keskkonna  planeerijate koolitamiseks. Siiski nõuab tänane kutsesüsteem kutse taotlejalt erialaste teoreetiliste ja  praktiliste  pädevuste  tõendamist  ning  kutse  andjalt  nende  hindamist.  Sellega  tagatakse,  et  kutse  omandanud  planeerija  on  läbinud  seadusekohase  atesteerimise  ning  planeeringu  koostamisest  huvitatud  isik  saab  sellele  tuginedes  eeldada,  et  teda  planeeringu  koostamisse  kaasates  saab  ta  teenusena pädeva ja kvaliteetse ruumilahenduse.    Eeltoodut arvestades esitab EAL järgmised ettepanekud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku  ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu täiendamiseks:   

1. paragrahvi 4 lõikest 5 jäetakse välja sõnad „asjakohase eriala kõrgharidusega ja piisava  töökogemusega või“; 

  Lisaks eespool toodud põhjendustele puudub planeeringu korraldajal üldjuhul pädevus  hinnata, kas planeeringu koostajal on piisav töökogemus, seevastu kutse olemasolu on  riiklikust registrist kontrollitav.   

2. paragrahvi 6 punkti 10 sõnastust muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:  „10) planeerija on arhitekti või maastikuarhitekti vastutava spetsialisti taseme  kutsetunnistusega isik või isik, kellele on antud ruumilise keskkonna planeerija kutse;“; 

  3. paragrahv 86 tunnistatakse kehtetuks;    4. paragrahvi 87 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 

„(1) Pärast üldplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande eelnõu  kooskõlastamist ja arvamuste alusel vajalike muudatuste tegemist korraldab  üldplaneeringu koostamise korraldaja selle avaliku väljapaneku.“; 

  5. paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks; 

  6. paragrahvi 135 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 

„(1) Pärast detailplaneeringu kooskõlastamist ja arvamuste alusel vajalike muudatuste  tegemist korraldab üldplaneeringu koostamise korraldaja vähemalt ühe  detailplaneeringu avaliku väljapaneku.“; 

  7. paragrahvi 140 lõiget 1 täiendatakse punktidega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: 

„3) peale detailplaneeringu kehtestamist on ilmnenud asjaolud, näiteks vastuolu riikliku  strateegiaga, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus;  4) muul avalikul huvil põhineval põhjusel.“ ;   

8. planeerimise põhimõtete hulka lisatakse (näiteks uus §12¹) vormivabaduse ja  eesmärgipärasuse põhimõte, sarnaselt näiteks haldusmenetluse seaduse § 5 või  õiguskantsleri seaduse § 20.   Tegu  on  väga  üldise,  olulise  ja  väärtusliku  aluspõhimõttega,  mis  olemuselt  on  seni  ka  planeerimises  kehtinud, kuid praeguses kontekstis  väärib  see planeeringute  jaoks eraldi  sisustamist.  Järjest  digitaliseeruvas  ja  vorminõudeid  rõhutavas  ühiskonnas  muutub  see  ülereguleerimist  tasakaalustav põhimõte planeeringutes  järjest vajalikumaks.  Iga sisulise  ja  ruumilise  mõtte  ning  tegeliku  eesmärgi  väljendamise  võimaldamine,  ühtlasi  eesmärgipärase  vormi  lubamine  on  muutuvas  maailmas  planeeringutele  uute  lähenemisviiside  leidmiseks  ja  katsetamiseks  lausa  vajalik.  Seadus  peab  neid  vabadusi  väärtustama, vastasel juhul võib planeerimises kergesti kujuneda vorm sisust tähtsamaks,  mis viib planeerimisseaduse mõtte devalveerumiseni.   Näiteks  kui  eelnõu  punkt  4  põhjal  hakatakse määrusega  reguleerima  juhtaotstarbeid  ja  sihtotstarbeid,  siis  oleks  see  seaduse  põhimõte  aluseks,  et  määrus  peab  jätma  ka  võimaluse  haldusorganil  vajadusel  ise  juhtotstarbe  sisu  defineerida.  Sõnastuse  paragrahvile pakume nii:    „§12¹Planeerinute vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõte  Planeeringute ning menetlustoimingute vormi ja muud üksikasjad määrab planeeringu  koostamise  korraldaja  kaalutlusõiguse  alusel,  kui  seadus  ei  sätesta  teisiti.  Planeering  vormistatakse  ruumilahenduse  terviklikkuse  eesmärgist  lähtudes  ja  sellele  vastavas  üldistusastmes  ning  seda  menetletakse  eesmärgipäraselt,  efektiivselt  ja  võimalikult  lihtsalt, vältides üleliigseid ebameeldivusi isikutele.“   

9. Lisatakse punkt kehtiva seaduse §125 lg 1¹ tühistamiseks.  See  lõige  loob  rohkem  segadust  kui  selgust.  Näiteks  välistab  see  keldrita  hoone  juurdeehitise maa‐alused abiruumid, millest ei peaks sõltuma detailplaneeringu vajadus.  Leiame,  et  nn.  33%  reegli  tõlgendamisel  ja  rakendamisel  on  nii  palju  erinevatest  hoonetest  tulenevaid  erijuhtumeid,  et  seda  ei  saagi  täpselt  reguleerida  ning  see  peaks  olema  igakordselt  omavalitsuse  sisuline  (ruumist,  ehitisest  ja  olukorrast  lähtuv)  kaalutlusotsus.   

    EAL  peab  vajalikuks  riikliku  strateegia  nimetamist  ühe  alusena, mis  võib  tingida  detailplaneeringu  kehtetuks tunnistamise. Alternatiivina võib selgituse lisada ka seaduse eelnõu seletuskirja.    Kokkuvõtvalt  toetab  EAL  PlanS‐i muutmist  viisil, mis  seab  prioriteediks  elukeskkonna  parendamise  kvaliteetse  ruumiloome  abil,  väärtustab planeerijat  kui  ruumiloomealase  kompetentsiga  haritud  ja  kogenud  spetsialisti,  kohustab  planeeringu  koostamise  korraldajat  (riik,  KOV)  menetlema  planeeringuid  tõhusalt  ja  eesmärgipäraselt  ning  suunab  kõiki  osapooli  ühiselt  pingutama  professionaalsemate planeeringute nimel, mille elluviimisel paraneks meie elukeskkonna kvaliteet.             Lugupidamisega      /digitaalselt allkirjastatud/    Aet Ader  Eesti Arhitektide Liit  president     

Lp Piret Hartman  Regionaal‐ ja põllumajandusminister   [email protected]; [email protected]        Teie: 07.08.2024                   Meie: 09.09.2024 A26/025  Erkki Keldo  Majandus‐ ja tööstusminister  [email protected]      Planeerimisseaduse muutmise eelnõu    Lugupeetud minister    Regionaal‐  ja  Põllumajandusministeerium  on  ette  valmistanud  planeerimisseaduse  (PlanS)  ning  ehitusseadustiku  ja  planeerimisseaduse  rakendamise  seaduse  (EhSRS)  muutmise  seaduse  eelnõu  ning  eelnõu  seletuskirja.  Seaduste  muutmise  eesmärk  on  seaduse  ligikaudu  kaheksa  aastase  kehtimisaja  jooksul  ilmnenud  õiguslike,  praktiliste  ning  kohtupraktika  pinnalt  tõusetunud  probleemide  lahendamine.  Eesti  Arhitektide  Liidul  (EAL)  on  hea  meel,  et  planeerimisvaldkonnas  tegutsevaid  ruumipädevusega  spetsialiste  koondavad  erialaliidud  olid  kaastatud  seaduse  eelnõu  koostamisse seaduse väljatöötamiskava (VTK) staadiumis.    Edastades VTK‐le oma kirjalikud ettepanekud, väljendas EAL seisukohta, et seadusandlus peab selgelt  ja  ühemõtteliselt  esindama  ning  edastama  riigi  ootusi  tugeva,  terve,  haritud  ja  kultuuriteadliku  ühiskonna  kujundamisel  ning  PlanS‐i  kontekstis  saab  sõnumiks  olla  vaid  kvaliteetse  ruumiloome  tulemusena loodud kõrgetasemeline elukeskkond, millele igal eestimaalasel on vääramatu õigus.    VTK‐s välja toodud probleemide käsitlus ei tohi jääda pelgalt protsessi‐ ja õigusnorme käsitlevateks.  Sellisena oleks need seotud kvaliteetse elu‐ ja ehitatud keskkonnaga ainult kaudselt. Ruumiloome ja  elukeskkonna  kvaliteedi  seisukohalt  näeb  EAL  kehtiva  PlanS‐i  puhul  olulisema  probleemina  teostatavate  planeeringute  madalat  taset,  mis  vormistatuna  kohaliku  omavalitsuse  tahteks  ei  loo  võimalusi hea ruumi tekkeks.    Seatud eesmärkide ellu viimiseks parimal viisil tuleb VTK‐s tõstatud probleemid seadusesse kirjutada  üksteisega  seostatult,  et  rakendamisel  suunaks  seadus  järjepidevalt  osapooli  senisest  oluliselt  kvaliteetsemale ruumiloomele.    Seetõttu  oli  EALi  esmaseks  ettepanekuks  luua  konkreetsete  seadusemuudatuste  väljatöötamiseks  töögrupp  ruumiloome  pädevusega  spetsialistidest  ning  kaasata  töögrupi  koosseisu  vähemalt  kolmeliikmeline  EALi  esindus.  Sellise  töögrupi  kaasamine  oleks  pakkunud  võimalust  hinnata  fookusgruppide  tagasisidet  ja  seadusemuudatuste  ettepanekuid  koosmõjus,  lähtudes  valdkonna  ekspertide  praktilisest  kogemustest  nii  planeeringute  koostamisel  kui  ka  hilisemal  elluviimisel.  On  kahetsusväärne, et ministeerium ei pidanud töögrupi loomist vajalikuks, mille tulemuseks on teatud  järjepidevuse  puudumine  seaduse  eelnõus  toodud  muudatusettepanekute  koostoimes.  See  omakorda tingib, et seaduse muutmise eesmärk täidetakse vaid osaliselt.    EAL  toetab  seaduse  muutmise  ettepanekuid,  mille  eesmärgiks  on  parandada  üldist  arusaamist  kvaliteetse ruumiloome vajalikkusest ja olulisusest planeerimisel. Sellisteks muudatusteks on näiteks  seaduse  eelnõu  paragrahvi  1  punktides  7  esitatud  ettepanek,  mis  seob  planeerimisele  rakenduva  elukeskkonna  parendamise  põhimõtte  kvaliteetse  ruumi  aluspõhimõtetega,  punktis  11  esitatud  ettepanek,  mis  lisab  otstarbeka,  mõistliku  ja  säästliku  maakasutuse  põhimõttele  elukeskkonna  kliimaga  kohandamise  kohustuse  ning  punktis  12  esitatud  ettepanek,  milles  rõhutatakse,  et  üleriigilise planeeringu eesmärk on Eesti strateegiliste sihtide elluviimiseks tervikliku ruumilahenduse  kavandamine.  Samuti  on  oluline  punktis  25  esitatud  ettepanek,  millega  antakse  kohalikele  omavalitsustele  õigus  omavalitsuse  territooriumiga  külgnevate  avalike  veekogudele  üldiste  kasutustingimuste  määramiseks  ning  sisuliselt  lõpetatakse  absurdne  praktika,  mis  tervikliku 

ruumilahenduse  võimaldamise  asemel  seadis  üldplaneeringute  koostamisel  planeeritava  ala  piiriks  avaliku veekogu kalda‐ või rannajoone.    EALi  VTK‐le  esitatud  seisukohtadega  on  kooskõlas  ka  punktis  43  esitatud  ettepanek,  millega  määratakse  detailplaneeringule  7‐aastane  kehtivusaeg  ning  punktis  43  esitatud  ettepanek,  mis  annab  kohalikule  omavalitsusele  selgema  aluse  ajakohasuse  kaotanud detailplaneeringu  kehtetuks  tunnistamisele.  Nende  muudatustega  luuakse  eeldused,  et  tulevikus  jääb  järjest  vähemaks  või  ei  eksisteeri sootuks kehtivaid detailplaneeringuid, mis ei vasta ajakohastele ruumikvaliteedi tasemele.  Ühtlasi motiveerib  regulatsioon  huvitatud  isikuid  ka  planeeringuid  ellu  viima, mis  on  tervitatav  nii  menetlusele  kulutatud  ressurssi  kui  elukeskkonna  arengut  silmas  pidades.  Selles  kontekstis  on  oluline  ka  punktis  5  esitatud  ettepanek,  mis  täpsustab  planeeringu  elluviimise  mõistet.  EALi  ettepanek punkti 43 täpsustamiseks on toodud allpool.    EAL  toetab  ka  punktis  14  esitatud  ettepanekut,  millega  sätestatakse,  et  maakonnaplaneering  on  üldplaneeringu puudumisel detailplaneeringute koostamise ja projekteerimistingimuste aluseks ning  punktides  15  ja  16 esitatud ettepanekuid, mis  käsitlevad maakonnaplaneeringut  kitsendusi  seadva  planeeringuliigina.  See  seab  riigi  tasandi  planeeringule  senisest  suurema  rolli  ja  vastutuse  ruumikvaliteedi  tingimuste  määramisel,  millest  tuleb  kohaliku  omavalitsuse  planeeringute  koostamisel lähtuda.    Samuti  peab  EAL mõistlikuks  ja  põhjendatuks  punktis  31  esitatud  ettepanekut, millega  kaotatakse  kohaliku omavalitsuse eriplaneering iseseisva planeeringuliigina.    Oma  ettepanekutes  pidasime  vajalikuks  seaduses  selgemalt  välja  tuua  ootused  planeeringute  koostamise  kestusele  läbipaistvusele  ning  bürokraatia  vähendamisel.  Seaduse  eelnõu  sisaldab  küll  näiteks  ettepanekut  vähendada  detailplaneeringute  koostamiseks  ettenähtud  aega  3  aastalt  2,5  aastani, aga olukorras, kus planeeringute menetluse keskmine aeg ületab sageli oluliselt 3 aastat on  tegu  pigem  kosmeetilise  muudatusega,  millel  puudub  tegelik  mõju  planeeringute  menetlusele.  Täiesti  käsitlemata  on  jäetud  levinud  halduspraktika,  mille  puhul  detailplaneeringu  koostamise  algatamisele eelneb pikk  ja koormav menetlus, mida ei arvestata planeeringu koostamise aja sisse.  Samas kaasnevad sellise praktika olulised kulud huvitatud isikule.    Üheks asjakohaseks meetmeks on seaduse eelnõu 1. paragrahvi punktis 21 esitatud ettepanek, mille  kohaselt kaotatakse maakonnaplaneeringute puhul menetlustoiminguna planeeringu vastuvõtmine.  Seejuures  on  seaduse  eelnõu  seletuskirjas  toodud  argumendid  igati  arusaadavad  ja  põhjendatud.  Samas  kehtiksid  need  argumendid  samaväärselt  ka  teiste  planeeringuliikide  puhul.  Seega  jääb  arusaamatuks,  miks  ei  ole  esitatud  ettepanekut  ka  üldplaneeringu  ja  detailplaneeringu  puhul  planeeringu  vastuvõtmisest  loobumist.  Kohtumisel  erialaliitude  esindajatega  viidati  kohalike  omavalitsuste tagasisidele, mille kohaselt planeeringu vastuvõtmine on menetlustoiming, mis tagab  volikogu  liikmete  osalemise  planeerimisprotsessis.  Ainult  sellisele  põhjendusele  tuginedes  loobuda  mõistlikust  seaduseparandusest  ei  ole  EALi  arvates  kooskõlas  seaduse  muutmise  eesmärgiga  ega  kaitseks  seejuures  ühegi  huvigrupi  huve  ja  õigusi.  Esiteks  eelneb  tänases menetluses  planeeringu  vastuvõtmine  planeeringu  avalikule  väljapanekule  ja  selle  tulemuste  avalikule  arutelule.  See  tähendab,  et  kui  ka  tegelikult  toimuks  volikogu  liikmete  sisuline  osalemine  planeeringute  koostamises ainult planeeringu vastuvõtmise faasis, siis toimuks see enne seda, kui volikogu liikmetel  oleks võimalik teada saada, kuidas suhtuvad planeeringu lahendusse kogukonna esindajad, keda nad  volikogus esindavad. Teiseks on omavalitsuste esindajad läbivalt rõhutanud vajadust tagada kohalike  omavalitsuste autonoomia omavalitsuse tasandi planeeringute koostamisel. Seadus, milles riik seab  planeeringu menetlusele kohalikule omavalitsusele rangemad nõuded (näiteks kohustades volikogu  arutama planeeringulahendust mingil kindlal ajahetkel ja otsustama selle sobivuse üle ilma avalikkust  lõplikult ära kuulamata) kui iseendale, ei ole kindlasti selle põhimõttega kooskõlas.    Seaduse  eelnõus  on  täiesti  arvestamata  EALi  ettepanekuga  siduda  planeerija  mõiste  PlanS‐is  kutseseaduse  kohase  kutsesüsteemiga,  et  planeeringu  koostajal  või  planeeringu  koostamist  juhtival  spetsialistil  (planeerijal)  oleks  kvalifikatsiooni  tõendav  vastav  kutse.  Oleme  jätkuvalt 

kategoorilisel  seisukohal,  et  ruumiline  planeerimine  on  väga  vastusrikas  valdkond,  mis  loodava  elukeskkonna  kvaliteedi  kaudu  puudutab  iga  eestimaalast.  Me  ei  nõustu  väitega,  et  kutsenõue  ehitusprojekti koostamiseks ja planeeringu koostamiseks on olemuslikult erinevad, sest ühel juhul on  tegemist  kõrgema  ohuriskiga  valdkonnaga.  Ka  ebapädevalt  koostatud  planeerimislahendusel  võib  olla  otsene  mõju  inimeste  heaolule,  turvalisusele  ja  tervisele.  Ainuüksi  planeeringu  koostamise  käigus asjakohaste mõjude hindamisel ja huvide tasakaalustamisel tehtud vead võivad omada olulist  mõju nii üksikisikule kui ühiskonnale tervikuna, puudutades nii elukeskkonna kvaliteeti kui ka näiteks  sotsiaalset  toimetulekut  või  ettevõtluse  konkurentsivõimet.  Seetõttu  peab  olema  planeerijal  ruumiloomealane haridus ja töökogemus, mis võimaldab tal koostada kaalutletud ja kõrgetasemelise  ruumilahendusega planeeringuid. Täna hinnatakse ruumilise planeerimise alaseid oskusi ja kogemust  arhitekti,  maastikuarhitekti  ja  ruumilise  keskkonna  planeerija  kutseid  väljastades.  EAL  ei  pea  vajalikuks kvalifitseeritud planeerijate koondamist ühe kutsevaldkonna alla, sest näiteks arhitektuuri  valdkonnas on projekteerimis‐ ja planeerimisalased kompetentsid sedavõrd spetsiifiliselt põimunud,  et  ei  ole  otstarbekas  ja  mõistlik  mõlemale  eraldi  kutset  taotleda.  Samas  peab  EAL  oluliseks,  et  planeerija  kvalifikatsiooni  kinnitav  kutse  toetuks  tugevale  haridusbaasile, mille  õppekavades  oleks  ruumialased teoreetilised ja praktilised teadmised ja oskused valdavad. Nende hulka kuulub:   

 oskused, mis võimaldavad siduda linnalisi arhitektuurseid objekte (hooned ja rajatised; teed ja  tänavad; rohevööndid ja haljasalad jne) ja tehnorajatisi suuremate planeerimisühikutega:  kvartalid, linnaosad, linnad ja linnaregioonid; 

 teadmised, kuidas erineva tasemega planeerimispõhimõtted mõjutavad omaenda struktuurist  lähtudes linnalisi arhitektuurseid objekte; 

 teadmised linnade ja linnavõrgustike kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast: ajalooline osa –  linnaehituse ja arhitektuuri ajalugu; sotsiaalne osa – demograafiliste ja sotsiaalsete protsesside  ajalugu ja kaasaegsed käsitlused; 

 teadmised linnade kultuurilisest keerukusest: arhitektuuri, kunsti ja disaini koosmõju;  kaasaegsed linnaplaneerimise teooriad ja hüpoteesid ning käsitlused ruumifilosoofiast; 

 oskused mõista ja kasutada loominguliselt ruumi kompositsioonilist ülesehitust.   

Nii  näiteks  on  Eesti  Kunstiakadeemias  eriala  „Arhitektuur  ja  linnaplaneerimine“,  mille  300  ainepunktist on otseselt või kaudselt planeerimisproblemaatikaga seotud ca 180 ainepunkti.    Ühe  argumendina  on  välja  toodud,  et  ruumilise  keskkonna  planeerija,  tase  7  kutsestandardis  on  seatud hariduslikuks  lävendiks  ükskõik millise  eriala magistrikraadi  olemasolu, mistõttu hinnatakse  planeerimisalaseid  kompetentse  ainult  praktilise  kogemuse  alusel.  Kuna  ruumilise  keskkonna  planeerija  kutsealal  puuduvad  ka erinevad  tasemed  (vrdl:  diplomeeritud  arhitekt,  tase  7;  volitatud  arhitekt, tase 7; volitatud arhitekt – ekspert, tase 8), siis on keeruline hinnata ka planeerija arengut  praktiliste  oskuste  ja  kogemuse  omandamisel  pikema  aja  vältel.  Seetõttu  on  vajalik,  et  ülikoolide  juures töötataks välja kohalikele ootustele ja tingimustele vastavad õppekavad ruumilise keskkonna  planeerijate koolitamiseks. Siiski nõuab tänane kutsesüsteem kutse taotlejalt erialaste teoreetiliste ja  praktiliste  pädevuste  tõendamist  ning  kutse  andjalt  nende  hindamist.  Sellega  tagatakse,  et  kutse  omandanud  planeerija  on  läbinud  seadusekohase  atesteerimise  ning  planeeringu  koostamisest  huvitatud  isik  saab  sellele  tuginedes  eeldada,  et  teda  planeeringu  koostamisse  kaasates  saab  ta  teenusena pädeva ja kvaliteetse ruumilahenduse.    Eeltoodut arvestades esitab EAL järgmised ettepanekud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku  ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu täiendamiseks:   

1. paragrahvi 4 lõikest 5 jäetakse välja sõnad „asjakohase eriala kõrgharidusega ja piisava  töökogemusega või“; 

  Lisaks eespool toodud põhjendustele puudub planeeringu korraldajal üldjuhul pädevus  hinnata, kas planeeringu koostajal on piisav töökogemus, seevastu kutse olemasolu on  riiklikust registrist kontrollitav.   

2. paragrahvi 6 punkti 10 sõnastust muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:  „10) planeerija on arhitekti või maastikuarhitekti vastutava spetsialisti taseme  kutsetunnistusega isik või isik, kellele on antud ruumilise keskkonna planeerija kutse;“; 

  3. paragrahv 86 tunnistatakse kehtetuks;    4. paragrahvi 87 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 

„(1) Pärast üldplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande eelnõu  kooskõlastamist ja arvamuste alusel vajalike muudatuste tegemist korraldab  üldplaneeringu koostamise korraldaja selle avaliku väljapaneku.“; 

  5. paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks; 

  6. paragrahvi 135 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 

„(1) Pärast detailplaneeringu kooskõlastamist ja arvamuste alusel vajalike muudatuste  tegemist korraldab üldplaneeringu koostamise korraldaja vähemalt ühe  detailplaneeringu avaliku väljapaneku.“; 

  7. paragrahvi 140 lõiget 1 täiendatakse punktidega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: 

„3) peale detailplaneeringu kehtestamist on ilmnenud asjaolud, näiteks vastuolu riikliku  strateegiaga, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus;  4) muul avalikul huvil põhineval põhjusel.“ ;   

8. planeerimise põhimõtete hulka lisatakse (näiteks uus §12¹) vormivabaduse ja  eesmärgipärasuse põhimõte, sarnaselt näiteks haldusmenetluse seaduse § 5 või  õiguskantsleri seaduse § 20.   Tegu  on  väga  üldise,  olulise  ja  väärtusliku  aluspõhimõttega,  mis  olemuselt  on  seni  ka  planeerimises  kehtinud, kuid praeguses kontekstis  väärib  see planeeringute  jaoks eraldi  sisustamist.  Järjest  digitaliseeruvas  ja  vorminõudeid  rõhutavas  ühiskonnas  muutub  see  ülereguleerimist  tasakaalustav põhimõte planeeringutes  järjest vajalikumaks.  Iga sisulise  ja  ruumilise  mõtte  ning  tegeliku  eesmärgi  väljendamise  võimaldamine,  ühtlasi  eesmärgipärase  vormi  lubamine  on  muutuvas  maailmas  planeeringutele  uute  lähenemisviiside  leidmiseks  ja  katsetamiseks  lausa  vajalik.  Seadus  peab  neid  vabadusi  väärtustama, vastasel juhul võib planeerimises kergesti kujuneda vorm sisust tähtsamaks,  mis viib planeerimisseaduse mõtte devalveerumiseni.   Näiteks  kui  eelnõu  punkt  4  põhjal  hakatakse määrusega  reguleerima  juhtaotstarbeid  ja  sihtotstarbeid,  siis  oleks  see  seaduse  põhimõte  aluseks,  et  määrus  peab  jätma  ka  võimaluse  haldusorganil  vajadusel  ise  juhtotstarbe  sisu  defineerida.  Sõnastuse  paragrahvile pakume nii:    „§12¹Planeerinute vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõte  Planeeringute ning menetlustoimingute vormi ja muud üksikasjad määrab planeeringu  koostamise  korraldaja  kaalutlusõiguse  alusel,  kui  seadus  ei  sätesta  teisiti.  Planeering  vormistatakse  ruumilahenduse  terviklikkuse  eesmärgist  lähtudes  ja  sellele  vastavas  üldistusastmes  ning  seda  menetletakse  eesmärgipäraselt,  efektiivselt  ja  võimalikult  lihtsalt, vältides üleliigseid ebameeldivusi isikutele.“   

9. Lisatakse punkt kehtiva seaduse §125 lg 1¹ tühistamiseks.  See  lõige  loob  rohkem  segadust  kui  selgust.  Näiteks  välistab  see  keldrita  hoone  juurdeehitise maa‐alused abiruumid, millest ei peaks sõltuma detailplaneeringu vajadus.  Leiame,  et  nn.  33%  reegli  tõlgendamisel  ja  rakendamisel  on  nii  palju  erinevatest  hoonetest  tulenevaid  erijuhtumeid,  et  seda  ei  saagi  täpselt  reguleerida  ning  see  peaks  olema  igakordselt  omavalitsuse  sisuline  (ruumist,  ehitisest  ja  olukorrast  lähtuv)  kaalutlusotsus.   

    EAL  peab  vajalikuks  riikliku  strateegia  nimetamist  ühe  alusena, mis  võib  tingida  detailplaneeringu  kehtetuks tunnistamise. Alternatiivina võib selgituse lisada ka seaduse eelnõu seletuskirja.    Kokkuvõtvalt  toetab  EAL  PlanS‐i muutmist  viisil, mis  seab  prioriteediks  elukeskkonna  parendamise  kvaliteetse  ruumiloome  abil,  väärtustab planeerijat  kui  ruumiloomealase  kompetentsiga  haritud  ja  kogenud  spetsialisti,  kohustab  planeeringu  koostamise  korraldajat  (riik,  KOV)  menetlema  planeeringuid  tõhusalt  ja  eesmärgipäraselt  ning  suunab  kõiki  osapooli  ühiselt  pingutama  professionaalsemate planeeringute nimel, mille elluviimisel paraneks meie elukeskkonna kvaliteet.             Lugupidamisega      /digitaalselt allkirjastatud/    Aet Ader  Eesti Arhitektide Liit  president